Ainevahetus, veri, vererakud, sisesekretsioon (1)

KONTROLLTÖÖ III Veri . Süda ja vereringe . Ainevahetus . Hormoonid
AINEVAHETUS
Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus: AV on biokeemiliste protsesside kompleks , mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism .
Anabolism ehk  assimilatsioon  on organismis asetleidvate ainevahetuslike protsesside kogum, kus lihtsamatest keemilistest ühenditest sünteesitakse keerulisemad ühendid. Protsessi käigus vajatakse energiat ja aine. (rohelistel taimedel põhineb anabolism fotosünteesil, mis lähtub lihtsaist anorgaanilistest ühenditest CO”, H2O, NH3; loomadel, seentel, väiksemal osal taimedest aga pms toiduga saadavatest valmis, kuid kehavõõrastest orgaanilisest ainest, mis paljudel juhtudel pärast esialgset teatava tasemelist lagundamist, kasutatakse organismiomaste ainete ehitamiseks). Katabolismil toimub organismi kehaomaste ainete või vastuvõetud toitainete lammutamine lihtsamateks ühenditeks e. dissimilatsioon vaheainevahetuse käigus.dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, ühtlasi vabanevad orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid ( ortofosfaat , vesiniksulfiid j
Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus . Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra - või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise.
Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid .
Homöostaas:. kajastab reguleerimisprotsesse, mille abil organism hoiab oma tegevuseks vajalikud tingimused konstantsena. Regulatsioon toimub nii raku kui kogu organismi tasandil. Raku AV tasandid: *tegevusAV, *valmidusAV, *säilitusAV. Kogu organismi AV( on teised tingimused) kui hingamislihaste või südamelihaste AV langeb valmidusAV tasemele , siis nende aktiivsus lakkab, hukuvad kõik rakud ja ka organism. AV tase *puhkeolekuAV ja *PõhiAV. Homöostaas säilitamine toimub lähtuvalt siseskeskkonna ja/või väliskeskkonna muutustest. Reguleerimisprotsessid on näiteks kehatemperatuuri säilitamine, vererõhu säilitamine, kehaasendi säilitamine gravitatsiooni keskkonnas. Vere ringlusel säilitatakse lahustunud ainete kontsentratsioon, temperatuur, pH, nende konstantsus. Regulatsiooniprotsessides osalevad põhiliselt närvisüsteem ja/või hormonaalsed süsteem. homöostaasi säilitamise ajendid on nälg ja janu. Need tuleb rahuldada, et kindlustada ellu jäämine. Need on kaasa sündinud aisitngud.
Valkude ainevahetus.
Valgud e. proteiinid on elusa organismi iseloomulikemaiks osadeks , nad kuuluvad kõikide rakkude struktuuri, kiirendavad paljusid keemilisi reaktsioone, on regulaatoraineteks ja antikehadeks. Ööpäevane valgu vajadus on 0,8 g valku 1 kg kehamassi kohta puhkeolekus , kehalisel tööl on see poole suurem. Toiduvalgud jagunevad:väärtuslikud- sisaldavad kõiki organismile vajalike aminohappeid ja õigetes kogustes ( loomsed valgud) ja mittetäisväärtuslikud- kasvõi üks asendamatutest aminohapetes puudub või on teda liiga vähe (taimsed valgud). Oluline on ka nende aminohappeline koostis 20-st teadaolevast on 9 asendamatud – peamiselt loomsed valgud ( leutsiin , isoleutsiin, lüsiin, metioniin, fenüülalaniin, teroniin, trüptofaan, valiin, histidiin ). Neid organismis ei sünteesita (saab toiduga). Mida enam neid valgus on, seda suurem on valgu bioloogiline väärtus.Seedetraktis lõhustatakse valgud polü- ja oligopeptiidideks ja edasi aminohapeteks pankrese fermetide toimel ja seejärel imenduvad peensoolest verre.
Maksa peafunktsioonid valkude AV-s: Pärast verre imendumist juhitakse valgud maksa. Maksas toimub aminohapete desamiinimine (aminorühmade eemaldamine) ja transamiinimine (aminorühma ühelt molekulilt teisele ülekandmine). Need protsessid kindlustavad mõningate aminorühmade ja valkude sünteesi. Nt moodustab maksas vereplasma valgud – albumiin ja glubuliin fibronogeene. Liigsed valkained muutuvad desamiinimise tulemusena süsivesikuteks ja rasvadeks. Maksas ümber töödeldud aminohapped viiakse verega kudedesse seal sünteesitakse rakkude ribosoomides koevalgud. Aminohapete desamiinimise produktid muutuvad glükoosiks, millest võib süsnteesida glükogeeni ja rasva. Lihaskoes on 40g, veres ja rasvas 5g valku. Koevalkude lagunemise lõpp-produktiks on amoniaak , kusiaine , kusihape . Lihas Avses moodustub kreatiniin, nukeliinhapete AVses kusihape. Amoniaak transporditakse verega maksa ja neerudesse, maksas moodustub amoniaagist kusiaine e uurea. Väljutatakse kehast uriiniga, vähesel määral higiga.
Muudes kudedes toimuvad valkude AV-ga seotud protsessid. Maksas ümbertöötatud aminohapped viiakse verega kudedesse, kus neist sünteesitakse rakkude ribosoomides koevalgud. Aminohappeid,mida ei kasutata lähevad energiakuludeks või muudetakse süsivesikuteka ja lipiidideks .
Maksa, vereplasma ja lihaskoe valkude mobiliseerimine nälgimisel.
Kõige pealt kasutakse vabad süsivesikud, maksas talletuv glükogeen, seejärel talletunud rasvad ja kõige viimases faasis hakatakse lihasvalkusid ja teisi valke ümbertöötama energeetilisse tsüklisse.
Valkude AV peamised lõpp-produktid ja nende organismist väljutamine.
Valgu ainevahetuse lõppproduktideks on lämmastikku sisaldavate produktide väljutamine. Need on kreatiniin, ammoniaak , kusiaine, kusihape. Enamus eritub kusiainena ja on vabalt filtreeriv. Kusiaine on väikse molekulkaaluga, neutraalne . Kusiaine eritumine sõltub diureesist.
Kreatiniin pärineb lihaste valguainevahetusest. Ööpäevane kreatiniini hulk sõltub ööpäevasest lihasmassist, seetõttu on tema kontsentratsioon plasmas suhteliselt konstante (9mg/l). kreatiniin elimineeritakse glomerulaarfiltratsiooni teel.
Ammoninium (NH4 +) ja ammoniaak (NH3) on valguainevahetuse ühed tähtsad lõppproduktid. erituvad neerutorukestes. Torukeste rakkudes desamineeritakse aminohape glutamiin glatamaadiks ja siis oksogluteraadiks ja selle käigus tekib üks molekul ammooniumi,. Ühe eritunud ammooniumi molekuli asemele tekib üks molekul bikarbonaati. Lõpliku uriini pH ja erituva ammooniumi vahel on linewaarne sõltuvus. Mida happelisem on uriin, seda rohkem on eritunud ammooniumi,
Lämmastikubilanss kui organismi valguAV seisundit iseloomustav näitaja: Iseloomustab erinevust organismist tulnud ja organismist väljunud lämmastikkkoguste vahel .Bilanss võib olla:

• tasakaalus- org kaotab lämmasiku sama palju kui omastab
  
• negatiivne- lämmastikku eritatakse rohkem kui omastatakse (haiguste ja nälgimise ajal)
  
• positiivne- lämmastiku omastamine ületab eritamise (haiguste paranemisfaas ja kasvueas)
  

Valkude AV hormonaalne regulatsioon: kasvuhormooni, meessuguhormoonide, insuliini, türeoidhormoonide ja glükokortikoidide mõju.

• kasvuhormoon - toime anaboolne (stimuleerib valkude sünteesi). Normaalne vaimne argeng ja norm keha proportsioonid.
  
• türeoidhormoon- kiirendav valkude AV, ebanormaalne türeoidide produktsioon lapseeas - kehaproportsioonid normist väljas , vaimne areng pärsitud.
  
• meessuguhormoonid- anaboolne toime (suurendab koevalkude sünteesi) testosteroon - eelkõige lihaskoes valgusünteesi stimuleeriv toime.
  
• insuliin - stim valgusünteesi. Stim aminohapete transportimist verest rakkudesse, maksarakkudesse muudab valgusünteesi intensiivsemaks, stim mRNA sünteesi rakkudes.
  

glükokortikoidid- (olulisim kortisool ) stim ensüümvalkude sünteesi maksas, teistes kudedes sünteesi pidurdav toime. Lihaskoe puhul katoboolne efekt. Erand südamelihas- anaboolne efekt
Süsivesikute ainevahetus.
Süsivesikud on loomorganismidele peamised energeetilised materjalid.. SV u 100-200g päevas. 1 g SV – te Toidus leiduvad SV: SV jaotatakse: liht e monosahhariidideks ja liit e polüsahhariidideks. Tselluloos ( kiudaine )-solltes ei lagune,kui soodustab seedimist,vähendab soodumust kõhukinnisusele.
Süsivesikud lahustatakse seedetraktis monosahhariidideks, peamiselt glükoosiks, ka galaktoosiks ja fruktoosiks, mis imenduvad peensoolest verre, kantakse laiali kudedesse ja maksa.
Maksas muudetakse glükoos jt monosahhariidid SV varuaineks. Glükogeen võib maksas tekkida ka piimhappest ja valkude ja lipiidide AV produktidest, siis kannab see protsess glükoneogenees. Glükogeeni kui sV varuaine säilitatakse maksas ja ka lihastes. SV vajaduse suurenemisel lammutatakse maksaglükogeen glükogenalüüsi käigus ja saadetakse verre glükoosina. SV liig korral toidus muudetakse need organismis lipiidideks, mis ladestuvad rasvadepoodesse. AV on seotud lipiidide AV-ga.glükoosi konsentratsiooni tõus veres suurendab triglütseriidide sünteesi, glük. Langus pidurdub trigl süntees ja intensiivistub nende lammutamine. neerupealise säsi H adrenaliin mobiliseerib rasvu nende depoodest, suureneb vabade rasvhapete tase veres. Hüpofuusi eessagara somatotroopne hormoon viib lipiidid nende depoodest välja, kiirendab vabade rasvhapete vastuvõttu lihaskoes.
SV –te AV oluliseks reguleeritavaks suuruseks on glükoosi tase veres, mille konsentratsiooni muutusi registreerivad glükoosiretseptorid maksas, veresoontes ja hüpotalamuse ventrolateraalses tuumas. Vere glükoositase hoitaksesuht püsivana 3,3…6,1 mmol/l. Nälgimisel ja suurtel koormustel võib veresuhkru tase langeda.
Vere glükoositaseme langust alla normväärtuse nim. hüpoglükeemiaks. Liigne magusa söömine tõstab veresuhkru taset, selle tõus üle normi on hüperglükeemia.
Hüpoglükeemiline sokk ja glükosuuria. Vere suhkrusisalduse langus, mis võib kaasneda raske füüsilise pingutuse järgselt, insuliini sisalduse tõusu puhul veres (näiteks suhkruhaiguse puhul võib olla kõikumisi). Vere suhkrusisladuse langemine väga madalale võib olla fataalne.
Glükosuuria on glükoosi eraldumine uriiniga. Normaalselt ei peaks seda uriinis olema. Kui veres suhkrusisaldus tõuseb ,siis eritub see neeurude kaudu.
Laktaadi teke lihastes puhkeseisundis ja kehalisel tööl ja selle kasutamine erinevates kudedes. Tervetel inimestel glükoositase töö ajal muutub vähekauakestval tööl arteriaalne glükoosi kontsentratsioon langeb, on kurnatuse märgiks. Seevastu laktaadi konsentratsioon veres, olenevalt pingutusest ja selle kestusest väga erinev (9,10). See sõltub laktaadi produktsiooni ulatusest anaeroobselt töötavates lihastes ja tema eliminatsiooni kiirusest. Laktaat lammutatakse või töötatakse ümber mittetöötavas skeletilihases, rasvkoes , maksas, neerus ja südamelihases
SV AV regulatsioon NS kaudu, vere glükoositaseme tõus stressisituatsioonis (stardieelne seisund) Stardieelses seisundis tingitud reflektoorne glükoosi konsentratsiooni tõus veres. Psüühilisel erutusel adrenaliini tase tõuseb, toime glükoosi tõus veres.
SV AV hormonaalne regulatsioon. Kõhunäärme Langerhansi saarekeste B-rakkude hormoon insuliin langetab veresuhkru taset, suurendab glükoosi vastuvõttu kõikidesse keharakkudesse, intensiivistub glükogenees. Insuliin suurendab glükogeeni teket stimuleerivate ja langetab glükogeeni lammutavate ensüümide aktiivsust, intensiivistub glükoosi kasutamine energeetilistes protsessides. Kõhunäärme Langerhansi saarekeste A-rakkude hormoon glükagoon stimuleerib glükogeeni lammutamist maksas, tõstes veresuhkru taset, stimuleerib glükoneogeneesi, aktiviseerib adenülaaditsüklaasi ja suurendab cAMP teket. Neerupealisekoore H-d glükokortikoidid stimuleerivad glükoneogeneesi maksas ja vähendavad rakkudes glükoosi kasutamist. Neerupealisesäsi H adrenaliin stimuleerib glükagooni teket ja tõstab vere glükoositaset. Hüpofüüsi eessagara somatroopne e. kasvuhormoon vähendab ka glükogeenivarusid ja intensiivistab glükoosi teket, pidurdab glükoosi vastuvõtmist rakkude poolt, tõstes veresuhkru taset. Kilpnäärme H-d (türeoidH)toimel intensiivistub SV-d lõhustuvate ensüümide aktiivsus, suurened SV-te utilisatsion. Epinefriin - ??? ja norepinefriin -???

• Lipiidide ainevahetus,ööpäevane vajadus:
  

Lipiidid on energiarikkad – 1g lipiide annab oksüdatsioonil 9,0 kcal .. oluline koht meie energiabilansis, lipiidide arvel ~30% ööpäevases energiakulust. Ööpäevane lipiidide vajadus on 80-90 g (toiduga omastab 95%). Toit peab sisaldama nii taimseid kui ka loomseid rasvu.
Seedetraktis lõhustutakse toiduga saadud lipiidid rasvhapeteks ja glütserooliks, mis peensoolest osaliselt verre, peamiselt aga lümfisoontesse imenduvad ja lümfiga vereringesse kantakse.
Maksa peamised funktsioonid lipiidide ainevahetuses: kaudne toime sapi produtseerimise kaudu, rasvhapete sünteesimine glükoosist lähtudes, kolesterooli sünteesimine, lipoproteiinide töötlemine, rasvlahustuvate vit deponeerimine, steroidhormoonide inaktiveerimine.
Sapp sisaldab vett, elektrolüüte, lima, lipiide, kolesterooli ja letsitiini, sapihappeid, billirubiini. Sapphapped on vajalikud rasvade emulgeerimiseks ja seedimiseks. Sapp muudab peensoole seina rasvhapetele läbitavaks. (maksa sekreet on sapp). Insuliin stim maksas ja teatud määral ka rasvkoes glükoosi ümbertöötlemist rasvhapeteks. Kolesterool loomsetes rakkudes, steroidhormoonide ja sapisoolade algaine . Kui kolesterooli leidub toidus tavalisest rohkem siis organismi oma kolesterooli produktsioon langeb, kolesterool koos sapiga maksast või vabaneb hävivatest epiteelirakkudest.. rasvlahustuvate vit-de deponeerimine, steroidhormoonide inaktiveerimine (steroidhor molekulide lagundamine). Vit A deponeeritud maksas suurel hulgal, vit D vähesel hulgal maksas, vit E maksas, vit K vähesel hulgal maksas. Vere lipoproteiinide koostis ja põhiklassid. Veres on lipiidid seotud lipoproteiinidega. Lipoproteiine liigitatakse nende tiheduse alusel- mida vähem rasva seda tihedam. Suure tihedusega lipoprt- lipiidide osakaal väike, valgu osakaal suur. Väikese tihedusega lipoprot- valguline osakaal väike, lipiidide osakaal suur.
Muudes kudedes toimuvad lipiidide ainevahetusega seotud protsessid: Lipiidide ainevah on tihedalt seotud valkude ja SV ainevahetusega. Organismi sattunud liigsed SV ja valgud muudetakse rasvaks. Rasva kasut. energiaallikana pikaajalisel ja vähe intensiivsel kehalisel tööl..
Lipiidide hormonaalne regulatsioon. Lipiidide AV kontrollib hüpotalamusEpinefriin, norepinefriin, glükagoon- stimuleerib lipolüüsi, glükokortikoid- lõhustavad triglütseriide ja vere rasvhapete nivoo tõuseb, kasvuhormoon- vähendab rasvavarusid, insuliin hüpofüüsi eessagara somatotroopne H viib lipiide nende depoodest välja, kiirendab vabade rasvhapete vastuvõtu lihaskoes.
Vee ja mineraalainete ainevahetus.
Vee ja mineraalainete tähtsus inimese organismi talitlusele.
Inimese organismis on ~57-65% vett.llma veeta on elu võimalik väga lühikest aega, sest organismist ei saa eraldada ainevahetusjääke, häiritud on osmootse rõhu ja happe- leelis tasakaaluregulatsioon, vesilahuses toimuvate keemiliste reaktsioonide kulg jne. Inimene vajab tavaliselt 2,2 –2,8 l vett ööpäevas, mida saadakse toiduga ), mis tekib eelkõige lipiidide oksüdatsioonil.vett antakse ära uriini, higi, väljaheidetega ja väljahingatud õhuga. Saadud ja eritatud vee hulgad peavad olema võrdsed. Ülemäärane veekaotus-dehüdratsioon. Mineraalained -
Vee jaotumine erinevate vedelikuruumide vahel organismis ja seda mõjutavad tegurid: elektrolüütide konsentratsioon ekstratellulaarses vedelikus , kapillaarne vererõhk, vereplasma valkude konsentratsioon. Elektroodide kons ekstratsellulaarses vedelikus: olulisism elektrolüüt NA+ samuti Cl-. Na+ ja vedeliku tasakaalu seos- kui vereplasmas mingil põhjusel väheneb Na+ konsentratsioon siis väheneb ka plasma hulk, kui Na+ hulk suureneb siis suureneb ka plasma hulk.
Kapillaarne vererõhk peab olema piisaval suur, et suruda H2O välja rakkude vahelisse ruumi, et rõhk püsiks madal siis emendub vedelik tagasi. Verplasma valkude konsentratsioon- kapillaaride sein ei ole läbitav, valgu molekulid tekitavad gradiendi , osmoos tõmbab vedeliku uuesti veresoontesse tagasi tulemuseks normaalne püsiv veremaht .
Veekogus esineb 1.rakusisese e.intratsellulaarse veena 60%- kuulub raku koostisse ja 2.rakuvälise e. ekstratsellulaarse vedelikuna 40%- ümbritseb rakke.selle kaudu toimub toitainete, ainevahetusjääkide ja regulaatorainete viimine rakku ja sealt välja. Ekstratsellulaarne jaotub: interstitsiaalkoe 31%,vereplasma 7% ja transtsellulaarse 2% vedelike vahel. Veesisaldus hoitakse regulatsioonimehhanismide abil suhteliselt konstantsena.
Makroelemendid ja mikroelemendid , nende ligikaudne hulk organismis ja vajalik sisaldus toidus. *Na, K ( piisab NaCl -10-20g ja KCl – 2-4g ööpäevas) elusate rakkude ja koevedelike koostisosad, roll osmootse rõhu säilitamisel ja rakumembraanide biolektriliste potensiaalide tekkes . * Kaltsiumisoolad oluline luukoe ehitusmaterjal. Ca (1 g)on oluline osa erutuse tekkelja levikul;mõjutab rakkumembraanide K ja Na juhtivust, vajalik lihaskontraktsiooni elektromehaanilisel sisestusel, võimaldab transmitteri vabanemist sünapsites, osaleb vere hüübimisel, on ensüümidele aktivaatoriks, sekundaarne virgatsaine rakufunktsioonide juhtimisel. *Fosforhappesoolad(1 g) on asendamatud luukoe moodustamisel ja energiarikaste ühendite sünteesil. Olulised fosfaadid : ATP, cAMP, kreatiinfosfaat, DNA, cGMP . *raud (15 mg- N; 10 mg-M)vaja hemoglobiini ja müoglobiini ja oksüdatsiooniprotsessides osalevate ensüümide ja mõnede valkude sünteesil. Rauda eritatakse vähe, hoitakse ringluses, kasutatakse korduvalt. *Ensüümide koostises olevad:
*tsink – vereloomes ja SV, lipiidide ja valkude ainevahetuses ja * koobalt . *iood vajalik kilpnäärme H-de sünteesil. *väikestes kogustes: mangaan, magneesium , vask, fluor ,…
Maksas peamised funktsioonid vee ja mineraalainete vahetuses: toimimine veedepoona, vitamiin D mõjutamise kaudu Ca ainevahetuse reguleerimine. Maksas olevat raua varu kas organism vajadusel uute rauda sisaldavate ühendite sünteesiks. Joodud vesi- värativeen (muutub hüpotooniliseks)- maksa, võtab H2O oma rakkudesse. Vere Ca –nivoo konstantsuse tagamisel on vit D norm-l.
SISESEKRETSTOON

• Inimese endokriinsüsteemi üldine ülesehitus ja talitluse regulatsioon.
  

Inimese endokriinnäärmed ja nende poolt produtseeritavad peamised hormoonid.
*Hüpofüüsi eessagar : adrenokortikotroopne hormoon, folliikuleid stimuleeriv. *Hüpofüüsi kesksagar : intermediin. *Hüpofüüsi tagasagar : antidiureetiline Hormoon :oksitotsiin.
*Kilpnääre: türoksiin, kaltsitoniin . *Kõrvalkilpnääre :paratüreoidHormoon. *Neerupealise säsi: adrenaliin e. epinefriin; noradrenaliin.
Kõhunääre..insuliin Neerupealise koor: aldosteroon; kortisoon , hüdrokortisoon e. kortisool. * Suguelundid : naistel- österogeen ja progesteroon ; meestel- testosteroon. *Seedeelundid: gastriin . *Peensoole rakud-koletsüstokiniin, sekretiin.
Seedetrakti ja neerude endokriinne funktsioon seisneb selles, et nad omavad sisesekretsiooninäärmete talitlust reguleerivaid omadusi sarnaselt endokriinnäärmetele.
KNS kontroll EndoKS-mi talitluse üle: hüpotalamus ja hüpofüüs. Endoks-l ja NS-l on regulatoorne toime vastastikune ja kooskõlastatud. Põhilülid, mille kaudu EndoKS on allutatud NS-le on hüpofüüs ja hüpotalamus /tähtsamaks H-de moodustamise reguleeriaks, juhib hüpofüüsi tööd ja see omakorda paljusid endokriinnäärmeid.
Muud Endokriinnäärmete talitlust mõjutavad tegurid: *Autonoomne NS; *Negatiivse tagasiside mehhanism – vabaneva reguleeriva hormooni toime- efektorelundite rakkudesse teatatakse tagasi H-ne produtseerivatele rakkudele ja selle tagajärjel H-ni vabanemine pidurdatakse. *Muude ainete toime endokriinnäärmetele: glükoos ja AH.
Hüpofüüs.
Hüpofüs ees-, taga- ja vahesagar. Asetseb ajukolju alusel kiilluus,ühenduses hüpotalamusegaga.Väike,oluline endokriinnää-re,kontrollib enamuse sisenõrenäärmete talit-lust.hüpofüüsis. *H eessagar e. adenohüpofüüs on hormoone produtseerivate rakkude kogum, millel on rikkalik verevarustus , puudub innervatsioon (varust. närvidega 3 tüüpi rakke, mille nimed tulenevad värvitavusest(teistest erista-tavad);neil on erinevad funktsionaalsed ise-ärasused ja produts . erinevaid hormoone. basofiilid , atsidofiilid e. eosinofiilid , neu-trofiilid e. kromofoobsed rakud. *H tagasagar e. neurofüüs moodustub hüpotalamuse supra-optilises ja paraventrikulaartuumas paiknevate suurte neuronite aksonite jämenenud lõpmete kogumist.On kohanenud sisesekretoorse näär-me funktsiooni täitmiseks. Võib käsitleda ka neurohormoonidena (verre eritatavad H-d sünteesitakse suurte neuronite kehades ).*H vahesagar-õhuke kiht ees- ja tagasagara vahel. Neis on närvikiud,mis lähtuvad hüpotal.-st. Sisesekretoorne funktsioon väheoluline.
Hüpotalamuse kontroll hüpofüüsi talitluse üle: hüpotalamo – hüpofüseaalne portaalsüsteem ja hüpotalamo – hüpofüseaalne närvitrakt. . Hüpotalamo-hüpofüseaalne portaalsüsteem (koosneb kahest ühendatud kapillaaride võr-gustikust) tagab hormoonide kiire trantspordi hüpofüüsi kindlasse osasse. Jaguneb:1. primaarne kapillaaristik - hüpotalamuses, neid läbib verevool . 2.sekundaarne võrgustik- hüpofüüsi eessagaras. Neurosekr. rakkude poolt produts. hormoonid erist. prim. läbivasse verre,edasi suundub sek.,kus need hormoonid väljuvad kapillaarist ja mõjutavad hüpofüüsi eessagara rakkude talitlust.Neurohormoonide kaudu kontr.Ht hüpofüüsi eessagara talitlust. Neur -osekr.rakud ühenduses teiste neuronitega (hü-potal. jt.),ja nad reag. sise- ja väliskeskkonna muutustele (stimuleerivad või pärsivad neuro -sekr.rakkude tegevust),nende talitlus sõltub ka emotsioonidest. Adenohüpofüüsi sekretoorset aktiivsust mõjutab veel *vere madal glükoosisisaldus suurendab kasvuhormooni produkts. suurenemist iseloomulik puhangulisus),vere-suhkru kõrge tase pidurdab somatotropiini sekretsiooni. *Neurohüpofüüsi talitluse regul.piki aksoneid toimetatakse hüpotal. supraoptilises ja paraventrikulaartuumas paiknevate neuronite kehades sünteesitud hormoonid hüpofüüsi tagasagarasse.Verre-samadelt neuronitelt läh-tuvate närviimpulsside mõjul.Seda aksonite kimpu,mille kaudu suundumine ja innervat-sioon toimub nim.hüpotalamo-hüpofüseaalseks närviraktiks.
Hüpotalamuse riliising- ja inhibiitorhormoonid. *Adenohüpofüüsi talitl. regul.Ht tuumades produts. väikese molekulmassiga peptiidhormoone, mis mõjutavad H eessagara talitlust. Olenevalt toimele jaotatakse:(stimuleeriv) riliising- ja (pidurdav) inhibiitorhormoonideks (kindla hormooni produktsiooni ja sekrets.-I).
Hüpofüüsi eessagara glandroopsed H-d. Glandotroopsed hormoonid- toimivad teiste endo -kriinnäärmete suhtes. Nende vahendusel adenohüpofüüs kontrollib teiste sisenõrenäärmete talitlust. *Kortikotropiin e. adrenokortikotroopneH - ACTH peamine funktsioon kortisooli produktsioon ja vabanemise stimul. neeru-pealise koores . Peptiid ja valgulisi H ei sünteesita bioloogiliselt aktiivsel kujul, vaid suurte molekulidena (hormooni eellane),kust vajadusel eemaldatakse ensümaatiliselt kindlaid fragmente(toimivad hormoonidena)ACTH on peamine(mitte ainus)hormoon, mis tuleneb sel- lest suurest molekulist. Kortikotropiini ja lipotropiinide (stimuleerivad lipolüüsi rasvkoes), melanotsüüte stimul. hormooni(regul. melanotsüütide talitlust nahas) ja β-endorfiinide (valuvaigisti kehalisel pingut., mõjut. toitekäitumist,termoreg.,vedelikubilanssi) kõrgmolekulaarseks eellaseks on proopiomelanokortiin. *Türotropiin e.türeoidnääret stimuleeriv H funktsioon on türeoidhormoonide sünteesi ja sekretsiooni stimuleerimine kilpnäärmes ja ka viimase kasvu soodustav toime. *folliikuleid stimul.-le ja *luteniseerivale hormoonile on antud üldnimetus *gonadotropiinid. Need stimuleerivad sugurakkude produktsiooni sugu-näärmetes(ka nende kasvu) ja küpsemist muna-sarejades ja munandites.FSH – soodustab folliikulite valmimist munasarjas ja seemnerakkude valmimist testistes. LH – soodustab folliikulite purunemist, kollaskeha moodustamist.
Hüpofüüsi eessagara mitteglandroopsed H-d. Mitteglandroopsed hormoonid toime organismis ei ole suunatud kitsalt teiste näärmete funktsiooni reguleerimisele,vaid laiem. *Kasvuhormoon – kudede kasvu stimuleeriv, sest KH soodustab aminohapete trantsporti rakkudesse,samal ajal intensiivistades valgu-sünteesi;lipolüüsi stimul efekt rasvkoes(keha rasvade kasutamine energeet. otstarbel );mõjub süsivesikute ainevahetusele (piirab glükoosi tarbimist)tänu kahele viimasele korraldab KH süsivesiku varude säästlikku kasutamist.KH toime võib olla 1. otsene(mõju ainevah. protsessidele),2. Kaudne (kasvuprot-sessid- soodus -tab selliste ühendite sünteesi maksas,mis stimuleerivad kasvuprotsesse /insuliinitaolised kasvufaktorid I ja II /. * Prolaktiin (naistel) piimaproduktsiooni stimul.-ne rinnanäärmetes, soodustab FSH ja LH retseptorite arvu suurenemist munasarjades ja seeläbi tugevdades nende toimet.

• Neerupealise koor.
  

Neerupealise koor- ja säsiollus. Neerupealised – paarilised kehakesed neerude ülaosas. Koosneb 1)koorest ( pindmine kiht koosneb väikestest rakkudest), seal moodustuvad aldosteroon, kortisoon ja hüdrokortisoon. 2) säsist (sisemus- areneb välja samast embrüonaalsest algest, millest tulenevad sümp.NS postganglionaarsed neuronid ), siin moodustuvad adrenaliin ja noadrenaliin.
Neerupealise koore jagunemine kolmeks üksteisest histoloogiliselt ja funktsionaalselt erinevaks tsooniks ja neis produtseeritavad H-d. Koorel eristatakse 3 kihti. Neis kihtides (kortikosteroidid – neerupealise koore hormoonide ühine tunnus on keem.strukt järgi on nad steroidid ) paiknevad rakud produtseerivad erinevaid hormoone ja nende talitl. on erinevalt reguleeritud: *Pindmine õhuke rakkude kiht neerupealise pinnal. Siin sünteesitakse mineraalkortikoide (org elektrotsüütide ja veevahetuse reg.), olulisem aldosteroon. See stimuleerib Na,Cl ja vee(kaudne) tagasiimendumist verre distaalsetes neerutorukestes, samal ajal K ja vabade H-ioonide eritumist uriini. *Vahelmine paksem kiht, kus rakud paiknevad paralleelsete sammastena. Siin produts. glükokortikoide, tähtsaim kortisool (rotil- kortikosteroon). G-l org.talitlusele laialdane mõju: glükogeneesi stimuleerimine maksas soodust. aminohapete kasuamist), pärsivad glükoosi kasutamist perifeersetes kudedes(piirates glükoosi trantsporti verest rakkudesse -tõstavad veresuhkru taset), lipolüüsi stimuleeriv efekt rasvkoes (rasvhapete kasut. energiavajadusteks /ka lihastes/). G avaldavad mõju ka valkude ainevahetusele (stimuleerivad struktuurvalkude degradatsiooni, nende valkude sünteesile pidurdav efekt. Ensüümivalkudes stimul.ensüümide sünteesi). G võimendavad neerupealise säsi hormoonide epinefriini ja norepinefriini toimet silelihaskoe le veresoonte seinas - permissiivne toime. G reguleerivad kaudselt ,aga jõuliselt lihaste talitlust. G põletikuvastane ja allergilisi reaktsioone alandav efekt,pärsivad antikehade sünteesi. *Võrktsoon asub sügaval neerupealise sisemuses. Siin süntesitakse androgeene e mees- suguhormoone ,kus olulisem testosteroon (koores prod .vähe),nõrgema toimega,ent suuremal hulgal prod.Dehüdroepiandrosteroon-DHEA. Mehel enamus androgeene pärinevad munanditest , kuid meessugH on ka naistel. Testosteroonil tugev valgusüntees, läbi selle ka lihasmassi kasvu stimuleeriv, ka luude kasv (Ca ladestumine ).See H suurendab erütro-poetiini produktsiooni,elavdab erütrotsüütide loomet punases luuüdis. muud funkts.seotud mehe suguorganite,sekund.sootunnuste arenguga ja sugurakkude küpsemise regulatsiooniga.
Hüpofüüsaar-adrenokortikaalsüsteem: glükokortikoidide sekretsiooni regulatsioon rahuolekus ja stressisituatsioonis. Hüpotalamus, adenohüpofüüs ja Np koore kimbutsoon moodustavad hüpotalamo-hüpofüsaaradrenokortikaalsüsteemi, mille peafunkts.on glükokortikoidide sekr. intensiivistamise teel org. ressursside mobiliseerimine ja üldiste kohanemisreakts. algatamine stressi-situatsioonis;ka org. kohanemine kehalise koormusega. ACTH on regulatoorne H , mis neerupealise koore rakkudes stimuleerib kortisooli süsteemi ja sekretsiooni. Vere kortisooninivoo on allutatud hästi väljendunud, endogeenselt määratud ööpäevarütmile.sellised kõikumised sõltuvad kellaajast, mitte magamisharjumustest. Füsioloogilistes tingimustes on glükokortikoidide metaboolsed toimed täpselt tasakaalustatud ja tagavad energia kandja kiire kasutusseandmise. Stressorite akuutne toime põhjustab vere kortisoolinivoo tõusu. Sama stressori korduv ja kestev esinemine põhjustab järjest nõrgema hüpotalamo-hüpofüsaar-adrenaalsüsteemi vastuse. Stressi puhul ostimuleeritakse neerupealise säsi adrenaliini ja noradrenaliini vabanemist. Need põhjustavad naha- ja soolteveresoonte silelihaste kontraktsiooni, kuna skeletilihaste veresoonte silalihased lõõgastuvad. Sellega tagatakse hapniku ja toitaineterikka vere ümberjaotumise vastavalt lihaspingutusele võistluse või põgenemise situatsioonis.
Neerupealise säsi ja koore pärinemine erinevatest embrüonaalsetest kudedest, nende peamised histoloogilised ja funktsionaalsed erinevused. Neerupealise säsi rakud on embrüonaalses mõttes sarnased sümpaatilise NS rakkudega, neil puuduvad aga dendriidid ja aksonid. Sümpaatilise NS preganglionaarsete närvilõpmetega sarnaselt innerveerivad neidki kolinergilised närvikiud. Seetõttu käsitletakse neerupealisesäsi sageli kui sümpaatiliseNS postganglionaarset osa. Talitluslikust aspektist lähtudes vaadeldakse sümpaatilistNS ja neerupealise säsi kui üht funktsionalset tervikut - sümpatoadrenaalsüsteemi. Koore hormoonid produtseeritakse neerupealises. Võrreldes koore rakkudega on säsi rakud suuremad. Ka funktsioonid on erinevad: S hormoonid -stimuleerivad glükoosi vabanemist maksast verre, selle lagundamisel kudedes saada energiat, kiirendab südametegevust ja hingamist, põhjustab veresoonte ahenemist; K hormoonid –stimuleerivad vee ja Na tagasiimendumist neerutorukestest, suurendab nende ainete sisaldust veres /aldosteroon/, kiirendavad energia saamiseks vajalike ainete lagundamisprotsesse, suurendades stressitaluvust, põletikuvastase toimega /kortisoon/.
Neerupealise säsi ja selle hormoonid: epinefriin ja norepinefriin – neurotransmitter - Siin prod. H-de katteholamiinide eellaseks on aminohape türosiin. Säsi rakkusid vaadeldakse sümpNS osana , eritatavaid hormoone aga kui neurohormoone. Olulised H on epinefriin e adrenaliin (80%) ja norepinefriin e. noradrenaliin (20%). Viimast produt. veel sümpNS postganglionaarsetes närvilõpmetes (sealt pärineb suurem hulk),kus toimib neurotransmitterina. Sellena toimib ka paljudes ajupiirkondades(see H ei si- sene aga ajurakkudesse – aju ei allu otseselt neerupealise koore hormoonide kontrollile ). Katteholomiinid stimul. glükogenolüüsi maksas ja lihastes ning glükoneogeneesi maksas, suurendades glükoosi konsentratsiooni veres, intensiivistavad lipolüüsi rasvkoes ( sood . rasv -hapete vabanemist verre). Suurend südame löö-gisagedust, kontraktsioonijõudu, kutsub esile vasokonstriktsiooni nahas, neerudes, seedetraktis, suguelundites ning vasodilatatsiooni skeleti- ja südamelihastes.Kattehhool. stimul. Hingamist (sügavam).Lõõgastav efekt mao soolestiku silelihastele, org. Üldise ainevah. intensiivsust ja soojusproduktsiooni suurendav toime (eriti epinefriin).Viimase kontsentrats.tõus veres stimuleerib retikulaarformatsiooni rakkusid ajutüves (mõju kaudne), siiski kutsub epin. esile kõrgenenud ärkveloleku, tugeva psüühilise erutuse,jne. .*Np säsi talitl.reg. on sümpNS kontrolli all,reliseerub sisusenärvi harude kaudu. Emotsionaalsel erutusel stimuleeriv toime, tõuseb kiiresti katehhoolamiinide tase veres
Sümpato- adrenaalsüsteem: neerupealise hormoonide sekrets. regulatsioon rahulolekus ja..stressiseisundis. Np säsi + sümpNS moodustavad sümpato-adrenaalsüsteemi, see kindlustab
emots. stressi situatsioonides ja kehal. pingutusel kattehhoolamiinide kiire verre eritumise. Kiirus oleneb, et produts.epinefriin deponeeritakse neerupealise rakkudes. Epinefriini ja norepinefriini taseme tõusu veres stimul. ka glükoosi kontsentr.langus veres. Kattehhoolamiinide sekr. ühekordse puhangu mõju org. talitlusele on lühiajaline ( kaotavad ruttu oma biol.aktiivsuse). adrenomedullaarsed rakud toodavad rahulolekul alati pisut adrenaliini ja noradrenaliini. Suurem osa veres ringlevast noradrenaliinist on neuraalset päritoluja tuleb sümpNS lõpmetest. Välis- ja sisekeskonna stressorite mõjul stimuleeritakse tugevastinoradrenaliini ja adrenaliini nii adrenomedullaarset kui ka sümpaatilist sekretsiooni. Mõlemad kattehoolamiinid tõstavad südame aktiivsust, ahendavad veresooni sisuse piirkonnas ja laiendavad lihaseid varustavaid veresooni. Peale selle pidurdab gastrointestinaalne motoorika ja laienevad bronhid.

• Kilpnääre ja kõrvalkilpnääre.
  

Kilpnäärme follikulaarsed ja parafollikulaarsed rakud ja nende poolt produtseeritavad hormoonid. Kn e. türeoidnääre(suurim endokriinnääre, rikkaliku verevarustusega) paikneb kaelal hingetoru 4 ülemise kõhre eesmisel küljel. Koosneb vasakust ja paremast külgsagarast ja püramiidsagarast. Kn on kilpnäärmefollikulid (ümarad põiekesed, mille sein on ühekordne kiht kuupepiteeli rakke.) Foliikulid on täidetud kolloidse ainega, mis sisaldab valk türoglobuliini ja nende vahel kohevas sidekoes on parafollikulaarsed rakud. Kilpnäärmefollikuleid moodustavates rakkudes sünteesitakse (lähtudes aminohappest türosiinist) trijoodtüroniini - biol.aktiivne -10%- /3 joodi aatomit mol. koosseisus / ja türoksiini - tetrajoodtüroniin 90% -/4.../ ,need deponeeritakse folliikulitesseotuna türoglobuliiniga(Hvaru suur). Türoksiin töödeldakse maksas ja neerudes ümber trijoodtüroniiniks (valdav osa 80% sünteesitakse väljaspool kilpnääret). Türeoidhormoonid toimivad pea kõigi kudede suhtes (mõnes soodust. kasvuprotsesse,teistes stimulerivad ainevahetust- suurendavad oksüdatsiooni-protsesside intensiivsust). Luud , hambad, juuksed, närvikude vajavad neid. Türeoidh. norm.talitl. oluline lapseeas (kehaline, vaimne areng).Üleproduktsiooniga kaasneb südame löögisageduse,vererõhu, keha-temp. tõus; vaeguse puhul efekt vastupidine .H üleproduktsioon-türeoidh. toime realiseerub valgusünteesi mõjutamise tulemusena rakku-des ;H alaproduktsiooni puhul on võimalik taset säilitada kilpnäärmes oleva varu arvel. Kaltsitoniin (peptiidH) produts. parafollikulaarsete rakkude poolt. Toi-mib luude suhtes, stimuleerides Ca ladestu-mist,kaltsitoniinil Ca konsentr. langetav efekt veres.Füsioloogiliselt olulisem K sekr. stimul toime Ca+2 ioonide konsentr. suurenemine ve-replasmas parafollikulaarsete rakkude talitlus alaneb vananedes , naistel enam(väheneb K konsentr.veres)-osteoporoos.
Kõrvalkilpnääre ja parathormoon. Väikesed ümarad kehakesed,mis asuvad kilpnäärme parema ja vasaku sagara tagaküljel (4). Siin produts. parathormooni (peptiid).1) mõ-jutab talitlusi: luude- stimul Ca ja fosfaat -ioonide vabanemist luukoest; neerude-
soodustab Ca tagasiimendumist verre(väheneb Ca kogus uriinis),fosfaatioonide väljutamist uriiniga ja soolte- stim.toiduga saadud Ca ja fosfaatioonide imendumist verre2) on suunatud Ca+2 konsentr. suurendamisele veres.(3) fosfaat-ioonide taset alandav efekt) Kõrvakkilpn. talitl. reg. peaeesmärk paratH sekr. intensiivistamiseks on Ca+2 konsentratsiooni langus veres, Ca kõrge tase plasmas aga pärsib parath eritumist siit.
Hüpofüsaar – türeoidsüsteemi: trijoodtüroniini ja türoksiini sekretsiooni regulatsioon. Sekretoorne aktiivsus hüpofüüsi kontrolli all. Otsene reg.toime folliikuleid moodustavatele rakkudele on türe-oidnääret stimuleerival H türotropiinil (pro-duts. adenohüpofüüsis ja on türotropiini rili-isinghormooni kontrolli all).Selle mõjul nende H-de süntees ja sekretsioon kilpnäärmes, soo-dustades selle kasvu(pikema aja jooksul).Trijoodtüroniin ja türoksiin pärsivad neg.tagasiside põhimõttel türo-tropiini riliisingH vabanemist hüpotalamusest ja türotropiini sekrets. hüpofüüsis.Hüpotal, adenohüpofüüs ja kilpnäärmefolliikulid mood. Hüpotalamo-hüpofüsaar-türeoidsüsteemi,
mille peaül. on tagada norm.talitl. vajaliku türeoidH-de tase veres puhke ja ka stressisituatsioonides.
Kaltsioniini ja parathormooni sekretsiooni regulatsioon. Kõige olulisemaltstimuleerib parathormooni sekretsiooni vereplasma kaltsiumisisalduse langus. Kaltsioniin on parathormooni antagonist.

• Sugunäärmed.
  

Munandid ja munasarjad. Mees- ja naissuguhormoonid . Oviaar-menstruaaltsükkel Steroidid, mis moodustuvad mehe ja naise sugunäärmete spetsialiseerunud rakkudes. *Mees-sugunäärmeteks on munandid e. testised, milles esineb erinevaid ülesandeid täitvaid rakkude kogumeid, põhifunktsiooniks seemnerakkude e. spermatosoidide tootmine. Testistes on Leydigi interstitsiaal- e vaherakud (sisesekretoorse funkts), milles tekkiv testosteroon mõjutab Sertoli rakke. Testeosterooni retseptorid on teistes kudedes üle organismi. T funkts. on mehe sugunäärmete arengu ja sekund. sootunnuste väljakujunemine ja teistel androgeenidel anaboolne e. valgusünteesi soodustav toime(meestel suurem lihasmass). Androgeenid stimuleerivad erütropoeesi, T seostatakse ka psüühika erijooni( agressiivsus ).T produkts. suureneb hüppeliselt puberteedieas(kõrge suht. kõrges eas). *Naine-sugunäärmed on munasarjad e. ovaariumid, mis asuvad väike-vaagnas ja neis toodetakse ovariaalmenstruaaltsükli erifaasides erinevaid hormoone. I follikulaarfaas, toimub folliikuli küpsemine ja munaraku valmimine. Domineerivad fol.prod.H-östrogeenid,mis vastutavad sekund. sootunnuste arenemise eest ning soodustavad munaraku küpsemist ja ettevalmistamist viljastamiseks. Ö toime tõttu vere lipiidide(kolesterooli) ainevahetusele on naised enam kaitstud südame- veresoonkonna haiguste eest. Ö tõstavad vere hüübimisvõimet; soodust. luukoes osteoblastide aktiivsust(sellest tuleneb luutihedus); pidurdavad luude pikkuskasvu ; mõju ka seksuaalsusele, psüühikale. Menstruatsioon lõpeb varajases folliikulifaasis ja emaka limaskesta funktsionaalkiht hakkab österogeeni toimel arenema ja hüpertrofeeruma. Negatiivse tagasiside põhimõttel pidurdab österogeen FSH produktsiooni, vältimaks uute folliikulite valmimist, samal ajal stimuleerib see + tagasiside printsiibil österogeeni teket folliikulis, kompenseerides FSH mõju vähenemist. Hilises folliikulifaasis saavutab Ö produktsiooni maksimumi , nüüd areneb edasi üks folliikul. IIKüpse munaraku eraldumist folliikulist nim. ovulatsiooniks (vaheldumisi kummaski 28 p. järel). II faas kestab 14 päeva ,H domineerib kollakeha (tekkinud folliiikulikestadest)poolt produtseeritavH progesteroon (meestal ja naistel). P olulisus naistel on ettevalmistus raseduseks , aga ka basaaltemperatuuri tõus ovulatsiooni ajal. P mõjub ka psüühikale(ilminguks premenstruaalsündroom ja raseduse lõpus iseloomulik depressioon ). LuteniseerivaH ja FSH ühismõjul vabaneb munarakk valminud folliikulist- ovulatsioon . See leiab aset 16-24 tundi peale LH konsentratsiooni max saabumist. Munarakk on viljastamiseks valmis ja ta haaratakse munajuhasse (ühendab munasarja emakaõõnega). III faas luteaalfaas. Kollakeha , mis moodustub lõhkenud folliikulist, hakkab enam produtseerima progesterooni, samal ajal jätkub ka österogeeni teke. Kollakeha H viivad emaka limaskesta sekretsioonifaasi, soodustavad seal näärmete arengut ja valmistavad ette pinda viljastatud munaraku jaoks. Viljastumise järel areneb rasedusaegne kollakeha, mille H-d takistavad uute munarakkude väljumist munasarjast ja hoiavad ära emaka kontraktsiooni tekke kuni raseduse teatud momendini. Kui munaraku viljastamist ei toimu, siis kollakeha taandareneb, selle H-de tase veres langeb, tekib menstruatsioon: emaka limaskesta funktsionaalkiht eemaldatakse organismist verejooksuga.
Hüpofüsaar – gonadaalsüsteem: suguhormoonide sekretsiooni regulatsioon. SuguH produkts. sugunäärmetes reguleerib hüpofüüsi eessagar gonadotroopseteH abil. Folliikuleid stimuleeriva H,luteiniseerivaH paiskamine verre on peale puberteeti (N-tsükliline; M-pidev,madalal tasemel)kulgev protsess. LutH hüppeline tõus ovulatsiooni ajal seot . + tagasisidega ja sellele järgnev kiire langus (tingitud järsust progesterooni tõusust).

• Kõhunääre.
  

Kõhunäärme toimimine seede - ja endokriinnäärmena. Kõhunäärme rakkude põhimass töötab endokriinse näärmena, produtseerides seedenõret. Pärast seda, kui toit on maost lahkunud, allutatakse ta peensooles enne resorptsiooni kõigepealt intensiivsele seedimisele. Siin etendavad tähtsat osa pankreasenõre, sapp ja peensoolenõre. Pankreasenõre tähtsamaks komponendiks on naatriumvesinikkarbonaat ja seedeensüümid. Need neutraliseerivad happelise maosisu ja lõhustavad toidu peamised koostisosad.
Langerhansi saarekesed , nende A, B ja D rakud ja nendes produtseeritavad hormoonid.
Kõhunääre e pankreas on suhteliselt suur elund, mis paikneb mao taga kõhuõõne tagaseinal .Hormoone sünteesib neist 1-2% rakkudest .Endokriinset funkts. kannavad pankreases Langerhans`i saarekesed ( rakude mõnetuh.rühmad,ümbrits. kappillaristikuga ja neid innerveerib sümp. ja parasümpNS),milles on 3 tüüpi rakke:* A e.α 20-25% ; *B e.β 60-75% ja *D e. ∆ 5-15% (kogu endok .rakkude koguhulgast). *Glükagooni prod. A rakkudes, tugev toime maksas- glükogenolüüsi sti-muleeriv toime(suureneb glükoosi väljut. ver-re),sood. ka glükoneogeneesi maksas (lähtudes aminohapetest),elavdab rasvhapete aine-vahetust maksas (tulem. ketokehade produkts. suurendamine ja nende kontsent. tõus veres), lipolüüsi stimuleeriv toime rasvkoes (vähesel määral).*Insuliin prod. B rakud. Tundlikud on maks, lihas- ja rasvkude ja küllastuskeskus (asub hüpotalamuses). Alandab vere glükoosi-taset(saav. insuliini laialdase mõju kaudu ainevahetusele):1.I sood. glükoosi akumuleerimist maksa,aktiveerides maksarakkudes ensüümi glükokinaasi (katalüüsib glükoosi fosforüülimist-glükoos ei suuda väljuda);2.I aktiveerib maksas glükogeeni süntaasi, inhibeeri-des samas fosforülaasi.3. I stimuleerib maksas, ka rasvkoes glükoosi ümbertöötamist rasvhapeteks.4.I stimul. glükoosi trantsporti perifeersete kudede rakkudesse(sood. glükoosi tarbimist energeetilisel otstarbel ja glükogeeni sünteesimiseks).Insuliinist sõltumatu on närvirakkude, erütrotsüütide ja lihaste glükoositarbimine(Viimasele I oluline vaid puhkeseisundis.
I on omane ka rasvhapete triglütseriididena ladestamist stimuleeriv efekt maksas ja rasvkoes; pärsib lipolüüsi; valkude ainevahetusele anaboolne mõju- soodustab valgusünteesi. I reguleerib küllastuskeskuse (hüpotal.)kaudu in. toitekäitumis,seal jälgitakse ka glükoosi konsentratsiooni veres(söögiisu tekib vajadusel)-ainult I juuresolekul.*Somatostatiin-prod. Langerhans´i saarekestes, mõjutab A ja B rakkude talitlust.Pärsib neis glükagooni ja I sünteesi ja sekretsiooni. S sünt.Ka hüpo-talamuses,sealt vabaneb verre ja toimib hüpofüüsi eessagaras kui kasvuH inhibiitorH.
Kõhunäärme hormoonide sekretsiooni regulatsioon : autonoomne NS, toitainete tase veres ja teised H-d. Pankrease H sekrets. mõjut. glükoosi ja teiste H tase veres ja NS.I on glükoosisisaldust vähendav, glükagoonil suurendav efekt. Koos toimides täidavad pankrease kui endokriinnäärme põhiül. organismis stabiilse veresuhkru taseme säilitamine plasmas muutuvates eksistentsi-tingimustes. Peale selle intens. B(ka A) rakkude sekretoorset aktiivsust ka aminohapete konsentr. veres(I peamine füsiol.funkts. on sood. aminoh. aktiivset trantsporti verest kudede rakkudessi ja stim. valgusünteesi,glükagooni roll glükoneogeneesi intens. maksas (kaasates aminoh-d).Somatostaiinil, epinefriinil ja nor-epinefriinil I sekrets. pärssiv toime, seedetraktis produtseeritavad gastriin, sekretiin ja koletsüstokiniin stim.B rakkude talitlust. Kattehhoolamiinid mõjut. glükagooni eritumist verre, soma.. ja ins. pidurdavad.AutNS para-sümp. osa aktiivsuse tõus stimuleerib,sümp.NS akt. tõus pärsib I sekrets.Lang.saarekeste B rakkudes(glükagooni prod. rakkude talitlusele vastupidine).Isekretsiooni neuraalne kontroll-mehhanism on sekund-se tähtsusega, esmasega on glükoosi vahetu mõju B rakkudele .
VERI

• Vere hulk, peamised funktsioonid organismis, üldine koostis ja füüsikalised-keemilised
  

omadused.
Vere hulk organismis. Inimese kehamassist 6-9 % on veri (1/3 kaotamine on eluohtlik). 70 kg – 5 l verd. 8normovoleemia). Vere suurenenud mahtu nim. Hüpervoleemiaks, vähenenud- hüpovoleemiaks.
Vere peamised funktsioonid.
Veri on vedel sidekude, esineb teda kõikide kudede vahel. Veri täidab organismis trantspordi - , kaitse -, ja sisekeskkonna püsivuse e homöostaasi säilitamise, kommunikatsiooni funktsiooni. 1. Veri koos lümfi ja koevedelikuga moodustavad organismi sisekeskkonna; 2. Transpordifunktsioon – veri kannab kopsudest hapnikku ja seedetraktist imendunud toitaineid kudedesse.Toitainete oksütatsioonil kudedes vabanenud süsinikdioksiidi viib veri kopsudesse ja teisi ainevahetuse jääke neerudesse, veri toimetab hormoone ning muid bioloogiliselt aktiivseid aineid nende toimekohtadesse.Veri jaotab ka ainevahetuses tekkinud soojuse. a) trantspordibkeemiliselt seotuna nt. hapnik seotakse hemoglobiiniga , vabastatakse kudedesse. b) trantsp. vabalt, veres lahustatuna nt. glükoosi trantsport veres lahustatuna. 3. Sisekeskkonna suhtelise püsivuse (homöostaasi) säilitamine – vere mahu kaudu reguleeritakse organismi soolade ja vee sisaldus.Verega ühtlustatakse organismis ainevahetuses tekkinud soojus , temperatuuri tasakaalu säilitamine, osmootse rõhu säilimine. 4. Kaitsefunktsioon – a) immuunsüsteemi osa - osa vereliblesid on võimelised kahjutuks tegema haiguse tekitajaid. b) Vere hüübimine - muidu jookseksime verest tühjaks. c) fagotsütoosi võime. 5. Kommunikatsiooni funktsioon seondub tema hormoonide vahendamise võimega. 7.homöostaatiline funktsioon- vere ülesandeks on keskkonna püsivuse säilitamine: pH regulatsioon, temperatuur, osmootse rõhu tasakaalu säilitamine
Plasma ja vormelementide vahekord ja seda mõjutavad tegurid. Veri koosneb : vereplasmast ja verelibledest e. hemotsüüditest. Vereplasmat umbes 57% ja vereliblesid 43%.
I Vereplasmas on 92 % vett (annab verele voolavuse) ; 7-8 % valku ja umbes 1 % madalmoleklaarseid aineid (süsivesikuid, lipiide jt.), kollaka värvusega vedelik Madalmolekulaarsed ained – 20 g/L. Anorgaanilised, peamiselt ioonidena esinevad ained ja orgaanilised. Anorgaanilised ained ( na, K ca, Mg ) määravad vere osmoose rõhu , mille järgi reguleeritakse organismi vee ja soolade tasakaal. orgaanilistest ainetest glükoos, aminohapped, rasvhapped , piimhappe jne; vereplasma valgud (65- 80 g/l )on olulised vere ja kudeda vahelises vee – ja ainete vahetuses. Vereplasma valgud trantspordivad aineid veres ( kaltsium , rasvhapped, ravimid.), vereplasma valgud on ka valgureserviks. *Plasma albumiin – moodustab umbes60% plasmas leiduvatest valkudest, kõige väiksem valk. Väikestest molekulidest tingituna on osakeste kogupind väga suur, see võimaldab ulatuslikult aineid siduda ja veres trantsportida. Füsioloogiline tähtsus on türoksiini sidumine, kolloidosmootne rõhk, trantspordifunktsioon( bilirubiin , urobiliin, rasvhapped, sapphappesolad ja mõningad kehavõõrad ained nagu penitsiliin ), reservvalk.albumiinide hulk väheneb põletikuliste haiguste, maksa ja neerukahjustuste korral. *Plasma globuliin – koos 1 globuliinide alagrupiga rändab rida konjugeeritud proteiine, umbes 2/3 plasma glükoosist leidub seotuna glükoproteiinides. 2 globuliini fraktsioonis leidub habtoglobiin, mis keemiliselt kuulub proteoglükaanide hulka ja vaske sisaldavtsöruloplasmiin.  - globuliinide hulka kuuluvad tähtsamad lipiide ja polüsahhariide kandvad proteiinid; peale lipoproteiinide rändab koos - fraktsiooniga veel rühm metalle siduvaid proteiine, nende hulgas vaske ja rauda trantsportiv transfertiin.  - globuliinide heterogeenne fraktsioon sisaldab elektroforeetiliselt kõige aeglasemalt rändavaid proteiine, - globuliinide hulgas leidub enamik vere kaitse ja võitlusaineid. Füsioloogiline tähtsus: 1 – lipiidide trantsport(fosfolipiidide), B11 siduv globuliin. 2 – oksüdaasi aktiivsus, vase sidumine, plasmiini ja proteinaasi pidurdus, uriiniga mitteeritatava hemoglobiini sidumine.  - raua trantsport, lipiidide (kolesterooli) trantsport.  - immuunglobuiinid ( antikehad bakteriaalsete antigeenide ja kehavõõra valgu vastu). Põletikuliste haiguste korral globuliinidehulk suureneb ja samas albuliinide hulk väheneb, plasmavalkude üldhulk jääb pea muutumatuks. Ka erütrotsüüte aglutineerivad substantsid anti A ja anti B kuuluvad  globuliinide hulka. *fibrinogenees – see asub kitsa eraldi vöödina globuliinide  ja  fraktsioonide vahel. Fibrinogeen on vere hüübimisel väljasadestuva kiudaine fibriini lahustunud kiudaine. Vere hüübimine ongi füsioloogiliseks tähtsuseks.
Aneemia , polütsüteemia, leukotsütoos, leukopeenia, leukeemia . *Aneemia – kehvveresus , eelkõige hemoglobiini vähesusest tingitud vere hapniku transpordivõime langust. Sagedasem vorm on rauavaegusaneemia. See võib olla tingitud toidu puudulikust rauasisaldusest, raua vähenenud resorptsioonist seedetraktis ja kroonilisest verekaotusest, näiteks mao- sooletrakti haavanditest tingitud, kartsinoomide, polüüpide ja divertiikulite ja suurenenud menstruaalseteverejooksude puhul. Megaloplastiliste aneemiate olulisemaks tunnuseks on ebanormaalselt suurte erütrotsüütide ja nende valmimata eelastmete esinemine veres ja luuüdis. veel on olemas: hüpokroomne mikrotsütaarne aneemia, hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia ja pantsütopeenia. *Polüsteemia – punaliblede arvu suurenemine, hemoglobiini sisalduse tõus. Tekib krooniliste haiguste järel, teatud ravimid /viivad vett välja/ või ka pärilik. *Leukotsütoos –valgeliblede rohkus ringlevas veres. Tekib nakkushaiguste, põletikuliste protsesside, koekärbuse, ajukahjustuse korral, vahel ka ravimi kasutamisest. *Leukopeenia – vere valgeliblede vähesus. Võib sugeneda valgeliblede tekke vähenemisest luuüdis või nende ülemäära kiirest hävimisest ringlevas veres., kuid seda võib põhjustada ka nakkushaigused, radiatsioon , mõne aine või ravimi toksiline toime verre või vereloomeelundisse. *Leukeemia – valgeveresus . Vereloome tüviraku kasvajaline protsess, pahaloomuline haigus, millele on iseloomulik kõigi vereloomeelundite kahjustus. Tekkepõhjusi palju.
Vere pH ja selle muutumise piirid ja vere viskoossus . PH arvuline väärtus – negatiivne kümnendlogaritm vesinike molaarsest konsentratsioonist. Mida rohkem vabu H ioone, seda happelisem keskkond ja väiksem number. Arteriaalse vere (plasma) pH on 7,4 ja venoossel (plasma) 7,35. Vere pH muutumise piirid on 7,37 – 7,43. Ja selle säilitamisel konstantsena osalevad mitmed tegurid. Nendeks on vere puhversüsteemid, gaasivahetus kopsudes ja erutusmehanismid neerudes. Erütrotsüütide raskestimõõdetav pH erineb plasma omast ja on 7,2 – 7,3. *Atsitoos vere pH  7,37; * Alkaloos 7,43.
Happeliste produktide tekkimine ainevahetusprotsessides ja nende mõju organismi sisekeskkonna happeleelistasakaalule. Inimese organismi ainevahetus on korraldatud nii, et kõige normaalsemal talitlusel ta produtseerib happelisi produkte. Selle põhjustavad: *glükolüüs – tekib piimhape ja vabad H ioonid ; *glükoosi aeroobne oksüdatsioon – tekib CO2, suurendab dissotseerudes H ioonide hulka; *rasvhapete mittetäielik oksüdatsioon – tekivad ketokehad ; *fosfaatide lagundamine; väävlit sisaldavate aminohapete lagundamine. Olenemata happeliste ainevahetusproduktide pidevast äraandmisest verre, hoitakse vere absoluutne reaktsioon pidevalt väga täpselt konstantsena. See konstantsus on keharakkude ainevahetuse korrapärase kulu säilitamise oluliseks tingimuseks , kuna kõikide ainevahetuses osalevate ensüümide aktiivsus oleneb pH väärtusest. Patoloogilistes tingimustes mõjustavad pH muutused erinevaid ensüüme erinevas ulatuses, mille tagajärjeks võivad olla ainevahetushäired.
Vere puhversüsteemid ja nende toimimise põhimõtted. *Karbonaatpuhver –süsihape, mis tekib O2 hüdratsioonil, on suhteliselt nõrk hape ja vesinikkarbonaat selle korrespondeeriv leelis. Hingamise poolt reguleeritud CO2 osarõhk hoolitseb puhverdavates reaktsioonides osalevate komponentide kõrge konsentratsiooni eest. Sellele lisandub veel soodne olukord, et selles “ lahtises ” süsteemis saab ventilatsiooni muutmise teel varieerida CO2 osarõhku ja sellega reguleerida pH väärtust. *Fosfaatpuhver – selle süsteemi moodustavad anorgaanilised fosfaadid, milles ühealuseline fosfaat –( H2PO4 ) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on konsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver – vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum. Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin, kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin . *Hemoglobiini puhveromadused - Peaosa puhverdusvõimest langeb hemoglobiinile, kuna tema konsentratsioon on kõrge ja histidiini sisaldus suhteliselt suur. Hemoglobiinil on eriline tähtsus vere puhverdamisel veel, et ta muudab oma happelisust oksüdatsioonil ja desoksügenatsioonil. PH füsioloogilistes piirides on oksühemoglobiin happelisem, kui desoksügeneeritud hemoglobiin. O2 vahetus tugevdab hemoglobiini puhverdamisvõimet.
Vere pH regulatsiooni keemilised ja füsioloogilised mehhanismid . *Hingamise osavõtt pH regulatsioonist- hingamise üheks ülesandeks on suures koguses tekkinud CO2 väljaviimine. Eriline tähtsus on hingamise regulatsioonil , mis võimaldab tekkinud happe- leelise tasakaalu häireid kompenseerida. Nt. kui mingi ainevahetushäire korral vere happelisus suureneb – hüperventilatsiooni esile kutsumine – ellimineeritakse CO2 molekule suuremal hulgal ja pH normaliseerub. Leelise hulga suurenemisel ventilatsioon kahaneb – hüpoventilatsioon. *Neerude osavõtt pH regulatsioonist- neerude ülesanne seisneb mittelenduvate hapete, esmajärjekorras väävelhappe eritamises. Suurema hulga hapete tekke korral on terve neer võimeline H+ eritumist tunduvalt suurendama ja seega esmalt vähenenud vere pH väärtust jälle normaliseerima. PH kasvu korral H+ renaalne eritus vastavalt väheneb ja sellega kompenseeritakse happe – leelise tasakaalu häire.

• Ainete transport veres.
  

Hapniku transport erütrotsüütides seotuna hemoglobiiniga. Hingamisgaaside molekulid peavad, enne kui nad keemilisse ühendisse astuvad, oma reaktsioonipartnerini rändama lahustunud kujul. Iga kopsudes või kudedes vahetatav O2 või CO2 molekul läbib füüsikaliselt lahustunud oleku. Ülekaalukas osa verega transporditavast hapnikust on hemoglobiiniga seotud keemiliselt.
Hemoglobiini hulk veres ja hapniku sidumise võime. Hemoglobiini keskmine kontsentratsiion inimese veres on mehel 158 g/l ja naisel 140g/l. 1 mool hemoglobiini on võimeline siduma max 4 mooli hapnikku. 1 g hemoglobiini seob 1,39 ml O2 (veregaaside analüüsil on see arv 1,34 – 1,36 ml/g). Praktiliseks otstarbeks loetakse tavaliselt, et 1 g Hb in vivo seob 1,34 ml O2. Massitoime seaduse järgi oleneb hemoglobiini O2 küllastus hapniku osarõhust.
Hapniku mahu% ja oksühemoglobiini % kui vere hapniku transportimise võimet iseloomustavad suurused. *oksühemoglobiin on ebapüsiv ühend, mis tekib O2 ühinemisel hemoglobiinihga . üks hemoglobiini molekul on võimeline siduma 4 O2 molekuli, kuna üks Hb sisaldab 4 heemi, milles igas on I raua- aatom , mis seob endaga O2.
Oksühemoglobiini dissotsiatsiooni kõver. HbO2 dissotsiatsioonikõver iseloomustab HbO2 ja pO2 omavahelist sõltuvust. A on punkt, mis väljendab suhet pO2 ja HbO2 % vahel arteriaalses veres; B iseloomustab suhet pO2 ja HbO2 % venoosses veres. See tõuseb järsult väikeste pO2 alas ja tõus on aeglasem kõrgete pO2 väärtuste juures. joonis
Peamised tegurid, mis mõjutavad hapniku sidumist hemoglobiiniga ja sellest vabanemist: O2 partsiaalrõhk, temperatuur, pH. *O2 partsiaalrõhk , kus hapnik on võtta ( kopsus ), sealt seob hemoglobiin selle endaga, kus aga O2 partsiaalrõhk (osarõhk) on väiksem, seal vabaneb hemoglobiin O2-st (kudedes). *Temperatuur – kõrge temperatuur soodustab oksühemoglobiini küljest O2 ära andmist (temperatuur tõuseb töötavas lihases ), see soodustab ka O2 sidumist kopsus suuremal määral. *pH – pH langus (happelisuse tõus) põhjustab hapniku afiinsuse vähenemist. O2 afiinsus on hapniku ühinemisvõimelisus hemoglobiiniga.
CO2 trantsport veres. CO2 partsiaalrõhk kudedes ja kopsu alveoolides. Ainete transport lahustatuna vereplasmas. *veri kannab süsihappegaasi: 1)lahustatult vereplasmas ja elektrolüütides (VP 5%; E ˇ7%); 2) seotult valkudega – erütrotsüütides Hb-ga ja vereplasmas vähesel määral selle valkudega (11%); 3)vesinikkarbonaadina (peamiselt Na ja K sooladena) vereplasmas ja erütrotsüütides (VP 94%, E 82%); 4) väga vähe ka dissotseerimata süsihappena. Hapniku üleminek verest kudedesse ja süsihappegaasi eemaldamine kudedest toimub tänu nende gaaside difusioonile läbi kapillaaride seinte. Gaaside difusiooni põhjuseks on aga partsiaalrõhkude erinevus. Kudedes on partsiaalrõhk (O2) tunduvalt madalam kui kapillaaridesse voolavas veres. Vereplasmas lahustunud O2 difundeerub koevedelikku ja sealt rakkudesse. Seda põhjustab pO2 erinevusvere ja rakkude vahel. Difusiooni tulemusena hakkab vere O2 osarõhk langema . Vastavalt pO2 vähenemisele kasvab O2 äraandmine hemoglobiini poolt. Eemaldunud O2 molekulid lähevad erütrotsüütidest üle vereplasmasse, sealt aga kudedesse. Seoses sellega langeb vere pO2 üha enam. Gaasivahetust läbi kapillaaride seinte soodustab ka vere vedela osa filtratsiooni vererõhu mõjul. Koos filtratsioonivedelikuga lahkub kapillaaridest ka veres lahustunud hapnik. Suure vereringe kapillaarveri ei anna kudedele kogu O2 ära. Kui arteriaalses veres on O2 mahuprotsent 19, siis kudedest äravoolavas venoosses veres langeb see 11%-ni. Järelikult anti kudedele hapnikku 8 mahu%-di ulatuses. O2 mahu% vahet kudedesse voolavas arteriaalses veres ja äravoolavas venoosses veres nim. Arteriovenooseks diferentsiks. Näitaja iseloomustab seda, kui palju hapnikku annab kudedele iga 100ml verd. Et leida kui suur osa verega transporditavast O2-st oläheb kudedesse, arvutatakse O2 utilisatsioonikoefitsent.
VII SÜDA JA VERERINGLUS .

• Südame ehitus ja põhifunktsioon.
  

Süda on koonusekujuline õõnes lihaseline elund, asub eesmises keskseinandis, suuremalt jaolt rinnaõõne vasakpoolses osas. Inimese süda on tema rusika suurune ja kaalub ~300 g. südamel eristatakse: lai osa – põhimik, kitsenenud osa – tipp, 3 pinda: eesmine , tagumine, alumine. Inimese süda on nelja klambriline. Südame põhifunktsiooniks on transpordi-, kaitse-, ja regulatsiooni ülesandeid täitva vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis.
Suur ja väike vereringe. Veresooned moodustavad 2 vereringet. * Suur vereringe: algab vasakust vatsakesest – aort- arterioolid -kapillaarid- veenid - lõpeb õõnesveenidega, mis suubuvad paremasse kotta. SVR algab aordiga , mis väljub südame vasakust vatsakesest ja kannab arteriaalset verd kõikidesse elunditesse. Teel eralduvad arvukad harud – arterid. Nad lähevad elunditesse ja hargnevad seal peenemateks harudeks, mis moodustavad kapillaaride võrgustikke. Ühinedes moodustavad väiksemad veenid suuremaid . Kõikidest SVR veenidest koguneb veri ülemisse ja alumisse õõnesveeni, mis suubuvad paremasse kotta. Järelikult kujutab SVR endast veresoonte süsteemi, mida mööda veri jõuab südame vasakust vatsakesest elunditesse ( Kudedes antakse hapnik ära, venoosne veri hakkab kogunema veenidesse ja koguneb kahte suurde veeni) ja sealt paremasse kotta. Arterites on arteriaalne, veenides venoosne veri. *Väike vereringe – algab paremast vatsakesest – kopsuarterid -kopsu arterioolid (hargnevad kopsudes)-kapillaarid-veenid- lõpeb kopsuveeniga, mis suubub vasakusse kotta. VVR algab kopsutüvega, mis väljub paremast vatsakesest ja kannab venoosset verd kopsudesse. Kopsukapillaarides saab veri arteriaalseks (O2 rikkaks, annab CO2 ära). Kopsudest voolab arteriaalne veri mööda kopsuveene vasakusse kotta. VVR on veresoonte süsteem, mida mööda veri liigub paremast vatsakesest kopsudesse ja sealt vasakusse kotta. Arterites on venoosne, veenides arteriaalne veri. / arter on veresoon , mis viib vere südamest eemale; veen –toob lähemale/.
Südamelihase omadused. Südame töö on kodade ja vatsakeste rütmiliselt korduvad kokkutõmbed ja lõtvumised, südame kontraktsioon on süstol, lõõgastumine diastool. Eri osade kontraktsioonid toimuvad rangelt kindlas järjekorras: *kontraheeruvad üheaegselt mõlemad kojad, veri läheb kodadest (0,1 s) vatsakestesse , mis on lõõgastunud; *algab vatsakeste üheaegne (0,3 s) kontraktsiooniga; *peale kontraktsiooni algab vatsakeste lõõgastumine (0,4 s). kontraktsiooni jõud ja tugevus muutub vastavalt tingimustele. Puhkeolekus paiskab süda vereringesse kummagi vatsakese iga löögiga umbes 70 ml verd.kui südame löögisagedus on 70 l/min siis on ühes tunnis ringluses umbes 294 l verd. 24 tunnis 7096 l.Hästi treenitud inimestel on see veelgi suurem. Parema vatsakese töö on 6-7 korda väiksem vasaku vatsakese tööst, sest rõhk kopsuarteris on aordirõhust sama palju madalam, löögi- ja minutimaht mõlemas vatsakestes võrdne. *Automatism – selle all mõistetakse südame võimet rütmiliselt kontraheeruda, sõltumata välisest ärritusest. On kindlaks tehtud, et südame automatism on tingitud sellest, et erutus tekib südames endas ja kandub juhtesüsteemi kaudu edasi kõikidesse südamelihase piirkondadesse. * Erutuvus - ; *Erutuse juhtivus – erutusjuhte süsteem; *kontraktiilsus – südamelihase kokkutõmme.
Südamelihase refraktaarsus. Erutunud südamelihas muutub uutele ärritustele vastuvõtmatuks e. refraktaarseks, mis sõltuvalt südamelöögisagedusest võib kesta 0,13 – 0,20 sek. Sellel ajal südamelihas uusi ärritajaid vastu ei võta, kestvat kontraktsiooni ei teki ja süda töötab rütmiliselt. See on südamelihase erutamatus ja mõjutamatus.erutunud südamelihased on teatud ajaperioodidel võimetud reageerima järgmistele ärritajatele: Kokkutõmbe ajal ei vasta südamelihas teatud aja jooksul äritajatele uue erutuse tekkega. Seda ajavahemikku nim absoluutse refraktaarsuse perioodiks (0,20 – 0,13 s). Kuna südamelihas refraktaarsuse ajal uutele ärritajatele ei reageeri , hoitakse sellega ära vatsakeste kestev kokkutõmme ja tagatakse südame töö rütmilisus - suhtelise refraktaarsuse periood. Südamelihas võib kontrahheeruda väga tugeva stiimuli korral – supernormaalsus.
Siinus – ja hingamise arütmia. *Hingamise arütmia – SLS kõikumist, kus südamelöögisagedus sissehingamisel kiireneb , väljahingamisel aeglustub. *Siinusarütmia –

• Südametsükkel
  

Südame süstol ja diastol . Moodustavad koos südame ühe tsükli. *Süstol on lihase kokkutõmme ja *Diastol südamelihase lõõgastumine. Süstol on vere väljutamine vatsakesest ja diastol vere taaskogunemine kodadesse. Südamelihase kokkutõmbed ja lõõgastumised vahelduvad korrapäraselt ning moodustavad ühe südametsükli, millest on võimalik eristada kodade ja vatsakeste tsüklit. Parema ja vasaku südamepoole tsükli kestuses ja mahu muutustes pole erinevusi, erinevus on vatsakeste poolt arendatavad rõhud. Kodade tsükkel- kodade kokkutõmme (0,1 sek) lisab lõõgastumise ajal täitunud vatsakestesse täiendava koguse verd (kogumahust 8 – 10 %). Kodade kokkut. Lõpetab vatsakeste täitumise faasi – TÄITUMISMAHT (70-80ml)/kumbki vatsake sisaldab 150 ml verd-VATSAKESTE LÕPPDIASTOOLNE MAHT/, algab kodade lõõgastus. Vatsakeste tsükkel- kodade kokkutõmbele järgneb vatsakeste kokkutõmme, mille algatajaks on sinna jõudnud erutusimpulss (Q- saki algus). Vatsakeste kokkutõmme algab asükroonse kontraktsiooni faasiga.
Südame biopotensiaalide registreerimine
Elektrokardiograafia. Kui südametegevusega kaasuvaid elektrinähtusi registreeritakse keha pinnalt, saadakse elektrokardiogramm (EKG).Tavaliselt kinnitatakse kätte ja jalgade külge elektroodid (I – Pk, Vk ; II – Pk, Vj; III – Vk, Vj). Elektrokardiogrammil esinevaid väljalööke tähistatakse ladina tähestiku suurte tähtedega (P, Q, R, S ja T) P- sakk tekib erutuse levikul kodades, Q-; R-, ja S sakk nn QRS kompleks, vastab vatsakeste depolarisatsioonile. T sakk näitab vatsakeste repolarisatsiooni. P- saki algusest kuni Q saki alguseni mõõdetud aeg vastab erutuse levikule kodadelt vatsakestele. Ja aeg Q- saki algusest kuni T –saki lõpuni on vatsakeste elektriline süstol. Muutuste järgi elektrokardiogrammi sakkide kujus ja nende vahelistes ajaintervallides on võimalik iseloomustada südame erutusjuhtesüsteemi ning müokardi seisundit. Südamelihase kokkutõmbejõud sõltub tema kontraktsioonieelsest pikkusest ( mille määrab südame verega täitumine diastolis ), südamelihase energia- ning hapnikuvarudest. Tervel inimesel eristatakse kõiki 5 sakki, haigel ilmnevad muutused.
Akustilised nähud südames, südametoonid. Südametöö ajal tekivad helid – südametoonide ( I –süstoolne- ja II –diastoolne toon ) peamiseks tekkepõhjuseks on klapihõlmade võnkumine sulgumise hetkel , millest tulenevad toonide ja kestuse erinevused. (*Süstoolne- tekib vatsakeste süstoli alul, selle põhjustab vatsakeste lihaste kontrahheerumine ja atriventrikulaarklappide sulgumine ; *Diastoolne tekib poolkuuklappide sulgumisest vatsakeste diastoli ajal). Veel eristatakse III- ndat südametooni, mille põhjustab vatsakeste seinte võnkumine täitumise faasis. IV-ndas südametoon , mis tekib kodade süstoli ajal täiumisfaasi lõpul. Südametoonide kuulamisel on kuuldavad I (madalam , kestvam) ja II (kõrge, lühike) südametoon. Südametoonide registreerimist nim. fonokardiograafiaks ja saadud graafikut fonokardiogrammiks (on eristatavad ka III ja IV südametoon). Südametoonide kuulamine annab arstile teavet südame klappide seisundi kohta. Tekivad kahinad kui klappid täielikult ei sulgu või on tekkinud südameõõnte vaheliste avade ahenemine .
Mehaanilised nähud südame talitlusel. *südametiputõuge –südame kuju-, mahu- ja asendimuutuste koosmõju, info vasaku vatsakese kohta, *südametoonid- rindkerele kanduvad võnkumised, *arteriaalne pulss , *veenipulss- viited paremast südamepoolest, südamelähedastes veenides tekivad südametsükli vältel verega täitumise muutused.

• Südametalitluse regulatsioon.
  

KNS-I, vegetatiivse NS ja lokaalsete faktorite regulatiivne toime südame tegevusele. Talitlus muutub olenevalt teiste elundkondade seisundist ja tingimustest, milles organism asub (söömine, füüsiline koormus, emotsioonid , väliskeskkonna tingimused), kutsuvad esile funktsionaalsed muutused. FUNKTS reg: *Süda kontraheerub printsiibil –“Kõik või mitte midagi”, * Mida suurem on venoosne juurdevool, seda tugevam on kontraktsioon , * Mida suurem on vastupanu verevoolule, seda tugevam kontraktsioon. VÄLINE reg. *KNS regulatiivne osa, *NS vegetatiivne osa. Südame ja veresoonte talitlust reguleeritakse NS poolt ja humoraalsel teel. * vegetatiivne NS Süda on rikkalikult varustatud parasümpaatiliste ja sümpaatiliste närvikiududega, mida mööda tulevad impulsid südametegevust reguleerivatest keskustest. Parasümpaatilised kiud aeglustavad ja nõrgendavad südame tööd: aeglustavad südame rütmi ja suurendavad südamelihaste kontraktsioonde jõudu ja südame erutuvust ning aeglustavad erutuse juhtimist. Sümpaatilised kiud kiirendavad ja tugevdavad südame tööd: südame rütmi, kontraktsioonijõudu, tõstavad südame erutuvust ja kiirendavad erutuse juhtimist. Südametegevust reguleerivad keskused on kogu aeg erutusseisundis. Närvikeskuste sellist seisundit nim. Toonuseks. Mõlemad keskused on vastastikuses funktsionaalses seoses: ühe toonuse tõus kutsub esile teise languse, vastavalt sellele muutub südame töö.

• Hemodünaamika põhiseadused.
  

Verevoolu mahtkiirus ja joonkiirus . Veri voolab kõrgema rõhuga veresoonkonna osa poolt madalama rõhuga koha suunas. Voolamise mahtkiirus (vereringe oluline näitaja), oleneb vastava veresoonkonnalõigu otste vahel valitsevatest rõhkude vahest ja takistusest verevoolule. Vere mahtkiirus on ühesugune aordis , kopsutüves, arterites, kapillaarides , veenides. Joonkiirus – vere edasiliikumine veresoontes. Ta on vereringe süsteemi mitmetes osades erinev ja oleneb peamiselt veresoonte summaarsest valendikust. Mida väiksem see on, seda suurem on vere liikumise kiirus ja vastupidi. Suurema kiirusega liigub aordis (ˇ0,5 m/s) .Kokkutõmbel väljutusfaasis saavutab vere joonkiirus maksimumi. Vereringe oluline näitaja, mis näitab aega, mis kulub vormelemendi läbimiseks terves vereringes.
Venoosset verevoolu tagavad mehhanismid..Venoosne verevool ei ole tingitud mitte ainult ortostaasist tingitud hüdrostaatilisetest efektidestindiferentstasandist allpoole jäävates veresoontes, vaid seda mõjutavad mitmed tegurid, nagu lihastöö, termilised koormused. Venoosse juurdevoolu peamisteks abistajateks on: *lihaspump, *hingamise imeva-suruva pumba tegevus; *südame ventiiltasandi mehhanism.
Süstoolne, diastoolne, keskmine, pulsirõhk. Vearerõhk oleneb vereringes oleva vere mahust ja vere viskoosusest, südame minutimahust ning veresoonte ja kapilaaride takistustest. Kõrgeim on aordis, madalam õõnesveenides, nende rõhkude diferents on verd liikumapanevaks rõhuks (= keskmise arteriaalse vererõhuga). Aordis ja südame lähedal olevates suurtes arterites on rõhk pulseeruv, vasaku vatsakese väljustusfaasis saavutab maksimumi -nim. süstoolne rõhk. Pärast kokkutõmbe lõppu ja poolkuuklappide sulgumist langeb rõhk aordis diastoli lõpuks min.- diastoolse rõhu tasemele. Vererõhu kõikumised taanduvad arterioolides, kus rõhk langeb järsult (veel enam kapillaarides, veenides). Sissehingamisel suureneb venoosse vere juurdevool paremasse südamepoolde, väheneb väljahingamisel. Keskmine -???; pulsirõhk- ??

• Vererõhk.
  

Veresoontes ringlev veri avaldab nende seintele teatud rõhku. Normaalsetes tingimustes on VR püsiv ja muutub pisut. VR suuruds on tingitud kahest peamisest põhjusest: *jõust, millega veri südamest välja pumbatakse. *veresoonte seinte vastupanust, mille veri liikumise ajal peab ületama. Igas veresoones kõigub VR pidevalt, see on ühenduses südametöö faasidega.vatsakeste süstoli ajal on rõhk kõrgem kui diastoli ajal, eristatakse: *max e. süstoolset rõhku ja *min. e. diastoolset rõhku. Füüsilisel tööl täheldatakse VR tõusu, une ajal langust. VR muutub ka vereringehäiretega seotud haiguste korral. Vererõhu mõõdetakse õlavarre arteril. Täiskasvanul on süstoolne 110-125 mmHg, diastoolne 65-80 mmHg.
Normotoonia, hüpotoonia, hüpertoonia. Normotoonia – VR normis , hüpotoonia – VR on langenud (kutsub esile tõsiseid häireid, eluohtlik), hüpertoonia – VR tõusnud.
Vererõhu mõõtmise meetodid. Vererõhku saab mõõta: 1) *otseselt e. invasiivselt – inimese veresoonde viiakse manomeetriga ühendatud kanüül. 2) *kaudselt e. mitteinvasiivselt - Korotkovi meetodi järgi mõõdetaks arteriaalset vererõhku õlavarrearteris spetsiaalse aparaadi abil.Õlavarrearter asub umbes südame kõrgusel ja on vastu õlavarreluud hästi kinnisurutav. Ümber õlavarre asetatakse manomeetriga ühendatud mansett , milles saab tõsta rõhku ballooni abil.Küünarnuki õndlas leitakse arterpulsi järgi arteri asukoht, millele asetatakse stetoskoobi otsik. Mansetis tõstetakse rõhku, kui see ületab arterisisese vererõhu, siis mansetialune arter sulgub ja verevool lakkab.Järgnevalt avatakse ventiil ballooni juures ja langetatakse aeglaselt rõhku mansetis. Süstoolsest arteriaalsest rõhust veidi mansetirõhu juuresläbib veri osaliselt kokkusurutud arterit, verevool selles arteri lõigus kiireneb, tekivad keerisvoolud, millega kaasuvad helid on nn korotkovi toonid. Helide ilmumisel fikseeritakse manomeetri näit, mis vastab süstoolsele arteriaalsele rõhule. Rõhu edasisel langetamisel Korotkovi toonid alul tugevnevad, siis kahanevad järsult või kaovad hoopis , sellel hetkel vastab rõhk mansetis diastoolsele arteriaalsele rõhule.
Gravitatsiooni sokk. ???

• Vereringe neuro- humoraalne regulatsioon.
  

Südametöö intensiivistumise mehhanismid kehalisel tööl. ???
Südame löögisageduse muutused erineva võimsusega tööl treenimata ja treenitud inimestel. Rahulolekus kõigub südame kontraktsioonide sagedus 60 ja 80 vahel. Kontraktsioonide sagedus ja jõud muutub vastavalt tingimustele, milles organism viibib. Füüsilise koormuse korral muutub südame töö intensiivsemaks. Suur tähtsus on siin treeningul. Füüsiliselt treenitud inimestel tugevneb südame töö peamiselt kontraktsioonide jõu suurenemise, vähem sagenemise arvel. Treenimata inimestel on lugu vastupidi: koormuse kasvades sagenevad kontrastsioonid tunduvalt. Südame kontraktsioonide sagedus sõltub ka east . Vastsündinu süda lööb ˇ140 l minutis , ka raukadel täheldatakse südamelöögi sagenemist (90-95 i/min).
Bradükardia - kontraktsioonide harvenemine, esineb mõnede haiguste korral.
Tahhükardia – kiirenenud südametegevus, mis esineb kõrge temperatuuriga kaasnevate haiguste korral.
Tööpuhune hüpereemia ???

• .Südame löögisagedus, minutimaht ja löögimaht.
  

Südame löögisageduse, minutimahu ja löögimahu muutused seoses kehalise tööga treenitud ja treenimata inimestel. Kui palju verd vasak vatsake paiskab aorti ja parem kopsuarterisse ühe kokkutõmbega nim.südame löögimahuks . Kui palju verd saadetakse mõlema vatsakese poolt vereringesse nim. südame minutimahuks. Füüsilise töö korral suureneb oluliselt töötavatest lihastest läbivoolava vere maht, ulatudes kuni 85 % kogu ringluses olevast verest.
Difusiooni, filtratsiooni – ja osmoosiprotsessid läbi kapillarseina. ???