Wikmani poisid (134)

„ Wikmani poisid“
Jaan Kross
Esimene osa „KÜMNES KLASS“
Lehekülg sissejuhatuseks
Wikmani gümnaasium oli kogunenud igahommikusele palvusele ja „infotunnile“. Koraali salmid lauldud ning „Meie Isa“ palve loetud, astus õpilaste ette direktor , kes küsis õpilastelt sõna huligaan tähendust. Alguses ei osanud keegi midagi vastata, kuid hiljem ütles Trull (kes 10 aastat Inglismaal elas), et sõna tuleb inglise keelest Direktor oli õnnelik, et vähemalt midagi on nende kasvatustööst kasu olnud.
Seepeale teatas ta, et õpilane Pukspuu (keda kogunemisel polnud) on koolist välja heidetud põhjusel, et tegeles huligaansusega. Siiski võis noormees kooli tagasi pöörduda, kui sooritab eksamid kõigis õppeainetes.
Teine peatükk
Pilk minevikku . Tegelikult oli Pukspuu huligaansus kogu klassi huligaansus. Nimelt otsustati (muidugi osad ei teadnud asjast midagi) usuõpetuses, kus oli igav nagu tavaliselt ( Tooder tegi oma monotoonsusega selle veel igavamaks), järgmisel korral paberkorvi magneesiumi visata ning see omakorda põlema panna, et tekiks hele plahvatus. Nii tehtigi.
Pukspuu alustas asjaga, küsides valjuhäälselt üle klassi, kes tema täitesulepea pihta oli pannud . Tooderile see ei meedinud ning ta saatis Pukspuu nurka paberkorvi juurde seisma. Noormees süütas tiku ning viskas korvi – see hakkas krõbisema. Seejärel juhtis ta härra Toodri tähelepanu korvile, arvates seal hiir olevat. Härra Tooder vaatas korvi ning magneesium plahvatas. Usuõpetaja lahkus vaikides ja õpilastele korraks kurblik- pettunud pilku heites. Õpilased otsustasid kõigest vaikida ning öelda, et nemad ei tea asjast midagi.
Klassi tuli inspektor Ambel (direktorit polnud nimelt majas ), kes tahtis teada, mis oli sündinud. Sirkel hakkas ääriveeri seletama Lõpuks ütles Pukspuu, et tema viskas tiku paberkorvi, kuid ainult seepärast, et korvi sisu valgustada (härra Toodri jaoks). Ambel käskis Pukspuul lahkuda.
Edasise nädala jooksul oli kogu klass sunnitud pärast tunde jääma, kuni ühel päeval ütles Ambel, et need, kes asjaga seotud pole, lähevad koju. Osa poisse lahkus. Ülejäänud, kes asjaga seotud ei olnud, väitsid, et nad on seotud sel moel, et käivad seal klassis, kus õnnetus toimus.
Kolmas peatükk
Ikka veel minevikus. Wikman oli terveks saanud ning tuli kümnendike tundi. Õpilased valmistusid ette halvimaks, kuid direktor hakkas nendega rääkima, mida ta oli alguses plaaninud (nimelt rääkida Itaaliast ). Kuid ta jõudis ikkagi nende tembuni ja arvas , et seepärast pole õpilased tema juttu väärt. Põrgumasinast (magneesium paberkorvis) rohkem ei räägitud.
Edaspidi hakkas usuõpetust andma magister Saul , sest Tooder ei tahtnud kümnendikega enam tegeleda. Kohe esimesel tunnil tegi Saul töö. Ise istus „lehte lugema“ - tegelikult olid tal lehes jälgimispilud, kust ta märkas, et peaaegu kogu klass spikerdas. Lõpuks küsis noormees Felix pilude kohta ning järgnes pikk arutelu ja filosofeerimine. Viimane sõna jäi ikkagi Saulile, kes väitis, et oleks olnud ebaaus, kui Laasik oleks saanud 5 (ei kirjutanud maha) ja Felix oleks saanud 5 (kirjutas maha).
Neljas peatükk
Tagasi olevikus . Õpilased hakkasid kogunemiselt klassidesse valguma. Klassi jõudes ütles Penn klassile, et midagi tuleks teha, et Pukspuu taas koolis saaks käia.
Pärast tunde saadi kokku Maria juures (kiosk-kõrts), kus jõuti järeldusele, et Pukspuu saab hakkama ainult siis, kui igaüks hakkab talle mingisugust ainet õpetama ning paar korda nädalas tema juures käima. Jaak (Sirkel) leidis, et asi ei toimi niimoodi , sest kellelgi pole õiget kohustust ning võidakse lihtsalt alt ära hüpata. Jõuti üksmeelele, et õpetajaks hakkab Laasik üksi ning kogu klass maksab talle selle eest paarkümmend krooni kuus, vajadusel rohkem. Jaak pidi käima Laasiku juures ning Penn Pukspuule auku pähe rääkimas.
Penn tahtis Marialt ühte kläuhhi (kanget alkoholi), kuid Maria ei andnud, sest nad on ju alles alaealised. Maria andis neile lurri õunaveini. Pidevalt käisid kümnendikud kuskil joomas, kuid see oli väga riskantne, sest riskiti koolist välja viskamisega, kui Wikman juhuslikult oleks teada saanud.
Viies peatükk
Jaak käis kodust läbi, sõi ning suundus Laasiku poole. Ta pidas targemaks emale luisata, et läheb luuleringi koosolekule, kui seletada kogu lugu, mis oli juhtunud.
Jaak teadis, et härra Wikman oli Laasiku õppemaksust vabastanud, sest Laasiku isa suri ära ning neil oli väga raske rahaline seis. Laasik oli seepärast hakanud turul isetehtud harju müüma. Wikman kuulis kord, et Laasik kandis gümnaasiumi mütsi turul müües, ning vihastus, sest see tegevat koolile häbi. Edaspidi käskis Wikman Laasikul kaabut kanda.
Jaak jõudis Laasiku (Riksi) juurde koju, kus too oli juba paranemas. Jaak rääkis asjast ning Laasik oli nõus tingimusel, et saab 20 asemel 30 krooni kuus, sest muidu ei suuda emale abiks olla. Nimelt sai ta harjadega tegemisega just niisama palju kuus.
Kuues peatükk
Esmaspäeval läksid Laasik ja Sirkel koos Pukspuu ( Juhani ) juurde. Sirkel oli seepärast kaasas, et vajadusel olukorda selgitada.
Juhan võttis neid vastu ning tutvustas oma emale, kes otsemaid kiitis nende tegutsemistahet, kuid kahtles, kas Juhan selle kõigega hakkama saab. Mitte, et ta arvaks, et tema poiss ei saa millegagi hakkama, vaid pigem seda, et ta teadis, et poeg polnud just kõige parema sina peal õppimisega.
Kui Laasik suundus Juhaniga oma esimest tundi läbi viima, tahtis proua Pukspuu Jaagult teada, mis siis tegelikult sündinud oli. Jaak ei tahtnud sellest rääkida, sest ta ei teadnud, kas peab rääkima nii nagu tegelikult oli või nii nagu klassis otsustati (et keegi ei tea midagi). Õnneks jäi see jutt ära, sest koju saabusid Aino (Juhani vanem õde) ja tema kannul Penn.
Varsti jõudis koju ka Juhani (ehk Jussi ) kaksikõde Virve . Neljakesti ( Virve , Jaak, Aino ja Penn) kuulati muusikat ning oodati kuni Juhan ja Laasik oma õpingud lõpetasid. Vahepeal tiris Penn Aino tantsima (nad olid paar) ning Jaak hakkas Virvega rääkima. Jaagule meeldis Virve silmnähtavalt. Nad rääkisid Vaimuühingu igavusest
Hiljem, kui Juhan ja Laasik valmis said, hakati ühiselt sööma ning teed jooma. Jaak püüdis Virve tähelepanu
Laasik väitis, et Juhan ei tea olulisi asju, kuid samas mõttetuid teab.
Laasik ja Sirkel lahkusid koos. Jaak oli sisimas õnnelik, et Laasik polnud teelauas Virvega ainsatki sõna vahetanud, kuigi oli näha, et ka Laasikule meeldis neiu väga.
Seitsmes peatükk
Nagu Juhani õpetamine sai hoo sisse, hoogustus ka raha kogumine Laasiku tarvis. Ühel päeval polnud aga Keldril vajalikku raha ning katsetuse pärast (nimelt meeldisid Jaagule eksperimendid) küsiti raha Tumbult, kes põhimõtteliselt ei laenanud.
Nii ka seekord . Alguses ei tahtnud Tumbu anda, kuid siis seletas Jaak, et mees peab olema oma põhimõtete omanik: „ Kumb peab olema otsustav, kas põhimõte või põhimõtte omanik?“ Lõpuks Tumbu laenas.
Jaak mõtles pidevalt Virvele ning leidis, et ka see pole lootusetu (kuna eelnevalt lootusetuks loetud Juhani õpetamine osutus edukaks). Jaak kirjutas luuletuse , mis Virvet puudutas Õpetaja nägi seda ning käskis tahvlile kirjutada – see oli päris hea („riimiloome alal hüppab isegi 1.96m“). Õpetaja palus selle ka kõigil vihikusse kirjutada ning analüüsis seda .
Õpetaja andis järgmise kirjandi teema: „Koidula ja Kreutzwald“.
Kaheksas peatükk
Õigepea olid Kötsbergil (eesti keele ja kirjanduse õpetajal) kirjandid parandatud. Penn sai ka tema jaoks liigagi kõrged hinded – nimelt oli Virve kirjandi tema jaoks valmis vehkinud. Jaagu kirjand oli seekord niivõrd silmapaistev , et õpetaja saatis noormehe Vaimuühingu koosolekule seda ette lugema. Seda Jaak oligi üritanud, kui kirjandit kirjutas. Lisaks proovis ta nii huvitavalt kirjutada kui võimalik, et Virvel koosolekul jälle igav ei hakkaks.
Jaak helistas Virvele, et see kindlasti koosolekule tuleks ning saaks tõestust, et kõik Vaimuühingus räägitu polegi nii igav, kui tema arvas.
Virve tuligi koosolekule. Jaak pabistas alguses natukene, kuid kui nägi Virve üllatunud nägu (mida ta oligi soovinud), kadus hirm ning ta jätkas rahulolus. Pärast ettekannet tekkis väike arutelu, kuid Jaaku see ei häirinud, sest ta oli rahul, et sai Virvele näidata, mida tema oskas.
Üheksas peatükk
Jaak saatis Virve koju – tee peal tundis ta sageli, kuidas piinlik vaikus maad võttis. Hiljem ei mäletanud ta isegi, millest Virvega rääkis. Ta ootas, et Virve midagi tema ettekande kohta ütleks.
Lõpuks, kui nad jõudsid Virve majani, tuli Jaagule meelde sõna väravaromantika, ent ta ei teadnud, mida sellega peale hakata. Virve ütles, et talle meeldis Jaagu esitus. Jaak sai sellest kohe hoogu ning ütles, et helistab Virvele.
Parasjagu tuli Pukspuude poolt välja Laasik, kes ütles, et oli Juhaniga jäänud malepartiisid üle vaatama, et seepärast jäi nii hilja peale. Jaak hakkas ka malest rääkima – Virve läks tuppa , öeldes, et nüüd ongi neil teema, mida koduteel arutada.
Teel küsis Jaak, ega Laasik Pukspuude juures nii kaua polnud ühe tüdruku pärast. Laasik ütles, et tal poleks kedagi vaadata-oodata, sest Penn tegeleb Ainoga ning Jaak Virvega. Jaak ei mõistnud, kuidas too võis tema suhtumist Virvesse märgata või teada. Ega ometi majas sellest räägitud!?
Poole tee peal keeras Laasik ära ning Jaak läks trammi peale. Seal kohtas ta vikaar Toodrit. Jaak teadis, et härra Tooder oli Wikmanist lahkunud, võttes kaasa ka oma poja, kes seal varem õppis. Jutt veeres kümnendike magneesiumi-tembu peale, mille peale Tooder olevat pikalt ja põhjalikult mõelnud. Ta leidis, et õpilased ei oleks tohtinud seda teha, sest nad ju ei võinud teada, kui suur kogus magneesiumi õpetaja päris pimedaks oleks teinud. Samas väitis Tooder, et olevat neile juba kõik andeks andnud.
Oma jutule lisaks ütles Tooder, et tahab endale tõestada, et usk, millele ta on suure osa oma elust pühendanud, on tõeline ja õige .
Tooder soovis tervitada kõiki Wikmani poisse, keda Jaak oleks tervituse vääriliseks pidanud.
Kümnes peatükk
Oli eksamite eelne periood ning Jaak oli Virvega üpris vähe kokku saanud. Mõnel korral oldi käidud teatris, näitusel ja kohvikus . Kord oli Jaak Virvele kohvikus omatehtud luuletuse (Virvest) ette lugenud.
Nüüd pidi mõlemad minema Koormani (Jaagu pinginaaber) sünnipäevale. Selleks puhuks oli Jaak tõsiste pingutustega muretsenud pudeli kangemat. Ta oli selles vallas uus, sest kodus tarvitati tal väga vähe alkoholi ning teiste poistega oli ka joonud ainult kerget õunaveini.
Koormani juures oli juba mitu inimest – üldse oli arvestatud, et kõik tulijad on paaris (peale Riksi). Virve ja Jaak olid samuti üks paaridest – see tegi Jaagule head meelt. Alguses Virvet ei olnud. Söödi ja räägiti Wikmani
Lõpuks jõudis peole ka Virve, kes tuli seepärast hiljem, et oli koos sõbrannaga flöödimuusikat kuulanud. Jaak tundis rahulolematust , sest ta ei teadnud flöödimuusikast midagi.
Peale söömist soovitati külalistel aeda vaatama minna – ka Jaak ja Virve läksid. Korraga ütles Jaak, et nad võiksid koos virvega tema vana maja vaatama minna, mis sealsamas lähedal asus. Mindigi.
Jaak jutustas Virvele pikki lugusid oma lapsepõlvest .Lõpuks ütles Jaak, et Virve teab temast juba nii palju, et nad võiksid sinatama hakata. Enne sinatamist aga pidi suudlema, arvas Jaak (sellist julgust tekitas muidugi ka vein, mida Koormani pool sai joodud). Nad suudlesid nind läksid Koormani poole tagasi.
Jaak kuulis, et Riks (Laasik) oli teda otsinud, kuid teda leidmata minema läinud.
Lahkusid ka Virve ning Jaak. Teel soendas Jaak neiut. Varsti oldi Pukspuude trepil – Jaak pidas uuesti suudlemist veidike sobimatuks ja ütles siis, et helistab. Virve soovis aga, et enne eksamite lõppu mitte, sest muidu läheb eksamitel halvasti. Jaak ei tahtnud nii kaua Virvest eemal olla, kuid see oli paratamatus .
Üheteistkümnes peatükk
Jaak nägi öösel jubedat unenägu – ta maadles Suure-Tiiaga, kuigi soovis, et teine oleks olnud Virve. Sellest sai alguse tema halb päev.
Hommikusöögilauas küsis ema, mis ajal Jaak oli koju tulnud. Jaak valetas, et tuli varem kui päriselt – aasta eest poleks ta uskunud, et suudab valetada ilma punastamata.
Kooli minnes sai halb päev oma tuurid sisse. Nimelt küsis preili Jakovleva inglise keele tunnis Jaaku vastama – poiss polnud aga midagi õppinud ning mõtles esituse kokku luuletada asjadest, millest olid tal õhkõrnad teadmised. Jaagu õnneks tuli aga täpselt enne seda klassi inspektor Ambel, kes kutsus tema, Laasiku ja Trulli kaasa. Kellelgi polnud aimugi, mis saama hakkab.
Ka teistest gümnaasiumiosa klassidest kutsuti õpilasi ning kontrolliti, et kõik oleksid viksid ja viisakad. Seejärel mindi vastasmajja, härra Wikmani koju.
Härra Wikman oli niivõrd haigeks jäänud, et arstid ei lubanud tal enam kooli minna. Seepärast pidid õpilased tema juurde minema. Härra Wikman teatas, et tema eemaloleku ajal vastutab koolis toimuva eest inspektor Ambel ning et on koostatud sihtasutus „Johan Wikmani erahumanitaargümnaasium“ .Direktor soovis veel, et õpilased jääksid ikka sama truuks ja ausaks eestluse ideaalidele, kui nad selle ajani olid olnud.
See väike koosviibimine oli justkui elusa inimese (praegusel juhul direktori) mahamatmine. Kõlasid ju jumala-laulud ning Wikman rääkis nii nagu ei tulekski kunagi tagasi.
Jaak ei suutnud mõista, kuidas saab härra Wikmani (just nimelt tema) tervis olla nii halb, kui ta on alati jumalale meelepäraselt käitunud .
Kaheteistkümnes peatükk
Poistel oli ladina keel – õpetaja tuli välja üllatuskontrolltööga. Ükski õpilane polnud aga õppinud ning hakati kõikvõimalikke vabandusi pilduma: küll polnud paberit, raamatut, kust kirjutada, siis oli jälle liiga pime (kui projektorit kasutati) jne. Ükski vabandus aga sel tunnil ei aidanud.
Poisid aga teadsid, et keegi nende seast ei oleks kontrolltööd hästi ära teinud, sest keegi polnud ju veerandi eelviimaseks tunniks õppinud. Penn leidis, et peab midagi tegema. Ta konsulteeris Varega, kes otsis pimedas klassiruumis vajalikud tööriistad ning läks veekraani juurde kraani ära krudima. See õnnestus tal. Mõne aja pärast tõmbas ta lahtise kraani otsast ning kogu klass purskas vett täis.
Jaak saadeti kojamehe juurde ning osa poisse hakkasid „parandama“. Kojamees sai kohe aru, et poisid olid ise kraani kallal käinud, ent ei teinud sellest numbrit – ta oli harjunud , et vempe visati.
Kui Jaak ja kojamees klassiukse taha jõudsid, küsis kojamees, kas peab kähku tegema või on aega. Jaak ütles, et võib aeglasemalt ka teha, et kindlasti vältida võimalust, et tunni lõpus ei tehtaks kontrolltööd.
Klassi minnes nägi Jaak, et kogu poistekamp oli veekõrvaldamisega ametis – kellel ämbrid, kellel lapid , Penn juhatas kogu tööd. Lõpuks keeras kojamees vee kinni.
Õpetaja aga nägi poiste koerustüki läbi ning teavitas , et kontrolltöö ära ei jää – tuleb reedel, veerandi viimasel tunnil. Kui aga reedel peaks ka midagi juhtuma (nt. gaasiga ), saab kogu klass automaatselt ühed.
Kolmeteistkümnes peatükk
Wikmani õpilased valmistusid eksamiteks. Igaühel oli enne eksameid kolm tundidevaba päeva – kõik kasutasid neid päevi õppimiseks, muidugi mõista oli kõikidel erinev tempo ja intensiivsus .Laasik ja Trull õppisid kõik eksamipiletid ära. Trullil oli muidugi lihtsam, sest inglise keelt oskas tänu Inglismaal elamisele suurepäraselt ning ka prantsuse keelega oli sina peal. Paljud poisid õppisid ainult osa piletitest ning jäid lootma õnne peale, et võtavad just selle pileti, mida on õppinud. Jaak võttis õppimise väga intensiivselt ette – ta uuris ja puuris 3 päeva iga päev 16 tundi jutti. Penn oli aga eriti osavalt oma plaani välja mõelnud: võtab mingi teema ja keerutab osavalt sellelt Eiffeli torni peale, mida ta oli veidike uurinud.
Eksamipäeval läks Trullil ja Jaagul väga hästi, saadi viied. Tumbu, kes õnne peale läks, kukkus läbi ning arvas, et ehk on järgmine aasta teises koolis. Penn aga keerutaski oma jutuga osavalt Eiffeli tornile – pettusmanöövrit märkas preili Jakovleva, kes tahtis teemast möödarääkimise eest kahe panna, Lüllii (pr.k.õp) oli aga vaimustunud ( armastas Eiffeli torni) ja tahtis nelja panna. Lõpuks sai Penn siiski kolme.
Pärast eksamit läksid paljud Maria juurde, kuid Jaak mitte. Enne koolimajast lahkumist vestles poisiga veel Ambel, kes tahtis, et Jaak läheks suvel Aadu Vöölmanni (kõrge papa kolmelist poega ) õpetama, et see saaks sügisel järeleksamid tehtud. Jaak ütles, et peab kodus asja arutama.
Kodused ootasid ärevusega, mis hinde Jaak sai. Kui poiss rääkis ettepanekust repetiitoriks (õpetajaks) olla, oli isa sellele kategooriliselt vastu, sest ta ei tahtnud, et noormees oleks samuti Vöölmanni lõa otsas nagu tema ise. Ema arvas, et võiks siiski minna, et varakult endale häid tutvusi sobitada. Siiski jäi isa sõna peale.
Jaak otsustas Jussi vaatama minna, et kui hästi sellel õppimine on edenenud. Muidugi meeldis talle ka mõte, et ehk kohtab majas ka Virvet (kuna too on ju Jussi õde).
Pukspuude juurde jõudes kuulis Jaak juba kaugelt flöödimängu – järelikult pidi Virve kodus olema. Noormees läks aiast läbi ja nägi, et seal verandal nad olidki – Virve mängis flööti ning Juhan ja Laasik kuulasid. Nimelt olid poisid lage võõbanud, kuid Laasik oli esitanud tingimuse, et Virve peab pärast neile väikse kontserdi andma.
Mindi kohvilauda, Jaak muutus külmaks, sest taipas, et Virve oli Riksiga (Laasikuga) ka sina-peal. Jaak mõtles, ega omati suudluse läbi. Lõpuks ta sulas ning pajatas, kuidas Penn oli prantsuse keele eksamit teinud. See tegi Virvele väga nalja .
Korraga oli lauast kadunud Riks ning ka Juhan sättis end teise tuppa. Jaak kutsus Virvet etendust vaatama, kuid Virve keeldus ning lubas pärast eksameid seda vaatama minna.
Jaak lahkus Riksi juurde, et temalt eesti keele eksami jaoks raamatut võtta. Klassivenna juurde jõudes polnud teda kuuris, kuhu ema Jaagu juhatanud oli. Jaak silmitses siis raamatuid – leidis sealt ka flöödiõpiku, mida ise paar päeva tagasi põgusalt sirvinud oli. Jaak sai aru, et tal on võitluses (nimega Virve) rivaal tekkinud. Ta ei mõistnud, mida tegema peab – kõige targem olevat seda asjaolu ignoreerida ning lihtsalt oma rida ajada.
Neljateiskümnes peatükk
Kogu kooli õpilasi teavitati faktist, et direktor sõitis Viini arstide juurde. Jaak mõtles pidevalt Wikmani saatuse üle . Kooli raamatukogus küsis ta kooliarst doktor Saare käest, kas direktoril oli lootust paraneda ning Saar vastas, et õhkõrn („Viinis ei juhtu imesid sagedamini kui Tallinnas“ . Pärast filosoofiaeksamit istus osa poistest kohvikus. Sinna ilmus filosoofiaõpetaja härra Tiimus , kes hakkas poiste suveplaanide kohta pärima. Penn pidavat suvi läbi isa klaverivabrikus töötama , Laasik pidi harju tegema ja Juhanit õpetama ning Jaak ei teadnud veel, mis ta teeb. Jaak sai Laasiku käest teada, et Virve pidavat Kanaaridele ära sõitma koos tädiga. Jaak oli veidike solvunud, et tema asjast viimasena teada sai. Samas oli ta ka kade Laasiku peale, et see juba teadis.
Koju jõudes helistas Jaak kohe Virvele ning nad leppisid kokku kohtumise kohvikus. Virve tundis, et Jaak oli veidike solvunud ning pakkus noormehele varianti , et too läheb ka reisile kaasa. Pidi saama palju odavamalt kui muidu, sest tutvused olid mängus. Virve tädi oli asjaga nõus, kuid Jaagu kodused mitte. Ema ehk veel oleks raha andnud, kui tal oleks seda olnud, ent isa ütles raudkindla ei, sest talle ei meeldinud, et Jaak kellegagi niiviisi kaasa läheb, ja asjaolu, et „praeguse aja“ kohta oli see liiga kallis.
Papa Sirkel oli Haapsalus perele suveks korteri üürinud ning seal nad nüüd puhkasid – ka papa Sirkel oli üllataval kombel nendega tervelt kaks nädalat (tavaliselt ajas linnas tööasju).
Ühel päeval rannas lesides luges papa Sirkel lehte ning nägi teatist, et Wikman on surnud. Jaagule polnud see väga suur pauk, sest ta oli arvanud, et nii võis minna. Pauk oli see veidike siiski – Jaak oli rahul, et polnud Virvega kaugele ära sõitnud, sest muidu oleks tulnud tagasi ja alles siis Wikmani surmast kuulnud . See poleks lihtsalt vana direktori suhtes aus olnud. Südametunnistus ei lubanud Jaagul samal ajal kuskil kaugel lõbutseda.
Õigepea läks Jaak linna ning sõitis sealt Laulasmaale, et näha, kuidas Juhani õpingud edenesid. Seal kuulis ta, et isegi Laasik oli matustel käinud (põhjusel, et Wikman oli talle tasuta suppi jaganud ning koolis palju mööndusi teinud). Jaak tundis, et oleks võinud ka matustel käia, sest tema oli ju kogu kooliaja direktorit kaitsnud, kui õpilaste seas temast rääkima hakati. Samas tundis Jaak teatud ärapääsurahulolu, et oli eemal olnud.
Juhan oli aga veidike egoistlik, näidates välja, et tal oli vanast Wikmanist ikka täiesti ükskõik. Ta isegi väitis, kui Wikmani surm oleks teda eksamitest päästnud, oleks ta ehk ka matustele läinud.
Aeg läks kiiresti ja Virve saabus Kanaaridelt tagasi. Nad said kohe Jaaguga kokku – Virve tõi poisile ühe spordisärgi ja päikseprillid, mida Jaak edaspidi igal võimalusel kandis (suvel). Esimesel kohtumisel ei tundnud Jaak Virvet ära – tüdruk oli kuidagi teistsugune, pruun, veel heledamate juustega, olemuselt teine .Tihedastel kokkusaamistel palus Jaak Virvel endale jutustada, mida tüdruk kaugel näinud oli – see tundus palju huvitavam, kui reisikirjeldustest lugeda.
Sügise lähenedes käis Jaak ka paaril korral Pukspuude pool. Tal oli kolm motiivi: näha Virvet; kohtuda rivaal Riksiga ning näha, mida too endale lubab; lasta märgata Virve ja tema lähedust.
Juhan hakkas juba eksameid sooritama. Üleüldiselt oli õpetajate seas vastukaja järgmine: sa tead nii mõndagi ning ega üks õpilane pea kogu klassi tembu pärast kannatama – kolm . Mõnedes ainetes, näiteks laulmises, ei pidanud Juhan eksamit eriti tegemagi .
Tänu Ambeli korrektsusele pidi Juhan läbima kõik eksamid, just nii, nagu härra Wikman oli soovinud. Ka võimlemises. Sellele eksamile minnes unustas Juhan oma sussid koju ning pidi korraks kibekiirelt ära käima – muidu oleks tal ükskõik olnud ning ta oleks eksami kus-seda-ja-teist jätnud, kuid kuna oli juba eelviimase eksami juures, ei saanud ka seda niisama lasta. Niisiis ta pingutaski ning sai oma kolme kätte .
Viimane eksam oli matemaatika Ambelile endale. See oli üks eksamitest (füüsika kõrval), mille õppimiseks ta oli kõige rohkem aega kulutanud. Ambeli tõsiseks imestuseks sai Juhan eksami viie.
Pärastlõunal joodi Pukspuude juures kohvi (Virve, Jaak, Aino, Penn, Juhan ja Riks). Penn rääkis suure häälega oma suvistest seiklustest klaverivabrikus . Kui proua Pukspuu tuli noorte juurde ja tänas neid, et nad Juhani nii kaugele aitasid, teavitas too, et ei lähe sügisel enam Wikmanisse, sest on oma paberid juba Kustisse sisse andnud. Proua Pukspuu oli väga-väga üllatunud. Ambel oli Juhani lahkumise peale öelnud „Soovin õnne!“
Teine osa „ÜHETEISTKÜMNES KLASS“
Viieteistkümnes peatükk
Kool sai endale haridusministeeriumist uue direktori – härra Peeter Puhm`i. Tema hüüdnimedeks said kiiresti Tublion ja Tuhm. Õpilaste seas levisid arvamused, et ehk tahetakse koolis muudatusi teha, et juba haridusministeeriumist oma inimene kohale saadeti.
Härra Ambel oli oma ameti intriigide pärast maha jätnud.
Direktor andis kodanikuõpetuse tundi. Ühel tunnil tuli üheteistkümnendikel taas mõte, mis oli vaja kiiremas korras realiseerida. Nimelt kogusid õpilased kodudest kärbseid, mis järgmisel tunnil lahti lasti. Penn karjus kohe kõvasti, et keegi aknad sulgeks, et kärbsed tulevat sealt kaudu. Direktor oli kiirelt päri. Tuhm üritas Sirklilt teada saada, kuidas selline asi võis juhtuda. Sirkel seletas pikalt nagu tavaliselt . Lõpuks jõuti selleni , et võiks aknad avada ja kärbsed välja ajada. Direktor aga seda teha ei lubanud ning õpilased pidid kogu tunni kärbseparvedega leppima. Järgmiseks tunniks käskis õpetaja kärbsepaberid tuua, millega Penn oli kärmesti nõus.
Nii saigi – järgmiseks kodanikuõpetuse tunniks oli kogu klass sõna otseses mõttes kärbsepaberit täis topitud. Direktor käskis need silmapilk maha võtta – kogu klass asus kärbsepaberite lahingusse .Tembu tagajärg oli see, et kogu klass pidi kaks nädalat iga päev 2 tundi pärast tunde istuma ning õppima pähe kodanikuõpetuse raamatu esimesed 50 lehekülge. Kellel need pähe ei jäänud, ei saanud lõpetada ka keskkooli.
Kuueteistkümnes peatükk
Koolilõpetamine oli silmapiiril ning klassil oli vaja otsustada, milline lõpumärk tehakse. Tehti palju kavandeid – lõpuks valiti Sirkli ja Joodiku vahel. Sirkel oli oma tööga koos isa abiga näinud pool ööd vaeva ning oskas kenasti põhjendada, miks just selline märk .Joodikul polnud aga oma märgi kaitseks ühtegi argumenti välja mõeldud. Nii valitigi Sirkli märk.
Lisaks oli vaja veel ära otsustada, mis kuupäev märgi taha graveeritakse – kuupäev, millal esimene kokkutulek toimuma pidi. Pika arutelu peale otsustati 1943.a. võidupühal.
Järgmine küsimus oli, millistele õpetajatele märgid antakse. Selle üle käis klassis pikk vaidlus – osadele tuli anda lihtsalt viisakuse pärast, teistele aga seepärast, et nad lihtsalt olid ägedad . Riksi tõrkumise peale leiti ka, et õpetajatele lähevad märke koju viima Riks ja Sirkel.
Seitsmeteistkümnes peatükk
Jaagule meenus hetk klassis, mil Penn oli välja toonud Jaagu ja Virve vahelise seose – Riks kahvatas ja läks närvi. Jaak taipas, et midagi peab Riksi ja Virve vahel olema, et poisil oli alust veidike närvi minna. Jaak leidis mõtteis tuhandeid võimalusi, mil Riks ja Virve võisid koos olla ja midagi „suuremat“ ette võtta. Talle ei meeldinud see sugugi , ent leidis, et ei tohi Virvele oma armukadedust välja näidata.
Jaak mõtles, et ehk on kõik Virvega vaid mäng, et kõige parem tunne tekkis esimestel kohtumistel. Nüüd, kui asi oli juba pikemaajalisem, oli tähtsam fakt, et mängukaaslane on olemas, mitte mängulust iseenesest.
Jaak tõi märgid ära – teda kiideti kauni töö eest nii kodus kui ka koolis. Nüüd oli vaja need ka õpetajatele koju toimetada.
Jaagu ja Laasiku vaheline vaikus märkide kättetoimetamisel ei meeldinud kummalegi poisile – niisiis räägiti tihti mõttetutest asjadest.
Kui härra Weseleri (kunagine saksa keele õpetaja) juurde jõuti, oli see ülimalt õnnelik, et ka tema klassil meeles oli olnud. Weseler rääkis pikalt oma avastusest, et Antarktis ja Austraalia on kaks kuud, mis on Maale kukkunud. Selle ära rääkinud, teatas ta suure kurvastustundega, et tema avastus oli mõnda aega tagasi maailmale tuntuks saanud ühe prantsuse avastaja kaudu. Weseleril oli aga juba uus avastus varuks: õitel peab olema kuulmismeel.
Avastustest räägitud, tahtis vana õpetaja koolis toimuva kohta teada saada. Poisid rääkisid, kuidas uus saksa keele õpetaja oli kõigist klassi poistest ülikonnas rohkem kaugust hüpanud . Weseler soovitas ise hüpata ja pigem kõrgust sihtida.
Direktori poole kõndides arutasid poisid, miks oli Weseler öelnud, et Krafftiga hüpates hüppavad nad veidrasse suunda. Jõuti järeldusele, et Krafft on hinges Saksamaa ja Hitleri pooldaja ning Kraffti suhtes tuleks silmad lahti hoida.
Direktor võttis neid isiklikult uksel vastu ning juhatas oma kabinetti . Ta oli liiga ära harjunud igasuguste märkidega, sest tal oli mitu karpi kõikvõimalikke teenetemärke täis. Ta oli viisakusest õnnelik. Et vestlust teha, küsis direktor poistelt, kuhu nad edasi õppima lähevad. Sirkel pidi ehk filosoofiateaduskonda minema ja Laasik üritas majandusse, kuid oli kahtlev, sest tema majanduslik seis polnud ju väga hea. Selle peale ütles direktor, et proovima peab ja tõi enda näite: ka tema oli kunagi vaese talumehe poeg ja siis üritas ja tegi ning sai lõpuks kõrged haridused ja kõrged positsioonid .
Koju minnes jõudsid poisid üksmeelele, et direktor Tuhm näitas end väga narrist küljest, kui oma teenetemärkidega niiviisi upsakust üles näitas.
Kaheksateistkümnes peatükk
Füüsikaõpetaja härra Hellmanni ei saadud neljal korral kodust kätte ning otsustati märk talle tunni alguses üle anda. Nii tehtigi. Jaak tõusis püsti ja pidas väikse kõne– osa klassist lootis, et nii venitatakse tunni toimumist . Tolmuahv (füüsik) võttis aga märgi kiiresti vastu ja läks kohe oma aine kallale .
Härra Ambeli juures oli kohmetu vestlus , kus kunagine õpetaja üritas teada saada, kuidas poistel uue matemaatikaõpetaja ja direktoriga läheb. Jaak tundis, et ta oleks justkui süüdi selles, et tema veel käib Wikmanis ja Ambel mitte. Riks vastas selle peale, et sel juhul peaksid nad end eluaeg süüdi tundma ning olema süüdi ka selles, missugune maailm on.
Proua Lüllii oli märgi üle siiralt õnnelik – lisaks nägi ta, et märk oli tehtud prantsuse värvides (oli ta ju prantsuse keele õpetaja) ning must värv tähendas tema silmis delikaatset leina härra Wikmani pärast. Riks küsis kevadise Prantsusmaa- reisi kohta, mis pidi tublimatele õpilastele toimuma. Lüllii ei tahtnud sellest küll väga rääkida, sest teda võidaks sellise asja pärast koolist välja visata, ent ta rääkis siiski. Nimelt pidi see ära jääma, sest direktor ei pooldanud seda. Küll aga pidid õpilased saama Stockholmi – vanad head Rootsi seosed Eestiga , oli direktor toonitanud .
Ladina keele õpetaja Plebsi juurde toimus erakordne käik. Plebs võttis märgi vastu ja tundus sisemiselt väga rahul olevat. Ta näitas märki ka oma naisele, kes kõrvaltoas haigena voodis lamas. Naine Erna soovis ka poisse näha – ta rääkis nende juuresolekul, et võib nüüd rahulikult surra, sest teab, et mees ei jää maailma üksi, et on ka õpilasi, kes teda armastavad. Kuidi poisid pidasid õpetajat nohiklikuks, väitsid nad siiski, et õpetaja meeldib neile tõesti, sest on inimlik.
Enne Toodri juurde minekut otsustasid Riks ja Jaak veidike kohvikus istuda. Riks ei saanud jätta mainimata, et poleks pidanud Plebsi kohta niiviisi valetama . Jaak mõistis rivaalitsemist ning pahvatas näkku, et mismoodi ta oleks siis pidanud ütlema .
Korraga astus kohviku uksest sisse Virve, kes kutsus poisse enda poole kohvile Aino kodusoleku puhul. Jaak oli kohe nõus, ka Riks oli päri (eriti veel Virve kiire vastuse peale, et jah, Juhan on ka kodus). Jaagule tundus, et Virve tahtis, et Riks tuleks – seepärast vastaski nii kiirelt, et Juhan on kodus. Virve tahtis, et temal oleks kohvilauas 2 austajat .
Härra Toodri juures said poisid samuti oma andekspalumise-märgi üle antud. Tooder soovis teada, miks poisid olid magneesiumiga jännanud. Jaak oli selle üle enne mõelnud, sest arvas, et Tooder võib midagi taolist küsida. Ta vastas, et asi sündis teadmatusest. Tooder oli neile andeks andnud ja rääkis isegi, et nende tegu oli Jumala poolt saadetud , et õpetaja ennast paremini tundma õpiks. Tooder oli õnnelik, et oli samuti märgi saanud, ning andis oma nõusoleku kogu klassile edasi rääkida, mis ta rääkinud oli. Äraminnes mõtlesid poisid, kas õpetaja on kogu aeg „ paigast ära olnud“.
Väike kohvijoomine Virve juures läks tugevaks rivaalitsemiseks kätte. Kõigepealt küsis Penn oma naljatleval toonil Aino abiturientide peole. Seejärel mõtles Jaak, et nüüd on tema kord, enne kui Riks ette jõuab. Nii ta küsiski – Virve ütles aga samuti nagu ka Aino, et sinna on ju veel nii palju aega. Seepeale kutsus Virvet ka Riks. Virve ei öelnud kummalegi ei nõusolekut ega ka eitust.
Mõne aja pärast läksid Virve ja Jaak tantsima ning Jaak soovis teada, kelle Virve lõpuks valib. Neiu ütles, et Jaagu, ning annab Riksile hiljem teistest eemal korvi, et see nii piinlik poleks. Tantsu lõppedes oli Riks aga juba läinud – lahkunud nagu mitmel teiselgi korral, kui Jaak Virvega sebima hakkas.
Üheksateistkümnes peatükk
Härra Trump õpetas kosmograafiat. Algusest peale tundus ta teistsugune kui teised õpetajad – ta oli isiksus. Ta sai endale kohe alguses hüüdnime Briljant , kui oli tahvlile täiesti ideaalse ringi joonistanud. Järgmisel tunnil pärast seda küsis ta kedagi tahvli juurde sedasama joonist tegema. Laasik tegi selle kenasti ära, sest tal oli hea fotomälu.
Seejärel kutsus Briljant Penno (Penn) joonist seletama. Penn oli aga omadega sees, sest ta polnud midagi õppinud. Ta lahendas asjad aga niiviisi, et kogeles ees päris kõvasti ning ladus õpetajale ette laused, mis talle meelde olid jäänud. Heatahtlik ja sõbralik õpetaja pani talle nelja.
Kuid õpetaja ei suutnud sellest intsitendist õpetajate toas mitte rääkida – ta sai teada, et Penn oli vembumees. Sellest ajast alates küsis ta Pennot iga tund ning too lausa õppis igaks tunniks – kolmederivi aina kasvas. Kuni ühe novembrikuu tunnini, kui õpetajal joonis välja ei tulnud ja Penn ütles, et ime, et õpetaja Kuu pealt üldse tagasi sai, viidates tolle öisele joobes olekule koos paari naisega. Sellest päevast peale ei kiusanud Briljant enam Pennot.
Kahekümnes peatükk
Kogu klass tegeles detsembris toimuva peo ettevalmistusega :Penn hoolitses muusika eest, Tummel kaunistuste ja Jaak avasõnade eest.
Juhtus nii, et peonädala esmaspäeval tegi Briljant kosmograafias töö. Poistel oli töötegemine kindla skeemi järgi: klass oli jagatud aladeks, igal alal oma tarkpea, kelle käest vastuseid ja lahenduskäike küsiti. Nii said kõik läbi, väga harvadel juhtudel sai keegi kahe. Lisaks oli Rummol tähtis ülesanne: tema pidi kõik lahendused ja vastused eraldi paberile kirjutama, et pärast Bürgeri (tüdrukute kool Wikmani ligidal, kus oli palju Wikmani poiste pruute...) plikadele anda, sest Briljant tegi neile täpselt samad tööd.
Sellel esmaspäeval langes liisk Riksi kasuks – ta pidi paberi viima Virvele, kes Bürgeri omade poolt sel päeval ootas. Jaak oli armukade . Riks kooli tagasi aga ei ilmunud.
Peale tunde tahtis Jaak Virvele helistada, kuid arvas, et siis tundub ta liialt armukade. Õnneks helistas aga Virve ise. Ta soovis teada, miks neile vastuseid ei viidud. Jaak ütles imestades, et Riks pidi seda tegema. Kumbki ei mõistnud, mis juhtunud oli, sest Riks oli tavaliselt väga kohusetundlik. Jaak otsustas poisi juurde koju minna ja vaadata, kas kõik on ikka korras.
Jaagule tuli ust avama Riksi väike õde Ella , kes ütles, et Riks ja ema on haiglas . Midagi rohkemat ta öelda ei osanud. Kuna Jaak ei teadnud, millises haiglas, helistas ta oma kooliarstile ning see rääkis, mis oli juhtunud. Nimelt oli Riks teel Bürgeri poole trammi alla jäänud ning nüüd oli tal koljupõhimiku murd . Päeval polnud ta veel teadvusele tulnud ja jäi ainult loota , et tuleb.
Jaak rääkis kodus asjast põgusalt ning helistas siis Virvele, kes ehmatas väga ära ja ütles, et helistab arstile ning siis Jaagule ka, kui midagi teada saab.
Klass võttis teate ootuspäraselt vastu – nad aimasid, et midagi oli juhtunud. Hiljem istus harilik poistekamp (Jaak, Vare , Penn, Rumma ja Koorman) Maria juures ning arutaid, kas peaks peo edasi lükkama või mitte. Lõpuks jõuti otsusele, et edasi lükatakse ainult siis, kui Riksil midagi väga hullu juhtub. On ju ka võimalus, et ta saab nii terveks, et võib ehk ka peole tulla.
Lõpuks leidis Jaak end üksi Maria juurest – kõik lahkusid aegamisi. Jaak hakkas mõtlema, et tal on elus paar ligemat surma olnud – just klassivendadega: üks suri keskkõrvamädanikku ja teine peapõletikku .
Jaak läks Keskhaiglasse Riksi vaatama, kuid pidi veidike ootama. Seepeale võttis ta taskust peoproloogi lehe ja üritas seda teha – see pidi sõnuma Riksi paranemisele. Varsti tuli doktori juurest Riksi ema, kes ütles, et doktor oli käskinud loota paremat ja öelnud, et Riksil oli kõva pea olnud. Pärast rääkis ka Jaak arstiga – asi oli tegelikult hull ja võiski ainult loota, et ta teadvusele tuleb.
Koju minnes mõtles Jaak, et tegelikult võis tema ju mingil kaudsel saatuslikul moel Riksi trammi alla tõugata, kui klassis liisku võeti: alguses pidi minema see, kes saab lühema tiku, Jaak aga tahtis tikud ära vahetada ja nii saigi pikema tiku Riks, kes nüüd haiglas teadvusetult lamas.
Kahekümne esimene peatükk
Koolipidu toimus siiski ettenähtud ajal, sest Riksist tuli teade, et ta oli teadvusele tulnud. Kui Jaak Virvega kohtus, ütles too, et oli käinud Riksi vaatamas – ta ütles seda nii loomulikul hääletoonil. Jaaku haaras korraks aga armukadedus .
Pidu oli hästi korraldatud – tantsude vahel oli palju harivat .Jaak luges avaproloogi, mida Virve sugugi ei kommenteerinud, sest ta arvas, et Jaak teab isegi, kui hea see on.
Jaagule meeldis Virvega tantsida, kuid tihti läks jututeema just Virve poolt Riksi peale – see Jaagule ei meeldinud. Näiteks tõi Virve välja kokkusattumuse, et Riks pidi lugema luuletust Rüblikust, kes autode vahel surma saab, ja nüüd on ise haiglas.
Kui ka Penn oli oma Figaro pulma monoloogiga ära esinenud, tahtis ta mõne teisega peolt jalga lasta ning jooma minna. Ka Jaak oli üks kutsutuist, kuid Virve tahtis koju minna ning nii läks Jaak teda lõbutsemise asemel koju saatma. Jaak oli pettunud, et Virve nii käitus.
Virve ja Jaak jalutasid läbi Kadrioru – korraga tundis Jaak, et oli õnnelik, et nad kõrtsi ei läinud. Kadriorus sai ta palju paremini Virvega koos aega veeta. Jaak tundis, et tema pettumus oli kadunud, kuid see tuli tagasi, kui ta küsis põhjust, miks Virve pidutsema ei tahtnud minna. Virve vastas, et ei ole sünnis, kui Riks ikka veel haiglas on. Jaak ei teadnud, kas ta peaks olema rahul, et tema klassivenna pärast muret tuntakse, või kade, et Virve nii palju Riksile mõtles.
Kahekümne teine peatükk
Poisid läksidki „Maxiimi“ (keldrialune kõrts). Kuna neil aga raha polnud, mõtles Penn välja plaani. Nimelt läksid nad kõik taksoga ning peatusid teel Tumbu maja ees – et Tumbu saaks vanematele öelda, et jõuab hiljem koju, ning et Penn saaks pihta panna klassivenna vanaisa kulduuri. Mindi kõrtsi ja seal andis Penn kulduuri Tumbu teadmata pandiks.
Järgmisel päeval ajas Penn kokku raha, mille nad kõrtsis maha olid laristanud, ja ostis kulduuri välja. Seejärel läks Tumbu juurde ning pistis oma käe vesti taskusse (kus uur oli varemalt olnud), võttes sealt uuri välja (mis tal ennemalt käes oli olnud). Põhjendus: Penno isa tahtis uuri ära osta. Õnneks Tumbu seda müüa ei tahtnud ja kõik kõrtsiasjad olid klaariks saanud.
Esmaspäeval oli härra Kraffti saksa keel. Õpetajal oli kombeks erinevaid saksakeelseid tekste visualiseerida – nii tegi ta ka „Faust`iga“. Eelmisel tunnil oli ta mõnedele õpilastele andnud kodus oma tegelaskujud üle vaadata. Näitlemisega ei tulnud aga midagi välja.
Õpetaja pani ette kõik toimuv tahvlile joonistada, sest ta ise oli lisaks õpetajaametile ka maalikunstnik . Krafft joonistas alguse Fausti toast ning Jaak ja Maim lõpetasid (st. tegid suurema osa tööst, Jaak tegi sinna palju vigureid – Hitler , paljas naine jne. Õpetaja vihastus, kui lõpuks pilgu tahvlile heitis, ja pühkis kogu „ pornograafia “ kiiresti maha.
Kahekümne kolmas peatükk
Paar kuud oli möödunud Riksi õnnetusest ja poiss oli lõpuks kooli lubatud. Viimasel korral haiglas käies ei tundunud Riks Jaagule üldse nii kahvatu kui nüüd teiste kõrval. Jaak oli haiglas kolm korda käinud ja igal korral Riksi erinevas olekus näinud. Bürgeri plikad olid Riksile kaardi kirjutanud, Virve üks nende seas.
Poistel oli tavapärane kunstitund õpetaja Palmeos`ega. Mõned aastat tagasi olid nad ainult joonistanud või maalinud, ent nüüd kuulasid ainult, mida õpetaja kunstiajaloost rääkis.
Peale kunsti oli võimlemine, kuhu Jaak ei läinud, sest arst oli tal tunnisosalemise ränga köha tõttu ära keelanud. Jaak polnud eelmisel õhtul jõudnud koduseid ülesandeid teha ja otsustas need vaba tunni ajal joonde ajada. See jäi aga sinnapaika, sest klassi tuli Riks. Jaak ütles talle, et arst oli öelnud, et Riks oli õnnega koos, et koibi sirgu ei visanud, kuid Riks arvas, et see ei saa mingi õnn olla – Jaak olevat ju kogu selle aja pidu pannud. Jaak ei öelnud selle peale midagi, ent mõtles, mida Riks selle all nii halvakspandavalt mõtles .
Jaak valmistus juba midagi vastu ütlema, kuid klassiuks läks lahti ning Penn liipas sisse – oli võimlemises oma kõõluse välja venitanud. Penn märkas, et poiste vahel oli midagi, sest nood jõllitasid teineteist pidevalt ning ei naernud Penni kõõluse üle, mida nad tavaolukorras oleksid teinud.
Penn võttis jälle välja tikud, et lühema ja pikema tiku abil kindlaks võiks teha, kes kellele Virve ümbruse puhtaks teeb. Ei Riks ega ka Jaak polnud tikutõmbamisega nõus (Jaak kartis , et ehk saab Riks tiku, mis käsib Jaagul Virve ümbruse puhtaks teha, ning Riks kartis vastupidist). Penn aga ei jätnud rahule ja lõpuks ütles Jaak, et valiku peab tegema Virve mitte nemad Riksiga. Penn leidis, et Jaagul oli õigus. Õigepea suundus Penn minema, naljatades, et pärast tema lahkumist on klassis veri põlvini. Riks ei öelnud tunni lõpuni sõnagi, kuigi Jaak lootis, et ta seda teeb. Mõlemad õppisid.
Kahekümne neljas peatükk
Varsti olid poistel ees nende kõige viimased eksamid. Need valiti iga aasta kooli nõukogu poolt – vähemalt kaks pidid olema humanitaarained (sest Wikmani gümnaasium oli ju humanitaargümnaasium). Sel aastal juhtus täpselt nii: kosmograafia , füüsika, eesti keel ja ajalugu. Õpilase olid õnnelikud, et matemaatika ära jäeti. Matemaatikaõpetaja Tusam polnud aga üldse õnnelik ja otsustas, et ka selles aines peab tulema eksam, kuid seekord suure kontrolltöö egiidi alla käiv.
Poisid pidi midagi välja mõtlema, sest keegi ei soovinud eksamit teha – see oleks võinud paljudel hinded kihva keerata. Maria juures tavapärasel koosolekul olles otsustati, et sõjaväekomisjoni mineku aeg tuleb ümber muuta ning seda Jauram oma isa abiga tegigi. Kohustusliku mineku aeg muudeti täpselt matemaatika „eksami“ ajale. Tusam ei teinud sellest aga väljagi ning nihutas eksami kaks tundi edasi – selle ajaga pidid poisid juba tagasi jõudma. Poisid aga otsustasid, et ainuke väljapääs on võimalikult kaua sõjaväes venitada.
Nii tehtigi. Osa (nö. targad) oli õigeaegselt mata-eksamil kohal ja sirvis õpikut, KUI juhuslikult eksam toimuma peaks. Paari tunni möödudes saadi juba aru, et eksam jääb ära, ning kõik kohalolijad (k.a. Jaak) hakkasid ajalooeksamiks õppima.
Kui kell sai 15.05, tõusis õpetaja püsti, ütles, et kõik selles teadlikus obtruktsioonis (tõkkes, takistuses) osalejad on lontrused, ning jalutas minema.
Kõik tõelised eksamid läksid üldiselt hästi) – iga eksami ajal oli võimalik kuskilt spikerdada, nii et ka kõige lollimad said läbi.
Kahekümne viies peatükk
Suur osa abituuriumist oli teel laevaga Stockholmi õppereisile. Osa puudus seepärast, et ei tahtnud tulla, osa seepärast, et ei saanud tulla, osa seepärast, et kool ei lubanud, kuna nad kukkusid eksamil läbi.
Õhtu saabudes tegi härra Tiimus (filosoofiaõpetaja) poistele väikse suulise kontrolli, mida nad ajaloost mäletavad .
Hommikul jõuti Rootsi, kuhu tuli neile vastu neiu, kes nad paari kilomeetri kaugusele korterisse juhatas, ekskursioon kestis 10 päeva.
Tumbu küsis Jaagult mõnitavalt, miks tal nii suur kohver kaasas on – endal oli tal väga väike käes kantav . Jaak oleks isegi väiksema võtnud, ent see oli ainuke, mis kodus leidus, ja isa-ema panid selle pungil täis. Isa palus Jaagul mingisuguse omatehtud vidina Jaagul kuhugi patendeerida viia.
Jaak väitis Tumbule kavalalt vastu, et kohver on ikka mehe järgi ja et Tumbu küll tema kohvrit tassida ei jõuaks. Tumbu läks aga võitlusmeelt täis ning tassis kogu tee Jaagu kohvrit.
Kogu päeva käisid nad muuseumides, kirikutes jmt ringi. Jaak saatis Virvele kirja.
Keskööks jõudsid oma hospiitsi tagasi ning hakkasid vaikselt uinuma. Korraga mõtles Jaak, et teeb oma pihkudega Muna tagumiku kohal häält, et tunduks, et too peeretas . Nii tegigi, poiste toas läks õiendamiseks . Muna ei saanud alguses midagi aru, sest oli juba maganud, kuid hiljem alustas padjasõda. See kasvas ületoaliseks ning kõrvaltoas olev inspektor karjus nende peale, ent poisid teda ei kuulanud ning peatasid sõja alles siis, kui ise ära väsisid.
Järgmise päeva lõunal otsustati sööma minna. Ajutrust ( nelik , kes pidevalt Maria juures käis: Jaak, Penn, Kristjan , Rumma) soovis teise söögikohta minna ning õpetaja lubas. Nii mindigi ühte kodumajandussööklasse, kus tüdrukud tegid õppimise käigus süüa ning müüsid maha. Seal oli rootsi laud, mis poistele väga meeldis. Lisaks said nad seal ka tüdrukute seas tutvusi ning Penn organiseeris nelja tüdrukuga kohtumise.
Õigepea, kui oldi klassi juures ära käidud ja end õpetajale näidatud, hiiliti taas minema. Saadi tüdrukutega kokku ja mindi lõbustusparki . Kummitusmajas tegi Jaak oma tüdrukule musi. Ka teised poisid olid oma tüdrukutega päris lähedasteks saanud.
Peale lõbustusparki mindi tüdrukute poole koju . Tunni aja pärast olid paarikesed eraldi vooditel amelemas . Jaak tundis ühteaegu nii võõrastust, laitust, taunitavust ja kahtlust. Ta lihtsalt pidi selle tüdrukuga olema – ta polnud kunagi kellegagi nii lähedane olnud.
Hommikul, kui Jaak ärkas, olid teised poisid juba läinud ning Jaak pidi ise tee hospiitsini leidma. Kuna ta ei teadnud suunda, kasutas ära oma mõningast rootsi keele oskust ja küsis ühelt vanemalt mehelt teed, kes teda lahkesti ka juhatas .
Poiste reisikavad, ametlikud ja privaatsed, olid täidetud. Jaak oli Virvele veel ühe kirja kirjutanud, see veel õhetavam kui esimene ( saades tõuke rootsi tüdrukust).
Ajutrust oli jõudnud ära käia ka paljude avalike hoonete katustel, mis neil eesmärgiks oli. Ühelt katuselt nägid nad allveelaevu. Kui sealt alla tuldi, tahtsid politseinikud poisid jaoskonda viia, ent tee peal saadi aru, et need pole mõned Hitleri vmt nuhid ning poisid lasti vabaks.
Oma viimasel Stockholmi-õhtul läks ajutrusti nelik lokaali, kus kohtasid teenijannat, kes rääkis kümneid eri keeli, üks neist oli eesti. Seepeale rääkisid poisid natuke endast ja ka teenija jutustas oma elust. Varsti läks Jaak lehte lugema ning leidis Eesti kohta üllatavalt hirmutava loo – nimelt vabastati amnestiaga kõik poliitilised vangid , nii kommunistid , kui sotsiaaldemokraaadid jmt. Päts oli väitnud, et kommunistid peavad vabad olema, sest nad olid eestlaste rahvuslikule iseseisvusele väga tähtsad. Jaak aga teadis, et nad olid pigem ohuks (neile õpetati koolis nii). Jaak mõistis, et Wikmanis õpetati teistsugust tõde, kui see tegelikult oli. Sellest õhtust alates tekkis Jaagul teravam tõehimu.
Kahekümne kuues peatükk
Hommikul Eestisse jõudes, läks Jaak kiiresti koju. Ta ei tahtnud emaga kohe rääkida ja pajatada, vaid läks hoopis pesema, ise samal ajal mõeldes, et peab Virve ja Riksiga rääkima. Lisaks pidi ta ju kohe varsti kooli lõputunnistusele järgi minema.
Lõputunnistused anti üle ilma suurema piduliku tseremooniata.
Pärast seda mindi Maria juurde, sest too oli lõputunnistusi nähes lubanud poistele pudeli välja teha. Seal, Maria õues arutati, kes kuhu läheb ja mida edaspidi teeb. Kristjan (Jaagu pinginaaber) pidi sõjaväkke minema, Penn isa nõudmisel majanduskooli (kuigi arvas, et kukutab end seal läbi ja saab hoopis lavakunstikooli sisse) ja Jaak pidi filosoofiat õppima minema.
Jaak leidis, et terve suve tahab ta oma tädi ja onu talus puhata ning kõik ajalooraamatud uuesti läbi lugeda, et tal oleks minevikust kõik selge.
Maria juurest valguti laiali ning Penn ja Jaak läksid Pukspuude poole. Seal sai Jaak teada, et Virve pidi järgmisel päeval oma tädi Selmaga (samaga, kellega Kanaaridel oli käinud) Soome sõitma ning seal sügiseni olema. Jaak oli pettunud ja arvas, et Riksi ja Virve vahel on ehk midagi. Viimasele mõttele pani paugu ka veel see, et ka Riks oli sel päeval jälle Pukspuude juures.
Kahekümne seitsmes peatükk
Sõda oli alanud. Aastad olid möödunud ning Jaak ja Kristjan mõtlesid kokkutuleku peale. Kõik oli muutunud. Kristjanist oli saanud tuletõrjuja, Trull elas nüüd maal (kus maja oli veidike rüüstatud; vanemad olid küüditatud), Penn ja tema vanemad olid küüditatud ning neist polnud midagi kuulda), Vare oli Saksa sõjaväes Aino ja Virve olid Laulasmaal suvilas , Juhan oli punaväes.
Jaak juhtus kokku proua Pukspuuga ning see lubas lahkelt pidu nende majas-aias korraldada.
Nüüd peetigi kokkutulekut. Suurema osa ajast räägiti sõjast ja selle koledustest – poiste vahel oli tunda pinget, sest oldi erinevatel pooltel, venelaste ja sakslaste pooltel .
Tumbuga oli juhtunud ime. Tema oli poistest esimesena endale naise võtnud. Nad olid oma korterisse kolinud ning neid oli küüditatud. Naise õele aga see sugugi ei meeldinud ning too helistas kõrgematele võimudele, et kui tema õde ja õemees küüditatakse, ei tantsi ta enam ühelgi laval balletti (ja see naine oli väga vajalik). Seetõttu võeti Tumbu oma naisega Narvas rongilt maha ning saadeti Tallinnasse tagasi. Nüüd istus Tumbu kuraditosina mehe seas kokktulekul.
Pikalt räägiti üksteise tegemistest, kuni lõpuks öösel hakati järjest lahkuma . Jaak oli üks viimastest, kes Pukspuude majja jäi, et vaadata, et kõik ikka korras oleks. Aias olles märkas ta Virve toast tulevat peenikest valgusjuga – ta oli seal enne käinud ja uks oli lukus, tuba pime. Jaak otsustas uuesti vaatama minna ja nägi üle viie aasta Virvet. See oli siiralt õnnelik hetk .
Rumma ja Kristjan lahkusid samuti ning jätsid Jaagu ja Virve kahekesi. Sõnatult läksid nood üles ja olid varsti ihualasti üksteise kõrval. Nad olid õnnelikud ja mõtlesid, miks nii palju aega olid raisanud.
Nende ligiduses hakkasid kõlama pommiplahvatused, aina ligemal ja ligemal. Jaak ütles, et selles puumajas on neil kindel olla .Viimane pomm lendas nii ligidale, et ka selle puumaja aknad purunesid ning maja tõusis oma alusmüürilt õhku. Kuid NEMAD olid ikka veel elus.
Kahekümne kaheksas peatükk
Jaak olid mitmeid aastaid vangitrellide taga veetnud ,kuid lõpuks sai juhuse läbi vabaks .Tallinna tagasi jõudes, sai teada, et ema-isa olid kolinud Kosele ning plaanisid nüüd linna tagasi tulla. Jaak leidis isa vabrikust, sai sealt kodu võtmed ning läks koju pesema.
Peatselt suundus ta Pukspuude poole, kus kohtus prouaga. Juhaniga pidi kõik korras olema ja ta pidi varsti oma väeosaga Tallinnasse jõudma. Kumbki ei teadnud aga Virvest midagi – proua Pukspuu arvas, et too on äkki Laulasmaale sõitnud. Nii otsustaski Jaak samuti rattaga sinna sõita. Enne hankis veel paberi, et teda kinni ei peetaks .
Tee sinna oli pikk ja raske ,kuid lõpuks jõudis kohale. Pukspuude majas polnud kedagi, kuid kõrvalolevas härra Toodri majas liikus Tooder ise. Nimelt oli ta oma poja Aabeliga teel merele (aerupaadiga tormi ajal) – ta pidi Eestist ära minema. Tormi kohta ütles ta vaid seda, et kui Jumal neid hoiab, jäävad nad ellu; kui Jumal tahab, et nad sureksid, nad ka surevad. Nii need kaks inimest tormisele avamerele suundusidki ,.
Veel samal õhtul sõitis Jaak linna tagasi, kohale jõudis keskööks. Ta läks kohe Pukspuude poole, kuhu oli ka läinud Riks. Nad rääkisid omavahel kunagistest klassivendadest ja mis neist saanud on, kuid eriti teistest midagi ei teadnud. Olid ju segased ajad, mil kellestki ei teatud midagi. Kõigil olid Virve pärast südamed murtud .
Mingi aja pärast leidis proua Pukspuu kirja, mille Virve oli jätnud: ta oli oma sõbranna ja tema tuttavatega üle mere sõitnud ning õnneks elus .
Äkki kostus õuest automürinat ning Juhan oli õnnelikult koju jõudnud. Õnn seegi!
Jaak tundis, et tema sees on suured jääkamakad – Virvelt ning Tooderilt ja Aabelilt. Kõik olid minema sõitnud. Lisaks võisid Tooder ja Aabel juba surnud olla...