Kirjanduse arvestus secunda humanitaar 2011.aastal talv (0)

Kirjanduse arvestus  secunda  humanitaar 2011.aastal talv 
 
Pilet nr. 1 
1. Vene kirjanduse algus, vene keskaja kirjandus, 17. ja 18. sajandi kirjandus 
Vene  kirjandus  tekkis  10.saj  lõpul  –  11.saj  algul.  Kirjanduse  tekke  põhjus  oli   religioon   (988.  võttis  Kiievi-Vene  ristiusu  vastu).  Vajati 
kiriklikku  kirjandust,  toodi  sisse   vaimuliku   sisuga  raamatuid,  tõlgiti  vana-slaavi  keelde.  Vene  vanad  kombed  säilisid  rahvalaulude  ehk 
bõliinade  kaudu.  Kloostrites  kirjutati  kroonikaid  ehk  leetopisse,  olulisemad  sündmused  pandi  kirja  valitsejate  käsul.  Tuntuim   leetopiss  
"Jutustus  vanadest   aegadest ". "Lugu  Igori  sõjakäigust" - üks vene  eepos . 13.-16 sajandil, kui Venemaal palju siserahutusi, võõrvallutusi ja 
esile  tõusis   Moskva -Vene,  tekkis  uus  kirjanduskangelane,  kes  ei  allu  eelmisele  põlvkonnale,  vene  patrioot  on  inimideaal.  Peeter  I  piiras 
kiriku rolli riigitöös -> seega väheneb ka kiriku osa kirjanduses. Samuti pani Peeter I aluse vene kirjanduse massilisele levikule (õpikud). 
1703. ilmub I vene ajaleht, pealinn Peterburg,  1724 . Teaduste Akadeemia. Aadlike pojad Euroopasse  õppima, neil ka oma keel  - holland, 
saksa  ja  lõpuks  prantsuse  keel.  Peeter  I  ajal  ülistati  mõistust.  Kui  prantsuse  keel  oli  aadlike  keeleks,  jõudis  prantsuse   klassitsism   ka 
Venemaale.  Ülistas  mõistust,  mis  tuleb  usu  asemele.  Kiriku  asemele  riik.  Hakati  taashindama  Vana-Kreeka  ja  Vana- Rooma   kunsti. 
Reeglistati kirjandust. Kolme ühtsuse reegel: aeg, koht, tegevus. 18. sajandil elanud Lomonossov pani aluse vene uueaegsele kirjandusele. 
Tõi kirjandusse poliitilise oodi, vene värsisüsteem. 18. saj keskel jõuavad kohale valgustusideed  - ülim väärtus valgustatud inimene. Uued 
ideed  mõjutavad  teatrit,  kangelaseks  sai  lihtinimene.  Proosas  esikohal  romaan,  näitekirjanduses  komöödia,  luules  tundelisus 
( sentimentalism ), nt tuntuim Karamzini "Vaene  Liisa ". 
2. Puškini " Jevgeni   Onegini " analüüs 
Teos,  mida  Puškin  kirjutas  kõige  kauem-  üle  seitsme  aasta.  Ilmus  järjejutuna,  millega  harjusid  lugejad  ootama.  Väga   populaarne ,  eriti 
daamide  osas.  Ise  nimetas  Puškin  selle  värssromaaniks.  Jevgeni   Onegin 's  kõneldakse   kaasaja   Peterburist,  Puškin  tahtis  kirjeldada  ühe 
inimese hinge enneaegset  vananemist .  Spliin  e elutüdimus. Jevgeni Oneginis ei saa tegelasi liigitada headeks ega  halbadeks , see tegi sellst 
realistliku  teose.  Puškin  on teose  täpselt  üles  ehitanud  -  tegevuskohad,  ajad  jne.   Peategelaste   karakterid  on  keerulised  ja  mitmetahulised, 
neid iseloomustatakse erinevatest vaatepunktidest ning nii muutuvad ka  hinnangud . Jevgeni Oneginil puudub lõpp, Puškin lõpetas tegevuse 
kulminatsioonis. 
Onegini  stroof  - 14 rida (korrastatud värsid). 
Tegevus toimus aastatel 1820-1825. 
Puškin vastandas tegelasi.  
  Õed - üks punapõsine ja  blond , pinnapealne, rõõmus  Olga , teine tõmmu, vaikne, haritud, keeli oskav  Tatjana .  
  Onegin vs  Lenski . Onegin kadestab teatud viisil Lenskit, sest tema ei suuda enam  millestki  vaimustuda. 
Teose  algul  on  Onegin  24-aastane,  läheb  päranduseks  saadud  maamõisa  ja  kohtub  õdede  Tatjana  (17)  ja  Olga  Larinaga  (15-16).  Sõber 
Vladimir Lenski (17 - nooruke poeet).  
Peale Tatjana nimepäeva toimub saatuslik  duell  Lenski ja Onegini vahel. 
Pärast duelli Onegin  lahkub , läheb Venemaale  reisima . Olga abiellus hiljem suvel (pool aastat peale Lenski surma).  
1822 - ema viis Tatjana (19) Moskvasse Tatjana tutvus vürst Mõškiniga, kes oli tunduvalt vanem, ja tegi abieluettepaneku. Tatjana nõustus. 
1824 sügis - 1825 kevad - taaskohtuvad Onegin ja Tatjana.  
Kaasaegsed  olid  rahulolematu  Puškini  teose  lõpuga  -  Tatjana  ja  Onegin  ei  jäänud  kokku.  Puškini  eesmärk  aga  oli,  et  Tatjana  oli  väga 
kõlbeline ja ei saanud meest petta. 
Pikem kokkuvõte: 
„Jevgeni Onegini“  peategelaseks  on romaaniga sama nime  kandev  Vene  aristokraatia  hulka kuuluv  noormees . Jevgeni veetis oma päevad 
Leningradi  kõrgseltskonnas,  nautides  elu  hüvesid.  Päevad  möödusid  tal  teatrites  ja  restoranides  sõprade   seltsis .  Siiski,  Onegin  tüdines 
kõrgseltskonnast, naistest ning kõigest muust, mis teda seni köitnud oli. Spliin võttis Jevgeni üle võimust. 
Onegin  tahtis  pääseda  Leningradi  lõpututest  pidudest  ning  tema  õnneks  suri  Jevgeni  mõisnikust  onu.  Viimane  oli  pärandanud  talle  oma 
mõisa, kuhu Jevgeni ka kolis. Kuigi alguses  maaelu   paelus  Oneginit, siis paari päeva pärast valdas teda jälle spliin. 
Samasse   maakohta,  kus  elas  Jevgeni,  saabus  Saksamaalt  ka  naabermõisnik  ja  noor  poeet  Vladimir  Lenski.  Onegin  ja  Lenski  hakkavad 
omavahel  suhtlema  ja neist saavad head tuttavad. Vladimirile meeldib Olga, kellega ta on juba lapsepõlves peaaegu et paari pandud. Olgal on 
ka õde, Tatjana. 
Onegin oli Leningradis elanud tormilist elu, kus truudusel polnud kohta. Ta  arvas  enda naisemeheks mittesobiliku olevat. Tatjana aga  armus  
Oneginisse  ning  saatis  talle  siira  kirja,  avaldades  oma  tunded.  Jevgeni  lükkas  tema  armastusavalduse  tagasi,  sest  ta  arvas,  et  muidu  ta 
kasutaks 
Tatjana 
lapsemeelsust 
ära. 
Oma naiste suhtes kogemusterikka elu tõttu suutis Onegin jääda peaaegu kõrvalseisjaks ka Lenski ja Olga armuloos. Noore poeedi jutud 
sellest,  kuidas  ta  Olgat   armastab ,  tundusid  Jevgenile naiivsed.  Ta  kuulas need  ära,  kuid  tajus ,  et hajameelne   literaat   oli  lihtsalt hullupööra 
armunud ega elanud enam reaalses maailmas. Onegin otsustas Tatjana nimepäevaks korraldatud peol, kus ta ka Tatjanaga jälle üle pika aja 
kohtus, et toob  Vladimiri  tagasi argipäeva. Terve õhtu tantsis Jevgeni Olgaga ning Lenski oli kõrvale jäetud. Viimane aga ei  suutnud seda 
taluda ja kutsus Onegini armukadedusest ajendatuna duellile,  kus ta ka suri. 
Jevgeni oli  tapnud  oma sõbra ja keeldunud Tatjana armastusest. Ta ei suutnud enam mõisas rahu leida ning pöördus sealt tagasi suurilma elu 
juurde.  Ka Tatjana  oli maalt  linna  lahkunud. Endisest  arglikust  tütarlapsest  oli  saanud naine,  kes  abielus  kindraliga.   Kindral   oli  Onegini 
tuttav  ning  kui  viimane  küsis,  kes  on  see  ilus naine,  siis  kindral  vastas,  et tema abikaasa.  Jevgeni  ei  suutnud uskuda, et  maatüdrukust  oli 
saanud elegantne  daam . Talle meenus kiri, mille Tatjana oli talle mõisas kirjutanud ning mõistis, et oli ei öeldes teinud vea. Onegin lootis, et 
Tatjana tuleb tema juurde, kuid seda ei juhtunud – olles kord juba abiellunud, ei saanud ta Jevgeniga koos olla, olgugi et Tatjana  tunnistas , et 
ta ikkagi armastab Oneginit. 
 
Pilet nr. 2 
1. 19. sajandi alguse vene kirjandus - vene  romantism  
Vene romantismi  iseloomustavad  Puškin,   Lermontov ,   Gogoli    poeemid .  Romantiline  kangelane  oli  üksik,  kahtlev,  mässumeelne,   vastuolus  
rahvaga.  Tegelane  on  elus  pettunud,  õrnad  illusioonid,  spliin.  Väliselt  võis  tegelasel  olla  mingi   puue .  Teostes  vastandatakse  armastus-
truudusetus.  Mässumeelsus,   vastuoluline   suhtumine  rahvasse  (ülistatakse  talupoja  lihtsat  elu,  samas  ei  peeta  talupoegi  mitte  millekski). 
Tunded mõistusest kõrgemal,  deemon  kehastab mässumeelset isikut (Lermontov "Deemon"). Kirjanike lemmikaastaaeg sügis, lemmikvärv 
sinine.  
Romantilise luuletaja sünged arvamised: 
  armastus on õnnetu. 
  kaasas reetmine, üksildus,  egoism . Arvati, et õnnelikud on vaid labased,  tavalised  inimesed 
  mässumeelsus – korra  eitamine , maailma põlgamine ja jumal = halb; deemon = hea 
  vastuoluline suhtumine rahvasse. Ise  oldi  võitleja,  prohvet , rahvajuht, aga põlgati rahvast. 
  tunded on mõistusest kõrgemal,  kunst  on suurem väärtus kui teadus. Tihti väliselt inetu, ihupuue. 
Romantikud   tunnevad  huvi  folkloori , keskaja müstiliste legendide vastu. Kunstnikku hakkavad võluma  idamaad , kõik  kauge  ja salapärane, 
samas ka põhjamaad. Kui enne on proosa, siis nüüd eelkõige lüüriline luule,  ballaadid  ja romantiline  poeem . 
Puškini luule kogu aeg romantiline - " Kaukasuse  vang", "Ruslan ja  Ludmilla ", "Mustlased", värssmuinasjutud " Tsaar   Saltaan ", " Muinasjutt  
kuldkalakesest" 
Lermontov - " Maskeraad ", "Deemon",  luulest  nt "Puri" ja "Valge" 
Gogol - "Dikanka", "Mirgorod", "Arabeskid" 
2. Gogoli "Revidendi" analüüs 
Rumal Hlestakov on väikelinna võõrastemajas, aga pole raha arvet maksta. Samas linnas on postiülem, kes armastab lugeda võõraid kirju. 
Avas kirja, kus  seisis , et linna saabub  revident , kelleks peavad  rumalad   linnakodanikud  Hlestakovi. Järeldus – ta tuleb ära osta!  Linnapea  
maksab arve, kutsub oma majja. Hlestakov hakkab kurameerima nii ema kui tütrega. Tema juurde hakkavad  tulema  üksteise peale kaebavad 
ametnikud. Üks naine, kellele on  lastud  avalikult vitsa anda, kaebab sellest revidendile, kuid ütleb samas, et kui talle selle eest makstaks, siis 
võiksid nad teda lõputult nüpeldada. Hlestakov tegi tütrele abieluettepaneku. Postiülem aga  luges  endiselt kirju ja kui Hlestakov sõitis enne 
pulmi Peterburi, avas postiülem samal ajal kirja, kus Hlestakov kirjutab  naerdes  kogu juhtunust. Kiri loetakse ette. Lõppeb tõelise revidendi 
saabumisega.  Traagiline  on  see,  et  ükski  "Revidendi"  tegelane  pole  positiivne  (Gogol  ütleb,  et  tema  jaoks  on  positiivne  naer).  Peale 
"Revidendi" lavastust oli ta kuulsuse tipul, kuid peale Peterburi esietendust oli palju negatiivset kriitikat, sest paljud tundsid iseenda ära... 
Gogol solvus ja sõitis Venemaalt minema. Lemmikmaaks sai Itaalia. 
 
Pilet nr. 3 
1. Puškini elu ja looming 
Aleksandr  Sergejevitš  Puškin  (1799- 1837 )  oli  oma  eluajal  tihti  pagenduses,  kuna  avaldas  kirju  ja  kõnesid   valitsusest ,  üldisest  olukorrast 
ühiskonnas jne. 1824-26 vanemate suvemõisas Mihhailovskajas, sel ajal läks romantismilt üle realismile. Kogus rahvaluulet, lõi luuletusi sel 
ajal. Teoses " Boriss  Godunov" küsis "Millest kasvavad välja türannid?", "Millega seletada rahva kannatlikkust ja leppimist türanniaga?". 
1825. aastal dekabristide ülestõus, enamus mässajaid Siberisse sunnitööle, 5 puuakse. Nende seas paljud Puškini sõbrad, Puškin loomulikult 
masenduses.  26a  peab  Puškin  ilmuma  tsaari  ette,  tsaar  tahab  ära  leppida  temaga.  Puškin  uskus  tsaari   juttu   (looming  tähtis,  muud  moodi 
polnud võimalik dekabriste  vaigistada ), Puškin jäi Peterburi.  
Tsaar ei tsenseeri Puškinit ning Puškin peab kogu aeg viibima kõrgseltskonnas, kuna on kammerjunkur. 28. ebaõnnestunud abieluettepanek 
(Puškin polnud soositud isik). 1830. kordab ettepanekut, see võetakse tingimusega vastu - kuna  pruut  vaene, peab olema  kaasavara . Hiljem 
Puškin sellepärast suurtes võlgades. 1830. sõidetakse naisega Boldino mõisa  - seal aga  koolera , on kolm kuud karantiinis = Boldino sügis. 
Väga viljaks  loomeperiood . Draamatsükkel - "Väikesed tragöödiad", " Ihnus  rüütel", " Mozart  ja Salieri", "Kivist külaline". Lõpetab Boldinos 
"Jevgeni Onegini", peoteostest, seda kirjutanud 7 aastat ning 4 ja pool kuud.  
Puškini  luule  jaotus   neljaks :  armastus-,  loodus-,   filosoofiline   ja  poliitiline  luule.  Armastusluules  vahetu   siirus ,  avameelselt  oma  õnnetust 
armastusest. Filosoofiline luule seotud inimese elu põhiväärtustega "Exegi monumentum" ("Olen püstitanud endale mälestusmärgi") 
Elu lõpus 37 aastaselt olid materiaalsed mured, pealesunnitud  tsensuur , õukondlikud intriigid - mingi prantsuse vend hakkas tema naisega 
avalikult flirtima. Duell, kuid  prantslane  hakkas  kartma , abiellus Puškini naise õega. Lähenemiskatsed jätkusid siiski, 7.02 1837 sai Puškin 
duellil  haavata  ja suri pärast operatsiooni.  Maetud  Mihhailovskajasse. "Poeedi surm" Lermontovilt.  
2. M. Lermontovi  „Meie aja kangelane“ 
19.  sajandi  psühholoogiline  realism .  Kangelast  Petšorinit kirjeldatakse nii  ümbritseva  miljöö  kui  psüühika  järgi.  Petšorin  on  oma  ajastu 
peegelpilt, mitte kättemaksja. Autor on erapooletu kõrvaltvaataja, objektiivne  jutustaja . 
Osad on selleks, et tutvustada Petšorinit erinevate inimeste kaudu.: 
   Bela  - antakse hinnang MM kaudu. MM on liiga lihtsakoeline, et Petšorinist aru saada. 
   Maksim  Maksimõts - hinnang autori silme läbi.