Kirjandusteadus on iseseisva kunstiteadusena arenenud jõudsalt alates 19. Sajandist; poeetika ja stilistika olid kõrgelt arenenud juba antiigis. Kirjandusteaduse osad on kirjandusteooria, kirjandusajalugu ja kirjanduskriitika. Kirjandusteaduslikke meetodeid ja koolkondi: biograafiline meetod, feministlik kirjandusteadus, formalism, freudism, marksistik kirjandusteadus, positivistlik esteetika, poststrukturalism, retseptsiooniesteetika, semiootika, strukturalism, uuskriitika, vaimulooline koolkond. Uuskriitika (New Criticism) · Tekkis 1920. 30. Aastatel Ameerikas ja Inglismaal · Teos lahutatakse ajaloolisest ümbrusest · Tähtsam tunnus on tekstianalüüs, close reading: süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted jne) · Tähtsamad esindajad: T. S. Eliot, Ezra Pound ,,Lugemise aabits" Strukturalism
FORMALISM Siia alla liigitub rida kunsti- (Clive Bell, Roger Fry) ja kirjandusteoreetikuid (I.A.Richards, L.Tolstoi, F.R.Leavis, T.S.Eliot, E.Pound, uuskriitika). Kunstis üritati näha idealiseeritud kujutlust viimse toetus-punktina tõe ja religioonita maailmas. Nad rõhutasid äärmuslikult kunsti autonoomiat -- seni oli kunstiks peetud ekslikult muudest huvidest (seks, religioon, patriotism, moraal) lähtuvat kaemust. Igas kunstitöös on aga tähenduslik vorm, eriline esteetiline substraat, mis teeb kunstist kunsti ja esteetilisest esteetilise. Näit. Bach mõjutab (vorm), samad noodid eraldi mitte. Teatud muusikalised kordused
kunstipära; objekt ei ole oluline. Teisi vene formalismi esindajaid: Boriss Eichenbaum 1886 – 1959 Juri Tõnjanov 1894 – 1943 Vladimir Propp 1895 – 1970 Roman Jakobson 1896 – 1982 Vene formalism mõjutas Moskva kirjandusteadlast Mihhail Bahtini (1895 – 1975) ning eesti-vene semiootikut Juri Lotmanit (1922 – 1993). Vene formalistliku kirjandusteaduse mõjul sündis angloameerika kultuuriruumis sarnaste tõlgendusalustega kriitikasuund New Criticism ehk uuskriitika, mida esindavad inglise-ameerika poeet ja esseist T(homas) S(tearns) Eliot (1888 – 1965) ning ameerika kirjanikud ja kirjandusteadlased Allen Tate (1899 – 1979) ja Robert Penn Warren (1905 – 1989).
Kitsama definitsiooni järgi on kirjandus ilukirjandus (belletristika). Eestlastel mahutab sõna ,,kirjandus" rohkem, kuna sõnakunsti alla lähevad ka rahvaluule ja draamakirjandus (mida tajutakse kirjanduslikuna). 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus tegeleb peamiselt kommunikatsioonimudeli uurimisega (autor tekst lugeja). Kirjandusteaduse raamistik (paradigma) koosneb üldtunnustatud mõistetest. Kirjandusteooria kese on meetodid: positivism, psühhoanalüüs, uuskriitika, strukturalism, poststrukturalism, feministlik kriitika, postkolonialistlik kriitika ja nii edasi. Kirjandusteooria komponendiks on ka poeetika (käsitlus kirjandusteksti ülesehitusest). Narratoloogia uurib, mis tingimusel lugusid jutustatakse, samuti jutustamise ja aja vahelisi seoseid. 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Lugeja garanteerib selle, et tekst hakkab tähendust omama. Lugemist mõjutavad lugeja elukogemus, kultuurikogemus,
Ta arvestaks ka sellega, et kirjandusteos on valitseva klassi vahend enda võimu kindlustamiseks ning teda võib vaadelda kui kaupa; autori osalemine tootmisprotsessis. Kultuur on ära määratud sellega, kuidas majandussuhted vastavas ühiskonnas on korraldatud. Hermeneutika uurib teksti tervikuna ning tekst on tema jaoks autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija/lugeja ajaloolisest vaistust, kogemusest ja valmidusest autoriga sama teksti kaudu dialoogi astuda. 6. Võrrelge uuskriitika ja Vene vormikoolkonna kirjanduskäsitlusi. Uuskriitika - 1920–30. aastatel kujuneb uuskriitika, mis tõuseb Teise maailmasõja järel Euroopa ja USA akadeemilises uurimises valitsevaks paariks aastakümneks (T. S. Eliot, I. A. Richards, John Crowe Ransom, Cleanth Brooks ja Robert Penn Warren jt).Uuskriitika loobub täielikult tausta käsitlemisest ja vaatleb teksti nähtusena, mis eksisteerib tema enese pärast. Teksti analüüsiks
modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks). 1 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kirjandusteose analüüs jaguneb kolmeks: autorikeskne (autori tahe, maailmavaade, elukogemus,
o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Fookuses tekst ise Sisemised seaduspärad Materiaalsus (väljaanded, toimetamisprotsess= Keel, stiil ja struktuur Harud o Filoloogia o Retoorika ja stilistika o Strukturalism, vene formalism o Uuskriitika o dekonstruktsioon Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks).
ehk “tema” ja “nende” järgimine. 5. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Autor – tema tahe, maailmavaade ja elukogemus; teos – kui iseseisev tervik, kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). 6. Mis on tõlgendamine? kitsas tähendus - teksti keeleliste tähenduste määratlemine
Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja `loob' teose. Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutunud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile (narratiivne struktuur, vaatepunkt, süzeemudelid) ja stiilile (sõnavara, retoorilised võtted, toon (diction), süntaks, värsimõõt).
seotud 3 määrava teguriga: 1) pärilikkus, 2) keskkond, 3) ajalooline moment. PALJUD 20. sajandi teoriad väidavad, et TEKST ON AUTONOOMNE, et sõnal on sõltumatu olemus (et tekstidel pole eluga mingit pistmist). 19. saj. 2. poolel Prantsusmaa sümbolistid, Inglismaal esteistid O. Wilde nt. mõtestasid oma teoseid teoreetilisemalt. Nende jaoks oli REAALSUS LIIGA RÄPANE paik, millest pole mõtet kirjutada. Elu imiteerib kunsti, mitte vastupidi.( roheline nelk) 1920- ndatel tekkis uuskriitika- selgelt lahutatakse kirjanduslik tekst sotsiaalsest ümbrusest, ajaloolisest kontekstist, tekib väga selge tekstile keskendumine. Uuskriitika rõhutab eelkõige vormi tähtsust. Ilukirjandusliku teksti uurimine oli neile eelkõige teksti uurimine ( kuidas tekib nt. tekstis iroonia, pinge vm tonaalsus. T. S. Eliot kuulus essee ,, Hamlet"- kunstiteosena läbikukkunud, vormistus tema arvates ebatäiuslik. Dekonstruktsioon- J. Derrida Prantsuse, lähtub KELEST, keelemärkidest. Väidavad, et
· Sotsioloogiline suund väidab, et kirjandus on ühiskondliku teadvuse üks vorme. Keskne peegelduse mõiste. Maailma peegeldatakse kujundi kaudu. 20. Saj Autonoomiateooriad: rõhutatakse sõnakunsti iseseisvat, reaalsest sõltumatut olemust. Kirjandus on subjektiivse reaalsuse väljendus. Sellest lähtuvad mitmed filosoofilis- teoreetilised suunad: näiteks fenomenoloogia (kirjandus on teadvuse fenomen, millest väljaspool pole midagi); uuskriitika, new criticism (close reading, lähilugemine, teost tuleb lugeda sõltumata välisest, rõhutati keele olulisust, kirjanduslikke võtteid (metafoor, iroonia vms); strukturalism (kirjandust vaadeldakse struktuurina, mis eraldatud ajahetkest) 6. Luuleteksti ja proosateksti erijooned Luule, lüürika, poeesia tähendab värsskõnes ehk seotud kõnes loodud teoseid Värsivorm on seotud emotsiooniga. Emotsionaalse pinge väljendamiseks kasutati rütmilist väljendust
või arenev sündmus eepika Autor, tekst ja lugeja (proosa), kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende dramaatika fookused ja rõhuasetused. Analüüsikese võib olla nii autor, teos, lugeja kui kontekst. 3 Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). 4 Autorikesksed lähenemised (milliseid autori elu aspekte peetakse kirjandusteoste tõlgendamisel oluliseks). 5 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika).
Müütide uurimine (Freud ja õpilased: Karl Abraham, Otto Rank, Hans Sachs). Kangelase müüt Carl Gustav Jung (1875-1961) Kollektiivne mitteteadvus Arhetüübid (laps, ema, animus, anima, vari, trikster jt) Kunst ja vaimuhaigus Sürrealistide Trema (Giorgio Chirico) Sass, Louis A. Madness and Modernism: Insanity in the Light of Modern Art, Literature and Thought. Harvard University Press, 1994 9. Uuskriitika 1920-50.aa, Inglismaa, USA (1960-1980.aa: uuskriitikute õpilased) Uuskriitikud Inglismaa: Ivor Armstrong Richards (Practical Criticism, 1929; The Philosophy of Rhetoric, 1936); William Empson (Seven Types of Ambiguity, 1930) USA: Monroe C. Beardsley, Cleanth Brooks, John Crowe Ransom, Allen Tate, Robert Penn Warren, William K. Wimsatt, (T. S. Eliot) Uuskriitika tekkis USAs vastuseks: biograafilisele lähenemisele kirjandusteaduses
tekstuaalse autori c. Autobiograafia puhul tekstuaalne autor ja tegelik autor kattuvad 5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis 6. Kirjandusteaduses kasutatavad analüüsimeetodid. Millest lähtuvalt vaatlevad kirjandust a) Uuskriitika i. Teksti mitmetähenduslikkus, ambivalentsus, poeetiliste kannotatsioonide rohkus ii. Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhtest iii. Uuskriitika välistab kirjaniku taotluste kasutamist abimaterjalina iv. Uuskriitikute kõige suurem erinevus eelkäijatest seisneb selles, et nad
Talvik ja mis on tema luule peamised teemad? Dekadentlik stiil, naturalismi sugemed, sümbolistlikud sugemed, pettumuste ja eksimuste tajumine, filosoofilised otsingud, ajakriitilisus, võllahuumor ja iroonia. 13. Milline on Alveri luules 1 stiil ja mis on tema luule teemad? Nimeta 2 kuulsamat Alveri luuletust/luulekogu! "Tolm ja tuli" "Tähetund" Luule teemad : inimene ja kunst; protest vaimse lodevuse vastu; ülaolev suhtumine keskpärasusse ja argipäeva. stiil : uuskriitika. 14. Nimeta Alveri eesti keelde tõlgitud kuulsamate väliskirjanike teoseid (2) "Jevgeni Onegin," "Kaks poeemi" (mõlemad Pushkin). 15. Fr. Kafka olulisemad eluloolised ja loomingulised andmed (v.t tööleht) Pärit rikka juudi ärimehe perest ning sündis Prahas ning hariduselt oli jurist. Tema elu ja loomingut mõjutas paljuski vastasseis isaga. Ta oli üksindusele määratud inimene, tema elus oli vähe kordaminekuid. Sai kuulsaks alles pärast surma, tänu Max Brodile, kes
koloniaalvõimu all (eelkõige Suur-Britannia kolooniad), koloniaalideoloogia mõjud, teisestamine, hübriidsus, mimikri. Viimasel ajal tunduvalt laienenud nt postsotskolonialism. Mis on tõlgendamine? Mida peab tõlgendamisel silmas pidama?Oluline on silmas pidada kultuuri ja ajalugu, ehk jälgida suuremat pilti, tõlgendada läbi seoste ja teadmiste mitte lähtuda vaid konkreetsest ja pindmisest. Mis on lähilugemine? (vt ka uuskriitika). Lähilugemine ei võimalda näha suurt pilti. Maailmakuulus kirjandusteooreetik Franco Moretti on pakkunud välja ka vastupidise mõiste: kauglugemine? Mida see mõiste tähendab? (vt. kirjandusloo konspekt). Kauglugemine arvestab suurt pilti, ehk kirjanduse kogupilti, mingis ajas ja kultuuris. Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine. Teooria abil teatud korrapära või loogika leidmine kirjandusteoses.
- A) alus saksa klassikalisele kultuuriajaloole, kultuur = kõrgkultuuri vaimsed ja kunstialased saavutused - B) rahvakultuur kui ‘oma’ kõrgkultuuri aseaine, kehastab rahvuse vaimu. Probleeme: Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskne lähenemine, 1930-ndad - positivism ja tekstikesksus 1960-1970-ndad - põhitraditsioon (autorikeskne positivism, ühiskonnakeskne marksism, tekstikeskne uuskriitika) 1990-ndad - kirjanduse uurimise mitmekesistumine, kaasaegsete teooriate kaasamine (psühhoanalüüs, poststrukturalism, narratoloogia, feminism, postkolonialism, modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine) Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg)
liigsest ilutsemisest ja paljusõnalisusest. Imazismi eelkäijateks olid nii Poe kui ka Mallarme`. Nad tõstsid esile lühikest luuletust, vätisid teadlikult süzeelise- jutustuslikku alget luules, mis oli omane romantismile. Pound ise matkis teadlikult jaapani luulevorme, kus kujundi täpsusel oli eriline kaal. Peamisi jooni, mis imazismi varasemast sümbolismist eristas, olid vormieksperiment ja valdavalt vabavärsiline väljenduslaad. Nii "uuskriitika" ingliskeeleses kirjanduses kui ka strukturalism asetasid rõhu kirjandusteose vormi ja struktuuri eritlusele. Just sel teel, kõrvale jättes kirjanike eluseigad, sotsiaal-ajaloolise konteksti ja kõikvõimalikud mõjutegurid, loodeti jällile saada kirjandusteose esteetilisele olemusele. Vene kirjanduses nimetatakse imazismile vastavat suunda imazinismiks, seda viljeleti aastail 1919 1927. Väljapaistvaim esindaja oli Sergei Jessin, kelle luulekujundid on seotud usuliste motiividega.
ja kirgede ümber; kriitika seisneb enamjaolt ikka veel väidetes, et Baudelaire'i looming võrdub Baudelaire'i kui inimese äpardumisega, Van Goghi oma -- tema hullumeelsusega, Tsaikovski oma -- tema pahega: teose seletust otsitakse ikka tema kirjapanija juurest, justkui oleks see lõppkokkuvõttes alati ühe ja sama isiku, autori hääl, mis läbi fiktsiooni enam-vähem läbipaistva allegooria esitab meile oma "pihtimuse". Kuigi Autori võim on veel väga suur (,,uuskriitika" on seda tihtipeale (üksnes tugevdanud), on ütlematagi selge, et mõned kirjanikud on juba ammu püüd nud seda kõigutada. Prantsusmaal oli Mallarmé ilmselt esimene, kes nägi ja aimas täies ulatuses ette vajadust asendada see, keda seni oli peetud keele valdajaks, keele enesega; tema nagu ka meie arvates on kõnelejaks keel, mitte autor; kirjutada tähendab saa vutada eeldatava ebaisikulisuse kaudu -- mida ei tohi mingil juhul segamini ajada realistliku
Kõige olulisem märgisüsteem on keel. Märgitüübid: *indeks - märk, tähistatava ja tähistaja vahel on otsene füüsiline või kausaalne suhe - looduslikud märgid on näiteks suits, kaja, jalajälg. *ikoon - märk, mille tähendus järeldub tema vormist, st. foto, joonis. *sümbol - märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade, ühiskondlikku kokkuleppe alusel. Nt. numbrid, liiklusmärgid. Uuskriitika tekkepõhjused ja põhialused. Kavatsuslik ja tundmuslik eksitus. Lähilugemise mõiste. Toetub modernistlike luuletajate töödele. Sai alguse 1920a. USAs ja Inglismaal, keskendus tekstielementide analüüsile. Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelistamisele, massikultuuri kiirele arengule. Uuskriitika moto the text itself - tekstikesksus, kriitika keskmes on eelkõige kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega.
sümboolseid funktsioone. Kõige olulisem märgisüsteem on keel. Märgitüübid: indeks - märk, tähistatava ja tähistaja vahel on otsene füüsiline või kausaalne suhe - looduslikud märgid on näiteks suits, kaja, jalajälg. ikoon - märk, mille tähendus järeldub tema vormist, st. foto, joonis. sümbol - märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade, ühiskondlikku kokkuleppe alusel. Nt. numbrid, liiklusmärgid. Uuskriitika märksõnaks on ’lähilugemine’. Mida see uuskriitikute jaoks tähendas? Lähilugemine on mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel, süntaksil, lausete ja ideede järjestusel. Toetub modernistlike luuletajate töödele. Sai alguse 1920a. USAs ja Inglismaal, keskendus tekstielementide analüüsile. Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelistamisele, massikultuuri kiirele arengule
(poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus) R. Jakobson: keele poeetiline funktsioon süvendab lõhet maailma ja (kirjandus)teksti vahel Tekstikeskne lähenemine jättis kõrvale autori (kui ühiskonna osa) kavatsused, sh. asjaolu, et kirjandusruumi sisenedes võtab autor kasutusele antud ajaperioodi tähistamise viisid (narratiivistruktuurid, värsimõõdu, kujundid) Tekstikeskne kriitika (formalism, uuskriitika) > kirjandus kui inimolemuse kesksete tõdede edastaja, mitte `kunst kunsti pärast' Õige kirjandusajalugu > ei taotle kirjanduse assimileerimist suure ajaloo sisse, N. Frye `Anatomy of Criticism' (1957) > kirjanduse sünkroonilised struktuurid (laad, sümbol, müüt, zanr) ja diakroonilised struktuurid (5 faasi, müüt, romanss, kõrgmimees, madal mimees, iroonia) > Lääne kultuuri ajaloo mudel kui allapoole kulgev korduste spiraal.
(poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus) R. Jakobson: keele poeetiline funktsioon süvendab lõhet maailma ja (kirjandus)teksti vahel Tekstikeskne lähenemine jättis kõrvale autori (kui ühiskonna osa) kavatsused, sh. asjaolu, et kirjandusruumi sisenedes võtab autor kasutusele antud ajaperioodi tähistamise viisid (narratiivistruktuurid, värsimõõdu, kujundid) Tekstikeskne kriitika (formalism, uuskriitika) > kirjandus kui inimolemuse kesksete tõdede edastaja, mitte ‘kunst kunsti pärast’ Õige kirjandusajalugu > ei taotle kirjanduse assimileerimist suure ajaloo sisse, N. Frye ‘Anatomy of Criticism’ (1957) > kirjanduse sünkroonilised struktuurid (laad, sümbol, müüt, žanr) ja diakroonilised struktuurid (5 faasi, müüt, romanss, kõrgmimees, madal mimees, iroonia) > Lääne kultuuri ajaloo mudel kui allapoole kulgev korduste spiraal.
strukturaalsete üksuste (sõnaliigid) vahel. Narratiivil on teatud põhiomadused. Teksti eeldused ilmnevad, kui kombineerida tegelased tegude või omadustega. Näiteks Boccaccio Dekameronis esineb kolm tüüpi omadusi: seisundid (hetkelised omadused, nt õnnelik, õnnetu), omadused (stabiilsed om., nt. hea, kuri) ja tingimused (stabiilsed, nt. sugu, usk, positsioon) ja kolm tüüpi tegusid: muutumine/modifitseerimine, eksimine/hälbimine, karistamine Uuskriitika. Põhiesindajad. Tekkepõhjused. Põhialused. Toetub modernistlike luuletajate töödele. Sai alguse 1920a. USAs ja Inglismaal, keskendus tekstielementide analüüsile. Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelistamisele, massikultuuri kiirele arengule. Uuskriitika moto the text itself - tekstikesksus, kriitika keskmes on eelkõige kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Esindajaid: J.C. Ransom, R.P. Warren, C.Brooks Põhialused:
kokkukogumine, sellega tegelemine. Tekstide uurimine, nüüd nimetatakse ka tekstoloogiaks); retoorika (kõnekunsti reeglistik. Lahutas kõnelemisprotsessi erinevateks valdkondadeks. Olulised kaks osa: struktuur ja vorm) ja stilistika (kitsam kirjandus- ja kultuuriteaduse haru); vene formalism (mis on kirjanduslikkus, avaldub ainult keele kaudu, distantsi loomine teose lugeja ja keele vahel) ja strukturalism; müüdikriitika, arhetüübikriitika; uuskriitika (põhimõiste on lähilugemine. Oluline on objekt, tõlgendamine); dekonstruktsioon (tekstikeskne tekst on nagu telliskivimüür, lammutus ja ülesehitamine on teksti protsess) ;semiootika. Lugejast lähtuvad kirjandusteooriad: retseptsiooniteooria. Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine?
kommunikatsiooniprotsess? 6. Uuskriitiline meetod (new criticism) Milline on sõnakunstiteose ehitus? Kas teos on terviklik sõnakunstiteos? Kas selles teoses on nii teose erinevate tasandite vaheline ühtsus kui ka universaalse tähendusega teema? Põhimõte, et tähendus tuleneb tekstist enesest ja selle osadest ning mitte välistest teguritest, ühendab uuskriitika strukutralismiga. 7. Dekonstruktivism Kuidas üks või teine ideoloogia tekstis ilmneb ja kuidas ühendab erinevad vastuolud temaatiliselt ühtseks? Millised on tekstides olevad vastuoled, ebakõlad, vead, hälbed, häired, efektid, defektid? Kuidas avaldub tekstis Teise(võõra)-kategooria, milliseid jägi tekst sünteesib? Milliseid süsteeme või struktuure tekst lõhub?
3. Retseptsiooniesteetika Edmund Husserl (filoloogiline suund ) Roman Ingarden 33. Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes positivismiga (Sigmund Freud, Jacques Lacan jt). Esialgu ei olnud psühhoanalüüs kirjandusliku suundumusega. Arenes välja psühholoogiast, psühhiaatriast. Tähtsad on autor, tegelane keel ( autorikeskne, psühhoanalüütiline keelekasutus ). Teadvus, eelteadvus ja mitteteadvus e alateadvus. 34. Uuskriitika ja tekstikeskse vaatenurga võidulepääs 20. sajandi kirjandusteaduses. 30ndatest 60ndateni. Tekst ja kriitika ( loobutakse autorikesksusest, tekst ise peab kõnelema ) Sünkroonsus ( lueda teksti siin ja praegu ) Lühilugemine ( teksti tuleb lähedalt vaadata, et kõike näha ) Thomas Stearns Eliot ( 1888-1965 ) ( luuletaja, modernistlik traditsioon. On mõjutanud ka eesti kultuuri [Ants Oras] ) Rene Wellek sai inspiratsiooni strukturalismist ,,Warreni kirjandusteooria". 35
c. Stanley Fish (Kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, siis miks on nii palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab tähendust, siis miks on olemas nii palju erinevaid interpretatsioone. Ka - pole olemas objektiivset teadmist, teadmine on alati sotsiaalselt konstrueeritud) 34. Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes positivismiga (Sigmund Freud, Jacques Lacan jt). 35. Uuskriitika ja tekstikeskse vaatenurga võidulepääs 20. sajandi kirjandusteaduses. 36. Strukturalismi kujunemine: Genfi koolkond, vene formalism ja Praha lingvistikaring. a. Strukturalism sai alguse Saussure lähenemisest keelele, kui ta eristas keele (langue) ja kõne (parole), edasi võttis see veidi rohkem formalistliku lähenemise ning uuris keelt ning poeetikat (laiem mõiste). b. Genfi koolkond? c
Romantiline maailma jaguneb labaseks, maiseks ja taevaliseks. Huvi eksootiliste ja kaugete kultuuride vastu. Maise elu vältimise viis on põgenemine Ameerikasse, mis võib tähendada ka surma. B. Croce: rõhutas, et igasugune kunstiteos on ainulaadne. Praktilises töös on vajalikud teaduslikud skeemid, mis võivad aga varjata teksti ainulaadsuse. Rõhutas esteetika autonoomsust. Samal põhjusel eitasid üldise kirjandusloo võimalikkust vene vormikoolkonna ja angloameerika uuskriitika koolkonna esindajad. Uuskriitika arenes 1920-50.aa Inglismaal ja USAs. Kirjandusloo mudeldamise asendasid nad immanentse/tähelepaneliku lugemisega. Kirjandus eksisteerib väljaspool aega ja selles mõttes on kõik autorid kaasaegsed. Viidati Th. S. Elliotile: poeetilise teksti kirjutamine ei ole seotud oma tunnete väljendamise vaid hoopis oma emotsioonide varjamisega. Tunne on tihendatud sümboliks. USA kirjandusteadus on
liitub võrdlemine mitmel tasandil, erinevuste ja sarnasuste otsimine. 34. Mida uurib võrdlev kirjandusteadus? - Uurimisküsimusi: rändmotiivid; mõjud ja laenud; kultuurikontaktid, sh kirjanike retseptsioon teises kultuuris, tõlked jne. 35. Millised on maailmakirjanduse mõiste erinevad tähendused? Milline neist on Teie arvates kõige sobivam? a) kõigi rahvuskirjanduste summa, b) rahvusülene kirjandus, c) parim osa rahvuskirjandustest 36. Milles avaldub uuskriitika tekstikesksus? - On tekstikeskne suund, mis vastandub positivismile. Kirjandustekst kui välistest teguritest sõltumatu, eneseküllane objekt, mida uurides tuleb kõrvale jätta autori biograafia, sotsiaalne kontekst jms. 37. Võrrelge positivistlikku kirjandusteadust ja uuskriitikat. 38. Mida tähendab lähilugemine? Kirjeldage oma sõnadega niisugust lugemiskogemust, mida võiks nimetada lähilugemiseks.
Oluline on mõiste kasutusajalugu. Mõiste peab kõnetama uuritavat nähtust, sest seda kasutatakse ennekõike objekti analüüsimiseks ja avamiseks. Mõiste-ja objektikesksus tähendab ka seda, et kultuurianalüüs ei käsitle kultuuri üldiselt. Ta valib kultuurist eritlemiseks nähtusi, mida uuritakse kultuuris toimimise vaatepunktist. 50. Mis on lähilugemine? [Kultuurianalüüs, lk 290] Briti kultuuriuuringute (tegelikult II MS eel angloameerika uuskriitika koolkond) kirjandusteaduslikust traditsioonist tulenev uurimismeetod lähilugemine tähendab seda, et uuritakse teksti ennast, tehakse ta esmalt sõltumatuks autorist ja ajaloolisest kontekstist, seejärel keskendutakse tekstisisesele tähendusseoste keerukale tekkimisele. Tähelepanu on lugemisprotsessil, kuidas tekib tähendus ja tekstimõnu, antud teose raames. VISUAALKULTUURI UURINGUD 51. Mida tähendab visuaalkultuuri uuringute kontekstis, et visuaalne maailm on
jätad maha tööd ja muret, 2. salm kaebad siis, et hädad suured. Oled sa siis nõnda hea, et sa üksnes teisi sead? 3. salm (Rahvalaul.) uurimisprotsess teaduslik uurimisprotsess koosneb kaheksast loogilises järjestuses olevast tegevusest: probleemi püstitamine; probleemi täpsustamine ja uurimiskava koostamine; ainese kogumine; ainese kirjeldamine; ainese analüüs; järelduste tegemine; uurimuse kirjutamine; uurimustulemuste avaldamine. uuskriitika New Criticism, teosekeskne uurimissuund, mis eirab analüüsis teoseväliseid ühiskondlikke ja kultuurilisi mõjutusi. Uuskriitikute lähtekohaks on tõdemus, et teose struktuuri ja tervikut ei saa tajuda teisiti kui tema enda kaudu. Uuskriitikuid ühendav joon on ka tekstianalüüsi kasutamine. Uuskriitika tekkis kahe maailmasõja vahelisel ajal Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides ning muutus 1940.1950. aastail akadeemiliseks uurimissuunaks
psühhoanaüüsi kriitikat e käivad välja termini skisoanalüüso (kui freudi tüüpi analüüs valib aluseks neuroosi, siis skisoanalüütilise lahenduse alus on psühhoos). Näteks Jean Baudrillard - hüperreaalsuse mees - simulaakrum (seostub erinevusega erinevuse kaudu; st viitab enesele ning kaob selge seos reaalsuse ning sürreaalsuse vahel) Autorikeskne kirjanduskäsitlus ilmselt muutub - moodi läheb hing ja spliin, maailmavalu ja psühholoogia. 35. UUSKRIITIKA JA TEKSTIKESKSE VAATENURGA VÕIDULEPÄÄS 20. SAJANDI KIRJANDUSTEADUSES. - WTF? 36. Strukturalismi kujunemine: genfi koolkond, vene formalism ja praha lingvistikaring. Strukturalism sai algus Saussure lähenemisest keelele, kui ta eristas keele (langue) ja kõne (parole), edasi võttis see veidi rohkem formalistliku lähenemise ning uuris keelt ning poeetikat (laiem mõiste). Tähtsamad nimed olid Viktor Sklovski (18931984),
psühhoanaüüsi kriitikat e käivad välja termini skisoanalüüso (kui freudi tüüpi analüüs valib aluseks neuroosi, siis skisoanalüütilise lahenduse alus on psühhoos), näiteks Jean Baudrillard - hüperreaalsuse mees - simulaakrum (seostub erinevusega erinevuse kaudu; st viitab enesele ning kaob selge seos reaalsuse ning sürreaalsuse vahel) Autorikeskne kirjanduskäsitlus ilmselt muutub - moodi läheb hing ja spliin, maailmavalu ja psühholoogia 35. Uuskriitika ja tekstikeskse vaatenurga võidulepääs 20. sajandi kirjandusteaduses. Tekst ja kriitika ( loobutakse autorikesksusest, tekst ise peab kõnelema ) Sünkroonsus ( lueda teksti siin ja praegu ) Lühilugemine ( teksti tuleb lähedalt vaadata, et kõike näha ) T. S. Eliot (1888-1965) ( luuletaja, modernistlik traditsioon. On mõjutanud ka eesti kultuuri [Ants Oras] ) I.A. Richards Rene Wellek sai inspiratsiooni strukturalismist ,,Warreni kirjandusteooria".
kirjanduslik ja teises suunas – kriitika. Esmajoones juhib Eliot tähelepanu kirjanduskriitika muundumisele alates 1920-ndatest aastatest. “Kirjanduskriitika” mõiste arengus oli oluline roll Coleridge’il, keda eristas eelkäijatest tema huvide laius ja mitmekülgsus, millega ta luule üle arutles. Coleridge huvitus filosoofiast, esteetikast ja psühholoogiast ning kuna need mõtteharud kirjanduskriitikasse jäidki, võib öelda, et uuskriitika (New Criticism) põlvnebki otseselt temast. Kirjanduskriitika muundumisel on lisaks kirjanduse käsitlemisele mõne(de) teis(t)e teadusharu(de) valgusel teinegi põhjus. Olukorras, kus paljud kriitikud on õpetajad ja vastupidi, võib kriitikul olla mõnevõrra teistsugune kontakt maailmaga ja mõnevõrra teistsugune kujuteldav lugejaskond, kui oli tema eelkäijatel. Siinjuures küsib Eliot, kas kaasaegse kriitika nõrkuseks pole mitte ebakindlus kriitika otstarbes
Lipping, Jüri 1999Uus kostmine vanale küsimuseleAkadeemia 4/ 688 710 Krull, Hasso 2000Suurlinnade pikk vari: Baudelaire, modernism ja Vikerkaar 10 78 96 Kunst kui religiooni aseaine. Minevikku suunatud modernismikontseptsioon. Formalism.Siia alla liigitub rida kunsti (Clive Bell, Roger Fry) ja kirjandusteoreetikuid (I.A.Richards, L.Tolstoi, F.R.Leavis, T.S.Eliot, E.Pound, uuskriitika). Kunstis üritati näha idealiseeritud kujutlust viimse toetuspunktina tõe ja religioonita maailmas.Nad rõhutasid äärmuslikult kunsti autonoomiat seni oli kunstiks peetud ekslikult muudest huvidest (seks, religioon, patriotism, moraal) lähtuvat kaemust. Igas kunstitöös on aga tähenduslik vorm, eriline esteetiline substraat, mis teeb kunstist kunsti ja esteetilisest esteetilise. Näit. Bach mõjutab (vorm), samad noodid eraldi mitte. Teatud muusikalised kordused värvide
annaabi.ee 
