ANATOOMIA EKSAM
SissejuhatusAnatoomia on õpetus organismi ehitusest.
Füsioloofia on teadus elusorganismide talitlusest.
Homöostaas
on rakkudele stabiilse sisekeskonna
tagamine; püüd säilitada füsioloogilise
parameetri konstantsust. See
tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse
tagasiside põhimõttel täpse
regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel.
Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka
inimkeha temperatuur, inimene hakkab
higistama , higi
aurustub keha pinnalt,
alandades nii
kehatemp .
Palavik soodustab paranemist. Palaviku
korral on soojusregulatsioonikeskus nagu ümber häälestatud „uutele
näitudele“. Bakteri mürgid või muud tegurid panevad leukotsüüdid
valmistama palavikku
tekitavaid aineid, mis mõjutavad keskust. Need
ained on näiteks interleukiin II ning mõned teised tsütokiinid.
Palavikku alandavad
ravimid , nagu atsetüülsalitsüülhape,
normaliseerivad soojusregulatsioonikeskuse tegevust, ei mõjuta
haigust ega ka kogu soojusregulatsioonikeskust.
Kehaõõnsusi ja organeid katab serooskest.
Iseloomuliku kuju, asendi ja talitlusega
makroskoopilist ehituslikku üksust nimetatakse organiks.
Organid jagunevad: näärmelised e.
kompaktsed organid ja
õõnsad e.
torujad organid.
Kompaktsed e näärmelised
organid: Väljast
kaetud sidekoelise kihnu e.
kapsliga. Kapslist
kulgevad organi sisse
vaheseinad e. septid.
Vaheseintest hargneb sidekoeline
võrgustik e.
strooma .
Strooma “võrgusilmades”
paiknevad parenhüümi
rakud ,
mis igal organil on erinevad.
Luud
25%
vett
ja 75% kuivkaal, kuivkaalust:
- ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni
- ja ca 60-70% anorgaanilist ainet, mis jääb järele peale tuhastamist luutuhana, milles
– 85%
kaltsiumfosfaati
Natiivses
organismis on kaltsium ja
fosfaat peamiselt hüdroksüapatiidina.
Luustiku
funktsioonid: Toetab ja kaitseb siseorganeid; Kaltsiumi ja fosfaatide
reservuaar; Vereloomeorgan – luuüdi; Lihaste kinnituskohaks.
Luukude on sidekoeliik, mida iseloomustab intertsellulaarse
substantsi mineraliseerumine. Koosneb käsnollusest(krobeline) ja
plinkollusest(sile).
Plinkollus koosneb osteonidest.
Luukoerakud:
Osteoblastid – luurakkude noorvormid, mis diferentseeruvad
mesenhümaalsetest tüvirakkudest; Osteotsüüdid; Osteklastid. Luu
on pidevas muutumises. 5-10% luukoest uueneb igal aastal. Pideva
ümberehitus-protsessi tagab osteklastide ja osteotsüütide
kooskõlastatud tegevus.
Luukoe tekkimine. Otse embrüonaalsest
sidekoest – desmaalne e. sidekoetekkeline luustumine (koljuluud,
rangluud). Asendusluudena kõhrelise mudeli järgi – kondraalne
luustumine (
toruluud ).
Desmaalne
e. sidekoetekkeline ossifikatsioon – Mesenhüüm tiheneb ja tekivad
skeletogeensed saared. Mesenhüümirakud diferentseeruvad
osteoblastideks, mis katavad tekkiva luupõrga epiteelitaolise
peaaegu
katkematu kihina. Osteoblastid hakkavad produtseerima
osteoidi
– kollageenseid fibrille ja amorfset põhiainet, mis on pehme
konsistentsiga, mineraalainetevaba. Järgmiseks hakkavad osteoblastid
ladestama mineraalaineid osteoidi ja see muutub kõvaks
luusubstantsiks. Osa osteoblaste jäävad tekkiva luusubstantsi sisse
ja muutuvad osteotsüütideks. Järgmiseks
ilmuvad osteoklastid , mis
võimaldab luu reorganiseerimist kooskõlas organismi kasvamisega.
Luude
kasvu soodustavad: toruluude pikikasvu mõjutab kõige enam
kasvuhormoon . Tema mõju modifitseerivad
suguhormoonid . Viimaste
toimel taandarenevad
puberteedi lõppedes
epifüüsiplaadid(kasvuplaadid; toruluude ülemine/alumine osa).
Laste normaalset kasvu soodustavad kilpnäärme hormoonid,
kaltsitoniin ja D-
vitamiin .
Luude
paksuskasv. Toimub luu-ümbrise (periosti) osteogeensete rakkude
toimel. Samal ajal luuüdiõõslaieneb osteoklastide aktiivsuse tõusu
tõttu. Paksuskasvu stimuleerib kõige enam suurenenud mehhaaniline
koormus
luudele .
Ca2+
ja fosfaaditasakaal.
Parathormoon on kõrvalkilpnäärme peptiidhormoon, mis suurendab
vere kaltsiumi sisaldust: Suurendab osteoklastide hulka; Suurendab
kaltsiumi tagasiimendumist neerutorukestes; Vähendab kaltsiumi
eritumist sülge ja piima; Fosfaadile on mõju vastupidi, s.t.
vähendab nende sisaldust veres. Kaltsitoniin on kilpnäärme
peptiidhormoon. Tema tähtsus on täiskasvanud inimese jaoks väike
v.a.
rasedus . Kasvava lapse jaoks on tõenäoliselt tähtsam,
soodustades kaltsiumi akumuleerumist luudesse. Kasutatakse
osteoproosi raviks. D-vitamiin on vajalik kaltsiumi imendumiseks
seedetraktis. D-vitamiin tekib nahas toiduga saadud provitamiinidest
UV toimel. Organismi
vedelikes on lahustunud kaltsiumi vähe.
Ca2+
osaleb vere hüübimises, lihaskontraktsioonis, neurotransmissioonis,
ensüümide aktiveerimises, rakusiseses signalisatsioonis.
Luude ühendused. Luuliidus – ei liigu;
luude piire ei saa eristada; ristluu. Sideliidus – ei liigu, luude
piirid eristatavad, kojuluud. Häbemeliidus e. sümfüüs –
väheliikuv (sünnitusel liigub rohkem); hüaliinne kõhrkude ja
kõhrsidekoeline häbemeluudevahe-ketas, mis lõdveneb sünnitusel
hormoon relaksiini toimel. Liiges – luudevaheline liikuv ühendus.
Lihased
Lihaskude
moodustab 40-50% organismi massist. Koosneb: silelihaskoest,
vöötlihaskoest e. skeletilihaskoest, südamelihaskoest.
F-
aktiin .
Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina.
Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase
lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini
kompleksiga. Troponiin ja tropomüosiin on regulatoorsed
valgud , mis
kontrollivad müosiini aktiivsust ja seostumist müosiiniga.
Müosiin.
Müosiini molekulil eristatakse pead ja saba. Peal on nii aktiiniga
sidumisvõime kui ka ATPaasne aktiivsus.
Aktsioonipotensiaal
lihasrakkudes. Aktsioonipotensiaali tekkimiseks peavad lihasrakku
sisenema kaltsiumioonid, kloriidioonid, naatriumioonid,
kaaliumioonid.
Libisevate
niitide teooria. Aktsioonipotensiaalid (AP) liiguvad mööda
motoorset närvikiudu. Signaali ülekanne lihaskiule toimub
müoneuraalses sünapsis, mida nimetatakse ka
motoorne lõpp-plaat.
Mediaatori toimel tekib erutav postsünaptiline
potensiaal motoorse lõpp-plaadi lihaskiu poolsel membraanil. AP liigub T-torukesi mööda
lihaskiu sisemusse.
Motoorsed üksused. Ühe motoorse närviraku
poolt innerveeritavad
lihaskiud moodustavad motoorse üksuse.
Silmaliigutajates lihastes sisaldab motoorne üksus alla 10 lihaskiu,
õlavarre kakskpealihases aga ca 750.
Lihastöö
energia allikad.
(a) ADP otsene fosforüülumine.
ADP saab fosfaatrühma
kreatiinfosfaadi(CP) lagunemisest
(b) anaeroobne (glükolüüs)
(c)
aeroobne (
rakuhingamine )
Energiaallikas : kreatiinfosfaat
Energiaallikas: glükoos
Energiaallikas: glükoos, püruvaat, rasvhapped rasvkoest,
aminohapped valkude katabolismist
- 1 ATP kreatiini molekuli kohta
- Kestab 15 sekundit
- O2 ei kasutata
- 2ATP -d glükoosi molekuli kohta, tekib piimhape
- Kestab 30-60s
- O2 kasutatakse
- 36ATP-d glükoosi molekuli kohta, tekib CO2 ja H2O
- Kestab tunde
Punased lihased – on aeglased, kuid
vastupidavad. Lihaskiududes on palju mitokondreid ja müoglobiini,
mis on reservhapniku säilitamise kohaks ja millesse akumuleerunud
hapniku kasutab lihas pikaajaliseks tööks. Punased lihased toodavad
enegiat aeroobselt N: selgroosirgestaja.
Valged lihased – on kiired reageerijad,
samuti ka kiired väsijad. Toodavad ATP-d eelkõige
anaeroobse glükolüüsi kaudu N: silmaliigutajalihas.
Kontraktsioonivormid. Lähtuvalt
lihastele antavate
stiimulite sagedusest eristatakse üksikkontraktsiooni,
tavaliselt pole see veel lõppenud kui hakkab juba uus
kontraktsioon .
Lihas läheb tetaanilisse kontraktsiooni. Tetaniseerimiseks on vaja
10-200
impulssi sekundis. Peaaegu kõik meie liigutused
teetanus-tüüpi. Lähtuvalt lihase pikkuse ja arendatava jõu
vahekorrast eristatakse isomeetrilist ja isotoonilist kontrakstiooni.
Isotoonilise kontraktsiooni ajal muutub
lihase pikkus, kuigi koormus püsib
liigutuse ajal enam-vähem
samasugusena. Kui lihas ei lühene kontrakstiooni ajal, nimetatakse
kokkutõmmet isomeetriliseks. Näiteks asendi säilitamiseks
vajatakse mitme lihase pidevat isomeetrilist kontraktsiooni, et
liigese asend ei muutuks.
Hormoonid Hormoonid
on bioaktiivsed endogeensed ained, mis on kesknärvisüsteemi
kontrolli all. Sünteesitakse spetsialiseerunud endokriinnäärmetes
(viimajuhadeta näärmed). Sekreteeritakse otse verre või lümfi ja
transporditakse vastavaid retseptoreid omavate märklaudrakuni,
milledele toimides avaldubki nende regulatoorne toime metaboolsetele
protsessidele. Kui
signaalained levivad
vereringe ja koevedeliku
kaudu, siis nimetatakse seda humoraalseks regulatsiooniks.
Laiendatud
hormooni mõiste järgi võivad hormoone toota mitte ainult
spetsialiseerunud näärmerakud vaid kõik inimkeha rakud. Hormoonid
on rakkude poolt toodetavad substantsid, mis
primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajatava muutuse tekitamiseks
märklaudrakus ja mille sidumiseks on märklaudrakul spetsiifilised
retseptorid .
Rakkudevahelise
signalisatsiooni (regulatsiooni) variandid:
- Endokriinne signalisatsioon : endokriinrakus sünteesitud ja verre sekreteeritud signaalmolekul transporditakse märklaudrakuni, kus ta seostub retseptoriga. (Näiteks ACTH sünteesitakse hüpofüüsis, kuid toimib neerupealistele.)
- Parakriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul difundeerub naaberrakuni ja seostub retseptoritega. ( pankrease D-rakkudes toodetav somatostatiin toimib pankrease A- ja B-rakkudele.)
- Autokriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul seostub sama raku retseptoritega. (somatostatiini toime enda sekretatsioonile.)
- Neurokriinne signalisatsioon: närvilõpmetes sünteesitud ja rakuvälisesse ruumi sekreteeritud signaalmolekul ( mediaator , transmitter) liigub sünaptilises vedelikus märklaudrakuni, seostudes seal retseptoritega. (noradrenaliini sekreteeritakse südame nüdame närvilõpmetes ja ta toimib südamelihase rakkudele; atsetüülkoliin vabaneb presünaptilises närvilõpmes ja seostub retseptoritega postsünaptilisel neoronil.)
Kogu
seedekulgla on võimas hormoone
tootev organ. Täiskasvanud inimese
seedekulglas on hulgaliselt
endokriinrakke, mis on afiinsed kroomisoolade suhtes, seepärast
nimetatakse neid ka enterokromafiinrakkudeks. Enterokromafiinrakud
asuvad diffuusselt kogu seedekulgla limaskesta ulatuses, rohkesti
leidub neid ka
pankreases (kõhunäärmes). Seetõttu peetakse
seedesüsteemi õigustatult kõige võimsamaks sisesekretoorseks
süsteemiks.
Steroidhormoonid.Peptiidhormoonide ja katehhoolamiinide
toimemehhanismidHüpofüüs-hüpotalamuse süsteem.
Juhib teisi hormoone tootvatenäärmete tööd. Hüpotalamus
reguleerib vabastajahormoonide ja pärssivate hormoonide kaudu
hüpofüüsi eessagara tegevust.
Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab
erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on
siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta
reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all
ajutüve peal ja on
vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune.
Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste
autonoomsetefunktsioonide täitmisega:
- Kehatemperatuuri kontroll
- Reaktsioon stressile
- Vererõhu regulatsioon
- Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu.
Hüpotaalamus
integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega
(
emotsioonid , uni/ärkvelolek jne.)
Hüpofüüs.
Hüpofüüsi
eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis
migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt
viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone. Eessagarasse ei tule
juhteteid hüpotalamusest, regulatsioon toimub vere kaudu. Eessagara
toomasooned koguvad vere hüpofüüsi varre kapillaaridesse.
Hüpofüüsis paiknevate neuronite jätked eritavad sinna hormoone,
mida nimetatakse
vabastaja hormoonideks e. liberiinideks ja
pärssivateks hormoonideks e. statiinideks, ja mis reguleerivad
adenohüpofüüsi tööd.
Mitmeid
eessagara hormoone nim. tropiinideks, mis edendavad teiste elundite
kasvu, arengut ja tööd:
- Somatropiin (kasvuhormoon) – somatoliberiin, somatostatiin
- Kortikotropiin (adrenokortikotroopne hormoon) – kortikoliberiin
- Türeotropiin (türeoidnääret stimuleeriv hormoon) – türeoliberiin
- Follitropiin ( folliikuleid stimuleeriv hormoon) – gonadoliberiin
- Lisaks prolaktiin – prolaktoliberiin, prolaktostatiin e. dopamiin
Hüpofüüsi
tagasagar (neurohüpofüüs) koosneb hüpotalamusel paiknevate
neuronite jätketest, mis sekreteerivad veringesse: oksütotsiini ja
antidiureetilist hormooni e. vasopressiini.
Neerupealiste hormoonid.
Neerupealiste
koore hormoonid:
- Glükokortikoidid – suurendab glükoneogeneesi maksas ja valkude lõhustamist peamiselt skeletilihastes. Organismi stressi taluvus sõltub oluliselt glükokortikoididest.
- Mineralokortikoidid – vähendab Na+ ja vee eritumine neerudest.
Neerupealiste
säsi hormoonid (
katehhoolamiinid )
Kuigi
adrenaliin ja noradrenaliin avaldavad peamiselt sarnast toimet,
mõjuvad nad eri
elunditele erinevalt. See sõltub sihtrakkude pinnal
olevatest retseptormolekulidest.
Adrenaliini
ja noradrenaliini toime südame ja veresoonkonna talitlusele.
Adrenaliin
kiirendab oluliselt südame löögisagedust ja suurendab
seetõttu
vereringe minutimahtu. Samas ta
laiendab talitlevate lihaste ja maksa arterioole.
Perifeerne vastupanu võibki alaneda, kuigi naha ja mõne siseelundi
veresooned ahenevad . Suurenenud
minutimaht võib põhjustada süstoolse vererõhu
tõusu. Diastoolne vererõhk võib isegi langeda, sest perifeerne
vastupanu on väike.
Noradrenaliin
kontraheerib veresoonte seinte silelihaskiude. Selle taga järjel
suureneb vereringe perifeerne vastupanu ja nii süstoolne kui ka
diastoolne vererõhk tõuseb. Südame tegevus võib veidi aeglustuda,
sest pressoretseptorid reageerivad vererõhu tõusule.
Vereringe
minutimaht väheneb.
Katehhoolamiinide
teised toimed:
- adrenaliin lõõgastab bronhide silelihasrakke ja kergendab nii hingamist
- katehhoolamiinid aeglustavad seedekanali talitlust.
- Katehhoolamiinid on insuliini antagonistid, seega tõstavad veresuhkru taset, ja erinevalt glükagoonist toimivad nii maksale kui ka rasvkoele ja skeletilihastele.
Stress .
Stressi peetakse mõnikord igapäevaseks kaasaegseks haiguseks, kuid
stress on olnud läbi aegade inimese ellujäämise põhiliseks
vastureaktsiooniks keskkonnale. Eelajaloolistel aegadel aitas „võitle
või põgene“ reaktsioon ellu jääda ohtlikes
situatsioonides .
Stressi esilekutsuvaid ärriteid nimetatakse stressoriteks. Nende
hulka kuulub kõik, mis kutsub esile tugevaid füüsilisi või
psüühilisi pingutusi, seal hulgas: raske kehaline töö, külm ja
kuum, inspiratoorne
hapnikuvaegus , hüpoglükeemia, haigused,
operatsioonid , vigastused, müra,
ehmatus , hirm, valu ja viha.
Stressorite kauakestev või
sagedane mõju kutsub esile
adaptatsioonsündroomi koos neerupealiste koore hüpertroofiaga.
Eriti psüühilisele sfäärile mõju avaldavad stressorid
põhjustavad ebaküllaldase puhkuse korral häireid. Tüüpilisteks
sümptomiteks on unehäired, vereringe regulatsiooni häired,
äkilised hingamishood, krooniline väsimus ja üldise töövõime
langus.
Oksütotsiin
– stimuleerib emaka kokkutõmbeid ja piima eritumist. Rinnanäärme
müoepiteel ümbritseb piimaalveoole nii, et selle kontraktsioon
surub piima näärmejuhadest välja. Seega ei ime
imik rinnanääret
tühjaks aktiivselt, vaid teda “
abistab ” selle juures
piimaväljutusrefleks.
Hiljutised
uuringud näitavad oksütotsiinimuid võimalikke rolle:
- Oksütotsiini tase tõuseb mõlemal sugupoolel orgasmi ajal.
- Tema süstimine isasele rotile põhjustab erektsiooni .
- Tal võib olla oluline roll sotsiaalses ja seksuaalses käitumises.
– Suurendab emahoolt
– Suurendab usaldust ja vähendab hirmu
– Soodustab monogaamset paarisuhet
Kasvuhormoon:
- Soodustab toruluude pikkuskasvu
- Anaboolne mõju – suurendab lihasmassi
- Rasvkoele – suurendab lipolüüsi ja rasvade kasutamist energiallikana, säilitades glükoosi ning
- Tõstab nii glükoosi taset
- Taset langetavad tegurid:
Kilpnäärmehormoonid.
Türoksiin(T4)
ja trijoodtüroniin(T3).
Kilpnäärme
folliikulid eritavad kahte hormooni, mis mõjutavad
rakkude ainevahetust. Mida rohkem on neid vereringes, seda enam
kulutavad rakud toitaineid ja hapnikku. Türoksiinil on neli
joodiaatomit, trijoodtüroniinil kolm. Kilpnääre
eritab rohkem
türoksiini. Suurem osa türoksiinist muutub kudedes enne toime
avaldumist trijoodtüroniiniks, seega on T3
tegelik toimet avaldav kilpnäärmehormoon.
Kilpnäärmehormoonide toimed:
- Hüpertüreoos – katabolism suurenenud, toitainete lõhustamine ja O2 tarbimine suurenenud, organism töötab kiirenenud tempos, kehakaal väheneb.
- Hüpotüreoos – üldine aeglus , toitainete lõhustamine aeglustunud, kehakaal suureneb.
Kilpnäärmehormoone
vajatakse suguelundite ja piimanäärmete normaalseks arenguks ja
talitluseks . Nende piisav eritumine on normaalse kehalise ja vaimse
arengu vältimatu eeltingimus. Kilpnäärmehormoonidele, eriti
türoksiinile on iseloomulik nende mõju aeglus. Nende toime
täielikuks avaldumiseks kulub pärast manustamist mitu päeva.
Glükoosi
tasakaal. Glükoos on veres
söömata oleku ajal 3,5-5,2mM/l. Kõhunäärme
saarekesed toodavad
insuliini ja glükagooni. Vere glükoosi taset tõstab ainult maksa
glükogeeni lõhustamine!
Vere glükoosi taset tõstavad: Vere
glükoosi taset langetab ainult:
Kõik kommentaarid