Nendes riikides paikneb ligi 80% kõigist väljaspool Eestit elavatest eestlastest ning nende maade kogukonnad teevad koostööd EV saatkondadega, et võõral maal säilitada eesti kultuuri, kombeid ja keelt. Üheks tegevuseks pagulus riigis oli kirjandus. Alguses tehti pagulaskirjandust Saksa põgenikelaagrites. Hiljem sai eksiilkirjanduse(eksiil-pagulus) keskuseks Rootsi. Kuni 1960ndate aastateni oli pagulaskirjandus jõulisem kui kodu-eesti kirjandus. Sel ajal ületas eksiilkirjandus Eestis ilmunud kirjanduse nii mahult kui väärtuselt. Paguluses on aastatel 1944-1990 välja antud 181 luulekogu, 267 romaani ja 155 teost memuaarkirjandust. Kuna paguluskirjandus kogus aina rohkem kuulsus jaotati paguluskirjanikud erinevateks põlvkondadeks. G.Suits, M.Under, A.Adson, H.Visnapuu ja A.Gailit kuulusid kirjanike põlvkonda, kes olid juba varem Eesti Vabariigis tuntud. K.Lepik, I.Laaban, B.Kangro, R.Kolk ja A.Viirlaid olid kirjanikud, kes ära minnes olid umbes 20aastased
Romaan "Isade maa" (195) kujutab Vabadussõda. Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamise süvenevat isikupärastumist tunnistavad romaanid "Karge meri" (1938; film 1982), "Ekke Moor" (1941) ja "Leegitsev süda" (Vadstena 1945). Romaanis "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) ja mitut proosazanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" kajastub kodumaa kaotamise traagika 22 Eesti pagulaskirjandus ehk väliseesti kirjandus ehk eksiilkirjandus (ladina exilium 'pagenduses olemine') oli kirjandus, mis levis väljaspool okupeeritud Eestit aastail 1944(1941)1990. Pagulaskirjandus sai alguse Saksa põgenikelaagris. Teise maailmasõja lõppedes sai keskuseks Rootsi. 1960ndateni oli pagulaskirjandus jõulisem kodueesti kirjandusest. Aastatel 19441990 anti paguluses välja 267 romaani ja 181 luulekogu 75 autorilt, palju kirjutati ka memuaarkirjandust 90 autorilt ilmus ligi 155 teost
annaabi.ee 
