Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas läheneme kriminaalmenetlusele?
  • Miks on hea kui kohtusaalis on pealtvaatajad?
  • Kes mõistab õigust täpsemalt milline on kohtukoosseis üks neljast variandist?
  • Kes kaotab kui kohtumenetlus muutub privaatseks?
  • Kellest kohus koosneb?
  • Kes võib vaidlusi lahendada?
  • Midagi ei teenud Kuidas ta hakkab tõendama et ta ei ole süüdi?
  • Mida täpsemalt tähendab tähendab kuriteotunnuste ilmnemine ja millisest hetkest alates on alust rääkida nende olemasolust?
  • Kui see ei vii kuhugi?
  • Millisel alusel saaks selliste armuandmiskampaaniate" puhul kriminaalmenetluse lõpetada?
  • Miks Kuidas lahendaksite prokurörina esitatud kaebuse?
  • Kelle poole L pöördus pärast politseis käimist Millist nõu annate L-ile?
  • Kes on kurjategija?
  • Millist nõu annaksite advokaadina S-ile?
  • Kuidas rahustaksid S-i sina?
  • Millist põhiõigust läbiotsimine riivab?
  • Kust leiad läbiotsimise ese?
  • Mis on kirjutatud määruses?
  • Millist nõu talle juristina annaksite?
  • Kes lahendab kaebust Mida teete?
  • Mida tähendab vahetu tabamine?
  • Milles seisnes läbiotsimine?
  • Mis on S-i alus kaebuse esitamiseks?
  • Kes seetõttu sisuliselt ei saa ise olla kaebajaks ?
  • Kelle poole ta toe saamiseks pöördub Millist nõu annad?
  • Mis on siin võimalused?
  • Kuidas käib vara arestimine?
  • Millist vara saab konfiskeerida?
  • Millisel juhul saab asitõendist rääkida?
  • Millest me räägime?
  • Kes soovib menetlust?
  • Miks ei saa pärast 48 tundi vabastatada ja siis jälle vahistada?
  • Kui suures ulatuses on vaja esitada tõendeid?
  • Mis seal üldse toimub?
  • Kuidas isik saab teada et tema vara arestitud?
  • Millistele argumentidele tugineksite A kaitsjana vahistamismääruse vaidlustamisel?
  • Mille alusel esitatakse vahistamismäärusele kaebus?
  • Kuhu määrus tehti Võib tugineda vormilistele või sisulistele puudustele Kas vormiliselt on kõik õigesti?
  • Millisel alusel konfiskeeriti auto?
  • Kuidas lahendate eeluurimiskohtunikuna taotlused?
  • Mida kirjutada kaebusesse?
  • Mida tegi eeluurimiskohtunik valesti?
  • Milliseid kuritegusid veel võib toime panna soovides tõendeid hävitada?
  • Kuskohast tuleb põhjendatud kahtlus?
  • Mida oleks võimalik proksil välja tuua?
  • Kui palju volikogu liikmeid kes tegelevad riigihangete läbiviimisega?
  • Milline neljast tõkendist?
  • Mida kohus peab põhjendama et arestida?
  • Mis on tõkendi eesmärk?
  • Millistel tingimustel saab asja uuendada?
  • Millised õiguslikud tagajärjed on menetluse lõpetamisel?
  • Milline otsus on lõplik?
  • Kui konkreetselt tuleks formuleerida süüdistusaktis süüteo kirjeldus?
  • Millisest hetkest saab rääkida kaitseõiguse rikkumisest süüdistuse ebakonkreetsuse tõttu?
  • Kuidas reageerid sellele kaitsjana?
  • Kus näeksid võimalikke probleeme?
  • Mida peaks riigiprokuratuur tegema?
  • Millisel õiguslikul alusel oli prokuratuuril õigus menetlus sel alusel lõpetada?
  • Kuidas lahendate taotluse?
  • Kuidas lahendate kaebuse?
  • Kui kohustas uurimisasutust lisama kriminaaltoimikule õiendi menetluskulude kohta?
  • Kuidas lahendate prokurörina kaitsja taotluse?
  • Mida hakkate peale teabega OÜ Väike Trikk registrist kustutamise kohta?
  • Kelle A on toru otsa" saanud Mida teete?
  • Mida teed prokurörina?
  • Kuhu paigutub kriminaalmenetlus?
  • Kuidas fakte tuvastatakse?
  • Kuidas inimene paneb kokku vastuse küsimusele mis juhtus?
  • Kuidas puutub siia tõde?
  • Millised Ja mida sel juhul tuleks teha kui isik võiks samas kriminaalasjas olla nii tunnistaja kui ka mingis muus menetluslikus rollis?
  • Millised need erandid on?
  • Mis millal kuhu kus kuidas kui palju millest miks milleks missugune?
  • Mida teha kohtueelses menetluses antud ütlustega?
  • Millele kannatanu esindaja vastab esmalt eitavalt Siis küsib prokurör aga otse löömisest rääkis?
  • Mida otsustaksite siin ringkonnakohtuna?
  • Milliste küsimuste vastu ja millisel alusel vastuväiteid esitad?
  • Kui nägite meesterahvast auto juurde jooksmas Kui kaugel ta teist oli?
  • Miks te noorena loomapiinamisega tegelesite?
  • Millal te viimati psühhiaatri vastuvõtul käisite?
  • Mis te arvate kuidas varas majja sisse pääses?
  • Millises ulatuses arvestad kohtunikuna O ütlusi?
  • Kuidasn neil kahel vahet teha?
  • Millised on erisused nende kasutamisel tõendina?
  • Mida saab kasutada vaid tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kõigutamiseks?
  • Millisest hetkest hakkab mõistlik menetlusaeg pihta?
  • Mis kaebaja jaoks kaalul on?
  • Kestnud liiga kaua õiguslikud tagajärjed?
  • Kes ei suuda piisavalt kiiresti uurida?
  • Mis on avalik huvi?
  • Kuidas mõistlikku menetlusaega tagada?
  • Kui asi läheb kohtunikku kätte siis kuidas saada teada kas isikul on võimalik rahalist karistust kanda?
  • Millised riskid on kokkuleppemenetluses?
  • Millised kaalutlused võiksid prokuratuuri kallutada kokkuleppemenetluse kasuks otsustama?
  • Miks peaks kokkuleppemenetlusega olema nõus süüdistatav?
  • Millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab süüküsimus Kohus teeb kindlaks kas vabatahtlikult?
  • Kellel on õigus ja mis on ringkonnakohtu võimalused selles olukorras?
  • Kui kohus on valesti materiaalõiguslikust kasutanud?
  • Millised on lühimenetluse põhilised tunnusjooned ja mille arvelt tuleb kokkuhoid?
  • Milline näeb välja kohtulik arutamine lühimenetluses?
  • Mis tähendus on süüdistatava ütlustel kui süüdistatav palub et ta lühimenetluses üle kuulatakse?
  • Mis on kannatanu sõnavõtu õiguslik tähendus?
  • Millisest põhilisest menetlusõigusest loobub süüdistatav lühimenetlusega nõustumisel?
  • Kellegi õigusi rikub?
  • Millised argumendid võivad siin olla kaitsjal apellatsiooni kirjutades?
  • Millistel juhtudel võib kohus teha õigeksmõistvat kohtuotsust?
  • Kui seotud on prokurör kannatanu seatud tingimustega?
  • Millisele seisukohale asute taotluse osas?
  • Millised kulud jäävad kriminaalmenetluse korrakohase toimise puhul igal juhul riigi kanda?
  • Millistest kaalutlustest lähtudes peaks kohus hindama kuidas menetluskulud jaotada?
  • Millisest hetkest alates tekib isikul õigus kaitsja abile?
  • Mis sellist probleemi esile kutsuma või võimendama kipuvad?
  • Kuidas lahendada?
  • Mis sellise tasumäära mõistlikuks muudavad?
  • Millised on menetluskulud?
  • Miks ka meil on riigireformi kontekstis vähemalt mõeldud samas suunas?
  • Mida teha "kuldkaebajatega"?
Kriminaalmenetlus
Sotsioloogilises plaanis võib kriminaalmenetluse põhiolemuseks lugeda teatud napi sotsiaalse ressursi jagamist sel viisil, et jagamise tulem oleks legitiimne , st ühiskonnas siduvana aktsepteeritav.
Kriminaalmenetluses jagatavaks ressursiks on:
1) riigipoolne karistusõiguslik reageering toimepandud kuriteole e nn kuriteo järelmid;
Riigipoolsed võimalikud karistusõiguslikud reageeringud toimepandud kuriteole järgmised:
  • Kriminaalkaristuse kohaldamine ( KarS § 44-46 ja 49-54)
  • Kriminaalkaristuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69-70)
  • Kriminaalkaristusest tingimuslik vabastamine (KarS V ptk.)
  • KarS-i VII ptk-s sätestatud nn muude mõjutusvahendite kohaldamine
  • Iseseisvaks riigipoolseks reageeringuks toimepandud kuriteole tuleb lugeda KarS-i §-s 80 sätestatud ja humanismist kantud kohtu võimalust vabastada karistusest kuni viieaastase vangistusega karistatava kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isik, kes on ise kuriteo toimepanemise tagajärjel raskelt kannatada saanud.
    2) kuriteo kui minevikusündmuse asjaolude selgitamine ;
    Mis tahes riigipoolset karistusõiguslikku reageeringut ei saa loogiliselt olla enne, kui on alust rääkida kuriteo toimepanemisest.Kuriteo toimepandusest rääkimine saab toimuda teatud kindlat skeemi kasutades – KarS-ist lähtuvat ja karistusõiguse teoorias edasiarendatud deliktistruktuuri kasutades.
    Deliktistruktuurist lähtuv kuriteost rääkimine: Kuriteotoimepanemise kahtluse korral tuleb kriminaalmenetluse raames
    • esimeses järjekorras selgitada deliktistruktuuri I astmega (süüteokoosseis) hõlmatavat
    • alles süüteokoosseisu täidetuse tuvastamisel analüüsida õigusvastasuse ning süüga seonduvat.

    Nt kui kriminaalmenetluse mingil etapil ilmneb, et puuduvad kuriteo tunnused (kriminaalmenetluse alus), st ilmneb lünk deliktistruktuuris, siis on tegemist kriminaalmenetlust välistava asjaoluga ( § 199 lg 1 p 1 mõttes) ja krm tuleb jätta alustamata, lõpetada või mõista süüdistatav õigeks.
    Mitte alati ei sõltu krm-e alustamine ja kulgemine kuriteotunnuste olemasolust. § 199 lg-s 1 on ka teisi krm-st välistavad alused lisaks krm-e aluse puudumisele.
    Lähtudes PS § 22 lg 1 sätestatud süütuse presumptsioonist ei ole lubatud kuriteos kahtlustatavat kohelda mingi huvipakkuva objektina, mille uurimisel võiks pühendada abinõu. VASTUPIDI: õigusriiklik keskkond nõuab, et seda isikut tuleb kohelda subjektina, mis tähendab talle kõigi ja sh ka ulatuslike spetsiaalselt krm-ks ettenähtud põhiõiguste tagamist.
    3) üldjuhul kahtlustatava nõusolekut eeldav riigipoolne kriminaalmenetlusõiguslik reageering kuriteotunnustega teole .
    Kohtud ja kohtumenetlused: ajalugu, kultuur, poliitika, teadus.
    Kriminaalmenetluse eesmärgid.
    Kriminaalmenetlusel on 2 põhilist eesmärki:
    • süütu süüdistatav tuleb õigeks mõista – eesmärk teenib indiviidi huve
    • süüdlane tuleb süüdi mõista – eesmärk teenib ohvri ja ühiskonna huve
    Seega saavutame järgmisi eesmärke:
    • Et õigus võidutseks – täpsemalt, menetlusnormi mittejärgides politsei hakkab süüdistama üle oma võimu (võimu ületamisega).
    • Süütu inimesele kannatusi mittepõhjustamine.
    • Põhiõigusi kindlustamine.
    • Karistamine , et keegi ei rikuks ühiskonnas eksisteerivaid norme.
    • ohvrid soovivad loovutada oma konflikti riigile, kes sellega oskab paremini tegutseda ja lahendada – riik on selline pool, kes saab neutraalselt otsustada ( veritasu vältimine).
    • laiendavad inimese normide ja väärtuste arusaamad.
    • Korraloomine ja selle täitmine. On sätestatud menetluskord: Normi eesmärk – orienteerumine tulemuse saavutamises.
    Kriminaalmenetluse piiritlemine.
    • Ruumiline kehtivus
    EV kriminaalmenetlusõiguse sätted kehtivad kõigis EV territooriumil toimetatavates kriminaalmenetlustes sõltumata kuriteo toimepanemise kohast, kui see ei ole välislepingutega määratud teisiti (rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös, kui Eesti on taotlevaks või täitvaks riigiks)
    Erand : välisriigis kogutud tõendid arvestatakse tõenditena krm-s Eestis, va juhul, kui need on kogutud toiminguga, mis on vastuolus Eesti krm-e põhimõtetega (nt valedetektor)
    Ruumilise kehtivuse eripära on kaugülekuulamine: ülekuulamisele kutsumine toimub täitva riigi menetlusseaduse kohaselt, ülekuulamise läbiviimine – taotleva riigi menetlusseaduse järgi.
    • Ajaline kehtivus
    KrMS kohaldamine ei sõltu menetletava kuriteo toimepanemise ajast – kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat.
    Varasema menetlusseaduse kehtivuse ajal alanud menetlused viiakse lõpule varem kehtinud seaduse järgi.
    Kriminaalmenetluse algus ja lõpp.
    1) algab sellest, et uurumisasutus või prokuratuur alustab esimese uurimis - või muu menetlustoiminguga tingimusel, et
    • On olemas krm-e ajend (kuriteoteade) ja alus – kuriteotunnuste (asjaolude) ilmnemine. Alustamiseks piisab objektiivse süüteokoosseisu nende tunnuste sedastamisest, mis puudutavad tegu.

    Kriminaalmenetlus - põhjalikumad uuringud – objektiivse süüteokoosseisu kaks elementi: tagajärje ja põhjusliku seose selgitamine, õigusvastasust välistavad asjaolu ja süü.
    Kui menetlemisel ilmnevad uue kuriteo tunnused – uue kriminaalmenetluse alustamine ja teade prokurörile, ülekuulamisprotokolli ärakiri läheb uude toimikusse või ühendub senise menetlusega ühiseks menetluseks.
    „kui kahtlus on, siis tuleb uurida“ – ladina

    Kohtueelses menetluses krm-e aluse puudumine – toob menetluse lõpetamine prokuratuuri määrusega või uurimisasutuse määrusega prokuratuuri loal.
    Kohtulikus eelmenetluses – ei too mitte midagi: kohus peab sisuliselt arutama ja pärast õigeks mõista.
    Kuriteo aegumine – sõltub kuriteo raskusest.
    2) lõpeb kas
    - õigeksmõistva kohtuotsusega või
    - süüdistatava süüdi mõistmisega või
    - kohtueelses menetluses:
    oportuniteediprintsiibist (otstarbekuse kaalutlusest) lähtuvadlõpetamise võimalused:
    • krm-e lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumisel ja isiku väikese süü korral (§ 202)
    • krm-e lõpetamine karistuse ebaotstarbekuse korral (KrMS § 203)
    • krm-e lõpetamine välisriigi kodaniku poolt või välisriigis toimepandud kuriteo korral (§ 204)
    • krm-e lõpetamine seoses isikult tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga (§ 205)
        • kahtlustatav või süüdistatav on nõus sellisel alusel lõpetamisega
        • kahtlustatav või süüdistatav on oluliselt kaasa aidanud avaliku menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisel ja kui ilma selleta oleks selle kuriteo avastamine ja tõendite kogumine olnud välistatud või oluliselt raskendatud.

    Menetlusökonoomia põhimõte
    • Alternatiivid menetluskorras: leiame otseteid või valime, millised teed on vajalikud. Nt kokkuleppemenetlus (Ameerika õigussüsteemist pärinev) – menetlus, kus süüdistuse ja karistuse suhtes saavutatakse süüdistatava js võimuesindaja läbirääkimiste tulemusel kokkulepe.
    • Kas see on mõistlik menetleda algusest lõppuni kõikide normide järgi? Võimalikult minimalistlikult. Mida vähem reguleeritakse ja dubleeritakse, seda parem on.
    • Isikuline kehtivus
    • Kehtib kõigi isikute suhtes võrdselt.
    • Erandid:
      • Riigikogu liikmed, president , riigikontrolör, kohtunikud – süüdistusakti koostamise ja menetlustoimingute erisused 14.ptk-s.
      • Notari- ja advokaadibüroode läbiotsimine ainult kohtumääruse alusel. Pigem keelatud.
      • Alaealised – erimenetlus.
      • Diplomaatiline puutumatus – Eesti kriminaalmenetlusõigust kohaldatakse välisriigi taotlusel.
    Osalised – peame teadma, kelle kohta see mentelus käib. Selleks et krm toimiks, me peame leidma õigeid inimesi (kes on süüdi)
    Kuidas läheneme kriminaalmenetlusele?

    Põhimenetlus kohtus

    Miks on hea, kui kohtusaalis on pealtvaatajad? Nad hoiavad kohtunikku vaos , kohtunik kontrollib ja jälgib hoolikalt, mida räägib, kuidas kohut mõistab.
    Lõuna-Euroopas prokurör nagu kohtunik, vahetegemine on minimaalne. Pigem põhja pool öeldakse, et prokurör on täitevvõimu käepikendus ja vahetegemine on väga suur.
    Mittu vandekohtunikku on USA kohtus? Vandekohtunikud ka tsiviilprotsessis, seal vandekohtunikke min. 6, föderaalprotsessis 12 vandekohtunikku.
    Eestis pooled paigutatud vastamisi (lauad), USAs pigem kohtuniku poole.
    Austrias prokurörid kohtuniku käepikendused – ka neil on seljas talaar , punase kraega.
    Kohtukoosseisu 4 erinevat varianti :
  • Üksik professionaalne kohtunik
  • Üks professionaalne kohtunik, mingi hulk rahvakohtunike – eestis 1. astme kuriteoasjades
  • Professionaalsetest kohtunikest koosnev kolleegium , 1. astme kohtuasjades.
  • Professionaalne kohtunik, kes juhib protsessi, mitteprofessionaalsed vandekohtunikid, kes lahendavad faktiküsimused.
    Venemaal süüdistatavad istuvad puuris, Eestis barjääri taga või advokaadi lähedal – sõltub sellest, kas isik on vahi all või mitte.
    Narvas ühes kohtusaalis klaasist kast, kuhu süüdistatav pannakse.
    Austrias ja USAs tunnistajad istuvad, Eestis seisavad puldi taga. Föderaalkohtutes ei ole lubatud ei filmimine ega pildistamine , sest see kipub kohtumenetlust häirima (inimesed tunnevad end kaamera ees kohmetult/ebamugavalt). O. J. Simpsoni protsess.
    Kriminaalkohtupidamine – milleks? Et eemaldada kurjategija ühiskonnast ja ehk isegi karistusega ümber kasvatada, et süüti inimene ei läheks kinni, et toimuks õiglane kohtupidamine, vale inimene riigileiva peal, kes ebaõiglase kohtupidamisega ära rikutakse .
    • Et teha selgeks, mis juhtus;
    • Asjaosalistele anda võimalus seisukohti avaldada ja ennast maha rahustada;
    • Õigus võrdsetele võimalustele ja efektiivsele kaitsele, võimalus tutvuda tõenditega ja saada piisavat aega kaitse valmistamiseks;
    • Et näidata, et õigus toimib;
    • Anda avalikkusele võimalus õigusemõistmise toimimist kontrollida;
    • Vältida omakohut, veritasu jmt reaktsioone. Tartu prokurör Toomas Liiva – ta hakkas joobes juhtidele küsima vangistust. Prokuratuur kujundab karistuspoliitikat, kui prokurör ei küsi vanglat, siis kohtunik seda ka ei paku. Kohus ainult kontrollib, et prokurörid üle piiri ei läheks – peavad ohjeldama prokuratuuri. Kui kriminaalmenetlusse palju panustada, siis omakohus väheneb;
    • Leida optimaalne lahendus juhtunule. Optimaalne ei ole alati iga hinna eest leida lahendus ja selgitada välja mis juhtus – kas on mõtet 5 aastat hiljem vedada kannatanu kohtusse ja punnitada uurida kuritegu . Riik on kanantanu konflikti ära varastanud – kurjategijad saavad küll karistada , aga kahju hüvitist ei järgne.
    Kuidas?
    • Eesmärkide prioritiseerimine;
    • Kes mõistab õigust – täpsemalt, milline on kohtukoosseis (üks neljast variandist)? Kas me tahame selliseid lahendusi, mis on üksikjuhtumil adekvaatsemad või tahame, et materiaalõigus toimiks, nagu kellavärk? Vandekohus on seatud üles tasakaalustamaks prokuratuuri ja seadusandjat. Vandekohus legitimeerib õigusmõistmist (vandekohus nüüd ka Jaapanis , Hispaanias, Kashastanis). 12 inimese otsus on usaldusväärsem kui 1 inimese otsus – rohkem vaatenurki, erinevad taustad. 12 inimese kasutamine on kulukas , kihistunud elanikkonnas vähem tuttavaid, homogeenses ühiskonnas rohkem, vandekohtunikud rohkem mõjutatavad? Kui rahaga ei saa, siis vägivalla ja poliitilise survega – kuna kohtunikud üheski erakonnas ei ole, siis jääb vägivald.
    • Kontroll alustamise ja lõpetamise üle – kannatanu kontrollib (kannatanut on lihtne mõjutada ja puuduks õiglane kohtumõistmine); legaliteedi põhimõte – kõiki asju tuleb uurida ja valikut ei ole; alternatiivoportuniteedi põhimõte, keegi otsustab, kas on mõistlik menetleda või mitte, siin saab ka kannatanu kaasa rääkida.
    • Aktiivsuse jaotus: kohus või pooled? Võistlev menetlus ja uuriv menetlus – sakslased lasevad kohtul erapooletuna uurida – see on kohtu kohustus, see rikub erapooletut kohtumenetlust. Võistlev menetlus – initsiatiiv menetluses on poolte käes, kes esitavad tõendeid, taotlusi, valivad milliseid menetluslikk toiminguid vaja teha, millal alustada menetlust, siin kohus kuulab pooli ja otsustab, kummal on õigus. Kohtul ei ole õigust hakata poolte tööd tegema.
    • Tulemus: printsiibis õige või üksikjuhul sobiv?
    • Kuritegevuse vastane võistlus vs põhiõiguste kaitse? Igas kohtusüsteemis on asi ühele või teisele poole kaldu.
    • Võistlev vs mittevõistlev?
    Eesti kohus otsustab nii õiguse kui ka fakti küsimused. Kohtunik juhib kohtuistungit (tagab selle eesmärgipärse läbiviimise), otsustab kas isik on süüdi või mitte ning määrab ka karistuse.
    Rahvakohtunikud võivad kohtuniku otsusele vastu vaielda . Otsuse kirjutab kohtunik, kui rahvakohtunikud on kohtuniku otsuse vastu, peab kohtunik nende otsuse kirjutama.
    Süütuse presumptsioonin dubio pro reo. Kui süüdistatav otsustab iseseisvalt end kaitsta, siis on tema ülesanne tuua kohtu ette tõendid, et kinnitada, et ta ei teinud seda.
    Kohtuistungi käik: struktureeritud vaidlus kahe poole vahel, umbes nagu väitlemine.
    • Istungi rakendamine – kohtunik tuleb saali ja avab istungi. Ankeetandmete kontroll ja info, kuidas inimesega rääkida – põhjused, miks küsitakse süüdistatava haridust.
    • Prokuröri avakõne – eesmärgiks on seletada kohtule, milles seisneb asja põhisisu ja milliseid tõendeid esitama hakatakse, kuidas need asjaga haakuvad. Annab kohtule ette raamistiku , mida protsessis nägema hakatakse, milleks tunnistajad jne.
    • Süüdistatava seisukoht – kas süüdistus on arusaadav, kas tunnistab end süüdi.
    • Kaitsja avakõne – tõendid ei pea paika, sest isik pole tegu toime pannud .
    • Süüdistuse tõendite uurimine – prokurör toob tõendid. EIÕK art 6.
    • Kaitse tõendite uurimine – kaitsja toob tõendid. Esmas - ja teisesküsitlus tõenite uurimisel.
    • Vastutõendamine – kui prokurör ei suutnud kaitse tõendeid ette näha, küsib vaheaega , et uurida.
    • Prokuröri süüdistuskõne – süüdistus- ja kaitsekõne on nn kohtuvaidlus .
    • Kaitsja lõpukõne.
    • (Repliigid) – nii kaua kuni kohtunikule aitab.
    • Süüdistatava viimane sõna – süüdistatav üldiselt ei soovi midagi juurde öelda. Vahel esitab süüdistatav uusi fakte, mida keegi ei tea. Süüdistatava viimane sõna ei ole tõend.

    Loeng 3: Kriminaalmenetluse väidetav vastasseis: põhiõigused vs menetluse efektiivsus. Õiglase kriminaalmenetluse ( fair trial ) põhijooned .
    Põhiõiguste olulisemad allikad, mida krm kõige sagedamini riivab:
    • Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja selle protokollid – on Riigikogu ratifitseeritud välisleping, mis õigusaktide hierarhias on seadustest ja muudest aktidest kõrgemal, kuid PS-sest madalamal.
    • EL põhiõiguste harta;
    • PS
      • Kaitse riigivõimu omavoli eest
      • Riigivõimu kohustus tagada õigused ja vabadused
      • Süütuse presumptsioon
      • Õigus kohtuasja avalikule arutamisele ja edasikaebamisõigus
      • Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele
      • Õigus kodu puutumatusele
      • Õigus sõnumite saladusele
    Kriminaalkohtupidamine – milleks?
    • Selgeks teha, mis juhtus
    • SÜÜTU SÜÜDISTATAV TULEB ÕIGEKS MÕISTA – teenib indiviidi huve
    • SÜÜDLANE TULEB SÜÜDI MÕISTA – teenib ohvri ja ühiskonna huve.
    • Asjaosalistele anda võimalus seisukohti avaldada ja ennast maha rahustada
    • Näidata, et õigus toimib
    • Anda avalikkusele võimalus õigusemõistmise toimimist kontrollida
    Kes kaotab, kui kohtumenetlus muutub privaatseks? Kohtule usaldumine
    • Vältida omakohut, veritasu jmt reaktsioone
    • Leida optimaalne lahendus juhtunule
    Damaška: Proaktiivne ja reaktiivne riik
    Damaška esitas traditsioonilise võistlevat menetlust, mis võrdleb kohtuekspertureerimisprotsessi ja tsiviilõigusega ja milles on inkvitseerimisprotsess, ning esitas nüüdsema kirjeldava raamistiku, mis oli korraldatud kahe erineva telje vahel. Damaška " hierarhiline - koordineeriv" ​​ telg peegeldab seda, kuidas riik on oma kohtus ametnike korraldanud, kusjuures hierarhilised riigid struktureerivad oma kohtupoolseid filiaale stratifitseeritult ja jäigalt määratlevad rollid, erinevalt riikide koordineerimisest, kes korraldavad oma kohtunike vabalt kattuvad valdkonnad ja kontsentreeritud, mitteametlikud otsustusprotsessid. Damaška teise "riikliku aktivismi" teljega peetakse "aktivistiks" neid riike, kes püüavad rakendada materiaalseid väärtusi paljude sõidukite, sealhulgas kohtumenetluse kaudu, kuid reageerimisvõimelised riigid ei kinnita konkreetset materiaalset nägemust heast elust, kusjuures nende kohtusüsteem mängib rolli eraviisiliste vaidluste erapooletu arutleja , võistlejate soodustuste täitmine ja poolte autonoomia edasilükkamine . Iga nimetatud menetluse süsteem, Damaška väitis, võib asuda nende kahe telje kohal. Seda silmas pidades on klassikaline anglo-ameerika katse koordineeriv / reageeriv , samas kui klassikaline kontinentaalne lähenemine on hierarhiline / aktiivne.
    Reaktiivne olek ei kõhkle tulemuste õigsuse üle erapooletust. Kui üks võrdsustab tulemuste täpsuse õigluse saavutamise ja võrdse kohtlemisega õigluse, tuleb järeldada, et reaktiivne riik - ja seega ka konfliktide lahendamise protsess - väärtustab õiglast õiglust.
    Proaktiivne – ennetada intsidendi tekkimist (inkvisitsiooniline kriminaalkohtumenetlus)
    Reaktiivne - reageerida intsidendile ja takistada selle kordumist
    RE võistlev menetlus: kontroll menetluse üle, kiir, isikul on võimalus ise tõendid esitada ja neid kommenteerida, kohus on passiivne.
    Klassikaline võistlev menetlusfaktilised asjaolud on kohtuotsusele siduvad . Kui prokurör loobub süüdistusest, siis menetlus on lõpetatud .
    Eesti 2004.a
    Eesti 1996.a
    PRO
    uuriv menetlus: kauakestev menetlus,
    kohus on ise aktiivne, kohtunik on hea uurija
    Vaidluste lahendamine õiguse korrektne rakendamine
    (väga kallis menetlus)
    Tsiviilasjades (eriti hagita menetluses) kohus peab ise otsustama (oma algatusel , ka siis, kui pool loobub nõudest) – uuriv menetlus.
    Kokkuleppemenetlus on PRO menetluse vahend ( asub kolmnurga all, VL ja ÕKR vahel)
    Nõukogude riik oli täisti PROaktiivne.
    Eesti kriminaalmenetlus on hübriidmenetlus.
    Võistlev kohtumenetlus – mõlemad menetluspooled, süüdistus ja kaitse, peavad saama võimaluse teada vastaspoole väiteid ja tõendeid, mida kumbki on esitanud , ja neid kommenteerida.
    Tänapäeval ei olegi inkvisitsioonilise ja võistleva kriminaalkohtumenetluse mudeli erinevus nii suur, kui võiks arvata, sest Mandri-Euroopa mudel, mis liigitakse inkvisitsiooniliseks, on üle võtnud mitmeid võistlevale menetlusele iseloomulikke põhimõtteid.
    Kohtueelne menetlus on Mandri-Euroopas, ka Eestis, jäänud siiski valdavalt inkvisitsiooniliseks.
    Inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 3 on kirja pandud need süüdistatava õigused, mida kriminaalmenetluses minimaalselt tuleb tagada, et õigusemõistmine oleks võistlev.
    Kellest kohus koosneb? Kes võib vaidlusi lahendada?
    • Professionaalne kohtunik; - protsessi juhtimine, normide rakendamine, aktiivselt osalevad riigi elus - õiguse elluviimine poliitikas
    • rahvakohtunik – peab vastama nõuetele, võib olla valitud KOV nimekirjast; - võib vaidlust lahendada ka
    • vandekohus – nimekiri registris, juhuslikult valitakse
    Õiglase kriminaalmenetluse põhijooned:
    Mõiste “õiglane kohtumenetlus” ei ole selge ja üheselt mõistetav. See pole üksik õigus, vaid üldmõiste, mis sisaldab menetluse erinevaid aspekte , põhimõtteid ja õigusi.
    Riigi ja süüdistatava vahel ei eksisteeri võimu tasakaalu. Õigusemõistmise huvid loovad ohu – ajalugu on seda ka tõestanud - , et süüdistatav allutatakse ebaõiglasele kohtumenetlusele.
    • poolte võrdsus
    Poolte võrdsuse üle otsustamiseks on vaja võrrelda üht kohtumenetluse poolt teisega, et otsustada, kas ühel poolel on teisega võrreldes eeliseid . Nt kui ühel menetluspoolel on õigus küsitleda tunnistajat, siis peab ka teasel poolel olema võimalus küsitleda.
    EIK on sõnastanud poolte võrdsuste põhimõtte järgmiselt: igaüks, kes on menetluspooleks, peab omama võimalust esitada oma asja tingimustes, mis ei pane teda vis-à-vis oponendiga ebasoodsamasse olukorda.
    Krm-s poolte võrdsusest saab rääkida väga piiratud ulatuses. Süüdistus ja kaitse on väga erineval positsioonil ja erinevate võimalustega. Prokurör tegutseb isikliku huvita: ülesandeks on leida tõde ja kindlustada õiguse korrektne kohaldamine; tal on tõendamiskohustus; saab kasutada sunnivahendeid, millest süüdistatav on ilma jäetud. Süüdistatav tegutseb isiklikes huvides, tal ei ole kohustust teenida õiglust; saab vaikida kogu menetluse vältel.
    • Õigus võistlevale menetlusele
    Termin „võistlev menetlus“ ilmus EIK sõnavarasse 1980-ndate lõpul, kui kohus kinnitas, et kõik tõendid tuleb menetluse võistlevust silmas pidades esitada süüdistatava juuresolekul. EIK selgituste järgi õigus võistlevale menetlusele krm-s tähendab, et mõlemad menetluspooled, süüdistus ja kaitse, peavad saama võimaluse teada vastaspoole väiteid ja tõendeid, mida kumbki on esitanud , ja neid kommenteerida. See nõue käib faktide, õiguslike seisukohtade , materiaalõiguse ja menetlusõiguse kohaldamise kohta.
    Süüdimõistev otsus ei tohi üksnes või otsustaval määral tugineda tunnistaja ütlustele, keda süüdistatav ei saanud küsitleda.
    Inimõiguste konventsiooni art 6 lg 3 sätestab süüdistatava õigusi, mida kriminaalmenetluses minimaalselt tuleb tagada, et õigusemõistmine oleks võistlev.
    EIK pretsedendiõigusest saab välja tuua kaitse menetlusest osavõtu 4 iseloomulikku tunnust:
  • Süüdistatav ei ole kohustatud osalema tõendamisprotsessis. Teda kaitseb enese mittesüüstamise privileeg (enesesüüstamise keeld)
  • Igasugune osavõtt peab tuginema informeeritusele. See ringimus nõuab kaitsja osavõttu süüdistatava või kahtlustatava küsitlemisest kohtueelsel uurimisel, kogu asjakohase teabe avaldamist kaitsele ja kaitse õigust kommenteerida tõendeid.
  • Kaitsele tuleb anda võimalus vaidlustada tõendeid, sh õigus küsitleda tunnistajaid mõnes menetlusstaadiumis.
  • Kohus peab otsuses piisava selgusega näitama, kuidas tema seisukoht kujunes – põhistatud otsuse nõue.
    • Õigus osa võtta kohtumenetlusest

    Inimõiguste konventsiooni artikkel 6 tervikuna peab tagama süüdistatava tõhusa osavõtu menetlusest. Õigus kuulata ja jälgida menetlust ning sellest osa võtta.
    PS 24 lg 2 annab igaühele õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures.
    Süüdistatav võib ise loobuda õigusest osa võtta kohtumenetlusest.
    Kuid ka siis, kui süüdistatav oma õigusest ei loobu, võib tema kohtuasja arutamine toimudatema osavõtuta:
  • Süüdistatav eemaldatakse kohtusaalist tema käitumise tõttu
  • Kohtumenetlus in absentia. KrMS järgi võib kriminaalasja arutada süüdistatava osavõtuta, kui tema asukohta EV-s ei suudeta tuvastada, on alus arvata, et ta viibib väljaspool EV piire ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik (KrMS 269 lg 2). Alus in absentia menetluseks esineb juhul, kui eespool loetletud tingimused kumuleeruvad.
    Juhul, kui süüdistataval puudub võimalus uueks kohtumenetluseks, teeb EIK vahet 2 olukorra vahel:
    Esiteks, kui süüdistatav teadlikult hoidub kõrvale kohtust – kohtuasja uut arutamist ei pea korraldama , sest süüdistatava kõrvalehoidmist kohtust saab tõlgendada oma õigustest loobumisena.
    Teiseks, kui süüdistatav jäi kohtusse ilmumata põhjusel , mis ei sõltnud tema tahtest – peaks võimaldama süüdistuse uue kohtuliku arutamise.
    Süüdistatava kohalolek ja vahetu osavõtt asja arutamisest ei ole võimalik, kui kohus asja arutamiseks kohtuistungit ei korralda. Selline erandlik olukord võib esineda neis kohtuasjades, mis traditsioonilise kriminaalõiguse kategooriasse ei kuulu, nt trahvimaksed maksuasjades, sõiduki joobes juhtimine või kiiruse ületamine, kuid tingimusel, et asjaolud neis süütegudes on tehnilist laadi , faktide usaldusväärsuse või vaieldavuse küsimust, mis nõuaks suulist arutelu, tõendite esitamist või ristküsitlust, ei tõuse ja isikule on antud võimalus selgitada oma väiteid kirjalikult.
    • Kohtuistungist osavõtt telesilla vahendusel

    Õiglane kohtumenetlus nõuab süüdistatava füüsilist kohalolekut kohtuistungil I astme kohtus. Kui süüdistatav osaleb telesilla vahendusel apellatsioonimenetluses, kus kontrollitakse nii fakte kui ka õiguse kohaldamist, peavad olema täidetud järgmised tingimused: tehnilised tingimused peavad võimaldama süüdistataval takistusteta jälgida istungi kulgu ning talle tuleb tagada võimalus tõhusalt ja konfidentsiaalselt suhelda kaitsjaga (nt telefonitsi).
    Füüsilise osavõtu piiramiseks peab olema mõjuv põhjus, nt põgenemise või rünnaku risk.
    • õigus teada teise poole väiteid ja neid kommenteerida

    Võistlev menetlus eeldab samuti, et nii kaitse kui ka süüdistus peavad olema informeeritud teise poole väidetest ja seisukohtadest ning saavad kommenteerida teise poole seisukohti ja esitatud tõendeid. Süüdimõistev otsus ei või üldjuhul tugineda tunnistajate ütlustele, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ega kelle ütlusi vaidlustada.
    Õigus taotleda mõne tõendi avalikuks tegemist ei ole samuti absoluutne õigus. Riigi julgeoleku, tunnistaja kaitse ja politseitöö meetodite saladuses hoidmise kaalutlused võivad mõnikord üles kaaluda süüdistatava õiguse olla informeeritud kõigist tõenditest. Kaitseõigusi võib siiski piirata vaid juhul, kui selline abinõu on rangelt vajalik.
    EIÕK Artikkel 6. Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele1
    1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus , seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, kuid ajakirjanikke ja üldsust võidakse demokraatlikus ühiskonnas eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilistel asjaoludel, kus avalikkus võib kahjustada õigusemõistmise huve, ulatuses, mis on kohtu arvates vältimatult vajalik.
    2. Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.
    3. Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused:
    a) saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest;
    b) saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks;
    c) kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks;
    d) küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel;
    e) kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt.

    EIÕK artiklis 6 sisalduvad õigused ja põhimõtted võib jagada kahte rühma:
    a) üldised õigused, mis kohaldatavad kõigis menetlusliikides – art 6 lg 1
      • Üldine õigus õiglasele kohtumenetlusele
    Kriminaalmenetlus võib olla ebaõiglane sellele vaatamata, et spetsiifilisi õigusi ei rikutun. Nt asjades, kus süüdimõistmine tugines õigusvastaselt saadud tõenditele, on inimõiguste kohus konkreetsete asjaolude põhjal otsustanud, kas menetlus tervikuna oli õiglane. Spetsiifiliste õiguste eiramise korral tuleb hinnata, kas kogu menetlus ei muutunud seetõttu ebaõiglaseks.
      • Õigus avalikule kohtumenetlusele: kohtuasja avalik arutamine ja kohtuotsuse avalik kuulutamine
        • vahend, mille abil säilib nii sisemine ja välimine usaldus kohtu vastu.
    Õigus avalikule kohtumenetlusele tähendab, et üldjuhul tuleb korraldada kohtuistung ja arutada asja suuliselt tingimustes, mis tagavad avalikkusele võimaluse protsessi jälgida.
        • On põhiseaduslik garantii , mis allutab õigusemõistmise avalikkuse kontrollile .
        • Võib mõnel juhul kõrvale kalduda: , kui ajakirjanikud ja üldsus võidakse eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilised asjaolud, kus avalikkus võib kahjustada õigusemõistmise huve;
      • Õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul
      • Õigus kohtumenetlusele sõltumatus ja erapooletus kohtus
    Sõltumatus:
        • sõltumatus täidevvõimust ja protsessiosalistest
        • Subordinatsiooni puudumine riigi ükskõik millise teise institutsiooniga
        • Sõltumatust ei mõjuta kord, mis kohustab madalama astme kohtuid arvestama kõrgema kohtu loodud pretsedendiga.
        • Kuid mõjutab ettekirjutus, kuidas konkreetset kohtuasja lahendada.

    Erapooletus:
        • Kohtunikul puuduvad eelarvamused ühe poole suhtes ja ta ei eelista ühte menetlusosalist teisele.
        • Objektiivne erapooletus - on oluline, mis välja paistab (nt sugulane)
        • Subjektiivne erapooletus – eelarvamuste puudumist eeldatakse seni, kuni pole tõendatud vastupidist.
    b) spetsiifilised õigused, mis tuleb tagada kriminaalkohtumenetluses – EIÕK art 6 lg 2 ja 3 – KAITSEÕIGUSED: (vaata art 6)
    EIÕK artiklis 6 ettenähtud protsessuaalsed õigused võib jaotada kahte liiki: selgesti väljendatud ja sõnaliselt väljendamata õigused. Selgesti on väljendatud järgmised õigused:
    1) õigus asja arutamisele mõistliku aja jooksul;
    2) õigus asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis;
    3) õigus asja avalikule arutamisele, välja arvatud juhud , kui ajakirjanikud ja üldsus võidakse eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilised asjaolud, kus avalikkus võib kahjustada õigusemõistmise huve;
    4) õigus kohtuotsuse avalikule kuulutamisele;
    5) õigus minimaalsetele tagatistele, mis kindlustavad õiglase kriminaalmenetluse:
    a) süütuse presumptsioon;
    b) süüdistatava õigus saada arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomu ja põhjuste kohta;
    c) õigus saada piisavalt aega ja võimalusi kaitseks ettevalmistamiseks;
    d) õigus kaitsta end ise või kaitsja abi kasutades;
    e) õigus küsitleda tunnistajaid;
    f) õigus kasutada tõlgi abi.
    Lisaks neile konventsioonis selgelt väljendatud õigustele on inimõiguste komisjon ja kohus mõtestanud üldist õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja selle üldise õiguse tõlgendamise teel tunnustanud veel järgmisi õigusi, mida expressis verbis (sõnaselgelt) pole tekstis märgitud:
    6) õigus pöörduda kohtusse;
    7) õigus olla kohal asja arutamisel võistlevas protsessis;
    8) õigus poolte võrdsusele;
    9) õigus ausale tõendite esitamisele;
    10) õigus ristküsitlusele;
    11) õigus põhistustega kohtuotsusele.
    Sõnaliselt väljendamata õigusi võib piirata ja iga piiramise juht ei too kaasa artikli 6 rikkumist. Kohus hindab, kas protsess tervikuna oli õiglane. Nagu ikka õiguste piiramise korral tuleb ka siin kaaluda erinevaid huve ja väärtusi ning otsustada, kas õiguste piiramine oli proportsionaalne seaduslike eesmärkidega.
    Packer
    Menetluse 2 eesmärki
    „Kui me midagi ära võtame, siis on vaja midagi juurde lisada.“
    Kas me peame põhiõigusest loobuma ?
    Kui me võtame ära mingit õigust (nt teade saladuskillust), siis riivame kogu põhiõigust eraelu puutumatusele.
    Süütuse presumptsioon: isik ise ei saa tõendada, et ta midagi ei teenud. Kuidas ta hakkab tõendama, et ta ei ole süüdi? Süüdistus peab esitama tõendeid, et süüdistatav on süüdi.
    kriminaalmenetluse alustamine
    Vastavalt KrMS 193 lg-le 1 alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetluse esimese uurimis – või muu menetlustoiminguga tingimusel, et:
  • On olemas kriminaalmenetluse ajend ja alus;
  • Puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.
    KrMS 194 lg 2 kohaselt tähendab kriminaalmenetluse aluse olemasolu kuriteotunnuste (ehk asjaolude) ilmnemist .
    Legaliteedi põhimõte...
    Mida täpsemalt tähendab tähendab kuriteotunnuste ilmnemine ja millisest hetkest alates on alust rääkida nende olemasolust?
    Võivad erinevate kuritegude erinevad tunnused ilmneda väga mitmel kujul. Nende tunnuste “äratundmiseks” tuleb esmalt pöörduda KarS-i poole ja pidada silmas, et karistusõiguses lähtutakse “kuritegelikkuse” selgitamisel kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Kui kuriteo tunnuste olemasolu nõue kriminaalmenetluse alustamise alusena tähendaks kogu deliktistruktuuri realiseerituse nõuet, siis poleks ju edasist kriminaalnmenetlust vaja. Reeglina peakski kriminaalmenetluse alustamiseks piisama objektiivse süüteokoosseisu nende tunnuste sedastamisest, mis puudutavad tegu. Objektiivse süüteokoosseisu ülejäänud 2 elemendi – tagajärge ja põhjusliku seose selgitamine eeldab reeglina põhjalikumaid uuringuid , mis peaks jääma kriminaalmenetluse raamidesse.
    V peatükk – menetlustoimingud:
    Praktikas alustatakse kriminaalmenetlust enamikel juhtudel kas tõendite kogumisele või kriminaalmenetluse tagamisele suunatud menetlustoiminguga. Ei ole välistatud, et jälitustoiming on kriminaalasjas esimene uurimis-või menetlustoiming , millega ühtlasi kriminaalmenetlust alustatakse (KrMS § 193 lg 1). Ultima ratio – põhimõttest
    Kõik see, mis ei ole menetlustoimingu mõistega hõlmatav, on lubatav ka enne kriminaalmenetluse alustamist selgitamaks, kas kuriteotunnuseid on või ei ole. Enne kriminaalmenetluse alustamist on lubatud telefonitsi või ka muude kaugkommunikatsioonivahendite abil täiendava info kogumine, sündmuskoha olustikuga passiivne tutvumine , olemasolevate dokumentidega tutvumine.
    Samas on ülekuulamisele või ka muus menetlustoimingus osalema kutsumine juba menetlustoiming!
    KrMS 193 lg 3 on sätestatud, et kriminaalmenetluse alustamisel prokuröri poolt edastatakse kriminaalasja materjalid vastavalt uurimisalluvusele. Esimeseks menetlustoiminguks võiks sellisel juhul lugeda kriminaalasja uurimisalluvusse saatmise määruse koostamisest.
    Kooskõlas 193 lg-s 2 märgituga peab kriminaalmenetlust alustanud uurimisasutus sellest viivituseta teavitama prokuratuuri. Ei nõuta kohustuslikus korras kirjalikku teavitamist ja seda võiks uurimise ja prokuratuuri kokkuleppel teha ka e-posti teel.
    Kui kriminaalasja menetlemisel ilmnevad sellise uue kuriteo tunnused, mis ei ole KrMS 216 alusel ühendatav senise menetlusega ühiseks menetluseks, siis tuleks toimida nii, nagu ikka (uue) kuriteo tunnuste ilmnemisel : kriminaalmenetluse alustamine ja teade prokurörile. Kui selle uue kuriteo tunnused ilmnesid ülekuulamisel, siis võib seesama ülekuulamine olla ka uut kriminaalmenetlust alustav menetlustoiming. Uude toimikusse läheks seega ülekuulamisprotokolli ärakiri.
    Kui aga kriminaalasja menetlemisel ilmnevad sellise kuriteo tunnused, mis on KrMS 216 alusel ühendatav senise menetlusega ühiseks menetluseks, siis ei nõuta KrMS kohaselt menetlejalt mingit eraldi sammu. Tuleb ka seda uut tegu menetleda ja mh kahtlustatav ka uue teo osas üle kuulata.
    RK 3-1-1-60-10 (kriminaalmenetluse alustamine)
    7. Kolleegium märgib, et kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).

    8. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et kuritegevusevastases võitluses ei saa õiguskaitseasutused piirduda üksnes passiivse kaitsetaktikaga ja kuriteoteadetele või -kaebustele pelgalt reageerimisega. Seetõttu ongi KrMS § 197 lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Kolleegium nõustub kassaatoriga selleski , et käsitletaval juhul oli kriminaalmenetluse ajendiks nimelt kuriteole viitav teave, milleni jõuti uurimisasutuste ja prokuratuuri ühise ning kooskõlastatud tegevuse käigus. M. Lao kaitsjaga nõustudes võib tõepoolest ärevusttekitavaks lugeda seda, kui varem õiguserikkumisi toime pannud inimesi kiusatakse taga üksnes nende mineviku tõttu. Ühiskonna sisejulgeoleku tagamise huvides saab kolleegiumi arvates aga vaevalt olla midagi taunitavat või ärevusttekitavat selles, kui uurimisasutused ja prokuratuur kontrollivad eriti põhjalikult vihjeid varasemalt politseiasutuste huviorbiiti sattunud isikute väidetavate õiguserikkumiste kohta ja kui kontrollimise tulemina jõutakse KrMS § 197 lg-s 2 ettenähtud kriminaalmenetluse ajendini.
    9. Kolleegium nõustub kassaatoriga ka selles, et käsitletaval juhul võimaldas kriminaalmenetluse alustamise eelselt uurimisasutuste ja prokuratuuri kogutud teave lugeda tuvastatuks kriminaalmenetluse aluse (kuriteotunnuste) olemasolu KrMS § 194 lg 2 kohaselt. Esinesid tõepärased andmed, et üks isik on teist löönud ning teada oli ka konflikti pealt näinud politseitöötaja, kes oli kirjalikult fikseerinud konflikti osapoolte andmed ja kes võis tunnistajana toimunut kirjeldada. Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks.
    10. Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte piiranguteta toimimine kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel kajastab seadusandja õiguspoliitilist otsustust, mida ei saa kriminaalmenetluse praktikas korrigeerida lähtudes näiteks sellest, kas kuriteotunnustega tegu on toime pandud ööklubi vahetus läheduses või sellest eemal. Nõustuda ei saa kaitsjatega ka selles, et kannatanu kuriteokaebuse puudumine võiks välistada kriminaalmenetluse aluse olemasolu, sest KrMS §-s 5 sisalduv riiklikkuse (avaliku süüdistuse) põhimõte toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ilma erasüüdistust võimaldavate piiranguteta.
    11. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. Kolleegiumi arvates on aga meie tänases õiguskorras võimalik taunida kriminaalmenetluse põhjendamatut alustamist üksnes teenistusliku järelevalve korras. Kõigepealt tuleb siinjuures arvestada, et vastavalt KarS §-s 310 sätestatule on võimalik küll karistada prokuröri teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamise eest, kuid karistusseadustikus ei nähta ette vastutust alusetu kriminaalmenetluse alustamise eest.
    12. Samuti on oluline märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a lahendis nr 3-1-1-41-08 on nenditud, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole kohtulikult vaidlustatav. Erinevalt üksikutest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise pinnalt kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav ei KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud uurimiskaebe- ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust, kui on ilmnenud kuriteotunnused. Kuriteokahtlused on kahtlused ühiskonnas asetleidvate kõige raskemate õiguserikkumiste kohta, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses . Kriminaalmenetluse alustamise kohtuliku vaidlustamise võimaluse puudumine on põhjendatud ka seetõttu, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei ole kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.
    Samuti tuleb kasuks lugeda Põhiseaduse kommentaaridest § 23 kommentaare.
    PS 23 lg-s 1 ja teise lõike esimeses lauses sisaldub õigusriikliku karistusõiguse olulisim põhimõte, mille tuntud ladinakeelne tähtsus on nullum crimen, nulla poena sine lege scripta, stricta, paevia (isiku tegu ei saa lugeda süüteoks ja teda ei tohi slle eest karistada, kui seda tegu ei olnud tunnistatud süüteoks kirjaliku, määratletud ja enne teo toimepanemist jõustunud seadusega).
    Põhimõte sisaldub ka EÕIK art 7 lg-s 1 ning kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 15 lg-s 1.
    Põhimõttest tulenev karistusseaduse tõlgendamise põhireegel keelab analoogia kasutamise kõigi teo karistatavust määravate tunnuste puhul, samuti karistuse ja muude karistusõiguslike mõjutusvahendite karmistamisel. Seega juhtudel, mil kohus süüteoasja arutamise tulemina sedastab lünga karistusõiguses, peab ta kohtualuse õigeks mõistma. Samal ajal ei välista põhimõttest tulenev karistusseaduse tõlgendamise põhireegel kohtualuse olukorda kergendava analoogia (s.o analoogia in bonem partem) kohaldamist. Riigikohus on märkinud, et tulenevalt PS 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest ei tule kriminaalseaduse kergendavat analoogiat kohaldades arvestada eelvangistuses viibitud aega mitte üksnes kohtu poolt karistusena mõistetava vabadusekaotuse hulka, vaid ka mis tahes muu karistuse hulka.
    Nulla poena sine lege esemelise kaitseala viimane ja olulisim element on raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keels : uut raskendavat karistusseaduse sätet ei kohaldata teo suhtes, mille toimepanemise ajal raskendav säte veel ei kehtinud.
    Erialakirjanduses valitseva arusaama kohaselt ei hõlma raskendava karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise keeld menetlusõiguslikke sätteid.
    PS 23 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise keelu põhimõte (ne bis in idem) tähistab õigusriikliku õigusemõistmise kahe olulise põhimõtte – õiguskindluse ja nö materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese põhimõtte kasuks tehtavat valikut, mida võiks sõnastada nii, et kui kellegi teole on ühiskonna konfliktsituatsioonide lõplikuks lahendamiseks pädeva kohtusüsteemi poolt tehtud ja seadusjõustunud kohtuotsusega kord juba õiguslik hinnang antud, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. (!!!)
    PS 23 lg-s 3 sätestatud keeld saab mõistetavalt laieneda vaid Eesti kohtutele. Seega põhimõtteliselt ei välista kõnealune säte mingis välisriigis karistatud isiku teistkordset karistamist Eesti kohtute poolt ega ka mitte Eesti kohtu poolt karistatu teistkordset karistamist välisriigis. Kuna teise riigi kohtu poolt teistkordse karistamise praktilised võimalused eeldavad üldjuhul siiski vastavat riikidevahelist koostööd, siis selles kontekstis on oluline märkida, et vastavalt ratifitseeritud väljaandmise Euroopa konventsiooni art-le 9 tuleb ne bis in idem printsiipi arvestada isikute välisriigile väljaandmisel. Selle konventsiooni lisaprotokolli art 2 lg-s 2 sätestatu kohaselt tuleb ne bis idem põhimõttega arvestada isiku väljaandmisel ka siis, kui lõplik kohtuotsus on tehtud selle konventsiooniga ühinenud kolmandas osalisriigis, kuid seda üksnes tingimusel, et kohtuotsus oli õigeksmõistev; et mõistetud karistus on täies ulatuses kantud või isikule on antud armu või kohaldatud amnestiat või on isik süüdi tunnistatud karistust kohaldamata. Lisaprotokolli art 2 lg-s 3 sätestatu kohaselt aga võidakse lg-s 2 hõlmatavaid isikuid erandlikult siiski välja anda juhul, kui kuritegu oli toime pandud väljaandmist taotleva riigi avaliku elu tegelase, asutuse või objekti vastu; süüdimõistetu oli taotleva riigi avaliku elu tegelane või kuritegu oli toime pandud taotleva riigi territooriumil.
    Ne bis in idem põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Kohtuotsuse formaalne seadusjõud tähendab esiteks seda, et seadusjõustunud kohtuotsus ei ole sama süüteomenetluse raames enam vaidlustatav; teiseks, et see kohtuotsus on täidetav (ja et seda peab täitma asuma), ning kolmandaks , et on loodud eeldused kohtuotsuse materiaalseks seadusjõustumiseks. Kohtuotsuse materiaalset seadusjõudu aga võib põhijoontes samastada ne bis in idem põhimõttega.
    Selles printsiibis on nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid stimuleerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele.
    Legaliteedi põhimõte
    Tegemist on kriminaalmenetluses tähtsust omava printsiibiga, mis seisneb ametiisiku kohustuses alustada ja toimetada alati süüteoasjas menetlust, kui ei esine välistavaid asjaolusid. Legaliteedi põhimõte peaks aitama kindlustada, et süüdistuse esitamisel ei tehtaks meelevaldseid otsuseid. Legaliteedi põhimõte kindlustab, et süüdistus esitatakse alati, kui on olemas piisavad tõ endid .
    Kui juba alustatud kriminaalmenetluse puhul on kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte reservatsiooniks võimalus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel, siis kriminaalmenetluse alustamise situatsioonis toimib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta - kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlust igal juhul alustada. (3-1-1-137-04)
    KrMS § 6.  Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte
    Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad käesoleva seadustiku §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui käesoleva seadustiku § 201 lõike 2, § 202, 203, 2031, 204, 205, 2051, 2052 või § 435 lõike 3 kohaselt puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada.
    Võrdle: VTMS § 3_1. Väärteomenetluse kohustuslikkuse põhimõte
     (1) Väärteo tunnuste ilmnemisel on kohtuväline menetleja kohustatud alustama ja läbi viima väärteomenetluse, kui tegu ei ole kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis või puuduvad käesoleva seadustiku §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud.
     (2) Vähetähtsa väärteo korral ei pea väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega.
     (3) Vähetähtsa väärteo korral ei pea väärteomenetlust alustama, kui väärteo toimepannud isiku väljaselgitamine on ebatõenäoline või kui menetluse läbiviimine oleks väärteo asjaolusid arvestades ebamõistlikult kulukas.
     (4) Väärtegu ei ole vähetähtis, kui väärteo toimepanemisega on tekitatud kahju või kui väärteoteates on osutatud tekitatud kahjule.
    KrMS § 193.  Kriminaalmenetluse alustamine
     (1) Uurimisasutus või prokuratuur alustab kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad käesoleva seadustiku § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud.
     (2) Kui kriminaalmenetlust alustab uurimisasutus, teatab ta menetluse alustamisest viivitamata prokuratuurile.
     (3) Kui kriminaalmenetlust alustab prokuratuur, edastab ta kriminaalasja materjalid uurimisalluvuse kohaselt.
    3-1-1-88-14 (väärteomenetlus)
    6.3. VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaal -kolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-71-13, p 7; 5. novembri 2012. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1- 90-12, p 7; 9. juuni 2011. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-45-11, p 12; 2. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1). Kolleegium on varasemates lahendites samuti selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsust väärteoasjas nr 3-1-1-45-11, p 9).
    3-1-1-14-14
    Kriminaalmenetluse ajend ja alus
    KrMS § 194.  Kriminaalmenetluse ajend ja alus
     (1) Kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave.
     (2) Kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis.
    Kriminaalmenetluse ajend – kuriteotunnuste kohta käiv teabe allikas, mis siiski ise ja vahetult ei ole kriminaalmenetlust esilekutsuv mõjur. Kuriteoteade (ajend) on kriminaalmenetlust esilekutsuv alles siis, kui menetleja jõuab kuriteoteate kontrollimisel veendumuseni, et tegemist on kuriteotunnustega (kriminaalmenetluse alusega).
    Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.
    Kriminaalmenetluse alustamisel ei pea alati andma teole lõplikku õiguslikku hinnangut ja sellest tulenevalt võib seda pidada põhjendamatuks üldjuhul vaid siis, kui kriminaalmenetluse alustamise ajendis esitatud faktilised asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada (RKKKo 3-1-1-60-09, 3-1-1-60-10 (Nn Meelis Lao lahend ), 3-1-1-129-13).
    Kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolul ei ole riigi karistusõiguslik sekkumine välistatud ka siis, kui konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 11). Juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (vt RKÜKo 3-1-1-120-03, p 13). Eelnevast nähtuvalt ei piira kohtu pädevust kriminaalmenetluses ega vabasta teda ülesandest hinnata süüdistuses esitatud väidete põhjendatust ka see, kui süüdistatav soovib esitada omapoolseid pretensioone kannatanutele tsiviilkohtumenetluses. Süüdistuse etteheidetega seotud ulatuses tuleb õiguslik vaidlus lahendada kohtul kriminaalmenetluse raames. Loobudes alusetult kriminaalasjas tõusetunud vaidluse, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-57-14).
    Kriminaalmenetluse ajendina käsitatakse ükskõik millist informatsiooni võimaliku kuriteo kohta, sõltumata selle lähteallikast. Seejuures võib teave kuriteo kohta uurimisasutusele või prokuratuurile laekuda ka vahetult kuriteo toimepannud isikult endalt (näiteks süü ülestunnistamisele ilmumise korral). Asjaolu, milline oli isiku subjektiivse suhtumise liik toimepandusse, on kriminaalmenetluse ajendi aspektist tähtsusetu. Kriminaalmenetluse ajend esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine , lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus alustada kriminaalmenetlust. Ka prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.(3-1-1-19-10)
    § 212.  Uurimisalluvus
     (1) Kohtueelset menetlust toimetavad Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti.
     (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud uurimisasutustele toimetavad kohtueelset menetlust ka:
     2) Maksu- ja Tolliamet maksu- ja tollialases kuriteos, narkootilise ja psühhotroopse aine üle piiri toimetamisega seotud kuriteos ning karistusseadustiku §-s 4211 nimetatud teos, välja arvatud juhul, kui teo objektiks oli radioaktiivne aine, lõhkeaine või laskemoon koguses, mis ületab relvaseaduse § 46 lõikes 5 sätestatud piirmäära, või relvade laskekõlbmatuks muutmise tehnilistele nõuetele täielikult mittevastav tulirelv, ning karistusseadustiku §-s 4212 nimetatud teos, kui selle objektiks oli inimõiguste rikkumiseks kasutatav kaup või sellega seotud teenus;
     3) Sõjaväepolitsei kaitseväeteenistusalases kuriteos ja sõjakuriteos;
     5) Konkurentsiamet konkurentsialases kuriteos;
     6) Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla vanglas toimepandud ja kinnipeetava poolt toimepandud kuriteos;
     7) Keskkonnainspektsioon keskkonna ja loodusvarade kaitse ning kasutamise nõuete rikkumise kuriteos.
     (4) Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitsepolitseiameti vahelise uurimisalluvuse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
     (5) Prokuratuur võib otstarbekusest lähtudes muuta oma määrusega käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud uurimisalluvust konkreetses kriminaalasjas.
    § 195.  Kuriteoteade
     (1) Kuriteoteade esitatakse uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult.
     (2) Teade, milles isikut süüstatakse kuriteos, on kuriteokaebus.
     (3) Kohapeal vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja protokolli koopia antakse kuriteoteate esitajale. Telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse.
     (4) Kui kuriteoteate esitajaks on füüsilisest isikust kannatanu, saadetakse talle kuriteoteate kättesaamise kohta 20 päeva jooksul selle saamisest arvates kirjalik kinnitus , mis võib sisalduda kriminaalmenetluse mittealustamise teatises või kutses menetlustoimingule. – TAGASISIDE 20 päeva jooksul
     (5) Vajaduse korral osutatakse kannatanust kuriteoteate esitajale keeleabi. Kannatanu soovil antakse talle kinnitus kuriteoteate vastuvõtmise kohta talle arusaadavas keeles.
    RK 3-1-1-73-15 – suuline kuriteoteade kui tõend
    Kohtud käsitanud kannatanu ütlusena suulises kuriteoteates jäädvustatud teavet. …. Süüdistatavale avaldati ja tõlgiti süüdistatavale kohtuistungil ka see salvestis. Kuriteoteade on KrMS § 195 lg-te 1 ja 2 kohaselt uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult esitatud teade kuriteo toimepanemise kohta ja kuriteokaebus, milles süüstatakse isikut kuriteos. Vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse (KrMS § 195 lg 3). Praegusel juhul oli tegemist kannatanu suuliselt esitatud teatega, mis protokolliti.
    Suuline kuriteoteate protokoll on selles olukorras võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga, kui kuriteoteate esitamisel kuulati kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi. Suulise kuriteoteate esitamise protokollist seda aga käesolevas asjas ei nähtu. Seega on kohtud lubamatult lugenud tõendiks ehk kannatanu ütluseks ka suulise kuriteoteate protokollis väljendatut ja rikkunud sellega oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
    § 196.  VÄGIVALDSEST SURMAST TEATAMINE 
    (1) Kui on alust oletada, et isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel või kui leitakse laip , mille isikut ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb sellest viivitamata teatada uurimisasutusele või prokuratuurile.
     (2) Kui tervishoiutöötajal tekib laipa lahates kahtlus, et isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel, on ta kohustatud sellest viivitamata teatama uurimisasutusele või prokuratuurile.
    § 197.  Kuriteole viitav muu teave
     (1) Kriminaalmenetluse ajendiks võib olla prokuratuuri või uurimisasutuse sedastatud teabelevis avaldatud kuriteole viitav teave.
     (2) Kriminaalmenetluse ajend võib olla kuriteole viitav teave, mille on sedastanud uurimisasutus või prokuratuur oma ülesandeid täites.
    § 198.  Kuriteoteatele vastamine
     (1) Uurimisasutus või prokuratuur on kohustatud kuriteoteate saamisest alates kümne päeva jooksul teatama kuriteoteate esitajale kriminaalmenetluse alustamata jätmisest käesoleva seadustiku § 199 lõike 1 või 2 kohaselt.
     (11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega võib pikendada kümne päeva võrra, kui kriminaalmenetluse alustamise või alustamata jätmise otsustamiseks on vaja nõuda kuriteoteate esitajalt täiendavaid andmeid. Kuriteoteate esitajat teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest.
     (2) Kuriteokaebuse esitamise korral teatab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalasja alustamata jätmisest ka isikule, kelle kohta kuriteokaebus on esitatud, välja arvatud juhul, kui seadusest tulenevalt tagatakse kuriteost teavitamise fakti konfidentsiaalsus või kui teatamata jätmine on vajalik kuriteo ärahoidmiseks.
    Lastekaitseseadus § 27. Abivajavast lapsest teavitamine
     (5) Abivajavast lapsest teatanud isikut ega teatamise fakti ei avalikustata, välja arvatud süüteomenetluses. Abivajavast lapsest teavitaval isikul on enda või oma perekonna kaitseks õigus jätta teavitamisel enda kohta andmed avaldamata.
    § 199.  Kriminaalmenetlust välistavad asjaolud
     (1) Kriminaalmenetlust ei alustata, kui:
     1) puudub kriminaalmenetluse alus; - kas kuriteotunnused on?
     2) kuriteo aegumistähtaeg on möödunud;
     3) amnestiaakt välistab karistuse kohaldamise;
     4) kahtlustatav või süüdistatav on surnud või juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav on lõppenud;
     5) samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus käesoleva seadustiku §-s 200 sätestatud alusel; - topeltkaristamise keeld, topeltmenetluse keeld
    PS § 23 lg 3
    KrMS § 4361.  Kuritegude suhtes paralleelsete menetluste lubamatus
     (1) Sama isiku suhtes samu kuriteoasjaolusid käsitleva kriminaalmenetluse läbiviimist mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis välditakse.
     (2) Kui prokuratuur või kohtumenetluses kohus saab teada, et sama isiku suhtes viiakse läbi samu kuriteoasjaolusid käsitlevat kriminaalmenetlust teises riigis, on ta kohustatud võtma ühendust kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil vastava riigi pädeva õigusasutusega eesmärgil koondada kriminaalmenetluse läbiviimine ühte riiki.
    Nn topelkaristamise keelu põhimõte (edaspidi ladinakeelsest nimetusest ne bis in idem lähtuvalt lühendina NB) tähistab õigusriikliku õigusemõistmise kahe olulise põhimõtte – õiguskindluse ja n-ö materiaalse õigluse – konfliktsituatsioonis esimese põhimõtte kasuks tehtavat valikut. Selle printsiibi kohaselt on olukorras, kui kellegi teole on ühiskonna konfliktsituatsioonide lõplikuks lahendamiseks pädeva kohtusüsteemi poolt tehtud ja seadusjõustunud kohtuotsusega kord juba õiguslik hinnang antud, õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks (RKKKo 19.06.2015, 3-1-1-56-15, p 6).
     6) kahtlustatav või süüdistatav on parandamatult haigestunud ning ei ole seetõttu võimeline kriminaalmenetluses osalema ega karistust kandma;
     7) tegemist on karistusseadustiku §-des 414, 415, 418 ja 4181 sätestatud kuritegudega ning isik loovutab vabatahtlikult ebaseaduslikus valduses oleva tulirelva, lõhkeseadeldise või selle olulise osa, laskemoona või lõhkeaine;
     8) kriminaalmenetlus on koondatud teise riiki käesoleva seadustiku §-des 4361–4366 sätestatud alustel.
     (2) Kriminaalmenetlust ei alustata, kui kahtlustatava kinnipidamine asendatakse vastavalt käesoleva seadustiku §-le 219.
    § 219.  Kahtlustatavana kinnipidamise asendamine
     (1) Kui isik on toime pannud teise astme kuriteo, mille eest võib mõista rahalise karistuse ja tal ei ole Eestis alalist või ajutist elukohta, võib uurimisasutus kahtlustatavana kinnipidamise isiku nõusolekul asendada menetluskulusid ning võimaliku karistusena mõistetavat rahalist karistust ja kuriteoga tekitatud kahju katva maksega riigituludesse.
     (2) Kahtlustatavana kinnipidamise asendamise ja riigituludesse makse vastuvõtmise kohta koostatakse akt, mille koopia edastatakse prokuratuurile.
    KRMS § 219: KÕRVALMÕTISKLUS
    Õiguskantsleri poole ja kohtusse on pöördutud, et vaidlustada kriminaalmenetluse läbiviimist ebaseaduslikult piiri ületanud isikute suhtes. On leitud, et karistusseadustiku § 258 ja kriminaalmenetluse seadustik ei arvesta pagulasseisundi konventsiooni artiklis 31 sätestatud garantiidega.
    Pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 lg 1 näeb ette, et kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt , kus tema elu või vabadus on olnud ohus konventsiooni artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohaldata karistust ebaseadusliku riiki sisenemise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Konventsiooni artiklis 1 sätestatakse „pagulase“ mõiste. Karistusseadustiku § 258 näeb ette kriminaalvastutuse Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise eest. Karistusseadustiku kohaselt karistatakse üksnes õigusvastase teo eest ning õigusvastasuse võib välistada ka mõni rahvusvahelise konventsioon või rahvusvahelise tava. 
    Õiguskantsler leidis sarnaselt kohtutele, et  pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 lõikes 1 sätestatud tunnuste esinemist saab käsitleda õigusvastasust välistava asjaoluna. Kui ilmneb õigusvastasust välistav asjaolu, siis tuleb vastavalt kriminaalmenetlus kas jätta alustamata või juba alustatud kriminaalmenetlus lõpetada. Vastuolu põhiseadusega kinnitust ei leidnud.
     (3) Kriminaalmenetlust jätkatakse, kui seda rehabiliteerimise eesmärgil taotleb:
     1) kahtlustatav või süüdistatav käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud juhtudel;
     2) surnud kahtlustatava või süüdistatava esindaja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 sätestatud juhul;
     3) kahtlustatav, süüdistatav või tema esindaja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatud juhul.
    § 201.  Materjalide saatmine alaealiste komisjonile
     (1) Kui kriminaalmenetlust ei alustata või see lõpetatakse põhjusel, et õigusvastase teo on toime pannud oma ea tõttu süüvõimetu alaealine, võib uurimisasutus või prokuratuur saata kriminaalasja materjalid alaealise elukoha järgsele alaealiste komisjonile.
    [RT I, 21.06.2014, 11 - jõust. 01.07.2014]
     (2) Kui prokuratuur leiab, et alaealist, kes pani kuriteo toime neljateist- kuni kaheksateistaastaselt, saab mõjutada karistust või karistusseadustiku §-s 87 ettenähtud mõjutusvahendit kohaldamata, lõpetab ta kriminaalmenetluse määrusega ning saadab kriminaaltoimiku alaealise elukoha järgsele alaealiste komisjonile.
     (3) Enne materjalide saatmist alaealiste komisjonile tuleb alaealisele ja tema seaduslikule esindajale selgitada kuriteo tunnustega teo olemust ja kriminaalmenetluse lõpetamise alust.

    Kas võiks jätta menetluse alustamata, kui see ei vii kuhugi ?

    § 2052.  Kriminaalmenetluse lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega
      Kui kohtueelses menetluses ilmneb, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada, võib Riigiprokuratuur kahtlustatava nõusolekul kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse määrusega lõpetada.
    § 207.  Kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise vaidlustamine Riigiprokuratuuris
     (1) Kannatanu võib esitada kaebuse prokuratuurile käesoleva seadustiku § 199 lõikes 1 või 2 sätestatud alustel kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale.
     (2) Kannatanu võib esitada kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamise või prokuratuuri poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kaebuse rahuldamata jätmise peale.
     (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate, prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määruse või põhistatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest alates kümne päeva jooksul.
     (4) Prokuratuur lahendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse selle saamisest alates viieteistkümne päeva jooksul. Riigiprokuratuur lahendab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kaebuse selle saamisest alates ühe kuu jooksul.
     (5) Prokuratuur või Riigiprokuratuur koostab kaebuse rahuldamata jätmise kohta põhistatud määruse ning saadab selle koopia kaebuse esitajale.
    Prokuratuuri otsus jääb viimaseks . Kannatanu ei saa kaevata. Kui Riigiprokuratuur jättis kaebuse rahuldamata, siis
    § 208.  Kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise vaidlustamine ringkonnakohtus
     (1) Kui käesoleva seadustiku § 207 lõikes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks käesoleva seadustiku §-s 2052 nimetatud alusel on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul.
    (…)
     (5) Kui kohtunik leiab, et kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks ei ole alust, koostab ta määruse, milles märgitakse:
     1) kaebuse rahuldamata jätmise põhistus;
     2) kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmine.
     (6) Kui kohtunik leiab, et kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks on alust, tühistab ta Riigiprokuratuuri määruse ja kohustab Riigiprokuratuuri alustama või jätkama kriminaalmenetlust.
     (7) Kui kohtunik leiab, et kahtlustatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, tühistab ta Riigiprokuratuuri määruse ja lõpetab kriminaalmenetluse. Kriminaalmenetlust lõpetades järgib kohtunik käesoleva seadustiku § 206 nõudeid.
     (8) Ringkonnakohtu lahendis, millega tühistatakse Riigiprokuratuuri määrus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks on prokuratuurile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud.
     (9) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul võib kohus oma määrusega muuta kriminaalmenetluse lõpetamise määrust.
    Kas kannatanul on õigus nõuda kriminaalmenetlust?
    Kannatanu õigusi menetluses osalemisel reguleerib KrMS § 38, mis näeb muuhulgas ette nii tema õiguse esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi, võtta osa kohtulikust arutamisest kui ka kaevata kriminaalmenetluse lõpetamisele. Menetlusõigused on olulised, kuna näitavad üles avaliku võimu suhtumist menetlusosalisse (kui riigi tegevuse subjekti, mitte objekti). Ka aitavad need tagada menetlustulemuse õigsuse. Nimetatud reeglite eesmärk on kaitsta kannatanu õigust osaleda menetluses selle toimumise ajal.
    Samas ei tulene seadusest ega põhiseadusest kannatanu õigust osaleda kriminaalmenetluses sui generis ehk n-ö kannatanu subjektiivset (nõude-) õigust kriminaalmenetluse toimumisele ja kellegi karistamisele.
    Kriminaalmenetlusõiguses on omaks võetud põhimõte, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist, kuna kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel ning üksnes riigil on karistusvõimu monopol . (RKKKm 15. 03. 2006, 3-1-1-18-06, p 7; sama korratud ka RKKKm 12. 11. 2013, 3-1-1-103-13, p 16.)
    Kannatanul võivad kriminaalmenetlusega seostuda ka varalised huvid, kuivõrd tal on õigus esitada kriminaalmenetluses hagi . Samas aga ei piira kriminaalmenetlus kannatanu õigust nõuda talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, mistõttu ei saa öelda, et kriminaalmenetlus oleks ainus viis ka kuriteo läbi riivatud PS § 32 põhiõiguse taastamiseks.
    Nii on Riigikohus leidnud sarnases olukorras, et kannatanu esindajal ei olnud osundada ühelegi kannatanu põhiõigusele, mida oleks kannatanul võimalik kaitsta üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Kohus toonitas: „Aule ja heale nimele tekitatud varalise ja/või mittevaralise kahju heastamist saab kannatanu nõuda tsiviilkohtumenetluse korras. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul aga õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist.“(RKKKm 15.03. 2006, 3-1-1-18-06, p 7; RKKKm 12. 11. 2013, 3-1-1-103-13, p-d 11-16)
    …tagades kannatanuna käsitletavale isikule KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõigust tuleb samaaegselt vältimatult arvestada, et kriminaalmenetluse alustamine või selle jätkamine kui kõnealuse kaebeõiguse realiseerimise tulem kujutab endast samaaegselt ka teise isiku - kuriteos väidetavalt kahtlustatava mitmete põhiõiguste sedavõrd intensiivset riivet, mida on raske võrrelda mistahes muudes eluvaldkondades asetleidvate põhiõiguste riivetega. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on riiklikult oluline tagada, et kriminaalmenetlust alustataks ja isikut käsitletaks kuriteos kahtlustatavana alles pärast väidetava kuriteo tunnuste põhjalikku analüüsi õigusküsimustes pädeva isiku poolt.
    3-1-1-56-05
    Mõistetavalt võib ka prokuratuur eksida kriminaalmenetluse alustamata jätmisel või selle lõpetamisel. End kannatanuks pidav isik ei pruugi prokuratuuri seisukohaga nõustuda ja sellises olukorras võib ta ise ja vahetult vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise lõppkokkuvõttes Riigiprokuratuuris (KrMS § 207). Kõnealune kaebus Riigiprokuratuurile on vormivaba. Selle kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta.
Mõistetavalt ei pruugi end kannatanuks pidav isik nõustuda ka Riigiprokuratuuri põhistatud määrusega, millega kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selle lõpetamine on loetud põhjendatuks. Ka sellises olukorras, tulenevalt PS §-st 15 ja vastavalt KrMS §-le 208 on talle tagatud kaebeõigus. Kuid püüdes vältida isiku alusetu kahtlustamisega kaasneda võivaid põhiõiguste riiveid on seadusandja põhjendatult leidnud, et Riigiprokuratuuri põhistatud määrust saab isik vaidlustada vaid professionaalse juristi - advokaadi vahedusel.3-1-1-56-05
    RK PSJV OTSUS 3-4-1-7-17 6. JUUNI 2017
    Kohtuasi Heldur- Valdek Seedri 19. märtsi 2017 . a kaebus tuvastamaks, et on rikutud tema õigusi, mis tulenevad põhiseaduse §-dest 48 ja 60:
    „Seadusandja on karistusseadustikus näinud ette kuriteokoosseisud nii ühinemisvabaduse (KarS § 155) kui ka passiivse valimisõiguse (KarS § 162) rikkumise puhuks. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja pöördus kuriteokaebusega Riigiprokuratuuri poole, taotledes kriminaalmenetluse alustamist nii KarS § 162 kui ka § 155 tunnustel . Kaebaja vaidlustas Tallinna Ringkonnakohtus Riigiprokuratuuri määrused, millega jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Tallinna Ringkonnakohtu lahend, millega jäeti Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud H-V. Seedri kaebus rahuldamata, on jõustunud.“
    Kolleegium märgib, et karistusõiguse kujundamisel on seadusandjal lai otsustusruum. Järjepideva kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul subjektiivset õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-96-15, p 10). Eelnev tähendab aga sedagi , et isik ei saa riigilt üldjuhul nõuda mõne konkreetse sanktsiooninormi loomist. Seadusandja saab valida, kas ja millal on põhiõiguste rikkumise korral vaja kasutada karistusõiguse kui ultima ratio meetmeid. Ühinemisvabaduse kaitseks ei nõua karistusõiguslike normide kehtestamist ei Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO kodanike- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ega ka põhiseadus . Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on tunnustanud riigi positiivset kriminaliseerimise kohustust ennekõike art-te 2 ja 3 kaitsealas, muudel juhtudel on sobiva õiguskaitsevahendi valik jäänud seadusandjale (vt nt ka EIK 12. novembri 2013. a otsus asjas Söderman vs. Rootsi, p-d 78–85). Karistusnormi puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamisel tuleb arvestada ka seda, et kedagi ei saa süüdi mõista teo eest, mida ei tunnistanud kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal (PS § 23 lg 1).
    Euroopa Nõukogu õiguses kohustab EIÕK artikkel 1 konventsiooni osalisi tagama inimõigused igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all. See kohustus koosmõjus konventsiooni teiste artiklitega – nt artikkel 2 (õigus elule) ja artikkel 3 (piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise keelamine) – nõuab, et riigid võtaksid positiivseid meetmeid, et tagada, et riigi esindajad ei riku üksikisiku õigusi. (EIK, Nachova jt vs. Bulgaaria , nr 43577/98 ja 43579/98, 6. juuli 2005, punktid 93–97.)
    Nende positiivsete kohustuste hulka kuulub see, et ennetatakse inimõiguste raskeid rikkumisi eraisikute poolt. (EIK, M. jt vs. Itaalia ja Bulgaaria, nr 40020/03, 31. juuli 2012, punktid 99–100.) Selleks peavad riigid võtma tõhusaid kaitsemeetmeid, eriti laste ja teiste kaitsetute isikute kaitseks, ning ennetama väärkohtlemist, millest nad teavad või peaksid teadma. (EIK, Z jt vs. Suurbritannia , nr 29392/95, 10. mai 2001, punkt 73.)
    Üks riikide põhiülesandeid on muuta inimõiguste rasked rikkumised kriminaalkorras karistatavaks. (EIK, X. ja Y. vs. Madalmaad, nr 8978/80, 26. märts 1985). Selle eesmärk on kaotada võimalus, et selliste kuritegude sooritajad jääksid karistuseta. Riigid peavad näiteks tagama õiguse elule, kehtestades tõhusad karistusõiguse sätted, mis heidutaksid inimesi
    Riigid peavad näiteks tagama õiguse elule, kehtestades tõhusad karistusõiguse sätted, mis heidutaksid inimesi sooritamast isikuvastaseid kuritegusid ning mida toetaks õiguskaitsesüsteem, mille eesmärk on nende sätete rikkumisi ennetada, vähendada ja karistada. (EIK, Osman vs. Uhendkuningriik, nr 23452/94, 28. oktoober 1998, punkt 115. Vt ka EIK, Menson vs. Uhendkuningriik, nr 47916/99, 6. mai 2003, punkt 1)
    Sarnased kohustused tulenevad artiklist 3. (EIK, Valiulienė vs. Leedu, nr 33234/07, 26. märts 2013, punkt 74.) See hõlmab ka väärkohtlemist eraisikute poolt. (EIK, Mehmet Umit Erdem vs. Turgi, nr 42234/02, 17. juuli 2008, punkt 26. ) Samas peab väärkohtlemine artikli 3 kohaldamisalasse kuulumiseks olema siiski piisavalt raske. (EIK, Costello-Roberts vs. Uhendkuningriik, nr 13134/87, 25. märts 1993, punkt 30. Uuem näide: EIK, Rumour vs. Itaalia, nr 72964/10, 27. mai 2014, punkt 57.) Riikide positiivsed kohustused hõlmavad ka inimväärikuse ja isikupuutumatuse raskeid rikkumisi – näiteks seksuaalkuritegusid. (EIK, X. ja Y. vs. Madalmaad, nr 8978/80, 26. märts 1985). Riik peab uurimise algatama ise, mitte oodates ohvri initsiatiivi. (EIK, Cadiroğlu vs. Turgi, nr 15762/10, 3. september 2013, punkt 30.)
    FRA on leidnud oma käsiraamatus http://fra.europa.eu/en/publication/2016/handbook-european-law-relating-access-justice , et kuriteoohvritel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kriminaalmenetluse vormis. Kriminaalmenetluse puudumine võib olla EIÕK artikli 13 rikkumine . (EIK, A vs. Horvaatia , nr 55164/08, 14. oktoober 2010, punktid 78 ja 87.)
    Üksnes juurdepääsust kriminaalkohtusüsteemile ei piisa; riik peab ka tagama, et see süsteem toimib tõhusalt. (EIK, M.C. vs. Bulgaaria, nr 39272/98, 4. detsember 2003, punktid 150–151.) Kui seadus võimaldab süüdistataval näiteks kasutada liiga avaraid kaitsemeetmeid, ei pruugi kriminaalõigus tõhusalt kaitsta kuriteoohvri õigusi. (EIK, A. vs. Uhendkuningriik, nr 100/1997/884/ 1096 , 23. september 1998, punkt 24). Kuigi EIÕK artiklis 6 ei käsitleta otseselt kuriteoohvrite olukorda, tuleb õiglase kohtumenetluse põhimõtte kohaselt vajaduse korral tunnustada kuriteoohvrite õigusi ning viia need tasakaalu kaitseõigustega. (EIK, Doorson vs. Madalmaad, nr 20524/92, 26. märts 1996, punkt 70; EIK, Y. vs. Sloveenia , nr 41107/10, 28. mai 2015.
    Kaasused :
    1. „Ta ise kukkus!“
    Ühel pimedal sügisõhtul sai Lõuna prefektuur päästeametilt teate, et hädaabinumbrile 112 tuli kõne Ääre valla Kaug-Kolka külast, milles naisterahvas A kutsus vaevukuuldava häälega kiirabi , selgitades, et teda peksis alkoholijoobes abikaasa B, kes tagus teda rusikate, jalgade ja köögitaburetiga. A oli öelnud , et valude tõttu rindkeres ei suuda ta jalule tõusta , et peahaavadest on suur verejooks ja ühe silmaga ei näe ta midagi. Samuti oli A öelnud, et politseisse ta helistanud ei ole. Päästeametilt saadud teabe alusel saadeti sündmuskohale sellele kõige lähemal asuv politseiekipaaž, mis väga halbade teeolude tõttu jõudis Kaug-Kolka külasse 57 minuti pärast. Sündmuskohale oli enne jõudnud kiirabibrigaad, A-le anti esmast abi ja teda valmistati ette hospitaliseerimiseks. Kiirabitöötaja selgitas politseile , et A sõnul oli teda tugevalt peksnud abikaasa B. Kiirabitöötaja esialgsel hinnangul oli A-l murtud roided, ülakehal rohkelt verevalumeid, nii otsmikul kui ka kuklapiirkonnas sügavad selgepiirilised haavad ja vasaku silma vigastus . Politseitöötajaid nähes hüüdis A, et tema politseid kutsunud ei ole ja ei taha politseile midagi öelda. Samuti väitis ta, et sai vigastused trepil kukkudes. Seda viimast A väidet kuulis ka samal hetkel majast väljunud ilmses alkoholijoobes B, kes samuti teatas, et A kukkus. B nõudis politsei viivitamatut lahkumist .
    Oled uurimisasutuse ametnik , kel tuleb otsustada kriminaalmenetluse alustamise üle (Kõne alla saavad tulla KarS § 118 Raske tervisekahjustuse tekitamine või KarS § 121 Kehaline väärkohtlemine). Kas alustad kriminaalmenetlust või jätad alustamata? Põhjenda miks ja kuidas.
    Selles konkreetses juhtumis : On vaja alustada kriminaalmenetluse
    Pomminäide - lõhkeaine ebaseaduslik käitlemine
    In dubio pro operario – kui on kahtlus, siis kahtlusi ei tule tõlgendada süüdistatav kasuks, vaid tuleb menetleda.
    Ütluste andmisest saab keelduda lähedaste isikute vastu, kuid ütlusi ei saa tagasi võtta. KrMS § 71. Ütluste andmisest keeldumine võib olla aluseks, et tema eelmisi ütlusi ei saa kasutada kohtumenetluses § 291 kui ei ole võimlaik ristküsitleda. Kui kohtus ei ütle midagi, siis saame tuunistajana üle kuulata kiirabitöötaja § 66 lg 11 vms, lg 22 p 2. Valeütluste andmine – ei pea valetama selles mõttes enne üht juttu ja siis teist juttu. Kannatanu tuleb kohtusse ja räägib, et ta kukkus. Sellisel juhul saaks kiirabitöötaja ütlusi kasutada § mingi 2 prim 2 vms. Kui kohtueelses menetluses ütleb.
    KrMS § 193 sätestab aluse, millal kriminaalmenetlust alustatakse. Kriminaalmenetlust alustatakse esimese uurimis- või menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad § 199 sätestatud välistavad asjaolud. § 194 kohaselt on kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. See tähendab, et igasugune informatsioon võimaliku kuriteo kohta. Ajendiks on telefonikõne ja kiirabitöötaja selgitused . Kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kuriteo tunnuste sedastamine tähendab kriminaalasja alustamiseks pädeva ametniku hinnangut, et toime võib olla pandud kuritegu ning ei esine välistavaid asjaolusid.
    Antud kaasuse puhul on ajendiks on kiirabi teates saadud informatsioon, kus A ütles, et tema abikaasa B peksis teda. See informatsioon on teave § 197 lg 1 kohaselt. Kuriteo aluseks on hinnang, kas toime võib olla pandud kuritegu ehk siis kas B on peksnud oma naist ja seeläbi tekitanud raske tervisekahjustuse või kehalise väärkohtlemise. Kuna praegusel juhul on selge, et esineb kuriteo alus ja muid kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid ei esine, siis tuleb alustada kriminaalmenetlust. Samuti on kohaldatav § 6 tulenev legaliteedi põhimõte.
    Võib juhtuda, et mõnikord jätavad krm alustamata: ebausutavad põhjendused. Kannatanu on ütluse ja avalduse tagasi võtnud.
    2. Makarovi jahipüss
    PPA korraldas järjekordse kampaania ebaseaduslike relvade ja lõhkeaine kokkukogumiseks. Kampaaniaperioodil võttis politseiga ühendust T, kes kurtis, et tema naaber E hoiab kodus ilmselt ebaseaduslikku jahipüssi, millest koduõuel pidevalt paugutab ja niimoodi rahu rikub. Politsei alustas kriminaalmenetlust ebaseadusliku tulirelva hoidmisega seonduva väljaselgitamiseks ja korraldas E juures läbiotsimise. Nähes politseinikke oma hoovi saabumas, läks E neile vastu ja teatas, et soovib kampaania raames ära anda ebaseadusliku relva ja palub enda suhtes kriminaalmenetlust mitte alustada või juba alustatud menetlus lõpetada. E andiski politseinikele üle püstoli PM, mille ta oli enda sõnade kohaselt leidnud ja mille jaoks tal luba ei olnud. Politsei jättis E elamise läbi otsimata ning otsustas kriminaalmenetluse lõpetada. T sai menetluse lõpetamisest tuttavalt politseiametnikult teada ja esitas kriminaalmenetluse lõpetamise peale kaebuse prokuratuurile.
    Millisel alusel saaks selliste „armuandmiskampaaniate“ puhul kriminaalmenetluse lõpetada? Kas käesoleval juhul oli kriminaalmenetluse lõpetamine õigustatud? Miks? Kuidas lahendaksite prokurörina esitatud kaebuse?
    Oportuniteedipõhimõte - § 202 – kohus peab lõpetama.
    armuandmiskampaania“ alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks on § 199 lg 1 p 3 – vabastab teatud tunnustele vastava isikute grupi karistuse kandmisest – samas see eeldab riigi kõrgeima võimuorgani otsust sellise kampaania korraldamiseks. Kaasuse asjaoludest ei selgu kas see on antud. Pigem tuleks välja lugeda, et see kampaania on PPA poolt alustatud.
    KrMS § 200 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel. Kriminaalmenetlust välistavad asjaolud sätestab KrMS § 199, mille lg 1 p 7 kohaselt ei alustata kriminaalmenetlust, kui tegemist on ebaseadusliku tulirelva hoidmisega ning isik loovutab vabatahtlikult ebaseaduslikus valduses oleva tulirelva. Seetõttu on kriminaalmenetluse lõpetamine õigustatud. Kas on vabatahtlik loovutamine? Püstol vs jahipüss.
    Relva päritolu teadasaamine? Kas see on alus kriminaalmenetluse jätkamiseks? Ajend ja alus on olemas – ajend leitud relv , mille päritolu pole teada ja alus § 4181
    Läbiotsimise alused § 91 lg 8 – kui ettepanek on täidetud täielikult, siis ei pea edasi menetlema. Diskretsiooniotsus.
    § 206 lg 2 – õiguslikku tagajärge ei ole, kriminaalmenetluse pikendamine, õiguskindluse tagamine.
    Vastavalt KrMS § 207 saab kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise peale esitada kaebuse prokuratuurile. Kaebuse võib KrMS § 207 lg 1 kohaselt esitada kannatanu. KrMS § 37 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kaasuse asjaolude kohaselt ei ole T-le tekitatud ei füüsilist ega varalist kahju. Kas rahu rikkumine saab olla moraalne kahju? Teiseks tuleb vaadelda, et kas kahju on tekkinud vahetult kuriteo tagajärjena. Selleks peab olemas olema nii faktiline kui ka õiguslik seos. Faktiline seos on olemas, sest kuna E-l oli ebaseaduslik tulirelv, millega ta hoovis paugutas, rikkus rahu. Õiguslik seos tähendab seda, et kannatanu kahju peab tulenema kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve rikkumisest . Kolmas isik, tsiviilkostja, tunnistaja - ei ole menetluses käsutamisõigust. Neil võib-olla see mingis ulatuses. Tunnistajal on kaebeõigus uurimisasutuse peale, kui uurimisasutus ei ole temaga käitunud õiguspäraselt. Teda ennast puudutavas osas saab menetlus käsitleda. Avaliku korra rikkumine on võimalik oma elamises, kui mõju on väljas poole eluruume. § 262 on väärtegu. § 263 on kuritegu. Tulirelva käitlemine – pole kannatajat. Väärteomenetluse seadustik - § 35 läbiotsimine.
    3. Omakorrakaitse
    1) Tuntud lastekirjaniku L-i 10-aastane tütar T tuli mänguväljakult nuttes koju. Ta ülahuul oli katki, huulest ja ninast jooksis verd, jakk oli katki ja püksid porised. Tüdruk rääkis isale , et mänguväljakul kiusasid ja mõnitasid teda kolm vanemat tüdrukut. Nad kiskusid ta jaki katki ja lohistasid teda läbi porilombi. Kui ta oli lubanud kodus kõik ära rääkida, võttis kõige suurem tüdruk tal juustest kinni ja lõi teda mitu korda näoga vastu liumäe redelit , ähvardades, et kui ta kellelegi midagi kasvõi iitsatab, pannakse tal järgmisel korral jakk ja juuksed põlema.
    L läks mänguväljakule ja märkas seal kolme suuremat tüdrukut, kes kiusasid parajasti üht väikest poissi – nad ei lasknud poissi kiigelt maha ja lükkasid kiigele üha suuremat hoogu. L läks kiige juurde, peatas hoo ja nõudis, et tüdrukud kutsuks mänguväljakule oma vanemad. Tüdrukud keeldusid ja kasutasid L-i suhtes solvavaid ja mõnitavaid väljendeid. Üks tüdrukutest küsis, et kas ka L soovib poris väikest lohistamist. Seepeale võttis L küsijal käest kinni ja tõmbas viimase porilompi istuli , küsides, kuidas talle endale poris istumine meeldib, ning kutsus kohale politsei.
    Politseitöötajate saabudes rääkis L neile asetleidnust. Politseitöötajad tegid kindlaks, et kolm tüdrukut olid 13-aastane A, 15-aastane E ja 16-aastane I. Politseitöötajate juuresolekul võtsid tüdrukud T suhtes toimepandu omaks ja kutsusid politsei nõudmisel mänguväljakule oma vanemad. Vanematele rääkis L tüdrukute poolt toimepandud tegudest. Politseitöötajate juuresolekul tüdrukud ja nende vanemad vabandasid L-i ees ja lubasid, et sellised asjad enam ei kordu.
    Umbes kolm nädalat hiljem kutsuti L politseijaoskonda. Politseitöötaja uuris L-lt, kas viimane soovib esitada politseile avaldust selle kohta, mida A, E ja I tema tütrele tegid. L vastas, et ei soovi, sest kõik sai niigi politsei juuresolekul ja kaasabil korda aetud ning küllap A, E ja I teevad asetleidnust õiged järeldused ja edaspidi enam nii ei käitu. Politseitöötaja märkis, et parem on tõesti jätta avaldus esitamata, sest siis ei pea alustama ka menetlust, mis muidu kindlasti tüdrukuid traumeeriks.
    Politseitöötaja uuris järgnevalt, kas vastab tõele see, et L tõmbas ühe tüdrukutest istuli porilompi. L vastas, et ta tõepoolest seda ühe ülbitsejaga tegi ja kirjeldas kuidas ja mis asjaoludel see täpsemalt toimus. Politseitöötaja vormistas L-i ütlused tunnistaja ülekuulamise protokollis ja selgitas, et E vanemad on esitanud politseile avalduse nende tütrele valu tekitanud L-i kriminaalvastutusele võtmiseks. Samuti selgitas politseitöötaja L-ile, et kuna teda kahtlustatakse üsna tõsise kuriteo toimepanemises, peab L ka järgmiste kutsete saamisel ilmuma korralikult politseiasutusse, sest vastasel korral võidakse L võtta vahi alla.
    Olete advokaat , kelle poole L pöördus pärast politseis käimist. Millist nõu annate L-ile?
    Kriminaalmenetluse lõpetamine leppimise tõttu § 2031 ning lepitusmenetlus § 2032.
    Vahistamise alused sätestab § 130 lg 2, mille kohaselt vahistatakse süüdistatav, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt panna toime kuritegusid.
    Süüdistatava iseseisvaks vahistamise aluseks ei ole teo raskus. Seega ei saa politsei ainuüksi kuriteo raskusele tuginedes süüdistatavat vahistada. Samuti ei nähtu kaasuse asjaoludest, et L oleks isik, kes soovib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Samas on õige politsei teada, et L peab järgmiste kutsete saamisel ilmuma politseiasutusse.
    § 8. Kuriteoga tekitatud kahju hindamine
      Süütegude kvalifitseerimisel karistusseadustiku või muu seaduse paragrahvide järgi, milles on koosseisulise tunnusena ette nähtud kahju tekitamine, hinnatakse varalist kahju järgmiselt:
     1) oluline on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümnekordselt;
     2) suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt.

    3 alaealist. 15,16 on krim.vastutuse ealised, 13.alaealise komisjon. Nende vanemate puhul tõenäoliselt lükatakse ka alaealiste komisjoni, kui ei saa tõsisemat paragrahvi (ähvardamine)
    L-ile tuleb nõu anda, et ole vait, talle ei selgitatud õigusi, et ta oli kahtlustatav. Pärast tunnistajana ülekuulamist väideti talle, et uurivad asja ka tema suhtes. Talle ei garanteeritud õigust kaitsjale ja ütlused olid põhiõiguste rikkumise, pettuse kaudu saadud. Ära räägi politseiga advokaadi juuresolekuta. Ilmselt oportuniteet . Võimalik menetlust alustada alakate suhtes.
    4. Kes on kurjategija?
    P tuleb toidupoest, kui näeb endast mööda sõitmas jalgratturit. P tunneb esmalt ära temalt kuus aastat tagasi varastatud jalgratta, seejärel aga jalgratturis ka meesterahva, keda ta juba toona rattavarguses kahtlustas. P lükkab ratturi pikali , väänab ratturil käe selja taha ja talutab ta politseijaoskonda, mis asub kaks kvartalit eemal. Politseis nõuab P, et rattavaras kriminaalvastutusele võetaks. Ühtlasi selgitab ta, et kuus aastat tagasi ta politsei poole ei pöördunud, sest arvas , et sellest ei ole kasu. Rattalt maha löödud meesterahvas aga nõudis, et kriminaalvastutusele võetaks hoopiski P, kes tekitas talle füüsilist valu ja kergeid terviserikkeid ( kriimud ja marrastused).
    Olete politseiametnik ja peate otsustama, kelle suhtes kriminaalmenetlust alustada ja kelle suhtes menetluse alustamisest keelduda.
    Kuriteo aegumine – ilmselt on P suhtes tehtud kuritegu aegunud ja nüüd on P-st saanud süüdistatav, sest ründas jalgratturit ja tekitas talle füüsilist valu ja kergeid terviserikkeid. Kriminaalmenetluse algatamise aegumise korral välistab § 199 lg 1 p 2.
    5. Moosivara(s)
    S-ile kuuluvasse keldrisse murti sisse ja varastati ära hulk hoidiseid, jalgratas ja vana pesumasin. S teatas vargusest politseile, kuid häirekeskusest patrulli kohale ei saadetud ning S-ile öeldi, et mingu ta lihtsalt järgmisel päeval politseijaoskonda ja kirjutagu kuriteoavaldus. Politseiametnik J teatas jaoskonnas S-ile, et avalduse kirjutamine oleks mõttetu paberiraiskamine, kuid S kirjutas sellegipoolest avalduse. Nädal hiljem sai ta postiga uurija koostatud määruse, mille kohaselt kriminaalmenetlus jäetakse alustamata, kuna süüdlast ei ole võimalik süüteojälgede hävimise tõttu välja selgitada, süüteoga põhjustatud kahju on aga nii väike, et tõenäoliselt ei ole tegemist kuriteoga ja isegi kui oleks, siis puudub asjas avalik menetlushuvi ja seega ei ole KrMS § 6 järgi selles asjas kriminaalmenetluse alustamine vajalik.
    Millist nõu annaksite advokaadina S-ile?
    KarS 218 – pisivargus väärteomenetlus
    6. Aktiivne lehelugeja
    Juuratudengist bloger S luges uudiseid ( http://www.pealinn.ee/poliitika/oudekki-loone-garantiikiri-on-hupoteetiline-lubadus-tegemist-on-n175655 ) ja hakkas mõtlema, kas leheloos kirjeldatud õigussuhted ei ole mitte keelatud annetused suures ulatuses. Ta järeldas loost , et küllap andis antud eraisik erakonnale laenu ning erakond andis omakorda selle tagatiseks garantii. EKS § 12 secunda lg 3 järgi loetakse neid tingimusi rikkudes antud laen keelatud annetuseks. KarS § 402 prim järgi on suures ulatuses keelatud annetuse tegemine kuritegu. S jagas kohe seda mõttekäiku oma blogis ja lõpetas postituse õhkuvisatud küsimusega: “Kui on risk, et see oli kuritegu, kas prokuratuur ei peaks mitte legaliteedi põhimõttest lähtuvalt uurima ? Ma pole praegu märganud teadet, et nad seda teeksid. Kas on tõenäoline, et pole veel lihtsalt teatatud?”
    Kuidas rahustaksid S-i sina? Kas ja kuidas peaks reageerima erakonnakuritegudele spetsialiseerunud prokurör, kui loeks seda postitust?
    Uurimist ei saa avalikuks teha.
    Vaatlus , läbiotsimine ja muu taoline
  • Vaatlus
  • 1. Sündmuskoha vaatlus
    KrMS 84 lg-s 1 on ette nähtud, et sündmuskoha vaatlust toimetatakse kuriteo toimepanemise kohas või kohas, mis on seotud kuriteo toimepanemisega. Osa kuritegude korral on sündmuskohal väga oluline tähtsus (nt mõrv, sissemurdmine, liiklusõnnetused)
    Sündmuskoha vaatluse juurde kutsutakse kahtlustatav, süüdistatav, tunnistaja või kannatanu, kui tema selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse (KrMS 84 lg 2). Nimetatud isikud kutsutakse sündmuskoha vaatluse juurde, kui nende selgitused aitavad kaasa nt kuriteojälgede ja asitõenditena kasutatavate esemete leidmisele ja sündmuskoha olustikus toimunud muutuste selgitamisele.
    Kui sündmuskohal on laip, toimetatakse sündmuskohal ka laiba vaatlust (KrMS 85 lg 1). KrMS 85 lg-s 3 on sätestatud, et võimaluse korral toimetatakse laiba vaatlust kohtuarsti või spetsialisti osavõtul.
    Sündmuskohta tuleb vaatluse jaoks sõilitada võimalikult algses seisundis. Selleks on vaja sündmuskoha kaitse – tuleb sündmuskoht õigeaegselt ja ulatuslikult isoleerida . Kaitseabinõud ja nende kasutamisega tekitatud muudatused tuleb täpselt dokumenteerida.
  • Sündmuskohaga tutvumine (sündmuskoha ülevaatamine) on eelaste sündmuskoha uurimisele. Sündmuskohaga tutvumise eesmärk on saada üldine ülevaade sündmuskoha olukorrast, mitte aga veel üksikute jälgede detailidest.
    Sündmuskohaga tutvumise alusel otsustatakse edasine sündmuskoha kaitse ning määratakse kindlaks spetsialistide osalemise kõige sobivam meetod ja ühtlasi määratakse kindlaks sündmuskoha edasise uurimise taktika .
  • Sündmuskoha uurimine sisaldab sündmuskohaspetsiifilist jälgede ja muude objektiivsete tõendusvahendite otsimist, nende kindlustamist vastavate kriminaaltehniliste vahendite ja meetodiga.
    Jälgede ja asitõenditena kasutatavate objektide otsimine ei ole mehhaaniline või juhuslik otsimine, vaid see peab toimuma menetleja teadlikult valitud metoodiliste põhimõtete järgi.
  • Dokumendi, muu objekti või asitõendi vaatlus – vt KrMS 86
    Andmed asitõendiks oleva dokumendi, asja või muu objekti kohta võivad olla fikseeritud mõne uurimistoimingu protokollis. See ei pea alati olema dokumendi, asja või muu objekti vaatlusprotokoll , sest nimetatud objekte võib vaadelda ka mõne muu uurimistoimingu raames (nt läbiotsimise).
    KrMS 87 lg 1 p-st 3 järelduvalt võivad olla sündmuskoha vaatlusel avastatud dokumendi või muu objekti nimetus ja tunnused märgitud sündmuskoha vaatlusprotokollis. Sündmuskohalt äravõetud objekte tuleb kirjeldada sündmuskoha vaatlusprotokollis täielikult ja tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega. Kui objekti vaatlus nõuab pikemat aega ja selleks on vaja tehnikavahendeid, mis sündmuskohal puuduvad, võib piirduda sündmuskoha vaatlusprotokollis objekti üldtunnuste ning ebapüsivate eritunnuste kirjeldamisega. Sel juhul tuleb objekti tunnuste talletamiseks toimetada eraldi vaatlus.
    Alust järelduseks, et asitõendina kasutatavat objekti võidakse vaadelda ka läbiotsimise raames, annab KrMS 92 p-s 4 sätestatu: võib olla läbiotsimisprotokollis märgitud leitud asitõendina kasutatava objekti nimetus ja objekti tunnused, millel on tähtsust kriminaalasja lahendamiseks.
    1.3. Isiku läbivaatus
    Isiku füüsiline ja vaimne puutumatus kuulivad PS 26 kaitsealasse. Füüsilise ja vaimse puutumatuse rivet võib õigustada par teises lauses nimetatud eesmärkidega.
    Isiku läbivaatus ja ekspertiisi tegemiseks isikult ekspertiisimaterjali (ka võrdlusmaterjali) võtmine on isiku füüsilist ja vaimset puutumatust riivavad kriminaalmenetluse toimingud . Isiku läbivaatus võib riivata ka PS 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele.
    1.4. Posti- või telegrafisaadetise arest ja läbivaatus
    PS tagab õiguse sõnumite saladusele, mida edastatakse üldkasutataval teel. PS 43 kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi , telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavale sõnumite saladusele. Erandid: kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja koras.
  • Läbiotsimine
    Läbiotsimise eesmärk on leida honest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik document , asi või isik või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks või konfiskeerimiseks arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav (KrMS 91 lg 1).
    Millist põhiõigust läbiotsimine riivab? Läbiotsimise juriidilise isiku ruumides või hoonetes riivab enamasti vaid kodu puutumatust. Kodu on PS 33 järgi avar mõiste, hõlmates nii eluruumi, valdust kui ka töökohta, seega ka piirdega ala. Sõiduki läbiotsimine ei riiva üldjuhul kodu puutumatust, kuigi mõni sõiduk võib olla ka kasutajale koduks . Samal ajal korteri läbiotsimine võib riivata nii kodu kui ka eraelu puutumatust, aga samuti sõnumite saladust, kui läbiotsija uurib isiklikke dokumente, märkmeid ja kirjavahetust. Kui korteri, elamu või muu koha läbiotsimine võib riivata lisaks kodu puutumatusele sõnumite saladust, siis nõuab PS kohtu loa olemasolu, isegi kui KrMS taolist luba ei nõua.
    Kohtu luba läbiotsimise toimetamiseks ei muuda läbiotsimist automaatselt põhiseaduspäraseks. Ex post facto kontroll, kui vaidlustatakse läbiotsimise põhiseadusele vastavus, võtab arvesse juhtumi asjaolusid. Olulisemad elemendid on järgmised:
  • Läbiotsimisloa sõnastus. Kontroll algab läbiotsimis,loast. Läbiotsimise korraldamise eelduseks on teadmine, mida otsida. Kui see on selge, siis pole ka raskusi läbiotsimise eesmärgi sõnastamisega läbiotsimismääruses. Läbiotsimisluba peab sisaldama detaile otsitava eseme või dokumendi kohta. Peab olema ka piiritletud läbiotsimise ulatus, eelkõige selle ruumiline ulatus.
  • Süüteo iseloom. KrMS võimaldab läbiotsimist korraldada kõigi kuritegude (KrMS 91) ja väärteomenetluse seadustik kõigi väärtegude lahendamiseks (VTMS 35). Euroopa Inimõiguste Kohtu järgi tuleb süüteo raskust arvesse võtta põhiõiguse piiramise proportsionaalsuse üle otsustamisel. Läbiotsimine väärteomenetluses tõstatab sagedamini põhiõigusesse sekkumise vajalikkuse küsimuse. Lubatud sõidukiiruse ületaja väljaselgitamiseks korraldatud läbiotsimise tunnistas EIK kodu puutumatuse rikkumiseks.
  • Läbiotsimise mõju isiku mainele. Läbiotsimise mõju isiku mainele sõltub mitmest tegurist, nagu linna või asula suurus, isiku tuntus, kas läbi otsitakse elukohta või ettevõtte hooneid ja rajatisi. Maine kahjustamisele tuleb mõelda esmajoonel juhul, kui läbi otsitakse isiku kodu, kes ei ole süüteos kahtlustatav. Ka läbiotsimise aeg avaldab mõju isiku mainele.
    Samuti palun lugeda Põhiseaduse kommentaaridest § 33 kommentaare.
    RK: 3-1-1-93-15 (läbiotsimine)
    59. Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust.
    60. Iseenesest on õige, et ka läbiotsimise (KrMS § 91) kui uurimistoimingu toimetamise üheks eelduseks on põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Läbiotsimist saab aga kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav , või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post, nagu kassaatorid seda teha soovivad.
    61. KarS § 2981, mille tunnustel läbiotsimismääruse aluseks olevat P. Toobali ja E. T. tegu menetleti, jõustus aastal 2006. Läbiotsimiste ajal 2012. a jaanuaris puudus selle kuriteokoosseisu kohta sisuliselt kohtupraktika. Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-23-12 (1-10-16417), milles toodud materiaalõiguslikele seisukohtadele tuginedes prokuratuur hiljem kriminaalmenetluse mõjuvõimuga kauplemise osas lõpetas, tehti 30. aprillil 2012 ehk enam kui 3 kuud pärast kõnealuseid läbiotsimisi. Samas oli ajaks, mil P. Toobaliga seotud paikades läbiotsimisi toimetati, kriminaalasjas nr 1-10-16417 tehtud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu (jõustumata) otsused. Esimese ja teise astme kohus tõlgendasid KarS § 2981 teisiti kui hiljem Riigikohus, kusjuures maa- ja ringkonnakohtu tõlgendus ei oleks P. Toobali ja E. T. kahtlustuse esemeks olnud teo karistatavust välistanud. Eelneva valguses pole võimalik väita, et P. Toobaliga seotud paikades läbiotsimiste korraldamise ajal teadis kohtueelne menetleja asjaolusid, mis hiljem läbiotsimiste aluseks olnud kuriteokahtluse välistasid, või jättis need süüliselt tähelepanuta.
    62. Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 17.2). Puudub põhjus väita, et P. Toobaliga seotud paikades läbiotsimist määrates või toimetades kalduti läbiotsimise eesmärgist kõrvale.
    Erinevad uurimistoimingud (läbiotsimine jt)
    UURIMISASUTUSE JA PROKURATUURI NÕUDED
    § 215. Uurimisasutuse ja prokuratuuri määruste ning nõuete kohustuslikkus
     (1) Uurimisasutuse ja prokuratuuri määrused ja nõuded nende menetluses olevates kriminaalasjades on kohustuslikud kõigile ning neid täidetakse kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Uurimisasutuse ja prokuratuuri määrused ja nõuded on kohustuslikud välismissioonil viibivatele kaitseväelastele, kui kriminaalmenetluse esemeks on kaitseväeteenistuses oleva isiku tegu. Nõude või määruse täitmiseks tehtavaid kulutusi ei hüvitata.
     (2) Uurimisasutusel on õigus tema menetluses olevas kriminaalasjas esitada teisele uurimisasutusele kirjalikke taotlusi üksikute menetlustoimingute tegemiseks ja muu abi saamiseks. Uurimisasutuse sellised taotlused täidetakse viivitamata.
     (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmata jätnud menetlusosalist, kriminaalmenetluses osalevat muud isikut või menetlusvälist isikut võib eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel trahvida kohtumääruse alusel. Kahtlustatavat ja süüdistatavat ei trahvita.
    VAATLUS
    § 83.  Vaatluse eesmärk ja vaatlusobjektid
     (1) Vaatluse eesmärk on koguda kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid, avastada kuriteojäljed ja võtta asitõenditena kasutatavad objektid ära.- seotud kuriteoga asjad
     (2) Vaatlusobjektid on:
     1) sündmuskoht; - ja ka muud kohad, mis on seotud kuriteoga
     2) laip;
     3) dokument, muu objekt või asitõend; § 86
     4) läbivaatuse toimetamise korral isik ning posti- või telegraafisaadetis.
     (3) Kui kahtlustatava, süüdistatava, tunnistaja, asjatundja või kannatanu selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse, siis kutsutakse ta vaatluse juurde.
    § 86.  Dokumendi, muu objekti või asitõendi vaatlus
     (1) Dokumendi või muu objekti vaatlusel selgitatakse kuriteojäljed ja muud tunnused, mis on vajalikud kriminaalasja lahendamiseks ning on aluseks objekti kasutamisel asitõendina.
     (2) Kui asitõendiks olevat dokumenti, asja või muud objekti on vaja täiendavalt uurida, tehakse asitõendi vaatlus.
    § 87.  Vaatlusprotokoll
     (1) Vaatlusprotokolli kantakse:
     1) sündmuskoha olustiku kirjeldus;
     2) laiba isik või tundmatu laiba puhul isikukirjeldus;
     3) vaatlusel avastatud dokumendi või muu objekti nimetus ja tunnused;
     4) kuriteojälgede kirjeldus;
     5) muud vaatlusandmed;
     6) uurimistoimingus äravõetud ja asitõendina kasutatava objekti nimetus ja number.
     (2) Sündmuskoha vaatlusprotokolli ei kanta uurimistoimingus osalenud isiku seletusi ega vaatluse ajal tehtud jälitustoimingute andmeid.
    NING KA
    § 146.  Uurimis- ja muu menetlustoimingu protokoll
    Uurimistoimingu vormistamisest
    § 148. Uurimis- või muu menetlustoimingu protokolli lisa
     (1) Vajaduse korral võib tõendusteabe peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol , filmil, heli- või videosalvestises või joonisel või muul näitlikustaval viisil.
     (2) Foto ja joonis ning muu näitlik materjal lisatakse koos protokolliga kriminaaltoimikusse ja filmi, heli- või videosalvestist hoitakse pakitult kriminaalasja juures.
    § 149. Foto
     (1) Uurimis- või muu menetlustoimingu tingimused, käik ja tulemused talletatakse fotol, kui seda peab vajalikuks uurimisasutuse ametnik või kui pildistamise kohustus on sätestatud käesolevas seadustikus.
     (2) Kui fotot tehes on kasutatud negatiivi, lisatakse see uurimis- või muu menetlustoimingu protokollile.
     (3) Digitaalfoto esitatakse menetlustoimingu protokollis või selle lisana ja säilitatakse arvutifailina e-toimiku süsteemis. Digitaalfoto võib valmistada ka videosalvestise üksikutest kaadritest.
    § 150. – salvestused
    Uurimistoimingud
    § 91_1. Valdaja tahte vastane sisenemine
    Kui menetlustoimingu tegemiseks on vaja valdaja tahte vastaselt siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale , lähtutakse käesoleva seadustiku §-s 91 sätestatud korrast, välja arvatud juhul, kui see on vajalik:
     1) laiba või sündmuskoha (mis on seotud kuriteo toimepanemisega) (kui näen täpselt sama asja, mis oli nt varastatud) vaatluseks vahetult laiba leidmise või kuriteo toimepanemise järel või
     2) isiku kahtlustatavana kinnipidamiseks vahetult pärast kuriteo toimepanemist.
    § 64. TÕENDITE KOGUMISE ÜLDTINGIMUSED
     (1) Tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades.
     (2) Kui isiku läbiotsimisel, läbivaatusel või võrdlusmaterjali võtmisel on vaja paljastada tema keha, peavad uurimisasutuse ametnik, prokurör ja menetlustoimingus osaleja, välja arvatud tervishoiutöötaja või kohtuarst, olema temaga samast soost.
     (3) Kui tõendeid kogudes kasutatakse tehnikavahendeid, teatatakse sellest eelnevalt menetlustoimingus osalejatele ja neile selgitatakse tehnikavahendite kasutamise eesmärki.
     (5) Vajaduse korral hoiatatakse menetlustoimingus osalejaid, et käesoleva seadustiku § 214 kohaselt ei ole lubatud kohtueelse menetluse andmeid avaldada. - MENETLUSSALADUS
     (6) Jälitustoiminguga tõendite kogumine on reguleeritud käesoleva seadustiku peatükis 31.
    MUUDATUSED:
    PS § 33
    Kodu on puutumatu . Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, va seadusega sätestatud juhtudel ja korras avalikku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe välja selgitamiseks kriminaalmenetluses.
    Eeskätt läbiotsimise puhul joonistub välja kodu puutumatuse tihe seotus eraelu puutumatusega (Ps § 26). PS §-de 26 ja 33 kaitsealade piiritlemisel tuleb silmas pidada, et kui nt eluruumi sissetungimisega…
    § 91. LÄBIOTSIMINE
    (1) Läbiotsimise eesmärk on leida hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kriminaalmenetluses arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav. Läbiotsimist võib toimetada, kui esineb põhjendatud kahtlus, et otsitav asub läbiotsimiskohas.
     (2) Kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti, võib läbiotsimist toimetada prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. Nii eeluurimiskohtuniku määrus kui ka kohtumäärus prokuratuuri läbiotsimistaotluse lahendamise kohta võib olla koostatud pealdisena prokuratuuri taotlusel.
    Arvutisse sisenemiseks: eraldi luba kohtult ei võeta. Arvutisüsteemis läbiotsimiseks peab olema põhjendatud kahtlus. Kui kohus on nõus prokuratuuri motiividega, siis ta ei näe eraldi luba arvutisüsteemi sisenemiseks, vaid see juba sisaldub loas.
    (3) Läbiotsimist võib toimetada prokuratuuri määruse alusel, välja arvatud läbiotsimine notari- või advokaadibüroos või ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures, kui on alust arvata, et kahtlustatav kasutab või kasutas läbiotsitavat kohta või sõidukit kuriteosündmuse või kohtueelse menetluse ajal, ning isikut kahtlustatakse käesoleva seadustiku § 1262 lõikes 2 nimetatud kuriteo toimepanemises. ( kui tegemist on karistusseadustiku §-des 89–931, 95–97, 99, 1001, 101–104, 106–108, 110–114, 116, 118 ja 120, § 121 lõikes 2, §-des 133–137, 1381 ja 141–146, § 151 lõigetes 2 ja 4, §-s 1573, § 161 lõikes 2, §-des 162, 163, 172–179, 183–185, 187–190, 199 ja 200, § 201 lõigetes 2 ja 3, § 202 lõigetes 2 ja 3, §-des 204, 206–214, 2161–217, 2172, 222, 227, 231–238, 241, 243, 244, 246, 250, 251, 255 ja 256, § 258 punktis 2, §-des 259, 2591 ja 263, § 266 lõigetes 2 ja 4, §-des 274, 2901, 291, 2911, 294, 296, 298–299, 300, 3001, 302, 303, 310–313 ja 315–3161, § 321 lõikes 2, §-des 326–328, 331, 3313, 333–334, 335, 336, 340 ja 347, § 356 lõigetes 1 ja 3, § 357 lõigetes 1 ja 3, § 361 lõigetes 1 ja 3, § 364 lõigetes 2–3, §-des 375–3762, 384, 3891, 391, 393 ja 394, § 398 lõigetes 2 ja 4, § 3981 lõigetes 2 ja 4, §-des 400, 4023, 4024, 403–407, 414–416, 418, 4181, 4211, 4212, 434, 435 ja 437–439, § 440 lõikes 3 ning §-des 446 ja 449 nimetatud kuriteoga.)
     (4) Läbiotsimismääruses märgitakse:
     1) mida läbiotsimise eesmärgina otsitakse (edaspidi otsitav objekt);
    - on oluline, mis on märgitud l’biotsitavaks objektiks!
     2) läbiotsimise põhjendus;
     3) koht, kus läbiotsimist toimetatakse.
     (5) Edasilükkamatul juhul, kui läbiotsimismääruse vormistamine ei ole õigel ajal võimalik, võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tingimustel toimetada läbiotsimist prokuratuuri loa alusel, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil.
     (6) Läbiotsimise toimetamisel käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 5 nimetatud alustel tuleb sellest läbiotsimise alustamisele järgneva esimese tööpäeva jooksul prokuratuuri kaudu teatada eeluurimiskohtunikule. Eeluurimiskohtunik otsustab läbiotsimise lubatavaks tunnistamise määrusega, mis võib olla koostatud pealdisena prokuratuuri määrusel.
    RK 3-1-1-63-16 : (määruskaebust ei saa esitada menetlustoiminguks loa andmise määruse peale)
    11. KrMS § 383 lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt. KrMS § 385 p 5 järgi ei saa määruskaebust esitada menetlustoiminguks loa andmise määruse peale, välja arvatud vahistamise ja vahistamisest keeldumise, vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise, väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse sundpaigutamise, vara arestimise, posti- või telegraafisaadetise arestimise, ametist kõrvaldamise, ajutise lähenemiskeelu kohaldamise ja alaealise kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamise või tema seal viibimise tähtaja pikendamise ja kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määrus.
    12. Kolleegium leiab, et menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi kohtueelse menetleja taotluse menetlustoimingu määramiseks , mh nt KrMS § 91 lg-s 2 nimetatud prokuratuuri läbiotsimistaotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. Sellist järeldust kinnitab kõigepealt KrMS § 385 p 5 sõnastus. Osutatud säte, keelates üldreeglina määruskaebuse esitamise menetlustoiminguks loa andmise määruse peale, näeb ette loetelu eranditest, mil määruskaebuse esitamine on siiski lubatud. Kõik selles erandite loetelus nimetatud määrused on käsitatavad menetlustoiminguks loa andmise määrustena KrMS § 385 p 5 mõttes, millele osutab üheselt loetelule eelnev formulatsioon "menetlustoiminguks loa andmise määrus, välja arvatud...". Kõnealuses erandite kataloogis nimetatakse menetlustoiminguks loa andmise määrusena vahistamismääruse kõrval otsesõnu ka vahistamisest keeldumise määrust ja vahistamistähtaja pikendamise määruse kõrval vahistamistähtaja pikendamisest keeldumise määrust. Järelikult ei ole seadusandja käsitanud KrMS § 385 p-s 5 menetlustoiminguks loa andmise määrustena mitte üksnes määrusi, millega kohus annab menetlustoiminguks (nt läbiotsimiseks) loa, vaid ka määrusi, millega loa andmisest keeldutakse.
     (7) Läbiotsimist rakendades tutvustatakse isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, kelle juures läbi otsitakse, esindajale läbiotsimismäärust. Tutvustamise kohta võetakse määrusele allkiri . Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul selgitatakse läbiotsimist rakendades isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, kelle juures läbi otsitakse, esindajale käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolusid ning põhjusi, miks läbiotsimist toimetatakse edasilükkamatult. Asjaolude selgitamise kohta võetakse läbiotsimisprotokollile allkiri. Vastava isiku või esindaja puudumisel peab kaasama kohaliku omavalitsuse esindaja.
     (8) Notaribüroo või advokaadibüroo läbiotsimise juures peab viibima notar või advokaat, kelle juures läbi otsitakse. Kui asjaomane notar või advokaat ei saa läbiotsimise juures viibida, peab läbiotsimise juures viibima notari asendaja või teine sama advokaadibüroo kaudu õigusteenust osutav advokaat, selle võimatuse korral teine notar või advokaat.
    RK: 3-4-1-54-13 (erandi PS-ga kooskõlastamine, kriminaalvastutusele võtmine)
    21. PS § 76 sätestab: "Riigikogu liige on puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult
    õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul."

    22. Kolleegium leiab, et PS § 76 esimene lause näeb ette Riigikogu liikme üldise puutumatuse, jättes selle sisu ja ulatuse määratlemisel seadusandjale ulatusliku otsustusruumi. Sama paragrahvi teine lause täpsustab aga, et Riigikogu liikme puutumatus ühel konkreetsel juhtumil – tema kriminaalvastutusele võtmisel – seisneb nõudes, et selleks toiminguks peab olema õiguskantsleri
    ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek. Riigikogu liikme puutumatus aga ei ammendu üksnes keeluga teda õiguskantsleri ja Riigikogu nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta. Vastasel korral muutuks PS § 76 esimene lause sisutühjaks. PS § 76 esimese lause laiemat tähendust kinnitavad ka PS § 85, § 101 lg 1, § 138, § 145 ja § 153. Osutatud sätted näevad Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtunike puhul ette PS § 76 teises lauses sätestatuga analoogilise kriminaalvastutusele võtmise erikorra, kuid erinevalt Riigikogu liikmetest ei nimeta põhiseadus neid ametiisikuid puutumatuteks.
    30. Neid kaalutlusi arvestades leiab kolleegium, et kehtivas kriminaalmenetlusõiguses saab kriminaalvastutusele võtmisest PS § 76 teise lause tähenduses rääkida alates hetkest, mil Riigikogu liikme kohta koostatakse süüdistusakt (KrMS § 226 lg 1) või temaga sõlmitakse kokkuleppemenetluses kokkulepe (KrMS § 245). Osutatud menetlustoimingud järgnevad kohtueelse menetluse lõpuleviimisele – ja seega ka tõendusteabe komplekteerimisele – ning eelnevad vahetult kriminaalasja kohtusse saatmisele. Alates tema kohta süüdistusakti koostamisest või temaga kokkuleppe sõlmimisest saab isikust süüdistatav (KrMS § 35 lg 1). Selleks ajaks on ühelt poolt väidetava kuriteo asjaolude ja menetluse käigu kohta piisavalt teavet kriminaalmenetluse poliitilise erapooletuse hindamiseks, teisalt pole aga veel alanud kriminaalmenetluse keskne ja kõige avalikum osa – kohtumenetlus.
     (9) Läbiotsimist rakendades tehakse ettepanek anda välja otsitav objekt või näidata laiba või tagaotsitava peidukoht. Kui ettepanek jäetakse täitmata või kui on alust arvata, et seda on järgitud osaliselt, toimetatakse otsinguid.
     (10) Läbiotsimise käigus võib ära võtta kõik objektid, mis kuuluvad konfiskeerimisele või on ilmselt kriminaalmenetluses tõendiks, kui need avastati ilma otsinguteta selgesti nähtavast kohast või otsitavate objektide leidmiseks ettevõetud mõistlike otsingute käigus. – Nad ei pea olema selles krm-s tõenditeks!
    RK 3-1-1-28-14 (juhuleid)
    17.1 Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Jälitustegevuse kontekstis on senises kohtupraktikas märgitud sedagi, et kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu
    käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1- 92-13, p-d 8-9).
    Läbiotsimisprotokollil on vaja eraldi tuua see juhtum!
    § 92. LÄBIOTSIMISPROTOKOLL
     (1) Läbiotsimisprotokolli kantakse:
     1) ettepanek välja anda otsitav objekt või näidata laiba või tagaotsitava asukoht;
     2) vabatahtlikult väljaantud objekti nimetus;
     3) otsingute tingimused, käik ja tulemused;
     4) leitud objekti nimetus ja objekti tunnused, millel on tähtsust kriminaalasja lahendamiseks;
     5) tabatud tagaotsitava isikuandmed .
     (11) Käesoleva seadustiku § 91 lõikes 5 nimetatud juhul märgitakse läbiotsimisprotokolli sissejuhatuses § 91 lõikes 4 nimetatud asjaolud ning põhjendus, miks läbiotsimine on edasilükkamatu.
     (2) Kui läbiotsimise käigus tehakse isiku läbivaatus, siis võib kanda käesoleva seadustiku § 88 lõikes 4 loetletud andmed läbiotsimisprotokolli. Sellisel juhul ei ole isiku läbivaatuse protokolli koostamine vajalik.
    § 88
    § 218
    § 89
    § 90_1
    Kaasused:
  • Relv arvutist
    T-d kahtlustati kahe automaattulirelva ebaseaduslikus käitlemises (KarS § 418 -  Tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine).
    Uurimisasutuse ametnik U toimetas T elukohas läbiotsimist. Läbiotsimist rakendades tutvustati T-le allkirja vastu prokuröri antud läbiotsimismäärust (KrMS § 91 lg 7) ja talle tehti ettepanek anda määruses märgitud tulirelvad välja (KrMS § 91 lg 9). T uuris esiti, kas läbiotsimiseks ehk kohtu luba vaja ei ole, sest tema ei tea relvadest midagi. U vastas, et tegu on edasilükkamatu juhtumiga, kus kahltustatav kasutab läbiotsitavat kohta ja seega piisab prokuratuuri määrusest läbiotsimiseks. (KrMS § 91 lg 5: Edasilükkamatul juhul, kui läbiotsimismääruse vormistamine ei ole õigel ajal võimalik, võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tingimustel toimetada läbiotsimist prokuratuuri loa alusel, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil.; KrMS § 92  lg 11: Käesoleva seadustiku § 91 lõikes 5 nimetatud juhul märgitakse läbiotsimisprotokolli sissejuhatuses § 91 lõikes 4 nimetatud asjaolud ning põhjendus, miks läbiotsimine on edasilükkamatu.)
    Läbiotsimise käigus leiti keldrist metallist relvakapp. Selle avamisel selgus, et relvi selles ei ole, küll aga oli seal 2567 gr, s.o suures koguses narkootilist ainet. (KarS § 184.  Narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine). Tulirelvi läbiotsimisel ei leitudki.
    Kirjeldades läbiotsimisprotokollis läbiotsimise tulemusi, istus U T kabinetis kirjutuslaua taga. Tema pilk langes laual oleva T-le kuuluva sülearvuti erootilise tooniga taustapildile. U asus uurima, mida arvuti ketastelt võib leida. Kahe tunni möödudes avastas U pildifailide seast ühe, millel oli kujutatud U hinnangul nooremat kui kaheksateistaastast isikut situatsioonis, mis U arvates oli pornograafiline. (KarS § 178.  Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine)
    U kirjeldas läbiotsimisprotokollis nii narkootilise aine kui ka nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises situatsioonis kujutava pildi leidmist . Narkootilise aine ja T arvuti võttis U endaga kaasa.
    Kas narkootilist ainet ja T sülearvutis leiduvat pilti saab käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena?
    § 197 lg 2 – kuriteole viitav teada.
    § 91. Läbiotsimine
    (1) Läbiotsimise eesmärk on leida hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks või konfiskeerimiseks arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav.
    RK lahend 3-1-1-28-14 Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
    Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
    Seega narkootilise aine osas on tegemist tõendiga, kui pornograafiliste piltide osas on kahtlane, sest oli selge, et tegu ei ole enam kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendiga.
    Kust leiad läbiotsimise ese? Arvutist ei leia relva. Kui oleks leidnud kapist, siis okei
    Kui asi leiti sealt, kus tohtis otsida, võib juhuleid tulla tõendina arvesse. Kui ületatakse läbiotsimismääruses ettenähtud piire, pole tegu juhuleiuga vaid läbiotsimine toimetatud ebaseaduslikult määruses sätestatud piire ületades.
    Kui leiad, et relvakapp on tühi, võib ka põrandalaudu üles kangutada ja sealt otsida. Soovides midagi varjata, pane sinna juurde suurepärane peibutis, mis otsijate tähelepanu püüab. Läbiotsimisel ei tohi piirduda sellega, mis on ilmne asukoht. Kui eesmärk varjata asitõendeid, siis vaevalt ta relvi paneb relvakappi. Tõenäoliselt paneb ikkasinna, kust neid vähemalt kohe ei otsita.
    Võimalikult vähe tuleb kahju tekitada. Võivad tulla kahjunõuded otsa. Sellises olukorras tuleks kasutada tehnikavahendeid. Läbi seinte vaatamiseks nt. Näitab elektrijuhtmeid, metalltorusid jms. Mõõtmisradarid, millega läbi põranda vaadata.
    Narkoained
    Võib käsitleda lubatavate tõenditena.
    RK asjas nr 3-1-1-28-14, p-s 17.2 mainis, et „kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid. Seetõttu on vaidlusalust läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid õigustatult käsitatud kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.“
    Porno : relva ei saa otsida arvutist. Mis on kirjutatud määruses??? Läbiotsimise eesmärk: Võiks otsimine arvutis olla põhjendatud siis, kui otsitakse relvaga seotud kirjavahetust.
    On vaja saada uue loa arvutis läbiotsimiseks (taasesitamist võimaldavas viisis)
  • Ajakirjandusvabadus
    O-d kahtlustati marihuaana suures koguses omandamises ja hoidmises. Tema kodus viidi 01.01.2014.a läbi läbiotsimine, kus leiti ohtralt narkootikume. O kaitsja palus järgnenud kohtumenetluse käigus tunnistada O korteri läbiotsimine ebaseaduslikuks, kuna O oli ajakirjanik ja tema korter otsiti läbi prokuratuuri loal. Sellise seisukoha kinnituseks esitas O kaitsja eratelekanali tõendi 1. Septembrist 2014, millest nähtus, et läbiotsimise ajaperioodil osutas O OÜ Iseteenfilmi kaudu lepingulisi teenuseid nimetatud telekanalile seoses saatega „ Pilves “.
    Kas prokuratuuri loal toimetatud läbiotsimise protokoll selles asjas on seaduslikult saadud ja lubatav tõend?
    On küll.
    KrMS § 91 lg-s 3 on sätestatud ERAND, mille kohaselt läbiotsimist ei või toimetada prokuratuuri määruse alusel notari- või advokaadibüroos või ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures.
    Kas ta infot töötleb või asja?
    Lepingu sisu ei ole üldse teada, kas ta ajakirjandusliku eesmärgiga töötas või ei. Selleks, et vältida läbiotsimist, siis O peaks mingid andmed esitama.
    RK 3-1-1-100-13 Kriminaalmenetluse seadustiku § 91 lg-tes 2 ja 21 sätestatu kohaselt võib ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures toimetada läbiotsimist üksnes prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku või kohtumääruse alusel, v.a. edasilükkamatutel juhtudel (lg 3). Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isik on määratlemata õigusmõiste, mis lähtub materiaalsetest tunnustest, s.o infotöötlemise sisulisest hindamisest. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse nr R (2000) 7 lisa kohaselt on ajakirjanikuks loetud kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes regulaarselt või oma erialal tegelevad teabe avaldamise või levitamisega avalikult ükskõik millise massimeedia kanali kaudu. Seejuures on teabeks iga faktiväide, arvamus või mõte, mis on väljendatud kirjalikult, helis või visuaalselt. Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku puhul eeldatakse seega eelkõige sisulist kokkupuudet massiteabevahendites edastatava teabega, selle kogumist, analüüsimist, edastamist jms.
    Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku garantiid läbiotsimisel tuleb hinnata koos kutsetegevusest tuleneva õigusega keelduda ütluste andmisest, lähtudes KrMS §-s 72 sätestatust. KrMS § 91 toimeala on siiski mõnevõrra erinev KrMS § 72 kaitsealast ja lisaks allikakaitsega seotud teabele kaitstakse läbiotsimise kohtuliku eelkontrolli abil ka PS § 45 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 10 p-s 1 sätestatud väljendusvabadust, mis hõlmab mh ajakirjandusvabadust (vt nt RKKKo 3-1-1-80-97 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 2012. a otsus asjas Telegraaf Media Nederland Landelijke Media B.V. jt vs. Holland ). See tähendab ka kaitset õiguskaitseorganite põhjendamatu sekkumise eest toimetuse ruumidesse.
    Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures läbiotsimise piirangu kaitseala on ruumilises tähenduses märksa laiem kui notari või advokaadi puhul. Viimaste puhul on seadusega kaitstud üksnes kutsetegevuseks ette nähtud notari- või advokaadibüroo, samas kui määratlus "isiku juures" võib hõlmata lisaks ajakirjandusväljaande toimetuse ruumidele ka teisi ruume , kus isik ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleb. Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku kaitse on tagatud väga laiale inimeste ringile , kes võivad vaatamata formaalsete tunnuste puudumisele (nt Eesti Ajakirjanike Liidu liige, rahvusvahelise pressikaardi valdaja) ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töödelda ja seda ka väljaspool üheselt kindlakstehtavat ajakirjandusväljaande toimetuse ruume. Järelikult ei saa eeldada, et menetleja teab kõiki nimetatud isikuid. Seega tuleb kutsetegevuse esindajal, s.o ajakirjanikul, läbiotsimise korral KrMS § 91 lg 21 kohaldamiseks teavitada enne läbiotsimise algust enda kutsetegevusest ning läbiotsitavate ruumide seosest selle tegevusega ka uurimisasutuse ning prokuratuuri ametnikke.
    Ajakirjanik oleks pidanud kohe häält tegema ja end kaitsma. Oleks pidanud teavitama. Kui oleks teavitanud, siis oleks kohaldunud § 91 lg 21.
    Läbiotsida ei tohi saatkondades. Kõikides teistes kohtades võib. Ajakirjanikud on neljas võim ja piisavalt motiveeritud ja vabad, et nad saaksid teada ja ütleksid teistele ka.
  • Kavalad politseinikud
    Prokuratuuri läbiotsimise määruse alusel toimunud läbiotsimisel 01.09.2014 mobiiltelefoni varguses kahtlustatava A kodus leiti OÜ Toogesiia pandi­leping, millest nähtus, et kahtlustatav oli viinud varastatud mobiiltelefoni OÜ-le Toogesiia kuuluvasse pandimajja. 03.09.2014 pöördusid politseiametnikud pandimajja ja palusid, et kontrollitaks dokumentidest, kas kahtlustatav on sinna midagi toonud ning tegid ettepaneku lubada neil viibida andmete kontrollimise juures. Pandimaja töötaja sellest keeldus, misjärel selgitati talle, vastavalt Kaubandustegevuse seaduse § 21 p-le 3 ja § 22 lg 1 p-dele  1,2 ja 4 on neil õigus takistamatult kontrollimiseks siseneda kaupleja või kaubanduse korraldaja majandus või kutsetegevus raames kasutatavale territooriumile ning tutvuda kohapeal kauba või teenuse müüki puudutavate dokumentidega. Seepeale lubas pandimaja töötaja politsei­­ametnikud taharuumi, kus hoiti dokumente ja kontrollis abiga arvutist andmeid; lisaks kontrollisid politseiametnikud pandi­lepingute vastavust arvutis olevate andmetega . Selgus, et kahtlustatav oli pantinud varastatud mobiiltelefoni kolmel korral.
    Pandimaja omanik, olles saanud õhtul töötajalt ülevaate toimunust, tundis, et miski oli politsei käitumises korrast ära ja pöördus abi saamiseks juristi poole.
    Millist nõu talle juristina annaksite?
    Kas on korrektne? Järelevalve menetluse ja kriminaalmenetluse piiritlemine – see on oluline, sest pooltel erinevad kohustused. Halduskolleegium 3-1-1-68-13 - kaebevõimalused on erinevad. Haldusmenetluses saab kõige peale kaebust esitada. Uurimiskaebemenetluse korras saab ka kriminaalmenetluses kaevata. Kas pandimaja oli menetluse osaline? Ei olnud, seega ei saa kaevata. Ei tohi teha niimoodi.
    RK: 3-3-1-68-13 „Kehtiva õigusega ei ole kooskõlas vääral õiguslikul … „
    KrMS § 91 lg 1 teise lause järgi läbiotsimist võib toimetada, kui esineb põhjendatud kahtlus, et otsitav asub läbiotsimiskohas. – selleks oli alus, et kahtlustatava A kodus leiti OÜ Toogesiia pandi­leping, millest nähtus, et kahtlustatav oli viinud varastatud mobiiltelefoni OÜ-le Toogesiia kuuluvasse pandimajja.
    Lg 3 : Läbiotsimist võib toimetada prokuratuuri määruse alusel kui on alust arvata, et kahtlustatav kasutab või kasutas läbiotsitavat kohta või sõidukit kuriteosündmuse või kohtueelse menetluse ajal, ning isikut kahtlustatakse käesoleva seadustiku § 1262 lõikes 2 nimetatud kuriteo toimepanemises.
    KrMS § § 1262 lg-s 2 on mainitud KarS §-s 199 nimetatud kuritegu. Seega võib toimetada läbiotsimist prokuratuuri määruse alusel.

    § 228.  Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamine
     (1) Menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise.
  • Jõulukingi jahil
    Jõuluõhtul ühes Eesti väikelinnas nägi õhtusööki nautiv pereisa D aknast , kuidas nooruk kangutas nende hoovist lahti aiapäkapiku ja pages sellega naaberaeda. Noorukis tundis pererahvas rõivaste järgi ära korduvalt varguste eest karistatud ja hetkel katseaega nautiva M ning aed, kuhu M pages, kuulus tema jõukale onule S, kes oli linna mõjukaim mees ja keda D ei julgenud tülitama minna. Õnneks reageeris politsei kohe ja lähedal elav uurija A saabus sündmuskohale. Kuulanud ära D selgitused, jalutas A joonelt S jalgväravast sisse ning nähes teise korruse aknast kardina vahelt piilumas M-i, jalutas sisse ka lukustamata majauksest, otse teisele korrusele, kust leidis M koos aiapäkapikuga. A pidas M kahtlustatavana kinni ning M, olles veidi ehmunud, jalutas sõnakuulelikult A-ga politseisse kaasa, kus ta kuulati üle. Aiapäkapiku võttis A kaasa ja vormistas selle kohta ka vaatlusprotokolli.
    Pärast rahulikke jõule saabus prokuratuuri S kaebus, kus nõuti kriminaalmenetluse kiiret lõpetamist, kuna politsei on raskelt riivanud nii S kui M põhiõigusi, rikkudes seejuures ka menetlusseadust. Kaebuses märgiti, et tulenevalt KrMS §-st 91 oleks pidanud S maja läbiotsimiseks olema kohtu luba, mida A-l ei olnud, ja enamgi veel, A isegi ei maininud majja sisenedes midagi sellest, et ta teostab läbiotsimist. Ka ei olnud A-l õigust M-i kaasa viia, kuna ei esinenud ühtegi KrMS § 217 lg-le 3 viitavat asjaolu. Nende rikkumiste tulemusena ei ole kriminaalasjas tõendeid M süü kohta ja neid ei ole ka võimalik enam koguda.
    Olete prokurör, kes lahendab kaebust. Mida teete?
    Kahtlustatavana kinnipidamise alus on olemas: § 217 lg 2 p 1, 2 ja 3 ja alus valdaja tahte vastane sisenemine § 91prim p 2.
    Mida tähendab vahetu tabamine? Kas isiku sündmuskohal tabamine tähendab seda, et pead füüsiliselt kätte saama või piisab fikseerimisest? Mida tähendab vahetu tabamine? Kuriteo toimepanemine tähendab, et seal sündmuskohal tabatakse kinni. Vahetult pärast seda on segu ajaliselt ja situatiivsetest asjaoludest. Kahtlustatavana kinnipidamine eeldab seda, et on konkreetsed alused, mis viitavad sellele, et tegemist on teo toimepanijaga. Selle kriteeriumi seadmise mõte on see, et kinni ei võetaks suvalisi inimesi. Praegu me ajakriteeriumit ei tea ja kahtlustatavana kinnipidamisele annab aluse § 217 lg 2 p 2.
    Kas oli läbiotsimise korraldamine? Milles seisnes läbiotsimine? Kui meil on mingisugune võimalus öelda, et tegemist on seaduslikult läbiviidud menetlustoiminguga ja selle osas on seaduslik alus olemas ja probleemi ei ole. Praegu on näha, et isiku kinnipidamine oli seadusega lubatud nagu ka võõrasse valdusesse sisenemine. Läbiotsimise eesmärk on otsida ja praegu me teame, et on seal majas . Kuid mis saab siis kui leitakse veel midagi? Selleks tuleks ikkagi rakendada läbiotsimise sätteid. Läbiotsimise mõte on see, et saad vaadata igale poole, et leida asju.
    Põhiõiguste riivamine – kuna on olemas seaduslik alus, siis ei ole põhiõiguste riive. Mis on S-i alus kaebuse esitamiseks ? On küll olemas alus, kuid ainult tema enda õiguste kaitsmiseks. Selles osas, kus isikul ei ole õigust kaebust esitada, tuleb jätta kaebus läbi vaatamata.
    § 911.  Valdaja tahte vastane sisenemine
      Kui menetlustoimingu tegemiseks on vaja valdaja tahte vastaselt siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale, lähtutakse käesoleva seadustiku §-s 91 sätestatud korrast, välja arvatud juhul, kui see on vajalik:
     1) laiba või sündmuskoha vaatluseks vahetult laiba leidmise või kuriteo toimepanemise järel või
     2) isiku kahtlustatavana kinnipidamiseks vahetult pärast kuriteo toimepanemist.
    § 217.  Isiku kahtlustatavana kinnipidamine
     (1) Kahtlustatavana kinnipidamine on menetlustoiming, mis seisneb isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmises. Kinnipidamise kohta koostatakse kinnipidamisprotokoll.
     (2) Isik peetakse kahtlustatavana kinni, kui:
  • ta on tabatud kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda;
  • kuriteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale;
    3) kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo toimepannud isikule.
     (3) Kuriteole viitavate muude andmete põhjal võib isiku kahtlustatavana kinni pidada, kui:
     1) ta püüab põgeneda;
    2) ei ole tuvastatud tema isikut;
     3) ta võib jätkuvalt toime panna kuritegusid;
     4) ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada.
     (4) Kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku võib igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks.
     (7) Kahtlustatavana kinnipeetule selgitab uurimisasutuse ametnik tema õigusi ja kohustusi ning kuulab ta viivitamata üle käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud korras.
     (8) Kui prokuratuur veendub vahistamise vajaduses, koostab ta vahistamistaotluse ja korraldab kinnipeetu toimetamise selle taotluse lahendamiseks eeluurimiskohtuniku juurde tema kahtlustatavana kinnipidamisest alates neljakümne kaheksa tunni jooksul.
     (9) Kui kohtueelses menetluses langeb isiku kahtlustatavana kinnipidamise alus ära, vabastatakse ta viivitamata.
     (10) Kahtlustatavana kinnipeetule antakse võimalus teatada kinnipidamisest oma valikul vähemalt ühele oma lähedasele menetleja kaudu. Kui teavitamine kahjustaks kriminaalmenetlust, võib teatamise võimaldamisest prokuratuuri loal keelduda
    Kas oli vahetult pärast kuriteo toimepanemist? Eeldatavasti on
    § 83 lg 1 – eesmärk võtta asitõendina kasutatavad objektid ära.
    Oluline argument: ei ole õigustatud äraviimine § 217 lg-s 3 asjaolu.
    § 217 lg 2 + 3:
    (2) Isik peetakse kahtlustatavana kinni, kui:
     1) ta on tabatud kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda;
     2) kuriteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale;
     3) kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo toimepannud isikule.

     (3) Kuriteole viitavate muude andmete põhjal võib isiku kahtlustatavana kinni pidada, kui:
     1) ta püüab põgeneda;
     2) ei ole tuvastatud tema isikut;
     3) ta võib jätkuvalt toime panna kuritegusid;
     4) ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada.

    Laekus prokuratuuri esikaebus, kus viidatakse õiguse rikkumisele. Peab kaebama ise see isik, kelle õigusi on rikutud.
    Kaebus tuleks jätta rahuldamata.
    3-1-1-41-08 p 13
    KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine siiski välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud korras ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise
    tuvastamisele, ei olegi kolleegiumi arvates kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad. Seda seisukohta ei saa kummutada ka asjaolu, et tegelikult võib lõppkokkuvõttes isiku põhiõiguste rikkumine tuleneda tõepoolest kriminaalmenetlusest kui tervikust, mitte aga mingist konkreetsest menetlustoimingust. Sellise põhiõiguse rikkumisega on tegemist eeskätt juhul, mil kohtumenetluse kulg ületab mõistliku aja piiri EIÕK art 6 mõttes. Kuid sedalaadi kriminaalmenetluse kui tervikuga seonduvad õiguste rikkumised ei saa kuidagi ilmneda kriminaalmenetluse algetapil ja nende rikkumiste vältimise soovile tuginevalt ei saa põhjendada menetluse alustamise vaidlustamise vajadust.
    10. Ringkonnaprokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust oleks KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras kahtlemata võinud vaidlustada kannatanu. Lisaks eelmises punktis esitatud põhimõttelist laadi kaalutlustele on raske aga sisuliselt ette kujutada esiteks seda, miks peaks kannatanu lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale soovima vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras, samuti seda, kes veel peale kannatanu võiks olla huvitatud kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisest. Eriti oluline on aga käesoleva kohtuasja puhul märkida, et mingil juhul ei saa KrMS VIII ptk 5. jaos sätestatust tuletada prokuratuuri kohtukaebeõigust. Esiteks ei ole prokuratuur ei menetlusosaline ega menetlusväline isik (KrMS § 228 lg 1) vaid menetleja. Teiseks - nii nagu nähtub ka KrMS VIII ptk 5. jao pealkirjast - on prokuratuur selle kaebemenetluse kontekstis institutsioon, kelle peale kaevatakse või kes selle kaebemenetluse mingil etapil lahendab kaebust ja kes seetõttu sisuliselt ei saa ise olla kaebajaks ? isikuks , kelle õigusi võidakse kohtueelses menetluses rikkuda.
    11. Kuid vaatamata kohtukaebeõiguse puudumisele on KrMS § 213 lg 1 p 6 kohaselt kõrgemalseisev prokurör kohtueelse menetluse seaduslikkuse huvides pädev tühistama alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ja taasalustama kriminaalmenetlust. Analoogiliselt kriminaalmenetluse alustamisega (vt eelnevalt p 9), ei ole mingit alust ka selle taasalustamist kõrgemalseisva prokuröri poolt paigutada PS § 15 lg 1 p-st 1 lähtuva kohtukaebeõiguse esemelisse kaitsealasse. Riigiprokuröri määruskaebuses on õigesti märgitud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette otsest õiguslikku alust vaidlustada kõrgemalseisva prokuröri poolset kriminaalmenetluse taasalustamise määrust. Põhjendamatult andis riigiprokurör aga menetlusosalistele võimaluse vaidlustada seda määrust maakohtus KrMS § 230 analoogia alusel.
    12. Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Siinjuures tuleb märkida, et sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus, nii nagu ka eelnevalt märgitud, on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6. Seega leiab kolleegium, et kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Käesoleval juhul taasalustati kriminaalmenetlus pärast kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist kõrgemalseisva prokuröri poolt.

    13. Samavõrd nagu riigiprokurör ei olnud pädev enda määrusega laiendama KrMS VIII ptk 5. jaos sätestatud kaebeõiguse piire, puudus ka eeluurimiskohtunikul pädevus hakata sisuliselt lahendama 4. veebruaril 2008. a AS Enimexi ja A. Kislõi kaitsjate poolt riigiprokuröri 14. jaanuari 2008. a määruse peale esitatud kaebust. KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid, nagu on põhjendatult märgitud riigiprokuratuuri määruskaebuses, ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.
    5. Korralik inimene
    Ühel varahommikul koputab K ukse taga politsei ja peab ta kinni kahtlustatavana aastaid kestnud altkäemaksuvõtmises, mis ulatuvat summas kokku 200 000 euroni. Läbiotsimise järel lahkuvad uurijad 20 000 euroga, mis leiti sularahas peidikust, hinnalise margikogu ja kolme kalli maaliga. Uurijad vaatlevad sularaha asitõendina vaatlusprotokollis, kuna usuvad, et tegu on altkäemaksuna vastuvõetud rahapakkidega. Paari päeva jooksul arestib kohus prokuratuuri taotlusel margikogu, kolm maali, sõiduauto ja K-le kuuluva korteri konfiskeerimise tagamiseks, kuna uurimisversiooni kohaselt on tegu altkäemaksuna saadud raha eest soetatud varaga. K võetakse kohtu poolt vahi alla.
    Järgmisel nädalal saabub Brüsselist töölähetuselt K abikaasa F, korralik riigiametnik , kellele vahepeal toimunu tuleb shokina. Iseäranis tugevalt mõjub talle asjaolu, et ta leiab kodu olevat täielikult pea peale pööratud, kusjuures ta ei suuda vahet teha, mis sellest on läbiotsimise ja mis kolmeks päevaks omapäi jäetud 13- aastaste kaksikute korraldatud peo tagajärg. Korteri ja auto arestimine tekitab temas suurt nördimust, kuna nende ostmisesse oli ta abielu jooksul ise kõvasti panustanud.
    Oled F advokaadist vend, kelle poole ta toe saamiseks pöördub. Millist nõu annad?
    6. „Kas ma pean seda pealt vaatama?”
    AS Surprise juhatuse koosolek oli käimas, kui ruumi sisenesid politseiametnikud ning teatasid, et kõigil kohalviibijail on keelatud lahkuda. Selgitati, et tegemist on läbiotsimisega. Mõne hetke pärast kitsendati nõuet mitte lahkuda juhatuse liikmetele A ja B. Politseinikud esitasid A-le kuriteokahtlustuse, teatasid talle tema kinni pidamisest, tutvustasid talle läbiotsimise määrust ning asusid kontorit läbi otsima . B-le ühtegi määrust ega muud dokumenti ei tutvustatud , kuid tal keelati ruumist lahkuda ja kasutada arvuteid ja telefone. B küsimuse peale, millisel alusel on tema kohalviibimine kohustuslik ning liikumis ja suhtlemisvabadus ära võetud, vastasid politseiametnikud, et B on menetlustoimingule allutatud isik ja peab täitma nende korraldusi. B-le jäi kõrvu, et alusena viidati KrMS §-le 215.
    Olles selliselt hõivatud hommikust kuni hilise pärastlõunani, tormas B kohe pärast vabanemist tuttava advokaadi X juurde ja ütles, et soovib kaevata sellise kohtlemise peale.
    Oled advokaat X. Mis on siin võimalused?
    Kas tema õigused on piiratud?
    B – ei ole kahtlustatav.
    Kui F on ka auto ja korteri kaasomanik , siis saab nõuda vara arestist vabastamist. KrMS § 142 alusel on võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul.
    Abieluvara, mis on ühisomandis, ei saa kriminaalmenetluses jagada. Peab kaasama, sest õigusi puudutakse. Võime arestida, teha käsutamise keelamise märke , kas saame käsutamise ära keelata? Konfiskeerimise aluseks on süüdimõistev otsus – ei saa tulla eraldiseisvana ja varem. Kui abikaasa korteri maha müüb – osa rahast saab konfiskeerida.
    Kas rahapakid peab arestima või saab käsitleda asitõendina? Asitõendi võib vabalt ära võtta, ei ole vaja määrust ja võib ise kaasa võtta.
    Kuidas käib vara arestimine? Tuleb näidata vara arestimise alus ja põhjendatud kuriteo kahtlus.
    RK 3-1-1-118-12 (vara arestimise määrus)
    Vara arestimise määrusest peab alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Kuriteokahtluse põhjendatust hinnates on muuhulgas lubatav ka vabatõendina käsitletavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginemine. Samas ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9).
    § 142.  Vara arestimine
     (1) Vara arestimise eesmärk on tsiviilhagi , konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises.
    Vajalik tsiviilhagi tagamiseks või konfiskeerimise tagamiseks või rahalise karistuse tagamiseks. Millist vara saab konfiskeerida? KarS § 83 jj. Tsiviilhagi tagamiseks on muid meetmeid TsMS -i järgi.
    § 83.  Süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine
     (1) Kohus võib konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale.
     (2) Seaduses sätestatud juhtudel võib kohus konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme või süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme, kui need kuuluvad otsuse tegemise ajal toimepanijale ja nende konfiskeerimine ei ole seaduse järgi kohustuslik.
     (3) Erandina võib kohus konfiskeerida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud vahendi, aine või eseme, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui ta:
     1) on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi, aine või eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel,
     2) on omandanud vahendi, aine või eseme täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või
     3) teadis, et vahend, aine või ese võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks.
    Millisel juhul saab asitõendist rääkida? Asendamatu objekt – kui see rahapakk on asendamatu objekt ja me teame, mis kuriteo käigus saadud raha see on. Peab saama omistada tõenduslikku väärtust.
    § 124.  Asitõend
     (1) Asitõend on kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel
    Kahju saab nõude Riigivastutuse seaduse alusel – riigiametnikud tegid kahju. Kuid keeruline on tõendamise keerukus , sest oli ka alaealiste pidu. KrMS § 8 p 6 – alaealiste laste järelevalve. Õiguslike kohustuste rikkumine – riigivastutuse seadus kahju, et lapsed üksi sinna jäid.
    Kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on seega võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandi sellest arusaamast moodustab vaid juhtum, mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. Seejuures tuleb arvestada, et kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3 (tahtliku süüteo toimepanemise vahend, aine või ese) § 831 lg-s 2 (tahtliku süüteoga saadud vara) ja § 832 lg-s 2 (eelduslikult kuriteoga saadud vara). Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus ei ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud seaduslikul teel omandatud vara tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9; RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 8, 10 ja 14 ning 3-1-1-115-12, p 7.1).
    KarS § 831 lg 2 näeb ette kolmandalt isikult vara konfiskeerimise võimaluse vaid sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tahtliku süüteoga saadud vara puhul. Sellest tulenevalt peab ka kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest kuriteost (RKKKm 3-1-1-102-12, p 12).
    10.05.2013 3-1-1-49-13
    Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi , ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Seega tuleb kohtul KrMS § 142 alusel kinnistu arestimist otsustades lähtuda AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. Arvestades vara arestimise määruse tegemise ja vaidlustamise korda ning tähtaegu kriminaalmenetluses, ei saa selles menetluses isikule tagada tõhusat võimalust tõendada, et arestitud kinnistu kuulub erinevalt kinnistusraamatu kandes märgitust abikaasade ühisvarasse. Osutatud küsimus on vajaduse korral võimalik lahendada tsiviilkohtumenetluses, sarnaselt sellele, kuidas tuvastatakse MKS § 1361 lg-s 1 nimetatud määruse objektiks oleva kinnisasja kuulumine abikaasade ühisvara hulka (vt RKÜKm 3-3-1-15-12, p -d 30-33, 35, 37-43).
    KrMS § 142 alusel on võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et enne arestiga tagatava varalise kohustuse lõplikku kindlaksmääramist (nt konfiskeerimisotsustuse jõustumist) saab prokuratuur taotleda KrMS § 142 alusel kinnisasja käsutamise keelamist vaid kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul, kelle vastu arestiga tagatav kohustus on suunatud. See tähendab, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. (Vt RKÜKm 3-3-1-15-12, p 46 ja RKÜKo 3-3-1-82-12-, p 49 ja RKÜKo 3-3-1-82-12, p-d 53 ja 56). Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul.
    Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks saab riik sissenõudja ja võlausaldajana TMS § 14 lg-st 2 ning PKS § 33 lg 3 teisest lausest tulenevalt esitada alles pärast seda, kui tema nõue ühe abikaasa vastu on lõplikult kindlaks määratud (nt konfiskeerimisotsustus jõustunud). 3-1-1-27-13
    TMS § 222.  Kolmanda isiku hagi vara arestist vabastamiseks ja sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks
     (1) Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub.
     (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hagi võib kolmas isik esitada ka juhul, kui täitemenetluses rikutakse tema kasuks tehtud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 88 nimetatud käsutuskeeldu.
     (3) Hagi esitatakse sissenõudja ja võlgniku vastu.
     (4) Hagi rahuldamise korral vabastab kohtutäitur vara aresti alt ja esitab avalduse registrile keelumärke kustutamiseks.
     (5) Kui enampakkumise toimumise ajaks ei ole arestitud vara suhtes enampakkumist takistava õiguse omaja esitanud kohtutäiturile kokkulepet või kohtulahendit vara aresti alt vabastamiseks või täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks ning vara enampakkumisel müüakse, kaotab kolmas isik õiguse varale ja tal on õigus üksnes enampakkumise tulemile.
    KrMS § 142 lg 1 ei luba arestida menetlusvälise isiku vara, välja arvatud tuvastamata päritolu rahapesu objekti arestimine (vt ka 3-1-1-124-13, p 7). 3-1-1-5-14
    KrMS § 142 lg 1 teise lause kohaselt saab konkreetse isiku vara kriminaalmenetluses arestida üksnes juhul, kui see isik on samas kriminaalasjas kahtlustatav, süüdistatav, süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmas isik. Erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha (vt ka RKKKm 3-1-1-62-13).
    KrMS § 401 lg-st 1 tulenevalt ei ole kolmanda isiku menetlusseisundi tekkimise vältimatuks eelduseks see, et tema kolmandaks isikuks tunnistamise määrust oleks talle tutvustatud. Kolmandat isikut tuleb tema menetlusse kaasamisest teavitada hetkeks, mil tal tekib võimalus kasutada kriminaalmenetluslikke õiguskaitsevahendeid. Kolmandat isikut, kes kaasatakse kriminaalmenetlusse seoses tema vastu suunatud varalise nõudega, mille täitmise tagamiseks soovitakse arestida talle kuuluv vara, tuleb kolmandaks isikuks tunnistamise määrusest teavitada KrMS § 142 lg-s 5 sätestatud korras, s.t koos vara arestimise määruse tutvustamisega. 3-1-1-124-13
    KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus kehtib üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. Seega säilib viimatinimetatud isikul võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust arestimise vastu üldises korras. Juhtudel, mil kohtumenetluses on hagi tagamise korras ekslikult koormatud sellise kolmanda isiku õigusi, kes ei ole olnud menetlusosaline, on võimalik tugineda TMS §-le 222 (vt nt RKTKm 3-2-1-94-11, p 16 ja 3-2-1-127-06, p 8). Sarnaselt kohaldub TMS § 222 ka siis, kui kriminaalmenetluses on KrMS § 142 alusel ekslikult arestitud mingi ese - sh vallasasi -, mis kuulub isikule, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. See tähendab, et arestimismäärus ei võta selle adressaadina nimetamata isikult võimalust nõuda TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. 3-1-1-93-13
    Ütlustega seotud uurimistoimingud
    • Ülekuulamine
    • Vastastamine
    • Äratundmiseks esitamine
    • Ütluste seostamine olustikuga

    PS 22: Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
    Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.
    Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.
    KrMS 63. Tõend
    (1) Tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus.
    § 71.  ÜTLUSTE ANDMISEST KEELDUMINE ISIKLIKEL PÕHJUSTEL
    (1) Õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on kahtlustatava või süüdistatava:
 1) alanejal ja ülenejal sugulasel;
 2) õel, poolõel, vennal, poolvennal või isikul, kes on või on olnud abielus kahtlustatava või süüdistatava õe, poolõe, venna või poolvennaga;
 3) võõras- või kasuvanemal, võõras- või kasulapsel;
 4) lapsendajal ja lapsendatul;
 5) abikaasal, püsivas kooselus oleval isikul ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu või püsiva kooselu lõppemist.
    (2) Tunnistaja võib keelduda ütluste andmisest ka siis, kui:
 1) ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast või käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud isikuid;
 2) ta on kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi või õigeks mõistetud.
    § 75.  KAHTLUSTATAVA ÜLEKUULAMINE
    (2) Ülekuulamist alustades selgitatakse kahtlustatavale, et tal on õigus keelduda ütluste andmisest ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu.
    § 15.  KOHTULIKU ARUTAMISE VAHETUS
    (3) Kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud käesoleva seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele.
[RT I, 23.02.2011, 1 - jõust. 01.09.2011]
    § 34.  KAHTLUSTATAVA ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
    (1) Kahtlustataval on õigus:
 1) teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest;
 2) teada, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu;
 21) tõlgi abile;
 3) kaitsja abile;
 4) kohtuda kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta;
 5) kaitsja juuresolekul olla üle kuulatud, osaleda vastastamisel, ütluste seostamisel olustikuga ja tema äratundmiseks esitamisel;
  7) esitada tõendeid;
 8) esitada taotlusi ja kaebusi;
 9) tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi , mis protokollitakse;
   (3) Kahtlustatav on kohustatud:
 1) ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel ;
 2) osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele.
    38. Kannatanu õigused ja kohustused
    (1) Kannatanul on õigus:
 3) anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest käesoleva seadustiku §-des 71–73 sätestatud alustel;
 4) esitada tõendeid;
 5) esitada taotlusi ja kaebusi;
 6) tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse;
 11) taotleda, et tema ülekuulamist viiks läbi temaga samast soost isik, kui tegemist on seksuaalvägivalla, soolise vägivalla või lähisuhetes toime pandud kuriteoga, välja arvatud kui ülekuulamist viib läbi prokurör või kohtunik või kui see takistaks menetluse käiku.
 (2) Kannatanu on kohustatud:
 1) ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel;
 2) osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele.
    (5) Füüsilisest isikust kannatanul on õigus:
  3) võtta menetlustoimingule saatjana kaasa üks tema poolt valitud isik, kui menetleja ei ole sellest põhjendatult keeldunud.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 3 alusel kannatanut menetlustoimingul saatvat isikut hoiatatakse, et menetlusandmeid ei ole lubatud avaldada ning menetlustoimingu käiku ei ole lubatud sekkuda.
    RK: (tunnistaja)
    KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Seega saab isik anda tunnistajana ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus . Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 10). Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga. Politseiametnik R. S. andis tunnistajana ütlusi menetlustoimingu, s.t läbiotsimise, kohta, mille juures ta ei viibinud ja millega seonduvaid asjaolusid sai ta ringkonnakohtu otsusega tuvastatu kohaselt tajuda vaid kriminaalasja materjali vahendusel. Seetõttu ei ole kohtuotsuse rajamine sellise tunnistaja ütlustele läbiotsimise käiku puudutavas osas õigustatud. …lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 12). Selliselt on lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule. Tuleb aga silmas pidada, et menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Käesolevas kriminaalasja andis R. S. ütlusi selle kohta, millistel põhjustel võeti sõiduauto, kus E. Kurm viibis , jälgimise alla, miks ei pidanud politseiametnikud teda sündmuskohal kinni ja miks tuli sõidukile, milles süüdistatav viibis, järele sõita.
    (3-1-1-31-11)
    § 66.  TUNNISTAJA
    (21) Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui:
 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata käesoleva seadustiku § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel;
 2) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde;
 3) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega ;
 4) tunnistaja ütluste sisuks on ühiselt toimepandud kuriteo asjaolud.

    § 67.  TUNNISTAJA TURVALISUSE TAGAMINE
    (1) Kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest tulenevalt võib eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel määrusega muuta tunnistaja tema turvalisuse tagamiseks anonüümseks.
    (2) Anonüümsusmääruse tegemiseks küsitleb eeluurimiskohtunik tunnistajat tema usaldusväärsuse kindlakstegemiseks ja turvavajaduse selgitamiseks ning kuulab ära prokuröri arvamuse. Vajaduse korral tutvub eeluurimiskohtunik kriminaaltoimikuga.
    (3) Anonüümsele tunnistajale antakse anonüümsusmääruse alusel leppenimi, mida kasutatakse menetlustoimingutes käesoleva seadustiku § 146 lõike 8 kohaselt.
    (4) Andmed anonüümseks muudetud tunnistaja nime, isikukoodi või selle puudumisel sünniaja, kodakondsuse, hariduse, elu- ja töökoha või õppeasutuse kohta suletakse ümbrikusse, millele kantakse kriminaalasja number ja menetleja allkiri. Ümbrik pitseeritakse ja seda hoitakse kriminaaltoimikust eraldi. Ümbrikus olevate andmetega võib tutvuda üksnes menetleja, kes tutvumise järel pitseerib ja allkirjastab ümbriku uuesti.
    (5) Kohtumenetluses kuulatakse leppenimega tunnistaja üle telefonitsi käesoleva seadustiku § 69 lõike 2 punktis 2 sätestatud korras, kasutades vajaduse korral häälemuutmisseadmeid. Tunnistajale võib esitada küsimusi ka kirjalikult.
    (6) Tunnistaja turvalisuse tagamiseks võib tunnistajale tema anonüümseks muutmisest sõltumata kohaldada tunnistajakaitse seaduses sätestatut.
    § 671.  TUNNISTAJA ESINDAJA
    (1) Tunnistaja võib taotleda, et tema õiguste kaitseks viibiks kohtueelses menetluses tema ülekuulamise juures tema lepingulise esindajana advokaat või muu käesoleva seadusega lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastav isik.
    (2) Ülekuulamise juurde ei või menetleja lubada tunnistaja esindajana isikut, kes on juba samas kriminaalasjas menetlusosaline, tunnistaja, asjatundja, võib osutuda tunnistajaks või asjatundjaks või on põhjendatud kahtlus, et isiku huvid on vastuolus tunnistaja huvidega. Isiku mittelubamine esindajaks vormistatakse menetleja määrusega, mille tunnistaja võib vaidlustada eeluurimiskohtuniku juures kahe tööpäeva jooksul määruse saamisest.
    (3) Kui tunnistajal ei õnnestu kahe tööpäeva jooksul alates menetleja kutses nimetatud toimingu ajast ilmuda ülekuulamisele koos käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 nõuetele vastava esindajaga, viiakse ülekuulamine läbi ilma esindajata.
(4) Tunnistaja esindajal on õigus sekkuda ülekuulamisse, kui menetlusnõuete rikkumine toob kaasa tunnistaja õiguste rikkumise, ning esitada kaebusi käesoleva seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud alustel ja korras. Tunnistaja esindajal ei ole õigust anda tunnistaja nimel ütlusi.
    (5) Esindaja on kohustatud hoidma saladuses talle kriminaalmenetluse käigus õigusabi andmisel teatavaks saanud andmeid. Esindajal on lubatud kriminaalmenetluse käigus õigusabi andmisel teatavaks saanud andmeid avaldada esindatavale. Esindatava kohta käivaid kohtueelse menetluse andmeid võib esindaja avaldada vaid esindatava nõusolekul ning käesoleva seadustiku §-s 214 ettenähtud tingimustel.

    § 68.  TUNNISTAJA ÜLEKUULAMINE
    (1) Tunnistajale selgitatakse tema õigusi ja kohustusi ning õigust kirjutada ütlust omakäeliselt.
    (2) Vähemalt neljateistaastast tunnistajat hoiatatakse ütluse andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta võetakse ülekuulamisprotokolli allkiri. Vajaduse korral selgitatakse tunnistajale, et sihilikku vaikimist talle teadaolevatest asjaoludest käsitatakse ütluse andmisest keeldumisena.
    (3) Tunnistaja võib ütlust andes kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta märkmeid ja muid dokumente.
    (4) Tunnistajat võib üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Suunavaid küsimusi võib esitada ainult käesoleva seadustiku § 2881 lõike 2 punktides 2–5 nimetatud juhtudel.
    (6) Tunnistajale võib esitada küsimusi kahtlustatava, süüdistatava ja kannatanu kõlbeliste omaduste ning harjumuste kohta üksnes juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olevat tegu tuleb hinnata lahutamatus seoses nende varasema käitumisega.
    RK: (ülekuulamine ( elektronposti vahendusel))
    ülekuulamisena ei saa käsitada elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist. Muu hulgas on võimatu ette kujutada, kuidas tagada elektroonilisel suhtlemisel KrMS § 34 lg 1 p-s 5 sätestatud kahtlustatava õigust olla üle kuulatud kaitsja juuresolekul. Samuti ei võimalda kõnealune elektrooniline suhtlemine menetlejal efektiivselt realiseerida ülekuulamise taktikasoovitusi ja analüüsida vastuste tõepärasust lähtuvalt näiteks edastatava teabe struktuurist või ka kehakeele eripärast. Ka on vahetu ja suulise ülekuulamise korral minimeeritud oht, et keegi võib ütluste andjat mingil moel mõjutada. Samuti välistatakse suuresti võimalus, et ütlusi annab õige isiku asemel keegi teine. Elektronpostiga korraldatav ülekuulamine on aga neile ohtudele avatud, kuivõrd elektronkirja koostades võib vastajat mõjutada mõni muu isik või võib keegi teine suisa ülekuulatava asemel ise vastata. (3-1-1-29-11)
    KrMS 69. Kaugülekuulamine
    (1) Menetleja võib korraldada tunnistaja kaugülekuulamise, kui tunnistaja vahetu ülekuulamine on raskendatud või põhjustab ülemääraseid kulutusi, samuti tunnistaja või kannatanu kaitsmist silmas pidades.
    (2) Kaugülekuulamine tähendab käesolevas seadustikus ülekuulamist:
 1) tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad uurimisasutuses, prokuratuuris või kohtus mitteviibiva tunnistaja ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu;
 2) telefonitsi, mille tulemusena menetlusosalised vahetult kuulevad uurimisasutuses või kohtus mitteviibiva tunnistaja ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu.
    (3) Kaugülekuulamine telefonitsi on lubatud vaid ülekuulatava ja kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul. Kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut ei ole vaja anonüümse tunnistaja telefonitsi kaugülekuulamiseks.
    (4) Kaugülekuulamise protokolli tehakse märge tunnistaja hoiatamise kohta ütluse andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest.
    (5) Välisriigis viibiva tunnistaja ülekuulamisel Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises koostöös järgitakse käesoleva seadustiku §-s 48941 sätestatut ja muul juhul §-s 468 sätestatut.
(6) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada kaugülekuulamise korraldamise täpsemad nõuded.
    § 691.  ÜTLUSTE DEPONEERIMINE
    (1) Prokuratuur, kahtlustatav või kaitsja võib taotleda, et eeluurimiskohtuniku juures kuulataks üle isik, kes on kriminaalmenetluses tunnistajaks, kui kriminaalmenetluse esemeks on tahtlik kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt kuni kolm aastat vangistust.
    (2) Kohus rahuldab taotluse, kui esinevad asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või teda võidakse mõjutada valeütlusi andma. Taotluse rahuldamata jätmise vormistab kohus põhistatud määrusega, mis on vaidlustatav määruskaebuse korras.
    (3) Kohus lahendab taotluse ütluste deponeerimiseks viie päeva jooksul taotluse saamisest ning taotluse rahuldamisel määrab esimesel võimalusel ülekuulamise aja, mille teeb viivitamata teatavaks prokuratuurile ja kaitsjale.
    (4) Ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juures kutsutakse prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Isikute väljakutsumise ütluste deponeerimisele korraldab menetlusosaline, kes ülekuulamist taotleb. Kaitsja võib isiku väljakutsumiseks taotleda eeluurimiskohtunikult abi käesoleva seadustiku § 1631 lõigetes 4 ja 5 sätestatud ulatuses.
    (5) Kutse kätte saanud kahtlustatava ilmumata jäämine ei takista ülekuulamist. Ülekuulamist ei toimu, kui kutse kätte saanud prokurör või kaitsja ei ilmu mõjuval põhjusel ja on sellest eelnevalt kohut teavitanud. Kui ülekuulamist taotlenud menetlusosaline ei ilmu ülekuulamisele või ei toimeta kohtuniku juurde isikut, kelle ülekuulamist ta taotleb, jäetakse ülekuulamine eeluurimiskohtuniku juures läbi viimata.
    (6) Ülekuulamisel ja selle protokollimisel järgitakse käesoleva seadustiku §-des 155–158 ning 287–291 sätestatut.
    § 70.  ALAEALISE TUNNISTAJA ÜLEKUULAMISE ERISUSED
    (1) Menetleja võib alaealise tunnistaja ülekuulamise juurde kutsuda lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi.
(2) Kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub, siis on lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi kaasamine alaealise ülekuulamisse kohustuslik, kui:
 1) tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult alaealise psüühikale
 2) tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega;
 3) tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuudega või psüühikahäiretega.
    (3) Vajaduse korral alaealise ülekuulamine videosalvestatakse. Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul alaealise ülekuulamine videosalvestatakse, kui on kavas kasutada seda ülekuulamist tõendina kohtumenetluses, sest alaealise vahetu ülekuulamine kohtus ei ole võimalik tema vanuse või vaimse seisundi tõttu.
    (4) Kahtlustataval on õigus kohtueelse menetluse ajal tutvuda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud videosalvestistega. Viie päeva jooksul pärast tutvumist on kahtlustataval või kaitsjal õigus esitada tunnistajale küsimusi. Prokuratuur vaatab taotluse läbi viie päeva jooksul alates selle esitamisest. Taotluse rahuldamata jätmine vormistatakse määrusega, mille koopia edastatakse taotlejale. Taotluse rahuldamisest keeldumine ei takista taotluse kordamist käesoleva seadustiku §-s 225 sätestatud korras või kohtumenetluses.
    RK: (alaealise ütluste andmise (võtmise) korra rikkumine toob)
    A kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ei ole lubatud, kuna tema ülekuulamisel rikuti KrMS § 71 lg 1 p-s 3 sätestatud nõuet ega selgitatud talle õigust keelduda ütluste andmisest oma kasuisa vastu. … seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel. Ütlus, mis on saadud nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud tema õigusi ja kohustusi, ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kuna A ülekuulamisel kohtueelses menetluses rikkus uurija menetlusõigust, jättis prokurör need ütlused süüstava tõendina esitamata ja taotles kannatanu ülekuulamist kohtus. Kolleegium peab sellist käitumist õigeks ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas olevaks. (3-1-1-104-16 (VT KA 3-1-1-73-15)
    …. on kaitsja kandvaks väiteks kohtumenetluses olnud see, et uurija on A-d kohtueelse menetluse ülekuulamisel liigselt suunanud. Kaitsja on seisukohal, et sellega on mõjutatud ka kannatanu kohtus antud ütluseid. Maakohus , hinnanud B kohtueelse menetluse ülekuulamist, on möönnud, et uurija suunab last talle soovitud suunas ning tema võtted on piiripealsed. . ei ole välistatud olukord, kus alla neljateistaastane kannatanu on mõjutatav teda ümbritsevatest, sh ka tema suhtes menetlustoiminguid tegevate isikute tegevusest. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt …teatud juhtudel võib ütluste ebausaldusväärsuse väljenduseks olla ka nende liigne sarnasus (nn õpetatud vastused, tõendiallika vanust arvestades talle mitteomaste terminite kasutamine jne). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. (3-1-1-104-16)
    Alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, siiski peab talle selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Käesolevas asjas seda aga kannatanu ülekuulamise protokollidest ei nähtu. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist.( 3-1-1-73-15)
    § 72.  ÜTLUSTE ANDMISEST KEELDUMINE KUTSE- VÕI MUU TEGEVUSE TÕTTU
    (1) Õigus tunnistajana keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest on:
 1) Eestis registreeritud usuorganisatsiooni vaimulikul;
 2) kaitsjal ja notaril, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti;
 3) tervishoiutöötajal ja farmatseudil isiku päritolusse, kunstlikku viljastamisse, perekonnasse või tervisesse puutuvate asjaolude puhul;
 31) ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul teabe kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust, ütluste andmiseks esineb ülekaalukas avalik huvi ja isikut kohustatakse ütluste andmiseks prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel; 
 4) isikul, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus.
    (2) Õigus ütluste andmisest keelduda on ka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 nimetatud isikute erialasel abipersonalil.
    Vahistamine ja muud menetluse tagamise sunnivahendid (25.-28.09.17)
    Millest me räägime?
  • Kahtlustatava ja süüdistatava suhtes
  • Kahtlustatavana kinnipidamine – vastavalt KrMS 217 lg-s 1 sätestatule on kahtlustatavana kinnipidamine menetlustoiming, mis seisneb isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmises ja mille kohta koostatakse kinnipidamisprotokoll. Vastavalt KrMS 31 lg-le 3 on edasilükkamatu menetlustoiming, mis tähendab, et selleks on pädevad eranditult kõik uurimisasutuse pädevust omavad asutused, sh ka nn algmenetlejad. Menetlustoiming, millega kogu kriminaalmenetlus algab. KK üldalused on sätestatud KrMS 217 lg-tes 2 ja 3, kuid praktilisel kinnipidamisel tuleb täiendavalt arvestada ka KrMS 4 lg-s 2, KrMS 217 lg-s 5 ning eriti 377 lg-tes 1-3 sisalduvaid ja kinnipeetava staatuse eripärast tulenevaid eritingimisi. Üldalused on järgmised:
  • Isiku tabamine kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda
  • Kuriteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale
  • Kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo toimepannud isikule
  • Nuude kuriteole viitavate andmete olemasolul (nt tagaotsitavaks kuulutatud isiku äratundmine tänaval) siis, kui isik püüab põgeneda, kui tema isik pole tuvastatud, kui ta võib jätkuvalt panna toime kuritegusid, hoiduda kriminaalmenetlusest kõrvale või seda muul viisil takistada.
    Tuginedes KrMS 217 lg-le 4 on selleks menetlustoiminguks pädev ka mis tahes tavakodanik , kes tabab isiku kuriteo toimepanemisel või sellele järgnenud põgenemisel. Selliselt kinnipeetud kurjategija tuleb viivitamatult toimetada politseisse.
  • Elukohast lahkumise keeld
  • Vahistamine – kahtlustatavalt, süüdistatavalt või ka süüdimõistetult vabaduse võtmine:
  • Kohtueelsws menetluses prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku kohtumääruse alusel
  • Kohtumenetluses maakohtuniku või ringkonnakohtuniku kohtumääruse alusel
  • Või täitemenetluses täitmiskohtuniku (KrMS 429) kohtumääruse alusel.
    PS 20 tulenevalt saab vahistamise aluseks olla:
  • Kriminaalkohtumenetlusest kõrvalehoidmise vältimine – kui isik esitab valeandmeid oma asukoha kohta, elab vale nime all või varjab muul viisil enese isikusaamasust, asukoht pole teada ning on isik on kuulutatud tagaotsitavaks, isik on lahkunud välismaale ega kavatse Eestisse tagasi pöörduda.
  • Kuritegude jätkuva toimepanemise vältimine – võib vahistada vaid väga spetsiifilistes, nn sõltuvuskuritegudes kahtlustatavaid (seksuaalkurjategijad, narkomaanid, oletatavasti kleptomaaniakalduvustega isikud)
  • Kohtuotsuse täitmise tagamine.
  • Kautsjon – KrMS 135 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on eeluurimiskohtuniku või kriminaalasja lahendava kohtu poolt tõkendina määratav rahasumma, mille tasub kahtlustatav, süüdistatav või tema eest ka muu isik tema vahi alt vabastamise tagatiseks kohtu hoiuarvele. Kautsjonit saab kohtunik kohaldada vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel vahistamise asendajana. Kautsjoni kui tõkendi kohaldamise võimalus tähendab võimalust vähendada kriminaalmenetluses vahistamiste kui põhiõiguse tõsiseima riive osakaalu .
    Kautsjoni kohaldamist kaaludes tõusetuvad ka teatud sotsiaalriiklikud ja võrdset kohtlemist puudutavad probleemid: vaid rikaste inimeste võimalus end raha eest vabaks osta. Sedalaadi võimalike etteheidete vältimiseks tuleks olukorras, mil on tegemist mitme kahtlustatavaga ja mõni neist ei ole suuteline kautsjonit tasuma , üldjuhul välistada kautsjoni kohaldamine ka teiste kahtlustatavate suhtes, seda mõistetavalt eriti nendel juhtudel, mil kahtlustatavate huvid on vastuolulised.
  • Elektrooniline valve
  • Väeosa juhtkonna järelevalve
  • Ametist kõrvaldamine
  • Lähenemiskeeld
  • Kõikide suhtes
  • Sundtoomine – on prokuratuuri või kohtu määruse alusel KrMS 139 lg-s 1 loetletud kriminaalmenetluse subjektide sunniviisiline toimetamine menetleja juurde. Vastavalt KrMS 385 p-le 9 ei ole sundtoomise määrus määruskaebe korras vaidlustatav. Küll aga sundtoomise kui menetlustoimingu ajal asetleidnut võimalik vaidlustada KrMS 228 sätestatud korras.
    Sundtoomise esmane eeldus on, et isik on kutse kätte saanud. Kutse kättetoimetamine ei ole oluline mitte üksnes kutsutule tema kohustuse teatavaks tegemiseks, vaid see annab menetlejale aluse piirata isiku õigusi täiendavalt. Kui kutset ei ole kätte toimetatud, ei ole sundtoomise kohaldamise eeldus täidetud ning seega on sundtoomine õigusvastane. 
  • Tagaotsimine – KrMS 140. Tagaotsitavaks võib kuulutada lisaks kahtlustatavale või süüdistatavale ka kannatanu, tsiviilkostja ning tunnistaja. _Kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu tagaotsitavaks kuulutamise määrusega samaaegselt edastatakse politseile ka tagaotsitava vahistusmäärus (vt KrMS 131 lg 4)
  • Trahvimine
  • Mööndustega – ekspertiisiasutusse suunamine ja võrdlusmaterjali võtmine
  • Vara suhtes
  • Vara arestimine (vrdl asitõendina äravõtmine) – KrMS 142 lg 1 kohaselt seisneb kahtlustatava, sõõdistatava või tsiviilkostja vara või rahapesu objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. Eesmärk on tsiviilhagi, konfiskeerimise ja varalise karistuse tagamine.
  • Muud hagi tagamise vahendid
  • Kohtuistungi korra rikkujate suhtes
  • Arest
  • Kohtusaalist eemaldamine
  • Trahvimine
    Kes soovib menetlust?
    Prokurör, tunnistajad, kannatanu (Probleemid: perevägivald - tavaliselt kannatanu ei soovi koostööd teha; purjus sõbrad, kes kaklesid, on järgmisel päeval ei soovi menetluse jätkamist).
    Sunnivahend – koostöö.
  • Kahtlustatavana kinnipidamine
    Lugeda:
    KrMS 4. Ptk (Menetluse tagamine), §§ 217-219; 267.
    3-1-1-117-16 (ühisomandis oleva vara arestimine)
    20. Kolleegium märgib kõigepealt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult välja mingi vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 41 koos seal viidatud kohtupraktikaga.)
    30. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas kohaldatava karistusseadustiku redaktsiooni järgi on kolmanda isiku suhtes võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist, kui kolmas isik on omandanud KarS § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 sätestatud asjaoludel KarS § 831 lg-s 1 või § 832 lg- s 1 nimetatud vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 10).
    34. Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei ole võimalik sellele vastavat summat kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista, sest osa konfiskeerimise asendamise eeldustest on tuvastamata. Samas ei pruugi olla välistatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamine, sh vara arestimine, kuna on võimalik, et puuduvad andmed konfiskeerimise asendamise eelduste kohta tehakse kindlaks edasise kriminaalmenetluse käigus.
    35. Kolleegium on varem selgitanud, et järgimaks vara arestimisel kehtivat proportsionaalsuse põhimõtet – mis on alates 1. juulist 2016 otsesõnu ette nähtud ka KrMS § 1414 lg-s 3 –, peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama , et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Selleks tuleb menetlejatel
    1) selgitada ühelt poolt selle vara väärtus, mis võidakse isikult tema süüdimõistmise korral konfiskeerida või mille ulatuses võidakse temalt konfiskeerimise asendamiseks raha välja mõista, ja
    2) arestitava vara väärtus.
    Samas ei saa välistada vara arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis , mil tõendamiseseme asjaolud, sealhulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeeritava vara koosseis või konfiskeerimise asendamise ulatus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ning täpsustamisel. Riigikohus on KrMS § 2 p-st 4 juhindudes leidnud, et sellises olukorras võib kõne alla tulla vara n-ö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeeritava vara suuruse ja isiku vara väärtuse kohta.
    Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes aresti alt.
    Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise ulatust.
    N-ö ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-21-15, p-d 15–16 koos seal toodud viidetega .) Märgitu kehtib vara aresti kõrval mutatis mutandis ka teiste KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamisel ja seda nii konfiskeerimise kui ka konfiskeerimise asendamise tagamise korral.
    41. Ühtlasi on kolleegium selgitanud, et kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p-d 9–10 ja 6. aprilli 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-26-16, p 12.)
    42. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka järgnevale. KrMS § 1414 lg 3 esimene lause sätestab, et varalist nõuet tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kahtlustatavat, süüdistatavat, tsiviilkostjat või kolmandat isikut üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Käesolevas asjas arestis ringkonnakohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kinnisasja. KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-78- 14, p-d 24–25). Seetõttu on kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise tagamiseks kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav. Kuivõrd tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on vaja nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 1414 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2015. a määrus asjas nr 3- 1-1-51-15, p 28.)
    43. Erandina võib kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise (või muu rahalise nõude) tagamiseks olla siiski põhjendatud juhul, kui kinnisasi on tagatava konfiskeerimise asendamise otsustuse võimaliku adressaadi ja tema abikaasa ühisomandis ning abikaasa ei ole tagatava kohustuse võlgnik . Nimelt tuleb arvestada, et ühisvara korral ei saa sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 15 koos seal toodud viidetega). Samas on kolleegium asunud seisukohale, et analoogiliselt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12 punktis 46 ja 9. aprilli 2013. a otsuses asjas nr 3-3-1-82-12 punktis 49 märgituga, on ka KrMS § 142 alusel võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p 13 ja 8. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-92-14, p 20.1.) Nimelt juhul, kui arestimismäärusega keelatakse kinnisasja käsutamine üksnes tagatava kohustuse võlgnikul, ei saa tema abikaasa TMS §-s 222 sätestatud nõuet esitada (vt määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 18). Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis on leidnud, et kriminaalmenetluses ühe abikaasa vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks on võimalik kanda kinnistusraamatusse keelumärge, mille kohaselt on abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamine keelatud sellel abikaasal, kes on kriminaalasjas kahtlustatav, süüdistatav või tsiviilkostja (vt määrus asjas nr 3-2-1-62-16). Kriminaalkolleegiumi hinnangul kehtib see seisukoht ka konfiskeerimise, selle asendamise, avalik-õigusliku nõudeavalduse ja varalise karistuse tagamise puhul.
    44. Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (perekonnaseaduse § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võib olla võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. (Vt määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p-d 17–18.)
    3-1-1-65-13 (konfiskeerimine kolmandalt isikult)
    13. Kuivõrd KarS § 831 lg 2 lähtub eeldusest, et süüdistatav võõrandab vara kolmandale isikule, tuleb kõigepealt teha kindlaks, kas U. V. ja OÜ A võõrandasid 95 731,97 eurot O. V.-ile ja L. V.-ile. Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et juhul kui kinnisasi on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, on kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine vaadeldav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena kolmanda isiku poolt) KarS § 832 lg 2 tähenduses, kuivõrd sisuliselt antakse hüpoteegi seadmisega osa kinnisasja majanduslikust väärtusest üle hüpoteegipidajale (määrus asjas nr 3-1-1-92-12, p 13). Ka juhul, kui süüteoga otseselt saadud tulu KarS § 831 lg 1 mõttes investeeritakse mingisse objekti, võib selle objekti arvelt kolmandatele isikutele teatud õiguste andmine olla vaadeldav nimetatud tulu võõrandamisena (omandamisena kolmanda isiku poolt) KarS § 831 lg 2 tähenduses.
    14. Konfiskeerimine kolmandalt isikult eeldab vastavalt KarS § 831 lg-le 2 ka seda, et kolmas isik omandas konfiskeeritava objekti täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks.
    15. Seega tuleneb ülaltoodust, et L. V., O. V. ja V. O. omandasid süüteoga otseselt saadud tuluna käsitatavad 95 731,97 eurot. Kuivõrd aga see raha on investeeritud erinevatesse hoonetesse ega ole neist hoonetest kättesaadav, ei ole süüteoga saadud vara enda konfiskeerimine L. V.-ilt, O. V.-ilt ja V. O.-lt võimalik. Seetõttu tuleb kõne alla üksnes konfiskeerimise asendamine KarS § 84 järgi, mis kujutab endast erinormi KarS § 831 suhtes, võimaldades mõista isikult välja teatud summa just olukorras, kus süüteoga saadud vara enda äravõtmine on võimatu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012 määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 13). Karistusseadustiku § 84 alusel on võimalik konfiskeerida lisaks toimepanijale ka kolmanda isiku vara (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2012 otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9 ja määrus asjas nr 3-1-1-92-12, p 9).
    3-1-1-9-14 ( ettemaksukonto arestimine, sõiduki käsutamise keelumärge)
    8.1 Kõnealuse etteheite osas tõdes ringkonnakohus õigesti, et vara arestimist ei takista see, et täpselt ei ole õnnestunud kindlaks määrata kuriteoga saadud vara suurust. Kuivõrd kohtueelse uurimise eesmärk on tõendusteabe kogumine ja kohtumenetluseks muude tingimuste loomine, ei pruugi selles menetlusetapis tõendusteave olla täielik, mistõttu on mõistetav, et maksuarvestus võib edasises menetluses muutuda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on vara arestimise võimalikkust jaatanud näiteks olukordades , kus menetlejal ei ole vara arestimise ajal teavet kuritegelikul teel saadud vara kahtlustatavate vahelise jaotuse kohta või kui kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeerimisele kuuluva vara suurus ning isiku vara väärtus on veel ebaselged ja täpsustamisel. Viimati kirjeldatud juhtumi osas on kolleegium pidanud siiski vajalikuks täpsustada, et sellisel juhul võib kõne alla tulla vara n-ö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril kohtule esitada lisatõendid tulevikus konfiskeerimisele kuuluva vara väärtuse kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes aresti alt. Lisatõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevat vara arestimise ulatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p-d 20-23).
    9. Maakohtu eeluurimiskohtuniku määrusega arestiti kahtlustatava ettemaksukonto 3 844 343 euro ja 96 sendi ulatuses. Ringkonnakohus leidis, et KrMS § 142 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluses arestida igasugust kahtlustatava vara ja ka ettemaksukontol olevaid rahalisi vahendeid tuleb käsitada OÜ PVMP-Ex varana nii sissemaksete kui ka tagastusnõuete osas. Seda seisukohta põhistades tugines ringkonnakohus Riigikohtu halduskolleegiumi 18. juuni 2013. a määrusele asjas nr 3-3-1-28- 13. Kõnealuses lahendis märkis halduskolleegium, et kuigi ettemaksukonto arestimise võimalust maksukorralduse seadus otsesõnu ette ei näe, on halduskolleegiumi praktikas ettemaksukonto arestimist siiski võimalikuks peetud. Kuna ettemaksukontol asuvad maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu, tuleb ettemaksukonto arestimist käsitada ettemaksukontol oleva rahalise nõude arestimisena MKS § 130 lg 1 p 6 ja TMS § 111 tähenduses. Samas vajaks aga ettemaksukonto arestimine kui isiku õigusi oluliselt riivav meede seadusandjapoolset reguleerimist. Halduskolleegiumi seisukoha järgi on põhimõtteliselt võimalik arestida nii alles tulevikus tekkivat tagastusnõuet (TMS § 113 lg 2), tagastusnõuet deklaratsiooni esitamisest kuni kande tegemiseni ettemaksukontole (tagastusnõude tuvastamine ), maksuhalduri poolt aktsepteeritud ja ettemaksukontole kantud tagastusnõude summat, mille kohta maksukohustuslane on esitanud tagastusnõude täitmise taotluse (tagastusnõude täitmine) ning ka ettemaksukontot, s.t seal juba olevaid ning tulevikus laekuvaid summasid (vt osutatud määruse p 13 koos edasiste viidetega määrustele asjades nr 3-3-1-8-13 ja 3-3-1-4-13).

    10. 1. veebruaril 2014 jõustunud maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seadusega on MKS § 130 lg 1 sõnastust küll muudetud, kuid sissenõude pööramine isiku ettemaksukonto arvestuses olevatele summadele on jätkuvalt võimalik sama lõike 3. punkti alusel. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et KrMS § 142 lg 1 kohaselt saab kriminaalmenetluses arestida igasugust kahtlustatava vara. Ettemaksukontol olevad ja sinna tulevikus laekuvad summad kujutavad endast isiku vara nii sellele kontole tehtud sissemaksete kui ka tagastusnõuete osas. Seetõttu ei saa põhimõtteliselt välistada ettemaksukonto arestimist eeluurimiskohtuniku määruses näidatud viisil, s.t täies ulatuses. Kolleegiumi arvates ei tulene eespool refereeritud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendist ega ka halduskolleegiumi senisest praktikast laiemalt keeldu ettemaksukonto terviklikuks arestimiseks. Ühtlasi ei saa kaitsjatega nõustuda selles, nagu oleks halduskolleegiumi lahendid kõnealuses küsimuses omavahel vastuolus. Prokurör märgib määruskaebuse vastuses õigustatult, et kohtuasjas nr 3-3-1-28-13 on Riigikohtu halduskolleegium enda varasemaid ettemaksukonto arestimist puudutavaid seisukohti üksnes täpsustanud ja täiendanud.
    11. Ettemaksukonto tervikuna arestimise võimalikkus tuleneb kolleegiumi hinnangul veel järgmistest asjaoludest. Nimelt sätestab korra § 6, et isiku rahalisi toiminguid hallatakse ettemaksukontol. Igal isikul on kohustuste täitmiseks ettemaksukonto, millel on unikaalne viitenumber. Määruskaebuses leitakse iseenesest põhjendatult, et korra §-de 7, 11 ja 13 lg 1 kohaselt toimuvad ettemaksukontol n-ö kahesuunalised rahalised arveldused , s.o maksukohustuse täitmine ning tagastusnõudest tekkinud enammaksete tagastamine. Ettemaksukontol olevate summade arestimise võimalikkus ei sõltu samas otseselt sellest, kas need summad on sinna kantud maksukohustuse täitmise eesmärgil või tagastusnõude ettemaksukontole kandmise tulemusena. Tulenevalt korra §-st 6 on ettemaksukonto üksnes isiku rahaliste toimingute haldamise vahend. Ajani, mil maksukohustuse täitmiseks ettemaksukontole kantud summad ei ole veel Maksu- ja Tolliameti pangakontole laekunud, ei saa neid korra § 7 lg 3 mõttes tasutuks lugeda. Lähtuvalt eeltoodust saab ettemaksukontol olevaid rahalisi vahendeid vaadelda isiku varana olenemata nende ettemaksukontole kandmise eesmärgist. Seejuures väärib tähelepanu, et korra § 11 lg 5 järgi võivad ettemaksukontole laekuda ka rahalised vahendid, mida täitmise tähtpäeva lõpu seisuga kohustuste katteks ei arvestata ja mis võivadki enam makstud summana jääda ettemaksukontole. Osutatud sättest tulenevalt on võimalik, et ettemaksukontol säilitatakse muu hulgas raha, mida saab kasutada tulevase, veel tekkimata maksukohustuse täitmise katteks. Lähtuvalt eeltoodust ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsjate väitega, mille kohaselt saab ettemaksukonto arestimise korral arestitava varana käsitada pelgalt maksumaksja nõudeid riigi vastu, s.o tagastusnõudeid.
    12. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi ei tohi vara arestimisega kaasnev põhiõiguse riive olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist, kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks (vt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 59). Kaitsjad leiavad õigesti, et juhul, kui ettemaksukontol arestitakse maksumaksja poolt deklareeritud maksukohustuste katteks kantud summad, on sellega takistatud MKS § 105 lg-s 1 sätestatud kohustuste täitmine. Kuna üldjuhul toimuvad maksukohustuslase ettemaksukontol ka automaatsed arveldused, võib sellega ühtlasi olla takistatud maksuhalduril MKS §-s 105 sätestatud arvelduste tegemine. Riigikohtu halduskolleegium on 18. juuni 2013. a määruses asjas nr 3-3-1-28-13 samuti märkinud, et ettemaksukonto tervikuna arestimise korral võib olla takistatud sinna laekuvate summade kasutamine kaebaja muude maksukohustuste täitmisel (vt määruse p 15). Kriminaalkolleegiumi arvates ei saa välistada, et ettemaksukontol olev raha arestitakse teatud summa ulatuses, ülejäänud vahendeid saab aga jätkuvalt kasutada maksukohustuse täitmiseks arestitud summat ületavas osas ja nende suhtes võib maksuhaldur teha ka MKS §-s 105 sätestatud tasaarvestusi. Välistatud ei ole seegi, et sõltumata arestimise ulatusest nähakse arestimismääruses ette, et maksuhaldur on õigustatud tegema ettemaksukontol MKS §-s 105 sätestatud tasaarvestusi. Praeguses asjas on siiski tekkinud olukord, kus vara arestimise viisi tõttu on takistatud nii maksukohustuse täitmine kui ka tasaarvestuste tegemine, sest ettemaksukontol puuduvad rahalised vahendid ulatuses, mille arestimist taotleti. Eelkirjeldatud asjaolude kontekstis osutataksegi määruskaebuses õigustatult vara arestimisel proportsionaalsuse põhimõtte järgimise vajadusele.
    13. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 29). Kolleegiumi hinnangul vastab ettemaksukonto arestimine sobivuse ja vajalikkuse kriteeriumitele. Tulevase konfiskeerimise asendamise tagamiseks on vara arestimine sobiv meede ja arestimise eesmärk ei ole vaadeldaval juhul saavutatav muu, vähem koormava abinõuga. Võttes aga arvesse ettemaksukonto arestimise ulatust, ei ole tegemist mõõduka abinõuga. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses osutas kaitsja sellele, et vara arestimisel ei arvestatud kahtlustatava majandustegevuse spetsiifikaga. Samuti tekib kaitsja arvates selle kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise tõttu maksuvõlg ja kahju intresside näol, kaasnevad probleemid ning tõrked toorme impordil, maksevõime mitterahuldavaks muutumine, töötajate ravikindlustuse katkemine ja kohustusliku kogumispensioni maksete peatumine, aga ka ettevõtte tegevuse seiskumine koos sellest johtuvate tööhõivega seotud tagajärgedega. Neid väiteid ringkonnakohus sisuliselt ei hinnanud, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Tulenevalt ettemaksukontot puudutavast regulatsioonist saab kaebajatega nõustuda selles, et vara arestimisega prokuröri taotletud viisil võivad praeguses asjas kaasneda eespool loetletud tagajärjed, mille tõttu ei saa kriminaalmenetluse tagamise vahendit eeluurimiskohtuniku määruse resolutsioonis toodud kujul pidada proportsionaalseks. Olukorras, kus ettemaksukonto täielik arestimine võib põhjustada ettevõtte püsiva maksejõuetuse, võib hilisema menetluse käigus muutuda raskendatuks või võimatuks ka vara arestimisega taotletav eesmärk. Seetõttu tulnuks alternatiivselt kaaluda vara arestimist OÜ PVMP-Ex ettemaksukontole kantud tagastusnõuete osas prokuröri taotluses märgitud ulatuses, hõlmates arestiga juba ettemaksukontol olevad ning sinna tulevikus tekkivatest tagastusnõuetest laekuvad summad või lubada teha maksuhalduril teha ettemaksukontol MKS §-s 105 loetletud tasaarvestusi.
    14.2 Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et arestitud sõidukite äravõtmine on selline meede, mis tagab vara olemasolu. Seevastu sõidukite vastutavale hoiule andmine ohustaks konfiskeerimise eesmärgi saavutamist, kuivõrd tagada ei saa nende säilimist ja võõrandamise tõkestamist. Vaidlus puudub selles, et kõnealune vara on kahtlustatavalt varasemate menetlustoimingute käigus faktiliselt ära võetud. Eeluurimiskohtuniku määruse seaduslikkust ei mõjuta seetõttu ebatäpsus, et kohtulahendi resolutiivosast ei nähtu, kas sõidukid võetakse nende arestimise korral ära või antakse vastutavale hoiule. Sõidukite näol on aga tegemist varaga, mille liikluses osalemise tõttu eksisteerib suur risk nende kahjustumiseks või hävimiseks. Võrreldes vara äravõtmisest tingitud tagajärgedega mõjutab sõiduki väärtust oluliselt suuremal määral ka selle igapäevane kasutamine (näiteks amortisatsioonist lähtuv suurenenud remondivajadus ). Teisalt ei pruugi sõiduki võõrandamise keelumärke tegemine liiklusregistrisse takistada selle asukoha varjamist, kolmandale isikule üleandmist või muul viisil vara arestimise eesmärgi saavutamise takistamist. Maksumenetluse kontekstis on Riigikohtu halduskolleegium osutanud sellelegi, et kuigi sõiduki käsutamise keelumärge liiklusregistris peab vältima sõiduki võõrandamist ja tagama selle olemasolu, ei saa välistada, et käsutuskeeldu rikkuva tühise tehingu korral toob sõiduki tagasivõitmine kaasa uusi kohtuvaidlusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-4-13, p 21).

    14.3 Arusaadavalt võib sõidukite arestimine põhjustada kahtlustatava töökorralduses ebamugavusi. Sõidukid on aga tsiviilkäibes vabalt levinud asjad, mille asendamine ei ole ületamatult keeruline. Asendussõidukite soetamise vajadus ei tähenda iseenesest ka seda, et uued sõidukid tuleks osta. Nende asjaolude tõttu ei kaalu sõidukite kasutamise vajadus üles arestimisega taotletavat eesmärki ja lähtuvalt eeltoodust saab kõnealuse vara arestimist selle äravõtmise teel pidada seaduslikuks.
    3-1-1-74-13 (vara arestimine)
    7.1 Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 142 sätestatud vara arestimise näol on tegemist olulisel määral omandipõhiõigust riivava kriminaalmenetluse tagamisele suunatud menetlustoiminguga. Menetlustoimingu olemusest tulenevalt on vara kahtlemata võimalik arestida ka selle omaniku nõusolekuta. Kuid sellegipoolest saab vara arestimine olla käsitatav vaid ajutise meetmena. Vara arestimine ei saa kuidagi tähendada selle vara edasise saatuse lõplikku otsustamist - isikult vara äravõtmist ja tema omandiõiguse lõpetamist. Konfiskeerimise tagamiseks vara arestimise ajutise loomuse tingib asjaolu, et tegelikult fikseeritakse alles kohtuasja sisulise lahendi jõustumisega, kas kuritegu on toime pandud ja kas arestitud varal on selle kuriteoga konfiskeerimiseks nõutav seos või kas selle vara arvel võidakse sisse nõuda konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) või laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) nõue. Vara arestimise ajutine loomus omakorda eeldab selle menetlustoimingu tegemisel terve rea seadusest (eeskätt KrMS §-st 142) ja Riigikohtu praktikast tulenevate nõuete täitmist, mille eesmärk on arestitud vara omaniku huvide võimalikult maksimaalne kaitse. Vara arestimise määruse põhistustest peab alati üheselt ja selgelt nähtuma põhjendatud kuriteokahtluse ja vara arestimise aluse olemasolu. Kohtupraktikast tulenevalt peab menetleja nii vara arestimise hetkel kui ka pärast seda lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest ja järgima, et arestitud vara väärtus ei rikuks n-ö ületagamise keeldu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12). Viimatiöeldu loogilise jätkuna on KrMS § 142 lg-s 11 sätestatud, et kui vara arestimise alus langeb ära enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist, tuleb vara koheselt aresti alt vabastada.
    7.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 126 lg-s 21 sätestatut - seega siis konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara võõrandamist - ei ole mingil juhul õige käsitada iseseisva kriminaalmenetluse tagamise meetmena. Selle meetme puhul saab tegemist olla vaid sellise sammuga, mida võidakse erandjuhul kasutada arestitud vara suhtes, ilma et seejuures moonutataks vara arestimise olemust - selle ajutisust. Aktsepteerida ei saa mõttekäiku, nagu muutuks kord juba arestitud vara puhul mingil hetkel ebaoluliseks vara arestimise ajutine iseloom ja edasiselt oleks ainumäärav vaid menetleja huvi säilitada iga hinna eest arestitud vara olemasolev väärtus. Vara arestimise olemuse moonutamise oht vara võõrandamisel on mõistetavalt eriti suur siis, kui vara võõrandatakse ilma selle omaniku nõusolekuta, seega nii, nagu seda põhimõtteliselt võimaldaks KrMS § 126 lg 21 teise lause tekst. Arestitud vara ilma selle omaniku nõusolekuta võõrandamine on käsitatav ka süütuse presumptsiooni olulise riivena, sest selliselt toimides välistatakse võimalus, et kriminaalmenetluse tulemiks võib olla ka näiteks süüdistatava õigeksmõistmine või muul põhjusel arestitud vara konfiskeerimise välistatus.
    8. PS § 32 lg 1 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Omandiõiguse riive intensiivsus ühelt poolt vara arestimisel ja teiselt poolt arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamisel KrMS § 126 lg 21 teise lause alusel ei ole võrreldavad: arestitud vara võõrandamisel selle vara endise omaniku omandiõigus lakkab olemast. Tõsi, vastavalt Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004. a määruse nr 263 § 113 lg-le 2 võib võõrandatud vara endine omanik hiljem omandada vara võõrandamisest saadud raha koos intressidega. See ei tähenda aga, et isik, kelle arestitud vara ilma tema nõusolekuta võõrandati, ei oleks omandist PS § 32 lg 1 mõttes ilma jäänud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. veebruari 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-168-05, p 9). Lisaks ei pruugi müügisumma alati olla isiku jaoks kaotatud esemega samaväärne. Näiteks võib omanikul olla asja vastu eriline huvi isiklike põhjuste tõttu (VÕS § 134 lg 4). Ka kasutuses olev tarbeese (nt sõiduauto) võib isikule olla väärtuslikum kui sama vanuse ja kulumisastmega pruugitud ese, mille isik saaks endale müügisumma eest soetada. Lisaks on oht, et riigi läbiviidaval vara müügil (enampakkumisel) saadav hind osutub väiksemaks kui hind, mis isikul õnnestuks saada vara ise müües. Lõpuks ei ole välistatud seegi, et ajaks, mil arestitud vara müügist laekunud summa Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004. a määruse nr 263 § 113 lg 2 alusel omanikule tagastatakse, on võõrandatud vara turuhind tõusnud ja isikul ei ole saadud summa eest võimalik võõrandatud esemega samaväärset eset soetada.
    9. Juba KrMS § 126 lg 21 esimese ja teise lause võrdlusest nähtub, et üldjuhul saab arestitud vara võõrandada üksnes vara omaniku nõusolekul ja vara võõrandamine omaniku nõusolekuta on erand. See erand on kohaldatav juhul, kui võõrandamine on vajalik, et hoida ära vara väärtuse vähenemine "olulisel määral". Pidades silmas PS § 32 lg-s 1 sätestatut, tuleb asuda seisukohale, et arestitud vara sundkorras võõrandamise lubatavus ei sõltu siiski mitte üksnes sellest, mil määral vara väärtus võib selle võõrandamata jätmisel väheneda, vaid ka sellest, kuivõrd põhjendatud ja kaalukas on omaniku huvi arestitud vara võõrandamist vältida.
    10. Vara võõrandamine KrMS § 126 lg 21 teise lause alusel toimub olukorras, kus varalist kohustust (riigi konfiskeerimisnõuet), mille tagamiseks vara arestiti, pole veel kohtuotsusega kindlaks määratud ja seega pole ka teada, kas selline kohustus üldse tekib. On olemas üksnes põhjendatud kahtlus, et tulevikus võidakse kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist. Sellises olukorras peavad arestitud vara sundkorras võõrandamist õigustama ülekaalukad põhjused.
    11. Arvestades seda, kuivõrd intensiivselt riivab arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamine PS §-st 32 tulenevat põhiõigust, peab KrMS § 126 lg 21 teist lauset tõlgendama nii, et oleks tagatud kõnealuse sätte kooskõla põhiseadusega. KrMS § 126 lg 21 teise lause põhiseaduskonformne tõlgendus tähendab eeskätt, et arestitud vara võõrandamise eeldusi tuleb käsitada kitsendavalt, võõrandamise otsustamise korda aga isiku menetluslikke õigusi laiendavalt.

    12. Arestitud eseme sundkorras võõrandamise lubatavus tuleb välja selgitada vastandlike huvide kaalumise teel, kusjuures võõrandamist saab pidada lubatavaks vaid juhul, kui vara väärtuse eeldatav vähenemine kaalub selgelt üles omaniku huvi mitte vahetada konkreetse eseme omandit selle müügisumma vastu.
    13. Hindamaks, millises ulatuses võib vara väärtus eseme võõrandamata jätmisel väheneda, on muu hulgas vaja prognoosida ka kriminaalmenetluse kestust, s.o määratleda eeldatav aeg, mis võib kuluda arestitud vara saatuse otsustamiseni. Vara sundmüüki taotlev prokuratuur peab esitama kohtule omapoolse põhistatud hinnangu. Tähtsusetu pole seegi, kas kohtueelne menetleja on pärast vara arestimist toimetanud kriminaalmenetlust vähemalt mõistliku tempoga.

    14. Vastus küsimusele, kuivõrd kaalukaks saab pidada omaniku huvi arestitud eseme omandi säilitamise vastu, sõltub erinevatest teguritest. Nii nagu ka eelnevalt punktis 8 märgitud, tuleb arvestada, kas omanikul on konkreetse eseme suhtes isiklikel põhjustel eriline huvi (VÕS § 134 lg 4); kuivõrd keerukas on uue samaväärse asja hankimine; kas arestitud asi on asendatav või asendamatu (TsÜS § 51), äratarvitatav või äratarvitamatu (TsÜS § 52); kas isik omandas eseme kasutamiseks või edasivõõrandamiseks; kas eset kasutati isiklikus tarbimises või majandus- ja kutsetegevuses. Oluline on silmas pidada ka eseme käibevõimelisust ja asjaolu, kas eseme võõrandamisel riigi korraldatava enampakkumise teel on tõenäoline saada eseme eest õiglane turuhind.

    15. Arestitud vara väärtuse olulise vähenemise vältimiseks on selle omaniku nõusolekuta võõrandamine üldjuhul alati põhjendatud näiteks siis, kui tegemist on kiiresti rikneva kaubaga (nt teatud toiduained) või suure käibevõimelisusega asendatavate esemetega, eriti, kui need on omandatud majandus- ja kutsetegevuse raames edasivõõrandamise eesmärgil (nt mingi kaubapartii). Isiklikus tarbimises olevate esemete, eriti individuaaltunnustega asjade sundkorras võõrandamise otsustamiseks tuleb aga põhjalikult kaaluda iga üksikjuhtumi asjaolusid, sh hinnata neid põhjusi, miks arestitud vara omanik vara võõrandamisele vastu vaidleb.

    16. Üldjuhul ei pea kohus arestitud vara võõrandamise otsustamisel uuesti kontrollima jõustunud arestimismäärusega tuvastatud põhjendatud kuriteokahtluse ja vara arestimise aluste olemasolu. Erandiks on siiski juhtumid, kus vara omanik esitab kohtule andmed, mis ilmselgelt viitavad kuriteokahtluse või vara arestimise aluste äralangemisele.

    17. Arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamisega kaasneva omandipõhiõiguse riive intensiivsus, samuti sellise otsustuse tegemiseks selgitamist vajavate küsimuste ring seavad kindlad nõuded ka menetlusele, milles vara võõrandamine otsustatakse. Arestitud vara omanik peab saama esitada vara võõrandamise küsimuses oma vastuväited ja vajadusel ka neid väiteid kinnitavad tõendid. Selline võimalus peab isikul olema juba prokuratuuri taotluse läbivaatamisel esimese astme kohtus.
    3-1-1-32-12 (vahistamisaluse põhjendamine, vahistamise elektroonvalvela asendamine)
    7. Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105- 11, p 12).
    8. Riigikohus on selgitanud, et kuriteokahtluse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.1). (…) Kolleegium selgitab, et kuriteokahtluse olemasolu nõuetekohaseks põhistamiseks ei piisa sellest, kui kohus vaid loetleb kriminaaltoimikus olevaid tõendeid, mis tema arvates kuriteokahtlust kinnitavad. Kohtul tuleb osutada nendes tõendites sisalduvale konkreetsele teabele, mis kohtu hinnangul viitab võimalusele, et vahistamistaotluses nimetatud isik võib olla kuriteo täideviijaks või sellest osavõtjaks. Kohus peab tõenditest tehtud järeldust kuriteokahtluse olemasolu või puudumise kohta ka põhistama, ehkki seda mitte samavõrd põhjalikult nagu kohtuotsuses isiku süüküsimust lahendades. Käesolevas asjas ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu määruses märgitu pinnalt võimalik aru saada, millisele teabele tuginevalt on kuriteokahtlus tuvastatuks loetud.
    9. Riigikohus on varem märkinud, et kohus peab tuvastama ja määruses põhjendama ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisaluse (kas kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu, mis tähendab sisuliselt sellise negatiivse tulevikuprognoosi esitamist vahistatava käitumise kohta, mida vahistamine võimaldab vältida (vahistamisaluse tuvastamise kohta lähemalt vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1- 105-11, p-d 12.2 ja 22).
    9.1 (..) Siinkohal meenutab kolleegium esmalt, et kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine ei ole iseseisev vahistamisalus. Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu tuleb aga konkreetselt põhjendada. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 22.2). Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul ei ole PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevalt karistatav see, kui isik kõrvaldab teda süüstavaid tõendeid (juhul, kui sellega ei kaasne mõne muu õigushüve kahjustamine ) või esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda kuritegu (juhul, kui valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p-d 15-18 ja 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29). Järelikult ei saa sellise teo toimepanemise ohtu käsitada ka vahistamisalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Küll võib vahistamiseks alust anda näiteks see, kui on olemas põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (KarS § 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo. Mõne sellise kuriteo toimepanemise ohu olemasolu tuleb aga, nagu eelnevalt märgitud, vahistamismääruses konkreetselt põhjendada. Mõistetavalt on isik enamasti huvitatud sellest, et teda kuriteos süüdi ei tunnistataks. Seetõttu ei saa kunagi täielikult välistada võimalust, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides panna toime uusi kuritegusid, mille eesmärk on takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. Selline abstraktne oht ei ole aga käsitatav uute kuritegude toimepanemise võimalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Võimalus, et kahtlustatav või süüdistatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime uusi kuritegusid, on käsitatav KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalusena üksnes siis, kui saab rääkida konkreetsetest faktidest, mis muudavad kõnealuse võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks (nt kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmise vastaste kuritegude eest vmt). Eeltoodud asjaolud peavad olema vahistamismääruses ära näidatud. Käesolevas asjas ei ole ei maakohus ega ringkonnakohus, asudes seisukohale, et M. K. võib vabaduses viibides kriminaalmenetluse takistamiseks uusi kuritegusid toime panna, viidanud ühelegi faktilisele asjaolule, mis osutaks sellise võimaluse tavapärasest suuremale tõenäosusele.
    9.2 (..) Iseenesest on vahistamisaluse põhjendamisel tõepoolest aktsepteeritav tugineda muu hulgas ka sellistele asjaoludele nagu isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki kuritegusid, samuti kahtlustatava eelnev elukäik (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.2). Välistatud pole ka tuginemine faktile, et isiku suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud. Selliste asjaolude kaal uute kuritegude toimepanemise riski hindamisel sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast. Näiteks on oluline, kuivõrd sarnased on isiku varasemad kuriteod sellega, milles esitatud kahtlustusega seoses isiku vahistamist taotletakse. Fakt, et isik on varem ühel korral KarS § 121 järgi süüdi tunnistatud, ei mõjuta üldjuhul arvestamisväärselt hinnangut küsimuses, kas maksualases kuriteos kahtlustatav tuleks uute kuritegude toimepanemise riski tõttu vahi alla võtta. Isegi pooleliolev menetlus teises maksukuriteos ei ole reeglina selline fakt, mis annaks eraldivõetuna alust rääkida maksukuriteos kahtlustatava vahistamist eeldavast uute kuritegude toimepanemise riskist. Siinkohal tuleks silmas pidada ka maksukuritegude isepära: olles teadlik, et isikut kahtlustatakse maksukuriteos, on maksuhalduril sageli võimalik kontrollida selle isiku või temaga seotud isikute poolt maksuhaldurile edaspidi esitatavate andmete õigsust tavapärasest põhjalikumalt. See aitab isikut vahistamata märkimisväärselt vähendada tema poolt uute maksukuritegude toimepanemise (või vähemalt selliste kuritegudega riigi huvide kahjustamise) riski.
    9.3 Otsustades, kas uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt suur, et kahtlustatav või süüdistatav selle tõttu vahi alla võtta, tuleb kohtul eraldi hinnata kahte aspekti: 1) uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue kuriteo raskust. Raskemate kuritegude toimepanemise ohu korral võib kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks piisata sellisest uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu puhul vahistamiseks alust ei annaks. Näiteks kui on oht, et kahtlustatav või süüdistatav paneb toime mõrva (KarS § 114) või tapmise (KarS § 113), ei pea uue kuriteo toimepanemise tõenäosus vahistamisaluse jaatamiseks olema samavõrd kõrge kui siis, mil kahtlustatav või süüdistatav vahistatakse nt uue varguse (§ 199) või kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) toimepanemise riski tõttu. Kolleegium leiab, et ka uue maksukuriteo toimepanemise risk peab olema märkimisväärne, et kahtlustatav või süüdistatav selle alusel vahi alla võtta. Käesolevas asjas maakohtu ega ringkonnakohtu määrusest sellise riski olemasolu ei nähtu.
    11. elektroonilist valvet on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda põhimõtteliselt oleks alust ka vahi all pidada. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-118- 02, p 10.4.) Elektroonilise valve kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab elektroonilise valve kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohus tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud kuriteokahtluse ja vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse olemasolu (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-80-07, p 12.1). Kuna käesoleva määruse punktides 8 ja 9 toodud põhjustel ei ole kohtud nõuetekohaselt tuvastanud M. K. vahistamise eeldusi - kuriteokahtlust ja vahistamisalust -, puudub praegu ka alus M. K. suhtes elektroonilise valve kohaldamiseks.
    3-1-1-110-15 (vahistamine)
    tuleb vahistamistaotluses ja -määruses anda isikule tema vahistamise kohta piisavalt teavet, mis võimaldaks tal efektiivselt kaitseõigust teostada ja vahistamisele vastu vaielda.
    11. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjatega, et õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega on lahutamatult seotud ausa kohtupidamise põhimõttega. Samuti rajaneb see õigusel olla kohtulikult ära kuulatud, mis sisaldab endas samal ajal ka garantiid, et kohtu otsustuse aluseks võetakse vaid sellised asjaolud ning tõendid, mille kohta isikul, kelle õigusi kohtulahendiga vahetult mõjutatakse, oli võimalik väljendada oma seisukohta. Üldpõhimõttena kehtib kriminaalmenetluses seega arusaam, et potentsiaalsel vahistataval peab olema menetluse subjektina õigus ning võimalus mõjutada teda puudutava otsuse tegemist. Üheks ausa kohtupidamise väljenduseks on seejuures ka poolte võrdsuse põhimõte, mille kohaselt peab pooltel olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida. Õigus on kaitsjatel selleski, et poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist EIÕK art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka EIK (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 39).
    12. Väär on aga kaitsjate käsitlus, et õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega kehtib EIK praktikas absoluutsena ning piiramatult. EIK on enda praktikas järjepidevalt jaatanud ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK Suurkoja 9. juuli 2009 otsus samas asjas, vt p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et EIÕK art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73).
    16. Eelnevat kokku võttes võib märkida, et ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Kolleegiumi hinnangul on poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Eespool p-s 12 kajastatud EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Ühe peamise võimalusena toob kolleegium välja kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses, nagu seda on tehtud ka käesolevas asjas. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi.

    3-1-1-88-09 (sundtoomine)
    Kaasused:
    1. Jõulukingi jahil
    Jõuluõhtul ühes Eesti väikelinnas nägi õhtusööki nautiv pereisa D aknast, kuidas nooruk kangutas nende hoovist lahti aiapäkapiku ja pages sellega naaberaeda. Noorukis tundis pererahvas rõivaste järgi ära korduvalt varguste eest karistatud ja hetkel katseaega nautiva M ning aed, kuhu M pages, kuulus tema jõukale onule S, kes oli linna mõjukaim mees ja keda D ei julgenud tülitama minna. Õnneks reageeris politsei kohe ja lähedal elav uurija A saabus sündmuskohale.

    § 193.  Kriminaalmenetluse alustamine


  • Uurimisasutus või prokuratuur alustab kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad käesoleva seadustiku § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud.

    § 194.  Kriminaalmenetluse ajend ja alus


     (1) Kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave.
    Kuulanud ära D selgitused, jalutas A joonelt S jalgväravast sisse ning nähes teise korruse aknast kardina vahelt piilumas M-i, jalutas sisse ka lukustamata majauksest, otse teisele korrusele, kust leidis M koos aiapäkapikuga. A pidas M kahtlustatavana kinni ning M, olles veidi ehmunud, jalutas sõnakuulelikult A-ga politseisse kaasa, kus ta kuulati üle. Aiapäkapiku võttis A kaasa ja vormistas selle kohta ka vaatlusprotokolli.
    Pärast rahulikke jõule saabus prokuratuuri S kaebus, kus nõuti kriminaalmenetluse kiiret lõpetamist, kuna politsei on raskelt riivanud nii S kui M põhiõigusi, rikkudes seejuures ka menetlusseadust. Kaebuses märgiti, et tulenevalt KrMS §-st 91 oleks pidanud S maja läbiotsimiseks olema kohtu luba, mida A-l ei olnud, ja enamgi veel, A isegi ei maininud majja sisenedes midagi sellest, et ta teostab läbiotsimist. Ka ei olnud A-l õigust M-i kaasa viia, kuna ei esinenud ühtegi KrMS § 217 lg-le 3 viitavat asjaolu.
    Nende rikkumiste tulemusena ei ole kriminaalasjas tõendeid M süü kohta ja neid ei ole ka võimalik enam koguda.
    Olete prokurör, kes lahendab kaebust. Mida teete?
    Kahtlustatavana kinnipidamine 48 tundi (PS vabaduse piiramine) – 217 lg 1: ei nõua kohtuluba!
    KrMS 217 Lg 2 p 2: kuriteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale. – kannatanu näitab otseselt tema peale.
    Lg 3: Kuriteole viitavate muude andmete põhjal võib isiku kahtlustatavana kinni pidada, kui:
     1) ta püüab põgeneda;
     2) ei ole tuvastatud tema isikut;
     3) ta võib jätkuvalt toime panna kuritegusid;
     4) ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada.
     Lg 4: Kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku võib igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks.
    Tund aega võik olla vahetu, 2 tundi juba ei ole vahetult. Sõltub ka linna suurusest .

    § 91.  Läbiotsimine


     (1) Läbiotsimise eesmärk on leida hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kriminaalmenetluses arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav. Läbiotsimist võib toimetada, kui esineb põhjendatud kahtlus, et otsitav asub läbiotsimiskohas.
     (2) Kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti, võib läbiotsimist toimetada prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. Nii eeluurimiskohtuniku määrus kui ka kohtumäärus prokuratuuri läbiotsimistaotluse lahendamise kohta võib olla koostatud pealdisena prokuratuuri taotlusel.
    (7) Läbiotsimist rakendades tutvustatakse isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, kelle juures läbi otsitakse, esindajale läbiotsimismäärust. Tutvustamise kohta võetakse määrusele allkiri. Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul selgitatakse läbiotsimist rakendades isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, kelle juures läbi otsitakse, esindajale käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolusid ning põhjusi, miks läbiotsimist toimetatakse edasilükkamatult. Asjaolude selgitamise kohta võetakse läbiotsimisprotokollile allkiri. Vastava isiku või esindaja puudumisel peab kaasama kohaliku omavalitsuse esindaja.
    (9) Läbiotsimist rakendades tehakse ettepanek anda välja otsitav objekt või näidata laiba või tagaotsitava peidukoht. Kui ettepanek jäetakse täitmata või kui on alust arvata, et seda on järgitud osaliselt, toimetatakse otsinguid.
     (10) Läbiotsimise käigus võib ära võtta kõik objektid, mis kuuluvad konfiskeerimisele või on ilmselt kriminaalmenetluses tõendiks, kui need avastati ilma otsinguteta selgesti nähtavast kohast või otsitavate objektide leidmiseks ettevõetud mõistlike otsingute käigus.

    § 911.  Valdaja tahte vastane sisenemine – (erand)


      Kui menetlustoimingu tegemiseks on vaja valdaja tahte vastaselt siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale, lähtutakse käesoleva seadustiku §-s 91 sätestatud korrast, välja arvatud juhul, kui see on vajalik:
     1) laiba või sündmuskoha vaatluseks vahetult laiba leidmise või kuriteo toimepanemise järel või
     2) isiku kahtlustatavana kinnipidamiseks vahetult pärast kuriteo toimepanemist.
    PRINTSIIP: kui alus vahistamiseks või kinnipidamiseks on ära langenud, siis inimese on vaja ära lasta!
    KrMS par 218 – peab olema kirjas protokollis, millisel alusel kinnipidamine toimus.
    Pärast 48 tundi kinni pidada ei saa – kas kahtlustatav vabastatakse või on vaja leida alus kinnipidamiseks. Miks ei saa kahtlustatavana kinni pidada? Miks ei saa pärast 48 tundi vabastatada ja siis jälle vahistada?
    Puudub alus – kui alustati menetluse, siis kahtlustatav annab allkirja, et ta on teadlik oma õigustest ja kohustustest, peab viibima alalises elukohas ja mitte lahkuda riigist. Kui kahtlustatav pani toime uue kuritegu või põgeneb, siis on alus kinnipidamiseks süüdistatavana.
    KrMS par 217 alused käivad konkreetselt kuriteo kohta. Lg 3 – mud andmed.
    Võimalused ka kriminallmenetlusest kõrvale hoidmiseks.

    Kohtueelses menetluses vahistamise maksimaalne aeg – KrMS 130  § 1311.  Vahi all pidamise tähtaeg kohtueelses menetluses


  • Kohtueelses menetluses ei või esimese astme kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu ning teise astme kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav üle nelja kuu. Alaealine kahtlustatav või süüdistatav ei või kohtueelses menetluses olla vahistatud üle kahe kuu.
    Riigipeaprokurör võib pikendada tähtaega  Vahistamise alused: KrMS par 130
    Kuriteo kahtlus: piisavalt põhjendatud
    RK 3-1-1-110-15 (vahistamine) esitas nõuded määrusele:
  • Otsesed tõendid
    Kõrgem kohus näeb, et alamkohus piisavalt vaatles tõendeid ning kaitsja võib tugineda nendele, et vastuväiteid esitada
    Probleem on selles, et kohus näeb rohkem kui kaitsja. Seetõttu peab piisavalt kirjeldama asjaolud, et kaitsja saaks nendelee tugineda.
    Kui prokuratuur piisavalt ei kirjeldanud asjaolud, siis kohus neid ei vaadelda.
    Kui suures ulatuses on vaja esitada tõendeid?
    Prokuratuur ei pea kõik tõendid esitama. Kui minimaalses, siis kohtul tekib kahtlus tõendites.
    Otsuses peavad olema andmed:
  • Varasemad kuriteod – tuleb arvestada kriminoloogilist tausta (elukäik, mis iseloomustab isikut). Teguri oht peab olema kirja pandud. Seega kohus võib teha mingid järeldused.
    2. Tülpinud reetur
    Riigireetmises kahtlustatav X peetakse kinni pühapäeva varahommikul. X on valmis asuma kohe ütlusi andma, mööndes, et kui vahele jäi, ju siis on piisavalt tõendeid tema vastu, ja märkides, et üleüldse oligi ta sellest jamast juba väsinud. Ta ütleb kohe ka menetlejale, et sooviks kohtuda prokuröriga, kuna soovib kokkuleppemenetlust. X mainib, et sooviks hea meelega kaitsjaks oma tuttavat advokaati Y. Uurija helistab Y-le, kes ütleb, et jõuab Eestisse alles esmaspäeva pärastlõunal. X ütleb, et tal ükskõik, võib alustada ütluste andmist ka ilma kaitsjata, peaasi, et saaks kiiremini asjaga ühele poole. Lisaks kordab ta soovi kiiresti kokku leppida prokuröriga kokkuleppemenetluse tingimused, ning lisab, et tal ei ole midagi ka vahistamise vastu, niikuinii on kogu ta elu läbi; üleüldse sooviks ta, et vahistamine korraldataks ära juba esmaspäeva hommikul , et ta saaks lihtsalt kindlasse kohta paika. Uurimismeeskonnas avaldatakse arvamust, et kui tema ütlusi kohe mitte kirja panna, võib X meeleseisund muutuda ja ta võib ümber mõelda.
    Olete uurija – mida teete?
    34 lg 1 kahtlustataval on õigus
    p 3 kaitsja abile
     10) anda nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamiseks, osaleda kokkuleppemenetluse läbirääkimistel, teha ettepanekuid kohaldamisele kuuluva karistusliigi ja -määra kohta ning sõlmida või sõlmimata jätta kokkuleppemenetluse kokkulepe.
    Kokkulepemenetlus – kas teha või ei – see on kohtu diskretsiooni otsus.
    3. Korralik inimene (neljapäeval)
    Ühel varahommikul koputab K ukse taga politsei ja peab ta kinni kahtlustatavana aastaid kestnud altkäemaksuvõtmises, mis ulatuvat summas kokku 200 000 euroni. Läbiotsimise järel lahkuvad uurijad 20 000 euroga, mis leiti sularahas peidikust, hinnalise margikogu ja kolme kalli maaliga. Uurijad vaatlevad sularaha asitõendina vaatlusprotokollis, kuna usuvad, et tegu on altkäemaksuna vastuvõetud rahapakkidega. Paari päeva jooksul arestib kohus prokuratuuri taotlusel margikogu, kolm maali, sõiduauto ja K-le kuuluva korteri konfiskeerimise tagamiseks, kuna uurimisversiooni kohaselt on tegu altkäemaksuna saadud raha eest soetatud varaga. K võetakse kohtu poolt vahi alla.
    Järgmisel nädalal saabub Brüsselist töölähetuselt K abikaasa F, korralik riigiametnik, kellele vahepeal toimunu tuleb shokina. Iseäranis tugevalt mõjub talle asjaolu, et ta leiab kodu olevat täielikult pea peale pööratud, kusjuures ta ei suuda vahet teha, mis sellest on läbiotsimise ja mis kolmeks päevaks omapäi jäetud 13-aastaste kaksikute korraldatud peo tagajärg. Korteri ja auto arestimine tekitab temas suurt nördimust, kuna nende ostmisesse oli ta abielu jooksul ise kõvasti panustanud.
    Oled F advokaadist vend, kelle poole ta toe saamiseks pöördub. Millist nõu annad?
  • Mis seal üldse toimub?
    • Läbiotsimine kas seaduslikkust võib vaidlustada?
    Läbiotsimismäärus – annab prokuratuur KrMS 91 lg 2: prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel
    Kas prokuratuuri määrusest piisab antud juhul?
    Peab olema põhistatud kahtlus ja alus, et midagi leiatakse.

    KrMS § 91.  Läbiotsimine


  • Läbiotsimise eesmärk on leida hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kriminaalmenetluses arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav. Läbiotsimist võib toimetada, kui esineb põhjendatud kahtlus, et otsitav asub läbiotsimiskohas.
    (10) Läbiotsimise käigus võib ära võtta kõik objektid, mis kuuluvad konfiskeerimisele või on ilmselt kriminaalmenetluses tõendiks, kui need avastati ilma otsinguteta selgesti nähtavast kohast või otsitavate objektide leidmiseks ettevõetud mõistlike otsingute käigus.
    Eraldi kohtuluba ei ole vaja, kui koht on seotud kahtlustatavaga. Kui ei ole seotud, siis edasilükkamatud juhtudel kui läbiotsimismääruse vormistamine ei ole õigel ajal võimalik, võib toimetada läbiotsimist prokuratuuri loa alusel, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil – KrMS 91 lg 5.
    Läbiotsimine oli seaduslik.
    • Vara äraviimine: Sularaha, margikogu, 3 maali

    § 126.  Asitõendi ja konfiskeeritava vara suhtes võetavad meetmed


     (1) Kiiresti riknev asitõend, mida ei ole võimalik tagastada seaduslikule valdajale, antakse tasuta riigi või kohaliku omavalitsuse tervishoiu- või hoolekandeasutusele, võõrandatakse või hävitatakse kriminaalmenetluse käigus menetleja määruse alusel. Müügist saadud raha kantakse riigituludesse.
     (11) Asitõendi, mida ei ole võimalik tagastada seaduslikule valdajale ning mille hoidmise kulu on ebamõistlikult suur, võib prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel võõrandada. Võõrandamisest saadud summa arestitakse.
     (12) Asitõendi, mida omanik või seaduslik valdaja ei ole kuue kuu jooksul tagastamisotsusest teadasaamisest arvates ära viinud, võib selle hoidja võõrandada või hävitada riigivaraseaduses sätestatud korras.
     (2) Konfiskeerimisele kuuluva vara suhtes, mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, võidakse prokuratuuri taotlusel ja kohtumääruse alusel kohaldada konfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus.
     (21) Konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara võib prokuratuuri taotlusel ja omaniku nõusolekul ning eeluurimiskohtuniku määruse alusel võõrandada. Vara võib võõrandada omaniku nõusolekuta, kui selle hoidmise kulu on ebamõistlikult suur või kui see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine. Võõrandamisest saadud summa arestitakse.
     (3) Menetleja määruses või kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed:
     1) kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses;
     2) muu asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale;
     3) kaubandusliku väärtusega asitõend, mille omanikku või seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, antakse riigi omandisse;
     4) väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber;
     5) kuriteo matkimiseks kasutatud objekt tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale;
     6) kuriteoga saadud vara, mille tagastamist seaduslik valdaja ei taotle, antakse riigi omandisse või võõrandatakse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse katteks.

    § 1414.  Konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse ja varalise karistuse tagamine


     (3) Varalist nõuet tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kahtlustatavat, süüdistatavat, tsiviilkostjat või kolmandat isikut üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Rahalise nõude tagamisel tuleb arvestada selle nõude suurust.
     vara arestimisel tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet: peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Selleks tuleb menetlejatel
    1) selgitada ühelt poolt selle vara väärtus, mis võidakse isikult tema süüdimõistmise korral konfiskeerida või mille ulatuses võidakse temalt konfiskeerimise asendamiseks raha välja mõista, ja 2) arestitava vara väärtus.
    • Vara arestimine:

    Kas arestimiseks oli ÕIGUSLIK alus? Tagada tsiviilhagi, Karistuslik sisu, Konfiskeerimine – KrMS 142 lg 1
    Arestime siis, kui võime sellele pöörata nõue. Kui nüuet pöörata ei ole võimalik, siis arestida ei saa.
    Kas F on üldse menetlusosaline? 3.isik
    Osa sellest varast võib olla tõesti ühisvara. Kui on leping, siis võib olla lahusvara . Kui ostetakse ühiselt korteri, siis tegemist on ka lahusvaraga – abikaasad on kaasomanikud. Ei pea koormama teist isikut.

    KrMS § 142.  Vara arestimine


     (1) Vara arestimise eesmärk on tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises.
     (2) Vara arestitakse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud erandit .
     (21) Krediidi- või finantseerimisasutuse kontol oleva vara arestimine seisneb konto kasutamisele sellise piirangu seadmises, mille ajal ei täida krediidiasutus ega finantseerimisasutus konto debiteerimise juhiseid arestitud vara ulatuses.
     (3) Edasilükkamatutel juhtudel võib vara arestida prokuratuuri määruse alusel. Eeluurimiskohtunikule tuleb vara arestimisest teatada arestimisest alates 24 tunni jooksul ning eeluurimiskohtunik otsustab määrusega loa andmise või sellest keeldumise viivitamata, kuid mitte hiljem kui 72 tundi pärast arestimisest teadasaamist. Kui eeluurimiskohtunik keeldub loa andmisest, vabastatakse vara kohe aresti alt.
     (4) Vara tsiviilhagi tagamiseks arestides lähtutakse kuriteoga tekitatud kahju suurusest.
     (5) Vara arestimise määrust tutvustatakse viivitamata isikule, kelle vara arestitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või kui arestitakse juriidilise isiku vara, siis tema esindajale, mille kohta võetakse temalt määrusele allkiri. Kui allkirja võtmine ei ole võimalik, siis edastatakse määrus isikule, kelle vara arestitakse, või arestitava vara omanikuks oleva juriidilise isiku esindajale. Kui menetlustoimingu rakendamise käigus võetakse vara ära, siis peab ettenähtud isiku või esindaja puudumisel kaasama kohaliku omavalitsuse esindaja.
     (7) Arestitud vara võetakse ära või antakse vastutavale hoiule. Vara antakse vastutavale hoiule hoiulepingu alusel. Vara hoidja tagab vara säilimise ning teda hoiatatakse, et vara loata kasutamine, käsutamine või selle tahtlik kahjustamine toob kaasa kriminaalkaristuse.
     (11) Kui vara arestimise alus langeb ära enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist, vabastab prokuratuur või eeluurimiskohtunik vara aresti alt määrusega. Kinnisasja vabastab aresti alt eeluurimiskohtunik määrusega.  vara arestimisel on tähtajaline iseloom

    § 143.  Vara arestimise protokoll


     (1) Vara arestimise protokolli kantakse:
     1) arestitud objektide nimetused ja tunnused ning objektide hulk, maht või kaal ja väärtus;
     2) äravõetud või vastutavale hoiule antud vara loetelu;
     3) arestitava vara puudumine, kui vara ei ole.
     (2) Vara arestimise protokollile võib lisada arestitud vara nimekirja, mille kohta tehakse märge protokolli. Sel juhul ei esitata protokollis käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 loetletud andmeid.
    See, et F on 3. isik, tähendab:

    § 402.  Kolmanda isiku õigused ja kohustused

     (2) Kui kriminaalmenetluses otsustatakse kolmanda isiku vara konfiskeerimine, on kolmandal isikul käesoleva seadustiku § 34 lõike 1 punktides 1, 2 ja 5 sätestatud kahtlustatava õigused, arvestades konfiskeerimise erisustega.

    § 34.  Kahtlustatava õigused ja kohustused


     (1) Kahtlustataval on õigus:
     1) teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest;
     2) teada, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu;
    5)
     kaitsja juuresolekul olla üle kuulatud, osaleda vastastamisel, ütluste seostamisel olustikuga ja tema äratundmiseks esitamisel;
    Võib esitada määruskaebuse, mis on suunatud otsustuse vaidlustamisele. Oluliselt riivati tema õigusi.
    3-1-1-49-13: võib arestida osa, mis kuulub konkreetsele isikule.
    Võib ühisomandi reaalosadeks jagata. Tuleb kindlaks teha, kumb ja kui suur osa kuulub kahtlustatavale ja tema abikaasale.
    Kohtuliku hüpoteeki ei saa seada, sest peab olema ühisomaniku nõusolek.
    Sularaha võib arestida. Ainult siis, kui see on asitõend.

    KrMS § 124.  Asitõend


     (1) Asitõend on kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel.
    Peab olema põhjendatud asitõendina võtmine. Tuleb vaadata, mida otsitakse ja tuleb vaadata, kus see tõenäoliselt võib asuda.
    Kas arestimine oli proportsionaalne?
    Peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust.
    Prokuratuur esitab täiendavat tõendit suuruse kohta või vastasel juhul, vabastatakse aresti alt.
    Kuidas isik saab teada, et tema vara arestitud? Kohus saadab määruse.
    4. Verised jalajäljed
    Politsei saab väljakutse kortermaja juurde, kus II korruse trepikojas on avastatud N-i ilmsete vägivallatunnustega surnukeha . Trepikojas märkavad uurimisasutuse töötajad punaseid verekahtlasi pritsmeid ja laike. Verekahtlasi pritsmeid ja laike avastavad politseitöötajad ka maja teisel korrusel asuvas N-i korteris . Trepikojas ja N-i korteris on näha ka veriseid jalatsijälgi, mis viivad mitmel korral N-i naabri I korterisse. Koputamise peale avab ukse I. Politseitöötajad näevad I korteris veriseid jalatsijälgi, esikus verega määrdunud jalanõusid ja I-d, kelle riided on verest määrdunud. I selgitab kogeledes, et avastas töölt tulles oma naabri N-i vägivallatunnustega surnukeha, et ta ehmatas ja tormas N-i korterisse, mille uks oli lahti, seejärel jooksis ta trepist alla, et kedagi appi kutsuda, õues aga rahunes ja läks trepist üles oma korterisse telefoni järele, seejärel läks uuesti majast välja tänavale ja kutsus politsei. Ja telefoniga rääkides märkas I, et ta ninast jookseb verd.
    Olete uurimisasutuse töötaja. Kas näete alust I kinnipidamiseks kahtlustatavana?
    Võiks öelda, et esineb § 217 lg 2 p 3. Sealt edasi võib kaaluda DNA proovi tegemist.
    § 217.  Isiku kahtlustatavana kinnipidamine
     (1) Kahtlustatavana kinnipidamine on menetlustoiming, mis seisneb isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmises. Kinnipidamise kohta koostatakse kinnipidamisprotokoll.
     (2) Isik peetakse kahtlustatavana kinni, kui:
     1) ta on tabatud kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda;
     2) kuriteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale;
     3) kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo toimepannud isikule.
     (3) Kuriteole viitavate muude andmete põhjal võib isiku kahtlustatavana kinni pidada, kui:
     1) ta püüab põgeneda;
     2) ei ole tuvastatud tema isikut;
     3) ta võib jätkuvalt toime panna kuritegusid;
     4) ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada.
    5. Ohtlik inimene
    Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör taotles Tartu Maakohtu eeluurimiskohtunikult röövimise toimepanemises kahtlustatava A vahistamist. Vahistamismääruse vormistamisel järgis kohus KrMS § 276 lg 2 ja § 145 lg-te 2-5 nõudeid. Samuti märkis eeluurimiskohtunik vahistamismääruses:
    1) vahistatava nime ja elukoha;
    2) röövimise asjaolud, mille toimepanemises A-d kahtlustatakse;
    3) vahistamise aluse, viidates KrMS §-le 130;
    4) vahistamise põhjenduse. Vahistamist põhjendas kohtunik järgmiselt: „A toimetati prokuratuuri korraldusel uurimisasutuse poolt vahistamistaotluse läbivaatamiseks eeluurimiskohtuniku juurde. Eeluurimiskohtunik küsitles vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Kuigi A eitas täielikult talle süüksarvatava kuriteo toimepanemist ja väitis, et ei tea kuriteo toimepanemisest midagi, kahtlustab prokuratuur just A-d röövimise toimepanemises. A on varem kehalise väärkohtlemise toimepanemise eest karistatud isik, kes tunneb kannatanut ja teab viimase elu- ja töökohta, mistõttu tuleb A vahistada, sest vahistamata jätmise korral võib ta takistada tõe tuvastamist, s.o muuta või hävitada tõendeid, ehk siis toime panna uusi kuritegusid.“
    Millistele argumentidele tugineksite A kaitsjana vahistamismääruse vaidlustamisel?
    Mille alusel esitatakse vahistamismäärusele kaebus? Kui tavalise määrusekaebuse alusel siis § 387 lg 2 kaebus läheb kõrgemal seisvale kohtule. Esitatakse sinna kohtusse, kuhu määrus tehti. Võib tugineda vormilistele või sisulistele puudustele. Kas vormiliselt on kõik õigesti? Kas teokvalifikatsiooni puudumine on piisav alus vahistamise tuginemisel. Pigem on vaja veel muid aluseid. Vahistamise alus + kuriteokahtlus. Mõistlikule elukogemusele, kriminalistika ja kriminaalmenetluse kogemusele võib öelda, et isik võib uuesti teo toime panna.
    Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 12). 
    Kahtlustatavat ei tohi kriminaalmenetluses vahistada mitte mingil muul vahistamisalusest hälbival põhjusel (RKKKm 3-1-1-103-06, p 11). KrMS § 130 lg 2 sõnastusest ja mõttest tulenevalt ei ole iseseisvaks vahistamisaluseks kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine, välja arvatud juhul, kui esineb oht, et kahtlustatav paneb toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamiseks võib alust anda näiteks see, kui on olemas põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (KarS § 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo. Selliste kuritegude toimepanemise ohtu tuleb aga konkreetselt põhjendada. (Vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 22.2 ja 3-1-1-32-12, p 9.1). 
    3-1-1-127-12
    Võimalus, et kahtlustatav või süüdistatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime uusi kuritegusid, on käsitatav KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalusena üksnes siis, kui saab rääkida konkreetsetest faktidest, mis muudavad kõnealuse võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks (nt kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmise vastaste kuritegude eest vmt). Eeltoodud asjaolud peavad olema vahistamismääruses ära näidatud
    Iseenesest on vahistamisaluse põhjendamisel aktsepteeritav tugineda muu hulgas ka sellistele asjaoludele nagu isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki kuritegusid, samuti kahtlustatava eelnev elukäik. Välistatud pole ka tuginemine faktile, et isiku suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud. Selliste asjaolude kaal uute kuritegude toimepanemise riski hindamisel sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast. Näiteks on oluline, kuivõrd sarnased on isiku varasemad kuriteod sellega, milles esitatud kahtlustusega seoses isiku vahistamist taotletakse. 
    Otsustades, kas uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt suur, et kahtlustatav või süüdistatav selle tõttu vahi alla võtta, tuleb kohtul eraldi hinnata kahte aspekti: 1) uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue kuriteo raskust. Raskemate kuritegude toimepanemise ohu korral võib kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks piisata sellisest uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu puhul vahistamiseks alust ei annaks.
    3-1-1-32-12
    § 130.  Vahistamine ja vahistamise alused
     (1) Vahistamine on kahtlustatavale, süüdistatavale või süüdimõistetule kohaldatav tõkend, mis seisneb isikult kohtumääruse alusel vabaduse võtmises.
     (2) Kahtlustatava või süüdistatava võib vahistada prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid.
     (3) Kohtueelses menetluses ei või kahtlustatav või süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu. Tähtaja hulka ei arvata välisriigi väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aega isikul, kelle väljaandmist Eesti Vabariik on taotlenud, ega välisriigi pädeva asutuse otsusel kohtueelses menetluses vahi all viibitud aega enne kriminaalmenetluse ülevõtmist Eesti Vabariigi poolt.
    [RT I, 23.02.2011, 1 - jõust. 01.09.2011]
     (31) Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel võib eeluurimiskohtunik riigi peaprokuröri taotlusel pikendada vahi all pidamise tähtaega üle kuue kuu.
     (4) Kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava võib vahistada maakohtu või ringkonnakohtu määruse alusel, kui ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt kõrvale hoiduda.
    [RT I, 21.06.2014, 11 - jõust. 01.07.2014]
     (41) Kohus võib vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine.
    [RT I 2008, 19, 132 - jõust. 23.05.2008]
     (5) Vabaduses viibiva süüdimõistetu võib kohus vahistada süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks käesoleva seadustiku §-s 429 sätestatud korras.
     (6) Kahtlustatava kaitseväelase, kes ei viibi Eesti Vabariigi territooriumil, võib prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse alusel tema toimetamiseks Eesti Vabariiki vahistada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alustel.
    6. Mina andis mulle auto (neljapäeval)
    A-d kahtlustatakse KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ( mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ). 1. aprillil 2014 kella 23.50 paiku toimus Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 171. kilomeetril liiklusõnnetus. AS Balti Telekom juhatuse liige A ei tulnud toime sõiduauto Audi A8 juhtimisega, AS-le Balti Telekom liisitud SEB Liisingu AS-le kuuluv sõiduk paiskus teelt välja teetammist alla põllule ja rullus üle katuse. A oli joobes (alkoholisisaldus tema veres oli ligi 3 mg/g kohta). A-d on varemgi KarS § 424 järgi karistatud. Sõiduki juhtimise eest alkoholijoobes on teda karistatud korduvalt ka väärteomenetluses. Lisaks sellele on A-l mitu kehtivat väärteokaristust muude liiklusrikkumiste eest. Praegusel juhul etteheidetava teo pani A toime ajal, mil juhtimisõigus oli talt ära võetud ja ta oli katseajal sõiduki joobeseisundis juhtimise eest.
    Kas kaasuses märgitud asjaoludel on sõiduauto arestimine võimalik?
    Auto ei kuulu süüdistatavale, vaid kuulub liisingufirmale!
    Millisel alusel konfiskeeriti auto?
    Konfiskeeritakse toimepanijalt.
    Võib konfiskeerida varalist õigust  Liisingulepingust tuleneva kasutuseelist.
    Varalised õigused kuuluvad juriidilisele isikule AS-le Balti Telekom.
    A oli AS jaoks juhatuse liige. Kas ta oli kergemeelne ja tahtlik? Jah! Kas ettevõte teadis, et auto kasutab purjus juht?Jah.
    Arestimine toimub:
    • Vara arestitakse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel – KrMS 142 lg 2.
    • Politsei parklasse hoiule  väärtus väheneb.

    § 1414.  Konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse ja varalise karistuse tagamine

     (3) Varalist nõuet tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kahtlustatavat, süüdistatavat, tsiviilkostjat või kolmandat isikut üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Rahalise nõude tagamisel tuleb arvestada selle nõude suurust.

    § 142.  Vara arestimine


     (10) Vara arestimist ei kohaldata seaduses sätestatud varale, millele ei või täitedokumentide järgi sissenõuet pöörata.
    RK 3-1-1-15-14 Nimetatud asjas on kaasaaitamisteo vahetuks toimepanijaks KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes peetud isikut, keda kahtlustatakse ka kuriteo enda toimepanemises. Nimelt on juriidilises mõttes tegu olukorraga, kus juriidilise isiku juhatuse liige andis juriidilise isiku esindajana sõiduki üle samale juriidilise isiku juhatuse liikmele (kaasaaitamistegu KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes), kes seda purjuspäi juhtima asus (kuritegu KarS § 424 tähenduses). 
    Juriidilisest isikust kolmandale isikule kuuluva vara arestimisel ja konfiskeerimisel ei tule lähtuda KarS § 14 lg-st 1 ja analüüsida, kas kaasaaitamistegu pandi toime juriidilise isiku huvides. 
    Juriidilise isiku juhatuse liige saab ÄS § 181 lg 1 järgi esindada osaühingut. Sellest lähtudes kujutab juriidilise isiku auto üleandmine juhatuse liikmele endast osaühingu esindamist ÄS § 181 lg 1 mõttes. See esindamine tuleb TsÜS § 31 lg-te 1 ja 5 kohaselt lugeda juriidilise isiku tegevuseks. KarS § 83 lg 3 p 1 kohaselt ei nõua objekti konfiskeerimine kolmandalt isikult üksnes kaasaaitamist objektiivses mõttes, vaid ka seda, et kaasaaitamistegu oleks selle toimepanijale subjektiivselt omistatav. Omistatav on see juhul, kui kaasaaitaja suhtub objekti kasutamisse süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel vähemalt kergemeelselt. Seda enam tuleb kaasaaitajale omistada kaasaaitamistegu, mida toime pannes on tal objekti väärkasutamise suhtes tahtlus . Praegusel juhul teadis juriidilise isiku juhatuse liige, et ta asub autoga joobeseisundis sõitma. Selline teadmine tuleb omistada ka juriidilisele isikule, mistõttu oli kolmandal isikul kaasaaitamistegu toime pannes otsene tahtlus selle osas, et sõidukit kasutatakse kuriteo toimepanemisel. Seega on KarS § 83 lg 3 p 1 eeldused auto konfiskeerimiseks täidetud ja mootorsõiduki arestimine KrMS § 142 lg 1 järgi lubatav.
    7. Vabaduse hind
    Prokuratuur kahtlustas Narva linnavolikogu liiget A-d mõjuvõimuga kauplemises (KarS § 2981), riigihangete teostamise nõuete rikkumises (KarS § 300) ja rahapesus (KarS § 394). Kahtlustuse ilmsikstulekul peatas A koheselt oma tegevuse volikogus. Kahtlustatavana ülekuulamisel eitas ta täielikult enda seotust talle süüksarvatavate tegudega.
    Äsja kooli lõpetanud abiprokurör seletas kohtus, et süüksarvatavaid kuritegusid ligi kahe aasta pikkuse perioodi jooksul toime pannes on kahtlustatav näidanud, et võib endiselt kuritegude toimepanekut jätkata. Samuti on A-l võimalus kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma asuda, asuda tõendeid võltsima või tunnistajaid mõjutama. Seetõttu tuleks ta vahistada, aga kohaldada kautsjonit summas 300 000 eurot. Kaitsja vaidles kautsjonisummale vastu, leides, et see on ilmselgelt ülemäärane ning põhjendamatu. Kaitsja arvates tuleks kahtlustatav vabastada ja talle kohaldada elukohast lahkumise keeldu.
    Kuidas lahendate eeluurimiskohtunikuna taotlused? Põhjendage.
    Kõik kuriteod on seotud võimupositsiooni olevate võimaluste ärakasutamisega. Seega kas saaks eeldada üldse, et kui isik on taandanud ennast neilt ametikohtadelt, saab ta endiselt neid kuritegusid toime panna? Pigem mitte.
    Kautsjoni suurus sõltub kuritegude raskusastmest, võimalikust karistuses jne. Kui vaadata kokku max palju võib karistuseks saada, siis seda on ikka väga palju.
    RK 3-1-1-80-07 KAUTSJON
    Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena. 
    § 135.  Kautsjon
     (4) Kautsjoni suurust määrates lähtub kohus ähvardava karistuse raskusest, kuriteoga põhjustatud kahju suurusest ja kahtlustatava või süüdistatava varalisest seisundist. Kautsjoni miinimumsuurus on viissada päevapalka.
    § 128.  Elukohast lahkumise keeld
     (1) Elukohast lahkumise keeld seisneb kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks.
    [RT I, 23.02.2011, 1 - jõust. 01.09.2011]
     (2) Elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks koostatakse määrus, millele võetakse kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja allkiri. Allkirja võtmisel hoiatatakse isikut, et tõkendi rikkumise korral võidakse teda trahvida või kohaldada tema suhtes raskemat tõkendit.
    [RT I, 23.02.2011, 1 - jõust. 01.09.2011]
     (3) Kohtueelses menetluses ei või elukohast lahkumise keeldu kohaldada kauem kui üks aasta. Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel võib prokuratuur pikendada elukohast lahkumise keelu tähtaega kohtueelses menetluses kuni kahe aastani.
    [RT I, 23.02.2011, 1 - jõust. 01.09.2011]
     (4) Elukohast lahkumise keeldu rikkunud isikut võib eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel või kohus kohtumenetluse poole taotlusel trahvida kohtumääruse alusel.
     § 130 (2) Kahtlustatava või süüdistatava võib vahistada prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid.
    Mida kirjutada kaebusesse? Mida tegi eeluurimiskohtunik valesti? Tõendi hävitamise katsed ( ametlikud dokumendid )
    Milliseid kuritegusid veel võib toime panna, soovides tõendeid hävitada? Dokumente võltsida, tappa keegi nt
    Eeluurimiskohtunik peab põhjendama, miks on vahistamine vajalik: 2 juriidilist fakti, mida vaja kinnitada – põhjendatud kuriteokahtlus ja vahistamisalus. Kas eeluurimiskohtuniku määrus on piisavalt põhjendatud, kui lihtsalt kirjutab, et linnavolikogu (endine) liige, seetõttu võib toime panna uusi kuritegusid. Kuriteo asjaolud kirja ja kuskohast tuleb põhjendatud kahtlus? Tõendid ka, mille alusel võimalik jõuda järeldusele. Kui määrust ringkonnakohus nt loeb, siis saab aru, et tekib kahtlus. Tõendamisstandard. Kui konkreetseid tõendeid pole, siis üldsõnalistest määratlustest ei piisa.
    108-09
    1.astme kohtunikud saanud noomida, kuna ei pööra piisavalt tähtlust vahistamise aluseks olevale kuriteokahtlusele. Põhjendatusele ei pöörata tähelepanu, määrused sisustatakse varem valmistrükitud standardformulatsioonidega. Pole aktsepteeritav. Kohtumääruse mõte vahistamise otsustamisel – peab olema erapooletu kohtunik, kes veenduks, et vahistamise alus on ja ka kuriteokahtlus. Piisav alus isik trellide taha panna enne süüditunnistamist – üks suuremaid põhiõiguste riiveid, mida uurimine võimaldab isiku suhtes läbi viia. Kui 1.astme kohtunikud muudavad vahistamismääruse lihtsalt formaalsuseks, siis nagu linditöö pmst. Keegi ei vaevu proksile järelevalvet teostama, see omakorda ei teosta politsei üle. isik pannakse trellide taha, ilma midagi tegemata. Sp oluline, et vahistamisalused ja põhjendatud kuriteokahtlus ka sisuliselt saaksid 1.astme kohtus üle kontrollitud, kui vahistamise üle otsustatakse.
    Mida oleks võimalik proksil välja tuua?
    Kui palju volikogu liikmeid, kes tegelevad riigihangete läbiviimisega? Kas liikmestaatus on asi, mille kadumine muudaks tal kuritegude toimepanemise keeruliseks või sootuks võimatuks? Volikogu liikmed võtavad vastu eelarve, selle esitab neile valitsus. Koostab eelarveprojekti ja esitab volikogule kinnitamiseks. Oleneb, kui parteistunud ja ühtsena KOVi näevad, võib kinnitamise protsess formaalsem või sisulisem. Kui kinnitatud, siis järgmine aasta hakkab ellu viima valitsus jälle. Näeb, et x tuhat euri teeehitamiseks ette nähtud. Siis mõtlevad et teevat hanke , kuulutavad välja, esitavad tingimused ja asukoha jms. Maksumus x tuhat (eelarve) – 10%. Sest max ei ole mõistlik panna, eelarve läheb äkki lõhki. Tulevad pakkumised, siis nende hindamine. Seda teeb valitsus. Maanõunik, komisjon kutsutakse vms. Riigihangete nõudeid hakatakse siin rikkuma (teine rikkumine on dokumentide vormistamine, sulitegemine, kui lepitakse kokku sõbra teeehitusfirmaga. A la räägi mis ma kirjutan sinna, saan su võitjaks kuulutame, pärast arveldame omavahel, jagame 90/10 valla raha). Volikogu liikmed võivad mõjuvõimuga kaubelda aga riigihangetele ise ligi ei saa, kui pole just hankekomisjonis. Vb see sama volikogu liige on sinna kuidagi kaasatud
    Ehk siis kui teda taandatakse, ei tähenda see iseenesest, et tema võime riigihankeid mõjutada oleks üht või teist moodi muutunud. Tavaliselt.
    Järgmine probleem: proks taotleb kautsjonit. See pole seadusega antud proksi kätte, ta ei saa kautsjonit taotleda vaid vahistamist, kohaldada elukohas tlahkumise keeldu
    Hinnata riski – kui madal, siis elukohast lahkumise keeld
    Kui kõrgem – võiks pakku minna, siis vahistada.
    Proksi ainus võimalus ongi vahistamist taotleda
    Kas eeluurimiskohtunik saaks sellist taotlust rahuldada?
    Milline neljast tõkendist? Kautsjon leebeim, saad liikuda ringi. Elektrooniline valve veidi karmim (nt määrad linna täpsusega)
    Elektrooniline jälgimine pole sisuliselt enam tõkend – GPS täpselt jälgib liikumist.
    Kautsjoni määramisel tuleb endiselt tuvastada, et on vahistamisalus ja põhjendatud kuriteokahtlus. Ja kui leiad, et pole, siis ei saa vahistamismäärust teha. Proks peab tõendama, kohtunik ise ei otsi põhjust, miks vangi panna – rollist väljunud. Kohtunik peaks proksilt küsima, kas vahistamine või elukohast lahkumine – proksil ainult kaks varianti. Siis kahtlsutatavalt&kaitsjalt küsida – kas vahistamise asendamine kautsjoni näol või elukohast lahkumise keeld. Istungil asi ära lahendada.
    Sageli isik võetakse kinni, vahistatakse, riigi poolt määratud kaitsja, see pole kaitsealusega rääkinud veel ega huvi koostööks pmst näidatud pole. Vahistamine tehakse, pannakse trellide taha. Siis ütleb, keda oma tegelikuks advokaadiks tahab. Siis räägitakse läbi ja vaadatakse, kas saab kautsjoni vastu vabaks.
    8. Kingitused perele (neljapäeval)
    G-d kahtlustati suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises. Kui G kuulis oma sõbralt O-lt, et too oma auto alt GPS-jälgimisseadme oli leidnud, ütles ta küll O-le, et ilmselt on selle sinna pannud O armukade naine, kuid ise teadis ta kohe, et pole enam kaua jäänud, kuni politsei ta uksele koputab. Kiiruga kinkis ta oma naisele E-le ära oma mõlemad sõiduautod ning emale U-le oma kahekordse Viimsis asuva villa. Viimasest narkotehingust saadud sularaha laskis ta aga väikese lisatasu eest kanda oma 8-aastase tütre D pangakontole veidi sakris välimusega mehel, keda Tallinna Linnapoe juures kohtas. Politsei võttiski kolm päeva hiljem G vahi alla ning prokurör esitas kohtule taotluse arestida nii autod, maja kui tütre pangakontol olev raha – kriminaaltulu konfiskeerimise tagamiseks, kuna see kõik kuulub tegelikult G-le ja võõrandamistehingud olid fiktiivsed. Eeluurimiskohtunik rahuldas taotlused kirjalikus menetluses kedagi välja kutsumata ja istungit pidamata, arestides konfiskeerimise tagamiseks”konfiskeerimise vältimiseks E-le võõrandatud kaks sõiduautot, U maja ning G-le kuuluva raha, mille viimane hoiustas D pangakontol.
    Olete G kaitsja, kellel G palub vara arestist vabaks saada. Analüüsige olukorda ja andke hinnang, kas ja millistel menetluslikel liigutustel oleks perspektiivi.
    Ilmselt pole väga perspektiivi.
    KarS § 832.  Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine
     (1) Mõistes isiku süüdi kuriteos ja karistades teda vähemalt üheaastase või eluaegse vangistusega, võib kohus käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel konfiskeerida osa kuriteo toimepanija varast või kogu vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.
    [
    RT I, 26.02.2014, 1 - jõust. 08.03.2014]
     (11) Mõistes juriidilise isiku süüdi kuriteos, võib kohus käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel konfiskeerida osa juriidilise isiku varast või kogu vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal juriidilisele isikule ja kui kuriteo olemuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et juriidilise isiku peamine tegevus on suunatud kuritegude toimepanemisele ning vara on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.
    [
    RT I, 26.02.2014, 1 - jõust. 08.03.2014]
     (2) Erandina võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel ja ulatuses konfiskeerida kolmandale isikule kuuluva vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui:
  • see on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või
     2) kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks.
    Kas kõiki asju on põhjust arestida?
    mida kohus peab põhjendama, et arestida?
    79-13 lahend
    Kui arestitakse ja nõusolekut pole, siis TMS juurde. Siis saab esitada hagisid vara arestiks vabastamiseks. Saab kaitsta arestimääruse vastu, kui see tehtud ilma isikut kaasamata.
    Millised on juriidilised faktid, mida kohus peab arestimismäärust tehes põhejndama
    http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222543001
    põhjendatud kuriteokahtlus ja arestimisalus peavad olema määruses märgitud. tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine – alus tulenevalt KrMS § 142
    kaks sõiduautot naisele – kas kuulub konfiskeerimisele? Võiks. Kas siin arestimine on siis põhjendatud? Jah
    maja – jah, keelumärkega
    raha – kasutas nö tankisti, kes raha sinna kandis , tuleb näidata, et raha tuli kahtlustatavalt
    kas G-l endal on võimalik nõuda vara arestist vabastamist? Seda määrust vaidlustada mõnel juhul? Kas lapse isa kui seaduslik esindaja saab arestimist vaidlustada või ei? 62-13 lahend! Kahtlustatav kandis raha lapse pangakontole, proks leidis raha kontolt ja üritas arestida, seda tehti, määruse tegemisel menetlusel jäeti kaasamata vara omanik. See, kellele kuulub pangakonto e kellel on panga vastu nõue. Kui raha on pangakontol, ei saa see kuuluda teisele, sest seda raha reaalselt ei eksisteeri, see on nõue panga vastu. Muudel isikutel panga vastu selle konto alusel nõudeõigust ei ole. Kui võimalik, tuleb need isikud kõik menetlusse kaasata (see ei pea kohe olema, eriti arestimise otsustamisel mitte). Määrus tehakse kirjalikus menetluses ruttu, see kelle vara, seda eelnevalt menetlusse ei kaasata. (kahtlustatav saab vara ära kaotada, kui tuleb nt kohtusse kutsuv kiri) et oleks soovitav toime, ei saa eelnevalt teatada, et vara hakatakse arestima. Kõigepealt arestitakse ära ja siis saad vaidlustada. Kolmandate isikutega teisiti – tehakse määrus ja kaastakse menetlusse selleks, et määruse kätte saaks. Kuidas vara arestimist vaidlustada? Määruskaebuse esitamine. Kui ringkond lahendab, peab sisuliselt seda tegema. Kontrollima mitte ainult form.õiguspärasust vaid vaatam aka, kas vara arestimise alused olid olemas. Pmst võib ringkond juriidilist kvalifikatsiooni ka muuta. Seotud proksi esitatud faktiliste asjaoludega.
    Kolmandad võivad hakata esitama kaebuseid. Keda menetlusse kaasatud pole ja määruses nimetatud (praegu D) U on adressaat – öeldakse, et tema vara arestitakse. Toimetatakse määrus kätte, saab seda vaidlustada. Kui pole adressaat, siis vaidlustada TMS korras (G)
    KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus kehtib üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. Seega säilib viimatinimetatud isikul võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust arestimise vastu üldises korras. Juhtudel, mil kohtumenetluses on hagi tagamise korras ekslikult koormatud sellise kolmanda isiku õigusi, kes ei ole olnud menetlusosaline, on võimalik tugineda TMS §-le 222
    Kui nimetad nt konkreetse arvuti ja tema omaniku (konkreetne isik), keelatakse vara käsutamine konkreetse isiku suhtes.
    Aga kui seda pole, siis TMS
    § 142 lg 1 Vara arestimine – kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vara või rahapesu objektiks oleva vara üleskirjutamine ja vara võõrandamise tõkestamine. Eesmärk tagada tsiviilhagi, konfiskeerimise ja varalise karistuse tagamine
    Aluseks prognoosiotsustus isiku(te) tulevase käitumise suhtes. Kui arestimata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist, võlgniku varanduslikku olukorda ähvardab kahjulik muutus.
    Tulenevalt KarS §-dest 83-832 ja KarS § 294 lg-st 5 on võimalik kuriteo vahetu objekti, aga ka kuriteoga saadud vara konfiskeerimine, sh laiendatud konfiskeerimine.
    3-1-1-65-13 (kriminaaltulu) (konfiskeerimine kolmandalt isikult)
    11. Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara KarS § 832 lg 1 mõttes on otsene kriminaaltulu ja selle arvel omandatu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012 määrus asjas nr 3-1-1-92-12, p 13). Ka tuleb tahtliku süüteoga saadud varaks KarS § 831 lg 1 tähenduses pidada süüteoga otseselt saadud tulu ja sellise tulu arvel omandatut. Seega saab KarS § 831 lg 1 alusel toimepanijalt või KarS § 831 lg 2 alusel kolmandalt isikult konfiskeerida üksnes sellist vara, mille toimepanija on saanud otseselt süüteoga või mille arvel ta on omandanud mõne uue asja, õiguse või muu hüve, mis võib olla õiguse objektiks (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 48).
    13. Kuivõrd KarS § 831 lg 2 lähtub eeldusest, et süüdistatav võõrandab vara kolmandale isikule, tuleb kõigepealt teha kindlaks, kas U. V. ja OÜ A võõrandasid 95 731,97 eurot O. V.-ile ja L. V.-ile. Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et juhul kui kinnisasi on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, on kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine vaadeldav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena kolmanda isiku poolt) KarS § 832 lg 2 tähenduses, kuivõrd sisuliselt antakse hüpoteegi seadmisega osa kinnisasja majanduslikust väärtusest üle hüpoteegipidajale (määrus asjas nr 3-1-1-92-12, p 13). Ka juhul, kui süüteoga otseselt saadud tulu KarS § 831 lg 1 mõttes investeeritakse mingisse objekti, võib selle objekti arvelt kolmandatele isikutele teatud õiguste andmine olla vaadeldav nimetatud tulu võõrandamisena (omandamisena kolmanda isiku poolt) KarS § 831 lg 2 tähenduses.
    14. Konfiskeerimine kolmandalt isikult eeldab vastavalt KarS § 831 lg-le 2 ka seda, et kolmas isik omandas konfiskeeritava objekti täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks.
    9. „Kas ma pean seda pealt vaatama?”
    AS Surprise juhatuse koosolek oli käimas, kui ruumi sisenesid politseiametnikud ning teatasid, et kõigil kohalviibijail on keelatud lahkuda. Selgitati, et tegemist on läbiotsimisega. Mõne hetke pärast kitsendati nõuet mitte lahkuda juhatuse liikmetele A ja B. Politseinikud esitasid A-le kuriteokahtlustuse, teatasid talle tema kinni pidamisest, tutvustasid talle läbiotsimise määrust ning asusid kontorit läbi otsima. B-le ühtegi määrust ega muud dokumenti ei tutvustatud, kuid tal keelati ruumist lahkuda ja kasutada arvuteid ja telefone. B küsimuse peale, millisel alusel on tema kohalviibimine kohustuslik ning liikumis ja suhtlemisvabadus ära võetud, vastasid politseiametnikud, et B on menetlustoimingule allutatud isik ja peab täitma nende korraldusi. B-le jäi kõrvu, et alusena viidati KrMS §-le 215.
    Olles selliselt hõivatud hommikust kuni hilise pärastlõunani, tormas B kohe pärast vabanemist tuttava advokaadi X juurde ja ütles, et soovib kaevata sellise kohtlemise peale.
    Oled advokaat X. Mis on siin võimalused? (Kellele ja mille peale saaks kaevata ning milline on selle perspektiivikus).
    Vahistamise asendamine teise tõkendina:
  • Elektrooniline valve – hoidab uue kuriteo toimepanemisest; tuleb vaadata, kas tema elukoha tingimused vastavad sellele, et asetada elektroonvalve
    Kui vahistamise alust pole, siis elektroonilist valvet kohaldada ei saa
  • Kautsjon - tõkendina makstav rahasumma, mille tasub kahtlustatav, süüdistatav või tema eest muu isik selleks ettenähtud kontole. Kui rikub kohtusse ilmumise kohustust, siis kautsjoni võetakse ära; Kui kahtlustatav või süüdistatav hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale või jätkab tahtlike kuritegude toimepanemist või rikub elukohast lahkumise keeldu
    Kautsjon tagastatakse, kui:
     1) kahtlustatav või süüdistatav ei riku kautsjoni tingimusi;
     2) kriminaalmenetlus lõpetatakse;
     3) süüdistatav mõistetakse õigeks. (Peaks tagastama ka siis, kui ei ilmu kohtusse, kuid teda mõistetakse õigeks)
    Kautsjoni suurust määrates lähtub kohus ähvardava karistuse raskusest, kuriteoga põhjustatud kahju suurusest ja kahtlustatava või süüdistatava varalisest seisundist. Kautsjoni miinimumsuurus on viissada päevapalka.  20 000 eurot
    Kautsjoniga asendamise otsus on kohtu diskretsiooniõigus. Piirid: vabaduse piiramine on kõige äärmuslikum tõkend, kui teised tõkendid ei aita. Kautsjoni maksmiseks süüdistataval pole raha. Kahtlustatav või süüdistatav peab olema nõus maksma.
    Tõkendid – mis on tõkendi eesmärk? Tagada kahtlustatava ja süüdistatava osavõtt menetlusest. Tunnistaja ja kannatanud suhtes ei saa tõkendit kasutada. Kasutada saab ka süüdimõistetu suhtes, et tagada karistuse täitmist.
    • Elukohast lahkumise keeld – „ära linnast lahku, ära kodust lahku“. Isikult võetakse allkiri, et ta on teadlik, et ei tohi elukohast lahkuda ilma uurija loata kauemaks, kui kolmeks ööpäevaks. Ta peab toimetustest teada andma ja õigel ajal tagasi tulema .
    • Kaitseväelase järelevalve – konkreetselt ajateenijate puhul. Nad ei tohi väeosast ilma loata lahkuda, nad on kasarmeeritud.
    • Vahistamine – ekstreemne asi tegelikult. Tegelikult ei teata tihtipeale, kas inimene on kuriteo toime pannud. Vahistamise olemus on, et uurijad saaksid inimesega hiljem rääkida, kui tuju tuleb. Vahistamise puhul peab olema põhjendatud kuriteokahtlus, see tähendab, et peavad olema tõendid, mis seda toetavad . Peab olema ka vahistamise alus (2) – hoidub menetlusest kõrvale või selleks on suur menetlus ja on alus arvata, et isik jätkab kuriteo toimepanemist.
      • Kautsjon - kui kohale tuled õigel ajal ja/või sind õigeks mõistetakse, saad raha tagasi. Kautsjon on tagatisraha, et sa menetluses osaleks/istungile tuleks. Kasutatakse vahistamise asendamiseks. Et vangist välja saada, tuleb maksta tagatisraha, et seda raha uuesti näha, peab õigel ajal välja ilmuma.
      • Elektrooniline valve – samuti vahistamise asendamine. Võruga väljalaskmine – jala külge kinnitatakse gps-seade, kindlaks on määratud kohad ja kellaajad , kus ja millal ta ei tohi viibida. Marsruut on kindlaks määratud ja sellest ei tohi kõrvale kalduda (nt kodu-töö-kodu).
    • Ametist kõrvaldamine – eelkõige, kui isik oma ametis jätkates võiks jätkuvalt toime panna kuritegevust; et isik ei saaks ametiseisust tuleneva võimu kasutamist kuriteo toimepanemiseks (nt raha eest passide vorpimine mittekodanikele).
    • Ajutine lähenemiskeeld – kannatanu või prokuratuuri taotlusel. Saab taotleda ka tsiviilkohtumenetluses.
    • Lisaks kutsel mitteilmumise korral võimalus kohaldada sundtoomist, tagaotsimist, aresti ja trahvi .
    Kui isik ei ole süüdi, siis tuleb vahistamise eest maksta kompensatsiooni.
    Kui isik hävitab teda süüstavaid tõendeid, siis ei saa teda selle eest karistada.
    Alibi puhul peab isik ise andma piisavalt infot, et seda kontrollida saaks, või siis ise tõendama selle olemasolu.
    Laiendatud kriminaaltulu konfiskeerimine – kui sa ei saa seletada, kust said ilusa auto ja maja, siis see konfiskeeritakse.
    Kohustus raamatupidamist pidada – kui ei suuda tõendada, mis makse miski on, siis eeldatakse, et see läks sulle tasku.
    Kahtlustatavana kinnipidamine: KrMS § 217 alusel 48 tunniks. See tähendab seda, et kui menetlustoimingud tema suhtes on tehtud 48 tunni jooksul, siis tuleb ta lahti lasta, kui ei ole alust teda vahistada. Kui administratiivtoimetused võtavad vähem kui 48 tundi, siis ei tohi teda lihtsalt niisama kinni hoida, et 48 tundi täis saaks. Isikule tuleb selgitada õigusi ja koostada protokoll.
    § 217 lg 4 – citizens arrest. Tavakodanik võib ründaja või kurjategija ise kinni võtta ja siis politseisse helistada.
    Savissaar:
    Ametist kõrvaldamine on kriminaalmenetluse abinõud: et ta ei paneks toime uus kuritegu, ei saaks mõjutama teist ametnike või varjata kuriteo jäljeid.
    Mandaat - Kas valijad andsid talle õigust et linnaraha omistada? Ei. Demokraatia vs õigusriik .
    Tsiviilhagi kriminaalmenetluses (2.-5.10.17)
    Millest me räägime?
    Üldreeglina on tsiviilasjad, st eraõiguslikud vaidlused, haldusasjad, st avalikõiguslikud vaidlused ja karistusõiguslikud vaidlused loetud sedavõrd erinevaks, et nende jaoks on eraldi menetlusseadustikud ja haldusasju lahendavad lausa eraldi kohtud (mis sest, et HKMS suures osas TsMS säteeid dubleerib või neile viitab). Siiski on väga sagedasti kriminaalse tegevuse tagajärjeks mitte üksnes abstraktne normi rikkumine, vaid ka reaalne kahju reaalsetele isikutele. Põhimõtteliselt tuleks aga nt varguse puhul maha pidada kaks kohtuprotsessi: üks selle üle, kes varastas ja kuidas teda karistada; teine aga selle üle, kuidas vargusega tekitatud ebaõiguse asemel õigus uuesti jalule seada, st enamasti kui palju khajuhüvitiseks raha maksta. Eesti seadusandja on otsustanud kuriteo läbi kannatada saanutele (kannatanud) elu lihtsamaks teha ning võimaldab muidu tsiviilkohtu pädevusse kuuluva hagi esitada kriminaalasjaga koos läbivaatamiseks. Sestap ka tsiviilhagi kriminaalmenetluses. Kuna menetluskorrad on küllaltki erinevad, põhjustab selline otsustus kriminaalmenetluses pingeid ja mõningaid “luksatusi”, millest annab tunnistust ka kohtupraktika. Seega tuleb juttu sellest, kuidas üht menetlust teise sisse sobitatakse ja kaht erinevat õiguslikku vaidlust paralleelselt arutatakse.
    Esmaspäeval teeme juttu tsiviilkohtumenetluse üldistest mõistetest – hagi alus ja ese, vaatame hagi tagamist, arutame läbi menetluse üldised mõisted – menetluse lõpetamine, läbi vaatamata jätmine, käiguta jätmine, menetlusse võtmine. Neljapäeval tegeleme konkreetselt kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisega. Kohtuasju on palju ja soovitav on hakata nendega tegelema võimalikult varakult.
    Tskohtumenetlus lahendab eraõiguse vaidlusi. Menetluse algatamiseks peab olema mingi nõue.
    Halduskohtumenetlus on uuriv menetlus.
    Tsmenetlus peab lahendama vaidlusi. TsMS par 4 lg 4 – aktiivsus peab olema suunatud, et asi oleks lahendatud kokkuleppel. Tsiaviilasjas on 2 olulist mõistet – tsiviil alus ja tsiviil ese.
    Alused – faktilised asjaolud (mis juhtus, nt kahju tekitamine, õigusrikkumine )
    Ese – õiguskaitsevahend, mida tahetakse, et kohus rakendaks.
    Krmenetluses tsiviilhagi esitamises tuleb pigem vaadata KrMS, ka VÕS.
    KrMS ei ütle, et õiguse rikkumisel on õigus hüvitisele vm. Tsiviilõigus annab vastuse.
    Tskohtumenetlus ei näe ette kostja otsimist jm kriminaalmenetluslikuid vahendeid.
    Kriminaalkohtumenetlus ei näe ette riigilõivu.
    Vara arestimise taotluse kriminaalmenetluses esitab prokuratuur.
    Tsiviilhagi kriminaalmenetluses esitatakse prokuratuuri kaudu.
    Kui samal alusel, sama isiku suhtes ja sama eseme suhtes on asi juba ühe kohtu menetluses, siis teine kohus jääb hagi menetlusse võtmata!
    Kriminaalmenetluses tagaseljaotsustusi teha ei saa. Tsiviilkohtumenetluses võib.
    Kriminaalmenetluses tunnistajate suhtes meetmed (tunnistajana mitteilmumise juhul): sundtoomine, trahv . Tsiviilmenetluses pole.
    Tsiviilkohus lõpetas menetluse – tõendid on dokumenteeritud.
    Tsiviilkohus annab täpselt seda, mida isik nõuab: nt isik nõuab kahju hüvitamist, siis kohus otsustab kahju hüvitamise üle. Hagi eset ei saa asendada mingi teise vahendiga.
    TsMS §§ 2…5

    § 2.  Tsiviilkohtumenetluse ülesanne


      Tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega .

    § 3.  Õigus pöörduda kohtusse


     (1) Kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.
     (2) Seaduses ettenähtud juhul menetleb kohus tsiviilasja ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.
     (3) Seaduses ettenähtud juhul peab isik olema enne kohtusse pöördumist läbinud kohtueelse menetluse.

    § 4.  Menetlusõiguste käsutamine


     (1) Kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Seaduses sätestatud juhul menetleb kohus tsiviilasja omal algatusel.
     (2) Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.
     (3) Pooled võivad lõpetada hagimenetluse kohtuliku kompromissi sõlmimisega. Hageja võib esitatud nõudest loobuda ja kostjal on õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta).
     (4) Kohus peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks muu hulgas esitada pooltele kompromissilepingu projekti või kutsuda pooled isiklikult kohtusse, samuti teha neile ettepaneku vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks või lepitaja poole pöördumiseks. Kui kohtu hinnangul on see kohtuasja asjaolusid ning senist menetluskäiku arvestades asja lahendamise huvides vajalik, võib ta kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses.

    § 5.  Menetluse toimumine poolte esitatu alusel


     (1) Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
     (2) Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
     (3) Hagita asjas selgitab kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Hagiasjas selgitab kohus ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses ettenähtud juhul.
    KrMS §§ 37…41

    Kannatanu huvide realiseerimine kriminaalmenetluses. - Tristan Ploom , Markus Kärner.
    Juridica , 2015, nr 7, lk 508-520

    Kannatanu kuriteoteade on tihti kriminaalmenetluse ajendiks ning tema ütlused on sagedasti oluliseks või peamiseks tõendiallikaks. Tegemist on kannatanu rolliga tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel, mis ei erine oma menetlusõiguslikult iseloomult tunnistaja seisundist. Lisaks on kannatanule antud spetsiifilised menetlust kujundavad õigused (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL (phvrite direktiiv), millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK + lisaks kohtupraktikast tulenevad muudatused).
    Kannatanu huvid ja õigused.
    Kannatanu huvi kriminaalmenetluse toimetamise vastu näib peamiselt tingitud soovist saada moraalselt või varalist restitutsiooni .
    Moraalne restitutsioon – väljendub kannatanu huvis selle vastu, et teda kahjustatud isiku tegu mõistetaks riigi poolt hukka. Kannatanu poolt vaadatuna on see käsitatav kinnitusena selle kohta, et tema õiguste kahjustamine on ebaseaduslik ning taunimisväärne. Kättemaks – kannatanu õiguste kahjustamist tasakaalustaks süüdlase karistamine.
    Varaline restitutsioon – tsiviilhagi kaudu.
    Kannatanu õigused:
  • Õigus kontrollida menetluse toimetamist
    Kannatanu õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Selline õigus on tagatud eraõigusega. Kahjustatud isikul on võimalik nõuda nt asja ebaseaduslikust valdusest väljaandmist ning tekitatud varalise või mittevaralise kahju hüvitamist.
    Mõningatel juhtudel on on eraõiguslike õiguskaitsevahenditega võimalik täielikult taastada õiguste rikkumisele eelnenud olukord (nt varavastaste kuritegude korral).
    Raskemate kuritegude (nt vägistamine) – eelnenud olukorra taastamine tunduvalt raskem või pigem võimatu.
    Vaatamata kriminaalmenetluse riiklikkuse põhimõttele on üks tähtsamaid menetlust kujundavaid õiguseid kannatanu õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmine ning enamikul juhtudel ka kriminaalmenetluse lõpetamine. Peamiselt on seda võimalik teha KrMS 207-208 sätestatud süüdistuskohtumenetluse raames.
    Riigil on kriminaalmenetluse alustamise ja teostamise monopol, kuid selle teostamise kontrollimiseks on kannatanule antud õigus vaidlustada uurimisasutuse ja / või prokuratuuri otsus kriminaalmenetlus alustamata jätta või kriminaalmenetlus lõpetada.
  • Õigus kontrollida süüdlase karistamist – kannatanul on võimalik oluliselt mõjutada kriminaalmenetlusest tehtavaid otsuseid nii menetluse liigi kui ka karistuse osas. Võib vähemalt mõnede raskemate kuritegude puhul süüdlase suhtes kriminaalmenetluse teostamata jätmine või süüdlasele kuriteole mittevastava karistuse kohaldamine kaasa tuua kannatanu EIÕK-st tulenevate õiguste rikkumine.
    Kannatanu võib keelduda kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmisest mistahes põhjusel. Sh ka seetõttu, et prokuröri poolt eelduslikult taotletav karistuse liik või määr ei vasta kannatanu ootustele. KrMS 318 lg 1 – kannatanu õigus vaidlustada nii õigeksmõistev kui ka süüdimõistev kohtuotsus (karistuse osas). KrMS 202 lg 7 – vaidlustada prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamiset mh seetõttu, et isik jäi kriminaalkorras karistamata.
    KrMS 344 lg 2 – kannatanu kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Ei saa kannatanu kassatsioonimenetluses süüküsimust ja karistuse liiki ega määra vaidlustada.
    Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas andnud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. EIÕK Art 2 (õigus elule), Art 3 (piinamise keelamine) ja Art-le 8 (õigus era-ja perekonnaelu austamisele) ka protseduurilise külje, mis väljendub riigi kohustuses viia teatavatel juhtudel läbi efektiivne kriminaalmenetlus, mis võib kaasa tuua süüdlase tuvastamise ja karistamise. Isiku surma korral on tähtis, et hukkunu lähedased oleksid menetlusse kaasatud. Juhtudel, kui tegemist ei ole tahtliku käitumisega, piisab teistest õiguskaitsevahenditest (nt tsiviil-või halduskohtumenetluses väljamõistetud hüvitisest). Olukorras, kus on nõutav süüdlase karistamine, võib konventsiooni rikkumine seisneda ka ebaproportsionaalselt väikese karistuse kohaldamises.
  • Varalised õigused
    Riigikohtu praktikast ei tulene, et tsiviilhagi esitamise võimalus kriminaalmenetluses võiks eraldi tagada kannatanu kaebeõiguse menetluse alustamata jätmise või lõpetamise otsuse peale, sest kahju hüvitamist saab nõuda ka tsiviilkohtumenetluse koras. Küll aga on Riigikohus pidanud tähtsaks mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel muuhulgas arvestada kannatanu õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul.
    EIK on leidnud, et EIÕK art 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) ei taga iseseisvat õigust nõuda süüteo toimepanijale süüdistuse esitamist või tema karistamist. Kannatanud saavad viidatud art-le tuginedes süüdlase karistamist nõuda vaid juhul, kui see on lahutamatu kannatanu õigusest esitada tsiviilõiguslik nõue riigisisese õiguse kohaselt. Seejuures võib sellise nõude eesmärgiks olla ka tagada sümboolne hüvitis või au ja he anime kaitse. Kuigi tsiviilhagiga seonduv on EIÕK art 6 lg 1 kaitsealas, ei ole EIK tuvastanud art 6 lg 1 rikkumist olukorras, kus kriminaalmenetluse alustamisest küll keelduti, kuid kaebajale tagati nüutav ligipääs kohtule tsiviilkohtumenetluse kaudu.
    Tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses on teatavad eelised:
    • KrMS 38 lg 3 kohaselt on tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes kriminaalmenetluses riigilõivuvaba,
    • Tsiviilhagi asjaolude tõendamine kriminaalmenetluses üldjuhul lihtsam, sest vajalikud tõendid on hangitud kriminaalmenetluses teostatud menetlustoimingute abil.

    KrMS näeb ette erinevad kannatanu subjektiivsed õigused, mida on võimalik teostada üksnes krm käigus. Jättes krm-e alustamata või lõpetades toimetatava krm-e, jääb kannatanu sellistest õigustest ilma.
    KANNATANU
    KrMS 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. KrMS 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste on laiem kahju moistest tsiviilõiguses (VÕS 128). Kahju tekitamist KrMS 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt : eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Seega ei tähenda kahju tekitamine automaatselt seda, et kannatanul tekib tsiviilõiguslik nõudeõigus kuriteo toimepanija vastu. KrMS 37 lg-s 1 toodud kahju mõiste autonoomsus ilmestab Riigikohtu arvates seegi, et varalise ja moraalse kahju kõrval nimetatakse selles eraldi ka füüsilist kahju, mida tsiviilõiguses iseseisva kahjuliigina ei sätestata, Sellest järeldub, et kuriteo tõttu füüsilist kahju (tervisekahjustuse või valu) saanud isik on kannatanu sõltumatu sellest, kas tal on füüsilisest kahjust tulenev varalise või mittevaralise kahju hüvitamise nõue.
    Riigikohus sisustas kahju vahetut tekitamist faktilise ja õigusliku seotuse kaudu.
    Faktiline seotus – kuriteokoosseis , mille järgi krm toimub, peab olema määratud kaitsma sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Juhul kui kuriteokoosseisu eesmärk, so põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist, puudub alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas krm-s kannatanuks pidada. Krm-s, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoossisu tunnustel, puudub alus üksikisiku kannatanuna käsitamiseks.
    Riiki või mud avaliku võimu kandjat peetaks kannatanuks üksnes siis, kui tal on õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue, mida on võimalik maksma panna kriminaalmenetluses. Riik peaks kannatanuna saama teostada vaid oma varalise nõudega seotud õigusi. Kuivõrd prokuratuur esindab süüdistusfunktsiooni EV nimel, puudub mõistlik põhjus lubada riigi (kui kannatanu) esindajal vaidlustada süüdimõistvat otsust vaid karistuse määra osas või algatada süüdistuskohtumenetlust ilma varalise nõudeta.
    Kannatanu õigusjärglus
    Kannatanu õigusi ei ole võimalik pärimise teel omandada. Erand: tapmise või mõrva korral on kannatanuks tapetud isiku lähedane , olgugi et ta ei ole õigushüve vahetu kandja. Tapetu surmaga on tema lähedastele tekitatud moraalset kahju, mille vältimine on eluvastaste süüteokoosseisude teiseks eesmärgiks. Sellise selgituse kohaselt on tapetu lähedased ehtsad kannatanud KrMS 37 lg 1 mõttes. Kuivõrd Riigikohus ei ole tapetu lähedasi pidanud õigushüve vahetuks kandjaks , võiks eluvastase süüteo korral erandkorras aktsepteerida ka kannatanu täielikku õigusjärglust. Seda õigustab asjaolu, et õigushüve vahetu kandja võimatus osaleda menetluses on tingitud vahetult tema vastu toime pandud kuriteost. Olukorras, kus kannatanu surm ei ole tingitud tema vastu toime pandud kuriteost(nt kannatanu varavastases kuriteos sureb krm-se kestel õnnetusjuhtumi tagajärjel), puuduks ka vajadus tema õigusjärglaste käsitamiseks kannatanutena.

    Haginõuded kriminaalmenetluses. - Juhan Sarv . Juridica, 2011, nr 5, lk 365-374

    KrMs 38 lg 1 p 2 annab kannatanule õiguse esitada krm-s süüdistatava ja/või tsiviilkostja ning võimalik, et teatud juhtudel ka kolmanda isiku vastu tsiviilhagi.
    Asjaolu, et kannatanu nõue vaadatakse läbi krm-s, ei saa vähimalgi määral mõjutada sellele nõudele antavat materiaalõiguslikku (tsiviilõiguslikku) hinnangut, ja seega ka mitte nõude faktilisi eelusi. Kohaldades tsiviilhagi lahendamisel tsiviilõiguse norme, on kriminaalasja arutav kohus põhimõtteliselt teistsuguses olukorras kui siis, kui ta tõlgendab mõnd kuriteokoosseisus ette nähtud tsiviilõigusliku taustaga tunnust. Seevastu tsiviilhagi lahendades ei kohalda kohus mitte karistusõigust, vaid vahetult tsiviilõiguse (mõningatel juhtudel ka haldusõiguse) norme.
    Kannatanu nõude eeldused, sisu ja ulatus peavad olema ühesugused, olenemata asjaolust, kas see nõue vaadatakse läbi kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses.
    Krm- likus tsiviilhagis saab nõuda vaid kahju hüvitamist. Seejuures peetakse enamasti silmas üksnes deliktiõiguslikke nõudeid.
    Õigus esitada tsiviilhagi on kannatanul (KrMS 38 lg 1 p 2). KrMS 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju.
    RK: “juhul, kui kannatanu õigushüvede kahjustamisega kaasneb tsiviilõigusliku nõudeõiguse tekkimine, ei pea KrMS 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks olema kahjuhüvitise saamine. Nt on kahju KrMS 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (AÕS 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS 1028 ), kohustuse täitmise nõude (VÕS 108) või muu õiguskaitsevahendi abil.”  ei pruugi kahju hüvitamise nõue olla alati kõige sobivam tsiviilõiguslik õiguskaitsevahend. Mõnikord ei olegi kannatanu rikutud õiguste maksmapanek kahju hüvitamise nõude abil võimalik.
    Krm-s lahendatavate tsiviilnõuete ring ei ole piiratud kahjuhüvitamisnõuetega ka siis, kui kohus vaatab kannatanu nõude erandina läbi KrMS 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi alusel ilma tsiviilhagita. Ükski KrMS 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi kohaldamise eeldustest ei seondu spetsiifiliselt kahjuhüvitisnõuetega. Seega tuleks kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise mõistet ka KrMS 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi tähenduses tõlgendada krm-slikult, mitte tsiviilõiguslikult.
    KAS KANNATANU NÕUE TULENEB KURITEOST?
    RK: “ nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue (…). Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil.” Kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole.” “Kriminaalmentluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, vaid iseseisev õigusvaidlus, mille seos kriminaalasjaga seisneb üldjuhul vaid tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude osalises või täielikus kattuvuses süüdistuse alusfaktidega.”
    Kannatanu tsiviilnõude alus ei ole mitte süüdistatava kuritegu, vaid süüdistatava tegu, mis täidab tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise eeldused. Sellel, et sama tegu – tervikuna või üksnes teatud osas – vastab ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele, ei ole iseenesest tsiviilõiguslikku tähendust.
    Nt olukorras, kus süüdistatav on kannatanult tema vallasaja salaja ära võtnud ja kannatanul ei ole enam võimalik seda tagasi saada, pole rangelt võttes korrektne rääkida kannatanule vargusega tekitatud kahju hüvitamisest. Hüvitatavat kahju (VÕS 132 lg 1 ja 2) ei tekitanud kannatanule mitte vargusega, mis on teole antav karistusõiguslik hinnang, vaid omandi rikkumisega (VÕS 1045 lg 1 p 5). Samuti ei ole välistatud olukord (VÕS 137 lg 1), kus VÕS 1043, 1045 lg 1 p 5 ja 1050 alusel vastutab varastatud asja kaotsiminekuga kannatanule tekitatud kahju eest solidaarselt vargaga ka mõni selline isik, keda karistusõiguslikult varguse toimepanijana käsitada ei saa. Nt isik, kes alles pärast varguse faktilist lõpetamist paneb toime teo, mis on põhjuslikus seoses kannatanu omandi kaotusega (nt asja varjamine ) või isik, kes ettevaatamatusest teeb võimalikuks varguse toimepanemise.
    Kuriteokoosseisust tuleneva käitumiskohustuse rikkumise eest tsiviilõigusliku vastutuse kohaldamine ei eelda seda, et isik oleks sama kuriteokoosseisu järgi süüdi tunnistatud: karistusnormis ettenähtud käitumiskohustuse rikkumine on võimalik kindlaks teha ka tsiviilkohtumenetluses sellest sõltumata, kas kriminaalmenetlust üldse toimetatakse või milline on selle tulemus.
    Kaudne õiguslik seos tsiviilhagis esitatava nõude ja kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteokoosseisu vahel siiski eksisteerib – tsiviilhagi võib esitada üksnes kannatanu (KrMS 37 lg 1).
    Samas võib õiguslik seos tsiviilhagis esitatava nõude ja menetluse aluseks oleva kuriteokoosseisu vahel ka puududa. Kui isik juba on käsitatav konkreetses kuriteos kannatanuna, lubatakse tal menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest lähtudes esitada tsiviilhagis (lisaks) ka selliseid nõudeid, mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve rikkumisest.
    TSIVIILHAGIS ESITATAVATE NÕUETE PIIRITLEMINE:
  • Nõude aluse ühisosa kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga
    RK: “Krm-s on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega.”
  • Nõude suunatus rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele
    Kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis peab esitatav nõue olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Hüveolukorra taastamisega tuleks võrdsustada ka selle heastamine, sest paljudel juhtudel pole rikkumiseelse seisundi ennistamine enam võimalik või pole see kõige mõistlikum.
  • Kannatanu nõude materiaalõigusliku aluse piirangud
    Kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis saab esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses.
    Tegemist võib olla ka avalik-õigusliku nõudega, kui seadus näeb ette sellise nõude lahendamise hagimenetluses. Samas ei saa tsiviilhagis esitada nõudeid, mille menetlemine on halduskohtu kompetentsis.
    Erand: võib kriminaalasja lahendav kohus vaadata läbi halduskohtu pädevusse kuuluva nõude siis, kui esinevad alused KrMS 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi kohaldamiseks, st kohtul on õigus ja kohustus lahendada kannatanu nõue olenemata tsiviilhagist.
    KrMS §§1541, 1542, RLS § 22 lg 1 p 12
    Kohtupraktika
    3-1-1-13-14 (tsiviilhagi)
    14. KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt on kannatanul (KrMS § 37 lg 1) kriminaalmenetluses õigus esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi.

    15. Kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt võib järeldada, et kannatanu saab esitada tsiviilhagi sellise isiku vastu, kes on samas kriminaalasjas süüdistatav (KrMS § 35) või tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1). Kolleegium ei võta käesolevas asjas seisukohta, kas teatud juhtudel on tsiviilhagi võimalik esitada ka kolmanda isiku (KrMS § 401) vastu. Ei ole nõutav, et isikul, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, oleks süüdistatava või tsiviilkostja menetlusseisund juba tsiviilhagi esitamise hetkel. Piisab, kui selle isiku kohta koostatakse süüdistusakt või kui ta tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks pärast tsiviilhagi esitamist. Riigikohus on leidnud, et tsiviilhagi on võimalik esitada alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast tsiviilhagi esitamist alustatakse selle aluseks olevas teos kriminaalmenetlust ja tsiviilhagi esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse (vt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 44). On ilmne, et kui tsiviilhagi esitatakse enne kriminaalmenetluse alustamist, ei saa isik, kelle vastu hagi esitatakse, veel süüdistatav olla. Samuti on Riigikohus märkinud, et tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-1-14, p 19). Asjaolu, et tsiviilhagi on esitatud isiku vastu, kes tsiviilhagi esitamise hetkel veel süüdistatav ega tsiviilkostja polnud, iseenesest seega selle hagi läbi vaatamata jätmise aluseks ei ole.
    16. Tsiviilhagi, mis on esitatud menetlusvälise isiku vastu, saab kohus sel põhjusel läbi vaatamata jätta üksnes juhul, kui ta leiab, et KrMS § 39 lg 1 kohaselt puudub alus isikut tsiviilkostjaks tunnistada. Tsiviilkostjaks tunnistamise pädevus on ka kriminaalasja arutaval kohtul.
    17. Kriminaalmenetluse seadustik ei täpsusta, mida ja millisel alusel kannatanu tsiviilhagis nõuda võib. Riigikohus on selles küsimuses leidnud, et kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 24). Märkides oma 11. aprilli 2011. a määruses, et KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks ei pea olema kahjuhüvitise saamine, viitas kolleegium ühtlasi võimalusele esitada kriminaalmenetluses näiteks vindikatsiooninõue (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tulenev nõue (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõue (VÕS § 108). (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 16.) Sellele, et tsiviilhagis saab esitada näiteks alusetust rikastumisest tuleneva nõude on kolleegium osutanud ka hilisemas praktikas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69- 12, p 14). Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, nagu saaks kannatanu tsiviilhagis esitada üksnes kahjuhüvitusnõude.
    18. Samuti on ebatäpne ringkonnakohtu väide, et kannatanu võib tsiviilhagis nõuda vaid "kuriteoga tekitatud" kahju hüvitamist. Nii Riigikohtu tsiviil- kui ka kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 19 ja kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 32). Seega ei saa tsiviilhagi aluseks olla mitte süüdistatava "kuritegu" kui karistusõiguslik hinnang süüdistatava käitumisele, vaid süüdistatava "tegu" (faktiline tegevus või tegevusetus ), mis täidab tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise eeldused, vastates samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele.
    19. Senises kohtupraktikas ei ole kinnitust leidnud ringkonnakohtu arusaam, nagu ei tohiks tsiviilhagis esitatava nõude suurus ületada kuriteo ulatust või koosseisulise kahju suurust. Näiteks on kriminaalkolleegium osutanud sellele, et varguses (KarS § 199) kannatanul asja kaotsiminekust tekkinud kahjuhüvitusnõude suurus (VÕS § 132) võib ületada varguse ulatust ehk varastatu väärust teo toimepanemise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69- 12, p 14). Ka näiteks kelmuses (KarS § 209) kannatanu tsiviilhagis esitatav nõue võib erinevatel põhjustel olla suurem temalt välja petetud vara väärtusest (nt kui kannatanu nõuab ka saamatajäänud tulu või tehingu täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist - vt nt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p-d 56 ja 71). Samas ei saa kannatanu haginõude ega selle rahuldamise ulatus mõjutada süüdistatava käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut, nagu ringkonnakohus ekslikult leidis. Selles osas on kohus seotud süüdistuse piiridega (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5).
    20. Eeltoodust ei saa aga järeldada, nagu võiks kannatanu tsiviilhagis esitada mis tahes (tsiviilõigusliku) nõude, mis tal võib olla isiku vastu, kes on samas kriminaalasjas süüdistatav või tsiviilkostja. Tsiviilhagis esitataval nõudel peab olema piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Vastasel korral satub kannatanu nõude lahendamine vastuollu kriminaalmenetlusliku tsiviilhagi instituudi olemusega ja väljub kriminaalasja arutava kohtu pädevuse piiridest.

    21. Esmalt on eelmises punktis osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu puutumus süüdistuses kirjeldatud teoga. Riigikohus on märkinud, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad "olulises osas" süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega (vt nt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 47). See, millal saab kannatanu tsiviilnõude tekkimise asjaolude ja kuriteo koosseisuliste asjaolude kattuvat osa pidada "oluliseks", on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 10). Kuna süüdistatava karistusõigusliku vastutuse ja tema vastu suunatud kannatanu nõude eeldused tulenevad erinevatest õigusnormidest, siis ei saa nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum tavaliselt täielikult kokku langeda. Seetõttu tulebki tsiviilhagi lahendamiseks üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 32). Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asja olud) peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskus punkti. Muidu ei ole kahel õigus - vaidlusel piisavat ühisosa ja tsiviil nõude lahendamine kriminaal menetluses ei täida enam oma eesmärki ning võib hakata ebamõistlikult takistama karistusõiguse rakendamist.
    22. Lisaks kannatanu nõude aluseks olevate faktiliste asjaolude ja süüdistuse alusfaktide olulisele ühisosale, peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluse raames, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 24). Seejuures tuleb aga silmas pidada, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest (vt lähemalt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 22).
    23. Kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis saab esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtu menetluses (vt Riigikohtu kriminaal- kolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 8.1 koos seal toodud viidetega ja 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 27).
    26. M. Valdmanni süüdistatakse KarS § 209 lg 1 järgi ja J. Bötkerit KarS § 209 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kokkuvõtlikult selles, et nad said Kasseti Expert OÜ seaduslikele esindajatele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu, mis seisnes neile frantsiisilepingu alusel üle antud konkreetsetes (süüdistuses nimetatud) asjades (kaupluse remondikulude väljapetmise jättis ringkonnakohus sisuliselt süüdistusest välja). Tsiviilhagis ei nõuta aga süüdistuses nimetatud asjade kaotsiminekust tekkinud kahju (VÕS § 132) hüvitamist, vaid väidetavalt üle läinud ettevõtte väärtuse hüvitamist. Seega eeldab kannatanu nõude lahendamine lisaks süüdistatavate süüküsimuse seisukohalt tähtsust omavate faktide tõendatuse hindamisele veel vähemalt selle tuvastamist, kas
    1) süüdistuses nimetatud varakogumil eraldivõetuna või koos mingi muu varaga olid sellised omadused, mis õiguslikult võimaldaksid pidada seda ettevõtteks TsÜS § 661 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p-d 15-19) ning

    2) milline oli selle väidetava ettevõtte väärtus. Viimati nimetatud asjaolu kindlakstegemine nõuab omakorda ettevõtte väärtust mõjutanud majandusnäitajate, tulevikuväljavaadete jmt asjaolude kindlakstegemist (ettevõtte väärtuse hindamise kohta vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-2-1-145-04, p-d 31-41).
    27. Seega eeldaks kannatanu nõude lahendamine - eeskätt just seoses väidetava ettevõtte väärtuse hindamisega - suures mahus süüdistusest hõlmamata faktide tuvastamist. (…)
    29. H. V.-P.-le, R.V.-ile ega OÜ-le Fregatid ei ole süüdistust esitatud. Samuti ei ole menetleja neid KrMS § 39 lg-s 1 sätestatud korras määrusega tsiviilkostjaks tunnistanud. Selleks, et kannatanu nõue oleks võimalik suunata isiku kui tsiviilkostja vastu, peab isik olema menetleja määrusega tsiviilkostjaks tunnistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3- 1-1-105-10, p 7.1). Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et kohus pidi tsiviilhagi H. V.-P., R. V.-i ja OÜ-d Fregatid puudutavas osas läbi vaatamata jätma ainuüksi põhjusel, et kohtueelne menetleja neid isikuid tsiviilkostjaks ei tunnistanud. Juhul kui need isikud vastanuksid KrMS § 39 lg-s 1 sätestatud tsiviilkostja materiaalsetele tunnustele, tulnuks kohtul nad ise määrusega tsiviilkostjaks tunnistada. Samadel alustel võinuks kõne alla tulla ka OÜ Kassetiabi tunnistamine tsiviilkostjaks seoses M. Valdmannile ja J. Bötkerile kelmusesüüdistuse raames omistatava teoga. H. V.-P., R. V.-i, OÜ Fregatid ja OÜ Kassetiabi tsiviilkostjaks tunnistamise esmaseks eelduseks olnuks see, et nende vastu esitatud nõude aluseks olevad asjaolud kattunuks olulises osas mõnele süüdistatavale esitatud süüdistuse teokirjeldusega. Otsuse punktides 25-28 toodud põhjustel sellise olukorraga aga tegemist polnud. Seega puudus kohtul ka alus H. V.-P., R. V.-i, OÜ-d Fregatid või OÜ-d Kassetiabi tsiviilkostjaks tunnistada ja nende vastu esitatud kannatanu nõuet läbi vaadata.
    3-1-1-49-13 (tsiviilhagi)
    Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Seega tuleb kohtul KrMS § 142 alusel kinnistu arestimist otsustades lähtuda AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. Arvestades vara arestimise määruse tegemise ja vaidlustamise korda ning tähtaegu kriminaalmenetluses, ei saa selles menetluses isikule tagada tõhusat võimalust tõendada, et arestitud kinnistu kuulub erinevalt kinnistusraamatu kandes märgitust abikaasade ühisvarasse. Osutatud küsimus on vajaduse korral võimalik lahendada tsiviilkohtumenetluses, sarnaselt sellele, kuidas tuvastatakse MKS § 136^1 lg-s 1 nimetatud määruse objektiks oleva kinnisasja kuulumine abikaasade ühisvara hulka (vt RKÜKm 3-3-1-15-12, p -d 30-33, 35, 37-43). KrMS § 142 alusel on võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et enne arestiga tagatava varalise kohustuse lõplikku kindlaksmääramist (nt konfiskeerimisotsustuse jõustumist) saab prokuratuur taotleda KrMS § 142 alusel kinnisasja käsutamise keelamist vaid kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul, kelle vastu arestiga tagatav kohustus on suunatud. See tähendab, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. (Vt RKÜKm 3-3-1-15-12, p 46 ja RKÜKo 3-3-1-82-12-, p 49 ja RKÜKo 3-3-1-82-12, p-d 53 ja 56). Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks saab riik sissenõudja ja võlausaldajana TMS § 14 lg-st 2 ning PKS § 33 lg 3 teisest lausest tulenevalt esitada alles pärast seda, kui tema nõue ühe abikaasa vastu on lõplikult kindlaks määratud (nt konfiskeerimisotsustus jõustunud).
    3-1-1-135-13 (vara arestimine, tsiviilhagi tagamine)
    TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik alus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142). Vt RKKKm 3-1-1-7-13, p 8. Rakendades kohtueelsel uurimisel tsiviilhagi tagamise abinõusid, tuleb kooskõlas KrMS § 142 lg 1 esimeses lauses sätestatuga tuvastada põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi ja et tsiviilhagis esitatud nõude täitmine võib tsiviilhagi tagamata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Sarnaselt vara arestimise määrusega peab sellisel juhul eeluurimiskohtuniku määrusest, millega tsiviilhagi tagatakse, esmalt alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus kohtuliku hüpoteegiga koormatava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Vt ka RKKKm 3-1-1-1-12, p 9. Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise peab ringkonnakohus andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta. Arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki. Vt RKKKm 3-1-1-127-13, p 9. Vara arestimisel põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele. Vt nt RKKKm 3-1-1-97-13, p 9. Need põhimõtted laienevad ka tsiviilhagi tagamise abinõude kohaldamisele kriminaalasja kohtueelses menetluses.
    3-1-1-53-13 (tsiviilhagi otsustamine)
    Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist (vt ka Dinchev vs Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 22. jaanuarist 2009. a; RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.2). Seetõttu tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtul kaaluda ka tsiviilhagi lahendamise võimalust lõpetatud kriminaalmenetluse raames.
    3-1-1-123-13 (tsiviilhagi riigilõiv)
    Tsiviilhagi riigilõivuvabalt esitamisega seotud väidete lahendamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluse seadustiku vastavate sätete kõrval ka riigilõivuseadusest. KrMS § 38 lg 3 kohaselt on kriminaalmenetluses riigilõivuvaba vaid tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes.
    RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt saab mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitada ka kriminaalmenetluses riigilõivuvabalt, kuid seda vaid siis, kui hagi esitatakse kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt RKKKm 3-1-1-41-09, p-d 12 ja 13). Otsustamaks, kas asjas oli kannatanul õigus esitada tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes riigilõivuvabalt, tuleb hinnata tsiviilhagi nõuet ehk hagi eset, hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ehk alust ja tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid RLS § 22 lg 1 p-s 11 toodud eelduste valguses. Seega ei ole riigilõivuvabastus RLS § 22 lg 1 p 11 toodud alustel põhimõtteliselt välistatud, kui tsiviilhagis taotletakse mittevaralise kahju hüvitamist süüteoga põhjustatud kehavigastuse või muu terviserikke eest, mida küll süüdistuse alusfaktides kirjas ei ole, kuid mida saab süüdistuses kirjeldatud teo ja aggis kirjeldatud tõendite põhjal eeldada.
    3-1-1-50-15 (tsiviilhagi esitamise nõue ainult kannutanul, õigusjärglastel pole)
    Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.
    3-1-1-33-17 (tsiviilhagi kriminaalmenetluse oportuniteediga lõpetamisel)
    10. KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS §-s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamise määrust, ei saa aga kohtupraktika kohaselt veel järeldada, et selline edasikaebepiirang laieneb automaatselt kõigile kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvatele otsustustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 2017. a määrus asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei pruugi olla edasikaebepiirangu eesmärgiga kooskõlas. Eelmärgitud lahendis leidis kriminaalkolleegium, et KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirang ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel kriminaalmenetluse tagamise vahendite lõpetamise kohta tehtavat otsustust seetõttu, et see on kohtu kaalutlusotsustus ega ole menetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotud (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, eeskätt p-d 45–49).
    11. Kriminaalmenetluse oportuniteedi alusel lõpetamise kohustuslikud eeldused sätestab KrMS § 202 lg 1. Viidatud sätte kohaselt on alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks juhul, kui
    1) tegemist on teise astme kuriteoga,
    2) isiku süü ei ole suur,
    3) isik on kuriteoga tekitatud kahju heastanud või asunud seda heastama,
    5) isik on kriminaalmenetluse kulud tasunud või võtnud endale kohustuse need tasuda,
    6) kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi,
    7) prokuratuur on taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist ning
    8) isik on sellega nõustunud.
    12. Nende eelduste olemasolul võib kohus KrMS § 202 lg 2 alusel kaalutlusõigusest lähtuvalt panna süüdistatavale tema nõusolekul tähtajalisi kohustusi. Hoolimata kaalutlusruumist ei saa aga kohus neid kohustusi määrata kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusest lahutatult ja kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamiseks esitatud süüdistatava seisukohta ignoreerides. Tuleb arvestada, et süüdistatava nõusolekul talle mõne KrMS § 202 lg-s 2 sätestatud kohustuse määramisega muudetakse kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus tingimuslikuks, sidudes selle vastava kohustuse täitmisega ning võimalusega kohustuse täitmata jätmisel kriminaalmenetlust KrMS § 202 lg 6 alusel uuendada . Seega on süüdistatavale määratud kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa.
    13. Eeltoodud kaalutlustel tuleb KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise kohustust lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks ja seega ka KrMS § 385 p-st 10 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks. Järelikult ei saa kannatanu kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust, KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada.
    14. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 15 ja 31. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p 24 ning neis viidatud varasem kohtupraktika). Praeguse asja tehiolude valguses ei teki kolleegiumil KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangu põhiseaduspärasuses kahtlusi järgmistel põhjendustel.
    15. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 39). Kolleegium selgitab, et kannatanu tsiviilhagi jääb selles olukorras kohtu menetlusse tervikuna, s.o osas, milles see oli kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise hetkel kohtu menetluses. Seda ka juhul, kui kohus otsustab KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel panna isikule kohustuse hüvitada kannatanule tekitatud kahju ulatuses, mis on väiksem kannatanu tsiviilhagis esitatud nõuete kogusummast. Kui isik täidab talle kohtu pandud kohustused tähtaegselt, puudub alus kriminaalmenetluse uuendamiseks ka juhul, kui kohtu pandud kahju hüvitamise kohustuse ulatus ei kattu kannatanu esitatud nõuete ulatusega. Sellises olukorras on kannatanul võimalik oma nõue selle täitmata osas esitada tsiviilkohtumenetluses. Kui aga isik ei täida talle pandud kohustusi tähtaegselt ja kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 39). Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse tingimuslikul lõpetamisel kohtu menetlusse tervikuna, jätkub ka tsiviilhagi menetlus kriminaalmenetluse uuendamisel tervikuna, sõltumata sellest, millises ulatuses kohustati isikut hüvitama kannatanule tekitatud kahju. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka sellele, et kohtupraktika kohaselt on kannatanul õigus tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 2962 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata, mis tähendab, et kannatanul avaneb võimalus esitada sama nõue tsiviilkohtumenetluse korras (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 40).
    16. Kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses ka nõude võimaliku aegumise tõttu. Nimelt peatub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-16, p 22). Aegumistähtaja peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Aja jooksul, mil tsiviilhagi oli kohtu menetluses, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks , mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib olla ka määrus, millega tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-57-08, p 12). Seega säilib kannatanul tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata jätmisel võimalus oma nõude maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses.

    17. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuigi KrMS § 385 p 10 piirab ka kannatanu edasikaebeõigust, säilib käesoleva asja tehiolude valguses kannatanul piisavalt tõhus võimalus oma nõudeõiguse maksmapanekuks:
    olenevalt asja edasisest käigust saab kannatanu oma õigusi piisavalt tõhusalt kaitsta kas kriminaalmenetluses (s.o ennekõike juhul, kui kriminaalmenetlus uuendatakse) või tsiviilkohtumenetluses.
    Pidades silmas, et KrMS § 385 p-st 10 tulenev edasikaebepiirang on menetlusökonoomia põhimõtte valguses iseenesest proportsionaalne (vt Riigikohtu 22. juuni 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-47-09, p 16) ning seda, et käesoleva asja tehiolude valguses on kannatanul säilinud piisavalt tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7), ei saa nimetatud edasikaebepiirangut pidada praegusel juhul ebaproportsionaalseks.
    3-1-1-22-17
    • (tsiviilhagi läbivaatamata jätmine)
    KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31) Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrust tühistades tuleb ringkonnakohtule vähemalt üldjuhul kujundada seisukoht küsimuses, kas alus, millele tuginedes madalama astme kohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, on olemas või mitte. Märgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus peaks maakohtu määrust tühistades ise tsiviilhagi menetlusse võtma. (p 33) Alates 1. jaanuarist 2017 esitatud tsiviilhagi, milles esitatud nõue ei vasta KrMS § 381 lg-s 1 sätestatud tingimustele, jäetakse KrMS § 296^2 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kui kõnealune läbi vaatamata jätmise alus ilmneb eelmenetluses, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras. (p 38) Selleks, et tsiviilhagi oleks võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata, ei piisa esitatud nõude vastavusest KrMS § 381 lg-st 1 tulenevatele tingimustele. Muu hulgas tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 296^2 lg 1 p 5 kohaselt läbi vaatamata juhul, kui selleks esineb sama lõike punktides 1–4 nimetamata "muu seaduses sätestatud alus". Osutatud sättes peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses. Seejuures tuleb KrMS § 263^1 lg 1 korras tsiviilhagi läbi vaatamata jättes juhinduda TsMS §-st 371, juba menetlusse võetud tsiviilhagi läbi vaatamata jättes aga TsMS §-st 423. (p 48) Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge , ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (RKKKo 3-1-1-106-12, p 60 ja RKKKo 3-1-1-64-15, p 61) (p 51)
    • (tsiviilhagi menetlusse võtmise otsustamine))
    Kriminaalmenetluses on kohaldatavad ka TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2 sätestatud alused õiguslikult perspektiivitu tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 3-2-1-177-16, p 10). (p-d 49–50)
    • (tsiviilkostja)
    Uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude (eeskätt KrMS § 38^1 lg 1), kui see nõue vastab lisaks ka KrMS § 39 lg 1 p 1 või 2 tingimustele. Tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi. (p 47)
    3-1-1-3-17
    Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 peab tõlgendama nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab KrMS § 141^4 lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras. (p 45)
    • (tsiviilhagi tagamise meetmed)
    Tulenevalt KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 378 lg-st 6, on süüdistataval võimalik kannatanu nõusolekul teha tehinguid ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasjadega. (p 44)
    3-1-1-92-13 (seoses muutunud seadusega on sel lahendil praeguseks pigem ajalooline tähendus)
    3-1-1-7-16 (mh selgitab kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi suhestumist TsÜS aegumise regulatsiooniga)
    5.2. Õiguslik olukord on aga muutunud. Erinevalt ülalkirjeldatud kohtupraktika kujunemise ajal kehtinud regulatsioonist kuuluvad 29. märtsil 2015 jõustunud KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus.
    5.3. Kuna süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud kuuluvad alates 29. märtsist 2015 kokkuleppe esemesse, kohalduvad menetluskulude vaidlustamisele täies mahus kõik kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1. Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 2–6 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kokkuleppe muutmiseks puuduvad kohtul volitused . Kokkuleppemenetlust reguleerivatest sätetest tuleb lähtuda ka ringkonnakohtu menetluses. Kuna maakohus ei koosta kokkuleppemenetluses põhistatud kohtuotsust, ei ole täidetud apellatsioonimenetluse põhilised eeldused ning seetõttu kohaldub KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebepiirang ka menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisele. Teisisõnu peab kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.
    6. (…) Kuna KrMS § 248 lg 1 kohaselt ei ole kohtul kokkuleppe muutmiseks volitusi, rikkus maakohus kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid. See viga annab KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt õiguse kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust vaidlustada. (…)Sellises olukorras tuli kriminaaltoimik KrMS § 3411 p 3 alusel prokuratuurile tagastada.

    7. Mõttekäiku, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus tuleb jõuda konsensusele nii menetluskulude suuruse kui ka nende tasumise ulatuse ning viisi osas, ei muuda ka asjaolu, kui kaitsja soovib taotleda maakohtu istungil riigi õigusabi suuruse kindlaksmääramist kokkuleppe sõlmimisele järgnenud kohtumenetluses osutatud õigusabi eest. Kuna kokkuleppemenetluses ei ole kohtumenetlus tavaliselt kuigivõrd ajamahukas ja sellest ei võta osa teised menetlusosalised peale prokuröri, süüdistatava ja kaitsja, on tekkivate kohtumenetluse kulude umbkaudne suurus kokkuleppe sõlmimisel üldjuhul prognoositav. Ka praegusel juhul oli kaitsjal kokkuleppe sõlmimise hetkel teada, kui palju aega ta üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamiseks, kaitseakti koostamiseks ja eelistungil osalemiseks kulutas. Eelnevast tulenevalt oli kohtueelse menetluse kuludele lisanduv menetluskulu umbkaudne suurus ettenähtav ja kokkuleppe sõlmimisel oli võimalik sellega arvestada.
    Menetluse lõpuleviimine ja edasise tegevuskäigu otsustamine (9.-12.10.17)
    Millistel tingimustel saab asja uuendada?
    Sama kuriteo toimepanemise eest ei saa teist korda karistada – topelt karistamise keeld. See kehtib nii karistuse, kui ka menetluse kohta.
    • TEISTMISMENETLUS on Riigikohtus teistmisavalduse läbivaatamine jõustunud kohtulahendiga kriminaalasjas menetluse uuendamise otsustamiseks. (KrMS 365)
    • Juba lõpetatud kriminaalmenetluse oportuniteedil on võimalik uuendada. (202, 203, 203_1, 205).
    • KrMS 200_1 (Kriminaalmenetluse lõpetamine kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu)  (2) Lõikes 1 ettenähtud aluste äralangemise korral uuendatakse menetlus käesoleva seadustiku §-s 193 sätestatud korras.
    • Kui alus puudub (alguses): kui sisulist lahendi ei tehta , siis ei saa rääkida sellest, kas isik on süüdi või ei ole süüdi. KrMS 199 lg (3) Kriminaalmenetlust jätkatakse, kui seda rehabiliteerimise eesmärgil taotleb: (hea nime säilitamiseks) kahtlustatav või süüdistatav või tema esindaja, surnud kahtlustatava või süüdistatava esindaja

    Lõpetamine leppimise tõttu – 203_1 – kannatanu + süüdistatava nõusolekud. Piirangud – 203_1 lg 1 p 1-4. 203_2 lg 4 -  Lepitaja saadab prokuratuurile lepituse käiku kirjeldava aruande.  Lepitaja kedagi ei sunnita. Kui lepitusmenetlus ei õnnestu, siis prokuratuur kirjutab sellest.
    Millest me räägime?
    Kohtueelse menetluse eesmärgiks on välja selgitada, mis juhtus – kas on toime pandud kuritegu, kes selle toime pani ja millistel asjaoludel. Kuritegude kohta tuleb politseil prokuratuuri jaoks kokku koguda teave, mis võimaldaks hiljem kuritegu kohtus tõendada.
    Kohtueelne menetlus ei lõpe alati kuriteos kahtlustatava tuvastamisega. Mõnikord selgub , et kuritegu ei toimunudki, mõnikord on küll selge, et kuritegu toimus, kuid selle toimepanija väljaselgitamine osutub võimatuks.
    Kohtueelne menetlus lõpeb siis, kui uurija leiab, et kõik, mis võimalik, on välja selgitatud ning tal rohkem midagi uurida ei ole või pole rohkem uurida võimalik. Nüüd on menetluse edasise kägu jaoks sisuliselt kaks valikut: kas
  • Menetlus lõpetada, või
  • Kellelegi kriminaalsüüdistus esitada
    Põhimõtteliselt on menetluse lõpetamine võimalik, kui kriminaalasja edasine menetlus oleks
  • Materiaalõiguslikult perspektiivitu – aegumise tõttu lõpetatud, resüdikaat
  • Õiguspoliitilistest kaalutlustest lähtudes soovimatu
  • Menetluse ökonoomiat silmas pidades mõttetu – tuvastamatuse tõttu lõpetatud
    Lisaks saab menetluse lõpetada ka prokuratuuri diskretsiooniotsustusega.
    • Loe KrMS §§ 199 kuni 210 ja vaata, kuhu kategooriasse erinevad menetluse lõpetamise alused sobivad
    Kriminaalmenetluse lõpetamine oportuniteedipõhimõtte alusel:
  • Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumisel ja kui süü ei ole suur (KrMS 202)
    • Kriminaalmenetluse ese peab olema teise astme kuritegu
    • kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei tohi olla suur

    Küsimus süü suurusest on materiaalõiguse küsimus. Süü on üldjuhul väiksem mh kuritegude puhul, kus:
    • esinevad karistust kergendavad asjaolud
    • võib karistust kergendada
    • võib isiku karistusest vabastada
    • peab puuduma avalik menetlushuvi kriminaalmenetluse jätkamiseks – kuritegude puhul, kus isiku süü ei ole suur. Olemasolev avalik menetlushuvi võib ära langeda, kui:
      • kannatanu ei soovi menetluse jätkamist
      • isik aitab oluliselt kaasa enda või mõne teise isiku poolt toimepandud kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele ja kui ilma selleta oleks kuriteo avastamine ja tõendite kogumine olnud välistatud või oluliselt raskendatud
      • kuriteo toimepanemisest on möödunud pikk aeg ja isik ei ole menetlust tahtlikult venitanud ega takistanud
    • kahtlustatav või süüdistatav peab olema heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud.
    Kriminaalmenetluse lõpetamine ei sõltu kahtlustatava või süüdistatava varaliste vahendite olemasolust menetluse lõpetamise küsimuse otsustamise hetkel.
    • Kriminaalmenetluse lõpetamise korral võib kohus prokuratuuri taotlusel ja kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul panna kahtlustatavale või süüdistatavale par 202 lg-s 2 ette nähtud kohustuse:

     1) tasuda kriminaalmenetluse kulud ja hüvitada kuriteoga tekitatud kahju;
     2) maksta kindel summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides;
     3) teha 10–240 tundi üldkasulikku tööd. Üldkasuliku töö tegemisele kohaldatakse karistusseadustiku § 69 lõigetes 2 ja 5 sätestatut;
     4) läbida sihtotstarbeline sotsiaalprogramm või alluda ettenähtud sõltuvusravile ning mitte tarvitada narkootikume;
     5) osaleda sotsiaalprogrammis.
    • Prokuratuur võib vastavatel tingimustel kriminaalmenetluse lõpetamist taotleda või kriminaalmenetluse lõpetada vaid sel juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on sellega nõus.

  • Kriminaalmenetluse lõpetamine karistuse ebaotstarbekuse tõttu (KrMS 203)
    Lg 1 p 2 – tähendab, et ei saa rohkem karistada.
    • Võib kriminaalmenetluse esemeks oleva teise astme kuriteo suhtes kriminaalmenetluse lõpetada, kui selle kuriteo eest mõistetav karistus oleks tühine, võrreldes kahtlustatavale või süüdistatavale mõne teise kuriteo toimepanemise eest mõistetud või eeldatavalt mõistetava karistusega.
    • Teise astme kuriteo suhtes võib kriminaalmenetluse lõpetada, kui selle kuriteo eest karistuse mõistmist ei ole oodata mõistliku aja jooksul.
    • Prokuratuur võib vastavatel tingimustel kriminaalmenetluse lõpetamist taotleda või kriminaalmenetluse lõpetada vaid sel juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on sellega nõus.

  • Kriminaalmenetluse lõpetamine seoses isikult tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga (KrMS 205)
    • Kriminaalmenetluse lõpetamine nimetatud sätte alusel lubatuud siis, kui KOOS esinevad alljärgnevad tingimused:
    • Kahtlustatav või süüdistatav on oluliselt kaasa aidanud avaliku menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele ja
    • Ilma kahtlustatava või süüdistatava kaasabita oleks selle kuriteo avastamine ja tõendite kogumine olnud välistatud või oluliselt raskendatud
    • Kahtlustatav või süüdistatav isik on nõus sellega, et tema enda suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse

    • millistel alustel saab menetluse lõpetada uurimisasutus ja millistel alustel menetluse lõpetamiseks on vajalik prokuratuuri määrust või isegi kohtu määrust:
    • 200_1 lg 1 – isiku tuvastamise tõttu - lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega.
    • 202 lg 2 – kui süü ei ole suur ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi
    • võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks
    • 202 lg 7 - Kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse – võib kriminaalmenetluse lõpetada ja kohustused määrata prokuratuur.
    • 203 lg 1 - Kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks
    • 203 lg 7 - Kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse – võib kriminaalmenetluse lõpetada prokuratuur.
    • 203_1 lg 1 - Kui kriminaalmenetluse esemeks oleva teise astme kuriteo asjaolud on selged, kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi ning kahtlustatav või süüdistatav on kannatanuga leppinud käesoleva seadustiku §-s 2032 sätestatud korras, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks
    • 203_1 lg 6 - Kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse, võib alustel kriminaalmenetluse lõpetada ja kohustused määrata prokuratuur
    • 204 lg 1 - Prokuratuur võib määrusega lõpetada kriminaalmenetluse, kui:
       1) kuritegu on toime pandud väljaspool käesoleva seadustiku ruumilist kehtivust;
       2) kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik Eesti Vabariigi territooriumil paikneval välisriigile kuuluval laeval või õhusõidukil;
       3) kuriteost osavõtja on pannud kuriteo toime Eesti Vabariigi territooriumil, kuid kuriteo tagajärjed saabusid väljaspool käesoleva seadustiku ruumilist kehtivust;
       4) on tehtud otsus oletatava kurjategija välisriigile väljaandmise kohta.

     (2) Prokuratuur võib määrusega lõpetada kriminaalmenetluse välisriigis toimepandud kuriteos, mille tagajärjed saabusid Eesti Vabariigi territooriumil, kui menetlemisega võivad kaasneda rasked tagajärjed Eesti Vabariigile või kui teo menetlemine on vastuolus muude avalike huvidega.
    • 205 lg 1 - Riigiprokuratuur võib oma määrusega kriminaalmenetluse kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes tema nõusolekul lõpetada, kui kahtlustatav või süüdistatav on oluliselt kaasa aidanud avaliku menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele ja kui ilma selleta oleks selle kuriteo avastamine ja tõendite kogumine olnud välistatud või oluliselt raskendatud.
    • 205_1 lg 1 - Riigiprokuratuuri määrusega lõpetatakse kriminaalmenetlus konkurentsiseaduses sätestatud leebuse kohaldamise tingimusi täitva leebusetaotleja suhtes, kes on esitanud esimesena leebuse kohaldamise taotluse, milles sisalduv karistusseadustiku §-s 400 sätestatud kuriteole viitav teave võimaldab alustada kriminaalmenetlust.
    • 205_2 - Kriminaalmenetluse lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega - võib Riigiprokuratuur kahtlustatava nõusolekul kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse määrusega lõpetada.

    • Oportuniteedipõhimõtte (otstarbekuse p.) rakendamise positiivsed ja negatiivsed küljed
    Positiivsed küljed:
    • Oportuniteedi eesmärgiks ja ühtlasi ka selle suurimaks eeliseks on nii inim- kui ka materiaalsete ressursside optimaalne jaotus. Oportuniteedi rakendamine peab tagama selle, et põhirõhk asetatakse raskemate kuritegude menetlemisele, sorteerides välja need vä hese tä htsusega kuriteod, mille edasine menetlus ei ole ratsionaalsetel kaalutlustel põ hjendatud . Oportuniteedi põhimõtte rakendamise läbi tagatakse kohtute töökoormuse vä henemine ning sellest tulenevalt omakorda nii kohtu- kui ka kogu kriminaalmenetluse kiirenemine .

    KrMS 385 p  10) käesoleva seadustiku §-des 201– 2031  sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise ja uuendamise määrus, välja arvatud kannatanu käesoleva seadustiku §-s 2031 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale; (vaidlustada ei saa)  ökonoomia.
    • Kriminaalrepressioonile alternatiivsete kontrollmehhanismide kaasamine kuritegevuse probleemi lahendamisse. Alternatiivsete kontrollmehhanismide all mõ istetakse sotsiaalhoolekannet ja muid mehhanisme, mis on suunatud preventiivsete eesmärkide saavutamisele .
    • Võ imalus muuta karistusõiguslikku sanktsioonisüsteemi paindlikumaks ning hoiduda teatud juhtudel karistuse kohaldamisest, kui see ei ole üld- ega eripreventiivsetel eesmärkidel tingimata vajalik.

    Negatiivsed küljed:
    • võimude lahususe printsiibi rikkumine - Kriminaalmenetluse lõpetamisel otstarbekuse põhimõttest lähtudes teeb prokuratuur sisuliselt kaks otsustust. Esimene neist on otsustus selle kohta, et kohtueelses menetluses kogutud tõendid on piisavad väitmaks, et konkreetne isik on toime pannud konkreetse õigusvastase teo ja on selle toimepanemises süüdi. Teine otsustus puudutab kü simust , kas teo toimepanijale tuleks mää rata kohustusi ja missuguseid kohustusi talle määrata tuleks.
    • Tavainimesele võib oportuniteedi põhimõtte rakendamine kriminaalmenetluses jätta mulje, et niigi madala kuritegude avastamisprotsendi juures saab veelgi vä iksem osa kuriteo toimepannud isikutest õ iglase karistuse. See aga omakorda süvendab usaldamatust veelgi ning äärmusliku väljendina võib tuua kaasa omakohtu teostamise.
    • Uurimisasutused on ülekoormatud. Enne kui saab kaaluda kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlustel, peavad kuriteo toimepanemise asjaolud olema välja selgitatud.

    • Menetluse lõpetamise alused võivad uurijale selgeks saada veel enne kui uurimine on ennast ammendanud. Samas võib prokuröril või kohtul tekkida soov asjas menetlus lõpetada, kui kohtumenetlus on juba käimas. Milline on menetluse lõpetamise otsustamise ajaraam?

    Mõistlik menetlusaeg - Otsustamisel, kas menetlusaeg on ebamõistlik, käsib seadus arvestada kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid.

    § 2052.  Kriminaalmenetluse lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega


      Kui kohtueelses menetluses ilmneb, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada, võib Riigiprokuratuur kahtlustatava nõusolekul kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse määrusega lõpetada.
    KrMS § 2052 puhul (alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks kohtueelses menetluses) võib öelda, et tegemist ei ole mitte niivõrd hüvitava, kuivõrd ennetava meetmega, sest seda rakendataks just nimelt EIÕK artikli 6 lõikes 1 nimetatud õiguse rikkumise vältimiseks.
    EIÕK Artikkel 6. Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele1
    1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, kuid ajakirjanikke ja üldsust võidakse demokraatlikus ühiskonnas eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilistel asjaoludel, kus avalikkus võib kahjustada õigusemõistmise huve, ulatuses, mis on kohtu arvates vältimatult vajalik.
    Nii nagu ei ole otstarbekas kehtestada ühtset menetlustähtaega kriminaalasjade menetlemiseks, ei ole võimalik määratleda ka seda, milline on mõistlik menetlusaeg. Ka ühes ja samas kriminaalasjas menetletavate süüdistatavate puhul võib see olla erinev.
    • Millised õiguslikud tagajärjed on menetluse lõpetamisel? Kas kahtlustatavat loetakse kriminaalkorras karistatuks, kui tema suhtes lõpetatakse menetlus KrMS § 202 alusel (nn „opokas“)? Aga kas ne bis in idem kahekordse menetlemise ja karistamise keeld rakendub?

    Ne bis in idem
    Õiguse kohaldajad Eestis peavad arvestama järgmiste oluliste õigusallikatega:
  • Euroopa inimõiguaste konventsiooni protokolli nr 7 art 4 lg 1: “Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud”.
  • Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 50: “Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.”
  • Eesti Vabariigi PS 23 lg 3: “Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks”.
  • EL Schengeni rakenduskonventsiooni art 54: “Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”
    Milline otsus on lõplik? Euroopa Inimõiguste Kohus osutab Inimõiguste konventsiooni protokolli nr 7 seletuskirjale, kus selgitatakse, et otsus on lõplik, kui see on omandanud res juridicata jõu, st kui otsust ei saa enam muuta, kui rohkem vahendeid selle vaidlustamiseks ei ole või menetlusosalised on ammendanud need vahendid või on lasknud mööda nende kasutamise tähtaja. Erakorralisi vahendeid, milleks võivad olla taotlus menetluse taasalustamiseks või kaebetähtaja pikendamiseks, otsuse lõplikkuse üle otsustamisel arvesse ei võeta.
    Ne bis in idem- topeltmenetlemise ja karistamise keeld- põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14).
    RK: KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele.
    Kui kriminaalmenetluse lõpetatakse KrMS 202 alusel, siis loetakse kahtlustatavat kriminaalkorras karistatuks. Oportuniteedi korral jääb kriminaalmenetluse alus püsima, sest süüdistatav on teinud teo ja see vastab kuriteo tunnustele ning ta kannab selle eest ka vastutust.
    KrMS 202 lg 6: Kui isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt, ei täida talle pandud kohustust, uuendab prokuratuuri taotlusel kohus kriminaalmenetluse oma määrusega. Karistuse mõistmisel arvestatakse kohustuste osa, mille isik on täitnud.
    Süüdistuse esitamine on oma olemuselt menetluslik filter – kui seni on asjaga tegelenud peamiselt kohtueelse uurimise asutus (mõnikord prokuröri otses järelevalve all, kuid enamasti küllaltki iseseisvalt), siis nüüd on prokuratuuri ülesandeks uurijate töö üle vaadata ja veenduda, kas kogutud materjal toetab kriminaalsüüdistuse esitamist ning on ka piisav selleks, et kohut süüdistuse põhjendatuses veenda – või siis mitte (sel juhul saab prokuratuur asja tagasi saata uurimisasutusele, ise täiendavaid menetlustoiminguid teha või menetluse ära lõpetada). Kui prokuratuur kohe menetlust ei lõpeta, tuleb kriminaaltoimik esitada tutvumiseks ka kaitsjale ja kahtlustatavale. Selles menetluse etapis on kaitsjal ja kahtlustataval võimalik prokuratuurile esitada taotlusi toimikusse kogunenud materjali täiendamiseks – eelduslikult mingi õigustava materjaliga . Pärast kriminaaltoimikuga tutvumist ja võimalike taotluste lahendamist saab prokuratuur koostada süüdistusakti ja selle kohtusse saata. Enne veel tuleb aga prokuratuuril vastu võtta otsus, millist liiki menetluses asi kohtusse saadetakse – valikutes on üldmenetlus, käskmenetlus, kokkuleppemenetlus ja lühimenetlus. Sellest, mis nende erinevate kohtumenetluse variatsioonide taga on, räägime teine kord.
    Loe süüdistuse kohta KrMS §§ 220 kuni 227, 168 ja 154
    • USAs on ametliku süüdistuse esitamiseks vajalik, et eksisteeriks põhjendatud kahtlus (probable cause ) – selle kahtluse olemasolus veendumiseks tuleb prokuratuuril oma tõendid esitada kas vandekogule ( Grand Jury) või kohtulikul eelärakuulamisel (preliminary hearing), kus leiab aset justkui miniprotsess, veendumaks, et vähemasti miinimumtasemel tõendid süüdsituse kinnitamiseks olemas on. Uuri nende kahe filtermehanismi kohta ja mõtle, kas ka Eestis veel täiendavat filtrit vaja oleks? Kas süüdistuse esitamine iseenesest kujutab endast sellist menetluslikku liigutust, mille tagajärjed on nii tõsised, nagu USAs on Grand Jury või preliminary hearingu vajadust põhjendades leitud?
    • Kui konkreetselt tuleks formuleerida süüdistusaktis süüteo kirjeldus? Kas Su vastus sellele küsimusele sõltuks sellest, millises rollis menetluses oled? Millisest hetkest saab rääkida kaitseõiguse rikkumisest süüdistuse ebakonkreetsuse tõttu?
    3-1-1-59-16 (kohtuliku arutamise piirid, süüdistus)
    21. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 ja 27. Septembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1.)
    3-1-1-40-14 (nõuded süüdistuse sisule )
    66. Tunnistamaks isiku süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, tuleb kohtul muu hulgas tuvastada ka need faktilised asjaolud, millest lähtudes saab deklaratsioonis esitatud andmeid ebaõigeks pidada. See omakorda eeldab, et sellised asjaolud oleksid piisava selguse ja täpsusega välja toodud juba süüdistuses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-12, p 22.). Tulenevalt KrMS § 268 lg-test 1 ja 5 ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt lähemalt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 ja 27. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1).
    67. Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Prokuröri kohtuistungil tehtud suulistel avaldustel on süüdistuse piiride kindlaksmääramise seisukohalt õiguslik tähendus üksnes niivõrd, kuivõrd tegemist on faktiliste või õiguslike väidete täiendamise või parandamisega või süüdistusest osalise loobumisega KrMS § 268 lg 3 mõttes. Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. (…) Süüdistuse sisu peab olema arusaadav juba süüdistusest, mitte alles ringkonnakohtu otsusest .
    68. Lisaks teo karistatavuse hindamiseks olulistele faktilistele asjaoludele peab süüdistus kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-107-00, p 4.1; 5. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-25- 12, p 10.1 ja 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-13, p 9. Vajalik on ka õiguslik hinnang, kas tuvastatud asjaolud tähendavad maksuseaduse kohaselt seda, et maksuõigussuhet, mida maksudeklaratsioonis näidatud andmed kajastavad, tegelikult ei eksisteeri. Peab süüdistusest lisaks maksunduslikult olulistele tehingu asjaoludele nähtuma ka prokuratuuri seisukoha materiaalõiguslik alus. Teisisõnu tuleb süüdistuses ära näidata, millised on need normid, millest tulenevate eelduste puudumine või milles sätestatud piirangud välistavad maksudeklaratsioonis väidetud maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise.
    70. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Kolleegium on varem märkinud, et olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas ei too selline menetlusõiguse rikkumine kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning see on võimalik kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-25-12, p-d 10-12 ja 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-13, p 13.)
    3-1-1-101-15 (varasemate ütluste lubatavus tõendina)
    33. Tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud KrMS § 289^1 lg-s 2 sätestatud juhul. Asjades nr 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15 käsitletud võimalus jätta KarS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel avaldatud deponeerimata ütluste ja sama isiku ristküsitlusel antud ütluste osalise vastuolu korral ütluste see osa, milles vastuolusid ei ole, tõendikogumisse, puudutab üksnes ristküsitlusel antud ütlusi. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus sama isiku kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei anna kohtule alust jätta ristküsitluse tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud ütlusi. (p 30) Vt lisaks 3-1-1-52-06; 3-1-1-113-06, p-d 15–17; 3-1-1-13-12, p 13. (p-d 25–29) Vt lisaks 3-1-1-62-07, p 12.3; 3-1-1-18-08, p 16. (p 32) Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused võivad olla kasutatavad tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, kui need on kohtus avaldatud KrMS § 294 või § 293 lg 1 ja § 289^1 alusel.
    36. Lubatavate tõendite puudumine selle kohta, et J. Lind põhjustas A surma süüdistuses kirjeldatud viisil last hüpitades, ei anna siiski automaatselt alust J. Lindu KarS § 117 lg 1 järgi õigeks mõista. Vaatamata kannatanu surma põhjustamise viisi tuvastamatusele, vajab KrMS § 306 lg 1 p-dest 1 ja 2 lähtuvalt lahendamist küsimus, kas süüdistatav tekitas kannatanule ettevaatamatusest süüdistuses kirjeldatud vigastused, mis tõid kaasa kannatanu surma. Nimelt ei ole kriminaalasja eripära (vt otsuse punkt 38) arvestades välistatud J. Linnu süüditunnistamine A surma põhjustamises täpselt tuvastamata viisil.
    37. Ehkki KarS § 117 sätestab suvalise teokirjeldusega kuriteokoosseisu, tuleb selle paragrahvi järgi esitatavas süüdistuses kaitseõiguse tagamiseks üldjuhul kirjeldada ka konkreetset tegevust või tegevusetust (KarS § 13 lg 1) ehk teoviisi, millega süüdistatav prokuratuuri arvates kannatanu surma põhjustas. Ometigi ei ole see reegel absoluutne. Võib ette tulla juhtumeid, kus kannatanu surma põhjustamise täpset viisi ei saa objektiivsetel põhjustel tuvastada, kuid samas on võimalik esitada süüdistus, mis vaatamata konkreetse teoviisi kajastamata jätmisele kaitseõigust ei riku. Sellisel juhul tuleb kohtumenetluses kontrollida, kas kannatanu surm võis saabuda süüdistatavast olenemata või on selline võimalus välistatud ja süüdistatav vastutab surma ettevaatamatu põhjustamise eest tuvastamata viisil. Sama põhimõte kehtib loogiliselt ka olukorras, kus KarS § 117 järgi esitatud süüdistuses on kannatanu surma põhjustamise täpset viisi küll kirjeldatud, kuid see jääb kohtus tõendamata, samas on süüdistuses kirjeldatud ülejäänud asjaolude kogum selline, et võimaldab kaitseõiguse tagada ka surma põhjustamise viisi konkretiseerimata. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, mil viisil süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav tegu, s.o kannatanu surma põhjustamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei välista alati isiku karistusõiguslikku vastutust KarS § 117 järgi, kui on tõsikindlalt välistatud, et keegi teine peale süüdistatava oleks saanud põhjustada ettevaatamatusest kannatanu surma. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 14.2.)
    3-1-1-55-16 (kohtuliku arutamise piirid)
    Karistusseaduse blanketti sisustava normi muutmist tuleb käsitada süüdistuse muutmisena ja et KrMS § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör süüdistust muuta enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Prokuröri poolt süüdistuse muutmine pole aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise esialgseid piire. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p 8)
    3-1-1-33-14 (kohtu seotus süüdistusega)
    14. KarS § 1332 puutuvalt on eksitav ka ringkonnakohtu väide, et maakohus saab süüdistuses esitatud kuriteo kvalifikatsiooni muuta vaid juhul, kui ta ei raskenda süüdistatava olukorda. Alates 1. septembrist 2011 kehtiva KrMS § 268 lg 6 järgi võib kohus mõista süüdistatava süüdi ka raskema kuriteokoosseisu järgi kui see, mis on ära toodud süüdistuses. Samuti on prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel ringkonnakohtu pädevuses KrMS § 340 lg 4 kohaselt süüdistatava raskemas kuriteos süüdimõistmine või õigeksmõistetu süüdimõistmine, kui sellega ei väljuta süüdistuse piiridest.
    Kohtuliku arutamise piirid, süüdistus:
    3-1-1-70-15 (süüdistusakt kaitseõigus)
    11.1 KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 10).
    11.2 Kuivõrd KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid , ei ole õigustatud pirduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 34 ja 35 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt.
    3-1-1-59-16 (kohtuliku arutamise piirid, süüdistus)
    21. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 ja 27. Septembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1.)
    22. Ühtlasi on kolleegium asunud seisukohale, et süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p- des 2 ja 3 sätestatuga. Viidatud sätete kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, kus toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 14 ja 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 12).
    3-1-1-39-08 Kohtueelse menetluse lõpuleviimine:
    9. Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 - RT III 2007, 24, 194, p 39). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt peavad KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgimiseks süüdistuses kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Nii on kriminaalkolleegium leidnud, et olukorras, kus isiku käitumisele antakse süüdistuses hinnang üksnes karistusõigusnormi sellise redaktsiooni järgi, mille kehtivusperiood ei kata kogu süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise aega, on riivatud isiku kaitseõigust. Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44, p 18; 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p-d 25, 26 ja 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 43).
    10. Siiski ei tähenda eelöeldu, et juhul, kui süüdistuses ei kajastu teo karistatavus toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, puudub kohtul võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. Nimelt on Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuses asjas nr 3-1-1-120-03 (RT III 2004, 7, 69, p 36) asunud seisukohale, et ehkki süüdistuses tuleks kajastada kõik asjassepuutuvad karistusseaduse muudatused, ei ole selle nõude järgimata jätmisel tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (vt ka kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 19 ja määrus asjas nr 3-1-1-139-05, p 27). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes leidnud, et olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist , mille kohaldamise võimalikkusest ei olnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväiteid kohtuotsuse tegemisele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 20). Seega on ringkonnakohus õigeksmõistva otsuse tegemisel ebaõigesti tuginenud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06 (RT III 2007, 2, 13) väljendatud seisukohtadele, leides, et koosseisulise tunnuse sisustamata jätmisega süüdistusaktis on rikutud süüdistuse konkretiseerituse nõuet KrMS § 154 lg 3 p 2 mõttes. Kolleegium leiab, et viide selles otsuses sisalduvatele põhjendustele ei ole käesoleva kriminaalasja lahendamisel asjassepuutuv, kuna nimetatud kriminaalasjas ei käsitletud nõudeid süüdistusele ega kohtu volitusi seoses karistusõigusnormi muutumisega pärast karistatava teo toimepanemist.
    3-1-1-28-14 (Kohtueelse menetluse lõpuleviimine)
    KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei ole käsitatav olukord, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
    • Kaitseõiguse tagamine
    Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 286^1 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
    Kriminaalmenetluse lõpetamine:
    3-1-1-22-15
    11. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Riigikohtu praktika järgi on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6).

    14. KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12). Süüdistuse järgi pani T. Paio arutatava kohtuasja esemeks olevad teod toime 14. märtsil, 7. mail ja 5. juunil 2012. KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada.
    3-1-1-133-13(kriminaalmenetluse lõpetamine (jur isiku lõpetamisega))
    20. Äriregistri teabesüsteemi järgi kustutati OÜ Räga äriregistrist 10. detsembril 2013, s.o pärast kriminaalasja võtmist Riigikohtu menetlusse. Kustutamiskande aluseks on tsiviilasjas nr 2-13-31298 tehtud Harju Maakohtu 1. novembri 2013. a jõustunud määrus, millega lõpetati OÜ Räga pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ja otsustati OÜ Räga likvideerida ning registrist kustutada . TsÜS § 45 lg 2 kohaselt tähendab OÜ Räga äriregistrist kustutamine, et OÜ Räga on lõppenud. Tulenevalt KrMS § 352 lg-st 1, § 274 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 4 ja § 199 lg 1 p-st 4 lõpetab Riigikohus kriminaalmenetluse juhul, kui juriidilisest isikust süüdistatav on lõppenud. Seetõttu tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles OÜ Räga tunnistati KarS § 3891 lg 3 järgi süüdi, ning kriminaalmenetlus tuleb selles osas KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 4 alusel lõpetada.
    3-1-1-85-04 Menetluse lõpetamine oportuniteediga:
    15. Väljaspool käesoleva kriminaalasja piire peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et tulenevalt Põhiseaduse § 11 teisest lausest, on riigivõim, sealhulgas täitevvõim seadusi kohaldades, seotud proportsionaalsuse põhimõttega. Kaalutlusõigus on täitevvõimule antud selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Pädeval võimuorganil lasub üldjuhul kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed . Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid. (Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-9-04 - RT III 2004, 20, 224, p 15-18;
28. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-6-00 - RT III 2000, 13, 140, p 17.) Proportsionaalsuse põhimõttest peab talle seadusega antud kaalutlusõiguse teostamisel lähtuma ka prokuratuur kriminaalmenetluses.
    16. 1. jaanuaril 2004. a jõustunud KrMK § 1681 ja § 220 lg 3 andsid prokurörile õiguse taotleda kohtult kriminaalmenetluse lõpetamist või teatud tingimustel kriminaalmenetlus ise lõpetada, kui puudub avalik menetlushuvi ja isiku süü ei ole suur. Analoogiline regulatsioon sisaldub ka kehtiva KrMS §-s 202 ja § 274 lg-s 5. Tegemist on prokurörile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas.
    3-1-1-113-10 Menetluse lõpetamine oportuniteediga:
    Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseks muuhulgas põhjusel, et vaidlusküsimust võib vähemalt põhimõtteliselt tõstatada hilisema apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse raames (vt RKKKm nr 3-1-1-69-08, p 8 ja nr 3-1-1-117-09, p 10). Nende KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste puhul, mis kujutavad endast kriminaalasjas tehtavat lõplikku lahendit, tuleb aga kaebeõiguse puudumises proportsionaalsuse hindamisel silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid ja kohtukaebeõiguse piiramise eesmärki. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele. Asjaolu, et kõnealune kriminaalasja terviklahendusena käsitatav määrus ei ole vastavalt KrMS § 385 p-le 7 vaidlustatav, on eeskätt põhjendatav kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga. Nõusoleku andmine peaks tähendama seda, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal puudub õigus määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimuses sisulist otsustust ei tehta. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist. Kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. Kooskõlas KrMS § 206 lg 1 p-ga 3 tuleb eranditult kõigis kriminaalmenetluse lõpetamise määrustes muuhulgas lahendada ka konfiskeerimise küsimus. KrMS § 202 grammatilise tõlgenduse pinnalt ei pea kahtlustatava või süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks hõlmama nõusolekut konfiskeerimiseks. Ka kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamisel peab kahtlustatavat või süüdistatavat teavitama kõigist asjaoludest, mille osas tuleb kohtul vastavalt KrMS § 206 lg-le 1 seisukoht kujundada. Kui kohtul tekib kahtlus selles, kas kahtlustatavat või süüdistatavat on kõigist nõutavatest asjaoludest teavitatud, on tal KrMS § 202 lg 4 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse lahendamiseks ja täiendavate asjaolude selgitamiseks õigus välja kutsuda prokurör, kahtlustatav või süüdistatav ning viimatinimetatute taotlusel ka kaitsja. Taotluse lahendamiseks vajalikke täiendavaid asjaolusid selgitades on kohtul õigus KrMS § 202 lg 5 alusel tagastada kriminaalasi prokuratuurile menetluse jätkamiseks. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õigust tuleb jaatada olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385 p-s 7 sätestatu aga ei laiene .
    3-1-1-87-12 Menetluse lõpetamine oportuniteediga:
    • Lõpetamine seoses menetlushuvi puudumise ja süü väiksusega
    KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, mis jõustub kahtlustatava poolt kohustuste täitmisega. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamine on võimalik olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. (RKKKo 3-1-1-113-10, p 12). Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses. Konfiskeerimine on KarS § 83 lg 4 aluste sedastamisel küll obligatoorne, kuid selle rakendamine ilma isiku nõusolekuta on võimalik üksnes süüdistatava üld- või lühimenetluse korras süüditunnistamisel kohtuotsusega. Kokkuleppest kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks ei või eraldada selle olulisi tingimusi, sh asitõendina äravõetud esemete konfiskeerimist. Kui isiku nõusolekut mõne asjaolu kohta küsitud ei ole, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja kriminaalmenetluse lõpetamine tuleb tühistada tervikuna ning tagastada kriminaalasi KrMS § 202 lg 5 alusel prokuratuurile menetluse jätkamiseks (vt RKKKm 3-1-1-113-10, p-d 8 ja 11).
    • Lõpetamise määrus
    KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, mis jõustub kahtlustatava poolt kohustuste täitmisega. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamine on võimalik olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. (RKKKo 3-1-1-113-10, p 12). Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses. Konfiskeerimine on KarS § 83 lg 4 aluste sedastamisel küll obligatoorne, kuid selle rakendamine ilma isiku nõusolekuta on võimalik üksnes süüdistatava üld- või lühimenetluse korras süüditunnistamisel kohtuotsusega. Kokkuleppest kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks ei või eraldada selle olulisi tingimusi, sh asitõendina äravõetud esemete konfiskeerimist. Kui isiku nõusolekut mõne asjaolu kohta küsitud ei ole, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja kriminaalmenetluse lõpetamine tuleb tühistada tervikuna ning tagastada kriminaalasi KrMS § 202 lg 5 alusel prokuratuurile menetluse jätkamiseks (vt RKKKm 3-1-1-113-10, p-d 8 ja 11).
    • Ne bis in idem (topeltkaristamise ja menetlemise keeld)
    Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses.
    3-1-1-95-15 Menetluse lõpetamine oportuniteediga:
    • Täitmiskohtunik
    Juhul, kui kriminaalmenetluse on otstarbekuse kaalutlusel lõpetanud ja isikule kohustused määranud kohus, on vastavalt KrMS § 202 lg-le 6 ja §-le 427^1 üksnes kohtul õigus otsustada kohustuse muutmine või selle täitmisest vabastamine, samuti kriminaalmenetluse uuendamine. (p 8) KrMS § 427^1 mõtteks on, et kohustust muuta või sellest vabastada saab vaid juhul, kui kohustuse täitmist oluliselt takistav asjaolu on ilmnenud kohustuse täitmise ajal. Seega saab KrMS § 427^1 alusel esitada taotluse kohustuse muutmiseks või sellest vabastamiseks üksnes kohustuse täitmise tähtaja jooksul. (p 9) KrMS § 202 lg 6 alusel menetluse uuendamise üle otsustamisel peab kohus välja selgitama kohustuse täitmata jätmise põhjused. Juhul, kui prokuratuuri taotluse lahendamise käigus ilmnevad KrMS § s 427^1 nimetatud kohustuse täitmist oluliselt raskendanud asjaolud, tuleb kohtul isikule pandud kohustust kas muuta või ta sellest vabastada, selgitades eelnevalt välja isiku seisukoha (nõusoleku). (p 10) Kui taotlus kriminaalmenetluse lõpetamisel pandud kohustuse muutmiseks või sellest vabastamiseks on esitatud pärast kohustuse täitmise tähtaega ja prokuratuur ei ole kohtult kriminaalmenetluse uuendamist taotlenud, ei ole kohtul võimalik otsustada kriminaalmenetluse lõpetamisel pandud kohustuse muutmise või sellest vabastamise üle. Ebatäpne on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole täitmiskohtunik pädev sellist taotlust lahendama ja see tuleb jätta KrMS § 202 lg-st 6 ja §-st 427^1 lähtudes läbi vaatamata. Taotluse läbi vaatamata jätmine on põhjendatud, kuid seda tulenevalt asjaolust, et see esitati pärast kohustuse täitmise tähtaega. (p 11)
    3-1-1-3-17 (menetluse lõpetamine oportuniteediga, edasikaebepiirang ei hõlma kõiki küsimus, tsiviilhagii)
    29. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kannatanul ei olnud õigust vaidlustada maakohtu otsustust lõpetada A. Soo suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus. KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS §-s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Kannatanu esindaja leiab, et kuna kriminaalmenetlust lõpetades rikuti ilmselgelt menetlusõigust, võimaldanuks kohtupraktika ringkonnakohtul seaduses sätestatud edasikaebepiirangust kõrvale kalduda. See seisukoht on ekslik. Viimati viidatud määruses selgitas kolleegium, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p- d 15–16, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p-d 23–26).
    30. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul riigi karistusvõimu monopoli tõttu õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7 ja 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p-d 9– 10).
    31. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda kannatanul vaidlustada kohtu otsustust kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetada, ei saa aga veel järeldada, et osutatud sättes ette nähtud edasikaebepiirang hõlmab kõiki küsimusi, mille kohus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lahendab, sh näiteks otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta. Sarnaselt on kolleegium leidnud, et KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirang, mis välistab kohtu alla andmise määruse vaidlustamise, ei hõlma kohtu alla andmisel tehtavat otsustust süüdistatava tõkendi kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-133-12, p 9 ja määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 17). Kaalutlused, millest lähtudes on seadusandja KrMS § 385 p-s 10 välistanud avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise, ei pruugi kehtida kõigi kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavate (sellega kaasnevate) otsustuste puhul. Järelikult tuleb seaduse eesmärgipärase tõlgendamise abil välja selgitada, kas üks või teine KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduv otsustus on KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud või mitte. Riigikohus on varemgi tõlgendanud KrMS § 385 p-s 10 (enne 1. septembrit 2011 punktis 7) sätestatud edasikaebepiirangut kitsalt. Nii on kolleegium tõdenud, et KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385 p-s 7 sätestatu aga ei laiene. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-113-10, p 12.)
    33. Vastus eelmises punktis märgitud küsimusele oleneb kõigepealt sellest, kas tsiviilhagi tagamise tühistamine oli praegusel juhul kriminaalmenetluse lõpetamisega kohustuslikult kaasnev õiguslik tagajärg. Juhul, kui A. Soo vara aresti alt vabastamine on kriminaalmenetluse lõpetamise automaatne õiguslik järelm, ei ole seda võimalik kriminaalmenetluse lõpetamisest eraldi vaidlustada, mis on aga KrMS § 385 p 10 kohaselt välistatud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15, p-d 7–9). Kui aga kohtul on kaalutlusõigus küsimuses, kas jätta A. Soo vara vaatamata kriminaalmenetluse lõpetamisele aresti alla, saab tsiviilhagi tagamise tühistamist vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamisest eraldi, mistõttu ei pruugi KrMS § 385 p 10 seda välistada.
    35. KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse kriminaalmenetluse lõpetamise määruses mh kohaldatud tõkendi või muu kriminaalmenetluse tagamise vahendi tühistamine. Samuti sätestab KrMS § 422 lg 1, et kui õigeksmõistetult või isikult, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, on ära võetud dokumente või asju või kui on arestitud tema vara, saadab kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik jõustunud kohtuotsuse või -määruse asjaomasele asutusele nende dokumentide või asjade tagastamiseks või vara aresti alt vabastamiseks.
    36. Eelmises punktis osutatud sätetes peetakse silmas olukorda, kus menetleja lõpetab kriminaalmenetluse tingimusteta ja lõplikult, mis tähendab, et tsiviilhagi jäetakse KrMS § 2962 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (enne 1. jaanuari 2017 tulenes vastav kriminaalmenetluse lõpetamise alus üldjuhul KrMS § 274 lg-st 4 koostoimeS § 310 lg-ga 2 – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-96-12, p 6 ja 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-53-13, p-d 14–15). Olukorras, kus tsiviilhagi menetlemine kriminaalasja raames on lõppenud selle läbi vaatamata jätmisega, puudub ka põhjus jätta kehtima kriminaalmenetluses kohaldatud tsiviilhagi tagamise abinõu, nt vara aresti.
    37. (…) Kohtupraktikas on leitud, et kohustuse täitmata jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses ei anna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-95-15, p 9). Eelnevast järeldub, et kui kohus paneb kriminaalmenetlust lõpetades kahtlustatavale või süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 loetletud kohustuse, pole kriminaalmenetluse lõpetamine lõplik, vaid tingimuslik.
    39. Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni.
    44. KrMS § 202 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses ei anna (3-1-1-95-15, p 9). (p 37) Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) Kannatanu põhjendamatu keeldumine nõusoleku andmisest arestitud varaga kahju hüvitamiseks vajaliku tehingu tegemiseks võib välistada võimaluse käsitada süüdistatava poolt kahju hüvitamata jätmist KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi pandud kohustuse rikkumisena. (p 44)
    45. Eelnev annab kolleegiumi hinnangul piisava aluse tõlgendada KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab KrMS § 1414 lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust. Seejuures on võimalik arvestada ka asjaolu, et ebakindlust kannatanu nõude põhjendatuse osas vähendab tõik, et süüdistatav on andnud kahju hüvitamiseks nõusoleku. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras.
    47. Keeld vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel on põhjendatav ühelt poolt menetluse lõpetamise üheks eelduseks oleva kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga (vt lähemalt määrus asjas nr 3-1-1-113-10, p 8) ja teiselt poolt sellega, et kannatanul ei ole õigust nõuda isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist, mistõttu kriminaalmenetluse lõpetamine iseenesest tema õigusi riivata ei saa (määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7). Erinevalt kriminaalmenetluse lõpetamisest riivab tsiviilhagi tagamise tühistamine kannatanu subjektiivseid õigusi, sest selline otsustus võib mõjutada kannatanu võimalust oma nõue reaalselt maksma panna, millest omakorda oleneb kannatanu vara väärtus (vt ka käesoleva määruse punktid 42–43). Kõnealune riive kannatanu õigustele võib – olenevalt nt tagatava nõude suurusest ja tagatise väärtusest – olla küllaltki intensiivne.
    48. Ühtlasi tuleb arvestada, et KrMS § 202 üks eesmärke on kannatanu õiguste kaitse, millele viitab see, et kriminaalmenetluse lõpetamine kõnealuse paragrahvi alusel on lubatav üksnes juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on kuriteoga tekitatud kahju heastanud või asunud seda heastama. Samuti näeb KrMS § 202 lg 2 p 1 ette aluse panna kahtlustatavale või süüdistatavale kriminaalmenetluse lõpetamisel kahju hüvitamise kohustuse, mille täitmisest oleneb kriminaalmenetluse uuendamine. Seda arvestades oleks KrMS § 202 üldise mõttega vastuolus edasikaebepiirang, mis ei võimaldaks kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnevaid kohtu otsustusi, mis riivavad vahetult tema subjektiivseid õigusi.
    49. Nendel põhjustel asub kolleegium seisukohale, et KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirang, mis ei võimalda esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavat kohtu otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta.
    3-1-1-53-15 (menetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja ületamisel)
    9. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse tulev ajavahemik ei pruugi kattuda kriminaalmenetluse alustamisest ehk esimesest uurimis- või muust menetlustoimingust möödunud ajaga . Riigikohtu kriminaalkolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginevalt märkinud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 586-588 koos edasiste viidetega). Menetlusaja mõistlikkuse hindamise aluseks olev ajavahemik tuleb tuvastada iga kuriteo puhul eraldi.
    10. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul . Üksnes juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, saab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastada üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1- 1-63-13, p 9 koos edasiste viidetega).
    Nimelt on kriminaalkolleegium varem märkinud, et mõistliku menetlusaja kestuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes süüdistusaktis kirjeldatud tegude mahust, vaid arvestama peab kõiki samas kriminaalasjas menetluse esemeks olnud tegusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 32 ja 16. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-63-14, p 8.5)
    Käsitletava meetme üks eesmärk on vältida isiku põhiõiguste riive edasist süvenemist, mistõttu ei ole kriminaalmenetluse lõpetamist sellel menetlusseadustikus sätestatud alusel seatud sõltuvusse asjaolust, missuguses staadiumis arutatav kriminaalasi parajasti on (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 22). Seega ei saa välistada ka olukorda, kus kohus lõpetab KrMS § 2742 lg 1 alusel kriminaalmenetluse, olles juba lahkunud KrMS §-s 304 sätestatud korras nõupidamistuppa otsust tegema. Praeguses kohtuasjas võimaldas maakohtu kohtunik enne nõupidamistuppa lahkumist kohtumenetluse pooltel avaldada arvamust küsimuses, kas kriminaalmenetlus oleks võimalik lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel. Süüdistatava nõusolekut sellel alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks otsesõnu ei küsitud, kuid arvestades, et J. Mletško asjasse puutuvas osas maakohtu määrust ei vaidlustanud, saab lugeda ta kõnealuse otsustusega nõustunuks.
    14. KrMS § 2742 lg 1 sõnastusest järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne selle abinõu kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kohasteks meetmeteks on senises kohtupraktikas loetud kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel ja võimalust mõista süüdistatavale kergem karistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 18). 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi saab uue abinõuna kõne alla tulla ka ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamine .
    15.2 Kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd kriminaalasi ei ole keeruline ega mahukas, kuid J. Mletško on pidanud taluma kriminaalmenetlusest tingitud piiranguid sedavõrd pikka aega ja peaks jätkuvalt jääma eesootava menetluse tulemuse osas teadmatusesse, on kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel süüdistatava õiguste rikkumise heastamiseks ainus kohane abinõu. Kriminaalmenetluse lõpetamist ei välista seejuures ka asjaolu, et maakohus jättis kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. Kuigi määruskaebustes osutatakse õigesti kohtupraktikas väljendatud põhimõttele, mille kohaselt tuleb muu hulgas arvestada kannatanu õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul, on tegemist pelgalt ühe argumendiga, mida tuleb mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel arvestada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.2). Lisaks muudele arvesse võetavatele teguritele ei ole kindel, et lõpliku jõustunud kohtulahendi tegemiseni saaks jõuda juba lähiajal. Seega ei saa välistada, et ligikaudu sama aja jooksul jõutakse kannatanu nõue läbi vaadata tsiviilkohtumenetluses. Vaagides vajadust kõrvaldada süüdistatava õiguste rikkumine ja tagada tsiviilhagi lahendamine mõistliku menetlusaja jooksul, ei riiva kriminaalmenetluse lõpetamine kannatanu õigusi ülemäära.
    Kaasused:
  • Saladuslik lugu
    Prokurör võtab kontakti N kaitsja M-ga ja teatab, et kriminaaltoimik N kahtlustuses on jõudnud prokuratuuri ja ega seal enam midagi teha ei olegi peale selle, et otsustada, kuidas asi lahendada. Prokurör võib näha siin võimalust menetluse lõpetamiseks avaliku huvi puudumise tõttu, kuid see tuleb kõne alla vaid siis, kui kaitsja loobub kriminaalasja materjalidega tutvumisest. Kui aga kaitsja soovib toimikuga tutvuda, siis saadab prokurör kriminaalasja üldkorras kohtusse, küsib karmi karistust ja lõpetamisest ei ole juttugi.
    Kuidas reageerid sellele kaitsjana? 224 lg 1
    Milliseid võimalikke argumente näed prokuröri positsiooni kinnitamiseks?

    KrMS § 8.  Menetlusosalise õiguste tagamine


     Uurimisasutus, prokuratuur ja kohus on kohustatud:
     2) tagama kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalse võimaluse end kaitsta;
     3) tagama kahtlustatavale ja süüdistatavale kaitsja abi käesoleva seadustiku § 45 lõikes 2 sätestatud juhtudel või kui ta seda taotleb;

    Kaitsja peab tegutsema oma kaitsjaaluse huvides. Ei ole praegu teada, mis on kahtlustatava huvides – kas lõpetada menetluse avaliku huvi puudumise tõttu või edasi võidelda? Advokaat ei saa kaitsjaaluse õigusi parimal viisil kaitsta juhul, kui kaitsja ei ole tutvunud kriminaaltoimikuga.

    Kriminaaltoimiku materjalidega tutvumine on vajalik õiglase menetluse ja kaitse ettevalmistamise tagamiseks. KrMS 34_1 lg 1 järgi on Kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele.


    KrMS 34_1 lg 1 teise lause järgi Juurdepääs kogutud tõenditele tagatakse hiljemalt pärast seda, kui prokuratuur on kohtueelse menetluse lõpuleviiduks tunnistanud ja esitanud kriminaaltoimiku tutvumiseks käesoleva seadustiku § 224 järgi.

    § 224.  Kriminaaltoimiku esitamine kahtlustatavale, kaitsjale, kannatanule ja tsiviilkostjale tutvumiseks


     (1) Prokuratuur esitab kaitsjale kriminaaltoimiku koopia elektroonilisel andmekandjal või kaitsja kirjaliku põhistatud taotluse alusel paberil . Kaitsja võib toimiku koopiast loobuda. Koopia vastuvõtmise või sellest loobumise kohta annab kaitsja allkirja.


    Prokuratuuril on diskretsiooniõigus, kas ta pakkub opportuniteedi või ei.

    Kui prokuratuur pakub oportuniteedi, siis eeldatavasti materjalid on nõrgad. Advokaat peaks kindlasti kohtusse minema sel juhul.

    KrMS 34_1 lg 3 järgi prokuratuur võib määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kui see võib kahjustada kriminaalmenetlust.


    KrMS 34_1 lg (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud prokuratuuri keeldumise määruse peale võib esitada kaebuse vastavalt käesoleva seadustiku § 228 sätetele.

    § 228.  Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamine


     (1) Menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise.
    Advokaat peab ütlema prokurörile, et vaatab materjale.
    Kas pärast süüdistuse esitamist saab lõpetada oportuniteedil? Saab küll.  KrMS 202 lg 1: Kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur…
    Kui kohtuistung on läbi, siis juba ei saa. Kohtuistungil prokurör juba peaks loobuma süüdistusest.
  • Reha rohus
    Uurimisasutus saadab prokuratuuri toimiku X kahtlustuses oma abikaasa Y löömises, kuna kõik võimalikud tõendid KarS §-s 121 nimetatud süüteo tõendamiseks on kogutud. Prokurör vaatab toimikut ja näeb, et kuigi kriminaalmenetlust alustati Y teate pinnal ja ütluste alusel, on Y menetluse käigus ütlusi muutnud, kinnitades, et astus ise reha peale ja X on parim abikaasa, keda võib üks inimene tahta. Nähes, et ilmselgelt Y puhul süüdistuse tunnistajana potentsiaali ei ole, muutub prokurör murelikuks ja kontakteerub X kaitsjaga, küsides, kas X ehk on nõus kriminaalmenetluse lõpetamisega, makstes riigile 200 EUR. X sellega nõus ei ole ja seejärel lõpetab prokurör kriminaalasja tõendite puudumise tõttu.
    Kriminaalasja uurija, kes sellest kõigest kuuleb , kirjutab kaebuse lõpetamise peale prokuröri ülemusele.
    Mina teeksid siin kõrgema prokurörina ja kus näeksid võimalikke probleeme?
    RK: Kuna ütlused on vastuolulised, siis ei saa neid tõendina kasutada – lubamatud tõendid.
    Antud kaasuses kannatanu ütlusi ei saa üldse arvestada.
    KrMS 202 lg 1 kohaldada ei saa, sest kahtlustatav ei ole nõus maksma riigile menetluse kulud.
    Prokuratuur peab hindama, kas asi on üldse perspektiivne või perspektiivitu.

    § 6.  Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte


    Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad käesoleva seadustiku §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui käesoleva seadustiku § 201 lõike 2, § 202, 203, 2031, 204, 205, 2051, 2052 või § 435 lõike 3 kohaselt puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada.
    Kaebuse võib esitada kannatanu Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamise peale KrMS 207 järgi. KrMS 207 lg  5: Prokuratuur või Riigiprokuratuur koostab kaebuse rahuldamata jätmise kohta põhistatud määruse ning saadab selle koopia kaebuse esitajale.
    Kas Riigiprokuröril on õigus madalama astme prokuröri otsust muuta? Kas kaalutlusotsust saab muuta?
    KrMS 213 lg 6: Kõrgemalseisev prokurör võib prokurörilt nõuda menetluse asjaolude kohta suulisi ja kirjalikke selgitusi ning võib oma määrusega tühistada prokuröri ebaseadusliku või põhjendamatu määruse, korralduse või nõude. Kõrgemalseisva prokuröri määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks on prokurörile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud.
  • Otstarbekas lõpp
    S kahtlustatakse narkootikumide müümises väikeses koguses. Kui kohtueelne menetlus on lõpule viidud ja toimik prokuratuuri saadetud, teeb kaitsja prokurörile ettepaneku kriminaalasjas menetlus lõpetada avaliku menetlushuvi puudumisel. Kaitsja juhib prokuröri tähelepanu, et asjas tehtud ekspertiisi tulemused on kahtlased, kuna eksperdile edastatud aine, mis väidetavalt kahtlustatavalt ära võeti, oli selles samas asitõendite laos, kus politsei sisekontrollitalitus avastas tõsiseid puudujääke ladustatud esemete arvestuses. Muist materjale oli valesse kohta paigutatud ja osa silte pakendite küljest lahti tulnud, mistõttu on suur tõenäosus, et pakendid võisid segamini minna. Prokurör esitabki kohtule taotluse, et kohus menetluse lõpetaks ja paneks kahtlustatavale kohustuse tasuda menetluskulud 500 EUR ning veel kahe kuu jooksul 3000 eurot riigi tuludesse. Kahtlustatav on nõus. Kohtunik teebki määruse, millega lõpetab menetluse ja paneb kahtlustatavale kokkulepitud kohustused. Kahtlustatav tasub kohe määruse tegemisele järgneval päeval 3500 eurot riigi tuludesse, kuid jääb vaid napilt nädal hiljem taas vahele väikeses koguses narkootikumide ostmisega. Prokurör teatab kaitsjale, et esitab nüüd süüdistuse nii narkootikumide ostmise episoodis kui ka eelnevalt mainitud müümise episoodis, kuna kahtlustatav pani eelmises menetluse lõpetamise määruses toodud tähtaja jooksul, samas aga enne määruse jõustumist toime uue kuriteo. Pealegi olevat esialgses menetlust lõpetavas kohtumääruses jäänud ekslikult konfiskeerimata kuriteo vahetuks objektiks olnud narkoaine. Kaitsja esitab seepeale kaebuse riigiprokuratuuri ja nõuab, et riigiprokuratuur järelevalve korras keelaks sellise süüdistusakti esitamise, kuna narkootikumide müümise episoodis on asjas juba lõpplahend tehtud.
    Mida peaks riigiprokuratuur tegema?

    Tehtud lõplik lahend. Kohustused on täidetud.

    Narkootikumite tarvitamine ei ole kuritegu.

    § 202.  Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur


     (1) Kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks.
     (2) Kriminaalmenetluse lõpetamise korral võib kohus prokuratuuri taotlusel ja kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul panna talle kohustuse määratud tähtajaks:
     1) tasuda kriminaalmenetluse kulud ja hüvitada kuriteoga tekitatud kahju;

     2) maksta kindel summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides;
     3) teha 10–240 tundi üldkasulikku tööd. Üldkasuliku töö tegemisele kohaldatakse karistusseadustiku § 69 lõigetes 2 ja 5 sätestatut;
     4) läbida sihtotstarbeline sotsiaalprogramm või alluda ettenähtud sõltuvusravile ning mitte tarvitada narkootikume; - kas see kohustus oli talle pannud?
     5) osaleda sotsiaalprogrammis.
     (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–3 loetletud kohustuste täitmise tähtaeg ei või ületada kuut kuud. Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 4 ja 5 nimetatud kohustuste täitmise tähtaeg ei või olla pikem kui kaheksateist kuud.
     (4) Prokuratuuri taotluse lahendab kohtunik ainuisikuliselt määrusega. Vajaduse korral kutsutakse taotluse lahendamiseks kohtuniku juurde prokurör ja kahtlustatav või süüdistatav ning kahtlustatava või süüdistatava taotlusel ka kaitsja.
     (5) Kui kohtunik ei nõustu prokuratuuri esitatud taotlusega, tagastab ta menetluse jätkamiseks kriminaalasja oma määrusega.
     (6) Kui isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt, ei täida talle pandud kohustust, uuendab prokuratuuri taotlusel kohus kriminaalmenetluse oma määrusega. Karistuse mõistmisel arvestatakse kohustuste osa, mille isik on täitnud.

    Kui prokuratuur uuendaks menetluse, siis menetlus on üldse perspektiivitu. Tõendid on kahtlased / puuduvad. Antud juhul kohus peab üldse õigeks mõistma.
  • Püssirohutünn Balkanilt
    M oli Kosovost Eestisse saabunud 1999.aastal ja elas siin alalise elamisloaga. Kosovo Vabariigi kodanik V saatis politseile taotluse M suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks seoses Kosovos mustlaste kallal 1998.aastal toime pandud massimõrvaga. Taotlusega olid kaasa pandud ka fotod ühest massihauast ning Kosovo kohtuniku poolt vande all võetud kirjalikud ütlused isikult, kes väitis, et timukakomandot oli juhtinud just M. Politsei alustas kriminaalmenetlust ja ametnikud läksid M-i üle kuulama, kuid M naine teadis öelda, et M oli juba nädala eest välisriiki lahkunud. Kuhu nimelt, naine ei teadnud . Prokuratuur otsustas kriminaalmenetluse asjas lõpetada.
    Kas ja millisel õiguslikul alusel oli prokuratuuril õigus menetlus sel alusel lõpetada?
    Prokuratuur võib määrusega lõpetada kriminaalmenetluse KrMS par 204 lg 1 p 1 järgi, st kuritegu on toime pandud väljaspool käesoleva seadustiku ruumilist kehtivust (KrMS par 3 lg 1 esimene lause – kriminaalmenetlusõigus kehtib EV territooriumil). Kuritegu oli toime pandud Kosovos.
  • Salajase kriminaalasja salajane lõpp
    Kaitsepolitseiametnik V-d kahtlustati riigisaladuse avaldamises. Kahtlustuse kohaselt oli ta jälile saanud, et tema ülemus B edastas korrumpeerunud omavalitsustegelastele H-le ja U-le andmeid nende kohta toimetatava jälitustegevuse kohta, kuna aga sisekontrollis teda tõsiselt ei võetud, siis andis ta asjast teada ajakirjanik D-le, kes sellest ajalehes artikli avaldas. Informatsiooni kontrollimisel selguski, et B sai regulaarselt raha H-le U-le jälitusinfo edastamise eest. Prokurör teatas, et on valmis V suhtes kriminaalmenetluse lõpetama KrMS § 202 järgi, kuna kahju pole ja avalik menetlushuvi puudub, kuid üksnes sellel tingimusel, et V kohustub kriminaalmenetlusega seonduvast vaikima ja maksab riigi tuludesse 3000 eurot. V nõustub ja kohus kinnitab kriminaalmenetluse lõpetamise. Pärast menetluse lõpetamist võtab V aga taas kontakti ajakirjanikuga ning räägib, et teda taheti info avaldamise eest vastutusele võtta ning hiljem sunniti ennast süüdistusest 3000 euro eest vabaks ostma. Prokurör taotleb seejärel kohtult menetluse uuendamist.
    Olete kohtunik. Kuidas lahendate taotluse?
    Andmete avalikustamisel ajakirjaniku poolt hakkab esinema ülekaalukas avalik menetlushuvi, samuti menetlusega seotud andmete mitteavalikustamine on kohtu poolt pandud kohustuseks, mida V ei ole täidetud. KrMS par 202 lg 6 kohaselt peab kohus uuendama prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse määrusega ning karistuse mõistmisel arvestama kohustuse osa, mille V täitis ( kaasusest ei ole näha, kas V maksis riigituludesse KrMS 202 lg 2 p 2 järgi).
  • Ei tohi tähtaega lõhki ajada!
    Kriminaaltoimikuga tutvumise järel jäi kaitsjale mulje, et lisaks jälitusprotokollis kajastatule on uurimise raames pealt kuulatud telefonivestlustes veel hulgaliselt asjakohast informatsiooni, mis võiks tema kliendi kasuks rääkida. Oma taotluses nõudis kaitsja, et tal lubataks kuulata kogu materjali, mis pealtkuulamisega saadi, samuti et talle tutvustataks kohtu antud jälituslube ja prokuratuuri taotlusi, mis nende lubade aluseks on. Prokurör keeldus, leides, et taotluse rahuldamise tulemusena läheks lõhki KrMS-s sätestatud kümnepäevane tähtaeg ja seda täiesti põhjendamatult – kogu asjakohane materjal on kogutud ja jälitustoimikus sisalduv materjal tuvustamisele ei kuulu, kuna on riigisaladus . Kaitsja kaebas prokuratuuri peale Riigiprokuratuurile, kus jäeti kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaitsja kaebuse maakohtu eeluurimiskohtunikule.
    Olete eeluurimiskohtunik. Kuidas lahendate kaebuse?
    Kaitsjal on õigus tutvuda salvestiste ja riigisaladusega § 224 lg 4 ja 7. Seda õigust ei või talt ära võtta.
    Lisaks võib taotluste esitamise tähtaega pikendada arvestades kriminaalasja mahtu või keerukust. Seega ei ole kümne päevane ajavahemik absoluutne ning praeguses asjas nähtub, et tegemist on pigem mahuka kohtuasjaga, seega tuleks tähtaega pikendada.
    Eeluurimiskohtunik peaks kaebuse rahuldama ja sätestama pikendatud ajavahemiku taotluste tegemiseks.
    Tähtaja määramisel tuleks lähtuda sellest, et taotluse esitamiseks oleks aega vähemalt üks päev iga toimiku köite kohta pluss viis päeva.
    Riigisaladuse tutvumiseks kaitsja taotlusel KrMS 224 lg 7 järgi esitatakse kriminaalasjas tõendina kasutatav riigisaladust sisaldav teabekandja, mida ei lisata kriminaaltoimikusse. KrMS 225 lg 1 teine lause – prokuratuur võib pikendada tähtaega taotluse esitamiseks. KrMS 231 lg 3 p 3 järgi eelurimiskohtunik tühistab vaidlustatud määruse või peatab vaidlustatud menetlustoimingu täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise.
  • Igaks juhuks
    Veendunud, et kriminaalasjas on vajalikud tõendid kogutud, süstematiseeris uurimisasutuse ametnik A kriminaaltoimiku materjali, nummerdas lehed, koostas kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja edastas kriminaaltoimiku koos kohtueelse menetluse kokkuvõttega prokuratuurile.
    Prokuratuuris tegeles selle kriminaalasjaga prokuröri abi B. B kohustas uurimisasutust lisama kriminaaltoimikule õiendi kriminaalmenetluse kulude kohta. Samuti leidis B, et tunnistajate O ja M-i ülekuulamine on olnud liialt pealiskaudne ja B kuulas nad tunnistajad ise üle.
    O andis ütlusi selle kohta, et tema ei tea naabri korteris toimepandud röövimisest midagi – tema tuli õhtul hilja töölt, oli väga väsinud ja heitis kohe magama. Ärkas aga siis, kui politsei hommikul uksele prõmmis ja talt uuriti, kas ta on öösel midagi kuulnud või näinud. M andis aga ütlusi selle kohta, et röövimise toimepanemises kahtlustatav X viibis sel ajal, kui kuritegu toime pandi, hoopis ööklubis.
    Pärast O ja M-i ülekuulamist leidis B, et nende ütlused on süüdistuse seisukohast tähtsusetud ja ta kõrvaldas O ja M-i kõik ütlused kriminaaltoimikust. Samal põhjusel kõrvaldas B kriminaaltoimikust ka ekspertiisiakti, milles tõdeti, et sündmuskohalt võetud proovides X-i DNA-d ei leitud.
    Kindlustunde saamiseks läks B vanema kolleegi – ringkonnaprokurör C juurde, küsides:
    1) Kas ta tegi õigesti, kui kohustas uurimisasutust lisama kriminaaltoimikule õiendi menetluskulude kohta? § 222 lg 3 kohasel peab uurimisasutus lisama kriminaaltoimikule õiend kriminaalmenetluse kulude kohta. Seega peaks saama prokurör nõuda, et uurimisasutus selle juurde lisaks.
    2) Kas ta tohtis ise O ja M-i üle kuulata ja seejärel kõrvaldada nende ütlused kriminaaltoimikust? Võib kõrvaldada toimikust kriminaalasjaseisukohalt tähtsusetud materjalid. Samuti võib teha lisatoiminguid.
    3) Kas ekspertiisiakti kõrvaldamine kriminaaltoimikust oli õiguspärane?
    Olete ringkonnaprokurör C. Aidake oma kolleegi.
    B tegi õigesti, kui kohustus uurimisasutust lisama toimikule õiendi menetluskulude kohta KrMS 222 lg 3 järgi. KrMS 223 lg 2 järgi vajaduse korral teeb kriminaaltoimiku saanud prokuratuur lisatoiminguid (O ja M-i plekuulamine). Prokuratuuril on õigus kõrvaldada kriminaaltoimikust kriminaalasja seisukohalt tähtsusetut materjali (O ja M-i ütluste ja ekspertiisiakti kõrvaldamine) ja vajaduse korral süstematiseerida kriminaaltoimik uuesti.
    8. Kahtlustatavate transformatsioon
    2012. aasta keskel pani Kvaliteetehituse AS toime maksukuriteo. 2012. aasta lõpus muutis Kvaliteetehituse AS ärinime AS-ks Väike Trikk ja jagunes. Jagunemisel moodustati AS Väike Trikk varade eraldamise teel Kvaliteetehituse AS. AS Väike Trikk aktsionärid said ühtlasi Kvaliteetehituse AS aktsionärideks. 2013. aasta alguses kujundati AS Väike Trikk ümber OÜ-ks Väike Trikk ja Kvaliteetehituse AS kujundati ümber Kvaliteetehituse OÜ-ks.
    2012. aastal toimepandud maksukuriteos kahtlustati nii OÜ-d Väike Trikk kui ka Kvaliteetehituse OÜ-d.
    Prokuratuur tunnistas kohtueelse menetluse lõpuleviiduks ja esitas kriminaaltoimiku tutvumiseks.
    Pärast kriminaaltoimikuga tutvumist esitas Kvaliteetehituse OÜ kaitsja prokuratuurile taotluse menetluse lõpetamiseks. Kaitsja leidis, et kuna Kvaliteetehituse OÜ ei ole sama õigussubjekt , mis Kvaliteetehituse AS, ei saa ta ka vastutada viimase poolt toime pandud kuriteo eest. Samuti teatas kaitsja, et OÜ Väike Trikk on äriregistrist kustutatud.
    Kuidas lahendate prokurörina kaitsja taotluse? Mida hakkate peale teabega OÜ Väike Trikk registrist kustutamise kohta?
    KrMS 199 lg 1 p 4 – juriidilise isiku lõppemine on kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks (ÄS 2 lg 3-äriühingu õigusvõime lõpeb äriregistrist kustutamisega). KrMS 200 kohaselt, kui kohtueelses menetluses ilmneb käesoleva seadustiku §-s 199 nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Prokuratuur peab lõpetama kriminaalmenetlus.
    RKKKo 3-1-1-133-13, p. 13: Riigikohtu tõlgenduse kohaselt karistusõiguslik vastutus ei laiene jagunemisel loodud juriidilise isiku õigusjärglasele ning karistada saab ü ksnes jagunemiseelse juriidilise isiku registrikoodi all tegutsema jäänud ühingu osa.
    9. Kas uurida ka kavatsete?
    A oli teatanud politseile tema keldris toimepandud vargusest. Keldriboksi uks oli lõhutud ja varastatud oli jalgratas, kolm paari suuski, suusakeppe ja omatehtud hoidiseid. Varastatud esemete koguväärtuseks hindas A 2350 eurot. Juba paari päeva pärast sai A politseist kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. A läks määrust lugedes täiesti endast välja. Teda pahandas eelkõige asjaolu, et menetlus oli lõpetatud ilma, et teda ennast või majanaabreid oleks kasvõi kordki üle kuulatud, samuti ei sisaldanud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus mitte ühtegi põhjendust. Selles oli viidatud vaid KrMS § 2001 lg-le 1. See täheühend ja number „KrMS § 2001 lg 1“ ei öelnud aga A-le mitte midagi. A jättis määruse lugemise pooleli , otsis internetist prokuratuuri telefoninumbri ja helistas prokurörile, et uurimisasutuse tegevuse peale kaevata.
    Olete prokurör, kelle A on „toru otsa“ saanud. Mida teete?
    Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses KrMS 206 Lg 11 kohaselt võib jätta käesoleva seadustiku § 145 lõike 3 punktis 1 nimetatud põhjenduse esitamata. Prokurör peab seletama , et kannatanul on õigus esitada 10 päeva jooksul alates määruse saamisest menetlejale taotlus põhistatud määruse saamiseks. 15 päeva jooksul taotluse saamisest koostab menetleja põhistatud määruse.
    10. Vihma käest räästa alla
    A ja B saabuvad pärast pikki seiklusi reisikohvritesse peidetult Eestisse ja enne kui arugi saavad, nabitakse piirivalvurite poolt kinni. Läbi tõlkide vahenduse tehakse neile selgeks, et neid on peetud kinni kahtlustatavana kuriteos - Eesti Vabariigi riigipiiri ebaseaduslikus ületamises. A ja B räägivad, et nad on pärit kaugest riigist Y, kust nad vaevu tulema said, kuna neid kiusati taga seksuaalse orientatsiooni pärast. Mõlemale pakutakse politsei poolt, et kui nad soovivad, siis võib teha nii, et nad maksavad mõned sajad EUR ja siis loetaksegi asi nende suhtes lõppenuks, nemad lähevad aga kinnipidamiskeskusesse oma tulevast saatust ootama. A otsustab soovitud 800 EUR maksta ning politsei koostab talle akti rahasumma tasumise kohta. B aga on veendunud, et tema ei pea midagi tasuma. B on seisukohal, et ka juba selle summa maksmine politseile tähendaks, et ta pannakse justkui karistust kandma millegi eest, milles ta süüdi ei ole ning näitab hõlma alt välja võetud pagulasseisundi konventsioonist politseinikele artiklit 31, mis ütleb: „Kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist.“ Politsei möönab, et kui B nõus ei ole, siis tõesti tema suhtes sama protseduuri kohaldada ei saa mis A suhtes, ning ei jää muud üle, kui alustada asja uurimiseks kriminaalmenetlust. Ühe esimese asjana viiakse B psühhiaatrikliinikusse psühhiaater-seksuoloogi vastuvõtule, kes peaks ekspertiisi vormis määratlema B seksuaalse orientatsiooni. B läheb selle peale veel enam endast välja, leides, et tema tagakiusamine orientatsiooni pärast on jätkunud ka Eestis. Ta kirjutab prokurörile kaebuse, kus soovib kriminaalmenetluse ja tema jätkuva diskrimineerimise viivitamatut lõpetamist ning lisaks nõuab, et A-le makstaks tagasi 800 EUR, kuna see nõuti talt sisse ebaseaduslikult.
    Mida teed prokurörina?
    Jätan kaebuse rahuldamata KrMS 229 lg 2 p 1 järgi. Kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole võimalik, sest puudub B nõusolek ning ta ei soovi rahasumma tasuda. B ei saa nõuda A-le kulude tagasimaksmist, sest A oli nõus menetluskulude tasumisega ja tema suhtes menetluse lõpetamisega. KrMS 229 lg 3 järgi kaebuse esitajat teavitatakse õigusest kaevata edasi maakohtusse.
    II. Kui konkreetselt tuleks formuleerida süüdistusaktis süüteo kirjeldus? Kas vastus sellele küsimusele sõltuks sellest, millises rollis menetluses oled? Millisest hetkest saab rääkida kaitseõiguse rikkumisest süüdistuse ebakonkreetsuse tõttu? 
    RKKKo 3-1-1-70-15 p 11.1: KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 10).
    RKKKo 3-1-1-59-16 p 21: KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 ja 27. Septembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1.)
    Lisaks teo karistatavuse hindamiseks olulistele faktilistele asjaoludele peab süüdistus kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-107-00, p 4.1; 5. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-25- 12, p 10.1 ja 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-13, p 9).
    Vastus küsimusele, kui konkreetselt tuleb formuleerida süüdistusaktis süüteo kirjeldus, ei sõltu sellest, millises rollis menetluses olen. Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue on oluline kõikide menetlusosaliste jaoks.
    Esiteks, täpne ja selge süüdistuse sisu on oluline kohtu jaoks:
    KrMS par 268 lg 1 järgi kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. KrMS par 268 lg 5 kohaselt süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.
    Tulenevalt KrMS § 268 lg-test 1 ja 5 ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt lähemalt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 ja 27. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1).
    Teiseks, on oluline prokuröri jaoks:
    Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil Prokuröri kohtuistungil tehtud suulistel avaldustel on süüdistuse piiride kindlaksmääramise seisukohalt õiguslik tähendus üksnes niivõrd, kuivõrd tegemist on faktiliste või õiguslike väidete täiendamise või parandamisega või süüdistusest osalise loobumisega KrMS § 268 lg 3 mõttes. Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. (…) Süüdistuse sisu peab olema arusaadav juba süüdistusest (...) (RKKKo 3-1-1-40-14 p. 67).
    Kolmandaks, see nõue on eriti vajalik kaitseõiguse tagamiseks. Kaitseõiguse rikkumisest võib rääkida, kui süüdistuse tekstis ei ole kajastatud piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks; ei nähtu prokuratuuri seisukoha materiaalõiguslik alus ning prokuratuuri hinnang.
    KrMS par 268 lg 4 kohaselt võib ikkagi süüdistuse muuta või täiendada.
    Selle korral kuulutab kohus süüdistatava või kaitsja taotlusel kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaja või lükkab kohtuliku arutamise edasi. Kui see on vajalik kaitseõiguse tagamiseks, võib kohus süüdistatava või kaitsja taotlusel kuulutada välja vaheaja või lükata kohtuliku arutamise edasi ka käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud täienduste ja paranduste tegemise korral. Vastasel juhul oluliselt riivatakse kaitseõigusi.
    Kohtupidamine üldmenetluses (16.10.17)
    Kohtupidamine üldmenetluses on võistleva menetluse paradigma kõige selgem väljendus. Üldmenetlus on oma sisult klassikaline vaidluse lahendamise vorm, kus üheks pooleks on riiklikku süüdistust esindav prokuratuur (proponent), teisel poolel aga süüdistatav(oponent), keda abistab kaitsja. Vaidluse esemeks on prokuratuuri väide, et süüdistatav on kuriteo toime pannud. Kohtupidamist (aga mõnes mõttes kogu õigusmenetlust) on hea võrrelda andmetöötlusprotsessiga:
    Kohtuistungi funktsiooniks on kohtuni viia sisendteave ning olla sobivaks keskkonnaks, kus seda teavet uurida
    Sellest lähtuvalt on ka üldmenetluse kohtuistungi kord küllaltki ootuspärane:
    Istungi rakendamine
  • Süüdistatava isikusamasuse tuvastamine ning talle tema õiguste ja kohustuste selgitamine (KrMS 279)
  • Tunnistaja isikusamasuse tuvastamine, talle tema õiguste ja kohustuste selgitamine, hoiatamine ning tunnistaja eemaldamine istungisaalist (KrMS 280)
  • Kannatanu isikusamasuse tuvastamine, kannatanule õiguste ja kohustuste selgitamine ja hoiatamine (KrMS 37 lg 3  280 lg 1-5; KrMS 38 281)
  • Tsiviilkostjale õiguste ja kohustuste selgitamine (KrMS 281)
  • Kaitsja ja esindaja volituste kontrollimine (KrMS 282)
  • Eksperdile tema õiguste ja kohustuste selgitamine. Kui ekspertiis korraldatakse väljaspool riiklikku ekspertiisiasutust  KrMS 98 lg-s 1 ja 2 sätestatud õigused ja kohustused. Vannutamata ekspert  kriminaalkaristus vale eksperdiarvamuse andmise eest KrMS 283.
  • Kohtukoosseisu teatavakstegemine ja prokuröri, kaitsja, esindaja, eksperdi, tõlgi ja kohtuistungi sekretäri nime teatavakstegemine ning taandamisõiguse selgitamine ja taotluste lahendamine (KrMS 284)
    Prokuröri avakõne – süüdistusakti avaldamine (KrMS 285 lg 2), prokuröri esitatud kokkuvõtlikust ülevaatest peaks selguma , missuguseid asjaolusid milliste tõendite abil ta kavatseb tõendada.
    Süüdistatava seisukoht
    Kaitsja avakõne – kaitsja arvamuses peaks selguma, millises ulatuses ta kavatseb süüdistuse kohta vastuväiteid esitada. Kaitsjal on võimalus arvamusavalduse raames anda kokkuvõtlik ülevaade süüdistust ümberlükkavatest või kahtluse alla seadvatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb.
    Süüdistuse tõendite uurimine – tõendite uurimine algab prokuröri esutavate tõendite uurimisest (KrMS 286 lg 1). Selline järjekord võimaldab kaitsjal enne mittesüüstavate tõendite uurimist teada saada, milliseid tõendeid kasutatakse süüdistatava vastu. Süüstaval ilmnevad argumendid, mida saab kaitse pool kontrollida ja kahtluse alla seada ning millele saab kaitse vastuargumente esitada.
    Kaitse tõendite uurimine
    Vastutõendamine
    Prokuröri süüdistuskõne
    Kaitsja lõpukõne
    (Repliigid)
    • Süüdistatava viimane sõna

    Kohtuistung on kriminaalmenetluses keskseks sündmuseks. Kogu kohtueelne menetlus toimubki selleks, et kohtuistungil oleks midagi teha (või selleks, et nentida - istungit pole vaja üldse pidada). Ajalooliselt kriminaalmenetlus pikka aega vaid kohtuistungiga piirduski. Kaasajal on kohtuistung oluline paljude põhiliste menetluslike garantiide ja põhiõiguste tagamiseks. Nüüd oleks ehk hea aeg lugeda mõnd neist põhiõigusi puudutavatest kirjatükkidest, mille õppeinfosüsteemi riputasin. Sealt selgub muuhulgas, et ka kohtuistung ise on üheks põhiõiguseks.
    Võistleva menetluse loogika kohaselt tuleb poolte ja kohtu rollid lahus hoida, et kohus saaks erapooletult asja otsustada.
    Rollide eraldi pidamist näeb ette KrMS § 14 Kohtumenetluse võistlevus
     (1) Kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid.
     (2) Süüdistusest loobumine käesoleva seadustiku §-s 301 sätestatud korras vabastab kohtu menetluse jätkamise kohustusest. Kui süüdistusest loobutakse põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele, on süüdistusest loobumine kriminaalmenetluse lõpetamise alus. Muudel juhtudel on süüdistusest loobumine õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus.
    Täpsemad juhised selle kohta, kes mida teeb ja kuidas kohtuistung käib, on kirjas KrMS §-des 266, 268...286, 297...304.
    Riigikohuski on selle kohta üht-teist öelnud.
    3-1-1-7-14, 3-1-1-89-13 (kohtumenetluse võistlevus)
    Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo 3-1-1-67-06, p 7.1).
    3-1-1-95-16 (süüdistatav keeldub ütluste andmisest, tema varasemad ütlused võib avaldada)
    Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)
    Mitte kõik kohtunikud ei armasta menetlust, kus nende roll on selliselt määratletud (ja piiritletud). Mõtle, millised argumendid Sul kohtunikuna võistleva menetluse vastu oleks? Kui vihjeid jagada, siis tasub mõelda väljaspool nn võistlev-vs-uuriv menetlus-telge ja arvestada, et kohtul on lisaks otsustamise kohustusele ka muid kohustusi kriminaalmenetlusega seoses. Tahad veel vihjeid? Loe, mis juhtub, kui kohus oma kohustused täitmata jätab: - ja mõtle, miks öeldakse, et võistlevat menetlust ohustab tänapäeval mitte kohtunik-inkvisiitor, vaid kohtunik- manager .
    3-1-1-43-10 (kohtumenetluse venitamine õigeksmõistev kohtuotsus)
    Kriminaalasja arutava kohtu ülesanne on vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul KrMS § 288 lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused. Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega.
     õigeksmõistev kohtuotsus
    Mõistliku menetlusaja möödumine ei anna kohtule alust asuda seaduses ette nähtud menetlusstaadiume vahele jättes hindama teo tõendatust ja selle vastavust kuriteo tunnustele.
    3-1-1-81-11 (kohtu ülesanded, kui ilmneb, et venitatakse kohtumenetlust ning kuritarvitatakse oma menetlusõigusi)
    Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele KrMS § 266 lg-st 1 lähtudes reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu poolt paika pandud kindlal ajal. Samuti võib kohus juhul, kui see on konkreetses asjas kohtumenetluse korrakohaseks toimimiseks vajalik, seada kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele mõistlikud ajalised piirangud. Juhul, kui ühte süüdistatavat kaitseb mitu kaitsjat või riiklikku süüdistust esindab mitu prokuröri, ei ole nõutav, et iga menetlusliku taotluse ja vastuväite kohta saaksid arvamust avaldada kõik kaitsjad ja prokurörid. Kohus võib ühe süüdistatava kaitsjaid ja prokuröre kohustada omavahel kokku leppima, kes kaitsjatest ja prokuröridest konkreetse taotluse või vastuväite osas sõna võtab. Mõistetavalt tuleb kohtul taotluse või vastuväite suuline põhjendamine katkestada, kui kohtumenetluse pool teemast kõrvale kaldub . Viimase võimalusena, kui muude abinõudega ei õnnestu kohtumenetluse poole obstruktsionistlikku käitumist takistada, tuleb kohtul kaaluda kaitsja või prokuröri menetlusest eemaldamist 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 267 lg 4^1 alusel, süüdistatava saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel või muu menetlusosalise saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 5 alusel.
    Kohtulik eelmenetlus
    Üldmenetluse kohtuistungile eelneb kohtulik eelmenetlus, mille raames võib kohus pidada ühe või mitu eelistungit. Eelmenetluses kohus otsustab, kas saab talle saadetud kriminaalasja menetleda või mitte. Loe KrMS §§ 257...2651 kohtuliku eelmenetluse kohta.
    Kohtulik eelmenetlus hõlmab ka kohtulikuks arutamiseks ettevalmistavaid toiminguid.
    Kohtuliku eelmenetluse raames kontrollib süüdistusakti saanud kohtunik
  • kriminaalasja kohtualluvust (KrMS 257 lg 1). Kohtualluvuse vaidlustamise korral koostab kohtunik kriminaalasja alluvusjärgsele kohtule saatmise määruse (KrMS 28 lg 1). Kui kohtualluvus on kontrollitud ning puudub eelistungi korraldamise alus, teeb kohtunik ilma eelistungita määruse süüdistatava kohtu alla andmiseks (257 lg 1).
  • süüdistusakti vastavust seaduses sätestatud nõuetele (258 lg 1 p 2),
  • kriminaalasjas menetluse lõpetamise aluste olemasolu (258 lg 1 p 3),
  • tõkendi kohaldamise või muutmise vajalikkust (258 lg 1 p 1).
    Eelistungi korraldamine kohtu alla andmise otsustamiseks on vajalik vaid siis, kui ilmnevad KrMS 258 lg-s 1 loetletud alused.
    Eelistungi peab kohtunik ainuisikuliselt (259 lg 1). Prokuröri osavõtt eelistungist on kohustuslik (259 lg 2). Vajaduse korral võib eelistungile kutsuda teisi menetlusosalisi (259 lg 3).
    Vahistamise otsustamiseks on süüdistatava osavõtt eelistungist kohustuslik (131 lg 2). Vahistamise otsustamiseks on süüdistatava taotlusel ka kaitsja osavõtt eelistungist kohustuslik (131 lg 3).
    Eelistungil võib kohtunik teha määruse:
    • süüdistatava kohtu alla andmiseks (262 p 1)
    • prokuratuurile süüdistusakti tagastamiseks, kui süüdistusakt ei vasta KrMS 154 nõuetele (262 p 2)
    • krm-e lõpetamiseks KrMS 199 lg 1 p-des 2-5 loetletud juhtudel (262 p 3)
    • tõkendi kohaldamiseks või muutmiseks (262 p 4).

    Süüdistatava kohtu alla andmisel lahendab kohtunik mh järgmised kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamisel lahendamist vajavad küsimused:
    • kohtuistungi aeg ja koht
    • kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil
    • kohtuistungile kutsutavate isikute ees- ja perekonnanimed
    • leppenimega tunnistaja või kannatani ülekuulamine telefonitsi KrMS 67 lg 5 kohaselt
    • taotluste lahendus
    • kas kriminaalhooldusosakonna juhatajale teha ülesandeks nimetada kriminaalhooldusametnik (264 lg 1)

    3-1-1-30-16 (kohtuistung vahetult eelistungi jätkuna)
    Erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada KrMS §-s 265^1 toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus KrMS §-ga 265^1 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust. (p 9) Seadus ei piira kohtumenetluse poole õigust jätta KrMS § 265^1 lg-s 1 ette nähtud nõusolek andmata, samuti ei pea kohtumenetluse pool nõusoleku andmata jätmist põhjendama. Kui kohtumenetluse pool siiski selgitab eelistungil, miks ta ei ole nõus kohe kohtuliku arutamisega jätkama, ei ole sellel otsest õiguslikku tähendust ning eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega on välistatud, olenemata sellest, kas kohus peab esitatud põhjendust veenvaks või mitte. Sama paragrahvi teisest lõikest järeldub ühemõtteliselt, et nii nagu eelistungil, on ka enne eelistungit võimalik teha otsustus selle kohta, et kohtulik arutamine toimub vahetult pärast eelistungit, üksnes kohtu ja kohtumenetluse poolte kokkuleppel. Kohtul puudub nii eelistungil kui ka enne seda menetluslik pädevus ühepoolselt määrata, et eelistungit jätkatakse kohtuliku arutamisega. (Vt RKKKo 3-1-1-19-11, p 11.) Nendest seisukohtadest saab järeldada, et KrMS § 265^1 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõue peab esmajoones tagama selle, et nii kohus kui ka kõik kohtumenetluse pooled oleksid valmis üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja sisuliseks kohtulikuks arutamiseks. (p 13) Kui kannatanu ei esitanud kohtulikul arutamisel ega ka hiljem ühtegi etteheidet selle kohta, et tema menetluslikke õigusi oleks eelistungile kutsumata jätmise ja kohtuliku arutamise alustamisega vahetult pärast eelistungit mingilgi kujul rikutud ega ka avaldanud, et ta soovinuks esitada omapoolseid tõendeid või taotlusi või vajanuks lisaaega kohtuliku arutamise ettevalmistamiseks ning ta ei esitanud tsiviilhagi ega vaidlustanud maakohtu otsust, ei ole tema õiguste rikkumine mingistki aspektist tuvastatav. Tema eelistungilt puudumine ei saanud sellisel juhul kriminaalasja edasist lahendamist mõjutada ja sellega ei saanud kaasneda ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. (p 16)
    3-1-1-19-11 (kohtuistung vahetult eelistungi jätkuna)
    KrMS § 265^1 lg 1 kohaselt on eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega võimalik üksnes kõigi kohtumenetluse poolte (KrMS § 17 lg 1), sh süüdistatava ja kaitsja nõusolekul. Seadus ei piira kohtumenetluse poole õigust jätta selline nõusolek andmata, samuti ei pea kohtumenetluse pool nõusoleku mitteandmist põhjendama. Eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega eeldab kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekut ka juhul, kui kohus on juba enne eelistungit (nt eelistungi kutses) teavitanud pooli oma soovist (ettepanekust) jätkata kohtulikku arutamist vahetult pärast eelistungit.
    3-1-1-71-16(kohtu alla andmine, kohus eelmenetluses)
    Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud ning eelmenetlust toimetav kohtunik pidi seetõttu kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendama kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt RKKKm 3-1-1-86-15, p 14 ja 3 1-1-69-08, p 12). Asjas nr 3-1-1-22-16 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 väljendatud seisukohta ning leidis, et kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), vaid võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus . Kokkuvõtlikult öelduna ei tähista süüdistatava kohtu alla andmine alates 1. septembrist 2011 enam kohtuliku eelmenetluse lõppu, vaid eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37, 3-1-1-38-16, p 47 ja 3-1-1-57-16, p 12). (p-d 9-10) Maakohus võib mõnel erandlikul juhul süüdistatava kohtu alla andmise lahendada ka protokollilise määrusega. Kirjeldatud erandjuhuna on käsitatud KrMS §-s 265^1 toodud menetlussituatsiooni, mil eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. (RKKKm 3-1-1-30-16, p 9). ( p 13) Olukorras, kus maakohus oli eelistungi toimumise ajaks süüdistatava juba kohtu alla andnud ja viimane teadis, millised otsustused kohtu alla andmise raames tehti ning hiljem toimunud eelistungil ei lahendatud ühtegi kohtu alla andmise määrusega hõlmamata küsimust, samuti pole sedastatav KrMS § 259 nõuete rikkumine, ja süüdistatavat oli kohtukutses informeeritud asjaolust, et kohtuistung toimub eelistungi jätkuna ning ta ei väitnud, et tema menetlusõigusi kohtu alla andmise või kohtuliku arutamise planeerimise käigus oleks rikutud, puudub alus kõneleda menetlusseaduse nõuete eiramisest. (p 14)
    3-1-1-33-15 (kohtu alla andmine, kohus eelmenetluses)
    • maakohtu määrus vaidlustatavus
    Maakohtu määrus, millega süüdistusakt (kriminaalasi) tagastati prokuratuurile, oli vaidlustatav vaatamata sellele, et KrMS § 385 p 15 kohaselt ei saa vaidlustada prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrust. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-7-12 kohaselt on seaduses silmas peetud vaid kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile lihtmenetluses. Juhul kui kriminaalasi (süüdistusakt) tagastatakse prokuratuurile süüdistusakti KrMS §-le 154 mittevastavuse tõttu, on maakohtu määrus vaidlustatav, sest selline kohtu otsustus takistab lõplikult kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist.
    • Kohtulik eelmenetlus
    Kohtuliku eelmenetluse, sh eelistungi ülesanne on selgitada välja kriminaalasja kohtuliku arutamise võimalikkus ning tagada sujuv ja tõrgeteta kohtulik arutamine mõistliku aja jooksul. Sellele viitavad KrMS §-s 258 loetletud eelistungi korraldamise alused. Eelistungil hinnatakse tõkendi vajalikkust, planeeritakse üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikku arutamist, kontrollitakse süüdistusakti ja kaitseakti nõuetekohasust või kaalutakse kriminaalasja lõpetamise vajalikkust. Samuti võib kohus lahendada eelistungil ka muid küsimusi. Samas ei otsustata eelistungil asjaolude üle, mis määravad kriminaalasja tulemi ehk lõpliku lahendi, välja arvatud kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-de 2-6 alusel. Seda põhjusel, et nende lahendamine eeldab tõendite uurimist ja hindamist ning materiaalõiguse tõlgendamist ja kohaldamist, seega asja sisulist arutamist. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et asja arutav kohtunik tutvub tõenditega üldjuhul kohtuliku uurimise käigus (nn kahe toimiku põhimõte), et tagada menetluse võistlevust. Tõendite uurimise ja hindamise ning materiaalõiguse kohaldamise toomine eelmenetluse staadiumisse ei ole otstarbekas ega põhjendatud. Muu hulgas on võimatu piiritleda küsimuste ringi, mida sel juhul kohus saaks otsustada või peaks otsustama juba eelmenetluses. Seega peab kohus eelmenetluses kontrollima, kas prokurör on süüdistusaktis kajastanud kõiki kriminaalasja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, sh teo toimepanemise koht ja aeg, ning lisanud süüdistusaktile neid väiteid kinnitavad tõendid. Selle põhjal võib kohus veenduda, kas süüdistuse kohaselt kohaldub teole Eesti karistusseadus ja kas kriminaalasi allub asja arutavale kohtule. Tegemist on esialgse formaalse kontrolliga , mis ei välista hiljem Eesti karistusseaduse kohaldamise eitamist. Kui süüdistusaktis on vastavad asjaolud nõuetekohaselt esitatud, puudub alus kriminaalasja tagastamiseks. Selline seisukoht ei ole vastuolus ka Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-35-07, milles selgitati, et karistusseaduse kohaldumist tuleks kriminaalasja sisulisel lahendamisel tuvastada enne deliktistruktuuri kontrollimist.
    3-1-1-55-16 (süüdistuse defektid eelmenetluses)
    KrMS § 154 lg 3 p 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas esitada kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt RKKKo 3-1-1-4-08, p 9). Vaidlust selle üle, kas süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioon on „asjakohane“, ei saa lõplikult lahendada eelistungil. KrMS § 154 lg 2 p 1 kohaselt tuleb süüdistusaktis märkida ka kuriteo asjaolud. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks. Jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 11). Analoogiliselt eeltooduga on kohtul õigus lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks ja tagastada see eelistungil prokuratuurile ka juhul, kui süüdistatava tegu on süüdistusaktis kvalifitseeritud kuriteona seadusesätte alusel, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud ja millele ei saa süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ilmselgelt tugineda. Nii nagu faktiliste asjaolude kirjeldusest tuleneva ilmse puuduse puhul, on ka kuriteokvalifikatsiooni puudusega seotud küsimusi võimalik lahendada aga veel kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. (p 9)
    TÕENDAMINE: TÕENDAMISE PÕHIMÕISTED
    Tõendid ja tõendamine:
    Tõendamine on protsess, mille tulemusena soovime teada tõde.
    Ontoloogia ja epistemoloogia : kuhu paigutub kriminaalmenetlus?
    Ontoloogia on teadus olemisest, epistemoloogia on teadus teadmisest – kuidas me midagi teame ja mida me üldse teada saame.
    Realistid ja skeptikud – realistid ütlevad, et jah on inimesest sõltumatu ja eksisteeriv reaalsus , skeptikud ütlevad, et ei ole midagi väljaspool inimese teadvust, ei objektiivset reaalsust me ei saa tajuda, sest oleme piiratud oma teadvuse ja isikuga .
    Korrespondentsiteooria – eksisteerib reaalselt välismaailm, me saame seda tajuda ja see vastab meie tajule.
    Kontruktivistlik teooria – ei ole objektiivset reaalsust ja reaalsus, millest räägite, on enda peas.
    Koherentsusteooria – tõendamise teooria. Logiliselt võime olla realistid, aga me oleme piiratud oma oskuses ja võimes objektiivselt reaalsust tajuda.
    Konsensusliku tõe teooria – tõde on see, milles kõik, kes peaksid sõna võtma, kokku lepivad.
    Kriminaalmenetlus selles nimekirjas kuskil all pool, ga mitte täielikult konsensuslik tõe teooria.
    Kuidas fakte tuvastatakse?
    Kahnemann – dual processing . Kahneman on psühholoog, suurim avastus on, et inimene teeb otsuseid ja töötleb andmeid läbi kahe süsteemi.
    Hastie, Pennington – story model. Uurisid , kuidas inimene paneb kokku vastuse küsimusele „mis juhtus?“ kui ta saab palju info killukesi.
    Tõendamisalased mõisted:
    • Kogumine – teave tuleb muuta transporditavaks ja taasesitatavaks
    • Esitamine – pooled toovad, annavad kohtu kätte, vaieldakse, uuritakse ja seletatakse .
    • Avaldamine – sageli koos esitamisega, tuleb teha teatavaks kõigile kohtusaalisviibijatele, muu hulgas ka pealtvaatajatele.
    • Vastuvõtmine – kohus otsustab, kas on asjakohane ja vajalik.
    • Arvestamata jätmine – kui kohus võtab vastu, aga hiljem leiab, et on lubamatu või ebausaldusväärne tõend.
    • Hindamine – kuidas üksikutest infokildudest pannakse kokku suur pilt.

    • Lubatavus – vastab nõuetele kogu protsessi osas. Lubamatu on näiteks tõend, mis on saadud ilma läbiotsimisloata vms.
    • Asjakohasus – kui tõend ei mõjuta protsessi, ei ole ta asjakohane.
    • Usaldusväärsus – kuidas konkreetne tõend teavet vastu võtab, endas hoiab ja pärast laseb taasesitada. Nt kes dokumendi koostas, kus see dokument vahepeal seisis , kas dokumenti on võimalik taasesitada arusaadaval teel (nt kas on kiri pleekinud vm).
    • Kaal
    • Eluline usutavus – subjektiivne kriteerium , kuidas tõendist lähtuv teave haakub kohtuniku varasema elukogemusega.
    • Haakumine ( riimumine ) – küsimus kaalust , mitte usaldusväärsusest.
    Tõendid liigitatakse:
    • Otsesed vs kaudsed
    • Esmased vs tuletatud – asitõend vs kuuldus/tunnistaja, kes midagi kellelegi rääkis ja see teine isik nüüd räägib.
    • Isikulised vs esemelised .
    Tõendamine - mis see on?
    Kriminaalkohtus lahendatakse nii fakti- kui õiguse küsimusi. Kui asi on üldmenetluses kohtus, siis eelduslikult on vaidluse all nii minevikus toimunud sündmused kui ka neile antav õiguslik hinnang. Faktiküsimusi lahendatakse tõendamise abil, õigusküsimuste lahendamiseks kasutatakse õigusliku argumentatsiooni tööriistu.
    Tõendamine tähendab seda, et kohtul võimaldatakse tajuda mingit teavet, millest kohus saab järeldada õiguslikult oluliste asjaolude esinemist või puudumist minevikus - õigusnormides ette nähtud tagajärjed eeldavad enamasti minevikus toimunu kindlakstegemist. Muide - kas tõendada saaks ka tulevikuasjaolusid?
    Tõendid - olevikus esinev ja meeleliselt tajutav teave, mille järgi kohus teeb kindlaks kriminaalasjas tähtsate asjaolude esinemise või puudumise. Tõendamine seega tähendab poolte tegevust kohtu veenmisel oma faktiväidete õigsuses.
    Kuidas puutub siia tõde?
    Tõe tuvastamist tõstavad kriminaalmenetluse peamise eesmärgina esile kõik kriminaalmenetlussüsteemid (ja sealjuures ollakse veendunud, et just konkreetne süsteem on tõe jaluleseadmiseks parim võimalik. Samas vaidlevad teadusfilosoofid siiamaani selle üle, mis siis ikkagi on "tõde". Ontoloogilised skeptikud väidavad, et vaatlejast sõltumatut reaalsust pole olemaski. Epistemoloogilised skeptikud juhivad aga tähelepanu, et isegi kui reaalsus eksisteerib, on inimese teadmine sellest reaalsusest paratamatult piiratud inimese enda võimega seda reaalsust tajuda - ja see võime on kaugel täiuslikkusest. Juristidele (ja ka loodusteadlastele) muidugi meeldiks, kui saaks hoopis võtta vastupidise seisukoha - et objektiivne reaalsus eksisteerib ja inimene saab seda ka objektiivselt tajuda. Seda seisukohta esindab tõe korrespondentsusteooria. Arvestades aga seda, mida psühholoogiast ja inimvõimetest teame, peaks sellise objektiivse tõe juttu siiski ettevaatlikult suhtuma . Kohtumenetluses saab tõendamise tulemusena saavutatud teadmise ja tõe vahekorda selgitada läbi tõe koherentsusteooria: tõde reaalsuse kohta on see, millele viitab suurem jagu kättesaadavat infot. Ehk teisiti öeldes, me küll objektiivset tõde ei tea, kuid võimalikult paljudest allikatest infot kogudes võime sellele aina lähemale jõuda.
    Lisaks on küsitud ka seda, kas kedagi üldse päriselt tõde huvitab , kui õigusrahu ka ilma selleta jalule saab seada. Vastus näib olevat aga see, et ilma minevikusündmustest sotti saamata on vähemasti kriminaalmenetluses ka õigusrahu keeruline saavutada.
    Põhimõisted
    Tõendamisega seoses tuleb selgeks teha mõningad põhimõisted. Põhimõistete kohta võib lugeda siit. Põhjalikumalt, tõsi, tsiviilkohtumenetluse kontekstis olen tõenditest ja tõendamisest kirjutanud TsMS kommentaarides - vt lk 1235-1333.
    Tõendamise koormus
    Tõendamise standard
    Tõendi esitamine – toimub eelmenetluse käigus. Tõendi esitamine ei tähenda alati tõendi füüsilist toomist kohtu ette või selle andmist kohtu võimu alla, et kohus saaks tõendit uurida, vaid eelkõige taotlust kohtule, et kohus tõendi asja juurde võtaks, uuriks ja seejärel faktiliste asjaolude tuvastamisel tõendit arvestaks. Esitada saab sellist tõendit, mis on kohtule üleantav – erinevaid andmekandjaid ja asitõendeid. Muude tõendite kohtuasja juurde võtmiseks ( nt tunnistaja ütlused) tuleb kohtult taotleda tõendi kogumist.
    Tõendi kogumine – on kohtu tegevus, ehkki ka pooled ise võivadf seaduse piiridesse jäädes võtta meetmeid, et tõendeid leida ja kohtu ette toimetada. Tõendi kogumise taotlus peab kohtule andma mitte üksnes põhjenduse, miks tõendit tuleb koguda, vaid ka eelandmed, mis võimaldaksid kohtul tõendi kogumiseks vajalikud tegevused ette võtta – nt tunnistaja kohtusse kutsumisel on kohtul vaja teada, kuidas tunnistajale kohtukutse kätte anda saab; dokumentaalse tõendi väljanõudmisel tuleb taotluses võimalikult täpselt kirjeldada, kellelt ja millist dokumenti nõutakse.
    Tõendi tagamine
    Tõendi vastuvõtmine on kohtu otsustus esitatud tõend uurimiseks asja juurde võtta – see, kas tõend vastu võetakse või mitte, tuleb protokollis kajastada ning hiljem tuleb kohtul kõiki vastuvõetud või kogutud tõendeid uurida ning otsuse tegemisel kirjutada, kas ja kuidas iga konkreetne tõend kohtu faktijärelduste kujunemist mõjutas.
    Tõendi uurimine – tõendusteabe kogemine kohtuniku poolt. Kui asjas peetakse istung, tulek tõendeid uurida kohtuistungil. Tunnistaja puhul käib tunnistajaütluste uurimine tunnistaja jutustuse kuulamise ja tunnistaja küsitlemise kaudu. Kui tõendiks on dokumentaalne tõend, seisneb uurimine aga dokumentaalses tõendis esitatud teabe taasesitamises ja tajumises – kohtunik loeb dokumenti, kuulab helisalvestist, vaatab videot jne. Kui kohtunik läheb paikvaatlust toimetama, on tõendi kogumine kohtuniku tegevus vaatluse toimetamisel ning tõendi uurimiseks vaatlemine ise.
    Tõendi hindamine
    Tõendi avaldamine – toimub kohtuistungil. Avaldamise eesmärk on kahetine – esmalt on avaldamise tulemusena kõik menetlusosalised teadlikud sellest, mis tõendid on asjas olemas, lisaks on avaldamise eesmärk muuta kohtuistung pealtvaatajatele arusaadavaks ja kohtu tegevus seeläbi läbipaistvamaks.
    Tõendi lubatavus – on õiguslik konstruktsioon (erinevalt asjakohasusest). Tõendi lubamatuks lugemine ja tagasilükkamine või tähelepanuta jätmine vaatamata tõendi asjakohasusele kujutab endast tõendite vaba hindamise põhimõtte piirangut ja tähendab seega üksiti seadusandja või mõnel juhul ka kohtu kaalutlusotsust, et tõendi väljajätmist tingivad väärtused on olulisemad asjaolude võimalikult täpsest väljaselgitamisest.
    Tõendi asjakohasus – tähendab, et tõendiks esitatud informatsioon võimaldab kohtul teha järeldust asjas olulise asjaolu esinemise tõenäosuse kohta. Tõendiks olev teave muudab tähtsust omava asjaolu esinemise rohkem või vähem tõenäoliseks ja on seega eelkõige küsimus loogikast. Tõendi asjakohasusel parameetrina on 2 võimalikku väärtust: tõend on kas asjakohane või mitte. Sealjuures tuleb silmas pidada, et poolte ja kohtu seisukohad selles osas, millised asjaolud ja seega millised tõendid konkreetses asjas tähtsust omavad, ei pruugi kokku langeda, ja selles küsimuses üksmeele saavutamine on üks kohtu selgituskohustuse eesmärke (3-2-1-145-14, p 15).
    Tõendi usaldusväärsus – eelkõige tõendiallika võime adekvaatselt vastu võtta, salvestada ja edasi anda tõenduslikult olulist teavet. Usaldusväärsust mõjutavad erinevate tõendiallikate puhul erinevad tegurid, mis on aga objektiivselt kirjeldatavad: tunnistaja ütluste usaldusväärsus sõltub nt neljast faktorist: tunnistaja motiiv valetada ( siirus ), asjaolude tajumise tingimused, sh tunnistaja terviseseisund, tunnistaja mälu ja keelekasutus. Usaldusväärsuse puudumine ei tähenda tingimata, et tõendiallikast lähtuv teave on moondunud või kadudega – madalam usaldusväärsus lihtsalt tähendab, et otsustaja ei saa olla kindle, kui adekvaatne on tõendusteave.
    Konkreetse tõendi usaldusväärsust ei saa loogiliselt mõjutada selle tõendi kooskõla teiste asjas olemasolevate tõenditega – tõendi nö töökindlus teabe vastuvõtja, salvestaja ja edasiandjana ei saa sõltuda teiste tõendite sisust. Samuti on võimalik, et samast tõendiallikast lähtub nii usaldusväärset kui ebausaldusväärset tõendusteavet: nt võis tunnistaja mõnd sündmust näha lähemalt, teist aga jälgida kaugemalt ja pimedal ajal.
    Tuletatud tõendite usaldusväärsus on raskesti kontrollitav, kuna kohtuni jõuab pikast infoülekandeahelast tavaliselt vaid viimane, kuid infomoonutused ja –kaod võivad asset leida igas etapis. Sündmust pealt näinud inimene võis olla lühinägelik ja sündmusest järgmisele inimesele rääkides osa detaile ära unustada või omalt poolt juurde lisada; järgmine inimene, kes kuuldu põhjal dokumendi koostas, võis olla väljendustes ebatäpne ja osa kuuldust jätta kirja panemata kui tema arvates tähtsusetu; document võis seejärel halbades hoiutingimustes kannatada saada.
    Tõendi kaal – on parameter , mis näitab, kui palju konkreetne tõend kohtu järeldust mingi faktiväite osas ühele või teisele poole kallutab . Konkreetse tõendi kaal kujuneb tõendite hindamise käigus. Kaalukamateks on tavaliselt otsesed tõendid – teave, mis konkreetselt kinnitab või lükkab ümber tõendamisele kuuluvat asjaolu. Kaudse tõendi kaal on just seetõttu väiksem, et ta otseselt tõendamisele kuuluvat asjaolu ei kinnita ega lükka ümber, ent annab võimaluse teha järeldusi asjas tähtsa asjaolu kohta. Üheks kaalu mõjutavaks teguriks on kindlasti ka tõendi usaldusväärsus – ebausaldusväärsel tõendil iseenese jõust kaalu olla ei tohiks. Küll aga võib ebausaldusväärne tõend omandada teiste temaga kokkukõlavate tõendite taustal tõendusliku jõu.
    Presumptsioon
    Seaduslik presumptsioon on õiguslik mehhanism , mille puhul presumptsiooni alusfaktide esinemisel kohustab seadus kohut veel mingi fakti olemasolu võu puudumist eeldama vaatamata sellele, et üldist tõendamiskoormust kandev pool selle konkreetse fakti kinnituseks ühtegi tõendit esitanud ei ole. Taolise seadusest tuleneva eelduse võib pool tõendite esitamisega ümber lükata.
    Ümberlükkamatu presumptsioon ehk fiktsioon – erinevus presumptsioonist seisneb selles, et presumptsioon loob küll alusfaktide tuvastamisest lähtuva eelduse faktiliste asjaolude osas, kuid seda eeldust on võimalik vastupidiseid tõendeid esitades ümber lükata. Fiktsioon ei ole tõendamise teel ümber lükatav, kuna kohustab kohut alusfaktide esinemise korral tegema faktilisi või õiguslikke järeldusi, mida tõendamisega ümber lükata ei saa jam is võivsd tegelikkusest erineda.
    Üldtuntus
    Esmane tõend(leitud sõrmejäljed sündmuskohal)
    Tuletatud tõend (sõrmejälgede esemelised fikseeringud daktüloskoopilisel tõmmiskilel)
    Otsene tõend – on tõend, mis vahetult peegeldab tõendatavat asjaolu ennast – nt tunnistaja ütlus, mis põhineb sellel, et tunnistaja ise nägi, kuidas väidetav sündmus asset leidis, või nt foto, millel on jäädvustatud asjas tähtsust omav asjaolu. (juhuslikult filmilindile jäädvustatud kuriteosündmus; päevik, milles otseselt kirjeldatakse kuriteosündmust)
    Kaudne tõend – tõendavat asjaolu vahetult ei peegelda , kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsust omava faktilise asjaolu eksisteerimist või puudumist järeldada.
    Isikuline tõend
    Esemeline tõend
    Autentsus
    Käitlusahel
    Ranged tõendid
    Vabatõendid
    3-1-1-8-10 (in dubio pro reo ja kaudsed tõendid)
    dubio pro reo
    in dubio pro reo
    Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav .
    Kaudsed ja otsesed tõendid
    puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendeid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast.
    10. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis.
    11. Kaudsete tõendite pinnalt kuriteo asjaolude tõendamiseks vajaliku süsteemi kujundamise moodused võivad olla erinevad. Kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt 6. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või 10. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11).
    3-1-1-5-09 (enda eraeluliste kommunikatsioonide talletamise lubatavus)
    9. Kriminaalkolleegium soostub ringkonnakohtu seisukohaga, et menetluslikult on tegemist eraelulise vestluse salvestusega, mida tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Et tagada tõenditele antava hinnangu adekvaatsus, tuleb teabesalvestise vahetul uurimisel KrMS § 15 tähenduses teha salvestis kohtule tajutavaks võimalikult vahetul viisil. Seetõttu oleks pidanud salvestisest tehtud kirjalikule protokollile eelistama selle vahetut kuulamist kohtus. Käesolevas asjas uurisid kohtud tõendina vaid salvestise alusel koostatud protokolli. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et arutatavas asjas ei ole tekkinud vaidlust salvestise sisu ja selle protokollilise kajastuse adekvaatsuse üle. Protokollis kajastatud vestluse sisu on kriminaalasja puutuvas osas ka otseste isikuliste tõendiallikate kaudu kohtus kõlanud. Seega ei ole põhjust käsitada teabesalvestise kohtus kuulamata jätmist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, millega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus KrMS § 339 lg 2 p 2 tähenduses.

    10. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et eraelulise sfääri, sh kommunikatsioonivahendite kaudu edastatud sõnumi saladus on kaitstud KarS §-ga 137. Erinevalt ringkonnakohtust ei pea aga kriminaalkolleegium käesoleval juhul eraelulise vestluse lindistuse kui tõendi lubatavuse kontrollimisel asjakohaseks kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jao sätteid, mis reguleerivad tõendite kogumist jälitustoiminguga.
Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses.
Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigust edastatavate sõnumite saladusele kaitseb ka KarS § 156. Nimelt võib karistusseadustiku selles paragrahvis sätestatud süüteo subjektiks olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat või adressant. See tähendab, et seadusandja ei ole seni soovinud kehtestada isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest.

    11. Neil põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et kannatanu ja süüdistatava vahelise telefonivestluse salvestist tuleb käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja sellest koostatud protokolli kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ei kujutanud endast kõnealuses kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.


    3-1-1-14-14 (Maadevahetuse asi - seal on palju olulist, mh ka menetluserikkumisega saadud tõendite lubatavuse kohta, aga lahend on ilmselt Riigikohtu seni kõige pikem lahend üldse. Tasuks ehk lugemist alustada lahendi kokkuvõttest, mille leiad 
    siit.)
    • MÕISTLIK MENETLUSAEG

    1. Mõistliku menetlusaja kulg EIK Art 6 tähenduses algab hetkest, mil süüdistatav isik on tema suhtes toimuvast uurimisest ametlikult teada saanud või on uurimine teda mõjutama hakanud. Pelgalt menetluse alustamine, kui see isiku olukorda oluliselt ei mõjuta, üldjuhul mõistliku menetlusaja kulgu ei käivita.
    2. Mõistliku menetlusaja nõue peab isikule pakkuma kaitset kriminaaluurimise all olemisega seotud ebakindluse seisundi vastu. Isiku eest varjatult kulgev jälitustegevus sellist ebakindluse seisundit ei tekita. Muude põhiõiguste õigustamatu riive eest kaitsevad aga teised õiguslikud garantiid.
    3. Töökabinetist jälitusseadme avastamine ja selle asjaolu kindel seostamine kriminaaluurimisega, mis oluliselt mõjutas isiku edasist käitumist, on selle süüdistatava suhtes mõistliku menetlusaja kulgemise alguseks.
    4. Mõistliku menetlusaja hindamisel lähtub kohus neljast kriteeriumist : kriminaalasja keerukus, riigivõimu tegevus, kaebajate tegevus ja see, mis kaebajate jaoks menetluses kaalul on.
    5. Maakohus eksis, jättes rahuldamata taotluse kriminaalasjast eraldada põllumajandusministrile altkäemaksu andmise süüdistus, mis ei olnud ülejäänud asjaga olemuslikult seotud. Eraldamatajätmine tingis selle süüdistuse osas mõistliku menetlusaja ületamise.
    • MÕISTLIKU AJA ÜLETAMISE TAGAJÄRJED

    6. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga ja muul viisil ei ole mõistliku menetlusaja ületamist võimalik heastada.
    7. Mõistliku menetlusaja ületamine ei ole kaebekohtule aluseks teha asjas uus otsus, kui asi tuleks tegelikult madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Kui asjas on mõistlik menetlusaeg möödunud, aga kaebekohus ise uut otsust teha ei saa, tuleb kriminaalmenetlus süüdistatava nõusolekul lõpetada. Erandina tuleb asi siiski saata alamastme kohtule uueks arutamiseks, kui avalik menetlushuvi süüdistatava õiguste rikkumise ilmselt üles kaalub.
    8. Kuigi KrMS § 126.14 lg 1 pp 1-2 ja 4-6 nimetatud andmed on ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on tegemist eraldi alustega jälitustegevusega saadud andmete tutvustamata jätmiseks ning neile andmetele juurdepääs ei sõltu riigisaladuse juurdepääsuloa olemasolust. Salastatus jälitustegevusega kogutud teabe ja jälitusmeetodite, taktika ja vahendite osas kustub teabe kandmisega kriminaaltoimikusse või tutvustamisest jälitatud isikule, kuid kogutud muul alusel riigisaladuseks olevate andmete osas tuleb juurdepääsuvajadust kaaluda RSVS § 29 alusel ka nende isikute suhtes, kellel üldine juurdepääsuluba olemas.
    • JÄLITUSTEGEVUS, jälitusprotokoll

    9. Kaitsjale peab avaldama kõik tõendid, millele tugineb kohtuotsus, sealhulgas jälitustegevuse protokollid ja load , mille alusel on jälitustoiminguid tehtud. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust. Kui jälitustegevuse käigus on avastatud kahtlustatavat või süüdistatavat õigustavat teavet, tuleb ka see jälitusprotokollis fikseerida ja lisada kriminaaltoimikusse.
    10. Kaitsja taotlusel peab kohus tutvuma jälitustoimikuga ja kontrollima jälitustoimingu seaduslikkust. Kohtul on õigus jälitustoimingu seaduslikkust kontrollida ka omal algatusel.
    11. Kohus ei saa jälitustegevusega seotud andmete riigisaladusega kaitsmise vajadust iseseisvalt ümber hinnata, kuid võib kaitsjatele lubada juurdepääsu, kus see on vältimatult vajalik ja ei esine takistavaid asjaolusid.
    12. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid. Prokuratuuri apellatsioonitähtaja arvutamisele see säte ei kohaldu.
    13. Prokuratuuri apellatsioon ei ole nõuetele mittevastav pelgalt seetõttu, et selles viidatakse prokuratuuri süüdistuskõne teesidele maakohtus, mis on kohtutoimikusse lisatud ja loetakse maakohtu istungiprotokolli osaks.
    14. Kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mis obligatoorselt tingib kriminaalasja alamastme kohtule uueks arutamiseks saatmise, on selline olukord, kus kohtulahendis mõne süüdistatava või süüdistuse kohta on põhistused üldse koostamata. Kui põhistused on koostatud puudulikult, on tegemist KrMS § 339 lg 2 rikkumisega, mille puhul on kaebekohtu otsustada, kas vea saab parandada kaebemenetluses või tuleb asi alamastme kohtule tagasi saata.
    15. Kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav põhistuste puudumisega. Põhistamiskohustuse täitmise seisukohast ei ole tähtis, et maakohtu põhistused tõendite lubatavuse kohta rajanesid menetlusseadustiku väärtõlgendusel.
    16. Kui ringkonnakohus otsustab samade tõendite alusel teha maakohtu otsusega võrreldes kardinaalselt erineva lahendi, kaasneb sellega kõrgendatud põhistamiskohustus. Ringkonnakohtu otsus võib rajaneda lisaks maakohtu otsuse aluseks olnud tõenditele ka neile tõenditele, mida maakohtus ei uuritud, kuid uuriti ringkonnakohtus, ning neile tõenditele, mida maakohus uuris, kuid ringkonnakohtu hinnangul ebaõigesti lubamatuks tunnistas ja otsuses tähelepanuta jättis.
    17. Kriminaalmenetlusõigust ei rikuta, kui ringkonnakohus tunnistab süüdistatavat õigustavad ütlused ebausaldusväärseks, vaatamata sellele, et ringkonnakohus uurib neid tõendeid üksnes maakohtu istungi protokollidele tuginedes.
    18. Apellatsiooniastmes esmakordselt süüdi tunnistatud isiku kaebeõigust ei piirata põhiseadusevastaselt - kassatsioonikohus ei saa küll faktilisi asjaolusid tuvastada, kuid saab kontrollida, et alamastme kohtud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel ei oleks kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
    19. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui avaldas üksnes maakohtu istungiprotokollid, üksikuid dokumentaalseid tõendeid eraldi avaldamata, ja pooled istungil sellisele avaldamisele vastu ei vaielnud.
    20. Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol ei ole tegemist tõendamiseseme asjaolude, vaid kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames.
    21. 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1 esinenud viide menetlust juhtivale prokurörile viitas prokuratuuri sisemisele töökorraldusele, mille järgimatajätmine ei mõjuta kohtu antud jälitusloa kehtivust. Ametitoimingutes esindavad kõik prokurörid prokuratuuri.
    22. Kohtuesimehe poolt teistele kohtunikele tähtajatult antud volitus jälituslubade väljastamiseks kehtis kuni volitatu kohtunikuametist lahkumiseni või antud volituse tühistamiseni. Seadus ei võimaldanud volitust selle kehtivuse ajal ei ajaliselt ega esemeliselt piirata, mistõttu ei ole ka tähtsust sellel, kas konkreetse volitatud kohtuniku poolt jälitusloa andmise ajal kohtuesimees ise tööl oli või mitte.
    23. Eeluurimiskohtunik ei rikkunud menetlusõigust, kui andis loa teostada jälitustegevust seaduses maksimaalselt lubatud kahekuulise perioodi jooksul vaid kindel arv päevi.
    24. Kahekuuline tähtaeg lõpeb ülejärgmise kuu sama numbriga kuupäeval kell 24:00
    25. Eeluurimiskohtuniku antud jälitusloas tuleb konkreetselt olemasolevale tõendusteabele tuginevalt põhjendada, millest nähtuvalt on tõendusteabe kogumine muude meetoditega kui jälitustegevusega välistatud või oluliselt raskendatud. Jälitusloa saamiseks ei ole nõutav, et muid tõendite kogumise meetodeid oleks juba üritatud.
    26. Kohtu või prokuratuuri poolt jälitustegevuseks antud loa puudulik põhistus ei kujutanud endast tõendi lubamatust tingivat menetlusrikkumist tõendi saamisel kuni 31.12.2012 kehtinud KrMS § 111 mõttes. KrMS § 126.1 lg 4 on laiema kohaldamisalaga.
    27. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Kohus peab jälitustegevuse lubatavust tagantjärele kontrollima.
    28. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Kohus peab jälitustegevuse lubatavust tagantjärele kontrollima ka uues kriminaalasjas.
    29. Füüsilise isiku pealtkuulamiseks antud loa alusel saadud tõendid on kasutatavad ka asjas süüdistatavaks oleva juriidilise isiku vastu ilma, et oleks nõutav eraldi luba konkreetse isiku kui juriidilise isiku esindaja pealtkuulamiseks.
    30. Sõnumisaladuse kaitse all on need sõnumid, mis on parasjagu kommunikatsiooniprotsessis, st sõnumi saatja ja vastuvõtja kontrolli alt väljas. Läbiotsimisel ära võetud arvutisse salvestatud elektronkirjade lugemiseks eraldi kohtu luba arvutisse sisenemiseks nõutav ei ole.
    31. Ekspert peab taanduma, kui ta on samas kriminaalasjas osalenud muu kriminaalmenetluse subjektina, sh uurimisasutuse ametnikuna. Taandumiskohustust eiranud eksperdi koostatud ekspertiisiakt on tõendina lubamatu.
    32. Süüdistus altkäemaksus hõlmab ka süüdistust pistises, mistõttu süüdistuse ümberkvalifitseerimine altkäemaksult pistisele kaitseõigust riivata ei saa.
    33. Altkäemaksu ja pistist eristab ametiisiku poolt tehtava teo ebaseaduslikkus altkäemaksu puhul. Teo mittelubatavus KarS § 294 mõttes ei sõltu sellest, et ametiisikule selle teo eest mingit hüve anti või lubati, vaid oleks seadusega mittelubatud sellest sõltumata.
    34. Kõik kaalutlusvead ei muuda ametiisiku otsust seadusega mittelubatuks KarS § 294 tähenduses. Oma pädevuspiirides tehtud kohaldamisveaga diskretsiooniotsus ei ole seadusega mittelubatud; samas oma pädevuspiiridest väljudes tehtud otsus on.
    35. KarS § 293 ja 294 koosseis on täidetud ka juhul, kui ametiisik oma ametialase teo eest laseb vara üle anda kolmandale isikule.
    36. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega , mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine võib toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.
    37. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes.
    38. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Kui kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt.

    3-1-1-52-09 p-d 11 ja 12 (kuidas hinnata, kas tõendi saamisel toimunud menetlusrikkumine on oluline v mitte)

    Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-06, p 6.2).
    Vastavalt KrMS § 81 lg-le 1 võib menetleja vajaduse korral isiku, asja või muu objekti esitada ülekuulatud kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule või tunnistajale äratundmiseks. Vaadeldava sätte kohaselt võib äratundmiseks esitamine toimuda alles pärast isiku ülekuulamist, kusjuures erandeid sellest nõudest menetlusseadus ette ei näe. KrMS § 81 lg-st 1 tuleneva nõude eesmärgiks on äratundja järelduste objektiivse kontrollimise ja hindamise tagamine, mille tõttu ei tohi menetlustoimingute järjestusse suhtuda formaalselt. Isiku eelnev ülekuulamine on vajalik ka selleks, et valmistada äratundmiseks esitamist ette, sest kirjeldatud viisil selgitatakse ülekuulamise käigus varem tajutud objekti või isiku tunnused ja tajumistingimused. Lähtuvalt KrMS § 81 lg 1 sõnastusest ja selle sätte alusel tehtava menetlustoimingu eesmärgist pole võimalik seaduslikult saadud tõendiks lugeda äratundmiseks esitamise protokolli, mis on koostatud enne isiku ülekuulamist ning seega menetlusseaduse nõudeid eirates. Ülekuulamist läbi viimata pole menetlejal võimalik nõuetekohaselt selgitada, mida teab isik tõendamiseseme asjaolude kohta ega täiel määral veenduda äratundja väidete objektiivsuses ja tõelevastavuses.

    3-1-1-33-06 p 6.2 (millised menetlusrikkumised tõendi kogumisel toovad kaasa tõendi lubamatuse )

    Tunnistajale isiku äratundmiseks esitamist reguleerib KrMS § 81, mille teise lõike kohaselt tuleb isik (või lõike 4 kohaselt vajadusel tema foto) esitada äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase isikuga (või nende fotodega). Taolise nõude eesmärgiks on vältida äratundja suunamist ja tagada, et ta kaaluks otsustust tehes äratundmiseks esitatud objektide tunnuseid. Seda kinnitab asjaolu, et vastavalt KrMS § 81 lg-le 6 tuleb teha tunnistajale, kui ta tunneb äratundmiseks esitatud objekti ära või kinnitab selle sarnasust uuritava objektiga, ettepanek nimetada tunnused, mille alusel ta on oma järelduse teinud, ja selgitada objekti seost uuritava sündmusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 82 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse tunnused, mille järgi tundis äratundja objekti ära, ära tundmiseks esitamise protokolli.

    Kriminaalkolleegium leiab, et kõnealune rikkumine ei muuda tõendit siiski lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 p 7.4 - RT III 2005, 15, 148). Ei ole mingit alust eeldada, et ühe foto äratundmiseks esitamine tooks alati kaasa teise tulemuse kui vähemalt kolme sarnase isiku foto äratundmiseks esitamine. Kui äratundja lähtub otsustust tehes kindlatest tunnustest, tunneks ta ikkagi ära ühe ja sama isiku. Küll tõusetub siinkohal küsimus tõendi usaldusväärsusest. Juhul, kui isikule esitati äratundmiseks ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud. Käesoleval juhul on M. Ong selgitanud vaid seda, et autojuht oli keskealine ja hallika peaga. Sellest tulenevalt ei saa M. Ongi kohtuvälises menetluses antud ütlusi lugeda usaldusväärseks tõendiks.


    3-1-1-114-04 p 12 (menetlusrikkumise sihilikkuse tähendus)

    Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-137-03 vahendusel Strasbourg 'i Kohtu poolt 12. juulil 1988. a kohtuasjale Schenk versus Šveits tuginevalt on ringkonnakohus nimelt rõhutanud, et EIÕK art 6 ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi ja et ka menetlusõiguse normide rikkumisega kogutud tõendid võivad teatud juhtudel avalikust menetlushuvist lähtuvalt olla vastuvõetavad. Eelnimetatud põhjustel käsitleski ringkonnakohus ka oma 12. aprilli 2004. a määruse alusel prokuröri poolt korraldatud uurimistoimingutega saadud faktilisi andmeid kriminaalasjas lubatavate tõenditena.
Ringkonnakohtu otsuses märgitakse õigesti, et Strasbourg'i Kohtu praktikast lähtuvalt ei pruugi tõendite kogumist sätestava siseriikliku menetlusõiguse rikkumine tähendada EIÕK rikkumist ja et seega võib sellise rikkumisega saadud teave avalikust menetlushuvist lähtuvalt olla käsitletav lubatava tõendina. Kuid seda, kas asetleidnud menetlusõiguse rikkumisega saadud teave võiks siiski olla käsitletav lubatava tõendina, saab hinnata vaid retrospektiivselt, kaaludes kõnealuse rikkumise olulisust ja avalikku menetlushuvi. Õigusriiklikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa lugeda õigeks seda, et menetleja rikuks tõendeid koguma asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et ka rikkumisega saadud teavet võib tõendiks lugeda.

    3-1-1-31-11 p 15 (menetlusrikkumiste kumulatiivsus ja jälitustegevuses menetlusrikkumiste õiguslik tähendus)

    Tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust. Üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega KrMS §-s 339 sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tõendi lubatavuse üle otsustamisel tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas sellist tõendit poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2006. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-06 on aga tuletatav arusaam, et tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.

    3-1-1-21-09 p 9.4 (tõendamiskoormus tõendi esitamisel ja lubatavuse kontrollimisel)

    Tõend, mille saamise seaduslikkust ei saa hinnata, ei ole aga KrMS § 64 mõtte kohaselt käsitatav lubatava tõendina.

    3-1-1-69-12 (tõendatus ja üldtuntus)

    Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks). Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.

    3-1-1-89-12 (tõendi usaldusväärsuse mõiste)

    Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla ebausaldusväärne. Tõendite usaldusväärsusse puutuvalt on (RKKKo 3-1-1-45-07) nenditud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend. Samuti on korduvalt märgitud (vt nt RKKKo 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega. KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 286^1 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. Tõend „valdavas ulatuses“ on selline tõend, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.

    3-1-1-101-16 (teabehankega saadud materjali kasutamine kriminaalasjas tõendina)

    KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt sõltub julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina kasutamise lubatavus esmalt riigi peaprokuröri otsusest. Juhul, kui riigi peaprokurör ei pea julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamist vajalikuks ega võimalikuks, pole selle teabe tõendina kasutamine lubatud. (p 23) Teiseks tuleb KrMS § 63 lg-st 1^1 nähtuvalt arvestada teabehanke korras saadud teabe tõendina kasutamise üle otsustamisel KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid. KrMS § 126^7 lg 2 kohaselt ei kasutata tõendina sama seadustiku §-s 72 nimetatud isiku poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 126^1 lg 2 reguleerib aga jälitustoiminguga teabe kogumisele eelnevat etappi ja sätestab, et jälitustoiming on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). KrMS § 63 lg-s 1^1 nimetatud otsustuse tegemise ajaks on teave julgeolekuasutuste seaduses sätestatud alustel ja korras juba kogutud ning teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb selle eripära arvestada. Teisisõnu on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse tõendina esitamine KrMS § 63 lg-st 1^1 ja § 126^1 lg-st 2 lähtudes lubatud juhul, kui sama teabe kogumine kriminaalmenetluses ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Kui eelloetletud tingimused pole täidetud, ei ole julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse esitamine ultima ratio-põhimõttega kooskõlas ja selle teabe tõendina kasutamine pole lubatud. (p 24) Kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavusele annab lõpliku hinnangu kohus. Sellest tulenevalt otsustab riigi peaprokurör KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt kohtueelses menetluses küll julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamise üle, kuid tõendi lubatavust puudutavat vaidlust lahendades on kriminaalasja arutav kohus pädev kontrollima riigi peaprokuröri kõnealuse otsustuse seaduslikkust ning hindama, kas julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamisel arvestati KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid. Samuti on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (p 25)

    3-1-1-28-14 (kogutud tõendite esitamine ja esitamatajätmine prokuratuuri poolt)

    Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 286^1 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend. KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 286^1 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada.

    3-1-1-87-01 (polügraaf)

    Polügraafitesti ei saa kriminaalmenetluses kasutada põhjusel, et polügraafitesti tegemine ei kuulu KrMK-s ettenähtud tõendite kogumise lubatavate viiside hulka ja polügraafitesti kasutamise tulem ei kuulu KrMK § 48 lg-s 2 loetletud lubatavate tõendivormide hulka.

    3-1-1-55-13,

    3-1-1-58-16 tõendamiskoormus
    Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41) Negatiivsete asjaolude tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt nt RKKKo 3-1-1-83-10, p 35 ja RKKKm 3-1-1-10-16, p 37). Seda, et KarS § 169 järgi süüdistataval oli töötamist häiriv haigus, peavad tõendama süüdistatav ja kaitsja. Niisamuti lasub süüdistataval ja kaitsjal kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult, (tasuvamat) tööd. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on siiski see, et prokuratuur on järginud nn kirjeldamiskohustust, s.t näidanud süüdistuses ära, milliste sissetulekute suurendamisele suunatud jõupingutuste tegemata jätmist süüdistatavale ette heidetakse. (p 43)
    3-1-1-10-16 tõendamiskoormus
    KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Tõendamiskoormuse üldisest jaotuse kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt RKKK 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). Samuti tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete asjaolude tõendamise eripära (vt ka RKKK 3-1-1-46-10, p 8.4). (p 37) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav . Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
    3-1-1-47-07 (tõendamiskoormuse jaotus)
    Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud tal lasuvat tõendamiskoormist. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-47-06 - RT III 2006, 33, 287, p 12.) Muu hulgas tuleb arvestada, et kui maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, siis suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus, s.t et ta peab hoolimata sellest, et dokumendid pole säilinud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta (vt halduskolleegiumi otsus asjas 3-1-1-51-04, p 14).
    22. Erinevalt maksukohustuslasest maksumenetluses ei lasu süüdistataval kriminaalmenetluses kaasaaitamiskohustust ja KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenev tõendamiskoormis erineb oluliselt maksumenetluslikust tõendamiskoormisest, kuna kriminaalmenetluses ei ole süüdistataval üldjuhul kohustust esitada tõendeid süüdistuse kummutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-57-07 - RT III 2007, 36, 289). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused - sõltumata nende iseloomust ja tekkimise asjaoludest - tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03 - RT III 2004, 7, 69, p 29.)
    TÕENDAMINE: TUNNISTAJAD
    Tunnistaja on nn tõendi arhetüüp - ilmselt vanim tõendiliik kohtumenetluse ajaloos ja senini üle maailma kasutuses. Harva on mingi asjaolu kohta esmaseks tõendiks midagi muud peale tunnistajaütluste.
    Suures plaanis kehtib tunnistajate kohta seadusesse kirja pandu ka kõikide muude isikuliste tõendiallikate kohta.
    Tunnistajalt oodatakse , et ta räägiks seda, mida vahetult tajus - enamasti pole asjakohase tõendina käsitatavad tunnistaja arvamused ja oletused ega ka see, mida tunnistaja on teada saanud teiste isikute vahendusel, st mitte oma vahetu taju kaudu. Selle viimase kohta võib öelda "kuuldus", tunnistajaütlused on sel juhul aga vahendlikuks tõendiks ja KrMS § 66 lg 21 kohaselt üldjuhul ka tõendina lubamatud.
    Tunnistajaks sobib igaüks, kes asjast midagi teab, kuid sõltuvalt isiku menetluslikust seisundist on mõned rollid tunnistaja omaga siiski ühitamatud. Millised? Ja mida sel juhul tuleks teha, kui isik võiks samas kriminaalasjas olla nii tunnistaja kui ka mingis muus menetluslikus rollis?
    Üldjuhul on tunnistajal kohustus koostööd teha nii politsei kui kohtuga. Siiski on mõned erandid, kus välja kutsutu saab ütluste andmisest keelduda. Millised need erandid on?
    Ehkki enamuses saavad kõik tunnistajad juba kohtueelses menetluses üles otsitud ja üle kuulatud, tuleb neil üldmenetluses uuesti kohtusse ilmuda ja kohtus oma lugu rääkida. Miks? Aga kuidas toimida nende tunnistajatega, keda politsei ei ole eelnevalt kuulanud - kas ka kaitse pool võiks kohtus tunnistajaid kutsuda?
    Süüdimõistev otsus võib üldreeglina rajaneda vaid kohtus ristküsitluse läbinud tunnistajate ütlustel. Väljaspool kohut antud ütluste, seletuste või avalduste kasutamine, ehkki mitte täiesti keelatud, on lubatud vaid erandjuhtudel, kui seda nõuavad õigusemõistmise huvid.
    Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6 lg 3 p d annab süüdistatavale 3 õigust:
  • Küsitleda ise või lasta oma kaitsjal küsitleda tema vastu tunnistusi andma kutsutud tunnistajaid,
  • Lasta omalt poolt kohale kutsuda tunnistajaid ja
  • Küsitleda neid tunnistajaid tema vastu ütlusi andvate tunnistajatega võrdsetel tingimustel.
    Seega peab süüdistatava võimalus küsitleda tunnistajat tagama õiglase kohtumenetluse. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest tuleneb, et kõik tõendid tuleb kontrollida kohtus.
    Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimine eeldab pealegi teadmisi tunnistaja identiteedist. Seepärast pole tunnistaja küsitlemine kohtus vajalik üksnes süüdistatava kaitseõiguse huvides. Tunnistaja vahetu küsitlemine annab kohtunikule võimaluse paremini hinnata tunnistaja ütluste usaldusväärsust, mõistagi eriti siis, kui süüdistus tugineb üksnes või olulisel määral tunnistajate ütlustele.
    EIK on möönnud, et üldreeglist võib teha erandi ja jätta tunnistaja kohtus küsitlemata, kui süüdistataval oli võimalus tunnistajat küsitleda kohtueelse uurimise staadiumis ja vaidlustada tema ütlusi.
    Ristküsitlus
    KrMS §§ 287 kuni 298.
    Ristküsitluse kaudu järgitakse üht ausa kohtumenetluse põhiprintsiipi  kohtumenetluse võistlevuse printsiip.
    Konfrontatsiooniõigus – on kaitseõigus. Konfrontatsiooni eesmärgiks on kindlustada kriminaalmenetluses faktide tuvastamise protsessi usaldusväärsus, mida peab tagama ka tunnistaja vahetu küsitlemine kohtus. Põhiliselt seisnebki aus menetlus selles, et pooltele peab olema tagatud võrdne võimalus vastaspoole esitatud argumentidele oponeerida. Võistlev menetlus näeb ette, et kõik tõendid esitatakse süüdistatava juuresolekul, arvestades tema vastuvä idetega . Igasuguse konfrontatsiooni võ imaluse puudumine menetluse kestel tähendab ausa menetluse põhimõttest hälbimist. Kuna konfrontatsiooniõ igust peetakse fundamentaalseks õiguseks ning selle peaeesmärk on toota usaldusväärset tõendit, oleks selle õ iguse piiramine ilmselt õigustatud vaid juhul, kui tunnistaja ja tema ütluste usaldusväärsus ning ütluste talletamise täpsus on vä ljaspool kahtlust, vastasel juhul satuks ohtu kohtumenetluse tulemuse usaldusväärsus. Süüdistusel on tõendamiskoormus (süüdistusel pole konfrontatsiooniõigust). Kui kohtus süüdistus esitab oma süüdistuse, siis kaitse võib neid kahtlusele asetada. Vastaspoole võib küsitleda ainult kaitse. Konfrontatsiooniõigus ei ole absoluutne õigus.
    Ristküsitlust iseloomustab tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus eeskätt ja põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Eeskätt just isikuliste tõendite uurimisel (just ristküsitluses) avaldub kohtu neutraalsem roll. Ühtlasi tagab ristküsitlus süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava tunnistaja või kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida.
    Ristküsitluse kaudu on süüdistataval ja tema kaitsjal võimalus tõhusaks konfrontatsiooniks süüstava tunnistajaga või kannatanuga. Küsitlejad ristküsitlusel on kohtumenetluse pooled. Kohtumenetluse võistlevuse aspektist väärib esiletõstmist see, et tunnistaja ja kannatanu ristküsitlemise ajal ei või kohus ülekuulatavat küsitleda.
    Ristküsitlus – toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina.
    Küsitlemise järjekord toimub teatud kindlas järjekorras. Ristküsitlusel küsitleb tunnistajat esimesena kohtumenetluse pool, kelle taotlusel on tunnistaja kohtusse kutsunud.
    Esmasküsitluse üheks eesmärgiks võib pidada võimalikult tervikliku pildi saamist faktilistest asjaoludest. Esmaküsitlus annab kohtumenetluse poolele võimaluse tunnistaja ütluste abil esitada oma hüpotees faktiliste asjaolude kohta. Esmaküsitlus peab toimuma algusest peale küsimuste ja vastuste vormis. Seaduses sätestatust järelduvalt ei ole küsitleja kohustatud andma ülekuulatavale võimalust anda ütlusi vaba jutustuse vormis. Sellele vaatamata ei pea küsitleja küsitlemise alguses ega küsitluse järgnevas osas esitama küsimusi ainult nii, et neile peaks vastama väga lühidalt. Oluline on kohtulikul uurimisel avatud küsimuste kaudu vaba jutustuse võimaluse andmine nende tunnistajate ülekuulamisel, keda ei ole kohtueelses menetluses üle kuulatud ning kes seetõttu ei ole varem saanud anda ütlusi vaba jutustuse vormis. Võib esmaküsitlusel ütluste kontrollimiseks esitada teisi kontrollküsimusi.
    Teisesküsitlus vastaspoolelt järgneb esmasküsitlusele. Teisesküsitlusel võib esmaküsitlusel antud ütluste kontrollimiseks esitada suunavaid küsimusi. Eesmärgiks on kontrollida esmaküsitlusel antud ütluste tõelevastavust ja usaldatavust. Teisesküsitlusel püütakse vastaspoole esitatud asjaolude käsitlust kahtluse alla seada. Kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, siis võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise.
    § 288.  Ristküsitlus
     (1) Ristküsitlusel küsitleb tunnistajat esimesena see kohtumenetluse pool, kelle taotlusel on tunnistaja kohtusse kutsutud. Kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus.
     (2) Esmasküsitlusel ei või kohtu loata esitada suunavaid küsimusi. Esmasküsitlusele järgneb teisesküsitlus vastaspoolelt.
     (3) Teisesküsitlusel võib esmasküsitlusel antud ütluste kontrollimiseks esitada suunavaid küsimusi. Teisesküsitlusel ei ole lubatud kohtu loata suunavaid küsimusi esitada uute asjaolude kohta.
     (4) Esmasküsitleja võib tunnistajat uuesti küsitleda teisesküsitlusel antud vastuste selgitamiseks. Suunavaid küsimusi võib kohtu loata esitada ainult teisesküsitlusel käsitletud uute asjaolude kohta.
     (5) Kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel jätta ristküsitluse käigus kõrvale tunnistajale esitatud küsimuse, mis on lubamatu või asjakohatu. Kohus võib omal algatusel jätta kõrvale küsimuse, mis alandab tunnistaja väärikust.
     (51) Ristküsitlusel suunavate küsimuste esitamisel ning kohtu poolt loa andmisel arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 2881 sätestatut.
     (6) Kohtul on õigus küsitleda tunnistajat pärast ristküsitlust.
     (7) Tunnistaja vaimset või füüsilist seisundit arvestades võib kohus keelata ristküsitluse ja küsitleda tunnistajat ise omal algatusel või kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel.
     (8) Ristküsitlemisel järgitakse käesoleva seadustiku § 66 ning § 68 lõikeid 3 ja 6.
     (9) Ristküsitluse käigus võib kohtumenetluse pool:
     1) kasutada näitlikke abivahendeid, mis ei ole tõendiks, kuid aitavad tunnistaja ütlusi esitada, olemata samas eksitavad;
     2) esitada kohtule asitõendeid ja dokumente ning küsitleda tunnistajat nende autentsuse, päritolu ja omavaheliste seoste kohta;
     3) võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendi või muu esemega, mis võib aidata tunnistajal neid meenutada, olenemata selle dokumendi või eseme lubatavusest tõendina.
     (10) Kui tunnistaja keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole küsimusele vastamast, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 ettenähtud juhul, katkestab kohus ristküsitluse ning otsustab poole taotlusel tunnistaja varasemate ütluste kasutamise tõendina käesoleva seadustiku § 291 lõike 1 punkti 2 alusel, sõltumata ristküsitlusel seni antud ütluste sisust. Käesolevas lõikes nimetatud juhul on katkestatud ristküsitlusel saadud ütlused tõendiks ainult poolte nõusolekul.
    Olulisemad küsimuste liigid:
  • Avatud küsimused – küsimused, mis avavad vestluspartneri ja võimaldavad selle kaudu saada ulatuslikku informatsiooni. Need küsimused ei sisalda vastuse võimaluste etteantud piiranguid. Avatud küsimused võimaldavad vabas meenutuses ebatäielikuks jäänud infot täiendada. Avatud küsimused on nii formuleeritud, et ülekuulatav saab neile vabalt vastata. Avatud küsimustele vastamisel määrab ülekuulatav ise vabalt vastuse vormi ja sisu. Ta võib nendele küsimustele vastata ükskõik millise põhjalikkusega, täpsusega ja suunaga. Need küsimused vähendavad riski, et ülekuulatavale isikule sunnitakse peale oma vaade sündmuse kohta. Puuduseks on see, et nende abil saadakse mh paljusõnalist tähtsusetut teavet.
  • Küsimused: “kes, mis, millal, kuhu, kus, kuidas, kui palju, millest, miks, milleks, missugune?”
  • Tühiküsimused: “mis edasi toimus?”
  • Sondeerivad küsimused – see on tühiküsimuse või ajendava küsimuse jätkamine konkreetse detaili lisamisega relevantses valdkonnas. Sondeeriva küsimusega väljendatud huvi julgustab ütluste andjat oma ütlusi täiendama; näidatakse konkreetselt ära, mis suunas on vaja ütlusi täöiendada; aitavad täiustada kõrvalekalduvaid, ebaselgeid, liiga üldisi ja mittetäielikke vastuseid.
  • Suletud küsimused – sobivad selleks, et hankida informatsiooni, mida avatud küsimustele vastamisel ei mainitud. Neid küsimusi peaks kasutama alati ainult siis, kui nurjub katse saada informatsiooni avatud küsimustega.
  • Valikküsimused – antakse ülekuulatavale mitu vastusevõimalust ette. Alternatiivküsimused.
  • Suunavad küsimused (sugestiivsed) – antakse küsitletavale mõista ütluste konkreetse sisu kohta.
  • Eeldusküsimused – eeldatakse tõendavat asjaolu, nagu oleks see vaieldamatu ja juba kindlaks tehtud.
  • Rüütatud hinnanguid ja kirjeldusi sisaldavad küsimused
  • Mittetäielikku liigitust sisaldavad valikküsimused – annavad kuulatavale vastuseks mänguruumi, kuid eeldavad siiski, et üks pakutud võimalustest peab osutuma õigeks või igal juhul vastab küsitleja ootustele paremini kui teised mõeldavad variandid.
  • Ootusküsimused – keeleliste vahendite või konteksti kaudu antakse mõista, milline on konkreetne vastuse ootus. Sellega on sagely tegemist ja-ei –küsimuste korral.
  • Konformsus -survet hõlmavad küsimused (sotsiaalse võrdluse lisamise abil)
  • Küsimuste kordamisel on sugestiivne mõju. Eriti siis, kui vahetult pärast vastest korratakse küsimust.
  • Küsimuste kõrvalejätmine:
    Lubamatud küsimused:
  • Suunavad küsimused esmasküsitlusel (288 lg 2)
  • Teisesküsitlusel suunavad küsimused uute asjaolude kohta (288 lg 3)
  • Tunnistajale esitatud küsimused kahtlustatava, süüdistatava ja kannatanu kõlbeliste omaduste ning harjumuste kohta, kui kriminaalmenetluse esemeks olevat tegu ei tule hinnata lahutamatus seoses nende varasema käitumisega (68 lg 6)
  • Küsimused, millele vastamine võimaldab anonüümset tunnistajat identifitseerida (67, 287 lg 4)
    Asjakohatud küsimused:
  • Küsimused, mis isegi kaudselt ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid;
  • Küsimused tunnistaja arvamuste, järelduste, oletuste, prognooside või väärtushinnangute kohta;
    Ristküsitlus käib üldjoontes nii:
    - Pooled küsitlevad, kohus hoiab korda
    - Tunnistaja kutsunud pool valmistab ette sujuva ilma suunavate küsimusteta küstluse, mille eesmärgiks on tunnistaja kaudu oma lugu rääkida
    - Vastaspool võib kasutada suunavaid küsimusi selleks, et kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust ja saada täiendavat teavet
    - Küsitleja vastaspool jälgib küsitluse käiku ja vajadusel esitab vastuväiteid kõlbmatute küsimuste kõrvaldamiseks
    - Kohus võib küsitleda viimasena
    - Ristküsitluse käigus saab esitada ka muid tõendeid, sj dokumente ja asitõendeid
    - Ristküsitlus ei ole avastusretk ega kalastusretk (äkki näkkab), vaid hoolega ette valmistatud presentatsioon kohtule, mille eesmärgiks on kohut veenda
    Mida teha kohtueelses menetluses antud ütlustega?
  • Avaldada KrMS § 289 alusel "usaldusväärsuse kontrollimiseks" - näitamaks, et tunnistaja räägib kord üht, siis jälle teist ning seega ei saa tema jutus kindel olla
  • Kui tunnistajat kohtus küsitleda ei saa, siis avaldada KrMS § 291 alusel ristküsitluse asemel (NB! kui ütlused ei ole deponeeritud, siis on avaldamisel täiendavad piirangud)
    Mida teha, kui tunnistaja tuleb pulti ja ütleb, et ta keeldub tunnistuse andmisest. § 291 annab 5 erinevat juhtumit, kus on võimalik tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi iseseisva tõendina kasutada.
  • Tunnistaja on surnud.
  • Tunnistaja keeldub ütlusi andmast – vähemalt teame, et tunnistaja on olemas siin samas kohtus. Tunnistaja ei või ütluste andmisest keelduda ainult selle pärast, et ta ei taha või ei viitsi või kardab süüdistatavat. Seadus lubab keelduda ütlusi andmast oma lähedaste vastu, kellel on kutsealase saladuse hoidmise kohustus (vaimulikud, juristid , psühholoogid, tervishoiutöötajad) või riigisaladuse hoidmise kohustus.
  • Tunnistaja on nii haige, et ei ole suuteline ütlusi andma – nt kooma .
  • Deponeeritud ütlus – minnakse eeluurimiskohtuniku juurde ja antakse seal ütlused. Deponeerimine käib ristküsitluse reeglite järgi. Selle juurde kutsutakse kaitsja. Praktikas kasutatakse ka kannatanu ütluste deponeerimiseks. Deponeerimist kasutatakse, kui kardetakse , et tunnistaja paneb plehku või kui ta elab välismaal või teda hirmutatakse, aga ka kui kardetakse, et kannatanu sureb saadud haavadesse. Kas siis saab deponeerida, kui kahtlustatavat ei ole? Kui ei ole kahtlustatavat ja süüdistatavat, siis määratakse kaitsja potentsiaalse kahtlustatava/süüdistatava huvide kaitseks, kes jälgib, et järgitaks protseduuri reegleid ja saab küsimusi esitada tunnistajale - § 291 lg 1 p 4 ja 5.
  • Tunnistaja on kaugel/kulukas ja ebaoluline.
    Deponeerimata ütlused, kui:
    • Usaldusväärsus
    • Oluline asjaolu
    • Võimalus vastuväiteid esitada.
    Eestis ei vannutata tunnistajaid, ainult hoiatatakse. Ainult tsiviilkohtumenetluses vannutatakse pooli, tunnistajaid ikka hoiatatakse.
    Kohtuvälised ütlused ei hõlma mitte ainult tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, vaid see kehtib ka vastastamise ja ütluste seostamisele olustikuga.
    Vastastamine – kahte tunnistajat kuulatakse korraga üle. Nad on vastamisi ja üritatakse selgeks teha, miks esinevad vastuolud ütlustes.
    Ütluste seostamine olustikuga – kahtlustatav viiakse sündmuspaika ja ta näitab ette, kuidas see toimus.
    Tunnistaja profileerimine – millise inimesega on tegemist ja kui palju teda usaldada saab. „iseloomustavad andmed“ – võidakse küsida, kuidas tunnistaja joob või kedagi pettis , see on kohtuniku diskretsioon, kas seda lubada või mitte.
    Lapsohvri või lapstunnistaja küsitlemine
    Laste küsitlemine kriminaalmenetluses nõuab erireegleid, sest küsitlemine on noorte ohvrite jaoks suur katsumus, mis võib lapse psüühikat traumeerida. Mitmed ÜRO ja regionaalsete rahvusvaheliste organisatsioonide õigusaktid rõhutavad ja annavad juhiseid laste õiguste kaitseks kriminaalmenetluses:
    • ÜRO lapse õiguste konventsioon;
    • Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 24;
    • ÜRO 2005. Aasta juhised kohtunikele kuriteo lapsohvrite ja –tunnistajate asjades;
    • Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 17. Novembri 2010.a juhised lapsesõbralikuks õigusemõistmiseks;
    • Europa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/92/EL, 13.detsember 2011, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lapsporno vastest võitlust jam is asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JKS.

     lähtuvad põhimõttest, et lastega seotud toimingutes tuleb esikohale seada lapse huvid.
    EL direktiivi 2011/92/EL art 20 kohustab liikmesriike sätestama laste kaitseks kriminaalmenetluses järgmised meetmed:
    • Vestlused lapsohvriga peavad toimuma põhjendamatu viivituseta pärast asjaolude teatamist pädevale asutusele;
    • Vestlused toimuvad vajaduse korral selleks loodud või kohandatud ruumides;
    • Vestlust juhib või viibib selle juures selleks koolitatud spetsialist;
    • Vestlusi peaks olema võimalikult vähe ja neid korraldatakse ainult äärmise vajaduse korral;
    • Lapsohvriga võib kaasas olla tema esindaja või vajaduse korral tema valitud täiskasvanu.
    Lapsohvri või –tunnistajaga peetavad vestlused tuleb audivisuaalselt salvestada ja salvestisi võib kasutada kohtulikul menetlemisel tõendina. Kohus võib lapsohvri ära kuulata kohtusse toomata, kasutades selleks asjakohast kommunikatsioonitehnoloogiat.
    KrMS 70 – alaealise ülekuulamise videosalvestamine.
    Kahtlustataval on õigus kohtueelse menetluse ajal tutvuda videosalvestisega ja kahtlustataval või tema kaitsjal on õigus 5 päeva jooksul pärast salvestisega tutvumist esitada alaealisele küsimusi. Prokurör võib aga küsimuse esitamise soovi jätta rahuldamata (KrMS 70 lg 4). Taotluse rahuldamata jätmise korral on oht, et laps tuleb kutsuda kohtusse tunnistusi andma. Kuigi alla 14-aastast tunnistajat ei saa allutada ristküsitlusele, võib kohtusse ilmumine mõjuda traumeerivalt lapse psüühikale.
    Õiglase kohtumenetluse põhimõtte EIK tõlgendus nõuab vaid seda, et süüdistatav saaks esitada tunnistajale küsimusi ja kommenteerida tema ütlusi.
    3-1-1-89-03 (abikaasa ütluste usaldusväärsus)
    9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isiku süüditunnistamine ei saa tugineda üksnes kannatanu ütlustele olukorras, kus kannatanu hilisemad ütlused, millele süüditunnistamine rajanebki, erinevad olulises osas kannatanu varasematest ütlustest.Kõnealuses asjas on kannatanu pärast M. Baukovi korduvat nägemist muutnud oluliselt oma ütlusi kurjategija kirjelduse osas nii, et see on hakanud vastama M. Baukovi välimusele. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kannatanu ütlusi (nii varasemaid kui ka hilisemaid) kinnitaksid. Nendest asjaoludest tekitatud kõrvaldamata kahtlused välistavad kohtualust süüstavate muude tõendite puudumisel süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt kohtualuse süüdimõistmise. Maakohtu seisukoht, et kohtul puudub alus arvata, et kannatanu valetab, sest varem ta kohtualust ei tundnud , on oletuslik ega välista kannatanu võimalikust mäluveast (isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud) põhjustatud kannatanu eksitust. Süüdimõistev kohtuotsus ei saa aga rajaneda oletusele.
    10. Ühtlasi leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud ei ole järginud KrMK §-s 50 sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtet, mille kohaselt kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel ja millest tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
Kohtud on asunud seisukohale, et M. Baukovil ei ole 14. märtsi 1999. a õhtu kohta alibit. Seoses selle väitega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt Põhiseaduse §-st 22 ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama. Küll on M. Baukov kogu kohtueelse ja kohtuliku uurimise väitel järjekindlalt väitnud, et viibis talle inkrimineeritud teo toimepanemise ajal kodus. Samuti on ta loonud reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks, selgitades, et tema väiteid võivad tema arvates kinnitada abikaasa Ljubov T"ernõhh ja viimase tütar Marina T"ernõhh, kes viibisid kodus koos temaga, aga samuti Aleksandra Azbukova ning Tatjana Mironova, kes olid sel ajal külas oma sõbrannal M. T"ernõhhil. Kõik nimetatud isikud on kinnitanud M. Baukovi väidet tema kodusoleku kohta 14. märtsi 1999. a õhtupoolikul. Kohtud ei ole aga andnud hinnangut kohtualuse ütlustele. Samuti ei ole kohtud lugenud L. T"ernõhhi ütlusi tõendiks, kuna viimane onM. Baukovi abikaasa, ning on leidnud, et tunnistajatele on see päev (14. märts 1999. a) meenunud alles "mitu kuud hiljem".
Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on jätnud põhjendamatult kõrvaldamata vastuolud ühelt poolt kannatanu J. Orehhova hilisemates ütlustes ja teiselt poolt kohtualuse ning tunnistajateL. T"ernõhhi, M. T"ernõhhi, A. Azbukova ja T. Mironova ütlustes. Kuivõrd nende vastuolude kõrvaldamine ei ole enam võimalik, siis tulenevalt süütuse presumptsiooni põhimõttest tulebM. Baukov talle KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna selle kuriteo toimepanemine M. Baukovi poolt ei ole tõendatud.

    3-1-1-131-13 (ütluste usaldusvärsuse hindamine - senise praktika (3-1-1-86-12) muutmine. Mõtle, kumb kohtu lähenemine on paremini kooskõlas usaldusväärsuse olemusega)
    11. Kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud seisukohal, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-113-06, p 17). Kirjeldatud arusaam põhineb eeskätt tõdemusel, et isik, kes annab vähemalt mingis osas valeütlusi, muutub tõendi allikana tervikuna ebausaldusväärseks, sest olukorras, kus ta on juba valetanud, ei ole piisavat alust uskuda , et tema ülejäänud ütlused vastavad tõele. Seda ka olenemata vastuolude puudumisest tema poolt kohtueelsel uurimisel ja ristküsitlusel räägitu vahel.

    12. Praeguse kohtuasja näitel saab aga järeldada, et eespool refereeritud kolleegiumi seisukoht on kriminaalmenetluse praktikas osutunud liiga jäigaks ega võimalda alati arvesse võtta konkreetse kriminaalasja eripära. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis välistaks vaadeldava menetlusõigusliku küsimuse käsitlemise varasemast erinevalt. Seda arvestades peab kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vajalikuks senist praktikat muuta ja leiab, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Varasema praktika kohaselt oleks tulnud sellised ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Samas jääb kriminaalkolleegium varasemates lahendites väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06, p 12).

    13. Kolleegium möönab, et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Kolleegiumi arvates võib ütluste osaline arvestamine kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta.
    14. Eelöeldut kokku võttes nõustub kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et võimalik on olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.
    3-1-1-109-16 (alaealise kannatanu ütlused ja süüdistatava isiklik küsitlusõigus)
    Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 290^1, mille eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus. (p 12) KrMS § 290^1 ei nõua kaitsja viibimist alaealise ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus. Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 16). (p 13) KrMS § 70 lg 4 teise lause ja § 290^1 lg 1 sõnastus on küsitlemisõiguse osas omavahel osaliselt vastuolus. KrMS § 70 lg 4 sätestab, et tunnistajale küsimuste esitamise õigus on nii kahtlustataval kui ka tema kaitsjal. KrMS § 290^1 lg-s 1 nähakse seevastu ette, et tõendi esitamise eeldus on see, kui tunnistaja küsitlemise võimalus on kohtueelses menetluses olnud just kaitsjal. Tuleb aga silmas pidada, et kaitsja osavõtt kohtueelsest menetlusest on üldjuhul kohustuslik alles alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223 lg-s 3 sätestatud korras. Juhud, mil kaitsja osavõtt on kohustuslik kogu kriminaalmenetlusest, on ette nähtud üksnes KrMS § 45 lg-s 2. Osutatud normist ei nähtu, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest oleks kohustuslik ka KrMS § 290^1 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud kriminaalasjade puhul. Järelikult pole välistatud, et juhtudel, mil kahtlustatav ei ole endale kaitsjat valinud ega taotlenud ka kaitsja määramist, pole tal võimalik realiseerida ka KrMS § 290^1 lg-s 1 ette nähtud kaitsja vahendusel toimuvat alaealise küsitlemise õigust. Seda õigust saab kahtlustatav kasutada seeläbi, et ta valib endale kaitsja või taotleb kaitsja määramist. Kaitsja valimisest või määramisest keeldumise korral loobub kahtlustatav aga sisuliselt KrMS § 290^1 lg-s 1 nimetatud küsitlemisõigusest. Kirjeldatud olukorras ei sõltu kaitsja olemasolu menetleja tegevusest või tegevusetusest, mille tõttu ei saa ka väita, et üks kõnealuses sättes nimetatud tõendi esitamise eeldus on jäetud täitmata. Vastupidine arusaam tooks kaasa olukorra, kus kaitsjast loobumisega võidakse menetlusõigust kuritarvitada, et saavutada kohtueelses menetluses kogutud tõendi kõrvalejätmine kohtumenetluse raames. Ainuke võimalus seda vältida tähendaks aga alaealise korduvat ülekuulamist kohtumenetluses, mis oleks ilmses vastuolus KrMS § 290^1 eesmärgiga. Järelikult peab kahtlustatav küsitlemisõiguse saamiseks ilmutama oma aktiivsust ega saa ainuüksi kaitsja puudumisele tuginevalt väita, et KrMS §-s 290^1 loetletud tõendi esitamise eeldused pole täidetud. KrMS § 290^1 lg 1 nõuete täitmiseks tuleb sarnasel juhul pidada piisavaks, kui küsitlemisvõimalus kohtueelses menetluses on olnud üksnes kahtlustataval. (p 14-15)

    3-1-1-24-15 (tunnistaja keeldumine ütluste andmisest)???

    3-1-1-38-12 (vahetu mulje erand kuulduste reeglist) helisalvestis


    3-1-1-15-12 (ütlused muude uurimistoimingute protokollides)

    Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
    Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
    3-1-1-50-13 ( suunav küsimus)
    15.1. Kannatanu kirjeldas H. Vatteri ja tema vahel toimunut alljärgnevalt: „võttis mul käest kinni [...] mul oli valus [...] sain ta käest lahti ja läksime mänguväljakule. Mängisime natuke aega veel mänguväljakul ja siis läksime minema“ (tl 86). Seejärel asus kannatanut küsitlema prokurör, kes küsis temalt muu hulgas suunavalt: "kas peale käest kinni hoidmist ta lõi ka kuhugi“, millele kannatanu vastab: „jah, vastu põske“ (tl 86 prd-l). KrMS § 290 lg 5 ls 2 kohaselt võib alaealise tunnistaja ülekuulamisel tõepoolest kasutada suunavaid küsimusi, kuid seda tohib teha vaid kohtu loal. Kohtuistungi protokollist aga ei nähtu et prokurör oleks sellekohast luba küsinud ning ka saanud. Prokuröri arvates võis ta alaealiselt kannatanult suunavaid küsimusi küsida, sest kohus ei ole seda keelanud. Kolleegium leiab, et prokuröri seisukoht on ebaõige. Kohtu luba alaealisele suunava küsimuse esitamiseks peab küsimuse esitamisele eelnema, sest vastasel korral võib saada juba kahjustatud üle kuulatava isiku ütluste usaldusväärsus - kas isik räägib seda, mida ta tõendamisasjaolude kohta teab või edastab hoopis küsitleja soovitud teavet.
    15.2. Kuulates ristküsitlusel üle K. P., rikkus maakohus ristküsitluse reegleid, küsides temalt esmasküsitlusel suunavaid küsimusi. K. P. kirjeldas prokuröri küsimustele vastates enda tütrelt kuuldut, kuidas süüdistatav võttis kannatanu käest kinni ning tiris teda enda poole (tl 87). Seejärel küsis prokurör järgmiselt: „kas veel oli midagi juhtunud peale käest kinnivõtmise“, millele kannatanu esindaja vastab esmalt eitavalt. Siis küsib prokurör aga otse: „löömisest rääkis?“, millele tunnistaja vastab juba jaatavalt (samas). Prokuröri kassatsioonivastuses leitakse, et eelkirjeldatud viisil suunavate küsimuste esitamine oli lubatav, sest kaitsja ja süüdistatav ei vaielnud sellele vastu. Samuti leiab prokurör, et vaidlusalused küsimused ei olegi suunavad, sest need ei sisalda endas teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kui prokurör ei oleks võinud löömise kohta küsida, siis ei oleks ta enda hinnangul saanudki täpsustavaid küsimusi küsida. Prokuröri niisugune arusaam on ilmselgelt väär. Kuivõrd H. Vatterile esitatud süüdistuse sisus oli muu hulgas kannatanu löömine, siis küsimust selle kohta, kas löödi, ei ole võimalik käsitada millegi muu kui suunava küsimusena. Erinevalt prokuröri väidetust tuleb ka täpsustavate küsimuste küsimisel ristküsitlusel esmasküsitlusel esitada küsimusi stiilis, mis juhtus seejärel, mida süüdistatav veel tegi, kas toimus veel midagi jne. Tunnistaja eelkirjeldatud viisil ristküsitlemine ei olnud seega kooskõlas KrMS § 288 lg 2 ls-s 1 sätestatuga.

    3-1-1-25-15 (selgitab 3-1-1-131-13 lähenemist)

    3-1-1-73-15 (milline tähtsus on tunnistaja ülekuulamise "rakendamisel" ütluste kui tõendi lubatavuse seisukohalt - aga kas nõustud Riigikohtu seisukohaga?)
    11. Kolleegium nõustub kaitsjatega, et eeltoodust tulenevalt rajaneb A süüditunnistamine määravas ulatuses lapseealise kannatanu ütlustele. Kolleegiumi hinnangul ei olnud seejuures kohtutel alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Seda põhjusel, et ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu, s.t olukorda, kus alaealise kannatanu ütlusi ei oleks võimalik uurida kohtuliku arutamise käigus. Praegusel juhul ei kuulatud küll kannatanut kui vahetut tõendiallikat kohtumenetluses üle, kuid avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 2901 alusel. Kuna kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei olnud alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. Tunnistajate ütlused puudutavad peamiselt lapse käitumist, sealhulgas pärast isaga toimunud kohtumisi, kuid neist ei nähtu, et kannatanu kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all (KrMS § 66 lg 21 p 2). Tunnistajate ütlused on sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust.
    12. Seoses ringkonnakohtu viitega ekspertiisiaktis sisalduvatele kannatanu selgitustele seksuaalse väärkohtlemise kohta märgib kolleegium järgmist. Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus.
    13. Riigikohus on varem leidnud, et põhimõtteliselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sel juhul peab kohus olema eriti hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel. Lisaks on Riigikohtu praktikas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Vt nt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1- 1-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p 10).
    15. Õigustatuks ei saa pidada kaitsjate etteheidet selle kohta, et kannatanu ülekuulamise juures viibis kannatanu ema. Kuigi menetlusseadus seda otsesõnu ette ei näe, tuleneb vastav õigus EL direktiivi 2011/92/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. Lisaks lubab seadus otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4).
    16. KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. Kaitsja ei taotlenud kohtueelses ega kohtumenetluses kannatanule küsimuste esitamist. Selline võimalus oli kaitsjal pärast seda, kui kahtlustatavale ja tema kaitsjale tutvustati KrMS § 70 lg 4 kohaselt kannatanu ülekuulamise videosalvestist. Viidatud säte näeb ette, et viie päeva jooksul pärast tutvumist on kahtlustataval või kaitsjal õigus esitada tunnistajale küsimusi. Lisaks oli võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel. Ka hiljem kohtumenetluses oli kaitsjal võimalik taotleda kannatanu küsitlemist pärast ütluste avaldamist.
    18. Alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, siiski peab talle selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Käesolevas asjas seda aga kannatanu ülekuulamise protokollidest ei nähtu. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist.
    19. Kolleegium juhib samuti tähelepanu asjaolule, et seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. Praegusel juhul on asjakohane KrMS § 71 lg 1 p 1, mille kohaselt on süüdistatava alanejal sugulasel õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Kuna kannatanu on süüdistatava tütar ehk alaneja sugulane, oli tal õigus keelduda ütluste andmisest oma isa vastu. Sellest õigusest kannatanut enne tema ülekuulamist ilmselgelt ei teavitatud ja tal ei olnud seetõttu võimalik ka ütluste andmisest loobuda.
    20. Riigikohus on leidnud, et ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1- 1-72-07, p 8). Kolleegium ei pea ka praegusel juhul võimalikuks sellest põhimõttest kõrvale kalduda. Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Nagu eespool märgitud, rajanevad maa- ja ringkonnakohtu otsused määravas osas kannatanu ütlustele, mistõttu selle tõendi lubamatuks tunnistamine tingib möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. Seetõttu jätab kolleegium käsitlemata kassatsioonides esitatud teised väited .
    3-1-1-64-13 (ütluste deponeerimine)
    10. Tunnistaja V. L. on R. Agone süüdistuse arutamisel keeldunud ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 p 2 alusel, s.o isikuna, kes on täideviijana samas kuriteos süüdi mõistetud. Prokuröri taotlusel avaldas maakohus V. L.-i ütlused, mida ta andis kriminaalasja kohtueelses menetluses esmalt tunnistajana ja seejärel kahtlustatavana, samuti tema kriminaalasja kohtulikul uurimisel. Maa- ja ringkonnakohus pidasid neid ütlusi lubatavaks tõendiks ja tuginesid neile R. Agone kohta süüdimõistva otsuse tegemisel. Kassatsioonis leiab kaitsja, et nende ütluste avaldamine ja kasutamine oli lubamatu.

    11. Kolleegium märgib, et V. L.-i kohtueelses menetluses tunnistajana ja kahtlustatavana antud ütluste tõendina avaldamine ja kasutamine ei olnud lubatav. V. L.-i poolt kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal 2010. aastal ei võimaldanud KrMS § 291 kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3).
    11.2 (..) Tulenevalt KrMS § 691 lg-st 2 on ütluste deponeerimise eesmärk tunnistaja kohtuliku ülekuulamise tagamine, kui tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või teda võidakse mõjutada valeütlusi andma. Ütluste deponeerimisel toimub tunnistaja ülekuulamine eeluurimiskohtuniku juures, kuhu kutsutakse prokurör, kahtlustatava kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Seega on ütluste deponeerimise oluliseks tunnuseks tõepoolest asjaolu, et seda toimetatakse kohtu ees, kuid deponeerimise esmaülesanne on siiski kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 691 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures.
    11.3 Eeltoodust tulenevalt ei pea KrMS § 2862 lg 2 kolleegiumi hinnangul silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3
    Kaasused:
    1. Proua F kiusamine
    85-aastane proua F on kutsutud kannatanuna A süüdistusasjas kohtusse ütlusi andma. A on F-i naabrimees, kes süüdistuse kohaselt F-i rindu lõi. F asub esmaküsitlusel prokuröri küsimustele vastates selgitama vaidlusalusel õhtul tema ja A vahel toimunud tüli asjaolusid. Ta kirjeldab F valjuhäälset karjumist, seda kuidas F kätega vehkis, koridoris asju ümber lõi ja igatpidi ähvardavalt käitus. Ka kurdab F küsimustele vastates, kuidas tal hing kinni jäi, kuid sõltumata kõikvõimalikest üritustest ei suuda prokurör küsitluse käigus saada selgeks, kas F kinnitab ka seda, et A teda lõi. Lõpuks ei jää prokuröril muud üle, kui ta küsib otse: „Kas kõige selle vehkimise käigus ta teid kuhugi lõi ka?“. Kaitsja ja kohuski kuulavad vastust huviga – proua F kinnitab, et tõepoolest, lõi küll, vastu rindu. A mõistakse vägivallateos süüdi, kuid seepeale esitab kaitsja apellatsiooni, kus palub süüdimõistmine tühistada, kuna prokuröri poolt esitatud küsimus oli suunav ja seega lubamatu. Nimetatud ütlus oli aga ainus, mis otseselt löömist tõendas. 
    Mida otsustaksite siin ringkonnakohtuna?

    RK: 3-1-1-50-13 – vana kohtuotsus ja seda ei ole vaja järgida.

    Appelatsioonikaebuse menetlusse võtmata jätta.

    KrMS § 2881 (Suunavad küsimused)

     (2) Ülekuulamise ladusama kulgemise eesmärgil võib kohus muul juhul lubada esitada suunavaid küsimusi, kui:
     4) tunnistajal on vanuse või terviseseisundi tõttu raske mõista mittesuunavaid küsimusi;
    Kaitsja esitab apellatsiooni pärast kohtuistungit ja tema kaitsjaaluse vastuse kuulamist.
    KrMS  § 2881 lg 3 järgi, Kui pool ei ole taotlenud kohtult küsimuse kõrvalejätmist enne sellele vastamise alustamist, siis loetakse ta küsimusega nõustunuks ning kohus ei pea suunavaks küsimuseks eraldi luba andma.
    Suletud küsimus – ei või jah küsimused, suunav küsimus - ütleb midagi ette.
    3-1-1-50-13 – kohtu luba oli vaja? Käis alaealiste kohta § 290 järgi. Kas kõikide suunavate küsimuste korral?
    2. Kroontunnistaja
    A-d ja B-d süüdistati KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises (suure koguse narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine grupi poolt). A hoidus välismaale pagedes kriminaalmenetlusest kõrvale ja tema osas eraldati kriminaalasi KrMS § 216 lg 2 p 1 alusel. Kriminaalasi B süüdistuses lahenes kokkuleppemenetluses süüdimõistva kohtuotsusega. Mõni aeg hiljem A siiski tabati . A kriminaalasja arutamisel oli kohtusse kutsutud ka tema kaasosaline B. B keeldus kohtus ütluste andmisest. 
    Kas A kriminaalasja eraldamine oli lubatav? Kas kohus sai tõendina vastu võtta B kohtueelses menetluses antud ütlused ja tugineda A süüditunnistamisel valdavas osas just nendele?
    Kriminaalasja eraldamine oli lubatav.
     KrMS 216 lg 2 p 1: Kriminaalasjadest, milles isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, võidakse eraldada kriminaalasi kahtlustatava või süüdistatava suhtes või jätta selline kriminaalasi ühendamata, kui:
    1) isiku asukoht on teadmata või ta hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale või ta kannab vabadusekaotuslikku karistust välisriigis või esineb muu asjaolu, miks teda ei ole võimalik mõistliku aja jooksul menetlustoimingutele allutada;
    KrMS 216 lg 4: Kriminaalasjast võib eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, kui see on vajalik kuriteo aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks.
    RK: 3-1-1-64-13

    KrMS 291 (Tunnistaja varasemad ütlused kohtus ristküsitlemise võimaluseta) lg 1 p 2: Kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus tunnistaja poolt varem antud ütluse tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast.


    KrMS 291 lg 3 :Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 sätestatud juhtudel võib kohus erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
     1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses;
     2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks;
     3) tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid.
    Süüdistatava ja kaassüdistatava vale ütluste eest kriminaalvastutusele ei võeta.
    PS 22 lg 3 – enesesüüstamise keeld.
    KrMS 15 lg 3: Kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud käesoleva seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele.
    Kas kohus sai tõendina vastu võtta B kohtueelses menetluses antud ütlused ja tugineda A süüditunnistamisel valdavas osas just nendele?
    Kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi
    RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16
    3-1-1-80-08, p-d 10-12 (varasemate ütluste avaldamine kui tunnistaja ütlusi)
    Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antud ütluste erinevus seisneb eeskätt selles, et esimesel juhul on isikut valeütluste andmise eest hoiatatud, teisel juhul aga mitte. Tõendite hindamisel ei ole aga sellel erinevusel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-127-06). Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis KrMS §61 lg-s 1 sätestatust lähtudes ja alles selle tulemusena teeb järelduse isiku ütluste usaldusväärsuse kohta. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav. Samas ei keela nimetatud säte avaldada isiku surma korral tema poolt kahtlustatavana või süüdistatavana antud ütlusi.
    RK 3-1-1-84-09 Kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi
    KrMS §-s 65 mõttes ei ole iga meie kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena Põhimõteteks, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, on kõigepealt Eesti Vabariigi põhiseaduse asjakohased sätted (eeskätt PS §-d 22-24). Konkreetsemad tõendite kogumise põhimõtted on aga sätestatud KrMS §-s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. KrMS § 68 lg-s 2 ning § 280 lg-s 4 sätestatud tunnistaja hoiatamise nõuet ei ole õige käsitada mitte meie kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses, vaid tunnistajate ütluste usaldusväärsuse tagamise siseriiklikult oluliseks peetud täiendava garantiina. See tähendab, et sõltumata sellest välisriigis asetleidnud hoiatamisest tuleb Eesti kriminaalmenetluses kõiki tõendeid ja nende usaldusväärsust siiski hinnata üldiste tõendite hindamise reeglite kohaselt ja kogumis teiste tõenditega. Teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12). Vastava normi puudumine mõne teise riigi kriminaalmenetlust reguleerivates õigusaktides iseenesest ei muuda selles riigis vastavalt seal kehtivatele kriminaalmenetluse normidele kogutud tunnistaja ütlusi Eestis toimuvas kriminaalmenetluses lubamatuks.
    (vt nt RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16 ja nr 3-1-1-80-08, p-d 10-12). 
    Tunnistaja varasemaid ütlusi on võimalik kasutada tõendina, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast § 291 lg 1 p 2. Kõik tõendid on võrdväärsed ja põhimõtteliselt ju võib neil tugineda ja kohtuotsuse teha nende tõendite pinnalt.
    RK 3-1-1-96-11 Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused
    § 2862 Varasem ristküsitlus samas või teises kriminaalasjas
     (1) Isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused on lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui ütlused, mis isik annaks menetletavas kriminaalasjas kohtuistungil.
     (2) Isiku poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlused on lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused või käesoleva seadustiku §-s 294 nimetatud juhul.
     (3) Varasema ristküsitluse käigus antud ütlused on tõendina lubatavad, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu välistanud.
    § 291.  Tunnistaja varasemad ütlused kohtus ristküsitlemise võimaluseta
  • Kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus tunnistaja poolt varem antud ütluse tõendina vastu võtta, kui tunnistaja:
     1) on surnud;
     2) keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast;
     3) ei ole võimeline ütlusi andma oma terviseseisundi tõttu;
     4) asukohta ei ole suudetud mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha;
     5) ei saa kohtusse ilmuda muu takistuse tõttu, mis on kõrvaldamatu või mille kõrvaldamise kulud oleksid ebaproportsionaalselt suured, ning taotluse esitanud pool on teinud kõik mõistlikud pingutused tema kohtusse toimetamiseks.
    Al Khawaja and Tahery v. U.K.
    Kui tunnistaja kohtuistungil ristküsitlemata jätmiseks puudus mõjuv põhjus või rajaneb süüdimõistev otsus üksnes või otsustaval määral tunnistaja ütlustel või avaldustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda eeluurimise käigus või kohtus, siis kaitse õigused võivad olla piiratud ulatuses, mis ei sobi kokku EIÕK art-s 6 sõnastatud tagatistega.
    3. Vabanduste raamat
    A, E, I ja O olid kutsutud 17. novembriks tunnistajatena Tartu Maakohtu istungile. Ükski nendest tunnistajatest kohtuistungile aga ei ilmunud. A oli saatnud kohtule e-kirja, milles teatas, et kohtusse ei tule. A põhjendas kohtusse ilmumata jätmist asjaoluga, et elab Aegna saarel, ilm on tuuline ja meri tormine , A mootorpaat on juba kuid katki ja sõudepaadiga ei kavatse A seda teekonda sügisel ette võtta. E tütar oli teatanud kohtule kirjalikult, et E sattus nädal aega tagasi liiklusõnnetusse, milles sai raskelt kannatada ja viibib sellest ajast saadik haiglas koomas . Teatele olid lisatud politseist saadud materjalid liiklusõnnetuse toimumise kohta, nagu ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõend selle kohta, et E viibib selles raviasutuses, tema seisund on kriitiline kuid stabiilne ja ta on kontaktivõimetu. I oli teatanud kohtule telefonitsi, et ei saa kahjuks kohtusse ilmuda, sest ainuüksi mõte kohtu kutsele ajab ta niivõrd pabistama , et jalad lähevad nõrgaks ja jõud kaob täielikult. O oli teatanud kohtule kirjalikult, et tahaks küll tulla kohtusse ütlusi andma, kuid on viimaseid nädalaid rase ja peaks just 17. novembril sünnitama, mistõttu ei riski ta kohtusse tulekuga ja ütluste andmisega kaasneda võivate üleelamistega ja jätab 17. novembril kohtusse ilmumata. Kõigi tunnistajate ütlused olid deponeeritud. Kohus võttis deponeeritud ütlused tõendina vastu: A ütlused KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel, E ütlused KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel, I ütlused KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel ja O ütlused KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel. Kas kohus talitas õigesti?
    KrMS 291 lg 2: Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul lubab kohus tõendina esitada varasemaid ütlusi, kui ütlused on deponeeritud käesoleva seadustiku §-s 691 sätestatud korras või kui varasema ülekuulamise viis abistamistaotluse alusel läbi välisriigi pädev asutus ja isikut ei ole võimalik kuulata üle kaugülekuulamise teel.
    A: 291 lg 1 p 2 - keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast.
     A ei keeldunud ütlusi andmast. Torm takistab tema ilmumist kohtuistungile. ???
    E: 291 lg 1 p 3 - ei ole võimeline ütlusi andma oma terviseseisundi tõttu. See on õige.+
    I: 291 lg 1 p 5 - ei saa kohtusse ilmuda muu takistuse tõttu, mis on kõrvaldamatu või mille kõrvaldamise kulud oleksid ebaproportsionaalselt suured, ning taotluse esitanud pool on teinud kõik mõistlikud pingutused tema kohtusse toimetamiseks.
     See põhjus on vaieldav ning pole usaldusväärne. Pole tõendit selle kohta, et ta reageerib nii.
    Al Khawaja and Tahery v. U.K. p.122, 123
    Inimõiguste kohtu arvates peab asja arutav kohus selgitama, kas tunnistaja kohtusse ilmumata jätmiseks on mõjuv põhjus. Hirmu tõttu ilmumata jätmist peab kohus sügavamalt uurima. Inimõiguste kohtu arvates tuleb vahet teha kahte tüüpi hirmu vahel. Ühelt poolt hirm, mis on tekkinud süüdistatava või tema agentide ähvarduste või muude hirmu tekitavate tegude tõttu, ja teiselt poolt üldine, konkretiseerimata hirm selle ees, mis võib juhtuda, kui tunnistaja annab kohtus ütlusi.
    Kui tunnistaja hirmutunde põhjuseks on süüdistatava või tema agentide käitumine, siis võib tunnistaja eeluurimisel antud ütlusi kasutada, isegi kui süüdistatav ei saanud tunnistajat küsitleda ja isegi kui selline tõend on ainus või määrava tähtsusega isiku süüdimõistmisel. Sellise tõendi kasutamist õigustab põhimõte, et süüdistatav ei pea saama tulku tunnistaja hirmust, mille ta on esile kutsunud. Sellisel kombel käituv süüdistatav loobub oma õigustest küsitleda tunnistajat.
    O: 291 lg 1 p 3 - ei ole võimeline ütlusi andma oma terviseseisundi tõttu.
    Tõendid ei ole lisatud. O teatis on seega paljasõnaline.
    • A ütlused KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel – keeldub kohtuliku uurimisel ütlusi andmast. Asjaolude kohaselt teatas, et kohtusse ei tule, sest elab nii kaugel jne. Kohtusse ilmumata jäämine ei saa võrdsustada keeldumisega ütluste andmisest ja seetõttu ei talitanud kohus õigesti.

    RK 3-1-1-45-07 Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud. 
    • E ütlused KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel – ei ole võimeline ütlusi andma terviseseisundi tõttu. E oli koomas ja kontaktivõimetu. See alus on olemas ning kohus on talitanud õigesti

    RK 3-1-1-45-07 Kui tunnistaja on jäänud kohtuistungile ilmumata raske haiguse tõttu, võib kohus KrMS § 291 p 3 kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel avaldada selle tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused. Isiku lugemine haigestunuks ei sõltu prokuratuuri ega kohtu suvast vaid eeldab tema terviseseisundile hinnangu andmist (haiguse diagnoosimist). Selline hinnang on oma olemuselt tervishoiuteenus, mida saab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel osutada vaid registreeritud tervishoiutöötaja, kelleks sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt on üksnes Tervishoiuametis registreeritud arst, hambaarst, õde või ämmaemand .
    • I ütlused KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel - muu takistus, mis on kõrvaldamatu või kõrvaldamine kulukas. Asjaolude kohaselt ei saa I kohtusse tulla, sest on pabinas ja jalad lähevad nõrgaks. Meie asjas ei ole selge miks need emotsionaalsed pinged on ja pigem ei ole § 291 lg 1 p 5 asjaolu ning kohus talitas valesti.

    RK 3-1-1-45-07 Takistusena KrMS § 291 p 5 tähenduses peetakse silmas objektiivset asjaolu, mille tõttu isiku kohtusse ilmumine ei ole võimalik. Kindlasti ei saa selliseks objektiivseks asjaoluks olla kolmanda isiku, ka psühholoogi, arvamus selle kohta, et kohtuistungil ütluste andmine võib avaldada kohtusse kutsutule negatiivset mõju. Samuti ei saa psühholoogi selline arvamus tingida ütluste avaldamist KrMS § 291 p 3 alusel. Seda põhjusel, et nimetatud säte eeldab haiguse diagnoosimist, mida saab teha vaid tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud isik, kelle hulka psühholoog ei kuulu.
    Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15). 
    • ütlused KrMS § 291 lg 1 p 3 – ei ole võimeline andma oma ütlusi terviseseisundi tõttu alusel. Asjaolude kohaselt ei tule O kohtusse, sest on rase ning sünnituse ajaks on määratud kohtuistungi päev. Siin pigem võiks ju jaatada terviseseisundi olemasolu, sest ütluste andmine on pingerikas ning võib ju esile kutsuda sünnituse. Seega pigem on kohus talitanud õigesti.

    RK 3-1-1-45-07 Kui tunnistaja on jäänud kohtuistungile ilmumata raske haiguse tõttu, võib kohus KrMS § 291 p 3 kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel avaldada selle tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused. Isiku lugemine haigestunuks ei sõltu prokuratuuri ega kohtu suvast vaid eeldab tema terviseseisundile hinnangu andmist (haiguse diagnoosimist). Selline hinnang on oma olemuselt tervishoiuteenus, mida saab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel osutada vaid registreeritud tervishoiutöötaja, kelleks sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt on üksnes Tervishoiuametis registreeritud arst, hambaarst, õde või ämmaemand.
    4. Perry Mason
    Prokuröri tunnistaja kinnitas esmasküsitlusel, et nägi süüdistatavat sündmuskohalt põgenemas. Nüüd asub tunnistajat küsitlema kaitsja. Oled prokurör. Milliste küsimuste vastu ja millisel alusel vastuväiteid esitad? 
    - Ütlesite, et seisite maja uksel , kui nägite meesterahvast auto juurde jooksmas. Kui kaugel ta teist oli?  Tegemist võib olla manipulatsiooniga. Lubamatu küsimus.
    - Kas pole nii, et teie silmanägemine on väga vilets juba mitmendat aastat?  Vaieldav. Võib olla Asjakohatu küsimus – ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid – KrMS 288 lg 5
    - Miks te noorena loomapiinamisega tegelesite? Asjakohatu küsimus – ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid – KrMS 288 lg 5. Tunnistaja iseloomuga ei tegele.
    - Mu käes on teie politseiülekuulamise protokoll. Siin ütlete, et pole kindel, kes sündmuskohalt põgenes ega tunneks teda ära. Selline äkiline meelemuutus saab näidata vaid seda, et olete valeütlusi andnud. Kas valeütlusi annab tunnistaja nüüd või tegi ta seda varem, kriminaalvastutus järgneb ikkagi. 
    Küsimust siin ei ole!
    Kaitsja peab taotlema kohtult kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, praegu ta avaldab survet tunnistaja peale.
    KrMS 289 lg 1: Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega.
    - Millal te viimati psühhiaatri vastuvõtul käisite? Aga kas te ei arva , et selliste luululugude peale oleks ehk õige aeg minna? Kriminaalmenetluse jaoks on oluline, kui tunnistajal esinevad psüühikahäired . Võiks küsida. Kui kohus otsustab, et tegemist on lubamatu küsimusega, siis keelab küsimust.
    II. See küsimus võib alandada KrMS 288
    - Ma võin siia kutsuda tunnistajad H, V ja T, kes kõik räägivad, et süüdistatav oli kuriteo toimepaneku ajal mujal. Miks nad niimoodi peaksid väitma? Asjakohatu arvamus – küsimuse tunnistaja arvamuste, järelduste, oletuste, prognooside või väärtushinnangute kohta – KrMS 288 lg 5
    - Mis te arvate , kuidas varas majja sisse pääses? Asjakohatu arvamus – küsimuse tunnistaja arvamuste, järelduste, oletuste, prognooside või väärtushinnangute kohta – KrMS 288 lg 5
    5. Vahelduva usaldusväärsusega
    Prokurör on tunnistajaks kutsunud süüdistatav N-i endise abikaasa O, kes oli politseile ütlusi andes kinnitanud, et nägi, kuidas süüdistatavad N ja M kolm aastat tagasi jaanuari hilisõhtul oma maja ees kannatanut peksis raudkangiga ja kannatanul siis rahakoti ja mobiiltelefoni ära võttis. Nädal pärast kuritööd oli ta N-ga kokku saanud ja siis oli N talle kannatanu telefoni müüa pakkunud. Kohtus ütlusi andes ei ole O enam sugugi kindel ei selles, mida nägi – prokuröri küsimustele vastates seletab O, et tegelikult oli peksjaks ainult M ja N hoidis ainult kannatanut kinni. Mobiiltelefoni müümist ei mäleta ta aga üldse. Politseile ta rääkis teist juttu aga seetõttu, et talle ei seletatud, et ta võiks ütluste andmisest keelduda ning ta oli just siis N-ga tülli läinud ja soovis talle kätte maksta. Nüüd olevat suhted sirgeks saadud. Prokuör palub kohtul avaldada O politseiülekuulamise protokolli ja kohus lubab avaldada. M-i kaitsja küsimustele vastates möönab O, et tol õhtul oli pime ja tema oli ligi 50 meetrit eemal, samuti kinnitab O, et on taas hakanud N-ga koos elama. Lõpukõnes palub prokurör kohtul tugineda O kohtueelses menetluses antud ütlustele, sest need on kooskõlas muude asjas kogutud tõenditega ja saadi siis, kui sündmus O-l veel värskelt meeles oli. Kohtus antud ütlused on aga ebausaldusväärne fabritseering, mille eesmärgiks on N süüdistusest päästa. M-i kaitsja leiab, et O ütlustega tuleb arvestada osaliselt – eriti selles osas, mis puudutab O kinnitust, et M talle mingit varastatud kraami müüa ei ole üritanud. N-i kaitsja arvates tuleks aga kõrvale jätta nii O kohtueelses menetluses kui kohtus antud ütlused, kuna neis on kõrvaldamatud vastuolud ja kohtueelses menetluses antud ütlused on saadud ebaseaduslikult. 
    Millises ulatuses arvestad kohtunikuna O ütlusi?
    O ütlused ei ole usaldusväärsed. Ebausaldusväärsel tõendil kaalu olla ei tohiks. Küll aga võib ebausaldusväärne tõend omandada teiste temaga kokkukõlavate tõendite taustal tõendusliku jõu.
    RK: 3-1-1-131-13 p 12: kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt.
    Tõendid ja tõendamine: muud tõendid
    A. Eksperdi arvamus KrMS §§ 95-1091.
    Inimõiguste konventsiooni tähenduses on tunnistaja autonoomne mõiste. Euroopa Nõukogu soovitus nr R (97) 13 defineerib soovituse eesmärke silmas pidades tunnistajat kui aga isikut, sõltumata tema staatusest riigisisese menetlusõiguse järgi, kes omab kriminaalmenetluses asjassepuutuvat teavet, nimetades otsesõnu eksperti. Ka konventsiooni tähenduses kuulub ekspert tunnistaja kategooriasse. Ekspert erineb tavalisest tunnistajast selle poolest, et teda ei kutsuta kohtusse rääkima, mida ta ise nägi või kuulis. Tema ülesanne on abistada õigusemõistmist eriteadmistega. Kui tunnistaja on unikaalne, siis ekspert on asendatav.
    Ekspert (KrMS § 95) - isik, kes rakendab KrMS-s sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Eksperdiks võib olla kas kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Eksperti määrates tuleks eelistada kohtueksperti või riiklikult tunnustatud eksperti.
    Ekspertiisi määramine – võib toimuda kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses. See on menetlustoiming, mis aktualiseerib siis, kui menetleja jõuab veendumusele, et tõendamiseseme mingi asjaolu selgitamiseks on vaja eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist. Seega ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel (KrMS § 105). Menetleja ei või keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Ekspertiisi määramise kui menetlustoimingu tulemiks on ekspertiisimääruse koostamine (määruses peab sisalduma ekspertiisi liik, eksperdile üleantav uurimis- ja tutvumismaterjal, eksperdile esitatud küsimused ehk ekspertiisiülesanne).
    Vajaduse korral kogutakse ekspertiisiks ekspertiisimaterjali, paigutatakse kahtlustatav või süüdistatav kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks sundkorras raviasutusse või kaevatakse laip kohtuarstliku või muu ekspertiisi tegemiseks matmiskohast välja. Ühtlasi võib vajalik olla ka võrdlusmaterjali võtmine ekspertiisiks (võrdlusmaterjali võtmise eesmärk on koguda ekspertiisiks vajalikke võrdlusjälgi ja proove).
    Ekspertiis kohtusKohus võib kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata ekspertiisi. Kohtumenetluse pooled esitavad eksperdile küsimusi kohtu vahendusel kirjalikult. Kohus vaatab küsimused läbi, jätab asjasse mittepuutuvad või väljapoole eksperdi eriteadmisi jäävad küsimused kõrvale ning koostab eksperdile esitatavad lõplikud küsimused. Ekspert võib kohtus osaleda ekspertiisi esemesse puutuvate tõendite uurimises ja kohtu loal esitada menetlusosalistele küsimusi ekspertiisi tegemiseks tähtsate asjaolude kohta. Ekspertiisile kohtus kohaldatakse kohtueelses menetluses tehtava ekspertiisi kohta sätestatut.
    Ekspertiisi tegemine – Ekspertiisi määramisele järgneb üldjuhul ekspertiisi tegemine ehk ekspertiis. Eksperdil on õigus keelduda ekspertiisi tegemisest üksnes siis (KrMS§ 98 lg 1 p 4), kui talle esitatud ekspertiisimaterjal ei ole küllaldane või kui ekspertiisimääruses esitatud ekspertiisiülesanded on väljaspool tema eriteadmisi või kui küsimustele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ja eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist. Eksperdil on kohustus keelduda, kui ta ei ole krim.menetluses erapooletu. Ekspertiisi enese (st ekspertiisi tegemise) kohta ei sisaldu KrMS-s ühtegi sätet ega peagi sisalduma – ekspertiis on eksperi erialane tegevus eesmärgiga uurida esitatatud materjali, lahendada ekspertiisiülesanne ja anda eksperdiarvamus.
    Siiski sätestab KrMS eksperdi õigused ekspertiisi tehes järgmiselt – eksperdil on õigus: taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist; ekspertiisimaterjali täielikkuse tagamiseks osaleda uurimisasutuse või prokuratuuri kutsel menetlustoimingus ja kohtu kutsel kohtulikul uurimisel; tutvuda kriminaalasja materjaliga, mis on vajalik ekspertiisiks; keelduda ekspertiisi tegemast; taotleda, et menetleja loal viibiks ekspertiisi juures isik, kes võib anda eksperdiuuringuteks vajalikke selgitusi; seada ja lahendada omal algatusel ekspertiisimääruses esitamata ekspertiisiülesanne.
    NB – ekspert ei vasta küsimusele, mis on õiguslik või eksperdi eriala väline või kui küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist.
    Eksperdiarvamus (KrMS § 107) – ekspertiisi tegemise tulemina vormistatakse ekspertiisiakt, mille põhiliseks osaks on lõpposa, mis sisaldabki tõendit – eksperdiarvamust, mis tugineb ekspertiisi käigus teostatud uuringutele. Kahtlemata on ekspertiisiakti kõigil osadel oluline tähtsus eksperdiarvamuse kui tõendi hindamisel, kuid kohtuotsuse tegemisel tohib kohus tugineda vaid ekspertiisiakti lõpposale ehk eksperdiarvamusele. Seda seisukohta ei taheta praktikas alati jagada, sageli on tõendina soovitud näha ka ekspertiisiakti põhiosas märgitut.
    Eksperdi ülekuulamine – Vajaduse korral kuulatakse ekspert kohtueelses menetluses üle ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks. Eksperdi ülekuulamisel juhindutakse KrMS §-dest § 66 lõikest 21 ja 68 ja 69 (tunnistaja ülekuulamine, kaugülekuulamine). KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel iseseisvaks tõendiks. Eksperdi ülekuulamine kohtumenetluses – Kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks. Eksperdi ülekuulamisel kohtus ei kasutata ristküsitlust. Eksperdi ülekuulamisel kohtus juhindutakse alaealise ülekuulamise kohta sätestatust, täpsemalt sellest, et pärast seda, kui ütlused on antud, küsitlevad eksperti kohtumenetluse pooled kohtu määratud järjekorras ning kohus jätab suunavad ja asjasse mittepuutuvad küsimused kõrvale.
    AL 01.09.2011 on sisse toodud uue isikuna Asjatundja, mis on seotud vajadusega reguleerida selgemini eriteadmistega isiku kui tõendiallika seisund kriminaalmenetluses, kui tegemist ei ole eksperdiga. Asjatundja on muu kui eksperdiks olev füüsiline isik, kes rakendab eriteadmisi seadustikus sätestatud juhtudel ja korras. Asjatundja võib kaasata menetlustoimingu läbiviimise juurde ning teda võib üle kuulata tema osavõtul läbi viidud menetlustoimingu käigu ja muude asjaolude kohta, mille kohta ta oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Asjatundja kuulatakse üle vastavalt tunnistaja ülekuulamise reeglitele ning erinevalt eksperdist ei kehti tema kohta erapooletuse nõue. Kuivõrd ei ole välistatud, et sama isik võib sattuda menetlusse nii asjatundja kui ka tunnistajana (s.o mitte eriteadmisi eeldavas küsimuses), täpsustab uus paragrahv, et sama isiku võib tunnistaja ja asjatundjana üle kuulata ühe menetlustoimingu käigus.
    Kohtuekspert – riiklikus ekspertiisiasutuses töötav ekspert, kellele ekspertiiside tegemine on igapäevaseks tööülesandeks.
    Riiklikult tunnustatud ekspert on isik, kes on kantud teadusvaldkonniti vastavasse (riiklikult tunnustatud ekspertide) nimekirja, mida peab Justiitsministeerium. Riiklikult tunnustatud ekspertidele esitatavad nõuded peaaegu samasugused (samavõrd kõrged) nagu kohtuekspertidele. Põhierinevus on vaid selles, et riiklikult tunnustatud ekspertidele (kelleks on põhiliselt kõrgkoolide teaduskraadiga õppejõud) on ekspertiiside tegemine kõrgkvalifikatsiooni nõudva põhitöö kõrvaltegevuseks.
    Menetleja määratud muu isik. Nende suhtes ei esitata seaduses mingeid nõudeid. Võib oletada, et seadusandja on kõnealuste muude isikute vahendusel põhimõtteliselt pidanud võimalikuks näha kohtumenetlusse ka sellistest valdkondadest pärinevaid eriteadmisi, mida oleks raske paigutada klassikalistesse teadusklassifikatsioonidesse või mille kasutusvajadus kohtumenetluses aktualiseerub vaid väga erandlikel juhtudel (nt usuteaduslik ekspertiis).
    Maailmas on mitteõiguslike erialateadmiste kaasamiseks kohtuvaidluste lahendamisse suures plaanis kaks võimalust: kas kasutatakse nn kohtueksperte või siis on eriteadmiste toomine kohtuni jäetud poolte hooleks (nn eraeksperdid v eksperttunnistajad). Neis süsteemides, kus  kohtumenetluses tõendite esitamine on poolte ülesandeks, on üldse mitte üllatuslikult pigem eelistatud eraekspertide kasutamist; kus aga kohus peaks olema aktiivne tõendite koguja, on eelistus riikliku ekspertiisi kasuks. Ses mõttes on Eesti kriminaalmenetluses olukord mõneti skisofreenline. Kas näed, milles see vastuolu seisneb? Vähemasti kriminaalmenetluses on üldist traditsiooni Euroopas murdmas ka EIKonventsioon, mis nähtavasti vaid riiklike ekspertiisidega piirduda ei võimalda. Millise õiglase kohtupidamise põhimõttega oleks vaid riiklike ekspertide lubamine vastuolus?
    Võrdsuse printsiip
    Võistlevuse printsiip – erapooletu kohus
    kui oleks aktsepteeritud ainult riiklik ekspert, siis ei saaks pool määrata enda poolt valitud eksperdi, kellel võik olla teine arvamus, mis võiks olla sobiv ja usaldusväärne, kuid riikliku eksperdi arvamusega vastuolus.
    Kohus määrab eksperdiks kellegi, kelle teadmisi ta peab väljaspool kahtlust autoriteetseks ja kelle erapooletus on samuti väljaspool kahtlust. Sellise mudeli kasutamisel on eeliseks selgus: eriteadmised tulevad ühest kohast ja need ei ole kallutatud kummagi poole kasuks, vaid peaksid andma kohtule järelduse, millele kohus võib julgelt tugineda. Mudelil on samas ka kitsaskoht – teadus ei ole homogeenne ning kui küsimused muutuvad keerulisemaks, on erialaspetsialistide seas sageli vaidlused ja erinevad koolkonnad , mistõttu on keeruline tagada, et kohtu poolt eksperdiks määratu kõige progressiivsemat suunda esindab.
    Aprioorselt suuremat kaalu omistamine eksperdile ei ole kooskõlas tõendite vaba hindamise põhimõttega – ei saa kohus lihtsalt oma suva järgi valida kahest eksperdiarvamusest üht ja ilma põhjendamata teist kõrvale jätta, vaid vastandlike eksperdiarvamuste vahel valimist tuleb ratsionaalselt põhjendada. Põhjendused saavad tuleneda eelkõige eksperdiarvamuste erinevast usaldusväärsusest. Ei ole kohtul kahe vastandliku samavõrd usaldusväärse eksperdiarvamuse korral alust määrata n-ö ülemeksperti, kelle otsustus siis vastuolu lahendaks.
    Mõlemal süsteemil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Mõtle, millised need on - mis vahe on süsteemi kui terviku seisukohast, kohtu seisukohast ja poolte seisukohast, kas nt põlengu põhjuse kohta saab kohus ametliku ekspertiisiakti riiklikust ekspertiisiasutusest või kutsub oma eksperdi põlengu põhjuste kohta ütlusi andma nii süüdistus kui kaitse?
    Eesti kriminaalmenetluses on eksperdi kõrval ka asjatundja. Kuidasn neil kahel vahet teha? Algselt oli mõeldud, et asjatundja võiks olla nö eraeksperdi aseaine kriminaalmenetluses. praktikas ta sageli seda ongi. kuna aga regulatsioon on küllaltki üldsõnaline, on ilmunud ka erinevaid kitsamaid tõlgendusi - ühte (nõukogude kriminaalmenetluse pärandi kammitsais vaevlevat ja konkreetsest Riigikohtu lahendist inspireeritut) saab lugeda KrMS kommenteeritud väljaandest.
    Eestis on võimalik asjatundja arvamust (st mitte üksnes tema poolt asjatundlikult minevikus tajutu kohta antud ütlusi, vaid ka tema poolt tehtud järeldusi) esitada tunnistaja ülekuulamise reeglite kohaselt.
    Ei ole põhimõtteliselt eeldatud, et asjatundja on erapooletu spetsialist nagu ekspert – asjatundjaks võib olla ka poolega nt tööalaselt seotud isik. Kas asjatundja seotus vaidluse ühe poolega ka asjatundja arvamuse tõendusjõudu mõjutab, on kohtu otsustada tõendite hindamise raames.
    Kohtu roll muutub muidugi huvitavaks, kui asjas mitu eksperti on ja nad asjas eriarvamusele jäävad - kohus ei saa ju otsustamisest hoiduda, vaid peab selgusele jõudma, kumba eksperti ta usub. Siingi on üleval küsimus tõendi usaldusväärsusest, kuid see püstitub veidi erinevalt tunnistaja omast:
    Kuidas eksperdi arvamust tõendina hinnata? Võid lugeda, mida USA ülemkohus sellest arvas lahendis Daubert v. Merrell Dow Pharmaceuticals, Inc., 509 U.S.579 (1993).
    Spetsiifilised kriteeriumid eriteadmistega isiku arvamuse usaldusväärsuse hindamisel:
    Järelduse usaldusväärsust mõjutavad lisaks tavalise isikulise tõendiallika usaldusväärsust mõjutavatele teguritele veel täiendavad faktorid :
    • Kas järelduseni jõudmiseks rakendatav metoodika on teaduslikult adekvaatne
    • Kas kasutatud metoodikat saab konkreetses asjas kerkinud küsimuse lahendamiseks rakendada ja kas seda rakendati korrektselt
    • Kas rakendatud metoodika on testitud , publitseeritud, üldiselt aktsepteeritud j akas on teada selle töökindluse määr.

    Siinjuures tuleb silmas pidada, et USA õiguses on positiivsed vastused neile küsimustele eelduseks sellele, et see isik oleks üldse käsitatav eriteadmistega isikuna kohtumenetluses.
    Tuleb alati küsida selle kohta, milline on eriteadmistega isiku haridus ja millised on tema kogemused sedalaadi uuringute läbiviimisel, ag aka üldisi küsimusi selle kohta, kuidas tavapäraselt sedalladi uuringuid läbi viiakse, kas ja millised on alternatiivsed meetodid konkreetsele küsimusele vastuse leidmiseks, millised on võimalused, et kasutatud uurimismetoodika annab ekslikke tulemusi ning millisel põhjusel valis asjatundja just konkreetse uurimismetoodika.
    Võid lugeda ka TsMS värsketest kommentaaridest lk 1535... 1539 .
    Üldised kriteeriumid usaldusväärsuse hindamisel:
    Kohtu määratud ekspertiisi puhul on eriteadmistega isik justkui kohtu laiendus või käepikendus: kohus määrab eksperdiks kellegi, kelle teadmisi ta peab väljaspool kahtlust autoriteetseks ja kelle erapooletus on samuti väljaspool kahtlust. Sellise mudeli kasutamisel on eeliseks selgus: eriteadmised tulevad ühest kohast ja need ei ole kallutatud kummagi poole kasuks, vaid peaksid andma kohtule järelduse, millele kohus võib julgelt tugineda. Mudelil on samas ka kitsaskoht – teadus ei ole homogeenne ning kui küsimused muutuvad keerulisemaks, on erialaspetsialistide seas sageli vaidlused ja erinevad koolkonnad, mistõttu on keeruline tagada, et kohtu poolt eksperdiks määratu kõige progressiivsemat suunda esindab.
    Kui eriteadmised tuuakse menetlusse poolte kutsutud asjatundjate kaudu, on pooltel võrdne võimalus kohut veenda ja omalt poolt kohtule parim võimalik tõendusmaterjal esitada, kohtule aga saab osaks mitte just kadestamisväärne ülesanne valida erinevate käsitluste vahel ja hinnata, kui palju on selle käsitluse aluseks teadus ja kui palju asjatundja palganud menetlusosalise erahuvi. Siin on ohukohaks see, et kohtul puudub võimalus isesisvalt hinnata asjatundjate arvamuste sisulist adekvaatsust (natukene aitab see, kui vaadata, kas isik on riiklikult tunnustatud ekspert oma valdkonnas).
    Eriteadmisega isiku arvamuse hindamine
    Eriteadmisega isiku puhul tegu on isikulise tõendiallikaga, st temagi usaldusväärsust tuleb hinnata samade tegurite kaudu, mis tunnistaja usaldusväärsust mõjutavad – siirus, väljendamisselgus, tajumistingimused ja mälu. Sõltuvalt asjaoludest võib nt inimese mälu kui usaldusväärsust mõjutava teguri tähtsust vähendada see, kui asjatundja oma tähelepanekute kohta on märkmeid teinud või nt uurimistulemused kajastuvad videosalvestisel.
    Tuleb küsida, millised algandmed olid eriteadmistega isikule arvamuse avaldamiseks kättesaadavad – kas asjatundja käis konkreetseid objekte vahetult üle vaatamas või andis arvamuse mingite teiseste andmete pinnalt (nt fotomaterjal). Samuti kas asjatundjale olid kättesaadavad kõik asjasse puutuvad algandmed. Ilmsesti on eriteadmisega isiku arvamuse usaldusväärsus suurem siis, kui ta on ise vahetult kõikide võimalike algandmetega tutvuda saanud.
    Kohtus üle kuulatud asjatundja arvamusel on suurem kaal kui asjatundja kirjalikul arvamusel.
    Lisaks vaata Riigikohtu lahendeid :
    3-1-1-29-14 (tõenäolik eksperdijäreldus)
    Varasemalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium peatunud DNA-eksperdiarvamustele kriminaalmenetluses esitatavatel nõuetel 5. detsembri 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-63-08. Selles lahendis juhtis Riigikohus tähelepanu asjaolule, et KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt tuleb ekspertiisiakti põhiosas esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus, ning selgitas, et nende nõuete täitmine võimaldab menetlejal ja kohtumenetluse pooltel veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku (vt viidatud otsuse p 17.2). Samuti märkis Riigikohus, et DNA-ekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamus kujutab endast tõenäolikku arvamust, ja leidis, et tõendina on selline arvamus käsitatav juhul, kui see sisaldab järeldust. Vastused „ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isikult pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides“ ja „ei saa kindlalt välistada isikult pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides“ järeldusi ei sisaldanud.
    3-1-1-38-12 (millal tuleks teha ekspertiis?)
    Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5).
    3-1-1-22-09 (eksperdi ja kohtu pädevuse piiritlemine)
    Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1-5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine. Meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimuste osas enda arvamus. Viimane ei tähenda ainult eksperdiarvamuses antud diagnostilist laadi järelduste paigutamist KarS § 34 p-des 1-5 sätestatud tunnuste alla, vaid neid arvesse võtva üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastase teo toimepanemist ja selle ajal. Seega on otsustus isiku süüdivuse kohta normatiivne ehk õiguslik otsustus.
    3-1-1-73-15, kus Kohus mh käsitles eksperdiarvamuse põhjendustest nähtuvalt ekspertiisi aluseks oleva informatsiooni lubatavust tõendina.
    Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)
    B. Asitõendid
    Asitõend on potentsiaalselt kõige vahetum tõendiliik, kuid sellest saadav tõendusteave sõltub peaasjalikult sellest, kes asitõendit uurib: spetsialistile võib asitõend rääkida palju, võhik vaatab aga lihtsalt tuhmi pilguga maas lebavat plastmassjublakat ja paigutab selle siis muu prahi juurde prügikasti. Asitõenditest tõenduslikku väärtust omavate järelduste tegemiseks tehaksegi tavaliselt ekspertiis. Asitõendite puhul on oluline tõendi käitlusahel - loe selle kohta Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-31-11 (samas muidugi - ega Riigikohus siin üleliia selgroogu ei näidanud). Võid lisaks lugeda ka TsMS kommentaaridest lk 1506...1509.
    3-1-1-83-15 räägib erinevatest salvestistest ja sellest, kuidas Riigikohus salvestisi tõenditena klassifitseerib.
    C. Dokumendid
    Dokumendid ei saja taevast alla, neid toodavad inimesed. Sellest tõdemusest tulenevad mitmed järeldused dokumendi kui tõendi usaldusväärsuse hindamise kohta. Millised?
    Eristada tuleb kaht sorti dokumente: esiteks need, mida tekitatakse kriminaalmenetlustoiminguid dokumenteerides (erinevad protokollid ja määrused), teiseks kõikvõimalikud muud dokumendid. Millised on erisused nende kasutamisel tõendina?
    Üldine seisukoht on, et isikulised tõendiallikad tuleb kohtus ristküsitleda. Kuidas aga toimida siis, kui kohtule esitatakse dokument? Kas ja kuidas saab eristada sellist dokumenti, mille sisule saab kohus tugineda kui iseseisva tõendiväärtusega tõendile, sellisest dokumendist, mida saab kasutada vaid tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kõigutamiseks? Võid lugeda nt USA ülemkohtu lahendit Crawford v. Washington, 541 U.S.36 (2004).
    Vaata KrMS § 288, millised on veel dokumentide kasutusvõimalused siis, kui neid kohtule tõendiks ei esitata.
    Riigikohtu lahendid:
    3-1-1-125-13 (koopiate lubatavus)
    Ka originaaldokumendi koopia on KrMS § 123 lg 1 tähenduses kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, mille võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus selle usaldusväärsusest (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.3.1).
    13. Kuivõrd kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine tugineb isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahelisele põhjendamatule erinevusele, tulnuks ringkonnakohtul hinnata tõendeid A. S.-i täiendavate sissetulekute kohta ( laenuleping , mille kohaselt laenas A. S. 9. juulil 2003 Viktor Isajevilt 3 036 000 rubla tagastamise tähtajaga 9. juuli 2023 , OÜ Magellan raamatupidamise tõend A. S.-ile dividendide maksmise kohta, OÜ-de Viking ja Esta raamatupidamise tõendid A. S.-ile laenu tagastamise kohta ning tõendid füüsilise isiku tulude kohta 2011. ja 2012. aastal). Selle asemel märkis kohus, et kuna kohtule ei esitatud originaaldokumente, ei veena need kohut. Olukorras, kus kohus võib kahtlustatava püüded tõendada vara seaduslikku päritolu lükata ümber üksnes väitega, et esitatud tõendid kohut ei veena, jääb kahtlustatavale seadusega antud võimalus välistada vara konfiskeerimist ning seega ka selle tagamiseks vara arestimist pelgalt deklaratiivseks. Kohtul lasub kohustus esitatud tõendeid hinnata ning kujundada seisukoht nende usaldusväärsuse kohta. Siinkohal rõhutab kriminaalkolleegium, et ka originaaldokumendi koopia on KrMS § 123 lg 1 tähenduses kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, mille võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus selle usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-10, p 8.3.1). Samuti tulnuks ringkonnakohtul kontrollida kahtlustatava väidet arestitavale arveldusarvele palga laekumise kohta. Väite paikapidavuse korral on tegemist kahtlustatava seadusliku tuluga, mille konfiskeerimine on KarS § 832 lg 1 alusel välistatud. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus kaitsja esitatud tõendite hindamata jätmisega oluliselt kriminaal menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Selline minetus toob endaga kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise. Kuna Riigikohus ei tohi KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada, pole ringkonnakohtu viga võimalik Riigikohtus kõrvaldada. Eeltoodu tõttu tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
    3-1-1-96-11 (kohtuotsus teises kriminaalasjas)
    7.2 Eraldi tuleb aga käsitleda küsimust, milline tähendus on maa-ja ringkonnakohtu otsustes sisalduval viitel M. S.-i suhtes tehtud süüdimõistvale otsusele, mille kohaselt ta omandas J. Vaiblelt üheksa MDMA tabletti. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-07, p 7). Samas leiab kolleegium, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga , vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta. Seetõttu ei saanud kohtud selle tuvastamisel, et tegemist oli just MDMA tablettidega, tugineda Tartu Maakohtu 6. novembri 2009. a otsusele kriminaalasjas nr 1-09-5622, millega M. S. mõisteti sama sündmusega seoses süüdi J. Vaiblelt narkootilise aine omandamises. Seetõttu tuleb vastav viide maa- ja ringkonnakohtu otsustest välja jätta. Kuna kriminaalasjas on samas kogutud piisavalt teisi tõendeid M. S.-ile narkootilise aine üleandmise fakti kohta, ei tingi see kohtuotsuste tühistamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, p 14.6).
    3-1-1-98-07 (dokumendid usaldusväärsuse kontrolliks)
    Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas - muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses - ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-100-07 - RT III 2008, 9, 63,
p 7).
    10. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks L. Jefremovi süüditunnistamisel rikutud süütuse presumptsiooni. Maakohus võis V. Gavrilini kohta tehtud kohtuotsust dokumentaalse tõendina kasutada, nagu kaitsja kassatsioonis tegelikult ka ise märgib. Seega võis kohus selles dokumendis sisalduvat informatsiooni tõendina hinnata. Erinevalt kaitsja poolt väidetust ei ole aga L. Jefremovit sellega juba ette süüdi tunnistatud. Kaitsja väited I. P. ja I. A. ründamisel kasutatud noa ekspertiisiakti kohta on ringkonnakohtu otsuses täielikult kummutamist leidnud.

    3-1-1-97-12 (dokument eksperdi arvamuse asemel narkoasjas).
    8. Kaitsja vaidlustab narkootilise aine kohtutoksikoloogia ekspertiisiakti lubatavust tõendina, leides, et see ei vasta seaduse nõuetele. Kolleegium nendib, et Riigikohtu praktikas on kinnistunud seisukoht, et kuigi narkootilise aine mõju tuvastamiseks on vaieldamatult tarvilik eriteadmiste rakendamine, ei eelda kriminaalasja menetlemisel narkootilise aine suure koguse tuvastamine tingimata ekspertiisi määramist, kui eelnevalt on tuvastatud narkootilise aine koostis. Vajalikke andmeid narkootilise aine kohta võib saada erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, kus on kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ja nende tulemus. Seega ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele. Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata (vt ka RKKK 3-1-1-96-11 p 7.5). Käesolevas asjas on ringkonnakohus tuvastanud, et kriminaalasjas koostatud ekspertiisiaktis viidati kasutatud allikatele ja kaitsja ei ole nende andmete õigsust kohtumenetluses vaidlustanud.
    Kohtueelse menetluse lõpuleviimise kolm varianti:
    • Lõpetamine – materiaalõiguslikult perspektiivitu (aegunud, süüdistatav surnud või võimetu karistust kandma (näiteks on süüdistatav väga vana, nagu küüditajate puhul), koosseisu ei ole). Vastu süüdistatava tahtmist ei ole lubatud menetlust lõpetada ilma lõplikku otsust tegemata. Võib olla ka õiguspoliitiliselt soovimatu (relva ja lõhkeaine loovutamise kampaania, uurimisele osutatud abi (§ 205), leebusprogramm (§ 2051), näiteks kartelli loomise juhtumid, Liviko ja Tere, leebusprogrammist saab osa ainult see, kes esimesena rääkima hakkab ja kaebab. Leebusprogrammid just konkurentsi alaste süütegude puhul). Või on menetlus menetlusökonoomiliselt mõttetu – saaksime menetleda aga ressursside kulutamine on liiga suur (välismaine element, kus tunnistajad ja kannatanud on välismaal (§ 204), ei õnnestu süüdlast tuvastada (§ 200), mõistlik menetlusaeg on möödunud (§ 2052) – praktikas võib seda kompenseerida näiteks karistuse vähendamisega. Kui aegumine ilmneb enne, kui kõik kuriteo tehiolud on välja selgitatud, ei ole mõtet ressursse raisata ja edasi uurida). NB! Tegelikult ei pruugi asi olla „lõpuni uuritud“.
    Millisest hetkest hakkab mõistlik menetlusaeg pihta? 3-1-1-14-14. Kui isik reaalselt teada saab, et tema kohta käib menetlus, siis sellest hetkest hakkab jooksma mõistlik menetlusaeg, sest kuni selle hetkeni ei olnud tal seda stressielementi, mis menetlusega kaasneb.
    • Diskretsiooniga lõpetamine (oportuniteet jmt). Kaks varianti: KrMS § 202 (avaliku menetlushuvi puudumine (kui ei ole prioriteetne süütegu, kahju pole suur, kannatanu pole huvitatud, tõendeid on vähe, tunnistajad on viletsad ja ebausaldusväärsed) ja süü ei ole suur (tekitati väikest kahju – suhteline mõiste)), kannatanu nõusolekut ei ole vaja, prokuratuur võib taotleda menetluse lõpetamist või politsei lõpetab uurimise, sest kahtlusalust ei ole võimalik leida; KrMS § 203 (karistuse ebaotstarbekus) – vajab kannatanu nõusolekut. 2. astme kuritegu. Prokuratuuri ettepanekul kohtumäärusega või kui ilma vangistuse alammäärata, siis prokuratuur ise. Kui isik jätab kontrollnõuded täitmata, ÜKT tegemata, rahasumma maksmata jne, siis ei ole võimalik.
    • Lepitusmenetlus – teise astme kuriteo puhul, avalikku menetlushuvi ei ole, kannatanu on nõus. Erandid: inimkaubandus , ebaseaduslikud katsed, vägistamine ja seksuaalne väärkohtlemine, laip, alla 14-aastane kannatanu, riik kannatanuna. Eelduseks edukas lepitusmenetlus ja kannatanu nõusolek. Saab alustada prokuratuuri taotluse ja kohtu määrusega, vangistuse alammäärata koosseisudes prokuratuuri määrusega. Toimub eraldi lepitaja juures lepitusseaduse kohaselt. Kahtlustatav/süüdistatav ja kannatanu peavad olema nõus.
    • Süüdistusakt ja kohtusse minek – toimik tuleb süstematiseerida ja prokuratuuri saata. Prokuratuur saadab tagasi ja nüuab täiendamist, täiendab ise, eemaldab materjale ja süstematiseerib ümber või esitab toimiku tutvumiseks kaitsjale ja kannatanule. Kaitsja tutvub toimikuga, võib taotleda täiendamist ja võib teha ettepaneku mingi diversioonimenetluse kasutamiseks. Prokuratuur võib juba pidada kokkuleppe-menetluse läbirääkimisi, koostab süüdistusakti ja saadab selle koos lisadega kohtusse, koopia süüdistatavale ja kaitsjale. Kaitsja koostab kaitseakti ja saadab selle kohtusse.

    Mõistlik menetlusaeg

    Nõue tuleneb EIK konventsioonist – art 6(1). Eesmärk – vältida inimese panekut kohtumenetlusest tuleneva pinge alla pikemaks ajaks kui hädavajalik.
    Neli kriteeriumi:
    • Asja keerukus
    • Riigivõimu tegevus
    • Kaebaja käitumine
    • Mis kaebaja jaoks kaalul on? Haakub sellega, et tuleks eeluurimisele kehtestada tähtajad.
    Paala – 3-1-1-43-10, 3-1-1-81-11.
    Mõistlik menetlusaeg on ületatud, eeluurimine on kestnud liiga kaua – õiguslikud tagajärjed? Menetlus tuleb lõpetada; tuleb trahvida neid ametnikke, kes ei suuda piisavalt kiiresti uurida? Tagajärjeks sellele, et keegi ei taha uurijaks minna.
    Mõistlik menetlusaeg algab sellest hetkest, kui kahtlustatav menetlusest teada saab (3-1-1-14-14, maadevahetus).
    Mõistliku aja ületamise korral:
    • Mõista õigeks
    • Lõpetada menetlus
    • Kergendada karistust
    Ülekaalukas avalik huvi lahendi vastu võib süüdistatava õiguse üles kaaluda. Mis võib kaalukust suurendada, millal tuleks kiiremini lahendada? Näiteks avaliku elu tegelane (Savisaar). Üks kohtunik esitas kunagi hüvitise taotluse töölt puudumise aja eest, kust ta kõrvaldati altkäemaksu võtmise tõttu. Kiirem lahendus on vajalik ka siis, kui inimene on arestitud ja istub kinni seni, kuni lahend on tehtud. Põhimõte: mida rohkem on inimese õigused menetluse käigus piiratud, seda kiiremini tuleks otsus teha.
    Mis on avalik huvi? Seda, kas ja kui palju andmeid eeluurimise ajal avaldada, otsustab prokuratuur.
    Kuidas mõistlikku menetlusaega tagada?
    • Elementaarne hoolikus (toimik ei kuku kapi taha);
    • Katkematu menetlus;
    • Kohtumenetluse planeerimine eelistungil;
    • Protsessidistsipliini tagamine;
    • Asendusrahvakohtunikud, asenduskaitsjad;
    • Eraldamine ja ühendamine;
    • Kohtute koormuse ja tööjõu reguleerimine.

    Diversioonmenetlused (30.10.17)
    Diversioonmenetlus ei tähenda siin muidugi mitte pommiplahvatuse korraldamist kohtusaalis, vaid menetlusskeemi kõrvalharusse liikumist (ld divertere - kõrvale pöörama). Ehkki üldmenetlus on justkui menetluse põhiliiniks, on erinevate menetluslike diversioonide osakaal kriminaalmenetluses 90% ringis ja üldmenetlus pigem erandlik menetlusliik.
    2016.aastal olid Justiitsministeeriumi andmeil vastavad suhtarvud järgmised:
    Diversioonmenetluste kasutamist õigustavad peamiselt kaks argumenti:
  • Ressursside kokkuhoid
  • Funktsionaalsus
    Nende kohta saad lähemalt lugeda siit - artikkel on küll aastaid vana, kuid asja olemus pole muutunud. Erinevad diversioonmenetlused on tänapäeval praktiliselt kõikides lääneriikides kriminaalmenetluse osaks, ehkki mõned õigusteadlased peavad neid mitte üksnes instrumentaalses mõttes ebausaldusväärseteks, vaid ka amoraalseteks.
    Lihtsamast menetluses võidavad kõik. Kokkuleppemenetlus ongi spetsiaalselt selliste juhtumite puhuks mõeldud, kus vaidlust ega kahtlust ei ole ei kurjategijas ega karistuses. Kohtu ülesandeks on selles olukorras eelkõige veenduda, et süüdistatav nõustus kokkuleppega vabatahtlikult ja teadlikult, mitte seetõttu, et keegi teda sundis või kokkuleppest talle väära kujutluse tekitas, ja et kokku lepitu ikka seaduse piiridesse jääb.
    Lühimenetlus kergendab karistust kolmandiku võrra. Veel teinegi lihtsustatud menetlusliik on kokkuleppemenetluse kõrval võimalik. Kui kokkuleppemenetlust seadus mitmete kuritegude puhul ei luba, siis lühimenetlust võib kohaldada kõikides asjades.
    Lühimenetlus on kokkuleppemenetluse ja üldmenetluse vahepealne variant: pooled küll nõustuvad, et politsei on kõik vajalikud tõendid kogunud ja õigesti üles tähendanud, ent vaidlus on endiselt üleval nii süü kui karistuse küsimuses.
    Lühimenetluses kohus tunnistajaid ei kuula ning lahendab kriminaalasja vaid politsei kogutud tõendusmaterjali pinnalt. Tänutäheks lühimenetlusega nõustumise eest näeb seadus ette, et süüdimõistmise korral kergendatakse süüdlasele mõistetavat karistust automaatselt ühe kolmandiku võrra. Ka lühimenetluses jääb ära pikk tunnistajatega kohtuistung, ehkki kohtul tuleb otsustada nii süü kui karistuse küsimus ning ka kaebevõimalused on laiemad.”
    Vastupidiselt lühimenetlusele, kus seadus näeb kohustuslikult ette mõistetud karistuse vähendamise ühe kolmandiku võrra, kokkuleppemenetluses karistuse kergendamist ette nähtud ei ole. Karistuse jaoks seab piirid karistusseadustik ning konkreetne karistus kujuneb läbirääkimiste käigus, kus argumentideks lisaks konkreetse kuriteo asjaoludele ja kurjategija isikule on ilmselt nii seda sorti kuriteo eest tavaliselt mõistetav karistus kui ka võimalik kaasabi, mida süüdistatav on õiguskaitseorganitele osutanud. 
    Mõlemat lihtsustatud menetlust saab kasutada vaid siis, kui nii kaitse kui süüdistus sellega nõus on. Kaitse jaoks tähendavad mõlemad olulistest menetlusõigustest loobumist. Kohustust lihtsamat menetlusliiki valida ei ole kummalgi poolel.
    Eestis näeb KrMS ette kolm kohtuotsusega lõppevat diversioonmenetlust: kokkuleppemenetlus, lühimenetlus ja käskmenetlus. Neist vaid lühimenetluse tulemuseks võiks teoreetiliselt olla ka õigeksmõistev kohtuotsus.
    Kiirmenetlus ei kujuta endast iseseisvat menetlusliiki, vaid annab võimaluse teatud juhtudel lihtsustada kõiki teisi menetlusliike. Vaata KrMS §§ 2561 kuni 2565 selle kohta, milliseid lihtsustusi konkreetselt kiirmenetlusega tehakse ja millisel juhul kiirmenetlust saab kohaldada.
    Kohtumenetluse variandid laias laastus:
    • Üldmenetlus – klassikaline kohtumenetlus, lahendatakse nii õiguslikke kui ka faktiküsimusi, uuritakse tõendeid.
    • Kokkuleppemenetlus – võimalusi on vähem, tõendeid ei uurita, põhimõtteliselt on otsus teada.
    • Lühimenetlus – tõendid tulevad ainult kriminaaltoimikust, rohkem tõendeid kohus ei näe ei saa ei uuri, tunnistajaid ei kuulata.
    • Käskmenetlus – tagaseljamenetlus, kus kohus teeb kiirelt otsuse ära.

    Lühimenetluse positiivsed ja negatiivsed küljed:
    Siin peetakse istung. Seal kedagi üle ei kuulata, aga kõik saavad sõna.
    § 233 lg 1 – positiivsed küljed: kulub vähem aega, vähem ressursse, uusi tõendeid juurde ei tule.
    Positiivne – ei ole vaja kannatanu nõusolekut.
    Uute tõendite puudumine on ka negatiivne?
    § 236 lg 2 – kannatanu ei pea juures olema – ei pea kõike uuesti läbi elama.
    Karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Lühimenetluses saab arutleda kõiki kuritegusid, välja arvatud need, mille karistus eluaegne.
    3-1-1-99-13: Tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Need põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi.
    3-1-1-5-10
    3-1-1-98-13
    • tunnistaja ja kannatanu ülekuulamine
    KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.
    • kohtumenetlus lühimenetluses
    KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad. Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7). Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 286^2 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).
    • kohtulahend lühimenetluses
    Võimalust tugineda lühimenetluses tehtavas kohtuotsuses vaid süüdistatava kohtueelses menetluses antavatele ütlustele, jättes lubatavate tõendite kogumist välja tema poolt ristküsitlusel antud ütlused, kehtiv lühimenetluse regulatsioon ette ei näe. Viimatiöeldu ei väära kohtu õigust tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohtu arvates esinevad KrMS § 238 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud alused.
    Kokkuleppemenetlus – kompromisslepe, kus prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja jõavad süüteo osas mingisugusele kokkuleppele.
    Positiivne: kiirem, odavam kui üldmenetlus, kokkuleppe kinnitamise otsustab siiski kohus, kohus võib selle saata tagasi prokuratuuri.
    Negatiivne: kohus ei lahenda kokkuleppemenetluse jooksul mingisugust õiguslikku küsimust, prokurör ja kaitse on ebapädevad ja kiirustades võib asi süüdistatava suhtes olla ebaaus?
    Karistuse otsustamine käib umbes nagu turul kauplemine . Kokkuleppemenetluses ei saa kohus karistust muuta – kohus võib ainult kokkulepet kinnitada või kinnitamata jätta.
    Kas see on probleem, et kohtul on väga vähe sõnaõigust – lepitakse kokku nii kvalifikatsioonis kui ka karistuses – avalikkus ei nõustu? Otsus võib olla süüdimõistev, kui üldmenetluses oleks inimene õigeks mõistetud. Kummalgi pole tegelikult kohustust kokku leppida – süüdistatav võib keelduda ja nõuda üldmenetlust ja ka teist kaitsjat.
    Väljapressimine – kui annad kedagi üles, saad parema diili.
    Kokkuleppemenetluses ei teki kohtupraktikat – õigusteadlaste jaoks halb, ei ole millestki kirjutada ja lahenduskäik on vale.
    Kohus kontrollib karistusraame, küsib kas süüdistatava vabatahe on kokkulepe.
    3-1-1-79-05 (kohtu roll kokkuleppemenetluses)
    • kokkuleppemenetluse kohaldamise tingimused
    Kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei tähenda, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.-ö tehnilisele kinnitamisele. Ka selles menetluses peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (KrMS § 306) lahendama küsimuse, kas süüdistatav on süüdi. Süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga, ning seeläbi nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet.
    3-1-1-52-07
    Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes. Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.
    • kohtumenetlus kokkuleppemenetluses
    KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine ei saa kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.
    • kohtulahend kokkuleppemenetluses
    KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest. Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.
    • kokkuleppemenetluses tehtud kohtulahendi vaidlustamine
    KrMS § 318 lg 3 p-s 4 nähtub igati õigusselgelt seadusandja soov piirata kokkuleppemenetluses põhiseaduse § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust. Kuna edasikaebeõiguse puhul on tegemist nn lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega ja edasikaebeõiguse piirang kokkuleppemenetluses on sätestatud seaduses (KrMS § 318 lg 3 p 4), siis on see põhiõiguse piirang formaalselt igati põhiseadusepärane. Kõnealusel edasikaebeõiguse piirangul on ka igati legitiimne eesmärk. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte vähemalt menetlusökonoomia ja mõistliku menetlusaja tagajana, kuid lõppkokkuvõttes ka süüdistatavate olukorra potentsiaalse kergendajana siis, kui süüdistatava nõustumisel kokkuleppega puuduks siduv tähendus tema edasiste menetluslike sammude, eeskätt aga edasikaebeõiguse suhtes. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.
    3-1-1-70-12 – kohtu roll kokkuleppemenetluses.
    • kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused
    Kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel, rääkimata sellest, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.ö tehnilisele kinnitamisele. Kohtul tuleb ka selles menetluses eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (KrMS § 306) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Mõistetavalt ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt (vt RKKKo 3-1-1-79-05, p 9). KrMS § 249 kohaselt märgitakse kokkuleppemenetluses kohtuotsuse põhiosas vaid seda, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab (p 1) ja kokkuleppe sisu (p 2) (vt RKKKo 3-1-1-81-11, p 28).
    • apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine
    Kuna kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kas tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 uue redaktsiooni alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ülaltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.
    Käskmenetluse positiivsed ja negatiivsed küljed:
    Käskmenetlus on mõeldud menetlemaks kiriesti kergemaid kuritegusid, mille eest prokurör nõuab rahalist karistust. Selle näol on tegemist kirjaliku menetlusega, otsest istungit ei toimu. Teise astme kuritegu, eelduseks on see, et asjaolud on üsna selged ja ei teki suurt vaidlust, kas pandi mingi tegu toime või mitte.
    Plussid: kiire menetlus, ei koorma kohtusüsteemi, ainult rahaline karistus, ei koorma vanglaid, süüdistatav ei saa suurt vaimset traumat kohtus käimisega (??).
    Miinused: kaitse ja süüdistatav ei saa esitada oma seisukohti, kohus arvestab ainult toimikut. Põhiõiguste rikkumine – õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsele. Kui lahend ei meeldi, siis lahend ei jõustu ja see läheb prokuratuuri tagasi. Seega võib see hoopiski protsessi pikendada, peab olema kindel, et asi tagasi ei põrka. Kohus ei kuula ka prokuröri seisukohti.
    Kui asi läheb kohtunikku kätte, siis kuidas saada teada, kas isikul on võimalik rahalist karistust kanda? Kui ei täida rahalist karistust, siis asendatakse see karistus vangistusega. Sealt võiks tõstatada inimõiguste probleemi.
    Kuskil pole otseselt öeldud, et ühte menetlusliiki ei tohiks mitu korda proovida.
    Kiirmenetlus – 48 tundi kahtlustatava kinnipidamisest või ülekuulamisest. Süüdistusakti ei koostata, selle asemel on protokoll. Kiirmenetlusel on 4 nägu: kiir-üld, kiir-kokkulepe, kiir-lühi, kiir- käsk . Kiirmenetluses on võimalik teha kõiki menetlusliike. 48 tundi ei välista seda, et kohtu eeluurimine võib olla toimunud juba 3 kuud enne, kui kahtlusttav kinni peeti.
    Probleem kiir-üld menetlusega. Üldmenetluses ei saa kohus materjale enda kätte, kiirmenetluses saab. See on vastuolus üldmenetluse reeglitega.
    Kohtute seadus – määratud kohtuniku spetsialiseerumise alused, tööjaotus. Suuremates kohtutes kohtunike spetsialiseerumine toimub kriminaalliikide alusel.
    Kohtunike rotatsioon – kohtuniku ajutine töötamine erinevates valdkondades.

    § 2681.  Kriminaalasja üldmenetluses arutamise terviklikkus


     (3) Üldmenetluses arutatava kriminaalasja kohtumenetluse vältimatul edasilükkamisel või kohtumenetluse ajakavas tekkinud arutamise vaheaegade tõttu on kohtul õigus alustada teise üldmenetluses arutamiseks kohtusse saadetud kriminaalasja arutamist, kui see ei kahjusta eelmise asja kohtuliku arutamise ajakava . Samuti on arutatava kriminaalasja kohtumenetluse vältimatu edasilükkamise korral kohtul õigus alustada järgmise üldmenetluses arutamiseks planeeritud kriminaalasja arutamist selle ajakava kohaselt.
    Kokkuleppemenetluses  teise kohtuniku kätte ei anta .
    Kokkuleppemenetlus
    Kohtu roll kokkuleppemenetluses KrMS 248: kas kiidab heaks või keeldub kokkuleppest.
    Prokuratuur kas üritab teist kokkulepet sõlmida või otsustab teha üldmenetlust.
    Kokkuleppemenetluse algatajaks võib olla nii prokuratuur (KrMS 223 lg 4, 240), kui ka kahtlustatav või süüdistatav (KrMS 242 lg 1).
    Enne kokkuleppemenetluse läbirääkimisi selgitab prokuratuur kahtlustatavale või süüdistatavale tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi ning kahtlustatava või süüdistatava ja tema kaitsja nõustumisel kokkuleppemenetlusega koostab nõusoleku kohta vastava protokolli.
    Prokuratuur selgitab ka kannatanule või tsiviilkostjale tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse kohaldamise tagajärgi ning tema nõustumisel koostab nõusoleku kohta vastava tagajärgi.
    Pärast nõusolekute kohta protokollide koostamist alustab prokuratuur koostamist alustab prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava ja tema kaitsjaga läbirääkimisi kokkuleppe koostamiseks (KrMS 244 lg 1). Prokuröri kabinetis, võib toimuda ka kohtusaalis.
    Kokkuleppe läbirääkimiste põhilisteks objektideks on: kuriteo kvalifikatsioon ning kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus, karistuse liik ja määr, süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse alus ja ese, süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud võimaluse korral absoluutsummana.
    Läbirääkimiste tulemine sõlmitakse seaduse nõuetele vastav kokkulepe (KrMS 245). Kui kokkulepe on sõlmitud, edastab prokuratuur kokkuleppe koopiad süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab kriminaaltoimiku kohtusse (245 lg 5).
    Kriminaaltoimiku saanud kohtunik kontrollib kriminaalasja kohtualluvust (245_1).
    Kui kohtualluvus on kontrollitud ning puudub eelistungi korraldamise alus, teeb kohtunik ilma eelistungita määruse süüdistatava kohtu alla andmiseks või määruse kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks, kui puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused, või kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks võimalusega koostada uus kokkulepe, kui kohus ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooni, või karistuse liigi või määraga (245_1 lg 1 p 3), või kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks ja menetluse jätkamiseks, kui kohus ei nõustu kriminaalasja lahendamisega kokkuleppemenetluses (245_1 lg 1 p 4).
    Kokkuleppemenetluses eelistungi korraldamine kohtu alla andmise otsustamiseks on vajalik vaid siis, kui ilmnevad KrMS 258 loetletud alused (245_1 lg 2). Kokkuleppemenetluses eelistungi pidamisel järgitakse KrMS 259-262 sätestatut (245_1 lg 2).
    Pärast kohtu alla andmist toimub kokkuleppemenetluses kohtuistung. Kohtuistungile kutsutakse prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja (KrMS 246).
    Kokkuleppemenetluses kohtuliku arutamise põhisisu on välja selgitada, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ning kas kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendatud oma tõelist tahet (247 lg 2).
    Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel lähtub kohus täpselt kokkulepitust (KrMS 249). Kui kohus ei nõustu kokkuleppega, siis tagastab ta määrusega toimiku prokuratuurile (248 lg 1 p 1,2).
    Kokkuleppemenetlust võib alustada ka üldises koras toimuval kohtuistungil arutamisel (250).
    Kokkuleppemenetluse kohaldamise tagajärgede selgitamine:
    Kokkuleppemenetluse kohaldamise tagajärgede selgitamise tulemusena peaks kahtlustatav ja süüdistatav olema teadlik, millistest põhilistest õigustest ta loobub kokkuleppementlusega nõustumisel. Kahtlustatavale või süüdistatavale tuleks kokkuleppemenetluse kohaldamise tagajärgede selgitamise raames mh selgitada:
  • Kokkuleppemenetluses kohtulikul arutamisel ei toimu tõendite uurimise menetlust ja ei vaielda süüküsimuse üle. Süüdistataval ei ole õigust küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid. Kokkuleppemenetluses tehakse kohtulahend toimiku materjalide ja kokkuleppe alusel.
  • Süüdistataval ja kaitsjal ei ole kokkuleppemenetluse raames õigust taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile.
  • Kokkuleppementluses tehtud kohtuotsuse peale ei saa esitada appelatsiooni, va juhul, kui tegemist on kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete rikkumisega (318 lg 3 p 4).
    Kuna kaitsja osavõtt kokkuleppemenetlusest on kohustuslik, siis peaks suur osa selgitustööst, mis on suunatud sellele, et kahtlustatav või süüdistatav saaks kokkuleppest ja selles sisalduvast süüdistusest aru, olema kaitsja ülesandeks.
    Millised riskid on kokkuleppemenetluses?
    Vale lahendi risk
    Kui prokurör on lohakas, siis karistus on liiga väike  kohus peab kontrollima, et karistus oleks seaduse piiris . Samas ei saa kohus muud karistust määrata, mis on kokkuleppes.
    KrMS 239 lg 2  Kokkuleppemenetlust ei kohaldata:
     1) karistusseadustiku §-des 89–91, 95–97 ja 99–102, § 1022  lõikes 2, §-s 103, § 110 lõikes 2, § 111 lõikes 2, § 112 lõikes 2, §-des 113–114, 118, 125 ja 135, § 141 lõikes 2, § 151 lõike 2 punktis 1 ja lõikes 4, § 200 lõike 2 punktis 5, § 214 lõike 2 punktis 3, §-des 237, 244 ja 246, § 251 lõike 3 punktis 3, § 252 lõikes 3, § 259 lõikes 2, §-des 2901 ja 302, § 327 lõikes 3, § 405 lõikes 3, § 422 lõikes 2, §-s 435, § 441 punktis 1, § 442 punktis 1, § 443 punktis 1 ning § 445 lõike 2 punktis 1 ja lõikes 3 ettenähtud kuritegudes
     rasked kuriteod, inimsuse vastu jm
    Kokkuleppemenetlus lähtub eeldusest, et kui pole vaidlust, siis pole vaja ka vaielda. On süüdistatav süü omaks võtnud ja ka temale prokuröri nõutava karistusega nõus, on süüdistatav järelikult nõus loobuma oma õigusest täiemahulisele kohtuprotsessile ja sellega kaasnevatele õigustele, mis peamiselt tõendite esitamist ja uurimist puudutavad (nt õigusest küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid).
    Ehkki seaduse kohaselt on süüdistatava nõusolek nii kvalifikatsiooni kui karistusega justkui kokkuleppemenetluse kohaldamise eelduseks, on praktikas nii üks kui teine sisuliselt kauplemise esemeks. 
    Mõtle, millised kaalutlused võiksid prokuratuuri kallutada kokkuleppemenetluse kasuks otsustama?
    Menetlusökonoomia, Otstarbekuse kaalutlus – prokuratuur võib nõustuda sellega, et kokkuleppes märgitakse algselt kavandatuna võrreldes vähemraske kuritegu sel juhul, kui kuriteo kvalifikatsiooni aspektist olulise asjaolu (kuriteokoosseisu kalifitseeriva tunnuse) esinemise kohta ei ole olemas vaieldamatuid tõendeid ning kuriteokoosseisu kvalifitseeriva tunnuse kindlakstegemine nõuaks pikaajalist ja seetõttu ka kulukat menetlust üldkorras.
    Kui prokuratuuril puuduvad vaieldamatud tõendid mingi asjaolu kohta, siis üldjuhul kahtlustatav või süüdistatav saab karistatuks. Süüdistatav ja tema kaitsja ei saa kutsuda omapoolset tunnistajat ning vaielda süüdistusele vastu, seega ei saa kahtlustatav või süüdistatav olla üldse õigeks mõistetuks.
    Aga miks peaks kokkuleppemenetlusega olema nõus süüdistatav? 
    Süüdistatav saab süüdimõistetuks vähemraske kuriteo eest, sest prokuratuuril ei ole võimalik esitada kokkuleppes selliseid asjaolusid, mida ei ole veel kindlaks määratud. Kui toimuks üldmenetlus ning prokuratuuri poolt oleksid esitatud vaieldamatud ning kindlaksmääratud tõendid, siis süüdistatav saaks endale raskema karistuse, mis ei ole tema huvides.
    Mõtle tagasi Damaška ruudu peale - kuidas sobitub kokkuleppemenetlus erinevate käsitlustega kohtumenetluse üldisest eesmärgist ja reaktiivse või proaktiivse riigiga? 
    Kokkuleppemenetlus on PROaktiivse menetluse vahend ( asub all, Vaidluse Lahendamise ja Õiguse Korrektse Rakendamise vahel). Proaktiivse riigi eesmärk on ennetada intsidendi tekkimist.
    Kokkuleppemenetluseks peab nõusoleku andma ka kannatanu ning mõnigi kord on just kannatanu poolt nõusoleku andmisest keeldumine kokkuleppe sõlmimisel takistuseks. Samuti on seaduses ette nähtud, et kokkuleppe saab teha vaid siis, kui samas kriminaalasjas on kõik süüdistatavad kokkuleppe osaliseks . Mida teha aga juhul, kui mõni süüdistatavatest siiski ei soovi kokkulepet sõlmida ja tahab, et tema asja arutataks üldmenetluses? Loe näiteks siit, mis Assar Pauluse kohtuasjas tehti.
    Kohtualuse suhtes, kes ei soovi kokkulepet sõlmida, jätkatakse kohtumenetlust üldmenetluse korras. Kokkuleppmenetlusega mittenõustunud süüdistatavate materjalid eraldatakse kohtupidamise jätkamiseks üldmenetluses.
    ??? KrMS 239 lg 2 p 3 kokkeleppemenetlust ei kohaldata mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega. ???
    Kokkuleppemenetluse kohta loe KrMS §§ 239...250. Loe ka Riigikohtu lahendeid 
    3-1-1-81-11 (Kokkuleppemenetluse eeldused, otsus kokkuleppemenetluses, kokkuleppe vabatahtlikkuse tuvastamine)
    26.1 KrMS § 247 lg 2 sätestab, et pärast kokkuleppe ülevaate ärakuulamist küsib kohtunik, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. Kohtunik teeb süüdistatavale ettepaneku selgitada kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja teeb kindlaks, kas kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet. Kolleegium märgib, et süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub. Kindlasti ei ole süüdistatava kartus üldmenetluse jätkumise ja sellega seotud ebamugavuste ees selline asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla kokkuleppe sõlmimisel väljendatud tahte tõelisuse. Kokkuleppe-menetlusega nõustumine ongi üldjuhul tingitud süüdistatava soovist vältida üldmenetluse koormavaid mõjusid (nt lihtmenetlusest suuremat aja- ja rahakulu). Seejuures ei eelda kokkuleppemenetluse kohaldamine seda, et süüdistatav end talle etteheidetavas teos otsesõnu süüdi tunnistaks. Piisab sellest, kui süüdistatav nõustub kokkuleppega, sh temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga ning seeläbi asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-79-05).
     kohtualune peab aru saama, millised tagajärjed saabuvad, kui ta nõustub kokkuleppega.
    Kokkuleppemenetluse 2 osa:
     1) millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab – süüküsimus. Kohus teeb kindlaks, kas vabatahtlikult?
     2) kokkuleppe sisu.

    3-1-1-8-12 (prokuratuuri tegevus kokkuleppe sõlmimise järel, kokkuleppest loobumine)
    KrMS § 245 lg-st 5 tuleneb, et pärast kokkuleppe sõlmimist edastab prokuratuur kokkuleppe koopiad süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab kriminaaltoimiku kohtusse. Viidatud sätte imperatiivse sõnastuse tõttu ei ole sellest võimalik grammatiliselt tuletada prokuratuuri pädevust loobuda kohtueelses menetluses juba sõlmitud kokkuleppest sel teel, et kriminaalasi koos kokkuleppega jäetakse kohtusse saatmata. Sellist järeldust kinnitab ka KrMS 9. peatüki 2. jaos sisalduva kokkuleppemenetluse regulatsiooni kui terviku analüüs, millest nähtub, et § 247 lg 3 kohaselt on seadusandja näinud ette pooltele võimaluse loobuda sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kuna kriminaalmenetlusõiguses ei sisaldu analoogilist kokkuleppest lahtiütlemise regulatsiooni kohtueelses menetluses, siis tuleb asuda seisukohale, et kohtueelses menetluses pole juba sõlmitud kokkuleppest võimalik loobuda. Viimane on põhjendatav ka asjaoluga, et kuigi kriminaalasja lahendamine kokkuleppemenetluses on menetlusosalistele vabatahtlik, eeldades kõigi sellega hõlmatud poolte konsensuslikku otsustust, on juba sõlmitud kokkuleppe näol tegemist poolte ühise taotlusega arutada kriminaalasja kokkuleppemenetluses. Kokkuleppe sõlmimise järel on menetlusosalistel õigus eeldada, et asja kohtulik arutamine toimub kokkuleppemenetluses.

    3-1-1-44-12 (prokuratuuri kohustused kokkuleppemenetluse läbirääkimistel)
    7. Kolleegium ei nõustu käesoleva otsuse punktis 4.1 viidatud kassaatori arvamusega, nagu oleks kokkuleppemenetluses R. Lindenbergi õigusi rikutud. KrMS § 244 lg 1 lausest 2 tulenev prokuratuuri selgitamiskohustus ei eelda prokurörilt seda, et ta juhiks kokkuleppemenetluse läbirääkimistel kahtlustatava või süüdistatava tähelepanu teo võimalikule alternatiivsele kvalifikatsioonile, mida prokurör ise õigeks ei pea. Igal juhul tuleb prokuröri sellist kohustust eitada olukorras, kus puudub ühemõtteline ja selge kohtupraktika, mis kinnitaks, et menetletava juhtumi asjaoludel tuleks kohaldada just sellist alternatiivset kvalifikatsiooni. Käesolevas asjas taolise situatsiooniga tegemist ei ole. Kolleegium märgib, et kokkuleppemenetluse läbirääkimistel ja kokkuleppe sõlmimisel on prokuröri õiguskäsitluse kriitika eeskätt kaitsja ülesanne. Just kaitsja, kelle osavõtt kokkuleppemenetluse läbirääkimistest on KrMS § 45 lg 3 ja § 244 lg 1 lause 1 järgi alati kohustuslik, peab muu hulgas kontrollima, kas tema kaitsealuse tegu ei tuleks kvalifitseerida mõne kergema süüteokoosseisu järgi kui see, millest lähtub oma õiguskäsitluses prokuratuur. Kui kaitsja leiab, et prokuratuuri pakutav kvalifikatsioon võib olla väär, peab ta seda oma kaitsealusele selgitama. Sellisel juhul on kahtlustataval või süüdistataval ja tema kaitsjal võimalus kokkuleppega mitte nõustuda. Seega puudub alus väita, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kahtlustatavale või süüdistatavale selgitanud tema teo võimalikke alternatiivseid kvalifitseerimisvõimalusi, ei saa kahtlustatava või süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks. Ühtlasi jääb kolleegiumile kassaatori seisukoha puhul arusaamatuks see, mille alusel peaks prokuratuur otsustama, millistele süüteokoosseisudele nende hulgast, mis prokuratuuri hinnangul asjas ei kohaldu, tuleks kahtlustatava või süüdistatava tähelepanu juhtida ja millisele mitte.

    3-1-1-120-16 (kokkuleppe vormistamine)
    8. Kohtuasja materjalide seas olevas kokkuleppes on muu hulgas arvutikirjas tekst, et „[V]astavalt sõlmitud kokkuleppele [---] mõista konfiskeerimise asendamiseks välja alljärgnev A. Stumbrisele kuuluv vara: [---]“. Viidatud lausele järgneb vara loetelu, mis sisaldab mootorratast Yamaha XT 600E ja viit korteriomandit, mille väärtused on antud ligikaudsetena. Samas nähtub kokkuleppest, et prokurör on teinud sellesse käsitsi kirjutatud paranduse , täiendades loetelu sissejuhatavat lauset pärast sõnu „konfiskeerimise asendamiseks välja“ sõnadega „301 400 eurot, mille katteks pöörata“. Seega tuleneb käsikirjaliselt täiendatud kokkuleppe tekstist, et A. Stumbriselt tuleb konfiskeerimise asendamiseks välja mõista rahasumma 301 400 eurot ja selle katteks pöörata riigi omandisse temale kuuluv kokkuleppes loetletud vara.

    9. Kokkuleppesse kantud parandus on kinnitatud üksnes prokuröri allkirjaga ning selle juures puudub kuupäev paranduse sisseviimise kohta. Kolleegiumi hinnangul ei saa selliselt vormistatud juurdekirjutust kokkuleppe tekstis lugeda korrektseks, kuna kokkuleppest ei selgu, millal prokurör seda täiendas ning kas süüdistatav ja kaitsja kõnealuse parandusega ka kokkulepet sõlmides nõustusid. Ehkki kokkuleppel peab olema nii süüdistatava kui ka kaitsja allkiri kokkuleppe sõlmimise kohta (KrMS § 245 lg 4), ei välista see, et käsitsi kirjutatud muudatused võivad olla kokkuleppesse tehtud hiljem, s.o pärast selle allkirjastamist süüdistatava ja kaitsja poolt. Seetõttu on oluline, et kokkuleppes oleks usaldusväärselt kajastatud kõikide poolte nõusolek kokkuleppesse tehtavate muudatuste kohta ning nende sisseviimise kuupäev. Poolte allkirja ja kuupäeva märkimine kokkuleppesse kantud täienduste või paranduste juurde võimaldab tagantjärele tuvastada, et süüdistatavat ja kaitsjat oli kokkuleppe muutmisest nõuetekohaselt teavitatud, ja aitab seeläbi vältida hiljem tekkida võivaid vaidlusi kokkuleppe sisu üle.

    10. Samuti ei selgu kohtuistungi protokollist, kas maakohus küsitles süüdistatavat ja tema kaitsjat seoses kokkuleppe täiendamisega konfiskeerimisotsustust puudutavas osas ning kas nad nõustusid sellega kohtuistungil kokkuleppe juurde jäädes. Neile küsimustele tähelepanu pööramata kinnitas maakohus täiendatud kokkuleppe ja tegi KrMS § 248 lg 1 p 5 alusel kohtuotsuse. Vaadeldavat osa kokkuleppest vaidlustas ringkonnakohtus A. Stumbrise kaitsja, kelle väitel ei olnud kokkuleppe sisuks süüdistatavalt vara laiendatud konfiskeerimise asendamiseks konkreetselt 301 400 euro suuruse summa väljamõistmine. Seega oli apellant sisuliselt seisukohal, et süüdistatav ja kaitsja ei nõustunud kokkuleppe teksti lisatud täiendusega ning kõnealuses osas ei ole kokkulepet sõlmitud. Sellest tulenevalt on kolleegiumi hinnangul põhjust arvata, et täiendatud kokkulepe ei vastanud osaliselt süüdistatava tõelisele tahtele, millest omakorda järeldub, et kohus ei selgitanud kokkulepet kinnitades välja, milles pooled olid kokku leppinud.
    11. Kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega nõustuvad kõik pooled. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet. Neid asjaolusid peab KrMS § 247 lg 2 alusel kontrollima kohus. Just kohtuliku arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab süüdistatava tõelisele tahtele enda kuriteos süüditunnistamise ja karistamise, aga ka muude selles sisalduvate tingimuste osas. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-8-12, p-d 8–9). Lisaks märgib kolleegium, et olukorras, kus prokurör on kokkulepet käsikirjaliselt täiendanud või parandanud, peab kohus kokkuleppemenetluses iseäranis hoolikalt kontrollima, kas süüdistatav saab ka muudetud kokkuleppest aru ja on seda sõlmides väljendanud oma tõelist tahet.
    12. Kui kohus sedastab kokkuleppemenetluses kohtuotsust tehes kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 2–6 mõttes, on tema pädevuses üksnes sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. veebruari 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p 5.3 ja 1. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-25-09, p 15).

    3-1-1-47-16 (kokkuleppe muutmine istungil, kokkuleppe sisu)
    5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. veebruari 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p 5.2). Jäädes selle seisukoha juurde, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude ositi hüvitamine kuulub kokkuleppe esemesse.

    7. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus eelkirjeldatud viisil toimides kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid ega muid kriminaalmenetlusõiguse norme. KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (…)

    3-1-1-103-15 (kohtu pädevus kokkuleppe kinnitamisel)
    7. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. Ka varasemas kohtupraktikas on Riigikohus otsesõnu eitanud kohtu volitust sõlmitud kokkuleppe muutmiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena.

    3-1-1-52-07 (Kohtu pädevus kokkuleppemenetluses)
    6. Käesoleva kohtuasja keskne õiguslik küsimus seondub kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamise lubatavate piiridega. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatule on kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust võimalik apellatsiooni korras vaidlustada üksnes kokkuleppemenetlust sätestavate kriminaalmenetlusõiguse normide (seega KrMS IX peatüki 2. jaos sätestatu) rikkumise motiivil. Kõnealusest sättest nähtub igati õigusselgelt seadusandja soov piirata kokkuleppemenetluses põhiseaduse § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust. Kuna edasikaebeõiguse puhul on tegemist nn lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega ja edasikaebeõiguse piirang kokkuleppemenetluses on sätestatud seaduses (KrMS § 318 lg 3 p 4), siis on see põhiõiguse piirang formaalselt igati põhiseadusepärane.
Kõnealusel edasikaebeõiguse piirangul on ka igati legitiimne eesmärk. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte vähemalt menetlusökonoomia ja mõistliku menetlusaja tagajana, kuid lõppkokkuvõttes ka süüdistatavate olukorra potentsiaalse kergendajana siis, kui süüdistatava nõustumisel kokkuleppega puuduks siduv tähendus tema edasiste menetluslike sammude, eeskätt aga edasikaebeõiguse suhtes. Igasugune põhiõiguse piirang peab olema ka materiaalselt põhiseadusepärane. Järgnevalt tulekski analüüsida, kas KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebeõiguse piirang on materiaalselt põhiseadusepärane.
    7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-79-05 (RT III 2005, 31, 309) märgitu kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus. Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades aga ei tohiks neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
    8. Järgnevalt on oluline silmas pidada, et Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-79-05 märgitu kohaselt ei saa siiski KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii nagu on ka eelnevalt p-s 6 märgitud, kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p- d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes. Kuid selline eeldamine saab kohtu poolt ka kokkuleppemenetluses lähtuda vaid kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast seadusest ja hetkel valitsevast kohtupraktikast. See tähendab muuhulgas, et kohus ei saa ka kokkuleppemenetluses kohtuotsust tehes eirata põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet.
Kolleegium leiab, et kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23.
    Põhjalik tõendite hindamine (üldmenetluses) vs Tõendite hindamine pinnalt (kokkuleppemenetluses) – kokkuleppemenetluses kohus kontrollib, et süüdistataval oleks seaduslikud garantid, kontrollib süüdistuse vastavust kuriteokoosseisule ning et süüdistatav saab kokkuleppest ja selle tagajärjedest aru.

    3-1-1-13-15 (kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale kaebamine)
    9. KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Osutatud sättest tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav ja ringkonnakohtul tuleb see sisuliselt läbi vaadata. Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Järelikult ei anna süüdistatava või kaitsja kõnealuse väite põhjendamatus ringkonnakohtule alust jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 1 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida üksnes apellatsiooni rahuldamata jätmise või erandjuhtudel ka apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel. Teisisõnu tagab KrMS § 318 lg 4 ls 2 alt 3 süüdistatavale ja kaitsjale õiguse vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus muu hulgas küsimuses, kas isikule mõistetud karistus on selline, mille seadus talle omistatud teo eest ette näeb. Isiku sellisele õigusele vastab ringkonnakohtu kohustus apellatsioon osutatud küsimuses sisuliselt läbi vaadata. Erandi sellest reeglist sätestab vaid juba nimetatud KrMS § 326 lg 2 teine lause, mille kohaldamisel on aga kohtupraktika kohaselt kindlad raamid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8 koos seal toodud viidetega).
    10. KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab.
    3-1-1-74-15 (kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale kaebamine)
    10. KrMS § 318 lg 4 teise lause esimese alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. Viidatud sättes peetakse silmas olukorda, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole aga võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-70-12, p-d 8–10).
    Kaasused:
    1. Võhiku äpardus
    X ja tema kaitsja sõlmisid prokuratuuriga kokkuleppemenetluse kokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt võttis X õigeks, et oli omandanud tundmatu meesterahva käest ebaseaduslikult tulirelva helisummuti. Kohus kinnitas kokkuleppe ja mõistis X süüdi, karistades teda lühikese vangistusega. Enne kui aga kohtuotsus jõudis jõustuda, esitas X-i uus kaitsja selle peale apellatsiooni, taotledes otsuse tühistamist ja toimiku tagastamist prokuratuurile. Kaitsja leidis, et tulirelva helisummuti ebaseaduslikku käitlemist saab toime panna vaid tahtlikult, X aga oli kogu aeg arvanud, et helisummuti näol ei ole tegu muu kui mingi tarvikuga, mis kuulub ostetud stardipüstoli juurde. Tõendeid, mis tema sellist mitte- arusaamist ümber lükkaks, ei ole. Kaitsja heitis ette, et uurimisasutus ega prokuratuur ei ole isegi üritanud kuriteokoosseisu subjektiivse tunnuse (tahtluse) olemasolu tõendada ning tahtlusele ei ole viidet ka süüdistuses. Prokuratuur vaidles apellatsioonile vastu, leides, et vaidlustades tahtluse olemasolu, taotleb kaitsja ringkonnakohtult sisuliselt tõendite hindamist. Kokkuleppemenetluses see aga võimalik ei ole ja nii on kaitsja väljunud apellatsiooniõiguse piiridest. Liiatigi on kohtuistungi protokollistki näha, et süüdistatav ja prokurör jäid kohtuistungil sõlmitud kokkuleppe juurde ja olid mõlemad sellega nõus.
    Kellel on õigus ja mis on ringkonnakohtu võimalused selles olukorras?
    Kas kirjeldatud tegu on kuritegu? Kui ei olnud tahtlust, siis ei saa olla kuritegu ja saab kaevata edasi ringkonnakohtusse.
    Maakohus oleks pidanud asja prokuratuurile tagasi saatma .
    Ka subjektiive külg peab olemas olema. Kui tegu ei ole kvalifitseeritav kuriteokirjelduse alla, siis ei tohi kohus kokkulepet kinnitada, vaid saatma tagasi prokuratuurile.
    RK 3-1-1-70-12 Kuna kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kas tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 uue redaktsiooni alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ülaltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.
    RK 3-1-1-80-13 KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis ("kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu") peetakse silmas olukorda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Sama lause teine alternatiiv (kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud) käsitleb aga juhtumeid, mil kokkuleppes kirjeldatud tegu on küll kuriteona karistatav, ent kokkuleppes ja maakohtu otsuses teole antud karistusõiguslik hinnang on ebaõige (nt on tegu karistatav mõne teise kuriteokoosseisu järgi; kuriteo kvalifikatsioon, mille järgi isik süüdi tunnistati, hõlmab mõnd koosseisulist raskendavat asjaolu, mida kokkuleppe teokirjeldusest ei nähtu vmt).
    Prokuratuuril on õigus. KrMS 318 lg 3 p 4 järgi appelatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel.  Välistavaid asjaolusid pole.
    KrMS 242 lg 1 sätestab: Kokkuleppemenetluses kohtulikul arutamisel ei toimu tõendite uurimise menetlust ja ei vaielda süüküsimuse üle. Süüdistataval ei ole õigust küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid. Kokkuleppemenetluses tehakse kohtulahend toimiku materjalide ja kokkuleppe alusel.
    RK: 3-1-1-81-11: KrMS § 247 lg 2 sätestab, et pärast kokkuleppe ülevaate ärakuulamist küsib kohtunik, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. Kohtunik teeb süüdistatavale ettepaneku selgitada kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja teeb kindlaks, kas kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet. Kolleegium märgib, et süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub.  antud kaasuses tõendeid, mis kohtualuse mitte-arusaamist ümber lükkaks, pole.
    2. Meelemuutus
    M-i kahtlustati mitme maksukuriteo toimepanemises. Kriminaaltoimik oli mahukas, lahendamist vajavad küsimused õiguslikult keerukad, M talle süüksarvatud tegude toimepanemist ei tunnistanud ja prokuröri sisetunne ütles, et üldmenetluses kohtusse minnes võib menetlus suure tõenäosusega päädida M-i õigeksmõistmisega. Seetõttu oli prokuröri jaoks ootamatu , et M ja viimase kaitsja esitasid taotluse kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Pärast vajalikke toiminguid, protokollide koostamist ja kokkuleppemenetluse läbirääkimisi kirjutasid prokurör, M ja tema kaitsja kokkuleppele alla
    KrMS 239 lg 1 järgi võib kohus süüdistatava taotlusel lahendada kriminaalasja kokkuleppemenetluses.
    KrMS 242 lg 1 Kui kahtlustatav või süüdistatav soovib, et kohaldatakse kokkuleppemenetlust, esitab ta prokuratuurile käesoleva seadustiku § 225 järgi kirjaliku taotluse.
    A) Õhtul mõtles prokurör aga uuesti kokkuleppe ja selle sõlmimise peale, samuti nendele infokildudele, mida M ja tema kaitsja kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ajal omavahel poetasid, ja otsustas siiski lihtmenetluse kohaldamata jätta ja saata kriminaalasja kohtusse nö üldkorras. Kas prokurör sai kokkuleppemenetlusest loobuda? 
    Prokurör ei saa juba loobuda, kui kokkulepe on sõlmitud KrMS 245 lg 4 kohaselt.
    KrMS 245 lg 5 esimese lause järgi prokuratuur edastab kokkuleppe koopiad süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab kriminaaltoimiku kohtusse.
    RK: 3-1-1-8-12 p 7.1
    KrMS 247 lg 3 sätestab: Kohtunik küsib kaitsjalt ja prokurörilt nende arvamust kokkuleppe kohta ning seda, kas nad jäävad kokkuleppe juurde.
     seega prokuröril tekkib võimalus kohtulikul arutamisel loobuda kokkuleppest.
    RK 3-1-1-8-12 KrMS § 245 lg-st 5 tuleneb, et pärast kokkuleppe sõlmimist edastab prokuratuur kokkuleppe koopiad süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab kriminaaltoimiku kohtusse. Viidatud sätte imperatiivse sõnastuse tõttu ei ole sellest võimalik grammatiliselt tuletada prokuratuuri pädevust loobuda kohtueelses menetluses juba sõlmitud kokkuleppest sel teel, et kriminaalasi koos kokkuleppega jäetakse kohtusse saatmata. Sellist järeldust kinnitab ka KrMS 9. peatüki 2. jaos sisalduva kokkuleppemenetluse regulatsiooni kui terviku analüüs, millest nähtub, et § 247 lg 3 kohaselt on seadusandja näinud ette pooltele võimaluse loobuda sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kuna kriminaalmenetlusõiguses ei sisaldu analoogilist kokkuleppest lahtiütlemise regulatsiooni kohtueelses menetluses, siis tuleb asuda seisukohale, et kohtueelses menetluses pole juba sõlmitud kokkuleppest võimalik loobuda. Viimane on põhjendatav ka asjaoluga, et kuigi kriminaalasja lahendamine kokkuleppemenetluses on menetlusosalistele vabatahtlik, eeldades kõigi sellega hõlmatud poolte konsensuslikku otsustust, on juba sõlmitud kokkuleppe näol tegemist poolte ühise taotlusega arutada kriminaalasja kokkuleppemenetluses. Kokkuleppe sõlmimise järel on menetlusosalistel õigus eeldada, et asja kohtulik arutamine toimub kokkuleppemenetluses.
    B) M tunnistatakse kokkuleppemenetluses süüdi. M esitab aga kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles teatab ringkonnakohtule, et loobub kokkuleppest, sest tema kaitsja ei tutvustanud teda kokkuleppe sõlmimisel piisavalt nende tagajärgedega, mis kokkuleppemenetlusega kaasnevad. Kas M saab apellatsioonis kokkuleppest loobuda?
    Läbirääkimiste alguses tutvustab prokuratuur KrMS 244 lg 1 teise lause järgi kahtlustatavale või süüdistatavale tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi.
    Kokkulepes peab olema märgitud märkus selle kohta, et kahtlustatavale või süüdistatavale on selgitatud tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi KrMS 245 lg 1 p 6_1 kohaselt.
    KrMS 247 lg 2 järgi pärast kokkuleppe ülevaate ärakuulamist küsib kohtunik, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. Kohtunik teeb süüdistatavale ettepaneku selgitada kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja teeb kindlaks, kas kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet.
     M ju vastas kohtulikul arutamisel, et sai aru kokkuleppest ning nõustus sellega.
    KrMS 318 lg 3 p 4 järgi apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel.
    (318 lg 4: Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.)
    RK 3-1-1-81-11 – Paala asi. LOE! Apellatsioonis kokkuleppest loobumiseks õigust ei ole. Kas on võimalik vaidlustada kokkuleppemenetlust, kui kohus on valesti materiaalõiguslikust kasutanud? 3-1-1-80-13 § 318 lg 4. Jah!
    Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus. Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. See järeldub üheselt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud.
    3. Üllatus
    F sõlmis prokuratuuriga kokkuleppe, mille kohaselt ta tunnistas oma süüd KarS § 121 järgi ja prokuratuur nõudis kohtus F-ile selle eest karistuseks pooleaastast vangistust kaheaastase katseajaga. Kohtus jäid nii F kui prokuratuur sõlmitud kokkuleppe juurde ning palusid kohtul kokkuleppe kinnitada. Kohus läks otsust tegema, kriminaaltoimikut lehitsedes aga jõudis kohtunik arusaamisele, et süüdistatava teod tuleks kvalifitseerida hoopis KarS § 119-1 järgi ning karistuseks mõistetavast vangistusest tuleks üks kuu määrata kohesele ärakandmisele, nö shokivangistusena. Kohus tegigi otsuse, millega kinnitas kokkuleppe, kvalifitseeris kuriteo ümber ning määras ühe kuu vangistust kohesele ärakandmisele. Kaitsja esitas apellatsiooni. 
    Andke hinnang apellatsiooni põhjendatusele!
    Apellatsioon on põhjendatud.  Kohtul polnud pädevust kuriteo ümberkvalifitseerimiseks ning ümberkvalifitseeritud kuriteo eest karistuse määramiseks.
    Kohus pidi tegema prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, millega antakse võimalus sõlmida uus kokkulepe, kui kohus ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määraga KrMS 248 lg 1 p 2 kohaselt ning tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile kriminaalmenetluse jätkamiseks KrMS 248 lg 2 kohaselt.
    KrMS 250 lg 2: Käesoleva seadustiku § 248 lõike 1 punkti 1 või 2 alusel kokkuleppemenetlusest keeldumise korral jätkab kohus menetlust üldises korras. – kas kokkuleppemenetlusest keelduti???
    Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatule on kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust võimalik apellatsiooni korras vaidlustada üksnes kokkuleppemenetlust sätestavate kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumise motiivil.
    RK 3-1-1-44-12 p 6: ei oleks maakohtul võimalik üldmenetluses arutada kriminaalasja, mille prokuratuur on saatnud kohtusse kokkuleppemenetluse korras, ja milles sellest tulenevalt puudub süüdistusakt.
    RK 3-1-1-52-07 p 8 viidab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-79-05 , mille märgitu kohaselt ei saa siiski KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii nagu on ka eelnevalt p-s 6 märgitud, kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p- d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.

    Teised diversioonmenetlused (2.11.17)


    A. Lühimenetlus
    Lühimenetluse kohaldamine võib toimuda vaid süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel. Süüdistatav ja prokurör võivad kohtult taotleda lühimenetluse kohaldamist kuni tõendite uurimise alustamiseni maakohtus.
    Süüdistatav ja prokuratuur võivad lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kui süüdistatav või prokuratuur loobub lühimenetluse kohaldamise taotlusest kohtulikul arutamisel, teeb kohus prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused.
    Kokkuleppemenetluse kõrval on kriminaalmenetluses ka veel käskmenetlus ja lühimenetlus, mis aga populaarsuselt kokkuleppmenetlusele märgatavalt alla jäävad.
    Lühimenetlus on Itaalia kriminaalmenetlusest üle võetud menetlusvorm.  Kui kokkuleppemenetlus on kasutatav siis, kui puudub vaidlus ka kriminaalasja lõpliku järelduse osas, siis lühimenetlus eeldab poolte vahelist üksmeelt vaid selles, et kriminaaltoimiku materjal on piisav otsuse tegemiseks. Samale järeldusele peab jõudma ka kohus. Lühimenetluse lõpptulemus võib olla ka õigeksmõistev otsus. Praktilisest vaatepunktist lähtudes on lühimenetlus kokkuleppemenetluse aseaine seal, kus seadus kokkulepet sõlmida ei lase ja süüdistatav siiski soovib kergemat karistust saada - seadusest tuleneb kohustus lühimenetlusega nõustunud süüdistatava karistust kergendada kolmandiiku võrra.
    Lühimenetluses võib ka teha õigeksmõistva kohtuotsuse.
    Mida kokkuleppemenetluses kohus ei tee, mida lühimenetluses aga peab tegema – ei uuri ja ei hinda tõendeid.
    Loe KrMS §§ 233...238.
    Millised on lühimenetluse põhilised tunnusjooned ja mille arvelt tuleb kokkuhoid?
    Lühimenetlus on lihtmenetluse vorm, mille raames toimub kriminaalasja lahendamine kohtus valdavalt kriminaaltoimiku materjali põhjal, tunnistajaid ja eksperte kohtusse kutsumata (KrMS 233 lg 1).
    Süüdistatav peaks olema lühimenetluse taotlemisest huvitatud eelkõige seetõttu, et lühimenetluses süüdimõistvat kohtuotsust tehes vähendab kohus pärast kõigi kuriteo asjaolude kaalumist süüdistatavale mõistetavat karistust 1/3 võrra (238 lg 2).
    Prokuratuuri huvi põhineb menetlusökonoomia saavutamise võimalusel.
    Kui ei esine lühimenetluse kohaldamist välistavaid asjaolusid, mis on sätestatud KrMS 233 lg-s 2:
    1) kuriteole, mille eest karistusseadustik näeb karistusena ette eluaegse vangistuse;
     2) mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu lühimenetluse kohaldamisega,
    siis on lühimenetlusega nõustumine või keeldumine prokuratuuri diskretsioonis. Lühimenetluse kohaldamisega mittenõustumine peaks olema õigustatud nt sel juhul, kui prikuratuur peab üldkorras kohtulikku arutamist vajalikuks seetõttu, et prokuratuuri arvates ei ole kriminaaltoimiku materjalide alusel võimalik kriminaalasja lahendada.
    Milline näeb välja kohtulik arutamine lühimenetluses? Lühimenetluse raames toimub kriminaalasja lahendamine kohtus valdavalt kriminaaltoimiku materjali põhjal. Kohtulikul arutamisel võivad kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile. Kohus sekkub, kui menetlusosalised käsitlevad kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid. Samas ei ole seaduses täpsestatud, mida tähendab see sekkumine ning millisel ajahetkel peab kohus sekkuma.
    Lühimenetluses kohtulikul uurimisel on oluline avaldada ning uurida kohtueelses menetluses kogutud tõendeid.
    Kohtuistungile kutsutakse prokurör, süüdistatav, kaitsja, kannatanu ja tsiviilkostja. Kannatanu ja tsiviilkostja kohtuistungile ilmumata jäämine ei takista kriminaalasja kohtulikku arutamist ega tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbivaatamist.

    § 237.  Kohtulik uurimine lühimenetluses


     (1) Kohtunik teatab kohtuliku uurimise algusest ja teeb prokurörile ettepaneku pidada avakõne. Prokurör annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb.
     (2) Pärast prokuröri avakõnet küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud, kas ta tunnistab end süüdi ja kas ta on nõus, et kriminaalasja lahendatakse lühimenetluses.
     (3) Kohtunik teeb kaitsjale ettepaneku anda arvamus, kas süüdistus on põhjendatud. Seejärel saavad sõna kannatanu ja tsiviilkostja või nende esindajad.
     (4) Kohtulikul arutamisel võivad kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile. Kohus sekkub, kui menetlusosalised käsitlevad kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid.
     (5) Süüdistatav võib taotleda enda ülekuulamist. Süüdistatava ülekuulamisel järgitakse käesoleva seadustiku §-s 293 sätestatut. Kui süüdistatav on vastavalt käesoleva seadustiku § 45 lõike 4 punktile 3 kaitsjast loobunud , siis küsitleb süüdistatavat esimesena prokurör ning seejärel küsitlevad teda teised menetlusosalised kohtuniku määratud järjekorras.
     (6) Kohtunik võib menetlusosalisi küsitleda.
     (7) Kohtulikku uurimist lõpetades küsib kohtunik menetlusosalistelt, kas neil on taotlusi. Taotlust lahendades järgib kohus käesoleva seadustiku § 298.

    § 238.  Kohtulahend lühimenetluses


     (1) Kohus teeb nõupidamistoas ühe järgmistest lahenditest:
     1) prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused;
     2) prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses;
     3) kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kui ilmnevad käesoleva seadustiku § 199 lõike 1 punktides 2–6 loetletud alused;
     4) kohtuotsuse süüdistatava süüdimõistmise või õigeksmõistmise kohta.
     (2) Süüdimõistvat kohtuotsust lühimenetluses tehes vähendab kohus pärast kõigi kuriteo asjaolude kaalumist süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Mõistes karistust karistusseadustiku § 64 järgi, vähendatakse süüdistatavale mõistetavat liitkaristust ühe kolmandiku võrra.
    mis tähendus on süüdistatava ütlustel, kui süüdistatav palub, et ta lühimenetluses üle kuulatakse?
    Süüdistatav võib lühimenetluses taotleda enda ülekuulamis (KrMS 237 lg 5). Süüdistatava ülekuulamisel järgitakse ristküsitluse reegleid.
    Süüdistatava õigus taotleda enda ülekuulamist on eelkõige suunatud kaitseõiguse tagamisele. Ühtlasi saab süüdistatav sel moel realiseerida oma õigust olla kohtu poolt ära kuulatud. Samas on tulemuseks ka tõend (süüdistatava ütlus), mis on kasutatav koos kriminaaltoimiku materjalidega.
    RK: Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-11, p 7). Seega süüdistatava poolt kohtus lühimenetluses ütluste andmisel võivad olla kahesugused järelmid.
    1) Esimese võimaluse kohaselt võib kohus tunnistada kohtus antud ütlused usaldusväärseks ja tugineda neile kohtuotsuse tegemisel ning jätta kohtueelses menetluses antud ütlused lubatavate tõendite hulgast välja.
    2) Teise võimaluse kohaselt tunnistatakse süüdistatav tervikuna ebausaldusväärseks tõendi allikaks ja jäetakse kõik tema ütlused lubatavate tõendite hulgast välja. Võimalust tugineda lühimenetluses tehtavas kohtuotsuses vaid süüdistatava kohtueelses menetluses antavatele ütlustele, jättes lubatavate tõendite kogumist välja tema poolt ristküsitlusel antud ütlused, kehtiv lühimenetluse regulatsioon ette ei näe. Viimatiöeldu ei väära kohtu õigust tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohtu arvates esinevad KrMS § 238 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud alused.
    Kas ka kannatanu lühimenetluses sõna saab? Mis on kannatanu sõnavõtu õiguslik tähendus?
    KrMS 237 lg 6: Kohtunik võib menetlusosalisi küsitleda.  tõend (kannatanu ütlus), mis on kasutatav koos kriminaaltoimiku materjalidega.
    Millisest põhilisest menetlusõigusest loobub süüdistatav lühimenetlusega nõustumisel? 
    Konfrontatsiooniõigus – Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6.
    Kuna lühimenetlus eeldab süüdistuse ja kaitse kokkulepet, peab süüdistatav loobuma osast õiglase kohtumenetluse moodustavatest õigustest. Lühimenetluses otsustab kohus kriminaalasja toimiku põhjal tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata.
    Süüdistatava võimalus küsitleda tunnistajaid aga tagab õiglase kohtumenetluse (Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6 lg 3 p d)  Lühimenetluses pole.
    Ei ole õigust taotleda täiendavate tõendite kogumiseks tunnistajate ja ekspertide kohtusse kutsumist. Puudub õigus ka muul moel täiendavate tõendite kogumist taotleda.
    Lühimenetluse kohta loe ka Riigikohtu lahendeid:
    3-1-1-67-16 (listõendite esitamine ja kannatanu huvide kaitse lühimenetluses)
    15. Erinevalt kaitsja kassatsioonis esitatud taotlusest ei anna aga tuvastatud menetlusõiguse rikkumine alust jätta tsiviilhagi rahuldamata. Tuleb silmas pidada, et käesolev kriminaalasi saadeti kohtusse lühimenetluse korras. KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105- 10, p 7.5.6).
    16. Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni , et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Nii ongi kolleegium senises praktikas asunud seisukohale, et kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 21).
    17. Arvestades, et menetlusõiguse rikkumise tõttu tuleb kohtuotsused tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, on vajalik kriminaalasja uuel arutamisel otsustada, kas kriminaaltoimiku materjal on kriminaalasja, sh mõistetavalt ka kannatanu tsiviilhagi lahendamiseks piisav. Kui materjal ei ole küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile.


    3-1-1-1-14 (tsiviilhagi lühimenetluses)
    15. KrMS § 226 lg 7 sätestab: "Kui kohtueelses menetluses on esitatud tsiviilhagi, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Tsiviilhagi koopia edastab prokuratuur süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale. Üldmenetluses kohtusse saadetavas kriminaalasjas ei või tsiviilhagile lisada tõendeid." Praeguses asjas seisneb keskne õiguslik vaidlus selles, kas osundatud säte kehtib ka lühimenetluses.
    16. (..) KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse.
    18. Ka KrMS § 226 lg 7 teise lause eesmärki silmas pidades tuleb seda sätet järgida ka lühimenetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas (teise lugemise teksti juurde) põhjendatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause vajalikkust sellega, et süüdistatav ja tsiviilkostja saaksid tsiviilhagi kätte aegsasti enne kohtuistungit ja et neil oleks piisav aeg hinnata hagi põhjendatust ning esitada vajadusel vastuväiteid ja tõendeid. Kolleegium märgib, et ka lühimenetluses on oluline tagada, et süüdistatav ja tsiviilkostja oleksid nende vastu esitatud tsiviilhagist enne kohtuistungit aegsasti ja üksikasjalikult informeeritud. Vastasel korral pole neil tõhusat võimalust kujundada kohtuistungiks hagi suhtes oma põhjendatud seisukohta. See on eriti ilmne olukorras, kus kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku tutvustamist menetlusosalistele, s.t kui kriminaaltoimik sellisel kujul, nagu seda KrMS §-s 224 sätestatud korras menetlusosalistele tutvustatakse, tsiviilhagi ei sisalda. KrMS § 226 lg 7 teine lause on erinorm KrMS § 225 lg 4 suhtes. See tähendab, et kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega. Vajadusel, eeskätt siis, kui tsiviilhagi esitatakse pärast KrMS §-s 224 sätestatud menetlustoimingut ja tsiviilkostja pole varem toimikuga tutvunud, võib ta tsiviilhagi koopia kättesaamise järgselt taotleda prokuratuurilt või kohtult ka uut võimalust kriminaaltoimikuga tutvumiseks. Kaitsjal, kelle käsutuses on kriminaaltoimiku koopia (KrMS § 224 lg 1), ega süüdistataval, kes tutvub kriminaalasja materjalidega kaitsja vahendusel (KrMS § 2241), mõistetavalt sellise taotluse esitamise vajadust tekkida ei saa.

    19. Eelmärgitu ei tähenda, et KrMS § 226 lg 7 teise lause järgimine on oluline üksnes juhul, kui tsiviilhagi esitatakse pärast kriminaaltoimiku tutvustamist menetlusosalistele. Ka siis, kui tsiviilhagi on esitatud varem, ei taga see iseenesest menetlusosaliste - eeskätt tsiviilkostja - piisavalt tõhusat teavitamist tema vastu esitatud nõudest. Kuigi tsiviilkostjal on kohtueelse menetluse lõpuleviimisel võimalik KrMS § 224 korras tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, ei saa tsiviilkostjalt alati eeldada, et ta kasutab osutatud võimalust, kontrollimaks, kas tema vastu on tsiviilhagi esitatud või mitte. Olukorras, kus tsiviilkostjale pole KrMS § 226 lg 7 teises lauses ette nähtud korras tsiviilhagi koopiat saadetud, võib ta üldjuhul eeldada, et tema vastu pole tsiviilhagi esitatud. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (erandjuhtudel võib see osutuda isegi menetluslikult vajalikuks). Viimati nimetatud juhul ei saa isik ka enda tsiviilkostjaks tunnistamise määrusest teada, kas ja kui, siis millised tsiviilnõuded tema vastu võivad kriminaalmenetluses läbi vaatamisele tulla. KrMS § 226 lg 7 teise lause mõtte kohaselt lasub kohustus süüdistatavat, kaitsjat ja tsiviilkostjat esitatud tsiviilhagist informeerida prokuratuuril, kes ei saa selle kohustuse rikkumist õigustada väitega, et menetlusosalistel oli võimalik ise kriminaaltoimikuga tutvudes tutvuda ka tsiviilhagiga. Erandina saab KrMS § 226 lg 7 teises lauses sätestatud kohustuse lugeda täidetuks kaitsja osas, kui talle väljastatakse KrMS § 224 lg 1 alusel kriminaaltoimiku koopia, mis sisaldab tsiviilhagi. See ei vabasta aga prokuratuuri kohustusest saata tsiviilhagi koopia eraldi ka süüdistatavale ja tsiviilkostjale. (TSIVIILKOSTJA TEAVITAMINE)
    20. Tõlgendust, nagu puuduks prokuratuuril lühimenetluses kohustus süüdistatavale, kaitsjale ja tsiviilkostjale tsiviilhagi koopiat saata, ei saa põhjendada ka argumendiga, et lühimenetluses ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6). Ehkki süüdistatav, kaitsja ega tsiviilkostja ei saa kohtus esitada uusi tõendeid tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kohta, on menetlusosaliste eelnev teavitatus tsiviilhagist vajalik, et neil tekiks reaalne võimalus osutada kriminaaltoimikus olemasolevatele tõenditele, mis kinnitavad nende seisukohta tsiviilhagi lahendamise küsimuses, samuti selleks, et anda kannatanu nõudele omapoolne õiguslik hinnang. Kuid sellega KrMS § 226 lg 7 teise lause tähendus lühimenetluses veel ei piirdu. Süüdistataval, kaitsjal ja tsiviilkostjal on vaja tsiviilhagist aegsasti enne kohtuistungit teada ka hindamaks, kas hagi on võimalik lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal või soovivad nad esitada tsiviilhagi kohta täiendavaid tõendeid. Viimati nimetatud juhul on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja, kellel osutatud võimalust pole, saab aga kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist. Nimelt on kolleegium varem selgitanud, et lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu tsiviilkostja nõusolekust, ei tohi viia selleni, et tsiviilkostjalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6.). Selleks, et tsiviilkostjal oleks tõhus võimalus esitada kohtule argumendid täiendavate tõendite kogumise vajalikkuse kohta ja taotleda sel põhjusel KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaldamist, ei piisa, kui tsiviilkostja saab hagiga tutvuda alles kohtuistungil. Samuti peab süüdistatavale jääma piisav aeg otsustada, kas loobuda seoses tema vastu esitatud tsiviilhagiga lühimenetluse kohaldamise taotlusest (KrMS § 234 lg 5).

    3-1-1-99-13 (üldmenetlusest lühimenetlusse üleminek)
    9. Vastuseks kaitsja väitele, mille kohaselt lähtus maakohus otsuses lühimenetlust reguleerivaid norme eirates kohtuistungil esitatud ja vastu võetud tõenditest, märgib kolleegium, et kriminaalasja materjalist nähtuvalt algas praeguse kohtuasja arutamine maakohtus üldmenetluses. 5. detsembri 2012. a kohtuistungil esitas A. Levinovi kaitsja taotluse lühimenetluse kohaldamiseks ja samaaegselt esitas ta kohtule ka süüdistatava tervislikku seisundit puudutavad tõendid, mis võeti kriminaalasja materjali juurde. Alles seejärel võttis kohus seisukoha, et edasiselt jätkatakse kriminaalasja arutamist lühimenetluses. Arvestades, et tõendid, millele kohus otsuse tegemisel tugines, võeti kriminaaltoimiku materjali juurde enne lühimenetlusele üleminekut, puudub alus rääkida KrMS § 233 lg 1 nõuete rikkumisest.
    10. Ringkonnakohus leidis seevastu õigustatult, et kriminaalasja materjali juurde ei saa võtta apellatsioonimenetluses kaitsja poolt esitatud süüdistatava tervislikku seisundit puudutavaid tõendeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt nt 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 10.1 ja 19. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 11).

    3-1-1-98-13 (sõnavõtud kohtusaalis ja nende õiguslik tähendus)
    KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.
    7. Käesoleva kriminaalasja keskne õiguslik küsimus puudutab tõendamise eripära lühimenetluses (KrMS 9. peatüki 1. jagu). KrMS § 233 lg-s 1 sisalduva lühimenetluse kohaldamise üldreegli kohaselt võivad nii prokuratuur kui süüdistatav taotleda, et kohus lahendaks kriminaalasja vaid kriminaaltoimiku materjalide pinnalt ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. Üldreegli kohaselt on lühimenetluse alustamiseks vaja prokuratuuri ja süüdistatava nõusolekut. Lühimenetluse lõpetamise osas on kohtumenetluse poolte õigused aga erinevad. Süüdistatav võib KrMS § 234 lg-s 5 sätestatu kohaselt igal ajal kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni loobuda lühimenetlusest. Prokuröril KrMS 9. peatüki 1. jaos sätestatu kohaselt aga selline õigus puudub.
    8. Teisisõnu puudub lühimenetluse regulatsioonis KrMS § 247 lg-s 3 sätestatuga analoogne säte. See säte võimaldab kohtus kokkuleppemenetlusest loobuda nii süüdistataval kui prokuratuuril. Prokuröri kõnealust õigust kokkuleppemenetluses ei väära ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-8-12 tehtud kohtuotsuse p-s 8 esitatud seisukoht, et prokuröri õigus kokkuleppemenetluse raames loobuda kohtus kokkuleppest on piiratum kui süüdistataval seetõttu, et prokurör peab loobumist ka põhjendama. KrMS § 247 lg-s 3 sätestatu kohaselt ei põhjenduste ebapiisavuse tõttu jätta prokuröri kokkuleppemenetlusest loobumise taotlust vastu võtmata.

    9. Lühimenetluse regulatsiooni napisõnalisuse tõttu on loogiliselt mõistetav, et KrMS § 233 lg-s 3 sätestatu kohaselt tuleb lühimenetluses täiendavalt juhinduda ka KrMS 10. peatüki 2., 3., 5. ja 6. jaos sätestatust, arvestades lühimenetluse regulatsiooni erisusi. KrMS § 233 lg-s 3 puudub aga viide seadustiku 10. peatüki 4. jaole. Seega on seadusandja seisukohal, et lühimenetluse raames asetleidval kohtulikul uurimisel ei juhinduta üldmenetlusele omasest kohtuliku uurimise reeglistikust vaid üksnes KrMS §-s 237 sätestatust.
    10. Lühimenetluse üldreeglist lähtuvalt (vt eelnevalt p-des 7-9 märgitut) peaks lühimenetlusele olema iseloomulik selge ja põhimõtteline erinevus üldmenetluse raames asetleidvast kohtulikust uurimisest. Seda erandlikkust kajastavat fraasi KrMS § 233 lg-s 1 „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata“ tuleb eraldivõetult ning grammatiliselt tõlgendada selliselt, et kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tuginetakse kriminaaltoimikus sisalduvale vaid nende tõendite osas, mille allikaks on tunnistaja, asjatundja või ekspert.
    11. KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib lühimenetluse olulist tunnust kajastava mõiste „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt“ avaramat tõlgendamist ja arusaama, et kuigi lühimenetluses võidakse kohtus sõna anda ka kannatanule ja tsiviilkostjale ning nende esindajaile, siis ei saa nende isikute sõnavõttude tulemiks olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.
    12. Samas on ebaselge nii seaduses kui senises kohtupraktikas (sealhulgas erineva astme kohtutele praeguse kohtuasja lahendamisel) olnud see, kas ja kuivõrd tuleb mõistet „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt“ lühimenetluse kontekstis korrigeerida KrMS § 237 lg-st 5 lähtuvalt. Selle sätte kohaselt võib süüdistatav, erinevalt kõigist teistest menetlusosalistest, taotleda lühimenetluses kohtulikul uurimisel enese ülekuulamist KrMS §-st 293 - seega üldmenetlusele omasest süüdistatava kohtuliku ülekuulamise regulatsioonist - lähtuvalt.
    12.1. Süüdistatava puhul on tegemist kohtumenetluse poolega ja alles seejärel ka isikulise tõendiallikaga. Seetõttu ei saagi KrMS § 233 lg-s 1 sisalduvast tõendamise eripära kajastavast fraasist, et lühimenetluses lahendatakse kriminaalasi ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata, teha järeldust, milline on süüdistatava roll kohtulikul uurimisel lühimenetluses.
    12.2. Süüdistataval on kriminaalmenetluses lisaks KrMS § 35 lg-s 2 otsesõnu sätestatud õigustele - õigus tutvuda kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga ja õigus võtta osa kohtulikust arutamisest - ka kõik KrMS §-s 34 loetletud kahtlustatava õigused. Lisaks neile on aga süüdistataval ka mitmeid teisi otse põhiseadusest või EIÕK-st tulenevaid õigusi, nagu näiteks õigus kohtulikule ärakuulamisele. Mistahes lihtmenetlusega vabatahtlik nõustumine tähendab süüdistatavale vältimatult enda teatud õigustest loobumist. Sellise nõustumise põhjused võivad olla erinevad, kuid süüdistatavat võib kallutada lühimenetluse kasuks otsustama ka KrMS § 238 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt vähendatakse lühimenetluses süüdi tunnistamise korral süüdistatava karistust automaatselt ühe kolmandiku võrra.
    12.3. Kolleegiumi arvates on süüdistatavale lühimenetluses pakutav soodustus sedavõrd kaalukas, et de lege ferenda süüdistatava ütluste kui tõendi osas erandliku regulatsiooni tühistamine ja lühimenetluses kohtuasja lahendamine ilma eranditeta üksnes kriminaaltoimiku pinnalt ei oleks käsitatav loobumisena ausast kohtumenetlusest. Ausa kohtumenetluse tagamiseks lühimenetluses piisaks sellest, kui süüdistatavale tagatakse kohtumenetluses samasugused õigused, nagu on KrMS § 237 kohaselt kannatanul või tsiviilkostjal (vt eelnevalt p-s 11 märgitut) ja kui tal oleks kestvalt võimalik kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni lühimenetlusest loobuda. Arvestades ka eelnevalt p-s 7 kirjeldatud asjaolu (prokuratuuril pädevuse puudumist kohtumenetluses lühimenetlusest väljuda) võiks kolleegiumi arvates pidada põhjendatuks regulatsiooni, mille kohaselt juhtu, mil süüdistatav soovib kohtumenetluses antavates ütlustes hälbida kohtueelses menetluses antud ütlustest (ehk siis kriminaaltoimiku materjalidest), saaks prokuratuur käsitada lühimenetluse kohaldamise aluste puudumisena.

    13. Kriminaalmenetluse seadustiku § 237 lg-s 5 sätestatut ei ole kolleegiumi arvates aga võimalik tõlgendada selliselt, et süüdistatava kohtus antud ütlustel puudub tähendus ja need ei saa väärata kriminaalasja lahendamist vaid kriminaaltoimiku materjalide pinnalt. Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses KrMS §-st 293 lähtuvalt tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-11, p 7). Seega süüdistatava poolt kohtus lühimenetluses ütluste andmisel võivad olla kahesugused järelmid.
    1) Esimese võimaluse kohaselt võib kohus tunnistada kohtus antud ütlused usaldusväärseks ja tugineda neile kohtuotsuse tegemisel ning jätta kohtueelses menetluses antud ütlused lubatavate tõendite hulgast välja.
    2) Teise võimaluse kohaselt tunnistatakse süüdistatav tervikuna ebausaldusväärseks tõendi allikaks ja jäetakse kõik tema ütlused lubatavate tõendite hulgast välja. Võimalust tugineda lühimenetluses tehtavas kohtuotsuses vaid süüdistatava kohtueelses menetluses antavatele ütlustele, jättes lubatavate tõendite kogumist välja tema poolt ristküsitlusel antud ütlused, kehtiv lühimenetluse regulatsioon ette ei näe. Viimatiöeldu ei väära kohtu õigust tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohtu arvates esinevad KrMS § 238 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud alused.

    3-1-1-83-12 (karistuse vähendamine)
    Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09, p 9 ja 24. oktoobri 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida . Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09, p 9 ja 24. oktoobri 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 14). Taoline karistuse vähendamine ei ole subsumeeritav KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtete ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavate asjaolude alla, vaid tuleneb eelpool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist.
    10. Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud karistuse kergendamised ei kumuleeru, kuna tegemist on erinevate õiguslike instituutidega, mis lähtuvad erinevaist eesmärkidest. Vastupidisel juhul ei ole enam selgelt piiritletav ja kohtuotsusest jälgitav, millistel alusel on kohus põhikaristuse mõistnud.

    3-1-1-16-07 (lihtsustatud menetlus ei ole süüdistatava põhiõigus)
    Ka tänastes oludes on aktuaalne Riigikohtu üldkogu poolt kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 - RT III 2000, 16, 169 märgitu, et vältida tuleb samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes, sest nõnda toimides võidakse mitmel viisil riivata süüdistatavate põhiõigusi. See tähendab, et eriti põhjalikult tuleks kaaluda eraldamisi sellistest kriminaalasjadest, mis on ühendatud ühiseks menetluseks juhtudel, mil isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Just nende - ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamisega võivad lõppkokkuvõttes menetlejail kaasneda tõendamisraskused, süüdistatavatel aga tõsised põhiõiguste riived.
    10. Kriminaalmenetluse praktikas ei ole aga võimalik täielikult vältida ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist. Nii on kohtupraktikas loetud igati põhjendatuks mitme süüdistatavaga kriminaalasjast kriminaalasja eraldamist eraldi menetlemiseks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale. Sellises olukorras võib eraldamine osutuda vältimatult vajalikuks vaatamata sellele, et see võib põhimõtteliselt kahjustada kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Kuid kui puudub kriminaalmenetlusest kõrvalehoiduvate isikute tabamise vähegi realistlik perspektiiv lähitulevikuks, ei saa eraldamise ja eraldamata jätmise kaalumisel jätta arvestamata ka teisi kriminaalmenetluses olulisi väärtusi ja põhimõtteid - näiteks seda, et eraldamata jätmine võib tingida mõistliku menetlusaja ületamise.

    B. Käskmenetlus
    Käskmenetlus on lihtmenetluse vorm, mille raames kriminaalasja suulist arutamist kohtus ei toimu. See on kirjalik menetlus. Kohus ei ole ise kohustatud asjaolusid välja selgitama. Süüdistatava ärakuulamist kohtus ei toimu.
    Süüdistatava õigus olla ära kuulatud on tagatud selle kaudu, et tal on KrMS 254 lg 6 kohaselt õigus käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättesaamisest alates 15 päeva jooksul taotleda, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras.
    Alus: Kui teise astme kuriteos, mille eest prokurör peab võimalikuks kohaldada põhikaristusena rahalist karistust, on tõendamiseseme asjaolud selged, võib kohus prokuratuuri taotlusel lahendada kriminaalasja käskmenetluses.
    Käskmenetlust ei kohaldata, kui kahtlustatav on alaealine. Käskmenetlust ei kohaldata, kui kahtlustatava suhtes on võimalik kohaldada narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksravi.
    Kriminaalasja lahendamist käskmenetluses saab taotleda prokuratuur. Süüdistataval ei ole õigust nõuda käskmenetluse kohaldamist.
    § 252.  Süüdistusakti põhiosa käskmenetluses
     (1) Käskmenetluses koostab prokuratuur süüdistusakti, mille põhiosas esitatakse:
     1) kuriteo asjaolud;
     2) kuriteo kvalifikatsioon;
     3) kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus;
     4) süüdistust kinnitavad tõendid;
     5) ettepanek karistuse liigi ja määra kohta.
     (2) Süüdistusakt ja kriminaalasja materjalid saadetakse kohtusse ning akti koopiad edastatakse süüdistatavale ja tema kaitsjale.
     (3) Süüdistatav ja kaitsja võivad süüdistusakti saamisest kümne päeva jooksul esitada kohtule kirjaliku seisukoha kriminaalasja lahendamise kohta.
    Kohtunik kontrollib kriminaalasja materjalide alusel seda, kas ta nõustub järeldustega, mis on esitatud süüdistusaktis süüdistuse tõendatuse kohta ning kas ta nõustub prokuröri taotletud karistuse liigi ja määraga.
     käskmenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks on nendes küsimustes vajalik prokuratuuri ja kohtu täielik üksmeel. Kohus ei tohi kohtuotsuse tegemisel kõrvale kalduda süüdistusakti sisust, sh prokuratuuri ettepanekust karistuse liigi ja määra kohta.
    Kui süüdistatav ei taotle, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras, käskmenetluses tehtud kohtuotsus jõustub. Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale ei saa apellatsiooni esitada.
    Võib prokurör taotleda käskmenetluse alustamist ka üldkorras kohtulikul arutamisel (KrMS 256)
    Eelised:
    Käskemenetlusel on süüdistatava jaoks teatud eelised võrreldes üldmenetlusega. Selline võimalus on prokuröril sel juhul, kui süüdistatav viibib väljaspool EV piire ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik.
    Riigi huvides on see menetlusvorm eelkõige seetõttu, et selle kaudu on võimalik vähendada õiguskaitseasutuste töökoormust.
    Võimaldab käskmenetlus kriminaalmenetluse lõpule viia kulusid kokku hoides, vähese ajakuluga ning tähelepanu äratamata.
    Käskmenetlust rakendatakse väga harva ja sellel on mitu põhjust. Esmalt ongi käskmenetluse kohaldamisala seaduses kitsalt piiratud (miks?).
    Selle menetluse raames otsustatakse ennatlikult ja ilma süüdistatavat piisavalt ära kuulamata. Isikud ei kaitse end eri põhjustel (ükskõiksus, kartlikkus, teadmatus ) isegi ebaõiglase karistusotsuse vastu. Ei jõua kuriteo tõsidus küllaldaselt süüdistatava teadvusse. Peale selle esineb oht, et prokuratuur ja kohus lõpetavad asja käskmenetluse kaudu sageli ainult töö kokkuhoiu eesmärgil ja et mõistetakse teadlikult liiga kerge karistus selleks, et vältida süüdistatava protesti.
    Teisalt on käskotsuse vaidlustamiseks piltlikult öeldes vaid süüdistataval vaja öelda, et talle ei meeldi see, mida kohtunik kirjutas, ja käskotsus läheb tühja ning asi tuleb mingis muus menetlusliigis arutusele võtta. Seega on tühja töö tegemise potentsiaal käskmenetluses vägagi tõsine. 
    Käskmenetlus on ilmselt Saksa laen, kuid sugugi mitte hiljutine - ka ennesõjaaegses kriminaalkohtupidamise seadustikus (1934) oli käskmenetlus juba olemas. Käskmenetlust võib võrrelda tsiviilkohtumenetluse tagaseljaotsusega - isikut, kelle suhtes otsus tehakse, ära ei kuulata (tõsi, erinevus on siin selles, et tagaseljaotsus on oma sisult sanktsioon kostjale, kes kohtuga suhelda ei soovi, kuid käskmenetlus kujutab endast puhtakujulist menetluse ökonoomia väljendust).
    Loe KrMS §§ 251...256.
    3-4-1-5-10 (käskmeneluse põhiseaduspärasus). 
    15. Järgnevalt tuleb tuvastada põhiõigus, selle kaitseala ja riive. Põhiseaduse § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. EIÕK 7. lisaprotokolli artikli 2 lõige 1 sätestab, et igaühel on õigus teda süüdi mõistnud kohtuotsus vaidlustada kõrgemas kohtus; selle õiguse kasutamise, sealhulgas kasutamise alused, sätestab seadus. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib sellest seadusega ette näha erandeid vähemtähtsate õigusrikkumiste puhul ning juhul kui isik mõisteti süüdi kõrgemas kohtus või mõisteti süüdi õigeksmõistva otsuse vaidlustamise järel. Seega nii põhiseadus kui ka
EIÕK 7. lisaprotokoll sätestavad edasikaebeõiguse. Erinevalt EIÕK 7. lisaprotokollist ei näe Eesti põhiseaduse säte ette erandite tegemise võimalust, vaid lubab seadusega sätestada üksnes edasikaebamise korra. Seega on põhiseaduse § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse esemeline kaitseala laiem kui konventsioonist tulenev õigus, mistõttu kolleegium kontrollib piirangu vastavust üksnes Eesti põhiseadusele.

    16. Edasikaebeõiguse tuum on, et isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus. Põhiõiguse vajalikkus on tingitud eelkõige sellest, et kohtunik võib eksida ja seetõttu peab olema tagatud kohtulahendi õigsuse kontroll. KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 välistab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise. Takistus kõrgema astme kohtu poole pöördumisel on PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse riive.

    17. Lisaks edasikaebeõigusele tuleb arvestada veel ühe põhiõigusega. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seadusandja on kujundanud käskmenetluse seesuguseks, et kohtus süüdistatavat ära ei kuulata ja süüdistatav ega tema kaitsja ei saa esitada kohtumenetluse käigus taotlusi. Seega ei saa käskmenetluse raames taotleda ka normide põhiseaduspärasuse kontrolli. Pärast käskmenetluses tehtud kohtuotsust on isikul võimalik taotleda KrMS § 254 lõike 6 alusel asja arutamist üldkorras. Tegemist ei ole käskmenetluse kontrolliga,
st selle käigus ei arutata käskmenetluse õiguspärasust - selleks puudub esimese astme kohtul pädevus. Samuti ei kontrollita käskmenetlust hiljem apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluse käigus. Seega ei saa isik taotleda kohtumenetluses käskmenetluse normide põhiseaduspärasuse kontrolli.

    18. Põhiseadus nõuab, et isik peab saama taotleda oma kohtuasja läbivaatlemisel üksnes asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellest lähtuvalt tuleb välja selgitada, kas käskmenetluse normid on asjassepuutuvad PS § 15 lõike 1 teise lause mõttes.
    19. Eespool on viidatud, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavause korral. Kolleegiumi hinnangul ei saa menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel lähtuda üksnes sellest, kas normi põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral oleks kohus pidanud tegema teistsuguse, st teistsuguse resolutiivosaga otsuse. Käskmenetlus on üheks lihtmenetluse liigiks. KrMS 9. peatükis sätestatud lihtmenetlused võimaldavad prokuratuuril ja kohtul lahendada asju kiiremini ja ökonoomsemalt kui asjade menetlemisel üldises korras. Kuigi käskmenetluse normide puudumisel rakendataks muud lihtmenetlust või menetletaks asja üldkorras, on tegemist tegelikult isiku suhtes kohaldatud normidega - käskmenetluse normide alusel saadetakse süüdistusakt kohtusse ja isik mõistetakse süüdi (KrMS § 252 lõige 2, § 254 lõiked 1-4). Kui asuda seisukohale, et määrav on resolutiivosa erisus, ei oleks konkreetse normikontrolli raames võimalik paljude menetlusreeglite põhiseaduspärasust kontrollida - nende normide puudumisel kasutataks asja menetledes teisi menetlusnorme ja jõutaks samasuguse lõpptulemuseni. Seetõttu tuleb menetlusnormide asjassepuutuvusel lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks.

    20. Arvestades eeltoodut, peaks isik saama oma kohtuasja läbivaatamisel taotleda käskmenetluse normide põhiseaduspärasuse kontrollimist. Käskmenetluses ei ole võimalik üldse taotlusi esitada. Apellatsiooniõiguse puudumisel ei ole võimalik esitada põhiseaduspärasuse kontrolli taotlust ka hiljem. Seega piirab KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 ka põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud põhiõigust.

    21. Formaalse põhiseaduspärasuse juures tuleb hinnata, kas piirang on kehtestatud kohase õigusaktiga, mis on kehtestatud menetlusnorme järgides, ning kas säte on õigusselge. Põhiseaduse
§ 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega, mis tähendab, et seda põhiõigust võib piirata mõne muu põhiseadusest tuleneva õiguse või väärtuse kaitseks ja piirang peab olema sätestatud seadusega. Samuti on reservatsioonita põhiõigus PS § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õigus taotleda asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse kontrolli. Käesolevas asjas on vaidluse all seadusega kehtestatud normid ja seega on piirang ses osas formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Ka muus osas ei ole sätte formaalses põhiseaduspärasuses põhjust kahelda.

    22. Riive materiaalse põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb leida legitiimne eesmärk, mille tõttu seda põhiõigust piiratakse. Esmalt käsitleb kolleegium PS § 24 lõikes 5 ja seejärel PS § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud põhiõiguse piirangu legitiimset eesmärki.
    23. Nagu ülal viidatud, peab piirangu legitiimseks eesmärgiks PS § 24 lõike 5 puhul olema mõni muu põhiõigus või põhiseadusest tulenev väärtus. Käskmenetlus lisati õiguskorda kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel 1. juulil 2004. Eelnõu seletuskirjast ei leia põhjendusi, miks on käskmenetluses välistatud apellatsiooni esitamine.
    24. KrMS § 254 lõige 6 võimaldab kümne päeva jooksul otsuse saamisest arvates taotleda kriminaalasja arutamist üldkorras, st käskmenetluses tehtud kohtuotsus ei pruugi olla lõplik. See tähendab, et apellatsiooni asemel saab menetlus jätkuda asja üldkorras menetlemisega esimese astme kohtus. Esimese astme kohtu üldkorras menetlus on laiem kui apellatsioonimenetlus, kus vaadatakse läbi esimese astme kohtu otsus. See teenib eesmärki, et isikule oleks laiemalt tagatud ärakuulamisõigus. Ärakuulamisõigus tuleneb PS § 24 lõikest 2. Tegemist on legitiimse eesmärgiga.
    25. Õiguskantsler leiab, et edasikaebeõiguse välistamise legitiimseks eesmärgiks on käskmenetluse ökonoomsus. Kolleegium nõustub õiguskantsleriga eesmärgi osas, kuid mitte selle põhjendustes. Õiguskantsler leiab, et käskmenetluse ökonoomsus seisneb selles, et käskmenetlus lõpeb esimese astme kohtu otsusega. Kuigi käskmenetlus kui selline lõppeb tõepoolest esimeses astmes tehtava kohtuotsusega, on võimalik menetluse jätkumine asja üldkorras arutamisega. Seetõttu ei saa kolleegiumi arvates pidada apellatsiooni välistamise eesmärgiks menetluse lõppemist käskmenetluses tehtud kohtuotsusega.

    26. Kolleegiumi hinnangul tuleneb ökonoomsus käskmenetluses edasikaebeõiguse piirangu eesmärgina sellest, milline on käskmenetluses tehtud kohtuotsusele järgnev võimalik menetlus. Juhul kui käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale saaks esitada apellatsiooni, siis tulenevalt sellest, et käskmenetluses tehtav kohtuotsus on napim võrreldes üldkorras tehtava esimese astme kohtu otsusega (vrd KrMS § 254 lõiked 2-4 ning §-d 311-313), peaks apellatsioonikohus suure tõenäosusega saatma asja uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Apellatsiooni välistamisega ja võimalusega esitada taotlus asja esimeses astmes üldkorras arutamiseks välditakse kohtuasja liikumist eri instantside vahel edasi-tagasi. Sellega võidetakse nii kuludes kui ka ajas. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et kohtusüsteemi efektiivsuse tagamine on põhiseaduse XIII peatükis väljenduv põhiseaduslik õigusväärtus (9. aprilli 2008 otsus asjas
nr 3-4-1-20-07, punkt 19). Tulenevalt eeltoodust on edasikaebeõiguse piirangu legitiimseks eesmärgiks ka menetlusökonoomia.

    27. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õiguse piirangu kohta leiab kolleegium, et sellel ei ole legitiimset eesmärki. Legitiimse eesmärgita kehtestatud piirang on põhiseadusega vastuolus. Siiski ei saa seetõttu tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 - juhul kui isikul oleks võimalik esitada taotlus kontrollida asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasust esimeses astmes või käskmenetluses tehtud otsuse järel asja üldkorras arutamisel, ei oleks tegemist PS § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud põhiõiguse rikkumisega. Seetõttu leiab kolleegium, et kriminaalmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate käskmenetluse normide põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kolleegium käsitleb oma asjas asjassepuutuvate normide põhiseadusvastaseks tunnistamise taotluse esitamise ja kaitseõiguse seost käesoleva otsuse punktis 61.

    28. Järgnevalt kontrollib kolleegium edasikaebeõiguse piirangu proportsionaalsust. Selleks, et piirang oleks proportsionaalne, peab see olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Edasikaebeõiguse välistamine ja esimeses astmes asja üldkorras menetlemine on ärakuulamisõiguse tagamiseks sobiv viis. Samuti on piirang vajalik, sest ei ole muud menetlust, milles isik samas ulatuses ära kuulatakse nagu esimeses astmes üldkorras menetlemisel.
    Edasikaebeõiguse välistamine ja esimeses astmes asja üldkorras menetlemine on ka menetlusökonoomia tagamiseks sobiv viis. Kolleegium kaalub lähemalt piirangu vajalikkust menetlusökonoomia aspektist.

    29. Õiguskantsler asub menetlusökonoomia mõõdukust edasikaebeõiguse piirangu suhtes kaaludes seisukohale, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalse karistusõiguse ilmselge väärkohaldamise korral peaks olema võimalik esitada apellatsioon, kuna, sundides süüdistatavat läbima esimeses astmes kogu üldkorras menetlust, pöörduks käskmenetluse eesmärk - ökonoomsus - pea peale. Kolleegium leiab, et see argumentatsioon puudutab piirangu vajalikkuse hindamist, ega nõustu ka sisuliselt selle seisukohaga. Edasikaebeõiguse piirangu puhul ei ole küsimus käskmenetluse ökonoomsuses - käskmenetlus kui selline lõpeb esimeses kohtuastmes tehtud otsusega. Küsimus on edasikaebeõiguse piirangu hindamises menetlusökonoomiast lähtuvalt ja siin saab vajalikkuse osas võrrelda eelkõige kaht olukorda: kas apellatsiooni esitamise võimaluse korral oleks menetlus ökonoomsem kui selle välistatuse korral. Nagu ülal tõdetud, on seadusandja apellatsiooni välistamisel näinud ette sisuliselt selle edasilükkamise - enne apellatsiooni esitamist tuleb arutada asja üldkorras. Eespool on samuti käsitletud seda, et käskmenetluse kohtuliku arutamise puudumisest ja tehtava kohtuotsuse nappusest tulenevalt ei ole apellatsioonikohtul tõenäoliselt muud võimalust, kui saata asi KrMS § 399 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Kuna apellatsiooni välistamisega välistatakse asja tarbetu edasi-tagasi liikumine, on piirang vajalik.
    30. Edasikaebeõiguse piiramise mõõdukuse hindamisel tuleb vaadata, kas legitiimne eesmärk kaalub üles sätestatud piirangu. Esmalt kaalub kolleegium piirangut ärakuulamisõiguse tagamise eesmärgist lähtuvalt.

    31. Apellatsiooni esitamise välistamine ei tähenda seda, et käskmenetluses tehtud kohtuotsus oleks igal juhul lõplik. Kui süüdistatav taotleb pärast käskmenetluses tehtud kohtuotsust asja arutamist üldkorras KrMS § 254 lõike 6 alusel, on tal õigus vaidlustada üldkorras tehtud kohtuotsus kõrgema astme kohtus. Seega on isikule tagatud tema asja uuesti läbivaatamine ka kõrgema astme kohtus. Kuigi seadus näeb ette esmalt takistuse otse kõrgema astme kohtu poole pöördumiseks, siis võib seesugust olukorda pidada ärakuulamisõiguse aspektist isiku jaoks isegi soodsamaks. Menetlusaeg kokkuvõttes küll pikeneb, aga tagatud on pärast käskmenetluses tehtud kohtuotsust asja veel kord kahel korral ülevaatamine ja seega isiku ärakuulamine - esmalt üldkorras uuesti maakohtus ja seejärel apellatsiooni korras ringkonnakohtus. Kassatsiooni menetlusse võtmine otsustatakse nii käsk- kui ka üldkorras menetlusega alanud kohtumenetluse puhul iga kord asjaolusid arvestades. Seega, kui isiku suhtes kohaldatakse käskmenetlust, saab isik pärast esmast käskmenetluse kohtulahendit veel kahel korral võimaluse olla ära kuulatud (üldkorras esimeses astmes ja apellatsioonimenetluses), kui isiku suhtes kohaldatakse aga kohe üldkorras menetlust, saab ta lisaks vaid ühe võimaluse olla ära kuulatud, s.o apellatsioonimenetluses. Lähtuvalt eelnevast tuleb asuda seisukohale, et KrMS § 318 lõike 3 punktis 3 sätestatud piirang on ärakuulamisõiguse aspektist mõõdukas.
    32. Piirangu mõõdukuse hindamisel menetlusökonoomia eesmärgil ei saa lähtuda sellest, kas seadusandja on kujundanud käskmenetluse kõige otstarbekamal või ökonoomsemal viisil, vaid tuleb hinnata seda, kas riive on proportsionaalne piirangu eesmärgi suhtes.

    33. Selleks, et kasutada edasikaebeõigust, peab isik esmalt läbima asja arutamise üldkorras. Asja üldkorras arutamine on tavapärane kriminaalkohtumenetlus. Isikul on põhiseadusest tulenevalt õigus sellele, et tema kohtuasja arutataks mõistliku aja jooksul (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 14. aprilli 2010 otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 11), kuid tal ei ole õigust tavapärasest kiiremale või lihtsamale menetlusele. Seadusandja küll võib luua kiiremaid ja lihtsamaid menetlusi ning kujundada nende jaoks ka teistsuguse apellatsioonimenetluse, kuid põhiseadusest tulenevalt ei ole seadusandjal kohustust seda teha. Kuna piiranguga sunnitakse isik edasikaebeõiguse realiseerimiseks üksnes tavapärast menetlust läbima, on kolleegiumi hinnangul edasikaebeõiguse piirang mõõdukas. Seega ei riku KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 põhiseaduse § 24 lõikest 5 tulenevat edasikaebeõigust.
    II
    34. Järgnevalt hindab kolleegium teiste käskmenetluse normide asjassepuutuvust ja põhiseaduspärasust.Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral või kui konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. Kolleegium leidis eespool, et
KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 on põhiseadusega kooskõlas, seega esmapilgul näib, nagu ei oleks ringkonnakohus pidanud asja menetlusse võtma ja järelikult ei oleks saanud lahend ka nendest normidest sõltuda. Samas asus kolleegium seisukohale, et käskmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kuna isik ei saanud esimeses kohtuastmes taotleda asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasuse kontrolli, pidi ringkonnakohus asja siiski menetlusse võtma.

    38. Järgnevalt tuvastab kolleegium põhiõiguse, selle kaitseala ja riive.
Õiguskantsler tegi oma arvamuses ettepaneku käsitleda põhiseaduse § 151 kui üldist põhiõigust õigusabile. Põhiseaduse § 151 sätestab, et esinduse, kaitse, riikliku süüdistuse ja seaduslikkuse järelevalve korralduse kohtumenetluses sätestab seadus. Kuigi põhiõiguste tuletamine põhiseaduse muudest sätetest väljaspool põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatükki ei ole välistatud, ei nõustu kolleegium õiguskantsleri ettepanekuga vähemalt kaitseõiguse kontekstis, kus PS § 151 tähendab üksnes seda, et kaitseõigust tuleb reguleerida seadusega.
Põhiseaduse § 21 teine lause sätestab ilma reservatsioone ette nägemata, et kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Põhiseaduse § 21 on reservatsioonita põhiõigus, mida võib piirata üksnes mõne muu põhiõiguse või põhiseadusest tuleneva väärtuse kaitseks.

    39. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkt b sätestab, et kuriteos süüdistataval on õigus saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks, ning sama lõike punkt c, et tal on õigus kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Sellest ja põhiseaduse §-st 21 lähtuvalt on Riigikohus varem konstateerinud kaitseõiguse põhimõtte kehtivust Eesti õiguskorras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2002 määrus asjas nr 3-1-1-3-02, punkt 7.1) ja jääb ka nüüd selle juurde.

    41. KrMS § 254 lõigete 5 ja 6 järgi ei edastata kaitsjale käskmenetluses tehtud kohtuotsust ja ta ei saa taotleda kriminaalasja üldkorras arutamist. Lähtuvalt KrMS § 47 lõikest 2 peab kaitsja kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. See tähendab, et kaitsja osaleb menetluses kaitsealuse huvides. Kui kaitsja edasikaebeõigus on välistatud, siis seeläbi on piiratud ka kaitsealuse õigus saada tõhusat kaitset. Seega piiravad ka KrMS § 254 lõiked 5 ja 6 kaitseõigust.
    42. Kolleegiumi hinnangul on piirang formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Piirang on kehtestatud seadusega, selle menetlusele ja õigusselgusele ei ole etteheiteid.

    43. Järgnevalt tuvastab kolleegium piirangu legitiimse eesmärgi. Nagu ülal märgitud, on põhiseaduse § 21 reservatsioonita põhiõigus, mida võib piirata mõne muu põhiõiguse või põhiseadusest tuleneva väärtuse kaitseks. Käskmenetlus lisati õiguskorda kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel. Eelnõu seletuskirjast ei leia põhjendusi, miks on välistatud kaitsja poolt kohtule seisukohtade esitamine. Eesmärgiks võib pidada menetlusökonoomiat - asja seesuguselt kirjalikult menetledes on menetluse kulud väiksemad ja menetlus kiirem. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 26, on menetlusökonoomia tuletatav põhiseadusest. Seega on menetlusökonoomia legitiimne eesmärk kaitseõiguse piiramiseks.
    44. Edasi hindab kolleegium kaitseõiguse piirangu proportsionaalsust menetlusökonoomia suhtes - sobivust, vajalikkust ja mõõdukust.
Kaitseõiguse piirang on menetlusökonoomia saavutamiseks sobiv, kuna menetlus toimub vähemate toimingutega ja kiiremini. Piirang on ka vajalik, kuna ei ole muud võimalust samavõrra lühendada ja lihtsustada menetlust.
    45. Piirangu mõõdukuse kohta leiab kolleegium allolevat.
Käskmenetlusse kaasatakse kaitsja järgmisel moel. KrMS § 45 lõike 3 alusel on kaitsja osavõtt kohtueelsest menetlusest kohustuslik alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223 lõikes 3 sätestatud korras. Kui isikul ei ole selleks ajaks kaitsjat, siis see määratakse talle KrMS § 43 lõike 2 punkti 2 alusel. KrMS § 223 lõike 3 ja § 224 lõike 1 kohaselt antakse kaitsjale allkirja vastu kriminaaltoimiku koopia. KrMS § 35 lõikest 2 tulenevalt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus toimikuga tutvuda kaitsjale antud toimiku koopia vahendusel. KrMS § 225 lõike 1 alusel on mh kaitsjal õigus esitada alates kriminaaltoimiku tutvustamisest kümne päeva jooksul prokuratuurile taotlusi. KrMS § 252 lõike 2 alusel tuleb edastada süüdistusakti koopia mh kaitsjale.
    46. Kaitsja määramist reguleerib täpsemalt riigi õigusabi seadus. RÕS § 11 lõike 1 kohaselt ei pea füüsilisest isikust kahtlustatav, kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt kriminaalmenetluse seadustiku § 45 järgi kohustuslik ja kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, taotlust riigi õigusabi saamiseks esitama. RÕS § 15 lõike 3 esimese lause järgi otsustab riigi õigusabi andmise kahtlustatavale või süüdistatavale kriminaalmenetluses uurimisasutus või prokuratuur, tehes selle kohta määruse. RÕS
§ 18 lõike 1 esimesest lausest lähtuvalt nimetab advokatuur viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Kui taotluse esitamisel peab isik märkima lisaks aadressile ka oma sidevahendite numbrid RÕS § 12 lõike 1 punkti 2 alusel, siis määratud kaitsja osas andmete esitamist üksikasjalikumalt reguleeritud ei ole. Ka ei ole ette nähtud kaitsja määramise määruse kaitsealusele edastamist.

    54. EIK on oma 27. novembri 2008. aasta otsuses nr 36391/02, Salduz vs. Türgi toonitanud kaitseõiguse olulisust kriminaalmenetluses, märkides, et kuigi kaitseõigus ei ole küll absoluutne, on see õiglase menetluse alus, ja igaühel, keda süüdistatakse kuriteos, peab olema võimalus end kaitsja abil efektiivselt kaitsta. Kohus tõi välja, et konventsiooni artikli 6 punkti 3 alapunkt c ei täpsusta selle õiguse tagamise viisi, kuid tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla teoreetiline või illusoorne, vaid peab olema praktiline ja efektiivne.
    56. KrMS § 45 lõige 4 sätestab üldnormina, et kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik. Kuigi üldsätetest saab erinormiga kõrvale kalduda - lex specialis derogat legi generali, ei ole kaitsja kohtumenetluses osalemist käskmenetluses sõnaselgelt välistatud. Vastupidi - KrMS § 252 lõikest 2 tulenev süüdistusakti kaitsjale edastamise kohustus viitab sellele, nagu oleks ka käskmenetluses peetud vajalikuks kaitsja osalemist kohtumenetluses. Kuid nagu ülal välja toodud, tegelikult kaitsjal puudub käskmenetluses roll, seega kaitsja osalemise kohustus on üksnes näilik.
    57. KrMS § 254 lõike 5 kohaselt toimetatakse kohtuotsus kätte süüdistatavale, aga kaitsjale mitte. Kaitsja ei tea ka, millal kohtuotsus tehakse. KrMS § 254 lõikega 6 on välistatud kaitsja õigus esitada taotlus. Kuigi kaitsja ülesanne on tegutseda menetluses kaitsealuse huvides (KrMS § 47 lõige 2), ei ole ta kaitsealuse esindaja, vaid iseseisev menetlusosaline. Kaitsja ülesandeks on tegutseda kaitsealuse huvides ka siis, kui kaitsealune ise tegutsemise vajadust ei mõista. Samas menetluse efektiivsus, mida sellise piiranguga saavutada võidakse, on vähene - kaitsja kohusetundlikul suhtumisel, kaitsealust kohaselt nõustades ja teda abistades esitatakse tõenäoliselt niikuinii taotlus kriminaalasja arutamiseks üldkorras.
    58. KrMS § 254 lõike 6 alusel on süüdistataval õigus taotlus esitada kümne päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest alates. Samas apellatsiooni esitamise tähtaeg on 15 päeva. Lühem tähtaeg taotluse esitamiseks näib esmapilgul olevat õigustatud, kuna taotlus asja arutamiseks üldkorras ei pea olema erinevalt apellatsioonist motiveeritud. Samas apellatsiooni saab esitada ka kaitsja, käskmenetluses taotlust mitte.

    59. Käskmenetlus on loodud seesugune, et isik saab oma kaitseõigust kohtumenetluses teostada, esitades pärast kohtuotsuse saamist taotluse asja üldkorras arutamiseks. Kuigi taotluse esitamine asja üldkorras arutamiseks on iseenesest lihtne ega nõua eriteadmisi, siis ei ole lihtne hinnata taotluse esitamise vajadust ning esitamise või esitamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi: nt mida toob isikule kaasa käskmenetluse otsus, kui ta seda ei vaidlusta, või et kohtukulud suurenevad, kui isik ka üldkorras süüdi mõistetakse. Arvesse võtta tuleb ka seda, et kui apellatsioonist saab loobuda kuni kohtuvaidluse lõpuni KrMS § 333 lõike 1 alusel, siis käskmenetluses ei ole reguleeritud asja üldkorras arutamise taotlusest loobumist. See tähendab, et taotluse esitamise mõttekuse kohta seisukoha kujundamiseks ehk kaitseõiguse teostamiseks on vaja süüdistataval kaitsjaga konsulteerida, mis võtab aega. Kaitsja peab enne seisukoha kujundamist otsuse kohta kaitsealuselt teada saama ja lisaks ise seisukoha kujundamisele selle ka kaitsealusele selgeks tegema. Pikem tähtaeg või võimalus taotlusest hiljem loobuda annaksid isikule parema võimaluse end kaitsta, st kaitseõigus oleks paremini tagatud.

    60. Lähtuvalt eeltoodust on kolleegium seisukohal, et erinevad sätted ei taga käskmenetluses süüdistatavale tõhusat kaitseõigust omavahelises seoses. Sellest lähtuvalt ei tunnista kolleegium ühtegi sätet üksikuna põhiseaduse vastaseks. Regulatsiooni on võimalik mitmel moel täiendada või ümber kujundada seesuguseks, et kaitseõigus oleks tegelikult tagatud. Kuidas seda teha, see valik peab jääma seadusandjale.

    61. Käesoleva otsuse punktis 27 leidis kolleegium, et käskmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate normide põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kolleegium on seisukohal, et isiku kaitseõigus ei saa olla tõhusalt tagatud olukorras, kus ei ole võimalik taotleda oma kohtuasja läbivaatamisel mõne asjassepuutuva sätte põhiseaduslikkuse järelevalvet. See tähendab, et kaitseõiguse tagatus hõlmab endas ka asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamise taotluse esitamise võimalikkust.

    62. Lähtuvalt eeltoodust tunnistab kolleegium käskmenetluse regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga tõhusalt kaitseõigust, sealhulgas ei võimalda taotleda oma kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuva sätte põhiseadusvastaseks tunnistamist.
    C. Kiirmenetlus
    Kiirmenetlus on menetlusvorm, mille raames on võimalik teatud kuriteoasju lahendada kiirkorras. Kiirmenetluses viiakse kohtueelne menetlus läbi lihtsustatud koras.
    Taotluse kriminaalsasja lahendamiseks kiirmenetluses esitab prokuratuur kohtule 48 tunni jooksul alates isiku vahetult kuriteo toimepanemise järel kahtlustatavana ülekuulamisest või isiku kahtlustatavana kinnipidamisest.
    Kiirmenetluse kohaldamise tingimused:
  • Isik on kahtlustatav teise astme kuriteos
  • Tõendamiseseme asjaolud on selged
  • Kõik vajalikud tõendid on kogutud
  • Taotlus esitatakse 48 tunni jooksul alates isiku kahtlustatavana ülekuulamisest või isiku kahtlustatavana kinnipidamisest
    Menetluse käik kuni kohtumenetluseni:
    Vastava aluse olemasolul peetakse isik kahtlustatavana kinni või kuulatakse vahetult kuriteo toimepanemise järel kahtlustatavana üle ilma kinnipidamiseta. Viiakse läbi mud menetlustoimingud ning kui kiirmenetluse kohaldamine on võimalik, siis koostatakse kiirmenetluse protokoll (KrMS 256_2).
    Kui kriminaalasja lahendamine kiirmenetluses on võimalik lühimenetluse, kokkuleppemenetluse või käskmenetluse reeglite kohaselt, siis teeb prokuratuur toiminguid vastava lihtmenetluse kohaldamiseks (256_2 lg 3). Sellisel juhul lisatakse protokolli ette nähtud kokkulepe või ette nähtud süüdistusakti andmed.Kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajaliku protokolli kannatanu nõusoleku kohta võib vormistada uurimisasutus.
    KrMS § 256_2 lg (4) Prokuratuur koostab süüdistusakti, lisades kiirmenetluse protokollile käesoleva seadustiku §-s 154 sätestatud andmed, arvestades kiirmenetluse protokolli erisusi.
    (5) Süüdistatavale ja tema kaitsjale antakse kiirmenetluse protokolli koopia. Kui süüdistatav ei valda eesti keelt, võib ta taotleda protokolli tõlkimist emakeelde või keelde, mida ta valdab . Kui kiirmenetluse protokolli asemel koostatakse eraldi menetlusdokumendid , antakse süüdistatavale ja kaitsjale süüdistusakti ja kriminaalasja materjalide koopia.
    (6) Kaitsjal on pärast kahtlustatava ülekuulamist kuni kohtuistungi alguseni õigus tutvuda kõigi kriminaalasja materjalidega. Taotluste ja kaebuste esitamine ja lahendamine toimub prokuratuuris kuni kohtule kiirmenetluse taotluse esitamiseni.  Kaitseõiguse tagamine
    Rõhutamist väärib see, et kui kriminaalasja menetletakse kiirmenetluses, siis on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik! (KrMS 45 lg 2p 6)
    Kuna kiirmenetluses on oluline menetlusosalised ja tunnistajad kutsuda kohtusse väga lühikese etteteatamistähtajaga, siis on menetlusosaliste ja tunnistajate kohtusse kutsumine uurimisasutuse või prokuratuuri ülesanne (256_3). Tuleb rõhutada, et süüdistatava ja kaitsja kutsub kohtusse prokuratuur (eelnevalt kohtuga kooskõlastatult).
    Kiirmenetlus tegelikult endast eraldi diversioonmenetlust ei kujutagi, vaid annab lihtsalt võimaluse mõningatest formaalsustest kriminaalasja materjalide vormistamisel kõrvale kalduda. Teisisõnu - kohtusse võib sattuda nii kiirkokkuleppeid, kiirlühimenetlusi kui ka kiir-üldmenetlusi. Loe KrMS §§ 2561...2565 selle kohta, milliseid mööndusi või õgvendusi kiirmenetlus võimaldab ja mõtle, kas kiirmenetlust võiks kohaldada ka nt siis, kui kahtlustatavana ülekuulamisele eelnes 6 kuud kohtueelset uurimist. Kas kiirmenetluse rakendamine ka kellegi õigusi rikub? Ei.
    Kiirmenetlus sarnaneb enam üldmenetlusega, süüdistatav saab kasutada õigust avalikule kohtulikule arutamisele ja küsitleda tunnistajaid, kuid ta võib ka nende küsitlemisest loobuda.
    1. Kuldvasikas
    A ja B anti lühimenetluses kohtu alla. Süüdistuse kohaselt varastasid nad ühel pimedal augustikuisel ööl väikese Eesti linna keskväljakult kullatud vasika kuju. A kohtueelses menetluses ütlusi ei andnud, B võttis süü omaks ja kirjeldas nende ühist tegu ütlustes põhjalikult. Ülejäänud süütõendid olid kaudsed. Kohtuistungil soovisid mõlemad kasutada võimalust ütlusi anda ning selgitasid ristküsitluse käigus, kuidas tegelikult nägid kolme neile tundmatut meest kuldvasikat varastamas, kuid olid kartnud seda varem tunnistada. Kohus leidis, et nende ütlused kohtuistungil on ebausaldusväärsed, kuid kuna lühimenetluses tehakse otsus toimikumaterjalide pinnalt, siis õnneks saab tugineda B kohtueelses menetluses antud ütlustele, mistõttu tõendite kogumile tuginedes mõisteti mõlemad süüdi.
    Millised argumendid võivad siin olla kaitsjal apellatsiooni kirjutades?
    Oluline menetluse rikkumine – et üldse lühimenetlus lubati.
    Kohus ei sekkunud KrMS 237 lg 4 järgi, kui menetlusosalised käsitlesid kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid, seega oli võimalus kohtul otsustada, et kriminaaltoimiku materjalid on ebapiisavad kriminaalasja lühimenetluses lahendamiseks.
    Kohus pidi tegema prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse KrMS 238 lg 1 p 2 kohaselt, sest kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses.
    Üldmenetluses: Kohus võib eelistada kohtus antud ütlusi(kui esineb vastuolu) või üldse keelduda.
    Lühimenetluse kohaldamise eelduseks on see , et süüdistatav antaks kohtule sisulisi ütlusi. Sel asjal aga ei andnud.
    Millistel juhtudel võib kohus teha õigeksmõistvat kohtuotsust?
    Kohus tuvastab mingid faktiväited ning kui nende faktide alusel võib õigeks mõista.
    Põhiõigus – Erapooletu kohus – kui kohus ei nõustu, et kohtu alla tulevad mitte kõik süüteo toimepanijad (tema arvates) , siis võib tagastada prokuratuurile.
    3-1-1-16-07 (lihtsustatud menetlus ei ole süüdistatava põhiõigus)
    Kui ei eraldata asjad, siis riivatakse sellega ühe süüdistatava õigus mõistliku aja jooksul.
    KrMS 216 lg 4: Kriminaalasjast võib eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, kui see on vajalik kuriteo aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks.
     Eraldamine on siin hädavajalik!
    RK 3-1-1-98-13 KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad § 238.
    Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).
    Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).
    2. Kannatanu huvid
    A-d kahtlustati varguste toimepanemises. A ja tema kaitsja esitasid prokuratuurile taotluse lühimenetluse kohaldamiseks. Prokuröril ei olnud vastuväiteid lühimenetluse kohaldamisele ja ta asus välja selgitama kannatanu arvamust lühimenetluse võimalikkuse ja tsiviilhagi kohta, kuna kannatanu ei olnud varem kriminaalmenetluse käigus neis küsimustes oma arvamust avaldanud. Ühtlasi selgitas prokurör kannatanule, et kannatanul ei ole õigust lühimenetluseks antud nõusolekust loobuda. Kannatanu oli lõpuks pärast prokuröripoolset pikka veenmist valmis lühimenetluseks nõusoleku andma, kuid siiski vaid tingimustel, et kahtlustatav hüvitab talle enne lühimenetluseks ametliku nõusoleku andmist kogu tekitatud kahju ja lühimenetluses A-le prokuröri poolt taotletav karistus ei ole väiksem kui 10 kuud vangistust.
    Kui seotud on prokurör kannatanu seatud tingimustega?
    Ei ole seotud.
    Kannatanu nõuab kahju hüvitamist - KrMS 226 lg 7: Kui kohtueelses menetluses on esitatud tsiviilhagi, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. 
    KrMS 234 lg 3 järgi  Kui kahtlustatav või süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur nõustuvad lühimenetluse kohaldamisega enne süüdistusakti koostamist, koostab prokuratuur süüdistusakti, milles märgitakse, et kriminaalasjas taotletakse lühimenetluse kohaldamist. Kahtlustatava või süüdistatava taotlus ja süüdistusakt lisatakse kriminaaltoimikusse ning toimik edastatakse kohtule.  lühimenetluse kohaldamine ei sõltu kannatanu nõusolekust.
    Kannatanu huvide kaitse:
    RK 3-1-1-67-16 p 16. : Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele.KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid.
    3. Karistuse lahutamine
    A tunnistati Harju Maakohtu 9. detsembri 2011. a otsusega lühimenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi (vargus: grupp + sissetungimine + süstemaatiline) ja teda karistati 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti A-le 1 aasta ja 8 kuud vangistust. KarS § 69 lg 1 alusel asendas kohus mõistetava vangistuse (1 aasta ja 8 kuud) üldkasuliku tööga.
    A, tema kaitsja ja prokurör maakohtu otsust ei vaidlustanud. Otsuse vaidlustas aga kannatanu, kes leidis, et kuna KarS § 69 lg 1 kohaselt on üldkasuliku tööga võimalik asendada vaid kuni kaheaastast vangistust, A-le mõisteti aga karistuseks 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus , siis A-le mõistetud karistust üldkasuliku tööga asendada ei saanud.
    Palun hinnake kannatanu väidet, ehk milline karistus A-le lühimenetluses mõisteti.
    Lühimenetluses arutamine ei ole süü vähendamise aluseks.
    RK lahendis 3-1-1-83-12 on välja toodud, et isiku karistamise aluseks on tema süü. Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Lühimenetluses karistuse vä hendamine ei ole subsumeeritav KarS §-st 56 tulenevate karistuse mõ istmise üldpõhimõ tete ega ka KarS §-st 57 tulenevate karistust kergenetavate asjaolude alla, vaid tuleneb menetlusökonoomilistest kaalutlustest. Materiaalõ iguslikud ja menetlusõiguslikud karistuse kergendamised ei kumuleeru. Vastasel juhul ei oleks kohtuotsuses jälgitav, millistel alustel on põhikaristus mõistetud. KarS § 69 lg 1 kohaselt võib kohus kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada selle üldkasuliku tööga. Seega kui isikule on mõistetud lühimenetluses karistus ja seda on ühe kolmandiku jagu vähendatud ja lõ plik karistus on pärast lühimenetluse kergenduse kohaldamist väiksem kui kaks aastat, puudub võimalus karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga.
    Eriarvamus: KarS § 56 lg 1 – süü asjaolud. Ei tähenda, et karistuse põhjendamine on täielikult seotud § 56 lg 1 sätestatuga. Pluss see, et tehtud karistust saab asendada ja tehtud karistus on ju vähendatud karistus.
    1/3 vähendamine ei käi süü järgi, vaid on menetluslik tegevus ja see ei vähenda tema süüd.
    4. Tsivilisti kombed
    Advokaadiametist prokuratuuri tööle tulnud H on kriminaalasja kohtusse saatnud üldmenetluses arutamiseks. Asja arutamise alguspäevaks on planeeritud kolme tunnistaja asemel kohtusse ilmunud vaid üks, kes aga annab H arvates veenvaid ütlusi kuriteo kohta. Kui tunnistaja ristküsitlus on lõpetatud, tõusebki H püsti ja teeb kohtule ettepaneku: ”Austatud kohus, prokuratuur on seisukohal, et süüdistus on juba praegu täiel määral tõendamist leidnud, kuid prokuratuuril on veel kaks tunnistajat, kes vajadusel võiksid sama rääkida, mida me just kuulsime. Aja kokkuhoiu mõttes teen siinkohal ettepaneku, et me neid tunnistajaid välja ei kutsu, vaid selle asemel jätkame kriminaalasja kirjalikus menetluses ehk siis lühimenetluse vormis. Tunnistajate ütlused on kriminaaltoimikus dokumenteeritud ja kui kohus mu taotluse lühimenetluse kohaldamiseks rahuldab, siis olen kohe nõus kohtule kriminaaltoimiku esitama. Juhin tähelepanu, et see aitab märkimisväärselt istungiaega kokku hoida ning on seega ka süüdistatava huvides, kes saaks väiksema kaitsjatasu maksmisega hakkama, kuna süüdimõistmine käesolevas asjas oleks ilmselt vältimatu.” Süüdistatavat esindama määratud kaitsja toetab prokuröri taotlust.
     Olete kohtunik. Millisele seisukohale asute taotluse osas?
    KrMS 234 lg 4: Kui kahtlustatav või süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur nõustuvad lühimenetluse kohaldamisega kohtumenetluse käigus, esitab prokuratuur süüdistatava taotluse ja kriminaaltoimiku kohtule kohtuistungil.
    Lühimenetluse kohaldamise alused KrMS 233 lg 1 – süüdistatava ja prokuratuuri taotlus ning lg 1_1 – võivad taotleda kuni tõendite uurimise alustamiseni maakohtus.
     prokurör taotles kohtult pärast ristküsitlust, seega ei saa juba taotleda. Üks tunnistaja on juba üle kuulatud.
    Kohus peab KrMS 238 lg 1 p 1 järgi tegema prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused.
    Alternatiiv: kokkuleppemenetlus
    KrMS 239 lg 3: Süüdistatav ja prokurör võivad kohtult taotleda kokkuleppemenetluse kohaldamist enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus.
    5. Kas on liiga hilja?
    Prokuratuur saadab S-i kriminaalasja omastamise süüdistuses kohtusse käskmenetluses menetlemiseks ja teeb ettepaneku karistuseks mõista rahalise karistuse 2000 eurot. Süüdistatav S vaidleb süüdistusele vastu ja väidab, et ei ole kuritegu toime pannud ning et tema hoida jäänud vara viisid tema kodust minema vargad. Kohtunik B, kelle korterisse paari päeva eest oli sisse murtud, leiab, et prokuröri küsitud karistus on liiga leebe ning teeb käskotsuse, millega mõistab S-i süüdi ja karistab teda 3500-eurose rahalise karistusega. Otsus saadetakse S-ile allkirja vastu tähitud postiga, ent kuna S ei ole kodus, jätab postiljon otsuse naabri kätte, kes otsuse unustab S-ile edastada, kuni 10 päeva hiljem otsuse S-ile annab. S, olles juba leppinud mõttega, et ta hoolimata vastuväidetest niikuinii süüdi tunnistatakse, sest on varem karistatud, ei avagi otsust ja jätab selle köögikapile, mõeldes, et küllap ta siis rahalise karistuse tasub, kui kohtutäitur seda temalt nõudma tuleb. Otsuse leiab kapilt veel kaks ja pool nädalat hiljem S-i elukaaslane , kes kodus väikese skandaali korraldab. Nüüd märkab ka S, et karistuseks on talle mõistetud 3500 eurot ja helistab advokaadile, et otsust vaidlustada.
    Olete S-i advokaat. Kas leiate võimaluse käskotsust vaidlustada?
    Variant 1: KrMS 339 – kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine?
    KrMS 254 lg 1 järgi Kui kohtunik nõustub järeldustega, mis on esitatud süüdistusaktis süüdistuse tõendatuse ning karistuse määra kohta, koostab ta kohtuotsuse.  s.t käskmenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks on nendes küsimustes vajalik prokuratuuri ja kohtu täielik üksmeel. Kohus ei tohi kohtuotsuse tegemisel kõrvale kalduda süüdistusakti sisust, sh prokuratuuri ettepanekust karistuse liigi ja määra kohta.
    Variant 2 : saatmine polnud nõuetekohane.
    KrMS 254 lg 5: Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse koopia toimetatakse käesoleva seadustiku § 164 lõigete 3 ja 5 sätteid järgides otsuse tegemisest alates kolme päeva jooksul süüdistatavale, kaitsjale, kannatanule ja prokuratuurile.  see tähendab, et tema kaitsjal oli võimalus oma kaitsealust teavitada ja selgitada välja tema soovi.
    Variant 3: Tähtaja ennistamine
    KrMS 254 lg 6: Süüdistataval ja kaitsjal on õigus käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättesaamisest alates viieteistkümne päeva jooksul taotleda, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras.  antud kaasuses aga liiga palju aega möödas.
    Konfiskeerimine
    Lähtudes KarS 83 sätestatust on konfiskeerimine üldjuhul kohtu õigus, mitte kohustus. Alati tuleb kohaldada konfiskeerimist siis, kui asitõendiks on aine, ese või organism ( bakterid !), mille omamiseks on vaja eriluba ja kui iskul see luba puudus. Konfiskeerimine on kohustuslik ka KarS 222-224 ettenähtud süütegude vahetu objektide suhtes, mis on kahtlemata ka asitõendiks.
    Konfiskeerimine on omandiõigust tõsiselt riivav sunnivahend ja seetõttu lubatakse seda üldjuhul mõistetavalt kohaldada vaid süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel.
    Konfiskeerimise alused tulenevad karistusseadustikust ja need võib  suures plaanis jagada kaheks: kriminaaltulu konfiskeerimine ja keelatud esemete (eelkõige kuriteo vahetu objekt ja kuriteo toimepanemise vahend) konfiskeerimine. Kriminaaltulu konfiskeerimine omakorda jaotub kolmeks:
    - kriminaaltulu konfiskeerimine (KarS § 831)
    - kriminaaltulu konfiskeerimise asendamine (asenduskonfiskeerimine) KarS § 84
    - kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimine (KarS § 832)
    Kriminaaltulu konfiskeerimine algselt KarS-s ette nähtud ei olnud - kõigil oli veel värskelt meeles nõukogude kriminaalõigusest tuntud lisakaristus "kogu vara konfiskeerimine", mida tollal rakendati suuresti selleks, et riigivastane element täielikult ruineerida. Ei võtnud kaua aega, et seadusandjale siiski kohale jõuaks: karistuse hukkamõistev sõnum ja vabaduse võtmine on nii mõnelegi kurjategijale täiesti ebaoluline kõrvaltoime, kui vangistuse ärakandmise järel ootab hõlbuelu kuriteoga saadud vara arvel. Kriminaaltulu konfiskeerimise juhtmõtteks on " Crime must not pay". Lisaks sellele, et konfiskeerimine omab karistuslikku toimet, on konfiskeerimisel oluline roll ka kuritegelike organisatsioonide lammutamises ja seeläbi uute kuritegude toimepanemise tõkestamises. Sellest lähtudes on ka vara konfiskeerimise õiguslikud võimalused pidevalt täienenud - kurjategijad on pidevalt otsimas võimalusi, kuidas kuriteost saadud vahendid muundada selliselt, et õiguskaitseasutused neile ligi ei saaks.
    Menetluslikult toimub konfiskeerimine reeglina paralleelselt muu kriminaalmenetlusega - kohtueelses menetluses on oluline kriminaaltulu kindlaks teha ja selle konfiskeerimiseks meetmed tarvitusele võtta (nt vara arestida). Ehkki enamasti otsustatakse kriminaalmemnetluses konfiskeerimine kohtuotsusega, on võimalik ka see, et konfiskeerimine otsustatakse eraldi menetluses eraldi määrusega - materiaalõiguslik alus, tõsi, sellest ei muutu. Menetluslikult on põhiküsimuseks see, kuidas vältida kolmandate asjast puutumata isikute kahjustamist - samas aga takistada kurjategijate poolt kuritegelikult omandatud vara muundamist või üle andmist konfiskeerimise vältimiseks. Loe Riigikohtu lahenditest ja karistusseadustikust, kuidas on vara laiendatud konfiskeerimise puhul lahendatud tõendamiskoormuse jaotus ning mõtle, kas see lahendus on õigusriiklikult adekvaatne ja proportsionaalne.
    Konfiskeerimise sisu tsiviilõiguslikult on vara omandi muutmine - esialgu kellegi eraomanduses olev vara võetakse kohtu poolt riigi omandisse tasu vastu andmata.
    Loe KarS §§ 83...85 ja KrMS §§ 4031...40310.
    3-1-1-37-07 (roolijoodiku auto kui kuriteo toimepaneku vahend)
    Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada . Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab seda liikluses osalemiseks ja seega ka süüteo toimepanemiseks. Seetõttu on mootorsõiduk KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend. Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Süüteo toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv. Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks. Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas .
    3-1-1-88-15 (kuriteo vahendi ja vaehtu objekti eristamine)
    11. Riigikohtu praktikas on süüteo toimepanemise vahend defineeritud esemena, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Kolleegium on rõhutanud vahendi erinevust süüteo toimepanemise vahetust objektist, milleks on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-37-07, p 16.)
    12. Kuriteo toimepanemise vahendiks on kohtupraktikas loetud näiteks joobes autojuhi sõidukit (Riigikohtu otsused kriminaalasjas nr 3-1-1-37-07 ja nr 3-1-1-15-14); sõidukit, mida kasutati varguse toimepanemisel (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-10); arvutit, mida kasutati arvutikuriteo toimepanemiseks (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-14); arvuti kõvaketast, millele oli talletatud säilitamiseks lapspornot (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1- 1-57-12). Kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et maksukuriteo toimepanemise vahendina on käsitatavad tegelikkusele mittevastavad arved sisendkäibemaksu alusetu deklareerimise ja ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmise korral. Seda seetõttu, et arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises võimaldab panna maksupettust toime viisil, mis vähendab oluliselt selle ilmsikstuleku riski. Seega on tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine – juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist – käsitatav kuriteo toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses (otsuse punkt 13.3).
    14. Prokuratuuri taotlusest ja vastavalt ka maa- ning ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, mil viisil on kullavalandid käsitatavad kuriteo toimepanemise vahendina. Kolleegiumi hinnangul on ese käsitatav süüteo toimepanemise vahendina juhul, kui seda on kasutatud kuriteo käigus ehk pärast teo vahetut alustamist, s.o vähemalt katse staadiumis. Teo toimepanemise ajal ehk alates maksudeklaratsiooni esitamisest kullavalandeid enam kuidagi ei kasutatud ja isegi nende olemasolu teo toimepanijal ei olnud enam määrav ega vajalik. Sisuliselt nähtub see ka prokuratuuri taotlusest. Seejuures on ilmne kõnealuste kullavalandite erinevus Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 nimetatud tegelikkusele mittevastavatest arvetest. Need arved pidid kinnitama maksudeklaratsiooni õigsust ja allusid sellistena maksuhalduri võimalikule kontrollile. Seega oli ka nende passiivne olemasolu teo toimepanemise ajal käsitatav nende kasutamisena kuriteo toimepanemiseks.
    15. Kolleegiumi hinnangul on kullavalandid käesolevas asjas käsitatavad kuriteo ettevalmistamiseks kasutatud esemetena, sest nendega tehtud tehingud olid aluseks maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele. KarS § 3891 puhul ei näe aga seadus ette võimalust konfiskeerida sellise kuriteo toimepanemise ettevalmistamiseks kasutatud eset. Seega kohaldasid maa- ja ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, arestides kullavalandid konfiskeerimise tagamiseks. Sellest lähtudes jätab kolleegium käsitlemata muud määruskaebuses esitatud väited vara arestimise põhjendamatuse kohta.
    3-1-1-4-16 (kriminaaltulu mõiste)
    32. KarS § 831 alusel on võimalik konfiskeerida üksnes süüteoga saadud vara. Riigikohus on märkinud, et süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara. Konfiskeerimine on seetõttu üldjuhul suunatud konkreetse asja või varaosa vastu. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 31.) Tahtliku süüteoga saadud varaks KarS § 831 lg 1 tähenduses tuleb pidada süüteoga otseselt saadud tulu ja sellise tulu arvel omandatut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-65-13, p 11). KarS § 831 kohaldamiseks peab olema tõendatud konfiskeeritava vara pärinemine konkreetsest kuriteost. Vara seotust konkreetse kuriteoga peab tõendama süüdistaja. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-73-10, p 9.1.) Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1- 1-54-15, p 49). Kolmandalt isikult ei ole võimalik KarS § 831 lg 2 alusel konfiskeerida talle kuriteo toimepanija poolt võõrandatud vara, mida kuriteo toimepanija ei saanud kuriteoga, kuid mis kuriteo toimepanijale kuuludes võimaldaks riigil selle arvel sisse nõuda kuriteo toimepanijalt KarS § 84 alusel välja mõistetava rahasumma (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p-d 12–14).
    33. Eelnevast järeldub muu hulgas, et kui mingi ese (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 48 mõttes) omandatakse süüteoga saadud raha või muu eseme eest või süüteoga saadud eseme võõrandamisest saadu eest, tuleb ka sellist eset käsitada süüteoga saadud varana KarS § 831 mõttes. Näiteks kui toimepanija või kolmanda isiku pangakontole kantakse süüteoga saadud raha, on kontoomaniku poolt selle rahasumma ulatuses omandatud (täiendav) nõudeõigus panga vastu käsitatav süüteoga saadud varana, mis on võimalik temalt KarS § 831 lg-s 1 või 2 sätestatud alustel konfiskeerida. Seejuures ei ole oluline, kas pangakontol, kuhu süüteoga saadud raha kanti , oli laekumise hetkel ka muud (legaalset) raha või mitte. Näiteks kui pangakontole, millel on 50 000 eurot legaalset vara, kantakse süüteoga saadud 50 000 eurot, on pangakontol olev raha (nõue panga vastu) 50 000 euro ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana ja selle osas on see võimalik isikult KarS § 831 alusel konfiskeerida.
    34. Samas ei muuda näiteks süüteoga saadud raha kandmine pangakontole, millel on ka legaalset raha, kogu pangakontol olevat raha (nõuet panga vastu) tervikuna süüteoga saadud varaks. Samuti ei anna seadus alust eelduseks, et ese, mille omandamise eest on tasutud pangakontolt, kuhu on enne kantud nii legaalselt kui ka süüteoga saadud raha, on soetatud just süüteoga saadud raha arvelt ja seega on ese tervikuna käsitatav süüteoga saadud varana. Järelikult on meelevaldne ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoht, et "[i]segi kui I. Voori äriühingud said enne katelde ostmist veel teisi rahalisi toetusi (sh laene ) tuleb kohtu arvates praeguses asjas lähtuda eeldusest, et Türgist ostetud õhkküttesüsteemide eest tasutud 25 160 eurot pärinevad PRIA-lt."
    35. Olukorras, kus eseme omandamise eest on tasutud varaga, millest mingi osa on saadud KarS § 831 mõttes süüteoga, teine osa aga legaalselt, võib selline ese olla käsitatav n-ö segatud ehk osaliselt süüteoga saadud varana. Sellise eseme konfiskeerimine KarS § 831 alusel pole üldjuhul võimalik (välja arvatud nt kontoraha puhul), küll võib tulla kõne alla, et eseme omanikult mõistetakse KarS § 84 alusel välja see osa eseme väärtusest, mis vastab süüteoga saadud vara osakaalule eseme soetamisväärtusest. Sellist tõlgendust toetab ka Eesti poolt mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega võetud kohustus näha ette, et kui kuriteoga saadud vara on segunenud (intermingled) seaduslikest allikatest saadud varaga, siis konfiskeeritakse see osa varast, mis vastab kuriteoga saadud vara hinnangulisele väärtusele (vt ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni (RT II 2010, 4, 10) art 31 lg 5; rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni (RT II 2003, 1, 1) art 12 lg 4; narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastase ÜRO konventsiooni (RT II 2000, 15, 92) art 5 lg 6 (b)).
    36. Näiteks kui isiku pangakontole, kus on legaalse päritoluga 50 000 eurot, laekub 50 000 eurot süüteoga saadud vara, ja isik ostab sellel kontol oleva raha eest neli asja (à 25 000 eurot), kinkides iga asja erinevale isikule, pole võimalik ühtki nimetatud asjadest omanikelt KarS § 831 lg 2 p 1 alusel konfiskeerida. Samas võib osutuda põhjendatuks mõista igalt kingisaajalt KarS § 84 ja § 831 lg 2 p 1 alusel välja 50% kingitud asja väärtusest. Olukord on sarnane, kui n-ö segapäritoluga raha eest asjad ostnud isik jätab need endale – ka sellisel juhul ei saa ühtegi konkreetset asja temalt konfiskeerida, vaid kohaldamisele saab tulla vaid KarS § 84. Tähtsust pole sellelgi, kas süüteoga saadud raha seguneb legaalse rahaga toimepanija või kolmanda isiku juures (nt pangakontol).
    39. See, kui süüteoga saadud raha kanti pangakontole, kus samal ajal oli või kuhu enne süüteoga saadud raha osalist või täielikku edasikandmist laekus ka muud (legaalset) raha, ei pruugi siiski tingimata tähendada, et süüteoga saadud vara segunes kontol olnud legaalse varaga. Juhul kui süüteoga saadud raha ülekandmisega seotud asjaolud annavad aluse arvata, et ülekandel puudus majanduslik sisu ja selle eesmärk oli üksnes raskendada süüteoga saadud raha tegeliku liikumise jälgitavust, saab edasikantud summat pidada tervikuna süüteoga saadud varaks.
    3-1-1-94-14 (konfiskeerimine rahapesukuriteo puhul)
    Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 83^1 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247) Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 83^1 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
    3-1-1-10-16 (kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimine)
    Kolmanda isikuna KarS § 83^2 lg 2 mõttes on käsitatav isik, kes ei ole laiendatud konfiskeerimise eelduseks oleva kuriteo toimepanija, kuid kes on omandanud toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara sama lõike esimeses või teises punktis nimetatud asjaoludel. (p 33) Vara on omandatud KarS § 83^2 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega reaalselt kohustatud tegema vara või selle vara omandamiseks kasutatud muu vara eest vastusooritust või kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem. Vähemalt ligilähedaselt samaväärse vastusoorituse korral kõnealune säte kohaldatav ei ole. (p 33) KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta KarS §-s 83^2 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt. (p 40) Laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetuse korral võib selle objektiks olla iga ese, mis kuulub laiendatud konfiskeerimise adressaadi vara hulka, kui selle konfiskeerimine ei ole välistatud KarS § 83^1 lg 1 ls 2 või lg 1^1 ls 2 alusel. Kolmandalt isikult konfiskeeritava vara väärtus on siiski piiratud selle osaga tema varast, mille ta on omandanud KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud asjaoludel. Samas ei ole oluline, kas konkreetne ese, mille kolmas isik KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel omandas, on tema vara hulgas säilinud või mitte. (p 41) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
    3-1-1-54-15 (asenduskonfiskeerimise õiguslik olemus)
    KarS § 84 ei sätesta õiguslikku alust mitte vara konfiskeerimiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks. Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma. See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1- 1-78-14, p 25 ja 8. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-92-14, p 14.) Seega võib kriminaalasja lahendav kohus kohaldada küll konfiskeerimise asendamise tagamiseks KrMS §-de 1414 ja 142 alusel abinõusid, mille objektiks on mingi konkreetne ese (nt kinnistu, pangakontol olev raha, isiku juurest leitud sularahasumma, väärisesemed vms), kuid ta ei saa KarS § 84 alusel konkreetset eset isikult konfiskeerida või riigi kasuks "välja mõista". Just selliselt on aga kohtud käesolevas asjas toiminud . Konkreetsete esemetena TsÜS § 48 mõttes on käsitatavad nii Loodushoiu OÜ õhkküttesüsteemid kui ka I. Voori kahel pangakontol olevad rahasummad (ehk arvelduslepingutest tulenevad nõuded panga ( kontopidaja ) vastu – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1). Seega ei saa need olla KarS § 84 alusel tehtava otsustuse esemeks.
    3-1-1-87-13 (konfiskeerimismenetluse eeldus)
    Süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimine kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 16^1 ette nähtud korras eeldab alati seda, et konfiskeerimise kohaldamise aluseks oleva kuriteo kohta on tehtud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
    Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66). Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 83^1 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 16^1 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-83^2 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 200^1 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
    6. PS § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Süüteoga saadud vara konfiskeerimine on käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema ka protsessuaalne pädevus (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-7-06, p 8.2). Seega seda, kas mingi vara puhul on täidetud KarS §-s 831 sätestatud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. Näiteks on Riigikohtu üldkogu selgitanud, et lahendades konfiskeeritud asja riigi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks esitatud hagi, pole kohus pädev välja selgitama, kas hageja näol on tegemist KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmanda isikuga, kellelt tuleks asi konfiskeerida (vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 66).
    3-1-1-82-14 (konfiskeerimise karistusõiguslik olemus)
    7. KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata vara laiendatud konfiskeerimist süüdimõistetu varale, mille suhtes ta tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-13, p 8).
    3-1-2-3-12 (konfiskeerimise tsiviilõiguslik olemus)
    Kohtukoosseis – 11 kohtunikke
    53. Konfiskeerimise toimet reguleerib kehtivas õiguses KarS § 85, eeskätt selle lõiked 1 ja 2. KarS § 85 lg 1 sätestab, et konfiskeeritu läheb riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et kolmanda isiku õigused jäävad konfiskeerimisel püsima (lause 1). Riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel (lause 2). Seega üldjuhul läheb konfiskeeritud vara omandiõigus konfiskeerimisotsustuse jõustumisel KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt üle riigile (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3- 2-1-26-13, p 11). Seda reeglit piirab aga erinormina KarS § 85 lg 2 esimene lause, mille kohaselt jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel püsima. Konfiskeerimise objektiks saavad seejuures põhimõtteliselt olla kõik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 48 nimetatud esemed ehk asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-92-12, p 12).
    54. Kolmanda isikuna KarS § 85 lg 2 esimese lause tähenduses tuleb mõista isikut, kes ei ole konfiskeerimisotsustuse adressaat. Konfiskeerimisotsustuse adressaat on süüteo toimepanija või KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmas isik, kelle suhtes menetleja mõnel KarS §-des 83-832 sätestatud alusel konfiskeerimisotsustuse teeb (kolmanda isiku mõiste KarS §- des 83-832 erineb kolmanda isiku mõistest KarS § 85 lg 2 tähenduses). Konfiskeerimisotsustuse adressaat peab üheselt mõistetavalt nähtuma kohtulahendi resolutiivosast.

    55. Kolmanda isiku õigustena KarS § 85 lg 2 esimese lause mõttes on käsitatavad kõik õigused, mis on konfiskeerimise objekti (eseme) suhtes isikul, kes ei ole ise
    Sellised kolmanda isiku õigused võivad hõlmata nii konfiskeeritud eset ennast - nt konfiskeeritud asja omandit asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 mõttes - kui ka konfiskeeritud eset koormavaid õigusi - nt konfiskeeritud asjal lausuvaid piiratud asjaõigusi (nt hüpoteek).

    56. Eeltoodust järeldub, et KarS § 85 kohaselt kehtib kohtu või kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustus üksnes riigi ja konfiskeerimisotsustuse adressaadi omavahelises suhtes. Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Peaks aga konfiskeeritu tegelikult kuuluma isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima. See tähendab, et tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle. Konfiskeerimise sisu seisneb asja omandi või muu õiguse üleandmises ühelt isikult (konfiskeerimisotsustuse adressaadilt) teisele isikule (riigile), mitte aga konfiskeeritava eseme riigile üleandmises, sõltumata sellest, kellele ese enne konfiskeerimist kuulus. Märgitut kinnitab seegi, et KarS §-de 83-832 sõnastuse kohaselt on mingi vara võimalik konfiskeerida üksnes konkreetselt süüteo toimepanijalt või KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmandalt isikult, kellele vara konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub. Seega ei ole konfiskeerimisotsustuse toime piiratud mitte üksnes esemeliselt (otsustuses nimetatud konfiskeerimise objektiga), vaid ka isikuliselt (isikuga, kellelt ese konfiskeeritakse). Teisisõnu ei ole konfiskeerimise toime mitte absoluutne, vaid relatiivne, sest see ei mõjuta mitte määratlemata isikute ringi, vaid üksnes konfiskeerimisotsustuse adressaadi õigusi konfiskeeritavale esemele. Sarnaselt on Riigikohus konfiskeerimise toimet mõtestanud ka varem (vt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 37 ja kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 33).
    57. Üldkogu hinnangul on KarS § 85 selline tõlgendus kõige paremini ühitatav PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse üldise mõttega. On raske leida mõistlikku põhjust, miks peaks konfiskeerimisel omandi või muu õiguse kaotama ka isik, kelle suhtes ei ole konfiskeerimisotsustust tehtud, st isik, kelle puhul ei ole tuvastatud seaduses sätestatud aluseid tema vara konfiskeerimiseks. Selleks, et saavutada ühel või teisel alusel toimuva konfiskeerimise eesmärke - näiteks takistada uute samalaadsete süütegude toimepanemist (vt Riigikohtu üldkogu 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1- 37-07, p 21) või vältida süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-4-11, p 9) - ei ole vaja, et konfiskeeritu läheks riigi omandisse ka siis, kui see tegelikult konfiskeerimisotsustuse adressaadile ei kuulu.
    58. KarS § 85 tõlgendust, mille kohaselt lõpetab konfiskeerimine üksnes konfiskeerimisotsustuse adressaadi õigused konfiskeeritavale esemele, toetab kaudselt veel üks argument. Kui konfiskeeritu läheks riigi omandisse sõltumata asjaolust, kellele konfiskeeritav ese tegelikult kuulub, otsustataks konfiskeerimisel konfiskeerimise objekti omaniku subjektiivsete õiguste üle olenemata sellest, millise isiku suhtes konfiskeerimisotsustus tehakse. Sellises olukorras peaks menetleja KrMS § 401 lg-t 1 järgides kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasama eranditult iga isiku, kes väidab, et võimaliku tulevase konfiskeerimise objekt kuulub talle. Nimelt tuleb KrMS § 401 lg 1 mõtte kohaselt kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.3 ja 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 13). Kohtueelne menetleja - ega ka kohus enne asjas lõpplahendi tegemist - ei saa lõplikult otsustada, kellele võimaliku konfiskeerimise objekt tegelikult kuulub. Seetõttu puudub menetlejal kellegi kolmanda isikuna menetlusse kaasamist otsustades võimalus tuvastada, et isik, kes väidab end olevat vara omanik, seda tegelikult ei ole. Järelikult, kui konfiskeerimine lõpetaks konfiskeeritava eseme omaniku õigused olenemata asjaolust, kas konfiskeerimisotsus tehakse tema või kellegi teise suhtes, ei saaks menetleja kellegi kriminaalmenetlusse kaasamist otsustades kunagi lähtuda sellest, et see isik konfiskeerimise tõttu enda omandit ei kaota. Seega ei tohiks menetleja ka ühelgi juhul jätta sellist isikut kriminaalmenetlusse kaasamata. Konfiskeerimise absoluutse toime korral rikuks konfiskeerimise objekti omandile pretendeeriva isiku menetlusse kaasamata jätmine selle isiku õigust olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2). Olukord, kus menetlejal puuduks võimalus jätta kriminaalmenetlusse kaasamata ükskõik milline isik, kes väidab end olevat võimaliku tulevase konfiskeerimise objekti omanik, võiks aga teatud juhtudel ebaproportsionaalselt kahjustada kriminaalmenetlust, avades tee menetluslikeks kuritarvitusteks.
    59. Eelmises punktis märgitu ei tähenda aga seda, et olukorras, kus võimaliku konfiskeerimise objekti kuuluvus on vaieldav või ebaselge, võiks kriminaalasja menetleja piirduda üksnes selle isiku menetlusse kaasamisega, kes on tema hinnangul eseme kõige tõenäolisem omanik. Nagu märgitud, ei ole kohtueelne menetleja pädev langetama otsust võimaliku konfiskeerimise objekti omandi kohta. Menetlusetapis, mil otsustatakse kolmanda isiku kaasamise üle, ei saa seda teha ka kohus. Samas näevad KarS §-d 83-832 otsesõnu ette, et nii süüteo toimepanijalt kui ka KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmandalt isikult saab konfiskeerida üksnes vara, mis konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub sellele samale isikule (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 33). Seega on konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile üks konfiskeerimise eeldustest, mille kohus peab konfiskeerimisotsustust tehes alati tuvastama. Seetõttu tuleb ka konfiskeerimise objekti puudutavad teadaolevad omandivaidlused üldjuhul lahendada kriminaalmenetluses konfiskeerimise üle otsustamise käigus. Vastasel korral tekiks oht, et ese konfiskeeritakse isikult, kellele see tegelikult ei kuulu, ja konfiskeerimisotsustus jääb õiguslikult tagajärjetuks, sest mitteomanikult konfiskeeritu KarS § 85 lg 2 esimese lause kohaselt riigi omandisse ei lähe. See võib kaasa tuua konfiskeerimise objekti puudutavad uued õigusvaidlused ja riigi ilmajäämise konfiskeeritud varast või ka riigi vastu suunatud kahjuhüvitisnõude (vt lähemalt määruse punkt 63 jj).
    60. Vähendamaks õiguslikult tagajärjetu konfiskeerimisotsustuse tegemise ohtu, tuleb menetlejal KrMS § 401 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata iga talle teadaolev isik, kes võib arvestatava tõenäosusega olla tulevase konfiskeerimise objekti omanik. Sellisel juhul on konfiskeerimise küsimuse lahendamisel tehtav kohtu otsustus selle kohta, kellele konfiskeerimise objekt kuulub, siduv kõigile menetlusse kaasatud isikutele. See tähendab eeskätt seda, et menetlusse kaasatud isik, kelle omanikustaatus kriminaalmenetluses kinnitust ei leia, ei saa tulenevalt TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja § 457 lg-st 1, samuti halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 43 lg 1 p-st 1 mõnes muus menetluses tugineda väitele, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimise ajal talle. Nii muutubki konfiskeerimisotsustus tema jaoks siduvaks. Seejuures peab ka kohtuotsuse resolutiivosas kajastuma see, millise menetlusosalise õigused vaidlusalusele esemele kohus tuvastas ja millise menetlusosalise pretensioon osutus põhjendamatuks. Võimalikku konfiskeerimise objekti puudutava omandivaidluse mahukuse või keerukuse korral on KarS §-des 831-832 nimetatud vara konfiskeerimine KrMS § 4031 lg 1 kohaselt võimalik otsustada isiku süüküsimusest eraldi kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud erimenetluses.

    Menetluskulud
    Menetluskulude liigid – KrMS 173 lg 1
    • Menetluskulud (KrMS 175)
      • Valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja mud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

    Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Seejuures ei ole vähetähtis kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kuulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö math on olnud vajalik ja põhjendatud.
    Riigikohtu kriminaalkollegium on leidnud, et kaitsjale makstud tasu vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa samuti mööda minna asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti EV statistiliselt keskmise kuutöötasuga. (3-1-1-125-04)
      • Kannatanule, tunnistajale, eksperdile ja spetsialistile KrMS 178 kohaselt makstavad summad, va KrMS 176 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud.
      • Riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud.
      • Määratud kaitsjale makstud tasu. Määratud kaitse kriminaalmenetluses on riigi õigusabi liik (RÕS). Määratud kaitsja tasumäärad on sätestatud “Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus.”
      • KrMS 224 lg 1 kohaselt kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud.
      • Asitõendite hoiutasu, sate- ja hävitamiskulud. Hoiukulud hüvitatakse menetleja ja hoiulelevõtja vahelise lepingu alusel.

    RK 3-1-1-108-05: KrMS 175 lg 1 p 6 ja 180 lg 1 alusel on süüdimõistetu kohustatud hüvitama üksnes riigile asitõendite hoidmisel reaalselt tekkinud põhjendatud kulu. Kui riigi kulu asitõendite hoidmisel moodustub kolmandale isikule lepingulisel või muul õiguslikul alusel makstavast hoiutasust, ei tohi süüdimõistetult väljamõistetav asitõendite hoiukulu ületada summat, mille riik on kohustatud hoiulevõtjale tasuma. Taotluse süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmiseks ning tõendid, mis kinnitavad riigi tegeliku hoiukulu suurust, peab kohtule esitama prokuratuur või kohtumenetluse pool.
      • Konfiskeeritud vara hoiu-, võõrandamis- ning hävitamiskulud. “Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord”.
      • Tsiviilhagi tagamisest tingitud kulud
      • Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha – KrMS 179. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki.
      • Mud menetlejal kriminaalasja menetlemisega tekkinud kulud, va need, mida KrMS järgi loetakse eri- või lisakuludeks.
    • Erikulud – on menetlusosalise ilmumata jäämise tõttu kohtuistungi edasilükkamisest tingitud kulud ja sundtoomise kulud (KrMS 176). Erikulud hüvitab isik, kelle süül need on tehtud (KrMS 173 lg 3).
    • Lisakulud – KrMS 177.

    Kriminaalmenetlus on kulukas üritus, mida suuremas osas finantseeritakse maksurahast. Samas on otsesed kulutused siiski otsustatud panna selle õlule, kes menetluses kulutusi põhjustas. Seega süüdimõistetu peab tasuma ka osa menetluskuludest.
    Menetluskulude liigituse leiad KrMS §-st 173. KrMS §§ 173...192 reguleerib seda, millised kulud loetakse menetluskuludeks ja kelle kanda need jäävad.
    Millised kulud jäävad kriminaalmenetluse korrakohase toimise puhul igal juhul riigi kanda? Kas ka need kulud tuleks süüdimõistetutelt välja mõista?
    • Õigeksmõstva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades KrMS 182 sätestatud erandeid (181 lg 1)  õigeksmõistetu hüvitab menetluskulud, mis ta on põhjustanud oma kohustuse süülise täitmata jätmise või eneserõõhaga.
    • Kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik (183). Erandid: kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel (202)

    Teada on muidugi ka see, et igasuguste kulutuste väljamõistmine süüdimõistetutelt on sageli ikkagi pigem tseremoniaalse tähtsusega, kuivõrd reaalse sissenõudmisega need otsused sageli ei päädi isegi selles ulatuses, milles seadus praegu võimaldab kulud süüdimõistetu kanda jätta. Muide - kohtul on ka võimalus menetluskulud üldse riigi kanda jätta.
    Millistest kaalutlustest lähtudes peaks kohus hindama, kuidas menetluskulud jaotada?
    Kohus arvestab süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetul ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda (180 lg 3).
    Erinevalt tavapärasest menetluskulude regulatsioonist on kohtuistungi edasilükkamisest tulenevate kulude kohta sätestatud eriregulatsioon. Loe ka vabariigi valitsuse määrust kriminaalmenetluse erikulude arvestamise kohta. 
    Menetluskulude jaotuse puhul on oluline, et taotlus menetluskulude hüvitamiseks esitataks õigeaegselt ja õigesse kohtusse. Vastasel korral võivad kulud üldse jääda arvesse võtmata ja hüvitamata. Kohus hindab, millised menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud. Allpool saad lugeda konkreetselt õigusabikulude kohta, ent uuri, kas ka nt kohtueelses menetluses süüdistuse poolel tehtud kulutusi niimoodi hinnatakse - või on süüdimõistmisel vältimatult kõik kohtueelse uurimise asutuse tehtud kulutused süüdimõistetu kanda?
    Õigusabikulud ja riigi õigusabi
    Millisest hetkest alates tekib isikul õigus kaitsja abile? Aga millisest menetlusstaadiumist alates on kaitsja osavõtt kohustuslik? Uuri KrMS § 42...48. Kaitsja võib kahtlustatav/süüdistatav ise valida, ent kui tal kaitsja palkamiseks vahendeid napib, on tal õigus nõuda, et talle kaitsja riigi kulul määratakse. Kui kaitsja määratakse, saadetakse sellekohane määrus advokatuurile vastava infosüsteemi kaudu täitmiseks. Teisisõnu - kohus ega uurija ei määra konkreetset advokaati kedagi esindama, vaid teeb kindlaks, et isikul on õigus riigi õigusabi saada ning konkreetse isiku määrab advokatuur. Loe riigi õigusabi seadusest täpsemalt, kuidas riigi õigusabi taotlemine ja määramine käib. NB! Seadus kehtib kõikide kohtumenetluste kohta, mitte üksnes kriminaalmenetluses.
    Õigusabikulude osas on Riigikohus järjepidevalt märkinud, et hüvitamisele kuuluvad sellised õigusabikulud, mis on vajalikud ja põhjendatud. Sealjuures hindab kohus nii seda, kui kõrge on tunnitasu määr, kui palju tunde õigusabi osutamiseks kulutati ning ka seda, milline osa osutatud õigusabist konkreetses asjas vajalik oli. Seejuures hinnatakse nii määratud kui lepingulise kaitsja tegevusi ja esitatud arveid. Määratud kaitsja saab tasu riigilt vastavalt kehtestatud tasumääradele, mis advokaaditasude üldist taset silmas pidades on pigem tagasihoidlikud. Vaata tasumäärasid sätestavat määrust siit. Nii Eestis kui mujal maailmas on tavaliselt mureks, et riigi õigusabi osutavad advokaadid ei suhtu oma töösse eriti kohusetundlikult või osutavad riigi õigusabi sellised advokaadid, kelle kutseoskused vabaturul kliente kohale ei meelitaks. Millised on Eestis kehtivas süsteemis need tegurid, mis sellist probleemi esile kutsuma või võimendama kipuvad? Kuidas lahendada?
    Eelmise teema jätkuks - uuri kohtulahendeist, milline on kõrgeim advokaadi tunnistasu määr, mida kohtud on pidanud mõistlikuks ja põhjendatuks lepingulise kaitsja puhul - ja kas konkreetses asjas on kohus ka viidanud konkreetsetele asjaoludele, mis sellise tasumäära mõistlikuks muudavad? Pane oma leitud lahendites aktsepteeritavateks peetud tunnistasu määrad kirja tabelisse ja vaata, mis muud kohtud on leidnud.
    Riigikohtu lahendid menetluskulude küsimuses (need küsimused on tavapäraselt lahendatud lahendi lõpus ja ehkki lahendeid on palju, puutub menetluskuludesse vaid vastav lõik lahendi lõpuosast)
    3-1-1-34-17(tasu suurus, sh siis, kui isikul on mitu kaitsjat)
    11. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitama süüdistatavale kassatsioonimenetluse kulu. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem märkinud, et kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6- 16, p 36). Samuti sätestab KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja 25. mai 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59). Praegusel juhul rahuldatakse kassatsioon H. Antsovile mõistetud liitkaristuse osas. Ülejäänud väited ei ole põhjendatud. Pidades silmas eelöeldut ja arvestades kriminaalasja keerukust ning mahtu, loeb kriminaalkolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsjate kolmele töötunnile vastava summa, s.o 468 eurot (sh käibemaks 78 eurot).  156 eurot tunnis
    3-1-1-57-15 (määratud kaitsja tasu)
    KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 kontrollib kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust. Seejuures määrab kohus advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu. Eelnevast nähtuvalt sõltub riigi õigusabi tasu suurus taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest. Järelikult tuleb kohtul olukorras, kus kaitsja toimingud on kahtlustatava või süüdistatava kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemiseks kulunud aeg põhjendanud, toimingute eest tasu kindlaks määrata. (p 9) Maakohtu otsusega tutvumine on apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise seisukohalt vajalik, sest otsusega tutvumata ei ole võimalik apellatsiooni esitada. Selleks toiminguks kulunud aja eest tuleb tasu kindlaks määrata. Kohtule on võimalik esitada taotlusi kuni nõupidamistuppa siirdumiseni ja seetõttu pole maakohtu otsusega tutvumise eest võimalik taotleda tasu kindlaksmääramist maakohtult. Järelikult tuleb tasu kindlaksmääramine lahendada apellatsioonimenetluses. (p 10)
    13. Vandeadvokaat U. Simon esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Tibar & Partnerid summas 384 eurot (sh käibemaks 64 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kokku 8 pooltundi. Kolleegium peab taotluses nimetatud toiminguid kassatsioonimenetluses vajalikeks ja leiab, et nendeks kulunud aeg on põhjendatud. Seoses asjaoluga, et kaitsja on tehtud toimingute eest taotletava tasu arvestamisel kohaldanud erikoefitsienti, märgib kolleegium, et Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p 5 kohaselt on erikoefitsient 2,0 juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu. Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguses asjas alust erikoefitsiendi kohaldamiseks. H. Hiievälja süüdistatakse küll KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, kuid kaitsja kassatsioonis ei vaidlustata ühtki H. Hiievälja süüdistusega seotud asjaolu. Seetõttu tuleb ka kaitsja tasu arvestamisel kohaldada üldkoefitsienti. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p-dest 2 ja 16, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja taotluse osaliselt. Kolleegium määrab Advokaadibüroole Tibar & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks H. Hiieväljale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Seoses KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi tegemisega, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.
    3-1-1-121-13 (ekspertiisikulu)
    Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimese lause kohaselt peab süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitama menetluskulud süüdimõistetu. Ekspertiisi kulu on KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi vaieldamatult üks menetluskulu liik, mis tuleb süüdimõistetul üldjuhul hüvitada. Samas tuleb silmas pidada, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt RKKKm 3-1-1-120-12).
    3-1-1-116-06 (asitõendite hoiukulu)
    Kriminaalkolleegiumi täiskogu on selgitanud, et süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmisel tuleb kohtul pärast riigi tegeliku hoiukulu suuruse kindlakstegemist hinnata ka hoiukulu põhjendatust, sealhulgas sedagi, kas asitõendite säilitamise maht ja ajaline kestus on olnud kriminaalmenetluse huvides vajalik. Riik ei saa süüdimõistetult nõuda asitõendite hoidmisel tehtud ilmselt ebamõistlike kulutuste hüvitamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari 2006. a otsus asjas nr 3-1-1- 108-06 - RT III 2006, 7, 55, p 16.)

    3-1-1-79-14 (riigi ja süüdistatava nõuete tasaarveldus menetluskulude otsustamisel)
    Olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. On selgem, kui kohus mõistab menetluskulu süüdistatavalt riigi kasuks välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus riigi ja süüdistatava vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (välja arvatud sundraha nõue) tasaarvestada. See tähendab, et olukorras, kus süüdistatav on kohustatud hüvitama riigil tekkinud menetluskulu ja riik omakorda süüdistataval tekkinud menetluskulu, ei ole vaja kuluhüvitist mõlemalt poolelt välja mõista. Kohus võib piirduda sellega, et mõistab otsuse resolutiivosas välja summa, mis vastab menetluskulude hüvitamise nõuete vahele, ja seda isiku kasuks, kelle nõue on suurem. Kui kohus on mõistnud menetluskulud süüdistatavalt välja üksikute kululiikide kaupa või jätnud vastastikused kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõuded tasaarvestamata, ei muuda kohtuotsust iseenesest ebaseaduslikuks ega takista otsuse täitmist.
    3-1-1-63-05 (sundraha sisu ja olemus)
    Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu.Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki. Asjaolu, et sundraha suurus on sõltuvuses Vabariigi Valitsuse poolt PalgaS § 2 lg 7 alusel kehtestatavast palga alammäärast, ei ole põhiseadusevastane.
    3-1-1-58-15 (menetluskulude mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamine)
    Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt RKKKo 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 3-1-1-79-14, p 45), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (RKKKm 3-1-1-78-14, p 29.3). (p 14)
    3-1-1-63-15 (millal menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esitada ja mis juhtub, kui seda ei tehta)
    • Riigi õigusabi
    Määratud kaitsja peab esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 16). (p 12) Ei ole välistatud, et tehniline probleem tasutaotluse e-toimiku kaudu esitamiseks kõrvaldatakse pärast määruskaebuse ringkonnakohtus lahendamise 10-päevase tähtaja möödumist (KrMS § 390 lg 3). Kuna Justiitsministri 6. detsembri 2013. a määruse nr 39 „Riigi õigusabi osutaja määramiseks taotluse esitamise ning e-toimiku kaudu riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks dokumentide esitamise korra“ § 6 lg 2 teine lause nõuab igal juhul lõpuks tasutaotluse esitamist ka e-toimiku süsteemi kaudu, on põhjendatud lugeda taotlus õigeaegselt esitatuks ka siis, kui see on menetlejale edastatud esimesel võimalusel pärast tehnilise takistuse äralangemist. (p 14)
    3-1-1-79-14 (kes saab nõuda õigusabikulude hüvitamist)
    Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt 3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-14-14, p 1065). Asjaolu, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse prokuratuuri apellatsiooni alusel ja kaitsja apellatsioon jäi rahuldamata, ei anna KrMS § 185 kohaselt alust apellatsioonimenetluse kulu süüdistatava kanda jätta isegi juhul, kui kuludokumentidest ei nähtu, et kaitsjatasu oleks makstud seoses prokuratuuri apellatsiooni menetlemisega. Olukorras, kus ringkonnakohus on jätnud süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu alusetult tema enda kanda, saab Riigikohus teha selles osas uue otsuse, lahendades ise süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse. Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29.) Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). KrMS § 185 lg-st 1 tuleneva hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabi-arve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist, on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. Eelmärgitu ei välista teatud juhtudel siiski seda, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb kohtule esitada konkreetne taotlus. Olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. On selgem, kui kohus mõistab menetluskulu süüdistatavalt riigi kasuks välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus riigi ja süüdistatava vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (välja arvatud sundraha nõue) tasaarvestada. See tähendab, et olukorras, kus süüdistatav on kohustatud hüvitama riigil tekkinud menetluskulu ja riik omakorda süüdistataval tekkinud menetluskulu, ei ole vaja kuluhüvitist mõlemalt poolelt välja mõista. Kohus võib piirduda sellega, et mõistab otsuse resolutiivosas välja summa, mis vastab menetluskulude hüvitamise nõuete vahele, ja seda isiku kasuks, kelle nõue on suurem. Kui kohus on mõistnud menetluskulud süüdistatavalt välja üksikute kululiikide kaupa või jätnud vastastikused kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõuded tasaarvestamata, ei muuda kohtuotsust iseenesest ebaseaduslikuks ega takista otsuse täitmist.
    3-1-1-14-14 (Maadevahetus - muidu vajalik lugemine, aga ka menetluskulude otsustamise kohta)
    Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata. KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu.
    3-1-1-9-14 (millal tuleb esitada taotlus menetluskulude kohta)
    Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et olukorras, kus ringkonnakohtult ei taotletud apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist, ei saa seda enam teha ka kassatsioonimenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-43- 13, p 58).
    3-1-1-67-13 (kannatanu menetluskulude väljamõistmine)
    11. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Selles sättes ei täpsustata, kellele peab süüdimõistetu konkreetselt menetluskulud hüvitama. Tõlgendades süstemaatiliselt KrMS VII peatükis sätestatut ja arvestades ka kohtupraktikas valitsevat arusaama, tuleb kolleegiumi arvates toetada seisukohta, et KrMS § 175 lg 1 p-des 2-10 nimetatud juhtudel mõistetakse süüdimõistetult menetluskulud välja riigile ja vastavatel isikutel tekib omakorda õigus muude seaduste (näiteks riigi õigusabi seaduse) alusel nõuda riigilt nende poolt kantud menetluskulude hüvitamist. Samas aga ei ole KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulude, so valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja kriminaalmenetlusega tekkinud muude menetlusosaliste vajalikud kulude, riigilt väljanõudmise võimalust teistes seadustes sätestatud. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuar 2010. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-09, p 21).

    3-1-1-83-16 (esimese astme kohtust peaks kohe õige lahendi saama - ja mida see menetluskulude kandja otsustamise seisukohast tähendab)
    16. K. Tikerpe kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 504 eurot (sh käibemaks 84 eurot). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks ja kassatsiooni koostamiseks kokku 4 tundi ja 12 minutit. Nähtuvalt KrMS § 173 lg 1 p-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem märkinud, et valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte, ühe tööühiku hinda ning õigusteenuse vajalikkust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul on K. Tikerpe kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Samas on kaitsja etteheited põhjendatud vaid kriminaalasja teistkordsel arutamisel tekkinud kulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmise osas. Arvestades seda küsimust käsitleva kassatsiooni osa mahtu ja keerukust, peab kolleegium kassatsioonimenetluses kaitsjatasu mõistlikuks suuruseks 180 eurot (sh käibemaks). See menetluskulu tuleb K. Tikerpele hüvitada. Riigikohus on varem selgitanud sedagi, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-14, p 32).
    3-1-1-110-13 (menetluskulude tasumise tähtaja määramine)
    6. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada menetluskulud süüdistataval, välja arvatud KrMS §-s 182 sätestatud juhul. Lähtudes KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava KrMS 18. peatüki 3. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka KrMS § 180 lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Samas leiab kolleegium, et regulatsiooni, mil kohus saaks määrata kohtukulude hüvitamise ositi vaid kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ettenähtud üldise ühekuulise tähtaja raames, ei saa pidada kohtukulude ositi hüvitamise eesmärki (süüdimõistetu varalise seisundi ja tema taasühiskonnastamise väljavaadete arvestamine) tagavaks.

    7. Püüdes leida lahendust ülalkirjeldatud probleemile, asus Riigikohus varasemas praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-12, p 7) seisukohale, et lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Süüdistatava huvidest lähtuv pikem tähtaeg võib aga kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt Riigikohtu 18. juuni 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1- 67-13, p 11). Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, oleks kolleegiumi arvates põhjendatud, kui ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Nii peaks kohus kohtulahendi tegemisel määrama, et kohtukulu näiteks summas kokku 600 eurot tuleb hüvitada 6 kuu jooksul selliselt, et iga kuu lõpuks hüvitatakse 100 eurot. See võimaldaks juba esimese kuu lõppedes kindlaks teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte.
    3-1-1-104-13 (menetluskulude jaotus määruskaebemenetluses)
    KrMS § 187 lg 2 sätestab tõepoolest, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Nimetatud sätet tuleb aga tõlgendada koostoimes KrMS § 180 lg-ga 1, § 181 lg- tega 1 ja 2 ning §-ga 183, st silmas pidades kriminaalmenetluse lõpptulemust. Sellest tuleneb, et kahtlustatavalt või süüdistatavalt ei mõisteta tema määruskaebuse rahuldamata jätmise korral kriminaalmenetluse kulusid välja kaebuse lahendamisel, vaid tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel või kriminaalmenetluse lõpetamisel alusel, mille korral jäävad menetluskulud kahtlustatava või süüdistatava kanda. Seega ei saanud ringkonnakohus enne asjas lõpplahendi tegemist võtta seisukohta menetluskulude hüvitamiseks kohustatud isiku kohta, vaid pidanuks määruskaebemenetluse kulu arvestama menetluskulude hulka.
    Menetluskulude küsimus
    A, B, C ja D peeti kinni kahtlustatavatena röövimises. Politseiülekuulamisel teatas A, kes oli alaealine, et ta kaitsjat ei soovi ja tal pole midagi varjata. Uurija teatas seepeale, et A-l pole valikut ning määratud korras oli ülekuulamise juures advokaat J. B ja C ütlusi ei andnud, D palus esmalt kohale kutsuda oma kaitsjana advokaat U, kes aga samuti soovitas D-l ütluste andmisest loobuda (soovitus, mida D ka järgis).
    Röövi tõendamiseks laskis uurija teha kolm ekspertiisi: sõrmejäljeekspertiisi, ballistikaekspertiisi ning hääleekspertiisi. Ballistikaeksperdilt küsiti, kas röövimisel  kasutatu oli seesama automaat, mis C auto läbiotsimisel leiti. Eksperdi arvates võis, aga ei pruukinud – kuul, mis juveelipoe seinast välja kougiti, oli liiga kõvasti kahjustada saanud. Sõrmejäljeeksperdilt küsiti sündmuskohalt leitud sõrmejälgede kohta ning ekspert vastas, et paljudest leitud jälgedest langesid ühed kindlasti kokku B sõrmejälgedega ning lisaks oli sama isik jätnud ka sõrmejäljed hiljutise varguse sündmuskohale. Hääleeksperdile esitati nelja mehe ülekuulamisel tehtud helisalvestised ning juveelipoes toimunud röövi ajal juhusliku kliendi tehtud video ning uuriti, kas mõni kahtlustatavatest oli isikuks, kes juveelipoes müüjat ja kliente põrandale pikali kamandas. Siin ekspertiis positiivseid tulemusi ei andnud. Varguse asi liideti röövimise kriminaalasjaga.
    Sõrmejäljeekspertiisi tulemusi kuuldes B murdus ja palus, et talle tehtaks kokkuleppemenetlus ning ta on nõus üles tunnistama. Prokurör nõustus. Kokkuleppemenetluse läbirääkimistel, mis kestsid tund aega, viibis ka B kaitsjana määratud korras H, kes prokuröriga nii kaua vaidles, kuni prokuröril kõrini sai ja ta teatas, et diil jääb üldse katki. Seepeale sekkus B, kes palus H asendada mõne „arukama ja mõistlikuma inimesega, kes oskab läbirääkimisi pidada.“ Prokurör nõustus ja H vabastati kohustustest ning kaitsjana asus protsessi I, kelle osalusel (I oli vait ja ainult noogutas) kokkulepe kiiresti sõlmitud sai. Kohtuistungil, kus kokkuleppe kinnitamist arutati, kulus 10 minutit ning I esitas ka taotluse talle kahe pooltunni eest kaitsjatasu välja mõista. Kohus kinnitas kokkuleppe. Millised on menetluskulud?
     
    Prokurör esitas kriminaaltoimiku tutvumiseks A, C ja D kaitsjatele. A-d esindas määratud kaitsjana F, C-d esindas määratud kaitsjana L ning D kaitsjana osales endiselt U. Toimik oli üheköiteline. Kohtu alla anti kolmik üldmenetluses. C palus, et ta saaks end ise esindada ja kohtunik nõustus, kuna C oli endine politseinik . Algselt ühe päeva peale planeeritud istung tuli siiski venitada kolmepäevaseks, kuna teise päeva hommikul C kohtusse ei ilmunud. Sundtoomise määrust täitvad politseinikud tabasid ta kodust, kus ta oli purupurjus ning tuli esmalt kainenema paigutada. Kohtupidamise lõpus esitasid U ja L taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks kuuetunnise kohtuistungi eest, sh 1 tund tühja aega teise päeva hommikul, kui C istungile ei ilmunud (mõlemad advokaadid küsisid 850 eurot), L nõudis 40 eurot toimikuga tutvumise ja kaitsealuse nõustamise eest, U küsis 400 eurot nelja tunni toimikuga tutvumise ja nõustamise eest ning lisaks veel nõudis U 200 eurot kohtueelsel menetlusel ülekuulamisel veedetud aja eest. Kohtuotsus oli ootuspärane: kolmik mõisteti süüdi. Millised menetluskulud ja kelle kanda jäävad?
     
    Alaealist A-d karistati tingimisi vangistusega ning sellega prokurör nõus ei olnud: tema arvates oli A reaalse vangistuse ära teeninud sellega, et juveeliäris eriti aktiivselt laamendas ja üht klienti tooliga lõi. Seetõttu prokurör vaidlustas otsuse A karistuse osas. D kaitsja U esitas ka apellatsiooni, kuna D süü olevat tõendamata. C otsustas sel korral samuti ise kaitsja valida ning tema lepinguline kaitsja oli I, kes kirjutas 30 lehekülge apellatsioonkaebust, mille sisuks olid mh erinevad taotlused DNA ekspertiisi määramiseks ja taotlus kriminaalasja saatmiseks uueks meetluseks maakohtusse, kuna kohtunik oli olnud A isa perekonnatuttav. Ringkonnakohtu istung kestis 1 tund. Ringkonnakohtu istungi lõppedes esitas A määratud kaitsja F taotluse välja mõista kaitsjatasu 6 tunni maakohtu istungil osalemise eest, 3 tunni toimikuga tutvumise eest, 1 tunni apellatsioonivastuse koostamise eest ja 1 tunni ringkonnakohtu istungil osalemise eest, kokku 400 eurot. C kaitsja I esitas taotluse välja mõista 1200 eurot toimikuga tutvumise, apellatsiooni koostamise ja kliendi nõustamise ning ringkonnakohtu istungil osalemise eest. U kaitsja palus apellatsiooni koostamise ja istungil osalemise eest kokku 5 tunni töö eest välja mõista 700 eurot. Ringkonnakohus rahuldas U apellatsiooni osaliselt ja kergendas U karistust. Samuti rahuldati prokuröri apellatsioon ja A-le mõisteti reaalne vangistus. C apellatsioon jäi täielikult rahuldamata – kohus küll rahuldas taotluse DNA-ekspertiisi määramiseks, kuid ekspertiisi vastus oli „ei saa välistada C pärilikkusaine esinemist sündmuskohalt leitud proovis.“ Millised menetluskulud ja kelle kanda jäävad?
    ÕIGUSKAITSEVAHENDID KRIMINAALMENETLUSES (13.11.17)
    • Vt KrMS kommentaarid 207-208
    • Kergandberg, Kangur, Lind, Saaremäe-Stoilov, Saarmets. Kohtumenetlus. Juura 2008, lk 262-271

    Kriminaalmenetluslikest kaitsevahenditest rääkides peetakse silmas eeskätt menetlusosaliste, kuid kahtlemata ka prokuratuuri võimalust mittenõustumisel vaidlustada kriminaalmenetluse kui terviku raames tehtavaid üksikuid menetluslikke otsustusi – võimalust kaevata nende otsuste peale.
    PS – kõigil on õigus pöörduda kohtusse, PS 24 lg 5 kõigil on õigus kaevata kohtusse.
    Põhjenduste puudumine on oluliseks menetluse rikkumiseks, kui puuduvad olulised põhjendused.
    EÕIK 7.lisaprotokolli art 2 lg 1 on sätestatud edasikaebeõigus kriminaalasjades. Lisaprotokolli sama artikli teises lõikes aga nähakse ette, et siseriiklikult võidakse kriminaalasjades edasikaebeõigus jätta tagamata esiteks vähemtähtsate õiguserikkumiste puhul, teiseks siis, kui riigi kõrgeim kohtuinstants oli toiminud esimese astme kohtuna ning lõpuks siis, kui isik oli tunnistatud süüdi tema õigeksmõistmist vaidlustanud kaebuse alusel. Seega on alust väita, et PS 24 lg-s 5 sätestatu kohaselt on edasikaebeõiguse esemeline kaitseala tunduvalt laiem võrreldes EÕIK 7.lisaprotokolli art-s 2 sätestatuga.
    Eestis on tõlgendatud seda põhiõigust oluliselt laiemalt, tagades esiteks lisaks kohtuotsustele põhimõtteliselt ka kohtumääruste edasikaevatavuse ja teiseks – põhimõtteliselt ka kohtueelses menetluses uurimisasutuste menetlusotsustuste edasikaevatavuse.
    Põhiseaduslik alus:
    RK PSJVK 18.juuni 2010.otsus 3-4-1-5-10: Põhiseaduse § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. (p 21) Edasikaebeõiguse tuum on, et isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus. Põhiõiguse vajalikkus on tingitud eelkõige sellest, et kohtunik võib eksida ja seetõttu peab olema tagatud kohtulahendi õigsuse kontroll. (p 16)
    Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seadusandja on kujundanud käskmenetluse seesuguseks, et kohtus süüdistatavat ära ei kuulata ja süüdistatav ega tema kaitsja ei saa esitada kohtumenetluse käigus taotlusi. Seega ei saa käskmenetluse raames taotleda ka normide põhiseaduspärasuse kontrolli. (p 17) Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õiguse piirangul ei ole legitiimset eesmärki. Kriminaalmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate käskmenetluse normide põhiseadusvastaseks tunnistamist. (p 27)
    Kuid PS 15 lg-s 1 sisalduv põhiõigus ei ole EKÕ-st “suurem ja tähtsam” mitte üksnes eelnimetatud piirangute korral kehtivate reservatsioonide apektist lähtuvalt.
    Loogiliselt ja ajalielt nagu ei saaks inimese jäoksEKÕ aktualiseeruda enne kohtusse pöördumise õigust (PS 15 lg 1)
    • 3-1-2-4-12: EKÕ apellatsiooniõiguse näol saab tekkida ja peab tekkima isikul, kes jäeti 3.isikuna kaaamata…

    Kontseptsioon , mille kohaelt EKÕ eelneb kohtusse pöördumise õigusele (või võiks vist ka öelda – kohtusse pöördumise õigus on tagatud EKÕ kujul) on seadusandja arendatud edasi ka alates 1.07.2016 kehtivate KrMS järgmise sätetega:
    • 318 lg 2 sekunda
    • 344 lg 2 sekunda
    • 366 p 10

    3-3-1-33-16 (kui kaua ja võimselt võib meil vaidlustada)
    EKÕ esemelisest kaitsealast
    “Otsus” PS mõttes tähendab ka kohtumäärust, kuid nende puhul üldtunnustanult märksa piiratumad kaebeõigused.
    EIK varem – 1 kord kindlati kaevata.
    3-1-3-10-02: Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni praktika põhjal kinnitas üldkogu samuti, et Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (Vt RT III 2001, 2, 14, p 15, 19). Seega peab kohtusse pöördumise õigus tagama põhiseaduslike õiguste võimalikult tõhusa kaitse.
    3-4-1-56-13 PS
    • Paragrahv 15
    Kohus peab järgima põhiseadust ja jätma põhiõigust rikkuva asjassepuutuva normi kohaldamata ka siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud taotlust tema põhiõigust rikkuva kohtumenetluse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks. Seega, kohaldades tsiviilasjas TsMS § 689 lõiget 6, oli riigikohtul ex officio kohustus kontrollida selle sätte põhiseaduspärasust samamoodi kui juhul, kui hageja oleks kassatsioonkaebuses esitanud TsMS § 689 lõike 6 põhiseadusvastasuse kohta väite. (p 10)
    Paragrahv 24lg 5
    PS § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Sellest sättest ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 12) Kassatsioonkaebust menetlusse võttes ei otsustata asja sisuliselt. On võimalik, et asja lahendav koosseis leiab erinevalt menetlusse võtmise otsustajatest, et kassatsioonkaebust ei saa üldse menetleda.TsMS § 682 lõige 1 sätestab, et kohus jätab kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või et kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Kuigi olukord näib menetlusosalise vaatevinklist kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisel ja kassatsioonimenetluses otsuse resolutsioonina tegemisel sarnane, siis isegi, kui asjas tehakse otsus resolutsioonina, on Riigikohus põhjalikult analüüsinud esitatud kassatsioonkaebusest lähtuvalt vaidlustatud ringkonnakohtu lahendit. (p 11)
    “…kaevata seaduses sätestatud koras” ja kaebesüsteemide uskumatu mitmekesisus maailmas.
    • Saksamaal kõrgemates ajades saad ka apellerida, raskemates mitte
    • Miks ka meil on ( riigireformi kontekstis) vähemalt mõeldud samas suunas?

    EKÕ (ja kohtukaebeõiguse) ulatuse muudatused RK praktikas
    • (Tegelikult raskustega põhjendatavad) piiramised RK praktikas

    3-1-1-48-15: KrMS 126_16 sätestatud jälitustoimingute kohtukaebe (ag aka edasikaebe) õiguse piiramine
    KrMS § 126^16 lg-s 1 sätestatut tuleb ajaloolise ja teleoloogilise ning süstemaatilise tõlgendamise tulemina mõista viisil, et jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkust ei saa määruskaebe korras vaidlustada kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal. Selline kaebeõiguse puudumine ei moonuta kaebeõiguse olemust põhiseaduse § 11 mõttes. (p 20)
    Süstemaatilise tõlgenduse lähtehüpoteesiks on tõdemus, et süüteomenetluse mistahes staadiumis peab menetleja toimima just selleks staadiumiks kehtestatud õigusinstituudi reeglite kohaselt ja ta peab saama lahendada iseseisvalt kõik selles menetluses aktualiseeruvad küsimused. Põhjendamatuid menetluslikke raskusi ja ebaselgust nii menetlejale kui ka menetlusosalistele tekitaks ühelt poolt see, kui süüteomenetluse ühes staadiumis (näiteks kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus) peaks menetleja (kohus) lahendama paralleelselt või samal ajal ka küsimusi, mille menetluskord sisaldub mingis teises õigusinstituudis.
    3-1-1-14-14 (maadevahetuse asi). Selle lahendiga muutis kriminaalkolleegium märgatavalt senist praktikat KrMS 339 lg 1 p-s 7 tõlgendamisel, öeldes, et üksnes oluliste põhjenduste puudumine on menetlusõiguse oluline rikkumine.
    • Kõnealuste põhiõiguste “juurde andmine” PS järelevalve koras

    3-4-1-20-12
    • Kohtukaebeõiguse asemel… asendustegevusi:

    3-1-2-4-12 (eelnevalt kaasamata 3.iikule (kelle vara konfiskeeriti) kaebeõiguse apellatsioonitähtaja ennistamine)
    Nii nagu apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestatakse KrMS § 319 lg 1 kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, tuleb ka apellatsioonitähtaega arvestada kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemisest (välja arvatud KrMS § 319 lg-s 3 ette nähtud erandjuhtumil). Mõjuvad põhjused, mis takistasid kohtumenetluse poolel kättesaadavaks tehtud kohtuotsusega tutvuda, on arvestatavad apellatsioonitähtaja ennistamisel. Ennistamise aluse olemasolul on kaebetähtaja ennistamine kriminaalmenetluses võimalik tähtajatult. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (KrMS § 172 lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (KrMS § 172 lg 2 p 2). KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest.
    3-3-1-15-12 (asendustegevuse pakkumine – huvitatud isikule tsiviilõiguslikke õiguskaitse vahendite pakkumine)
    Kui maksuhaldur on esitanud halduskohtule taotluse loa saamiseks täitetoimingute teostamiseks, siis selle taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise määruse peale saab määruskaebuse esitada maksuhaldur või maksukohustuslane. Muudel isikutel nende määruste peale määruskaebuse esitamise õigust ei ole. MKS § 136^1 lg 1 alusel hüpoteegi seadmiseks loa andmise määrus saab puudutada selles nimetamata isikut juhul, kui isik on üks kinnistu kinnistusraamatusse kantud omanikest. Kui kohtulik hüpoteek on kinnistusraamatu ebaõige kande tõttu seatud ühisvarale, siis on võimalik nõuda AÕS § 65 lg 1 järgi kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks) nõusolekut riigilt (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kui isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Lahendust on võimalik leida ka kohtuväliselt, kuna Maksu- ja Tolliametil on õigus kohtulikust hüpoteegist loobumiseks KRS § 34 lg 21 järgi esitada kinnistusregistrile notariaalselt tõestatud või digitaalselt allkirjastatud kinnistamisavaldus. Ühisvara koormamise korral on võimalik oma õigusi kaitsta ka täitemenetluse seadustiku §-s 222 sätestatud hagi esitamisega vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks.
    3-3-1-33-15 (kas ja kuhu võin kaevata, kui mind süüdistatakse lähenemiskeelu esimeses rikkumises ja mind stigmatiseeritakse kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises?)
    8. HKMS § 187 lg 4 sätestab, et kui apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puuduse saab ilmselt kõrvaldada, jätab kohus määrusega apellatsioon kaebuse käiguta ja annab apellandile mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega apellandile.

    9. Ringkonnakohus põhjendas 6. oktoobri 2014. a määruses menetlusabi taotluse osalist rahulda mist sellega, et kahjunõue on 540 eurot ületavas osas perspektiivitu. Ei tühistamiskaebusi ega kahju nõuet 540 euro ulatuses kohus perspektiivituks ei pidanud ning selgitas määruse põhjendavas osas, et kui kaebaja puudust ei kõrvalda (ülejäänud riigilõivu ei tasu), tagastab kohus kaebajale apellatsioon - kaebuse 4460 euro hüvitise nõudes ning saab seejärel võtta menetlusse apellatsioon kaebuse lisaks haldusaktide tühistamisnõuetele kahju hüvitamise nõudes 540 eurot. Seega oli menetlusse võtmist takistav puudus (riigilõiv tasumata) vaid osal apellatsioonkaebusest.
10. Eeltoodu on ringkonnakohtul jäänud apellatsioonkaebuse tagastamise määruse koosta misel tähelepanuta, mistõttu on ekslikult tagastatud apellatsioonkaebus täies ulatuses. Seetõttu tuleb
A. Pokrase määruskaebus osaliselt rahuldada. Riigikohus tühis tab Tartu Ringkonnakohtu 3. veebruari 2015. a määruse haldusasjas nr 3-14-47 osas, millega on apellatsioonkaebus tagastatud Viru Vangla haldusaktide tühistamise nõuet ning mitte varalise kahju hüvitamise nõuet 540 euro ulatuses puudutavas osas. Ringkonnakohtu määrus jääb jõusse osas, millega tagastati apellatsioon kaebus 4460 euro suuruse hüvitise nõuet puudutavas osas. Asi tuleb saata tühistatud osas tagasi ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

    3-1-1-10-12 (süüdistatava õigus vaidlustada konkurentsialase kuriteo KrMS 205_1 alusel lõpetamist nn uurimiskaebemenetluse korras, kuigi seaduses selline kohtukaebe võimalus selgelt puudub)
    Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 205^1 sätestatud konkurentsialase kuriteo lõpetamine seoses leebuse kohaldamisega on käsitatav KrMS §-s 205 sisalduva nn kroontunnistaja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise erijuhuna. Kroontunnistajal puudub KrMS §-st 205 lähtuv subjektiivne õigus nõuda kriminaalmenetluse lõpetamist ja ka õigus vaidlustada tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamata jätmist. KrMS §-st 205^1 aga tuleneb subjektiivne õigus nõuda kriminaalmenetluse lõpetamist ja õigus vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamata jätmist. Kui KrMS §-s 205 (samamoodi nagu ka KrMS §-des 202, 203, 204, 205^2) sisalduva sõnakasutuse kohaselt „võidakse kriminaalmenetlus lõpetada“, siis KrMS § 205^1 tekstis nähakse ette, et „kriminaalmenetlus lõpetatakse“. Seega on põhjust väita, et KrMS §-s 205^1 kutsutakse isikuid oluliselt aktiivsemalt riigiga koostööle ja samas põhjustatakse sellega vältimatult ka oluliselt enamal määral õiguspärast ootust kriminaalmenetluse lõpetamisele, kui §-s 205 sisalduvas kroontunnistaja üldregulatsioonis. Riiklikus tegevuses põhjustatud õiguspärase ootusega tuleb aga üldjuhul siduda ka vastav subjektiivne õigus, millest lähtuvalt saab isik tegutseda siis, kui leiab, et tema õiguspärast ootust on rikutud. Veelgi olulisem erinevus seisneb aga selles, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 205^1 alusel ei piisa lihtsalt kroontunnistajaks olemisest ja täielikust koostöövalmidusest riigiga, vaid oluline on olla esimene kroontunnistaja. Kuna küsimus selle kohta, kes leebusetaotlejaist esitab nõuetekohase taotluse esimesena, on seadusandja ühelt poolt muutnud leebusetaotlejate menetlusliku saatuse määramisel absoluutselt otsustavaks tingimuseks ja kuna teisalt puuduvad objektiivsed kriteeriumid selle küsimuse otsustamiseks ja ka tehtud otsustuse objektiivsuse hindamiseks, siis peab olema tagatud subjektiivne õigus taotleda enda tunnistamist esimeseks leebusetaotlejaks. Samuti tuleb tagada kohtukaebeõigus vaidlustamaks kõnealuses küsimuses tehtud Riigiprokuratuuri otsustust. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 205^1 alusel on vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebe korras.
    3-1-1-39-16 (alaealise uurimiskaebe õigus lõpetamisel KrMS 200, 199 lg 1 p 1 ja 201 lg 1 alusel, kui asja materjalid saadetakse alaealiste komisjonile, kuigi seaduse tekstist selline õigus leitav ei ole)
    Kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole käsitatav tavalise menetlustoiminguna KrMS § 228 lg 1 mõttes ega ole seetõttu vaidlustatav KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestanud korras. Erandjuhtudel võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kaasneda ka näiteks süüdistatava õiguste riive ja sellisel juhul tuleb aktsepteerida kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamist uurimiskaebemenetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnev kriminaalasja materjalide saatmine alaealiste komisjonile riivab intensiivselt kannatanuks mitte oleva isiku (kahtlustatava) huvisid. Väidetava õigusrikkumise pinnalt alaealisega edasi tegelema hakkav komisjon võib nimelt kohaldada teo toimepanija suhtes mõjutusvahendeid (AMVS § 3). Sellise võimaluse tõttu ei ole kõnealusel juhul tegemist kriminaalmenetluse nn rehabiliteeriva lõpetamisega. Seetõttu tuleb menetluse lõpetamisel KrMS § 200, § 199 lg 1 p 1 ja § 201 lg 1 alusel, st kui asja materjalid saadetakse alaealiste komisjonile, jaatada uurimiskaebe õigust. Sellisel juhul saab alaealise esindaja vaidlustada muu hulgas väidet, et alaealine pani menetluse esemeks oleva teo toime. Kaitsja märgib õigesti, et juhul, kui teo toimepanemine alaealise poolt ei ole kinnitust leidnud, puudub alus tema suhtes asja materjalide alaealiste komisjoni saatmiseks. (p-d 14-16)
    3-1-1-69-08 (Kohtu alla andmise määruse vaidlustamise lubamine teatud erandjuhtudel (vale kohtunik!), kuigi KrMS 385 p 16 sellise määruse vaidlustamise välistab.
    KrMS § 385 p-st 13 lähtuvalt ei saa kohtu alla andmise määrust määruskaebuse korras vaidlustada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-25-04). Kuid KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseteks muuhulgas ka seetõttu, et vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada hiljem - kas apellatsioonis või kassatsioonis. Kuid olukorras, mil kohe algselt on täiesti selge, et kohtumääruse, eriti aga kogu kohtulikku arutamist määrava kohtu alla andmise määruse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis, ei ole asjakohane arutleda kohtumääruse hilisemate põhimõtteliste vaidlustamisvõimaluste üle. Jõusse ei saa jätta määruskaebust, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, kuid mis on sisuliselt õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08).
    • Kontrrevolutsiooniline pööre, RK kriminaalkolleegiumi 3-1-1-26-16

    Kaval tagasipööre” olukorra juurde, mil kolleegium (taas) ie annab kaebevajadust tunnetades juurde edasikaebeõigust
    Vaadates sisuliselt läbi taotluse, mille lahendamiseks seadus kohtule kriminaalmenetluses pädevust ei anna, rikub kohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 15)
    Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11) Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik , saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14) KrMS § 142 võimaldab keelata kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul ka ühisomandisse kuuluva kinnisasja käsutamise (3-1-1-49-13 p 13).
    3-1-1-3-17 (vabastada tsiivilhagi tagamieks arestitud kinnisasjad aresti alt – kuigi KrMS 202 alusel menetluse lõpetamise määrust vaidlustada ei saa, saab eraldi vaidlustada selles määruses sisalduvat otsustust)
    Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 peab tõlgendama nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab KrMS § 141^4 lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras. (p 45)
    • 3-1-1-33-17

    Menetluskaebuste teoreetilised liigitused :
    • korralised ja erakorralised
      • korralised – seadusjõustamata kohtulahndite peale, kusjuures korralise kohtukaebuse esitamine peatab kohtulahendi jõustumise. Apellatsiooni – ja kassatsioonikaebused.
      • Erakorralised – saab esitada jõustunud kohtulahendite peale ja üksnes siis, kui korralisi menetluskaebusi kas enam ei saa esitada või kui neid üldse esitada ei saa. Teistmisavaldus.

    Määruskaebused  vastavalt KrMS 408 lg 3 on ka määruskaebused peale vahistusmääruse korralised kohtukaebused selles mõttes, et need esitatakse jõustamata kohtumääruste peale ja määruskaebuse esitamine peatab kohtumääruse täitmise. Tulenevalt KrMS 408 lg-st 5 aga jõustub vahistusmäärus selle tegemisel ja selles mõttes paigutub vahistusmääruse vaidlustamiseks esitatav kaebus erakorraliste kohtukaebuste hulka.
    • täielikud ja osalised
      • täielik – milles võib “rahulolematust avaldada” menetluse kõigi kolme olulise elemendiga seoses: faktiliste asjaolude tuvastatusega (tõendatusega), seoses teo õigusliku kvalifitseerimise, ag aka muude materiaalõiguslike küsimustega, seoses menetlusnormide olulise rikkumisega. Apellatsioonikaebus .
      • Osaline – selles ei saa vaidlustada faktiliste asjaolude tuvastatust. Kassatsioonikaebus .
    • devolutiivsed ja mittedevolutiivsed (evolutiivsed)
      • devolutiivne – kohtukaebus, mida lahendab vaidlustatud kohtulahendi teinud kohtu suhtes kõrgem kohtuinstants.
      • Mittedevolutiivne – kohtukaebuse lahendajaks on vaidlustatud kohtulahendi teinud kohus ise.
    • suspensiivsed ja mittesuspensiivsed
      • suspensiivne – takistab vaidlustatud lahendi seadusjõustumist ja seega ka täitmisele pööramist. Apellatsioon- ja kassatsioonkaebus.
      • Mittesuspensiivsed – kaebused vahistamismääruse, vahistamise tähtaja pikendamise määruse, vara arestimise määruse, posti- ja telegraafsaadetise arestimise määruse ja ametist kõrvaldamise määruse peale (KrMS 408 lg 5)
    • reformaatorlikud ja kassaatoorsed
      • reformaatorlik – kohtukaebus, mille lahendaja võib ise teha ka sisuliselt täiesti uue kohtulahendi. Kõik meie kriminaalmenetluses tuntud kohtukaebused on olemuslikult reformaatorlikud,
      • Kassatoorne – kohtukaebus, mille lahendamisel kohus uue lahendi ei tee: ta kas tunnistab vaidlustatud kohtulahendi õigeks ja jätab selle muutmata või – leides, et kaebus on põhjendatud – tagastab kohtuasja alamastme kohtule uueks arutamiseks.

    Menetluskaebe süsteem kriminaalasjades
    • nn süüdistuskohustusmenetlus (KrMS 207-208)
    • (al 1.09.11 ka lõpetamiskohustusmenetlus)
    • nn uurimiskaebe menetlus (VII ptk 5.jagu). Kaebamine kohtueelses menetluses.
    • kohtukaebemenetlused:
    • apellatsioonimenetlus
    • kassatsioonimenetlus
    • määruskaebe menetlus
    • teistmismenetlus
    • “A la Brussilov (NB! Konverents märtsis 2013)
    • tinglikult: menetlus EIK-s
    • KrMS 366 p 7 – menetlus pärast Strausbourg’i

    Mida teha “kuldkaebajatega”?
    Süüdistuskohtumenetlus (KrMS 207-208)
    Selle kaebemenetluse eesmärk on ühiskonna poolt kuriteos kannatanule teatud lepituse pakkumine talle võimaluse andmisega kaevata kriminaalmenetluse alustamata jätmise või selle lõpetamise peale.
    Tulenevalt KrMS 207 lg-st 1 on süüdistuskaebe õigus küll vaid kannatanul, kuid kahtlemata võib sellise kaebuse esitada ka tema esindaja. Kui kaebus jäetakse rahuldamata ja kriminaalmenetlus alustamata, ei ole alust rääkida sellest isikust kui kannatanust kriminaalmenetlusõiguslikus mõttes.
    Kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada soovides tuleb KrMS 207 lg 1 kohaselt esmalt pöörduda selle prokuratuuriasutuse poole, kellelt saadi alustamata jätmise teade või kelle tööpiirkonda jääb sellise teate väljastanud uurimisasutus.
    Kannatanu, keda ei rahulda see, et prokuratuur on jätnud tema süüdistuskaebuse rahuldamata, samuti kannatanu, kes ei nõustu kriminaalasjas menetluse lõpetamisega KrMS 200 nimetatud alustel, võivad esitada süüdistuskaebuse Riigiprokuratuurile.
    Kannatanu, keda ei rahulda prokuratuuriasutuse ja lõppkokkuvõttes ka Riigiprokuratuuri seisukoht ning kes on veendunud, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, võivad advokaadi vahendusel kaevata selle peale ringkonnakohtule. Kaebuses tuleb ära näidata väidetavalt toimepandud kuriteo kvalifikatsioon, millistele kogutud tõenditele tugineb kuriteokahtlus ning millised menetlustoimingud on kaebaja arvates jäetud tegemata.
    3-1-1-98-13 (kas asi on põhjendamatult keerukamaks aetud?)
    Kannatanu algne määratlus KrMS 37 lg 1 tekstis on alates 2016.a 16.jaanuarist oluliselt muutunud (tõsis: paljuski lihtsalt varasemaid kohtupraktilisi
    3-1-1-97-10 (ka nn “uus kannatanu” saab vaidlustada SKM korras enese kaasamatust kannatanuna)
    3-1-1-55-07 (ka süüdistuskaebuse ilmse põhjendamatuse tõttu saab 3-liikmeline koosseis jätta läbi vaatamata ilma istungit korraldamata)
    KrMS 208 lg 6: ringkonnakohtu pädevuses mõistetavalt ka menetluse alustamise või jätkamise kohustamine – hiljem KrMS 49 lg 1 kohaldamine: kas samad kohtunikud saavad hiljem arutada? Pigem jah.
    3-1-1-60-10 (miks ei saa vaidlustada kriminaalmenetluse alustamist (kuigi sellega kahtlemata kaasnevad põhiõiguste riived)?)
    NB! Siin erinevalt süüdistuskohtumenetlusest ei ole ringkonnakohtu lahend lõplik ja lõpetamata jätmise korral on võimalik ka määruskaebus Riigikohtule (385 p 11)
    Seega 207-208 pealkiri ei ole enam õige, sest ei kajasta neis sisalduvat lõpetamiskohustuse menetlust.
    Uurimiskaebemenetlus
  • eeluurimiskohtuniku pädevus uurimiskaebe menetluses
    Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)
    • uurimiskaebeks õigustatud isikud

    Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema ( PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21) Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22) Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26) Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)
    3-1-1-39-16
    • uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamine ehk uurimiskaebemenetlus

    Kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole käsitatav tavalise menetlustoiminguna KrMS § 228 lg 1 mõttes ega ole seetõttu vaidlustatav KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestanud korras. Erandjuhtudel võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kaasneda ka näiteks süüdistatava õiguste riive ja sellisel juhul tuleb aktsepteerida kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamist uurimiskaebemenetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnev kriminaalasja materjalide saatmine alaealiste komisjonile riivab intensiivselt kannatanuks mitte oleva isiku (kahtlustatava) huvisid. Väidetava õigusrikkumise pinnalt alaealisega edasi tegelema hakkav komisjon võib nimelt kohaldada teo toimepanija suhtes mõjutusvahendeid (AMVS § 3). Sellise võimaluse tõttu ei ole kõnealusel juhul tegemist kriminaalmenetluse nn rehabiliteeriva lõpetamisega. Seetõttu tuleb menetluse lõpetamisel KrMS § 200, § 199 lg 1 p 1 ja § 201 lg 1 alusel, st kui asja materjalid saadetakse alaealiste komisjonile, jaatada uurimiskaebe õigust. Sellisel juhul saab alaealise esindaja vaidlustada muu hulgas väidet, et alaealine pani menetluse esemeks oleva teo toime. Kaitsja märgib õigesti, et juhul, kui teo toimepanemine alaealise poolt ei ole kinnitust leidnud, puudub alus tema suhtes asja materjalide alaealiste komisjoni saatmiseks. (p-d 14-16)
    3-1-1-103-13
    • uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamine ehk uurimiskaebemenetlus

    Arvestades, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad. KrMS § 228 lg-st 1 nähtuvalt hõlmab uurimiskaebemenetlus esemeliselt üksnes menetleja aktiivset tegevust, s.o menetlusnõuete rikkumist menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Arvestades, et KrMS §-s 211 väljendatud kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur vabad otsustama, missuguseid menetlustoiminguid ning missuguses järjekorras on vaja kohtueelse menetluse eesmärgi saavutamiseks teha, pole menetleja tegevusetus laiemas mõttes uurimiskaebemenetluses üldjuhul vaidlustatav. Menetleja tegevusetust laiemas mõttes tuleb eristada seaduses sätestatud kohustuslike nõuete täitmata jätmisest konkreetse menetlustoimingu käigus ja menetleja tegevusetusest, mis kaasneb konkreetse menetlustoimingu läbiviimise või määruse tegemisega (nt menetlusseaduses sätestatud tähtaja mittejärgimine, uurimis- või menetlustoimingu protokolli tutvustamata jätmine vmt). Olukorras, kus kannatanud vaidlustavad Riigiprokuratuuris uurimisasutuse ja prokuratuuri sellist tegevusetust, mis pole seotud menetlusnõuete rikkumisega konkreetse menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel, ei ole need etteheited KrMS §-des 228–232 sätestatud korda järgides lahendatavad ning sellest johtuvalt puudub Riigiprokuratuuril alus lahendada esitatud taotlus määrusega.
    • eeluurimiskohtuniku pädevus uurimiskaebe menetluses

    Eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.
    3-1-1-12-12

    • uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamine ehk uurimiskaebemenetlus

    KrMS § 231 lg-st 5 tulenevalt ei saa eeluurimiskohtuniku määrust edasi kaevata. Ka KrMS § 385 p-st 14 nähtuvalt ei saa KrMS § 231 alusel uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse vaidlustamise kohta tehtud määruse peale määruskaebust esitada.
    3-1-1-47-09

    • uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamine ehk uurimiskaebemenetlus

    KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist. Puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. (RKKKm nr 3-1-1-41-08).
    • eeluurimiskohtuniku pädevus uurimiskaebe menetluses

    Kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna.
    3-1-1-41-08
    • eeluurimiskohtuniku pädevus uurimiskaebe menetluses

    KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid, nagu on põhjendatult märgitud riigiprokuratuuri määruskaebuses, ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.
    • uurimiskaebeks õigustatud isikud

    KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud korras ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad. Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Siinjuures tuleb märkida, et sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6. Seega kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.
    3-1-1-56-05
    • uurimiskaebeks õigustatud isikud
    Riigiprokuratuuri põhistatud määrust, millega kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selle lõpetamine on loetud põhjendatuks, saab isik vaidlustada vaid professionaalse juristi - advokaadi vahedusel. Seadusandja on sellega püüdnud põhjendatult vältida teiste isikute alusetu kahtlustamisega kaasneda võivaid põhiõiguste riiveid.
    3-1-1-42-05
    • uurimiskaebeks õigustatud isikud
    Kuigi KrMS § 37 lg 1 kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, kuid kriminaalmenetlus on põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Sellisel isikul ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus.
    Kassatsioonimenetlus (KassM)
    • RK põhimenetlus
    • Põhileselt Ringkonnakohtu otsuse peale, kuid
    • 383 lg 2: koos kassatsiooniga saab vaidlustada ka määruskaebe “allumatuid” määrusi
    • 189 lg 3: ringkonnakohtu otsust saab kohtukulude osaas vaidlust ka määruskaebe koras
    • Korraline ja suspensiivne
    • Menetlusloa süsteem
    • Mittetäielik = vaid õiguskaebus
      • Kas kohtuprax ühtlustanmise funktsioon prevaleerib konkreetse asja õige lahendamise funktsiooni üle?
        • 349 lg 3 p 2: menetlusse pretsedendi loomiseks
        • 2 p 4: õigusallikas
      • RK seisukohtade siduvus menetlusõigus versus materiaalõigus, formaalne ning tegelik olukord
      • Kas Riigikohus ei pääse üldse faktilistele asjaolude ligi?
    • Kassatsiooni esitaja – vaid prof jurist (ses osas on veel elitaarsemaid riike) aga enam mitte vandeadvokaat, lihtsalt advokaat.

    Kassatsioniõigus materiaalses mõttes
    • Seotus kassa alusega: õ.rikkumistega
    • Nn teistkordsuse reegel:
      • Üldjuhul pead olema eelnevalt ka apellerinud
      • Kui ringkond muutis – kassatsiooniõigus sõltumata eelnevast apelleerimisest
      • 3-1-1-118-06: kui ringkond muudab kvalif, tekib kassats.õigus ka kaitsjal, kes ei apelleerinud, kuid – NB! – ta ei saa tõstatada “uut teemat”, mida varem apellatsioonimenetluses ei olnud.
    • Tsiviilkostja ja (nüüd ka kannatanu – kasseerivad vaid tsiviilhagisse puutuvalt
    • Kuid: vt 3-1-1-49-16: kannatanu kassatsiooniõigus ulatub ka menetluskulude väljamõistmise vaidlustamiseni
    • 3.isik - avaram õigus kui kannatanul!

    Kassatsiooni esitamise õigus
  • Prokurör
  • Advokaat
  • Eesti Advokatuuri liige
  • Välisriigi advokaadid –vt Advokatuuriseaduse 5.ptk
  • Kassaator
  • Kassats menetluse pool
    Kassatsiooni tähtaeg
    • Kaheastmeline (7 ja 30) – ja kahjuks ka tervikotsuse puhul
    • Andrejevi kaasus EIK-s: laiska kaitsjat ei saa kaitsealusele “süüks arvata”.
    • 347_1 lg 1 – kassatsiooni täiendamine kuni tähtaja lõpuni

    Nõuded kassatsioonile (KrMS 347)
    • õiguserikkumisest kassatsioonimenetluse kontekstis menetlusteoorias
      • menetlusõiguse oluline rikkunime – vt KrMS 339 kommentaare
      • õiguseriikumise põhjendused
        • valdavalt toimiku pinnalt
        • Erand: menetlusõiguse puhul – ka toimikuvälised
    • Riigikohus ei saa enam siduvalt nõuda suulist
    • NB! KrMS 347_1: probleeme seoses kassats muutmisega
    Kassatsioonimenetluse esemesse saavad kuuluda vaid kaebuses konkretiseeritud õigusrikkumised, sellesse ei kuulu uurija tegevuse otstarbekuse hindamine.
    Kui esimese astme kohtu otsus on läbi vaadatud ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumis, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi menetlusesemeks üksnes ringkonnakohtu otsuse õiguslik külg, mitte aga esimese astme kohtu otsus.
    Kassatsioonimenetlus on riigi kõrgeima kohtu – Riigikohtu – põhimenetlus. Koos kassatsioonkaebusega on võimalik vaidlustada ka neid kohtumäärusi, mis eraldi võetudlt määruskaebe korras vaidlustatavad ei ole. Kassatsioon on apellatsiooniga sarnane selles osas, et tegemist on kaebusega jõustumata kohtulahendi peale, mis takistab kohtuotsuse jõustumist. Erinevalt apellatsioonist aga on kassatsiooni puhul tegemist osalise kohtukaebusega selles mõttes, et kassatsiooni korras on võimalik kaevata juhul, kui ringkonnakohus on materiaalõigust ebaõigest kohaldanud või oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kaebus ise esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.
    Teistmismenetlus
    • Kohtuotsuse seadusjõud (ja õiguskindlus) versus õiglus (sisuliselt õige kohtulahend)
    • Sõna “testmine” (teistav või teistetav kohtuasi)
    • Teistmine = jõustunud kohtulahendi tühistamine ja slle lahendiga päädinud kohtuasja “taasavamine”. Seega 13.ptk pealkiri võiks ka olla_ “kriminaalasja teistmismenetlus”
    • Täna de lege lata – ainus erakorraline
      • Minevik : kohtuvigade parandamise menetlus
      • Suur individuaalne konst kaebe menetlus?
      • Austerlastel: (vt kohtumenetlus 2008, lk 268)
        • Nichtigkeitsbeschwerde zur Wahrung des Gesetzes
        • Ausserordentl. Wiederaufnahme
        • Kajamenetlus

    Teistmise alused (KrMS 366)
    • Tunnistaja valeütlus jm sarnased
    • Kohtuniku kuritegu
    • K. eelse menetleja või prokurüri kuritegu
    • Nn alusotsuse tühistamine
    • Muu oluline
    • Sate PS – vastavus, millele otsus tagines
    • EIK tauniv otasus
    • RK üldkogu 10.04.2012 lahendi alusel loodud uus teistmisalus: õigeksmõistmine üldmenetluses, kui eelnevalt oli lühimenetluses kaastäideviija või osavõtja süüd tunnistatud
    • Ühes üldmenetluses tuvastatud kt. sündmuse puudumine, kui teistmitavas asjas oli isik selles kt.sündmuses süüdi tunnistatud
    • Novell al. 01.07.2016: vara konfiskeerimise menetlusse kaasmata jäetud isikult
    • 3-1-1-48-12: Asjaolu, et Eesti Advokatuuri aukohus asub pärast kohtuotsuse tegemist mingis õiguslikus küsimuses kohtust erinevale seisukohale, ei saa kaasa tuua kohtuotsuse teistmist.

    Otsuses Andreyev vs Eesti tuvastas inimõiguste kohus EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Erinevalt kohtuasjast Andreyev vs Eesti polnud praeguses asjas aukohtumenetluse esemeks küsimus, kas kaitsjate tegevus tõi kaasa R. Paala kaitseõiguse rikkumise.
    Teistmisavalduse esitamise õigus
    • vt 367 lg 1 uut teksti (alates 1.07.2016)
    • vt 367 omapärast teksti (eriti pärast sõna “samuti”)

    T avalduse menetlusse võtmise otsustamine ja RK lahendid
    • 370 lg 4_1

    Määruskaebemenetlus olemusest
    • kohtuotsus versus kohtumäärus
    • PS 24 lg 5: lihtsa seadusreservatsiooniga
    • Ajaloost ja võrdlusest meie teiste kohtmenetlustega
    • Ükskõik millises menetlusstaadiumis tehtud kohtumäärused
    • 383 lg 2: lõpuni selgusetu sate (vt analoogiat: 3-1-1-10-12)
    • ka menetlusväline isik!
    • Esitada 10 päeva jooksul!
    • Üldjuhul ka enesekontrollimenetlus

    69
  • Vasakule Paremale
    Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #1 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #2 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #3 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #4 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #5 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #6 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #7 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #8 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #9 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #10 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #11 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #12 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #13 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #14 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #15 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #16 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #17 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #18 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #19 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #20 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #21 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #22 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #23 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #24 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #25 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #26 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #27 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #28 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #29 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #30 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #31 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #32 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #33 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #34 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #35 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #36 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #37 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #38 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #39 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #40 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #41 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #42 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #43 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #44 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #45 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #46 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #47 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #48 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #49 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #50 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #51 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #52 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #53 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #54 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #55 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #56 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #57 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #58 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #59 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #60 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #61 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #62 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #63 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #64 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #65 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #66 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #67 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #68 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #69 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #70 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #71 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #72 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #73 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #74 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #75 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #76 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #77 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #78 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #79 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #80 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #81 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #82 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #83 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #84 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #85 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #86 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #87 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #88 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #89 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #90 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #91 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #92 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #93 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #94 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #95 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #96 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #97 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #98 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #99 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #100 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #101 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #102 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #103 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #104 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #105 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #106 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #107 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #108 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #109 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #110 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #111 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #112 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #113 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #114 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #115 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #116 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #117 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #118 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #119 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #120 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #121 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #122 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #123 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #124 Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid #125
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 125 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2017-12-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 172 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor fantasy711 Õppematerjali autor

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Prokurör kriminaalmenetluses kordamine
    5
    rtf

    Prokurör kriminaalmenetluses kordamine

    (1) Kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. (2) Kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. (3) Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 2. Legaliteedi- ja oportuniteediprintsiip kriminaalmenetluses Legaliteet (koik peab uurida) - absoluutsed alused KriM § 199 (1) Kriminaalmenetlust ei alustata, kui: 1) puudub kriminaalmenetluse alus; 2) kuriteo aegumistahtaeg on moodunud; 3) amnestiaakt valistab karistuse kohaldamise; 4) kahtlustatav voi süüdistatav on surnud voi juriidilisest isikust kahtlustatav voi süüdistatav on lopp enud; Oportuniteet on otstarbekohustus. Oportuniteedi printsiip - otstarbekuse printsiip, mille kohaselt on prokuroril oigus lopetada kriminaa lasja. Kriminaalmenetluse lopetamine oportuniteedi pohimottel (prokurori poolt). Aluseks on prokurori ett

    Prokurör kriminaalmenetluses
    Süüteomenetluse kordamisküsimused
    30
    doc

    Süüteomenetluse kordamisküsimused

    Süüteomenetluse kordamisküsimused ÜLDOSA 1. Kriminaalmenetlus, selle allikad ja reguleermisala ning ülesanded Mõiste - Kriminaalmenetlus on karistusõiguse normide rakendamisega seonduv ja kohtuvõimu teostamisele suunatud riiklik tegevussüsteem. Kriminaalmenetlusõiguse allikad on: 1) Eesti Vabariigi põhiseadus; 2) rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud; 3) käesolev seadustik ja kriminaalmenetlust sätestavad muud õigusaktid; 4) Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes

    Süütegude menetlus
    Süütegudemenetluse arvestuse kysimused
    42
    pdf

    Süütegudemenetluse arvestuse kysimused

    1. ÜLDOSA 1.1. Kriminaalmenetlus, selle allikad ja reguleerimisala ning ülesanded Kriminaalmenetlus on eeskätt karistusõiguse normide rakendamisega seonduv ja kohtuvõimu teostamisele suunatud riiklik tegevussüsteem. Kriminaalmenetlusõiguse allikad (KrMS § 2): * Eesti Vabariigi Põhiseadus, * rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud, * kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) ja kriminaalmenetlust sätestavad muud õigusaktid, * Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Kriminaalmenetluse seadustikuga reguleeritakse (KrMS § 1) kuritegude kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse korda ning kriminaalasjas tehtud lahendi täitmisele pööramise korda. Samuti reguleeritakse jälitustegevuse aluseid ja korda.

    Õiguse alused
    Kriminaalmenetlus
    52
    docx

    Kriminaalmenetlus

    - Kaitsja lõpukõne. - (Repliigid) – nii kaua kuni kohtunikule aitab. - Süüdistatava viimane sõna – süüdistatav üldiselt ei soovi midagi juurde öelda. Vahel esitab süüdistatav uusi fakte, mida keegi ei tea. Süüdistatava viimane sõna ei ole tõend. Tõendid ja tõendamine: Tõendamine on protsess, mille tulemusena soovime teada tõde. Ontoloogia ja epistemoloogia: kuhu paigutub kriminaalmenetlus? Ontoloogia on teadus olemisest, epistemoloogia on teadus teadmisest – kuidas me midagi teame ja mida me üldse teada saame. Realistid ja skeptikud – realistid ütlevad, et jah on inimesest sõltumatu ja eksisteeriv reaalsus, skeptikud ütlevad, et ei ole midagi väljaspool inimese teadvust, ei objektiivset reaalsust me ei saa tajuda, sest oleme piiratud oma teadvuse ja isikuga. Korrespondentsiteooria – eksisteerib reaalselt välismaailm, me saame seda tajuda ja see vastab meie tajule.

    Õigus
    Prokuroriabi eksami kaasus
    7
    pdf

    Prokuroriabi eksami kaasus

    automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlustele. (2 punkti) 3. A salvestatud vestlust saab kasutada tõendina ja seda tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas 3-1-1-5-09 selgitanud, et eraelulise vestluse lindistuse kui tõendi lubatavuse kontrollimisel ei ole asjakohane kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jao sätteid, mis reguleerivad tõendite kogumist jälitustoiminguga. Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda (telefoni)vestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi

    Õigus
    EESTI VABARIIGI ÕIGUSKAITSESÜSTEEM
    48
    doc

    EESTI VABARIIGI ÕIGUSKAITSESÜSTEEM

    Page 1 of 24 EESTI VABARIIGI ÕIGUSKAITSESÜSTEEM 1.2. Erinevad õigussüsteemid LÜHIKONSPEKT 1.2.1. Kontinentaalne õigussüsteem 1. Sissejuhatus ainesse Ajalooliseks eelduseks süsteemi tekkimisele oli: Õiguskaitse õppeaine hõlmab järgmist: - ilmaliku õiguse eraldumine kanoonilisest ehk kiriklikust õigusest 1. Sissejuhatus - ning ühiskonna areng feodaalkorrast rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia 2. Õiguskaitsesüsteemi funktsioonid ning funktsioneerimise ja vormis. organisatsiooni printsiibid 3. Eesti Vabariigi kohtute organisatsioon ja justiitsministeerium

    Õigus
    EESTI VABARIIGI ÕIGUSKAITSESÜSTEEM
    24
    doc

    EESTI VABARIIGI ÕIGUSKAITSESÜSTEEM

    Page 1 of 24 EESTI VABARIIGI ÕIGUSKAITSESÜSTEEM 1.2. Erinevad õigussüsteemid LÜHIKONSPEKT 1.2.1. Kontinentaalne õigussüsteem 1. Sissejuhatus ainesse Ajalooliseks eelduseks süsteemi tekkimisele oli: Õiguskaitse õppeaine hõlmab järgmist: - ilmaliku õiguse eraldumine kanoonilisest ehk kiriklikust õigusest 1. Sissejuhatus - ning ühiskonna areng feodaalkorrast rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia 2. Õiguskaitsesüsteemi funktsioonid ning funktsioneerimise ja vormis. organisatsiooni printsiibid 3. Eesti Vabariigi kohtute organisatsioon ja justiitsministeerium

    Majandusõigus
    Õiguskaitseasutuste süsteem
    14
    docx

    Õiguskaitseasutuste süsteem

    ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande. Õiguskantsler teeb Riigikogule põhiseaduse §-des 76, 85, 101, 138, 153 ettenähtud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks. 3. Prokuröri ülesanded: Siia ma muud ei leidnud vbl võiks siis otsida veel kuskilt PROKURATUURI PÕHIMÄÄRUS Par6 Prokuratuuri ülesandeks on: 1) kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagamine; 2) seaduslikkuse järelevalve kohtueelse uurimise asutuseks olevate jälitusametkondade jälitustegevuse üle kuritegude avastamisel või kriminaalasjade kohtueelses menetluses; 3) riikliku süüdistuse esindamine kohtus; 4) rahvusvahelisest koostööst tulenevate ülesannete täitmine, osalemine Eurojusti töös; 5) teised seadusega prokuratuurile pandud ülesanded. 4. Jälitustegevuse nn. erandmeetmed (näit. kuriteo matkimine jt.), kes annab nende

    Õigus




    Meedia

    Kommentaarid (1)

    AlekseiN profiilipilt
    Alex Nik: Tänan abistava materjali eest!
    21:18 07-05-2019



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun