1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementi
KONTROLLTÖÖ III Veri. Süda ja vereringe. Ainevahetus. Hormoonid AINEVAHETUS Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus: AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolism ehk assimilatsioon on organismis asetleidvate ainevahetuslike protsesside kogum, kus lihtsamatest keemilistest ühenditest sünteesitakse keerulisemad ühendid. Protsessi käigus vajatakse energiat ja aine. (rohelistel taimedel põhineb anabolism fotosünteesil, mis lähtub lihtsaist anorgaanilistest ühenditest CO", H2O, NH3; loomadel, seentel, väiksemal osal taimedest aga pms toiduga saadavatest valmis, kuid kehavõõrastest orgaanilisest ainest, mis paljudel juhtudel pärast esialgset teatava tasemelist lagundamist, kasutatakse organismiomaste ainete ehitamiseks
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
1. TÖÖ SÜDA 1. Süda, anatoomilised näitajad, funktsioon. Süda on õõnes lihaseline elund, millel on kaks koda (veri sisse) ja kaks vatsakest (veri välja). Rusika suurune. Süda asub rindkeres, diafragma kohal, kahe kopsu peal, 2/3 südamest asub vasakul pool keha keskjoonest ja 1/3 paremal. Südamel eristatakse tippu ja põhimikku, rinnak-roidmist ja diafragma pinda. Südant katab kolm kihti – endokard, müokard, epikard. Müokard on vatsakestes kolme-, kodades kahekihiline. Hüpertroofia – südamelihase paksenemine treeningu tagajärjel. Südame põhifunktsiooniks on vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis. Süda talitleb pumbana, mis vere kehas ringlema paneb. Suur ja väike vereringe. Südame verevarustus - Südant ennast varustavad verega vasak ja parem pärgarter, mis lähtuvad harudena aordi algusest. Venoosne veri kogutakse tagasi südameveenidesse, südameveenid omakorda kogunevad pärgurkesse ja pärgurge suubub s
ANATOOMIA EKSAM Sissejuhatus Anatoomia on õpetus organismi ehitusest. Füsioloofia on teadus elusorganismide talitlusest. Homöostaas on rakkudele stabiilse sisekeskonna tagamine; püüd säilitada füsioloogilise parameetri konstantsust. See tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel täpse regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel. Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka inimkeha temperatuur, inimene hakkab higistama, higi aurustub keha pinnalt, alandades nii kehatemp. Palavik soodustab paranemist. Palaviku korral on soojusregulatsioonikeskus nagu ümber häälestatud ,,uutele näitudele". Bakteri mürgid või muud tegurid panevad leukotsüüdid valmistama palavikku tekitavaid aineid, mis mõjutavad keskust. Need ained on näiteks interleukiin II ning mõned teised tsütokiinid. Palavikku alandavad ravimid, nagu atsetüülsalitsüülhape, normaliseerivad soo
ANATOOMIA EKSAM Sissejuhatus Anatoomia on õpetus organismi ehitusest. Füsioloofia on teadus elusorganismide talitlusest. Homöostaas on rakkudele stabiilse sisekeskonna tagamine; püüd säilitada füsioloogilise parameetri konstantsust. See tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel täpse regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel. Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka inimkeha temperatuur, inimene hakkab higistama, higi aurustub keha pinnalt, alandades nii kehatemp. Palavik soodustab paranemist. Palaviku korral on soojusregulatsioonikeskus nagu ümber häälestatud ,,uutele näitudele". Bakteri mürgid või muud tegurid panevad leukotsüüdid valmistama palavikku tekitavaid aineid, mis mõjutavad keskust. Need ained on näiteks interleukiin II ning mõned teised tsütokiinid. Palavikku alandavad ravimid, nagu atsetüülsalitsüülhape, normaliseerivad soo
FÜSIOLOOGIA 1. Veri, vere hulk, koostis, reaktsioon ja puhveromadused. Veri, mis ringleb veresoontes, moodustab koos lümfi ja koevedelikuga organismi sisekeskkonna. Vere hulk 5-6 l. Koostis: 1. plasma 2. vererakud: erütrotsüüdid e. punased verelibled leukotsüüdid e. valged verelibled trombotsüüdid e. vere liistakud. Reaktsioon vere aktiivne reaktsioon sõltub H ja OH ioonide kontsentratsioonist. Veri on nõrgalt leeliseline. Reaktsiooni näitaja (PH) on arteriaalsel verel 7,4 ja venoossel verel 7,35. Kõrgenenud aktiivsuse puhul kõigub PH koerakkudes 7,0-7,2 piires. Vere võime püsivat reaktsiooni säilitada põhineb tema puhveromadustel ja erituselundite talitlusel. Puhveromadused on omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola. Veres on 4 puhversüsteemi: 1. karbonaatpuhversüsteem 2. fosfaatpuhversüsteem 3. verevalkude plasma puhversüsteem 4
Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia I. LUUD JA LIHASED A. Luude ehitus, kasv ja seda mõjustavad tegurid. Luustumise ja kasvu häired ning nende võimalikud põhjused. Luud moodustavad organismi tugiaparaadi. Osa luudest on ka kaitseks (N: kolju – peaajule, rindkere – kopsudele ja südamele, vaagen – kõhuõõne elunditele, eritus- ja suguelunditele). Oma kuju poolest eristatakse: 1. Toruluud – jäesemete luud 2. Lameluud – vaagna, kolju ja abaluu luud 3. Väikesed luud – lülisamba lülid ning jalalaba- ja käelaba luud 4. Kombineeritud luud – mitmesuguse kujuga, mida ei saa paigutada eelneva kolme alla N: oimuluu Luud koosnevad luukoest ja selle kasv ning areng toimub kõhrerakkude paljunemis teel ja kõhrerakkudesse kaltsiumisoolade ladestumise teel. Luukoe kasv toimub osteoblastide ja lagundamine osteoklastide mõjul. Toruluude areng ja kasv Toruluudel eristatakse: 1. epifüüs – neid on toruluudel 2, kumma
Kõik kommentaarid