Suuline exam (0)

1.
Kristjan Jaak Peterson (18011822)
18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin , hilisem sädelev poeet , ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon " ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli pealkirjaga ,,Meie esimene luuletaja". Nooreestlased, eesti haritlaste uus põlvkond, nö avastaski Petersoni, tõstis tema luule eesti kirjanduses aukohale. Seejuures rõhutati ka Petersoni noort iga: Kristjan Jaak sobis hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust ­ romantiline ja traagiline, rahvuslik ja mässuline noormees , kes pidi elust lahkuma ülekohtuselt vara. Petersoni luule K. J. Petersoni luule on jäänud eesti kirjanduses erandlikuks. Ta ei kirjutanud nii, nagu oli üldiselt kasina haridusega maarahvale seni kirjutatud, vaid üritas luua eesti keeles nimelt nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel, mis valitses tema kaasajal Euroopas. Seda iseloomustasid antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism . Klassikalistes luulezanrites ja vormides kirjutatud kunstipärased eestikeelsed luuletused tundusid teistele (O. W. Masing , J. H. Rosenplänter) nii ebatavalised, et Peterson ei leidnud neile avaldamisvõimalust. ,,Litograaf Fr. B. Dörbeck, rätsepmeistri poeg Viljandist , on ta kuju portreteerinud sünnipäevakingiks 1822; sõbralik vahekord nähtub nimeandmisest: ,,Iaak". Seal Dörbecki akvatintalehel seisab täisfiguuris see K. J. Peterson, kelle saleda keha hoiakus ja näoilmes on enesekindlust, kelle kahele poole kammitud pikad juuksed ja lõuani ulatuv põskhabe avaldavad eneseteadlikku trotsi. Parem käsi on pistetud suletudhõlmalise pika musta kuue põue, vasem toetub kõrvaloleva raamatulaua nurgale, ja üle laual lahtilöödud raamatu on pooleldi rullitõmbunud paberipoogen, sellel selgete tähtedega lugeda Veritas (tõde)." Gustav Suits, 1953 Eesti rahvuskirjanduse poole Petersoni luulepärand ei ole suur: ühtekokku on säilinud 21 eestikeelset luuletust, nende hulgas 10 oodi ja 5 pastoraali. 18. sajandi lõpus tegi ood kui zanr Saksamaal läbi uuenduse: stiil jäi küll endiselt ülevaks ning sõnad ja kujundid hoolikalt valituks, kuid värsimõõduks sai kõneline vabavärss, kus rütm polnud väga kindel ja riim puudus. Just niisugused on Petersoni oodid ­ ,,Laulja", ,,Kuu", ,,Inimene", ,, Jumalale ", ,,Päeva loojaminemine", ,,Sõbradus" (s.t ,,Sõprus") jt. Vaadelgem neist kahte tuntumat , ,,Laulja" ja ,,Kuu". ,, Kristian Jaak Peterson ehk see, mis ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees. Iseeneselt üles pandud 17nda eluaasta seest eluotsani." Niisuguse pealkirja pani Peterson oma päevaraamatule, mis ei ole sisu poolest tegelikult päevik, vaid filosoofiliste mõttekäikude kogu. Säilinud käsikiri täidab kaustikust vaevalt veerandi. Enamik lehekülgi jäigi tühjaks, sest surm tuli liiga vara. Päevaraamat on eestikeelne, kuid seal esineb mitmes võõrkeeles tsitaate. Mõni uitmõte puudutab kodu, kodumaad ja emakeelt , peamiselt aga arutletakse abstraktsetel teemadel , nagu usk, inimvaimu tähendus, kõlblus. Noorelt surnud andekas luuletaja on eesti kirjanduslukku jäänud püsima üksikuna, tema luule ei loonud traditsiooni. See vähene, mis oli enne teda, ja see, mis tuli teatava katkestuse järel (Kreutzwaldi ja Koidula looming), on stiililt ja vormilt sootuks teistsugune: mitte kõrges stiilis vabavärss, vaid saksa eeskujul rangelt silpe ja rõhke loendav korrapärane luule. Vabavärss tuli eesti luulesse tagasi alles 20. sajandi alguses. Peterson rõhutas oma eestlust ka väliselt: ta olevatki kandnud ,,talupojakuube" ­ musta pikka maamehe vammust. Ka eestikeelne luuletamine polnud sel saksakeelse kultuuri ajastul tavaline. Tema rahvuslik enesemääratlus, tema eestlus oli ,,haritud, mõtleva, filosofeeriva isiksuse teadlik valik" (Mart Mäger).
2
Friedrich Robert Faehlmann (17981850)
Pärast Rosenplänteri ,,Beiträge" seismajäämist tekkis eesti keele ja rahvaluule uurimises mõneks ajaks otsekui paigalseis . Hiljem hakkas eestihuvilisi haritlasi koondama 1838. aastal Tartu ülikooli juurde asutatud Õpetatud Eesti Selts (ÕES), mille üks asutajaid ja kauaaegne president Faehlmann oli. ÕES oli esimene eesti keele ja rahvaluule ning eestlaste ajaloo uurimiseks asutatud teaduslik ühing. Nagu mujal Euroopas, oli ka siinsete haritlaste hulgas tekkinud sügavam huvi rahvaluule mütoloogiliste ja kangelaseepiliste ainete vastu. Lootuses üles ehitada omarahvuskultuur asuti rahvaluule alusel looma uut kirjandust, mis pidi tõendama rahva kultuurivõimelisust. Eesti kirjanduses oli Faehlmann esimene, kes hakkas rahvaluulet kasutama kirjandusteoste alg materjalina kindlatel rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Arsti, eesti keele uurijat ja kauaaegset Õpetatud Eesti Seltsi esimeest Fr. R. Faehlmanni ei saa pidada kirjanikuks selle sõna otseses tähenduses. Tema looming ­ luuletused, jutud ja kunst muistendid ­ on napp ja juhuslikku laadi , see sünnib eeskätt praktilistel vajadustel ning seostub tema tegevusega ÕESis. Kummutamaks baltisaksa haritlaste hulgas tol ajal levinud seisukohta, et eesti keel on arenematu ja vaene ning sureb välja koos oma kultuuritu kõnelejaskonnaga, rõhutas ta eesti keele paindlikkust, rikkust ja selle kõnelejate kultuurivõimelisust. Faehlmann on loonud kaks pikemat eestikeelset luuletust, oodi ,,Suur on, Jumal, su ramm " ja dialoogluuletuse ,, Piibu jutt", ning kümmekond epigrammi.
Faehlmanni loomingu tähtteosed on müütilised muistendid ,,Emajõe sünd", ,,Vanemuise laul", ,,Keelte keetmine ", ,, Koit ja Hämarik", ,,Loomine", ,,Vanemuise kosjaskäik", ,,Vanemuise lahkumine " ning ,,Endla järv ja Juta ". Kuigi saksa keeles kirjutatud, said need tõlgete kaudu peagi eesti rahvuskirjanduse osaks. Oma müüdiloomes lähtus Faehlmann kindlast eesmärgist: just mütoloogia, sh kangelaslugude olemasolu pidi tema meelest kõige selgemini tõendama eestlaste kunagise muinaskultuuri kõrget taset , selle kaudu ka nende elujõudu ning kultuurivõimelisust olevikus ja tulevikus. Saksa romantikute õpilasena uskus Faehlmann, et ammustel aegadel oli eestlastel tõepoolest oma terviklik mütoloogia, millest sakslaste hävitustöö jättis alles vaid killud . Müütiliste muistendite loomisel võttis ta eeskujuks antiikmütoloogia, sündmustiku aluseks kasutas rahvapäraste tekke, seletus ja kohamuistendite motiive , ,,Kalevalast" ja K. J. Petersoni tõlgitud ,,Soome mütoloogiast" pärinevad aga müütilised tegelased (nt Vanemuine , Ilmarine). Õhutades ÕESi haritud kuulajaskonda eesti rahvaluulet uurima ja lõplikust kadumisest päästma, esitas Faehlmann seltsi koosolekuil peetud ettekannetes need muistendid koos pikema Kalevipojalugude tsükliga kui ehtsa rahvaluule näited. Kõik 8 müütilist muistendit ilmusid ka ÕESi toimetistes ja said seeläbi rahvusvaheliseltki tuttavaks. Eesti keelde hakati Faehlmanni muistendeid tõlkima rahvusliku liikumise perioodil. Nüüdki tutvustati neid kui ehtsaid rahvajutte, eesti rahva suursuguse mineviku tõendusi. Muistendite motiivid jõudsid paljude eesti kirjanike loomingusse, tegelaste järgi said nime tekkivad seltsid, teatrid (,,Vanemuise" selts, ,,Endla" teater) jm. Ühtlasi arendati Faehlmanni jumalatemaailma edasi, lauldi Kungla rahvast ja Taara tammikutest ­ jätkus eesti rahvusmütoloogia kujundamine. Muistendite kaudu toetas Faehlmann eestlaste tõusvat rahvuslikku iseteadvust ­ rahva vägevus minevikus andis lootust uueks tõusuks tulevikus: ,,Sellest peale kogu see muinasmalev marssis poegade kõrval ja julgustas neidki nende ülejõulises ründluses" (August Annist, 1935). Kalevipojamuistendite loomisel on Faehlmann kasutanud pärimusteateid, kohamuistendeid jms, mida oli tollal juba mõningal määral üles kirjutatud ja avaldatud. Just Faehlmann arendas rahvamuistendite metsikust hiiust Kalevipojast oma rahva ja maa hüvanguks tegutseva kangelase, andes niiviisi lugudele täiesti uue ideoloogilise suuna. Vana Kalev, kangelase isa, oli Faehlmannil jumalate järglane ja vägev valitseja üle maa ja mere. Kalevipoja jumalikule päritolule viitab ka Faehlmanni kasutatud nimekuju Kaleviid. Oma Kalevipojamuistenditega visandas Faehlmann tulevase eesti eepose põhisündmustiku: on kirjeldatud vana Kalevi surma, kalmukivide kandmist ja Ülemiste järve teket, kolme venna viskevõistlust, Kalevipoja käike Peipsi taha, võitlust sortsidega, Assamalla lahingut, kangelase mõõgasurma ja surmajärgset ülesannet. Nee dlood on Faehlmannil esitatud raamjutustusena: juhuslik võõras satub kevadööl õitsitule ääres istuvate talupoegade hulka kuulama ennemuistseid pühaks peetud lugusid , mida jutustab lumivalge habemega vanamees . 1840. aastate keskpaiku värsistas Faehlmann saksa keeles paar episoodi muistendist ,,Vanemuise lahkumine" ja pöördumise laulujumal Vanemuise poole (,,Laena mulle kannelt, Vainemoinen!"). Võimalik, et tal mõlkus meeles saksakeelse eesti värsseepose loomine. Kreutzwald kasutas Faehlmanni visandeid hiljem eepose ,,Kalevipoeg" koostamisel.
RAIMOND KAUGVER (25. II 1926 ­ 24. I 1992)
Raimond Kaugver on sündinud Rakveres raamatupidaja pojana . Lõpetas 1942 Rakvere gümnaasiumi ja põgenes 1943 Saksa mobilisatsiooni eest Soome. Võitles Soome armees , pöördus 1944 Eestisse tagasi, kus võitles Saksa armee koosseisus . Oli seejärel Rakvere lähedal õpetaja. Arreteeriti 1945 süüdistatuna kodumaa reetmises ja oli 1949. aastani Vorkuta vangilaagris söekaevur, sanitar ja velsker . Töötas 1950 1961 Tallinna trammitrustis peamiselt teemeistrina, seejärel oli kutseline kirjanik Tallinnas. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Avaldanud 16 + 2 (postuumselt) romaani, näidendeid, novellikogusid, kuuldemänge.
Kaugver kirjutas nii Soome armees kui ka Siberi vangilaagris. Et Kaugver oli saanud kõigest viis aastat, oli ta 1949. aasta lõpus Tallinnas tagasi ja helistas 16. detsembril Gonsiori tänava "kindralite maja" ühiskorteri uksekella. Sellest helinast sai alguse kirjaniku abielu oma noorusarmastuse Sigridiga. Sellisel ühiskondlikul ja hingelisel taustal polegi hämmastav, et " kirjanduslik loom" Kaugver kirjutas 50ndate esimesel poolel ainult "antisovetsinat", mille avaldamisest ei saanud mõeldagi. 1950. aastal kirjutas ta laagriromaani "Põhjavalgus", mille algus oli tehtud juba laagris . 1951. valmis kunstnikuromaan "Laevad kaotavad tüüri" ja seejärel jällegi vanglajuttude kogu "Kirjad minu haiglast". Veel 1958. aastal on Kaugver seitsme päevaga kirjutanud mugandumist ründava lühiromaani " Sillad põlevad". Nendest romaanidest on tänaseks avaldatud ainult "Laevad kaotavad tüüri" ­ seegi postuumselt 1993, kui tütar leidis pärast isa surma sahtlist ammukirjutatud ja sahtlipõhja maetud käsikirja, mida Kaugver ehk ise kunagi avaldada ei tahtnudki.
Avalikkuse ette tuli Kaugver 1956. aastal Loomingus avaldatud novelliga " Doktor Kollom ". 1959 . aasta romaanivõistlusele saatis ta surnud metsavenna päevikuna esitatud romaani "Võõra mõõga teenistuses", mis kujutab teenistust Saksa armees. Autor püüdis esitada oma eluloolist ainest kompromislikul moel sellele viitab ka pealkiri , aga omas ajas oli see aine mõistagi liig. Teine katse oma lugu ära kirjutada oli edukam . "Nelikümmend küünalt" (1966) oli kohe ilmudes bestseller , see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. Tõsi, Eestis korjati nimetatud teos pärast ilmumist kiiresti raamatulettidelt jälle ära ning lohakas tsensor , kes sellisel romaanil ilmuda lubas, lasti lahti. Ja selleks, et sellisel teemal kirjutatud romaan üldse ilmuda saakski, tegi Kaugver äratuntavalt autobiograafilisest peategelasest negatiivse ja tahtejõuetu tegelase, sest nii " patune " mees ei saanud ju positiivne kangelane olla! "Naiste poolehoiu võitmiseks ei näinud ta ise mingit vaeva ­ ilusa mehe ja sarmika suhtlejana ajas ta neil käigupealt pea segi," meenutab kirjaniku tütar Katrin. Tolle elujanu nahka läks ka kirjaniku esimene abielu. Oma kolmanda abikaasa Aavega tutvus Kaugver 40aastaselt (Aave oli 33). "Isal oli kolm ametlikku naist ja lugematu arv romaaneromansse, mida ta ei varjanudki. Tal oli tõepoolest oma unistustenaine: ilus, sale , tark, naiselik , meelas, seksapiilne, kes tunnustab ja imetleb oma mehe annet . Ometi ei takistanud arvatava ideaali olemasolu teda suvalistesse suhetesse astumast," ütleb kirjaniku tütar ühes intervjuus . "Isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine, üdini kunstiinimene." Raim, nagu teda igal pool kutsuti, oli oma päikesenaise leidnud, aga paraku väärib kooselu lõpp 1989. aastal õudusromaani. Katrin Kaugveri jutu järgi olid nad kahekesi peolt tulnud ja Raimondil oli juba protees alt ära keeratud, kui Aave õhkõrn kleit ( vist Raimondi kingitus) tuba soojendanud reflektorist tuld võttis. Raimond ei saanud midagi teha. "Eks isa oli elus kõiksugu asju näinud, aga see oli temalegi liig." Viimased aastad elas Kaugver oma Mustamäe korteris . Vaatamata viletsale tervisele polnud Raimond siiski murtud mees. Ta ei armastanud viriseda ega kaevata. Uute aegade saabudes lasi Kaugver ennast Eesti Komiteesse valida, avaldas sahtlisse jäänud noorusromaanid. Ega ta kirjutamistki lõpetanud: mälestusteos "Peotäis tolmu" ei jõudnudki enam kirjaniku eluajal ilmuda.
1990. aastal olid Kupra kirjastuse tiraazid nii suured, et Kaugverist sai enne surma veel tõsiselt rikas mees. Jõukus oli õigupoolest saabunud juba 80ndate algupoolel, kui Kaugver igal aastal bestselleri avaldas. Naljatades olevat ta siis armastanud öelda, et soovib oma abikaasale muretu vanaduspõlve kindlustada. Paraku ei antud sel soovil täituda. Raimond Kaugveri teostest on loodud ka filme ("Vana mees tahab koju", "Õnnelind flamingo " jt). Läbinisti optimistlik oli Kaugver ka haiglas oma viimast võitlust pidades. Meditsiini mõnevõrra tundva inimesena ei olnud tal oma leukeemia suhtes mingeid illusioone.
ELUKUTSELT MENUKIRJANIK Kalev Kesküla meenutab 115 000 meest Raimond Kaugverit töös ja võitluses.
Raimond Kaugveri käes on üks eesti kirjanduse rekord , mida Kaur Kenderil on väga raske lüüa. Nimelt trükiti tema romaani "Kas ema südant tunned sa?" 115 000 eksemplari. Kui suur on tänapäeval romaani tiraaz? Kaks tuhat . Jaan Krossi trükitakse 2000 ja Kenderi "Ebanormaalset" olevat läbi müüdud ennenägematud 6000 eksemplari. Kas see ongi meie rahvusintelligentsi lugemislagi? Kas see tähendab, et 120 000 mees Kaugver on 20 korda parem kui Kender ja 60 korda parem kui Kross ? Kas Jaan Krossi lugejaid asendavad tänapäeval tõesti vaid need võttegrupid, kes sügiseti Nobelite aegu klassiku akna alla kogunevad, et siis jälle vaikselt minema hiilida? Nõukogude Eestis elas üks nn raamaturahvas , kes seda maad külastanud türgi luuletaja Nazõm Hikmeti sõnul " luges kõige rohkem luulet ja jõi kõige rohkem viina " terves Nõukogude Liidus. Mulle näib sobilik kadunud trükimustaaega tagasi vaadata läbi tollase kirjanduse üldrahvalikult menukaima väljenduse, läbi inimese, kirjaniku ja nähtuse nimega Raimond Kaugver. Kas või sellepärast, et ainuüksi tema romaanide tiraaze kokku liites võib veenduda: meie riiulitel on vähemasti miljon Kaugveri romaani. Ja kui novellikogud ka veel appi võtta, siis on tema raamatuid tunduvalt rohkem kui eestlasi.
* * * RAIMOND KAUGVER KUI MASSIKIRJANIK
"Raimond oli fenomen , mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on arusaadav igale keskharidusega lugejale," raiub Teet Kallas. "Mina usun sellesse praegu nii ebapopulaarsesse loosungisse, et kunst peab kuuluma rahvale. Raimond tegi oma ajastule vastavaid mööndusi, aga ei pugenud ridade vahele. Tema tekst oli lihtne, loomulik ja alati intrigeeriv. Vahest ei olegi kedagi, kes oleks suutnud kujutada sündmusi nii vahetult kui tema." Sündmustiku väljamõtlemine ei nõudnud Kaugverilt mingit vaeva. Kaugveri tugevus on ühtlasi ka tema nõrkus. Jüri Tuuliku arvates kaotas ta teksti valmis saades suhte sellesse: ei suutnud seda enam töödelda. Nii on tema teosed parajalt pinnalised, ikka ajakajalised. Kaugver kirjutas kiiresti oma ilusa käekirja või masinaga ning peaaegu parandamata läks käsikiri toimetusse.
RAIMOND KAUGVERI ROMAANID :
1960ndad: romaanidiloogia "Keskpäevavalgus" ja "Igapäevane leib", "Seitsmendas läänes", "Nelikümmend küünalt"
1970ndad : "Jumalat ei ole kodus", "Ja kõik on kuhugi teel", "suurte arvude seadus"
1980ndad : " Disko ", "Vana mees tahab koju", "Meie pole süüdi", "Pariisi lõbusad naised", "Tee isa juurde", "Kas ema südant tunned sa?", "Kirjad laagrist"
1990ndad : "Postuumselt rehabiliteeritud", "Laev keset rägastikku", "Peotäis tolmu", "Laevad kaotavad tüüri" (kaks viimast ilmusid postuumselt)
JUTUSTUSTEKOGUD: "60 minutit", "Tuuleveskid", "Külalisteraamat", "Oh, mis kena maailm"
NÄIDENDID: "Oma saar", "Rong väljub hommikul ", "Kiilasjää"
Kirjutanud ka 25 KUULDEMÄNGU, neist parimad: " Sillas põlevad", "Käsulaudadest maja", "Padaäss" jt "Kaugveril ei jäänud muud üle kui muutuda küünikuks, nagu ta näitabki seda romaanis "Nelikümmend küünalt" peategelast Villem Alavainu kujutades," kirjutab Oskar Kruus Raimond Kaugveri kirjanikutee esimest poolt vaagides. "Kuna kriitikas ja kirjanduselus jäi kirjutamata reegliks Kaugverit alahinnata, kaotas ta stiimuli edasi püüda. // Kuid nii jäi(d) sündimata ta tippteos(ed), kuigi suureandelise fabuleerijana oleks ta võinud jõuda märksa kõrgemale. Kaugver kuulub küll eesti kõige loetavamate kirjanike hulka, kuid oma "tõde ja õigus" jäi tal loomata. Selles on otseselt süüdi teda ümbritsenud kirjanduspoliitika."
Niisuguse ühemõtteliselt ühiskonnakriitilise tõdemusega lõpetab Oskar Kruus oma ulatusliku käsitluse Kaugveri kirjanduslikust käekäigust. Mulle näib, et Kruusi vaade on liiga esseistlik, et olla päriselt tõsi. (Samas ei saa ma keelata Kruusile tunnustust selle eest, et ainsa kirjandusteadlasena on ta võtnud vaevaks Kaugverit uurida.) Raimond Kaugver oli "kirjanikuna sündinud". Lugema õppis ta nii, et ei ta ise ega vanemad pannud seda õigupoolest tähelegi. 10selt toimetas ta vapside ajalehe nimest inspireeritud kirjanduslikku õpilasväljaannet Võitlus, kus avaldas seiklusjutu "Kõrbelõvi". Noorkirjaniku õnneks ja ehmatuseks tutvustas kooli direktor teda kui parimat kirjandikirjutajat kord Rakvere gümnaasiumi külastama tulnud kirjanikule ja haridusministeeriumi vabaharidusnõunikule Juhan Jaigile ja viimane avaldas arvamust, et miks ei võiks "väikemees" tulevikus kirjanikuks hakata. "Kas siis kirjanikuks hakatakse... kirjanikuks sünnitakse," pahvatanud noor Kaugver välja oma sügavaima veendumuse. "Aga võibolla sa oledki kirjanikuks sündinud," lohutanud Jaik.
JUBA 12SELT TAVATSES Raimond päevikusse üles tähendada, et ega ta õigupoolest viitsigi sinna koolipeole nii väga minna, aga ta tahab ju kirjanikuks saada, ta peab ikka elu nägema... Kaugver kirjutas nii Soome armees kui ka Siberi vangilaagris. Kui Vorkuta laagris tema ametioskuste järele päriti, on ta nimetanud end kirjanikuks. Selle peale sattus ta otsekohe maa alla sütt kaevama . Velskriks pääsedes leidis Kaugver võimaluse laagri tervishoiuosakonnas töötavate vabade inimeste kaudu oma tsenseerimata kirju välja toimetada. Nagu kirjanik on hiljem väitnud, pani ta juba neis kirjades laagrilood kirjanduslikku vormi. Et Kaugver oli saanud kõigest viis aastat, oli ta 1949. aasta lõpus Tallinnas tagasi ja helistas 16. detsembril Gonsiori tänava "kindralite maja" ühiskorteri uksekella. Sellest helinast sai alguse kirjaniku abielu oma noorusarmastuse Sigridiga.
Ain Kaalep on seoses Kaugveriga 50ndate algust meenutades väitnud, et lootus Nõukogude võimu lõpule polnud sugugi kadunud. "Rahvas ootas tõepoolest Kolmandat maailmasõda, kujutledes selle mõeldavat käiku umbes nagu 1941. aastat: lääneriikide väed meid vabastamas, vahest Moskvale sooritatud eduka aatomirünnaku järel."
AIN KAALEPI MÄLETAMIST MÖÖDA oli Kaugver lausa kergemeelselt optimistlik. 1951. aastal olid nad kahekesi Vabaduse puiesteel jalutades kohanud Kaalepi tuttavat kommunistlikku noort Endel Nirki ja Raimond avaldanud esimest korda nähtud inimesele kohe arvamust, et "ei tea kas see "vene värk" aastatki enam kestab".
Sellisel ühiskondlikul ja hingelisel taustal polegi hämmastav, et "kirjanduslik loom" Kaugver kirjutas 50ndate esimesel poolel ainult "antisovetshinat", mille avaldamisest ei saanud mõeldagi. 1950. aastal kirjutas ta laagriromaani "Põhjavalgus", mille algus oli tehtud juba laagris. 1951. valmis kollaboratsioonikriitiline kunstnikuromaan "Laevad kaotavad tüüri" ja seejärel jällegi vanglajuttude kogu "Kirjad minu haiglast". Veel 1958. aastal on Kaugver seitsme päevaga kirjutanud mugandumist ründava lühiromaani "Sillad põlevad".
Põrandapealsesse kirjandusse tuli Kaugver 1956. aastal Loomingus avaldatud novelliga "Doktor Kollom". 1959. aasta romaanivõistlusele saatis ta surnud metsavenna päevikuna esitatud romaani "Võõra mõõga teenistuses", mis kujutab teenistust Saksa armees. Autor püüdis esitada oma eluloolist ainest kompromislikul moel sellele viitab ka pealkiri , aga omas ajas oli see aine mõistagi liig. Teine katse oma lugu ära kirjutada oli edukam. "Nelikümmend küünalt" (1966) oli kohe ilmudes bestseller, see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. See on kummaline teos. Mingil moel rahuldas ja rõõmustas ta ilmselt kõiki: kirjanikku, kes sai hingel kipitava enda ja põlvkonna loo ära avaldada, eesti lugejat , kel õnnestus köitvas vormis lugeda asjust, millest avalikult ei räägitud, väliseestlasi, kes kuulsid raudse eesriide tagant mingitki teadet, ja lõpuks parteid ja valitsust, et see asi nii viisakal viisil kaelast ära. Samas on autori kompromissikunst üsna läbinähtavalt traageldatud. Mõistagi ei saa "halva biograafiaga" peategelane olla positiivne ja nii katsub Kaugver oma tegelast ( iseennast ) omakasupüüdliku küünikuna esitada. Et ta aga ei oska enda ja tegelase vahele erilist distantsi luua, on tema moraalne enesehalvustamine võltsivõitu.
* * *
"Neil meestel, kes Siberist tulid, oli kohe nagu mingi kompleks, et kaotatud aeg tuli tasa teha," ütleb Kaugveri sõber Jüri Tuulik . "Naiste poolehoiu võitmiseks ei näinud ta ise mingit vaeva ilusa mehe ja sarmika suhtlejana ajas ta neil käigupealt pea segi," meenutab kirjaniku tütar Katrin. Tolle elujanu nahka läks ka kirjaniku esimene abielu. Pärast abielu lahutamist 1958. aastal säilis Raimondil ometi sõbralik kontakt tütrega (kellele seletati, et isal on eraldi elades parem kirjutada) ja esimese abikaasaga (kellelt kirjanik oma kehvematel päevadel vahel rahagi laenas). KAUGVERIST KUI INIMESEST, sõbrast ja seltskonnainimesest kõnelevad kõik, kellega ma olen vestelnud, eranditult head. Alati sõbralik, abivalmis, leebe , härrasmehelik, vaimukas , meeldiv kaaslane ka kõige pöörasemate pidude ajal. "Kaugverile oli omane mingi põlvkondlik solidaarsuse ja autunne, mida olen endast vanemate meest käest õppinud," meenutab Teet Kallas. "Ja kuradi hea sõber oli. Alati, kui mingit abi või kiiret laenu vaja, oli Raim kohal. Mingid jamad olid ju kogu aeg. Vahepeal oli mul miilitsaga või kainestusmajaga pidevalt sekeldusi ja eks seda juhtus Raimilgi. Miilits lausa passis meid KuKu ees, sest meie käest andis ju trahvi võtta."
Teet Kallase sõnul oli Kaugver harmooniline inimene. Seda harmooniat iseloomustas samavõrd suur töövõime kui alkoholitaluvus. Mees võis kirjutada 1415 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas öösel kell üks novellivõistlusele tööd kirjutama, kui hommikul oli tähtaeg. Kuu ajaga tegi ta romaani valmis ja siis kulus ülejäänud aasta elamise peale. Elu oli teadagi puhuti üsna metsik.
Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rekord eesti kirjanduses: Võsu puhkekodu kultorgidena olid nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest. Tollasel loojate joomaharrastusel olid nagu marksismilgi nii sotsiaalsed, filosoofilised kui ka gnoseoloogilised allikad. "See oli alateadlik dissidentluse vorm. Kui ikka oli parajasti kolmenädalane tsükkel, siis oli sul Nõukogude korrast täitsa pohhui," meenutab Teet Kallas, mees, kes kord ( purjus peaga, muidugi) Gloria restoranis karjus "Maha nõukogude võim!" ja selle eest pool aastat Patareis istus. Teisalt nii naljakalt kui see kirjaniku elust kõneldes tänapäeval kõlab raha oli ju palju! Suurte tiraazide pealt saadi tuhandeid rublasid honorariks. "Päevade kaupa istuti KuKus . Mahajoodud raha võis ju lühikese ajaga tagasi teenida," kõneleb Jüri Tuulik vaimustunult. Boheemlus käis kokku ka ülemaailmse ajavaimuga.
"Ma ei oska seda siiski mingiks elupõletamiseks või raha hävitamiseks pidada, see oli pigem lihtsalt olemise rõõm," arvab Jüri Tuulik. Ta meenutab Jaltas veedetud draamaseminare, mis möödusid kõik ohtra veinijoomise tähe all. Juhtus, et kogu seminari käigus ei pandud ühtegi repliiki paberile. Kaugver valdas vene keelt suurepäraselt ja oskas seltskonda nautida. Eestlase head suhtlusoskust ja härrasmehelikku käitumist hindasid isegi Moskva ametnikud, kes tema näidendeid lavale aitasid. Ega päris alati joomist ohjata saanud. Nii jäänud Kaugveril kord Bulgaarias (välismaal!) Kuldsetel Liivadel käimata, sest meest ei saadud lihtsalt rongi peale. Viinaravil käimine oli kah omamoodi moes. Eks käinud Kaugvergi ja kui märkas palati seinal mõne aja eest sama paika külastanud Teet Kallase autogrammi , saatis sõbrale terviseid.
Kaugver esindas tüüpiliselt tollast menukirjaniku elustiili. Kolmapäeviti käis ta Kirjanike Liidus raamatuid ostmas, sageli pidutseti pärast sõprade Eno Raua või Villem Grossiga Pegasuses või KuKus. Pärast kolmepäevast joomist tavatsenud nad punaste poolel sõdinud Grossiga nalja visata, et küll ma oleks sulle alles Luki all pihta pannud. Ega Kaugverit küll Luki all polnudki . Raim kõneles kõrgel häälel ja kiiresti zestikuleerides.
KAUGVERIL OLI VALGE VOLGA ja mõistagi ei hoidnud ta autosõitu ja joomist lahus. "Purjus peaga sõites on põhiline see, et särk oleks puhas ja lips hästi sirge," õpetanud ta kolleege. Mammonat ei kogutud. "Kui raha oli, sõideti taksoga Riiga , aga kaht ühtmoodi tassi isal küll majapidamises polnud," meenutab Katrin Kaugver. Koos teise abikaasaga elas Kaugver 1960ndail Pärnu mnt 23 kirjanike ühiskorteris ja hiljem kolmanda abikaasa juures Jõelähtmes õpilaste ühiselamus, mida Oskar Kruus on oma värskes mälestusteraamatus kirjeldanud kui barakitüüpi maja. Tõsi, 1970ndatel sai Kaugver Mustamäele kahetoalise korteri ja päris elu lõpul ostis ja sisustas Lehtsesse perekonnasõpradest abielupaari Madis ja Ludmilla Maleva abiga suvilaks väikese maja. Taksojuhid, eriti Madis ja Milla , täitsid Kaugveri elus alates 1979. aastast, kui tal gangreeni tõttu amputeeriti üks jalg, tähtsat kohta. Ise ta enam rooli ei istunud. "Ta oli ikka vapper ka, mõni teine oleks selle jala mitmekordse nüsimise peale elutahte kaotanud, aga Raim kirjutas haiglamuljete põhjal oma parima romaani "Vana mees tahab koju"," tõdeb Teet Kallas.
Oma kolmanda abikaasa Aavega tutvus Kaugver 40sena (Aave oli 33). Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo (Oro) tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma , aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. "Isal oli kolm ametlikku naist ja lugematu arv romaaneromansse, mida ta ei varjanudki. Tal oli tõepoolest oma unistustenaine: ilus, sale, tark, naiselik, meelas, seksapiilne, kes tunnustab ja imetleb oma mehe annet. Ometi ei takistanud arvatava ideaali olemasolu teda suvalistesse suhetesse astumast," ütleb kirjaniku tütar ühes intervjuus. "Isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine, üdini kunstiinimene."
"PÄIKESEPOISS" (Teet Kallase väljend) Raim oli oma päikesenaise leidnud, aga paraku väärib kooselu lõpp 1989. aastal õudusromaani. Katrin Kaugveri jutu järgi olid nad kahekesi peolt tulnud ja Raimondil oli juba protees alt ära keeratud, kui Aave õhkõrn kleit (vist Raimondi kingitus) tuba soojendanud reflektorist tuld võttis. Raimond ei saanud midagi teha. "Eks isa oli elus kõiksugu asju näinud, aga see oli temalegi liig."
Viimased aastad elas Kaugver oma Mustamäe korteris, kuhu sõbrad talle aegajalt viina käisid viimas. Soomest saadud honorari eest oli Kaugverile Rootsis jubeda puust ja rauast Nõukogude monstrumi asemel kaasaegne jalaprotees tehtud, aga ega ta ilma taksota väga liikuda armastanud.
Vaatamata viletsale tervisele polnud Raimond siiski murtud mees. Ta ei armastanud viriseda ega kaevata. Uute aegade saabudes lasi Kaugver ennast Eesti Komiteesse valida, avaldas sahtlisse jäänud noorusromaanid ning elas kaasa Lehtse maja sisseseadmisele. Ega ta kirjutamistki lõpetanud: mälestusteos "Peotäis tolmu" ei jõudnudki enam kirjaniku eluajal ilmuda.
1990. aastal olid Kupra kirjastuse tiraazid nii suured, et Kaugverist sai enne surma veel tõsiselt rikas mees. "Mul on kohe päris õudne mõelda, kui palju mul raha on," öelnud ta asjade käigu üle imestades tütrele. Raimond ei suutnud keelduda kolleegidele laenamast ka neile, kel vana võlg tasumata.
JÕUKUS OLI ÕIGUPOOLEST saabunud juba 80ndate algupoolel, kui Kaugver igal aastal bestselleri avaldas. Naljatades olevat ta siis armastanud öelda, et soovib oma abikaasale muretu vanaduspõlve kindlustada. Paraku ei antud sel soovil täituda.
Läbinisti optimistlik oli Kaugver ka haiglas oma viimast võitlust pidades. Meditsiini mõnevõrra tundva inimesena ei olnud tal oma leukeemia suhtes mingeid illusioone. Madis ja Milla Maleva mäletavad, et veel paar päeva enne surma teinud Raimond haiglas suuri plaane : suveks ostab ta jahi ja siis minnakse kõik koos purjetama. "Isa oli kustumatu elujaatuse kehastus, inimesed armusid temasse, mu mõlemad mehed leidsid temas isa," ütleb Katrin Kaugver.
* * *
"Raimond oli fenomen, mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on arusaadav igale keskharidusega lugejale," raiub Teet Kallas. "Mina usun sellesse praegu nii ebapopulaarsesse loosungisse, et kunst peab kuuluma rahvale. Raimond tegi oma ajastule vastavaid mööndusi, aga ei pugenud ridade vahele. Tema tekst oli lihtne, loomulik ja alati intrigeeriv. Vahest ei olegi kedagi, kes oleks suutnud kujutada sündmusi nii vahetult kui tema." Sündmustiku väljamõtlemine ei nõudnud Kaugverilt mingit vaeva. Kaugveri tugevus on ühtlasi ka tema nõrkus. Jüri Tuuliku arvates kaotas ta teksti valmis saades suhte sellesse: ei suutnud seda enam töödelda. Nii on tema teosed parajalt pinnalised, ikka ajakajalised. Kaugver kirjutas kiiresti oma ilusa käekirja või masinaga ning peaaegu parandamata läks käsikiri toimetusse. "Toimetajate soovitusi võttis ta arvesse, aga ei saa öelda, et ta kuulunuks nende hulka, kel ükskõik, mis tema raamatuga tehti, peaasi, et raha saaks," kinnitab Eesti Raamatu toimetaja Maarja Ojamaa. Raimond Kaugveris olid õnnelikul viisil ühinenud staarkirjaniku anded. Ta oli väga lahtise peaga, lõpetas Rakvere gümnaasiumi ainult viitega . Silmapaistvalt keelevõtlik. Juba koolipoisina kirjutas ta oma päevikut osalt inglise keeles, et vanemad aru ei saaks. Ain Kaalep mäletab Kaugverit 1944. aasta sõja sügisest saksakeelset kõnet pidamas ja imestab, kui soravalt tal see välja kukkus. Soome ja vene keelt õpetas elu niikuinii.
Jüri Tuulik imetleb, kui hästi Kaugver jagas igasugust tehnikat. Tütar mäletab, et isa olnud praktiline inimene, kes vajaduse korral kõiksugu perekonnaasju ajas, armastades sealjuures korrata , et ta on ju raamatupidaja poeg. Oskar Kruus kirjutab oma mälestusteraamatus, et Kaugver ehitanud tuttavatele kaminaid. Mida ühest kirjanikust veel tahta?
Paraku piirdus Kaugveri ametlik haridustee ainult gümnaasiumiga. Pärast laagrit uurinud ta küll võimalust Tartu ülikooli arstiteaduskonda astuda, et kirurgiks saada, aga tema CV oli selleks muidugi liiga õudne. Mulle näib, et Kaugveri isikus ühinesid just menukirjanikule tarvilik paindlikkus ja haaravus, kergus ja ajakajalisus. (Kallas mäletab Kaugverit kahetsenuvat, et puudub normaalne ajakirjandus ­ muidu oleks ta meeleldi vinge ajakirjanik.) "Tõe ja õiguse" kirjutamiseks tarvilikku sügavust ja keskendumisvõimet tema elujanusest isiksusest ei paista.
Aga kui ta poleks vangi kukkunud, nii et pärast poleks olnud vaja elamata aastaid nii kirglikult järele elada? Jaan Kross on oma huvipuudust alkoholi suhtes põhjendanud just vajadusega kaotatud aastaid enam rohkem mitte raisata. Aga kas ülikooli pääsenud Kaugverist oleks saanud erudiit nagu Kaalepist? Ma usun, et pealesunnitud saatusele vaatamata teostas Kaugver end just oma andelaadile sobivalt. Kaugveri võrratu rahvakirjaniku populaarsuse ja meeletud trükiarvud tingis raamatukeskse Nõukogude ajastu ja Kaugveri kirjutamislaadi õnnelik kokkulangemine. Aga ta oli fenomen, kes oleks ka meie aega sattununa eredalt leegitsenud. Meie tänases kirjanduses on menukirjaniku koht tühi. Aga mis oleks edule orienteeritud lugejarahva seas ihaldusväärsem kui menukirjaniku mantel ?
Tõlkija ja raamatukogutöötaja Katrin Kaugveri lühikokkuvõtted oma isa romaanidest.
1. "Keskpäevavalgus" (1962, trükiarv 21 000)
Algab 1950. aastaga, lõpeb 13 aastat hiljem. Peategelane Kristjan on otse sõjast, "õigelt poolelt" tulnud noor mees, kellel pole suurt kedagi ega midagi alles ja kes saab töökoha trammiparki. Poiss on selline "lihtne ja hea". Raamatu lõpul, kui "koidust on saanud hommik ja hommik on muutunud päevaks", on ta naisest lahku läinud ja temast on saanud partei liikmekandidaat. Olulised on aga hoopis teised tegelased: "valel pool" sõdinud mehed, vanad töömehejuurikad, Kristjani peenemast perest pärit noor naine Anne, naise sõbratar, ämm ja äi. Nemad ei ole nii lihtsad ja head ja nemad elavad nii, nagu inimesed vahetult pärast sõja lõppu tegelikult elasid, ja räägivad sellest, millest räägiti.
2. "Igapäevane leib" (1964, trükiarv 24 000)
10 aastat on möödunud. "Keskpäevavalguse" tegelaste elu läheb edasi. Kristjan läheneb neljakümnele, temast on saanud trusti vanemmeister. Raamat algab vanaaastaõhtuga: Kristjan ootab külalisi, shampus jahtub vannitoas . Elu on märgatavalt edenenud. Tegelaskonda kuulub igat masti Nõukogude aja tegelasi: varustajaid, ametiühingu funktsionääre, brigadire, sekka juba ka haritlasi. Taustaks trammitrusti remondibrigaadi mehed. Ka vahepeal uuesti abiellunud ja lahutanud Anne on jätkuvalt mängus. Konfliktid on seotud nö igapäevase leiva teenimisega, töö ja tunnustamisega. Inimesed Kristjani kõrval annavad talle oma sisemonoloogides hinnanguid. Temagi ei ole enam nii üheselt lihtne ja hea. 3. "Seitsmendas läänes" (1965, trükiarv 20 000)
Elu kaevandusasulas. Mäeinstituudi lõpetanud Käsper tuleb tagasi ja asub tööle katsejaoskonna ülemana. Ühtteist on muutunud. Stalini pilt kombinaadi saali tagaseinas on asendunud korvpallilauaga. Käsperil tuleb lahendada tülisid, mis seotud kaevurite ja ülemuste erineva tööeetikaga. On plaani nimel rabamist, õnnetusi, viinaviskamist, koosolekuid, ühiselamuelu ja tüdrukuid. Käes on aeg, mil peainsenerid hakkavad nõukogude bürokraatia tulemusel infarkte saama.
4. "Nelikümmend küünalt" (1966, 1995)
Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel poolel", Siberi vangilaager, vabanemine , tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit nagu paljusid teisigi aitavad tutvused "õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke , jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.
5. "Jumalat ei ole kodus" ( 1971 , trükiarv 32 000)
Lugu algab sellega, et menukas kirjanik Sander Tümmeleht sõidutatakse tema naise Ingeborgi initsiatiivil psühhiaatriahaiglasse viinaravile. Tümmeleht on sapine ja maailma peale tige . Doktor esitab tavapärase küsimuse: Kuidas see algas? Vastust sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima , taustaks psühhiaatriahaigla värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu. Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema."
6. "Ja kõik on kuhugi teel" (1974, trükiarv 32 000)
Ühe provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja ja okupatsioonioludes. Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939 1950. Golden Five , nagu viisik end ise kutsub, käib selle aja jooksul läbi väga erinevaid radu ; 1950. aastaks on neist järele jäänud vaid üks lapsena invaliidistunud Hendrik, kellest raamatu lõpus on saanud õpetaja. Metsavahi poeg Paul langeb bandiitide kuuli läbi, jaamaülema poeg Peeter saab otsa Pitka kompaniis, advokaadi poeg Heiti sureb omaenda kaaslaste käe läbi, Teadusemeheks kutsutud Andreas aga hukkub ihuüksi sakslaste vastu minnes. Raamatu pealkiri pärineb Whitmani luuletusest, mille poiste inglise keele õpetaja neile viimases tunnis ette luges. 7. "Suurte arvude seadus" (1978, trükiarv 32 000)
Tegelasteks KEKi ehitusbrigaadi mehed, kes on sunnitud taotlema kommunistliku töö brigaadi nime. Idee taga on nende fanaatiline brigadir Tõnis Praost , kes on sama vankri ette rakendanud ka oma perekonna. Loomulikult toob see kaasa hulga konflikte. Pealtnäha sileda pinna alt koorub välja näotuid lugusid. See on kirev nõukogudeaegne tegelaskond õpetajad, töömehed, harrastusteatri näitlejad, kohtunikud , kes jesuiitlikult süsteemi üle kavaldavad ja kelle elud alluvad nn suurte arvude seadusele.
8. "Disko" (1982, kordustrükk 1995)
Kooliromaan, mille tegelasteks linnalähedase maakooli lapsed ja õpetajad. Kesksemad tegelased on noor füüsikaõpetaja Künnapu ja nn raskest kodust pärit teismeline Madis. Taustaks kooli sulgemise oht, mistõttu valitsema kipuvad minnalaskmismeeleolud. Lastega lähemalt kokku puutudes saab oma kohustuslikku suunamisaega tegema tulnud Künnapust missioonitundega koolijuht, kel tuleb võidelda vanade pedagoogide kivinenud arusaamadega, alkoholilembeste lapsevanematega ja nõukogude rutiiniga. Noorel õpetajal on õnneks ka mõttekaaslasi. Ja vaev tasub ära ootamatult kingib ikka justkui vägisi näitustele veetud Madis oma kunstiõpetajale Viiralti albumi sissekandega: "Lugubeetud õbetajale tänulik õbilane."
9. "Vana mees tahab koju" (1983, trükiarv 40 000; teine trükk 1985)
Ühes haiglapalatis toibuvad operatsioonist kuus meest: vana kaevur Simmo, miilitsavolinik Ütsmüts, pensionär Kuivits, keda lõuapoolikust ajakirjanik kohe Kuivikuks hakkab kutsuma, maamees Kattai ehk Vintske ja tõlkijast minategelane Albert Valter . Vaatamata valudele ja haiglavaevadele on palatis rohkelt lõõpi ja aasimist. Tasapisi tõusevad keskseks kaks tegelast seitsmekümneaastane Simmo, kel amputeeritakse mõlemad jalad, ja tõlkija Valter, kes ise pääseb küll kergemalt, kuid kelle poeg teeb isa haiglasoleku ajal avarii, milles hukkub inimene. Valter tegeleb nii oma poja probleemidega kui vana vapra Simmoga. Simmo lugu on kurb: tütar ei taha teda enam koju viia, ta saadetakse invaliididekoju, kus ta raamatu lõpul ka sureb.
10. "Meie pole süüdi" (1984, 1996)
Poistekamp peksab jõhkralt läbi kaks vanainimest, kellest üks hiljem sureb. Poiste vanemad kutsutakse uurija juurde. Peategelaseks tõuseb perekond Puustusmaa, kelle pojal Vahuril lasub süüdistus tapmises. Tegemist on nö korraliku perekonnaga: isa on soliidse ehitusorganisatsiooni vaneminsener, ema kauplusejuhataja. Ka teistel poistel on kodud ja vanemad olemas. Kohtupäeva eel püüab Vahuri isa Justus oma elule tagasi vaadates selgusele jõuda, kus ja millal nad vea tegid, kust on pärit poja vägivaldsus. Tulemus ei ole rõõmustav. Valet ja silmakirjalikkust on olnud ohtralt. "Minul ei ole enam ammu mingeid illusioone, miks nad siis teilgi peaksid olema," ütleb eeluurimise all olev poeg enne kohut isale ja pöördub temast ära.
11. "Pariisi lõbusad naised" (1985, trükiarv 50 000) Ülikooliaegsed ühika toakaaslased Veronika ja Klara , kellest üks on nüüdseks majavalitsuse jaoskonnajuhataja ja teine instituudi nooremteadur, kohtuvad taas üle kümne aasta. Pariis on küla Virumaal, kus elab Klara. Mõlemad naised on üksikud, Klaral on küll kuueaastane poeg. Naised otsustavad Pariisi kahe peale maja ehitada. Maja projekteerimise käigus klaaritakse vanu segaseid suhteid ja sõlmitakse uusi. Üldiselt on naised tarmukad ja tulevad oma asjadega toime. Raamatu lõpul pannaksegi majale nurgakivi .
12. "Tee isa juurde" (1987, trükiarv 100 000)
Loo käivitab peategelase, 25aastase Jürgeni konstateering: "Ma olin seitsmeaastane , kui nad lahku läksid." Jürgeni isa läks pere juurest ära, ema abiellus uuesti ja poiss sai endale kasuisa . Ema sureb, kui Jürgen on 15aastane. Ta satub nn ärikate sekka, tüdruksõber süstib endale morfiini . Siis otsustab kasuisa uuesti abielluda ja poiss saadetakse elama lihase isa juurde. Seda tagasiteed teineteiseni romaani teine pool kirjeldabki.
13. "Kas ema südant tunned sa?" (1988, trükiarv 115 000)
Ühe linnakooli eesti keele õpetaja Tehvan satub juhuse tahtel klassijuhatajaks 10. klassile, kus õpib tema tütar Birgit , kelle olemasolust isal seni aimugi polnud. Ka tütar peab isaks oma kasuisa. Ema teatab Birgiti isale, kuidas asjad tegelikult on, sest tüdrukul on kooliga probleeme. Birgiti eest hoitakse seda jätkuvalt saladuses. Mõistagi läheb asi sellest esiotsa ainult hullemaks, kõne all on Kaagvere eriinternaatkooli saatmine . Juttu on teistestki probleemsetest lastest ja kodudest. Lõpuks saab Birgit siiski oma pärisisa tagasi. Küsimus ema südamest aga jääb.
14. "Kirjad laagrist" (1989, trükiarv 80 000)
Autobiograafilised ja dokumentaalsed jutustused Vorkuta vangilaagrist. Kõrvuti lausa uskumatu eluiha ja ängistav lootusetus . Reetmised ja eneseohverdused, argus ja suuremeelsus , visa võitlus vaimu nürinemise vastu. Üürikesed kiindumised ja haprad laagrisuhted. Väike reekviem nendele, kel oli vähem õnne kui autoril.
15. "Postuumselt rehabiliteeritud" (1990, trükiarv 80 000)
Valekaebuse peale 15 aastaks vangi mõistetud Verner Kivistik tutvub tapivagunis Tenno Roodese nimelise mehega, kes on suremas ja kes teeb ahvatleva ettepaneku: võtku Kivistik tema nimi endale. Kuna see annaks Kivistikule võimaluse vabaneda kuue aasta pärast, võtab ta ettepaneku vastu. 1951 saabki ta laagrist vabaks. Paraku on elu võõra nime all ahistav ja täis pidevat hirmu saada ära tuntud. Niigi elavad inimesed veel läbiotsimishirmu all, võim jahib metsavendi, valitseb pealekaebuste oht. Kivistiku/Roodese naine Hella ei tea mehe saladust ja peab tema kummalist olekut vangilaagris läbielatu tagajärjeks. 1953, pärast Stalini surma, algavad rehabiliteerimised. Paradoksaalsel kombel rehabiliteeritakse Verner Kivistik, postuumselt, mõistagi. Valenime alla elamisest väsinud Kivistik otsustab vana patu üles tunnistada.
16. "Laev keset rägastikku" (1990, trükiarv 80 500) Käes on Gorbatsoviaeg. Raamatu peategelasteks on viiekümnendates abielupaar, kes plaanib sõpradega väikesele automatkale minekut. Mees, Pärtel Kõvatoomas, on kergema zanri helilooja , naine Annereet teatrikunstnik, sõbrad Velli ja Vambo aga taksojuhid. Paralleelselt keset metsa seisva laeva looga jutustab Pärtel Kõvatoomas iseenda ja oma perekonna lugu. See on otseselt ja tihedalt seotud nõukogude nomenklatuuri kuuluva Olaf Mõtsmehega, kelle pärast Kõvatoomas kord Konservatooriumist välja visati ja selle tulemusel peaaegu põhja oleks läinud. Lisaks kõigele hakkavad lahutama omavahel abielus olevad Mõtsmehe tütar ja Kõvatooma poeg. Vanad vaenud ärkavad ellu. Tagatipuks lõhuvad vandaalid matkasihiks olnud laeva. Juhtub muudki näotut. Ometi ei murdu idealistist Vambo, kes ehk ise ongi üks säärane laev keset rägastikku.
17. "Peotäis tolmu" (1992, postuumselt)
Juba vanaisa staatuses kirjaniku soe ja helge tagasivaat oma lapsepõlvele vanematekodus Rakveres ja metsnikust onu juures Alutagusel. Lapsepõlve süütud, muretud mängud. Sügavalt autobiograafiline, kuid siiski mitte dokumentaaljutustus. Mehe lapsepõlv, kellele "olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused sõda, Siberi vangilaagid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest midagi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitu aastat kestnud kõhklemisi ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema oli sadu, küllap tuhandeid." Autoril oli salasoov oma elu sel moel uuesti läbi kirjutada, aga aega jäi napiks. Raamatu lõpul on minategelane R. neljateistkümneaastane. Käes on juuni 1940. Lapsepõlve lõpp.
18. "Laevad kaotavad tüüri" (1993, ilmus postuumselt ­ tütar leidis pärast isa surma sahtlist juba nooruses kirjutatud käsikirja)
1951. a sahtlisse kirjutatud romaan eesti kunstnikkonna algavast sovetiseerumisest. Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja poliitika vahekorrast, võimalikust kollaboratsionismist, uue rezhiimiga kohanemise otstarbekusest . Kas passiivne vastuhakk või aktiivne mässamine need on tolle aja valikud . Tähtis koht on romaanis antud kaunile Marenile, muusale, kelle jooni võib näha kordumas autori hilisemate raamatute naistegelastes. Ja üle kõige laotub mingit endisaegade salonglikku hõngu. Raamatu on kirjanduslikult toimetanud ja asjakohase eessõnaga varustanud Teet Kallas.
3
ELU Fr. R. Kreutzwald sündis Virumaal Kadrina kihelkonnas Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa pojana. Tema lapsepõlv möödus Virumaal Kaarli (VanaSõmeru) mõisas Rakvere lähedal. 1815 vabastas mõisaomanik perekonna pärisorjusest. Tulevane kirjanik õppis 181518 Rakvere saksakeelses linnaalgkoolis ja kreiskoolis, oli lühikest aega Tallinnas äriõpilane, seejärel viibis vanemate uues elukohas LääneHarjumaal Hageri kihelkonnas. Ohulepa mõisas. 1819. a. algul pääses Kreutzwald õpinguid jätkama Tallinna kreiskoolis kui kavatsetava külakoolmeistrite seminari õpetajakandidaat. Lisaks koolituskursusele sai ta ka täiendavat pedagoogilist ettevalmistust. Pärast kreiskooli lõpetamist 1820 oli Kreutzwald õpetaja Tallinna 2. poistealgkoolis. Töö kõrvalt jätkas ta edasiõppimist ja sooritas 1823 algkooliõpetaja eksami. 192425 oli koduõpetaja Peterburis. 1826. a. algul tegi ta Tartu ülikooli sisseastumiseksamid ja immatrikuleeriti arstiteaduskonna üliõpilaseks. Tutvumine ja lähem kontakt F. R. Faehlmanniga sai oluliseks teguriks Kreutzwaldi vaadete kujunemisel, ennekõike tema rahvusliku mõtteviisi arengus. Eesti üliõpilaste sõprusringis (kuhu kuulusid veel D. H. Jürgenson ja J. J. Nocks) saadud äratus on suurel määral mõjustanud Kreutzwaldi kogu hilisemat elutööd. Oma meditsiinialaste põhiõpingute kõrval kuulas Kreutzwald ka humanitaarainete loenguid ja luges rohkesti kirjandust. Ülikooliaastail kujunes välja tema valgustuslik maailmavaade. Lõpetanud ülikooli 1833, asus Kreutzwald linnaarsti kohale Võrus, kus töötas pidevalt 44 aastat. Oma kirjandusliku ja publitsistliku tegevusega tõusis Kreutzwald ärkamisajal tekkiva eesti kultuurielu keskseks kujuks. Tema kui rahvaluule ja keele hea tundja maine ulatus ka kaugemate asjahuviliste ringkondadeni. 1849 valiti Kreutzwald ÕESi auliikmeks, 1855 SKSi kirjavahetajaliikmeks ja 1871 Ungari TA välisliikmeks. Laialdane oli Kreutzwaldi kirjavahetus nii estofiilsete baltisaksa literaatidega kui ka teadlastega Peterburis, Helsingis ja Berliinis, samuti eesti haritlaskonna nooremate jõududega. Arstiametist Võrus vabanes Kreutzwald 1877 ja asus elama Tartusse. Aktiivse kaastöölisena toetas ta C. R. Jakobsoni "Sakalat", kuid ­ osalt vastasleeri intriigide mõjul ­ tõmbus hiljem tagasi ja taandus 1881 Jakobsoni mõtteosaliste hulgast. Kreutzwald suri Tartus, ta on maetud Raadi kalmistule.
NOORPÕLVELOOMING Noorpõlves kirjutas Kreutzwald saksakeelseid värsse, millest osa avaldas hiljem (1846) ka kohalikus perioodikas. Tähelepandav on tema saksakeelne publitsistika Tartu nädalalehes "Das Inland" (eriti 1837 43): nii sõnumikes kohaliku elu sündmustest kui ka kirjutistes eestlaste rahvakombestiku ja uskumuste üle kõlab kriitilisi noote valitsevate olude kohta, mis kutsusid esile aadli ägeda meelepaha. Mitmel puhul, eriti 1843, põhjustasid Kreutzwaldi sõnumikud "Inlandis" sekeldusi ametivõimudega. RAHVA JA KALENDRIKIRJANIK Pärast ÕESi asutamist sai alguse Kreutzwaldi laialdane ja mitmekesine tegevus rahvakirjanikuna. Seltsi väljaandel ilmus karskusteemaline jutt "Winakatk" (Tartu 1840, 2. tr. 1881; eeskujuks veitslase H. D. Zschokke "Brannteweinpest"). Kreutzwald tegi kaastööd ÕESi kalendrile (mida toimetas Faehlmann) ja avaldas õpetlike kirjutisi sisaldava kogumiku "Sippelgas" I (Tartu 1843). Laialdane levik sai osaks sentimentaalsele rahvaraamatule "Wagga Jenowewa ajalik elloaeg" (Tartu 1842, 5. tr. Tartu 1887; lisaks 4 salatrükki; G. O. Marbachi j.). Alates 1846. aastast hakkas kirjastaja H. Laakmann Tartus välja andma "Kasulist Kalendrit ", mille lisa Kreutzwald toimetas kuni 1874 . aastani (välja arvatud aastad 186164). Kalendris ilmus peale mitmesuguste õpetlike kirjutiste ka värsse (1850. aastast alates kuusalmikud) ja enamik Kreutzwaldi jututoodangust: "Üks ööpilt" ( 1853 ), "Videvik" (1854), "Põllumees ja ammetmees" (1858), "Tuisulased" (1859), nn. "Mihkel Põllulapp" (186573) ja "Uus koolmeister" (1874). Kõige enam poolehoidu võitis "Reinowadder Rebbane" (kalendris 184851, rmt. Tartu 1850; Lisaks 2 salatrükki, 6. tr. Tartu 1922, 7. tr. Tln. 1953, 8. tr. 1974; peamiseks eeskujuks Goethe "Reineke Fuchs"). Eraldi väljaannetena ilmusid veel "Paar sammokest rändamiseteed" (Tartu 1853, 3. tr. Tartu 1922; osalt Jean Pauli motiividel) ja " Kilplaste imevärklikud [...] jutud ja teud" (Tartu 1857, 2. tr. 1878, 3. tr. 1903, 4. tr. 1923; G. O. Marbachi rahvaraamatu "Schildbürger" j.).Z Kreutzwaldi rahvavalgustusliku tegevuse esileulatuvaks avalduseks oli viies jaos ilmunud populaarteadusliku iseloomuga väljaanne "Mailm ja mõnda, mis seal sees leida on" (184849), järgnesid "Ma ja Merrepiltid" (I 1850, II 1857, III 1861; 2., parand. tr. 1882), "Ristisõitjad" (1851), "Lühhikenne öpetus terwissw hoidmissest" (1854, 3. tr. 1869), "Sippelgas" II (1861), hiljem lisandus veel arstlik käsiraamat "Kodutohter" ( 1879 , 4. tr. 1900; kõik Tartu). Nende töödega püüdis Kreutzwald avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ja arendada iseseisvat mõtlemist. Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris ForseliuseBoeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust "Der Einfältigen Ehsten...". Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena . "KALEVIPOEG" Kreutzwaldi suurim loominguline saavutus on rahvuseepose "Kalevipoeg" koostamine eesti folkloori ainestikul. Seda ülesannet, mille oli algatanud Faehlmann, asus Kreutzwald lahendama pärast sõbra surma 1850. Ta oli juba 1840. aastate teisel poolel tegelnud rahvalaulude kirjandusliku töötlemisega , millised kogemused tulid kasuks eepose koostamisel. "Kalevipoja" algredaktsioon valmis 1853, kuid ei pääsenud trükki tsensuuritakistuste tõttu. Kreutzwald jätkas teose täiendamist ja viimistlemist , põhjaliku ümbertöötamise tulemisena valminud lõplikus redaktsioonis 20 loost koosnev "Kalevipoeg" ilmus 185761 annete kaupa ÕESi toimetistes (koos C. Reinthali saksakeelse tõlkega). 1860 määrati alles osaliselt ilmunud teosele Peterburi TA poolt Demidovi auhind. Eepose rahvaväljaanne trükiti 1862 Soomes Kuopios. "Kalevipoja" ilmumine tähistab murrangut eesti kirjanduse arengus ja oli ühtlasi suure ühiskondliku tähtsusega sündmus. Oma rõhumisvastse ideestiku, rahvaliku ainese ja rahvuslikult omanimelise kunstilise vormi poolest oli "Kalevipoeg" kvalitatiivselt uus nähtus, mis oluliselt mõjutas kogu rahvusliku liikumise perioodi kirjandust, samuti ühiskondliku mõtte arengut. "Kalevipoeg" sai järgnevalt ka noore eesti kirjanduse esimeseks tähtsamaks tutvustajaks teistele rahvastele tõlgete ja ümberjutustuste kaudu. "EESTI RAHVA ENNEMUISTSED JUTUD" Ka K. teine peateos "Eestirahva Ennemuistsed jutud" on otseselt välja kasvanud rahvaloomingust. Põhiliselt valmisid need muinasjutud 1850. aastail, osa nendest ilmus kolmes väikeses raamatus (1860, 1864, 1865); kogu teose ­ 43 muinasjuttu, 18 muistendit ­ avaldamine sai teoks SKSi väljaandel (Helsingi 1866, 4. tr. Tartu 1924, 8. tr. 1967, 9.tr. 1978). Rahvasuust kuuldud jutuaineid, osalt ka saksa muinaskogudest ja mujalt tuttavaid motiive rahvapärases laadis arendades on Kreutzwald loonud neist terviklikud kunstiteosed , mille põhihoiakus väljendub rahvalik elukäsitus. "Ennemuistsetel juttudel", nagu ka mitmetel varem ilmunud Kreutzwaldi jutustustel, oli tähelepandav osa eesti proosa arengus, sealhulgas ka proosastiili, rahvaliku jutustamislaadi väljakujundamisel. Kreutzwaldi muinasjutte on avaldatud rohketes tõlgetes. LUULE Luuletajana esines Kreutzwald peamiselt saksa eeskujudele tuginevate või vabalt tõlgitud värssidega ja avaldas regivärsivormilise poeemi "Sõda" (Tartu 1854, 2. tr. Tartu 1861). Peamisse värsikogusse "Viru lauliku laulud" (Tartu 1865; 2., täiend. tr. Tln. 1926, 3 tr. Tln. 1946) koondatu hulgas on ülekaalus Schilleri, Goethe, Lenau, Uhlandi, Hauffi, Freiligrathi jt. luule eestindused, ometi andis Kreutzwald selle raamatuga olulisi impulsse eesti luule järgnevaks arenguks. Hilisemal eluperioodil avaldas Kreutzwald veel tõlkeid Heine jt. luulest , samuti kaks kogu J. W. Witscheli ratsionalistliku usulüürikat ("Rahunurme Lilled pääva töö ja palavuse jahutuseks" III, Tartu 1871, 1875) ja kaks E. C. v. Houwaldi värsstragöödiat ("Tuletorn", Tartu 1871; " Vanne ja õnnistus", Tartu 1875). " LEMBITU " Alates 1870. aastast kuni elu lõpuni tegeles Kreutzwald ulatusliku maailmavaatepoeemiga "Lembitu", mille eeskujuks oli veitslase J. V. Widmanni " Buddha ". Teos avaldati postuumselt (Helsingi 1885).
MATS TRAAT ( 23. XI 1936 ) Sündis Tartumaal . Õppis Moskvas Kirjandusinstituudis. Praegu kutseline kirjanik. Esikraamat "Kandilised laulud", mis ilmus 1962, äratas soodsat tähelepanu. Alustanud külaelu argiprobleemide sotsiaalselt tundliku luuletajana, avardas M. Traat värsikogudes "Küngasmaa" ja "Kaalukoda" ning poeemis " Kassiopeia " üha oma ainevalda , tuues sellesse ka globaalseid motiive, nõudleb elult ilu ja täiuslikkust, püüab mõtestada olevat läbi enese "Laternad udus". Kirjaniku varasemat proosat ­ novellikogusid "Koputa kollasele aknale " ja "Mänguveski", romaani " Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga" ja jutustust "Irdinimene" ­ ühendab maksimalisminõue, täisväärtuslikust elust unistava inimese opositsioon nüristavate ja mugandavate argi ja olusuhete vastu. Inimese ja maa suhete panoraamse, filosoofilise mõtestamiseni küünib romaan "Tants aurukatla ümber". Nii siin kui ka romaanis "Pommeri aed" läheneb kirjanik probleemidele eeskätt eetilisest vaatenurgast. Traadi loomingule iseloomulikku inimese kohanemise või kohanematuse teemat käsitleb rida kaasajaainelisi toeseid ­ romaanid " Inger ", "Rippsild" ja jutustused "Kohvioad" ja "Türgi oad". Sama teema arendus ei puudu ka minevikuainelises lühiromaanis "Puud olid, puud olid hellad velled". Selle teose sissevaateid möödunud sajandi taluolustikku ja rahva vaimulaadi jätkab sama tegevuspaigaga romaan "Minge üles mägedele". Indiviidi ja rahvuse olemise ajatud ning konkreetselt ajaloolised probleemid on polüfooniliselt liitunud romaanis "Karukell, kurvameelsuse rohi". Lühiromaan "Tants aurukatla ümber" (1971) on M. Traadi proosaloomingu esimene suur õnnestumine. "Tants aurukatla ümber" kasvas välja filmistsenaariumist . Stseene ja episoode arendatakse kaamera liikumise printsiibil, dialoog on kõnekeelne ­ lõunaeesti murdes. Romaani põhiteemaks on eesti talupoja ja küla käekäik XX sajandil. Teos on tihe ja kompaktne. Kõigi viie peatüki ehk "tantsu" tegevusajaks on valitud üksainus sügisene rehepeksupäev, nimelt aastatest 1914,1929,1943,1949,1957. Nii on siia mahutatud suur tükk ajalugu ­ elu ja inimesed oma suurte ja väikeste probleemidega, eri epohhide täpselt piiritletud ja koloreeritud ühiskondlik atmosfäär. Keskseid sümboleid on pealkirjaga esiletõstetud aurukatel , ja läbi kogu romaani käsitletakse ka tehnilise progressi tulekut ning arengut eesti külas. Kuid sümbolikoormat kannab siin peaaegu iga elusolend ja ese, sündmus ja situatsioon.
TANTS AURUKATLA ÜMBER MATS TRAAT ,,Tants aurukatla ümber" on Mats Traadi kui romaanikirjaniku esinduslikumaid teoseid. Romaan käsitleb eesti taluelu XX sajandi algusest keskpaigani. Suursündmuseks on aurukatla jõudmine eesti külla, mis toob endaga kaasa tapva kehalise töö järkjärgulise taandumise. See teos on tugevasti ja sügavalt seotud talupojaromaani traditsioonidega. Viies peatükis ehk ,, tantsus " valgustatakse läbi viis ajahetke, mis esindavad Eesti maaelu ühiskondlikel murrangujärkudel. Neid lahutavad üksteisest mitmeaastased vahemikud. Rangelt on aga välja peetud tegevuskoha ühtsus. Karaktereid ja olustikku kujutab Mats Traat punktiirselt, teemat arendab ta põhikujundite (nt aurukatel, rehepeks, oinas) abil. Need kanduvad ühest peatükist teise ja saavad juurde ikka uusi sümboltähendusi. Romaanis valitseb argine õhkkond ­ niihästi töö tõttu, mida siin tehakse, kui ka tegelaskonna tõttu. Esimene tants ­ tegevus toimub keisriaegsel Eestimaal. Kõige tähtsamaks sündmuseks on aurukatla saabumine tallu . Aurukatel toob masinate ajastu maale. Kesksel kohal on ka vana Aniluige ja ta Jürist poja peremeheprobleemide sirgeksrääkimine. Nende rabelemise juhtimisohjade pärast lõpetab vallakasak, kes toob Jürile sõttamineku kutse. Teine tants ­ tegevus toimub juba iseseisvas Eestis. Aurukatel koos peksumasinaga esineb selles tantsus rauast monstrumina, mis sandistab sulaspoisi. Tants lõpeb kemplevatoonilise oksjonipildiga. Kolmas tants ­ tegevus toimub 1943. aastal. Kolmas tants algab okupatsiooniaasta sügisel viljakuivatis, kus on parajasti tärganud kahe noore peagi puruneda ähvardava armastus. Kaks koolivenda, masinisti noorem poeg Jaanus ja Aiaste Taaveti poeg Edgar arutavad siin oma saatust, mis üheski variandis head ei tõota. Kolmandas tantsus varjutab maa ja vilja probleemi käsutäitlikkusest tulenenud inimesejaht ja sõda siinsete metsade taga. Neljas tants ­ tegevus toimub 1949. aastal. Neljas tants on esimese kolhoosiaasta sügisest. Jälle on ametisse kutsutud vana aurukatel, töökäsi on vähe ja traktoreid ei jätku. Aina sajab ja sajab, ning nooruke kolhoosimees ei tea mitte, kas jõuab vilja salve saada. Inimesed on pinevil. Olukord jõuab haripunkti , kui varumisvolinikust Eesneri Eedi oma käega tahab peksumasinat käima panna. Viies tants ­ tegevus toimub 1954. aastal. Viies tants toimub ajal, mil kolhoosi alguspäevade pinge on taandumas, elu on hakanud rööbastesse jooksma . Kui kogu romaani vältel valmistub keegi lahkuma, siis selles tantsus annab juhttooni saabumine ­ Taavet Aniluik, üks kahest peategelasest oli küüditatud Siberisse ja tuleb nüüd tagasi kodukohta. Vanal aurukatlal on aeg ümber, nagu paljudel nendelgi, kes lõid korra tantsu ta ümber. Elutants oma sammude ja pöörete, tulekute, olekute ja minekute ammendamatu hulgaga on Mats Traadi romaanis siiski ennekõike tõsine tegevus. Siin käib töö vilja, see on leiva pärast. Mats Traadi teemaks on maa ja tema harija, töö ja inimene läbi aegade.
4
Dramaatika ehk näitekirjandus ehk draamakirjandus (varem draama ) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. 1970ndate algul toimus eesti teatris teatriuuendus, mille keskuseks kujunes Vanemuine, juhtfiguurideks noored lavastajad Evald Hermaküla, Jaan Tooming ja tantsuteatris Ülo Vilimaa. 1990 taasavati 1978. aastal tulekahjus hävinud teatri väike maja. Aastatel 19851990 juhtis teatrit AgoEndrik Kerge. Jaan Tätte (sündis 24. märtsil 1964 Viljandis ) näitekirjanik, näitleja, teatrilavastaja ja laulja. Talle meeldis juba enne keskkooli minekut kirjutada. Tuletõrjeteemalisel kirjandivõistlusel sai koolis kolmanda, rajoonis teise ja vabariigis esimese koha. Sündis velsker Jaan Tätte peres. Jaan Tätte õppis 1982­1984 Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat ja 1985­1986 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. Aastal 1990 lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIV lennu. Jaan Tätte on abielus Margit Tättega, peres kasvab kaks poega (Jaan Tätte ja Kunter Tätte).
Eesti rahvuseepose kujunemine. Kirjanduses on Kalevipoega mainitud juba 17. saj. (Stahl, Hupel), huvi vägilase vastu elavnes 19. saj. alguses (K.J. Peterson, G.H. Schüdlöffel). Kalevipojamuistendite motiivistikku üritas sisuliseks tervikuks ühendada F. R. Faehlmann. 1839 esines Faehlmann ÕESs ettekandega Kalevipojast, milles ta ühenda temale tuntud Kalevipoja muistendid ühtsex tervikux, luues nii tulevase eepose visandi. «Kalevala»(1835) algredaktsiooni mõjul esitas G. SchultzBertram samal aastal eesti eepose koostamise programmilise estofiilse ülesandena. See oli põhjusex mix teos algselt saxa keelsena kavanadti, kangelaslaul pidi koosnema 7 või 12 laulust ning värsivormis jutustama lugejale Kalevipoja elust, kangelastegudest ja seiklustest. F.i ettevalmistustööd olid ulatuslikud: käis korjamas kangelasega seotud muistendeid ja lugusid, pöördus rahvaluule harrastajate poole üleskutsega talle neid saata ning püüdis koondada kõik kogutu ja kirjutatu. Teost asus tegelikult kirjutama pärast Faehlmanni surma (1850) Kreutzwald, kes käis korduvalt lugudele lisa kogumas, jõudis exlikule arvamusele, et Kalevipoja lugu on kunagi rahvasuus elanud tervikunamõte taastada eepos võimalikult algupärasel kujul värssides (varem oli plaan kirjutada proosa ja värsijutustusena). Kirjutama asudes kasutas väga eripalgelisi tekste ja püüdis luua terviklikku teost, mille psühholoogilisex sõlmex pidi saama Kalevipojal lasuv hukutav needus . «Ka» algredaktsioon, nn. «AlgK.» (1853; «Esiandeks» ja 12 lugu, 13 817 värssi), ei pääsenud tsensuuritakistuste pärast trükki. Põhjalikult ümbertöötatuna ilmus teos annete kaupa Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes 185761 (koos saksakeelse tõlkega; 20 lugu, 19 087 värssi) ja mõne väikese lühendusega lõplikus redaktsioonis (19 023 värssi) rahvaväljaandena 1862 Kuopios. Eepos on kirjutatud regivärsilist rahvalaulu vabalt jäljendavas vormis, u. kaheksandik värsse pärineb ehtsaist rahvalauludest. Rõhumisvastase põhiideestiku, rahvaliku ainese ja rahvuslikult omailmelise poeetilise vormi poolest on teosel olnud murranguline tähtsus eesti kirjanduse arengus ning kaugeleulatuv ühisk. ja üldkultuuriline mõju. Tõlgete ja ümberjutustuste kaudu on «K.» saanud oluliseks eesti kirjanduse tutvustajaks teistele rahvastele (värsstõlked saksa, vene, ungari, läti, soome, tsehhi , leedu, rumeenia , inglise, ukraina ja rootsi keelde). Eepose motiividel on loodud palju kujutava kunsti ja muusikateoseid. 196163 avaldati 2köiteline «Ka» tekstikriitiline väljaanne koos kommentaaride jm. lisadega. Kalevipoja kokkuvõte
Põhja piiril TaraTammemetsa ääres elasid kolm venda. Suureks saades rändas üks Venemaale ja hakkas kaupmeheks , teine läks Turjamaale ja sai seal vapraks sõjameheks. Kolmas istus põhjakotka selga ja lendas Viru randa . Sinna rajas ta riigi ja sai maa esimeseks valitsejaks. Läänemaal aga elas noor lesknaine. Ühel hommikul karja ajades leidis ta metsast kana ,mille põue pistis, tedremuna, mille pani põue ja varesepoja, kelle pani põlle sisse. Kodus pani ta muna kana alla villavakka, varesepoja viskas aga kirstu taha. Hulga aja pärast läks perenaine vaatama ja nägi et kanast oli kasvanud ilus naine Salme ja tedremunast teine tütar Linda . Varesepojast aga orjatüdruk. Aeg läks ja Salmel hakkasid käima kosilased . Kosjas käis kahvatu kuu ja põlevasilmne päike, kuid Salme saatis nad koju tagasi. Siis tuli kosja täht ja Salme võttis kosjad vastu. Mõrsja pandi piduriidessse ja rahvas tuli lustima. Peotralli peale tulid päike ja kuu teist korda, kuid ka Lindagi ütles neile ära. Kuu läks koju nukralt ja päike vihast puhkides. Sealt tuli ka kolmas kosilane vesi. Salme lausus , et vood on kurjad ja lained teinekord pahad ning nii pidi vesi kurvalt koju minema. Polnud paremat õnne ka tuulel ja Kungla kuningal . Kui aga Linda Kalevit nägi teadis ta, et see mees on talle meele pärast. Kalev kutsuti sisse ja pandi laua taha istuma. Linda aga läks peoriideid selga panema . Kui ta tagasi tuli, oli ta nii ilus, et isegi lesk ei tundnud teda ära. Siis hakkasid Linda ja Kalev pulmailu pidama . Kaua kestis tants ja trall . Siis hakkas täht koju minema. Ta viis Salme endaga kaasasinna, kus ainult tuulehoog tõi tervisi ja vihmapisar vihmavett. Kalev ja Linda pidasid kaua pulmailu, kuid ka nemad pidid lõpuks lahkuma. Nad jätsid lesknaisega hüvasti, istusid saani ja sõitsid Kalevi koju. Kaua elas Kalev Lindaga õnnelikult ja valitsesid rahvast. Viimaks tundis ta ,et surmatund on lähedal. Ta kutsus Linda ja ütles: pärast minu surma sünnib sulle viimane poeg.Mina seda enam ei näe. Ometi saab temast minuväärne mees. Kui noorem poeg suureks on sirgunud, tuleb tal vendadega liisku heita, kes neist saab rahva kaitsjaks ja valitsejaks. Riik peab jääma jagamata, ühele pojale. Siis on ta tugev ja kindel. Pärast seda heitis vana Kalev voodisse ja enam ta ei tõusnud. Seitse päeva leinas Linda teda. Nii kaevas Linda ise haua, sängitas mehe muru alla. Sinna peale kandis hulga kive, et kalm tulevastele põlvedele silma paistaks. See on praegune Toompea. Üht rasket kivirahnu kandes väsis lesk ära ja kivi libises käes. Linda istus kivile ja valas kaua pisaraid. Nii tekkis ta pisaratest Ülemiste järv. Kurvastuse kergenduseks sündis aga Lindale poeg ning kohe hakkas ta vägevuse märke näitama. Kaks kuud ta ainult kisas, siis rebis katki mähkmed, lõhkus voodi ja ronis põrandale roomama. Kolmekuiselt kõndis ta juba ringi. Nii kasvas Kalevi noorem poeg. Suureks sirgunud mängis ta kaljupankadega kurni ja viskas paepankadega mere ääres lutsu . Mõnikord aga mängides kiskus ta üles noori kuuski. Tundus et Kalevipojast igati isa vääriline kasvab. Pärast kalevi surma käis Lindal palju kosilasi, kuid Linda saatis kõik kosilased koju tagasi. Teiste hulgas käis ka tuuslar , soome tuuletark . Tuuslar ähvardas Lindat kättemaksuga. Ajapikku sai Linda kosilastest rahu.
5
Walter Scott . Elulugu ja looming. Walter Scott (17711832) on inglise kirjanduse suurimaid esindajaid XIX sajandi algul, ajaloolise romaani zanri looja. Ta kirjutas enam kui kakskümmend viis maailmakuulsat ajaloolist romaani. Walter Scott sündis Sotimaal Edinburgh 's. Ta oli juristi poeg. Kirjaniku biograafid oletavad, et romaanis "Rob Roy" vana kaupmehe, mr. Osbaldistone'i isikus kujutas kirjanik oma isa, kuna noores Frank Osbaldistone'is, kes on jutustuse minakangelaseks, on mõningaid autobiograafilisi jooni. Juba lapsena huvitus Walter Scott Sotimaa ajaloost, tema poeetilistest legendidest ja rahvapärimustest. Ta armastas kuulata jutustusi keskaegseist lossidest ja rüütlite kangelastegudest, deklameeris vanu soti ballaade , luges innukalt Shakespeare 'i ajaloolisi kroonikaid ja rahvalaulukogusid. Selle armastuse oma kodumaa vastu, kus paljude sajandite vältel rõhusid rahvast inglise feodaalid , säilitas kirjanik kogu eluks. W. Scotti kirjanduslik tegevus jaguneb kahte selgesti eraldatavasse perioodi. Esimesel perioodil (1796 1814 ) kirjutab ta peamiselt luulet (ballaade ja poeeme). Teisel perioodil (18141832) läheb W. Scott üle proosale, loovutades poeesias esikoha noorele Byronile ja hakkab kirjutama ajaloolisi romaane, mis moodustavad kõige väärtuslikuma osa tema loomingulisest pärandist. W.Scotti tuntuimateks romaanideks on " Waverley ", "Puritaanlased", "Montrose'i legend", "Ivaohoe", "Kenilworth", " Quentin Durward" jt. W. Scotti looming arenes ajajärgul, mis oli rikas suure tähtsusega ajaloolistest sündmustest. Walter Scott elas prantsuse kodanliku revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajastul. See oli aeg, millal pärast 1789. aasta otsustavat tormijooksu feodalismi kindlusele kujunes Euroopas kodanlik kord, mis varjas endas veelgi teravamaid ja julmemaid klassivastuolusid. Poliitilistelt vaadetelt oli Walter Scott konservatiiv . Ta suhtus kriitiliselt inglise ja soti rahvamasse rängalt rõhuva, rööviva ja laastava kapitalismi kiiresse arengusse . Reas teostes lähenes Walter Scott ajaloo mõistmisele klassidevahelise võitluse seisukohalt ja oskas näidata rahva otsustavat osa ajaloolistes sündmustes. Rahva esindajaid kujutab Walter Scott tavaliselt õilsate julgete inimestena, kes on võimelised kangelastegudeks ja kes peavad võitlust oma rõhujate vastu. Näiteks romaanis "Rob Roy" on sellisteks rahvakangelaste Rob Roy, tema naise Heleni ja nende pooldajate, soti mägilaste kujud. Rahva esindajad on kirjanik varustanud kõrgete inimlike omadustega, vastandades neid kõrgemate klasside silmakirjalike, kiskjalike ja ebainimlike esindajatega. Romaan "Rob Roy" ilmus 1817. aastal. Ta on üks kirjaniku nn. "soti" romaane. Neis romaanides, milliste hulka kuuluvad "Waverley", "Puritaanlased", "Montrose'i legend" ja "Edinburgh' vangla ", hargneb tegevus XVII sajandi teisel poolel ja XVIII sajandi algul. See oli vana, patriarhaalse Sotimaa hukkumise ja uue, kodanliku korra tekkimise ajajärk. See ajalooline protsess kulges soti rahva ägedas võitluses oma sõltumatuse eest. "Montrose'i legendis" kujutab Walter Scott XVII sajandi kodanliku revolutsiooni sündmusi. "Puritaanlastes" ­ puritaanlaste ülestõusu 1679 . aastal. "Rob Roys" 1715 . a. ülestõusu ja lõpuks "Waverleys" ­ 1745. a. ülestõusu. Soti ajaloole pühendatud romaanides näitab W. Scott, kuidas inglise ja soti kodanlus kindlustas oma võimu, kihutades talupojad nende maadelt minema. Rahvamasside julm riisumine on W. Scotti romaanides paljastatud suure kunstilise jõuga. Joonistades dramaatilisi episoode soti klannide võitlusest oma sõltumatuse eest, ilmutab kirjanik soti rahva elu põhjalikku tundmist. Walter Scott kujutas oma romaanides laialdaselt rahva ülestõuse, mida aadel ja suurfeodaalid kasutasid sageli oma huvides. Nii näitas ta, et mägilaste 1715. aasta ülestõusu, millest on juttu "Rob Roys", juhtisid nn. Jakobiidid ­ feodaalide huve kaitsva Stuartite dünastia troonile ennistamise pooldajad . Seega võitleb Rob Roy kodanliku riigi ülekohtu vastu sugukondliku korra patriarhaalsete suhete säilitamise nimel. Walter Scotti loomingul, hoolimata kirjaniku maailmavaadete vasturääkivusest, iseloomustab progressiivsus. Tõsi küll, Walter Scott ei osanud oma romaanides peegeldada rahva vabadusvõitlust nii sügavasti ja õigesti kui seda tegi näiteks A. S. Puskin " Kapteni tütres". Kuid ajalooliste sündmuste realistlik kujutamine, rahva otsustava osa näitamine võitluses maa vabaduse eest, suurepärased pildid soti kommetest, iseloomudest ja loodusest, reaktsionääride ja rahva vaenlaste satiiriline kujutamine, peen huumor ­ kõigel sellel on lugeja jaoks suur tunnetuslik väärtus, kuna see aitab tal selgemini lahti mõtestada möödunud aegade klassikonflikte. Selles seisnebki näiteks "Rob Roy", W.Scotti ühe tuntuima romaani tähtsus. Nende kirjaniku loomingu iseärasuste põhjal võiski Belinski rääkida sellest, et Walter Scott "andis euroopa uusimale kunstile ajaloolise ja sotsiaalse suunitluse". Ühes teises artiklis kirjutas Belinski: "Kui loeme W. Scotti ajaloolist romaani, siis muutuksime nagu ise kirjeldatava epohhi kaasaegseteks, selle maa kodanikeks, kus hargnevad romaani sündmused, ja me saame neist elava vaatluse teel õigema arusaamise, kui seda suudaks neist anda ükskõik milline ajalooõpik." W. Scotti parimates romaanides, nende hulgas ka "Rob Roys", peegeldub ajalooliselt õigesti rahvamasside saatus kodanliku ühiskonna tekkimise ajajärgul. W. Scott on inglise kirjanduses esimesena osanud kujutada rahvast otsustava ning tähtsaima jõuna ajaloo arengus. See oli realistliku kunsti tõsine võit. Ja ehkki W. Scotti romaanide järgi ei saa õppida ajalugu, hindavad ja armastavad inimesed tema ajaloolisi romaane, millel on õigusega aukoht maailmakirjanduse klassikas.
Molière (kodanikunimega JeanBaptiste Poquelin ; 15.jaanuar 1622 ­ 17. veebruar 1673 ) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja. Elukäik Klassitsistliku draama suurim esindaja Moliére pärines Pariisi Kodanlusest, olles õukonna käsitöömeistri poeg. Ta õppis viis aastat Clermonti jesuiitide kolleeguimis, kus õpetati ladina keelt, matemaatikat, füüsikat, keemiat ja pandi rõhku ka seltskondlikule kasvatusele (õpetuse juurde kuulusid tants, vehklemine jms).Kolleegiumiajal algas ühtlasi Moliére lähem tutvus teatriga: koolis etendati sageli tragöödiaid ja balletimänge. Täisikka jõudnuna asus Moliére õppima õigusteadust, kuid loobus sellest peagi, huvitudes üha enam teatrist ja kaasaegsest prantsuse kirjandusest. Samaaegu jätkas ta ladinakeelse kirjavara lugemist ja tutvus hispaania kirjandusega. Kokkuvõttes omandas ta niiviisi selle aja kohta üsna hea humanitaarhariduse. Kirjanduse kõrval mõjutasid Moliére'i ka Pariisi tänavatel etendusi andva veiderdajad ja komödiandid ­ kuigi nood esitasid vaid rahvalikke jante, mitte kirjanduslikke näidendeid, oli see ikkagi teater täis elu, liikumist ja nalja. Aastal 1643 asutas ta koos mõne näitlejaga teatritrupi L`Illustre Theatre. Paraku ei saatnud Pariisis Kuulsa Teatri nime all esinenud truppi edu, teater tuli sulgeda ja Moliére pandi võlavanglasse. Sealt vabanenud, hülgas ta oma seisuse ning liitus põlatud komödiantidega, astudes ühte LõunaPrantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Üle kolmeteistkümne aasta rändas trupp mööda linnu ja külasid, mängides improviseeritud farsse commedia dell ' arte stiilis, varieerides süzeesid ja sobitades komöödia traditsioonilisi tegelaskujusid oma publiku eluoluga. Need aastad laiendasid Moliére'i silmaringi, ta õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis elavat rahvakeelt. Trupis tõusis ta tänu oma andekusele ja haritusele peagi eesnäitlejaks. Et saada etendusteks uut ja sisukamat repertuaari, hakkas Moliére ise kirjutama. Esialgu töötas ta ümber itaalia farsse, kohandas neid ja lisas originaalseid elemente, seejärel asus looma juba algupäraseid näidendeid. Oma esimese näidendi ,, Arutu " lavastas ta 1653. aastal. Pariisi naasis Moliére'i trupp 1658 . aastal. Pälvinud oma etendustega Louis XIV huvi, sai trupp loa esineda ka kuningalossis ning lühikese ajaga tõusis Moliére Pariisi juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri, kus töötas autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani. Suurte, 5vaatluseliste komöödiate kirjutamise kõrval pidi Moliére hoolitsema ka õukonnas ja aadlike vastuvõttudel etendatavate meelelahutusmängude eest. Tellimise peale tehtud ballimängud ja improvisatsioonid olid samuti leidlike situatsioonide, tabavate karakterite ning elava sõnastusega. Õukonnaetendused kindlustasid Moliére'ile kuningas Louis XIV jätkuva poolehoiu, milleta poleks ta saanud laval tuua kõiki oma julgeid komöödiaid. Elu viimasel poolteisel aastakümnel, viibides taas Pariisis, lõi Moliére 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik. Moliér suri 1673. aastal. Kirik keelas tollal näitlejate matmise pühitsetud mulda. Loius XIV käsul maeti Moliére siiski St.Josephi kalmistule. Prantsuse lavakunstile oli Moliére'i lahkumine raske kaotus. Louis XIV korraldusel ühendati Moliére'i teater kahe teise trupiga Prantsusmaa rahvusteatriks, Comédie Francaise'iks. Molière elukäik, tohutu elu ja teatrikogemus ning mitmekülgne looming tegid temast maailma universaalseima teatrimehe, kes avaldas mõju kogu Euroopa lavakunstile, aidates seega kujundada uusaja teatri palet. Kahtlemata on olnud Molière'ist paremaid näitlejaid, lavastajaid, draamakirjanikke, näitkunstiõpetajaid, teatrikriitikuid, kuid mitte ühes isikus. Teda tunnustas isegi karm klassitsismiteoreetik Nicolas Boileau . Louis XIV olevat oma valitsusaja hilisemas järgus, juba 18. sajandil, kord Boileau'lt küsinud, keda ta peab oma aja parimaks kirjanikuks. Boileau vastanud kõhklemata, et Molière'i.
Looming Molière kirjutas ja lavastas komöödiaid, kus ta naeruvääristas üldinimlikke (nt ahnus ) ja sotsiaalseid pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides . Moliére'i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neis siiski intriigil ja elaval kõnel. Molière'i komöödiad moodustavad tänini koomilise tearti klassikalise raudvara . Erinevalt eelkäijatest, kelle komöödiad olid enamasti itaalia ja hispaania näidendite tõlked või mugandused, kujutas Molière oma näidendites kaasaegseid prantslasi. Molière tundis Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid paremini kui ükski teine tolle aja näitekirjanik. Seda võib pidada tema teatri tugevuseks, nagu ka seda, et ta peegeldas kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Kahtlemata pidi ta kirjutamsel ühtlasi arvestama publiku ja muidugi kuninga maitset . Sellega seoses on Molière'i nimetatud ka orjastatud geeniuseks. Kuid tema teoste kriitika oli suunatud liialduste vastu, mida seltskonna arukam osa pidas samuti vääraks. Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused , sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks. Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas kõrgelt komöödia ühiskondklikku rolli: ,,... teatril on suur võime pahesid parandada. Me anname pahedele raske löögi, kui esitame nad üldiseks naeruks. Noomitusi talutakse kergesti, muid pilget mitte." Klassitsismi suurima komödiandi loomingu teaduslikku uurimist raskendab asjaolu, et tema käsikirju pole säilinud. On vaid legend nende ootamatu päevavalgele tuleku ja taas kaotsimineku kohta. Kord ilmunud Pariisi tänavaile keegi külamees hobuse ja vankriga, milles olnud kuhi koltunud pabereid. Mees peatunud mingi ametiasutuse ees ja pakkunud Molière'i käsikirju. Kohusetundlikud ametnikud juhatanud ta õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse ja nii edasi, kuni lõpuks kadunud vanamees jäljetult. Peale selle, et Molière'ist pole ühtki ta oma käega kirjapandud teksti, puuduvad ka tema kaasaegsete artiklid ja hinnangud ­ otseselt kaasajal ei kirjutatud Molière'i kohta peaaegu midagi, kui mitte arvestada suurt hulka laimukirju. Igatahes ei saa Molière'ile läheneda puhtkirjandusliku mõõdupuuga, vaid tuleb lähtuda sellest, et ta oli kõigepealt näitleja, kellele tollase teatri raamid kitsaks jäid ja kes lõi ajastule vastava uue teatri. Kirjanikuks sai ta eeskätt seepärast, et teatril oli vaja uut repertuaari. Molière'i eluajal toimus teatris palju muudatusi. Üks tähtsamaid oli üleminek mitme tegevuskohaga lavalt üheleainsale tegevuspaigale, et säilitada tragöödias nõutavat kohaühtsust. Komöödiasse võeti see põhimõte üle ilmselt commedia dell'arte mõjul, kuna rändtrupid olid sunnitud lavakujundust lihtsustama. Molière aga kasutas oma lavastustes juba ka maalitud dekoratsioone ja keerukaid mehhanisme. Klassitsismi põhimõtted kehtisid prantsuse teatris 19. sajandi alguseni, kuid ka selle suuna hääbudes jäid Molière'i näidendid edasi elama. Molière loomingust on säilinud 32 näidendit.
Näidendid · "Naeruväärsed eputised" (1659) · "Don Juan " (1665) · " Ebahaige " (1673) · " Tartuffe " (1664) · " Misantroop " · "Kodanlasest aadlimees" (1670) Dorine , Orgoni ja TArtuffe`i põhjalikum karakteriseering Orgon rumal,naiivne ,endas kindel,uskus pimesi Tartuffe`i. Uskus, et Tartuffe on hea ja korralik mees,igati sobiv tütrele kosijaks. Tartuffe omakasupüüdlik, kahepalgeline, variserlik, rahaahne. Kiire taibuga, kaval, kindlameelne. Alati, kui talle midagi öeldi, oskas kohe midagi vastu öelda. Oli endas liiga kindel ja see sai talle saatuslikuks jäi oma tegudega vahele ning kuningas saatis ta vangi (kui Tartuffe poleks vahele jäänud, oleks vangi läinud Orgon, sest esimene oli teda püüdnud kõigis oma halbades tegudes süüdi jätta). Dorine heatahtlik, taibukas, sõnavõtja, kaval, heatahtlik, aus. Näidendis naerdakse Tartuffe välja oma kahepalgelisuse tõttu. Orgon naerdakse välja sinisilmsuse, lihtsameelsuse tõttu Dorine naerdakse välja ta oma liigse nutikuse tõttu, sest ta on ju vaid toatüdruk. Näidend räägib Orgoni ja Tartuffe'i vahelistest suhetest. Valelik Tartuffe kasutab ära Orgoni jumalakartlikkust ning loob temaga omakasupüüdlikud suhted. Kõik teised majaelanikud peale Orgoni ja tema ema saavad Tartuffe`i plaanidest aru, kuid Orgoni ei suuda nad veenda. Kõrvalintriigiks kujuneb Orgoni . Peale seda tegu esitab Tartuffe Orgoni peale salakaebuse ja viskab ta tema oma majast välja. Õnneks astub vahele "hea kuningas", kes Tartuffe`i kaebuse tühistab ning laseb ta vangi saata. Seega Tartuffe'i kaval plaan saada Orgoni kulul ratsa rikkaks kukkus läbi. Tartuffe oli libekeelne varas, kes oskas hästi valetada ja kellel oli piisavalt mõistust leida teistes inimestes saatuslikke vigu ja neid osavalt ära kasutada. Ta oli kunagi ammu kaotanud kogu oma varanduse ja nüüd proovis seda kelleltki teiselt välja petta . Ohvriks valis ta Orgoni. Teeskles vagadust mis tal iseenesest õnnestuski kuid lõpuks pingutas, nagu kõik temasarnased üle ning sattus vangi. Tartuffe oli suure talendiga, kuid kasutas oma talenti halvaks otstarbeks. Orgon oli väga aus ja kergeusklik. Tema jumalakartlikkus oli arenenud üleliia ja seda, mida osati pahasti ära kasutada. Orgon oli elus hästi edasi jõudnud, tal oli armastav perekond ning ta oli ka suhteliselt rikas. Orgoni puuduseks oli tema põikpäisus, mis talle palju kahju tõi.
,,Misantroop" arendab seltskonnakriitikat armukadeduse teema kaudu. Peategelane Alceste pole inimesepõlgur sõna otseses mõttes, vaid vihkab seltskonda pahede pärast, mida seal kultiveeritakse. Üksinduses ja vabaduses kasvanud Alceste ei tunnista silmakirjalikkust, ta hindab loomupärast lihtsust ja otsekohesust. Õnnetuseks armub ta koketsesse seltskonnadaami Céliméne'i, kes esindab just kõike seda, mida Alceste ei suuda taluda. Järgnev komöödia on tegelikult traagiline, sest oma naiivsusele vaatamata pole hea Alceste sugusi naeruväärne. Sümpaatne on koguni tema iseteadlikkus. Kui seniseid Moliére'i tegelasi iseloomustas nende pahede suurus, siis Alceste'i ülemäärased voorused. Ta on tark ja osav, seltskonnast alati üle. Alceste on Moliére'i loomingus ainus kuju, kes hindab tavalisest elutarkusest kõrgemaid väärtusi.
6
LYDIA KOIDULA (1843­ 1886 ) Lidia Emilie Florentine Jannsen kirjanikunimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. a Vändras köstri ja kihelkonnakooli õpetaja Johann Voldemar Jannseni perekonnas. Koidula ema oli sakslanna ja seetõttu räägiti Jannsenite perekonnas enamasti saksa keeles ja Koidula eesti keele oskus oli lapsepõlves kesine. 1850 kolisid Jannsenid Pärnusse.
HARIDUS Enne Pärnusse kolimist õpetas Koidulat kodus isa. 1854­1861 õppis ta saksakeelses Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. 1862 sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. Koidula sai kõrgeima hariduse, milleni naised sel ajal võisid jõuda.
1857 hakkas J. V Jannsen välja andma ajalehte Pärnu Postimees ja õige pea sai Koidulast isa abiline lehe juures, ta aitas isal algul Pärnus, hiljem Tartus Eesti Postimeest toimetada. Ajakirjanikutöö kõrvalt osales Koidula aktiivselt Tartu kultuurielus . 1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi "Saaremaa onupoeg ". Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869. 1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas. Lahkumine Eestist mõjus Koidulale rusuvalt, ta püüdis seal ühiskondlikku tegevust jätkata, kuid pere eest hoolitsemine nõudis samuti aega. Kroonlinna. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar HedwigHedda, tütar Anna Emilie. 1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas.
Noore Koidula vaimset arngut mõjutasid kaks erinevat kultuurikeskkonda. Hariduse sai ta saksa keeles ja nii sai talle saksa kultuur ja kirjandus omaseks . Ka luuletamist alustas Koidula saksa keeles. Ent samal ajal puutus Ta kokku eesti talupojakultuuriga, omandas isalt ja isapoolselt vanaemalt rahvapärase eesti keele, tutvus rahvajuttudega ja talupoegade eluoluga. Tartus puutus ta kokku selle aja oluliste kultuuritegelastega, tutvus Kreutzwaldi ja Jakobsoniga, oli nendega kirjavahetuses. Jakobsonilt sai ta oma kirjanikunime (1866 ja 1867 ilmusid anonüümselt kaks Koidula luulekogu , need ei levinud laialt, kuid Jakobson avaldas valiku tema luuletusi koolilugemikus ja andis tagasihoidlikule autorile varjunime Koidula).
LOOMING LUULE moodustab Lydia Koidula loomingu kõige tähtsama osa. Koidula oli esimene eesti naisluuletaja, kes kirjutas kunstiküpset romantilist loodus ja isamaaluulet. Eesti keeles luuletamist alustas ta Pärnus, kuid esialgu olid tema luuletused vagatsevad ja sentimentaalsed. Alles Tartu vaimses õhkkonnas avaldus tema tõeline luuleanne. Esimesed luuletused avaldas 1865 Eesti Postimehes.
1866 ilmus anonüümselt tema esimene luuletuskogu "Vainulilled. Sisaldab varasemaid, ka Pärnus kirjutatud luuletusi. Valdavalt olid need tõlked ja mugandused saksa keelest. Valitseb moraliseeriv ja õpetav, paiguti usuline kallak. Kõige populaarsemaks on saanud luuletused "Kodu" ("Meil aiaäärne tänavas"), "Sügismõtted" ("Juba kase ladvalt lehed langvad"). Luuletus "Kaugelt koju tulles" kajastab juba inimese kokkukuuluvust kodumaaga.
1867 ilmus taas anonüümselt "Emajõe ööbik". On toimunud üllatav areng nii sisus kui vormis. Ülekaalus on originaalluuletused. Luulekogule annab tooni isamaaluule , mis on programmiline ja üleskutsuv. Koidula vastandab isamaa sünget minevikku ja lootusrikast tulevikku, ta tunnetab enda kokkukuuluvust isamaaga, nii kurbuses kui rõõmus ("Mu isamaa on minu arm"). Kõige tuntumaks on sellest kogust saanud luuletused "Mu isamaa on minu arm", Mu isamaa nad olid matnud", "Sind surmani" ja "Ema süda", mis ülistab emaarmastust. Kogu sisaldab veel loodusluulet, armastusluulet (viimane on romantilisele luulele omaselt enamasti traagilise varjundiga). See luulekogu tõstis Koidula rahvusliku liikumise juhtluuletajaks. (Veel luuletusi: "Üht eesti laulu", "Mõtted Toomemäel", "Oh räägi, "Ja õues on kevade", "Lenda", "Kevade tulek".) Pärast luulekogude ilmumist on Koidula harva toetunud võõra luule mugandamisele või tõlkimisele. Tema hilisemad luuletused ilmusid ajakirjanduses ja Jakobsoni lugemikes ja koguteostes. Tema hilisem algupärane luule on temaatiliselt mitmekesine: isamaalüürikale lisanduvad pühendusluuletused, lastelaulud , rahvaluuleainelised ballaadid ja mõtterikkad loodusluuletused ("Miks sa nutad ?", "Üürikene" "Ööbik"). Kroonlinnaperioodil muutusid Koidula luuletused raskemeelsemaks ­ esile tulid igatsus kodumaa järele, soov saada maetud kodumaale ("Jutt", "Igatsus", "Enne surma ­ Eestimaale") NÄIDENDID Näidendeid hakkas Koidula kirjutama praktilisest vajadusest, et anda Vanemuise seltsile lavastamiseks eestikeelseid tükke. 1870 avaldas Koidula oma esimese näidendi "Saaremaa onupoeg", mis oli mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist. Koidula täiendas seda ja kohandas Eesti oludele. Seda näidendit peetakse eesti teatri sünniks. Kuna "Saaremaa onupoeg" oli menukas, siis valmis samal aastal teine näidend "Kosjakased" (Jannseni jutustuse järgi). Mõlemad näidendid on jandid, kerged ja lõbusa sisuga näidendid, kus oluline koht on jämekoomikal. 1872 ilmus trükis (lavastati 1871) Koidula kõige tuntum naljamäng "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola", mis on eesti kirjanduses esimene algupärane näidend. "Säärase mulgi" süzee aluseks sai Eesti Postimehes ilmunud sõnum saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola hinda ajalehes tangude omaks, suure teenistuse lootuses tangukoormaga Pärnusse tuli, kuid pidi häbiga tagasi minema. Koidula käsitleb selles näidendis mitut ajastule iseloomulikku probleemi: rikaste mulkide ja vaeste tartumaalaste vaen; hariduse vajalikkus; päriskoha ostmine ; sõjaväest kõrvalehoidmine; sundabielu. Võrreldes varasemate teostega on selle näidendi tegelased õnnestunumad. Positiivse tegelase rollis on edasipüüdlik mulk Männiku Märt, kelle vastanditeks on petis Erastu Enn ja harimatu ja vanameelne peremees Peeter Pint . "Säärane mulk oli 19. sajandil üks populaarsemaid näidendeid (Juhan Kunderi "Kroonu onu" kõrval) ja selle kunstilise taseme ületasid alles järgmise põlvkonna kirjanikud . 1880 Kroonlinnas näidend " Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai"
PROOSA Ka prosaistina oli Koidula esialgu mugandaja ja tõlkija, hiljem hakkas üha enam kirjutama originaalloomingut. Enam kui 80 proosateose hulgas leidub pikemaid ajaloolisi jutustusi, lühijutte, naljandeid ja muistendeid. Esialgu valis juttude alusmaterjali saksa kirjandusest, hiljem slaavi kirjandusest. 1868. aastast väheneb tunduvalt muganduste osa ja olulisele kohale tõusevad kodumaised probleemid. "Enne ukse lukustamist" räägib talupoegade väljarändamisest Venemaale. "Tammiste küla "veskitondid"" on suunatud ebausu vastu. "Loigu perenaine" kujutab realistlikult taluelu ja nimitegelase õnnetut abielu rahaahne peremehega . Koidula jutud ilmusid ajalehtedes varjunime all, on kujundirikka ja voolava keelega ning olid rahvusliku liikumise ajal kunstiliselt parimad.
Teose " Wikmani poisid" lühikokkuvõte Tegevuspaik : Wikmani gümnaasium Tallinnas Tähtsamad tegelased( koolipoisid ja nende lähedased):
· Sirkel Jaak priimus, selle teose peategelane, Virvesse armunud
· härra Wikman kooli direktor, alati ülikorrektne, räägib aktsendiga, sureb vähki
· Trull klassi kõige korralikum poiss, tark, isa on saadik
· Usukannataja e. vikaar Tooder usuõpetuse õpetaja, lahkub peale pahandust
· Laasik Riks tark, õpib palju, vaene (teeb harju), direktor laseb tal tasuta koolis käia, ka Virvesse armunud
· Rumma klassivend , tubli matemaatikas, füüsikas, jne
· Kristjan Koorman klassivend · Maim e. Joodik boheemlasest kunstniku poeg, isa (ja ka ise) joob üsna palju
· Juss Pukspuu rumaluke, hajevil, visati koolist välja.
· Jauram pahandusetegija, sõjaväelase poeg, paneb kõige kiiremini relva kokku
· Penn e. Penno koomik, teeb kõigi hääli järele, sportlik, rikas
· Terrepson klassivend, kellele midagi ei räägita, kuna tema ema on pedagoogika nukogus
· Tummel e. Tumbu klassi kige rikkam poiss, phimtteliselt raha ei laena ega anna
· Linkman e. Valge Luich kapriisne ja üleolev albiino , riigikohtuniku poeg
· Maria putkatädi, kes oma aias poistele salaja veini müüb (kogunemiskoht)
· Aino Pukspuu Jussi vanem de, Penni sbranna
· Virve Pukspuu Jussi paar minutit noorem de (kaksikud), asjatab Jaagu ja Riksiga
Sisu: 10. klass: Poisid koguvad usupetuse tunnis magneesiumi ja see pannakse prügikasti, petaja Tooder paneb aga Jussi lärmamise eest nurka (prügikasti juurde) seisma ja Juss viskab sinna pleva tiku ning ütleb petajale , et midagi krabistab, petaja tuleb vaatama ja magneesium plahvatab otse tema näo juures. Õpetaja on pimestatud, ehmatab kohutavalt ja lahkub töölt. Asja uuritakse nädal aega, keegi ei tunnista midagi üles ja lpuks visatakse Juss koolist välja koos vimalusega sügisel gümnaasiumisse naasta, tingimusel, et ta sooritab igas 10. klassi aines eksami. Teised pilased saavad Maria juures kokku ja otsustavad Penni ideel, et Laasik petab Jussi, et ta eksamid ära teeks ja teised maksavad talle 30 krooni kuus. Jaak räägib temaga ja Riks nustub. Sirkel saadab ta esimesel korral Jussi poole ära ja seal saavad nad tuttavaks Jussi dedega Ainoga käib juba Penn, aga Virvesse armuvad Jaak ja Riks juba esimesel kohtumisel mlemad. Varsti jääb Jaak emakeele tunnis luuletuse kirjutamisega vahele, petaja aga kiidab teda ja käsib tervel klassil kirjutada kodukirjandi, mis vrdleks Koidulat ja Kreutzwaldi. Jaak kirjutab nii hästi kui suutis ja saab Vaimukultuuri Ühingusse esinema ja kutsub ka Virve kuulama, et talle muljet avaldada (Virve oli Penni eest kirjandi kirjutanud, Jaak seda vilksamisi näinud ja lähtus oma knes sellest, mis Virvele meeldis tstis Koidula Kreutzwaldist paremaks). Peale seda käivad paar korda väljas tüdruk ei luba midagi kindlat, kekutab rohkem. Pidid vibolla kohtuma Jaagu klassivenna Kristjani (kes käib juba paar kuud Britaga) sünnipäeval, kus on ka Laasik (kes tavaliselt klassiüritustel ei käi). Virve tulebki, suudlevad esimest korda, kuid Virve ütleb, et Jaak talle järgmised 2 nädalat ei helistaks, et ta saaks rahulikult oma eksamid ära teha. Ühel päeval kutsutakse Jaak, Laasik, Trull ja mned teiste klasside poisid direktori juurde ja direktor annab neile mista, et ta ei pruugi enam eriti kaua elada, sest tal on mingisugune maopletik (tegelikult teavad kik, et maovähk) ja paneb poistele südamele, et nad oleksid ikka "Wikmani poisid" viisakad , korralikud, ausad jne. Virvele meeldib flööti mängida ja Jaak loeb selle kohta raamatut. Vahepeal on prantsuse keele eksam 24 eksamilipikut Penn mängib selle peale, et petajale meeldib hirmsasti Eiffeli torn ja mtleb lihtsalt läbi, et ta oskaks iga teema pealt Eiffeli torni juurde üle minna ja saabki kolme kätte. Jaak otsustab Jussile külla minna (tahab tegelikult Virvet näha, aga alles veidi üle nädala oli möödas) ja avastab seal, et Juss ja Riks olid lage värvinud ja Virve neile flööti mänginud ning et Virve oli hakanud Riksi samuti sinatama (kuigi ta ei teadnud , kas suudlusega vi mitte). Virve on nende mlema vastu ühtemoodi sbralik (annab mlemale lootust) ja Riks läheb ära koju. Jaak läheb tema juurde pikut laenama ja avastab, et Riksil on ka flöödi kohta raamat (tunneb järelikult Virve vastu huvi), kuid ei ütle selle kohta talle midagi ja läheb lihtsalt koju. Härra Wikman sidab paranemislootuses Viini ja doktor Saar ütleb möödaminnes Jaagule, et Wikmani ellujäämine oleks ime. Poisid räägivad kohvikus oma suveplaanidest ja seal kuuleb Jaak teiste käest, et Virve sidab oma tädiga ümbermaailmareisile. Kui Jaak helistab, et küsida, miks tema kige viimasena kuulis, kutsub Virve ta (kuigi vist mitte väga tsiselt) nendega kaasa, kuid Jaagu isa ei luba minna. Selle eest saadab Virve talle reisilt postkaarte ja toob talle tagasi tulles kingituseks särgi ja päikeseprillid, käivad tihti koos väljas. Härra Wikman on vahepeal surnud. Juss läbib kik eksamid normaalselt, matemaatika , mis varem oli kahe piiril, saab isegi viie. Aino on Tartu Ülikooli sisse saanud ja Penn ei oska enam temaga käituda.Aga Juss vttis Wikmani koolist paberid välja ja läks hoopis Kustisse (tehnika).
11 klass: Wikmani koolis teeb iga lend ise oma lpumärgi kavandi otsustatakse Jaagu tehtud kavandi kasuks (vistluses Joodikuga) ja esimeseks kokkutuleku ajaks märgitakse 1943. aasta suvi viis aastat pärast lpetamist. Märk kingitakse ka meeldivamatele ja meeldejäävamatele petajatele, muuhulgas otsustab klass kinkida märgi ka petaja Tooderile usupetuse petajale, kes nende pärast töölt lahkus. Märke üle andma määratakse Jaak ja Laasik (Riks ei taha alguses tulla, aga kui Penn vihjab, et phjus on arvatavasti nende konkurentsis Virve pärast, annab Riks järele ja lubab tulla. Tooder on viimane petaja, kellele märk viiakse ja enne tema juurde minekut teevad poisid kohvikus pausi, kuna tunnevad end veidi ebakindlalt (kuna ladina keele petaja, keda nad ainult sallisid, tahtis et nad räägiksid tema surevale naisele, et ta on neile väga kallis, et teda rahustada). Seal näeb neid Virve ja kutsub nad enda juurde kohvile (Aino on nädalavahetuseks koju tulnud), öeldes "Mispärast peab ainult Ainol austaja kohvilauas olema. Las mul olla ka. Ja koguni kaks." (annab jälle mlemale lootust) Nii Riks kui Jaak lubavad minna. Tooder tahab teada, miks nad talle märgi tid, kui nad temaga eelmisel kevadel niiviisi käitusid. Poisid ei oska vastata ja Tooder ütleb ise, et see peaks olema andeks palumise märk, aga seda pole vaja, sest plahvatus prügikastis oli talle "jumala märk", et ta ei sobi petajaks ja ta on nüüd seepeale hakanud oma elu jumalale meelepärasemalt elama. Külalisi tuleb teretama ka tema 8 aastane poeg (samuti usuhulluks kasvatatud ), kes tahab näha, "millised külalised jumal saatis".
Virve juures kutsub Penn Aino kuu aja pärast (detsembris) toimuvale klassihtule, öeldes, et siis teab Aino piisavalt pikka aega ette, et planeerida . Selle peale kutsub Jaak omakorda Virvet peole . Virve ütleb, et sinna on nii palju aega, mispeale Juss ütleb, et Virve kogub kigi klassi poiste kutsed kokku ja siis valib, kellega läheb. Seepeale kutsub Riks omakorda Virvet peole. Penn kutsub Aino tantsima ja kuna Riks Virvet ei kutsu, kutsub Jaak ta ise ja küsib tantsu ajal tema käest, kummaga ta peole läheb. Virve vastab, et Jaaguga, aga lihtsalt ei raatsinud Riksile enne öelda, lubab kohe peale tantsu öelda, aga Riks on juba vahepeal ära läinud (ta on ka varem ilma hüvastijätmata lahkunud). Koolipeo nädala esmaspäeval on poistel kosmograafias töö, kuid kuna nende kosmograafia petajal on samal päeval järgmine tund lähedalasuvas tütarlastekoolis ja tööd alati samal ajal ja samade vastustega , on kombeks, et keegi poistest viib Rumma tehtud lahenduskäigu kiiresti tüdrukute kooli (paljudel poistel on seal koolis tuttavaid). Kuna sel päeval on Virve ukse peal vastas, tmbavad Jaak ja Riks omavahel tikku ja Riks läheb tööd viima, kuid jääb trammi alla ja satub koljuphimiku murruga haiglasse. Ta seisund on küll väga raske, kuid ta hakkab paranema. Virve läheb Jaaguga koolipeole. Penn tahab pärast seda kohvikusse edasi minna (raha tal küll pole, kuid tal on idee), aga Virve läheb koju ja Sirkel saadab neiu koju. Jalutavad ja suudlevad ja Virve ütleb, et ei tahtnud kohvikusse minekuga Riksi paranemist ära snuda. Penni idee seisneb selles, et ta kutsub Tumbu koos tolle tüdrukuga nendega kaasa, kuid soovib tee peal Tumbu juurest läbi hüpata, et koju helistada, et vanemad ei muretseks. Seal küsib ta näha Tumbu briljantidega kella, varastab selle ära kui Tumbu vanematega räägib ja jätab kohvikus salaja arve asemel panti. Järgmisel päeval ajab ta kamba peale 22 krooni arve jaoks kokku (selle jaoks pidi ta veel oma vanemate tagant 10 krooni varastama) ja ostab kella välja, läheb Tumbu juurde ja räägib talle, et tema isa tahaks seda kella osta ja ajab ise käe kellaga mantli taskusse , kus Tumbu seda muidu hoiab. Tumbu ütleb, et tal pole plaanis seda müüa ja Penn läheb koju, jättes kella sinna, kust ta selle alguses saanud oli. Kui Riks paari kuu pärast kooli tuleb, ei tee Jaak külmetuse pärast kehalist kaasa ja nad jäävad kahekesi klassi ja lähevad Virve pärast tülli. Samal ajal astub sisse Penn ja soovitab neil jälle tikku tmmata (kaotaja jätaks vabatahtlikult Virve ümber tiirlemise), aga Riks keeldub kohe. Seepeale soovitab Penn ainult Jaagul tmmata, kuid Jaak ütleb, et see on Virve otsus, keda ta tahab. Nende klassil pidi muidu matemaatika lpueksam teiste ainete kasuks ära jääma, kuid matemaatikapetaja tahtab oma tahet peale suruda ja korraldab laupäevasel päeval matemaatikaeksami, mille jaoks on aega 3 tundi (ise nimetab suureks kontrolltööks). Rohkem kui pool klassist aga on sel ajal sjaväekomissariaadis (organiseeriti Jaurami isa abiga just sellele ajale) ja klassis on ainult 78 poissi. Õpetaja vihastab, eksam jääbki kigil tegemata. Pärast kooli lppu toimub ekskursioon Rootsi umbes 1015 poissi vtavad osa, Riks ei vta, sest tal pole raha ja juuni on harjamüümiseks parim kuu. Rootsis lähevad Jaak, Penn, Rumma ja Kristjan neljakesi sööma ja hakkavad mingitele neiudele silma tegema. Lähevad htul kik koos välja (4 tüdrukut ja 4 poissi), Jaak (ja teised vist ka enda omadega) seksib vra tüdrukuga (otseselt ei öelda, aga antakse mista). Järgmisel päeval saadab Jaak Virvele postkaardi, osaliselt süütundest. Enne Rootsi reisi lppu loeb Jaak ajalehest, kuidas Rootsis kajastatakse parasjagu Eestis toimuvaid sündmusi (Päts on saanud presidendiks ja paljudele poliitvangidele anti amnestia) ja hakkab taipama, et Eestis toimub midagi kahtlast. Eestis antakse neile ka lputunnistused (enne jäeti ekskursioonileminejatele andmata, et neid selle abil halvast käitumisest eemale hoida),nad lähevad Maria juurde, kes oli lubanud neile pärast kooli lppu pudeli välja teha ja arutavad üheskoos oma tulevikuplaane (sjast ei teata veel midagi). Pärast seda läheb Jaak koos Penniga Pukspuude juurde ja kuuleb Virve käest, et viimane läheb koos tädiga kaheks kuuks Soome. Suudlevad, siis avastab Jaak, et Riks on ka seal ja kahtlustab, et Riks oli olnud Virve mitte Jussi juures.
Järgmine peatükk toimub viis aastat hiljem klassikokkutulekul. See korraldatakse Pukspuude majas , kuna muud vimalust pole (Penni vanemad on pursuidena arreteeritud, tema ise mobiliseeritud Punaarmeesse, Juss ja paljud teised ka, Trulli mis osaliselt rüüstatud ja isa arreteeritud, osad on vetud vägisi vi omal soovil sakslaste poolele jne). Virve, Aino ja proua Pukspuu peaksid sel ajal olema maal oma suvilas Osad poisid lähevad vaadete pärast tülli (osad on punaste, teised sakslaste poole peal). Kui kik on ära läinud ja Jaak koos Kristjani ja Rummaga veel nusid peseb, avastab ta, et Virve on ka koju judnud. Teised kaks lähevad ära, Virve ja Jaak (kes pole vahepeal eriti kohtunud, sest Jaak oli Tartus koolis) seksivad, Pukspuude maja tabab pomm , kuid nad jäävad mlemad ellu.
Järgmine peatükk on aasta edasi hüpanud, Virve ja Jaak käivad siiani, aga Jaak on mitu kuud enamvähem ilma phjuseta vangis olnud. Läheb Pukspuude juurde, kuid Virve ema ei tea, kus Virve on (on ise just suvilast tulnud), aga arvab, et äkki on teises suvilas, mille nad odavalt ostsid. Jaak saab tuttava käest dokumendi ja läheb jalgrattaga sinna suvilasse (umbes 40 km). Virvet seal ei ole, aga krval Tooderi suvilas on härra Tooder koos oma poja Aabeliga. Härra Tooder ja Aabel hakkavad parajasti pisikese sudepaadiga ära minema sinna, kuhu jumal kannab, peaasi, et ära. Jaak üritab neile seletada, et nad ei suuda tormist merd ületada ja palub neil mitte minna, kuid Tooder ütleb, et kik sltub jumala tahtest ja lahkub koos pojaga ikkagi, lauldes laulu "Mis jumal teeb, on ikka hea". Jaak läheb Pukspuude juurde tagasi, seal on ka Riks, kes samuti Virvet taga otsib. Vastu k igi ootusi on Aino otsustanud Penni sjast tagasi ootama jääda (kuna mlemad olid rohkem pidutsejad, peeti nende suhet ka kerglaseks lbutsemiseks). Proua Pukspuu avastab kohvi keetma minnes, Virve kirja, kus seisab, et Virve pgenes koos sbrannaga üle mere. Umbes samal ajal saabub Juss sjast koju.
7
Arvo Valton (kodanikunimega Arvo Vallikivi ; sündis 14.detsembril 1935 Märjamaa alevis on eesti kirjanik
Looming Esimese trükiproovina ilmus novellett "Lauad" ("Noorus", 1960, 4). Varasemale lühiproosale on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu " Veider soov" (1963) äratas elavat huvi: köitis värske nägemine ja leebe huumor. Novellikogus "Rataste vahel" (1966) ilmutas Valton varasemast suuremat tüpiseerimise oskust. Iseloomulik on inimese soovide kokkupõrge nende täitmist takistavate asjaoludega ja inimese jäämine argielu rataste vahele. 1960aastate teisel poolel toimus Valtoni loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk , mis kujunesid proosauuenduses tooniandvaks. Keskne on inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimeste süsteemi, kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR ja " Luikede soo. Karussell " kutsusid esile poleemika; Valtoni loomingust otsiti eksistentsialismi mõjusid. Võõrandumisele vastandas Valton inimeksistentsi kui subjektiivse olemise, resp. teisitiolemise. Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatleb ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise haardes, Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas kirjanikku käsitama ajalugu inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (LR 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidetel inimliku negatiivsuse avaldumisvorme. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton uute väljendusvahendite otsingule . Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi unemaastike" (1975) unenäo ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile subjektiivse olemise teise erikuju . 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming zanride poolest mitmekülgseks: novellide kõrval ilmusid romaanid, aforismid, luuletused ja lasteraamatud. Novellivalikkogudes "Mustamäe armastus" (1978) ja "Võõras linnas" (1981) kujutab Valton elu ja inimest subjektiivse olemise vaatekohast; paiguti tugevnenud publistsistlik allhoovus on paigutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi. Valtoni esimene romaan "Tee lõpmatuse teise otsa" (1978) on ajalooline, jutustatakse mongoli valitsejast TsingisKhaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist. Kõiki romaani kompositsioonireegleid lammutab loogikast loobuv sürrealistlik raamat armastusmotiivide variatsioonidega "Arvid Silberi maailmareis" (1984, lühem variant 1981), kus autor esitab subjektiivseid kujutlusi rännakutena järjest avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna "Üksildased ajas" (I 1983; II 1985) ilmunud kuues jutus on keskendatud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest. Valton on avaldanud aforismikogud "Uksed kriuksuvad öösiti" (1977), "Märklaud kilbiks" (1980) ja "Tagasi tulevikku" (1985) ning kaks luulekogu "Kollasteks laikudeks laguneb" (1978) ja "Seniks" (1992). Arvo Vallikivi nimega raamatuist "Retk ooboluste riiki" (1978) jutustab maavarade tekkest, "Ajaprintsess" (1981) on lastele kirjutatud kunstmuinasjuttude kogu, "Põhjanaela paine" (1983) tugineb hüperboreilise folkloori motiividele; müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt. Mütoloogia kõrval on Valton ilmutanud huvi europotsentrismi lagunemist tinginud mõttevoolude vastu (zenbudism, taoism jt.) 1979. aasta romaanivõistlusel kõrvalelükatud romaan "Rauakolina etüüdid" koos tsensuuritõketesse jäänud poliitiliste novellide kui ka uuema lühiproosaga ilmusid koguna "Rännak giidi saatel" (1988, Juhan Smuuli nimeline preemia 1989), milles poliitilised realiteedid on seostatud eetikaga. Autor juhib tähelepanu vägivallale poliitikas, arendades reaalelu episoode absurdini, selles kasutab idamaade motiive "Pildid filosoofi, prohveti , kunstniku, poeedi elust" (1992). Väljasaadetute elu Siberis kujutab romaan " Masendus ja lootus" (1989). Friedebert Tuglase novelliauhinna on saanud 1973 "Ohtlik leiutis " ja 1979 "Mustamäe armastus", Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhinna 1984 jutustused "Üksildased ajas" I. Ülevaate Valtoni proosast annavad "Valitud teosed" I II (1984). Publitsistina on Valton sõna võtnud rahvuskeele ja kultuuri ning keskkonnakaitse kohta; 1986 algatas ta diskussiooni fosforiidimaardlate üle.
Mati Unt (1. jaanuar 1944 Linnamäe küla, praegune Saare vald Jõgevamaal ­ 22. august 2005, Tallinn) oli eesti kirjanik ja teatrilavastaja.
1960. aasta paiku vilkalt harrastatavas õpilaskirjanduses äratasid tähelepanu M. Undi proosapalad . Pärast keskkooli lõpetamist kirjutas ta jutustuse "Hüvasti, kollane kass ". Algusest peale kaldus Unt eesti realistliku proosa traditsioonilisest kujutamisviisist kõrvale. Karakterite väljajoonistamise, keskkonna olustikulise läbimaalimise asemel asetas ta pearõhu minajutustaja elamuste, mõtete ja meeleolude edasiandmisele. Pikka aega oli M. Undi proosa olulisemaks zanriks jutustus, mida nimetati lühiromaaniks. Jutustuste peategelaseks on autorilähedane minajutustaja. Viimase teosest teosesse muutumine annab pildi kirjaniku elutunnetuse teisenemisest. 1960ndatel aastatel oli peategelaseks noor, avarate vaimsete huvidega inimene. Valuliselt elab läbi inimsuhete poolikust. Sügavamaks pingeallikaks on elumõtte küsimus. Peategelane püüdleb keskpärasusest ja argilisusest välja. 1970ndate aastate algusest süveneb äratundmine, et ideaali poole liikumine on ülimalt keerukas. Unt kirjutas oma esimese raamatu pretensioonitust koolipoisiainest ja nimetas teose "naiivseks romaaniks". "Hüvasti, kollane kass" jutustas abiturient Aarnest ja tema kaaslastest. Huvitavalt on kujutatud Aarne siseelu ja suhteid. Eakohase tõsimeelsusega avastavad abituriendid elamise ja inimeseolemise põhitõdesid. Maksimumi kartmata püüavad nad määrata oma ideaale. Sügavalt elab tundliku loomuga nooruk läbi konflikte ja pettumusi suhetes kaaslastega. Raamatu lõpus lööb Aarne lahku väikekodanlikust elu ja mõttelaadist. Mida esindavad tema tädi Ida ja kooliõde Maia. Märgatava sammu objektiivsema proosalaadi poole astus Unt jutustusega "Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi". Kui seni oli ta loomingus olnud minakeskne jutustaja , siis see teos kujutab välisilma. 70ndate aastate keskpaigast on Unt tegelenud peamiselt dramaturgia ja teatriga.
"Sügisball" räägib kuuest üksteisega riivamisi kokku puutuvast magalaelanikust, keda kõiki ühendab üksindusetunne. Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult. Üksluise eluga vanapoissmeestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähenedes aga süüdistatakse teda pedofiilias. Üksikema Laura vaatab telekast ,,Ogalinde" ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada . Arhitekt Maurer mõtleb inimkonna heaolu peale, on aga unustanud omaenese naise, kes omakorda otsib lohutust shveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võeta teda tõsiselt.
8 Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Avanduse vald ­ 26. detsember 1933 Tarllinn) oli eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja.
Elulugu Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas. Aastatel 1878­1882 õppis ta Tallinnas kreiskoolis. Aastatel 1883­1886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 1887­1890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 1890­1892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 1893­1896 töötas taas Postimehe" toimetuses. Aastal 1896 elas ta Moskvas. Aastatel 1897 ­ 1898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline , 1898­1901 töötas Tallinnas eesti Postimees juures, 1901­ 1904 Tallinnas ajalehe Teataja ja 19041905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses. 1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos abikaasa Linda Jürmanniga (18801966) Sveitsis , Soomes (1906 toimetas seal satiiriajakirja Kaak ), Saksamaal, USAs (1911), Kopenhaagenis (1911­1917) ja mujal Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta 1917­1918 Estonia teatri dramaturgina . Aastatel 19191920 oli ta diplomaatilises teenistuses. Aastatel 1920­1923 oli ta Berliinis vabakutseline , alates 1923 . aastast elas Tallinnas .
"Mäeküla piimamees " 1916
Sisukokkuvõte Manduva Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi himu, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksaau pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks tüdinud Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehelepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga teda nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale ühtteist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ning süda lahkemaks. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda vaevab armukadedus, ta tunnistab mõisnikule, et on olnud suur siga. Ka äri läheb kehvasti; Tõnu hakkab viina võtma. Kord, kui ta purjus peaga koju tuleb, tekib tal tõsine vastasseis Mariga, keda ta püüab keelata linna minemast ja kes talle kõrvakiilu annab, öeldes, et täidab lepingut. Mari tunneb tõmmet hoopis noore sepa Juhani poole. Kord linnast tulles külmub Tõnu purjus peaga rekke. Maril käib mitu kosilast, selahulgas Juhan, kes aga Mari kui ihaldusväärse positsioonika lese kõrval ennast enam vabalt ei tunne. Mari kihutab ta minema kui argpüksi. Mari läheb koos lastega mõisahärrale kadrisanti mängima ja teatab, et läheb iseseisvalt ära linna ning jätab oma saksast armukese. Ulrich von Kremeri kuju sümboliseerib baltisaksa aadli allakäiku ja viljatust ning soovi vanade privileegide külge klammerduda. Tõnu Prillup on lihtne talumees, kelle elus on esikohal materiaalsed asjad ja kes ei oska oma tunnetes selgust saada. Mari on elava fantaasiaga kuid kinnine ja isepäine naine, kes ei ava teistele oma tegude motiive.
Valgustuskirjandus
18. sajandil Euroopas. Alguse saab Prantsusmaalt. Kuulsamad valgustusfilosoofid: Voltaire Diderot Rousseau Montesquieu Nõudsid, taotlesid : l võideldi absolutismi vastu, l hariduse ja teadmiste viimine rahva hulkadesse, massidesse. (võitlus vaimupimeduse ja harimatuse vastu), l võideldi aadliprivileegide vastu (eesõiguste vastu) tee võimu tippu vaba. Lihtrahvas ei saanud karjääri redelil tõusta seisuse tõttu l Kõik inimesed on sünni poolest võrdsed(võrdsed võimalused) l Mõttevabadus on inimese loomupärane õigus.
Filosoofid andsid välja ,,Entsüklopeedia" teaduste ja kunstide koguteos .
Valgustusajastule iseloomulik prantsuse kirjanik Beaumarchais. ,,Sevilla habemeajaja", ,, Figaro pulm" iseloomulikud komöödiad sellele ajastule. Vastavalt Rossini ja Mozart ooperi heliloojad . Juttu on: lihtinimesed on arukamad, eetilisemad kui kõrgklassi kuulvad aadlikud .
Saksamaa 18.sajandi teisel poolel maha jäänud maa, pole ühtset riiki, killustatud pisivürstiriikideks. Talupoegade rõhumine on üsna suur, sest iga vürst tahab elada nagu luksuslik prantsuse kuningas. Esile kerkivad Schiller ja Goethe.
Friedrich Shciller (17591805) Isa soovi kohaselt pidi õppima sõjaväe arstiks. Shcillerile sõjaväe range kord ei meeldinud. Kirjutas öösiti näidendit. Vastu käsku läks esietendusele > põgeneb sõjaväest.
Kolis Jenasse Jenas oli ajaloo professor. Weimar > seal ka Goethe üksteist toetav sõprus kirjutavad mõlemad ballaade. Schillerile Wilhelm Telli idee andis Goethe. On kirjutanud veel: luuletusi, ballaade, näidendeid.
Näidendid ,,Röövlid" näidend. Peategelane on Karl Moor, aadliku poeg. Õilis realism , näeb ülekohut. Kogub enda ümber röövlid, tahab võtta ja jagada vaestele.
Mässumeel aristokraatia vastu.
,,Salakavalus ja armastus" kõrgklassist noormees Ferdinand ja muusiku tütar Luise . On välja valitud neiu, kuid ta on moraalitu (tal on ,, minevik ") Ferdinand keeldub abielust , eelistab puhta hingega Luiset. Intriigide tulemusena hukkuvad mõlemad.
Kirjanikud kuulusid tormi ja tungi rühmitusse. Igatsesid mässu: protest elu seiskumise vastu, võimu kuritarvitamise vastu.
,, Wilhelm Tell " Friedrich Schiller Tegevus: 13.sajandi lõpul. Sveitsi mägedes kantonites Uri, Schwyte, Unterwalden. Gessler foogt (Austria võimu esindaja) *Sveitsi rahva ülestõus Austria õlemvõimu vastu.
Vägivalla teod on rahva vihale ajanud, kuna nad on kogu aeg olnud vabad ju. Juhtumid : *Baumgrten tappis foogti sulast , põgenes> isa silmad välja torgata *Kübar ridva otsas naeruvääristab rahvast. Minnakse Rütli aasale, mida teha edasi, ette võtta. Talupoeg ei taha väga mässata, kuid olukord nõuab suisa. Võetakse vastu otsusoma vabaduse eest võidelda Wilhelm Tell oli legendaarne vibukütt. Arvab, et rahuga on võimalik rahu saada. Üldise mässuga kaasa ei lähe esialgu; arvab, et üksinda võib tugev olla. Tellist saab võitleja, kui teda ennast tabab ülekohus > kübar, veel enam õuna lask oma poja pea peal. Tell tapab Gessleri, Austria võimu langus. Vabaduse mõte! Sveitsi maameeste võit Austria võimu vastu. Shciller on romantilise ajaloolise draama rajaja.
9 Looming
Nõukogude Liidu postmark, Eduard Vilde, 1965, (Michel 3114, Scott 3060A) Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888). Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel " Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad " (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" (1898, raamatuna 1910 ). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850.­ 1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" ( 1902 ), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja " Prohvet Maltsvet" (19051908). Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi. Maapaoaastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1916) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees" (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama " Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1917. Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 1923­1935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951­1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet).
"Pisuhänd" 1913 Peategelasteks on Ludvig Sander, kes on kosinud omale rikka naise, kuid teinud seda luuletuste abiga mis on enda nimele kandnud, kuid tegelikult on need kirjutatud hoopiski teiste luuletajate poolt (Sander: ,, Pühendasin oma tulevasele siis virgasti sonette ja kantsonette, kuid need, vennas, need raiped olid laenatud...") ning siis, kui Matilde ehk siis tema naine sunnib teda kirjutama romaani ei oska ta kusagilt alustada, kuna tal puudub kirja kunsti anne ja ametilt on ta hoopiski insener. Olles nii suures hädas kutsub ta appi oma vana klassivenna Piibelehe , kes elab suhteliselt viletsat elu ning on huvitatud oma elujärje parandamisest, samuti on Piibeleht loome vallas väga tubli ning temalt on ilmunud nii mõnedki raamatud. Sander teeb talle ettepaneku, et see kirjutaks raamatu ära tema eest ( Sander: ,, Iseasi oleks, Piibeleht, kui sina mind aitaksid"), muidugi kopsaka summa eest ( Sander: ,, Ma maksan sulle kahe, ütleme kolme, minu pärast neljakordse honorari! ja kui sul veel muid soove on, mille täitmine minu võimise piirides ­ minu käsi: ma täidan nad!"). Ja nii saabki, raamatu ilmudes saab see parimaid arvustusi ning võidab koguni kirjandusseltsilt kõige kõrgema auhinna ( Matilde: ,, Kirjandusselts ,,Pisuhänd" ­ auhind ­ kõige kõrgem auhind!"). Matilde on oma Sanderiga vägagi rahul ja Sander on endaga samuti väga rahul, ei tee väljagi sellest, et tegelikult pole tema raamatu õige autor, vaid naudib täiesti seda tähelepanu ja arvatavasti hakkab ka ise vaikselt uskuma, et tema kirjutas selle raamatu. Kuid siis saabub päev kui Piibelehel on vaja Sanderi abi, kuna Piibeleht oli vahepeal armunud Matilde õesse Laurasse, kellega hakati nüüd juba kosja plaani pidama, kuid vana Vestman oli öelnud, et tema teise tütre poeg ei tohi olla mitte mingisugune kirjanik vaid peab tegema õiget tööd! Sander oli juba muidugi kogu selles hiilguse paistes oma lubaduse Piibelehele unustanud ja üleüldse oli ta seda öelnud ainult suusoojaks. Kuid oh seda ebaõnne ühel päeval oli Piibeleht Sandri juures ja nõudis, et see teeks temast sobiva väimehe vanale Vestmanile. ( Piibeleht: ,, Mis selleks tarvis läheb, et saaks Vestmani isanda väimeheks ­ tu jäägu kõik isamehe mõelda ja tettä, mina end tollesse ei sega."). Kuid Sander ei taha seda kõike enda kanda võtta, kuna see võib tähendada tema jaoks mingisugust raha kaotust ja just raha ja jõukus on tema jaoks kõige tähtsam. Õnnetuseks on aga Piibeleht kõige esmasema mustandi ,,Pisuhännast," alles hoidnud ning ähvardab kogu tõe avaldada raamatu autori kohta, kui Sander teda sobivaks väimeheks ei tee, Sandril ei jäägi muud üle kui nõustuda, kuna kui kõik avalikuks tuleks tabaks teda ju hiiglaslik häbi ja mine sa tea äkki jätaks veel nainegi maha siis oleks ju pärandusest samuti ilma. Mõeldakse välja geniaalne plaan: nimelt hiljaaegu oli ära surnud üks saksa preili , kelle maja ja krunt nüüd müügis olid ning sellest teadsid ainult vana Vestman ning Piibeleht, Piibelehe nõul otsustatakse Vestman üle kavaldada. Kuna Sander pidi niikuinii tema nõunikuna Peterburgi sõitma tehingut sõlmima, siis otsustati, et ta sõidab nüüd Peterburi Piibelehe nõunikuna ning krunt ostetakse Vestmani raha eest, siis ei jää tal muud üle kui pakkuda Piibelehele oma tütart selleks, et see kesklinna krunt pere sisse jääks. Mõeldud tehtud. Ning kõik läheb täpselt nende plaani järgi. Vestman pakub Piibelehele oma tütart. Ning Piibeleht on loomulikult sellega nõus. Vestman tunneb väga suurt uhkust oma uue väimehe üle, oh kui ta vaid teaks, et tegelikult Piibeleht ei kavatsegi kunagi tema firmas tööle hakata vaid plaanib ennast täielikult kirjutamisele pühendada. Raamat on põnev ja naljakas, kuna kaks peategelast on kogemata oma ametid vahetanud. Üleöö saab Sanderist kirjanik ning Piibelehest ärimees, kuigi tegelikult käivad need ametid teineteisele hoopis vastupidi, kuid salaplaanide ning omavahelise koostöö tõttu ei tea teised sellest midagi. Autor on üritanud kritiseerida uhkust ja auahnust ning seda, et mõne mehe jaoks on raha kõik, kuid samas teise jaoks on kõige tähtsam hoopis armastus, mis on ka tegelikult päriselus hoopiski tähtsam, kui materiaalne kindlustatus. Muidugi on teada, et ilma rahata ikka ära ei ela, kuid raha kokku kühveldamine ei peaks olema mitte kellegi elu eesmärgiks, muidu jääb lihtsalt kõik ilus ja puhas, mis meid ümbritseb märkamata.
10 ."Noor Eesti" tegevus kirjanduse, kunsti ja keelevallas.
1905. a revolutsiooni eelse ja aegse ühiskondliku aktiivsuse, elevuse ja võitlusmeelsuse surusid aastavahetusel 19056 karistussalgad veriselt maha. Revolutsiooniga seotud kultuuritegelasi (ka Tuglas , Vilde) põgenes halvima vältimiseks pagulusse. Korraks elavnemine , kuid selle katkestab 1914 alanud maailmasõda. Sellest hoolimata on tegemist suhteliselt formaalsete takistustega. Välistele takistustele vaatamata arenes kultuurielu neil aastail jõudsalt. 1906 avati Tartus "Vanemuise" uus teatrihoone , Tegemist on kutselise draamateatriga, juhiks Karl Menning . kutselise teatri staatuse saavutas ka "Estonia". 1906 hakkas ilmuma ajakiri "Eesti Kirjandus". Tartus korraldati eesti kunsti üldnäitus ja alustas tööd esimene emakeelse õpetusega keskkool. 1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts (sajandi lõpus suletud eesti Kirjameeste Seltsi asemele), mis keskendus eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimisle, kirjastas ilukirjandust ja kooliõpikuid, korraldas kirjandust populariseerivaid kõnekoosolekuid ja uudisloomingu auhindamisi. 1909 asutati Eesti Rahva Muuseum, mis hakkas organiseerima ainelise vanavara kogumist ja säilitamist. Rahvuslikku heliloomingut ja muusikakultuuri arendasid heliloojad Läte, Härma, Tobias , Saar. 1910 peeti Tallinnas VII üldlaulupidu. Tuntumad heliloojad on Läte, Härma, Tobias, Saar. 1916 korraldati kunsti üldnäitus ­ koos esinevad nn akadeemilise ja modernistliku suuna esindajad Laikmaa, Raud, Triik, Mägi. Väljapaistval kohal oli realistlik, naturalistlike sugemetega kirjandus, millele NE eneseteadlikult vastu astub.
Gustav Suits -- (18831956) luuletaja, toimetaja ja tõlkija, kirjandusteadlane . F. Tuglase kõrval oli jäänud sajandi kolme esimese aastakümne eesti kirjanduse monumentaalseimaks tegelaseks. Lõpetas Tartu Aleksandri Gümnaasiumi (1904) ja Helsingi ülikooli cand filos kraadiga (1910), töötas Soomes, 1917 1919 võttis esseeride partei liikmena aktiivselt osa poliitilisest elust, koostas läkituse "Eesti Töövabariik" (1918). Asus tööle Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjanduse professori ktna (1921), valiti esimeseks korraliseks professoriks eesti kirjanduse alal ( 1931 ), milleks jäi kuni siirdumiseni eksiili (1944). Prof Suitsu nõudliku õppejõu käe alt on kasvanud kaks põlvkonda eesti kirjandusteadlasi. Kirjanduslikku ellu astus gümnasistina ajalehes "Uus Aeg" (1889), avaldades arvukalt sõnumeid, arvustusi, raamatute tutvustusi jms. Värsse hakkas avaldama ajalehes "Uus Aeg" ja ajakirjas "Linda", esimene luuletus " Vesiroosid " ilmus 1899; luuletajana kasutas varjunime K(ustas) Wahur jm. Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" IIII (19011903) ning almanahhe ja ajakirja "NoorEesti" (19051915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "NoorEesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "NoorEesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu " Tuulemaa " (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 19131922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja " Tarapita " toimetamisest (1921 1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930). Töötades ülikoolis ühendas prof. Suits pedagoogilised ülesanded teadusliku uurimistööga, põhiteemadeks olid eesti vanema kirjanduse ajalugu, allikakriitika, poeetika (K. J. Peterson, F. R. Kreutzwald, L. Koidula), samuti valitud peatükid maailmakirjandusest (nt Molière, R. Rolland , G. Brandes jt). Suitsu elutööde hulka kuuluvad mitmed antoloogiad jpm., tema tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse.
Antiikteaterteke, lavastus , korralduslik külg. Sophokles ,,Kuningas Oidipus "
Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma ja leinalaulud). Dionysose auks korrald. Pidustustel dionüüsiatel ­ hakati etendama miimilisi mänge koos maskeerimisega, Dionüüsiatest on välja arenenud karnevalid. Ateena lähendal tekkis kultuslik draama ainult väljavalitutele salajased jumalateenistused , kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala aux lauldav kiidulaul)à koorist eraldub eeslaulja , kes deklameerib (eeslauljakoori kordamööda laulminealgeline dialoog). Etendati jumala sündi, kannatusi, surma, ülestõusmist. Hiljem lisanduvad müütide lood. Kreekas tekib 2 näideniliiki: tragöödia ja komöödia. Tragöödia lõpus pidi olema saatiirdraama, mis pidi pärast kurba näidendit inimestel tuju heaks tegema. Teater oma mütoloogilisema sisuga tekkis 6 saj. eKr.. Esimene dateeritud etendus toimus 534. eKr kirjanik Thespise poolt toob sisse esimese näitleja. Ehitist, kus etendusi esitati, nim. amfiteater : keskel oli orkestra (lava, koor asus sellel, kuni 24 m diameetriga), selle taga olid skenee (lavatagune majalaadne ehitis, mis oli näitlejate kostüümide ja maskide vahetamisex) ja proskeenion ( eeslava , kus olid näitlejad), theatron (pealtvaatajate pinkide osa, poolring ). Laval on üks näitleja ja koor. Näitleja teadustab, vahetab välimus, kommenteerib, mängib erinevaid isikuid, ei lula, vaid deklameerib. Koor ja näitleja jag. Etenduse mitmeks osaks. Enne koori lavaletulemist esitab näitleja proloogi. Siis tuleb kahel poolt orkestrale koor. Näidendi lõpus võis olla ka näitleja dialoog koori juhi ehk korüfeega. Etenduse tegevus toimub 1 päeva jooksul ja harilikult ühes kohas. Dionüüsiad kestsid 6 päeva, viimased 3 päeva pühendat. teatrile. Etendusi korrald. võistluse korras. Võistlusele lubati ainult uusi näidendeid. Näitekirjanike vahel korraldati võistlusi, kuhu pääsemisex pidi kirjanik looma tetraloogia (3 tragöödiat, 1 satiirdraama, mille ainex VanaKreeka müüt) Alates 480 a hak võistlema ka komöödiad.. Koreeg ­ sponsor , rikas linnakodanik, kes aitas näidendit lavale tuua. Võistlus toimuski põhimõtteliselt 3 esinäitleja (protagonist), 3 autori, 3 koreegi vahel. Arhont (kõrge valitsustegelane) määras 3 kirjanikku, kes lubati võistlusele.Esikoha otsustas 10 liikmeline zürii. 3. koht=läbikukkumine. Riik andis teatri ehitamise eraettevõttele. Teater oli tasuline , kuid mingist ajast ( Perikles , 6.saj) hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama. Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval. Ateena teatris oli 17000 kohta, keerulistes kohtades jutustati juurde, lavatehnika puudus ( deus ex machina ­ jumal masinast). Näitlejad tehti suuremaks koturnidega (platvormjalatsid), peened kostüümid puudusid, maskid ilmekad . Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näitleja oli vaba kodanik ja ta ei pidanud maxma maxe, ainult mehed. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja. Kooris 1224 liiget, kes tragöödias võisid kujutada näitex paikkonna elanikke. Sophokles oli kaasaegsete lemmik (123 näidendit, 24x võitis 1. koha ja ei olnud iial viimane). Alati kolm näitlejat. Ta loobub triloogia sisu ühendmise põhimõttest. Jumalaid toob lavale harvemini. S näidendte põhiväärtus on tugevate iseloomude kujutamine. Sügavalt inimlikud tegelased. Kujutab inimesi nii, nagu nad peaksid olema. Palju tähelepanu pöörab niaskujudele, kes on meestega võrdsed. Teda võib pidada kreeka tragöödiale lõpliku kuju andjaks. ,,Oidipus". Eellugu: Laiosel ja Jokastel on keelatud lapsi saada, kuid neil sünnib siiski poeg. Needus ütleb, et poeg tapab oma isa. Karjus peab viima Oidipuse mägedesse, kuid ta viiakse hoopis Korintose kuningriiki kuninga pere lapseks. Ühel peol solvatakse O.t, öeldes, et too pole oma vanemate laps. O. läheb oraakli juurde, kes ütleb, et O. saatuseks on tappa oma isa ja abielluda oma emaga. O lahkub seetõttu ja suunudb Teebasse. Teeristil kohtub ühe seltskonnaga. Tekib tüli ja ta hukkab teadmatult isa ja teised peale ühe. Teeba linna lähedal on tiivuline koletis Sfinks, kes hävitab teekäijaid ­ küsib mõistatust. O vastab õigesti ja päästab linna. Jokaste oli Teebas jäänud leseks ning tänulikult elanikus laulatasid nad. Neil oli 4 last. Teebas on katk. Rahvas palub Ot päästa linn. O on oma naise venna Kreoni läkitanud oraakli juurde, kes vastab, et linna on tabanud needus, kuna Laiose mõrvas on linnas. O kavatseb tolle tabada ja laseb oraakli enda juurde tuua ­ oraakel ei taha tapja nime öelda, kuid lõpuks vastab. Algul peab O seda Kreoni vandenõuks. Jokaste rahustab teda öeldes, et neil oli ka needus... aga see ei läinud täide ning ütleb, et laiose tapjaid oli ka mitu. Ole meenub see seik . Saabub saadik Korintosest, kes teatab, et Korintose kunn on surnud. O on rõõmus, et ennustused ei täitunud. Saadik aga räägib, et tema ise viis karjuselt saadud imiku kuningakotta (kel olid jalad puruks) ja et O polnud nende laps. Jokaste taipab tõde ja poob end üles. Selgub , et ainuke pääsenud oli toosama karjane. O saab teada tõe. Leiab, et tal pole õigust maailma näha ning torkab enda silmad pimedaks . Neab oma saatust ja lahkub linnast. Nääidend lähtub üxikute isikute otsustest (õnn on muutlik , kui see üldse existeerib). Olgugi, et inimene on tark ja mõistusega ei suuda ta saatuse vastu olla Näidend on olnud Euroopa kirjandusele olnud suureks eeskujuks. "Oidipus Kolonoses": üritab eelmises teose hirmsust pehmendada. O. lahkub linnast Antigonega, jumalad näevad tema kannatusi ja andestavad.
11 Friedebert Tuglas (Friedebert Mihkelson, kuni 1923) -- (18861971) prosaist, kriitik , kirjandusteadlane ja tõlkija. Kujunes G. Suitsu kõrval XX sajandi alguse eesti kultuurielu juhtivaks tegelaseks, oli pöördelist rolli mänginud rühmituse "NoorEesti" keskseid kujusid . Oma sotsiaaldemokraatilike veendumuste pärast oli Fr. Tuglas peale 1905. aasta revolutsiooni kuni tsaarivõimu kukutamiseni poliitiline pagulane (1906 1917), asus põhiliselt Soomes, Pariisis ja Saksamaal, kuid reisis võõraste nimede all veel paljudes teistes Euroopa riikides, millest talletas rikkaliku kultuurikogemuse. Kodumaale jõudes kujunes Tuglas eesti kirjanduselu juhtfiguuriks. Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud "Siuru" (19171919) ja "Tarapita" (19211922). Fr. Tuglas oli Eesti kultuurkapitali mõtte üks algatajaid (1919), Eesti Kirjanikkude Liidu idee ellukutsujaks ning selle juhatuse esimeheks (1922, 19251927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (19231926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja züriidesse, olles nii 1920.1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (19291940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell " Hingemaa " (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilispateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks "Liivakell" III (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung , millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar " (I--II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare " (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt.
" Hamlet " on William Shakespeare'i näidend (tragöödia), mille peategelaseks on Taani prints Hamlet, kes haub kättemaksu oma onule, kes on tõusnud troonile, mõrvates oma venna, st Hamleti isa. Näidend on kirjutatud arvatavasti ajavahemikus 1599 1601. Loo esmaseks allikaks on peetud 12. sajandi Taani legendi, millest on ka Shakespeare'ieelseid kirjanduslikke töötlusi. Prints Hamlet leinab Helsingöri lossis oma isa, kuningas Hamletit, kes on kaks kuud varem surnud. Tema surma järel on troonile tõusnud vana kuninga vend ja Hamleti onu Claudius , keda prints kahtlustab oma isa mõrvamises. Claudius abiellub Hamleti ema Gertrude 'iga, raevunud ja solvunud prints näeb oma isa vaimu, kes kinnitab, et Claudius on ta mürgitanud, ning nõuab, et poeg mõrtsukale kätte maksaks. Claudius ja Gertrude arvavad , et Hamlet kannatab vaimuhaiguse all, kuninga nõunik Polonius peab Hamleti tasakaalutu käitumise põhjuseks armastust oma tütre Ophelia vastu. Hamlet võtab vastu kahe enda järele nuhkima pandud sõbra ettepaneku kutsuda näitetrupp lossi meelt lahutama, kavatsedes taaslavastada oma isa mõrvastseeni ning jälgida Claudiuse reaktsiooni, et teha kindlaks tema süü või süütus. Claudius, Polonius ja Ophelia luuravad Hamleti järele kuni Ophelia end paljastab; Hamlet hülgab ta. Claudius kavatseb Hamleti maalt välja saata. Näitetrupi etendus toimub, mürgitamisstseeni ajal Claudius lahkub järsult. Hamlet, veendunud tema süüs, kavatseb ta tappa, kuid jääb siiski kõhklema; ta siirdub oma ema tuppa ja süüdistab toda mõrva kaasosaluses. Gertrude võtab süü osaliselt omaks; Hamlet torkab mõõgaga läbi liikuva seinavaiba, lootes, et selle taga on vihatud kuningas, kuid tapab hoopis Poloniuse. Hamletile ilmub taas isa vaim, keda näeb ainult tema Gertrude peab poega hullumeelseks. Claudius saadab Hamleti Inglismaale koos salajase käsuga ta tappa, Hamlet pöörab vandenõu enda kasuks ja pääseb, kuid langeb piraatide kätte, kes ta Claudiuse juurde tagasi toimetavad. Claudius veenab tapetud Poloniuse poega ja murest hullunud Ophelia venda Laertest Hamletit tapma , soovitades selleks mõõgavõitlust mürgitatud rapiiriga. Ophelia matusetseremoonial esitab Laertes Hamletile väljakutse. Nad võitlevad. Claudius plaanib Hamletile sokutada mürgitatud veini, kuid selle joob ära Gertrude. Nii Hamlet kui Laertes saavad mürgimõõgast haavata , Gertrude sureb, Laertes paljastab Hamletile vandenõu ja nad lepivad ära, Laertes sureb, Hamlet jõuab enne oma surma tappa Claudiuse ja nimetada oma pärijaks Fortinbras', kes saabub ja käsib Hamleti keha auavaldustega ära kanda.
" Romeo ja Julia " Teineteisesse armuvad kaks inimest(Romeo ja Julia), kelle sugulased on surmavaenlased. Romeo püüab igal juhul olla Julia läheduses, tähele panemata tema sugulasi , kes teda tappa tahaksid. Võitluses tapab Romeo Julia venna, aga ega see ei mõjuta nende kahe armastust. Nad tahaksid abielluda, aga nad ei saa. Julia lepib apteekriga kokku järgmise plaani: Julia võtab rohtu , mis annab talle surnu välimuse. Enne tema maha matmist varastab Romeo ta ja päeva pärast ärkab Julia taas ellu. Nad sõidavad ära kaugele oma sugulastest ja abielluvad. Kahjuks aga ei suuda munk , kes Romeole sellest teatama pidi oma ülesannet täita. Romeo usubki, et Julia on surnud. Ta läks Julia kõrvale ja võttis mürki, et surra. Just pärast seda, kui Romeo oli mürki võtnud ärkas Julia taas ellu, ja nägi oma kallima surma pealt. Nad jõudsid veel suudelda , ja Romeo oligi surnud. Julia võttis Romeo vöölt pistoda, ja tappis enda. 12
Juhan Liiv (18641913) on sündinud Kodavere kihelkonnas Peipsiäärsel Riidma kandikohal. Kuna elujärg oli kehv , piirdus ta haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Otsustavat mõju avaldas Liivi kujunemisele aasta Virumaal TriigiAvisepeal: abistades oma kirjamehest venda õpetaja ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu. 1885.a. alustas tööd ajakirjanikuna (vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja " Olevik " juures). Neil aastail proovis täiendada oma poolikut haridust Hugo Treffneri gümnaasiumis, mis piirdus vaid ühe talvega tema püsimatuse tõttu. Loobunud 1892.a. ajakirjaniku tööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabaajakirjanikuna. Üüris Tartus Hezeli (Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalustust. Ta jätkas mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustuse "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893), kuid siis tuli ta paigutada Tartu närvikliinikusse. Kadus 10ks aastaks avalikkuse silmist. Haigusaastad tähendasid Liivile kodutust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja ­tunnetatu luulendamist. Alles 1902.a. jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "NoorEesti" tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja . Liiv suri 1.dets.1913. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880.aastatesse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (18941913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.a. Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus, armastus, isamaa ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust . Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Tema silmis kehastab armastus ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. On kirjutanud armastuslaule ka emast. Isamaa saatust tunnetas läbi enda elu traagika . Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus (Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast) ja lootus (helgemale tulevikule). Mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti käsitlevad tolle aja probleeme ning elunähtusi. Ta astus välja eetika ja moraali nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu , lipitsemine, hoolimatus . Liivi luule haaravuse ja tundesügavuse alus on välismaailma muljete ergas taju ja selle esitamine enda saatustraagika kaudu. Proosa peateos on jutustus "Vari". Kirjaniku juhtmõte oli luua realistlik teos talupoegade ja mõisa suhetest. " Varjus " oli oluline koht autori lapsepõlvemälestustel ja tähelepanekutel, tema arusaamadel õnnest, armastusest, haridusest, tööst ja ühiskonnast. Jutustuse peategelase Villu romantilised unistused, igatsused ja nende kokkuvarisemine tegelikkuse raskuste all on suuresti sarnased Liivi enda saatusega. Vari saab teoses sümboli tähenduse, osutades inimese saatuse ettemäääratusele. Liivi tundeintensiivne luule avas uue lehekülje eesti lüürikas, näidates teed XX sajandisse.
Faust : Esimene osa valmis 1808, 1887 leiti üx G käsikiri ja seda hakati nii nimetama, väga üxikud osad praegusestF. monoloog , Wagneri kuju, F ja W dialoog, Auerbachi kelder, Margarethe . Kirjutatud ilmselt Weimari aja algusaastatel. See, et ta selle teemaga uuesti tegelema hakkas on suuresti tänu Schillerile. Kindel dateering puudub (tekib mitmeid pause), 1.osa valmis 1806, 2.osa vahetule enne surma. Soovis, et käsikiri avatax alles peale tema surma. 1.osa avaldati tema elu ajal, pop haritlaste hulgas, kuna lihtrahvale liiga raske keel. Teos on raske kuna palju mõistatusi ja allegooriaid. II osa: 1. vaatus F ja Mef sattuvad ühe keisri õukonda, kus riik on kriisis ja mõeldaxe välja paberraha . Mef oli narr seal ja temalt telliti show'd "Volbriöö unenägu", ille lõpus ilmud Helena, kelle vastu saab F kirg innustust. 2.vaatus Wagnerit loetaxe suuremax teadlasex kui Fi. Minnaxe koos Homerosega Kr.sse ja tollele otsitaxe õpetajat, et saax homunkulus (inimvärdjas) sündida. On ka juttu kreeka mütoloogiast, F laseb ehitada lossi ja hakkab härrat mängima. 3.vaatus Menelaose loss, Helena saabub kuskilt ja langeb ebasoosingusse, F pakub kaitset. 4.vaatus tegelikkus, sõda keisri ja vastaste vahel, 3 kanget meest esindavad mingit kindlat filosoofiat . 5.vaatusMef paneb kellegi majale tule otsa. Mure, Süü, Puudus ja Häda käivad Fl külas, 4 halli naist. F tahad merelt maad võtta. F. sureb ja pannaxe hauda. Taevas ja põrgu lähevad lahti, inglid tõusevad üles Fi kaasa viies. Mef on kaotaja. Teos väga ebaühtlane. Teine osa valmis 1832, I Satuvad ühe keisri õukonda, kus Mefistofeles sai narriks. Mõtlevad välja paberraha, korraldavad show, kus Mefistofeles juhib vägesid. II "Volbriöö unenägu", Helena ilmumine. Wagner on suurem kui Faust, Homunkulus (inimvärdjas), Faust on suures lossis härra. III laps Euphorion suri ära, Helena kadus ära. IV Sõjategevus ja saagi jagamine. V Legend kreeka mütoloogiast, Faust jääb pimedaks ja sureb. 13
Krahv Maurice Polydore Marie Bernard Maeterlinck (29. august 1862 ­ 6. mai 1949) oli Belgia kirjanik,luuletaja, näitekirjanik ja esseist, kes kirjutas prantsuse keeles. Elas peamiselt Prantsusmaal, 19401949 USAs. Alustas kirjanduslikku tegevust luuletajana, kuulsaks sai aga muinasjutu ja legendiaineliste sümbolistlike näidenditega. Sai Nobeli kirjanduspreemia 1911. aastal. Maeterlinck on tegutsenud ka looduseuurijana, avaldanud raamatuid taimede ja putukate elust.
"Väliselt fantaasiamäng, kuid seesmiselt tõsi," ütleks oma näidendi kohta Maeterlinck. Tõepoolest kõigel välisel tegelastel , tegevusel, isegi sõnadel on selles draamas vaid sümboolne tähendus. Igapäevaelu inimlikele pahedele vägivallale, kadedusele, mõistmattusele vastandab autor hingelise puhtuse andestuse, usalduse ja kõikemõistva rahu. "Sinilinnu" süzee viib vaataja(lugeja) võluriiki, muinasjutu ja imede maailma pakub olulisi eluväärtusi, lapselikku elurõõmu. Maeterlinck on "Sinilinnnu" autorina eelkõige filosoof , kõlbeline mõtleja, kes näeb oma ülesannet eluõpetuse jagamises. KOMPOSITSIOON Sissejuhatus. Muiste elas majakeses suure ja põlise metsa ääres puuraiuja oma naisega, neil oli 2 armast väikest last: poeg Tyltyl(10 a), tütar Mytyl (6 a), kellega juhtus imehuvitav seiklus . Oli jõululaupäeva õhtu. Aknast paistab tulede säras loss Sõlmitus.
Contra on tuntud eelkõige luuletajana. Tema luulele on iseloomulik tõukumine uuema rahvalaulu (vemmalvärss, lorilaul ) traditsioonidest, see on lõbus ja laululine, säravalt virtuoosse keelekasutuse ja leidlike riimidega. Palju leidub Contra loomingus paroodiad , samuti kalambuure (nt loomaporno: panen tallele). Olles vaimu poolest tihedalt seotud oma kodupaigaga, kasutab Contra oma loomingus väga tihti võru murret ja räägib seda ka esmase kõnekeelena. Peaaegu kõik Contra luulekogud on ilmunud tema omakirjastuse Mina Ise väljaandena ja on välimuse poolest taotluslikult tagasihoidlikud. Contra on särav lavaesineja, kelle esinemisstiilile on omane luuletuste lauldes esitamine, vahetu ja aval suhtlus publikuga jms loov eneseväljendus. Seetõttu on Contra nõutud esineja kõikvõimalikel üritustel, sh väga palju koolides. Samad jooned on tunnuslikud ka teiste Tartu NAKi luuletajate esinemisele ( Aapo Ilves, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Wimberg , Veiko Mäkra). Peale luuletuste on Contra kirjutanud lastejutustuse "Presidendi suur saladus" (2004), lastenäidendi "MõmmiPiitre löüdmine" (rmt "Kuldmuna", 2007) ning lastejutte (rmt "Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte", 2005). Samuti on Contra olnud ETV telesarja "Hajameelselt abielus" stsenariste (2007, koos Villu Kanguri ja Gert Kiileriga) ning ETV telesarja "Elolinõ" (2005 ja 2007) saatejuht . Alates 2007. aastast on ta ETV saate "Erisaade" üks saatejuhte.
14
August Kitzberg (kasutas varjunime Tiibuse Jaak; 29. Detsember 1855 ­ 10. oktoober 1927) oli eesti kirjanik.
Näitekirjanikuna kirjutas Kitzberg algul külalavade jaoks vähenõudlikke naljamänge. Pärast kutseliste teatrite tekkimist sai temast üks eesti kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajajaid (tragöödia " Libahunt " 1912, ka filmitud; draama " Kauka jumal" 1915). Kitzberg on kirjutanud ka lastejutte ja näidendeid, mälestusi ning vesteid (vestekirjanikuna kasutas ta varjunime Tiibuse Jaak Tiibus).
Draama "Libahunt" räägib perest, kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada. Hiljem, kümne aasta pärast oli pojal vaja naist võtta, kuid selle juures oli üks asjaolu, millega pidi arvestama: Tammaru suguvõsa oli põlvest põlve oma verega järglasi soetanud ja abiellunud. See tähendas, et poeg Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam,temperamentsem, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse. Pere polnud aga sellega nõus ega lubanud Margusel Tiinat võtta. Ka külarahvas oli Tiina vastu ja uskus Mari juttu, et Tiina olevat tegelikult libahunt, kes kord varsa murdis. Tiina oli löödud ning jooksis ära metsa. Marguse pere oli rahul, et tüdrukust lahti said, kuid Margus oli pikka aega norus. Ükskord ilmus Tiina kodu uksele ning kutsus Margust endaga metsa elama. Margus aga kõhkles ning Tiina jooksis nuttes minema. Viis aastat oli möödunud. Emaisa olid surnud. Mari oli Marguse naine, kuid abielurahava suhted olid halvad. Kaua elanud vanaema oli kaotanud silmanägemise, kuid püsis siiski veel elus. Ühel ööl tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus võttis püssi, tahtis hunte minema peletada, kuid tabas Tiinat, kes surmavalt haavata sai. Mees viis ta tuppa ja jättis armastatuga hüvasti.
Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19. sajandi vahetuse Saksamaal, mõneti Friedrich von Schiellingi filosoofia mõjul. Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja zanride segunemine , fragmentaarsus, grotesk ja iroonia . Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi ja saksavastane värving. Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad 1798 ­1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel ( Jena romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenaeum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsioanalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USAs. George Gordon Noel Byron (tuntud ka kui Lord Byron, 22. jaanuar 1788 London ­ 19. aprill 1824 Mesolóngi, Kreeka) oli inglise romantistlik luuletaja. Ta oli admiral John Byroni poeg ja matemaatik Ada Lovelace 'i isa. Ta sai tuntuks mitte ainult oma luuletustega vaid ka ekstsentrilise eluviisi, armuafääride, võlgade ja intsestisüüdistuste tõttu. George Gordon Noel Byron alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste kirjutamisega, kuid 1806. ja 1807. aastal avaldatud luuletused said terava kriitika osaliseks . Alles "Childe Haroldi palverännaku" esimese kahe laulu avaldamisega 1812. aastal sai ta paugupealt kuulsaks. Byroni peateoseks sai 17 laulust koosnev poeem "Don Juan", mille viimane laul jäi pooleli . Byroni teostes avaldub maailmavalu, milles leidub rõõmu vaid loodusevaatluses. Tema teoste kangelased on intelligentsed, julged ja kirglikud, kuid samas haavatavad ja üksikud, leidmata õnne ja rahu. Sellega lõi ta kirjandusliku kangelase arhetüübi (Byronic Hero ). Lisaks sõprusele Percy Bysshe Shelleyga oli ta kirjavahetuses ka Goethega. Byroni loomingul on olnud eriti suur mõju slaavi kirjanduste arengus. Byron oli eeskujuks noorele Edgar Allan Poele.
15
Eesti kultuuri ja kirjanduse arengujooni aastail 19181940
NOOREESTI 1905. a revolutsiooni eelse ja aegse ühiskondliku aktiivsuse, elevuse ja võitlusmeelsuse surusid aastavahetusel 19056 karistussalgad veriselt maha. Revolutsiooniga seotud kultuuritegelasi (ka Tuglas, Vilde) põgenes halvima vältimiseks pagulusse. Korraks elavnemine, kuid selle katkestab 1914 alanud maailmasõda. Sellest hoolimata on tegemist suhteliselt formaalsete takistustega. Välistele takistustele vaatamata arenes kultuurielu neil aastail jõudsalt. 1906 avati Tartus "Vanemuise" uus teatrihoone, Tegemist on kutselise draamateatriga, juhiks Karl Menning. kutselise teatri staatuse saavutas ka "Estonia". 1906 hakkas ilmuma ajakiri "Eesti Kirjandus". Tartus korraldati eesti kunsti üldnäitus ja alustas tööd esimene emakeelse õpetusega keskkool. 1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts (sajandi lõpus suletud eesti Kirjameeste Seltsi asemele), mis keskendus eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimisle, kirjastas ilukirjandust ja kooliõpikuid, korraldas kirjandust populariseerivaid kõnekoosolekuid ja uudisloomingu auhindamisi. 1909 asutati Eesti Rahva Muuseum, mis hakkas organiseerima ainelise vanavara kogumist ja säilitamist. Rahvuslikku heliloomingut ja muusikakultuuri arendasid heliloojad Läte, Härma, Tobias, Saar. 1910 peeti Tallinnas VII üldlaulupidu. Tuntumad heliloojad on Läte, Härma, Tobias, Saar. 1916 korraldati kunsti üldnäitus ­ koos esinevad nn akadeemilise ja modernistliku suuna esindajad Laikmaa, Raud, Triik, Mägi. Väljapaistval kohal oli realistlik, naturalistlike sugemetega kirjandus, millele NE eneseteadlikult vastu astub. SIURU kuna esialgu ei õnnestunud kirjanikke koondada suuremaks organisatsiooniks, asutas 1917 juulis 6 kirjanikku Siuru rühmituse, mis ka ametlikult registreeriti president Under, sekretär,aga paljus tegelik juht Tuglas, laekur Adson , kolm ülejäänut olid Gailit , Semper ja Visnapuu.1919 lahkuvad Gailit ja Visnapuu, asemele tulevad Alle ja Barbarus. Kaastööd teevad rühmituseie ka teised kirjanikud (Suits, Ridala , Aavik, kunstnikest Triik, Mägi, Vabbe ). Isiksustena olid väga erinevad, sidus uusromantiline hoiak ja söpruskondlik läbikäimine. Tuglase eestvõttel ilmus 19171919 kolm suurekaustalist albumit. Saavutuseks võiks nimetada tähelepanu pööramist vähetuntud Jaan Oksale (vrd NE ja Liiv ning Peterson). 1917 ilmuvad ka eraldi debüütkogud Underilt ( Sonetid 1000 tk paari kuuga läbi müüdud, samal aastal teine trükk, see oli üldse Siuru kirjastatud raamatutest esimene), Visnapuult üsna julge Amores, Semperilt Pierrot ja Adsonilt Henge palango. Kogud äratavad tähelepanu ja müüvad hästi. Gailit avaldab fantastilise ja ulmelise Saatana karusselli nimelise novellikogu. Tähtis on seegi, et oma kaheksa väljaandega moodustas Siuru toodang 1/6 1917.a. ilmunud ilukirjanduse koguarvust. Kõik Siuru teosed andsid kirjastusele puhastulu et tegemist polnud ärilise ettevõttega, saadi autoreile maksta tavalisest kõrgemat honorari. Kirjastamiseks vajati raha, seda hangiti piduõhtute korraldamisega (sept 1917 Estonias, seal ka loterii ja ball, puhaskasu oli 3000 rubla ja sellest piisas kirjandustegevuse alustamiskes). Samasuguseid õhtuid korraldati peagi ka Viljandis ja 1918 kevadel Tartus Vanemuises. Väga lühikese ajaga tekitati seninähtamatu elevus raamatuturul ja kirjanduses. Eriti luule ümber. (Sonettidest ilmub 1919 veel kolmaski trükk). Tegevust alustades polnud Siurul mingit manifestilaadset programmi. Põhikirja esimene punkt fikseerib eesmärgiks "kirjandusliku ja kunstilise kultuuri harrastamine referaatide lugemise ja kirianduse laialilaotamise abil.". Tuglas väidab Siuru õhtul Viljandis, et S tegevuse tõukejõuks on loomisrõõm, loova vaimu arendamise tarve , seetõttu ei rutatagi kirjandusliku " usutunnistuse " sõnastamisega. Kohati on kriitika siurulastele väga pahane põhjuseks üsna väijakutsuv käitumine ja viljeldav teemadering. Dramaturg Raudsepp kirjutab kurjasti: S on muredeta linnuke , kes hüppab oksalt oksale ja laulab , nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud, ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi S ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit vöiumalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse. S jätkas paljus NE uusromantilist suunda, osa S liikmeid olidki tuttavaks saanud NE kaudu. S peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja Alle kirjutavad pamflette rühmitusekaaslaste aadressil, näiteks G "Sinises tualetis daam", milles pilatakse siurulikku armastusluulet ja solvatakse Tuglast, Underit ja Adfsonit lausa isiklikult), samuti oldi eriarvamusel kirjanduse edasise arengu suundade osas. Selge oli, et kõik liikmed olid just rühmituse kaudu saavutanud kirjandusliku tunnustuse (kuigi vastuvõtt oli üsna erinev: noorsugu toetas, vabameelsed kriitikud nägid nende loomingus ainult riivatusi) ning nende peamine eesmärk kirjandustegevuse elavdamine oli kandnud vilja. Nii likvideeritigi S ametlikult 1920.a. jaanuaris.
Thomas Lanier Williams III (paremini tuntud pseudonüümiga Tennessee Williams; 26. märts 1911 ­ 25. veebruar 1983) oli 20. sajandi üks prominentsemaid USA näitekirjanikke.
Selle näidendiga sai Tennessee Williams maailmakuulsaks. 1950 teos ekraniseeriti. Näidend on nähtavasti kirjutatud autobiograafilistel motiividel.
Sisu Klaasist loomaaia tegelased on Amanda Wingfield, tema tütar Laura Wingfield ja poeg Tom Wingfield ning Laura eluaegne armastatu Jim O' Connor . Amanda Wingfield on agressiivne naine, kes peab end Lõuna kaunitariks ja elab peenutsevat elu. Laura on häbelik ja introvertne , mille pärast ta teeb endale suuri etteheiteid. Jim O'Connor on keskkoolis populaarne noormees, kelle ümber tüdrukud tiirlevad ja keda kõik armastavad. Jim O'Connor kingib lõpuks Laurale suudluse, kuid jätab ta maha, teatades kihlusest teise naisega. Tom, kes on pere ainus ülalpidaja, lahkub vanematekodust , tundes sealjuures, et ta sellega reedab oma õe, nagu ka isa perekonna maha jättis ja reetis. Näidendis vihjatakse Tomi homoseksuaalsusele. Tomi kutsumus on kunstilooming, kuid ta on sunnitud elatist teenima laos jalanõudega tegeldes.
Seos autori eluga Amanda sarnaneb kirjaniku emaga, Laura tema õega ning Tom autori endaga. Williamsi õde oli vaimselt ebastabiilne ja veetis enamiku oma elust hullumajas. Williams jättis oma vaimselt haige õe saatuse hooleks, mille pärast ta end süüdistas. Williams oli homoseksuaalne. Williamsi isa, külm ja jõhker mees, oli kingakaupmees. Williams ise oleks nähtavasti tahtnud olla Jim O'Connori sarnane: ta tundis puudust inimeste armastusest. 16
A. H. Tammsaare, kodanikunimi Anton Hansen ; 30. jaanuar 1878 Albu vald ­ 1. märts 1940 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Elukäik Anton Hansen sündis Järvamaal Albu vallas. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, hiljem õppis VäikeMaarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm. Seal alustas ta ka ise luuletuste kirjutamist. Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. Ta õppis Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka "Teataja" toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikooliaastatel kirjutas jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged" jts. Juristidiplom jäi Hansenil saamata, kuna ta haigestus tuberkoloosi.
Looming Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas ", "Mäetaguse vanad", "KäbeKaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" (1902), "Tähtis päev", "Vanad ja noored" (1903), " Rahaauk " (1907)). Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit (1921) ja romaanist Kõrboja peremees (1922). Keskse tähtsusega on 5köiteline romaan Tõde ja õigus (1926­1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan Põrgupõhja uus Vanapagan (1939) ja näidend Kuningal on külm (1936). Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid . Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.
Realism tekkis 1930. Aastatel. Kirjanikud loobusid väljamõeldistest ja asusid kujutama reaalset kaasaega. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. Realism on olnud juba antiikkirjanduses renessanssi ajastul ( Boccaccio , Shakespeare), romantikute teostes ( Victor Hugo) ja klassitsistlikus kirjanduses (Moliére). Kriitilise realisimi otseseks eelkäijaks võib pidada 18. sajandi valgustuslikku realismi (Goethe, Voltaire). Kirjanduses kinnistus realism 19. sajandu romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega. Läbimurde teostas Stendhal romaaniga "Punane ja must" (1831).
17 Kõrboja peremees Katku Villu (29) naaseb kodutallu vangist, kus ta on istunud aasta kakluse käigus inimese tapmise eest. Villu on salakütt, puskariajaja, mõtlematu purjutaja, kes naiste pärast tihti kaklustesse sattunud. Lisaks on ta teinud vallaslapse Kõrboja talu endisele teenijale Eevile, kes nüüd elab Kuusiku talu saunas ema juures. Villut pole talutöö huvitanud, teda huvitasid tööriistad ja masinad , üritas rikkaks saada hangeldamise ja puskariajamisega siit ka joomine ja pahandused. Ema armastab Villut tingimusteta, isa aga toob eeskujuks Vabadussõjas langenud venda. Villu kuuleb, et suurde mõisataolisse Kõrboja tallu on linnast naasmas peretütar Anna (27), kellega ta noores eas sõbrustanud oli. Anna süü läbi on Villu metsas joostes noorena ühe silma kaotanud. Ema ei usalda Kõrboja rahvast ning tunneb halba eelaimust. Isa peab Kõrboja vastu vimma sellest ajast, kui sealne endine peremees tahtis tema talu maid ära osta. Vangist naasnud Villu sukeldub parimate kavatsustega hoogsalt talutöösse ja teeb talu arendamise plaane. Talu kõige viljakamad maad on kiviseljandiku all Villul tekib plaan kivid õhku lasta. Kaevab ja puurib, aegajalt näeb järve ääres Kõrboja Anna jälgi. Kõrboja vana peremees Rein plaanib tütart linnast koju talu edasi pidama kutsuda, kuna tal endal puudub oma suurte plaanide ja unistuste elluviimiseks energia. Kommenteerib Annale , et Katku rahvas ei salli neid kui mujalt sisserännanuid. Rein on nõus ka talu tükeldama ja müüma, kuid Anna ei nõustu kodutalu võõrastele jätma ja otsustab ise perenaiseks hakata. Talu aga vajab ka peremeest... Sulased ja teenijad on skeptilised naisterahva võime suhtes üksi juhtida ja imestavad, miks Anna mehele ei saa. Anna kutsub külarahva jaanitulele, näitamaks, et nüüd on uued ajad. Annale imponeerib Villu hulljulgus, sest ka tema enda perenaiseks hakkamine oli impulsiivne otsus. Eevi aga unistab Villust. Villul on plaan Anna jaanipidu nurja ajada ja ta kutsub lõõtspillimängija Kusti hoopis enda poole napsi võtma. Lõpuks lähevad mõlemad siiski peole. Anna tervitab Villut ja palub sellel ilutulestiku rakette lasta. Sõidavad lootsikuga järvele, uurivad üksteise plaanide kohta. Anna küsib Villult, kuidas tema Kõrboja talu peaks; Villu kirjeldab, mida kõike ta teeks, kuid jutt takerdub, kui ta kogemata oma vangisistumist meenutab. Tusane Villu püüab tuju parandada viina võttes, satub hoogu, tantsib , komistab kellegi jala otsa ja tahab taas kaklus üles võtta, kuid Anna keelab tülitsejaid. Anna teeb Villule leebeid etteheiteid joomise pärast. Tantsivad koos ja see hakkab ka külarahvale silma. Villu lubab Anna sünnipäeva auks põlluharimist segavad kivid õhku lasta; Anna nõustub vastumeelselt tingimusel, et Villu lubab rohkem mitte juua. Kivi lõhates juhtub Villuga õnnetus, tema terve silm ja parem käsi saavad raskelt vigastada. Anna mõtted on talutöö juurest hajevil, kuni ta arstilt kuuleb, et Villu ei jää päris pimedaks. Siis saavad talutööd jälle nagu uut hoogu. Anna arutab, et Villust võiks Kõrbojale peremees saada küll, kuid Reinule on see mõte väga vastumeelt Villu on arutu joodik ja lisaks vaenulikust perest. Villu naaseb koju. Isa arvab, et kui ta enne tormas nagu poisike, siis nüüd on ta sant; meest pole temast saanud, aga Kõrbojale peremeheks ta veel kõlbaks. Villu on solvunud ja teatab, et tema vigasena Kõrbojale peremeheks ei lähe, ning läheb hoopis Kuusiku sauna Eevit Katkule perenaiseks paluma. Villu isa pole aga nõus Kõrboja endist teenijat oma miniaks võtma ja avaldab kahetsust, et ta peab oma talu mõtlematule pojale jätma. Villu tunnistab, et ta ei tahtnud käia isa jälgedes ja olla tema töökäteks, kelle tegemisi ei tunnustata, vaid teha midagi uut ja omamoodi. Tahab hakata Katkut nullist üles ehitama ja usub, et vaesel Eevil oleks töömurdmiseks rohkem motivatsiooni kui mõnel rikkal peretütrel. Isa peab nõustuma, kuid kangekaelsusest pulmapidu korraldada ikka ei luba. Villu otsustab kõvasti tööle hakata ja mitte enam uisapäisa otsuseid teha; Eevi arvab, et Villu on tema kosimise plaani maha matnud. Eevi läheb Kõrbojale, palumaks Annat , et see Villu rahule jätaks, kuid ei saa kuidagi juttu üles võetud. Pähklipühal saavad Anna ja Villu jälle kokku. Villu on viinaga tuju tõstnud ja kutsub Anna tantsima, kuid nad kukuvad rüsinas. Villu on lõõpijate peale vihane , kuid hoiab end vaos . Anna kutsub ta uuesti tantsima, nad lahkuvad peolt koos (Villu saab Kõrboja vana ja vigase suure koera järgi pidulistelt hüüdnimeks Kõrboja Mousi) ja lähevad järve äärde. Anna kutsub Villut Kõrbojale peremeheks ja endale meheks, kuid see keeldub oma uhkusele viidates. Villu piinleb vastandlike tunnete käes ega saa und. Kõrboja vana koer Mousi leitakse surnult, Katku koer ulub ja Annale tuuakse sõnum, et Villu on ennast maha lasknud. Isa kommenteerib, et Villu ei osanud elada, aga endalt elu võtmine oli täismehe tegu (Villu oli aida põranda höövlilaastudest puhtaks teinud, et püssilasust tulekahjut ei tekiks). Kõrboja Anna tuleb Katkule ja leiab nutus Villu emaga lepituse. Anna mõtleb algul ära linna minna, kuid kohtab teel Eevit, kes on pärast ema surma koos lapsega Kuusiku saunast välja aetud . Anna kutsub Eevi Kõrbojale elama ja lubab isale, et kasvatab Villu ja Eevi pojast Kõrbojale peremehe. Kõrboja talu tegemistesse tekib uus lootus.
18 Tõde ja õigus
"Mina kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu (1926) kujutaks võitlust maaga, II (1929) ­ jumalaga , III (1931) ­ ühiskonnaga, IV (1932) ­ iseendaga ja oma eluõnnega, V(1933) ­ alistumist." Kokku kuskil 2500 lehekülge. Käis töötoas kirjutamas. I osa poole aastaga. Lki kokku 2500. Saavutas Eesti kirjaniku nr 1 tiitli . Tõlgendusi mitu: et Albu vald tahtis jõge alla lasta, nagu Andres seda tahtis. Kaasaegne kriitika/ arvustus väga positiivne. Neg. külg süüdistatud tugevates Knut Hamsuni mõjudes. Tms pole seda eitanud, kuid koopiaks T&Õt pidada ei saa. perfektsionist, kartis , et äkki inimesed ei saa aru, loevad kui lugu. Avalik sõnavõtt iseenda loomingu teemal: "Anton Hanseni avalik kiri kirjanik A.H.Tle.". "T&Õ" palju tõlgitud, kõigepealt kohe pärast ilmumist naaberkeeltesse. Siis tõlgiti palju 100.nda juubeli puhul. Lätlased saavad hästi aru, soomlased enam mitte. Hästi dramatiseeritav, filmitav. Film "Indrek", "Täieline Eesti vabariik", "Armastuse võimalikkusest Vargamäel". Kaalepi järgi T&Õ tasandid : 1) filosoofiline tasand. Tms ise kangesti toetanud. I osa: inimese võitlus maaga, II in võitlus jumalaga, III ühiskonnaga, IV teise inga , V mingis mõttes alistumine, leppimine , otsade kokkusõlmimine. 2) sotsioloogiline > Tms on ise hüppe teinud tlpst kodanlikuks haritlaseks. Ülevaade tollasest ühiskonnast, nende kihtidest (küla, haritlased, töölised jne). Suudab kirjeldada aega. On paralleele tõmmatud Tolstoiga: krahv, kes tahtis olla tlp. 3) ajalooline. Tms jõuab kirjutamisaega välja, ei kirjutamidagi, mida oma silmaga näinud pole. Paneb kirja tähtsad sündmused. I, II ja III on tüüpilisemad, võib öelda kodulooline, koduuurimuslik (Jaan Eilart). 4) psühholoogiline. Tuleb keskenduda ühe (v kahe) peategelase hingeelu käsitlemisele (I Andres, Indrek). IV on kõige psühholoogilisem. 5) mütoloogiline. 4 kindlat tegelaskuju Euro kirjanduses: Don Quijote , Don Juan, Hamlet, Faust tulevad alati tagasi. Fausti süsteem töötab: Andres, Indrek (ka Fausti nimi oli Heinrich). Eesti Gretchen: Krõõt. Mephistoteles: Pearu; Tmse isa. Samas võib Andres Iiob olla, vaddeva. Kõik ind on pidevalt õnnetud. Ind jagunevad matsideks (teeb asju põhjalikult, võtab kõike armastusega, nt Andres) ja vurledeks (pinnapelsed, ei süvene kunagi F Pearu). Andres muutub. Krõõda ajal oli lootusrikas, Mari ajal juba morn , et talu pole ikka veel muutund. II on nagu Tartu osa. Indreku (mats) arenguromaan maapoisist linnapoisiks. Kõige suurem vurle oli Maurus . Poeetiline osa: Indreku armumine Mauruse tütresse, kirjad, tüdruku surm. III osa: tegevus Tlns (igav lugeda). Indrek saab kirja kodust, ema haige, läheb rohtu viima. Andis rohkem, kui arst lubas, ema surm jääb Indreku hinge peale. Juss oli omakorda Maril hinge peal, palus , et tedagi maetaks surnuaia taha. IV osa. 20ndate algus. Indrek abiellunud Kariniga, rikka papa ainus tütar. Armastusabielu, poeg surnud, 2 tütart. Värsked sõjamälestused, tegevus Tlns. Tiina teenijaks, Indrek ei tea, et tegu on sama Tiinaga. Terve galerii pööraseid tegelasi ärimehed ja vurled. Advokaadihärra on väga küüniline ja vurlelik: v neg. kuju. Indrek vaestest oludest, hea haridusega. Karin jõukast perest, a mitte hästi haritud. Karin loodab kõik oma suure armastusega lahendada. Meenutab Strindbergi selles idees, et iga abielu on sõda. Karin süüdistab Indrekut oma ema tapmises, Indrek tulistab teda. Sellele järgneb kohtuprotsess , Karin tahab Indrekut tagasi koju. V osa: pigem helge ja rõõmsameelne. Leppimise, otsade kokku sõlmimise osa. Indrek asub kraave kaevama ja jõge alla laskma . Lõpus läheb Indrek rahulikult Tiinaga Vargamäelt alla. Selgub, et Pearu käkid olid tihti tingitud soovist end Krõõdale nähtavaks teha. '34. aastal pärast V osa ilmumist määrati Tmle suur preemia.
Jevgeni Onegin Aleksandr Sergejevits Puskin sündis Moskvas põlisaadliku pojana, majanduslikult mitte heal järjel olevas peres. Tema lapsepõlv oli rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse ükskõiksusega. Tema vaimne areng oli väga varajane. Suurepärane prantsuse keele oskus võimaldas tal selles eas, mil teised lapsed alles mängivad, isa raamatukogu läbi lugeda. 10selt muutus ta reipaks noorukiks, väsimatuks osalejaks mängudes. Füüsilist liikumist armastas ta kogu elu: tubli matkaja, väsimatu tantsija, osav vehkleja ja laskur , julge natuur ning alati valmis riskima. 1811 pandi ta Tsarskoje Selo lütseumi, mis oli just avatud. 1814 ilmus ajakirjas tema luuledebüüt "Luuletajast sõbrale" pseudonüümi Nksp all. Lütseumi lõpetamise ajaks oli tal trükki jõudnud umbes 30 luuletust ja tema nimi kirjandusilmas juba tuntud. 1817 peale lütseumi lõpetamist määrati ta Peterburi välisministeeriumisse, mis tol ajal oli auamet. Kuid ta tegeles luuletamisega. Suhtles vendade Turgenevitega, kelle eesmärgiks oli pärisorjuse kaotamine. Tema poliitilise luule ja julgete esinemiste pärast saadeti ta pagendusse 182024. Ta viibis Jekaterinoslavis, Dnepris, Kaukaasias , Krimmis, Kisinjovis, Odessas (Rajevski, tütred, armumised, lahkumised). Odessast viidi ta Mihhailovskojesse, kus veetis 2 aastat. Siin oli tal igav, ainult Arina ja naabermõis Trigorskoje pakkusid seltskonda. 1826 aasta 16 septembri ööl tuldi talle järele ja ta viidi tsaar Nikolai I kabinetti , kus viimane otsustas armu anda. 1828 kohtas ta oma tulevast naist Natalja Gontsarovat, abieluettepanek tehti 2 aasta pärast, aga kuna raha polnud kummalgi, andsid Puskinid oma Boldino mõisa panti. Kui ta aga sinna sõitis, sattus ta kooleraepideemia tõttu kolmeks kuuks karantiini ja pidi sinna jääma. Boldino sügis on tema kõige tähelepandavaimaid loomeperioode. Tema abielu osutus õnnelikuks, naine oli ilus ja neil oli neli last. Ainuke, mis kimbutas, oli rahapuudus. Elulõppu tumestasid õukonna intriigid. Nimelt tuli Peterburi prantsuse aadlik Georges d'Anthés, kes hakkas tema naisega flirtima. Puskin kutsus tolle duellile. See aga hirmutas d'Anthes'i ja ta abiellus Natalja inetu õega, aga flirtis ikkagist. Puskinile ei jäänud muud valikut. 8. Veebruaril 1837 toimus siis duell . Vastane tabas teda kuuliga kõhtu, mis küll operatsiooniga eemaldati, kuid sai talle saatuslikuks. 10 veebruari õhtul ta suri ja maeti Svjatogorski kloostrisse .
19 Ärkamisaeg 19. saj. II poolel
1857. aastal võttis esimese eestikeelse ajalehe "Perno Postimees" asutaja, Johann Voldemar Jannsen senise " maarahva " asemel omanimetusena kasutusele mõiste "eestlased". Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus, määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised ja organiseerisid kollektiivsete palvekirjade saatmise Vene võimudele (1864, 1881). Liberaalsetest ideedest lähtuv rahvuslik liikumine oli suunatud ennekõike seisusliku ühiskonnakorralduse, saksavene ülemkihtide sotsiaalse ja rahvusliku surve ning oma rahvuskaaslaste saksastamise ja venestamise vastu. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kultuuri rajamist ja arendamist. Rahvusliku ärkamise kõrgajal, 1860­1880, valitses liikumises poliitiliselt mõõdukas, etnilislingvistilisi eesmärke püüdlev suund, mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse väljaarendamisele. Eesti rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteeti, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson, pedagoog, kirjanik ja ajakirjanik, esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala asutaja. Jakobson sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäeval, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Peamist liitlast saksavastases võitluses nägi ta Vene keskvalitsuses. Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, "kihistumata muinasühiskonda" idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti " muinaseesti maailmapilt", millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700aastasest orjaööst.
Ärkamisaja põhilised sündmused Palvekirjad kirjutati kirju tsaarile. See lõppes Siberisse saatmisega. 1865a. Asutas Jannsen Tartu Vanemuise Seltsi, kus peeti kõnekoosolekuid, tegutses pasunakoor ja koorilaul . Sinna kuulisid Eesti soost linnakodanikud ( lihtsate tööde tegijad ja natuke haritlasi) 1869a. Toimus I Üldlaulupidu, mille korraldas Vanemuise Selts, eesotsas Jannseniga. Esinesid ainult meeskoorid ja pasunakoorid (800 lauljat oli) Esitati jumalikke laule ja 2 Koidula laulu. Viisi tegi neile Kunilaid : "Mu isamaa on minu arm" "Sind surmani" Seda nimetati priiuse laulupeox, sest oli möödunud pool saj. Pärisorjuse kaotamisest. 1870 Eesti teatri tekkimine. Jaanipäeval kanti ette Koidula etendus "Saaremaa onupoeg" rahva suure vaimustusega ja 3 korda. Alexandrikooli asutamise mõte pidi tulema I eesti õppekeelega keskkool (Põltsamaale). 1870 moodustati peakomitee, kelle eesmärgix oli koguda raha kooli jaox. Kokku koguti annetusteba 100 000 rubla. Kool avati veneers linnakoolina, sest 80. Algul hakati teostama ägedat venestuspoliitikat. (1906 loodi I eestikeelne keskkool tütarlastekool, praegune M. Härma kool) Eesti Kirjameeste Selts koondati kokku inimestest, kes suutsid kirjutada eestikeelseid kooliõpikuid ja muud kirjandust.
F. Dostojevski Looming: Uuris venelast ja vene hinge, oli tõeline slavofiil, aga ei jätnud tähelepanuta ka venelase negatiivseid külgi (nt kohatine julmus ja masohhism ). Loomingus on korduvaid persoone ­ Kristus lemmikkangelane, aga kui kannataja, mitte kui jumal. Teine lemmiktüüp oli don Quijote. Mõlema tüübi puhul oluline inimarmastus. Teosed ajaloolise taustaga, st kaasaegne Venemaa. Venes tollal õhk ideedest paks, igasugused käärimised ja liikumised. Inimesed muutusid pinnapealseks. Jagas inimesed pinnase ja pinnatuteks inimesteks, oli mures selle pärast, et perekond, väike ühiskonnamudel, hakkas lagunema . Seega kogu ühiskond haige. Kahtles Vene helges tulevikus ­ vaesus , joomine. Pärast sunnitööd oli sügavalt veendunud selles, et in ei sünni heana, vaid tal on sees nii headuse kui kurjuse alge, suurim ülesanne on võita endas kurjuse pool, iga heategu on võit kurjuse üle. Kurja poole väljalöömist provotseerivad veri ja võim. Kirjaniku ja inimesena nägi ta oma missiooni ligimestes headuse äratamises. Andis oma teostes 3 tüüpi: vene üliinimene, vene Faust ja vene Mefistofeles. Dostojevski teosed: 1862 ­ esimene kirjatöö: Balzaci "Eugene Grandet " tõlge vene keelde 1846 ­ "Vaesed inimesed"(lugu vaesest Piiteri noormehest. D näitab, et materiaalne ja vaimne vaesus on omavahel tihedasti seotud. Inimese headus hävib sotsiaalses ebavõrdsuses. Esikteos leidis väga hea vastuvõtu); 1862 ­ "Märkmeid surnud majast" (olukirjeldus. Kirjeldab värvikalt oma sunnitöömälestusi. Näitab teravalt ka inimese mõttetu julmuse stseene. Psühholoogiline); 1864"Ülestähendusi põranda alt"; 1866 ­ "Kuritöö ja karistus " (Peterburi 19. saj keskel, vaesus ja viletsus , Raskolnikov ja tema idee ­ osadel inimestel on õigus vägivallale passiivse massi suhtes. Sonja Marmeladova kannab D ideid headuse võidust kurjuse üle. Svidrigailov ja Luzin kui Raskolnikovi teisikud); 1868 ­ " Idioot " (rahapuuduses kirjutatud, kartis, et välja tuleb keskpärane asi. Peategelane vürst Mõskin, ilmsüütuke, headuse kehastus, aga elu on karm ja lõpuks saadetakse Mõskin idioodi diagnoosiga tagasi Sveitsi, kust ta alguses Venemaale oli naasnud (oli olnud seal langetõveravil). Armastus, halastus ja kaastunne ­ Mõskin ei tule selle kõigega korraga toime. Mõskin kui Kristus); 1872 ­ "Sortsid" (tolleaegne Vene noor põlvkonda, kes on kurjast vaimust vaevatud . Need on pinnatud , tõmbtuultes kasvanud noored. Tahavad oma ideedega muuta teiste elu, aga hea asemel teevad tahtmatult hoopis kurja. Selles teoses eitab D kõiki vabadusliikumise vorme); 1880 ­ "Vennad Karamazovid "(algselt oli kavas kirjutada romaan lastest. Lugu perekonnast, kus kolm venda + üks poolvend . Kõigil oma kindel idee, maailmavaade. Isa Fjodor , esimene poeg sündis vägistatud naisest ja kandis naise nime Smerdjakov. Fjodor reisis vahepeal ringi, sai jõukaks meheks, käitus jõhkralt ja tahtis kõike tagasi teha, mis ise noorena, vaesena oli pidanud taluma . Järgmisena sündis Fjodorile veel 3 poega: Ivan (ohjeldamatu mõtteinimene), Dmitri (tundeinimene) ja Aljosa (inimestearmastaja). Smerdjakov oli Ivani truu õpilane, too oli ateist ja arvas , et kui jumalat pole, on inimesele kõik lubatud. Ise oma ideid ellu ei rakendanud, kuid Smerdjakov võttis neist kinni ja tappis isa Fjodori. Dmitri on elunautija ja joob ning aeleb ringi, oma lõbude peal väljas. Aljosa idee on Di meelest ainuõige ­ propageerib headust, milles D meelest on tulevik.
Tolstoi looming, teos: 1852 autobiograafilise triloogia esimene osa "Lapsepõlv", järgnesid "Poisiiga" ja "Noorus". In kujunemine. "Sevastoopoli jutustused" (3 tk) ilmuvad 185455. Neis kirjeldab oma Krimmi sõjaelamusi. Näitab vene lihtsõduri, ohvitseri käitumist. Arutleb vapruse üle, leiab, et lihtsõduri jaoks on vaprus julgus ja vägevad teod, ohvitseri jaoks tähendab vaprus vaid seda, et ta saab tärne juurde. "Sõda ja rahu" ilmub aastatel 186369. Kirjutamise materjali kogumise aeg oli pikk. Tahtis kirjeldada 1856ndat aastat. Peategelaseks endine dekabrist , kes pöördub Siberist tagasi. T mõtles, et seda aega ei saa kirjeldada ilma 1825 aasta dekabristide ülestõusu kirjeldamata. Et aga see mõistetav oleks, peab omakorda kirjeldama Napoleoni sõdu ( 1818 ) ja Venemaa võitu. Ning selleks peab jälle ka Vene lüüasaamist 180507 kirjeldama. Lõpuks 1856 astat sisse ei võtnudki ning raamatu tegevus toimub 18051825, põhitegevus 180512. 1825ndast aastast on räägitud epiloogis. Tegi ära metsiku töö arhiivides, kuulas inimeste mälestusi. Küsimusele, et kas üksikisik muudab ajalugu, vastab, et ei muuda, et ajalugu teeb rahvas. "Sõjas ja rahus " on tegelasi kokku 500. Teos koosneb neljast suurest osast + epiloog , lisaks on osad omakorda osadeks jaotatud. Lõi esimese epopöa Euro kirjanduses. Sai tõeliselt kuulsaks maailmakirjanikuks, rmt tõlgiti kiiresti ka teistesse Euro keeltesse. Peategelasi on raamatus 2 ­ Andrei Bolkonski ja Pierre Bezuhhov, naispeategelaseks on Natasa Rostova. Natasa on heasüdamlik ja abivalmis. Mõlemad mehed on seotud teose kõigi tahkudega ­ sõda, Natasa. Algul tuli teose kohta kriitikat ja T oli solvunud. Enda ambitsioon oli kirja panna venelase mõtteajalugu. Ise võrdles "S&r" Iliase ja Odüsseiaga. Väitis, et ind elavad ühiskonnas pendlipõhimõttel ­ inse vabadusaste sõltub tema positsioonist pendlinööril. Mida kõrgem on positsioon, seda väiksem on vabadus (selle teooria järgi oli Venemaal kõige väiksem vabadus tsaaril). Mida kaugemal on in sõjast, seda madalam on ta kõlbeliselt. On kolm eri maailma, mis mõjutavad "S&r" tegelasi: linna aadel, mõisaaadel ja tlpd. Linna suhtus T väga neg, tlpdesse pos. Arvab, et mõisaaadlil on võimalusi muutuda paremaks. Kriitikud väitsid, et T sõjafilosoofia ei ole originaalne, vaid mõjutatud Hegelist, T võttis selle omaks. Teoses esinevad Kutuzov, Napoleon ja Aleksander I. Kutuzovi tegelaskuju kasutas kõige rohkem. Kutuzovi põhimõte oli, et sõda on nagu töö, mis tuleb ära teha. Linnaaadel jaguneb "S&r" Peterburi (kujutas keelepeksu ja salongielu) ja Moskva vahel. "Anna Karenina" 187377. Algidee sai Puskini "Jevgeni Oneginist", kirjutas sellele nö järje. Tolstoi oli mures vene perekondade lagunemise pärast. Moraal nagu selles, et "vaadake, mis oleks saanud Tatjanast, kui ta oleks Oneginiga lõpus koos elama hakanud", õpetlik seega. Raamatu moto on: "minu päralt on kättemaks ja mina tasun". Kujutas kolmnurka AnnaVronskiKarenin, aga ta ei saanud raamatusse jätta ainult seda liini. See oli kurb lugu, aga T tahtis,et asi ikka õpetlik oleks ja tõi seetõttu sisse ka "hea ja õige" loo (Levini ja Kitty lugu). Sellega näitas ta, et Anna elu ei ole õige, et nii ei tohi elada. "Ülestõusmine" oli viimane romaan (188999). Tle räägiti tõestisündinud lugu vandekohtunikust, kes pidi kohut mõistma noore allakäinud naise üle, keda süüdistati varguses. Kohtunikule tuli aga meelde, kuidas ta tolle piiga kunagi ära oli võrgutanud. Vandekohtunik sai aru, et see on tegelikult tema süü, ning tahtis tüdrukuga abielluda. T palus seda materjali kasutada ja sai loa. Meespeategelane Nehljudov, naine Katja Maslova. Lugu on sama, kuid ei saanud niisma õnnelikku lõppu teha, oleks asi läägeks läinud. Nii tegi sellise lõpu, et naine saadetakse Siberisse sunnitööle ning Nehljudov läheb temaga kaasa. Siberis toimus ülestõusmine. Lõpus palus Nehljudov Katjal endaga abielluda, armastavad teineteist. Aga ­ Katja kätt on palunud ka üks revolutsionäärist sunnitööline, Katja tundis talle kaasa ja otsustas lõpus hoopiski tollega abielluda. Kirjutas hiljem veel palju jutustusi, filosoofilisisotsioloogilisireligioonialaseid töid. Oli talupojafilosoof.
20
"Läänerindel muutusteta" ( Erich Maria Remarque )
Tegelased: Paul Bäumer (P) ­ peategelane * Pauli kaaslased: Albert Kropp (A) * Müller V (M) * Leer (L) * * = kõik olid 19 aastat vanad (raamatu alguses) ning ühest ja samast klassist sõtta läinud. Tjaden (T) Haie Westhus (H) Stanislaus Katczinsky e. Kat (K)
Kemmerich (KE)
Heinrich (HE) kokk Himmelstos (HI) ­ allohvitser, jaoülem
Sisu: Tegevus toimub I maailmasõja ajal läänerindel. Tegelased on sakslased . I Kuna lahingus said paljud mehed surma ning paljud viidi laatsaretti, siis on toitu üle. Kuna varustajad ei teadnud juhtunust, siis oli toitu ja tubakat tellitud kõigile 150le meehele, kuid tagasi tuli ainult 90. Kokk Heinrich aga keeldus kogu toitu välja jagamast ja väitis, et jagab ainult 90 portsjonit (nii palju, kui on mehi). See tekitas meestes suurt meelepaha. Siis tuli kompaniiülem ja käskis kõik portsjonid meeste rõõmuks välja jagada. See vihastas HEd. T ja M lasid suure pesukausi suppi täis panna. Samuti sai igaüks palju sigareid, sigarette ja närimistubakat. Hiljem lähevad P, L ja A oma kaaslast KEd vaatama, kes sai kuuli reide. Nad võtavad kaasa ka tema asjad. Kohale jõudes selgub, et KE jalg on amputeeritud ja ta ise on suremas. KE kurdab, et ta kell on varastatud. M leiab KE nahast lendurisaapad üles ja tahab neid endale saada. Nad ei julge aga KEle jala amputeerimisest rääkida ja M lõpetab saabaste lunimise. Kuna KEl on valud , siis minnakse sanitariga rääkima, et talle süst tehtaks . Pärast altkäemaksuks sigarettide andmist sanitar nõustub. II Paul mõtleb sõjast ja on masendunud. Ta arutleb, et kuna nad on kistud sõtta koolipingist, on nende elu pooleli jäänud ja nad ei tea, mis neist pärast sõda üldse saab. P meenutab sõjaväkke minekut. Ta meenutab, kuidas HI (eraelus kirjakandja) nendega kasarmus noris ja neid vihkas. P tõdeb, et parim, mis nad koos rindel olles on saavutanud, on seltsimehelikkus e. ühtekuuluvustunne. KE on saanud teda, et ta jalg on amputeeritud ja ta on masenduses . KE saab aru, et ta on suremas ja ta lubab Pl oma saapad Mle viia. P istub KE voodi juures ja mööda KE põski voolavad pisarad. Lõpuks KE sureb ja P viib saapad Mle. III Väeosasse tuuakse uusi mehi juurde. Need on noored nekrutid . Kat pakub ühele nekrutile suure portsjoni valgeid ube. Kat on eriline inimene (eraelus kingsepp), kuna suudab ka kõige raskemates olukordades vajalikku hankida, olgu see siis toit või õled magamiseks. Nad arutlevad sõjaväekorralduse mõttetuse üle, kuna võimu saades muutuvad paljud tundmatuseni ja tahavad ainult oma võimu alluvate üle näidata. Parimaks näiteks peavad nad Himmelstosi. T tuleb ja teatab, et HI tuleb rindele. T vihkab HI kõige rohkem, kuna T oli voodimärgaja ja HI teda sellest "laiskusest" ümber kasvatada üritas. Selleks pani ta teise voodimärgaja temaga samasse kahekorruselisse narisse magama (üks päev magas üks üleva, teine päev teine). Kättemaksuks ründavad nad HId siis, kui ta baarist tuleb ja peksavad teda. IV Rühm saadeti kaevikuid kaevama. M on õnnelik, kuna tal on uued saapad jalas . P kuuleb ühest majast mööda sõites hanede kaagutamist ja nad otsustavad Kga tagasi tulles neist praadi teha Rinne on väga rahutu ja noored nekrutid on närvilised. Mehed paigaldavad oksatraadi ja jäävad autosid ootama, mis nad tagasi peaks viima. Algab rünnak. Esmalt rünnatakse lennukitega. Üks nekrut laseb omal püksid täis. Pihta on saanud ka üks kolonn ja hobused , kes on raskelt vigastatud ja karjuvad metsikult. Lõpuks meeleheitlik karjumine lakkab ­ hobused lastakse maha. Algab jälle rünnak. Rühma varjub kalmistule. Maad tabab väga palju mürske. P varjub ühte mürsuauku, mille põhjas on laip (ollakse kalmistul), kuid P ei hooli sellest. Algab gaasirünnak. P paneb gaasimaski pähe ja aitab ka ühel nekrutil selle pähe saada. Kas teised varjuvad samasse auku, kus P end varjab . Rünnak lõpeb. Maa on segamini pööratud ja laibad on kõikjal laiali. Üks nekrut on raskelt viga saanud. Nad tahavad talle halastuslasu teha, kuid inimesi tuleb juurde ja nad ei tee seda. Üllataval kombel on kannatanud vähe. Veoautod jõuavad kohale ja mehed viiakse rindelt minema. V Mehed arutavad, mida nad teeksid, kui sõda lõppeks. HI tuleb nende juurde ja üritab nendega esmalt sõbralikult vestelda . Teda üllatab vaenulik suhtumine ja T hakkab teda sõimama. HI vihastab ja läheb kaebama . T läheb end varjama. Veltveebel tuleb kiis HUga ja tahab Td näha. Ta kaaslased väidavad, et ei tea, kus T on. Hiljem tulev HI nende juurde ja mehed vastavad ta küsimustele ikka irooniliselt, eriti Kropp. Loenduse ajal küsitakse ka T kohta. Tema rühmakaaslased aga räägivad HI tegudest ja ka voodimärgamisega seotud juhtumist. Siiski viiakse T ja A kartsa, kuid nad saavad siiski loodetust kergema karistuse. K ja P lähevad hanesid varastama, et praadi teha. Paari sigareti eest viiakse nad enne märgatud maja juurde, kus kostus hanede häält. P ronib üle aia, kuid teda ründab valvekoer. P laseb koera maha ja põgeneb koos hanega. Nad küpsetavad hane ja söövad seda. Pool hanest viiakse kartsa Tle ja Ale. VI Minnakse jälle rindele. Nähakse suurt kuhja uusi puusärke, mis on mõeldud neile. Suureks probleemiks on rotid , kes söövad nende toitu. Meestele antakse korralikult süüa. See on märk sellest, et olukord on halb. Algab suur lahing. Peitutakse varjendisse ja üritatakse ellu jääda. Toit saab otsa ja rünnak on väga tugev. Mitu punkrit hävitatakse, kuid nende oma peab veel vastu. Nekrutitel hakkavad närvid üles ütlema. Üks nekrut, kes tahab välja minna, pekstakse läbi, et tal "mõistus tagasi tuleks". Mõned nekrutid põgenevad varjendist ja nad tapetakse kohe mürsu poolt. Üks nekrut peksab pead vastu seina... Turmtuli lõpeb ja algab pealetung. Vaenlased jõuavad järjest lähemale. Vastupanu on meeleheitlik ja see toob edu. Algab vastupealetung. Jõutakse vaenlase varjenditesse ja sealt võetakse toitu kaasa, kuna vaenlased on palju paremini toiduga varustatud. Päevad mööduvad. Rünnakud vahelduvad vasturünnakutega. Üks sõdur on pihta saanud ja karjub, kuid teda ei suudeta leida (kõhuli karjudes on hääle suunda raske kindlaks teha). Teda aga ei leita ja hääl muutub päevadega vaiksemaks, kuni ükskord kostub korinat. Rotid muutuvad aga järjest paksemateks... Ükskord satub P HIga koos varjendisse. Kõik jooksevad sealt välja rünnakule, kuid HI varjub nurka. P peksab ta varjendist välja. Rahulikematel tundidel õpetavad vanemad sõdurid nekruteid, kuid lahinguolukorras unustavad nad kõik õpitu. Rindelt naastes on alles ainult 32 meest... VII Kompanii saab juurde täiendust. Sõdurid üritavad unustada rindeõudusi ja huumorimeelt säilitada. Õhtul minnakse kanalisse ujuma ja kohtutakse 3 prantslannaga. Lepitakse kokku, et õhtul minnakse neile "külla". Kuna mehi on 4 ja naisi 3, siis otsustatakse T täis joota, et ta magama jääks. Plaan õnnestub. Selleks, et prantslannade juurde pääseda, peavad nad üle kanali ujuma. Kingituseks võtavad nad kaasa sõdurileiba, maksavorsti ja sigareid. Nad ujuvad üle kanali ja jõuavad maja juurde. Neil on jalas ainult säärikud, riideid pole. Nad lähevad majja. Järgmine päev saab P puhkust ja sõidab koju. Enne lahkumist käivad nad veelkord teiselpool kanalit. Ta jõuab koju ja vastab ema ja õe küsimustele. Tal on sõjast väga ebameeldiv rääkida. Ta saab teada, et ta emal on vähk. Sõjast rääkides ilustab P tegelikku olukorda, et perekond ei muretseks. Linnas kohtab ta majorit, keda ta alguses ei näe ja kes seetõttu vihaseks saab. Pärast vabandamist loobub major karistamisest. P on väga vihane ja paneb erariided selga. Ta läheb kasarmusse oma tuttavale külla. Seal kohtab ta oma vana kooldirektorit ja ka kooli kojameest. Kuna nad direktorit ei sallinud, siis nad muudavad ta elu võimalikult raskeks ja toovad talle pidevalt kojameest teeskujuks. P läheb ühele hukkunud sõduri emale külla. Ta valetab, et sõdur sai kohe surma ja ei piinelnud. Lõpuks jääb ema uskuma. Pärast peab P veel oma ema lohutama ja ta kahetseb, et üldse puhkusele sõitis. VIII P puhkus saab läbi ja ta läheb õppelaagrisse. Nende barakkide kõrval asub suur vene sõjavangide laager . Nad on näljas, räpased ning P tunneb neile kaasa. Ta annab neile sigarette ja ka süüa. Pd tuleb isa vaatama ja räägib, et ema on väga haige ­ ta viidi haiglasse. Isa annab talle koti kartulikotlette, mida ema oli talle ise küpsetanud. IX P naaseb rindele ja kohtub oma kaaslastega. Nende väeosa tuleb vaatama ka keiser . Kuna P tunneb end puhkusele pääsemise pärast halvasti, läheb ta vabatahtlikult luureretkele. Sel ajal algab aga rünnak ja P varjub ühte pommilehtrisse. Ta kuuleb vaenlasi liikumas ja ta teeskleb lehtris surnut . Järsku hüppab üks vaenlane lehtrisse ja P ründab teda noaga , kuid ei tapa teda. Hommikul vaatab P vaenlase vigastusi ja seob ta haava kinni. P hakkab mõtlema selle mehe omaste peale ja kahetseb oma tegu. Ta vaatab ka vaenlase nime ­ see oli trükkal Gerard Duval. Ta sureb. Lõpuks jääb rinne rahulikumaks ja P hakkab omade juurde roomama. See õnnestub ja kõik on rõõmsad, et surnuks peetud P elus on. X P, K, A, M, L, T ja Datering pannakse üht mahajäetud küla valvama, kus asub toiduladu. Elama asutakse betoneeritud keldrisse. See võimaldab neil palju maitsvat toitu süüa ja nende elu on päris hea. Probleemiks on äge sõjategevus ja seetõttu nende pihta tulistamine . Laost leitakse aga palju sigareid, sokolaadi jms. Ning meestele nende elu meeldib. Mõni nädala hiljem kästakse neil küla maha jätte ja nende mugav elu saab läbi. Nad võtavad kaasa nii palju toitu ja sigareid, kui saavad. Seejärel saadetakse nad üht küla evakueerima . Algab aga tugev rünnak ja A saab põlve haavata, ka P saab haavata. Lõpuks õnnestub neil välislaatsaretti pääseda. Hiljem viiakse nad sanitaarrongile. A olukord halveneb ja ta tõstetakse rongilt maha. Ka P teeskleb oma tervisliku seisundi halvenemist, et koos Aga olla. Nad viiakse katoliku hospidali. Palatis olevatele meestele ei meeldi nunnade palvetamine . Surema hakkavad mehed viiakse suremisruumi, kust nad tavaliselt tagasi ei tule. Ka üks nende palatikaaslasi ­ Peeter viiakse sinna. Ta lubab, et tuleb sealt veel tagasi. A jalg amputeeritakse. Päevad mööduvad. Ükskord avaneb palati uks ja kõigile üllatuseks tuuakse Peeter tagasi. P jalg paraneb ja ta liigub juba palatis ringi. Sellisel juhul on A pilk talumatu . Ühe palatikaaslase naine tuleb teda vaatama. Ta pole oma naist 2 aastat näinud. Ta on enne koos palatikaaslastega kokku leppinud, et nad valvavad abikaasa tulle palati ust, et arst ei tuleks. Ta ütles, et pole oma naist nii kaua näinud ning ei tea kuna teda jälle näeb ­ seetõttu peab ta teda lihtsalt saama. Ta abikaasa nõustub. Kõik laabub hästi ja nad ei jää arstidele vahele. P läheb tagasi rindele ja peab Aga hüvasti jätma. See on mõlemale väga raske. XI P ei loe enam nädalaid. Kõik on tülpinud ja masendunud. Üks nende kaaslane Datering põgeneb, kuid ta arreteeritakse. Mitmed P kaaslased/sõbrad on surma saanud. M sai valgustusraketi kõhtu. Saksa sõdurite toit on vilets ja mehed on nälginud. Laskemoon on otsakorral ja kahurid on ülekoormatusest kõverad. Kõik saavad aru, et Saksamaa kaotab sõja. Kuud mööduvad. Ühes lahingus saab K mürsukilluga säärde. P hakkab teda seljas ära kandma. Suure pingutusega jõuab P lõpuks sidumispunkti. Seal avastab ta, et K on surnud ­ transportimisel on ta granaadikillu pähe saanud. XII On 1918 sügis. Kõik räägivad rahust. P on masenduses. Ta tunneb, et on üksi ja lootusteta. P langes oktoobris 1918. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud ­ ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.
Ernest Miller Hemingway
"Kellele lüüakse hinge kella"
Teos jutustab Hispaania kodusõjast, mis toimus 1936­1939. Hemingway püüab peategelase asõja peaprooviks. Raamat jutustab kolmest päevast, mil Robert Jordani ja teiste partisanide ülesanne on tähtis sild õhku lasta. Silla õhkimine on eluohtlik ülesanne, pealegi tarbetu , sest vaenlane on plaanist juba informeeritud. Jordan viib käsu sellegipoolest täide ja laseb silla õhku. Teoses leiavad veel aset sündmused, mis muudavad peategelase elu ja viimsed päevad enne traagilist surma meeldivaks. Jordan armub Mariasse, kellega saab koos olla vaid 72 tundi. Jordan saab raskesti haavata ja katab kaaslaste taganemist. Ta sureb teadmises, et on võideldes seisnud õigel poolel ning armastus Maria vastu on talle veel kord näidanud, mis tähendab olla õnnelik.
21 August Gailiti looming Gailiti varane, rohke erootilise ainega proosa on fantaasiaküllane, selle situatsiooni ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas; valdab uusromantiline laad (romaanid " Muinasmaa " (1918) ja " Purpurne surm" (1924) ning novellikogud "Saatana karussell" (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919)). Samast ajast pärinevad vaimukad kultuurikajalised följetonid (kogu " Klounid ja faunid" (1919)). 1920. aastastest pärinevad novellikogud "Vastu hommikut " (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Romantilistes novellides "Toomas Nipernaadi " (1928; film "Nipernaadi" (1983)) on tegelaskujud senisest realistlikumad ja lüürilisemad, Gailiti loomingule tunnuslik grotesksus on neis mahenenud. Romaan "Isade maa" (195) kujutab Vabadussõda. Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamise süvenevat isikupärastumist tunnistavad romaanid "Karge meri" (1938; film 1982), "Ekke Moor" (1941) ja "Leegitsev süda" (Vadstena 1945). Romaanis "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) ja mitut proosazanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" kajastub kodumaa kaotamise traagika
22
Eesti pagulaskirjandus ehk väliseesti kirjandus ehk eksiilkirjandus (ladina exilium 'pagenduses olemine') oli kirjandus, mis levis väljaspool okupeeritud Eestit aastail 1944(1941)­1990. Pagulaskirjandus sai alguse Saksa põgenikelaagris. Teise maailmasõja lõppedes sai keskuseks Rootsi. 1960ndateni oli pagulaskirjandus jõulisem kodueesti kirjandusest. Aastatel 1944­1990 anti paguluses välja 267 romaani ja 181 luulekogu 75 autorilt, palju kirjutati ka memuaarkirjandust ­ 90 autorilt ilmus ligi 155 teost. 1950ndatel hakkas osa väliseesti kirjanikke kirjutama teoseid asukohamaa keeles. Tuntuimad väliseesti kirjanikud on Gustav Suits, Marie Under, Karl Ristikivi , August Gailit, Henrik Visnapuu, Helga Nõu, Valev Uibopuu, Arved Viirlaid , Albert Kivikas jt.
Arved Viirlaiu looming
Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõjaaastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.
"Ristideta hauad "
23. Tegevuspaik Eesti küla 1944. aasta oktoobrist alates Sündmused: Üks Taavi kaaslastest oli haavata saanud ja kuna nad olid parasjagu Taavi naise kodu lähedal, otsustai sinna abi otsima minna. Hilde võttis ta vastu ja Taavi avastas, et ta naine ja poeg olid äia ja ämmaga koos põgenenud, ilma isegi talle kirja jätmata ja Hiie talus talitas nüüd tema ema, kes varem elas pisikeses popsionnis. Venelased tulid tallu viina otsima, kuid Taavi varjas end lakas ja Marta , kes juhuslikult seal oli, viis nad minema. Mehed käisid saunas, Marta tuli tallu ja proovis Taavile ligi ajada, kui Taavi vedu ei võtnud, kinkis talle hunniku vanu Nõukogude aja passe . Järgmisel õhtul saabus Hiie pere koos Ilme ja Lembituga ootamatult koju. Neil ei olnud õnnestunud Saksamaale põgeneda ja nad olid pahurad. Linda ütles, et Taavi oli seal, aga läks samal hommikul minema, et oma perele järgi minna. Ilme läks ülejärgmisel hommikul Taavile järele. Taavi nägi raudteejaamas tuttavaid, keda viidi rongiga vangilaagritesse. Kui nende rong sõitma hakkas, laulsid vangid Eestile ülistuslaulu. Taavi käis Keilas, ütles sõbra vanematele, et nende poeg on surnud ja tuli järgmisel hommikul Tallinnasse Selma juurde, kuhu jäi peatuma ja ütles talle, et venelased lasksid Selma isa maha. Ühel päeval tuli Riks, kes vanasti oli rõõmsameelne, kuid viimasel ajal närviline ja rääkis, et NKVD kuulas teda üle ja peksis teda selle käigus, ütles, et peab kirja kirjutama ja läks teise tuppa. Kui talle järele mindi , oli ta kadunud ja alles on 2 kirja 1 naisele (kinnine) ja lahtine teistele, kus seisis, et ta ei andnud kedagi üles ja tapab nüüd enese, sest ta kardab , et ta võiks järgmisel ülekuulamisel murduda. Riksil oli koju jäänud haige naine, kes poleks põgenemist üle elanud ja väikesed lapsed. Ilme oli otsustanud ikkagi koju jääda, sest ta avastas, et on Taavi eelmisest koduskäigust rase . NaabriMihkel oli aga sõjast ära karanud (võeti varem vägisi punaste poolele), tuli koju ja rääkis, et nägi Taavit. Seepeale hakkas Ilme ikkagi rongiga Tallinnasse minema, kuid raudtee oli lõhutud ja nad läksid häälega. Inge juures kuulsid nad, et Taavi läks eelmisel päeval ühe naisega (Martaga, aga nemad seda ei tea) ära ja on arvatavasti juba üle mere. Taavi aga sai samal päeval kui ta naine Tallinnasse jõudis teada, et tal on võimalus üle lahe saada ja tahtis seda võimalust ka sellele perele pakkuda, keda Lompus alt vedas, kuid need olid kadunud. Sel ajal kui ta asja uurida judis läks juba pimedaks ja tagasi Marta juurde judes avastas ta, et Martat pole kodus, tema on aga vtme maha unustanud. Kuna öösel oli liikumiskeeld ja kell juba palju, läks ta kige lähemasse kohta Arno juurde ja kohtus seal oma naise ja pojaga. Kik olid väga rmsad. Järgmisel päeval hakkasid neljakesi (ka Vello , kes hästi vene keelt oskas, tuli nendega kaasa) ranna poole liikuma paaris, Vello ja Taavi ja Ilme ja Lembit. Ilmel tuli küll kontrollpunktis jama, sest ta paber oli eestikeelne, kuigi templitega, kuid Vello pakkus venelastele lahkelt suitsu ja seletas, et Ilme ema on suremas haige ja kik lasti läbi. Rannas ootavad juba Marta, Leonard ja PiibuEedi. Marta on Ilmet nähes väga pettunud (lootis ikka, et Taavi annab talle järele). Külamehed käisid üksteise juures arutamas, mida metsas redutavate bandiitidega teha, kuid Matsu Juhani vastuseisu tõttu ei jõutud mingi otsuseni. Marta oli jälle maal ja ütles Lindale, et pakkus Taavile peale Ilme ja Lembitu ärasõitu ka võimalust üle lahe sõita, kuid Taavi keeldus. Linda sai aru, et Marta üritas Taavile läheneda. Marta rääkis, et lõpuks kadus Taavi ära ja ta ei suutnud teda enam Tallinnast üles leida. Tõmm, Osvald ja Värdi olid Hiie saunas sõja eest varjul . Ühel ööl tulid Osvald, Tõmm ja Ferdinand metsast (käisid peidukast relvi ära toomas) koju ja otsustasid Matsu Juhani tütardele ligi ajama minna, kuid avastasid , et 4 venelast olid tulnud sinna peretütreid vägistama tapsid venelased ära, päästsid kinniseotud perenaise lahti, sel ajal jõudis kohale ka Ignats ja hakkas asju korraldama . Sel ajal kui ta kodus teistele käske jagas, jõudis kohale Matsu Juhan, kes teda tänas ja lasi mehed oma maa peale salaja maha matta. Järgmisel päeval pani Juhan oma kodu juurde kella üles, mida sai kohe magamistoast kolisema panna ja nädala pärast ti koju kutsika, kellest pidi suur koer kasvama (nustub Ignatsiga). Taavil ei olnud nnestunud üle mere pgeneda ja kuna talv oli tulemas, püüdis ta vimalikult vaikselt elada, et kevadel uuesti üritama hakata. Tal oli õnnestunud muuta ennast Karl Heidakuks, kes polnud kunagi ühtegi organisatsiooni kuulunud, ka tegi ta läbi Punaarmeesse värbamise komisjoni ja pääses sellest. Selmaga hakkas ta järjest paremini läbi saama. Jõululaupäeval läks Taavi kirikusse, kui ta sealt ära tuli, vangistati mned kirikust väljunud inimesed, kuigi usk ja kirikus käimine pidi jälle vabatahtlik olema (varem oli keelatud). Hakkas Selma juurde htusöögile minema ja avastas tee peal eestlase, kes oli täiesti paljaks röövitud, ainult katki rebitud maikasärk oli seljas, isegi püksid olid ära vetud. Viis mehe Selma juurde, andsid koos Selmaga talle seal süüa ja juua ning panid ta magama. Taavi aga püüdis ette kujutada, mida võiks Ilme Rootsis teha, kuid sai hoopis nägemuse, kus Ilme vangis oli. Taavi kohtas tänaval spru, kuid taipas, et osi ei usalda ta enam ise ja osad ei usalda teda, seeeest sai ta sbraks Evaldiga (mehega, kelle elu ta julude ajal päästis). Evald ütles talle, et kui nad kevadel pgenevad, siis kavatseb ta kohe Selmaga abielluda. Hilde hakkas Tmmule järjest rohkem meeldima (Tmm meeldis Hildele juba varem) ja sellega koos kasvas miskipärast ka soov tüdrukule haiget teha. Kui nad koos suusatasid, pani ta tüdrukule jala ette ja suudles tüdrukut, kes ehmatas, sest ta ei olnud varem suudelnud. Ka Tmmu üks suusk oli murdunud ja poiss pahandas selle pärast seepeale vttis tüdruk ise katkised suusad ja andis poisile terved . Tmm sitis ees ära, kuid ootas ikkagi teda kogu aeg järele. Kik märgid hakkasid järjest enam näitama, et Juhani tütar on vägistamisest rasedaks jäänud (Juhan ütles varem, et kui nii juhtub, tapab ta lapse oma kätega ära). Metsavaheteel tapeti üks vene sdur, tema kaaslased eriti metsast tapjaid ei otsinud vaid läksid üsna kiiresti minema. Osvald avastas aga, et keegi on metsast nende lume sisse kaevtud august (kasutati talvel külmkapina) soolaliha vtnud. Ühel päeval metsas avastas ta, et see tapja on naabri Reku ( naabrite loll poeg, keda saksa sjaväkke ei vetud, sest ta ütles puhtsüdamlikult, et tahab sakslasi tapma tulla, kui aga venelased stta mobiliseerisid, jättis ta ütlemata, et tahab venelasi tappa ja veti mingi ime läbi sisse), kes rääkis, et sjavägi, kuhu ta veti oli rohkem naljategemine et talle anti puupüss ja arstid tegelesid temaga kogu aeg (sjaväes avastati, et ta on hullumeelne), nii et ta pgenes ja tapab nüüd venelasi (mida ta ka tegi) ja et tal on terve suur kamp mehi, näiteks Piskuje Andres (Linda mees, keda teised surnuks pidasid). Ühel päeval tuli Roosi August Hiiele ja ütles Ignatsile, et miilits tuleb umbes poole tunni pärast läbi otsima, et ta oli tal käskinud viivitada, aga kaua seda teha ei saa venelased otsivad taga naabripoissi Mihklit, kes on sjaväest ära karanud. Kiki poisse hoiatati ja nad pgenesid suuskadega. Metsas said nad Rekuga kokku, kes rääkis, et ta olevat tahtnud Tmmut metsas maha lasta, kui too tüdrukuga hullas, aga Andres polnud lubanud. Samuti polnud Andres lubanud tal sel päeval koju minna. Poisid ütlesid, et ei tohigi minna, seal on venelased, kuid sellest vttis Reku kohe tuld ja tahtis minna venelasi tapma, kuid jäi varsti seisma, tuli tagasi ja ütles, et Andres ei lasknud tal minna (kuigi teised ei näinud kedagi). Poisid otsustasid, et Reku on metsas ikka päris hulluks läinud ja läksid varsti koju. Venelased tulid aga uuesti ja viisid Mihkli ikka minema. Ühel päeval tulid NKVD töötajad Taavi juurde koju, teatasid, et nad teavad, et ta on Taavi Raudoja ja viisid ta 9 mehe saatel ühte majja ülekuulamisele. Kui tema ema ähvardati kohale tuua, tunnistas ta üles, et ta on Taavi Raudoja ja et ta muutis oma isikutunnistust, kuna ta misteti ilma phjuseta surma. Seda et ta on kunagi varem Soomes olnud (ta oli Talvesjas), ta alguses eitas, kuid tunnistas selle juba järgmisel ööl üles. Ülekuulaja ütles talle, et ta naine ja laps on vangis ja näitas talle selle testuseks määrdunud naisepesu, mida Taavi ära ei tundnud. Samuti ütles ta, et Taavi peaks mtlema oma varsti sündiva teise lapse peale alles hiljem sai Taavi aru, et see, et ülekuulaja lapsest teadis, tähendas seda, et Ilme oli testi vangis. Peale seda unustati Taavi pikaks ajaks vangikongi, kus tema ainuke sber oli vanamees Tnis, kes osa oma niigi vähesest söögist talle juurde andis. Seal hoiti neid kuni NSVL väljus Teisest maailmasjast vitjana. Suvel hakati neid uuesti öistele ülekuulamistele vedama, aga Taavit ei kutsutud. Inimesi jäi kongis järjest vähemaks ja vahel klasid kusagilt lähedalt lasud (nende kongikaaslasi lasti maha). Tnis ei söönud enam peaaegu üldse. Kui Taavi ülekuulamisele viidi, andis ta oma sprade nimede asemel väljameldud nimed ja ütles, et aadresse ei tea, aga kui ta Tallinnasse lahti lastakse, siis uurib paari päeva jooksul välja. Ütles, et tal on töö juures ka marssal Mannerheimi koostatud nimekiri kigist Soome sjakooli lpetanutest seepeale läksid ülekuulajad närvi ja viisid ta kongi tagasi. Varsti tuldi talle järele, anti talle riided, kingapaelad jms ja viidi ta tänavale. Kuna tal pgenemisvimalust polnud, läks ta nendega oma vanasse töökohta kaasa ja tegi näo, et paberid on peidetud akna kohale vttis laualt paberinoa, ronis aknalauale ja hüppas järsku välja, hoovi. Kohe tema järel tulid lasud, alguses tahtis ta pgeneda vabrikusse sisse, kuid uks oli lukus, sellepärast jooksis ta hoovist välja ja 600 m kaugusel algavasse metsatukka. Tema jälitamiseks toodi koer, kuid see hakkas hoopis hoovi prügikastist rämpsu sööma ja Taavi oli selleks korraks pääsenud, kuigi tänaval oleks ta oma kohutava khnusega ikka tähelepanu äratanud. Taavi tahtis minna tuttavate juurde, et nende käest kasvi mütsi küsida (vangidel aeti pea paljaks ja sellepärast oli jooksikuid tänaval kerge ära tunda, sest vabastatud vange sel ajal ei olnud enamus lasti maha), kuid neid polnud kodus. Viimses hädas lasi ta lihtsalt naabrite uksekella ja pöördus murega sealse vra vantädi poole (kuigi kartis, et see vik ta üles anda), kes andis talle värisevate kätega bareti ja soovis talle jumala nnistust. Õhtul läks ta Selma juurde, kuid see ütles, et ei saa teda enda juurde jätta, kuna venelased kuulavad teda pidevalt üle (ei julgenud seepärast ka Evaldiga abielluda, kuna mees elas vltsitud isikutunnistusega ja oleks vangi viidud ), andis talle aga puhtad riided ja organiseeris talle öömaja ühes korteris, mille üks elanik pidi ööseks minema sitma ja teine, kommunistlike vaadetega naine, oli vtme koju unustanud ja ei saanud hiljem sisse nii et Taavi oli "tühjas" korteris ja öine passikontroll ei hakanud ust lhkuma. Järgmisel päeval läks ta Evaldi juurde, kuid nad avastasid, et maja ümber (ja nagu selgus kogu kvartalis ) tiirutasid nuhid , kes arvasid, et ta üritab Arno ja Liisa juurde minna. Evald, kes ei teadnud Selmaga toimuvast midagi ja ei tahtnud naisele pahandusi , tahtis et Taavi prooviks kohe läbi murda. Taavi vihjas talle, et Selmal on jamasid, kuid kndis nuhkidest rahulikult mööda, ilma et need teda ära oleksid tundnud, ja läks jälle Selma juurde. Taavi läks Lilleküla jaama ja sitis sealt maale, Evaldi tallu judis viimasel hetkel, päev peale tema lahkumist toimus jaamas viimase aja ulatuslikem passikontroll. Taavi juab nnelikult Evaldi onu juurde. Alguses hakatakse koerte haukumise peale külas gongi lööma, et märku anda, et vargad/röövlid vivad teel olla, kuid Evaldi onu annab oma kellaga märku, et kik on korras. Varsti läks Taavi PiibuEedi kodutallu, mis asus sügaval metsas, snumit viima, et Eedi pääses nnelikult üle lahe, kuid miskipärast Eedi isa hoopis vihastas selle juttu peale ja käskis tal minema minna. Kohe judsid aga kohale 2 metsavenda (Eedi ja Leonard), kes ütlesid, et Taavi on nende ainus veel elus ohvitser ja seega usaldusväärne mees. Sbrad rääkisid talle, et Ilme oli keeldunud üle lahe minemast, sest tahtis oma mehe ära oodata.. Samuti rääkisid nad, et nemad olid ainsad, kes rannas jooksu pääsesid, sest kik kohad olid paksult venelasi täis, ja et nende meelest pidi keegi nad üles andma. Enamus veti vangi, mned lasti kohapeal maha. Leonard rääkis, et sja lpust saadik tehakse metsades pidevalt haaranguid, Leonard ise oli korra napilt pääsenud. Taavi aga vihastas, sest haarangu ajal oli ainult üks metsavend enne surma ka venelasi maha lasknud teised olid kartnud ja varjus olnud. Kättemaksuks kirjutas Taavi NKVDle kirja, milles vandus pühalikult, et tema pgenemine oli vimalik ainult seetttu, et ta andis kaptenile ja tlgile altkäemaksu. Samuti hakkas Taavi kahtlustama, et äraandjaks oli Marta. Ta otsustas, et igele mehele ei tohi perekond kike tähendada (kuigi naisele peab), nii et ta peab edasi vitlema. Tegelikult ei teadnud ta üldse, kas ta naine ja laps on surnud. Taavi, Leonard ja Eedi suundusid metsa, et saada kokku teiste metsavendadega ja videlda üheskoos kommunistide vastu. 4.Tegelased:
· Taavi Raudoja peategelane, metsavend
· Ilme Taavi naine
· Tmm Ilme vend, Taavit ei salli eriti
· Lembit Taavi poeg
· Piskuje Linda Taavi ema
· Piibu Eedi Taavi kaaslane, vibalik mees, räägib imelikult
· Ferdinand Uba Taavi kaaslane, sai haavata, teistest vanem (um. 40)
· Leonard Kibuviir Taavi kaaslane, naljaka kiila kuklaga · Osvald Taavi äia talus (Hiiel) sulane , suurt kasvu
· Hilda Hiiel teenijatüdruk, Tmmusse armunud
· Aadu varem oli vallasant, nüüd elab Hiie talus
· Hiie Ignas vallavanem , Taavi äi, pgenes koos perega (ka tütre ja tütrepojaga)
· Roosi Marta oli varem (ja on vist siiani) Taavisse armunud
· Roosi August joodik, Marta isa, Hiie talu naaber
· Selma Taavi parim sbranna
· Inga naine, kes organiseerib inimesi salaja Tallinnast üle lahe Soome, vastupanuliikuja
· Manivald Pihu kombinaadikamba eesotsas (seal asub sjakooli meeste peastaap)
· Riks Taavi endine sjakaaslane, tapab enese
· kokk Lompus Taavi endine sjakaaslane, lubab inimesi üle lahe aidata, tegelikult varastab paljaks
" Kuristik rukkis "
"Kuristik rukkis" on 17aastase Holden Caulfieldi minavormis jutustus. Holden on haiglas või sanatooriumis ja annab mõista, et tal on tuberkuloos (me ei tea, kas see on tõsi; võiks ka arvata, et tegu on vaimuhaiglaga), aga et ta on juba paranemas. Holden meenutab aasta varem toimunud sündmusi vahetult enne jõuluvaheaja algust, kui ta oli välja visatud Pencey erainternaatkoolist, olles läbi kukkunud kõigil eksamitel peale inglise keele. Jutustus hõlmab kahe päeva sündmusi ja nendega kaasnenud mõtteid ja tundeid, samuti Holdeni kommentaare, mis on aasta hiljem antud teatavalt distantsilt. Peategelane jutustab, et ta on pärit korralikust ja jõukast perest, et tema vanem vend on andekas kirjanik, kes on aga oma ande "maha müünud" ja Hollywoodi tööle läinud; tema noorem vend Allie on mõni aasta tagasi valgeveresusse surnud ning noorem õde Phoebe on oma vanuse kohta väga terane ja asjalik laps. Holden ise on elava fantaasiaga, mis ulatub luiskamiseni, ja kohati oma vanusest küpsem, vahel aga ajavad häirivad pisiasjad teda endast välja ja ta käitub ebamõistlikult. Pencey kooli vihkab Holden seal valitseva sumbunud õhkkonna, snobismi, silmakirjalikkuse ja klassivahede rõhutamise pärast. See on juba neljas kool, kust ta on pidanud lahkuma kohanematuse tõttu. Viimasel koolipäeval on ta tagasi jõudnud New Yorkist, kus ta pidi olema vehkelmisvõistkonna kapteniks, kuid kaotas varustuse metroosse, nii et tagasiteel kogu võistkond teda ignoreeris. Ta otsustab teha hüvastijätuvisiidi ajalooõpetajale hr Spencerile, kes teeb talle halva õppeedukuse pärast etteheiteid ja tuletab meelde, et elu on mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt. Holden aga tunnetab, et ta on ebavõrdses mängus kaotajate poolel. Ühiselamus tekib tal konflikt koolikaaslasega, kes läheb kohtama tüdrukuga, kellega Holden on kunagi sõbrustanud, paludes Holdenil vahepeal enda eest valmis kirjutada kirjeldav kirjand . Holden kirjutab oma surnud venna pesapallikindast, mis oli luuletusi täis kirjutatud. Kohtamiselt naasev poiss pole kirjandiga rahul ja Holden omakorda süüdistab teda lugupidamatus suhtumises tüdrukusse. Nad lähevad kaklema; Holden on rahutu ja masenduses ning otsustab koolist kohe lahkuda. Ta sõidab rongiga New Yorki , võtab hotellis toa, mõtleb, kellele tuttavatest võiks helistada. Lõpuks läheb ta baari ja tantsib paari provintslannaga, siis läheb ööklubisse muusikat kuulama ja lõpuks naaseb hotelli, kus liftimees sokutab talle prostituudi. Holden on aga liiga närvis ja masenduses ning vahekord prostituudiga jääb ära; tasu pärast tekib tal tüli liftimehega, kes teda lööb ja raha ära võtab. Järgmisel hommikul helistab Holden oma tüdruksõbrale Sallyle ja kutsub ta välja teatrisse. Raudteejaamas, kus ta oma kohvreid hoiukappi paneb, tekib tal südamlik vestlus kahe nunnaga, kellele ta korjanduskarbi jaoks raha annetab. Ta ei taha koju minna, püüdes vältimatut konflikti vanematega edasi lükata, kuid ta tahaks kohtuda oma õe Phoebega, kes on mõneti eluterve mõistuse ja taskaalu sümbol. Holden on ostnud talle kingituseks plaadi. Phoebet ei ole pargis ja Holden läheb Salyga teatrisse ja sealt uisutama. Holden pihib Sallyle, kui villand tal on koolist, kuid Sally ei mõista teda ja on Holdeni ägedusest hirmutatud. Holden teeb talle ettepaneku koos põgeneda, abielluda ja kuskil maal elama hakata, kuid Sally keeldub, nad tülitsevad ja lähevad lahku, Holden joob ennast purju . Lõpuks läheb Holden koju, kuid vanemad juhtuvad olema väljas. Holden räägib Phoebega, kes on ta peale pahane, et ta on koolist välja langenud. Holden räägib, et Penceys oli liiga palju teesklust ja alatust. Phoebe süüdistab Holdenit, et too on kõigega rahulolematu, ja küsib, kelleks vend tahaks saada. Holdenil ei tule pähe ühtki mõistlikku vastust, aga kuna tal keerleb peas üks tänaval kuuldud slaagrikatke ("Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad "), siis ütleb ta, et ta tahaks saada valvuriks, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva ei kukuks. Holden lahkub kodust, olles otsustanud paariks päevaks öömaja küsida oma endise õpetaja hr Antolini juures. Endine õpetaja võtab Holdeni sõbralikult vastu ja küsib, mis talle koolis ei meeldinud. Antolini püüab Holdenit veenda, et nooreea rahulolematusest tuleb välja kasvada, et oma ideede nimel ei tule õilsat surma surra vaid tagasihoidlikult elada, et haridus õpetab inimest oma võimeid tundma ja ilukirjandus näitab, et tema hämmeldus ja tülgastus elu tundma õppides ei ole erandlikud. Öömajale jäänud Holden ärkab aga öösel selle peale, et õpetaja tema pead silitab, ja ta põgeneb kiiruga, kuna peab seda homoseksuaalseks lähenemiskatseks. Alles hiljem tänaval turgatab talle pähe, et inimene võib magava lapse pead silitada ka mitteseksuaalsel ajendil. Holden on tujust ära ja läheb kooli Phoebet otsima. Koolimajas pahandab teda seinale soditud ropp sõna, mis tema kujutluses puhtaid lapsi määrib, kuid ta mõistab, et ka miljoni aastaga ei jõuaks ta kõiki roppusi seintelt kustutada . See on tema leppimise algus. Phoebe tuleb kohvritega ja teatab, et tahab koos Holdeniga põgeneda. Holden pole sellega nõus ja nad tülitsevad. Phoebe on nõus põgenemisplaanist loobuma, kui Holden ta loomaaeda viib. Pärast loomaaias käiku lähevad nad parki, kus Phoebe sõidab karusselliga ja teda vaadates tunneb Holden äkki oma kibedust lahtuvat. Lõpetuseks märgib Holden, et nüüd (st aasta hiljem) tunneb ta puudust kõikidest, kellest on jutustanud, ning et sügisel läheb ta arvatavasti uude kooli, aga see ei valmista talle erilist muret. Sündmuste vahele jäävad Holdeni kõrvalepõikelised mõtisklused muusikast, filmidest, kirjandusest, religioonist, sõprusest, armastusest, sõjast jms erinevad episoodid ja detailid vallandavad assotsiatsioonide ja mälestuste ridu. Tekst on antud Holdeni jutustusega kujuteldavale kuulajale, kasutab kõnekeelt ja slängi. Kriitikud on öelnud, et Holden ei arene romaani käigus ning see eristab "Kuristikku rukkis" tavalistest nooruki eneseleidmise romaanidest. Teine tõlgendusvõimalus on, et romaani lõpp on siiski optimistlik ning segadus ja võõrandumine oli vaid üks periood tema noorusest. Pealkiri viitab Holdeni unistusele olla püüdja, kes hoiatab mängivaid lapsi rukkipõllu sisse peitunud kuristiku eest. Arvatakse, et ka nimi Holden (to hold hoidma) on vihje soovile kaitsta mängivaid lapsi suureks kasvamise eest ja "suurte inimeste maailma" inetuse eest.
23
" Ohvrilaev " on Gert Helbemäe romaan (esmatrükk 1960 Lundis). Romaani sisuks on 1930. aasta paiku Tallinnas Kalamajas hargnev armastuslugu noore juudi tütarlapse ja keskealise kooliõpetaja vahel. Teose juhtkujund pärit Kreeka mütoloogiast ­ kreeklaste vana tava järgi ei tohtinud Ateenast ohvrianniga Delose saarele saadetud laeva retke ajal ühtki surmanuhtlust täide viia. Peategelane Martin Justus on 45aastane gümnaasiumi ajalooõpetaja, ta on pärast noorusaastate õpinguid Peterburis ning Vabadussõjas osalemist mõnda aega elanud üsna boheemlikku elu, elatudes klaverimängust kinodes ja lokaalides, kuid siis ennast nö käsile võtnud, ülikooli lõpetanud ja abiellunud kena kuid väikekodanliku naisega, kellega tal on nüüd 16aastane tütar, kelle ema meenutav keskpärasus ning isikupäratus isale muret teeb. Romaani tegevus algab kooli lõpuaktusega, kus õpetaja Justus peab kõne, milles tsiteerib Sokratest ning kutsub lõpetajaid selle antiikfilosoofi kombel kõike järele mõtlema ja analüüsima. Saame teada, et Justus on kolleegide poolt lugupeetud, kuid mitte eriti armastatud tema kinnise loomu ja vabamõtleja maine tõttu. Õpilasi püüab ta konfliktide korral pigem mõista ja kaitsta. Pettumuseks on talle, kui tubli õppuri esseed osutuvad plagiaadiks ühe vähetuntud vene ajaloolase töödest see tuletab talle meelde, kui vähe on tema õpetusel õigest elust ja eetikast tegelikku mõju. Direktor pakub Martinile uuest õppeaastast inspektori kohta. Tuues ettekäändeks tulevast ametikõrgendust ja soovi pühendada Sokratesest raamatu kirjutamisele loobub õpetaja abikaasa ja türega koos Narva Jõesuusse puhkama sõitmast ning jääb nende linnakorterisse. Raamat Sokratesest on plaanitud näitama kaasaja inimestele, kuidas filosoof talle määratud surmaotsust tõrkumata ja hirmuta vastu võttes jäi tegelikult võitjaks oma vaenajate ja olude üle. Sokrates ootas 30 päeva surmaotsuse täideviimist, kuna sel ajal toimus ohvrilaeva merereis ning siis ei tohtinud hukkamisi toimuda. (Ohvrilaevaga sõitsid neiud ja noormehed Ateenast Delose saarele Apolloni pidustuste puhul ohvriande tooma .) Martin mõtiskleb selle üle, et enne surma hakkas Sokrates suur loogik ja filosoof ning analüütiline mõistuseinimene kirjutama luuletusi. Suvi on erakordselt rohke kapsaussidest, kes aedades kõike rohelist järavad. Martin vaatab aknast mööda tänavat liikuvat leinarongi, mis tuletab talle meelde ta enda surelikkust. Nii leinarong kui ussid (nagu laipa õgivad vaglad ) on omamoodi surma ettekuulutajad. Tänaval kohtub Martin 22aastase juudi neiu Isabellaga, kelle vanemaid ta teadis juba Peterburi päevilt. Tüdruk on andekas pianist, kuid teenib elatist klaveritundide andmisega. Nad satuvad vestlema ja jutt läheb Sokratesele. Isabella on kriitiline mõistuse suhtes, kuna see hävitab inimese vaimsuse, tunnete ja hingelisuse saladuse. Kõndides jõuavad Martin ja Isabella mere äärde, kus loojuva päikese valguses purjekas teele läheb. Looduse ilu ja vaatepildi unenäoline ajatus ühendab neid emotsionaalselt ning Martin ütleb, et see võinuks olla Delose ohvrilaev, mis läheb teele, nii et 30 päeva on ees ainult elu, mitte surm. Isabellat puudutavad need sõnad väga tugevalt ning ta teeb ettepaneku veel kohtuda. Martin on kõhklev, kuna nende suhet võidaks vääriti mõista. Ta püüab asjatult Sokratese sõnadest käitumisjuhiseid leida, kuid otsustab viimaks siiski Isabellaga uuesti kohtuda. Nad lähevad Pirita randa, Isabella räägib talle endast ja oma perekonnast, tunnistades, et tema õige nimi on Isebel ilusa kuid õela mässumeelse Iisraeli kuningatütre järgi, kes jumalateotuse eest surma mõisteti. Oma ema ta armastab, kuid samas vihkab, sest ema püüab oma armukadeda omamisjanuse armastusega tütart enda külge siduda ega toeta tema eneseteostust muusikuna. Isebel jumaldab oma revolutsiooni ja kodusõja keerises tüüfusse surnud isa ning süüdistab ema selles, et ta armukadedusest püüab isa mälestusele varju heita, süüdistades teda emotsionaalses väljapressimises enesetapukatsete abil. Isebel tunnistab muuhulgas, et ta olnuks nõus saama tuntud muusiku armukeseks ja teda ära kasutama, kuid ema rikkus selle karjäärivõimaluse. Ta teatab aga, et on väljapääsu oma olukorrast juba leidnud. Martin ja Isebel õhtustavad restoranis ja kuulavad muusikat, mida orkester mängib. Isebel pole esitusega rahul ning teeb ettepaneku, et ta võiks ise sama pala mängida klaveril tühjas korteris, mille võtmed pererahvas on talle puhkuse ajaks usaldanud. Nad lähevad korterisse, Isebel mängib klaverit , temast ja Martinist saavad armukesed. Nende vahel sõlmub poolsõnatu kokkulepe olla koos 30 päeva nagu Delose ohvrilaeva retk. Sellest, mis saab hiljem, ei räägita. Isebel annab korduvalt vihjeid, et ta on langetanud enda jaoks saatusliku otsuse, kuid Martin ei saa neist aru. Isebel on ühest küljest kompromissitult kirglik tundeinimene, samas mängib ta suhtes Martiniga mängu, milles ei ava oma kaarte. Mööduvad päevad jalutades, vesteldes, armatsedes, kuid Martin tunneb ahistust. Ühelt poolt tunneb ta, et suhe Isebeliga äratab temas juba kustunud emotsioone ja tunge , samas tunneb ta, et on liiga vana ja muganenud, et alustada uut elu. Oma perekonnast ja tööst ning seltkondlikust positsioonist ta loobuda ei taha. Temas on ka kõhklus, kas mitte Isebel ei asenda temaga on puuduvat idealiseritud isa, teda vaevab nende vanusevahe. Ta tunnistab oma kahtlusi Isebelile, kes teatab, et teda ei saa kompromissiks sundida, ja süüdistab Martinit, et see on endale ettekujutust armastusest vaid sisendanud, et nende vahekorda enda silmis õigsutada. Isebel lahkub. Järgmisel hommikul saab Martin teada, et Isebel on eelmisel ööl ennast maha lasknud, jättes maha kõigile arusaamatu kirjakese, kus seisab, et laev on Deloselt tagasi jõudnud. Martin külastab Isebeli ema, otsib kontakti oma vana tuttavaga, et rääkida, püüab end purju juua ja uinumiseks unerohtu võtta, kuid saab vaid peavalu ja ebameeldivad nägemused. Martin sõidab NarvaJõesuusse pere juurde ja kutsub tütre randa jalutama . Ta tunnistab tütrele üles, et oli olnud Isebeliga lähedane ja kahetseb, et ei olnud osanud tema enesetapuplaane ette näha ja väärata. Tütar on sokeeritud, kuid andestab isale ja Martini hinges toimub mingi leppimine. Ta tunnistab tütrele, et kavatseb elada edasi samasugust elu nagu seni, koos oma naisega, ning jätkata tööd Sokrateseraamatuga, kuid ilmselt juba uuest vaatenurgast, jäädes aga mingis osas alati üksikuks maailmaparandajaks. Isa ja tütar kõnnivad maja poole ning Martin tunneb kaastunnet isegi oma vimmaka naise vastu. "Ohvrilaev" on lugu ummikus inimestest, kes ootavad pääsemist, õnne ning vabadust, kuid jäävad igaveseks rutiini suletud ringi ekslema .
Seitse venda on Aleksis Kivi romaan, mis ilmus 1870. Teose tegevus toimub Soomes, LõunaHämemaal, Toukola külas ja selle ümbruskonnas. Täpset tegevusaega pole välja toodud, arvatavasti langeb see 18.19. sajandisse. Teos jutustab Jukola talu seitsme venna elukäigust ja juhtumistest. Vennaste nimed olid Juhani, Tuomas ja Aapo (kaksikud), Simeoni, Timo ja Lauri (kaksikud) ning Eero . Nende isa suri oma parimates aastates ­ ta oli kirglik jahimees ning teda tabas surm võitluses karuga. Ema suri samuti poiste noorusaastatel. Poisid olid iseloomult üsna sarnased ­ laisad, kangekaelsed ja kõvapäised. Esile võiks tõsta vaid Aapo, kes oli märgatavalt mõistlikuma jutuga teistest, Lauri, kes omamoodi mõistatuslik karakter ning Eero, kes oli noorim, kõige kavalam ja teravama keelega ­ mis talle sageli ka häda kaela tõi. Teose tegevus algab Jukola talus. Räägitakse poiste esimestest vempudest ­ näiteks, kui nad Männikumoori kanapesast munad ära varastasid ning seetõttu mõnda aega redus viibisid. Üsna pea aga sureb nende ema ning esimest korda mõtlevad vennad tulevikule. Valitakse vanem vend Juhani enda juhiks ning otsustatakse talu uuesti väärilisse korda seada. Mõeldakse ka naisevõtule, tuleb lagedale tõde, et kõigile poistele meeldib üks ja sama neiu ­ nimelt Männikumoori noortütar Venla. See tõde viib neid peaaegu võitluseni, kuid Aapo jõuab õigel ajal vahele ning poisid jätavad jonni . Otsustatakse õppida lugema, muretsetakse aabitsad. Enne kooliminekut minnakse läbi Männikumoori kodust, et Venla kosida. See ebaõnnestub, vendade tuju on rikutud. Edasi minnakse kirikukooli poole, et lugema õppida. Äkitselt satuvad nad kokku Toukola küla noortega , kes neid pilkavad ­ see põhjustab kakluse, mis lõpeb vendade võiduga. Vennad üritavad kirikukoolis lugema õppida, see ei lähe aga kuigi kergelt. Kõvema peaga noored pannakse nurka ning kõiki koheldakse suhteliselt karmilt. Nii otsustavad vennad kirikukoolist põgeneda ­ nad lõhuvad akna ning teevadki seda. Löövad "laagri" püsti kirikukooli lähedal, söövad ja mõtlevad tulevikule ning räägivad üksteisele muinasjutte. Neist möödub "Rajamäe rügement" ­ vaene rändav perekond, keda nad pilkavad ning saadavad nende kaudu veel kihelkonna praostile inetu sõnumi, olles endale veel vaenlasi teeninud . Nad jäävad sinnasamasse magama. Öösel lööb välk kirikumõisa rehesse, tekitades väga hirmsa olukorra ja segaduse vendade ümber. Nad asuvad ööseks Tammiku talu Küösti juurde magama, kes jäi neile lõpuni heaks sõbraks. Järgmisel hommikul saavad vennad koju minnes toukolaste kättemaksusalga käest keretäie osaliseks. Koju minnes kütavad vennad sauna üles, istuvad seal ja räägivad veidi, seejärel taas välja. Kuid peaegi süttib saun põlema ning neil ei õnnestu midagi päästa ­ Jukola talu on ilma saunata. Järgmisel päeval istuvad vennad taas koos ja räägivad elust ja usust. Saabub Mäkelä ning räägib vendadele mitmete inimeste vihapidamisest. Vennad otsustavad talu kümneks aastaks rendile anda ning kolida Impivaara mäe küljele Ilvesjärve kaldale. Nii tehaksegi. Impivaara küljele vennad jäävadki. Nad ehitavad sinna uue maja, elu näib minevat ülesmäge. Aeg möödub, vennad käivad jahil ja kalal. Ühel jõuluõhtul, mis algab idülliliselt, joovad nad end purju ning juhtub õnnetus ­ maja põleb maha. Nad on sunnitud põgenema ning külma pakase eest varjuvad nad Jukola talusse kuni uue kevadeni. Siis naasesid nad Impivaara lähedale, ning asusid uut maja ehitama, mis valmides nägi veel uhkem välja kui eelmine . Nad otsustavad minna pardijahile, satuvad karu peale ning tapavad tolle. Seejärel jäävad nad aga Viertola härra härgade ohvriks. Nad põgenevad kivi peale, kuhu nad on sunnitud jääma mitmeks päevaks, et mitte härgade ohvriks langeda. Lõpuks otsustavad nad härjad maha lasta, mida nad ka teevad. Seejärel nülivad nad härjad ja kutsuvad abi ­ Viertola härraga jõuavad nad esialgu kokkuleppele härgade asjus ning poisid lähevad karuga koju. Peagi aga teatatakse neile, et Viertola härra soovib asja lahendada kohtu kaudu. Aapole tuleb idee hakata põldu harima ja maksta Viertola härrale viljas , millega kõik ka päri on. Sellega on nõus ka Viertola härra, kellega aja möödudes nii lepitus saavutatakse ja see lugu lahendatakse. Ajades linnas asju, tekib kähmlus Tammiku talu õuel, mis kasvab tõsiseks konfliktiks. Jukola talu vennad jäävad siiski peale ja suunduvad tagasi koju, juhtumi pärast küll süümepiinu tundes. Kodus on vennad üpris mures toimunu pärast. Saabub nimismees linnast, kes teatab et kõik nende pahateod on unustatud ja andeks antud. Selle peale toimub vendade mõtteis pööre. Nad ehitavad välja taluhooned, harivad põlde, saavad koos üle kõigist raskustest ­ kuivendavad lähedase Sompio soo, saavad üle mitmest külmast ja saagivaesest aastast ning muudestki takistustest. Nii parandavad nad pikapeale oma maine. Vahepeal on möödunud kümme aastat Jukola talust ärakolimisest. Vennad naasevad külla ning taastavad head suhted köstriga. Nad kutsuvad kokku kolimispeo, kus lepivad ära ka igipõliste vaenlaste toukolastega ning inimesed muudavad enamikus oma suhtumist neisse. Teos lõpeb vendade järgneva elu kirjeldusega ­ kõik on saanud justkui "jalad alla". Enamik vendadest on abiellunud, talukohad on ära jagatud ja elatakse sõbralikult, kohusetundlikult ja töökalt. Lõpetatakse teos idüllilise koosolemisega jõuluõhtul Jukola talus.