Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Suuline exam (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui suur on tänapäeval romaani tiraaz ?
  • Kes sügiseti Nobelite aegu klassiku akna alla kogunevad, et siis jälle vaikselt minema hiilida ?
  • Mida ühest kirjanikust veel tahta ?
  • Kui menukirjaniku mantel ?
  • Kuidas see algas ?
 
Säutsu twitteris
1.
Kristjan Jaak Peterson (18011822)
18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin , hilisem sädelev poeet , ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon " ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli pealkirjaga ,,Meie esimene luuletaja". Nooreestlased, eesti haritlaste uus põlvkond, nö avastaski Petersoni, tõstis tema luule eesti kirjanduses aukohale. Seejuures rõhutati ka Petersoni noort iga: Kristjan Jaak sobis hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust ­ romantiline ja traagiline, rahvuslik ja mässuline noormees , kes pidi elust lahkuma ülekohtuselt vara. Petersoni luule K. J. Petersoni luule on jäänud eesti kirjanduses erandlikuks. Ta ei kirjutanud nii, nagu oli üldiselt kasina haridusega maarahvale seni kirjutatud, vaid üritas luua eesti keeles nimelt nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel, mis valitses tema kaasajal Euroopas. Seda iseloomustasid antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism . Klassikalistes luulezanrites ja vormides kirjutatud kunstipärased eestikeelsed luuletused tundusid teistele (O. W. Masing , J. H. Rosenplänter) nii ebatavalised, et Peterson ei leidnud neile avaldamisvõimalust. ,,Litograaf Fr. B. Dörbeck, rätsepmeistri poeg Viljandist , on ta kuju portreteerinud sünnipäevakingiks 1822; sõbralik vahekord nähtub nimeandmisest: ,,Iaak". Seal Dörbecki akvatintalehel seisab täisfiguuris see K. J. Peterson, kelle saleda keha hoiakus ja näoilmes on enesekindlust, kelle kahele poole kammitud pikad juuksed ja lõuani ulatuv põskhabe avaldavad eneseteadlikku trotsi. Parem käsi on pistetud suletudhõlmalise pika musta kuue põue, vasem toetub kõrvaloleva raamatulaua nurgale, ja üle laual lahtilöödud raamatu on pooleldi rullitõmbunud paberipoogen, sellel selgete tähtedega lugeda Veritas (tõde)." Gustav Suits, 1953 Eesti rahvuskirjanduse poole Petersoni luulepärand ei ole suur: ühtekokku on säilinud 21 eestikeelset luuletust, nende hulgas 10 oodi ja 5 pastoraali. 18. sajandi lõpus tegi ood kui zanr Saksamaal läbi uuenduse: stiil jäi küll endiselt ülevaks ning sõnad ja kujundid hoolikalt valituks, kuid värsimõõduks sai kõneline vabavärss, kus rütm polnud väga kindel ja riim puudus. Just niisugused on Petersoni oodid ­ ,,Laulja", ,,Kuu", ,,Inimene", ,, Jumalale ", ,,Päeva loojaminemine", ,,Sõbradus" (s.t ,,Sõprus") jt. Vaadelgem neist kahte tuntumat , ,,Laulja" ja ,,Kuu". ,, Kristian Jaak Peterson ehk see, mis ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees. Iseeneselt üles pandud 17nda eluaasta seest eluotsani." Niisuguse pealkirja pani Peterson oma päevaraamatule, mis ei ole sisu poolest tegelikult päevik, vaid filosoofiliste mõttekäikude kogu. Säilinud käsikiri täidab kaustikust vaevalt veerandi. Enamik lehekülgi jäigi tühjaks, sest surm tuli liiga vara. Päevaraamat on eestikeelne, kuid seal esineb mitmes võõrkeeles tsitaate. Mõni uitmõte puudutab kodu, kodumaad ja emakeelt , peamiselt aga arutletakse abstraktsetel teemadel , nagu usk, inimvaimu tähendus, kõlblus. Noorelt surnud andekas luuletaja on eesti kirjanduslukku jäänud püsima üksikuna, tema luule ei loonud traditsiooni. See vähene, mis oli enne teda, ja see, mis tuli teatava katkestuse järel (Kreutzwaldi ja Koidula looming), on stiililt ja vormilt sootuks teistsugune: mitte kõrges stiilis vabavärss, vaid saksa eeskujul rangelt silpe ja rõhke loendav korrapärane luule. Vabavärss tuli eesti luulesse tagasi alles 20. sajandi alguses. Peterson rõhutas oma eestlust ka väliselt: ta olevatki kandnud ,,talupojakuube" ­ musta pikka maamehe vammust. Ka eestikeelne luuletamine polnud sel saksakeelse kultuuri ajastul tavaline. Tema rahvuslik enesemääratlus, tema eestlus oli ,,haritud, mõtleva, filosofeeriva isiksuse teadlik valik" (Mart Mäger).
2
Friedrich Robert Faehlmann (17981850)
Pärast Rosenplänteri ,,Beiträge" seismajäämist tekkis eesti keele ja rahvaluule uurimises mõneks ajaks otsekui paigalseis . Hiljem hakkas eestihuvilisi haritlasi koondama 1838. aastal Tartu ülikooli juurde asutatud Õpetatud Eesti Selts (ÕES), mille üks asutajaid ja kauaaegne president Faehlmann oli. ÕES oli esimene eesti keele ja rahvaluule ning eestlaste ajaloo uurimiseks asutatud teaduslik ühing. Nagu mujal Euroopas, oli ka siinsete haritlaste hulgas tekkinud sügavam huvi rahvaluule mütoloogiliste ja kangelaseepiliste ainete vastu. Lootuses üles ehitada omarahvuskultuur asuti rahvaluule alusel looma uut kirjandust, mis pidi tõendama rahva kultuurivõimelisust. Eesti kirjanduses oli Faehlmann esimene, kes hakkas rahvaluulet kasutama kirjandusteoste alg materjalina kindlatel rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Arsti, eesti keele uurijat ja kauaaegset Õpetatud Eesti Seltsi esimeest Fr. R. Faehlmanni ei saa pidada kirjanikuks selle sõna otseses tähenduses. Tema looming ­ luuletused, jutud ja kunst muistendid ­ on napp ja juhuslikku laadi , see sünnib eeskätt praktilistel vajadustel ning seostub tema tegevusega ÕESis. Kummutamaks baltisaksa haritlaste hulgas tol ajal levinud seisukohta, et eesti keel on arenematu ja vaene ning sureb välja koos oma kultuuritu kõnelejaskonnaga, rõhutas ta eesti keele paindlikkust, rikkust ja selle kõnelejate kultuurivõimelisust. Faehlmann on loonud kaks pikemat eestikeelset luuletust, oodi ,,Suur on, Jumal, su ramm " ja dialoogluuletuse ,, Piibu jutt", ning kümmekond epigrammi.
Faehlmanni loomingu tähtteosed on müütilised muistendid ,,Emajõe sünd", ,,Vanemuise laul", ,,Keelte keetmine ", ,, Koit ja Hämarik", ,,Loomine", ,,Vanemuise kosjaskäik", ,,Vanemuise lahkumine " ning ,,Endla järv ja Juta ". Kuigi saksa keeles kirjutatud, said need tõlgete kaudu peagi eesti rahvuskirjanduse osaks. Oma müüdiloomes lähtus Faehlmann kindlast eesmärgist: just mütoloogia, sh kangelaslugude olemasolu pidi tema meelest kõige selgemini tõendama eestlaste kunagise muinaskultuuri kõrget taset , selle kaudu ka nende elujõudu ning kultuurivõimelisust olevikus ja tulevikus. Saksa romantikute õpilasena uskus Faehlmann, et ammustel aegadel oli eestlastel tõepoolest oma terviklik mütoloogia, millest sakslaste hävitustöö jättis alles vaid killud . Müütiliste muistendite loomisel võttis ta eeskujuks antiikmütoloogia, sündmustiku aluseks kasutas rahvapäraste tekke, seletus ja kohamuistendite motiive , ,,Kalevalast" ja K. J. Petersoni tõlgitud ,,Soome mütoloogiast" pärinevad aga müütilised tegelased (nt Vanemuine , Ilmarine). Õhutades ÕESi haritud kuulajaskonda eesti rahvaluulet uurima ja lõplikust kadumisest päästma, esitas Faehlmann seltsi koosolekuil peetud ettekannetes need muistendid koos pikema Kalevipojalugude tsükliga kui ehtsa rahvaluule näited. Kõik 8 müütilist muistendit ilmusid ka ÕESi toimetistes ja said seeläbi rahvusvaheliseltki tuttavaks. Eesti keelde hakati Faehlmanni muistendeid tõlkima rahvusliku liikumise perioodil. Nüüdki tutvustati neid kui ehtsaid rahvajutte, eesti rahva suursuguse mineviku tõendusi. Muistendite motiivid jõudsid paljude eesti kirjanike loomingusse, tegelaste järgi said nime tekkivad seltsid, teatrid (,,Vanemuise" selts, ,,Endla" teater) jm. Ühtlasi arendati Faehlmanni jumalatemaailma edasi, lauldi Kungla rahvast ja Taara tammikutest ­ jätkus eesti rahvusmütoloogia kujundamine. Muistendite kaudu toetas Faehlmann eestlaste tõusvat rahvuslikku iseteadvust ­ rahva vägevus minevikus andis lootust uueks tõusuks tulevikus: ,,Sellest peale kogu see muinasmalev marssis poegade kõrval ja julgustas neidki nende ülejõulises ründluses" (August Annist, 1935). Kalevipojamuistendite loomisel on Faehlmann kasutanud pärimusteateid, kohamuistendeid jms, mida oli tollal juba mõningal määral üles kirjutatud ja avaldatud. Just Faehlmann arendas rahvamuistendite metsikust hiiust Kalevipojast oma rahva ja maa hüvanguks tegutseva kangelase, andes niiviisi lugudele täiesti uue ideoloogilise suuna. Vana Kalev, kangelase isa, oli Faehlmannil jumalate järglane ja vägev valitseja üle maa ja mere. Kalevipoja jumalikule päritolule viitab ka Faehlmanni kasutatud nimekuju Kaleviid. Oma Kalevipojamuistenditega visandas Faehlmann tulevase eesti eepose põhisündmustiku: on kirjeldatud vana Kalevi surma, kalmukivide kandmist ja Ülemiste järve teket, kolme venna viskevõistlust, Kalevipoja käike Peipsi taha, võitlust sortsidega, Assamalla lahingut, kangelase mõõgasurma ja surmajärgset ülesannet. Nee dlood on Faehlmannil esitatud raamjutustusena: juhuslik võõras satub kevadööl õitsitule ääres istuvate talupoegade hulka kuulama ennemuistseid pühaks peetud lugusid , mida jutustab lumivalge habemega vanamees . 1840. aastate keskpaiku värsistas Faehlmann saksa keeles paar episoodi muistendist ,,Vanemuise lahkumine" ja pöördumise laulujumal Vanemuise poole (,,Laena mulle kannelt, Vainemoinen!"). Võimalik, et tal mõlkus meeles saksakeelse eesti värsseepose loomine. Kreutzwald kasutas Faehlmanni visandeid hiljem eepose ,,Kalevipoeg" koostamisel.
RAIMOND KAUGVER (25. II 1926 ­ 24. I 1992)
Raimond Kaugver on sündinud Rakveres raamatupidaja pojana . Lõpetas 1942 Rakvere gümnaasiumi ja põgenes 1943 Saksa mobilisatsiooni eest Soome. Võitles Soome armees , pöördus 1944 Eestisse tagasi, kus võitles Saksa armee koosseisus . Oli seejärel Rakvere lähedal õpetaja. Arreteeriti 1945 süüdistatuna kodumaa reetmises ja oli 1949. aastani Vorkuta vangilaagris söekaevur, sanitar ja velsker . Töötas 1950 1961 Tallinna trammitrustis peamiselt teemeistrina, seejärel oli kutseline kirjanik Tallinnas. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Avaldanud 16 + 2 (postuumselt) romaani, näidendeid, novellikogusid, kuuldemänge.
Kaugver kirjutas nii Soome armees kui ka Siberi vangilaagris. Et Kaugver oli saanud kõigest viis aastat, oli ta 1949. aasta lõpus Tallinnas tagasi ja helistas 16. detsembril Gonsiori tänava "kindralite maja" ühiskorteri uksekella. Sellest helinast sai alguse kirjaniku abielu oma noorusarmastuse Sigridiga. Sellisel ühiskondlikul ja hingelisel taustal polegi hämmastav, et " kirjanduslik loom" Kaugver kirjutas 50ndate esimesel poolel ainult "antisovetsinat", mille avaldamisest ei saanud mõeldagi. 1950. aastal kirjutas ta laagriromaani "Põhjavalgus", mille algus oli tehtud juba laagris . 1951. valmis kunstnikuromaan "Laevad kaotavad tüüri" ja seejärel jällegi vanglajuttude kogu "Kirjad minu haiglast". Veel 1958. aastal on Kaugver seitsme päevaga kirjutanud mugandumist ründava lühiromaani " Sillad põlevad". Nendest romaanidest on tänaseks avaldatud ainult "Laevad kaotavad tüüri" ­ seegi postuumselt 1993, kui tütar leidis pärast isa surma sahtlist ammukirjutatud ja sahtlipõhja maetud käsikirja, mida Kaugver ehk ise kunagi avaldada ei tahtnudki.
Avalikkuse ette tuli Kaugver 1956. aastal Loomingus avaldatud novelliga " Doktor Kollom ". 1959 . aasta romaanivõistlusele saatis ta surnud metsavenna päevikuna esitatud romaani "Võõra mõõga teenistuses", mis kujutab teenistust Saksa armees. Autor püüdis esitada oma eluloolist ainest kompromislikul moel sellele viitab ka pealkiri , aga omas ajas oli see aine mõistagi liig. Teine katse oma lugu ära kirjutada oli edukam . "Nelikümmend küünalt" (1966) oli kohe ilmudes bestseller , see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. Tõsi, Eestis korjati nimetatud teos pärast ilmumist kiiresti raamatulettidelt jälle ära ning lohakas tsensor , kes sellisel romaanil ilmuda lubas, lasti lahti. Ja selleks, et sellisel teemal kirjutatud romaan üldse ilmuda saakski, tegi Kaugver äratuntavalt autobiograafilisest peategelasest negatiivse ja tahtejõuetu tegelase, sest nii " patune " mees ei saanud ju positiivne kangelane olla! "Naiste poolehoiu võitmiseks ei näinud ta ise mingit vaeva ­ ilusa mehe ja sarmika suhtlejana ajas ta neil käigupealt pea segi," meenutab kirjaniku tütar Katrin. Tolle elujanu nahka läks ka kirjaniku esimene abielu. Oma kolmanda abikaasa Aavega tutvus Kaugver 40aastaselt (Aave oli 33). "Isal oli kolm ametlikku naist ja lugematu arv romaaneromansse, mida ta ei varjanudki. Tal oli tõepoolest oma unistustenaine: ilus, sale , tark, naiselik , meelas, seksapiilne, kes tunnustab ja imetleb oma mehe annet . Ometi ei takistanud arvatava ideaali olemasolu teda suvalistesse suhetesse astumast," ütleb kirjaniku tütar ühes intervjuus . "Isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine, üdini kunstiinimene." Raim, nagu teda igal pool kutsuti, oli oma päikesenaise leidnud, aga paraku väärib kooselu lõpp 1989. aastal õudusromaani. Katrin Kaugveri jutu järgi olid nad kahekesi peolt tulnud ja Raimondil oli juba protees alt ära keeratud, kui Aave õhkõrn kleit ( vist Raimondi kingitus) tuba soojendanud reflektorist tuld võttis. Raimond ei saanud midagi teha. "Eks isa oli elus kõiksugu asju näinud, aga see oli temalegi liig." Viimased aastad elas Kaugver oma Mustamäe korteris . Vaatamata viletsale tervisele polnud Raimond siiski murtud mees. Ta ei armastanud viriseda ega kaevata. Uute aegade saabudes lasi Kaugver ennast Eesti Komiteesse valida, avaldas sahtlisse jäänud noorusromaanid. Ega ta kirjutamistki lõpetanud: mälestusteos "Peotäis tolmu" ei jõudnudki enam kirjaniku eluajal ilmuda.
1990. aastal olid Kupra kirjastuse tiraazid nii suured, et Kaugverist sai enne surma veel tõsiselt rikas mees. Jõukus oli õigupoolest saabunud juba 80ndate algupoolel, kui Kaugver igal aastal bestselleri avaldas. Naljatades olevat ta siis armastanud öelda, et soovib oma abikaasale muretu vanaduspõlve kindlustada. Paraku ei antud sel soovil täituda. Raimond Kaugveri teostest on loodud ka filme ("Vana mees tahab koju", "Õnnelind flamingo " jt). Läbinisti optimistlik oli Kaugver ka haiglas oma viimast võitlust pidades. Meditsiini mõnevõrra tundva inimesena ei olnud tal oma leukeemia suhtes mingeid illusioone.
ELUKUTSELT MENUKIRJANIK Kalev Kesküla meenutab 115 000 meest Raimond Kaugverit töös ja võitluses.
Raimond Kaugveri käes on üks eesti kirjanduse rekord , mida Kaur Kenderil on väga raske lüüa. Nimelt trükiti tema romaani "Kas ema südant tunned sa?" 115 000 eksemplari. Kui suur on tänapäeval romaani tiraaz? Kaks tuhat . Jaan Krossi trükitakse 2000 ja Kenderi "Ebanormaalset" olevat läbi müüdud ennenägematud 6000 eksemplari. Kas see ongi meie rahvusintelligentsi lugemislagi? Kas see tähendab, et 120 000 mees Kaugver on 20 korda parem kui Kender ja 60 korda parem kui Kross ? Kas Jaan Krossi lugejaid asendavad tänapäeval tõesti vaid need võttegrupid, kes sügiseti Nobelite aegu klassiku akna alla kogunevad, et siis jälle vaikselt minema hiilida? Nõukogude Eestis elas üks nn raamaturahvas , kes seda maad külastanud türgi luuletaja Nazõm Hikmeti sõnul " luges kõige rohkem luulet ja jõi kõige rohkem viina " terves Nõukogude Liidus. Mulle näib sobilik kadunud trükimustaaega tagasi vaadata läbi tollase kirjanduse üldrahvalikult menukaima väljenduse, läbi inimese, kirjaniku ja nähtuse nimega Raimond Kaugver. Kas või sellepärast, et ainuüksi tema romaanide tiraaze kokku liites võib veenduda: meie riiulitel on vähemasti miljon Kaugveri romaani. Ja kui novellikogud ka veel appi võtta, siis on tema raamatuid tunduvalt rohkem kui eestlasi.
* * * RAIMOND KAUGVER KUI MASSIKIRJANIK
"Raimond oli fenomen , mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on arusaadav igale keskharidusega lugejale," raiub Teet Kallas. "Mina usun sellesse praegu nii ebapopulaarsesse loosungisse, et kunst peab kuuluma rahvale. Raimond tegi oma ajastule vastavaid mööndusi, aga ei pugenud ridade vahele. Tema tekst oli lihtne, loomulik ja alati intrigeeriv. Vahest ei olegi kedagi, kes oleks suutnud kujutada sündmusi nii vahetult kui tema." Sündmustiku väljamõtlemine ei nõudnud Kaugverilt mingit vaeva. Kaugveri tugevus on ühtlasi ka tema nõrkus. Jüri Tuuliku arvates kaotas ta teksti valmis saades suhte sellesse: ei suutnud seda enam töödelda. Nii on tema teosed parajalt pinnalised, ikka ajakajalised. Kaugver kirjutas kiiresti oma ilusa käekirja või masinaga ning peaaegu parandamata läks käsikiri toimetusse.
RAIMOND KAUGVERI ROMAANID :
1960ndad: romaanidiloogia "Keskpäevavalgus" ja "Igapäevane leib", "Seitsmendas läänes", "Nelikümmend küünalt"
1970ndad : "Jumalat ei ole kodus", "Ja kõik on kuhugi teel", "suurte arvude seadus"
1980ndad : " Disko ", "Vana mees tahab koju", "Meie pole süüdi", "Pariisi lõbusad naised", "Tee isa juurde", "Kas ema südant tunned sa?", "Kirjad laagrist"
1990ndad : "Postuumselt rehabiliteeritud", "Laev keset rägastikku", "Peotäis tolmu", "Laevad kaotavad tüüri" (kaks viimast ilmusid postuumselt)
JUTUSTUSTEKOGUD: "60 minutit", "Tuuleveskid", "Külalisteraamat", "Oh, mis kena maailm"
NÄIDENDID: "Oma saar", "Rong väljub hommikul ", "Kiilasjää"
Kirjutanud ka 25 KUULDEMÄNGU, neist parimad: " Sillas põlevad", "Käsulaudadest maja", "Padaäss" jt "Kaugveril ei jäänud muud üle kui muutuda küünikuks, nagu ta näitabki seda romaanis "Nelikümmend küünalt" peategelast Villem Alavainu kujutades," kirjutab Oskar Kruus Raimond Kaugveri kirjanikutee esimest poolt vaagides. "Kuna kriitikas ja kirjanduselus jäi kirjutamata reegliks Kaugverit alahinnata, kaotas ta stiimuli edasi püüda. // Kuid nii jäi(d) sündimata ta tippteos(ed), kuigi suureandelise fabuleerijana oleks ta võinud jõuda märksa kõrgemale. Kaugver kuulub küll eesti kõige loetavamate kirjanike hulka, kuid oma "tõde ja õigus" jäi tal loomata. Selles on otseselt süüdi teda ümbritsenud kirjanduspoliitika."
Niisuguse ühemõtteliselt ühiskonnakriitilise tõdemusega lõpetab Oskar Kruus oma ulatusliku käsitluse Kaugveri kirjanduslikust käekäigust. Mulle näib, et Kruusi vaade on liiga esseistlik, et olla päriselt tõsi. (Samas ei saa ma keelata Kruusile tunnustust selle eest, et ainsa kirjandusteadlasena on ta võtnud vaevaks Kaugverit uurida.) Raimond Kaugver oli "kirjanikuna sündinud". Lugema õppis ta nii, et ei ta ise ega vanemad pannud seda õigupoolest tähelegi. 10selt toimetas ta vapside ajalehe nimest inspireeritud kirjanduslikku õpilasväljaannet Võitlus, kus avaldas seiklusjutu "Kõrbelõvi". Noorkirjaniku õnneks ja ehmatuseks tutvustas kooli direktor teda kui parimat kirjandikirjutajat kord Rakvere gümnaasiumi külastama tulnud kirjanikule ja haridusministeeriumi vabaharidusnõunikule Juhan Jaigile ja viimane avaldas arvamust, et miks ei võiks "väikemees" tulevikus kirjanikuks hakata. "Kas siis kirjanikuks hakatakse... kirjanikuks sünnitakse," pahvatanud noor Kaugver välja oma sügavaima veendumuse. "Aga võibolla sa oledki kirjanikuks sündinud," lohutanud Jaik.
JUBA 12SELT TAVATSES Raimond päevikusse üles tähendada, et ega ta õigupoolest viitsigi sinna koolipeole nii väga minna, aga ta tahab ju kirjanikuks saada, ta peab ikka elu nägema... Kaugver kirjutas nii Soome armees kui ka Siberi vangilaagris. Kui Vorkuta laagris tema ametioskuste järele päriti, on ta nimetanud end kirjanikuks. Selle peale sattus ta otsekohe maa alla sütt kaevama . Velskriks pääsedes leidis Kaugver võimaluse laagri tervishoiuosakonnas töötavate vabade inimeste kaudu oma tsenseerimata kirju välja toimetada. Nagu kirjanik on hiljem väitnud, pani ta juba neis kirjades laagrilood kirjanduslikku vormi. Et Kaugver oli saanud kõigest viis aastat, oli ta 1949. aasta lõpus Tallinnas tagasi ja helistas 16. detsembril Gonsiori tänava "kindralite maja" ühiskorteri uksekella. Sellest helinast sai alguse kirjaniku abielu oma noorusarmastuse Sigridiga.
Ain Kaalep on seoses Kaugveriga 50ndate algust meenutades väitnud, et lootus Nõukogude võimu lõpule polnud sugugi kadunud. "Rahvas ootas tõepoolest Kolmandat maailmasõda, kujutledes selle mõeldavat käiku umbes nagu 1941. aastat: lääneriikide väed meid vabastamas, vahest Moskvale sooritatud eduka aatomirünnaku järel."
AIN KAALEPI MÄLETAMIST MÖÖDA oli Kaugver lausa kergemeelselt optimistlik. 1951. aastal olid nad kahekesi Vabaduse puiesteel jalutades kohanud Kaalepi tuttavat kommunistlikku noort Endel Nirki ja Raimond avaldanud esimest korda nähtud inimesele kohe arvamust, et "ei tea kas see "vene värk" aastatki enam kestab".
Sellisel ühiskondlikul ja hingelisel taustal polegi hämmastav, et "kirjanduslik loom" Kaugver kirjutas 50ndate esimesel poolel ainult "antisovetshinat", mille avaldamisest ei saanud mõeldagi. 1950. aastal kirjutas ta laagriromaani "Põhjavalgus", mille algus oli tehtud juba laagris. 1951. valmis kollaboratsioonikriitiline kunstnikuromaan "Laevad kaotavad tüüri" ja seejärel jällegi vanglajuttude kogu "Kirjad minu haiglast". Veel 1958. aastal on Kaugver seitsme päevaga kirjutanud mugandumist ründava lühiromaani "Sillad põlevad".
Põrandapealsesse kirjandusse tuli Kaugver 1956. aastal Loomingus avaldatud novelliga "Doktor Kollom". 1959. aasta romaanivõistlusele saatis ta surnud metsavenna päevikuna esitatud romaani "Võõra mõõga teenistuses", mis kujutab teenistust Saksa armees. Autor püüdis esitada oma eluloolist ainest kompromislikul moel sellele viitab ka pealkiri , aga omas ajas oli see aine mõistagi liig. Teine katse oma lugu ära kirjutada oli edukam. "Nelikümmend küünalt" (1966) oli kohe ilmudes bestseller, see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. See on kummaline teos. Mingil moel rahuldas ja rõõmustas ta ilmselt kõiki: kirjanikku, kes sai hingel kipitava enda ja põlvkonna loo ära avaldada, eesti lugejat , kel õnnestus köitvas vormis lugeda asjust, millest avalikult ei räägitud, väliseestlasi, kes kuulsid raudse eesriide tagant mingitki teadet, ja lõpuks parteid ja valitsust, et see asi nii viisakal viisil kaelast ära. Samas on autori kompromissikunst üsna läbinähtavalt traageldatud. Mõistagi ei saa "halva biograafiaga" peategelane olla positiivne ja nii katsub Kaugver oma tegelast ( iseennast ) omakasupüüdliku küünikuna esitada. Et ta aga ei oska enda ja tegelase vahele erilist distantsi luua, on tema moraalne enesehalvustamine võltsivõitu.
* * *
"Neil meestel, kes Siberist tulid, oli kohe nagu mingi kompleks, et kaotatud aeg tuli tasa teha," ütleb Kaugveri sõber Jüri Tuulik . "Naiste poolehoiu võitmiseks ei näinud ta ise mingit vaeva ilusa mehe ja sarmika suhtlejana ajas ta neil käigupealt pea segi," meenutab kirjaniku tütar Katrin. Tolle elujanu nahka läks ka kirjaniku esimene abielu. Pärast abielu lahutamist 1958. aastal säilis Raimondil ometi sõbralik kontakt tütrega (kellele seletati, et isal on eraldi elades parem kirjutada) ja esimese abikaasaga (kellelt kirjanik oma kehvematel päevadel vahel rahagi laenas). KAUGVERIST KUI INIMESEST, sõbrast ja seltskonnainimesest kõnelevad kõik, kellega ma olen vestelnud, eranditult head. Alati sõbralik, abivalmis, leebe , härrasmehelik, vaimukas , meeldiv kaaslane ka kõige pöörasemate pidude ajal. "Kaugverile oli omane mingi põlvkondlik solidaarsuse ja autunne, mida olen endast vanemate meest käest õppinud," meenutab Teet Kallas. "Ja kuradi hea sõber oli. Alati, kui mingit abi või kiiret laenu vaja, oli Raim kohal. Mingid jamad olid ju kogu aeg. Vahepeal oli mul miilitsaga või kainestusmajaga pidevalt sekeldusi ja eks seda juhtus Raimilgi. Miilits lausa passis meid KuKu ees, sest meie käest andis ju trahvi võtta."
Teet Kallase sõnul oli Kaugver harmooniline inimene. Seda harmooniat iseloomustas samavõrd suur töövõime kui alkoholitaluvus. Mees võis kirjutada 1415 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas öösel kell üks novellivõistlusele tööd kirjutama, kui hommikul oli tähtaeg. Kuu ajaga tegi ta romaani valmis ja siis kulus ülejäänud aasta elamise peale. Elu oli teadagi puhuti üsna metsik.
Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rekord eesti kirjanduses: Võsu puhkekodu kultorgidena olid nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest. Tollasel loojate joomaharrastusel olid nagu marksismilgi nii sotsiaalsed, filosoofilised kui ka gnoseoloogilised allikad. "See oli alateadlik dissidentluse vorm. Kui ikka oli parajasti kolmenädalane tsükkel, siis oli sul Nõukogude korrast täitsa pohhui," meenutab Teet Kallas, mees, kes kord ( purjus peaga, muidugi) Gloria restoranis karjus "Maha nõukogude võim!" ja selle eest pool aastat Patareis istus. Teisalt nii naljakalt kui see kirjaniku elust kõneldes tänapäeval kõlab raha oli ju palju! Suurte tiraazide pealt saadi tuhandeid rublasid honorariks. "Päevade kaupa istuti KuKus . Mahajoodud raha võis ju lühikese ajaga tagasi teenida," kõneleb Jüri Tuulik vaimustunult. Boheemlus käis kokku ka ülemaailmse ajavaimuga.
"Ma ei oska seda siiski mingiks elupõletamiseks või raha hävitamiseks pidada, see oli pigem lihtsalt olemise rõõm," arvab Jüri Tuulik. Ta meenutab Jaltas veedetud draamaseminare, mis möödusid kõik ohtra veinijoomise tähe all. Juhtus, et kogu seminari käigus ei pandud ühtegi repliiki paberile. Kaugver valdas vene keelt suurepäraselt ja oskas seltskonda nautida. Eestlase head suhtlusoskust ja härrasmehelikku käitumist hindasid isegi Moskva ametnikud, kes tema näidendeid lavale aitasid. Ega päris alati joomist ohjata saanud. Nii jäänud Kaugveril kord Bulgaarias (välismaal!) Kuldsetel Liivadel käimata, sest meest ei saadud lihtsalt rongi peale. Viinaravil käimine oli kah omamoodi moes. Eks käinud Kaugvergi ja kui märkas palati seinal mõne aja eest sama paika külastanud Teet Kallase autogrammi , saatis sõbrale terviseid.
Kaugver esindas tüüpiliselt tollast menukirjaniku elustiili. Kolmapäeviti käis ta Kirjanike Liidus raamatuid ostmas, sageli pidutseti pärast sõprade Eno Raua või Villem Grossiga Pegasuses või KuKus. Pärast kolmepäevast joomist tavatsenud nad punaste poolel sõdinud Grossiga nalja visata, et küll ma oleks sulle alles Luki all pihta pannud. Ega Kaugverit küll Luki all polnudki . Raim kõneles kõrgel häälel ja kiiresti zestikuleerides.
KAUGVERIL OLI VALGE VOLGA ja mõistagi ei hoidnud ta autosõitu ja joomist lahus. "Purjus peaga sõites on põhiline see, et särk oleks puhas ja lips hästi sirge," õpetanud ta kolleege. Mammonat ei kogutud. "Kui raha oli, sõideti taksoga Riiga , aga kaht ühtmoodi tassi isal küll majapidamises polnud," meenutab Katrin Kaugver. Koos teise abikaasaga elas Kaugver 1960ndail Pärnu mnt 23 kirjanike ühiskorteris ja hiljem kolmanda abikaasa juures Jõelähtmes õpilaste ühiselamus, mida Oskar Kruus on oma värskes mälestusteraamatus kirjeldanud kui barakitüüpi maja. Tõsi, 1970ndatel sai Kaugver Mustamäele kahetoalise korteri ja päris elu lõpul ostis ja sisustas Lehtsesse perekonnasõpradest abielupaari Madis ja Ludmilla Maleva abiga suvilaks väikese maja. Taksojuhid, eriti Madis ja Milla , täitsid Kaugveri elus alates 1979. aastast, kui tal gangreeni tõttu amputeeriti üks jalg, tähtsat kohta. Ise ta enam rooli ei istunud. "Ta oli ikka vapper ka, mõni teine oleks selle jala mitmekordse nüsimise peale elutahte kaotanud, aga Raim kirjutas haiglamuljete põhjal oma parima romaani "Vana mees tahab koju"," tõdeb Teet Kallas.
Oma kolmanda abikaasa Aavega tutvus Kaugver 40sena (Aave oli 33). Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo (Oro) tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma , aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. "Isal oli kolm ametlikku naist ja lugematu arv romaaneromansse, mida ta ei varjanudki. Tal oli tõepoolest oma unistustenaine: ilus, sale, tark, naiselik, meelas, seksapiilne, kes tunnustab ja imetleb oma mehe annet. Ometi ei takistanud arvatava ideaali olemasolu teda suvalistesse suhetesse astumast," ütleb kirjaniku tütar ühes intervjuus. "Isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine, üdini kunstiinimene."
"PÄIKESEPOISS" (Teet Kallase väljend) Raim oli oma päikesenaise leidnud, aga paraku väärib kooselu lõpp 1989. aastal õudusromaani. Katrin Kaugveri jutu järgi olid nad kahekesi peolt tulnud ja Raimondil oli juba protees alt ära keeratud, kui Aave õhkõrn kleit (vist Raimondi kingitus) tuba soojendanud reflektorist tuld võttis. Raimond ei saanud midagi teha. "Eks isa oli elus kõiksugu asju näinud, aga see oli temalegi liig."
Viimased aastad elas Kaugver oma Mustamäe korteris, kuhu sõbrad talle aegajalt viina käisid viimas. Soomest saadud honorari eest oli Kaugverile Rootsis jubeda puust ja rauast Nõukogude monstrumi asemel kaasaegne jalaprotees tehtud, aga ega ta ilma taksota väga liikuda armastanud.
Vaatamata viletsale tervisele polnud Raimond siiski murtud mees. Ta ei armastanud viriseda ega kaevata. Uute aegade saabudes lasi Kaugver ennast Eesti Komiteesse valida, avaldas sahtlisse jäänud noorusromaanid ning elas kaasa Lehtse maja sisseseadmisele. Ega ta kirjutamistki lõpetanud: mälestusteos "Peotäis tolmu" ei jõudnudki enam kirjaniku eluajal ilmuda.
1990. aastal olid Kupra kirjastuse tiraazid nii suured, et Kaugverist sai enne surma veel tõsiselt rikas mees. "Mul on kohe päris õudne mõelda, kui palju mul raha on," öelnud ta asjade käigu üle imestades tütrele. Raimond ei suutnud keelduda kolleegidele laenamast ka neile, kel vana võlg tasumata.
JÕUKUS OLI ÕIGUPOOLEST saabunud juba 80ndate algupoolel, kui Kaugver igal aastal bestselleri avaldas. Naljatades olevat ta siis armastanud öelda, et soovib oma abikaasale muretu vanaduspõlve kindlustada. Paraku ei antud sel soovil täituda.
Läbinisti optimistlik oli Kaugver ka haiglas oma viimast võitlust pidades. Meditsiini mõnevõrra tundva inimesena ei olnud tal oma leukeemia suhtes mingeid illusioone. Madis ja Milla Maleva mäletavad, et veel paar päeva enne surma teinud Raimond haiglas suuri plaane : suveks ostab ta jahi ja siis minnakse kõik koos purjetama. "Isa oli kustumatu elujaatuse kehastus, inimesed armusid temasse, mu mõlemad mehed leidsid temas isa," ütleb Katrin Kaugver.
* * *
"Raimond oli fenomen, mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on arusaadav igale keskharidusega lugejale," raiub Teet Kallas. "Mina usun sellesse praegu nii ebapopulaarsesse loosungisse, et kunst peab kuuluma rahvale. Raimond tegi oma ajastule vastavaid mööndusi, aga ei pugenud ridade vahele. Tema tekst oli lihtne, loomulik ja alati intrigeeriv. Vahest ei olegi kedagi, kes oleks suutnud kujutada sündmusi nii vahetult kui tema." Sündmustiku väljamõtlemine ei nõudnud Kaugverilt mingit vaeva. Kaugveri tugevus on ühtlasi ka tema nõrkus. Jüri Tuuliku arvates kaotas ta teksti valmis saades suhte sellesse: ei suutnud seda enam töödelda. Nii on tema teosed parajalt pinnalised, ikka ajakajalised. Kaugver kirjutas kiiresti oma ilusa käekirja või masinaga ning peaaegu parandamata läks käsikiri toimetusse. "Toimetajate soovitusi võttis ta arvesse, aga ei saa öelda, et ta kuulunuks nende hulka, kel ükskõik, mis tema raamatuga tehti, peaasi, et raha saaks," kinnitab Eesti Raamatu toimetaja Maarja Ojamaa. Raimond Kaugveris olid õnnelikul viisil ühinenud staarkirjaniku anded. Ta oli väga lahtise peaga, lõpetas Rakvere gümnaasiumi ainult viitega . Silmapaistvalt keelevõtlik. Juba koolipoisina kirjutas ta oma päevikut osalt inglise keeles, et vanemad aru ei saaks. Ain Kaalep mäletab Kaugverit 1944. aasta sõja sügisest saksakeelset kõnet pidamas ja imestab, kui soravalt tal see välja kukkus. Soome ja vene keelt õpetas elu niikuinii.
Jüri Tuulik imetleb, kui hästi Kaugver jagas igasugust tehnikat. Tütar mäletab, et isa olnud praktiline inimene, kes vajaduse korral kõiksugu perekonnaasju ajas, armastades sealjuures korrata , et ta on ju raamatupidaja poeg. Oskar Kruus kirjutab oma mälestusteraamatus, et Kaugver ehitanud tuttavatele kaminaid. Mida ühest kirjanikust veel tahta?
Paraku piirdus Kaugveri ametlik haridustee ainult gümnaasiumiga. Pärast laagrit uurinud ta küll võimalust Tartu ülikooli arstiteaduskonda astuda, et kirurgiks saada, aga tema CV oli selleks muidugi liiga õudne. Mulle näib, et Kaugveri isikus ühinesid just menukirjanikule tarvilik paindlikkus ja haaravus, kergus ja ajakajalisus. (Kallas mäletab Kaugverit kahetsenuvat, et puudub normaalne ajakirjandus ­ muidu oleks ta meeleldi vinge ajakirjanik.) "Tõe ja õiguse" kirjutamiseks tarvilikku sügavust ja keskendumisvõimet tema elujanusest isiksusest ei paista.
Aga kui ta poleks vangi kukkunud, nii et pärast poleks olnud vaja elamata aastaid nii kirglikult järele elada? Jaan Kross on oma huvipuudust alkoholi suhtes põhjendanud just vajadusega kaotatud aastaid enam rohkem mitte raisata. Aga kas ülikooli pääsenud Kaugverist oleks saanud erudiit nagu Kaalepist? Ma usun, et pealesunnitud saatusele vaatamata teostas Kaugver end just oma andelaadile sobivalt. Kaugveri võrratu rahvakirjaniku populaarsuse ja meeletud trükiarvud tingis raamatukeskse Nõukogude ajastu ja Kaugveri kirjutamislaadi õnnelik kokkulangemine. Aga ta oli fenomen, kes oleks ka meie aega sattununa eredalt leegitsenud. Meie tänases kirjanduses on menukirjaniku koht tühi. Aga mis oleks edule orienteeritud lugejarahva seas ihaldusväärsem kui menukirjaniku mantel ?
Tõlkija ja raamatukogutöötaja Katrin Kaugveri lühikokkuvõtted oma isa romaanidest.
1. "Keskpäevavalgus" (1962, trükiarv 21 000)
Algab 1950. aastaga, lõpeb 13 aastat hiljem. Peategelane Kristjan on otse sõjast, "õigelt poolelt" tulnud noor mees, kellel pole suurt kedagi ega midagi alles ja kes saab töökoha trammiparki. Poiss on selline "lihtne ja hea". Raamatu lõpul, kui "koidust on saanud hommik ja hommik on muutunud päevaks", on ta naisest lahku läinud ja temast on saanud partei liikmekandidaat. Olulised on aga hoopis teised tegelased: "valel pool" sõdinud mehed, vanad töömehejuurikad, Kristjani peenemast perest pärit noor naine Anne, naise sõbratar, ämm ja äi. Nemad ei ole nii lihtsad ja head ja nemad elavad nii, nagu inimesed vahetult pärast sõja lõppu tegelikult elasid, ja räägivad sellest, millest räägiti.
2. "Igapäevane leib" (1964, trükiarv 24 000)
10 aastat on möödunud. "Keskpäevavalguse" tegelaste elu läheb edasi. Kristjan läheneb neljakümnele, temast on saanud trusti vanemmeister. Raamat algab vanaaastaõhtuga: Kristjan ootab külalisi, shampus jahtub vannitoas . Elu on märgatavalt edenenud. Tegelaskonda kuulub igat masti Nõukogude aja tegelasi: varustajaid, ametiühingu funktsionääre, brigadire, sekka juba ka haritlasi. Taustaks trammitrusti remondibrigaadi mehed. Ka vahepeal uuesti abiellunud ja lahutanud Anne on jätkuvalt mängus. Konfliktid on seotud nö igapäevase leiva teenimisega, töö ja tunnustamisega. Inimesed Kristjani kõrval annavad talle oma sisemonoloogides hinnanguid. Temagi ei ole enam nii üheselt lihtne ja hea. 3. "Seitsmendas läänes" (1965, trükiarv 20 000)
Elu kaevandusasulas. Mäeinstituudi lõpetanud Käsper tuleb tagasi ja asub tööle katsejaoskonna ülemana. Ühtteist on muutunud. Stalini pilt kombinaadi saali tagaseinas on asendunud korvpallilauaga. Käsperil tuleb lahendada tülisid, mis seotud kaevurite ja ülemuste erineva tööeetikaga. On plaani nimel rabamist, õnnetusi, viinaviskamist, koosolekuid, ühiselamuelu ja tüdrukuid. Käes on aeg, mil peainsenerid hakkavad nõukogude bürokraatia tulemusel infarkte saama.
4. "Nelikümmend küünalt" (1966, 1995)
Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel poolel", Siberi vangilaager, vabanemine , tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit nagu paljusid teisigi aitavad tutvused "õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke , jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.
5. "Jumalat ei ole kodus" ( 1971 , trükiarv 32 000)
Lugu algab sellega, et menukas kirjanik Sander Tümmeleht sõidutatakse tema naise Ingeborgi initsiatiivil psühhiaatriahaiglasse viinaravile. Tümmeleht on sapine ja maailma peale tige . Doktor esitab tavapärase küsimuse: Kuidas see algas? Vastust sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima , taustaks psühhiaatriahaigla värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu. Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema."
6. "Ja kõik on kuhugi teel" (1974, trükiarv 32 000)
Ühe provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja ja okupatsioonioludes. Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939 1950. Golden Five , nagu viisik end ise kutsub, käib selle aja jooksul läbi väga erinevaid radu ; 1950. aastaks on neist järele jäänud vaid üks lapsena invaliidistunud Hendrik, kellest raamatu lõpus on saanud õpetaja. Metsavahi poeg Paul langeb bandiitide kuuli läbi, jaamaülema poeg Peeter saab otsa Pitka kompaniis, advokaadi poeg Heiti sureb omaenda kaaslaste käe läbi, Teadusemeheks kutsutud Andreas aga hukkub ihuüksi sakslaste vastu minnes. Raamatu pealkiri pärineb Whitmani luuletusest, mille poiste inglise keele õpetaja neile viimases tunnis ette luges. 7. "Suurte arvude seadus" (1978, trükiarv 32 000)
Tegelasteks KEKi ehitusbrigaadi mehed, kes on sunnitud taotlema kommunistliku töö brigaadi nime. Idee taga on nende fanaatiline brigadir Tõnis Praost , kes on sama vankri ette rakendanud ka oma perekonna. Loomulikult toob see kaasa hulga konflikte. Pealtnäha sileda pinna alt koorub välja näotuid lugusid. See on kirev nõukogudeaegne tegelaskond õpetajad, töömehed, harrastusteatri näitlejad, kohtunikud , kes jesuiitlikult süsteemi üle kavaldavad ja kelle elud alluvad nn suurte arvude seadusele.
8. "Disko" (1982, kordustrükk 1995)
Kooliromaan, mille tegelasteks linnalähedase maakooli lapsed ja õpetajad. Kesksemad tegelased on noor füüsikaõpetaja Künnapu ja nn raskest kodust pärit teismeline Madis. Taustaks kooli sulgemise oht, mistõttu valitsema kipuvad minnalaskmismeeleolud. Lastega lähemalt kokku puutudes saab oma kohustuslikku suunamisaega tegema tulnud Künnapust missioonitundega koolijuht, kel tuleb võidelda vanade pedagoogide kivinenud arusaamadega, alkoholilembeste lapsevanematega ja nõukogude rutiiniga. Noorel õpetajal on õnneks ka mõttekaaslasi. Ja vaev tasub ära ootamatult kingib ikka justkui vägisi näitustele veetud Madis oma kunstiõpetajale Viiralti albumi sissekandega: "Lugubeetud õbetajale tänulik õbilane."
9. "Vana mees tahab koju" (1983, trükiarv 40 000; teine trükk 1985)
Ühes haiglapalatis toibuvad operatsioonist kuus meest: vana kaevur Simmo, miilitsavolinik Ütsmüts, pensionär Kuivits, keda lõuapoolikust ajakirjanik kohe Kuivikuks hakkab kutsuma, maamees Kattai ehk Vintske ja tõlkijast minategelane Albert Valter . Vaatamata valudele ja haiglavaevadele on palatis rohkelt lõõpi ja aasimist. Tasapisi tõusevad keskseks kaks tegelast seitsmekümneaastane Simmo, kel amputeeritakse mõlemad jalad, ja tõlkija Valter, kes ise pääseb küll kergemalt, kuid kelle poeg teeb isa haiglasoleku ajal avarii, milles hukkub inimene. Valter tegeleb nii oma poja probleemidega kui vana vapra Simmoga. Simmo lugu on kurb: tütar ei taha teda enam koju viia, ta saadetakse invaliididekoju, kus ta raamatu lõpul ka sureb.
10. "Meie pole süüdi" (1984, 1996)
Poistekamp peksab jõhkralt läbi kaks vanainimest, kellest üks hiljem sureb. Poiste vanemad kutsutakse uurija juurde. Peategelaseks tõuseb perekond Puustusmaa, kelle pojal Vahuril lasub süüdistus tapmises. Tegemist on nö korraliku perekonnaga: isa on soliidse ehitusorganisatsiooni vaneminsener, ema kauplusejuhataja. Ka teistel poistel on kodud ja vanemad olemas. Kohtupäeva eel püüab Vahuri isa Justus oma elule tagasi vaadates selgusele jõuda, kus ja millal nad vea tegid, kust on pärit poja vägivaldsus. Tulemus ei ole rõõmustav. Valet ja silmakirjalikkust on olnud ohtralt. "Minul ei ole enam ammu mingeid illusioone, miks nad siis teilgi peaksid olema," ütleb eeluurimise all olev poeg enne kohut isale ja pöördub temast ära.
11. "Pariisi lõbusad naised" (1985, trükiarv 50 000) Ülikooliaegsed ühika toakaaslased Veronika ja Klara , kellest üks on nüüdseks majavalitsuse jaoskonnajuhataja ja teine instituudi nooremteadur, kohtuvad taas üle kümne aasta. Pariis on küla Virumaal, kus elab Klara. Mõlemad naised on üksikud, Klaral on küll kuueaastane poeg. Naised otsustavad Pariisi kahe peale maja ehitada. Maja projekteerimise käigus klaaritakse vanu segaseid suhteid ja sõlmitakse uusi. Üldiselt on naised tarmukad ja tulevad oma asjadega toime. Raamatu lõpul pannaksegi majale nurgakivi .
12. "Tee isa juurde" (1987, trükiarv 100 000)
Loo käivitab peategelase, 25aastase Jürgeni konstateering: "Ma olin seitsmeaastane , kui nad lahku läksid." Jürgeni isa läks pere juurest ära, ema abiellus uuesti ja poiss sai endale kasuisa . Ema sureb, kui Jürgen on 15aastane. Ta satub nn ärikate sekka, tüdruksõber süstib endale morfiini . Siis otsustab kasuisa uuesti abielluda ja poiss saadetakse elama lihase isa juurde. Seda tagasiteed teineteiseni romaani teine pool kirjeldabki.
13. "Kas ema südant tunned sa?" (1988, trükiarv 115 000)
Ühe linnakooli eesti keele õpetaja Tehvan satub juhuse tahtel klassijuhatajaks 10. klassile, kus õpib tema tütar Birgit , kelle olemasolust isal seni aimugi polnud. Ka tütar peab isaks oma kasuisa. Ema teatab Birgiti isale, kuidas asjad tegelikult on, sest tüdrukul on kooliga probleeme. Birgiti eest hoitakse seda jätkuvalt saladuses. Mõistagi läheb asi sellest esiotsa ainult hullemaks, kõne all on Kaagvere eriinternaatkooli saatmine . Juttu on teistestki probleemsetest lastest ja kodudest. Lõpuks saab Birgit siiski oma pärisisa tagasi. Küsimus ema südamest aga jääb.
14. "Kirjad laagrist" (1989, trükiarv 80 000)
Autobiograafilised ja dokumentaalsed jutustused Vorkuta vangilaagrist. Kõrvuti lausa uskumatu eluiha ja ängistav lootusetus . Reetmised ja eneseohverdused, argus ja suuremeelsus , visa võitlus vaimu nürinemise vastu. Üürikesed kiindumised ja haprad laagrisuhted. Väike reekviem nendele, kel oli vähem õnne kui autoril.
15. "Postuumselt rehabiliteeritud" (1990, trükiarv 80 000)
Valekaebuse peale 15 aastaks vangi mõistetud Verner Kivistik tutvub tapivagunis Tenno Roodese nimelise mehega, kes on suremas ja kes teeb ahvatleva ettepaneku: võtku Kivistik tema nimi endale. Kuna see annaks Kivistikule võimaluse vabaneda kuue aasta pärast, võtab ta ettepaneku vastu. 1951 saabki ta laagrist vabaks. Paraku on elu võõra nime all ahistav ja täis pidevat hirmu saada ära tuntud. Niigi elavad inimesed veel läbiotsimishirmu all, võim jahib metsavendi, valitseb pealekaebuste oht. Kivistiku/Roodese naine Hella ei tea mehe saladust ja peab tema kummalist olekut vangilaagris läbielatu tagajärjeks. 1953, pärast Stalini surma, algavad rehabiliteerimised. Paradoksaalsel kombel rehabiliteeritakse Verner Kivistik, postuumselt, mõistagi. Valenime alla elamisest väsinud Kivistik otsustab vana patu üles tunnistada.
16. "Laev keset rägastikku" (1990, trükiarv 80 500) Käes on Gorbatsoviaeg. Raamatu peategelasteks on viiekümnendates abielupaar, kes plaanib sõpradega väikesele automatkale minekut. Mees, Pärtel Kõvatoomas, on kergema zanri helilooja , naine Annereet teatrikunstnik, sõbrad Velli ja Vambo aga taksojuhid. Paralleelselt keset metsa seisva laeva looga jutustab Pärtel Kõvatoomas iseenda ja oma perekonna lugu. See on otseselt ja tihedalt seotud nõukogude nomenklatuuri kuuluva Olaf Mõtsmehega, kelle pärast Kõvatoomas kord Konservatooriumist välja visati ja selle tulemusel peaaegu põhja oleks läinud. Lisaks kõigele hakkavad lahutama omavahel abielus olevad Mõtsmehe tütar ja Kõvatooma poeg. Vanad vaenud ärkavad ellu. Tagatipuks lõhuvad vandaalid matkasihiks olnud laeva. Juhtub muudki näotut. Ometi ei murdu idealistist Vambo, kes ehk ise ongi üks säärane laev keset rägastikku.
17. "Peotäis tolmu" (1992, postuumselt)
Juba vanaisa staatuses kirjaniku soe ja helge tagasivaat oma lapsepõlvele vanematekodus Rakveres ja metsnikust onu juures Alutagusel. Lapsepõlve süütud, muretud mängud. Sügavalt autobiograafiline, kuid siiski mitte dokumentaaljutustus. Mehe lapsepõlv, kellele "olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused sõda, Siberi vangilaagid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest midagi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitu aastat kestnud kõhklemisi ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema oli sadu, küllap tuhandeid." Autoril oli salasoov oma elu sel moel uuesti läbi kirjutada, aga aega jäi napiks. Raamatu lõpul on minategelane R. neljateistkümneaastane. Käes on juuni 1940. Lapsepõlve lõpp.
18. "Laevad kaotavad tüüri" (1993, ilmus postuumselt ­ tütar leidis pärast isa surma sahtlist juba nooruses kirjutatud käsikirja)
1951. a sahtlisse kirjutatud romaan eesti kunstnikkonna algavast sovetiseerumisest. Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja poliitika vahekorrast, võimalikust kollaboratsionismist, uue rezhiimiga kohanemise otstarbekusest . Kas passiivne vastuhakk või aktiivne mässamine need on tolle aja valikud . Tähtis koht on romaanis antud kaunile Marenile, muusale, kelle jooni võib näha kordumas autori hilisemate raamatute naistegelastes. Ja üle kõige laotub mingit endisaegade salonglikku hõngu. Raamatu on kirjanduslikult toimetanud ja asjakohase eessõnaga varustanud Teet Kallas.
3
ELU Fr. R. Kreutzwald sündis Virumaal Kadrina kihelkonnas Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa pojana. Tema lapsepõlv möödus Virumaal Kaarli (VanaSõmeru) mõisas Rakvere lähedal. 1815 vabastas mõisaomanik perekonna pärisorjusest. Tulevane kirjanik õppis 181518 Rakvere saksakeelses linnaalgkoolis ja kreiskoolis, oli lühikest aega Tallinnas äriõpilane, seejärel viibis vanemate uues elukohas LääneHarjumaal Hageri kihelkonnas. Ohulepa mõisas. 1819. a. algul pääses Kreutzwald õpinguid jätkama Tallinna kreiskoolis kui kavatsetava külakoolmeistrite seminari õpetajakandidaat. Lisaks koolituskursusele sai ta ka täiendavat pedagoogilist ettevalmistust. Pärast kreiskooli lõpetamist 1820 oli Kreutzwald õpetaja Tallinna 2. poistealgkoolis. Töö kõrvalt jätkas ta edasiõppimist ja sooritas 1823 algkooliõpetaja eksami. 192425 oli koduõpetaja Peterburis. 1826. a. algul tegi ta Tartu ülikooli sisseastumiseksamid ja immatrikuleeriti arstiteaduskonna üliõpilaseks. Tutvumine ja lähem kontakt F. R. Faehlmanniga sai oluliseks teguriks Kreutzwaldi vaadete kujunemisel, ennekõike tema rahvusliku mõtteviisi arengus. Eesti üliõpilaste sõprusringis (kuhu kuulusid veel D. H. Jürgenson ja J. J. Nocks) saadud äratus on suurel määral mõjustanud Kreutzwaldi kogu hilisemat elutööd. Oma meditsiinialaste põhiõpingute kõrval kuulas Kreutzwald ka humanitaarainete loenguid ja luges rohkesti kirjandust. Ülikooliaastail kujunes välja tema valgustuslik maailmavaade. Lõpetanud ülikooli 1833, asus Kreutzwald linnaarsti kohale Võrus, kus töötas pidevalt 44 aastat. Oma kirjandusliku ja publitsistliku tegevusega tõusis Kreutzwald ärkamisajal tekkiva eesti kultuurielu keskseks kujuks. Tema kui rahvaluule ja keele hea tundja maine ulatus ka kaugemate asjahuviliste ringkondadeni. 1849 valiti Kreutzwald ÕESi auliikmeks, 1855 SKSi kirjavahetajaliikmeks ja 1871 Ungari TA välisliikmeks. Laialdane oli Kreutzwaldi kirjavahetus nii estofiilsete baltisaksa literaatidega kui ka teadlastega Peterburis, Helsingis ja Berliinis, samuti eesti haritlaskonna nooremate jõududega. Arstiametist Võrus vabanes Kreutzwald 1877 ja asus elama Tartusse. Aktiivse kaastöölisena toetas ta C. R. Jakobsoni "Sakalat", kuid ­ osalt vastasleeri intriigide mõjul ­ tõmbus hiljem tagasi ja taandus 1881 Jakobsoni mõtteosaliste hulgast. Kreutzwald suri Tartus, ta on maetud Raadi kalmistule.
NOORPÕLVELOOMING Noorpõlves kirjutas Kreutzwald saksakeelseid värsse, millest osa avaldas hiljem (1846) ka kohalikus perioodikas. Tähelepandav on tema saksakeelne publitsistika Tartu nädalalehes "Das Inland" (eriti 1837 43): nii sõnumikes kohaliku elu sündmustest kui ka kirjutistes eestlaste rahvakombestiku ja uskumuste üle kõlab kriitilisi noote valitsevate olude kohta, mis kutsusid esile aadli ägeda meelepaha. Mitmel puhul, eriti 1843, põhjustasid Kreutzwaldi sõnumikud "Inlandis" sekeldusi ametivõimudega. RAHVA JA KALENDRIKIRJANIK Pärast ÕESi asutamist sai alguse Kreutzwaldi laialdane ja mitmekesine tegevus rahvakirjanikuna. Seltsi väljaandel ilmus karskusteemaline jutt "Winakatk" (Tartu 1840, 2. tr. 1881; eeskujuks veitslase H. D. Zschokke "Brannteweinpest"). Kreutzwald tegi kaastööd ÕESi kalendrile (mida toimetas Faehlmann) ja avaldas õpetlike kirjutisi sisaldava kogumiku "Sippelgas" I (Tartu 1843). Laialdane levik sai osaks sentimentaalsele rahvaraamatule "Wagga Jenowewa ajalik elloaeg" (Tartu 1842, 5. tr. Tartu 1887; lisaks 4 salatrükki; G. O. Marbachi j.). Alates 1846. aastast hakkas kirjastaja H. Laakmann Tartus välja andma "Kasulist Kalendrit ", mille lisa Kreutzwald toimetas kuni 1874 . aastani (välja arvatud aastad 186164). Kalendris ilmus peale mitmesuguste õpetlike kirjutiste ka värsse (1850. aastast alates kuusalmikud) ja enamik Kreutzwaldi jututoodangust: "Üks ööpilt" ( 1853 ), "Videvik" (1854), "Põllumees ja ammetmees" (1858), "Tuisulased" (1859), nn. "Mihkel Põllulapp" (186573) ja "Uus koolmeister" (1874). Kõige enam poolehoidu võitis "Reinowadder Rebbane" (kalendris 184851, rmt. Tartu 1850; Lisaks 2 salatrükki, 6. tr. Tartu 1922, 7. tr. Tln. 1953, 8. tr. 1974; peamiseks eeskujuks Goethe "Reineke Fuchs"). Eraldi väljaannetena ilmusid veel "Paar sammokest rändamiseteed" (Tartu 1853, 3. tr. Tartu 1922; osalt Jean Pauli motiividel) ja " Kilplaste imevärklikud [...] jutud ja teud" (Tartu 1857, 2. tr. 1878, 3. tr. 1903, 4. tr. 1923; G. O. Marbachi rahvaraamatu "Schildbürger" j.).Z Kreutzwaldi rahvavalgustusliku tegevuse esileulatuvaks avalduseks oli viies jaos ilmunud populaarteadusliku iseloomuga väljaanne "Mailm ja mõnda, mis seal sees leida on" (184849), järgnesid "Ma ja Merrepiltid" (I 1850, II 1857, III 1861; 2., parand. tr. 1882), "Ristisõitjad" (1851), "Lühhikenne öpetus terwissw hoidmissest" (1854, 3. tr. 1869), "Sippelgas" II (1861), hiljem lisandus veel arstlik käsiraamat "Kodutohter" ( 1879 , 4. tr. 1900; kõik Tartu). Nende töödega püüdis Kreutzwald avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ja arendada iseseisvat mõtlemist. Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris ForseliuseBoeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust "Der Einfältigen Ehsten...". Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena . "KALEVIPOEG" Kreutzwaldi suurim loominguline saavutus on rahvuseepose "Kalevipoeg" koostamine eesti folkloori ainestikul. Seda ülesannet, mille oli algatanud Faehlmann, asus Kreutzwald lahendama pärast sõbra surma 1850. Ta oli juba 1840. aastate teisel poolel tegelnud rahvalaulude kirjandusliku töötlemisega , millised kogemused tulid kasuks eepose koostamisel. "Kalevipoja" algredaktsioon valmis 1853, kuid ei pääsenud trükki tsensuuritakistuste tõttu. Kreutzwald jätkas teose täiendamist ja viimistlemist , põhjaliku ümbertöötamise tulemisena valminud lõplikus redaktsioonis 20 loost
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
Suuline exam #1 Suuline exam #2 Suuline exam #3 Suuline exam #4 Suuline exam #5 Suuline exam #6 Suuline exam #7 Suuline exam #8 Suuline exam #9 Suuline exam #10 Suuline exam #11 Suuline exam #12 Suuline exam #13 Suuline exam #14 Suuline exam #15 Suuline exam #16 Suuline exam #17 Suuline exam #18 Suuline exam #19 Suuline exam #20 Suuline exam #21 Suuline exam #22 Suuline exam #23 Suuline exam #24 Suuline exam #25 Suuline exam #26 Suuline exam #27 Suuline exam #28 Suuline exam #29 Suuline exam #30 Suuline exam #31 Suuline exam #32 Suuline exam #33 Suuline exam #34 Suuline exam #35 Suuline exam #36 Suuline exam #37 Suuline exam #38 Suuline exam #39 Suuline exam #40 Suuline exam #41 Suuline exam #42 Suuline exam #43 Suuline exam #44 Suuline exam #45 Suuline exam #46 Suuline exam #47 Suuline exam #48 Suuline exam #49 Suuline exam #50 Suuline exam #51 Suuline exam #52 Suuline exam #53 Suuline exam #54 Suuline exam #55 Suuline exam #56 Suuline exam #57 Suuline exam #58 Suuline exam #59 Suuline exam #60 Suuline exam #61 Suuline exam #62 Suuline exam #63 Suuline exam #64 Suuline exam #65 Suuline exam #66 Suuline exam #67 Suuline exam #68 Suuline exam #69
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 69 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-06-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 99 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor inurri Õppematerjali autor

Lisainfo

Enda kokku pandud põhjalik materjal 2009aasta suulise exami jaox.

Märksõnad

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

62
docx
Kirjanduse lõppueksami materjalid
99
doc
11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
112
doc
12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused
54
docx
Kirjanduse eksamipiletid
33
rtf
Kirjanduse eksam erinevad PILETID
58
doc
Kirjanduse eksam
82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
41
doc
Maailmakirjandus





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun