Rühmitused ja -ismid (2)

abstraktsionism – 20. sajandi alguses tekkinud kunstivool , mis jaguneb geomeetriliseks ja ekspressiivseks abstraktsionismiks. Esimesel juhul moodustub pilt geomeetrilistest kujunditest, teisel juhul kasutab kunstnik oma tunnete väljendamiseks värvilaikude vaba paigutust. Näiteks Piet Mondriani (1872–1944) või Vassili Kandinsky (1866–1944) looming.
adamism – vt akmeism .
aja, koha ja tegevuse ühtsus – üks põhilisi nõudeid antiigi ja klassitsismi draamateoste puhul: kõik draamateose sündmused pidid arenema lühikese ajavahemiku jooksul ning ühes ja samas kohas. Selle nõude tekkimine oli seotud tehniliste põhjustega. Näidendeid etendati päeval, puudusid kunstlik valgustus aja ja vahetatavad dekoratsioonid tegevuskoha tähistamiseks.
akademism – teadus- või kunstitraditsioonide range järgimine. Akademism kasvas välja antiik- ja renessansskunsti matkimisest 16.–17. sajandil. Akademismile on iseloomulik tehniline meisterlikkus, tardunud vorm ja kujutatava elukaugus.
akmeism – ka adamism (esimese inimese Aadama nime järgi). Kirjandusmeetod, mis seab esikohale ürgse ja lihtsa elulaadi kujutamise, vastandades seda tsivilisatsiooni ja kultuuri ebaväärtustele ja pahedele. Akmeism tekkis 20. sajandi alguse Venemaal. Akmeistid propageerisid tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust ühiskondlikele väärtustele ning püüdsid muuta inimest paremaks temas ürgsete instinktide äratamise kaudu. Akmeistid ülistasid jõudu, sensuaalsust ja teisi ürgseid instinkte. Akmeismi esineb Johannes Barbaruse (1890–1946) varases luules, kogud "Fata morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919), "Katastroofid" (1920).
arbujad – luuletajate sõpruskond, kelle loomingust kirjanduskriitik Ants Oras koostas mahuka antoloogia "Arbujad" (1938). Arbujatena said tuntuks luuletajad Heiti Talvik ( 1904 –1947), Bernard Kangro ( 1910 –1994), Betti Alver (1906–1989), August Sang (1914–1969), Kersti Merilaas (1913–1986), Uku Masing (1909–1985), Paul Viiding (1904–1962) ja Mart Raud (1903–1980). Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kui kõlbeliste väärtuste kandjat ning inimest kui sõltumatut isiksust. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tõi nende luulesse traagilist elutunnetust.
arhaism – vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend. Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel, et sellega märkida ajaloolist koloriiti. Arhaismidega liialdamine raskendab teksti mõistmist ning võib risustada teose stiili. Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F. Tuglas .)
dadaism – (dada tähendab prantsuse lastekeeles kepphobust), 1916. aastal Esimese maailmasõja vapustustest Zürichi pagulaspoeetide ringkonnas tekkinud kirjandusmeetod, mis väljendas anarhilist protesti sõja vastu. Dadaistide (peetakse sürrealistide eelkäijateks) protest ei piirdunud sõjaga. Nad mõistsid hukka kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri ning otsustasid põgeneda kaosesse. Dadaistid püüdsid maailma mõistusele tuua šokikunsti abil. Nad kasutasid oma loomingus sõnu meelevaldsetes seostes, luues nii vabastava elamuse. Tapatalgute mõttetusele vastandasid nad kunsti keelelise mõttetuse, rikutud tsivilisatsioonile kunsti primitiivsuse ja spontaansuse. Üks tuntumaid dadaiste on Tristan Tzara (1896–1961).
ekspressionism – kunstimeetod, mis sündis Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal. Ekspressionistid pidasid oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist. Nad seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Ekspressionistid kaitsesid isikuvabaduse ning rahu ja vendluse aadet; võitlesid sõja vastu ning uue inimese ja parema maailma eest. Väljenduslaadis taotlesid nad ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord omadus- ja sidesõnadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatute detailide ja kujunditega. Ekspressionismil on oluline koht näiteks sakslase Bertolt Brechti ( 1898 –1956) ning Franz Kafka (1883–1924) loomingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelenud Mait Metsanurk ( 1879 –1957) ja Marie Under (1883–1980).
futurism – kunstimeetod, mis tekkis 20. sajandi alguse Itaalias ning pidi kujunema tulevikukunstiks. Futuristid eitasid kogu varasemat elukorraldust ja kunstiloomingut. Nad ülistasid suurlinlikku elulaadi, masinaid ja vabrikuid. Sõjad ja vägivald olid neile uue tekkimise eeldused. Futuristide tähelepanu keskendus teose vormile: nad loobusid kirjavahemärkidest ja tavapärasest lausest, kasutasid tekstides sümboleid ja matemaatilisi märke. Futurismi rajas itaallane Filippo Tommaso Marinetti (1876–1944), vene kirjanduses katsetas selles vallas Vladimir Majakovski (1893–1930), eesti kirjanduses Erni Hiir (1900–1989). Näiteks: Plahvatav kunst elu. Paroksüsmiline itaallaslikkus. Antimuuseum. Antikultuur. Antiakadeemia. Antiloogika. Antigraatsiline. Antisentimentaalne. Surnud linnade vastu. Modernsuse ebajumaldamine. Uudsuse originaalsuse kiirguse religioon . ( Katke Marinetti futurismi manifestist.)
impressionism – 1860.–1870. aastatel Prantsusmaal tekkinud kunstimeetod, mida kasutati hiljem ka kirjanduses. Kirjanduses taotles impressionism tegelikkusest lähtuvate vahelduvate meeleolude ja muljete edastamist, detailsust ning värvi- ja valgusvarjundite tundlikku esitamist . Impressionistid seostasid tegelaste hingeelu miljööga (aeg-ruumiga). Nad püüdsid läbi hetkemuljete jõuda nähtuste olemuseni. Impressionistid loobusid realismile iseloomulikust üksikasjalikkusest tegelaskujude, olukordade ja miljöö kujutamisel. Nende keelekasutust iseloomustab kergus ja mänglevus ning sõnamäng vastandlike mõistete ühendamisel. Impressionism on lüürilise alatooniga subjektiivne kunst . Parimate tulemusteni jõuti kirjanduse lühiliikides (luule, miniatuur, lühinäidend, novellett), kuid on kirjutatud ka pikemat impressionistlikku proosat – jutustusi ja romaane. Tuntud impressionistid on sakslane Bernhard Kellermann (1879–1951), eestlased Friedebert Tuglas (1886– 1971 ), Anton Hansen Tammsaare (1878–1940), Villem Ridala (1885–1942).
klassitsism – põhiliselt 17. sajandi kunstimeetod, mis seadis ideaaliks antiikkirjanduse ja -kunsti. Kirjandusteadusliku mõistena tuli klassitsism kasutusele 18. sajandi lõpus, mil hakati varasemat kirjandust vastandama uuele, romantilisele kirjandusele. Klassitsism saavutas suurima ulatuse Prantsusmaal. Klassitsistid kujutasid kaasaja elule iseloomulikke jooni. Seadsid esikohale mõistuslikkuse ja elutõe. Rõhutasid kirjanduse kasvatuslikku funktsiooni. Teoste kirjutamise allutasid nad kindlatele reeglitele: sõnastuselt nõuti selgust, stiililt puhtust, ülesehituselt terviklikkust. Stiili- ja kujutusvõtteid ei tohtinud segada. Kirjandusžanrid jagati “kõrgeiks” (tragöödia, ood) ja “madalaiks” (komöödia, satiir ). Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliére (1622–1673); eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822), Friedrich Robert Faehlmanni ( 1798 –1850) ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) loomingus.
konstruktivism – kirjandusmeetod, mis seostab inimesi ja elunähtusi tehnikaajastuga. Konstruktivism tekkis pärast Esimest maailmasõda Prantsusmaal. Konstruktivistid hakkasid kasutama tehnikale iseloomulikku sõnavara, kuhjasid teosed üle oskussõnadega (terminitega). Sel moel väljendasid nad inimese ja tehnikaajastu seoseid , näitasid ühiskonnas toimuvaid muutusi. Nad estetiseerisid uut aega, mille märksõnaks oli tehnika võidukäik. Konstruktivismi iseloomustab väljendusvahendite lakoonilisus ning tehnika sõnavara kasutamine. Näiteks Johannes Barbaruse (1890–1946) luuletused "Värssrongid" ja "Inimene propelleriga".
kubism – kunsti- ja kirjandusmeetod, millele on omane nähtuste kujutamine geomeetriliste põhivormide kaudu. Kubism tekkis 20. sajandi alguse Prantsusmaal ning leidis eelkõige rakendamist kujutavas kunstis. Kirjanduses loobusid kubistid teose jutustavast sisut. Nad hakkasid loodust, inimesi ja esemeid kujutama pinnavormidena. See tähendab mitte nii, nagu inimesed neid näevad, vaid nagu nad on üles ehitatud. Kõige selgemalt avaldub kubism luuletuste ülesehituses ja sõnakasutuses, milles domineerivad geomeetrilised kujundid ja terminid. Kubismi on kasutanud näiteks Johannes Barbarus (1890–1946), luulekogu "Geomeetriline inimene" (1924).
modernism – uudseid ideid ja kujutusvõtteid rakendav kunsti- või kirjandusvool. Sageli kasutusel ka ühisnimetusena 19. sajandi lõpu 20. sajandi alguse kunsti- ja kirjandusvoolude kohta.
naivism – vt primitivism.
naturalism – 19. sajandi lõpu prantsuse kirjandusest lähtunud kunstimeetod, mis taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalismi tekkepõhjused on seotud Charles Darwini (1809–1882) teooriaga olelusvõitlusest ja Auguste Comte 'i (1789–1857) positivistliku filosoofiaga , mis tunnistas ainult faktitõde. Naturalistide ideeline õpetaja oli filosoof ja esteetik Hippolyte Taine (1828–1893), kes seletas kõiki ühiskondlikke nähtusi rassi, keskkonna ja momendi mõjudest lähtudes. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, pahelisust, kuritegusid , julmust, vägivalda. Nad vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist , segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale . Naturalismi algatajad olid vennad Edmond (1822–1896) ja Jules (1830–1870) Goncourt'id. Naturalistlike teostega saavutas maailmakuulsuse Émile Zola (1840– 1902 ), näiteks romaanid "Thérése Raquin" ja "Söekaevurid". Eesti kirjanduses on naturalistlikke jooni 19. sajandi lõpu Eduard Vilde (1865–1933) ja Ernst Peterson -Särgava (1868–1958) proosas .
neorealism – 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastate esimesel poolel itaalia kirjanduses (ka filmikunstis ) valitsenud suund, mida iseloomustab lihtsate inimeste elu kujutamine, tõepära ja ühiskonda arvustav laad. Näiteks Carlo Cassola (1917) ja Pier Paolo Pasolini (1922–1975) looming.
"Noor-Eesti" – Gustav Suitsu (1883–1956) algatusel loodud kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1905–1915. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Ridala, Johannes Aavik, August Kitzberg ja Bernhard Linde. Nooreestlaste juhtlauseks oli "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Püüdes välja murda kultuuri silmapiiri ahtusest, pöörasid nooreestlased pilgu Põhja- ja Lääne-Euroopasse (Skandinaaviasse, Prantsusmaale). Nad eirasid realismi sissetallatud radu ning tõid kirjandusse uued voolud , mida on tähistatud üldnimetusega uusromantism. Nooreestlastest kirjanikud edendasid eriti luulet, lühiproosat ja kriitikat. J. Aaviku radikaalsed keeleuuendusettepanekud seadsid esikohale esteetilisuse printsiibi, mis ühtis "Noor-Eesti" kunstikäsitusega. Aaviku taotlus oli viia eesti keel kiiresti arenenud kultuurkeelte tasemele . Rühmitusega liitusid ka kunstnikud Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort jt, kelle loomingus ühinesid viljastavalt euroopa ja rahvusliku kunsti arengusuunad . Nooreestlased algatasid kunstinäituste korraldamise traditsiooni. Nad andsid välja albumit "Noor-Eesti" I–V (1905–1915) ning ajakirja "Noor-Eesti" (1910–1911). "Noor-Eesti" nime all tegutses ka kirjastus, mis lahutati kirjanike organisatsioonist 1913. aastal.
postmodernism – kaasaja kunstisuundumuste ühisnimetaja.
primitivism – ka naivism; kunstilaad, mida viljelevad kunstihariduse ja -oskusteta loomingulised inimesed. Seda iseloomustab lihtne, rõõmsameelne, julge ja abitu kujutusviis. Primitivismiks nimetatakse ka loodusrahvaste kunsti. Näiteks Kihnu meremeeste meremaalid.
realism – kirjandus- ja kunstimeetod, mis tekkis 1830. aastatel Prantsusmaal. Realism taotleb tegelikkuse tõepärast kujutamist, s.o ajajärgule, keskkonnale ja inimesele tüüpilise kujutamist. Realistid käsitlesid elu tasakaalustatult, rõhutades isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui uurimisobjekti, mida tuli kujutada nii, nagu teda nähti, arvestades võimalikult kõiki seoseid ja vastuolusid. Realistid taotlesid objektiivsust, kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta. Realismi klassikud on inglane Charles Dickens ( 1812 –1870), prantslane Honoré de Balzac (1799–1850), venelased Lev Tolstoi (1828–1910), Anton Tšehhov (1860–1904) jt. Eesti kirjandusse tõi realismi Eduard Vilde (1865–1933), küpsusele jõudis meetod Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) loomingus. Enne 19. sajandit saab maailmakirjanduse kontekstis rääkida antiik-, renessansi- ja valgustusrealismist. Realismil on mitmeid erikujusid: kriitiline realism, külarealism, psühholoogiline realism, sotsialistlik realism.
romantism – kunsti, kirjanduse ja vaimuelu suund, mille algmeid leidub 18. sajandi sentimentalismis ja eelromantismis. Eesti kirjandusse jõudis romantism 19. sajandi keskel. Romantikute kirjandusliigiks kujunes luule, kuid kirjutati ka proosat, eelkõige romaane. Romantism vastandus klassitsismi mõistuspärasusele, taotles isiku- ja loominguvabadust ning seadis esikohale kunstniku mõttelennu ja isikupärase maailmanägemise. See rõhutas tundeelu tähtsust ja kujutatava erakordsust, väärtustas rahvaloomingut. Romantikud pöörasid pilgu minevikku . Nad otsisid kaugetest aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. Romantikutele oli inimene eelkõige hingeline olend. Seepärast oli neile tähtis inimese sisemaailm, tema tunded, mõtted ja üllad teod. Üle kõige hindasid romantikud loodust, mida nad pidasid täiuslikuks Jumala kunstiks. Inimene oli nende arvates osa loodusest. Looduse kujutamises heiastus romantikutele inimese hingeelu. Romantismi kesksed mõisted on armastus ja usk. Armastus oli romantikutele kõikehaarav tunne, mille objektiks võis olla nii inimene, loodus kui ka isamaa. Romantikud olid sageli hardalt usklikud. Nende arvates oli Jumala käes nii armastuse kui ka vabaduse võti. Rahvusromantilise luule viljelejatena on tuntud inglane George Gordon Noel Byron (1788–1824), prantslane Alfred de Musset (1810–1857), venelane Mihhail Lermontov ( 1814 –1841), ungarlane Sandor Petöfi (1823–1849), soomlane Johan Ludvig Runeberg (1804– 1877 ) jt. Romantilise proosa meistrid on sakslane Johann Wolfgang Goethe (1749– 1832 ), prantslane Victor Hugo (1802–1885), inglane Walter Scott (1771–1832). Eesti kirjanduses esineb romantism kõige ehedamal kujul Lydia Koidula (1843–1886) luules ja Eduard Bornhöhe ( 1862 –1923) ajaloolises proosas.
sentimentalism – 18. sajandi üks põhilisi kirjandusmeetodeid. Sentimentalistid seadsid klassitsistide mõistuslikkusele vastu tunnetekultuse. Nad püüdsid avada kannatava inimese sisemaailma, seejuures kaldusid nad sageli liialdustesse, muutusid härdameelseks. Eesti kirjanduses on sentimentalismi seetõttu nimetatud ka haledusvooluks. Sentimentalistid pöörasid suurt tähelepanu looduskirjeldustele. Nad püüdsid tegelaste hingeelu avada looduse kaudu. Teoste keelde tuli ilukõne. Kangelase tunnete vahetuks edasiandmiseks võeti kasutusele kirja, päeviku ja eleegia vorm. Tuntud sentimentalistid on prantslane Jean Jacques Rousseau (1712–1778) ja venelane Nikolai Karamzin ( 1766 –1826). Eesti kirjanduses on sentimentalismi jooni Suve Jaani ( 1777 – 1851 ) teostes.
"Siuru" – kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (1886–1971) algatusel ning tegutses aastatel 1917–1920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper , August Gailit , Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem ! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse . Siurulaste teoseid iseloomustab uusromantikast kantud subjektivism ja elutung. "Siuru" kirjastusmärgi all avaldasid nad ka albumit "Siuru" I–III (1917–1919).
sotsialistlik realism – realismi nõukogulik erikuju , mis lähtub marksistlik-leninlikust õpetusest. Nõukogude kirjandusteaduse järgi kõige eesrindlikum kirjanduse kvalitatiivselt uus loominguline meetod, mida iseloomustab elu tõetruu kujutamine selle revolutsioonilises arenemises ning ajaloolises konkreetsuses. Sotsialistlik realism eeldab parteilisuse printsiibi rakendamist, inimeste ideelise ümberkujundamise ja kommunismi vaimus kasvatamise vajadust. Selle iseloomulik joon on elu jaatamine lahutamatus ühtsuses terava kriitikaga kõigi arenemist pidurdavate tegurite vastu. Sotsialistliku realismi peateemad on loova töö ülistamine ja inimese kujunemine teadlikuks ühiskonnaliikmeks. Sotsialistliku realismi novaatorlikkust iseloomustavad uuendatud žanrid, uudne positiivne kangelane, uued vormielemendid. Sotsialistlik realism tekkis 20. sajandi alguse Nõukogude Venemaal, eesti kirjanduses pääses see suuremal määral mõjule 1940.–1950. aastatel. Tuntumad esindajad venelased Vladimir Majakovski (1893–1930), Maksim Gorki (1868–1936); sakslane Bertolt Brecht (1898–1956); prantslane Louis Aragon ( 1897 –1982); tšiili kirjanik Pablo Neruda (1904–1973); eestlased Hans Leberecht (1910–1960), Juhan Smuul (1922–1971).
sümbolism – 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kirjanduse ja kunstimeetod. Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. 1886. aastal avaldati "Sümbolistide manifest" ning asutati ajakiri "Sümbolist". Sümbolistid nõudsid isiklike elamuste vahetut esitamist, vormivabadust ning teose vormi allutamist sisule. Sümbolistide arvates on nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm. Kunsti ülesanne on avada tegelikkuse taga peituvat ideedemaailma, kasutades selleks sümboleid – võrdkujusid. Sümboolne tähendus anti kujunditele, sõnadele ning isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas tuli esile müstikasse kaldumine. Väljapaistvad sümbolistid on prantslased Paul Verlaine ( 1844 –1896), Arthur Rimbaud (1854– 1891 ) ja Stéphane Mallarmé (1842–1898), belglane Maurice Maeterlinck (1862–1949), venelane Aleksandr Blok (1880–1921) ning eestlane Friedebert Tuglas (1886–1971).
sürrealism – 20. sajandi kunsti- ja kirjandusmeetod, äärmuslik vastasseis ratsionalismile (mõistuslikkusele). Sürrealism tekkis 1920. aastate alguses rahulolematusest vana kultuuriga . Sürrealistide eesmärk oli realistlikust kunstist kõrgemale tõusta, asendada see ülireaalsusega – sür-reaalsusega. Nad lähtusid Sigmund Freudi psühhoanalüütilisest õpetusest ja pidasid kõiki probleeme lahendatavaks inimese alateadvuse jõudude vabastamise kaudu. Sürrealistid käsitasid loomingu lähtealusena unenägu, nägemust, vaistlikke assotsiatsioone. Nende avamiseks kasutasid nad kollektiivset ja automaatkirjutamist, võtsid appi hüpnoosi ja narkootikumid. Sürrealistid ei soovinud uuendada mitte üksnes kunsti, vaid ka üldisi arusaamu inimesest ja elust, seetõttu eitasid nad traditsioone, loogikat ja ühiskonnast lähtuvaid tendentse. Parima taseme saavutasid nad vabavärsilises luules. Eesti kirjandusse tuli sürrealism 1930. aastatel. Tuntumad sürrealistid on prantslased André Breton (1896–1966), Louis Aragon (1897–1982) ja Paul Ēluard ( 1895 –1952), eesti kirjanduses on sürrealistlikke teoseid kirjutanud Karl Ristikivi (1912–1977), Ilmar Laaban (1921), Andres Ehin (1940), Jüri Üdi (1948–1995) jt.
" Tarapita " – kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921–1922. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas , Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Rühmituse sünd ja tegevus langeb kokku elulähedusotsingutega kirjanduses. Tarapitalasi mõjutasid "Clarté" põhimõtted (sõja, vägivalla ja ülekohtu vastu võitlemine) ning saksa ekspressionism ning sellest sündinud ajaluule . "Siuru" eeskujul korraldasid nad kirjanduslikke ringreise, et tutvustada oma programmi ja uudisteoseid. Rühmitus andis välja ajakirja "Tarapita", mida ilmus kokku seitse numbrit. "Tarapita" hääbumine on seotud rühmitusesiseste vastuoludega ning Eesti Kirjanikkude Liidu loomisega 1922. aasta sügisel.
uusromantism – 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kirjandus- ja kunstivoolude (peamiselt impressionism, sümbolism ja ekspressionism) üldnimetus Eestis. Uusromantism elustas ja arendas romantismi põhimõtteid, seostades neid modernsete vooludega. Uusromantism eitas naturalismi ja realismi. Eesti kirjanduses mõjutas eelkõige nooreestlaste ja siurulaste loomingut.
5