Lüürika mõisted (0)

algriim – alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. Näiteks:
Härrad jäid härisemaie,
mölderid mörisemaie,
tohterid torisemaie.
( Rahvalaul .)
algusriim – vt riim.
allegooria – mõistukõne, mille ülesanne on midagi või kedagi esile tõsta või rääkida nähtustest varjatult. Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, olukordade all tuleb näha teisi isikuid, nähtusi, olukordi . Näiteks:
Müür, mis hakkab pragunema,
kipub ära lagunema,
seda tuleb rõhkuda,
maani maha lõhkuda.
(Juhan Lilienbach.)
alliteratsioon – algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. Näiteks:
Venda kuulis, vasta kostis
/– – –/
(Rahvalaul.)
anafoor – korduse liik, sõna või fraasi kordamine lausete, värsside või stroofide alguses.
Näiteks: Ütles Lembitu: Ilus on surra . Ilus on surra isamaa eest. ( Friedebert Tuglas.)
antitees – vastuseade. Antiteesis kõrvutatakse vastupidiseid väiteid või seisukohti. Antitees on lähedane mõiste kontrastiga. Näiteks: Kui rõõmustasid vanad, siis nutsid noored, aga kui naersid noored, siis pühkisid silmi vanad … (Anton Hanses Tammsaare .)
assonants – algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis. Näiteks: Udu rikub uue kuue. (Rahvalaul.)
assonantsriim – irdriimi liik, mis põhineb pearõhulise silbi vokaalide kokkukõlal. Näiteks: hood : loog .
blankvärss – renessansiaja inglise draamale iseloomulik korrapärane lõppriimita värss, enamasti 5-jalaline jamb . Blankvärssi kasutas teadaolevalt esimesena luuletaja Surrey (1517–1547), draamasse tõid selle Thomas Norton ja Thomas Sackville 1561. aastal.
daktül – silbilis -rõhulises värsiehituses kolmesilbiline värsijalg, kus rõhk langeb kolmest silbist esimesele. Antiikkirjanduses nimetati daktüliks värsimõõtu, milles värsijalad koosnesid ühest pikast ja selle järgnevast kahest lühikesest silbist (– + +). Näiteks:
Viltjalu mehed on rippu
– + + – + + – +
koormate pääl
– + + –
hingeaur lehvitab lippu
– + + – + + – +
habemein jää.
– + + –
(Juhan Sütiste.)
distihhon – kahevärsiline stroof . Vt ka stroof.
eleegia – antiikkirjanduses leinalaul, mis arenedes muutus tõsieluliseks mõtisklevaks luuletuseks. Eleegia sisendab kõrgeid ideaale ja ülev-traagilisi tundeid. Kõiki eleegia liike ühendab üks värsimõõt, eleegiline distihhon, mis koosneb heksameetrist ja pentameetrist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios (7.–6. sajand e.Kr) ja Archilochos (umb. 700 – 645 e.Kr). Tänapäeval lüürika žanr, nukrasisuline, leinameeleoluline luuletus . Eesti kirjanduse parimad eleegiad on saanud ainet autorite isiklikest elamustest, näiteks Anna Haava (1864–1957) "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi ( 1862 –1950) "Metsateel", Gustav Suitsu (1883–1956) "Ühele lapsele". Näiteks:
Kaotust kanda kui tulnud on teil oma arguse tõttu,
misjaoks tõukate siis taevaste kaela te süü?
Eks ise toetanud siis te türannide võimu ja valdust –
pakkudes teenima end. Orjuses ohkate nüüd.
( Solon .)
epifoor – korduse liik, sõna või fraasi kordamine lausete, värsside või stroofide lõpus. Näiteks:
Sa ilus aeg,
Sa armas aeg,
Sa lilleõitsev noorusaeg!
(Juhan Liiv.)
epigramm – satiirilise luule väikežanr, millega naerdakse välja mõnd isikut. Eesti kirjanduses on epigramme kirjutanud näiteks August Alle (1890–1952) ja Felix Kotta ( 1910 –1963). Näiteks:
Presidendi sünd
Suur heameel kantslis, Toompeal, igas paigas:
üks lapsuke on sündind, kaenlas kaigas,
Tal vaderiks kolm Kilulinna tarka:
Sirk , Rõuk ja Larka.
(August Alle.)
epitaaf – hauakiri; lühiluuletus, mis on esitatud hauakirjana. Näiteks Mats Traadi (1936) luuletuskogu "Harala elulood " koosneb viiekümne viiest vabavärsilisest epitaafist, mis kujutavad endast kadunute tagasivaateid oma elule. Samasugust kujutamisvõtet on kasutanud Edgar Lee Masters (1869–1950) epitaafide kogus "Spoon Riveri antoloogia".
epiteet – lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnuseist esile mõnd autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad. Näiteks: sinkjas taevas, rõhuv vaikus .
fraseologism – mitmesõnaline, kindla ülesehituse ja tähendusega tervikväljend. Fraseologismid jagunevad lihtfraseologismideks (suure surmaga – vaevaliselt ) ja lauselisteks fraseologismideks (Lihunik vahib rätsepa aknast välja – katkiste riietega inimene).
haiku – jaapani väikene loodusluuletus , mis koosneb kolmest värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna (näiteks kirsiõied – kevad, kägu – suvi, krüsanteemid – sügis, härmatis – talv). Haiku sünniajaks peetakse 16. sajandit. Selle viis täiusele jaapani suurim haikumeister Matsuo Basho ( 1644 –1694). Eesti esimesed haikud kirjutas Johannes Barbarus (1890–1946) 1930. aastal. Haiku on olulisel kohal Jaan Kaplinski (1941), Paul-Eerik Rummo (1942), Viivi Luige (1946) luuleloomingus. Näiteks:
Raudkivirahnu
ränga talla alt võrsub
julge värihein.
(Ellen Niit .)
heksameeter – antiikkirjanduse värsimõõt, kuuejalaline värss, mis koosneb daktülitest, spondeustest ja trohheustest. Seejuures on viies värsijalg alati daktülis ja kuues trohheuses. Kolmandas värsijalas esineb tsesuur ehk lõige, mis jagab värsi kaheks. Heksameetris on kirjutatud näiteks Homerose eeposed " Ilias " ja "Odüsseia". Eesti kirjanduses on seda kasutanud Juhan Sütiste (1899–1945). Näiteks:
Pakase taeva all külmetab päikese kohmetund nägu
– + + / – +// + / – + + / – + + / – + + / – +
siniste varjude viir vöötideks lõhestab maa.
Tuuled on vajunud vette ja jooksmisest väsinud meri
vaibudes randa on toonud hapra ning vahuse jää.
(Juhan Sütiste.)
idüll – antiikse bukoolilise luule liik, lühike luuletus, mis kujutab idülliliselt külaelu. Idülli kui žanri looja on Antiik-Kreeka poeet Theokritos (sünd. u. 305 e.Kr). Tema idüllide sisuks on karjaste vestlused , võistlused, tundelised kõnelused, keelepeksmised jm. Näiteks Theokritose idüll "Naised Adonise peol".
inglise sonett – vt sonett.
inversioon – ebatavaline sõnade järjekord lauses . Oluline sõna asetatakse lauses tavatule kohale, tuues selle niiviisi esile. Näiteks:
Jäi igatsus , vallutav, võimas,
jäi mälestus, ilus ja suur.
(Juhan Smuul.)
Võrdle: Jäi vallutav võimas igatsus,
jäi ilus suur mälestus.
irdriim – vt riim.
isikustamine – vt personifikatsioon.
itaalia sonett – vt sonett.
jamb – värsimõõt skeemiga – + / – +. Jamb on kahesilbiline värsijalg, mis koosneb lühikesest ja pikast silbist ning milles rõhk langeb teisele silbile. Eesti luules esineb puhast jambi harva, sest eesti keeles on pearõhk traditsiooniliselt esisilbil. Eesti luules saadakse jamb tavaliselt eeltakti ehk anakruusi abil trohhelisest värsist. Näiteks:
Mil tuled sa
– + / – +
Sind ootan ma,
mu päikene, mu kevade.
(Anna Haava.)
jambograafia – antiikkirjanduses poleemilised, pilkelised, pahesid piitsutavad luuletused, mille nimetus on tulnud nendes kasutatavast värsimõõdust jambist. Jambograafia kui žanri rajajaks peetakse Archilochost (umbes 700–645 e.Kr). Näiteks:
Ei veetle kuld mind, mis on rikkal Gygesel,
ning iialgi kahju teiste heast ei tunne ma.
Ei taeva töödki lummatult ma silmitse,
ei ihka võimu suurt. Mul mõtteist kaugel see.
(Archilochos.)
kantaat – lüürika žanr, pidulik luuletus, milles ülistatakse mõnd sündmust või sellest osavõtjaid. Sageli on kantaat samanimelise piduliku helitöö tekstiks. Näiteks Hando Runneli (1938) laulupeo kantaat "Laulu algus".
kantsoon – vana-prantsuse ja vana-itaalia luuležanr, lembelaul, mis koosneb viiest või seitsmest stroofist ning ülistab rüütlite armastust. Kantsoonide autoritena on tuntud näiteks itaallased Dante Alighieri (1265– 1321 ) ja Francesco Petrarca (1304–1374).
katrään – nelikstroof, neljarealine salm . Katrään on valdav 19. sajandi lõpu eesti luules: Juhan Liivi (1864–1913), Anna Haava (1864–1957), Karl Eduard Söödi (1862–1950) jt loomingus. Vt ka stroof.
kollaažluuletus – luuletus, mis on koostatud teiste autorite värssidest või milles luuletaja põimib oma mõtteid teistelt kirjanikelt laenatud tsitaatidega. Kollaažluulet on kirjutanud näiteks Hando Runnel (1938), Paul-Eerik Rummo (1942) ja Viivi Luik (1946).
konsonantriim – irdriimi liik, mis põhineb konsonantide häälikulisel kokkukõlal. Näiteks: rindu : randa.
kordus – stilistiline võte, mis seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamises . Kordusega saab olulist mõtet, tunnet esile tõsta. Korduse liigid on anafoor, epifoor, refrään jt.
kvintett – viievärsiline stroof. Vt ka stroof.
kõnekujund – vt troop.
libisev riim – vt riim.
liitriim – vt riim.
luulegraafika – vt piktograafiline luule.
lõik – proosastroof, tekstiosa taandreast taandreani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid . Lõik on proosateksti põhiühik.
lõppriim – vt riim.
läkitus – pöördumise vormis kirjutatud luuletus. Näiteks: Lydia Koidula (1843–1886) "Minu armsale taadile F. J. Wiedemannile 16. septembriks 1880"; Aleksander Puškini (1799–1837) "Delwigile".
lüürika – üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad žanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt.
lüüriline kangelane – luulemina; luuletuse minaisik. Minavormis kirjutatud luuletus on kunstiline üldistus, mille taga ei nähta tavaliselt konkreetset isikut ja asjaolusid.
lüüriline kõrvalepõige –autori lühike tundeväljendus või lüüriline mõtisklus, mis on kiilutud teose sündmustikku. Näiteks lõpeb Oskar Lutsu (1887–1953) jutustus "Kevade" I lüürilise kõrvalpõikega.
lüüriline poeem – vt poeem.
 
meesriim – vt riim.
metafoor – tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist. Näiteks:
Looja minemas, looja minemas
kullase valgusega
oled sa, sinitaeva silm!
( Kristjan Jaak Peterson .)
mõtteriim – vt parallelism .
naisriim – vt riim.
ood – pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele, ideele vms. Oodile on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Antiikkirjanduses viljelesid oodi näiteks Pindaros (1. saj e.Kr) ja Horatius (66–8 e.Kr), eesti kirjandusse tõi oodi Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), näiteks "Laulja", "Kuu".
paarisriim – vt riim.
parallelism – regivärsilise rahvalaulu nähtus, kus värsirühmad on grupeeritud sisu ja vormi põhjal mõttelisteks tervikuteks. Näiteks:
Ma lään reiele rebane ,
odrareiele orava ,
kaerareiele kanane,
rukkireiele räägukene,
ahukselle ainekene.
(Rahvalaul.)
paronüümid – sarnandsõnad, kõlalt lähedased, kuid tähenduselt erinevad sõnad. Paronüümiat kasutatakse sageli luules. Näiteks:
Iga maja ei ole majakas ,
iga kaja ei ole kajakas ,
iga kasu ei ole kasukas .
(A. Alliksaar.)
pentameeter – luule viisikmõõt; heksameetri liik, mille kolmandas ja kuuendas daktülilises värsijalas puuduvad rõhuta silbid . Näiteks:
päike veel riputab verd – väärikat mälestust sest
– + + / – + +/ – / – + +/ – + + / –
(Juhan Sütiste.)
peoon – neljasilbiline värsijalg, mis koosneb kolmest lühikesest ja ühest pikast silbist. Peoone liigitatakse vastavalt sellele, millisele silbile rõhk langeb:
rõhk esimesel silbil – esimene peoon /+ – – –/,
rõhk teisel silbil – teine peoon /– + – –/,
rõhk kolmandal silbil – kolmas peoon /– – + –/,
rõhk neljandal silbil – neljas peoon /– – – +/.
Eesti luules on peoon harvaesinev värsimõõt.
personifikatsioon – on metafoori erikuju , mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Personifikatsiooni kasutatakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lähendamiseks. Näiteks:
Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid ?
Kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?
(Lydia Koidula.)
polüsündeton – stiilivõte, mis põhineb sidesõnade taotluslikul kordamisel, paljususel. Polüsündetoni abil saab teatud sõnu värsis esile tõsta.Näiteks:
Mu viimne laul on õitest
ja kenast kevadest
ja kena kevade ilust
ja suvest ja sügisest.
(Juhan Liiv.)
poolsonett – vt sonett.
prantsuse sonett – vt sonett.
puhas riim – vt täisriim.
riim – häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe . Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. Algusriim paikneb värsirea alguses (näiteks: Oma jagu / vähenes põllumajandusmaks. / Oma vagu / künname sügavamaks! Uno Laht). Siseriim on värsirea sees või poolvärsside lõpus (näiteks: kes vöö pani vööle, läks teisele tööle. Ain Kaalep ). Asendi järgi stroofis jagunevad riimid laus- (aaaa), paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimideks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb : lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (kivi : rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama : kaotama) jne. Täieliku häälikute kokkukõla puhul räägitakse täisriimidest (puul : tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest ( lint : kink). Riimi , mille vähemalt üks osis on mitmesõnaline, nimetatakse liitriimiks ( joosta : soost ta).
ristriim – vt riim.
rõhk – foneetiliselt esiletoodud silp sõnas või sõna lauses. Värsis määrab rõhk värsimõõdu ja rütmi.
rõhuline värsisüsteem – ka aktsentueeriv, tooniline värsisüsteem . Rõhuline värsisüsteem põhineb loomulike sõnarõhkude ühesugusel esinemisel värsis, arvestamata silpide arvu. Rõhuline värsisüsteem hakkas eesti luules kodunema 19 sajandi lõpus. Näiteks:
Oh s´õbrad, ei l´ase ma ´öelda,
et ´oleks nii h´aige m´a.
Ja ´et ma t´erve ´oleks –
ma s´eda ei ´ütlegi k´a.
(Juhan Liiv.)
rõhulissilbiline värsisüsteem – vt silbilisrõhuline värsisüsteem.
rütm – kõneüksuste korrapärane vaheldumine. Luule rütm põhineb silpide pikkuse ja arvu ning rõhutõusude ja -languste korrapärasel vaheldumisel. Proosa rütm on lähedane kõnekeele loomulikule rütmile. Proosateksti rütmi saab kujundada ka sõnade, fraaside ja lausete kunstikavatsusliku kordamisega.
salm – vt stroof.
Sappho stroof – antiikkirjanduse värsimõõt, mis on nime saanud Vana-Kreeka naisluuletaja Sappho (7.–6. saj e.Kr) järgi. Näiteks:
Kuu´lus kirju troo´niga A´frodi´te,
+ – + – + – – + – + +
Zeu´si tü´tar, se´pitsusmei´ster ka´nge,
pa´lun si´nd, et mu´rega ii´al ei mu´rraks
sü´ dant sa mi´nul.
+ – – + +
(Sappho.)
sekstiin – kuuest 6-värsilisest stroofist ja 3-värsilisest saatest koosnev luuletus, milles iga stroofi lõppvärsi ja järgneva stroofi algusvärsi viimane sõna kattuvad; saates esinevad kõik kuus eelnevates stroofides korduvat sõna uuesti. Tänapäeval nimetatakse sekstiiniks 6-värsilist luuletust tavaliselt riimiskeemiga abbacc või ababcc. Näiteks:
Kohustus
Nüüd jälle veetlevad mind kindlad vormid
ning veere, mis kui haamer rauda taob.
Kui üle maade käivad sõjatormid,
et vaade tulevikku umbe kaob,
peab laulik verest, varemeist ja tuhast
veel välja tooma mõtet selget, puhast.
(Jaan Kärner.)
silbiline värsisüsteem – ka süllaabiline värsisüsteem; värsisüsteem, mis põhineb võrdse silbiarvuga värssidel. Seda kasutatakse keeltes, kus sõnarõhud on alati kindlatel kohtadel. Näiteks prantsuse keeles on rõhk alati viimasel silbil. Vene silbilises värsisüsteemis oli tavaliselt 13 silpi ning rõhutati 6 või 7 silpi ning värsi eelviimast silpi.
silbilisrõhuline värsisüsteem – värsisüsteem, mis põhineb rõhkude järjekindlal jaotusel, seejuures on riimuvates värssides silpide arv võrdne. Silbilisrõhulise värsisüsteemi põhilised värsimõõdud on jamb, trohheus , daktül ja anapest. Näiteks:
Kes neid teab, kuis kõik see algas, (8 silpi)
+ – / + – / + – / + –
peiu vaikib, neiu salgab. (8)
+ – / + – / + – / + –
Juhtus, mis peab juhtuma: (7)
+ – / + – / + – / +
läki pulmi pidama . (7)
+ – / + – /+ – / +
(Juhan Smuul.)
 siseriim – vt riim.
skandeerimine – luuletuse rütmiskeemi rõhutav lugemisviis. Skandeerimisel allutatakse sõnarõhud värsirõhkudele, seega skandeeritakse värsimõõdu rõhkude mitte sõnarõhkude järgi. Eestis on skandeerimist kasutanud rahvalaulikud laulmisel, seda on propageeritud ka koolis rahvalaulu lugemisel.
sonett – 13. sajandil Itaalias loodud luuležanr, mis arenedes jagunes riimipaigutuse üldskeemi järgi kolmeks: itaalia (näiteks abab abab cdc dcd), prantsuse (näiteks abba abba ccd eed) ja inglise sonetiks (abab cdcd efef gg). Sonett koosneb 14 värsireast, traditsioonilise riimiskeemiga abab abab cdc dcd. Itaalia ja prantsuse soneti värsid jagunevad stroofidesse ehk salmidesse skeemi 4+4+3+3 järgi, inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2. Värsiridade varieerimisega on saadud mitmeid huvitavaid vorme, nagu näiteks peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3), pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4) jt. Sonetipärg koosneb 15 sonetist, kusjuures iga järgmine algab eelmise lõppreaga (1. soneti esimene värss kordub 14. soneti viimases värsis). 15. ehk juhtsonett moodustub eelnevate sonettide avavärssidest. Klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast kõlavat keelt ja korrapärast ülesehitust. Sisult jaguneb sonett kaheks. Nelikutes esitatakse teema, mida arendatakse tõusvas joones 8. rea lõpuni. Kolmikutes tuuakse sisse paralleelteema või lüüriline mõtisklus. Sonett kulmineerub 14. värsis vaimuka puändiga. Maailmakirjanduses on sonetti kui žanri edasi arendanud Dante Alighieri (1265–1321), Francesco Petrarca (1304–1374), prantslane Pierre de Ronsard ( 1524 –1585), inglane William Shakespeare (1564– 1616 ); eestlastest on sonetti tulemuslikult viljelenud Marie Under (1883–1980), Bernard Kangro (1910–1994), Valmar Adams (1899–1993) jt. Näiteks:
Lõoke
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma põlluvoole:
sääl – laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli värisev ja tuksuv lõoke väike.
Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike!
Kuis hõiskamiste kõliseva noole
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka naeru sätendava läike!
See väike sillerdusi sadav rind ,
ekstaasi kantuna – üks kiidujõgi,
ta rõõmustlema vallutas ka mind
ja mulle suve alles suveks tegi.
Ning hajusid kõik hallid mõtiskelud,
mull' avardusid uued, julged elud .
(Marie Under.)
spondeus – värsimõõt skeemiga /++/. Silbilisrõhulises värsisüsteemis kahest rõhulisest silbist koosnev värsijalg. Näiteks:
Tuul läks,
lind jäi,
lind läks,
õis jäi –
mina uneta.
stants – oktaav . Kaheksast värsist koosnev stroof, mille riimiskeem on tavaliselt: a b a b a b c c. Stantsid said tuntuks itaalia renessansiaja luules Lodovico Ariosto (1474–1533) ja Torquato Tasso (1544–1595) loomingus.Näiteks:
Kui ruuged neitsid tulnd need maikuu päevad
Ja udulikke helbelinikuid
Nüüd hõljub aia kohal, okstesse nad jäävad
Ning õhus õõtsuvad kui valged tuid.
Kõik kaunidused, mis mu silmad näevad,
On vastu võtmas kuningannat suid:
Kuis kudrutustest kumisevad põõsad,
Täis sädelust kõik peenrad kasterõõsad.
(Marie Under.)
stroof – luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest.
stroofika – stroofe käsitlev värsiõpetuse osa, mis tegeleb stroofide tekkeloo, kasutamise ja teooria uurimisega.
süliriim – vt riim.
sülisonett – vt sonett.
süllaabiline värsisüsteem – vt silbiline värsisüsteem.
süllabotooniline värsisüsteem – vt silbilisrõhuline värsisüsteem.
sümbol – võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. Näiteks: koit – nooruse, vabaduse sümbol; loorber – kuulsuse sümbol.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
(Gustav Suits.)
tertsett – kolmevärsiline stroof; vt ka stroof.
tertsiin – kolmest värsist koosnev stroof riimiskeemiga aba bcb cdc … Tertsiinis kasutatakse sageli värsimõõduna jambi. Näiteks on tertsiinis kirjutatud Dante Alighieri (1265–1321) "Jumalik komöödia".
Põrgu
Esimene laul
Just meie maise elu poolel rajal
end keset sünget metsa leidsin teel,
sest olin eksi läinud sellel ajal.
Kui õudne oli, öelda ei või keel,
see metsik mets ja tihe oksaräga;
mul mõelda sest on kole nüüdki veel,
ka surmahirmus hing vist nii ei äga!
Küll räägin, kuis seal ilmutas end hea,
kuid enne muust , mis erutas mind väga.
tooniline värsisüsteem – vt rõhuline värsisüsteem.
trohheus – värsimõõt skeemiga + –/+ –. Trohheus põhineb kahesilbilisel värsijalal ning koosneb pikast ja lühikesest silbist, silbilis-rõhulises värsisüsteemis aga rõhulisest ja rõhuta silbist (´ –). Näiteks:
Tere, laine! mere laine!
+ – / + – / + – / + –
Ulguvete karge tuul!
Jätkem naine, päästkem paine
Survest lahti vaba luul!
(Henrik Visnapuu.)
troop – kõnekujund; sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kasutatavamad troobid on epiteet, võrdlus, metafoor, metonüümia, sünekdohh, hüperbool, personifikatsioon, sümbol, allegooria, paradoks, retooriline küsimus.
tsesuur – paus värsi keskel (//), mis jaotab pika värsi kaheks. Väike tsesuur eraldab värsis ühe sõna teisest; suur tsesuur jagab värsi kaheks ning kordub tavaliselt kogu luuletuse ulatuses. Tsesuur ei tohi sõnu pooleks jagada. Tsesuuri kasutatakse näiteks heksameetris ja aleksandriinis.
Näiteks:
Milline saatus mis juhus // mis ammune igatsus kauge .
+ – – + – – + – // – + – – + – – + –
(Juhan Sütiste.)
täisriim – vt riim.
vabavärss – värsisüsteem, mis ei allu kindlatele rühmituspõhimõtetele. Vabavärsilisel luulel puudub tavaliselt reeglipärane värss, see ei jagune stroofideks, selles pole kindlat värsimõõtu ega riimi. Kui need omadused siiski esinevad, siis ilma kindla korrata. Näiteks:
Iial need
kahvatud äitsmed
lõhnava valguse all
ei ütle mulle,
kas nad
kartsid mind eile.
Nad ei mõista
mu sõnu.
Nad ei märkagi mind.
Vihkamata,
andestamata
koolduvad varred
rohelisse unne.
(Viivi Luik.)
vemmalvärss – rahvapärane lõppriimiline ilma kindla rütmita värss. Rahvaluules nimetatakse vemmalvärsiks neljajalgset trohheilist paarisriimiga värssi. Stiliseeritud vemmalvärssi on kasutatud ka kunstluules, näiteks Hando Runneli looming. Näiteks:
Suve ajal peremees
vihtus niita kõige ees.
(Rahvalaul.)
võrdlus – nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang. Näiteks:
Sügistuul
raputab puul,
küürutab kõveral kõrrel
kui sandike!
(Juhan Liiv.)
või
"Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa ." (Oskar Luts .)
värss – luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värssi.
värsijalg – rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid.
värsimõõt – värsipikkus. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on jamb, trohheus ja daktül.
värssromaan – värssides kirjutatud romaan, näiteks Aleksandr Puškini (1799–1837) " Jevgeni Onegin". Vt ka romaan.