rõhk. Vedeliku tekke ja imendumise tasakaalu häirumise korral koguneb vastavasse õõnde liigselt vedelikku. Vedeliku asukoha järgi nimetatakse seda kas astsiidivedelikuks, kui ta koguneb peritoneaalõõnde, või pleuravedelikuks, kui ta koguneb pleuraõõnde. Vedeliku analüüsimine omakorda võimaldab kindlaks teha liigse vedeliku kogunemise põhjuse, mistõttu on uuritud erinevaid vedeliku parameetreid, mida oleks võimalik kasutada diagnostikas. Pleura- ja astsiidivedeliku analüüs Pleuravedelik Pleuraefusioon on patoloogiline vedeliku kogunemine pleuralestmete vahel ehk pleuraõõnes 1. Sellisel juhul koguneb vedelikku hulkades, mis on nähtav kliiniliste uurimismeetoditega või võib põhjustada patsiendile vaevusi. Eristatakse kahte tüüpi pleuraefusiooni- transudaati ja eksudaati. Transudaadi teket põhjustab vedeliku lekkimine pleuraõõnde, kas veresoones suurenenud rõhu või vähenenud valgusisalduse tõttu. Need tegurid on seotud süsteemsete muutustega
Kehakaalu langus Väsimus Rindkere valud Tuberkuloosi haigustunnused võivad sarnaneda paljude teiste tervisehäiretega ning tuberkuloos võib kulgeda mõnikord ka asümtomaatiliselt. UURINGUMATERJAL Mükobakterite suhtes on võimalik uurida kõiki kehavedelikke, eritisi ning organite kudesid Röga Bronhiaalsekreeti Maoloputusvedelik Sekreedid, uriin, kõik erinevad punktaadid (näiteks pleuravedelik jne.) DIAGNOSTIKA Mikroskopeerimine: ZiehlNeelsen’i meetod; Akridiinoranž värvingud (fluorestsentsmeetod) Mükobakterite isoleerimine, kasutusel on nii LöwensteinJensen, Middlebrook tahked söötmed, kui ka MGITvedelsööde (tundlikum) Mükobakterite isoleerimiseks verest on spetsiaalsed Myco/F Lytic vedelsöötmed (BACTEC pudel) HAIN Lifescience GenoType’i molekulaarset meetodit (samastamiseks)
Äge pankreatiit (1) Etioloogia: peamised - sapiteede haigused (kivi), alkohol, ravimid (südame-, tsütostaatikumid, antibiootikumid) - harvem: trauma, viirusinfektsioon, TG , Ca++ Kulg: turseline 85%, nekrotiseeriv 15% (let 15%) Patogenees: põhjus turse rakukahjustus ensüümide vabanemine nekroos, (verejooks) valu, t°, vasodilatatsioon ja shokk (ÄNP) Kliinik: iiveldus, oksendamine, palavik, kõhuvalu (kiirgumisega), sooleparees, hüpotoonia, astsiit, pleuravedelik paremal, soole verejooks, pankrease nekroos ja sepsis (infektsioon), põrna- ja värativeeni tromboos, punetav nägu, EKG muutused Äge pankreatiit (2) Diagnostika: - kliiniline pilt ja objektiivne leid - ensüümid (lipaas, elastaas1, amülaas) ja põletikunäitajad veres; amülaas ka uriinis - glükoos, K+, Ca++ - piltdiagnostika (sapikivi!): USG, Rö, Angio- CT Ravi: - intensiivravivõtted (vedelik, el.lüüdid), AB, analgeetikumid, ÄNP ravi, 0-dieet
rasketel juhtudel anasarka, paismaks, mis on suurenenud ja algul valulik ; ajajooksul võib areneda kardiaalne maksatsirroos ja astsiit; paisgastriit isutuse ja meteorismiga; paisneer kaasneva proteinuuriaga. Mõlema südamepoole puudulikkuse üldsümptomid: nüktuuria (öisest tursete tagasiimendumisest), tahhükardia võimalike südame rütmihäiretega, niiske, külm nahk, südame suurenenine nii vasemale kui paremale, pleuravedelik (transudaat paisust), sagedamini paremal. trombooside tekkeoht vere ringvoolu aeglustumisest. Arteriaalse hüpertensiooni tekkepõhjused ja jaotus. Vererõhu regulatsioonis etendab olulist osa aju vasomotoorne keskus (sümpaatilise ja parasümpaatilise NS kaudu). Sümpaatilise NS ärritusel vabaneb neerupealistes adrenaliin ja noradrenaliin, millel on sama toime kui sümpaatilise NS ärritusel.
gaaside vahetus alveoaarõhu ja kapillaarides gaaside transport verega gaaside vahetus kapillaaride voolava vere ja kudede vahelisest sisemine e koehingamine 38) Väline hingamine ja seda iseloomustavad mõisted (hingamismaht, hingamissagedus, minutimaht, vitaalkapatsiteet, reservmahud ja residuaalmaht, ekspiratoorne tippvool). välinehingamine: ninaõõs suuõõs neel kõri hingetoru bronhid süda roided Kopsud on ümbritsetud kopsukelme e. pleuraga. Pleuraruumi täidab pleuravedelik. Sissehingamisel osalevad välimised roietevahelised lihased ja vahelihas. Tavaline sissehingamine on pasiivne. Sügaval väljahingamisel osalevad sisemised roietevahelised lihased ja kõhulihased. Sissehingamisel tuleb teha tööd kopsukoe elastsusjõu ületamiseks. Spetsiifiliste alveolaarrakkude toodetav surfaktant vähendab alveoolide pinda vähendada püüdvat pindpinevusjõudu. Surnud ruum: ülemiste hingamisteede maht, kus gaasivahetust ei toimu.
gaaside vahetus alveoaarõhu ja kapillaarides gaaside transport verega gaaside vahetus kapillaaride voolava vere ja kudede vahelisest sisemine e koehingamine 38) Väline hingamine ja seda iseloomustavad mõisted (hingamismaht, hingamissagedus, minutimaht, vitaalkapatsiteet, reservmahud ja residuaalmaht, ekspiratoorne tippvool). välinehingamine: ninaõõs, suuõõs, neel, kõri, hingetoru, bronhid, süda, roided Kopsud on ümbritsetud kopsukelme e. pleuraga. Pleuraruumi täidab pleuravedelik. Sissehingamisel osalevad välimised roietevahelised lihased ja vahelihas. Tavaline sissehingamine on pasiivne. Sügaval väljahingamisel osalevad sisemised roietevahelised lihased ja kõhulihased. Sissehingamisel tuleb teha tööd kopsukoe elastsusjõu ületamiseks. Spetsiifiliste alveolaarrakkude toodetav surfaktant vähendab alveoolide pinda vähendada püüdvat pindpinevusjõudu. Surnud ruum: ülemiste hingamisteede maht, kus gaasivahetust ei toimu. Hingamissagedust
kokkupuutel viirusekandja verega määrdunud terava esemega või siis viirust kandva patsiendi vere sattumisel silma, ninna, suhu või eelnevalt kahjustatud nahapinnale. Patsiendi veri ei ole aga ainuke võimalik nakkusallikas. Tervishoiutöötaja jaoks on nakkusohtlikud: · veri · kõik verd sisaldavad kehavedelikud · sperma, vaginaalsekreet · koed · muud potentsiaalselt nakkusohtlikud kehavedelikud (liikvor, liigesevedelik, pleuravedelik, kõhukelmevedelik, südamepaunavedelik, lootevedelik). Nakkusohtlikud ei ole: · roe, ninasekreet, sülg (välja arvatud hambaravi protseduuride kaigus), röga, higi, pisarad, uriin ja oksemassid, juhul kui need ei sisalda verd. HIV puhul loetakse suureks nakatumisriskiks: · nahkaläbivate vigastuste korral vere või muu kehavedeliku sattumist tekkinud haava · vere sattumist limaskestadele või silma
keedusoolalahusega. Materjali kogus 10-25 ml. Maoloputusvedelik on uuritavaks materjaliks lastel, kes sageli neelavad röga alla, ja täiskasvanutel , kellel rögaeritus puudub ning bronhoskoopiat pole võimalik teha. Maoloputust tuleb teha 2-3 erineval päeval, see tagab suurema tõenäosuse olemasolevate mükobakterite leiuks. Materjali kogus – kogu kättesaadav vedeliku hulk. Tuberkuloosse pleuriidi, sünoviidi kahtlusel - pleuravedelik (soovitavalt 50-200 ml), sünoviaalvedelik ( kogu kättesaadav vedeliku hulk). Tuberkuloosse meningiidi või generaliseerunud tuberkuloosi (mükobakterioosi) kahtlusel – liikvor (3-8 ml, väiksemad kogused halvendavad diagnostilisi võimalusi), veeniveri (1-5 ml), luuüdi. NB! Veenivere võtmine näidustatud AIDSi kahtlusega või AIDSi haigetel. Urogenitaaltrakti tuberkuloosi korral on uuritavaks materjaliks uriin, menstruaalveri ja biopsia endomeetriumist.
Spektrofotomeetriline määramine – määratakse adenosiini desaminaasi (S-ADA, jt) Adenosiini desaminaas on kõigis kudedes esinev ensüüm, mis osaleb puriinide ainevahetuses. Eriti palju ADA on lümfaatilises koes, kus tal on keskne roll rakkude diferentseerumisel. Rakulise immuunsuse aktiveerumise puhul on ADA aktiivsus kõrgem, ADA vähene aktiivsus viitab rakulise immuunsuse puudulikkusele. Uuritavaks materjaliks kasutatakse Hemolüüsivaba seerum/plasma, pleuravedelik, liikvor. Kõrge S-ADA (normväärtus S – ADA < 21U/L) viitab rakulise immuunsuse aktiveerumisele (mõned infektsioonhaigused, autoimmuunhaigused, pahaloomulised kasvajad) (http://www.kliinikum.ee/yhendlabor/Kasiraamat_2002/T2hestik/A_test.htm) Turbidimeetriline meetod – määratakse immuunglobuliine A, G ja M. Uuritakse seerumit või plasmat. IgG tõus: autoimmuunhaigused (krooniline hepatiit, maksatsirroos. Väga väljendunud kontsentratsiooni
annaabi.ee 
