Kirjanduse Secunda teine arvestus (0)

Kirjanduse Secunda teine arvestus
Pilet nr 1:
1) G. B. Shaw elu ja looming, „ Pygmalion “
Inglise teatri ja realistliku draama uuendajaks sai iiri päritolu näitekirjanik George Bernhard Shaw ( 1856 – 1950).
Süstemaatilist kooliharidust saamata siirdus ta 1876. aastal Londonisse, kus püüdis edutult romaanikirjanikuna läbi lüüa. Kirjutas ka kunsti- ja muusikaarvustusi, kuid pühendus hiljem peamiselt teatrikriitikale. Shaw polnud teatrihuvilisena rahul tolleaegse inglise kodanliku teatriga, kes tema arvates seisis tegelikust elust väga kaugel, pakkudes publikule vaid tühist ajaviidet. Shaw´le meeldis Ibsen. Oma essees “Ibsenismi olemus” ( 1891 ) nõudis ta, et teater peab etendama ühiskonnas olulist rolli. Tema arvates pidi pearõhu asetama kaasaja probleeme käsitlevatele näidenditele.
Liitunud “Sõltumatu Teatriga”, otsustas Shaw hakata ise näidendeid kirjutama.
• “Ebameeldivad näidendid”
Esimene näidend “Leskmeeste majad” (1892) kuulus koos kahe järgmise näidendiga “Seelikukütt” (1893) ja “Mrs. Warreni amet” (1893) nn “Ebameeldivate näidendite” tsüklisse. Need näidendid tekitasid pahameeletormi, sest vaatajad tundsid end puudutatuna, kuna nägid laval iseend . Shaw näitas inglise kodanlust, kes oma heaolu nimel on valmis alatusteks lihtinimeste arvel.
• “Meeldivad näidendid”
Järgmises tsüklis loobus kirjanik teravatest sotsiaalkriitilistest rünnakutest. Shaw pühendab tähelepanu peamiselt silmakirjalikule moraalile, mille ülesandeks on paljastada kodanlike suhete tõelist olemust. Tsükli pealkiri on irooniline, sest neis on võetud terava kriitika alla militarism “Relvad ja inimene” (1894) , “ Saatuse soosik” ( 1895 ) ning vaimulike silmakirjatsemine “ Candida ” (1894).
• “Kolm näidendit puritaanidele”
Kolmandas tsüklis naerab Shaw välja inglastele iseloomuliku usufanatismi ja sellega seotud silmakirjalikkuse. Nendes teostes ründab ta teravmeelselt puritaanlust, mis on juurdunud inglise kodanluse hulgas. Draamades “ Kuradi õpilane” ( 1897 ), “ Caesar ja Kleopatra” (1899) ja “Kapten Brassboundi ärkamine” (1899) on kirjanik käsitlenud ajaloolist teemat huumori ja irooniaga.
Kokku on G. B. Shaw kirjutanud 50 näidendit, enne Esimest maailmasõda jõudis ta kirjutada 29. Shaw´ üheks populaarsemaks näidendiks võib kindlasti pidada armastuskomöödiat “Pygmalion” (1912).
Shaw suhtus kriitiliselt sõtta ning hakkas kirjutama farsse sõdurist vaatajale. Kirjanik pidas seda sobivaimaks vahendiks sõjasüüdlaste paljastamiseks ja oma pahameele väljendamiseks toimuva vastu. Need ilmusid üldpealkirja all “Pisinäidendid sõjast” (1919) ning pajatasid sõja mõttetusest
Shaw´ satiiri märklauaks olid traditsiooniliselt juurdunud seisukohad ning tõekspidamised. Tema näidendite põhikonflikt tekib võltsillusioonide purunemise taustal, kirgedel ega kannatustel pole kohta. Tema huumor ja paradoksidest tulvil stiil on jäljendamatu. 1925. aastal sai G. B. Shaw Nobeli kirjanduspreemia. Tema ja näitlejatar Patric Campbelli kirjavahetusele toetudes kirjutas Jerome Kitly näidendi “Armas luiskaja” (1960).
George Bernhard Shaw suri 2. novembril 1950. aastal 94-aastasena.
2) Loetud programivälise teose analüüs
Pilet nr 2:
1) O. Wilde ’i elu ja looming
Oscar Wilde sündis 1854. Aastal 16. oktoobril Dublinis.
Tema isa kuulus maa-aadlisse. Ta oli elukutselt silma- ja kõrvahaiguste arst. Elav, väsimatu ja alaliselt tegev inimene. Ema oli pastori tütar – luuletaja, ajaviiteromaanide sepitseja, poliitiline ajakirjanik, iirlaste vanavara (rahvalooming) korjaja ja nende õiguste eest võitleja. Oscar kasvas üles hellitatuna ja armastas väiksest peale seltskonnas liikuda , kus ei valitud eriti kõneainet.
Koolis käis ta Enniskillenis ja Dublinis Trinity College’is (1871-74), Oxfordis Magdalena College’is ( 1874 -78). Oscar oli väga tugev kirjanduses ja keeltes, samal ajal kui tema matemaatilised, spordilised ja muusikalised anded jäid tahaplaanile.
Oxfordis hakkas ta tegelema luulega, milleks ergutasid teda Itaalia ja Kreeka reis. Oscar kandis oma esimese luuletuse „ Ravenna “ ette teatris ja sai näidata, mida ta oma häälega tegelikult suudab.
Peale kuldmedaliga kooli lõpetamist asus Wilde Londoni Salisbury tänavale, jätkates seal oma uurimusi kirjanduse, esteetika ja ajaloo üle. Oma luuletusi avaldas ta mitmesugustes ajakirjades ning üritas avaldada neid ka raamatus, mis ei õnnestunud. Üldiselt vihati Wilde kogu Londonis, sest ta rõhutas pidevalt oma geniaalsust.
Luuletuste ilmumise aastal sõitis Wilde USA-sse, et leida oma näidendile „Vera and the Nihilists“ lavastaja, kuid tema näidendit ei saatnud edu. Lisaks pidas ta USA-s ka mitmeid loenguid erinevatel teemadel .
1883. aastal läks ta kauemaks ajaks Pariisi, kus liikus kirjanduslikes ja kunstilistes ringkondades. Seal olid tema intiimsemateks sõpradeks Paul Bourget, aga ka Verlain, keda ta ei suutnud välja kannatada tema haiguse pärast, mis rikkus ta ilutunnet. Aasta lõpul oli ta tagasi Londonis, kus hakkas sissetuleku saamiseks pidama loenguid „Ilusast majast“ ja „Kunsti olemusest“, millest saadud tulu pillas ta igale poole laiali. Sissetuleku puudusel hakkas ta naistelehe toimetajaks. Pärast seda hakkas tema loomingu viljakaim ajajärk.
1890. aastal ilmus „ Dorian Gray portree“. Näidendid: „Lady Windermere’s“(1892), „A Woman of no Importance “ (1893), nendest alates algas Wilde hiilgeaeg, mis kestis 3 aastat. Wilde tunnistas näidendite nõrkust, kuid need tegid ometi inimestele nalja . Teoseid kirjutas ta vaid raha ja kuulsuse pärast.
Wilde elu sisuks oli veel mõnutsemine ja maitsmine , sest selles peitus tema jaoks kogu õnn ja unistus . Kirjanikus tõestus tema enda öeldud ütlus: mitte midagi teha olevat raskeim töö.
Wilde-i languse põhjuseks sai tema sõprus Queensberry markii noorema poja lord Alfred Douglasega. Tutvusid nad 1891.aastal ning nende vahekord muutus intiimsemaks. Lordi isale nende suhe ei meeldinud ja püüdis neid lahutada, tungides 1894.aastal Wilde-i korterisse ja teda ähvardades.
Kui 1895. aastal Alžiiri läks, arvasid kõik, et ta oli põgenenud ning hakkasid teda järsku halvustama. Hoolimata oma sõprade hoiatusest saabus ta 1895. aasta veebruaris oma näidendi „The Importance of Being Earnest“ esietendusele Londonisse. Markii üritas seda nurja ajada, aga kui see ei õnnestunud, andis ta Wilde-le teotava kirja, millele Wilde pidi vastama, kas kaebusega teotuse tagasitõrjumiseks või taas lahkuma . Kuna lord soovitas esimest, siis nii ta talitaski.
Teda põlati ka selle pärast, et ta mõtles oma elust teha kunstitööd, kunstil aga ei pidanud tema arvates kõlblusega mingit pistmist olema. Inglased olid aga teisel arvamusel. Wilde leidis, et kõlblusele kuuluvad madalamad ja vähem intellektuaalsed vallad.
1895. aastal 25. maist oli ta unustatud. Tema näidendeid ei mängitud, raamatud põletati ja võlausaldajad nõudsid võlgade tasumist.
Kohtust sõitis Wilde Pentoville vangimajja, kus ta pea aeti paljaks ja ta pidi minema vanni, mille vees olid mitmed end juba pesnud. Vaksalis oodates enne Lõuna- Inglismaale sõitu sülitas talle rahvasaadik näkku. Vangipõlve teine pool möödus kergemalt, kus tema etendust „Salmoné“ Pariisis ette kanti ja uus vangiülem talle õnne soovis, tema olusid kergendati ja ta luges isegi Sophoklest, testamenti ja Dante põrgut.
1897. aastal 19. mail sai ta vangist välja ja saadeti sõprade poolt Bernevali linna Prantsusmaal, kus ta hakkas varsti jälle pillavalt elama. Seal valmis tal juba vangis alatud näidend „De Profundi“, mille osad võisid hakata ilmuama alles 1960. aastal testamendi kohaselt. Ka kirjutas ta luigelaulu „The Ballad of Reading Gaol“.
Kahes viimases teoses on ta rääkinud kõige ilusamalt, südamlikumalt ja läbitungivamat inimeste kannatusest, murest ja kurbusest ning tundund kaasa viletsale ja vaesele.
1899. suve lõpul on Wilde Pariisis, kus ta elas ühes hotellis , mille peremees tasus tema söögi ja joogi ning majapidamise. Suurema summa saades jõlgub ta natuke ka suurlinnas kuid raha lõppeb kiiresti. Sõber Douglas käis pärast isa surma tehda vahel edvistades kostitamas. Wilde suri 30. Novembril 1900 ajuvähki ning tema matused on lühikesed ja kurvad.
2) Loetud programivälise teose analüüs
Pilet nr 3:
1) L. Tolstoi elu ja looming
Lev Tolstoi (1828- 1910 ) isa oli Nikolai Tolstoi, krahv ja ema oli vürstitar Maria Volkonskaja. Järelikult oli Lev kõrgest soost. Lapsepõlv oli ühest küljest kurb – ema suri, kui Lev oli 2-aastane ja kui isa suri, oli Lev 9-aastane Oli noorukieas üsna isepäine, paistis silma omapärase ja sõltumatu käitumisega, jonnakusega, julgusega ja uhkusega. Samuti oli ta õiguspüüdlik ja aus.
1844 . aastal läks ta Kaasani ülikooli ja algul õppis seal idamaakeeli, hiljem õigusteadust. Ta ei kohandunud ülikooli eluga ja seetõttu otsustas end sealt välja arvata. Põhjenduseks tõi halva tervise ja kodused asjaolud . Venemaa ülikoolides valitses tol ajal igavus, bürokraatia jms. Ta tundis, et akadeemiline haridus polnud tema jaoks. Pärast ülikooli läks ta oma mõisa Jasjana Poljanasse.
Tema kirjanikuaastaid hakatakse lugema 1851 . aastast, kui ta hakkas kirjutama „Minu päeviku lugu“. See teos jäi lõpetamata, aga hiljem sai see teoks tänu teosele „ Eilse päevalugu“. Koos vend Nikolaiga läks ta ka Kaukaasiasse sõtta. Kaukaasias sai alguse tema korrapärane kirjanikutöö. 1852. aastal ilmus tal autobiograafiline triloogia pealkirjadega „Lapsepõlv“, „Poisiiga“ ja „Noorus“. Kokku moodustavad need terviku. Ta toetus enda kogemusele, aga püüdis teha üldistust. Tema arvates oli lapsepõlv kordumatu õnneaeg, mil lapsele on antud parimad inimlikud omadused.
1854. aastal algas Krimmi sõda. Kaukaasia perioodil suhtus sõjasse eitavalt, aga Krimmi sõda sai uue mõtte – oma linna ja kodumaa kaitsmine. Ta kirjutas seal 3 jutustust: „ Sevastoopol detsembrikuus“, „Sevastoopol mais“ ja „Sevastoopol 1855. aasta algul“.
50ndate lõpul ja 60ndate algul oli tal 2 seisukohta: Venemaa elu peab muutuma (pärisorjuse kaotamine), elukorra muutmise tee on inimese psüühika ja käitumise muutmine, kõlbelisuse kujundamine. 1857 tegi Tolstoi oma esimese välisreisi Prantsusmaale, Šveitsi, Itaaliasse ja Saksamaale. See reis valmistas talle suure pettumuse. Sealne kultuur ja kodanlik kord olid talle eemaletõukavad. Kui ta naasis reisilt, üritas ta rahvast aidata. 1859- 1862 avas ta talulastele kooli, kuhu kutsus noori õpetejaid ja õpetas ka ise. Ta asutas pedagoogilise ajakirja ja avaldas seal oma artikleid. Kirjutas ise aabitsaid, jutukesi. Ta väitis, et talurahva kultuur oli kõrgkultuurist kõrgem ja kirjanikud peaksid talurahva loomingust eeskuju võtma, sest nad on ehedad ja peegeldavad rahva eluvaateid. Ta järgis vabakasvatuse põhimõtet – lapsed käisid, kus tahtsid ja tegelesid, millega tahtsid.
Tolstoi abiellus nimeka Moskva arsti tütre Sofja Bersiga aastal 1862. Sofja oli haritud, hoitud, aga nende vanusevahe oli suur. Ta mõtles pingsalt loodusliku ehk rahvaliku ja tsiviliseeritud maailma suhete üle. Rikkuse ja vaesuse konflikt paistis talle Euroopas sügavam kui Venemaal.
„Sõda ja rahu“. Esialgu tahtis ta kirjtada raamatu dekabrissist, kes tuleb Siberist tagasi. Hiljem jõudis ta tulevase dekabrissi noorus-, kujunemisaega. Sündmustik algab 19. sajandi algusega ja hõlmab 20 aastat. Koosneb 4 osast. Peategelane on rahvas. Tolstoi tõi välja põhiseisukoha, et ajalugu ei kujunda mitte üksikisik, vaid rahvas. Ta võttis kasutusele sõna“parveinimene“. Ühiskonna alus on perekond, mis on omamoodi parv.
„Anna Karenina “ raamatus kirjutab Tolstoi sellest, et kõlbeline ühiskond algab perekonnast. Kui perekonnas on lahkhelid, kandub see ühiskonda üle. Inimene peab perekonda hoidma.
2) Loetud programmivälise teose analüüs
Pilet nr 4:
1) G. De Maupassant ’i elu ja looming
Guy de Maupassant (1850-1893) sündis ja elas Normandias. Isa poolt aadlipäritolu. Isa läks kodust ära, ema kasvatas teda. Ema oli haritud. Kloostrikoolis Guy’le ei meeldinud, ta visati välja. Lõpetas ühe kolledži ja läks ka sõtta. Ülikooli ei saanud, töötas ametnikuna. Vaikselt kirjutas, aga ei avaldanud. Mitmekülgne, sportlik (sõudmine). Nägi palju lihtrahva elu.
Varane looming oli romantiline. 7 aastat juhtis ja õpetas teda Flaubert .
Väga viljakas, kirjutas väga palju. Sai populaarseks. Kuid oli kinnine , pelgas avalikkust. Reisis, ka purjekaga, Vahemerel, Inglismaal.
Varane looming oli rõõmsameelne, hiljem muutus järjest pessimistlikumaks. Tervise halvenemisega seoses halvenes ka suhtumine inimkonda. Teda kummitas hirm surma ees ning ka kartus loomingulise viljatuse ees. Sooritas enesetapukatse, pandi vaimuhaiglasse suri seal.
Flauberti surma järel oli talle nõuandjaks ka Turgenev . Flaubert oli talle tõeline õpetaja (andis ülesandeid, harjutusi).
Maupassanti seisukoht oli, et kõike pole võimalik ümber jutustada, tuleb teha valik – kõiges on midagi, mida pole uuritud.
Maupassant oli eelkõige novellikirjanik. Alguses kirjutas varjunime all. Kirjutas nii armastusest, sõjast, talupoegadest, ühiskondlikest probleemidest, patriotismist. Patriootlikud on lihtsad, tavalised inimesed. Armastus on pigem füüsiliste vajaduste rahuldamine. Talupoegi kujutas ta kaheselt: samastas ka loomadega ( rumalad , ise süüdi – nagu Tšehhov), kuigi on patriootlikud ja lihtsad.
• Romaan “Bel-Ami”.
• Novell “ Rasvarull ”.
• Novell “Kaks sõpra”.
Maupassant’i looming: täpne, lakooniline stiil, dramaatiline, pingestatud tegevus, puänteeritud lõpp, reljeefsed, teravalt väljajoonistatud karakterid, halastamatult objektiivne kujutluslaad, kirjanikule omane isepäine robustsus, millele on võõras igasugune valehäbi. Ta ei kasuta moraliseerivat jutustajahoiakut. Tema pessimism on inimelu analüüsimisel ääretu.
2) Analüüsi ja tutvusta E. A. Poe novelle
Ta kirjutas üle 70 novelli ja Ameerika kirjanduses loetakse teda novelli žanri loojaks. Loomingu võluks peetakse oskust luua väga omapärane keskkond loole, olla väga usutav ja oskus välja mõelda üllatuslikke lõppe. Tema novellid väga loogiliselt üles ehitatud, väga detailiderohked, kusjuures olulised on ikkagi tähtsad detailid. Kuna kirjeldas detaile, siis on need valitud ebatavalise täpsusega, suurema usutavuse märgiks viitab ajaleheartiklitele ja entsüklopeediatele, väga suure lugemusega kirjanik. Kogu tema jutuloomingut läbis pessimism. Tema tegelased olid passiivsed, tahtejõuetud, sünges meeleheites ja depressiivsed, nad ei sobitunud sellesse maailma, aga nad ei tahtnudki selle maailmaga suhestuda. Poe ise on öelnud „Parim, mida inimestele võib soovida , on üldse mitte sündida.“ Hirmu ja õudusjuttudes võib teda pidada niinimetatud gooti õudusjutu traditsiooni jätkajaks. Gooti õudusjutud need keskaegsed õudusjutud. Läbivateks teemadeks on õudus, surm ja kannatus. Surm on üldse selline vabastaja , toob piinatud kehale oodatud rahu ja puhkuse momendi. Meelisteemaks oli elusalt matmine. Novellide pealkirjad on üsna tihti väga otse pahaendelistele sündmustele viitavad . Tihti ründasid tegelasi kõikvõimalikud koletised, nad langesid meresügavustesse, keskaegsed vangikongid, kus ruumid tõmbusid kokku, peale selle, et see ruum muutub kitsamaks. Novellide peategelaseks oli tihtipeale romantiline noor naine. Kusjuures see noor kaunis naine, kellega siis peategelane abiellub või kellest luuletuses kirjutatakse , on suremas, haige. Poe naised olid aristokraatilikud, kahvatud, väga kaunid , haigalselt tundlikud ja enamik neist sureb novellides ära. „Kõige täiuslikum kunst on kauni naise surma kujutamine.“ Ilu ja armastuse sümboliks oli tema novellides alati naine, ta ülistas naist. Armastus on võrdne surmaga, alati omavahel seotud. Tema kangelased ei soorita kuritegusid mitte kasu pärast, vaid sellepärast, et proovida, kas neil jätkub kurteoks jõudu ja julmust. Teaduslik-fantastilised novellid põhinesid omaaja tehnikasaavutustel. Poe oli nendega kursis, kasutas ja loetles neid. Detektiivloodega saavutab Ameerikas suure populaarsuse, sest ta kirjutas neid enne Sherlock Holmsi, enne Connan Doyle . Kehtestas reeglid, mille alusel on tehtud neid jutte üle saja aasta. Tema jaoks on oluline kuriteo loogiline analüüs ja avastamise lugu. Lõi esmakordselt kirjanduses haritud intelligentse detektiivi kujul, kes on siis ka prototüübiks hilisemale Sherlok Holmsile. Sherlok pole mitte niisama detektiiv ja osav, vaid tal on ka kunstilisi kalduvusi, mängides viiulit . Poe novellides oli kurjategija , kes pidi ilmuma tegevusse novelli alguses. Oluliste tegelaste arv peab piirduma 10ga. Üle selle ie suuda enam lugu loogiliselt jätkuda. Tihti on meisterdetektiivi kaaslane, kelle ülesandeks on kirjeldada meetodeid , tutvustada lugejale eelnevaid sündmusi, ümber öelda, harilikult rumalam ja imetleb oma isandat. Pärit Aristophanese komöödiast, et tuua allilmast parim näitekirjanik, pidevalt vahetas valel ajal kohti. Stiil on rahulik, kirjutamislaad on enamasti realistlik , tuntumad „ Kuldmardikas “, „Näpatud kiri“, „Mõrv rue Morgue ’is“. „Kaaren“ Motiivideks olid kõikvõimalikud reisikirjad, gooti õudusjutud, varajane ulme ja detektiivlood. Mõnedki Poe kritiseerijad olid silmaklappidega inimesed, fanaatilised tema vihkajad. Üks uurijatest öelnud, et Poe pea on kummituste palee täis mõistust. Kasutab tõepärasuse saavutamiseks vägagi mõistlikke ja tõepäraseid vahendeid. Väited olid hoolikalt argumenteeritud. Õudusjuttude juures kindel vorm – mina tegelane. „ Berenike “ – 1. Lühidalt süžee, 2. Kuidas on saavutatud miljöö ja usutavus? 3. Mis on puänt?
1. Mul oli haigus, mis kujutas endast ülimalt kõrgendatud tähelepanu, mu nõbu Berenike aga kannatas langetõve käes, mille tõttu ta ka lõpuks suri. Alles siis, kui nõo ilu hakkas kaduma, märkasin mina temas inimest, kellega abielluda. Ühel õhtul tuli ta raamatukokku ja paljastas oma lumivalged hambad, millele mu tähelepanu jäi. Ise ma ei mäleta midagi, kuid vahepeal oli ta surnud, ei mäletanud ka matuseid ja seda, et ta ise oli haua lahti kaevanud, hambad välja tõmmanud ja see surnukeha seal surilina sees polnud sugugi surnud.
2. Tsitaadid, haigused, see, et ise saab aru oma probleemist, hammaste kirjeldus, väga detailne .
3. Kuidas hambad karbist välja kukkusid.
Pilet nr 5:
1) E. Zola elu ja looming
„Daamide õnn“ – suure kaubamaja nimi. Eelkõige lugu sellest, kuidas kaovad kõik väikesed poed ja tekivad suured kaubanduskeskused. Pariisis mitut kvartalit hõlmav kaubamaja, mis viib pankrotti kõik väikesed poed. Tulevad suured tööstused ja vabrikud, ja sellised inimesed kaotavad oma töö ja äri.
Emile Zola (1840- 1902 ) on eelkõige selle realistliku kirjanduse haru oluline tegija, mille nimi on naturalism . Naturalism – realismi suund, kus tähelepanu pööratakse just eriti elu inetumatele külgedele, kus käsitletakse inimest eelkõige kui füsioloogilist patust looma. Naturalistid ütlevad, et väga suurt tähtsust mängib pärilikkus, et inimene on see, mis on tema geenid, siis see ajahetk ja koht, kus ta elab, keskkond.
Sündis Pariisis ja tema isa oli Veneetsiast pärit itaallane, erakordsete vaimuannetega insener. Ta on nii erakordsete vaimuannetega, et töötas Euroopa esimese raudteeehitusel, konstrueeris Euroopa esimesi tunneleid, mis asuvad Lõuna-Prantsusmaal, teeb suure plaani, kuidas ümber ehitada Marsielli sadama ehitused. Lapsepõlv möödubki Lõuna-Prantsusmaal. Ühes väikelinnas kanaliehitusel. Väliselt muutub rohkem. Küll aga juhtub niisugune õnnetus, et isa sureb kopsupõletikku.
Kõik see, mis tulevikus võinuks olla, saab teistmoodi tehtud. Kõigepealt ei saa mainekasse erakooli, vaid käib harilikus riiklikus koolis, ja ta peab õppima elus rahaga ringi käima. Väikelinn, kus elavad, on väga päikeseline. Koht, mis tingiks vabadust ja mere peal hulkumist, mitte karmi korda ja koolivormi . Nõnda siis nad arutavad ka, mismoodi nad sellest kodulinnast kunagi põgenevad ja neist saavad kuulsad mehed. Oma kodulinna kujutab Zola mitmetes hilisemates novellides kui väikekodanlase ja sallimatuse kindlust ja kantsist. 18-aastaselt sõidab kodulinnast Pariisi. Kui tahab teha ülikooli sissesaamiseks vajalikke eksameid, siis saab kõikides ainetes positiivse tulemuse välja arvatud kirjanduse, sest üks õpetaja hindab seda nulliga. Eksameid ümber ka ei tee. Hakkab tööle kaubalaos, see omamoodi hea elukool . Elab üsna sandisti, pandimajas käib tihedamini kui restoranis , aga õpib tundma seda töötavat Pariisi. Tal on väga visa iseloom. Seniks , kuni katsetas kirjandusega, ema keeldus toetamast. Samal ajal Pariisis põnevad ajad: pagendatud Hugo, kohtu alla antud Madame Bovary , sinna tuli Maupassant, mitmeid väga kuulsaid kunstnikke ja kultuurilinnana on Pariiis väga põnevaks kujunenud. Tekib noorte inimeste grupp, kuhu kuuluvad kõik need, kes vaidlevad oma kokkusaamistel, milline peaks olema kunst, kirjandus, muusika . Samal ajal huvitavad kõiki noori inimesi meditsiini ja bioloogia edusammud. Pärilikkuse geeni avastamine näiteks, see, et tugevam jääb ellu. Selle kannavad kultuuri ja kirjandusse edasi – elu ongi selline, et tugevam jääb ellu. Zola oli sellest kõigest väga vaimustatud, temast sai inimene, kes oli poliitiliselt väga aktiivne. Oma kirjanduslikku tegevust alustab luuletustega, mis olid nirud. 1864. Aastal lõpuks loobub oma poeemidest ja muudest värssidest ja hakkab kirjutama proosat. Annab välja mitmeid jutukogusid. Sinna on sellised pealkirjad, mis kutsuvad lugema, „Marsielle“,“Surnu testament “,“Pihtimused“. Esialgsed jutustused romantilise kirjanduse mallide ja mudelite järele loodud.
„ Therese Raquin“ - romaan, mis teeb Zola kuulsaks . Eesti keelde tõlgiti seda kui „Sa ei pea mitte abielu rikkuma“.
2) Maupassant’i novellide temaatika ja analüüs
„ Preili Fifi “, „Metskurvitsa jutustused“, „Miss Harriet“, „Kuuvalgus“ ja veel teised kogude nimed. Tema novelli varjutab selline ängistav nukrus. Esimeseks väga oluliseks teemaks on sõda. „Rasvarull“, „Preili Fifi“, „Kaks sõpra“, „Isa milon“ jt. Sõjateema oluline ka sellepärast, et noorukina olnud ka mõne aja rindel ja tunneb seda teemat. Esimene tuntud novell 1880 kogumikust, E. Zola koostas, „Medani õhtud“. „Rasvarulli“ annab Maupassant. Sõjateema juures on tema loomingus selline tendents, et ta võttis osa kangelannasid prostituutide hulgast. Tõi kirjandusse langenud naisete teema. Prostituudid on märksa eetilisemad ja patriootilisemad kui need ausad kodanlased. „Rasvarull“ on prostituut, kes oli saanud hüüdnime, sest on hästi volüümikas. Rõõmsa meeleoluga, meeldib väga süüa ja ametist ei tee väga saladust. Juhtus nõnda, et üks reisiseltskond postitõllaga põgenes sõja eest. Rasvarull loomulikult kaasa võtnud süüa, aga kodanlased, kes olid kaasa võtnud ehted ja aarded , polnud söögi peale mõelnud. Rasvarull oli väga lahke , nägi, et teised ilastavad ja jagas neile söögi ära. Preisi ohvitser tahtis temaga magada , aga rasvarull ültes, et tema vaenlasega ei maga. Reisikaaslased hakkasid teda veenma . Healoomulik Rasvarull tegi ära selle. Kõikidel aega, et süüa osta, Rasvarullil polnud aega. Kui Rasvarull jagas kõikidele süüa, siis temale ei pakkunud vastu sööki keegi. Sellised need väikekodanlased on. „Preili Fifi“ pole üldse naine, vaid on ühe Preisi ohvitseri hüüdnimi. Kiitsakas, pedantne mees. Loss, mille asukad on Preisi ohvitserid, on vallutanud küla ja lõhuvad lossis asju ja otsustasid korraldada peo, aga mis pidu on ilma naisteta. Tuuakse prostituudid kohale, preili Fifi korraldajate hulgas. Lauas söödi õhtust ja preili Fifi hakkas mõnitama neid naisi, mitte ameti pärast, vaid et teie, prantslased, olete niisugused, niisugused ja niisugused. Üks prostituutidest vihastab niivõrd, et torkab ohvitserile kõrri. Teine teema on talupoegade teema. Ütleb, et talupoeg peab vastutama oma elu eest, talle ei saa lõpmatuseni kaasa tunda. Niisugune novell „Ristsed“. Üsna õõvastav lugu. Lugu sellest, kuidas ühte väikest beebit minnakse talveajal ristima. Tehakse ohtrasti veini ja külm on ka, lähevad selle beebiga, ja ristivad beebi ära, küll aga hakkavad jooma ja laaberdama. Külmetavad selle lapse surnuks . Teine, millele talupoegade juures tähelepanu pöörab on rahaahnus . Küüned enda poole ja pole üldse sellise lahke iseloomuga inimesed. „Värdjate ema“ seal on juttu ühest Prantsuse talunaisest, kellel on hästi korras väike talu, puhtad kardinad on akende ees ja süüa võib või põrandal. Kui see naine oli noorem, ootas ta last, kuid tahtis seda varjata ning sidus korsetiga ennast kinni, sünnitas ebardlapse ja müüs selle ära. Avastas, et see oli hea äriidee, nööris ennast keskelt kinni ja müüs lapsi raha eest. Järgmine teema, on armastuse teema. Ja seal on jälle selline nukker varjund, kus üsna tihti kirjutas ta luhtaläinud elu saatusest. Mingil x põhjusel läheb inimestel järsku halvasti. Siin on kummalised juhtumid ja inimese elu läheb hoopiski teiseks. „ Kaelakee “, „Onu Jules “,“Miss Harriet“. „Kaelakee“ tegelasteks noor abielupaar , mees on väikeametnik ja naine on loomulikult kodus ja tal on pidev tahtmine natukene silma paista, sest ka tema on lugenud ilusaid romantilisi romaane. Järsku selline lugu, et mehele antakse kutse ballile, koos naisega. Naine leiab, et midagi pole selga panna. Kraabivad kokku viimase raha ja naisele ostetakse imekena kleit. Ootas ainult oma balli , et saaks tantsida ja särada. Kleit pole täiuslik, kui kleidi juures pole ehet. Raha ka pole. Naisele tuleb meelde, et tema pooltuttav sõbranna on riikam ja tal on ehteid ja laenas ühe briljantkaelakee. Kõik on jube hästi seal, sõidavad ballilt tõllaga koju, paneb käe dekoltee kohale ja briljantkaelakeed ei ole. Aga see tuleb tagasi viia. Laenavad ja ostavad uue kaelakee. Mööduvad aastad, ilusast noorest naisest on saanud selline ärakulunud, pahur ja torisev naine, kellel oma elu polegi olnud, ja sama on toimunud ka selle noore mehega. Juhtub, et naine näeb pargis seda peaaegu sõbrannat ja hakkavad sellest rääkima. See kaelakee oli võlts ja terve oma elu olid nad maksnud tagasi võlga, mida nad üldse ei oleks pidanud tekitama. Veel üks teema oli andekdootlikud lood, sellised novellid, kus on mindudki välja puändi peale. „Surmamõistetu“. Tegevus toimub ühes Euroopa väikeriigis. Mõistetakse surma üks kurjategija, seal riigis on timukad. Pannakse vanglasse ja määratakse eluaegne vangistus . Hakkab riigi raha sööma. Kuidas vabaneda sellisest tülikast vangist, sellele on üles ehitatud kogu see novell.
Pilet nr 6:
1) Iseloomusta realismi
Euroopas kestis realismi ajajärk aastatel 1830-1870. Nimetus tuleneb res – realis , mis tähendab ladina keeles tegelik ja tõeline. 1830. aasta esilekerkimine oli pigem vastuseis romantismile. Samas on need kaks kirjandusteostes sageli põimuvad. Romantismis kujutatakse kaugeid eksootilisi maid ja väga suuri kirgi ja äärmuslikke tundeid, realism muutub teemades. Näiteks hakatakse kirjutama sotsiaalsest ebavõrdusest, kuritegelik allilm . Esile tõusevad ka võimu ja rahasuhted ning väärastunud inimpsüühika. Kui teoses on eelkõige ühiskonnakriitika – siis nimetatakse seda kriitiliseks realismiks. Lemmikžarn on romaan. Realism ei jää sinna püsima, 19. Sajandi lõpus tekib kirjanduslik vool, mida nimetatakse naturalismiks.
„Madame Bovary“ on kirjutatud vastukaaluks romantismile. On üks maa-arst Charles Bovary, teda näeme kõigepealt lapsena, ta on maal kasvanud, aga saanud sellise korraliku kolledži hariduse, seal samas Rouenis. Ema soovis, et temast saaks arst. Suurte pingutustega saab abiarst. Romaani I osas sooritas ta lõpuks selle eksami ja avas ühes väikeses kohas oma arstikabineti ja abiellus kohaliku farmeri tütre Emmaga. On oma eluga hirmsasti rahul, kena naine, praksis, patsiendid , kodu, maainimeste sümpaatia. Tema naine Emma pole sugugi õnnelik, sellepärast, et kõigepealt hakkab teda piinama, tüütama ja tülgastama see alevik , kus nad elavad. See, kus kõik teavad kõigist rohkem, kui üldse teada on. Emma, tema jaoks on ideaalelu hoopis teistsugune. Tema on kasvanud üles romantiliste romaanide varal ja ta on elus käinud isegi ühes lollis. Tal lähevad segi tegelik elu ja see raamatureaalsus, tahaks oma ellu seda raamatureaalsust. Kui ühele prantsuse naisele hakkab oma mees nii vastukarva olema, siis Emma hakkab otsima väljaspoolt abielu suhteid. Esimese hooga Charles püüab oma naist lihtsakoelisel moel igati aidata ja armastab seda, nad kolivad teise kohta. Aga ikkagi leiab Emma endale esimese armukese, temast märksa noorem mees Leon , loomulikult on ta see, kes Emmaga kõiges nõustub ja on hästi tundeline , aga poisikeseohtu ja see suhe lõppeb varsti ära. Teine armuke on Rodolpho, vilunud elumees, kellel on armukesi olnud juba üksjagu ja Emma on klammerduja naine. Tahaks temaga päris kohe põgeneda. Emma on seda tüüpi, et kui mehed hakkavad temast loobuma , siis ta orjab suhet ja hakkab selle nimel palju vaeva nägema, tehes näiteks kingitusi. Ta raiskab Charlesi raha oma armukeste peale. Lõpuks on nii kohutavalt suured võlad, et neid pole enam võimalik lunastada, kogu selle arsti vara ja maja arestitakse. Emma läheb apteeki , ostab arseeni ja mürgitab ennast. See teos anti Prantsusmaal kohtu alla, kõlbluse ja religiooni solvamise pärast, Flaubert küll võidab selle, on solvunud ja elab seda raskelt üle.
2) Ühe L. Tolstoi teose analüüs
„Anna Karenina“. Kui lõpetab sõja ja rahu, mis on ajalooline ja tagasivaatav teos, siis järgmisena tahab kirjutada kaasaajast. 1873- 1877 kirjutas seda. Sügav veendumus oli see, et inimese õnne aluseks on perekond ja lapsed. Anna ei tohtinud õnnelikuks saada, sest jättis maha oma mehe ja lapse, seega ta pidigi surema. Mingil moel sellise teema perekonnaelu probleemide juurde pöördumist võis aimata juba „Sõjas ja rahus .“ Tolstoi on neil aegadel veendumusel, et igasuguse kõlbelise ühiskonna aluseks on tugev perekond. Üsna tihti on nii, et kui kirjanikud kirjutavad väga pikka aega väga pikka teost, siis selline pikk tööprotsess väsitab, kuna samad probleemid väsitavad. Teema on abielu purunemise lugu. Ütleb ka, et iga õnnetu perekond on õnnetu omamoodi. Teine mõte on see, et kõik abielud sõlmitakse taevas (siis ei peaks inimene neid lõhkuma). Kuna Tolstoi on veendunud perekonnaelu kõlbelisuses, siis Anna Karenina ei saagi õnnelikuks saada. Mõte on milline, miks ta ei saa? Sest Anna on see, kes hävitab perekonda. On kaks armastajapaari Anna ja Vrsonki, Kirry ja Levin . Anna on väga paeluv kirjandustegelane, kes on ainest andnud üsna mitmetele muudele kunstiteostele, ooper, ballett , filmitud, ameeriklased teinud variandi , kus Anna on õnnetu narkomaan , inglased on teinud väga seriaali, kõige parema filmi venelased ise. Anna on väga keerulise hingeeluga naine. Teose alguses on ilus, õnnelik, noor, eluga rahulolev naine. Tal on kõik, mis vaja, tal on seisus, hea mees, tal on armas väike poeg. Inimese elu peaks minema ainult tõusuteel. Igal hommikul ootab meid ees kolm juhust, kuna me elame oma igapäevases juhus , siis see kaitseb meid nende juhuste eest, harilikult astume nendest juhustest, mis võiksid meie elu muuta, astuma mööda. Anna ja Vrsonski kohtumine on juhus, kohtusid vaksalis. Oleks võinud ju täielikult olemata olla. Anna kandis leina, oli mustaks riietatud, ilus naine, pöörati palju tähelepanu siiski. Miks Anna üldse sõidab rongiga ? Perekondlikud põhjused, peab minema lepitama. Nüüd Anna, kes sinnamaani pole ilmselt elus armastanud, kui ta nüüd armub, siis kuidagi jäägitult ja lõplikult. Tollel ajal pole kombeks abielu lahutamine. Sellepärast, et kiriklikud. Ja kui ta sellest abielu köidikutest pääseb, on selle hind on see, et ei tohi kohtuda oma pojaga, lapsele öeldakse, et ema on surnud. Ta ei suuda seda Vronski tütart niimodi armastada nii nagu oma Sergeid. Kui Anna ja Vrsonksi esilalgu koos elavad, on nad juba õnnelikud. Õnnelik suhe on välismaal, kus nad on ainult teineteise jaoks. Anna on abielus, meeste maailm, kus naistele on vähem lubatud. Anna suhtes täielik suhtlemiskeeld, aga Vronski võib minna seltskonda ja suhelda. Miks seda üha rohkem hakkab tegema? Anna muutub kohutavalt armukadedaks ja anna armastus muutub klammerdumiseks. Mõned inimesed on sõpruses klammerdunud, see on kohutavalt rakse. Anna armastus on üldse väga kiivas, väga klammerduv, sest ta on väga ebakindlal pinnasel. Viib lõpuks Annat selleni , et hüppab rongi alla. Sest Tolstoi meelest ei saanudki õnnelikuks saada. Anna ja Vronski suhe pole ideaalne, aga mõjub tõepäraselt. Teine paar on Kitty ja Levin. See on Tolstoi ideaalkujutlus ideaalsest abielust . Ideaalne suhe. Kui Vronski oli sõjaväelane ja haritud mees, Levin oli ka haritud mees, aga maamõisnik. Niisugune maamõisnik, nagu Tolstoi tahtnud ise olla. Selline, kes käib oma talupoegadega hästi läbi, käivad koos heinal, kõikidel on ühesugused vene talupoja särgid seljas . See suhe ei mõju tõeselt, sest liiga ideaalne, ei saa olla tõene. Samas peab ültema, et selles Kittys on üsna palju jooni Tolstoi oma enese naisest, sest neil aastatel on Tolsotoi perekonda kiindumine üsna oluline. Ongi veendunud, et maailm on ebaõiglane, aga seda saab parandada kõlbelise enesetäiustamise läbi. Läheb ikka ühest äärmusest teise, järgmine suur veendumus selline, et maailma pääsemine on tagasipöördumises lihtsasse talupojaellu. Idealiseerib just vene talupoega. Pole nüüd päris oma suurelt sisult nii vale. 70ndate aastate lõpus on siis Tolstoi veendunud, et Venemaa elukorraldus on absoluutselt ebaõiglane. Valitsus ei tegutse õigesti, et kirik on liiga palju seotud valitsemisega , valitsevad klassid , sealhulgas tema enda perekond, on väga egoistlikud. Püüab omaltpoolt teha midagi selle olukorra parandamiseks. Võtab osa söögimajade, nagu supiköökide tegemisest vaestele, või külastab vanglaid, või püüab pilku peal hoida talulaste koolidel, kirjutab sinna raamatuid. Saab aru, et see on vaid tilk meres.
Pilet nr 7:
1) G. Flaubert’i elu ja looming
Gustave Flaubert ( 1821 -1880) sündis arsti perekonnas seal kandis, kus toimub ka “Madame Bovary” tegevus. Isa oli arst, aga soovis, et poeg õpiks juurat. Siis ta lähebki Pariisi õppima, jõuab teisele kursusele, aga kukub läbi. Aga ega teda ei huvitanud ka. Siis ta pühendub kirjandusele. Pöördub siis tagasi vanematekoju mõisa ja elab seal suhteliselt eraklikku kirjandusele pühendatud elu. Ta olevat käinud ka Pariisis, suhelnud seal kunstiinimestega, aga eelistas seda maamõisa. Elu jooksul sooritab ta ka reisi Lähis-Idasse ja Põhja-Aafrikasse.
Ka tema teiste teoste puhul on nii, et ta on külastanud neid kohti, kus tema teoste tegevus toimub, et ennast võimalikult kurssi viia kohaliku eluga ja ajaloolise tasutaga. Kirjutamise juures on iseloomulik, et ta peab oma suurimaks eesmärgiks, et lugeja ei tajuks kirjaniku kohalolekut, rääkimata tema seisukohast , hoiakutest. Seda esineb ka “Madame Bovary” puhul. Ta oli väga aeglane kirjutaja. On teada, et ta võis mõnda lauset või lehekülge päevade viisi viimistleda. Flaubert otsis ka kõlaliselt, silbiliselt sobilikku teksti ja loogilist ülesehitust.
“Madame Bovary” ilmus 1857. aastal. Ta anti kohtusse selle teose eest, sest ühelt poolt oli see liiga moraalitu ja teiselt poolt halb eeskuju (suhtumine religiooni). Järgmine teos “Salambo” räägib Põhja-Aafrikas, Kartaago linna langemisest. Seal kasutab ta reisil nähtud ja kogutud materjali. Seejärel läheb jälle mitu aastat aega, kuni ilmub järgmine teos “Tundekasvatus”. Üks noormees läheb laevaga Pariisi. Tutvub laeval ühte kunstnikku, kes on hästi tore ja siis armub tema naisesse. Flaubertilt on veel mõned raamatud ilmunud: “Püha Antoniuse kiusamine” ja “Kolm lugu”. Sellega tema loominguline pagas ka piirdub . Flaubert ise pidas kirjandust erapooletuks kunstimeetodiks. Tulebki lihtsalt kirjeldada.
Seda on nimetatud antiromantiliseks teoseks, sest see armastus, mis teoses oli, oleks pidanud tooma õnne, rõõmu ja rahulolu, kuid see pigem rikkus inimesi. Iseeneses heideti ette seda, et üks sitautsioon, kus Emma ja Leon sõidavad tõllas, mille kohta kirjutatud ei ole mitte midagi, aga mõista on antud kõik (see pole kombeline). Flaubert mõisteti õigeks. Võib-olla selle kohtuprotsessi pärast pidas Flaubert 5 aastat pausi. Kangelane Emma oli oma loomult väga romantiline, aga see, mis ta korda saadab ja see, mis välja tuleb ja teda saadab, see on romantilisusest kaugel.
Realistlik teos, sest ei ole ainult positiivseid või negatiivseid tegelasi, vaid kõigis oli mõlemat.
2) Loetud programmivälise teose analüüs
Pilet nr 8:
1) Ch. Baudelaire ’i elu ja looming, kahe luuletuse analüüs
19 sajand. Ema oli 26, isa 61. Isa oli kõrgem ohvitser ja kunstihuviline (kodus suur raamatukogu ja palju kunsti). Ema on aadlik , kes on ohvitseri tütar. Baudelaire pidas terve elu päevaraamatut, kus ta kirjutab, et vanemad kirgede ohvrid. Baudelaire jaoks oli isa kõige tähtsam. Kui Baudelaire on 6aastane, isa sureb. Emast: teda peab kartma , talle meeldima ja teda armastama tema elegantsuse pärast. Pärast isa surma ema abiellus uuesti. Päevaraamatus: „Kui omatakse niisugust poega , ei abielluta uuesti.“
Astub Lyoni internaatkooli, kuid talle ei meeldi seal, mistõttu läheb Pariisi lütseumisse. Ta visatakse sealt õppeasutusest välja päevapealt - põhjus: tema kirjad. Suur skandaal kodus. Kasuisa võtab ta kaasa reisile Hispaaniasse ja Portugali 1839. Saab sealt inspiratsiooni ja kirjutab luuletusi jms. Baudelaire lahkub kodust ning kohtub teiste loomeinimestega ja vaimustub Balzackist. Temast kujuneb omamoodi kuulsus, tema seltskonda otsitakse jne. Lütseumis oli ta otsustanud et hakkab kirjanikuks .
Baudelaire meeldis inimesi šokeerida oma juttudega. Ta oli nn dändi. Tohutu tähelepanuvajadus. Saab tuntuks ja temast räägitakse. Ta vanematele ei meeldi seee. 1841 annab kasuisa talle 5000 franki ja paneb ta Indiasse sõitva laeva peale. Ta tahab, et Baudelairest saaks diplomaat. 10 kuu pärast on Baudelaire tagasi Pariisis.
Kui ta sai täisealiseks, siis sellega kaasnes isa pärandus (75000 franki). Ta ostis omale saarele suure maja, palju raamatuid ja hunniku kasse. On seal uhkes üksinduses. Aastakese pärast jätab saare maha ja asub elama hotelli. Hommikuti käib Pariisi ülikoolis loengutes, et ennast harida. Ta vaimustub Poe’st, kes ei saanud kuulsaks Ameerikas (hakkas teman ovelel tõlkima pr. keelde).
Ilmub B raamat „ Salong I“, „Salong II“, “Salong III”, täispikk luulekogu „Kurja lilled“ – selles on ka väikesed poeemid . 1861 ilmub sellest täiendulik trükk. Saab kuulsaks, kuid viib ta ka kohtusse, sest 6 luulekogu luuletust kuulutatakse kõlvatuks ja Baudelaire keeldub neid kogust kõrvaldamast.
„Kurja lilledes“ on palju teemasid – inimelu käsitlusest (inimesel pole aega enam), spliinist (elutüdimus, ängistus), armastusest.
1860-tel hakkab kõik alla käima – raha saab otsa, sõbrad surevad. Päevaraamatusse kirjutab, et tal on paha olla – nii vaimselt kui füüsiliselt. 1864 Sõidab Belgiasse, maale, mida ta ei armasta. 1866 saab rabanduse, kaotab kõnevõime, parem kehapool halvatud . Pariisist tuleb ema järgi ja see viib ta koju.
Eraldi teema on kahtlemata armastusluule. Peamine sõnum on see, et inimesele jäävad ideaalid kättesaamatuks.
Elu lilled on kurjad lilled, sest elus on nii palju kaduvust ja surma, tema tunnetab, et kõikjal on kurjuse kohalolek. „ Spliin “ – ängistus, tunne, et midagi on hingel , mis teeb haiget, ei oska täpselt sõnastada, mis see on. „Kell“ – inimese elu on väga vajalik, eriti aeg selles. „Ühele tänaval möödunud naisele“ – minategelane näeb ilusat naist, mustas , kannab leina. Imetleb seda naist.
2) G. De Maupassant’i ühe romaani lühem tutvustus
On kirjutanud 16 kogu novelle, 6 romaani, 3 kogu reisikirju, väga palju artikleid ja arvustusi, ja seda kõike 43 eluaasta jooksul. Välispidiselt peeti teda arrogantseks ja snooblikuks meheks. Arvati, et kuna tuleb seltskonda ja on põhiliselt vait, justkui kõrgilt käitub, on uhke oma vana aadlipäritolu peale. Aga tegelikult oli loomult introvertne ja pigem jälgis teisi kõrvalt, ilma isata kasvamine tekitanud ka teatud komplekse, oli kogu aeg sellises kaitsehoiakus. Kas siis rünnak või üleolek. Selle välispidiselt kõrgi olekuga tekitab endale üsna palju vaenlasi. Kui novellidega populaarseks saab, kutsutakse külla igale poole. Ise arvas , et see, mis on tema eraelu, kuulub talle, ei lubanud levitada endast ühtegi pilti ja testamendiga jättis sellise korralduse, et pärast tema surma hävitati kõik tema eraelu puudutavad paberid . Tal uhke ja häbelik süda, mida piinlik ja häbelik teistele näidata. Tema esimeseks kriitikuks ema, kelle kirjanduslikku maitset ta usaldas. Reisis palju, tal oma jaht , pani nimeks Bel Ami (ilus sõber) ja sellega sõitis läbi kõik Vahemereäärsed riigid. Aga ka Inglismaale. Poliitilises mõttes arvas ta, et Prantsusmaa peaks olema konstitutsiooniline vabariik, eesotsas intelligentidega. Maailma ja Euroopa tulevikus polnud sugugi nii positiivselt meelestatud, arvas, et loojangu teel ja pole selleks enam midagi parata. Elu lõpupoole hakkab temas süvenema niisugune hingeseisund, nagu Gogolil ja Bulgakovil, mis introvertseid ja õrna hingega loovaid inimesi on purenud – hirm, et ei suuda enam midagi arvestatavat luua. Hakkas kartma, et jääb pimedaks . Tervislik seisund süveneb ja halveneb, mõned oma hallutsinatsioonid üles kirjutanud ka oma novellidesse. „Kes teab“ näiteks. 1891. Aastal sooritab ebaõnnestunud enesetapukatse, pannakse vaimuhaiglasse, kus ta 2 aastat kinnises asutuses peab veetma . Ja suri 6. Juulil 1893, teener, kes seal juures oli, ültes, et kustus nagu lamp, vaikselt, milles on õli otsa saanud. Pooldas Flauberti vaateid, aga mitte pimesi. Kirjanik peab tema meelest jäädvustama kaasaega, kuid mitte siis kopeerides, vaid kunstiliselt ümber töödeldes. Veendumusel, et inimese olemus sõltub tema temperamenditüübist, klimaatilistest oludest ja ajalisest asukohast. Suurt tähelepanu pöörab prantsuse keele puhtusele.
„Bel Ami“ Ajakirjanduses saavutanud sellise kõrguse, kust edasi püüda natuke raske. Mees hakkab otsima endale uut armukest, kelle kaudu saaks elus edasi liikuda. Järgmine armuke on proua Walter . Oskab osavalt lavastadada proua Forestieri süüdi, tagatipuks abiellus proua Walteri tütrega Jumalaema kirikus Pariisis, ees terendab ministri koht. Ärge rääkige kui ameerika unistus, vaid mitte töö tegemisest ja manipuleerimisest teiste inimesetega. Lööb hambad sisse tugevasti prantsuse ajakirjandusse.
„Mont Oriol“ 1886. Eelkõige armastuse lugu, nimi tuleb allika järele. Talupoja maatükil avastatakse mineraalvee allikas. See aeg, kus Euroopas hakatakse tegema vesiravilaid. Varase kapitalismi ja prantsuse talupoja rikastumise lugu. Põhilisem on seal noor naine Christiane Andermatt ja tema on seisuselt aadlik. Tema perekond on vaeseks jäänud ja tema isa on häbi tundmata pannud mehele pankur Andermattile, et justkui tõstab perekonna finantsilist seisu, lihtsalt müüb oma ilusa noore tütre, saab selle eest raha, et ise elada oma seisuse kohast elu. On sõnakuulelik tütar oma isale. Esialgu pole selles abielus mitte midagi viga. Pole kunagi kedagi armastanud ja ei tule isegi sellist tunnet, et midagi oleks puudu. Sündmustik algab suvel, kui rikkad inimesed sõidavad suvekodudesse. Nõnda oma mehe suvekodus ja sinna tuleb tema vend oma kunstnikust sõbra Paul Bretignyga. Ja see noormees võlub Christiane nõnda, et elus on ikkagi midagi puudu. Mõlemad armuvad. Andermattil on sellest sügavalt ükskõik, sest tema teeb linnas raha, raha ja pangadus kõige olulisem. Päris hea meel, et vend tulnud külla, et ei peaks igavlema. Romaani võlu seisneb selles, et Maupassanti oskus kirjeldada seda armastust paralleelselt loodusega. Puhkeb siis, kui varasuvi. Küll aga juhtub niimodi, et Paul Bretigny on inimene, kes suudab armastada vaid tõelist ilu. Kui jääb lapseootele, siis ei saa seda armastada. Hülgab naise ja teeb talle kohutavalt haiget. Pankur ei saa sellest kunagi teada. Tema teab, et tema laps. Bretigny ja Christiane vend on need noormehed, kes talupoja tütrega, kellel on allikas. Bretignyl tunne, et polegi elus midagi kaotanud. Kui sünnib laps, siis läheb õnne soovima . Imik on pandud hälli, hällil on valgest siidist kardinakesed, on pandud kinni väikeste kuldsete poolkuudega. Need poolkuud, millega Christiane armastas oma pluusi kinnitada ja tema armastas neid lahti võtta. Christiane ei näita talle last ja tunnetab, et tema hinges midagi väga kihvatab.
„ Pierre ja Jean“ Vendade omavahelised suhted, mis muutub, kui vahele tuleb pärandus ja raha, mis prantsuse paljudes perekondades võivad tekitada palju paksu verd.
Pilet nr 9:
1) E. A. Poe elu ja looming
Edgar Allan Poe elas aastatel 1809-1849. Teda peetakse kaasaegse ulmejutu, õuduskirjanduse ja detektiivkirjanduse loojaks. Rahutu unistaja ja õnnetu võrdkuju. Jääb üksildlaseks, keegi ei järgi teda. Igas kirjanduses on niisuguseid. Meil oma oma Gailit . Tema isa läks tülli oma perega , sest ta on rändnäitlejast poeg, perekond eitas sellist kahtlast elukutset ja jättis perekonna. Mõlemad vanemad surid noorelt tiisikusse ehk tuberkuloosi. Iirimaalt pärit. Poiss satub rikka tubakakaupmehe John Alleni holle alla. Sealt saab oma teise perekonnanime . Kui on 6-aastane, siis vanemad sõidavad tagasi Euroopasse, alustab kooliteed Inglismaa kallites erakoolides ja õpib seal üsna hästi. Kui aga pöördutake tagasi Ameerikasse, siis hakkab ta õppima Virginia ülikoolis, ja need õpingud enam nii hästi ei õnnestu. Mitte sellepärast, et tal poleks andeid, vaid ta ei suuda kohaneda. Kummaline noormees, sest ta ei saanud mitte kunagi oma teismelise puberteedi east üle. Õudusjuttudes sellised teismelise poisi väljamõtlemisi. Lemmikmotiive oli see elusalt mahamatmine. Kummastavalt varaküps, sest elu esimene hästi suur armastus oli 11-12 poiss ja ta kirjutas sellele armastatule, kes oli ta koolivenna ema, kauneid värsse ja ilusaid luuletusi. Virginia ülikoolis juhtub see, et kihlub salaja oma kasuisa äripartneri tütrega, 16-aastased, vanemad ajasid noored lahku. Ülikoolis õpib seda, mis talle parasjagu meeldib. Tegeleb hästi palju kaaardimänguga ja aksuisa keeldub neid võlgu maksmast. 1827. Aastal avaldatakse Bostonis tema esimene raamat, luulekogu „Tamerland ja teisi luuletusi“ Plaanib , mis teha, kuna pole häid suhteid kasuvanematega, armastus nurjatud, koolis ei lähe. Mõtleb sõita Euroopasse ja hakata rõhutud rahvaste õiguste eest võidelda. Aga raha pole. 1829. Ilmub tema teine luulekogu ja samal ajal need kaks aastat, kuhu läheb noormees, kui enam kuskile minna ei oska, sõjaväkke. Annab sulle riided ja süüa, ainuke asi see, et käsk on vanem kui meie. See on tema jaoks tõeline piin. Kasuisa annab andeks ja aitab tal astuda Westpointi sõjaväeakadeemiasse. Pole võimeline käsku täitma, ei lähe loomusega kokku. 1829. Visatakse välja, kasuisa ütleb temast lõplikult lahku, ei lepi mitte kunagi. Kui Poe õpib seal akadeemias on oma kaaslaste hulgas populaarne , et teeb väikesi pilkavaid luuletusi oma õpetajate kohta. 1831 ilmub luulekogu „Luuletusi“ suureks hämmastuseks avaldavad kaasõpilased, et polegi lõbusad värsid, vaid tõsised luuletused, väga kummalised, ja see pahandas neid. Läheb oma kunagiste kaasõpilastega tülli. 1833 tema elus väga omapärane juhus, millest tema ometigi kinni haarab. Nimelt on tal võimalus minna elama Baltimore’i ja lähebki sinna. Vihase tädi juurde, kui sinna elama asub, siis tema täditütar Virginia on 11-aastane. Esialgu kasutab tüdrukut kirjatuvina, viib Poe armastuskirju suurtele tüdrukutele, daamidele. Rahaline olukord on üsna sant . Küll aga kuulutatakse kohalikus ajalehes välja võistlus, kus tuli kirjutada lühijutt ja ka luuletus. Poe võtab mõlemast osa ja võidab need võistlused. 1835-37 on seal samas kohalikus lehes toimetaja , on väga andekas ajakirjanik, sellepärast et viib tellijate arvu väga kõrgele ja suudab organiseerida väga omapäraseid teemasid oma lehte, küll ta ei saa läbi teiste toimetuseliikmetega. Pole võimeline meeskonnatööks, selline üksildlane hunt. 1839. aastal abiellus selle sama täditütre Virginiaga, kes nüüd on 17, aga nende suhe sai alguse märksa varem ja Poele pannakse seda vägagi süüks. Lapseahistamine ja pedofiilia . Ometi on see üks väga õnnelik abielu, sellepärast et abielule järgnevatel aastatel on kirjanduslikult kõige viljakam. Samas on nii, nagu tema elule omane, heleda kõrval on väga leinaline toon, ka Virginia põeb tuberkuloosi. 1847. aastal suri Virginia. See surm on pikaldlane ja Poe on kirjutanud selle kohta, et iga selle haiguse ägenemisega elas üle selle kaotusehirmu, iga väikese paranemisega jälle lootusekübemekese. Tema tundlikku loomust muutis haigus palju. Töötab ajakirjanikuna, kuid lahkub ikkagi enamasti töökohtadelt suurte skandaalidega. Aktiivne kirjanikuna. 1838 ilmub tema esimene romaaniks peetud teos „Arthur Gordon Pyme“, jutukogu „Arabeskid ja teised jutustused“, ja 1845 luulekogu, mis teeb üleameerikaliselt kuulsaks „Kaaren ja teisi luuletusi“. Poe hakkab liigtarbima alkoholi ja temast saab joodik . Kui tema naine suri, siis sellest löögist ta tegelikult kunagi ei toibugi, 1849. Aastal sõitmas oma tädi, oma ämma juurde, aga satub väikeses Ameerika linnas valimismeeskonna küüsi. Valmismeeskond joodab täis, laseb mitmes jaoskonnas hääletada. Narkootikumid ka. Lõppeb sellega, et saab rabanduse laadse oleku ja ei toibugi. Looming polegi niivõrd mahukas, vaid mitmekülgne ja uuenduslik.
2) Loetud programmivälise teose analüüs
Pilet nr 10:
1) E. Hemmingway elu ja looming
Ernest Miller Hemingway (21. juuli 1899 Oak Park Illinois – 2. juuli 1961 Ketchum, Idaho) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks kahekümnenda sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Lisaks tema kuulsatele raamatutele on kuulus ka tema eluviis ja seigad eluloost.
Ta oli nn "kadunud põlvkonna" (maailmasõdade ajal elanud põlvkonna) üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway töid mõjutasid esimese maailmasõja läbi elanud inimesed, kes olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid nõudlikeks emotsioonide alal ning neile vastukaaluks tavalised inimesed, kes leidsid rahuldust lihtsatest tegevustest nagu kalapüük.
Surm ja vägivald oli Hemingway loomingus pidevad teemad. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi.
Tema lemmikhobiks oli jahtimine . Samuti oli ta kurikuulus oma seikleva eluviisi tõttu.
17-aastaselt avaldas noor Hemingway oma esimese kirjandusliku teose.
Hemingway lõi endast järjepidevalt müüte, mida paljud varmalt uskusid. Näiteks kuulutas ta ennast olevat Mata Hari salaarmuke.
Oma elu lõpetas ta enesetapuga, mille põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes üha süvenevast alkoholismist.
Ernest Miller Hemingway sündis 21. juulil 1899 Chicagos , Oak Pargi eeslinnas oma vanaisa majas . Ta oli kuuest lapsest teine. Tema isa Clarance Edmonds Hemingway oli arst ja tulihingeline kirikukoguduse liige ning ema Grace Hall laulis kirikukooris.
Kui Hemingway oli kuuene, suri tema vanaisa ning pere kolis uude majja. See oli kaheksa magamistoaga kolmekorruseline maja, kus oli ka kabinet isa töö jaoks. Kodus valitses range kord, pühapäeviti oli keelatud igasugune lõbutsemine, selle asemel käidi kirikus. Sõnakuulmatust karistati karmilt.
Ernesti ema õpetas lastele muusikat ja loovust ning viis neid kontsertidele, kunstimuuseumitesse ja ooperisse. Ernesti isa õpetas lastele armastust looduse vastu. Talved veetis Hemingway Chicagos ja suved Beari järve ääres. Juba kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kingiti talle tulirelv.
Hemingway keskkooli aastaraamatus oli tema kohta kirjutatud nõnda: "Ei leidu kedagi, kes oleks nutikam kui Ernie."
Peale kooli lõpetamist ei läinud Heminway aga kolledžisse, ta tahtis hoopis kas kirjutada või siis minna sõjaväkke. Isa aga ei lubanud tal sõjaväkke minna ja nii otsustas Hemingway hakata töötama reporterina lehe " Kansas City Star " juures. Tema tööks oli kirjutada kõigest, mis toimus politseijaoskonnas, rongijaamas ja haiglas. (Õe Marcelline’i järgi oli tema ülesandeks kirjutada "tulekahjudest, kaklustest, matustest ja kõigest muust tähtsusetust teistele, kogenumatele reporteritele.")
Hemingway tahtis siiski väga Esimesest maailmasõjast osa võtta. Vigase vasema silma tõttu oli armeesse võtmine aga suuresti ebatõenäoline. Kuid Punane Rist võttis ta kiirabi autojuhiks Itaalia-rindele.
Niipea kui Hemingway jõudis Milanosse, plahvatas terve laskemoona vabrik . Tema šokeerival algatusel korjati kokku surnukehad ja kanti surnukambrisse.
8. juulil 1918, veidi peale südaööd ja kuus päeva enne tema üheksateistkümnendat sünnipäeva, tabas neid Austria suurtükiväe rünnak. Vigastatute seas oli ka Hemingway, kes oli võimeline karkudel liikuma alles kahe kuu pärast, pärast mitmeid operatsioone. Tema vigastatud jalal oli 227 armi .
Ta armus ühte meditsiiniõesse – Agnes von Kurowsky’sse, kes jättis ta peagi maha nende liiga suure vanusevahe tõttu.
Hemingway ülendati Esimeseks Leitnandiks ja autasustati hõbemedaliga vapruse eest.
1919. aasta jaanuaris oli ta tagasi Ameerikas. Töötas reporterina erinevate lehtede juures.
1920. aasta sügis oli olulise tähtsusega. Ta kohtas noort neidu Hadley Richardson'i, kellega hiljem abiellus, ja kirjanikku Sherwood Anderson 'i, kes veenis teda minema Pariisi oma kirjanduslikke püüdlusi teostama .
1921. aasta sügisel sõitiski Hemingway oma naisega Pariisi. Seal tutvus ta mõjuka seltskonnaga, kelle seas olid Ezra Pound, Gertrude Stein , Francis Scott Fitzgerald. Seda aega
kajastab teos "Pidu sinus eneses ". Pariisi-perioodil ilmusid Hemingway esimesed ilukirjanduslikud teosed. Tuntuse tõi romaan "Ja päike tõuseb".
Lahutab Hadley’st ja abiellub rikka Arkansase maaomaniku tütre Pauline Pfeifferiga.
1928. aastal pöördus Hemingway kodumaale tagasi. Elab Key Westis, Floridas. Kirjutab, kalastab, peab jahti Aafrikas, võtab osa härjavõitlustest Hispaanias, tarbib rohkelt alkoholi ja kannatab depressiooni all. Lahutab Pauline’st.
Hemingway elu oli tõeliselt kirev. Abiellub ühtekokku viis korda.
Võtab osa Hispaania kodusõjast. Peale selle lõppu asub Hemingway elama Kuubasse Havanna lähedale. Sealse olustiku põhjal kirjutatud jutustus "Vanamees ja meri" sai otseseks tõukeks Nobeli kirjandusauhinna määramisel.
Romaanid
* The Torrents of Spring (1925)
* "Ja päike tõuseb" (1926; The Sun Also Rises)
* "Hüvasti, relvad! / Jumalaga , relvad!" (1929; A Farewell to Arms)
* "Kellel on ja kellel pole" (1937; To Have and Have Not)
* "Kellele lüüakse hingekella " (1940; For Whom the Bell Tolls)
* "Üle jõe ja puude varju" (1950 Across the River and Into the Trees )
* "Vanamees ja meri" (1950; The Old Man and the Sea)
* "Noore Mehe Seiklused " (1962)Adventures of a Young Man
* Islands in the Stream (1970)
* " Eedeni aed" (1985; The Garden of Eden)
* True at First Light (1999)
2) „Dorian Gray Portree“
1891, peateos, romaan. Ise ta ülteb, et mõtte kirjutada seda teost, sai ta Balzaci jutustusest „Sagräännahk“, mis on lugu ühest eluheidikust, kellel ei lähe elus kuidagi hästi, ostab endale antiikipoegst kummalise nahatüki, sellel on üks omadus, ta võib täita kõik inimeste soovid, aga iga sooviga läheb see nahatükk väiksemaks ja omaniku eluaeg väheneb. Aga ka kõige lihtlabasemas soovid, nagu ma tahan juua, vähendasid seda nahatükki. Dorian Gray on igavana motiiv oma hinge saatanale müünud inimesest. See rumal, kes kunagi soovis, et täituksid kõik minu soovid, oli kuningas Midas, et kõik mida ta puudutab, muutuks kullaks. Ei saanud enam süüa ja juua. Müüt Narkissosest, kes oli armunud oma enese peegelpilti, ei suutnud peegelpildist lahkuda, suri nälga. Dorian Gray on armunud oma ilusse nagu Narkissos . Teose alguses väga kaunis noormees, värskete armaste mõtetega, väga ilusa väljanägemisega. Basil maalib Dorian Grayst portree, lord Henry selle valmimise hetkel juures. Dorian Gray soovib, et oh jääksin ma alati niisama nooreks ja ilusaks. Nende soovidega ongi maailmas nõnda, et me peaksime nende formuleerimisega ettevaatlikud. Dorian on Wilde estetismi vaadete esitaja , aga kõige suurema mõjuga temale on lord Henry. Missugust õpetust lord Henry jagab Dorian Grayle? Hedonismi, naudingufilosoofiat. Paneb pähe mõtted, et ainuke viis kiusatusest lahti saada, on sellele alla anda. Dorian on nagu vaha, mida lord mudib, annab kõigele järele ja võtab sellest naudingufilosoofiast selle kõige inetuma versiooni. Sama teost kasutatakse kohtuprotsessil. Tolles teoses ongi vist kõige rohkem aforisme, mida Wilde oma tegelaste suhu paneb. „Armastuse tõeliseks vundamendiks on vastastikune mittemõistmine.“ „Naised muutuvad oma emade sarnaseks, see on nende tragöödia. Mehed ei muutu, see on nende tragöödia.“ „naised abielluvad uudishimust, mehed abielluvad tüdimusest, mõlemad pettuvad.“ „populaarsus on loorberi pärg, millega maailma troonib halba kunsti. Kõik, mis on populaarne, on vildakas.“ „Mis vahet on kirjandusel ja ajakirjandusel . Ajakirjandus on leotamatu ja kirjandust ei loeta.“ „Senikaua kuni sõda kujutatakse kuriteona, säilitab ta oma veetluse. Kui muutub inimeste silmis veetlevaks, kaotab ta oma populaarsuse.“ „Ainus vahe pühaku ja patuse vahel on see, et igal pühakul on minevik , patusel tulevik.“ „Alati peab mängima ausalt , kui sul on võidukaardid.“ „Kohusetunne on asi, mida nõutakse alati teistelt, mitte iseendalt.“ See, kuidas Wilde lõpetab Dorian Gray romaani, näitab, et kirjanik ise tema ideedega nõus pole.
Pilet nr 11:
1) M. Maeterlincki elu ja looming
Maurice Maeterlinck oli belgia sümbolist, sümbolistliku draama üks väljapaistvam esindaja. Ta sündis Gentis vanas flaami perekonnas, kuid kirjutas oma teosed prantsuse keeles. Maeterlinck lõpetas Genti ülikooli õigusteaduskonna 1885. aastal, järgmisel aastal läks elama Pariisi ja tutvus seal sümbolistlike luuletajatega, eriti lähedalt Mallarméga. 1919. aastal sai tema elukohaks Vahemere-äärne ja Itaalia piiri äärne Nizza . Maeterlinck oli Prantsuse ja Belgia Akadeemia liige. 1911. aastal sai ta Nobeli preemia.
Maeterlinck elas peamiselt Prantsusmaal, 1940–1949 USA-s. Ta uskus, et ta oleks oma vaadete tõttu kohe hukatud, kui ta oleks jäänud okupeeritud Euroopasse, sest mõned tema näidendid olid teravalt saksavaenulikud. Esimese Maailmasõja ajal pidas ta kõnesid Saksamaa vastu, keda ta sõja alustamises süüdistas, ja püüdis astuda Prantsuse võõrleegioni, kuhu teda vanuse tõttu ei võetud.
1940. aastatel oli Maeterlinck PEN-klubi president . 15. veebruaril 1919 abiellus Maeterlinck 27-aastase näitlejatari Renée Dahoniga. 1925 sünnitas Dahon surnud lapse, rohkem lapsi neil polnud.
Ta alustas kirjanduslikku tegevust luuletajana, kuulsaks sai aga muinasjutu- ja legendiaineliste sümbolistlike näidenditega. Kirjandusse tuli Maeterlinck 1889. aastal lüürikuna luulekoguga „Kasvuhooned“. Samal aastal kirjutas ta esimese draama „Printsess Maleine“. See ei äratanud alguses küll tähelepanu, kuid hiljem oli vastuvõtt vastupidine – seda peetakse esimeseks sümbolistlikuks draamaks. Maeterlincki kuulsusele pani aluse ühevaatuseliste näidendite tsükkel, mida autor ise nimetas marionettnäidenditeks. Nendeks on „ Pimedad “, „Sissetungija“, „Sisemus“ ja „Tintagiles`i surm“. „Pimedad“ kujutab sümboolselt inimkonna tragöödiat, tegelasteks on saarel asuvad 12 pimedat, kelle vana preester on metsa viinud, et nad sügispäikesest rõõmu tunneksid. Kuid preester sureb, pimedad aga jäävad teda ootama. Näidendi lõpus läheneb keegi, kuid keegi ei tea, kas see on teine preester või surm. Ainus tõelus on sümbol, mille tähendus oleneb tõlgendusest. Draama põhiidee rõhutab inimese üksildust ja kaitsetust saatuse ja surma ees. Saatuse võim inimese üle iseloomustab ka Maeterlincki teisi tolle aja teoseid.
Üks Maeterlincki tuntumaid draamasid on „Pelléas ja Mélisande“, mis on inspireerinud mitmeid muusikuid oma interpretatsioone tegema ( Debussy , Sibelius) Sümbolismi kunstilised võimalused küündisid siin täiuslikkuseni. Esimesse perioodi kuulub ka veel lühidraama „Tintagiles’i surm“. Seda perioodi iseloomustavad saatus, armastus, surm. Õnnel ja lootusel pole neis kohta. XX sajandi esimesel kümnendil muutusid Maeterlincki näidendid optimistlikumaks. Nendes ei olnud saatus enam kõikvõimas ja ka surm ei välistanud õnne. Üha rohkem tungis tema loomingusse muinasjuttude ja legendide elemente. Tuntumad tolleaegsed näidendid olid „Õde Béatrice“, ajalooline draama „Monna Vanna“ ja „ Sinilind “. „Sinilind“ on tema loomingu tippsaavutusi, näidendis lähevad puuraiduri lapsed jõuluööl haldja käsul otsima sinilindu, kes pidavat kõigile õnne tooma.
Mõni aasta enne surma ilmus Maeterlinckilt draama „Jeanne d`Arc“. Ta tegels aktiivselt looduse uurimisega ning avaldas ka filosoofilisi traktaate, millest kuulsamad on „Tarkus ja saatus“, „ Mesilaste elu“ ja „ Termiitide elu“.
Maeterlinck sai 1911. aastal Nobeli kirjanduspreemia.
2) Ülevaade G. Flaubert’i „Mme Bovaryst“
1867 ilmub romaan, mis teeb ta väga tuntuks. „Mme Bovary“ Arvas, et kirjanik peab kirjutama kiretult, nõnda, nagu ta väljaspoolt jälgiks oma tegelasi. Kunst peab olema impersonaalne . Arvab , et kunstnik on omamoodi teadlane . „Mme Bovary“ on kirjutatud vastukaaluks romantismile. On üks maa-arst Charles Bovary, teda näeme kõigepealt lapsena, ta on maal kasvanud, aga saanud sellise korraliku kolledži hariduse, seal samas Rouenis. Ema soovis, et temast saaks arst. Suurte pingutustega saab abiarst, meiemõistes nagu velsker. Romaani I osas selle eksami lõpuks sooritanud ja avab ühes väikeses kohas oma arstikabineti ja abiellunud kohaliku farmeri tütre Emmaga. On oma eluga hirmsasti rahul, kena naine, praksis, patsiendid, kodu, maainimeste sümpaatia. Tema naine Emma pole sugugi õnnelik, sellepärast, et kõigepealt hakkab teda piinama, tüütama ja tülgastama see alevik, kus nad elavad. See, kus kõik teavad kõigist rohkem, kui üldse teada on. Rutiin , sest tööl ei käe. Peale selle kohutavalt vastukarva tema oma isiklik mees sinnamaani, et märkab ainult tema vigu. Emma, tema jaoks on ideaalelu hoopis teistsugune. Tema on kasvanud üles romantiliste romaanide varal ja ta on elus käinud isegi ühes lollis. Tal lähevad segi tegelik elu ja see raamatureaalsus, tahaks oma ellu seda raamatureaalsust. Kui ühele prantsuse naisele hakkab oma mees nii vastukarva, siis Emma hakkab otsima väljaspoolt abielu suhteid. Esimese hooga Charles oma naist lihtsakoelisel moel igati püüab ikkagi aidata ja armastab seda, nad kolivad teise kohta. Aga ikkagi, siis leiab endale esimese armukese, temast märksa noorem, nimi on Leon, loomulikult see, kes Emmaga kõiges nõustub ja hästi tundeline, aga poisikeseohtu, suht lõpeb ära. Teine armuke on Rodolpho, vilunud elumees, kellel on armukesi olnud juba üksjagu ja Emma on klammerduja naine. Tahaks temaga päris kohe põgeneda. Emmal ka tütar Charlesiga. Sedatüüpi, et kui mehed hakkavad temast loobuma, siis orjab suhet ja teeb selle nimel palju, kingitusi näiteks. Raiskab Charlesi raha oma armukeste peale. Lõpuks nii kohutavalt suured võlad, et neid pole enam võimalik lunastada, kogu selle arsti vara ja maja arestitakse. Emma läheb apteeki, ostab arseeni ja mürgitab ennast. See teos anti Prantsusmaal kohtu alla, kõlbluse ja religiooni solvamise pärast, Flaubert küll võidab selle, on solvunud ja elab seda raskelt üle.
Pilet nr 12:
1) A. Tšehhovi näidendid, ühe näidendi analüüs
Fuck this one, let someone else do that one…
2) Iseloomusta romantismi kui meetodit
Romantism sai alguse Saksamaal ja Inglismaal 18-19. sajandil. Levis kiiresti Prantsusmaale ja mujale Euroopasse. Enne romantismi olid valgustus ja klassistism. Romantismi kõrgaeg kestis 1930. aastani.
Romantikute pessimism oli protest varasema vastu. Romantismi üks peamisi teeneid oli uusfilosoofiline lähenemine kirjandusele ja kultuurile. Romantismis idealiseeriti keskaega ja keskaja inimest, sest neid peeti loomulikuks. Kirjandusse ilmusid maagilised ja fantastilised elemendid. Romantiline kirjeldus võis tihti olla muinasjutulaadne. Jutud kanduvad mineviku eksootilistesse paikadesse. Romantismis on vähe reegleid, kuidas ennast väljendada – loominguvabadus. Põhiliselt räägitakse loodusest, sest need võimendavad tundeid. Palju kujutatakse ka jumalat. Maailmakäsitlus on religioosne, protestina materialismi vastu. Romantismis kajastub rahvuslikkus – ükski rahvas pole halvem kui teised. Romantismis tekivad mõisted rahvuskultuur , rahvuskirjandus, maailmakultuur ja maailmakirjandus.
Esiplaanile tõusis lüürika, sest romantismis on olulisel kohal tunded, kangelased ja tegevuskoht. Hakati taasavastama rahvaluulet. Luuletustes hinnatakse irooniat. Põhiliselt toimub tegevus sügiseti või öösiti. Esteetiliseks peetakse ilu. Rõhutati armastust ja elupühadust. Romantilisteks peeti inimesi, kes olid tundelised ja suutsid näha sügavamale teise inimese sise ning käitusid märtritena, kannatades kõrgema eesmärgi nimel. Nad olid nagu jumala välja valitud. Rõhutama hakati tegelaste individuaalsust ja koos sellega subjektiivset kogemust. Ajaloolise romaani kangelane on salapärane, varjatud.
Pilet nr 13:
1) 20. sajandi kultuurijoon
Ajaloolise ja kirjandusliku mõtlemise järele pole see sajandivahetus väga eriline, need tendentsid, mis sajandivahetuse lõpus, jätkuvad uuel sajandil.
Rahvuslus – Eesti aladel 1902, 1905, Noor Eesti kirjanduslik rühmitus. Väga paljudes Euroopa riikides. Lainet lööb Darwini evolutsiooniteooria. Põhiteese üks – tugevam jääb ellu. Liikide omavahelise võitluse teooriat hakatakse kandma ka inimühiskonda. Hakatakse tähelepanu pöörama progressile ja edule rajanevat inimeste eluteed .

Leiutised – auto, lennuk, kino . 3 üsna olulist.

Hoogne töölisliikumine – ebainimlikud tööajad ja väikesed palgad .

Naisliikumine – naised pole rahul, et 3K – lapsed, kirik ja köök, naised tahavad rohkem ühiskonnaelust osa võtta.

Urbaniseerumine – linnas on anonüümsuse kasv, maal teavad kõik kõiki.

Võõrandumine – üksildlus, läbipaistmatud inimsuhted.

Pealiskaudsus ja ebakindlus inimsuhetes – üldine meeleolu on aga võistluslik ja võitluslik. Sest hinnas on tugevam ja jõudsam. Kas või kinokunstis, esimene Tarzan oli ujumise olümpiavõitja. Nietsche üliinimlikkuse teooria kantakse üle inimsuhetesse. Populaarsust kogubki sotsiaaldarwinism .

Väga laialdlased levib antisemitism – juudivaenulikkus. Juutidele hakatakse pahaks panema , et nad moodustavad väga paljudes maades liiga suure osa vaimu- ja rahanduseliidist. Samas unustatakse, et väga pikki aegu ongi Euroopa riikides selline poliitika olnud, juutidele lubati ainult kindlaid tegevusalasid. See taastootnud nende hulgas väga head geneetilist kraami. Praegu arstid, Hollywoodi näitlejaskond.

Dekadentsi ja mandumismeeleolud levivad kogu Euroopas – nii kui inimene sünnib, siis saavutab arnegus õitsengu ja siis sureb. Sellist tendentsi pakutakse kogu maailmale ja kõikidele riikidele välja. Eeskujuks antiikne Kreeka ja Vana- Rooma , kui võimsad kunagi olid.
Sajandi algus pole just eriti helge aeg. Kirjandus reageerib sellele nõnda, et kõigepealt kerkib esile estetism – ilu väärtustamine. Kuna maailm on surmale määratud, siis hakatakse „imetlema“ vana sureva maailma ilu. Veneetsia . Itaaliast kirjutatakse palju. Romaan pealkirjaga „Surm Veneetsias.“ Keskendutakse iseendale ja kasutatakse palju sisemonoloogi. Maalikunstis on impressionism – minu mulje kirjeldus. Kirjanduses tõuseb esile ka inimese alateadvus, see on ka seotud ühe teadlase psühhoanalüütiliste töödega, S. Freud . Arutatakse, et ka inimene ei tee oma otsuseid mõistusest lähtudes, inimest juhib alateadvus. Kas inimese käitumises on võimalik mõistuslik moment. Oli ka teistsuguseid reaktsioone, näiteks futuristid leidsid, et vanale maailmale ongi aeg kadu kuulutada. Ülistasid masinaid, tehnikasaavutusi, kirjanduses tuleks kasutusele võtta telegrammi stiil (tegusõnad välja). Saksa ekspressionistid kirjutasid palju maailmalõpust ja unistasid uuest sõjast. Sakslastega olnud nõnda, et neid ka provotseeriti alustama uut sõda – kui kaotasid sõda, pandi tohutud sõjamaksud peale. Suur alandamine , rõhumine ja surumine tekitab vastureaktsiooni. Esimene Maailmasõda 1914-1918. Esialgu on iga sõda sõdivatele riikidele, eriti sõda alustanud riikidele, tundub vahva , suur rahvusluse puhang. Ometigi sõda mõjutas väga paljut.
2) Loetud programmivälise teose analüüs
Pilet nr 14:
1) E. M. Remarque ’i elu ja looming
Remarck elas aastatel 1898 , kuni 1970. Ennem oli ta nimi Erich Paul Remarck. Sündis väikekodanlikus linnakeses väga ranges, katoliiklikus peres. Lõpetas ka katoliikliku seminari 1916 ja pärast kooli läks 18 aastase poisikesena vabatahtlikult Esimesse Maailmasõtta. Oli rindel sõja lõpuni, sai korduvalt haavata . Kui sõjast tuleb, siis on tema suur unistus saada kas maalikunstnikuks või muusikuks. Aga tegelikkuses ei saanud temast kumbatki, alguses peab hästi palju ameteid: organist, autovõidusõitja, kaupmees , algkooliõpetaja, raamatupidaja , müüb hauasambaid, ajakirjanik lõpuks, ja ka ajalehe toimetaja. Kirjutab muidugi ka auto võidusõidust. 1923 saab ühe kuulsa reklaamilehe toimetajaks ja siis rändab päris palju ringi Itaalias, Šveitsis, Balkanimaades. 25st aastast alates asus tööle ajakirjas Sportin blick. Kirjutas kõike, liiklusest, õpetas, kuidas auto eest hoolitseda, kirjutas reisikirju maadest , kus kunagi polnud käinud, tegi reklaami autodele, mootorpaatidele. Töö kõrvalt ilmuvad esimesed romaanid. „ Unistuste pood “ ja „Jaam horisondil .“ Kriitikud materdavad täiesti maha, sisutühjad ja keelt ja stiili hinnati päris kohutavaks. 1929 teeb populaarseks „Läänerindel muutuseta“, 30 tehti film ja sai Oscari. Eesti keeles juba 31, praeguseks ilmunud üle 50 keeles. 1931 sunnitakse ta Saksamaalt lahkuma, on ka juut , ja kui „Läänerindel muutuseta“ film esilinastus Berliinis, siis natsid lasid kinosaali pisargaasi ja tohutu hulga rotte. 1933 kui Berliini ooperiväljakul põletati raamatuid, siis ka tema teoseid. 1938 võeti talt Saksa kodakondsus . Kui 31 lahkub Saksamaalt, siis Šveitsis ja Prantsusmaal. Vahetult sõja eel sõidab USAsse, New Yorki . Abiellus seal jõuka ameeriklannaga. 1937 saab USA kodakondsuse ja elab seal pikka aega. Elu viimased aastad elas taas Euroopas ja Šveitsis, suri 5. Novembril 1970. Kogu looming eesti keelde tõlgitud. 1. Sõjateemalised romaanid. „Läänerindel muutuseta“ ja „ Tagasiteel .“ Mõlemad Esimesest ja Teisest Maailmasõjast. „Aeg antud elada, aeg antud surra.“ Pealkiri pärit Piiblist, Koguja raamatust. „Läänerindel muutuseta“, sama aasta lõpuks tõlgitud 12 keelde. See romaan teeb ta väga menukaks, aga samal ajal ka tohutult rünnatud autoriks . Tema oma romaanis sõda väga realistlikult, ilustamata kirjutab. Kirjutab, miks sõdivad? Oma poliitikute pärast. Inimene pole sündinud tapjaks, sõda teeb inimestest vaimsed invaliidid. Ajalehed ja tema kriitikud kirjutasid, et ta polegi kunagi rindel olnud või siis ültesid, et kui ta üldse oli, siis kusagil tagalas, või ohvitser, et ei sattunud üldse lahingusse. Tegelikult üsna autobiograafiline, peategelaseks Paul Bäunmer. Kui sõjas surma saab see mees, siis ajalehes pealkiri, et „Läänerindel muutuseta“ – sõja jaoks ei loe see üks inimene mitte midagi. Klassist noormeestest, kuidas õpetaja räägib, kui patriootiline peab olema, ja lähevad terve klassiga sõtta ja nad saavad kõik surma. Muutuvad seal hirmsateks.
„Tagasiteel“ 1931, I maailmasõja poisiohtu sõdurite tagasitee rindelt tsiviilellu. Probleem see, et kas on võimalik tagasi pöörduda? Pärast I maailmasõda hakati üht osa ühest põlvkonnast nimetama kadunud põlvkonnaks, sellest raamatus „Läänerindel muutusteta“. Mõiste pani G. Stein, elas pärast I maailmasõda Pariisis ja pani esimesena artikli, kus kirjutas Lost Generationi, selleks nimetati poisse, kes koolipingist läksid sõtta ja kellel õnnestus seal ellu jääda. Kõige rohkem on nendest kirjutanud need, kes ise olid sõjas – Hemingway („Kui päike tõuseb“) ja Remarque.
Teine teema on emigratsiooniromaanid. Esimene ilmub 1940, „Armasta oma ligimest “ – nende inimeste saatus, kes pidid 1933. Aastal Saksamaalt lahkuma, polnud dokumente, elamisluba, politsei saadab ühelt maalt teisele. Remarque nimetab neid justkui laipadeks puhkusel. Mõningatel kordadel aitavad kaastundlikud inimesed, võimud ei pööra tähelepanu. Kõik sündmuste käiku tõmmatud, inimestel pole mõtet mõelda minevikule, tulevikku pole, mõtekas elada ainult ühes päevas. Remarque rõhutab pea kõigis teostes, et ... peategelane ka olnud I maailmasõjas ja on olnud koonduslaagris, Gestapo käes, põgenenud Saksamaalt Prantsusmaale. Ta annab teada, et Saksamaal on lootusetult haige tema naine. Otsustab, et peab tagasi minema, ükskõiksus, see letargia kaob. Sõidab tagasi Saksamaale, kuigi teab, et pannakse uuesti kinni. Leiab haigla üles, 4. Korrusel naine suremas, lubab olla seal seni, kuni sureb. Hüppab alla, tõmmates valvuri endaga kaasa, sest valvur ootas juba ukse taga.
2) Loetud programmivälise teose analüüs
Pilet nr 15:
1) M. Maeterlincki elu ja looming, „Sinilind“
Aa vot ei tea
2) Ühe Remarque’i romaani analüüs
1929 teeb populaarseks „Läänerindel muutuseta“, 30 tehti film ja sai Oscari. Eesti keeles juba 31, praeguseks ilmunud üle 50 keeles. 1931 sunnitakse ta Saksamaalt lahkuma, on ka juut, ja kui „Läänerindel muutuseta“ film esilinastus Berliinis, siis natsid lasid kinosaali pisargaasi ja tohutu hulga rotte. 1933 kui Berliini ooperiväljakul põletati raamatuid, siis ka tema teoseid. 1938 võeti talt Saksa kodakondsus. Kui 31 lahkub Saksamaalt, siis Šveitsis ja Prantsusmaal. Vahetult sõja eel sõidab USAsse, New Yorki. Abiellus seal jõuka ameeriklannaga. 1937 saab USA kodakondsuse ja elab seal pikka aega. Elu viimased aastad elas taas Euroopas ja Šveitsis, suri 5. Novembril 1970. Kogu looming eesti keelde tõlgitud. 1. Sõjateemalised romaanid. „Läänerindel muutuseta“ ja „Tagasiteel.“ Mõlemad Esimesest ja Teisest Maailmasõjast. „Aeg antud elada, aeg antud surra.“ Pealkiri pärit Piiblist, Koguja raamatust. „Läänerindel muutuseta“, sama aasta lõpuks tõlgitud 12 keelde. See romaan teeb ta väga menukaks, aga samal ajal ka tohutult rünnatud autoriks. Tema oma romaanis sõda väga realistlikult, ilustamata kirjutab. Kirjutab, misk sõdivad? Oma poliitikute pärast. Inimene pole sündinud tapjaks, sõda teeb inimestest vaimsed invaliidid. Ajalehed ja tema kriitikud kirjutasid, et ta polegi kunagi rindel olnud või siis ültesid, et kui ta üldse oli, siis kusagil tagalas, või ohvitser, et ei sattunud üldse lahingusse. Tegelikult üsna autobiograafiline, peategelaseks Paul Bäunmer. Kui sõjas surma saab see mees, siis ajalehes pealkiri, et „Läänerindel muutuseta“ – sõja jaoks ei loe see üks inimene mitte midagi. Klassist noormeestest, kuidas õpetaja räägib, kui patriootiline peab olema, ja lähevad terve klassiga sõtta ja nad saavad kõik surma. Muutuvad seal hirmsateks.