Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millised KNS osad on vajalikud ?
 
Säutsu twitteris
1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos.
•Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi
•2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks
1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks
Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik , vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist
transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik.
2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu.
•organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel.
•sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisisaldus.
3. Vere koostis ja põhiülesanded.
Veri on vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis kõrgematel loomadel ringleb kinnises soonestikus.
•Veri koosneb:
a)vereplasma
b) vormelemendidpunalibled e. erütrotsüüdid, valgelibled e. leukotsüüdid, vereliistakud e. trompotsüüdid
•Vere põhiülesanded:
a)homöostaas, s.o. rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine
b)transpordi funktsioon, sest keha üksikud rakud jäävad ainete liikumiseks väliskeskkonnast liiga kaugele. Veri kannab:
•toitaineid seedetraktist rakkude ja salvestusorganiteni
•jääkaineid erituselunditesse ( neerud , kopsud , higinäärmed)
•hapnikku kopsudest kudedesse ja süsihappegaasi kudedest kopsudesse
•hormoone jt. humoraalse regulatsiooni faktoreid mõjupiirkonda
•hoiab ringluses fagotsüteerivaid valgeliblesid
•vere ringlemine kehas tagab termoregulatsiooni
c)kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid; kaitse verekaotuse vastu vere hüübimismehhanismi kaudu.
4. Vere maht. Aeglase ja kiire verekaotuse tagajärjed.
•Kiire ja aeglase verekaotuse tagajärjed:
Kiire: vererõhujärsk langus, koed jäävad ilma hapnikust,kuhjuvad jääkained, surm, kui 30-50% verest väljub organismist 30 min jooksul
Aeglane: võib eemaldada kuni 75% verest, ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri tänu vererõhku säilitavate mehhanismide rakendumisele: veresooned ahenevad , vesi liigub kudedest soontesse, diurees väheneb, ringlusse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul.
5. Vere füsikokeemilised omadused ( viskoossus , osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH).
Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma viskoossus moodustab 1,9-2,6. Vereplasma viskoossuse määrab valgusisaldus (60-80g/l). Täisvere viskoossuson 4-6, selle annavad lisaks valkudele vormelemendid, esmajoones punalibled.Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest.Vere viskoossuse kasv koormab südant ja suurendab vererõhku
Osmootne rõhk : •oleneb aineosakeste arvust lahuses.•määratakse külmumistäpi languse järgi; (Vere puhul 0,56-0,58ºC, mis vastab 7,5-8 atmosfäärile või 5500 mmHg.Samasugune osmootnerõhk on 0,9% NaCllahusel ).•60% vere osmootsestrõhust on põhjustatud NaClpoolt, mis moodustab Na-ja Cl-ioone.•Osmootsetrõhku reguleeritakse neerude töö ja organismi sisese vedelike ümberpaiknemise kaudu. •Lahuseid, mille osmootnerõhk on sama, mis vereplasmal, nimetatakse vereplasma suhtes isotoonilisteks•Kõrgema osmootserõhuga lahused on hüpertoonilised (kõrge vererõhk) •Madalama osmootserõhuga lahused on hüpotoonilise (madal vererõhk).
Onkootne rõhk :Seda osa vereplasma osmootsestrõhust, mis on põhjustatud kolloidsete ainete (põhiliselt valkude) poolt, nimetatakse kolloidosmootsekse. Onkootseksrõhuks.
See moodustab umbes 25 mm Hg; on oluline vereplasma ja kudede vahelisel vedeliku liikumisel
Vere pH stabiilsus on oluline ensümaatiliste reaktsioonide normaalseks kulgemiseks.Veri on nõrgalt leeliseline : arteriaalse vere pH on 7,4 ja venoosse vere pH=7,35.Vere pH lühiajaliste kõikumiste äärmisteks piirideks on 7,0 –7,8.
Suuremad nihked põhjustavad looma surma! Vere pH hoiavad stabiilse vere puhversüsteemid:
a)karbonaatpuhversüsteem
b)fosfaatpuhversüsteem
c)vere valkude puhversüsteem
6. Vere punalibled e. erütrotsüüdid (arv inimesel, seal, veisel, hobusel , lambal , kanal ; ehituse põhijooned, loome , ülesanne). Hematokriti mõiste. Erütrotsüütide arvu määramine.
Erütrotsüüdid e. punalibled:
ehituse põhijooned- ümarad, keskelt kaksiknõgusad, ühtlase tsütoplasmaga. Imetajatel tuumata. Kuju on muutuv, deformeeruvad vastavalt soone läbimõõdule. Diameeter varieerub 4-7 mikromeetrit, inimesel keskmiselt 7,5 mikromeetrit. Suurim paksus servades 2 mikromeetrit.
loome e. erütropoees – Embrüol rebukotis, lootel maksas , põrnas ja lümfisõlmedes. Pärast sündimist peamiselt punases luuüdis. Punaliblede eellaseks on pluripotentsed tüvirakud, mis on võimelised moodustama ainult ühte kindlat tüüpi vererakke. Erütrotsüüdid moodustavad proerütroblastist erütroblasti, normoblasti ja retikulotsüüdi vaheastmete kaudu. Erütropoeesiks vajalikud vitamiinid (B12 ja foolhape ), mineraalained (raud, vask, koobalt ).
• Erütropoeesi reguleerib neerudes sünteesitav hormoon erütropoetiin
ülesanne- hapniku transport
arv- inimesel 4-6, veiste 6-8, hobusel 7-12, seal 6-8, lambal ja kitsel 10-14 ja kanal 2,5-3,2 miljonit ühes mikroliitris veres.
Hematokrit : on vererakkude osa vere üldmahust. Hematokriti saab määrata kapillaari kogutud verest vererakkude protsendi määramisega tsentrifuugmise järgselt või rakuloendajaga.
Erütrotsüütide arvu määramine : Erütrotsüütide e. punaliblede arv ühes mm3 (ml) veres peegeldab nii vereloomeorganite
talitlust kui ka vere hingamisfunktsiooni.
Vere vormelementide arvu määratakse kambrimeetodil visuaalse loendamisega mikroskoobi abil.
7. Hemoglobiini ehitus, ülesanne, kontsentratsioon veres ja selle määramine. Aneemia mõiste.
Hemoglobiin : erütrotsüütide kuivainest moodustab 95% hemoglobiin. Hemoglobiin on liitvalk.
a)ehitus – moodustab kaks a (alfa)- ja kaks b (beeta) – ahelat , ning iga ahelaga liitunud heemist, mis sisaldab kahevalentse raua aatomit.
b)ülesanne –heitgaaside (O2 ja CO2) transport). unikaalseks omaduseks on pöörduv hapniku sidumine ilma raua-aatomi oksüdatsioonita, mis võimaldab hapniku transporti kopsudest kudedesse.
c)konsentratsioon veres- imetajatel enamasti 130-150 g/l ( mehe veres keskmiselt 158g/l, naise veres 140g/l hemoglobiini), lakteerival lehmal 110-120g/l, loomadel 80-150g/l piires, lindudel 65-90g/l. Hemoglobiinisisalduse vähenemist normist madalamale nim.- aneemiaks.
d)konsentratsiooni määramine veres – määratakse spektrofotomeetriliselt( määratakse monokromaatilise valguse ekstinktsioon) ja kolorimeetriliselt ( määrates hemoglobiini konsentratsioon võrreldes mingi värvistandardiga).
Punaliblede ja nendes oleva hemoglobiini sisalduse langemist allapoole füsioloogilist piirväärtust nimetatakse aneemiaks. Aneemiavõib olla mitmete haiguste sümptomiks.
8. Vere valgelibled e. leukotsüüdid (arv inimesel, veisel, hobusel, seal, lambal, kanal; alaliigid , ülesanded organismis alaliikide kaupa). Leukotsütaarvalemi mõiste ja tähtsus haiguste diagnostikas.
Leukotsüütide e. valgeliblede füsioloogiline tähtsus seisneb kaitsefunktsioonis, milleks on peamiselt fagotsütoos ja antikehade moodustamine. Leukotsüütide sisaldus veres on küllalt kõikuv ja sõltub vanusest, tööst, toiduvõtmisest, tiinusest, laktatsioonist jne. Leukotsüütide arvu suurenemine veres (leukotsütoos) võib olla füsioloogiline või patoloogiline .
Füsioloogiline leukotsütoos esineb näiteks tugeva füüsilise pingutuse korral, enne sünnitust, vastsündinutel, erutuse korral, pärast söömist jne.
Patoloogiline leukotsütoos esineb põletikuliste haiguste, kudede nekroosi ja kasvajate korral.
Leukotsütoos võib esineda pärast mõningate ravimite manustamist. Suhtelise leukotsütoosi korral on muutunud üksikute valgeliblede vahekord . Absoluutse leukotsütoosi korral on suurenenud valgeliblede üldhulk, erinevate leukotsüütide vahekord on jäänud samaks. Leukeemia on mõne leukotsüütide alaliigi pahaloomuline paljunemine. Veiste leukoosiga kaasneb tavaliselt lümfotsüütide vohamine. Leukopeenia e. valgeliblede arvu langemine veres võib olla põhjustatud vereloomeorganite talitluse häiretest,, ägedast
infektsioonist või ravimitest.
a) arv – keskmiselt leidub 1 mikroliitris veres : inimesel 4000-10000, seal 15000-20000, hobusel 8000- 11000, lehmal ja lambal 7000-10000, koeral 9000-13000, kassil 10000-15000, kanal 20000-30000 leukotsüüti.
b) alaliigid ja nende ülesanded :
•granulotsüüdid (tsütoplasma sisaldab värvuvaid graanuleid) :
a)neutrofiilid (graanulid värvuvad sinakasvioletseks neutraalsete värvainetega).Moodustavad olenevalt loomaliigist 25-70% kõigist leukotsüütidest. ÜL fagotsüteerivad baktereid (5-20) ja koe laguprodukte, produtseerivad baktereid tapvaid tsütotoksilisi aineid.
b) eosinofiilid (graanulid värvuvad punaseks happeliste värvainetega). ÜL eosinofiilide hulk veres kasvab märgatavalt parasitaarhaiguste puhul. Eosinofiilid kinnituvad parasiitide pinnale ning toodavad parasiite hävitavaid aineid. Eosinofiilide hulk suureneb ka allergiliste reaktsioonide korral.
c) basofiilid ( graanulid värvuvad tumevioletseks aluseliste värvainetega). Moodustavad 0,5-1% leukotsüütide arvust. ÜL toodavad ja vabastavad verre hepariini, mis takistab vere hüübimist ja aktiveerib ka lipolüüsi vereplasmas pärast rasvarikka söögi söömist.
• agranulotsüüdid (tsütoplasma on graanulitete) :
a) monotsüüdid ÜL fagotsüteerivad baktereid (kuni 100 bakterit ). Moodustavad 5-6% leukotsüütide üldarvust.
b)lümfotsüüdid. Moodustavad 30-60% leukotsüütide arvust. Leukotsüütide osakaal on eriti suur veisel, lambal, seal ja lindudel. Nad on väga liikuvad, aga neil puudub fagotsütoosivõime. Jagunevad T- ja B- lümfotsüütideks. ÜL lümfotsüüdid on organismi spetsiifilise immuunsüsteemi funktsiooni kandjad.
Leukotsütaarvalem e leukogramm on leoukotsüütide alaliikide protsentuaalne suhe. 
9. Vereplasma koostis. Vereplasma valgud ja nende ülesanded.
Vereplasma koostis :
•vesi 90-92%
•valgud 7-8%. Albumiinid, globuliinid , fibrinogeen
•mittevalgulised orgaanilised ühendid 1%. Glükoos, rasvhapped , sapphapped , kolesterool , karbamiid , kreatiin , aminohapped , ammooniumisoolad
•anorgaanilised ained 0,9%. Na, Ca, K, Cl- ioonid , mikroelemendid , sulfaat -, fosfaat -, vesinikkarbonaatioonid
Vereplasma valgud : Sõltuvalt loomaliigist keskmiselt 55-85 g/l. Ööpäeva jooksul uuendatakse umbes 25% vereplasma valkudest. Vereplasma valgud sünteesitakse põhiliselt maksas.
•albumiinid – moodustavad 52-68% vere proteiinidest. ÜL: ainete transport (metalliioonid, rasvhapped, sapphappesoolad, aminohapped, ensüümid, bilirubiin , urobiliin, ravimid ). Põletikuliste haiguste, maksa- ja neerukahjustuste puhul on albumiinide hulk veres vähenenud.
•globuliinid – jagunevad : 1) alfa-globuliinid – transpordivad glükoosi, bilirubiini, B12-vitamiini, kolesterooli ja türoksiini, vaseioone. 2) beta -globuliinid transpordivad lipiide , polüsahhariide, rauda (transferriin). 3) gamma -globuliini – hulka kuulub enamik antikehi. Põletikuliste protsesside puhul nende hulk veres suureneb. Vvastsündinud loomade ( välja arvatud närilised, inimahvid ja inimene) vereplasmas gamma-globuliinid puuduvad või esinevad väga väikeses koguses ( platsenta on neile läbimatu ja loode ise ei sünteesi). Gamma-globuliinide defitsiit kompentseeritakse emaslooma ternespiima suure gamma-globuliinisisaldusega.
•fibriogeen – molekulmass 400000 , sisaldus plasmas keskmiselt 3-7 g/l. Vere hüübimisel väljastatava fibriini lahustunud eellane.
10. Vere puhversüsteemid. Puhversüsteemi talitlus (vesinikkarbonaatpuhvri näitel). Atsidoosi ja alkaloosi mõisted ning võimalikud tekkepõhjused.
Vere pH hoiavad stabiilse vere puhversüsteemid:
a)karbonaatpuhversüsteem – kasutab vere abil transporditavat süsihappegaasi. Kopsud säilitavad CO2 ja neerud HCO3 - stabiilse sisalduse.
b)fosfaatpuhversüsteem
c)vere valkude puhversüsteem
atsidoos – vere pH kiire muutumine happelisuse suunas. Jaguneb :
respiratoorne atsidoos – põhjus kopsualveoolide hüpoventilatsioonis ja CO2 kuhjumises verre ( N: pikliku aju hingamiskeskuse vigastus , mürgistus, kopsupõletik, kopsuvigastused).
Metaboolne atsidoos – põhjuseks happeliste ainevahetusjääkide kuhjumine või aluseliste ioonide ülemäärane kehast väljaviimine ( neerude kajhustused, diabeet , hapete sissesöömine, äge kõhulahtisus, ülemäärane füüsiline pingutus ).
alkaloos – vere pH nihkumine aluselisuse suunas. Jaguneb :
respiratoorne alkaloos - kopsuventilatsiooni ülemäärane suurenemine, esineb harva ( hingamiskeskust mõjutavad ravimid, kõrgmäestik, valu, kuumarabandus , hüsteeriaga seotud hüporventilatsioon).
Metapoolne alkaloos – harva esinev, põhjustatud happeliste ühendite ülemäärasest kehast väljaviimisest või leeliste kuhjumisest ( äge ja kauakestev oksendamine , soola liigne sissevõtmine, karbamiidi- ja ammooniumiühendite liigne söötmine, diureetikumid, mäletsejalistel libediku nihkumine, hüpokaleemia).
11. Vere hüübimise põhietapid. Vere hüübimist mõjutavad faktorid .
Vere hüübimist tingib vereplasmas lahustatuna esineva valkaine – fibrinogeeni muutumine lahustumatuks kiudjaks aineks – fibriiniks. Verehüübimise ülesandeks on verekaotuse vältimine haavatud veresoone sulgemise teel.
Vere hüübimise sisemine mehhanism (intrinsicpathway) käivitub faktor XII kokkupuutel kollageeniga. Aktiivne faktor XII aktiveerib järgmise hüübimisfaktori, see omakorda järgmise jne. Vere hüübimise välimine mehhanism(extrinsicpathway) on sisemisest lühem ja käivitub koerakkudest vabanenud ensüümikompleksi koetromboplastiinitoimel, mis aktiveerib faktori VII. Võtmereaktsiooniks, milleni jõuavad nii sisemine kui ka väliminemehhanism, on protrombiiniaktiveerimine ja trombiinimoodustumine. Trombiinon vereplasmas sisalduv ensüüm, mis muudab vereplasmas lahustunud valgu fibrinogeenilahustumatuks niitjaks fibriiniks.Fibriinkoos kiudude vahele suletud vererakkudega katab haava kindlalt punase trombiga
12. Veregrupid inimestel ja koduloomadel. Veregruppide määramine. Praktiline kasutamine.
Veregrupid. Erütrotsüütide pinnal esinevad antigeenid . Kui erinevate indiviidide verd omavahel segada, siis võib tekkida antigeen- antikeha reaktsioon ja aglutinatsioon (punaliblede kokkukleepumine)
Inimesel tuntakse 14 veregruppide süsteemi, neist on praktilises meditsiinis tähtsaid kaks: ABO- ja ja Rh-süsteemid. ABO- süsteem: • aluseks on erütrotsüütide pinnal paiknevad antigeenid (aglutinogeenid) A ja B
• Vastavalt sellele eristatakse A, B, AB ja 0-grupi verd
• A-grupi verega inimesel esineb vereplasmas gammaglobuliinide hulka kuuluv antikeha ( aglutiniin ) anti-B
• B-grupi verega inimesel anti-A
• 0-grupi verega mõlemad, nii anti-A kui ka anti-B
• AB AB-grupi verega inimese vereplasmas antikehad puuduvad
• Kui sobimatul vereülekandel A- või B-aglutinogeeni sisaldav veri seguneb vastavat sisaldav aglutiniini sisaldava verega, on tulemuseks erütrotsüütide aglutinatsioon
• Veregruppi saab kindlaks määrata, kasutades vastavaid antiseerumeid.
Reesussüsteem: • Rh-antigeene on erütrotsüüdi pinnal kuus: C, D, E, c, d, e. Igal inimesel on neist kolm, igast paarist üks
•Antigeen D on kõige tugevama antigeense toimega. Seetõttu nimetatakse verd, mis sisaldab D-antigeene, reesuspositiivseks, ja verd, mis seda ei sisalda, reesusnegatiivseks
•Rh-süsteemi süsteemi puhul tekivad vastavad antikehad alles esimesel kokkupuutel D-antigeeni sisaldava verega.
•Reesuskonflikt võib tekkida, kui reesusnegatiivne ema kannab reesuspositiivset loodet. Ohustatud on ema järgmine reesuspositiivne laps, kuna ema organismis peale esimest sünnitust moodustunud antikehad võivad difundeeruda läbi platsenta ja põhjustada loote erütrotsüütide aglutinatsiooni.
Veregrupid loomadel.
Veisel on teada 12, lambal 8, hobusel 8, seal 15, koeral 8 ja kanal 12 veregruppide süsteemi .
• Loomadel kasutatakse veregruppide määramist kõige enam nende põlvnemise selgitamiseks.
13. Lümfi teke, koostis; lümfiringe.
Lümf moodustab verekapillaaristikust väljanõrgunud vereplasma koostisosadest ja nendega segunenud ainevahetusproduktidest. Nagu verigi, asetseb ta kinnistes kanalites(lümfisoontes ja sidekoes umbselt algavates lümfikapillaarides) ning koosneb plasmast ja selles asetsevatest vähestest lümfirakkudest. Lümfi plasma sarnaneb keemiliselt vereplasmaga, välja arvatud valkained, mida on lümfis kaks korda vähem kui veres. Rakkudest esinevad lümfis peamiselt lümfotsüüdid ja väiksemal määral monotsüüdid. Üldiselt on lümfi keemiline koostis ja ta rakkude hulk kõikuv ( 1mm3-s umbes 8000 rakku). Rakulised elemendid segunevad plasmaga peamiselt lümfisõlmedes.
14. Ainete transpordi viisid läbi membraanide.
Ainete transport :
•probleemid - ainete konsentratsioonid; transport vastu konsentratsioonigradienti nõuab energiat; lipiidne kaksikkiht laseb vabalt läbi vett, O2, CO2, aga mitte ioone, hüdrofiilseid molekule (glükoos) ega makromolekule.
•transpordiviisid –
difusioon – mööda konsentratsioonigradienti ( vesi, gaasid, etanool , glütserool jt. väikse molekuliga polaarsed ained)
abistatud difusioon – läbi valgumolekulidest moodustunud kanalite konsentratsioonigradiendi suunas. Ained liiguvad läbi kanali vabalt või seotakse vahepeal transportvalguga. Kõik kanalid on spetsiifilised .
Aktiivtransport – transport vastu kontsentratsioonigradienti. Vaja on transportvalku ja ATP energiat. Jaguneb: a) otsene aktiivtransport – ATP energia kasutatakse vahetult teatud molekuli transpordiks . b) kaudne aktiivtransport I – ühe iooni liikumisel mööda konsentratsioonigradienti transporditakse teist vastu tema konsentratsioonigradienti. Sümport – mõlemad molekulid liiguvad samas suunas. c)kaudne aktiivtransport II – Antiport – juhtioon ja aktiivselt transporditav ioon liiguvad vastassuunas .
15 . Erutuvate kudede mõiste.
Ärrituvuse evolutsioonis diferentseerusid hulkraksetel loomadel infot erutusena  edastavad ja töötlevad koed - närvi- ja lihaskude.Lisaks vegetatiivsetele eluprotsessidele (esinevad ka taimedel nt toitumine, hingamine jm) võimaldab erutuvus animaalseid talitlusi, sh. looma aktiivset liikumist,  keerukat organismisisest regulatsiooni, meeletalitlust ning otstarbekat käitumist kuni mõtlemiseni.  Kui etoloogia ja zoopsühholoogia uurivad erutuvusel baseeruvaid  seaduspärasusi eeskätt looma välise käitumise järgi, siis füsioloogia keskendub erutuvust kandvate struktuuride (nt. rakumembraani, närvi- ja lihaskiu, aju ja meeleelundite) talitlusele.
16. Membraanipotensiaal ja selle teke.
Membraanipotensiaal on olemas kõigil elusrakkudel.
Membraanipotensiaali ajal toimub K+ spontaanne difusioon rakust välja ja Na+/K+ pumba töö(Na+/K+ pump - 3Na+ viiakse välja ja 2K+liigub raku sisse). Raku sees K= 140 mM/L. Väljas pool rakku K= 4mM/L. Ained liiguvad läbi kanali vabalt või seotakse vahepeal transportvalguga. Kõik kanalid on spetsiifilised.
17. Aktsioonipotensiaal (AP) ja selle teke. Muutused membraani ioonikanalite permeaabluses AP kulgemise ajal.
AP on elektriliste potensiaalide järsk muutus rakumembraanil; põhineb membraanikanalite läbitavuse muutustel. AP on kiire potensiaalimuutus närvi- ja lihasrakkude membraanidel. AP=närviimpulss, lihasimpulss
AP – informatsiooni edastamine organismis
Tekib tugeva, kestva ja kiire välis- või sisekeskkonna muutuse tagajärjel.
Membraani ioonikanalite permeaabluse muutused AP kulgemise ajal:
Na-kanalid avanevad
Rohkem Na- kanaleid avaneb
Na-kanalid sulguvad
K-kanalid avanevad
K-kanalid sulguvad
AP levib mööda närvi- või lihasraku membraani ilma amplituudi vähenemiseta. AP levib hüppeliselt, kuna ioonide liikumine toimub ainult Ranvier’i sooniste kohal
18. „Kõik või mitte midagi” seadus ja erutuse kadudeta leviku seadus.
Kõik või mitte midagi” – lävi ärritusest tugevamad ärritajad tekitavad alati maksimaalse aktsioonipotensiaali.
19. Närviraku ehitus ja funktsioonid. Neurogliia funktsioonid.
Närvikude koosneb närvirakkudest e. neuronitest. Igal neuronil on närvirakuhea, üks pikk jätke e. neuriit e. akson ja mitu lühikest jätket e. dendriiti.
Närvirakkude funktsioonid:
Ärrituse, erutuse vastuvõtmine ja edasijuhtimine ning analüüsimine
Erutus võetakse vastu dendriitide kaudu, liigub närvirakukehasse ja antakse edasi neuriiti ( erutus kandub neuronist välja)
Sünaps-ühe neuroni neuriit puutub kokku järgmise neuroni dendriitidega, seetõttu on võimalik erutuse ülekanne
Närvirakke juurde ei teki, sest küpsel närvirakul puudub pooldumisvõime
Neurogliia, gliia, gliiarakkudest koosnev närvisüsteemi kude, mis ümbritseb närvirakke ja nende jätkeid eurogliia toidab, toestab ja isoleerib elektriliselt närvikude.
Neurogliia rakkude mass on närvikoes suurem kui neuronite mass, ajus näiteks moodustavad nad kaugelt enam kui poole selle kogukaalust. Oluline osa närvikoe talitluses on NEUROGLIIAL, mis ümbritseb neuroneid . Eristatakse 5 tüüpi neurogliia rakkusid (astrotsüüdid e tähtrakud, ependüümirakud, mikrogliiarakud, oligodendrotsüüdid, neurolemmotsüüdid e Schwanni rakud), mille peamised funktsioonid on:
toestus ja mehhaaniline kaitse
barjäärifunktsioon vere ja neuronite vahel
võõrkehade fagotsütoos
ajuvedeliku produtseerimine
elektrilise isolatsiooni tagamine
20. Erutuse leviku iseärasused müeliintupeta ja müeliintupega närvikiududes.
Aktsioonipotentsiaalide levimise (informatsiooni edastamise ) kiirus on osutatud aksoni tüüpides erinev. Müeliintupega aksonites on see hüppeline, kiire. Aktsioonipotentsiaal levib ühest Ranvier’ soonisest järgmisse praktiliselt silmapilkselt. Müeliintupeta aksonites levib aktsioonipotentsiaal aga ühtlaselt ja suhteliselt aeglaselt piki kogu aksoni membraani pinda. Aktsioonipotentsiaalide levimise kiirus aksonis sõltub peale isolatsioonikihi ehituse ka jätke diameetrist: mida suurem see on, seda kiirem on levi.
Akson e. neuriit on närviraku ühtlase diameetriga kõige pikem jätke, ulatusega mõni mm kuni 1 m, juhib impulsse rakukehast eemale
Dendriitnärviraku jätke, mis juhib impullse rakukeha suunas
21. Sünapsi mõiste ja struktuur. Erutuse ülekanne neuromuskulaarses sünapsis.
Sünaps-ühe neuroni neuriit puutub kokku järgmise neuroni dendriitidega, seetõttu on võimalik erutuse ülekanne. Sünapsid on tundlikud keemiliste ainete suhtes. Jagunevad erutus- ja pidurdussünapsideks.
Erutuse ülekanne neuromuskulaarses sünapsis- Lihaskude reageerib kontraktsiooniga nii otsesele ärritusele (mehhaaniline, termiline, keemiline, elektriline) kui ka närviimpulsile. Viimane toimib neuromuskulaarse sünapsi kaudu. Erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele toimub sünapsi vahendusel. Aksonid ja dendriidid moodustavad teiste närvirakkudega ühendusi – mida võib ühel neuronil olla kuni mitukümmend tuhat
22. Refleks , refleksikaar ja refleksikeskus (mõisted ja iseloomustused).
Refleks- närvikoe vahendusel toimuv tahtest sõltumatu organismi vastus ärritusele
Refleksikaar- tee mida mööda kulgeb erutuslaine refleksi ajal. Osad:
1. Retseptor - võtab vastu ärrituse
2. Aferentne e. sensoorne närv-kannab erutuse aktsioonipotensiaali näol kesknärvisüsteemi.
3. Refleksikeskus- paikneb kesknärvisüsteemis, sisaldab 1 või mitu neuronit
4. Eferentne e. motoorne närv- kannab erutuse kesknärvisüsteemist lõpp organisse e. efektorisse
5.Efektor e. sihtorgan (skeleti- või silelihas )
Refleksikeskus- paikneb kesknärvisüsteemis, sisaldab 1 või mitu neuronit
23. Vöötlihaskoe struktuur. Sarkomeeri mõiste.
Vöötlihaskude:
Lihaskiud on pikad, hulktuumsed
Valgusmikroskoobis on ristipidi vöödilised
Alluvad tahtele
Paiknevad skeletilihastes
Kokkutõmbumine ehk kontraktsioon on kiire
Kahe Z-joone vahelist ala nimetatakse sarkomeeriks, see on müofibrilli ehituslik ja talituslik üksus.
24. Lihaskontraktsiooni mehhanism ja energeetika .
Kontraktsiooni vormid:
Isotooniline – lihas lüheneb, kuid tema pingeaste ei muutu (nt võimlemine hantlitega)
Isomeetriline – lihas ei lühene, kuid lihasesisene pinge tõuseb (nt surumine vastu seina)
Kontraktsioonimehhanism 1
Puhkeolekus katab tropomüosiin aktiini aktiivosa. Närvijätket mööda ajust tulnud signaal antakse AP kujul neuromuskulaarse sünapsi kaudu üle lihasraku membraanile. Selle mõjul vabaneb Ca++ sarkoplasmaatilisest retiikulumist, seostub troponiiniga: tekkinud kompleks „lükkab” tropomüosiini kõrvale ja aktiveerib aktiini.
Kontraktsioonimehhanism 2
AP toimel avanevad Ca-kanalid. Ca toimel ühineb müosiini pea aktiiniga. Müosiini pea seostub aktiiniga ning toimub „ libisemine .”
Kontraktsioonimehhanism 3
ATP molekul seostub müosiiniga, müosiin ja aktiin eralduvad teineteisest.
Kontraktsioonimehhanism 4
ATP laguneb ja müosiini pea pöördub lähteasendisse. Kui Ca pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi, siis lihas lõtvub. Kui Ca jääb sarkoplasmasse, siis kontraktsioonitsükkel kordub. ATP molekuli seostumisel vabaneb müosiini pea, Ca++ pumbatakse tagasi SR-i ja lihas lõtvub. Üks tsükkel lühendab lihast 1% võrra.
Energiaallikas
Sisaldus lihases
Energia vabanemine
ATP
5 μmol/g
ATP  ADP + P
Kreatiinfosfaat
11 μmol/g
PC + ADP  ATP + C
Glükoos (glükogeen)
84 μmol/g
Glükolüüs: lammutatakse laktaadini oksüdatiivne fosforüülimine: lammutatakse CO2 ja H2O-ni
tiglütseriidid
10 μmol/g
Oksüdatsioon CO2 ja H2O-ni
25. Lihaskontraktsiooni sõltuvus ärritaja tugevusest ja sagedusest.
Kontraktsiooni iseloom sõltub ärritaja sagedusest. Mida sagedamini lihast ärritada seda vähem jääb aega lihase lõtvumiseks.
Tetaaniline kontraktsioon saavutatakse 40 Hz ärritussageduse korral
Vastavalt ärrituse iseloomule jaotatakse:
Üksikkontraktsioon - lihas või lihaskiud vastab ühekordsele ärritusele lühiaegse ja suhteliselt nõrga kontraktsiooniga
Tetaaniline kontraktsioon - tekib üksikkontraktsioonide summeerumise tulemusena. Summatsioon tekib, kui kahe erutuse vaheline aeg on väiksem üksikkontraktsioonide kestusest, ületab seejuures aktsioonipotentsiaalide kestuse. Selliselt summeerunud kontraktsioon on oma jõult suurem kui üksikkontraktsioon.
26. Lihastoonuse mõiste ja tekke põhjus.
Lihased säilitavad ka täieliku lõõgastumise korral teatud pingeseisundi e. lihastoonuse, sest neile saadetakse pidevalt närvikeskustest impulsse ja samal ajal saavad keskused signaale lihasekiu pikkuse ning pinge kohta lihaskäävilt ning kõõluste ja sidekirmete retseptoritelt. (Lihaskääv on ligikaudu 1 mm pikkune lihasekiudude vahel asuv moodustis, mis reageerib lihase pikenemisele, lihase kokkutõmbel kääv lõtvub. Lihaskäävi pikkust reguleeritaksse seljaajust saadetud impulssidega.)
Lihastoonus - Lihase iseärasus, mis on esile kutsutud närviimpulsside pideva voo poolt lihasesse ning mis tingib lihase vastupanu välja venimisele. Ebanormaalset lihastoonust võib määratleda kui: hüpertoonus (kõrgenenud lihastoonus, näiteks spastilisuse korral), hüpotoonus (kõrgenenud lihastoonus; loid halvatus ), atoonia (lihastoonuse kadu). HS korral on lihastoonuse hindamine üks tavalise neuroloogilise uuringu osa.
27. Silelihaskiudude talitluse iseärasused (struktuur, regulatsioon , plastilisus, AP teke ja kulg).
Silelihased – veresoonte ja siseelundite seintes, tahtele allumatud, ei väsi
Silelihaskiudude talitluse iseärasused-
* toonuse pikajaline säilitamine
* silelihaskude on plastiline
* erutus ja kontraktsioon tekivad kuni 30 korda aeglasemalt kui skeletilihastes
* Silelihaste membraanipotensiaal on -50-60 mV, s.o.30 mV vähem negatiivsem skeletilihastel.
* Silelihastel esineb vöötlihaskiududest erinevat
AP teke:
AP kulgeb platooga, mis võimaldab pikemaajalist kontraktsiooni (emaka-, põie-, südamelihas).
AP võib tekkida spontaanselt (sooleseinad, kusejuha ).
AP võib tekkida vastusena lihase väljavenimisele (sool, põis).
Kontraktsioon võib tekkida ka ilma AP-ta vastuseks humoraalsetele teguritele:
Koefaktorid(hapniku defitsiit, süsihappegaasi sisalduse suurenemine, piimhappe kuhjumine jne) mõjutavad verekapillaride seinte lihaskihti.
Hormoonid (kui on olemas vastav retseptor)
28. Südamelihaskoe struktuur. Südame automaatsus. Erutusjuhtesüsteemi struktuur.
Südamelihaskude koosneb lihaskiududest, mis on omavahel väga tihedalt liitunud- süntsüütsium. Südamelihase ühes piirkonnas tekkinud erutus levib kiiresti üle terve südamelihase. Süda on automaatne organ, ta jätkab tööd ilma välisärritusteta ja sideme katkemisel kesknärvisüsteemiga. Süda jätkab tööd isegi siis, kui teda organismist
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #1 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #2 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #3 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #4 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #5 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #6 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #7 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #8 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #9 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #10 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #11 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #12 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #13 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #14 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #15 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #16 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #17 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #18 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #19 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #20 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #21 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #22 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #23 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #24 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #25 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #26 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #27 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #28 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #29 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #30 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #31 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #32 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #33 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #34 Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused #35
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 35 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-05-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 72 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor liisareetp Õppematerjali autor

Mõisted


Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

34
doc
Kordamisküsimuste vastused
36
doc
Füsioloogia eksami küsimused
29
doc
Füsioloogia
67
docx
Füsioloogia kordamisküsimused 2014
98
docx
Kordamine füsioloogia eksamiks
39
docx
Inimese anatoomia ja füsioloogia konspekt
24
doc
Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega
12
doc
Inimese füsioloogia eksami kordamisküsimused





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun