Anatoomia ja füsioloogia eksam (0)

ANATOOMIA EKSAM

Sissejuhatus
Anatoomia on õpetus organismi ehitusest. Füsioloofia on teadus elusorganismide talitlusest.
Homöostaas on rakkudele stabiilse sisekeskonna tagamine; püüd säilitada füsioloogilise parameetri konstantsust. See tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel täpse regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel. Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka inimkeha temperatuur, inimene hakkab higistama , higi aurustub keha pinnalt, alandades nii kehatemp .
Palavik soodustab paranemist. Palaviku korral on soojusregulatsioonikeskus nagu ümber häälestatud „uutele näitudele“. Bakteri mürgid või muud tegurid panevad leukotsüüdid valmistama palavikku tekitavaid aineid, mis mõjutavad keskust. Need ained on näiteks interleukiin II ning mõned teised tsütokiinid. Palavikku alandavad ravimid , nagu atsetüülsalitsüülhape, normaliseerivad soojusregulatsioonikeskuse tegevust, ei mõjuta haigust ega ka kogu soojusregulatsioonikeskust.
Kehaõõnsusi ja organeid katab serooskest.
Iseloomuliku kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust nimetatakse organiks. Organid jagunevad: näärmelised e. kompaktsed organid ja õõnsad e. torujad organid. Kompaktsed e näärmelised organid: Väljast kaetud sidekoelise kihnu e. kapsliga. Kapslist kulgevad organi sisse vaheseinad e. septid. Vaheseintest hargneb sidekoeline võrgustik e. strooma . Strooma “võrgusilmades” paiknevad parenhüümi rakud , mis igal organil on erinevad.
Luud
25% vett ja 75% kuivkaal, kuivkaalust:

• ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni
  
• ja ca 60-70% anorgaanilist ainet, mis jääb järele peale tuhastamist luutuhana, milles
  

– 85% kaltsiumfosfaati

• 10% kaltsiumkarbonaati
  

Natiivses organismis on kaltsium ja fosfaat peamiselt hüdroksüapatiidina.
Luustiku funktsioonid: Toetab ja kaitseb siseorganeid; Kaltsiumi ja fosfaatide reservuaar; Vereloomeorgan – luuüdi; Lihaste kinnituskohaks. Luukude on sidekoeliik, mida iseloomustab intertsellulaarse substantsi mineraliseerumine. Koosneb käsnollusest(krobeline) ja plinkollusest(sile). Plinkollus koosneb osteonidest.
Luukoerakud: Osteoblastid – luurakkude noorvormid, mis diferentseeruvad mesenhümaalsetest tüvirakkudest; Osteotsüüdid; Osteklastid. Luu on pidevas muutumises. 5-10% luukoest uueneb igal aastal. Pideva ümberehitus-protsessi tagab osteklastide ja osteotsüütide kooskõlastatud tegevus.
Luukoe tekkimine. Otse embrüonaalsest sidekoest – desmaalne e. sidekoetekkeline luustumine (koljuluud, rangluud). Asendusluudena kõhrelise mudeli järgi – kondraalne luustumine ( toruluud ).
Desmaalne e. sidekoetekkeline ossifikatsioon – Mesenhüüm tiheneb ja tekivad skeletogeensed saared. Mesenhüümirakud diferentseeruvad osteoblastideks, mis katavad tekkiva luupõrga epiteelitaolise peaaegu katkematu kihina. Osteoblastid hakkavad produtseerima osteoidi – kollageenseid fibrille ja amorfset põhiainet, mis on pehme konsistentsiga , mineraalainetevaba. Järgmiseks hakkavad osteoblastid ladestama mineraalaineid osteoidi ja see muutub kõvaks luusubstantsiks. Osa osteoblaste jäävad tekkiva luusubstantsi sisse ja muutuvad osteotsüütideks. Järgmiseks ilmuvad osteoklastid , mis võimaldab luu reorganiseerimist kooskõlas organismi kasvamisega.
Luude kasvu soodustavad: toruluude pikikasvu mõjutab kõige enam kasvuhormoon . Tema mõju modifitseerivad suguhormoonid . Viimaste toimel taandarenevad puberteedi lõppedes epifüüsiplaadid(kasvuplaadid; toruluude ülemine/alumine osa). Laste normaalset kasvu soodustavad kilpnäärme hormoonid, kaltsitoniin ja D- vitamiin .
Luude paksuskasv. Toimub luu-ümbrise (periosti) osteogeensete rakkude toimel. Samal ajal luuüdiõõslaieneb osteoklastide aktiivsuse tõusu tõttu. Paksuskasvu stimuleerib kõige enam suurenenud mehhaaniline koormus luudele .
Ca2+ ja fosfaaditasakaal. Parathormoon on kõrvalkilpnäärme peptiidhormoon, mis suurendab vere kaltsiumi sisaldust: Suurendab osteoklastide hulka; Suurendab kaltsiumi tagasiimendumist neerutorukestes; Vähendab kaltsiumi eritumist sülge ja piima; Fosfaadile on mõju vastupidi, s.t. vähendab nende sisaldust veres. Kaltsitoniin on kilpnäärme peptiidhormoon. Tema tähtsus on täiskasvanud inimese jaoks väike v.a. rasedus . Kasvava lapse jaoks on tõenäoliselt tähtsam, soodustades kaltsiumi akumuleerumist luudesse. Kasutatakse osteoproosi raviks. D-vitamiin on vajalik kaltsiumi imendumiseks seedetraktis. D-vitamiin tekib nahas toiduga saadud provitamiinidest UV toimel. Organismi vedelikes on lahustunud kaltsiumi vähe.
Ca2+ osaleb vere hüübimises, lihaskontraktsioonis, neurotransmissioonis, ensüümide aktiveerimises, rakusiseses signalisatsioonis.
Luude ühendused. Luuliidus – ei liigu; luude piire ei saa eristada; ristluu. Sideliidus – ei liigu, luude piirid eristatavad, kojuluud. Häbemeliidus e. sümfüüs – väheliikuv (sünnitusel liigub rohkem); hüaliinne kõhrkude ja kõhrsidekoeline häbemeluudevahe- ketas , mis lõdveneb sünnitusel hormoon relaksiini toimel. Liiges – luudevaheline liikuv ühendus.
Lihased
Lihaskude moodustab 40-50% organismi massist. Koosneb: silelihaskoest, vöötlihaskoest e. skeletilihaskoest, südamelihaskoest.
F- aktiin . Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina. Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini kompleksiga. Troponiin ja tropomüosiin on regulatoorsed valgud , mis kontrollivad müosiini aktiivsust ja seostumist müosiiniga.
Müosiin. Müosiini molekulil eristatakse pead ja saba. Peal on nii aktiiniga sidumisvõime kui ka ATPaasne aktiivsus.
Aktsioonipotensiaal lihasrakkudes. Aktsioonipotensiaali tekkimiseks peavad lihasrakku sisenema kaltsiumioonid, kloriidioonid, naatriumioonid, kaaliumioonid.
Libisevate niitide teooria. Aktsioonipotensiaalid (AP) liiguvad mööda motoorset närvikiudu. Signaali ülekanne lihaskiule toimub müoneuraalses sünapsis, mida nimetatakse ka motoorne lõpp-plaat. Mediaatori toimel tekib erutav postsünaptiline potensiaal motoorse lõpp-plaadi lihaskiu poolsel membraanil. AP liigub T-torukesi mööda lihaskiu sisemusse.
Motoorsed üksused. Ühe motoorse närviraku poolt innerveeritavad lihaskiud moodustavad motoorse üksuse. Silmaliigutajates lihastes sisaldab motoorne üksus alla 10 lihaskiu, õlavarre kakskpealihases aga ca 750.
Lihastöö energia allikad.
(a) ADP otsene fosforüülumine.
ADP saab fosfaatrühma
kreatiinfosfaadi(CP) lagunemisest
(b) anaeroobne (glükolüüs)
(c) aeroobne ( rakuhingamine )
Energiaallikas : kreatiinfosfaat
Energiaallikas: glükoos
Energiaallikas: glükoos, püruvaat, rasvhapped rasvkoest, aminohapped valkude katabolismist

• O2 ei kasutata
  

• 1 ATP kreatiini molekuli kohta
  
• Kestab 15 sekundit
  

• O2 ei kasutata
  
• 2ATP -d glükoosi molekuli kohta, tekib piimhape
  
• Kestab 30-60s
  

• O2 kasutatakse
  
• 36ATP-d glükoosi molekuli kohta, tekib CO2 ja H2O
  
• Kestab tunde
  

Punased lihased – on aeglased, kuid vastupidavad. Lihaskiududes on palju mitokondreid ja müoglobiini, mis on reservhapniku säilitamise kohaks ja millesse akumuleerunud hapniku kasutab lihas pikaajaliseks tööks. Punased lihased toodavad enegiat aeroobselt N: selgroosirgestaja.
Valged lihased – on kiired reageerijad, samuti ka kiired väsijad. Toodavad ATP-d eelkõige anaeroobse glükolüüsi kaudu N: silmaliigutajalihas.
Kontraktsioonivormid. Lähtuvalt lihastele antavate stiimulite sagedusest eristatakse üksikkontraktsiooni, tavaliselt pole see veel lõppenud kui hakkab juba uus kontraktsioon . Lihas läheb tetaanilisse kontraktsiooni. Tetaniseerimiseks on vaja 10-200 impulssi sekundis. Peaaegu kõik meie liigutused teetanus-tüüpi. Lähtuvalt lihase pikkuse ja arendatava jõu vahekorrast eristatakse isomeetrilist ja isotoonilist kontrakstiooni.
Isotoonilise kontraktsiooni ajal muutub lihase pikkus, kuigi koormus püsib liigutuse ajal enam-vähem samasugusena. Kui lihas ei lühene kontrakstiooni ajal, nimetatakse kokkutõmmet isomeetriliseks. Näiteks asendi säilitamiseks vajatakse mitme lihase pidevat isomeetrilist kontraktsiooni, et liigese asend ei muutuks.
Hormoonid
Hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mis on kesknärvisüsteemi kontrolli all. Sünteesitakse spetsialiseerunud endokriinnäärmetes (viimajuhadeta näärmed). Sekreteeritakse otse verre või lümfi ja transporditakse vastavaid retseptoreid omavate märklaudrakuni, milledele toimides avaldubki nende regulatoorne toime metaboolsetele protsessidele. Kui signaalained levivad vereringe ja koevedeliku kaudu, siis nimetatakse seda humoraalseks regulatsiooniks.
Laiendatud hormooni mõiste järgi võivad hormoone toota mitte ainult spetsialiseerunud näärmerakud vaid kõik inimkeha rakud. Hormoonid on rakkude poolt toodetavad substantsid, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajatava muutuse tekitamiseks märklaudrakus ja mille sidumiseks on märklaudrakul spetsiifilised retseptorid .
Rakkudevahelise signalisatsiooni (regulatsiooni) variandid:

• Endokriinne signalisatsioon : endokriinrakus sünteesitud ja verre sekreteeritud signaalmolekul transporditakse märklaudrakuni, kus ta seostub retseptoriga. (Näiteks ACTH sünteesitakse hüpofüüsis, kuid toimib neerupealistele.)
  
• Parakriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul difundeerub naaberrakuni ja seostub retseptoritega. ( pankrease D-rakkudes toodetav somatostatiin toimib pankrease A- ja B-rakkudele.)
  
• Autokriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul seostub sama raku retseptoritega. (somatostatiini toime enda sekretatsioonile.)
  
• Neurokriinne signalisatsioon: närvilõpmetes sünteesitud ja rakuvälisesse ruumi sekreteeritud signaalmolekul ( mediaator , transmitter) liigub sünaptilises vedelikus märklaudrakuni, seostudes seal retseptoritega. (noradrenaliini sekreteeritakse südame nüdame närvilõpmetes ja ta toimib südamelihase rakkudele; atsetüülkoliin vabaneb presünaptilises närvilõpmes ja seostub retseptoritega postsünaptilisel neoronil.)
  

Kogu seedekulgla on võimas hormoone tootev organ. Täiskasvanud inimese seedekulglas on hulgaliselt endokriinrakke, mis on afiinsed kroomisoolade suhtes, seepärast nimetatakse neid ka enterokromafiinrakkudeks. Enterokromafiinrakud asuvad diffuusselt kogu seedekulgla limaskesta ulatuses, rohkesti leidub neid ka pankreases (kõhunäärmes). Seetõttu peetakse seedesüsteemi õigustatult kõige võimsamaks sisesekretoorseks süsteemiks.
Steroidhormoonid.
Peptiidhormoonide ja katehhoolamiinide toimemehhanismid
Hüpofüüs-hüpotalamuse süsteem. Juhib teisi hormoone tootvatenäärmete tööd. Hüpotalamus reguleerib vabastajahormoonide ja pärssivate hormoonide kaudu hüpofüüsi eessagara tegevust.
Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega:

• Kehatemperatuuri kontroll
  
• Reaktsioon stressile
  
• Vererõhu regulatsioon
  
• Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu.
  

Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega ( emotsioonid , uni/ärkvelolek jne.)
Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone. Eessagarasse ei tule juhteteid hüpotalamusest, regulatsioon toimub vere kaudu. Eessagara toomasooned koguvad vere hüpofüüsi varre kapillaaridesse. Hüpofüüsis paiknevate neuronite jätked eritavad sinna hormoone, mida nimetatakse vabastaja hormoonideks e. liberiinideks ja pärssivateks hormoonideks e. statiinideks, ja mis reguleerivad adenohüpofüüsi tööd.
Mitmeid eessagara hormoone nim. tropiinideks, mis edendavad teiste elundite kasvu, arengut ja tööd:

• Somatropiin (kasvuhormoon) – somatoliberiin, somatostatiin
  
• Kortikotropiin (adrenokortikotroopne hormoon) – kortikoliberiin
  
• Türeotropiin (türeoidnääret stimuleeriv hormoon) – türeoliberiin
  
• Follitropiin ( folliikuleid stimuleeriv hormoon) – gonadoliberiin
  
• Lisaks prolaktiin – prolaktoliberiin, prolaktostatiin e. dopamiin
  

Hüpofüüsi tagasagar (neurohüpofüüs) koosneb hüpotalamusel paiknevate neuronite jätketest, mis sekreteerivad veringesse: oksütotsiini ja antidiureetilist hormooni e. vasopressiini.
Neerupealiste hormoonid.
Neerupealiste koore hormoonid:

• Glükokortikoidid – suurendab glükoneogeneesi maksas ja valkude lõhustamist peamiselt skeletilihastes. Organismi stressi taluvus sõltub oluliselt glükokortikoididest.
  
• Mineralokortikoidid – vähendab Na+ ja vee eritumine neerudest.
  

Neerupealiste säsi hormoonid ( katehhoolamiinid )

• Adrenaliin
  
• Noradrenaliin
  
• (dopamiin)
  

Kuigi adrenaliin ja noradrenaliin avaldavad peamiselt sarnast toimet, mõjuvad nad eri elunditele erinevalt. See sõltub sihtrakkude pinnal olevatest retseptormolekulidest.
Adrenaliini ja noradrenaliini toime südame ja veresoonkonna talitlusele. Adrenaliin kiirendab oluliselt südame löögisagedust ja suurendab seetõttu vereringe minutimahtu. Samas ta laiendab talitlevate lihaste ja maksa arterioole. Perifeerne vastupanu võibki alaneda, kuigi naha ja mõne siseelundi veresooned ahenevad . Suurenenud minutimaht võib põhjustada süstoolse vererõhu tõusu. Diastoolne vererõhk võib isegi langeda, sest perifeerne vastupanu on väike. Noradrenaliin kontraheerib veresoonte seinte silelihaskiude. Selle taga järjel suureneb vereringe perifeerne vastupanu ja nii süstoolne kui ka diastoolne vererõhk tõuseb. Südame tegevus võib veidi aeglustuda, sest pressoretseptorid reageerivad vererõhu tõusule. Vereringe minutimaht väheneb.
Katehhoolamiinide teised toimed:

• adrenaliin lõõgastab bronhide silelihasrakke ja kergendab nii hingamist
  
• katehhoolamiinid aeglustavad seedekanali talitlust.
  
• Katehhoolamiinid on insuliini antagonistid, seega tõstavad veresuhkru taset, ja erinevalt glükagoonist toimivad nii maksale kui ka rasvkoele ja skeletilihastele.
  

Stress . Stressi peetakse mõnikord igapäevaseks kaasaegseks haiguseks, kuid stress on olnud läbi aegade inimese ellujäämise põhiliseks vastureaktsiooniks keskkonnale. Eelajaloolistel aegadel aitas „võitle või põgene“ reaktsioon ellu jääda ohtlikes situatsioonides . Stressi esilekutsuvaid ärriteid nimetatakse stressoriteks. Nende hulka kuulub kõik, mis kutsub esile tugevaid füüsilisi või psüühilisi pingutusi, seal hulgas: raske kehaline töö, külm ja kuum, inspiratoorne hapnikuvaegus , hüpoglükeemia, haigused, operatsioonid , vigastused, müra, ehmatus , hirm, valu ja viha. Stressorite kauakestev või sagedane mõju kutsub esile adaptatsioonsündroomi koos neerupealiste koore hüpertroofiaga. Eriti psüühilisele sfäärile mõju avaldavad stressorid põhjustavad ebaküllaldase puhkuse korral häireid. Tüüpilisteks sümptomiteks on unehäired, vereringe regulatsiooni häired, äkilised hingamishood, krooniline väsimus ja üldise töövõime langus.
Oksütotsiin – stimuleerib emaka kokkutõmbeid ja piima eritumist. Rinnanäärme müoepiteel ümbritseb piimaalveoole nii, et selle kontraktsioon surub piima näärmejuhadest välja. Seega ei ime imik rinnanääret tühjaks aktiivselt, vaid teda “ abistab ” selle juures piimaväljutusrefleks.
Hiljutised uuringud näitavad oksütotsiinimuid võimalikke rolle:

• Oksütotsiini tase tõuseb mõlemal sugupoolel orgasmi ajal.
  
• Tema süstimine isasele rotile põhjustab erektsiooni .
  
• Tal võib olla oluline roll sotsiaalses ja seksuaalses käitumises.
  

– Suurendab emahoolt
– Suurendab usaldust ja vähendab hirmu
– Soodustab monogaamset paarisuhet
Kasvuhormoon:

• Toimed:
  

• Soodustab toruluude pikkuskasvu
  
• Anaboolne mõju – suurendab lihasmassi
  
• Rasvkoele – suurendab lipolüüsi ja rasvade kasutamist energiallikana, säilitades glükoosi ning
  
• Tõstab nii glükoosi taset
  

• Taset tõstvad tegurid:
  

• Liikumine
  
• Nälgimine
  
• Uni
  

• Taset langetavad tegurid:
  

• Kõrge veresuhkru tase
  
• Rasvumine
  

Kilpnäärmehormoonid. Türoksiin(T4) ja trijoodtüroniin(T3). Kilpnäärme folliikulid eritavad kahte hormooni, mis mõjutavad rakkude ainevahetust. Mida rohkem on neid vereringes, seda enam kulutavad rakud toitaineid ja hapnikku. Türoksiinil on neli joodiaatomit, trijoodtüroniinil kolm. Kilpnääre eritab rohkem türoksiini. Suurem osa türoksiinist muutub kudedes enne toime avaldumist trijoodtüroniiniks, seega on T3 tegelik toimet avaldav kilpnäärmehormoon.
Kilpnäärmehormoonide toimed:

• Metabolism
  

• Hüpertüreoos – katabolism suurenenud, toitainete lõhustamine ja O2 tarbimine suurenenud, organism töötab kiirenenud tempos , kehakaal väheneb.
  
• Hüpotüreoos – üldine aeglus , toitainete lõhustamine aeglustunud, kehakaal suureneb.
  

• Kasv
  
• Areng
  

Kilpnäärmehormoone vajatakse suguelundite ja piimanäärmete normaalseks arenguks ja talitluseks . Nende piisav eritumine on normaalse kehalise ja vaimse arengu vältimatu eeltingimus. Kilpnäärmehormoonidele, eriti türoksiinile on iseloomulik nende mõju aeglus. Nende toime täielikuks avaldumiseks kulub pärast manustamist mitu päeva.
Glükoosi tasakaal. Glükoos on veres söömata oleku ajal 3,5-5,2mM/l. Kõhunäärme saarekesed toodavad insuliini ja glükagooni. Vere glükoosi taset tõstab ainult maksa glükogeeni lõhustamine!
Vere glükoosi taset tõstavad: Vere glükoosi taset langetab ainult:

• Glükagoon • Insuliin
  

• Adrenaliin Tema mõjul suureneb glükoosi sissevool
  
• Glükokortikoidid Lihas- ja rasvarakkudesse.
  
• kasvuhormoon
  

Glükagoon on maksaspetsiifiline Insuliini eritust reguleerib eelkõige vere
hormoon, mis tingib maksa glükoosisisaldus, suurendab GIP,
glükogeeni lõhustamise. Glükagooni tase ja sümpatikuse ärritus.
Glükagoon tõstab vere glükoositaset, insuliin aitab glükoosi transportida teistesse rakkudesse. Seega, glükagoon ja insuliin teevad pigem koostööd kui on antagonistid!
Diabeet. Kui vere glükoosi tase on tõusnud üle 10mM, siis hakkab glükoos uriini kaudu erituma. I tüüpi (lapse v noorukiea diabeer) – insuliinieritus beetarakkudest vähenenud või puudub täiesti. Põhjuseks nende kahjustus või täielik hävimine. II tüüpi (täiskasvanuea diabeet) – beetarakud ei reageeri piisavalt suurenenud glükoositasemele veres, seega ei toodeta ka piisavalt insuliini; lisaks reageerivad ka koerakud insuliinile halvasti. Levib sageli ülekaaluliste seas.
Seedeelundkond
Seedetrakti funktsioonid:

• eluks vajaliku energia tootmine
  
• plastiline roll
  
• võimas sisesekretoorne süsteem; muuhulgas seal sünteesitud peptiidhormoonid jõuavad ajju ja mõjutavad oluliselt inimese käitumist.
  
• Oluline bioloogiliste rütmide „ juhtorgan “; just sealt algab esmane impulsatsioon, mille baasile asetuvad kõik teised rütmid organismis.
  

Seedimine suus . Sülje funktsioonid:

• Suu limaskesta niisutamine kõnelemisel
  
• Toidu niisutamine ja toidukämbu libestamine
  
• Toitainete lõhustamise alustamine
  

• Sülje amülaasi toimel algab suus süsivesikute lõhustamine
  

• Kaitse mikroobide eest hammastele, suu limaskestale, seedekulglale ja seega kogu organismile.
  

Sülje koostis:
Anorgaanilised ained:

• 99% vesi
  
• Elektrolüütide (Na+, K+, Cl-, Mg2+ ja HCO3 -) sisaldus vereplasmaga sarnane. Näärmete puhkeseisundiga võrreldes suureneb sekretsiooni stimulatsioonil Na+ ja HCO3- kontsentratsioon kuni 20x. pH on näärmete puhkeseisundi korral 4,4-6, sekretsiooni intensiivistumisel muutub aluselisemaks, ulatudes 7,8-ni.
  

Orgaanilised ained:

• Antibakteriaalse toimega valgud ja immunoglobuliinid.
  
• Seedeensüümidest – α-amülaas
  

Süljenäärmed on paarilised organid.
Söögitoru on lihaseline, umbes 25 cm pikkune torujas seedekanali osa, mille kaudu liigub toit neelust makku. Ta on lülisambast eespool, ülalpool hingetoru ja allpool südame taga. Läbib diafragma ja suubub makku. Söögitoru ülaosa seinas on lihaskest vöötlihaseline, alaosas silelihaseline. Ka söögitorus on kulumiskindlat mitmekihilist epiteeli . Üleminek seedekanalile iseloomulikuks ühekihiliseks silinderepiteeliks toimub söögitoru ja mao piiril .
Seedetrakt on tüüpiline torujas organ. Kihilise ehitusega – kestad, mis omakorda koosnevad kihtidest. Eristatakse kolme kesta: limaskest – sisemine; lihaskest – keskmine; adventitsiaalkest – välimine v serooskest.
Magu . Maolävises asendub söögitoru mitmekihiline epiteel ühekihilise silinderepiteeliga. Maolimaskestas paiknevadmaolohukesed, millede põhjas asuvad maonäärmed, mis toodavad HCl ja pepsiini sisaldavat maomahla .
Suurima ja olulisema näärmete rühma moodustavad mao korpuse- ja põhjaosas asuvad pärismaonäärmed. Nende seinas paiknevad küllaltki suured katterakud. Need eritavad väga kontsentreeritud soolhapet (pH 0,9).
Maomahla toodetakse ööpäevas 2-3 l. Katterakud eritavad ka valguslist sisemist faktorit , mis seob B12-vitamiini ja on asendamatu imendumisel peensoole lõpposas. Sisemise teguri puudus tekitab raske kehvveresuse.
Soolhappe teke kattekudedes – üks teooria HCl tekkest maonäärmete katterakkudes. Verest siirdub katterakkudesse vett, mis rakus oleva ensüüm karboanhüdraasi toimel liitub süsinikdioksiidiga. Tekkinud süsihape dissotseerub . Vesinikioonid ning vereringest pärit kloriidioonid kanduvad rakusisestesse viimajuhadesse. Maomahl muutub sel teel tekkiva HCl toimel tugevalt happeliseks . Mao seinas tsirkuleeriv venoosne veri on seega aluseline, eriti pärast söömist, sest vereringest katterakkudesse sattunud kloriidioonid asenduvad vastupidises suunas liikuvate vesinikkarbonaatioonidega.
Pepsinogeen ja pepsiin . Mao pepsiini toimel algab valkude lagundamine maos. Maonäärmete pearakkudes sünteesitakse ensümaatiliselt inaktiivne pepsinogeen. Puutudes kokku HCl maovalendikus, muutub ta proteolüütiliselt aktiivseks pepsiiniks.
Toidu segamisel maomahlaga tekib toidukört e küümus, mis võib püsida maos 2-3 h, sõltuvalt toidu kogusest ja iseloomust. Vedelik pääseb peensoolde peaaegu kohe. CH-rikas toit läbib mao kiiresti, valgurikas toit aeglasemalt. Kõige kauem on maos rasvarikas toit.
Mao talitluse regulatsioon:

• Autorütmia. Mao ülaosas paikneb stimulaatorala, kus 3-4 korda minutis algab peristaltiline laine
  
• Neuraalne regulatsioon: PS – kiirendab, SP – aeglustab
  
• Enterogastriline refleks – toidukördi sattumine duodeenumisse vähendab maomahla eritust ja peristaltikat
  
• Humoraalne :
  

• Gastriin – eritub mao lukutiosa näärmetest ja stimuleerib pärismaonäärmeid eritama pepsiinogeeni ja sisemise tegurit;
  
• VIP ja GIP – erituvad peensoole näärmetest, pidurdavad mao tegevust.
  

Mao limaskesta kaitsemehhanismid: paks kiiresti uuenev limakiht mao sisepinnal . Kiiresti uuenev pinnaepiteel.
Peensool . Peensoole funktsioonid: 1) küümuse segamine pankrease, maksa ja peensoolelimaskesta sekreetidega. 2) toidu koostisosade seedimine. 3) tasakaalustatud ja seeditud sisaldise resorptsioon . 4) järelejäänud sisaldise edasitransport distaalsele. 5) mitmesuguste hormoonide sekretsioon. 6) immunoloogiline kaitsefunktsioon.
Peensoole kogupikkus on toonilises seisundis u 4m, lõõgastunult 6-8 m; d= u 4 cm. Peensoole osad: kaksteistsõrmiksool, tühisool, niudesool . Peensoole limaskestas on soolenäärmed ja soolehatud.
Sooleepiteel. Ühekihiline kõrgprismaline epiteel.

• Enterotsüüdid: Pinnal mikrohatud harjasäärisena. Toodavad peptidaase, mis lõhustavad di- ja oligopeptiidid aminohapeteks, ja disahharidaase. Osalevad toitainete imendumises.
  
• Endokrinotsüüdid: on soolnäärmetes paiknevad üherakulised hormoone tootvad rakud, mis eritavad peptiidhormoone vereringesse: sekretiin, koletsüstokiniin, VIP, GIP.
  
• Karikrakud .
  
• Panethi rakud.
  

Peensoole kaitse:

• Panethi rakud sekreteerivad soolevalendikku antimikroobseid peptiide, põletiku signaalmolekule.
  
• Vähediferentseerunud soolekrüpti enerotsüüdid sekreterivad IgA-sid.
  
• Erinevad soolepiteeli rakud toodavad α- ja β-defensiine.
  

Kaksteistsõrmiksoole limaskestas on lisaks soolekrüptidele kaksteistsõrmiksoole näärmed, millede rohke aluseline nõre aitab neutraliseerida maost tulevat happelist küümust.
Niudesooles on rohkesti lümfoidset kude, mis osaleb organismi immunoloogilises kaitses.
Peensoole neuraalne regulatsioon. Parasümpatriline närvisüsteem mõjutab seedimist stimuleerides seedetrakti peristaltikat ja sekretoorset aktiivsust. Sümpaatilise innervatsiooni saab seedetrakt seljaaju rinna- ja nimmeosast. Sümpaatilise närvisüsteemi mõjul soole toonus langeb, peristaltika pidurdub, seedenõrede hulk väheneb, ensüümide suhteline sisaldus tõuseb.
Peensool läheb üle jämesooleks. Jämesooles ei ole soolehatte, küll aga limarikast dekreeti tootvad soolenäärmed.
Rooja kuivkaalust umbes neljandiku moodustavad elus ja surnud bakterid . Anaeroobsed ja ka mõningad teised bakterid hukkuvad pärast organismist väljutamist kiiresti. Mõned liigid, nagu E. coli, suudavad mõnda aega pinnases ja vees elada; nende esinemist looduslikes vetes peetakse märgiks, et vesi on saastunud roojaga.
Jämesoole epiteel poolt toodetud lima, antimikroobsed peptiidid ja IgA-d hoiavad oma baktereid kontrolli all ja aitavad võidelda sissetungivate patogeenidega.
Organism on kohanenud kooseluks tavaliste soolebakteritega. Need suudavad takistada ka pahaloomuliste mikroobide levikut seedekanalisse. Kõhulahtisus on sageli märk sellest, et soole normaalfloora on taandunud pahaloomulise eest. Nii juhtub näiteks siis, kui baktereid surmavad ravimid on hävitanud liiga suure osa soole normaalfloorast. Mingi pahaloomuline bakter võib sel juhul vabalt vohada. Samasugune on olukord siis, kui reisija peab kohanema temale võõraste mikroobitüvedega. Kohalikud elanikud ei haigestu, sest need mikroobid on nende organismile omased .
Seedekanali bakterid toodavad mitmeid B-rühma vitamiine nind ka K-vitamiini. On võimalik, et oma osa saab ka inimese organism.
Jämesool on suuteline imendama mõningaid bakterite elutegevuse produkte. Mittelagunenud plüsahhariidid muudetakse lühiahelalisteks rasvhapeteks, mis imenduvad passiivselt difusiooni teel.
Pankreas.
Pankrease nõreensüümid:
ESÜÜMI TOIME
HÜDROLÜÜTILINE RÜNDEPUNKT
Peptidaasid
Proteolüütilised
Endopeptidaasid
Seesmised peptiidsidemed kõrvuti olevate aminohapete vahel
Trüpsiin
Leelisestel jääkidel
Kümotrüpsiin
Aromaatsetel jääkidel
Elastaas
Elastiini hüdrofoobsetel jääkidel
Eksopeptidaasid
Terminaalsed peptiidsidemed
Karboksüpeptidaasid A ja B
Karboksüülrühma juures (A – mitte leelisesed, B – leelisesed jäägid)
Aminopeptidaasid
Aminogrupi juures
Amülaas
Amülolüütilised
Α-amülaas
1,4-α-glükosiidsidemed glükoosi polümeerides
Lipaasid
Lipolüütilised
Lipaas
Triglütseriidides positsioonis 1 ja 3
Fosfolipaas A
Fosfoglütseriiiidddides positsioonis 2
Kolesterinaas
Kolesteriinestrites
Nukleolüütilised
Ribonukleaasid
Ribonukleiinhapete nukleotiidide fosfodiestersidemed
Kaksteistsõrmiksoolde eritatav pankreasenõre sisaldab kõiki toiteaineid lagundavaid ensüüme. Pankrease peptidaasid lagundavad edasi maos osaliselt lagundatud valke. Pankreas toodab peptidaase inaktiivsetena, aktiivseks muutuvad nad peensoole valendikus kokkupuutudes soolepiteelis sünteesitud ensüümidega. Pankrease amülaas lagundab edasi sülje amülaasi toimel osaliselt lagundatud süsivesikud. Pankrease lipaasid segunedes sapiga lagundavad kaksteistsõrmiksooles rasvasid. Lagundatud toitained imenduvad peensoolepiteeli kaudu.
Hormoonid avastati algselt seedetraktist. Inglise füsioloogid W. M. Bayliss ja E. H. Starling avastasid sekretiini toime. Eksperimendis leidsid nad, et koerte kaksteistsõrmiku limaskestast valmistatud ekstrakt põhjustab verre süstituna intensiivset kõhunäärme sekretsiooni(eritumist). 1905 võeti Starlingi ettepanekul kasutusele hormooni mõiste. Maosekretsiooni keemilisest mehhanismist kirjutas esimese ülevaate J. S. Edkins 1905 aastal ja kasutas sõna gastiin. Aastal 1928 kirjeldasid A. C. Ivy ja E. Oldberg hormooni, mis stimuleerib sapipõie tühjenemist. Selle nimetasid nad koletsüstokiniiniks. 1943 leidsid A. A. Harper ja H. S. Raper, et kaksteistsõrmiku limaskest sisaldab pankrease ensüümide sekretsiooni stimuleerijat ja nimetasid selle aine pankreosümiiniks. Alles siis kui J. E. Jorpes’i ja Viktor Muti laboris saadi 1966 aastal nende ainete puhasekstraktid ja identifitseeriti nende aminohappeline koostis, selgus et tegu on sama ainega. Seega õige oleks kaksiknimi koletsüstokiniin/pankreosümiin.
Maks. Maks eritab seedimisse sappi , mille koostisosad osalevad soolestikus rasvade emulgeerimises. Sappi eritades kõrvaldab maks osa organismi jääkainetest ja on seega erituselund. Peale selle eemaldab maks verest nii elusaid kui ka eluta kahjulikke tegureid, on toitainete akumulaator , organismi „ keemiatehas “ ja vere varula, ka lootevererakkude tekkekoht . Maks on organismi suurim nääre. Asub kõhuõõne ülaosas, teda kaitseb rindkere luustik. Tal on kaks suurt sagarat, parem on vasakust palju suurem.
Sapipõis. Sapi koostis: Na+, K+, Ca2+, Cl-, HCO3-, sapphapped, letsitiin , sapipigmendid, kolesterool , pH. Sapphapete koguhulk kehas on 3g ja sellest ei jätku lipolüütilise funktsiooni jaoks ühe söögikorra ajal. Rasvarikka söögikorra puhul on vajalik sellest kuni 5 korda suurem kogus. Sellepärast tsirkulerivad olemasolevad sapphapped mitu korda läbi soole ja maksa. Selle, iga kord umbes 3g sapphappega ringlemise sagedus sõltub söömisest ja kõigub vahemikus 4-12 ringi ööpäevas.
Bilirubiini ringlus . Peale sapphapete ja lipiidide jõuab glükuroniidina soolde ja sapipigment bilirubiin . Selle polaarse ühendi tagasiresorptsioon sapipõies ja peensooles on väga vähene. Niudesoole lõpposas ja eriti käärsooles bilirubiin dekonjugeeritakse bakteriaalsete hüdrolaaside poolt ja muudetakse urobilinogeenideks, mis koos teiste bilirubiini laguproduktidega annab väljaheitele pruuni värvi. Vähem kui 20% sellest resorbeeritakse. Sellest suurem osa, umbes 90%, eritatakse maksa kaudu jälle sappi, umbes 10%-line jääk jõuab uriini. Bilirubiin tekib heemi laguproduktina põrnas, maksas ja luuüdis. Bilirubiini võimalikud funktsioonid: antioksüdant; imuunmodulaator.
*Maksa funktsioonid:

Sapi süntees

• Sapphapete süntees
  
• Bilirubiini eraldamine verest ja eritamine sapi koostisesse
  

Varuainete talletamine

• Glükogeen
  
• Rasvad
  
• Vitamiinid (A, B12, D, E ja K)
  

Ainevahetuse regulatsioon

Süsivesikute ainevahetus

• Glükogeen Glükoos
  

• Galaktoos ja fruktoos
  
• Glükoosi taseme tõstmiseks▲veres:
  

Glükogenolüüs (glükogeen → glükoosiks)
Glükoneogenees (glükoosi tekkimine mittesüsivesikutest – piimhape, aminohapped, ka glütserool)
Glükoosi taseme langetamiseks▼veres:
Glükogenees (glükoos → glükogeeniks)
Lipogenees (glükoos → triglütseriidideks)

Lipiidide ainevahetus

• Lagundab rasvhappeid (β-oksüdatsioon)
  
• Sünteesib uusi lipoproteiide, kolesterooli ja fosfolipiide
  
• Kolesteroolist sünteesib sapphappeid
  

Valkude ainevahetus

• Sünteesitakse vereplasma valkusid
  
• Asendatavate aminohapete süntees – transamineerimine
  
• Deamineerimine – aminorühma (NH3) eraldamine
  
• Toksilise NH3 muutmine vähetoksiliseks uureaks
  

Detoksikatsioon

• Alkohol
  
• ravimid
  

süsivesikute seedimine ja imendumine . Disahhariidide lõhustavaid ensüüme nim. disahharidaasideks. Nad on väga olulised, sest disahhariidide molekulid on imendumiseks liiga suured, kuid monosahhariidid imenduvad passiivselt.
Valkude seedimine. Soolde tuleb pidevalt proteiine nii koos soolemahlaga kui ka epiteelirakkudest, mida iga päev hävib ainuüksi peensooles umbes veerand kg jagu. Makku ja soolde eritub ka verevalke. Organismist pärinevaid valke ongi rohkem kui toiduga saaduid. Mõlemad lõhustuvad samal moel.
Proteaasideks on trüpsiin, kümotrüpsiinid A ja B, karboksüpeptidaad ning aminopeptidaas, mis tekivad inaktiivsel kujul trüpsinogeeni, kümotrüpsinogeeni, prokarboksüpeptidaasi ja proaminopeptidaasina. Trüpsinogeeni akriveerib enteropeptidaas e. enterokinaas , edasi toimub trüpsinogeeni aktivatsioon autokatalüütiliselt, aktiivne trüpsiin aktiveerib nüüd omakorda trüpsinogeeni ja teisi inaktiivseid proteaase. Valku lõhustavate ensüümide aktivatsiooni ja nende toimet võiks esitada järgnevalt:
Valke lõhustavaid e. proteolüütilisi ensüüme leidub maonõres(pepsiin) ja kõhunäärmenõres(trüpsiin, kümotrüpsiin). Nende toimel tekivad soolesisaldises 2-6 aminohappega peptiidahelad ning vabad aminohapped. Viimased imenduvad aktiivselt ja eriti kiiresti limaskesta rakkudesse.
Rasvade seedimine. Lipaasideks on lipaas ja fosfolipaas. Kõhunäärmenõre lipaas lõhustab triglütseriidid monoglütseriidideks ja vabadeks rasvhapeteks, fosfolipaas lõhustab fosfolipiide.
Talletamine. Süsivesikud ja valgud ladestuvad pöörduvalt ainult vähesel määral. Lühiajaliselt kasutuses olevad valgu reservid moodustavad vaid 45g, glükogeeni reservid 300-400g. Suuremad energiavarud on olemas ainult rasvadepoode kujul.
Kolesterool. Organismile hädavajalik. Terve täiskasvanud inimese organism sünteesib oma tarbeks umbes 1 g kolesterooli päevas. Sünteesi reguleeritakse negatiivse tagasiside printsiibil, s.t. kui vähendada toiduga saadud koleteroolihulka, siis suureneb endogeense kolesterooli moodustumine.Toidu kolesterooli vähendamine aitab korrastada kolesterooli ainevahetust umbes ühel kolmandikul inimestel, neil, kellel puudub täpne tagasiside endogeense kolesterooli sünteesi üle.
Ülejäänud kahel kolmandikul inimestest on toidu kolesteroolisisalduse vähendamisel minimaalne tähtsus, kui üldse on mingit mõju. Siiani pole leitud biomarkerit kolesteroolitundlike indiviidide kindlakstegemiseks. Taimetoidu korral endogeenne kolesterooli süntees intensiivistub.
Hüperkolesteroleemiat põhjustab pärilik ainevahetuse omapära. Seda põdevad inimesed peaksid langetama oma kehakaalu, sest kehamass on üheks kõige olulisemaks verelipiidide (koos kolesterooliga) sisaldust määravaks teguriks , ja vähendama küllastatud rasvhapete osakaalu polüküllastamata rasvhapete kasuks oma toidusedelis.
Kolesteroolist sünteesitakse organismile hädavajalikke aineid. Kuulub kõigi rakumembraanide koostisesse.
Süda, vereringe. (Kardiovaskulaarne süsteem.)

• Poolkuuklapid: aordiklapp, kopsutüveklapp
  
• Kojavatsakeseklapid e. atrioventrikulaarklapid e. hõlmklapid e. puriklapid:
  

• mitraalklapp e. vasak kojavatsakeseklapp e. bikuspidaalklapp.
  
• Trikuspidaalklapp e. parem kojavatsakeseklapp.
  

Pärgarterite verevarustus :

• Vatsakeste süstolis katavad avatud aordiklapi hõlmad sissepääsu pärgarteritesse.
  
• Veri pääseb nendesse ainult diastolis, kui klapihõlmad on suletud.
  

Müokardi peamise osa moodustab südamelihaskude. Südamelihaskiud koosneb mitmetest seostusdiskide ühendatud kardiomüotsüütidest. Sideliidused muundavad südamelihase funktsionaalseks süntsüütiumiks.
Refraktaarsus. Kui südametsükli kestus on 1...0,85s, siis kestab absoluutne refrakataarsus umbes 0,20 sekundit. Sellele järgneb erutuvuse järkjärgulise taastumise e. suhtelise refraktaarsuse periood kestusega 0,02...0,05s, mille jooksul võib uue erutuse esile kutsuda normaalsest tugevamate ärritajatega. Kogu refraktaarsuse periood kestab seega ca 0,25 s.
Kuna südamelihas refraktaarsuse ajal uutele ärritajatele ei reageeri, hoitakse sellega ära vatsakeste kestev kokkutõmme ja tagatakse südame töö rütmilisus. (võrdluseks skeletilihasraku refraktaarsus 0,005s.)
Erutusjuhtesüsteem. Süsteemi kuuluvad sinuatriaalsõlm, kodade juhtetee, atrioventrikulaarsõlm ning Hisi kimp, tema sääred ja lõppharud. Erutusjuhtesüsteemi rakud juhivad aktsioonipotentsiaale palju kiiremini kui teised südamelihase rakud. Nii levib erutusseisund kiiresti kogu südamesse. Impulss levib erutusjuhtesüsteemi rakkudest teistesse südamelihase rakkudesse, mis seejärel kontraheeruvad. Südame kontraktsiooni käivitab tavaliselt urke-koja e. sinuatriaalsõlm. Tervel inimesel siinusrütm puhkeolekus 70-80 lööki minutis. (sinuatriaalsõlm → atrioventrikulaarsõlm → Hisi kimp → purkinje kiud)
Südametsükkel:

• Alustame südame täielikust lõõgastumisest (diastolist). Üldise diastoli lõpus on kõik südame õõned täidetud verega.
  
• Kõigepealt tõmbuvad korraga kokku südame mõlemad kojad (kodade süstol; kestus 0.1 s), surudes vere endast vatsakestesse, mis laienevad veelgi. Osa verd surutakse ka juba suurtesse arteritesse.
  
• Järgneb mõlema vatsakese üheaegne kokkutõmme (vatsakeste süstol; kestus 0.3 s), mil veri surutakse vatsakestest kopsutüvesse ja aorti. Vere survel avanevad täielikult poolkuuklapid, atrioventrikulaarklapid sulguvad, näsalihased tõmbuvad kokku, pingestades kõõluskeelikute abil klapihõlmad paigale. Vatsakeste süstoli ajal on kojad juba lõtvunud (kodade diastol) ja algab nende uus täitumine verega.
  
• Vasakeste süstolile järgneb südame üldine diastol (kestus 0.4 s). Sellest ajast piisab , et südamelihas koguks jõudu uueks kokkutõmbeks. Diastolis täidab tagasivoolav veri poolkuuklappide taskud , need pöörduvad servadega üksteise vastu ja sulgevad verele tagasipääsu.
  

Südametoonid. Südame tööga kaasuvad akustilised nähud, mida nim. südametoonideks. I südametoon e. süstoolne toon tekib atrioventrikulaarklappide sulgumisel süstoli algul. II südametoon e. diastoolne toon tekib aordi - ja pulmonaalarteriklappide sulgumisel kui algab diastol.
Löögimaht. Süda pumpab ühe löögiga süstoli ajal nii aorti kui ka kopsutüvesse umbes 70ml verd. Seda nim. südame löögimahuks.
Minutimaht. Täiskasvanud inimsesel on südame löögisagedus puhkeolekus 60-80 korda minutis. Südame minutimahu all mõistetakse ühe südamepoole kaudu minutis kulgeva vere hulka (löögimaht x löögisagedus = minutmaht), mis täiskasvanul on puhkeolekus umbes 5 liitrit. Füüsilise töö ajal 25 l/min.
Veresooned: arterid, veenid , arterioolid, veenulid , kapillaarid.
Arter
Arteriool
Kapillaar
Veenul
Veen
d=4mm
seina paksus: 1mm
d=30µm
seina paksus: 6µm
d=8µm
seina paksus: 0,5µm
d=20µm
seina paksus: 1µm
d=5mm
seina paksus: 0,5mm
Pulss . Südame süstoli ajalaordi alguses tekkinud seina võnkumine levib mööda artereid edasi, põhjustades nende seinte võnkumist, mida nim. arteripulsiks. Pindmisemate perifeersete srterite pulssi on võimalik palpeerida. Pulsilöökide aru järgi saab lugeda südame kokkutõmmete arvu. Pulsilaine levimise kiirus on 5...10 m/s ja sõltub arterite elastsusest.
Vererõhk. Vedelikud liiguvad alati suurema rõhu alalt väiksema rõhu suunas. Organismi vererõhk põhinebki vere liikumisel arterites. Vererõhk sõltub nii südame pumbatud vere hulgast ja ka sellest, kui kiiresti veri pääseb arteritest kapillaaridesse. Seda reguleerib vereringe perifeerne takistus.
Vererõhk oleneb vereringes olevast :

• Vere mahust
  
• Vere viskoossusest
  
• Südame minutimahust
  
• Veresoonte, eriti arterioolide ja kapillaaride takistusest.
  

Kõik faktorid , mis suurendavad südame minutimahtu ja perifeersete veresoonte takistust, tõstavad vererõhku.
Südame löögisageduse ja –mahu langus ning perifeersete veresoonte laienemisega seotud takistuse vähenemine viib vererõhu langusele.
Vererõhu mõõtmine. Rõhk tõstetakse nii suureks, et arter sulgub. Seejärel alandatakse rõhku aeglaselt. Kui mansetis olev õhu rõhk langeb maksimaalsest vererõhu väärtusest allapoole, liigub verevool ajuti manseti alt läbi. Sellest tekkivat tõuget on tunda, kui kombelda pulssi mansetist allpool. Seda võib kuulda ka stetoskoobiga. Süstoolse vererõhu all mõeldakse seda mõõturi näitu, mille juures tõuge muutub märgatavaks. Kui rõhku on nii palju langetatud, et veri pääseb ka diastoli ajal manseti alt liikuma, muutub verevool pulseerivalt ühtlaseks. Sel hetkel nõrgeneb kas heli järsult või pehmenevad teravad tõuked. Sel momendil mõõdetav näit on diastoolne rõhk. Diastoolset rõhku saab määrata ainult kuulates.
Südame töö ja vererõhu regulatsioon: neuraalne; humoraalne – hormoonid, teised veres lahustunud ained.
Neuraalne kontroll. Vasomotoorsetest keskustest lähtuvad mõjud veresoontele ja südamele. Ajutüves paiknevad närvistruktuurid, mida ei saa anatoomiliselt täpselt piiritleda ning mida nim. vereringekeskuseks e. vasomotoorseteks keskuseks. Funktsionaalselt eristatakse veresooni ahendava(vasokonstriktoorse) ja laiendava (vasodilatatoorse) mõjuga osa. Mõjustuse perifeersete veresoonte toonusele antakse edasi vegetativse närvisüsteemi kaudu. Olulisim on sümpaatilise närvisüsteemi veresooni ahendav mõju, mis annab ka veresoontele toonuse.
Rõhu- ja kemoretseptorid . Rõhuretseptorid paiknevad aordikaares ning ühisunearteri sisemiseks ja välimiseks unearteriks hargnemise kohal. Kemoretseptorid asuvad samade piirkondade lähedal paiknevates karotiidja aordigloomustes.
Sümpaatikuse mõju südamele:

• sümpaatikuse mõju südamele avaldub:
  

• südametegevuse kiirenemises
  
• kokkutõmbejõu tugevnemises
  
• erutuvuse ja erutusjuhtivuse tõusus
  

• sümpaatikusega sarnaselt mõju avaldab südamele ka veres ringlev adrenaliin.
  

Parasümpatikuse mõju südamele:

• parasümpatikuse mõjul:
  

• südame tegevus aeglustub
  
• südame kokkutõmbejõud väheneb
  
• südame erutuvus ja erutusjuhtivus langevad.
  

Veresoonte laienemist põhjustab:

• kudedesse kogunevad ainevahetusproduktid, nagu CO2, K+, piimhape
  
• sarnast toimet avaldavad O2 sisalduse langus kudedes ja pH tõus ning kehatemperatuuri tõus.
  
• Ka veresoonte endoteelirakkudes tekib veresoonte laiendajaid. Neist olulisim NO.
  
• Atriopeptiid (ANF)
  

Veresoonte ahenemist põhjustab:

• Kehatemperatuuri langus
  
• Verejooksu korral trombotsüütidest vabanevad tromboksaan ja serotoniin
  
• Endoteelirakkudes toodetud endoteliinideks nim peptiidid.
  

• Vererõhu ülemäärane tõus vallandab depressoorse refleksi:
  

• Perifeersed veresooned laienevad, takistus verevoolule väheneb
  
• Südame löögisagedus ja –maht vähenevad.
  

• Perifeerse takistuse ja vere mahtkiiruse vähenemine põhjustavad vererõhu languse. Ähvardav vererõhu langus vallandab pressoorse refleksi:
  

• Perifeersed veresooned kitsenevad, takistus verevoolule suureneb
  
• Südame löögisagedus ja –maht suureneb
  

KÜSIMUS: Milleks on pärgarterid vajalikud? Miks ei võiks minna väikesed veresooned südame eri kambritest otse müokardi – vähemalt vasakult poolt, kus vesi on hapnikurikas? Sellised veresooned ei oleks siiski eriti tõhusad südamelihase varustajad. Miks?
VASTUS: Süstoolse rõhu ajal ei voola veri vasaku vatsakese seinas, sest seinas olev rõhk surub veresooned kokku. Ka siastoli ajal ei esineks verevoolu , kui südamelihast verega varustav arter algaks otse vasakust vatsakesest, sest rõhk langeb vasakus vatsakeses diastoli ajal nulli. Olukorra päästab see, et aordis , kust pärgarterid alguse saavad, ei alane rõhk isegi mitte diastoli ajal nullini – seda takistab aordiklapi sulgumine ja suurte arterite elastsus.
Seetõttu saavadki vatsakeste seinad verd diastoli ajal!
Veri
Inimese kehamassist moodustab veri 6...8%, seega on 70 kg kaaluva täiskasvanud inimese organismis ligikaudu 5 liitrit verd.
Veri koosneb vereplasmast ja vererakkudest. Arvu, mis näitab, kui suure osa moodustavad vererakud kogumahust, nim. hematokritiks. Normaalselt on meestel 0,4-0,51 ja naistel 0,36-0,47.
Hematokrit – võetakse veri, pannakse katseklaasi, tsentifuugitakse ja saadakse:

• Vererakud ei paljune kohapeal, vaid vereloomeorganites:
  

• Lootes eelkõige maksas ja põrnas, sest loote luud on üsna väikesed
  
• Peale sündi põhiliselt luuüdis
  

• Ka vereplasma moodustub ekstravaskulaarselt. Vere valkude peamiseks sünteesipaigaks on maks.
  

Vere funktioonid:

• Transpordifunktsioon – veri kannab kopsudest hapnikku ja seedetraktist imendunud toitaineid kudedesse. Toitainete oksüdatsioonil kudedes vabanenud süsinikdioksiidi viib veri kopsudesse ja teisi ainevahetuse jääke neerudesse, veri toimetab hormoone ning muid bioloogiliselt aktiivseid aineid nende toimekohtadesse. Vere vahendusel jaotatakse organismis ühtlaselt ka ainevahetuses tekkinud soojus, mida keha pindmistest kihtidest antakse ära ümbritsevale ruumile.
  
• Kaitsefunktsioon – veri kaitseb organismi sissetungiva nakkuse eest tänu sellele, et üks osa vereliblesid on koos veres tekkivate ja ringlevate antikehadega võimelised kahjutuks muutma haiguse tekitajaid. Vere hüübimine kaitseb organismi väikeste vigastuste puhul tekkida võiva verekaotuse eest.
  
• Sisekeskkonna suhtelise püsivuse säilitamine – verel on oluline koht ainevahetuses tekkivate happeliste ja aluseliste ainete puhverdamisel, vere mahu kaudu reguleeritakse organismi soolade ja vee sisaldust ning verega ühtlustatakse organismis ainevahetuses tekkinud soojus.
  

Vereplasma. Vereplasma on selge kollaka värvusega vedelik, pH väärtusega 7,35...7,4. Vereplasmas on 90...91% vett, 6.5...8% valku ja ligikaudu 2% madalmolekulaarseid aineid. Vereplasma valkusid on 65...80 g/l, neid jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks. Albumiine on 35...45 g/l, globuliine 24...37 g/l, viimaste hulgas fibrinogeeni(1,5...4,5 g/l), mis hüübimisel sadeneb fibriiniks. Ilma fibrinogeenita verd nimetatakse seerumiks. Globuliinid jagunevad α1-, α2-,β-ja γ-globuliinideks.
Vereplasma valkude ülesanded:

• Vereplasma valgud võtavad osa ainete transpordist. Albumiinidega on kas osaliselt või täielikult seotud kaltsium, bilirubiiin, rasvhapped ja ka mõned ravimid, globuliinidega hormoonid, lipiidid, raud, vitamiinid jne.
  
• Vereplasma valgud osalevad organismi kaitsereaktsioonides. Antikehad , mis tekivad vastusena organismi tunginud haigustekitajatele , on globuliinide fraktsiooni kuuluvad immuunglobuliinid .
  
• Vereplasma valgud moodustavad ühe osa puhversüsteemidest. Valgu molekulid on oma amino- ja karboksüülrühmade tõttu võimelised reageerima nii aluste kui hapetega ja võtavad ühe puhvrina osa vere happe- leelise tasakaalu säilitamisest.
  
• Osa globiine on hüübimisfaktorid
  
• Vereplasma valkudest oleneb vereplasma viskoossus ning vereplasma valgud on organismile ka valgureserviks.
  

Vere puhversüsteemid:

• Vesinikkarbonaatpuhver,
  
• Fosfaatpuhver ja
  
• Valkpuhver,
  

mille moodustavad vereplasma valgud kui ka erütrotsüütides asuv hemoglobiin .
Vere hüübimine:

• Väiksemad verejooksud peatuvad minutite jooksul ilma kõrvalise sekkumiseta, sest organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib.
  
• Verehüübe teke on mitmete ensüümide kaasabil toimuv astmeline protsess. Vere hüübimise ensümaatilise teooria üheks rajajaks oli Tartu ülikooli füsioloog A. Schmidt, kelle esimese sellealased tööd ilmusid 1861...1862
  

Alexander Schmidt – baltisaksa päritolu eesti füsioloog, meditsiinidr., prof . Lõpetas TÜ. Oli veterinaariakooli õppejõud, TÜ füsioloogia kateedri juhataja, arstiteaduskonna dekaan , 85-90 TÜ rektor. Lõi maailmakuulsa vere hüübimise fermentatiivse teooria, pani aluse kliinilise hematoloogia ja vereülekande edenemisele. Temalt pärinevad vere hüüvistajate nimetused „protrombiin“ ja „ trombiin “.
Hüübimise põhietapid:

• Kui endoteel on vigastatud , puutuvad trombotsüüdid sidekoes oleva kollageeniga kokku ja aktiveeruvad, kleepuvad kokku ja liibuvad vigastatud kohale. Tekib valge tromb , mis vähendab haavast verejooksu. Trombotsüüdid sisaldavad hüübimist soodustavaid ja pärssivaid aineid, mis osalevad hüübimise regulatsioonis.
  
• Vabanenud ained tekitavad vasokonstriktsiooni.
  
• Kui kahjustus on suur tekib verehüüve e punane tromb, mille põhireaktsiooniks on plasmavalgust fibrinogeenist trombiini toimel lahutumatu fibriini tekkimine. Viimasest tekkinud võrgustikku jäävad kinni erütrotsüüdid.
  
• Verehüübe tekkest osavõtvaid aineid nim. hüübimisfaktoriteks, käesolevaks ajaks on neid teada paarkümmend. Vere hüübimise skeemidel märgitakse neid tavaliselt rooma numbritega.
  
• Vigastuse sidekoestumine.
  

Vere uurimine :

• Vere uurimine on kliinilises praktikas väga tähtis. Veri iseloomustab hästi tervislikku seisundit . Mitmesuguste haiguste korral muutub nii vere morfoloogia kui ka kemism .
  
• Verd saab hõlpsasti analüüsiks võtta. Kliiniliste analüüside puhul uuritakse:
  

• Vere keemilisi omadusi
  
• Määratakse hemoglobiini hulk
  
• Punaliblede settimise kiirus
  
• Loendatakse punaliblede ja valgeliblede üldarv
  
• Tehakse kindlaks leukotsüütide suhtarvud protsentides – leukotsüütide valem.
  
• Ja vajadusele paljud muud parameetrid .
  

• Vere uuringud aitavad panna õiget diagnoosi ja on sageli diagnoosimisel määrava tähtsusega.
  

Erütrotsüüdid. Mehed: 4,3-5,3 x 1012/l; naised: 3,8-5 x 1012/l. Tuumata rakud. Eluiga 4 kuud. Normaalselt toimub hemolüüs maksas, põrnas ja luuüdis. Raud ja osad aminohapped lähevad taaskasutusse. Heemist saab sapipigment bilirubiin, mis annab värvuse sapile ja väljaheidetele.
Hemoglobiin. Sisaldus meestel 130-160 g/l, naistel 120-160 g/l. Molekulis 4 alaühikut, millest iga sisaldab heemi ja globiini.
Erütropoetiin (EPIO) – 165 aminohappega glükoproteiin, toodetakse neerudes ja pisut ka maksas. EPO vabanemine verre suureneb 1-2 tundi pärast neerurakkude hüpoksia algust. Kui hüpoksia lakkab, lõpeb kohe ka EPO vabastamine rakkudest. Tegemist on tüüpilise negatiivse tagasiside regulatsiooniahelaga.
Leukotsüüdid:

• Leukotsüüte jaotatakse granulotsüütideks ja agranulotsüütideks sõltuvalt sellest, kas nende tsütoplasma sisaldab graanuleid e teraksesi v mitte.
  
• Granulotsüüte jaotatakse graanulite värvumise järgi: basofiilsed granulotsüüdid, eosinofiilsed granulotsüüdid, neutrofiilsed granulotsüüdid.
  
• Agranulotsüüte jaotatakse omakorda: lümfotsüütideks ja monotsüütideks.
  
• Trombotsüüdid
  
• Üks osa leukotsüüte on amööbitaoliselt liikuvad ja võimelised fagotsüteerima organismi sattunud baktereid ja võõrkehi. Fagotsüütidena tegutsevad peamiselt neutrofiilsed graanulotsüüdid.
  
• Basofiilsete granulotsüütide terakesed sisaldavad hepariini ja histamiini , mis laiendavad veresooni ja suurendavad veresoonte läbilaskvust, soodustades sellega põletikuprotsessi ja tekitades turset. Nad osalevad allergilistes reaktsioonides.
  
• Ka eosinofiilsete granulotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral, kuid nende mõju on vastupidine basofiilidele. Nad takistavad histamiini põletikukoldes ja vähendavad põletikureaktsioone ja turset.
  

Lümfotsüütide liigid:

• T-lümfotsüüdid
  

• T-tappurrakud
  
• T-helper-rakud vallandavad B-rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid.
  
• T-supressorrakud muudavad B- ja T-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone.
  
• T-mälurakkudes on esindatud igat liiki T rakkude mälurakud, mis jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aasateks pärast infektsiooni. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid, mis tagavad kiire immunoloogilise vastuse.
  

• B-lümfotsüüdid on umbes 15% lümfotsüütide üldarvust.
  

• Plasmarakud
  
• B-mälurakud
  

• NK-rakud (natural killers ) e loomulikud tappurrakud
  

Veregrupid.

• Praegu tunnistatakse 30 põhiveregruppide süsteemi sadade erinevate allgruppidega
  
• ABO- ja Rh-veregrupi süsteeme tuleb arvestada vere ülekandel, mittearvestamine võib põhjustada sobimatu veregrupi erütrotsüütide hävimise.
  

ABO-veregrupi süsteem:

• Jaotuse aluseks on erütrotsüütide pinnal esinevad A- ja B- antigeenid (aglutinogeenid) ning vereplasmas olevad anti-A ja anti-B antikehad (aglutiinid; IgM tüüpi antikehad).
  
• Kui A- antigeen satub kokku anti-A antikehaga või B-antigeen anti-B antikehaga, siis punalibled kleepuvad kokku e aglutineeruvad ja hemolüüsuvad. Selle tagajärjel inimene haigestub raskelt .
  

Veregrupi nimetus (fenotüüp)
Genotüüp
Aglutinogeenid (erütrotsüütide pinnal)
Aglutiniinid (seerumis)
0
00
H (praktiliselt mõjutu)
Anti-A
Anti-B
A
0A või AA
A
Anti-B
B
0B või BB
B
Anti-A
AB
AB
A või B
–
Väikese koguse vere ülekandmisel veregruppide sobivus

• Universaalseks doonoriks on nim 0- veregrupiga isikuid, sest erütrotsüüdid, millel puuduvad A ja B antigeenid, ei aglutineeru üheski vereplasmas.
  
• AB-veregrupiga isikuid on nim universaalseks retsipiendiks, sest tema võib väikeses koguses verd saada kõikidelt teistelt veregruppidelt. AB-veregrupiga inimestel puuduvad plasmas anti-A ja anti-B antikehad ja sellepärast teiste veregruppide punaliblede kokkukleepumist nende organismis ei teki.
  
• Praktikas kasutatakse ülekandmiseks ikkagi haige enda veregrupi verd.
  

Veregruppide määramine:

• Veregrupi määramiseks võetakse vastavale alusele erinevate veregruppide testseerumi ja lisatakse igale seerumile väike kogus uuritavat verd segatakse ja hinnatakse aglutinatsiooni teket.
  
• Aglutinatsiooni korral erütrotsüüdid kleepuvad, tekivad punased helbed ja ümbritsev vedelik muutub selgeks. Kui aglutinatsiooni ei teki, jääb testseerum seal olevate erütrotsüütide tõttu ühtlaselt häguseks.
  

Funktioonid.

• A ja B antigeenide funktsioonid ei ole teada.
  
• Indiviidid, kellel nad puuduvad (0-veregrupp) on terved . Nähtavasti ei oma need antigeenid tähtsust, vähemalt kaasajal .
  
• Veregruppide esinemise sagedus maailma eri osades on erinev. Näiteks, B on enamlevinud Aasias kui Euroopas
  

Reesussüsteem:

• Reesussüsteemi iseloomustavad punaliblede pinnal olevad antigeenid, millest vereülekande seisukohast tähtsam on D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, siis on veri reesuspositiivne (Rh+). Kui D-antigeen puudub, siis on veri reesusnegatiivne (Rh-). Rh+ veri on umbes 85%-l inimestest ning ülejäänud umbes 15% on Rh-. Reesusfaktorite vastu ei ole veres loomulikke antikehi.
  
• Reesusfaktoriga seotud ohud avalduvad vereülekandel ja rasedusel.
  
• Rh+ vere ülekanne tekitab Rh- retsipiendi veres antikehad erütrotsüütide pinnal oleva D-antigeeni vastu (toimub sensibiliseerumine).
  
• Hemolüüsi ei toimu esimesel korral, kuna antikehade tekkimine võtab aega. Teistkordsel Rh+ vere ülekandmisel on immuunreaktsioon kiirem ja võimsam ning Rh+ punalibled aglutineeruvad ja hemolüüsuvad.
  

Rasedusimmuniseerimine:

• Kui ema on Rh- ja loode on Rh+, võivad ema organismis tekkida antikehad Rh+-erütrotsüütide vastu.
  
• Kuigi loote vereringe on algusest peale ema omast eraldatud, pääseb juba raseduse ajal sageli ema vereringesse väike hulk loote punaliblesid. Platsenta võib „lekkida“. Rohkem loote verd satub emasse siiski sünnituse (või abordi) ajal. Kui loote ja ema punalibled on eri veregruppidest, siis moodustuvad nende vastu antikehad.
  
• Tavaliselt tekib sellest probleem alles järgmiste Rh+ raseduste ajal. Osa antikehadest satub läbi platsenta loote poolele, põhjustades punaliblede lagunemist, hemolüüsi. Selle tagajärjel võib loode haigestuda või isegi hukkuda.
  

Organismi kaitse

• Sünnipärane e. loomulik immuunsus :
  

• Epiteeli pidev uuenemine
  
• Eritised: maomahl (pH, pepsiin), lima, pisarad, higi, sülg (loputus, lüsosüüm)
  
• Detoksikatsioon maksas, neerudes, nahas
  
• Humoraalne (lüsosüüm, opsonisatsioon, komplement , interferoon)
  
• Rakuline (mikrofaagid e. neutrofiilid, makrofaagid, NK)
  
• Põletik
  

• Omandatud immuunsus
  

Loomulik humoraalne kaitse:

Lüsosüüm. Paljudes kudedes ja koevedelikes pidurdab bakterite ja viiruste arengut ja paljunemist lüsosüüm – mukolüütiliselt toimiv leeliseline ensüüm. Teda leidub:

• Süljes
  
• Soole ja nina-neeluruumi limas
  
• Silmalaugude sidekesta sekreedis ja pisarates
  
• Granulotsüütide graanulites
  
• Kopsude makrofaagides
  

Opsonisatsioon .

• opsoniinid on ained, millede seondumine kehavõõraste rakkude ja mikraarganismidega muudab nad kergemini fagotsüteeritavateks.
  
• Nii fagotsüütide kui ka võõrkehade pind on enamasti negatiivselt laetud. Seega on nende lähenemine raskendatud elekrostaatilise tõukejõu tõttu. Opsonisatsioonil seonduvad võõrkeha pinnale antikehad ja/või komplemendi valgud. Fagotsüüdi pinnal on retseptorid, mis hõlpsasti seonduvad opsiinide molekulidega. Ilma opsinatsioonita ei saa toimuda enamik fagotsütoosist.
  
• Opsoonid: antikehad ja komplemendifaktorid jt.
  

• Antikehad: IgG ja IgA
  
• Komplemendi komponendid: C3b, C4b ja iC3b
  

• Fagotsütoos:
  

• Fagotsüüdid: mikrofaagid, makrofaagid
  
• Nii fagotsüüdi kui ka võõrkehade pind on enamasti negatiivselt laetud. Seega on nende lähenemine raskendatud elektrostaatilise tõukejõu tõttu. Opsonisatsioonil seonduvad võõrkeha pinnale antikehad ja/või komplemendi valgus. Fagotsüüdi pinnal on retseptorid, mis hõlpsasti seonduvad opsoniinide molekulidega. Ilma opsinatsioonita ei saa toimuda enamik fagotsütoosist.
  

Interfreoon

• Nii tähistatakse gruppi antiviiruslikult mõjuvaid glükoproteiine, mida peamiselt lümfotsüüdid produtseerivad infitseerumise puhul haigusetekitajatega, eriti viirustega, aga ka bakterite, parasiitide ja kasvajatega
  
• Kuuluvad tsütokiinide hulka
  
• Interferooni produktsioon toimub kiiresti (mõne tunni jooksul), nii et teatav kaitse sissetunginud viiruste paljunemise vastu on garanteeritud juba enne spetsiifiliste antikehade hulga kasvu veres.
  
• Interferoon
  

• Inhibeerib viiruste replikatsiooni peremeesrakus
  
• Aktiveerib NK-rakud
  
• Soodustab antigeeni esitlemist lümfotsüütidele
  

Komplement

• Komplemendisüsteemi kuuluvad vähemalt 25 veres ja koevedelikes olevat valku, milledest enamteada on 9 esimest (C1–C9).
  
• Paljude immuunreaktsioonide käigus toimuvate bioloogiliste efektide jaoks on vajalik just 9-st plasmafaktorist koosneva rühma osavõtt. Analoogiliselt vere hüübimissüsteemiga esinevad komplementfaktorid inaktiivsete proensüümidena, mis üksteist teatud kindlas järjekorras, peamiselt ensümaatiliselt,aktiveerivad.
  
• Osalt sünteesivad komplementfaktoreid hepatotsüüdid, osalt soole epiteelirakud ja makrofaagid.
  
• Infektsioonide puhul tõuseb nende produktsioon juba mõne päeva jooksul tunduvalt. Komplementsüsteemi aktiveerimise käivitavad peamiselt antigeen- antikeha kompleksid ja bakteriaalsed toimeained.
  

• Komplemendi reaktsiooniahel aktiveerud kahel eri moel:
  

Reaktsiooniahela aktiveerib C1 kinnitumine antikeha külge. Põhjustavad opsonisatsiooni.

Reaktsiooniahel aktiveerub bakteri või viiruse pinna polüsahhariidi leidmisel. See aktiveerib kaskaadi C3-st alates. Põhjustab põletikuprotsesside vallandumise. Lüüsitakse organismi enda muundunud ja võõraid rakke.
Loomulik rakuline kaitse: neutrofiilid, makrofaagid, eosinofiilid , basofiild, NK-rakud.
Allergiline nahapõletik, punetus ja turse .
Põletik:

• Põletik on mittespetsiifiline organismi reaktsioon kudedes tekitatud kahjustusele. Reaktsiooni võivad esile kutsuda erinevad tegurid:
  

• Mehhaaniline vigastus
  
• Bakteriaalne infektsioon
  
• Allergia
  
• Mürgid, kiirgused
  

Enamikul juhtudel põletik edendab koekahjustuse paranemist.

• Punetus, turse, temp.tõus ja valu on kolm sümptomaatilist nähtust, mis on tihti ka samaaegsed, põhjuseks muutused veresoontes, koevedeliku hulga suurenemine ja põletukurakkude kogunemine.
  
• Rakkudest vabanevad verre põletikku edendavad ained ( histamiin , serotoniin, hepariin ja bradükiniin). Nende toimel suureneb kapillaaride läbilaskvus ja soontest liigub põletikukoldesse valke, ioone ja vett. Mõne tunni pärast liiguvad sinna neutrofiilid, hiljem ka makrofaagid.
  
• Ägeda põletiku korral (kestab mõne päeva kuni paar nädalat) tekib põletikukoldesse mäda, mis on surnud ja elavatest koe- ja põletikurakkudest koosnev hävinud koeosa.
  

Eosinofiilid osalevad kaitses:

• Soolenugiliste
  
• Bakterite
  
• Viiruste
  
• Seente vastu
  
• Allergilistes reaktsioonides
  
• Kasvajate vastases kaitses – vaidlust tekitav
  

Lümfaatiline süsteem:
Lümf :

• on koostiselt sarnane vereplasmale, valgu sisaldus on aga vereplasma omast madalam, mineraalainete sisaldus on enam-vähem sama.
  
• Erinevatest kehapiirkondadest pärit lümf võib olla väga erineva koostisega. Lümfiga tuuakse vereringesse tagasi koevedelikesse üle läinud valke, vett ja teisi madalmolekulaarseid aineid ning seedetraktist soolehattude lümfikapillaaridesse imendunud lipiide.
  
• Ööpäevas tekib lümfi umbes 2 liitrit.
  
• Lümfi voolamise kiirus on väike. Lümfi liikumisele aitavad kaasa:
  

• Lümfisoonte silelihaste rütmilised kokkutõmbed
  
• Klapid
  
• Lihaspump (kiirendab voolu 10...15x)
  

Omandatud immuunsus:
Lümfotsüütide liigid:

• T-lümfotsüüdid:
  

• T-tappurrakud
  
• T-helper-rakud – stimuleerivad B-rakke, T-tappurrakke, NK-rakke
  
• T-supressorrakud – vähendavad B- ja T-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone
  
• T-mälurakkudes on esindatud igat liiku T rakkude mälurakud, mis jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aastateks pärast infektsiooni. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid, mis tagavad kiire immunoloogilise vastuse.
  

• B-lümfotsüüdid on umbes 15% lümfotsüütide üldarvust.
  

• Plasmarakud ja
  
• B-mälurakud
  

• NK-rakud e. loomulikud tappurrakud
  

• NK on tsütotoksilised granulaarsed lümfotsüüdid, mis diferentseeruvad ühisest eelasest B- ja T-lümfotsüütidega.
  
• Kuulub sünnipärasse immuunsüsteemi. Viib apoptoosi rakud, millede pinnal on MHC I tase madal. Kaitse viirustega nakatunud rakkude ja kasvajarakkude vastu.
  

• Dendriitrakud on ühenduslüli loomuliku ja omandatud immuunsuse vahel.
  

Antigeenid on keerulised orgaanilised ained, mis organismi sattunult põhjustavad spetsiifilise immuunvastuse. Antigeensed omadused on bakteritel, viirustel , parasiitidel, võõrastel kudedel ja rakkudel, võõrvalkudel, ka organismi enda geneetiliselt muutunud rakkudel. Samuti on antigeenseid omadusi mõnedel polüsahhariididel, kunsttehislikel polümeeridel jne.
Omandatud rakuline immuunsus. Kui raku pinnal on organismile võõras antigeen, siis T-hävitajarakk hävitab selle raku perforiinproteiinide kaudu. Natural killer cells (NK)
MHC I – koesobivuskompleks I. Kompleksid paiknevad kõigil tuumaga rakkudel. Funktsioon: esitleb rakkude seest pärit valgufragmente T-lümfotsüütidele; kahjustamata rakke ignoreeritakse, võõrvalke sisaldavad rakke ründab immuunsüsteem. Kuna MHC I-d esitlevad tsütosoolist pärit peptiide, siis seda rada nim. tsütosoolseks v endogeenseks rajaks . Nii kaitstakse organismi viirusinfektsioonide ja keharakkude mutatsioonide eest.
MHC II – koesobivuskompleks II. Kompleksid paiknevad ainult mõnedel rakuliikidel, nn antigeenne esitlevatel rakkudel: makrofaagid, dendriitrakud, B-lümfotsüüdid. Esitletavad peptiidid on ekstratsellulaarset päritolu, seetõttu nim. seda eksogeenseks rajaks. Kompleksid interakteeruvad T-lümfotsüütidega, mis tingib CD4 + T-helper rakkude diferentseerumise ja aktivatsiooni, mis omakorda arendab põletikku ja kutsub kohale fagotsüüdid või tugevdab humoraalset immuunvastust B-lümfotsüütide aktivatsiooni kaudu. MHC II kaudu toimub kaitse juba osaliselt lagundatud bakterite ja rakudebrise vastu.
Omandatud humoraalne immuunsus.
Antikehad on keerulised valgud, mis kuuluvad γ-globuliinide fraktsiooni, neid nim ka immunoglobuliinideks, nad tsirkuleerivad inimeste ja kõikide soojavereliste vereplasmas. Antikehi sünteesivad plasmarakud vastusena mitmesuguste antigeenide poolt põhjustatud ärritustele. Antikehad on võimelised ühinema vastava antigeeniga ja sellega neid kahjutustama. Antigeen-antikeha reaktsioonid on spetsiifilised ja keemilise iseloomuga.
Inimese immuunglobuliinide klassifikatsioon ja struktuur:
Ig-klass
Konfiguratsioon
Raske ahela tüüp
Antikeha funktsioon
Võime platsentat läbida
IgG
Monomeer
opsoniseerimine
IgM
Pentameer
µ
Nautraliseerimine, aglutinatsioon
–
IgA
Plasmas monomeer, sekreetides dimeer
Neutraliseerimine
–
IgE
Monomeer
ε
Nuumrakkudele ja basofiilsetele granulotsüütidele sidumine
–
IgD
Monomeer
B-lümfotsüüdi membraani koostisosa
–
Ig-st on kõige rohkem sooles IgA-d.

• Immuunglobuliinid
  

• Neutraliseerivad
  
• Aglutineerivad või
  
• Pretsipiteerivad (lahustuvad haigusttekitavaid võõraineid)
  
• Komplemendi fikseerimine ja aktivatsioon.
  

• Seejärel fagotsüteerivad rakud, peamiselt makrofaagid, kõrvaldavad antigeen-antikeha kompleksid.
  

Allergia. Korduv võõrainele eksponeerimine võib viia organismi muundunud, enamasti suurenenud reaktsioonivalmiduseni.
Immuunsus. Kui organism on võimeline mingit võõrainet oma kaitsesüsteemi abil kahjutuks tegema ilma patoloogilise reaktsioonita, siis on ta selle aine suhtes immuunne.
Erituselundkond ( neerud , kusejuhad, kusepõis, kusiti)
Neerud. On paarilised. 10-12 cm pikad, kaaluvad kokku ca 300g. Vasak natuke suurem.
Neerude funktsioonid:

• Kehavedelike osmootse rõhu regulatsioon.
  
• Reguleerivad vereplasma ioonide kontsentratsiooni, nendest olulisemad: Na+, K+, Ca2+, Mg2+, Cl-, vesinikkarbonaat (HCO3-), fosfaat- ja sulfaatioon.
  
• Reguleerivad aluse-happetasakaalu H+ eritumisega, kui on happelisuse liig ja HCO3- eritumisega, kui on aluselisuse liig.
  
• Reguleerivad koevedeliku hulka Na+ ja vee väljutamise kaudu.
  
• Reguleerivad arteriaalset vererõhku Na+ väljutamise ja reniini sünteesi kaudu.
  
• Elimineerivad valkude katabolismi jääkprodukte kusiainena ja kusihappena, lihasainevahetuse jääkprodukte kreatiinina.
  
• Elimineerivad ravimeid ja mürke.
  
• Sünteesivad erütropoetiini.
  
• Lagundavad polüpeptiidhormoone (insuliin, glükagoon ja parathormooni)
  

Neerud saavad filtreerimata verd otse südamest läbi kõhu aordi, mis edasi läheb vasakule ja paremale neeru arterisse. Filtreeritud veri naaseb vasakult poolt ja paremalt neeru veenidest paremasse õõnesveeni ja siis südamesse. Neerude verevarustus moodustab 20-25% südame minutimahust.
Nefron on neerude struktuurseks ja funktsionaalseks üksuseks. Nefroneid on kummaski neerus ca 1 miljon. Enamik nefroneid paikneb koores. Umbes iga seitsmenda nefroni Henle ling ulatub säsisse. Nefron algab neerukoorest keraja neerukehakesena, mis koosneb veresoonte päsmakesest ja seda ümbritsevast päsmakesekihnust ja jätkub neerutorukesena e tubulusena, mis jaguneb: proksimaalseks vääniliseks neerutorukeseks; Henle linguks; Distaalseks vääniliseks neerutorukeseks. Neerutoruke suubub kogumistorukesse.
Protsessid neerus:

Ultrafiltratsioon . Vere ultrafiltratsioonil lähevad neerukehakestes oleva päsmakese kapillaaride seinast ja Bowmani kapsli sisemisest lestmest moodustatud filtrist läbi kõik vereplasma koostisosad, välja arvatud valgud. Filtri läbivad molekulid, mille diameeter on väiksem kui 0,01µm ja molekulmass alla 70000 . Suure molekulmassiga valgumolekulid sellest filtrist läbi ei pääse ja nii hoiavad nad oma osmootsele rõhule vastavalt ka vett päsmakese kapillaarides . Tekkinud ultrafiltraat satub neerukehakese kihnu valendikku. See koostiselt valguvaba vereplasmaga sarnane vedelik on esmasuriin. Ultrafiltraati tekib ööpäevas ca 160 liitrit. Ultrafiltratsioon põhineb vererõhul.
Päsmakese kapillaarides püsib vererõhk suhteliselt kõrge, kuna toomasoon on suurem kui viimasoon.
Esmasuriini tekkimine oleneb päsmakese kapillarides olevast vererõhust (70mmHg), vereplasma valkude osootsest rhust ja vedeliku hüdrostaatilisest rõhust kõhuõõnes. Esmasuriini tekib ainult siis, kui vererõhk päsmakese kapillaarides ületab vedeliku väljutamist takistavate rõhkude, s.o onkootse rõhu ja kihnuõõne hüdrostaatilise rõhu summa. Kui vererõhk langeb madalamale kui 45mmHg, siis lakkab uriini teke ja sellel on eluohtlikud tagajärjed.
Ultrafiltratsiooni iseregulatsioon:

• Neerude vereringe ja ultrafiltratsioon püsib peaaegu muutumatuna, kui arteriaalne vererõhk on 75-200 mmHg.
  
• Kui vererõhk päsmakeses langeb, siis peamiselt toomasoone valendik laieneb, kui vererõhk tõused, siis vastupidi, toomasoon aheneb.
  

Resorptsioon e. tagasiimendumine. Esmasuriinist imenduvad verre tagasi kõik organismile vajalikud lahustunud ained ja kuni 99% veest. Neerutorukestest viiakse ümbritsevatesse verekapillaaridesse tagasi 159...158,5 liitrit vedelikku ja organismist väljatatakse lõpliku uriinina 1...1,5 liitrit ööpäevas. Selles resorptsiooniprotsessis osalevad nefroni üksikud osad täiesti erinevalt. Peakoormus langeb nefroni algusosale, kus juba proksimaalses väntorukeses võetakse tagasi 65% ultrafiltraadi mahust.

• Na+ resorptsioon on neerude kõige ulatuslikum ülesanne. Samaaegselt on ta ka teiste transpordiprotsesside mootoriks.
  
• Na+ aktiivne tagasiimendumine toimub neerutorukese kõigis osades va õhukeseseinaline osa, vesi liigub temaga kaasa samas ulatuses.
  
• Glükoos liigub temafa kaasa, kuna neil on ühine transpordivalk.
  
• Na+ passiivne tagasiimendumine tpimub Henle lingu õhukeseseinalises osas.
  

Sekretsioon. Mõningaid aineid viiakse uriini otse läbi neerutorukeste epiteeli, selleks kulutatakse ATP-st saadavat energiat. Sellist ainete eritamist neerude kaudu nim. sekretsiooniks.
Uriini koostis: vesi, valk, glükoos, kusiaine , kusihape, Na+, K+, NH4+, Cl-, HPO42 -, SO42-, kreatiniin.
Regulatsioon. (iseregulatsioon, humoraalne, neuraalne)
Humoraalne regulatsioon:

• Antidiureetiline hormoon soodustab vedeliku tagasiimendumist neerudes ja vähendab uriini hulka – diureesi
  
• Aldosterooni mõjul väheneb Na+ eritus uriini, rohkem Na+ jääb organismi, mis omakorda suureneb organismi rakkudevahelise vedeliku hulka ja tõstab vererõhku. Suurendab K+ eritust.
  
• Reniin suurendab soolade ja vee sissejäävust.
  
• Parathormoon suurendab Ca2+ tagasiimendumist neerutorukestes.
  
• Atriaalne natriureetiline peptiid (ANP) soodustab Na+-ioonide väljaviimist organismist, vähendab ekstratsellulaarse vedeliku ja vere mahtu ning langetab vererõhku.
  

Antidiureetiline hormoon (ADH) e vasopressiin :

• ADH tekib hüpotalamuses. Hüpofüüsi tagasagarasse jõuab ta aksonaalse transpordi teel. ADH teke oleneb vaheajus asuvate, koevedelike osmootse rõhu suhtes tundlike osmoretseptorite aktiivsusest.
  
• Veepuudusel:
  

• Suureneb koevedelike ja vere osmootne rõhk.
  
• Mis põhjustab osmosensoreilt lähtuva impulsside voo tõusu nucleus supraopticus’sse
  
• Produtseeritakse rohkem ADH-d
  
• ADH märklauaks on distaalsed väänilised neerutorukesed ja kogumistorukesed
  
• Nende epiteeli veeläbilaskvus suureneb
  
• Uriiniga väljaviidava vee hulk väheneb ja osmootne rõhk kudedes normaliseerub
  
• Kui sellest ei piisa, tekib janu ja veevajadus rahuldatakse joogiga
  

• Ja vastupidi, ilma ADH toimeta on kogumistorukeste epiteel veele väheläbitav, uriini jääb rohkem vett ja uriini hulk suureneb.
  

Aldosteroon :

• On neerupealiste koore mineralokortikoid, mis:
  

• Suurendab Henle lingu ülenevas sääres naatriumi ja sellega koos ka vee tagasiimendumist ning vähendab diureesi
  
• Lisaks soodustab aldosteroon kaaliumi väljaviimist organismist.
  

• Aldosterooni vabanemist neerupealisekoorest stimuleerivad naatriumivaegus ja kaaliumiliig.
  
• Rõhu tõus unearteris vähendab aldosterooni taset baroretseptoritelt lähtuvate impulsside tõttu.
  
• Füüsiline valu, emotsioonid suurendavad aldost. Eritust sümpaatilise närvisüsteemi kaudu.
  

Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteem:

• Reniin vabaneb neerude jukstaglomerulaaraparaadist siis, kui neerude verevoolutus(↓) väheneb või naatriumi (↓) kontsentratsioon langeb normist madalamale.
  
• Reniin kutsub esile vereplasma valgu angiotensinogeeni muutumise angiotensiin I-ks, mis kopsudes spetsiaalse ensüümi kaasabil muudetakse aktiivseks aineks angiotensiin II-ks.
  
• Angiotensiin II toimed:
  

• Ahendab arterioole. Veresoonte ahenemine põhjustab vererõhu tõusu ja suureneb neerude verevoolutus, selle tagajärjel tõuseb ultrafiltratsioonirõhk ja suureneb diurees.
  
• Kutsub esile ka suurema hulga aldosterooni produktsiooni, mis tingib Na+ distaalses nefroni osas. Koos naatriumiga jääb organismi ka rohkem vett. See põhjustab omakorda vere hulga ja vererõhu tõusu.
  
• Suureneb ADH eritumine.
  
• Stimuleerib sümpaatikust.
  

Atriaalne natriureetiline peptiid (ANP):

• ANP vabastamist südamelihasrakkudest stimuleerib parema koja venitus, millele reageerivad seal asetsevad mahuretseptorid.
  
• ANP on aldosteroonile vastupidine toime.
  
• ANP suurendab:
  

• Ultrafiltratsiooni
  
• Pidurdab naatriumi tagasiimendumist nefroni distaalses osas ning soodustab sellega Na-ioonide väljaviimist organismist.
  

• ANP vähendab ekstratsellulaarse vedeliku ja vere mahtu ning vererõhku.
  

Neeru sümpaatiliste närvide stimulatsioon:

• Kui organism puhkab ja sümpaatiline närvisüsteem on väheaktiivne, siis veresooned on maksimaalselt laienenud ja domineerib iseregulatsioon.
  
• Tugev stress vabastab sümp närvilõpmetest ja a medulla säsist epinefriini, mis tingib arterioolide silelihaste kokkutõmbumist,
  

• Väheneb neerude verevoolutus ja ultrafitratsioon, mis viib ka Na+ eritumise väjenemisele
  
• Suureneb Na+ reabsorptsiooni neerutorukestes
  
• SNS stimuleerib ka otseselt jukstaglomerulaarrakke vabastama reniini, mille tulemusena tõuseb vere angiotensiin II ja aldosterooni tase, mis omakorda suurendab Na+ reabsorptsiooni
  

• Kokkuvõtteks, kuna naatriumi järel jääb organismi ka rohkem vett, tingib SNS vererõhu tõusu.
  

Veetasakaal:

• Inimorganismist enam kui poole moodustab vesi.
  
• Vesi liigub läbi organismi membraanide tänu osmoosile, seetõttu on see liikumine lähedalt seotud elektrolüütide liikumisega.
  

Naatriumitasakaal :

• Na+ moodustab ca 90% kõigist ekstratsellulaarselt lahustunud katioonidest. Ta hoiab endaga organismis vett tänu osmoosile.
  
• Päsmakesefiltraati imendub ööpäevas ca 500g naatriumi.
  
• Na+ eritub lõplikku uriini ca 2-5g
  
• Na+ tagasiimendumist reguleerib kõige rohkem aldosteroon. Kui aldosteroni üldse ei erituks eralduks uriiniga 15-20g naatriumit ja organism kuivaks , sest naatriumile järgneb ka vesi ja kloriidioonid
  

Janu:

• Osmoretseptorid – paiknevad hüpotalamuse piirkonnas ja reageerivad vere osmootsele rõhule. Ka maksas on leitud katseloomadel analoogilisi retseptoreid.
  
• Mahuretseptorid paiknevad suurte veenide ja südamekoja seinas ning reageerivad venitusele .
  
• Janutunnet suurendab ka suu ja neelu limaskestade kuivamine .
  
• Mao laiendamine õhuga täidetud ballooniga kõrvaldab janutunde lühiajaliselt kuni pooleks tunniks.
  

Veresoonte päsmakesed kõrvaldavad vereplasmast rohkesti jääkaineid. Mõni aeg hiljem neerutorukesed reabsorbeerivad suure osa neist ainetest tagasi verre.
Veri saabub neerudesse neeruarteri kaudu otse aordist. Seega saavad neerud samasugust esmaklassilist verd nagu aju, kuid see superveri läbib alumise õõnesveeni ja seguneb selle jääraineterikka verega.
Neerutorukester ringlev, loomisel olev uriin kõigepealt kontsentreerub ja seejärel lahjeneb. Hormoonid reguleerivad lõpliku uriini kontsentratsiooni.
Kohe pärast urineerimist on uriinis normaalselt baktereid vähe ja needki pärinevad kusitisuudme piirkonnast.
Osa kuseloomeks vajalikust energiast tuleb südame tööst. Kui süda ei suuda säilitada normaalset vererõhku, väheneb või lakkab ka uriiniteke.
Hingamiselundkond.
Hingamise definitsioon: hingamise all laiemas tähenduses mõeldakse gaasivahetust organismi ja väliskeskkonna vahel.
Organismis toimuvaks toitainete bioliigiliseks oksüdatsiooniks vajalik õhuhapnik viiakse väliskeskkonnast kudedesse ja eemaldatakse sealt ainevahetuse käigus tekkinud süsinikdioksiid.
See toimub hingamiselundite, südame, vereringesüsteemi ning vere kooskõlastatud tegevuse tulemusel.
Hapniku transpordi seisukohast võib kõnelda sel puhul organismi hapnikuga varustavast funktsionaalsest süsteemist.
Hingamise etapid:
Hapniku viimisel ümbritsevast ruumist kudedesse ja süsinikdioksiidi toomisel kudedest väliskeskkonda on vajalik:

Gaasivahetus kopsudes e. väline hingamine, mille käigus uuendatakse kopsude ventilatsiooniga osa alveoolides olevast gaasisegust;

Gaaside difusioon alveoolide ja vere vahel; (kopsukapillaaride gaasivahetustsoonis olev veri rikastub hapnikuga ning annab ära süsinikdioksiidi.)

Hapniku ja süsinikdioksiidi transport verega;

Gaaside difusioon kudede ja vere vahel
Kudede hingamine. Rakkudes toimuval sisemisel e. kudede hingamisel kasutatakse hapnikku kõrgmolekulaarsete toitainere bioloogilisel oksüdatsioonil organismi elutegevuseks vajalik energia transformeeritakse fosfaatühendite maktoergilistesse sidemetesse, ainevahetuse lõpp-produktidena tekivad süsinikdioksiid ja vesi.
Hingamisteed:

• Ninaõõs (ninakarbikud, hingamisepiteel, ninakarvad). Fn: õhu soojendamine ja puhastamine
  
• Neel (toit ja õhk ristuvad selles)
  
• Kõri (kilpkõhr, häälekurrud ja selles hääleside)
  
• Hingetoru (10 cm pikk ja 2,5 diameeter)
  

Mitmerealine ripsepiteel e hingamisepiteel:

• Ninaõõnes, trahheas, bronhides
  
• Ripsmed
  
• Lima
  
• Bronhioolides on kuupepiteel
  

Täiskasvanu kopsudes on umbes 300 miljonit alveooli, läbimõõduga ca 0,2 mm. Nende üldpindala on 70-100 m2.
Alveoolide seinu katvates kapillaarides d=8µm erütrotsüüdid peavad seetõttu liikuma üksteise järel. Kõigis kopsukapillaarides on üheaegselt verd alla 100 ml.
Seega on alveoolide seintes sama õhuke vere kiht, mille saab, kui katta ühe teeklaasitäie verega tenniseväljaku suurune ala.
Pleuraõõnes on väike alarõhk. Väiksem kui õhurõhk. 2,6-6mmHg
Hingamisliigutused:

• Sissehingamine
  

• Olulisimad lihased on välimised roietevahelised lihased ja diafragma
  

• Väljahingamine
  

• Olulisemad lihased on sisemised roietevahelised lihased ja kõhulihased.
  

Gaasivahetus toimub väiksema osarõhu suunas. Daltoni seadus – iga gaas avaldab gaasisegus osarõhku, mis vastab selle gaasi osale koguruumalas (ka veeaur on gaas ). Gaaside osarõhud vedelikes – teatud hulga gaase suudavad kõik vedelikud lahustada. Seejuures on lahustunud gaasi hulk sõltuv gaasi osarõhust. Piisava aja ja kokkupuutepinna korral gaaside osarõhud vedelikus ja gaasifaasis tasakaalustuvad. Tasakaal hapniku osarõhkudes vere ja alveolaarruumi vahel saabub 0,25 s jooksul, mis on kolmandik punalible kopsukapillaaris viibimise ajast. Teekond, mida gaasid läbivad on 0,2-1 mikronit. PCO2 suurenemine alveolaarruumis laiendab bronhe, PO2 vähenemine aga ahendab terminaalseid arterioole, mis suunab vere uuesti alveoolidesse, milledes on suurem PO2.
Hapniku transport verega:

• Hapniku füüsikaline lahustuvus veres on väike, 1l veres lahustunult 3ml hapnikku, seega oleks 70 kg kaaluva inimese 5 liitris veres 15 ml hapnikku.
  
• Tänu erütrotsüütides olevale hapnikukandjale hemoglobiinile on 1l arteriaalses veres hapnikku ca 200 ml, millest jääb 50 ml kudedesse. Seega on ka venoosses veres 150ml hapnikku.
  
• Hemoglobiini ja hapniku ühendi – oksühemoglobiini – teke oleneb hapniku osarõhust veres ja on pöörduv protsess. Kudedes, kus hapniku osarõhk on madal, annab veri kiiresti hapniku ära ja kopsudes, kus allveolaarõhust on hapniku osarõhk kõrge, küllastub veri hapnikuga peaaegu 100%selt.
  

Madalate O2 osarõhkudel suureneb hemoglobiini (Hb) O2 – küllastus järsult. Kui osarõhk on 26mmHg, siis on umbes pool Hb hapnikuga küllastunud. Alates 60mmHg on ca 90% hapnikuga küllastunud.
Süsinikdioksiidi transport verega.

• Süsinikdioksiidi lahustuvus veres on parem kui hapnikul .
  
• Süsinikdioksiidi on veres olevast koguhulgast:
  

• Lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides 9...10%
  
• Seotult hemoglobiiniga – karbaminohemoglobiinina 10...13%
  
• Vesinikkarbonaadina vereplasmas ja pinalibledes 78...80%
  

• Kõige olulisem on transport vesinikkarbonaadina vereplasmas: süsinikdioksiidist ja veest tekib punalibledes süsihape, mis dissotseerub vesinikiooniks ja vesinikkarbonaatiooniks. Reaktsiooni kiirendab mõlemas suunas erütrotsüütides olev ensüüm karboanhüdraas. Vesinikkarbonaat difundeerub erütrotsüütidest vereplasmasse.
  
• Arteriaalses veres on 1l-s 520ml, venoosses veres 580ml süsinikdioksiidi. Süsinikdioksiidi sisaldus arteriaalses ja venoosses veres oleneb muude tingimuste samaks jäämisel tema osarõhust kudede ja alveoolides resp.
  

Kopsude ventilatsioon:

• Kopsude ventilatsioon e minutimaht on hingamissageduse ja hingamismahu korrutis.
  
• Kopsude ventilatsioon = alveolaarventilatsioon + surnud ruumi ventilatsioon
  
• Alveolaarventilastiooniks nim seda õhu hulka, mis jõuab ühes minutis alveoolidesse
  
• Alveolaarventilatsioon ja kopsude verevoolutuse e perfusiooni suhtest sõltub vere arterialiseerumine
  
• Lokaalsete faktorite mõjul, kus peamist osa mängivad O2 ja CO2 osarõhud, reguleeritakse verevoolu ja ventilatsiooni nii, et verega voolutatakse läbi just neid alveoole, mida ventileeritakse, ja ventileeritakse neid alveoole, mille kapillaarides voolab veri.
  
• Tahtliku , ainevahetusele mittevastava kopsude ventilatsiooni suurendamisega organism oluliselt O2 juurde ei saa, sest sellega saavutatav O2 osarõhu tõus alveolaargaasis hemoglobiini küllastust oluliselt ei suurenda . Küll aga eraldub organismist rohkem CO2, kui seda ainevahetuses tekib, areneb hüpokapnia, mis võib esile kutsuda ajuveresoonte ahenemise, aju saab hoopis vähem O2. Sellega kaasneb peapööritustunne.
  
• Seega, gaasivahetus vastab täpselt organismi ainevahetuse vajadustele.
  

Hingamise muutused füüsilise töö korral:

• Kopsude ventilisatsioon suureneb 120...130 l/min, kaasatakse rohkem alveoole. Paranevad tingimused hingamisgaaside difusiooniks . Kopsusid läbinud õhu ruumalaühikult võetakse ära rohkem hapnikku ja antakse ära rohkem CO2
  
• Südame minutimaht suureneb, vererõhk tõuseb, kopsude verevoolutus suureneb. Veredepoodest suunatakse enam erütrotsüüte vereringesse.
  
• Arteriaalsest verest võetakse ära rohkem hapnikku. Organismi O2 tarbimine võib ületada kuni 20x puhkeoleku tarbimise, ulatudes 6...7 l/min vastupidavusalade sportlastel.
  
• Töötavates lihastes suureneb verega läbivoolutatavate kapillaaride arv, tõuseb temperatuur, PCO2 ja happeliste ainevahetusjääkide hulk, selle tõttu annab arteriaalne veri hapniku kergemini ära.
  

silma akommodatsioon
Akommodatsioon on läätse optilise tugevuse reguleerimine. See toimub läätse kumeruse muutmise teel, mis sõltub selle elastsusest ja läätsekihnule mõjuvatest jõududest.
Pinge ripsvöötmekeses venitab silmaläätse ja põhjustab selle lamendumise. Silm on nii reguleeritud e akommodeeritud kaugele vaatamiseks. Ripslihase kokkutõmbel pinge ripsvöötmekesele väheneb või kaob. Lääts kumerdub oma loomuliku elastsuse tõttu ja on akommodeeritud lähedale vaatamiseks. Ripslihase lõõgastumisel lääts taas lameneb.
Kui silma optiline süsteem on normaalne, siis tekib võrkkestal lõpmata kaugel olevatest esemetest terav kujutis. Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi tugevuse suhtes liialt pikk, tekib kujutis võrkkesta ees, see on lühinägevus. Lühinägevuse korral tuleb kasutada valgust hajutavaid läätsi e miinusklaase. Liialt väikese silmamuna läbimõõdu või optilise süsteemi valgustmurdvate omaduste languse korral ei fokuseeru kaugelt objektidelt tulevad kiired võrkkestale, fookus jääb silmapõhja taha, see on kaugelenägevus. Korrigeerimiseks kasutatakse valguskiiri koondavaid läätsi e plussklaase.