Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus kirjandusteadusesse

Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid?

Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus kirjandusteadusesse

Sissejuhatus kirjandusteadusesse (0)

4 HEA

Esitatud küsimused

Kuidas tuleks mõista sõna kirjandus"?
Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest?
Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid?
Millist rolli selles mängivad autor tekst ja lugeja?
Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused?
Mis on kujund millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused?
Kus vannituba on?
Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid?
Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted?
Millised on tavalisemad värsijalad?
Kesksed mõisted Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst lugu ja jutustamine?
Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis?
Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks?
Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused?
Mis on kultuur kuidas saaks vaadelda kultuuri ja kirjanduse suhteid?
Mil kombel on kirjandus seotud ühiskonna ja ideedega?
Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad?
Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu?
Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos?
Palju teoseid või saab nad kõik taandada ühele?
Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas?
Mismoodi saab mudeldada euroopa kirjanduslugu?
Kuidas saab selle juures kasutada vooluloolisi mõisteid?
Millised on kirjandusteaduse ülesanded tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega?
KUSAGIL EI OLE SELLE KOHTA INFI?

Kuidas tuleks mõista sõna „kirjandus“? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest?
Kirjandus on kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks (ajaleheartiklid, teadustööd); on kultuurinähtus ja kommunikatsioonivahend . Kirjandus on alati seotud keelega, tavaliselt kirjalik, ilukirjandus kuulub kunstisfääri, kus (a) printsiibid on ette antud (tanka; haiku ; kuldlõige; van Gogh) või (b) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (vabavärss, piltluule , DuChamp). Ilukirjandus on lisaks seotud kunstilise fenomineiga (esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), mis tekib kommunikatsioonisituatsioonis. Kuna ilukirjandus kuulub kunstisfääri, on selge et see on tehtud (techné), iseloomulik on fiktsionaalsus, spetsiifika sõltumine keelelisest olemusest (luule vs romaan), aktiveertiakse keele poeetiline funkstioon.

Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja?
Kommunikastioonisituatsiooni tähtsaimad komponendid on AUTOR – TEKST – LUGEJA;
tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);
autor on teose looja, kelle rolli käsitletakse erinevatel ajastutel erinevalt : (a) anonüümne ( rahvaluule , keskajal muusaks jumal etc), (b) äratuntava käekirjaga looja (renessanssi, boccaccio jt), (c) tähenduslik-originaalne geenius (romantismajastu), (d) autori rolli vähenemine, lugeja tähtsustumine ((post) modernism ); autorist lähtuvad mitmesugused küsimused, nt kes on autor (lugeja, tekstuaalne autor, autor), missugune on tema ajastu, mida ta tahab öelda, milliseid vahendeid kasutab etc.
lugejaks on keegi, kes loeb autori poolt loodud teksti, olemas on (a) ideaallugeja (oskab lugeda, st süveneb, mõistab, maailmavaade jmt on autori poolt mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim ning (b) tegelik lugeja (tout le monde sait, comme on lire) ehk siis lähtub tekstist (ei oota krimkast usukuulutust); põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab „tõlgenduskogukonda“ ( kooslus , keda ühendab maailmavaade – sõbrad, pere etc) ning ootused (põlvkonna ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse ; nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter jällegi nt neile, kes massi ei sobitu).

Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama ) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi.
Tunnus
Lüürika
Eepika
Draama
Loo olemasolu
Jutustus
Kõneviis
Seotud kõne
Sidumata kõne
Dialoogiline
Väljendusviis
Lüüriline
Eepiline
Dramaatiline

Iseloomustage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevus mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks?
Tunnus
Luule
Proosa
Draama

Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned?
Ilukirjanduslik keelekasutus aktiveerib keele poeetilise funktsiooni, sellega kaasneb keele kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks (1) tähendusühtsuse suurenemine, (2) väljendusühtsuse suurenemine, (3) uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, (4) kordused ja vastandused ning (4) ümberütlemised.
Keele erijooned saavutakse erinebate kujundite kasutamisega.

Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused?
Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid , kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid . Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas , seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis.

Kõla- ehk häälikukujundid.
(1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla)
(2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon – konsonant /assonants - vokaal /eesriim)
(3) epifoor ehk lõpukordus (lõppriim/refrään)
(4) onomatopöa ehk helijäljendus (kesk murdu roosan värvin, tramvaide tim-tim-tim H.V)
(5) kõlaluule (häälutus vms) / glossolaalia (keeltes rääkimine)
(6) häälikusümboolika
(7) anagramm (uku masing – kunagi mus nugis kuma kuna mugis munka siug I.L)

palindroom ( Sure , sa vatsahaige regi, ahastavas erus! I.L)

Graafilised kujundid (ehk piltkujundid)
(1) silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Baudelaire , teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V)
(2) anagramm – sõnamäng, kus tähed sõnas/ lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause ( mother -in-law – woman Hitler ), on tuntud antiikajast saadik.
(3) palindroom – on keelend , mis edas - ja tagurpidi lugedes on täpselt samasugune ( kirik )
(4) akrostihhon – luuletus , mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause (sini-must-valge)

piltluule (konkreetne luule jm – R. M.)

Kõnekujundid e troobid . (Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis?)
(1) epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas)
(2). oksüümoron ehk vastandväljendus (kriiskav vaikus )
(3) võrdlus (poiss on priske kui pirukas )
(4). parallelism – struktuurikordus? (silmad silmudeks, tissid turskadeks, sääred särgedeks, varbad vaalaskaladeks P-E.R)
(5) metafoor – peidetud võrdlus ( puhkama puust palitus B.A);
sh. kinnismetafoor (elukevad etc)
(6) sümbol - (täht süttib ehk taevas su üle veel J.L),
sh personifikatsioon (viletsus luurab meid ringauditooriumi pinkide all)

perifraas ehk ümberütlus ( Lauluisa )

allegooria ehk mõistukõne ( abstraktne tegelane)

sünestees - (päiksevalguse lämmatav lõhn levis üle linna)
(10) metonüümia – ülekanded (Mul on Tammsaare lugemine pooleli )
sünekdohh – ümbernimetamine, rajaneb reaalsel suhtel (osa-tervik) (Kogu rahvas armastab Saagimit)
(11) tabu ehk sõnakeeld (hallivatimees – hunt)
(12) eufemism – pehmendav ümberütlus (kus teil siin saab käsi pesta? - kus vannituba on?)
(13) iroonia (oh kui kena!)
(14) hüperbool – kunstiline liialdus (ääretu meri)
(15) litootes – kunstiline vähendamine (maja oli marjasuurune)
Keele organiseerituse kaks külge ja nende seos kesksete kujunditega:
1.metonüümia – külgnevus / süntagmaatiline printsiip
2.metafoor – sarnasus / paradigmaatiline printsiip
Retoorika tavatähendus: tundelise, kõmisev, oraatorlik keel (võib olla neg varjund, ent see sõltub kontekstist). kuidas need kujundid toimivad erinevatel tasanditel, eripärasus keele tavaolukorra suhtes, keeleti erinevalt toimiv, kunstilisuse vaheldumine ja nende taustsüsteemid (romantistmi kirjandus retooriline , kujundlik , ent selle taustal eristub nt realistlik kirjandus. = kõik sõltub foonistt
Katus (ehk väga üldine kokkuvõte)
(1) süntagmaatiline printsiip - metonüümia - mõisteasendus s.printsiibi raames (külgnevus)
(2) paradigimaatiline printsiip - metofoor - asendus sarnassuhte alusel (sarnasus)

Lausekujundid.
(1) anafoor ehk alguskordus (a --- / a ---)
(2) epifoor ehk lõpukordus ( --- a / --- a)
sh lõppriim ja refrään (Oh ma vaene Tarto liin! K.H)
(3) parallelism
(4) perifraas ehk ümberütlus
(5) tsitaat
(6) allusioon – varjatud vihje teisele kirjandusteosele, tuntud isikule, sündmusele etc ( Juuda tegu)
(7) sentents
(8) allegooria e mõistukõne
(9) iroonia
(10) kalambuur ehk sõnamäng (sõna kahemõttelisel arusaamal põhinev möödarääkimine)
(11) paradoks (Postmodernses ühiskonnas valitseb kollektiivne üksindus)
(12) .ellips ehk väljajätt (pedak heleroheline, kask kuldkollane J.L)
(13) inversioon – sõnajärjevahetus (helk hõbedane sillutisel)
(14) kiasm (Malehobused valetavad ja valehobused maletavad – A.A)
(15) siire ehk anžambmaan (Ema tahab reisida ja isa kodus istuda_samuti ei ihka alati J.Ü
(16) antitees ehk vastuseade
(17) kumulatsioon ehk kuhjamine (sest kõik peavad asuma teele. Karavellidega, galeoonidega, galeeridega, galeassidega, korvettidega,fregattidega, parklaevadega, prikkidega, brigantiinidega J.K)
(18) gradatsioon ehk astendus
sh kliimaks ehk astmiktõus (ning äkki tikub talle himu pääle, kirglik himu, vastuseismata himu)
sh antikliimaks ehk astmiklangus
(19) retooriline hüüatus
(20) retooriline pöördumine ehk apostroof (Laena mulle kannelt, Vanemuine !)
(21) retooriline küsimus (Kas siis selle maa keel.. (KJP)) / dilemma (retooriline küsimus endalt)

Millistel alustel tekivad kirjanduslikud žanrid?
Žanriteooria uurib kõnežanre ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon ; samuti žanride etteantust (žanr kui kultuurimälu säilitaja) ning hierarhilisust.
Kirjanduslikud žanrid tekivad erinevate liigitusvaldkondade alusel (vorm, kompositsioon, maht, narratiivsus / mittenarratiivsus, modaalsus ning temaatiline sisu).

Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad žanrid.
Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutlus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus, tema sisemaalim, elamused , mõtted. Kausaalsus ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed ning kujundi ja kõlaseoste loomisel on oluline sõnavalik. Mitmed Lääne lüürikažanrid pärinevad antiikkirjandusest ning Itaalia kultuuriruumist.
Luule ehk poeesia on värss- ehk seotud kõne. Rütmi ja kõne poolest kuuluvad ka vabavärss ja proosaluuletus siia, vaatamata sellele, et tegemist on sidumata kõnega. Viimaseid kasutatakse väga tihti tänapäeva luules, kus traditsioonilised sisu- ja vormitunnetused on taandumas, kuid alles on jäänud sõnum, mis teeb temast luule.
Luule jaguneb:
(1) LÜÜRILISEKS – hingestatud ja emotsionaalne
(2) EEPILISEKS – jutustavaks nagu eepos
(3) LÜROEEPILISEKS – kahe vahepealne, sisaldab emotsionaalsust, tunnete ning meeleolude väljendamist sündmustega põimitult nagu ballaad või värssromaan
Sisu järgi võib luulet jagada loodus-, armastus-, isamaa-, mõtte-, tundeluuleks jne.
Peamised tunnused
(1) domineerivad välisvormist tulenevad kaanonid (lüürika puhul sisevormist), ent päris eraldiseisvad, sulamata. pole., luules aktiveeruvad eri retoorilised kujundid (semantiline, positsiooniline etc)
(2) on universaalne tagasipöördumise põhimõte ( Lotman - luule lähteparadoks - luule peaks olema väheminformatiivne, ent tegelikult pigem on informatiivsem (kui proosa), st. kõnekujundeid rohkem, peidetult saab rohkem öelda.)
(3) näeme positsioonilis kordus (riimikordust), metafoorsuse kordumist , " keerleb ühe koha peal"
(4) soosib mittenarratiivsust - luules nii narratiivi kui mittenarratiivi, ent eelub mittenarratiivsus, mittenarratiivseis vormeis on luule kergestieristuv; printsiipi sisse kodeeritud see, et luule keerleb ümber mingisuguse kesktelje ümber, on kohapeal)
(5) soosib metafoorsust
(6) soosib pidevust (mittediskreetsus); ilmneb sarnasussuhetses
Tuntumad žanrid
(1) ood – pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms, on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Eesti kirjandusse tõi oodi K.J.P.
(2) hümn - antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid, keskajal gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstigakirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega. Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. saj-l hakati hümnideks nim-ma pidulikke laule rahvuslikku ja riiklikku ühtsuse poolt.
(3) eleegia - itk ehk nutulaul , ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt; on üks antiiklüürika kolmest põhivormist, eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss). Eleegia on tänapäeval lüürikažanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust.
(4) epigramm - algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust.
(5) paljud vormitunnuste alustel kujunenud žanrid: sonett , haiku jne
(6) eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost.
(7) värssromaan - värsivormiline jutustav teos, mis sarnaneb ülesehituselt romaaniga. Ka siin kujutatakse elu avaralt, sündmus- ja probleemirohkelt. (Puškin - „ Jevgeni Onegin”)
(8) poeem (≠ poem) - pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus. Oma olemuselt on poeem värsivormis jutustus. Selle lüroeepilise žanri harude hulka kuuluvad kangelaspoeem ja proosapoeem.
(9) ballaad - vormilt luuletus, kuid sisult jutustus, mida iseloomustab dramaatiline süžee.
(10) värssdraama – värsivormiline draama
jne

Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted? Millised on tavalisemad värsijalad?
Värsiõpetuse kesksed mõisted:
(1) rütm (elementide kordumine sarnastes positsioonides, tekitab teksti korrastatust, tvl silbid ja sõnad, ent võivad olla ka suured üksused)
(2) värsisüsteem ei ole värsimõõt, vaid mis tahes värsikorrastus alus, skeemiline, võib olla ka korrastamatus
(3) meetrum e värsimõõt - rütmi ja värsi ühisosa, skeemsus, värsi mõõtühik (nt trohheus ), saame rääkida meetrilisest ja mittemeetrilisest luulest
(4)värsijalg - ehituskivi mingis süsteemis; korduv rütmiüksus (võib koosneda ühest silbist või olla pikem), rütmi algüksus on üks silp
sh arsis (pikk kriips ) - märgib tõusu
sh teesis (kaareke) – märgib langust
(eelkõige välteliste süsteemide puhul kehtiv, klassika )
sh iktus (x´) - rõhuline positsioon
sh mitteiktus (x) -rõhutu positsioon
(sobib paremini eest keelesüsteemi ja - vormiga )
anakruus - võib olla ka 0, ent enne värsitüve olevad rõhutu positisooiga rõhud (võib olla 1 / mitu silpi )
värsitüvi - värsi põhiosa, mis algab lugemissilbi rõhulisest positsioonist ja kestab viimase rõhulise positsioonist
intervall - värsitüve sisesed nõrku positsioone (rõhutud)
(viimik) - rõhutu osa värsitüvest, ülejääk
( klausel ) - luule seisukohast tähtis viimane silp, värsirõhk
(5) rütmi korrastusalused - silpide arv / rõhk / välde (eesti keeles), rütmi korrastus sõltub keelest eesti keeles on 8 värsisüsteemi, ent kõik ei ole ühtviisi produktiivsed või tähtsad
(6) värsisüsteem
(7) rütmi korrastusalused on silpide arv, rõhk ja välde
Tavalisemad värsijalad on: nb! - on arsis; u on teesis
(1) binaarmõõdud
x’ x trohheus – u
x x’ jamb u –
(2) ternaarmõõdud
x’ x x daktül – u u
x x’ x amfibrahh u – u
x x x’ anapest u u –

Silbilisrõhuline värsisüsteem eesti luules.
(1) trohheus - x’ x
(2) jamb - x x’
(3) daktül - x’ x x
(4) amfibrahh - x x’ x
(5) anapest - x x x’

Teisi võimalusi luules lisaks silbilisrõhulisele värsisüsteemile (vabavärss, rõhuline värsisüsteem jm).
(1) Rõhuline ehk aktsendiline värsisüsteem -
nt. 0/1/2 x’ 1/2/3 x’ 1/2/3 x’ 1/2/3 x’ 0/1/2/3
(2)Vabavärss
(3)Välteline ehk kvantiteeriv värsisüsteem
(4) Rõhulis-välteline ehk aktsendilis-kvantiteerivvärsisüsteem
(5) Silbilis -välteline ehk süllaabilis-kvantiteeriv värsisüsteem
(6) Vältelis-silbilis-rõhuline ehk kvantiteerivsüllaabilis- tooniline värsisüsteem
/viimaste kohta loengus ei rääkinud midagi/

Riimi ja stroofika põhimõisted ning euroopalikus traditsioonis levinumad võimalused.
Riim algab rõhurühma esimese silbi vokaalist
(1) foneemikoosluse ühtelangemise aste (täisriim (õied : põied) vs irdriim (laiemas mõttes) (õied : köied)
(2) silbiarv (meesriim (1 silp) ja naisriim (2 silpi) …)
(3) asend värsis (eesriim, siseriim, lõppriim ...)
(4) asend stroofis ( paarisriim (aabb), süliriim (abba), ristriim (abab) …)
Stroofika
(1) kaksikvärss ehk distihhon
(2) kolmikvärss ehk tertsett
(3) nelikvärss ehk katrään
Euroopalikus traditsioonis levinumad võimalused
(1) aleksandriin, haiku, tanka
(2) eleegiline distihhon ( heksameeter + pentameeter)
– u u – u u – u u – u u – u u – u
– u u – u u – // – u u – u u u

sonett (14 värssi, silbiline süsteem (11 silpi värsis ja 154 tekstis); silbilisrõhulises süsteemis viisikjamb; 3 sonetiliiki :
(3.1) Itaalia ehk Petrarca sonett koosneb kahest katräänist ja kahest tertsetist (4+4+3+3). Katrääne ühendavad riimid ja tertsette ühendavad riimid ning kindlad riimiskeemid. Sisus vastanduvad kirjeldavad katräänid eneseväljenduslikele tertsettidele, 9. reas toimub pööre ehk volta. Tihti püstitab soneti esimene pool probleemi, millele teine pool vastab. Itaalia soneti loojaks peetakse Giacomo da Lentinit . Selle tuntuimad harrastajad olid 13.-14. sajandi poeedid Alighieri, Cavalcanti ja Petrarca.
(3.2) inglise ehk Shakespeare ’i sonett pärineb 16. sajandist, koosneb kolmest katräänist ning distihhonist (4+4+4+2) Kolmandas katräänis toimub temaatiline või kujundlik pööre ehk volta. Shakespeare'i sonettides sarnaneb distihhon funktsioonilt novelli puändile, tehes eelnenust kokkuvõtte või kasutades teema käsitlemisel uut vaatenurka. Levinuim värsimõõt on jambiline pentameeter ehk viisikjamb. Inglise soneti tuntumate autorite seas on Shakespeare, ja Milton. 17. sajandi lõpus läks sonett inglise kirjanduses moest, naastes alles Prantsuse revolutsiooni aastail.
(3.3) prantsuse ehk Ronsardi sonett jaotub itaalia sonetiga sarnaselt katräänideks ja tertsettideks (4+4+3+3), kuid selle riimiskeem on erinev. Sonetis vahelduvad nais - ja meesriimid. Levinud värsimõõt on aleksandriin. Prantsuse soneti kuulsaimate autorite sekka kuulub Ronsard; hilisemal ajal Hugo ja Baudelaire.

Kuidas saaks kujundiretoorika ja värsiõpetuse analüüsimist siduda luuletuse sisu käsitlemisega
No ilmselt on kujundid ja värsid luule sisuga kooskõlas, teenivad teda. Hurraa! :)

Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad žanrid.
Peamised tunnused:
eepika on narratiivne: jutustatakse lugu, loo algüksuseks on sündmus
(1) proosa soosib narratiivsust
(2) proosa soosib külgnevus- ja/või järgnevussuhteid
(3) proosa soosib mittepidevust
Tuntumad žanrid:
(a) proosas
(1) romaan ( novel ) - Romaan on jutustava proosa suurvorm , iseloomustavad probleemiderohkus, mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süžeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste "romaan" võeti kasutusele keskajal. Valitsevaks žanriks kujunes see 19.–20. sajandil. Romaane liigitatakse ainestiku järgi ( ulmeromaan , krimka) kujutamisviisi järgi ( arenguromaan , psühholoogiline romaan), mahu järgi (lühiromaan, epopöa) ning vormi järgi (värssromaan, kiriromaan)
(2) jutustus - novelli ja romaani vahepealne eepika žanr, on novellist laialdasem sündmustik, mis ei ole keskendunud ühe peamise sündmuse ümber, ja vabam vorm. Romaanist on jutustus lühem ja ülesehituselt lihtsam. Jutustuse kolm põhikomponenti on süžee, tegelased ja miljöö, see esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline.
(3) novell (short story vms) - Novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on puänt, žanri looja on itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio.

epopöa – antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem. Praegusajal mitmeosaline romaanisari. (AHT - T&Õ)

novellett – novelli pisem õde (või vend :)

miniatuur - lühike, täpse sõnastusega proosa-väikevorm, mida iseloomustab rõhutatult lüüriline meeleolu.

laast

lüürika proosavormid etc
(b) eepikas
(1) eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost
(2) romaan – vt ülespoole
(3) novell – vt ülespoole
ja proosavormid, lisaks lüürika proosavormid (nt värssormaan, poeem ja ballaad)
19. Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine?
(1) kes näeb – vaatepunkt vs (2) kes jutustab (fokusseerimine)
tekstuaalne autor ≈ kõiketeadev jutustaja
Tekst / lugu ... süžee / faabula (rekonst. Sündmustest)
(1)tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. Järjestuses
(2)lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud
(3) jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis.
(4) faabulaks nimetatakse omavahel seotud sündmuste kogumit, millest teoses teatatakse [ ... ]. Faabulale vastandub süžee: samad sündmused, kuid esitatuna selles järgnevuses, missuguses neist on teoses teatatud, selles seoses, missuguses on antud teated nende kohta teoses.
Narratoloogilisest vaatepunktist huvitab see, kuis tekst kujutab sündmusi. lugu hargneb lahti ajas. lugu keeles laiemalt = kõlab narratoloogiaga kokku (story. keskne ). justustamine eeldab jutustaja positsiooni tekstis.
Seega : narratiivne on selline tekst, kus jutustatakse lugu. võib-olla (mitte)ilukirjanduslik narratiiv . Mis külgedelt saab läheneda narratiivsele tekstile : semantiliselt, teksti ülesehituse poolelt, sisuliselt, on mitu aspekti : nt. tegelased (tegelaskond) - kui on narratiiv, siis on tegelased, keda saab kirjeldada (sündmusteahela raamistikus)
20. Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis?
Fokusseerimine ( tajumise küsimus, ei ole jutustamine)
fokus. & loo suhe: väline / sisene (kes & kuidas, kelle silmade läbi)
fokus. püsivus: püsiv / vahelduv (fokusseerimise-loo suhe)
fokus. avaldumise alad: ruum, aeg psühholoogia, ideoloogia etc)
3. isiku narratiivides on fokuseerija teadmiste keskus (see, kes näeb), samas kui see, kes kasutab 3. isikut on jutustaja (Arnol käis külm värin üle keha, kui ta mõtles, kui tige teine sellepärast oli (Kevade))
ka 1. isiku retrospektiivsetes jutustustes tuleks eristada fokuseerijat & jutustajat, ent kas neid saab päris lahus hoida? eristamine muutub suhteliselt keeruliseks. ( Niisiis , päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt Põhjast", nagu siin öeldakse. (Piiririik))
Jutustamine (ajaline suhted vs narratiivne tasand)
sh järgnev jutustamine: - kõige tüüpilisem
sh ennetav jutustamine: - kõige ebatüüpilisem
sh samaaegne jutustamine ja põimitud jututstamine:
(1) ekstradiegeetiline tasand jutustaja tasand ; jutustab diegeetiline tasandil toimuvast
(2) ( intra )diegeetiline --II-- - põhitasand,
(3) heterodiegeetiline jut. (ei osale tegevuses)
(4) homodiegeetiline jut. (osaleb tegevuses)
Uurida tuleb ka jutustaja nähtavuse astet, jutustaja teadmiste aste (vrd. fokusseerija, tegelane) ning
jutustaja usaldusväärsust. lühikokkuvõte:
On lugu, tekst & jutustamine. Hiljem ei tohiks ära unustada, et on jutustamine & fokusseerimine.
21. Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks?
Aktantanalüüs (Gremas - narrative fiction )
aktant (tegelaste puhul korduv roll (nt saatja mari on alati saatja)
saatja →objekt→ vastuvõtja
liitlane →subjekt←vastane
Skeemikommentaar: Skeemil on toodud aktandi positisoonid. Realiseeritud (konkr) variandid on aktöörideks. Üks variant on nimed juurde panna & jutustada lugu, ent positsioonidel võib olla tegelastegrupp või abstraktsus. Iseenesest on tegelasetvahelisi suhteid võimalik nii paika panna. Kinnistunud võtetega jutustuses tulevad posistioonid kõige paremini välja (nt. muinasjutud ). Skeeme saab erinevalt joonistada, et taolised positsioonid
Lisaks: Seda tüüpi analüüs töötab nii draama- kui proosatekstis. Igasugune analüüs aga sarnane ei ole (nt. jutustaja pos. reeglina draamakirjanduses ei esine, rõhuasetused muutuvad)

Peategelased / kõrvaltegelased - saame kirjeldada tegelasi teksis dom. põhjal, millist rolli mängivad sündmusteahelas (on tal sündmusi liigutav /tekitav jõud või mitte).

Tüübid / karakterid - klassikaline lahendus; tüübid oleksid sots v psüh. tunnuse kaudu esitatud tegelased (nende tunnuste esindaja e teatud tüüp : lõdva püksikummiga naine); karakerid oleksid ironiseeritud tegelased (aste varieeriub)

Muutuvad / muutumatud tegelased - on sarnane tüüp- karakter analüüsile (tüüp taval. muutumatu), ent tegelikult pole see nõnda jäigalt reglementeeritud.
22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad žanrid.
Draama on
(1) seotud nii kirjanduse kui teatriga (&/või teiste tegevusaladega)
(2) dialoogiline ja olevikuline (st. ei ole valikut - see on nüüd ja praegu)
(3) poeetika & kompositsioon on spestiifilised: põhitekst & sekundaartekst (remarkteks jm)
(4) üldjuhul esitatakse sündmusi & draama kõne on seotud tegevusega
(5) üldjuhul puudub jutustaja
Tuntumad žanrid:
(1) tragöödia (kurbmäng) on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend (Oidipus)

komöödia ( pilke -/naljamäng)on lõbusa lõpplahendusega näidend, naeru -vääristab satiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab elukorralduse pahupooli ja sotsiaalseid müüte ning pakub vabastava naeru läbi meelelahutust.

draama (kitsam mõistemaht!) on tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, žanrina kujunes välja 18. saj. Temas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Käsitletakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat.

värssdraama - värsivormis

monodraama – monoloogi vormis

lugemisdraama

filmistsenaarium

libreto - ooperi, opereti või muu vokaalmuusikalise lavateose kirjanduslik alus.

kuuldemäng
23. Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused?
näidend - tekst, mis kuulub kirjanduse alla, suhestub teatriga, teatri naaberteemadega
lavastus /etendus - on seotud teatriga, lavastuse seisukohalt näidend on invariant (olen lavastaja - minu variant), variante tekitav teisendus / tõlgendus. näidend realiseerub lavastusena.; muutub iseseisvaks kunstiteoseks. lavastus on teatri kavas, etendus on konkreetne variant (ühel õhtul teatris)
dramaturiga kindlasti ei ole kirjanduse põhiliik (ei tohi segi ajada draamat & dramaturgiat. dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga . Olulised dramateerimised.
Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos . Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, žestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki)
Draama reglementeerituse aste on suurem kui proosas, st et mahupiirang on range(m) ; sisu, tegevus ja tekst kontsentreeritum ja selgem; siseelu esitatakse väliste vahenditega ning tegevus kehalisem
24. Mis on kultuur? kuidas saaks vaadelda kultuuri ja kirjanduse suhteid?
Kultuur on
(1) mistahes inimtegevus
(2) mingile piirkonnale, ajastule , rahvale või grupile iseloomulike tegevuste ja hoiakute kogum
(3) vaimne tegevus ja kunstiline tegevus
Kirjandus peegeldab omaaegset kultuuri, c'est très facile!
25. Mil kombel on kirjandus seotud ühiskonna ja ideedega?
Kirjandusteoses peegelduvad nii kirjaniku päritolu, tõekspidamised, käsitletavad sotsiaalsed teemad ja tõekspidamised ning lisaks veel lugeja ja teiste kirjandusruumis osalejate päritolu, tõekspidamised ning sotsiaalsed suhted. Sellega on seotud nii sotsioloogia (Pierre Bourdieu ), kirjandus kui enesest või väljastpoolt tulevad sunnid. Peegeldavad ajastu ideid, ideoloogiaid (sots.realism) – ideede ajalugu – ka marsism, rahvuslus, feminism … (Michel Foucault )

Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad?
Kirjanduse tähtsamateks naaberaladeks on rahvaluule ja mütoloogia, kust kirjandus kui selline, meile tuntud kirjandus on pärit, ning tema suhted kunstidega, millele ta on mõnes mõttes aluseks ( muusika , teater, film ) ent samavõrd ka kujutav kunst ning uus meedia, lisaks suhestub kirjandus üldiselt hästi ka teiste (loomuliku) keelega seotud tegevusaladega (ajakirjandus, kriitika, teadus, ajalooline dokumentaalkirjandus)
27. Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon ?
Kirjanduse ajalugu saab kirjeldada läbi märksõnade variatiivsus (ajalooline muutumine = areng), kirjanduse olemust aga küsimusega, kas on olemas palju teoseid või saab nad kõik taandada ühele?, kui, siis kas on sellel mingisugust seaduspära või eesmärki, toimib ta sisemiste või välimiste reeglite alusel ning kas kirjanduse ajalugu on pidev või katkendlik, samuti kuidas on muutunud kirjanduslikud kaanonid (klassitsismi, antiigi ajal kindlad kaanonid, ent nt pärast 20 sajandit suhteliselt vaba kõik). Näiteks Juri Tõnjanovi järgi:
(1) Uue konstruktiivse printsiibi tekkimine
(2) Printsiibi rakendumine
(3) Printsiibi levimine
(4) Printsiibi automatiseerumine.
Kirjanduslik kaanon on (kõige lihtsamalt seletades) reegel, mille järgi mingit kirjandusžanri tuleb vormistada, mis seal olema peavad ja mis ei tohi.
28. Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas?
(1) Ida- ja Lõuna- Aasia (Hiina, Jaapan, India)
(2) Lähis-Ida ( islam )
(3) Euroopa ( kristlus )
(4) Põhja-Ameerika
(5) Ladina-Ameerika
(6) Austraalia
(7) Aafrika
(8) Venemaa
29.Mismoodi saab mudeldada euroopa kirjanduslugu ? kuidas saab selle juures kasutada vooluloolisi mõisteid?
Euroopa kirjanduslugu on meile jaoks kirjanduse ajalugu üldse, antiigist alates. Kui liikuda 18 sajandisse ja edasi, saab vooluloolisi mõisteid kasutada küll ja veel. (vt kirjanduslugu kuni 18. sajand küsimusest nr. 31)
Sealt edasi kulgeb niimoodi :
(1) valgustus - periosdiseeringuks 18. sajand, mõjud klassitsismist; valgustus on pigem sotsiaal-poliitiline mõiste; filosoofiline sajand ( voltaire , diderot etc) samuti didaktiline kirjandus ning haridusasutuste laialdasem levik (rahvaharidus), eristatakse kõrg-madalkultuuri ; kõrgkultuur seejuures standartne , hierarhiline (nt žanrid : eepos, tragöödiad)
(2) romantism : periodiseering 1790-1830 aastad, ent samas ka lainetena 20. sajandi alguses (Anna Haava luule nt) tekkis individuaalne ja kollektiivne tunnetus (nt rahvusriigid 19 sajandil, rahva hing ja kultuur); saksakeelse kultuuri areng (mõjud Eestis)
(3) realism : on vastureakstioon romantismile, tekib range normeeritus kunstis jm, päevakorral kirjanduses : jutustamine kui maailma vahetu jäljendamine (on ise või midagi muud); tekivad must-do'd, nt kui oled kirjanik, siis pead kindlasti käima Pariisis; elupõhjendustejäljendamine, realismi aluseks prantsuse keelne kultuur. kinnistus 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega (nt "Punane ja must")
(4) naturalism : on realismi sohilaps; "manifeste", taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid , julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, inimest ja ühiskonda käsitlesid nad loodusnähtusena, viljelesid peamiselt proosat , mida nad eelistasid luulele ja draamale , periodiseering 19 sajandi algus.
(5) impressionism on samuti realismi sohilaps, ent viib eemale realismist ja toob pigem subjektiivsuse tagasi, kirjanduses on mõju küllaltki ebamäärane.
(6) sümbolism : tähistab eelkõige "kunsti kunsti pärast"; on kirjanduses eriti mõjukas, võitluste maailm, sügavalt märgiline
(7) modernism - olulisteks joonteks võib pidada üksikisiku ehk indiviidi ja moodsa ühiskonna probleemide tõusmist temaatilisse keskmesse, kriitilist suhtumist minevikku , endiste tavade ja normide eitamist, nende ümbermõtestamist täiesti uutel alustel, usaldamatust kõikvõimalike illusioonide suhtes jne. Modernism vastandub romantismi õhkavale loomule ja püüab ületada realismi üheplaanilisust, mis jääb modernistliku elutunnetuse jaoks kitsaks. Nagu ka kunstis, on modernism kirjanduses vormiuuendustele aldis, nt kuulub modernismi juurde sujuva narratiivi lõhestamine katkendlikuks, tavapäraste kujundite vältimine, luules vabavärsi laialdane kasutamine jne. Modernismiga seotakse ka nt arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jne kui iseseisvate kirjanduselu nähtuste tekkimine.
(8) futurism - tekstid on fragmentaarsed ja keerulised, kasutavad trükitehnilisi võtteid, ei pea kinni õigekirjast, luules on iseloomulik hüüatuste, kõnekeele ja argoo kasutamine, konsonantide kuhjamine ning matemaatiliste ja muusikasümbolite kasutamine, futuristid on oma publikuga pidevalt (taotluslikult) vastuolus.
(9) ekspressionism - peeti oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist, seati esiplaanile inimese sisemaailma, unnete ja tõekspidamiste kujutamise, iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel , rohke adjektiivide kasutamine. Iseloomulik on hakitud ja raskesti mõistetavad tekstid, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, reaalsusest võõrandumine ja abstraheerumine. ( Kafka , Under, Tuglas )
(10) sürrealism - olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (Breton). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses ( Salvador Dalí). Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud´d ja Guillaume Apollinaire´i.
(11) postmodernism - Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction), et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed, fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu, ideede lõtv seotus , paranoilisus ning kindla teemaderingi eristamatus. postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi
(12) pseudomodernism muutub digimodrnismiks : uus kultuur on auditooriumikeskne, ent ka ajutine, pole püsivat kulgu , see aga viib kultuurimälu fragmentiseerumiseni ning ainelisuse (materjalismi) süvenemisen.
30. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega?
Kirjandusteaduse suundumused , koolkonnad (koolikonnad = kumuleeruvad teadused ; suundumused = teadmised arenevad) :
(1) antiik: retoorika, poeetika, tekstoloogia / Platon , Aristoteles + üldfilosoofiline = esteetiline fenomen ; palju (tähenduslikke) algatusi, nt Artes liberares 7 (3+4), st 3 edasi keskaega
(2) keskaeg : grammatika, dialektika , retoorika (on ülikooli aluseks)
(3) renessanss : Julius Caesar Scaliger (antiikteaduste juurde tagasi, kirjanduse nihe samas rahvakeelsuse suunas (vt keskaeg - 3 vaba kunsti ülikooli alus)
(4) klassitsism ja barokk : Nicolas Boileau , Martin Opitz (Boileau sõnastab klassikalise esteetika reeglid)
• kirjandusajalugu (on ajalooline, traditsiooniline ja teoreetiline)
• interpretatisoon (kriitika, tähistab sünkroonilist kirjandusteadust)
• kirjandusteooria - filosoofia, keeleteadus, psühholoogia (on interdistsiplinaarne, ent samas ka teoreetiline
See pretensioon tähendab seda, et kirjandusteooria juhib kirjandusajalugu; samas kogu aeg on mängus see, missugune on praktika. Teooria osad on interdistsiplinaarsed, haldus laiemalt. Samas pole päris võrdsed, kultuurilise aja mõistmine peaks kokku käima eri (teadus)harude vahel.
Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga.
31. Kirjandusteaduse kujunemislugu kuni 18. sajandini.
Traditsiooniliselt unustatakse sageli, et tavaliselt räägime Euroopa-kesksest kirjandusest. Võib esitada küsimuse, kas alguses oli Gilgameš, sest uusi andmeid selgub pidevalt (leitakse savitahvleid jne + dateeringute usutavus). Kui lugeda Gilgameši alguseks, siis ühelt maalt kirjandustraditsioon katkeb, see pole püsiv. Küll aga saame kaudselt ja kunstlikult moodustada järgnevusseose :
sumeri→akkadi→babüloonia→juudi→ rooma →euroopa kirjandus
Kehtib siiski Euroopa-kesksus : kasutusel euroopakesksed mõisted ning periodiseering (sõltub mõistest) ning see kehtib nii kunsti kui sh kirjanduse kohta, ka kultuuri. Üsna tüüpiline on see, et periodiseering on tehtud tagantjärele ning perspektiivimoondustega (tänapäevasest lähtepunktist). Tüüpiline kirjeldusviis võib kokku minna reaalsusega, ent võib ka mitte, see sõltub vaatepunktist, süvitsiminekust etc)

antiik :
(1.1)Vana-Kreeka : vanem, al 8 saj ema - rooma impeeriumi lagunemiseni on dateering; seal otsitakse algust, lätteid nii kultuuri kui kirjanduse jaoks, käib vahetu kirjanduse kirjeldamine, tekivad mallid ning mõisted;
(1.2) Vana-Rooma : noorem, "disainib valmis mudelid, mille kreeka on genereerinud", sestap ka nt klassitsismi eeskujuks (rafineeritum, kindlam , süsteemsem). kindlasti ei võta kõike kreekapärast üle, vaid sisaldab ka oma algupäraseid nähtusi, periodiseering ( kuld , hõbe, vaskajajärk) mõjutadvad ka hilisemaid mudeleid keskaeg : periodiseering tavaliselt 5-15 sajand, tajutakse kui katkestust, ent nt ülikoolide tekkimine lükkab selle veidi ümber; malle ei teki ("pime"; ka sellepärast, et uusi tekste tekib vähe ), ent kristlik kultuur levib ning seob keskaegse kultuuri siiski terviklikuks. periodiseering oleneb sellest, kas alguseks võtta konstantinoopoli vallutamine ; kolumbuse jõudmine ameerikasse või näiteks trükikunsti (re)leiutamine; samuti piirkonnast - nt itaalias keskaeg al 14. saj.

renessanss : periodiseeringuks 15. saj II pool ja 16. sajandi algus. tähistab taassündi, sest antiik (rooma) võeti eeskujuks. periodiseering võib nihkuda, kui arvestada piirkonda (itaalias 14-16 sajand). Lotmani hinnangul murranguline aeg, st. hirm = rõõmuga (nt nõidade põletamine just sel ajal, mitte keskajal); algab I infoplahvatus (st. trükikunsti levik käsikirjalise asemel, rahvakeelse kirjanduse teke vulgaarladina keel); kirjalik tekst omandab suurema tähtsuse; humanismilainetus (teke) ; pigem lõuna-euroopas (vrld. põhjamaad sel ajal)

barokk; klassitsism - periodiseering 16-17 sajand, seejuures käsitlevad mõlemad pigem kunstivormeleid (fenomene) ning on paralleelsed nähtused; ilmnevad tüpoloogilised erinevused - pigem täiendavad üksteist; samuti levik sõltub alast ning millest (kirjandus, kunst) räägime. seejuures barokk pigem ornamendi -keskne (kujundid, grotesksus, paradoksaalne) ning klassitsism, mille eeskuju muide jälle antiigist, roogib ebastandartse (ornamendid) välja, on selgem, puhtam, korrastatum (kandilised majad); klassitsismi mõju ulatub 18. sajandisse
32. Esteetika ja positivism 19. ja 20. sajandi kirjandusteaduse kesksete mõjutajatena.
(1) Esteetika (graecus - meeleline , tajuga seotud) 18-19 saj. ILU TUNNETUSE PRINTSIIBID
Alexander Gottlieb Baumgarten - 1735 sks keeles kultuuriruumi "aestetik" ; algab uusaegse esteetika lugu; samuti kirjadnuslik ja filosoofiline praktika, Immanuel Kant - Goethe ja Schiller , Gotthold Ephraim Lessing kriitilised tööd esteetikaga seoses; August Wilhelm ja Friedrich Schlegel on ideoloogia teoreetikud ; Benedetto Croce on olulisim esteetik itaaliakeelses kultuuris, eesti kultuuripilti jõudis läbi noor-eesti tutvustuse (V. G-R)
(2) Positivism kuna tunnustab ainult käegakatsutavaid fakte, siis pos. kirjandusteadlus tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, so. autori elamuste, haridustee, päritolu (nt rass) ja kaasajaga (nt 18 saj Pariis)
Tähtsamateks nimedeks on August Comte (“Aeg on tulnud lõpetada metafüüsilised lapsikused. Filosoofia pole midagi teadusest erinevat, see on kõigi teaduste koordinatsioon , mis taotleb inimelu parandamist” ehk - teadmiste korrastamine, analüüsimine ja süstematiseerimine nende üldinimlikuks kasutamiseks, sh ka kirjanduses; teiseks Hippolyte Taine (on ebaloogiline tunnustada üks kõik millist ideaali kunstis. Ta väitis, et iga põlvkond, mis eksisteerib tema oma enda keskkonnas omas ajastus, peab alati omama omi kunstilisi eelistusi).
33. Hermeneutika , fenomenoloogia ja lugejauurimuse rakendusi kirjandusteaduses .
Hermeneutika - tekstide tõlgendamise õpetus. Hermeneutika kujunes esmalt välja kui religioossete tekstide interpreteerimise õpetus. Hermeneutika lähteseisukohtadeks on (1) teksti uurimine tervikuna ( hermeneutiline ring); (2) teksti uuritakse kultuurilis-ajaloolisel taustal ning (3) tekst on autori ja lugeja dialoog : teksti tõlgendus sõltub uurija ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda.
Hermeneutiline ring on tõestamisel või määratlemisel tekkiv ring, mida käsitletakse hermeneutilisest aspektist positiivsena. Laiemas tähenduses on hermeneutilise ringi tunnistamine tekstide tõlgendamise puhul eelduseks nende käsitlemisele terviklikuna, arvestades nende laiemat konteksti. Alati jäävad tõlgendusse sisse teatud iseendastmõistetavused, millele on omane, et need on määratletud ringmääratluste kaudu. Erinevalt traditsioonilise loogika vaatenurgast, mille järgi ringmääratlused on soovimatud või isegi halvad (vitiosus), leiavad hermeneutilise ringi eestkõnelejad, et ring määratluses ei pruugi olla halb, vaid ringi sisenedes ja seda läbi käies ring kontsentreerub ja fokuseerub ning sel viisil saab tõlgendamise tulemuseks olla teksti mõistmine selle horisondist lähtuvalt. Hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine või eelarvamus, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Tähtsaimad hermeneutika nimed on Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger ja Hans-Georg Gadamer .
Fenomenoloogia – all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist . Kirjanduses uurib fenomenoloogia seda, et uuritakse inimeste arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas. Käsitleb lugeja ja teksti suhet, sealseid fenomene (kuna ilukirjanduse puhul on ju tegemsit kunstilise fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat. Tähtsamateks nimedeks on Edmund Husserl (fenomenoloogilise filosoofia rajaja); Roman Ingarden. Wolfgang Iser (1926–2007), saksa kirjandusteadlane ja Hans Robert Jauss (1921–1997) uurisid autori ja lugeja "ootushorisontide" kokkusulaminest või dialoogi tekstis, ("ootushorisont" - ajalooliselt kujunenud kultuurikonventsioonide väärtuste kogum). Ning Stanley Fish (Kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, siis miks on nii palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab tähendust, siis miks on olemas nii palju erinevaid interpretatsioone. Ka - pole olemas objektiivset teadmist, teadmine on alati sotsiaalselt konstrueeritud)
34. Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes positivismiga (Sigmund Freud , Jacques Lacan jt).
Freud on v äraleierdatud; seega põnevamad nimed – Jacques Lacan (kujundas oma-nimelise psühhoanalüüsi suuna, mida ta pidas erinevalt paljudest teistest toona levinud tõlgendustest Sigmund Freudi autentseks tõlgenduseks, see sisaldab endas Saussure ja Jakobsoni strukturalistlikku keeleteadust, saksa filosoofiat ( Hegel ) ja matemaatikat (Bourbaki). Üldiselt – lähtub freudilikust analüüsist ( neuroos ) seob selle strukturalismiga ja lisab veidi jungiaalse analüüsi (arhetüübid). Lisaks Gilles Deleuze (1925–1995) ja Félix Guattari on kirjutanud mitmeid uurimusi skisoanalüüsi kohta (poststrukturalismi foon, psühanalüüso foon), teevad psühhoanaüüsi kriitikat e käivad välja termini skisoanalüüso (kui freudi tüüpi analüüs valib aluseks neuroosi , siis skisoanalüütilise lahenduse alus on psühhoos). Näteks Jean Baudrillard - hüperreaalsuse mees - simulaakrum (seostub erinevusega erinevuse kaudu; st viitab enesele ning kaob selge seos reaalsuse ning sürreaalsuse vahel)
Autorikeskne kirjanduskäsitlus ilmselt muutub - moodi läheb hing ja spliin, maailmavalu ja psühholoogia.
35. UUSKRIITIKA JA TEKSTIKESKSE VAATENURGA VÕIDULEPÄÄS 20. SAJANDI KIRJANDUSTEADUSES. - WTF?
36. Strukturalismi kujunemine: genfi koolkond, vene formalism ja praha lingvistikaring.
Strukturalism sai algus Saussure lähenemisest keelele, kui ta eristas keele ( langue ) ja kõne (parole), edasi võttis see veidi rohkem formalistliku lähenemise – ning uuris keelt ning poeetikat (laiem mõiste). Tähtsamad nimed olid Viktor Šklovski (1893–1984), Juri Tõnjanov (1894–1943), Boris Tomaševski, Vladimir Propp ning loomulikult Roman Jakobson .
(1) Genfi koolkond – WTF? MITTE KUSAGIL EI OLE SELLE KOHTA INFI ? JE SUIS STUPIDE :(
(2) Vene formalism ehk vene vormikoolkond oli suund vene kirjandusteaduses, mis kujunes 1910ndail ja 1920ndail aastail. Vene formalism vaatleb kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest seostest.[1] Teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecisław Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule. Suuna liikmete hulka kuulusid Viktor Šklovski, Juri Tõnjanov, Boris Eichenbaum, Roman Jakobson jt. Vene formalismil oli tugev mõju Mihhail Bahtini ja Juri Lotmani vaadetele ning kirjandussemiootika ja Tartu- Moskva semiootikakoolkonna arengule.
(3) Praha lingvistikaring lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt. Roman Jakobson (1896–1982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940 aastatel Claude Levi-Straussi käsitluse suur mõjutaja). Nikolai Trubetzkoy – fonoloogia rajaja (foneem eristab tähendust);Jan Mukařovský ( 1891 –1975) esteetiline funktsioon; Northrop Frye – arhetüübid; Claude Lévi- Strauss (1908–2009) - antropoloogia ; ei ole nii selgelt suuri kirjandusteaduslikke töid, ent üldprintsiipide arendus mõjutab ka kirjandust, II suur nimi klassikalsies strukturalistmis. 1960-l murdumishetk strukturalismis, Roland Barthes (1915–1980) - varasemad tööd strukturalismist, mõju on 20 saj tärkaval semiootikal), ent muutuvad poststrukturalistlikuks ( hilisemad tööd); muutumist ja eri võimalusi on palju. Varasemad tööd nõustvad Jakobsoniga, ent hilisemad tööd pigem ilukirjandusliku, mitte teoreetilisuse poole. (1970 "S / Z" - Balzaci teose analüüs, poststrukturalismi definitsioonina kasutusel). Eraldi peaks tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses. Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia , klassikaline strukturalism , fundamentaalsed tööd 1960-70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus "; üldine aluspõhi narratoloogiale. Algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut"
Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin )
Mihhail Bahtin ( 1895 –1975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav)
37. Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt).
Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned
(1) metoodilisus, objektiveerivus
(2) sünkroonia (aega arvestav uurimisviis)
(3) keel (huvi keele struktuuri, keele ülesehituse vastu)
(4) struktuur, märk (Jakobson)
(5) elemendid ja funktsioonid
(6) binaarsed opositsioonid
(WIKI) - Strukturalism on lähenemisviis ja metodoloogia mitmetes 20. sajandi (humanitaar) teadustes , milles peatähelepanu pööratakse uuritavate objektide struktuuri seaduspärasustele, kirjeldab uuritavat objekti tavaliselt kui teatavat elementide hulka ning selgitab võimalikult üldiselt ning objektiivselt selgitada nendevahelisi seoseid (koode). Struktuuri peetakse seejuures süsteemi enda suhete poolt looduks. Strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike süsteemsete tervikutena. Strukturalism kujunes välja 1920.–1930. aastail, toetudes paljus Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas. Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson.
38. Semiootika ja strukturalism (Juri Lotman jt).
Semiootika (Lotman, Greimas) (ja/või semioloogia( Pierce , Barthes) - märk, märgisüsteem. Omaette küsimus on mõisted ning ka strukturalismi ja semiootika käsitlusviiside suhe, mis omavahel sageli põimivad. Semiootika on teadusala, mis uurib märgisüsteeme, strukturalismi puhul
Charles Sanders Peirce - Saussure kaasaegne, tegeles loogika-matemaatikaga; mingil moel mat. lähtuv märgisüsteemide kirjeldus, loogika (kui teadusharu ) suur järgija; aluste rajaja!
Juri Lotman (1922–1993): - Tartu-Moskva koolkonnale alusepanija; kultuurisemiootika (semiootika allsuuna) parimaid esindajad; kultuurisem - kultuuril on põhirõhk (poliitiline / soo etc); Lotman on rõhutanud kirjanduse ja kultuuri uurimist (18. saj. vene kirjandus); T-M koolkond tähendab seda, et Tartus tugev semiootikatraditsioon, mis viib selleni, et sem õpitakse eraldi erialana (pole eriti tavaline lähenemine); jätkanud Torop ; Lotman jr.; Kull jt.
Umberto Eco - 60-70 tegeles suurejooneliselt semiootika uurimisega ning peaks märkama, et ei ole vaid vene ja pr keelne traditsioon, vaid ka teised; it. k. nt; mängivad kaasa (20. saj. lõpus in keelne); tänastele lugejatele romaaniautorina / " Roosi nimi" /
39. Postrukturalistliku kirjandusteaduse erinevusi võrreldes klassikalise strukturalismiga (Roland Barthes, Michel Foucault jt).
Poststrukturalism hakkab domineerima 70. aastatel, koondab enda alla eri autoreid ja koolkondi; saab kategoriseerida järgnevaid autoreid, ning leida pidepunkte, mis sisuliselt muutus teostes. Toimub suhestumine Jakobsoni teosse. Samaks jääb see, et põhimõistete keskpunktiks on keele ja märgi mõiste; (strukturalism arendab välja käsitluse märgisüsteemist; need on aluseks post strukturalismile, ent muutuvad vaatepunktid; rõhuasetused). Poststrukturalisliku ainega koos tekib suurem kahtlemine objektiivsuse võimalikkuses (formalistlikule lähenevisviisile olulilne vahe); selle kahtlusega seoses on iseloomulik see, et pööratakse tähelepanu võimusuhete ja ideoloogia analüüsile; kirjandust, keeleteadust käsitletakse ideoloogilise aktina; kl strukturalism rõhub tekstikesksusele, ent poststruk. puhul võimenduvad tugevalt hoopis kontekstulaased märgid ja lugeja tähtsust, mitte tekst iseenesest. . Tekib ka uusi seoseid eri koolkondade vahel (semiootika; psühhoanalüüs ja strukturalism); saab toetust kriitikast ning strukturalism muutub dünaamiliseks; lisaks tekib binaarsete opositsiioonide kriitika (kaheldakse objektiivsuses ja objektiivsuse relvades); st võib-olla kõik asjad ei jagunegi kaheks. (Juri Lotmani hilisemad tööd). Poststrukturalismi kolm isakuju on Roland Barthes ja Jacques Lacan (ühelt poolt autor kes liigub kl. struk. semiootikasse ja edasi; teiselt poolt autor, kes lähtub freudilikust psühhonalüüsist ning seob selle strukturalismiga; lisab sinna kriitika jungiaalse psühhonalaüüsi ning Michel Foucault (1926–1984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees . Pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus ") ; arheoloogiline ning arhiivilne ( kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis)
40. Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus.
Dekonstruktsioon alates 70 aastatest; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub iseseisvaks traditsiooniks; millel on kalduvust hermeetilisusele. (Jacques Derrida ); koolkond ei ole pr. keelses kultuuris, vaid in. keelses kultuuris (Paul de Man, Hillis Miller jt). Dek. on nähtus või suundumus, mille puhul on orgaaniline tõmbumine-tõukumine. Tõuseb esile logotsentrismi kriitika (logotsentrism - olemine kui täielik ja ühtne kohalolu ; eeldab ka kultuurikirjeldust, mis otsib kultuuri keskpunkti ), appelleerib asjaolule, et konkr. maailm eksist. ka väljaspool teksti (maailm + teks mis s seda kirjeldab); "keel, kultuur, inimtegevus on paratamatult seotud", see avadub erinewusena ("erinevust, edasilükkamine, eristav tunnus, erinevus") so tunnus, mis defineerib märgi olemust ja suhet.
41. Feministlik teooria kirjandusteaduses (Julia Kristeva jt).
Feministlik teooria - kerkib esile dekonstruktsiooniga samal ajal; räägime teooriast (mõtteajalooline taust + sotspraktika taust), st naisuurimus / feminism; patriarhaalse süsteemi kriitika; sugupoolte sotsiaalne konstrueeritus (tõukumine essentsialitlikust käsitlusest). Sageli tähendab seda, et uurija peaks oma vaatepunkti eksplitseerima, markeerima . Silma hakkab 2 poolust (ideoloogiliseeritud käsitlus vs naisuurimuslik liin). Tähtsamateks nimedeks Simone de Beauvoir (1908–1986) - "Teine sugupool"; lähtepunkt ekstentsialistlikus filosoofias (Sartre). Teiseks keskseks kujuks Julia Kristeva (s. 1941), sest tema tähendust ei piirdu ainult feminismiga, vaid mahub üsna mitmesse raami. Juba 60-l oli postsrukt.-ismi keskses (Tel Quel 'iga seotud); hiljem hakkab domineerima tema käsitlus intertekstuaalsusest; sellest on ka varem juttu , kuid Kristeva annab uue kuju - kujuneb välja 1970 (Barthili tööd). ( Luce Irigaray / Elaine Showalter / Kate Millett) - ei maini loengus midagi nende kohta
42. Teisi kirjandusteaduse suundumusi 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses: postkolonialism , uushistorism, ökokriitika, queer -teooria jm.
(1) Postkolonialism aluseks 78 aastal ilmunud "Orientalism"; ( endised ) koloniaalsuhted kultuuri kujundajatena Edward Said (1935–2003) ( Palestiina taust) Gayatri Chakravorty Spivak (s. 1949) ja Homi K. Bhabha (India taust); nende kultuuride näitel on teoorat kõige parem kirjeldada (alluvus ja jäljendussuhted enne ja pärast). Eestis on ´käinud väitlus, kuivõrd edukas oleks see mudel siinse kirjanduse kirjeldumiseks.
Al 70-80 on tähelepanu pööratud vähemuses asjujatele, teisalt filosoofiline, 80-90 aastatel tagasipöördumine vanade printsiipide juurde (teor. pöörise vähenemine), nendena saab käsitleda

uushistorism (mõjukas koolkond USAs) ja

kultuurimaterialism , mille peamised nimed on vastavalt Stephen Greenblatt (s. 1943) ning Raymond Williams Vähemuslikkuse rõhutus mitmes koolkonnas: näiteks

ökokriitika - looduse ja kirjanduse seosed; kirjandustekstise ülelugemine ökokr. vaatepunktist (ka UT, Kadri Tüür) ning vähemusdiskursuste uurimine (Minority Discourse), neist uusim on

queer-teooria (Queer Theory); mis keskendub seksuaalvähemuste teoorale, kasvas välja fem. teooriast, eestvedajaks Judith Butler (s. 1956)

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 78 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-04-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

78 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Klaabu Õppematerjali autor

Tartu Ülikooli sissejuhatav aine kirjandusteadusesse eksamimaterjali (küsimused) konspekt.

tartu ülikool sissejuhatus kirjandusteadusesse kirjandus eksam kunst strukturalism draama kirjanduslik kujundid värsis semiootika vormis periodiseering jutustaja

Sarnased õppematerjalid

docx

Kirjandusteadus kordamisküsimused eksamiks 2018/19

KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2018/2019 1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlemise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri.(kus printsiibid on ette antud ll haiku, kuldlõige; printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena ll vabavärss, piltluule) 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor,

Kirjandusteadus

rtf

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

KIRJANDUS- JA TEATRITEADUSE ALUSED. SISSEJUHATUS KIRJANDUSTEADUSESSE - MART VESKE 1 SLAIDSHOW Mis on kirjandus? On kaks põhilist mõistemahtu : igasugune kirjandus (nt ajalehartiklid, teadustööd etc) ja ilukirjandus. Kirjandus on alati seotud keelega, tavaliselt kirjalik ning (ilu)kirjandus kuulub kunstisfääri. On kaks võimalust kas a) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid on ette antud (nt tanka; haiku; kuldlõige, etc) vt Vincent van Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid),

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Sissejuhatus kirjandusteadustesse - kordamisküsimused eksamiks

1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? a. Kirjandus on seotud keelega b. Tavaliselt kirjalik c. Ilukirjandus kuulub kunstide hulka d. Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid e. Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus g. Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a

Kirjandus

doc

Kirjandusteaduste alused konspekt

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused (6 EAP (1. pool, 3 EAP)) FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse (3 EAP) KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2010 / 2011 1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlesmise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja?

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

doc

Kirjandusteaduse kordamisküsimused

Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused [Päevaõpe] 1. Kirjanduse mõiste. Laiem tähendus: eri valdkondi hõlmav tekstide kogum, eeskätt 19. Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus:

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Kordamisküsimused 2016 lõplik variant vastustega

FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2016, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3

Kirjandus

docx

Kirjandusteadus, kordamisküsimused 2015

1 FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2015, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle's, ka viimane konspekt ,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T

Kirjandusteadus

docx

Kirjandusteaduse eksami kordamisküsimused

1. Mõiste ´kirjandus´ tähenduse ajalooline muutumine Mõiste tänapäevases kasutamises 2 saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid:

Kirjandusteadus

Rohkem sarnaseid