Eesti uusima aja ajalugu (15)

Eestlaste poliitilise ärkamise aeg – 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas venestamine .
1896 Postimehe toimetajaks sai Jaan Tõnisson.
19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna arglik . Rahvamassid jäid poliitikast kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905. aasta revolutsioon . Sel aastal läksid poliitilised ideed kõige laiematesse rahvamassidesse, väga kiiresti, järsult, jõuliselt.
Demokraatia, vabariikliku riigikorra ja autonoomia soovimise juured olid jõudnud tänu sellele rahva teadvusse.
Poliitilise ärkamise aeg lõppes tõenäoliselt 1917. a veebruarirevolutsooniga.
I üleminekuperiood – 1917-1920-21 omariikluse rajamise aastad
1917 varakevad – eestlaste peamised asualad ühendati rahvuskubermanguks, sellele anti laialdased omavalitsuslikud õigused. Kuni sügiseni jäi Eesti Kubermang siiski Vene impeeriumi koosseisu.
15.11.1917 vana kalendri järgi – teoreetiline murrang
veebruar 1918 – 23.02 – Iseseisvusmanifesti I avalik ettelugemine.
Tegelik võim hakkas Saksa sõjaväelastele kuuluma
Nov 1918 – Saksa okupatsiooni lõpp, Eesti riikluse tegelik, faktiline rajamine kuni 1920. aastani.
Tartu rahu lõpetas Vabadussõja.
15.06.1920 – põhiseaduse vastuvõtmine, kinnistunud omariikluse alguspunkt
Eesti riigi avalik tunnustamine
Juba väljakujunenud riikluse jätkuv areng.
12.03.1934 – riigipööre
1934-39 – Kaitseseisukorra režiimi aastad, autoritaarsed aastad.
Demokraatial autoriseerumisele üleminek – Suure kriisi aastad – 1930. aastate algus, võitlus PS muutmise ja muu taolise ümber.
Vaikiv hämarus – üleminekuperiood 1939-1945 II MS aastad
17.06.1940 – Punaarmee sissetung
Nõukogude okupatsioon Eestis algas 1944. aastal järk-järgult. Üleminekuperioodi lõpetab Tallinna langemine .

Historiograafia

Johannes Adamson
Eesti Wabariik – Eesti Rahva ajalugu. Toimetajad : Juhan Libe, August Oinas, Hendrik Sepp , Juhan Vasar 1932-1939
Eesti ajalugu. Peatoimetaja Hans Kruus 1935-1940
Hans Kruus – Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. 1928
1944 M. Ojamaa, A.Varmas, T. Varmas – pseudonüümid ( Harri Moora, August Annist, Linda Annist) – Viron historia, Helsinki 1944, Eesti ajalugu, Stockholm 1946

Eesti NSV

Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani), toimetaja Gustav Naan, Tallinn 1952 – Eesti ajalugu pöörati pea peale – liialt Stalinistlik ja ülepingutatud
Eesti NSV ajalugu kolmes köites. I-III, Tallinn 1955, 1963, 1971
Eesti NSV ajalugu: Kõrgkoolide õpik. I-II, Vastutav toimetaja Karl Siilivask, Tallinn 1976-1980 – põhiliselt faktoloogiline materjal, Nõukogude aja kohta üsna vähe hinnanguid, suhteliselt kasutatav raamat.

Välis-Eesti

Evald Uustalu . The History of Estonian People. London 1952, Eesti rahva ajalugu, Tallinn 2005
Eesti Vabariik 1918-1940, koostanud Evald Uustalu, 1968 – kästles peaaegu kõiki valdkondi, fotomaterjal, arvatavasti omariikluse aja parim üldülevaade kuni tänase päevani
Arthur Võõbus. Studies in the History of the Estonian People I-X, Stockholm 1969-1984 – käsitles eelkõige usuelu .
Toivo Raun . Estonia and the Estonians . Stanford 1987
Märt Raud. Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu, Toronto 1953. Heas mõttes omapärane raamat. Õigustab Pätsi.

Eesti Vabariik

Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani. Koostanud Silvia Õispuu, Tallinn 1992 – Esimene katse Nõuk järgsel ajal anda tasakaalustatud, õigustatud hinnangut 20. sajandile eestlaste vaatepunktist.
Jüri Selirand, Karl Siilivask. Eesti maast ja rahvast: Muinasajast maailmasõjani, Tallinn 1996
Õie Elangu, Ants Ruusmann, Karl Siilivask. Eesti maast ja rahvast: Maailmasõjast maailmasõjani, Tallinn 1998
Ilmar Talve. Eesti kultuurilugu: keskaja algusest Eesti iseseisvuseni, Tartu 2004 – väga tõsiseltvõetav raamat. Poliitiline majandusaren nõrgemalt käsitletud, omariiklusperioodi enam ei käsitle.
Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre , Tartu 2005
Eesti iseseisvus ja selle häving. Koostaja Mart Laar, Tallinn 2000
Eesti ja maailm: XX sajandi kroonika. I-IV, Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002-2007

Välismaa

Georg von Rauch. Balti riikide ajalugu 1918-1940. Tallinn 1995
Michael Garleff. Die baltichen Länder: Estland , Lettland, Litauen vom Mittelalter bis zur Giegnwart; München-Regensburg 2001
Vilho Niitemaa, Kalervo Hovi, Baltian historia, Helsinki 1991
Seppo Zetterberg, Viron historia, Helsinki 2007
Kohustuslikud raamatud:
Eesti ajalugu VI
Eesti maast ja rahvast
Lauri Vahtre Eesti kultuuriajalugu
Lühike vabadussõja ajalugu. August Raksmaa
2007 v 2008 kirjutatud raamatu kv 3-4 lk
03.09.2008
Karjahärm: Venestamine Eestis...
Ida ja lääne vahel ...
Väino Sirk : Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed: 1850-1917, 1997
19.saj lõpp:
1881 Aleksander III võimule
venestamine
vene keel kuulutati koolides õppekeeleks, väga paljude maakoolide õpetajate väljavahetamine, keeletaseme langus; samuti kuulutati vene keel ametlikuks asjaajamiskeeleks;
surve Luteri kirikule, hakati propageerima õigeusku
rahvusliku liikumise langus, kooliõpetajate ja vallaametnike lahkumine tähendas ühtlasi ka rahvusliku liikumise langust eriti maapiirkondades
tsensuuri tugevdamine eesti ajakirjanduse üle
mitmete juhtivate tegelaste lahkumine (J. Hurt , Jakobson , Kreutzwald)
19 saj lõpukümnendid põllumeestele väga rasked ajad (lina- ja viljahinnad langesid )
rahvusliku liikumise jaoks aega endisel määral enam ei jätkunud
rahvusliku liikumise väsimus algas kõigepealt tippudes
Eesti Kirjameeste Selts mandus üsna kiiresti pärast suurte juhtide areenilt kadumist, suleti
Jakob Kõrv, ajakirjanik, ajalehe Valgus väljaandja Tallinnas, tegi, nagu ka paljud teised, kannapöörde ja hakkas vene seisukohti propageerima
Samuti venestajaks peetud, vb veidi ülekohtuselt, Ado Grenžstein, pigem rahvuslik nihilist, hakkas jutustama eesti rahva väiksusest ja tühisusest
Jaak Järve Virulane jäi viimaseks “võitlevaks” ajaleheks
Maapiirkondades rahvuslik liikumine säilis, mõnel määral isegi edenes – koorid , orkestrid, rahvamänguseltsid jne
Maarahvas haaras kinni 1888 Hurda rahvaluule kogumisest, asendas mõnes mõttes rahvuslikku liikumist
Maarahvale hakkas lisanduma ka linnarahvastik
Sajandi lõpuks oli 2/3 linnarahvastikust eestlased, kelledest osa hakkas lõpuks ka pisut haljamale oksale välja jõudma
Venestamise käigus alustati baltisakslastest ametnike väljavahetamist, venelasi polnud igale poole asemele võtta, vabadele kohtadele said ka eestlased.
1890. aastatel kasvas järsult kõrgharitud eestlaste arv, tekkis järelkasv rahvuslikke juhte
1890. aastate keskpaigaks oli juba rohkem kui 200 kõrgharitud eestlast
Eesti Üliõpilaste Selts
Jaaksoonia – Jüri Jaaksoni nimest, tema ümber kogunesid tudengid, kes ei olnud rahul EÜSi tegevusega või keda sinna vastu ei võetud (K.Päts nt)
1890. aastate keskpaigas hakkas venestamise surve vähenema, võimule sai Nikolai II, kes väidetavalt oli liberaalsem kui tema isa (Aleksander III?)
venestamise peamine eesmärk oli baltisakslaste väljatõrjumine
Šahhovskoi
Škalov – enam uusi venestamisprojekte ei koostanud
Aleksei Bellegarde – pr päritolu – liberaalsete vaadete kandja (võrreldes oma eelkäijaega), mõtlev mees, kes kõiki korraldusi ei täitnud, palus hiljem Eestilt elamisluba, sai selle, lisaks sai ka kodakondsuse
Paškov
1902 – erinõupidamine põllumajandusliku tööstuse arendamise küsimuses, ülevenemaaline ettevõtmine, kutsuti ka kohaliku rahva esindajad
alguse sai rahvusliku liikumise uus tõus, Jaan Tõnisson, Postimees , Tartu renessanss
Karl August Hermann – 1881 – ostis ära Perno Postimehe, tõi tema toimetuse Tartusse , ristis selle lihtsalt Postimeheks, algul väga edukas, sellest sai 1891 I eesti päevaleht, peatselt tabasid Hermanni tagasilöögid, 1896 müüs Postimehe maha 10000 rubla eest (folklorist Oskar Kallas, Hendrik(?) Koppel , Kolga-Jaani pastor , sild rahusliku liikumise I ja II osa vahel, Villem Reiman )
Toimetajaks sai Jaan Tõnisson, kaasa tegid paljud teised rahvuslikult meelestatud mehed, alustasid kampaaniat rahvustunde tugevdamiseks.
1896 Tekkis sõnasõda A.Grenžsteini “Olevikuga”.
1901 – A. Grenžstein suundus Pariisi, Postimehe populaarsus tõusis järsult.
Postimees võitles ka baltisakslaste vastu.
Hoo sai sisse karsklusliikumine (I loodi 1889 Tori kihelkonnas, 1892 asutati Tartus karsklusseltside kesktoimkond). Ei tegeletud ainult karsklusliikumisega, tähtis oli see, et karsklusseltside võrk kattis kogu Eestit, tegeleti rahvusküsimustega. Nendes ei osatud ohtu näha.
Taas hakkasid elule ärkama ka põllumeeste seltsid. 1898 – 1) Venemaa keskvalitsus kinnitas põllumeeste seltside tüüppõhikirja – asutamine kiirenes ja lihtsustus 2) Tartu eesti põllumeeste seltsi ette otsa asus J. Tõnisson
Spordiseltsid 1898 – I
1901 – spordiselts Kalev
Priitahtlike pritsimeeste seltsid.
Lauluseltsid , orkestrid jne
Ühistegevusliikumine:
Eesti laenu-ja hoiuühistu 1902 Tartus
Tarbijate ühistud
Masinaühistud
1905. aastaks oli Eesti kaetud tiheda seltside võrgustikuga (ca 500)
Tallinnas alustas ilmumist ajaleht Teataja , idee algataja oli Eduard Vilde , kuid talle ajalehe asutamiseks luba ei antud, luba anti õigeusklikule Konstantin Pätsile.
Teataja ja Postimehe vahel sõnasõda.
Tagantjärele võib öelda, et tõsist vastuolu Teataja ja Postimehe vahel ei olnud, pigem nad täiendasid teineteist.
09.09.2008
1898 – Tartu linnavalimised. Postimehelased esinesid ka oma valimisnimekirjaga, kuid ei saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Rahvuslik vaim ja ühtekuuluvustunne olid liiga nõrgad. Usuti baltisakslastest linnaisadesse.
1902 – Tõnisson leppis enne valimisi baltisakslastega kokku, et sakslased (2/3) ja eestlased (1/3) esitavad ühise nimekirja. Kõik juhtivad kohad läksid jätkuvalt baltisakslaste kätte.
1906 – baltisakslased keeldusid Tõnissoniga ühist nimekirja tegemast, Tõnissonlased jäid ka siis Tartu linna valitsemise õigusest ilma.
1901 – Valga linnavalimised, eestlaste ja lätlaste ühisnimekiri sai võidu, baltisakslased ei saanud midagi; Valga sai esimesena eestlasest linnapea (Johannes Märtson)
1904 dets – Tallinn – otsustati baltisakslastega võitlusse astuda; eestlased sõlmisid liidu venelastega; liidu jõuline propaganda tõi edu; 5 linnajaos kuuest võitis eesti-vene liit. Mitte keegi eestlastest ei olnud siiski nõus linnapea ametikohale astuma . Tallinna linapeaks sai 1 nendest 5 venelasest, kes valitud olid (Erast Hiatsintov)
Konstantin Päts ja Jaan Teemant said linnanõunikeks. Mihkel Pung linnasekretäriks. Linnavolikogu koosolekuid hakkas juhatama Jaan Poska .
Voldemar Lender vahetas õige pea Jaan Teemanti välja. Teataja ringkonnad olid saavutanud väga silmapaista võidu.
20. sajandi alguseks tekkis liberaalsete Postimehe ja Teataja kõrvale sotsialistlik...
Aleksander Burlandt
1882 tekkisid Burlandtil kontaktid eestlastega (Jaak Järv, Eduard Vilde, Mihkel Martna ) – eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise algus. Mihkel Martnat on nimetatud Eesti sotsiaaldemokraatia isaks.
VSDTP – Venemaa Sotsiaaldemorkraatlik tööliste partei
1904 – moodustati Tartu koolide vaheline soltsiaaldemokraatlik ring
1903 – Mihkel Martna läks Tallinnasse – sotsiaaldemokraatide mõju Teatajale hakkas järsult kasvama.
Nov 1903 – hakati välja anda kolmandat juhtivat ajalehte “Uudised” Tartus (toimetaja Peeter Špeek, Gottlieb Ast(?), Karl Ruga(?))
Föderalistid
1905. aastaks “Uudised” 3 ajalehest kõige radikaalsem
1905. aasta revolutsioon
Historiograafia:

• M. Jürisson (Mihkel Martna). Punased aastad Eestis 1905-1906: Eesti revolutsioonilis liikumise ajaloolikud ja majanduslikud põhjused. Peterburi 1907
  
• Mihkel Martna: Tallinna sündmusi 1905 ja 1906. Tallinn 1930
  
• Punased aastad: Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis I. Toim Hans Kruus. Tallinn 1932
  
• Punased aastad Läänemaal. I. Toimetanud Aleksander Looring. Haapsalu, 1933
  
• Mihkel Aitsam. 1905. aasta Läänemaal: Eel- ja järellugudega. Tallinn, 1937
  
• 1905 Järvamaal. I: Tapa , Lehtse ja Ambla. Tapa 1933
  
• 1905. aasta vabadusliikumine Koeru kihelkonnas. Tallinn 1935
  
• 1905. aasta verepulm Eestis. I: Harjumaa. Paide, 1932
  
• 1905. aasta Eestis: Kirjeldused, mälestused, dokumendid . Lenindgrad, 1926
  
• Hilda Moosberg. 1905-1907. a. Revolutsioon Eestis. Tallinn, 1955
  
• Toomas Karjahärm, Raimo Pullat. Eesti revolutsioonitules 1905-1907. Tallinn 1975
  

Revolutsioon Eestis oli ülevenemaalise revolutsiooni üks osa. Oli välja kujunenud Eesti ühiskonda vaevanud oludest . Vene revolutsiooni võib pidada sütikuks, mis probleemid lahvatama lõi.
Agraarküsimus: maarahvastik jagunes 3 suuremaks kihiks: 1) väikesearvuline, ent mõjukas baltisaksa aadel 2) eesti rahvusest taluperemehed 3) maaproletariaat, maatamehed
20. sajandi alguseks jagunes 3. grupp omakorda mitmeks erinevaks kihiks. 1) Kõige madalamal asusid mõisamoonakud, mõisatöölised, kellel puudus põhimõtteliselt eraomandus, nende töötingimused reguleerimata; 2) talusulased ja taluteenijad 3) popsid – väiketalunikud, kes rentisid talunike käest tükikese maad.
Linnas tööstusproletariaat
Rev eesmärgid. Poliitilised:

asendada isevalitsus mõõdukama režiimiga

tagada rahvale kodanikuõigused, hoolitseda selle eest et venemaal oleksid olemas parlament , valitsus
majanduslikud: asendada varakapitalistlik stiihia korrastatud kapitalismiga; agraarreform
rahvuslikud: tagada eestlastele võrdsed võimalused ja õigused balitisakslaste ja teistega
10.09. 2008
Jaapan sai enda kontrolli alla Liadongi poolsaare.
Venemaa alustas Jaapani kõrvaletõrjumiseks kampaaniat.
Õhutas Koreas Jaapanivastasust. Jaapanile suruti peale kohustus Liadongi ps-lt lahkuda. Venemaa sõlmis Hiinaga kokkuleppe, mis pidi talle kindlustama ülemvõimu kogu piirkonnas. Venemaa sai endale ps ühte ossa 25 aastaks rendiõiguse. Jaapan ja Venemaa hakkasid valmistuma sõjaks. SB ja USA toetasid Jaapanit. Venemaad toetas Saksamaa (kes lootis Venemaa huvi Aasia vastu äratada, et Ve Euroopast eemale hoiaks).
27.01.1904 – Ja laevastik ründas Ve laevastikku – 3 Vene võimsaimat sõjalaeva tehti seega kahjutuks , Ve sõjalaevastik muutus sellega tükiks ajaks võitlusvõimetuks.
Ja alustasid ka maismaal aktiivset pealetungi. Ve väed jäid kaitsele. Port Arturi (Ve baas Liadongi ps-l) piiramine kestis 7 kuud, lõpuks Port Artur kapituleerus. Mitmed kaotused tabasid ka Ve Mandžuuria armeed .
1905 veebruar – Mukden – mõlemal poolel rohkem kui 500000 meest, mõlemad pooled kasutasid moodsat relvastust, Ve kaotas. Siiski püsis Peterburis veel lootus – komplekteeriti 2. meeskond (peamiselt Tlnas ). Oktoobris asuti Tallinnast teele eesmärgiga jõuda Port Arturisse venelastele appi. Teel kuuldi Port Arturi kapituleerumisest.
Tšušima merelahingu kaotasid samuti venelased , hakati otsima võimalusi sõja lõpetamiseks.
Aug 1905 algasid USAs rahuläbirääkimised, millest võttis osa ka eestlane Ferdinand Martens . Rahutingimused olid Ve jaoks üsna normaalsed – Ve loovutas Ja-le Liadongi ps (sh Port Arturi), Sahhalini(?) saare lõunaosa, tõotas, et ei võitle vastu Ja majanduslikule ülemvõimule Koreas, kohustus oma väed Mandžuuriast välja viima.
Ve-Ja sõda puudutas ka Eestit.
Kuulutati välja mobilisatsioon . Kuni 1905. aasta suveni jõuti mobiliseerida umbes 7400 eestlast (+1000, kes algul mobiliseeritud olid +3000 veel korrapäraste nekrutite värbamise tõttu)
Ve- Ja sõda halvendas inimeste suhtimist valitsevatesse võimudesse, suurendas rahulolematust
Võeti vastu resolutsioon, milles nõuti kodanikuõiguse, parlamendi valimist ja põhiseadust.
Keiser lubas laiendada usuvabadust, laiendada omavalitsuste õigusi ja alustada ettevalmistusi PS koostamiseks . Ainult lubaduseks see jäigi, kuna kogu valitsuse tähelepanu oli koondatud sõjale Ja-ga.
Haritlasringkondades vohama hakanud rahulolematus , sealt jõudis rahuolematus ka lihtsamate inimesteni.
Rev puhkes üsna ootamatult. 1905 jaan esimestel päevadel vallandus streik ühes Peterburi suurimas tööstusev-s Putilovis. Mõne päeva pärast oli streik muutunud ülelinnaliseks, kuna ka paljud teised tehased ühinesid nendega. Streigi juhtimise võtitis enda peale Georgi Gapon (õigeusu kiriku preester ). Gaponi algatusel koostati kõikide Peterburi tööliste nimel palvekiri ja anda see isiklikult üle tsaar Nikolai II-le (kellesse rahvas ikka uskus). Palvekirja üleandmine pidi aset leidma 9. jaanuaril 1905. väidetavalt oli sel päeval liikvele läinud ca 14000 inimest. Kuni Talvepaleeni jõudmiseni oli kõik rahulik. Paleeväljakul olid väidetavalt rahva hulgast kostnud mingid lasud. Talvepalee kaitseks üles rivistatud sõdurid avasid rahva pihta tule. Selleks ajaks oli palee juurde jõudnud vaid üsna väike osa rahvast. Paanikat üritasid talitseda needsamad sõdurid, kes enne tulistanud olid. Hinnanguliselt suri tol Verisel Pühapäeval ca 1000 inimest ja haavata sai ca 5000. See oli nagu põleva tiku viskamine püssirohukeldrisse, mitmel pool toimusid kokkupõrked, ohrvrite arv suurenes ja rev oli sellega alanud. Eestisse jõudsid teated Peterburi sündmustest väga kiiresti (10.01). Tartus levisid lendlehed. 12. jaanuarist aga aktiveerus Tallinna tööliskond. Dvigateli töölised lasid auru kateldest välja, algas streik, nendega ühinesid ka teised Tlna suurimad tööstusev-d. Tallinna streigis hinnanguliselt ca 12000 inimest. Streikivad töölised kogunesid 12.01 õhtupoole Kalamaja kandis ja arutasid edasist tegevuskava. Kohal olid ka Peterburist saabunud Sotsiaaldem komitee liikmed, kes olid Ve sündmusi pealt näinud ja üritasid üritusele poliitilist värvingut anda. Valiti 80-liikmeline esindus, kes pidid tööliste puhtmajanduslikud nõudmised üle andma. (8-tunniste tööpäevade kehtestamine, ületunnitasude eest teistsugune tasustamine, tööjärgsete läbiotsimiste ja trahvide lõpetamine). Saadi asekuberneri Aleksander von Giersi jutule. Deklareeris, et tööliste nõudmisi ei hakata isegi enne arutama, kui töölised on uuesti tööd alustanud. Järgmisel päeval koguneti uuesti. Selleks ajaks olid Tlnas toimunud juba mõningad vägivallajuhtumid. 13.01. koosolekul otsustasid töölised oma korrakaitsesalgad moodustada (igas salgas 50 inimest). Streik jätkus, töölised tagasi tööle ei läinud. Mindi kuberneri juurde. Kuberner Bellegard lubas kõneleda nendest tingimustest vabrikuomanikele. Lubas tööliste õigustatud nõudmisi vabrikute omanike ees kaitsta. Järgmistel päevadel algasidki läbirääkimised. Mõnel pool hakati järeleandmisi tegema.
Esimene kokkupõrge toimus 14.01 Tallinna sadama juures. Kõigepealt hakati tööliste hulgas levitama kuuldusi, et sadama elevaatori töölised ei ole streigiga ühinenud (tegelikult olid). Samal ajal levitati võimude hulgas kuuldusi, nagu kavatseks suur rahvamass sadama kõrval asuvat piirivalvegordonit rünnata. Sõdurid asusid kogunevat rahvahulka laiali ajama . Rahavs hakkas laiali jooksma , millest soldatid said hoogu juurde, hakkasid rahvast taga ajama, püssipärade ja mõnel puhul ka tääkidega 1 inimene sai surma, mitmed vigastada. Mayeri keemiavabrik ei olnud streigiga ühinenud, ja vabriku juhtkond oli sõjaväesalga vabriku kaitseks pannud, kokkupõrke tõttu sai surma 6 inimest.
Pärast seda hakkas olukord linnas rahunema. 23.01ks oli üldstreik lõppenud. Saavutati väga vähe: lõpetati vaid läbiotsimised vabrikuväravates. Mõnedes ev-s tehti pisut rohkem järeleandmisi.
Suurem streigilaine vallandus umbes samal ajal Narvas (2000 streikijat), suuremaid juhtumeid ei toimunud. Ka Pärnus ja Viljandis väiksed streigid . Tartu vältis jaanuaris streiki. 13-14 olid küll Raekoja platsil kogunemised toimunud, kuid tööliste väljaastumisi ei esinenud . Esitati küll nõudmisi, kuid streikima esialgu ei hakatud, kuid 7.02 algas Tartus puuseppade streik, mis kasvas ülelinnaliseks streigiks. 13.02 jõudis streik rahumeelselt lõpule. Tartu töölised saavutasid oma nõudmistes üsna suurt edu, mis omakorda innustas uuesti tallinlasi streigile, mis mahult jüi küll jaanuarikuisele streigile alla: Tlnas töötasu suurendati, likvideeriti trahvide süsteem, tööpäev lühendati 10 tunnile, lubada töölistel valida töölisvanemaid.
Pärast jäi olukord linnades rahulikumaks.
Veebruaris 1905 algasid TÜ peahoone aulas suured revolutsioonilised miitingud. 4.02 otsustas ülikooli nõukogu protesteerida verisel pühap toimunu vastu. 6.02 otsustati katkestada õppetöö kuni septembrini 1905.
Tervet Eestit hakkasid enam mõjutama mõisatööliste streigid. Jaanuari viimastel päevadel algasid mõisates moonakute streigid. Kuni märtsi lõpuni toimus mõisates ca 120 ülesastumist. Mõnel pool tehti järeleandmisi, mõnes kohas mitte, mõnes üksikus kohas jõuti ka üsna vägivaldsete tegudeni (nt Alatskivil peksti mõisavalitseja maja segi, ja süütati mõisale kuuluvaid küüne).
Oluliseks päevaks revolutsiooni laienemise teel oli 18.02. Nikolai II kirjutas alla manifestile, millega lubas kõigil riigiametnikel pöörduda reformiettepanekutega valitsuse poole. Manifestiga sisuliselt legaliseeriti rahvakoosolekud . Vesi revolutsiooniliste jõudude veskile. Üle kogu maa algasid rahvakoosolekud. Juhtivad Eesti ajalehed soodustasid poliitika imbumist rahvasse (avaldasid näidispalvekirju). Esimesena tegi seda, küll üsna tagasihoidlikult, Postimees (haridusteemaline). Mai lõpus avaldas oma tüüppalvekirja ka Tartu ajaleht Uudised. Selles pöörati põhitähelepanu maareformile. Jaanipäeva paiku avaldas palvekirja ka Teataja (selles nõuti muudatusi ka ülevenemaalises mastaabis). Politiseerumine ajas üha rohkem juuri erinevatesse väljaannetesse. Kevadel ja suvel 1905 rev jätkus, tundus siiski, et kõrgpunkt on ületatud. Jätkusid küll streigid (eriti maikuus), kuid põllutööde hooaja alates asi veidi rahunes. Samas hakkasid streigid (eriti linnades) omandama poliitilist värvingut. 30.04 õhtul kogunesid töölised Russalka juurde miitingule. Parlament, ps, valimisõigus – rev põhinõudmised. Suuremates linnades aktiviseerusid üha enam sotsdemokraadid. Järk-järgult hakati saavutama edu. Moodustati VSDTP Tallinna komitee. Sellest kujunes kogu linna sotsdem liikumise südamik.
Aleksander Kesküla ja Jaan Tõnissoni vahel toimus konflik isiklikul pinnal. Kesküla heideti EÜSi ridadest välja. Keskülast sai üleöö sotsialist . 1905.aasta alguses Tartu sotsdemide eestvedaja . 1905. aasta kevadel suundus Tlnasse, kus jõudis VSDTP etteotsa .
Järk-järgult toimus politiseerumine. Tartus etendas VSDTP rolli ajaleht Uudised. Ajalehe suurimaks teoks rev päevil oli eestlaste rahvuspoliitilise sihi paikapanek: kõik eestlaste asualad tuleb koondada ühtseks Eesti Kubermanguks .
Rev-i süvenemisele ja laienemisele aitasid kaasa ka Eesti valitsejad .
Uueks kuberneriks sai Aleksei Lopuhhin (endine Vene kõige kõrgem politseiülem), kes oli Eestis pigem passiivne.
Ka Liivimaa kubermangus vahetati kuberner välja.
16.09. 2008
Revolutsiooni kulminatsiooniks sai oktoobrikuine streik – esimene ülevenemaaline streik. See sai alguse 7.10 Moskva ja Kaasani vahelisel raudteel, levis tohutu kiirusega, piki raudteed levis kõikjale Venemaal. Raudteelaste ja töölistega ühinesid mitmesugused ametnikud. Osaleda võis ca 2 000 000 streikijat. Peamised nõuded olid: 1) parlamendi kokkukutsumine 2) põhiliste kodanikuõiguste andmine rahvale.
Eestisse jõudis streik kõigepealt Tlna, 14.10. paljud Tlna tööstusev-d katkestasid töö, algas streik, nendega ühinesid ka teiste elualade esindajad. Tavapärane linnaelu jäi praktiliselt seisma. Peeti miitinguid. Ööl vastu 15ndat murdsid streikijad sisse Tlna relvakauplustesse, relvastusid, seejärel hakati üle võtma Tlna kõrtse. Muuhulgas põletati maha kesklinnas asunud saksa teatrihoone (Draamateatri kohal). Politsei ja sõjavägi olid täiesti jõuetud. Tlna karnison oli just oktoobri alguses suures osas viidud Peterburgi. Kubermagu võimude korraldusel tõmmati sõjavägi ja politsei linnast üldse välja, relvastatud jõud jäeti ainult Toompeale. 15.10 hommikul tulid ülelinnalisele koosolekule kokku vabrikutööliste vanemad (ülelinnaline töölisvanemate koosolek), otsustasid pöörduda Tlna linnavalitsuse ja kubermangu valitsuse poole. Linnavalitsuselt nõudsid relvastatud jõudude lahkumist linnast ja kõikide poliitvangide kohest vabastamist. Politsei ja sõjavägi tõmmati veel tagasi. Kubermangu jõududega kokkuleppel lasti ka poliitvangid vabaks. Vabastatute hulgas oli ka Aleksander Kesküla, kes hakkas kohe ülestõusu organiseerima. Kubermangu valitsusega jätkusid läbirääkimised, selle tulemusena saadeti Peterburgi 16.10 hommikul telegramm. Rahvas kogunes Lausmanni heinamaale Kalamajas, keskpäeva paiku koguneti selle asemele Uuele Turule (Estonia ja Draamateatri juures). Miiting jätkus, oodati töölisvanemate naasmist. Sinna lähedale rivistusid vene sõdurid, kuid nende ilmumisele ei pööratud tähelepanu seni, kuni sõdurid avasid tule. 94 inimest hukkus, üle 200 haavatu. Selle sündmuse jäljed jäid rahva teadvusesse veel aastakümneteks. 17.10 avaldas keiser Nikolai II oma manifesti, milles tuldi streikijate nõudmistele vastu, streik Eestis olis 26.10ks lõppenud. Enne seda , 20.10, toimusid 16.10 hukkunute matused, osalejaid ca 40 000. Rongkäik algas uuelt turult, mindi Rahumäe kalmistule, 57 inimest maeti ühishauda, kirste kanti kätel, lauldi revolutsioonilisi laule, kalmistul peeti sütitavaid revolutsioonilisi kõnesid, kuid lõpuks mingisuguse kättemaksuni ei jõutud, sest süüdlasi ei suudetud leida. Kuberner süüdistas kohalikku Tlna karnsioni, Tlna karnison süüdistas sõdurite kaptenit. Üks enamlevinud kuulujutte oli see, et 16.10 hommikul oli rahvas kogunenenud Toompeale, et võtta kubermangu valitsus üle, kindral Voronovile oli antud selle takistamiseks käsk ja tema talitas seda käsku täites oma parema äranägemise järgi.
Mujal Eestis ühineti samuti üldstreigiga, kuid selliste vägivaldsete sündmusteni ei jõutud, küll aga hukkus Tartus demonstratsiooni ajal valvur Adamson, ka tema matustele tulid tuhanded inimesed.
17.10 manifest: sellega tuli lähiajal korraldada demokraatlikud üldvalimised ja valida riigiduuma ning sellega anti kõigile Venemaa rahvastele üldised kodanikuõigused. Selline vastutulek rahva soovidele tegigi oktoobrikuisele streigile lõpu. Eestis alagasid sellega Vabaduspäevad (kestsid 8 nädalat). Sellega seoses kadusid ära igasugused poliitilised piirangud, poliitvangid lasti vabaks, muutus vabaks koosolekute, miitingute jne korraldamine, kadus ära ajakirjanduse tsensuur, millega ajakirjandus muutus kohe radikaalsemaks. Hakati moodustama ka poliitilisi ühinguid, erakondi (nende algeid). Eesti I erakond oli selleks ajaks küll loodud, Uudiste toimetuse baasil – Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESDTÜ). Novembris avaldati ka partei programm, mis koosnes 2 erinevast osast: 1) klassikaliselt marksistlik sotsiaaldemokraatlik programm – isevalitsuse asendamine demokraatiaga. 2) väga jõuliselt olid esindatud rahvuslikud seisukohad sh Eesti ühiseks rahvuskubermanguks liitmine , maareform, eesti keel õppekeeleks jm.
II rahvuslikest erakondadest sündis Eesti Rahvameelne Eduerakond (ERE) Tartus, asutamisskoosolek novembri lõpus, ERE selja taga seisid Postimehe ringkonnad. Lähtus Kadettide Partei programmist (Konstitutsioonilis-Demokraatlik Partei KDP). Eduerakonna peamised pooldajad olid Tartu linna haritlased ja Lõuna-Eesti jõukamad talupojad, nende liikmete arv kasvas aasta lõuks 1000ni. Eduerakond eesotsas J. Tõnisson, Reiman, Koppel, Kallas jne. “Vaheerakonda” üritasid luua Tartu nooremad haritlased – Hanko, Olesk , Karl Schlossmann – Parteile nimeks Radikaalsotsialistlik Partei – hilisemad paralleelid 1917. a loodud erakonnaga; töötati välja ka parteiprogramm ning anti välja ka partei häälekandja, kuid sellega ka partei tegevus sisuliselt lõppes. Tallinnas üritasid ka Teataja ringkonnad erakonda teha, kuid revolutsioon sai enne läbi. Balti kubermangudes loodi 2 parteid – Balti Konstitutsiooniline Partei (BKP) Riias ja Tallinnas Eestimaa Kosntitutsiooniline Partei (EKP). Kõige suurem Venemaa sotsiaaldemokraatlik tööliste partei VSDTP – Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei.
17.10 järgselt tekkisid Tlnas esimesed ametiühingud.
Manifest tõi kaasa samas ka seni ühtse revolutsioonilise leeri lõhestumise. Liberaalne kodanlus (ERE ja Teataja ringkonnad) leidid, et rev on oma eesmärgi täitnud, keiser on järele andnud, isevalitsusest loobutakse, konstitustioon ja kõik muu on saavutatud. Radikaalsemad leerid leidsid , et rev on alles algamas, võitlus peab jätkuma seni, kuni Venemaal kuulutatakse välja vabariik.
Revolutsioonilise leeri lahknemine ei alanud maal, seal võrdsustati sotsialisti revolutsionääriga; lõhed said pigem nähtavaks suuremates linnades. Tlnas ilmnes lõhe 20.10, kui toimusid veretöö ohvrite matused. Vanas Estonia Seltsimajas ülelinnaline suur nõupidamine, kus arutati, mida edasi teha. Nõupidamine kestis 4 päeva. Selgelt tuli välja, et 1 osa pooldab äraootavat taktikat, sotsiaaldemid ja teised radikaalid nõudsid võitluse aktiviseerimist, vajadusel relvade kättevõtmist, 4. päeval lahkusid radikaalid nõupidamiselt. 26.10 hakkas 1 relvastatud salk linnast välja minema, tegi retke ümbruskonnas mõisatesse, sealt nõuti kõikvõimalikke relvi , need konfiskeeriti, suleti kohalikud kõrtsid ja viinapoed.
Konflikt ja kokkupõrge toimusid ka Tartus. Selle põhjuseks olid erinevalt Tlnast pigem rahvuslikud vastuolud. Otustati korraldada suur rõõmuringkäik. 19.10 hommikul kogunesid Viljandi tänava lõppu kõik suuremad Tartu seltsid. Esimene peatus Riiamäel, kus Adamson suri, edasi Raekoja platsile, Villem Reiman pidas sütitava kõne, edasi liiguti TÜ peahoone ette, kus toimus kokkupõrge sotsialistidega. Peetakse esimeseks vereks, mis Eesti lipu eest valatud.
Postimehe ringkonnad otsustasid korraldada Rahva Asemikkude Kongressi. Välja pakuti skeem – iga linn saadab 4 esindajat, iga vald 2 esindajat, iga ühing, selts, organisatsioon saadab 1 esindaja. 27.11ks kogunes üle 800 inimese. Sotsiaaldem-d olid tulnud kongressile protesteerima. Teel Tartusse jõudsid VSDTPlased arusaamisele, et enamik kogunejatest tahab tõesti küsimusi sisuliselt arutada, seetõttu muudeti oma esialgset taktikat, sõlmisid hoopis ajutise liidu Tlna liberaalide esindajatega. Üritati välistada Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste kongressi juhtimist. Kongress algas Bürgermusses. Selle avas Jaan Tõnnisson (ebaõnnestunult). Alustas oma kõnet kohe teravate süüdistustega, see pani saali röökima, ja Tõnisson oli sunnitud oma kõne katkestama. Järgnesid Kongressi juhataja valimised, mis kestsid 6h. Jaan Teemant saavutas suure ülekaalu. Siis hakati valima Kongressi asejuhatajat, vaieldi, mitut asejuhatajat oleks vaja. 28.11 jätkus Kongress, 2 leeri erinevates ruumides. Tõnisson jt – Bürgermusses – arutati läbi otsuste projektid , mis olid Postimehe toimetuses juba varem paika pandud. Suhteliselt tagasihoidlikud ettepanekud võeti vastu. Bürgermusse otsused võib jagada 3 rühma 1) otsused, mis olid seotud Venemaa valitsemisega – nõuti demokraatlikke üldvalimisi, et võimalikult kiiresti tuleks kokku riigiduuma ja... 2) eestlaste asualade koondamine rahvuskubermanguks, kultuurilise enesemääramise õiguse andmine eestlastele, eestlaste rahvuslik võrdõiguslikkus teiste rahvastega 3) agraarprobleemi lahendamine, nõuti riigimaade jagamist maatameestele ja riigi/valitsusepoolset abi talumaade päriseksostmisel.
Keerulisem olukord valitses TÜ aula koosolekul (Teemant), kõik isevooluteed, käratsemine, juhataja ei suutnud koosolekut enam ohjata . Langetatud otsused olid selgelt ülepaisutatud, üliradikaalsed nõudmised: revolutsioon peab jätkuma, võitluse eesmärgiks peab olema monarhia asendamine vabariikliku korraga. Korraldus: riigivõimude käskude boikoteerimine, maksude maksmata jätmine, kõik hoiused pangaasutustest välja võtta. Veel nõuti, et sügisel vene sõjaväkke kutsutavad noored keelduksid. Nõuti ka politsei ja sõjaväe täielikku laialisaatmist, selle asemel rahvamiilitsa loomine. Lisaks nõuti ka vallavalitsuste ülevõtmist ja asendamist revolutsiooni tulemusena moodustatud uute vallavalitsustega. Agraarnõudmised: rahvale tuleb tastuta maad anda. Ainus rahvuslik nõudmine oli emakeelne kooliharidus. Otsuste projekti lõppu lisati, et tegemist on soovitusega. Otsused jõudsid laiali üle kogu maa. Mitmel pool üle Eesti üritati aulakoosoleku punkte ellu viia. Kõikides ametiasutustes võeti maha keisri pildid, kisti asutuste siltide pealt maha keiserliku Venemaa vapp , vallamajades peksti puruks kohtukullid, lõhuti Vene riigi lippe, asendati võimaluse korral revolutsioonilise punalipuga. Kõige radikaalsem tegu oli vastavalt aulakoosoleku otsustele kohaliku omavalitsuse ülevõtmine. Seda on nimetatud ka vabariikide loomiseks (loodi ligi 50 kohalikku vabariiki, nt Velise vabariik).

• Eesti Vabariigi priisõjameeste salgad.
  

17.09.2008
10.12 kuulutati Tlnas ja Harju mk-s sõjaseisikord, poliitilised miitingud ja väljaastumised keelatud, algas juhtivate isikute arreteerimine (rahvuslased, sotsdemid)
11.12.1905 – kutsuti Tlnasse kokku rahvaasemike kongress, ühtegi asjaalgatajat ei olnud, maalt tulnud inimesed ei teadnud , mida teha; kaumekas jäänud jõudisd ära oodata Tlna töölised ja vabadusse jäänud sotsdemid; otsustati koguneda samal õhtul salajaseks koosolekuksVolta tehases. Õhtul kogunes töölissööklasse mitusada inimest, sh vabadusse jäänud poliitikud , A. Kesküla valiti koosoleku juhatajaks. Jämeda otsa haarsid enda kätte kohe sotsdemid. “Läti keele rääkimine” – avalik relvastatud vastupanu võimudele – tehti sellekohane ettepanek, kuid saabus teade koosolekule lähenevatest sõjaväelastest ja inimesed jooksid laiali, mõned arreteeriti. Käremeelsemad kogunesid öösel, võtsid kaasa relvad.
12.12 hommikul hakkasid üksikud salgad liikuma Tlnast laiali. Peamiseks eesmärgiks oli talurahva üleskihutamine avalikuks vastupanuks. Mõisahäärberits usuti olevat rohkesti relvi, otsiti ka neid. Tegutseti stiihiliselt, puudus salkade keskne juhtimine, isikkoosseisud olid äärmiselt ebapüsivad. Paljud ei pidanud retke raskustele vastu, pöördusid tagasi koju, ka mõned talupojad ühinesid, elasid viha välja enamasti oma kihelkonnas. Käidi mõisast mõisa, võeti üle kõik mõisates leiduvad relvad, enamasti jäi saak üsna kesiseks, pandi kinni ümbruskonna kõrtsid. Maameestele peeti revolutsioonilisi kõnesid, kutsuti vastuhakuga ühinema. Mõnel pool võtsid tuld kohalikud mehed, tungisid mõisatesse, võtsid asju, mis neile meeldisid jne. Tihti leidus ka neid, kes panid mõisatele tule otsa. Mõisarüüstajate salgad aeti laiali baltisakslaste omakaristussalkade poolt. Suuremad kokkupõrked toimusid Pärnumaal, Viljandimaal, Velisel. Talumehed ja töölised vastupanu pmst ei esitanud. Salgad laiali 20. detsembriks. Selle ajaga suudeti rüüstada/maha põletada 160 mõisat + 40 mõisate viinavabrikut. Detsembrikuine mäss peamiselt Harjumaal, Märjamaa kandis, Järvamaal, Pärnumaa põhjaosas. 1905 aasta rev lõpp: detsembri-jaanuari vahetusel leiab aset verepulm, ehk karistussalkade tegevus.
Sõjaseadus – Liivimaa kubermangus 22.11.
Lõplikult sundisid Keskvalitsust Baltikumis karmimat kätt kasutama Läti sündmused. Balti kubermangud tunnistati avaliku mässu pk-ks, otsustati sellega kõva käega lõpp teha, 28.11 nimetati ametisse Baltimaade kindralkuberner . Selleks määrati sõjaväelane Vassili Sollogub. Talle allutati kõik kohalikud tsiiviilkubernerid, kubermagu valitsused, 19 000 sõjaväelast. Talle tehti ülesandeks mäss maha suruda. Hakkasid tegutsema sõjaväljakohtud. Arreteerimisest otsuse tegemiseni tohtis kulutada max 48h. Sollogub asus peakorteriga Riiga , toi sinna oma staabi ja töötas välja kava mässuliste rahustamiseks. Esialgu mõeldi Läti rahustamise peale. Alles pärast mõisate põletamise algust, 24.12 laiendati sõjaseadus ka Eestimaa kubermangule. Kindral Bezobrazovile jäi Eestimaa Kubermang, Lõuna-Eestis Orlovi karistusekspeditisoon. Ekspeditisoonid jagati väikesteks karistussalkades ja saadeti maale laiali. Need liikusid vallast valda, arreteerisid kohalikud mässujuhid (mõisahärrade näpunäidete järgi, seetõttu arreteeriti ka süütuid). Enamasti kasutati hirmutamistaktikat. Rahvas kutsuti kokku, lasti maha 1 või 2 meest, paljudele anti avalikult ihunuhtlust, koguti kokku rahva käes olevad relvad, pärast seda liiguti edasi järgmisse valda. Vaid paaris vallas lasti maha rohkem inimesi – Velise ja Vaali vabariikides. Kõige massilisem hukkamine leidis aset Viljandis. Ritmeister Karl von Sieversi salk lasi Viljandis maha 53 inimest, kelle seos mässuga oli tegelikult habras . Eestis kokku mõisteti surma rohkem kui 500 inimest. Mahalastuid oli ca 300, umbes poole rohkem neid, kes avalikku peksu said. Karistussalkade märatsemisele aitas piiri panna 25 Tartu haritlase kiri. Hiljem olid sunnitud saatma ümberlükkava telegrammi. Pärast seda hakkas karistussalkade tegevus näitama rahunemise märke. Veebruariks oli asi täiesti rahunenud.
Alates veebruarist 1906 jätkus mässuosaliste jälitamine, kuid karistati tsiviilkohtutes.
Kokkuvõte: 1905 aasta rev-i tagajärejed ilmnesid pigem ülevenemaalises mastaabis, asendus politiline süsteem, tulid riigiduuma, kodanikuõigused, tööstustööliste olukord paranes . Eestis pigem revolutsiooni varjatud mõju (Eesti rahva kaasa tõmbamine poliitikasse, mis tõi kaasa ka negatiivseid tagajärgi – esile tõusid äärmusliikumised, eelkõige sotsialistlikult poolt. Eesti ühiskond sattus poliitilises mõttes kreeni – kaldus vasakule. Lisaks tekkis ületamatu lõhe eestlaste ja baltisakslaste vahel. Positiivne pool – esimesed poliitilised erakonnad , legaalse poliitilise tegevuse kogemus, arenes poliitiline mõte, eestlastele hakkasid selgeks saama demokraatia, põhiseadus, vabariiklik riigikord , rahvuslik autonoomia jms mõisted).

Revolutsioonist ilmasõjani 1906-1914

Poliitilised olud Eestis pärast 1905. aasta revolutsiooni: väga must per eesti rahva ajaloos, piirangud kõikvõimalike ühiskondlike tegevusalade üle, sõjaseisukord koos kõikide omapiirangutega püsis kuni 1908 augustini . Ka pärast likvideerimist jäi Balti riikides kehtima nn kõvendatud valvekord, mis oli küll sõjaseisukorrast leebem, kuid siiski mitte normaalne seisukord . Alled 1911 septemberis pöörduti normaaloludesse tagasi (v.a suuremates linnades). Võim kuulus jätkuvalt kindralkubernerile, kelleks sai al 1906 kindral Aleksander Möller- Zakomelski , kes oli teinud endale nime Poola mässuda mahasurujana, oli ametis kuni aprill 1909ni, mis võimule püürdusid tagasi tavapärased tsiviilkubernerid. Nikolai Zvagintsev. Korostovets (väga piiratud silmaringiga, väheste huvidega , vene ohvitser selle kõige halvemas tähenduses). Taastati prokuröi järelvalve jm. Paljud poliitilised pagulased said koju tagasi pöörduda, said nüüd palju leebema karistuse. Samal päeval kui Sollogub ametisse määrati, käskis keiser kindralkuberneri juures moodustada järjekordse erinõupidamise, mis pidi välja töötama reformikavad kõikide Balti kubermangude põletavamate probleemide lahendamiseks. Sinna said oma esindajad saata nii baltisaksa aadel, linlased ja ka talupojad. Töö jõudis lõpule 1907. a sügiseks, mil Peterburgi saadeti argaar -, kooli-, kohtu-, kiriku- ja vallareform .
Aleksander Kesküla – üks juhtivamatest enamlastest.
Jaan Anvelti eestvedamisel 1912. a pandi Narvas käima I Eesti töölisleht, ajaleht “Kiir”. Vahetult enne I MS, 1914 juunis üritati luua Eesti sotsdem liikumisele ühtset juhtkonda. Valiti VSDTP Eesti organisatisoonide keskkomitee .
Sotsdem tsentralisltid pettusid suures osas oma varasemates tõekspidamistes, hakkasid koostööd tegema rahvuslastega.
Eesti ajakirjandust tabasid rev lõppedes räiged repressioonid , kinni pandi Uudised, Teataja, Sakala, Postimees, kokku suleti 1905-1908 rohkem kui 20 erinevat ajakirjanduslikku väljaannet, samas jätkasid suletud väljaanded lihtsalt uute nimede all. Jätkus ka tsensuur, aga siis oli see rev järgselt nõrgem kui enne rev-i. 1906 aastast peale eeltsensuur kaotati, kuid järeltsensuur oli üsna põhjalik, karistuseks rahalised trahvid või vastutava toimetaja arreteerimine.
Uus venestuslaine vene parempoole ajakirjanduse eestvedamisel, kes ajasid äärmiselt šovinistlikku joont. Võeti kasutusele Baltis separatismi mõiste. Räägiti et Baltikumis kiusatakse taga õigeusklikke, Balti kubermangud on vaja venestada, liita vene naaberkubermangude külge. Vene valitsusvõimud lubasid astuda vastavaid samme , kuid tähelepanu koondus hoopis, Soomele, Poolale ja juutidele. Siiski päris sõnalisele tasemele ei jäänud – Pjotr Stolõpini ringkiri – milles nõudis kubermangu valitsuse ametnike asendamist venemaalt sissetoodud ametnikega . Kindrlakuberner Mölles-Zakomelski – soovitas jagada välja kõik riigi mõisad, tükeldada taludeks, kuid neid mitte kohalikele anda, vaid tuua nende asutamiseks sisse vene talupoegi. Eestlasi soovitati hoopis ümber asustada Uuralitesse jm. Baltikum ei olnud siiski vene talurahva jaoks atraktiivne paik. Kolonisatsiooni plaanid hääbusid seega iseenesest. Hariduse valdkond : 1905 a suvel oli keiser Nikolai II andnud loa Eesti ja Läti rahvakoolides kahel esimesel õppeaastal õpetada emakeeles. Leonid Kasso andis korraldada pöörduda tagasi varasema süsteemi juurde.
Ülevenemaalised muudatused: piiramatu iseavalitsuse asendumine duumamonarhiaga. 1906 aprill – üleminekukoht – keiser allkirjastas Vene impeeriumi põhiseaduse, mis kindlustas rahvale kodanikuõigused, kuid nende rakendamine olenes tegelikult valitsemispraktikast. Seega oli kõiki rahvale antud õigusi võimalik kitsendada, mida ka tehti. Kõrgeim võim jätkuvalt keisril, tema kutsus ametisse valitsuse, kes oli ainuüksi vastutav keirsi ees. Samas sai keisri võimu piirata kahekojaline parlament. I riigiduuma koosseisu valimised 1906. aasta aprillis . Eestis pandi sellele üsna suuri lootusi, valimisaktiivsus suur. Valimisõiguse said Venemaa kodanikud alates 25 eluaastast, valimisõigus ei laienenud naistele, sõjaväeteenistujatele, juhutöölistele (sh mõisamoonakad, talusulased, äriteenijad, käsitöökodade töötajad jne). Kokku sai Eestis valimisõiguse ainult 10% rahvastikust. Teisalt ei olnud valimised ka ühetaolised, kogu valijaskond jagati 4 seisusesse 1) suurmaaomanikud 2) linnaelanikud 3) väikamaaomanikud 4) tööstustöölised. Valimised olid ka mitmeastmelised. Talupoegadel 4 astet.
23.09.2008
21 (suurmaaomanikku)-14(linnakodanikku) -10 (talupoega)-2 (tööstustöölist)
I riigiduumasse (27.04 – 08.07.1906) pääses 4 eestlast: Jaan Tõnisson, Oskar Rütli, August Lubi, Karl Hellat
5 Eestist valitud saadik oli venelane Pavel Paptšinski.
Seega jäid baltisakslased poliitikast kõrvale.
27.04 moodustusid kohe erakondlikud fraktsioonid.

Kadettide partei

Trudovikud – vene haritlased, vene talurahva esindajad, kelle eesmärgiks oli jagada mõisamaad talupoegadele; nende selja taga mingit parteid otseslt ei olnud.

Autonomistid-föderalistid – vene vähemusrahvuste esindajad
Eesti saadikud ühinesid algul a-f-dega, kuid viimaste fraktsioon läks lõhki.
Duumas domineeris vasakpoolne meelsus.
Tegelik konflikt vallandus agraarküsimuses, tänu trudovike radikaalsusele selles vallas. Kardeti, et talurahava hulgas võivad vallandudauued mässud.
09.07 – kogunes osa riigiduuma saadikutest
10.07 võeti seal vastu Viiburi (?) üleskutse. Selles kutsuti inimesi üles kodanikuallumatusele, noormehi mitte minema sõjaväkke ja õhutati rahvast mitte makse maksma. Tegelikke tagajärgi see ei toonud , vaid allakirjutanud said karistada .
Küll aga jäi Viiburi üleskutse haritlaste teadvusesse.
20.02.1907 astus kokku II riigiduuma (kuni 03.06.1907). Kubermangude valimiskogudel taas eelis eestlastel ja liivlastel. Valiti koguni 5 Eesti saadikut: Anton Jürgenstein, Kaarel Parts, Tõnis Jürine, Mart Murten, Paul Pärn
trudovikud tõukasid Kadetid teisele kohale, kolmandaks tõusid sotsiaaldemokraadid . Murten ja Pärn liitusid sotisaaldemokraatidega, ülejäänud eestlased Kadettidega.
II riigiduuma saadeti laiali, kuna valitsus ja duuma ei jõudnud kokkuleppele maaküsimuse lahendamise osas.
Vene historiograafias – revolutsiooni lõpp Venemaal.
03.06 valimisseadusega anti senisest suurem esindatud jõukamatele kihtidele ja vene rahvusele.
Eestis tähendas see seda, et kubermangu valimiskogus läks jäme ots baltisakslaste kätte.
Venelaste ülekaal saavutati nii, et osa vähemusrahvustest jäeti valimisõigusest ilma.
III riigiduuma 1907-1912
Martin Schulzenberg
Aleksander Terras

kohal Oktobristid
IV riigiduuma 1912-1917
Jüri Oras
Jaan Raamot
Piimaühistud
1913. a. Seisuga oli Eestis 135 masinaühistut, 131 piimaühistut, 111 ostu-müügiühistut, 99 pangaasutust.
Seltsiliikumine
Kõik juba varem tekkinud seltsiliikumised püsisid. Pärast 1905. aast rev-i tekkis Eestis juurde rohkem kui 30 Põllumeeste Seltsi.
1910 – loodi Eestimaa Põllumeeste Keskselts
1913 – Põhja-Liivimaa põllutöö keskselts.
Karskusseltside arv kasvas I MS eel. Samas hakati üha rohkem keskenduma oma peaeesmärgile.
1906 kutsuti kokku I üleeestiline karskluskongress.
Olulised arengud võrreldes varasemaga tegid läbi laulu- ja mänguseltsid. Seltside jõukus kasvas (ehitati uusi seltsimaju) ja professionaalsus suurenes.
1906 – Vanemuine ja Estonia asutasid oma professionaalsed teatritrupid.
Mõni aeg hiljem professionaalseks ka Pärnu Endla.
1910 – VII Üldlaulupidu Tallinnas, esmakordselt esinejate arv üle 10 000.
1907 – EÜSist lõi lahku fraternitas Estica
jne
1911 – Tartus asutati Eesti Naisüliõpilaste Selts.
Samuti jätkus spordiliikumine, eriti populaarsed olid raskejõustikuringid.
Uued seltsiliigid:
Haridusseltside loomine kasvas üsna otseselt välja revolutsiooniga kättevõidetud õigustest.
1906 lubati Balti Kubermangudes kasutada õppetöös kohalikku keelt, aga ainult erakoolides. Hakati kohe erakoole asutama , kuid kapital puudus. Otsustati asutada seltsid, mis võtaksid taoliste koolide asutamise enda peale.
Kõigepealt loodi (juuli 1906) Tartus Eesti Noorsookasvatuse Selts ENKS. I MS puhkedes oli ENKSil juba üle 30 kohaliku osakonna.
Tallinlased asutasid 1906 Eestimaa Rahvahariduse Selts EmRHS, kuid ENKSi tasemele ta ei küündinud.
Asutati esimene erakool (Praegune Miina Härma)
Keskkooli I juhatajaks oli folklorist Oskar Kallas, hiljem astus tema kohale Peeter Põld.
1913 saatis kool välja I lõpetajate lennu (veidi alla 400 õpilase) – kuid gümnaasiumilõputunnistust sealt väljastada ei saadud.
Raamatukogude Seltsid, hakati asutama avalikke raamatukogusid. Algus tulenes Tlnast Tlna esimese estlasest linnapea Voldemar Lenderi eestvedamisel.
1907saadi luba asutamaks Eesti Kirjanduse Seltsi. Esimeheks Villem Reiman, aseesimeheks Jaan Tõnisson. Ca 40% liikmetest moodustasid õpetajad, praktiliselt kõik selleks ajaks kõrghariduse omandanud eestlased.
Jätkati Hurda rahvaluule kogumisea aktsioon.
1909. aastal asutati J.Hurda mälestuseks Eesti Rahva Muuseum .
Noor-Eesti sai hoo sisse alles pärast 1905. aastat. N-E eesotsas seisid eelkõige Gustav Suits, Friedebert Tuglas.
Ants Ruusmann ja
Otto Karma – ajaloolane – parim Eesti tööstusajaloo kujutaja “Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistliku revolutsioonini ”
Eesti majandusajalugu .
1900-1903 Venemaal majanduskriis .
1907-1908 algas uus majanduslik tõus.
1910-1914 majandusliku arengu aastad Venemaal tervikuna , sh Eestis.
Põllumaj jagunes 2 lahte – suurmaapidamised e mõisad, väikemaapidamised e talud .
Mõisate roll 20. sajandi aluses Eesti põllumajanduses: kaks äärmuslikku vaadet

tänu mõisatele eesti põllumajandus üldse arenes

mõisad ei andnud eesti põllumajandusele midagi, olid vaid huvitatud enale kindla sissetuleku saamisest.
Mõisnike hulgas oli nii ühtesid kui teisi. Kokkuvõtlikult mõisamajandus siiski toetas Eesti põllumajanduse arengut tervikuna.
1903 – majanduskriis Venemaal tervikuna.
Hakkas suurenema piimakarjakasvatuse osakaal.
Piimakarjakasvatuse kõrvale jäi alles ka lihakarjakasvatus.
Loomakasvatuse osakaalu tähtsuse suurenemine tõi kaasa muutused ja taimekasvatusele.
Jätkuvalt oli tähtsal kohal kartulikasvatus kui piirituse tooraine .
Praktiliselt oli hääbumas lambakasvatus.
Taludis oli I MS ees 54 000 (enam-vähem päriseks ostetud), 23 000 renditalu.
24.09.2008
Balti kubermangudele laiendati Vene talurahva panga tegevus. Peamiseks tegevusalaks kujunes mõisamaade kokkuostmine. Ostetud krundid müüdi päriseks talurahvale. Nii müüdi enne I MS talurahvale ca 3000 talu. Talurahva pank andis ka soodustingimustel talurahvale laenu. Stolõpini talurahvaseaudse negatiivne külg seisnes ümberasustamispoliitikas. Tekkisid kümned uued eestlaste asustused Põhja-Venemaal ja Siberis . Ümberasustamispoliitika aitas kaasa ka mõisamoonakate elu parandada – tööjõupuuduse tõttu tõusis neil palk, kaasnesid soodustused jne. Lahkunud eesti talupoegade asemel sooviti sisse tuua saksa koloniste Venemaalt. Rahvuslike juhtide hulgas ei vaadatud sellele just hea pilguga, kuigi tegelikult tuli umbes 400 saksa perekonda.
Tööstuses jätkus 20. saj algul väga kiire areng. 1910. aastaks oldi ka majkriisi raskustest üle saadud, majareng jätkus tormiliselt. Põhiliseks tööstusharuks jäi juba varem esile tõusnud tekstiilitööstus, kelle toibumine majkriisist käis kiiresti. Tekstiilitööstus omakorda jagunes puuvilla -, kalevi- ja linatööstuseks. Puuvilla 2 lipulaeva: Narvas Kreenholmi manufaktuur (suurim, võimsaim ja vanim Eesti tööstusev), Tallinnas Balti manufaktuur. Puuvillatööstuse eripäraks oli see, et kogu tööstus põhines sisseveetaval toorainel ning tegemist oli poolfabrikaatide valmistamisega, kuid tekstiili lõplikuks viimistlemiseks viidi poolfabrikaadid Venemaale. Hilisema iseseisva riigi seisukohalt suhteliselt mõttetu tööstus. Kalevitööstus baseerus 19. saj loodud suurtele kalevivabrikutele: Narvas, Sindis ja Kärdlas. Sajandivahetuse majanduskriis oli andnud lambakasvatusele tõsise kriisi, seetõttu hakati Austraaliast odavamat lambavilla sisse vedama. Kohalikelt lammastelt saadud villa kasutati kohalikes väikestes villaveskites. Linatööstus 19. saj lõpust: Narvas ja Valgas . Tõsiseks tagasilöögiks jällegi majkriis, linahinnad maailmaturul langesid järsult, mistõttu vähenes ka linatootmine Eestis. Enne I MS hakkas linatööstus taas edenema. Sisse veeti lina ka Läti aladelt . 20. sajandi alguses lisandus suur hulk väiksemaid linavabrikuid. Uued asutatavad väikesed linavabrikud põhinesid peaasjalikult Eesti kapitalil. Samas ei küündinud need ligilähedalegi Narva linavabrikule. 1914. asutati Hiiumaal Kõrgessaares vabrik nimega La Viscosa, seal hakati valmistama sünteetilist tehissiidi, mis oli Venemaa mastaabis esimene ja erakordne tööstusev.
Metallitööstus oli hakanud arenema tekstiilitööstusest hiljem, seda oli raskemalt tabanud ka sajandivahetuse ülemaailmne majkriis, mida raskendas omakorda 1907(?) Euroopa majkriis. 1910 hõivad metallitööstus konkurentsitult II koha. I MS eel sai Tlnast Eesti tähtsuselt II tööstuslinn, mis jäi alla ainult Narvale. Tallinna sadam, Tallinna raudtee , Vagunitehas Dvigatel (ca 1600 töölist), Franz(?) Krulli metallitööstus (üle 500 tööliselt). 20. sajandi alguses ka aparaadiehitus, elektrimasinaid tootev ev Volta. 1907 – Tartu telefonivabrik, mis samuti põhines Eesti kapitalil. Kogu metallitööstusele andsid uued dimensioonid Tallinnasse rajatud 3 suurt sõjalaevatehast. Kohalikul toorainel põhinevatel tööstusharudel on märkimisväärne osa pudutööstus, eelkõige paberi- ja tselluloositööstus. Paberi kasutamise plahvatuslik kasv 19.-20. saj vahetusel. Tehnoloogiline läbimurre: seni oli paberit valmistatud tekstiilijäätmetest, 20. saj algul puidutselluloosist. 1899. asutati Tlnasse tselluloosikombinaat võimsusega 10000 t tselluloosi aastas. Aasta hiljem asutas Sa-l tegutsev AS Waldhof oma tselluloositehase Pärnusse, mis hakkas aastas valmistama 80000 t tselluloosi, lisaks oli viimane ka töölehakkamise asjal Eu suurim tööstusev üldse. Tööd leidis ca 1000 inimeset , mis muutis Pärnu tööstuslinnaks. Tlna tselluloosivabrik ja Pärnu Walhof kokku andsid 70% Ve tselluloositoodangust. Tselluloosi veeti ka SB-sse, Belgiasse ja USAsse. Siiski oli kasulikum tselluloosist kohapeal paberit valmistada, mitte poolfabrikaadina välja vedada. Tlnasse 2, Kohilasse ja Türile paberivabrikud. See hakkas ohustama Eesti metsi, kuid selle pärast toona eriti ei muretsetud. Tuletikuvabrikud Tlnase, Viljandisse, Paidesse. Tlnas ka (Martin) Lutheri vineerikombinaat. Sinna hakati toorainet – puitu sisse vedama ka Lätist ja Venemaalt. Ilmasõja eel andis vineerivabrik 77% Ve vineeritoodangust. Lisaks valmistati Lutheri vabrikus ja mööblit. Ilmasõja eel ca 2300 töölist.
Veel peaks märkima ehitusmaterjalide tööstust, mida esindasid eelkõige tsemenditehased Aseris ja Kundas. Tsemendi järele kasvas vajadus järsult enne I MS. Lisaks lubjatehased, neist suuremad Rakkes, Tamsalus ja Tlnas, tellisetehased, suuremad Narvas, Sindis, Loksal, kõige moodsam 1912 asutatud tellisetehas Tlnas – Baltika. Klaasitööstus – Lelle , Järvakandi, Vändra külje all. Ka toiduainetööstus hakkas 20 saj algul välja kujunema – jahuveskid, meiereid, viinavabrikud (mõisates võidi turustada ainult piiritust ) ilmasõja eel. Ka 2 moodsat õllevabrikut – Saku ja Tartu (A le Coq), Rotermanni suurveski, mille juurde kuulus Eesti esimene leivavabrik. Üldiselt jäi toiduainetetööstus siiski üsna madalale arengutasemele. Uute tööstusev-te ja –harude rajamine tähendas ük sotsiaalse struktuuri muutumist. Tööstustööliste arv kasvas väga kiiresti. Tööstustöölisi Eestis – 1885 – 10000, 1900 – 24000, 1914 – 46000, 1916 – 50000 . Tallinna elanike arv: 1897 – 59000, 1914 – 131000, 1917 – 159000. Tööstusettevõtted peamiselt Vene kapitalil, II kohal väliskapital (Briti, Sa, Pr), III kohal kohalik baltisaksa kapital, alles siis eesti rahvuses ev-d (Tartu telefonivabrik, linavabrikud, Rakke vabrik – omanik Kaddak, Viljandis tuletikuvabrik – omanik Pohl ). Eesti seega üks enam arenenud tööstuspiirkondi Vene impeeriumis. Samas oli suure osas tegemist võõrkapitaliga.
Eesti ja ilmasõda (I MS)
Arnold Takkin “Eesti I maailmasõja aastail” 1961
Theodor Schiemann, Reinhold Seeberg, Paul Rohrbach
Otto von Bismarck “Kui venelased seal (Baltikumis) sakslastelt ka kõik eesõigused võtaks, venestaks, ei esitaks sakslased mingid protesti ”
Wilhelm II “Kui Venemaal kõik segi läheb, ei jäta ma Balti provintse hätta, vaid lähen appi ja liidan nad Saksamaa külge”
Ilmasõja eel püsis põhimõte, et Saksamaa ei sekku Baltikumi küsimustes Venemaa siseasjadesse.
Sõja puhkedes püüdsid sakslased panustada Baltikumi suhtes hoopis kolmandatele jõududele (Rootsi). Vahetult enne ilmasõda vahetus Rootsis valitsus, Soome küsimus kripeldas neil hingel , kuid dem opostitsioon oli niivõrd võimas, et sõtta sekkumiseni ei jõutud. Jäädes neutraalseks, oli Rootsil võimalik kaubavahetust endasi pidada. Teine võimalik jõud, kellele tugineda , tundusid olevat Ve vähemusrahuvused, õhutada neid valitsusevastastele väljaastumistele.
Baltisakslased keeldusid igasugusest koostööst eestlaste ja lätlastega. Kuni 1917 a Vene revolutsioonini olid baltisakslased üldjuhul kuulekad Vene keisrile.
Sõja jätkudes hakati Sa-l üha rohkem tähelepanu pöörama Ve revolutsioonilistele liikumistele .
Sa suhtumine Baltikumi muutus järsult 1914-15 aasta vahetusel (esimese sõjaaasta kampaania lõppedes), kuna sai selgeks, et lühiajalise võiduka sõja plaan on läbi kukkunud. Seetõttu tekkis Sa-l idee minna ida poole, lüüa puruks Venemaa ja tõrjuda ta koalitsioonist välja. Nii tekkis nn dekompositsioonipoliitika (Venemaa küljest tuleb lahti ühendada ja Sa külge ühendada Ve läänepoolsed alad). Mõjukaimaks seda poliitikat toetavaks jõuks kujunes Idapartei (Ostpartei), seal mitmed mõjukas tegelased, töösturid, pankurid. Idapartei jakkas 1915 a alguses üha kõvemini kõnelema sellest, et tulevane Sa piir peab kulgema mööda Narva jäge ja Peipsi järve. Balti kubermangud peavad minema Sa koosseisu. II taoline liikumine oli Suur-Saksa Ühing (Alldeutcher Verband). Al 1915 aastast aktivisseerus ka baltisaks propaganda. Berliini moodustati Balti Usaldusnõkogu, tegid oma häälekandja, tegid üleskutsed Sa vägede sissetungiks Baltikumi. Eriti sai see propaganda hoogi 1915 sõjalise kampaania vältel, kui Sa hõivas Kuramaa . Juhtivad pol ringkonnad olid veendunud dekompositsioonipoliitika vajalikkuses .
Ve seevastu ei kavandanud mingisuguseid. 20. saj alguses kasvas tähelepanu Valti kubermangude alade kohta tervikuna, seoses tugevdada Peterburi sõjalist kaitset. Kardeti, et sõja puhkemisel võiks Sa maandada dessantüksused Soome rannikul ja sealtPeterburgi edasi tulla. 1906 töötati Ve-l välja sõjakäigukava Soome. 1912 kinnitati keisri poolt uus mobilisatsiooniplaan.
6. armee 4 asreemkorpusest
Kaardiväekorpus Peterburis ja Peterburi lähenduses, nendele pani Peterburi kaitse. Ve sõjavägede hulk Eestis sellega seoses suurenes. Üks jalaväepolt mahutati Tartusse, teine Narva, 3 Tlnasse. Selline vägede paigutus võissõja puhkedes pisut kaitset pakkuda. Kardeti Sa laevastikku. Ve-Ja sõjaga seosesei olnud aga Ve laevaslik valmist. Pärast seda Balti sõjalaevastik Ve-l praktiliselt puudus.
Kogu Peterburi merekaitse pärines Peeter I aegadest – Kroonlinna merekindlus. Ilmasõja eel oli sõjatehika palju arenenud. I lahenduseks oli Kroonlinna merekindluse edasiliigutamine mere suunas. Karsnaja Gorka. Soome lahe idasopp näis nüüd olevat kinldustatud.
1911 otsustatigi hakata rajama imperaator Peeter Suure merekidlust Tallinna ja Porkkala vahele.
Naissaar läks täielikult sõjaväe kasutusse. , jne. ...
Kindluse komandandil oli otsustav sõna. Kindluse keskuseks koujuneb Tln.
1912 algasid ´Tlnas hiiglaslikud ehitustööd, rajati kõikvõimalikke vajalikke ehitisi .
Venemaa mereväeministriks ja Ivan Grigirivitš.
...
Schneider-Cruesot
1912. sügisel algasid Balti Laevatehase ehitus.
1914. aastaks töötas Vene Balti tehases ca 2000 inimest
Normand ostis samuti Kopli poolsaarel endale maatüki.
Lange
Bekker – AS Bekkeri Laevatehas, hakati ehitama viit hävitajat.
3 laevatehas tekkis samuti väliskapitali põhjas. Peterburis tegutsesid AS Nobeli ja AS Lessneri tehased, sellest sündis Noblessneri tehas. Oli edukas tehas, sai tellimuse 12 allveelaeva ehitamiseks. Sõja lõpuks jõuti nendest ka 10 valmis ehitada.
30.09.2008
15.06.1914 – F.Ferdinandi tapmine
28.07 – Austria-Ungari kuulutas Serbiale sõja
19.07 – üldmobilisatsioon
34 riiki osasel I MS-s.
I MS-s sai surma ca 20 000 inimest.
Sa koondas läänerindele Pr vastu enamiku oma armeest (7/8).
....
Looderinde väed läksid liikvele 4-5. augustil.
Kindral Paul von Hindenburg .
Essen – lasi välja kuulutada sõjaks valmisoleku seisukorra.
Sa korraldas Baltikumis 1915. a kolm suurt pealetungi.
I Lahing Augustovi metsades.
II aprillis 1915. pealetung toimus nii Poolas, Leedus kui Balti kubermangudes ning saavutas kõikjal olulist edu.
III 1915. aasta juulis osutus kõige edukamaks – venelased olid sunnitud kogu Po maha jätma, pm ka kogu Leedu ning taanduma ka põhja suunas (Kuramaal).
Sept alguseks läks praktiliselt kogu Kurmaa Sa kontrolli alla.
Sõjatehnika ja –materjalide kaotamine põhjustas Venemaal kriisi, mehed saadeti lahingusse sõjatehnikata.
Teised riigid olid suutnud oma tööstuse kiiremini ja efektiivsemalt tööle panna ja said sõjatehnika puudusest üsna kiiresti üle.
Näiliselt oli Hindenburgi plaan ülimalt edukas. Strateegilisel tasandil aga oli ta läbi kukkunud. Eesmärk Venemaad separaatrahule sundida ebaõnnestus.
Aug 1915 – toodi Läänemerele välja Sa merelaevastiku peajõud. Need tungisid läbi Irbeni väina ( Kura kurk), võtsid enda alla Kuressaare ja Pärnu. Tekkis paanika nii tsiviilelanike kui Ve väejuhtide seas. Kardeti ka Sa maavägede sissetungi. Tegelikult midagi sellist isegi ei kavandatud. Pigem oli tegemist luureretkega. Pärats Kuressaare ja Pärnu pommitamist Sa sõjalaevad lahkusid. Ometi hakati Kuressaarest ja Pärnust evakueeruma. Õhku lasti ka Waldhoffi tselluloosivabrik. Hirmude levikule aitas kaasa ka Ve sõjavägede juhtkond. Polkovnik Pavel Rodžjanko teatas oma tähtsale vennale Peterburi, et Sakslased on kohe-kohe Pärnusse jõudmas. Pärast väljatõmbumist Riia lahest 1915.a Eesti rannikul mereoperatsioone ei toimunud.
Aug 1915 ründas Sa õhulaev Paldiskit. See süvendas rahutust, ärevust.
1916 olid peamised jõupingutused Sa poolt üle kantud uuesti läänerindele. Ve üritas revanši võtta.
Märts 1916 – kohaliku tähtsusega pealetung. Üsna ägedad lahingud kestsid 12päeva, kuid Ve väed ei suutnud Sa kaitseliinidest läbi murda.
Järgmiseks kavandas Ve lööki 3 rindel korraga. Kuid tulenevalt varustuskriisist suudeti pealetund läbi viia vaid edelarindel. Põhja- ja läänerindel aga jäädi täiesti passiivseks.
Dets 1916 – valmis põhjarinde juhatus lokaalse tähstusega pealetungikava. Operatsioon sai alguse ööl vastu 24.12. pealetungile mindi ilma igasuguse ettevalmistustuleta. Esialgu saavutas Ve ka edu, kuid varustuse puuduse tõttu oldi sunnitud taas tagasi tõmbuma. Taas suured inimohvrid.
Nov 1916 – murdsid Sa hävitajad läbi Ve miinitõketest ja võtsid suurtükitule alla Paldiski. Sa kaotasid selles opetatsioonides 7 hävitajat. Paldiskis aga suri vaid 10 tsiviilelanikku.
1916 – õhusõja aktiviseerumine. Jõud, mida Balti mere kohal rakendati, olid märkimisväärselt suured. Suuremad lennuväebaasid paiknesid Tlnas, Hiiumaal, Saaremaal (Sõrves, Kuressaares), Ruhnus. Vastu tegutses Sa merejõudude õhuvägi, mille baasid paiknesid kogu Kuramaal. Liivi kahe kohal vallandusid tolle aja kohta üsna ägedad õhulahingud. Mõnelgi juhul laienes sõjategevus ka tsiviilobjektide ründamisele. Esimest korda rünnati õhust ka Tallinnat .
Dets 1916 – Sa tegi katset Tlna taas õhust rünnata, kuid ebaõnnestunult.
Õhust rünnati ka Valgat, Viljandit, Pärnut jne.
Ve üldine sõjaväeteenistuskohustus.
Vaatamata üldisele teenistuskohustusele kõiki alamaid siiski välja ei õpetatud, mehi oli liiga palju, ülalpidamiskulud liiga suured. Kõik sõjaväekohustuslikud mehe võtsid loosi, kes sõjaväkke läheb, kes mitte.
Kõik sõjaväkke võetud mehed paisati laiali üle Ve. Sõjaväeteenistusse suhtus rahvas kui ebameeldivasse sundusesse. Rahvuslik tagakiusamine oli Ve armees üsna üldine.
Sõjaajaks tuli teenistusse kutsuda tagavaraväelased (nooremad aastakäigud, kes oli sõjaväe läbinud), keda oli võimalik väikese täiendõppega rindele saata. Riiklikusse maakaitseväkke aga kuulusid vanemad aastakäigud, need, kes ei olnud sõjaväes käinud, kui kes olid teenistuskohustusest vabastatud, kuid keda oli võimalik mobiliseerida.
1914. a. jooksul toimus mitu mobilisatsiooni. Lippude alla kutsuti kõik tagavaraväelased. Eestist 17500 meest. Samal aastal korraldati 3 mobilisatsiooni maakaitseväelastele. Kokku võeti maakaitseväkke 14500 meest.
Okt-s kutsuti lippude alla ka noorsõdurid, korraliselt. Liisuvõtmisvõimalust ei antud, kõik 21-sed pidid minema ( 3500 meest). Ve armeesse võeti Eestist seega 35500 meest. Etteruttavalt võeti ka 18+ mehi. Kokku ca 100 000 meest.
1914 juuli-aug – mobiliseeritute ärasaatmine suure pidulikkusega. Õige pea hakkas esialgne vaimustus raugema. Hiljem lõppes ka vabatahtlike mobiliseerimine. Hukka sai umbes 1/10 mobiliseeritutest. Eesti rahavastikupüramiidi tekib Vabadussõja lõpuni üsna tõsine auk. I MS oli Eesti jaoks üsna tõsiseks löögiks. Mobilisatsioonidel oli ka pos joon – mehed said sõjalise väljaõppe, Vabadussõja ajal olid samad mehed oma oskuste ja kogemustega valmis Eesti iseseisvust kaitsma.
1860-70 aastal Ve junkrukoolid (hiljem sõjakoolid), kuhu võeti tulevasi ohvitsere kõikidest rahvakihtidest. Ainsaks kriteeriumiks hariduslik tasapind (kõrgem algkool).
Sõja ajal pandi kogu Ve-l käima lipnike kursused (3-4 kuud), kus valmistati ette sõjaaegseid ohvitsere, kuhu võeti kõik vähegi haritud mehed. Ca 2200 eestlast. Eestlastest ohvitseridest sai I Ms-s surma ca 150 meest.
Poliitilised mõttes oli ilmasõja puhkemine tagasilöögiks. Kuulutati välja sõjaseisukord, tähtsamate asjade otsustamine läks sõjavõimude (?) kätte. Kindral Pavel Kurlov. Sõjaseisukord tähendas ka senisest rangemaid piirnaguid (ajakirjandus – taas topelttsensuur, koosolekute pidamine jne). Rahva meeleolud olid sõja puhkemisel väga patriootlikud. Suuremates linnades toimusid sõja puhkemise esimestel päevadel suured stiihiliselt alanud rahvakogunemised. Samasugused olid ka juhtivate tegelaste sõnavõtud – kõik kiitsid pm sõja puhkemise heaks. Eestlastelt tõotati Ve armeele igakülgselt toetust. Sõja puhkemises süüdistati peaasjalikult Sa-d. Eestlaste selliste seisukohtade taga olid selgelt poliitilised kavatsused, Ve-le vastu astumine oli mõeldamatu. Valiti kahest halvast vähem halb. Sa võidu korral halveneks eestlaste olukord veelgi. Ve puhul peljati, et Ve võit võib kaasa tuua uue šovinismi laine, et sellega kaasneb uus venestus , kuid see kõik tundus vähemtähtis.
Sõja puhkemisega kaasnesid ka baltisaksa vastased meeleavaldused ja nende vastu suunatud sammud. Pogrommid baltisakslaste vastu, peskti puruks neile kuuluvad kauplused jne. Peterburg muudeti Petrogradiks. Tehti ka ettepanek Muuta Tallinna nimi Kolõvaniks(?) Uued venepärased nimed said ka 7 Eesti valda.
Ajakirjandused ilmusid järest teravamaks muutuvad süüdistused baltisakslaste aadressil.
Keelustati baltisakslaste organisatsioonide tegevus, pandi kinni neile kuuluvad ev-d, keelati ära saksakeelne ametlik kirjavahetus, lõpuks keelati ka saksakeelne kõnelemine avalikes kohtades sh linnatänavatel. Ve võimud hakkasid ka arreteerima mitmeid baltisaksa tegelasi, süüdistades neid Sa poole hoidmises. Hobusteprotsessid ( paremate hobuste varjamine Ve armee eest), Pastoriteprotsessid (ei ole piisavalt palvetanud Ve relvade võidu eest). Repressioonide alla langesid ka need baltisaksa pastorid , kes humanistlikest kaalutlustest organiseerisid abi sõjavangide abistamiseks. Balti kubermangudes saadeti välja umbes 700 baltisakslast. Kampaania omandas üsna äärmuslikud vormid. Sakslastevastane hoiak ulatus ka kaugemale. Riigiduuma IV koosseis organiseeris komisjoni “Saksa mõju vastu võitlemise erikomisjon....”. võeti vastu seadusi, mis piiraks baltisakslaste mõjuvõimu. Kaotati ära nende privileegid . Otsustati likvideerida ka mõisapolitsei. Võeti kõik baltisakslaste rahaühistud riigi poolt üle, allutati Ve rahaministeeriumile. Tegemist peamiselt sõnalise kampaaniaga, mis küll piiras baltisakslaste võimalusi ja õigusi, kuid ei jätnud neid ilma juhtivast rollist baltikumis. See pani baltisakslasi endale liitlasi otsima.
1915 kevadel Tlna käivitunud läbirääkimised Eestimaa rüütlekonna ja Tlna linnavalitsuse esindajate vahel, kõneobjektiks Eestimaa kubermangu omavalitsus . Eestlaste-lätlaste ja baltisakslaste ühinemise plaan, mis läbi ei läinud.
Eestlased said võimaluse kaasarääkimiseks mõnedes uutes organisatsioonides. Ülevenemaalise linnade liidu kohalikud komiteed. Tlna komitee täielikult eestlaste käes. Ajutine Põhja-Balti komitee. Tekkis Tartus, asutajateks J. Tõnisson ja J. Raamot. Ametlikult moodustati sõjapõgenike abistamiseks.
1916.suvel esitati riigiduumas seaudseelnõu bati kubermangude omavalituse muutmiseks (93-projekt). Teemaks Balti kubermangude piiride ümberkujundamine (lätlased, eestlased eraldi). Sellest projektist ei saanud asja, seda lubati arutada pärast sõja lõppu.
01.10.2008
Mõisates vähenes sõja-aastatel tunduvalt külvipind ja karjakasvatus , sest valitses töökätepuudus. Kolmandik talude hobustest võeti armeele. Põllumajanduses katkesid ka importkaupade sisseveod, see avaldas mõju ka saagikusele. Kasvasid toiduainete hinnad, seega põllupidajate rahalised sissetulekud suurenesid. Paljud Eesti talud said seetõttu oma talud võlgadest vabastada ja päriseks osta. Hinnatõusuga kaasnes ka inflatsioon , eriti sõja lõpupoole. Need talunikud, kes olid endale sukasäärde raha kogunud, kandsid suuri kahjusid. Kõige enam mõjutas sõda tavainimese majanduslikku olukorda. Praktiliselt kogu tööstus läks üle sõjatoodangule. Tekkis tarbeainete defitsiit. Sõja lõpu poole lisandus sellele ka toidupuudus, eriti suuremates linnades. Elukvaliteedi üldine langemine mõjutas inimeste suhtumist ka riigivõimule ja aitas kaasa 1917. revolutsiooni puhkemisele.
1917. aasta
1917. aastale läks Ve vastu üsna segastes meeleoludes. Kütusepuudus, tarbekaupade, toiduainete defitsiit, raudteeraskused, elukvaliteedi langus jne. Sõjalises mõtte oli Ve küll püsima jäänud, kuigi kaotanud suure osa oma läänepoolsetest territooriumidest. Samas ei olnud armee võitlusvõime otsa lõppenud. Oli ka paranenud varustamine tehnikaga . Katastroofiliselt aga oli alla käinud sõdurite meeleolu. 1917. aasta alguseks ca 1,5 milj sõdurit olid rindelt deserteerunud, ootasid sõja lõppu. Sõja-aastate jooksul oli ka langenud valitsuse autoriteet. Autoriteedi langus tabas otseselt ka keisrit ja keisri perekonda. Ilmselt oli oma osa ka keisril endal, kes 1915. võttis üle sõjaväelise ülemjuhataja koha. Siit peale kõik lüüasaamised rindel seostusid otseselt Nikolai II endaga. Tekkisid ka mitmesugused skandaalid . Ennekõike Rasputini tegevusega seoses. Juba 1916-17. aasta vahetusel oli kogu Ve impeeriumis alanud ulatuslik käärimine: streigid, pol nõuded, demonstratsioonid jne. 23.02.1917 algas järjekordne streik Petrogradi suuremates ev-tes. Selle põhjustas väidetav näljaoht. Tegelikult olid need kuulujutud asjata. Streik muutus paari päevaga ülelinnaliseks, haarates ka ametnkke jt rahvakihte. Algasid miitingud, demonstratsioonid. Muudetagu Ve vabariigiks, pm samad loosungid, mis 1905. aastal. Valitsus püüdis rakendada traditsioonilisi abinõusid. Politseivõimud ja sõjavägi. Paraku ei arvestatud sõjaväe muutunud meeleoludega. Sõjaväeosad hakkasid järjest üle minema mässuliste poole. Pealinna hakati tõmbama sõjaväeosi väljast, kuid ka nemad läksid üle. Sellega sattusid rahva kätte relvad. Praktiliselt kogu pealinn oli mässuliste kontrolli all. Võim ei suutnud enam linnas korda tagada ega enda käes hoida. Esialgu oli streigi näol tegemist täiesti stiihilise väljaastumisega, puudus juhtimiskeskus. 27.02 õhtuks tekkis taoilisi juhtimiskeskusi 2. 1 keskus: riigiduuma (alaliselt rahulolematu ja opositisiooniline osa). Riigiduuma moodustas Riigiduuma Ajutise Komitee, mille etteotsa valiti Mihhail Rodžjanko. Sinna kuulusid kõigi poliitiliste erakondade esindajad. 2: taas hakkasid tekkima tööisnõukogud. Hakati rääkima, et tuleks luua üks ülelinnaline töölisnõukogu ja sinna kaasa tõmmata ka sõjaväe ületulnud osade esindajad. 27.02 kogunes Petregradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu (TSSN). Selleks, et omandada reaalsemat võimu, kutsuti üles moodustama selle nõukogu täitekomitee. See moodustati samal õhtul. Nõukogu oli poliitiliselt määratlemata, kuid täitevkomiteesse valiti parteide esindajad. Domineerisid vasakpoolsed ning nemad hakkasid määrama ka täitevkomitee ilmet . Selle esimeheks valiti gruusia päritolu Nikolai Tšheidže, aseesimeheks Aleksander Kerenski . Nemad olid mõlemad ka IV riigiduuma liikmed. Algusest peale olid need 2 võimukeskust omavahel seotud. Tekkis soov oma jõud ühendada ning moodustada ühine võimukeskus. 2.03 kutsuti seega ellu Ajutine Valitsus. Konsensuse alus hakkas koosnema kõigist riigiduumas esindatud parteidi liikmeteks . Lvov, välisministrist ajaloolane Pavel Miljukov, Aleksander Kerenski – justiitsminister. Seega lõpetas monarhia Ve-l oma eksistentsi. Nikolai II loovutas oma trooni . Üleöö sai Venemaast üks vabamaid riike kogu maailmas. Venemaa Vabariik kuulutati välja 1.09.1917. Taas kehtestati kodanikuõigused, vabastati poliitvangid, neile anti rahalist abi, kehtestati 8-tunnine tööpäev, lubati kõikide tähtsamate probeemide lahendamiseks lähiajal kokku kutsuda Asutav Kogu, mis lubati valida kõige demokraatlikemal alustel. Need lubadused ja valitsuse astutud sammud viisid rahva eufooriasse. Siiski oli üks suurimaid vigasid, mis tehti see, et Petrogradi Nõukogu Täitevkomitee jäi alles, mis esindas vaid töölisi ja soldateid, mitte Ve rahvast tervikuna, vaid ainult vasakpoolselt meelestatud kihte. Ajutine Valitsus pidi algusest peale pidi arvestama Petrogradi Nõukogu seisukohtadega. See omakorda lisas Täitevkomiteele hoogu juurde. Tekkis kaksikvõim kogu Ve impeeriumis. Petrogradi Nõukogule on ette heidetud, et ta laostas lõplikult Ve armee. Kõikidele sõjaväelastele anti poliitilised õigused, võrdsustas ohvitserid ja sõdurid, kadus sõjaväeline distsipliin , kästi luua ka sõjaväelaste komiteed, mis järk-järgult hakkasid omandama üha tähtsamat rolli, ja panid aluse Ve armee võitlusvõime kadumisele.
Eestis oli veebruari lõpupäevadel liikumas mitmesuguseid kuulujutte, kuid täpset ülevaadet ei olnud sündmustest kellelgi. Esimesed ametlikud telegrammid jõudsid Eestisse 1.03 õhtul (Tlna), sellest kujunes Veebruarirevolutsiooni keskus. Revolutsiooni kandvaks jõuks olid 1905. aastal oli Eesti rahvuslik haritlaskond ja osalesed Eeti talupojad, töölised ja domineeris eesti keel. 1917. aasta rev-s domineerisid algusest peale vene keel ja meelsus, kandvaks jõuks olid vene soldatid, ve rahvusest töölised ning ve rahvusest linnakodanikud . Eestlaste osakaal jäi üsna tagasihoidlikuks , kuid rev võidud võeti ka eestlaste pool rõõmuga vastu. Tlnas sõjaväelisi 50000, töölisi 20000 + muud linnakodanikud. Saadud telegrammid vallandasid ka Tlna tööstusev-tes streigi, mis järgmiseks päevaks muutus ülelinnaliseks. Vene turul (Viru väljakul) ca 20000 inimesega miiting. Pärast suunduti ühiselt poliitilisi vange vabastama (kuigi neid oli ainult üksikuid). Suunduti Paksu Margareeta juurde. Rahvamassi poolt tapeti vanglaülem ja paar valvurit. Kõik vangid lasti lahti (peamiselt kriminaalid ) ning vangla pisteti põlema. Siis mindi ka teiste vanglate juurde. Kõikidesse murti sisse, vabasati vangid ning pisteti põlema. Siis järg politsei- ja kohtuasutustesse. Rüüstati ja pisteti põlema. Erilise hoolikusega põletati salapolitsei toimikuid. Kogu järgnev öö oli Tlnas üsna rahutu . Põletati ka viinapoode ja lõbumaju. 2.03 õhtul-öösel liitusid rahva jamadrustega ka Tlna garnisoni sõdurid, kes olid kõige vägivaldsemalt meelestatud – tapeti ohvitsere, sõjaväearste jne. Tekkis küsimus, kes peaks korra pidamise ja võimu teostamise enda peale võtma. 3.3 kutsuti kokku Tlna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu. Sinna kuulusid ka tsiviilelanike esindajad. Samuti andsid tooni vasakpoolsed, esimeheks valiti sotsiaaldemokraadist Mihhail Lutšin, tööd alustas ka vabatahtlik miilits . Miilitsa ette tõusis Aleksander Hellat. Rahvuslikult domineerisid nõukogus venelased (2 venelast 1 eestlase kohta). Lisaks Tlnale toimusid revolutsioonilised väljaastumised ka Pärnus, Kuressaares, Haapsalus , Paldiskis. Tööseisakud, ülelinnalised miitingud, “võimu ülevõtmine”, kohalike nõukogude moodustamine, revolutsioonilised madrused tapsid Haapsalus linnapea, Pärnus lasti maha garnisoni ülem jnejne. Eestis tervikuna rev ohvreid pmbes 20. Maakohtades oli vaikne. Rahvas tervikuna teadvustas rev toimumist alles 10.03, kui oli rev ja selle ohvrite mälestamise päev. Kubermagu komissariks sai Tlnas Tlna linnapea Jaan Poska, Liivimaa kubermangus jurist Andres Krastkalns. Poska nimetati ametisse 5.03. tema reformid seisnesid võimu eestistamises. Tema esimesed sammud – maakonnavanemad tagandati ja asemele määrati eestlastest maakondade komissarid. Ametisse said ka maakondade miilitsate ülemad. Lõuna-Eestisse moodustati maakonnanõukogud, mis valisid maakonnakomissari ja maakonna miilitsaülemad. Postidele said eestlased. Ametlikke linnavalimisi veel reeglina ei korraldatud, sinna astusid eestlaste esindajad. Igal poole asendati venelasi eestlaste vastu. Alustati ka ettevalmistusi üleminekuks eestikeelsele asjaajamisele ning eestikeelselt kooliharidusele. Selleni jõuti põhiliselt 1917. a sügiseks. Eesti rahvusväeosade loomine, mis sai alguse vahetult pärast rev-i. Märtsis 1917. tõstatud rahvusväosade loomine uuesti, initsiatiiv lähtus eesti rahvusest sõjaväelaste hulgast mitmetes Eesti linnades. Hakati taotlema luba eestlaste koju saatmiseks ja väeosade loomiseks. Eesti Sõjaväelaste Büroo, mille eesotsas seisis Arnold Jürgens, Petrogradis moodustatud Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee, eesotsas Peeter Schneider. Esines ka rivaalitsemist. 1917 juunis kutsuti kokku Ülevenemaailne Eesti Sõjaväelaste Kongresse, kus moodustati Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks sai Konstantin Päts. Luba hakati taotlema juba märtsis. 12.04.1917 saadi ametlik luba Ajutise Valitsuste sõjaminsitrilt Aleksander Gutškovilt Tallinna merekindluse eestimaa polkude loomise kohta. Samal päeval sai ka alguse polkude loomine. Pinding andis oma esimese käskluse formeeritava polgu kohta. Varsti juba polgus üle 3000 mehe. Sellise võimu eestistamise tulemusena tekkisid ka konfliktid. Nii rahvuslikul kui poliitiliselt alusel. Esimeseks konfliktiks võib pidada märtsi lõpu päeva Tlnas Petrogradi saadetud kaebust, milles kaevati J. Poska tegevuse üle, kuna ta vallandavat vene rahvusest ametnikke ja asendavat neid pm kirjaoskamatute eestlastega. Anti käsk määrata ametisse vaid venelased. Eesti seltskonnategelased saatsid vastukirja, mille nõudsid, et kubermagu komissar tunneks kohalikke olusid, tunneks kohalikku keelt jne. Ajutine Valitsus ei muutnud oma 30.03 otsust, kuid tegelikkuses seda ei rakendatud. 18.04 Tlna 1. mai töörahvapüha. Sel puhul otsustas Tlna nõukogu korraldada suure ülelinnalise rongkäigu. Vahetuslt enne miitingu toimumist osustas Tlna Nõukogu Täitevkomitee, et eestlased ei tohi demonstreerida sinimustvalgeid lippe. Ikka tuldi, see põhjustas suurt ärevust, kuna kõik teised vähemlased tohtisid oma lippe eksponeerida. Revolutsiooniliste madruste poolt kisti maha (ka majadest) smv lipud ja pilluti maha. Madruseid ässitasid smv lippude vastu eesti rahvusest enamlased . Vasakpoolsed ja vene šovinistid ühinesid eesti lippude vastu. Mitmel pool tekkisid kähmlused. Suhted teravnesid, eesti enamlased hakkasid õhutama meeleolusid rahvuväeosade vastu. Enamlased leidsid, et igasugune rahvuse rõhutamine võib tuua rv proletariaadile, maailmarev-le ainult kahju. Enamlaste juttudele ei jäänud kurdiks ka vene sõdurid, keda ähvardas eestist väljasaatmine (räägiti, et neid saadetakse rindele). Tlna nõukogus oli üsna palju soldatite esindajaid. Protestid eesti väeosade vastu võtsid suure ulatuse . Otsustati mina otseste provkatsioonide teed. Saadeti telegramme, et polgu loomine on põhjustanud kähmlusi eesi ja vene sõdurite vahel, ei võeta vastust eestis tõenäoliselt toimuma pidsanud sündmuste suhtes (põhjendamatult). Langegati otsus Eesti polkude formeerimine seisma panna. Tlna saadeti Petrogradi Jüri Vilms, kes tundis isiklikult Aleksander Kerenskit, kes oli just sõjaminsitriks saanud, suutis selgeks teha, et Tlnas on rahulik. Kerenski langetas otsuse: olemasolev polk võib alles jääda, kui selle peab Rakverre viima, kuid uusi juurde moodustada ei tohi. Rakvere oli vaikne provintsilinn, milles domineerisid eestimeelsed mehed. I Eesti polk sai välja areneda enam-vähem löögivõimeliseks väeüksuseks. Varsti juba rohkem kui 10 000 sõdurit. Otsiti kõikvõimalikke muid teid – osa sõjaväelistest saadeti ümbruskonda põllu- ja metsatöid tegema. Pärast Riia ja Eesti saarte langemist sakslaste kätte anti luba ka uute Eesti rahvusväeosade loomiseks. Loodi Eesti diviis : 4 jalaväepolku, suurtükibrigaad jm osad. Diviisi ülemaks kuulutati alampolkovnik Johan Laidoner. Eestlaste jaoks oli üsna ammuseks politiliseks eesmärgiks autonoomia saavutamine. (esimest korda 1905. aastal). 1906. aastal koostati I autonoomia seaduseelnõu (Pung, Päts, Strandman , Teemant). Eestimaale antaks sellega tulevikus laialdane autonoomia (oma seadusandlik asutus – Eesti Maapäev – dem valitud, selle kõrval töidesaatvana Eesti Maavalitsus, seotuse Ve-ga kindlustab aga Ve valitsuse õigus määratata Eestimaa kuberner ning Eesti saadab Ve valtsusse rahvussekretäri, kes osaleks valitsuse koosolekul. Lisaks kõneldi ka eraldiseisvatest kohtuasutustest – kõrgeimaks pidi saama senat . Kõneldi ka eesti keelest – kultuurautonoomia tagamine). Selline eelnõu ei saanud mingit käiku ja selle juurde pöördus 1915-16 tagasi Jüri Vilms. 1915 avaldas vabameelsesajakirjas Vaba Sõna artikli, mis käsitles võiamlikku autonoomiporbleemi eestis. 1916 esines ühel ametlikul üritusel kõnega, mille kuuluts autonoomia eestlaste tähtsaimaks rahvuspoliitiliseks ülesandeks. 1916. koostas teistkordselt sama projekti. Erines esimesest ainult detailides. Suuremat tähelepanu oli pööratud puhtrahvuslikele, keele ja kultuuriga seotud küsimustele. Ka seda ei esitatud, pigem mõtte propageerimiseks rahva hulgas. Autonoomia ideest olid lehelugejad teadlikud. Veebruarirev -i toimumine näis pakkuvat idee eluviimiseks suurepärtaseid võimalusi. Lvovi juures olid ideega Jaan Tõnisson ja Jaan Raamot. Ütles, et mõistab eestlaste probleeme. Ka Eestis ideele hulgaliselt pooldajaid . 11.03 juhtivate tegelaste nõupidamine. Tekkis tüli. ...
07.10.2008
Eestlaste kõige massilisemat meeleavaldust 26.03 1917. a juhtis Eesti Vabariiklaste Liit (EVL) – Artur Vallneriga eesotsas. Koguneti Petrgogardi Jaani kiriku juurde. Nõuti demokraatiat, autonoomiat Eestile. Nii rahvuslik kui revolutsiooniline ettevõtmine. Muusika saatel marsiti läbi Petrogradi kesklinna. Sihiks oli riigiduuma. Viimasele anti esindajate poolt üle märgukiri, milles nõuti, et Ajutine Valitsus võimalikult kiiresti kinnitaks Eestimaa Kubermangu autonoomia seaduseelnõu. 4 päeva hiljem, 30.03, kinnitas AV Eestimaa Kubermangu valitsemise ajutise korra. Sellega täitus poliitiliste juhtide ammune unistus , Eestimaa+ Liivimaa Kubermangu põhjaosa (v.a Narva linn ja Petserimaa, Valga) ühendati. Põhilised eestlaste asualad ühendati. Vastavalt määrusele pidi kõrgeim võim olema kubermangu komissari käes, kelleks jäi Jaan Poska. Talle määrati ka kaks abi, neist üks Tartus. Eestimaa Kubermangu Maanõukogu (Maapäev) – nõuandev organ kubermagu komissari juures, samas ka otsustav asutus. Kohalikud kubermangu piires tekkivad omavalitsuslikud ja majanduslikud küsimuses olid nende lahendada. Võisid kehtestada ka kohalikke makse, muid koormatisi, Maanõukogu pidi ametisse kinnitama ka Maavalitsuse (täidesaatev). Maanõukogu kuulus valimisele (suhteliselt demokraatlikult). Al 21. said valida, esmakordselt said Eesti ajaloos valimisõiguse ka naised. Mitmeastmeline, seega mitte vägaväga demokraatlik. Pm laiendatud omavalitsus/piiratud autonoomia. Eestimaa kubermang jäi küll Vene Impeeriumi koosseisu, kuid oma kohalikes sisemistes asjades läks otsustusõigus kohalike organite kätte. Esialgu eestlased rohkem ei taotlenudki. Kõikidel juhtivatel poliitikutel olid 1917. aastal käed-jalad tööd täis, et saavutatud autonoomiat maksimaalselt ära kasutada. Teisalt ka eestlaste poliitiline mõte polnud veel jõudnud omariikluseni. Sellest küll unistati, kuid mitte midagi enamat . Kolmandaks ei meeldinud eestlastele autonoomia andmine kõikidele vene valitsevatele ringkondadele. Märts 1917 oli mitmetele Ve vähemusrahvustele edukas. Aprillis tekkisid Ve valitsevates ringkondades enestes vasturääkivused. Lätlased aprillis enam autonoomiat ei saanud. Eestlased kasutasid õiget momenti . Mida aeg edasi, seda halvemini hakati vähemusrahvustesse suhtuma, hakati süüdistama Ve impeeriumi lagundamises jne. Peeti 2 ülevenemaalist kongressi 1) riiklik nõupidamine Moskvas 2) septembris Petrogradis. Otsustati, et vähemusrahvuste tegevusvabadust tuleb piirata.
Erakonnad Eestis 1917
Vasakpoolsed – enamlaste partei (Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (enamlaste) Partei) – VSDT(e)P, mille Eesti osa kasv oli väga muljetavaldav. Märtsi alguses arvestati, et Eestis oli ca 120 enamlast. Aprillikuuks oli enamlaste arv kasvanud 2000ni. Augustis saavutas see 7000 piiri ja 1918. aasta jaanuariks oli Eestis üle 10 000 enamlase. Põhjuseks massiivne propaganda, sh ka ajakirjandus. Tlnas ilmus 3 enamlaste parteile kuuluvat ajalehte (Kiir – toimetaja Jaan Anvelt , Maatamees – Hans Bögelmann, Utro Pravdõ – Ivan Rabtšinski). Raha saadi ülevenemaaliselt parteilt, mille laegast täitsid omakorda sakslased. Raha neil rohkem kui ühelgi teisel kohalikul erakonnal. Kihitustöö oli teadlikult demagoogiline , arvestamata jäeti, kas rahva soove on võimalik tegelikult ellu viia. Nende 3 põhiloosungit – rahu, leiba, maad! Enamlased AV ei tunnistanud, tahtsid kogu võimu endale saada. AV kukutamine pidi toimuma vägivaldse relvastatud riigipöördega. Kehtsetada proletariaadi diktatuur.
Enamlastest veidi paremal seisis esseeride partei. Esialgu ülevenemaaline, Eestis esmakordselt tekkinud 1905. a, kuid siiani eestlastest üsna kaugeks jäänud, olid põhitähelepanu pööranud vaid vene talupoegadele ja propaganda Eestis peale ei läinud. Verevärskendust said alles vahetult enne I Msi, kui nendega liitus posu noori kultuuriinimesi nagu Gustav Suits, Jaan Kärner, Hans Kruus jne. Valisid endale Eestis tegutsemiseks ka keskkomitee, välja kujutati ESRP – Eesti Sotsialistlike Revolutsionääride Partei, nende ajaleheks sai Töölipp Tartus. Esseerid olid samuti üsna veendunud, et AV ei suuda esindada vene rahvaste tõelisi soove ja meeleolusid ning tuleb välja vahetada. Oldi veendunud, et tuleb säilitada pahempoolsete kontroll AV üle. Eseeride hulgas toimus lõhenemine vasak- ja parempoolseteks. Tuleviku seisukohast peeti silmas samuti proletariaadi diktatuuri, mida tuleb laiendada nii, et tööstustööliste kõrval peavad esindatud olema ka maatamehed, mõisatöölised jne. Ning valitsusse pidid kuuluma ka teised vasakpoolsete parteid. Olid seda meelt, et rahvusküsimus on tähtis.
Vähemlased e sotsiaaldemokraadid – VSDTP – samuti veebruarirev-ni illegaalne org. Hakkas kasvama pärast rev-i. Samuti tekkis mõte üleveemaalisest org-st lahti öelda, mais kuulutati välja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühisus, mis nimetati oktoorbris ümbesr Eesti Sotisaaldemokraatlikuks Tööliste Parteiks, mille rajajate hulgas seisid samad mehed, kes 1905 olid tauninud föderalistide tegevust (Mihkel Martna, August Rei, Karl Ast). Nende häälekandjaks oli ajaleht Sotsiaaldemokraat. Tähtsustasid ennekõike parlamentaarset võitlust, mitte võimu ülevõtmist vägivalla abil. Sotsialism ei olnud nende meelest saavutatav ühe riigipüürdega. Rõhutasid samuti rahvusküsimuste tähtsust.
Eesti Radikaalsotsialistlik Partei (ERSP). Juured ulatuvad tagasi 1905. aastasse. Tartus. Maailmasja aastatel koondus ümber ajalehe Vaba Sõna, erakonna juhiks oli Jüri Vilms. Oktoobris 1917 nimetati ümber Eesti Tööerakonnaks. Erakonnas ka arst Konstantin Konik , Otto Strandman, jurist Ants Piip , Juhan Kukk, EW esimene rahaminister. Lõppsihiks sotisalistliku ük ülesehitamine, mis pidi toimuma pika aja vältel loomulikul teel. Tööerakondlased tähtustasid veelgi enam rahvuslikke küsimusi kui teised vaskapoolsed.

Paremtsentristlikud erakonnad

Eesti Demokraatlik Erakond (EDE) – Jaan Tõnissoni Partei, Eesti Rahvameelse Eduerakonna järeltulija. 1917. mais kutsuti kokku partei asutamiskongress. Üldilmelt ja liikmeskonnalt sarnanes väga oma eelkäijale. Tugineti vanema põlve haritlastele, rikastele talupoegade ja Tartu eesti linnakondanlusele. Põhja-Eestisse ulatus mõju väga tagasihoidlikult. Mõjukuse suurendamiseks kutsuti Tlnas ellu tütarerakond, millega veidi hiljem liitus ka Jaan Poska.
1917. kevadel tekkisid ka 2 agraarerakonda:
Jaan Hünerson ja August Jürman. Nende üleskutse tulemusena sündis Eesti Maaliit (EML). Põhja-Eestis Eestimaa Talurahva Liit – Tõnis Jürine eesotsas. 1917 lõpp-1918 alguses sulasid enam-vähem kokku. Tegutsesid Maaliidu nime all, ka nende ajaleht kandis Maaliidu nime.
Maanõukogu valimised:
I etapp – valimiskoosolekud valdades 23. maiks – valdadest valijameeste valimised. I etapp toimus ettenähtud ajal. Enamikus valdades oli esindatud ainult 1 valimisnimekiri.
26.05 otsustas Tlna Nõukogu Poska kumermangu komissari kohalt tagandada, tema koha võtab 5-liikmeline Tlna Nõukogu esindus. Sellega ei nõustunud Venemaa AV, kuid Nõukogu ei kuulanud AV sõna, ning teatas 5.06, et arreteerib Poska. AV kutsus Poska Petrogradi konsultatsioonile ning teda ei arreteeritud. Samuti säilitas oma koha. Juunis 1917 konflikt ka AV ja Kohaliku Vasakpoolse Nõukogu vahel Tartus. Toidukauplustes hakati korraldama omavolilisi läbiotsimisi ja osa toidust konfiskeeriti, pm rööviti. Toiduained jagati rekvireerijate eneste vahel. Nn Näljamäss. Tartu Nõukogu protesteeris Karl Partsi teguviisi vastu, kes palus abi vene sõjaväevõimudelt.
II etapp toimus 24-25.06. Valijamehed valisid saadikud Kubermangu Maanõukogusse ning kohalikku maakondlikku Maanõukogusse. Maakondlik tasand sai esmakordselt teatava autonoomsuse. Valitud esindajad KM esindajad kogunesid 1.07.1917 Toompea lossis. Töö avas Jaan Poska, kelle volitusi enam kahtluse alla ei seatud. Valiti endale juhatus. Maanõukogus ei tekkinud esialgu ka kindlaid fraktsioone, vaid 2 blokki – vasakpoolsed ning demokraadid . vastavalt jaotati ka ametikohad. Maanõukogu esimeheks valiti Artur Vallner ning tema abiesimeheks dem bloki poolt Aado Birk . Maanõukogus kokku 42 saadikut. Maanõukogu valis omakorda Maavalitsuse, mille esimeheks sai Jaan Raamot dem blokist . Maavalistsus hakkas koosnema mitmetest osakondadest, mida võib pidada tulevaste ministeeriumide eelkäijateks.
Oktoobriks saavutas Maanõukogu oma täiskoosseisu.
....
Vallnerist sai enamlane . Kujundati ümber ka Maavalitsus, mille esimeheks sai oktoobrist Konstantin Päts. Kuni Maanõukogu kokkuastumiseni juulis 1917. valitses Eestis üsna ebastabiilne õhustik. 2.07 astus Tlnas Estonia teatrisaalis kokku rahvaasemike kongress (Rahvakongress), mille kokkukutsujaks oli Tlna Eesti Seltside Liit. 2 küsimust: kas I etapp ikka oli seaduspärane, kas tuleks korraldada uued valimised?; kas tunnistada Jaan Poska võimu ülemkomissarina või valida uus. Toimumise ajaks mõlemad küsimused pm lahendatud . Kohal olid valdadest valitud valijamehed, linnavolikogude esindajad ning nõukogude esindajad. Kongress pm palju kära, vähe villa. 3-4.07 leidis samas kohas aset teinegi kongress (Eesti Rahvuskogu e Rahvuskongress), mille kokkukutsujaks Postimehe ringkonnad (dem-d). Rahvuskogul samad esindajad, kuid üksnes eestlased. Rahvuskogu toimus väga üksmeelselt. Enamlased üritasid 4.07 Rahvuskogu laiali ajada, kuid ebaõnnestunult. Kõneles Jüri Vilms, kes esmakordselt seadis üle järgmise rahvusliku sihi. Leidis, et Ve-st peab saama fõderatsioon ja arvas , et Eestist peab saama võrdõiguslik osariik selle koosseisus .
Eestis pandi kinni ajalehed Kiir ja Utro Pravdõ. Enamlaste tiibu kärbiti päris tuntavalt pärast juuli sündmusi Petrogradis. Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, kuhu valiti 7 enamlast, 7 esseeri ja 5 sotsiaaldem-i. Enamlased ja sotsdemid tegid koostööd ning esseerida osa jäi üsna väikeseks.
Augustis-septembris hakkas tugevnema välisoht, Eestit ähvardas endiselt Sa okupeerimine. 19.08. Sa väed pealetungile Väina jõel. 22.08 loovutas Ve Riia Sa-le. Eestlaste jaoks tähendas see suurt ohtu. Ve väejuhatus saatis läti aladele reservväeosi. Oli selge, et Ve vägede vastupanuvõimele tulevikus ei või enam loota . Sa kavandasid pealetungi Lääne-Eesti saartele. Selleks koondati Liepajasse väga suured sõjajõud, lahingulaevad, ristlejad, transpordilaevad jne – kokku ca 300 mitmesugust alust. Sa valmistasid küll peavalu miinitõkked ja rannakaitsepatareid, mis olid saarte rannikule paigutatud. Kardeti ka Ve laevastiku põhijõudusid, kellest tegeikult polnud mingit vastast. Saaremaale kavatseti maandada ekspeditisoonikorpus sh jalgratturite brigaad . 28.09 sõitsid Sa laevad merele . Ve väed ei osutanud nimetamisväärset vastupanu, vaid mõned laevad sattusid miinidele. Sa edasitung arenes kiiresti. 1 suund Kuressaare-Sõrve, teine Orissaare peale. Suuremad lahingud vallandusid ainult merel. Ve viimane vastupanukatse 4.10. 8.10 läksid Lääne-Eesti saared Sa kätte. 20 000 sõjavangi, sh eesti polgu mehi ca 1600. Sa endi kaotused ca 400 langenut. Operatsiooni nimi oli Albion .
08.10.2008
Voldemar Vöölmann
Jaan Anvelt, tema asetäitjaks Meister
Brunenieks
Sõjarevolutsioonikomiteed SRK – loodi 16-liikmeline Eestimaa sõjarevolutsioonikomitee.
Enamlaste pööre.
26.10 saadeti linnatänavatele ja tähtsamatesse keskustesse patrullid. Poskalt võeti võim üle 27.10 ja pööre kuulutati kordaläinuks. Tegelikkuses algas 27.10st ebamäärane kaksikvõimu periood. SRK kõrval tegutsesid jätkuvalt Maanõukogu, Maavalitsus, kohtuasutused, püsisid Eesti rahvusväeosad jnejne. Enamlasi nimetati avalikult usurpaatoriteks. Enamlastel puudus nädal aega side Petrogradiga, sest telefoni- ja telegraafiametnikud streikisid. Reformid algasid eelkõige võimustruktuurides, aga toimusid ka majanduses ning muudes eluvaldkondades. SRK hakkas tasapisi oma võimu loovutama Täitevkomiteele.
13.01.1918 – likvideeriti SRK.
15.11 tuli Maanõukogu koosolekuks kokku, ning see aeti vägivallaga laiali.
21.11 – aeti laiali Maavalitsus. Ametnikele tehti ettepanek tööle jääda ja asuda Täitevkomitee teenistusse. Kõik keeldusid.
Täitekomitee juhiks jäi jätkuvalt Jaan Anvelt.
Enamlased viskasid esseerid oma valitsuskoalitsioonist välja ning algas enamlaste diktatuur. Kui ülekubermanguline võim läks enamlaste kätte novembri keskel, siis kohtadel võttis võimu ülevõtmine tunduvalt rohkem aega. Lõplikult läks võim enamlaste kätte alles detsembri lõpuks (28.12 Pärnu). Ametlikult oli ette nähtud, Maakonnanõukogusid ja Linnanõukogusid hakkaks asendama Töörahva Saadikute Nõukogud. Ühtegi nõukogu tegelikkuses ei valitud, kohalikku võimu hakkasid teostama Nõukogude Täitevkomiteed. Täitevkomitee liikmed määrati Tlnast tulnud korraldustega. Valdades algas võimu ülevõtmine alles detsembris, igale poole ei jõutudki, mitmel poole jäid vallavalitsused ametisse. Detsembri-jaanuari jooksul saadeti laiali ka korra- ja õiguskaitseinstitutsioonid. Miilitsat hakkas asendama Punakaart , kes tegelikult korrakaitseks ei sobinud. Kõik senised kohtuliigid likvideeriti, nende asemel asusid tegevusse revolutsioonilised tribunalid, mille puhul normaalne õiguskord oli kindlalt tagamata. Süüdimõistvad otsused olid üsna tagasihoidlikud. Enamasti mõisteti süüalnune ühiskondlikule tööle. Täitevkomiteele olid tükk aega pinnuks silmas Eesti rahvusväeosad, kus oli nii enamlaste toetajaid, kui ka aktiivseid rahvuslasi, kuigi nende hääl jäi tagaplaanile, valdav enamus oli poliitika suhtes väga passiivne. Alles jaanuaris 1918 likvideeriti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja veebruaris Eesti Diviisi staap. Hakati rahvusväeosade asemel moodustama Eesti Punaväge. Edukalt rakendati kõikvõimalikke politilisi piiranguid, keelati vastaspoliitikute koosolekud , ajakirjanduses keelati kõigis ajalehtedes tasuliste kuulutuste avaldamine, mis oli ajalehtede põhiliseks tuluallikaks. Algasid ka politiiliste vastaste arreteerimised. Jaanuaris kuulutati kõik baltisakslased lindpriideks. Tegelikult arreteeriti ka juhtivaid eesti rahvuslasi. Kokku jõuti vahistada ca 500 baltisakslast ja üle 200 rahvuslase. Majandusreformidest anti välja dekreet , mis kuulutas kõik rahaasutused riigistatuks. Väiksemad kommertspangad pandi lihtsalt kinni. See muutis olukorra rahanduses pm kontrollimatuks. Natsionaliseerituks kuulutati ka suuremad tööstusev-d, varad võeti neilt ära, minema aeti kõrgemalt tasustatud tegelased. Enamik suurtest ev-st jäi seisma. Maareform -d ekredi korras kõik maavaldused Vene impeeriumis kuulutati riigi omadiks. Mõisnikelt võeti ära ka mõisahooned, loomad, põllumajandustehnika jnejne. Jäeti nad tühjade kätega. Likvideeriti ka usuvabadus, kirik lahutati riigist, mitmetes suuremates kirikutes seati sisse rahvamajad (nt Oleviste kirik Olevi rahvamajaks).

Eesti iseseisvumine

Historiograafia

Eduard Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. Tartu 1936 – tänase päevani põhjalikem seda teemat käsitlev raamat.
Ants Piip. Tormine aasta: Ülevaade Eesti välispoliitika esiajast 1917.-1918. aastal dokumentides ja mälestusis. Tartu 1934.
Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. I-II. Tallinn 1927/1930.
Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis: Dokumentide ja materjalide kogumik. Tallinn 1957.
Paul Vihalem. Eesti kodanlus imperialistide teenistuses (1917-1920). Tallinn 1960.
Karl Siilivask. Veebruarist Oktoobrini 1917. Tallinn 1972.
Joosep Saat . Nõukogude võim Eestis: oktoober 1917 – märts 1918. Tallinn 1975
Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917-1920). I. Tallinn 1977.
Mati Graf. Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused : ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini. Tallinn 1993.
Karsten Brüggemann. Die Gründung der Republik Estland und das Ende des «  einen und unteilbaren Russland ». Wiesbaden 2002
Eesti riikluse alusdokumendid 1917-1920. Tartu 2008
Aluse liikumisele iseseisvusidee poole andis ennekõike ilmasõda, Sa pealetung Riia all. See näitas, et Ve armee on muutunud võitlusvõimetuks ja on tarvis midagi ette võtta, et eesti maa ja rahva säilimist kindlustada. Jaan Tõnisson ütles esimesena välja, et Sa vägede sissetungioht on suur, Ve-st abi ei ole ning tuleb leida eestlaste säilimiseks alternatiiv 25.08 koosolekul. Pärast op-i Albioni kogusid omariikluse ideed jõudu. Võeti vastu otsus Eesti Asutava Kogu loomise kohta. Kõige vägevama tõuke omariikluse mõtte arenguks andis enamlaste riigipööre.
Koosolek tuli kokku 28.11 (15.11) – olulised ajaloolised otsused võeti kokku umbes 25 minutiga. Pm oli riiklus loodud.
15.10.2008
Saksa okupatsioon Eestis
Enamlaste 1917.a rahupropaganda – nõudmine sõda otsekohe lõpetada. “Rahudekreet”.
Keskriigid tundsid 1917. aasta lõpus end väga kurnatuna ja haarasid ettepanekust kinni. Algasid rahukõnelused. 15.12.1917 – kirjutati alla vaherahu , idarindel sõda pm lõpetati.
Ve soovis sõjaeelse olukorra taastamist, Sa nõudis aga, et nende sõja käigus vallutatud piirkonna liidetaks Sa-ga.
Enamliku partei juhtkond oli selleks ajaks lõhestunud.
17.02.1918 saadab Sa telegrammi, et alates homsest ollakse Ve-ga uuesti sõjajalal. Selle peale nõustus Ve Sa kõigi tingimustega. 18.02 algas Sa viimane suurpealetung idarindel, kandis nimetust « Rusikalöök » (Faustschlag). 8. armee eesostas Kirchbach. Eesti aladele tungis 2 armeekoprust (60. AK - eesotsas Pappritsiga ning, 68. AK “Põhjakorpus” – eesotsas Seckendorf). 68. alustas pealetungi 19.02, enda alla võeti vaid Kessulaid, maabuti 20ndal Virtsu , õhtuks Lihulasse. 2 punt (ka 68) maabus Haapsalus. Järgmisel päeval need 2 kolonni ühinesid ja jätkasid pealetundi Tallinna suunas. Neile ei osutatud mingit vähegi nimetamisväärset vastupanu, sest enamlased ei uskunud Sa pealetungi võimalikkusesse. 18.02, kui saadi teada eelmisel päeval saadetud telegrammist, tekkis paras paanika. Hiljem rahunes, kui saadi teada Lenini vastusest. Ve armeel puudus võitlustahe ja nad pigem põgenesid kui hakkasid vastu. Sõjavangi langes ca 18000 Ve soldatit. Ve oli küll alustanud Punaarmee loomist, kuid vabatahtlike baasil armeest ei olnud pm tolku, neid oli liiga vähe. Ka Eesti rahvusdiviisil olid probleemid. Rahvusväeolsad olid hajutatud ja puudus nende tsentraalne juhtimine. Eesti sõduritele oli antud selge käsk Ve-Sa sõjas mitte osaleda.
21.02. hommikul kirjutas polkovnik Põder (1. Eesti polk) ja Sa väesalga ülem major Steffens alla kahepoolsele kokkuleppele. Steffens andis loa polk kokku jätta ja Põder lubas, et polk ei tekita Sa-le probleeme. Enamlased, saades teada, et 1. E polk ei kavatse nende korraldusi täita, saadeti madrused polku laiali ajama. Lisaks neile Tallinna Punakaart. Esimene kokkupõrge leidis aset 22.02 õhtul Riisipere raudteejaamas. Neile lähenes salk saksa jalgrattureid. Sakslased avasid tule, madrused läksid rongile ja sõitsid minema. Järgmine päev Keilas. Punakaart avas Sa pihta tule, kuid taandusid kaotusega. Pärast Keila kokkupõrget jõudsid Seckendorfi üksused Pääskülla. Sa lükkas sissetungi 25.02-le, marssisid vastupanu kohtamata linna. Enamlased ja Ve sõjaväelased olid taandunud Tlna sadamasse. Öösel tegid katse linna tagasi tungida . Tekkisid relvastatud kokkupõrked. Kokkupõrkes langes ka esimene ohver Johann Muischneck. Tegemist oli Ve armee läti rahvusest ohvitseriga. Sakslased marrsisid Tlnasse sisse, samal ajal pommitati sadamast väljasõitvaid Ve sõjalaevu. Jääretke esimene etapp – Tlnast Helsingisse 62 laeva. Teine etapp aprillis. Ainuke põgenemine, millele on püstitatud monument (Maarjamäel). 60. AK ei kohanud ka Lõuna-Eestis mingisugust vastupanu. Esimesed relvastatud kokkupõrked leidsid aset alles Kesk-Eestis. Esimest korda jõuti organiseeritud vastupanuni alles Ida-Virumaal. Sinna koondati kõik Punakaardi jäänused, lisaks neile Petrogradi Putilovi tehase tööliste rühm. 28.02 panid need ühendatud jõud umbes praeguse Kohta-Järve kandis Sa edasitungi ajutiselt seisma. Järgmiseks hommikuks olid Sa põhijõud järele jõudnud ja marsiti edasi. Läti Punased kütid, Revolutsioonilised Madrused. Madruste koondsalga eesotsas seisis Pavel Dõbenko (sõjalaevastikuminister). 2-3.03 toimusid kokkupõrked, mida võiks lahinguks nimetada. Sinimägede lahingud. Sõda sai otsa. 3.03 kirjutati alla rahulepingule. Ööl vastu 4.03 tõmbusid enamlased Narva jõe taha. 4. märts 1918 - Eestis tervikuna oli Sa okupatsioon alanud. Kaotus Ve jaoks oli ca 4% territooriumist ja 25% rahvastikust. 33% tööstuspotentsiaalist sõja eel. Bresti rahulepinguga tehti selget vahet alade puhul, mis olid vallutatud enne oktoobripööret ja neil, mis hiljem. Esimeste puhul deklareeris Ve, et loobub oma varasemast suveräniteedist nende üle. Baltimaade sõjaväelise valitsuse alla. Tegemist tsiviilvalitsusega. Sõjaväest sõltumatu. Alfred von Gossler – Baltimaade riigikomissar. Sai korraldused otse Berliinist. Teise osa territooriumid jí vormiliselt edasi Ve suveräniteedi alla, kuid nendelt aladelt tuli välja viia kõik Ve sõjaväeüksuses ja korda pidasid Sa politseiväed. Nende alade tuleviku kohta ei lepitud midagi kindlat kokku. Eestimaa ja Liivimaa kubermangudes seati sisse tõeline diktatuurivalitsus. Kogu elu hakkas toimima Sa käskkirjade kohaselt, mida pilkavalt nimetati „keelan käsen poon ja lasen“ kõrgeimaks võimuks sai 8. armee juhatus (AOK8). Armee eesotsas jätkuvalt Kirchbach, hiljem vahetati välja Katheni vastu. 8. armee staabi juures loodi spets osakond , mis pidi vallutatud alade haldamisega tegelema. Major Frantz. Korpuse piirkonnad. Taastati veebruarirevolutsioonieelne jaotus (pm nagu Eesti- ja Liivimaakubermangujaotus). Okupatsioonirežiim märksa rangem Lõuna-Eestis. Korpusepiirkonnad omakorda jagunesid halduslikult maakondadeks (kreis). Maakondi jätkuvalt 8. lisaks 8-le varasemale loodi juurde 3 linnakreisi: Tln, Tartu ja Narva. Vormiliselt seisis nende eesotsas mõni Sa kindral. Tegelikkuses tegeles haldusküsimustega ametisse määratud nn kreisipealik. Selleks sai Sa armee tegevohvitser. Maakondades nimetati talle ka kaks abilist. Moodustati ka kohalikest elanikest koosnevad esinduskogud. Beirat. Nendeks said eranditult kohalikud baltisaksa mõisnikud. Beiratil oli nõuandev õigus, mitte midagi enamat. Kogu võim Sa sõjaväelaste käes. Maakonnad jagunesid „kihelkondadeks“ – kirikukihelkonnad. Nüüd anti neile ka halduslik- administratiivne fn. Nende etteosta määrati ametkondade järelvaatajad, kihelkondade eesseisjad, kelleks olid jällegi baltisaksa mõisnikud. Teostasid ainuisikulist võimu. Kihelkonnad jagunesid valdadeks. Vallad olid ainus haldusüksus, mille otsa jäid ka edaspidi eestlased. Valdade juhtimine muudeti siiski ainuisikuliseks.valla eestseisja määrati ametisse käskkirja alusel. Haldusaparaat muutus väga keeruliseks, samas käskude andmine ja täitmine lihtsustusid. Selline süsteem püsis Eestis suurema osa Sa okupatsioonist. 28.08.1918 – kirjutati Berliinis alla dokumendile, mida on nimetatud Bresti täienduslepinguks. Pärast selle allakirjutamist läksid ka Eesti. Provintsiaalvalitsused.
...
Samal ajal kui eestlasi poliitiliselt alla suruti, said aga okupatsiooni ajal tõelise hoo sisse baltisakslaste tegemised.
21.10.2008
28.03.1918 – toimus Tlnas Eestimaa Rüütelkonna Maapäev. Maapäev otsustas kutsuda kokku erilise esindusasutuse, kus oleksid esindatud kõik Eestimaa kubermangus elavad tähtsamad grupid. Varsti võeti samasugune otsus vastu ka Riias Liivimaa kubermangus. Organ sai nimeks Landesversammlung. Selles olid esindatud: Eestimaa kubermang - 3, eestimaa suurmaapidajad (baltisakslased, mõisnikud) – 16, 16 väiketalupidajat, 10 linlast (linnavolikogude esindajad, 5 Tlnast, ülejäänud mujalt linnadest), 5 vaimuliku seisuse esindajat (luterlikud pastorid). Eestlasi oli nende hulgas kokku 18. eestimaa rüütelkonnal õnnestus kõik endale vajalikud otsused läbi suruda. Esimene otsus oli see, et tuleb paluda saksa keisrilt toetust eestimaa lahtiühendamiseks venemaa küljest. Teiseks valiti sel maakogul esindajad Riias toimuvale Maanõukogule (Landesrat). Koemets. Ka Riias toimuv Maakogu talitas samamoodi kui Eestimaa kubermang. Landesrat esindas nii eestimaa kui liivimaa kubermangu, Lääne-Eesti saari ning Riia linna. 12.04 Maanõukogus olid esindatud 58 baltisakslast, 13 eestlast ja 11 lätlast. Maanõukogu pöödrus jälle saksa keisri poole, tänades teda eesti- ja liivimaa „vabastamise“ eest ning palus, et saksamaa jätkaks sõjalist kaitset ning aitaks kaasa eesti- ja liivimaa lahutamisele ve küljest ning et sa keiser aitaks luua eestimaast liivimaast ja kuramaast konstitutsioonilis-monarhistilku riigi, mis oleks lõdvalt seotud saksamaa keisririigiga. See saigi baltisakslaste peamiseks eesmärgiks. Vastavad otsused saadeti Berliini, kuigi seal pm toetati, kuid asi hakkas venima. Kõigepealt oli küsimus Bresti rahulepingus. Eestimaa ja Liivmaa oli ju jätkuvalt Venemaa koostisosas ning Saksa valitsusel ei olnud nende üle otsustusõigust. Teiselt poolt leidus saksa riigipäeva saadikute hulgas jõude, kes said baltikumis toimuvast üsna hästi aru. Kolmandaks, kuna baltisakslased tegid ettepaneku luua unioon Preisimaaga. See tekitas pahameelt teistes väikestes Sa osades. Juba 1915 a oli Kuramaa rüütelkond lubanud aidata kaasa saksa kolonisatsioonile baltikumis. 1/3 mõisamaadest eraldatakse ja antakse ... kätte. Suur vaimustus vabastamise üle läks varsti mööda. Hakati otsima üsna kõveraid teid. Rüütelkond otsustas, et 1/3 jäetakse välja kõik metsad (ligi 1/5 kogu territooriumist). Teiseks otsustati, et püütakse kokku osta maid talupoegadelt. Kõik see tekitas üsna suurt pahameelt. Mingil määral avaldas mõju Balti riigi tekkimise edasilükkumisele. 22.09.1918 – Wilhelm II tunnustas Eestimaa ja Liivimaa vabadust ja sõltumatust. See reskript jõudis Riiga alles ca kuu aega hiljem, oktoobri lõpus. Kõik see lükkas Balti riigi loomist ikka edasi. 05.11.1918 – riias tuli kokku landesrat teist korda. Üles kerkis mõte luua täiesti iseseisev Balti hertsogiriik. Maanõukogu valis aga kõigepealt ametisse nn kollektiivse riigipea – regentnõukogu, mis pidi riigis teostama kõrgeimat võimu hertsogi saabumiseni. Selle esimeheks valiti Audru parun Adolf Pilar von Pilchau. Dellingshausen.
Põhja-Eesti, Põhja-Liivmaa, Saaremaa, Kuramaa, Lõuna-Liivimaa, eraldi provintiseks ka Riia linn ja idapoolsed alad ehk Petserimaa ja Latkale. Eestlastele ja lätlastele kavatseti anda kultuurautonoomia. Balti riigil pidi olema ka oma sõjavägi, mis pidi hakkama nime kandma Landeswehr . Selgelt oldi selle Balt hertsogiriigi loomisega hiljaks jäädud. Samal ajal käis Saksamaal revolutsioon. I MS lõppes Saksamaa lüüasaamine ja baltisakslaste selja tagant kadus ära Sa toetus. Nad üritasid leida toetust om hertsogiriigile ANTANTis, kuid sealt ei saadud mingit toetust. Sisuliselt Balti hertsogiriik tööle ei hakanud. Saksa okupatsioonivõimude majanduspoliitika eestis oli pm röövimine. Tallinnas tegutses materiaalsete väärtuste arvelevõtmiseks, kogumiseks ja väljaveoks spetsiaalne asutus – RoHa – tooraine- ja kaubandusosakond. Rongid kõikvõimalike materiaalsete väärtustega Sa poole läksid teele. Sakslased ei saanud siiski olla huvitatud oma loodetavasti tulevaste provintside tühjaksvedamisest, kuid Saksamaal oli veel hullem olukord ja seetõttu tehti Eestit tühjemaks. Enamlaste poolt natsionaliseeritud ettevõtted anti tagasi endistele omanikele. Saksamaa sõjasaagiks võib lugeda neid ettevõtteid, kelle omanikeks oli Vene riik v vene kodanikud. Muuhulgas läksid sa riigi kätte ka suured Tlnasse ehitatud sõjalaevatehased, mille väärtus oli tohutu. Samuti raudteetransport ja laevad, kuid need jäid tööle Baltikumi piirkonda. Majanduses üldnie laostumus Sa okupatsiooni ajal siiski süvenes. Ennekõike avaldus see tööstuses, kuigi langustendents oli alganud juba Ve aja lõpus. Langusele pani põhja evakuatsioon Ve sisekubermangudesse. Sakslased ei suutnud siinseid tööstusettevõtteid käivitada ka seetõttu, et puudusid kütusevarud. Silmas tuleb pidada ka seda, et Sa jaoks pakkus Baltikum huvi eelkõige põllumajanduspiirkonnana. Esialgu jäid seisma enamik seni veel töötanud tööstusev-d. 1918 pandi taas tööle lina-, tiku- ja tselluloosivabrikud. Tööstustööliste koguarv oli siiski vähenenud 5-kordselt. Põllumajandus...
Ajutise Valitsuse üleskutse, millele oli alla kirjutanud Jüri Vilms. Selles kutsuti üles näitama kodanikuallumatust: eestlased ei tohi osutada mingit kaasabi Balti riigi loomisele. Peavad võitlema demokraatlike omavalitsuste laialisaatmise vastu, peavad protsesteerima valitavate ametkohtade täitmise vastu nimetamise korras. Peavad levitama iseseisvusaadet ja koguma vahendeid iseseisvusvõitluse jätkamiseks. Praktsikas osutus selle täitmine enam-vähem võimatuks. Mingil määral küll levitati Iseseisvusmanifesti ja Päästekomitee ideid ning sedasama ringkirja, eelkõige kooliõpilased olid aktiivsed. Vastuseis Balti riigile avaldus ennekõike protestikirjas ning selles, et eestlased ei andnud oma toetusallkirju ning eriti see midagi ei muutnud. Hakati moodustama salajasi relvastusüksusi (Kaitseliidu eelkäijaid).
1917. a veebruarirev järgselt oli kriminogeenne olukord Eestis järsuslt halvenenud. Kogu senine politseiaparaat asendati vabatahtliku miilitsaga ning kõik vangid olid ju vabaks lastud . Miilits oli allutatud kov-le. Sügise poole hakkas lisaks tavalistele kriminaalidele kirminaalseid tegusid sooritama ka ve sõjaväe liikmed. Dets. 1917 loodi Tlna linna omakaitse. Kõrvaseisjana oli selle loomisel oluline roll Johan Pitkal. Tlna omakaitse kujunes pm abipolitseid abistavaks organisatsiooniks. Tegemist oli täiesti apoliitilise ja rahvusülese organisatsiooniga. Omakaitse saadeti esimest korda laiali 11.11.1917. ueesti alustas see tegevust 24-25.02.1918, kuid märtsi algul saadeti sakslaste poolt teist korda laiali. 1918 aastaks oli sellest saanud selgelt poliitiline ja rahvuslik organisatsioon. Õige pea sai sakslastele selgeks, etr taoline abipolitsei oleks neilegi vajalik. Sa sõjaväepolitsei ei tulnud korra hoidmisega suuremates linnades enam toime. Seetõttu otsustati Tlna taastada vabatahtlike korrakaitseorganisatsioon – Bürgerwehr Omakaitse – abipolitsei. Juhtiv roll läks baltisakslaste kätte. Selle etteosta määrati Eugen Vilde, tema abiks sai Johan Pitka . Bürgerwehr sai ka „tehnoloogiabossi“ Ernst Põdderi. Viimased kaks üritasid Bürgerwehri sees luua eestlastest koosnevaid relvaüksusi. Sinna kuulus hinnanguliselt kuni 5000 eestlast. Teine rahvuslikus mõttes oluline saavutus oli saavutatud välisdelegatsiooni liikmete poolt ja seisnes de facto tunnustuse saamises Antanti liikmetelt. Jaan Tõnissoni teeneks tuleb pidada esimest läbimurret rv areenil. Juba 01.03. sai Tõnnisson kirja, et Pr valitsus on otsustanud tunnustada Eesti Asutavat Kogu de facto ajutiselt. 20.03 saabus samasuguse sisuga kiri ka Londonist . Tunnustus ei olnud kasutuskõlbulik, vaja oli uuesti taodelda Maanõukogule tunnustust. Tegevust alustasid esimesed Eesti diplomaadilised delegatsioonid. 03.05.1918 teatas SB valitsus Eesti Maanõukogule de facto tunnustamisest, järgnesid tunnustused ka Pr-lt ja It-st.
Sa okupatsiooni kokkuvarisemine sai alguse seoses I MS halavasti lõppemisega Sa jaoks. Maximiliani valitsus hakkas astuma samme sõja lõpetamiseks. Tunnistas vastuvõtmiseks president Wilsoni 14 punkti. 03.11 Kielis madruste vastuhakud, mis kasvasid mõne päevaga ülesaksamaaliseks. Wilhelm II ei nõustunud troonilt tagasi astuma, kuulutati tagandatuks Wilhelm II põgenes. 11.11 – Compaigne’i(?) vaherahu.
Eesti juhtivad tegelased olid kõik poliitikast kõrvale tõrjutud. ...
07.11 sõltumatult Saksamaast puhkesid Tlna stiihilised rahutused . Järgmistel päevadel üritasid neid toitlusrahutusi enda alla võtta sotsdemid. Nõudmised: toiduainete väljaveo peatamine, okupatsioonivägede maalt lahkumine, ...
09.11 Tlnasse jõudis Sa rev. Madrused heiskasid punalipud. 10.11 kutsus Sekendorff enda juurde J.Poska. kuidas rahustada rahutusi? Poska: anda luba eesti maanõukogu kokkukutsumiseks. Poska luges sealt välja endale sobiliku variandi . 11.11 – ajutise valitsuse koosoleku kokkukutsumine. Astuti I samm eesti riikluse tegeliku rajamise teel. 11.11 koosolekul otsutati jätkata AV tegevust, astuda samme Maanõukogu kokkukutsumiseks, moodustada Eetsi Vabariigi I relvaorg Eesti Kaitseliit . 11.11 õhtul Johan Pitka algatusel kutsuti kokku tLna Bürgerwehri koosolek, millel paluti baltisakslastel alla anda. Samal ööl läksid Kaitseliidu patrullid esmakordselt Tlna tänavatele ja võtsid korrapidamise vähemalt osaliselt üle. Järgmisel päeval üle kogu Eesti. Uute liikmete värbamine. Vabadussõja alguspäevaks olevat oma nime Kaitseliitu kirja pannud juba 11 000 inimest. 12.11 tuli kokku Maanõukogu vanemate kogu ja kuna õige mitmed 24.02 ametisse määratud valitsuse liikmed olid hetkel kättesaamatud, siis kinnitati ameyisse Eesti AV II koosseis (kuni 27.11 ni). Peaministri kohuseid hakkas täitma Jaan Poska, välisministriks Otto Strandman, Poska ka kohtuministri ül-d, kaubandus-tööstusministriks Nikolai Köstner, töö- ja hoolekandeminister August Tulp. Portfellita minsitriks Jaan Tõnisson. AV sai rahumeeli tegutseda 17 päeva. Selle aja jooksul jõuti ära teha õige palju.
28.10.2008
13.11.1918 tühistas Ve ühepoolses korras Bresti rahulepingu. Mingisuguseid läibrääkimisi sel teemal teistega ei toimunud. Vacietis andis 16.11 oma alluvatele direktiivi, milles muuhulgas rõhutas, et pol olukord nõuab Pihkva ja Narva kiiret vallutamist Punaarmee poolt. 18.11.1918 Vacietis andis otsese lahingukäsu. Pärast Pihkva ja Narva vallutamist jätkata pealetungi Valga ja Tallinna suunas ja seada sihiks mõlema vallutamine . Punaarmee valmistuspealetungiks lääne suunas tervikuna. Kaotatud alad tulidtaasühendada Ve aladega. Punaarmee kasutas ettekäändeks ja propagandaks väidet, et Eesti ja Läti aladel on suured toidutagavarad ja nende vallutamine aitaks lahendada toiduprobleemi. Balti riike oli vaja vallutada ka seetõttu, et taheti taastada Ve impeeriumi kunagisi piire . Sellest siiski avalikult ei räägitud. Kõige olulisem põhjus sõja alustamiseks oli tegelikult maailmarevolutsioon. Septembirs 1918 loodi põhjarinne, millele allusid kõik relvastatud jõud. Dmitri Parski, kelle juhtimisel algasid ettevalmistused läände tungimiseks. 7. armee oli see väekoondis, mis tegutses otseselt Eesti piiridel. Selle juhatajaks määrati Nikolai Hendrikson, kes pidi väga hästi tundma Eesti olusid. 7. armee osad Eesti piiridel jagati 2 löögigrupeeringuks (üks neist koondus põhja poole – Jamburgi grupp, mille põhiliseks löögijõuks oli 6. kütidiviis, kuhu kuulus 3 kütipolku, 1 ratsapolk, soomusautode divisjon jne, lisaks 6. diviisile oli toetuseks juurde antud Balti mere madruste salk, nn soome kommunistipolk ja 3 punast eesti kommunistide polku. Jamburgi grupis oli kokku ca 7000 aktiivset võitlejat (täägid ja mõõgad). 7000-st umbes 2500 olid eestlased. Jamburgi grupi peamiseks löögisuunaks oli Peterburg-Narva-Tallinn. Lisaks peamisele löögisuunale olid ka 2 vähemtähtsat suunda. Said alguse Vsknarva juures ja jätkama sissetungi Kesk-Eesti suunas. Vasknarva-Rakke-Koeru-Paide. Teine piki Peipsi rannikut Mustvee-Jõgeva-Põltsamaa.
2. löögigrupeering koondus lõunasse. Ostrovi grupp. 4 kütipolku, 1 ratsapolk, soomusautod, 2 soomusrongi. Lisaks Läti kommunistlik kütibrigaad. Grupeeringu suuruseks oli ca 5000 aktiivset võitlejat. Ostrovi grupi peamiseks ül-ks oli hõivata Pihkva ja jätkata edasitungi piki Pihkva-Võru-Valga-Riia raudteed. Pärast Võru vallutamist pidi osa neist suunduma Tartu suunas ja jõudma Jõügeva-Põltsamaa kanti ning alustada sidet Jamburgi grupiga ning nendega ühinema.)
Jaanilinna platsdamil seisis kaitses venelaste eest ainult üks saksa rügement. Revolutsioon oli neidki haaratud, kuid nad olid ülemustele kuulekad. Samuti olid nad üsna hästi relvastatud. Punaarmee polgud kaotasid ca 300 meest ja polkude riismed tõstsid mässu. Mäss lõppes tulemusteta, sest samal ajal saabus Viljandi kommunistlik kütipolk ja surus mässu maha. Jamburgi grupeering lähipäevadel siiski võitlusvõimeline ei olnud. Eesti riigikaitse sai organiseerumiseks lisaaega, kuna eesti sõjaväge tolleks hetkeks veel olemas ei olnud.
Edukamalt läks Pihkva grupil , mis asus pealetungile 25.11. Neile seisid vastu sakslased ja vene valgekaartlik põhjaarmee üksikkorpus. Põhjakorpus oli loodud saksa okupatsioonivõimude kontrolli all ja sinna kuulus ca 4000 aktiivset võitlejat, neil. Esialgu suudet Punaarmee rünnakud Pihkva suunas peatada. Sa hakkasid lahkuma ja põhjakorpus ei suutnud üksi Ve vastu võidelda, loovutas vastastele Pihkva linna. Samal ajal kiirendasid sakslased oma vägede lahkumist ka mujalt Eestist. Kuna Eestil oma kaitsejõude ei olnud, arvati, et Eesti vallutamine Punaarmee poolt on paratamatu.
Eesti AV ei võtnud kuuldusi Ve pealetungist eriti tõsiselt, kuna Ve-l käis kodusõda. Tallinnas arvati, et Lääne riigid tulevad igal juhul appi ja peab vajaduse korral enamlased ohjes. AV-l olid käed tööd täis, ta oli äsja võimule tulnud ja mitmed probleemid tundusid hoopis päevakajalisemad kui riigikaitse. Siiski ei saa öelda, et AV poleks riigikaitse osas üldse midagi teinud. Ellu oli kutsutud Kaitseliit, mis kujunes ka AV esimeseks relvastatud tpeks, kuid oli pigem mõeldud sisekorra kaitsmiseks, mitte rindevõitluseks. Kaitseliit oli üsna väike. Lisaks jättis väljaõpe soovida . Rindevõitluseks vajalikke üksusi olemas ei olnud, samuti puudus ka korralik relvastus. Järgmine samm Eesti riigikaitse loomiseks astuti 16.11, kui otsustati kokku kutsuda EW rahvavägi, mis pidi koosnema vabatahtlikest (21-35 aastased mehed). Sellise värbamise tulemusena loodeti kokku saada 25000 meest, millest arvati piisavat, sest jätkuvalt ei peetud Punaarmee sissetungi võimalikuks. Rahvavägi pidi esialselt koosnema 1 diviisist. Rahvaväe loomisel põrkuti ületamatutele raskustele: puudus oli igasugusest varustusest. Vabatahtlikud pidid ise riietuse ja magamistarbed ja mitme päeva toidumoona kaasa võtma. Paljud kohaleläinud ei olnud aga sellises varustuses, millega oleks saanud rindele minna. Samuti oli suur puudus toidust. Taheti võtta taludest, kuid ka sealt polnud eriti midagi võtta. Veelgi suurem puudus oli sõjatehnikast. Rahvusväeosadele kuulunud relvastus ja varustus olid ära võetud ja neid keelduti nüüd tagastamast. Võtta polnud ka vabatahtlikke. Kokku saadi 28.11-ks 2200 meest. Ka nendest olid paljud piirdunud nime kirjapanekuga, kuid leidsid ettekäände tagasi kojuminekuks. Armees kokku 1600 meest, nendest 800 mobiliseeritud, 800 vabatahtlikku. Arvatavasti etenedas meeste vähesuse juures olulist rolli sõjatüdimus. Üsna levinud, eriti haritlasringkondades, oli patsifism . Kolmandaks põhjuseks oli oma jõudude alahindamine ja Ve jõudude ülehindamine. Neljandaks: suures osas rahvast levisid ikkagi enamlikud meeleolud. Punaarmee pealetung Narvale ja Pihkva langemine sundisid AV tõsisemalt riigikaitsega tegelema. Kokku tuli valistuse koosseisu koosolek Pätsiga eesotsas, et arutada edasist tegevusplaani: kas tuleks alistuda või võidelda? Peamiselt loodeti, et enamlus jääb mööduvaks episoodiks Ve ajaloos. 27.11 koosolekul otsustati osutada vastupanu. Vastavalt sellele otsusele kuulutas valitsus 29.11 välja kohustusliku üldmobilisatsiooni. Esialgu oli see küll üsna piiratud ulatusega. Mobilisatsiooni tulemus pidi jällegi olema 25000 meest. Mobilisatsioon ise algas 01.12-st. Eesti süjaväelise juhtkonna tähelepanu koondus samal ajal Narvale. Novembri lõpupäevadeks koondati kõik olemasolevad jõud Narva juurde. Aleksander Seiman. Narva Kaitseliit, eesotsas Laretei. Narva saadeti ka Tlnast vabatahtlikke kaitseliitlasi ja kooliõpilasi. Paar päeva enne sõja algust jõudsid koolipoisid Narva, kuid arvestatavat sõjajõudu neist tegelikutl polnud. 27.11 keskpäeval olid sakslased kinni püüdnud radiogrammi, milles oli Ve vägedel kästud 28.11 pealetungi alustada. Sakslastele tehti korraldus esimesed pealetungid tagasi lüüa ning seejärel koduteele asuda. 28.11 varahommikul avas Punaarmee suurtükitule Jaanilinna ette. Tegemist oli hoolikalt planeeritud sõjalise operatsiooniga. Lisaks otserünnakule kavandati ka tiivalt ümberhaaramisi ja tagalasse imbumisi. Samal ajal pidi Narva-Jõesuus maabuma dessant Ve toetuseks. Punaarmee esimesed otserünnakud löödi tagasi Eesti-Sa ühisjõududepoolt. Viljandi kommunistlik kütipolk niideti maha (Kreenholmi/ Joala lahing). VKK pm oli sunnitud lahinguväljalt põgenema. Keskpäeval jäeti Jaanilinn maha, 1500 lasti sillad õhku ja Sa lahkusid. Ca 1000 eestlast jäid üksi. Ka neile jäeti korraldus Narva maha jätta ja taganeda . 29.11-ks võeti sisse uus kaitseliin Toila-Oru raudteeliinil ja Narva marssis ilma igasuguse vastupanuta sisse Narva. Et sissetungile kodusõja/klassisõja ilmet anda, pidi nüüd sõjategevuse näilise roll suurenema Eesti enamlaste hulgas. Mais 1918 oli loodudVK(b)P EO KK – Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Eesti Osakonna Keskkomitee vms. Eesti kütiväenõukogu, mille etteotsa Jaan Sihver – veendunud enamlane. Mida selgemaks sai Sa lüüasaamine, seda aktiivsemaks muutusid Eesti enamlased. Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee, mille etteotsa valiti Jaan Anvelt. Novembri lõpupäevadel asus EARK ümber Jamburgisse ja 29.11 hommikul liikus kohe Punaarmee kannul. Samal päeval peeti Narva kirikus suur revolutsiooniline miiting. Eestimaa töörahva kommuun . Agraarpoliitika. Palkade võrdsustamine – palka ei saadud reaalse tööpanuse eest, võrdset elatusraha pidid kõik saama. Varsti saadi aru, et see süsteem siiski ei toimi. Artur Vallner – haridusvalitsuse juhataja. Üritas sisse seada revolutsioonilist kultust, mis pidi asendama kõik usutseremooniad. Eesti Punaarmee loomine, et tõestada, et tegemist on kodusõjaga. Eesti Kommunistlik kütidiviis – Ritt. Diviisi koosseisu kuulus max 8000 meest. Repressioonid. Massilised arreteerimised ja hukkamised. Eestimaa töörahva Komuuni tegevusalal kuulutati välja punane terror (?) VČK tegevus. Revolutsioonilised tribunalid. Kommuuninõukogu lahkus Eesti pinnalt 31.01.1919. kahe kuuga massilised repressioonid, üle 40 arreteeritu iga päeva kohta, nendest ca 500 tapeti.
29.10.2008
Klassivõitlusilmingud. Eesti rahvas oli lõhenenud nii sotsiaalselt kui poliitiliselt.
Punaarmee juhtkonnas valitses pärast Narva vallutamist kindel veendumus , et Eesti Vabariigiga on lõpp.
Viru rinne
Punaarmee uus pealetung nädal pärast Narva vallutamist. 8. dets lages Jõhvi, 11. Aseri , 15 Kunda, 16 Rakvere. Rakvere langemine tõi siiski kaasa teatud muudatuse . Kui Orult Rakvereni oli rahvavägi osutanud sümboolset vastupanu, korralikke vasturünnakuid ja katseid Punaarmee peatamiseks ei tehtud. Pärast Rakvere vallutamist kasvas rahvaväe vastupanu, ka seetõttu, et rindele saabusid uued väeosad ning soomusrongid. Tänu soomusrongidele aeglustus Punaarmee tegevus raudtee piirkonnas. Olid sunnitud kõige otsesemast Tlnasse viivast teest. Kõigele vaatamata edasitung siiski jätkus, 24.12 jäeti maha Tapa raudteesõlm, Jõgeva. Paar päeva varem olid langenud ka Tartu ja Valga.
Lõunarinne
Punaarmee oli algusest peale passiivsem. Otsiti võimalusi kokkuleppeks saksa vägedega. Eelistati edasistest kokkupõrgetest hoiduda. Kokkuleppeid ka saavutati. 8.12 andsid sa väed üle Võru, mõni päev hiljem Valga. Kagu-Eestisse jäid ainulr ca 1500 aktiivset võitlejat. Kuni Tartuni ei olnud rahvaväge pm olemas.
Eestlaste-sakslaste suhted jätsid kõvasti soovida. 23.12 – Punapargi lahing.
Tartu all tekkis olukord, kus eestlased olid ülekaalus. Bulak-Balahhovitš. Tartu kaitsmine oleks pidanud olema võimalik. Tartus formeeritava 2. jalaväepolgu meeleolu oli väga nigel, paljud keeldusid rindele minemast ilma sobilike jalanõude ja rõivasteta. 2 teise jalaväepolgu roodu tõstsid mässu. Mingit lahingud Tartust lõuna pool siiski toimusid, aga nemad sunniti taanudma. 21.12 jäeti Tartu maha ilma igasuguste lahinguteta. Kogu Vabadussõja kõige häbiväärsem seik. Tartust põgeneti otse Põltsamaale ja polgust jäid järele vaid riismed. Paljud jooksid tee peal lihtsalt laiali. Teine punane kütipolk jäi Valka ja olid päris passiivsed. Asuti liikuma Tõrva ja Viljandi poole ning Pärnu suunas.
Olukord tagalas veel vallutamata Eesti aladel oli väga masendav . Ei usutud, et punaste pealetungi on võimalik peatada. Johan Laidoner kehtestas kuiva seaduse. Ka valitsusringkondades polnud meeleolud eriti paremad. Sõjaolukorrast tingitult kutsuti uuesti kokku Maanõukogu erakorraline istung. Keegi ei näinud erilisi lootuskiiri. Usuti, et Punaarmee okupeerib lähiajal kogu Eesti. Ometi olid tekkinud lootus, et Soomest saabub abivägi. Maanõukogu otsustas 27.12 pöörduda abipalvega SB valitsuse poole. Paluti, et Briti väed okupeeriksid Eesti ja võtaksid Punaarmeega sõjapidamise üle. Detsembris 1918 oli toimunud rindelt massiline deserteerumine. Ca 2/3 mobiliseeritud meestest ühel või teisel ajal olid minema jooksnud. Rindele jäänud meeste hulgas oli tavaline see, et ei võetud lahingut vastu. Samuti sagedased juhtimid, kus sõdureid pidi relva ähvardusele lahingusse sundima. Kõige parem oli olukord vabatahtlikest moodustatud rühmades. Ülejäänud väeosade võitlusmoraal oli väa madal. Neg joone andis ka keskse juhtimise puudumine. Iga väeosa juht tegutses vaid iseenda arvamuse kohaselt, väosade vahel erilist suhtlust ei toimunud.
Pöördepunkt leidis aset jaanuari esimese nädala jooksul. Tegurid, mis murrangu kaasa tõid: Punaarmee nõrgenemine seetõttu, et kaugenes oma varustusbaasidest. Eestisse ei saadetud appi ka uusi üksusi, olemasolevad mehed pidid kogu aeg rindel olema ja kannatasid kurnatuse all. Teiseks põhjuste kompleksiks on rahvaväe tugevnemine. Rahvavägi suurenes arvuliselt, kasvas välja ennekõike sundmobilisatsiooni laiendamisest. Detsembrikuu jooksul laiendati mobiliseeritute vanust 35 aastani. Punaarmee sissetungi kõige võimalikemates kohtades mobiliseeriti kuni 45 aastased mehed. 1919 alguseks oli aktiivsete võitlejate koguarv rahvaväes kasvanud 6000 meheni ja kasvas edasi. Vabadussõjas käis sõjast läbi umbes 100 000 meest. Rahvaväe max suurus ulatus 86 000 meheni. Meeste allumine mobilisatsiooni korraldustele paranes seoses AV autoriteedi kasvamisega ning Punaarmee suhtes poolehoiu vähenemisega. Deklaratsioon (?). Eesti rahva enamik toetas selleks ajaks juba omariikluse ideed. Lisaks teated enamlaste repressiivpoliitikast. AV oma autoriteedi suurendamiseks kasutas ka jäiku vahendeid: asutati sõjaväljakohtud, milles karistati desertööre ja mobisatsioonist kõrvalehoidjaid jne. Teatud rahva osas toimus dets keskpaigas meeleoluline murrang. Saadi aru, et keegi teine Eestit Punaarmee sissetungi eest kaitsma ei tule. See ei olnud veel murrang terve rahva jaoks, pigem nende jaoks, kellele iseseisev EW oli eesmärk, kuid kes siiani olid passiivseks jäänud. Üksteise järel hakkasid tekkima vabatahtlike väeosad. Üks kõige esimesi moodustus Paidel (Järvamaa kaitsepataljon). Järgnesid ka teised samalaadsed üksused. Leitnant Otto Sternbeck. Tlnas hakati moodustama ka Kalevlaste malevat. Spordiselts otsustas, et kõik Kalevi liikmed astuvad vabatahtlike hulka. Mitmed väeosad ka Viljandis. Skautpataljon (mõtte algatajaks Eduard Reissar). Samuti Viljandis formeeriti Tartu vabatahtlike pataljon , mille tuumiks olid Tartust taandunud koolipoisid Nimed marmortahvlil ). Puurmanis moodustatud Kuperjanovi partisanid, kes teostasid sügavaid sissetunge vaenlase tagalasse. Kokku astus vabatahtlikult sõtta 16 000 inimest. Väeosad olid näiliselt täiesti tavalised , aga erinesid mobiliseeritutest koosnevatest „numbripolkudest“ eelkõige oma võitlusmoraali ja lahinguvalmiduse poolest. Lahinguvaim kandus järk-järgult ka kõige laiematesse rahvamassidesse üle. Samal ajal paranes rahvaväe varustamine. Üha enam hakati täitma AV korraldusi, mis puudutas varustuse andmist riigile. Relvaabi SB-st ja Soomest. Lõpuks aitas rahvaväe tugevnemisele kaasa ka selle juhtimise ümberkorraldamine. AV oli paika pannud sõjaväe juhtimise skeemi enne sõja tegelikku puhkemist. See oleks olnud rahuolukorras. 14.12 moodustati operatiivstaap, mille ülemaks määrati polkovnik Johan Laidoner. Sellest peale allusid kõik rindevõitlused otseselt talle. Sidepidamisega oli suuri raskusi. Sidet peeti käskjalgade ja muude inimjõul liikuvate vahenditega. 23.12.1918 sai sõjavägede ülemjuhatajaks Johan Laidoner. Partisanivõitluse ajajärk asendus keskselt juhitava korrapärase sõjapidamisega. Kolmas kompleks tegureid, mis aitas kaasa oli välisabi, mida hakati teotlema juba enne Vabadussõja puhkemist. Seda taotleti enne Antanti riikidelt, eelkõige SB-lt ja teisalt Skandinaavia riikidest, eriti soomlastelt. 19.11 pöörus Ants Piip ametliku palvega SB valitsuse poole saata Eestisse mere- ja maavägede koondised ning lisaks eesti rahvale relvastust. Maavägede saatmisest keeldusid britid kohe ja otse. Relvastust lubati saata. Lubati saata kergeristlejate eskaad Läänemerele kontradmiral Sinclairi juhtimisel. Eskaader asus SB-st teele nov lõpus ja üritas tulla Tlnasse, kuid sattus Hiiumaa lähistel miinitõketesse. Üks laevadest uppus ja pöördus tagasi. Admiral sai uue käsu Läänemere vettesse tulla. Inglaste tulekul oli väga suur tähtsus: eelkõige moraalne , näitas, et Eestil on mõjuvõimsaid toetajaid. Teated läksid laiali üle Eesti. Lisaks tõid britid kaasa erinevat relvastust. Juba esimese saadetisena anti Eestile 200 kergekuulipildujat, mida Ve vägedel ei olnud. Kolmandaks nurjasid inglased enamlaste kavandatud mässu Tlnas. Samuti võttis briti eskaader enda peale Tlna kaitse mere poolt. SB toetuse kohta on Laidoner öelnud, et ilma nendeta oleks Eesti riigi saatus kujunenud hoopis teistsuguseks kui ta kujunes. Inglased tegelikult ei sekkunud sõjategevusse maal. Teisalt oli pöördutud ka Soomlaste poole. Eesmärke oli jällegi 3: taotleti relvastusabi, sõjaväeüksuse saatmist Eestisse ja välislaevu. Esialgu olid soomlased üsna külmad ja valitsus keeldus saatmast üksusi.
04.11.2008
Soomest mereväge loota polnud, taheti relvi, laskemoona ja välislaenu EW toimimiseks. Soome olukord sel hetkel polnud kiita, Punaarmee ähvardas piiri taga. Soome ministrid olid kahtlevad, kas eestlasi on üldse võimalik aidata. Regulaararmeeüksusi ei saadetud, kuid saadeti relvi (vintpüssid, laskemoon, suurtükid). Enamasti oli tegemist vanade ja rikkis relvadega, mis tuli kõigepealt korda teha. Välislaenu taotleti mitmetelt Soome pankadelt. Kaasas olid ka siinsete pankade garantiid . Juho -Kusti Paasikivi ( tollane pangadirektor) abil saadigi Vabadussõjaaegne ainus välislaen (20 000 000 marka ). Valitsusele tegevuskapitaliks jäi 4 000 000 marka, ülejäänud läks kaudsel moel Soome tagasi. Eesti-Soome hõimuvendluse idee oli üsna tugevalt õhus, eriti Soome poolel. Liikuma pandi idee: Eestit tõhusamalt abistada. Eriti aktiivsed olid Helsingi seltskonnadaamid, kes kutsusid kokku ülelinnalised koosolekud. 20.12.1918 asutati Eesti abistamise peatoimkond. Tegemist oli erakondadeülese organisatsiooniga. Kõik suuremad parlamendiparteid (5) saatsid sinna 3 oma esindajat, sh Oskari Louhivuori, Kallio, Lauri Kettunen. Peatoimkonna eesmärgiks oli värvata vabatahtlikke, kes läheksid eestlastele appi Vabadussõtta võitlema. 23.12 kirjutati alla ametlikule lepingule Oskar Kallase ja toimkonna vahel. Soome poolt kohustus luua 2 väeosa, vähemalt 2000 meest. Eestlased pidid varustama ja Eestisse toimetama. Vabatahtlike värbamine läks täie hooga käima, aastavahetuseks olid 2 väeosa enam-vähem valmis. Esimesena jõudis Eestisse majon Ekströmi väeosa, nn 1. soome vabatahtlike salk (ka Ekströmi pataljon) – 1157 meest. Esktrömi väeosa 1. kompanii jõudis siia 30.12.1918, jagati laiali ja saadeti rindele erinevatesse kohta, mis tõstis rindemoraali (soomlased tulidki appi!). Soomlastel ka korralik varustus (Soomest saadud välislaenu eest ostetud). Mängis suurt rolli 18.01 Narva vabastamisel. 2. soomlastest vabatahtlike väeosa kandis nime Põhjapoegade rügement ja selle eesotsas Eestist pärit Kalm , Soome vabadussõjas kuulsaks saanud. Suures osas koosnes endisest Kalmi pataljonist. Kokku veidi üle 2100 mehe. Põhjapoegade rügement jõudis Tlna osade kaupa jaanuari jooksul ja saadeti rindele jaanuari lõpus. Esimene lahing nende jaoks oli 31.01.1919 Paju lahing. Hiljem tegutsesid ka Läti pinnal. Märtsikuu jooksul hakkas ka Põhjapoegade meeleolu halvenema ja märtsi lõpuks pöördus rõhuv enamik neist tagasi Soome. Jaanuaris 1919 saabus Eestisse kindralmajor Martin Wetzer, kes pidi soome vabatahtlikke ühendama hakkama, kuid seda ei saanud ja Wetzerile ei leitud tegevust. Moodustati spetsiaalselt Lõunarinne, mille juhatajaks ta määrati. Tartusse jäi Wetzeri staap, mis pidi rindeväeosasid juhtima, kuid see ka eriti ei toiminud . Valget terrorit teostasid väga suures osas just soome vabatahtlikud, neil ka üsna madal sisemine distsipliin. Vabatahtlike hulgas seiklushimulisi inimesi, koolipoisse, alaealisi. Teisalt ka hulk selliseid, kes olid sõjapidamisega ära harjunud ja ei osanud leida endale paremat rakendust kui sõdimine.
Skandinaavia abi. Tuli Eestisse alles pärast pöörde toimumist, 1919 märtsis ja oli üsna tagasihoidlik . 26.11. 1918 otsustas AV saata Rootsi eridelegatsiooni. Eesmärgiks taotleda välisabi. Välislaene, relvastust, mehi jne. Ning töötada Stockholmi erinevates saatkondades samadel eesmärkidel. Skandinaaviamaade seisukoht oli hoopis negatiivsem kui soomlastel. Skandinaaviariigid leidsid, et kõik toimuv on neist väga kaugel. Kõrgkihtides leidis üsna suurt poolehoidu baltisakslaste propaganda. Seega keelduti ametlikust abist. Siiski õnnestus Eestis esindajatel leida selline seltskonnakiht, kes oli huvitatud enamlaste kukutamisest Venemaal ja olid valmis sellesse panustama. Rootsis ja Taanis hakati vabatahtlikke organiseerima, Norra jäi täiesti välja. 1919 kevadel saabusid väiksed salgad. Taanlastest moodustati Taani vabatahtlike kompanii – 225 meest, seda juhtis kapten Richard Borgelin. Rootslasi oli 178 meest, nende eesotsas major Karl Muthander. Rootslastega oli algusest peale jama . Intriigid, lahingust hoidumine. Rootsi kompanii saadeti kiiresti laiali. Siiski mõned jäid. Leitnant Lundborg.
Vene põhjakorpus. Vene valgekaartlik väekoondis. Pärast Pihkva kaotust taandus kahte lehte, üks Lätisse, teine Kagu-Eestisse. 6.12 sõlmiti ametlik leping Ve põhjakorpuse juhtkonna ja AV vahel. Peamiseks punktiks tõdemus, et mõlemal ühine vaenlane . Ve põhjakorpus allutati Laidonerile, Eesti sõjavägede ülemjuhatajaga. Jaanuaris 1919 jõudsid esimesed põhjakorpuse osad rindele. Esialgu Põhjakorpuse juhatajaks kindralmajor Rodžjanko. Juunis 1919 nimetati Põhjakorpus ümbes Loodearmeeks.
Sõjasündmused
Murdelahingute nädal – 2-6. jaanuar 1919. Murdelahingud – aktiivne kaitse. Seni oli rahvavägi lihtsalt taandunud. Nüüd senine taktika muutus. Üritati anda vastasele vastulöök, kaotatud punkt tagasi võtta. Sõgavad tiibmanöövrid, luureretked vastase tagalasse. Tegelikkuses sellised vaenlase häirimised olid alanud juba detsembris 1918. algust tegid nendega soomusrongid. Tuleb uuesti mainida kapten Juhan Pitkat. Organiseeris Eesti sõjalaevastiku. Dessandid. Midagi suurt nendega ei saavutatud, kuid see tekitas Punaarmee tagalas segadust. Paigutati hulk väeosi hoopis ranniku kaitsele, see nõrgestas Punaarmeed.
2.01.1919 – Soodla jõe ääres Priske saeveski.
Polkovnik Otto Heinze. Kalevlaste malev lipnik Tõnsoniga eesotsas. Võeti Priske saeveski tagasi – viimane punkt, kuhu Punaarmee korraks jõudis.
PA ründas Valkla mõisa, kuid edutult. Eesti Rahvavägi tungis ka isegi pisut edasi.
4.01 üritas PA pealetungi piki raudteed ja sellest lõuna pool.
5.01 – Tallinna kaitsel olevad rahaväe osad üritasid haarata initsiatiivi.
6.01 saavutati esimene võit. Soomusrong nr 1 - Aegviidu võeti tagasi.
Ööl vastu 7ndat tõmbuti tagasi Jäneda raudteejaamani. Punaarmee kaotas 5 suurtükki 19st. Eesti RV sai need endale.
Korraldus minna järgmisel hommikul üldpealetungile.
Kesk-Eestis jaan alguses olukord veidi ebakindlam.
3.01 – Järva- Jaanist löödi välja ratsapolk
4-5.01 – Paide olukord väga ebakindel.
6.01 – õhtuks olid kõik PA rünnakud tõrjutud ja veidi ka edasi tungitud.
Põltsamaa-Jõgeva rindelõik
Punasoomlased: eesmärgiks vallutada Põltsamaa ning lõigata läbi Tln-Vilj raudtee. Põltsamaa kaitseks 2. jalaväepolk, mis oli Tartu lahinguta ära andnud. Võtsid positisoonid sisse Aidu küla alla. PA teostas kolm suuremat pealetungi. 27.12 – lahingu kaotasid mõlemad. Punasoomlased tõmbusid tagasi, eestlased olid lahingust väsinud ja jätsid ka Aidu maha. Juhuse tahtel sai selle hommikul endale 2. jalaväepolk.
2.01 – lahing samuti viiki. RV positsioonidelt ei lahkunud
4.01 – lahingus löödi punasoomlased puruks ja algas nende taandumine Aidu küla alt.
Edasi hõivati ka rida Aidu ümbrsuses olevaid külasid.
Puurmanis Kuperjanovi partisanid, kuid seal olulisi muudatusi ei toimunud.
Võrtsjärve-äärne rindelõik:
Esialgne ebaedu oli paljuski seletatav sellega, et puudus keskne juhtimisskeem.
2.diviid keskusega Viljandis. Etteotsa Puskar , kes teadis PA tegelikku olukorda.
Eesmärgiks jõuda Viljandi külje alt Läti piirini . Tõi kaasa pöördelahingud – lahingud Kärstna mõisa pärast. Algasid 3.01 – RV võttis mõisa enda kätte, kuid mitte kauaks , sest samal ajal paisati Lõ-Eestisse läti punaste küttide salgad. PA läks pealetungidega edasi. 3.01 õhtul mõis PA kätte tagasi. 4.01 toimusid võitlused, 5.01 hingetõmbeks ja abi saamiseks. 6.01 löödi lõpuks vastane Kärstna mõisast välja. Valga-Viljandi vahelt PA enam edasi ei saanud.
Puskar oli pealetungile saatnud ka skautväeosa. Eesmärgiks jõuda välja samuti Läti territooriumile Ruhja. Sakudid hõivasid 5.01 Karksi- Nuia aleviku.
Mõisaküla-Pärnu vah rindelõik.
6. jalaväepolk.
30.12 – II Punapargi lahing PA-ga (I sakslastega 23.12). Lahing lõppes mõlema poole lüüasaamisega.
Murdelahingutele järgnes pealetung Eesti vabastamiseks, mis kestis pm terve jaanuari.
Üldpealetung pidi algama 7.01. algas eelkõige Viru rindel, mujal jäi hiljaks.
9.01 langes Tapa raudteesõlm ja 12.01 Rakvere. Tõsisemat vastupanu üritasid punased osutada alles Jõhvi külje all. Punased olid taganedes põhjalikult raudtee ära lõhkunud, soomusrongid ei pääsenud edasi, suurenes jalaväe roll. Pärast Rakvere vallutamist tõstatus küsimus Narvas. Peeti oluliseks vastast üllatada, vaid kasutada Johan Pitka laevu. 16.01 maandati 1 Vabadussõjaaegsetest suurematest meredessantidest Utria külje all. 400 Eesti mereväe dessantsõdurit ja 600 soome vabatahtlikku (Ekström). Võtsid enda kätte Laagna mõisa ja sulgesid taganeva PA ainsa taganemistee. 16-17.01 –mitmed ägedad tormijooksud Laagna mõisale, punased said kotti.
18.01 hilisõhtul Narva, üllatati seal olevaid väeosi. Narva olukord oli esialgu väga ebakindel.
19.01 hommikuks olukord stabiliseerus.
Järgnevatel päevadel võeti terve Narva jõe joon enda kätte. Sellega lahingud Viru rindel vaibusid kuni veebruarikuuni.
Lõunarinde olukord oli keerulisem, ta oli pikem, rohkem kui 200 km. Jõud olid killustatud. Üksikud vasupanusõlmed, mis olid üksteisest lahutatud ja allusid erinevatele ülematele. Kärstnast jätkati pealetungi Tõrva suunas. Sakudid võtsid enda alla ka Taagepera ümbruse. 10.01 põrkuti PA vastupanule, PA jõud tugevnesid, Tõrva langes ueesti punavägede kätte. 6. jalaväepolk alustas pealetungi 8.01, võttis enda kätte samal päeval Mõisaküla, päev hiljem Ruhja Läti territooriumil, kuid sinna suudeti jääda vaid paariks päevaks. Kohalik elanikkond seal äärmiselt Eestivastane. 12.01 tõmbuti uuesti tagasi eesti keele piirile.
Veelgi selgusetum olukord Kagu-Eestis. Korraldus Tartu suunas edasi liikumiseks 9.01, kaks päeva hiljem käsk Tartu tagasi võtta. Hakati ulatuslikku operatsiooni ette valmistama. Polkovnik Puskar kavatses Tartut rünnata korraga kolmest suunast . Pealetungi päev määrati 14.01ks. Samal päeval saadi küll Tartu tagasi, kuid mitte Puskari abil, vaid tänu soomusrongide tegevusele, kuna Viru rindel polnud midagi teha. Soomusrongide üldjuhi Karl Partsi juhtimisel Tapalt ära lõuna poole. Kuni Jõgevani oli kõik rahulik. Sõjasaaki võeti rohkesti, vastaseid vangistati ja tapeti ka rohkesti. Jõgeva oli juba 9.01 vabastatud ja otsustavad sündmused hakkasid toimuma 13.01 Jõgevast lõuna pool. Kaarepera raudteejaamas said kokku Parts ja Kuperjanov . Kapten Parts andis Kuperjanovile hulga relvi. Kaks partisanide roodu asusid soomusrongidele ja teele Tartu suunas. Soomusrongide meeskondade ja Kuperjanovlaste üldarev võis olla ca 300 inimest. Tartus PA pool 4000 meest. Soomusrongid sõitsid 13.01 edasi. Esimene kokkupõrge punastega Tabivere raudteejaamas, kuhu oli just saabunud 1 punaste ešelon. Juba pärast südaööd satuti Kärkna raudteejaamas kokku punaste soomusrongiga. Mõlemale ootamatu, kuid punastele ootamatum ja nad tõmbusid tagasi. Jänese raudteesild üle Suure Emajõe saadi endale, kuid õnneks läks kõik hästi. 14.01 hommikul sõitis 1 soomusrongidest Jänese raudteesõlme poole, teine jäi maha. Punaste lätlaste vahisalk õnnestus silla juurest eemale peletada. Sõit Tartu poole jätkus. Saadeti vastu ka kividega laaditud platvormvagunid, kuid PA-le edutult. Ka kokkupõrge veel ühe punaste soomusrongiga, eestlased võitsid jälle. Veel ürtati vastupanu Tähtvere mõisa piirkonnas. Rünnakule saadeti Kuperjanovlased, lähing kestis päris mitu tundi. Punased lätlased taandusid alles pärast korrapärast tulevahtust. 14.01 kella kahe paiku jõuti Tartusse. Organiseeritud vastupanu neile ei osutatud. Hulgaliselt sõjasaaki. Emajõe sadamast leiti mõned ratasaurikud, mille peal olid suurtükid.
Väga ebakindel ka Tartu olukord. 2. diviisi ülem pöördus abipalvega Laidoneri poole. 15.01 jõudis Tartusse Tlna kaitsepataljon. 16.01 tuli sel vastu võtta PA esimene löök. Esmakordselt lahingusse sattunud haritlased ei olnud just eriti oma ülesannete kõrgusel, taanduti Ülenurmeni, jäeti maha tol hetkel ainuke rindel olnd suurtükk. 16.01 juba vasturünnakule ja esialgsed positsioonid võeti tagasi. 16-17 jaanuari lahingutes kindlustus ka Tartu olukord. Pealtung Tartust algas 3 sihis: üle Ahja Räpina poole, üle Kambja ja Kanepi Võru suunas ja piki raudteed Tartust Valga peale. Esimeses kahes suunas PA eriti vastupanu ei osutanud. Edasiliikumist takistasid eelkõige talvetingimused. Ägedamad lahingud vaalandusid piki Tartu-Valga raudteed. 17.01 võtsid soomusrongide dessandid enda kätte Elva. Paraku jõudsid punased enne Elva jõel oleva raudteesilla õhku lasta. Rongid jõudsid Elvasse alles 20.01. järgmistel päevade ägedad lahingud Elvast lõuna pool. Underna, Kirepi mõisate pärast, siis soomusrongidel juba päris tõsised kaotused. Laidoner tuli isiklikult Elvasse. 25.01 vallutati Rõngu alevik , seejärel Puka raudteejaam ning 27.01 jõuti välja Sangastesse. 27.01 kindralmajor Martin Wetzer (see, mis juba enne oli). Ajakaotus .Wetzer ei tundnud üldse Eesti olusid, kuid talle allutati kogu Lõunarinne. Tema käsutuses löödi 3 löögigrupeeringut. Wetzer jõudis anda pealetungikäsu 30.01ks.
05.11.2008
Hans Kalm. Wetzer. Puskar. Kalm.
PA esimene suurrünnak kogu kevadtalviste kaitselahingute kampaania käigus. Pealetungid Pihkva-Petseri suunas ning Marineburgi suunas. 11.03 vallutas PA Pihkva. Aprilli (?)viimastel päevadel langes PA kätte Marineburg. Märtsi keskpaigas õnnestus Eesti Rahvaväel olukord rindel stabiliseerida. 14.03 läks RV vastupealetungile. Jagu saadi Mehikoorma (?) dessandist Lämmijärve juures. Petseri, Orava ja Vastseliina juures aga hakkasid kõik suuremad külad, talud jms käima käest kätte, ilma et kumbki pool märkimisväärset edu saavutanud oleks. PA II suurpealetung 17.03 peamiselt läti kütipolkude abil Marienburgist Võru suunas. Üsna kiiresti jõudis PA Haanja kõrgustikuni, hõivas Rõuge. Olukord Võru all jäi endiselt kriitiliseks. Eesti väeosadele ei olnud võimalik anda mingisugust puhkust, mehed olid pidevates lahingutes. Lõunarindel väga palju marrsimist. Talvetingimused, külmetushaigused, üldine kurnatus. Hakkas süvenema lootusetus , mis oli iseloomustanud VS algust. Suure hädaga saadeti rindele kõik mis võimalik.Võru kaitsepataljon. Saadeti taas koolipoisisd, Võrust, Viljandist ja Tartust. Võru alla hakati tooma rindeosi Narva rindelt. Võru jäi siiski Eesti vägede kätte. 28.03 võtsid enda kätte Petseri. 17.04 alustas PA oma III suurrünnakut. Pealöök oli suunatud uuesti Võrule. Taas edukas. Ülimat edu saavutas PA 22.04ks, mil PA-d lahutas Võru raudteejaamas 1,5 km. Toetamaks Võru all pealetungile läind PA vägesid, alustas PA ka pealetungi Ruhja all. 25.04 – Ruhja katasroof. Kogu lõunarinde läänepoolne tiib oli suhteliselt hõredalt mehitatud. 6. jalaväepolk, mis oli veebruarist saadik olnud Läti pinnal (Ruhja oli tõeline punaste pesa). Pidev pingeseisund kurnas. 6. jalaväepolgu ridades hakkas levima ka enamlik agitatsioon . Märtsis-aprillis levisid 6. polgu hulgas sõjavastased meeleolus. Tekkis vennastumine.
Kapten Tallo.
30.04 läks pealetungile nn Härgmäe grupp. 1.05 alustas pealetungi ka Mõisaküla grupp.
Kevadtalvised kaitselahingud jätkusid ka mais, kuigi PA oli pm loobunud Eesti vallutamise plaanidest. Eesti RV tekkis võimalus ise initsiatiivi võtta. Kogu see aeg (veebr-mai) valitses Viru rindel pm vaikus.
Enamlaste tegevus rindest väljaspool.
12.11.1918 üritasid siinsed enamlikud agitaatorid korraldada Tlnas töörahva streiki AV vastu. Ometi polnud neil tööliste hulgas enam sellist autoriteeti. 12.11 meeleavaldus kukkus läbi. Vene turul (Viru Väljak) aeti demonstrandid laiali. Piiri taga sai seepeale selgeks, et kohalikud agitaatorid ei suuda siin enam midagi korda saata, vaja abiväge. Teiste seas saabus ka Viktor Kingissepp , kes hakkas organiseerima legaalset töölisliikumist. Kokku tuli Tallinna Tööliste Saadikue Nõukogu. TSN (enamlased, esseerid, sotsdemid). Tlna tööliste ja TSNis esindatud inimeste meeleolu oli muutunud, võimu ülevõtmisest polnud juttugi. Päriast pikki ja tuliseid vaidlusi jõuti kompromissini. Üldstreik Maanõukogu vastaste loosungitega. Ca 4000 streikijat. Osalesid kõik suuremad tööstusev-d. Otseseid tagajärgi sellel polnud. Kaudne tagajärg – enamlaste roll Tallinna Nõukogus hakkas üha enam suurenema. Said kasutada mitmeid legaalseid vahendeid. Enamlaste aktiivne tegevus, AV vastane kihutustöö, ülekutsed hoiduda mobilisatsioonist, streikida, deserteeruda. Korraldati ka sõjalist spionaaži ja sabotaažiakte.
Eesmärgis haarata relvastatult võim Tallinnas.
Tallinna päästsid koolipoisid. 17.12 lõppes mitte millegagi.
17.12 sündmused õhutasid AV rakendama enamlaste vastaseid meetmeid. Ernst Põdder. Õigused Tlnas, Harjumaal ja Läänemaal riigivastase tegevuse ohjeldamiseks . Enamlaste aktiivsus vähenes tunduvalt, olid sunnitud põranda alla minema. Enamlaste jaoks kujunes kõige suuremaks võiduks kogu VS ajal Saaremaa mäss (16.02.1919). Maj seisus Saaremaa raskem kui Mandri-Eesti. Talude päriseksostmine oli Saaremaal alganud tunduvalt hiljem. Terav maaprobleem.
Ilma enamliku propagandata oleks need põhjused jäänud realiseerimata.
Saaremaa mäss algas mobiliseeritavate vastuhakust. Osa nendest olid juba eelõhtul pidanud salakoosoleku, kus otsustati sõtta mitte minna. Kuivastust marsiti Orissaarde, sealt Kuressaare peale. Kõikides valdades, millest läbi mindi, kuulutati võim töörahva kätte läinuks. Valdadesse saadeti kirja mobiliseerimiseks saarlaste mässuväkke. 21.02ks Kuressaare all ca 1000 mässulist. Teade mässu puhkemisest jõudis üsna kiiresti AV-ni Tlnas. Mereväelastest ja osaliselt Kalevi malevlastest moodustati karistussalk Klaaniga eesotsas. Salk jõudis kiiresti Kuivastusse ja sealt edasi Kuressarde minnes suutsid mässu maha suruda. Mäss lõppes tagajärgedeta (v.a ligi 200 hukkunut). Pidurdas enamlaste hoogu. Saarlaste meeleolu muutus väga kiiresti valitsustruuks.
1919 suve jooksul õnnestus enamlaste enda kontrolli alla saada Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu – EAKN. Tegemist oli legaalse organisatsiooniga. Augustis võttis EAKN selgelt enamliku hoiaku ja nende tegevus lõpetati.
1919 mai – aset leidsid 3 järjestikust suurt pealetungi. Eesmärgiks lahingutegevuse viimine väljapoole Eesti piiridest. See ei tähendanud küll mitte soovi piire laiendada, vaid Eesti territooriumi hoidmist vastase sissetungi eest. See võimaldas ka eesti vägesid sundida PA-d kaitsele ning Eesti RV kontrolli alla langenud aladest loodeti kujundada nn puhvertsoonid. Seda plaani oli Laidoner ellu viia juba jaanuaris-veebruaris, kui nüüd oli võimalik selle juurde tagasi tulla.
Põhjakorpus ja tema pealetung Narva suunas
Marienburg-Jakobstadti operatsioon.
Põhjakorpus ja selle pealetung Narva suunas. Eesti pool oli varustanud Põhjakorpust relvastusega. Nii hakati eestlaste-venelaste koostööna planeerima pealetungi Narva taha. Esmased eesmärgid üsna tagasihoidlikud. Taheti liigutada rinnet edasi vaid 20-30 km kaugusele. Eesmärgiks minna järgmiste suurte teetõkete (jõgede) juurde. Tähtsaimaks sihtpunktiks oli Jamburg (praegune Kinigissepa). 13.05 algas PK pealetung ja osutus uskumatult edukaks. Jamburgini jõuti juba kolmandaks päevaks. Uusi plaane tehti käigu pealt ja mingi Jamburgist edasi. Krasnaja Gorka (Punamägi) – enamlaste vastane mäss. Põhjakorpuse kiire edu on seletatav peamiselt enamlaste tegevusega. PA meeleolud jätsid soovida. Üks kütipolkudest ja
Peipsi laevastiku divistonist ja suurem osa 7. polgust tulid üle PK poole.
11.11.2008
19.06.1919 PA läks Petrogradi all vastupealetungile. Valgeid hakati tasapisi tagasi tõrjuma. Alles augusti alguseks taandus Põhjakorpus (vene valged) Petrgogrtadi alt Jamburgi ja Luga jõe joonele. Põhjakorpusest sai loodearmme ja ei allunud enam Laidonerile, selle ülemaks sai kindral Nikolai Judenitš ning edasipidi polnud enam eestlaste alluvuses.
Pitka juhtimisel kaks meredessandi maikuus. Luga ja Kaporje lahtedesse. Alles augusti alguseks taandus Luga jõele, hakkas eesti rahvaväe osakaal nendes võitlustes suurenema. Ingeri järvede ja Luga jõe joon.
Eestlaste Pihkva vallutamine.
Ei seatud endale suuri kaugeleulatuvaid sihte. Kavatseti jõuda Velikaje jõeni ja raskendada PA sõjategevust. Pihkva linna vallutamist esialgu ei planeeritud. Pealetungi kavandati Petseri piirkonna 2. diviisi jõududega ja kuupäevaks 19.mai. peamiseks eesmärgiks siduda Pihkva all tegutsevaid PA väeosasid, et nad ei saaks abi paisata PA väeosadele Petogradi all. Rindejoone tagant tuli kiri Leonhard Ritilt (eesti punased), kes andis kirjas teada, et teda on vennatapusõda ära tüüdanud ja nad on otsustanud üle tulla. Teave Riti kirjast edastati ülemjuhatusele, Tallinnas võeti seda tõsiselt. Kiires korras uued väeosad, uueks tähtpäevaks 24.mai. punaste kaitseliinides tühik, seda kasutades rahvavägi Pihkva suunas. Soomusrongid, kalevlased, kuperjanovi partisanid. Kuna punaste kaitseliin oli lõhutud, tekitas valgete ilmumine suurt segadust, paljud põgenesid. 24.05 võtsid soomusrongid enda alla Irgoska raudteejaama. Kuperjanovi partisanid jõudsid esimesena Pihkvasse 25.05. Moglinos võitlus soomusrongide vahel. PA oli sellest löögist väga vapustatud ja ei osutanud vastupanu Velikaje jõel. 31.05 anti Pihkva linn üle vene valgete väesalga juhile Bulak-Balahhovitšile. Irgoska kõrgendike joon – looduslikult soodne kaitsepositsioon.
Pealetung lõuna suunas. Algas 27.05.
Ratsaväereid Petseri-Võru-Vastseliina. Eesti rahvaväe koosseisus võitles läti väeosa. Operatsiooni esialgseks sihiks vallutada Marienburg, Aluksne. Algusest peale eesmärk pärast Marienburgi vallutamist jätkata pealetungi lõuna suunas nii kaugele kui võimalik. Eestlaste pealetung väga edukas ja kiire. 28.05 langes Marienburg-Aluksne. Marienburgis sai kapten Gustav Jonson üsna ebamäärase korralduse: vastavalt oma äranägemisele jätkata pealetungi lõuna suunas, võimalusel võtta Gulbene linn, mis oli oluline raudteede sõlmpunkt. Jonson täitis seda käsku väga aktiivselt, siis ratsaväe edasi, 31.05 hõivati Gulbene. 05.06ks jõuti välja Väina jõele, vallutati Jakobstadt ja ... . Moodustus hiilgelsuur piiramisrõngas, mis lõikas läti punased ülejäänud PAst ära. Ratsavägi läbis mõne päevaga 250 km.
Märtsis oli moodustatud 3. diviis, mis hoidis rindelõiku Valgast Heinasteni, selle ülemaks oli kindralmajor Ernst Põdder. Mai lõpus Lemsalu -Limbaži-Smiltene-Valmiera liinile. Võnnu ( Cesis ). Saavutas samuti edu. Võnnu piirkonnas 1-2.06 kohtuti saksa üksustega, mis olid 22.05 vallutanud Riia ja edasi liikunud põhja suunas. Kohtumine saksa vägedega tähistas Landeswehri sõja algust.
I Läti AV eesotsas Karlis Ulmanisega. Eestil ei olnud rahvaväe moodustamine sugugi mitte lihtne, kulus tükk aega, enne kui rahvavägi võitlusvõimeliseks kujunes. Ometi oli see lihtsam kui Lätis: olid olemas mehed, kes olid jäänud Eestisse 18. aasta algul. Lätis oli olukord halvem: mehi ei olnud võtta (kütipolgud). Potenttsiaalsed läti rahvusliku armee võitlejad pidid nüüd Lätti sisse tungima. Seda seletati kui rünnakut sakslaste vastu. Punaste läti küttide tulekusse ei suhtutud Lätis kui okupatsiooni, vaid kui omaste kojutulekut. Sellises olukorras jäi Ulmanisel üle hankida välisabi, mida kuskilt eriti tulemas ei olnud. Neid mõjutas ka Briti laevastiku eskaader, kuid sellest maal eriti abi ei olnud, abi ei saadud ka soomlastelt. Seetõttu pöördus Ulmanise valitsus sakslaste poole. Sa ei olnud huvitatud rahvuslikust läti riigist, pigem tunti muret baltisakslaste pärast. Pärast pikki kaalumisi leidis Sa valitsus Antanti toetusel, et tuleb luua Ida- Preisimaa kaitsejoon, ettenihutatud positsioon Kuramaa pinnal. 29.12.1918 kirjutati alla lepingule Ulmanise ja Winnigi vahel, millega Ida-Preisimaa pandi Sa vägede õlule. Koheselt hakati värbama vabatahtlikke. Selle eest lubas Ulmanis neile pärast sõja lõppu maavaldusi. Punapropaganda sia üha rohkem uskujaid. Vabatahtlikke hakkas lisanduma. PA edenemine Kuramaa edelaosas suudeti seisma panna. Olukorda muutis sõjalises mõttes paremaks saksa vägede uue juhataja määramine ja kohalejõudmine. Selleks Lätis tegtsevate vägede ülemjuhatajaks sai kindralmajor krahv Rüdiger von der Goltz , kes oli tuntuks saanud osalusega Soome kodusõjas. Vormiliselt oli ta 6. reservkorpuse ülem, mis koosnes 3 suuremast väekoondisest: 1) sa regulaararmee jäänused e 1. kaardiväe diviis; ca 5000 meest 2) rauddiviis, mis koosnes vabatahtlikest raudristi kavaleridest; ca 4500 aktiivset võitlejat, ülem major Joseph Bischoff 3) Von der Goltzi üldjuhtimisele allus Balti Landeswehr (mis koosnes baltisakslastest); ca 4000-4500 aktiivset võitlejat, eesotsas major Fletcher.
Lisaks veel kümneid väiksemaid salku („vabakorpusi“), mis olid väga erinevas suuruses kompaniist rügmendini. Tuginedes nendele sõjalistele jõududele, otsutas von der Goltz tegevust aktiviseerida, märtsis esimene pealetungioperatsioon. Venta jõelt jõuti välja Lielupe jõeni. Goltz – poliitiline kindral. Jõudis üsna peatselt veendumusele, et Sa lüüasaamine I MS on tõeline häbi, mis tuleb maha pesta: tuleb luua liit vene valgetega, kukutada ühiselt enamlik valitsus Venemaal, uus Ve valitsus ning sõlmida liiduleping Sa ja Ve uue valitsuse vahel, alustada uut sõda Antanti riikide vastu. Sel juhul vastiseseisvunud väikeriigid tähtsusetud. Goltz ei pidanud ta nende eksistentsi võimalikuks. Tema sümpaatia kuulus baltisakslastele, kuid läti baltisakslaste hulgas ei olnud täielikult kadunud balti hertsogiriigist unistajad. Ulmanise suhtes oldi igal juhul opositsioonis, leiti, et Ulmanise valitsus on vaja kukutada. Kogu Kuramaa edelaosa Sa vägede kontrolli all sõjategevuse pk, seal ei olnud Ulmanisel suurt midagi ära teha. Baltisaksa konservatiivid organiseerisid sõjaväelise riigipöörde 16.04.1919. Desarmeerisid läti väeosad, võtsid üle ametiasutused, üritasid arreteerida Ulaminse valitsuse liikmeid, kes põgenesid. Ilmselt oli riigipööre teostatud Goltzi eest varajatult, võib-olla ta aimas seda. Pärast Ulmanist oli vaja uut valitsust, esialgu üritati rakendada kõrgemat sõjaväelist direktooriumit. Antanti riigid sekkusid ning direktroorium lagunes. Moodustati uus Läti AV, mille ette tõusis Andreas Niedra, kelle valitsus koosnes võrdselt lätlastest, baltisakslastest ja ... . Pm nukuvalitsus, mis täitis Sa korraldusi.16.04 riigipööre halvendas suhteid lätlaste ja baltisakslaste vahel, olukorra rahustamiseks kuulus von der Goltzil üsna palju aega.
Samal ajal läbirääkimised Versailles ’ rahulepingu asjus. Mais 1919 anti Goltzile luba vallutada Riia, 22.05 langes Riia nende kätte. Riiga jäid aga sakslased mõneks päevaks püsima. Umbes nädalaga last maha mitu tuhat inimest, kaduskontakt Paga. Landeswehr asus seejärel liikuma mitmes suunas. Esialgu kohtumistel eestlastega rahumeelne iseloom. Õige pea olukord muutus, pöördepunktiks oli 3.06 Laidoneri poolt allkirjastatud direktiiv. Selles kästi eesti 3. diviisi vägedel (Põdder) võtta enda kontrolli alla mõtteline joon, mis ulatuks Koiva jõe suudmest Sigulda, Vecpiebalga ja Jaugulbeneni. Deirktiivi kohaselt pidi eestlaste kontrolli alla jääma raudteeliin. Laidoneri sõnul oli selle liini omamine elutähtis idas olevate eesti vägede jaoks. Soomusrongide tegevuseks oluline. Sakslasi ei lubatud lasta üle selle joone, tegelikult olid nad seda juba paar päeva tagasi teinud, seega oleks sakslastelt palutud tagasitõmbumist. Läbi rääkima asus alampolkovnik Nikolai Reek . Landeswehrlased jõudsid Võnnu läbirääkimistele 4. juunil. Reek on öeldnud, et Landeswehrlastel puudusid volitused läbirääkimiseks. Pigem oli siiski tegemist tahtmatusele kokkuleppele jõuda. Reek läbirääkimisi ei alustanud, vaid andis landeswehri esindajatele kaasa ultimaatumi tagasi tõmbuda, vastasel juhul koheldakse neid kui vaenlasi . Reegi nõudmine oleks ka siis olnud võimatu, kui Sa pool oleks nõuetele vastaselt käituda tahtnud. Sakslased kutsusid Reegi uuesti läbirääkimisele, kuid oli juba hilja, Reek oli juba soomusrongidele nõuete täitmist kontrollima läinud.
Sillal tekkis tulevahetus, üks eesti ohvitser olevat haavata saanud, seepeale metsast väljunud sakslaste ahelik , täies relvistuses, kui tuld ei avanud. Tule avasid eestlaste soomusrongid ja nottisid sakslased järjest maha. Rahulolev Reek viis väed Võnnu tagasi ja Landeswehri sõda oli seega alanud. 6.06ks plaaniti uut pealetungi, sakslased jõudsid esimesena alustada ja lõid puruks 2. lätlaste polgu, kellel polnud mingeid võitlskogemusi. Polk sisuliselt jooksis laiali, andis Võnnu linna sakslastele ja rinne hakkas suure poolkaarena minema ümber Võnnu. Järgmistel päevadel tegid mõlemad pooled katseid jõgesid ületada, kuid ikka ja jälle löödi tagasi.
Olukorras tekkisid Antanti väed. 10.06 sõlmiti ajutine relvarahu, lahingutegevus lõpetati.
Miks Laidoner nii rangelt seda raudteed nõudis?
Soomusrongide jaoks oluline tee, märksa tähtsamad siiski pol põhjused. Ulmanise valitsus oli Läti ka Eestist abi otsinud ja neid oli seetõttu vastastikuse abistamise leping. Eesti pool kohustus väeosad varustama, formeerima, välja õpetama ja need pidi töötama ainult läti pinnal (moodustati Põhja-Läti brigaad). Eesti pool pidi lepingust saama: lubadus tasuda kõigi kantud kahjude eest, lepingus kirjas ka enam-vähem tulevane Eesti-Läti piir (eesti jkaoks soodsalt). Eestile pidi minema ka Valga linn (raudteeühendus). Et eesti rahvavägi saaks Petseri-Pihkva suunas edukalt tegutseda, oli vaja Valga raudteesõlme. Pärast Ulmanise valitsuse kukutamist ei võinud keegi uskuda , kuidas uus AV sellesse piirilepingusse suhtus. Seepärast oli Eesti huvitatud Ulmanise valitsuse aitamisest. Sellised suhtumised valitsesid ka vaherahuperioodil. Baltisakslasi ja riigisakslasi süüdistati, et nad soovivad riiki ära hävitada. Relvarahu oli küll 10.06 kehtestatud, kuid see oli esialgne, sest pooled pidi kokkuleppeni jõudma. 10.06 tuldi kokku Valga linnas, vahendajaks Antanti esindajad (USA kolonel W.Greene, kes pidas Laidoneri nõudmisi liialdatuks ning pigem toetas sakslasi). Sakslaste jaoks pidi vaieldamatult Läti poolele jääma Valga linn. Eestlasi esindas Jaan Krink (?), kes on öelnud, et pm mõistis sakslasi, kuid Tlnast saadud käsud ei lubanud raudteejoonest taganeda, ning apelleeris sellele, et tal puuduvad volitused lepingule alla kirjutamiseks. Vahepeal jõudis Helsingisse uus missioonijuht kindral Gough (Antant), kes asus väga selgelt saksa vastasele positsioonile.
Versaille rahulepingu tekst oli valmis saanud. Mitmel pool saksa sõdurid demonsteerisid Antanti vastu, lubasid taasalustada sõda, et Antant purustada. Sellises olukorras loomulikult Antanti riigid (sh SB) toetas kõiki neid, kes olid Sa vastu. 13.06 Võnnus Eestlased-sakslased taasläbirääkimistel. Selgus, et liitlased teotavad eestit. Uued läbirääkimised pidid toimuma 20.06. Goltz kasutas seda aega uue pealetungi ettevalmistamiseks. Goltz tõmbus näiliselt Läti sõjaliste sündmuste juhtimisest kõrvale. Rauddiviis ja Balti Landeswehr allutati vormiliselt A. Niedra valitsusele. Niedra valitsuse sõjaminister Vankins oli vastloodud Läti sõjaväe kõrgemaks poliitiliseks juhiks, sõjaväe ülemjuhatajaks määrati major Fletcher. Balodise ja Ulmanise positsioon jäi üsna kummaliseks. Kui Ulamanist kutsuti Tlnasse, siis ta keeldus kategoorilsielt. Balodis (Lõuna-Läti brigaadi juht), kes jäi erapooletuks.
18.11.2008
Loodearmee sõjalised ja poliitilised vead, et Petrogradi vallutada ei suudetud. Kogu Petrogradi operatsiooni läbikukkumise süüd ei saa panna ainult Loodearmee arvele. Bermontiaad okt-nov 1919 (Pavel Bermondt-Avalovi järgi). Saksamaal vangis olevatest vene sõjaväelastest hakkas organiseerima valgekaartlikku väge. Vene Läänearmee, kelle read kasvasid eriti pärast Landeswehri sõda. Kuna Sa väeosi ei tohtinud enam sakslasi olla, liitusid nad Bermondti Läänearmeega. 40000 Saksa Leegioni meest, kokku 52000. von der Goltzi mantlipärija oma ideede poolest. Lääne-Venemaa Kesknõukogu krahv Konstantin Pahleni juhtimisel. Andis välja oma raha, korraldusi ja määrusi. Kohalikud elanikud, lätlased- leedulased vs Läänearmee suhted muutusid järjest teravamaks. Bermondti armee jätkas traditsioone sõjapidamisel st et sõjavägi toidab end ise ja seetõttu rööviti kohalikke. Läti Vabariik oli sunnitud saatma suure osa oma armeest Väina jõe joonele Läänearmee vastu. Antanti suurpealetungi plaanides oli ette nähtud, et ka Bermondti armee alustab pealetungi Velikije Lukile. Bermondt teatas, et tema ei alusta pealetungi enne, kui on kindlustanud om armee lätlaste vastu. Tahtis Riia raudteesõlme oma valdusesse. Arenes välja konflikt. 8.10 asus Läänearmee rünnakule, saavutas sama päeva õhtuks täielikult Väina jõe joone ja hõivad Riia eeslinnad Väina jõest lõuna pool. Läänearmee oli ülekaalus. Tehti ettevalmistusi Riiast taandumiseks, aga Ulmanise valitsus otsustas enne pöörduda abipalvega Eesti ja Leedu poole. Leedu ei söandanud veel aktiivselt Läti toetuseks välja astuda, kartes ise konflikti Bermondtiga. Eesti reageeris kiiremini, järgmisel päeval andis Laidoner korralduse saata Riiga 2 soomusrongi; võtsid enda alla kõik ülepääsud Väina jõest. Löödi tagasi Bermondti jõeületuskatsed. Eesti soomusrongide saabumine andis lätlastele moraalset tuge Riiat mitte maha jätta. 23.10 kutsus Laidoner mõlemad soomusrongid tagasi, lõpetas Kuramaa rinde väeosa formeerimise (kuna lätlased ei olnud nõus Eestile soodsat piirijoont andma). 11.11 läksid lätlased Antanti toetusel vasturünnakule, olid edukad , seejärel sekkusid võitlustesse ka leedulased. Dets keskpaigaks Bermondti Läänearmee lakkas olemast.
Krasnaja Gorka fort. Antanti plaanide kohaselt pidi Eesti enda kätte võtma rindelõigu Soome lahest kuni Narva-Petrogradi raudteeni. 4. jalaväepolk läks järgi loodearmee kiiresti edasiliikuvatele vägedele, liikus edasi Petrogradi suunas. Krasnaja Gorka vallutamine oli Antanti jaoks üsna oluline.
Pihkva-Ostrovi vaheline ala. Pealetung algas plaanikohaselt 11.10. rindelõigu põhjaosas läksid liikvele 2. diviisi väeosad. 2. diviis aga tegutses üsnaloiult. Mõnes kohas jõuti külll välja Velikaje jõeni, kuid uuesti Pihkva vallutamist ei üritatud, nov esimesteks päevades tõmbus tagasi esialgsetele positsioonidele.
29.10 alustas 3. diviis koostöös Läti vägedega pealetungi, jõudis Põtalovo-Ostrovi juurde. Selleks ajaks oli 2. diviis parajasti taandumas. Kindral Põdder oli samuti sunnitud oma vägesid tagasi tõmbuda laskma . 5-7. nov võtsid 2. diviisi väeosad mõned rünnakud üles, kuid...
Viimased lahingud Vabadussõjas.
Narva kaitselahingud. 14.11, mil loodearmee loovutas Jamburgi, on loetud Petrgogradi operatsiooni lõppakordiks, ning pärast seda Narva kaitselahingute esimene etapp. PA juhtkond jätkas taanduva Loodearmee jälitamist, väidetavalt Eestiga sõdida ei tahetud. PA jõud Narva rindelõigus olid märkimisväärselt suured. Narva vastu koondati 2. armeed (7. armee ja 15. armee, kokku oli neis kuni 40000 aktiivset võitlejat; Eesti poolt vastu 11 000 meest + ca 7000 Loodearmee meest hiljem). Narva kaitselahingute I etapi jooksul tõmbati Eesti väed tagasi Ingeri järvede juurest, jõuti Luga jõele. Rinde lõunalõigus (raudteest lõuna pool) taanduti Narva jõele. Detsembri alguspäevadel võttis 1. jalaväepolk üle Narva jõe kaitsmise. 1. jalaväepolgu lõik jäi üsna väikseks. Narva kaitselahingute II etapp (6.12-20.12) oli kõige ägedamate lahingute aeg. Sealseid lahinguid on nimetatud Eesti Verdeuniks (?). tegemist oli vähese positsioonisõjaga VS ajaloos. Vastane võttis ette massilisi suurtükiväe tulelööke, millega tehti maatasa paljud kaitseehitised, külad ja talus . Tihedad jalaväelaste kolonnid . Vaatamata ponnistustele 7. armeel Eesti kaitsepositsioonidest läbi murda ei õnnestunud. Järk-järgult jooksis 7. armee lihtsalt verest tühjaks. Tegemist äärmiselt kurnavate, raskete ja ohvriterohkete lahingutega. 15. armee, mis tegutses Narvast lõuna pool (August Kork ) üritas ületada Narva jõge Narva linnast eemal. Rünnakute pearaskus langes dets keskpaika. Kõigepealt purustati Krivasoo (?) küla juures Loodearmee käes olev sillapea. Pärast seda Krivasoo ja Narva vahel 15.12 Vääska küla juures tungisid üle Narva jõe 4 polku punaseid. Eestlastel puudusid igasugused reservid . Vääska läbimurde likvideerimiseks kraabiti kõik mehed kokku, kes vähegi kätte saadi ( kokad jms). Õnneks jõudsid just samal ajal Narva alla 3. diviisi üksused, kes oldi lätist ära toodud. 17.12 õnnestus koonduda 4 eestlaste pataljoni , seati üles lõks PA pikkadele kolonnidele, viimased notiti soodes maha. 20.12 on peetud kaitselahingute II etapi sümboolseks lõpuks. Viimane, III kaitselahingute etapp 21.12. - 03.01 oli tunduvalt vaiksem. Narva all suurem osa 3. diviisist ja soomusrongidest, eestlaste kontsentratsioon suurem kui kogu eelneva sõja jooksul. Tõnissoni alluvuses 1. diviis, 3. diviis ja soomusrongide diviis. PA otserünnakud tõrjuti tagasi. Lahing kestis 28-30.12, vaibus seejärel, ning 31.12 saatis 7. armee juhataja ettekande, et igasuguste pealetungide uuendamine on võimatu. 03.01.1920 saabus vaherahu ja sõjategevus sisuliselt lõppes.
Tartu rahu.
Rv areenil toetus Eesti rahuläbirääkimistele. 10.11. - 20.11 – mitu erinevat konverentsi.
Kahepoolsed läbirääkimised EE-Nõuk Ve, Läti-NV, Lee-NV.
Relvarahuleping. Paraku ei hakanud see kunagi kehtima, sõjategevus jätkus.
Lähiajal on valmis rahuläbirääkimiste laua taha istuma ainult Eesti. Läti leidis, et hetkel ei ole temal kasulik rahuläbirääkimisi alustada, Leedul puudus rindejoon PA vastu. Seega ühisläbirääkimised lähiajal ei toimu. EV valitsus pidi otsustama, mida teha. 18.11 kinnitas Asutav kogu ametisse uue valitsuse. Uue valitsuses peaministriks J.Tõnisson. juba oma tegevuse 2. päeval otsutas alustada rahuläbirääkimisi ja kui lõunanaabrid ei ühine, siis sõlmida separaatrahu . Asutav Kogu pani kokku rahudelegatsiooni koosseisu, etteotsa Jaan Poska, delegatsiooni liikmeteks Julius Seljamaa Tööerakonnast, sotsdem Mait Püüman, pikaajaline eesti saadik Londonis Ants Piip, sõjaväelaste esindajana kindralmajor Jaan Soots . Nõuk pool moodustas väiksema delegatsiooni: juhiks Leonid Krassin (teedeminister) ja Adolf Joffe (Bresti rahulepingu allkirjastaja). Delegatsiooni koosseis muutus, Krassin kutsuti tagasi, Joffest juht, keda saadeti abistama rahandusminsiter Issidar Gukovski. Delegatsiooni kogusuurus 26 inimest. Ekspertide hulgas Fjodor Kostjajev. Läbirääkimised algasid 5.12, kell 10 hommikul Vanemuise (siis Aia) tänava majas. Delegatsioonide esimeeste kõned. Krassini kõne oli üsna ähvardav, luges üles PA võidud, andes mõsita, et Eesti peaks väga kiiresti rahu sõlmima. Krassini nõudmised, Nõuk pool üsna kapriisne . Dets 1919 pol küsimuste arutamine, jaan 1920 majanduslikud-tehnilised probleemid. Dets-s oli eesti poole peamiseks eesmärgiks otsese lahingutegevuse lõpetamine, relvarahu sõlmimine. Eesti tahtis de jure tunnustust Moskvalt ja Eestile sobiliku idapiiri kindlaksmääramist. Nõuk pool pidas vajalikus sõjalisi tagatisi . Kohe esimestel läbirääkimiste päevadel jõuti kokkuleppele Moskva poolt Eesti tunnustamise osas. Esimene tõsine probleem seotud idapiiriga. Esimesed piiriprojektid olid mõlemalt poolt utoopilised. Mõlemad olid veendunud, et kõigepealt tuleb vastane „üle pakkuda“. Mõne päeva pärast uued projektid. II projekti alusel algasid läbirääkimised. 16.11 õhtul tegu Poska ettepaneku katkestada rahuläbirääkimised. Sellega ei olnud Joffe arvestanud . Läbirääkimisi oli tahetud ainult venitada. 17.11 esitas Joffe kolmanda piiriprojekti. Eestile veel soodsam.
Taas saabus vaheaeg. Alles pärast PA viimaste pealetungide luhtumist Narva peale. Joffe nõue? Nõuk delegatsioon taas järeleandlik 31.12 õhtul kirjutati alla vaherahule. Tunnustamine, piirid ja sõjalised tagatised. Vaherahu algas 3. jaanuaril. Tartu läbirääkimised aga jätkusid terve jaanuari vältel, taas tuli piike murda sõjaliste nõuete üle. Joffe väide: piirialad, sh Balti kubermangud ja Eesti on kogu aeg olnud Vene keskvalitsuse erilise tähelepanu all ja seetõttu rikastunud. Taheti eestlaste maj nõudmisi tagasi tõmmata. Ratifitseerimine Moskvas 4.03; Eestis 16.02ks, ratifikatsioonikirjad vahetati 30.03. tähtsamad punktid lõpetas sõjaseisukorra Nõuk Ve jaEesti vahel, artikkel 2: Nuk Ve tunnustas Eviseseisvust, tühistas kõik varasemad lepingud , mis eetist puudutanud, 3. artikkel piirijoone kohta, mis oli Eestile üsna soodne. Mõlemad pooled andsid nõutud sõjalised garantiid, vaenulikud väedsaadeti mõlemalt poolt laiali. Lisaks lubati mitte anda mingisugust toetust jõududele, mis pretendeerivad teise poole valitsemisele. Ve-l elavad eestlased said õiguse 3 aasta jooksul saada Eesti kodakondsus , sõjavangide ja interneeritud isikute vahetamises. Majandustingimused: mõlemad pooled loobusid vastastikest nõudlustest sjakahjude ja kulude hüvitamiseks. Eestile jäid kõik Ve riigile kuuluvad maj ev-d Eesti territoorimul. Eesti vabastati kõikvüimalike sise ja välisvõlgade tagasimaksmisest. Eestisse lubati taastada kõik materiaalsed väärtused I MS ajal siit ära viidud. Eesti sai mitmeid soodsaid majandus... (1000000 ha metsa), 15 miljonit kuldrubla, mille Eesti Ve kullavarudest sai.
19.11.2008
EW sisepoliitika arenemine ja ajalugu.
1918 lõpp – eesti riikluse ülesehitamise algus. Eesti riikluse kujunemine sündis ennekõike juhuslike tegurite koosmõjul. Mingisuguseid väga suuri poleemilisi küsimusi ja sõnasõda riikluse ülesehitamise alguses ei olnud. Juba 1905 aasta revolutsioonist olid rahva teadvuses olnud: vabariiklik riigikord, demokraatia ja parlamentarism . Vabariigile ei olnud al 1917 rev-st üldse mingit alternatiivi. Erinevalt lätlastest ja soomlasest kuningriiki ei tahetud. Ka demokraatial ei paistnud alternatiivi olevat, kuid see ainult paistis nii. Demokraatia mõiste ei olnud jõudnud piisavalt juuri ajada, vastasel juhul poleks 1930. aastate kriisi ajal sellest nii kaugele mindud . Demokraatia pigem sõnades ilus unistus ja eesmärk, sügavamat tunnetust eesti rahva laiemates kihtides polnud. Veelgi keerulisem oli lugu parlamentarism, vabadussõja aastatel toimus selles osas mimtesuguseid kõikumisi. Võimude lahusus ja valitsuse poliitiline vastutus parlamendi ees – need kaks parlamentarismi põhiprintsiibid, mis kujunesid 1917. välja justkui iseenesest. 1917? Maanõukogu  valis Maavalitsuse. Maanõukogu jätkas, AV (täidesaatev) oli tulnud Maavalitsuse asemele. 1918 hakkasid võimude lahusust puudutavad piirid hägustuma. Veebruari alguses 1919 taheti Maanõukogu valimisi. 1917 valitud Maanõukogu koosseis ei vasta uuenenud oludele ja tema volitused tuleb anda asutavale kogule. Maanõukogu pani volitused kolm kuud enne maha, seega kuulutati välja üleminekuajajärk, ning seadusandlikud volitused anti AV-le. See Maanõukogu otsus oli igati õige, sest kohe pärast seda puhkes VS. AV võimu haldusala laienes väga oluliselt. Valitsuse tavapärasest fn-st oli asi väga kaugel. Sõjaolukorras venitada ei saanud, asus AV koheselt uut laia võimu aktiivselt tarbma. AV nimetas ametisse AV komissaridf kõikidesse maakpndadesse. Nende ül-ks sai kontrollide KOVde tegevus. Et KOV-de vastu võetud otsused ei läheks vastuollu AV üldpöoliitilise suunaga. Komissaridel üsna laiad õigused, nad võisid KOVde otsuseid tühistada, tagandada ametist omevalitsusametnikke (kes olid rahva poolt demokraatlikult valitud) ja tekkis esimene suur vastuseis. KOV leidsid, et komissarid usurpeerivad nende rahvalt saadud õigusi.
1918 suurenes sõjaväelaste osatähtsus. Sõjaväelised komandadid, kes lähtusid sõjaväelistest vajadsest, mille rahuldamiseks ei kohtutud tagasi ka KOV-de tegevusse sekkumisesl. Suured volitsused kaitseliidu ülematele. Valitsus saatis maakohtadesse ka kõikvõimalikke eriülesannete täitjaid. Demokraatlikud omavalitsusasutused jõid ametisse määratud riigivõimu esindajatele alla. Niikaua kuni PA peale tungimas, ei tulnud nendest omavalitsuste õiguste rikkumisest erilist probleemi. Kuid al jaan 1919 hakkasid Maanõukogu juhatusele laekua üha uued kaebused , milles protesteeriti keskvõimu esindajate omavolitsemise vastu. Vahepeal aga veel üks Maanõukogu istunud (27.12 erakorraline koosolek, kus arutati eesti kaitsevõimalusi, SB protektoriaadi soovimine). 27.12 lükati edasi Asutava Kogu (AV?) valimised teadmatusse kaugusesse, need ei olnud ajaliselt piiratud. Jaanurai lõpuks Maanõukogu juhatus otsustas kokku kutsuda veel ühe erakorralise istungjärgu, mis avati 01.02, algas protestikirjade ettelugemisest. Protestijate toetuseks astusid välja sotsdemid, esseerid (vasakp), ja paljud teised erakonnad. Neid toetas ka Maanõukogu juhatus ja eriti selle esimees Aado Birk. Ei langetatud küll mingit konkreetset otsust, kuid andis tunnistust, et Maanõukogul on kadumas usaldus AV vastu. AV esines tagasiastumisavaldusega. Tagasiastumisest teatas ka ülemjuhataja Johan Laidoner. Nii järsk reaktsioon kainestas Maanõukogu saadikuid tunduvalt. Sõda aga ei olnud kaugeltki läbi, ei tahetud valitsuskriisi ja ülemjuhataja lahkumist. Leiti, et kriitikas on mindud üle piiri. AV pälvis taas Maanõukogu kiituse ning Maanõukogu juhatus vahetati hoopis välja, juhatuse esimehe kohale asus Kaarel Parts. Maanõukogu (MNK). Sotsialistid lahkusid valitsused, tagasi astuma sunniti ka AV toitlusminister Jaan Raamot, kelle vastu oli samuti palju kaebusi. Põhimõte jäi siiski samaks, AV täitis endiselt täides ja seadusa fn-e. Uus AV valimistähtaeg 5-7.04.1919. istungjärgul rõhutati, et AV võib välja anda seadusi jne, kuid kõik tuleb Asutavas Kogus (AK) läbi vaadata. AK valimisteks oli hakatud valmistuma nov-s 1918. aastavahetuse paiku katkenud, alates veebr uue hooga asja juurde. Kõigepealt kõikvõimalikud erakondlikud kokkutulekud, valimisnimekirjade koostamine, erakondade kongressid. Programmid vastu võetud ajal, mil eesti kuulus Ve riigi koosseisu. Al märtsis valimiseelsed kihtus- ja propagandakoosolekud. Vahepeal leidsid aset mõned olulised muudatused: 1918 a dets ühinesid 2 oma vaadetelt väga lähedas erakonda: eesti demokraatlik erakond – EDE (J.Tõnisson) ning eesti radikaaldemokraatlik erakond ERDE (A.Birk). nende ühinemisel sündis Eesti Rahvaerakond ERE. ERDE sulas kokku EDEga. Ei jäänud tulemata ka lahkulöömised. EREst lahkus EKRE (Eesti kristlik rahvaerakond). Vastuolud tekkisid suhtumises kirikusse. (kas luterlik kirik peab olema tulevase riigi koostisosa , usuõpetuse vajalikkus jne) ERE ja EKREl tulevikus siiski sarbnased vaated ja 1931 liitusid nad uuesti. Samamoodi liitusid 2 agraarerakonda: Eesti maarhava liit EML ja Eestimaa talurahva liit ETL (Põhja-E). Tegutsema jäädi EML nime all (Pm eesti maaliit). Uued erakonnad: Vene kodanike kogu VKK– esindas eestis elavaid venelasi. Ja saksa erakond eestis (esindas baltisakslasi). Samaks jäid esseerid, ESDTP ja Eesti Tööerakond. Poliitiliste jüudude kõrval esitasid oma nimekirja AK valimistele veel 2 org-i. Ülemaaline Meremeeste Liit ja Hiiu-Saare elanikud. 2 viimast jäid Akst välja, ei saanud piisavalt hääli. Ainsa märkimisväärse pol jõuna jäi AK valimistest välja enamlik partei, kutsusid üles valimisi boikoteerima ja laskma valimisurindesse „ristlöödud töörahva nimekirju“. Väidetavalt valge terrori ohvriteks langenud inimeste nimesid . (paljud neist olid hea elu ja tervise juures). Valimiste kord määrati kindlaks valimiste peakomitee poolt. Üheastmelised valimised, kõik valijad üheõiguslikud; ainsaks kitsenduseks oli vanuseline valimiskünnis (vähemalt 20-aastased EW kodanikud). Ilma jäädi ränkade kuritegude eest sunnitööga karitsatud iniemesed. EW kodakondsuse märamise kriteeriumid: EW kodanik pidi, et valimisõigust saada, elama EW territooriumil; EW kodanik pidi olema enne 24.02.1918 Venemaa kodanik; EW kodanik pidi olema sündinud EW territooriumil ja olema vastavate KOVde elanikeregistris. Sisuliselt kõik EW pinnal elanud inimesed said kodakondsuse. AK valimised rtoimusid 5-7.04 1919, ka rindel avati valimisjaoskonnad . Valimistulemused kõnelesid sellest, et vasakpoolne meelsus on rahav seas jätkuvalt populaarne (1917 esile kerkinud ). Suurima esindatuse said sotsdemid Eesti sotsiaaldemokraatlik tööliste partei ESTP (41 kohta 120st), 33,3%; teisele kohale Eesti Tööerakond 25%, 30 saadikut; Eesti sotsialistide-revolutsionääride Partei (esseerid) 7 kohta, Eesti Maarahva liit 8 kohta (olid väga pettunud , ainus pol ühendus, mis Saksa okupatsioonil sai legaalselt tegutseda, mitmed nimekad liidrid olid avaldanud seisukohti okupatsiooni ajal. ML oli andnud terve rea juhtivaid poliitikuid , kelle rollis iseseivuse sünni juures ei saa kahelda, nt Päts). ; kodaniklikest parteidest kõige edukam ERE 25 esindajat; EKRE 5 kohta; Saksa partei Eestimaal 3 kohta; VKK 1 koht. AK astus kokku 23.04. AK esimese koosoleku avas K.Parts. seejärel asuti valima AK juhatust (kohad olid juba enne erakondade vahel vastavalt valimistulemustele ära jagatud). Siiski esitatu juhatuse esimehe kohale ka alternatiivkandidaate (Tõnisson, Strandman, Minni Kurss -Olesk). Kõik alternatiivkandidaadi taandasid end ise, väga üksmeelselt valiti August Rei (ESTP). AK kõige tähtsam ül EW PS väljaandmine. Moodustati PS komisjon . Jõuti järeldusele, et PS koostamine on pikk protseduur. Otsustati, PS komisjon jätkab tööd, kuid ajutiselt võetakse vastu ajutine PS. Ajutine PS sai valmis 04.06.1919, kandis nime EW valitsemise ajutine kord ja pidanuks ära määrama eesti riikluse ülesehitamise pm-d. Üsna eriline dokument, algus tavaline. Valitsemiskord läks selles täielikult lahku seninitoiminud praktikast. APS-s rõhutati, etr kõrgheim võim kuulub rahvale. Rahav nimel teostab seda võimu AK, kes delegeerib täidesaatva võimu valitsusele ja kohtuvõimu riigikohtule. AK pidi tegelema mitte ainult seadusandlusega, vaid pidi andma ka juhtnööre ja korraldusi valitsusele ja teostama kontrolli viimase tegevuse üle. Valitsus ei pidanud koosnema enam poliitikutest, vaid oma eriala spetsialistidest, keda ei esita mitte erakonnad (mitte koalitsioon), vaid AK määrab need spetsialistid ise ametisse 1 aastaks. Mingit pol vastutuse tekkimisest valitsuses ei saanud nüüd juttugi olla. Seda korda nimetati ametnikkude ministeeriumiks. Tegelikkuses ei hakanud see süs kunagi toime. Valitsus omas ka AK perioodil laialdast võimu. AK ei üritanudki midagi ette võtta valitsuse võimu piiramiseks. Põhjused: APS üksnes andis AKle võimaluse oma võimu selliseks laiendamiseks, see ei olnud kohustus, AK liikmed pidid ise otsustama; AK ei olekski saanud sellist koormust täiendavalt enda peale võtta, sest ta oli niigi koormatud; AK moodustas küll delegatsiooni, kuid valitsuse tegevust see tegelikult ei kontrollinud; põhjuseks ka jätkuv VS. WV (valitsus) pidi paratamatult rakendama kiireid meetodeid ühe v teise olukorra lahendamiseks. Tegelikult ei moodustaud ka kunagi ametnikkude ministeeriumit. Kuni APS vastu võetud, oli peaaegu kuu aega tegutsenud WV, mis oli täiesti tavaline koalitsioonivalitsus , tema selja taga AK enamus.
25.11.2008
Valitsuse loomise ettepanek tehti Tööerakonna liidrile Otto Strandmanile. Ei tahetud, et valitsus koosneks ainult vasakpoolsetest, sest siepoliitiliselt oli selge, et valimiseelsetest lubadustest minnakse üsna kaugele, enne oli vaja sõja võitmisele mõelda. Senise AV kursi jätkamine tõrjuks poolehoidjad vasakutest eemale. Teine põhjus oli välispoliitiline. Öeldi, et valitsuses on palju enamlasi. Kaks kõige rohkem hääli saanud erakondi olid vasakud. Pärast mõningaid kaalumisi loodi Sotsdemide, tööerakonna ja rahvaerakondlaste koalitsioon. Otto Strandmani I valitsus. Päris võrdsed koalitisoonierakonnad ei olnud. Rahvaerakond sai kõigest 2 ministrikohta, kui ülejäänud kaks erakonda said kumbki 5. Koalitsioonis algusest peale sisepinged, mis aja jätkudes üha süvenesid. Rahvaerakond ei olnud rahul, et talle jäetud nii marginaalne roll. Küsimus, kuidas teostada agraarreformi. Seisukohad läksid selles osas väga lahku. Skandaalid – Aleksander Oinas – 1919 suvel teatas Eestis tegutsevate kommunistide põrandaalune juht V. Kingissepp, et tema on Oinase korteris peavarju leidnud. Oinase asemel Aleksander Hellat. Skandaalid lisateguriks vastuoludele. 20.09.1919 rahvaerakond teatas, et kutsub oma ministrid valitsusest tagasi. See oleks tähendanud koalitsioonivalitsuse lõppu, tehti „remont“ tööerakonnast kaks ministrit nende asemel (Ants Piip ja Lui Olesk Tööerakonnast). Vahetult pärast rahvaerakonna lahkumist algasid ettevaatlikud pinnasondeerimised, kas rahaverakond oleks nõus tagasi tulema . Teoks oli saanud see, mida ennevalitsuse moodustamist kardeti – juhtohjad olid ainult vasakpoolsete käes. 11.11 teatas Strandmani valitsus tagasiastumisest. Valitsuskriis ületati kiiresti. Nädala pärast kinnitati ametisse Jaan Tõnissoni I valitsus. Taastati sama koalitsioon, mis eelmises valitsuses (3 erakonda). Otsustav roll hakkas kuuluma rahvaerakondlastele, nende kätte läks 4 ministrikohta, tööerakondlastele ja sotsdemidele 3. lisaks 2 erapooletut Tartust pärit ministrit (rahvaerakonna om liitlased). Valitsuses tuli lahendada mitmeid probleeme: normaliseerida olukord riigis (suuremates vabrikutes alanud suur streikide laine maj tingimuste pärast, hakkas üle-eestiliseks muutuma ja lisaks hakati ka valitsust sppdistaMA). Teine probleem Loodearmeega – neilt võeti relvad kläest. Kolmas probleem – kohe tegevuse alguses langetas Tõnisson otsuse – Eesti läheb Nõuk Ve-ga separaatrahu läbirääkimistele. Tõnissoni valitsus suutis üsna edukalt võimu teostada. Halvenesid suhted Tööerakondlaste ja Rahvaerakondlaste vahel. Strandmani ja Tõnissoni vahelised teravad vastuolud. Valitsusele sai aga saatuslikuks hoopis muu. Rahvas sotsdemides üsna pettunud. 2.07.1920 – otsustasid , et nemad enam kodanlikus valitsuses koostööd ei tee, sotsdem partei läheb opositsiooni. Tõnissoni valitsusel ei jäänud muud üle kui tagasi astuda. Järekordne valitsuskriis kujunes üsna keerukaks. Taas streigid suuremates tööstusev-tes. Uue valitsuse loomisele eelne Aado Birgi valitsuse moodustamine. Aado Birk (rahvaerakondlane) suutis juuli lõpuks kokku seada uue valitsuskoalitsiooni . Paraku oli tema edu ainult näiline. 28.07 valitsuse hääletamine. Aado Birgi valitsus sai 18 poolthäält, vastuhääli kolm, ülejäänud erapooletud (kokku 120). Astusid kohe tagasi. 30.07 kinnitati ametisse Jaan Tõnissoni II kabinet . See koosnes ainult rahaverakondlastest. Tegemist oli hädalahendusega, mida oli vaja eelkõige streikide likvideerimiseks, millega ka hakkama saadi. Oli vaja ettekäänet, valtsus pärast seda kukutada. Sept-s 1920 otsustas valitsus anda 44 kõrgemale sõjaväelasele tavaliselt asundustalust suurema maavalduse päriseks kasutamiseks. Küsimus oli maatüki suuruses, liiga suured. Selline otsus tekitas pahameelt. 8.10 sotsdemid ja esseerid esitasid koos järelpärimise valitsusele selles talude andmise osas. AK enamus asus nende poole. Tõnissoni valitsus teatas tagasiastumisest. Riigikogu valimised aga pidi toimuma juba nov lõpus. Piibu valitsus. 12 ministri kohale 8 meest. Viis AK aja Riigikogule üle. Jaanuari alguses astus tagasi, kui RK ametisse asus. 4.06 1919 EW Ajutine PS tegelikkuses ei kehtestunud. Aadu Anderkopp. Esimese PS eelnõu valmimine võttis hulgaliselt aega. Ei olnud erakondade siseselt selge, mida tahetakse saavutada. Šveitsi süsteemi sobimatus Eestis. 1919 juulis ja augustis olid saanud valmis kaks toonase Euroopa kõige moodsamat PS-t (Soome ja Saksamaa). Jüri Uluots. Presidendi amet. Pärast teise eelnõu valmimist hakkasid kired laabuma. Vasakpoolsed ei olnud taolise asjade kulgemisega nõus. PS komisjonis enam oponentidega hakkama ei saadud, kanti tüliõun ajakirjanduse kaudu rahva sekka. 18.02 sotsdemide nõudmisel kutsuti kokku AK plenaaristung. Peamiseks küsimuseks suhtumine presidendi ametikohta. Eraviisiline nõupidamine. Ei ole teda, kes mida ütles. Presidenti ametikoht aga kustutati sellega eelnõust, mindi tagasi rahvavalitsuse idee juurde. Maikuus saadi PS komisjonis kokku lõplik variant, 15.06.1920 kinnitati PS, selle vastu hääletas kõigest kolm. Hakkas kehtima 21.12.1920. tagantjärele on öeldud, et tegemist oli segasüsteemiga. Osaliselt laenatud parlamentarismist, teisalt Šveitsi süsteemist, mis tähtsustas ennekõike rahva osa. PS koosnes 10 peatükist. 2 põhiküsimust: 1) kodanike õigused: loeti üles, kõik, mis tollases maailmas kasutusel olid (kõik kodanikud seaduse ees täiesti võrdsed, likvideeriti kõik seisuslikud tiitlid , kuulutati, et riigil ei olnud teenetemärke (v.a Vabadusrist). Naiste osalemine aga Eesti riigi juhtimisel ei kannatanud mingisugust kriitikat. Juhtivatel positsioonidel ainult mehed. Südametunnistuse, elukoha vliku vabadus, isikupuutumatus jnejne. Deklareeriti, et tsensuuri ei ole. Otsest tsensuuri ei olnud, samas politseivõimud siiski jälgisid ajakirjanduses ilmunut. Eesti PS ei rakendunud tervel riigi territooriumil ühtlaselt. VS puhkedes oli kogu riigis välja kuulutatud sõjaseisukord, lõppedes ha´kati likvideerima maakondade kaupa. Sõjaseisukord jäi kehtima kuni Pätsi riigipäärdeni 34 aastal. Piiriäärsetel alades, raudteede ääres ja Tlnas. Sõjaseisukord tähendas, et kõiki Psga antud õigusi oli riiklikes huvides võimalik piirata ja kitsendada. Peamiselt võitluseks kommunistide vastu, 20. aastate alguses vohava kriminaalsuse osas, plavhatuslikult oli kasvanud raskete kuritegude arv. Kõik sõjaseisukorra piirkondades toimunud raskemad kuriteod allutati sõjakohtutele. Pöörati tähelepanu ka rahvusvähemustele – tagati õigus emakeelsele kooliharidusele.
Toona Riigikogus 100 liiget, ühekojaline, RK valiti otseselt rahva poolt 3 aastaks. RK valimised siis 1920, 23, 26, 29, 32. täidesaatavat võimu hakkas teostama VV, mis koosnes ministritest ja riigivanemast. 1920 a PS järgi riigivanem peaministri asemel. Riigivanem valitsuse juht ja tal ei ole õigust ühegi ministeeriumi juhtimist. Riigipea hakkas esindama eestist välisvisiitidel, võttis vastu väliskülalisi. Kõiges muus riigivanem ainult valitsuse juht. 1920. a PS rakendamine hakkas sõltuma PS tõlgendamisest ja reageeringutest rahva poolt. Rahva osaluse elemendist eriti asja ei saanud. Rahvaalgatus vaid: ususõpetus, maadega seonduv tasu maksmine . 1925 RK seadus, millega mõisnikelt äravõetud maade eest lubati maksta kompensatsiooni, maade väärtus hinnati suuresti alla. Üritati läbi viia selle seaduse tühistamine. Tühistamine blokeeriti. Vabadussõjalased esitasid oma PS parandamise eelnõu. Need kolm punkti rahvaalgatuse kohapealt pm kõik.
1920. nov lõpus toimusid valimised RK I koosseisu. Valimistel osales 16 erinevat nimekirja. Valimistel osalesid ka kommunistid (kommunistlik partei keelatud juba 1918. alates). Tallinna Ametiühingute Kesknõukogu nime all. Saavutasid ka edu, said ca 25 000 häält. Näitas, et EW iseseisvusega rahulolematute arv on küllaltki suur. Teine uus poliitline jõud, mis parlamenti jõudis, oli Majandusrühm (majaomanike esindatus). Korteriüüride piirnormid olid paigas, majaomanikud olid huvitatud, et see piir kaotataks. Said 1 koha, nende ümber koondus hiljem parempoolne ringkond Eesti jõukamate inimeste hulgast. Püsis riigikogus kuni 30 aastate alguseni . Põllumeestekogud (Eesti Maarahva Liidu uus nimi, reorganiseerus). See tõi kaasa ka edu. Vasaksotsialistid ( endised esseerid). 1919 jooksusl esseeride partei lagunes, senine juhtkond, mis koosnes tippharitlastest, lahkus, asemele tulid uued. Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (Isesotsid) EISTP. Kommunistidel õnnestus nad hiljem üle võtta. Vasaksotsialistedel samuti tähelepanuväärne tõus võrreldes AK valmistega. Sotsialistide järsk langus (33,3lt 17le). Kõvasti kaotas ka rahvaerakond. Mõnevõrra kaotas Tööerakond, kuid jäi siiski suurimaks pateiks Riigikogus. Uus parlament astus kokku 4.01.1921, selle esimees tuli suurimast fraktsioonist (Tööerakond), parlamendi esimeheks sai esialgu Otto Strandman. Valitsusjuhi (riigivanema) fn-d anti üle Põllumeestekpogule, kes volitas valitsust kokku seadma K. Pätsi. Pätsi ees seisis ülesanna saada vähemalt 51 saadiku toetus. Tulemuseks oli see, et Pätsi (I) valitsus hakkas koosnema 4 koalitsiooniparterist. Põllumeeste kogud , Kristlik, Rahva ja Tööerakond. Kristlikest ainult haridusminister. Pätsi esimene valitsus oli omamoodi femonen, kuna tegemist oli läbi aegade kõige pikemaajalise valitsusega. Lahkus oktoobris 1922. Esialgu ei olnud koalitsiooni siseselt erilisi lahkhelisid märgata.
26.11.2008
Pätsi valitsuse koalitsioon oli esialgu üsna ühtne. 1922 a tekkisid probleemid seoses Eesti-Ve suhetega . Need olid (eriti maj valdkonnas) olnud siiani üsna head. Eestil ainsana maj suhted. Tellimused kõikvõimalikele kaupadele Eestist. Eesti firmad said ka vahetalitajateks. 1922 läbis Eestit 350 000 t transiitkaupu Ve-le. Kavandati ka Paldiskisse suure vabasadama ehitamist. Nõuk Ve sisuliselt elustas Eesti masinaehitustööstuse. Ka Eesti paberitööstuse taassünnile panid aluse Ve tellimused (90% sinna). 1921 hakkas Nõuk Ve sõlmima kaubanduslepinguid ka teiste Eu riikidega. 1921 kuulutati välja uus maj poliitika NEP, mida käsitleti Ve naasimisena loomulikule kapitalismi arneguteena. Algas tormijooks Ve turule. 1920 aastate algul kasvas plahvatuslikult eestlaste osalusel alustatud as-de ja oü-de arv Ve-l. Metsatöötlemine, alkohol , metallitehased, keemia (kõik Kosmose äris). Kõige olulisem, mida kauplemine Ve-ga andis, oli rahasüst Eesti Vabariigile. Tõelise rikastumise tõi kaasa enamlaste kullapesu. Tsaari kulda hakati läände müüma. Lääs oli silmakirjalik , keeldudes vastu võtma „verist kulda“, kuid olid valmis vastu võtma seda tsaari kulda, mis oli vahepeal eesti rahaasutustest läbi käinud. Sellest Eestit läbivast kullavoost „pudenes“ midagi ka siia (vähemalt 30 000 000 kuldrubla). Osalesid nii era- kui ka riiklikud pangad. Erapnakurid olid need, kes tõeliselt rikkaks said. Nt pankurid Mihkel Pung, Scheel . Harju pank – läks 1925 suure pauguga lõhki (Päts ja Laidoner olid osanikud , kuid pääsesid puhtalt). 1920 aastate alguses Eesti-Ve majsuhted arenesid tormiliselt, kuid peagi hakkasid tunda andma ka pol vahekorrad . VE toetas Eesti kommunistide põrandaalust riigikukutajalikku tegevust. Selle vastu asutati kaitsepolitsei . Kommunistide üle suured poliitilised kohtumõistmised. Enamasti mõisteti kinnivõetutele sunnitöökaristus (vanglakaristus), mõned lasti ka maha. Need protsessid aga hakkasid E-Ve suhteid rikkuma. 1922 arreteeriti ka Kingisepp ja lasti kohtuotsusel maha. Toimusid Moskvas ja Petrogradis meeleavaldused kandes eestivastaseid loosungeid. Pol suhete halvenemisega algas ka maj kraanide kinnikeeramine. Suurärimehed, kes Ve-ga asju ajasid, käivitasid 1922 suvel rünnaku ajakirjanduse vahel tööerakondlasest välisministrit Ants Piipu, süüdistati, et on jätnud E-Ve suhted lohakile ja et arendab ise salakaubandust Ve-ga. Algatajaks oli Päevaleht, mille toimetaja Hans Rebane oli Põllumeeste kogude orientatsiooniga, seotud ka ise Ve äridega. Eesmärk oli saada suurärimeestele sobimatust välisministrist, kes nende arvates ei arvestanud piisavalt nende huvidega. Alagul pidad Piip vastu, okt 1922 aga lahkus valitsuselt, valitsuskoalitsioon läks lõhki. Ka riigivanemal ei jäänud muud üle, kui teatada valitsuse tagasiastumisest. Järgnevatel koalitsiooniläbirääkimistel läks jäme ots Tööerakonna kätte. Senine riigivanem Päts suundus riigikogu esimehe kohale ja uueks riigivanemaks Juhan Kukk (endine riigikogu esimees). Kõrvale jäi kristlik erakond sellest koalitsioonist. Muudatused isikkoosseisus olid võrreldes eelmise koalitsiooniga minimaalsed. Välisministriks erapooletu Aleksander Hellat. Kuke valitsuselt oodati, et ta püsib vähemalt aasta. Nov lõpus 1923 oleks pidanud toimuma uue RK valimised. Kristlik Rahvaerakond aga algatas rahvahääletuse usuõpetuse osas. Kuulutati välja mai 1923 uued valimised.
II RK valimised mais 1923 olid mõnes mõttes täiesti erakorralised ja enneolematud. II RK valimistel oli kandideerivaid nimekirju 26 ja RK-kku pääses 14 erinevat parteid. Uued tegijad : Rahvuslik-Vabameelne Partei (loodi spetsiaalselt valimisteeel, kasvas välja 1920 asutatud Eesti Valveliidust, mille asutajaks oli Johan Pitka. Valveliit pani käima ka ajalehe „ Valve “, milles väga teravaid kirjutisi riigimeeste jm kohta. Valve kõikide oma süüsituste jurues ei suutnud säilirtada head tooni. Valve tegevtoimetajad ootasid kohtusaalis või istusid vangis). Saavutasid üle 20 000 poolthääle ja 4 kohta parlamendis, kuid need 4 jäid Pitkast ilma, kes Kanadasse läks. 1926 läksid lõplikult hingusele. Märksa edukam oli teine uustulnuk Asunike Koondus (tekkis Põllumeeste kogu kõrvale. Asunike Koondus kasvas välja Eesti maareformist, mille tulemusena tükeldatud mõisamaad, mislle tükid anti asunikele. Tegemist suhteliselt noorte, maj kehvemal järjel meestega. Nende peamiseks nõudeks võrdsete võimaluste tagamine kõikidele põlluharijatele. Asunike arvates pidi riik tegema tõsiseid jõupingutusi võrdsustamaks asunikud „vanade talupidajatega“. Kuni 1923 olid nad sidunud end ennekõike Tööerakonnaga, keda loeti maaseaduse põhiliseks autoriks. 1923 oli Tööerakond oma esialgsetest põhimõtetest kaugele hälbinud, et asunike arvates oli vaja luua spetsiaalne asunike kihti esindav partei. Said samuti 4 kohta, aga erinevalt Pitka meestets olid nad tulnud poliitikasse selleks, et jääda (kuni 1934 riigipäärdeni). Kolmandaks: Üürnikud. Said 6000 häält ja 1 esindaja parlamendis. Demobiliseeritud sõlaväelased. Tegeles vetaranide õiguste eest seismisele (eelkõige maj õigused). Valitsus täitis antud lubadused ja neil ei olnud väga midagi teha. 1923 otsustati kandideerida riigikokku. Loodeti saavutada suurt edu, kuid said 5670 häält ja 1 koha parlamendis. Hiljem enam valimistel ei osalenud. 1923 RK valimiste järgselt sai poliitikutele selgeks, et midagi on vaja ette võtta, fraktsioonide arv enam kasvada ei saa. Rahvaerakond, kristlik rahvaerakond ja Rahvuslik vabameelne partei moodustasid ühise fraktsiooni – demokraatliku ploki ja tegutsesid ühiselt. 1925 läks plokk laiali. Enamik vanu erakondi pidi kaotama, uued pidid ju kelleltki hääled ära võtma. Kommunistid aga said 5 koha asemel nüüd 10, mis oli ohtlik tendets. Selle vastu tegi tõsise kukkumise läbi Tööerakond, I RK-s 22 kohta, II RK-s 12 kohta. Oli selgeks saanud, et tööerakond ei olnud väga vasakpoolne (pigem vasaktsentristlik). Ka teised parteid enamasti langesid. Lisaks kommunistidele tegi vöikese tõusu Põllumeeste Kogud ja see tõstis nad kõige suuremaks fraktsiooniks (23 kohta). RK II koosseis kogunes 1923 juuni alguses, valis juhatuse. Suurim fraktsioon andis valitsusjuhi ja suuruselt teine parlamendi esimehe. Esimeheks Jaan Tõnisson kuni 1925 aastani. Selline poliitiline killustyatus tõi kaasa valitsuste loomise raskendamise. II RK esimene valitsus sai kokku 56 päeva 2 kuud kestnud valitsuskriisi tulemusena. Pätsi II valitsuse võimulolekuaeg jäi maj kriisi tõttu lühikeseks. 1923-24 maj kriis oli puhtalt lokaalne nähtus – tegemist oli eesti pollitikute ja maj meeste valearvestuste tulemusea. Ennekõike oli süüdi senise valitsuse maj poliitika (Pätsi I, Kuke ja Pätsi II kabinet). Kõik maj võtmekohad olid 1921-23 samade meeste käes. Juhtrolli maj poliitika kujundamisel mängis rahaminister Georg Vestel ja teedeminister Karl Ipsberg . Häda oli ennekõike selles, et valitsus teadlikult distantseerus maj protsesside juhtimiselt ja andis vabad käed eraettevõtjatele. Maj vabaduse ja riigipoolse tagasitõmbumisega mindi liiale. Algul oli küll tulemused positiivsed, 20-ndate algus majbuum, palju uusi tööstusev-teid, mis olid sageli ühe profiiliga. Valitsus ei teinud sellise kapitalistliku stiihia ohjeldamiseks midagi, vaid lasi ohjad enda käest täiesti ära ka krediidipoliitika kujundamisel. 20.ndate algul oli see Eesti Panga käes olnud. Eesti Pank laene andes rikkus ka end põhikirja (laenud peavad olema lühiajalised ja likviidsed). Lisaks oli laenuandmine muudetud väga lihtsaks, ka ebarealistlike äriplaanide esitajad said laenu. Lisandusid ka välistegurid, kindlasti tuleb nimetada Eesti-Ve suhteid. Al 1922 hakkas Moskva teadlikult kraane kinni keerama. 1923 aastaks läks nõuk ve-le vaid 2% ekspordis, sest Ve ei võtnud eesti kaupu enam vastu – keelutollid ja väga kõrged tollimaksud . Samal ajal sulas kokku ka transiitkabandus, verise kulla pesu, tühistati suurleping 2000 veduri kapitaalseks remondiks jne. E-Ve suhted kukkusid väga järsult kokku. 1923 aastaks ületati ka I MS tühjus Lääne-Euroopa turgudel. Enne seda oli Lä-Eu kõigist kaupadest huvitatud. Ostja hakkas Lä-Eu-s hoopis rohkem jälgima kauba päritolu. Eesti kaubad ei leidnud enam selist turgu nagu seni. Eriti mõjutas see Eesti puidutööstust. Paljud saeveskid ja puidutöötlemisev-d jäid seisma ja läksid pankrotti. Lisaks 1923 ikaldusaasta, suurenes teravilja ja muude toiduainete sissevedu, mis viis rahalised vahendid Eestist välja. 1923 aastaks olid selgelt tekkinud kriisi nähud, maj languse algus, suurenes tööpuudus, palju pankrotte jne. Valitsus üritas asja ravida ainult rahaliste vahenditega – senisesrt rohkem ringulsse paberraha massi. Marga väärtus välisvaluutade suhtes langes, taaskäivitus inflatsioon. See oli õige mõjukatele majringkondadele väga kasulik. Laenu oli ju võetud marga kõrge kursi puhul. Mida rohkem kurss langes, seda vähem oli vaja tegelikult tagasi maksta. Väidesti, et inflatsiooni suurendamine on valitsuses esindatud rikkurite isiklikes huvides. Välitmaks riigi rahanduslikku kokkukutsumlist, andsis Georg Vestel Eesti Pangale loa müüüa oma kullavarud. 1923 aasta lõpuks jäi 15 000 kuldrublast järele 2,5 miljonit. Selline majpoliitiline tegevus saigi Pätsi II valitsusele saatuslikuks. Otto stradman pidas RK-s kõne, kus süüdistas valitsust vales majpoliitikas. Süüdistas ka Vestelit, et ta on Eesti Panga kullavarude müümise loa salaja andnud. Märtsis 1924 astus valitsus tagasi. Sisepoliitilises mõttes kujunes väga kummaline situatsioon. Põllumeeste kogud, keda peeti süüdlaseks majkriisi tekkimises, jäi järgmisest valitsusest kõrvale. Tekkis küsimus, kuidas on võimalik kokku saada koalitsiooni, mille taga oleks riigikogu enamus. Pärast vaidlsui moodustus Eesti jaoks enneolematu valitsus Karl Friedrich Akeli juhtimisel – vähemusvalitsus – selga taga oli ca 1/3 RK liikmetest. Akeli valitsus tuli ootamatult edukalt majkriisiga toime. Otto Strandmani kätte rahaasjad. Uus majpoliitika, mis 20 aastate teisel poolel oli Eesti jaoks sobiv. Valitsus lahkus seoses kommunistide 1. detsembri putšikatsega.
Kommunistide tegevus:
Kuni VS lõpuni olid Eesti enamlased tegutsenud kompartei raames. 1920 novembris kutsuti eestis illegaalselt kokku kommunistide kongress ja moodustati Eestimaa Kommunistlik Partei – Kommunistliku Inernatsionaali Sektsioon. Sai oma korraldused ja käsud komiternist. Eesti põrandaalused kommunistid hakkasid täitma Ve Nõuk partei käske. Sealt maksti ka palka. Seati sisse põrandaaluseid trükikodasid. EKP eestostas seisis Keskkomitee – selle osad Poliitbüroo ja Välismaa büroo. Viimane tegutses Moskvas. Völismaa büroo eestosas seisis Otto Rästas, Hans Bögelmann, Richard Vakman. Eestis Poliitbüroos Viktor Kingissepp ja Jaan Anvelt. 20 aastate algus oli kommunistide jaoks Eestis edukas. 1924. aastaks tõusis kommunistide arv 2000ni. Eriti edukateks kujunesid nende japoks aastad 1922-23, mil tegutseti töörahva ühise väerinna TÜV loosungite all. Kompartei tegelik eesmärk oli eestis kehtiva riigikorra kukuamine, proletariaadi diktatuuri sisseseadmine ja eesti omariikluse asendamine Nõuk Ve koosseisus oleva osaga. TÜV 12 nõudmist, mis avalikult esitati olid üsna ülddemokraatliku iseloomuga, olid peamiselt maj puudutavad. Põrandaalune kompartei hakkas üle võtma ametiühinguid, klubisid jnejne.
1923 RK valimistel said 10 kohta parlamendis, ja KOV valimistel said enda kätte rohkem kui 25% linnavolikogude koosseisust. Kõige suurema võidu said Tlnas, kus neid toetas 36% valijaskonnast. 1924 jaanuaris teotasti järjekordsed suuremad puistamised. Arreteeriti rohkem kui 200 juhtivat kommunistlikku tegelast, suleti paljud legaalsed org-d, mis olid kommunistide mõju all. Muude hulgas arreteeriti nii RK kui KOV-de kommunistlikud fraktsioonid. Sellest kasvas välja 149 protsess – suurim kommunistide üle peetut kohtuprotsess . Vb sai just see järgevate sündmuste katalüsaatoriks. 1924 kevadel Nõuk Ve-l mõte korraldada Eestis relvastatud riigipööre. Ettevalmistusi hakati tegema Välismaa Büroos. Juulis 1924 moodustati spetsiaalne Eesti komisjon, mis pidi eesti kommunistidel aitama riigipööret organiseerida. Hiljem ka Ve-l sarnane komisjon. Lõpuks sulasid kokku. Komisjonis oli Stalin , Frunze ja rida teisi tähtsaid tegelasi, lisaks ka luure juhtivtöötajaid. Putšikatse sai teoks vaid tänu Ve valitsusele. Nõuk valitsus lubas eesti komparteil mobiliseerida eestlastest kommuniste venemaal, nõuk piirivalve aindis võimaluse nende relvade ja inimeste saatmiseks üle piiri. Mässuplaani väljamõtlejaks oli eestlastest ohvitser Harald Tummeltau. Vahetult enne putši koondati Leningradist sanitaarronge, paar soomusrongi, mõned nõuk sõjalaevad, 2 diviisi lahinguvalmidusse kõrgendatud valmisolekusse. Pihkvas moodustati partisanisalk, kes olid valmis üle idapiiri tungima. Panus oli tehtud ennekõike ootamatusele ja saladuse hoidmisele. Mingisugust töörahva revolusiooni ei kavandatud ka vallandada. Panus tehtis tõelistest kommunistidest salkadele, kes pidid vallutama kõik töhtsamad objektid. Hiljem tuli hakata agiteerima eesti töölkisi, et nad väljaastunutega ühineks. Väljaastumised pidid toimuma suuremates linnades. Kõikides nendes linnades tuli enda alla v’tta valitsus- ja kommunikatsioonikeskused, korrakaitseasutused, sõjaväeosad (neutraliseerida). Samaaegselt tuli moodustada ajutine võimuorgan Sõjarevolutsioonikomitee, kes pidi kohe pärast võimuhaaramist pöörduma abipalvega Nõuk Liidu poole, millele oleks järgnenud PA sissetung ja okupeerimine. Koheselt ei plaanitud kommunistliku valitsuse sisseseadmisest. Väljaastumine 1.detsembril leidis aset ainult Tlnas. Tartu seltskond oli juba sügisel laiali saadetud, Pärnu, viljandi ja Narva eestedajad jäid ootama Tlna sündmusi. Tlnas eneses, kus oli loodetud kokku saada 750-800 meest, saadi tegelikutl kokku ca 350. needki ei olnud mitte kõik paadunud kommunistid, vaid 30. nov õhtul kutsuti salakorteritesse mitmesugust rahvast, kel kommunistidega mingisugused suhted olid. Korraldati jooming ja aeti nad riiki kukutama. Viimasel hetkel suutis osa riigipöördest kõrvale hoiduda. Allesjäänud meeste hulgas oli muuhulgas kaitsepolitsei ja sõjaväeluure töötajaid. Kõige kindlamini võisid kommunistid loota nende ca 40 mehe peale, kes olid vahetult mässu eelõhtul salaja tulnud üle eesti piiri nõuk ve-lt. Samuti võidi kindel olla veel ca 40 mehes, kes olid Tlnas leidnud teenistust mitmesugustes Nõuk asutustes. Dobrofloti ja Tsentrozajuzi organisatsioonide juures. Eesti töölised pääsesid nendele kohtadele ainult kommunistliku partei soovitsel. Ülejäänud seltskond oli üsna juhuslik. Väljaastumine algas esmaspäeva hommikul vahemikus kella viiest kella seitsmeni. Nende rünnakute käigus õnnestus üle võtta Toompea loss, Riigipea maja (Akelil õnnestus põgeneda). Üle võeti ka kaks raudteejaama (Balti jaam ja praegune Tallinn-Väike), kaks politseijaoskonda, sõjaväe lennuväli, tankigaraaž Juhkentalis, Vene tänavas asunud postimaja , kus asusid telegraaf ja telefon. Ründajad löödi tagasi Pagari tänaval sõjaministeeriumis, Tondi kasarmutes, kus paiknes sõjakool ja selle relvaladu, mida kommunistid kätte tahtsid saada, ratsapolitsei reserv ja mitmeid objekte isegi ei rünnatud. Kommunistide väljaastumine oli nii mannetu, et ei tulnud rakendada isegi sisekaitsekavasid, piisas spontaanselt moodustunud väikestest salkadest. Ernst Põdder, kes juhtumisi Tlnas viibis ja kommunistide riigipöördekatse otsa sattus. Katse löödi puruks enne, kui nad oleksid jõudnud Nõuk Ve poole pöörduda. Õige kauem püsis mässuliste käes lasnamäe lennuväli. Keskpäevaks oli kord linnas kõikjal taastatud, mässulised on kõik laiali jooksunud või arreteeritud. Rünati siseministrit Karl Ein..., Toompeal lasti maha saksa toomkooli inspektor Grünwald, Balti jaamas tapeti teedeminister Karl Kark . Samamoodi valmistuti balti jaamas maha laskma kümmekonda eesti ohvitseri. Mässukatses kaotas oma elu 21 inimest valitsuse poolelt, neist ainult üks sai surmavalr haavata lahingu käigus. Kõik ülejäänud lihtsalt tapeti. Mässuliste hulgas ohvreid esialgu 20, hiljem lisandus neile 155 sõjakohtute otsusel mahalastut. Putškatse ohvrite koguarv tõusis 200ni. Siiski ei maksaks putšikatset alahinnata, sest olude teistsugusel kujunemisel poleks EW saatus kaugelti selge olnud.
02.12.2008
Enamlik juhtkond põgenes täielikult idapiiri taha. Poliitbüroo likvideerus. Üksikuid kommunistlikke tegelasi saadeti küll siia, kuid kõik tuntumad nimed olid tuntud ka kaitsepolitseis, tuli piirduda noorte, kogemusteta ja sidemeteta organisaatoritega. Üritati organiseerida ka illegaalset bürood, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja. Kõik saadetud organisaatorid pälvisid kaitsepolitsei tähelepanu ja neil ei jäänud üle muud kui põgeneda, vangi minna või vastuhaku puhul maha lastud saada. 20 aastate lõpuks oli kommuniste järel ca 300. ainult 1 kommunistlik organisatsioon Patarei vanglas . Andsid välja ajalehte „Vangimaja kiir“ jne. Ka Saaremaal üks organisatsioon, kuid kommunistid kartsid, et see on spioone täis, tegelikult ei tegutsenud. Rahvas tervikuna pööras pärast putšikatset kommunistidele selja. Pärast 1924 ei olnud kommunistide mõju rahva hulgas üldsegi mitte nimetamisväärne. 20 aastate alguses oli rahva hulgas küllaltki mitte just väga heatahtlikku suhtumist eesti riigi suhtes. Nurisemist vastloodud riigi ja selle võimaluste kohta oli väga palju. Nii vasakpoolne ringkond kui ka varem suure venemaa avaraid võimalusi ära kasutanud kõikvõimalikud ärimehed ei olnud olukorraga rahul. Väike EW ei saa neile pakkuda nii häid maj võimalusi äraelamiseks kui see oli olnud Ve ajal. Pisidetailid said ebaproportsionaalselt suurt ja ebakonstruktiivset kriitikat. A la „Kas me siis sellist Eestit tahtsimegi?“. Pärast 1. dets 1924 saadi aru, et kriitika asemel tuleb otsida võimalusi pigem omariikluse säilitamiseks. Kriitika ei olnud enam üles puhutud ja liialdatud, vaid üsna asjakohane ja konstuktiivne. Ka valitsusringkonnnad rakendasid jõupingutusid, et vältida taoliste mässukatsete kordumist tulecikus. Riigikorrakaitse seadus võeti vastu. Selle alusel muutus lihtsamaks riigivastaste org likvideerimine. Riigivastase tegevuse eest ka märksa rangemad karistused. Taaselustati kiiresti Kaitseliit. Pärast VS lõppu oli Kaitseliit langenud varjusurma. Ülemaalisest org-st rääkida 20 aastate alguses ei saa. 1924 suvel alustati Kaitseliidu taasloomise katseid. Lõuna-Eestis Ernst Põdderi juhtimisel hakkas asi üsna hästi toimima. Mujal poliitiliste vastuolude tõttu asi eriti ei edenenud. Vasakpoolsed süüdistasid parempoolseid, et nad soovivad endale luua erasõjaväe. Milleks selline militariseerimine jne. Pärast 1925 sai teoks plahvatuslik taassünd. Sündisid naiskodukaitse , noored kotkad , kodutütred (tütarorg-d).
1925 võeti Vähemusrahvuste kultuuri seadus vastu. Seda kasutasid ainult baltisakslased ja juudid . Said oma kultuuri- ja hariduselu juhtida. Neil pidi olema vähemalt 1000 liiget. Teistel vähemusrahvustel ei olnud sellega nii suuri probleeme. Venelased ja rannarootslased elasid kompaktsemalt kui esimesed kaks. Nende käes olid oma ringkondade kohalikud omavalitsused .
1924 märtsis oli ellu kutsutud Akeli vähemusvalitsus. Valitsus tegutses edukalt kuni 1. detsembrini. 10.12.1924 Akeli valitsus teatas tagasiastumisest, et anda teed üldrahvalikult, seinast-seina valitsusele. Uus valitsus 16.12.24 – 24.11.25, mille ees rahvaerakondlane Jüri Jaakson . Koosnes Põllumeeste kogud, töööerakond, sotsiaaldemokraadid, demokraatlik liit (rahvaerakond, kristlik rahvaerakond ja rahvuslik vabameelne partei vms). Kõik teised erakonnad hääletasid selle valitsuse ametisse astumise poolt (Riigikogu p 100% toetus). Karl Ast’ist sai portfellita minister, kelle tööks sai välismaal teha Eestile reklaami, heas mõttes propagandaminister. Valitsuse programm erines varasemate valitsuste programmist. Enne olid programmid om äravahetamiseni sarnased. Pakkus välja mitmesuguseid ülesandeid: riigikorra suurema kaitsmise vajadus, kaitseliidu taasloomine, riigikorra kaitse seaduse vastuvõtmine jne. Demokraatlik liit läks 1925 lõhki, eelkõige Pitka meeste tõttu, kes leidsid, et nende roll liidus on liiga väike, 1925 suvel sai teoks sotsialistide liitumine (Eesti sotsiaaldemokraatlik tööliste partei e sotsid +metssotsid e JSTP)  ESTP. Sotisalistide üks liider August Rei vahetab Jaaksoni välja. 1925 sügisel tekitas probleeme välisminister Karl Robert Pusta. Tema välispoliitikat pidasid mõned Eesti poliitikud liiga suurejooneliseks (olles mõjutatud Pr välispoliitikast). Pusta sunniti tagasi astuma, tema asemele tuli mõneks ajaks Aado Birk. 1925 nov-s esitas riigivanem jüri jaakson parlamendile küsimuse, kas valitsusel on veel rk usaldus või mitte, toimus usaldushääletus. Suur osa koalitsioonipartneritest jäi erapooletuks. 24.11 esines lahkumisteadaandega. Nii laia koalitsiooni puhul oli aastane valitsemisaeg siiski väga hea tulemus. Oli vaja taas valitsust, selle korraldamise võttis enda peale Jaan Teemant. Esmakordselt tõmmati valitsusse kaasa asunike koondus. 15.12-25-22.06.26. II RK valimised 1923 aastal olid olnud rekordilised – poliitiliste jõudude hulgas tohutu killustatus. Vahetult enne III RK valimist 1926 kevadel muudeti valimisseadust: tähtsamad muudatused: 1) kõik valimistele minevad erakonnad pidid maksma riigile kautsjonit. Kui nad said oma saadikud parlamenti, said nad raha tagasi, kui ei, läks raha riigi tuludesse. See võttis hoogu maha pullivendadelt. 2) parlamenti osutusid valituks need nimekirjad, mis said vähemalt 2% toetusest (see välistas 1-kohalised fraktsioonid). Sellise valimiskünnise põhjus oli eelkõige vähemusrahvustes, kes olidki tavaliselt saanud 2-3% toetusest. Muudatused avaldasid kohe ka mõju. III RK valimistel kandideeris 14 nimekirja, neist pääsesid parlamenti 10, kõik vanad tuntud tegijad (võib rääkida vaid vasaksotsialistidest, kes olid teise nimega endised sotsid). ESTP 24 kohta (kõige rohkem). Nende edu oli tingitud sellest, et kommunistidele pöörati selg; sotsialistide ühendamine. Endised kommunistidele hääle andnud kodanikud andsid nüüd oma hääle neile lähedasemetale. Järgmiseks Põllumeestekogud (23), Asunike Koondus – nimekrijad kogu Eestis (14), Tööerkond (13), Rahvaerakond (8), Vasaksotsialistid (6), Kristlik Rahvaerakond (5) – tsentrumierakonnad tegid läbi pideva languse. 1923 oli nende algatusel toimunud rahvahääletus usuõpetuse kohta ja olid oma populaarsuse tipul, mida enam 1926 ei olnud. Venelased (3), Sakslased (2), .... . poliitiline stabiliseerumine võrreldes II RK valimistega. Karl Einburd (?) – parlamendi etteotsa. Sotsialistid keeldusid valitsusjuhi kohta vastu võtmast. Riigivanem leiti edaspidi vaba kokkuleppe tulemusel erakondade vahel. Esimesena sai ülesande valitsuse moodustamiseks Jaan Teemant – tema II valitsus. Koalitsioon erilisi muudatusi läbi ei teinud. 2 liiget vahetati välja. Teemanti II valitsuse puhul on kõige huvitavam alles tema ametist lahkumine. Koalitsiooni lagunemist justkui polnudki . Probleeme hakkas tekitama erukindral sõjaminsiter Jaan Soots, kes oli 20 keskpaigaks suutnud koguda suure hulga isiklikke vaenlasi. Tollal ka päevakorral kaitseväe teenistuse lühendamise küsimus. Jaan Soots leidis, et 1,5 aastalt 1 aastale üleminek ei saa juhtuda. Lisaprobeleemiks – siseminister Heinrich Laretei läks Moskvasse saadikuks. Seal olnud Aado Birk läks vastaste poolele üle. Jaan Teemant andis Lareteile ultimaatumi – kas Moskvasse või üldse eesti poliitikast välja. Siseministri ülesandeid hakkas ajutiselt täitma Jaan Soots. Tema põikpäine juhtimisstiil tõi talle taas probleeme kaela. Sotsialistid tegid parlamendis ettepaneku avaldada Sootsile umbusaldust. Teised erakonnad neid ei toetanud. Siiski teatas Teemant, et terve valitsus astub tagasi. Uue valitsuse seadis kokku taas Jaan Teemant. Täpselt sama koalitsioon, mis eelmine . Ka ministrite nimekirjas minimaalsed muudatused. Sootsi asemele kindral Nikolai Reek. Siseministriks Jaan Hünerson. Otto Tief vahetas protfelli. 11 valitsuse liikmest uusi tegelasi kõigest 3. Vormiliselt, juriidiliselt tegemist valitsuse vahetusega. Sisuliselt aga tegu valitsuse remondiga. Teemanti III valitsus 04.03.27-22.11.27. Uus probleem – agraarerakondade vahelised vastuolud Pikalaenu panka põhikirja arutamisel. Põhikirja töötas välja valitsus, esitas selle RK-le kinnitamiseks, kuid asunikud ei olnud selle põhikirjaja rahul. Asunike koondus hääletas valitsuse eelnõu vastu. Teemant reageeris lahkumisteadaandega.
Järgmise valitsuse pani kokku Jaan Tõnisson. Mõlemad agraarerakonnad jälle esindatud. Tõnissonil ei olnud muud võimalust, tegemist oli kahe suure fraktsiooniga. Olukorras, kus kõige suurem fraktsioon, sotsialistid keeldusid valitsuses osalemast, ei olnud võimalik enamusvalitsust ilma üheta neist kokku panna. Sedapuhku olid aktiivsemad vanapõllumehed. Rünnakud Oskar Kösteri vastu. Tõnissoni III valitsus 09.12.27-12.11.28. Järgimised valimised pidid tulema 29 aasta mais. Toimus omalaadne vangerdus. Valitsuse moodustamise võtsid enda peale sotsiaaldemokraadid, kes alates 25 aastast olid keeldunud valitsuses osalemast. August Rei valitsus 04.12.28-02.07.29. Välja vahetati peaaegu kõik ministrid. Püsima jäi ainult senine kohtuminister Tõnis Kalbus. Rei valitsuse ametisse astumise ajal, hakkas valitsus koosnema 7 ministrist (+ riigivanem). See sotsialistide juhtimisel tegutsenud valitsus sai ülesannetega kenasti hakkama. Sisemised vastuolud ei jõudnuki ilmneda. Sotsialistlik partei aga kippus lõhki minema. Eriti teatud lõhenemine varem ühinenud sotsialistide vahel. Vasak tiib süüdistas teravalt parempoolset juhtkonda. RK IV koosseis. Valimistel kandideeris vaid 11 nimekirja (1 uus – Kalamehed ja väikemaapidajad, kes parlamenti ei pääsenud). III ja IV RK koosseis olid pm identsed. Eesti sisepoliitiline olukord oli stabiliseerunud, suuremaid üllatusi ei paistnud enam ees seisvat. Parlamendi esimehe koht Karl Ein... . Sotsialistid keeldusid jälle valitsemisest. Vaba kokkuleppe tulemusenakutsuti pariisist tagasi eesti saadik Otto Strandman. Strandmani II valitsus 09.07.29- 03.02.31. Kaks agraarerakonda olid mõlemad koalitsioonis sees, olid jätkuvalt üsna vastandlikel positsioonidel. Kui Teemant oli üsna hellakene, siis Strandman nii kergesti tagasi ei astunud , oli paksema nahaga ja kõvakäelisem. 1930. aasta teisel poolel jõudis Eestisse ülemaailmne majanduskriis. Strandmani valitsuse järgselt tuli tegevpoliitikasse tagasi Konstantin Päts. 1931 moodustab kummalise valitsuse: sees on sotsiaaldemokraadid - rahva seal rohe-puna koalitsioon. Välisministri kohale Pätsi vana vimmamees Jaan Tõnisson. Pätsi III valitsus 12.02.31-29.01.32. Päts sai riigivanema ülesannetega üsna kenasti hakkama. Parlamendis aga toimus jõudude ümbergrupeerumine. 31-32 vahetusel mitmed senised parteid ühinesid. Rahvaerakond+Kristlik Rahvaerakond  Rahvaerakond; Põllumeeste Kogud + Asunike Koondus  Ühinenud Põllumehed. Juba ühinenud Rahvaerakond tõmbas kaasa ka Tööerakonna ja Majandusrühma ja võttis uue nime Rahvuslik Keskerakond , mis sisuliselt koondas kõik tsentrumiparteid. Sellele järgnes Jaan Teemanti IV valitsus koalitsioonis Ühinenud Põllumehed ja Rahvuslik Keskerakond. 19.02.32-20.06.32.
Suure kriisi aastad. 1930-1934. Omalaadne üleminekuetapp Eesti ajaloos. Perioodi lõpuks mindi dem valitsusviisilt üle autoritaarsele. Suur kriis koosneb tinglikult 3 osast: majanduskriis (ülemaailmne suur depressioon ), eesti sisepoliitiline kriis ja põhiseaduse kriis, mis on omavahel tohedalt seotud. Kõigi nende aluseks oli majanduskriis, mis oli alguse saanud USAst . Kui esimene eesti maj kriis oli tingitud eelkõige sisepoliitilistest vääratest otsustest, kuid 30 aastate alguses ei olnud pm kriisile alternatiivi. Majanduskriis avaldus kõigepealt põllumajanduses. Eesti oli 20 aastatel teinud panuse eelkõige põllumajandusele, kuna tööstusorientatsioon oli eesti viinud esimesse majanduskriisi. Pendel läks natuke liiga teise äärmusesse. 20 aastate keskel ja teisel poolel aga tundus, et kõik läheb ssuurepäraselt. 30 aastate kriisi ajal hakkasid kõikjal langema põllumajandussaaduste hinnad, sissetulekud langesid järsult. Algul püüti väljaveo mahtu suurendada, kuid peamised maad(SB, sa), kuhu eesti kaupa veeti, hakkasid tõstma tollimaksu . Seejärel hakkasid langema ka väljaveetavad kogused . Kaupa üritati realiseerida siseturul, mis viis ka siin hinnad alla. Põllumajsaaduste koguväärtus langes kriisiaastatel 45%. Põllumajanduses hakkasid toimuma oksjonid talude peale (mitukümmend tuhat). Tegemist siiski osaliste oksjonitega, müüdi vaid mingi osa talupidamisest. Põllumajanduse järel tabas kriis ka tööstust, ennekõike seda osa, mis oli orienteeritud välisturgudele. Tõusid tollibarjääris, siina polnud nende kaupadega midagi peale hakata. Siiski parme kui põllumajandusel. Toodangu koguväärtus langes 20%. Tekstiilitööstus aga sai väga ränga hoobi. Kriis tööstuses tähendas seda, et mõned ev-d pandi kinni, teised vallandasid töölisi, saatsid sundpuhkusele jne. Tööpuuduse järsk kasv. Töötuid 1932 aastaks töötute arv ca 32000. Samamoodi tabas kriis kaubandust, esialgu vanast harjumusest jätkati importi, väljavedu aga langes. Uksed sulgesid mitmed suured eksport- import firmad, kui ka paljud pisikesed erapoekesed. Kriis jõudis ka rahandusvaldkonda. Maksebilanss muutus negatiivseks, riigieelarve täitus suurte raskustega või ei täitunudki. Ainsaks võimaluseks asjaga toime tulla oli raha väljalaske suurendamine, mis tõi kaasa jällegi inflatsiooni. 31 aasta lõpus SB valitsus otsustas devalveerida inglise naela , selle väärtust vähendati 1/3 võrra. Suur osa eesti kattevarast aga oli selles väärtuses hoitud, see tõi kaasa olulise löögi eesti majandusele tervikuna. Inglaste otsusele järgnesid paljud teised riigid (Rootsi, mis oli ametlikult rootsi krooniga võrdsustatud, vähendasväärtust samuti 1/3). Eestis üritati kriisist üle saada traditsiooniliste vahenditega. Palkade vähendamine, kulude kärpimine jne. Peamine probleem see, et töötuse arv kasvas metsikult. Töötutele hädaabitööd – suurt füüsilist jõudu nõudvate ettevõtmistega. Keskmine töötasu päevas oli 1 kr, mis võimaldas 1 inimesel enam-vähem ära elada. Riigieelarvet survestas ka asjaolu, et riik ürtas abistada ettevõtjaid. Aktiivselt abstati põllumajandust, maksti ekportpreemiaid, kes suutsid midagi eksportida. Maksti kinni ka piimatoodete omahinna ja turuhinna vahel. Asutati riigi viljasalv, mis hakkas kokku ostma toiduteravlija – nisu ja rukkis, makstes nende tootjatele turuhinnastkõrgemat tasu. See aitas põllumajandusel ja tööstusel püsima jääda, kuid mõjusid negatiivselt rigieelarvele. Abinõud küll kriisi survet leevendasid, kuid ei võimaldanud sellest välja tulla. Kõige paremaks abinõuks oleks olnud eesti krooni devalveerimine , mida aga ei tehtud, kuna tollastel eesti panga ja rahanduspoliitika juhtidel puudusid vajalikud teoreetilised ja praktilised kogemused. Ei mõistetud devalveerimise vajalikkust . Teisest küljest krooni devalveerimise ümber vallandus väga terav poliitiline võitlus. Kaks kõige suuremat pol jõudu Ews – Põllkumeeste kogud ja sotsdemid olid igasuguse devalveerimise vastu (erinevatel põhjustel). Võitlus krooni kursi ümber omandas ennenägematud mõõtmed. Pätsi punaroheline koalitsioon keelustas igasuguse propaganda krooni devalveerimiseks kriminaalkaristuse ähvardusel. Alles 1933 suvel, mil võimule oli tõusnud Tõnissoni valitsus ostsutas minna devalveerimise teed. 27.06.1933 toimus RK otsustav koosolek. Napi ülekaaluga (45/47) otsus devalveerimise poolt. Tekkis lühiajaline ostupalavik, vähendas pankades olevaid hoiuseid. Riigi kohalt ainuõige otsus, majanduskriis hakkas leevenduma, asendudes 1934 majanduskasvuga. Majanduskriis tõi kaasa pankrotid, oksjonid, aplgalanguse,tööttuse, elatustaseme halveneise ja rahvas hakkas süüdlasi otsima. Süüdisati poliitikuid. 32-33 kriisi haripunktis ilmnesid riigi ja rahva võõrandumise nähtused. Otseselt oli majanduskriisist mõjutatud eestis tekkinud sisepoiliitiline kriis. Hädad tulid 1932 seoses RK V koosseisu valimistega.
03.12.2008
Valimistagajärjed V Rksse: ühinenud põllumehed 42 kohta, rahvuslik keskerakond 23, sotsialistlik tööliste partei 22, vasaksotsid ja venelased mõlemad 5, sakslased 3. põllumehed said valida, kas luua koalitsioon keskerakonnaga või sotsialistidega. RK esimehe ja sekretäri koht põllumeestele. Parlamendi esimeheks sai Karl Einburdt (?). valitsuse kokkupanemine kujunes erakorraliselt keeruliseks, võttis aega 29 päeva. Alles juuli alguses sai Einbudt oma valitsuse lõpuks kokku.
Hoopis teises valguses näitab olukorda asjaolu, et RK V valimistel esines 3 veel täiesti uut nimekirja: Rahvuslik Töökoondus (paremp), ; keegi neist kolmest Rksse ei saanud. Otsiti uusi pol väljundeid. Samal ajal tugevnes mingil määral kommunistide tegevus, üritasid enda poole tõmmata ük vaesemaid kihte. Samal ajal oli oma tegevust alustanud ka Vabadussõjalaste Keskliit . Näiline konsolideerumine vanade erakondade vahel oli lühiajaline. Seoses krooni devalveerumise küsimusega lõhenesid nii põllumehed kui keskerakond. Tulemuseks parlamendi koosseisu muutus. 1934ks olid põllumehed endisteks põllumeestekogudeks ja asunike koondiseks jagunenud. Parlamendis killustatus süvenes veelgi, sest oli ka 10 erapooletut saadikut.
Juulis 1932 sai Karl Einbund (õige kirjapilt ) lõpuks oma valitsuse kokku. Koosnes ühinenud põllumeestest ja keskerakonnast. Juba algusest peale võimas opositsioon . Valitsuste esimestest päevadest peale hakkasid tekkima ka valitsuse sisesed vastuolud. Kõige lühemaajalisem valitsus (76 päeva). Järgnes 29 päeva valitsuskriis, millest sai üle Konstantin Päts valitsusega, millel puudus koalitsioon. Ütles, et tegemist on usaldusvalitsusega (Päts olevat kutsunud valitsusse inimesed isikliku usalduse põhjal). Koalitsioon aga oli sisuliselt olemas. Pätsi IV valitsus 01.11.32-26.04.33. sellele valitsusele sai saatuslikuks krooni hoidmise küsimus. Asunikud hakkasid üha valjuhäälsemalt nõudma seda, et kroon tuleb devbalveerida. Olnud pool aastat võimul, teatas Päts tgasiastumisest. Taas ülimalt keeruline valitsuskriis. Kulges väga teravas õhustikus. Uut valitsust püüdsid luua 7 riigivanemakandidaati, mõned isegi mitu korda, kõik nad ebaõnnestusid. Ajakirjandus hakkas rääkima „musta maski valitsusest“. Valitsuse moodustamisega sai lõpuks hakkama Tõnisson. Tõnissoni IV valitsus 18.05.33-17.10.33. Tegemist oli väemusvalitsusega. RKE+AsK. Valitsuse tegevus algas kohe halva märgi all. Opositsioon ei laskunud Tõnissonil isegi valitsuse deklaratsiooni parlamendile ette kanda. Mida aeg edasi, seda hullemaks olukord läks. Eelkõige rünnakud Tõnissoni isiku vastu. Pol pinged kogu riigis olid tol hetkel kõige kõrgemad, maj surutis kõige suurem. Valitsust süüdistati, et ta 1.06 kuulutas Tartus välja kaitseseisukporra, sselle et 27.06.33 devalveeris krooni, et müüs 2 tähtsat sõjalaeva Peruule. Peamisi süüdistajaid oli Jaan Soots. Juba aastaid varem, 1921, kui soots oli olnud sõjaminister, oli ta ise selle idee algatanud. Kui selgus, et hövitajate mahamüõmine oli õigustatud samm, jätkati isiklikke süüdistusi. Keremit ja Tõrvandit süüdistati korruptsioonis. Taolisi skandaale veel. Nii räigelt rünnatud valitsust polnud Eestis varem olnud, kuid koalitsioon suutis oma tööd jätkata. Tõnisson astus tagasi,kuna valitsuskoalitsiooni liikmed olid end vastandanud vabadussõjalaste liikumisega, kuid rahvas häääletas nende poolt. Viimase dem moodustatud valitsuse moodustamine üsna kiire ja probleemivaba. Pätsi V valitsus 21.10.33... . Seda valitsust ei võtnud keegi eriti tõsiselt, sest 1934 jaanuaris pidi vastu vcõetama uus PS. Valitsus pidanuks hiljemalt kevadel volitsused maha panema . Tegelikkuses püsis valitsuses kuni 1938. aastani.
Sisepoliitine kriis: parlamendi jätkuv lõhenemine, uute pol jõudude esilekerkimine (vabadussõjalased jt), valitsuste ebatavaline ebapüsivus, läksid ruttu lõhki, valitsuskriisid rasked. (Maj kriis + Sisepol kriis)
PS kriis oli suures osas pseudokriis. Mõngate pol jõudude algatatud (kes pidasid vajalikuks Eesti riigi valitsemise korda muuta, et eestis oleks laia võimuulatusega riigipea, president). Esilekutsujad lähtusid sellest, et Eestoi olevat poliitiliselt liiga ebastabiilne. See pidavat väljenduma liiga sagedastes valitsuskriisides. Jurist Artur Mägi: kuni 1934. a rigipöördeni oli Eestis võimul 21 erinevat valitsust. Keskmine valitsuse iga: 8 kuud 20 päeva. Alla aasta kestvad valitsused aga olid tol ajal üsna tavalised. Tuleb välja arvata AK valitsused, Teemanti II valitsus (valitsusremont). 1920 a PS kehtivuse ajal oli Eestis tegelikult 16 valitsust, keskmine eluiga 10,5 kuud. Võrreldes lähinaabritega samal ajavahemikul Soomel val keskm eluiga veidi alla 11 kuu, Lätis 11,5 kuud, Rootsis 13,1-2. AK 4 valitsust ca 5 kuud. II RK samuti üsna lühidalt. V RK V kuud, I, III, ja IV umbes aasta. Võiks teha järelduse, et Eesti valituste püsimisega mingeid ületamatud probleeme polnud. Pigem häda erakondade paljususes ja nende korralikus väljakujunematuses. Rahvahulgas valitsusvahetused tekitasid arusaamatust, läksid käibele väljendid nagu pol lehmakauplemine, protfelldie valss , kriisitamine, erakondlik korruptsioon jne. Ei ole üheselt teada, miks selline suhtumine. Oli harjutud, et tsaariajal ministrid paigas väga kaua. Sisuliselt küljest ei ole põhjust valitsuste ebastabiilsust ette heita, siis rahva seisukohalt oli rahulolematus olemas. Miks siis valitsused vahetusid? Kes hakkasid rääkima 20 a PS muutmise vajaduset, leidsid, et sagedastel vavahetustel on 3 põhjust, mis kasvavad 20 a PSsst välja: 1) parlamendil liiga suur võimutäius 2) 20 a PS olevat andnud valitsusvõimule liiga vöhe võimalusi teostada oma poliitikat 3) 20 a PS ei loonud tasakaalustavat mehhanismi, mis oleks valitsusele kokkupõrgetes parlamendiga abi osutanud. Seetõttu hakati taotlema riigipea ametikoha loomist. Tal peaks olema õigust sekkuda nii RK kui valitsuse tegevusse, saata parlament laiali jne.
Tegelikult olid ca pooled valitsused lagunenud valitsuse enda süü tõttu, koalitsiooni lagunemine. Erand jaaksoni valitsus (mingil määral parlamendi süül) ning Teemant III valitsus, mis läks lõhki kui asunike koondus oli hääletanud RK-s valitsuse vastu. RK ei algatanud mitte ühtegi korda umbusaldusavaldust valitsusele, küll mõnele üksikule ministrile, kuid need kukkusid ka läbi. Valitsused ei lahkunud ametist parlamendi domineerimise tõttu, see oli demagoogiline vale. Mida saanuks ära teha riigipea, saades volitused otse rahvalt? Mida saaks teha president koalitsiooni lagunemise vastu? – midagi. Koalitsiooni lagunemise põhjusi otsides tuleb minna 20 a PS juurde. Oli loonud parlamentaarse demokraatia, mis tähendas, et valitsuse selja taga pidi seisma tingimata RK enamus. Ainult 2 erandit. Akeli ja Tõnissoni IV olid vähemusvalitsused. Et enamusvalitsust kokku saada, pidi koalitsioonipartnereid paratamatult olema palju. Enamuskoalitsiooni loomiseks ei piisanud kunagi 2 parteist, vaja vähemalt 3 osapoolt, tegelikult aga veelgi rohkem, sest sotsialistlik tööliste partei enamasti keeldus. Kaasatama pidi mitu väiksemat parteid. Eestis oli ainult 1 valitsus, mis sai hakkama 3 koalitsiooniparneriga (Juhan Kuke valitsus I RK ajal). Mida rohkem koalitsioonipartnereid, seda raskem saavutada üksmeelt. Seetõttu koalitsioonikokkulepped väga üldised. Esialgu oli selleise kokkuleppe alusel võimalik valitseda päris edukalt. Pisiasjad, mis töö käigus esile kerkisid, ajasid enamasti koalitsioonid lahku.
Võimalus muuta PS-st nii, et valituse selja taga poleks vaja RK enamust (kuidas tagada dem säilimine?), teine võimalus vähendada erakondade arvu (polnud kasu). Presidendist koalitsiooni kokkuliitsmisel reaalset abi poleks olnud.
Konkreetsed katsed PS-st muuta:
AK-s öeldi enne PS väljakuulutamist korduvalt, et me keegi ei tea ette tulevasi arenguid ja võibolla tuleb õge pea praegust PS-st muuta. Esmakordselt kerkis PS muutmise küsimus päevakorrale vahetult pärast 1924 1 detsi . Ainult ühes sättes: Laidoneri sõjavägede ülemjuhataja (?) ametisse kutsumine oli PS vastane (kuna polnud sõjaseisukorda ega üldmobilisatsiooni). PS muutmise temaatika algatajaks 20 keskpaigas olid põllumeeste kogud, selle sees Konstantin Päts. 1926 kevadel, kui toimus Põllumeeste Kogude kongress, esines Päts kõjega, mille sisuks oli 20 a PS kriitika ja nõudmine seda muuta nii, et Eesti saaks riigipea. Kongress kiitis Pätsi kõne heaks ja 1926 sügiseks Põllumeeste Kogude egiidi all koosatati esimene PS muutmise eelnõu ja esitati RK-le. Esmatähtis riigipea institutsiooni loomine (volitsused rahvalt, vetoõigus, õigus RK välja saata), nõuti ka RK õiguste kärpimist, RK liikmete arvu vähendamist, senise proportsionaalse valimisviisi asendamine isikuvalimistega. Ka valitsuse tegutsemisõiguste suurendamine, kes oleks otses sõltuvuses presidendist. Esimesest PS muudatuse ettepanekust asja ei saanud. Põrkus sotsialistide teravalae vastuseisule (riigipeal äkki liiga suur võim) ja ka teiste erakondade ükskõiksusele.
PS muutmise küsimusi arutati ka 1927-28 toimunud õigusteadlaste päevadel. 1928 pandi konkreetselt kirja juriidilises mõttes puudub igasusgune vajadus 20 a PS muutmiseks. Poliitikute hulgas kogu PS muutmise mõtte toetajaid tasapisi juurde. 1929-30 vahetuseks olukord, kus 2 erakonda teineteisest sõltumatult esitasid uued PS muutmise eelnõud (Põllumeeste Kogud ja Rahaverakond). Eelnõusid ei esitatud riigikogule, vaid eraviisiliselt tollasele riigivanemale Otto Strandmanile, kes kutsus kokku nõupidamised eraviisiliselt, kus neid nõudmisi arutati. Sotsialistid jätkuvalt vastu, teised ükskõiksed, RK-ni ettepanekud ei jõudnudki. 1930-31 jõudis aga maj kriis ja sellest väljakasvanud sisepol kriis. Kasvas nende inimeste arv, kes jäid uskuma propagandat, et süüdi on 20 a PS. Eriti riigipeas hakati nägema peaaegu üleloomuliku jõuga riigiisa, kes kõva käega lööb korra majja, lõpetab erakondade kisklemise ja toob tagasi maj mõttes vanad head ajad. Siiski oli selge, et ainuüksi rahva seas levivast poolehoiust on vähe. 1930 aastate alguses astus jõuliselt pol areenile uus jõud – vabadussõjalaste liikumine. Vabadussõjalastest kõneledes tuleb meelde tuletada Eesti demobiliseeritud sõjaväelaste liitu 20 ndatel tekkinud, 1923 1 esindaja parlamenti, pärast läkshingusele. 1926 endine demobiliknzckjn tallinna osakonnal uus nimi – tallina vabadussõjalaste liit. 1929 ühinesid kolm sellist kohalikku org – Tln, Haapsalu ja Tapa ja moodustasid Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL). 1930 jaanusaris tuli kokku selle esimene kongress, kus pandi paika tähtsamad tegevussuunad ja valiti juhatus. Sinna läksid üsna tuntud ja kõrgel ametipostil olevadisikud – esimeheks erukindral Anrdes Larka , ka tegevteenistuses olevaid kindraelid Ernst Põdder, Roska, erukolonel Eduard Kubbo, advokaat Artur Sirk. Esimesel kongressil leiti, et vabadussõjalaste keskliidu ül-d koondada VS veterane, hoolitseda nende maj olukorra eest ning teistalt kanda endasi VS vaimu noore põlvkonna hulka. Põgusalt kõlasid selles ka hääled, milles mõisteti hukka väidetavalt eestis valitsevat erakondlikku korruptsiooni, kuid polnud midagi nimetamisväärset. Idee pärines rahvuslik- vabameelselt parteilt. 1931 valiti Pitka samuti keskliidu juhatusse. Oma I tegevusaasta jooksul VSKL oma tegevuskava pprest välja ei läinud. Olukord muutus 1931 märtsis, mil leidis aset KL II kongress. Juhatuse aruande kõned ikka veel veteranide maj õiguste juures, aga kaks olulist poliitilist kõnet peeti ka – Eruadrmiral Juhan Pitka (v’idelda erakondliku korruotsiooni vastu), teiseks endine siseminister Theodor Rõuk, mille nõudis PS muutmist . Rõuk võidetavalt sai kõneks inspiratsiooni oma healt sõbralt Pätsilt. Olukord riigis oli 1931 a kevadeks maj mõttes üsna raske. Kongress otsustas omalt poolt kaasa aidata PS muutmisele. Ei osaletud ega tahetudki osaleda valimistel. Nende tegevust 31-32 on võrreldud survegrupi tegevusega. Selleks kasutati lobbytööd, avalikku propagandat, ajakirjandust (pärast II kongressi hakkas ilmuma VSKL ajaleht võitlus eesti aprema tuleviku eest, hiljem võitlus). Selge poliitiline lähenemine. Vabadussjalaste autoriteet tol ajal oli suur. Juhtkonnas olid väga tuntud tegelased. Taolise org survest ei saanud üle ega pümber. Vabadussõjalaste surve oli väga oluline selle juures,et 193 lõpus IV RK otsustas PS muutmise arutusele võtta. 1932 kevadeks töötati välja PS muutmise eelnõu ja otsustati panna 1932 aug-s referendumile. Selline suur võit vabadussõjalastele indu juurde, veelgi enam innustas jätkama KL sees toimunud oluline muutus. 1932 märtsis III kongress, mis tähistas keskliidu politiseerumist-radikaliseerumist. Selleks ajaks tekkinud põhjendatud mulje, et VS liikumiste näos tegemist poliitilise liikumisega. Keelati tegevteenistuses olevate sõjaväeliste osalemine vabadussõjalaste hulgast. III k-l keskjuhatuse ümbervalimised. Valiti nooremad ja radikaalsemalt meelestatud mehed. Paul Telg , Podrätsik (?). III k-l võeti vastu ptsus luua VSKL toetaja liikmestaatus. Seni vaid VS veteranid, nüüd võisid nendega ühineda ka vabadussõjas mitteosalenud, kuid kes pidasid nende poliitikat endale sobivaks . VSKL nüüdsest selgelt poliitiline liikumine. 1932 sai Vslaste japoks oluliseks: sajad rahvakoosolekud, kihtuskirjandus, nn Vslaste päevad, mida kasutati ’ra oma poliitiliseks propagandaks. Tapal toimus esimene poliitiline kokkup ]rge. Võimlemisrühmade liikmed hakkasid vahele hüüdma, väike kähmls, milles sotsialistid jäid alla. vSlaste propaganda oli saavutanud uue taseme – läks rahvale hästi peale. Propaganda suunatud ennekõike erakondade vastu, süüdi olid vanad poliitikud, valitsusedja RKd. Peamine nõue ikka PS muutmine ja riigipea ameti sisseseadmine. See näis lahendavat kõik Eesti probleemid. Konkreetseid lahendusi ei pakutud . Propaganda suuresti demagoogiline, lahmiv, oma pol vastaseid mustav, kuid läks toonases õhustikus rahvale väga hästi peale. Vabadussõjalaste etgevus ei jätnud kedagi ükskõikseks. Selged pooldajad ja selged vastased. Erakonnad oma vabadussõjalaste vastase võitlusega lisasid neile veelgi tuntust. Vanad erakonndas suhtusid alguses peale vSlstesse mitte väga tõsiselt. Leiti, et Vsliikumistegaon ühinenud palju eesti elus kibestunud inimesi. Nendega tõesti liitus ka inimrämpsu. Neil puudus ühtne arusaam eesti vajadustest . Vanad erakonnad ei jäänud võlgu – süüdistasid vapse kontaktide võtmises autoritaarsete sidemete võtmises natsidega ja itaalia fašistidega. neid sidemeid ei ole suudetud tõestada ja neid arvatavasti polnud. Propagandas aga olid teatud totalitarismi kalduvused olemas. Teravdatud tähelepanu marxismi vastasele võitlusele. Rahvusühtuse ja riigipea propaganda. Väline efektitsemine. Vapside org-del omad lipus mustvalge sümboolikaga, oma hümn, ka omalaadne vorm – munder kanti sõjaväelist fretši (?), kalifeepükse, must barett ja mustvalget linti. Isegi kui vapsidel oli mingisugused suhted natside v fašistidega, siis nende liikumine ei olnud kindlasti tervikuna loodud välismaistele eeskujudele. Paljud vapsid pidasid tõesti vajalikuks eestis midagi tõsiselt muuta, rõhuv enamik ausad inimesed, kes olid Eesti tuleviku pärast mures.
1932 suvel seisid ees rahvahääletus PS muutmiseks IV RK poolt kokku seatud PS muutmise eelnõu.
09.12.2008
1932 a alguses moodustati „eraviisiline parlamendikomisjon“. Töötasid välja projekti Ps muutmiseks. IV RK 03.1932 otsustas eelnõu rahvahääletusele panna. Kõige ägedamalt olid vastu sotsialistid. Peamiseks muudatuseks presidendi ametikoha sisseseadmine, rahva poolt otse valitav, presidendil õigus panna RK otsustele edasilükkav veto . Anda välja seadusi Rk istungjärkude vaheaegadael, vajadusel saata RK ennetähtaegselt laiali. RK kompetentsi piirati, vähendati liikmete arvu – 100 asemel 80. esmatähtsaks muutus presidendi ja valitsuse vahekord . Rahvahääletus aug 1932 (I PS rahvahääletus). 13-15 aug 1932 – referendum . Poolt 49,2%, vastu 50,8%. Miks eelnõu läbi kukkus? Poolpropaganda puudumine, need RK erakonnad, kes pooldasid PS muutmist, arvasid, et rahulolematus vana PS on rahav hulgas sedavõrd levinud, et ei ole mingit kahtlust, et rahvas hääletab PS muutmise poolt. PS vastu 2 väga tugevat jõudu: ESTP ja Vabadussõjalaste Keskliit (1932 vapside III kongress – liikumise radikaliseerumine , toetajaliikme staatuse loomine). Vapsid leidsid, et PS uus projekt ei ole nende jaoks piisav. Tegemist kriisiajaga, elatustase langes, rahva rahulolematus suurenesid  vastuääletajate arv suurenes veelgi. Vahetult enne rahvahääletust oli rahvahääletusel osalemine kohustuslikuks tehtud – need, kes muidu oleks eemale jäänud, kuid nüüd oleks sunnitud minema, hääletasid nüüd RK vastu.
Vapsid olid kõige aktiivsemad, seadsid kokku uue eelnõu. Esitasid nov-s 1932 RK-le. RK oli selleks ajaks vapside vastu neg meelestatud. Kõik vanad erakonnad tundsid, et vapsid ründavad neid, järelikult tuleb nad kõrvale tõrjuda. Tegid kõik selleks, et vapside eelnõu kukuks läbi või ei jõuakski referendumile. Projekti ravhahääletusele panemist lükati edasi ja edasi. 1932 dets-s RK-l oma projekt, mille panid II rahvahääletusele. Loodeti, et rahvas hääletab uue PS projekti poolt. II projekti koostamisel üritati silma teha ka sotsialistidele. PS eelnõu mõnevõrra leevandeti, riigipea võimu piirati, RK võimu uuesti laiendati presidendi arvelt. Ka RK liikmete arv jäeti 100 peale. Samal ajal parlamendi autoriteet rahva hulgas jätkuvalt langes. Väga paljusid ärritas, et vapside esimesena esitatudprojekt lükati edasi ja enda projekt pandi rahvahääletusele, peeti ebaõiglaseks. Ka I rahvahääletusel oli RK projekt tagasi lükatud  kaudne umbusaldus RK vastu  RK oleks pidanud laiali minema. Uusi valimisi ei toimunud põhjendatult. RK V koosseis, et ei vastuta eelmise koosseisu tegude eest ja neil ei ole põhjust laiali minna (Tegemist oli IV Rkga eelnõu koostamise ja rahvahääletusele panemise ajal). Samas, V RK koosnes suuremalt jaolt samadest inimestest, kes olid läbikukkunud eelnõu välja töötanud.
Juunis 1933 toimunud rahvahääletusel kukkus ka II eelnõu läbi. 10-12.06 (RK V koosseisu poolt koostatud). Poolt 32,7%, vastu 67,3%. Näitas, et rahva usaldus RK vastu jätkuvalt kukub . Nüüd mõjus halvasti, et sundus häääletusel osaleda ära kaotati. Sellises olukorras tuli ikkagi panna rahvahääletusele vapside poolt koostatud eelnõu. (1933 a suvel oli võimule tulnud Tõnissoni valitsus, mis oli algusest peale äärmiselt ebapopulaarne; 1.06 saabus Tõnisson Tartusse, et pidada Vanemuises pol kõne PS muutmise toetuseks – V RK toetuseks. Tõnissoni kõnet katkestati korduvalt, lava ette loobiti paukherneid, tema autot üritati kummuli keerata jne. Tlnasse tagasi jõudes kuulutas ta Tartus ja Tartu maakonnas 5 kuuks kaitseseisukorra ja keelas ära vapside tegevuse. Selline samm ei tulnud Tõnissoni populaarsusele kasuks. Vambola mahamüümine Peruule jne). 1933 sügiseks võisid loota mingisugusele pol edule ainult need jõud, mis viimaste kuude poliitikast olid eemal seisnud (vapsid, põllumeestekogud). Vahetult enne III hääletust teatas Päts, et põllumeestekogud toetavad vapside PS eelnõud. Tänu kahele pol jõu ühistele jõupingutustele – 14-16.okt 1933 poolt 72,7%, vastu 27,3% vastu. PS võeti vastu. Vapside PS: samasugune prjekt, nagu eelmisedki, ainult riigipea võimkonda uuesti suurendati RK arvelt. Vormiliselt ei olnud tegemist uue PS-ga, tegemist olid 1920 a PS muutmisega. 1920 PS 89 paragrahvist muudeti 30. sisulisest küljest oli tegemist uue PS-ga, kuna tõi kaasa taandumise parlamentaarsest dem-st ja liikumise presidentaalsuse suunas. Vapside Ps kohaselt hakkas rahvas valima riigipead otsevalimistega tähtajaks 5 aastat. Riigipea aemtinimetuseks jäi Riigivanem. 1920 a PS rriigivanem oli valitsusjuht. 1933 a PS järgi oli riigivanema näol tegemist tõepoolest riigipeaga. Uue riigivanema võim oli päris laialdane. Rk võim vähenes, vähenes ka liikmeskond 100 liikme asemel 50. Uus RK tuli valida sellisel moel, et rahvas saaks hääletada konkreetsete isikute poolt. Osaliselt jäädi senise proportsionaalsuse juurde. Kõik erakonnad jagasid oma kandidaadid kolmikutesse. Hääli saadi vastavalt sellele, kui palju üht või teist kolmikut oli valimiskasti lastud. Valijatele anti õigus ka kolmest meelepäraseim valik ära märkida. Valitsuse võimkonda oli ühelt pootl suurendatud – polnud enam nii sültuv RKst, teisalt muudeti riigivanema juures seisvaks täidesaatvaks asutuseks, pidid ellu viima tegusid vastavalt riigivanema juhtnööridele.
1933 PS näol oli taaskaord tegemist segasüsteemiga – püüti ühendada parlamentaarset süsteemi presidentaalse süsteemiga. Kohe pärast PS vastuvõtmist teatas Tõnisson valitsuse nimel tagasiastumisest, RK laiali ei läinud, enne lahkumist tühistati veel kaitseseisukord . 11.08 oli Tõnissoni valitsus jõudnud kehtestada ka üleriigilise kaitseseisukorra). 1933 suvel süvenes tendents , et erinevatel pol miitingutel kokkupõrked. Sotsialistid oma häälekandjas 29.07.1933 avaldasid artikli, kus väitsid, et vapsid valmistuvat vägivaldseks võimuhaaramiseks, eesmärgiks olevat kukutada RK ja valitsus ning korraldada verine arveteklaarimine vanade RK liikmetega. Tegelikult vapsidel selliseid plaane polnud. Pärast ei saanud tõnissoni valitsus enam sekkumata jätta ning just sellest kujunes välja 11.08 välja kuulutatud üleriigiline kaitseseisukord. Üle eesti keelustati vapside tegevus, seati ametisse sisekaitseülem, kitsendati organiseerimis- ja koosolekuvabadust, seati sisse eeltsensuuur. Ajalehed ei tohtinud avaldada lugupidamatust valitsuse, RK ja riigi juhtimise kohta. Tegemist oli pigem kaudse mõjutusvahendiga, valitsus lootis meeli rahustada oma jõudemonstratsiooniga, selline kord ei pidanud pikemalt püsima jääma. Mingil määral see ka aitas, otsesed valitsusevastased rünnakud vähenesid. Toon ei olnud ka enam niii terav,samas ei olnud valitsus oma jõudemonstratsiooni juures kuigi järjepidev, mingisugust karistamist keelust üleastunuetele ei toimunud. Paljud suured ajalehed ilmusid valgete veergudena. Selline käitumine vähendas jälegi valitsuse autoriteeti. Tõnissoni valitsuse samm seega mingit olukorra tervenemist kaasa ei toonud. Ametisse sai K. Pätsi kabinet, mis koosnes usaldusisikutest. Loomulikult tähendas kaitseseisukorra kaotamine, et vahepeal keelatud Vabadussõjalaste Keskliit sai oma tegevust jätkata. Varem olid vapsid jäänud ametlikust poliitikast kõrvale, nüüd asusid nad rääkima sellest, et PS on küll vastu võetud, kuid neid vanu erakondi ei saa usaldada . Vapsid võtsid nüüd selge suuna minna poliitikasse kõigil tasapindadel. EVKL (Eesti Vabadusssõjalaste Keskliidu) asemel loodi EVL (Eesti Vabadussõjalaste Liit). Lisaks kutsuti ellu ka Vabadussõjalaste Rahvaliikumine. Nov 1933 oli üle Eesti olemas 456 mitmesugusd vapside org-i, kuhu kuulus ca 60 000 liiget. Esimese võimaluse neile omapopulaarsust katsetada andsid KOV valimised 1934 jaanuaris. Käivitasid väga aktiivse propangandakampaania. Valimiseelsed kampaaniad omandasid üsna räpase iseloomu, vastaskandidaate laimati ja mustati. Eriti kaugele läksid mõned äärmuslikud vapsid, kes hakkasid ähvardama.
Eriti edukad olid vabadussõjalased linnades. Linnades tervikuna said ca 60% häältest, Tlnas, Tratus, Narvas, Nõmmel nende kätte 2/3 kohalikest volikogudest. Maal, valdades jäid vabadussõjalaste tulemused tagasihoidlikeks: valdades 28% häältest asunikele, 26% põllum, vapsidele 10,7%. Tegelikult seisid ees otsustavad valimised aprilli lõpus. 22-23apr riigivanema valimine, 29.39 apr RK valimine. Kõigil pol jõududel vaja leida oma riigivanema kandidaat. Vapsid kummalises olukorras: neil väga suur pooldajaskond ja liikmeskond, samas polnud neil ühtegi head riigivanema kandidaati . Vapside liidritel puudus varasem pol kogemus. Vapsid jäid pidama Laidoneri juures (kes ei olnud seotud ühegi pol liikumisega, kuid omas kogemust). Alanud läbirääkimised esialgu edukad, Laidoner oli nõus vapside nimel esinema , 17.12.1933 – vabadussõjalaste liidu kogress, kus tõsteti esile Andres Larka (vapsid ejuht) kandidatuur , kongressi enamusega otsustati Laidoneriga läbirääkimised lõpetada. Üheaegselt vapsidega oli Laidoneriga läbirääkimisi alustanud ka Asunike Kogu. Moodustati vormiliselt Laidoneri valimiskomitee. Ametlikult olid selle valimiskomitee taga asunikud, laidoneri valimist toetas suurelt jaolt aga ka rahvuslik keskerakond, kes ei hakanud oma kandidaati esitama (Tõnissoni populaarsus aga oli liiga madal). Kõige aktiivsemalt taotles oma riigivanemaks esitamist Päts, kes oli alguses teinud panuse vapsidele, kes aga keeldusid. Seejärel üritas kokku saada uuesti rohe-punast koalitsiooni. Sotsialistid aga keeldusid, kuna viimasel hetkel otsustasid nad valimistele minna omakanddidaadiga (August Rei). Lõpuks tuli Pätsil rahulduda ainult Põllumeestekogude toetusega. Peamine valimisvõitlus toimus Larka-Laidoneri-Pätsi vahel. 1934 sai Laidoner 50. 23.02 tähistas oma 60. juubelit Päts. 05.03 tähistas juubelit ka Larka – 55. 05.03 pidi algama toetusallkirjade kogumine. Vabadussõjalased eistasid üleskutse – teeme kingituse Larkale ja kogume vajalikud 10000 häält ühe päevaga. Samaaegselt tehti vastaskandidaate kõvasti maha:toodi välja kõik vanad luukered, Lrakat süüdistati, et oli Vene ajal olnud venemeelne, et on oma kindrali auastme ebaõiglaselt saanud jne. Vapsid süüdistasid Laidoneri, et ta ei tea midagi majandusasjadest, kaevasid välja kõik vanad ebaõnnestumised (Harju pank nt). Taolised materjalid olid koos ka Pätsi kohta, kuid neid ei jõutud välja tuua, enne toimus riigipööre.
Kuigi poliitikalained käisid kõrgelt, hakkas 1934 a alguses olukord riigis normaliseeruma, maj kriis jõudis lõpule, kui Tõnissoni valitsus oli 27.06 otsustanud krooni devalveerida, Pslik kriis oli läbi, PS muudatused olid vastu võetud.
12.03.1934 – Riigipööre.
Võimu ülevõtmine: algas umbes kella 2 paiku Tondi sõjakoolil käsk rivistuda, tegemist aspirantide kursusega – tagavaraohvitresride koolitamine ). Kooli ülem teatas, et välja tuleb astuda nagu lahinguolukorras. Kolm kompaniid, mis kesklinna marssisid, hargnesid Tõnismäel, relvastatud valvepostid (1 tsoon ümber Toompea, 2 ümber ajaloolise kesklinna, 3 osa aga suunati Narva maanteele ja Mere puiesteele, kus paiknesid vapside hooned, mis piirati sisse). Hooned võeti valve alla, kõik leitud dokumendid konfiskeeriti, enamik kohalolevatest vapsidest arreteeriti, samal ajal teostati arreteerimisi üle kogu linna. Samal ajal alustati vabadussõjalaste arreteerimist ka maakondades, linnades ja valdades, kus oli tegevuses ka Kaitseliit. Riigipööre suhteliselt tsiviliseeritud , samas arvestades jõude, millile riigipöörajad toetusid, võib öelda, et tegemist oli sõjaväe toel toimunud e sõjaväelise riigipöördega (sõjavägi, Kaitseliit, politsei). Kell 1700 valitsuse erakorraline koosolek, kus kehtestati 6 kuuks üleriigiline kaitseseisukord, määrati Laidoner sisekaitseülemaks ja kaitsevägede ülemjuhatajaks. Kogu vastuvõetud otsuste kompleks pandi kehtima telegraafi teel. Kokku arreteeriti üle 600 vabadussõjalase (Larka lasti sama päeva õhtul lahti). Seoses riigipöördega on alati olnud õhus 3 küsimust – kes? (Päts ja Laidoner, teadlikud olid ja seotud ettevalmistamisega Johan Müller, kelle allvuses tegutses politsei, samuti Johannes Sooman, Nikolai Reek, Paul Lill (tõenäoliselt), kolonelleitnant Aleksander Jaakson, Richard Masing, kindral Johannes Roska, kolonel Karl Friedrich Pinka. Nende tegevuse maht ja teadlikkuse aste olid erinevad) millal? (millal otsustati väevõimuga võim enda kätte haarata? – väga erinevaid vastuolulisi andmeid. Karl Ast: juba okt-s 1933 olevat Päts eravestluses deklareerinud, et vapsidele on tarvis päitsed pähe panna ja seejuures tugineda Laidonerile st sõjaväele. See väide tekitab suuri kahtlusi . Ilmar Raamot: veel veebruaris 1934 väljendas Laidoner arvamusi , mis ei laskunud kahtlustada koostööd Pätsiga. Võimalik, et õigus on Eduard Laamanil: väidab, et otsus riigipüürde kasuks otsustati kusagil veebruaris 1934 Pätsi ja Laidoneri kohtumisel. Ainsad märgid, mille tähendust võib mõista alles tagantjärele – märtsi alguses hakati siseministeeriumis koostama vabadussõjalaste nimekirju. 5.03 toimusid mõningad vangerdused kaitseväe juhtkonnas. Viis kõrgemat sõjavälast ühe päevaga kaotasid oma koha, 10. üksikpataljoni ülem, Tlna sõjaväeringkonna ülem, ka Tapal baseerunud soomusrongirügemendi ülem. Ametlik põhjendus: tegemist vanade elust ja sõjaväe arengust mahajäänud ja VS mitte mingisuguseid teeneid teinud meestega. 7. 03 nimetati ametisse Nikolai Reek Kaitsevägede staabiülemaks. Tõenäoliselt kokkuleppele riigipöörde teostamiseks jõudsid Päts ja Laidoner veebruaris) Miks? (vastakad seisukohad. Pätsi pooldajad: 1) Vslased valmistusid vägivaldseks võimu haaramiseks, valitsus pidi ennetavaid abinõusid rakendama (tõenäoliselt neil seda kavastsust ei olnud, vähemalt seda ei suudetud tõestada ja pealegi olid nad sel ajal niigi edukad – neil poleks seda vaja olnud) 2) kogu eelenenud pol arnegutest oli Eesti pol õhustik sedavõrd üles köetud, et oli tarvis olukorda rahustada 3) valitsus pidi haarama tugeva täitevvõimu enda kätte, et läbi viia põhjalikud riigireformid (mille juurde jõuti alles 35-36 aastal, algul ei olnud mingeid reformikavasid). Kaotajate pool: üritati põhjendada toetudes Pätsi isiklikele ambitsioonidele ja isikuomadustele. Kindlasti etendasid nad mingit rolli, kuid ainult neile riigipööret taandada ei saa. Oma roll võis olla ka välismõjudel (NL, Poola). Välismõjud olid tagasihoidlikud. Riigipööre toimus kartuses Vslaste ees, et nad tulevad legaalselt võimule ja sellega seoses tõrjuvad kõrvale nii Pätsi kui Laidoneri. Pol õhustik oli tõepoolest ebanormaalselt üles köetud.
10.12.2008
Päts rääkis, et rahvas on haige, et vapsid valmistuvad riigipöördeks ning et vapsid valmistuvad riigi lammutamiseks.
Pätsil oli selles õigus, et pol-lained olid käinud väga kõrgelt, ärevus riigis suur ja selle ärevuse rahustamine oli tõepoolest vajalik, kuid selleks ei oleks riigipüüret vaja olnud. Tol hetkel RK ei tunnetanud ohtu, mis Pätsi kõnest võrsus (rahva kuulutamine nõrgamõistuslikuks)  tõi kaasa mitmeid poliitilisi komplikatsioone. Kinnitati 12.03. otsused ja mindi päevakorras edasi. Näitas, et mitte ainult Päts ei olnud huvitatud vapside tõrjumisest riigivalitsemise juurest (vaid ka vanad erakonnad-poliitikud)
Järgenud per (6 kuud, sept alguseni) – on nimetatud ka diktatuuriks siidkinnastes, kuigi tegelikult ei olnud tegemist diktatuuriga. Ometi nende kuue kuu jooksul toimis valitsus üsna ettevaatlikult, äraootavalt, kombates rahva taluvuse piire. Hiljem muutus valitsuse kurss hoopis jäigemaks.
6 kuue jooksul: igasuguse pole avaliku tegevuse keelustamine, esialgu oli riigipööre suunatud vaid vapside vastu, kuid varsti selgus, et ta demokraatlike erakondade vastu. Laidoner ütles, et erakonnad ei tohi tegeleda poliitikaga. Samalaadselt toimiti ka ajakirjandusega. Vapside ajalehed suleti kõigepealt. Erakonnad ja ajakirjandus ei tohtinud võtta sõna Pätsi ja Laidoneri korra vastu, muidu rakendatakse sanktsioone. 6 kuu jooksul rohkem ajakirjandusväljaandeid kinni ei pandud. Kõige karmimad oldi riigiametite puhastamisel. Kõigepealt vapsid, siis ka need inimesed, keda vabadussõjalaste toetamises süüdistati, kuid kes olid tegelikult uutele võimumeestele vastuvõetamatud. 19.03 andis Päts välja oma esimese dekreedi  tühistati kõik vapside mandaadid KOVdes. Juhul kui kohalikes volikogudes jäi täitmata 30% kohtadest, siis tühistati ka kohalikke linna- ja vallavalitsuste valimistulemused ja riigijuhid said ise uute linnavalituste ja volikogude koosseisud määrata. Kui vapside väljaviskamine kohalikest volikogudest oli 1203le järgnev loogiline samm, siis KOVde riigikontrolli alla minekus on ilmselt põhjendatult nähtud esimest sammu omavalitsuste allutamist riigikontrolli teele. Ühes esimestest dekreetidest deklareeris Päts, et valimised lükatakse edasi vähemalt kaitseseisukorra lõpuni. 24.04 toimus RK viimane koosolek kindlas lootuses, et sügisel tuleb ta taas kokku. Suvepuhkusele minek tähendas seda, et kogu tegelik võim riigis koondus Pätsi, Laidoneri ja valitsuse kätte. Päts hakkas kohe igasuguseid dekreete välja andma. Rahva suhtumine: 34 a kevad- ja suvekuudel oli suhtumine ennekõike äraootav. Oldi teadlik, et kaitseseisukord on ajutine, kehtestatud 6 kuuks. Lisaks sellele üsna suure osa rahva hulgas oli teatud mõttes isegi hea meel, et pol pinge oli vähehenud (al 31 valitsuskriisid, PS muutmise eelnõud jne, mis kõik olid toimunud ägeda propaganda saates). Tunti heameel, et see aeg on nüüd läbi, ei tule igapäevaselt poliitikale m’õelda. Päts, Laidoner jt olid konkreetselt süüdistanud vapse riigipöörde kavandamises. Propaganda hakkas rahvale külge. Ei olnud selge, kes võiks olla opositsioonis. Pätsi selja taga oli üks suuremaid erakondi – Põllumeestekogud. Lisaks olid Pätsi toetanud al 32 aastast sotsialistid. Nende leerist ei kostnud nende 6 kuu jooksul ühtki häält, mis oleks üritanud Pätsi ja Laidoneri tegevust kritiseerida. Laidoneri selja taga Asunike Koondus, vaikiv toetus Laidonerile aga rahvuslikult Keskerakonnalt. 34 a suve jooksul mingisugused nõrgad opositsioonilisuse ilmingud avaldusid – lendlehed, millel oli pandud pealkirjaks vangistamata vabadussõjalased, milles nõuti vapside vabastamist ja öeldi, et nad on süütud. Lisaks, et al 5. maist valitsus juriidiliselt kehtetu , sest pärast PS-st peab 100 päeva jooksul valitama RK. Nimetamisväärseid tagajärgi sel lendlehel ei olnud. 5. mail üritasid vabadussejäänud vapsid korraldada väikest meeleavaldust, aga see aeti ruttu laiali. 34 suve teisel poolel avaldasid ajalehded andmeid vapsterroristide kohta. Ei ole selge, millega tegemist – kas poliitilise provoktasiooniga või millegi muuna. Seda kasutati oskuslikult vapsidevastaseks propagandaks. Mingususeid katseid opositsiooni loomiseks tegid ka Asunikud. Kavas luua suurejooneline dem rinne, mis koondaks kõiki demokraatia taastamise pooldajaid. Jäi loomata. Eelkõige Tartu haritlaskonna mõttemäng. Ka sotsialistlik partei oli juba varem olnud üsna lõhestatud. 34 veebruaris toimunud ESTP kongress, milles tekkisid sisetülid. Parempoolne enamus ei tauninud muudatusi riigielus, siis vasakpoolsed sotsialistid moodustasid Marksistliku Töörahva Ühenduse (MTÜ), kuhu esialgu kuulusid ainult 3 poliitikut. Tegemist ei olnud uue poliitilise koondisega, kuna seda ei lubatud, aga selle RK rühma ümber hakkas koonduma ka teisi vasakpoolselt meelestatuid ning selle rühma mõjujõud kasvas üsna suureks. 35 aastal sõlmis MTÜ põrandaaluse kokkuleppe Eesti Kommunistliku Parteiga. Ehkki leping pidi olema salajande, tuli see üsna ruttu päevavalgele ja vähendas MTÜ populaarsust tundivalt. Sügis 1934 – valitsuse ette kerkis küsimus: mis teha? Kas kaitseseisukord tühistada? Esimene samm diktatuuri suunas 25.08.1934 – siseministriks Karl Einbund. 28 aastal ühendatyud kohtu- ja siseministeerium lahutati taas. Väideti, et Einbund viis ellu kõik Pätsi ja Laidoneri otsused, teised väitsid, et hoopis Einbund on ideede genereerija ja elluviija. Pälvis tähelepanu juba oma eismese sõnavõtuga – väitis otseslt, et Eestis on tegemist autoritaarse valitsusega, lisas, et autoritaarsus on välja kujunenud pol situatsioonist johtuvalt, see on ainus viis kriisist väljumiseks. Juba paar päeva hiljem sisekaitse ülemaks ja peaministri asetätijaks. Esimene küsimus, mis Einbundil lahendada tuli, oli seotud kaitseseisukorra jätkamisega. Paar päeva enne 12.09 saabumist pikendati kaitseseisukorda 1 aastaks (see sai traditsiooniks iga aasta septembrikuus kuni 1940 aastani välja). Kaitseseisukorra pikendamine valitsuse otsusega tegitas esimest korda tõsisemat resonantsi kogu ük-s. Arvas, et ei oleks tohitud parlamenti eirata, nõuti RK taas kokkukutsumist. Lõpuks anti neile nõudmistele järgi, aga kindlustati kõigi ootamatuste vastu. Kaitseseisukorra kestvuse ajal tohib ümbervalimata riigikogu kokku astuda ainult erakorralisteks istungjärkudeks. Saab kokku tulla ainult valitsuse kutsel ja töötada ainult valitsuses kinnitatud päevakorra alusel. Valitsus kutsus 28.091934 RK kokku: päevakorras: 1) RK uue juhatuse valimine 2) valitsuse aruannete ja tegevuskavade ärakuulamine 3) riigivanema dekreetide kinnitamine (selleks ajaks juba 80). Valitsus esitas parlamendi esimehe kohale Jaan Sootsi, opositsioon Rudolf Penno , hääletusel jäi peale Penno. Einbundi kõne.....
Teemanti sõnavõtt. Järgmine kõneleja suunas oma kõne Einbundi vastu. Mihkel Juhkam, kes võttis kõnepulti kaasa Einbundi raamatu 1918. aastast  Einbundi maine kahjustamine. Einbund andis RK esimehele üle riigivanema kirja, milles nõuti erakorralise istungjärgi lõpetamist, parlamentarism sai sellega Eestis mõneks ajaks otsa. Ametlikult RK laiali ei saadetud. RK kuni 1937. aastani „vaikivas olekus“. Tegemist riigipöörde teise etapiga. 2.10.34,
Pärast RK vaikivasse olukusse seadmist hakkas valitsus kohe aktiivselt tegutsema. 18.12.1934 – Einbundi määrus, millega reguleeris perioodiliste trükitoodete väljaandmist: 1) ajakirjandusel keelati kujutada halvustaval moel rigijuhte, valitsust, riigiasutussi ja käsitleda pol sündmusi nii, et see võikks höirida valaikku rahu. Rikkumiste puhul ähvaradati rahatrahvida või lühiajaliste vangistustega. 2) Juhtival, nähtaval kohal ja ainult pol toonis avaldada juhtivate riigitegelaste sõnavõtud 3) Järeltsensuur, mida pidi teostama hakkama uus institutsioon – Riiklik Propagandatalitus.
Ajakirjandusvabadusega harjunud ajakirjanikud ei lasknud end ainult sellest määrusest kohustada ega hirmutada, jätkati ka kriitilises toonis valitsuse suhtes. Esimesed karistused 34 a lõpus. Märtsis 35 mindi otsese vägivalla teed. Esimesena suleti ajaleht Maaleht (Asunike leht – opositsiooni peamine häälekandja). Juulis 35 võeti ajaleht Postimees Tõnissoni käest ära, pandi sekvestri all  maj muudatused. Postimees oli osaühisus. Valitsuse otsusega määrati ametisse 3liikmeline sekvestrikomisjon  postimehe suuna muutus. Tõnisson ja juhtivad toimetuse liikmed sunniti Postimehe juurest lahkuma. Ametlikult põhjendati seda ajalehe maj raskustega. 35 suveks aga olid maj raskused juba laabumas. Peamine põhjus Tõnissoni artiklis. Samuti juulis 1935 võeti üle ka raadio. Mõisteti, et raadio on kujunemas oluliseks propagandavahendiks.
VIPT (valitsuse informatsiooni ja propagandatalitus)  RPT (riiklik propagandatalitus). Pärast 1812 määrust ajakirjanduse kohta fn-d laienesid, hakkas teostama tsensuuri ajakirjanduse, hiljiem kogu kultuurivaldkonna üle. RPT läks otseselt peaministri alluvusse. 1940 a alguses nimetati asutus Propagandaministeeriumiks (PM). EPT etteotsa katsetati mitmeid mehi, ühegagi neist ei jäänud Päts rahule. Kõige olulisemad nendest Oidermaa ja Kigaste. Kõige järsemalt sekkuti ajakirjandusse. Üsna jõuliselt sekkuti ka teatri ja kino repertuaari. Hoopis keerulisem oli tegutseda loomeinimestega, nende puhul sellised otsesed käsud-keelud ei oleks toiminud, seetõttu üritati neid mõjutada kaudsemate vahenditega. Riiklikud konkursid rahaliste preemiatega. RPTl väga oluline osa auhinnarahade jagamisel. Ettevaatlikult üritati levitada neid ideid, mille kajastamisel oleks võimalik neile auhindadele läheneda.
RPT üheks peamiseks eesmärgiks oli ka üldrahvalike kampaaniate korraldamine. Rahva liitmine ühiste eesmärkide nimel. Nimede eestistamine. Üleskutsed nimede eestistamiseks põrkus rahva ükskõiksusele. 35 aasta alguses muudeti nimede muutmise kord lihtsamaks. Kõikides maakondades loodi nimede eestistamise bürood, loobuti ka riigilõivust. Propagandatalitus hakkas rõhutama, et eestlastel peab ikka eesti nimi olema. 35-40 a vahetati välja ca 210 000 võõrapärast perekonnanime. Järgmise suurkampaania korras kuulutati välja kodukaunistamine. Linnad ja majad olid üsna räämas. Enamik talumaju lihtsalt palkehitused. Visuaalne pilt ei olnud kuigi ligitõmbav. Kampaanialikkus. Pahatihti muutus see protsentide tagaajamiseks, vallad, maakonnad, linnad hakkasid omavahel võistlema. Nii ulatusliku kampaania korraldamiseks oli aga maj vahendeid liiga vähe.
Kampaaniaid oli veel: nt eesti lipud igale majale , rahvariiete ja rahvatavade propageerimine. Kuna tegemist kampaanialikkusega, siis seda ei saa heaks kiita. Survevahenditega selliseid projekte läbi viia ei ole päris õige.
Erakondlik tegevus al 1203 keelustatud, aga uuele tasandile jõudi see 35 kevadel. 5.03.35 /-määrus – politiliste erakondade tegevus Ews on peatatud. Eenpalu (endine Einbund). RPT ja ajakirjandus said ül-d: miks erakondi ei lubata (tegemist ei ole rahva seast, rahav meeleoludest välja kasnavutega, vaid tegemist sõpruskondadega, mis mõtleb ainult oma maj heaolule, on rahvast akuged jne). Samas leiti, et sidekanalit rahva ja valitsuse vahel on tarvis. Loodi Isamaaliit . Avalikuks sai selle loomine 7.03.1935. tegelikud ettevalmistustööd olid alanud juba 34 sügisel. 35 1. okt Isamaaliidu I Kongress. Ametlikult väideti, et tegemist ei ole ainuparteiga, väideti, et tegemist on kultuurilise organisatsiooniga, mitte poliitilisega. Kindlalt tegi siiki poliitikat. Sisulist tegevust peale valitsuse kiitmise Isamaaliit ei teinud. Alguses domineerisid selles Põllumeestekogud. Rahvas ristis Isamaaliidu nime isekeskis Saamaliiduks. Isamaaliidus Oidemaa, Kigaste, Suursööt. Valitsus väitis, et tal on tarvis veel mingeid organisatsioone. Hakati moodustama kutsekodasid – erinevate elukutsete esindajatest moodustatud kogud. Esimene taoline koda oli loodud juba 1924 (Kaubandus- ja Tööstuskoda). 1931 kutsuti ellu Põllutöökoda (suurtalude esindajad). 30ndate alguses kodade tähendus muutus. Mitmed pol jõud hakkasid üha enam propageerima kutseesinduslike kodade loomist, mis pidid hakkama asendama erakondi. Sellest mõttest innustus pärast riigipööret ka Päts. Esimesed uutlaadi kojad moodustati 1934 lõpus: inseneride, arstide ja farmamatseutide kojad. Esimesed kojad ilmselt õigustasid neile pandud lootusi valitsuse silmis . Kodade loomise tippaeg 1935, mil loodi 7 uut koda (agronoomide, meierite, loomaarstide, maatööliste, majaomanikkude, kodumajandus- ja ühistegevuskoda). 1936 lisandusid veel mõned samalaadsed ( kalandus -, tööliste, õpetajate, käsitööstus-, eraettevõteteametnikkude koda). Kokku loodi 34-36 veel 15 uuetüübilist koda. Kokku 17. aeg-ajalt on selles osas paralleele tõmmatud Itaaliaga. Itaalia kutskodade puhul üritati koondada kõik ühel eluala tegutsejad (nt nii ehitusettevõtjad kui –töölised). Eestis loodeti pigem kodadeülesele koostööle, klassierinevuste sidumine. Miks ei loodud kodasid rohkem? – Tõenäoliselt Päts pettus kodades. Need ei saanud mitte nii kuulekad kui valitsus seda lootnud oli. Kojad ei kujunenud ka seesmiselt ühtseteks. Teiseks: nendest kodadest piisas Pätsi peamise eesmärgi täitmiseks. 1935 lõpus kutsuti ellu riigi Majandusnõukogu (25 liiget, millest 10 määras riigivanem, ülejäänud 15 valiti kodade poolt). 1937 – Rahvuskogu (2 koja liikmete ametissenimetamisel olilune sõna kutsekodadel). 1938 – Riiginõukogu moodustamine. Erakonnad olid asendatud ühelt poolt Isamaaliiduga, teisalt kutsekodadega.
Ametiühinguliikumine. Eestimaa töölisühingute Keskliit ise valis oma juhatuse liikmeed, ei allunud valitusepoolsele kontrollile (demokraatia perioodil). Pärast riigipüüret kohe ametiühinguid ei puututud. Siis aga hakati tegema neile piiranguid. 35 – Töölisühingute Keskliidu kongress tuli edasi lükata. 36 võeti taaskord uus suundumus , üritati vaba ametiühingu likiikumist asendada riigi poolt kontrollitava ametiühinguliikumisega. Loodi Rahvuslik Tööliit. 36 septembriks likvideerus ka vaba ametiühinguliiikumine.
16.12.2008
Esimesed konkreetsed sammud ülikoolide ja üliõpilaste vastu astuti 1936. aastal. Määrati ülikooli majandusdirektor. Lõpetati tehnikateadlaste õpetamine, suunati Tlnasse. 15.09.1936 tegevust alustas Tallinna Tehnikainstituut (hilisem TTÜ). Hans Kruusi kõne oli katalüsaatoriks, mis vallandus tudengite rahulolematuse ilmingud. Kõnepidamised. Üks neist liikus ka Raekoja platsile. Käsitleti kui kaitserežiimi rikkumist. Süüdistati mitte ainult kohalviibijaid vaid ka akadeemilisi organisatsioone, millesse nad kuulusid. Rünnakud korpide ja seltside vastu. Valitsuse järgmise otsusega likvideeriti üliõpilaskonna edustus. Valitud juhatus võeti maha, määratud pandi asemele. Ametisse üliõpilaskonna kuraator . Seepeale tollane rektoraat (Johan Kõpp, Perlitž jne) astus täies koosseisus tagasi. Võttis valisuse hoogu maha, tõmmati esiealgu ülikooli ründamisel tagasi. Räägiti läbi ja rektoraadi liikmed võtsid oma tagasiastumise tagasi. Tegeldi ka üksikisikute tasandil „lämmatamine“. 34 a lõpuks praktiliselt kõik vapsid vabastati, ainult 7 jäid veel istuma. 34 detsembris andis Päts järjekordse dekreedi, millega sõjavägede üplemjuh ja siseminister said õiguse kinni pidada kõiki isikuid, kes ohustavad avalikku korda ja julgeolekut, ilma kohtuotsuseta. Sel moel (administtstiivselt) kinnivõetud võidi suunata töölaagrisse (1 laager olemas tegelikult ei suunatud kedagi sinna peale tööpõlgurite ja asotsiaalide); võis saata välismaale, anda neile luba välismaale siirdumiseks, sundpagendus (rakendati ainult ühe näitena ülejäänuile hirmutamiseks Tartu ühiskonnategelane advokaat Oskar Rütli); liikumispiirangud (2 laadi: võis keelustafa inimese lahkumise oma koduvalla piiridest, või väljasaatmine senisest elukohast) kasutati kõige rohkem (7 suurärimeest nt Kihnu saarele ). ...
Kohtu alla anti 39 juhtivat vabadussõjalast. Süüdistuskokkuvõttes isegi ei vihjatud sellele, nagu vapsidel oleks olnud riigipüürdekavatsus. Enamik kohtualustest 6-12 kuud tingimisi. Rahvas silmis seega vapside maine puhtaks pestud. Vapsid üritasid kohe poliitiliselt aktiviseeruda. Sept 1935 esitasid rahvaalgatuse korras järjekordsePS muutmise eelnõu. Seekord väga otseselt seotud sooviga tagasi püürduda dem riigikorra poole ja kukutada 12.03 võimule tulnud seltskond. 11 päeva pärast rahvahääletust peaks PS parandused jõusse astuma, kokku peaks tulema riigikogu. Uuele peaministrile anti 24 h aega, et võtta valitsemine seniselt valitsuselt üle. Kaitseseisukord ainult sõja või üldmoblilisatsiooni korral. Tulevikus piirataks riigivanema dekreediandlust. Kogu see uus põhiseaduse muutmise eelnõu oli suunatud tagasiöördumiseks riigipüürdeeelsesse aega. Valitsusringkonnad pidasid ettevõtmist siiski ohtlikuks. Püüti naeruvääristada. Lasti tundmatutel tegelastel koostada umbes samasugune PS muutmise eelnõu. Mõni päev pärast eelnõu esitamist andsi Päts jälle dekreedi, millega märkis, et rahavhääletust on võimalik kaitsesiesukorras korraldada ainutl riigivanema heakskiidul. Vapside eelnõu tagasilükkamine tegi eniele selgeks, et legaalsete vahenditega pole riigi taastamine demokraatlikuks võimalik. Mõned olid seisukohal, et kui võim on vägivallaga võetud, võib seda ka vägivallaga kukutada.
Okt 1935 käisid Soomes Hjalmar Mäe ja Johannes Holland (Vabadussõjalased) Artur Sirgil(?) külas ja panid paika plaani riigikorralduse tagasipööramiseks põhiseadusliku korra juurde. Tlnas 7 relvastatud salka. Soomes trükiti ka üleskutsed, et seletada vapside tegevuse eesmärke. 8. 12.1935 pidi Estonias kogunema Isamaaliidu kongress. Plaaniti nende seal arreteerimist, teine vapsidest pidi enda alla võtma sidekeskused, kolmas osa pidi haarama endakätte Tlna autotanki rügemendi (tankid ja soomusautod). Tuleviku kavatsuseks oli võimu kõigepealt enda kätte võtmine, rahvuskongressi loomine (15 liiget, neist 12 vapsid + 3 tuntud ühiskonnainimest: Jaan Tõnisson, Jaan Teemant ja Jüri Uluots, kes tegelikult ise asjast midagi ei teadnud). Samuti AV (Artur Sirk peamin) (7 liiget). Lõplik otsustamine väljaastumise üle pidi aset leidma 7. dets õhtul, mil juhtivad vapsid kogunesid Kadaka teele ühte elamusse, ootasid Sirki (kes kohale ei jõudnud). Kogunenud otsustasid väljaastumise ära jätta. Verevalamist ja relvastatud kokkupõrkeid ei tahetud. Juhid jäid aga sinna korterisse istuma. Pol politsei tuli kohale ja arreteeris kõik vabadussõjalaste liidrid, plaanid, juhtivtegelaste nimekirjad, operatiivkäsu, mis igaks juhuks järgmiseks päevaks koostatud jms.
Rahvas pööras vapsidele selja, nende liikumise igasugune populaarsus kadus. Järgnes suur arreteerimiste laine. 1936 a mais leidis aset EW ajaloo kõigesuuremaarvu osalistega kohtuprotsess. 155 vabadussõjaluses süüdistatut anti kohtu alla. Nüüd mõõdeti süüalustele karistusi täie rauaga (9 inimest 20 a sunnitööle, ja 8 15 aastaks. Karistuseta pääses ainult 8 inimest.). Kinni läks ka Karl Robert Pusta (kes enda osalusest ei teadnudki), kindralmajor Juhan Tõrvand jne. Sellega oli vabadussõjalus EWs lõppenud. Vabadusse juhtivtegelastest vaid Sirk, kes muutus rändavaks pagulaseks . Tõenäoline, et ta hiljem tapeti.
Samal ajal valitsusringkondades tõusnud esile soov uue PS järele. 34 a peale oli väidetud, et sellega oli põhiseaduslik kriis ammendatud . Juba 34 lõpus aga olevat Päts leidnud, et olemasolev PS ei sobi. Tol hektel valitsus ei omanud piisavalt suurt autoriteeti ja asja hakati ajam avalikkuse eest peidetult.
Uusaastakõne – „Rahvas on oma haigusest paranenud“, aga enne on vaja vastu võtta uus PS. Nädal hiljem andis Päts otsese korralduse rahvuskogu kokkukutsumiseks (5 rahvahääletus EW-s). Veebruaris 1935. Tegemist aga õige omapärase küsimusega. Pigem küsimuste kompeks, vastata sai ainult jah v ei. Tavainimene tõenäoliselt ei süvenenudki korralikult, sest küsimused olid liiga keerukad . Rahva mõjutamine propagandaga, et nad ikka õigesti vastaks . Paralleelselt tehti takistusi opositsioonile. Einbund ähvardas, kui keegi teeb avalikult propagandat „ei“ ütlemise kasuks, satub see inimene kriminaalkaristuse alla. Rahavhääletus leidis aset 23-25.02.1936. jah 76%, ei 24%. Ainus linna, kus „ei“d olid rohkem, oli Tartu. Seega sai Päts võimaluse rahvuskogu moodustamiseks ja uue PS moodustamiseks. Tegelikult jõuti selleni umbes aasta pärast. Alamkoda dets 1936, II koda alles jaanuaris 1937. Nii opositsioon kui valitsusmeelsed tegelasid olid lootnud, et järelikult tühistakase kaitseseisukord, pol piirangud, jne. Kaarel eenpanu (Einbund) aga teatas, et erakondlikku tegevust ei lubata, sest rahva haigus võiks tagasi tulla. Okt-s 1936 tuli opositsioon lagedale kõigesuurema avalsudega kogu vaikiva ajastu jooksul (4 riigimehe kiri Pätsile, milles näidati režiimi kitsaskohti. Sellele kirjutasid alla 4 endist riigivanemat: Tõnisson, Teemant, Juhan Kukk, Ants Piip, omaühinemisest teatas ka toonane eesti saadik Pariisis Otto Strandman). Öeldi väja ka hoiatus – juhul kui rahvuskogu I koja valimised ei ole demokraatlikud, siis opositsioon boikoteerib valimisi. Õnnestus siiski avaldada Soome ajakirjanduses. Ainus valitsusepoolne reaktsioon oli Pätsi pahandamine nende tegelaste üle, kes kannavad Eesti asjad välispressi ette. Opositsioonil ei jäänud muud üle kui valimisi boikiteerida. Rahvuskogu valimised uut moodi korraldatud – kogu Eesti jagatai 80 ühemandaaadililseks valimisringkonnaks. Igast ringkonnast osutus valituks see, kes rohkem hääli sai. Opositsioon ei teinud suurt midagi ära. 80st 50s esitatigi ainult1 kandidaat. Dets-s 1936 käviitus propagandamasin, käivitusid rahvakoosolekud jm. Rahvuskogu I koda sai valitsusele täiesti kuulekas (v.a 1 opositsiooniline mees Spordilehe toimetaja Oskar Lõvi, kelle populaarsus baseerus Berliini olümpiamängudel). II koda moodustati jaan-s 1937. see sai mõnevõrra opositsioonilisem. 40st liikmest võib o hulka liigitada 4. Kummalisel moel ka Pätsi enda kutsutud ja määratud meest (Ants Piip, Harald Tammer). Lisaks ka kaks kutsekodade tegelast (Oskar Koplus, Johan Post). Rahvuskogu astus kokku 18.02.1937. Esimene probleem: kas parandada olemasolevat PS-st või koostada uus. Sel ajal kui ei olnud veel alustatud ettevalmistusi rahvuskogu moodustamiseks, oli Päts moodustanud erakorralise komisjoni tulevase PS väljatöötamiseks. Sellega oli asi juba paika pandud. 3liikmeline komisjon töötas kogu 1935. aasta jooksul. Dets-s 36 muudeti see eraviisliselt töötanud komisjon ametlikuks PS ettevalmistamise komisjoniks. Veebruriks uue PS eelnõu koos. 17.02 kitis valitsus eelnõu heaks ja esitas rahvuskogule. St rahvuskogul ei olnud otsustada midagi. 1937 a suveks PS tekst valmis, jöi üle see ainult heaks kiita ja kinnitada (kes peab seda tegema? – ägedad debatid). 28.07.1937 võttis rahvuskogu PS lõplikult vastu. Enamik saadikutest hääletas PS poolt. Piip teatas, et tema ei hääleta, tammer jäi erapooletuks, Koplus, Post ja Lõvi julgesid vastu hääletada. Rahvuskogu I koja juhataja oli Jüri Uluots, kes oli valitsuse poolele üle läinud, II koja ülemaks Mihkel Pung.
....
Edasilükkav veto. President võis saata RK ennetähtaegselt laiali (valimised pidid toimuma 45 päeva jooksul pärast eelmise parlamendi lahkumist). Presidendi valimise kord – üsna suured muudatused. Kolm presidendikandidaati oli võimalik üldse, kandidaad esitamise õigus mõlemal kojal ja KOValitsuste esinduskogul. Valimine rahva poolt otsevalimistel. Kui kõik 3 aga eistaksid ühe kandidaadi, jäävad üldvalimised ära. President ametisse 6 aastaks. Seadusandlik võim jätkuvalt RK käes. Parlament hakkas koosnema 2 kojast ( riigivolikogu – 80 saadikut rahva poolt otseselt valitud ja riiginõukogu e ülemkogu – 40 liiget – 10 määrati ametisse riigipea otsusega, enamik valiti kaudselt , riiginõukogus 6 inimest oma ametikoha järgi). RK volitsuste kestvust pikendati 5 aastale. Kahekojalisust (riiginõukogu olemasolu) põhjendati, et see kajastab rahva huve, riiginõukogu aga väljendab riigimehe tarkust. Täidesaatev – VV, ametissenimetajaks ja tagandajaks president, samas võis RK avaldada valitsusele umusaldust, otsustamisõigus seejärel presidendile .
Uue PS ga likvideeriti rahvaalgatus ja rahvahääletus, mis hakkas olenema presidendi suvast. PS muutmise oigus läks rahvalt ära. Selle pidi edaspidi otsustama kaks järjestikust parlamendikoosseisu. Jäeti välja säte, mis tagas kõigile streigiõiguse ja lubati riikliku vajaduse puhul kitsendada kõiki riiklikke põhiõigusi.
Kaotajad väidavad, et tegemist oli autoritaarse korra seadustamisega. Võitjad väidavad, et tegemist oli dem EW PS-ga, mis pidi tagama selle, et saaks tagasi püürduda dem valitsemisviisi juurde.
1.01,38 uus PS küll jõustus, kuid normaalselt toimida sai ta 39 a septembrini (baaside leping). 37 a PS – tagasipöördumine põhiseadusliku korra juurde tegelikkuses.
Ps kuuluss segasüsteemide hulka. Poolpresidentaalne süsteem, kus presidendi õigused domineerisid parlamendi õiguste üle. Uue PS tekst avaldati 3.09 Riigiteatajas, algas üleminekuperiood, mis pidi selle ajani kestma, mil ametisse astub esimene ametlikult ametisse valitud president. Päts sai riigihoidja nimetuse. PS jõudstus 120 päeva pärast RT-s ilmumist. (1.01.38). 31.12 õhtuks kogunes Kadrioru lossi terve valitsus, Päts pidas oma uusaastakõne. Päts kirjutas PS jõustumise otsusele alla. Päts oli pm olukorraga rahul.
17.12.2008
PERR – Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne
August Jürimaa, Kaarel Eenpalu, Artur Tupits jt
Rahvarinde peamise ül-na on nimetatud valimiste läbiviimist. Üheks korraks mõeldud org, millel polnud kaugemaid sihte, kui. Tema aktiivsuse per langes 38 kevadesse, hiljem temast enam märke eriti polnud.
Võib oletada, et eesmärgid olid siiski laiemad. 4 peamist ülesannet 1) kindlustada valitsusmeelsete enamus 2) igati propageerida rahva seas uut PS-i. 3) kaasabi põhiseaduse tegelikul elluviimisel. 4) võitlus opositsiooni vastu.
Kuna tegemist oli paljuski Eenpalu ideega, võib näha RR loomisel opositsiooni kõrvaletõrjumist, millega Eenpalu oli eriti tihedalt seotud. Eenpalu mõtteavaldused: tema mõtetes hakkas üha enam domineerima kõikvõimalike vaenlaste otsimine. Vaenlasteks luges uue PS vastaseid, Pätsi ja tema valitsuse vastaseid, kõiki neid, kes tahaksid taastada erakondliku tegevuse, kõik need, kes ei osale aktiivselt rr tegevuses (mitte ainult vastaseid, vaid ka neid, kes lihtsalt laiskusest jne ei pea vajalikuks rr-ga koostööd teha). Eenpalu planeeris rr jaoks rohkem ja kaugeleulatuvamaid tegevusi, kui valimiste teema. Võimalikud, et sisemiste erimeelsuste tõttu rr siiski kauem ei püsinud. Võimulolijate vahel olid sidemed ainult poliitilised, sõbrad nad ei olnud. Rr otsene tegevuseesmärk jääb veidi hämaraks, 38 aasta kevadel aga tegutses väg aktiivseks.
Valimistel taas 80 valimisringkonda. Rr seadis igas ringkonnas üles 1 oma kandidaadi. Samaaegselt võimas propagandakampaania nende 80 toetuseks. Veelgi olulisemad olid need sammud, mida riiklikud org-d astusid opositsiooni tegevuse vaigistamiseks. Opositsiooon sai 1 korda al 34 oma kandidaadid esitada (?). valimiseelne võitlus dem ei olnud. Opositsiooni teele veeretati kõikvõimalikke takistusi. Kõik koosolekud tuli eelnevalt registreerida politseis, koosolekud suruti võimalikult väikestesse nurgatagustesse ruumidesse, võimalikult ebasobivale ajale, et vältida rahvamaase. Ajakirjanduses keelati avaldada reklaame opositsiooni koosolekute toimumise aja ja koha kohta. Samuti oli ajakirjandusel keelatud avaldada ülevaateid juba toimunud o koosolekutest, trükkida nende kandidaatide tegevusprogramme ja ka kandidaate endid tohtis vaid 1x mainida. Paljud väljaanded ei teinud seda (paavstilikumad kui paavst ). Opositsiooni suuremaid saavutusi taksitas ka o seesmine killustatus. Ei läinud valimistele vastu ühe tervikuna, vaid erinevate pisikeste rühmitustena, mis mõnikord suutsid koostööd teha, teinekord mitte. Osale vähemalt 4 o rühmitust. 1) Töötava Rahva Ühtlusrühm TRÜR (sots partei jäänused, kuni 34 olid sots parteis domineerinud parempoolsed sotsid, siis nüüd pigem vasakpoolsed; MTÜ) 2) Tööliste Koja esindus (ka sotsialistliku maailmavaate kandjad ) 3) Endised vabadussõjalased 4) ... 5) terve hulk „metsikuid“ kandidaate, kelle selja taga ühtegi sedlget rühma ei olnud.
Mitte kõik metsikud kandidaadid ei olnud tegelikult metsikud, vaid mõned neist RR varikandidaadid. Varikandidaate esitati ka nendes ringkondades, kus oli tegemist mitme opositsioonilise kandidaadiga.
Valimised 24-25.02.1938. Valimistulemused: väga omapärased.
RR kandidaadid: 46,8%, (kohti 46) RR mittekuuluvad 53,4% (kohti 26).
8 ülejäänut RR kandidaadid, kes kandideerisid ringkondades, kus opositsioonilisi kandidaate polnud ja said kohe.
Märtsis 1938 moodustati ka VI RK ülemkoda (Pätsi nimetatud, kui ameti poolest sinna, mõned ka valitud liikmed). Kui riigivolikogusse läksid mingil määral ka opositsioonilised. Riiginõukogud aga kõik valitsusmeelsed.
VI RK 21. aprill 1938 astus ametisse.
Volikogu esimeheks Jüri Uluots, Nõukogu esimeheks Mihkel Pung.
RK esimeseks ül-ks oli presidendi valimine. Kõigepealt tuli esitada kandidaadid. Rvolikogu 1, Rnõukogu 1, KOVte-esindus 1;
Valimised ei olnud otsesed üldvalimised, vaid mitmejärgulised ja üsnagi kaudsed .
Presidendikandidaatide esitamine pidi aset leidma 23.04. Kõik esitasid Pätsi. Riigivolikogus esitati ka alternatiivkandidaat – Jaan Tõnisson. Peale jäi Päts, ehk ka volikogu esitas Pätsi.
24.04 astus valimiskogu kokku. Valimiskoosolek toimus RK hoones. Kohal 238 inimest + valitsus + välissaadikud + orkester + meeskoor = üsna kitsas .
Päts sai 218 poolthäält.
Vastavalt PS-le piisas 144 häälest.
Järgnevalt Pätsi ametivanne , kõne jne.
Tema kauaaegne unistus oli lõpuks täitunud. Sisulise tööni jõudis juba järgmistel päevade. 1. ül – ametisse määrata V valitsus.
Konsultatiivkõnelused punga ja uluotsaga.
09.05.1938 – Vabariigi president kinnitas ametisse Kaarel Eenpalu valitsuse. Eenpalust sai seaduslik peaminister . Mitmed muudatused valitsuse koosseisus.
Al 09.05.38 – Eestit valitseti uue 37 a PS kohaselt.
Vaikiv olek selle mõiste algses tähenduses tähendas parlamendi mittetegutsemist.
38-39 legaliseeritud autoritaarsus, mõned liigitavad siiski vaikiva oleku alla.
Veel üks nimetus: juhitav demokraatia. Nimetus tuleneb Eenpalu enda sõnadest.
Konkreetne sisu: peaasjalikult jätkati endist autoritaarset poliitikat. Muudatusi vähe. Ainus tõeline, sisuline erinevus peitus selles, et nüüdsest oli taas olemas parlament. VI RK kohta tuleb öelda umbes nii: enneolematu ja ennenägematu. Erilist dem taastamist selles näha ei tasuks .
Kuigi RK tegevuse aluseks olnud dokumendid ei näinud ette mingite fraktsioonide moodustamist, moodustusid nad ometi. Kõige suurem RR oma (46+8). RR fraktsiooniga liitusid 10 endist varikandidaati. RR fraktsiooni kõrval moodustus ka vene saadikute rühm. (2 saadikut). RR võis lugeda enda selja taga seisvateks 66. opositsioonile jäi järele 14. Opositsiooni hulka kuulusid TRÜR (6 saadikut), demokraatlik rühm (6 saadikut), tööliste koja esindajad (2 saadikut). PS oli kirja pandud ka see, kui palju hääli on tarvis riigivolikogus tähtsamate sammude astumiseks. Et esinedaseadusandiku initsiatsiiviga, oli vaja 16 häält, et esitada valitsusele arupärimisi, oli vaja 20. st 14-liikmeline opositsioon ei saanud pm midagi teha. Ainus, mida teha said, olid RK-s kõnede pidamine, kriitika tegemine. Seda võimalust ka kasutati. Info opositsiooni tegevusest pm ei levinud. Ajakirjandusel oli keelatud avaldada opositsioonilisi kriitilisi sõnavõtte. Rk-le esimene esitatud seaduseelnõu oli kalandusseadus. Vahetult enne RK kokkuastumist, 19.04, oli Päts andndud dekreedina 4 väga olulist seadust (ühingute ja nende liitude seaduse, kutseühingute ja nende liitude, koosolekute ja trükiseadus). Hiljem dekreediandlus vähenes. Väga olulised seadused kehtestati presidendi dekreetidena, ebaolulised Riigikokku. RK seadusandlik initsiatiiv jäi pm olematuks . Riigivolikogus võeti vastu 70 seadust, aga need kõik olid esitatud valitsuse poolt.
RK-l ei olnud võimalust anda hinnangut valitsuse tegevusele. Umbusalduse avaldamise muutis võimatuks, see et valitsusele ei saanud esitada arupärimisi. Valitsus omalt poolt tegi kõik selleks et riigivolikogul poleks võimalusttema tegevust mõjutada.
Aeg-ajalt mõne seaduseelnõu/ettepaneku puhul tekkis laiem opositsioon, kui need 14.
Esines ka 1seadus, mille riigivolikogu tagasi lükkas (39 alguses – riigijulgeoleku ja avaliku korra seadus – senise kaitseseisukorra asendamiseks – sisuliselt tähendas kaitseseisukorda, mida poleks pikendada vaja olnud. Pälvis väga teravat kriitikat ja lükati tagasi. Võiks oletada, et see seadus pärines Eenpalu kabinetist).
Ülejäänud eluvaldkonnad: jätkusid kõik varasemad autoritaarsele olukorrale iseloomulikud tendentsid. Kaitseseisukord püsis. Poliitiline organiseerumine jätkuvalt keelustatud. Jätkusid sõnavabaduse piirangud (koosolekute korraldamise regitreerimine politseis, kirjalikku sõnavabadust piiras trükiseadus). Tegevust jätkas Riiklik Propagandatalitus. Jätkus ka mitmesuguste institutsioonide tasalülitamine (Haldusterritoriaalne reform – likvideeriti kõik alevid, enamik neist muudeti linnadeks; suur valdadereform – kõik senised vallad likvideeriti, nende asemel loodi uued vallad; valdade piiride ja nimede muutmine, eesmärgiks valdu suurendada ja majanduslikult elujõulisemaks muutma , ka omavalitsuste allutamine riigikontrollile. Maakondade omavalitsused: nendeks olid maakonna volikogud ja maakonna valitsused. Maakonna volikogud valiti kaudselt, maakonna volikogu omakorda valis maavalitsuse. Maavalitsuse tegevust hakkas juhtima maavanem , kelle nimetas ametisse vabariigi president. Maakondlik omavalitsus asendus pm riigipoolse juhtimisega. Valdade omavalitsuse reformiti samuti. Vallavolikogude liikmete arvu vähendati, volikogude otsustusõigust piirate. Volikogu liikmete amet muudeti auametiks, enne said palka. Vallavalitsused likvideeriti, asendati vallavanema ja tema abiga, suuremates valdades 2 abi. Domineerivaks sai vallavanema tahe. Kõige keerulisemaks muudeti linnaomavalitsuste süsteem. Linnavanem allutati maakonnavalitsusele. Maakonnavalitsus polnud midagi enamat kui keskvõimude käepikendus. II astme linnade puhul olukord kõige vabam.
Seni lõplikult lahendamata suhted riigivõimu ja ülikoolide vahel. 38 hakkas kehtima ülikoolide seadus. Akadeemilistest vabadustest ei jäänud suurt midagi järele. Vähenesid ülikoolide nõukogude õigused. Seaduse alla kuulusid TÜ ja TTÜ, ülejäänud olid riigivõimu silmis tähtusetud. Suurendati rektorite otsustusõigust. Seadusega muudeti seni ülikooli sees toimunud valimised, need ametid muudeti määratavaks. Kolmas osa puudutas üliõpilasi. Üritati võrdustada kõik korporatsioonid ja üliõpilasseltsid (kõik nimetati konventdeks). Konventide ametlikuks tegevuseesmärgiks pidi olema liikmete kasvatus ja distsipliin. Püsisid ka varasemad piiranud (kuraator ja majandus...); Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teema. Nende jaoks kõige vabam aeg 20. aastate alguses, kui kogudused lahutati riigist. Esimene samm koguduste tegevusvabaduse piiramiseks vahetult pärast riigipööret, kui kogudused muudeti avalikõighuslikeks – koguduste üle tugevnes piiskopi ja valitsuse võim. Seda sammu põhjendati usuõpetuslike tülidega. 38. aastal järgmine samm: valitsuses uus kirikuseaduse eelnõu, millega koguduste autonoomia oleks sisuliselt ära kadunud. Valitsus esitas eelnõu konsistooriumile kaalumiseks . Kirikutegelaste hulgas pälvis see üksmeelse hukkamõistu. Piiskop H.B. Rahamägi saatis eelnõu valitsusele tagasi. 39. aastal keskendus seejärel riigi rünnak piiskopi isiku vastu. Rahamäe abieluväline käitumine pälvis pahameelt ka kirikutegelaste hulgas. Seda kasutas valitus õhutamaks Rahamäe vastaseid meeleolusid nii kogudustes kui kiriku kõrgemates juhtkondades. Vabariigi valitsus võttis kiriku oma „hooldusele“. Hooldajaks sai üks peamisi sisetülide õhutajaid (Jaak Varik?). Tema tegevusaeg jäi lühikeseks. Dets 39 luteri kirikule uus piiskop, valitsusele ebameeldiv isik TÜ endine rektor J. Kõpp. Seda tasalülitamiste nimekirja võiks jätkata veel pikalt.
Selgemalt kerkisid esile isikukultuslikud elemendid. See kasvas välja juhiprintsiibist, mida propageeriti.
Vaikiv olek + legaliseeritud autoritaarsuse aastad lõhestasid eesti ühiskonda. Pm võb rahva 30 aastate lõpuks jagada 3 gruppi 1) kehtiva riigikorra toetajad (nende hulgas samuti vähemalt2 selgelt eristuvat kihti: ühed ausalt veendunud, et selliseid ümberkorraldusi nagu tehtud, oligi vaja. Teine kiht – karjäristid – nägid võimalust oma isiklikule heaolule kaasa aidata). 2) ükskõiksed (ükskõiksuse sünnile aitas kaasa propagandatalituse tegevus), võõrandumine riigist; elu läks majanduslikus mõttes 30 aastate II p paremaks. Majandus arenes, tööstus saavutas enneolematu taseme, tööliste arv ületas 50 000 piiri. 3) ei puudunud ka opositsioon. Ka osa sellest mõjus Eesti tuleviku seisukohast ohtlikuna. Otsest hädaohtu kujutas endast vasakäärmuslaste aktiviseerumine. Tegid koostööd kommunistidega (eirit aktiivseks muutus 38 a jooksul, Päts andis amnestia kõigile poliitilistele vangidele, palju kommuniste vabanes, neid ei peetud enam ohtlikeks.). Ka opositsiooni ei saa tervikuna pos poolele paigutada.
Enamik Eesti riigi kodanikest olid 30 aastate lõpus Eesti riigile lojaalsed.
86