üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
natsionalism ja propaganda. Remarque püüdis vabaneda kirjutamise kaudu teda traumeerivatest mälestustest. Teose kangelasteks on 7 meest. Nad on omavahel klassivennad ja väga head sõbrad. 1) Väiksekasvuline Albert Kropp – kõige targem 2) Müller – Pauli klassivend, kes kannab õpikuid isegi rindel kaasas 3) Leer – armatseja, tunneb suurt huvi lõbumaja tüdrukute vastu 4) Tjaden – lukksepp 5) Haie Westhus – turbalõikaja, neist kõigist kõige tugevam 6) Franz Kemmerich – kõige noorem, Pauli sõber 7) Paul Bäumer – peategelane 8) Detering – talupoeg 9) Stanislaus Katczinsky – hüüdnimega (Kat) , 40-aastane salga peamees Nad olid 19 aastased, kui neid sõtta kutsuti. Nad läksid sõtta õpetaja Kantoreki õhtuamise peale. Kantorek oli nende klassijuhataja. Ta austas sõda ja mehi, kes oma kodumaa eest olid valmis seisma. Koos eelpool nimetatud 9 mehega oli rindele saadetud 150 meest, kuid pärast esimest
Haie on kirjeldatud kui pikk ja tugev. Kokkuvõttes oma suuruse ja käitumine tunduvad vanemad kui Paul, kuid ta on sama vana kui Paul ja tema kool-sõbrad . hea huumorimeel. Ajal võidelda, ta on vigastatud selga, surmavalt (6. Peatükk. Paul näha Haie hingamist kopsude, kui Himmelstoß kannab ta ohutust. Fredrich Müller Müller on umbes 18 ja pool aastat vana, üks Baumer tema klassikaaslased. pidevalt meelde ise, kui oluline on õppimine ja haridus. Isegi kui vastase tule all. Ta sai huvi Kemmerich saapad ja pärib neid, kui Kemmerich sureb varakult. point-blank kõhus koos Raketipüstol. Kuna ta oli suremas "üsna teadlik ja kohutav valu," andis ta oma saapad, mis ta pärinud Kemmerich Paul. Tjaden Üks Baumer mitte-koolivend sõpradega. Enne sõda Tjaden oli lukksepp. kui palju sööja ta on veel kuidagi õnnestub jääda kui "õhuke rake." Kantorek, Peter Leer, Bertinck, Himmelstob (paha ohvitser), Detering, Josef. I. Eesliinilt naasmine.
Erich Maria Remarque Läänerindel muutuseta (06.06.07) Romaani kangelasteks on 9 meest, kes on omavahel väga head sõbrad: väikesekasvuline Albert Kropp, kes on neist kõige targem; Müller V, kes ka rindel kooliraamatuid kaasas kannab; Leer, kes tunneb suurt poolehoidu ohvitseride lõbumajade tüdrukute vastu; Tjaden kõhn lukksepp, kompanii suurim söödik; Haie Westhus turbalõikaja, neist kõigist kõige suurem ja tugevam; Franz Kemmerich ning peategelane Paul Bäumer on kõik 19-aastased ja kõik on ühest ja samast klassist sõtta läinud. Nende sõbrad samast jaost Detering talupoeg, kes üksnes oma naisest ja majapidamisest mõtteid mõlgutab ning Stanislaus Katczinsky (Kat) - selle salga 40-aastane peamees, visa, kaval, mullakarva näo, siniste silmade, längus õlgade ja imestusväärse haistmismeelega ähvardavast hädaohust, heast söögist ja mõnusatest viilimisotsadest.
Raamatu kokkuvõte 1. Erich Maria Remarque ,,Läänerindel muutuseta" 2. Tegevus kestab aastatel 1915-1918, Esimese maailma sõja ajal. 3. Tegevus toimub kuskil Saksamaa piiri lähistel rindel. 4. Raamatu alguses tutvustatakse tegelasi ning on sissejuhatus sõja olustikku ja sündmustikku. Kompanii jõuab tagasi eesliinilt, kus nad on raskeid kaotusi kandnud. Üks peategelaste hea kaaslane Franz Kemmerich on sattunud haiglasse raske reiehaavaga, mille tõttu ta hiljem sureb. Sõduritel on kümme nädalat sõjalist väljaõpet , peale mida saab nende kompanii täiendust nekrutite näol. Sõidetakse rindele. Enamik kes hukkuvad või haavata saavad on nekrutid, kuna neil puudub täielikult eelnev kogemus ja nad ei oska rindel hakkama saada. Hilisematel rinnetel saavad surma ka Haie Westhus ja Leer. Peategelasele Paul Bäumerile määratakse kaks nädalat puhkust
vahel. Erich Maria Remarque raamat "Läänerindel muutusteta" on teos, mis käsitleb noorte meeste maailma, selle erinevusi, pannes meid lahti mõtestama sõja tähendust, sõprust ja elu väärtust. 19-aastane sõdur Paul Bäumer läks noorelt sõtta ja võitles Esimeses maailmasõjas Prantsusmaa läänerindel. Sõjas on sõprusel suur tähtsus, siin toetatakse üksteist. Pauli sõbrad Katczinsky, Paul, Haie, Kemmerich ja Kropp aitasid üksteist ka kõige suuremas ohus. Nende sõprus tugevnes aina sõja jätkudes ja kui sõber langes, hoolitsesid nad tema eest kuni ta oli lahkunud nende hulgast või otsisid talle kohest abi. Kui Kemmerich kaotas oma jala, külastas Paul teda igav võimalusel, et olla talle seltsiks kuigi oli näha, et arstid ei hoolinud temast- vaid ainult voodikohtadest. Sõbrad tassisid üksteist sõjarindelt tagalasse isegi siis, kui nad oli haavatud. Raamatust võib
Raamatu kokkuvõte 1. Erich Maria Remarque ,,Läänerindel muutuseta" 2. Tegevus kestab aastatel 1915-1918, Esimese maailma sõja ajal. 3. Tegevus toimub kuskil Saksamaa piiri lähistel rindel. 4. Raamatu alguses tutvustatakse tegelasi ning on sissejuhatus sõja olustikku ja sündmustikku. Kompanii jõuab tagasi eesliinilt, kus nad on raskeid kaotusi kandnud. Üks peategelaste hea kaaslane Franz Kemmerich on sattunud haiglasse raske reiehaavaga, mille tõttu ta hiljem sureb. Sõduritel on kümme nädalat sõjalist väljaõpet , peale mida saab nende kompanii täiendust nekrutite näol. Sõidetakse rindele. Enamik kes hukkuvad või haavata saavad on nekrutid, kuna neil puudub täielikult eelnev kogemus ja nad ei oska rindel hakkama saada. Hilisematel rinnetel saavad surma ka Haie Westhus ja Leer. Peategelasele Paul Bäumerile määratakse kaks nädalat puhkust
,,Läänerindel muutuseta'' Erich Maria Remarque Lugemispäevik Tegelased Paul ( peategelane, jutustaja ) - Kogenud sõdur, kes oli juba mitmeid kordi rindel käin ja mitu aastat kroonus veetnud. Oli väga mõtlik inimene. Tjaden Pauli klassivend, kes oli ka kroonus. Katczinsky - Pauli klassivend, kes oli ka kroonus. Sai surma mürsukillu tabamusest kuklasse. Ühel hetkel tundis Paul nagu oleks Kat tema vend. Kemmerich - Pauli klassivend, kes oli ka kroonus. Suri loo varajases staadiumis ära. Oli esimene surija seitsmest vabatahtlikust klassivennast, kes astusid kroonusse. Pärandas oma säärikud Müllerile Haie Westhus Pauli klassivend, kes oli samuti liitunud kroonuga. Sai lahingus surmavalt haavata. Müller Pauli klassivend, kes liitus samuti kroonuga. Sai Kemmerichilt päranduseks saapad, milled ta pärast enda surma pärandas Tjadenile. Hukkus valgustusraketi kõhtu tabamise tagajärel.
their "patriotic duty" by enlisting in the army. Read an in-depth analysis of Kantorek. Corporal Himmelstoss - A noncommissioned training officer. Before the war, Himmelstoss was a postman. He is a petty, power-hungry little man who torments Paul and his friends during their training. After he experiences the horrors of trench warfare, however, he tries to make amends with them. Read an in-depth analysis of Corporal Himmelstoss. Franz Kemmerich - One of Paul's classmates and comrades in the war. After suffering a light wound, Kemmerich contracts gangrene, and his leg has to be amputated. His death, in Chapter Two, marks the reader's first encounter with the meaninglessness of death and the cheapness of life in the war. Joseph Behm - The first of Paul's classmates to die in the war. Behm did not want to enlist, but he caved under the pressure of the schoolmaster, Kantorek. His ugly, painful death shatters
kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel. 2. Teose peategelaseks on noormees Paul Bäumer, kes tiriti sõjategevusse otse koolipingist. Raamatu alguseks on ta juba küllaltki kogenud sõjamees ta on õppinud maha suruma oma tunded ning võitlema külmavereliselt. Hoolimata eesliinidel toimuvaist sõjakoledustest, ilmneb temas inimlikkus tagalas viibides. Ta hoolib oma endistest klassivendadest (Albert Kropp, Müller, Leer, Tjaden, Haie Westhus, Detering, Kemmerich), kes on samuti koos temaga rindel. Koju puhkusele minnes tunneb ta võõristust ning ei suuda igapäevaeluga kohaneda, ta ei pea ennast enam ühiskonna liikmeks. 3. Raamatu põhiprobleemiks on võitlus elu ja surmaga. Poliitiliste lahkhelide tõttu olid riigid omavahel sõjajalal ning sellesse olid kistud ka noored ning alles elu tundma õppivad poisikesed. Ei mõistetud, milles on süüdi nemad, et peavad riikide
Langemarki ja Bixschoote vahel, sest seal toimus sõjaline tegevus. 4. Teos saab alguse kasarmuelu kirjeldusest. Tutvustatakse sakslastest noori koolipoisse, kes on sõjategevusse haaratud ning valmistuvad rindele minekuks. Meenutatakse ka vanu kooliaegu ning samas ka õppelaagris viibimist, kus allohvitser Himmelstob sõdureid omajagu ,,piinas". Külastatakse Kemmerichi, kes viibib laatsaretis ning kellel on jalg haavatud. Peatselt Kemmerich sureb ning tema väärtuslikud saapad saab endale Müller. Sõbrunetakse Stanislav Katczinskiga, kes on noortest sõduritest pea poole vanem. Sõdurid veedavad aega barakis. Ilmub Tjaden teatega, et Himmelstob on nende poole teel. Noored sõdurid saadati kaevikuid kaevama. Käsku taites tabab neid rünnak nii pommide kui ka ulatusliku gaasilaine näol. Tagalas arutatakse mineviku ja samas ka tulevikuplaanide üle. Himmelstob ilmub samuti sõdurite juurde, kellele Tjaden purskab oma arvamuse
Langemarki ja Bixschoote vahel, sest seal toimus sõjaline tegevus. 4. Teos saab alguse kasarmuelu kirjeldusest. Tutvustatakse sakslastest noori koolipoisse, kes on sõjategevusesse haaratud ning valmistuvad rindele minekuks. Meenutatakse ka vanu kooliaegu ning samas ka õppelaagris viibimist, kus allohvitser Himmelstob sõdureid omajagu ,,piinas". Külastatakse Kemmerichi, kes viibib laatsaretis ning kellel on jalg haavatud. Peatselt Kemmerich sureb ning tema väärtuslikud saapad saab endale Müller. Sõbrunetakse Stanislav Katczinskyga, kes on noortest sõduritest pea poole vanem. Sõdurid veedavad aega barakis. Ilmub Tjaden teatega, et Himmelstob on teel nende poole. Noored sõjamehed otsustasid karmile allohvitserile kätte maksta ning peksid ta läbi. Noored sõdurid saadeti kaevikuid kaevama. Käsku täites tabab neid rünnak nii pommide kui ka ulatusliku gaasilaine näol.
Läänerindel muutusteta Erich Maria Remarque Peamisteks probleemideks oli nälg, surm, surma kartmine, lähedaste kaotamine ja näha neid kannatamas. Koju tulles ei osatud kuidagi olla ega käituda. Ei osatud ka millestki rääkida kodustega. Kodustele valedati, näiteks Paul valetas Kemmerich emale, et Kemmerichil oli valutu surm, kuid tegelikult oli surm piinarikas. Samuti on põhiprobleemiks ka inimeste muutumine külmaverelisteks. Sõda muudab inimesed närvilisemaks ning nad pole enam need, kes kunagi olid. Peategelaseks on Paul Bräumer, kes on 19 aastat vana. Astub enne viimase klassi lõppu sõtta kodumaa kaitseks. Tema ning ka teised on kogenematud, ent nad saavad hakkama. Sõda muudab ta valelikuks
ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
pool. ,,Meie teadmised elus piirduvad surmaga." ütleb Paul Bäumer. Tõesti, nende jaoks ei eksisteerinud enam õieti midagi muud. See, mida ta päevast päeva nägi, oli surm. Ta räägib ka, kuidas nad on muutunud täielikult tundetuks. Kuidas nad jäid ilma oma perekonnast või sõpradest. Teoses ,,Läänerindel muutuseta" saavad kõik tegelased surma. Jutustaja Paul Bäumer kõige viimasena. Päris loo alguses sureb Kemmerich. Remarque kirjeldab tema surma päris täpselt. ,,Kemmerichi huuled on justkui maha pühitud, suu suuremaks muutunud, hambad torkavad teravalt silma, nagu oleks nad kriidist. Liha ta näos on kokku sulanud, sarnad tungivad esile. Skelett rajab endale teed. Silmad on auku vajunud, Mõne tunni pärast on kõik läbi." Läbi see saigi. Kemmerichi jalg amputeeriti ning sellepärast saabus ka surm. Ometi ei olnud Kemmerich selles maailmas päris üksi
1. Miks jagati teisele kompaniile kuhu kuulus ka Paul Bumer, vlja topelt toidu- ja suitsuportsjonid? Kuna nad olid rindel edukad 2. Missugune oli Kantoreki vimlemistundides peetud lipikkade loengute tagajrg? Tnu talle said poistest korralikud mehed, ta nimetas neid raudseks noorsooks. 3. Miks ei tulnud arst Franz Kemmerichi juurde, kui Paul teda kutsus? Kuna ta muudkui opereerib ja muudkui on surejaid, ning ta teab et kemmerich sureb kohe 4. Miks oli Katczinsky teises kompaniis asendamatu? Kuna ta on rmiselt kaval ning oskab kikjalt sa leida. Ta on ka niielda lemus nende kompaniis, mitteametlik muidugi 5. Miks mrati Tjadenile kolm ning Kroppile ks pev keskmist aresti? Kuna nad vaidlevad HimmelstoBiga 6. Miks pidid mehed hakkama kaevikutes oma leival silma peal hoidma? Kuna kaevikutes oli palju rotte, kes visid leiva ra sa 7. Mille ees tundis Paul hirmu, kui ta oma toas raamatudi vaatas?
kui kümne kooliaasta jooksul. Nad veendusid, et mitte mõistus ei näi olevat otsustava tähtsusega, vaid saapahari, mitte mõte, vaid süsteem, mitte vabadus, vaid rividrill. Täis vaimustust ja head tahet olid nad sõduriteks saanud. Kolme- ja neljakaupa jaotati nende klass jagudesse laiali, koos friisi kalurite, põllumeeste, tööliste ja käsitöölistega, kellega nad kiiresti sõbrunesid. Kropp, Müller, Kemmerich ja Paul sattusid üheksandasse jakku, mille ülemaks oli allohvitser Himmelstoss. Himmelstossi peeti kasarmu kõige tigedamaks. Kropi, Tjadeni, Westhusi ja Pauli peale oli ta eriti vihane ja nõudis palju. Paul pidi kord ta voodit 14 korda üles tegema, kuna Himmelstoss leidis alati millegi, mille kallal nokkida. Ta pidi Himmelstossi igivana ja kivikõva saapapaari pehmeks mudima. Allohvitseri käsu peale on ta hambaharjaga meeskonnaruumi põrandad puhtaks küürinud, kasarmuõuelt
Nimelt oleks kokal jagunud kõigi poiste jaoks topelt kogus toitu, kuid ta ei olnud nõus andma. Kui tülli sekkus Kat, andis kokk alla ning jagas kogu toidu ära. Hiljem läks Paul ja paar poissi veel haiglasse vaatama oma klassivenda Kemmerichi, kes oli saanud rindel viga. Müller tahtis tema saapaid, kuid haige ei tahtnud anda neid. Pärast seda mehed lahkusid. Teise peatüki alguses läks Paul tagasi haiglasse surevale sõbra Kemmerichi surivoodi äärde. Paul lubas Kemmerich vanematele kiri saata ning hiljem külla minna neile. Kemmerich môtles ümber ning lubas Müllerile oma saapaid. Môni hetk hiljem heitis ta hinge. Paul lahkus ning pöördus tagasi oma sôprade juurde. Himmelstoß oli Pauli ja tema sõprade ülemus. Ta oli väga karm, kuid poisid hakkasid talle vastu. Iga käsk, mis ta andis, tehti vôimalikult aeglaselt. Poisid ajasid teda võimalikult palju närvi.
Sõda ja noored Teos ,,Läänerindel muutusteta" räägib verinoortest poisihakatistest, kes otse koolipingist oma õpetaja algatusel ja hilisema kambavaimu mõjutusel vabatahtlikena Esimesse maailmasõtta läksid ning seal oma eksisteerimise eest võitlesid, tapsid ja surid. Need seitse noort- Paul, Katczinsky, Tjaden, Albert, Kemmerich, Müller ja Behm- läksid sõtta teadmata, mis neid ees ootab ning milliseks sõda nad muudab. Neil puudus igasugune elukogemus, oli vaid koolitarkus, millest rindel abi ei olnud. Kõik see, mis neile senini oli tähtis tundunud, muutus nüüd tähtsusetuks. Võimust võttis loom, kes tegutses instinktide põhjal. Enam ei väärtustatud inimelu ning enese eksistentsi jätkamise eesmärgil tapeti vaenlaseid külmavereliselt ja halastuseta.
Saime Teie kirja kätte ning aitäh selle eest. Igatseme elu, mis meil kodus oli. Kõikjal oli soojust, hellust ja armastust. Nüüdseks on kõik muutunud. Kirjutame Teile elust, mis meid iga päev rindel saadab. Saatsite meid rindele kui olime alles koolipoisid. Praeguseks oleme rindel olnud juba peaaegu ühe aasta. Meid oli koolist rindele minnes kakskümmend, tänaseks on kahjuks langenute nimekirjas meie Josef Behm, kellele sattus mürsukild silmadesse ja Franz Kemmerich, kellel oli jalg amputeeritud ning kelle tervis iga päevaga halvenes. Meenutasime, kui jätsime perroonil hüvasti oma lähedastega. Meie vanematel oli väga raske leppida, et pojad rindele võitlema lähevad. Meie vanemad ja lähedased muretsevad iga päev meie pärast, sest kunagi ei tea, mis rindel juhtuda võib. Meil on kahju, et peame vanematele sellist hingepiina valmistama. Koolis oleme Teilt palju õppinud. Rääkisite meile õigusest, aususest ning uhkusest Isamaa vastu. Me oleme
Himmelstoß oli eriti karm Bäumeri, Kropi, Tjadeni ja Westhausi peale. Paul pidi kord ta voodit 14 korda üles tegema, pidi saapad pehmeks mudima, hambaharjaga põrandat pesema jne. Peagi hakkasid sõdurid Himmelstoßile vingerpusse mängima. Välikäimlat teisaldades teesklesid nad komistamist ning valasid osa väljakeidetest talle jala peale. Ülesandeid täites jooksid mehed aeglaselt nii, et allohvitseri hääl enne kähedaks jäi kui mehed ära väsisid Kasarmusse naastes saab teada et Kemmerich(vana klassivend) on raskelt vigastatud, lohutab tead et ta pääseb koju kuigi ta teab et nii ei ole. Teine klassivend Müller ilmub palatisse ja saab vigastatu saapad endale(algul vigastatu ei lubanud) Meeste sekka saadeti juurde 25 noort sõdurit ja ka hulgaliselt vanemaid mehi. Majutamishooneks oli väike vabrikuhoone. Kat toob hobuseliha ja leiba. Ta oskab alati toitu leida. .
Nad olidki lihtsalt kahuriliha nagu õeldakse. Ka oli seal hästi palju nekruteid. Hirmust kusti seal täis ja nii palju päevi pidid nad nälgas olema, sest toit ei jõudnud nendeni. 5. TEGELASED- Peategelane: Paul Bäumer- oli Gümnaasiumi viimase klassi poiss (19a). Talle meeldis luuletada ja üldse kirjutada. Peamiselt kirjutas ta lauasahtlisse. Paul on ka ühe draama kirjutanud- „SAUL”. Teised 6 poissi olid tema klassivennad. Albert Kropp, Müller, Frank Kemmerich, Tjaden, Leer, Katczinsky e Kat. Kõik poisid olid väga hoolivad, alati hoidsid kokku ja abistasid üksteist nii kuidas oskasid. Paul ja Kat olid parimad sõbrad. 6. TSITAADID – Oleme nagu hüljatud lapsed, elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, me oleme kadunud! Ma ei leia siin enam asu, see maailm on mulle võõras. Ma surun hambad patjadesse, ma poleks tohtinud siia tulla. Seal
näeme ainult surma, kannatusi, nälga ja haigusi.Me näeme hirmu ja koledusi, mida ükski inimene tundma ega nägema ei peaks. Me pole enam raudne noorsugu, kui me seda üldse kunagi olime, me ei taha uhkust ja hiilgust me tahame ainult rahu,me tahame turvatunnet ja täit kõhtu ja kõige enam tahame midagi võimatut, me tahame seda kõike unustada.Kuid need õudused ei kao meie peadest kunagi,me ei muutu kunagi endisteks, ainult surm võib meile veel täieliku rahu tuua. Behm Ja Kemmerich on juba surnud ja ilmselt ei jõua ka järelejäänutest kõik tervana koju ja isegi kui jõuame, ei suuda me enam oma vana elu jätkata. Meil pole millegile tugineda.Enne sõda ei olnud meil midagi, ei tööd,peret ega talukohta, olid vaid unistused, tühjad mõttelennud, mis nüüd nii kaugete ja võõrastena tunduvad.Me olime valmis teie kõrval surema, sest uskusime sellese millese teiegi, kuid tuleb välja, et teie ise sellese tegelikult ei uskunud, muidu olekste praegu siin
.."lk 169- Fakt on see, et sõda toob endaga kaasa surma. 2. Paul Bäumer koos oma kaaslastega, kes on kõik alles keskkooli lõpetanud, viibivad nüüd 1918 aasta sügisel 1. Maailmasõjas. Enamus ajast viibivad nad rindel või kuskil varjendis. Nad elavad peamiselt sigarettidest ja lihast. Kui veab, õnnestub ka midagi teistsugust hamba alla saada. Paul ning tema sõbrad on üleelanud mitmeid katastroofe. Nimelt hukkus nende üks headest sõpradest, Kemmerich. Peale seda saabub järjekordne öö, kus tuleb viibida rindel. Paul ja tema sõbrad õnneks väga viga ei saa, kuid mõned killud plahvatusest neid siiski tabavad. Kuna osad Pauli sõpradest pidid jääma aresti, läksid Paul ja Kat edasi. Nad püüdsid omale hane ja suundusid mahajäetud kuuri. Kus oli pidevalt kuulda suurtükituld. Kui Paul ja Kat on südaööl oma kõhud täis söönud, viivad nad hanepraadi ka oma sõpradele, kes istuvad arestis kanakuudis.
Muutke teksti laade loenguid seni, kuni meie klass tema juhtimisel nagu Teine tase üks mees piirkonna Kolmas tase komandatuuri marssis ja Neljas tase oma nimed vabatahtlikena kirja pani. Viies tase Siin lamab meie sõjakaaslane Kemmerich, Muutke teksti laade kes hiljuti veel meiega hobuseliha küpsetas ja Teine tase mürsulehtris kükitas; ta on Kolmas tase veel meie kaaslane, ega Neljas tase ole ka enam: ta kehastus on muutunud ähmaseks, Viies tase ebamääraseks, justkui
Erich Maria Remarque kirjeldab oma romaanis ,,Läänerindel muutuseta" värvikalt igapäevaelu rindel, kus kaevikud on pideva suurtüki tule all. Lahinguväli on kaetud laipadega ning sõdurite elu ohustav mürkgaas ja snaiprid. Sõda mõjutab inimesi ja inimsuhteid väga palju. Seepärast arutlesingi nimetatud raamatu põhjal, kuidas sõda muudab inimest. Sõda mõjub psühholoogiliselt nii laastavaks, et hakatakse mõtlema asjadele, millele tavaliselt ei mõelda. Tjaden, Kat, Albert, Paul, Kemmerich, Westhaus Müller, Behm, Müller-on need noored , kes tiriti sõtta romaanis ,,Läänerindel muutuseta" teadmata, mis neid seal ees ootab. Nad muutusid seal loomadeks kes tegutsesid instinktide ajendil. Poleks nad olnud seal koos, sõpradena, oleks see neid murdnud ning viinud hulluseni. Varsti said nad tundma sõja peensusi- kuulma mürsu tulekut ja selle ohtlikust. Nad üritasid selle õudusega leppida kuid see oli raske
Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse /-/, meie arnastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühtäkki kohutavalt üksinda ja igaüks pidi ise sellest jagu saama." Lk 12) 2. Rindel. Gaasirünnakud, lahingud, laibad, tühermaa... Klassikaaslastest sureb sõjatules esimesena Kemmerich, Müller saab endale tema saapad. Paul sõbruneb endast vanema Katczinsky ehk Katiga, kellega kujuneb tal isa-poja suhe. ( ,,...ma armastan teda, tema õlgu, tema nurgelist, kummargil kogu, - ja samal ajal näen tema taga metsi ja tähti, ning hea hääl lausub sõnu, mis mulle rahu toovad, mulle, sõdurile, kes oma suurte säärikute ja oma vöörihma ja oma leivakotiga tillukesena kõrge taeva all seda teed sammub, mis ta ees kulgeb..." lk 60)
Haie Westhus- vana turbalõikaja, kõige suurem ja tugevam Detering- talupoeg, kes üksnes oma majapidamisets ja naistest mõtteid mõlgutab Stanislaus Katczinsky e. Kat- nende salga peamees, visa, kaval, velbas, nelikümmend aastat vana, mullakarva näo, siniste silmade, längus õlgade ja imestusväärse haistmismeelega ähvardavast hädaohust, hüvast söögist ja mõnusatest viilimisotsadest. Sõtta läinud poiste sõbrad ning nad on kõik ühes jaos. Kemmerich- ta näeb juba välja, kollane ja kahkjas Heinrich-kokk Himmelstof- allohvitser, keda peeti kasarmus kõige tigedamaks nahanülgijaks. Ta oli väike, masajas ja 10 . a kroonut teeninud mehike rebasekarva punaste ülespoole krutitud vurruotstega, eraelus kirjakandja. Suhete kujunemine: Need 7 noort, kes koolipingist läksid sõtta teadmatta, mis neid ees ootab, treenisid väljaõppel aind kuuldes kauget rinde kõminat. Olles veel vabad ja rikkumatta. Sealt kohe
karihiirenäoga väike mehike, pidas võimlemistundides ülipikki loenguid, seni kuni kogu klass tema juhtimisel nagu üks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani (lk 11-12) Franz Kemmerich alates lk 12, jalg amputeeriti *samast klassist sõtta läinud, üheksateistkümneaastased · Täna harjutasime lõunaajal terve tund auandmist, sest Tjaden oli üht majorit lohakalt tervitanud. Katil ei taha see tõik kuidagi meelest minna. Ta ütleb: ,,Pane tähele, me kaotame selle sõja, kuna me liiga hästi au anname." (lk28) · Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja
Läänerindel muutusteta Erich Maria Remarque Romaani tegevus toimub Esimese maailmasõja-aegsel Prantsusmaal, kus 19-aastased koolipoisid sõdivad verises sõjas. Peategelase Pauli klassist on vabatahtlikult tulnud sõtta 7 poissi, tema kaasa arvatud ning seda peamiselt õpetaja utsitusel. Paul on kohe raamatu alguses lahingus. Kui ta lahingust naaseb kasarmusse, siis ta saab teada, et ta vana klassikaaslane Kemmerich on raskelt vigastatud. Ta küll üritab vigastatut lohutada, kuigi ta teab, et sõber sureb. Teine klassikaaslane Müller ilmub ka palatisse. Müller tahab saada vigastatu saapaid endale. Kui ta sõber ära suri, siis Müller saigi ta saapad endale. Koolipoistel polnud mingeid elukogemusi ega ka sõjalist väjaõpet, oli vaid koolitarkus, millest rindel loomulikult ei piisanud. Nende päevad kulgesid sõites rinde ja tagala vahet. Sõda muutis noorte väärtushinnanguid
rõõmuhetked. Selle teosega sai Remarque kuulsaks üleöö ning juba järgmisel aastal, peale raamatu ilmumist, tõlgiti romaan umbes viiekümnesse keelde. Raamat algab ja lõpeb üsna rahulikult. 19-aastane Paul satub oma seitsme sõbraga sõtta. Neil ei ole eelnevat kogemust ega mitte mingisuguseid teadmisi sõja kohta. Kõik mida nad teavad on koolis õpitud või küla peal kuuldud. Teose algus nõuab juba ühe sõbra elu, kelleks oli Kemmerich. Tema näos peegeldus vaprus ning julgus. Sõjas on ikka langenuid, kuid kes oleks arvanud, et see algab sõbra surmaga. Midagi pole parata, sõda läheb edasi. Noortel sõduritel seisab ees veel palju katsumusi ning takistusi. Kord nad tulevad eesliinilt, kord nad lähevad eesliinile. Meelelahutuseks viskavad nad üksteise kulul nalja ja räägivad lollusi, mis nad elus korda on saatnud. Vahelduseks saab Paul puhkust ning sõidab koju ema juurde. Kodukoht on palju
äärde ja tõuseb jälle üles- paks nagu tiine lutikas. Haie Westhus- vana turbalõikaja, kõige suurem ja tugevam meestest Detering- talupoeg, kes põhiliselt oma majapidamisets ja naistest mõtteid mõlgutab Stanislaus Katczinsky e. Kat- nende salga peamees, visa, kaval, tark, nelikümmend aastat vana, siniste silmade, längus õlgade ja tugeva haistmismeelega ähvardavast hädaohust ning päevade toidumenüüdest Sõtta läinud poiste sõbrad ning nad on kõik ühes jaos. Kemmerich- poiss, kes suri juba alguses Heinrich-kokk Himmelstof- allohvitser, keda peeti kasarmus kõige tigedamaks tervest sõjasalgast. Ta oli väike, tegi valjut häält ja 10 aastat kroonut teeninud mehike rebasekarva punaste ülespoole krutitud vurruotstega, eraelus kirjakandja. Kokkuvõte Klassist on vabatahtlikult tulnud sõtta 7 poissi, koos Pauliga. Paul on kohe raamatu alguses lahingus. Kui ta lahingust kasarmusse tagasi läheb, saab ta teada, et ta vana
väljaheidetest talle jala peale. Hr karjus nende peale. Kropp lubas kõik ära kaevata. Ühel korral pani allohvitser veel poisid proovile, kuid nad tegid tööd nii aeglaselt. Allohvitseril viskas üle ning karjus ja röökis nende peale. Pärast seda Himmelstob nendega enam tegeleda ei tahtnud. 5. Miks on Franz Kemmerichi surm Pauli jaoks hullem kui paljude teiste sõdurite surm? Nad ei osanud arvata, et vigastused on nii hullud, et Kemmerich sureb. Ta oli sõpradest esimene, kes suri. Nad olid koos ülesse kasvanud ning Franzu ema oli palunud Paulil oma pojal silma peal hoida. Paul pidi teatama ka surmast emale, kuid see oli tema jaoks kohutav, ta lükkas seda kogu aeg edasi ning rääkis Franzu emale alles, siis kui koju puhkusele sai. 6. Millega aitab Katczinsky oma kaasvõitlejaid? Kat oli teistest tunduvalt vanem ning tal oli rohkem teadmisi. Ta oskas leida sööki ka lootusetutest kohtadest
Sõda ja noored See raamat räägib verinoortest meestest, nagu mina, kes otse koolipingist oma õpetaja algatusel ja hilisema kambavaimu mõjutusel vabatahtlikena Esimesse maailmasõtta läksid. Seal oma ekisteerimise eest võitlesid, tappsid ning surid. Neid mehehakatisi kes läksid sinna põrgu koldesse oli seitse: Tjaden,Kat,Albert,Paul, Kemmerich, Behm, Müller. Need noored inimesed ja väga paljud teisedki, läbi terve inimajaloo, kes sõtta tiritud, on paratamatus, kuna sõda on ohvriterohke ja meesoost inimesi kes on vähegi võimelised püssi kandma, viikase alati nn kahurilihaks. Nagu muistses Eesti vabadussõjas ütles Läti Hendrik, et eestlased võitlevad niikaua, kuni nel on kasvõi üks põlvepikkune poisike. Need 7 noort kes koolipingist läksid sõtta teadmatta mis neid ees ootab,
Romaani analüüs I. Eesliinilt naasmine. Mehed said esimest korda eesliinilt naastes hästi süüa. Sööki peeti alati hästi tähtsaks, sest tavaliselt oli sellega kitsas käes ning kui süüa oli, siis oli see pidupäev. Tuli välja, et kaupa oli saadetud 150 mehele, aga pool nendest oli hukkunud, seega jagati kõik meeste vahel ära, nii et kõik said kahekordselt. Kõik olid väga õnnelikud. Lahingus oli Kemmerich haavata saanud ja oli seega laatsaretis, teised läksid tema juurde hüvasti jätma, kuna ta pääses koju. Arvati et ta haav pole nii tõsine, aga paraku oli ning ta suri. Müller tahtis väga tema saapaid endale ning ta ka sai need lõpuks. Mehed arutlevad tagalas olles selle üle, kuidas sõda peaks algama ja kuidas see peaks käima. II. Eesliinile kaevikuid ehitamas.Sõjaõudused.
Mõned neist olid kaval, imetlusväärne haistmismeel ähvardavast hädaohust, hüvast toidust ja viilimisoskustes. Lisaks olid tal längus õlad, sinised silmad ja eha söögiisu. Ta eelistas sigarettidele närimistubakat. Sai rindel killu jalga ja Paul asus teda sidumispunkti viima, kui kahjuks tabas teda Pauli seljas olles kild pähe ja ta hukkus enne pärale jõudmist. Teda võib pidada Pauli parimaks sõbraks. · Franz Kemmerich: Haavatu laatsaretis, kellel üks jalg amputeeriti. Ta oli poiste sõber ja kõigil oli tema pärast kahju. Müller tahtis tema saapaid endale ja lõpuks ka sai. · Heinrich: ta oli toidujagaja ning poistel oli tema kohta mitu erinevat nime. Näiteks tomatipea, köögijumal ja katlapealik. 2. Sündmustik Romaan ,,Läänerindel muutuseta" jutustab noore, sõja alguses 19- aastase poisi, Paul Bäumeri loo
Rindeni on 9 km.14 päeva eesliinil magamata olla on jube,150mnest oli ja tagasi tulime 80mne mehega. Kannul seisavad meie sõbrad: Tjaden- kõhn lukksepp, Haie-turbalõikaja, Detering-talupoeg, Stanislaus-salga peamees. Kantorek oli meie klassijuhataja. Behm oli üks esimestest, kes langes, talle sattus mürsukild silmadesse ja jätsime ta. Peale esimest langejat saime aru, et kõik, mis meile on maailmast õpetatud on vale, meie maailmavaade muutus. Laatsaretis lamas Kemmerich, meie saatusekaaslane, kohe näha, et elu hakkab ta seest kaduma, tal oli ainult üks jalg alles. Kantorek oli kirjutanud Kropile, et oleme raudne noorsugu, aga see pole nii, 20nesed, aga oleme vanainimesed. Sestsaadik, kui sõjas oleme, on meile kõik ebaselge. Vaenematele inimestele on sõda ajutine vaheaeg, aga meid on see oma küüsi haaranud ja oleme tooreks muutunud. Müller tahab Kemmerichilt saapaid, kui ta sureb, peasi, et neid sanitar ei saa. Väljaõpe kestis 10 nädalat ja tehti
,,Läänerindel muutusteta" Erich Maria Remarque (juuni 1898 Saksamaa-september 1970) Romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja päevil ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel ning nende elu jätkamisel läbi kohutavate mälestuste ning kogemuste. Teos räägib peamiselt Paul Bäumeri teekonnast läbi sõja, tema mõtetest ning tegudest. Peategelased: Paul Bäumer, Müller, Tjaden, Kemmerich. Tegevusaeg 1916-1918, tegevuskoht Belgia/Prantsusmaa. Põhiteemadeks sõjakoledusest, sellest üle saamine ning sellega koos elamine. Tsitaadid: ,,Vaat kui sa õpetad koera kartuleid sööma, ja talle siis hiljem lihatüki ette viskad, siis napsab peni niikuinii sellest kinni, sest see on tal loomuses." ,,Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tehku see, mis minus "mina" ütleb, seda või mitte."
karihiirenäoga väike mehike, pidas võimlemistundides ülipikki loenguid, seni kuni kogu klass tema juhtimisel nagu üks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani (lk 11-12) Franz Kemmerich Jalg amputeeriti, Müller sai endale tema saapad, sest Kemmerich suri. Tema juhtumi puhul ilmnevad selgelt ka sõjas kehtivad väärtused – inimelu säilitamine pole nii oluline kui saabaste jätmine järgmisele, tervele sõdurile
Läänerindel muutusteta Erich Maria Remarque Pauli klassist on vabatahtlikult tulnud sõtta 7 poissi, tema kaasa arvatud. Paul on kohe raamatu alguses lahingus. Kui ta lahingust naaseb kasarmusse siis ta saab teada et ta vana klassi kaaslane Kemmerich on raskelt vigastatud. Ta küll üritab vigastatut lohutada, et ta pääseb veel koju ja temaga saab kõik korda, kuigi ta teab et nii see ei ole. Teine klassi kaaslane Müller ilmub ka palatisse. Müller tahab saada vigastatu saapaid endale ja küsib kas peale Kemmerichi surma saaks ta need endale. Kui ta sõber ära suri siis Müller saigi ta saapad endale. Need sobisid talle hästi. Kasarmus ei anta enam korralikult süüa ja paljud nälgivad. Katcinzky ja Paul
Läänerindel muutusteta Erich Maria Remarque Pauli klassist on vabatahtlikult tulnud sõtta 7 poissi, tema kaasa arvatud. Paul on kohe raamatu alguses lahingus. Kui ta lahingust naaseb kasarmusse siis ta saab teada et ta vana klassi kaaslane Kemmerich on raskelt vigastatud. Ta küll üritab vigastatut lohutada, et ta pääseb veel koju ja temaga saab kõik korda, kuigi ta teab et nii see ei ole. Teine klassi kaaslane Müller ilmub ka palatisse. Müller tahab saada vigastatu saapaid endale ja küsib kas peale Kemmerichi surma saaks ta need endale. Kui ta sõber ära suri siis Müller saigi ta saapad endale. Need sobisid talle hästi. Kasarmus ei anta enam korralikult süüa ja paljud nälgivad. Katcinzky ja Paul
Ta on kõige kavalam, elukutselt kingsepp, ta on iga asja peale meister. 1. ptk. Paljud olid surnud, ja kokaga vaieldi, et saaks teiste portsud ka ära süüa (150 asemel 80). Hea päev oli, sest lisaks saabus ka post. Käimla asendab kõrtsi, seal saab kuulujutte kuulda ja levitada, ka see häbi (koos sittumine...) on ära kadunud. Esimese turmtule all varises kokku see maailmavaade, mida neile õpetatud oldi. Suri ka Josef Behm paks, muhe poiss, kes ei tahtnud üldse sõtta minnagi. Kemmerich on haiglas, suremas, ta kell on varastatud ja üks jalg amputeeritud. Sanitarile pakutakse suitsu, et ta Kemmerichile morfiumi süstiks. Kroppi, nagu mingil ajal igatüht, tabas rindesokk.. Kantoreki kirjas oli,e t nad on Raudne noorsugu. See ärritas noori, nad tundsid end vanadena... 2. ptk Paul mõtlen oma kodule ja oma luuletustele, kirjutistele.. Enam ta ei tegele sellega. Vanematel meestel on, kuhu tagasi pöörduda, ent neil, noortel ei jõudnud elu alatagi, kui juba sõtta saadeti
"Läänerindel muutusteta" (Erich Maria Remarque) Tegelased: Paul Bäumer (P) peategelane * Pauli kaaslased: Albert Kropp (A) * Müller V (M) * Leer (L) * * = kõik olid 19 aastat vanad (raamatu alguses) ning ühest ja samast klassist sõtta läinud. Tjaden (T) Haie Westhus (H) Stanislaus Katczinsky e. Kat (K) Kemmerich (KE) Heinrich (HE) - kokk Himmelstos (HI) allohvitser, jaoülem Sisu: Tegevus toimub I maailmasõja ajal läänerindel. Tegelased on sakslased. I Kuna lahingus said paljud mehed surma ning paljud viidi laatsaretti, siis on toitu üle. Kuna varustajad ei teadnud juhtunust, siis oli toitu ja tubakat tellitud kõigile 150-le meehele, kuid tagasi tuli ainult 90. Kokk Heinrich aga keeldus kogu toitu välja jagamast ja väitis, et jagab ainult 90 portsjonit (nii palju, kui on mehi). See tekitas
Isa Goriot rikastus siis, kui Pariisis olid rasked ajad- toitu, Tjaden armastas kõige rohkem süüa toiduaineid ei jätkunud, vilja oli vähe ja selle tõttu hinnad tõusid. Haie Westhus kaevas auke, oli hea omada sõbrana sõjas Hinnad tõusid kümneid kordi. Isa Goriot võis vilja saada ükskõik kui Kat nende ülem, toob alati hea ilma ja hangib head toitu palju ja ta müüs seda kalli hinna eest. Isa Goriot oli loomult lahke ja Kemmerich tulevane metsamees abivalmis. Algul suhtuti pansionis Goriot hästi, kuid keegi ei teadnud kuhu ta oma raha paneb. Temaga suhtles üks noormees nimega Räägib 19-aastastest koolipoistest sõjas. Neil polnud mingeid Rastignac, kellesse ta suhtus kui oma poega. Rastignac oli elukogemusi, oli vaid koolitarkus, millest rindel ei piisanud. Kõik armunud Isa Goriot ühte tütresse
pealiskaudsed ma usun, me oleme kadunud. o "Sõda on samasugune surmapõhjust nagu vähktõbi ja tuberkuloos, nagu gripp ja verine kõhutõbi. Surmajuhtumid on üksnes palju sagedamad, erilaadsemad ja julmemad." 5) Kavapunktid 1. Eesliinilt naasemine. Mehed said üle pika aja korralikult süüa. 2. Haavatud Kemmerich. Saabaste jagamine. 3. Lisanduvad noored sõdurid. Eesliinil kaevikute ehitamine. Haavatud hobused. Gaasirünnak. 4. Mehed igatsevad rindelt koju. Prantslaste pidev rünnak. Nälg. 5. Nekrutid hulluvad. Mehed pääsevad rindelt tagalasse. Nad igatsevad naiste järele. 6. Paul saab puhkusele. Ei suuda koduse eluga kohaneda. 7. Õppelaager
pealiskaudsed ma usun, me oleme kadunud. o "Sõda on samasugune surmapõhjust nagu vähktõbi ja tuberkuloos, nagu gripp ja verine kõhutõbi. Surmajuhtumid on üksnes palju sagedamad, erilaadsemad ja julmemad." 5) Kavapunktid 1. Eesliinilt naasemine. Mehed said üle pika aja korralikult süüa. 2. Haavatud Kemmerich. Saabaste jagamine. 3. Lisanduvad noored sõdurid. Eesliinil kaevikute ehitamine. Haavatud hobused. Gaasirünnak. 4. Mehed igatsevad rindelt koju. Prantslaste pidev rünnak. Nälg. 5. Nekrutid hulluvad. Mehed pääsevad rindelt tagalasse. Nad igatsevad naiste järele. 6. Paul saab puhkusele. Ei suuda koduse eluga kohaneda. 7. Õppelaager
ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
pahatahtlik tagasundija kasarmuhoovil, ja vihatud õpetaja Kantorek. Vaenlaste poolelt on nime ja näo saanud ainult prantslane Duval, kelle Bäumer lähivõitluses surnuks torkab. Bäumeri ja Franz Kemmerichi emade kujudes korduvad kõikide emade kannatused, kes on pidanud oma pojad sõtta saatma. Tegelased on Stanislaus Katczinsky, salga peamees, Miller, kes vedas kooliraamatuid kaasas, Leer, Tjaden, kõhn lukksepp, Haie Westhus, turbalõikaja, Detering, talupoeg, Himmelstoss, kompaniiülem, Kemmerich ja Kropp. Nad läksid sõtta innuga, sest kooli räägiti neile, et oma kodumaa eest on hea surra. Rindel olles saavad nad aga kiiresti tunda, mida tähendab olla sõjas, tappa ja surmast pääseda. Rindel muutuvad nad loomadeks tapaloomadeks. Eesmärgiks on vaid ise ellu jääda. Sõjakoledused ja sõprade surma nägemine muudab neid-nad pole enam noored. Nagu Paul ise ütleb, et teised vaatavad sõda kõrvalt ja räägivad sellest, aga tegelikult nad ei tea midagi, sest pole ise sõjas
nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
palju, nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
annaabi.ee 
