Kirjanduse mõisted A-Z (0)

A
abstraktsionism – 20. sajandi alguses tekkinud kunstivool , mis jaguneb geomeetriliseks ja ekspressiivseks abstraktsionismiks. Esimesel juhul moodustub pilt geomeetrilistest kujunditest, teisel juhul kasutab kunstnik oma tunnete väljendamiseks värvilaikude vaba paigutust. Näiteks Piet Mondriani (1872–1944) või Vassili Kandinsky (1866–1944) looming.
absurdikunst – kunstimeetod, mis sündis vastusena Teise maailmasõja õudustele. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tegevusel puudub eesmärk ja elul väljavaade, nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust . Absurdikirjanikena on saanud tuntuks näiteks iirlane Samuel Beckett (1906) ja rumeenlane Eugéne Ionesco (1912), eesti kirjanikest on absurdi Mati Undi (1944) loomingus.
Achilleus – kuningas Peleuse ja merenümf Thetise poeg. Achilleuse ema kastis poja pärast sündi Styxi jõkke, et muuta poeg haavamatuks, kuid vesi ei ulatunud jalakannani, kust ta last hoidis. Sellest on tulnud mõiste Achilleuse kand , mis tähendab ainust haavatavat kohta. Achilleus langeski Parise noolest, mille Apollon juhtis talle kanda. Achilleus on eepose " Ilias " tähtsaim tegelane.
adamism – vt akmeism .
adapteerima – kohandama, mugandama. Näiteks võõrkeelse ilukirjandusliku teksti adapteerimine õppijate tarbeks.
aimekirjandus – vt populaarteaduslik kirjandus.
ajakirjandus – press, perioodiliselt ilmuvad trükiväljaanded: ajalehed, ajakirjad , almanahhid jmt. Laias tähenduses kuuluvad ajakirjandusse ka raadio ja televisioon.
ajakirjandusstiil – ajakirjanduses kasutatav lugejate informeerimiseks ja mõjutamiseks mõeldud keel.
aja, koha ja tegevuse ühtsus – üks põhilisi nõudeid antiigi ja klassitsismi draamateoste puhul: kõik draamateose sündmused pidid arenema lühikese ajavahemiku jooksul ning ühes ja samas kohas. Selle nõude tekkimine oli seotud tehniliste põhjustega. Näidendeid etendati päeval, puudusid kunstlik valgustus aja ja vahetatavad dekoratsioonid tegevuskoha tähistamiseks.
ajalooline muistend – vt muistend.
ajalooline kirjandus – ajalooaineline kirjandus. Ajaloolises kirjanduses käsitletakse ajaloost võetud ainestikku, millega käiakse võrdlemisi vabalt ümber. Kangelased on enamasti reaalselt elanud või nendena esitatud isikud, sündmused arenevad ajaloolises keskkonnas. Rõhutatakse aja, koha ja tegelaste eripära. Selle proosaliigi rajajaks peetakse inglise kirjanikku Walter Scotti (1771– 1832 ), kelle tuntumad teosed on "Rob Roy" ja " Ivanhoe ". Eesti ajaloo keskseid sündmusi hakati kirjandusliku ainena kasutama 19. sajandi viimasel veerandil. 1880. aastal ilmus Eduard Bornhöhe (1682–1923) ajalooline jutustus "Tasuja". Hiljem on seda suunda jätkanud Mait Metsanurk ( 1879 –1957), Albert Kivikas ( 1898 –1978), Karl Ristikivi (1912–1977), Jaan Kross (1920) jt.
ajalooline romaan – ajalooaineline romaan. Vt ajalooline kirjandus, romaan.
ajaluule – olevikusündmustega vahetult seotud luule. Eestis oli ajaluule kõrgperiood aastail 1919–1923. Ajaluulele on iseloomulikud humanismi ja vaimsuse rõhutamine, üleskutse moraalseks ümbersünniks, sõja ning tõusiklikkuse kriitika. Näiteks Marie Underi (1883–1980) luulekogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923).
ajaraamat – vt kroonika.
aforism – mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm , mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk. ( Seneca .)
Agamemnon – kreeka mütoloogias Mükenee kuningas, kreeklaste ülemjuhataja Trooja sõjas. Agamemnon on "Iliase" üks peategelasi.
akademism – teadus- või kunstitraditsioonide range järgimine. Akademism kasvas välja antiik- ja renessansskunsti matkimisest 16.–17. sajandil. Akademismile on iseloomulik tehniline meisterlikkus, tardunud vorm ja kujutatava elukaugus.
akmeism – ka adamism (esimese inimese Aadama nime järgi). Kirjandusmeetod, mis seab esikohale ürgse ja lihtsa elulaadi kujutamise, vastandades seda tsivilisatsiooni ja kultuuri ebaväärtustele ja pahedele. Akmeism tekkis 20. sajandi alguse Venemaal. Akmeistid propageerisid tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust ühiskondlikele väärtustele ning püüdsid muuta inimest paremaks temas ürgsete instinktide äratamise kaudu. Akmeistid ülistasid jõudu, sensuaalsust ja teisi ürgseid instinkte. Akmeismi esineb Johannes Barbaruse (1890–1946) varases luules, kogud "Fata morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919), "Katastroofid" (1920).
aktsentueeriv värsisüsteem – vt rõhuline värsisüsteem.
akrostihhon – luuletus , mille värsiridade esimesed tähed moodustavad kellegi nime, mõne sõna või fraasi. Näiteks:
x x x
Silmades taevas ja meri
Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge
Meeled tuultele valla
Uued vaod vaotuman palge
Süda sädemeid kalla
Tuli kõik neelab alla
Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa
(Andrus Rõuk.)
aleksandriin – 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel. Aleksandriini kasutati esimest korda Makedoonia keisri Aleksander Suure seiklusrohket elukäiku kujutavas "Aleksandri romaanis " (XIII saj). Näiteks Moliére (1622– 1673 ) komöödia " Tartuffe " August Sanga tõlkes.
Need, kes tunnevad mind, / need teavad, et ei asu
iial püüdma mu hing / minu enese kasu.
Maistel varadel on / mu silmis odav hind,
võltsi säraga need / ei suuda petta mind.
algriim – alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. Näiteks:
Härrad jäid härisemaie,
mölderid mörisemaie,
tohterid torisemaie.
( Rahvalaul .)
algusriim – vt riim.
allegooria – mõistukõne, mille ülesanne on midagi või kedagi esile tõsta või rääkida nähtustest varjatult. Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, olukordade all tuleb näha teisi isikuid, nähtusi, olukordi . Näiteks:
Müür, mis hakkab pragunema,
kipub ära lagunema,
seda tuleb rõhkuda,
maani maha lõhkuda.
(Juhan Lilienbach.)
alliteratsioon – algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. Näiteks:
Venda kuulis, vasta kostis
/– – –/
(Rahvalaul.)
alltekst – teksti peidetud mõte; teksti ridade vahelt väljaloetav mõte. Alltekstil oli täita tähelepanuväärne roll 1970.–1980. aastate eesti kirjanduses. Näiteks:
Tuulelapsed
Must Vari käib akna taga, kes mullu ka lagedel käis.
Ta uitab siin alati. Aga tuulelapsi me tuba on täis.
Täna pilluvad pilvepalli nad mu sängi ka puiesteelt.
Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib
ladina keelt.
Las ta räägib! Ta sõnad on rängad. Juba mõistan ma
mõndagi neist,
kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb koljateist.
Ikka kutsub ta kuhugi kaasa – kuid lukus on vööruse uks.
Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutuks.
/– – –/
(Betti Alver .)
almanahh – 14.–15. sajandil kalendriliste tabelite kogumikud, 16. sajandist avaldati neid igal aastal koos teadete, juttude , luuletuste, naljadega. Hiljem mitmekesise sisuga kirjanduslik -kunstilise koguteose üldnimetus. Eestis on ilmunud kirjanduslikke almanahhe (näiteks "Võitlev Sõna") ja koolide almanahhe (" Tipa -Tapa", "Trükitähed", "Noorte Sulega" jt).
alogism – loogika ja loogilise tunnetamise eitamine . Alogismi kasutasid näiteks 1950. aastate uusromaani viljelejad . Vt ka uusromaan .
amatsoonid – kreeka mütoloogias rahvas, kes koosnes sõjakaist naistest. Nad olid rahumeelse nümf Harmonia tütred, kuid nende isaks oli sõjajumal Ares . Amatsoonid võitlesid Trooja sõjas kreeklaste vastu.
ametlik stiil – seadusandluses, haldusalal ja ametlikus suhtlemises kasutatav keel, mida iseloomustab ebaisikulisus, abstraktsus ning täpsuse taotlus . Näiteks: Kohapeal asjaoludega tutvunud riiklik komisjon konstateeris ametnike poolt võimu kuritarvitamist.
amfiteater – Vana-Kreeka ja Rooma vabaõhuteater, kus korraldati teatrietendusi, gladiaatorite heitlusi ja loomade võitlusi. Suurimad amfiteatrid mahutasid kuni 50 000 vaatajat .
Amor – rooma armastusjumal , jumalanna Venuse poeg. Kreeka usundis kannab armastusjumal nime Eros .
anafoor – korduse liik, sõna või fraasi kordamine lausete, värsside või stroofide alguses.
Näiteks: Ütles Lembitu : Ilus on surra . Ilus on surra isamaa eest. ( Friedebert Tuglas .)
anakreontiline luule – Antiik-Kreeka luuletaja Anakreoni (6. sajand e.Kr) kaunikõlaliste, mänglevate, selgete ja lihtsate laulude jäljendused, mida kaua aega ekslikult omistati Anakreonile endale; 18.–19. sajandil levinud mänglev, viina ja armastust ülistav luulevool . Uusajal on anakreontilist luulet kirjutanud näiteks prantslane Pierre de Ronsard ( 1524 –1585), venelane Aleksandr Puškin (1799– 1837 ), eesti kirjanduses leidub anakreontilisi luuletusi Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) loomingus.
anekdoot – lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu , millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süžee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süžeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja , mets, sild , tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tšuktsid), riigimeestest ( Hitler , Stalin, Lenin , Brežnev), isikutest ( Juku , Tšapajev ja Petka), loomadest ja lindudest ( elevant , lõvi, karu, kirp , papagoi), hulludest, sadistidest, blondiinidest, politseist jt. Igal aastal ilmub maailmas hulganisti anekdoodikogusid, Eestis välja antud valimikest on üks populaarsemaid Leelo Tungla koostatud "Oi-oi, Juku" (1995). Näiteks: "Aitäh, tädi, kingituse eest!" "Pole tänu väärt, Juku!" "Seda arvan minagi , aga ema käskis ikka tänada!"
annotatsioon – teose, artikli vm lühike iseloomustav tutvustus, mis võib olla laadilt neutraalne või kriitiline.
antiikaeg – Kreeka ja Rooma vanaaeg: I aastatuhande algusest e.Kr kuni 5. sajandini p.Kr.
antiikkirjandus – Kreeka ja Rooma ühiskonnas tekkinud ja kujunenud kirjandus ajavahemikus 1. aastatuhande algus e.Kr kuni 5. sajand p.Kr.
antitees – vastuseade. Antiteesis kõrvutatakse vastupidiseid väiteid või seisukohti. Antitees on lähedane mõiste kontrastiga. Näiteks: Kui rõõmustasid vanad, siis nutsid noored, aga kui naersid noored, siis pühkisid silmi vanad … (Anton Hanses Tammsaare .)
antiutoopia – vt utoopia .
antoloogia – algselt nimetati nii antiikluule valimikke. Tänapäeval ilukirjanduslik koguteos , eri autorite valitud teoste kogumik. Näiteks: Paul Rummo "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637–1965"(1967).
antonüümid – vastandsõnad, sõnapaarid , mida seob vastandussuhe. Näiteks: madal – sügav, alustama – lõpetama, vähe – palju.
aoidid – Vana-Kreeka rahvalaulikud, kes olid ühtaegu nii laulu esitajad kui ka loojad . Aoidid saatsid end lüüral või mõnel muul keelpillil, nende esinemises oli tähtis koht improvisatsioonil.
Aphrodite – kreeka armastus- ja ilujumalanna . Aphrodite oli inimeste ja jumalate kaval võrgutaja. Rooma usundis vastab Aphroditele Venus .
Apollon – kreeka valguse- ja ennustusjumal, muusika ja luule kaitsja, kellele allusid muusad .
arbujad – luuletajate sõpruskond, kelle loomingust kirjanduskriitik Ants Oras koostas mahuka antoloogia "Arbujad" (1938). Arbujatena said tuntuks luuletajad Heiti Talvik ( 1904 –1947), Bernard Kangro ( 1910 –1994), Betti Alver (1906–1989), August Sang (1914–1969), Kersti Merilaas (1913–1986), Uku Masing (1909–1985), Paul Viiding (1904–1962) ja Mart Raud (1903–1980). Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kui kõlbeliste väärtuste kandjat ning inimest kui sõltumatut isiksust. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tõi nende luulesse traagilist elutunnetust.
arenguromaan – romaan, mis põhineb kangelase arengulool. Näiteks Mait Metsanurga (1879–1957) "Taavet Soovere elu ja surm". Vt ka romaan.
Ares – kreeka sõjajumal, Zeusi ja Hera poeg. Ares oli verejanuline, kuid loomult arg. Rooma usundis vastab talle Mars .
argistiil – kõnekeelne igapäevane suulise suhtlemise keel.
arhaism – vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend . Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel, et sellega märkida ajaloolist koloriiti. Arhaismidega liialdamine raskendab teksti mõistmist ning võib risustada teose stiili. Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F. Tuglas.)
arhetüüpne süžee – algse süžee teisend, edasiarendus. Näiteks Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) romaan "Noore Wertheri kannatused" ( 1774 ) ning Ulrich Plenzdorfi (1934) "Noore W. uued kannatused".
arhetüüpne tegelane – algse tegelastüübi teisend. Näiteks Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) Werther romaanist "Noore Wertheri kannatused" ning Ulrich Plenzdorfi (1934) Edgar Wibeau teosest "Noore W. uued kannatused".
Ariadne – kreeka mütoloogias Kreeta kuninga Minose tütar, kes andis Ateena prints Theseusele lõngakera, mille abil prints leidis pärast koletis Minotauruse tapmist labürindist tee välja.
armastusromaan – romaan, mis põhineb armastusloo kujutamisel. Näiteks Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) "Ma armastasin sakslast ". Vt ka romaan.
arvustaja – vt retsensent.
arvustus – retsensioon , üks ajakirjanduse põhižanr. Arvustust iseloomustab kriitiline laad, selles käsitletakse uusi raamatuid, teatrietendusi, filme, kunstinäitusi, kontserte vms. Ajalehearvustuse ülesanne on teose analüüsi kõrval ka teost tutvustada (kirjeldada) ja reklaamida, esitada see uudisena. Ajalehe- ja erialase ajakirja arvustused erinevad süvenemisastme ja ulatuse poolest. Arvustused põhinevad tavaliselt tervikteose vaatlusel või süvenetakse üksikprobleemidesse, -nähtustesse: teose žanrisse, ainestikku, süžeesse, tegelastesse, tegevusaega ja -kohta, ülesehitusse. Ülesehituselt sarnaneb arvustus artikliga. Näiteks tutvustatakse alguses autorit ja teost, nendega seotud asjaolusid ja seiku. Teema arenduses käsitletakse teost mõnest probleemist lähtudes. Lõpetuses tehakse kokkuvõte, tuuakse esile olulisemad väited ja antakse hinnang. Arvustust hinnatakse selle järgi, kui hästi on autor suutnud tasakaalus hoida objektiivse ja subjektiivse käsitluslaadi.
Asklepios – kreeka mütoloogias arst ja heategija, kelle isa oli valguse- ja ennustusjumal Apollon. Asklepiose sümboliks on maod, keda peeti tema teenijateks.
assonants – algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis. Näiteks: Udu rikub uue kuue. (Rahvalaul.)
assonantsriim – irdriimi liik, mis põhineb pearõhulise silbi vokaalide kokkukõlal. Näiteks: hood : loog .
assotsiatiivne luule – luule, kus sisu arenguid asendavad assotsiatiivsed (seostel põhinevad) kujutlused. Eesti kirjanduses on iseloomulik Artur Alliksaare (1923–1966) luulele. Näiteks:
Alternatiive
Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda
või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume
meeletult mõõdukaks?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama
kisendusi?
/– – –/
(Artur Alliksaar.)
Athena – ka Pallas. Kreeka tarkusejumalanna , kangelaste, sõjakunsti, linnade, käsitöö ja teaduse kaitsja. Athena sündis Zeusi peast täiskasvanuna ning täies relvastuses.
Atlas – kreeka mütoloogias titaani (vägilase) poeg, kes kandis Zeusi käsul taevavõlvi õlgadel. See oli Atlasele karistuseks, sest ta oli osa võtnud titaanide võitlusest jumalate vastu.
Augeias – kreeka mütoloogias kuningas, kel oli tuhandeid loomi, kelle järelt ta ei suutnud koristada. Väljend "Augeiase tallid " tähendab lohakusest tekkinud suurt korralagedust.
autobiograafia – enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922– 1971 ) "Autobiograafia".
autobiograafiline teos – teos, mille ainestikuna on autor kasutanud oma elu sündmusi. Näiteks Oskar Lutsu (1887–1953) "Kevade".
autograaf – autori enda käega kirjutatud teose käsikiri, ka autori pühendus raamatus. Eesti kirjanike autograafe säilitatakse peamiselt Tartus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelises Kirjandusmuuseumis .
autogramm – omakäeline oma nime kirjutus.
autor – mingi teose (näiteks luuletuse , romaani, näidendi, maali, teadustöö jne) looja.
autoriõigus – teose looja õigus oma teost avaldada või kellelegi kasutada anda ja selle eest kokkulepitud tasu saada. Autori õigusi kaitseb autoriõiguse seadus.
B
ballaad – keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline , ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni. Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet. Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui žanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi šoti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (1759–1805), Johann Wolfgang Goethe (1749–1832), Heinrich Heine (1797– 1856 ); inglane Robert Burns (1759–1796); venelased Aleksandr Puškin (1799–1837), Mihhail Lermontov ( 1814 – 1841 ); eestlased Jakob Tamm (1861–1907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (1856–1916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner ( 1891 –1958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883–1980) valimik "Kolmteist ballaadi".
bardid – vanade keltide rändlaulikud, kes esitasid muusika saatel ülistuslaule valitsejaile ja sangareile.
barokk – 16. sajandi teisel poolel Itaaliast alguse saanud kultuurisuund. Barokk leidis kasutamist nii maalikunstis, arhitektuuris kui ka kirjanduses. Barokki iseloomustab metafoorsus, allegoorilis-sümbolistlik väljendusviis ja mängulisus. Barokki peetakse vastandite ja kontrastide kunstiks: selles ühitatakse ilus inetuga, pateeetiline pilaga, näilik tegelikuga. Oma laadilt on barokk pessimistlik-skeptiline. Barokk oli valitsev kunstisuund 17. sajandi Itaalias ja Hispaanias. Näiteks: inglase John Donne 'i (1572–1631) ja hispaanlase Luis de Góngora (1561–1627) luulelooming.
Ekstaas
Kus künkapadjal puhkas päid
Hulk puhtaid leebeid kannikesi,
Seal meidki, teineteise häid,
Võis kaua näha kahekesi.
Me kätest nõrgus palsamit,
Mis ühte liitis meie pihud,
Ja meie silmi sidusid
Neist endist tulnud valgusvihud.
Need kokkusulatatud peod
Jäid meie ainsaks ligiduseks
Ning silmis sündind unenäod
Me ainsaks ihusigiduseks.
/– – –/
(John Donne.)
biograafia – elulugu, isiku elukäigu kirjeldus teatmelises või ilukirjanduslikus vormis. Hinnatud kirjanduslikud biograafiad on Aino Kalda (1878–1956) "Tähelend" Lydia Koidulast ning Friedebert Tuglase ( 1886 –1971) "Juhan Liiv".
biograafiline romaan – romaan, mis põhineb tegelikult elanud inimese elul. Näiteks Jaan Krossi (1920) "Keisri hull". Vt ka romaan.
blankvärss – renessansiaja inglise draamale iseloomulik korrapärane lõppriimita värss, enamasti 5-jalaline jamb . Blankvärssi kasutas teadaolevalt esimesena luuletaja Surrey (1517– 1547 ), draamasse tõid selle Thomas Norton ja Thomas Sackville 1561. aastal.
bukinist – vanaraamatukaupmees; vanade raamatute hea tundja ning sageli ka koguja.
bukoolika – antiikkirjanduses karjaseluule, mis kujutab idealiseerivalt lihtsate inimeste, peamiselt karjaste elu looduse rüpes. Bukoolilise luule põhilised žanrid on pastoraalid, idüllid ja ekloogid . Bukoolilse luule viljelejatena said tuntuks Theokritos (3. saj e.Kr) ja Vergilius (1. saj e.Kr). Bukoolilist luulet viljeldi ka klassitsismis ja sentimentalismis. Näiteks Kristjan Jaak Petersoni karjaselaulud "Enn ning Elo, karjaste laul", "Karjaste laul. Ott ning Peedo".
burlesk – rahvalik, jantlik jämekoomika võte. Näiteks: Luigi Pulci (1432–1484)
Morgante
135.
Ma olen näpanud vist sada hane ,
ja kui ma juhtun pesu riputama ,
siis olgu perenaine haruldane ,
kes kärmust näitaks selles töös niisama;
mind kasvõi võsa raiuma sa pane,
ma varastan ka siis, mul ükstakama,
mis sinu või mis minu, kõike võttes
ma jumalale kuuluvaks pean mõttes.
C
commedia dell 'arte – renessansiaja itaalia rahvakomöödia, mis tekkis karnevalipidustustest ning põhines suures osas improvisatsioonil. Need sisaldasid janti, tantsu, muusikat, pantomiimi, akrobaatikat. Tegelased jagunesid kolme rühma: armastajad , koomilised vanamehed ning teenijad . Viimaste ülesanne oli edasi viia näidendi tegevustikku, mis põhines tavaliselt noorte armastajate kohtumisel ja abiellumispüüetel . Commedia dell´arte trupid koosnesid elukutselistest näitlejatest, kes rändasid kogu Euroopas ja mõjutasid rahvusteatrite arengut.
copyright – trükistes rahvusvaheliselt kasutatav märge kirjastamisõiguse kohta: lühend C koos kirjastuse nimega. See märge keelab teost ilma loata trükkida ja levitada.
 
D
dadaism – (dada tähendab prantsuse lastekeeles kepphobust), 1916. aastal Esimese maailmasõja vapustustest Zürichi pagulaspoeetide ringkonnas tekkinud kirjandusmeetod, mis väljendas anarhilist protesti sõja vastu. Dadaistide (peetakse sürrealistide eelkäijateks) protest ei piirdunud sõjaga. Nad mõistsid hukka kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri ning otsustasid põgeneda kaosesse. Dadaistid püüdsid maailma mõistusele tuua šokikunsti abil. Nad kasutasid oma loomingus sõnu meelevaldsetes seostes, luues nii vabastava elamuse. Tapatalgute mõttetusele vastandasid nad kunsti keelelise mõttetuse, rikutud tsivilisatsioonile kunsti primitiivsuse ja spontaansuse. Üks tuntumaid dadaiste on Tristan Tzara (1896–1961).
Daidalos – kreeka mütoloogias suur ehitusmeister ja leiutaja. Näiteks valmistas Daidalos vahast ja sulgedest kaks paari tiibu, et koos poeg Ikarosega põgeneda vangistusest.
daktül – silbilis -rõhulises värsiehituses kolmesilbiline värsijalg, kus rõhk langeb kolmest silbist esimesele. Antiikkirjanduses nimetati daktüliks värsimõõtu, milles värsijalad koosnesid ühest pikast ja selle järgnevast kahest lühikesest silbist (– + +). Näiteks:
Viltjalu mehed on rippu
– + + – + + – +
koormate pääl
– + + –
hingeaur lehvitab lippu
– + + – + + – +
habemein jää.
– + + –
(Juhan Sütiste.)
debüüt – esmaesinemine. Esmakordselt avalikkuse ette tulnud kirjanikku, lauljat, näitlejat, kunstnikku nimetatakse debütandiks.
definitsioon – mõiste sisu avamine selle oluliste tunnuste kaudu. Definitsioon peab sisaldama määratlemiseks vajaliku tunnuste hulga. Näiteks: Inimene on mõtlev loom. ( Aristoteles .)
Definitsioonis on kaks olulist tunnust:
1. Inimene kuulub loomade hulka.
2. Inimene erineb teistest loomadest mõtlemisvõime poolest.
detail – teose osis. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelast või tegevusaega ja -kohta.
detektiivromaan – romaan, mille peategelane on salapolitseinik. Näiteks Arthur Conan Doyle 'i ( 1859 –1930) " Baskerville 'ide koer". Vt ka kriminaalkirjandus ja romaan.
deus ex machina – vanaaja teatris jumalate ilmumine erilise seadeldise abil lavale, et lahendada traagiline olukord. Tänapäeval nimetatakse nii olukorra ootamatut ja kunstlikku lahendamist.
dialekt – murre.
dialoog – kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas ), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu , vestlus ).
didaktiline teos – ilukirjanduslik teos, mis on teadlikult moraliseeriv või õpetav. Näiteks Nicolas Boileau ( 1636 –1711) "Luulekunstis" ( 1674 ) esitatakse oma aja luuleteooria põhilisi seisukohti.
dionüüsia – jumal Dionysose auks korraldatud pidustused igal aastal märtsis- aprillis Antiik-Kreekas. Dionysose pidustustega on seotud draama kujunemine iseseisvaks kirjandusžanriks 5. ja 4. sajandil e.Kr. Poeet Thespis (6. sajand e.Kr) lisas kooriettekandele näitleja, kes astus kooriga dialoogi, nii tekkis dramaturgiline element.
Dionysos – ka Bakchos. Kreeka viljakusjumal , Zeusi ja Teeba printsess Semele poeg. Dionysost kummardati looduse loova jõu jumalana, hiljem sai temast joovastuse ja ekstaasi jumal. Dionysose auks peeti igal aastal kevadel pidustusi. Dionysose kultusest on arenenud kreeka tragöödia ja komöödia.
dispositsioon – vt süžee.
distihhon – kahevärsiline stroof . Vt ka stroof .
dogma – muutumatu ning tõestuseta õigeks peetav tees, seisukoht või reegel.
don Juan – hispaania legendikangelane, ülbe pilkaja ja naiste võrgutaja algkuju, kelle nimest on tuletatud nimetatud mehetüüpi tähistav sõna donžuan. Kirjanduskangelasena on teda oma teostes kasutanud Moliére (1622–1673) ja Aleksandr Puškin (1799–1837).
don Quijote – Miguel de Cervantes Saavedra (1547– 1616 ) maailmakuulsa romaani peategelane, äpardunud rüütel, kes püüab loetud rüütliromaanide vaimus kangelastegusid korda saata. Don Quijote on kurva kuju rüütli algtüüp.
draama – üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Žanrina kujunes välja 18. sajandil eeskätt Denis Diderot' (1713–1784) ja Gotthold Ephraim Lessingi (1729– 1781 ) loomingus. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv žanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828–1906), rootslane August Strindberg (1849–1912), venelane Anton Tšehhov (1860–1904), sakslane Bertolt Brecht (1898–1956); eestlased Eduard Vilde (1865–1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855–1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922–1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele".
draamakirjandus – üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil ehk kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jmt) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika tähtsamad žanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
dramatiseering – kirjandusteose (romaani, jutustuse, novelli) kohandus näidendiks, mis eeldab teksti esitamist dialoogina, remarkide lisamist, teksti jaotamist vaatusteks või piltideks jmt.
dramaturg – näitekirjanik, draamateose autor, varem ka teatri kirjanduslik nõuandja.
džunglilugu – robinsonaadi erikuju . Inglise kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) teoses “ Mowgli ” kirjeldatakse peategelase elu džunglis loomade keskel. Teine džunglilugude kangelane on Tarzan .
E
eepika – üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell , lühijutt, valm, anekdoot jt.
eepos – lugulaul , lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Eeposte tegelasteks on vägilased või muinasjumalad. Eeposed väljendavad rahva hingelaadi parimaid omadusi, kujutavad võitlust ülekohtu vastu. Eristatakse rahva- ja kunsteeposi. Rahvaeeposed põhinevad kangelaslugudel, mis laulik on üheks liitnud; kunsteepose on koostanud teadaolev autor rahvaeeposte eeskujul. Vanimad eeposed on sumerite "Gilgemeš" ning kreeklaste "Ilias" ja "Odüsseia". Eestlaste eepose "Kalevipoeg" on rahvapärimuste põhjal kirjutanud Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882). Näiteks: sumeri eepos "Gilgameš", india " Mahabharata " ja "Ramajana", prantsuse "Rolandi laul", saksa "Nibelungide laul”, skandinaavia “Vanem Edda ”, vene “Lugu Igori sõjaretkest”, anglosaksi “ Beowulf ”, armeenia “Sassuuni Davith”, hispaania “Laul minu Cidist”, soome “ Kalevala ”, läti “Laćplesis”.
Eesti Kirjanikkude Liit – kirjanikke koondav organisatsioon , mis asutati 1922. aasta oktoobris Tallinnas. Liidu peamised organiseerijad olid Friedebert Tuglas ja Mait Metsanurk, kes olid ka esimesed Liidu juhatuse esimehed. Algperioodil kuulus Liitu 35 liiget. Liidu peamine eesmärk oli osaleda kirjanduspoliitikas ja võidelda kirjanike paremate elu- ja töötingimuste eest. 1923. aastal asutas Eesti Kirjanikkude Liit oma häälekandja, kirjandusliku ajakirja "Looming", mille esimene toimetaja oli Friedebert Tuglas. "Loomingust" kujunes kõrgtasemel toimetatud ajakiri, mis ilmub tänapäevani.
ekloog – mehe ja naise dialoogina kirjutatud karjaselaul . Näiteks Vergiliuse (70–19 e.Kr) "Bucolica" või Kristjan Jaak Petesoni (1801–1822) "Enn ja Ellu".
ekspositsioon – vt süžee.
ekspressionism – kunstimeetod, mis sündis Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal. Ekspressionistid pidasid oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist. Nad seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Ekspressionistid kaitsesid isikuvabaduse ning rahu ja vendluse aadet; võitlesid sõja vastu ning uue inimese ja parema maailma eest. Väljenduslaadis taotlesid nad ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord omadus- ja sidesõnadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatute detailide ja kujunditega. Ekspressionismil on oluline koht näiteks sakslase Bertolt Brechti (1898–1956) ning Franz Kafka (1883–1924) loomingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelenud Mait Metsanurk (1879–1957) ja Marie Under (1883–1980).
eleegia – antiikkirjanduses leinalaul, mis arenedes muutus tõsieluliseks mõtisklevaks luuletuseks. Eleegia sisendab kõrgeid ideaale ja ülev-traagilisi tundeid. Kõiki eleegia liike ühendab üks värsimõõt, eleegiline distihhon, mis koosneb heksameetrist ja pentameetrist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios (7.–6. sajand e.Kr) ja Archilochos (umb. 700 – 645 e.Kr). Tänapäeval lüürika žanr, nukrasisuline, leinameeleoluline luuletus. Eesti kirjanduse parimad eleegiad on saanud ainet autorite isiklikest elamustest, näiteks Anna Haava (1864–1957) "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi ( 1862 –1950) "Metsateel", Gustav Suitsu (1883–1956) "Ühele lapsele". Näiteks:
Kaotust kanda kui tulnud on teil oma arguse tõttu,
misjaoks tõukate siis taevaste kaela te süü?
Eks ise toetanud siis te türannide võimu ja valdust –
pakkudes teenima end. Orjuses ohkate nüüd.
( Solon .)
elulähedusliikumine – 1920.–1930. aastate vahetusel tekkinud kirjanduslik liikumine Eestis, mille algatas rühm noorema põlvkonna kirjanikke. See liikumine tõstis esile kirjanduse ja kaasaja vahekorra probleemid. Liikumise ajendiks oli majanduskriisist põhjustatud terav huvi sotsiaalsete küsimuste vastu: tööpuudus, majanduslik kitsikus jm. Elulähedusnõudest lähtusid oma loomingus August Jakobson , Juhan Sütiste, Albert Kivikas, Erni Hiir , Daniel Palgi , Oskar Urgart jt. Nad andsid välja ajalehte "Kirjanduslik Orbiit " (1929–1930), milles suunasid kriitika nooreestlaste ja siurulaste individualismi, estetismi ning loomingu elukauguse vastu. Vastukaaluks rõhutasid nad kaasaegse ainestiku ja probleemistiku kasutamise vajadust ning lihtsamat ellusuhtumist.
epifoor – korduse liik, sõna või fraasi kordamine lausete, värsside või stroofide lõpus. Näiteks:
Sa ilus aeg,
Sa armas aeg,
Sa lilleõitsev noorusaeg!
(Juhan Liiv.)
epigoon – suurte eeskujude jäljendaja kirjanduses ja kunstis.
epigramm – satiirilise luule väikežanr, millega naerdakse välja mõnd isikut. Eesti kirjanduses on epigramme kirjutanud näiteks August Alle (1890–1952) ja Felix Kotta (1910–1963). Näiteks:
Presidendi sünd
Suur heameel kantslis, Toompeal, igas paigas:
üks lapsuke on sündind, kaenlas kaigas,
Tal vaderiks kolm Kilulinna tarka:
Sirk , Rõuk ja Larka.
(August Alle.)
episood – kirjandusteose või filmi terviklik tegevuslõik.
epistolaarne romaan – vt kiriromaan .
epitaaf – hauakiri; lühiluuletus, mis on esitatud hauakirjana. Näiteks Mats Traadi (1936) luuletuskogu "Harala elulood " koosneb viiekümne viiest vabavärsilisest epitaafist, mis kujutavad endast kadunute tagasivaateid oma elule. Samasugust kujutamisvõtet on kasutanud Edgar Lee Masters (1869–1950) epitaafide kogus "Spoon Riveri antoloogia".
epiteet – lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnuseist esile mõnd autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad. Näiteks: sinkjas taevas, rõhuv vaikus .
epopöa – antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem . Tänapäeval ulatuslik (paljude tegelastega ning elu mitmekülgselt kujutav) mitmeosaline eepiline teos, romaanisari. Näiteks Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) "Tõde ja õigus" I–V. Vt ka romaan.
essee – mahupiiranguteta vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal; isiklikust vaatepunktist lähtuv teadusliku või kirjandusliku sisuga tekst, mida iseloomustab kujundlikkus ning vaimukas sõnastus. Žanrina paikneb essee ilukirjanduse ja teaduslik-filosoofilise traktaadi vahepeal. Essee sünd seostub antiikkultuuriga, žanr iseseisvus renessansi ajal (Michel de Montaigne (1533– 1592 ) “ Esseed ”). Esimeseks eestikeelseks esseeks võib pidada Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) õppevahendit “Algupärased eestikeelsed lehed sakslaste jaoks”. Esseežanr jõudis küpsusele 20. sajandi algul nooreestlaste loomingus (näiteks Friedebert Tuglase (1886–1971) esseed “Eduard Vilde ja Ernst Peterson ” ning “Kirjanduslik stiil”). Tuntud esseistid on Anton Hansen Tammsaare (1878–1940), Johannes Semper (1892–1970), Valmar Adams (1899–1993), Jaan Kaplinski (1941).
esteet – inimene, kes peab ilu ja kunsti elu põhiväärtusteks.
esteetik – esteetika teadlane. Vt esteetika.
esteetika – filosoofiaharu, mis uurib ilu ja kunsti üldisi seaduspärasusi. Esteetika peamised kategooriad on ilus ja inetu, traagiline ja koomiline ning ülev ja madal.
eufemism – ümberütlev sõna, et vältida ohtlike loomade (hunt, karu) või nähtuste (surm, katk) otse nimetamist. Näiteks nimetati hunti aiataguseks, kriimsilmaks, metsaemaks, põõsataguseks, hallikasukameheks jne.
evangeelium – Jeesus Kristuse elust ja õpetusest jutustav varakristlik teos, täpsemalt Piibli Uue Testamendi 4 esimest raamatut.
 
F
faabula – teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. Sageli võivad kirjandusteoses olla ajalis-põhjuslikud seosed rikutud, s.t kirjanik lähtub talle olulistest kunstilistest eesmärkidest, loob oma arenguloogika. Näiteks alustab teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitab nende põhjused.
fantastika – ebatõeline, mõttekujutuslik. Kirjanduses fantaasiaga seotud kujutlused, mõtted, tegelaskujud . Näiteks Friedebert Tuglase (1886–1971) fantastilis-sümbolistlikke novelle sisaldav kogu "Saatus" (1917).
farss – komöödia liik, jämekoomiline olustikulise sisuga lühinäidend, millel oli suur menu 14. ja 15. sajandi Prantsusmaal. Farsse iseloomustavad kindlad tegelastüübid, nagu patune munk , hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. Tuntuim prantsuse farss on anonüümne " Isand Pathelin". Hiljem taandus farss jämekoomiliseks jandiks.
Faust – ka Doktor Faust; saksa õpetlane, kes legendi järgi müüs oma hinge kuradile, et saavutada võim inimeste ja looduse üle. Faust kehastab inimese püsivat elu- ja teadmisjanu. Fausti kuju on kasutanud oma värsstragöödia Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832).
fili'd – vanade keltide laulikud -jutuvestjad, kes olid ka ennustajad ja kuningate nõuandjad.
filosoofiline romaan – ajalugu, ühiskonda, inimest vm filosoofiliselt mõtestav romaan. Näiteks Karl Ristikivi (1912–1977) "Rooma päevik". Vt ka romaan.
folkloor – vt rahvaluule .
formalism – kirjandusteaduse suund, mille järgi kirjandusteost uuritakse vormist ja struktuurist lähtudes, seejuures analüüsitakse ka teose sisulist külge. Näiteks: Vladimir Proppi imemuinasjuttude funktsiooni- ja struktuurianalüüs: Morphology of the Folktale" 1958; vene keeles 1928).
fraseologism – mitmesõnaline, kindla ülesehituse ja tähendusega tervikväljend. Fraseologismid jagunevad lihtfraseologismideks (suure surmaga – vaevaliselt ) ja lauselisteks fraseologismideks (Lihunik vahib rätsepa aknast välja – katkiste riietega inimene).
futurism – kunstimeetod, mis tekkis 20. sajandi alguse Itaalias ning pidi kujunema tulevikukunstiks. Futuristid eitasid kogu varasemat elukorraldust ja kunstiloomingut. Nad ülistasid suurlinlikku elulaadi, masinaid ja vabrikuid. Sõjad ja vägivald olid neile uue tekkimise eeldused. Futuristide tähelepanu keskendus teose vormile: nad loobusid kirjavahemärkidest ja tavapärasest lausest, kasutasid tekstides sümboleid ja matemaatilisi märke. Futurismi rajas itaallane Filippo Tommaso Marinetti (1876–1944), vene kirjanduses katsetas selles vallas Vladimir Majakovski (1893–1930), eesti kirjanduses Erni Hiir (1900–1989). Näiteks: Plahvatav kunst elu. Paroksüsmiline itaallaslikkus. Antimuuseum. Antikultuur. Antiakadeemia. Antiloogika. Antigraatsiline. Antisentimentaalne. Surnud linnade vastu. Modernsuse ebajumaldamine. Uudsuse originaalsuse kiirguse religioon. ( Katke Marinetti futurismi manifestist.)
fuuriad – rooma mütoloogias halastamatud kuid õiglased kättemaksujumalannad, kes elasid allilmas. Ülekantud tähenduses tähendab fuuria õelat naist.
följeton – pilkejutt , veste . Ajakirjandusžanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. Seda iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton keskendub ühele teemale , on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukas. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August Gailit (1891–1960) ja August Alle (1890–1952). Eesti ajakirjanduse traditsiooniliseks följetoni vormiks on humoristliku põhilaadiga veste. Tuntud vestekirjanikud on Eduard Vilde (1865–1933), August Kitzberg (1855–1927), Oskar Luts (1887–1953) jt.
fööniks – mütoloogias punaste ja kuldsete sulgedega lind, kes vanana enda põletab, et tuhast uuesti elustuda. Fööniks on igavese uuestisünni sümbol.
 
G
grafiito – plangujoonistused ja -kirjad. Grafiitod on nüüdisaegne rahvaluule, mis sünnib soovist end väljendada. Seda iseloomustab ehe rahvakeel ja vahetu väljenduslaad. Näiteks: JÜRI+MARI=ARMASTUS
grotesk – liialdav, karikeeriv kujutusviis, milles kujutatakse vastandlikke nähtusi: traagilist ja koomilist, ülevat ja madalat, tõelist ja ebatõelist. Näiteks Jüri Üdi (1948–1995) 1970. aastate luule.
 
H
haiku – jaapani väikene loodusluuletus , mis koosneb kolmest värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna (näiteks kirsiõied – kevad, kägu – suvi, krüsanteemid – sügis, härmatis – talv). Haiku sünniajaks peetakse 16. sajandit. Selle viis täiusele jaapani suurim haikumeister Matsuo Basho ( 1644 –1694). Eesti esimesed haikud kirjutas Johannes Barbarus (1890–1946) 1930. aastal. Haiku on olulisel kohal Jaan Kaplinski (1941), Paul-Eerik Rummo (1942), Viivi Luige (1946) luuleloomingus. Näiteks:
Raudkivirahnu
ränga talla alt võrsub
julge värihein.
( Ellen Niit .)
heksameeter – antiikkirjanduse värsimõõt, kuuejalaline värss, mis koosneb daktülitest, spondeustest ja trohheustest. Seejuures on viies värsijalg alati daktülis ja kuues trohheuses. Kolmandas värsijalas esineb tsesuur ehk lõige, mis jagab värsi kaheks. Heksameetris on kirjutatud näiteks Homerose eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Eesti kirjanduses on seda kasutanud Juhan Sütiste (1899–1945). Näiteks:
Pakase taeva all külmetab päikese kohmetund nägu
– + + / – +// + / – + + / – + + / – + + / – +
siniste varjude viir vöötideks lõhestab maa.
Tuuled on vajunud vette ja jooksmisest väsinud meri
vaibudes randa on toonud hapra ning vahuse jää.
(Juhan Sütiste.)
Hektor – kõige üllam ja vapram Trooja sõja kangelane, kes sai surmavalt haavata kahevõitluses Achilleusega.
Helena – ka Ilus Helena. Kreeka mütoloogias Sparta kuninganna Leda ja Zeusi tütar. Helena oli maailma kauneim naine, keda kõik kreeka printsid tahtsid kosida.
hellenism – kreeka kultuuri suurima leviku periood Aleksander Suure ajast kuni kreeklaste lõpliku alistumiseni Rooma ülemvõimule, aastad 330–30 e.Kr. Laiemas mõttes tähendab hellenism kreeka kultuuri üldse.
Hephaistos – kreeka tule- ja sepatööjumal, kes oli Zeusi ja Hera poeg. Hephaistos oli inetu ja lombakas, kuid olümplaste seas tuntud oma lahkuse ja rahuarmastuse poolest.
Hera – kreeka taevajumalanna, peajumal Zeusi naine ning abielu kaitsja.
Hermafrodiit – kreeka mütoloogias jumal Hermese ja jumalatar Aphrodite poeg; mõlemasooline organism.
Hermes – kreeka usundis peajumal Zeusi käskjalg, kes oli teekäijate, kaupmeeste ja varaste jumal. Hermes oli ka surnute teejuht, kes näitas hingedele teed allilma. Rooma usundis vastab talle Mercurius .
hernhuutlik kirjasõna – vennastekoguduse peamiselt käsikirjalised lauluraamatud, elulood, tegevuspäevikud, mida Eesti hernhuutlased koostasid ja Saksamaale liikumise keskusesse Herrnhuti lähetasid. Neilt ilmus ka üksikuid trükitud lauluraamatuid ja tõlkeid saksa pietistlikust kirjandusest. Hernhuutlaste liikumine (kui omalaadne protestiliikumine lutheri kiriku vastu) algas Eestis 1730. aastatel.
homonüümid – samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Näiteks: kangur – kuduja, kangur – kivihunnik.
humoresk – lühijutt, mida iseloomustab huumor, heatahtlik nali. Näiteks Juhan Liivi (1864–1913) "Juak" või Peet Vallaku (1893–1959) "Maanaine".
huumor – heatahtlik nali. Humoristlikes teostes muiatakse või naerdakse tegelaste käitumise, üksikute iseloomujoonte vms üle, seejuures suhtub autor tegelastesse poolehoiuga. Näiteks on huumorit kasutatanud August Kitzberg (1855–1927) teoses "Veli Henn " ja Oskar Luts (1887–1953) "Kevades". Humoristlikud tegelaskujud on Jaroslav Hašeki (1883–1923) Švejk ja Oskar Lutsu Toots.
hümn – antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistas kangelasi või jumalaid. Hiljem hakati hümnideks nimetama kiituslaule, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. sajandil hakati hümnideks nimetama pidulikke laule, mis väljendavad ja ülistavad rahvuslikku ja riiklikku ühtsust. Näiteks: Eesti Vabariigi hümn on Johann Voldemar Jannseni (1819–1890) "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".
 
I
idee – kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse.
ideoloogia – teatud vaadete, arusaamade, kujutluste ja ideede süsteem, mis väljendub religioonis, kunstis, teaduses , poliitikas.
idüll – antiikse bukoolilise luule liik, lühike luuletus, mis kujutab idülliliselt külaelu. Idülli kui žanri looja on Antiik-Kreeka poeet Theokritos (sünd. u. 305 e.Kr). Tema idüllide sisuks on karjaste vestlused , võistlused, tundelised kõnelused, keelepeksmised jm. Näiteks Theokritose idüll "Naised Adonise peol".
Ilmarine – eesti pseudomütoloogias vägilane, kes sepistas taevavõlvi ja pani selle külge taevakehad liikuma. Ilmarise eeskujuks on soomlaste "Kalevala" Ilmarinen.
ilukirjandus – üks kirjanduse põhiliik publitsistika ja teaduskirjanduse kõrval. Ilukirjandus rahuldab inimese esteetilisi vajadusi. See pakub lugejale kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei kujutata tegelikku maailma, vaid esitatakse selle tõlgendusi. See aitab inimesel aega, maailma ja ennast paremini mõista. Ilukirjanduslikud tekstid on näiteks romaan, jutustus, novell, näidend, luuletus.
ilukirjandusstiil – ilukirjanduses kasutatav stiil, millega mõjutatakse lugejaid esteetiliselt.
ilus – esteetika põhikategooria üleva, traagilise ja koomilise kõrval. Ilus kutsub inimeses esile positiivse suhtumise. Ilusa tajumisega kaasneb esteetiline nauding . Ilusa mõiste on ajas muutuv: igal ajajärgul on oma iluideaal . Ilusa vastandnähtus on inetu.
imemuinasjutt – vt muinasjutt .
impressionism – 1860.–1870. aastatel Prantsusmaal tekkinud kunstimeetod, mida kasutati hiljem ka kirjanduses. Kirjanduses taotles impressionism tegelikkusest lähtuvate vahelduvate meeleolude ja muljete edastamist, detailsust ning värvi- ja valgusvarjundite tundlikku esitamist. Impressionistid seostasid tegelaste hingeelu miljööga (aeg-ruumiga). Nad püüdsid läbi hetkemuljete jõuda nähtuste olemuseni. Impressionistid loobusid realismile iseloomulikust üksikasjalikkusest tegelaskujude, olukordade ja miljöö kujutamisel. Nende keelekasutust iseloomustab kergus ja mänglevus ning sõnamäng vastandlike mõistete ühendamisel. Impressionism on lüürilise alatooniga subjektiivne kunst. Parimate tulemusteni jõuti kirjanduse lühiliikides (luule, miniatuur , lühinäidend, novellett), kuid on kirjutatud ka pikemat impressionistlikku proosat – jutustusi ja romaane. Tuntud impressionistid on sakslane Bernhard Kellermann (1879–1951), eestlased Friedebert Tuglas (1886–1971), Anton Hansen Tammsaare (1878–1940), Villem Ridala (1885–1942). Näiteks:
Talvine õhtu
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
/– – –/
(Villem Ridala.)
inglise sonett – vt sonett.
inspiratsioon – loominguline kõrgseisu hetk, mil kunstnik jõuab näiteks teose ideeni või keskse kujundini.
intervjuu – üks ajakirjanduse žanr, ajakirjaniku eesmärgipärane vestlus kellegagi. Intervjuu kaks peamist osa on küsimus ja vastus. Intervjuud juhib ajakirjanik, kelle küsimused moodustavad usutluse selgroo ja peavad juhtima püstitatud probleemi lahendamisele. Intervjueeritav on vastaja rollis, tema ülesanne on ajakirjanikku ja lugejaid veenda ning midagi uskuma panna. Intervjuu algab sageli jämetrükis juhtlõiguga, milles tuuakse esile põhiprobleem. Intervjuu vormistamisel eristatakse küsimused ja vastused taandridade ja erineva trükiga. Tekstile lisatakse tavaliselt intervjueeritava pilt või pildid.
intonatsioon – kõne toon, mille kaudu väljendub kõneleja või kirjutaja suhe kujutatavasse. Intonatsioon võib olla neutraalne, pidulik, irooniline, vihane jmt.
intriig – põhitegevuse arenemine romaanis või draamas; tegelaste avalik või varjatud võitlus oma eesmärgi saavutamise eest.
inversioon – ebatavaline sõnade järjekord lauses . Oluline sõna asetatakse lauses tavatule kohale, tuues selle niiviisi esile. Näiteks:
Jäi igatsus , vallutav, võimas,
jäi mälestus, ilus ja suur.
(Juhan Smuul.)
Võrdle: Jäi vallutav võimas igatsus,
jäi ilus suur mälestus.
irdriim – vt riim.
iroonia – koomilise väljendusvorm, terav pilge . Iroonia puhul kõneldakse teadlikult vastupidist sellele, mida tegelikult mõeldakse: ülistamisega alandatakse, kiitmisega laidetakse. Iroonia võib olla heatahtlik, kurb, tige , salvav.
isikustamine – vt personifikatsioon.
itaalia sonett – vt sonett.
itk – nutulaul . Kurbust väljendavad lüürilis-eepilised laulud, mis on seotud kellegi kaotuse, surmaga. Eesti rahvaluules on laialt levinud mõrsjaitkud seoses isakodust lahkumisega, setudel surnu- ehk kooljaitkud. Itku tuntakse ka ilukirjanduse žanrina, näiteks Juhan Weitzenbergi (1838–1877) “Vana opmani nutulaul mõisavalitsust käest ära andes . Jüripäeval 1861”.
 
J
jamb – värsimõõt skeemiga – + / – +. Jamb on kahesilbiline värsijalg, mis koosneb lühikesest ja pikast silbist ning milles rõhk langeb teisele silbile. Eesti luules esineb puhast jambi harva, sest eesti keeles on pearõhk traditsiooniliselt esisilbil. Eesti luules saadakse jamb tavaliselt eeltakti ehk anakruusi abil trohhelisest värsist. Näiteks:
Mil tuled sa
– + / – +
Sind ootan ma,
mu päikene, mu kevade.
(Anna Haava.)
jambograafia – antiikkirjanduses poleemilised, pilkelised, pahesid piitsutavad luuletused, mille nimetus on tulnud nendes kasutatavast värsimõõdust jambist. Jambograafia kui žanri rajajaks peetakse Archilochost (umbes 700–645 e.Kr). Näiteks:
Ei veetle kuld mind, mis on rikkal Gygesel,
ning iialgi kahju teiste heast ei tunne ma.
Ei taeva töödki lummatult ma silmitse,
ei ihka võimu suurt. Mul mõtteist kaugel see.
(Archilochos.)
jant – vt komöödia.
juhtmotiiv – teost läbiv keskne mõte, mis etendab sündmustiku arengus olulist osa.
jutustus – novelli ja romaani vahepealne žanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse kolm põhikomponenti on süžee, tegelased ja miljöö. Jutustuse süžee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele, vaid kaldub sageli pealiinilt kõrvale ega ole pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö (aeg ja ruum) võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti . Jutustus esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse põhitunnus ning muudab süžee arengu aeglaseks. Tuntud jutukirjanikud on venelased Ivan Turgenev (1818–1883), Anton Tšehhov (1860–1904); ameeriklased Mark Twain (1835–1910), Jack London (1876–1916); eestlased Eduard Vilde (1865–1933), Mati Unt (1944).
jutustav novell – vt novell.
jämekoomika – veiderdamine. Jämekoomikat kasutatakse sageli jantides. Näiteks: Lydia Koidula (1843–1886) “Saaremaa onupoeg ” (1870).
järelsõna – teosele lisatud tekst, milles autor või keegi teine selgitab teose sünnilugu, väljendab oma arvamust mingi probleemi suhtes vmt.
 
K
kaader – filmilindi lõik, üksikvõte filmilindil, mis väljendab tegevustiku üht osa; üksik fotokujutis.
kalambuur – vaimukas sõnamäng, mis põhineb homonüümial ja sõnade mitmetähenduslikkusel. Sõnamängu kasutatakse nii rahvanaljandites kui ka kunstkirjanduses. Näiteks:
Mõisnik (peksjale): "Ma olen härra!"
Peksjad: "Ah, sina lähed ära? Küll me sulle näitame!"
Mõisnik:"Ma olen saks !"
Peksjad: "Ah teid on kaks? Kus see teine on? Me anname temale kah!"
(Rahvaluule.)
kalender – tähtraamat. Eestikeelset kalendrit hakati välja andma 1720. aastatel. Kalendrid sisaldasid kalendaariumi ja lugemislisa, kus avaldati vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekste , teateid sõjasündmustest, tervisealaseid nõuandeid jm. Kalendrid olid 18.–19. sajandil talurahva peamiseks lugemisvaraks. Näiteks: "Eesti-Ma Rahwa Kalender","Eesti-rahwa Kasuline Kalender".
kalligraafia – ilukiri .
kangelaspoeem – vt poeem.
kantaat – lüürika žanr, pidulik luuletus, milles ülistatakse mõnd sündmust või sellest osavõtjaid. Sageli on kantaat samanimelise piduliku helitöö tekstiks. Näiteks Hando Runneli (1938) laulupeo kantaat "Laulu algus".
kantseliit – bürokraatlik keelekasutus väljaspool selle tegelikku kasutuspiirkonda. Kantseliiti iseloomustavad nimisõnalisus, abstraktsete sõnade kasutamine, bürokraatlikud stambid, stampfraasid ja püsiepiteedid, parasiitsõnad, stiilist väljalangemine, liiasus. Näiteks: Vargamäe Andres asub niinimetatud uuele elukohale. Sündmustiku arenedes avaldub, mis koht see selline siis on. (Õpilaskirjandist.)
kantsoon – vana-prantsuse ja vana-itaalia luuležanr, lembelaul, mis koosneb viiest või seitsmest stroofist ning ülistab rüütlite armastust. Kantsoonide autoritena on tuntud näiteks itaallased Dante Alighieri (1265– 1321 ) ja Francesco Petrarca ( 1304 –1374).
karakter – kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused . Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära: päritolu, tegevus, huvid, välimus, käitumine, vaimne pale jmt. Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
karikatuur – pilkepilt, pilakirjeldus, kus liialdatud suurendamise või vähendamisega toonitatakse inimese või mingi nähtuse negatiivseid omadusi või külgi. Karikatuur võib sisaldada heatahtlikku nalja või ka teravat pilget.
kataloog – nimestik, mis tutvustab raamatukogus leiduvaid teoseid. Tähestiku järgi korrastatud kataloogi nimetatakse alfabeetiliseks; ainealade järgi esitatud kataloogi süstemaatiliseks. Kataloogikaardile on kantud iga trükise põhiandmed. Kataloogid aitavad lugejal vajalikku raamatut kiiresti leida.
katekismus – lühike kristliku usuõpetuse käsiraamat. Katekismusi koostati alates 8. sajandist tavaliselt küsimuste ja vastuste vormis. Tuntumad katekismused on lastele mõeldud Martin Lutheri (1483–1546) "Väike katekismus" ja vaimulike kirjutatud "Suur katekismus".
katrään – nelikstroof, neljarealine salm. Katrään on valdav 19. sajandi lõpu eesti luules: Juhan Liivi (1864–1913), Anna Haava (1864–1957), Karl Eduard Söödi (1862–1950) jt loomingus. Vt ka stroof.
kelmiromaan – keskajal levinud seiklusromaan , mis kujutab kelmi (leidliku ja osava lihtinimesest kangelase) elu ning annab selle kaudu satiirilise või kriitilise pildi ühiskonnast. Esimene kelmiromaan on anonüümne "Tormese Lazarillo elukäik" (1554), kelmiromaani paroodia on Thomas Manni (1875–1955) " Seikleja Felix Krulli pihtimused". Vt ka romaan.
kenitlev stiil – keelekasutus, milles kuhjatakse vastuolulisi kujundeid, jõudes tahtmatult koomilise tulemuseni. Näiteks: Meie hinge vari on nagu silmade peegel , mille põhja ei näe. (Õpilaskirjandist.)
Kerberos – kreeka mütoloogias kolmepealine madusabaga koer, kes valvas allilma väravat. Kerberos laskis kõik allmaailma sisse, kuid välja ei lubanud kedagi.
kild – vt lendsõna.
kimäär – kreeka mütoloogias tuld sülgav koletis. Kimääri kujutatakse lõvina, kellel on seljas kitse pea ning sabaks madu .
kipu – vanade inkade sõlmkiri. See valmistati jämedast nöörist, mille külge seoti eri pikkuse ja värviga peenemaid nöörikesi, millest igal oli oma tähendus, näiteks must märkis surma ja hädaohtu, punane sõda, valge rahu või õnne.
kiri – keele üks esinemiskuju; kiri täidab ühiskondliku mälu rolli, selle abil saab säilitada informatsiooni ajas ning kanda edasi ruumis. Maailmas kasutatakse erinevaid kirjasüsteeme, näiteks hieroglüüfkiri, ladina kiri jt.
kirikulaul – kunstlaulu liik, mida kasutatakse kirikus jumalateenistustel. Kirikulaulud olid algselt ladinakeelsed, pärast reformatsiooni (16. sajandil) hakati neid üha rohkem tõlkima rahvakeelde. Eestis tõid kirikulaulu arengusse murrangu Johann Voldemar Jannseni (1819–1890) laulutõlgete kogumikud "Sioni-Laulo- Kannel " I–III (1845–1860). Näiteks:
Üks kindel linn ja varjupaik
Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas.
Ta hoiab meid kui kilp ja mõõk, Ta aitab kõiges vaevas.
Küll vana vaenlane on väga vihane –
suur vägi, kavalus on tema tugevus –
ei ole tema sarnast.
Ei aita meie nõu ja töö; see peagi otsa saanud.
Suur abimees viib võidule, me Isa on Ta saatnud.
Kas tunned Teda sa? Su Jeesus Kristus Ta,
see Isand suurest väest. Kõik tuleb Tema käest;
võit Temale peab jääma!
/– – –/
(Martin Luther.)
kiriromaan – epistolaarne romaan; kirjadest koosnev romaan, mida iseloomustab tegelaste psühholoogiline vaatlus ja intiimne pihtimuslikkus. Kiriromaanile kui žanrile pani aluse inglise kirjanik Samuel Richardson (1689– 1761 ) teostega " Pamela ehk Hüvitatud voorus" ja "Clarissa". Vt ka romaan.
kirjakeel – keele üldrahvalikult kasutatav kuju. Eesti kirjakeel põhineb põhjaeesti keskmurdel, kuid sisaldab ka teiste murrete elemente ning laene võõrkeeltest.
kirjandusajalugu – kirjanduse ajaloolist arenguprotsessi uuriv kirjandusteaduse osa. Kirjandusajalugu pöörab erilist tähelepanu uutele nähtustele ja suundumustele. See on tihedalt seotud rahvuse ajaloo ja kultuuri ning maailmakirjanduse arenguga.
kirjandusklassika – püsiv ja üldtunnustatud kirjanduspärand. Klassika tähendab inimkonna või mingi rahvuskultuuri seisukohast traditsioone ja eeskujusid loonud kunstisaavutusi. Seda iseloomustavad sõnad "eeskujulik", "püsivalt väärtuslik". Enne, kui mingist kirjandusteosest saab klassika, teeb see läbi pika arengu, mille jooksul selgub selle vastupidavus ajale – kultuuri ja ühiskonna muutustele. Eesti kirjandusklassika üks väljapaistvam teos on Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) 5-köiteline romaan "Tõde ja õigus" (1926–1933).
kirjanduskriitika – kirjandusteaduse osa, mis tegeleb kirjanduse arvustamisega. Kirjanduskriitika jälgib uudisteoseid, annab neile hinnangu ja suunab sellega kirjanduse üldist arengut. Kirjanduskriitika on teaduse ja kunsti süntees: seal kasutatakse teaduse ja kunsti sõnavara, järjekindla analüüsiga kaasnevad kriitiku isiklikud arvamused. Kirjanduskriitikud on enamasti teoste esmatõlgendajad, nende seisukohtadel põhinevad sageli kirjandusteadlaste analüüs ja hinnangud.
kirjanduslik portree – publitsistika žanr; tegelasest loodud tervikkujutlus, mis on saavutatud tema välimuse, riietuse, käitumise, tunnete jm kirjeldamise abil.
kirjanduslik stiil – ajastule või voolule iseloomulik väljenduslaad. Näiteks kroonikate vanapärane või Lydia Koidula (1843–1886) luule romantiline stiil.
kirjandusprotsess – kirjanduse muutumine ajas ja ruumis; kirjandusliikide ja žanrite, voolude ja stiilide areng nende omavahelises seotuses.
kirjandusteadvus – kujutlused kirjanduse kohta, aga ka kirjanduskriitika ja kirjandusteadus .
kirjandusteadus – kirjanduse arengut ja seaduspärasusi uuriv teadusharu , mis jaguneb kirjanduskriitikaks, kirjandusajalooks ja kirjandusteooriaks. Vt ka kirjanduskriitika, kirjandusajalugu, kirjandusteooria.
kirjandusteooria – kirjandusteaduse teoreetiline haru. Kirjandusteooria annab kirjanduse käsitlemise teaduslikud põhimõtted. Kirjandusteooriad põhinevad kirjandusvoolude, -liikide, -žanrite ning -teoste keele, stiili, ülesehituse jms muutumise seaduspärasustel. Kirjandusteooria kiire areng algas 20. sajandil.
klassikaline novell – vt novell.
klassitsism – põhiliselt 17. sajandi kunstimeetod, mis seadis ideaaliks antiikkirjanduse ja -kunsti. Kirjandusteadusliku mõistena tuli klassitsism kasutusele 18. sajandi lõpus, mil hakati varasemat kirjandust vastandama uuele, romantilisele kirjandusele. Klassitsism saavutas suurima ulatuse Prantsusmaal. Klassitsistid kujutasid kaasaja elule iseloomulikke jooni. Seadsid esikohale mõistuslikkuse ja elutõe. Rõhutasid kirjanduse kasvatuslikku funktsiooni. Teoste kirjutamise allutasid nad kindlatele reeglitele: sõnastuselt nõuti selgust, stiililt puhtust, ülesehituselt terviklikkust. Stiili- ja kujutusvõtteid ei tohtinud segada. Kirjandusžanrid jagati “kõrgeiks” (tragöödia, ood) ja “madalaiks” (komöödia, satiir ). Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliére (1622–1673); eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822), Friedrich Robert Faehlmanni ( 1798 –1850) ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) loomingus.
kohamuistend – vt muistend.
kollaažluuletus – luuletus, mis on koostatud teiste autorite värssidest või milles luuletaja põimib oma mõtteid teistelt kirjanikelt laenatud tsitaatidega. Kollaažluulet on kirjutanud näiteks Hando Runnel (1938), Paul-Eerik Rummo (1942) ja Viivi Luik (1946).
komparativism – kirjandusteaduse võrdlev-ajalooline meetod, mis põhineb eri aegadest pärit sarnaste kirjandusnähtuste (süžeed, karakterid jm) võrdlemisel.
kompositsioon – teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks.
komöödia – koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimeste pahesid (rumalust, argust, ahnust jm) või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni (karjerismi, võimuliialdust jm). Kolm põhilist koomilise saavutamise võtet on kõne-, tegelas- ja situatsioonikoomika. Komöödiad põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad enamasti õnnelikult. Komöödia arenes põhijoontes välja 5.–4. sajandil e.Kr antiikses Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast. Komöödial on mitu alaliiki : tragikomöödias vahelduvad traagilised ja koomilised sündmused; janti iseloomustab algeline ja juhuslik sündmustik ning väljaarendamata tegelastüübid. Vanimad säilinud komöödiad on pärit Aristophanese (u 446–385 e.Kr) sulest. 16.–17. sajandil, mil komöödia sai uuesti populaarseks, arendasid seda edasi inglane William Shakespeare (1564–1616) ja prantslane Moliére (1622–1673). Eesti kirjanduses on kunstiküpseid komöödiaid kirjutanud Eduard Vilde (1865–1933) "Pisuhänd", Hugo Raudsepp (1883–1952) "Mikumärdi", Enn Vetemaa (1936) "Püha Susanna ehk Meistrite kool" jt.
konsonantriim – irdriimi liik, mis põhineb konsonantide häälikulisel kokkukõlal. Näiteks: rindu : randa.
konstruktivism – kirjandusmeetod, mis seostab inimesi ja elunähtusi tehnikaajastuga. Konstruktivism tekkis pärast Esimest maailmasõda Prantsusmaal. Konstruktivistid hakkasid kasutama tehnikale iseloomulikku sõnavara, kuhjasid teosed üle oskussõnadega (terminitega). Sel moel väljendasid nad inimese ja tehnikaajastu seoseid , näitasid ühiskonnas toimuvaid muutusi. Nad estetiseerisid uut aega, mille märksõnaks oli tehnika võidukäik. Konstruktivismi iseloomustab väljendusvahendite lakoonilisus ning tehnika sõnavara kasutamine. Näiteks Johannes Barbaruse (1890–1946) luuletused "Värssrongid" ja "Inimene propelleriga".
kontrast – inimeste, nähtuste vm vastandamine kirjandusteoses. Kontrast põhineb tavaliselt antonüümial. Näiteks: Nagu mutimulla mustav hunnik lömitab hurtsik peremehe põldude serval vainu ääres. Valendab, siretav lumeümbrus teeb ta veel tuhmimaks … (Eduard Vilde.)
koodeks – tänapäeva raamatu algkuju, mis sai laiemalt tuntuks 4. sajandil Roomas koos pärgamendi kasutuselevõtuga. Algul moodustas iga koodeks omaette vihiku, hiljem hakati neid poognatena kokku köitma ning nahaga vääristatud puukaantega kaitsma.
koomiline – esteetika põhikategooria ilusa, üleva ja traagilise kõrval. Koomiline põhineb naeru põhjustaval vastuolulisusel. Koomilise vastand on traagiline. Koomilise aluseks võivad olla iseloomulike ja veidrate seikadega liialdamine, mingite nähtuste ootamatu kõrvutamine või loogikavastane ühendamine jmt. Koomilisel on mitmekesised avaldumisvormid jantlikust jämekoomikast (veiderdamine) kuni vaimuka sõnakoomikani (kalambuur) ja leebest huumorist pilkeni (satiir, iroonia, sarkasm). Näiteks Eduard Vilde (1865–1933) komöödia "Pisuhänd" peategelane Tiit Piibeleht .
koomiks – tõsimeelne, humoristlik või seikluslik, napi teksti või tekstita jutustav pildirida. Koomiks sündis 1890. aastatel Ameerikas. Esimene koomiks kandis pealkirja "Kollane põngerjas" (1835), sellest tuli hiljem ka "kollase ajakirjanduse" mõiste. Algselt oli koomiks vaid ajakirjanduslik žanr. Need ilmusid järgnevana läbi mitme lehenumbri. Nii püüti muuta ajalehte köitvamaks ja suurendada lugejaskonda. 20. sajandi algul sai koomiks klassikalise vormi, mida iseloomustavad traditsioonilised tegelased, pildiline esitusviis ja tekst. 1930. aastatel muutusid koomiksid väga populaarseks, neid ilmus nii täiskasvanutele kui ka lastele. Välja arenesid koomiksi liigid: poliitiline koomiks, detektiivkoomiks, sõjakoomiks jt. Neid loodi nii klassikateoste kui ka multifilmide põhjal. Tänapäeval trükitakse koomikseid ajalehtedes ja eraldi raamatutena. Maailma üks tuntumaid lastekoomikseid on Walt Disney Miki- hiire lood. Eestis joonistas esimesed lastekoomiksid kirjanik ja kunstnik Karl August Hindrey (1875–1947), kogumik "Lõhkiläinud Kolumats ".
Koraan – islami usu püha raamat. Koraan sisaldab Piibli ainestikku ja araablaste vana luule sugemeid, see sõnastab käsituse maailmast ja inimese kohast selles.
kordus – stilistiline võte, mis seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamises . Kordusega saab olulist mõtet, tunnet esile tõsta. Korduse liigid on anafoor, epifoor, refrään jt.
korrektuur – trükivigade parandamine enne trükise valmimist. Korrektuuri teevad autor, toimetaja ja korrektorid. Selleks kasutatakse korrektuurmärke.
kriminaalkirjandus – seikluskirjanduse eriliik, mis põhineb kurjategija(te) ja politsei vastasseisul. Põnevus ja seikluslikkus luuakse keeruliste kriminaalsete olukordade lahendamise ja poolte pingelise võitlusega, millest tuleb üldjuhul võitjana välja positiivne pool. Kriminaalkirjanduse tuntud meistrid on inglased Arthur Conan Doyle (1859–1930) ja Agatha Christie (1891–1976) ning prantslane Georges Simenon (1903–1989) jt.
kriminaalromaan – põnevusromaan, mis põhineb kurjategija(te) jälitamisel ja avastamisel, näiteks Agatha Christie (1891–1976) "Saladuslik juhtum Stylesis" ja " Eesriie ". Vt ka kriminaalkirjandus, romaan.
kroonika – ajaraamat. Teos, mis jutustab ajaloosündmustest nende toimumise järjekorras. Kroonika on arenenud antiikaja aastaraamatutest (annaalidest). Keskajal olid kroonikad peamised ajalooteosed. Enamasti kirjutati kroonikaid proosas , kuid on ka riimkroonikaid. Euroopas olid kroonikuteks peamiselt mungad . Hiljem on kirjutatud ka kuninglikke ja linnade kroonikaid. Näiteks Balti kroonikaid 13.-18. sajandini:
Henrik. Liivimaa kroonika (kirjutatud 13. sajandil);
Liivimaa vanem riimkroonika (13. saj.);
Liivimaa noorem riimkroonika (14. saj.);
B. Russow . Liivimaa provintsi kroonika (16. saj.);
J. Renner. Liivimaa ajalugu üheksas raamatus (16. saj.);
T. Hjärne. Eesti-, Liivi- ja Lätimaa ajalugu (17. saj.);
Ch. Kelch . Liivimaa kroonika (17. saj.);
J. G. Arndt . Liivimaa kroonika (18. saj.).
konklusioon – vt süžee.
koturnid – näitlejate kõrgete taldadega jalatsid Antiik-Kreekas.
kubism – kunsti- ja kirjandusmeetod, millele on omane nähtuste kujutamine geomeetriliste põhivormide kaudu. Kubism tekkis 20. sajandi alguse Prantsusmaal ning leidis eelkõige rakendamist kujutavas kunstis. Kirjanduses loobusid kubistid teose jutustavast sisut. Nad hakkasid loodust, inimesi ja esemeid kujutama pinnavormidena. See tähendab mitte nii, nagu inimesed neid näevad, vaid nagu nad on üles ehitatud. Kõige selgemalt avaldub kubism luuletuste ülesehituses ja sõnakasutuses, milles domineerivad geomeetrilised kujundid ja terminid. Kubismi on kasutanud näiteks Johannes Barbarus (1890–1946), luulekogu "Geomeetriline inimene" (1924).
kujund – konkreetses vormis üldistus, kirjandusteose detail (sõna, tegelane, sündmus); markeeritud keelend. Eristatakse kõla-, sõna- ja lausekujundeid. Näiteks: Hea täht on A. / Algus sellega algab. / Ja Au. / Ja Armastus maailma vastu. E. Niit. (kõlakujund, mis põhineb algriimil – assonantsil); hingehaav (metafooril põhinev sõnakujund); Lund külma taevas alla poetab. G. Suits. ( lausekujund , mis põhineb inversioonil – tavapärasest erineval sõnajärjel).
kulminatsioon – vt süžee.
kultuur – aineline või märgiline semiootiline (tähendust kandvatest märkidest koosnev) süsteem, mis tagab mingi inimgrupi eksisteerimise kollektiivse isiksusena. Kultuur jaguneb aineliseks (arhitektuur, mööbel, mänguasjad jmt) ning vaimseks (kujutav kunst, kirjandus, muusika, teadus jmt). Ühiskonnad sisaldavad endas tavaliselt erinevaid kultuure – on multikultuursed. Kultuuril põhinevad rahvuste identiteet ja kooseksisteerimine.
kunstmuinasjutt – muinasjutt, millel on kindel autor. Tavaliselt kirjutavad kunstmuinasjutte kutselised kirjanikud, kes kasutavad muinasjutu vormi oma eesmärkide saavutamiseks. Näiteks: Arvo Vallikivi (Valtoni) muinasjuturaamat "Ajaprintsess", Lilli Prometi muinasjutukogu "Taputigake".
kunstmuistend – vt muistend.
kuplee – koomiline või satiiriline naljalaul , mida kantakse ette estraadil, operetis või vodevillis. Näiteks:
Ha-ha-ha-ha
(COUPLET)
Comic
(In Estonian)
1.
Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja
oleneb muidugi kohast igal pool küll ei saa
eila ma naisterahva põõsa alt leidsin (palja)
see nali ajas mind naerma naersin: ha ha ha ha
/– – –/
3.
Hoopis naljakas lugu juhtus viimati Türil
joodik läks uulitsale ja ilma püksata
pärast kainema peaga suur oli häbi sel Jüril
Türi rahvas sai naerda naeris: ha ha ha ha
/– – –/
(Jüri Üdi.)
kurtuaasne kirjandus – rüütlikirjandus, mille õitseng algas Lõuna-Prantsusmaal provanssaalikeelse lüürikaga. Hiljem kirjutati ka rüütliromaane. Rüütlikirjanduse õitseaeg oli 12.–14. sajand. Kurtuaasse kirjanduse aineks on eelkõige rüütlite seiklused, kangelasteod, armastus, naudingud . Rüütlikirjandusel oli oluline osa kirjanduse kunstilisuse arengus.
kvintett – viievärsiline stroof. Vt ka stroof.
kõne – eesmärgistatud suuline esinemine. Antiikajal jagati kõned õiguslikeks, arutlevateks ja pidulikeks. Tänapäeval liigitatakse kõned olmekõnedeks ( tervitus -, õnnitlus- ja tänukõne), informeerivateks (loeng, ettekanne, informatsioon) ning poliitilisteks (kihutuskõne, poliitiline kõne). Kõnede erinevused tulenevad peamiselt nende eesmärkidest, probleemikäsitlusest, süvenemisastmest ja pikkusest. Kõne tüüpilised osad on sissejuhatus, aine/probleemi käsitlus ja lõpetus. Sissejuhatuse ülesanne on pöörduda kuulajate poole, saavutada nendega kontakt ning juhatada nad aine/probleemi juurde. Kõne põhiosa on aine/probleemi esitus/käsitlus, mis võib põhineda jutustamisel, kirjeldamisel või arutlemisel. Kõne lõpetuses tehakse tavaliselt kokkuvõte ning antakse nähtusele/probleemile hinnang, tänatakse kuulajaid. Hea kõnemehe tunneb ära vahetust ja sundimatust läbikäimisest publikuga ning oskusest valitseda oma häält, mõtteid ja kuulajaid.
kõnekujund – vt troop.
kõnekäänd – rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse . Kõnekäändu on võimalik mõista vaid lauses. Olenevalt lausest võib kõnekäänu tähendus muutuda. Kõnekäändusid kasutatakse kõne piltlikustamiseks ja ilmestamiseks. Näiteks: Tõnu ei seisa pudeliski paigal. Talle oli see nagu hane selga vesi.
L
lakonism – napisõnaline kokkusurutud väljenduslaad. Näiteks:
Esimesed pikad püksid. Kooliplikad. Spordihaigus.
Esimesed tantsusammud, läilus paberossimaigust.
(Ralf Parve .)
lame stiil – keelekasutus, mida iseloomustab piiratud ja ilmetu sõnavara ning algeline lausestus.
lastekirjandus – kirjandus, mis on mõeldud lastele ning arvestab nende vajaduste ja ootustega. Lastekirjandus sündis 18. sajandi valgustusajal. Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluvad näiteks Charles Perrault', Jacob ja Wilhelm Grimmi , Hans Christian Anderseni, Lewis Carolli, Mark Twaini, Selma Lagerlöfi, Ferenc Molnari, Astrid Lindgreni lastele kirjutatud teosed. Eestis hakati lastekirjandusele tähelepanu pöörama 19. sajandil. Esimese ilukirjandusliku lasteraamatu "Karjalaste luggemise ramat " avaldas Carl Eduard Anton Körber 1849. aastal. Eesti lastekirjanike paremikku kuuluvad Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jakob Pärn, Friedrich Kuhlbars, Karl Eduard Sööt, Ernst Enno , Jüri Parijõgi, Richard Roht , Richard Janno , Karl August Hindrey, Ellen Niit, Eno Raud, Jaan Rannap, Viivi Luik, Tiia Toomet , Leelo Tungal jmt.
laulupidu – suur muusikapidustus, kus esinevad laulukoorid ja orkestrid . Laulupeod said alguse 1845. aastal Saksamaalt Würzbergist. Esimene baltisakslaste laulupidu toimus 1857. aastal Tallinnas. Esimene ülemaaline eestlaste laulupidu korraldati 1869. aastal Tartus (845 esinejat). Sellest ajast on laulupeod kinnistunud eesti kultuuri. Seni suurima osavõtjate arvuga laulupidu toimus 1969. aastal (30 230 esinejat).
lausekujundid – tavapärasest erineva ehitusega laused , kus kasutatakse inversiooni ehk tavapäratut sõnajärge (Täis laukaid sügavaid on soode süli.); ellipsit ehk väljajätet (Kes (on) ees, see (on) mees.); lausekatkestust (Küll ma sulle… Oota vaid!); anakoluuti ehk katkendlikku mõtete ühendamist (Arvad… milleks… eksitus); sidesõnatust ehk sidesõnade puudumist (Jooksid karud, hundid, põdrad, siilid); kordust (Sa magad, sa magad, sa magad, / sa magad, mehike. J. Liiv.); retoorilist hüüatust ehk mingi tõsiasja sedastamist (kui mahedad on varjud! M. Under.); retoorilist pöördumist ehk pöördumist eemalviibija, abstraktsete nähtuste iseenda vmt poole (Kuldrannake, mil jõuab laev su kaldale! A. Reinvald .); retoorilist küsimust ehk vastuseta hüüdlauselist küsimust (Kas siis selle maa keel / Laulutuules ei või /…/ Igavikku omale otsida? K. J. Peterson.).
lausriim – vt riim.
lavakujundus – rekvisiidid (mööbel ning muud esemed) ja dekoratsioonid, millega markeeritakse näidendi tegevuskohta ja -aega.
legend – kasutatud ka muistendi tähenduses; ajaloolistel sündmustel põhinev rahvajutt , vagajutt, usulise sisuga jutustus või värsslugu. Legendi on viljelenud näiteks prantslased Gustave Flaubert ( 1821 –1880), Anatole France ( 1844 –1924), rootslane Selma Lagerlöf (1858–1940), sakslane Thomas Mann (1875–1955); eestlastest Aleksander Tassa (1882–1955).
lendsõna – kild; tabav , kunstiliselt kujukas väljend, mis on saanud rahva hulgas tuntuks. Enamasti on kildudeks erineva algupäraga tsitaadid, mis pärinevad kirjandusteostest, filmidest, reklaamidest, tuntud inimestelt jne. Näiteks: Kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal. Kas teil on veel ruumi? Oota, sa!
libisev riim – vt riim.
liitriim – vt riim.
liturgia – jumalateenistus. Keskaegne draama arenes välja kristlikust liturgiast.
loits – nõidumissõnad. Loitsud põhinevad usul sõna maagilisse jõusse, nende abil püütakse mõjutada inimesi, haigusi, loodusjõude jmt. Näiteks:
Kõhuvalusõnad.
Kiirmus, kaarmus,
varesele valu
harakale halu
mustalinnule muu tõbi,
lapse kõht terveks!
loomamuinasjutt – vt muinasjutt.
lugulaul – jutustav luuleteos , mõistet on kasutatud eepose, ballaadi ja poeemi tähenduses.
luulegraafika – vt piktograafiline luule.
lõik – proosastroof, tekstiosa taandreast taandreani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid . Lõik on proosateksti põhiühik.
lõppriim – vt riim.
läkitus – pöördumise vormis kirjutatud luuletus. Näiteks: Lydia Koidula (1843–1886) "Minu armsale taadile F. J. Wiedemannile 16. septembriks 1880"; Aleksander Puškini (1799–1837) "Delwigile".
lühipoeem – vt poeem.
lühiromaan – mahult jutustusega võrreldav, kuid muid romaani tunnuseid omav žanr. Lühiromaanis esitatakse vaid olulisi sündmusi, probleemi- ja inimesekäsitlus on põhjalik, on loobutud teisejärgulisest ainesest. Näiteks Enn Vetemaa (1936) " Monument ". Vt ka romaan.
lüroeepika – kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul , ballaad, poeem, värssromaan.
lüürika – üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad žanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt.
lüüriline kangelane – luulemina; luuletuse minaisik. Minavormis kirjutatud luuletus on kunstiline üldistus, mille taga ei nähta tavaliselt konkreetset isikut ja asjaolusid.
lüüriline kõrvalepõige –autori lühike tundeväljendus või lüüriline mõtisklus, mis on kiilutud teose sündmustikku. Näiteks lõpeb Oskar Lutsu (1887–1953) jutustus "Kevade" I lüürilise kõrvalpõikega.
lüüriline poeem – vt poeem.
 
M
maailmakirjandus – rahvuskirjanduste kõige väärtuslikum osa, mis on maailmas tuntud ja tunnustatud. Mõiste võttis kasutusele saksa kirjanik Johann Wolfgang Goethe (1749–1832).
Maarjamaa – algselt Vana-Liivimaa, hiljem peamiselt Eesti nimi, mis on tuletatud neitsi Maarja nimest. Temale pühendasid ristirüütlid oma vallutused Liivimaal 13. sajandil.
madrigal – itaalia renessansist pärit lühike naljatlev armastusluuletus, mis sisaldas tavaliselt kellegi meelitavat iseloomustust. Klassikaline madrigal koosneb distihhonidest, kusjuures igale kaksikvärsile järgneb refräänina kolmas värss. Madrigali on viljelnud näiteks itaallased Francesco Petrarca (1304–1374) ja Torquato Tasso (1544– 1595 ).
maksiim – vt sentents .
manerism – renessansi ja baroki vahepealne metafoorne stiil, mida iseloomustab mütoloogiline vihjelisus ja peen kujundlikkus.
manuskript – käsikirjaline raamat. Johannes Gutenberg leiutas 15. sajandil trükikunsti, enne seda levisid vaid käsitsi kirjutatud raamatud.
marginaal – ääremärkus, ka essee väikevorm; mõtisklev või lüüriline kirjanduslik kommentaar. Eesti kirjanduses võttis marginaali mõiste kasutusele Friedebert Tuglas (1886–1971), kellelt on ilmunud valimikud "Aja Kaja ", "Marginaalia" (1921) ja "Marginaalia" (1966).
marinism – itaalia luuletaja Giambattista Marino ( 1569 –1625) järgi nimetatud stiililaad, mida iseloomustab tundelisus, sensuaalsus ja mütoloogiast lähtuv kujundlikkus. Näiteks Marino poeem " Adonis " (1623).
mask – Antiik-Kreeka teatris näitleja nägu ja pead kattev maskeering, mis märkis kujutatava isiku sugu ja vanust ning ühiskondlikku, kõlbelist ja hingelist seisundit. Maske kasutades sai näitleja esitada ühes näidendis mitut osa. Mask täitis ka hääle võimendamise ülesannet.
meelika – lüürika antiikkirjanduses, mis jagunes vastavalt ettekandele monoodiliseks (soolohäälseks) ja koorimeelikaks. Monoodiline meelika on lähedane nüüdisaegsele lüürikale, selle viljelejate kirjanduslik keskus oli Lesbose saar ning tuntumad esindajad Alkaios (7.–6. sajand e.Kr) ja Sappho (7.–6. sajand e.Kr). Nad kirjutasid kultuslikke, pidu- ja armastuslaule, sidudes omavahel laulude temaatika ja autori isiklikud elamused . Koorimeelika on seotud erinevate rituaalide ja kultusevormidega, selle keskus oli Sparta ning tuntum autor Pindaros (umbes 518–442 e.Kr). Pindarose loomingus on esindatud erinevad koorimeelika liigid: hümnid, oodid, tantsulaulud, leinalaulud jm.
meesriim – vt riim.
memuaarid – proosažanr, milles autor jutustab enda või talle lähedaste isikute elust ja minevikusündmustest. Ajaloolistel sündmustel põhinevaid ja fakte tõetruult esitavaid mälestusi nimetatakse ajaloolisteks; vabalt ajaloolisi sündmusi ja isiklikke muljeid esitavaid mälestusi nimetatakse vestelisteks; kunstiliselt töödeldud mälestusi nimetatakse ilukirjanduslikeks. Eesti kirjanduse ühe ulatuslikuma mälestustesarja autor on Oskar Luts (1887–1953).
Menelaos – Sparta kuningas, Trooja sõja kangelane. Menelaose naise Ilusa Helena röövimine Trooja kuningapoja Parise poolt oli Trooja hävitamise põhjus.
metafoor – tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist. Näiteks:
Looja minemas, looja minemas
kullase valgusega
oled sa, sinitaeva silm!
(Kristjan Jaak Peterson.)
metonüümia – sõna kasutamine ülekantud tähenduses. Metonüümne ülekanne võib toimuda ajalise, ruumilise, põhjusliku vm suhte alusel. Näiteks: Pani käe alla (Kirjutas alla). Seinal rippus Viiralt (Seinal rippus Viiralti teos).
miljöö – teose aeg-ruum. Miljööl puudub teoses enamasti iseseisev tähendus ja mõte. Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. Pikki arendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile tegelastega võrdne asend, valmistada lugejat ette mingite sündmuste vastuvõtuks.
miniatuur – eepika väikevorm, mida iseloomustavad lühidus, napp sündmustik, detailne sõnastus, lüüriline meeleolu ja poeetilisus. Näiteks Lydia Koidula (1843–1886) "Talvine metsasõit" või Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) "Poiss ja liblik ".
minnesinger – armastuslaulik, kurtuaasne luuletaja keskaegsel Saksamaal.
miraakel – keskaegne draama, mille sisuks on apostlite ja jumalaema imeteod . Miraaklitesse on põimitud rohkesti legende, need sisaldavad ka seiklusmotiive ja fantastikat. Näiteks prantsuse kirjanik Rutebeufi (umbes 1248 –1285) "Miraakel Theophile'ist" kujutab inimese lepingut saatanaga, s.t hinge kuradile müümise teemat.
misanstseen – vt stseen .
modernism – uudseid ideid ja kujutusvõtteid rakendav kunsti- või kirjandusvool. Sageli kasutusel ka ühisnimetusena 19. sajandi lõpu 20. sajandi alguse kunsti- ja kirjandusvoolude kohta.
monograafia – teaduslik teos, üksikküsimusele pühendatud uurimus. Näiteks: Friedebert Tuglase (1886–1971) monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926), "Juhan Liiv" (1927), "Eesti Kirjameeste Selts" (1932).
monoloog – kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Sisemonoloog on kirjanduslik kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. Monoloogi kui teose ülesehituse võtet on kasutanud näiteks Juhan Smuul (1922–1971) " Muhu monoloogides" (1968), Jaan Kross (1920) "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" (1970).
Mooses – legendaarne iisraellaste juht ja seaduseandja. Piibli järgi juhtis Mooses iisraeli rahva Egiptusest läbi mere ja kõrbe Palestiinasse. Siinai mäel andis Jumal talle kivitahvlid 10 käsuga, mis said juudi usundi ja kõlbluse aluseks.
moralitee – keskaegne allegooriline õpetlik draama, mille tegelased on inimesega seostuvad abstrahheeritud mõisted: õiglus, mõistus, tõde, kahetsus , meeleheide, usk, ausus jt.
motiiv – teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku.
moto – kirjandusteose alguses esinev juhtmõtteline lause, luuletus, aforism vm tekst, mis aitab avada teose peamõtet. Näiteks: Bernard Kangro romaani "Taeva võtmed" motoks on tsitaat A. H. Tammsaare "Põrgupõhja uuest Vanapaganast": "Inimese hing on ju südames, mitte peas, tohtrihärra, sest südames on veri ja vere sees hing".
mudelsituatsioon – tüüpolukord; tegelase sisemaailma põhjalikuma uurimise otstarbel rakendatav kirjanduslik võte. Tegelane asetatakse tõenäoliselt võimalikku, ent siiski kujutluslikku maailma. Mudelsituatsiooni puhul on alati tegemist üldistusega: inimene ajast või ruumist lähtuvas tüüpilises olukorras. Mudelsituatsioone on kasutanud näiteks Arvo Valton (1935) oma novellistikas, kogu "Kaheksa jaapanlannat" (1968).
muinasjutt – rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imeesemetele (näiteks seitsme penikoorma saapad, küüntest kübar, isejahvatav veskikivi jmt). Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele vastavalt (näiteks rebane – kaval inimene). Tõsieluliste muinasjuttude tegevus areneb tavaelu raamides. Kangelased on enamasti tavalised inimesed (näiteks vaesed, aga arukad, heasüdamlikud ja kavalad talupojad või -naised). Muinasjuttudel on omad seadused: kindel algus ja lõpp (Elas kord…, Kuskil maal…, Kui nad surnud ei ole…), sündmustiku kordumine (3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada – olulised on ka arvud 7, 9, 12), muinasjuttude tegelased on vastandlikud (rikas ja vaene, hea ja kuri, noor ja vana, tark ja rumal). Enamasti on muinasjutud õnneliku lõpuga. Suur osa muinasjutte on rahvusvahelise levikuga . Üks vanemaid muinasjutukogusid on araablaste " Tuhat üks ööd". Eestis hakati muinasjutte sihipäraselt koguma 19. sajandi teisel poolel Jakob Hurda (1839–1907) innustusel.
muistend – rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks. Muistendi tegelased on elavaks peetud olendid, kellest on jäänud jälgi esemete, maapinnavormide vms kujul (näiteks Kalevipoja säng, Vanapagana kivi). Tuntumad muistendiliigid on tekkemuistendid, mis sisaldavad fantastilisi seletusi maa, inimeste, loomade tekkimise kohta; vägilasmuistendid, mis on seotud Kalevipoja, Suure Tõllu, Vanapaganaga; kohamuistendid, mis jutustavad järvede, rändrahnude, puude tekkimisest; ajaloolised muistendid, mis on seotud ajalooliste sündmuste ja inimestega). On kirjutatud ka kunstmuistendeid (näiteks Friedrich Robert Faehlmanni (1798–1850) "Emajõe sünd", " Koit ja Hämarik"jt).
murrak – vt murre.
murre – dialekt; teatud piirkonna eripärane keelekuju. Murre erineb kirjakeelest ja teistest murretest sõnade häälikukoostise, sõnade muutmise, sõnavara ja lausestuse poolest. Murded jagunevad paikkondlike erijoontega murrakuteks. Eesti murrakute piirid langevad üldjoontes kokku endiste kihelkondadega.
muusad – kreeka mütoloogias kunstide ja teaduste kaitsejumalannad: Erato kaitses armastusluulet, Euterpe muusikat, Kalliope eepilist luulet, Kleio ajalooteadust, Melpomene tragöödiat, Polyhymnia laulu, Terpsichore tantsu, Thaleia komöödiat, Urania astronoomiat.
mõistatus – rahvaluule liik, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata. Mõistatus koosneb kahest osast: küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendusest). Mõistatusi esitati ajaviiteks või taibukuse prooviks. Nende sisuks on talupoegadele lähedaste mõistete ring: põllutöö, tööriistad, koduloomad, majapidamine , riietus, elamud , loodusnähtused, loomad jmt. Mõistatused esinevad tavaliselt lausetena, kuid on ka mõistatusmuinasjutte ja -laule. Näiteks: Mees ehitab metsas, raiub kirveta , ehitab maju. (Rähn.)
mõistukõne – vt allegooria.
mõtteriim – vt parallelism .
mõttetera – vt aforism.
müsteerium – Piibli episoodidele üles ehitatud keskaegne draama, mida kanti ette katoliku kirikus, hiljem kirikuesisel platsil. Müsteerium arenes välja kristlikust liturgiast (jumalateenistusest). Kuna ülestõusmispühad olid kirikukalendris kesksed , siis seostus vaimulik näitemäng eelkõige sellega. Esimesi näidendeid kandsid ette preestrid ja kooripoisid, hiljem lubati kaasa mängida ka tavakodanikel. Mänguplatsi keskkoha moodustas altar, sellest paremal asetses Taevas ja vasakul Põrgu. Muud tegevuskohad paiknesid kiriku külglöövides. Vanimas säilinud müsteeriumis "Aadama mäng" (12. sajand) kujutatakse Aadama ja Eva pattulangemist.
müstifikatsioon – väära autorinime, väljamõeldud kirjaniku, stilisatsiooni vms abil teostatud kirjanduslik lavastus eesmärgiga lugejaid alt vedada. Näiteks Friedebert Tuglase (1886–1971) müstifikatsioon olematust varasurnud andekast kirjanikust Arthur Valdesest.
müstika – usk salapäraste üleloomulike jõudude olemasollu (näiteks vaimud) ja nendega suhtlemise võimalikkusesse.
müüt – usundiga seotud fantastiline jutustus, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jmt. Näiteks Friedrich Robert Faehlmanni (1798–1850) müüdid "Koit ja Hämarik", "Emajõe sünd".
 
N
naisriim – vt riim.
naivism – vt primitivism.
naljand – rahvaluule liik; lühike, humoristliku või satiirilise sisuga rahvajutt. Naljandite sündmustik on valdavalt tõsieluline. Olulisel kohal on liialdused, sõnamäng ja - koomika . Näiteks :
Kahekõne heast ja pahast
– Kas teie pool ka kapsad head?
– Kapsad head kui kaapkübarad.
– Eks see ole hea.
– Kus ta hea on, kui kits läks aeda, sõi kapsad ära.
– Eks see olnud paha.
– Kus ta paha oli, kui tapsin kitse ära, sain pajatäie liha.
– Eks see olnud hea.
– Kui hakkasin kitse liha keetma, tuba läks põlema.
– Eks see olnud paha.
– Kus ta paha oli …
(Rahvaluule.)
naturalism – 19. sajandi lõpu prantsuse kirjandusest lähtunud kunstimeetod, mis taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalismi tekkepõhjused on seotud Charles Darwini (1809–1882) teooriaga olelusvõitlusest ja Auguste Comte 'i (1789–1857) positivistliku filosoofiaga , mis tunnistas ainult faktitõde. Naturalistide ideeline õpetaja oli filosoof ja esteetik Hippolyte Taine (1828–1893), kes seletas kõiki ühiskondlikke nähtusi rassi, keskkonna ja momendi mõjudest lähtudes. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, pahelisust, kuritegusid , julmust, vägivalda. Nad vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Naturalismi algatajad olid vennad Edmond (1822–1896) ja Jules (1830–1870) Goncourt'id. Naturalistlike teostega saavutas maailmakuulsuse Émile Zola (1840–1902), näiteks romaanid "Thérése Raquin" ja "Söekaevurid". Eesti kirjanduses on naturalistlikke jooni 19. sajandi lõpu Eduard Vilde (1865–1933) ja Ernst Peterson-Särgava (1868–1958) proosas.
nekroloog – järelehüüe; kirjutis, mis on pühendatud hiljuti surnud inimese mälestusele. Nekroloog räägib inimese elust ja tegevusest, rõhutab tema saavutusi.
nelikstroof – vt katrään.
neologism – uudiskeelend (näit. külmik, rula, pusa , vuplid, tossud ). Neologismide loomisel kasutatakse nelja põhilist moodust: lisatakse sõnale liide (näit. kall /ur, elam/u); häälikute vaba kombineerimist (näit. veenma); laenatakse sõnu murretest ja teistest keeltest (näit. soome sõnast ujo eesti sõna uje); kahe või enama sõna liitmist (näit. selle asemel et – selmet). Eesti üks edukamaid uudissõnade loojaid on Johannes Aavik (1880–1973). Neologisme kasutavad kirjanikud kunstilise keele rikastamiseks.
neorealism – 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastate esimesel poolel itaalia kirjanduses (ka filmikunstis ) valitsenud suund, mida iseloomustab lihtsate inimeste elu kujutamine, tõepära ja ühiskonda arvustav laad. Näiteks Carlo Cassola (1917) ja Pier Paolo Pasolini (1922–1975) looming.
"Noor-Eesti" – Gustav Suitsu (1883–1956) algatusel loodud kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1905–1915. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Ridala, Johannes Aavik, August Kitzberg ja Bernhard Linde. Nooreestlaste juhtlauseks oli "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Püüdes välja murda kultuuri silmapiiri ahtusest, pöörasid nooreestlased pilgu Põhja- ja Lääne-Euroopasse (Skandinaaviasse, Prantsusmaale). Nad eirasid realismi sissetallatud radu ning tõid kirjandusse uued voolud, mida on tähistatud üldnimetusega uusromantism. Nooreestlastest kirjanikud edendasid eriti luulet, lühiproosat ja kriitikat. J. Aaviku radikaalsed keeleuuendusettepanekud seadsid esikohale esteetilisuse printsiibi, mis ühtis "Noor-Eesti" kunstikäsitusega. Aaviku taotlus oli viia eesti keel kiiresti arenenud kultuurkeelte tasemele . Rühmitusega liitusid ka kunstnikud Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort jt, kelle loomingus ühinesid viljastavalt euroopa ja rahvusliku kunsti arengusuunad . Nooreestlased algatasid kunstinäituste korraldamise traditsiooni. Nad andsid välja albumit "Noor-Eesti" I–V (1905–1915) ning ajakirja "Noor-Eesti" (1910–1911). "Noor-Eesti" nime all tegutses ka kirjastus, mis lahutati kirjanike organisatsioonist 1913. aastal.
novell – tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga . Klassikaline novell põhineb kindlal süžeeskeemil. Juhtumused esitatakse ajalises järgnevuses. Tegevus areneb kulminatsiooni suunas ning lõpeb puändiga. Süžeed pingestab läbiv juhtmotiiv. Sündmustikuga kõrvuti jälgitakse tegelaste siseelu või omavahelisi suhteid. Novelli tegelased on individualiseeritud. Tegevuskoht ja -aeg ei ole nii olulised kui romaanis või jutustuses. Tuntumad novelli liigid on jutustav novell (näiteks vene kirjaniku Nikolai Gogoli (1809– 1852 ) looming); psühholoogiline novell (ameeriklane Edgar Allan Poe, 1809–1849); sümbolnovell (juudi kirjanik Franz Kafka, 1883–1924). Eesti nimekad novellimeistrid on on Friedebert Tuglas (1886–1971), August Gailit (1891–1960), Peet Vallak (1893–1959) ja Arvo Valton (1935).
novellett – lühinovell, millel on kõik novelli tunnusjooned, kuid süžeearendus on minimaalne. Näiteks Jaan Kruusvalli (1940) novelletid “Küla”, “Lõhn”.
nutulaul – vt itk.
nümf – kreeka usundis kauni noore naisena kujuteldud loodusvaim . Merejumal Nereusel oli 50 ilusat tütart – merenümfi.
 
O
oksüümoron – lausekujund; vastandlike, teineteist sisuliselt välistavate sõnade ühitamine. Näiteks: magus valu, karjuv vaikus, tuline lumi.
oktaav – kaheksast värsist koosnev stroof, mille kuues esimeses värsireas kasutatakse ristriimi ja kahes viimases paarisriimi. Oktaavid on kirjutatud enamasti viie- või kuuejalalistes jambides. See oli üks enam kasutatud stroofivorme renessanssiaegses Euroopas. Näiteks:
Lembitu
Kui ma nüüd tean, et jumalad ei anna –
ei unenäoski meile kingitust,
ja inimesel muud ei jää kui: "kanna
sa ise hoolt, ehk leia lõpetust!"
Siis tahan mõtteid selle peale panna,
kust tulevik võib loota kergitust.
Meil seisvad abimehed peas ja põues:
neid peame tarvitama elu õues.
/– – –/
(Friedrich Reinhold Kreutzwald.)
olukirjeldus – publitsistlik-ilukirjanduslik proosažanr, mis käsitleb tõetruult, kuid dokumentaalse täpsuseta, päevasündmusi, olukordi ja inimesi. Näiteks Juhan Smuuli (1922–1971) "Kirjad Sõgedate külast", "Jäine raamat".
olustikuromaan – romaan, milles on esikohal olustiku ehk elu-olu kujutamine. Vt ka romaan.
olukorrakoomika – vt situatsioonikoomika.
onomatopöa – helijäljendus. Tavaliselt jäljendatakse kirjandusteostes kõlaliselt loodushääli: vee voolamist , lindude laulu jmt. Näiteks: Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu -vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus … (Anton Hansen Tammsaare.)
ood – pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele, ideele vms. Oodile on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Antiikkirjanduses viljelesid oodi näiteks Pindaros (1. saj e.Kr) ja Horatius (66–8 e.Kr), eesti kirjandusse tõi oodi Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), näiteks "Laulja", "Kuu".
oratoorium – muusikas pikem mitmeosaline draamatilise süžeega heliteos . Kirjanduses kasutusel omaterminina näiteks Jaan Oksa (1884–1918) luuleloomingus (oratoorium “Kannatamine”).
orkestra – antiikteatri tähtsaim koht, väike ümmargune plats (läbimõõt ~24 meetrit), mille keskel oli Dionysose altar ning külgedel kaks sissekäiku (paradost), mille kaudu tulid oma kohtadele publik ja koor.
 
P
paarisriim – vt riim.
paatos – kirglik vaimustus, pidulik hoogsus. Pateetiline on hoogne vaimustusest kantud kirjandusteos .
pamflett – päevakajaline paljastav ja pilkav teos, kus naeruvääristatakse ühiskondlikke või mõne isikuga seotud negatiivseid nähtusi. Näiteks Eduard Vilde (1865–1933) "Üle suure vee".
panoraamromaan – mitme süžeeliiniga laiahaardeline romaan, näiteks Lev Tolstoi (1828–1910) “Sõda ja rahu”. Vt ka romaan.
panteism – filosoofiline õpetus, mis samastab jumala loodusega. Panteism on mõjutanud näiteks saksa kirjaniku Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) ja eesti luuletaja Ernst Enno (1875–1934) loomingut. Näiteks:
Meil kõigil ühine on pulmapidu ees…
Meil igavikud ees ja igavikud taga,
kui siia jõudsime, eks edasi ka veel,
sa vaata kõik, mis ümber, neist ei ükski maga,
nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel.
Kõik on üks südamline sisustuse lugu
ja hingest hinge kostab julgustuse jutt:
vend muld, vend kivi, lill, lind, loom, me ühte sugu,
meid kõiki kasvatand, veel kasvatamas nutt.
/– – –/
Mis keegi õppind, mis iial näinud keegi,
üksteisele nii tähtis jutustada see –
et kui kord kustutame säälpool ainet leegi ,
siin elu jätkates meil ühisem on tee.
(Ernst Enno.)
papüürus – papüüruse taime südamikust valmistatud kirjutusmaterjal . Papüürusele kirjutatud raamatud kujutasid endast papüüruserulle, mille pikkus oli tavaliselt 6–10 meetrit ning kõrgus 10–30 sentimeetrit . Rulli otsa kinnitati nahkriba titulus, millelt võis lugeda raamatu pealkirja, autori nime ning sisukorda. Lugemisel rulliti raamat tavaliselt kahe veeru ulatuses lahti. Papüürust kasutati Rooma riigis põhilise kirjutusmaterjalina 4. sajandini.
paradoks – esmapilgul vasturääkiv ja ootamatu otsustus, milles peitub elutõde. Näiteks: Tasa sõuad, kaugele jõuad. (Vanasõna.)
parallelism – regivärsilise rahvalaulu nähtus, kus värsirühmad on grupeeritud sisu ja vormi põhjal mõttelisteks tervikuteks. Näiteks:
Ma lään reiele rebane,
odrareiele orava ,
kaerareiele kanane,
rukkireiele räägukene,
ahukselle ainekene.
(Rahvalaul.)
paronüümid – sarnandsõnad, kõlalt lähedased, kuid tähenduselt erinevad sõnad. Paronüümiat kasutatakse sageli luules. Näiteks:
Iga maja ei ole majakas ,
iga kaja ei ole kajakas ,
iga kasu ei ole kasukas .
(A. Alliksaar.)
paroodia – pilav luule- või proosateos, mis jäljendab alusteose vormi, kuid teisendab selle sisu ja stiili. Näiteks Miguel de Cervantese (1547–1616) romaan "Don Quijote" või Uno Lahe (1924) kogumik "Paroodi-koodi-oodiaid".
paskvill – tahtlikult solvav ja teotav kirjutis, mis on harilikult anonüümne. Mõiste "paskvill" pärineb pilkehimulise Rooma käsitöölise ja värsisepa Pasquino nimest.
pastoraal – karjaselaul või muu karjase - ja maaelu idülliliselt kujutav kirjandusteos. Pastoraali tegelased elavad muretus õnnes ja armastuses kauni looduse rüpes. Pastoraali viljeldi antiikkirjanduse eeskujul ka euroopa 14.–18. sajandi kirjanduses. Antiikkirjanduse üks tuntumaid pastoraale on Longose (2.–3. saj) rütmilises proosas kirjutatud "Daphnis ja Chloe ". Eesti kirjanduses taaselustas selle luuležanri Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), näiteks “Karjase laul. Ott ning Peedo”.
pastoraalromaan – vt seikluskirjandus .
peata sonett – vt sonett.
pegasus – Pegasos oli vanade kreeklaste uskumuste järgi tiivuline ratsu, kelle kabjalöögist tekkis Helikoni mäel Hippokrene allikas, mille vesi andis luuletajatele inspiratsiooni. Pegasusel ratsutama tähendab luuletajaks, kirjanikuks hakkamist.
Penelope – kreeka mütoloogias Odysseuse abikaasa, kes ootas truult 20 aastat oma meest Trooja sõjast koju.
pentameeter – luule viisikmõõt; heksameetri liik, mille kolmandas ja kuuendas daktülilises värsijalas puuduvad rõhuta silbid . Näiteks:
päike veel riputab verd – väärikat mälestust sest
– + + / – + +/ – / – + +/ – + + / –
(Juhan Sütiste.)
peoon – neljasilbiline värsijalg, mis koosneb kolmest lühikesest ja ühest pikast silbist. Peoone liigitatakse vastavalt sellele, millisele silbile rõhk langeb:
rõhk esimesel silbil – esimene peoon /+ – – –/,
rõhk teisel silbil – teine peoon /– + – –/,
rõhk kolmandal silbil – kolmas peoon /– – + –/,
rõhk neljandal silbil – neljas peoon /– – – +/.
Eesti luules on peoon harvaesinev värsimõõt.
perekonnaromaan – romaan, mis keskendub perekonna saatusloole ja argielule, välissündmustega samaaegselt jälgitakse enamasti ka tegelaste hingeelu. Näiteks Thomas Manni (1875–1955) " Buddenbrookid . Ühe perekonna langus". Vt ka romaan.
performance – esitus, etendus; algupärane teatraliseeritud improvisatsiooniline etüüd, mida esitatakse väljaspool teatrit tavaliselt mittekutseliste näitlejate poolt. Performance on näide modernsest tinglikust teatrist , alternatiiv traditsioonilisele teatrile.
perifraas – kõnekujund, kus millegi nimi või nimetus asendatakse sellele iseloomulike tunnustega, muutes nii kirjelduse elavaks. Näiteks:
Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere rannale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?
(Mihkel Veske.)
See tähendab küsimust: Kas tunned Eestimaad?
personifikatsioon – on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Personifikatsiooni kasutatakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lähendamiseks. Näiteks:
Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid ?
Kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?
(Lydia Koidula.)
petitsioon – palve - või märgukiri mõnele kõrgele riigiametnikule hulga isikute (näiteks meeleavaldajate) poolt.
Phaethon – kreeka mütoloogias päikesejumal Heliose poeg, kes sai isalt loa juhtida päikesevankrit, kuid ei tulnud sellega toime. Ta laskus Maale nii lähedale, et see süttis. Karistuseks surmas peajumal Zeus ta välguga.
Piibel – kristlaste püha raamat. Sõna "piibel" on kreeka päritolu ja tuleneb sõnast "biblos" või "biblion", mis tähistas raamatut ja on omakorda tuletatud sõnast "büblos" – papüürus. Piibel koosneb kahest osast: Vanast ja Uuest Testamendist. Piibli autoreid arvatakse olevat umbes 40, nende hulgas on kuningaid, riigimehi, õpetlasi, preestreid jt. Piibli koostamine võttis aega 16 sajandit. Vana Testamendi loomiseks kulus umbes tuhat ja Uue Testamendi loomiseks umbes sada aastat. Vana ja Uus Testament jagunevad 66 raamatuks, mille sisuks on ajalugu, poeesia , filosoofia, biograafiad, ettekuulutused ja muu Jumalast ainet saanud kirjandus. Vana Testament sisaldab näiteks pilte maailma loomisest, jutustab heebrea rahva elust, sõdadest ja kangelastest . Uus Testament sisaldab peamiselt saatuslugusid, räägib Kristuse sünnist, tegudest, kannatustest ja surmast, tema õpetusest ja selle levitajatest. Piiblit või selle osi on tõlgitud enam kui 1850 keelde (eesti keelde tervikuna 1739) ja seda on trükitud rohkem kui 60 miljonit eksemplari.
piirolukord – süžee kujundamise võte, kus tegelane on asetatud pingelisse olukorda: ta peab võitlema oma südametunnistuse ja teda ümbritseva keskkonnaga.
piirsituatsioon – vt piirolukord.
pikareskne romaan – vt kelmiromaan.
piktograafia – piltkiri . Piltkiri kujunes välja aastail 8000–6000 e.Kr, see ei vahendanud üksiksõnu vaid tervikteateid. Aja jooksul hakkasid piltkujutised märkima sõnu (mõisteid) ning nende joonis kaotas üha enam sarnasust algkujuga. Nii tekkis eeldus tähthäälikkirja väljaarenemiseks.
piktograafiline luule – luulegraafika; piltluule ; luule, kus jäljendatakse teksti keskseid kujundeid graafiliselt: stroofi kuju ja teksti paigutuse kaudu. Näiteks:
 
Rakvere raibe
rAk
vER E Rai
BeraKvEreR
aiberakve
reraibe
p
I
k
a
j
u
u
r
e
o
t
s
a
s
umb
sõl
m
(Aleksander Suuman.)
 
piltluule – vt piktograafiline luule.
plagiaat – loomevargus ; võõra teose mahakirjutamine ja esitamine oma nime all, viitamata autorlusele.
pleonasm – samatähenduslik kordus. Näiteks valge valgus, tume pimedus.
poeem – lüroeepika žanr, pikem mitmeosaline luuleteos, mida iseloomustab jutustav süžee. Poeemi õitseng oli romantismis, mil tuli esile subjektiivne ja lüüriline käsitlusviis. Romantiliste poeemide kangelasi iseloomustab erakordsus ning tavaliselt on nad esitatud arengus. Poeemi sündmustikus kujutatakse kõige pingelisemaid momente, see on proosaga võrreldes punktiirsem, tegevusaega ja -kohta üksikasjalikult ei kirjeldata. Poeemil on mitu erikuju. Lühipoeem on väikesemahuline luuleteos, millel võib puududa väline liigendatus. Lüürilist poeemi iseloomustab lüüriline väljendusviis ning selle sündmustik on minimaalne. Kangelaspoeemi aluseks on nagu eepostelgi rahvaluulelised kangelasmuistendid ja -laulud. Maailmakirjanduses on loonud väljapaistvaid poeeme itaallane Dante Alighieri (1265–1321), inglased John Milton (1608–1674), George Byron (1788–1924) ja Percy Bysshe Shelley (1792–1822), venelased Aleksandr Puškin (1799–1837) ja Mihhail Lermontov (1814–1841). Eesti kirjanikest on poeemimeistritena tuntuks saanud Villem Ridala (1885–1942) "Toomas ja Mai", Henrik Visnapuu (1890–1951) "Parsilai", Juhan Sütiste (1899–1945) "Maakera pöördub itta", Juhan Smuul (1922–1971) "Järvesuu poiste brigaad ", Betti Alver (1906–1989) "Leib" jt.
poeesia – seotud kõnes luule. Värsivormiline proosale vastanduv sõnakunsti valdkond .
poeetika – kirjandusteaduse haru, luuleteooria; õpetus sõnakunsti vahendeist.
polüsündeton – stiilivõte, mis põhineb sidesõnade taotluslikul kordamisel, paljususel. Polüsündetoni abil saab teatud sõnu värsis esile tõsta.Näiteks:
Mu viimne laul on õitest
ja kenast kevadest
ja kena kevade ilust
ja suvest ja sügisest.
(Juhan Liiv.)
poolsonett – vt sonett.
poploor – tänapäeva rahvalooming , mis väljendab arenenud ja linnastunud ühiskonna kultuuri. Näiteks grafiitod, killud, lauluparoodiad, õudus- ja ufojutud, piltmõistatused, keerdküsimused.
populaarteaduslik kirjandus – aimekirjandus; kirjandus, mis tutvustab üldarusaadavalt ja huvitavalt teaduse saavutusi. Võrreldes teadusliku kirjandusega ei esitata populaarteaduslikus kirjanduses uurimistulemuste saavutamise käiku ega eri uurijate seisukohti. Stiililt on aimekirjandus sageli lähedane ilukirjandusele.
portree – isikukujutus, kirjandusteose tegelase kujutus . Vt ka kirjanduslik portree.
Poseidon – kreeka merejumal, peajumal Zeusi ja allilmajumala Hadese vend. Tema sümboliks oli kolmhark . Poseidoni vaste rooma mütoloogias on Neptunus.
postmodernism – kaasaja kunstisuundumuste ühisnimetaja.
prantsuse sonett – vt sonett.
press – vt ajakirjandus.
primitivism – ka naivism; kunstilaad, mida viljelevad kunstihariduse ja -oskusteta loomingulised inimesed. Seda iseloomustab lihtne, rõõmsameelne, julge ja abitu kujutusviis. Primitivismiks nimetatakse ka loodusrahvaste kunsti. Näiteks Kihnu meremeeste meremaalid.
proloog – eellugu ; sissejuhatuse liik, kus jutustatakse lugejatele sündmustest, mis eelnesid teose sündmustikule. Näidendi proloog kujutab endast tavaliselt pöördumist vaatajate poole, et neid etenduseks ette valmistada. Näiteks Aleksandr Puškini (1799–1837) poeemi "Vaskratsanik" proloogis esitab autor teose eelloo.
Prometheus – kreeka mütoloogias titaan , kes heatahtlikkusest inimeste vastu kinkis neile tule. Kättemaksuks selle eest aheldas peajumal Zeus ta Kaukasuses kalju külge. Prometheus sümboliseerib protesti ülekohtu vastu.
proosa – sidumata kõne, luulele vastanduv sõnakunsti valdkond.
proosaluuletus – proosa vormis, kuid rütmistatud kõnes kirjutatud luuletus. Näiteks:
Lembitu
1.
Ütles Lembitu:
Ilus on elada. Ilus on taevas, mets ja meri. Ilus on eha ja ilus on koit, ilus on kevad ning ilus on sügis. Ilus on mängida murul ja laineil, ilus on veereta' ketast , pinguta' purje , ilus on tormata siniudu-ilma.
Kaunis on elu, kaunis on inime! Kaunid on nooruse õhkuvad uned, uhked mehe mehised mõtted, magusad rauga mälestused.
Kaunid on kavatsused, kaunimad teostused. Kaunid on võtmised, kaunimad andmised. Kaunid on himud, kaunimad veelgi on keeldumused,
Kaunis on elu kaunina elatud.
(Friedebert Tuglas.)
proosastroof – vt lõik.
prosaism – teksti stiilist selgelt eristuv madalama stiilikihistuse sõna. Prosaism võib olla ka teadlik stiilivõte. Näiteks:
Ühed lilledelt korjavad kärjemett,
teistel tonnid täis on solgivett.
(Gustav Suits.)
prosaist – proosakirjanik.
prototüüp – teose kangelase tõsieluline eeskuju. Näiteks Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) "Tõe ja õiguse" Andrese prototüüp on kirjaniku isa Peeter Hansen, Pearu prototüüp Lõuna-Tammsaare talu peremees Jakob Sikenberg.
psalm – usundilise sisuga laul. Näiteks Taaveti lauluraamatu tekstid.
pseudonüüm – varjunimi . Pseudonüüme kasutavad tavaliselt kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud. Näiteks: Peet Vallak = Peeter Pedajas, Arvo Valton = Arvo Vallikivi, Jüri Üdi = Juhan Viiding.
psühholoogiline novell – vt novell.
psühholoogiline romaan – romaan, mis keskendub tegelas(t)e hingeelu kujutamisele ja analüüsile. Näiteks Fjodor Dostojevski (1821–1881) "Kuritöö ja karistus ". Vt ka romaan.
publitsistika – üks kirjanduse põhiliike teaduskirjanduse ja ilukirjanduse kõrval. Publitsistika vahendab arvamusi , aateid ja ideoloogiaid. Publitsistlikes tekstides arutletakse inimese ja ühiskonna probleemide üle. See kajastab inimühiskonna arengulugu. Arenenud publitsistika on demokraatliku riigi tunnus. Publitsistlikud tekstid on näiteks uudis, artikkel, intervjuu, reportaaž, koomiks.
publitsistlik romaan – kaasaja aktuaalseid ühiskondlik-poliitilisi probleeme käsitlev romaan. Näiteks Eessaare Aadu, kodanikunimega Jaan Anvelti (1884–1937) "Linnupriid". Vt ka romaan.
puhas riim – vt täisriim.
puänt – üllatav kuid loogiline novelli, anekdoodi, epigrammi ja soneti lõpplahendus.
päevik – ka diaarium; päevaraamat; vihik vms, kuhu tehakse ülestähendusi päevasündmuste ja läbielatu (mõtete, tunnete jms) kohta. Päevikuvormi kasutatakse ka ilukirjanduslikus proosas, näiteks Juhan Smuuli (1922–1971) Antarktika -reisi päevik "Jäine raamat" (1959).
pöördsonett – vt sonett.
pöördumine – stilistiline võte. Kirjaniku pöördumine lugeja, teose kangelase, mõne elusa või elutu objekti poole. Näiteks:
Laena mulle kannelt, Vanemuine !
Kaunis lugu mõlgub meeles,
muistse põlve pärandusest
ihkan laulu ilmutada.
(Friedrich Reinhold Kreutzwald.)
pööre – vt süžee.
pühendus – teose alguses olev lühike tekst, mis ütleb, kelle või mille mälestusele on teos pühendatud.Näiteks:
Mart Laar, Lauri Vahtre , Heiki Valk. Kodu lugu I :
Pühendatud vägivalla ohvri
sõbra ja mõttekaaslase
Tauno Pukk 'i mälestusele.
või
Ramón Gómes de la Serna. El Greco:
Tõenduseks oma kirglikust
poolehoiust olgu need El Creco
altarid pühendatud aulikule
senjoora Elena Sansinena de
Elizaldele, kirjasõna ja kaunite
kunstide soosijale tema avara
hinge ja peene vaimu
imetluses.
RAMON
 
R
raamjutustus – ka -novell, -romaan; eepiliste teoste kompositsioonivõte. Raamjutustuses esineb tegelasena jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teksti alguses ja lõpus, raamivad teost. Näiteks: Aino Kalda (1878–1956) "Barbara von Tisenhusen". Mõnikord kasutatakse raamimise võtet ka selleks, et siduda teemalt või laadilt erinevaid teose osi tervikuks. Näiteks: Giovanni Boccaccio ( 1313 –1375) " Dekameron ".
raamnovell – vt raamjutustus.
raamromaan – vt raamjutustus.
rahvakunst – rahvakultuuri osa, mida viljelevad mitteelukutselised kunstnikud. Rahvakunst jaguneb tarbekunstiks ja sõnaloominguks. Tarbekunsti hulka kuuluvad hooned, mööbel, maja- ja tööriistad, rõivad, vaibad, ehted , lelud jmt. Sõnaloominguna käsitletakse rahvalaule, rahvajutte, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände jmt.
rahvalaul – seotud kõnes rahvaluuleteos, mida esitatakse lauldes või laulvalt kõneldes (retsiteerides). Eesti rahavalaul jaguneb vanaks ehk regivärsiliseks ja uueks ehk lõppriimiliseks rahvalauluks.
rahvalaulik – rahvaluule esitaja , kes on saanud tuntuks selle hea tundja, meisterliku esitaja ning edasiarendaja-loojana. Näiteks Anne Vabarna , Liisu Mägi, Epp Vasar , Liis Alas , Mart Hemmo.
rahvaluule – folkloor; rahva suuline sõnalooming, mis jaguneb järgmisteks liikideks ja alaliikideks: rahvalaulud (regivärsilised ja riimilised rahvalaulud), rahvajutud (muinasjutud, muistendid, naljandid , pajatused) ja rahvaluule lühivormid (vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused).
rahvaluule kogumine – rahvaluule kogumisele ja uurimisele pani Euroopas aluse Johann Gottfried Herder eri rahvaste rahvalaulude antoloogiaga "Volkslieder" (1778–1779). Herder oli ka esimene, kes võttis kasutusele rahvalaulu mõiste. Eestis hakkasid rahvaluulele ja selle kogumisele tähelepanu pöörama Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed 1870. aastail. Suure ulatuse sai see Jakob Hurda juhtimisel sajandi lõpukümnenditel. 1888. aastal avaldas ta elavat vastukaja leidnud üleskutse rahvaluule kogumiseks. Selles osales rohkem kui 1300 inimest. Nende töö tulemusena pandi kirja üle 114 tuhande lehekülje rahvaloomingut. Jakob Hurdaga samaaegselt alustas rahvaluule kogumist Matthias Johann Eisen, kellest sai hiljem Hurda töö jätkaja. Tänapäeval on rahvaluulealane uurimistöö koondunud F. R. Kreutzwaldi nimelisse Kirjandusmuuseumi, mille kogude suurus on üle ühe miljoni lehekülje.
rahvaluule tüüp – vt tüüp.
rahvuskirjandus – kirjandus, mis väljendab antud rahvusele iseloomulikku elutunnetust ja mõttemaailma. Rahvuskirjanduste algust märgib rahvuste kui kultuurilise identideedi kandjate väljakujunemine. Eesti rahvuskirjanduse sünd seostub rahvusliku ärkamisajaga 19. sajandi kolmandal veerandil.
raidkiri – vanaajal kaljudele, kujudele, nõudele või selleks tehtud kivi- või metalltahvlitele uurendatud kiri. Antiikajal jäädvustati raidkirjas seadusi, keisrite korraldusi, müügilepinguid jmt.
rapsoodid – Vana-Kreeka rändlaulikud, kes esitasid enamasti teiste loomingut. Vaid vähesed rapsoodid olid ise luuletajaiks. Rapsoodid deklameerisid luuleteoseid, nad esinesid pidustustel uhketes riietes, loorberipärg peas ja sau käes. Esimene teade rapsoodidest on 6. sajandist e.Kr.
realism – kirjandus- ja kunstimeetod, mis tekkis 1830. aastatel Prantsusmaal. Realism taotleb tegelikkuse tõepärast kujutamist, s.o ajajärgule, keskkonnale ja inimesele tüüpilise kujutamist. Realistid käsitlesid elu tasakaalustatult, rõhutades isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui uurimisobjekti, mida tuli kujutada nii, nagu teda nähti, arvestades võimalikult kõiki seoseid ja vastuolusid. Realistid taotlesid objektiivsust, kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta. Realismi klassikud on inglane Charles Dickens ( 1812 –1870), prantslane Honoré de Balzac (1799–1850), venelased Lev Tolstoi (1828–1910), Anton Tšehhov (1860–1904) jt. Eesti kirjandusse tõi realismi Eduard Vilde (1865–1933), küpsusele jõudis meetod Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) loomingus. Enne 19. sajandit saab maailmakirjanduse kontekstis rääkida antiik-, renessansi- ja valgustusrealismist. Realismil on mitmeid erikujusid: kriitiline realism, külarealism, psühholoogiline realism, sotsialistlik realism.
referaat – ettekanne; uurimistulemuste, teose, artikli vmt sisu lühike kokkuvõte, kus tuuakse esile vaid kõige olulisem.
refrään – korduse liik. Sõnade, fraaside, värsside või stroofide kordus luuletuse sisujärkude lõpus või alguses. Refrään on eriti omane laulutekstidele. Näiteks:
Postipoiss
Palju aastaid möödunud on sellest aa'st,
kui veel olemas ei olnud meie maal ronge, autosid, jalgrattaid
ega tehtud pikki matku
nagu tänapäeval kõikjal näha saab.
Uhke postipoiss sõitis kord maanteel,
külast külla, linnast linna viis ta tee.
Kõigil kirju tõi postipoiss kaugelt –
nüüd vaid möödund aja mälestus on see.
Talvel lumi tuiskas, tormas maantee peal.
Juba kaugelt kostis aisakella hääl.
Soojas kasukas seal sõitis
mõni rikas linnakaupmees,
uinus mõnusasti, habe härmas tal.
Uhke postipoiss …
(John Pori.)
regivärsiline rahvalaul – rahvalaulu liik, mida iseloomustab algriim (algushäälikute kordus värsis) ja parallelism (värsside rühmitumine mõtteriimi alusel parallelismi rühmadesse, milles üht mõtet korratakse ja süvendatakse teiste sõnadega mitu korda). Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi . Eeslaulja ülesanne on laulu edasi viia, arendada; koor kordab lauliku esitatud värsse, annab talle mõtteaega. Regivärsilisel rahvalaulul on palju liike: hälli-, töö-, kiige -, pulma-, tähtpäeva-, mängu-, sõja-, matuselaulud jt. Regilaulu nimetatakse murdekeeles leeluks ja laulmist leelutamiseks. Vt ka alliteratsioon ja assonants. Näiteks:
Laula , kuni elad
Laula, laula, suukene
liigu, linnukeelekene,
mõlgu, marjameelekene, parallelism
ilutse, südamekene!
Küll saab siiski vaita olla,
kui saab alla musta mulla,
kena kirstu keskeelle, parallelism
valge laudade vahele.
 
reisikiri – reisil nähtu ja kogetu põhjal kirjutatud teos. Reisikiri on tavaliselt ülesehitatud kronoloogiliselt. Liigiti eristatakse teaduslikku, populaarteaduslikku ja kunstilist reisikirja . Reisikiri esineb juba antiikkirjanduses. Esimese eesti reisikirja kirjutas Jüri Jürison (1832–1899) "Eestimehe teekond ümber maailma "Askoldi" laeva peal". Kunstiküpseid reisikirju on kirjutanud veel Eduard Bornhöhe (1862–1923), Eduard Vilde (1865–1933), Friedebert Tuglas (1886–1971), Johannes Semper (1892–1970), Lennart Meri (1929) jt.
remark – märkus. Draamateose remarkideks nimetatakse autori selgitavaid märkusi tegelaste välimuse, käitumise, tundmuste, žestide, hääletooni, lavalise liikumise, lavakujunduse vm kohta.
renessanss – keskajale järgnenud antiigist ja loodusest kantud kultuurisuund Lääne-Euroopas 14.–16. sajandil. Renessanss sai alguse Itaaliast. See tähistab inimese vabanemist keskaja dogmade alt, tuues esile tema individuaalsuse. Renessansis on oluline koht humanistlikul liikumisel. Humanistideks nimetati õpetlasi, kes tutvustasid oma kaasaegsetele antiikkultuuri saavutusi, vastandudes sel viisil keskaja vaimulikele ja teoloogiale. Humanistidena tuntakse ühtviisi nii renessansiaegseid erudiite-õpetlasi kui ka kirjanikke: Francesco Petrarca (1304–1374), Giovanni Boccaccio (1313–1375), Michel de Montaigne (1533–1592), William Shakespeare (1564–1616), Miguel de Cervantes (1547–1616) jt. Renessanssis toimus murrang kultuuris ja teaduses, sündis uus arusaam inimesest.
reportaaž – üks ajakirjanduse põhižanr. Reportaaž on jutustav-kirjeldav tekstiliik: selles jutustatakse mingist sündmusest, kirjeldatakse sellega seonduvat ning vahendatakse taustandmeid. Seda iseloomustab avar probleemikäsitlus ja püüd üldistustele. Stiililt on reportaaž asjalik, selles kasutatakse publitsistlikku keelt, mõnikord ka kujundlikkust. Reportaaži kirjutamata seaduseks on autori kohalolu : ta peab olema sündmuse (spordivõistluse, näituse avamise, paraadi vm) pealtnägija või selles osaleja. Vaid nii on tagatud reportaaži vahetu laad ja usalduslikkus. Reportaažides hinnatakse nende täpsust, vahetust ja emotsionaalsust. 1990. aastate üks tuntumaid reportaažide autoreid on ajakirjanik Madis Jürgen.
režissöör – teatri või filmi lavastaja .
režiistsenaarium – kirjandusliku stsenaariumi esitus filmikeeles: tekst esitatakse kaadritena, kirjeldatakse objekte (tegevuskohti), plaane (üld-, kesk-, suurplaan), kaadrite sisu, heli, muusikat.
retoorika – kõnekunsti teooria; kõneõpetus. Esimene kõnekunsti õpik pärineb 5. sajandist e.Kr. Retoorika esimene klassik on Aristoteles (384–322 e.Kr). Antiikretoorikas peeti kõneosavuse eeldusteks kaasasündinud talenti, eeskujude järeleaimamisel põhinevat kõneõpetust, pidevat harjutamist ja kogemusi. Vt ka kõne.
retooriline küsimus – stilistiline kujund, küsilause vormis väide, mis ei vaja vastust.Näide:
Vaene laps
Oh mina mannetu,
oh mina õnnetu:
kuhu ma lä'en?
Võõras ei võta mind,
tuttav ei taha mind:
kuhu ma jään?
Oh mina majatu,
rahu ja rajatu:
kuhu ma jään?
Kohus ei kaitse mind,
talud ei toida mind:
kuhu ma lä'en?
Oh mina isatu ,
oh mina ematu:
kuhu ma lä'en?
Armu ei ole mul,
aitajat pole mul:
kuhu ma jään?
(Jaan Bergmann.)
retsensent – arvustaja; arvustuse ehk retsensiooni autor.
retsensioon – vt arvustus.
retseptsioon – teose vastuvõtt lugejate poolt.
riim – häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe . Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. Algusriim paikneb värsirea alguses (näiteks: Oma jagu / vähenes põllumajandusmaks. / Oma vagu / künname sügavamaks! Uno Laht). Siseriim on värsirea sees või poolvärsside lõpus (näiteks: kes vöö pani vööle, läks teisele tööle. Ain Kaalep ). Asendi järgi stroofis jagunevad riimid laus- (aaaa), paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimideks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb : lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (kivi : rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama : kaotama) jne. Täieliku häälikute kokkukõla puhul räägitakse täisriimidest (puul : tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest ( lint : kink). Riimi , mille vähemalt üks osis on mitmesõnaline, nimetatakse liitriimiks ( joosta : soost ta).
riimkroonika – vt kroonika.
ristriim – vt riim.
robinsonaad – õpetliku sisuga kirjandusteos merehädaliste seiklustest inimtühjal saarel. Mõiste tuleneb Daniel Defoe (u 1660–1731) romaanist "Robinson Crusoe , Yorgi meremehe elu ja kummalised seiklused" (1719), mille peategelane elas 28 aastat asustamata saarel. Robinsonaadid keskenduvad inimese vastupidamisele metsikus looduses. Sageli on need teosed kirjutatud päeviku vormis – peategelaste üksikasjalike ülestähendustena, milles on oluline koht kirjeldustel. 18. sajandil olid robinsonaadid Euroopas väga populaarsed.
rokokoo – 18. sajandi kunsti- ja kirjandussuund, milles teadlikult rõhutati kergmeelset meelelisust ja mängulisust. Sellele lisandus tavaliselt ka huumor, iroonia või satiir. Rokokoo järgis carpe diemi põhimõtet – nautida maiseid rõõme, kuni elupäevi antud. Näiteks rootsi luuletaja Carl Michael Bellmani (1740–1795) joomalaulud.
romaan – ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis (värssromaanid on haruldased ). Romaanile on iseloomulik avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju: di-, tri-, tetra -, pentaloogiaid jne. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste ise tuli kasutusele palju aega hiljem: keskajal tähistati sellega kõiki mõnes romaani keeles kirjutatud teoseid. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil. Romaanil on palju erikujusid. Neid liigitatakse ainestiku (ajalooline romaan, armastusromaan, autobiograafiline romaan, biograafiline romaan, detektiivromaan, kelmiromaan, kriminaalromaan, rüütliromaan, seiklusromaan, suvitusromaan, sõjaromaan, ulmeromaan); kujutamisaspekti (arenguromaan, filosoofiline romaan, olustikuromaan, publitsistlik romaan, psühholoogiline romaan, panoraamromaan, sotsiaalne romaan, uusromaan); mahu (lühiromaan, epopöa) ja kujutuslaadi järgi (värssromaan, kiriromaan).
romanss – hispaania keskaegne romanss on 8-silbilistest värssidest koosnev luuletus, milles assonantsriim seob paarisarvulisi värsse. Kuna värsside arv luuletuses ei olnud määratud, siis esineb nii lühikesi kui ka üsna pikki romansse. Romansse on arvukalt loodud Hispaania rahvuskangelasest Cidist ning ajaloo värvikatest seikadest. Need sisaldavad alati mingit dramaatilist olukorda. Romansid on osa hispaania muusikakultuurist: neid lauldi ja nende saatel tantsiti rahvapidudel. Romansid saavutasid suure populaarsuse romantismi ajal, mil neid mugandasid ja jäljendasid paljud euroopa kuulsad luuletajad (Byron, Heine jt). Näiteks:
Mauritar Moraima
Olen mauritar Moraima,
mauritar sirge ja peen,
mu õnnetu väravale
tuli üks kristlasest mees.
Kõlas nii petlikult-vabalt
tema araabia keel:
"Tee, mauritar, värav lahti,
ja Allah käigu su eel!"
"Kuidas lahti saan ma teha,
kui sind ei tunnegi veel?"
"Su onu on siin, maur Mazote
seismas on värava ees;
lõin ühe kristlase maha,
alkald mu taga on teel,
mind siinsamas tapetakse ,
kui sina lahti ei tee."
Kui seda ma vaene kuulsin,
rüü haarasin kambri sees
ja jakki ei leidnud üles,
sest oli kadunud see,
ja kohe pärani lahti
värava tegin ta ees.
romantism – kunsti, kirjanduse ja vaimuelu suund, mille algmeid leidub 18. sajandi sentimentalismis ja eelromantismis. Eesti kirjandusse jõudis romantism 19. sajandi keskel. Romantikute kirjandusliigiks kujunes luule, kuid kirjutati ka proosat, eelkõige romaane. Romantism vastandus klassitsismi mõistuspärasusele, taotles isiku- ja loominguvabadust ning seadis esikohale kunstniku mõttelennu ja isikupärase maailmanägemise. See rõhutas tundeelu tähtsust ja kujutatava erakordsust, väärtustas rahvaloomingut. Romantikud pöörasid pilgu minevikku . Nad otsisid kaugetest aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. Romantikutele oli inimene eelkõige hingeline olend. Seepärast oli neile tähtis inimese sisemaailm, tema tunded, mõtted ja üllad teod. Üle kõige hindasid romantikud loodust, mida nad pidasid täiuslikuks Jumala kunstiks. Inimene oli nende arvates osa loodusest. Looduse kujutamises heiastus romantikutele inimese hingeelu. Romantismi kesksed mõisted on armastus ja usk. Armastus oli romantikutele kõikehaarav tunne, mille objektiks võis olla nii inimene, loodus kui ka isamaa. Romantikud olid sageli hardalt usklikud. Nende arvates oli Jumala käes nii armastuse kui ka vabaduse võti. Rahvusromantilise luule viljelejatena on tuntud inglane George Gordon Noel Byron (1788–1824), prantslane Alfred de Musset (1810–1857), venelane Mihhail Lermontov (1814–1841), ungarlane Sandor Petöfi (1823–1849), soomlane Johan Ludvig Runeberg (1804–1877) jt. Romantilise proosa meistrid on sakslane Johann Wolfgang Goethe (1749–1832), prantslane Victor Hugo (1802–1885), inglane Walter Scott (1771–1832). Eesti kirjanduses esineb romantism kõige ehedamal kujul Lydia Koidula (1843–1886) luules ja Eduard Bornhöhe (1862–1923) ajaloolises proosas.
runo – karjala ja soome eepiline rahvalaul. Runo-vormis on näiteks Elias Lönnroti (1802–1884) koostatud soome rahvuseepos "Kalevala" (1835–1836).
ruunikiri – raidkiri, mida kasutati Põhja-Euroopas enne ladina kirja jõudmist neile aladele . Näiteks leidus Rootsis veel 19. sajandil ruunikirjas kalendreid.
rõhk – foneetiliselt esiletoodud silp sõnas või sõna lauses. Värsis määrab rõhk värsimõõdu ja rütmi.
rõhuline värsisüsteem – ka aktsentueeriv, tooniline värsisüsteem . Rõhuline värsisüsteem põhineb loomulike sõnarõhkude ühesugusel esinemisel värsis, arvestamata silpide arvu. Rõhuline värsisüsteem hakkas eesti luules kodunema 19 sajandi lõpus. Näiteks:
Oh s´õbrad, ei l´ase ma ´öelda,
et ´oleks nii h´aige m´a.
Ja ´et ma t´erve ´oleks –
ma s´eda ei ´ütlegi k´a.
(Juhan Liiv.)
rõhulissilbiline värsisüsteem – vt silbilisrõhuline värsisüsteem.
rütm – kõneüksuste korrapärane vaheldumine. Luule rütm põhineb silpide pikkuse ja arvu ning rõhutõusude ja -languste korrapärasel vaheldumisel. Proosa rütm on lähedane kõnekeele loomulikule rütmile. Proosateksti rütmi saab kujundada ka sõnade, fraaside ja lausete kunstikavatsusliku kordamisega.
rüütlikirjandus – vt kurtuaasne kirjandus.
rüütliromaan – keskaja seiklusromaan, milles kujutatakse rüütli(te) seiklusi, näiteks Carzi Rodriguez de Montalvo "Amadis de Gaula" (1508). Vt ka romaan, seikluskirjandus.
 
S
saaga – Muinas-Islandi ajaloolis-heroilise sisuga jutustus (ka muistend), germaani rahvaste kangelaslaul. Saaga mõistet on kasutatud ka epopöa tähenduses. Näiteks John Galsworthy (1867–1933) "Forsyte'ide saaga" (tervikuna 1922).
saatürid – kreeka mütoloogias siku jalgade, saba, kõrvade ja sarvedega inimesekujulised loodusvaimud , viljakusjumal Dionysose saatjad.
salm – vt stroof.
Sappho stroof – antiikkirjanduse värsimõõt, mis on nime saanud Vana-Kreeka naisluuletaja Sappho (7.–6. saj e.Kr) järgi. Näiteks:
Kuu´lus kirju troo´niga A´frodi´te,
+ – + – + – – + – + +
Zeu´si tü´tar, se´pitsusmei´ster ka´nge,
pa´lun si´nd, et mu´rega ii´al ei mu´rraks
sü´ dant sa mi´nul.
+ – – + +
(Sappho.)
sarkasm – salvavalt terav iroonia.
satiir – terav pilge; paheliste nähtuste väljanaermine ja hukkamõistmine; pahesid teravalt hukkamõistev luuletus või lühijutt. Satiir põhineb selgetel vaadetel ja kannab kindlat eesmärki. Luule žanrina tekkis satiir Antiik-Rooma kirjanduses. Selle tuntumad meistrid olid Horatius (65–8) ja Juvenalis (umb. 60–umb. 140). Eesti kirjanduses on satiire loonud näiteks luuletajad August Alle (1890–1952) ja Uno Laht (1924), proosas Juhan Liiv (1864–1913), Anton Hansen Tammsaare (1878–1940).
seikluskirjandus – seikluslik, põneva sündmustikuga kirjandus. Seikluskirjanduse vanimad liigid on pastoraal- ja rüütliromaanid. Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu, seiklusi ja armastust. Neid iseloomustavad keerulised, seikluslikud ja fantastilised süžeed ning pikad kangelaste tunnete ja elamuste kirjeldused. Näiteks Longose (2.–3. saj) romaan “Daphnis ja Chloe”. Keskaja rüütliromaanile andsid aine mõne õilsa rüütli kangelasteod ja seiklused (kahevõitlused teiste rüütlite, lohede, kiskjatega, nõidused jm), mille ajendiks oli õilis armastus. Need olid mõeldud teistele rüütlitele eeskujuks. Rüütliromaani paroodiana on tuntud Miguel de Cervantese (1547–1616) "Don Quijote".
seiklusromaan – romaan, milles on asetatud pearõhk huvitavale sündmustikule. Peategelane kulgeb alatasa ühest ohust teise, satub kõikvõimalikesse usutavatesse ja ebausutavatesse seiklustesse ning saavutab lõpuks õnnelikult oma eesmärgi. Iseloomulik on juhtumuste kuhjamine kangelase ümber. Viljakas aeg seikluskirjanduse loomisel oli 19. sajand. Ühed populaarsemad seiklusromaanid on Aleksandre Dumas' (1802–1870) "Kolm musketäri" (1844) ja " Krahv Monte -Cristo" (1845–1846). Vt ka seikluskirjandus, romaan.
sekstett – kuuevärsiline stroof; vt. ka stroof.
sekstiin – kuuest 6-värsilisest stroofist ja 3-värsilisest saatest koosnev luuletus, milles iga stroofi lõppvärsi ja järgneva stroofi algusvärsi viimane sõna kattuvad; saates esinevad kõik kuus eelnevates stroofides korduvat sõna uuesti. Tänapäeval nimetatakse sekstiiniks 6-värsilist luuletust tavaliselt riimiskeemiga abbacc või ababcc. Näiteks:
Kohustus
Nüüd jälle veetlevad mind kindlad vormid
ning veere, mis kui haamer rauda taob.
Kui üle maade käivad sõjatormid,
et vaade tulevikku umbe kaob,
peab laulik verest, varemeist ja tuhast
veel välja tooma mõtet selget, puhast.
(Jaan Kärner.)
sentents – ka maksiim; mõttetera, kahe-kolme lauseline vaimukas mõte, tõdemus või järeldus. Sententse iseloomustab vaimuteravus, paradoksid ning sõnamäng. Näiteks prantslane Francois de la Rochefoucauld ( 1613 –1680) teos "Mõtisklused ehk Moraalsed sententsid ja maksiimid ":
Need, kes liiga kiinduvad pisiasjusse, tavaliselt muutuvad võimetuks suurte jaoks.
Enesearmastus on suurim meelitaja.
On lõpmata hulk käitumisi, mis näivad naeruväärseina, kuid mille varjatud põhjused on väga arukad ja väga kindlad.
sentimentalism – 18. sajandi üks põhilisi kirjandusmeetodeid. Sentimentalistid seadsid klassitsistide mõistuslikkusele vastu tunnetekultuse. Nad püüdsid avada kannatava inimese sisemaailma, seejuures kaldusid nad sageli liialdustesse, muutusid härdameelseks. Eesti kirjanduses on sentimentalismi seetõttu nimetatud ka haledusvooluks. Sentimentalistid pöörasid suurt tähelepanu looduskirjeldustele. Nad püüdsid tegelaste hingeelu avada looduse kaudu. Teoste keelde tuli ilukõne. Kangelase tunnete vahetuks edasiandmiseks võeti kasutusele kirja, päeviku ja eleegia vorm. Tuntud sentimentalistid on prantslane Jean Jacques Rousseau (1712–1778) ja venelane Nikolai Karamzin ( 1766 –1826). Eesti kirjanduses on sentimentalismi jooni Suve Jaani ( 1777 – 1851 ) teostes.
sidusus – kohessioon ehk kokkukuuluvus.Vahendid, millega luuakse laustevahelised seosed tekstis. Sidusus on teksti põhiline tunnus. Sidusus kujuneb sellest, et igas teksti lauses on mingi liige, millele vastab teine liige teksti mõnes teises lauses. Lausete sidumiseks kasutatakse peamiselt kordust, ellipsit, sünonüümiat, asesõnu, hüponüümiat, antonüümiat, võrdlust ning osa ja terviku suhteid. Sidusa teksti eelduseks on grammatiline sidusus, s.t öeldiste, ajavormide ja sidesõnade õige kasutamine. Formaalne sidusus eirab teksti sisulisi aspekte . Näiteks: Jüri sõitis Tallinna. Ta armastab kapsasuppi. Vanaema suri mullu. Ta käis mul eile külas. Anton on hea poiss. Nad ei kiusa kasse. (Formaalne sidusus.)
silbiline värsisüsteem – ka süllaabiline värsisüsteem; värsisüsteem, mis põhineb võrdse silbiarvuga värssidel. Seda kasutatakse keeltes, kus sõnarõhud on alati kindlatel kohtadel. Näiteks prantsuse keeles on rõhk alati viimasel silbil. Vene silbilises värsisüsteemis oli tavaliselt 13 silpi ning rõhutati 6 või 7 silpi ning värsi eelviimast silpi.
silbilisrõhuline värsisüsteem – värsisüsteem, mis põhineb rõhkude järjekindlal jaotusel, seejuures on riimuvates värssides silpide arv võrdne. Silbilisrõhulise värsisüsteemi põhilised värsimõõdud on jamb, trohheus , daktül ja anapest. Näiteks:
Kes neid teab, kuis kõik see algas, (8 silpi)
+ – / + – / + – / + –
peiu vaikib, neiu salgab. (8)
+ – / + – / + – / + –
Juhtus, mis peab juhtuma: (7)
+ – / + – / + – / +
läki pulmi pidama . (7)
+ – / + – /+ – / +
(Juhan Smuul.)
 
sisemonoloog – vt monoloog.
siseriim – vt riim.
situatsioonikoomika – olukorrakoomika. Koomikavõte, mis põhineb tegelaste asetamisel naljakatesse olukordadesse. Näiteks klassikaline mehest naiseks riietumise stseen Juhan Kunderi (1852–1888) külakomöödias "Kroonu onu".
"Siuru" – kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (1886–1971) algatusel ning tegutses aastatel 1917–1920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem ! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse. Siurulaste teoseid iseloomustab uusromantikast kantud subjektivism ja elutung. "Siuru" kirjastusmärgi all avaldasid nad ka albumit "Siuru" I–III (1917–1919).
skandeerimine – luuletuse rütmiskeemi rõhutav lugemisviis. Skandeerimisel allutatakse sõnarõhud värsirõhkudele, seega skandeeritakse värsimõõdu rõhkude mitte sõnarõhkude järgi. Eestis on skandeerimist kasutanud rahvalaulikud laulmisel, seda on propageeritud ka koolis rahvalaulu lugemisel.
släng – ameti-, huvirühma või ühiskonna mingi kihi erikeel. Näiteks õpilassläng, sõdurisläng, varaste släng. Näiteks: Õpilasslängis on matemaatika – mata, eesti keel – esta.
skenee – antiikteatri osa, algul näitlejate ümberriietumiseks mõeldud ajutine telgitaoline ruum, kust näitlejad tulid oma osi täitma. Hiljem templi või lossi fassaadi kujutav püsiv ehitus orkestra taga, mis moodustas ühtlasi etendusele dekoratsiooni.
sonetipärg – vt sonett.
sonett – 13. sajandil Itaalias loodud luuležanr, mis arenedes jagunes riimipaigutuse üldskeemi järgi kolmeks: itaalia (näiteks abab abab cdc dcd), prantsuse (näiteks abba abba ccd eed) ja inglise sonetiks (abab cdcd efef gg). Sonett koosneb 14 värsireast, traditsioonilise riimiskeemiga abab abab cdc dcd. Itaalia ja prantsuse soneti värsid jagunevad stroofidesse ehk salmidesse skeemi 4+4+3+3 järgi, inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2. Värsiridade varieerimisega on saadud mitmeid huvitavaid vorme, nagu näiteks peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3), pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4) jt. Sonetipärg koosneb 15 sonetist, kusjuures iga järgmine algab eelmise lõppreaga (1. soneti esimene värss kordub 14. soneti viimases värsis). 15. ehk juhtsonett moodustub eelnevate sonettide avavärssidest. Klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast kõlavat keelt ja korrapärast ülesehitust. Sisult jaguneb sonett kaheks. Nelikutes esitatakse teema, mida arendatakse tõusvas joones 8. rea lõpuni. Kolmikutes tuuakse sisse paralleelteema või lüüriline mõtisklus. Sonett kulmineerub 14. värsis vaimuka puändiga. Maailmakirjanduses on sonetti kui žanri edasi arendanud Dante Alighieri (1265–1321), Francesco Petrarca (1304–1374), prantslane Pierre de Ronsard (1524–1585), inglane William Shakespeare (1564–1616); eestlastest on sonetti tulemuslikult viljelenud Marie Under (1883–1980), Bernard Kangro (1910–1994), Valmar Adams (1899–1993) jt. Näiteks:
Lõoke
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma põlluvoole:
sääl – laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli värisev ja tuksuv lõoke väike.
Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike!
Kuis hõiskamiste kõliseva noole
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka naeru sätendava läike!
See väike sillerdusi sadav rind ,
ekstaasi kantuna – üks kiidujõgi,
ta rõõmustlema vallutas ka mind
ja mulle suve alles suveks tegi.
Ning hajusid kõik hallid mõtiskelud,
mull' avardusid uued, julged elud .
(Marie Under.)
sotsiaalne romaan – ühiskonda, selle olusid ja sotsiaalseid vahekordi kujutav romaan, näiteks Eduard Vilde (1865–1933) "Külmale maale". Vt ka romaan.
sotsialistlik realism – realismi nõukogulik erikuju, mis lähtub marksistlik-leninlikust õpetusest. Nõukogude kirjandusteaduse järgi kõige eesrindlikum kirjanduse kvalitatiivselt uus loominguline meetod, mida iseloomustab elu tõetruu kujutamine selle revolutsioonilises arenemises ning ajaloolises konkreetsuses. Sotsialistlik realism eeldab parteilisuse printsiibi rakendamist, inimeste ideelise ümberkujundamise ja kommunismi vaimus kasvatamise vajadust. Selle iseloomulik joon on elu jaatamine lahutamatus ühtsuses terava kriitikaga kõigi arenemist pidurdavate tegurite vastu. Sotsialistliku realismi peateemad on loova töö ülistamine ja inimese kujunemine teadlikuks ühiskonnaliikmeks. Sotsialistliku realismi novaatorlikkust iseloomustavad uuendatud žanrid, uudne positiivne kangelane, uued vormielemendid. Sotsialistlik realism tekkis 20. sajandi alguse Nõukogude Venemaal, eesti kirjanduses pääses see suuremal määral mõjule 1940.–1950. aastatel. Tuntumad esindajad venelased Vladimir Majakovski (1893–1930), Maksim Gorki (1868–1936); sakslane Bertolt Brecht (1898–1956); prantslane Louis Aragon ( 1897 –1982); tšiili kirjanik Pablo Neruda (1904–1973); eestlased Hans Leberecht (1910–1960), Juhan Smuul (1922–1971).
sotsioloogiline kirjandusteadus – kirjandusteaduse suund, mis lähtub tõdemusest, et kirjandus peegeldab alati sotsiaalpoliitilist ja ajaloolist tegelikkust. Seega saab kirjandusnähtusi seletada ühiskonnateooriate kaudu. Näiteks: Endel Nirk (1925) "Eesti kirjandus. Arengulooline ülevaade" (1983).
sound poetry – häälutus, elavas esituses või heliplaatidele, kassettidele salvestatud foneetiline luule, kus tekst ja keelemuusika (keelevälised häälitsused) esinevad vaheldumisi ning loovad ühtse terviku, sümboliseerides ürgset luulet. Eesti kirjanduses on sound poetry't harrastanud Ilmar Laaban (1921).
spondeus – värsimõõt skeemiga /++/. Silbilisrõhulises värsisüsteemis kahest rõhulisest silbist koosnev värsijalg. Näiteks:
Tuul läks,
lind jäi,
lind läks,
õis jäi –
mina uneta.
stants – oktaav. Kaheksast värsist koosnev stroof, mille riimiskeem on tavaliselt: a b a b a b c c. Stantsid said tuntuks itaalia renessansiaja luules Lodovico Ariosto (1474–1533) ja Torquato Tasso (1544–1595) loomingus.Näiteks:
Kui ruuged neitsid tulnd need maikuu päevad
Ja udulikke helbelinikuid
Nüüd hõljub aia kohal, okstesse nad jäävad
Ning õhus õõtsuvad kui valged tuid.
Kõik kaunidused, mis mu silmad näevad,
On vastu võtmas kuningannat suid:
Kuis kudrutustest kumisevad põõsad,
Täis sädelust kõik peenrad kasterõõsad.
(Marie Under.)
stiil – suhtlusolukorrale ja eesmärgile vastav keelekasutuse viis; iseloomulik kujutus- või väljenduslaad (näiteks kõnestiil), tegevusviis (tööstiil), käitumis- ja elamislaad (elustiil). Kirjandusega seoses räägitakse kirjanduslikust stiilist ja sõnastusstiilist.
stiiliviga – kontekstiga sobimatu sõna või väljendi kasutamine.Näiteks: Ma pesen käsad puhtaks. (Õpilaskirjandist.)
stiilus – vahatahvlile kirjutamise vahend, mille teravat otsa kasutati kirjutamiseks ning teist labidakujulist lamedat otsa paranduste tegemiseks.
stilisatsioon – stiilijäljendus. Näiteks Oskar Lutsu nime all välja antud jutustuses "Talve" jäljendatakse Lutsu stiili, lähtudes raamatusarja varasematest osadest "Kevade", "Suvi", "Sügis" jt.
stilistika – stiiliõpetus. Sai alguse antiikajal, oli retoorika ehk kõnekunsti üks osa. Kuna ühiskondlikke asju otsustati rahvakoosolekutel avalikul väitlusel, siis hinnati sõna ja sõnaga valitsemise oskust väejuhtimisega võrdseks. Stiiliõpetus tähendas kõnelemise põhiliste võtete ja reeglite omandamist. Antiikaja stilistikas õpiti keelekujundite mõjukat kasutamist ning kolme eri stiili: madalat (oli mõeldud õpetamiseks ja veenmiseks), keskmist (oli mõeldud kõnelemiseks) ja kõrget (kuulaja mõjutamiseks). Tänapäeval jaguneb stiiliõpetus keeleteaduslikuks ja kirjandusteaduslikuks stilistikaks. Keeleteaduslik stilistika uurib eri eluvaldkondade stiilide (funktsionaalstiilide) toimimist ja vastastikuseid suhteid. Kirjandusteaduslik stilistika uurib kirjanduslikke stiile ja kirjanike isikustiile.
stroof – luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest.
stroofika – stroofe käsitlev värsiõpetuse osa, mis tegeleb stroofide tekkeloo, kasutamise ja teooria uurimisega.
strukturalism – kirjandusteaduse suund, mis põhineb teose ehituse ning selle erinevate osade ülesannete uurimisel . Strukturalistid peavad kirjandust eelkõige kommunikatsioonivahendiks. Nende arvates on kirjandusteos elementidest loodud tervik, mitte osade summa. Seejuures ei ole osadel tähendust väljaspool tervikut ning tervik on üksikosadest määravam. Näiteks: Northrop Frye' uurimus sellest, mis teeb tekstist ilukirjanduse "Anatomy of Criticism" (1957).
stseen – lavateose väikseim terviklik osa; etteaste . Stseenis ei muutu näitlejate koosseis laval. Näitlejate ümberpaiknemist stseenis nimetatakse misanstseeniks.
stsenaarium – filmi kirjanduslik käsikiri, kus esitatakse tegevustik, tegelaste kõne ja iseloomustus, kujutatava keskkonna kirjeldus jmt.
stsenarist – filmistsenaariumi autor. Näiteks " Viimse reliikvia" kirjandusliku stsenaariumi autor on Arvo Valton (1935).
Suur Tõll – eesti muistendite vägilane, kes oli tuntud Saaremaal ja Lääne-Eestis. Tõllul oli naine Piret, vend Leiger ja poeg Noor Tõll.
suvitusromaan – romaan, mille tegevusaeg ja -koht ning tegevustik on seotud suve ja suvitamisega. Näiteks Karl August Hindrey (187–1947) "Sündmusteta suvi". Vt ka romaan.
sõjaromaan – romaan, mille tegevustik areneb sõjaolustikus. Näiteks Erich Maria Remarque (1898–1970) "Läänerindel muutuseta". Vt ka romaan.
sõlmitus – vt süžee.
sõnakoomika – koomikavõte, mis põhineb tegelase karikeeritud kõnel. Näiteks Juhan Kunderi (1852–1888) "Kroonu onu" peategelase Aabrami kõne:
"Oh sina heldene päevavalgekene! Kadri, kui sina seda oleksid näinud, kuidas mina Türgimaal Sakermündi linna juures Türgi soldatile järele plagasin, kui ta meie lipu ära oli näpanud. Ma karjusin just eesti keeli: "Kus sa, kurivaim, meie lipuga lähed! Lipp siia! Ma su naha nülin!" Siis viskas vaeneke enne püssi maha, siis pudenes šapka maha, siis viskas ta oma suure pussnoa maha ja viimaks viskas veel lipu maha. Ma karjusin talle veel järele: "Hoia sa end, sina durak, kui ma su Konstantinoopoli linnas kätte saan!" Võtsin siis lipu, tulin tagasi, ja kindral ütles: "Horošoo, Aabram Andrejevitš!" Vot tebe ras! Jälle raha rinnas! Vaat niisugune mees olen mina, Kadri!"
sõnamäng – vt kalambuur.
sõnastusstiil – ühe kirjandusteose või kirjaniku loomingu sõnastuslik ompära.
süliriim – vt riim.
sülisonett – vt sonett.
süllaabiline värsisüsteem – vt silbiline värsisüsteem.
süllabotooniline värsisüsteem – vt silbilisrõhuline värsisüsteem.
sümbol – võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. Näiteks: koit – nooruse, vabaduse sümbol; loorber – kuulsuse sümbol.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
(Gustav Suits.)
sümbolism – 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kirjanduse ja kunstimeetod. Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. 1886. aastal avaldati "Sümbolistide manifest" ning asutati ajakiri "Sümbolist". Sümbolistid nõudsid isiklike elamuste vahetut esitamist, vormivabadust ning teose vormi allutamist sisule . Sümbolistide arvates on nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm. Kunsti ülesanne on avada tegelikkuse taga peituvat ideedemaailma, kasutades selleks sümboleid – võrdkujusid. Sümboolne tähendus anti kujunditele, sõnadele ning isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas tuli esile müstikasse kaldumine. Väljapaistvad sümbolistid on prantslased Paul Verlaine (1844–1896), Arthur Rimbaud (1854–1891) ja Stéphane Mallarmé (1842–1898), belglane Maurice Maeterlinck (1862–1949), venelane Aleksandr Blok (1880–1921) ning eestlane Friedebert Tuglas (1886–1971).
sümbolnovell – vt novell.
sünekdohh – ülekanne kvantideedisuhte (näiteks osa terviku asemel) alusel. Näiteks: Selles külas on veel viis suitsu alles (suits – talu tähenduses).
sünesteesia – tähenduslik vasturääkivus, erinevaid aistinguid märkivate sõnade ühendamine. Näiteks:
… kui lõhnavoog tõuseb su hääl
(M. Under.).
sünonüümid – häälikuliselt erineva ehitusega, kuid tähenduselt sarnased või lähedased sõnad. Sünonüümid moodustavad sünonüümkondi: sünonüümipaare, -rühmi ja -jadasid. Sünonüümkonna keskne sõna on dominantsõna, see on kõige üldisem, stiililt neutraalne sõna. Näiteks: nägu – pale, silmnägu, lõust, morda , molu.
sürrealism – 20. sajandi kunsti- ja kirjandusmeetod, äärmuslik vastasseis ratsionalismile (mõistuslikkusele). Sürrealism tekkis 1920. aastate alguses rahulolematusest vana kultuuriga. Sürrealistide eesmärk oli realistlikust kunstist kõrgemale tõusta, asendada see ülireaalsusega – sür-reaalsusega. Nad lähtusid Sigmund Freudi psühhoanalüütilisest õpetusest ja pidasid kõiki probleeme lahendatavaks inimese alateadvuse jõudude vabastamise kaudu. Sürrealistid käsitasid loomingu lähtealusena unenägu, nägemust, vaistlikke assotsiatsioone. Nende avamiseks kasutasid nad kollektiivset ja automaatkirjutamist, võtsid appi hüpnoosi ja narkootikumid. Sürrealistid ei soovinud uuendada mitte üksnes kunsti, vaid ka üldisi arusaamu inimesest ja elust, seetõttu eitasid nad traditsioone, loogikat ja ühiskonnast lähtuvaid tendentse. Parima taseme saavutasid nad vabavärsilises luules. Eesti kirjandusse tuli sürrealism 1930. aastatel. Tuntumad sürrealistid on prantslased André Breton (1896–1966), Louis Aragon (1897–1982) ja Paul Ēluard ( 1895 –1952), eesti kirjanduses on sürrealistlikke teoseid kirjutanud Karl Ristikivi (1912–1977), Ilmar Laaban (1921), Andres Ehin (1940), Jüri Üdi (1948–1995) jt. Näiteks:
RROOSI SELAVISTE
KANNATUS
SURM
JA
ÜLESTÕUSMINE
Rroosi Selaviste
sai valest rroosi,
suri, risu,
alustas siis taas alustassis,
ajal uuemal Luu-Ema aia
rroosis elav vist.
(Ilmar Laaban.)
süžee – kirjaniku kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Süžeel on kuus põhilist koostisosa : ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja -kohta; sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku; dispositsioon – teose arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng; kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt; pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni; konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konfliktide ja probleemide lahenduse.
 
Š
šarž – inimese, nähtuse, eseme karikatuurne, liialdatult naljakas kujutamine.
Z
Zeus – kreeka peajumal, kes kihutas oma isa Kronose ja teised titaanid allilma, haaras võimu ja asus elama Olümposele. Ta jagas maailma liisku heites oma vendade vahel: allilma valitsejaks sai Hades ja mere valitsejaks Poseidon. Zeusi naine oli tema õde Hera. Zeusi rooma vaste on Jupiter.
 
Ž
žanr – ajalooliselt välja kujunenud traditsiooniline kirjandusvorm. Näiteks on eepika žanrid romaan, jutustus, novell; lüürika žanrid lüüriline luuletus, sonett, haiku; dramaatika žanrid tragöödia, komöödia, draama.
žargoon – vt släng.
žurnalistika – ajakirjandusteadus. Žurnalistika uurib ajakirjanduse ajalugu, sisu, vorme ja eesmärke.
 
T
Taara – ka Tooru; muistse eesti rahvausundi jumal. Taara seostub muinasskandinaavia jumala Thoriga.
tabu – uskumuslik sõnakeeld; sõnad, mida mingil põhjusel ei tohi kasutada. Näiteks arvasid kütid vanasti, et jahile minnes ei tohi sellest otse rääkida, sest muidu jaht ebaõnnestub. Seepärast nimetasid näiteks Sõrve hülgekütid püssi liiperiks, kuuli tinaks, hüljest kalaks.
tanka – jaapani klassikaline luulevorm , mis koosneb viiest värsist silpide arvuga 5, 7, 5, 7, 7, kusjuures kolmandale värsile järgneb paus ehk tsesuur. Eesti kirjanduses oli tanka populaarne 1960. aastatel.Näiteks:
Öine tormiulg
varjude vappumine
hirmuunenäod
Äkki toas nagu laevas
must kodutuse tunne
( Minni Nurme.)
" Tarapita " – kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921–1922. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Rühmituse sünd ja tegevus langeb kokku elulähedusotsingutega kirjanduses. Tarapitalasi mõjutasid "Clarté" põhimõtted (sõja, vägivalla ja ülekohtu vastu võitlemine) ning saksa ekspressionism ning sellest sündinud ajaluule. "Siuru" eeskujul korraldasid nad kirjanduslikke ringreise, et tutvustada oma programmi ja uudisteoseid. Rühmitus andis välja ajakirja "Tarapita", mida ilmus kokku seitse numbrit. "Tarapita" hääbumine on seotud rühmitusesiseste vastuoludega ning Eesti Kirjanikkude Liidu loomisega 1922. aasta sügisel.
tautoloogia – korduse liik, öeldu kordamine teiste sõnadega. Tavaliselt korratakse kõlalt ja mõttelt ühelaadilisi sõnu või kõlalt erinevaid, kuid mõttelt lähedasi sõnu. Juhuslik tautoloogia on mõtteviga, see osutab autori stiililisele küündimatusele. Näiteks: Ma elan suures linnas, mida nimetatakse suurlinnaks. (Õpilaskirjandist.)
tavandilaulud – regivärsilise rahvalaulu liik; perekondlikel sündmustel (pulmad, peied) ning rahvakalendri tähtpäevadel (vastlad, jaanipäev, mardipäev, kadripäev jt) ettekantavad laulud. Näiteks:
Tulge jaaniku tulele,
tulge tulda hoidemaie!
Tuli tükib hoone'eie,
säde kipub katuselle,
tuletükk toasse,
hele helk heintesse.
Kes ep tule jaanitulele,
peeterile paistemaie,
saagu tema mardini magama,
küünlapäini üksi küljel,
ristipäini ringutama!
Saagu ta koju kolletama,
seina ääre seenetama!
(Rahvalaul.)
teaduskirjandus – üks kirjanduse põhiliike publitsistika ja ilukirjanduse kõrval. Teaduskirjanduse ülesanne on talletada ja levitada teadmisi. See on sündinud inimese huvist enda ja ümbritseva vastu. Teaduskirjandusel on oluline koht ühiskonna, kultuuri ja majanduse arenguloos. Suurem osa teadmiste maailmast on kandunud põlvest põlve just teaduskirjanduse vahendusel. Teadustekstid on näiteks uurimus, teaduslik artikkel, essee.
teadusstiil – teaduses ja populaarteaduses kasutatav teadmiste, teooriate jmt vahendamise keel.
teadvuse vool – kirjanduse moodne jutustamistehnika, mis põhineb tegelase teadvuses toimuva jälgimisel. Näiteks Rein Saluri (1939) novell "Mälu".
teema – teoses käsitletav nähtuste ring. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid , nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
tees – väide, mida kirjutaja või kõneleja tahab tõestada, kaitsta või ümber lükata.
tegelane – teose sündmustiku kandja või selles osaleja; tegelasi liigitatakse pea- ja kõrvaltegelasteks. Käitumise laadi ning arengu seisukohast jagatakse neid ka positiivseteks ja negatiivseteks ning staatilisteks ja dünaamilisteks.
tegelaskoomika – koomikavõte, mis põhineb tegelaskuju karikeeritud välimusel ja kõnel. Näiteks Eduard Vilde (1865–1933) komöödia "Pisuhänd" peategelane Tiit Piibeleht:
" Astub aeglaselt sisse ja võtab käe vaikides vastu. Ta kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud, taskud välja veninud; pahemast kuuekaukast – ka teisest põuetaskust – paistavad ajalehed ja brošüürid välja, paremast hakkab ta vestlemise jooksul päevalilleseemneid suhu pistma. Kui ta istub, võib näha, et ta sokkidest on üks must ja teine punane. Piibeleht paistab kohmetuna, tema murdesegane lakooniline kõne aga – ta vastab sõnakehviku kombel ikka alles mõne aja pärast – ilmutab kindlat kavatsust." /– – –/
tegelaskõne – üks põhilisi karakteriloome vahendeid, mis rajaneb sõnavaliku, lauseehituse, intonatsiooni, keelevigade jm eripäral.
teisend – vt variant.
tekkemuistend – vt muistend.
tekst – suulises või kirjalikus vormis sidus mõttearendus. Tekstide ehitust ja tüüpe uuriv teadusharu on tekstilingvistika.
tekstianalüüs – eritlev uurimisviis, mis põhineb teksti jagamisel (mõttelisteks) algosadeks.
tekstikriitika – teadusharu, mis tegeleb teksti algupärase kuju või autorluse selgitamisega.
tekstistrateegia – teksti kavandamise ja esitamise põhimõtted. Tekstistrateegia sõltub teksti sisust, selle funktsioonist ja vastuvõtjast. Peamised tekstistrateegiad on järjestamine (põhineb teksti sündmustiku esitamisel ajalises järgnevuses), eritlemine (tugineb mingi probleemi või nähtuse analüüsile), rühmitamine (põhineb probleemide või nähtuste liigitamisel pea- ja alarühmadesse), vastandamine (põhineb nähtuste vastandamisel), võrdlemine (põhineb nähtuste võrdlemisel). Enamasti kasutatakse tekstis erinevaid strateegiaid neid omavahel järjestades ja põimides.
tekstoloogia – teadusharu, mis tegeleb tekstide uurimisega: käsitleb tekstide ehtsuse ja algupäraga seotud küsimusi. Näiteks: Lydia Koidula luuletuste teaduslik väljaanne (1969).
temaatika – kirjandusteoses käsitletavad teemad, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Peateema on teost läbiva keskse idee kandja, kõrvalteemad täiendavad ja laiendavad seda.
teose struktuur – teose sisemine ehitus, teose koostisosadest moodutuv süsteem.
teooria – mingis teadusharus (näiteks kirjandusteadus) rakendatud teadmiste süsteem, mis võimaldab mõista ja selgitada vastava aine nähtusi. Teooria moodustub seaduspärasustest. Teooria rakendusteadust – teadust, mille abil teooriat rakendatakse, nimetatakse metoodikaks. Teooria peab olema pädev, loogiline ja järjekindel.
teosoofia – müstiline õpetus, mis peab võimalikuks Jumala tunnetamist üleloomulike jõududega vahetusse ühendusse astumise kaudu. Teosoofia on mõjutanud näiteks Ernst Enno (1875–1934) luulet.
termin – oskussõna.
tertsett – kolmevärsiline stroof; vt ka stroof.
tertsiin – kolmest värsist koosnev stroof riimiskeemiga aba bcb cdc … Tertsiinis kasutatakse sageli värsimõõduna jambi. Näiteks on tertsiinis kirjutatud Dante Alighieri (1265–1321) "Jumalik komöödia".
Põrgu
Esimene laul
Just meie maise elu poolel rajal
end keset sünget metsa leidsin teel,
sest olin eksi läinud sellel ajal.
Kui õudne oli, öelda ei või keel,
see metsik mets ja tihe oksaräga;
mul mõelda sest on kole nüüdki veel,
ka surmahirmus hing vist nii ei äga!
Küll räägin, kuis seal ilmutas end hea,
kuid enne muust , mis erutas mind väga.
Theseus – kreeka mütoloogias Ateena kuninga Aigeuse poeg, rahvuskangelane, kes tappis teeröövel Prokrustese ja Kreetal asuvas labürindis elava koletise Minotauruse.
titaanid – kreeka mütoloogias jumalate vanem põlvkond. Tähtsaim titaan oli Kronos, kes valitses teiste üle. Ta neelas oma lapsed alla, sest kartis neist ohtu oma võimule. Titaanide vastu alustas sõda Kronose poeg Zeus, kelle tema ema Rheal päästis surmast.
tooniline värsisüsteem – vt rõhuline värsisüsteem.
traagiline – vapustav , kurb; esteetika põhikategooria ilusa, üleva ja koomilise kõrval. Traagiline kutsub inimeses esile kurbuse ja kaastunde, kuid on ühtlasi ülev, õilistav ja puhastav. Traagiline põhineb elu ja ühiskonna suurtel vastuoludel. Traagilise vastand on koomiline. Traagilist põhjustavad ebavõrdsest, kuid õiglasest või õilsast võitlusest tulenevad kannatused või surm. Traagiline võib esineda koos naeruväärsega, sel juhul räägitakse tragikoomilistest nähtustest. Näiteks: Tiina hukkumine August Kitzbergi (1855–1927) tragöödias " Libahunt ".
tragikomöödia – vt komöödia.
tragikoomiline – vt traagiline.
tragöödia – kurbmäng, näidend, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ning hukkub ebavõrdses võitluses. Tragöödia on dramaatika vanimaid liike. See tekkis Antiik-Kreekas iga- aastastel Dionysose pidustustel, kus korraldati ka tõsise sisuga näidendite võistlusi. Nende ainestik pärines enamasti müütidest, oma aja teemasid kasutati harva. Antiiktragöödia saavutas kõrge taseme Aischylose (525–456 e.Kr), Sophoklese (496–406 e.Kr), Euripidese (u 484–406 e.Kr), Seneca (4 e.Kr–65) loomingus. Tragöödia kui kirjandusžanri läbimurre toimus 16.–17. sajandil inglise kirjanduses: William Shakespeare (1564–1616) “ Hamlet ”, “Kuningas Lear ” jt. Hiljem on kirjutanud kuulsaid tragöödiaid sakslased Johann Wolfgang Goethe (1749–1832), Friedrich Schiller (1759–1805), Bertolt Brecht (1898–1956), prantslane Victor Hugo (1802–1885). Eesti kirjanduse väljapaistvaim tragöödia on August Kitzbergi (1855–1927) “Libahunt”.
travestia – koomilist efekti taotlev teos, mis põhineb alusteose sisuelementidel, kuid teisendab selle vormi. Näiteks Enn Vetemaa (1936) “Kalevipoja mälestused”.
triloogia – kolmeosaline teos. Näiteks Eduard Vilde (1865–1933) romaanid “Mahtra sõda”, “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja “ Prohvet Maltsvet” või Karl Ristikivi (1912–1977) Tallinna triloogia: “Tuli ja raud”, “Võõras majas ”, “Rohtaed”.
trohheus – värsimõõt skeemiga + –/+ –. Trohheus põhineb kahesilbilisel värsijalal ning koosneb pikast ja lühikesest silbist, silbilis-rõhulises värsisüsteemis aga rõhulisest ja rõhuta silbist (´ –). Näiteks:
Tere, laine! mere laine!
+ – / + – / + – / + –
Ulguvete karge tuul!
Jätkem naine, päästkem paine
Survest lahti vaba luul!
(Henrik Visnapuu.)
troop – kõnekujund; sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kasutatavamad troobid on epiteet, võrdlus, metafoor, metonüümia, sünekdohh, hüperbool, personifikatsioon, sümbol, allegooria, paradoks, retooriline küsimus.
trubaduur – 12.–14. sajandil provanssaali keelealal (Lõuna-Prantsusmaal) tegutsenud rüütlilaulik, kes luuletas rüütlite seiklustest, ülistas nende vaprust, armastust. Trubaduuride loominguga tekkis kirjanduses oluline murrang: anonüümse rahvalauliku asemele astus loov isiksus. Luuletaja seisus muutus auväärseks. Üheks esimeseks trubaduuriks oli krahv Guilhem de Peitieu (1071–1127). Trubaduuride looming on mõjutanud hilisemat Lääne-Euroopa luulet.
tsensuur – kirjanduse ja teiste kunstide riiklik järelevalve institutsioon. Tsensuuril on eri liike, osa neist on loomevabadust piiravad ja seetõttu ebademokraatlikud (teose ilmumisele eelnev või järgnev riiklik eel- ja järeltsensuur), teised loomulikud (autori enesetsensuur). Esimeseks keelatud autoriks oli Martin Luther, kelle raamatud keelati paavsti Wormsi ediktiga 1521. Aastail 1559 –1966 kehtis katoliiklikus maailmas Index autorum et librorum prohibitorum ehk Keelatud autorite ja raamatute nimestik. Eeltsensuur keelati kõige varem Inglismaal 1694. aastal, mujal Euroopas hakkas see kaduma pärast 1848. aastat. Eesti Vabariigis 1920. aasta põhiseaduse järgi tsensuuri ei olnud. Nõukogude Eestis kehtis tsensuur kuni 1. oktoobrini 1990. aastal.
tsesuur – paus värsi keskel (//), mis jaotab pika värsi kaheks. Väike tsesuur eraldab värsis ühe sõna teisest; suur tsesuur jagab värsi kaheks ning kordub tavaliselt kogu luuletuse ulatuses. Tsesuur ei tohi sõnu pooleks jagada. Tsesuuri kasutatakse näiteks heksameetris ja aleksandriinis.
Näiteks:
Milline saatus mis juhus // mis ammune igatsus kauge .
+ – – + – – + – // – + – – + – – + –
(Juhan Sütiste.)
tsitaat – mingist tekstist pärit sõnasõnaline väljavõte. Tsitaadi algust ja lõppu tähistatakse jutumärkidega. Tsitaadist välja jäetud sõnu märgitakse mõttepunktidega ja lauseid mõttekriipsudega, mis pannakse nurksulgudesse. Tsitaate kasutatakse oma mõttekäigu tõestuseks või millegi selgitamiseks, näitlikustamiseks. Tsitaatidelt nõutakse lühidust ja täpsust. Tsiteerimisel on kohustuslik viitamine . Näiteks: Mati Unt on kirjutanud: "Iga teos sünnib isemoodi , aga kes seda täpselt teab, kes seda täpselt hiljem oskab seletada. Mõnede puhul oli mul juba varem olemas küllalt lõpetatud skeem… Mõnel juhul aga saab kõik alguse mingist detailist, visuaalsest nägemusest, muusikast või unenäost. /– – –/ "Kollane kass" on süžeelt autobiograafiline. “Võlg” jälle välja mõeldud.” (U n t, M. Iga teos sünnib isemoodi. – Rmt.: Teose sünd. Tln., 1976, lk. 317.)
tsükkel – mitmest üksikteosest koosnev kunstiteos , mis on omavahel seotud tegelaste või teose aeg-ruumiga. Näiteks Mihhail Lermontovi (1814–1841) jutustuste tsükkel "Meie aja kangelane", Oskar Lutsu (1887–1953) Tootsi - lugude tsükkel: "Kevade", "Suvi", "Tootsi pulm", "Sügise" jt.
tšastuška – vene folkloorižanr, tavaliselt neljarealine päevakajaline lauluke, mis on laadilt lähedane kupleele. Tšastuškasid iseloomustab terav keelekasutus, kujundlikkus, huumor, aktuaalsus.Näiteks:
Moskva tuli Fidel Castro ,
ütles vene keeles: "Trastu!"
Hruštšov surus siis ta kätt,
ütles: "Tere, Kuuba pätt!"
"Tuulisui" – kirjandus- ja kunstirühmitus, mille asutas 1940. aastal rühm gümnaasiumiõpilasi K. Lepiku ja E. Kera algatusel. Rühmituse tegevus hakkas vilja kandma pärast sõda Rootsis. Rühmituse eesmärk oli " sügav tõde ja ausus, kunstitaotlus vormis, oma kodumaa ja rahva ning tema pärimuste austamine". Rühmitus oli Eesti pagulaskonna kultuurielu omalaadne aktiviseerija. "Tuulisui" avaldas koguteose " Homse nimel" (1945) ja andis välja kultuuriajakirja "Sõna" (1945–1950).
tõlge – teksti ümbersõnastus teise keelde. Tõlget hinnatakse selle adekvaatsuse järgi. Tõlkimine on alati seotud kadudega: proosas on need tavaliselt väiksemad, luules suuremad. Reaalune tõlge on teksti sõnasõnaline toortõlge, arvestamata selle vormi, stiili ja teisi eripärasusi. Eesti tõlkeparemikku kuuluvad näiteks Friedebert Tuglase (1886–1971) Aleksis Kivi "Seitsme venna" ja Betti Alveri (1906–1989) Aleksandr Puškini " Jevgeni Onegini " tõlked.
tõsieluline muinasjutt – vt muinasjutt.
täisriim – vt riim.
tühisõnalisus – keelekasutus, kus sisu kesisus püütakse korvata ilutsemisega. Näiteks: Tema suured ja säravad teod kaunistavad ajalugu veel kaua. (Õpilaskirjandist.)
tüüp – kunstiline üldistus, mis sisaldab inimese, nähtuse olemuslikke jooni. Ihnuri tüübid on näiteks Nikolai Gogoli (1809–1852) Pljuškini kuju ning August Kitzbergi (1855–1927) Mogri Märdi kuju.
Rahvaluule tüübi moodustab ühe ja sama laulu, jutu, rahavaluule lühivormi, viisi, mängu, tantsu vm kõik variandid.
 
U
ulmekirjandus – teaduslik-fantastiline kirjandus. Teaduse tulevikuvõimalusi ilukirjanduslikus vormis käsitlev kirjandus, milles on ühitatud teaduslikkus ja fantastika. Ulmekirjanduse rajajad ning arendajad on Mary Shelly (1797–1851), Jules Verne (1828–1905) ja Herbert George Wells (1866–1946). Ulmekirjanduse kaks põhilist suunda on teaduslikud fantaasiad, näiteks Verne'i "20 000 ljööd vee all"), ning hoiatusteosed, mis käsitlevad võimalikke ohuallikaid tulevikus (tähesõjad, robotite sõda), näiteks Wellsi "Maailmade sõda". Eesti kirjanikest on ulmet viljelnud Henn Kaarel Hellat (1932), romaan "Naiste maailm".
ulmeromaan – teaduse tulevikuvõimalusi esitav romaan. Näiteks Herbert George Wellsi (1866–1946) "Ajamasin". Vt ka romaan, ulmekirjandus.
usutlus – vt intervjuu.
utoopia – kreeka keelest tuletatud tehissõna, mis tähendab tõlkes olematut kohta. Mõiste tuli kasutusele inglise kirjaniku Thomas More'i (1478–1535) teose “Utoopia” (1516) kaudu, mis kirjeldab olematu Utoopia saare ühiskonda kui soovunelmana eksisteerivat täiuslikku riiki. Kirjandusžanrina on utoopia köitnud kirjanike tähelepanu tänapäevani. Näiteks itaallase Tommaso Campanelle (1568–1639) teos "Päikeselinn" (1623), prantslase Anatole France'i (1844–1924) teos " Valgel kivil" (1904), eestlase Karl Ristikivi (1912–1977) romaan "Imede saar" (1964). Utoopia kõrval kasutatakse ka antiutoopia mõistet, millega tähistatakse negatiivse ühiskonna kujutust. Näiteks inglise kirjanike Jonathan Swifti (1667–1745) teos " Gulliveri reisid" ( 1726 ) või George Orwelli (1903–1950) "Loomade farm " (1945).
uudis – ajakirjanduse põhižanr. Lühike, laadilt jutustav tekst, mille eesmärk on teate (uudise) edastamine . Ülesehituselt on uudis algusest lõpu suunas laienev tekst, mis on esitatud sündmuste tähtsuse järjekorras. Uudis koosneb kolmest osast. See algab täpse tabava pealkirjaga, mis äratab tähelepanu ja kutsub lugema. Järgneb jämedas trükis uudise pea ehk juhtlõik, mille ülesanne on esitada lühidalt sõnum. Kolmanda osa moodustab sündmus või nähtus lahtikirjutatult. Selle osa pikkus oleneb sellest, millisel ajalehe küljel uudis avaldatakse ja milliseid eesmärke see täidab, kas osutab millelegi või annab millegi kohta põhjalikuma ülevaate. Uudised ei sisalda probleemide ja nähtuste analüüsi ega kirjutaja seisukohti ja hinnanguid. Uudistes hinnatakse aktuaalsust ja tõele vastavust. Keelelt on uudis lihtne ja üldmõistetav.
uuem rahvalaul – rahvalaulu liik, mida iseloomustab lõppriim (häälikute kokkukõla värsside lõpus) ja värsside rühmitumine salmideks. Eestis kujunes uuem rahvalaul kirikulaulu ja kunstluule mõjul välja 19. sajandil. Riimilise rahvalaulu tähtsamad liigid on küla-, töö- ja sõjalaulud. Näiteks:
Keelepeksja
Kuule , vana küla- Maret ,
sina luiskad palju valet! 1. salm
Sinu keel kui terav oda,
mis toob riidu, vaenu , sõda.
Sina laimad naabrirahvast,
räägid teistest kurja vahvast;
jätad maha tööd ja muret, 2. salm
kaebad siis, et hädad suured.
Oled sa siis nõnda hea,
et sa üksnes teisi sead? 3. salm
(Rahvalaul.)
uurimisprotsess – teaduslik uurimisprotsess koosneb kaheksast loogilises järjestuses olevast tegevusest: probleemi püstitamine; probleemi täpsustamine ja uurimiskava koostamine; ainese kogumine; ainese kirjeldamine; ainese analüüs; järelduste tegemine; uurimuse kirjutamine; uurimustulemuste avaldamine.
uuskriitika – New Criticism, teosekeskne uurimissuund, mis eirab analüüsis teoseväliseid ühiskondlikke ja kultuurilisi mõjutusi. Uuskriitikute lähtekohaks on tõdemus, et teose struktuuri ja tervikut ei saa tajuda teisiti kui tema enda kaudu. Uuskriitikuid ühendav joon on ka tekstianalüüsi kasutamine. Uuskriitika tekkis kahe maailmasõja vahelisel ajal Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides ning muutus 1940.–1950. aastail akadeemiliseks uurimissuunaks. Uuskriitika esindaja on näiteks inglise kirjandusteadlane Thomas Stearns Eliot (1888–1965).
uusrealism – 1920.–1930. aastate kirjandusmeetod Eestis. 19. sajandi realismist eristab seda suurem elulisus, otsese kriitilise suunitluse taandumine, huvi inimese sisemaailma vastu ning kujutuse mitmeplaanilisus. Üks esimesi uusrealismi näiteid on Albert Kivika (1898–1978) asunikutriloogia "Jüripäev", "Jaanipäev", "Mihklipäev" (1921–1924).
uusromaan – 1950. aastate prantsuse kirjandusest pärit modernne romaan, mis rajaneb groteskil, sümboolikal, alogismidel ja müüdi poeetikal. Näiteks prantsuse uusromaani viljelejad Alain Robbe-Grillet (1922), Nathalie Sarraute (1902), Michel Butor' (1926). Vt ka romaan.
uusromantism – 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kirjandus- ja kunstivoolude (peamiselt impressionism, sümbolism ja ekspressionism) üldnimetus Eestis. Uusromantism elustas ja arendas romantismi põhimõtteid, seostades neid modernsete vooludega. Uusromantism eitas naturalismi ja realismi. Eesti kirjanduses mõjutas eelkõige nooreestlaste ja siurulaste loomingut.
V
vaatepunkt – seisukoht või hoiak, millelt midagi nähakse ja kujutatakse; isik, kelle silmade läbi nähtuna asju esitatakse (näiteks autori vaatepunkt, tegelase vaatepunkt).
vaatus – draamateose suurim koostisosa. Tavaliselt on näidendid jagatud 2–3 vaatuseks.
vaimulik kirjandus – religioosne kirjandus. Usundilise sisuga kirjandus, mis ammutab ainet Piiblist ja teistest religioossetest teostest. Näiteks: Johann Voldemar Jannseni (1819–1890) "Laupäeva-õhtune külaline", "Sioni-Laulo-Kannel" I–III.
vabavärss – värsisüsteem, mis ei allu kindlatele rühmituspõhimõtetele. Vabavärsilisel luulel puudub tavaliselt reeglipärane värss, see ei jagune stroofideks, selles pole kindlat värsimõõtu ega riimi. Kui need omadused siiski esinevad, siis ilma kindla korrata. Näiteks:
Iial need
kahvatud äitsmed
lõhnava valguse all
ei ütle mulle,
kas nad
kartsid mind eile.
Nad ei mõista
mu sõnu.
Nad ei märkagi mind.
Vihkamata,
andestamata
koolduvad varred
rohelisse unne.
(Viivi Luik.)
valgustus – kultuurisuund 18. sajandi Euroopas. Valgustus on seotud kodanluse arenguga ja tema võitlusega monarhismi ja absolutismi vastu. Selle käigus kujunesid välja kodanliku maailmavaate alustoed: materialism ja ratsionalism . Valgustuse kesksed ideed on hariduse ja teadmiste juurutamine ühiskonnas, võitlus mõttevabaduse ja loomuliku inimese eest ning seisuslike privileegide vastu. Valgustusajal arenes kiiresti kirjandus, filosoofia ja ajakirjandus. Kirjanduses sai eelisarengu romaan ja draama, mis sobisid kõige paremini valgustusideede levitamiseks. Kirjanike- valgustajate prantslaste Charles Louis de Montesquieu (1689– 1755 ), Voltaire'i (1694–1778), Denis Diderot' (1713–1784) ja Jean Jacques Rousseau (1712–1778) ning sakslaste Johann Gottfried Herderi (1744–1803), Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) ja Friedrich Schilleri (1759–1805) loomingus põimub ilukirjandus filosoofiaga. Luules, mis jäi tagaplaanile, valitses satiir ning vähene huvi inimese tundeelu ja looduse vastu, näiteks inglase Jonathan Swifti (1667–1745) looming. Eesti kirjanduses on valgustuse jooni näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) loomingus (" Viinakatk ", "Sipelgas"I, "Maailm ja mõnda jt).
valm – õpetliku sisuga mõistuluuletus või -jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad inimesi (rebane – kaval, eesel – rumal, hunt – ahne, jänes – arg inimene jne). Valmides naeruvääristatakse inimese ja ühiskonna pahesid. Valm koosneb kahest osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik järeldus ehk moraal . Maailmakirjanduse tuntumad valmimeistrid on Aisopos (6. saj e.Kr), Jean de la Fontaine (1621–1695), Ivan Krõlov ( 1769 –1844); eesti kirjanduses Jakob Tamm (1861–1907), Mart Raud (1903–1980).Näiteks:
Rebane ja viinamarjad
Kord näljast aetud rebane püüdis viinamäel
haarata marju kõrgelt, hüppas kõigest jõust.
Kui kätte ei suutnud saada, ütles lahkudes:
"Las küpsta veel, ei soovi toorest süüa ma."
Kes räägib suure suuga, peites suutmatust,
siin öeldu see võib panna enda arvele.
(Phaedrus.)
vampum – vöökiri. Põhja-Ameerika suguharud kasutasid värvilistest teokarpidest või pärlitest vöösid, mis aitasid saadikutel sõnumeid meeles pidada. Teate edastamisel puudutas käskjalg järgemööda pärleid, et meenutada teksti.
vanakreeka kirjandus – Euroopa vanim kirjandus, mis jaguneb kahte perioodi: klassikaline ajastu (Homerosest kuni Aleksander Suure surmani 323 e.Kr) ja hellenistlik ajastu (Aleksander Suure surmast antiikmaailma lõpuni).
Vanapagan – eesti rahvausundi ja -juttude tegelane. Inimestele vaenulik hiid , kes võitleb Suure Tõllu ja Kalevipojaga . Vanapagana eluasemetena tuntakse põrgut ja taevaskoda.
vanarooma kirjandus – Antiik-Rooma ühiskonnas kreeka kultuuri mõjul tekkinud ja arenenud kirjandus, mis hõlmab ajavahemikku 3. sajandist e.Kr kuni 6. sajandini. Rooma kirjandus on lüli vanakreeka ja uute Euroopa rahvaste kirjanduste vahel.
vanasõna – lühike, terviklik, piltlik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta (töö, lastekasvatamine , õppimine, kodu, ilm jm). Vanasõnades on võetud kokku paljude inimpõlvede elukogemused ja -tõde. Neid võib võrrelda elamisreeglitega, kus avalduvad talurahva eetika ja moraal. Vanasõnu kasutatakse mingi seisukoha rõhutamiseks ning kõne ilmestamiseks ja piltlikustamiseks. Näiteks: Kui töö lõpeb, lõpeb leib. Kel tarkus peas, sel ohjad peos . Virgad vanemad, laisad lapsed, laisad vanemad, virgad lapsed.
Vanemuine – eesti pseudomütoloogias laulujumal. Nime "Vanemuine" tuletas soome Väinämöisest Kristjan Jaak Peterson, muistenditegelaseks kujundas ta Friedrich Robert Faehlmann. Näiteks muistendid "Vanemuise laul", "Emajõe sünd".
variant – teisend; mingi rahvaluuleteose üks ajalooline arengukuju. Iga varianti käsitletakse iseseisva tervikuna ka siis, kui tema erinevus arhetüübist või mõnest teisest variandist on minimaalne. Varieerumine on rahvaluule üks kõige olulisemaid tunnuseid.
veeda – India aarialaste vanimad kirjamälestised, mille olulisim ja vanim osa on Rigveda – hindude püha raamat. Rigveda, mis on meie ajani tervikuna säilinud, koosneb indoaaria muinasusundi jumalatele pühendatud hümnidest.
vemmalvärss – rahvapärane lõppriimiline ilma kindla rütmita värss. Rahvaluules nimetatakse vemmalvärsiks neljajalgset trohheilist paarisriimiga värssi. Stiliseeritud vemmalvärssi on kasutatud ka kunstluules, näiteks Hando Runneli looming. Näiteks:
Suve ajal peremees
vihtus niita kõige ees.
(Rahvalaul.)
veste – vt följeton.
viide – osutus tsiteeritud või refereeritud teksti autorile ja allikale. Viited esitatakse tsitaadi või refereeringu järel sulgudes, joone all või teksti lõpus. Teksti sees esitatud viited jäetakse nummerdamata, joonealused viited nummerdatakse lehekülje või teksti ulatuses, teksti lõpus esitatud viited nummerdatakse teksti ulatuses. Viites märgitakse bibliograafilised andmed järgmiselt: A u t o r. Pealkiri. Ilmumiskoht, ilmumisaasta, viidatav lehekülg. – K a n g r o, B. Eesti Rootsis. Lund, 1976, lk. 203.
võrdlus – nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang. Näiteks:
Sügistuul
raputab puul,
küürutab kõveral kõrrel
kui sandike!
(Juhan Liiv.)
või
"Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa ." (Oskar Luts.)
võõritusefekt – kirjanduslik võte, millega mingis kirjanduslikus episoodis või kujus rõhutatakse sellele mitteomaseid jooni, saavutades nii ootusvastase tulemuse. Võõritusefekt on iseloomulik näiteks Arvo Valtoni (1935) 1960.–1970. aastate novellistikale.
vägilasmuistend – vt muistend.
väitlus – eesmärgipärane keskustelu, vaidlus. Väitlused liigitatakse akadeemilisteks, poliitilisteks ja õppeväitlusteks. Väitlusest võtavad osa kaks poolt, kes on mingis küsimuses eri seisukohtadel. Selleks, et tõestada oma seisukohtade õigsust, kasutavad väitlejad loogilist, mõistuspärast ja otstarbekat analüüsi ning põhjendamist. Väitlus ei lõpe kompromissiga, alati valitakse üks kahest võimalusest – see, mis tundub õigem ja põhjendatum. Väideldes ei kasutata jõudu, viha, solvanguid, alasti emotsioone jms. Väitluse põhireeglid on järgmised: seisukohad esitatakse kohe ja selgelt; kuulajatele antakse võimalus valida kahe seisukoha vahel; väitlejad saavad kasutada ühepalju aega; kõnevoorud vahelduvad; teisele väitlejale tuleb alati vastata. Väitlemine õpetab probleeme analüüsima, loogiliselt argumenteerima ja oma seisukohti kaitsma.
värss – luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värssi.
värsijalg – rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid.
värsimõõt – värsipikkus. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on jamb, trohheus ja daktül.
värssromaan – värssides kirjutatud romaan, näiteks Aleksandr Puškini (1799–1837) "Jevgeni Onegin". Vt ka romaan.
väärstiilsus – suhtlusolukorraga sobimatu väljendusviis.
 
Õ
õuduskirjandus – kirjandus, mille eesmärk on tekitada lugejas põnevust ja hirmutunnet. Selleks kujutatakse tavatuid tegevuskohti (üksikud lossid, kummitavad majad, öised surnuaiad) ning väärastunud tegelasi (sarimõrvarid, süütajad, vägistajad). Tegevuskohti, olukordi ja tegelaspsühholoogiat kirjeldatakse üksikasjalikult. Õuduskirjanikuna saavutas kuulsuse ameeriklane Edgar Allan Poe (1809–1849), vene kirjanikest on õudusjutte kirjutanud Nikolai Gogol (1809–1852); eestlastest Veiko Belials ja Urmas Alas.
 
Ü
Ülemlaul – Piibli klassikaline armastuslaul . Näiteks:
3,1–2
1. Oma voodis otsisin öösel üht, keda lembib mu hing,
teda otsisin ja ei teda leidnud,
teda hüüdsin ja ei tema kostnud.
2. "Eks ma tõuse ja uida linnas, tänavail ja väljakuil,
eks ma otsi, keda lembib mu hing!"
Teda otsisin ja ei teda leidnud.
ülev – esteetika kategooria ilusa, traagilise ja koomilise kõrval. Ülevad on nähtused, mis vaimustavad inimest oma erakordsuse ja iluga, äratavad positiivset suhtumist. Ülev elus ja kunstis kutsub inimeses esile kõrgendatud tundeid. Näiteks Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) oodid:
Laulja
Nii kui vahuse jõe
mürisevad lained,
mis kalju pealta
langevad oru sisse;
nii kui taeva pikne
musta pilvede alla
hirmsasti kärgatab:
nõnda on jooksmas laulu
ilus tuline oja.
Nii kui valguse allikas
seisab austud laulja
oma vendade keske' ella .
Kärgatab pikne,
ja metsad on vait:
laulja on tõstmas
oma hääle, valamas
suusta laulu kaste,
ja tema ümber
vait kui mere kaljud
rahvad on kuulemaies.
ülevaade – probleemi, nähtuse süstemaatiline üldkäsitlus.