Me anname temale kah!" (Rahvaluule.) kalender tähtraamat. Eestikeelset kalendrit hakati välja andma 1720. aastatel. Kalendrid sisaldasid kalendaariumi ja lugemislisa, kus avaldati vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekste, teateid sõjasündmustest, tervisealaseid nõuandeid jm. Kalendrid olid 18.19. sajandil talurahva peamiseks lugemisvaraks. Näiteks: "Eesti-Ma Rahwa Kalender","Eesti-rahwa Kasuline Kalender". kalligraafia ilukiri. kangelaspoeem vt poeem. kantaat lüürika zanr, pidulik luuletus, milles ülistatakse mõnd sündmust
Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe.
[epiteet, võrdlus, metafoor, personifikatsioon, sümbol, retooriline küsimus. Kõnekäänd - rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse. Kasutatakse piltlikustamiseks ja imestamiseks Lugulaul - jutustav luuleteos, mõistet on kasutatud eepose, ballaadi ja poeemi tähenduses. Lõik - tekstiosa taandreast taandreani. Lüroeepika - kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule [ kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan] Lüürika - üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete , tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust : riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Metafoor - tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles
olla tähenduses tundeline, emotsionaalne?) Teisalt nimetatakse ka luule zanri alla mittekuuluvaid tekste ,luuletusteks`, seda eriti siis, kui tekstid ei ole kirjutatud proosavormis. Nõnda on Schiller määratlenud oma draamatriloogiat ,,Wallenstein" kui ,dramaatlist luuletust `. Antiikajal ei kujunenud välja täpset lüürilise zanri mõistet. Nii ei leia me ka Aristotelese (384-322 e. Kr.) ,,Poeetikast" nii selgepiirilist lüürika mõistet kui eepika ja dramaatika puhul. Süstemaatiline jaotus kolmeks zanriks ilmneb esmakordselt 16. sajandil Itaalia renessansspoeetikas. Alles 18. sajandil muutus luule ja kunsti mõiste, see vabanes järk- järgult antiikajast pärinevatest reeglitest. Sellel perioodil võtsid luuleteoreetikud erinevad luuletuste vormid lüürika zanri nime alla kokku. Sellega kaasnes lüürika tõstmine eepika ja dramaatikaga võrdväärsele staatusele. · Loe: Jaak Põldmäe: Eesti värsiõpetus
Kommunikmatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid on autor, tekst ja lugeja. Kirjanduslikus kommunikatsioonis sünnib teos: autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani. Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Lüürika on sõnakunsti üks põhiliike eepika ja drammatika kõrval. Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid, oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud, tankad), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine
kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Žanr – kirjanduse (või muu) kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil Žanri areng – lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, žanripuhtus – tänapäeval žanridünaamika Žanri tähtsus – esteetiliste võtete summa, arusaam struktuurist ja ainesest Antiikaja põhižanrid: lüürika, eepika, draama Lüürika o Sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka o Tähtsus suurenes romantismiperioodil o Luuletaja kogemuse vahendus o Sisemaailma elamused o Subjektiivne, isiklik Lüüriline luule – 1 mulje, idee, sündmus Narratiivne – süstemaatiliselt arendatud süžee Dramaatika
- kõnezanrid ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon - zanride etteantus (zanr kui kultuurimälu säilitaja) - zanride hierarhilisus Mis alusel kujunevad ilukirjanduslikud zanrid · vorm · kompositsioon · maht · narratiivsus / mittenarratiivsus · modaalsus · temaatiline sisu etc proosa eepika luule lüürika draama(tika) zanre zanre zanre zanre zanre · romaan (novel) · eepos · ood · ood · tragöödia · jutustus · romaan · hümn · hümn · komöödia
L on tavaliselt 2. Riim samakõlaliste sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsi lõpus, sees kirja pandud värsivormis, kuid esineb ka lüürilist proosat ja draamat. või alguses. L on kõige subjektiivsem kirjanduse liik. a) ristriim (abab); b) süliriim (abba); c) paarisriim (aabb); d) lausriim (aaa, Termin ,,lüürika" tekkis 3.saj eKr, lüürika ise oli olemas enne seda. L algus on aaaa); rahvaluules. Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast ,,lyra" keelpill, mille saatel laule e) segariim (aaca abbabcc jm esitati. Pikka aega olidki lüürika ja muusika lahutamatult seotud. Antiikajal 1) meesriim (riimuvad 1silbilised sõnad: mees-vees); kujunesid järgmised L zanrid: 2) naisriim (2silbilised sõnad: naine-laine);
Kõik kommentaarid