Kirjanduse mõisted A-Z (0)

A
abstraktsionism – 20. sajandi alguses tekkinud kunstivool , mis jaguneb geomeetriliseks ja ekspressiivseks abstraktsionismiks. Esimesel juhul moodustub pilt geomeetrilistest kujunditest, teisel juhul kasutab kunstnik oma tunnete väljendamiseks värvilaikude vaba paigutust. Näiteks Piet Mondriani (1872–1944) või Vassili Kandinsky (1866–1944) looming.
absurdikunst – kunstimeetod, mis sündis vastusena Teise maailmasõja õudustele. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tegevusel puudub eesmärk ja elul väljavaade, nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust . Absurdikirjanikena on saanud tuntuks näiteks iirlane Samuel Beckett (1906) ja rumeenlane Eugéne Ionesco (1912), eesti kirjanikest on absurdi Mati Undi (1944) loomingus.
Achilleus – kuningas Peleuse ja merenümf Thetise poeg. Achilleuse ema kastis poja pärast sündi Styxi jõkke, et muuta poeg haavamatuks, kuid vesi ei ulatunud jalakannani, kust ta last hoidis. Sellest on tulnud mõiste Achilleuse kand , mis tähendab ainust haavatavat kohta. Achilleus langeski Parise noolest, mille Apollon juhtis talle kanda. Achilleus on eepose " Ilias " tähtsaim tegelane.
adamism – vt akmeism .
adapteerima – kohandama, mugandama. Näiteks võõrkeelse ilukirjandusliku teksti adapteerimine õppijate tarbeks.
aimekirjandus – vt populaarteaduslik kirjandus.
ajakirjandus – press, perioodiliselt ilmuvad trükiväljaanded: ajalehed, ajakirjad , almanahhid jmt. Laias tähenduses kuuluvad ajakirjandusse ka raadio ja televisioon.
ajakirjandusstiil – ajakirjanduses kasutatav lugejate informeerimiseks ja mõjutamiseks mõeldud keel.
aja, koha ja tegevuse ühtsus – üks põhilisi nõudeid antiigi ja klassitsismi draamateoste puhul: kõik draamateose sündmused pidid arenema lühikese ajavahemiku jooksul ning ühes ja samas kohas. Selle nõude tekkimine oli seotud tehniliste põhjustega. Näidendeid etendati päeval, puudusid kunstlik valgustus aja ja vahetatavad dekoratsioonid tegevuskoha tähistamiseks.
ajalooline muistend – vt muistend.
ajalooline kirjandus – ajalooaineline kirjandus. Ajaloolises kirjanduses käsitletakse ajaloost võetud ainestikku, millega käiakse võrdlemisi vabalt ümber. Kangelased on enamasti reaalselt elanud või nendena esitatud isikud, sündmused arenevad ajaloolises keskkonnas. Rõhutatakse aja, koha ja tegelaste eripära. Selle proosaliigi rajajaks peetakse inglise kirjanikku Walter Scotti (1771– 1832 ), kelle tuntumad teosed on "Rob Roy" ja " Ivanhoe ". Eesti ajaloo keskseid sündmusi hakati kirjandusliku ainena kasutama 19. sajandi viimasel veerandil. 1880. aastal ilmus Eduard Bornhöhe (1682–1923) ajalooline jutustus "Tasuja". Hiljem on seda suunda jätkanud Mait Metsanurk ( 1879 –1957), Albert Kivikas ( 1898 –1978), Karl Ristikivi (1912–1977), Jaan Kross (1920) jt.
ajalooline romaan – ajalooaineline romaan. Vt ajalooline kirjandus, romaan.
ajaluule – olevikusündmustega vahetult seotud luule. Eestis oli ajaluule kõrgperiood aastail 1919–1923. Ajaluulele on iseloomulikud humanismi ja vaimsuse rõhutamine, üleskutse moraalseks ümbersünniks, sõja ning tõusiklikkuse kriitika. Näiteks Marie Underi (1883–1980) luulekogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923).
ajaraamat – vt kroonika.
aforism – mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm , mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk. ( Seneca .)
Agamemnon – kreeka mütoloogias Mükenee kuningas, kreeklaste ülemjuhataja Trooja sõjas. Agamemnon on "Iliase" üks peategelasi.
akademism – teadus- või kunstitraditsioonide range järgimine. Akademism kasvas välja antiik- ja renessansskunsti matkimisest 16.–17. sajandil. Akademismile on iseloomulik tehniline meisterlikkus, tardunud vorm ja kujutatava elukaugus.
akmeism – ka adamism (esimese inimese Aadama nime järgi). Kirjandusmeetod, mis seab esikohale ürgse ja lihtsa elulaadi kujutamise, vastandades seda tsivilisatsiooni ja kultuuri ebaväärtustele ja pahedele. Akmeism tekkis 20. sajandi alguse Venemaal. Akmeistid propageerisid tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust ühiskondlikele väärtustele ning püüdsid muuta inimest paremaks temas ürgsete instinktide äratamise kaudu. Akmeistid ülistasid jõudu, sensuaalsust ja teisi ürgseid instinkte. Akmeismi esineb Johannes Barbaruse (1890–1946) varases luules, kogud "Fata morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919), "Katastroofid" (1920).
aktsentueeriv värsisüsteem – vt rõhuline värsisüsteem.
akrostihhon – luuletus , mille värsiridade esimesed tähed moodustavad kellegi nime, mõne sõna või fraasi. Näiteks:
x x x
Silmades taevas ja meri
Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge
Meeled tuultele valla
Uued vaod vaotuman palge
Süda sädemeid kalla
Tuli kõik neelab alla
Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa
(Andrus Rõuk.)
aleksandriin – 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel. Aleksandriini kasutati esimest korda Makedoonia keisri Aleksander Suure seiklusrohket elukäiku kujutavas "Aleksandri romaanis " (XIII saj). Näiteks Moliére (1622– 1673 ) komöödia " Tartuffe " August Sanga tõlkes.
Need, kes tunnevad mind, / need teavad, et ei asu
iial püüdma mu hing / minu enese kasu.
Maistel varadel on / mu silmis odav hind,
võltsi säraga need / ei suuda petta mind.
algriim – alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. Näiteks:
Härrad jäid härisemaie,
mölderid mörisemaie,
tohterid torisemaie.
( Rahvalaul .)
algusriim – vt riim.
allegooria – mõistukõne, mille ülesanne on midagi või kedagi esile tõsta või rääkida nähtustest varjatult. Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, olukordade all tuleb näha teisi isikuid, nähtusi, olukordi . Näiteks:
Müür, mis hakkab pragunema,
kipub ära lagunema,
seda tuleb rõhkuda,
maani maha lõhkuda.
(Juhan Lilienbach.)
alliteratsioon – algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. Näiteks:
Venda kuulis, vasta kostis
/– – –/
(Rahvalaul.)
alltekst – teksti peidetud mõte; teksti ridade vahelt väljaloetav mõte. Alltekstil oli täita tähelepanuväärne roll 1970.–1980. aastate eesti kirjanduses. Näiteks:
Tuulelapsed
Must Vari käib akna taga, kes mullu ka lagedel käis.
Ta uitab siin alati. Aga tuulelapsi me tuba on täis.
Täna pilluvad pilvepalli nad mu sängi ka puiesteelt.
Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib
ladina keelt.
Las ta räägib! Ta sõnad on rängad. Juba mõistan ma
mõndagi neist,
kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb koljateist.
Ikka kutsub ta kuhugi kaasa – kuid lukus on vööruse uks.
Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutuks.
/– – –/
(Betti Alver .)
almanahh – 14.–15. sajandil kalendriliste tabelite kogumikud, 16. sajandist avaldati neid igal aastal koos teadete, juttude , luuletuste, naljadega. Hiljem mitmekesise sisuga kirjanduslik -kunstilise koguteose üldnimetus. Eestis on ilmunud kirjanduslikke almanahhe (näiteks "Võitlev Sõna") ja koolide almanahhe (" Tipa -Tapa", "Trükitähed", "Noorte Sulega" jt).
alogism – loogika ja loogilise tunnetamise eitamine . Alogismi kasutasid näiteks 1950. aastate uusromaani viljelejad . Vt ka uusromaan .
amatsoonid – kreeka mütoloogias rahvas, kes koosnes sõjakaist naistest. Nad olid rahumeelse nümf Harmonia tütred, kuid nende isaks oli sõjajumal Ares . Amatsoonid võitlesid Trooja sõjas kreeklaste vastu.
ametlik stiil – seadusandluses, haldusalal ja ametlikus suhtlemises kasutatav keel, mida iseloomustab ebaisikulisus, abstraktsus ning täpsuse taotlus . Näiteks: Kohapeal asjaoludega tutvunud riiklik komisjon konstateeris ametnike poolt võimu kuritarvitamist.
amfiteater – Vana-Kreeka ja Rooma vabaõhuteater, kus korraldati teatrietendusi, gladiaatorite heitlusi ja loomade võitlusi. Suurimad amfiteatrid mahutasid kuni 50 000 vaatajat .
Amor – rooma armastusjumal , jumalanna Venuse poeg. Kreeka usundis kannab armastusjumal nime Eros .
anafoor – korduse liik, sõna või fraasi kordamine lausete, värsside või stroofide alguses.
Näiteks: Ütles Lembitu : Ilus on surra . Ilus on surra isamaa eest. ( Friedebert Tuglas .)
anakreontiline luule – Antiik-Kreeka luuletaja Anakreoni (6. sajand e.Kr) kaunikõlaliste, mänglevate, selgete ja lihtsate laulude jäljendused, mida kaua aega ekslikult omistati Anakreonile endale; 18.–19. sajandil levinud mänglev, viina ja armastust ülistav luulevool . Uusajal on anakreontilist luulet kirjutanud näiteks prantslane Pierre de Ronsard ( 1524 –1585), venelane Aleksandr Puškin (1799– 1837 ), eesti kirjanduses leidub anakreontilisi luuletusi Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) loomingus.
anekdoot – lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu , millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süžee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süžeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja , mets, sild , tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tšuktsid), riigimeestest ( Hitler , Stalin, Lenin , Brežnev), isikutest ( Juku , Tšapajev ja Petka), loomadest ja lindudest ( elevant , lõvi, karu, kirp , papagoi), hulludest, sadistidest, blondiinidest, politseist jt. Igal aastal ilmub maailmas hulganisti anekdoodikogusid, Eestis välja antud valimikest on üks populaarsemaid Leelo Tungla koostatud "Oi-oi, Juku" (1995). Näiteks: "Aitäh, tädi, kingituse eest!" "Pole tänu väärt, Juku!" "Seda arvan minagi , aga ema käskis ikka tänada!"
annotatsioon – teose, artikli vm lühike iseloomustav tutvustus, mis võib olla laadilt neutraalne või kriitiline.
antiikaeg – Kreeka ja Rooma vanaaeg: I aastatuhande algusest e.Kr kuni 5. sajandini p.Kr.
antiikkirjandus – Kreeka ja Rooma ühiskonnas tekkinud ja kujunenud kirjandus ajavahemikus 1. aastatuhande algus e.Kr kuni 5. sajand p.Kr.
antitees – vastuseade. Antiteesis kõrvutatakse vastupidiseid väiteid või seisukohti. Antitees on lähedane mõiste kontrastiga. Näiteks: Kui rõõmustasid vanad, siis nutsid noored, aga kui naersid noored, siis pühkisid silmi vanad … (Anton Hanses Tammsaare .)
antiutoopia – vt utoopia .
antoloogia – algselt nimetati nii antiikluule valimikke. Tänapäeval ilukirjanduslik koguteos , eri autorite valitud teoste kogumik. Näiteks: Paul Rummo "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637–1965"(1967).
antonüümid – vastandsõnad, sõnapaarid , mida seob vastandussuhe. Näiteks: madal – sügav, alustama – lõpetama, vähe – palju.
aoidid – Vana-Kreeka rahvalaulikud, kes olid ühtaegu nii laulu esitajad kui ka loojad . Aoidid saatsid end lüüral või mõnel muul keelpillil, nende esinemises oli tähtis koht improvisatsioonil.
Aphrodite – kreeka armastus- ja ilujumalanna . Aphrodite oli inimeste ja jumalate kaval võrgutaja. Rooma usundis vastab Aphroditele Venus .
Apollon – kreeka valguse- ja ennustusjumal, muusika ja luule kaitsja, kellele allusid muusad .
arbujad – luuletajate sõpruskond, kelle loomingust kirjanduskriitik Ants Oras koostas mahuka antoloogia "Arbujad" (1938). Arbujatena said tuntuks luuletajad Heiti Talvik ( 1904 –1947), Bernard Kangro ( 1910 –1994), Betti Alver (1906–1989), August Sang (1914–1969), Kersti Merilaas (1913–1986), Uku Masing (1909–1985), Paul Viiding (1904–1962) ja Mart Raud (1903–1980). Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kui kõlbeliste väärtuste kandjat ning inimest kui sõltumatut isiksust. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tõi nende luulesse traagilist elutunnetust.
arenguromaan – romaan, mis põhineb kangelase arengulool. Näiteks Mait Metsanurga (1879–1957) "Taavet Soovere elu ja surm". Vt ka romaan.
Ares – kreeka sõjajumal, Zeusi ja Hera poeg. Ares oli verejanuline, kuid loomult arg. Rooma usundis vastab talle Mars .
argistiil – kõnekeelne igapäevane suulise suhtlemise keel.
arhaism – vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend . Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel, et sellega märkida ajaloolist koloriiti. Arhaismidega liialdamine raskendab teksti mõistmist ning võib risustada teose stiili. Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F. Tuglas.)
arhetüüpne süžee – algse süžee teisend, edasiarendus. Näiteks Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) romaan "Noore Wertheri kannatused" ( 1774 ) ning Ulrich Plenzdorfi (1934) "Noore W. uued kannatused".
arhetüüpne tegelane – algse tegelastüübi teisend. Näiteks Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) Werther romaanist "Noore Wertheri kannatused" ning Ulrich Plenzdorfi (1934) Edgar Wibeau teosest "Noore W. uued kannatused".
Ariadne – kreeka mütoloogias Kreeta kuninga Minose tütar, kes andis Ateena prints Theseusele lõngakera, mille abil prints leidis pärast koletis Minotauruse tapmist labürindist tee välja.
armastusromaan – romaan, mis põhineb armastusloo kujutamisel. Näiteks Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) "Ma armastasin sakslast ". Vt ka romaan.
arvustaja – vt retsensent.
arvustus – retsensioon , üks ajakirjanduse põhižanr. Arvustust iseloomustab kriitiline laad, selles käsitletakse uusi raamatuid, teatrietendusi, filme, kunstinäitusi, kontserte vms. Ajalehearvustuse ülesanne on teose analüüsi kõrval ka teost tutvustada (kirjeldada) ja reklaamida, esitada see uudisena. Ajalehe- ja erialase ajakirja arvustused erinevad süvenemisastme ja ulatuse poolest. Arvustused põhinevad tavaliselt tervikteose vaatlusel või süvenetakse üksikprobleemidesse, -nähtustesse: teose žanrisse, ainestikku, süžeesse, tegelastesse, tegevusaega ja -kohta, ülesehitusse. Ülesehituselt sarnaneb arvustus artikliga. Näiteks tutvustatakse alguses autorit ja teost, nendega seotud asjaolusid ja seiku. Teema arenduses käsitletakse teost mõnest probleemist lähtudes. Lõpetuses tehakse kokkuvõte, tuuakse esile olulisemad väited ja antakse hinnang. Arvustust hinnatakse selle järgi, kui hästi on autor suutnud tasakaalus hoida objektiivse ja subjektiivse käsitluslaadi.
Asklepios – kreeka mütoloogias arst ja heategija, kelle isa oli valguse- ja ennustusjumal Apollon. Asklepiose sümboliks on maod, keda peeti tema teenijateks.
assonants – algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis. Näiteks: Udu rikub uue kuue. (Rahvalaul.)
assonantsriim – irdriimi liik, mis põhineb pearõhulise silbi vokaalide kokkukõlal. Näiteks: hood : loog .
assotsiatiivne luule – luule, kus sisu arenguid asendavad assotsiatiivsed (seostel põhinevad) kujutlused. Eesti kirjanduses on iseloomulik Artur Alliksaare (1923–1966) luulele. Näiteks:
Alternatiive
Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda
või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume
meeletult mõõdukaks?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama
kisendusi?
/– – –/
(Artur Alliksaar.)
Athena – ka Pallas. Kreeka tarkusejumalanna , kangelaste, sõjakunsti, linnade, käsitöö ja teaduse kaitsja. Athena sündis Zeusi peast täiskasvanuna ning täies relvastuses.
Atlas – kreeka mütoloogias titaani (vägilase) poeg, kes kandis Zeusi käsul taevavõlvi õlgadel. See oli Atlasele karistuseks, sest ta oli osa võtnud titaanide võitlusest jumalate vastu.
Augeias – kreeka mütoloogias kuningas, kel oli tuhandeid loomi, kelle järelt ta ei suutnud koristada. Väljend "Augeiase tallid " tähendab lohakusest tekkinud suurt korralagedust.
autobiograafia – enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922– 1971 ) "Autobiograafia".
autobiograafiline teos – teos, mille ainestikuna on autor kasutanud oma elu sündmusi. Näiteks Oskar Lutsu (1887–1953) "Kevade".
autograaf – autori enda käega kirjutatud teose käsikiri, ka autori pühendus raamatus. Eesti kirjanike autograafe säilitatakse peamiselt Tartus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelises Kirjandusmuuseumis .
autogramm – omakäeline oma nime kirjutus.
autor – mingi teose (näiteks luuletuse , romaani, näidendi, maali, teadustöö jne) looja.
autoriõigus – teose looja õigus oma teost avaldada või kellelegi kasutada anda ja selle eest kokkulepitud tasu saada. Autori õigusi kaitseb autoriõiguse seadus.
B
ballaad – keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline , ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni. Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet. Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui žanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi šoti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (1759–1805), Johann Wolfgang Goethe (1749–1832), Heinrich Heine (1797– 1856 ); inglane Robert Burns (1759–1796); venelased Aleksandr Puškin (1799–1837), Mihhail Lermontov ( 1814 – 1841 ); eestlased Jakob Tamm (1861–1907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (1856–1916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner ( 1891 –1958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883–1980) valimik "Kolmteist ballaadi".
bardid – vanade keltide rändlaulikud, kes esitasid muusika saatel ülistuslaule valitsejaile ja sangareile.
barokk – 16. sajandi teisel poolel Itaaliast alguse saanud kultuurisuund. Barokk leidis kasutamist nii maalikunstis, arhitektuuris kui ka kirjanduses. Barokki iseloomustab metafoorsus, allegoorilis-sümbolistlik väljendusviis ja mängulisus. Barokki peetakse vastandite ja kontrastide kunstiks: selles ühitatakse ilus inetuga, pateeetiline pilaga, näilik tegelikuga. Oma laadilt on barokk pessimistlik-skeptiline. Barokk oli valitsev kunstisuund 17. sajandi Itaalias ja Hispaanias. Näiteks: inglase John Donne 'i (1572–1631) ja hispaanlase Luis de Góngora (1561–1627) luulelooming.
Ekstaas
Kus künkapadjal puhkas päid
Hulk puhtaid leebeid kannikesi,
Seal meidki, teineteise häid,
Võis kaua näha kahekesi.
Me kätest nõrgus palsamit,
Mis ühte liitis meie pihud,
Ja meie silmi sidusid
Neist endist tulnud valgusvihud.
Need kokkusulatatud peod
Jäid meie ainsaks ligiduseks
Ning silmis sündind unenäod
Me ainsaks ihusigiduseks.
/– – –/
(John Donne.)
biograafia – elulugu, isiku elukäigu kirjeldus teatmelises või ilukirjanduslikus vormis. Hinnatud kirjanduslikud biograafiad on Aino Kalda (1878–1956) "Tähelend" Lydia Koidulast ning Friedebert Tuglase ( 1886 –1971) "Juhan Liiv".
biograafiline romaan – romaan, mis põhineb tegelikult elanud inimese elul. Näiteks Jaan Krossi (1920) "Keisri hull". Vt ka romaan.
blankvärss – renessansiaja inglise draamale iseloomulik korrapärane lõppriimita värss, enamasti 5-jalaline jamb . Blankvärssi kasutas teadaolevalt esimesena luuletaja Surrey (1517– 1547 ), draamasse tõid selle Thomas Norton ja Thomas Sackville 1561. aastal.
bukinist – vanaraamatukaupmees; vanade raamatute hea tundja ning sageli ka koguja.
bukoolika – antiikkirjanduses karjaseluule, mis kujutab idealiseerivalt lihtsate inimeste, peamiselt karjaste elu looduse rüpes. Bukoolilise luule põhilised žanrid on pastoraalid, idüllid ja ekloogid . Bukoolilse luule viljelejatena said tuntuks Theokritos (3. saj e.Kr) ja Vergilius (1. saj e.Kr). Bukoolilist luulet viljeldi ka klassitsismis ja sentimentalismis. Näiteks Kristjan Jaak Petersoni karjaselaulud "Enn ning Elo, karjaste laul", "Karjaste laul. Ott ning Peedo".
burlesk – rahvalik, jantlik jämekoomika võte. Näiteks: Luigi Pulci (1432–1484)
Morgante
135.
Ma olen näpanud vist sada hane ,
ja kui ma juhtun pesu riputama ,
siis olgu perenaine haruldane ,
kes kärmust näitaks selles töös niisama;
mind kasvõi võsa raiuma sa pane,
ma varastan ka siis, mul ükstakama,
mis sinu või mis minu, kõike võttes
ma jumalale kuuluvaks pean mõttes.
C
commedia dell 'arte – renessansiaja itaalia rahvakomöödia, mis tekkis karnevalipidustustest ning põhines suures osas improvisatsioonil. Need sisaldasid janti, tantsu, muusikat, pantomiimi, akrobaatikat. Tegelased jagunesid kolme rühma: armastajad , koomilised vanamehed ning teenijad . Viimaste ülesanne oli edasi viia näidendi tegevustikku, mis põhines tavaliselt noorte armastajate kohtumisel ja abiellumispüüetel . Commedia dell´arte trupid koosnesid elukutselistest näitlejatest, kes rändasid kogu Euroopas ja mõjutasid rahvusteatrite arengut.
copyright – trükistes rahvusvaheliselt kasutatav märge kirjastamisõiguse kohta: lühend C koos kirjastuse nimega. See märge keelab teost ilma loata trükkida ja levitada.
 
D
dadaism – (dada tähendab prantsuse lastekeeles kepphobust), 1916. aastal Esimese maailmasõja vapustustest Zürichi pagulaspoeetide ringkonnas tekkinud kirjandusmeetod, mis väljendas anarhilist protesti sõja vastu. Dadaistide (peetakse sürrealistide eelkäijateks) protest ei piirdunud sõjaga. Nad mõistsid hukka kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri ning otsustasid põgeneda kaosesse. Dadaistid püüdsid maailma mõistusele tuua šokikunsti abil. Nad kasutasid oma loomingus sõnu meelevaldsetes seostes, luues nii vabastava elamuse. Tapatalgute mõttetusele vastandasid nad kunsti keelelise mõttetuse, rikutud tsivilisatsioonile kunsti primitiivsuse ja spontaansuse. Üks tuntumaid dadaiste on Tristan Tzara (1896–1961).
Daidalos – kreeka mütoloogias suur ehitusmeister ja leiutaja. Näiteks valmistas Daidalos vahast ja sulgedest kaks paari tiibu, et koos poeg Ikarosega põgeneda vangistusest.
daktül – silbilis -rõhulises värsiehituses kolmesilbiline värsijalg, kus rõhk langeb kolmest silbist esimesele. Antiikkirjanduses nimetati daktüliks värsimõõtu, milles värsijalad koosnesid ühest pikast ja selle järgnevast kahest lühikesest silbist (– + +). Näiteks:
Viltjalu mehed on rippu
– + + – + + – +
koormate pääl
– + + –
hingeaur lehvitab lippu
– + + – + + – +
habemein jää.
– + + –
(Juhan Sütiste.)
debüüt – esmaesinemine. Esmakordselt avalikkuse ette tulnud kirjanikku, lauljat, näitlejat, kunstnikku nimetatakse debütandiks.
definitsioon – mõiste sisu avamine selle oluliste tunnuste kaudu. Definitsioon peab sisaldama määratlemiseks vajaliku tunnuste hulga. Näiteks: Inimene on mõtlev loom. ( Aristoteles .)
Definitsioonis on kaks olulist tunnust:
1. Inimene kuulub loomade hulka.
2. Inimene erineb teistest loomadest mõtlemisvõime poolest.
detail – teose osis. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelast või tegevusaega ja -kohta.
detektiivromaan – romaan, mille peategelane on salapolitseinik. Näiteks Arthur Conan Doyle 'i ( 1859 –1930) " Baskerville 'ide koer". Vt ka kriminaalkirjandus ja romaan.
deus ex machina – vanaaja teatris jumalate ilmumine erilise seadeldise abil lavale, et lahendada traagiline olukord. Tänapäeval nimetatakse nii olukorra ootamatut ja kunstlikku lahendamist.
dialekt – murre.
dialoog – kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas ), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu , vestlus ).
didaktiline teos – ilukirjanduslik teos, mis on teadlikult moraliseeriv või õpetav. Näiteks Nicolas Boileau ( 1636 –1711) "Luulekunstis" ( 1674 ) esitatakse oma aja luuleteooria põhilisi seisukohti.
dionüüsia – jumal Dionysose auks korraldatud pidustused igal aastal märtsis- aprillis Antiik-Kreekas. Dionysose pidustustega on seotud draama kujunemine iseseisvaks kirjandusžanriks 5. ja 4. sajandil e.Kr. Poeet Thespis (6. sajand e.Kr) lisas kooriettekandele näitleja, kes astus kooriga dialoogi, nii tekkis dramaturgiline element.
Dionysos – ka Bakchos. Kreeka viljakusjumal , Zeusi ja Teeba printsess Semele poeg. Dionysost kummardati looduse loova jõu jumalana, hiljem sai temast joovastuse ja ekstaasi jumal. Dionysose auks peeti igal aastal kevadel pidustusi. Dionysose kultusest on arenenud kreeka tragöödia ja komöödia.
dispositsioon – vt süžee.
distihhon – kahevärsiline stroof . Vt ka stroof .
dogma – muutumatu ning tõestuseta õigeks peetav tees, seisukoht või reegel.
don Juan – hispaania legendikangelane, ülbe pilkaja ja naiste võrgutaja algkuju, kelle nimest on tuletatud nimetatud mehetüüpi tähistav sõna donžuan. Kirjanduskangelasena on teda oma teostes kasutanud Moliére (1622–1673) ja Aleksandr Puškin (1799–1837).
don Quijote – Miguel de Cervantes Saavedra (1547– 1616 ) maailmakuulsa romaani peategelane, äpardunud rüütel, kes püüab loetud rüütliromaanide vaimus kangelastegusid korda saata. Don Quijote on kurva kuju rüütli algtüüp.
draama – üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Žanrina kujunes välja 18. sajandil eeskätt Denis Diderot' (1713–1784) ja Gotthold Ephraim Lessingi (1729– 1781 ) loomingus. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv žanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828–1906), rootslane August Strindberg (1849–1912), venelane Anton Tšehhov (1860–1904), sakslane Bertolt Brecht (1898–1956); eestlased Eduard Vilde (1865–1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855–1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922–1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele".
draamakirjandus – üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil ehk kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jmt) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika tähtsamad žanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
dramatiseering – kirjandusteose (romaani, jutustuse, novelli) kohandus näidendiks, mis eeldab teksti esitamist dialoogina, remarkide lisamist, teksti jaotamist vaatusteks või piltideks jmt.
dramaturg – näitekirjanik, draamateose autor, varem ka teatri kirjanduslik nõuandja.
džunglilugu – robinsonaadi erikuju . Inglise kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) teoses “ Mowgli ” kirjeldatakse peategelase elu džunglis loomade keskel. Teine džunglilugude kangelane on Tarzan .
E
eepika – üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell , lühijutt, valm, anekdoot jt.
eepos – lugulaul , lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Eeposte tegelasteks on vägilased või muinasjumalad. Eeposed väljendavad rahva hingelaadi parimaid omadusi, kujutavad võitlust ülekohtu vastu. Eristatakse rahva- ja kunsteeposi. Rahvaeeposed põhinevad kangelaslugudel, mis laulik on üheks liitnud; kunsteepose on koostanud teadaolev autor rahvaeeposte eeskujul. Vanimad eeposed on sumerite "Gilgemeš" ning kreeklaste "Ilias" ja "Odüsseia". Eestlaste eepose "Kalevipoeg" on rahvapärimuste põhjal kirjutanud Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882). Näiteks: sumeri eepos "Gilgameš", india " Mahabharata " ja "Ramajana", prantsuse "Rolandi laul", saksa "Nibelungide laul”, skandinaavia “Vanem Edda ”, vene “Lugu Igori sõjaretkest”, anglosaksi “ Beowulf ”, armeenia “Sassuuni Davith”, hispaania “Laul minu Cidist”, soome “ Kalevala ”, läti “Laćplesis”.
Eesti Kirjanikkude Liit – kirjanikke koondav organisatsioon , mis asutati 1922. aasta oktoobris Tallinnas. Liidu peamised organiseerijad olid Friedebert Tuglas ja Mait Metsanurk, kes olid ka esimesed Liidu juhatuse esimehed. Algperioodil kuulus Liitu 35 liiget. Liidu peamine eesmärk oli osaleda kirjanduspoliitikas ja võidelda kirjanike paremate elu- ja töötingimuste eest. 1923. aastal asutas Eesti Kirjanikkude Liit oma häälekandja, kirjandusliku ajakirja "Looming", mille esimene toimetaja oli Friedebert Tuglas. "Loomingust" kujunes kõrgtasemel toimetatud ajakiri, mis ilmub tänapäevani.
ekloog – mehe ja naise dialoogina kirjutatud karjaselaul . Näiteks Vergiliuse (70–19 e.Kr) "Bucolica" või Kristjan Jaak Petesoni (1801–1822) "Enn ja Ellu".
ekspositsioon – vt süžee.
ekspressionism – kunstimeetod, mis sündis Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal. Ekspressionistid pidasid oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist. Nad seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Ekspressionistid kaitsesid isikuvabaduse ning rahu ja vendluse aadet; võitlesid sõja vastu ning uue inimese ja parema maailma eest. Väljenduslaadis taotlesid nad ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord omadus- ja sidesõnadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatute detailide ja kujunditega. Ekspressionismil on oluline koht näiteks sakslase Bertolt Brechti (1898–1956) ning Franz Kafka (1883–1924) loomingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelenud Mait Metsanurk (1879–1957) ja Marie Under (1883–1980).
eleegia – antiikkirjanduses leinalaul, mis arenedes muutus tõsieluliseks mõtisklevaks luuletuseks. Eleegia sisendab kõrgeid ideaale ja ülev-traagilisi tundeid. Kõiki eleegia liike ühendab üks värsimõõt, eleegiline distihhon, mis koosneb heksameetrist ja pentameetrist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios (7.–6. sajand e.Kr) ja Archilochos (umb. 700 – 645 e.Kr). Tänapäeval lüürika žanr, nukrasisuline, leinameeleoluline luuletus. Eesti kirjanduse parimad eleegiad on saanud ainet autorite isiklikest elamustest, näiteks Anna Haava (1864–1957) "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi ( 1862 –1950) "Metsateel", Gustav Suitsu (1883–1956) "Ühele lapsele". Näiteks:
Kaotust kanda kui tulnud on teil oma arguse tõttu,
misjaoks tõukate siis taevaste kaela te süü?
Eks ise toetanud siis te türannide võimu ja valdust –
pakkudes teenima end. Orjuses ohkate nüüd.
( Solon .)
elulähedusliikumine – 1920.–1930. aastate vahetusel tekkinud kirjanduslik liikumine Eestis, mille algatas rühm noorema põlvkonna kirjanikke. See liikumine tõstis esile kirjanduse ja kaasaja vahekorra probleemid. Liikumise ajendiks oli majanduskriisist põhjustatud terav huvi sotsiaalsete küsimuste vastu: tööpuudus, majanduslik kitsikus jm. Elulähedusnõudest lähtusid oma loomingus August Jakobson , Juhan Sütiste, Albert Kivikas, Erni Hiir , Daniel Palgi , Oskar Urgart jt. Nad andsid välja ajalehte "Kirjanduslik Orbiit " (1929–1930), milles suunasid kriitika nooreestlaste ja siurulaste individualismi, estetismi ning loomingu elukauguse vastu. Vastukaaluks rõhutasid nad kaasaegse ainestiku ja probleemistiku kasutamise vajadust ning lihtsamat ellusuhtumist.
epifoor – korduse liik, sõna või fraasi kordamine lausete, värsside või stroofide lõpus. Näiteks:
Sa ilus aeg,
Sa armas aeg,
Sa lilleõitsev noorusaeg!
(Juhan Liiv.)
epigoon – suurte eeskujude jäljendaja kirjanduses ja kunstis.
epigramm – satiirilise luule väikežanr, millega naerdakse välja mõnd isikut. Eesti kirjanduses on epigramme kirjutanud näiteks August Alle (1890–1952) ja Felix Kotta (1910–1963). Näiteks:
Presidendi sünd
Suur heameel kantslis, Toompeal, igas paigas:
üks lapsuke on sündind, kaenlas kaigas,
Tal vaderiks kolm Kilulinna tarka:
Sirk , Rõuk ja Larka.
(August Alle.)
episood – kirjandusteose või filmi terviklik tegevuslõik.
epistolaarne romaan – vt kiriromaan .
epitaaf – hauakiri; lühiluuletus, mis on esitatud hauakirjana. Näiteks Mats Traadi (1936) luuletuskogu "Harala elulood " koosneb viiekümne viiest vabavärsilisest epitaafist, mis kujutavad endast kadunute tagasivaateid oma elule. Samasugust kujutamisvõtet on kasutanud Edgar Lee Masters (1869–1950) epitaafide kogus "Spoon Riveri antoloogia".
epiteet – lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnuseist esile mõnd autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad. Näiteks: sinkjas taevas, rõhuv vaikus .
epopöa – antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem . Tänapäeval ulatuslik (paljude tegelastega ning elu mitmekülgselt kujutav) mitmeosaline eepiline teos, romaanisari. Näiteks Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) "Tõde ja õigus" I–V. Vt ka romaan.
essee – mahupiiranguteta vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal; isiklikust vaatepunktist lähtuv teadusliku või kirjandusliku sisuga tekst, mida iseloomustab kujundlikkus ning vaimukas sõnastus. Žanrina paikneb essee ilukirjanduse ja teaduslik-filosoofilise traktaadi vahepeal. Essee sünd seostub antiikkultuuriga, žanr iseseisvus renessansi ajal (Michel de Montaigne (1533– 1592 ) “ Esseed ”). Esimeseks eestikeelseks esseeks võib pidada Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) õppevahendit “Algupärased eestikeelsed lehed sakslaste jaoks”. Esseežanr jõudis küpsusele 20. sajandi algul nooreestlaste loomingus (näiteks Friedebert Tuglase (1886–1971) esseed “Eduard Vilde ja Ernst Peterson ” ning “Kirjanduslik stiil”). Tuntud esseistid on Anton Hansen Tammsaare (1878–1940), Johannes Semper (1892–1970), Valmar Adams (1899–1993), Jaan Kaplinski (1941).
esteet – inimene, kes peab ilu ja kunsti elu põhiväärtusteks.
esteetik – esteetika teadlane. Vt esteetika.
esteetika – filosoofiaharu, mis uurib ilu ja kunsti üldisi seaduspärasusi. Esteetika peamised kategooriad on ilus ja inetu, traagiline ja koomiline ning ülev ja madal.
eufemism – ümberütlev sõna, et vältida ohtlike loomade (hunt, karu) või nähtuste (surm, katk) otse nimetamist. Näiteks nimetati hunti aiataguseks, kriimsilmaks, metsaemaks, põõsataguseks, hallikasukameheks jne.
evangeelium – Jeesus Kristuse elust ja õpetusest jutustav varakristlik teos, täpsemalt Piibli Uue Testamendi 4 esimest raamatut.
 
F
faabula – teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. Sageli võivad kirjandusteoses olla ajalis-põhjuslikud seosed rikutud, s.t kirjanik lähtub talle olulistest kunstilistest eesmärkidest, loob oma arenguloogika. Näiteks alustab teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitab nende põhjused.
fantastika – ebatõeline, mõttekujutuslik. Kirjanduses fantaasiaga seotud kujutlused, mõtted, tegelaskujud . Näiteks Friedebert Tuglase (1886–1971) fantastilis-sümbolistlikke novelle sisaldav kogu "Saatus" (1917).
farss – komöödia liik, jämekoomiline olustikulise sisuga lühinäidend, millel oli suur menu 14. ja 15. sajandi Prantsusmaal. Farsse iseloomustavad kindlad tegelastüübid, nagu patune munk , hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. Tuntuim