Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid I Konspekt sisearhitektuuri eriala üliõpilastele. (0)

 
Sissejuhatus.  Stiilide  teke  ja  arenguetapid.  Ülevaade  periodiseeringust.  Sisekujundus  ja   disain  
igapäevakultuuri üks osa ja ühiskondliku mõtte väljendaja. 
Mesopotaamia   –  Kahejõemaa.  Mesopotaamia  alade  kõrgkultuuri  loojateks  olid  Eufrati  ja  Tigrise 
suudme   lähistele  4.  at  eKr  elama   asunud    sumerid ,  kelle  põhiline  tegevusala  –  põllumajandus  – 
tugines  hästikorrastatud  niisutus-süsteemile.  Aastatuhandete  jooksul  asusid  neil  aladel  mitmed 
erineva  päritoluga  hõimud,  keda  ühendas  varasematel   aegadel   välja  kujunenud  kultuurivormide 
püsimine  läbi aastatuhandete. Just see annab võimaluse antud aladel eksisteerinud erinevate riikide 
kultuuri vaadelda ühtse  tervikuna   –  Mesopotaamia kultuurina. Mesopotaamia alade  kultuur jaotub 
järgmisteks perioodideks:  
  Sumeri ja sumeri akadi kultuur 4000.–1830. a eKr 
  Vanababüloonia kultuur 1830.–1518. a eKr 
   Assüüria  kultuur 1500.–605. a eKr 
  Uusbabüloonia kultuur 600.–539. a eKr 
 Mesopotaamias võtsid üksteise järel  tekkinud riigid  kõige varasematest  aegadest  üle usundi, kirja, 
ehitustehnika ja ehitustüübid. Suurt tähelepanu pöörati niisutuskanalite võrgule, mille korrastamisest 
pidi osa võtma kogu elanikkond (sümboolselt isegi  valitsejad ). 
Ehitustüübid:   tsikuraat ,   palee -ehitised,  kindlustusehitised.   Ehitusmaterjalid :  tampsavi,  toortellis, 
põletatud   tellis ,  asfalt.  Puit  (põhiliselt  sisseveetud).  Ehitustehnika:  Kaar  ja  võlv.  Tellisseinad 
lubimördil. 
 Ajastu ehitusmälestisi: 
  Uri tsikuraat 3. at eKr 
   Sargon  II palee Horsabadis  8. saj eKr 
  Ištari värav ja protsessioonitee Babülonis  6. saj eKr 
  Semiramise rippaiad 6. saj eKr 
 
  Kõrgetasemeline   irrigatsioonitehnika  võimaldas  ka    paleedes  ja  ülikute  eluhoonetes 
vannitubade/pesuruumide/tualettruumide olemasolu.  
Tsikuraadid  –eri  värvi  astmetega    astmikehitised,  seest  täis,  külgedelt  viis   trepp   jumaluse  elupaiga, 
templi juurde. 
Uus- Babüloonia protsessioonitee ja Ištari väravad, värvi ja piltkujutiste rakendamine välisruumis. 
Sisekujundus.  Paleede  sissekäiku  valvasid  viiejalgsed  tiibadega  elukad,  portaal  oli   vormistatud  
ornamentaalse  kaunistusega  kaarena;    siseõuede  ümber  koondunud  võlvlagedega    ruumide  seinad  
olid kaetud alabasterreljeefidega, millel kujutati lahinguid, õukonnaelu, loomi ja taimi. Seinad võisid 
üleni  kaetud  olla  ka  glasuuritud  tellistest  ornamendiga(?)  Elamu  Mesopotaamia  aladel  oli  peaaegu 
ruudukujulise  põhiplaaniga hoone, mis oli tänava poole pööratud umbseintega. Seinas oli tavaliselt 
üks, vahel harva ka kaks sissepääsuava, kust pääses siseõue. Kogu elu oli koondunud siseõue ümber, 
sinna  avanesid   tubade   uksed  ja  puitsammastele  toetuvad  teise  korruse  galeriid  ning  trepid,  mida 
mööda sai lamedale katusele. 
Värvidest  oli  eelistatuim  erksinine  taust  nii  välis-  kui  ka   siseruumi   kaunistamisel.  Kasutai  veel 
telliskivipunast, kollast, musta, valget. 
1   Helli  Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Ornament .  Sumeritel  valdavalt  geomeetriline,  arvatavasti  oli  saanud  inspiratsiooni   roost    punutud  
mattidest.  Näited   ornamendi   kasutamisest  –  templiseinte  kaunistamine   savist   ja  asfaldist 
koonustega, pärlmutri tükikestest laotud ornament Uri standardil. Ornamendi ja värvi kasutamisest 
eluruumides ei ole andmeid säilinud. Paralleele võib leida tsikuraatide värvist, kus alumine tsikuraadi 
aste  oli  kaetud  musta  asfaldiga,  järgmine  sinise  värviga,  kolmas  aste  valge  värviga.  Ka  majade 
välisseinte alumine osa kaeti musta asfaldikihiga. 
Assüüria-babüloonia  ornamentikas olid valdavaks fantastiliste lindude ja loomade kujutised, esines  
tähtkujutis. Stiliseeritud taimornamendis kasutati piiniakäbisid, ja granaatõuna  vilju ; geomeetrilistest 
motiividest   eelistati   sik- saki ,  lainelist  joont  ja  spiraali.  Esines  ka  tsikuraadikujutistest  moodustunud 
friisi. Loetletud ornamendimotiive  kasutati nii  arhitektuuris,  sisekujunduses ,  mööbli  dekoreerimisel, 
vaibakunstis. 
Mööbel. Sumeritel üldiselt lihtsavormiline, assüürlastel ja babüloonlastel   massiivne ,  materjaliks  puit, 
kaunistatud  vask-  ja  pronksilustustega.  Troonid  ja   toolid   sirge  kõrge  seljatoega  ja  käsitugedega, 
toolide   ja  troonide  jalad  lõppesid  lõvijalgadega,  mis  omakorda  toetusid  viinamarjakobarale  või 
seedrikäbile.  Kasutati  ka  inim-  ning  loomafiguuridena  kujundatud  tugesid  toolidel.  Taburetid  lihtsa 
selge  konstruktsiooniga,  puidust.  Mööblit  kaeti    narmaste  ja  tuttidega  kaunistatud  kallihinnalisest 
materjalist patjadega.  
Assüüria-babüloonia arhitektuurile, sisekujundusele ja mööblile  iseloomulikke  vorme kasutatakse ka 
Ahhemeniidide  Iraani  e. pärsia kunstis. 6.-5.saj eKr : Ahhemeniidide Iraani paleedes  keskseks  ruumiks 
kujunenud suure vastuvõtusaali - apadana -  lagi  oli toestatud suhteliselt hõredalt (  vahed  kuni 8 - 8,5 
m  )  asetatud saledate  sammastega  (  suhe  1  :  13  ),  sammaste  kapiteeli  moodustas  kahepäine  härg. 
Lossiehitustes  tõsteti  eriti  esile    peatreppi,  mida  võib  vaadelda  kui   hilisemate   paraadtreppide 
eeskuju. Mööbel  toretsev , värviline.  
 
Egiptus   –  Vana, Keskmine ja  Uus  riik.  Vanades   Idamaades   on  Egiptus Mesopotaamia  kõrval  teiseks 
maaks, kuhu viivad inimkonna juured. Vana Egiptuse kultuur jaotub järgmisteks perioodideks: 
  Vana riik   27. saj eKr–24. saj eKr 
  Keskmine riik  21. saj eKr–18. saj algus eKr  
  Uus riik  16. saj eKr–11. saj eKr 
   Hilis -Egiptus (1. at eKr)  
Egiptuse  soodne  geograafiline  asend oli heaks kaitseks  rändrahvaste kallaletungide  eest,  samal ajal 
aga isoleeris riigi teistest vanaaja  maadest . See oli üheks põhjuseks, miks Egiptuse kultuur suhteliselt 
aeglaselt  arenes  ning  pikka  aega  muutumatuna  püsis;  teiseks  põhjuseks  oli   usund .  Egiptuse  usundi 
peamiseks   eripäraks   oli  üldine  surnutekultus  ja  usk  hauatagusesse  ellu,  sellega  on  seotud  egiptuse 
peamiste arhitektuurivormide tekkimine ja püsimine.    
 
 
 
 
 
 Ajastu ehitusmälestisi: 
  Giza  püramiidid  (3. at eKr) 
   Amoni tempel Luxoris (2. at eKr) 
  Amoni tempel Karnakis (2. at eKr) 
  Abu- Simbeli kaljutempel (2. at eKr) 
 
2  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
 Ehitustüübid:   Mastaba .   Püramiid ,  sh   astmikpüramiid ,  murdpüramiid  ja  klassikaline  püramiid. 
Kaljuhaud .  Tempel,  sh  hauatempel,  päikesetempel,  orutempel,  kaljutempel.   Püloon .  Obelisk.                
Ehitusmaterjalid: Kivi, sh  liivakivi ,  lubjakivi ,  graniit  ja  marmor . Puit (põhiliselt sisseveetud). Toortellis 
ja  põletatud  tellis.  Tampsavi.  Kivi.  Ehitustehnika:  Sambad,   talad .  Sideaineta  kiviladu.  Panid  aluse 
kvaadermüüritisele  ja  sillussüsteemile;  olid  esimesed,  kes  leiutasid  kantkivi-ehitusviisi  ja  lõid 
kiviehituskunsti kõik põhielemendid, välja arvatud  võlvid  ja  kuppel . 
Klassikalise  templi  skeem  on  järgmine:  sfinkside   allee –püloon–sammasõu–sammassaal–väiksemad 
ruumid–kesktelje lõpus asuv  pühamu . Mööda sfinkside  alleed  pääses templi peaväravateni, mille ees 
seisis  kaks  obeliski . Templi peaväravaks oli püloon, kahe trapetsikujulise kaldtorniga ehitis, mille ette 
olid  paigutatud  vaarao  hiigelkujud.  Pülooni  läbimisel  satuti  rahvale  määratud  sammasõue 
(hüpostüülõu).  Sellele  järgnes  mitmelööviline  väga  kõrge  tihedate  sambaridadega  saal 
(hüpostüülsaal),  millele  omakorda  järgnes  rida  väiksemaid   ruume    varanduse   ja  pühakujude  tarvis. 
Kesktelje  lõpus  tagaseinas  asus  jumala  ja  vaarao  kujuga  pühamu,  millesse  otsene  päikesevalgus 
langes ainult mõni kord aastas. 
 
Sisekujundus:  Sambad said egiptuse   ehituskunstis  üheks oluliseks ruumikujunduslikuks  elemendiks . 
Vana  riigi   nelinurkse    ristlõikega   sammaste  asemele  tulevid  keskmises  ja  uues   ringis   ümmarguse 
ristlõike  ja  mitmesuguste  kapiteelide  ja  tüvistega    sambad,  mis  olid  tihti  kaunistatud  värviliste  
madalreljeefidega  või  maalingutega,  olles  jätkuks  vastava  ruumi  kujundamise  üldisele 
kompositsioonile. Sambakapiteelid jäljendasid taimseid vorme – papüürust, lootosõit nii suletuna kui 
avatuna ,  palmi.  Uue  riigi  perioodil  ilmusid  ka  jumalanna   Hathori   näo  kujutistega  sambakapiteelid. 
Dekoratiivsetest   vormidest   pöörati  tähelepanu  ka  ornamentaalse  mustriga  karniisile.  
Templiarhitektuuris    nii  eksterjööride  kui  ka  interjööride  kaunistamisel  domineeris  valitseva vaarao 
võitude  kujutamine.  Enamasti  näeme  inimest  üsna  ebainimlikus   poosis , mida  nimetatakse  egiptuse 
poosiks. Ta on kujutatud pika  sammuga  astumas, seejuures on jalad nähtud nagu küljelt, vasak jalg 
on  alati   paremast    eespool ,  rinnaosa  ja   õlad     on  otsevaates,  pea  ja  käed  jällegi   profiilis ,  silm  aga 
otsevaates. Pinnakunsti tegemine käis erinevate etappide kaupa: esiteks silus kiviraidur seina siledaks 
ja kattis selle õhukese krohvikihiga. Seejärel märgiti seinale punase värviga ruudustik. Musta värviga 
kanti  seinale  joonistatavate  figuuride  kompositsioonid. Järgmisena raius kiviraidus  figuurid  välja, nii 
et need jäid seinapinnast kõrgemaks. Lõpuks värvisid  maalijad  ihukarva toonidega figuurid ja seejärel 
teised detailid. 
Hauakambrite  piltide temaatikaks on   hauataguse  elu  ülistamine . Ülestõusmiseks pidi olema loodud 
vajalik  keskkond,  milles  eksisteerida.  Hauakambrite   seintele   loodi  maalitud  või  värvilise 
madalreljeefina   illusioon  sellest keskkonnast. Süžeed oli võimalik järgida ringides ridadena seintele 
maalitud kompositsioonides. Hauakambri lakke   maaliti  paljudel juhtudel tähistaevas .  
Paleede  ja   elamute   sisekujundustest  näiteid  säilinud  ei  ole.  Paralleele  võib  leida  hauakambrite 
kaunistamisest, kuna    surnule  loodi  elluärkamiseks vajalik  ja  tuttav   interjöör   .  Paleede  siseruumide 
kujundus  võis   sarnaneda   vaaraode  hauakambrite  kujundusega,  ülikute  elamu  sisemust  korrati 
nendele  ehitatud  hauakambrites.  Palju  kasutati  värviliste  kapiteelidega  sambaid,  mitmesuguse 
temaatikaga seinamaale või- reljeefe; ornamentaalne  friis oli osaks seinakaunistustest. 
3  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Värvid  on  intensiivsed  ja  säravad:  punane,  kollane,  must,  pruun,  tume-  ja    helesinine,  roheline    ja 
valge.  .  Värve  saadi  looduslikest  ainetest  -   kivimitest   ja  mineraalidest.  Näiteks  rohelist  saadi 
malahhiidi pulbrist, punast rauaroostest, musta värvi saamiseks kraabiti pottide alt  tahma , purustati 
sütt  või  põletati   luid   peeneks  pulbriks.  Värvi  sisse   segati   munavalget  ja   vaiku .  Värvid  on  säilitanud 
oma  erksuse  paljude  templite  ja  hauakambrite   seintel   tänapäevani,  kuigi  värvimisest  on  möödas 
5000 aastat. 
Ornament.  Egiptuse  ornamendi  loomisel  kasutati  mitmesuguseid   motiive   -    lootost,  papüürust, 
palmetti, päikeseketast, skarabeust,  madu,  kotkast   jne. Egiptuse pinnakunsti üheks koostisosaks  oli 
hieroglüüfidest kiri, kus pikad korduvad read moodustasid ornamentaalse mõjuga rütmi. 
 
Mööbel. Varasemate perioodide mööblist saab ettekujutuse seinamaalidelt  ja   -reljeefidelt. Mööbli 
tüübid    -  madal  taburet,   kirst ,  suhteliselt  lihtsa   vormiga ,  pealemaalitud  kaunistustega.  
Konstruktsioon loogiline ja lihtne.  Tänu rüüstamata Tutanhamoni hauakambrile (avastati 1922)  on 
säilinud  palju  mööblit  uue  riigi  perioodist.  Nõgusa  põhjaga    taburetid  ja  toolid,  kokkukäiv  taburet 
(klapptooli varaseim  prototüüp ), seljatoega toolid, troonid,  voodid , kokkupandavad voodid, peatoed 
magamisasemetele,  troonid,   kirstud ,  lauad.     Istmete   põhjad  olid  tihti  punutud  nahkrihmadest, 
istmete  jalad  lõppesid  lõvikäppade  või  härjakapjadega.  Mööbel  oli  värvitud,  kirstudel  ja  laegastel 
rikkalik  ornamentaalne,  tihti  ka  figuraalne     dekoor ,  troonid  kaunistatud  eriti  rikkalikult. 
Kaunistusmaterjalideks     elevandiluu ,  pärlmutter,  poolvääriskivid,   kuld .    Mööbli  materjaliks  oli 
enamasti  sisseveetud  puu:  sükomooripuu,   oliivipuu ,   seeder ,  must  puu,   jugapuu ,  kohalikest 
puusortidest niiluse  akaatsia . Mööbel koostati väikestest osadest, puitu täiendasid nahknöörid ning 
taimsed köied. 
 
Egeuse   kultuur    –  Euroopa  vanim  kõrgkultuur.   Kreeta .  Euroopa  tsivilisatsiooni  kõige  varasemaks 
kandjaks   antiikmaailmas  oli  kreeta- mükeene   ehk  egeuse  kultuur,  mille  peamised  keskused  olid 
Kreeta saarel ning Peloponnesose poolsaare. 
Kreeta. Paleekultuur kui  omaette  nähtus. Keerulise struktuuriga  hiigelsuur  palee: lõputud koridorid ja 
ruumide  kummalised  piirjooned,  labürindi  mulje.   Veevärk ,   kanalisatsioon ,   vannitoad   ja   basseinid , 
küttesüsteem .  Ehitatud  mördita,   sidumata   kividest.   Rõdud   ja  galeriid,  korruseid  ühendavad   laiad  
trepid.  Puust  värviliste mustritega  sambad  allapoole  ahenevad ,  laeraskus  neil ei   tugine .  Põrandatel 
sageli esinev polükroomne looduslikult (veega)  lihvitud  munakividest  mosaiik . 
Mükeene  linnustele  on  iseloomulikud  võimsad   kaitserajatised   ja  –müürid  (kükloopilised  müürid). 
Ehitatud väga suurtest vähe tahutud kiviplokkidest, mis ilma sideaineta koos seisavad. Linnuse maa-
ala oli üsna tihedalt hoonestatud, selle keskseks hooneks kujunes suur ristkülikukujuline saalhoone – 
megaron  (hilisem kreeka templi prototüüp). Mükeene  ehitistes  ka allapoole  ahenev  sammas (kivist), 
tihti kaetud sik-sak ja spiraalornamendiga. 
Ajastu ehitusmälestisi:  
  Knossose palee (2. at eKr)  
  Mükeene ja Tirynsi linnused  (2. at eKr) 
  Mükeene lõviväravad (2. at eKr) 
   Atreuse  varakamber (2. at eKr) 
4  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Ehitustehnika:  Suurte  plokkidena  ehituskivi,  valevõlvid,  massi  koormuse  vähendamise  võtted. 
Samba-tala   konstruktsioonid .  Ehitustüübid:  Palee.  Megaron.  Linnus.  Kamber-  ja  kuppelhauad. 
Ehitusmaterjalid: Liiva- ja lubjakivi. 
 
 Sisekujundus.  Kreeta  ruumi  organiseerimisel  sai  oluliseks  liikumine.    Liikumise  motiivi  süvendasid 
värvilised sambad ning  seinamaalidel  ja –reljeefidel kujutatu. Paleede kujundamisel kasutati palju ka 
veealusele  maailmale  omaseid  motiive  –  vesikasve,  delfiine.  Samad  kujunduspõhimõtted  ka  Kreeta 
lähedaste  saarte  linnades  –  Akrotiri  majade  seintel  igapäeva-  elust  pärinevaid  motiive.      Mükeene 
ruum  oli  staatilisem,  lainetav  liikumine  asendus  korrapärasema  struktuuriga.  Ruumi  kujunduslikud 
põhimõtted olid tõenäolised sarnased Kreetaga, säilinud ainult üksikuid fragmente.  
 Värvid: punane, sinine , kollane, roheline, valge, must. 
Ornament.  Palju  spiraalimotiive,  rosetikujutisi,  lehe-  ja  papüürusemotiive.   Seinamaalid   tihti 
ümbritsetud ornamentaalse  raamiga .    
 Mööbel.  Mööblist  ja  selle   materjalidest   andmeid  vähe.  Knossose  palee  ühes  rituaalses  ruumis 
säilinud  kivist   troon   ja   pingid .   Trooni   seljatugi  kõrge,  lainelise  äärega,  trooni  jalad  kujundatud 
vesikasvudena (Euroopa esimene troon). 
  ANTIIKAEG . KREEKA. Vana-Kreeka kultuurisaavutusi võib paljudel aladel pidada Euroopa kultuuri 
aluseks.   Kreeklased   panid  aluse  klassikalistele  arhitektoonilistele  vormidele,  kultiveerisid  kunstis  ja 
kirjanduses  humanismi   ideaali   ja  püüdlesid  igati   harmoonia   poole.  Kultuuri  levikule  aitas  kaasa 
kaubanduse areng.  
 
Kreeka  kultuurilugu  jaotub järgmisteks põhiperioodideks: 
  Homerose ajajärk XI–IX saj eKr 
  arhailine e arhaika ajajärk VIII–VI saj eKr 
  klassikaline ajajärk V–IV saj eKr 
   hellenism  IV saj II pool – I saj keskpaik  eKr 
Arhaika perioodil kujunes välja linn-riikide ( poliste ) süsteem ning põhijoontes kreeka arhitektuur . 
Klassika   ajajärk,  eriti  kõrgklassika  perioodil  V  saj  eKr  oli  kreeka  kultuuri  õitsengu  aeg.   Ehitusstiilid  
saavutasid oma täiuslikud vormid, lõplikult kujunesid välja ehitusoskused 
Hilisklassika  perioodile  oli  iseloomulik  mõningane  ehitustegevuse  langus.  Kasvavast  huvist  argielu 
vastu  kõneles  aga  tähelepanu  pööramine  profaanarhitektuurile  –  ehitati   teatreid ,  staadione, 
gümnaasiume (spordihooneid). Sel ajal ilmusid ka esimesed üksikisikut ülistavad  ehitused . Suurema 
pidulikkuse ja väljendusrikkuse saavutamiseks hakati ühes ehituses ühendama eri stiile.  Dekoratiivne  
alge hakkas  valitsema  konstruktiivse üle. 
Hellenistlikku   ajastut   iseloomustas  kiire  areng  kõikidel  elualadel.  Kasvasid  linnad,   hoogustus  
kaubavahetus. Suurimaks tehnikasaavutuseks, mis leidis endale koha tootmises, peetakse vesiveskit. 
Intensiivselt arenes sõja- ja ehitustehnika. Loodi silmapaistvaid  ehitusi , milles olid ühendatud kreeka 
ja Idamaade  traditsioonid. Iseloomulikuks sai püüd suurejoonelisuse ja toreduse poole. 
 
5  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Ajastu ehitusmälestisi:  
  Aphaia  Athena  tempel Aiginal VI saj eKr 
   Hera  tempel Olümpias  VI saj eKr 
  Zeusi tempel Olümpias  V saj eKr ( arhitekt  Libon,  skulptuurid  Pheidias) 
 
   Ateena   Akropol V saj eKr (Pheidiase kujundatud  ansambel ) 
      sh  
o   Propüleed  ( arhitekt  Mnesikles) 
o   Nike Apterose tempel (arhitekt Kallikrates) 
o   Parthenon  ( arhitektid   Iktinos  ja Kallikrates) 
o   Erechteion  
  Epidaurose teater IV saj eKr (arh.  Polykleitos  Noorem) 
  Halikarnassose  Mausoleum  IV saj eKr (arh. Pytheos ja Satyros) 
  Pergamoni altar  IV saj eKr  
 
Ehitustüübid:  Templid,   teatrid ,  ühiskondlikud  hooned,  spordirajatised,  peristüülõuega   elumaja .                        
Ehitusmaterjalid:  Ehituskivi,  travertiin,  marmor.  Katusekive,  voodriplaate,  katteplaate  jne  tehti  nii 
põletatud savist kui marmorist. 
Ehitustehnika:  Kreeka  ehitustehnika  ja  konstruktsioonid  paistavad  silma  täpse  teostusega.  Müürid 
laoti sideaineta. Müürikvaadrid, sambaosad, talad, kiviplokid kinnitati üksteise külge raudankrute,    -
pulkade ja -klambritega. Sillustena kasutati arhitraavset talasüsteemi. 
VII saj eKr kujunesid põhilised templite tüübid: anttempel , prostüül, amfiprostüül,  peripteer . Sambad 
on  kreeka  arhitektuuri  põhivormiks,  mis  kõikide  oma  detailide  ja  nendega  seotud  ehitusosadega 
moodustavad  klassikalises  arhitektuuris  harmoonilise  terviku,  mis  allub  kindlale  korrale.  Seda 
nimetatakse  arhitektuurseks  orderiks.  Sammaste  ja  talastiku  erinevuse  järgi  jaotatakse  kreeka 
arhitektuur   dooria ,   joonia   ja  korintose  stiiliks.  Kreeka  arhitektuuris  olid  orderi  osad  ja  nende 
proportsioonid vabalt arhitekti määrata ja arenesid seetõttu pidevalt.  
Kreeka  tempel  paiknes  enamasti mitmeastmelisel  alusehitisel  (krepidoma),  mille   viimasele    astmele  
(stülobaadile)  paigutatud  sambad    kandsid  talastikku  ja  puitkonstruktsiooniga    viilkatust,  mis  oli 
kaetud    põletatud  savist  või  marmorist  katusekividega.  Templite   kandvad   ka  kantavad  osad  olid 
värvilised. 
 Kreeka elumaja  ehitamisel   oli oluline selle funktsionaalne külg: maja  keskele  jäeti  väike  siseõu , otse 
sissepääsuruumi taha, kuhu pääses tänavalt; õuest põhja pool oli  avatud portikusega ruum ( pastas), 
kuhu avanesid kõikide eluruumide uksed.  Igas kreeka  majas  oli kümblustuba põrandasse süvistatud 
kivi-  või  terrakotavannidega.  Kreeka  elumaja,  mis  oli  jagatud  meeste-  ja  naiste  pooleks,  arenes 
arhaika perioodi  tagasihoidlikust lihtsa siseõuega tänavast ärapööratud ehitisest hellenismi perioodi  
kahekorruselisteks  majadeks.  Tüüpilised  hellenismiaegsed  elamukompleksid    on  eeskojaga,  keskse 
ruumi  ja  õuega,  mille  luksuslikum  variant    siseõue  oli  ümbritseva  sammaskäiguga    peristüülõuega 
elumaja. Viimasele skeemile  tuginesid  ka hellenismiajastu paleed. 
 
Sisekujunduse    põhilisteks  elementideks  templiarhitektuuris olid sambad, ornamentaalne   kaunistus , 
reljeefid .   Elumajade   seinu  kaunistasid  seina-  ja     laemaalingud ,  ornamentaalsed  mosaiikpõrandad, 
viimased  olid eriti kunstipärased hellenistliku elamu peristüülõues 
Värvid:  Kreeka  klassikast  alates  püüti  ka  värvides    jäljendada  loodust.  Templide   eksterjöör   oli 
värviline, kasutati puhtaid, selgeid värve.   Hellenismi ajal õpiti tundma uusi taimseid ja mineraalseid 
värve, nt puhast, mitut liiki töödeldud kinaveri, smalti ja pliivalget. 
6  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Ornament.  Kreeka  ornamendi  ülesandeks oli  pinda  liigendada,  täita   või  raamida.  Varaseim kreeka 
ornament  oli   meander ,  7.saj  eKr   lisandusid   sellele   palmett ,  voluut,  paelpõime  ja  lootos,  6.sajandil  
munavööt,  mis  koos  südamekujuliste   lehtedega   moodustas  nn  kymationi  .  Akantuse  motiivi  hakati 
kreeka ornamendis kasutama klassikalisel ajastul,; hellenism tõi endaga kaasa bukranioni ja girlandi. 
Mööbel.  Kreeka  originaalmööblist  on  säilinud  mõned  üksikuid  näidised  marmorist  teatriistmetest. 
Mööbli  vormid  ja  tüübid  aga  on   meieni   jõudnud  reljeefkujutistelt,  vaasimaalidelt  ning  ka  Tanagra 
terrakotakujukeste  vahendusel.  Tüüpilised  mööbliesemed  olid  voodi,   diivan ,  lamend  ( kline )  ,  häll, 
kirst,  laud,   klapp - pink .  Tuntakse  ka  erilist  nn  naiste  tooli     klismos ,  mis  paistab  silma  kerguse  ja 
elegantsiga,  iseloomulikud  on  väljapoole  kaarduvad  jalad.  Lauad  on  kerged,  tihti  kolmejalgsed, 
allapoole  ahenevad  jalad  lõpevad  lõvikäpaga    Mööbli    materjaliks  vaher,  samšit,  seeder,  oliivipuu, 
palmipuu, pähklipuu  ja must puu. Kaunistuseks pronksilustised, ka elevandiluu- ja hõbedaplaadid. 
ANTIIKAEG.  ETRUSKID . Kesk-Itaaliat, peamiselt Etruuriat asustanud mitte-euroopa päritoluga rahvas. 
Neil oli kõrgel tasemel  metallurgia , maaharimine,  linnaehitus .  Roomlased allutasid nad u. 3.saj eKr.   
  Etruski    arhitektuurist ,  mis  mõjutas  tugevasti   rooma   arhitektuuri,  võib  ettekujutuse  saada 
arheoloogilise   ainestiku ,  säilinud  savimakettide  ja   Vitruviuse   ( rooma   arhitekt  1.saj  ekr)  kirjelduste 
põhjal.  Kõige täiuslikumalt on tänase päevani säilinud etruskide  hauad . 
 Etruski  tempel  paiknes  kõrgel  poodiumil,  põhiplaanilt  sarnanes  ruudule.  Fassaadi  ees  oli  kaks  rida 
harvalt  asetatud  sambaid,  mis  moodustasid  sügava  portikuse.  Sambad  meenutasid  väliselt  dooria 
sambaid, olid aga baasiga ja ilma kannelüürideta. Eeskoja taga templi sisemuses oli kolm ruumi. 
Etruskide   elamus   kujunes  keskseks  paigaks  aatrium,  kus  paiknes   kolle .  Katuse  keskel  oli  avaus 
ruumide valgustamiseks mille kaudu valgus ka  vihmavesi aatriumi keskel olevasse basseini.  Eluruumid  
koondusid ümber aatriumõue. 
Sisekujundus:  Etruskide  ruumikujunduse  põhimõtteid  saab  jälgida  tänu  hauakambrite 
kaunistamisele.  Seinad  oli  kaetud  mitmevärviliste  freskodega,  nende   sisuks   elatud   rõõmus   elu. 
Tajutav on kreeka  vaasimaali  mõju. 
Värvid:  Kasutati  taimseid  ja  loomseid  värve,  eelistatud  värvideks  mitmesugused  ookritoonid, 
roheline, punane, kollane, must. 
Ornament. Etruskide ornament oli mõjutatud kreeka ornamendist, palju kasutati paletti, seinamaalid 
tihti piiritletud  suhteliselt laiade joontega. 
Mööbel.  Etruski  mööbel  pärineb  suures  osas  hauakambritest,  kas  originaalmööblina  või  freskodel 
kujutatuna.  Etruskid  valdasid  suurepäraselt  metallehistööd,  palju  mööbliesemeid  oli  dekoreeritud 
metallist  kaunistustega.  Sarkofaagikaaned   kujundati   tihti  lebatsitena,  see  on  etruski  puhkemööbli 
kõige  tuntum  variant.  Lebatseid  kaunistati  voluutide,  loomakäpakujutiste  ja  ornamendiga.    Lihtsad 
voodid  olid  metallist,  pronksvitstest  punutud  põhjaga.   Pronksist    punuti   ka  istmete  põhju.  Etruski 
istemööblist  on  tuntud  ka  elegantse   joonega   troon  (kuruuliste),  hauakambritest  on  leitud 
pronkstoole.  Pronksist  valmistati  kandelaabreid,  etruskide  metallieelistus   väljendus   ka  pronksist 
silindrikujulistes kapikestes. Esemeid  hoiti kirstudes. 
 
7  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
ANTIIKAEG.ROOMA.  Vana-Rooma  oli  antiikaja  kõige  suurem  ja  tugevam  orjanduslik  riik,  mille 
ajalugu jaotatakse traditsioonikohaselt järgmisteks perioodideks: 
  kuningate ajastu, 8.–6. saj eKr 
  vabariigi periood 6. saj eKr–1. saj eKr 
  keisririigi periood 1. saj eKr–5. Saj 
Kuigi  rooma  kultuur  jättis  ta  kultuuriajaloole  silmapaistva  jälje,  arendades  ja  täiustades    teiste 
antiikrahvaste  pärandit  .  Mitmetes  kultuurivaldkondades  jõudsid  nad  ka  ise  ületamatule   tasemele . 
Rooma monumentaalarhitektuuri näiteid  on säilinud tänapäevani. 
Ajastu ehitusmälestisi: 
  Fortuna Virilise tempel 1. saj eKr 
  Vabariigi-aegne ümartempel Forum Boariumil 1. saj eKr 
   Akvedukt  Pont du  Gard  1. saj eKr 
   Pompeji   amfiteater  1. saj. eKr. 
   Colosseum  1. saj 
   Tituse  triumfikaar 1. saj 
  Trajanuse sammas 2. saj 
   Panteon  2. saj 
  Constantinuse triumfikaar 4. saj  
  Maxentiuse  basiilika   4. saj  
   Caracalla   termid   4. saj  
Ehitustüübid:  Templid,  basiilikad,  amfiteatrid,  kuppelehitused,  termid,   akveduktid ,  triumfikaared  ja 
triumfisambad,  teedeehitus.  Ehitusmaterjalid:  savi,  lubja-  ja  liivakivi,  travertiin,   tuff ,  marmor,  tellis, 
rooma betoon. Ehitustehnika: kaar (lukukiviga kaar), silindervõlv , ristvõlv, moodulsüsteem. 
Kuna  Rooma  arhitektuur  oli  jätkuks  nii  kreeklaste  kui  ka  etruskide  arhitektuurile,  võtsid  nad 
eelpoolnimetatutelt  üle  nii  ehitistüübid  kui  ka  ehituskonstruktsioonid  ning  kohandasid  ja  täiustasid 
neid.  Roomlaste   ehituskunsti   iseloomustamiseks  sobib  kõige  paremini   määratlus   –  inseneriehitus, 
sest roomlased olid esimesed, kes  nägid  puhtinseneriehitusteski arhitektuuriobjekte. 
  
Rooma  tempel  sarnanes  nii  kreeka  kui  ka  etruski  templiga    Nagu  Kreekas,  nii  on  need  Roomaski 
seotud ümbritseva arhitektuuri ja  maastikuga , ehitiste  paigutuses on aga olulisi erinevusi. Erinevalt 
kreeka templist  ei asetse rooma tempel stülobaadil vaid poodiumil, kuhu pääseb ainult esiküljel oleva 
trepi  kaudu (ka etruski tempel seisis poodiumil, kuhu viis trepp esiküljelt). Ilmselt etruski eeskujul on 
suuremal   osal  rooma  templitest  fassaadil  sügavad  sammasportikused,  külgseinte  sambad  asetuvad 
kas  päris  seinte  ligidale  või  on  kolmveerandsambad.  Eelistati  korintose  või  komposiitkapiteeliga 
sambaid. Joonia ja dooria sambaid oli suhteliselt vähe. Iseloomulik oli sammastele puhtdekoratiivse 
funktsiooni andmine. Orderisüsteemi alusel viisid roomlased sisse ka oma  arhitektuurse mooduli: – 
poolsammas  (või  kandiline  poolsammas ehk  pilaster  ) – kaar –poolsammas, mis ühendas endas kahte 
vastandlikku  konstruktsioonipõhimõtet  –  nii  võlv-  kui  talakonstruktsiooni.  Moodulisüsteem  oli 
lihtsaim viis samade  mõõtsuhete saavutamiseks. 
Laialt olid levinud ümartemplid. Tavaliselt  olid need korintose  sammastikuga ning madala  koonilise  
katusega.  Kreeka  arhitektuurist  sõltumatult  kujunes  templiarhitektuuris välja  kuppelehitis  –   kupliga  
kaetud silindriline hoone.  
Basiilika  algidee  pärines  samuti  Kreekast  –  seal  nimetati  basiilikaks  valitseja  e  basileuse  elupaika. 
Roomas saavutas see oma täiuslikkuse. Basiilika on tavaliselt pikliku põhiplaaniga, samba või piilari-
ridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja nii palju kõrgem, 
et  saab  valgust  külglöövide  katusest  kõrgemal  olevaist  aknaist  (nn  valgmikust).  Antiikbasiilika  ühes 
otsas  oli   sammaskoda   e   portikus ,  teises  otsas   apsiid   (poolringi  või  hulknurkse  põhiplaaniga 
8  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
eendehitis),  kus  paiknes  kohtuniku  iste  või  jumala  kuju.  Roomas  olid  basiilikad  tavaliselt  turu  või 
kohtuhooned. 
Amfiteater  oli  avalikeks  etendusteks  püstitatud  katuseta  ehitis,  mille  keskel  olevat  ellipsikujulist 
areeni piirasid astmetena ülespoole tõusvad istmeread. Amfiteatrites korraldati gladiaatorite võitlusi, 
(ka kiskjatega), merelahinguid jm vaatemänge. 
Termid  olid  avalikud   saunad ,  mis  moodustasid  kokku  keerulise  kompleksi,  ühendades  endas  peale 
kümblusruumide  ka  sportimiseks  vajalikke  rajatisi,  puhkealasid,  söögisaale,  raamatukogu.  Termide 
keskküttesüsteemis lasti kuum õhk põrandaplaatide alla ning seinte ja võlvide vooderduse taha 
Elamutest  oli levinuim ühekorruseline maja e domus,(mis ehitati etruskide eeskujul aatriummajana 
ühtse skeemi järgi. Aatriumi pääses läbi vestibüüli (vestibulum) ja vaheruumi, mille ümber paiknesid 
vastuvõturuum    (tablinum)  ja  söögisaal  (trikliinium),üks   magamistuba   (cubiculum)  j.  Aatriumi  kaldu 
ehitatud   katuses   oli  sammastega  ümbritsetud  ava  (compluvium)  millele  vastas  põrandal   vihmavee   
kogumise  bassein  (impluvium).    Sellele  järgnevast  sammastega  ääristatud  peristüülõuest  pääses 
kööki ja teistesse majapidamisruumidesse. Peristüülõue teisel korrusel olid ülejäänud magamistoad. 
Linnavilladel  (villa   urbana )  oli  tihti  kaks  aatriumi  ja  peristüüli.    Linnakäsitööliste  majad  olid 
kahekorruselised: alakorrusel tööruumid (tabern), millede peale ehitatud poolkorrusel elati.  Insulad 
e.  üürimajad  oli  mitmekorruselised  siseõueta  majad,  mida  üüriti  vaesematele  elanikel.  Alumistel 
korrustel võisid olla kauplused. Roomas olid üürimajad kuni 20 m kõrgused, nende ülemised korrused 
olid tihti   saviga  tihendatud punutised.? 
Sisekujundus.  Rooma  templite  sisekujunduse  materjalikasutus,  kus  betoonseinad  on  kaetud 
marmorplaatidega,  toetab  interjööri kaunistamises  kasutatud  korintose  stiilis   sammaste,  niššide  ja 
kuplitel-lagede  kassettidega  kaetud  pindade  harmooniat.  Ilmalike  hoonete  kaunistamisel  kasutati 
siseruumides  välisarhitektuuri  elemente:   portaalid ,  sambad  ja  pilastrid  liigendasid  ruumi,  põrandad 
olid kaetud mosaiikidega. Väga rikkalikult olid kujundatud termid, kus ruumide  paigutus  oli loogiline 
ja  otstarbekohane,  erineva  otstarbega  ruumid  olid  allutatud  rangele  sümmeetriale  ning 
kompositsiooni  peateljele.  Ruumide  vaheldumist  saatvad  valguse  ja  värvimuljed  olid  saavutatud 
seinte tahveldamisega erinevates värvitoonides marmoriga. Termide põrandate värvilised  mosaiigid  
moodustavad  eraldi  peatüki  rooma  mosaiikide  ajaloos.  Roomlaste  elamute  kujundamise 
täiuslikkusest saab  aimu    Pompeii  ja Herculaneumi villade põhjal. Põrandate kivi- või marmormosaiik 
oli tihti  ümbritsetud ornamentaalse ääristusega, moodustades nõnda omalaadse kivist  vaiba . Seinu 
liigendati niššidega ning dekoreeriti freskodega, mis  jagunevad    neljaks  stiiliks ( I inkrustatsioonistiil; 
II   perspektiivne   illusionism;  III  ornamentaalne  stiil;  IV   realistlik   stiil).  Hilisemal  perioodil  kasutati 
seinte dekoreerimiseks ka mosaiiki. Ruumi kujundamiseks kasutati rikkalikult ka erinevaid tekstiile. 
Värvid.  Nagu  Kreekas  nii  ka  Roomas  omistati  värvile  vähem  tähtsust  kui  vanaaja  maades.  Eelistati 
puhtaid  värvusi.  Sümboolne  tähendus  oli  kuldsel  ja  punasel,  nendega  väljendati  jumalikkust  või 
ülistati  surelikke.    Keisririigi  alguses  kasutati  palju  ehtsat  purpurit,  selle  tööndus  oli  Roomas 
monopoliseeritud.   Mosaiigis   kasutasid  roomlased  erinevat  värvi  siledaid  marmori  tükikesi.  Need 
polnud küll väga kirkad, kuid  võimaldasid  edasi anda erinevaid värvivarjundeid. Kasutati ka värvilise 
klaasi tükikesi. 
Ornament. Roomlased võtsid üle kreeka ornamendi, mille  nad muutsid erinevaid  motiive kuhjates, 
põimides  ning  täiustades  rikkalikuks    ning  suurejooneliselt   mõjuvaks .  Ornament  sisaldas  tihti  ka 
9  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
allegoorilisi  motiive,  üheks  lemmikmotiiviks  kujunes  hellenismiajastust  üle  võetud  vaniku-  e 
girlandimotiiv. 
 Mööbel.  Rooma  mööbel  tugines  suuresti  kreeka  ja  etruski  mööbli  eeskujudele.  Kõrge  rikkalike 
kaunistustega  lebatsi (lectus) eeskujuks oli kreeka  kline. Jalad olid  kaarduvad või nikerdatud, tihti 
suletud pronksist  ümbrisesse,  peatugi võis olla  mõne  looma kujuline. Lebatsid olid nii magamiseks 
kui ka söögisaali sisustuseks, kus nad tablinumi kolme külge paigutatuna moodustasid mugava paiga 
söögi   nautimiseks .  Lebatsid  võisid  olla  ka  polsterdatud.Rooma  lebats  oli  küllalt  kõrgen  ning  selle 
juurde kuulus ka jalapink (sgabellum).Söögilauad olid kerge konstruktsiooniga, et neid oleks võimalik 
kergesti  liigutada;  oli  ka    laudu,  mille  kõrgust  sai  muuta,  samuti  pronksist  laudu.    Marmorist 
valmistatud   laudade   jalad  olid  rikkaliku  skulptuurse  kaunistusega.  Pidulik  marmorist  iste  ning 
etruskide  kuruulistmele  sarnanev   tugitool     oli  samuti  rikkaliku  dekoratiivkaunistusega.  Rooma 
istemööbel oli  mitmekesine , palju oli mitmesuguseid taburette, seahulgas ka klapp-taburet.  Roomast  
on tuntud ka punutud mööbel. Esemete hoidmiseks kasutati kirste (arca), väärtuslike asjade tarvis oli  
aatriumis  raudümbrisega  kaetud  kirst.  Teistest  mööbliesemetest  võiks  nimetada  kandelaabreid, 
kolmjalgu  jt  pronksist  valmistatud  esemeid.  Rooma  ruumikujunduses  kasutati  palju  tekstiili,  sellest 
valmistati  akna-  ja  ukseeesriideid,  mööblikatteid,  patju  jmsMööbli  materjaliks  kasutati  küpressi, 
seedrit,  tamme,  vahtrapuud.  Kergeid  laudu  valmistati  pronksist,  sidrunipuust  ja    ka  hõbedast. 
Pronksist    olid  mitmed  istmed,  kolmjalad.  Osati  valmistada   vineeri ,  millega  kaeti  odavamatest 
puusortidest  valmistatud  mööblit.  Mööbel  oli  tihti  üle  värvitud  või  kaunistatud  nikerduste, 
pronksivalust  ilustuste,   intarsia   või  kullatisega.  Aatriumis  paiknevad  paraadlauad  olid  enamasti  
marmorist. 
 
  
 VARAKRISTLUS.  Rooma  arhitektuuri  lõpuaastaks  võib  lugeda  aastat  313,  mil   Constantinus   Suur 
ristiusu  riigiusuks  kuulutas.  Sellest  ajast  alates  saab  kõnelda  varakristliku  arhitektuuri  tekkimisest. 
Kristlus  oli selleks ajaks eksisteerinud juba üle kolme aastasaja. 
 Rooma  riigi  äärealadel  I  saj  tekkinud  kristlus  levis  kiiresti  nii  ida  kui  lääne  suunas,  jõudes  sajandi 
keskel  ka  impeeriumi  pealinna  –  Rooma,  kus  ta  nii  nagu  mujalgi,  sattus  konflikti  võimudega. 
Varakristlaste  esimesteks  kogunemiskohtadeks  olid  maa-alused  matusepaigad,   katakombid .  Need 
olid  umbes  20…25  m  sügavusel  asuvad   kitsad   ligikaudu  1  meetri   laiused   maa-alused  käigud,  mille 
mõlemal  pool  seintes  oli  2…3  üksteise  peal  asuvat  seinatühemikku   kristlaste   põrmude  jaoks,  mis 
pärast  matusetalitust  suleti  kas  marmorplaatide  või  tellismüüritisega.  Mõningase   vahemaa   tagant 
laienesid käigud ühele perekonnale kuuluvateks ruudukujulisteks hauakambriteks, mille seinad ja lagi 
olid kaetud freskodega. Tihti raiuti hauakambri lagi välja selliselt , et see meenutas ristvõlvi. 
Ajastu ehitusmälestisi:  
  St Stefanose katakomb, 2. saj  
  Püha Domitilla katatakomb, 2. saj  
  Püha Peetri basiilika Roomas, 4. saj  
  Sta  Sabina  basiilika Roomas, 4. saj  
  Sta Constanza mausoleum Roomas, 4. saj 
  Sta Maria Maggiore basiilika Roomas, 4. saj 
 
Ehitustüübid:  Pikihooned:  basiilikad  ja  kodakirikud  ning   tsentraalehitised .  Ehitusmaterjalid:  savi, 
lubja- ja liivakivi, tuff, marmor. Ehitustehnika: kaar, silindervõlv, talasillused. 
10  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Varakristlik   basiilika  on  avar  ristkülikukujuline  hoone,  mille  siseruum  on  sammastega  jaotatud 
pikkadeks löövideks (3 kuni 5, vahel ka 7 ja isegi 9 löövi). Tsentraalehitised püstitati mausoleumideks 
ning ristimiskodadeks e. baptisteeriumideks ning kaeti kupliga. 
 Sisekujundus. 1.-2. sajandi kristliku kunsti ainsateks allikateks ongi  katakombides  leiduvad seina- ja 
laemaalid, 
mis 
on 
ka 
varakristliku 
 
ruumikujunduse 
esimesteks 
näideteks.   
Laepind  jaotati  kontuuridega  ringideks,  poolringideks  ja  nelinurkadeks,  kuhu  maaliti  kergeid  ja 
lendlevaid   figuure ,  linde,  lehevanikuid,  vääte  jm.   Kristlased   andsid  ka  teatud  motiividele  kindla 
tähenduse,  millest  kujunesid  välja  kindlad   sümbolid   Alates  varakristlik  arhitektuuri  tekkimisest 
4.sajandil hakati kristlikke pühakodasid kaunistama mosaiikidega, mis oma hilisantiikse või  idamaise  
vormikäsitlusega  väljendasid  kristlikku   ideoloogiat     Hauakirikute  (mausoleumide)  ja  ristimiskabelite 
kaunistamisel toodi esmakordselt teadlikult sisse valgustatud kupliruumi ja hämarate galeriide efekt, 
mida  täiendati  mosaiikidega.  Ka  varakristlike  basiilikate  arhitektuursele  tõlgendusele    vastas  nende 
sisekujundus,  kus  keskpunktiks  oli  poolümar  alatriruum  ning  pühakoja  ülejäänud  kaunistus  oli 
allutatud selle keskse ruumi kujundusele. 
Värvid.  Varakristlikud  mosaiigid  oli  algselt  heleda,  hiljem  tumeda  või  kuldse  taustaga.  Värvidest 
eelistati intensiivset  sinist ,  purpurpunast , malahhiitrohelist. 
Ornament.    Varakristlik  ornament  tugines  rooma  ornamendile,kasutati  nii  geomeetrilist  kui  ka 
taimornamenti. Eriti hinnatud oli viinapuuväätidest koostatud ornament. 
Mööbel.  Varakristliku  perioodi  mööbel  eraldi   peatükki   mööbliajaloos  ei  moodusta,  sest  kasutati  
rooma riigis valmistatud mööblit. 
 
BÜTSANTS. 
Bütsantsi riigi ajalugu sai alguse 395. aastal, kui Rooma  keisririik  jagunes kaheks: Ida-Rooma ja Lääne-
Rooma riigiks. Lääne-Rooma riik püsis lühikest aega. See hävis täielikult  barbarite  sissetungi tagajärjel 
476. aastal. Ida-Roomast e Bütsantsist kujunes 6.  sajandiks  võimas impeerium, millele oli määratud 
ligi tuhande aasta jooksul läbi elada mitmeid tõusu- ja languseperioode, kuni ta 1453. aastal lõplikult 
türklastele alistus. 
Bütsantsi arhitektuuris ühinesid harmooniliseks tervikuks Lääne ja Ida kultuuritraditsioonid, ehitus- ja 
kaunistusvõtted. 
Ajastu ehitusmälestisi: 
   Hagia  Sophia  peakirik  Konstantinoopolis 6. saj(arh. Anthemios Tralesest ja Isidoros Mileetosest) 
  St  Apollinare  Nuovo  Ravennas  6. saj 
  St Apollinare in Classe Ravennas 6. saj 
  San  Vitale   kirik  Ravennas 6. saj  
 
  Džami kirik  Konstantinoopolis  9. saj 
  Hosios Lucase kloostri kirikud 11.–12. saj 
   Apostlite kirik Salonikis 14. saj 
Ehitustüübid:  Pikihooned  (basiilikad  ja  kodakirikud).  Tsentraalehitused  (kabelid,  ristimiskojad, 
ristkuppelkirik).  Kuppelbasiilika.  Ehitusmaterjalid:  marmor,  kivi,   telliskivi .  Ehitustehnika:  Rooma 
impeeriumist  pärit  ehitusvõtted,   kaared ,  ristvõlvid,  üleminekutehnika  ruudukujuliselt  siseruumilt 
ümarvormile ( viklid ). 
Bütsantsi  ehitusmeistrid  kasutasid  ehitades  ära  nii  basiilika  kui  ka  tsentraalehituse  võimalused.  Sellist 
kirikuhoonet  hakati  nimetama  kuppelbasiilikaks.  Bütsantsi  traditsiooniliseks  kirikutüübiks  kujunes 
ristkuppelkirik.  See  oli  põhiplaanilt  kreeka  risti  kujuline  hoone,  mille  ristiharude  lõikepunktis  paiknes 
suur peakuppel, ristiharudel aga neli väiksemat kuplit.  
11  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Bütsantsi   profaanarhitektuur   on  säilinud  fragmentaarselt.  Nende  väheste  katkete  põhjal  võib  aga 
oletada,  et  kui  varasemal  perioodil  valitsesid  palee-ehituses  suhteliselt  jäigad  vormid,  siis  14. 
sajandist  alates  hakati  ka  profaanehitustes  kasutama  palju   kaaristu   motiivi,  mis  ehitusele  kergust 
lisas .  
 
Sisekujundus.  Bütsantsi  kirikute  ehitamisel  pöörati  tähelepanu  mitte  niivõrd  eksterjöörile  kui 
interjöörile. Kuppelbasiilika siseruumis vallandus ääretus ja seletamatus. Seinu, kupleid, poolkupleid 
ja  võlve  katsid  ornamentaalsed  mosaiigid.  Uudseks  elemendiks  olid     talumid   -  samba  kapiteelile 
paigutatud  rikkalike reljeefidega kaunistatud kiviplokid.  Figuraalsed  mosaiigid olid suurejoonelised, 
pidulikult   ranged   ning  kuldsel  taustal.  Piibliteemade   käsitlus   anti  rangetes  ikonograafilistes 
skeemides,  kus  kirikute  uhke  ja  salapärane  interjöör  pidi   kinnitama   jumala  vägevust.  Kirikute 
sisekujunduses  kasutati  ka  poolvääriskive  ning   marmorit .  Põrandad  olid  laotud  värvilise 
marmormosaiigina. Alates 13.sajandist hakati kirikud järjest enam kaunistama freskodega. Bütsantsi 
kunstis rõhutatud dekoratiivsus, värv ja joon avasid tee ka idamaiste vormide paremiku sissetungile. 
Bütsantsi  profaanehituste  sisekujundus  ei  ole  säilinud,  kirjalikud  allikad   viitavad   sisekujunduse 
külluslikkusele,  mille  rõhutamiseks  kasutati  rikkalikult  tekstiili,  mis  oli    idamaade  mõjutustega 
(propaatkangas – metallniidist mustritega). 
Värvid.    Bütsantsi  interjööris  kasutatud  värvipalett  oli  rikkalik  ja  toretsev,  domineerivad     kuldne , 
purpurpunane,  tumelilla,  malahhiitroheline  ja  must.  Värvide  kasutamine  ei   teeninud   naturalistlikke 
eesmärke,  dekoratiivsed  pinnad saavutati selge, tugeva ja ereda värvigammaga. Kuld oli alati võimu 
ja  väärikuse  sümbol.  Värv  sai  oluliseks  ka  mosaiikide  ja  freskode  loetavusel  –  kõigel  oli  oma 
spetsiifiline värvigamma. 
Ornament.    .  Dekoratiivseid  ornamente  kasutati  enamasti  põrandamosaiikides.  Kõiki  pindu   kattev  
ornamentaalne  kujundus  tähendas  rikkalikkust.  Taimsed  motiivid  stiliseeriti  kerajateks  vormideks, 
loomamotiivid  esinesid  ornamendis  võimu   sümbolina .  Ornamentaalne  kaunistus   moodustus   ka 
võlvidele ja kaartele paigutatud pühakuid kujutavate medaljonide  reast . Sarnaste motiivide rütmiline 
kordumine andis piltkujutistele ornamentaalse iseloomu.  
Mööbel.    Võrreldes  kreeka  ja  rooma  mööbliga  oli  bütsantsi  mööbel  lihtsam  ja    rohmakam,  seda 
varjatakse  rikkalike  ülemaalingute  ja  kullatisega.  Mööblist  olid  enam    levinud  istemööbli 
mitmesugused variandid, sh ka klapp-taburet. Troonid olid kõrgete seljatugedega, neid kaunistati ka 
elevandiluust   nikerdustega.  Voodid  olid  lebatsitena  kaotanud  oma  antiikaegse  tähtsuse,  tihti  olid 
magamisasemed  tehtud  seinaniššidesse.  Eraldi  asetsevad  voodid  olid  baldahhiinidega.  Esemete 
hoidmiseks olid rohmakad kirstud. Käsikirju hoiti kappides. 
 
  VARAKESKAEG .  
Rooma riigi langemine  476. aastal tähistab antiikaja lõppu ja keskaja algust. Perioodi 5.-11. sajandini, 
mil Euroopas toimub feodaalsuhete kujunemine, käsitletakse varakeskajana.  
Varakeskaeg jaguneb: 
  Suur rahvasterändamise e merovingide aeg 5.–8. saj 
  Karolingide aeg   8.–10. saj 
  Ottode aeg 10.–11. saj 
 
12  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Ajastu ehitusnäiteid:  
   Theoderichi  mausoleum Ravennas  6. saj 
  Püha Miikaeli kirik Fuldas 9. saj 
  St. Galleni klooster Šveitsis 9. saj (ümberehitatud) 
  Lorschi kloostrikompleks Saksamaal 9. saj (säilinud värav) 
  Kölni  Sankt Pantaleoni kiriku  lääneosa   10.–11. saj 
  Püha Miikaeli kirik Hildesheimis 11. saj 
 
Ehitustüübid: sakraalehitused (basiilikad, tsentraalehitised, kloostrid ) ja lossid. Ehitusmaterjalid: 
looduslik kivi. Ehitustehnika: rakendati varasemat aegade ehitusvõtteid, ehitustesse lülitati sisse 
antiikarhitektuurist pärinevaid detaile (nt sambad). 
Varakeskaegset  ehituskunsti  iseloomustab  massiivsus  ja  kohmakus.  Basiilikad  moodustasid   enamlevinud  
kirikutüübi.  Need  ehitati  tavaliselt  kolmelöövilistena,  ühe  või  kahe  põiklööviga  ja  lamedate  lagedega. 
Tsentraalehitiste  püstitamisel  võeti  eeskuju  varakristlikust  või  bütsantsi  arhitektuurist.  Lossiehitist  nimetati 
karolingide ajal  pfalz ´iks. Losside ehitamisel tugineti vanade germaanlaste ja keltide või siis rooma impeeriumist 
pärit ehitustraditsioonidele. 
 
Sisekujundus.  Varakeskaegse  ruumi  kujundamisest  on  säilinud  vähe  andmeid.  Suurt  tähelepanu 
pöörati  sakraalhoonete  ehitamisele    ning  nende  sisemus  püüti  kujundada  selliselt,  et  see  mõjutaks 
pühakotta  astunuid.  Merovingide  ajastu  sisekujundus  jäi  siiski  veel  suhteliselt   tagasihoidlikuks ,  
suurejoonelisust  (ja   sarnasust   varakristlike  pühakodadega)  taotleti  karolingide  sakraalarhitektuuris. 
Ottode  ajal  kujunesid  välja  romaani  basiilika   põhijooned ,  seinapindu  ja  lagesid  kaeti  maalingutega, 
mis  täpselt  vastasid  kristlikule  ikonograafiale,  ent  moodustasid  oma  heledate  värvide  ja 
ornamentaalsete kaunistustega ruumis  värviküllase  mõjuvälja. Rohkesti oli arhitektuurset dekoori ja 
ornamenti.  Profaanarhitektuuri näiteid säilinud  ei ole. Mertovingide ajastu lossiehitusest on olemas 
Theoderichi  paleed  kujutav  mosaiik,    karolingide  ajal  ei  asunud  valitseja  ühes  kindlas  paigas,  vaid 
rändas  linnast  linna.  Ingelsheimi  Pfalz   paistis   silma  küll  suurte  mõõtmetega,  ent  tema  lähemast 
kujundusest andmed puuduvad. 
Värvid.  Varakeskajal  kasutatud värvidest ja ornamendist  saab kõige parema ettekujutuse 
raamatukujunduse kaudu. Palju on kollast ja rohelist, mitmeid ookritoone, sinist ja purpurpunast.  
Ornament. Pingestatud põimornament, fantastilised väänlevad loomafiguurid. Merovingide kujundus 
rahvasterändamise  perioodist  on    tuntud  ekspressiivsuse  ja  jõulise  dünaamikaga,  pinnad  kaetud 
stiliseeritud  kontuurjoonisesse  surutult.  Karolingidel  harmoonia,  palju  sümmeetrilisi  lahendusi, 
bordüüre,  põimornamentikale  lisanduvad  looduslähedased   taimemotiivid .  Ottode  ajal  lisandub 
ornamendiskeemidesse inimfiguure. 
Mööbel.  Raskepärane  ja  kohmakas.  Karolingide  ajastu  mööbliesemetest  on  säilinud  Karl  Suure 
marmortroon, nurgeline, kastilaadse alaosa ja sirgete siledate seintega iste. Esemeid hoiti kirstudes. 
Meeste  magamisasemed  olid  seinaorvades,  naised   magasid   voodis.  Raskepärast  mööbli  liigutati 
harva. Kerge iste oli klapp-taburet. Materjaliks kohalikud puusordid. 
 
ROMAANI STIIL. 
13  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Romaani  stiil  oli  esimene  ühtne   kunstistiil   Lääne-Euroopas  ,mis  hakkas kujunema    10.  sajandi  lõpul 
Rooma  impeeriumi  endistel  aladel,  eelkõige  Itaalias,  Prantsusmaal,  Saksamaal  ja  Inglismaal.  Stiili 
kujunemise lähtepunktiks olid kohalikud traditsioonid. Olulist osa etendasid ka antiigist,  Bütsantsist, 
Süüriast ja Mesopotaamiast pärinevad mõjud. 
 
Romaani  stiili  lõplik  väljakujunemine  oli  seotud  nii  ristiusu  leviku  kui  ka  feodalismi  tugevnemise  ja 
kindlustumisega.  Umbes  aastaks  1000  olid  ristiusk  ja  kristlik  kultuur  vallutanud  peaaegu  kogu 
Euroopa  (välja  arvatud  balti  ja  soome  rahvaste  alad,  kuhu  ristiusk  jõudis  ca  200  aastat  hiljem). 
Feodalistlik ühiskonnastruktuur oli välja arenenud. Kuigi majanduses  domineeris  naturaalmajandus , 
hakkas  tööjaotuse  süvenedes  ja  tööviljakuse  suurenedes  arenema  kaubavahetus  ka  kaugemate 
piirkondadega.  Sellele  aitasid  kaasa  ka  11.–13.  saj  toimunud   ristisõjad .  Kaubavahetuse  areng 
soodustas omakorda kiiret linnade tekkimist. Kõige kiiremini linnastusid Madalmaad ja Põhja-Itaalia, 
kus  uued  linnad  tekkisid  Rooma-aegsete  linnade  kohale  või  piiskopilosside  ja  kloostrite  juurde. 
Romaani ajastul hakkasid  Euroopas välja kujunema rahvused ja rahvusriikide piirid. 
 
Ehitustüübid: basiilika,  kodakirik , tsentraalehitised kindlusehitised, tornid, kloostrid. Ehitusmaterjalid: 
kivi,  mitmed  liivakivisordid,  tuff,  marmor,  põletatud  tellis.  Ehitustehnika:  massiivsed  seinad, 
ümarkaared, piilarid , silinder - ja ristvõlvid.  
Kunstis  oli  juhtiv  osa  arhitektuuril,  milles  peatähelepanu  oli  pööratud  sakraalehitustele.  Romaani 
stiilis  valminud  ehitiste  peamiseks  tunnuseks  on   horisontaaljoon   ja  ümarkaar,  mida  kasutati  nii 
konstruktsioonis  kui  ka  dekoorimotiivina.  Müürid-seinad  olid  massiivsed  ja  monumentaalsed, 
üksikvormid  mõjuvad  üldkompositsioonis  iseseisvatena.  Silinder  ja  ristvõlvid,  monumentaalsed 
piilarid ja sambad.  
Kirikute peamine tüüp oli basiilika (kolme või enama  lööviline  piklik hoone). Tunti roomlaste kaarte ja 
võlvide ladumist. Arenes ümarkaar akendel ja uste. Sissekäik vormistati perspektiivportaalina. lKiriku 
pikihoone    idaosa    lõikus   põiklöövi  e.  transeptiga,  nii  sai  kiriku   põhiplaan   ladina  risti  kuju.  Kooriosa  
asetses üldisest põrandast  mõne astme võrra kõrgemal, selle all paiknes krüpt. Koor lõppes ümara 
apsiidiga,  mille  ümber  asus  külglöövide   pikendamisel   tekkinud   kooriümbriskäik ,  sellesse   avanevad  
kabelid moodustasid kabelipärja. Romaani kirikul oli palju torne, välisfassaadi kaunistasid skulptuurid,  
kaarfriisid ja kääbusgaleriid.  
Kloostriarhitektuur  on  seotud  kloostri  peamise  objekti  –   kirikuga ,  kõik  hooned  paiknevad  klausuuri 
ehk  sulushoonestusena  ümber  siseõue.  Kloostri    ristikäikude  sambad  on  omaette  vaatamisväärsus. 
Ilmalikust   arhitektuurist (st. mittekiriklikust ehituskunstist)  on vähe säilinud. Tolleaegsed linnad olid 
enamasti puidust.  Küll on aga säilinud  hulk feodaalide kindlusi  linnuseid. Linnuste  vanimad osad on 
tavaliselt jämedad kivitornid  (Prantsusmaal donjon, Inglismaal  keep , Saksamaal bergfried) milles elas 
feodaal oma perekonnaga. Kindlustorni  üks peamisi ruume oli pimedavõitu sammassaal. Sooja andis 
kamin .  Eksisteeris  ka  tornlinnuse-laadseid  elamuid,  eriti  Itaalias.  Hiljem  ümbritseti  tornlinnused 
järjest keerukamaks muutuva kaitsemüüride ja -tornide süsteemiga ning ehitati avaramad eluruumid.  
Sisekujundus.  Romaani  ajastu    sakraalruumi  kujundamine   ilmnes   eeskätt  kiriku  uues 
ruumilahenduses,  kus    pikihoone  jaotati  sammaste  või  piilaritega  löövideks.  Kesklööv  oli  tavaliselt 
kõige  laiem,  selle  seinad  võisid  olla  jaotatud  horisontaalseteks  vöönditeks.  Alumise  korruse 
moodustasid  piilaritele  või  sammastele  toetuvad  ümarkaared,  teine  korrus  moodustus  aga 
külglöövide  peal  asuvatest  empooridest,  mis  avanesid  kaaristuna  kesklöövi  poole.  Vahel  asendas 
empoore   kitsas   käik müüri  sees  e  trifoorium.  Romaani  ajal  ehitatud  kirikud  ei  olnud  eriti  kõrged  – 
14  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
kesklöövi  kõrgus  oli  selle  laiusest  kuni  kaks  korda  suurem  ja  ulatus  maksimaalselt  30  meetrini. 
Varasemad romaani kirikud olid tala- või sariklagedega. Ehitustehnika täiustudes hakati külglöövide 
(väga harva ka kesklöövi) katmiseks kasutama lihtsat silindervõlvi, seejärel ristvõlve, mille kasutamine 
kesklöövis  võimaldas  löövi  ehitada  endisest  kõrgemana.  Ristvõlvide  diagonaalseid  ristumisjooni 
nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse 
võlvikannaks, nende  sfäärilist  kolmnurkset  alumist osa aga  vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa 
nimetatakse  võlvikuks  ehk  traveeks,  võlvikuid  eraldavaid  kaari  aga  vööndkaareteks.  Viimane 
vööndkaar  enne  kooriosa  on  võidukaar.  Interjööri  ilmestasid    sammaste  kapiteeli  ja    baasi 
kujundus,aga ka samba tüvise ornamentaalne kaunistus. Romaani kirikute  interjöörid  paistavad silma 
oma  värvirohkete    ja  rikkalike  kaunistuste  poolest.  Seina-  ja  laemaalidemaalide  ning  reljeefide 
kompositsioon   on  ikonograafiline  Reljeefide  ja  maalide  ülesandeks  oli  piltlikult  lahti  seletada 
pühakirja  kirjaoskamatule  rahvale  (nn.“vaeste  piibel”)  .Inimesi  kujutati  kohmakate  ja  abitutena, 
samal  ajal  on  figuurid  ilmekad,  siirad  ja  naiivsed.  Eelistati  ähvardavaid,  õpetlikke  süžeesid  ning 
imetegusid. 
 Kindluslosside  peamiste  ruumide  seinad  olid  kaetud  puupaneelide  ja  freskodega.  Puitlagede  talad 
kaeti ornamentaalsete   maalingutega. Suuremate ruumide  lagesid toetasid sambad. Põrandad laoti 
kivi- või keraamilistest plaatidest, tihti kaeti vaipadega. Elamute sisekujunduses kasutati  suhteliselt 
eredaid  värve.  Vararomaanikas  oli     akende   ees  loomapõis  ja  luugid,  esimesed  teated  tinaraamides 
klaasakendest  pärinevad  11.  sajandi   lõpust .  Siiski  jäid  ruumid  suhteliselt  pimedaks,  valgustuseks 
kasutati küünlaid. 
Värvid: 
Romaani 
sisekujunduses 
kasutati 
intensiivset 
ja 
eredat 
värvigammat, 
kus 
figuurikompositsioone  pingestati tihti tumedate kontuuridega. Punane, kollane, sinine, ookritoonid.                                                     
Ornament.  Romaani   stiilile   iseloomulik  ornament    oli    äärmuseni  stiliseeritud   taimornament ,  mis 
levis üle kogu Euroopa. Tüüpiliseks võib pidada ka köiekeerdusid meenutavaid mõikaid, mida kasutati 
aktsendina ukse-ja  aknaavade   kujundamises. Romaani  ornamentika   mitmekesisusest  annavad aimu 
ornamentaalsesse süsteemi lülitatud grotesksed maskid, fantastilised koletised ja figuurid.  Kaarfriisid 
kuulusid samuti romaani stiili iseloomulike näidete hulka.  
 
 
 
                
Mööbel:  Romaani  ajastu  mööbel  oli  primitiivse  konstruktsiooni  ja  massiivsete  vormidega. 
Vararomaanikast  on  tuntud  lihtsa  ornamendiga  klotsiste.  Mööbli  ilmestamiseks  kasutati 
arhitektuurset dekoori – sambaid, kaaristuid, karniise. Robustse kirvetöö varjamiseks mööbel värviti, 
mõnikord kaeti ka lõuendiga, mis siis omakorda värviti ära. Hilisromaanikas kasutati palju nikerdust ja 
sepist mööbli  kaunistamiseks . Levinumaid mööbliesemeid oli kirst (puust, raudvitstega või ka rauast 
väärisesemete hoidmiseks), kapp,  kummut . Istemööbliks madalad pingid, mis paiknesid seinte ääres.  
Toolidel oli kõrge sirge seljatugi ( seljatoe kõrgus rõhutas omaniku staatust), tooli juurde kuuulus ka 
jalatugi.  Lauad  olid  tõenäoliselt  väga  lihtsad,  koosnedes  klapitavatest  pukkidest  ja  nende  peale 
pandud kokkulöödud lauaplaadist. Kirikute altarilauad olid kivist. Voodid olid raamkonstruktsiooniga, 
perioodi  lõpus  juba  baldahhiinvoodid.  Mööbli  pehmendamiseks  kasutati  arvukalt  patju.    Mööbli 
materjaliks oli enamasti   kuusk  ja tamm.  
 
 
GOOTI  STIIL 
15  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
Gooti  stiili  tekkimine  12.  sajandi  II  poolel  oli  otseselt  seotud  sel  ajal  Euroopa  majanduses  ja 
ühiskondlikus  mõtteviisis  toimunud  muudatustega.  Stiil  väljendus  eelkõige  arhitektuuris  ning 
traditsiooni kohaselt jaotub  üldjoontes järgmisteks perioodideks: 
   varagooti  1140.–1200. a  
  kõrggooti 1200.–1350. a  
  hilisgooti  1350. – 1525 . a 
 
Ehitustüübid: basiilika, kodakirik,  saalkirik , tsentraalehitised, kloostrid, lossid, linnaelamud. 
Ehitusmaterjalid: looduslik kivi, põletatud tellis, marmor. 
Ehitustehnika: uus konstruktiivne  süsteem, teravkaar , gooti ristroidvõlv, tugipiidad, tugikaared . 
 
Gooti kultuuri keskuseks olnud linn kujutas endast tugevasti kindlustatud üksust, mis oli ümbritsetud 
mitmete kaitsemüüride ja -tornidega. Linna üheks peamiseks ehitiseks kujunes katedraal (e peakirik, 
toomkirik ,  münster).  Religioossete   teenistuste   läbiviimise  kõrval  tähistati  seal  ka   riiklikke  
tähtsündmusi,  toimusid   loengud ,  teatrietendused  jne.  Ehitustüüpidest  eelistati  basiilikat, 
põhjapoolsetel aladel kodakirikuid. Põhijaotus jäi katedraalil samasuguseks nagu romaani ajastulgi – 
kolme- kuni viielööviline pikihoone oli läbi lõigatud mitmelöövilise põikihoone e transeptiga, millele 
järgnes  polügonaalse,  ümmarguse  või  nelinurkse  koorilõpmikuga  kooriosa.  Niisugune   ruumijaotus  
jättis alles juba romaani ajastust  tuttava  ladina risti  kujulise  põhiplaani. 
Ehitustehniliselt  on  gooti  katedraalid  võrreldes  eelnenud  ajajärguga  suureks  sammuks  edasi. 
Vastandina romaani horisontaalsusele ja massiivsusele iseloomustab gootikat  vertikaalsus  ja kergus. 
Teravkaare   kasutuselevõtmine  tõi  kaasa  avarad  aknad  ja   saledad   tornid.  Kuna  teravkaarse 
konstruktsiooni  külgsurve  oli  väiksema  pinge  tõttu  nõrgem  ja  peamine  raskus  langeb  alla,  osutus 
võimalikuks  ehitada  kõrgemaid  ja  vähem  massiivseid  müüre  ning  kõrgemaid  avausi.  Piilarid, 
võlviroided, tugipiilarid ja  tugikaared moodustasid hiigelsuure  sõrestiku , mis oleks püsti püsinud ka 
ilma seinteta. Selline  sõrestik  andis gooti stiilis ehitistele erilise kerguse ja õhulisuse, mida omakorda 
täiendas rikkalikult liigendatud seinapind ning dekoratiivelemendid:  vimpergid , finaalid, krabid . 
Keskaegne  linnuseloss  kujunes  lõplikult  välja  gooti  ajastul,   muutudes   eelneva  perioodiga  võrreldes 
suuremaks  ja avaramaks ning kaitsesüsteemide poolest täiuslikumaks.  Tavaliselt paiknes linnuseloss 
linna kõige kaitstumas osas ning oli piiratud tugevate tornidega liigendatud ringmüüridega. 
Ühiskondlikest  hoonetest  omandasid  suure  tähtsuse  linnavalitsushooned  –  raekojad.  Kujunes  välja 
raekodadele  iseloomulik  välimus  –  see  oli  kõrge  torniga  suur,  ristküliku-  või  ruudukujulise 
põhiplaaniga  enamasti  3korruseline  hoone,  mille  teisel  korrusel  paiknes  võlvitud  istungitesaal 
raehärradele. Põhjapoolsete  alade  raekojad olid kõrge  teravatipulise torniga ja raeväljakule, mis oli 
ühtlasi ka linna  keskne   turuplats , avaneva kaaristuga.  Raekoja  platsil asusid tavaliselt linna katedraal, 
tähtsad kohtu- ja gildihooned ning kindlasti ka linna keskne veevõtukoht. Väljakult hargnesid tänavad 
linnaväravate  suunas.  Tsunfti-  ja  gildihooned  püüti  ehitada  eriti  uhketena,  sest  nad  olid 
linnakodanluse  jõukuse  väljendajad.  Majad  olid  suhteliselt  kõrged  ja  kitsad  ning  asetsesid  oma 
teravaviiluliste  fassaadidega  tihedalt  üksteise  kõrval  tänava  ääres.  Keskajal  olid  eriti  hansalinnas 
levinud  diele - dornse  tüüpi elamud . 
Ruumikujundus.  Gooti  katedraali  interjöör  on  kõrge,  hele  ja  pidulik,  see  on  liigendatud  ühtse 
ruumina, tervikuna, mis on jagatud väiksemate vormide abil.  Kogu liikumine on suunatud ülespoole, 
väljendades  tungi  jõuda  taevasse  ning  rõhutades  vaimu  ja  valguse  omavahelist  seost.  Võrreldes 
romaani kirikutega avaldab gooti  katedraalide interjöör  sisenejale tunduvalt rohkem  mõju  - üheks peamiseks 
põhjuseks  on  kesklöövi  suur  kõrgus.  Kogu  gooti  kirikute  arhitektuur  üritab  luua  illusiooni  nagu  hoone  oleks 
kõrgem  ja  sihvakam  kui  ta  tegelikult  on,  nii  et  lisaks  reaalselt  kõrgemal  asuvale  laele  on  ka  sihvakad  jooned 
sisemuse kujunduses. Kui romaani kirikutes oli palju vaba seinapinda mis kaeti maalidega, siis gooti kirikutes on 
seintes suured vitraažidega kaetud aknad mis tekitatava valgusmänguga suurendavad kiriku müstilisust veelgi.  
Kesklööv on kõige  laiem ja kõrgem  (kesklöövi kõrgus võis tõusta  kuni 40 meetrini). Kõige kõrgemal 
olev  akenderida  moodustas  valgmiku.  Sellele  järgnes  külglöövide  peal  olev  rõdukorrus  kas  avarate 
16  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
empooridena või siis kitsa käigu e trifooriumina. Kolmekorruseliste müüride alumine rida moodustus 
piilaritest,  mis  toetasid  lööve  eraldavaid  kaari.  Piilarite  ümmarguse  või  ruudukujulise  ristlõikega 
tuumikut  ümbritsesid  väiksemad  pool-  või  kolmveerandsambad  e  turbad,  mis  lasksid  piilaritel  (e 
kimppiilaritel)  mõjuda  saledate  ja  kergetena.  Interjööris  kordusid  ka  kõik  gooti  kiriku  eksterjöörist 
tuntud dekoratiivelemendid 
 Kuna  gooti  kirikute  konstruktsioon  oli  selline,  et  vaba  seinapinda  õieti  ei  kujunenudki  vaid    seda 
asendasid  hiiglaslikud  aknad  jäi  seinamaalikunst  tagaplaanile.  Siiski  viljeldi  seinamaalikunsti 
väiksemates  kirikutes,  kus  tugisüsteem   polnud  täielikult  välja  arendatud.  Suurtes   katedraalides   jäid 
aknad  peamiseks  maalikunstnike  tegevusväljaks.  Juba  hilisromaani  kunstis  arenema  hakanud 
vitraažikunst  muutus  ruumi  kujundamise  tähtsaks  komponendiks.  Aknad  kujundati  eri  värvi 
klaasitükkidest;  omavahel  ühendasid  neid  seatinaribad,  mis   langesid   kokku  kujutiste  piirjoonetga. 
Ainult  väiksemad  detailid  kanti   pintsliga   klaasile.  Klasside  värvid  olid  väga  kirkad  ning  tänu  aknaid 
läbivale valgusele omandasid nad erilise sära ja hõõguvuse. Kirikuid täitis fantastiline , lausa ebamaine 
valgus. Kujutised, mida me akendel näeme, on juba tehnikast  tingituna  lihtsad ja monumentaalsed. 
Arvestati  ainult  dekoratiivset  üldmuljet.  Siiski  polnud  vitraažakende  peaülesanne  mitte  kirikute 
kaunistamine,  vaid  neid  oli  võimalik  "lugeda"  nagu  religioosseid  jutustusi.  Hilisgootika  päevil  püüti 
värve muuta loodulähedasemaks ja kujutisi detailirohkemaks.  
Gooti kaatedraalide siustuse tähtsaks koostisosaks oli ka puidust kappaltar, mis suurtes katedraalides 
tõusis idaseina kõrguseks; altarid paiknesid ka kabelites.  
Ilmalike  ehitiste  sisekujundus  ei  olnud  nii  pidulik  ja  värvirohke  nagu  sakraalehitistel.  Ühiskondlikel 
ehitistel (raekojad, tsunfti-  ja gildihooned) kujundati  pearuum  võlvitud sammassaalina; elamud olid  
diele-dornse  tüüpi  tänavapoolse  suure  pearuumi  (diele)  ja  hüpokaustiliselt  köetava  tagaruumiga 
(dornse). Diele ühes  nurgas  paiknes suur mantelkorsten, ruumi keskel  lage   toetav   emapuu . Laetalad 
olid  kaunistatud  ornamentaalsete  maalingutega.  Seinad  olid   krohvitud ,  kaetud  puupaneelidega  või 
tekstiiliga. Hilisgootikas ilmusid gobeläänvaibad. Palju kasutati arhitektuurset  ornamentikat. Põrand 
oli puidust või kivist. Suhteliselt palju kasutati tekstiili. Hilisgootikas ilmusid seina- ja põrandavaibad. 
Neljakandilised kiviraamidega aknaavad kaeti esialgu loomapõitega, hiljem tinaraamidesse asetatud 
klaasidega,    aknapõsed  olid  hoolikalt  töödeldud.  Ukseava  oli  kujundatud  teravkaarse   astmelise  
portaalina. 
 
 Värvid.Gooti  ajastu  värvipaletti  saab  enamasti  jälgida  sakraalhoonetes  –  katedraalide  värvigamma  
sõltus  suuresti  vitraažakendel  kasutatud  tonaalsusest.  Kasutati  kogu  täiskõlalist  värvigammat, 
domineeris  sinine  kui  taevaliku  värvi,  põhituumiku  moodustasidki  indigosinine,  punane  ja 
kollane(kuldkollane).  Kirikute  ja  kabelite  lagesid    kujundati  sinise  taevana,  milles  särasid   kuldsed  
taevatähed.  Värvide  kasutamine    muutus  eriti  dekoratiivkunstis  väga  peenemaitseliseks,  mis 
väljendus  kirikute,  ühiskondlike  ehitiste  ja  jõukate  linnakodanike  elamute  värvikasutuses  ning 
ornamendikunstis. Värvi ja mustreid kanti sageli otse kivile, krohvile, kahhel- ja puitpindadele, palju 
kasutati värvilist tekstiili. 
 
Ornament. Gooti ornamentika üheks osaks on akende kiviraamistik: maasvärk, roosakende kujundus, 
mis areneb vasragootika lihtsamatest vormidest hilisgooti leeke või kalapõit meenutavate voogavate 
joonteni. Krabid ja ristlillikud olid kasutusel nii ekterjöörides kuji ka interjöörides ning mööblikunstis. 
Palju  kasutati  teravkaarseid  petiknišše,kolmik-  ja  neliksiirusid,  rosette,   looduslikke   taimelehti. 
Inglismaal  levis  nn.  koerahambafriis  (inglise  varagootikas   populaarne   ornamentaalne  friis,  mis 
moodustub  diagonaalselt  asetatud  neljalehelistest,   koera   purihambaid  meenutavatest  kujunditest). 
Mööblil  kasutatud  ornament    jagunes  järgmiselt:  ažuurne  ornament,  lehtornament,  lintpunutisest 
moodustunud ornament, linavolt-dekoor. 
 
Mööbel.  Levinuim  ja  tuntuim  mööbliese  oli  rikkalikult  dekoreeritud  ja  mõnikord  ka  sepisrauaga 
tugevdatud    kirst,,  mida  kasutati  panipaigana,  istme  ja  magamisasemena,  jalgadele  või  soklile 
17  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
tõstetuna omandas ta juba kummuti välimuse. Kapid olid kahekordsed, rikkalikult ornamenteeritud –
põhjapool kasutati kaunistamiseks ažuurset ornamenti, lõunapool lamedat reljeefornamenti.  Nõusid  
hoiti  spetsiaalsetes  nõudekappides,  mille   ülaosa   moodustas   lahtine   vitriin  taldrikute  näitamiseks 
Küllusliku ornamendiga dekoreeritud puhvetkapid ilmusid perioodi lõpus.  Istemööblist levisid pingid, 
klapptoolid  ja  järid,  tugitoole  oli  vähem,  neist  paistavad  silma  arhitektuursete  motiividega 
dekoreeritud puust tugitoolid ja  klapptoolist edasi arendatud tugitool. Üheks istmevariandiks oli ka 
liigutatava  seljatoega  pikk  pink.    Lauad    olid  klappjalgadega,  lauaplaat  võis  olla  intarsiatehnikas 
kaunistatud (Itaalia). Mööbli materjaliks kuusk ja tamm. 
 
RENESSANSS  
Renessanss . Sotsiaalse, ideoloogilise ja kultuurilise murrangu tagajärjel toimunud üleminek keskajalt 
uusajale.  Sai  alguse  Itaalias  14.  saj  lõpul,  teistesse  Euroopa  riikidesse  jõudis    15.  saj  II  poolel  ning 
kestis  enamikel   maadel   16.  saj  lõpuni,  Põhja-Euroopas  isegi  kuni  17.  saj  keskpaigani.  Jaguneb 
tavaliselt  vara-,  kõrg-  ja  hilisrenessansiks;  jagunemine  on  eri  maades  erineva  ulatusega  ja  ilmneb 
kõige paremini Itaalias. 
  Vararenessanss (14. saj lõpp –15. saj) 
   Kõrgrenessanss  (16. saj I veerand) 
  Hilisrenessanss (16. saj) 
 
Ehitustüübid:  kuppelehitused,  teatrid,  raamatukogud,  linnalossid  ehk  palatsod  ( palazzo ), 
linnalähilossid ehk maamajad ehk  villad , lodžad. 
Ehitusmaterjalid: looduslik kivi, marmortahveldis, telliskivi, puu.  Majoolika . 
Ehitustehnika:  konstruktsioonide  tugevdamine   rauaga ,  uued  lahendusvõtted  kuplite  ja  võlvide 
ehitamisel. 
Renessansi  peamiseks  teeneks  oli  antiigi  klassikalise  orderi  ehituskunsti  eeskujuks  võtmine.  Suurt 
tähelepanu  osutati  profaanehitistele.  Arhitektuuri  tunnusjoonteks  said  taas  horisontaaljoon  ja 
ümarkaar  ning  sambad.  Hoonete  projekteerimisel  lähtuti  kuldlõikelistest  proportsioonidest.  Iga 
ehitis  oli  oma  kunstilise  väljenduslikkusega,  selle  kuuluvus  kindlasse  ehitustüüpi  oli  teisejärgulise 
tähtsusega. Antiiksete sammaskäikude eeskujul juurdus renessanssarhitektuuris kaaristu. 
Sakraalehitiste  kõige  iseloomulikumaks  koostisosaks  on  kuppel.  Kupliga  olid  kaetud  kõik 
tsentraalehitised. Basilikaalse kiriku puhul paigutati kuppel kooriosa kohale 
Kuplid   laoti  tellistest  (tihti  kahe  koorikuna,  mis  olid  omavahel  roietega  ühendatud).  Rõhtjõudude 
vastuvõtuks rakendati tõmbevööd, mida vaadeldi kui kunstilist detaili 
Kesklöövis talalagi, mida tihti kaunistati dekoratiivsete kassettidega 
Profaanarhitektuuri  kõige  levinumaks  ehitiseks  sai  aga  palazzo  ehk  linnaloss.  Põhiplaanilt  oli  see 
ruudu-  või  ristkülikukujuline  fassaadiga  tänava  poole  suunatud  hoone,  mille  keskosas  moodustus 
sammaskäikudega (kaaristuga) ümbritsetud siseõu ( cortile). 
.  Ruumikujundus. Renessanss, mille tolle aja kaasaegsed loomeinimesed nimetasid Taassünni stiiliks, 
andis  keskaegse  Euroopa  kunstile  ja  kultuurile  uue  vabaduse,  inimese  usu  oma  piiramatutesse 
võimalustesse.  Uus   esteetika   avaldus  ka  interjööri  disainis:  siin  on  iseloomulikud  suured  võlvidega 
ruumid,  puitornamentidega  kaunistamine,  eneseväärikus  ja  iga  detaili  suhteline   sõltumatus ,  mis 
moodustavad  siiski  ühtse  terviku.  Elementide/figuuride   asetus   konkreetsetes  piiratud  pindades  oli 
alati  allutatud  korrastatud  teljelisele  kompositsioonile:  kompositsiooniskeemideks  olid    ring, 
võrdhaarne   kolmnurk,   nelinurk ..  Nii    ruumi  tervikuna  kui  üksikesemeid  iseloomustab  selge  rütmilisus, 
sümmeetrilised  lahendused,  horisontaalsuse  rõhutamine.  Sakraalinterjöörides  otsiti  harmooniat  ja  tasakaalu, 
tähelepanu  pöörati  rikkalikele  materjalidele;  Itaalias  kasutati  sakraalehitiste  kaunistamisel    mitmevärvilist 
marmorit.  Profaanarhitektuuri  sisekujundust  suunas  kolmekorruselise  palatso  jagunemine  –  esimese  korruse 
rikkalikult  kujundatud  majandusruumidest  pääses  laia  treppi  mööda  teisele  korrusele  ( piano   nobile),  mille 
anfilaadina paigutatud saalid olid kujundatud   ajastule  omases horisontaalsust rõhutavas  võtmes .  Ukseavasid 
kroonisid  kolmnurksed  frontoonid.  Seinte   allosas   paiknev  kõrge  sokli  ja    seina  lõpetava  laia  karniisi  vahele 
jäävat  pinda  jagavate  pilastrite  vahed  olid  kaunistatud  maalingute  või  gobeläänidega.  Puitlagi  oli  kaetud 
18  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
rosettidega  kaunistatud  kassettide  või  nikerdatud/maalitud  taladega.  Võlvlagede  hulgas  andsid  tooni 
peegelvõlvid,  mida  kaunistati    ornamentaalsete  või    süžeeliste  freskodega.  Interjööride  seinu  tahveldati  ka  
puidust  paneelidega,    mille   tekstuuri   esiletoomiseks  neid    vahatati.  Interjöörid  olid   mitmekesised   ja  tänu 
erinevate  materjalide  ning  eriti   tekstiilide   (gobeläänid,  eesriided,  baldahhiinid)  kasutamisele  värvirohke. 
16.sajandil  hakati    vähemtähtsate  ruumide  kujundamisel    (seintel.,   Lagedel )  kasutama  kattematerjalina  ka 
pakutrükis  paberipoognaid,  mis  sisuliselt  tähendas   tapeedi   kasutuselevõtmist.   Mustrid   olid  mustvalged, 
ornamentidest eelistati maske, vaase, vappe. 
Värvid. Renessansiajastu  interjööri muutis värviküllaseks  rohkearvuliste tekstiilide kasutamine. 
Ornament:  Renessansis  võetakse  taas  kasutusele  kõik  antiikajale  iseloomulikud    ornamendid  – 
meander,  helmesvööt,  munavööt  jne,  millele  lisanduvad  veel  antiikse  päritoluga   grotesk   (itaalias 
nimetatud  esimese  kasutaja  järgi  ka  raffaelesk),   girland   ja  festoon  Palju  kasutatakse  arabeski  ja 
moreski,  väga  populaarne  on   paelornament .  Ornamentaalsete  vormide  hulka  võib  liigitada  ka 
dekoratiivsed  arhitektuuridetailid –karniisid, frontoonid, sambad,  voluudid, karniisid, kartušid, kuulid, 
püramiidid. Levivad  pahkmikornament nin  rullis ,  kartušš - ja pahkmikornamendi süntees. 
 
 Mööbel.  Renessanssajastu  mööbli  motiivid  kordasid    arhitektuurist  pärinevaid  motiive.  Renessansi-
ajastu mööbel arenes kõige kiiremini ja intensiivsemalt Itaalias. Kujunesid välja mitmesugused ainult 
Itaaliale  iseloomulikud  mööbliesemed.  Iseloomulik  on  täpne  vorm,  selge  konstruktsioon  ja   kaunid  
proportsioonid.  Kassoon  e.  cassone    (  it.  k  kirst)  oli  suur  universaalne  maalingute  või  nikerdistega 
kaunistatud  kirst  riiete  ja  majapidamistarvete  hoidmiseks,  mida  kasutati  ka  laua,  istme-  ning 
magamiskohana.   Diivani   eelkäija    kirstiste  e.  cassapanca  kujunes  kassonest,  see  oli    pikk  selja-  ja 
käetugedega  kast,  millel  sai  istuda.  Dante  iste  ja  Savonarola  iste   kujutasid   endast  käetugedeks   sujuvalt  
üleminevate  x- jalgadega   ja  enamasti   nahast   istmega  klapptooli.  Strozzi  iste  oli  kõrge  kitsa  seljatoega  kolme 
jalaga  tool ;  kast-tooi  oli selja ja käetugedega kast. Sgabello oli nikerdatud seljatoe ja  sileda   istmega  puittool, 
mis  toolitüübina    Euroopa  provintsides  kaua  säilis.  Panchetto  oli  sgabello  eeskujul  loodud  kolme  harkjalaga 
talupojatool. Madalmaade talupojainterjöörides esines ka   tünn-tooli.  Istemööblit pehmendati patjadega, levis 
polstermööbel.  Renessansi  ajastu  toolide  jalad   sirged   –  liigendatud  kuulikestega.  Nahast  polstrikate  naelutati 
vasknaeltega,  gobeläänist  kate  kaunistati  narmastega.  Laudadest  olid  tuntumad  erivormiliste    jalgadega   
kastlauad, laialt levisid  tavalised  lauad. Inglismaal levisid suured söögilauad, mida oli võimalik ka kokku klappida. 
(  ja  ka  iste  Mahutava  mööblina  tunti  kõrgeid  arhitektuursete  detailidega  kaunistatud  kappe  ja  puhvetkappe 
(credenza).  Magamisasemeteks  olid  baldahhiinvoodid,  voodite  peatsid  võisid  olla  nikerdustega  kaunistatud. 
Renessansi  ajastusse  langeb  ka  prantsuse  mööbli  õitsengu  algus,  eriti  väärivad  tähelepanu  efektsete 
nikerdustega  kapid´(   dresser ,  armoire.      Madalmaade  mööblile  oli  omane  lihtsus  ja  mugavus,  iseloomulikeks 
detailideks  ažuurne   nikerdus ,  korpusmööblil  profileerimata  karniisid,  mööblijalgade  ümarad  treitud  vormid. 
Mööbli  valmistamisel  oli  mitmeid  uuendusi  –  palju  kasutati  vineerimist,  polsterdamist,   saetud   lauad  ja  
tisleripink  võimaldasid kujundada erinevaid vorme. 
 Dekoreerimistehnikad.  Renessansiajastu  mööbli  kaunistamistehnikate  seas  olid  enimkasutatavad 
puunikerdus,    intarsia  (puupinna  sisse  lõigatud   pesad ,  millesse  asetati  mõnest  teisest  materjalist 
ornament) , puitmosaiik (erinevatest puiduliikidest väljalõigatud osad kleebiti üksteise külge). 
 
 
  Manerism .  Manerism  (16.sajandi  lõpp,  kestis  umbes  25  aastat)  -  stiil  Euroopa  kunstis,  mille 
põhijooneks  oli  uue,  keskaja  Taassünni  ajastule  järgnenud,  maailma  tunnetamise  tulemuste 
kokkuvõtmine  kunstis.  Nimetuse  manerism  (tuleneb  sõnast  maneer  )  andsid  stiilile  tolle  aja  kaasaegsed 
inimesed, kes tajusid seda aega kui maneeritsevat - pöördumist lähimineviku poole, selle  parimate   saavutuste  
kordamist. Manerism oli üleminekuetapp renessansilt varabarokile, kus viidi ellu renessansi interjööris 
valitsenud  massiivsetelt  ja  staatilistelt  vormidelt  ülemineku  uuele  stiilile,  barokile,  mis  andis  edasi 
kuningliku õukonna rikkust, majesteetlikkust ja luksust. Kõrgreljeefi ja skulptuuri kasutamine mööbli 
kujundamisel. Puidunikerduse ja ornamentika areng. 
19  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt. 
 
 
 
Tuntumad nimelised  stiilid renessansis 
 
Florise  stiil,   flaami   arhitekti  ja  skulptori  Cornelis  Floris  (de  Vrient)  (1514-75)  poolt  loodud 
Madalmaades  kujunenud  ja  kogu  Põhja-Euroopas  levinud  dekoratiivkunstistiil,  millele  on  omane 
kartušš-,  rullis-,  grotesk-  ja  pahkmikornamendi  süntees.  Tuntuimaks  näiteks  peetakse  Antverpeni 
raekoda  (1565). 
 
Louis XIII stiil e. Louis Treize  (pr.), Prantsuse kuninga Louis XIII valitsemisajale  ( 1610 -43) iseloomulik 
hilisrenessanss  arhitektuuris  ja  sisekujunduses.  Mööbel  on  konstruktsioonilt  raske,  rikkalikult 
kaunistatud,  valmistatud  pms.   pähkli -  v.  eebenipuust.  Toolid  on  hrl.  madalad;  uutest  vormidest 
võetakse kasutusele büroo. Tuntuim Louis XIII stiilis arhitektuuriobjekt  on  Luxembourg 'i palee Pariisis. 
 
 
 
 
20  Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid.  Konspekt.