Loomulikult jäi oodatud pihtimus kirjutamata. Eesti kultuuripärandi lammutamine ja kallaletungid loovisiksustele jõudsid Betti Alverini. 5. mail 1950 teatas Kirjanike Liidu juhatuse sekretär Magnus Mälk, et Alveri tegevus on vastuolus sotsialistliku ülesehitusega ja Kirjanike Liidu ülesannetega ning ta kustutatakse selle nimekirjast. Õnneks oli Alveril kõrval inimene, keda ta võis usaldada, toetav ja hoolitsev kaaslane Mart Lepik, kes töötas Kirjandusmuuseumis. 1951. aastal hakkas Alver lepinguga töötama samuti kirjandusmuuseumis, ta tõlkis Kreutzwaldi saksakeelset kirjavahetust. Töö oli huvitav ja andis mõningase kindlustunde. 1955. alustab Alver Pushkini ,,Jevgeni Onegini" tõlkimist. Alver pühendas iga värssdraama peatüki tõlkimisele ühe aasta, raamatuna ilmus teos 1964. Seda peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. 1956. aasta sai pöördeliseks Betti Alveri elus. Kõige pimedam aeg oli möödas, nagu teisedki
võiks sügisel astuda Tallinna kaubanduskooli. See kolmeaastase kursusega kool valiti praktilistel kaalutlustel, et kiiremini mõnda ametisse pääseda. Oma teisel kooliaastal Tallinnas debüteeris 16-aastane nooruk juba trükisõnas. 1928. aasta septembris avaldas "Uudisleht" tema jutustuse "Ohver", mille peategelaseks on itaallannast tantsijatar. Enamasti on ta kaubanduskooliaastail kirjutatud jutustused jäänud käsikirja, neid säilitatakse Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Kirjandusmuuseumis. 1943. aastal Eestist lahkudes jäi kirjanik peatuma Rootsi. Kuna kirjanduslik töö võõrsil elatist ei võimaldanud, tuli Ristikivil leiba teenida sotsiaalhoolduse ametnikuna. 65. eluaasta saabudes lootis ta pensionäripõlve pääseda, kuid see unistus ei täitunud: Karl Ristikivi suri 19. juulil 1977.
· Vaevas suur koormus seltsi tegevuses · 1873 abiellus arstiteaduse üliõpilase E. Michelsoniga, lahkus eestist · Kroonlinnas igatses Eestimaad · Kirj. Näidendeid ja luuletusi · Elu Austrias ja Saksamaal · 3 lapse ema, poeg Hans suri noorena · 1882 diagnoositi rinnavähk · Esialgu maeti Kroonlinna poja kõrvale · 1946 toodi säilmed Metsakalmistule LOOMING · Kirj. Üle 300 luuletuse, 86 proosatööd, 7 artiklit, 4 näidendit · Arhiivi hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumis · Ajalehes kirj. : 1) isa dikteerimise järgi artikleid 2) kohandatud jutte 3)populaarteaduslikke ja ajaloolisi palu LUULELOOMING · Aleline tõlkelooming, klassikaks saanud luulet leiab värsikogust ,,Väinulilled" 1886 · Romantiline isikupärane isamaaluule on kogus · Emajõe ööbik 1867 · Sind Surmani · Mu isamaa on minu arm · Emasüda · Teemad:armastus isamaa, eesti rahva ja emakeele vastu, jäägitu ustavus kodumaale,
Viitamisjuhend Raamat/monograafia (ühe ja mitme autoriga) Tervikteoste (raamatute) puhul esitatakse järgmised andmed: Autor(id) (ilmumisaasta). Pealkiri. Trükikordusandmed. Ilmumiskoht: Kirjastus. Kui raamat on korraga mitmes kohas välja antud, siis märgitakse esimesena nimetatu. Kirjastus eraldatakse ilmumiskohast kooloniga. Kirjastuse nimes ei kasutata lühendeid ega jutumärke. Lehekülgede arvu märkimine raamatute puhul ei ole vajalik. Nt: Kera, S. (1989). Õpilaste tegevus isiksuse kujundajana. Tallinn: Valgus. Artikkel trükitud väljaandes Artikli kirje koosneb kahest põhiosast: andmetest artikli ja andmetest väljaande kohta, milles artikkel on avaldatud. Artiklid kogumikus. Artikli autor. Ilmumisaasta sulgudes. Artikli pealkiri. Nt: Paats, M. & Tiko, A. (1999). Lääne-Virumaa koolinoored ja huvitegevus. Artikkel elektroonilises väljaandes Artikkel, mis on ainult Internetis ilmuvas ajakirjas: Sillick, T. J., & Schutte,...
Kristjan Jaak Petersoni luuletused ja päevaraamatud, Otto Wilhelm Masingu kirjad jm. Kristjan Jaak Peterson oli esimene eesti luuletaja. Tema luule on jäänud eesti kirjanduses erandlikuks. Petersoni luulepärand ei ole suur: ühtekokku on säilinud 21 eestikeelset luuletust, nende hulgas 10 oodi ja 5 pastoriaali. Kõik Petersoni eestikeelsed luuletused jäid tema eluajal avaldamata. Need hoidis alal Rosenplänter. Nüüd on Petersoni käsikirjad Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis. Esimene mees, kes hakkas eesti rahvaluulet kasutama kirjandusteoste algmaterjalina kindlatel rahvuspoliitilistel eesmärkidel, oli Friedrich Robert Faehlmann. Ta on nimetatud eesti kirjandusloos suureks algatajaks: ta oli üks Õpetatud Eesti Seltsi asutajaid, lõi eesti rahvusmütoloogia, algatas eepose ,,Kalevipoeg" koostamise mõtte ja visandas eepose põhisündmustiku. Veel tähtsaid nimesid eesti kirjanduse algusaastatest:
lavalaudadelt kõlamiseks. Esimene muusikaline üllatus on tolmune - aastast 1870. Ülejäänud palad pakuvad lisaavastusi, sest hulk laule on läbi aegade olnud hitid ja raadiojaamade lemmikud, kuid nende loojad ja päritolu on mõistatus. Trupp lubab, et muusikaline ekskursioon läbi teatriloo on hariv ja täis üllatusi. "Eesti teatri lauludes" võib kuulda eesti heliloojate nii tuntud kui tundmatuid laule paljudest meie teatrites mängitud lavastustest. Eesti Kirjandusmuuseumis ja Teatri- ja Muusikamuuseumis materjale otsides avastas Riina Roose näiteks kaks intrigeerivat teksti, mis teatriajaloost meile tundmata - Lydia Koidula vembuka kuplee ja Paul Pinna opereti "Jaani öö". Noorte näitlejate jaoks oli üllatus ka see, et "Põhjamaa" on tegelikult laul Ülo Vinteri muusikalist "Pipi Pikksukk" ja, et Arvo Pärt on noores eas kirjutanud muusikat lastetükkidele. Lavastuse sünnile on kaasa aidanud "elav leksikon" Valter Ojakäär. Preemiad:
Euroopas pani rahvaluule kogumisele ja uurimisele aluse Johann Gottfried Herder eri rahvaste rahvalaulude antoloogiaga. Eesti tähtsaim rahvaluulekoguja oli Jakob Hurt, suurkoguja oli ka Mattias Johann Eisen. Oskar Loorits on uurinud eriti rahvausundit, Herbert Tampere rahvalaule ja rahvamuusikat, August Annist "Kalevipoega". Eesti suurim rahvaluulekogu, umbes 1,2 miljonit lehekülge, asub Tartus Kirjandusmuuseumis. Eesti rahvaluule on eesti rahva vaimne pärimus, milles on sünkreetiliselt ühendatud uskumused, teadmised, kogemused, tavad ja esteetika. Eesti keeles kasutatakse vahel sünonüümsetena ja vahel eri tähenduses mõisteid rahvaluule ja folkloor. Esimene neist tähistab eeskätt rahva pärimuslikku suulist loomingut, teine võib tähistada laiemalt kogu vaimset pärandit, sh rahvausund, tavandid, muusika jms.
kiri peaks pärinema aastast 1866 -esinedes võõra nime all palub Koidula Kreutzwaldi käest hinnangut ühele oma luuletustele. Kreutzwaldi vastus läheb postis kaduma. Koidula esimene säilinud kiri on aastast 1867, kirjavahetuse viimane säilinud kiri, Kreutzwaldi kiri Koidulale, aastast 1873. Nende kirjavahetusest on tehtud ka raamatuid. Koidula kirjutas oma elu jooksul üle 300 luuletuse, 86 proosatööd, 7 artiklit ja 4 näidendit. Samuti on säilinud tema arhiiv, mida hoitake Eesti Kirjandusmuuseumis. 1992. aastal toimunud rahareformiga võeti muuhulgas kasutusele ka Lydia Koidula näopildiga 100-kroonised, mille kujundas kunstnik Vladimir Taiger. Rahatähe tagapool on kujutatud Eesti pankrannikut. Samuti on seal Koidula luuletuse autograaf. Esimese Koidula täieliku eluloo kirjutas 1915. aastal soome- eesti kirjanik Aino Kallas. Elulool on metafoorne pealkiri “Tähelend”. Saja kroonine mark Lydia Koidula Memoriaalmuuseum Pärnus Jannseni 37 80032 Pärnu Tel. 44 33313
kui me mõlemad oleme kaotanud nii palju et võiksime tõepoolest teineteist leida. EESTI PROSAIST Eesti prosaist Ene Mihkelson Ene Mihkelson (sündinud 21. oktoobril 1944 Imavere vallas Viljandimaal) on eesti prosaist ja luuletaja. On õppinud kirjandust Tartu Riiklikus Ülikoolis kirjandust, on töötanud õpetajana ja teadurina Eesti Kirjandusmuuseumis Looming Mihkelsoni esimene teos avaldati 1967. aastal. Mihkelson on avaldanud ka neli romaani, kriitilisi esseesid (näiteks "Kirjanduse seletusi") ja mitmeid lühijutte. Tema kirjandusteostes on läbivateks teemadeks Eesti mütoloogia, Eesti ajalugu ja identiteet. 2006. aastal kirjandusteadlaste, kirjandusväljaannete toimetajate, kirjanike ja õppejõudude seas läbi viidud küsitluses osutus taasiseseisvunud Eesti parimaks
Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt peaasi, et kirjanik aeg-ajalt ,,häält tegi", mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja. Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts viimastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud viis teost, mis kõik on jäänud peamiselt ideoloogilistel põhjustel ilmumata. Küll aga ilmusid mitmed tõlkeraamatud, samuti tõlkis ja redigeeris ta näidendeid teatri jaoks. Oskar Luts suri 23. märtsil 1953 ja teda olid Ropka-Tamme (Pauluse) kalmistule saatmas kümned tuhanded inimesed. Viited: et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Luts www.kirmus.ee/erni/autor/luts_b.html www.miksike.ee/referaadid/luts.htm www.luts.ee
Iga järgmine esitaja on seda natukene kohendanud ja muutnud. Rahvaluule kogumine Euroopas pani rahvaluule kogumisele ja uurimisele aluse Johann Gottfried Herder eri rahvaste rahvalaulude antoloogiaga "Volkslieder“ (kus oli ka kaks eesti rahvalaulu). Eesti tähtsaim rahvaluulekoguja oli Jakob Hurt (algatas rahvaluule kogumiskampaania 1888), suurkoguja oli ka Mattias Johann Eisen. Eesti suurim rahvaluulekogu (umbes 1,2 miljonit lehekülge) asub Tartus Kirjandusmuuseumis. Rahvaluule ja folkloor Eesti keeles kasutatakse vahel sünonüümsetena ja vahel eri tähenduses mõisteid rahvaluule ja folkloor. Rahvaluule tähistab eeskätt rahva pärimuslikku suulist loomingut, folkloor võib tähistada laiemalt kogu vaimset pärandit, sh rahvausund, tavandid, muusika jm. Folkloori alaliigid: lühivormid Kõnekäänud Mõistatused Vanasõnad Folkloori alaliigid: rahvajutud Muinasjutu d Muistendid Pajatused Naljandid Folkloori alaliigid:
kahe tõega. Ma ei saa öelda, et see oleks minule olnd mingi eriline probleem. Tõed, milles kasvasin olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saand omavahel segi minna. Me ie kodus oodati ameeriklasi ja peeti vene valitsust kõlbmatuks, koolis ja ajalehtedes esinesid ameeriklased kuratliku jõuna ja Nõukogudemaa kehastas kõike positiivset, head ja ilusat. Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Minu lugemisvarag i koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust mulle lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Mäletan tänini midagi niisugustest raamatu test nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou-sari, Väike lord Fauntleroy, Roosa saar, Doktor Dolittle ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus mulle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja "Lendav maailm". Need laenasin p erekonnasõprade Starkopfite riiulilt.
Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt peaasi, et kirjanik aeg-ajalt ,,häält tegi", mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja. Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts viimastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud viis teost, mis kõik on jäänud peamiselt ideoloogilistel põhjustel ilmumata. Küll aga ilmusid mitmed tõlkeraamatud, samuti tõlkis ja redigeeris ta näidendeid teatri jaoks. Oskar Luts suri 23. märtsil 1953 ja teda olid Ropka-Tamme (Pauluse) kalmistule saatmas kümned tuhanded inimesed. 6 Looming Lutsu rahvalik rikas koomikuanne ja seda varjundav nukker alatoon ilmnesid kooskõlas
toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt peaasi, et kirjanik aeg-ajalt ,,häält tegi", mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja. Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts viimastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud viis teost, mis kõik on jäänud peamiselt ideoloogilistel põhjustel ilmumata. Küll aga ilmusid mitmed tõlkeraamatud, samuti tõlkis ja redigeeris ta näidendeid teatri jaoks. Oskar Luts suri 23. märtsil 1953 ja teda olid Ropka - Tamme (Pauluse) kalmistule saatmas kümned tuhanded inimesed. Elukäik · 1894 Õppis Änkküla külakoolis. · 18951899 Palamuse kihelkonnakool. · 18991902 Tartu reaalkool.
ning selle arendamist, klienditeenindust ja järeltegevust, kodulehekülje uuendamist ning seda, milline see peaks tulevikus välja nägema, teede parandust Alatskivi lossi lähiümbruses ja analüüsiti praeguseid ning tulevasi potensiaalseid sihtgruppe. Pikk arutelu käis teemal Mida teha, et piirkonda ja lossi klientidele veelgi atraktiivsemaks muuta? 3.2.2. Peipisiveere piirkonna kohta informatsiooni otsimine Praktikapäev toimus 9. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseumis (Vanemuise 42, Tartu). Tööpäev kestis kokku viis tundi. Praktikant käis muuseumis koos oma juhendaja Triinu Akkermanniga. Kirjandusmuuseumist sooviti leida Peipsiveere piirkonda puudutavat informatsiooni giiditekstide jaoks, muistendeid, tõestisündinud lugusid, jne. Kuna muuseumi külastati esimest korda seoses antud tööga, siis sellel korral tutvuti saadaolevate materjalidega ning otsiti üldisemat materjali piirkonna kohta. Kui midagi
Pilt 9 Ernst Enno korporatsioonikaaslastega (Allikas: Kreutzwaldi sajand, Ernst Enno'ga seotud materjalid, pilt B- 72-34) Riias tutvus Enno kirjandusega, milles segunesid india budistlik filosoofia ja läänemaised müstilised õpetused. Tema tõekspidamiste kujunemisele oli sel oluline mõju ning samalaadset filosoofilist kirjandust harrastas luuletaja elu lõpuni. Enno kokkupuudetele idamaiste usundite ja filosoofiaga viitavad tema käsikirjalised tõlked, mida säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Kuid hoolimata kõigist võimalikest mõjutustest oli Enno eesmärgiks oma tee leidmine, oma tõe ja usu avastamine enesearenduse läbi. (Sägi 2006) Aastatel 1902-1903 töötas Enno "Postimehe" toimetuses ning Jaan Tõnisoni kutsel 1904-1905 oli ajakirja ,,Linda" tegevtoimetaja ja kui ajakiri 1905. aasta lõpus suleti, töötas mõnda aega ajalehe ,,Isamaa" toimetuses. Nendes väljaannetes avaldas ta oma esimesed luuletused. (Olesk 2011)
Kuid neid on asjakohasem arutada ülevaate lõpul. Järgnevalt vaatlen kõigepealt eesti dialektoloogia viimast kümnendit asutuste ja uurijate lõikes, seejärel käsitlen andmekogusid, ainestiku publitseerimist ja tähtsamaid uurimusi. Uurimisrühmad,asutused,uurijad Aastatel 19922002 on eesti murdeid uuritud Eesti Keele Instituudis, Tartu Ülikoolis, piiratumalt Emakeele Seltsis (ES) ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis (TPÜ). Kaudsemalt on murretega tegeldud Kirjandusmuuseumis. 1990ndate lõpul on uue asutusena lisandunud Võru Instituut (VI). Eesti murrete alaseid uurimusi on valminud ka Soomes Helsingi ja Turu ülikoolis ning Rootsis Uppsala ülikoolis. Eesti Keele Instituudis ühendati 1999. a murdesektoriga soome-ugri keelte sektori vähesed jäänused, sektori uueks nimetuseks sai eesti murrete ja lähisugukeelte sektor. See muudatus ei ole aga tähendanud murdeuurimise sisulise tähtsuse ja osakaalu vähenemist EKIs.
raamatute retrospektiivse üldnimestiku. See käsikiri on esimeseks eesti rahvusbibliograafiaks, mille koostamist jätkati Õpetatud Eesti Seltsis (ÕES). Esimesena hakkas ta koguma ka eestikeelseid ja eesti keelt käsitlevaid käsikirju. Tänu temale on säilinud G. A. Oldekopi ja K. J. Petersoni luuletused, O. W. Masingu kirjad jm. Pärast Rosenplänteri surma omandas tema kogud ÕES, praegu hoitakse neid Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis. ● O. W. Masingu teened, lk 95-96, tööleht - Masing vabastas eesti kirjakeele saksapärastest lausetest ja vähendas kirjakeele ja hääldamise erinevust. Muuhulgas võttis ta kirjakeeles kasutusele õ-tähe. Laialdaselt tuntuks sai Masing oma ajalehega "Maarahva Nädalaleht", mis jagas teadmisi Vene riigis ja kogu maailmas toimuvatest sündmustest. ● E
Edaspidi käis linnus PoolaRootsi sõdades korduvalt käest kätte ja oli 1611. aastaks purustatud. On oletatud, et rootslased rajasid linnusesse laskemoonalao, kuid kindlad allikad selle kohta puuduvad. Kaitseotstarbel linnust seejärel ei taastatud. 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul ehitati III eeslinnusele Viljandi mõisa ait-kuivati, mis on säilinud. · Uurimislugu Viljandi ordulinnuse uurimisloo alguseks võib lugeda Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatavat käsikirjalist leksikoni, mille autoriks on Ph. Körber. Esimesed uuringud ordulinnusel toimusid 18781879 Theodor Schiemanni juhtimisel. Nende korraldamiseks loodi oma ühing (Ausgrabungscomité), millest 1881 kasvas välja Viljandi Kirjanduslik Selts. Nende kaevamiste käigus puhastati rusudest ja kaevati välja kogu pealinnus ja osa seda ümbritsevast I eeslinnusest. 1939 uuriti Armin Tuulse juhatusel nn Villu keldrit linnuse lõunaosas
tõega. Jaanile polnud see eriline probleem. Tõed, milles tema kasvas olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saanud omavahel segi minna. Nende kodus oodati ameeriklasi ja peeti vene valitsust kõlbmatuks, koolis ja ajalehtedes esinesid ameeriklased kuratliku jõuna ja Nõukogudemaa kehastas kõike positiivset, head ja ilusat. Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Kaplinski lugemisvaragi koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Jaan mäletab tänini midagi niisugustest raamatutest nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou-sari, Väike lord Fauntleroy, Roosa saar, Doktor Dolittle ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus talle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja "Lendav maailm". Need laenas perekonnasõprade Starkopfite riiulilt.
Kõik õpikud, mida EKS välja andis, olid uues kirjaviisis. EKS tegeles veel rahvaluule kogumisega. 1888, kui ta oli Peterburis, kuulutas ta välja suure rahvaluule kogumise kampaania. Selle käigus tekkis Hurdale palju korrespondente üle Eesti, kes talle saatsid rahvaluulet ja igast asju, tekkis poole miljoni lehekülje suurune kogu. Pärast kui Hurt suri, tekkis küsimus, mis kogust saab, selleks rajati Eesti Rahvamuuseum. Tänapäeval ei hoita seda kogu ERM-is, vaid Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus. Hurt kirjutas ka eestlase poolt kirja pandud Eesti ajaloo käsitluse- Pildid isamaa sündinud asjust. Carl Robert Jakobson (1841- 1882) töötas Peterburis koduõpetajana, tutvus Köhleriga. Temast sai mees, kes rahvuslikest ideedest huvitus. Ta oli väga mitmekülgne. Kui Peterburist ära tuli, ostis talu Kurgjale, sellest pidi saama näidistalu, millest kõigil oleks võimalik eeskuju võtta. Kuna põlluharimise vastu huvi tundis, osales väga innukalt põllumeheseltsides (Pärnu,
Folkloristika alused Ergo-Hart Västrik Töökorraldus KT (10.10 ja 21.11) KT’d järgi teha ei saa! Aine lõpetab kirjalik eksam, mille küsimused antakse eelnevalt teada. (eksami ajad 12.12 ja 19.12, korduseksam 09.01.2017) Kohustusliku kirjanduse lugemine – kokku u 200lk, esitatakse jooksvalt loengute käigus. Praktiline ülesanne tuleb sooritada enne 28.11.2016. Praktiline ülesanne: - Praktiline töö (2 akadeemilist tundi) Eesti Kirjandusmuuseumis (Eesti Rahvaluule Arhiivis või Folkloristika osakonnas alates 12.09-28.11.2016). Vajalik eelregistreerimine! - Õppekäik Eesti Rahvaluule Arhiivi (kogunemine Eesti Kirjandusmuuseumi fuajees, Vanemuise 42) 26.09.2016 kell 12.15 - Tagasiside praktilise töö ja õppekäigu kohta; etteantud küsimuste alusel õppekäigu ja oma praktilist arhiivikogemust; maht 1800-3600 tähemärki, vorm ÕIS-is tagasiside_vorm.docx, tähtaeg 28.11.2016.
2.3. „Päikesepillaja“ Kronoloogilist printsiipi on mõningal määral arvestatud „Päikesepillaja” esimeses ja viimases tsüklis; täies ulatuses on sellest loobutud. Luuletused jagunevad tsükliteks „Kahe ääretuse vahel“, „Ärev on ärkamine äikesesse“, „Hetkede surematus“, „Aduvik“ ja „Kõik on kõige peegeldus“. Järjestus on valdavalt assotsiatiivne, arvestatud on ka puhtvormilisi kriteeriume. Luuletuste ilmumiskuju tugineb Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatavatele materjalidele; aluseks on võetud Alliksaare viimane kättesaadav sõnastus, välja arvatud luuletuses „Friedebert Tuglasele”, mis ilmub sellisel kujul, nagu Alliksaar selle Tuglasele saatis. Kogudes ilmunud luuletuste puhul on üldiselt säilitatud Paul-Eerik Rummo redaktsioon; tehtud on üksikuid parandusi käsikirjade põhjal ning taastatud tsensuurilüngad. (Tõnisson, 2004) „Päikesepillaja“ 1. ja 2
abielunaise nimetused eri keeltes. Rooma „familia“ tähendab teenrit, orja. Setu „tsura“ ja mordva „čora“ tähendavad ligikaudu sedasama. Varemaaegses pulmas olid ka nn. Õletajad ehk kaasitajad. A. Saareste seletab: „Õletajad – vanemaaegseis pulmades naised pruudipoolsete pulmaliste seas, kes laulu ja hurjutamise ning karjumisega püüavad peigmeest ja tema saatjaid tagasi tõrjuda ja peletada.“ Ka Tartu Kirjandusmuuseumis on õletajate kirjeldus: „Enne pulmades naised liekusid laulda, sõimasid üksteist vastakuti, kui pulmasae tuli sisse. Mitu korda oli kohe päris tüli lahti. Räti alla söötmine. „Kui peigmehe kodus esmakordselt söödi, seoti nooriku nägu rätikuga kinni ja kõrvalolev naisterahvas söötis teda.“ Vanades Saare pulmakommetes oli veel mõnda, mis võis viidata naiseröövija omaaegseile kohustustele oma kaaslaste ees
orelikontsertidega. 19191920 töötas ta Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis oreli- ja kompositsiooniõppejõuna. Pärast Peeter Süda surma asutati 1924. aastal Peeter Süda Mälestuste Jäädvustamise Ühing, millest hiljem kasvas välja Muusikamuuseum (praegune Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum). Hiiumaal käis Peeter Süda rahvalaule üleskirjutamas 1905. aastal Kõpu kandis, Reigi kihelkonnas, ta sattus ka Käinasse. Süda kirjutas esimesena üles ka noodid, mis on olemas Eesti kirjandusmuuseumis. 16 Paul Ariste (1905-1990) P.Ariste oli eesti keeleteadlane, kelle meelisuurimisobjekt oli vadja keel ning ka vadjalaste rahvaluule ja etnograafia. Tema uurimistöö temaatika oli siiski väga lai. Ta on avaldanud umbes 1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut. Ta õpetas soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Paul Ariste rajas eesti fennougristikakoolkonna ning õpetas välja palju
"EKM G" tähistatakse, kui allikas asub Eesti Kunstimuuseumi graafikafondis. Kirjanduse loetelu lõpus esitatakse lühendid: EAA - Eesti Ajalooarhiiv EKM - Eesti Kunstimuuseum ERA - Eesti Riigiarhiiv Kaardid. Eesti topograafiline üheverstaline kaart 1:42 000. (1894-1896). Sankt- Peterburg, lehed 345, 446, 544, 545, 644, 743, 744, 844, 846. (Kaardimapp Eesti TA Raamatukogus). Kirjad. F. Puksoo kiri A. Sibulale, 22. aprill 1925. Säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Käsikirjad Genss, J. (1948). Eesti Kunsti materjale. Kunstnike leksikon. Tallinn: käsikirjad. Rahvusraamatukogus. Raunam, O. (19801990). Eesti tarbegraafika I. Eessõna. Finantsgraafika. Tallinn: käsikirjad. S. Raunami valduses. Publitseerimisel olevad artiklid. Zuckerman, M. & Kieffer, S. C. (in press). Race differences in face-ism: Does facial prominence imply dominance? Journal of Personality and Social Psychology. 8.6.2. Elektroonilised allikad
Nt: TRKA, f R-363, nim 2, s 18. 21 Diplom Kaitseliidule. (1935). ERA, f 1962, nim 1, s 270. RIIGI Kunsttööstuskooli 1937/1938 õppeaasta tunnikavad, õppejõudude nimekirjad, kirjavahetus õppetöö korraldamise kohta. (1937). ERA, f 1108, n 6, s 842. Kirjad ja käsikirjad Puksoo, F. (1925, 22. aprill). Kiri A. Sibulale. Säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Genss, J. (1948). Eesti Kunsti materjale. Kunstnike leksikon. Tallinn: käsikiri. Rahvusraamatukogus. Raunam, O. (19801990). Eesti tarbegraafika I. Eessõna. Finantsgraafika. Tallinn: käsikiri. S. Raunami valduses. Ülevaated ja arvustused Kõiv, K. (2005, 1. sept). Võitlus kolme peaga lohe koolikiusamisega [arvustus K. Sullivani, M. Clearzi ja G. Sullivani raamatu kohta. 2004. Koolikiusamine. Tartu: AS Atlex]. Õpetajate leht.
Tõed, milles tema kasvas olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saanud omavahel segi minna. Nende kodus oodati ameeriklasi ja peeti 6 vene valitsust kõlbmatuks, koolis ja ajalehtedes esinesid ameeriklased kuratliku jõuna ja Nõukogudemaa kehastas kõike positiivset, head ja ilusat. Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Kaplinski lugemisvaragi koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Jaan mäletab tänini midagi niisugustest raamatutest nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou-sari, Väike lord Fauntleroy, Roosa saar, Doktor Dolittle ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus talle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja "Lendav maailm". Need laenas perekonnasõprade Starkopfite riiulilt.
Ella lisas, et kuningas olevat lubanud siis, kui puu kasvama läheb, Eestisse tagasi tulla. Veel meenutas vanaa naine, et lapsena oli ta tamme lähedal tihti seakarjas. Sigadele meeldisid tammetõrud, mis sügiseti puult pudenesid. Kui vihma hakkas sadama, olnud hea puu õõnsusesse varju pugeda. See oli olnud lastele ka mängutoa eest. Puu oksaõõnsustes elanud hakke ja mõnikord ka öökull. 18 Üks vanemaid ja huvitavamaid Kirjandusmuuseumis rahvasuust talletatud pärimusi on Tamme-Lauri tamme kohta kohalikus murdes kirja pandud Axel Sinimetsa suust. 1939. aastal teatas ta sõna-sõnalt järgmist:"Tamme seen arvatas elävät vaim, kes saat ümbruskonda õnnetust ja kurja, kuid ka vahel hääd. Temä seen om päämiselt tulevaim ning tä om Urvaste koolimaia jõba mitu kõrda palutanu. Nimi on tulnudki sõnast Laurits- tulejumal. Ka tamme lähedal olevat talu om nakatu kutsuma Tamme-Lauriks."
Siinsed joonseid on vähem, kuid huvitav (illustratsioon nt Eesti Ajaloo IV köites). 6 Eduard Philipp Körber. Oli 50 aastat Võnnu kihelkonna vaimulik. Kogus materjali oma lähiümbruse kohta, joonistas üles. On kogunud ka materjale muinaspaikade kohta. võnnu kihelkonna kroonika. Tema materjalid on Kirjandusmuuseumis. Otto von Huhn. Kogus teateid. Oli ametilt arst. Alustas kogumist tervihoiu olude kohta, aga laienes. Põhiliselt 19.sajandi esimese veerandi kohta. käsikirjas Riia ajalooarhiivis olemas. Andmed ka kiriklikust statistikast. Iga khk kohta on kaart ja väljavõte, kus on peal khk piirid, mõisad. B) Valgustuslik-kontseptuaalne suund: Johann Gottfried Herder. Rahvaluule looming. Volkslieder – rahvalaulud, 79 läti ja 8 eesti rahvalaulu. Valgustuse ja romanitsmivaheline lüli
märkimisväärne Kuppferi koostatud "Baltische Landeskunde" 1911, mille taimkatte peatüki autoriks ta ise ka oli. Kuppfer oli üks esimesi taimestiku kaitse initsiaatoreid Baltikumis. Mitmes kirjutises käsitleb ta ka taimeliikide areaalipiire. Esimese eestikeelse taimemääraja "Kodumaa õiskaswud", avaldasid kooliõpetajad Karl Eugen Niclasen ja Juhan Aidas, kuid kahjuks ilmus sellest ainult esimene vihik. Teiste vihikute käsikirju säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Aastal 1908 asutati Balti Sooselts ning Tooma Sookatsejaam. 1895-1915 oli ülikooli botaanikaprofessoriks Nikolai Ivanovits Kuznetsov, kes oli Kaukaasia taimestiku hea tundja. Eesti taimestikku ta peaaegu ei uurinud. Reorganiseeris botaanikaaia osakonnad ning asutas ka uusi. Liigiohtruselt saavutas aed oma teise kõrgpunkti 1913. aastal kasvatati aias 10 130 liiki taimi. Kuznetsov oli kauaaegne LUSi president 1905-1911. Tema
makse kui aadlikust mõisaomanik. Peale selle vajavat tema pojad tõendit seisusliku kuuluvuse kohta seoses avalikesse koolidesse mineku ja väeteenistuskohustuse täitmisega. Gustavi püüdlusi saatis edu: ta tõsteti pärilikku aadliseisusesse ja 1896. aastal võeti Liivimaa rüütelkonda. Kirjas mainitud Ludwig von Rathlef, kõrval asunud Vastemõisa rentnik, ostis Lahmuse 1851. aastal (kinnistati 1852. aastal) 40 000 hõberubla eest. Ilmselt just tema kohta räägib Eesti Kirjandusmuuseumis talletatav ajaloopärimus, et ta olnud kuulus peremeeste vahetamise poolest. Kui mõni peremees temale vastumeelt olnud, ajanud selle kohe talust välja ja andnud koha teisele. Hulk talusid võtnud ta mõisa külge ja ajanud inimesed seest välja. Kes heaga pole läinud, sellele antud sada hoopi. 1870. aastal tuli mõisavalitsejaks ja hiljem sai ka mõisa rentnikuks Gustav Rathlef (18471928), Ludwigi vennapoeg, kes elas Lahmusel 18701885. Siin algas tema põllumehe elu.
Publitseeritud allikad (meil ei ilmu väga palju 20. saj teist poolt kajastavaid publikatsioone kahjuks, sest meie teadussüsteem ei soosi sellist publikatsiooni, seda ei arvestata eriti teadustööna): Dokumendikogumikud: metsavendade tegevus, hävituspataljonide tegevus, vastupanuliikumised. Üksikdokumentide publikatsioonid. Mälestused: mõned teemad hästi kaetud – küüditamised, vastupanuliikumised. Palju on kogutud ja tallel mäluasutustes, eelkõige Kirjandusmuuseumis. Bruno Sauli mälestused on kõrgemate võimukandjate mälestustest ilmunud, ent ajaloolastele see info eriti midagi ei paku (olulisi asju on puudu jms). Arnold Rüütli mälestusteraamat. Kõige suurem lünk on poliitilise võimu toimimise koha peal. Põhiline dokumentatsioon PAI arhiivis, mis oli uurijatele suletud. Ka PAI liikmed said üsna piiratud ulatuses ligi. Suured muudatused. Iseseisvusaegne arhiivisüsteem lammutati juba esimesel aastal. Arhiivid allutati SRKle.
nimekujud. Need täiendavad teineteist. Rahvasuust kogutud info annab aimu, mismoodi on nimed tegelikult kasutuses. Vanematest allikatest pärit nimekujudest saame teada, kuidas on nimed arenenud tänini. Uurijale on küll olulised mõlemad, aga rahvasuust kogutud nimed on autentsemad. Esimesena hakkas kohanimesid koguma Õpetatud Eesti Selts (nt M. Veske). Kõige põhjalikum on Eiseni kogu (Eesti Kirjandusmuuseumis), aga kohanimed on teiste nimedega läbisegi. Akadeemilise Emakeele seltsi stipendiaadid kogusid 1920ndatel palju kohanimesid 1930ndate lõpuks: ühtse metoodika alusel korjatud. Kogumist jätkati pärast II MS. August Wilhelm Hupel „Topografische Nachrichten“ – kohanimeetümoloogia. Õpetatud Eesti Selts ajaleht „das Inland“ – baltisaksa kohalikku kultuurilugu kajastav nädalaleht, kus aeg- ajalt kommenteeriti kohanimesid (Otepää, Karuse). 19
kogumisele. 19.sajandil tehti üleskutseid ja Õpetatud Eesti Selts palus saata kohanimesid. Mihkel Veske oli see, kes rohkem tähelepanu pööras kohanimedele. 19. Saj lõpul hakkas korjamine edema ja eeskätt eestlased tegelesid sellega. Eisen esitas üleskutse tuua vanavara ja kohanimesid. Jaan Jung kogus arheoloogiaga seotud teateid ja kohanimesid. Friedrich Buhlbars esitas üleskutse. Eiseni kogu olemas, kaks varianti: originaal Eesti kirjandusmuuseumis. Helsingis Eiseni ümberkirjutus. 1920ndatel võttis kohanimede kogumise Emakeele Selts. Saatis murderetkedele inimesi, koguti ka kohanimesid. Kogu väärtuseks see, et ta on esimene suhteliselt ühtsete põhimõtete järgi kogutud ainestik. Eriti oluline oli kohalik hääldus foneetiliste märkidega ja muid andmeid nime kohta. Kogumistöö jätkus pärast sõida ja tulid appi muutekorrespondendid. Kokku kogunenud üle 500 000 sedeli. Olemas Eesti Keele Instituudis
juubelit. Autori austusavaldusest papa Kreutzwaldi vastu, jäävad lõppsõnad talle: ,,Võru linnake on otsekui minu tarvis ehitatud, sest et siin vesi, puud ja puhas tuuleõhk iial ei puudu."96 95 Suit, Fr. (18. august 1934. a.). Lootustega tulewikku. Wõru Teataja, lk 1. 96 Kreutzwald ja Võru. (2002). (A. Hollo, koostaja). Võru Täht (väljaandes ei ole lehed nummerdatud). 38 KASUTATUD MATERJALID Arhiiviallikad: Eesti Kirjandusmuuseumis: Võrust. (15. august 1884. a.). Eesti Postimees, Eesti Kirjandusmuuseum, Digiteeritud Eesti Ajalehed, kasutamise kuupäev: 12. detsember 2013. a., allikas: http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s509267&nid =74017 Võrumaa Muuseumis: Wõru Teataja 1933, asub Võrumaa Muuseumi fondis; 1934 VK Ta 503:14; Töörahva Elu VK 3572 Ar 1183:23 Filmimine jääb ära. (15. august 1934. a.) Wõru Teataja, lk 1. Huwirong tuleb, filmimisi ei tule. (15. august 1934. a.)
Jakobson Isamaa kõnede ajal juba üks rahva juhte. Jakob Hurt oli ka gümnaasiumi õpetaja aga haridus TÜ teoloogia. Postimehe lisalehe toimetaja Jannseni kõrval. Mõne aja pärast kirikuõpetaja Otepääl. Von Mittendorfi soosing, kelle juures oli ka kirikuõpetaja. Mittendorfi ema eestlane, isa saksa pedagoog. Põldmäe on vennaste koguduse kirjandust uurinud, kirjandusteadlane kultuuriloolae, ajaloolane, 1940. aastate lõpul represseeritud, 1950 töötas kirjandusmuuseumis. 1865 asutatud Vanemusise seltsis peeti Jakobsoni kõnesid. Publiku arv polnud suur, valitud inimesed, paljud ei jõudnud esimesele loengule. Jannsen oli konservatiivsem Vanemuise seltsi esimees, oluline, et jälgiks oma käitumist, et ajaleht jääks ilmuma. Laiemat levikut kõnedel polnud, isiklikus vestluses mainitud. Hiljem tsensori poolt kärbituna trükiti 6000 eksemplari, millest pool müüdi läbi. 1862 Kalevipoja ilmumine, laiealt leviski Kalevipoeg ja jäi edaspidi ilmuma
graafikafondis. Kirjanduse loetelu lõpus esitatakse lühendid Lühendid EAA - Eesti Ajalooarhiiv EKM - Eesti Kunstimuuseum ERA - Eesti Riigiarhiiv Kaardid: Eesti topograafiline üheverstaline kaart 1:42 000. (1894-1896). Sankt-Peterburg, lehed 3-45, 4-46, 5-44, 5-45, 6-44, 7-43, 7-44, 8-44, 8-46. (Kaardimapp Eesti TA Raamatukogus). Kirjad: F. Puksoo kiri A. Sibulale 22. aprill 1925. Säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Käsikirjad: Genss, J. (1948). Eesti Kunsti materjale. Kunstnike leksikon. Tallinn: käsikirjad. Rahvusraamatukogus. Raunam, O. (1980-1990). Eesti tarbegraafika I. Eessõna. Finantsgraafika. Tallinn: käsikirjad. S.Raunami valduses. Publitseerimisel olevad artiklid: Zuckerman, M., Kieffer, S. C. (in press). Race differences in face-ism: Does facial prominence imply dominance? Journal of Personality and Social Psychology. 6.2. Elektroonilised allikad
moodustamiseks. Juulis 2008 sõlmiti kõigi EUSTORYga ühinenud organisatsioonidega uued lepingud ning praeguseks on organisatsiooni nimetus EUSTORY AISBL. Üheteistkümnel võistlusel kokku on osalenud 1525 õpilast ning valminud on 1206 uurimistööd. Rahalistele preemiatele tulnud õpilastel on võimalus osaleda rahvusvahelistes noortelaagrites. Kõik võistlusele saadetud õpilasuurimused säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis ning nendega saab tutvuda ja neid võib kasutada oma uurimistöödes; 4. osalemine õpilaste teadustööde konkurssidel; 5. B. G. Forseliuse Seltsil on parimatele õpilasuurijatele autasuks Suur Kuldtukat; 6. erinevad võimalused oma töö tutvustamiseks (Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum, spordimuuseumid, noorgiidid); 7. üleriigilised kodu-uurimiskonverentsid, konkursid ja võistlused. Õpilastöödes sagedamini esinevatest vigadest
autobiograafia enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (19221971) "Autobiograafia". autobiograafiline teos teos, mille ainestikuna on autor kasutanud oma elu sündmusi. Näiteks Oskar Lutsu (18871953) "Kevade". autograaf autori enda käega kirjutatud teose käsikiri, ka autori pühendus raamatus. Eesti kirjanike autograafe säilitatakse peamiselt Tartus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelises Kirjandusmuuseumis. autogramm omakäeline oma nime kirjutus. autor mingi teose (näiteks luuletuse, romaani, näidendi, maali, teadustöö jne) looja. autoriõigus teose looja õigus oma teost avaldada või kellelegi kasutada anda ja selle eest kokkulepitud tasu saada. Autori õigusi kaitseb autoriõiguse seadus. B ballaad keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi
Teadusloo vallas soovitatagu S. J. Gouldi teost Vääriti mõõdetud inimene (Tallinn 2001). (Olgu ka öeldud, et nõukogude perioodil tõlgiti eesti keelde hulgaliselt populaarteaduslikke käsitlusi teadusloost.) Eesti keeles mainitagu kindlasti sellist teost nagu Lemming Rootsmäe Nakkushaigused surma põhjustena Eestis 1711-1850 (Tallinn, 1987). Eestis on kaugele jõutud rahvameditsiini uurimise alal. Valdavalt toimub vastav uurimistöö Eesti Kirjandusmuuseumis. Eesti rahvameditsiiniga on tegelenud Oskar Loorits oma käsitlustes muinas-eesti vaimuilmast (Loorits, 1989). Kaasaegsetest uurijaist mainitagu M. Kõivat, R. Hiiemäed (vt nt "Eesti rahvausundis toob haigust kurat" Kodutohter, 7/8, 2000. Lk 32,34), M. Kõivupuud (vt nt Rahvaarstid Võrumaalt. Võru: Võro Instituut, 2000), R. Sõukanda jt. Keda huvitavad ajaloolised meditsiinilised (tervishoiulised) tekstid eesti keeles, kuid puudub
EM on pidanud sõdima pidulike juttudega. Anti sugulaste kasvatada, siis sugulasi on igasuguseid ja oli neid, kes tema eest hoolitsesid, aga pidi minema internaatkooli ja sellest ta avalikult ei rääkinud. Keeruline aeg, eriti kui arvestada nõukoguaja internaat, kus rasked kasvatusprintsiibid, aga mingitmoodi Mihkelson selles keskkonnas läbi lõi. Lõpetab kooli ja tuleb õppima TÜ-sse eesti keelt ja kirjandust. 68 lõpetab. Raamatuid ei olnud kuskil näha, asus tööle 70-80ndatel kirjandusmuuseumis uurijana. Uurib ja arvustab kirjandust. Tegutseb kirjanduskriitikuna. Mihkelson kriitikupsotsiooni end ei pane. 80ndatel uurija ametist loobus, tuleb kirjandusmuuseumist ja hakkab vabakutseliseks kuni tänapäevani. Omamoodi kangelastegu hakata vabakutseliseks ajal kui see hakkab väga muutuma. Pigem aeg, kus inimesed otsivad, mis tööd tegema hakata. Kui võtame varasema otsa, siis järjestikku luulekogusid. Luuletajana alustab, pakub luulekogu käsirkirja juba 70ndate keskpaigas
aastate lõpust ja 30. aastate algusest, mil ta Euroopas ringi liikus. Luiga oli korduvalt valitud Eesti Ajakirjanikkude Liidu juhatusse, puutus seal pidevalt kokku ajakirjanike kutsealaste küsimustega. Luiga seisukoht oli, et ajakirjanik peab olema haritud, erialaselt oma tööks ette valmistatud, sest "ajakirjandus ei ole kutse, kuhu võivad tulla inimesed, kes mujale ei sobi või kes tahavad vähese vaevaga hõlpsasti ära elada" . [2006. a lõpus Kirjandusmuuseumis peetud ettekande põhjal.] Vt: Kruus, O. Toimetajast Georg Eduard Luigast ja rahvuslikust laulust "Lapsepõlvekodu". Luup 21.3.1996. Põhiandmed Epp Laugu artiklist "Tuntud ja tundmatu Georg Eduard Luiga (1866- 1936)". Eesti ajakirjanduse ajaloost IX. Tartu 1994, lk 59-72. Aru, K. "Päevaleht 1905-1941". Päevaleht ja tema ajastu. Tallinn 2005. Tsensuur Tsensuuri mõistest Mis on tsensuur? Mõistet on püütud defineerida, kuid nii nagu paljud teisedki kultuuri- ja
annaabi.ee 
