Prokuroriabi eksami kaasus (0)

Prokuröri abi  eksam , 06.12.2010 
 
Materiaalõiguse kaasus 
 
A ja B otsustavad  pargis  jalutavatelt üksikutelt vanadelt naisterahvastelt varastada käekotte. A 
ja  B  lepivad  kokku,  et  A  haarab  jooksu  pealt  naisterahvalt  käekoti  ning  viskab  selle  siis 
põõsasse,  kus  ootab  B,  kes  omakorda  toimetab  käekoti  eelnevalt  väljavaadatud  peidukohta. 
Mõeldud, tehtud. A ja B lähevad parki, kus nad näevad lähenemas vanemat naisterahvast C. B 
jääb põõsasse passima, samal ajal A  jookseb  selja tagant C juurde ja haarab viimaselt käekoti. 
A  ei  pannud aga  tähele, et  samal ajal jõudis  sündmuskohta  kõrvalrajalt  meesterahvas  D,  kes 
naisterahvale  appi  ruttas.  D  saab  A  kätte  veel  enne,  kui  see  jõuab  koos  käekotiga  C  juurest 
minema   joosta .  A  ründab   seepeale   D-d.  D  tõrjub  A  rünnet,  kuid  rüseluse  käigus   kukub   A 
peaga vastu äärekivi ja  sureb . B, nähes  juhtunut , karjub eemalt D-le, et viimane veel kahetseb 
oma  tegu  ja  võib  enda  matuseraha  hakata  koguma.  B  karjumine  ja  kogu  vahejuhtum  häirib 
pargis jalutavaid inimesi. 
 
Anda karistusõiguslik hinnang A, B ja D käitumisele. 
 
Lahendus: 
 
1. A tegevus 
A  tegevuse  puhul  on  probleem  selles,  kas  vargus  kasvas  üle  röövimiseks  ja  kas  on  tegemist 
täideviija ekstsessiga. 
a)  Nii varguse kui röövimise eeldab asja hõivamist. Asja äravõtmine ehk hõivamine sisaldab 
3 elementi: võõra valduse lõpetamine, uue valduse kehtestamine ja valduse ülekandumine, 
mis seisneb valduse murdmises ehk valduse üleminekus senise valdaja nõusolekuta. Antud 
juhul  jäi  hõivamine   pooleli ,  kuna  D  sekkus.  Siiski  on  tegu  jõudnud  katse  staadiumisse. 
Vägivald  tähendab   KarS   §  120-122  nimetatud  tegu.  Kuigi  esialgu  ei  olnud  A-l  kavas 
vägivalda kasutada, tegi ta seda vargust takistama tõtanud D suhtes. Kuna selleks hetkeks 
ei olnud veel asja hõivamine lõpuni  viidud , siis kasvas vargus üle röövimiseks. 
b) A  kaldus  kõrvale  B-ga  kokkulepitust.  Ekstsessiga  on  tegemist  siis,  kui  ühe  kaastäideviija 
tegu  väljus  varem  kokku  lepitud  piiridest.  Oluline  on  tähele  panna,  et  tulenevalt 
süüpõhimõttest  (KarS  §  32  lg  2)  vastutab  kaastäideviija  vastavalt  tema  süüle  süüteo 
toimepanemises. Vägivalla kasutamisega on A puhul tegemist ekstsessiga, seega vastutab 
ta selle eest ainuisikuliselt.  
Järeldus: A vastutab KarS § 25 - § 200 lg 1 järgi, kuid tema surma tõttu ei ole alust seda 
menetleda (3 punkti) 
 
2. B tegevus  
B  tegevuse  puhul  on  põhiprobleem  selles,  kas  tegemist  on  kaastäideviimise  või 
kaasaaitamisega. 
a) Lg 2 p 5 – vargus on avalik, kui see pannakse toime kannatanu või kolmanda isiku nähes 
(objektiivne  kriteerium ) ja kui  toimepanija   arvab , et süüteokohal viibiv isik saab aru tema 
teo  õigusvastasusest  (subjektiivne  kriteerium).  Antud  juhul  on  see  koosseisutunnus 
Prokuröri abi eksam, 06.12.2010 
 
täidetud,  kuna  võõra  vallasasja  äravõtmine  toimus  pargis,  päise  päeva  ajal,  kolmandate 
isikute  juuresolekul  ning  vähemalt  ohvriks  osutanud   naisterahvas   sai  aru,  et  temalt 
üritatakse võtta käekott. Esialgne käekottide võtmine toimus ka vägivallata - jooksu pealt 
haaramine  nagu oli eelnevalt kokku lepitud. 
b) Lg 2 p 7 ehk grupp moodustub varguse kaastäideviijatest (vähemalt 2 isikut). Grupi jaoks 
peab  olema  tegemist  vähemalt  kaastäideviimisega  KarS  §  21  lg  2  mõttes  ehk  ühise  ja 
kooskõlastatud  süüteokoosseisule  vastava  tegevusega.  Isiku  vastutusele  võtmiseks 
kaastäideviijana  tuleb  näidata  tema  teopanus,  teo  valitsemine  täideviijana.  Teovalitsemise  
teooriat  tuleb  kaastäideviimise  defineerimisel  sisustada  funktsionaalse  teovalitsemisena: 
isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult  selliselt , et igaüks neist valitseb tegu ja igaüks 
eeldab,  et  süüteokoosseisu   realiseerimine   sõltub  igast  toimepanijast.  Ühiselt  eeldab   igalt  
täideviijalt  teatud  objektiivset  panust  süüteo  toimepanekusse  koos  teiste  kaastäideviijate 
süüteopanusega. Kooskõlastatult tegutsemine viitab kaastäideviimise subjektiivsele küljele, 
s.o  teatud  tahteliidule  kõigi  täideviijate  vahel,  st  süütegu  pannakse  toime  teadliku  ja 
soovitud  koostegutsemise  kaudu.  Kaastäideviimise  puhul  vastutavad  kõik  isikud 
täideviijatena, kuna kaastäideviimine on üks täideviimise alaliike. 
Antud  juhul  tuleb   asuda   seisukohale,  et  ka  B  kokkulepitud  tegevus  oli  niivõrd  oluline,  et 
tema  puhul  saab  rääkida  funktsionaalsest  teovalitsemisest.  Vastavalt  kokkuleppele  oli  B 
rolliks olla asja hõivamise ajal sündmuse vahetus läheduses, et nii tagada varguse edukas 
lõpuleviimine juhuks, kui A-d võidakse hakata jälitama ja teda võidakse kinni pidada.  
Järeldus: B vastutab KarS § 25 - § 199 § lg 2 p 5 ja 7 järgi (2 punkti) 
 
3. D tegevus 
D tegevuse puhul on põhiprobleem selles, kas tegemist on hädakaitse piiride ületamisega. 
a)  Hädakaitse võimaliku esinemise puhul tuleb alustada koosseisu tuvastamistest. Hädakaitse 
on  õigusvastasust  välistav  asjaolu,  seega  on  selle  võimaliku  esinemise  küsimus  teise 
struktuuriastme  kontrolltasemes.  D  tegevus  võiks  vastata  KarS  §-le  117  -  surma 
põhjustamine  ettevaatamatusest.  Surma   ettevaatamatu   põhjustamise  objektiivne  koosseis 
on  täidetud.  Subjektiivsest  küljest  peab  olema  tuvastatud   ettevaatamatus   (KarS  §  18). 
Võimalik, et siia  astmele  võib jääda ka D suhtes koosseisu analüüs, kuna sellise tagajärje 
ettenägemist  ka  hooletuse  vormis  D-le  ette  heita  on  raske.  Kui  aga  siiski  möönda,  et  ta 
oleks pidanud seda ette nägema, siis tuleb minna edasi, õigusvastasuse  tasandile . 
b) Õigusvastasuse  tasand  –  käesoleval  juhul  võib  õigusvastasust  välistava  asjaoluna  kõne 
alla tulla isiku tegutsemine hädakaitses, s.o KarS § 28 esinemine. RKKK on lahendis 3-1-
1-17-04  peatunud  hädakaitse  avamisel   pikemalt . Tegu  ei  ole  õigusvastane, kui  isik  tõrjub 
vahetut  või  vahetult  eesseisvat  õigusvastast  rünnet  enda  või  teise  isiku  õigushüvedele, 
kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Hädakaitse on tegu, 
mis  on  vajalik  vahetu  õigusvastase  ründe  tõrjumiseks:  õigusvastane  rünne  ja  seda  tõrjuv 
kaitsetegevus. Hädakaitse jaguneb seega  esmalt  hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult 
eesseisev  õigusvastane  rünne  kaitsja  või  mõne  teise  isiku  õigushüve  vastu)  ja  teiseks 
hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede  kahjustamine  sobiva ja kaitsja käsutuses oleva 
säästvaima  vahendiga,  mis  peab  vastama  ründe  ohtlikkusele).  Seejuures  ei  tohi 
kaitsetegevuse eesmärgiks olla ründajale liigse kahju tekitamine. Et oleks võimalik rääkida 
hädakaitsest  ja/või  selle  ületamisest,  tuleb  kõigepealt  tuvastada  hädakaitseseisundi 
olemasolu  ja  alles  seejärel  saab  hinnata,  kas  kaitsetegevus  jäi  hädakaitse   piiridesse   või 
ületas neid.  
Prokuröri abi eksam, 06.12.2010 
 
Antud juhul tuleb hädakaitseseisundi olemasolu jaatada. 
Kaitsetegevus on vajalik, kui see on sobiv ründe tõrjumiseks ja kaitsja käsutuses olevatest 
vahenditest  säästvaim.  Kohustus  valida  kaitsetegevuseks  sobiv  ja  säästvaim  vahend 
tuleneb ka KarS § 28 lg-st 2, mille kohaselt ületab isik hädakaitsepiiri, kui ta kavatsetult 
või  otsese  tahtlusega  teostab  hädakaitset  vahenditega,  mis  ilmselt  ei  vasta  ründe 
ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale  kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju 
tekitab.  Seega  tuleb  hädakaitse  tuvastamiseks  välja  selgitada  ka  kaitsja  tegevuse 
subjektiivne külg. 
D  tegutses  hädakaitses,  tõrjus  vahetut  A  rünnet,  seejuures  ei  olnud  tal  mingeid  muid 
vahendeid  peale  füüsilise  jõu  ning  kaasuse  pinnalt  ei  ole  võimalik  tuvastada,  et  ta  oleks 
soovinud A hüvedele tekitada suuremat kahju kui kaitstavale hüvele oleks tekkinud – seega 
ei  saa  öelda,  et  ta  ületas  hädakaitse  piire,   juhtunu   oli  õnnetus.  Võib  küll  öelda,  et 
kaitsetegevus ületas objektiivselt ilmselt ründe ohtlikkuse ja tekitas ründajale ilmselt liigse 
kahju, kuid kaitsjal oli ründaja surma suhtes maksimaalselt ettevaatamatus.  
Järeldus: D ei vastuta, kuna tema tegevus jäi hädakaitse piiridesse (3 punkti) 
 
4. B karjumine ja D ähvardamine pargis 
B kõnealuse tegevuse puhul on põhiprobleem selles, kas see vastab §-le 120 või § 263 p 1? 
RKKK  on  otsuses  3-1-1-60-09  märkinud  järgmisi  olulisi  aspekte,  mis  on  vaja  kindlaks  teha 
avaliku  korra  rikkumise  korral.  Avalikuks  kohaks  loetakse selline  koht,  kuhu  on  ligipääs  ka 
kolmandatel  isikutel,  kes  pole  õiguserikkujaga  isiklikult.  Avaliku  korra   rikkumine   eeldab 
peale selle, et tegu pannakse toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul ka selle tuvastamist, 
millega  objektiivselt  avalikku  korda  rikuti.  Kohtupraktikas  on  nõustutud,  et  avaliku  korra 
rikkumine  võib  tuleneda  asjaolust,  et  teoga   rikutakse   seda  pealt  nägevate  kõrvaliste,  asjasse 
mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu, samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu 
rikub  iga  süütegu.  Seetõttu  saab  avaliku  korra  rikkumisena  vaadelda  vaid  tegu,  millega 
rikutakse  seda  pealt  nägevate  kõrvaliste,  asjasse  mittepuutuvate  isikute  avalikku  õigusrahu 
piisavalt intensiivselt.  
Riigikohtu   praktikas  on  leitud,  et  mõne  konflikti  osapoolega  ühes  seltskonnas  viibinud 
inimesi ei saa üldjuhul pidada kõrvalisteks, asjasse mittepuutuvateks isikuteks (vt nt otsus nr 
3-1-1-15-07,  p  15  ja  otsus  nr  3-1-1-29-10,  p  7.2).  Lisaks  sellele,  et  tegu  näevad  pealt 
kõrvalised,  asjasse  mittepuutuvad  isikud,  tuleb  tuvastada  ka,  et  juhtunu  nimetatud  isikute 
avalikku  õigusrahu  piisavalt  intensiivselt  rikkus.  Kuivõrd  avaliku  korra   sisustamine   on 
väärtushinnanguline,  tuleb  avaliku  korra  ja  avaliku  õigusrahu  rikkumise  kindlakstegemisel 
anda juhtunule hinnang kogu sündmustiku konteksti silmas pidades. Avaliku korra rikkumise 
intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti aset leidmise kohast.  
Selleks,  et  lugeda  KarS  §  263  subjektiivne  koosseis  täidetuks, ei  piisa  seega  ainult  avalikku 
korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel 
pidama   võimalikuks,  et  nende  käitumine  võib  olulisel  määral  rikkuda  teiste  inimeste 
õigusrahu  KarS  16.  peatüki  tähenduses  ning  sellisest  teadmisest  lähtudes  valitakse  isikliku 
konflikti  lahendamiseks  koht  ja  viis,  mis  võib  kaasata  ja  kaasabki  tahtevastaselt  konflikti 
rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (RKKK 3-1-1-29-10). 
Antud juhul võiks kõne alla tulla p 1, s.o avaliku korra rikkumine vägivallaga. Vägivallana on 
karistusõiguslikult  käsitletavad  teod  KarS  §  120-122  mõttes.  KarS  §  120  järgi  on   karistatav  
muuhulgas   tapmisega  ähvardamine,  kui  on  alust   karta   ähvarduse  täideviimist.  Ähvardamine 
Prokuröri abi eksam, 06.12.2010 
 
nõuab  õigushüve  reaalset  kahjustamist,  mis  seisneb  tulevase  kahju  tekitamise  sõnalises 
( suuline   või  kirjalik)  või  konkludentses  väljendamises,   kusjuures   kahju  saabumine  sõltub 
ähvarda   otsesest   või  kaudsest  mõjust.  Ähvardamine  on  võimalik  üksnes  tegevuse  vormis. 
Ähvardamine  peab  olema  suunatud  konkreetses  kannatanus  hirmutunde  (psüühiliste) 
tekitamisele, peab olema veenev, st  kannatanul  peab olema alust karta ähvarduse täideviimist.  
Seega  siis  tuleks  tuvastada, et  tegemist  on avaliku  kohaga  (park), avaliku  korra rikkumisega 
(pargis  karjumine  ei  käi  heade  kommete  ega  üldiste  käitumisreeglite  alla),  rikkumine  ise 
(karjumine,  vägivald  sõnalises  vormis,  tapmisega  ähvardamine),  kõrvaliste  (kolmandate) 
isikute häirimine.  
Teadvustatavaks  kahjuks  võib  lugeda  kaasuse  pinnalt  tapmisega  ähvardamist  –  matuseraha 
kogumisele  viitamine  on  selge  väljendus  isikult  elu  võtmisele.  Alust  kartuseks,  et  B  viib 
ähvarduse  täide,  D-l  oli,  sest  kuigi  ta  ei  olnud  A  surma  põhjuses  süüdi,  oli  konflikti 
tagajärjeks A surm. B  seisukohast  ei ole tähtsust, et D käitus õiguspäraselt. Ise õigusvastaselt 
käituvate  isikute  kättemaksu  ei  saa  üldiselt  alahinnata,  sest  nende  käitumine  ja  arusaamine 
normaalselt toimivast ühiskonnast ning väärtushinnangutest on hälbiv. 
Järeldus: B vastutab KarS § 263 p 1 järgi (2 punkti) 
 
 
 
Menetlusõiguse kaasus 
 
A  ja  B  röövisid  C-lt  rahakoti.  Röövi  käigus  lõi  B  C-d  raudkangiga  pähe.  Löök  oli  aga  nii 
tugev, et C suri hiljem haiglas teadvusele tulemata.  
A  kuulis  uudistes, et tänavalt leitud C suri haiglas. Kuna A aimas, et B hakkab tabamisel süüd 
tema peale  ajama , otsustas ta enda tagalat kindlustada. Ta läks koos D-ga B juurde ja lindistas 
salaja   mobiiltelefoniga  nendevahelise  vestluse.  B  mainiski  muu jutu  sees,  et  tema  lõi  C-d  ja 
näitas  röövitud  rahakotti.  Mõni  aeg  hiljem  suri  A  narkootikumide  üledoosi  kätte.  A  surma 
põhjuste  selgitamisel  avastati tema mobiiltelefonis olev salvestus, mille tulemusena peeti B ja 
D kinni. 
B   tunnistas   eeluurimisel  oma  tegu  ja  rääkis  juhtunust  kaitsja  juuresolekul  sündmuskohal 
ütluste  seostamisel  olustikuga,  mis  videosalvestati.  Samuti  kirjutas  B  vahi  all   viibides   nn 
puhtsüdamliku ülestunnistuse, mille ta uurijale  edastas . Prokurör esitas B-le süüdistuse KarS 
§ 114 p 5 järgi ja D-le § 306 lg 1 järgi. 
Kohtus tunnistas D ennast süüdi kuriteo varjamises, samuti andis ütlusi selle kohta, kuidas B 
tema kuuldes ütles, et tema lõi C-d ja et ta nägi B käes rahakotti. B aga muutis kohtus ütlusi ja 
rääkis, et  tapmise  pani toime A üksi. B väitis, et tal on  alibi  ja ta oli sel ajal hoopis ühe naise 
juures, keda ta ei saa aga avaldada, kuna see võiks kaasa tuua sellele naisele  pahandusi  oma 
abikaasaga.  Eeluurimisel  end  süüstavaid  ütlusi  olevat  ta  andnud  ja  puhtsüdamliku 
ülestunnistuse  olevat  ta  teinud  aga  seetõttu,  et  uurija  oli  teda  lubanud  vastutasuks  vahi  alt 
vabastada.  
Prokuröri abi eksam, 06.12.2010 
 
Prokurör  taotles  süüdistuskõnes  B  süüdimõistmist  KarS  §  114  p  5  järgi  ja  karistamist  18 
aastase  vangistusega.  Prokurör  tugines  seejuures  A  tehtud  salvestisele,  D  kohtus  antud 
ütlustele,  „muu  dokumendina“   KrMS   §  63  lg  1  tähenduses  avaldatud  B  puhtsüdamlikule 
ülestunnistusele (1) ja B ütlustele, mida viimane oli andnud ütluste seostamisel olustikuga ja 
mis  olid  kohtus  ristküsitluse  käigus  avaldatud  (2).  Kuna  D  tegi  riigiga  koostööd,  taotles 
prokurör talle KarS § 306 toimepanemise eest rahalist karistust. 
Kaitsja  taotles  B  õigeksmõistmist.  Kaitsja  vaidles  vastu  salvestisele,  kuna  tõendina  saab 
kasutada üksnes jälitustegevuse käigus salaja lindistatud vestlusi. A-l jälitustegevuseks luba ei 
olnud (3).  
Lisaks vaidlustas kaitsja D ütluste kasutamise, kuna vastavalt KrMS § 68 lg 5 on isiku ütlus 
tõendamiseseme  nende  asjaolude  kohta,  millest  ta  on  saanud  teadlikuks  teise  isiku 
vahendusel,  tõendid  üksnes  juhul,  kui  vahetut  tõendiallikat  ei  saa  üle  kuulata.  Antud  juhul 
kuulati B aga kohtus üle (4). 
Samuti viitas kaitsja B väidetavale alibile ja põhjendas, et selle  näol on tegemist kahtlusega, 
mida tuleb tõlgendada kahtlustava kasuks KrMS § 7 lg 3 mõttes. Samuti ei pea B oma alibit 
avaldama, kuna keegi ei ole kohustatud tõendama oma süütust (5). 
Maakohus mõistis B süüdi röövimises ja surma ettevaatamatus põhjustamises ja määras talle 
kokkuvõttes 10 aastat vangistust. D-le mõistis kohus 1 aasta vangistust. 
Prokurör  vaidlustas  otsuse  D  karistuse  osas  ja  asus  apellatsioonis  seisukohale,  et 
kriminaalmenetluse võitlevuse printsiibist tulenevalt ei oleks kohus tohtinud mõista raskemat 
karistust  kui  prokurör  küsis  (6).  Kaitsja  vaidlustas  B  süüdimõistmise  ja  taotles  tema 
õigeksmõistmist. 
Ringkonnakohus  tühistas apellatsioonide alusel maakohtu otsuse, kuna leidis, et maakohus on 
vääralt kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus mõistis B süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja 
karistas teda 15 aastase vangistusega (7). 
 
Andke õiguslik hinnang allajoonitud asjaoludele ja väidetele. 
 
 
Lahendus: 
 
1.  „Puhtsüdamlikku 
ülestunnistust“ 
ei 
saa 
tõendina 
kasutada. 
Riigikohtu 
kriminaalkolleegium  on kriminaalasjas 3-1-1-127-06 selgitanud, KrMS sellist mõistet 
"puhtsüdamlik  ülestunnistus" ei  kasuta,  kuid  kohtupraktikas  tähistatakse  sellega  isiku 
(kahtlustatava,  süüdistatava)  menetlejale  tehtavat  vabatahtlikku   avaldust ,  milles  ta 
Prokuröri abi eksam, 06.12.2010 
 
võtab  süüteo  omaks.  Selleks,  et  menetlejale  antav  informatsioon  oleks  tõendamisel 
kasutatav,  peab  see  olema  mõne  menetlusseadustikus  lubatud  tõendiliigi  kujul  (vt  ka 
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-105-06; p 11). KrMS § 63 lg-st 1 
tulenevalt vormistatakse kahtlustatava või süüdistatava poolt menetlejale antav suuline 
informatsioon  vastavalt  kahtlustatava  või  süüdistatava  ülekuulamise  protokollina. 
Asjaolu,  et  tegemist  on  ülestunnistusega,  iseloomustab  üksnes  ütluste  sisu  ega  anna 
alust nende vormistamiseks mingi muul viisil. Asjaolu, et initsiatiiv ütluste  andmiseks  
tuleb  isikult  endalt,  on  võimalik  fikseerida  ülekuulamise  protokollis.   Eelnevast  
tuleneb,  et  kui  isik  avaldab  soovi  tegu  puhtsüdamlikult  üles  tunnistada,  tähendab  see 
tema  valmisolekut  anda  ütlusi  ja  ta  tuleb  üle  kuulata.  Ka  juhul,  kui   kahtlustatav  
pöördub   menetleja   poole  kirjalikult,  tuleb  seda  käsitada  sooviavaldusena  anda  ütlusi 
ning isik tuleb kirjalikult esitatud väidete osas üle kuulata. Seetõttu ei tohi kõnealusele 
tekstile  kui tõendile  tugineda . (1 punkt) 
 
2.  Eeluurimise  ajal  ütluste  seostamisel  olustikuga  antud  ütluste  abil  ei  saa  tõendada 
tõendamiseseme  asjaolusid.  Riigikohtu  kriminaalkolleegium  on  kriminaalasjas  3-1-1-
62-07 selgitanud, et tulenevalt KrMS § 296 lg-st 1 tuleb uurimistoimingu protokollide 
kohtuistungil  avaldamisel  arvestada  KrMS  §-des  289,  291,  292  ja  294  sätestatud 
erandeid.  Need  erandid  puudutavad  ka  süüdistatavat,  sest  KrMS  §  293  lg  1  kohaselt 
lähtutakse  ka  süüdistatava  ristküsitlemisel  kohtus  KrMS  §-s  289  sätestatust. 
Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda KrMS §-
st 289 ka siis, kui need ütlused olid talletatud ütluste olustikuga seostamise protokollis. 
Seega  võib  kohus  vastava  taotluse  alusel  avaldada  ristküsitlusel  antud  ütluste 
usaldusväärsuse  kontrollimiseks  ütluste  olustikuga  seostamise  protokollis  sisalduvad 
ütlused  üksnes  siis,  kui  need  on   vastuolus   kohtus  räägituga.  Kuid  ka  nende  ütluste 
ristküsitlusel  avaldamine  saab  teenida  vaid  kohtus  räägitu  usaldusväärsuse 
kontrollimise  eesmärki  ning  avaldamise  järgselt  ei  saa  ristküsitluse  tulemit 
automaatselt  kõrvale  jätta  ja  kohtuotsuse  tegemisel  tugineda  hoopis  kohtueelse 
menetluse ajal ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlustele. (2 punkti) 
 
3.  A salvestatud vestlust saab kasutada tõendina ja seda tuleb tõendi seisukohalt käsitada 
teabesalvestisena  KrMS  §  63  lg  1  tähenduses.  Riigikohtu  kriminaalkolleegium  on 
kriminaalasjas  3-1-1-5-09  selgitanud,  et  eraelulise  vestluse  lindistuse  kui  tõendi 
lubatavuse  kontrollimisel  ei  ole  asjakohane   kriminaalmenetluse  seadustiku  3.  peatüki 
8. jao sätteid, mis reguleerivad tõendite kogumist jälitustoiminguga. Jälitustoimingute 
tegemine  on  osa  jälitustegevusest.  Üldistavalt  võib  öelda,  et  jälitustoiminguga 
kogutakse  ja  töödeldakse  salaja  või  varjatult  isikuandmeid,  mille  käigus  sekkutakse 
jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate 
õiguste  sfääri.  Enda  (telefoni)vestluse   kuulamine   ja  lindistamine  ei  vasta  ühelegi 
seaduses  kirjeldatud  jälitustoimingule,  sest  enda  (telefoni)kõnet  ei  saa  isik  ise  salaja 
ega  varjatult  pealt  kuulata  ega  sellel  eesmärgil  lindistada.  Neil  põhjustel  ei  teki 
eraelulise  vestluse  salvestise  kui  tõendi  lubatavuse   otsustamisel   küsimust  võimaliku 
eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses. (1 punkt) 
Prokuröri abi eksam, 06.12.2010 
 
 
4.  D  ütlusi  saab  kasutada  kaudsete  tõenditena.  Riigikohtu  kriminaalkolleegium  on 
kriminaalasjas  3-1-1-21-10  selgitanud,  et  KrMS  §  75  lg  4,  §  293  lg  1  ja  §  288  lg  8 
kohaselt tuleb KrMS § 68 lg 5 põhimõtet järgida samuti kahtlustatava ja süüdistatava 
ülekuulamisel.  Eeltoodust  tulenevalt  on  ka  kahtlustatava  või  süüdistatava  ütlus 
tõendamiseseme  nende  asjaolude  kohta,  millest  ta  on  saanud  teada  teise  isiku 
vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Samas 
on   kolleegium   leidnud,  et  ka  süüdistuse  ajalistest  piiridest  väljapoole  jäänud 
käitumisel  võib  olla  tähendus  süüdistuse  tõendatuse  hindamise  seisukohalt.  Seda 
põhjusel,  et  kuriteo  toimepanemine  on  ajaliselt   piiritletud   käitumisakt,  mis  on  samas 
seotud  süüdlase  käitumisega  nii  enne  kui  ka  pärast  kuriteosündmust,  ja  süüdlase 
käitumine  kuriteosündmusele  eelnenud  või  sellele  järgnenud  ajal  võib  anda  kaudset 
teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. 
(Vt  Riigikohtu  kriminaalkolleegiumi  kohtuotsus  kriminaalasjas  nr  3-1-1-16-04,  p  9). 
Käesolevas   kaasuses   andis  D  ütlusi,  et  B  tunnistas  C  löömist  ja  et  ta  nägi  B  käes 
rahakotti.  Seega  ei  ole  tegemist  KrMS  §  68  lg-s  5  kirjeldatud  olukorraga.  Seda 
põhjusel, et D ei saanud B poolt räägitust teada kellegi teise vahendusel, vaid vahetult 
B-lt eneselt, samuti nägi D ise rahakotti. (2 punkti) 
 
5.  Väidetavad  alibit  ei  pea  tõlgendama  antud  juhul  B  kasuks.  Juhul,  mil  süüdistatav 
otsustab  end  kaitsta  aktiivselt,  peab  ta  ise  esitama  tõendid  oma  väidete  õigsuse 
kinnitamiseks  või  vähemalt  looma  menetlejale  reaalse  võimaluse  nende  väidete 
kontrollimiseks.  Kui  end  aktiivselt  kaitsev  süüdistatav  jätab  esitamata  oma  väidete 
õigsust  kinnitavad  tõendid  ega  loo  reaalset  võimalust  nende  väidete  kontrollimiseks, 
pole  alust  rääkida  süüdistusversiooni  suhtes  tekkinud  kahtlustest,  mida  tuleks 
tõlgendada  süüdistatava  kasuks  (RKKKo  nr  3-1-1-112-99  ja  nr  3-1-1-104-05).  (1 
punkt) 
 
6.  Kohus  võib  mõista  raskema  karistuse  kui  taotleb  prokurör.  Riigikohtu 
kriminaalkolleegium  on  kriminaalasjas  3-1-1-91-07  selgitanud,  et  kohus  ei  ole 
karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja 
lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on 
kohus  kohtumenetluse  poolte  karistustaotlustega seotud  üldise  põhjendamiskohustuse 
kaudu.  See  tähendab,  et  kui  kohus  leiab,  et  konkreetses  asjas  tuleb  süüdistatavale 
mõista  raskem   karistus ,  kui  seda  on  taotlenud  prokurör,  tuleks  seda  ka  eraldi 
põhjendada. (1 punkt) 
 
7.  Kaitsja  apellatsiooni  tulemusena  ei  tohi  süüdimõistetu  olukord  halveneda.  Riigikohtu 
kriminaalkolleegium  on  kriminaalasjas  3-1-1-28-08  selgitanud,  et  kooskõlas 
reformatio  in  peius  keelu  põhimõttega  ning  tulenevalt  KrMS  §  340  lg-s  4 sätestatust 
on  ringkonnakohus  pädev  süüdistatavate olukorda  raskendama  üksnes  siis  ja  niivõrd, 
kui  ja  kuivõrd  on  seda  enda  apellatsioonis  taotlenud  prokurör  või  kannatanu.  (2 
punkti)