Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Eesti uusima aja ajalugu (15)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes väidetavalt oli liberaalsem kui tema isa (Aleksander III ?
  • Mida raskendas omakorda 1907( ?
  • Kuidas rahustada rahutusi ?
  • Miks Laidoner nii rangelt seda raudteed nõudis ?
  • Miks siis valitsused vahetusid ?
  • Miks eelnõu läbi kukkus ?
  • Miks ei loodud kodasid rohkem ?
 
Säutsu twitteris

Eestlaste poliitilise ärkamise aeg – 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas venestamine .
1896 Postimehe toimetajaks sai Jaan Tõnisson.
19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna arglik . Rahvamassid jäid poliitikast kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905. aasta revolutsioon . Sel aastal läksid poliitilised ideed kõige laiematesse rahvamassidesse, väga kiiresti, järsult, jõuliselt.
Demokraatia, vabariikliku riigikorra ja autonoomia soovimise juured olid jõudnud tänu sellele rahva teadvusse.
Poliitilise ärkamise aeg lõppes tõenäoliselt 1917. a veebruarirevolutsooniga.
I üleminekuperiood – 1917-1920-21 omariikluse rajamise aastad
1917 varakevad – eestlaste peamised asualad ühendati rahvuskubermanguks, sellele anti laialdased omavalitsuslikud õigused. Kuni sügiseni jäi Eesti Kubermang siiski Vene impeeriumi koosseisu.
15.11.1917 vana kalendri järgi – teoreetiline murrang
veebruar 1918 – 23.02 – Iseseisvusmanifesti I avalik ettelugemine.
Tegelik võim hakkas Saksa sõjaväelastele kuuluma
Nov 1918 – Saksa okupatsiooni lõpp, Eesti riikluse tegelik, faktiline rajamine kuni 1920. aastani.
Tartu rahu lõpetas Vabadussõja.
15.06.1920 – põhiseaduse vastuvõtmine, kinnistunud omariikluse alguspunkt
Eesti riigi avalik tunnustamine
Juba väljakujunenud riikluse jätkuv areng.
12.03.1934 – riigipööre
1934-39 – Kaitseseisukorra režiimi aastad, autoritaarsed aastad.
Demokraatial autoriseerumisele üleminek – Suure kriisi aastad – 1930. aastate algus, võitlus PS muutmise ja muu taolise ümber.
Vaikiv hämarus – üleminekuperiood 1939-1945 II MS aastad
17.06.1940 – Punaarmee sissetung
Nõukogude okupatsioon Eestis algas 1944. aastal järk-järgult. Üleminekuperioodi lõpetab Tallinna langemine .

Historiograafia


Johannes Adamson
Eesti Wabariik – Eesti Rahva ajalugu. Toimetajad : Juhan Libe, August Oinas, Hendrik Sepp , Juhan Vasar 1932-1939
Eesti ajalugu. Peatoimetaja Hans Kruus 1935-1940
Hans Kruus – Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. 1928
1944 M. Ojamaa, A.Varmas, T. Varmas – pseudonüümid ( Harri Moora, August Annist, Linda Annist) – Viron historia, Helsinki 1944, Eesti ajalugu, Stockholm 1946

Eesti NSV


Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani), toimetaja Gustav Naan, Tallinn 1952 – Eesti ajalugu pöörati pea peale – liialt Stalinistlik ja ülepingutatud
Eesti NSV ajalugu kolmes köites. I-III, Tallinn 1955, 1963, 1971
Eesti NSV ajalugu: Kõrgkoolide õpik. I-II, Vastutav toimetaja Karl Siilivask, Tallinn 1976-1980 – põhiliselt faktoloogiline materjal, Nõukogude aja kohta üsna vähe hinnanguid, suhteliselt kasutatav raamat.

Välis-Eesti


Evald Uustalu . The History of Estonian People. London 1952, Eesti rahva ajalugu, Tallinn 2005
Eesti Vabariik 1918-1940, koostanud Evald Uustalu, 1968 – kästles peaaegu kõiki valdkondi, fotomaterjal, arvatavasti omariikluse aja parim üldülevaade kuni tänase päevani
Arthur Võõbus. Studies in the History of the Estonian People I-X, Stockholm 1969-1984 – käsitles eelkõige usuelu .
Toivo Raun . Estonia and the Estonians . Stanford 1987
Märt Raud. Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu, Toronto 1953. Heas mõttes omapärane raamat. Õigustab Pätsi.

Eesti Vabariik


Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani. Koostanud Silvia Õispuu, Tallinn 1992 – Esimene katse Nõuk järgsel ajal anda tasakaalustatud, õigustatud hinnangut 20. sajandile eestlaste vaatepunktist.
Jüri Selirand, Karl Siilivask. Eesti maast ja rahvast: Muinasajast maailmasõjani, Tallinn 1996
Õie Elangu, Ants Ruusmann, Karl Siilivask. Eesti maast ja rahvast: Maailmasõjast maailmasõjani, Tallinn 1998
Ilmar Talve. Eesti kultuurilugu: keskaja algusest Eesti iseseisvuseni, Tartu 2004 – väga tõsiseltvõetav raamat. Poliitiline majandusaren nõrgemalt käsitletud, omariiklusperioodi enam ei käsitle.
Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre , Tartu 2005
Eesti iseseisvus ja selle häving. Koostaja Mart Laar, Tallinn 2000
Eesti ja maailm: XX sajandi kroonika. I-IV, Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002-2007

Välismaa


Georg von Rauch. Balti riikide ajalugu 1918-1940. Tallinn 1995
Michael Garleff. Die baltichen Länder: Estland , Lettland, Litauen vom Mittelalter bis zur Giegnwart; München-Regensburg 2001
Vilho Niitemaa, Kalervo Hovi, Baltian historia, Helsinki 1991
Seppo Zetterberg, Viron historia, Helsinki 2007


Kohustuslikud raamatud:
Eesti ajalugu VI
Eesti maast ja rahvast
Lauri Vahtre Eesti kultuuriajalugu
Lühike vabadussõja ajalugu. August Raksmaa
2007 v 2008 kirjutatud raamatu kv 3-4 lk
03.09.2008
Karjahärm: Venestamine Eestis...
Ida ja lääne vahel ...
Väino Sirk : Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed: 1850-1917, 1997

19.saj lõpp:
1881 Aleksander III võimule
venestamine
vene keel kuulutati koolides õppekeeleks, väga paljude maakoolide õpetajate väljavahetamine, keeletaseme langus; samuti kuulutati vene keel ametlikuks asjaajamiskeeleks;
surve Luteri kirikule, hakati propageerima õigeusku
rahvusliku liikumise langus, kooliõpetajate ja vallaametnike lahkumine tähendas ühtlasi ka rahvusliku liikumise langust eriti maapiirkondades
tsensuuri tugevdamine eesti ajakirjanduse üle
mitmete juhtivate tegelaste lahkumine (J. Hurt , Jakobson , Kreutzwald)
19 saj lõpukümnendid põllumeestele väga rasked ajad (lina- ja viljahinnad langesid )
rahvusliku liikumise jaoks aega endisel määral enam ei jätkunud
rahvusliku liikumise väsimus algas kõigepealt tippudes
Eesti Kirjameeste Selts mandus üsna kiiresti pärast suurte juhtide areenilt kadumist, suleti
Jakob Kõrv, ajakirjanik, ajalehe Valgus väljaandja Tallinnas, tegi, nagu ka paljud teised, kannapöörde ja hakkas vene seisukohti propageerima
Samuti venestajaks peetud, vb veidi ülekohtuselt, Ado Grenžstein, pigem rahvuslik nihilist, hakkas jutustama eesti rahva väiksusest ja tühisusest
Jaak Järve Virulane jäi viimaseks “võitlevaks” ajaleheks
Maapiirkondades rahvuslik liikumine säilis, mõnel määral isegi edenes – koorid , orkestrid, rahvamänguseltsid jne
Maarahvas haaras kinni 1888 Hurda rahvaluule kogumisest, asendas mõnes mõttes rahvuslikku liikumist
Maarahvale hakkas lisanduma ka linnarahvastik
Sajandi lõpuks oli 2/3 linnarahvastikust eestlased, kelledest osa hakkas lõpuks ka pisut haljamale oksale välja jõudma
Venestamise käigus alustati baltisakslastest ametnike väljavahetamist, venelasi polnud igale poole asemele võtta, vabadele kohtadele said ka eestlased.
1890. aastatel kasvas järsult kõrgharitud eestlaste arv, tekkis järelkasv rahvuslikke juhte
1890. aastate keskpaigaks oli juba rohkem kui 200 kõrgharitud eestlast
Eesti Üliõpilaste Selts
Jaaksoonia – Jüri Jaaksoni nimest, tema ümber kogunesid tudengid, kes ei olnud rahul EÜSi tegevusega või keda sinna vastu ei võetud (K.Päts nt)
1890. aastate keskpaigas hakkas venestamise surve vähenema, võimule sai Nikolai II, kes väidetavalt oli liberaalsem kui tema isa (Aleksander III?)
venestamise peamine eesmärk oli baltisakslaste väljatõrjumine
Šahhovskoi
Škalov – enam uusi venestamisprojekte ei koostanud
Aleksei Bellegarde – pr päritolu – liberaalsete vaadete kandja (võrreldes oma eelkäijaega), mõtlev mees, kes kõiki korraldusi ei täitnud, palus hiljem Eestilt elamisluba, sai selle, lisaks sai ka kodakondsuse
Paškov
1902 – erinõupidamine põllumajandusliku tööstuse arendamise küsimuses, ülevenemaaline ettevõtmine, kutsuti ka kohaliku rahva esindajad
alguse sai rahvusliku liikumise uus tõus, Jaan Tõnisson, Postimees , Tartu renessanss
Karl August Hermann – 1881 – ostis ära Perno Postimehe, tõi tema toimetuse Tartusse , ristis selle lihtsalt Postimeheks, algul väga edukas, sellest sai 1891 I eesti päevaleht, peatselt tabasid Hermanni tagasilöögid, 1896 müüs Postimehe maha 10000 rubla eest (folklorist Oskar Kallas, Hendrik(?) Koppel , Kolga-Jaani pastor , sild rahusliku liikumise I ja II osa vahel, Villem Reiman )
Toimetajaks sai Jaan Tõnisson, kaasa tegid paljud teised rahvuslikult meelestatud mehed, alustasid kampaaniat rahvustunde tugevdamiseks.
1896 Tekkis sõnasõda A.Grenžsteini “Olevikuga”.
1901 – A. Grenžstein suundus Pariisi, Postimehe populaarsus tõusis järsult.
Postimees võitles ka baltisakslaste vastu.
Hoo sai sisse karsklusliikumine (I loodi 1889 Tori kihelkonnas, 1892 asutati Tartus karsklusseltside kesktoimkond). Ei tegeletud ainult karsklusliikumisega, tähtis oli see, et karsklusseltside võrk kattis kogu Eestit, tegeleti rahvusküsimustega. Nendes ei osatud ohtu näha.
Taas hakkasid elule ärkama ka põllumeeste seltsid. 1898 – 1) Venemaa keskvalitsus kinnitas põllumeeste seltside tüüppõhikirja – asutamine kiirenes ja lihtsustus 2) Tartu eesti põllumeeste seltsi ette otsa asus J. Tõnisson
Spordiseltsid 1898 – I
1901 – spordiselts Kalev
Priitahtlike pritsimeeste seltsid.
Lauluseltsid , orkestrid jne
Ühistegevusliikumine:
Eesti laenu-ja hoiuühistu 1902 Tartus
Tarbijate ühistud
Masinaühistud
1905. aastaks oli Eesti kaetud tiheda seltside võrgustikuga (ca 500)
Tallinnas alustas ilmumist ajaleht Teataja , idee algataja oli Eduard Vilde , kuid talle ajalehe asutamiseks luba ei antud, luba anti õigeusklikule Konstantin Pätsile.
Teataja ja Postimehe vahel sõnasõda.
Tagantjärele võib öelda, et tõsist vastuolu Teataja ja Postimehe vahel ei olnud, pigem nad täiendasid teineteist.

09.09.2008
1898 – Tartu linnavalimised. Postimehelased esinesid ka oma valimisnimekirjaga, kuid ei saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Rahvuslik vaim ja ühtekuuluvustunne olid liiga nõrgad. Usuti baltisakslastest linnaisadesse.
1902 – Tõnisson leppis enne valimisi baltisakslastega kokku, et sakslased (2/3) ja eestlased (1/3) esitavad ühise nimekirja. Kõik juhtivad kohad läksid jätkuvalt baltisakslaste kätte.
1906 – baltisakslased keeldusid Tõnissoniga ühist nimekirja tegemast, Tõnissonlased jäid ka siis Tartu linna valitsemise õigusest ilma.
1901 – Valga linnavalimised, eestlaste ja lätlaste ühisnimekiri sai võidu, baltisakslased ei saanud midagi; Valga sai esimesena eestlasest linnapea (Johannes Märtson)
1904 dets – Tallinn – otsustati baltisakslastega võitlusse astuda; eestlased sõlmisid liidu venelastega; liidu jõuline propaganda tõi edu; 5 linnajaos kuuest võitis eesti-vene liit. Mitte keegi eestlastest ei olnud siiski nõus linnapea ametikohale astuma . Tallinna linapeaks sai 1 nendest 5 venelasest, kes valitud olid (Erast Hiatsintov)
Konstantin Päts ja Jaan Teemant said linnanõunikeks. Mihkel Pung linnasekretäriks. Linnavolikogu koosolekuid hakkas juhatama Jaan Poska .
Voldemar Lender vahetas õige pea Jaan Teemanti välja. Teataja ringkonnad olid saavutanud väga silmapaista võidu.
20. sajandi alguseks tekkis liberaalsete Postimehe ja Teataja kõrvale sotsialistlik...
Aleksander Burlandt
1882 tekkisid Burlandtil kontaktid eestlastega (Jaak Järv, Eduard Vilde, Mihkel Martna ) – eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise algus. Mihkel Martnat on nimetatud Eesti sotsiaaldemokraatia isaks.
VSDTP – Venemaa Sotsiaaldemorkraatlik tööliste partei
1904 – moodustati Tartu koolide vaheline soltsiaaldemokraatlik ring
1903 – Mihkel Martna läks Tallinnasse – sotsiaaldemokraatide mõju Teatajale hakkas järsult kasvama.
Nov 1903 – hakati välja anda kolmandat juhtivat ajalehte “Uudised” Tartus (toimetaja Peeter Špeek, Gottlieb Ast(?), Karl Ruga(?))
Föderalistid
1905. aastaks “Uudised” 3 ajalehest kõige radikaalsem


1905. aasta revolutsioon
Historiograafia:
  • M. Jürisson (Mihkel Martna). Punased aastad Eestis 1905-1906: Eesti revolutsioonilis liikumise ajaloolikud ja majanduslikud põhjused. Peterburi 1907
  • Mihkel Martna: Tallinna sündmusi 1905 ja 1906. Tallinn 1930
  • Punased aastad: Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis I. Toim Hans Kruus. Tallinn 1932
  • Punased aastad Läänemaal. I. Toimetanud Aleksander Looring. Haapsalu, 1933
  • Mihkel Aitsam. 1905. aasta Läänemaal: Eel- ja järellugudega. Tallinn, 1937
  • 1905 Järvamaal. I: Tapa , Lehtse ja Ambla. Tapa 1933
  • 1905. aasta vabadusliikumine Koeru kihelkonnas. Tallinn 1935
  • 1905. aasta verepulm Eestis. I: Harjumaa. Paide, 1932
  • 1905. aasta Eestis: Kirjeldused, mälestused, dokumendid . Lenindgrad, 1926
  • Hilda Moosberg. 1905-1907. a. Revolutsioon Eestis. Tallinn, 1955
  • Toomas Karjahärm, Raimo Pullat. Eesti revolutsioonitules 1905-1907. Tallinn 1975

Revolutsioon Eestis oli ülevenemaalise revolutsiooni üks osa. Oli välja kujunenud Eesti ühiskonda vaevanud oludest . Vene revolutsiooni võib pidada sütikuks, mis probleemid lahvatama lõi.
Agraarküsimus: maarahvastik jagunes 3 suuremaks kihiks: 1) väikesearvuline, ent mõjukas baltisaksa aadel 2) eesti rahvusest taluperemehed 3) maaproletariaat, maatamehed
20. sajandi alguseks jagunes 3. grupp omakorda mitmeks erinevaks kihiks. 1) Kõige madalamal asusid mõisamoonakud, mõisatöölised, kellel puudus põhimõtteliselt eraomandus, nende töötingimused reguleerimata; 2) talusulased ja taluteenijad 3) popsid – väiketalunikud, kes rentisid talunike käest tükikese maad.
Linnas tööstusproletariaat
Rev eesmärgid. Poliitilised:
  • asendada isevalitsus mõõdukama režiimiga
  • tagada rahvale kodanikuõigused, hoolitseda selle eest et venemaal oleksid olemas parlament , valitsus
    majanduslikud: asendada varakapitalistlik stiihia korrastatud kapitalismiga; agraarreform
    rahvuslikud: tagada eestlastele võrdsed võimalused ja õigused balitisakslaste ja teistega


    10.09. 2008
    Jaapan sai enda kontrolli alla Liadongi poolsaare.
    Venemaa alustas Jaapani kõrvaletõrjumiseks kampaaniat.
    Õhutas Koreas Jaapanivastasust. Jaapanile suruti peale kohustus Liadongi ps-lt lahkuda. Venemaa sõlmis Hiinaga kokkuleppe, mis pidi talle kindlustama ülemvõimu kogu piirkonnas. Venemaa sai endale ps ühte ossa 25 aastaks rendiõiguse. Jaapan ja Venemaa hakkasid valmistuma sõjaks. SB ja USA toetasid Jaapanit. Venemaad toetas Saksamaa (kes lootis Venemaa huvi Aasia vastu äratada, et Ve Euroopast eemale hoiaks).
    27.01.1904 – Ja laevastik ründas Ve laevastikku – 3 Vene võimsaimat sõjalaeva tehti seega kahjutuks , Ve sõjalaevastik muutus sellega tükiks ajaks võitlusvõimetuks.
    Ja alustasid ka maismaal aktiivset pealetungi. Ve väed jäid kaitsele. Port Arturi (Ve baas Liadongi ps-l) piiramine kestis 7 kuud, lõpuks Port Artur kapituleerus. Mitmed kaotused tabasid ka Ve Mandžuuria armeed .
    1905 veebruar – Mukden – mõlemal poolel rohkem kui 500000 meest, mõlemad pooled kasutasid moodsat relvastust, Ve kaotas. Siiski püsis Peterburis veel lootus – komplekteeriti 2. meeskond (peamiselt Tlnas ). Oktoobris asuti Tallinnast teele eesmärgiga jõuda Port Arturisse venelastele appi. Teel kuuldi Port Arturi kapituleerumisest.
    Tšušima merelahingu kaotasid samuti venelased , hakati otsima võimalusi sõja lõpetamiseks.
    Aug 1905 algasid USAs rahuläbirääkimised, millest võttis osa ka eestlane Ferdinand Martens . Rahutingimused olid Ve jaoks üsna normaalsed – Ve loovutas Ja-le Liadongi ps (sh Port Arturi), Sahhalini(?) saare lõunaosa, tõotas, et ei võitle vastu Ja majanduslikule ülemvõimule Koreas, kohustus oma väed Mandžuuriast välja viima.
    Ve-Ja sõda puudutas ka Eestit.
    Kuulutati välja mobilisatsioon . Kuni 1905. aasta suveni jõuti mobiliseerida umbes 7400 eestlast (+1000, kes algul mobiliseeritud olid +3000 veel korrapäraste nekrutite värbamise tõttu)
    Ve- Ja sõda halvendas inimeste suhtimist valitsevatesse võimudesse, suurendas rahulolematust
    Võeti vastu resolutsioon, milles nõuti kodanikuõiguse, parlamendi valimist ja põhiseadust.
    Keiser lubas laiendada usuvabadust, laiendada omavalitsuste õigusi ja alustada ettevalmistusi PS koostamiseks . Ainult lubaduseks see jäigi, kuna kogu valitsuse tähelepanu oli koondatud sõjale Ja-ga.
    Haritlasringkondades vohama hakanud rahulolematus , sealt jõudis rahuolematus ka lihtsamate inimesteni.
    Rev puhkes üsna ootamatult. 1905 jaan esimestel päevadel vallandus streik ühes Peterburi suurimas tööstusev-s Putilovis. Mõne päeva pärast oli streik muutunud ülelinnaliseks, kuna ka paljud teised tehased ühinesid nendega. Streigi juhtimise võtitis enda peale Georgi Gapon (õigeusu kiriku preester ). Gaponi algatusel koostati kõikide Peterburi tööliste nimel palvekiri ja anda see isiklikult üle tsaar Nikolai II-le (kellesse rahvas ikka uskus). Palvekirja üleandmine pidi aset leidma 9. jaanuaril 1905. väidetavalt oli sel päeval liikvele läinud ca 14000 inimest. Kuni Talvepaleeni jõudmiseni oli kõik rahulik. Paleeväljakul olid väidetavalt rahva hulgast kostnud mingid lasud. Talvepalee kaitseks üles rivistatud sõdurid avasid rahva pihta tule. Selleks ajaks oli palee juurde jõudnud vaid üsna väike osa rahvast. Paanikat üritasid talitseda needsamad sõdurid, kes enne tulistanud olid. Hinnanguliselt suri tol Verisel Pühapäeval ca 1000 inimest ja haavata sai ca 5000. See oli nagu põleva tiku viskamine püssirohukeldrisse, mitmel pool toimusid kokkupõrked, ohrvrite arv suurenes ja rev oli sellega alanud. Eestisse jõudsid teated Peterburi sündmustest väga kiiresti (10.01). Tartus levisid lendlehed. 12. jaanuarist aga aktiveerus Tallinna tööliskond. Dvigateli töölised lasid auru kateldest välja, algas streik, nendega ühinesid ka teised Tlna suurimad tööstusev-d. Tallinna streigis hinnanguliselt ca 12000 inimest. Streikivad töölised kogunesid 12.01 õhtupoole Kalamaja kandis ja arutasid edasist tegevuskava. Kohal olid ka Peterburist saabunud Sotsiaaldem komitee liikmed, kes olid Ve sündmusi pealt näinud ja üritasid üritusele poliitilist värvingut anda. Valiti 80-liikmeline esindus, kes pidid tööliste puhtmajanduslikud nõudmised üle andma. (8-tunniste tööpäevade kehtestamine, ületunnitasude eest teistsugune tasustamine, tööjärgsete läbiotsimiste ja trahvide lõpetamine). Saadi asekuberneri Aleksander von Giersi jutule. Deklareeris, et tööliste nõudmisi ei hakata isegi enne arutama, kui töölised on uuesti tööd alustanud. Järgmisel päeval koguneti uuesti. Selleks ajaks olid Tlnas toimunud juba mõningad vägivallajuhtumid. 13.01. koosolekul otsustasid töölised oma korrakaitsesalgad moodustada (igas salgas 50 inimest). Streik jätkus, töölised tagasi tööle ei läinud. Mindi kuberneri juurde. Kuberner Bellegard lubas kõneleda nendest tingimustest vabrikuomanikele. Lubas tööliste õigustatud nõudmisi vabrikute omanike ees kaitsta. Järgmistel päevadel algasidki läbirääkimised. Mõnel pool hakati järeleandmisi tegema.
    Esimene kokkupõrge toimus 14.01 Tallinna sadama juures. Kõigepealt hakati tööliste hulgas levitama kuuldusi, et sadama elevaatori töölised ei ole streigiga ühinenud (tegelikult olid). Samal ajal levitati võimude hulgas kuuldusi, nagu kavatseks suur rahvamass sadama kõrval asuvat piirivalvegordonit rünnata. Sõdurid asusid kogunevat rahvahulka laiali ajama . Rahavs hakkas laiali jooksma , millest soldatid said hoogu juurde, hakkasid rahvast taga ajama, püssipärade ja mõnel puhul ka tääkidega 1 inimene sai surma, mitmed vigastada. Mayeri keemiavabrik ei olnud streigiga ühinenud, ja vabriku juhtkond oli sõjaväesalga vabriku kaitseks pannud, kokkupõrke tõttu sai surma 6 inimest.
    Pärast seda hakkas olukord linnas rahunema. 23.01ks oli üldstreik lõppenud. Saavutati väga vähe: lõpetati vaid läbiotsimised vabrikuväravates. Mõnedes ev-s tehti pisut rohkem järeleandmisi.
    Suurem streigilaine vallandus umbes samal ajal Narvas (2000 streikijat), suuremaid juhtumeid ei toimunud. Ka Pärnus ja Viljandis väiksed streigid . Tartu vältis jaanuaris streiki. 13-14 olid küll Raekoja platsil kogunemised toimunud, kuid tööliste väljaastumisi ei esinenud . Esitati küll nõudmisi, kuid streikima esialgu ei hakatud, kuid 7.02 algas Tartus puuseppade streik, mis kasvas ülelinnaliseks streigiks. 13.02 jõudis streik rahumeelselt lõpule. Tartu töölised saavutasid oma nõudmistes üsna suurt edu, mis omakorda innustas uuesti tallinlasi streigile, mis mahult jüi küll jaanuarikuisele streigile alla: Tlnas töötasu suurendati, likvideeriti trahvide süsteem, tööpäev lühendati 10 tunnile, lubada töölistel valida töölisvanemaid.
    Pärast jäi olukord linnades rahulikumaks.
    Veebruaris 1905 algasid TÜ peahoone aulas suured revolutsioonilised miitingud. 4.02 otsustas ülikooli nõukogu protesteerida verisel pühap toimunu vastu. 6.02 otsustati katkestada õppetöö kuni septembrini 1905.
    Tervet Eestit hakkasid enam mõjutama mõisatööliste streigid. Jaanuari viimastel päevadel algasid mõisates moonakute streigid. Kuni märtsi lõpuni toimus mõisates ca 120 ülesastumist. Mõnel pool tehti järeleandmisi, mõnes kohas mitte, mõnes üksikus kohas jõuti ka üsna vägivaldsete tegudeni (nt Alatskivil peksti mõisavalitseja maja segi, ja süütati mõisale kuuluvaid küüne).
    Oluliseks päevaks revolutsiooni laienemise teel oli 18.02. Nikolai II kirjutas alla manifestile, millega lubas kõigil riigiametnikel pöörduda reformiettepanekutega valitsuse poole. Manifestiga sisuliselt legaliseeriti rahvakoosolekud . Vesi revolutsiooniliste jõudude veskile. Üle kogu maa algasid rahvakoosolekud. Juhtivad Eesti ajalehed soodustasid poliitika imbumist rahvasse (avaldasid näidispalvekirju). Esimesena tegi seda, küll üsna tagasihoidlikult, Postimees (haridusteemaline). Mai lõpus avaldas oma tüüppalvekirja ka Tartu ajaleht Uudised. Selles pöörati põhitähelepanu maareformile. Jaanipäeva paiku avaldas palvekirja ka Teataja (selles nõuti muudatusi ka ülevenemaalises mastaabis). Politiseerumine ajas üha rohkem juuri erinevatesse väljaannetesse. Kevadel ja suvel 1905 rev jätkus, tundus siiski, et kõrgpunkt on ületatud. Jätkusid küll streigid (eriti maikuus), kuid põllutööde hooaja alates asi veidi rahunes. Samas hakkasid streigid (eriti linnades) omandama poliitilist värvingut. 30.04 õhtul kogunesid töölised Russalka juurde miitingule. Parlament, ps, valimisõigus – rev põhinõudmised. Suuremates linnades aktiviseerusid üha enam sotsdemokraadid. Järk-järgult hakati saavutama edu. Moodustati VSDTP Tallinna komitee. Sellest kujunes kogu linna sotsdem liikumise südamik.
    Aleksander Kesküla ja Jaan Tõnissoni vahel toimus konflik isiklikul pinnal. Kesküla heideti EÜSi ridadest välja. Keskülast sai üleöö sotsialist . 1905.aasta alguses Tartu sotsdemide eestvedaja . 1905. aasta kevadel suundus Tlnasse, kus jõudis VSDTP etteotsa .
    Järk-järgult toimus politiseerumine. Tartus etendas VSDTP rolli ajaleht Uudised. Ajalehe suurimaks teoks rev päevil oli eestlaste rahvuspoliitilise sihi paikapanek: kõik eestlaste asualad tuleb koondada ühtseks Eesti Kubermanguks .
    Rev-i süvenemisele ja laienemisele aitasid kaasa ka Eesti valitsejad .
    Uueks kuberneriks sai Aleksei Lopuhhin (endine Vene kõige kõrgem politseiülem), kes oli Eestis pigem passiivne.
    Ka Liivimaa kubermangus vahetati kuberner välja.

    16.09. 2008
    Revolutsiooni kulminatsiooniks sai oktoobrikuine streik – esimene ülevenemaaline streik. See sai alguse 7.10 Moskva ja Kaasani vahelisel raudteel, levis tohutu kiirusega, piki raudteed levis kõikjale Venemaal. Raudteelaste ja töölistega ühinesid mitmesugused ametnikud. Osaleda võis ca 2 000 000 streikijat. Peamised nõuded olid: 1) parlamendi kokkukutsumine 2) põhiliste kodanikuõiguste andmine rahvale.
    Eestisse jõudis streik kõigepealt Tlna, 14.10. paljud Tlna tööstusev-d katkestasid töö, algas streik, nendega ühinesid ka teiste elualade esindajad. Tavapärane linnaelu jäi praktiliselt seisma. Peeti miitinguid. Ööl vastu 15ndat murdsid streikijad sisse Tlna relvakauplustesse, relvastusid, seejärel hakati üle võtma Tlna kõrtse. Muuhulgas põletati maha kesklinnas asunud saksa teatrihoone (Draamateatri kohal). Politsei ja sõjavägi olid täiesti jõuetud. Tlna karnison oli just oktoobri alguses suures osas viidud Peterburgi. Kubermagu võimude korraldusel tõmmati sõjavägi ja politsei linnast üldse välja, relvastatud jõud jäeti ainult Toompeale. 15.10 hommikul tulid ülelinnalisele koosolekule kokku vabrikutööliste vanemad (ülelinnaline töölisvanemate koosolek), otsustasid pöörduda Tlna linnavalitsuse ja kubermangu valitsuse poole. Linnavalitsuselt nõudsid relvastatud jõudude lahkumist linnast ja kõikide poliitvangide kohest vabastamist. Politsei ja sõjavägi tõmmati veel tagasi. Kubermangu jõududega kokkuleppel lasti ka poliitvangid vabaks. Vabastatute hulgas oli ka Aleksander Kesküla, kes hakkas kohe ülestõusu organiseerima. Kubermangu valitsusega jätkusid läbirääkimised, selle tulemusena saadeti Peterburgi 16.10 hommikul telegramm. Rahvas kogunes Lausmanni heinamaale Kalamajas, keskpäeva paiku koguneti selle asemele Uuele Turule (Estonia ja Draamateatri juures). Miiting jätkus, oodati töölisvanemate naasmist. Sinna lähedale rivistusid vene sõdurid, kuid nende ilmumisele ei pööratud tähelepanu seni, kuni sõdurid avasid tule. 94 inimest hukkus, üle 200 haavatu. Selle sündmuse jäljed jäid rahva teadvusesse veel aastakümneteks. 17.10 avaldas keiser Nikolai II oma manifesti, milles tuldi streikijate nõudmistele vastu, streik Eestis olis 26.10ks lõppenud. Enne seda , 20.10, toimusid 16.10 hukkunute matused, osalejaid ca 40 000. Rongkäik algas uuelt turult, mindi Rahumäe kalmistule, 57 inimest maeti ühishauda, kirste kanti kätel, lauldi revolutsioonilisi laule, kalmistul peeti sütitavaid revolutsioonilisi kõnesid, kuid lõpuks mingisuguse kättemaksuni ei jõutud, sest süüdlasi ei suudetud leida. Kuberner süüdistas kohalikku Tlna karnsioni, Tlna karnison süüdistas sõdurite kaptenit. Üks enamlevinud kuulujutte oli see, et 16.10 hommikul oli rahvas kogunenenud Toompeale, et võtta kubermangu valitsus üle, kindral Voronovile oli antud selle takistamiseks käsk ja tema talitas seda käsku täites oma parema äranägemise järgi.
    Mujal Eestis ühineti samuti üldstreigiga, kuid selliste vägivaldsete sündmusteni ei jõutud, küll aga hukkus Tartus demonstratsiooni ajal valvur Adamson, ka tema matustele tulid tuhanded inimesed.
    17.10 manifest: sellega tuli lähiajal korraldada demokraatlikud üldvalimised ja valida riigiduuma ning sellega anti kõigile Venemaa rahvastele üldised kodanikuõigused. Selline vastutulek rahva soovidele tegigi oktoobrikuisele streigile lõpu. Eestis alagasid sellega Vabaduspäevad (kestsid 8 nädalat). Sellega seoses kadusid ära igasugused poliitilised piirangud, poliitvangid lasti vabaks, muutus vabaks koosolekute, miitingute jne korraldamine, kadus ära ajakirjanduse tsensuur, millega ajakirjandus muutus kohe radikaalsemaks. Hakati moodustama ka poliitilisi ühinguid, erakondi (nende algeid). Eesti I erakond oli selleks ajaks küll loodud, Uudiste toimetuse baasil – Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESDTÜ). Novembris avaldati ka partei programm, mis koosnes 2 erinevast osast: 1) klassikaliselt marksistlik sotsiaaldemokraatlik programm – isevalitsuse asendamine demokraatiaga. 2) väga jõuliselt olid esindatud rahvuslikud seisukohad sh Eesti ühiseks rahvuskubermanguks liitmine , maareform, eesti keel õppekeeleks jm.
    II rahvuslikest erakondadest sündis Eesti Rahvameelne Eduerakond (ERE) Tartus, asutamisskoosolek novembri lõpus, ERE selja taga seisid Postimehe ringkonnad. Lähtus Kadettide Partei programmist (Konstitutsioonilis-Demokraatlik Partei KDP). Eduerakonna peamised pooldajad olid Tartu linna haritlased ja Lõuna-Eesti jõukamad talupojad, nende liikmete arv kasvas aasta lõuks 1000ni. Eduerakond eesotsas J. Tõnisson, Reiman, Koppel, Kallas jne. “Vaheerakonda” üritasid luua Tartu nooremad haritlased – Hanko, Olesk , Karl Schlossmann – Parteile nimeks Radikaalsotsialistlik Partei – hilisemad paralleelid 1917. a loodud erakonnaga; töötati välja ka parteiprogramm ning anti välja ka partei häälekandja, kuid sellega ka partei tegevus sisuliselt lõppes. Tallinnas üritasid ka Teataja ringkonnad erakonda teha, kuid revolutsioon sai enne läbi. Balti kubermangudes loodi 2 parteid – Balti Konstitutsiooniline Partei (BKP) Riias ja Tallinnas Eestimaa Kosntitutsiooniline Partei (EKP). Kõige suurem Venemaa sotsiaaldemokraatlik tööliste partei VSDTP – Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei.
    17.10 järgselt tekkisid Tlnas esimesed ametiühingud.
    Manifest tõi kaasa samas ka seni ühtse revolutsioonilise leeri lõhestumise. Liberaalne kodanlus (ERE ja Teataja ringkonnad) leidid, et rev on oma eesmärgi täitnud, keiser on järele andnud, isevalitsusest loobutakse, konstitustioon ja kõik muu on saavutatud. Radikaalsemad leerid leidsid , et rev on alles algamas, võitlus peab jätkuma seni, kuni Venemaal kuulutatakse välja vabariik.
    Revolutsioonilise leeri lahknemine ei alanud maal, seal võrdsustati sotsialisti revolutsionääriga; lõhed said pigem nähtavaks suuremates linnades. Tlnas ilmnes lõhe 20.10, kui toimusid veretöö ohvrite matused. Vanas Estonia Seltsimajas ülelinnaline suur nõupidamine, kus arutati, mida edasi teha. Nõupidamine kestis 4 päeva. Selgelt tuli välja, et 1 osa pooldab äraootavat taktikat, sotsiaaldemid ja teised radikaalid nõudsid võitluse aktiviseerimist, vajadusel relvade kättevõtmist, 4. päeval lahkusid radikaalid nõupidamiselt. 26.10 hakkas 1 relvastatud salk linnast välja minema, tegi retke ümbruskonnas mõisatesse, sealt nõuti kõikvõimalikke relvi , need konfiskeeriti, suleti kohalikud kõrtsid ja viinapoed.
    Konflikt ja kokkupõrge toimusid ka Tartus. Selle põhjuseks olid erinevalt Tlnast pigem rahvuslikud vastuolud. Otustati korraldada suur rõõmuringkäik. 19.10 hommikul kogunesid Viljandi tänava lõppu kõik suuremad Tartu seltsid. Esimene peatus Riiamäel, kus Adamson suri, edasi Raekoja platsile, Villem Reiman pidas sütitava kõne, edasi liiguti TÜ peahoone ette, kus toimus kokkupõrge sotsialistidega. Peetakse esimeseks vereks, mis Eesti lipu eest valatud.
    Postimehe ringkonnad otsustasid korraldada Rahva Asemikkude Kongressi. Välja pakuti skeem – iga linn saadab 4 esindajat, iga vald 2 esindajat, iga ühing, selts, organisatsioon saadab 1 esindaja. 27.11ks kogunes üle 800 inimese. Sotsiaaldem-d olid tulnud kongressile protesteerima. Teel Tartusse jõudsid VSDTPlased arusaamisele, et enamik kogunejatest tahab tõesti küsimusi sisuliselt arutada, seetõttu muudeti oma esialgset taktikat, sõlmisid hoopis ajutise liidu Tlna liberaalide esindajatega. Üritati välistada Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste kongressi juhtimist. Kongress algas Bürgermusses. Selle avas Jaan Tõnnisson (ebaõnnestunult). Alustas oma kõnet kohe teravate süüdistustega, see pani saali röökima, ja Tõnisson oli sunnitud oma kõne katkestama. Järgnesid Kongressi juhataja valimised, mis kestsid 6h. Jaan Teemant saavutas suure ülekaalu. Siis hakati valima Kongressi asejuhatajat, vaieldi, mitut asejuhatajat oleks vaja. 28.11 jätkus Kongress, 2 leeri erinevates ruumides. Tõnisson jt – Bürgermusses – arutati läbi otsuste projektid , mis olid Postimehe toimetuses juba varem paika pandud. Suhteliselt tagasihoidlikud ettepanekud võeti vastu. Bürgermusse otsused võib jagada 3 rühma 1) otsused, mis olid seotud Venemaa valitsemisega – nõuti demokraatlikke üldvalimisi, et võimalikult kiiresti tuleks kokku riigiduuma ja... 2) eestlaste asualade koondamine rahvuskubermanguks, kultuurilise enesemääramise õiguse andmine eestlastele, eestlaste rahvuslik võrdõiguslikkus teiste rahvastega 3) agraarprobleemi lahendamine, nõuti riigimaade jagamist maatameestele ja riigi/valitsusepoolset abi talumaade päriseksostmisel.
    Keerulisem olukord valitses TÜ aula koosolekul (Teemant), kõik isevooluteed, käratsemine, juhataja ei suutnud koosolekut enam ohjata . Langetatud otsused olid selgelt ülepaisutatud, üliradikaalsed nõudmised: revolutsioon peab jätkuma, võitluse eesmärgiks peab olema monarhia asendamine vabariikliku korraga. Korraldus: riigivõimude käskude boikoteerimine, maksude maksmata jätmine, kõik hoiused pangaasutustest välja võtta. Veel nõuti, et sügisel vene sõjaväkke kutsutavad noored keelduksid. Nõuti ka politsei ja sõjaväe täielikku laialisaatmist, selle asemel rahvamiilitsa loomine. Lisaks nõuti ka vallavalitsuste ülevõtmist ja asendamist revolutsiooni tulemusena moodustatud uute vallavalitsustega. Agraarnõudmised: rahvale tuleb tastuta maad anda. Ainus rahvuslik nõudmine oli emakeelne kooliharidus. Otsuste projekti lõppu lisati, et tegemist on soovitusega. Otsused jõudsid laiali üle kogu maa. Mitmel pool üle Eesti üritati aulakoosoleku punkte ellu viia. Kõikides ametiasutustes võeti maha keisri pildid, kisti asutuste siltide pealt maha keiserliku Venemaa vapp , vallamajades peksti puruks kohtukullid, lõhuti Vene riigi lippe, asendati võimaluse korral revolutsioonilise punalipuga. Kõige radikaalsem tegu oli vastavalt aulakoosoleku otsustele kohaliku omavalitsuse ülevõtmine. Seda on nimetatud ka vabariikide loomiseks (loodi ligi 50 kohalikku vabariiki, nt Velise vabariik).
    • Eesti Vabariigi priisõjameeste salgad.


    17.09.2008
    10.12 kuulutati Tlnas ja Harju mk-s sõjaseisikord, poliitilised miitingud ja väljaastumised keelatud, algas juhtivate isikute arreteerimine (rahvuslased, sotsdemid)
    11.12.1905 – kutsuti Tlnasse kokku rahvaasemike kongress, ühtegi asjaalgatajat ei olnud, maalt tulnud inimesed ei teadnud , mida teha; kaumekas jäänud jõudisd ära oodata Tlna töölised ja vabadusse jäänud sotsdemid; otsustati koguneda samal õhtul salajaseks koosolekuksVolta tehases. Õhtul kogunes töölissööklasse mitusada inimest, sh vabadusse jäänud poliitikud , A. Kesküla valiti koosoleku juhatajaks. Jämeda otsa haarsid enda kätte kohe sotsdemid. “Läti keele rääkimine” – avalik relvastatud vastupanu võimudele – tehti sellekohane ettepanek, kuid saabus teade koosolekule lähenevatest sõjaväelastest ja inimesed jooksid laiali, mõned arreteeriti. Käremeelsemad kogunesid öösel, võtsid kaasa relvad.
    12.12 hommikul hakkasid üksikud salgad liikuma Tlnast laiali. Peamiseks eesmärgiks oli talurahva üleskihutamine avalikuks vastupanuks. Mõisahäärberits usuti olevat rohkesti relvi, otsiti ka neid. Tegutseti stiihiliselt, puudus salkade keskne juhtimine, isikkoosseisud olid äärmiselt ebapüsivad. Paljud ei pidanud retke raskustele vastu, pöördusid tagasi koju, ka mõned talupojad ühinesid, elasid viha välja enamasti oma kihelkonnas. Käidi mõisast mõisa, võeti üle kõik mõisates leiduvad relvad, enamasti jäi saak üsna kesiseks, pandi kinni ümbruskonna kõrtsid. Maameestele peeti revolutsioonilisi kõnesid, kutsuti vastuhakuga ühinema. Mõnel pool võtsid tuld kohalikud mehed, tungisid mõisatesse, võtsid asju, mis neile meeldisid jne. Tihti leidus ka neid, kes panid mõisatele tule otsa. Mõisarüüstajate salgad aeti laiali baltisakslaste omakaristussalkade poolt. Suuremad kokkupõrked toimusid Pärnumaal, Viljandimaal, Velisel. Talumehed ja töölised vastupanu pmst ei esitanud. Salgad laiali 20. detsembriks. Selle ajaga suudeti rüüstada/maha põletada 160 mõisat + 40 mõisate viinavabrikut. Detsembrikuine mäss peamiselt Harjumaal, Märjamaa kandis, Järvamaal, Pärnumaa põhjaosas. 1905 aasta rev lõpp: detsembri-jaanuari vahetusel leiab aset verepulm, ehk karistussalkade tegevus.
    Sõjaseadus – Liivimaa kubermangus 22.11.
    Lõplikult sundisid Keskvalitsust Baltikumis karmimat kätt kasutama Läti sündmused. Balti kubermangud tunnistati avaliku mässu pk-ks, otsustati sellega kõva käega lõpp teha, 28.11 nimetati ametisse Baltimaade kindralkuberner . Selleks määrati sõjaväelane Vassili Sollogub. Talle allutati kõik kohalikud tsiiviilkubernerid, kubermagu valitsused, 19 000 sõjaväelast. Talle tehti ülesandeks mäss maha suruda. Hakkasid tegutsema sõjaväljakohtud. Arreteerimisest otsuse tegemiseni tohtis kulutada max 48h. Sollogub asus peakorteriga Riiga , toi sinna oma staabi ja töötas välja kava mässuliste rahustamiseks. Esialgu mõeldi Läti rahustamise peale. Alles pärast mõisate põletamise algust, 24.12 laiendati sõjaseadus ka Eestimaa kubermangule. Kindral Bezobrazovile jäi Eestimaa Kubermang, Lõuna-Eestis Orlovi karistusekspeditisoon. Ekspeditisoonid jagati väikesteks karistussalkades ja saadeti maale laiali. Need liikusid vallast valda, arreteerisid kohalikud mässujuhid (mõisahärrade näpunäidete järgi, seetõttu arreteeriti ka süütuid). Enamasti kasutati hirmutamistaktikat. Rahvas kutsuti kokku, lasti maha 1 või 2 meest, paljudele anti avalikult ihunuhtlust, koguti kokku rahva käes olevad relvad, pärast seda liiguti edasi järgmisse valda. Vaid paaris vallas lasti maha rohkem inimesi – Velise ja Vaali vabariikides. Kõige massilisem hukkamine leidis aset Viljandis. Ritmeister Karl von Sieversi salk lasi Viljandis maha 53 inimest, kelle seos mässuga oli tegelikult habras . Eestis kokku mõisteti surma rohkem kui 500 inimest. Mahalastuid oli ca 300, umbes poole rohkem neid, kes avalikku peksu said. Karistussalkade märatsemisele aitas piiri panna 25 Tartu haritlase kiri. Hiljem olid sunnitud saatma ümberlükkava telegrammi. Pärast seda hakkas karistussalkade tegevus näitama rahunemise märke. Veebruariks oli asi täiesti rahunenud.
    Alates veebruarist 1906 jätkus mässuosaliste jälitamine, kuid karistati tsiviilkohtutes.
    Kokkuvõte: 1905 aasta rev-i tagajärejed ilmnesid pigem ülevenemaalises mastaabis, asendus politiline süsteem, tulid riigiduuma, kodanikuõigused, tööstustööliste olukord paranes . Eestis pigem revolutsiooni varjatud mõju (Eesti rahva kaasa tõmbamine poliitikasse, mis tõi kaasa ka negatiivseid tagajärgi – esile tõusid äärmusliikumised, eelkõige sotsialistlikult poolt. Eesti ühiskond sattus poliitilises mõttes kreeni – kaldus vasakule. Lisaks tekkis ületamatu lõhe eestlaste ja baltisakslaste vahel. Positiivne pool – esimesed poliitilised erakonnad , legaalse poliitilise tegevuse kogemus, arenes poliitiline mõte, eestlastele hakkasid selgeks saama demokraatia, põhiseadus, vabariiklik riigikord , rahvuslik autonoomia jms mõisted).

    Revolutsioonist ilmasõjani 1906-1914


    Poliitilised olud Eestis pärast 1905. aasta revolutsiooni: väga must per eesti rahva ajaloos, piirangud kõikvõimalike ühiskondlike tegevusalade üle, sõjaseisukord koos kõikide omapiirangutega püsis kuni 1908 augustini . Ka pärast likvideerimist jäi Balti riikides kehtima nn kõvendatud valvekord, mis oli küll sõjaseisukorrast leebem, kuid siiski mitte normaalne seisukord . Alled 1911 septemberis pöörduti normaaloludesse tagasi (v.a suuremates linnades). Võim kuulus jätkuvalt kindralkubernerile, kelleks sai al 1906 kindral Aleksander Möller- Zakomelski , kes oli teinud endale nime Poola mässuda mahasurujana, oli ametis kuni aprill 1909ni, mis võimule püürdusid tagasi tavapärased tsiviilkubernerid. Nikolai Zvagintsev. Korostovets (väga piiratud silmaringiga, väheste huvidega , vene ohvitser selle kõige halvemas tähenduses). Taastati prokuröi järelvalve jm. Paljud poliitilised pagulased said koju tagasi pöörduda, said nüüd palju leebema karistuse. Samal päeval kui Sollogub ametisse määrati, käskis keiser kindralkuberneri juures moodustada järjekordse erinõupidamise, mis pidi välja töötama reformikavad kõikide Balti kubermangude põletavamate probleemide lahendamiseks. Sinna said oma esindajad saata nii baltisaksa aadel, linlased ja ka talupojad. Töö jõudis lõpule 1907. a sügiseks, mil Peterburgi saadeti argaar -, kooli-, kohtu-, kiriku- ja vallareform .
    Aleksander Kesküla – üks juhtivamatest enamlastest.
    Jaan Anvelti eestvedamisel 1912. a pandi Narvas käima I Eesti töölisleht, ajaleht “Kiir”. Vahetult enne I MS, 1914 juunis üritati luua Eesti sotsdem liikumisele ühtset juhtkonda. Valiti VSDTP Eesti organisatisoonide keskkomitee .
    Sotsdem tsentralisltid pettusid suures osas oma varasemates tõekspidamistes, hakkasid koostööd tegema rahvuslastega.
    Eesti ajakirjandust tabasid rev lõppedes räiged repressioonid , kinni pandi Uudised, Teataja, Sakala, Postimees, kokku suleti 1905-1908 rohkem kui 20 erinevat ajakirjanduslikku väljaannet, samas jätkasid suletud väljaanded lihtsalt uute nimede all. Jätkus ka tsensuur, aga siis oli see rev järgselt nõrgem kui enne rev-i. 1906 aastast peale eeltsensuur kaotati, kuid järeltsensuur oli üsna põhjalik, karistuseks rahalised trahvid või vastutava toimetaja arreteerimine.
    Uus venestuslaine vene parempoole ajakirjanduse eestvedamisel, kes ajasid äärmiselt šovinistlikku joont. Võeti kasutusele Baltis separatismi mõiste. Räägiti et Baltikumis kiusatakse taga õigeusklikke, Balti kubermangud on vaja venestada, liita vene naaberkubermangude külge. Vene valitsusvõimud lubasid astuda vastavaid samme , kuid tähelepanu koondus hoopis, Soomele, Poolale ja juutidele. Siiski päris sõnalisele tasemele ei jäänud – Pjotr Stolõpini ringkiri – milles nõudis kubermangu valitsuse ametnike asendamist venemaalt sissetoodud ametnikega . Kindrlakuberner Mölles-Zakomelski – soovitas jagada välja kõik riigi mõisad, tükeldada taludeks, kuid neid mitte kohalikele anda, vaid tuua nende asutamiseks sisse vene talupoegi. Eestlasi soovitati hoopis ümber asustada Uuralitesse jm. Baltikum ei olnud siiski vene talurahva jaoks atraktiivne paik. Kolonisatsiooni plaanid hääbusid seega iseenesest. Hariduse valdkond : 1905 a suvel oli keiser Nikolai II andnud loa Eesti ja Läti rahvakoolides kahel esimesel õppeaastal õpetada emakeeles. Leonid Kasso andis korraldada pöörduda tagasi varasema süsteemi juurde.
    Ülevenemaalised muudatused: piiramatu iseavalitsuse asendumine duumamonarhiaga. 1906 aprill – üleminekukoht – keiser allkirjastas Vene impeeriumi põhiseaduse, mis kindlustas rahvale kodanikuõigused, kuid nende rakendamine olenes tegelikult valitsemispraktikast. Seega oli kõiki rahvale antud õigusi võimalik kitsendada, mida ka tehti. Kõrgeim võim jätkuvalt keisril, tema kutsus ametisse valitsuse, kes oli ainuüksi vastutav keirsi ees. Samas sai keisri võimu piirata kahekojaline parlament. I riigiduuma koosseisu valimised 1906. aasta aprillis . Eestis pandi sellele üsna suuri lootusi, valimisaktiivsus suur. Valimisõiguse said Venemaa kodanikud alates 25 eluaastast, valimisõigus ei laienenud naistele, sõjaväeteenistujatele, juhutöölistele (sh mõisamoonakad, talusulased, äriteenijad, käsitöökodade töötajad jne). Kokku sai Eestis valimisõiguse ainult 10% rahvastikust. Teisalt ei olnud valimised ka ühetaolised, kogu valijaskond jagati 4 seisusesse 1) suurmaaomanikud 2) linnaelanikud 3) väikamaaomanikud 4) tööstustöölised. Valimised olid ka mitmeastmelised. Talupoegadel 4 astet.

    23.09.2008
    21 (suurmaaomanikku)-14(linnakodanikku) -10 (talupoega)-2 (tööstustöölist)
    I riigiduumasse (27.04 – 08.07.1906) pääses 4 eestlast: Jaan Tõnisson, Oskar Rütli, August Lubi, Karl Hellat
    5 Eestist valitud saadik oli venelane Pavel Paptšinski.
    Seega jäid baltisakslased poliitikast kõrvale.
    27.04 moodustusid kohe erakondlikud fraktsioonid.
  • Kadettide partei
  • Trudovikud – vene haritlased, vene talurahva esindajad, kelle eesmärgiks oli jagada mõisamaad talupoegadele; nende selja taga mingit parteid otseslt ei olnud.
  • Autonomistid-föderalistid – vene vähemusrahvuste esindajad
    Eesti saadikud ühinesid algul a-f-dega, kuid viimaste fraktsioon läks lõhki.
    Duumas domineeris vasakpoolne meelsus.
    Tegelik konflikt vallandus agraarküsimuses, tänu trudovike radikaalsusele selles vallas. Kardeti, et talurahava hulgas võivad vallandudauued mässud.
    09.07 – kogunes osa riigiduuma saadikutest
    10.07 võeti seal vastu Viiburi (?) üleskutse. Selles kutsuti inimesi üles kodanikuallumatusele, noormehi mitte minema sõjaväkke ja õhutati rahvast mitte makse maksma. Tegelikke tagajärgi see ei toonud , vaid allakirjutanud said karistada .
    Küll aga jäi Viiburi üleskutse haritlaste teadvusesse.
    20.02.1907 astus kokku II riigiduuma (kuni 03.06.1907). Kubermangude valimiskogudel taas eelis eestlastel ja liivlastel. Valiti koguni 5 Eesti saadikut: Anton Jürgenstein, Kaarel Parts, Tõnis Jürine, Mart Murten, Paul Pärn
    trudovikud tõukasid Kadetid teisele kohale, kolmandaks tõusid sotsiaaldemokraadid . Murten ja Pärn liitusid sotisaaldemokraatidega, ülejäänud eestlased Kadettidega.
    II riigiduuma saadeti laiali, kuna valitsus ja duuma ei jõudnud kokkuleppele maaküsimuse lahendamise osas.
    Vene historiograafias – revolutsiooni lõpp Venemaal.
    03.06 valimisseadusega anti senisest suurem esindatud jõukamatele kihtidele ja vene rahvusele.
    Eestis tähendas see seda, et kubermangu valimiskogus läks jäme ots baltisakslaste kätte.
    Venelaste ülekaal saavutati nii, et osa vähemusrahvustest jäeti valimisõigusest ilma.
    III riigiduuma 1907-1912
    Martin Schulzenberg
    Aleksander Terras
  • kohal Oktobristid
    IV riigiduuma 1912-1917
    Jüri Oras
    Jaan Raamot
    Piimaühistud
    1913. a. Seisuga oli Eestis 135 masinaühistut, 131 piimaühistut, 111 ostu-müügiühistut, 99 pangaasutust.
    Seltsiliikumine
    Kõik juba varem tekkinud seltsiliikumised püsisid. Pärast 1905. aast rev-i tekkis Eestis juurde rohkem kui 30 Põllumeeste Seltsi.
    1910 – loodi Eestimaa Põllumeeste Keskselts
    1913 – Põhja-Liivimaa põllutöö keskselts.
    Karskusseltside arv kasvas I MS eel. Samas hakati üha rohkem keskenduma oma peaeesmärgile.
    1906 kutsuti kokku I üleeestiline karskluskongress.
    Olulised arengud võrreldes varasemaga tegid läbi laulu- ja mänguseltsid. Seltside jõukus kasvas (ehitati uusi seltsimaju) ja professionaalsus suurenes.
    1906 – Vanemuine ja Estonia asutasid oma professionaalsed teatritrupid.
    Mõni aeg hiljem professionaalseks ka Pärnu Endla.
    1910 – VII Üldlaulupidu Tallinnas, esmakordselt esinejate arv üle 10 000.
    1907 – EÜSist lõi lahku fraternitas Estica
    jne
    1911 – Tartus asutati Eesti Naisüliõpilaste Selts.
    Samuti jätkus spordiliikumine, eriti populaarsed olid raskejõustikuringid.
    Uued seltsiliigid:
    Haridusseltside loomine kasvas üsna otseselt välja revolutsiooniga kättevõidetud õigustest.
    1906 lubati Balti Kubermangudes kasutada õppetöös kohalikku keelt, aga ainult erakoolides. Hakati kohe erakoole asutama , kuid kapital puudus. Otsustati asutada seltsid, mis võtaksid taoliste koolide asutamise enda peale.
    Kõigepealt loodi (juuli 1906) Tartus Eesti Noorsookasvatuse Selts ENKS. I MS puhkedes oli ENKSil juba üle 30 kohaliku osakonna.
    Tallinlased asutasid 1906 Eestimaa Rahvahariduse Selts EmRHS, kuid ENKSi tasemele ta ei küündinud.
    Asutati esimene erakool (Praegune Miina Härma)
    Keskkooli I juhatajaks oli folklorist Oskar Kallas, hiljem astus tema kohale Peeter Põld.
    1913 saatis kool välja I lõpetajate lennu (veidi alla 400 õpilase) – kuid gümnaasiumilõputunnistust sealt väljastada ei saadud.
    Raamatukogude Seltsid, hakati asutama avalikke raamatukogusid. Algus tulenes Tlnast Tlna esimese estlasest linnapea Voldemar Lenderi eestvedamisel.
    1907saadi luba asutamaks Eesti Kirjanduse Seltsi. Esimeheks Villem Reiman, aseesimeheks Jaan Tõnisson. Ca 40% liikmetest moodustasid õpetajad, praktiliselt kõik selleks ajaks kõrghariduse omandanud eestlased.
    Jätkati Hurda rahvaluule kogumisea aktsioon.
    1909. aastal asutati J.Hurda mälestuseks Eesti Rahva Muuseum .
    Noor-Eesti sai hoo sisse alles pärast 1905. aastat. N-E eesotsas seisid eelkõige Gustav Suits, Friedebert Tuglas.
    Ants Ruusmann ja


    Otto Karmaajaloolane – parim Eesti tööstusajaloo kujutaja “Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistliku revolutsioonini
    Eesti majandusajalugu .
    1900-1903 Venemaal majanduskriis .
    1907-1908 algas uus majanduslik tõus.
    1910-1914 majandusliku arengu aastad Venemaal tervikuna , sh Eestis.
    Põllumaj jagunes 2 lahte – suurmaapidamised e mõisad, väikemaapidamised e talud .
    Mõisate roll 20. sajandi aluses Eesti põllumajanduses: kaks äärmuslikku vaadet
  • tänu mõisatele eesti põllumajandus üldse arenes
  • mõisad ei andnud eesti põllumajandusele midagi, olid vaid huvitatud enale kindla sissetuleku saamisest.
    Mõisnike hulgas oli nii ühtesid kui teisi. Kokkuvõtlikult mõisamajandus siiski toetas Eesti põllumajanduse arengut tervikuna.
    1903 – majanduskriis Venemaal tervikuna.
    Hakkas suurenema piimakarjakasvatuse osakaal.
    Piimakarjakasvatuse kõrvale jäi alles ka lihakarjakasvatus.
    Loomakasvatuse osakaalu tähtsuse suurenemine tõi kaasa muutused ja taimekasvatusele.
    Jätkuvalt oli tähtsal kohal kartulikasvatus kui piirituse tooraine .
    Praktiliselt oli hääbumas lambakasvatus.
    Taludis oli I MS ees 54 000 (enam-vähem päriseks ostetud), 23 000 renditalu.

    24.09.2008
    Balti kubermangudele laiendati Vene talurahva panga tegevus. Peamiseks tegevusalaks kujunes mõisamaade kokkuostmine. Ostetud krundid müüdi päriseks talurahvale. Nii müüdi enne I MS talurahvale ca 3000 talu. Talurahva pank andis ka soodustingimustel talurahvale laenu. Stolõpini talurahvaseaudse negatiivne külg seisnes ümberasustamispoliitikas. Tekkisid kümned uued eestlaste asustused Põhja-Venemaal ja Siberis . Ümberasustamispoliitika aitas kaasa ka mõisamoonakate elu parandada – tööjõupuuduse tõttu tõusis neil palk, kaasnesid soodustused jne. Lahkunud eesti talupoegade asemel sooviti sisse tuua saksa koloniste Venemaalt. Rahvuslike juhtide hulgas ei vaadatud sellele just hea pilguga, kuigi tegelikult tuli umbes 400 saksa perekonda.
    Tööstuses jätkus 20. saj algul väga kiire areng. 1910. aastaks oldi ka majkriisi raskustest üle saadud, majareng jätkus tormiliselt. Põhiliseks tööstusharuks jäi juba varem esile tõusnud tekstiilitööstus, kelle toibumine majkriisist käis kiiresti. Tekstiilitööstus omakorda jagunes puuvilla -, kalevi- ja linatööstuseks. Puuvilla 2 lipulaeva: Narvas Kreenholmi manufaktuur (suurim, võimsaim ja vanim Eesti tööstusev), Tallinnas Balti manufaktuur. Puuvillatööstuse eripäraks oli see, et kogu tööstus põhines sisseveetaval toorainel ning tegemist oli poolfabrikaatide valmistamisega, kuid tekstiili lõplikuks viimistlemiseks viidi poolfabrikaadid Venemaale. Hilisema iseseisva riigi seisukohalt suhteliselt mõttetu tööstus. Kalevitööstus baseerus 19. saj loodud suurtele kalevivabrikutele: Narvas, Sindis ja Kärdlas. Sajandivahetuse majanduskriis oli andnud lambakasvatusele tõsise kriisi, seetõttu hakati Austraaliast odavamat lambavilla sisse vedama. Kohalikelt lammastelt saadud villa kasutati kohalikes väikestes villaveskites. Linatööstus 19. saj lõpust: Narvas ja Valgas . Tõsiseks tagasilöögiks jällegi majkriis, linahinnad maailmaturul langesid järsult, mistõttu vähenes ka linatootmine Eestis. Enne I MS hakkas linatööstus taas edenema. Sisse veeti lina ka Läti aladelt . 20. sajandi alguses lisandus suur hulk väiksemaid linavabrikuid. Uued asutatavad väikesed linavabrikud põhinesid peaasjalikult Eesti kapitalil. Samas ei küündinud need ligilähedalegi Narva linavabrikule. 1914. asutati Hiiumaal Kõrgessaares vabrik nimega La Viscosa, seal hakati valmistama sünteetilist tehissiidi, mis oli Venemaa mastaabis esimene ja erakordne tööstusev.
    Metallitööstus oli hakanud arenema tekstiilitööstusest hiljem, seda oli raskemalt tabanud ka sajandivahetuse ülemaailmne majkriis, mida raskendas omakorda 1907(?) Euroopa majkriis. 1910 hõivad metallitööstus konkurentsitult II koha. I MS eel sai Tlnast Eesti tähtsuselt II tööstuslinn, mis jäi alla ainult Narvale. Tallinna sadam, Tallinna raudtee , Vagunitehas Dvigatel (ca 1600 töölist), Franz(?) Krulli metallitööstus (üle 500 tööliselt). 20. sajandi alguses ka aparaadiehitus, elektrimasinaid tootev ev Volta. 1907 – Tartu telefonivabrik, mis samuti põhines Eesti kapitalil. Kogu metallitööstusele andsid uued dimensioonid Tallinnasse rajatud 3 suurt sõjalaevatehast. Kohalikul toorainel põhinevatel tööstusharudel on märkimisväärne osa pudutööstus, eelkõige paberi- ja tselluloositööstus. Paberi kasutamise plahvatuslik kasv 19.-20. saj vahetusel. Tehnoloogiline läbimurre: seni oli paberit valmistatud tekstiilijäätmetest, 20. saj algul puidutselluloosist. 1899. asutati Tlnasse tselluloosikombinaat võimsusega 10000 t tselluloosi aastas. Aasta hiljem asutas Sa-l tegutsev AS Waldhof oma tselluloositehase Pärnusse, mis hakkas aastas valmistama 80000 t tselluloosi, lisaks oli viimane ka töölehakkamise asjal Eu suurim tööstusev üldse. Tööd leidis ca 1000 inimeset , mis muutis Pärnu tööstuslinnaks. Tlna tselluloosivabrik ja Pärnu Walhof kokku andsid 70% Ve tselluloositoodangust. Tselluloosi veeti ka SB-sse, Belgiasse ja USAsse. Siiski oli kasulikum tselluloosist kohapeal paberit valmistada, mitte poolfabrikaadina välja vedada. Tlnasse 2, Kohilasse ja Türile paberivabrikud. See hakkas ohustama Eesti metsi, kuid selle pärast toona eriti ei muretsetud. Tuletikuvabrikud Tlnase, Viljandisse, Paidesse. Tlnas ka (Martin) Lutheri vineerikombinaat. Sinna hakati toorainet – puitu sisse vedama ka Lätist ja Venemaalt. Ilmasõja eel andis vineerivabrik 77% Ve vineeritoodangust. Lisaks valmistati Lutheri vabrikus ja mööblit. Ilmasõja eel ca 2300 töölist.
    Veel peaks märkima ehitusmaterjalide tööstust, mida esindasid eelkõige tsemenditehased Aseris ja Kundas. Tsemendi järele kasvas vajadus järsult enne I MS. Lisaks lubjatehased, neist suuremad Rakkes, Tamsalus ja Tlnas, tellisetehased, suuremad Narvas, Sindis, Loksal, kõige moodsam 1912 asutatud tellisetehas Tlnas – Baltika. Klaasitööstus – Lelle , Järvakandi, Vändra külje all. Ka toiduainetööstus hakkas 20 saj algul välja kujunema – jahuveskid, meiereid, viinavabrikud (mõisates võidi turustada ainult piiritust ) ilmasõja eel. Ka 2 moodsat õllevabrikut – Saku ja Tartu (A le Coq), Rotermanni suurveski, mille juurde kuulus Eesti esimene leivavabrik. Üldiselt jäi toiduainetetööstus siiski üsna madalale arengutasemele. Uute tööstusev-te ja –harude rajamine tähendas ük sotsiaalse struktuuri muutumist. Tööstustööliste arv kasvas väga kiiresti. Tööstustöölisi Eestis – 1885 – 10000, 1900 – 24000, 1914 – 46000, 1916 – 50000 . Tallinna elanike arv: 1897 – 59000, 1914 – 131000, 1917 – 159000. Tööstusettevõtted peamiselt Vene kapitalil, II kohal väliskapital (Briti, Sa, Pr), III kohal kohalik baltisaksa kapital, alles siis eesti rahvuses ev-d (Tartu telefonivabrik, linavabrikud, Rakke vabrik – omanik Kaddak, Viljandis tuletikuvabrik – omanik Pohl ). Eesti seega üks enam arenenud tööstuspiirkondi Vene impeeriumis. Samas oli suure osas tegemist võõrkapitaliga.

    Eesti ja ilmasõda (I MS)
    Arnold Takkin “Eesti I maailmasõja aastail” 1961
    Theodor Schiemann, Reinhold Seeberg, Paul Rohrbach
    Otto von Bismarck “Kui venelased seal (Baltikumis) sakslastelt ka kõik eesõigused võtaks, venestaks, ei esitaks sakslased mingid protesti
    Wilhelm II “Kui Venemaal kõik segi läheb, ei jäta ma Balti provintse hätta, vaid lähen appi ja liidan nad Saksamaa külge”
    Ilmasõja eel püsis põhimõte, et Saksamaa ei sekku Baltikumi küsimustes Venemaa siseasjadesse.
    Sõja puhkedes püüdsid sakslased panustada Baltikumi suhtes hoopis kolmandatele jõududele (Rootsi). Vahetult enne ilmasõda vahetus Rootsis valitsus, Soome küsimus kripeldas neil hingel , kuid dem opostitsioon oli niivõrd võimas, et sõtta sekkumiseni ei jõutud. Jäädes neutraalseks, oli Rootsil võimalik kaubavahetust endasi pidada. Teine võimalik jõud, kellele tugineda , tundusid olevat Ve vähemusrahuvused, õhutada neid valitsusevastastele väljaastumistele.

    Baltisakslased keeldusid igasugusest koostööst eestlaste ja lätlastega. Kuni 1917 a Vene revolutsioonini olid baltisakslased üldjuhul kuulekad Vene keisrile.
    Sõja jätkudes hakati Sa-l üha rohkem tähelepanu pöörama Ve revolutsioonilistele liikumistele .
    Sa suhtumine Baltikumi muutus järsult 1914-15 aasta vahetusel (esimese sõjaaasta kampaania lõppedes), kuna sai selgeks, et lühiajalise võiduka sõja plaan on läbi kukkunud. Seetõttu tekkis Sa-l idee minna ida poole, lüüa puruks Venemaa ja tõrjuda ta koalitsioonist välja. Nii tekkis nn dekompositsioonipoliitika (Venemaa küljest tuleb lahti ühendada ja Sa külge ühendada Ve läänepoolsed alad). Mõjukaimaks seda poliitikat toetavaks jõuks kujunes Idapartei (Ostpartei), seal mitmed mõjukas tegelased, töösturid, pankurid. Idapartei jakkas 1915 a alguses üha kõvemini kõnelema sellest, et tulevane Sa piir peab kulgema mööda Narva jäge ja Peipsi järve. Balti kubermangud peavad minema Sa koosseisu. II taoline liikumine oli Suur-Saksa Ühing (Alldeutcher Verband). Al 1915 aastast aktivisseerus ka baltisaks propaganda. Berliini moodustati Balti Usaldusnõkogu, tegid oma häälekandja, tegid üleskutsed Sa vägede sissetungiks Baltikumi. Eriti sai see propaganda hoogi 1915 sõjalise kampaania vältel, kui Sa hõivas Kuramaa . Juhtivad pol ringkonnad olid veendunud dekompositsioonipoliitika vajalikkuses .
    Ve seevastu ei kavandanud mingisuguseid. 20. saj alguses kasvas tähelepanu Valti kubermangude alade kohta tervikuna, seoses tugevdada Peterburi sõjalist kaitset. Kardeti, et sõja puhkemisel võiks Sa maandada dessantüksused Soome rannikul ja sealtPeterburgi edasi tulla. 1906 töötati Ve-l välja sõjakäigukava Soome. 1912 kinnitati keisri poolt uus mobilisatsiooniplaan.
    6. armee 4 asreemkorpusest
    Kaardiväekorpus Peterburis ja Peterburi lähenduses, nendele pani Peterburi kaitse. Ve sõjavägede hulk Eestis sellega seoses suurenes. Üks jalaväepolt mahutati Tartusse, teine Narva, 3 Tlnasse. Selline vägede paigutus võissõja puhkedes pisut kaitset pakkuda. Kardeti Sa laevastikku. Ve-Ja sõjaga seosesei olnud aga Ve laevaslik valmist. Pärast seda Balti sõjalaevastik Ve-l praktiliselt puudus.
    Kogu Peterburi merekaitse pärines Peeter I aegadest – Kroonlinna merekindlus. Ilmasõja eel oli sõjatehika palju arenenud. I lahenduseks oli Kroonlinna merekindluse edasiliigutamine mere suunas. Karsnaja Gorka. Soome lahe idasopp näis nüüd olevat kinldustatud.
    1911 otsustatigi hakata rajama imperaator Peeter Suure merekidlust Tallinna ja Porkkala vahele.
    Naissaar läks täielikult sõjaväe kasutusse. , jne. ...
    Kindluse komandandil oli otsustav sõna. Kindluse keskuseks koujuneb Tln.
    1912 algasid ´Tlnas hiiglaslikud ehitustööd, rajati kõikvõimalikke vajalikke ehitisi .
    Venemaa mereväeministriks ja Ivan Grigirivitš.
    ...
    Schneider-Cruesot
    1912. sügisel algasid Balti Laevatehase ehitus.
    1914. aastaks töötas Vene Balti tehases ca 2000 inimest
    Normand ostis samuti Kopli poolsaarel endale maatüki.
    Lange
    Bekker – AS Bekkeri Laevatehas, hakati ehitama viit hävitajat.
    3 laevatehas tekkis samuti väliskapitali põhjas. Peterburis tegutsesid AS Nobeli ja AS Lessneri tehased, sellest sündis Noblessneri tehas. Oli edukas tehas, sai tellimuse 12 allveelaeva ehitamiseks. Sõja lõpuks jõuti nendest ka 10 valmis ehitada.

    30.09.2008
    15.06.1914 – F.Ferdinandi tapmine
    28.07 – Austria-Ungari kuulutas Serbiale sõja
    19.07 – üldmobilisatsioon
    34 riiki osasel I MS-s.
    I MS-s sai surma ca 20 000 inimest.
    Sa koondas läänerindele Pr vastu enamiku oma armeest (7/8).
    ....
    Looderinde väed läksid liikvele 4-5. augustil.
    Kindral Paul von Hindenburg .
    Essen – lasi välja kuulutada sõjaks valmisoleku seisukorra.
    Sa korraldas Baltikumis 1915. a kolm suurt pealetungi.
    I Lahing Augustovi metsades.
    II aprillis 1915. pealetung toimus nii Poolas, Leedus kui Balti kubermangudes ning saavutas kõikjal olulist edu.
    III 1915. aasta juulis osutus kõige edukamaks – venelased olid sunnitud kogu Po maha jätma, pm ka kogu Leedu ning taanduma ka põhja suunas (Kuramaal).
    Sept alguseks läks praktiliselt kogu Kurmaa Sa kontrolli alla.
    Sõjatehnika ja –materjalide kaotamine põhjustas Venemaal kriisi, mehed saadeti lahingusse sõjatehnikata.
    Teised riigid olid suutnud oma tööstuse kiiremini ja efektiivsemalt tööle panna ja said sõjatehnika puudusest üsna kiiresti üle.
    Näiliselt oli Hindenburgi plaan ülimalt edukas. Strateegilisel tasandil aga
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Eesti uusima aja ajalugu #1 Eesti uusima aja ajalugu #2 Eesti uusima aja ajalugu #3 Eesti uusima aja ajalugu #4 Eesti uusima aja ajalugu #5 Eesti uusima aja ajalugu #6 Eesti uusima aja ajalugu #7 Eesti uusima aja ajalugu #8 Eesti uusima aja ajalugu #9 Eesti uusima aja ajalugu #10 Eesti uusima aja ajalugu #11 Eesti uusima aja ajalugu #12 Eesti uusima aja ajalugu #13 Eesti uusima aja ajalugu #14 Eesti uusima aja ajalugu #15 Eesti uusima aja ajalugu #16 Eesti uusima aja ajalugu #17 Eesti uusima aja ajalugu #18 Eesti uusima aja ajalugu #19 Eesti uusima aja ajalugu #20 Eesti uusima aja ajalugu #21 Eesti uusima aja ajalugu #22 Eesti uusima aja ajalugu #23 Eesti uusima aja ajalugu #24 Eesti uusima aja ajalugu #25 Eesti uusima aja ajalugu #26 Eesti uusima aja ajalugu #27 Eesti uusima aja ajalugu #28 Eesti uusima aja ajalugu #29 Eesti uusima aja ajalugu #30 Eesti uusima aja ajalugu #31 Eesti uusima aja ajalugu #32 Eesti uusima aja ajalugu #33 Eesti uusima aja ajalugu #34 Eesti uusima aja ajalugu #35 Eesti uusima aja ajalugu #36 Eesti uusima aja ajalugu #37 Eesti uusima aja ajalugu #38 Eesti uusima aja ajalugu #39 Eesti uusima aja ajalugu #40 Eesti uusima aja ajalugu #41 Eesti uusima aja ajalugu #42 Eesti uusima aja ajalugu #43 Eesti uusima aja ajalugu #44 Eesti uusima aja ajalugu #45 Eesti uusima aja ajalugu #46 Eesti uusima aja ajalugu #47 Eesti uusima aja ajalugu #48 Eesti uusima aja ajalugu #49 Eesti uusima aja ajalugu #50 Eesti uusima aja ajalugu #51 Eesti uusima aja ajalugu #52 Eesti uusima aja ajalugu #53 Eesti uusima aja ajalugu #54 Eesti uusima aja ajalugu #55 Eesti uusima aja ajalugu #56 Eesti uusima aja ajalugu #57 Eesti uusima aja ajalugu #58 Eesti uusima aja ajalugu #59 Eesti uusima aja ajalugu #60 Eesti uusima aja ajalugu #61 Eesti uusima aja ajalugu #62 Eesti uusima aja ajalugu #63 Eesti uusima aja ajalugu #64 Eesti uusima aja ajalugu #65 Eesti uusima aja ajalugu #66 Eesti uusima aja ajalugu #67 Eesti uusima aja ajalugu #68 Eesti uusima aja ajalugu #69 Eesti uusima aja ajalugu #70 Eesti uusima aja ajalugu #71 Eesti uusima aja ajalugu #72 Eesti uusima aja ajalugu #73 Eesti uusima aja ajalugu #74 Eesti uusima aja ajalugu #75 Eesti uusima aja ajalugu #76 Eesti uusima aja ajalugu #77 Eesti uusima aja ajalugu #78 Eesti uusima aja ajalugu #79 Eesti uusima aja ajalugu #80 Eesti uusima aja ajalugu #81 Eesti uusima aja ajalugu #82 Eesti uusima aja ajalugu #83 Eesti uusima aja ajalugu #84 Eesti uusima aja ajalugu #85 Eesti uusima aja ajalugu #86
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 86 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-01-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 364 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 15 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Karmelo Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Ago Pajuri loengute konspekt
    eesti 1900-1940

    Mõisted

    i üleminekuperiood, nov 1918, vaikiv hämarus, eesti wabariik, hans kruus, varmas, tallinn 1952, jaaksoonia, škalov, 1902, 1898, eesti laenu, 1898, 1902, 1904 dets, mihkel martnat, 1904, 1903, nov 1903, popsid, 1904, 1905 veebruar, valiti 80, mõnedes ev, kõrgpunkt, valimisõigus, rev, pakuti skeem, sotsiaaldem, tõnisson jt, vastupanu võimudele, sõjaseadus, positiivne pool, aleksander kesküla, zakomelski, 1906 aprill, vene historiograafias, aast rev, 1910, 1910, 1910, 1903, klaasitööstus, tööstusev, tööstustöölisi eestis, tuletikuvabrik, schneider, bekker, essen, aug 1915, märts 1916, dets 1916, nov 1916, dets 1916, okt, 1914 juuli, juba 1916, petrogradi nõukogule, aasta rev, 03 õhtul, veebruarirev, aastal käed, vasakpoolsed, maatamees, põhiloosungit, rahvusküsimus, i etapp, 2 blokki, sõjarevolutsioonikomiteed srk, maareform, tartu 1936, pärast op, a rahupropaganda, märts 1918, rangem lõuna, eestimaa kubermang, pr valitsus, 7000, koeru, pidi narva, palkade võrdsustamine, artur vallner, bulak, juho, vabatahtlike kompanii, murdelahingute nädal, saeveski tagasi, mõisaküla, pealetungid pihkva, 1919 mai, marienburg, bulak, ratsaväereid petseri, goltz, reek, võnnus eestlased, bermontiaad okt, pihkva, sealseid lahinguid, valimiseelsed kihtus, demokraatlik erakond, kogu vkk, vasakpoolne meelsus, sotsialistide, ülesehitamise pm, aps, skandaalid, kardeti, tagantjärele, harju pank, vähemusvalitsus, kommunistlik partei, saada 750, ülemaalisest org, 1925 nov, lisaprobeleemiks, uus probleem, eksport, hädaabitööd, toiduteravlija, kohalikku org, ametipostil olevadisikud, tegevust 31, politiseerumist, iii k, iii k, vapside org, esitasid nov, 1932 dets, kitsendati organiseerimis, riigipöördega, niigi edukad, kaitseseisukord, avaldusid, sügis 1934, sõnavõtuga, uusaastakõne, okt, moodi korraldatud, perr, valimised 24, vastavalt ps, ül, st 14

    Kommentaarid (15)

    Globetrotter profiilipilt
    Globetrotter: Korralik materjal. Kohati natuke liiga lühike ja kohati mõte hüppab, kuid üldiselt on abiks. Enda konspekti täiendamiseks väga hea.
    21:32 12-05-2012
    siimsuur profiilipilt
    siimsuur: Abiks igatahes. Soovitan ise esmalt läbilugedes vajalikud allajoonimised ja liigendused teha, läheb palju paremaks.
    16:42 11-01-2012
    Putuk1 profiilipilt
    Liisa Unt: Väga põhjalik. Võiks olla pisut liigendatud, aga see õppimist ei sega. Aitäh!
    10:56 18-11-2009


    Sarnased materjalid

    43
    pdf
    Eesti uusima aja ajalugu
    204
    pdf
    Eesti uusima aja ajalugu
    147
    docx
    Eesti XX sajandi algul
    14
    doc
    Eesti ajalugu
    16
    doc
    Eesti ajalugu
    55
    docx
    Eesti Lähiajalugu
    58
    pdf
    Eesti Uusaeg
    83
    doc
    Eesti ajalugu



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun