Kokkuvõte põhikoolis õpitust (0)

Kirjandus
Mõisted
Aforism – mõttetera
Algriim – algushäälikute kordus värsis.
Allegooria- Mõistukõne, räägitakse nähtustest varjatult.
Alliteratsioon - alguskaashääliku kordumine samas värsis või lauses .
Ajalooline jutustus - teos, mille aluseks on ajaloolised sündmused ja tegelasteks ajaloolised või nendega seotud isikud.
Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu
Antonüümid – vastandsõnad
Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend
Arvustus e. retsensioon - žanr, mida iseloomustab kriitilisus . Ülesandeks käsitleda, analüüsida, tutvustada ja ka reklaamida uut raamatut, näidendit või filmi.
Assonants- sõna esimese silbi täishääliku kordumine samas värsis või lauses.
Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu.
Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline , ajalooline või heroiline (kangelaslik).
Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui žanri arengut on kõge enam mõjutanud 18. sajandi ðoti rahvaballaadid. Tuntud ballaadimeistrid on, Johann Wolfgang Goethe (1749- 1832 ),); Rober Burns (1759-1796); Aleksandr Puðkin (1799 -1837), Jakob Tamm (1861 -1907) “Orjakivi”, Jaan Bergmann (1856 -1916) “Ustav Ülo”, Jaan Kärner ( 1891 -1958) “Kaarnamäe ballad”, Marie Under (1883 -1980) valimik “Kolmteist ballaadi”.
Biograafia - elulugu
Bürokraatia- Väiklane ja pealiskaudne asjaajamine ja suhtlemine .
Debüüt- esmaesinemine
Dialoog – kahekõne
Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend.
Žanrina kujunes välja 18. sajandil. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv žanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tðehhov (1860 - 1904 ), sakslane Bertolt Brecht ( 1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) “Tabamata ime”, August Kitzberg (1855 -1927) “Tuulte pöörises”, Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) “ Kuningal on külm”, Juhan Smuul (1922 - 1971 ) “Lea”, Enn Vetemaa (1936) “Õhtusöök viiele ”. Dramaatika - näitekirjandus, üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhižanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks.
Ekspressionism - Kunstivool , mis sündis XX sajandi algul Saksamaal. Ideede ja elamuste kujundirikas väljendamine.
NT, Marie Under
Eleegia - lüürikažanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust.
Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi .
Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt , vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell , lühijutt, valm, anekdoot jt.
Epigramm - pilkeline salvav luuletus.
Epiteet - kõnekujund, mis on lisatud täiendina.
Eepos - pikk värsivormiline jutustav teos mille aineks on vägilaste ja jumalate teod.
Näiteks sumeri eepos “Gilgameð”, india “Mahabharata” ja “ Ramajana ”, prantsuse “Rol andi laul”, saksa “Nibelungide laul”, skandinaavia “Vanem Edda ”, vene “Lugu Igori sõjaretkest”, anglosaksi “Beowulf”, armeenia “Sassuuni Davith”, hispaania “Laul minu Cidist ”, soome “ Kalevala ”, läti “Laćplesis”.
Epopöa - ulatuslik mitmeosaline eepiline teos, romaanisari.
Essee - mahupiiranguteta vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal.
Faabula - teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus.
Fantastika - ebatõeline, mõttekujutuslik. Kirjanduses fantaasiaga seotud kujutlused, mõtted, tegelaskujud , sündmustik.
Följeton - pilkejutt, veste . Ajakirjandusžanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi.
Seda iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton keskendub ühele teemale , on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukias. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August Gailit (1891-1960) ja August Alle (1890 -1952). Eesti ajakirjanduse traditsiooniliseks följetoni vormiks on humoristliku põhilaadiga veste, Tuntud vestekirjanikud on Eduard Vilde (1865 -1933), august Kitzberg (1855 -1927), Oskar Luts (1887 -1953) jt.
Haiku - jaapani väike loodusluuletus , mis koosneb kolmes värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna.
Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad.
Huumor- Heatahtlik nali
Hümn- Kiituslaul, milles ülistatakse mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid.
Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist.
Ilukirjandus- kirjandus, kus ei kujutata tegelikku maailma, vaid esitatakse selle tõlgendusi.
Impressionism - 1860 Prantsusmaal tekkinud kunstimeetod, mida kasutati ka kirjanduses. Hetkemuljete kaudu jõuti nähtuste olemuseni, üksikasjalikult ei kujutatud midagi.
Nt, Tammsaare
Intervjuu - usutlus
Intriig - põhitegevuse arenemine romaanis või draamas.
Iroonia- Terav pilge
Jant - kerge ja lõbusasisuline näidend, milles on esikohal jämekoomika ja sündmuste arengu juhuslikkus.
Jutustus - novelli ja romaani vahepealne žanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse kolm põhikomponenti on süžee, tegelased ja miljöö.
Jutustuse süžee ei keskendu ühe peamise sündmuse kirjutamisele, vaid kaldub sageli pealiinilt kõrvale ega ole pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö (aeg ja ruum) võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Jutustus esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse põhitunnus ning muudab süžee arengu aeglaseks. Tuntud kirjanikud on venelased Ivan Turgenev (1818 -1883), Anton Tšehhov (1860 -1904); ameeriklased Mark Twain (1835 - 1910 ), Jack London (1876 -1916); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933), Mati Unt (1944).
Katekismus - lühike kristliku usuõpetuse käsiraamat.
Kantsoon - vana prantsuse ja itaalia luuležanr, lembelaul, mis koosneb viiest või seitsmest stroofist ning ülistab rüütlite armastust.
Karakter - kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused .
Keerdküsimus- küsimus, mille lahendus on rajatud naljakale vastusele.
Kirjanduse suund ehk vool - selline etapp kirjanduse arengus, kus mingile suuremale grupile kirjanikele ja nende loomingule on omased mingid ühised tunnused.
Komöödia - koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimeste pahesid või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni.
Komöödia arenes põhijoontes välja 5.- 4. sajandil e.Kr antiikses Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast. Komöödial on mitu alaliiki : tragikomöödias vahelduvad traagilised ja koomilised sündmused; janti iseloomustav algeline ja juhuslik sündmustik ning väljaarenemata tegelastüübid. Vanimad säilinud komöödiad on pärit Aristophanese (u 446 - 385 e.Kr) sulest. 16 -17. sajandil, mil komöödia sai uuesti populaarseks, arendasid seda edasi inglane William Shakespeare (1564 -1616) ja prantslane Moliere (1622 -1673). Eesti kirjanduses on kunstiküpseid komöödiaid kirjutanud Eduard Vilde (1865 -1033) “Pisuhänd”, Hugo Raudsepp (1883 -1952) “Mikumärdi”, Enn Vetemaa “Püha Susanna ehk Meistrite kool” jt.
Kriminull- teos, mille keskmeks on peategelane (keegi, kes hakkab kuritegu lahendama ), kelle silme läbi sündmusi jälgitakse.
Kriminaalkirjandus - seikluskirjanduse eriliik, mis põhineb kurjategija(te) ja politsei vastasseisul.
Kroonika - ajaraamat, teos, mis jutustab ajaloosündmustest nende toimumise järjekorras.
Kunstmuinasjutt - muinasjutt , millel on kindel autor.
Kõnekäänd - rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse .
Laulupidu - suur muusikapidustus, kus esinevad laulukoorid ja orkestrid .
Luulegraafika - luuletused, milles stroofi kuju ning teksti paigutuse kaudu lehekülgedel taotletakse sisule vastavaid nägemuskujundeid.
Lõppriim- lõpuhäälikute kordus värsis.
Lüürika- üks kolmest kirjanduse põhiliigist, mida iseloomustavad elamuslikkus ja tunded, lüürika on enamasti seotud kõnes.
Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused , mõtted. Kujundi ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik. Lüürikažanrid on: ood, hümn, eleegia, sonett , kantsoon, sekstiin , ballaad.
Memuaarid- Teosed, kus autor jutustab enda või lähedaste elust.
Metafoor - tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga.
Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist. Näiteks:
Looja minemas, looja minemas
Kullase valgusega
Oled sa, sinitaeva silm!
( Kristjan Jaak Peterson )
Miljöö - teose aeg-ruum
Monoloog - tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid
Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku.
Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest.
Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele.
Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele vastavalt. Tõsieluliste muinasjuttude tegevus areneb tavaelu raamides. Kangelased on enamasti tavalised inimese). Muinasjuttudel on omad seadused: kindel algus ja lõpp (Elas kord..., Kuskil maal..., Kui nad surnud ei ole...), sündmustiku kordumine (3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada – olulised on ka arvud 7, 9, 12), muinasjuttude tegelased on vastandlikud (rikas ja vaene, hea ja kuri, noor ja vana, tark ja rumal). Enamasti on muinasjutud õnneliku lõpuga.
Eestis hakati muinasjutte sihipäraselt koguma 19. sajandi teisel poolel Jakob Hurda (1839 -1907) innustusel.
Muistend - rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega.
Tuntumad muistendiliigid on tekkemuistendid , mis sisaldavad fantastilisi seletusi maa, inimeste, loomade tekkimise kohta, vägilasmuistendid,. mis on seotud Kalevipoja, Suure Tõllu, Vanapaganaga; kohamuistendid, mis jutustavad järvede, rändrahnude, puude tekkimisest; ajaloolised muistendid , mis on seotud ajalooliste sündmuste ja inimestega.
Mõistatus - rahvaluule liik, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata. Mõistatus koosneb kahest osast: küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendusest).
Mõttekordus- ühes värsis väljendatud mõtte kordamine teiste sõnadega.
Mõtteriim- üht mõtet korratakse ja süvendatakse teiste sõnadega.
Müüt - usundiga seotud fantastiline jutustus, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jmt.
Naljand - rahvaluule liik; lühike, humoristliku või satiirilise sisuga rahvajutt .
Naljandite sündmustik on va1davalt tõsieluline. Olulisel kohal on liialdused, sõnamäng ja - koomika .
Naturalism- kirjandusvool , mis taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust.
Naturalistid püüdsid elunähtusi mõtestada läbi tegelikkuse väljendamise, ühtviisi tähtsaks pidasid nad nii head kui halba, ilusat ja inetut kui ka olulist ja vähem olulist.
Neljajalaline trohheus - värsimõõt, kus värsis vahelduvad rõhulised ja rõhuta (-v) silbid harilikult 4 korda.
Novell - tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse, teemaga ning mis lõppeb puändiga.
Novelli tunnused: tegevus toimub lühikese aja vältel, vähe tegelasi, vähe tegevusliine, vähe tegevuskohti, puänt. Tuntumad novelli liigid on jutustav novell, psühholoogiline novell; sümbolnovell. Eesti nimekad novellimeistrid on Friedebert Tug1as (l886-1971), August Gailit (1891 -1960}, Peet Vallak (1893 - 1959 ) ja Arvo Valton (1935).
Ood - pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele, ideele vms.
Oodile on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Eesti kirjandusse tõi oodi Kristjan Jaak Peterson (1801-1822), näiteks “Laulja”, “Kuu”.
Oratoorium - dramaatilise süžeega heliteos.
Panteism - filosoofiline õpetus, mis samastab jumala ja looduse.
Pastoraal - karjaselaul või muu karjase - ja maaelu idülliliselt kujutav kirjandusteos .
Eesti kirjanduses taaselustas selle luuležanri Kristjan Jaak Peterson (1801 -1822), näiteks “Karjase laul. Ott ning Peedo”.
Personifikatsioon - on metafoori erikuju , mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule.
Personifikatsiooni kasutatakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lühendamiseks. Näiteks:
Miks sa nutad . lillekene,
nupud sul täis pisaraid ?
Kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?
(Lydia Koidula)
Piltmõistatus- mõistatus, mille küsimus esitatakse pildina ja vastus lausena.
Poeem - pikem mitmeosaline luuleteos , mida iseloomustab jutustav süžee.
Poeemi sündmustikus kujutatakse kõige pingelisemaid momente, see on proosaga võrreldes punktiirsem, tegevusaega ja -kohta üksikasjalikult ei kirjeldata. Poeemil on mitu erikuju. Lühipoeem on väikesemahuline luuleteos, millel võib puududa väline liigendatus. Lüürilist poeemi iseloomustab lüüriline väljendusviis ning selle sündmustik on minimaalne. Kangelaspoeemi aluseks on nagu eepostelgi rahvaluulelised kangelasmuistendid ja -laulud. Eesti kirjanikest on poeemimeistritena tuntuks saanud Villem Ridala (1885 -1942) ''Toomas ja Mai'', Henrik Visnapuu (1890 -1951) "Parsilai'', Juhan Sütiste (1899 -1945) ''Maakera pöördub itta '', Juhan Smuul (1922 -1971) “Järvesuu poiste brigaad '', Betti Alver (1906 -1989) “Leib” jt.
Poeesia - värsskõne.
Poploor - moodne rahvaluule.
Proosa- Värsistamata kõne.
Prototüüp- Teose kangelase tõsieluline eeskuju.
Pseudonüüm- varjunimi
Publitsistika - kirjanduseliik, mis vahendab arvamusi, ideoloogiaid ja aateid ning mis kajastab inimühiskonna arengulugu.
Puänt - üllatav lõpplahendus.
Rahvakunst - osa kultuurist, mida viljelevad mitteelukutselised kunstnikud , jaguneb tarbekunstiks ja sõnaloominguks.
Rahvalaul on seotud kõnes rahvaluuleteos, mida esitatakse lauldes või laulvalt kõneledes. Rahvaluule - folkloor ; rahva suuline sõnalooming, mis jaguneb rahvalauludeks (regivärsilised ja riimilised rahvalaulud ), rahvajuttudeks (muinasjutud, muistendid, naljandid, pajatused ) ja rahvaluule lühivormideks (vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused).
Realism - kirjandus- ja kunstimeetod, mis taotles tegelikkuse tõepärast kujutamist.
Regivärsiline rahvalaul - rahvalaulu liik, mida iseloomustab algriim (algushäälikute kordus värsis) ja parallelism (värsside jaotumine mõtteriimi alusel rühmadesse, milles üht mõtet korratakse ja süvendatakse teiste sõnadega mitu korda). Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Regivärsilisel rahvalaulul on palju liike: hälli-, töö-, kiige -, pulma-, tähtpäeva-, mängu-, sõja-, matuselaulud jt. Regilaulu nimetatakse murdekeeles leeluks ja laulmist leelutamiseks.
Reisikiri- teos, milles kujutatakse reisielamusi, kirjeldatakse võõraid maid ja rahvaid. Pannakse kirja nagu päevikuid ajalises järjekorras.
Remark - märkus.
Reportaaž- ajakirjandustekst, mille ülesanne on jutustada mingist sündmusest, kirjeldada sellega seonduvat ning vahendada taustandmeid.
Riim - häälikute kokkukõla.
Tavaliselt paiknevad riimid Värsi lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. Algusriim paikneb värsirea alguses. Siseriim on värsirea sees või poolvärsside lõpus (näiteks: kes vöö pani vööle, läks teisele tööle. Ain Kaalep ). Asendi järgi stroofis jagunevad riimid Iaus- (aaaa), paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimideks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb : lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (kivi : rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama : kaotama) jne. Täieliku häälikute kokkukõla puhul räägitakse täisriimidest (puul : tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest ( lint : kink). Riimi , mille vähemalt üks osis on mitmesõnaline, nimetatakse liitriimiks.
Romaan - ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis on tavaliselt kirjutatud proosas .
Romaanile on iseloomulik avar elukujutus. mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste ise tuli kasutusele keskajal, mil sellega tähistati kõiki mõnes romaani keeles kirjutatud teoseid. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil. Romaanil on palju erikujusid. Neid liigitatakse ainestiku (ajalooline romaan, armastusromaan, autobiograafiline romaan, biograafiline romaan, detektiivromaan, kelmiromaan, kriminaalromaan , rüütliromaan, seiklusromaan , suvitusromaan, sõjaromaan, ulmeromaan); kujutamisaspekti (arenguromaan, filosoofiline romaan, olustikuromaan, publitsistlik. romaan, psühholoogiline romaan, panoraamromaan, sotsiaalne romaan, uusromaan ); mahu (lühiromaan, epopöa) ja kujutuslaadi järgi (värssromaan, kirikuromaan).
Romantism - kunsti, kirjanduse ja vaimuelu suund, mille algeid leidub 18. sajandi sentimentalismis ja eelromantismis.
Eesti kirjandusse jõudis romantism 19. sajandi keskel. Romantikute eelistatud kirjandusliigiks kujunes luule, kuid kirjutati ka proosat , eelkõige romaane. Romantism vastandus klassitsismi mõistuspärasusele, taotles isiku- ja loominguvabadust ning seadis esikohale kunstniku mõttelennu ja isikupärase maailmanägemise. See rõhutas tundeelu tähtsust ja kujutatava erakordsust, väärtustas rahvaloomingut. Romantikud viisid pilgu minevikku . Nad otsisid kaugetest aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast.
Satiir - Terav pilge, pahede väljanaermine ja naeruvääristamine.
Seikluskirjandus - seikluslik, põneva sündmustikuga kirjandus.
Seikluskirjanduse vanimad liigid on pastoraal- ja rüütliromaanid. Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu, seiklusi ja armastust. Neid iseloomustavad keerulised, seikluslikud ja fantastilised süžeed ning pikad kangelaste tunnete ja elamuste kirjeldused. Keskaja rüütliromaanile andsid aine mõne õilsa rüütli kangelasteod ja seiklused, mille ajendiks oli õilis armastus. Sekstiin- ehk sekstett on luuleteoses kuuest värsireast koosnev stroof .
Släng- Ameti- huvirühma või nt õpilaste erikeel.
Sonett -13. sajandil Itaalias loodud luuležanr, mis arenedes jagunes riimipaigutuse üldskeemi järgi kolmeks: itaalia (abab abab cdc dcd), prantsuse (abba abba ccd eed) ja inglise sonetiks (abab cdcd efef gg). Sonett koosneb 14. värsireast, traditsioonilise riimiskeemiga abab abab cdc dcd. Itaalia ja prantsuse soneti värsid jagunevad stroofidesse ehk salmidesse skeemi 4+4+3+3 järgi, inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2. Värsiridade varieerimisega on saadud huvitavaid vorme, nagu näiteks peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3), pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4) jt. Sonetipärg … Stroof - luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Stseen - lavateose väikseim terviklik osa; etteaste . Stseenis ei muutu näitlejate koosseis laval. Näitlejate paigutust ja liikumist stseenis nimetatakse misanstseeniks.
Sümbol - võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga.
Sünonüümid - häälikuliselt erineva ehitusega, kuid tähenduselt sarnased või lähedased sõnad. Süžee - kirjaniku kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Süžeel on kuus põhilist koostisosa : ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja -kohta; sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku; dispositsioon – teose arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng; kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt; pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni; konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konflikti ja probleemi lahenduse.
Teaduskirjandus - kirjanduseliik, mille ülesanne on levitada ja talletada teadmisi. (uurimus, artikkel, esse)
Teema - teoses käsitletav nähtuste ring.
Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
Tegelaskoomika - koomikavõte, mis põhineb tegelaskuju karikeeritud välimusel ja kõnel. Tegelaskuju- üks põhilisi karakteriloome vahendeid, mis rajaneb sõnavaliku, lauseehituse, keelevigade jm. eripäral.
Teosoofia- müstiline õpetus, mis peab võimalikuks jumala tunnetamist üleloomulike jõududega vahetult ühendusse astumise kaudu.
Tragöödia - kurbmäng, näidend, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ning hukkub ebavõrdses võitluses.
tragöödia on dramaatika vanimaid liike. See tekkis Antiik-Kreekas iga- aastastel Dionysose pidustustel, kus korraldati ka tõsise sisuga näidendite võistlusi. Nende ainestik pärines enamasti müütidest, oma aja teemasid kasutati harva. Tragöödia kui kirjandusžanri läbimurre toimus 16.-17. sajandil inglise kirjanduses: William Shakespeare (1564 -1616) “ Hamlet ”, “Kuningas Lear ” jt. Hiljem on kirjutanud kuulsaid tragöödiaid sakslased Johann Wolfgang Goethe (1749 -1832), Friedrich Schiller (1759 -1805), Bertolt Brecht (1898 -1956), prantslane Victor Hugo (1802 -1885). Eesti kirjanduse väljapaistvam tragöödia on August Kitzbergi (1855 -1927) “ Libahunt ”.
Uudis - üks ajakirjanduse põhižanr. Lühike, laadilt jutustav tekst, mille eesmärk on teate (uudise) edastamine .
Uudises on sündmused esitatud tähtsuse järjekorras, ülesehituselt on uudis algusest lõpu suunas laienev tekst. Uudis koosneb kolmest osast. See algab täpse tabava pealkirjaga, mis äratab tähelepanu ja kutsub lugema. Järgneb jämedas trükis uudise pea ehk juhtlõik, mille ülesanne on esitada lühidalt sõnum. Kolmanda osa moodustab sündmus või nähtus lahtikirjutatult. Selle osa pikkus oleneb sellest, millisel ajalehe küljel uudis avaldatakse ja milliseid eesmärke see täidab, kas osutav millelegi või annab põhjalikuma ülevaate. Uudised ei sisalda probleemide ja nähtuste analüüsi ega kirjutaja seisukohti ja hinnanguid. Uudistes hinnatakse aktuaalsust ja tõele vastavust. Keelelt on uudis lihtne ja üldmõistetav.
Uusromantism-19.sajandi lõpu ja 20.sajandi alguse kirjanduse ja kunstivoolude üldnimetus, Uusromantism elustas ja arendas romantismi põhimõtteid, eitas naturalismi ja realismi.
Utoopia - väljamõeldud ideeriigi elu kujutav ulmeteos.
Vabavärss- Värsisüsteem, mis ei allu kindlatele rütmituspõhimõtetele, ei riimu.
Valm - õpetliku sisuga mõistuluuletus või -jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad inimesi naeruvääristades ühiskonna pahesid.
Valm koosneb kahest osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik järeldus ehk moraal . Eesti kirjanduses Jakob Tamm (1861 -1907), Mart Raud (1903 -1980)
Vanasõna - lühike, terviklik, piltlik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta.
Võrdlus - nähtuse kõrvutamine sarnasuse alusel.
Väitlus- kõige tuntum keskustelu vorm.
Värss - luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm.
Värsijalg- reeglipäraselt korduv ja rõhuta silp
Maailmakirjandus - tekkis antiikajal , maailmakirjanduse moodustab rahvuskirjanduste kõige väärtuslikum osa, mis on maailmas tuntud ja tunnustatud.
Rahvuskirjandus- ühe end rahvusena tunnetava inimrühma kunstilise enesemääratlemise ja -väljenduse tulemus.
Raamatuid
1. A. Kitzberg „Libahunt”
2. E. Vilde „Pisuhänd”
3. E. Vilde ”Külmale maale”
4. E. Vilde ” Mahtra sõda”
5. Lydia Koidula ”Saaremaa onupoeg ”
6. Lydia Koidula ”Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola”
7. J. Kross ”Kolme katku vahel”
8. J. Kross „ Wikmani poisid”
9. Oskar Luts ” Tagahoovis ”
10. A. H. Tammsaare ”Kõrboja peremees ”
11. A. H. Tammsaare ”Põrgupõhja uus vanapagan ”
12. Arved Viirlaid ”Ristide hauad ”
13. Viivi Luik ”Seitsmes rahukevad ”
14. Kivirähk ” Rehepapp ”, ”Mees, kes teadis ussisõnu”
15. Fr. Tuglas „Popi ja Huhuu ”, ”Inimese vari”, „Toome helbed ”
16. Bornhöhe ”Kuulsuse narrid”
17. M. Unt „Hüvasti , kollane kass ”
18. S. Henno ”Elu algab täna”
19. K. J. Peterson ”Laulud, päevaraamat ja kirjad”
20. J. Liiv ”Vari”
21. A. Kivikas „Nimed marmortahvlil”
22. August Gailit ”Toomas Nipernaadi”
23. August Gailit ”Ekke Moor”
24. F. R. Kreutzwald ”Kalevipoeg”
25. F. R. Kreutzwald ”Paristaja poeg”
Kirjandusvoolud
Klassitsism - valitses 17.saj., sai alguse Prantsusmaal Louis XIV valitsemise ajal. Kujutati kaasaja elule iseloomulikke jooni, esikohale seati mõistuslikkus ja elutõde, kirjandusteoste sõnastus pidi olema selge, stiil puhas ja teose ülesehitus terviklik, žanrid jagati kõrgeiks (tragöödia) ja madalaiks (komöödia, satiir), tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, jäljendati antiikkirjandust, põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus. ( Esindajad Eestis: K. J. Peterson, F. R. Faehlmann ).
Sentimentalism, romantism - 18.saj. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal, Püüti avada kannatava inimesesisemaailm, pöörati tähelepanu looduskirjeldustele, teoste keeleks oli ilukõne, kasutati kirja, päeviku ja eleegia vormi, Prantsusmaal Jean Jacques Rousseau , Venemaal Nikolai Karamzin, Eestis Suve Jaan. Romantism - pöörati pilk minevikku, püüe vabaduse poole, oluline oli jumalakunst, inimene oli eelkõige hingeline olend, peeti tähtsaks loodust, kesksed mõisted on armastus ja usk, eelistati luulet, proosat, ja romaane. Eestis Lydia Koidula, Eduard Bornhöhe, Saksamaal Johann Wolfgang Goethe, Prantsusmaal V. Hugo, A.de Musset, Inglismaal W.Scott, G.G.N. Byron , Venemaal M. Lermontov , Ungaris S.Petöfi, Soomes J.L.Runeberg
Realism, naturalism - said alguse Prantsusmaal 19.saj., püüdleb reaalsuse, tõepärasuse ja võimalikult täpse kujutamise poole. Ei ole omane fantaseerimine, müstiliste nähtuste ja ebatavaliste inimeste kujutamine. Elu käsitatakse tavainimese vaadetel ja tema igapäevasel elukogemusel, tuldi tagasi argielu ning ühiskondlike probleemide juurde, sõnakasutus muutus detailiderikkaks ja täpseks, kasutati rahvakeele väljendeid, kriitiline hoiak. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju, kujutasid elu mustemat poolt ning vaatasid inimestele kui olude ohvrile. Realistid rõhutasid elu isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust, suhtusid inimestesse, kui uurimisobjekti oma vastuolulistes seostes, taotlesid erapooletust, püüdsid kriitilise suhtumisega ühiskonda paremaks muuta.
Modernism - iseloomustas teise tööstusrevolutsiooni võidukäigu algus, sündisid fotograafia ja film , inimese sisemaailm kisti alasti, näidates teda oma instinktide ja tungide orjana.
Sümbolism - sündis 19.saj. 80-ndatel aastatel Prantsusmaal, nähtava maailma taga oli veel teine, nähtamatu ideede maailm, millega sai sidet pidada sümbolite keeles.
Impressionism - sai alguse 1860 -70-ndatel aastatel prantsuse maalikunstis, hiljem kirjanduses, vahendati tegelaste mõtte- ja tundemaailma varjundeid, seostasid nende hingeelu miljööga. Püüti hetke muljete kaudu jõuda nähtuste olemuseni. Keelekasutust iseloomustab kergus ja mänglevus ning vastandlike mõistete ühendamine.
Ekspressionism - sündis Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal, seati esiplaanile inimese sisemaailm, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamine, isikuvabadus ning rahu ja vendluse aade. Pöörati tähelepanu tegusõnadele ja lühilausetele, millega anti stiilile aktiivsus. Bertolt Brecht, Franz Kafka, Mait Metsanurk, Marie Under
Sürrealism - tekkis 1920.a. algul rahulolematusest vana kultuuriga . Uue maailma ja reaalsuse avamiseks kasutati kollektiivset ja automaatkirjutamist, võeti appi hüpnoos ja narkootikumid . Sooviti uuendada üldisi arusaamu inimesest ja elust. Prantsusmaal A. Beton , L.Aragon, P.Eluard, Eestis K. Ristikivi , J.Üdi, I.Laabani, A. Ehin .
Rahvaluule
Rahvaluule ehk folkloor
On laias, traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on seega pärimuslik ehk traditsiooniline vaimne looming. Enamasti peetakse rahvaluuleks siiski ainult rahva poeetilist sõnaloomingut: rahvalaule, rahvadraamat, rahvajutte (muinasjutte, muistendeid , naljandeid, pajatusi), mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Rahvaluule uurimisega tegeleb folkloristika ehk rahvaluuleteadus.
Jaguneb: Rahvalaul- regivärsiline, lõppriimiline. Rahvajutt- muistend, muinasjutt, naljand, pajatus . Rahvaluule väikeliigid- mõistatus, kõnekäänd, vanasõna.
Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Iseseisvaid rahvaluuleteoseid nimetatakse tüüpideks (muinasjututüüp, vanasõnatüüp, tantsutüüp jne). Tüübid avalduvad teisendeina ehk variantidena. Mõnest tüübist on jäädvustatud sadu teisendeid, aga leidub ka tüüpe, millest on kirja pandud ainult üks-kaks teisendit . Mida laialdasemalt rahvaluuleteost tuntakse, seda rohkem erinevad selle teisendid üksteisest. Rahvaluule uurimine tugineb eelkõige teisendite võrdlemisele.
Rahvaluulel on püsiv kunstiväärtus. Kirjaoskamatul rahval asendas see nii kirjandust kui teadust. Rahvaluule on ka kirjanduse läte: paljude rahvaste kirjandus on alguse saanud rahvaluuleteoste avaldamisest või nende liitmisest eeposeks. Tänapäevale on rahvaluule tähtis kirjandusmälestisena rahva noorusajast. Ta viljastab ka nüüdiskirjandust ja tutvustab kui ajaloomälestis kaugeid aegu, sealhulgas sellistki aega, millest muid allikaid pole või on äärmiselt vähe.
Rahvaluule on anonüümne, st laulud ja jutud on paljude inimeste ühislooming. Rahvaluule kandub põlvest põlve.
FOLKLOOR
LÜHIVORMID
RAHVALAULUD
RAHVAJUTUD
Kõnekäänud
Regivärsiline rahvalaul
Muinasjutud
Mõistatused
Riimiline rahvalaul
Muistendid
Vanasõnad
Pajatused
Naljandid
POPLOOR
LÜHIVORMID
RAHVALAULUD
RAHVAJUTUD
Killud
Lauluparoodiad
Kunstmuinasjutud
Mõistatused
Salmikuluule
Hirmujutud
Aforismid
Ufojutud
anekdoodid
Rahvalaul
Rahvalaul koosneb kolmest osast: tekstist, viisist ja esitusest. Lõppriimiline on uuem , värsirea lõpud riimuvad. Regilaul on vanem. ( peab olema 8 silpi , parallelism, mõttetera).
Ajalugu
Eesti areng 19. sajandil

• üldine moderniseerimine
  
• staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas
  
• industrialiseerimine
  
• linnastumine,
  
• vasttärganud rahvusluse võidukäik.
  
• Keiser Aleksander teise vabameelne sisepoliitika
  
• vene talurahva vabastamine pärisorjusest
  
• uus passikorraldus - esimesed isikuttõendavad dokumendid
  
• raharent
  
• talurahva omavalitsuskogude vabastamine mõisnike võimu alt- rohkem otsustusvõimet majanduslikes ja ühiskondlikes asjades
  
• mõisate päriseksostmine
  
• Prantsuse revolutsiooni ja romantismiideede mõjul alanud rahvuslik ärkamine (19. sajandi keskpaik )
  

20. sajandi algus

• • 1905. aastal alustas oma I albumiga tegevust Noor-Eesti rühmitus, mis esindab kõige selgemini 20. sajandi alguse eesti kirjanduse ja kultuuri uusi suundumusi.
  
• • 1906. aastal hakkas ilmuma kirjandusuurimuslik ja -kriitiline ajakiri Eesti Kirjandus.
  
• • 1906. aastal avati Tartus erakoolina esimene eesti õppekeelega keskkool – Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium.
  
• • 1906. aastal rajati seniste seltside põhjal Tartus ja Tallinnas kutselised teatrid Vanemuine ja Estonia. Valmis Vanemuise uus teatrimaja, mis avati August Kitzbergi draamaga „Tuulte pöörises”.
  
• • 1906–1910 toimusid kolm esimest eesti kunstinäitust, millest kolmas, Noor-Eesti ettevõtmisel toimunud näitus, tähendas uue kunstnikepõlve esiletõusu.
  
• • 1907. aastal asutati Eesti Kirjanduse Selts (EKS); 1906 ilmuma hakanud kirjandusajakirjast Eesti Kirjandus sai EKSi väljaanne.
  
• • 1909. aastal loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri.
  
• • Mitmekesistus eesti ajakirjandus : juba traditsioonidega rahvusmeelse Postimehe kõrvale loodi radikaalsed ajalehed: Teataja (1901–1905), Uudised (1903–1905) jt. Osa väljaandeid ilmus küll lühikest aega ning suleti seejärel võimude korraldusel, ent ajalehtede roll oli tollases eesti ühiskonnas väga tähtis. Neis avaldati ka uuemat ilukirjandust .
  

Rahvuslik ärkamisaeg 1860-1880

• *Valmistas ette pärisorjuse kaotamise Eestimaal 1816, Liivimaal 1819
  
• *Aluse pani J. V. Jannsen ajalehega “ Perno Postimees ” (1857)
  
• *Rahva koondumine ühiste ettevõtmiste nimel. “Peterburi patriootide” rühma juht, maalikunstnik Viljandlane Johann Köler vahendas eestlaste palvekirja üleandmist tsaarile
  
• *1865a. asutas Jannsen laulu-ja mänguseltsi “ Vanemuine (“Estonia”, “Endla”), lavastati esimesed näidendid - Koidula T.Körneri farsi mugandus “Saaremaa onupoeg” (24.juuni) ja algupärand”Säärane mulk”.
  
• *Jannseni eestvõtul toimus esimene üldlaulupidu 1869. a. Tartus.
  
• *Eesti Aleksandrikoolist pidi saama esimene eestikeelne keskkool. *Kirjameeste Seltsi ülesanne: Eesti keele ja kirjanduse arendamine, ajaloo uurimine, rahvaluule kogumine(Jakob Hurt )
  
• *1871 tekkisid vastuolud Jannseni ja Jakobsoni vahel - sulgus Eesti Postimees, asutati “Sakala” (Hurt,ründas baltlust, kirikutegelasi, usualuseid) *1880 Venestusreformid - uued poliitikud ja kirjamehed: Ado Grenztein , Jakob Kõrv (salakaebused, liitmine Venemaaga)
  
• *EÜS (Villem Reimas, Jaan Tõnissoon, Oskar Kallas) tõid eestlaste mahasurutud kultuuri-ja ühiskondlikku ellu uut hingust. Tänu EÜS-ile sai rahvuslikust vaimust kantud tegevuse sümboliks sini-must-valge lipu sisseõnnistamine 1884. Otepääl
  
• *Rahvuslik liikumine:
  
• 1) kodanlik -klerikaalne (kiriklik)Hurt
  
• 2)demokraatlik ( Jakobson , Köler, Koidula, Kreutzwald)
  

Noor-Eesti rühmitus süvenes ka vene, saksa ja soome kirjandusse, võttes oma kirjandusse üle uusi jooni.
Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest.
Rühmituse „Noor-Eesti” tegevus vaibus kantult Esimese maailmasõja tunnetest, edasi tegutses vaid kirjastus „Noor-Eesti”
Rühmitused
Rühmitus Noor-Eesti
egutses aastail 1905–1916 Tartus. Rühmituse tuumikusse kuulusid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Grünthal-Ridala, Johannes Aavik, Bernhard Linde.
Siuru
oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja , Marie Under, Johannes Semper , Friedebert Tuglas, Artur Adson , Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Tarapita
tegutses aastail 1921– 1922. Teiste hulgas võisid end tarapitlaseks nimetada Johannes Barbarus, Johannes Semper, August Alle, Friedebert Tuglas, Marie Under.
Tarapita astus vaimuvabaduse nimel võitlusse niisuguste ohtlike sotsiaalsete pahedega nagu saamaahnus ja tõusiklikkus. Tarapitlased jätsid tagaplaanile tundeelamused ning asusid
analüüsima ja üldistama.
Noor-Eesti
"Noor-Eesti" oli kirjanduslik rühmitus Eestis. Esindab 20. sajandi alguse kultuurimurrangut ja tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena.
Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel.
Aastal 1905 ilmus koguteos "Noor-Eesti" ning selle ümber kogenenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Tähtsamatest ja tuntumatest kuulusid sellesse rühmitusse Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal-Ridala. Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare. Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid.
Noor-Eesti jaguneb kolme ajajärku:

• Kujunemisperiood (2 esimest albumit, looming seotud rahvusromantika ja realismiga )
  
• Esteetiline kõrgperiood (süvenemine kunsti, filosoofiasse, looming kaldub impressionismi, sümbolismi)
  
• Hilisperiood (loomingus avaldub modernism)
  

Eesti keelne raamat
Esimene Eesti keelne raamat ilmus 1535, Simon Wanradti Johann Koelli katekismus.

Eestikeelsed piiblitõlked

Piiblil on kaks osa:
Vana Testament - loodi 400-5 eKr.
Uus Testament- umbes 100 pKr.
Esimesed katsed
Esimesed teadaolevad katsed Piibli tõlkimiseks eesti keelde tehti 16. sajandil. Pikemaid katkeid Piiblist sisaldus 17. sajandil luteri pastorite poolt koostatud käsiraamatutes.
Eestikeelne Uus Testament
Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks. See kandis tollases keeles pealkirja Wastne Testament ja selle peamiseks tõlkijaks oli raamatu ilmumise ajaks 23-aastane pastor Adrian Virginius . Teost trükiti 500 eksemplari, Eestis on neist tänaseni säilinud 6 eksemplari.
Esimene eestikeelne Piibel
Piibel tervikuna ilmus eesti keeles 1739. aastal Jüri koguduse pastori Anton Thor Helle tõlkes. Tõlge valmis 1736. aastal, kuid esialgu puudus raamatu trükkimiseks raha. Seda trükiti 6015 eksemplari ja see sai eesti ühtse kirjakeele kujunemise aluseks.
Piibli tähtsus: 1) eestlastele sai võimalikuks esimest korda Kristuse sisuline mõistmine
2) eestlastest sai rahvas, kes tunnistab ennast kirstlastena
3) Piibel andis tõuke ja võimaluse eestikeelse kirjanduse tekkeks

• 
  

Kalevipoeg
on eesti rahvaluulest tuntud müütiline kangelane. Eeposes "Kalevipoeg"
Eesti rahvapärimus sisaldab hulgaliselt muistendeid Kalevipoja-nimelisest vägimehest. Hiiglase tegudega on seletatud järvede, küngaste, allikate ja kivide päritolu: orud võisid olla Kalevipoja künnivaod, piklikud linnamäed tema magamisasemed, rändrahnud tema lingukivid.
Analoogilised muistendid on tuntud paljude rahvaste juures, Eestis on lähedase iseloomuga muistendeid Vanapaganast. Saaremaal kandis hiiumuistendite peategelane Suure Tõllu, Hiiumaal Leigeri nime.
Kalevipoja muistendid koos regivärsiliste rahvalauludega olid Friedrich Robert Faehlmannile ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldile aineseks eepose "Kalevipoeg" ettevalmistamisel ja kirjutamisel .
"Kalevipoeg"
on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud kunsteepos , mida peetakse eesti rahvuseeposeks.
19. sajandil hakkasid eestlased arvama , et neil oleks vaja ka oma rahvuskangelast. 1839 tegi Friedrich Robert Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekande Kalevipoja-muistenditest. Rahvasuust pärinevad proosavormis hiiumuistendid pidid saama kangelasloo peamiseks aineks. Faehlmanni töö jäi pooleli suure töökoormuse ja kehva tervise tõttu. Pärast Faelhmanni surma jätkas eepose koostamist Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald. Algul kirjutas ta „Kalevipoega” proosavormis, kuid hiljem regivärsilises vormis.
"Kalevipoja" 12 loost koosnev algredaktsioon (tuntud ka kui "Alg-Kalevipoeg") valmis 1853 ja seltsis esitatud parandus- ja täiendusettepanekute põhjal muudeti käsikirja. Kreutswald kirjutas juurde 8 lugu ja muutis eepose algusosa . Esimene rahvaväljaanne ilmus tsensuurist pääsemise kaalutlustel Soomes Kuopios 1862 1000 eksemplaris ja levis esialgu tagasihoidlikult. Eepose populaarsus kasvas rahvusliku liikumise hoogustudes. Järgnesid kordustrükid, lühendatud väljaanded ja ümberjutustused. Kokku on eeposest ilmunud 18 trükki.
Kokkuvõte
Eepos koosneb 2 sissejuhatusest ja 20 loost, kokku on värsse rohkem kui 19 000. Kalevipoeg käib Soomes oma ema Linda röövijat otsimas ja talle kätte maksmas. Kalevipoeg tõmbab endale Soome sepa juures needuse kaela, aga koju minnes saab ta kiviviskamisega maa kuningaks. Ta võtab ette ka kaks käiku allmaailma ja maailma otsa. Lõpuks lahingutest väsinuna annab ta valitsuse üle Olevipojale. Needuse tõttu läheb ta jõe äärde, kus kunagi vette pillatud mõõk tal jalad alt lõikab.

• Kalevipoeg ilmus 1975. aastal.
  
• Rahvaväljaanne ilmus 1862. aastal.
  

Eesti esimene laulupidu
Esimene eesti üldlaulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Alates 1896. aastast toimub põhilaulupidu Tallinnas.
Praegu toimuvad Eesti üldlaulupeod viie aasta tagant. Viimati oli üldlaulupidu 2004. aastal. Järgmine üldlaulupidu toimub 2009. aastal. Üldlaulupidude vahel toimuvad ka iga viie aasta tagant noorte laulu- ja tantsupeod, kus põhiesinejad on koolinoored.
Esimest üldlaulupidu viisid läbi Lydia Koidula ja tema isa Johann Voldemar Jannsen.
Eesti Kirjameeste Selts
oli Tartus aastail 1871–1893 tegutsenud kirjandusselts.
Seltsi asutamispõhimõte pärineb F. R. Kreutswaldilt, C. R. Jakobsonilt ning H. Wühnerilt.
EkmS-i tähtsamaid tegevusalasid oli eesti keele uurimineja korraldamine ning uue kirjaviisi propageerimine. Teiseks seltsi ülesandeks oli sõnalise ja ainelise vanavara kogumine. J. Hurda juhtimisel alustati süstemaatilist rahvaluule korjamist.
Eesti Kirjameeste Seltsi esimene president oli Jakob Hurt, pärast teda Carl Robert Jakobson, Hugo Treffner , Mihkel Veske , Johann Köler ja Karl August Hermann .
MHG
1. septembril 1906 a. alustas õppetööd esimese eestikeelse erakeskkoolina Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi I järgu Tütarlaste Kool Tartus. Kooli asutajateks olid Jaan Tõnisson, Oskar Kallas ja Peeter Põld.
Kirjanikud
Otto Wilhelm Masing (1763-1832)
Oli esimene valgustaja, ta tõi eesti keelde õ-tähe. Ta õppis Euroopas ning hiljem arendas eestlaste kultuuri. Ta oli pastor ning andis välja kooliõpikuid lastele.

• Maarahwa- Näddala- Leht- sisaldas õpetlikke juhiseid põlluharimise ja kaubanduse kohta.
  
• Maarahwa Kalender- kirjutas Euroopa maadest ja rahvastest, informeeriti talurahvast.
  

Kristjan Jaak Peterson (1801-1822)
Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Tema luuleloomingust on teada ligi veerandsada luuletust (sh 3 saksakeelset).
Ta oli esimene eestlane, kes lõi kunstiväärtuslikku luulet.
F. R. Faehlmann ( 1798 - 1850)
*Lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna
*Arstitöö kõrval huvitus eesti keelest, rahvaluulest, kirjandusest (Tartu Ülikooli lektor)
*Õpetatud Eesti Seltsi looja, hiljem selle juht (eesmärgiks eesti keele, rahvaluule, muinsuste uurimine, rahvavalgustusliku kirjanduse publitseerimine)
*1839. a. esines ÕES-is ettekandega Kalevipoja kohta (ühendas Kalevipoja-muistendid tervikuks, luues tulevase eepose visandi)
*avaldas Saksa keeles 8 rahvaluuleainelist müüti(“Emajõe sünd”, “Vanemuise laul”, “Keelte keetmine ”, “ Koit ja hämarik”, Loomine”, “Vanemuise kosjaskäik”, Endla järv ja Juta ”, “Vanemuse kosjaskäik”), millega püüdis taastada eestlaste mütoloogiat.
*kirjutas ka luuletusi(“Järwa-ma wanna mehhe õppetused” - sõitleb inimeste laiskust, pahesid
*F-I jutu-ja luulelooming moodustavad XIX saj I poole eesti kirjanduse kunstiväärtuslikuma osa
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882)
*Huvi kirjanduse vastu süvenes ja arenes õpingutel Tartu Ülikoolis ja suhtlemises Faehlmanniga.
*Kirjutas karskusteemalise jutu “Wina-katk”
*Õpetlike lugude avaldamiseks ja levitamiseks kasutas peamiselt kalendreid . 1846.hakkas toimetama “Eesti-rahwa Kasulise Kalendri” lisa (ilmus 30 aastat)
*Andis välja Eesti esimese populaarteadusliku pildiajakirja “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”; “Ma ja Merre piltid ”, “Sippelgas” (kutsus talupoegi virkusele); “Lühhikenne õppetus terwise hoidmissest” ; Kodu tohter”
*Rahvaalgatuslike töödega püüdis avardada lugejate silmavaadet ja levitada teadmisi
*Tunnustuse sai rahvaluule töötlusega “Kalevipoeg” (1862) ja “Eesti rahwa ennemuistsed jutud” ning ilukirjandusliku loominguga
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890)
1857. a - esimene regulaarselt ilmuv eestikeelne nädalaleht Perno Postimees, mis väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, teavitas inimesi maailmas toimuvast.
Pärnu Postimees ilmus aastatel 1857- 1886 .
Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.
1863. andis välja uut ajalehte Eesti Postimees.
Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo -Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks.
Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869 aastal organiseeris esimese eesti üldlaulupeo; 1870 aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile
Jakob Hurt (1839-1907)

Alustanud juba üliõpilasena ÕES-is ja "Vanemuise" seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes ning sattus tugevasse vastuollu saksa kirikuõpetajate ning radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt. 1888 ilmus "Paar palveid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat . Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "Vana Kannel " I ja II.
Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad", "Kõned ja kirjad" ja "Mida rahvamälestustest pidada”. Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal . Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.
Carl Robert Jakobson ( 1841 -1882)
1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna.
Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Ta edendas seal põllumajandust.
Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Ajaleht kritiseeris aadlivõimu ning seisuslikkust, nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest.
1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Lydia Koidula (1843-1886)
oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.
Lydia Koidula lõpetas Pärnu tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik ( luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule.
"Vanemuise" seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg", "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile.
„Saaremaa onupoeg” esimene näidend, mida esmakordselt mängiti Vanemuises 1870. a.
Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit , 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse.
Looming
"Waino-lilled"
"Emmajöe Öpik" ( terviktekst )
"Kogutud luuletused"
"Valitud laulud"
"Valitud luuletused"
"Valik luulet"
"Valitud luuletused"
"Teosed" I:Luuletused, II: Jutud ja näidendid
"Väike luuleraamat "
"Luuletused" (tekstikriitiline väljaanne)
"Mu isamaa on minu arm"
"Löö, süda, õitsele!"
Gustav Suits 1853 – 1931
Töötas Helsingi Vene Gümnaasiumis soome keele õpetajana.
Esimene luuletus " Vesiroosid " ilmus aastal 1899 ajakirjas "Uus Aeg". Kirjandusellu astus Gustav Suits Tartu kooliõpilaste kirjandusringi vihikute Kiired I – III toimetajana . Suits oli rühmituse Noor-Eesti vaimseid juhte, nende omanimeliste almanahhide ja ajakirja toimetaja . Noor-Eesti esimese almanahhi sissejuhatusest pärineb ka Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!.
Hoogsarütmilise luulega esikkogu "Elu tuli" väljendab sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. Kogu " Tuulemaa " kujutab Gustav Suits sellele järgnenud pettumust ja uusi unistusi . I maailmasõja ning 1917. aasta revolutsioonide sõlmküsimusi kajastab kogu "Kõik on kokku unenägu". Kirjaniku hilisluulet on ilmunud kogus "Tuli ja tuul".
Lisaks luulele on ta avaldanud kaks esseekogu: "Sihid ja vaated" ning "Noor-Eesti nõlvakult" ning kirjanduslikke uurimusi eesti kirjandusloost.
A. H. Tammsaare (1878-1940)
Ta õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka "Teataja" toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas.
Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas", "Mäetaguse vanad", "Käbe- Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus", "Tähtis päev", "Vanad ja noored", "Raha-auk” ).
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit ja romaanist ”Kõrboja peremees.” Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan Tõde ja õigus (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan” ja näidend „Kuningal on külm.”
Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas on ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.
19