ANATOOMIA EKSAM

Sissejuhatus
Anatoomia on õpetus organismi ehitusest. Füsioloofia on teadus elusorganismide talitlusest.
Homöostaas on rakkudele stabiilse sisekeskonna tagamine; püüd säilitada füsioloogilise parameetri konstantsust. See tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel täpse regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel. Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka inimkeha temperatuur, inimene hakkab higistama , higi aurustub keha pinnalt, alandades nii kehatemp .
Palavik soodustab paranemist. Palaviku korral on soojusregulatsioonikeskus nagu ümber häälestatud „uutele näitudele“. Bakteri mürgid või muud tegurid panevad leukotsüüdid valmistama palavikku tekitavaid aineid, mis mõjutavad keskust. Need ained on näiteks interleukiin II ning mõned teised tsütokiinid. Palavikku alandavad ravimid , nagu atsetüülsalitsüülhape, normaliseerivad soojusregulatsioonikeskuse tegevust, ei mõjuta haigust ega ka kogu soojusregulatsioonikeskust.
Kehaõõnsusi ja organeid katab serooskest.
Iseloomuliku kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust nimetatakse organiks. Organid jagunevad: näärmelised e. kompaktsed organid ja õõnsad e. torujad organid. Kompaktsed e näärmelised organid: Väljast kaetud sidekoelise kihnu e. kapsliga. Kapslist kulgevad organi sisse vaheseinad e. septid. Vaheseintest hargneb sidekoeline võrgustik e. strooma . Strooma “võrgusilmades” paiknevad parenhüümi rakud , mis igal organil on erinevad.
Luud
25% vett ja 75% kuivkaal, kuivkaalust:

• ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni
  
• ja ca 60-70% anorgaanilist ainet, mis jääb järele peale tuhastamist luutuhana, milles
  

– 85% kaltsiumfosfaati

• 10% kaltsiumkarbonaati
  

Natiivses organismis on kaltsium ja fosfaat peamiselt hüdroksüapatiidina.
Luustiku funktsioonid: Toetab ja kaitseb siseorganeid; Kaltsiumi ja fosfaatide reservuaar; Vereloomeorgan – luuüdi; Lihaste kinnituskohaks. Luukude on sidekoeliik, mida iseloomustab intertsellulaarse substantsi mineraliseerumine. Koosneb käsnollusest(krobeline) ja plinkollusest(sile). Plinkollus koosneb osteonidest.
Luukoerakud: Osteoblastid – luurakkude noorvormid, mis diferentseeruvad mesenhümaalsetest tüvirakkudest; Osteotsüüdid; Osteklastid. Luu on pidevas muutumises. 5-10% luukoest uueneb igal aastal. Pideva ümberehitus-protsessi tagab osteklastide ja osteotsüütide kooskõlastatud tegevus.
Luukoe tekkimine. Otse embrüonaalsest sidekoest – desmaalne e. sidekoetekkeline luustumine (koljuluud, rangluud). Asendusluudena kõhrelise mudeli järgi – kondraalne luustumine ( toruluud ).
Desmaalne e. sidekoetekkeline ossifikatsioon – Mesenhüüm tiheneb ja tekivad skeletogeensed saared. Mesenhüümirakud diferentseeruvad osteoblastideks, mis katavad tekkiva luupõrga epiteelitaolise peaaegu katkematu kihina. Osteoblastid hakkavad produtseerima osteoidi – kollageenseid fibrille ja amorfset põhiainet, mis on pehme konsistentsiga, mineraalainetevaba. Järgmiseks hakkavad osteoblastid ladestama mineraalaineid osteoidi ja see muutub kõvaks luusubstantsiks. Osa osteoblaste jäävad tekkiva luusubstantsi sisse ja muutuvad osteotsüütideks. Järgmiseks ilmuvad osteoklastid , mis võimaldab luu reorganiseerimist kooskõlas organismi kasvamisega.
Luude kasvu soodustavad: toruluude pikikasvu mõjutab kõige enam kasvuhormoon . Tema mõju modifitseerivad suguhormoonid . Viimaste toimel taandarenevad puberteedi lõppedes epifüüsiplaadid(kasvuplaadid; toruluude ülemine/alumine osa). Laste normaalset kasvu soodustavad kilpnäärme hormoonid, kaltsitoniin ja D- vitamiin .
Luude paksuskasv. Toimub luu-ümbrise (periosti) osteogeensete rakkude toimel. Samal ajal luuüdiõõslaieneb osteoklastide aktiivsuse tõusu tõttu. Paksuskasvu stimuleerib kõige enam suurenenud mehhaaniline koormus luudele .
Ca2+ ja fosfaaditasakaal. Parathormoon on kõrvalkilpnäärme peptiidhormoon, mis suurendab vere kaltsiumi sisaldust: Suurendab osteoklastide hulka; Suurendab kaltsiumi tagasiimendumist neerutorukestes; Vähendab kaltsiumi eritumist sülge ja piima; Fosfaadile on mõju vastupidi, s.t. vähendab nende sisaldust veres. Kaltsitoniin on kilpnäärme peptiidhormoon. Tema tähtsus on täiskasvanud inimese jaoks väike v.a. rasedus . Kasvava lapse jaoks on tõenäoliselt tähtsam, soodustades kaltsiumi akumuleerumist luudesse. Kasutatakse osteoproosi raviks. D-vitamiin on vajalik kaltsiumi imendumiseks seedetraktis. D-vitamiin tekib nahas toiduga saadud provitamiinidest UV toimel. Organismi vedelikes on lahustunud kaltsiumi vähe.
Ca2+ osaleb vere hüübimises, lihaskontraktsioonis, neurotransmissioonis, ensüümide aktiveerimises, rakusiseses signalisatsioonis.
Luude ühendused. Luuliidus – ei liigu; luude piire ei saa eristada; ristluu. Sideliidus – ei liigu, luude piirid eristatavad, kojuluud. Häbemeliidus e. sümfüüs – väheliikuv (sünnitusel liigub rohkem); hüaliinne kõhrkude ja kõhrsidekoeline häbemeluudevahe-ketas, mis lõdveneb sünnitusel hormoon relaksiini toimel. Liiges – luudevaheline liikuv ühendus.
Lihased
Lihaskude moodustab 40-50% organismi massist. Koosneb: silelihaskoest, vöötlihaskoest e. skeletilihaskoest, südamelihaskoest.
F- aktiin . Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina. Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini kompleksiga. Troponiin ja tropomüosiin on regulatoorsed valgud , mis kontrollivad müosiini aktiivsust ja seostumist müosiiniga.
Müosiin. Müosiini molekulil eristatakse pead ja saba. Peal on nii aktiiniga sidumisvõime kui ka ATPaasne aktiivsus.
Aktsioonipotensiaal lihasrakkudes. Aktsioonipotensiaali tekkimiseks peavad lihasrakku sisenema kaltsiumioonid, kloriidioonid, naatriumioonid, kaaliumioonid.
Libisevate niitide teooria. Aktsioonipotensiaalid (AP) liiguvad mööda motoorset närvikiudu. Signaali ülekanne lihaskiule toimub müoneuraalses sünapsis, mida nimetatakse ka motoorne lõpp-plaat. Mediaatori toimel tekib erutav postsünaptiline potensiaal motoorse lõpp-plaadi lihaskiu poolsel membraanil. AP liigub T-torukesi mööda lihaskiu sisemusse.
Motoorsed üksused. Ühe motoorse närviraku poolt innerveeritavad lihaskiud moodustavad motoorse üksuse. Silmaliigutajates lihastes sisaldab motoorne üksus alla 10 lihaskiu, õlavarre kakskpealihases aga ca 750.
Lihastöö energia allikad.
(a) ADP otsene fosforüülumine.
ADP saab fosfaatrühma
kreatiinfosfaadi(CP) lagunemisest
(b) anaeroobne (glükolüüs)
(c) aeroobne ( rakuhingamine )
Energiaallikas : kreatiinfosfaat
Energiaallikas: glükoos
Energiaallikas: glükoos, püruvaat, rasvhapped rasvkoest, aminohapped valkude katabolismist

• O2 ei kasutata
  

• 1 ATP kreatiini molekuli kohta
  
• Kestab 15 sekundit
  

• O2 ei kasutata
  
• 2ATP -d glükoosi molekuli kohta, tekib piimhape
  
• Kestab 30-60s
  

• O2 kasutatakse
  
• 36ATP-d glükoosi molekuli kohta, tekib CO2 ja H2O
  
• Kestab tunde
  

Punased lihased – on aeglased, kuid vastupidavad. Lihaskiududes on palju mitokondreid ja müoglobiini, mis on reservhapniku säilitamise kohaks ja millesse akumuleerunud hapniku kasutab lihas pikaajaliseks tööks. Punased lihased toodavad enegiat aeroobselt N: selgroosirgestaja.
Valged lihased – on kiired reageerijad, samuti ka kiired väsijad. Toodavad ATP-d eelkõige anaeroobse glükolüüsi kaudu N: silmaliigutajalihas.
Kontraktsioonivormid. Lähtuvalt lihastele antavate stiimulite sagedusest eristatakse üksikkontraktsiooni, tavaliselt pole see veel lõppenud kui hakkab juba uus kontraktsioon . Lihas läheb tetaanilisse kontraktsiooni. Tetaniseerimiseks on vaja 10-200 impulssi sekundis. Peaaegu kõik meie liigutused teetanus-tüüpi. Lähtuvalt lihase pikkuse ja arendatava jõu vahekorrast eristatakse isomeetrilist ja isotoonilist kontrakstiooni.
Isotoonilise kontraktsiooni ajal muutub lihase pikkus, kuigi koormus püsib liigutuse ajal enam-vähem samasugusena. Kui lihas ei lühene kontrakstiooni ajal, nimetatakse kokkutõmmet isomeetriliseks. Näiteks asendi säilitamiseks vajatakse mitme lihase pidevat isomeetrilist kontraktsiooni, et liigese asend ei muutuks.
Hormoonid
Hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mis on kesknärvisüsteemi kontrolli all. Sünteesitakse spetsialiseerunud endokriinnäärmetes (viimajuhadeta näärmed). Sekreteeritakse otse verre või lümfi ja transporditakse vastavaid retseptoreid omavate märklaudrakuni, milledele toimides avaldubki nende regulatoorne toime metaboolsetele protsessidele. Kui signaalained levivad vereringe ja koevedeliku kaudu, siis nimetatakse seda humoraalseks regulatsiooniks.
Laiendatud hormooni mõiste järgi võivad hormoone toota mitte ainult spetsialiseerunud näärmerakud vaid kõik inimkeha rakud. Hormoonid on rakkude poolt toodetavad substantsid, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajatava muutuse tekitamiseks märklaudrakus ja mille sidumiseks on märklaudrakul spetsiifilised retseptorid .
Rakkudevahelise signalisatsiooni (regulatsiooni) variandid:

• Endokriinne signalisatsioon : endokriinrakus sünteesitud ja verre sekreteeritud signaalmolekul transporditakse märklaudrakuni, kus ta seostub retseptoriga. (Näiteks ACTH sünteesitakse hüpofüüsis, kuid toimib neerupealistele.)
  
• Parakriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul difundeerub naaberrakuni ja seostub retseptoritega. ( pankrease D-rakkudes toodetav somatostatiin toimib pankrease A- ja B-rakkudele.)
  
• Autokriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul seostub sama raku retseptoritega. (somatostatiini toime enda sekretatsioonile.)
  
• Neurokriinne signalisatsioon: närvilõpmetes sünteesitud ja rakuvälisesse ruumi sekreteeritud signaalmolekul ( mediaator , transmitter) liigub sünaptilises vedelikus märklaudrakuni, seostudes seal retseptoritega. (noradrenaliini sekreteeritakse südame nüdame närvilõpmetes ja ta toimib südamelihase rakkudele; atsetüülkoliin vabaneb presünaptilises närvilõpmes ja seostub retseptoritega postsünaptilisel neoronil.)
  

Kogu seedekulgla on võimas hormoone tootev organ. Täiskasvanud inimese seedekulglas on hulgaliselt endokriinrakke, mis on afiinsed kroomisoolade suhtes, seepärast nimetatakse neid ka enterokromafiinrakkudeks. Enterokromafiinrakud asuvad diffuusselt kogu seedekulgla limaskesta ulatuses, rohkesti leidub neid ka pankreases (kõhunäärmes). Seetõttu peetakse seedesüsteemi õigustatult kõige võimsamaks sisesekretoorseks süsteemiks.
Steroidhormoonid.
Peptiidhormoonide ja katehhoolamiinide toimemehhanismid
Hüpofüüs-hüpotalamuse süsteem. Juhib teisi hormoone tootvatenäärmete tööd. Hüpotalamus reguleerib vabastajahormoonide ja pärssivate hormoonide kaudu hüpofüüsi eessagara tegevust.
Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega:

• Kehatemperatuuri kontroll
  
• Reaktsioon stressile
  
• Vererõhu regulatsioon
  
• Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu.
  

Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega ( emotsioonid , uni/ärkvelolek jne.)
Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone. Eessagarasse ei tule juhteteid hüpotalamusest, regulatsioon toimub vere kaudu. Eessagara toomasooned koguvad vere hüpofüüsi varre kapillaaridesse. Hüpofüüsis paiknevate neuronite jätked eritavad sinna hormoone, mida nimetatakse vabastaja hormoonideks e. liberiinideks ja pärssivateks hormoonideks e. statiinideks, ja mis reguleerivad adenohüpofüüsi tööd.
Mitmeid eessagara hormoone nim. tropiinideks, mis edendavad teiste elundite kasvu, arengut ja tööd:

• Somatropiin (kasvuhormoon) – somatoliberiin, somatostatiin
  
• Kortikotropiin (adrenokortikotroopne hormoon) – kortikoliberiin
  
• Türeotropiin (türeoidnääret stimuleeriv hormoon) – türeoliberiin
  
• Follitropiin ( folliikuleid stimuleeriv hormoon) – gonadoliberiin
  
• Lisaks prolaktiin – prolaktoliberiin, prolaktostatiin e. dopamiin
  

Hüpofüüsi tagasagar (neurohüpofüüs) koosneb hüpotalamusel paiknevate neuronite jätketest, mis sekreteerivad veringesse: oksütotsiini ja antidiureetilist hormooni e. vasopressiini.
Neerupealiste hormoonid.
Neerupealiste koore hormoonid:

• Glükokortikoidid – suurendab glükoneogeneesi maksas ja valkude lõhustamist peamiselt skeletilihastes. Organismi stressi taluvus sõltub oluliselt glükokortikoididest.
  
• Mineralokortikoidid – vähendab Na+ ja vee eritumine neerudest.
  

Neerupealiste säsi hormoonid ( katehhoolamiinid )

• Adrenaliin
  
• Noradrenaliin
  
• (dopamiin)
  

Kuigi adrenaliin ja noradrenaliin avaldavad peamiselt sarnast toimet, mõjuvad nad eri elunditele erinevalt. See sõltub sihtrakkude pinnal olevatest retseptormolekulidest.
Adrenaliini ja noradrenaliini toime südame ja veresoonkonna talitlusele. Adrenaliin kiirendab oluliselt südame löögisagedust ja suurendab seetõttu vereringe minutimahtu. Samas ta laiendab talitlevate lihaste ja maksa arterioole. Perifeerne vastupanu võibki alaneda, kuigi naha ja mõne siseelundi veresooned ahenevad . Suurenenud minutimaht võib põhjustada süstoolse vererõhu tõusu. Diastoolne vererõhk võib isegi langeda, sest perifeerne vastupanu on väike. Noradrenaliin kontraheerib veresoonte seinte silelihaskiude. Selle taga järjel suureneb vereringe perifeerne vastupanu ja nii süstoolne kui ka diastoolne vererõhk tõuseb. Südame tegevus võib veidi aeglustuda, sest pressoretseptorid reageerivad vererõhu tõusule. Vereringe minutimaht väheneb.
Katehhoolamiinide teised toimed:

• adrenaliin lõõgastab bronhide silelihasrakke ja kergendab nii hingamist
  
• katehhoolamiinid aeglustavad seedekanali talitlust.
  
• Katehhoolamiinid on insuliini antagonistid, seega tõstavad veresuhkru taset, ja erinevalt glükagoonist toimivad nii maksale kui ka rasvkoele ja skeletilihastele.
  

Stress . Stressi peetakse mõnikord igapäevaseks kaasaegseks haiguseks, kuid stress on olnud läbi aegade inimese ellujäämise põhiliseks vastureaktsiooniks keskkonnale. Eelajaloolistel aegadel aitas „võitle või põgene“ reaktsioon ellu jääda ohtlikes situatsioonides . Stressi esilekutsuvaid ärriteid nimetatakse stressoriteks. Nende hulka kuulub kõik, mis kutsub esile tugevaid füüsilisi või psüühilisi pingutusi, seal hulgas: raske kehaline töö, külm ja kuum, inspiratoorne hapnikuvaegus , hüpoglükeemia, haigused, operatsioonid , vigastused, müra, ehmatus , hirm, valu ja viha. Stressorite kauakestev või sagedane mõju kutsub esile adaptatsioonsündroomi koos neerupealiste koore hüpertroofiaga. Eriti psüühilisele sfäärile mõju avaldavad stressorid põhjustavad ebaküllaldase puhkuse korral häireid. Tüüpilisteks sümptomiteks on unehäired, vereringe regulatsiooni häired, äkilised hingamishood, krooniline väsimus ja üldise töövõime langus.
Oksütotsiin – stimuleerib emaka kokkutõmbeid ja piima eritumist. Rinnanäärme müoepiteel ümbritseb piimaalveoole nii, et selle kontraktsioon surub piima näärmejuhadest välja. Seega ei ime imik rinnanääret tühjaks aktiivselt, vaid teda “ abistab ” selle juures piimaväljutusrefleks.
Hiljutised uuringud näitavad oksütotsiinimuid võimalikke rolle:

• Oksütotsiini tase tõuseb mõlemal sugupoolel orgasmi ajal.
  
• Tema süstimine isasele rotile põhjustab erektsiooni .
  
• Tal võib olla oluline roll sotsiaalses ja seksuaalses käitumises.
  

– Suurendab emahoolt
– Suurendab usaldust ja vähendab hirmu
– Soodustab monogaamset paarisuhet
Kasvuhormoon:

• Toimed:
  

• Soodustab toruluude pikkuskasvu
  
• Anaboolne mõju – suurendab lihasmassi
  
• Rasvkoele – suurendab lipolüüsi ja rasvade kasutamist energiallikana, säilitades glükoosi ning
  
• Tõstab nii glükoosi taset
  

• Taset tõstvad tegurid:
  

• Liikumine
  
• Nälgimine
  
• Uni
  

• Taset langetavad tegurid:
  

• Kõrge veresuhkru tase
  
• Rasvumine
  

Kilpnäärmehormoonid. Türoksiin(T4) ja trijoodtüroniin(T3). Kilpnäärme folliikulid eritavad kahte hormooni, mis mõjutavad rakkude ainevahetust. Mida rohkem on neid vereringes, seda enam kulutavad rakud toitaineid ja hapnikku. Türoksiinil on neli joodiaatomit, trijoodtüroniinil kolm. Kilpnääre eritab rohkem türoksiini. Suurem osa türoksiinist muutub kudedes enne toime avaldumist trijoodtüroniiniks, seega on T3 tegelik toimet avaldav kilpnäärmehormoon.
Kilpnäärmehormoonide toimed:

• Metabolism
  

• Hüpertüreoos – katabolism suurenenud, toitainete lõhustamine ja O2 tarbimine suurenenud, organism töötab kiirenenud tempos, kehakaal väheneb.
  
• Hüpotüreoos – üldine aeglus , toitainete lõhustamine aeglustunud, kehakaal suureneb.
  

• Kasv
  
• Areng
  

Kilpnäärmehormoone vajatakse suguelundite ja piimanäärmete normaalseks arenguks ja talitluseks . Nende piisav eritumine on normaalse kehalise ja vaimse arengu vältimatu eeltingimus. Kilpnäärmehormoonidele, eriti türoksiinile on iseloomulik nende mõju aeglus. Nende toime täielikuks avaldumiseks kulub pärast manustamist mitu päeva.
Glükoosi tasakaal. Glükoos on veres söömata oleku ajal 3,5-5,2mM/l. Kõhunäärme saarekesed toodavad insuliini ja glükagooni. Vere glükoosi taset tõstab ainult maksa glükogeeni lõhustamine!
Vere glükoosi taset tõstavad: Vere glükoosi taset langetab ainult:

• Glükagoon •