Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused (0)

1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos.
•Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi
•2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks
•1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks
Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik , vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist
•transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik.
2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu.
•organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel.
•sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisisaldus.
3. Vere koostis ja põhiülesanded.
Veri on vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis kõrgematel loomadel ringleb kinnises soonestikus.
•Veri koosneb:
a)vereplasma
b) vormelemendid – punalibled e. erütrotsüüdid, valgelibled e. leukotsüüdid, vereliistakud e. trompotsüüdid
•Vere põhiülesanded:
a)homöostaas, s.o. rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine
b)transpordi funktsioon, sest keha üksikud rakud jäävad ainete liikumiseks väliskeskkonnast liiga kaugele. Veri kannab:
•toitaineid seedetraktist rakkude ja salvestusorganiteni
•jääkaineid erituselunditesse ( neerud , kopsud , higinäärmed)
•hapnikku kopsudest kudedesse ja süsihappegaasi kudedest kopsudesse
•hormoone jt. humoraalse regulatsiooni faktoreid mõjupiirkonda
•hoiab ringluses fagotsüteerivaid valgeliblesid
•vere ringlemine kehas tagab termoregulatsiooni
c)kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid; kaitse verekaotuse vastu vere hüübimismehhanismi kaudu.
4. Vere maht. Aeglase ja kiire verekaotuse tagajärjed.
•Kiire ja aeglase verekaotuse tagajärjed:
Kiire: vererõhujärsk langus, koed jäävad ilma hapnikust,kuhjuvad jääkained, surm, kui 30-50% verest väljub organismist 30 min jooksul
Aeglane: võib eemaldada kuni 75% verest, ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri tänu vererõhku säilitavate mehhanismide rakendumisele: veresooned ahenevad , vesi liigub kudedest soontesse, diurees väheneb, ringlusse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul.
5. Vere füsikokeemilised omadused ( viskoossus , osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH).
•Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma viskoossus moodustab 1,9-2,6. Vereplasma viskoossuse määrab valgusisaldus (60-80g/l). Täisvere viskoossuson 4-6, selle annavad lisaks valkudele vormelemendid, esmajoones punalibled.Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest.Vere viskoossuse kasv koormab südant ja suurendab vererõhku
•Osmootne rõhk : •oleneb aineosakeste arvust lahuses.•määratakse külmumistäpi languse järgi; (Vere puhul 0,56-0,58ºC, mis vastab 7,5-8 atmosfäärile või 5500 mmHg.Samasugune osmootnerõhk on 0,9% NaCllahusel ).•60% vere osmootsestrõhust on põhjustatud NaClpoolt, mis moodustab Na-ja Cl-ioone.•Osmootsetrõhku reguleeritakse neerude töö ja organismi sisese vedelike ümberpaiknemise kaudu. •Lahuseid, mille osmootnerõhk on sama, mis vereplasmal, nimetatakse vereplasma suhtes isotoonilisteks•Kõrgema osmootserõhuga lahused on hüpertoonilised (kõrge vererõhk) •Madalama osmootserõhuga lahused on hüpotoonilise (madal vererõhk).
•Onkootne rõhk :Seda osa vereplasma osmootsestrõhust, mis on põhjustatud kolloidsete ainete (põhiliselt valkude) poolt, nimetatakse kolloidosmootsekse. Onkootseksrõhuks.
See moodustab umbes 25 mm Hg; on oluline vereplasma ja kudede vahelisel vedeliku liikumisel
•Vere pH stabiilsus on oluline ensümaatiliste reaktsioonide normaalseks kulgemiseks.Veri on nõrgalt leeliseline : arteriaalse vere pH on 7,4 ja venoosse vere pH=7,35.Vere pH lühiajaliste kõikumiste äärmisteks piirideks on 7,0 –7,8.
Suuremad nihked põhjustavad looma surma! Vere pH hoiavad stabiilse vere puhversüsteemid:
a)karbonaatpuhversüsteem
b)fosfaatpuhversüsteem
c)vere valkude puhversüsteem
6. Vere punalibled e. erütrotsüüdid (arv inimesel, seal, veisel, hobusel , lambal , kanal ; ehituse põhijooned, loome , ülesanne). Hematokriti mõiste. Erütrotsüütide arvu määramine.
•Erütrotsüüdid e. punalibled:
ehituse põhijooned- ümarad, keskelt kaksiknõgusad, ühtlase tsütoplasmaga. Imetajatel tuumata. Kuju on muutuv, deformeeruvad vastavalt soone läbimõõdule. Diameeter varieerub 4-7 mikromeetrit, inimesel keskmiselt 7,5 mikromeetrit. Suurim paksus servades 2 mikromeetrit.
loome e. erütropoees – Embrüol rebukotis, lootel maksas , põrnas ja lümfisõlmedes. Pärast sündimist peamiselt punases luuüdis. Punaliblede eellaseks on pluripotentsed tüvirakud, mis on võimelised moodustama ainult ühte kindlat tüüpi vererakke. Erütrotsüüdid moodustavad proerütroblastist erütroblasti, normoblasti ja retikulotsüüdi vaheastmete kaudu. Erütropoeesiks vajalikud vitamiinid (B12 ja foolhape ), mineraalained (raud, vask, koobalt ).
• Erütropoeesi reguleerib neerudes sünteesitav hormoon erütropoetiin
ülesanne- hapniku transport
arv- inimesel 4-6, veiste 6-8, hobusel 7-12, seal 6-8, lambal ja kitsel 10-14 ja kanal 2,5-3,2 miljonit ühes mikroliitris veres.
• Hematokrit : on vererakkude osa vere üldmahust. Hematokriti saab määrata kapillaari kogutud verest vererakkude protsendi määramisega tsentrifuugmise järgselt või rakuloendajaga.
• Erütrotsüütide arvu määramine : Erütrotsüütide e. punaliblede arv ühes mm3 (ml) veres peegeldab nii vereloomeorganite
talitlust kui ka vere hingamisfunktsiooni.
Vere vormelementide arvu määratakse kambrimeetodil visuaalse loendamisega mikroskoobi abil.
7. Hemoglobiini ehitus, ülesanne, kontsentratsioon veres ja selle määramine. Aneemia mõiste.
• Hemoglobiin : erütrotsüütide kuivainest moodustab 95% hemoglobiin. Hemoglobiin on liitvalk.
a)ehitus – moodustab kaks a (alfa)- ja kaks b (beeta) – ahelat , ning iga ahelaga liitunud heemist, mis sisaldab kahevalentse raua aatomit.
b)ülesanne –heitgaaside (O2 ja CO2) transport). unikaalseks omaduseks on pöörduv hapniku sidumine ilma raua-aatomi oksüdatsioonita, mis võimaldab hapniku transporti kopsudest kudedesse.
c)konsentratsioon veres- imetajatel enamasti 130-150 g/l ( mehe veres keskmiselt 158g/l, naise veres 140g/l hemoglobiini), lakteerival lehmal 110-120g/l, loomadel 80-150g/l piires, lindudel 65-90g/l. Hemoglobiinisisalduse vähenemist normist madalamale nim.- aneemiaks.
d)konsentratsiooni määramine veres – määratakse spektrofotomeetriliselt( määratakse monokromaatilise valguse ekstinktsioon) ja kolorimeetriliselt ( määrates hemoglobiini konsentratsioon võrreldes mingi värvistandardiga).
Punaliblede ja nendes oleva hemoglobiini sisalduse langemist allapoole füsioloogilist piirväärtust nimetatakse aneemiaks. Aneemiavõib olla mitmete haiguste sümptomiks.
8. Vere valgelibled e. leukotsüüdid (arv inimesel, veisel, hobusel, seal, lambal, kanal; alaliigid , ülesanded organismis alaliikide kaupa). Leukotsütaarvalemi mõiste ja tähtsus haiguste diagnostikas.
Leukotsüütide e. valgeliblede füsioloogiline tähtsus seisneb kaitsefunktsioonis, milleks on peamiselt fagotsütoos ja antikehade moodustamine. Leukotsüütide sisaldus veres on küllalt kõikuv ja sõltub vanusest, tööst, toiduvõtmisest, tiinusest, laktatsioonist jne. Leukotsüütide arvu suurenemine veres (leukotsütoos) võib olla füsioloogiline või patoloogiline .
Füsioloogiline leukotsütoos esineb näiteks tugeva füüsilise pingutuse korral, enne sünnitust, vastsündinutel, erutuse korral, pärast söömist jne.
Patoloogiline leukotsütoos esineb põletikuliste haiguste, kudede nekroosi ja kasvajate korral.
Leukotsütoos võib esineda pärast mõningate ravimite manustamist. Suhtelise leukotsütoosi korral on muutunud üksikute valgeliblede vahekord . Absoluutse leukotsütoosi korral on suurenenud valgeliblede üldhulk, erinevate leukotsüütide vahekord on jäänud samaks. Leukeemia on mõne leukotsüütide alaliigi pahaloomuline paljunemine. Veiste leukoosiga kaasneb tavaliselt lümfotsüütide vohamine. Leukopeenia e. valgeliblede arvu langemine veres võib olla põhjustatud vereloomeorganite talitluse häiretest,, ägedast
infektsioonist või ravimitest.
a) arv – keskmiselt leidub 1 mikroliitris veres : inimesel 4000-10000, seal 15000-20000, hobusel 8000- 11000, lehmal ja lambal 7000-10000, koeral 9000-13000, kassil 10000-15000, kanal 20000-30000 leukotsüüti.
b) alaliigid ja nende ülesanded :
•granulotsüüdid (tsütoplasma sisaldab värvuvaid graanuleid) :
a)neutrofiilid (graanulid värvuvad sinakasvioletseks neutraalsete värvainetega).Moodustavad olenevalt loomaliigist 25-70% kõigist leukotsüütidest. ÜL fagotsüteerivad baktereid (5-20) ja koe laguprodukte, produtseerivad baktereid tapvaid tsütotoksilisi aineid.
b) eosinofiilid (graanulid värvuvad punaseks happeliste värvainetega). ÜL eosinofiilide hulk veres kasvab märgatavalt parasitaarhaiguste puhul. Eosinofiilid kinnituvad parasiitide pinnale ning toodavad parasiite hävitavaid aineid. Eosinofiilide hulk suureneb ka allergiliste reaktsioonide korral.
c) basofiilid ( graanulid värvuvad tumevioletseks aluseliste värvainetega). Moodustavad 0,5-1% leukotsüütide arvust. ÜL toodavad ja vabastavad verre hepariini, mis takistab vere hüübimist ja aktiveerib ka lipolüüsi vereplasmas pärast rasvarikka söögi söömist.
• agranulotsüüdid (tsütoplasma on graanulitete) :
a) monotsüüdid ÜL fagotsüteerivad baktereid (kuni 100 bakterit ). Moodustavad 5-6% leukotsüütide üldarvust.
b)lümfotsüüdid. Moodustavad 30-60% leukotsüütide arvust. Leukotsüütide osakaal on eriti suur veisel, lambal, seal ja lindudel. Nad on väga liikuvad, aga neil puudub fagotsütoosivõime. Jagunevad T- ja B- lümfotsüütideks. ÜL lümfotsüüdid on organismi spetsiifilise immuunsüsteemi funktsiooni kandjad.
Leukotsütaarvalem e leukogramm on leoukotsüütide alaliikide protsentuaalne suhe. 
9. Vereplasma koostis. Vereplasma valgud ja nende ülesanded.
Vereplasma koostis :
•vesi 90-92%
•valgud 7-8%. Albumiinid, globuliinid , fibrinogeen
•mittevalgulised orgaanilised ühendid 1%. Glükoos, rasvhapped , sapphapped , kolesterool , karbamiid , kreatiin , aminohapped , ammooniumisoolad
•anorgaanilised ained 0,9%. Na, Ca, K, Cl- ioonid , mikroelemendid , sulfaat -, fosfaat -, vesinikkarbonaatioonid
Vereplasma valgud : Sõltuvalt loomaliigist keskmiselt 55-85 g/l. Ööpäeva jooksul uuendatakse umbes 25% vereplasma valkudest. Vereplasma valgud sünteesitakse põhiliselt maksas.
•albumiinid – moodustavad 52-68% vere proteiinidest. ÜL: ainete transport (metalliioonid, rasvhapped, sapphappesoolad, aminohapped, ensüümid, bilirubiin , urobiliin, ravimid ). Põletikuliste haiguste, maksa- ja neerukahjustuste puhul on albumiinide hulk veres vähenenud.
•globuliinid – jagunevad : 1) alfa-globuliinid – transpordivad glükoosi, bilirubiini, B12-vitamiini, kolesterooli ja türoksiini, vaseioone. 2) beta -globuliinid transpordivad lipiide , polüsahhariide, rauda (transferriin). 3) gamma -globuliini – hulka kuulub enamik antikehi. Põletikuliste protsesside puhul nende hulk veres suureneb. Vvastsündinud loomade ( välja arvatud närilised, inimahvid ja inimene) vereplasmas gamma-globuliinid puuduvad või esinevad väga väikeses koguses ( platsenta on neile läbimatu ja loode ise ei sünteesi). Gamma-globuliinide defitsiit kompentseeritakse emaslooma ternespiima suure gamma-globuliinisisaldusega.
•fibriogeen – molekulmass 400000 , sisaldus plasmas keskmiselt 3-7 g/l. Vere hüübimisel väljastatava fibriini lahustunud eellane.
10. Vere puhversüsteemid. Puhversüsteemi talitlus (vesinikkarbonaatpuhvri näitel). Atsidoosi ja alkaloosi mõisted ning võimalikud tekkepõhjused.
Vere pH hoiavad stabiilse vere puhversüsteemid:
a)karbonaatpuhversüsteem – kasutab vere abil transporditavat süsihappegaasi. Kopsud säilitavad CO2 ja neerud HCO3 - stabiilse sisalduse.
b)fosfaatpuhversüsteem
c)vere valkude puhversüsteem
• atsidoos – vere pH kiire muutumine happelisuse suunas. Jaguneb :
respiratoorne atsidoos – põhjus kopsualveoolide hüpoventilatsioonis ja CO2 kuhjumises verre ( N: pikliku aju hingamiskeskuse vigastus , mürgistus, kopsupõletik, kopsuvigastused).
Metaboolne atsidoos – põhjuseks happeliste ainevahetusjääkide kuhjumine või aluseliste ioonide ülemäärane kehast väljaviimine ( neerude kajhustused, diabeet , hapete sissesöömine, äge kõhulahtisus, ülemäärane füüsiline pingutus ).
• alkaloos – vere pH nihkumine aluselisuse suunas. Jaguneb :
respiratoorne alkaloos - kopsuventilatsiooni ülemäärane suurenemine, esineb harva ( hingamiskeskust mõjutavad ravimid, kõrgmäestik, valu, kuumarabandus , hüsteeriaga seotud hüporventilatsioon).
Metapoolne alkaloos – harva esinev, põhjustatud happeliste ühendite ülemäärasest kehast väljaviimisest või leeliste kuhjumisest ( äge ja kauakestev oksendamine , soola liigne sissevõtmine, karbamiidi- ja ammooniumiühendite liigne söötmine, diureetikumid, mäletsejalistel libediku nihkumine, hüpokaleemia).
11. Vere hüübimise põhietapid. Vere hüübimist mõjutavad faktorid .
Vere hüübimist tingib vereplasmas lahustatuna esineva valkaine – fibrinogeeni muutumine lahustumatuks kiudjaks aineks – fibriiniks. Verehüübimise ülesandeks on verekaotuse vältimine haavatud veresoone sulgemise teel.
Vere hüübimise sisemine mehhanism (intrinsicpathway) käivitub faktor XII kokkupuutel kollageeniga. Aktiivne faktor XII aktiveerib järgmise hüübimisfaktori, see omakorda järgmise jne. Vere hüübimise välimine mehhanism(extrinsicpathway) on sisemisest lühem ja käivitub koerakkudest vabanenud ensüümikompleksi koetromboplastiinitoimel, mis aktiveerib faktori VII. Võtmereaktsiooniks, milleni jõuavad nii sisemine kui ka väliminemehhanism, on protrombiiniaktiveerimine ja trombiinimoodustumine. Trombiinon vereplasmas sisalduv ensüüm, mis muudab vereplasmas lahustunud valgu fibrinogeenilahustumatuks niitjaks fibriiniks.Fibriinkoos kiudude vahele suletud vererakkudega katab haava kindlalt punase trombiga
12. Veregrupid inimestel ja koduloomadel. Veregruppide määramine. Praktiline kasutamine.
Veregrupid. Erütrotsüütide pinnal esinevad antigeenid . Kui erinevate indiviidide verd omavahel segada, siis võib tekkida antigeen- antikeha reaktsioon ja aglutinatsioon (punaliblede kokkukleepumine)
• Inimesel tuntakse 14 veregruppide süsteemi, neist on praktilises meditsiinis tähtsaid kaks: ABO- ja ja Rh-süsteemid. ABO- süsteem: • aluseks on erütrotsüütide pinnal paiknevad antigeenid (aglutinogeenid) A ja B
• Vastavalt sellele eristatakse A, B, AB ja 0-grupi verd
• A-grupi verega inimesel esineb vereplasmas gammaglobuliinide hulka kuuluv antikeha ( aglutiniin ) anti-B
• B-grupi verega inimesel anti-A
• 0-grupi verega mõlemad, nii anti-A kui ka anti-B
• AB AB-grupi verega inimese vereplasmas antikehad puuduvad
• Kui sobimatul vereülekandel A- või B-aglutinogeeni sisaldav veri seguneb vastavat sisaldav aglutiniini sisaldava verega, on tulemuseks erütrotsüütide aglutinatsioon
• Veregruppi saab kindlaks määrata, kasutades vastavaid antiseerumeid.
Reesussüsteem: • Rh-antigeene on erütrotsüüdi pinnal kuus: C, D, E, c, d, e. Igal inimesel on neist kolm, igast paarist üks
•Antigeen D on kõige tugevama antigeense toimega. Seetõttu nimetatakse verd, mis sisaldab D-antigeene, reesuspositiivseks, ja verd, mis seda ei sisalda, reesusnegatiivseks
•Rh-süsteemi süsteemi puhul tekivad vastavad antikehad alles esimesel kokkupuutel D-antigeeni sisaldava verega.
•Reesuskonflikt võib tekkida, kui reesusnegatiivne ema kannab reesuspositiivset loodet. Ohustatud on ema järgmine reesuspositiivne laps, kuna ema organismis peale esimest sünnitust moodustunud antikehad võivad difundeeruda läbi platsenta ja põhjustada loote erütrotsüütide aglutinatsiooni.
Veregrupid loomadel.
Veisel on teada 12, lambal 8, hobusel 8, seal 15, koeral 8 ja kanal 12 veregruppide süsteemi .
• Loomadel kasutatakse veregruppide määramist kõige enam nende põlvnemise selgitamiseks.
13. Lümfi teke, koostis; lümfiringe.
Lümf moodustab verekapillaaristikust väljanõrgunud vereplasma koostisosadest ja nendega segunenud ainevahetusproduktidest. Nagu verigi, asetseb ta kinnistes kanalites(lümfisoontes ja sidekoes umbselt algavates lümfikapillaarides) ning koosneb plasmast ja selles asetsevatest vähestest lümfirakkudest. Lümfi plasma sarnaneb keemiliselt vereplasmaga, välja arvatud valkained, mida on lümfis kaks korda vähem kui veres. Rakkudest esinevad lümfis peamiselt lümfotsüüdid ja väiksemal määral monotsüüdid. Üldiselt on lümfi keemiline koostis ja ta rakkude hulk kõikuv ( 1mm3-s umbes 8000 rakku). Rakulised elemendid segunevad plasmaga peamiselt lümfisõlmedes.
14. Ainete transpordi viisid läbi membraanide.
Ainete transport :
•probleemid - ainete konsentratsioonid; transport vastu konsentratsioonigradienti nõuab energiat; lipiidne kaksikkiht laseb vabalt läbi vett, O2, CO2, aga mitte ioone, hüdrofiilseid molekule (glükoos) ega makromolekule.
•transpordiviisid –
difusioon – mööda konsentratsioonigradienti ( vesi, gaasid, etanool , glütserool jt. väikse molekuliga polaarsed ained)
abistatud difusioon – läbi valgumolekulidest moodustunud kanalite konsentratsioonigradiendi suunas. Ained liiguvad läbi kanali vabalt või seotakse vahepeal transportvalguga. Kõik kanalid on spetsiifilised .
Aktiivtransport – transport vastu kontsentratsioonigradienti. Vaja on transportvalku ja ATP energiat. Jaguneb: a) otsene aktiivtransport – ATP energia kasutatakse vahetult teatud molekuli transpordiks . b) kaudne aktiivtransport I – ühe iooni liikumisel mööda konsentratsioonigradienti transporditakse teist vastu tema konsentratsioonigradienti. Sümport – mõlemad molekulid liiguvad samas suunas. c)kaudne aktiivtransport II – Antiport – juhtioon ja aktiivselt transporditav ioon liiguvad vastassuunas .
15 . Erutuvate kudede mõiste.
Ärrituvuse evolutsioonis diferentseerusid hulkraksetel loomadel infot erutusena  edastavad ja töötlevad koed - närvi- ja lihaskude.Lisaks vegetatiivsetele eluprotsessidele (esinevad ka taimedel nt toitumine, hingamine jm) võimaldab erutuvus animaalseid talitlusi, sh. looma aktiivset liikumist,  keerukat organismisisest regulatsiooni, meeletalitlust ning otstarbekat käitumist kuni mõtlemiseni.  Kui etoloogia ja zoopsühholoogia uurivad erutuvusel baseeruvaid  seaduspärasusi eeskätt looma välise käitumise järgi, siis füsioloogia keskendub erutuvust kandvate struktuuride (nt. rakumembraani, närvi- ja lihaskiu, aju ja meeleelundite) talitlusele.
16. Membraanipotensiaal ja selle teke.
Membraanipotensiaal on olemas kõigil elusrakkudel.
Membraanipotensiaali ajal toimub K+ spontaanne difusioon rakust välja ja Na+/K+ pumba töö(Na+/K+ pump - 3Na+ viiakse välja ja 2K+liigub raku sisse). Raku sees K= 140 mM/L. Väljas pool rakku K= 4mM/L. Ained liiguvad läbi kanali vabalt või seotakse vahepeal transportvalguga. Kõik kanalid on spetsiifilised.
17. Aktsioonipotensiaal (AP) ja selle teke. Muutused membraani ioonikanalite permeaabluses AP kulgemise ajal.
AP on elektriliste potensiaalide järsk muutus rakumembraanil; põhineb membraanikanalite läbitavuse muutustel. AP on kiire potensiaalimuutus närvi- ja lihasrakkude membraanidel. AP=närviimpulss, lihasimpulss
AP – informatsiooni edastamine organismis
Tekib tugeva, kestva ja kiire välis- või sisekeskkonna muutuse tagajärjel.
Membraani ioonikanalite permeaabluse muutused AP kulgemise ajal:
Na-kanalid avanevad
Rohkem Na- kanaleid avaneb
Na-kanalid sulguvad
K-kanalid avanevad
K-kanalid sulguvad
AP levib mööda närvi- või lihasraku membraani ilma amplituudi vähenemiseta. AP levib hüppeliselt, kuna ioonide liikumine toimub ainult Ranvier’i sooniste kohal
18. „Kõik või mitte midagi” seadus ja erutuse kadudeta leviku seadus.
„Kõik või mitte midagi” – lävi ärritusest tugevamad ärritajad tekitavad alati maksimaalse aktsioonipotensiaali.
19. Närviraku ehitus ja funktsioonid. Neurogliia funktsioonid.
Närvikude koosneb närvirakkudest e. neuronitest. Igal neuronil on närvirakuhea, üks pikk jätke e. neuriit e. akson ja mitu lühikest jätket e. dendriiti.
Närvirakkude funktsioonid:
Ärrituse, erutuse vastuvõtmine ja edasijuhtimine ning analüüsimine
Erutus võetakse vastu dendriitide kaudu, liigub närvirakukehasse ja antakse edasi neuriiti ( erutus kandub neuronist välja)
Sünaps-ühe neuroni neuriit puutub kokku järgmise neuroni dendriitidega, seetõttu on võimalik erutuse ülekanne
Närvirakke juurde ei teki, sest küpsel närvirakul puudub pooldumisvõime
Neurogliia, gliia, gliiarakkudest koosnev närvisüsteemi kude, mis ümbritseb närvirakke ja nende jätkeid eurogliia toidab, toestab ja isoleerib elektriliselt närvikude.
Neurogliia rakkude mass on närvikoes suurem kui neuronite mass, ajus näiteks moodustavad nad kaugelt enam kui poole selle kogukaalust. Oluline osa närvikoe talitluses on NEUROGLIIAL, mis ümbritseb neuroneid . Eristatakse 5 tüüpi neurogliia rakkusid (astrotsüüdid e tähtrakud, ependüümirakud, mikrogliiarakud, oligodendrotsüüdid, neurolemmotsüüdid e Schwanni rakud), mille peamised funktsioonid on:
toestus ja mehhaaniline kaitse
barjäärifunktsioon vere ja neuronite vahel
võõrkehade fagotsütoos
ajuvedeliku produtseerimine
elektrilise isolatsiooni tagamine
20. Erutuse leviku iseärasused müeliintupeta ja müeliintupega närvikiududes.
Aktsioonipotentsiaalide levimise (informatsiooni edastamise ) kiirus on osutatud aksoni tüüpides erinev. Müeliintupega aksonites on see hüppeline, kiire. Aktsioonipotentsiaal levib ühest Ranvier’ soonisest järgmisse praktiliselt silmapilkselt. Müeliintupeta aksonites levib aktsioonipotentsiaal aga ühtlaselt ja suhteliselt aeglaselt piki kogu aksoni membraani pinda. Aktsioonipotentsiaalide levimise kiirus aksonis sõltub peale isolatsioonikihi ehituse ka jätke diameetrist: mida suurem see on, seda kiirem on levi.
Akson e. neuriit on närviraku ühtlase diameetriga kõige pikem jätke, ulatusega mõni mm kuni 1 m, juhib impulsse rakukehast eemale
Dendriit – närviraku jätke, mis juhib impullse rakukeha suunas
21. Sünapsi mõiste ja struktuur. Erutuse ülekanne neuromuskulaarses sünapsis.
Sünaps-ühe neuroni neuriit puutub kokku järgmise neuroni dendriitidega, seetõttu on võimalik erutuse ülekanne. Sünapsid on tundlikud keemiliste ainete suhtes. Jagunevad erutus- ja pidurdussünapsideks.
Erutuse ülekanne neuromuskulaarses sünapsis- Lihaskude reageerib kontraktsiooniga nii otsesele ärritusele (mehhaaniline, termiline, keemiline, elektriline) kui ka närviimpulsile. Viimane toimib neuromuskulaarse sünapsi kaudu. Erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele toimub sünapsi vahendusel. Aksonid ja dendriidid moodustavad teiste närvirakkudega ühendusi – mida võib ühel neuronil olla kuni mitukümmend tuhat
22. Refleks , refleksikaar ja refleksikeskus (mõisted ja iseloomustused).
Refleks- närvikoe vahendusel toimuv tahtest sõltumatu organismi vastus ärritusele
Refleksikaar- tee mida mööda kulgeb erutuslaine refleksi ajal. Osad:
1. Retseptor - võtab vastu ärrituse
2. Aferentne e. sensoorne närv-kannab erutuse aktsioonipotensiaali näol kesknärvisüsteemi.
3. Refleksikeskus- paikneb kesknärvisüsteemis, sisaldab 1 või mitu neuronit
4. Eferentne e. motoorne närv- kannab erutuse kesknärvisüsteemist lõpp organisse e. efektorisse
5.Efektor e. sihtorgan (skeleti- või silelihas )
Refleksikeskus- paikneb kesknärvisüsteemis, sisaldab 1 või mitu neuronit
23. Vöötlihaskoe struktuur. Sarkomeeri mõiste.
Vöötlihaskude:
Lihaskiud on pikad, hulktuumsed
Valgusmikroskoobis on ristipidi vöödilised
Alluvad tahtele
Paiknevad skeletilihastes
Kokkutõmbumine ehk kontraktsioon on kiire
Kahe Z-joone vahelist ala nimetatakse sarkomeeriks, see on müofibrilli ehituslik ja talituslik üksus.
24. Lihaskontraktsiooni mehhanism ja energeetika .
Kontraktsiooni vormid:
Isotooniline – lihas lüheneb, kuid tema pingeaste ei muutu (nt võimlemine hantlitega)
Isomeetriline – lihas ei lühene, kuid lihasesisene pinge tõuseb (nt surumine vastu seina)
Kontraktsioonimehhanism 1
Puhkeolekus katab tropomüosiin aktiini aktiivosa. Närvijätket mööda ajust tulnud signaal antakse AP kujul neuromuskulaarse sünapsi kaudu üle lihasraku membraanile. Selle mõjul vabaneb Ca++ sarkoplasmaatilisest retiikulumist, seostub troponiiniga: tekkinud kompleks „lükkab” tropomüosiini kõrvale ja aktiveerib aktiini.
Kontraktsioonimehhanism 2
AP toimel avanevad Ca-kanalid. Ca toimel ühineb müosiini pea aktiiniga. Müosiini pea seostub aktiiniga ning toimub „ libisemine .”
Kontraktsioonimehhanism 3
ATP molekul seostub müosiiniga, müosiin ja aktiin eralduvad teineteisest.
Kontraktsioonimehhanism 4
ATP laguneb ja müosiini pea pöördub lähteasendisse. Kui Ca pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi, siis lihas lõtvub. Kui Ca jääb sarkoplasmasse, siis kontraktsioonitsükkel kordub. ATP molekuli seostumisel vabaneb müosiini pea, Ca++ pumbatakse tagasi SR-i ja lihas lõtvub. Üks tsükkel lühendab lihast 1% võrra.
Energiaallikas
Sisaldus lihases
Energia vabanemine
ATP
5 μmol/g
ATP  ADP + P
Kreatiinfosfaat
11 μmol/g
PC + ADP  ATP + C
Glükoos (glükogeen)
84 μmol/g
Glükolüüs: lammutatakse laktaadini oksüdatiivne fosforüülimine: lammutatakse CO2 ja H2O-ni
tiglütseriidid
10 μmol/g
Oksüdatsioon CO2 ja H2O-ni
25. Lihaskontraktsiooni sõltuvus ärritaja tugevusest ja sagedusest.
Kontraktsiooni iseloom sõltub ärritaja sagedusest. Mida sagedamini lihast ärritada seda vähem jääb aega lihase lõtvumiseks.
Tetaaniline kontraktsioon saavutatakse 40 Hz ärritussageduse korral
Vastavalt ärrituse iseloomule jaotatakse:
Üksikkontraktsioon - lihas või lihaskiud vastab ühekordsele ärritusele lühiaegse ja suhteliselt nõrga kontraktsiooniga
Tetaaniline kontraktsioon - tekib üksikkontraktsioonide summeerumise tulemusena. Summatsioon tekib, kui kahe erutuse vaheline aeg on väiksem üksikkontraktsioonide kestusest, ületab seejuures aktsioonipotentsiaalide kestuse. Selliselt summeerunud kontraktsioon on oma jõult suurem kui üksikkontraktsioon.
26. Lihastoonuse mõiste ja tekke põhjus.
Lihased säilitavad ka täieliku lõõgastumise korral teatud pingeseisundi e. lihastoonuse, sest neile saadetakse pidevalt närvikeskustest impulsse ja samal ajal saavad keskused signaale lihasekiu pikkuse ning pinge kohta lihaskäävilt ning kõõluste ja sidekirmete retseptoritelt. (Lihaskääv on ligikaudu 1 mm pikkune lihasekiudude vahel asuv moodustis, mis reageerib lihase pikenemisele, lihase kokkutõmbel kääv lõtvub. Lihaskäävi pikkust reguleeritaksse seljaajust saadetud impulssidega.)
Lihastoonus - Lihase iseärasus, mis on esile kutsutud närviimpulsside pideva voo poolt lihasesse ning mis tingib lihase vastupanu välja venimisele. Ebanormaalset lihastoonust võib määratleda kui: hüpertoonus (kõrgenenud lihastoonus, näiteks spastilisuse korral), hüpotoonus (kõrgenenud lihastoonus; loid halvatus ), atoonia (lihastoonuse kadu). HS korral on lihastoonuse hindamine üks tavalise neuroloogilise uuringu osa.
27. Silelihaskiudude talitluse iseärasused (struktuur, regulatsioon , plastilisus, AP teke ja kulg).
Silelihased – veresoonte ja siseelundite seintes, tahtele allumatud, ei väsi
Silelihaskiudude talitluse iseärasused-
* toonuse pikajaline säilitamine
* silelihaskude on plastiline
* erutus ja kontraktsioon tekivad kuni 30 korda aeglasemalt kui skeletilihastes
* Silelihaste membraanipotensiaal on -50-60 mV, s.o.30 mV vähem negatiivsem skeletilihastel.
* Silelihastel esineb vöötlihaskiududest erinevat
AP teke:
AP kulgeb platooga, mis võimaldab pikemaajalist kontraktsiooni (emaka-, põie-, südamelihas).
AP võib tekkida spontaanselt (sooleseinad, kusejuha ).
AP võib tekkida vastusena lihase väljavenimisele (sool, põis).
Kontraktsioon võib tekkida ka ilma AP-ta vastuseks humoraalsetele teguritele:
Koefaktorid(hapniku defitsiit, süsihappegaasi sisalduse suurenemine, piimhappe kuhjumine jne) mõjutavad verekapillaride seinte lihaskihti.
Hormoonid (kui on olemas vastav retseptor)
28. Südamelihaskoe struktuur. Südame automaatsus. Erutusjuhtesüsteemi struktuur.
Südamelihaskude koosneb lihaskiududest, mis on omavahel väga tihedalt liitunud- süntsüütsium. Südamelihase ühes piirkonnas tekkinud erutus levib kiiresti üle terve südamelihase. Süda on automaatne organ, ta jätkab tööd ilma välisärritusteta ja sideme katkemisel kesknärvisüsteemiga. Süda jätkab tööd isegi siis, kui teda organismist eemaldada. Isoleeritud südame talitlus lakkab alles siis, kui tema energiavarud ammenduvad . Südame automaatsuse tagab tema erutustekke ja –juhtesüsteem: paremas kojas paiknevas sinuatriaalsõlmes paiknevad lihaskoe rakud, milles AP tekib spontaanselt. Südamelihase AP-le on iseloomulik platoo . NB! Platooga kulgev pikk AP võimaldab südamelihasel kontraheeruda ja seejärel uuesti lõtvuda, enne kui südamelihas on suuteline uu ärritust vastu võtma.
Erutusjuhtesüsteem:
Sinuatriaalsõlmest levib erutus 0,3 m/sek üle kodade- kodade kontraktsioon
Kodade ja vatsakeste piiril läbib atrioventrikulaarsõlme 0,02 m/sek
Atrioventrikulaarsõlmest üle vatsakeste 4 m/sek – vatsakeste kontraktsioon
29. Elektrokardiograafia mõiste, elektrokardiogrammi põhikomponendid.
Elektrokardiograafia väljendab erutuse levikut südames. Elektroodid kinnitatakse esi- ja tagajäsemetele. Elektrokardiogrammi (ajas muutuvate potensiaalide kõver) põhikomponendid:
EKG sakid : P-kodade depolarisatsioon , QRS-vatsakeste depolarisatsioon, T-vatsakeste repolarisatsioon
Arteriaalne vererõhk
Südame toonid
30. Südame tsükkel ( faasid , vere liikumine eri faasides ). Südame sagedus, löögimaht ja minutimaht .
Südame tsükkel:
Süstol e. kontraktsioon
Diastol e. lõõgastumine
Süstol + Diastol = südametsükkel
Tsüklite arv minutis = südamesagedus
Ühe tsükliga väljapaisatud veremaht = süstoolne maht e. löögimaht
Ühes minutis väljapaisatud veremaht = minutimaht
Diastol:
Rõhk vatsakestes langeb ning aordi - ja kopsuarteri poolkuuklapid sulguvad. Kui rõhk vatsakestes langeb madalamale kui rõhk kui rõhk juba verega täituvates kodades, avanevad atrioventrikulaar (AV)- klapid ja vatsakesed täituvad verega. 70-75% verest voolab läbi kodade otse vatsakestesse . Rõhk vatsakestes tõuseb , vatsakeste muskulatuur venib välja ja AV- klappide hõlmad tõmbuvad koomale.
Kodade süstol:
Kodade kontraktsioon: lisatakse vatsakestesse veel umbes 10-30% verd. Puhkeolekus on kodade roll vatsakeste täitumises väike, füüsilise pingutuse puhul diastol lüheneb, vatsakesed ei jõua korralikult täituda ning kodade süstoli roll suureneb. Rõhk vasakus kojas tõuseb
7-8mm/Hg ja paremas kojas 4-6 mm/Hg. Kontraktsiooni ajal on koomale tõmmatud ka õõnes veenide ja kopsuveenide avad.
Vatsakeste süstol:
Vatsakeste seinad pingulduvad, rõhk tõuseb ning sulguvad AV-klapid. Kui rõhk vatsakestes ületab rõhu aordis ja kopsuarteris, siis avanevad aordiklapp ja kopsuarteri poolkuuklapid ja vatsakesed tühjenevad. Kontraktsiooni ajal tõuseb vasakus vatsakeses rõhk 120 mm/Hg ja paremas 25 mm/Hg-ni. Iga kontraktsiooniga väljutatakse inimesel umbes 60-90 ml verd ja umbes 50 ml verd jääb vatsakesse järele.
Südame sagedus
LOOMALIIK
KESKMINE
PIIRID
Inimene
70
58-100
Nahkhiir
750
100-900
Merisiga
280
200-400
Kass
120
110-140
Koer
100
80-120
Lehm
68
60-70
Hobune
44
23-70
Lammas
75
60-120
Siga
80
55-86
Löögimaht e. süstoolne maht
Mõjutavad:
Lõpp-diastoolne täitumine
Täielik prifeerne takistus
Kontraktiilsus
Südame minutimaht
= Südame sagedus x löögimaht
Mõjutavad:
Eelkoormus – lõpp-diastoolne seinapinge/rõhk
Järelkoormus – veresoonte vastupanu ületamiseks vajaminev seinapinge
Kontraktiilsus – südame kokkutõmbejõud
Südamesagedus
31. Südametalitluse hormonaalne (hormooni, adrenaliin , türoksiin) ja närviregulatsioon (sümpaatilise ja parasümpaatilise närviimpulsi toime).
Südametalitluse hormonaalneregulatsioon:
Hormoonid
Adrenaliin – stimuleerib südametööd (hirm, erutus)
Türoksiin – suurendab müokardi tundlikkust sümpaatiliste närviimpulsside suhtes aeglaselt aga püsivalt
Südametalitluse närviregulatsioon:
Närvisüsteem-piklikus ajus kardiovaskulaarne keskus
Sümpaatilised kiud-stimuleeriv toime(kiirendab erutuse teket,löögimaht tõuseb) Adrenaliin, noradrenaliin
Parasümpaatilised kiud-pärssiv toime(aeglustab erutuse teket,diastol pikeneb) Uitnärv, atsetüülkoliin
32. Vereringeosad ja nende ülesanded.
Kehavereringes surutakse veri vasakust vatsakeset aorti, millest omakorda väljub rida suuri artereid, andes alguse üksikute elundite vereringetele (südame, aju, maksa, neerude jne. vereringed). Arterid jagunevad mitmeid kordi , sealjuures harude läbimõõt muutub järjest väiksemaks. Kõige väiksema läbimõõduga arteriaalseid veresooni nimetatakse arterioolideks, neist väljuvad omakorda kapillaarid , mille vahendusel toimuvad ainete vahetused vere ja ümbritsevate rakkude kudede vahel. Kapillaarid ühinevad veenuliteks, need omakorda väikesteks veenideks, mis ühinedes moodustavad suuremaid veene. Kahe suure õõnesveeni kaudu jõuab veri tagasi südame paremasse kotta.
Vereringeosad:
Aort - * Elastne, paksu seinaga , sileda sisepinnaga
* Jaguneb väiksemateks arteriteks (45 000)
* Voolukiirus 33 cm/sek
* Keskmine rõhk 100 mm/Hg
* Silelihaseid reguleeritakse närvisüsteemi abil
* Transporttee, jaotusfunktsioon ,summutusfunktsioon
Arterid- * Tugeva silelihaskestaga
* Väiksema valendikuga
* Jaguneb väiksemateks arterioolideks (20 miljonit)
* Voolukiirus 13-6 cm/sek
* Keskmine rõhk 90 mm/Hg
* Silelihased sümpaatilise närvisüsteemi kontrolli all
* Hapnikurikka vere transport (va. Kopsuarter), takistusveresooned
Arterioolid - * Tugeva silelihaskestaga
* Jaguneb kapillaarideks (1,7 miljardit)
* Voolukiirus 0,3 cm/sek
* Keskmine rõhk 50 mm/Hg
* Sfinkterveresooned, verevoolu ja rõhu kontrollimine
Kapillaarid- * Ühekihiline endoteel , ei kontrahheeru
* Ühineb veenuliteks (130 miljonit)
* Voolukiirus 0,05 cm/sek
*Keskmine rõhk 18 mm/Hg
* Vahetusveresooned (difusioon, filtratsioon)
Veenulid - * Väiksemad endoteeliga, suuremad silelihaskoega
* Õhukese seinaga
* Ühinevad veenideks (73 000)
* Voolukiirus 0,1 cm/sek
* Keskmine rõhk 12 mm/Hg
* Vahetusveresooned
Veenid - * Õhukese veniva seinaga
* Klapid
* Ühinevad 2-ks õõnesveeniks
* Voolukiirus 1cm/sek, õõnesveenis 4,5 cm/sek
* Keskmine rõhk 6 mm/Hg, õõnesveenis 3 mm/Hg
* Transporttee, veredepoo funktsioon
33) Veresoonte alaliigid, struktuuri iseärasused ja seos täidetava ülesandega.
Kõigi veresoonte ja ka südame sisekesta sisemisem kiht on lmaeepiteelist moodustunud õhuke endoteel. Kapillaarides polegi muid kihte, kui mitte arvestada sidekoelist basaalmembraani. Erinevad ained liiguvadki verest kudedesse ja vastupidi just läbi kapillaaride seinte. Teistes veresoontes moodustub endoteel koos sidekoega sisekesta. Sellest välimiselt on kekkest, milles leidub lihas- ja elastiinkiude. Suurimate arterite keskkihis on palju elastset kude, väiksemate arterite seinas jällegi silelihaskude. Veresoonte väliskest on kollageenkiuline sidekude, mis ühendab veresooni ümbritsevate kudedega. Suurte veresoonte seinas on omad väikesed veresooneseinaveresooned, mis varustavad väliskesta. Nad ei pärine varustatavast veresoonest, vaid saavad alguse mujalt.
Arterites on üsna kõrge vererõhk ning nad on paksuseinalised. Arterite valendik ehk luumen on väike, seetõttu veri voolab arterites kiiresti. Veenid on õhukeste seintega ja vererõhk neis on madal. Arteritest on nende läbimõõt palju suurem. Vere voolukiirus on veenides oluliselt aeglasem kui arterites. Samasse sihtkohta kõrvuti kulgevad veresooned on kollateraalid . Anastomoos on veresoonte ühendusharu. See võib olla nii kollateraalide kui ka teiste veresoonte (nt arterite ja veenide) vahel. Enamikul juhtudel pääseb veri mööda neid kõrvalteid tromboseerunud veresoone varustusalalae ning tromb ei põhjusta kärbumist.
Alaosad: arter , arterioolid, kapillaarid, veenulid, veen
Aort ja suured arterid:
väga elastsed, väike takistus, silelihaskesta toonus reguleeritav NS kaudu( mõjutab ealastsust), sisemine diameeter 4-25 mm, seina paksus 2mm, keskmine vererõhk 98 mmHg, keskmine voolukiirus aordis 33 cm/s, suurtes arterites 13 cm/s.
Väikesed arterid ja arterioolid:
tugev silelihaskest, kontraktsioonivõimeline (võimalus soone diameetrit muuta), väikeste arterite pikkus keskmiselt 1,5 cm, läbimõõt 0,14 mm, vererõhk 90 mm Hg, voolukiirus 6 cm/s. Arterioolide keskmine pikkus 0,2 cm, diameeter 0,03mm, seina paksus 0,02 mm, vererõhk 60 mmHg, voolukiirus 0,3 cm/s.
Arteroolid: need on lihaselised arterid, mille läbimõõt on 0,02-0,04 mm. Erinevate elundite regulatsioonitegurite toimel muutub arterioolide läbimõõt. Kui mitmete arterioolide läbimõõt väheneb, tõuseb võrerõhk suurtes arterites.
Prekapillaarsed sfinkterid: arerioolide terminaalsed segmendid . Kontraktsioonide abil reguleerivad vere pääsu kapillaaridesse.
Kapillaarid: ühekihiline endoteel, lihaskest puudub, pikkus 0,5 mm, läbimõõt 0,008 mm. vererõhk
algusosas 30mmHg, lõpuosas 10 mmHg, voolukiirus 0,3-0,7 mm/s.
Veenid: õhukeseseinalised, suure venitavusega sooned , klapid, vererõhk veenulites 10 mmHg, veenides 4- 7mmHg, õõnesveenis 0- -5 mm Hg. Voolukiirus õõnesveenis 9 cm/s, sisemine diameeter veenulites 0,02 mm, veenides 5mm, õõnesveenis 30 mm. Seina paksus 0,002 0,5 ja 1,5 mm.
Arteriovenoossed anastomoosid. Otseühendus arterite ja veenide vahel. Verevarustuse regulatsioon, termoregulatsioon . Nahk jäsemed, kõrvalest, maks, kopsud, seedetrakt .
34) Arteriaalne vererõhk (süstoolne ja diastoolne), vererõhu muutumine soonestiku alaosades. Vererõhu autoregulatsioon.
Organismi vererõhk põhineb vere liikumisel arterites. Vererõhk sõltub nii südame pumbatud vere hulgast (minutimahaust) ja ka sellest, kui kiiresti veri pääseb arteritest kapillaaridesse. Seda reguleerib vereringe perifeerne takistus. Vereringet mõjutab asjaolu, et vedelikud püüavad alati raskusjõu mõjul allapoole voolata. Vereringe perifeerne takistus on ühine nimetus kõigile teguritele, mis aeglustavad vere voolu suurtest arteritest. See tuleneb peamiselt vere ja veresoonte seinte vahelisest hõõrdumisest. Vererõhu all mõeldakse tavaliselt suurte artesite rõhku, mis on maksimaalne siis, kui vasak vatsake surub süstoli ajal verd suurtesse arteritesse. Rõhulaine liigub süstoli ajal mööda artereid ja on mitmel arteril pulsina kombeldav.
Distoli ajal langeb rõhk vasakus vatsakeses nullini. Sulgunud aordikapi taga alaneb rõhk aeglaselt, seda mööda kuidas veri liigub peenematesse arteritesse. Suurtes arterites väiksemat vererõhku nimetatakse diastoolseks vererõhuks. Arteriaalset vererõhku mõõdetakse südamekõrguselt. Maa raskusjõud suurendab näitu, kui mõõdetakse südamest madalamal ja vähendab, kui mõõdetakse südamest kõrgemal. Korrektsioonitegur 1, 36 mm Hg/cm. Keskmine arteriaalne rõhk (RR) ~ minutimaht X perifeerne kogutaksitus. Kõrgvererõhuga on tegemist siis, kui süstoolne rõhk on üle140 ja distoolne üle 90 mm Hg.
35) Ainete liikumine läbi verekapillaaride. Vererõhu ja vereplasma onkootse rõhu tähtsus vee liikumisele.
Kapillaarid: ühekihiline endoteel, lihaskest puudub. Kontraktsioonivõime puudub. Pikkus 0,5 mm, läbimõõt 0,008 mm, difusioon ja filtratsioon.
Difusioon: läbi endoteeli (rasvas lahustuvad väikesed molekulid, gaasid). Läbi endoteeli pooride (vesi, elektrolüüdid, glükoos, aminohapped). Konsentratsiooni gradiendi suunas.
Lahustunud proteiinidel põhinev kolloidosmootne rõhk ehk onkootne rõhk on üsna väike murdosa plasma osmootsest rõhust. See on siiski oluline, kuna plasma suurema valgusisalduse tõttu on see plasmas suurem kui koevedelikus. Selle tõttu püsib vere maht normaalsena.
DIFUSIOON - aine või energia ülekandumine kõrge kontsentratsiooniga piirkonnast madala kontsentratsiooniga piirkonda
36) Verevarustuse metaboolne, humoraalne ja närviregulatsioon.
Verevarustuse kontrollmehhanismid:
metaboolne kontroll: domineerib südame-, aju-, ja töötavate skeletilihaste arterioolides (elutähtsad süsteemid) süsihappegaasi, piimhappe, adenosiini ja K+ sisaldus
Närvi- ja hormonaalne regulatsioon: domineerib neerude, seedesüsteemi ja puhkevate skeletilihaste arterioolides.
Vereringe närviregulatsioon:
sümpaatilised impulsid (mediaatoriks adrenaliin ja naradrenaliin) toimivad veresooni ahendavalt e. vasokonstriktoorselt (va peaaju , kopsude, neerude ja südame veresooned).
Parasümpaatilised impulsid: ( mediaatoraine atsetüülkoliin) toimivad veresooni laiendavalt e.vasodilatatoorselt.
37) Hingamise mõiste ja etapid.
Hingamine: organismi ja välisõhu vaheline gaasivahetus , mille ülesandeks on organismi varustamine hapnikuga ja süsihappegaasi väljutamine.
5 ettappi:
väline- e kopsuhingamine
gaaside vahetus alveoaarõhu ja kapillaarides
gaaside transport verega
gaaside vahetus kapillaaride voolava vere ja kudede vahelisest
sisemine e koehingamine
38) Väline hingamine ja seda iseloomustavad mõisted ( hingamismaht , hingamissagedus , minutimaht, vitaalkapatsiteet , reservmahud ja residuaalmaht, ekspiratoorne tippvool).
välinehingamine:
ninaõõs, suuõõs, neel , kõri, hingetoru, bronhid , süda, roided
Kopsud on ümbritsetud kopsukelme e. pleuraga. Pleuraruumi täidab pleuravedelik .
Sissehingamisel osalevad välimised roietevahelised lihased ja vahelihas . Tavaline sissehingamine on pasiivne. Sügaval väljahingamisel osalevad sisemised roietevahelised lihased ja kõhulihased. Sissehingamisel tuleb teha tööd kopsukoe elastsusjõu ületamiseks. Spetsiifiliste alveolaarrakkude toodetav surfaktant vähendab alveoolide pinda vähendada püüdvat pindpinevusjõudu. Surnud ruum: ülemiste hingamisteede maht, kus gaasivahetust ei toimu. Hingamissagedust väljendatakse 1 minuti kohta. Mõjutavad looma suurus, vanus, tervislik seisund, füüsiline koormus, temperatuur, toodang.
Hingamismaht- ühekortselt sisse- või väljahingatava õhu maht
Hingamissagedus- sisse- või väljahingamiste arv minutis
Ekspiratoorne tipvool- õhuvoolu maksimum jõulisel väljahingamisel
Inspiratoorne reservmaht- pärast tavalist sissehingamist täiendavalt sissehingatud maksimaalne õhu maht
Ekspiratoorne reservmaht- pärast tavalist väljahingamist täiendavalt väljahingatud maksimaalne õhu maht
Minutimaht- minutis kopse läbinud õhu maht
Vitaalkapatsiteet- maksimaalne sisse- või väljahingamisel vahelduv õhu maht
Jääk- e. residuaalmaht- pärast maksimaalset väljahingamist kopsudesse jääva õhu maht
Kollapsi - e. minimaalõhk- õhk, mis jääb kopsudesse kopsukoe retraktsioonil
Totaalkapatsiteet- vitaalkapatsiteet + jääkmaht
39) Rõhk rinnaõõnes ja kopsudes. Õhkrinna mõiste ja tagajärg.
Normaalselt pleuraõõnes välise atmosfääri suhtes negatiivne rõhk, et kopsud täidaksid rindkereõõne võimalikult äielikult. See negatiivne rõhk süveneb sissehingamisel (-1,0 kPa) ja väheneb väljahingamisel (-0,3 kPa). Kui välisõhu ja pleuraõõne vahel tekib õhuühendus kas läbi rindkereseina või bronhi, kaob plauraõõnes alarõhk ja kops vajub kokku. Tekib õhkrind ehk pneumotooraks.
40) Atmosfääriõhu ja alveolaarõhu koostis. Gaaside osarõhkude arvutamine.
Atmosfääriõhk- 20,9 % O2, 0,03 % CO2, 79% N2 ja väärisgaase.
Alveolaarõhk- pärast rahulikku väljahingamist kopsudesse jääv õhk; 14 % O2, 5,6% CO2, 80,4% N2 ja väärisgaase
Gaasivahetus kopsudes:
gaasivahetus alveolaarõhu ja kapillaarvere vahel toimub difusiooni teel vastavalt gaasi osarõhu gradiendile. Hapniku osarõhk: alveoolides 100mm Hg
kopsukapillaaris 40mm Hg
Süsihappegaasi osarõhk: alveoolides 40mm Hg
kopsukapillaaris 46mm Hg
m=KxA/lxΔP
m- koekihi läbiv ainehulk
A- koekihi pindala
l- koekihi paksus
ΔP- osarõhkude vahe
K- difusioonikoefitsent
41) Gaasivahetus alveoolides ja seda mõjutavad tegurid.
Alveoolides põhineb õhu ja vere vaheline gaasivahetus sellel, et gaasid püüavad liikuda suurema osarõhu poolt madalamale poole. Hapnik läheb alveoolist verre, kuna selle osarõhk alveolaarõhust on kõrgem kui õhus.
42) Hapniku ja süsihappegaasi transport verega.
99% vere hapnikust seotakse vere punaliblede hemoglobiiniga (Hb)
Hb+O2↔HbO2 oksühemoglobiin
Süsihappegaasi transport:
7% verre jõudnud süsihappegaasist transporditakse lahustunult vereplasmas
23% seotakse hemoglobiini aminorühmadega karbaminohemoglobiiniks (CO2 Hb)
70% süsihappegaasist transporditakse HCO3-kujul
Kopsudes toimub vastupidine protsess: bikarbonaatioon pöördub tagasi punaliblesse, seostub prootoniga, tekkinud süsihape dissotsieerub süsihappegaasiks ja veeks .
43) Kudede hapnikuvarustuse häired (hüpoksia, anoksia ) ja nende tagajärjed organismile.
Hüpoksia on hapnikuvaegus, anoksia täielik puudumine. Hüpoksiani võib viia kõrgmäestikus hapniku vähesus, vereringe otseühendused, kaasasündinud südamerikke korral, vereringe puudulikus, aneemia või vingu mürgistus võivad tekitada seisundi, et vereringes ei transpordita piisavalt hapnikku.
Koehüpoksia - PO2 on normist väiksem (alveolaarne hüpoventilatsioon, verekaotus , Hb vähesus, CO mürgistus, vereringehäired jne) Tsüanoos – naha ja limaskestade sinakas värvus.
Koeanoksia - PO2= 0mmHg , hapnikuvarustuse täielik katkemine veresoone sulguse või tugeva arteriaalse hüpoksia tagajärjel.
Aju- ja närvikoerakud on parandamatult kahjustunud 10 min. Anoksia järel (taaselustamisaeg 8-10 min.), skeletilihased peavad vastu tunde, neerude, maksa taaselustamisaeg 3-4h, südamel samuti mitu tundi, kuid funktsioon ei taastu kiiresti (normaalse vereringe tagamiseks vajalikku arteriaalset rõhku ei saavutata kiiresti).
Kogu organismi taaselustamisaeg on 4 min., s.o. lühem, kui kõikide elutähtsate organite taaselustamisaeg eraldi võetuna.
44) Hingamise regulatsioon ( hingamiskeskus , venitusretseptoritelt, ärritusretseptoritelt, kemoretseptoritelt lähtuvad signaalid , hormoon adrenaliini ja temperatuuri toime).
Hingamiskeskus piklikus ajus ja sillas
Pneumotaktiline keskus- reguleerib hingamissüsteemi sissehingamise ajalise limiteerimise kaudu. Dorsaalsed ja ventraalsed tuumad – stimuleerivad sissehingamist ja väljahingamist. Hingamiskeskuse talitlust mõjutavad ka ühelt poolt verega kanduvad ained (humoraalne regulatsioon), ning teisalt eri suundadest tulevad närviimpulsid ( neutraalne regulatsioon).
45) Hingamine füüsilise koormuse, kõrgmäestikus viibimise ja sukeldumise korral.
Raske kehalise koormuse ajal tarbitakse ca 90% kudedesse
transporditud hapnikust ära skeletilihastes ja südamelihases.
 Kehalise koormuse ajal on kudede paremaks hapnikuga Kehalise koormuse ajal on kudede paremaks hapnikuga
varustamiseks mitu võimalust:
1) südame töö tõhustamine, minutimahu suurendamine nii löögimahu kui sageduse suurendamise teel, läbi kopsude voolava vere hulk
suureneb.
2) tsirkuleerivate erütrotsüütide arvu suurendamine (põrnas talletatud erütrotsüütide verre paiskamine, hematokrit suureneb hobusel kuni 50 %-ni).
3) gaasivahetus lihastes kiireneb tänu kiirenenud ainevahetusele ja suuremale CO2 tekkele ning t˚ tõusule, hapnikku antakse verest
kiiremini ära.
4) treenitud lihases on suurem müoglobiini sisaldus.
Hingamine mägedes
Üle 3000 m merepinnast tekib hüpoksia, hüperventilatsioon, CO2 osarõhu langus Ventilatsioon
Cheyne- Stokes ’i hingamine ( magades ), kuni HCO väljaviimine neerude poolt suureneb
Mägitõbi ( eufooria , tähelepanu langus, iiveldus , 3-nõrkus, kopsu- või ajuturse )
10000 m – vajalik hingamisaparaat
Aklimatiseerumine – Er arvu suurenemine, kohanemine hüpoksiaga; ülespoole liikumine 300 m päevas, magama madalamale
Sukeldumine
Rõhu tõus 1 atm/m
Gaaside lahustuvus paraneb , maht kahaneb, lämmastik või esile kutsuda kiidihik liinarkoosisarnase seisundi, hapniku liig
kahjustab närvisüsteemi
Ülespoole tõusmisel kessoontõbi (gaasid aurustuvad, mullid ummistavad sooni, kahjustuvad õõnesorganid)
46) Seedesüsteemi iseärasused eri loomaliikidel (võrrelda liha- ja taimtoidulisi loomi, s.h. mäletsejalisi).
Karnivoorid – toiduks liha, veri, rasvkude ja siseelundid. Toit on energiarikas ja kergesti seeduv. Seedetrakt on lühike ja lihtsa stuktuuriga. Söövad korraga palju, mahukas magu . Söögivahejad tihti pikad.
Herbivoorid – Toidus vähe rasva. Taimses toidus suurem osa energiast seotud süsiesikutesse, mida looma seedeensüümid ei lagunda- tselluloos , hemitselluloos . Seedesüsteemis mahukad osad mikrobiaalse seede läbiviimiseks ( eesmagu , jämesool)
Mäletsejate eripära – mitmeosaline magu – eemagu - vats , võrkmik ja kiidekas, libedik – talitlus vastab lihtmaole
47) Sülje moodustumine, koostis, füsioloogilised funktsioonid, süljenõristuse regulatsioon.
Sülg niisutab ja teeb toidu neelatavaks,
antibakteriaalne toime – lüsosüü, antikehad
tärklise seede algus - sülje amülaas (omnivooridel), lipaas (noorloom), sülje amülaasi ja lipaasi toime avaldub mao proksimaalses osas
Sülg koosneb:
vesi, elektrolüüdid, lima. Liigilised erinevused: mäletsejalistel tugevasti aluseline ( CHO3 ), vatsa hapete neutraliseerimine, kogus 100- 200 l/ööpäevas, isotooniline. Koertel nõrgalt aluseline, hüpotooniline, väike elektrolüütide sisaldus.
Salivatsiooni regulatsioon:
parasümpaatiliste närvikiudude koliinergiliste retseptorite kaudu. Aferentsed stiimulid : toidu lõhn, maitse, mälumine, tingitud refleksid. Karnivooride saagi ründamisel süljenõristus sümpaatiliste närvide kaudu beeta-adrenergiliste reseptorite vahendusel. Endokriine regulatsioon puudub ( erand seedenäärmete seas!)
48) Ühekambrilise mao seede. Maonäärmed, maonõre koostis ja toime.
Magu: toidu hoiustamine ja portsjonitena peensoolde suunamine. Toidu peenestamine ja segamine . Valgu seede algus.
Mao näärmed:
Näärmevaba ala mao proksimaalses osas – suurus
varieerub liigiti ; käärimisprotsessid
Maonäärmed – kardianäärmed, fundusenäärmed, püloorusenäärmed
Limanäärmed – lima kaitseb limaskesta maohappe eest
Parietaalrakud – toodavad soolhapet (HCl)
Pearakud – toodavad pepsinogeeni
G-rakud – toodavad gastriini
Maolävi e. kardia : limanäärmed
Maopõhi e. fundus:
pearakud → pepsinogeen
parietaalrakud → HCl
Limanäärmed
Maolukuti e. püloorus
pearakud → pepsinogeen
G-rakud → gastriin
Lima kaitseb magu maonõre toime eest. Maonõre sekretsiooni regulatsioon:
Närviregulatsioon uitnärvi harude kaudu vastusena
toidu lõhnale, maitsele, mälumisele, sattumisele
makku - stimulatsioon
Endokriinne (humoraalne) regulatsioon:
Stimuleerivad maost ja soolest imenduvad valgu lagunemisproduktid (peptiidid, aminohapped) n. histamiin ja
Gastriin
Pidurdab sekretiin
pH tõus stimuleerib, langus pidurdab
49) Mao motoorika ja tühjenemine.
Mao motoorika:
Proksimaalses osas nõrgad toonilised kontraktsioonid toidu edasilükkamiseks
Adaptiivne lõtvumine – reflektoorne lõtvumine mao täitumisel
Distaalses osas ja pülooruses peristaltilised kontraktsioonid duodeenumis
Söögi vaheajal mao täielik tühjendamine – interdigestiivne müoelektriline komplekt
motoorika regulatsioon:
Närviregulatsioon
Uitnärvi vahendusel kahesugune toime; mao proksimaalses osas lõtvumine (mediaatoriks VIP) ja distaalses osas peristaltika stimulatsioon (mediaatoriks atsetüülkoliin)
Humoraalne regulatsioon
Gastriin – stimuleerib motoorikat
Koletsüstokiniin, sekretiin, GIP – pidurdavad motoorikat
50) Pakreasenõre koostis ja toime.
Pankrease nõre toimub peensooles , see on keemiline seede. Pankreas on nii eksokriinne (välissekretoorne) kui ka endokriinne (sisesekretoorne) nääre
Langerhansi saared – endokriinne osa ( insuliin , glükagoon, somatostatiin)
Sagaratena paiknevad suured näärmerakud – eksokriinne osa – toodavad pankreasenõret; juhad moodustavad pankreasejuha (avaneb duodeenumisse). Eksokriinsete rakkude kogumikud eksotsüteerivad ensüüme sisaldavad graanulid kogumisjuhasse.
Pankreasenõre
Seedeensüümid: proteaasid (trüpsiin, kümotrüpsiin, toodetakse proensüümidena!, aktiveeruvad peensoole limaskestas toodetava ensüümi enterokinaasi toimel,
karboksüpeptidaasid)
-lipaas (aktiivne sapihapete manulusel)
- amülaas (tärklis → dekstriin maltoos ja trisahhariidid)
- ribonukleaasid, desoksüribonukleaasid, jt.
Bikarbonaat ja vesi (toodavad viimajuhade epiteelirakud )
Pankreasenõre sekretsioon
Närviregulatsioon (reflektoorne, vastusena toidu haistmisele, maitsmisele, maoseina ärritusele)
NB! Toidu jõudmine makku ja kaksteistsõrmiksoolde vallandab pankreasenõre sekretsiooni
Endokriinne (koletsüstokiniin → duodeenumis vastusena rasvale ja proteiinile, sekretiin → duodeenumis vastusena maohappele, gastriin → maos vastusena mao venimisele ja ärritusele)
51) Sapi teke, koostis ja toime.
Sap on peensooles toimuv keemiline seede. Maksarakud sekreteerivad sappi , mis
kogutakse sapijuhadesse, mis ühinevad ühissapijuhaks.
Sapp :
Vesi, Sapphapped ja nende soolad
Organismist eemaldatavad jääkproduktid (sapipigment bilirubiin, kolesterool)
Elektrolüüdid: Na+, K+, Cl-, HCO3
Sapphapped reabsorbeeritakse niudesooles
Sapphapped sünteesitakse maksarakkudes kolesteroolist ja sisaldavad nii hüdrofiilset kui ka hüdrofoobset osa, sekreteeritakse sooladena. Sapphapped on rasva emulgaatorid – rasvamolekulid lipaasidele paremini kättesaadavad.
Sapipõis
Sapi hoiustamise paik paljudel liikidel
Puudub hobusel, põdral, hirvel, kaamelil, kaelkirjakul, rotil jpt loomadel
Sapikivid – inimestel sageli, loomadel harva; 90% kolesteroolikivid 5-25 mm, 10% moodustubsapipigmentidest
Kolesteroolikivid: kõrge kolesteroolitase, sapisoolade
hüposekretsioon, sapipõie puudulik tühjenemine
Pigmendikivid: kroonilise hemolüüsiga kaasnev kõrge bilirubiin, bakteriaalsed infektsioonid
Sapi sekretsioon:
Sapivoolu vallandavad hormoonid koletsüstokiniin (CCK) ja sekretiin
CCK sekreteeritakse duodeenumis vastusena rasvale; stimuleerib sapipõie kontraktsiooni
sekretiin sekreteeritakse duodeenumis vastusena maohappele; stimuleerib sapijuha tootma bikarbonaati ja vett, et suurendada sapi mahtu ja voolamist
52) Seedimine peensooles (limaskesta ehitus, seedimise membraanifaas ) ja toitainete imendumine .
Peensool
Peensoole ülesanneteks on toitainete lõplik lõhustamine ja valkude (peptiidide), rasvade
(rasvhapete ja rasvaslahustuvate vitamiinide) ning süsivesikute (suhkrute) imendumine
Peensoole 3 osa:
-- Kaksteistsõrmiksool e. duodeenum
-- Tühisool e. jejunum
-- Niudesool e. ileum
Peensoole struktuur
Limaskest :
ühekihiline epiteel (hea imendumisvõime).
Imendumispinda suurendavad:
ring- e. tsirkulaarkurrud 1,3x
soolehatud – mikroskoobis väikesel suurendusel nähtavad, sõrmekujulised, keskel vere- ja lümfisooned 5 x
mikrohatud – väikesed karvakesed epiteelirakkude pinnal 30x
Soolenõre
Peensoole limaskestas on rohkesti soolenäärmeid, mis toodavad soolenõret - seedeensüüme sisaldavat vedelikku.
Soolenõre on aluselise reaktsiooniga, seega peensoole alguses (kaksteistsõrmiksooles) maohape neutraliseeritakse
Sooleepiteeli pinnal toimub seedimise membraanifaas
Lõplikule lõhustamisele järgneb kohe imendumine! Ensüümid: maltaas , isomaltaas, laktaas , sahharaas, peptidaasid
Imenduvad aminohapped, monosahhariidid , monoglütseriidid ja rasvhapped
Seedimisprotsessi käigus sekreteeritakse peensoole valendikku suures koguses vett, mis imendub tagasi koos toitainetega.
Imendumine:
Vesi: 1-2 liitrit söögi ja joogina, 6-8 l süljenäärmete, mao-, pankrease-, sapi- ja
peensoole sekreedina; 80% imendub peensooles osmoosi teel paralleelselt elektrolüütidega
Na+ -- suurem osa transporditakse koos aminohapete ja glükoosiga, Na eemaldatakse Na/K-pumba abil rakuvaheruumidesse; osmootse rõhu tõus!
53) Jämesoole talitlus. Herbivooride ja karnivooride erinevused.
Jämesoole alaosad:
Umbsool
Käärsool – ülenev-, risti-, alanev - ja sigmakäärsool.
Pärasool
Liikidevahelised erinevused mahus ja funktsioonis NB! Herbivoorid,
Mikrobiaalne seede
Vee ja toitainete imendumise lõpetamine
Rooja moodustumine
Soolenõret ei moodustu, ainsaks sekreediks lima
 Süsivesikute käärimise tulemusena lenduvad Süsivesikute käärimise tulemusena lenduvad
rasvhapped, piimhape
 K ja B vitamiinide süntees bakterite poolt K ja B vitamiinide süntees bakterite poolt
 Valkude roiskumise tulemusena mürgised ühendid
 Hobune ja siga: tselluloosi käärimine 40 50% Hobune ja siga: tselluloosi käärimine 40-50%,
hobusel valguseede 39%; ulatuslik veemasside
liikumineliikumine
Hobuse jämesool – umbsool ja käärsool mahukad, sisaldavad soolekoppasid, peensool tühjeneb umbsoolde. Tselluloosi mikrobiaalne seede. Lenduvate rasvhapete teke ja imendumine, 75% energiavajadusest. Mikroobide sünteesitud valk toiteväärtust ei oma, sest ensüümid valguseedeks puuduvad.
54) Soolemotoorika vormid ja tähtsus.
Jämesoole motoorika:
kui toidu korrast on 8 tundi möödunud, on peaaegu kõik imendumatu kogunenud jämesoolde. Seejärel aeglustub tempo ja soolesisaldis püsib sooles 2-3 ööpäeva. Sool tõmbub aegamööda eri paigust kokku. Nii seguneb soolesisaldis pikkamisi . Jämesooles toimub peristaltika ja mõnikord ka vastassuunaline antiperistaltika.
Peensoole motoorika:
kõige kiirem on motoorika duodeenumis; vaibub ileumi suunas. Motoorika stimuleeriv elektriline põhirütm ongi kõige kiirem kaksteistsõrmikus, 10-12 korda minutis. Peensoole stimulaatoriks peetakse kaksteistsõrmiku keskmist osa papilla Vateri lähedal. Peensoole lõpposas on elektriline rütm aeglustatud 8 korrani minutis. Rütm põhineb soole pikilihakiudude jõudeprotentsiaali kõikumisel, mis levib lainetena jämesoole suunas. Esimene stimulatsiooniala ei jõua hoida kogu soolt omas kiires rütmis, ning edaspidi tuleb soolest uusi, järjest aeglasemalt toimivad stimulatsioonialasid. Soolemotoorika jaotatakse segavaks ja transportivaks, kuid erinevus ei ole kuigi selge. Segamisliikutusel toidumass seguneb seedenõrega ning selle eri osad toimetatakse järjekorras limaskesta lähedale, kus toimub imendumine.
55) Kõhulahtisuse (diarröa) põhjused ja tagajärjed.
Infektsioosne diarröa: definitsioonid
Normaalse sooletegevuse muutumine → rooja vähenenud või vedel konsistents ; mahu ↑; sageduse ↑
Epidemioloogilised uuringud: konsistentsi muutus ja sagedus ≥ 3 korda päevas
Infektsioosne diarröa: infektsioosne etioloogia + iiveldus, oksendamine, kõhuvalu
Kulu alusel
Äge diarröa – kestus ≤ 14 päeva
Püsiv diarröa - > 14 päeva
Krooniline diarröa - > 30 päev
Lokalisatsiooni alusel
Peensoole tüüpi diarröa
Jämesoole tüüpi diarröa
Gastroenteriit – prevaleerub oksendamine
Raskusastme alusel
Kerge diarröa – ≤ 3 korda päevas, elutegevus ei ole häiritud
Mõõdukas/äge diarröa - ≥ 4 korda päevas, kaasnevad valu, iiveldus, oksendamine, tenesmid, palavik , dehüdratatsioon → elutegevus on oluliselt häiritud
Tenesm – defekatsioonile eelnev ja kaasnev tugev tung ja valu alakõhus
Klassifikatsioon (patogeneesi alusel)
Sekretoorne – infektsioosne; hormonaalne (VIP, kartsinoid – serotoniin, kaltsitoniin ); villoosne adenoom ; sapphapete malabsorptsioon
Osmootne – laktoositalumatus ; lahtistid (Na-sulfaat)
Malabsorptsioon – infektsioosne; pankrease ensüümide, sapphapete ↓; peensoole ↓ absorptsioon (gluteenenteropaatia, Whipple´i tõbi, Crohn´i tõbi, laktoositalumatus)
Põletikuline – infektsioosne; põletikuline soolehaigus
Faktorid, mis määravad diarröa tekke
Mikroob invasiivsus, oksiinide produktsioon , inokulatsioon
Inimene genotüüp, vanus (0-veregrupp → koolera ; lapsed → rotaviirus , EPEC), hügieen, maohape (maoresektsioon → vastuvõtlikkus infektsioonile, bikarbonaadid → Shigella, E. coli, koolera) soolestiku motiilsus, soolestiku normaalne bakteriaalne floora ( konkurents
toitainetele), immuunsusmehhanismid
56) Mäletsejaliste eesmagu, selle alaosad ja nende füsioloogilised funktsioonid.
mäletsejate magu on mitmeosaline.
võrkmik, kiidekas, libedik.
Vats: seal toimub segunemine, liigub ringi, gaasid eralduvad välja. Lõhustuda aitavad mikroobid . Lendlevad rasvhapped:
1) võihape
äädikhape
propioonhape
Võrkmik: Võrkmiku kannud aitavad suurendada pinda ja segada.
Kiidekas: Rasvad imenduvad, peenestumine ja liikumine.
Libedik: mikroobide hävimine, valgu esmane lõhustumine.
57) Vatsaseede iseärasused, süsivesikute, valkude ja rasvade lõhustamisel tekkivad produktid , imendumine.
Vatsa mikrofloora lagundab tselluloosi ja hemitselluloodi, tärklist, suhkruid, valke ja rasvu, sünteesivad B-vitamiine. Mikrofloora sõltub täielikult looma poolt tarbitud söödast. Vatsa infusoorid aitavad toidumassi segada. Vatsa sisu kihistub vastavalt ainete tihedusele . Vatsaseede produktideks on lenduvad rasvhapped.
Süsivesikute seede vatsas – lahustuvad suhkrud lagundatakse kõige kiiremini, tärklis aeglasemalt. Pektiin, tselluloos ja hemitselluloos fermenteeritakse tärklisest aeglasemalt. Lagundamise lõpp-produktideks on lenduvad rasvhapped ja CO2
Valkude seede – proteiinid -> peptiidid-> aminohapped. Bakterite elutegevuse käigus aminohapete desamiinimine ja ammoniaagi teke. Bakterid ja vatsas seedumata valk lagundatakse libedikus ja peensooles.
Rasvade ehk lipiidide seede – Triglütseriidid -> glütserool + rasvhapped
58) Vatsa motoorika.
Vats ja võrkmik funktsioneerivad ühtse õõnena. Võrkmik ja vatsa osad kontraheeruvad kindlas järjestuses, üks tsükkel kestab umbes 1 min. Peale tugevate kontraktsioonide tekivad 2-3 korda minutis pinnapealsed peristaltilised lained. Vatsa kontraktsioon on röhitsustega seotud kontraktsioon.
Vatsast pääseb edasi selekteeritud peenfraktsioon kiidekasse. Jämefraktsioon jääb vatsa kauemaks. Vedelik liigub vatsast läbi kiiremini kui tahked osised. Eesmao liigutused uitnärvi vahendusel.
59.)Mäletsemise mehhanism ja füsioloogiline funktsioon.
Mäletsemine – toidu teistkordne suhusaatmine eesmaost. Toit peenestatakse põhjalikumalt, soodustatakse mikroorganismide juurdepääsu, segatakse aluselise süljega, mis neutraliseerib vatsasisalduse happesust.
Mäletsemise mehhanism : Toit imetakse söögitoru kaudu suhu, mälumine kestab 0,5-1min, mäletsemine algab 20-60min peale söömist ning kestab umbes tunni. Ööpäevas on umbes 6-12 mäletsemisperioodi, liikumise ja une ajal mäletsemist ei toimu. Mäletsemist reguleeritakse reflektoorselt. Retseptorid paiknevad võrkmikus ja vatsas. Kiideka, libediku ja soolestiku täitumisel mäletsemine pidurdub.
60) Lindude seede iseärasused.
Anatoomilised iseärasused : Pugu , näärmemagu, lihasmagu ja kloaak .
Lõuad asendunud nokaga. Hambad, põsed ja mokad puuduvad. Söögitoru avar, söögitorulaiendina esineb pugu. Magu jaotub näärme- ja lihasmaoks. Soolestik on lühike, esineb 2 umbsoolt. Pärasool avaneb kloaaki. Haistmis- ja maitsemeel vähe arenenud. Toiduvalik toetub põhiliselt nägemisele. Limarohke sülg neelamise hõlustamiseks.
Pugu – toidu reservuaar . Pugus toit pehmeneb ja pundub, piimhappeline käärimine ja keemiline muundumine toidust pärinevate ensüümide toimel. Pugupiim – tuvidel.
Näärmemagu toodab proteolüütilist nõret, mis sisaldab pepsiini ja soolhapet, näärmemaos toit ei peatu.
Lihasmaos toit purustatakse tugeva lihaskesta, hõõrla ja gastroliitide toimel ning segatakse maonõrega. Algab valkude lõhustumine.
Soolestikus pankreasenõre ning sapi toimel keemiline side. Umbsooles tselluloosi käärimine lenduvateks rasvhapeteks. Roe ning kusi segunevad kloaagis.
61) Toitainete kasutamine söömisjärgselt.
Keharakud vajavad energiat ja ehituskomponente pidevalt. Toitainete imendumine pole pidev, vaid sõltub söömisest. Vajalik toitainete säilitamine söögivaheaegadel või nälgimisel kasutamiseks. Reguleeritakse KNS ja hormoonide abil.
Rakkudele vajalikud ained :
ENERGIAALLIKAD :
Glükoos – peamine KNS ja ainus erütrotsüütide poolt tarbitav energiaalikas. Glükoosi varumine – glükogeen. Varu maksas, skeletilihastes. Glükoositaseme langedes glükogenolüüs.
Aminohapped – süsinikurikkad ühendid, glükoosi sünteesi lähteproduktid, varu alati olemas skeletilihastes.
Rasvad – põhiliselt triglütseriidid. Varuna väga ökonoomne (rasvkude sisaldab vähe vett – maksimaalne energiavaru minimaalse massiga. Lahustumatus vees – vajadus spetsiaalse transpordimehhanismi järele.
Ketokehad . – Sünteesitakse maksas atsetüül CoA-st, sisaldus veres tõuseb rasvade lammuamisel, eriti kui smaaegselt on slükoosi defitsiit. Eelistatud energiaalikas südamelihastes ja neerudes. Nälja korral ka aju ja skeletilihastes. Liigne ketokehade esinemine veres võib pühjustada atsidoosi.
AMINOHAPPED, SÜSIVESIKUD, RASVAD, MINERAALAINED JA VESI, VITAMIINID
62) Organismi energiaallikad söögivaheaegadel ja nälgimisel.
Söögivaheaegadel :
Insuliini tase langeb, glükagoon tõuseb. Glükogenolüüd. Glükogenees – karnivooridele ja mäletsejalistele pidevalt vajalik. Suurene aminohapete kasutamine energia saamiseks. Rasvkoes aktiveerub lipaas, vabanevad erinevad rasvhapped, mis seotakse vereplasma albumiiniga transpordiks kudedesse või maksa. Koed lülituvad ümber rasvhapete kui peamise energiaallika kasutamisele
Nälgimisel:
Lülitumine rasvavarude tarbimisele , lihaskude säästetakse. NEFA kasutatakse maksas ketokehade moodustamiseks. Kehale minimaalse glükoosi tootmiseks kasutatakse kehavalkude lagunamisel tekkinud aminohappeid – põhiliselt pärit skeletilihastest.
63) Valguainevahetus: valkude ülesanded organismis, valkude bioloogiline väärtus, asendamatud ja asendatavad aminohapped, organismi lämmastikubilanss, valgu miinimum, süsivesikute ja rasvade valke säästev toime, valkude uuendamine organismis.
Valguainevahetus.
Valgud e. proteiinid on kõrgmolekulaarsed aminohapetest koosnevad ühendid. Organismis on 50000- 60000 erinevat valku.
Valkude põhiülesanded:
1) organismi põhilised struktuurikomponendid (biomembraanide ja rakuvälise maatriksi komponendid, luude, juuste, küünte komponendid);
2) kõik ensüümid on oma olemuselt liitvalgud;
3) lihaste kontraktsiooni tagavad valgud aktiin ja müosiin;
4) valgud vahendavad ainete transporti rakkudesse (meenutage vereplasma onkootse rõhu tähtsust) ja läbi membraanide (valgumolekulid kui ainete transportijad)
5) antikehad - olulised organismi aktiivse kaitsefunktsiooni täitjad;
6) valgud on passiivse kaitsefunktsiooni täitjad naha ja küünte koosseisus ;
7) proteiinhormoonid osalevad metabolismi regulatsioonis;
8) valgud katavad ka osa päevasest organismi energiavajadusest;
9) valgud kuuluvad retseptorite koostisse ja seega osalevad infovahetuses;
10) valke kasutatakse järglaste toitmiseks (munaalbumiin, piimakaseiin).
Valgud on kiiresti uuenevad, eriti kiiresti vahetuvad maksas sünteesitavad verevalgud (mõne päevaga). Valkude uuendamiseks vajalikud aminohapped saadakse toiduvalkudest, koevalkude proteolüüsist ja seedeensüümide hüdrolüüsist. Arvatakse, et umbes 80% aminohapetest, mida valgusünteesil organismis kasutatakse, ei tule toidust, vaid vabanevad kehavalkude lagundamise käigus. Mäletsejalised kasutavad vatsa bakterite kaasabil ka mittevalgulist lämmastikku (karbamiidi ja ammoniaaki).
Bioloogiliselt väärtuslikud on need valgud, mille koostises olevate aminohapete vahekord on organismi jaoks kõige soodsam . Mõningaid aminohappeid sünteesib organism ise, neid nimetatakse asendatavateks. Siia kuuluvad näiteks alaniin , seriin, proliin , glutamiinhape, asparagiinhape, glütsiin, glutamiin . Osa aminohapetest peab aga organism kindlasti saama toiduvalguga: need on asendamatud aminohapped. Nende hulka kuuluvad näiteks lüsiin, trüptofaan, fenüülalaniin, metioniin, treoniin , valiin, leutsiin , isoleutsiin. Histidiin ja arginiin on osaliselt asendatavad (sünteesikiirus organismis väike), tsüsteiin ja türosiin aga tinglikult asendatavad (sünteesitakse organismis asendamatutest aminohapetest metioniinist ja fenüülalaniinist).
Kõrge bioloogilise väärtusega on loomsed valgud, sest need on kõige kergemini muudetavad teise loomorganismi kehavalguks. Taimsed valgud on madalama bioloogilise väärtusega, soodsas vahekorras on üldiselt kartuli ja riisi valkude aminohapped. Mäletsejalised omastavad toiduvalgu läbi mikrobiaalse valgu vaheetapi, seega ei ole loomsel ja taimsel valgul nende jaoks suurt bioloogilist erinevust.
Valguainevahetuse üle otsustatakse organismi lämmastikubilansi järgi. N- bilanss saadakse, kui võrreldakse toiduga sisenenud lämmastiku hulka organismist uriini, rooja ja higiga väljunud lämmastiku hulgaga . Terve täiskasvanud looma N-bilanss peab olema tasakaalus. N-bilanss on positiivne kasvaval organismil, tiinuse ajal või haigusest paranemise perioodil. N-bilanss on negatiivne vananevas organismis, haiguse, nälgimise või pingelise füüsilise töö puhul.
Bioloogiliselt täisväärtusliku valgu tarve ööpäevas on 1g /1kg kehamassi kohta. Kõige väiksemat valgu hulka, millega on võimalik hoida tasakaalus N- bilanssi , nimetatakse valgu miinimumiks. 70 kg massiga inimese puhul täielikus puhkeolekus ja küllaldase hulga süsivesikute kindlustamisel on see 20-25 g valku ööpäevas. Valgupuudusel loomade puhul püüab organism N-bilanssi tasakaalus hoida esmajoones piima, liha või villa moodustamise arvel. Ülemäärane valkude tarbimine pole samuti otstarbekas, sest organism ei suuda seda ära kasutada ja see väljutatakse N-ühenditena. Valguainevahetuse vaheproduktina moodustub ammoniaak , mis on mürgine ühend ning muudetakse maksas karbamiidiks.
Viimane läheb neerudes uriini koostisse. Mäletsejaliste maksas moodustuvast karbamiidist viiakse osa verega vatsa tagasi, kus selle tarbivad bakterid, moodustades mikrobiaalset valku.
Valkude roiskumisel seedetraktis tekib mürgiseid amiine, indooli, fenooli ja kresooli. Ka need kahjutustatakse maksas, nende suur kontsentratsioon võib aga põhjustada maksa talitluse häireid.
Kui organism on piisavalt varustatud süsivesikute ja rasvadega, siis valke kasutatakse peamiselt sünteesiprotsessideks, energia saamiseks aga minimaalselt, selles avaldub teiste toitainete valke säästev toime. Koevalkude lagundamine, millega kaasneb lämmastiku väljutamine, kulgeb organismis siiski pidevalt, ka siis, kui toiduga valku juurde ei saada.
64) Süsivesikute ainevahetus : süsivesikute ülesanded organismis, toidus leiduvad süsivesikud, vere suhkrusisaldus (glükeemia) ja selle regulatsioon, glükogeen.
Süsivesikute ainevahetus.
Süsivesikud moodustavad põhilise osa taimede biomassist. Põhilised toidus leiduvad süsivesikud on tärklis (taimne polüsahhariid), glükoos, fruktoos , sahharoos , laktoos e.piimasuhkur, maltoos (moodustub idanemisel tärklisest), glükogeen (loomsetes produktides ja seentes), pektiinid (taimse rakuvaheaine koostises), tselluloos ja hemitselluloos ( taimsete rakukestade komponendid).
Lihtmaoga loomadel imenduvad süsivesikud soolestikust verre monosahhariididena, mäletsejalistel aga vatsas ning jämesooles lenduvate rasvhapetena (LRH), mis katavad 60-80% mäletsejaliste energiatarbest.
Süsivesikute ülesanded organismis:
1) põhiline energiaallikas;
2) struktuurne funktsioon – membraanide ja retseptorite struktuurikomponendid,
3) tugifunktsioon – luukoe ja rakuvaheaine komponendid;
4) varufunktsioon – glükogeen maksas ja lihastes ;
5) toitefunktsioon – laktoos piimas, lehmal 3,8-4,8%, inimesel 7%;
6) biosünteesiks vajalik komponent – nukleiinhapete ja aminohapete, glükolipiidide ja polüsahhariidide sünteesiks;
7) osmootse rõhu ja ioonide sidumise regulatsioon – teatud süsivesikute negatiivse laengu ja hüdrofiilsete omaduste tõttu;
8) mehhaaniline kaitsefunktsioon – limade heteropolüsahhariidid, veresoonte, bronhide , liigeste , soolestiku pinna kaitse.
Põhiliseks lahustuvaks ja transporditavaks süsivesikuks organismis on glükoos. Verre satub glükoos soolestikust imendumise teel ning glükogeeni lagunemisel. Glükoos eemaldatakse verest rakkude energiavajaduste katteks, glükogeenina salvestamise teel maksas ja lihastes, rasvkoe moodustamise teel ( lipogenees ), piimasuhkruna piima moodustamisel ning väljutamisel uriiniga (kui tase ületab maksimaalse piiri). Veresuhkru langust alla miinimumpiiri nimetatakse hüpoglükeemiaks. See põhjustab väsimust ning nõrkust. Põrsad on eriti tundlikud hüpoglükeemia suhtes, mäletsejalised aga resistentsed.
Keskseks organiks glükeemia stabiliseerimisel on maks, kus reguleeritakse vastavalt glükogeeni sünteesi ning lagunemist hormonaalse ja närvisüsteemi kaudu teostatava kontrolli abil.
Vere glükoosisisaldust vähendab pankrease hormoon insuliin, mille vaegus põhjustab diabeedi e. suhkruhaiguse teket. Vere glükoosisisalduse tõus pärast söömist stimuleerib insuliini sekretsiooni verre. Insuliin reguleerib rakumembraanide läbilaskvust glükoosi suhtes skeletilihastes, rasvkoes, südamelihases, silmaläätses, leukotsüütides ja hüpofüüsis, osaledes glükoosi aktiivtranspordisüsteemis. Glükoosi vastuvõtmine ei sõltu insuliinist ajukoes, erütrotsüütides, peensoole limaskestas, neerutorukestes ja maksas.
Et kindlustada süsivesikute ainevahetust, on vaja küllaldaselt B1 vitamiini. Väide “suhkur on mürk” kehtib ainult vitamiin B1 vaeguse korral.
Kui süsivesikuid on toidus liiga vähe, siis saab organism närvisüsteemi ja erütrotsüütide elutegevuseks vajaliku glükoosi sünteesida aminohapetest. Selle protsessi käigus kuhjub aga kasutamata ketogeenseid aminohappeid, mis võib põhjustada ketoatsidoosi kujunemise. Seepärast tuleb isegi rasvtõve ravi puhul loobuda süsivesikute rangest piiramisest.
Lahustumatu süsivesikute reservina esineb organismis glükogeen, mida on kõige rohkem maksas ja lihastes. Pankrease hormoon glükagoon soodustab glükogeenist glükoosi vabanemist. Seega toimib glükagoon vere suhkrusisaldust tõstvalt. Glükogenolüüs maksas hoiab vere glükoosisisalduse vajalikul tasemel. Neerupealise adrenaliin stimuleerib glükogeeni lagundamist ja vere suhkrutaseme tõusu.
Kilpnäärme hormoonid stimuleerivad monosahhariidide kiiret imendumist peensooles pärast söömist ning glükogenolüüsi maksas, samuti võivad nad kiirendada insuliini molukulide lagundamist. Kõik need protsessid viivad samuti vere suhkrutaseme tõusule.
Hüpofüüsi kasvuhormoon suurendab vere glükoosisisaldust, vähendab kudede insuliinisidumisvõimet ja suurendab vabade rasvhapete kontsentratsiooni veres. Kasvuhormoon muudab pankrease B-rakud vastuvõtlikumaks insuliini sünteesi stiimulite suhtes
66) Mineraalainete (Na, K, Ca, Mg, P, Cl, mikroelemendid Fe, Cu, Mn, I, Zn, Se), vee ja vitamiinide A, D, E, K, C, B 1,2,3,6,12 ülesanded organismis.
Mineraalained on vajalikud:
1) osmootse rõhu ja pH säilitamiseks,
2) luukoe ehitamisel ,
3) erutusprotsessi tekkel ja juhtimisel,
4) lihaskontraktsioonide tekkel,
5) membraanide koostises,
6) ensümaatilistes protsessides,
7) hormoonide sünteesil,
8) vere hüübimisel jne.
1) Naatrium - rakuvälise osmootse rõhu tekitamine ja vee säilitamine, happe- leelise seisundi regulatsioon erutuse tekkemehhanism . Karjatamisel võib kõrgetoodangulistel lehmadel tekkida naatriumipuudus, seetõttu tuleb neid varustada keedusoolaga.
2) Kaalium - rakusisese osmootse rõhu tekitamine, erutuse tekkemehhanism, ensüümide aktiveerimine. Veevahetuse aspektist töötab naatriumi antagonistina, sest kergesti eritudes neerude kaudu soodustab diureesi .
3) Kaltsium – vere hüübimine, sekretsiooniprotsessid, lihaskontraktsioonide teke, veresoonte toonuse tõstmine ja südametalitluse stimulatsioon, luukude, piima koostises. Väljub organismist põhiliselt jämesoole, vähem neerude kaudu. Tiinuse ja laktatsiooni ajal organismi kaltsiumivajadus suureneb. Poegimisjärgselt lehmade poegimishalvatus on tingitud kaltsiumisisalduse langusest veres, seotud kaltsiumi imendumise häiretega ja intensiivse piima moodustumisega. Kaltsiumi bilanssi reguleerivad parathormoon , kaltsitoniin ja vitamiin D3 hormoon.
4) Fosfor – makroergiliste ühendite (ATP) ja koensüümide koostises, rakusisese puhversüsteemi koostisosa , rasvade transpordiks vajalik, kaltsiumfosfaadina luude koostises. Kaltsiumi ja fosfori metabolism on omavahelises seoses (luustiku struktuurid ).
5) Magneesium – oluline mitokondrites ensüümide aktivaatorina, valgusünteesil, pidurdab närvikeskuste erutuvust ja blokeerib neuromuskulaarse sünapsi talitlust. Mg puudusel tõuseb plasma kaaliumisisaldus ning kaltsium sadestub veresoontes, müokardis ja neerudes.
6) Kloor – peamine anioon tasakaalustamaks katioone, maonõres soolhappe koostises, ülejääk eritatakse kergesti uriiniga.
7) Väävel – villa, karvade, sulgede , sõrgade ja sarvede koostises.
8) Mikroelemendid : Fe, Cu, Co, Mn, I, Zn, Se.
Raud esineb hemoglobiini ja müoglobiini koostises, teda on vaja tsütokroomide, tsütokroomi oksüdaasi, peroksüdaaside ja mõnede teiste valkude sünteesiks.On oluline immuunsuse kujunemisel, suurendades fagotsüütide aktiivsust. Toidust imendub kergemini heemi raud, mida leidub lihas, maksas, veretoitudes. Taimsetes toiduainetes sisalduv raud imendub halvemini. Raud osaleb ensümaatilistes protsessides ja katalüüsib Hb sünteesi.
Koobalt on vajalik B12-vitamiini sünteesil.
Mangaan osaleb ensümaatilistes protsessides ja on hädavajalik vereloomes.
Jood on vajalik kilpnäärmehormoonide sünteesil.
Tsink on vajalik valkude ja nukleiinhapete sünteesil, kuulub ensüümide koostisse, võtab osa vereloomeprotsessist, insuliini sünteesist, osaleb redoksreaktsioonides.
Seleen väldib vasikate ja tallede lihaste väärastust (valgelihastõbi) ja on antioksüdant, elimineerides organismile ohtlikke vabu radikaale
Vesi on:
1) lahusti;
2) substraat hüdrolüüsireaktsioonides;
3) hea soojusjuht - ühtlustab rakusisest ja kogu keha temperatuuri;
4) valkude stabiliseerija – valgumolekule ümbritseb hüdraatvee kiht.
Vitamiinid on biokatalüsaatoritena toimivad mitmekesise keemilise struktuuriga ained, mida organismid vajavad kas valmiskujul või provitamiinidena väikestes kogustes .
1. rasvas lahustuvad vitamiinid : A-vitamiin e. retinool - moodustub organismis karotinoididest, osaleb epiteelkoe, luukoe ja hammaste moodustumisel, vajalik rodopsiini tootmiseks, immuunsuse kujunemiseks. Defitsiidi korral silmade kuivus, kanapimedus, puudulik immuunsus , naha häired, arengupeetus.
D-vitamiin e. kaltsiferool - koos kaltsiumi ja fosforiga osaleb skeleti arengus, tugevdab hambaid. Defitsiidi korral luude murrud ja pehmenemine, rahhiit.
E-vitamiin e. tokoferool – suguelundite normaalseks funktsioneerimiseks ja loote arenguks vajalik vitamiin, väldib enneaegset vananemist , kaitseb oksüdatiivse stressi eest. Defitsiidi korral suguvõime häired, närvikahjustused, hemolüütiline aneemia.
K-vitamiin – vajalik vere hüübimisfaktorite (eeskätt protrombiini) sünteesiks.
2. vees lahustuvad vitamiinid : neid ei saa tagavaraks salvestada , seetõttu peab neid pidevalt toiduga juurde saama
B1-vitamiin e. tiamiin – vajalik püruvaadi lagundamiseks, aju, närvirakkude, lihaste ja südame tööks; mäletsejalistel sünteesib B1-vitamiini vatsa mikrofoora. Defitsiidi puhul kurnatus , nõrkus.
Ü.Jaakma, 2004 4
B2-vitamiin e. riboflaviin – oluline ainevahetuses energia vabastamiseks süsivesikutest ja rasvadest, kasvuvitamiin. Defitsiidi korral kuiv pragunenud keel, valusad huuled, punetavad silmavalged.
B3-vitamiin e. pantoteenhape – koensüüm A koostises, dermatiidivastane vitamiin, hormoonide sünteesi komponent. Defitsiiti tavaliselt ei teki.
B6-vitamiin e. püridoksiin – osaleb valguainevahetuses, hemoglobiini tootmises, kesknärvisüsteemi funktsioonide tagamisel . Defitsiidi puhul krambid.
B12-vitamiin e. tsüaanokobalamiin – osaleb vereringe ja vereloome regulatsioonis, punaliblede ja DNA sünteesil, tugevdab närvisüsteemi, mäletsejalisi varustab seedetrakti mikrofloora. Defitsiidi korral megaloblstiline aneemia, seljaaju degeneratsioon, halvatus.
C-vitamiin e. askorbiinhape – süntees toimub loomade endi kudedes, toiduga saadav C-vitamiin oluline ainult noorloomade puhul, vajalik kollageeni tootmiseks, kiirendab haavade paranemist, soodustab taimse raua imendumist, tugevdab immuunsüsteemi, kahjutustab vabu radikaale.
H-vitamiin e. biotiin – kuulub B-grupi vitamiinide hulka , soodustades süsivesikute, valkude ja rasvade ainevahetust. Vaegust tavaliselt ei teki.
67) Põhiainevahetuse mõiste, määramistingimused ja määramismeetodid.
Püsisoojase looma kõige väiksemat energiakulu vältimatute protsesside alalhoidmiseks ärkvelolekus nimetatakse põhiainevahetuseks.
See määratakse täieliku füüsilise ja emotsionaalse rahuloleku tingimustes komforditemperatuuril, hommikul 12-16 h pärast söömist.
Määramismeetodid:
1. otsese kalorimeetria abil – loom pannakse erilisse kambrisse, kus on võimalik mõõta kogu organismist vabanenud soojuse hulka
2. kaudse kalorimeetria abil – tekkinud soojuse hulk arvutatakse välja gaasivahetuse andmete põhjal hinnates väljahingatava õhu koostist ja hingamise minutimahtu.
68) Energiakulu mõjutavad tegurid.
Energia kulu suureneb füüsilise töö, külma kliima, toiduvõtu ja toitainete imendumise mõjul:
1) füüsiline töö : mõneks sekundiks võib soojusproduktsioon suurenda kuni 100 korda, mõneks minutiks kuni 20 korda. Väga raske tööga võib inimene kulutada päevas kuni 6000-7000 kcal .
2) Toitainete spetsiifilis-dünaamiline efekt – süsivesikute ja rasvade tarbimine suurendab energiakulu 4%, valgu tarbimine 30%. Ainevahetuse intensiivistumine algab 1 tund pärast sööki ja kestab 3-12 tundi.
3) Vanus – noores organismis on ülekaalus sünteesireaktsioonid, mis tarbivad rohkem energiat. Näiteks 2-3 a. laps tarbib ligi 1,5 korda rohkem energiat oma pinnaühiku kohta kui 20 a. täiskasvanu.
4) Kilpnäärme hormoonid – türoksiin tõstab peaaegu kõigi biokeemiliste reaktsioonide kiirust rakus, sellepärast võib türoksiini kontsentratsiooni tõus veres kiirendada ainevahetust 50-100%.
5) Sümpaatiline närvisüsteem – adrenaliini toimel intensiivistub glükogenolüüs, rakkude ainevahetuse intensiivsus võib suureneda kuni 15%.
6) Meessuguhormoonid – suurendavad põhiainevahetuse intensiivsust 10-15%.
7) Kasvuhormoon – tõstab rakkude ainevahetuse intensiivsust 15-20 %.
8) Palavik – kiirendab kõiki reaktsioone rakus 120% iga 10°C kohta.
9) Kliima- kuumas kliimas langeb kilpnäärmehormoonide produktsioon 10-20 % ja vastavalt ka ainevahetuse intensiivsus; külmas kliimas on olukord vastupidine.
10) Uni – lihastoonuse ja sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsuse languse tõttu väheneb põhiainevahetus 10-15%.
11) Nälgimine – üldine rakkude ainevahetuse tase langeb 20-30%.
69) Toidu bruto-, seeduv, metaboliseeruv ja netoenergia.
Toidu brutoenergia all mõistetakse söödud toidu koguenergiat
seeduva energia arvutamiseks lahutatakse brutoenergiast roojas sisalduv energia. Seeduva energia osa toidu koguenergiast sõltub toidu iseloomust: 90% tärklise ja vaid 40% koresööda puhul.
Metaboliseeruva energia hulk saadakse, kui brutoenergiast lahutatakse rooja, uriini ja käärimisgaaside energiasisaldus. Mäletsejalistel on vastavad protsendid 30, 5 ja 8. Seega moodustab metaboliseeruv energia neil alla 60 % brutoenergiast.
Netoenergiaks nimetakse seda osa energiast, mida loom kasutab elutegevuse säilitamiseks, toodanguks (liha, piim, munad jne.) ning mehhaaniliseks tööks. Netoenergia saame, kui lahutame metaboliseeruvast energiast keha termoregulatsiooniks kuluva osa
70) Kehatemperatuur ja termoregulatsioon. Hüper- ja hüpotermia tagajärjed.
Kehatemperatuur
Koduloomade kehatemperatuur rektaalselt mõõdetuna on keskmiselt 38-39º C, lindudel aga 40-42ºC. Kõrgem kehatemperatuur väljendab rakkude metaboolsete protsesside intensiivsust. Organism püüab alati säilitada konstantse temperatuuri keha sisemuses, naha temperatuur aga sõltub ümbritseva keskkonna temperatuurist. Kõigusoojastel loomadel on käitumine kohanenud temperatuuri hoidmiseks: külma õhu korral soojendavad nad ennast päikese käes, palava kesksuvise päikese eest aga poevad peitu. Püsisoojased loomad säilitavad konstantse kehatemperatuuri ainevahetuse ja vereringe regulatsiooni abil. Külmas aitavad kehatemperatuuri säilitada ka karvkate ja nahaalune rasvakiht.
Termoregulatsioon
Termoretseptoreid leidub kehapinnal, limaskestadel, seljaajus, suurte veenide ümbruses ja alakõhus. Termoregulatsiooni keskused paiknevad hüpotaalamuse piirkonnas ja need erutuvad läbivoolava vere temperatuuri kõrvalekallete korral. Kiire vastus keha kuumenemisele on veresoonte laienemine nahas ja higi eritumine . Naha jahtumisele järgnevad kiired refleksid higistamise lakkamise, värisemise, veresoonte ahenemise, piloerektsiooni ja ainevahetuse intensiivistumise näol.
Hüpotermia – Perifeersetes piirkondades ei tagata ulatusliku vasokonstriktsiooni tõttu kudede toitumist, nekroos areneb, kui temperatuur langeb alla 4°C. See toimub valutult, sest nii madalal temperatuuril puudub ka närvijuhtivus. Vereringe tsentraliseerub, varustades eelkõige aju ja südant, kuni ka seal langeb temperatuur alla 30°C. Kehatemperatuuri langemisel 26-28°C –ni võib saabuda surm südamevirvenduse tagajärjel, arenevad respiratoorne ja metaboolne atsidoos. Vee soojusjuhtivus on 24 x parem kui õhul, järelikult ellujäämise aeg külmas vees on palju lühem.
Hüpertermia - Kestva hüpertermia puhul 39,5 –40°C tekivad rasked ajukahjustused neuronite hävimise tõttu, tekivad krambid. Haigusseisundit nimetatakse kuumarabanduseks. Lühiajalisel kuumakoormusel tekib ekstreemne veresoonte laienemine ja järsk vererõhu langus – see seisund on kuumakollaps.
71) Neerude füsioloogilised funktsioonid:
1) vee ja elektrolüütide tasakaalu regulatsioon – neerud kohandavad oma talitluse vastavalt vee ja soolade sisenemisele organismi toidu ja joogiga , olles võimelised enam kui kümnekordistama soolade eritumist või siis vastupidi, soolade reabsorptsiooni.
2) ainevahetuse jääkproduktide ja kehavõõraste ainete väljaviimine – valkude lagunemisprodukt karbamiid e. kusiaine , lihaste kreatiinist tekkiv kreatiniin, hemoglobiini laguprodukt bilirubiin, hormoonide lagunemisel tekkivad ühendid, ravimid, toidulisandid, pestitsiidid , toksiinid.
3) vererõhu regulatsioon – vee ja elektrolüütide kontsentratsiooni regulatsiooni kaudu teostub pikaajaline regulatsioon ja hormoon reniini sekretsiooni kaudu lühiajaline, kiire regulatsioon.
4) happe-leelise tasakaalu säilitamine – vesinikioonide, väävel- ja fosforhappe jääkide eemaldamine, puhvrivarude regulatsioon.
5) hormoonide sekretsioon – neerud sekreteerivad erütropoetiini, mis on vajalik punaste vereliblede sünteesiks luuüdis, erütropoetiini sekretsiooni stimuleerib hüpoksia; neerud sekreteerivad ka vitamiin D3 hormooni, mis on oluline kaltsiumi ja fosfori ainevahetuses.
6) glükoosi süntees – glükoneogenees aminohapetest on aktiivne pikaajalise nälgimise perioodil, neerude poolt toodetav glükoosi hulk on võrreldav maksas sünteesitavaga.
72) Uriini moodustumine nefronites (nefroni mõiste, ehitus, filtratsiooni - ja readsorptsioonifaasi põhiolemus).
Uriini moodustumist neerudes ja selle nõristumist nimetatakse diureesiks. Elementaarseks uriini moodustavaks ühikuks neerus on nefron . Igas neerus on umbes miljon nefronit . Nefronid ei uuene, seetõttu nende arv haiguste ja vananemise tagajärjel väheneb. Inimese puhul, alates 40.eluaastast, väheneb nefronite arv 10% kümne aasta jooksul. See vähenemine ei ole eluohtlik, arvestades nefronite suurt kohanemisvõimet.
Nefron algab lehtrikujulise kihnuna, mis ümbritsedes verekapillaaride kogumikku, moodustavad kokku neerukehakese, jätkub väänilise torukesena neeru koore- ja säsiosas ning suubub kogumistorukesesse.
Uriini moodustumine nefronites kulgeb kahes faasis:
1) Filtratsioonifaas.
Kuna neerupäsmakese kapillaarides on vererõhk suhteliselt kõrge, 60-70 mm Hg , siis filtreerub kapillaaridepäsmakese ja neerukihnu vahelisse glomerulaarõõnde primaarne uriin. Selle tekke intensiivsus oleneb vererõhu ja kihnuõõne rõhu erinevusest.
Enamik valke neerufiltrit ei läbi. Vähesel määral satub sinna albumiini, mis normaalselt hiljem verre tagasi imendub. Vere vormelemendid ja keskmised ning suured proteiinimolekulid verekapillaarist ei välju. Üldiselt ei filtreeru molekulid, mille läbimõõt on suurem kui 4 nm. Katioonid filtreeruvad paremini kui laenguta ühendid ja viimased paremini kui anioonid .
2) Reabsorptsioonifaas.
Nefronite torujas osas reabsorbeeritakse primaarsest uriinist vesi ja elektrolüüdid, glükoos ja aminohapped. Kokku väheneb esmasuriini hulk kuni 90 korda. Vääniliste torukeste üldpikkus ulatub 100 km-ni. Organismist eemaldamisele kuuluvad jääkained (karbamiid, kusihape , kreatiniin, sulfaadid, glükoos vastava maksimaalse kontsentratsioonitaseme ületamisel veres) kontsentreeruvad vee ja elektrolüütide reabsorptsiooni käigus.
73) Nahk ja tema funktsioonid, naha retseptorid.
Nahk eraldab organismi väliskeskkonnast. Tema füsioloogilised funktsioonid:
1) kaitse mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste kahjustuste eest,
2) termoregulatsioon,
3) eritusfunktsioon,
4) rasvade, soolade ja kehavedelike depoo ,
5) meeleorgan,
6) bioaktiivsete ainete (histamiin, D-vitamiin, antikehad) sünteesi paik.
Epidermis on oluline peamiselt kaitsefunktsiooni seisukohast, takistades mikroobide sissetungi ning koevedelike aurustumist. Tavaliselt naha kaudu imendumist eriti ei toimu, v.a. rasvas lahustuvad ained salvide koosseisus, mis võivad läbida naha poore. Epidermise rakkude pigment melaniin määrab naha värvuse. Ilma pigmendita looma või inimest nimetatakse albiinoks. Nahapigmendi tähtsus seisneb peamiselt kaitsvas toimes ultraviolettkiirguse suhtes. Looma karvkatte värvus ei ole alati sama, mis naha värvus.
Termoregulatsiooni aitavad tagada karvkate või suled. Karvavahetus võib olla pidev (hobuste saba ja lakk ), sesoonne ( kiskjad , karusloomad, mõningal määral ka hobune) või ealine (noorloomad, näiteks vasikad ja varsad vahetavad 5-7 kuu vanusena karvkatte). Väljalangenud karvad asenduvad uutega. Karvavahetuse kutsub esile mitte välistemperatuuri langus, vaid päeva lühenemine. Regulatsioon toimub üle hüpofüüsi ja kilpnäärme. Pimedal karusloomal säilib talvine karvkate ka suvel.
Higinäärmed teostavad füüsikalist termoregulatsiooni. Higi peamine koostisosa on vesi, milles sisaldub elektrolüüte, valku, amino- ja rasvhappeid , karbamiidi ja teisi metaboliite. Higi spetsiifilise lõhna annavad lenduvad rasvhapped, hobuse higi vahutamist tingib rohke valgusisaldus. Higi eritumist reguleerivad sümpaatilised närvikiud, mis on funktsionaalselt seostunud läbi selja- ja pikliku aju hüpotaalamuse termoregulatoorse keskuse ning ajukoorega. Nahas paiknevate soojaretseptorite ärritus, vere temperatuuri tõus, samuti psüühiliste tegurite toime põhjustavad närvikeskuses erutuse ning seejärel higi eritumise .
Rasunäärmete sekreet on poolvedel, õline nig moodustab koos higi ja eraldunud epiteelirakkudega vahataolise massi naha pinnal. Rasu kaitseb nahka niiskuse, higi, kahjulike ühendite ning kuivamise eest. Rasu annab nahale painduvuse ja karvale läike. Lambavillast toodetakse kreemide valmistamiseks lanoliini, mis kujutab endast rasu ja higi segu. Lindudel toodab rasust sekreeti päranipunääre. Seda vajavad linnud sulgede võidmiseks. Kõrvavaik ja piim on modifitseerunud nahanäärmete
Nahaanalüsaatorid.
Naha retseptorite vahendusel võetakse vastu taktiilseid (puute- ja rõhu-), temperatuuri- (soe, külm) ja valuärritusi. Vastavad retseptorid paiknevad nahas hajusalt ja neile vastavad erinevad närvilõpmed.
Puute- ja rõhuärritusi võtavad vastu erinevat tüüpi rakud; nendeks on
karvkatteta nahas: 1) Merkeli rakud ja
2) Ruffini kehakesed - mõlemad reageerivad kauakestvale mehhaanilisele survele (survesensorid);
3) Meissneri kehakesed - reageerivad liikuvale mehhaanilisele ärritusele (kiiruse sensorid );
4) Vateri-Pacini kehakesed - reageerivad ainult naha deformatsiooni kiiruse muutumisele (kiirendussensorid).
Karvkattega nahas leiduvad:
1) Merkeli rakud, mis on koondunud 0,5 mm läbimõõduga kompimisketasteks;
2) Ruffini kehakesed;
3) Karvafolliikulisensorid - karvanääpse ümbritevad närvipõimikud, mis reageerivad karva liikumisele.
Kompimistaju rajaneb kõigi 3 tüüpi mehhaanoretseptorite impulsside töötlemisele kesknärvisüsteemis.
Termoretseptsioon jaguneb kaheks: külmameel ja soojameel. Nahas on spetsiifilised külma- ja soojapunktid, kusjuures külmapunkte on rohkem ( inimese peopesal näiteks 1-5 külmapunkti ja 0,4 soojapunkti keskmiselt 1 cm2 kohta). Punktide arv sõltub ka keha piirkonnast.
Valu hoiatab seest- või väljastpoolt tuleva ohu eest ja seega suurendab ellujäämise võimalusi. Nahast lähtuvat valu nimetatakse pindmiseks, lihastest , luudest ja sidekoest lähtuvat valu aga süvavaluks. Peale selle esineb siseelundite e. vistseraalne valu, mis tekib õõnesorganite järsul ja tugeval venitusel, tugeva kontraktsiooni või puuduliku verevarustuse korral.
Valuaistingu erivorm on sügelus, mille tekkeks on vajalik teatud keemilise aine, arvatavasti histamiini , vabanemine.
74) Hormooni mõiste. Proteiin - ja steroidhormoonide toimemehhanismi erinevused.
Hormoonid on bioloogiliselt aktiivsed ühendid, mida toodetakse spetsiifiliste kudede ja rakkude poolt ja transporditakse oma mõjumise paika vereringe abil.
Proteiinhormoonid Steroidhormoonid
1.sünteesitakse ribosoomides 1. sünteesitakse kolesteroolist
2.Proteiin- ja peptiidhormoonid ei saa rakku siseneda 2. liiguvad rakku sisse tänu oma lipofiilsele struktuurile
3. retseptorid paiknevad rakumembraanil ja hormooni 3. retseptorid paiknevad tsütoplasmas või
poolt antav signaal kantakse edasi vahendaja , tuumamembraanil
messendzeri kaudu.
4. Tuntuim neist on cAMP , mis omakorda aktiveerib 4. Hormooni ja retseptori seostumisel
teatud kindla olemasoleva ensüümi. sünteesitakse spetsiifiline mRNA, mis algatab vajaliku valgu sünteesi
5. ei säilitata varuks, vaid kasutatakse kohe 5. rakus kuni spetsiifilise signaali saabumiseni ja seejärel väljutatakse rakust eksotsüstoosi teel
75) Hüpotaalamuse ja hüpofüüsihormoonid.
Hüpofüüsi hormoonid:
Hüpofüüs koosneb eessagarast, tagasagarast ning nendevahelisest vaheosast.
Hüpofüüsi tagasagara hormoonid:
Antidiureetiline hormoon (ADH) e. vasopressiin , - kontrollib vedeliku hulka organismis, vajaduse korral suurendab vee tagasiimendumist neerutorukeste distaalses osas, tõstab vererõhku (silelihaste kontraktsioon ja veresoonte ahenemine ). ADH sekretsiooni kontrollitakse vereplasma osmootse rõhu kaudu: vastavad osmoretseptorid paiknevad hüpotaalamuses, vere mahuretseptorid aga südamekojas.
Oksütotsiin - põhjustab emaka kontraktsioone ning lüpsmisel alveoole ümbritsevate müoepiteelirakkude ja silelihaskiudude kontraktsiooni (piima väljutamist alveoolidest).
Hüpofüüsi eessagara hormoonid:
Somatotropiin e. kasvuhormoon, GH - organismi kasvu määrav liigispetsiifiline faktor, stimuleerib noorloomade kasvu ja valgu biosünteesi, täiskasvanutel toimib ainevahetuse regulaatorina, olles insuliini antagonistiks, põhjustades vere suhkrusisalduse suurenemist ja vähendades selle talletamist, suurendades rasvhapete kasutamist. GH toime avaldub insuliinisarnaste kasvufaktorite 1 ja 2 vahendusel (IGF-1ja IGF-2), mis sünteesitakse maksas.
Folliikuleid stimuleeriv hormoon, FSH - stimuleerib ovariaalfolliikulite kasvu emasloomadel ja spermiogeneesi isasloomadel ,
Luteiniseeriv hormoon, LH - kutsub esile ovulatsiooni ja kollakeha arenemise emasloomadel ning androgeensete hormoonide sünteesi isasloomadel,
Prolaktiin , PRL - intensiivistab piimanäärmete kasvu ja sekretsiooni,
Adrenokortikotroopne hormoon e. kortikotropiin, ACTH - stimuleerib neerupealise koore hormoonide sünteesi, stimuleerib rasvkoe lipolüüsi ja suurendab insuliini sekretsiooni,
Türeotropiin e. türeotroopne hormoon, TSH – aktiviseerib kilpnäärme talitlust ja joodi lülitumist kilpnäärme hormoonide sünteesi.
Hüpofüüsi eemaldamisel pidurduvad kasv ja areng, suguorganid atrofeeruvad, karvkatte kasv aeglustub, aeglustub ainevahetus. Esineb kilpnäärme ja neerupealiste koore atroofia ning loomad muutuvad vastuvõtlikuks keskkonnatingimuste muutumisele.
76) Neerupealiste ja kilpnäärme hormoonid.
NEERUPEALISTE HORMOONID
Neerupealiste säsi hormoonid
Epinefriin (adrenaliin) lõdvestab soole, bronhide, sapipõie ja põie muskulatuuri, intensiivistab hingamisteede limaskesta ja pisaranäärmete sekretsiooni, kiirendab põhiainevahetust ja südame tööd ning suurendab vere suhkrusisaldust glükogenolüüsi arvel, reguleerib vere jaotust organite vahel, koondades selle põhiliselt skeletilihastesse.
Neerupealiste koore hormoonid
glükokortikoidid (n. kortisool ) – reguleerivad ainevahetust, stimuleerivad maksas glükoneogeneesi ja reguleerivad selle läbi glükogeeni ja glükoosi hulka
mineraalkortikoidid (n. aldosteroon )- reguleerivad vee ja mineraalainete (Na, K) vahetust ja selle kaudu ka vererõhku.
androgeenid – isasuguhormoonid
östrogeenid- emassuguhormoonid
KILPNÄÄRMEHORMOONID
türoksiin (tetrajoodtüroniini, T4) ja trijoodtüroniin (T3) transporditakse kudedesse verevalguga seotud inaktiivsel kujul. Lipofiilsed hormoonid pääsevad kergesti rakutuumani ja algatavad seal spetsiifiliste valkude sünteesi, mis mõjutavad koe ainevahetust, organismi kasvu ja arengut ning südame ja närvisüsteemi talitlust.
Kilpnäärme C-rakud toodavad kaltsitoniini, mis on kaltsiumitaset reguleeriv hormoon.
Kõrvalkilpnäärme hormoonid:
Parathormooni vabanemise kutsub esile kaltsiumi vähenenud sisaldus veres
77) Pankreasehormoonid, nende keskne osa süsivesikute ainevahetuse regulatsioonis.
PANKREASEHORMOONID
Insuliini sekretsiooni stimuleerib glükoosisisalduse tõus veres. Insuliin reguleerib süsivesikute ainevahetust, vähendades vere glükoosisisaldust. Insuliini sekretsiooni häirete korral tekib diabeet e. suhkurtõbi, mille korral vere glükoosisisaldus on kõrge, kuid rakud ei saa seda kasutada.
Glükagoon on oma toimelt insuliinile vastand . Tema toimel suureneb glükogeeni lagundamine maksas ja suureneb vere suhkrusisaldus. Glükagoon stimuleerib glükoneogeneesi ja suurendab rasvhapete vabanemist rasvkoest. Koos insuliiniga tagavad nad vere stabiilse glükoosisisalduse .
Somatostatiini toime pankreasele on parakriinne , ta inhibeerib insuliini ja glükagooni sekretsiooni. Lisaks sellele pärsib ta seedimise aktiivsust maos ja soolöestikus ning toitainete imendumist, vältides sel teel vere suhkrusisalduse suuri kõikumisi.
78) Sugunäärmete hormoonid
SUGUHORMOONID
testosteroon stimuleerib väliste sugutunnuste kujunemist, suguiha kujunemist ja sugulist käitumist isasloomadel. Testosteroon stimuleerib lihasmassi suurenemist ja luustiku kasvu ning agressiivset käitumist. Kastratsiooni tagajärjel langeb testosterooninivoo madalamale poolest piirväärtusest.
Östrogeenid tekivad munasarja folliikulite rakkudes ning stimuleerivad emassuguelundite ja sugutunnuste kujunemist, samuti indutseerivad perioodilisi tsüklilisi muutusi emassuguorganites. Kõige enam esinev östrogeen on estradiool -17β. Östrogeene toodab tiinuse ajal ka platsenta. Platsenta östrogeenide ülesandeks on müomeetriumi kasvu ja oksütotsiini retseptorite tekke stimuleerimine ( sünnituseks ettevalmistamine) ning piimanäärmete kasvu stimuleerimine.
Progesterooni toodavad pärast ovulatsiooni moodustunud kollakeha rakud ja tiinuse ajal platsenta rakud. Kollakeha progesteroon aitab emakat ette valmistada embrüo vastuvõtuks ja hiljem toetab tiinuse püsimist. Platsenta progesteroon on vajalik tiinuse püsimiseks ja emaka enneaegsete kontraktsioonide vältimiseks.
Relaksiin toimib relaksiin emaka lihaskesta lõõgastajana tiinuse ajal (koostoimes progesterooniga) ning aitab lõdvestada vaagnasidemeid vahetult enne sünnitust.
79) Spermatogeneesi põhietapid. Spermide liikumine emassuguteedes ja kapatsitatsioon . Spermide eluiga emassuguteedes.
Spermatogenees on spermide moodustumise protsess, 2 faasi.
Spermatsütogenees = spermatogoon -> spermatotsüüt -> spermatiid (haploidne rakk )
Spermiogenees = ümar spermatiid -> saba moodustumine -> liigispetsiifiline kuju -> vabanemine seemnetorukese valendikku; Sertoli rakkude toodetava vedeliku abil transport munandimanusesse.
Kokku 40-60 päeva
Spermide liikumine – spermid liiguvad ATP energia arve kiirusega 4-5mm/min. Liikumisel emaslooma munajuhasse aitavad emaslooma suguteede kontraktsioonid (stimuleerivad seemnevedeliku prostaglandiinid). Spermide eluiga emaslooma suguteedes on kuni 48h.
Spermide kapatsitatsioon – protsesside kogum, mis muudab spermi viljastamisvõimeliseks. Eemaldatakse ensüüme inhibeerivad ja membraane stabiliseerivad valgud, mis on lisanudnud seemnevedelikuga. Kapatsitatsiooni on võimalik ka kunstlikult esile kutsuda – spermide külmutamis/sulatamisega ja spetsiifilistes lahustes inkubeerimisega. Kapatsiteerunud spermid on hüperaktiivsed ja liiguvad suurema intensiivsusega.
80) Innatsükli mõiste ja kestus koduloomadel, innatsükli faasid.
Innatsükkel – ajaline intervall kahe järjestikuse inna vahel, mille jooksul toimuvad emaslooma suguorganites kindlad järjestikused muutused.
Innatsükli faasid:
Proüstrus + östrus = follikulaarfaas – Proöstrus – folliikulite kasv, folliikul sekreteerib östrogeeni, kollakeha regresseerub, suureneb limaeritus, vaskularisatsioon. Östrus – loom indleb, ovulatsioon .
Metöstrus + diöstrus = luteaalfaas – Metöstrus – uue kollakeha väljakujunemine, progesterooni sekretsioon, endomeetriumi paksenemine . Diöstrus – kollakeha funktsioneerimine ja seejärel algav regressioon , folliikuline kasvu algus.
Anöstrus - inna ja munasarjaaktiivsuse puudumine; füsioloogiline ja patoloogiline anöstrus.
Kestus koduloomadel:
Hobune 21-30 päeva
Lammas 16-17 päeva
Kass 13-15 päeva
Koer esineb aga tavaliselt kaks korda aastas ainult üks ind
81) Munasarjades innatsükli jooksul asetleidvad muutused, munasarjatalitluse hormonaalne kontroll (FSH, LH, estradiool, progesteroon, prostaglandiin F 2α). Välised innatunnused.
Innatsüklit ja munasarjas toimuvaid muutusi kontrollivad hüpotaalamuse ja hüpofüüsi hormoonid. Hüpotaalamuse GnRH reguleerib FHS ja LH vabanemist hüpofüüsist. GnRH sekretsioon on pulsatoorne. Folliikuleid stimuleeriv hormoon (FHS) ja luteiniseeriv hormoon (LH) stimuleerivad folliikulite arengut munasarjas, FHS domineerib folliikulite kasvu perioodil, LH indutseerib ovulatsiooni.
Valmivad folliikulid produtseerivad östradiooli
FSH – hüpofüüsis toimuv folliikuleid stimuleeriv hormoon
LH ( luteiniseeriv hormoon) – toimub hüpofüüsis – põhjustab folliikuli lõhkumise ja põhjusatb ovulatsiooni.
Estradiool - ?
Progesteroon – ohjeldab emaka kontraktsioone ja on tiinuse seisukohalt asendamatu. Põhjustab ka piimanäärmete näärmerakkude kasvu.
prostaglandiin F 2α - emaka limaskesta kontraktsioon
Välised innatunnused:
Iseloomulik on loomade
rahutus ,
isutus,
teisele loomale peale hüppamine või teise looma enda peale hüppamise sallimine ( paigalseisu refleks),
limavool tupest
häbeme pundumine ning punetus.
82) Munaraku viljastamine ja sügoodi varane areng. Embrüosiirdamise mõiste ja kasutamine.
Tähtsad etapid viljastumise järel – Areng blastotsüsti staadiumini. Rakkude diferentseerumine idusõlmeks ja trofoblastiks. Koorumine . Emapoolne tiinuse äratundmine. Lootkestade teke.
Embrüosiirdamine – viljastatud munaraku ehk embrüo siirdamine ühe emaslooma emakast teise emaslooma emakasse.
Embrüosiirdamise kasutamine:
Embrüosiirdamist kasutatakse tänapäeval tõuaretustöös laialdaselt valitud tipplehmadelt suurema hulga järglaste saamiseks. Lehma munasarju stimuleeritakse eksogeense FSH süstimisega, mille tulemusel küpseb korraga 10-40 folliikulit tavalise ühe asemel. Lehma seemendatakse parima pulli spermaga ning embrüod loputatakse 7 päeva pärast seemendust lehma emakast välja. Embrüod siiratakse lehmaga ühte innatsükli järku viidud mullikate või tervete noorte lehmade emakasse, kes vasika ilmale kannavad. See meetod võimaldab lehmalt aastas saada 3-20 järglast
83) Platsenta mõiste, funktsioonid ja produtseeritavad hormoonid. Tiinuse kontroll.
Platsenta – plaatjas, sagaraline elund , mis moodustub emaka limaskestast ja loote trofoblastidest. See on kahe olendi ühine elund.
Platsenta ülesanded
• Ema ja loote vaheline ainete vahetus; läbi ei pääse lipiidid ja valgud
• Nb! Läbi pääsevad alkohol , raskemetallid, paljud ravimid, viirused ja bakterid!
• Endokriinorgan, sekreteerib hormoone, mis säilitavad tiinust, soodustavad loote kasvu, stimuleerivad piimanäärme arengut, abistavad sünnitusel (eCG, hCG, progesteroon, östradiool,laktogeen, relaksiin (v.a. veis )
Platsenta hormoonide funktsioon
• Progesteroon – vähendab müomeetriumi toonust, takistab kontraktsioone, inhibeerib hüpotaalamuse GnRH vabastamist, valmistab ette piimanääret
• Relaksiin – pehmendab sidekude, võimaldab emakal venida ja kohaneda loote kasvuga, laiendab vaagnat , kontsentratsioon tõuseb enne sünnitust
– Märal toodab platsenta
– Lehmal ja emisel toodab kollakeha
• Östrogeen - suurendab emaka verevarustust,valmistab ette piimanääret
• Platsentaarne laktogeen - valmistab ette Piimanääret
84) Sünnitusprotsessi käivitumine ja kulg.
Sünnituse käivitumine
• Tiinuse viimastel nädalatel loote stress - neerupealisedhakkavad tootma kortisooli
• Kortisooli toimel:
– Östrogeenide vabanemine suureneb
– Nende toimel prostaglandiini sekretsioon ja CL regressioon
– progesterooni kontsentratsioon langeb
– Relaksiini vabanemine suureneb
Muutused 48 h enne sünnitust
Sünnituse faasid
• Eelfaas: müomeetrium aktiviseerub PGF2α toimel, östradiool stimuleerib oksütotsiini retseptorite moodustumist, CL regresseerub, loode paigutub sünniasendisse, emakakael lõdveneb
• Emakakaela avanemise e. dilatatsioonifaas – emakakael avaneb, loode liigub sünniteedesse, oksütotsiin väljub hüpofüüsi tagasagarast loote sisenemisel sünniteedesse ning stimuleerib PGF2α vabanemist, seega emaka kontraktsioone. Relaksiin lõdvestab vaagnasidemed ja ümbritsevaid lihaseid.
• Loote väljutusfaas müomeetriumi ja kõhulihaste kontraktsioonide abil, östradiool stimuleerib lima moodustumist
• Lootekestade väljutamine
85) Piimanäärmete areng, ehitus ja talitlus.
Piimanääre
• Esmastiinuse ajal - moodustub alveolaarne näärmekude
• Puberteedi ajal algab viimajuhadesüsteemi moodustumine, täielik väljaareng samuti esmastiinuse ajal. Viimajuhad ühendavad
alveoole nisaga
• Piimanäärmed arenevad paarilistena Lehma 2 paari piimanäärmeid, ute, kitse ja mära 1 paar piimanäärmeid moodustavad koos
udara
Udara füsioloogiline mahutavus oleneb nii viimajuhade kui alveoolide arengust. Udara täitumisel piimaga mahtuvus suureneb ilma olulise udarasisese rõhu tõusuta tänu silelihaskiudude plastilisusele. See võimaldabki piima udaras lüpsivaheaegadel deponeerida. Esmalt täituvad alveoolid ja viimasüsteemi ülaosad, seejärel valgub piim urke näärme – ja nisaossa.
Ühe liitri piima sekretsiooniks peab udarat läbima 500 l verd. Alveoolide näärmeepiteeli rakud muudavad verst võetud valgud, rasvad, süsivesikud jt. ained ensümaatiliste protsesside tagajärjel piima koostisosadeks. Sünteesitud piima komponendid liiguvad rakkudest alveooli valendikku läbi rakumembraani, koos raku fragmendi või terve raku eraldumisega
86) Piima koostis ja omadused. Ternespiim e. kolostrum.
Piima koostis
• Rasv – põhiliselt triglütseriidid,rasvhapped – võetakse verest või sünteesitakse piimanäärmes (mitteruminandid glükoosist,
ruminandid atsetaadist ja β- hüdroksübutüraadist), glütserool – tekib glükolüüsi vahendusel
• Laktoos – glükoos+galaktoos, sünteesitakse piimanäärmes Mäletsejalistel pärineb glükoos propioonhappest
• Valgud – kaseiin , sünteesitakse piimanäärmes vere aminohapetest, α-laktalbumiin, sünteesitakse piimanäärmes, β-laktoglobuliin, sünteesitakse piimanäärmes, immunoglobuliinid, sünteesitakse maksas
Ternespiim
Poegimisjärgselt eritub udarast kolostrum e. ternespiim, mis on moodustunud juba tiinuse lõpuperioodil. Seetõttu on ta kontsentreeritud, sisaldades 15-20% valku, sealhulgas 7% globuliine, mille hulgas on ka immuunsust tagavad antikehad. Kõrge on ka kolostrumi rasva ja mineraalainete ning A-vitamiini sisaldus. Kolostrum aktiveerib noorlooma seedetrakti motoorikat, kaitseb teda nakkuste vastu ja seega aitab tal kohaneda väljaspool emaorganismi. Antikehade imendumine vastsündinu soolest on ajaliselt piiratud, see võib toimuda esimese 24-36 tunni jooksul pärast sündi. Kolostrum asendub tavalise piimaga umbes nädal pärast sünnitust.
87) Piima tekke ja väljutamise regulatsioon.
Piima tekkes e. laktogeneesis on oluline osa hormoon prolaktiinil. Lüpsmisel või imemisel tekkinud ärritus põhjustab prolaktiini vabanemise hüpofüüsist ja tema inhibiitori, dopamiini, blokeerimise. 12-tunnine intervall lüpsmise vahel stimuleerib piima teket, >16 tundi aga mõjub juba pidurdavalt. Laktatsiooniperioodi jooksul lüpsile vastusena vabaneva prolaktiini kogus väheneb. Piima produktsiooni suurendab ka kasvuhormoon.
Piima väljutamine e. ejektsioon on reflektoorne protsess. Imemise, lüpsmise või udara massaaži põhjustatud ärritused kutsuvad esile erutuse, mis kandub läbi seljajaju ja pikliku aju hüpotaalamusse. Hüpotaalamuse rakkude produtseeritud oksütotsiin vabaneb hüpofüüsi tagasagarast verre ning põhjustab piimanäärme müoepiteelirakkude kontraktsioone minuti jooksul. Ebatavalised ärritajad ja stress võivad ejektsiooni pidurdada. Kui prolaktiini vabanemist stimuleerib ainult udara vahetu ärritamine, siis oksütotsiin vabanemist võivad stimuleerida ka lüpsiplatsile ajamine , jõusööda andmine jt. lüpsmisega seotud protseduurid. Oksütotsiini tase veres säilib 5-12 minutit. Pärast seda jääb udarasse veel 5-20% jääkpiima. Päevane piimakogus suureneb lehmal 4-6 nädala jooksul pärast poegimist ning püsib õige söötmise puhul stabiilsena 5-6 kuud. Enne järgmist poegimist on oluline tagada lehmale kinnisperiood kehavarude moodustamiseks ja udara näärmeepiteeli uuendamiseks. Kinnisperiood algab tavaliselt pärast 305 päevast laktatsiooni.
88) Lindude sigimise iseärasused
Lindude sigimist reguleerivad sarnaselt imetajatele hüpotaalamuse ja hüpofüüsi hormoonid, erinevusi esineb vaid hormoonide keemilises koostises. Lindude sugunäärmed toodavad samuti steroidhormoone, mis mõjutavad suguelundite talitlust, sekundaarsete sugutunnuste kujunemist ja häält. Lindude sugulist aktiivsust mõjutab oluliselt päeva pikkus. Pikk fotoperiood (>12 tundi) stimuleerib ja lühike limiteerib hormoonide vabanemist hüpofüüsist.
Lindudel funktsioneerivad ainult vasakpoolne munasari ja munajuha , parempoolsed on degenereerunud. Munasari on suhteliselt suur: 2 kg kaaluva kana munasarja mass võib olla 40-50 g. Munasarjas on kuni 12 000 ootsüüti, millest vaid väike osa areneb ovulatsioonini. Sugulise küpsuse perioodil moodustub nende ümber rebu . See koguneb korraga 4-10 ootsüüdi ümber, nii et kana munasari meenutab erineva suurusega viinamarjade kobarat. Munaraku kromosoomid paiknevad blastodiskis rebu pinnal lohus. Munarebu on proteiini - ja rasvarikas ning sisaldab palju vitamiine ja mineraalaineid. Rebu proteiinid ja lipoproteiinid sünteesitakse linnu maksas estrogeenide mõjul. Ovulatsioonil, mis toimub keskmiselt kord 25 tunni järel, langeb munarakk koos rebuga munajuha lehtrisse. Kollakeha moodustumist munasarjas ei toimu, lõhkenud folliikul regresseerub kiiresti, reguleerides enne seda lühikest aega munaraku transporti munajuhas. Ovulatsioon ei sõltu kuke karjas viibimisest, seda indutseerib valgus, mis nägemisanalüsaatori kaudu toimib hüpotaalamusse, kus humoraalselt stimuleeritakse LH vabanemist. Pimedal ajal ovulatsiooni ei toimu, pideva valgustuse puhul võib ovulatsioon ja munemine toimuda terve ööpäeva jooksul.
Viljastamine toimub 5-10 minutit pärast ovulatsiooni munajuha lehtris. Viljastatud munade munemine jätkub 20-25 päeva jooksul pärast paaritumist. Isaslindude sperma on emaslinnu suguteedes, peamiselt tupe ja emaka ühinemiskohas, väga pikka aega säiliv. Kevadel ja suvel on isalinnud väga aktiivsed ja võivad paaritada 50-100 korda päevas. Isalindude testised paiknevad kõhuõõnes, enamasti on vasak testis suurem kui parem, lisasugunäärmed ja osadel linnuliikidel ka peenis puuduvad ning sperma väljutatakse kloaakide kokkuviimisel. Kuke ejakulaadi maht on 0,5 ml, spermide kontsentratsioon 4 mljr/ml, kalkunil vastavalt 0,25-0,35 ml ja 8-12 mljr/ml.
Kodulindude munajuha on pikk, 70-80 cm, ja lõpeb kloaagis. Eristatakse 5 funktsionaalset piirkonda: lehter , valguosa, kitsus , emakas ja tupp . Munajuhas liikudes kattub munarebu munavalge proteiini, kiudkesta ja koorega . Lehtri osas moodustub keeriskiht ja seesmine vedel kiht, valguosas munavalge proteiini sisaldav osa, kitsuses munakestad ja emakas lisandub munavalgele vedelikku ning moodustub lubikoor. Muna liikumine munajuhas kestab 25-26 tundi, sellest kõige kauem veedab muna emakas - 20 tundi. Viljastatud munarakk hakkab munajuhas lõigustuma ja areneb kuni embrüonaalketta staadiumini.
89) Seljaaju talitluse põhijooned. Juhteteede mõiste.
Seljaaju
􀁺 Seljaaju on reflektoorse talitluse organ.
􀁺 Seljaaju kaudu teostub side perifeersete
närvisüsteemi osade ja peaaju vahel.
Läbilõige koera seljaajust
Seljaaju ülenevad juhteteed
􀁺 Spinokortikaalkulgla: lihastest ja liigestest pärit proprioretseptiivsed signaalid liiguvad ajukoorde
􀁺 Spinotserebellaarkulgla: lihaste, kõõluste ja liigeste proprioretseptoritelt pärinevad impulsid liiguvad väikeajju. Nende impulsside alusel koordineeritakse tasakaalu säilitamist ja liigutusi.
􀁺 Spinotalaamkulgla: valu-, temperatuuri- ja puuteimpulsid liiguvad ajukoorde
Seljaaju alanevad juhteteed
Püramidaalsüsteem:
􀁺 kortikospinaalkulgla – juhib ajukoorest lähtuvaid impulsse seljaaju kontralateraalsesse poolde, reguleerib tahtelisi liigutusi. Loomadel nõrgemini arenenud kui inimesel, lindudel ja kaladel puudub.
􀁺 Kortikobulbaartrakt – ajukoorest signaalid ajutüvesse pealihaste liiigutuste reguleerimine
Püramidaalsüsteem algab motokorteksist
􀁺 motoorne ala otsmikusagaras osaleb tahtlike liigutuste kontrollis , suurus ja asukoht on liigiti erinev
Ekstrapüramidaalsüsteem
􀁺 Rubrospinaalkulgla – algab keskaju punatuumast, kuhu tulevad kokku ajukoorest, väikeajust ja taalamusest pärit impulsid, mis
reguleerivad lihasrühmade koordineeritud liigutusi seismisel, jooksul, ujumisel, hüppamisel jne. Loomadel peamine motoorne trakt.
􀁺 Vestibulospinaalkulgla – signaalid lähtuvad sisekõrvast, võimaldavad säilitada tasakaalu, lihaste toonust ja kehahoiakut.
􀁺 Tektospinaalkulgla – algab keskajust, kannab edasi optilisi ja akustilisi impulsse, mis võimaldavad ruumis orienteerumist. Eriti arenenud kaladel ja lindudel.
􀁺 Retikulospinaalkulgla- impulsid lähtuvad ajutüve retikulaarformatsioonist, modifitseerivad reflektoorseid ja vabatahtlikke liigutusi, kontrollivad hingamist, vereringet ja sensoorse süsteemi impulsside liikumist.
90) Pikliku aju talitlus (juhtefunktsioon ja elutähtsad refleksikeskused).
􀁺 paljude elutähtsate refleksikeskusteasukoht ( imemis -, mälumis-, neelamis-, süljeoksendamis-,
aevastus-, köha-, hingamis -, higistamis- ja vasomotoorne keskus)
􀁺 Närvisignaalide juhtimine seljaajust peaajju ja vastupidi
􀁺 Pikliku aju eemaldamine põhjustab looma surma
91) Väikeaju talitlus. Asendi ja liikumise kontroll.
􀁺 peamine ülesanne on lihaste toonuse säilitamine ja liigutuste koordineerimine
lihastest, vestibulaaraparaadist, nägemiskeskusest tuleva info põhjal
􀁺 kavandatud ja tegelike liigutuste pidev võrdlemine ja korrigeerivate impulsside väljasaatmine
Väikeaju kõrvaldamisel
􀁺 atoonia e. lihaste lõtvus, mis hiljem asendub sirutajalihaste hüpertooniaga (toonuse jaotamise häired),
􀁺 asteenia e. kiire väsimine (lihaste pideva pinge tagajärg),
􀁺 astaasia – võimetus normaalseks peahoiakuks
􀁺 ataksia – kohmakad koordineerimata liigutused
Asendi ja liikumise kontroll
Millised KNS osad on vajalikud?
􀁺 Väikeaju
􀁺 Suuraju koor
􀁺 Seljaaju juhteteed
Informatsioon:
􀁺 Lihaste ja kõõluste venitusretseptorid
(proprioretseptorid)
􀁺 Tasakaaluelund
􀁺 Nägemisaistingud
Lihaste ja kõõluste venitusretseptoritelt lähtuv info liigub väikeajju ja suuraju koorde mööda seljaaju ülenevaid juhteteid;
Suuraju koorest ja väikeajust tulevad signaalid jõuavad lihastesse mööda seljaaju alanevaid juhteteid
92) Taalamuse ja hüpotaalamuse ( vaheaju ) talitlus.
Vaheaju
􀁺 Taalamus
- kõigi aferentsete impulsside koondumispaik (v.a. haistmisimpulsid), saadetakse edasi ajukoorele, hüpotaalamusele, kesk- ja tagaajju jne.
- Emotsioonide teke ja vastav miimika
- põlvikkehade kaudu kulgevad ajukoorde nägemis- ja kuulmisretseptoritelt tulevad impulsid.
􀁺 Hüpotaalamus
- vegetatiivsete keskuste asukoht, reguleerivad vee, mineraalainete, süsivesikute, rasva ainevahetust, soojuse produktsiooni, higistamist ja vasomotoorseid reaktsioone
- toitumis- ( toidu otsimine, söömine, mäletsemine, nälja-, küllastus- ja janukeskus) ja sugureflekside keskused
- Talitluslik seos hüpofüüsiga – olulise endokriinorganiga
93) Suuraju talitlus ja tingitud refleksid. Aju talitluse uurimine . Elektroentsefalogramm. Uni.
Suuraju e. otsaju
􀁺 KNS-i kõige hiljem evolutsioonis väljaarenenud osa
􀁺 esmakordselt kaladel ja kahepaiksetel
􀁺 Roomajatel ja lindudel moodustub poolkerasid väljastpoolt kattev närvirakkude kiht, mis võimaldab tingitud reflekside kujunemist.
􀁺 Imetajail lisandub arenenud ajukoor , mis katab aju pinda ja moodustab suurema osa poolkerademassist.
Suuraju koor
􀁺 1,5 – 3,5 mm paksune, närvirakud paiknevad kihtidena, eri kihtide neuronid on omavahel dendriitidega ühenduses
Talitluste lokalisatsioon suuraju koores
􀁺 sensoorsed alad, kus töödeldakse naharetseptoritelt pärinevaid puute-, valu-, sooja- ja külmaimpulsse, ninaja suu limaskestalt lähtuvaid haistmis- ja maitsmisimpulsse, kuulmis - ja nägemisimpulsse. Igal analüsaatoril on ajukoores tuum, kus toimub peenanalüüs ja selle ümber perifeerne ala, kus teostatud analüüs on robustsem.
Limbiline süsteem - reguleerib kõiki vegetatiivseid funktsioone ning osaleb emotsioonide tekkes
Elektroentsefalograafia -- EEG
􀁺 EEG amplituud ja sagedus sõltub looma NS seisundist: uni või ärkvelolek, rahulik olek või
intensiivne motoorne või sensoorne talitlus.
􀁺 Amplituud ja sagedus sõltuvad sellest, kui suur hulk neuroneid on korraga
erutusseisundis. Kui nad erutuvad juhuslikult erinevatel aegadel , siis amplituud on väike ja
sagedus suurem.
α-rütm (8-13 Hz) amplituud 50 μV (puhkeolek)
β-rütm (13-30Hz) amplituud 20-25μV (motoorne v. sensoorne aktiivsus)
ν-(teeta)( 4-7 Hz) 250-300μV (uni, narkoos , hüpoksia)
δ-( delta )( 0,5-4 Hz) 100-150μV (uni, narkoos, hüpoksia)
Magaval loomal aeglased, kõrge amplituudiga lained, erutatud loomal kõrge sagedusega ja
madala amplituudiga lained.
Uni
􀁺 NS, eriti aga suuraju koore närvirakkude pidurdus, lihaste toonus madal, hingamissagedus langeb, vererõhk, kehatemperatuur ja ainevahetuse intensiivsus langeb.
􀁺 Uni kaitseb ajurakke ülekoormuse eest. Une jooksul taastatakse neuronites ioonide tasakaal, energiarikaste fosforiühendite varu, valkude, aminohapete varu.
􀁺 Inimene, linnud – monofaasilise unega (ükskord ööpäevas)
􀁺 Loomad – polüfaasilise unega (mitu korda ööpäevas)
􀁺 Kui EEG-s on ülekaalus teeta- ja deltarütmid, siis on tegemist nn. aeglase unega
􀁺 4-5 korda öö jooksul esineb kiire une periood (3-4 min.). Kiire une ajal ei ärka loom, kuid
esineb unenägusid, liigutusi ja vegetatiivse talitluse kiirenemist.
􀁺 Une ajal võivad teatud keskused olla pidurduse alt väljas ( n. ema kuuleb lapse nuttu).
94) Vegetatiivne närvisüsteem: erinevused somaatilisest närvisüsteemist ja füsioloogilised funktsioonid.
Autonoomne e.vegetatiivne närvisüsteem
• Sümpaatiline närvisüsteem
• Parasümpaatiline närvisüsteem
Sümpaatiline närvisüsteem
Keskused seljaaju rinna- ja nimmeosas, ümberlülitused sümpaatilises tüves
Sümpaatiline närvisüsteem
• Preganglioossete aksonite mediaatoriks atsetüülkoliin (muskariini või nikotiini tüüpi retseptorid)
• Postganglioossete aksonite mediaatoriks noradrenaliin (α- ja β- retseptorid)
• Aktiviseerub stressi ja pingutuse korral, “ fight or flight” reaktsioon
• Vereringe aktiveerub, südamesagedus tõuseb, lihaste verevarustus paraneb, hingamisteed avarduvad, vere glükoositase tõuseb, pupillid laienevad
• Seedetrakti talitlus aeglustub
• Adrenaliini toime suhteliselt pikaajaline – stressi mõju kestev
Parasümpaatiline närvisüsteem
Keskused kesk- ja piklikus ajus ja seljaaju ristluu piirkonnas
Ümberlülitus ganglionid sihtorgani läheduses, tihti organi seinas asuvas põimikus,
postganglioossed kiud lühikesed
Parasümpaatiline närvisüsteem
• Nii pre- kui postganglioossed aksonid vabastavad atsetüülkoliini
• Südames parasümpaatilisi kiude vähem kui sümpaatilisi, seedetraktis vastupidi, parasümpaatilisi kiude rohkem kuisümpaatilisi
• Parasümpaatilised impulsid domineerivadmagades ja seedides (puhkeseisund)
• Atsetüülkoliini toime lühiajaline
Autonoomne NS
• Töötab alati
• Töötavad paralleelselt nii sümpaatiline kui ka parasümpaatiline osa
• Stressi tingimustes ülekaalus sümpaatilised impulsid
• Puhkushetkedel ülekaalus parasümpaatilised impulsid
95) Silma ehitus ja nägemine.
NÄGEMINE
Nägemisretseptorid paiknevad silmas. Silmamuna on kaetud tugeva kaitsekihi – kõvakesta e. skleeraga, mille eesmine läbipaistev epiteelkiht kannab sarvkesta e. kornea nime. Pisaranäärmed toodavad pidevalt vähesel hulgal pisaravedelikku, mis hoiab ära sarvkesta kuivamise, ja on määrdeks silmamuna ja laugude vahel. Silma sisemine osa on vooderdatud veresooni ja pigmenti sisaldava soonkestaga (koroidea). Sellest seespool paikneb fotoretseptoreid sisaldav võrkkest e. reetina . Võrkkestal on silma optilise telje kohal tsentraallohk , mis on päevavalguses kõige teravama nägemise paigaks. Tsentraallohust nasaalselt paikneb nägemisnärvi väljumiskoht, optiline papill, ning seal valgusretseptorid puuduvad. Seepärast kannab see piirkond pimetähni nime. Silmaava moodustab vikerkest e. iiris . Vikerkest on pigmenteerunud struktuur, mis sisaldab lihaskiude pupilli ava reguleerimiseks. Valgus satub kõigepealt vesivedelikuga täidetud silma eeskambrisse ja sealt läbi vikerkestas oleva silmaava e. pupilli, vesivedelikuga täidetud tagakambri ning läätse geeljasse klaaskehasse ja selle taga olevatele fotoretseptoritele. Kui sarvkesta kumerus on alati ühesugune, siis läätse kuju on muudetav ripslihaste abil. Kaugemate esemete vaatamiseks lääts lamendub ja lähedaste esemete vaatamiseks kumerdub ja tema optiline tugevus kasvab.. See toimub ripslihaste kontraktsiooni abil. Vananedes muutuvad ripslihased vähem elastsemaks ja seega on raskem saavutada läätse sfäärilist kuju. Läätse kohandamist eri kaugusel olevate esemete vaatamiseks nimetatakse silma akommodatsiooniks.
Võrkkest pärineb neuroektodermist nagu peaajugi ja on seetõttu on oma iseloomult rohkem kesknärvisüsteemi kui perifeerne osa. Võrkkest koosneb 5 tüüpi rakkudest:
1) fotoretseptorid ( kepikesed – kohanenud hämaruses nägemiseks ja kolvikesed – kohanenud päevavalguses nägemiseks, kuju ja värvuse eristamiseks)
2) bipolaarsed rakud ( vaheneuronid, ühendavad fotoretseptoreid ganglionirakkudega)
3) horisontaalrakud ( vahendajad, ühendavad kolvikesi )
4) amakriinrakud (vahendajad, ühendavad ganglionirakke)
5) ganglioni rakud (närvirakud, mille aksonid lähevad nägemisnärvi koosseisus peaajju)
Kepikesed ja kolvikesed sisaldavad nägemispigmente. Kepikestes on selleks rodopsiin, mis koosneb valgust opsiinist ja vitamiin A aldehüüdist retinaalist. Valguse toimel see ühend laguneb, mis viib elektriliste laengute vahekorra muutumisele ja närvilõpmetes erutuse tekkele. Kolvikesi leidub värvust eristavatel loomadel 2 või 3 eri tüüpi, mis sisaldavad erinevaid nägemispigmente ja reageerivad põhivärvidele (roheline, punane, sinine). Kui mõni tüüp neist puudub, siis on tegemist värvipimedusega (tavaliselt on see defekt seotud x-kromosoomiga). Inimesele tüüpilist värvuste eristamist võib esineda vaid inimahvidel. Arvatakse, et ka eredalt värvuvad linnud, kalad , sisalikud ja konnad on võimelised hästi värve eristama .
Närviimpulsid silma fotoretseptoritelt liiguvad nägemisnärvi mööda külgmistesse põlvikkehadesse ja sealt tsentraalset optilist teed mööda suuraju nägemiskoorde.
Võrkkesta taga paikneb pigmentepiteel. Päevaloomadel sisaldab see tumedat pigmenti, kus valgus neeldub, ööloomadel aga valguspeegelduvat pigmenti. Viimane võimaldab neil vähest valgust paremini ära kasutada, kuid valguslainete fotoretseptoritele tagasipeegeldumise tõttu kannatab nägemise teravus .
Kui valgus paistab silma, siis pupill aheneb. Seda nimetatakse otseseks valgusrefleksiks. Selle abil kontrollitakse võrkkesta, vikerkesta, 2. ja 3.peaaju närvi ja teatud ajutüve piirkonna funktsioneerimist. Kaudse valgusrefleksi abil – ühe pupilli valgustamisel aheneb ka teine – kontrollitakse nägemisnärvide ristmikku.
Silma tagakambri ripskeha toodab vesivedelikku. See voolab eeskambrisse läbi pupilli ja absorbeeritakse veenidesse sarvkesta ja iirise vahel nurgas . Kui see on takistatud, siis silma siserõhk suureneb ja võib põhjustada glaukoomi. Kui silma siserõhk ületab arterite siserõhu, siis silma verevarustus katkeb ja võib jääda pimedaks.
96) Kõrva ehitus ja kuulmine . Tasakaalumeel .
Kuulmisanalüsaatori perifeerse osa moodustab kõrv. Väliskõrva ülesandeks on helilainete kinnipüüdmine ja edasijuhtimine kuulmekileni (trummikileni), mis eraldab väliskõrva keskkõrvast. Viimane koosneb trummiõõnest ja kuulmeluukestest. Õhuga täidetud trummiõõs on ühendatud kurguga kuulmetõrve abil, mis avaneb neelamise ja haigutamise ajal ja võimaldab rõhu trummiõõnes võrdsustada välisrõhuga. Kuulmeluukeste ( vasar , alasi, jalus ) vahendusel antakse helivõnked edasi ovaalakna (esikuakna) membraanile, mis eraldab keskkõrva sisekõrvast. Sisekõrva luulbürint on täidetud perilümfiga. Kuulmekile võnked antakse edasi perilümfile sisekõrvas 50x võimendatuna.
Sisekõrva teos paikneb kuulmisretseptor. Tigu on seest jagatud kogu pikkuses kolme ossa basilaar- ja Reissneri e. vestibulaarmembraani abil. Neist kaks osa, trummiastrik ja esikuastrik, on täidetud perilümfiga. Keskmine osa, teojuha , on täidetud endolümfiga ja seal paikneb basilaarmembraanil Corti elund, ripsmetega kuulmisrakkude kogumik. Kuulmisrakkude baasil paiknevad kuulmisnärvi lõpmed (kokku 30 000- 40 000) ja rakke katab pealtpoolt sültjas kattemembraan. Basilaarmembraanis paiknevad tuhanded basilaarkiud e. kuulmekeeled.
Helilained , võimendatud kuulmekile ja ovaalakna membraani võngete poolt, kanduvad perilümfi kaudu basilaarmembraani kiududeni. Viimaste võnked põhjustavad nende peal olevate kuulmisrakkude ripsmete põrkumist vastu kattemembraani, vallandub AP, mis kandub edasi mööda kuulmisnärvi pikliku aju tuumadeni ja ajukoore kuulmiskeskusesse. Kuna kuulmekeeled on erineva pikkusega, siis on nad spetsialiseerunud: ühed madalamate, teised kõrgemate toonide vastuvõtuks.
Loomadel esineb kuulmishäireid teo mittefunktsioneerimise tõttu tihti kaasasündinutena valge karvavärvusega noorloomadel. Neil puudub kas tigu üldse või on alaarenenud. Lisaks teo ja kuulmisnärvi funktsioneerimise häiretele võivad kuulmisnõrkus või kurtus olla põhjustatud heliedastushäiretest keskkõrvas (keskkõrvapõletik, kuulmekile purunemine ). Kuulmist kahjustavad ka mõned antibiootikumid ja diureetikumid.
TASAKAALUMEEL
Tasakaaluelund (vestibulaaraparaat) paikneb koos kuulmisanalüsaatori, teoga, sisekõrva luulabürindis. Luulabürindi sees paiknevad 3 poolringkanalit, mille ampulliharjades paiknevad retseptorid. Kilelabürindi ja luulabürindi vahe on täidetud perilümfiga (sarnaneb koostiselt ekstratsellulaarvedelikuga, sisaldades palju Na+) ja kilelabürint ise endolümfiga (sarnaneb koostiselt intratsellulaarvedelikuga, sisaldab palju K+). Tasakaaluelundis saab eristada lisaks 3 poolringkanalile veel kotikest ja mõiku. Retseptorite piirkond kotikeses ja mõigus on märgatav valgete tasakaalutähnidena, milleks on retseptoreid katvas sültjas massis paiknevad lubjakristallid, otoliidid. Poolringkanalite retseptoreid katvas sültjas massis kristalle ei ole. Retseptoorsed rakud on varustatud peente karvakeste e. ripsmetega, mis sültja massi liikumisel painduvad. Ripsmete suunamuutused liikumisel muudavad retseptoritelt kesknärvisüsteemi minevaid impulsse.
Poolringkanalid paiknevad üksteise suhtes nurga all ja fikseerivad liikumiskiiruse muutusi e. kiirendust, mis on seotud pea ja keha pööramisega. See on võimalik, kuna endolümf on suure inertsiga ja hakkab liikuma hiljem ja lõpetab liikumise hiljem, kui pea ja poolringkanalid. Tulemuseks on ripsmete paindumine ja närviimpulsside sagenemine. Kanalite paiknemine nurga all võimaldab fikseerida pea liikumise kolmes suunas, ette-taha, paremale-vasakule ja keha telje ümber. Mõik ja kotike sisaldavad samuti endolümfi ja lubjakristallide liikumine ning nende poolt ripsmete painutamise tulemusena saadetakse välja impulsid keha asendi muutuste kohta. Signaalid lähevad pikliku aju vestibulaartuumadesse, kust edasi lähevad ühendusteed väikeajju, vestibulospinaalkulglasse, silmalihastele (eesmärk analüüsida vaatevälja vaatamata pea asendi muutumisele) ja suuraju koorde. Vestibulaaraparaadi ühepoolne vigastus põhjustab keha pöördumise vigastatud külje suunas. Mõlemapoolse vigastuse puhul tekivad rasked liikumishäired, tasakaalutus.
Vestibulaarrefleks: silmad säilitavad aeglasel pööramisel endise vaatevälja, kui nad on saavutanud maksimaalse kõrvalekalde, järgneb järsk liigutus pöörlemise suunas ja fikseeritakse uus vaateväli. Pea kallutamisel vasakule liiguvad silmad paremale.
97) Maitsmis- ja haistmismeel .
MAITSMINE ja HAISTMINE põhinevad spetsiaalsete meelerakkude selektiivsel ja väga tundlikul reageerimisel teatavate keemiliste ühendite molekulide suhtes.
Maitsmismeel võimaldab loomal või inimesel kontrollida toidu kvaliteeti ja reflektoorselt mõjutada seedenõrede sekretsiooni nii koguse kui ka koostise osas.
Maitsmisrakud paiknevad keelel ja neelus. Koos epiteelirakkude ja indiferentsete rakkudega moodustavad sensoorsed rakud (maitsmisrakud) maitsmiskarikaid e. maitsmispungi, mida on kokku mõni tuhat. Maitsmispungad omakorda paiknevad keele maitsmispapillidel ( vall - , seen - ja lehtpapillidel).
Maitsmisrakkude eluiga on ainult 10 päeva, mille järel basaalrakust arenenud uus maitsmisrakk vahetab välja vana. Maitsmisrakkude tipud koonduvad maitsmispoori ümber ja on varustatud mikrohattudega. Keemilise aine molekulid difundeeruvad läbi poori maitsmisrakkudeni, mis talitlevad retseptoritena. Iga retseptorrakk reageerib valikuliselt kindlale aineterühmale. Inimese maitsmispungas leidub 13 erinevat kemoretseptorit: 2 Na-ioonide, 2 K-ioonide, 1 CL-iooni, 1 adenosiini, 1 inosiini, 2 magusa, 2 mõru, 1 glutamaadi ja 1 vesinikkioonide retseptor. Maitsmisrakk reageerib oma spetsiifilisele ärritajale kas depolarisatsiooni või hüperpolarisatsiooniga.
On võimalik eristada 4 maitsekategooriat : magus, hapu, mõru, soolane . Eelistundlikkus erinevate maitsekategooriate suhtes on koondunud keele eri piirkondadesse: mõru keele pära piirkonnas, hapu külgedel, magus ja soolane keele tipus .
Magusa maitse põhjustavad suhkrud, glükoolid, alkoholid , aldehüüdid, ketoonid , amiidid, aminohapped ja mõned teised orgaanilised ühendid. Hapu maitse põhjustavad happed , mida suurem on vesinikkioonide kontsentratsioon, seda hapum on maitse. Mõru maitse annavad pika ahelaga, lämmastikku sisaldavad orgaanilised ained, alkaloidid , ravimid. Loomad ega ka inimene ei söö mõru maitsega toitu, see on organismi kaitsereaktsioon ära hoidmaks mürgitust (paljud taimsed alkaloidid on mürgid). Tugev mõru maitse vallandab kergesti okserefleksi . Soolase maitse põhjustavad dissotsieerunud soolad, eriti nende katioonid. Söömisel tekivad enamasti segaaistingud: toit võib olla ühekorraga magus ja hapu (õun), soolane ja hapu (hapukurk). Kõige tundlikum on maitsmismeel mõru suhtes, järgneb hapu, seejärel soolane ja magus.
Maitsmismeelele on iseloomulik adaptatsioon , mis pideval ärritamisel kujuneb isegi minutitega. Vanuse suurenedes maismistundlikkus väheneb. Tundlikkust vähendavad ka mõned ravimid, näiteks kofeiin .
Loomaliigiti on maitsepungade arv ja nende suurus ning kuju mõnevõrra erinevad. Lindudel on maitsepungi vähe (liigist olenevalt 25- 350), kassil ja koeral vähem kui inimesel (1000-2000; 3000-10000), seal ja kitsel on 15 000, küülikul 17 000, vasikal 25 000 maitsepunga. Iga loom elab oma maitse kategooriate maailmas, mis on välja kujunenud vastavalt tema ökoloogilistele vajadustele. Looma klassifikatsiooni arvestades tuleks maitsed jagada meeldivateks, ebameeldivateks ja indiferentseteks.
Haistmine
Haistmisrakud paiknevad ninakoopa haistmispiirkonna limaskestas. Haistmisrakud (haistmisretseptorid) on bipolaarsed rakud, millest väljub 2 jätket. Neist apikaalne epiteelisisene jätke on kaetud haistmiskarvakestega, mille membraanil leiduvad retseptorid ärritaja molekulide vastuvõtuks, basaalne akson aga moodustab koos naaberaksonitega haistekimbu, mis suundub haistesibulasse. Hästi arenenud haistmisvõimega loomadel on nii ninakoopa haistmisala kui ka haistmisnärvi kiudude arv suurem kui nõrga haistmisvõimega liikidel. Kui inimese haistmisregioonis on umbes 10 miljonit haistmisrakku, siis saksa lambakoeral aga 220 miljonit. Farmiloomadest on haistmine kõige rohkem arenenud hobusel.
Haistmisärritajatele reageerivad nina limaskestas ka osa kolmiknärvi vabadest nävilõpmetest, samuti neelu piirkonna uitnärvi ja keeleneelunärvi kiud.
Haistmissibulast kulgevad haistmiskulgla kaudu tsentraalsed ühendusteed hüpotaalamuse vegetatiivsete tuumadeni, mis reguleerivad loomade söömis-, joomis-, kaitse- ja seksuaalset käitumist. Ühendusteed kulgevad ka subkortikaalsete tuumadeni, millede erutamine mõjutab loomade käitumist. Üldiselt on haistmismeel loomade meeltest kõige vähem uuritud.
Lõhnaainete kontakteerumine retseptoritega toimub sissehingamisel ja difusiooni teel suuõõnest läbi tagasõõrmete. Õhuvoolu läbi sõõrmete saab suurendada intensiivse nuuskimise abil. Haisteepiteeli hoiavad niiskena lima tootvad näärmerakud. Haistmisrakud adapteeruvad kiiresti, juba mõne sekundi jooksul.
Haistmismeel on toidu otsimise ja valimise ning sotsiaalse käitumise suhtes isegi tähtsam kui maitsmismeel. Uriinis ja tupeeritistes leiduvad feromoonid , mitmete näärmete lõhnaained jne. etendavad olulist osa loomapopulatsioonis isendite vahelistes suhetes.