Kirjanduse põhimõistete seletused (0)

Algriim - Alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla [Häälikute kokkukõla]
Alliteratsioon - algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. [venda kuulis , vasta kostis ]
Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe [madal - sügav, vähe - palju, alustama - lõpetama]
Assonants - algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis [Udu rikub uue kuue.]
Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus , mille sisu on fantastiline , ajalooline, heroiline või traagiline. [ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"]
Dialoog - kahekõne
Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv žanr] [ Eduard Vilde " Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises”, Tammsaare "Kuningal on külm"]
Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil . Dramaatika tähtsamad žanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi . Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. [ Suurvormid - eepos ja romaan, väikevormid - jutustus, novell , lühijutt, valm, anekdoot jt.]
Eepos - lugulaul , lüroeepika suurvorm . Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Tegelasteks vägilased või muinasjumalad. Väljendavad rahva hingelaadi parimaid omadusi, kujutavad võitlust ülekohtu vastu. Eristatakse rahva- ja kuntseeposi. Rahvaeepos - kangelaslugudel, Kunsteepos - rahvaeeposte eeskujul. ["Kalevipoeg", " Ilias ", "Odüsseia".]
Epiteet - lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnuseist esile mõnd autori seisukohalt olulist joont. Omadussõna.
Fraseologism - mitmesõnaline, kindla ülesehituse ja tähendusega tervikväljend. [lihtfraseologismideks ja lauselisteks fraseologismideks]
Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad.
Humoresk - lühijutt, mida iseloomustab huumor, heatahtlik nali - Juhan Liivi "Juak" või Peet Vallaku "Maanaine"
Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse.
Ilukirjandus - üks kirjanduse põhiliik publistika ja teaduskirjanduse kõrval. Ilukirjandus rahuldab inimese esteetilisi vajadusi. Pakub kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei kujutata tegelikku maailma vaid esitatakse selle tõlgendusi. [Romaan, jutustus, novell, näidend, luuletus ]
Intriig - põhitegevuse arenemine romaanis või draamas ; tegelaste avalik või varjatud võitlus oma eesmärgi saavutamise eest.
Isikustamine - personifikatsioon on metafoori erikuju , mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule.
Jutustus - novelli ja romaani vahepealne žanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Süžee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse põhitunnus ning muudab süžee aeglaseks. [Anton Tšehhov, Mark Twain , Eduard Vilde ja Mati Unt.
Karakter - kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused . Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju päritolu, tegevus, huvid, välimus, käitumine jms.
Kompositsioon - teose ülesehitus, teose koostisosadeühendamine tervikuks.
Komöödia - koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimeste pahesid või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni. Koomilise saavutamise 3 põhilist võtet on kõne-, tegelas- ja situatsioonikoomika. Põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad enamasti õnnelikult. [Vilde - "Pisuhänd", Hugo Raudsepp "Mikumärdi", Enn Vetemaa "Püha Susanna ehk Meistrite kool"
Kordus - stilistiline võte, mis seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamises . Kordusega saab olulist mõtet, tunnet esile tõsta, rõhutada. Korduse liigid on anafoor, epifoor , refrään.
Kulminatsioon - teose süžee osa, tegevuse pinge haripunkt.
Kõnekujund - troop ; sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. [epiteet, võrdlus, metafoor, personifikatsioon, sümbol, retooriline küsimus.
Kõnekäänd - rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse . Kasutatakse piltlikustamiseks ja imestamiseks
Lugulaul - jutustav luuleteos , mõistet on kasutatud eepose, ballaadi ja poeemi tähenduses.
Lõik - tekstiosa taandreast taandreani.
Lüroeepika - kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule [ kangelaslaul, ballaad, poeem , värssromaan]
Lüürika - üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete , tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust : riim, värss ja stroof . Lüürika tuntumad žanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett , hümn jt.
Metafoor - tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga.
Miljöö - teose aeg-ruum. Miljööd kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. Pikki miljöökirjeldusi kasut. kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile tegelastega võrdne asend, valmistada lugejat ette mingite sündmuste vastuvõtuks.
Miniatuur - eepika väikevorm, mida iseloomustavad lühidus, napp sündmustik, detailne sõnastus, lüüriline meeleolu ja poeetilisus. [Lydia Koidula "Talvine metsasõit" või Tammsaare "Poiss ja liblik"
Monoloog - kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette ; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Sisemonoloog on kirjanduslik kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. [Juhan Smuul "Muhu Monoloogid" ja Jaan Kross "Neli monoloogi Püha Jüri asjus"
Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjutu sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imeesemetele. Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele vastavalt. [ rebane - kaval inimene]. Tõsieluliste muinasjuttude tegevus areneb tavaelu raamides. Kangelased on enamasti tavalised inimesed. Muinasjuttudel on omad seadused : kindel algus ja lõpp [elas kord, kui nad surnud ei ole...], sündmustiku kordumine, tegelased on vastandlikud. Enamasti on õnnelik lõpp. [ Arvo Vallikivi "Ajaprintsess" ja Lilli Prometi "Taputilgake"
Muistend - rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõesteks. Muistendi tegelased on elavaks peetud olendid, kellest on jäänud jälgi esemete, maapinnavormide vms kujul [Kalevipoja säng, Vanapagana kivi]. Tuntumad on tekkemuistendid, vägilasemuistendid.
Mõistatus - rahvaluule liik, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata. Koosneb 2 osast : Küsimusest ja vastusest. Nende sisuks on talupoegadele lähedaste mõistete ring - põlutöö, tööriistad, koduloomad, majapidamine , riietus, elamud , loodusnähtused, loomad jms.
Müüt - usundiga seotud fantastiline jutustus, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jms. [ Friedrich Robert Faehlmanni "Koit ja Hämarik" ja "Emajõe sünd"
Naljand - rahvaluule liik : lühike, humoristliku või satiirilise sisuga rahvajutt. Sündmustik on valdavalt tõsieluline. Olulisel kohal on liialdused, sõnamäng ja - koomika .
Novell - tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga . Klassikaline novell põhineb kindlal süžeeskeemil. Juhtumused esitatakse ajalises järjekorras. Tegevus areneb kulminatsiooni suunas ning lõpeb puändiga. Sündmustikuga kõrvuti jälgitakse tegelaste siseelu või omavahelisi suhteid. Tegelased individualiseeritud.
Parallelism - regivärsilisele rahvalaulule iseloomulik võte, värsirühmade grupeerimine sisu ja vormi põhjal mõttelisteks tervikuteks.
Poeem - lüroeepika žanr, pikem mitmeosaline luuleteos, mida iseloomustab jutustav süžee. Poeemil on mitu erikuju. Lühipoeem on väikesemahuline luuleteos. Lüürilist poeemi iseloomustatakse lüüriline väljendusviis ning selle sündmustik on minimaalne. Kangelaspoeemi aluseks on nagu eepostelgi rahvaluulelised kangelasmuistendid ja -laulud. [ Villem Ridala "Toomas ja Mai", Henrik Visnapuu "Parsilai", Juhan Sütiste "Maakera pöördub itta, Juhan Smuul "Järvesuu poiste brigaad .]
Pupulaarteaduslik kirjandus - aimekirjandus; kirjandus, mis tutvustab üldarusaadavalt ja huvitavalt teaduse saavutusi.
Proosa - sidumata kõne, luulele vastanduv sõnakunsti valdkond
Publitsistika - üks kirjanduse põhiliike teaduskirjanduse ja ilukirjanduse kõrval. Publitsistika vahendab arvamusi , aateid ja ideoloogiaid. Tekstides arutletakse inimese ja ühiskonna probleemide üle. Arenenud publitsistika on demokraatliku riigi tunnus. Publitsistlikud tekstid on näiteks uudis, artikkel, intervjuu, reportaaž, koomiks.
Puänt - üllatav kuid loogiline novelli, anekdoodi, epigrammi ja soneti lõpplahendus.
Rahvalaul - seotud kõnes rahvaluuleteos, mida esitatakse lauldes või laulvalt kõneldes. Eesti rahvalaul jaguneb vanaks ehk regivärsiliseks ja uueks ehk lõppriimiliseks rahvalauluks.
Rahvaluule - folkloor; rahva suuline sõnalooming, mis jaguneb – rahvalaulud (regivärsilised ja riimilised), rahvajutud (muinasjutud, muistendid, naljandid , pajatused) ja rahvaluule lühivormid (vanasõnad, kõnekäänud ja mõistatused)
Regivärsiline rahvalaul - rahvalaulu liik, mida iseloomustab algriim ja parallelism. Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Eeslaulja ülesanne on laulu edasi viia, arendada ja koor kordab lauliku esitatud värsse. (Hälli-, töö-, kiige -, pulma-, tähtpäeva-, mängu-, sõja-, matuselaulud.
Remark - märkus. Draamateose remarkideks nim autori selgitavaid märkusi tegelaste välimuse, käitumise, tundmuste, žestide, hääletooni, lavalise liikumise, lavakujunduse vm kohta.
Riim - häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe . Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus, kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid laus- (aaaa), paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimideks (abab). Silpide arvu järgi - ühesilbilised ehk meesriimid ja kahesilbilised ehk naisriimid, kolmesilbilised ehk libisevad riimid osalise kokkukõla korral irdriimideks. Riimi , mille vähemalt üks osis on mitmesõnaline nim. liitriimiks. ( joosta - soost ta)
Romaan - Ulatuslik jutustav kirjandusteos , mis on tavaliselt kirjutatud proosas . Romaanile on iseloomulik avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. [ainestiku järgi Ajalooline romaan, autobiograafiline romaan, detektiivromaan, seiklusromaan, ulmeromaan ja kujutamisaspekti järgi psühholoogiline romaan jne.
Sonett - 12 saj Itaalias loodud luuležanr, mis arenedes jagunes riimipaigutuse üldskeemi järgi kolmeks - itaalia (abab abab cdc dcd), prantsuse (abba abba ccd eed) ja inglise sonetiks (abab cdcd efef gg). Itaalia ja prantsuse soneti värsid jagunevad stroofideks ehk salmideks skeemi 4+4+3+3 järgi, inglise 4+4+4+2. Sonett kulmineerub neljateistkümnendas värsis vaimuka puändiga. [Marie Under, Bernard Kangro, Valmar Adams ]
Stroof - Salm; luuletuse terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on 2 ja 4 realised stroofid, kuid kasut. ka 3,5,6,7,8 realisi stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest.
Stseen - lavateose väikseim terviklik osa; etteaste . Stseenis ei muutu näitlejate koosseis laval. Näitlejate paigutust ja liikumist stseenis nim. misanstseeniks.
Sünonüümid - Häälikuliselt erineva ehitusega, kuid tähenduselt sarnased või lähedased sõnad.
Süžee - Kirjaniku kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Süžeel on 6 põhilist koostisosa : ekspositsioon - teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja kohta, sõlmitus - sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku; dispositsioon - teose arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng; kulminatsioon - tegevuse pinge haripunkt; pööre - sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni; konklusioon - teose lõpetus, mis sisaldab konflikti ja probleemi lahenduse.
Žanr - ajalooliselt välja kujunenud traditsiooniline kirjandusvorm. NTX lüürika - luuletus, sonett, haiku.
Teema - teoses käsitletav nähtuste ring. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemade ülesanne on peateemat toetada.
Tegelane - teose sündmustiku kandja või selles osaleja; tegelasi liigitatakse pea- ja kõrvaltegelasteks. Käitumise laadi ning arengu seisukohast jagatakse neid ka positiivseteks ja negatiivseteks ning staatilisteks ja dünaamilisteks.
Tegelaskõne - Üks põhilisi karakteriloome vahendeid, mis rajaneb sõnavaliku, lauseehituse, intonatsiooni, keelevigade jm eripäral.
Temaatika - kirjandusteoses käsitlevad teemad, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Peateema on teost läbiva keskse idee kandja, kõrvalteemad täiendavad ja laiendavad seda.
Tragöödia - kurbmäng, näidend, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ning hukkub ebavõrdses võitluses. Tragöödia on dramaatika vanimaid liike. [William Shakespeare " Hamlet , "Kuningas Lear", August Kitzberg " Libahunt "]
Trohheus - Värsimõõt skeemiga +-/+-. Trohheus põhineb kahesilbilisel värsijalal ning koosneb pikast ja lühikesest silbist, silbilis-rõhulises värsisüsteemis aga rõhulisest ja rõhuta silbist. Tere, laine! mere laine! +-/+-/+-/+- Ulguvete karge tuul!
Ulmekirjandus - teaduslik-fantastiline kirjandus. Teaduse tulevikuvõimalusi ilukirjanduslikus vormis käsitlev kirjandus, milles on ühitatud teaduslikkus ja fantastika . 2 suunda - teaduslikud fantaasiad "Verne "20 000 ljööd vee all" ning hoiatusteosed, mis käsitlevad võimalikke ohtusid nagu tähesõjad, robotite sõda jms.
Uudis - Üks ajakirjanduse põhižanr. Lühike, laadilt jutustav tekst, mille eesmärk on teate edastamine . Uudises on sündmused esitatud tähtsuse järjekorras, ülesehituselt on uudis algusest lõpu suunas laienev tekst. 3 osa - Algab täpse tabava pealkirjaga, mis äratab tähelepanu ja kutsub lugema, järgneb jämedas trükis uudise pea ehk juhtlõik, mille ülesanne on esitada lühidalt sõnud. Kolmanda osa moodustab sündmus või nähtus lahtikirjutatult. Selle pikkus oleneb sellest, millisel ajalehe küljel uudis avaldatakse ja milliseid eesmärke see täidab.
Uuem rahvalaul - rahvalaulu liik, mida iseloomustab lõppriim ja värsside rühmitumine salmideks.
Vaatus - Draamateose suurim koostisosa. Tavaliselt on näidendid jagatud 2-3 vaatuseks.
Valm - õpetliku sisuga mõistuluuletus või -jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad inimesi ( rebane - kaval, eesel - rumal, hunt - ahne, jänes - arg jne) Valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid. Koosneb 2 osast - 1 osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik järeldus ehk moraal . [Aisopos, Jean de la Fontaine, Ivan Krõlov, Jakob Tamm, Mart Raud]
Vanasõna - Lühike, terviklik, piltlik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta. Vanasõnades on võetud kokku paljude inimpõlvede elukogemused ja -tõde. Vanasõnu kasut. mingi seisukoha rõhutamiseks ning kõne ilmestamiseks ja piltlikustamiseks.
Võrdlus - Nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Ülesandeks on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang.
Värss - Luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi.
Värsimõõt - Värsipikkus. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus, jamb ja daktül.