Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Kunsti ajalugu (10)

4 HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
ÜRGAJA ARHITEKTUUR 1
MESOPOTAAMIA ARHITEKTUUR 4
EGIPTUSE ARHITEKTUUR 9
KREETA -MÜKEENE e. EGEUSE ARHITEKTUUR 17
KREEKA ARHITEKTUUR 20
ETRUSKI ARHITEKTUUR 27
ROOMA ARHITEKTUUR 28
VARAKRISTLIK ARHITEKTUUR 34
BÜTSANTSI ARHITEKTUUR 36
VANAVENE ARHITEKTUUR 38
LÄÄNE-EUROOPA ARHITEKTUUR VARASEL KESKAJAL 41
ROMAANI ARHITEKTUUR 44
ROMAANI ARHITEKTUUR SAKSAMAAL 46
ROMAANI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL 47
ROMAANI ARHITEKTUUR ITAALIAS 49
ROMAANI ARHITEKTUUR MUJAL EUROOPAS 51
GOOTI ARHITEKTUUR 53
GOOTI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL 55
GOOTI ARHITEKTUUR INGLISMAAL 57
GOOTI ARHITEKTUUR SAKSAMAAL 58
GOOTI ARHITEKTUUR ITAALIAS 60
GOOTI ARHITEKTUUR MUJAL EUROOPAS 62
RENESSANSS 64
RENESSANSS ITAALIAS 65
RENESSANSS PRANTSUSMAAL 68
RENESSANSS TEISTES EUROOPA MAADES 70
BAROKK JA ROKOKOO 73
17. JA 18. SAJANDI ARHITEKTUUR 73
BAROKK ITAALIAS 74
BAROKK HISPAANIAS 76
BAROKK AUSTRIAS JA SAKSAMAAL. ROKOKOO 77
17. & 18. SAJANDI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL. BAROKK. ROKOKOO. 79
17. JA 18. SAJANDI ARHITEKTUUR TEISTES EUROOPA MAADES 81
BAROKK VENEMAAL 82
KLASSITSISM 84
KLASSITSISM PRANTSUSMAAL 85
KLASSITSISM SAKSAMAAL 87
KLASSITSISM INGLISMAAL 88
KLASSITSISM VENEMAAL 89
KLASSITSISM TEISTES EUROOPA MAADES JA AMEERIKAS 90

ÜRGAJA ARHITEKTUUR


Inimese elutegevuse esimest perioodi - ürgaega - jagatakse tavaliselt kiviajaks e. paleoliitikumiks, mesoliitikumiks ja neoliitikumiks ning pronksi- ja rauajaks. Nooremal kiviajal e. ülempaleoliitikumis (u. 40 000 – 10 000 a. eKr. ) surid seni veel teadmata põhjustel välja neandertallased ning ainsa inimliigina jäi ellu homo sapiens , kes esialgu elatus ainult küttimisest ning liikus toidupoolise otsingul paigast paika. Sellise nomaadliku eluviisi juures puudus ka vajadus ehitustegevuseks, ka ei olnud seni kasutusel olev pihukirves sobiv tööriist millegi ehitamiseks. Tõenäoliselt kasutas ürgaja inimene siis eluasemeks mitmesuguseid looduslikke varje : koopaid, tuulemurdu, süvendeid maapinnas. Koobaste kasutamisest annavad tunnistust ka nimetatud aega kuuluvad koopamaalingud . Esimesed primitiivsed onnid võidi ehitada paleoliitikumi lõpus (u. 12 000 a. eKr). Kasutades ära maapinnas olevaid süvendeid, täiustati seda primitiivse katusega – suurte loomade luud aeti koonusekujuliselt püsti ning kaeti pealt loomanahkadega. Taolisi elamuid ehitati ka järgmise perioodi – mesoliitikumi (10 000 – 5000 a. eKr.) alguses. Kuna sel perioodil muutus elu paiksemaks, siis vajati ka pidevat ja kindlat eluaset. Lisaks sellel olid täiustunud tööriistad, millest suurima evolutsiooni oli teinud läbi pihukirves, mis endale varre taha sai.. Nüüd muutusid kõige tavalisemateks elamuteks puitlattidest nahkadega kaetud onnid. Nahkade kõrval hakati kasutama ka roost või vitstest/ okstest tehtud katust, mis saviga püüti vettpidavaks muuta. Tõsi, külmadel ja karmidel talvekuudel eelistasid ka varase mesoliitikumi- aegsed kütid- korilased elada koobastes, soojade ilmade saabudes ehitati varjualune aga välja. Õige varsti püüti onnidesse ehitada ka kolle , see uuendus võimaldas ajutisi suviseid onne kasutada talvekuudelgi. Sel perioodil tekkinud varase põllumajanduse alged kinnitasid vajadust ühes paigas elamiseks ning seetõttu, aga ka täiustunud ehitusoskuste tõttu hakati ehitama järjest suuremaid onne, mis olid jaotatud mitmeks erinevaks iseseisva koldega osaks.
Järgnevate ajalooperioodide jooksul täiustusid tööriistad ja ehitustehnika veelgi. Neoliitikumi (5000-2000 a. eKr.) ja sellele järgnenud pronksiaja (2000-1000 a. eKr.) ehituskunsti tipuks elamuehituses kujunesid veekogudele rajatud vaiehitised – asulad või üksikhooned, mis olid üleujutuste, metsloomade ja vaenlaste eest kaitsmiseks ehitatud vaiadele toetuvale platvormile . Vaiade otsad tahuti teravaks, põletati ja rammiti veekogu põhja. Neoliitikumis ja pronksiajal rajati neid eriti Alpi mäestiku järvedele. Kõige rohkem on vaiehitistest uuritud Šveitsis, Robenhauseni lähedal Pfäffikeri järve kaldal asuvat vaiküla (II at. eKr.). Algselt paiknes see järvel ja oli olnud kaldaga ühendatud silla abil. Vaikülad võisid olla küllaltki suured, näiteks Šveitsis Bodeni järvel asunud vaiküla mõõtmed olid 500 korda 90 m, niisuguse suurusega vaiküla võis mahutada kuni 1000 inimest. Vaikülade, ka vaielamute (Itaalia kandis nimetati neid terramare) ehitamine püsis pikka aega, varasemast perioodist on veel tuntud 7.-4.saj.eKr. Poolas Biskupini järvel asunud vaiküla. Kuna see leiti turbapinnasest hästi säilinuna, oli teda võimalik rekonstrueerida. Küla oli u. 100 elanikuga kindlustatud asula, mille majad oli paigutatud 13 ritta .
Iga rea üks ots ulatus vastu palkidest kaitseseina. Ristpalkidest maja suurus oli 10/10 m, siseruum oli jaotatud kaheks, avaramas osas paiknes kolle. Majade esine käigutee oli lattidest. Küla ümbritses umbes viie meetri kõrgune palkidest kaitsetara, mis oli tihendatud pinnasega.
Ka Eestis (rauaaeg Eestis I at. pKr.) on leitud rauaaja vaiehitiste jäänuseid Koorküla Valgjärvele rajatud vaiküla puhul peeti silmas eeskätt selle kaitseotstarbelisust. Enne linnusasulaid ja vaiehitisi oli Eestis juba mesoliitikumi ajast alates levinuim ehitistüüp püstkoda. Reeglina oli see ringikujulise 6-7 m põhjaläbimõõduga ehitis, mille põrand oli kas maapinnaga tasa, või umbes pool meetrit maasse kaevatud. Elamul oli väike eesruum , pearuumi keskel aga paines kividest laotud kolle. Püstkojad ehitati tavaliselt 8-10 cm jämedatest palkidest, mis kaldasendis maasse löödi ning kaeti puukoorte ja mätastega.
Neoliitikumist ja pronksiajast pärinevad ka esimesed kiviehitised. Neid on suurtest kivirahnudest püstitatud kalme või kultuseehitisi nimetatakse megaliitehitisteks (kreeka k. – megas – suur, lithos – kivi). Arhitektuuriajaloos eristatkse kolme tüüpi megaliitehitisi: menhirid , dolmenid ja kromlehhid.
Lihtsaim vorm menhir ( tõenäoliselt keldi k. – pikk kivi) kujutab endast otsale püsti aetud kivitulpa, mille kõrgus võis ulatud üle paarikümne meetri. Oletatavasti püstitati neid seoses matuserituaaliga, ent võib-olla olid nad üles seatud mingite valduste tähistamiseks. Paljud menhirid paiknevad rühmiti või ridastikku, moodustades koos keerukamate ehituste dolmenite ja kromlehhidega mitmesuguseid ansambleid. Menhireid võib leida pea kõikjal Euroopas, ka Põhja Aafrikas. Tuntuim menhirite leiukoht on Prantsusmaal Bretagne`is asuv Carnac, kus kahe kontsentrilise ringina paigutatud 2500 menhiri moodustavad rohkem kui kilomeetri pikkuse käigu. Carnaci menhirid on umbes 20 meetrit kõrged ning kaetud punktidest, ringidest ja paralleeljoontest koosneva lihtsa ornamendiga.
Pisut keerukam megaliitehituse vorm dolmen (keldi k. kivilaud) kujutab endast tegelikult juba lõpetatud arhitektuurset kompositsiooni, millel peale välise kuju (eksterjöör) on ka siseruum e. interjöör. Kõige lihtsam dolmen saadi, kui kahe otsapidi püsti pandud kivi peale pandi paks kiviplaat, moodustades nõnda algelise väravaehitise. Keerulisemad dolmenid võisid olla kas ovaalse või ringikujulise põhiplaaniga, nende konstruktiivne põhimõte jäi aga üldjoontes samaks: vertikaalselt asetatud kividest moodustus sein, nende peale asetatud horisontaalsed kiviplaadid isoleerisid siseruumi ülevaltpoolt. Esines ka selliseid dolmeneid, mille seinad laoti horisontaalselt üksteise peale laotud pikkadest kividest; katus lagi moodustus kiviridade libistamisel tekkinud pseudovõlvist. Ka dolmenite vertikaalsed kivitulbad võisid olla kaetud lihtsate antropomorfsete reljeefide või primitiivse ornamendiga. Dolmeneid on samuti leitud üle terve Euroopa, nende l võis olla mitmesugune otstarve – eelkõige kasutati neid küll matusekambrina, tihti aga ka hõimujuhi eluasemena.
Kõige keerulisem megaliitehitis on kromlehh (keldi k. krom – ring, lech – kivi), milles väljenduvad ruumi, rütmi, proportsioonide, mastaabi ja vormi elementaarsed seadused. Tinglikult võib kromlehhiks nimetada ka Carnaci menhirite ansamblit . Kuulsaim kromlehh asub aga Inglismaal Salisbury lähedal Stonehenge `is (1900-1600 a.eKr.). See hiigelsuur lunaar- ja solaarkultusele pühendatud kompleks on megaliitehitistest kõige paremini säilinud. Stonehenge`is ümbritseb kivisammastik 32 meetrise läbimõõduga ringi, mille keskel on viis hobuserauakujuliselt paigutatud triliiti (triliit – kolmest rahnust koosnev kivivärav). Nende vahel paikneb altarikivi. Ümber tsentraalse kivisammastiku on säilinud veel jäljed kolmest sama
keskmega kivipostide ringist , millest suurima läbimõõt on 80 meetrit ja neid omakorda ümbritsevast veel suurema diameetriga ringmuldvallist. Arvatavasti oli ehitis astronoomiline tempel, mille kivide paiknemises on jälgitav Kuu liikumise 56-aastane tsükkel ja Päikese tõusu suund suvisel pööripäeval.

MESOPOTAAMIA ARHITEKTUUR


Maailma üks vanemaid tsivilisatsioone sai alguse Mesopotaamiast ehk jõgedevaheliselt ( Kahejõe ) maalt. See oli suur tasandik Tigrise ja Eufrati jõe vahel,
kuhu 4. aastatuhandel eKr. elama asunud sumeri hõimud lõid eelduse kõrge kultuuri tekkeks. Aastatuhandete ( 4. at. - 1. at. I pooleni eKr.) jooksul tekkisid ja lagunesid neil aladel mitmed riiklikud moodustised, sumerite järgi tulid akkadlased, siis mitmesugused teised semiidi päritoluga hõimud. Ühendavaks jooneks kõikide nende riikide ja rahvaste juures oli aga kõige varasematel aegadel välja kujunenud kultuurivormide püsimine läbi aastatuhandete. See aga annab võimaluse antud aladel eksisteerinud erinevate riikide kultuuri vaadelda ühe tervikuna - Mesopotaamia kultuurina.
Üksteise järel tekkinud riigid, mille majandus tugines eeskätt hästikorrastatud niisutussüsteemile rajanevale põllumajandusele, võtsid kõige varasematest aegadest üle usundi, kirja, ehitustehnika ja ehitustüübid. Eeskätt pöörati suurt tähelepanu suurele niisutuskanalite võrgule, mille korrastamisest pidi osa võtma kogu elanikkond
( sümboolselt isegi valitsejad ). Niisutussüsteem andis alade haldajatele kogu rikkuse,
sest sealt saadud vee eest pidid tasuma kõik - kas siis riigile või templitele. Maapõuevarasid oli Mesopotaamias vähe - üldse ei olnud metalli, ehituskivi ja - puitu sai ainult põhjapoolsetel aladel, enamasti veeti see aga sisse. Peamiseks maapõuevaraks - ja seda oli kõikjal ning väga palju - oli savi, seetõttu polegi midagi imestada, et Mesopotaamia rahvaste esemelist kultuuri nimetatakse savikultuuriks.
Savist olid elamud ja nõud, savitahvleid kasutati kirjutusmaterjalina, savist vooliti skulptuurid . Mütoloogiagi tugines savile ( jumal olevat voolinud esimese inimese savist ja puhunud talle elu sisse ). Teiseks rikkalikult ( küll vähem kui savi ) esinevaks maapõuevaraks oli looduslik asfalt, mille rakendusalasid oli nii arhitektuuris kui ka kujutavas kunstis.
Mesopotaamia alade tuntuim ehitistüüp on astmiktorn - tsikuraat . See moodustus üksteise peale ehitatud massiivsetest seest täis tüvipüramiididest, mille astmetele viisid kaldtrepid. Astmed võisid olla haljastatud. Viimasel astmel paiknevas templis oli jumala eluase, seda kasutati ka usuliste toimingute tarvis.Tsikuraadil oli alati paaritu arv astmeid ( 3-5-7 ) , need olid liigendatud liseenidega ning olid kõik erineva värvi ning kõrgusega. Tsikuraadi kõrguseks oli tavaliselt 30 - 40 meetrit. See mäena
kerkiv astanguline torn pidi looma kujutluse mäest, mida mööda jumalad tulid alla inimeste juurde ja inimesed said minna üles jumalate juurde.
Teiseks levinud ehitustüübiks Mesopotaamia aladel, mis läbi sajandite püsis peaaegu muutumatuna, oli valitseja palee . Loss ehitati suhteliselt kõrgele platvormile ning võis koosneda mitmekümnest ja isegi mitmesajast ümber paljude siseõuede koonduvast ruumist. Väljaspoolt vaadatuna oli Mesopotaamia palee massiivne akendeta telliskiviloss, mille ülevalt sakmelised müürid võisid olla liigendatud niššide ja eenditega. Paleekompleksi vertikaalseks dominandiks oli paleetempel, mis nagu teisedki Mesopotaamia templid paiknes tsikuraadil. Palee kompleksi pääses läbi massiivse kaarvärava, mille kahel pool seisid tiivulised härjad. palee ruumid olid võlvlagedega, nende seinad olid kaetud reljeefidega, millel kujutati lahinguid, õukonnaelu, loomi ja taimi.
Mesopotaamia alade vanimad elamud olid tõenäoliselt roogonnid, mille katuslagi moodustus kõrkjate kokkupainutatud latvadest. Niisugused ehitised olid tihendatud saviga. Edasi hakati ehitama tambitud savist roogkatusega onne. Toortellise leiutamine ( üsna pea aga ka telliste põletamine ) võimaldas teha kapitaalsemaid ehitisi , sellega seoses jõuti üsna varsti ka võlvi ja kaare juurde. Kuna Mesopotaamia aladel oli väga vähe puud ja kivi, sundis see otsima võimalusi katuse ehitamiseks. Eeskujuks oli roogonnide võlvina kummuv lagi, seda jäljendades hakati laduma valevõlve, mis moodustusid toortelliste järkjärgulise ülelaskmisega keskpunkti juures.
Valevõlv aga tegi asjatult ruumi kõrgeks, otsides uusi võimalusi jõutigi võlvi ehitamiseni ( varseimad teated võlvidest ja kaartest pärinevad 4. at. keskpaigast eKr.).
Võlvid toetati massiivsetele seintele . Katuse tegemiseks täideti võlvikannad tambitud pinnasega ja ehitati peale lame savikatus. Mesopotaamia elamu oli tänava poole pööratud umbseintega, selles olid tavaliselt ainult mõned kitsad sissepääsuavad. Kogu elu oli koondunud siseõue ümber, kuhu avanesid puitsammastele toetuvad galeriid, trepid, mida mööda sai teisele ( või kui oli, ka kolmandale ) korrusele ja lamedale katusele.
Üleujutuste kaitseks rajati Mesopotaamia linnad tavaliselt kõrgematele kohtadele. Linna ümbritses kas tambitud savist või toortellisetest müür, tihti oli mõnes suunas kaitserajatisi mitu. Juba väga varastest aegadest rajati Mesopotaamia linnad kindla geomeetrilise plaani järgi, mille müürid orienteeriti tavaliselt tuulte järgi. Kuna kagu-, edela-, loode-, ja kirdetuuli peeti müstilisteks, seetõttu olid müüriküljed nende ilmakaarte , nurgad aga põhiilmakaarte suunas.
Mesopotaamia alade vanimad asukad olid sumerid . Nende päritolu on siiani veel selgitamata. Teada on, et ajal, kui see rahvas asustas Tigrise ja Eufrati alamjooksu, oli tal kõrgelt arenenud kultuur, mille hilisematel aegadel teised Mesopotaamiat asustanud rahvad üle võtsid. Sumerlased elatusid kalapüügist, loomakasvatusest, kõrgel tasemel oli irrigatsioonile tuginev põllumajandus, arenenud oli käsitööndus.
Sumerite riik koosnes suhteliselt nõrgalt seotud väikestest linnriikidest, mis paiknesid umbes 40 000 km² suurusel maa-alal Mesopotaamia lõunosas. Vanimate linnade - Uruki ja Eridu kohta on teateid 4. at. keskpaigast eKr., Uri, Kiši, Lagaši, Umma , Adab ja Nippur on mainitud 3. at. eKr.
Sumeri arhitektuuri varasemad näited on seotud eelpoolnimetatud linnadega. Tuntuim varase perioodi mälestis on Uruki nn. “ Valge tempel “ ( 4. - 3. at. vahetus), mis oli pühendatud jumal Anile. Sellest on säilinud võimas kaldseintega terrass, millel asuva templi varemete seintel on tänaseni säilinud esialgne valge krohv. Terrassi pindala on 70 X 60 meetrit, kõrgus 14 meetrit, üles viib kaks treppi. Ristkülikukujulise templi seinad olid tõenäoliselt hästi liigendatud. Tempel oli jaotatud paljudeks suuremateks ja väiksemateks ruumideks . Hoone keskel asuvas kõige suuremas ruumis ( või siseõues ) paiknes altar . Umbes samasse perioodi kuulus ka Uruki teine tähelepanuväärne ehitis - “ Punane maja “, mis võis olla rahvakoos - olekute paigaks. Plaanilt on see suure siseõuega hoone, mille siseseinad olid kaunistatud tihedalt üksteise kõrval seisvate suure läbimõõduga pool- ( kolmveerand-)
sammastega. Põletamata tellistest laotud sammaste pealispind kaunistati värviliste otstega savist kiiludega, mis taoti üksteise kõrvale nõnda, et neist moodustus selline muster, mis oli tuntud pilliroomattidelt.
Sumeri linnade vanimad templid asusid ilmselt kõik üheastmelistel platvormidel, nagu eelpoolkirjeldatud “ Valge tempel “. Aja jooksul aga kujunesid välja ning muutusid domineerivaks kolme astmikuga tsikuraadid, kus templihooned paiknesid viimase kunstliku terrassi tipul. Tänini on Sumeri varasemast perioodist säilinud taoliste tsikuraatide jäänuseid kümmekond, neist tuntuim on Uri linnas asuv jumal Nannarile pühendatud tsikuraat ( 3. at. lõpp eKr. ). Erineva paksusega kolm astmistikku olid seest täis, alumise terrassi põhja mõõtmed 43 X 65 m, terrassi kõrgus 15 m. Terrasside kergelt kaldus seinad olid kaunistatud lamedate niššide ja eenditega, ülaservi kindlustasid ja kaunistasid pooleks lõigatud savipudelitest kokku seatud ornamendid. Terrassidele pääses mööda kolme välistreppi, kõige järsem viis ülal asuva templini, kaks külgtreppi aga esimesele astmele, kus asus sissepääsuvärav terrassidele. Uri tsikuraat oli ehitatud toortellistest ( suurus 20 x 30 x 10 cm ), neid läks taolise kolossi ehitamiseks vaja 7 kuni 8 miljonit. Tellised sidestati asfaldiga, astmikud olid nagu ikka seest täis ning ülaosas kaetud veel meetripaksuste pilliroomattide kihiga . Väljaspoolt olid astmikud eri värvi seintega - tõenäoliselt oli alumine helehall või must, keskmine punane ning ülemine sinine või valge.
Uris tehtud arheoloogiliste kaevamiste põhjal on tehtud ka ühe vanema Mesopotaamia alade elumaja rekonstruktsioonikatse. Selle maja keskpunktiks oli siseõu, kust kaudu pääses paljudesse väikestesse eluruumidesse. Säilinud müüriosade paksus lubab oletada, et hoone võis olla 2-3 korruseline.
Sumeri esimeste dünastiate ajast tuntakse ainult üht paleed - see asusKišis (3 at eKr.)
Palee oli mitme siseõuega, nende ümber oli koondunud üle 60 erineva ruumi.
Sumerlaste viimane tõus oli Sumeri - Akkadi riigi ajal ( 3. at lõpus eKr.), peagi aga varises see kokku semiidi päritolu suguharude rünnakute all. Sumerlased assimileerusid sissetunginud rahvastega, nende kultuuri elujõust aga annab tunnistust see, et nende poolt saavutatut arendati edasi kõikide hilisemate riikide ajal.
Järgmise riigi, 2. at. eKr. eksisteerinud Vana - Babüloonia valitsejad pidasid küll lakkamatult sõdu, jätkasid aga samal ajal intensiivset ehitustegevust. Vana - Babüloonia riik saavutas õitsengu kuningas Hammurapi ajal ( 1728 - 1686 a. eKr. ),
mil laiendati vanu ja ehitati uusi niisutusseadmeid. Eriti intensiivne oli ehitustegevus Babüloni linnas, kuhu püstitati mitmeid tsikuraate ning ehitati isegi 3 - 4 korruselisi elumaju . Hhammurapi on lisaks sellele tuntud ka suure seadusetundjana. Tema poolt loodud seaduskogu, mis on Vanade Idamaade tähtsaim õigusmälestis, sisaldab ka peatükke, mis reguleerivad ( sätestavad ) ehitustegevust.
Vaatamata tugevale riiklikule korraldusele lagunes ka Vana - Babüloonia riik ning Mesopotaamia muutus taas mitmelt poolt sisse tunginud rahvaste tallermaaks. Alles 9. saj. eKr. kujunes neil aladel taas võimas riik - Assüüria, mille eksisteerimise jooksul rikastus ka arhitektuur uute saavutustega. Sõjalis - aristokraatliku korraga Assüüria õiteng oli 9. - 7. saj. eKr., sel ajal ulatus riigi territoorium idas peaaegu Iraanini, läänes Vahemereni, põhjas Taga - Kaukaasiani, lõunas Etioopiani. Rajati uusi linnu, tuntumateks olid Assur, Kalhu, Ninive , Dur - Sarrukin; võrreldes varasemate Mesopotaamia linnade asupaigaga hargnes asustus rohkem põhja poole.
Üks tuntumaid linnu oli Sargon II poolt rajatud Dur - Sarrukin ( praegune Chersabad),
mis kuulus Mesopotaamia alade suurimate linnade hulka. Pindala oli 300 ha, linnamüüride pikkus ca 7 km. Suurejooneline oli Sargon II palee, mis paiknes linna keskuses ja oli ümbritsetud hammastatud umbmüüriga. Juba varasematel aegadel väljakujunenud skeemi kohaselt koondusid palee erinevad ruumid ( kokku 210 ) kompleksi mitmesuguse suurusega siseõuede ümber. Kompleks ise asus 14 m kõrgusel toortellistest ehitatud ja kiviplokkidega kaetud platvormil. Peasissekäiguni viis lai paraadtrepp, sellest kahel pool sai platvormile vankriga sõidetavat kaldteed pidi. Võimsa kaarega peasissekäik oli kaitstud tugevate nelinurksete tornidega, mõlemal pool väravat seisid tiivulised härjad. Katused olid seedrist, kaetud pinnase tampsaviga. Palee keskseks vertikaalseks aktsendiks kujunes ca 40 m kõrgune tsikuraat. kogu see suurepäraselt heakorrastatud ja keerulise kanalisatsiooni - süsteemiga kompleks olevat valmis ehitatud 4 aastaga ( niisugune ehitustempo annab tunnistust sellest et Assüüria linnad ehitati enne ehitamist koostatud kompaksete ja korralike põhiplaanide järgi ).
Assüüria paleede siseruumid olid kaunistatud arvukate reljeefidega, millel kujutati võidetud lahinguid või õukonnaelu ( Assurnasirpal II palee Kahlus, 9. saj. eKr.; Sargon II palee Dur - Sarrukinis, 8. saj. eKr.; Assurbanipali palee Ninives, 7. saj.
eKr. ). Kaunistamiseks kasutati ka glasuurkeraamikat, millest moodustati nii välis - kui siseseintele mitmesuguseid figuure ja ornamente.
Põhiliseks ehitusmaterjaliks oli ka Assüürias savi, enamik ehitisi oli tehtud juba põletatud tellistest ning need laoti lubimördil. Palju kasutati kivi ja puitu, mida leidus Mesopotaamia põhjapoolsetel aladel või siis veeti piirnevatelt aladelt sisse. On andmeid ka klaasitööstuse arengust. Uusi ehitusvõtteid Assüürlased ei leiutanud, küll aga arendasid edasi juba sumerite ajast tuntud võlve ja kaari. Hoonete seinu olevat assüürlased ladunud tellinguteta, kuhjates seite äärde muldvalli, millelt ehitati ja mis hiljem ära veeti.
Vaatamata kindlustatusele, võimsale sõjaväele ja jõukusele, ei jäänud püsima ka Assüüria. 7. sajandil eKr. vallutasid meedlased Assüüria viimase pealinna Ninive. Uus riik viis oma pealinna Babüloni, selle järgi nimetatakse ka Mesopotaamia alade
viimast võimast riiki Uus - Babülooniaks ( 7. - 6. saj. eKr. ), selle tuntuima valitseja
Nebukadnetsar II nimega on aga seotud Babüloni linna tuntuimad ehitised. Vana Babülon oli tuntud kui üks iidse Mesopotaamia pealinnu, Nebukadnetsar II ajaks oli sellest sõdade tagajärjel jäänud alles ainult rusuhunnik, millele ehitati uus regulaarse tänavavõrgu ja suurejooneliste kaitserajatistega linn ( 2 - 3 kaitsemüüri, hüdroehitiste süsteem ), mille pindala oli 350 ha. Tihedalt hoonestatud, Mesopotaamia aladele tüüpiliste kitsaste tänavatega ( laius 1,5 - 2 m ) linna keskseteks punktideks olid 7 ha suurune kuninglik aed Esagila, mille tsentrumis paiknes Etemenaki tsikuraat ( Paabeli torn ), mitu kuningalossi, millest tähelepanuväärseimaks oli nn. Lõunapalee seitsme maailma ime hulka kuuluvate Semiramise rippaedadega ja pikad ning suhteliselt laiad
pidulikeks protsessioonideks mõeldud tänavad, mille hulgast on tuntuim jumalanna Istarile pühendatud väravateni viiv .
Etemenaki 7 - astmeline tsikuraat oli oma 90 meetrise kõrgusega teadaolevalt kõrgeim astmiktorn, mis Mesopotaamia aladele kunagi ehitatud. Alumise astme mõõtmed olid 90 x 90 m, kõrgus 33 m, torni II korruse kõrgus oli 18 m, kolmel järgmisel igaühel 6 m, kuuenda korruse kõrgus oli 15 m, seitsmendal 6 meetri kõrgusel astmel paiknes 4,5 m kõrgune pühamu. Iga aste oli erinevat värvi ning pühendatud erinevale taevakehale ( Esimene Saturnile - must bituumen , teine Jupiterile - oranzid tellised, kolmas Marsile - punased tellised, neljas Päikesele -
õhukesed kuldplaadid, viies Veenusele - kollased tellised, kuues Merkuurile - sinised
glasuurplaadid, seitsmes Kuule - õhukesed hõbeplaadid ).Tsikuraadi välisküljel olid hiiglaslikud kivitrepid, neist keskmine viis kõige kõrgemal asuva pühamuni. ( Oleta - takse,et Paabeli torni kasutati ka astronoomilisteks vaatlusteks ). Astmike seinad olid liigendatud niššide ja eenditega, kolmanda astmiku seinu toetasid kaldu ehitatud tugipiidad .
Protsessiooniteedest oli tuntuim u. 2. km pikkune tänav, mis sai alguse linna eelkindlustustest ning oli sillutatud valgest lubjakivist plaatidega. Tänava laius oli 7,5 ( sõidetav, sillutatud osa) kuni 16 m, kahel pool kõrguvad müürid ( kuningapaleede jm. komplekside välismüürid ) olid kaetud helesiniste glasuurtellistega ning neil kulges kogu tänava ulatuses kollase ja punaselakaliste lõvide ( lõvi oli Ištari tunnusloom ) ja muude loomade rongkäik, mis tulid otse vastu värava suunas liikujatele. Väravate ees laienes tänav umbes 25 meetrini. Väravaehitis moodustus kahest kõrgest ruudukujulise põhiplaaniga tornist ( kõrgus ca 10 m ), mis olid omavahel ühendatud silindervõlviga. Tornide ülaäär oli hammastatud, seinad kaetud siniste glasuurplaatidega ja loomakujutistega.
Suurejoonelised olid Nebukadnetseri ajal ehitatud paleed, mis annavad tunnistust ehituskunsti edasisest arengust ( näit. olevat Nebukadnetsari palee saalide laius olnud
10 -11 m, kuna aga kuskil ei leidu jälgi vahetugedest, siis oletatakse, et babüloonlased pidid tundma mingeid liittalasid.) Võlvide ehitamisel ületasid babüloonlased kõik eelnevad ehitajate põlvkonnad. Semiramise rippaedade konstruktsioon tugines võlvehitusele: keldriruumide seintele toetusid võimsad ( 2 - 2,5 m laiad ) kivist laotud võlvid. Nendele olid paigutatud kiviplaadid, siis telliskivide kihid , bituumen, pilliroog, seatinalehed. Kõik see kaeti paksu mullakihiga. Kogu konstruktsioon kerkis paarikümne meetri kõrgusele, seal kasvasid puud, põõsad, lilled.
Uus - Babüloonia riik koos hästi kaitstud ja suurejooneliselt välja ehitatud Babüloni linnaga vallutati 538. a. pärsia kuningas Kyrose poolt. See aga lõpetas praktiliselt ühe hiilgava peatüki maailmakultuuri ajaloos, kuigi Mesopotaamia arhitektuuri mõjusid võib märgata veel Ahhemeniidide Iraani ( Pärsia ) arhitektuuris.
Ahhemeniidide Iraani ( 6. - 4. saj. eKr. ) peamisteks arhitektuurimälestisteks olid valitsejate hauakambrid ( tuntud on nt. Kyrose haud Pasrgadais, 6. saj. eKr. ) ja suurejoonelised paleed ( Pasrgadais, Persepolises, Suusas 6. - 4. saj. ), mille ehituses ilmnes ka Mesopotaamiast üle võetud jooni: eeskätt losside ehitamine platvormidele, seinte kaunistamine värvilistest glasuurtellistest reljeefidega, tiivuliste härgade ja sfinkside paigutamine peasissekäigu juurde. Uuenduseks oli aga ruumiline lahendus: Ahhemeniidide Iraani paleedes keskseks ruumiks kujunenud suure vastuvõtusaali
- apadana - lagi oli toestatud suhteliselt hõredalt ( vahed kuni 8 - 8,5 m ) asetatud saledate sammastega ( suhe 1 : 13 ). Lossiehitustes tõsteti eriti esile ka peatreppi, mida võib vaadelda kui hilisemate paraadtreppide eeskuju.
Ahhemeniidide Iraani arhitektuur pani lõplikult punkti Mesopotaamia aladel esile kerkinud ja siis hääbunud kultuurile.

EGIPTUSE ARHITEKTUUR


Vanades Idamaades on Egiptus Mesopotaamia kõrval teiseks maaks , kuhu viivad inimkonna kultuuri juured. Egiptust on nimetatud Niiluse anniks. Mõlemal kaldal piki Niiluse jõge umbes 700 km pikkuses laiub Araabia kõrbe ja Sahara kõrbe vahel kuni Nuubia kõrbeni lõunas 8 - 25 km laiune viljakas oaas. Egiptlased ise nimetasid seda maad Kemet - Must maa, viljaka musta mulla järele, mis selles oaasis oli. Soodne geograafiline asend ( kõrbed, mäed, mered ) oli heaks kaitseks rändrahvaste kallaletungide eest, samal ajal aga isoleeris Egiptuse teistest vanaaja maadest . Viimane asjaolu oli peamiseks põhjuseks, miks Egiptuse kultuur arenes aeglaselt ja püsis pikka aega muutumatuna. Vana Egiptuse kultuuri arengut võib jälgida umbes 3. aastatuhandist alates kuni meie ajaarvamise alguseni , see ulatub läbi Vana riigi ( 3000 - umbes 2300 a. eKr. ) ja Keskmise riigi ( 21. saj. eKr. - 18. saj. algus eKr ) Uue riigi ( 16. saj. eKr. - 11 saj. eKr.) ja hilis Egiptuse ( 1. at. eKr. ).
Iidsetel aegadel välja kujunenud egiptuse usund ja mütoloogiad käsitlevad maailma loomist, jumalate üleolekut inimestest, hea ja kurja vahelist võitlust. Maailma loojaks peeti päikesejumal Re - d, kellest sündisid teised jumalad ja inimesed. Jumalate panteon on suur, nende hierarhia täpselt määratletud. Heaks armastatumaks jumalaks oli Osiris , keda austati maa, vee ja taimkatte jumalana. Tema surmas ja ülestõusmises peegeldusid põhilised põlluharimistsüklid ( surm ja ülestõusmine annavad paralleeli ka kristlusega ). Jumalatena austati Egiptuses ka loomi: härga ( jumal Amon ), kasse , lehmi, kotkaid. Vana Egiptuse usundi peamiseks eripäraks on aga üldine surnutekultus ja usk hauatagusesse ellu. Egiptlased uskusid igal inimesel olevat surematu hinge Ka, kes oli otseselt seotud inimese keha ja selle elukeskkonnaga ( eriti peale maise elu lõppemist ). Ka pidi igal juhul tagasi pöörduma kehasse, seetõttu tuli keha igal juhul säilitada ning hoida teda vastavas ruumis. Selle uskumusega on seotud egiptuse peamiste arhitektuurivormide tekkimine ja püsimine. Suurem osa säilinud ehitistest on seotud surnukultusega. Haudehitised on egiptuse peamisi ehitistüüpe.
Varaseim haudehitis oli mastaba ( araabia keeles - istepink ). See oli Vana riigi aegne suursuguse egiptlase haud, piklik kaldus seinte ja lameda katusega lubjakivist ehitis, mille all hauakambris asetses kirst . Sissepääs hauda oli kinni müüritud, idaseinas paiknes petikuks. Hilisematel mastabadel oli idaseina ees müüriga ümbritsetud või üleni katusega kaetud kultusõu.
Suurimad egiptuse haudehitised - püramiidid ( kr.k. pyramis - egiptuse ) on välja arenenud mastabast. Varasemad püramiidid on ehitatud lubjakivist, hiljem tellistest. Püramiidi klassikaline vorm on hulktahukas, mille kõik küljed peale ühe - põhjatahu -on ühise tipuga kolmnurgad. Vanimad püramiidid olid astmikpüramiidid ( üksteise peale asetatud mastabad ), nendele järgnesid murdpüramiidid. Püramiidide klassikaline kuju kujunes välja Vana riigi ajal - põhja moodustas ruut, küljed olid võrdhaarsed kolmnurgad. Püramiidi sees paiknes hauakamber , kuhu viisid varjatud käigud. Peasissekäik paiknes maapinnast kõrgemal ja asetses reeglina põhjaküljel, idaküljel asetses tavaliselt hauatempel.
Egiptuse haudehitiste kolmas tüüp - kaljuhaud - hakkas levima keskmise riigi ajal. See kujutas endast kaljumassiivi raiutud hauakambrit, mille sissekäigu ees paiknesid sambad ( tavaliselt kaks sammast ). Kaljuhaua ees võis paiknea hauatempel.
Kultuseehitistest olid levinud templid. Vanimad olid haudehitiste juurde kuuluvad hauatemplid, nende lage toetasid sambad. Järk - järgult areneva templiehitise ( neid püstitatakse ka peajumaltele ) klassikaline skeem kujunes lõplikult välja Uue riigi ajal. Templini pääses mööda sfinkside alleed ( sfinksid olid kas jumala või valitseva vaarao näoga ) pääses templi peaväravateni, mille ees seisis kaks obeliski ( obelisk - kr. k. - piik , oli päikesejumala kultuse sümbol, nejatahuline ülevalt ahenev ja püramiidjalt lõppev sammas, selle ülemine ots võis olla kaetud kuldlehtedega ). Templi peaväravaks oli püloon, kahe trapetsikujulise kaldtorniga väravaehitis, mille läbimisel satuti sammasõue, mille ümbritsevatest müüridest seespool paiknesid ühes või kahes reas ümber õue reljeefidega kaunistatud sambad. Sammashoovile järgnes sammassaal ( hüpostüülsaal ), see kujutas endast mitmelöövilist ( keskmine lööv võis olla kõrgem ) tihedate sambaridadega saali. Sammassaalile järgnes rida väiksemaid ruume , kompleksi lõpus ( otse sissekäigu vastas ) asus pühamu. Analoogiline oli ka kaljudesse raiutud templite ruumijaotus.
Lossiehitusest pole andmeid säilinud, küll aga jõukate elanike ja vesiiride elamutest. Need olid küllalt suured majad (ehitusalune pind 800 - 1000 m² ), võisid olla ka mitmekorruselised. Elamu ruumidest oli tähtsaim pühamu, mis asus sissekäigu vastas, suurim ruum oli sammassaal, mille ümber olid grupeeritud väiksemad ruumid. Käsitööliste elamud võisid olla 4 - 5 ruumilised ( tingimata pühamuga ), kõige vaesem elanikkond elas üheruumilistes onnides.
Egiptlaste ehitustehnika oli väga täpne ja korrapärane, samal ajal ei tundnud nad võlvimistehnikat ( püramiidide sees olevd tunnelitaolised käigud on kaetud valevõlvidega ) . Hästi tulid nad toime sammaste püstitamise ja talade paigutamisega ( siin võis kiviplokkide tõstmisel abiks olla kaldtee või tõstetud pinnas sammaste vahel; on kindlaks tehtud ka toortellistest abiehitiste olemasolu ).Egiptuse arhitektuuris on mitut tüüpi sambaid . Varaseim sammas oli ruudukujulise ristlõikega massiivne post. Ümarad sambad olid tavaliselt kaetud reljeefidega ( egiptuse reljeef on sissekraabitud reljeef ) või kujutasid pillirookimpu. Kapiteelid moodustusid pillirookimbust või kujutasid endast kas suletud või avatud lootosõit.
Egiptlaste peamiseks ehitusmaterjaliks oli (eeskätt haud- ja templiehitiste juures ) kivi. Kõige rohkem kasutati lubja- ja liivakivi , aga ka mitut värvi graniiti, dioriiti, basalti, profüüri, alabastrit ja jaspist. Laialt levinud ehitusmaterjal oli savi, millest osati toortelliseid valmistada juba dünastiaeelsel ajal, hilisemal perioodil ( Uue riigi ajal ) kasutati enamasti põletatud telliseid. Ehituseks sobivat puitu kasvas Egiptuses vähe, seda veeti sisse mujalt ( Liibanonist seedrit, Süüriast kiliikia mändi , Nuubiast musta puud ) ning oli seetõttu kallis.
Linnakultuur kujunes Egiptuses välja varakult, siiski on linnaehituse ajalugu säilinud fragmentaarselt eeskätt seetõttu, et valitsejate peamised jõupingutused olid suunatud hauataguse elu kindlustamisele. Varaseimad Egiptuse linnad olid tõenäoliselt kindlustatud hiljem, ühendatud Egiptuse ajal, ei omanud kaitseehitised enam nii suurt tähtsust. Kuna linnade hoonestus oli savist või põletamata tellistest, pole neist suurt midagi säilinud. Olemasolevate andmete põhjal olid Egiptuse linnad ehitatud kindla geomeetrilise korra kohaselt, vahemüüriga jaotatud orjade või poolorjade, linnakodanike ja valitsejate tsooniks.
Ürgkogukondlik kord Egiptuses asendus orjandusliku korraga juba 4.aastatuhandel eKr. Niiluse orus tekkis hulk väikeriike ( kokku ligi 40, neid nim. noomideks. ), mis omavahe lakkamatult sõdides püüdlesid Egiptuse ühendamise poole. Sõjategevuse tulemusena tekkis aja jooksul kaks suurt riiki: Ülem - Egiptus Niiluse orus ja Alam - Egiptus Niiluse alamjooksul . 4. aastatuhande lõpul eKr. allutas Ülem - Egiptus Niiluse deltas asuva Alam - Egiptuse ja pani seega aluse esimesele ühtsele suurriigile - Vanale Riigile ( 3000 - 2300 eKr. ), mille valdused ulatusid Niiluse kärestikest lõunas kuni Vahemereni põhjas. Uue ühendatud riigi pealinnaks oli Nemphis. Vana riigi ajal kujunesid Egiptuses välja kunsti ja arhitektuuri põhialused.
Hauataguse elu kultus egiptuse usundi ühe peamise väljendusena sai eelduseks järjest võimsamate haudehitiste püstitamisele, mis pidid kinnitama vaarao suurust, jõudu ja jumalikku päritolu. Vana riigi ajal ehitati egiptuse suurimad ja kuulsaimad püramiidid, pandi alus templiarhitektuurile.
Varaseim egiptuse haudehitis - mastaba - on tuntud juba vaaraode I dünastia ajast ( Vana riigi algus ). Väliselt meenutas mastaba lameda katusega elumaja, mil oli kaks petikust. Nende ette oli rajatud ohverdamisõu. Varjatud sissekäigust võis pääseda maa - alusesse hauakambrisse, kus asus sarkofaag. Aja jooksul mastabad täiustusid, selle maapealsesse ossa ehitati mitmeid palveruume, koridore, saale ja laoruume. Juba vana riigi varasel perioodil kujunes mastabast omalaadne vaaraode võimu ja kultuse sümbol. Järjest kasvav kultus ja järjest suurenevad ehitustehnilised oskused viisid ehitusmeistrid mõttele veelgi suurematest ja võimsamatest ehitustest - püramiididest. Esimene neist sai teoks 28. saj. eKr. III dünastia ühe võimsama valitseja, vaarao Djoseri püramiidi näol. Ajalugu on säilitanud ka selle esimese püramiidi ehitusmeistri - Imhotepi nime. Nemphise lähedal Sakkaras asuv Djoseri püramiid kujutab endast seitset üksteise peale asetatud järjest väiksemat mastabat - siin on arvatavasti tegu olnud järk - järgulise ümberehitusega. Lisaks sellele, et siin on esmakordselt kasutatud püramidaalset vormi, on esimest korda ka ehituse põhimaterjaliks kivi, mitte toortellis. Püramiidi ümbritsesid arvukad templid ja suurnike hauad - mastabad, kogu kompleksi piiras massiivne kivisein . Templite siseruumid olid vooderdatud lihvitud alabasterplaatidega, hauaplaatide seinu katsid aga rohelisest fajansist plaadikesed.
Djoseri püramiid oli esimeseks tähiseks uut tüüpi haudehitiste püstitamisel. Enne püramiidi klassikalise vormi lõpplikku väljakujunemist ehitati veel Nedumi püramiid, mille alumine “ mastaba “ on tõstetud kõrgeks, selle peale ehitatud mastabad aga märksa madalamad. Snofru murdpüramiid Dashuris aga kujutab endast kõrget mastabat, mille ülemist osa katab klassikalise põhmõtte järgi ehitatud püramiid.
Riigi võimsuse kasvuga seoses hoogustus püramiidide ehitamine sedavõrd, et kokku ehitati Vana riigi ajal vähemalt 7 suut püramiidi, lisaks veel arvukalt väiksemaid. Kuulsaimateks püramiidiehitajateks said vaaraod Cheops ( Hu - fu ), Chephren (Hef - re ) ja Mykerinos ( Menkau - re ), kelle ajal ehitatud püramiide loetakse vanaaja seitsme maailmaime hulka kuuluvaks. Suurim oli Cheopsi püramiid algkõrgusega 146,6 m ( praegu on kõrgus tipu varisemise tõttu 137 m ) ja küljepikkusega 233 m. Küljed olid orienteeritud täpselt põhiilmakaarte suunas. Cheopsi püramiidi proportsioonides ilmneb juba selge matemaatiline võrrand - põhja moodustab ruut, küljed on aga võrdhaarsed kolmnurgad. Kivikoloss on üles laotud ilma vundamendita 203 kihis, millesse ilma sideaineteta on asetatud 2 300 000 kiviplokki kaaluga 2,5 - 15 tonni. Ehitati astmetena ülespoole, valgetest poleeritud kiviplaatidest tahveldist hakati paigaldama tipust allapoole. Sissekäik paiknes põhjaküljel, maapinnast kõrgemal, hauakamber püramiidi allosas või püramiidi all ei olnud väga suurte mõõtmetega ( u. 5 x 5 x 10 m ). Püramiidi idaküljel asuv hauatempel oli suletud käigu ( dromos ) abil ühendatud kaugemal, Niiluse kaldal paikneva ohverdustempliga, mis moodustas sissekäigu kogu kompleksi. Püramiidi ümber paiknesid vaarao lähikondlaste hauad - mastabad Samas, Gize väljal, suhteliselt lähedal Cheopsi püramiidile paikneb kõrguselt järgmine, Chepreni püramiid ( kõrgus 143,5 m ) ja seda ümbritsev ehitiste kompleks. Siin pakub erilist huvi hauatempel, kui üks esimesi lõplikke templikavatisi egiptuse arhitektuuris. Ristkülikukujulise põhiplaaniga templi keskseks ruumiks oli monoliitsete neljatahuliste graniidist sammastega hüpostüülsaal. Samasugune saal oli ka teisel, orus asetseval hauatemplil, mille kaudu pääses kogu kompleksi. Nimetatud templi 12 meetri kõrguse fassaadi kahe ukse ees olid sfinksid. Chephreni haudehitiste kompleksi kuulusid veel arvukad vaarao lähikondlaste mastabada ja Suure Sfinksi hiidkuju ( pikkus 57 m, kõrgus20, kõrva läbimõõt 1,37 m ). Kolmas Gize välja püramiid - Mykerinose püramiid on eelnevatega võrreldes päris väike, tema kõrgus küünib ainult 66. meetrini. Haudehitiste kompleksi kuuluvad peale mastabade ja hauatemplite ka kolm väikest püramiidi. Egiptuse Vana riigi ajal ehitatud püramiidides saavutas vaaraode kultus oma jõuliseima väljenduse, kõrvutatuna päikesejumala endaga, kes igal hommikul taevavõlvile sõitis ja õhtul sealt ära kadus, ei kadunud vaaraogi kunagi päriselt, vaid loojus kunstliku kivimäe -püramiidi taha. Vana riigi hauatemplites aga kujunesid üldjoontes välja egiptuse templiehituse peamised põhimõtted. Ristkülikukujulise üldplaaniga templis oli kindlasti sammassaal kõikide palvetajate jaoks, selle seinte ääres seisid tavaliselt vaaraode kujud, ( sellest saalist kujunes hiljem sammasõu ), sellele järgnev väiksem sammassaal oli mõeldud ülikute tarvis, kõige pühamatesse saalidesse pääsesid aga ainult preestrid . Kahte hauatemplit ( ülemist ja alumist ) ühendav käik sai hiljem lähtepunktiks templi juurde viivale ( või kahte templit ühendavale ) sfinkside teele jne. Lisaks hauatemplile kujunes Vana riigi ajal välja ka Re`le pühendatud päikesetempel. See ehitati tavaliselt looduslikult kõrgemale paigale, mis ümbritseti müüriga. Seespool müüre oli suur avatud palveõu palvelatega, õue keskel aga paiknes kultuse peaobjekt - võimas kiviobelisk päikes käes sätendava vaskplekiga kaetud tipuga ( vaarao Niusseri päikesetempel Abusiris ).
Vana riigi profaanehitistest on vähe säilinud, olid ju põhilisteks ehitusmaterjalideks toortellis ja puu. Oletatavasti olid vanimad elamud ovaalse põhiplaaniga, toortellistest seinte ja pillirookatustega. Hiljem hakati ehitama täisnurkse põhiplaaniga tihedalt üksteise kõrvale paigutatud elumaju. Vana riigi palee - ehituste kohta on andmeid veelgi vähem, mingi ettekujutuse paleede fassaadist annavad mälestusteelidel ja sarkofaagikülgedel asuvad kujutised ( mitmekorruseliste fassaadidega majad võisid olla küllalt ruumikad ).
3. aastatuhande lõpuks eKr. oli suur - Egiptuse majandus välja kurnatud ning riik lagunenud taas üksikuteks noomideks. Järgnes kahe - kolme sajandi pikkune vaheperiood , mil üksikute noomide valitsejad tegid jõupingutusi riigi taasühenda -miseks. See õnnestus alles 21. sajandil eKr, mil alguse sai Egiptuse Keskmine riik ( 21. - 18. saj. eKr.). Uus pealinn asutati riigi parema haldamise huvides endiste Ülem - ja Alam - Egiptuse piirimaile, Teebasse, kuhu see jäigi kogu edasise Egiptuse riigi eksisteerimise ajaks ( 19. saj. eKr. korraks ka faijumi oaasis, Echnatoni valitsemisajal Ahetatonis ). Ometi ei suudetud rahutut ja lõhestatud riiki päris õigetele rööbastele juhtida, vaaraode võim ei saavutanud Vana riigi aegset rikkkust ja stabiilsust. Riigikassa hakkas tasapisi küll täienema, ent sellest vajati hiigelsuuri summasid vaaraode julgeoleku kindlustamiseks. Paljudeks muudeks vajadusteks raha aga nappis, mida on selgesti näha ka keskmise riigi ehituskunstis .
Ehitustegevuses pöörati suurimat tähelepanu irrigatsioonisüsteemide korrashoiule. Vaaraode surmajärgne hingehoid oli pealtnäha küll oluline, selleks tegevuseks aga kulutati märksa vähem raha kui varem - püramiide ehitati toortellistest, nende kõrgus ulatus 40 - 70 m piirimaile, üha rohkem maeti vaaraosid kaljuhaudadesse, mis olid traditsioonoliselt olnud noomide valitsejate nomarhide viimseks puhkepaigaks. Nende vormistamisel jõuti omalaadse kompromissini - kaljuhaud ühendati püramiidi ja hauatempliga. Selliseks näiteks sai vaarao Mentuhotep I rajatud hauakompleks Deir - el - Bahri orus Teeba lähistel. Hauakompleksi moodustasid 1200 m pikkune ja 32 m laiune seintega piiratud tee, mis viis terrassil paikneva hauatemplini. Selle ülaosa moodustas klassikaline püramiid. Selle ehitise taga paiknes suurejooneline kolmest küljest sammastega piiratud õu, mille taga olid juba kaljusse raiutud pühad ruumid, vaarao hauakamber aga oli sammasõue all. Ehitise siseruumid olid kaunistatud arvukate reljeefidega, nende süzee oli lähedane Vana riigi aegsetele ( s.t. vaaraode surmajärgse elu kujutamine ). Mentuhotepi hauakompleks oli Keskmise riigi arhitektuuris siiski suhteliselt erandlik. Põhilisteks haudehitisteks jäid kaljuhauad , mitmeruumilised kaljusse raiutud ehitised, mille seinad olid kaetud värvikate maalingute ja reljeefidega; kaljuhaudadesse sissepääsu markeeris aga kahesambaline portikus : tihti olid ümmargused sambad kannelüüridega ja lihtsa kapiteeliga ( nn. protodooria sammas; Benihassani kaljuhaud ).
Keskmise riigi 12. dünastia ajal muutus Egiptuse pealinna asukoht - Teebast viidi see taas Põhja - Egiptusesse . Peamiseks põhjuseks oli inseneriehituse hoogustumine - Faijumi oaasi hakati rajama uusi irrigatsioonisüsteeme. Sellest ajast on säilinud ka andmeid linnaehitusest - Kahuni ( El - Lahun ) linna varemete plaan ( asula eksisteeris Faijumi oaasi ja Niiluse oru ühenduskaelusel, uue pealinna Ittaui lähistel ). See oli 10 ha suurune geomeetriliselt korrapärase plaaniga kindlustatud linn, mis oli vahemüüriga jaotatud kaheks. Idapoolses, suuremas osas asunud ülikute majade ehitusalune pind küündis 4260, neis võis olla kuni 70 ruumi. Maja keskel olevast suurest sammassalist pääses selle ümber paiknevatesse väiksemstesse ruumidesse. Oli ka väiksemaid maju. Läänepoolne osa, mis oli mõeldud tööliskvartaliks, jaotus 1. peatänavaks ja sellest hargnevateks 11. umbtänavaks. Need olid hoonestatud ühetüübiliste majadega, mille 88 m suurune pind jaotus neljaks ruumiks.
12. dünastia ajal hakatitaas ehitama suhteliselt suuri püramiide hauatähisena. Eesmärgiks oli vähemalt väliselt taastada side Vana riigi võimsaima arhitektuurse vormiga . Ent vajaka jäi nii materiaalsetest võimalustest kui ka tehnilistest oskustest. Läbinisti kiviehitiste püstitamine ei tulnud kõne allagi. Nii laoti nad toortellistest ja kaeti lihvitud lubjakivist katteplaatidega. Templi idaküljel asuva hauatemplini viis orust alguse saanud protsessioonitee. Kõik nägi üsna samamoodi välja kui Vana riigi ajal, kogu sel ehitiste kompleksil puudus aga jäikus ja tugevus ( konstruktsiooni puudujääke varjati katteplaatidega, need aga olid tagaküljelt kinnitatud ainult puuklambritega ), seetõttu on tänaseni kõigist Keskmise riigi püramiididest parimal juhul säilinud ainult saviliiva künkad.
Egiptuse Keskmise riigi ehitustegevus oli küll suhteliselt tagasiholidlik võrreldes Vana riigiga, ent põhimõtteliselt jätkasid nad Vana riigi ajal välja kujunenud kompositsiooniskeemi rakendamist, rikastades seda uute detailidega. Rohkesti kasutati sammasportikuse motiivi, sammaste ja kapiteelide kuju muutus mitmekesisemaks, sammaste vahe suuremaks . Templite ette paigutati tavaliselt kaks päikesejumalale pühendatud saledat ja kõrget obeliski, mille tipp oli kaetud kullatud vaskplaatidega. Palju kasutati templite ees hiidkujusid ehk kolosse.
Keskmise riigi lõpus pingestus taas riigi poliitiline olukord, keskvõim nõrgenes. Seda ära kasutades tungisid Süüriast Egiptusesse hüksoslased ja kindlustasid end Niiluse deltas (18. - 16. saj. eKr. ); 6. sajandi keskel eKr. lõpetas 18. dünastia rajaja Ahmos hüksoslaste ülemvõimu ning ühendas Egiptuse taas pealinnaga Teebas. Alguse sai uus riik ( 16. saj. - 11. saj. eKr. ), mil Egiptus muutus Idamaade võimsaimaks riigiks. Uue riigi kunsti ja kultuuri arengulugu jaotub tavaliselt kolmeks perioodiks: Uue riigi I pool (16. - 15. saj. eKr. ), mil riik jõudis välise hiilguse kõrgeimale tipule. Amarna ajajärk ehk Echnatoni valitsusaeg ( 14. saj. I pool eKr. oli katse murda preestrite võimu ja Uue riigi II pool ( 14. - 11- saj. eKr.), mil riik elas üle nii nõrgenemise kui ka tugevnemise perioode ning saavutas viimase kõrgpunkti vaarao Ramses II ( 13. saj. eKr. ) ajal.
Egiptuse uue riigi alguses kuulus juhtiv rolla rhitektuuri ja kunsti arendamises Teebale. Ehituskunsti eelistüübiks kujunesid jumalatele rajatud templid. Uue riigi peajumalaks oli Ra kõrval Amon, et nende võimsust rõhutada, ühendati nad uueks, kõrgeimaks jumaluseks Amon - Ra`ks. Temale pühendataksegi Uue riigi võimsaimad templiehitised - Karnaki ja Luksori templid. Karnaki tempel oli peatempel nii Amonile kui ka kogu Egiptuse peamine pühamu, mida ehitasid pea kõik vaaraod Uue riigi eksisteerimise jooksul. Selle tulemusena valmis hiiglasuur templikompleks, milles pidi väljenduma jumaluse ja tema maapealse asemiku
- vaarao - ebamaine jõud ja suurus. Lõplikult kujunes Karnaki tempel välja uue riigi II poolel; selle erinevates ehitusjärkudes on stiilne ühtsus küll tajutav, mõneti aga tasakaal rikutud ( nt. mõnede detailide ülekuhjamine vms. ). Templi tuntuimad osad
pärinevad samuti Uue riigi II poolest.
Karnaki templiehituses algatatud suunad - selleks, et olla väärt templi pühadust ja tajuda jumaluse kogu ülevust - tuli läbida mitmeid etappe - “ puhastusastmeid “. Siit pärinebki egiptuse templi osade kindel järjestus, mille tajumine toimus vastavalt edasiliikumisele aegamööda. Luksori templis ongi järjekindlalt rakendatud seda süsteemi - templisse viiv tee - obeliskid - püloon - sammasõu - sammassaal - pühamud. Luksori templis rakendati esmskordselt paariti asetatud sambaid ning porti siseõue. Ka on Luksori templist pärit tihedalt üksteise kõrval asetsevate sammastega hüpostüülsaal ( kokku oli Luksori templis 151 sammast ). Sambatüüpidest on kasutatud papüürosekimpu meenutavaid, suletud ja avatud lootosõie kujuliste kapiteelidega sambaid. Luksori templi kavatises ilmnes selgesti, vaatamata tema rõhutatud korrapärasusele ja sümmeetriale, egiptuse arhitektuuri lähtumine loodusest - põhimõte, mis pärines suurte püramiidide - kunstlike mägede ajast. Templi loomise lähtepunktiks oli Niilus - preestrite protsessioon kujutanuks nagu Niiluse voogusid, nende tee aga kulges sammaste, st. palmide, papüüruse ja lootosevarte vahel. Niiluse oru kaljuseid pervi võisid kehastada püloonid. Nii või teisiti - arhitekt Amenhotepi rajatud Luksori templist sai selge eeskuju kõigile Uue riigi ajal ehitatud templitele.
Suurt tähelepanu pöörati Uue riigi I poolel ka haudehitistele, siingi kujunesid üheks tähtsamaks komponendiks sambad. Hauakamber paiknes tavaliselt kaljumassiivi sügavuses, selleni pääses aga läbi suurejoonelise templikompleksi. Silmapaistvamaks näiteks on Hatšepsuti ( oli naisvaarao 18. dün. ajal ) haudehitised Deir - el - Bahri orus Teeba lähistel ( ar. Senmut ). Kompleks kujutas endast grandioosset kolmest sammastega terrassist koosnevat ehitist, milleni viis Hatšeosuti näoliste sfinksidega äärestatud tee. Terrassid olid omavahel ühendatud liugjate pandustega. Ka siin toimus ehituse tajumine aegamööda, kuni kaljudeni välja, nii et jäi mulje, nagu oleks kogu kompleks kaljust väljaspoole kasvanud.
Egiptuse uue riigi rengu jagas kahte ossa 14. saj. I poolel eKr. valitsenud vaarao Amenhotep IV, suur usureformaator, kes viis vana religiooni asemel sisse päikeseketta kultuseks ja nimetas end sellest peale Ehnatoniks ( Päikesele meelepärane ). Loobunud vanadest jumalatest, vajas vaarao ka uusi kultusekohti, mis vastaksid uue jumala teenimise ideele. Sellega seoses asutas ta Teebast lõuna poole uue pealinna, mis sai nimeks Ahet Aton. Ehnaton reformis kõike, sealhulgas ka kunsti ja arhitektuuri. Uus suundumus aga ei püsinud vaaraost kauem, pärast tema surma viidi pealinn tagasi Teebasse ning kõik, mis oli seotud Ehnatoniga, hävitati. Nii on ka Ahet - Atoni ehitiste üle võimalik otsustada ainult arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal tehtud rekonstruktsioonide järgi.
Ahet - Atoni linn rajati 14. saj. keskel eKr. ning oli kavandatud 12. km pikkusena mööda Niiluse kallast. Linna tänavavõrk oli üsna erinev - alates eelispöörde laiustest kitsastest urgudest kuni 45. m laiuste tänavateni. Vastavalt sellele oli linn jagunenud erinevateks kvartaliteks. Ühesuguse tiheda hoonestusega olid tööliskvartalid, eraldi kvartalites asusid kunstnikud ja käsitöölised. Linnale andsid aga tooni rikaste elurajoonid ja seal asunud suurnike villad , millest igaüks asus müüriga piiratud omaette krundil . Paraadsissepääsuks oli tihti püloonikujuliselt vormistatud värav. Krundi vahetus läheduses paiknesid ilmselt teeniate majad. Sellesse hajali mõjuvasse ja haljastatud linna oli ehitatud ka rangelt korrapärase põhiplaaniga paleesid, templeid jne. Templikavatise juures lähtuti osaliselt küll juba väljakujunenud põhiskeemist: püloonid, sammasõu, puudusid aga pimedad ruumid ( ei saanud ju päikeseketast kummardada pimeduses ). Atoni templi kõrval vastastikku üle templini viiva protsessioonitänava paiknesid vaarao lossid, mis omavahel olid ühendatud kaetud galeriiga. Läbi suure pülooni pääses palee territooriumil asuvasse siseõue, millest omakorda avanesid väravad templitesse, järgmine püloon juhatas järgmisse siseõue, mille keskel oli suur bassein, õue sügavuses asusid troonisaal ja eluruumid .
Ahet - Atoni ei jõutudki välja ehitada, sest Ehnaton suri. Kohe peale seda viidi pealinn tagasi Teebasse ning peajumalaks tõsteti jälle jumal Amon, kelle usinat teenimist jätkati Luksori ja Karnaki templites.
Vaaraode viimase puhkepaiga eest kanti suurt hoolt nagu varasematel aegadelgi, vaaraod maeti nüüd aga kuningate orgu. Viimane asus Niiluse läänekaldal, Karnaki ja Luksori templite vastas. Kuningate oru kaljuhauda oli lasknud end matta juba 16. saj. eKr. vaaraoTutmosis I, kes otsustas eraldada haua mälestustemplist. Tänaseks on kuningate orus avastatud ca 60 vaaraode matusepaika ( enamik neist tühjad ) rüüstatud juba Vana Egiptuse eksisteerimise ajal; osaliselt aga ka on vaaraosid ümber maetud Vanas Egiptuses juba Deir el Bahri orgu. Aastatuhandete katsumusele pidas vastu ainult üks - Tutanhamoni haud kuningate orus. See avastati peaaegu rüüstamatuna 1922. aastal. Hauakambrisse viis 16. astmeline trepp , sellele järgnes - pitseeritud uks, mille järgi tuli ca 8 m pikkune käik, mis lõppes teise pitseeritud uksega, selle järel tuli u. 30. m² suurune eesruum, kust läbi pitseeritud ukse pääses sarkofaagiruumi ning selle taga asuvasse varakambrisse. Eesruumiga liitus veel üks kõrvalruum (ka pitseeritud ukse taga ). Hauakompleks asus u. 10. m sügavusel kaljumassiivis, trepp ja sissekäik olid kive täis kuhjatud.
Kui vaaraode viimaseid puhkepaiku püüti Uue riigi II poole ajal igati märkamatuks muuta, siis Amonile pühendatud templid pidid väljendama jumala maapealse asemiku võimsust ja vägevust. Suurepäraseks näiteks sellest vägevusetaotlusest on Amoni tempel Karnakis. Kasvanud iga vaarao ajal järjest suuremaks, hõlmas ta Uue riigi II poole ajaks 27,5 ha. Sellest ajast pärinevad ka Karnaki templi mõjusamad osad. Vaarao kingitus templile oli 2. km pikkune sfinkside allee , kus iga sfinksi pea toetus tillukesele inimfiguurile. Templi ette püstitati uus 156. m pikkune ( õigemini laiune ) püloon, mille ees olevate obeliskide kõrgus küündis 40. meetrini. Pülooni ees oli neli hiiglasuurt vaarao ( templi ehitaja ) raidkuju, pülooni seintel aga mitme meetri kõrgune vaarao reljeeffiguur kihutavas sõjavankris hävitamas väikesi vaenlasi
( figuuride näiline vastandamine suurendas pülooni mõõtmeid visuaalselt veelgi
enam ). Eriti tähelepanuväärne oli aga Karnaki templi uus sammassaal ( 103 m lai ja 52 m sügav ), millel on 144 hiigelsemmast, nendest imposantsemad 12 kesklöövi 19, 25 m kõrgust sammast avatud lootosõiekujuliste kapiteelidega. Külglöövide sammaste kõrgus oli 14,74 m. See poolhämar sammaste mets ( valgus pääses kesklöövi ainult lae all olevaist akendest ), mille tüved olid kaetud vaarao sõjakäike ja elu kujutavate reljeefidega ning selle kohal kõrguv sinine kuldsete tähtede ja lendavate lindude kujutisega taevast sümboliseeriv lagi saigi vaarao maapelse vägevuse veenvaks väljenduseks. Karnaki sammassaali loojaks olid arhitektid Iupa ja Hatiai.
Loomulikult ei piirdunud ei Teeba ega ka kogu Egiptuse ehitustegevus ainult Karnaki templiga. Luksori templi ette ehitati Ramses II valitsusajal uus püloon, mille ette paigutati 6 Ramsese kolossi. Siin rakendati ka uut pülooni kujundusvõtet - neli keskmist seisvat vaarao kuju ( kaks kummalgi pool pülooni portaali ) olid roosast graniidist, pülooni mõlema ääre pool olevad kujud aga olid tohutud mustast graniidist ja kujutasid vaaraod istumas.
Ramses II ajal tehakse üldse suurejoonelisi ehitustöid, oma julgete ehitusideedega vapustab ta kogu Egiptust. Tema ajal ehitatud templitest on kuulsaim Abu Simbeli kaljutempel ( soovides kindlustada Nuubia alustamist, laskis Ramses II ehitada Nuubia piirile nii kindlusi kui templeid ). Tempel on tervikuna ( sügavus 63 m ) kaljusse raiutud. Selle kompositsioonis on lähtutud Egiptuses väljakujunenud kavatisest: püloon - sammasõu - hüpostüülsaal - pühamu. Dekooris aga eelkõige Ramses II isikust ( mitte ilmaasjata polnud ta hüüdnimeks Ramses Suur ). Templi sissekäik kujutab endast kaljusse raiutud pülooni esiseina, selle ees istub neli kahekümnemeetrist Ramses II hiiglakuju, mille jalgade ees võrdlusena väike inimfiguur . Mastaapide vastandamisega on taas saavutatud jõuline mõjuvus. Ka sisekujunduses domineerib Ramses II isik - esimese ruumi ( tinglikult sammasõue )
lage kandvate piilarite ees on seisvad vaarao hiiglakujd, templiruumide seinad on kaetud stseenidega Ramses II võidukatest lahingutest. Templi sügavuses asuvas pühamus aga on jumalate Amoni, Ptahni ja Ra - Harathe kujude kõrval ka vaarao Ramses II kuju. Templi asukoht oli valitud ja kaljudesse raiutud nii, et kaks korda aastas - 20. oktoobril ja 20. veebruaril valgustasid loojuva päikese viimased kiired templi sügavuses asuvaid kujusid. Abu - Simbelis on veel kaljuseina raiutud ka nn. Väike tempel mille sissekäiku kaunistavad kuus 10 m kõrgust seisvat vaarao raidkuju. Aastail 1963 - 68 tõsteti templid uude asupaika, mis senisest asus 64 m kõrgemal ( UNESCO programm seoses Assuani paisu ehitamisega ). Ramses II ajal loodud ehitustest on tuntud ka nn. Ramesseum ( Ramsese mälestustempel ), mille eesõues seisis 20 m kõrgune vaarao koloss.
Uue riigi II poole templitest tasuks nimetada veel templit Ihilse saarel, mille kavatises on täpselt jälgitud egiptuse templiehituse klassikalist skeemi ning 11. saj. eKr. Karnaki ehitatud Honsu templit, mis on eriti tuntud oma reljeefide poolest.
11. saj. II poolest lakkas Egiptuses pikkadeks sajanditeks monumentaalsete ehituste püstitamine. Hilis - Egiptuse ajal ( 11. saj. eKr. - 4. saj. eKr. ) oli riik pidevas mõõnaperioodis, üksikute väheste tõusulainete ajal püüti täiendada olemasolevaid templeid ( nt. ehitati veel üks püloon Karnaki templile, templi uue õue siseseinte äärde paigutati kaherealine kolonnaad jms. ). Kuigi uusehitused oma mastaapidelt mõnigi kord ületasid varemloodut, ei lisanud nad egiptuse arhitektuurile põhimõtteliselt midagi uut. Uut eiolnud ka haudehitistes - vaaraod maeti endiselt Kuningate orgu, tegelikult aga sammus kogu Vana Egiptuse kultuur vastu oma hääbumisele.

KREETA-MÜKEENE e.EGEUSE ARHITEKTUUR


Euroopa tsivilisatsiooni kőige varasemaks kandijaks antiikmaailmas oli kreeta-mükeene e. egeuse kultuur, mis őitses Egeuse mere rannikul ja saartel aastail 3000-1100 e.Kr. Egeuse tsivilisatsiooni tunti varem Homerose eeposte ja nende kreeka legendide kaudu, mille tegevuspaik oli Kreeta.19.saj.lőpus leiti arheoloogilistel kaevamistel Trooja , Mükeene ja Tiryns ,20.saj.algul avastati Kreeta saare mälestised. Nende tulemuste pőhjal vőib egeuse kultuuri jagada kolme perioodi: varane 3000-2000 eKr, keskmine 2000-1600 e.Kr, hiline 1600-1100 eKr. Kreeta saarega seotult on neid nimetatud ka vara-, kesk-ja hilisminoiliseks kultuuriks , lähtudes Kreeta saare legendaarsest valitseja Minose nimest. Saarte kultuuri vőime nimetada kreeta kultuuriks, mandril (Kreekas) levinut aga mükeene kultuuriks.
Ehitistest olid egeuse kultuuris levinud paleed, linnused , hauakambrid, megaronid. Iseseisvaid kultusehitisi ei ole leitud. Palee oli egeuse kultuuris nii kultuuriline kui ka majanduslik tsentrum. Palees oli keskne suur valgusőu, mille ümber olid mitmele erinevale tasandile koondunud arvukad majandus ja eluruumid. Ruumide keeruline ja tihti kaootiline paigutus oli aluseks, et egeuse paleesid nimetati labürintideks.
Linnused olid levinud mandril. Neile on iseloomulikud vőimsad kaitserajatised -müürid. Need olid ehitatud väga suurtest vähe tahutud kiviplokkidest, suuruse tőttu hakkasid kreeklased neid nimetama kükloobilisteks müürideks. Linnuses vőisid olla hajutatud hooned, aga ka üks linnusloss. Keskseks ruumiks vői ehitiseks linnuses oli megaron - suur ristkülikukujuline saalhoone, mille sissekäigu ees2-4 sammast, saali keskel, nelja samba vahel aga kolle. Megaronist sai kreeka templi prototüüp.
Haudehitistest olid tuntud kamber - ja kuppelhauad ,mille pőhiruumi moodustas kas nelinurkse vői ümmarguse pőhiplaaniga hauakamber, milleni viis pikk, kerge kallakuga käik - dromos. Pőhiliseks ehitusmaterjaliks oli kohalik kivi- kiltkivi , tuff palju kasutati puud. Siseruumid olid ehitistes kaetud värviliste seinamaalingutega.
Egeuse kultuuri varasemad ilmingud pärinevad Troojast (Väike- Aasia ), Küklaadidelt (Egeuse mere saared)ja regiooni suurimalt saarelt - Kreetalt, kus u. aastal 2000 eKr. kujunes välja klassiühiskond ja tekkisid esimesed linnakultuuri alged. See on aeg, mil kujunes välja paleemajanduslik kultuur. Varasel astmel olid selle keskuseks kindlustatud lossid ühe suure siseőue ümber koondunud ruumidaga, mida ümbritses madal tornidega kindlusmüür. Arvatavasti hävinesid need u.1700 eKr. toimunud maaväringus. Seejärel hakati Kreeta saarele rajama kindlustamata paleesid ( Knossos , Phaistos, Malia, Zakros). Kőige paremini tuntakse Knossose paleed (osaliselt rekonstrueeritud). See oli ühe keskse suure őuega mitmekorruseline ehitis, mida liigendasid suuremad ja väiksemad valguskaevud. Palee ruumiprogrammis puudub vähimgi vihje regulaarsele planeeringule. Erinevatel tasanditel paiknevad saalid ja toad olid omavahelühendatud nii valgustatud kui valgustamata treppide ja koridoridega, luues sel moel omalaadse illusiooni liikumisest , muutumisest ja maalilisusest. Hoone erinevad osad siduski ühtseks tervikuks arhitektuurne rütmika: sammaste paigutus, vertikaalsete ja horisontaalsete rütmide omavaheline pinge, valguse ja pimeduse vőitlusest sündinud liikumine, dekoratiivse kaunistuse dünaamika. Knossose palee on olnud tőenäoliselt Kreeta kőige esinduslikum loss, see kolmekordne ehitis paiknes 20 000 m2 suurusel pinnal. Lossis oli kolme erinevat tüüpi ruume: 1)valitsejate eluruumid ja kultusruumid. Nende hulka kuulusid sisseehitatud mööbliga troonisaal, mis oli ühest küljest ühendatud kultusbasseiniga, mőned kesksed kultusekohad nagu kaksikkirveste saal ja piilaritega kaunistatud keldriruum nn. piilarkrüpt;
2) hoidlad koos sinna juurde kuuluvate ruumidega (kreeta palee oli vahetuskeskus);
3)töökojad ja materjalilaod (nt. pronksivalukoda, kangrutöökoda, keraamikatöökoda, veinivalmistamis-ja őllepruulimiskojad). Paleedel oli hästikorrastatud veevärk. Paleedel oli hästisäilinud veevärk. Külm vesi juhiti marmorplaatidest veejuhet mööda lossi ( marmor andis omalaadse külmkapiefekti),säilinud on vannitube.
Ehitusmaterjalina kasutati nii kohalikku kui ka sissetoodud materjali. Fassaadid , müürid, trepid on ehitatud hoolikalt töödeldud kipskivist vői tufist. Siseruumide seinad olid krohvitud ja kaetud maalingutega (ornamentaalne dekoor , figuraalsed kaunistused, viimaste seas eelistatuimad nn. sőnnimängude süžeed), värvidest esineb palju tumepunast, helesinist. Pőrandad olid valmistatud kips-, kiltkivi vői lubjakiviplaatidest, mis omavahel olid sideainega jäigalt ühendatud.(arv. lubimört).
Seda residentsi oli ümbritsenud linn. Väljakaevamistel on leitud fajanssplaadikesi linnamajade kujutistega. Majad olid 2-3 korruselised, lameda katusega. Fassaadidele on omane sümmeetriline jaotus, uks alumise korruse keskel, kummalgi pool ust aken, ülakorrustel, mőlemal kolm sümmeetrilise jaotusega akent (aknad olid arvatavasti kaetud pärgamendilaadselt töödeldud nahaga). Horisontaalne fassaadiliigendus on antud tellistest ja urbsetest kivitahukatest laotud mustriga, ringikujulised kaunistused viitavad sellele, et eeskujuks on olnud puust kandetalade kunstiliselt töödeldud otsad.
Paleekeskuste toetamiseks olid ilmselt 10 kuni 15 km vahemaa kaugusel üksteisest nn. härrastemajad, mis oma suuruselt kujutasid paleede ja eramajade vaheastet
Kreetal puuduvad aga religioossed üksikehitised - templid. Väikesed, paleedesse ehitatud kultusrajatised paiknesid enamasti ühe suurema siseőue pőhjaküljel (ka loodeküljel).Thera saarel tehtud väljakaevamistel avastatud linnamajades oli tőenäoliselt samuti üks kultusotstarbeline ruum. Sellele vihjavad seinamaalingud, nt. naised kultustoimingute juures aga ka ilmselt kultuseanumate tarbeks seintesse ehitatud nišid.
Őitsva kultuuri hävingu Kreetal pőhjustas läheduses asuval väikesaarel, Theral toimunud vulkaanipurse .(u.1500 eKr.)Kreeta saare edasine saatus on suures osas seotud egeuse kultuuri hilisema väljenduse e. mükeene kultuuriga . Mükeene kultuuri jälgi Kreeka mandril vőis jälgida juba alates u.1600.a eKr. Peamisteks keskusteks kujunesid seal linnriigid Mükeene ja Tirnys, mille seos Kreeta saarel őitsenud minoilise kultuuriga ilmnes eeskätt tarbekunstiesemetes ja kultustoimingutes (sőnnimängud). Seoseid on aga teisigi. Palju sarnast on mükeene hauakambritel (1600-1500a.eKr.) Kreeta varase perioodi kalmetega, mille ette olid ehitatud nelinurksed eendid ja kőrvalruumid. Mükeene kultuuris asenduvad viimased küll pika käiguga, sarnasus aga on ilmne.
Mükeene arhitektuuri varasemat perioodi esindavadki hauakambrid, eeskätt kamber ja kuppelhauad, viimaseid nimetatakse ka Tholos haudadeks. Iga hauakambrini viis küllalt pikk koridorilaadne käik dromos - alates 1500.a.eKr. ulatus selle käigu pikkus 30 meetrini, kuppelhaud ise aga oli küllalt suur-läbimőőt kuni 15 m. Mükeene 9 ümarhauast on tuntuim nn. Atreuse varakamber (1300.-1200.a.eKr.) mille sisemuses kasutatud kiviplokid on töödeldud vastavalt hauaümbrusele, mis dromose kohal kujundati portaaliks. Siin kerkis ehitustehniliselt esile keeruline probleem - valevőlvina laotud kivikupli tohutu surve tuli ukse kohal toestada. Nii leiutati kolmnurk ukse kohal koormuse vähendamiseks. Atreuse varakambri sisemine uksesillus on 8 m pikk, 5 m lai, 1,2 m paks ja kaalub üle 100 tonni. Uksefassaad jäljendas kahekordset hoonet, mille dekoratsiooniks olid neli allapoole ahenevat poolsammast (kaks kummalgi korrusel), fassaadi kaunistasid ka sőnnikujutustega kipsplaadid , selle lőpetas aga sőnnisarvede (kaksiksarvede) rida. Atreuse hauakambri läbimőőt on 14,5 m, kőrgus 13,2 m, dromose pikkus 36 m. Siseruum ja dromos on laotud suurtest neljatahulistest kiviplokkidest, mis vihjavad megaliitehitustehnikale.
Megaliitehitus leidis aga täielikku rakendamist mükeene linnuste ehitamise juures. Kőik mükeene linnused olid ümbritsetud vőimsate müüridega, mis on laotud suurtest, ainult väga vähe taotud kividest. Üksteisega on need kivid aga sobitatud väga täpselt, sest ilma mördita laotud müüride paksus on 5 m (kohati ka 10 m), ainult mőningates kohtades on vaja läinud tohutute kivimürakate vahesid täita väikeste kividega. Mükeene kahe väravaga 900 m pikkuse linnamüüri kuulsaimaks osaks on Lővivärav. See on püstitatud neljast tohutust kivirahnust megaliitehitusviisis. Koormuse vähendamise kolmnurk kannab reljeefi püha sambaga (allapoole ahenev ja vőimsa padjandkapiteeliga sammas meenutab kreeta sambaid), millest mőlemal pool on lővi kujutis.
Mükeene linnuste (linnuslosside) plaan oli aga välja kujunenud hoopis teistest pőhimőtetest lähtudes kui kreeka paleed. Juba oma keskmiselt 70-80 m suuruse pindala (5600 m2) moodustasid nad ainult veerandi Knossose paleest. Ka oli mükeene paleede pőhiplaanis kinni peetud regulaarsuse pőhimőttest(Tirnysi linnuse plaanis vőib küll leida sarnasust knossose hiigelpaleega, korrapärasus aga on siingi olnud üheks juhtmőtteks), vastupidiselt kreeta paleedele paiknesid mükeene linnuste töökojad, haldusruumid jm. otsesest linnusekompleksist väljaspool, nn. all-linnas. Mükeene linnuslosside tuumaks oli aga lőunasse orienteeritud 1-3 ruumiline megaron, mille kahesambalisele portikusele järgnes eeskoda, selle taga aga paiknes nelja sambaga kolderuum. Seinad olid kaunistatud freskotehnikas friisidega. Mükeene megaroni lihtsates ja selgetes vormides aimub hilisemate kreeka templite eeskuju.
Mükeene kultuuri aladel säilinud teede ja sildade jäänused kőnelevad sellest, et erilist tähelepanu pühendati kaubandusele ja sőjavankrite rakendamisvőimalustele.
Pärast Santorini purske tagajärjel tekkinud katastroofi oli Kreeta sattunud Mükeene vőimu alla. Mükeene sőjaline vőim kehtestati ka Troojas (Trooja sőda). Varsti pärast Trooja sőja lőppu (13 saj. eKr.) kogunesid aga Mükeene ja Väike-Aasia kohale tumedad pilved. Aastatepikkused pőuaperioodid Kesk- ja Lőuna-Euroopas olid pőhjustanud kohutava näljahäda, mille tulemusena hakkasid rändama terved rahvad. Selle rahvasterände mitme laine tagajärjel vallutati u. a.1100 viimased mükeenlaste asulad. Algas Kreeka ajaloo tume ajastu, millesse uued valguskiired tungisid alles 8.saj.eKr.Ent suuline traditsioon lői silla üle selle ajaloolise tumeda aja. Minevik , mille üle tunti uhkust, elas Homerose lauludes läbi kirjandusliku taassünni.

KREEKA ARHITEKTUUR


Euroopa kultuuriajalugu on antiikse pärandiga tihedamalt seotud kui eelnevate ajastutega. Täiesti uus on kreeka kultuuris arengu kiirus, kus mõnede sajanditega saavutatakse rohkem, kui näiteks Vanadel-Idamaadel aastatuhandetega. Kreeka kultuur kasvas välja eluringist, millele oli iseloomulik vaba elujaatus, eneseusaldus ja tõeluserõõm. Nende iluideaaliks sai lihtsus ja loomulikkus, inimlik mõõt. Vabad idamaisest hirmust hauataguse elu ees, oskasid nad ka oma kultuuris vabaneda julmusest ning hirmuga mõjutamisest. Uskudes küll nagu teisedki vana aja inimesed, et kogu loodus on asutatud jumalate poolt, olid need jumalad neil üpris inimestesarnased, nõrkustega, mille üle söandati isegi nalja heita. Sellisel taustal ei kujunenud välja ka idamaist despootlikku võimustruktuuri, riigikorralduses domineeris demokraatlik suund. Kreeklaste ühiskond koosnes lõdvalt seotud linnriikide – polisteliidust , kus igal üksusel oli iseseisev otsustamisõigus. Nagu iga üksikisik, nii võis ka iga linn leida eneseteostust erinevatel elualadel. Kreeklaste vaimsus ja elutunne oli väga soodus ka kunstide arengule, mis klassikalise täiuse saavutas juba ühe inimpõlve jooksul.
Vana Kreeka ajaloo varaseimal perioodil, Homerose ajastul (11.-9.saj. eKr.) olid arenenud eelkõige käsitööga seotud alad ja suuline kirjandus. Kujunesid eeposed “ Ilias ” ja “Odüsseia”. Ehituses jälgiti egeuse , eriti mükeene ehituskunsti traditsioone. Järgmisel, arhaika perioodil (8.-6.saj.eKr) kujunes välja linnriikide (poliste) süsteem ning põhijoontes kogu kreeka arhitektuur. 5.saj. eKr. Sai alguse kreeka kõrgklassika periood, mis tähistas kreeka kultuuri igakülgset õitsengut. Järgmist, 4.saj. eKr. Nim hilisklassika perioodiks, sama sajandi lõpul sai alguse hellenism, mis kestis 1.saj.eKr. Pärast seda kuulus Kreeka Rooma maailmariigi koosseisu.
Kreeka ehituskunsti süsteem ja stiilid sündisid arhaika perioodil. See oli aeg, kus põhijoontes kujunes välja ka kreeka linn ja tema olulised osad. Tähtsaimaks kultuslikuks keskuseks oli akropol , seal asusid peamised pühamud. Akropol paiknes reeglina kõrgendikul ning selle läheduses (tihti jalamil) oli teater. Viimane arenes välja koorilaulude ettekandmiseks määratud ümmargusest platsist ja koosnes kolmest osast: orkestra , pealtvaatajate istmeread ja lavaehitised. Ümmarguse või poolümmarguse kujuga orkestra asus teatri keskel, seda ümbritses 2/3 ulatuses theatron , vaatajate kohad, mille kaarekujuliselt paigutatud seljatugedeta istmeread paiknesid stmeti mäeküljel. Theatron oli kahe ringkäiguga jaotatud kolmeks kaarjaks osaks ja püstkäikudega paljudeks sektoriteks. Orkestra taga, istmeridadest vabal kohal asetses skenee – lavaehitis – kus asusid rõivistu ja rekvisiitide ruum. Skenee kaarjate külgtiibade vahel oli näitlejate esinemiskoht, orkestral aga paiknes koor, mis näitlejate sõnu kordas. Linnarahva peamiseks kogunemiskohaks oli turuplats e. agoraa, mille ümber paiknesid mitmesugused ühiskondlikud hooned ja templid. Suur osa oli spordirajatistel: staadionil, palestral, gümnaasiumil, hipodroomil .
Kreeka arhitektuuri tähtsaimaks ehitiseks on tempel. Võtnud üle egeuse (mükeene megaron) ehitustraditsiooni, kujundasid kreeklased u. 7.saj.eKr. välja templite põhitüübid. Kreeka tempel koosneb kaheks või kolmeks ruumiks jaotatud ehitisest. Pearuumi, milles asus templi pühendkuju, nimetatakse cella e. naos, paljudel templitel asus selle ees ka väiksem eesruum e. pronaos. Templi tagaküljel v õis asuda veel üks väike ruum, mida nimetati opistodomoseks. Põhiliste templitüüpidena on tuntud antidega tempel, prostüül, amfiprostüül, peripteer ja selle variandid.
Vanim templitüüp on antide tempel, mis koosneb siseruumist e. cellast ja kahest sambast külgseinte eenduvate pikenduste vahel. Kui ka tagaküljel olid küljepikendused ja nende vahel sambad, siis nimetati templit topeltantidega templiks.
Arenenum templitüüp on prostüül, mille kitsamal küljel on neli sammast, amfiprostüülil aga paikneb mõlemal kitsamal küljel sambarida.
Kreeka templi klassikaline vorm on peripteer, kus kogu templihoonet ümbritseb sambarida. Klassikalisel peripteeril võrdus sammaste arv pikemal küljel kitsama külje kahekordse sammaste arvuga pluss üks sammas. Peripteeri siseruum jaotus cellaks, pronaoseks ja opistododmodeks. Peripteeri variantideks on pseodoperipteer, kus sammaste rida liitub poolsammastena seinaga . Dipteer on kahe ümbritseva sambareaga templiehitis, pseododipteer aga ühe sambareaga, mis asetses seinast kahe sambarea kaugusel. Peripteer oli lähtepunktiks ka sammastega ümbritsetud ümarehitisele e. tholosele (ka monopteer).
Säilinud templid on ehitatud marmorist, kuna aga esialgne materjal on olnud puu, siis konstruktsioon pärineb puuarhitektuurist. Kreeka tempel koosneb põhiliselt kaht liiki osadest – kandvatest ja kantavatest. Kandvad osad on esiteks nelinurkne , ühest kuni kolmest astmest koosnev alaehitis krepidoma, mille ülemist astet nimetatakse stülobaadiks . Alaehitis võis olla küljetsi kalju sees, ühelt poolt vähemate astmetega. Teiseks kuuluvad kandvate osade hulka sambad, mille jämedus ja kõrgus olid iga templi puhul erinevad. Sammas koosnen baasist, tüvest ja kapiteelist. Templi kantavad osad moodustusid talastikust, mis koosnes sammaste kapiteelidele toetuvast arhitraavist , selle peal asuvast friisist ning viimast kroonivast eenduvast karniisist (geison) ja lamedast viilkatusest, mille kitsamates otstes moodustus viiluvälja e. tümpanoni piirav kolmnurk. Viiluvälja ümbritses simss, selle ülemisel äärel olev liist siima takistas vihmavee voolamist viilukülgedele. Viilu tipus ja nurkades paiknesid akroteerid.
Suurematel templitel jaotas kaks sambarida siseruumi üheks laiemaks kesk- ja kaheks kitsamaks külglööviks. Lame lagi oli puust, seda kaunistasid süvendatud pinnad - kassetid. Aknaid ei olnud, siseruum sai valgust läbi ukse- või katuseava.
Sammaste ja talastiku elementide erinevuse järgi jagatakse kreeka arhitektuur kolmeks klassikaliseks orderisüsteemiks - dooria , joonia ja korintose orderiks. Orderisüsteem ei kujuta endast kaanonit, vaid pigem loominguliselt kasutatud printsiipide kogumit, kus ära on määratud ainult kõige üldisemad suhted. Detailid – sammaste saledus , sammaste vahe (interkolumnium), talastiku liigendus jms. – olid arhitekti valida.
Vanim stiil – dooria stiil – kujunes välja mandri Kreekas ning on oma olemuselt raske ja range. Sambad on suhteliselt madalad ja jässakad, nende kõrguse ja diameetri suhe on harva suurem kui 1:5. Sambad on ilma baasita ja toetuvad otse stülobaadile, tüvest liigendavad püstsuunalised teravikuga lõpevad vaokesed – kannelüürid, mida ühel sambal on 16-20. Samba tüvese keskosas, umbes 1/3 kõrgusel on kerge
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Kunsti ajalugu #1 Kunsti ajalugu #2 Kunsti ajalugu #3 Kunsti ajalugu #4 Kunsti ajalugu #5 Kunsti ajalugu #6 Kunsti ajalugu #7 Kunsti ajalugu #8 Kunsti ajalugu #9 Kunsti ajalugu #10 Kunsti ajalugu #11 Kunsti ajalugu #12 Kunsti ajalugu #13 Kunsti ajalugu #14 Kunsti ajalugu #15 Kunsti ajalugu #16 Kunsti ajalugu #17 Kunsti ajalugu #18 Kunsti ajalugu #19 Kunsti ajalugu #20 Kunsti ajalugu #21 Kunsti ajalugu #22 Kunsti ajalugu #23 Kunsti ajalugu #24 Kunsti ajalugu #25 Kunsti ajalugu #26 Kunsti ajalugu #27 Kunsti ajalugu #28 Kunsti ajalugu #29 Kunsti ajalugu #30 Kunsti ajalugu #31 Kunsti ajalugu #32 Kunsti ajalugu #33 Kunsti ajalugu #34 Kunsti ajalugu #35 Kunsti ajalugu #36 Kunsti ajalugu #37 Kunsti ajalugu #38 Kunsti ajalugu #39 Kunsti ajalugu #40 Kunsti ajalugu #41 Kunsti ajalugu #42 Kunsti ajalugu #43 Kunsti ajalugu #44 Kunsti ajalugu #45 Kunsti ajalugu #46 Kunsti ajalugu #47 Kunsti ajalugu #48 Kunsti ajalugu #49 Kunsti ajalugu #50 Kunsti ajalugu #51 Kunsti ajalugu #52 Kunsti ajalugu #53 Kunsti ajalugu #54 Kunsti ajalugu #55 Kunsti ajalugu #56 Kunsti ajalugu #57 Kunsti ajalugu #58 Kunsti ajalugu #59 Kunsti ajalugu #60 Kunsti ajalugu #61 Kunsti ajalugu #62 Kunsti ajalugu #63 Kunsti ajalugu #64 Kunsti ajalugu #65 Kunsti ajalugu #66 Kunsti ajalugu #67 Kunsti ajalugu #68 Kunsti ajalugu #69 Kunsti ajalugu #70 Kunsti ajalugu #71 Kunsti ajalugu #72 Kunsti ajalugu #73 Kunsti ajalugu #74 Kunsti ajalugu #75 Kunsti ajalugu #76 Kunsti ajalugu #77 Kunsti ajalugu #78 Kunsti ajalugu #79 Kunsti ajalugu #80 Kunsti ajalugu #81 Kunsti ajalugu #82 Kunsti ajalugu #83 Kunsti ajalugu #84 Kunsti ajalugu #85 Kunsti ajalugu #86 Kunsti ajalugu #87 Kunsti ajalugu #88 Kunsti ajalugu #89 Kunsti ajalugu #90 Kunsti ajalugu #91 Kunsti ajalugu #92 Kunsti ajalugu #93
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 93 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2008-01-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 429 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 10 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor maia Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted

kreeta, megas, carnaci menhirid, dolmeneid, lunaar, peamiseks maapõuevaraks, vanimate linnade, perioodi mälestis, terrassi pindala, plaanilt, eksisteerinud vana, hhammurapi, etemenaki 7, saturnile, vanades idamaades, egiptust, lõunas 8, päikesejumal re, jumalate panteon, uskumusega, haudehitised, klassikaline vorm, egiptuse arhitektuuris, allutas ülem, kivikoloss, kompromissini, amarna ajajärk, obeliskid, ahet, ahet, sellele järgnes, mastaapide vastandamisega, abu, aastail 1963, haudehitistes, mükeene, knossose palee, veinivalmistamis, väljakaevamistel, horisontaalne fassaadiliigendus, hilisema väljenduse, euroopa kultuuriajalugu, poliste, eesruum, vanim templitüüp, arenenum templitüüp, peripteeri variantideks, dipteer, säilinud templid, kandvad osad, moodustus viiluvälja, vanim stiil, templi alaehitus, tüvese kannelüürid, korintose stiil, kolderuum, järgnenud aega, templi sambad, tuntud arhitektuurimälestis, aastail 500, kuulsad, paiknevat 6, vagudes, propüleed, ebatavaline, ümmargust 20, hauakambreid, basiilika, rooma vabariik, tempel tiberi, ümarhoone, senatihoone, pompeijs, tähtsust veevarustusele, ehituskunsti sümbolit, võimsad tellise, hoone välisseinad, aastail 115, võidukaare kõrgus, palee, põhiosast, palee, tuntumaid katakombe, erinevalt basiilikatest, ristimiskirikute, mosaiik, bütsants, interjöörid, hoone mõõtmed, kiriku põhja, taoline 5, välisseinte kujundus, siseruumid, profaanarhitektuur, temphur, bütsantsi arhitektuur, kesksel kohal, teistest kiievi, järgisid vladimir, sarnanesid lääne, kiviarhitektuuris, iseloomulikeks võteteks, puust kirikud, keskaja ajaloos, ehitismälestisi, tsentraalehitust, sajandi keskpaigani, karolingide, 795, kabeli välimus, hoonestu lõuna, esialgne plaan, antiigihõngu, viilkatus, müürid, kuppelkirik, põiklööv, seinatoe, nendevaheline võlvilõik, nimetatakse võlvikuks, piilaritel, piilar, suur tähtsus, portaal, portaali külgseina, poolsõõrikujulist kaarevälja, teised aknad, endast võlv, wormsi toomkiriku, basiilika, kesklöövi traveed, kirikuehitistest, viimastest, cluny, arhitektuur, viimatinimetatu, võidukaare motiiv, säilinud rooma, müürid, iseloomulikeks võteteks, välisseinad, kuulsaim osa, kabelid, itaalia romaani, omapärased, jõulised, ehitustegevus, otseseks ehituseeskujuks, omalaadne, hilisgooti 1350, ehitustehniliselt, väikeste tornikeste, kesklööv, ristlõikega tuumik, gildi, linnaelamu, suuremaid aknaid, varagooti kirikutest, asuvatel empooridel, 1194, transepti fassaadidel, sajandi 20, ülemisel terrassil, sillaehitustest, roosakna asemel, arhitektuuriliseks eeskujuks, ehitises, kolmelööviline basiilika, põhimõtteid, kindluslossidest, arhitektuurselt lahenduselt, horisontaalsusetaotlus, kiriku siseruum, kirik, suurejoonelised, ducale, gooti konstruktsioonist, hoone peasissepääs, pigem põhja, rinascimento, orderisüsteemile, siseruumi seinad, ainuüksi 1450, palazzo medici, 1447, peamise kunsti, lähteideeks, trepi toestik, sammaste vahel, tagasivallutamise, mõjusamaid näiteid, escorial, neid motiive, ühiskondlikest hoonetest, silmapaistvamaid töid, fassaadide kujundus, paralleelselt maalilis, vanaklassitsismi vormikõne, suunitlus, rokokoo põhitunnuseks, santa, palee korpused, silmapaistvamaid näiteid, ennekõike, austria barokile, põhiplaanis, eri maa, neumanni sakraalehitistest, eksterjööri aktsendiks, peamiseks innustajaks, impulsid, lossikorpus, prantsuse varabarokk, aastail 1642, vaux, veel edaspidigi, üldkavatistes, tüüpiline, tagasihoidlik, tuntumad ehitised, talnepalee, peafassaad, välisdekooris, kunstiajaloos, stiilile, dekooris, kirik, stereomeetrilistest mahtudest, 1784, arhitektuuristiili prantsusmaal, hoohe, pidulik triumfivärav, nimetatakse zopf, zopf, pühendama teatri, esindajaks, vene klas, arhitektide hulgast, nimetada võiks, klassitsismiajastu ehitisi, rangele eksterjöörile, toomkirik, klassitsism tervikuna

Kommentaarid (10)

nilrem profiilipilt
nilrem: väga informatiivne, parem kui enamus materjale, saaks veel pildid ka juurde, aga neid saab ju ise ka otsida jääbki paremini meelde.
11:25 12-03-2008
tiuxy profiilipilt
tiuxy: arhitektuurist on siin väga hästi räägitud, täiesti tip-top ;)
16:17 11-12-2008
kerten1 profiilipilt
kerten1: väga hästi on kõik ära seletatud

17:59 19-01-2009


Sarnased materjalid

12
pdf
Kunstiajalugu
27
doc
Kunstikultuuri ajalugu
5
doc
KUNSTI AJALUGU
14
doc
Kunstiajaloo I kursus
18
doc
Kunstiajalugu 10 kl
5
doc
Kunstiajalugu
33
doc
Kunastiajalugu
174
pdf
Kunstiajalugu



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun