Sissejuhatus Antarktika avastas Fabian Gottlieb Benjamin Bellingshausen 1821 aastal. Antarktika, lõunapolaarpiirkond, hõlmab Antarktist ja seda ümbritsevate ookeanide lõunaosa. A. piiriks loetakse sooja ja külma vee kokkupuuteala (nn. antarktiline konvergents), mis asub 48° ja 62° 11-e vahel. Selle järgi on A. pindala 49--60 mln. km2. A-s asub hulk saari ja saarestikke: Bouvet' ja Lõuna-Georgia saar, Kergueleni saared, Lõuna-Sandwichi, Lõuna-Orkney ja Lõuna-Shetlandi saarestik jt A-s on palju jää-mägesid, suurimad kuni 150 km pikkused ja 100 m kõrgused. Tuuled
Antarktika Antarktika on lõunapoolkera polaaralade koondnimetus, mis hõlmab Antarktise mandri ning teda ümbritsevaid meresid koos sina kuuluvate saarestikega. Antarktika erineb Arktikast selle poolest, et kui põhjapoolust ümbritseb ookean, siis lõunapoolus on ümbritsetud mandriga. Antarktise mandri pindala on ligikaudu 14 miljonit ruutkilomeetrit ning valdav osa mandrist jääb polaarjoonest lõuna poole. Antarktise mandrit ümbritsevad kolm ookeani: Vaikne, Atlandi ja India ookean. Mandri rannajoon on paiguti liigestatud paljude merede ja poolsaartega. Antarktise kliima on veelgi külmem kui Arktika oma. Selle põhjuseks on mandri olemasolu.
Antarktika Nii Põhja-Jäämere aladel kui ka Lõunamandril on jää sulamine alanud juba kümnete aastate eest. Lääne-Antarktika jääkilp võib 7000 aasta jooksul sulada hoolimata sellest, kas toimub üleüldine soojenemine või mitte. Seetõttu võib maailmamere tase tõusta 5 kuni 7 meetri võrra. Mäeliustike osaks jääb tõsta mere taset kuni 30 sentimeetrit. Gröönimaa jääkilbi sulamine lisaks veel teist sama palju. Juba praegu väheneb jääkilp pidevalt. Sadade meetrite paksune jääkilp toetub praegu maapinnale, mis asub merepinnast allpool. Kui merevesi
ANTARKTIKA helle Geograafiline asend Geograafiline asend Antarktika on polaarala ümber lõunapooluse koos Antarktise mandri ja seda ümbritsevate saartega. Antarktika pindala on ~60 miljonit km2 (Antarktise pindala 14 milj.km2) Reljeef 98% maismaast on kaetud hiiglasliku jääkilbiga mandriliustikuga Jää keskmine paksus on 2 km, külmapoolusel 4,3 km Kõrgeim mäetipp: Vinsoni massiiv 5140 m Kõrgeim tegevvulkaan: Mount Erebus 3846 m Kliima · Aasta mahasadanud keskmine lumehulk: 12 cm · Aasta keskmine õhutemperatuur: -50°C
Antarktika Chingiz Zeynalov Antarktika Maa lõunapoolust ümbritsev manner. Ümbritseb Lõuna-Jäämeri. Suuruselt viies manner. Mandrijää Antarktika loomad Vastupidavad taimed ja loomad. Pingviinid,loivalised,ümarussid,loimurid,lestalised,ve tikad,samblikud,samblad jt. Loomad Inimasutus Antarktikas Puuduvad püsielanikud. Uurimisjaamad. Uurimisjaamad Antarktika kliimad Kõige külmem piirkond. Rekord -89,2 kraadi. Talvel kuni -28 kuni -55 kraadi. Suvel keskmine -5 kraadi. Kliima Globaalne soojenemine Antarktikas Õhutemperatuuri tõus. Maailammere veetaseme tõus. Pilt Polaaruurijad William Speirs Bruce. Robert Falcon Scott. William Speirs Bruce Robert Falcon Scott Tänan kuulamast! Chingiz Zeynalov
Antarktis ja Antarktika - Koostaja : muna - klass Juhentaja : - - 2010 Sisukord Sissejuhatus 3 Antarktika 4 Antarktika avastuslugu 6 Eestlasi-eestimaalasi Antarktikas 7 Antarktis 9 Antarktise avastamine 11 Kokkuvõte 12 Kasutatud kirjandus 13 ' 2 Sissejuhatus Antarktis on manner lõunapolaarvöötmes . Ta on maakera kõrgeim manner ja üle 98% on
aastast, on vähemalt 22 eestlast osalenud seal kõige erinevamates teadusuuringutes ning vähemalt seitse eesti teadlast on teinud olulisi teadusavastusi. Teadusartikleid on avaldatud üle saja, nende hulgas neli monograafiat ja kolm dissertatsiooni. Uurimisvaldkonnad on ulatunud geoteadustest rahvusvahelise õiguse ja meditsiinini. Geoloogina Lõunaookeanil töötanud ja esimesena ebatavaliselt rauarikkaid ookeani põhjasetteid kirjeldas Ivar Murdmaa, kellest sai esimene Nõukogude Antarktika ekspeditsioonis töötanud ja Antarktisele jala asetanud eestlane (4. dets. 1957). Aastatel 196373 talvitas Novolazarevskaja jaamas kolm korda Anatoli Norman, tehes seismoloogilisi vaatlusi. Enn Kreem, kes talvitus Molodjoznaja jaamas aastal 1966 ja Bellingshauseni jaamas 1969. aastal, oli esimene keda Charles Villmann Tõravere observatooriumist suutis saata Antarktisele kosmoseuuringutega seotud helkivate öö- ja pärlmutterpilvede patrullvaatlustele. Aastatel 196785
hüljest jääserval, ujub ta kiirelt, kuid märkamatult, jättes vaid nina veest välja, looma poole ja hüppab üles, tõugates altpoolt kehaga nii tugevalt jääd, et hüljes kukub vette. Karu tapab ta oma võimsa käpalöögiga. Pojad sünnivad jääkarul oktoobris või novembris emakaru kaevatud koopas. Seal püsivad karupojad kolm kuni neli kuud. Pärast seda õpivad nad saaki jahtima ja tapma. Emast võõrduvad pojad umbes kaheaastaselt. Pingviin Pingviin on peaaegu ainus lind, kes elab Antarktika jäises kliimas. Kõige suuremad pingviinid on keiserpingviinid, kes võivad kasvada kuni 120 cm pikkuseks. Kõigil pingviinidel on voolujooneline keha ja lühikesed tiivad. Pingviinid on lennuvõimetud linnud. Vees suudavad nad liikuda palju paremini kui maismaal, kus nad tunduvad veidi kohmakad. Ujuda suudavad nad isegi kuni 40 km/h! Kõik pingviinid peale suurte keiserpingviinide pesitsevad kevadel. Emane pingviin muneb üheainsa muna ja ujub seejärel minema
Arktika Antarktika Taimed Kasvavad vetikad, samblad, Rannikutel ja saarte on samblikud. Jääväljadel taimi ei samblikud, samblad, vetikad. kasva. Väiksed lehed. Vetes on planktonit. Loomad Jääkarud, Kalad, vaalad, hülged, kalad,polaarrebane,morsk,hülged. linnud,delfiinid,pingviinid, Neil on paks karv, rasvakiht, loomplankton, pisivähid, kaitseb looma külma eest, heledat merileopardid. värvi. Inimtegevu peaaegu puudub, polaarjaamad Peaaegu puudub, s polaarjaamad.
· . · . · 52 ². · , , . · . · -- ( -- ), . · : o o o o o o A · , . · A . · 27 . . . · : , 0 °C , , . · . · A --55, --60 °C. 2, 3 °C. · , - . · . · , .
VÖÖND TEMP.OC SADEMED IK TEGEVUSED 1. Jäävöönd Arktika Talvel 20 (- 100-150mm Pinnas Samblad, Plankton, sinivaal, Tsuktsid, 30) külmunud, samblikud, morsk, hülged, eskimod, Antarktika Suvel 5(0) <100mm igikelts, vetikad kotikud, jääkaru, neenetsid, Talvel -60(- polaarmagun polaarrebane, jakuudid, saamid 70) polaarhunt Suvel 5(-20)
Keiserpingviin Keiserpingviin on meie planeedil elava 17 pingviiniliigi seas kõige suurem. Nii nagu kõikidel pingviinidel, on ka keiserpingviini sulestik mustvalge ning jääb mulje nagu, kannaks ta frakki! Keiserpingviini on kerge teistest liikidest eristada kõrvade juures, kaela alapoole ja nokal olevate erkkollaste laikude jägi. Pingviine näeb sageli seismas tihedalt üksteise vastu surutuna, et paremini taluda Antarktika talves valitsevat erakordset külma (-50 C !). Erinevalt Artikapiirkonnas elavast algist ei saa pingviin lennata, kuid on esmaklassiline ujuja! Ta võib sukelduda enam kui 250 ( mõningail andeml 500)m sügavusse ja jääda vee alla kuni 18 minutiks, et kaulu püüda. Vee all saaki jälitades kasutab ta tiibu nagu loibi ning on võimeline vee all ujudes sööma. Pildil on Kuningpingviinid. Leviala ja Elupaik:Keiserpingviin elab Antarktika rannikul ja sellega piirnevates meredes
Andres Tarand Andres Tarand sündis Tallinnas 11. jaanuaril 1940. 1963. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli klimatoloogina ja töötas aastail 19651968 ning 19701990 Eesti Teaduste Akadeemia Tallinna botaanikaaias, aastail 19781982 oli ta botaanikaaia asedirektor ja 19881990 direktor. Nõukogude ajal osales ta Antarktika-ekspeditsioonil ja talvitus Molodjoznaja uurimisjaamas. Andres Tarand kirjutas 1980. aastal nn Neljakümne kirjale. Laulva revolutsiooni aastatel astus Andres Tarand aktiivselt poliitikasse, osales Rahvarinde, Põhiseaduse Assamblee (1991- 1992), Eesti Kongressi (1990-1992), Eesti Komitee (1990) ja EV Ülemnõukogu (1990-1992) töös. Aastatel 1992 ja 1995-2004 oli ta Riigikogu liige ning aastatel 2004-2009 Eesti saadik Euroopa Parlamendis
Mandrid ja Maailmajaod Maailmajaod: 1. Ameerika 2. Aafrika 3. Euroopa 4. Aasia 5. Austraalia ja okeaania 6. Antarktika Mandrid: 1. Põhja-Ameerika 2. Lõuna-Ameerika 3. Aafrika 4. Euraasia 5. Austraalia 6. Antarktis Kolooniad - Toodangu hankijad, teiste heaks töö tegijad. Saavad väikest palka. Emamaad - Võimsad riigid, kes kontrollivad kuidas nende heaks tööd tehakse. Saavad kasumit. Maadeavastajad: 1. Christoph Kolumbus (1492-1493) Avastas Ameerika. 2. James Cook (1768-1771) Käis ümber maailma kolm tiiru ning leidis Austraalia. 3
ASEND. Põhjapoolkeral on jäävöönd levinud peamiselt Põhja- Jäämerd katval paakjääl. Suuremad igilume ja- jääga kaetud saared on Gröönimaa, Teravmäed, Franz- Josephi maa, Novaja Zemlja põhjasaar ning Severnaja Zemlja saarestik. Lõunapoolkeral hõlmab jäävöönd peaaegu kogu Antarktise mandri ning mitmed lähikonda jäävad saarestikud. Paikneb põhja- ja lõunapooluse lähedal. Põhja pool esineb ta saartel ja hõlmab suure osa Gröönimaast, lõunapoolkeral hõlmab Antarktika piirkonna. Antarktika pole siiski kaetud ainult paksu igijääga, vaid seal on ka järvi, kusjuures veel õige erineval moel. Seal võib nautida kaunist vaadet hallide kaljude vahelt sinistele järvedele. Mõned järved on nüüdseks juba reostunud, aga ollakse kindlad, et nelja kilomeetri paksuse Antarktise jääkilbi all lasuvad siiski järved. Siis kui temperatuur tõuseb plusskraadideni, hakkab vesi sulama. Sulavesi tekitab voolava vee kraavid. Maismaanõgusid varustavad veega
Tuhapilv kattis 125 000 km2. Pinatubo purse hukkus umbes 900 inimest, hävis umbes 8000 maja. Purske tagajärged Pinatubo purske tagajärjed olid märgatavad üle kogu Maa. See tõi kõige jõulisema aerosoolide heidisele stratosfääri. Järgmiste kuude kestel atmosfääris leidus globaalne väävlihappeline udu. Oli registreeritud temperatuuri järsk langus 0,5 °C ning tohutu osoonikihi vähendus (suure osooniaugu Antarktika üle moodustus). Pinatubo tänapäeval Praegu vulkaani alal juhtuvad pidevad allmaatõuked, mis ei luba selles rajoonis kümnendate kilomeetrite raadiuses mingit ehitust korraldada. Uusi purskeid ei toimu. Pinatubo vulkaan on mäeturismi objekt.
Halogeenalkaanid on sünteetiliselt toodetud ja äärmiselt mürgised, kuid nende ühendid on siiski leidnud laialdast kasutust erinevates jahutusseadetes ja aerosoolides. Ning nende kastutusest tekkinud keskkonnaprobleemidele hakati tähelepanu pöörama alles eelmise sajandi lõpusirgel. Üks olulisemaid keskonnaprobleeme, mis on seotud halogeenalkaanidega on kindlasti osoonikihi hõrenemine. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihis olulise hõrenemise Antarktika kohal. Pikka aega arvati et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, milles kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised ühendid ehk feroonid ja broomiühendid, need on keemiliselt püsivad ained mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadu aastaid seega piiratakse nende ühendite kasutamist kõikides arenenud riikides
seda ka ainult soojemates piirkondades. Sademed ·Antarktis on külmunud kõrb, kus esineb sademeid väga vähesel hulgal, enamjaolt lumena. Pidevalt puhuvate tugevate tuulte tõttu on mahasadanud lumehulga täpne mõõtmine väga raske. Ida-Antarktise platoo suurematel kõrgustel esineb lund harva ning sademeteks on väiksed jääkristallid, mida esineb aastas vaid paari sentimeetri jagu. Tsüklonite põhjustatud suurimad lumesajud esinevad Antarktika poolsaare läänerannikul. Paari suvekuu jooksul on mandri rannikupiirkondades sademeteks tavaliselt vihm. Päikesekiirgus ·Antarktisel on polaarpäev (suvel) ning polaaröö (talvel). Antarktisel esineb inimestel ka palju päikesepõletust, mis on tingitud valgelt lumelt ja jääkattelt tagasipeegelduva UV-valguse tõttu. Tuuled ·Kontinendi äärealadel puhuvad sageli polaarplatoolt laskuvad ja tormiks paisuvad mäetuuled
meie planeedi, sealhulgas ka Eesti kliima muutlikkuse võti peitub just nendel avarustel. Veel hiljuti olid peamised liiklusvahendid koertega veetavad natrad, tänapäeval on neile lisandunud roomiksõidukid ja lennukid. Gröönimaal elasid inuitid varem jääst ja lumest tehtud igludes, kuid nüüd elab enamik neist mugavustega korterites ja nad vaatavad telerist sarnaseid programme nagu meie Eestiski. Polaarrebane Jääkaru koos poegadega Antarktika Paiknemine ja kliima Lõunapoolkera polaaralasid ühendab nimetus Antarktika, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnapaarist anti ja arktikos ning tähendab seega Arktika vastandit. Antarktika asub 48. ja 62. lõunalaiuskraadi vahel ning pindala on umbes 60 miljonit km². Lõunapoolkera polaaralade oluline iseärasus on mandri olemasolu, mida nimetatakse Antarktiseks. Selle mandri pindala on 14 miljonit km² ja suurem osa temast on ümbritsestud polaarjoontega
Põhjapooluse ümbrus. Hõlmab PõhjaJäämere koos saarte ning Euraasia ja PõhjaAmeerika rannikuga. Asend põhjapolaarjoonest põhjas. Alates 66 kraadi kuni 90 kraadi PL. Täpne lõunapiir : maismaa 10 kraadi,merel 5 kraadi samatemperatuurijoont. Põhiosa moodustab PõhjaJäämeri. Keskne manner puudub. Arktikasse kuulub Gröönimaa. Vaidlus merepõhja maavarade üle ( nafta,maagaas). Temperatuur on kõrgem kui antarktikas kuna , kuna antarktika kliima on mandriline. Samas Gröönimaa keskosas on mandriline (ja karmim) kliima. Gröönimaa keskosas talvel 50kraadi , suvel 10kraadi. Põhjajäämerel juulis 0 kraadi , rannikul võibolla üle 0 kraadi. Sademete hulk on väike (kõrgrõhkkond poolustel) 100200 mm/a. Sademed on lumena. Pooluste ümber puhuvad idatuuled. Tuul on tugev ( lage,avatud maastik). Võib näha ka maalilisi virmalisi. Polaaröö ja polaarpäev. Vesi tahkel kujul ( jää,lumi)
vahemikku • Tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris • Keskmiselt 3mm paks • Maksimaalne registreeritud paksus 675 DU • Minimaalne isegi alla 100 DU Mis kahjustab osoonikihti? • Osooni lagundavad eelkõige kloori ja broomi sisaldavad ühendid Freooni roll osooni hävitamisel stratosfääris Osooniauk • 70ndatel avastati, et atmosfääri paisatud osoonikihti kahandavad ained (OKA-d) kahjustavad osoonikihti • Antarktika osooniauk • Arktika osoonikihi kaitsmine • 1985. aastal Osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon • Montreali protokoll • Eesti Vabariik on ühinenud kõigi nimetatud Montreali protokolli parandustega nõuded Rahvusvaheliste lepete mõju kloori- ja broomiühendite sisaldusele atmosfääris Osoonikihi tulevik • Oosoonikihi taastumine ei toimu samades tingimustes kui algas tema õhenemine • Osoonikihti kahandavate ainete eluiga küünib paarisaja aastani
sisaldusega piirkonnad. Kihti lõhuvad ja osooniauke tekitavad peamiselt kloori, fluori ja süsinikku sisaldavad ained freoonid ja lämmastikoksiidid (Koorits, Nei, 1998). Antud ühendite atmosfääri paiskumise põhisüüdlaseks võib pidada inimtegevust: tuntuimad freooni allikad on külmutusseadmed ning aerosoolid, lämmastikoksiide paiskavad õhku näiteks reaktiivlennukid ja põlluväetised. 1.1. Antarktika osooniaugu kujunemine 1950. aastatest alates toimuvate osooni mõõtmiste käigus avastati 1980. aastate alguses Antarktika kohale igakevadiselt tekkiv osooniauk. Seda kindlal perioodil tekkivat nähtust võib seostada polaaralale iseloomuliku pika pimeda talve üleminekuga valgele ajale. Pimeda talve jooksul tugevast külmast ja Maa pöörlemisest tulenevalt juhitakse õhuvoolud lõunapooluse suunas tekitades hiiglaslikke pööriseid (vanLoon, Duffy, 2011). Taoliselt tekkinud
Tõsiseks ohuks osoonikihile on keemilised ühendid, mille koondnimeks on freoonid. Freoonide toimel võib moodustuda niinimetatud osooniauk. Osoonikiht ei koosne peamiselt osoonist. Osooni kontsentratsioon on seal lihtsalt kõrgem kui mujal: umbes üks sajast tuhandest osoonikihi molekulist on osooni molekul. Osooniauk Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. Osooniaugu tekkimist kirjeldavad Chapmani võrrandid. Osooni tekib ja kaob stratosfääris pidevalt,
heeringavaal, toituvad veest kalu ja kreveti sarnaseid loomi sõeludes. Teine neid eristav tunnus on see, et hammasvaaladel on üks hingamisava, kuid kiusvaaladel kaks. Hoolimata sellest, et ühtki vaalaliiki pole veel päriselt hävitatud, on küttimine, kalapüünised ja merede reostamine viinud paljude liikide arvukuse väga madalale. Suurim vaalaperekond on delfiinid. Nad tunnevad end hästi kõikides ookeanides ,välja arvatud külmad Arktika ja Antarktika veed. Enamikul 26 liigist on sarnane kehakuju, kuid mõnel puudub selgelt eristatav terav ninamik ehk nokis ning kahel liigil puudub seljauim. Sinivaal Sinivaal on imetaja. Ta kuulub seltsi vaalalised, sugukonda vaguvaalalised ning perekond ja liik on Balaenoptera musculus. Sinivaal on maailma suurim loom. Ta toitub planktonist. Need on kõige väiksemad ookeanis elavad olendid. Sinivaal on kõige suurem imetaja: suurim 31m ja 178 tonni.
kilomeetrini. See on tingitud püsivalt külmadest ilmadest, nii et lumel pole võimalust ära sulada. Polaaraladel jääb ka kõige soojema kuu keskmine temperatuur alla null kraadi. Polaaraladel peavad vastu vaid vähesed loomaliigid, kuid ühe liigi isendite arvukus on suur. Lindudest pesitsevad suvekuudel Arktikas või Antarktikas kotkad, kullid, kakud, ännid ja aulid. Antarktikas elavad pingviinid, kellest keiserpingviinid ja adeelia pingviinid pesitsevad ka Antarktika mandril, teised pesitsevad lähedal asuvatel saartel. 4 Antarktiline kliimavööde Antarktiline kliimavööde on lõunapoolkeral asuv põhikliimavööde, kus aasta läbi valitseb antarktiline õhumass. Sellele kliimavöötmele on iseloomulikud väga madalad õhutemperatuurid (21.juulil 1983 registreeriti Antarktise polaarjaamas Vostok maailma madalaim õhutemperatuur 89,2 °C) ja väga väike sademete hulk
viled ja piuksatused Harjumuspärane eluviis: elavad rühmadena. Eluea pikkus: 80 aastat KESKKOND Nagu teisedki mereimetajad, pärinevad vaalalised maismaaimetajatest. Miljoneid aastaid tagasi meelitas loomad vette arvatavasti toiduküllus. See sundis neid kohandama oma anatoomiat uute elutingimustega. Vaatamata sellele, et vaalalised saavad vabalt meres ringi liikuda ning nad elavad kõigis ookeanides, esineb neid enim Arktika ja Antarktika lähistel, kus on vaalade jaoks piisav kogus toitu-planktonit. Vete kinnikülmumine põhjustab sinivaalade rändamise soojadesse troopikapiirkondadesse kesisemale dieedile. Planktoni vähesusest tingitud paastumise elavad vaalad üle tänu "varutud" paksule rasvakihile. Kui ta käib sügaval saaki otsides, ujub ta vahepeal vee peale, et õhku hingata. Seejärel hingab ta peas paiknevate pilude kaudu vee tugeva survega välja. See surve on nii tugev, et ulatub kuni 6 meetri kõrguseni.
Jäävöönd on pooluseid ümbritsev ala, kus maapind on kogu aasta jooksul kaetud lume ja jääga, polaarne kliima. Jääkõrb-maapind liustikuga. Külmakõrb-külmad kaljused alad. Jäämagi-mandriliustiku osa. Antarktika-Antarktise manner ja seda ümbritsev ookean koos saartega kuni 60. lõunalaiuseni. Arktika-põhjapoolust ümbritsev P-J koos euraasia ja P-A kitsa igikeltsaga kautud rannikuala. 1819-21 Bellinghausen 1. Nägi Antarktist. 1842-25 Middendorff Põhja-Siber. 1888. Fritjof Nansen. 1909. Robert Peary 1. põhjapoolus. 1911. Amundsen 1. Lõunapoolusele 2. Robert Peary. Arktika: (pmood: mägine 2-3m jääkilp veepinnapeal) Robert Peary TAIMESTIK: suvel lumest vabanenud aladel külmakõrbetes
Vladislav Hülged ja meriveised Hülged ja on veeloomad, neil on voolujooneline keha ja loibadeks moondunud jäsemed. Hülged on kiired ja osavad kalu ja kalmaare küttima. Erinevalt teistest mereimetajatest väljuvad nad poegimiseks veest ning kogunevad seltsinguteks. Lesilas viibivat seltsingut nimetatakse lesinguks. Hülgeid on enim jahedates meredes – Antarktika ja Arktika vetes. Nad kuuluvad loivaliste (Pinnipedia) seltsi, mis jagatakse 3-ks sugukonnaks: kõrvukhülglased, hülglased ja morsklased. Meriveised kuuluvad meriveiseliste seltsi; need aeglased kogukad loomad elavad troopilistes ja lähistroopilistes rannikuvetes ja mageveekogudes ning toituvad veetaimedest. Kõrvukhülged Kõrvukhülglased (Otaridae) on sugukond suuri loivalisi; kokku 14 liiki. Tüvepikkus 150-380 cm, mass kuni 1100 kg. Kõrvukhülglased (kotikud,
Osooniaugud Keskkonnaõpetus Astrid Salumäe 10.a Loksa Gümnaasium 10/12 Mis on osooniaugud? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniauk Antarktika kohal Osooniauk Antarktika kohal on tegelikult täiesti loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Praeguseks on sealne osoonikiht 33% 1975.-nda aasta väärtusest. Osoonikihi hõrenemine 1. Pidev osoonikihi hõrenemine üle maailma 4% kümne aasta jooksul. 2. Suurem hõrenemine kevadel poraalaladel
POLAARALAD ARKTIKA JA ANTARKTIKA Pärja Õun 2009 AASTA 8b klass Tapa Gümnaasium SISSEJUHATUS Nabamaa, külmakõrb ehk polaarala. Maa telje otsapunktid- poolused saavad kõige vähem päikeseenergiat. Möllavad lumetormid kestavad 9 kuud aastas. Polaaröö talvel ja polaarpäev suvel. Poolustel paistval päikesel pole suurt jõudu. Arktiline tundra oma linnulaatade ja maailma suurima kiskja- jääkaruga ning Antarktika paks jääkilp, mis suvel vaid pisut sulab – need ongi polaaralad. Alad, mille loomad ja linnud on unikaalsel viisil kohastunud eluks jäistes tingimustes. Polaaralasid ümbritsev meri aga kubiseb elust: vaalad, merivähid, plankton. Peaaegu kõik loomad leiavad toidu merest süües planktonit või planktonist toituvaid loomi. Vaaladel , jääkarudel ja hüljestel on naha all traan, mis ulatub vilja siseorganiteni ega lase kehasoojusel välja lekkida ( Grööni vaalal kaalub see mitu tonni )
stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääris keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Tõsiseks ohuks osoonikihile on keemilised ühendid, mille koondnimeks on freoonid. Freoonide toimel võib moodustuda niinimetatud osooniauk. Mis on osooniauk? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. Osooniaugu tekkimist kirjeldavad Chapmani võrrandid. Osooni tekib ja kaob
Osooniaugud Mis? Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniauk Antarktika kohal on tegelikult täiesti loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Miks? Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Osooniaugu tekkimist kirjeldavad Chapmani võrrandid. Osooni tekib ja kaob stratosfääris pidevalt, kuid looduses toimub see reeglina ultraviolettkiirte, mitte freoonide toimel.
rohtlad parasvööde ja lähistroopiline Poolkõrbed ja kõrbed parasvööde, lähistroopiline, troopiline Lähistroopilised loodusvööndid lähistroopiline savannid ja lähisekvatoriaalsed metsad lähisekvatoriaalne ekvatoriaalsed vihmametsad ekvatoriaalne Jää ja külmakõrbed 1. Asend: Polaarjoone ümber nii Põhja- kui lõunapoolustel. Arktika ja Antarktika. Arktika: põhjapooluste ümber Antarktika: lõunapooluste ümber. Kolm ookeanit ümbritseb: Vaikne, Atlandi ja India ookean 2. Kliima: Polaarkliimavööde, Arktika: väga külm ka suvel. sademete hulk aastas 100-200 mm lumena. Antarktika: suvel -30 talvel 70, sademed 50-250 mm 3.Mullastik: praktiliselt puuduvad 4.Taimestik Arktika: Väga liigivaene, sest maad katab jää. Õistaimed poolaarmagun, samblad ja samblikud. Antarktika: rannikul ja saartel- samblad, samblikud, vetikad, plankton 5.Loomastik:
TAIMESTIK. Jäävööndis leidub mikroskoopilisi vetikaid ja seeni, kes kasutavad ajutisi sulakuid, mis tekivad soojemate ilmade korral jää ja lume pinnale. Vetikakolooniate asupaiku tähistavad värvilised laigud lumel. Vetikad ja seened saavad mineraalseid toitaineid õhus leiduvast vähesest tolmust ja sooladest. Maailma elustikuvaeseim maismaa ala on aga Antarktika mandrijääkilbi keskosa.Mulda esineb laiguti ja väga õhukese kihina ning taimede kasvutingimused on seal rasked. Taimedest on külmakõrbes sammalde kõrval esindatud vaid vähesed õistaimed (polaarmagun, kivirik). Rannikul leidub samblikke. Polaarmagun Kivirik LOOMASTIK. Kuna rohelisi taimi kui peamisi orgaanilise aine tootjaid on ülimalt vähe, on ka loomastik väga liigivaene. Loomastik toitub peamiselt mereandidest
MADAGASKAR LITOSFÄÄR: Aafrika laam on laam, millel paikneb Aafrika manner, Madagaskar ja mitu väiksemat saart koos ookeanilise maakoorega mandri ja ümbritsevate ookeani keskahelike vahel. Aafrika laam külgneb Euraasia, Araabia, India-Austraalia, Antarktika, Lõuna- ja Põhja-Ameerika laamaga. Madagascar asub 1.Afrika laama ja Antarktika laama äärealal ja 2.Aafrika laama ja Antarktika laama äärealal. Mõlemal juhul laamad lahknevad ja tekib ookeani keskahelikes vulkaanilise tegevuse läbi pidevalt juurde uut ookeanilist maakoort. Seetõttu liiguvad laamad keskahelikest aeglaselt (mõni kuni mõnikümmend cm aastas) eemale ning ookeanipõhi laieneb. ATMOSFÄÄR: Madagaskari kliima Kliimat kujundavad tegurid on: HOOVUSED, PINNAMOOD, GEOGRAAFILINE LAIUS. HOOVUSED: Madagaskari juures on ainult soojad hoovused. Sooja hoovuse kohal liigub soe õhk
MADAGASKAR LITOSFÄÄR: Aafrika laam on laam, millel paikneb Aafrika manner, Madagaskar ja mitu väiksemat saart koos ookeanilise maakoorega mandri ja ümbritsevate ookeani keskahelike vahel. Aafrika laam külgneb Euraasia, Araabia, India-Austraalia, Antarktika, Lõuna- ja Põhja-Ameerika laamaga. Madagascar asub 1.Afrika laama ja Antarktika laama äärealal ja 2.Aafrika laama ja Antarktika laama äärealal. Mõlemal juhul laamad lahknevad ja tekib ookeani keskahelikes vulkaanilise tegevuse läbi pidevalt juurde uut ookeanilist maakoort. Seetõttu liiguvad laamad keskahelikest aeglaselt (mõni kuni mõnikümmend cm aastas) eemale ning ookeanipõhi laieneb. ATMOSFÄÄR: Madagaskari kliima Kliimat kujundavad tegurid on: HOOVUSED, PINNAMOOD, GEOGRAAFILINE LAIUS. HOOVUSED: Madagaskari juures on ainult soojad hoovused. Sooja hoovuse kohal liigub soe õhk
piirini. ,,Kõige suuremas ohus on Arktika merejää ning Gröönimaa liustikud," märkis ta BBCle. Rohkem kui poolesajast teadlasest koosnev rühm on veendunud, et alanud kliimamuutused on alles paljude dramaatiliste muutuste avalöök, kui üleilmne kliima soojenemine peaks jätkuma. Mitmed maakera kliimamustreid mõjutavad süsteemid võivad ühtäkki kokku kukkuda, kui maakera keskmised temperatuurid järsult kerkivad. Suurimas ohus on Arktika merejää, Gröönimaa ning Antarktika jääkilbid. Teadlased järjestasid üheksa ökosüsteemi, mis nende hinnangul võivad kliima soojenemise mõjul kaduda. Nad lisasid ka tõenäolise ajaperioodi, millal muutus võiks aset leida. Arktika merejää sulab (umbes kümme aastat). Gröönimaa jääkilp kaob (umbes 300 aastat). Lääne-Antarktika liustikud kaovad (umbes 300 aastat). Atlandi ookeani termoringlus lakkab, seega jääb seisma ka Golfi hoovus (umbes 100 aastat).
v Tugevad tuuled. Tundra Vorkuta ümbrustes. Tundra v Tundra on maa-ala, millele on iseloomulikud samblad ja samblikud, puhmastaimed, rohttaimed, kidurad puud ja põõsad. v Igikelts ja madalad õhutemperatuurid takistavad tavaliste puude kasvamist. Tundra v Tundra esineb Põhja Ameerika ja Euraasia põhjaosas ning lähisarktilises kliimavöötmes paiknevatel saartel. v Tundra esineb ka lõunapoolkeral Antarktika rannikul ja lähedastel saartel ning kõrgmägedel. v Tundravööndi ulatus sõltub suuresti maailmamere ja hoovuste mõjust. Tundra jaguneb kolmeks: 1. Arktiline tundra- Esineb Põhja-jäämere lähistel, Põhja -Ameerikas, Gröönimaa edelarannikul, Islandil ja mujal. Arktiline tundra Gröönimaal. 2. Mägitundra e. alpiinne tundra Esineb kõrgel mägedes. Alpiinne tundra. 3.Antarktiline tundra Esineb lõunapoolkeral Antarktika poolsaarel ja
Talvel keskmine õhutemperatuur mandri keskosas −60..−70°C, mererannikul on õhutemperatuur kõrgem – umbes −30..−35°C Suvel keskmine temperatuur mandri keskosas on umbes −25..−45°C, mere rannikul umbes −5..+2°C Aasta keskmine sademete hulk sisemaal 50- 250 mm, rannikul kuni 500mm Tuule kiirus kuni 300km/ h Veestik Umbes 90% Antraktisest on kaetud jääga,mis on keskmiselt 1790 m paks ja max 4500 m Jõgede suudmeid väga ei ole Antarktika ja Arktika jääkilbis asub väga suur osa maailma mageveevarudest Mullastik Mulda esineb seal laiguti ning väga õhukese kihina s.t., et taimede kasvutingimused on rasked Elu on koondunud lõunarannikule, sest seal on kliima pehmem seega muld pole nii palju külmunud Taimestik Hemichloris antarctica Antarktika kastevars Buellia frigida Loomastik jääkaru
Mõndade väidete kohaselt on sinivaal suurim kunagi maakeral elanud loom kelle mass võib olla kuni 145 tonni ja pikkus kuni 32 meetrit. Isasloom on väiksem kui emasloom. See hiiglane toitub tohutust hulgast pisivähilistest. Sinivaal on hävimisohus. Keskkond: Nagu teisedki mereimetajad, pärinevad vaalalised maismaaimetajatest.Vaatamata sellele, et vaalalised saavad vabalt meres ringi liikuda ning nad elavad kõigis ookeanides, esineb neid enim Arktika ja Antarktika lähistel, kus on vaalade jaoks piisav kogus toitu-planktonit. Kui ta käib sügaval saaki otsides, ujub ta vahepeal vee peale, et õhku hingata. Seejärel hingab ta peas paiknevate pilude kaudu vee tugeva survega välja. See surve on nii tugev, et ulatub kuni 6 meetri kõrguseni. Paljunemine: Sinivaalad ujuvad ringi väikestes, kahest kuni neljast isendist koosnevates rühmades. Sigimine toimub troopikapiirkondade soojades vetes, seal sünnivad ka pojad. Suguküpseks saavad nad 4-5 aastaselt
Sinivaal Sinivaal on maailma kõige suurem imetaja.Emased kasvavad kuni 30 m pikkusteks ja isased kuni 25 m pikkuseks.Nenede kaal jääb 80 000-130 000 kg vahele .Sinivaala selg on tumehall sinaka varjundiga, küljed ja kõht helesinised. Heledad laigud vaala kehal on nahaparasiitide kahjustused. Vaalal on suur saba, voolujooneline keha, ujunahad need kõik aitavad tal vees kohastuda. Antarktika lähistel viibides toituvad vaalad eranditult planktonist. Vaal suudab ära süüa isegi 425 kg planktonit. Arktilistes vetes ringi ujudes toituvad vaalad kolme liiki vähkidest. Suurest kõhutäiest hoolimata on sinivaal võimeline arendama kiirust kuni 20- 30 kilomeetrit tunnis. Toitu hangib ta vee alla sukeldudes. Sinivaalal on suur kopsumaht mille abil võib sukelduda kuni 500 meetri sügavusele ning viibida vee all kuni 2 tundi. Seejärel ilmub ta vetesügavustest nähtavale, planktonit
Probleemi phjus peitub suures tootmises, mida tehakse looduslikke ressursse raiskavalt ning atmosfrile ebasbralikul viisil. Keskkonna sbralikke viise ei kasutata, kuna need maksavad rohkem ning need on vhem tootlikumad kui kesskonnavaenulikud tootmisviisid. Tehaste korstendest vljuvad kasvuhoonegaasid ei lase maalt tagasi peegelduvat piksekiirgust vlja ja see jb pendeldama maa ja atmosfri vahele. Lisaks hvitavad gaasid osoonikihti, mille kige tsisem koht on aina laienev auk Antarktika kohal, kus juba 30 aasta jooksul on sissetulnud suures koguses pikesekiirgust, mis aitab kaasa temperatuuri tusule ja on lisaks keskkonnale ning inimestele kahjulik. Selline tootmine tekitab jtmeid, mida pole vimalik panna kuhugi, Rikub ja reostab vett. Jtmed aga vtavad ra pllu-ja elumaa ning vee kasutusklbmatuks muutumine on sama hull probleem nagu Globaalne soojenemine. Kinnijnud piksekiirgus aga sulatab jliustike, aitab kaasa krbestumisele ja destabiliseerib leldist kliimat. Enim rgitakse
Jää ja külmakõrbed . Arktika Antarktika Asend: Põhjapolaarjoonest põhjas, Lõunapolaarjoones lõunas, asub maailma 909 90* põhjaliust. Mandrit pole, on Põhja-Jäämeri. külmapoolusel, kuni -89,2 kraadi. Manner olemas. Vesi+manner = Maailmajagu. Kliima: karm, temperatuur alla 0 kraadi. Sama . Igilumi ja jää: lumi ja jää mis ei sula ära. Sama . Jää on 2-4 km paks. Jää on 2 meetrit . Gröönimaal on ka mandrijää.
osoonile ohutu Osoonikihi seisukohalt on eriti oluline, kui palju leidub keskatmosfääris vabu reaktsioonivõimelisi kloori aatomeid. Peamiseks kloori aatomite vähendajaks atmosfääris on metaan. Cl + CH4 -> HCl + CH3 (19) Equation 19 Soolhappest võib aga jällegi vabaneda aktiivne kloor. HCl + OH -> H2O + Cl (20) Equation 20 M.Chanini(1993) andmeil on suurem osa atmosfääri kloorist HCl ja ClONO2 koostises. Cl ja ClOx esineb rohkem vaid siis, kui tekib Antarktika osooniaugule sarnane olukord. 1.4.3 Broomiühendid ülemaailmese Meteoroloogia Organisatsiooni (WMO) 1994 aasta ettekandes väidetakse, et ookeanide auramisel tekkiv metüülbromiid on üks suurim osoonikihi kahjustajaid. Metüülbromiid hävitab osoonikihti peaaegu samapalju kui kloorfluorsüsinik. Määratleti ka kolm inimtegevuse tagajärjel tekkinud metüülbromiidi allikat: viljakoristusele järgnev
Viimaseid omakorda laiendab pragudesse tunginud ja seal jääks külmunud vesi, sest jää ruumala on vee omast suurem.. TAIMESTIK. Jäävööndis leidub mikroskoopilisi vetikaid ja seeni, kes kasutavad ajutisi sulakuid, mis tekivad soojemate ilmade korral jää ja lume pinnale. Vetikakolooniate asupaiku tähistavad värvilised laigud lumel. Vetikad ja seened saavad mineraalseid toitaineid õhus leiduvast vähesest tolmust ja sooladest. Maailma elustikuvaeseim maismaa- ala on aga Antarktika mandrijääkilbi keskosa. Taimedest on külmakõrbes sammalde kõrval esindatud vaid vähesed õistaimed (polaarmagun, kivirik). Rannikul leidub samblikke LOOMASTIK. Kus on taimi vähe, seal on ka loomariik vaene. Polaarpiirkondades esineb elu peamiselt vees. Mereloomad - Kuigi meri on käetud paksu jääkihiga, on jää all veetemperatuur siiski üle nulli. Kõiki polaaralade karmi kliimaga kohastunud mereloomi kaitseb külma vastu paks rasvakiht, mis takistab kehasoojuse kadu
Saar külgneb edelas ja lõunas Beagle'i väinaga, mille taga on väiksemad saared, kagus Scotia merega, idas Le Maire'i väinaga, mille taga on Estadose saar, kirdes Atlandi ookeaniga ja põhjas Magalhãesi väinaga, mille taha jääb Lõuna-Amerika manner. Saare põhjatipp Punta Delgada asub Tsiili territooriumil ligikaudu 52. lõunalaiusel. Saare pindala on 48 100 km². Ta on maailma saarte seas pindalalt 29. kohal. Tulemaa on jagatud Tsiili Tulemaa provintsi ja Tsiili Antarktika provintsi (lääneosa) ja Argentina Tulemaa provintsi (idaosa) vahel. Mõlemad Tsiili provintsid kuuluvad Magalhãesi ja Tsiili Antarktika piirkonda. Tulemaal asub maailma lõunapoolseim linn Ushuaia, mis on saare Argentina-osa keskus. Saare Tsiili-osa keskus on Porvenir. Avastamislugu Saare avastas eurooplastele Hispaania ekspeditsioon Fernão de Magalhãesi juhtimisel umbes 21. augustil 1520. Saar arvatakse olevat nime saanud
4)Iseloomustage elu Konstantinoopolis. 5) Bütsantsi kultuuri iseloomulikke jooni. 5. Suured maadeavastused: 1) põhjused 2) eeldused 3) varasemad maadeavastajad enne 15.saj. 4) Nimetage 5 tuntud maadeavastajat koos avastatud paigaga omal valikul (15.-17. sajandist). 6. Maadeavastuste mõju Euroopa arengule (vt. õpikust) 7. Eestiga seotud Vene kuulsad maadeavastajad: Fabian Gottlieb von Bellingshausen , sünd. Saaremaal 1778, surnud Kroonlinnas 1852, uuris Antarktika vetevälju, oli sõitnud ümber Antarktika , panemata küll kordagi jalga jäisele kontinendile. Adam johann von Krusenstern: baltisakslane, sünd. 1770 Hagudis, surnud 1846 Kiltsis Virumaal. Juhtis esimest Vene ekspeditsiooni, mis ületas ekvaatori ning seilas ümber maailma. Uuris Kamtsatka poolsaart. Ferdinand v.Wrangel: ümbermaailmareis, Põhja-Jäämeri; Johann Friedrich Parrot: Alpid, Püreneed, Kaukaasia; Karl E. v. Baer: Novaja Zemlja, Lapimaa...; veel E.v.Toll, Al
Seejärel hingab ta peas paiknevate pilude kaudu vee tugeva survega välja. See surve on nii tugev, et ulatub kuni 6 meetri kõrguseni. Kõik mereimetajad pärinevad maismaaimetajatest. Ka sinivaal. Arvatavasti meelitas miljoneid aastaid tagasi vette need loomad toidurohkus. See sundis neid kohanema uute elutingimustega. Vaalalised saavad meres vabalt ringi liikuda. Nad esinevad kõigis ookeanides, kuid kõige rohkem esineb neid Arktika ja Antarktika lähistel. Seal on vaalade jaoks palju planktonit. Kui planktonit ei ole palju, elavad vaalad tänu oma paksule rasvakihile. Paljunemine: Sinivaalad ujuvad ringi väikestes rühmades. Tavaliselt on rühmas 2-4 isendit. Suurematesse paaridesse lähevad nad toidujahil või paljunemisel. Sigimine toimub troopikapiirkondade soojades vetes. Seal sünnivad ka pojad. Vastsündinud poegi katab õhuke rasvakiht. Külmades vetes ei jääks nad nii ellu. Äsja
Osoonikiht ümbritseb Maad 10-50 km kõrgusel. Osoonikihi tähtsus seisneb selles, et ta neelab Päikeselt tulevat lühilainelist ultraviolettkiirgust ja infrapunast kiirgus, olles seega kasvuhoonegaas. 1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud, kus aine kontsentratsioon on eriti vähenenud. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud. Näiteks on osooniaugud Antarktika kohal loomulik nähtus, kuna seal on osooni lagunemine intensiivsem kui selle teke
Osoonikihi paiknemine Tähtsus Sisaldab osooni, trihapnikku- terava lõhnaga gaasi Kaitseb elusloodust ( sh ka inimest ) ultraviolettkiirguse eest Osoonikiht hõreneb Inimese kahjustav tegevus põhjustab osooniaukude teket: · Osooni lagundavate ainete tootmine ja kasutamine aerosoolipudelites, külmikutes, tulekustutites jm. · Tööstuse ja autode heitgaasid Miks esimesed osooniaugud tekkisid Antarktika kohale? · Maa pöörlemise tõttu on õhkkond ehk atmosfäär pooluste kohal hõredam kui ekvaatoril · Osooni on pooluste kohal vähem kui ekvaatori kohal Osooniauk Antarktika kohal on loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Osooni tungimist Antarktikasse takistavad
annaabi.ee 
