väeosa relvastus ja tehniline park. 1939. Aastaks oli Sidepataljonist saanud kaasaegse sidetehnikaga varustatud eliitväeosa. Siin teenida oli auasi, ja ajal, kui üldiseks miinimumnõudeks hariduse vallas oli 7 klassi, nõuti Sidepataljoni ajateenijatelt gümnaasiumiharidust. 17. juunil 1940.a. sai Sidepataljoni ülem, kolonelleitnant Otto Karell, korralduse vabastada Juhkentali kasarmud okupatsioonivägede tarbeks. Pataljon paigutati ümber Raua tänava koolimajja. 21. juunil tuli käsk relvad ära anda. See ei toimunud rahumeelselt. Hilisõhtul toimus tulevahetus, milles hukkus arvatavasti üks Sidepataljoni võitleja ning erinevate andmete kohaselt kuni 10 punaarmeelast. Oli ka haavatuid. Tulevahetus lõppes kahes keeles peetud läbirääkimiste tulemusena, mida viis läbi sõjaminister Rotberg. Kogu vahejuhtum vaikiti maha, sest maailmale pidi jääma mulje rahulikust riigipöördest. 30.09-25.12
Pätsi korraldusel selleks kooliõpilaste rood, kuhu olid kohustatud astuma kõigi gümnaasiumide kolme ja kaubanduskoolide kahe viimase klassi õpilased, aga samuti kõik tehnika-, põllutöö- ja kunstikoolide õpilased. Rood allutati sisekaitse ülemale kindral E. Põdderile Roodus oli formeerimise hetkel ligi 300 õppursõdurit. 23. jaanuariks 1919 oli roodus juba üle 400 õpilase ja sisekaitse ülema korraldusel moodustati sellest Tallinna Kooliõpilaste Pataljon. Pataljoni ülemaks määrati alamaleitnant E. Leithammel. Tallinnas asudes oli õpilastel võimaldatud osavõtt koolitööst. Lahingutegevusest võtsid Tallinna kooliõpilased-juuniorid vabatahtlikena osa rindel võidelnud väeosade koosseisus. Nii oli soomusrongil nr. 2 nelikümmend, soomusrongil nr. 3 kaheksakümmend ja meredessant- pataljonis kaheksakümmend õppursõdurit. Rohkesti teenis juuniore rindel 4. jalaväepolgu koosseisus.
ära. Saksa ajal toimusid massilised Juutide ja mustlaste tapmised. Millal püüdisd eestlased oma iseseisvust taastada? Millega see lõppes? 1944.aasta kevadel alustas mitmeid vastupanugruppe ühendav Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ettevalmistusi iseseisvumise taastamiseks. 18.sep 1944 nimetati ametisse Eesti Vabariigi uus valitsus. Kuid üritus riigi päästa ei õnnestunud, valitsus pidi lahkuma Tallinnast ja paljud neist ei pääsenud. Mis oli töö pataljon? Ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärseid mobiliseerituid. sh endiste Balti riikide kodanikud. Mehi kasutati füüsiliselt rasketel töödel. Sõjakahjud: Narva oli peaaegu täielikult hävinenud,. Tallinn, Tartu jm linnad olid suuresti pursutatud. sadamad jm sideliinid ei tomunud. kahanes külvipind ja kariloomade arv. Eesti rahvaarv vähenes 200 000 inimese võrra. Eestlased sõdisid : Punaarmees, Saksa armees, Soome armees
................................................................... 6 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti
suurt kahju: Hävitasid voore ja autokolonne Purustasid sildu ja teid Tapsid punaste kaasajooksikuid Peeti maha ka tõelisi lahinguid. Vangidelt ja langenud venelastelt saadud varustuse abil täiendati oma relvastust laskemoonavaru. Hinnanguliselt oli juulis 1941 partisanidena Eesti metsades tegutsemas vähemalt 12 000 meest. Mitmel pool tekkisid võitlussalgad, mid meenutasid regulaarväe üksusi. Näidised: · Kapten Karl Talpaku pataljon, Otepää · Major Hans Hirvelaane 300-meheline pataljon, Rapla · Kolonel Henn-Ants Kure juhitud ERNA rühm, Põhja-Eesti. Kõik need võitlussalgad, mida üldjuhul juhtisid endised Eesti sõjaväelased ja Kaitseliidu liikmed, andsid Saksa sõjaväele tähelepanuväärset abi ning toetust bolsevike väljaajamisel Eestist. Eesti metsavendlust 1941. aastal ja ka hiljem tuleb käsitleda kui spontaanset rahvaliikumist, millel ei olnud keskset juhtimist ega ka mitte oma organisatsiooni
Kuperjanovi jalaväepataljon Kuperjanovi jalaväepataljoni põhimäärus võeti vastu Kaitseministri poolt 18. detsembril 2008. aastal. Kuperjanovi jalaväepataljon (inglise keeles Kuperjanov Infantry Battalion) on kaitseväe väeüksus Lõuna Kaitseringkonna kooseisus ning asub Võrus. Pataljon juhindub oma tegevuses Eesti Vabariigi seadustest, rahvusvahelistest lepingutest, teistest õigusaktidest ning käesolevast põhimäärusest. Pataljoni koosseisu kinnitab kaitseväe juhataja, lähtudes kaitseministri poolt pataljonile kehtestatud sõjaväelise auastmega ametikohtade ning muude riigiteenistujate üldarvust. Pataljoni koosseisu kuulub staap, 6 õppekompaniid ning staabi-ja tagalakeskus. Partisanide pataljon asutati ametlikult 23. detsembril 1918, mil leitnant Julius Kuperjanov
RIIGIKAITSE KT nr.2 1. Mis on jagu, meeskond, rühm, kompanii, patarei, pataljon, rügement, brigaad, diviis, korpus, armee? Kui palju on neis sõdureid ja millistest väiksematest üksustest need koosnevad? Millised on nende üksuste NATO taktikalised tingmärgid? Jagu on sõjaväeline allüksus, mille koosseisus on tavaliselt 5...15 inimest. Harilikult kuulub jagu rühma koosseisu. Jao isikkoosseis võib olla jagatud lahingpaarideks, lahingkolmikuteks, gruppideks või pooljagudeks. Jao koosseis ja relvastus sõltuvad otstarbest ja ülesannetest. Näiteks:
Ainult eestlastest koosnev 13-meheline luuresalk 4 hukkus ülesannet täites 1942. a. septembris-oktoobris Arhangelsk-Vologda raudtee piirkonnas. 1943.a. kevadel ja varem Soomes olnud mehed koondati Karjala maakitsusel võitlevasse 47. jalaväerügemendi ( JR 47 ) III ( Vallila ) pataljoni, mille ülemaks oli Soome marssali Mannerheimi õepoeg major Claes Gripenberg. Pataljon oli vaheldumisi väljaõppel rindetaguses Jalkala laagris ning rindeteenistuses Rajajoel raudtee lõigul. Nemad panid aluse soomepoiste ideoloogiale, võtsid kasutusele moto: "SOOME VABADUSE JA EESTI AU EEST". 1943. a. sügisel Soome põgenenutest astus u. 400 meest Soome Merejõudude teenistusse, kus said väljaõpet ja teenisid mitmetel sõjalaevadel, moodustades 10 % Soome laevastiku isikkoosseisust.
vastu ning ristis seepärast oma väeosa partisanide pataljoniks ja alustas vastavalt oma salga nimetusele sõda punastega. Kuperjanovi pataljoni võitlejate hulk kasvas koos väeosa populaarsusega kiiresti. Lühikese ajaga suurenes liikmete hulk 600-ni ja pataljonist kujunes üks Vabadussõja vapramaid ja suuremaid väeosi. Oma jõudu tunnetades vabastati Tartu ja jätkati liikumist Valga suunas, eesmärgiga ka see linn vabastada. Jõudes 30. jaanuaril 1919 Paju mõisa alla, kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ning oli sunnitud peatuma. Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. A Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Näitamaks tänu Julius Kuperjanovile tema teenete eest Eesti riigile, avas 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeva eel Eesti Vabariigi president Lennart Meri mälestussamba. Pärast J
populaarne. Kuna see allus Waffen-SS-ile nähti selles poliitilist väeosa. Selles nähti allumist võõrale ideoloogiale ja arvati, et see on vaid Saksamaa Euroopa vallutamise plaanidele kaasa aitamine. Saks valitsus arvas aga samal ajal, et Wermachtis võisid teenida ainult saksa kodakonsust omavad kodanikud. Selle tõttu arvatigi eestlased ja kõik teised mittesakslased 4 Relva-SS koosseisu. Eesti Leegioni koosseisus olid Narwa pataljon, Piirikaitserügemendid, Idapataljon, Politseipataljon ja 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad. Leegioni väljaõpe ja Narwa pataljon* Esimesed vabatahtlikud mehed, kes olid astunud Leegioni rivistusse saadeti kõik väikese Poola linna Debica lähedal asuvasse Heidelaagrisse. Seal toimus meeste koolitamine mis kestis kuus kuud. Esimesena saabusid mehed Pihkvast ja grupp Baltisakslasi Kiievist. Esimesed mehed Tallinnast väljusid 6. oktoobril 1942. aastal. Peale seda hakkas iga nädal
Diviisiülema abiks nimetati Arnold Hinnom. Vabadussõja jooksul formeeriti Eestis ühtekokku 6 laiarööpalist ja 5 kitsarööpalist soomusrongi. Soomusrongide Diviisi ülemale allusid ka nn. löögiosad: Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva ja Scouts-pataljon, mis tegid Vabadussõjas soomusrongidega aktiivselt koostööd. Soomusrongide Divisjoni koosseisu kuulunud tagavarapataljoni näol oli tegemist tavalise jalaväeüksusega. Pataljon formeeriti 1919. aasta märtsis Soomusrongide Divisjoni ülema kt kapten Anton Irve korraldusel. Väeosa ülesandeks oli valmistada ette täiendust soomusrongide meeskondadele. Pataljoni formeerijaks ja ülemaks oli staabikapten Emil Kursk. 23. aprillil 1919. aastal sõitis pataljon Lõunarindele ja sai tuleristsed Mõniste juures. SOOMUSRONGID EESTI VABADUSSÕJAS Eesti Vabadussõjas 19181920 kasutatud Eesti soomusrongid olid ehitatud kättesaadavatest
http://www.arrc.nato.int/ http://www.army.mod.uk/1div/index.htm Taktikalise vastase maaväe võimekused, struktuur ja kasutatav relvastus ning tehnika. MOTOLASKUR DIVIIS POLGU MOTOLASKUR MOTOLASKUR TANKIPATALJON STAAP POLK ( BMP 2 ) POLK ( BTR 80 ) 31X T-80 LUURE PATALJON ÕHUTÕRJE 3 X T-80 SUURTÜKI- TT PATALJON POLK 6 X BMP-2 POLK 6 X MT-2 2O X SA-6 1X BRM-1 72X 2S3, 18 X BM 21 12 X BRDM-2 AT-5 6 X BRDM-2 6 X BTR-80 EL VÕITLUSE PIONEERI- SIDE HELIKOPTERITE
juuni) 1908 Valga 8. märts 1976 Augsburg, Saksamaa) oli Eesti ohvitser. Teise maailmasõja ajal oli ta mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem. Rebane osales oma väeosadega enamikes otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni. Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920ndatel ja sai ohvitseriks aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks Idarindel Eesti Pataljon 658 ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13 piiramisrõngast. Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja. Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks
Stalingradist põhjas ja lõunas pealetungi Piiramisrõngas Nõukogude väed piirasid sisse Saksa armee Hitler ei lasknud üksustel piiramisrõngast välja murda, lubades sissepiiratuid õhust varustada Tema plaan ebaõnnestus Ebaõnnestus ka katse piiramisrõngast väljaspoolt läbi murda Eestlased Stalingradi lahingus Stalingradi lahingust võttis osa Eesti Politseipataljon 22.november sõitis pataljon Stalingradi, sekkudes seal kohe lahingusse Algasid pidevad lahingud piiramisrõnga välisküljel Peeti tõrjelahinguid, et aeglustada Punaarmee liikumist Dnestri jõe suunal 31. detsember algasid ettevalmistused kojusõiduks Kuu ajaga oli pataljon ära teeninud naabritest saksa üksuste suure austuse ja tunnustuse 42 pataljoni võitlejat oli autasustatud Raudristidega. Pataljon oli kaotanud 39 meest langenutena, 97 haavatutena ja 11 oli teadmata kadunud. 6
Venemaa Balti laevastiku baasi Kroonlinnas, ning kaaperdas punalaevastikult hävitajad Spartak ja Avtroil, mis anti Eesti sõjalaevastikule, kus nad said uuteks nimedeks Wambola ja Lennuk 1918. a novembris otsustas Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud anda Eestile majanduslikku abi. Detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Soome vabatahtlikest moodustati major Martin Ekströmi üksikpataljon ja polkovnik Hans Kalmi rügement Põhja Pojad". Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918, ,,Põhja Pojad" (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, ,,Põhja Pojad" lõunarindel. Kümneid vabatahtlikke tuli ka Rootsist ja Taanist. 1918. aasta lõpul formeeriti vabatahtlik Balti pataljon, millesse kuulusid Eesti saksa vähemuse liikmed. Pataljon võitles Viru rindel Punaarmee vastu. Balti pataljon võitles Eesti sõjaväe koosseisus ka 1919
rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse 8 taastamist. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale
jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati Valga ja 3. veebruaril Võru 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud Välisabi ja rahvusvähemused Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eestile oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 1918. aasta lõpul formeeriti vabatahtlik Balti pataljon, millesse kuulusid Eesti saksa vähemuse liikmed Ingeri pataljon (märts 1919) Panikovitši pataljon (kevad 1919) Kriitilised kuud 1919. a. märtsil on lahingute põhiraskus Lõuna-Eestis Veebruari lõpus alustas punavägi seal uut pealetungi Võru ja Valga suunas, jõudes kohati linnadest mõne kilomeetri kaugusele Aprill oli Vabadussõja kõige kriitilisem periood. Eesti sõjavägi suutis kaks kuud kestnud Punaarmee pealetungi siiski tõrjuda
Lossi kõrge torn oli ideaalne vaatluspunkt ja kõrge müür parimaks kaitseks. Skaudid vallutasid nii mõisa kui ka kõrtsi, kasutades selleks peamiselt käsigranaate. Võitjate poolel vigastatuid ja haavatuid ei olnud, vaenlastest jättis lahinguväljale elu 23 meest. Helme lossi varemete ja koolimaja vallutamine võttis skautidel umbes tunni. Samal ajal käis kodulinnas Viljandis formeerimine edasi. 20. märtsil lahkusid skaudid soomusrongidelt. Sõideti Viljandisse, kus formeeriti pataljon ,,Eesti scout", mille formeerimine viidi lõpule Valgas. Sama kuu 27. kuupäeval algas meestel uus sõjatee. Olukord kagurindel oli raske, ülemjuhataja Laidoner andis käsu ühineda teiste sõjajõududega. Orvas pidid skaudid algul tagasilöögiga leppima, aga järgmisel päeval võeti uus rünnak Orava peale, kuid punased olid sealt juba lahkunud, kogudes jõudu vastulöögiks Kõvera külas. Küla sai vallutatud punakaartlasete seljataha hiilimise ning sealt tule andmisega. 3. aprillil
veebruariks, mis oleks oluliselt raskendanud muuhulgas soomlaste olukorda Karjala maakitsusel. Samal päeval toimus Eesti Rahvuskomitee esimene põrandaalune koosolek Tallinnas. 15. veebruari varahommikul alustasid 2. löögiarmee üksused uusi rünnakuid kogu rinde ulatuses. Viie järgneva päeva jooksul ei vaibunud ohvriterikkad lahingud hetkekski. Otsustavat edu siiski ei saavutatud. 19. veebruari õhtul tuli major A.Rebase staapi teade 18. armee ülemjuhatajalt: Eesti pataljon 685, Esimene Eesti rahvuspataljon, on allutatud armeegrupile Narva. 21. veebruaril jõudsid Rebane ja Sooden oma meestega Pihkvasse ning sealt edasi Eestisse. Ränkrasked olid lahingud Auvere juures. 20. veebruaril 1944 oli 12-kilomeetrilisel rindelõigul positsioonidele paigutatud üle 2000 kahuri ja miinipilduja, millest poole tunni jooksul tulistati välja rohkem kui 80 000 mürsku. Tankide toetusel kolme päeva jooksul sooritatud rünnakud ei toonud edu
hobused olid meie tulega hävitatud Kuid mõnesuguste segaduste tõttu edu arendamisel ei asunud kalevlased kohe korraldama mõisa kaitset Seda kasutas Landeswehr viivitamatult ning vallutas kiire vastulöögiga mõisa uuesti Taandudes suutsid kalevlased endiga kaasa võtta vaid ühe sõjasaagiks võetud suurtüki Umbes kella 7 paiku korraldasid kalevlased mõisast põhja pool end uueks kallaletungiks, millega tõkestasid lõplikult vastase edasitungi põhja poole 1polgu II pataljon, kelle rindele saabumist diviisi juhatus ootas pikisilmi, jõudis polk O Heinze juhatusel Volmarisse 22juunil kell 400 koos side - ja luurekomando ning polgu staabiga Järgmise rongiga pidi pataljoni toetuseks kohale jõudma 1 suurtükipolgu 1patareiVolmari jaamas sai pataljon al-polk N Reegilt korralduse Stürzenhofi ümbruse vallutamiseks Astudes seal ühendusse Kalevlaste Malevaga, pidi pataljon looma ühtlasi side 3polguga
vägede juhatajale kindral Paulusele teade, et Nõukogude väed on alustanud vastupealetungi tema tagalale. Pauluse armee sattus piiramisrõngasse. Saksa väed oleksid võinud piiramisrõngast välja murda, kuid Hitler keelas selle. Katse saata abivägesid kukkus läbi. Paulus alistus 2. veebruaril 1943.a. Eestlased Stalingradi lahingus Stalingradi lahingust võttis osa Lääne-Eestis formeeritud 36. Eesti Politseipataljon. 22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Suravikino jaama, sekkudes käigult jaama lähedal toimuvasse lahingusse. Samal õhtul haigestus pataljoni ülem Julius Reinter, kes saadeti kodumaale ravile. 23. novembril määrati uueks pataljoniülemaks 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Pataljon määrati Kampfgruppe von Stumpfeldi alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel. Peeti ägedaid tõrjelahinguid ülesandega aeglustada Punaarmee liikumist Dnestri jõe suunal
Referaadis on ülvaatlikult nende tegemistest ja ka koolipoiste endi mälestustest. 3 Gümnasistid ja Üliõpilased Vabadussõjas Kuhu koonduti ehk suuremad keskused Suuremaid keskusi, kus asutati õpilastest koosnevaid väeosi, olid Tallinn ja Tartu. Sõjaväelise orgaiseerimise ettevalmistaminepõranda all algas juba 1918. aastal. Kuid 23. jaanuaril 1919 formeeriti üle 400 mehelisest roodust sisekaitse ülema korraldusel Tallinna kooliõpilaste pataljon. Tartu kooliõpilaste pataljon tõusis 1919. aasta kevadeks tuhande meheni. Viljandi-Pärnu kooliõpilaste pataljonist käis läbi 200 meest. Virumaa õpilaskonnast osales umbes 100 poissi Vabadussõjas. Võrus kogunes üle saja kooliõpilase. Järvamaa kooliõpilased kogunesid kahes keskuses- Paides ja Türil. Mõlemas kohas kogunes 40 meest. Õppursõdurite auaste ja väljaõpe Käskkirjades ja ametlikus kirjavahetuses nimetati õpilasi kuni juunikuuni 1919 junkruteks, siis õpilasteks. 12
Maavägi Volodymyr Kostiak 11.klass Üldine Maaväe kui kaitsejõudude suurimal põhiväeliigil on kandev roll Eesti territooriumi kaitses. Maavägi arendab kiirreageerimisüksusi ja üldotstarbelisi lahinguüksusi, vastuvõtva riigi toetust ning territoriaalset toetusstruktuuri. Maaväge juhib maaväe ülem, kes allub kaitseväe juhatajale. Maaväe ülem alluvuses on staap, väeosad ja väljaõppekeskused (VÕK), kes rahuajal õpetavad reservi. Maaväe väljaõppe- ja administratiivkoosseisu kuuluvad kolm jalaväe väljaõppekeskust, Tapa Lahingutoetuse Väljaõppekeskus, Üksik-sidepataljon ning Rahuoperatsioonide Keskus. Operattivüksustest on maaväe ülema otseses alluvuses brigaadi staap ja Scouts- pataljon. Maaväe ülem kolonel Indrek Sirel Maaväe staabi ülem kolonel Artur Tiganik Rahuajal on maaväe ülesanneteks: korraldada väljaõpet ja tagada üksuste ettenähtud valmisolekutase; kinnistada läbi ...
Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri algul avanes tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis olid võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini, kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Enamlastest komissarid saatsid Petrogradi telegramme palvega aetagu see kontrrevolutsiooniline pataljon laiali. Saksa okupatsiooni tulekuga lõppes eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjasid Tartu pataljonilt ära relvad ja saatsid pataljoni laiali. Kõik ohvitserid vangistati, nende hulgas ka Kuperjanov, ning saadeti jalgsimarsil Riia poole. Valgas õnnestus Kuperjanovil, vaatamata sakslaste tugevale valvele, põgeneda ja pöörduda tagasi Tartusse. Varjates end Lalli isatalus, hakkas Kuperjanov täie innuga organiseerima Tartumaal põrandaalust partisanisalka. Käies
võimalus näidata, et eestis toimub kodusõda mitte vabadussõda. Murrang vabadussõjas algas 1919 aasta jaanuaris, selleks moodustati : 1) Soomusrongid 2) Juhan Pitka poolt juhitud meredessandid soome lahe rannikul 3) Eesti rahvavägi oli juba suurenenud 13000 meheni 4) Peale selle oli olemas veel vabatahtlike väeosad: Koolipoistest üksus Kalevlastest malev Kuperjaanovi Partisanide Pataljon Skaut Pataljon 6.jaanuar 1919 Laidoner teatas vastu pealetung ja see algas 7.jaanuaril Tallinn-Narva suund. Juba 9.jaanuaril vabastati Tapa. 12.jaanuaril Rakvere, 14.jaanuaril Tartu, 19.jaanuar Narva, 30. Ja 31.jaanuar Valga lähedalt Pajumõisa lahing, seal sai surmavalt haavata Kuperjanov. 1.veebruaril vabastati Valga ja Võru. 4.veebruar Petserimaa. Landeswehr'i sõda Landeswehr'i sõda 1919.aasta suvel. Siin toimus sõjategevus eestlaste ja läti baltisakslaste, saksa regulaarväe vabatahtlike vahel
................3 Sõjamehekarjäär..................... 3 - 4 Teenistuskäik..................... 5 Teenetemärgid....................... 5 Kui Kuperjanov tuli................ 5 - 8 Abikaasa saatus............................ 8 Paju lahing ja leitnant Kuperjanovi langemine.......................... 9 Paju lahingu mälestuse jäädvustamine............................. 9 - 10 Põrandaalune Tartumaa kaitseliit....................................... 10 - 11 Kuperjanovi partisanide pataljon................................... 11 - 14 Kuperjanovi viimane lahing............................................... 14 - 15 Kasutatud kirjanuds - internet 2 Julius Kuperjanov Sündis 11. oktoobril 1894 Venemaal Pihkva kubermangus. Õppis Tartu õpetajate seminaris ja Peterburi lipnike koolis. Töötas Kambja koolis õpetajana. 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke. Võitles Esimeses maailmasõjas.
hobused olid meie tulega hävitatud. Kuid mõnesuguste segaduste tõttu edu arendamisel ei asunud kalevlased kohe korraldama mõisa kaitset. Seda kasutas Landeswehr viivitamatult ning vallutas kiire vastulöögiga mõisa uuesti. Taandudes suutsid kalevlased endiga kaasa võtta vaid ühe sõjasaagiks võetud suurtüki. Umbes kella 7 paiku korraldasid kalevlased mõisast põhja pool end uueks kallaletungiks, millega tõkestasid lõplikult vastase edasitungi põhja poole 1.polgu II pataljon, kelle rindele saabumist diviisi juhatus ootas pikisilmi, jõudis polk. O. Heinze juhatusel Volmarisse 22.juunil kell 4.00 koos side - ja luurekomando ning polgu staabiga. Järgmise rongiga pidi pataljoni toetuseks kohale jõudma 1. suurtükipolgu 1.patarei.Volmari jaamas sai pataljon al.-polk. N. Reegilt korralduse Stürzenhofi ümbruse vallutamiseks. Astudes seal ühendusse Kalevlaste Malevaga, pidi pataljon looma ühtlasi side 3.polguga
peale peaminister Hafizulla Amin, kes 1979. aasta septembris president Nur Muhammad Taraki võimult kõrvaldas ja hukata lasi.Amin keeldus NSV Liidu abist poliitilise olukorra stabiliseerimiseks, mille tulemusel halvenesid NSV Liidu ja Afganistani suhted. Vägede sisseviimine Afganistani oli NSV Liidu tippjuhtkonnal olnud plaanis juba mitu kuud ning Afganistani valitsus oli saatnud kümmekond sellelaadset palvet.Häire korras saadeti piirile kõigepealt motolaskurdiviisi pataljon ja neile järgnesid 108. motolaskurdiviisi kõik väeosad. Detsembris formeeriti 40. armee juhatuse alluvusse 34. õhujõudude korpus, neli laskur- ja üks õhudessantvägede diviis, suurtükibrigaad, õhutõrjebrigaad, dessantvägede ründebrigaad jt lisaväeosad.1979. aasta 25. ja 26. detsembril hõivasid Nõukogude väed pealinna ja tähtsamad linnad. 27. detsembri õhtul kell 19.15 (kohaliku aja järgi) alustasid KGB spetsiaalselt riigipöördeks
28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS- Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tserkassõ kotis. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele.Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisele kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku
sakslastel abijõudu. Loodi Omakaitse, kuhu kuulusid eestlased, kes kaitsesid Eesti maapinda ja puhastasid Eestit Punaarmee riismetest. Venemaale rindele saadeti idapataljon ja politseipataljon. 1942. aasta augustis kuulutati välja Eesti SS-leegion, mis ei osutanud eriti populaarseks, kuna eestlastele ei meeldinud sõdida ka Saksa poolel. 1943. aastal kuulutati noorte sundvärbamine. 1944. aasta alguseks saadi kokku 11 000 mehest koosnev 20. Eesti SS- diviis. Esimene pataljon, mis üldse rindele sai oli pataljon Narva. Osad mehed läksid ka Soome sõjaväkke ja neid kutsutakse soomepoisteks. Nende juhiks seal sai kapten Karl Talpak. 1941. aastal toimunud vene mobilisatsioon viis ära eesti paarkümmend tuhat eesti poissi, kes pidi minema Punaarmeesse. Eestis moodusati 22. territoriaalne laskurkorpus, kes pidi võitlema Saksa vägede vastu. Venemaale viidud sõdurid saadeti tööpataljoni, kus paljud ka surid. Neist, kes ellu jäid, moodustati 8. Eesti laskurkorpus
Oli toimetuskolleegiumi liige; kaastööline · E.E.L.K. PõhjaInglismaa Kogudus.Liige · Eesti Rahvusfond (Inglismaa).Oli juhatuse liige · Inglismaa Eestlaste Ühing (I. E. Ü.).Juhatuse abimees · Inglismaa Eestlaste Ühing (I. E. Ü.). Leedsi osakond.Esimees · Korp! Sakala.Liige Tunnustused · Sai Rüütliristi 25.26. märtsil Auvere lahingus 45. rügemendi juhtimise eest. · Hiljem sai I klassi. · Ning 1943 aastal sai ta II klassi Raudristi,et tema pataljon osales ainsa eestlastest väeosana Stalingradi lahingus välisrindel. Mis on Rüütlirist? · Raudristi Rüütlirist (saksa keeles Ritterkreuz des Eisernen Kreuzes, tihti lihtsalt Ritterkreuz) oli Saksamaa autasu, mida jagati ülima lahinguvälja vapruse või õnnestunud juhtimise eest · Rüütlirist (Ritterkreuz des Eisernen Kreuzes) Selle autasu sai eestlastest 4 inimest: Alfons Rebane, Harald Riipalu, Paul
Maaväe väljaõppe keskused: *jalaväe brigaad, *Scouts-pataljon, *VÕK Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon *VÕK Viru Üksik-jalaväepataljon, *VÕK Rahuoperatsioonide keskus, *VÕK Üksik-sidepataljon, *VÕK Üksik-vahipataljon, *lahinguteostuse väljaõppe- keskus, *Suurtükiväegrupp, *Õhutõrjedivisioon, *Pioneerpataljon, *Kaitseväe keskpolügoon, Auastmed: (alamast kõige kõrgemani) Ajateenijate: Reamees, kapral, Nooremseersant, Seersant, Vanemseersant Kindralohvitseride: Nooremveebel, veebel, vanemveebel, staabiveebel, ülemveebe Ohvitserid: lipnik, nooremleitnant, leitnant, kapten, major, kolonelleitnant, kolonel, brigaadikindral, kindralmajor, kindralleitnant, kindral mereväe ajateenijate: madrus, venemmadrus, nooremmaat, maat, vanemmaat mereväe ohvitserite: lipnik, nooremleitnant, leitnant, kapten, kaptenmajor, kapten- leitnant, mereväekapten, kommodoor, kontraadmiral, viitseadmiral, admiral
jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid Esimeses maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud 1. Soome vabatahtlike salga vabatahtlikud Soomest ning Eesti vabatahtlikest koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Pihkva korpus.1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Eesti väed ja Martin Ekströmi ning Hans Kalmi Soome vabatahtlike pataljon asusid 7. jaanuaril vastupealetungile. Tapa vabastati 9., Rakvere 12., Jõhvi 17. jaanuaril, Narva vabastamiseks tehti 17. jaanuaril Utria dessant.Soomusrongide nr 1 ja 2 eduka pealetungi tulemusel kanti sõjategevus üle Lõuna-Eestisse: 6
Eestile punalaevastikult hõivatud hävitajad "Spartak" ja "Avtroil". 1918. a novembris otsustas ka Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud Eestit majanduslikult toetada, detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Moodustati üksikpataljon major Martin Ekströmi ja rügement "Põhja Pojad" polkovnik Hans Kalmi juhtimisel. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918. a, "Põhja Pojad" (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. a. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, "Põhja Pojad" lõunarindel. Soome vabatahtlike üldjuht oli kindral Martin Wetzer. Vabatahtlikke üksusi tuli ka Rootsist, Taanist ja Lätist. Lisaks formeeriti 1918. a lõpul Balti pataljon. Pataljoni kuulusid endise baltisaksa ülemkihi liikmed, pataljoniülem oli polkovnik Konstantin Weiss. Pataljoni liikmed olid enamjaolt Eesti kodanikud, pataljoni komandokeel oli saksa keel. Pataljon võitles Viru rindel, ka sel ajal, kui Eesti sõjavägi 1919
Eestlased taganevad Sõja algus Venelastele langevad 1919. a alguseks Jõhvi, Rakvere, Tartu, Tapa ja sihiks Tallinn Eesti sõjajõud 27.nov. 1918. a. Narva all 4. Eesti polk 600 sõdurit 23.dets.-5.jaan. J.Laidoneri mobilisatsioon-14 000 meest Vabatahtlikud löögiüksused: • Kuperjanovi partisanid, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon • Baltisakslaste Balti pataljon Abiväed Inglise laevastik – 12.dets. 1919.a. • Julgeolek merel, lahingvarus Vene valged Mõningates riikides hakati Inglise laevastik Eesti toetuseks formeerima vabatahtlikest koosnevaid üksusi • Soome vabatahtlikud • Taani vabatahtlikud Soome vabatahtlikud Sõjaõnn pöördub Eestlaste meeleolu kasv ja hea motivatsioon
hakati tegema emailitud märke, muidu sarnanesid need kujult eelmistega. Embleemil olev põdrapea esindab Scoutspataljoni võitlejate erksust, suursugusust ja vahvust. Viisnurkne põhjatäht kujutab Scoutspataljoni võitlejate sihikindlust, valmisolekut ja alistamatust. Embleemil asetsev sinine värv tähistab truudust riigile ja võitluskaaslastele, kuldkollane aga täiuslikkust kõiges, mida nad teevad. Scoutspataljoni logo võeti kasutusele 1918. aastal, kui pataljon loodi. Moto "E pluribus unum" tähendab "Üks paljudest", mis tähistab võitlejate valmisolekut alati üksteise eest seista, olla üks paljudest, ent seejuures üks, ühtne ja raudne rahvas. Põdra pea sümboliseerib valvsust, erksust ja kiirust, ehatäht põdra pea kohal aga pataljoni võitlejate sihikindlust, alalist valmisolekut ja alistamatust. Scoutspataljoni embleem 4
01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni VolhoviNovgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja
Veel enne manifesti ettelugemist otsustasid selle korraldanud Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Järve koos üliõpilase, hilisema kauaaegse Pärnu linnapea Oskar Kase jt kaasvõitlejatega korraldada iseseisvuse proklamee- rimise auks sõjaväeparaad, et iseseisvuse väljakuulutamist veelgi rohkem esile tõsta ja tugevamalt rõhutada. 22. veebruaril teatas Pärnus paiknenud Eesti pataljoni (2. Eesti polgu 3. pataljon) ülem staabikapten Feliks-Johannes Tannenbaum oma päevakäsus nr 41, et pataljon võtab koos omakaitse üksustega võimu Pärnu linnas ja maakonnas üle. 23. veebruaril andis pataljoni ülem välja uue päevakäsu nr 45, milles oli öeldud : "Eesti iseseisvuse väljakuulutamist täna 23-al Februaril 1918 aastal tähelepannes käsen hommen 24-damal Februaril kell 11-30 minutid kõiki roodusid ja komandosid numbrite järjekorras bataljoni stabi ees kokku koguda hargnenud rivis ja sõjariistas, kust tseremonial marsil muusika saatel läbi linna mindakse
,,Nimed marmortahvlil" Albert Kivika romaanil põhinev film Film valmis Vabadussõja alusel, mis oli suunatud Punaarmee okupatsiooni vastu. Vabadussõda toimus aastatel 19181920. Sõda toimus peamiselt Tartus 1918 sügisel varitses oht, et Punaarmee vallutab Eesti. 12. novembril peeti Tartu Kommertskoolis koosolek, kus kutsuti õpilasi kaitseliitu. Õpilaste salgad aitasid koolis korda hoida ja sõjaväe ladusid valvata. Detsember 1918 loodi vabatahtlike pataljon, kus võitlesid ka (2. roodus) koolipoisid. Paljud poisid surid kaitstes oma kodumaad. Esimene sõda selles lahingus tuli poistele ootamatult ning nad jooksid metsa. Teises lahingus pandi poisid valvesse ning selle võitsid eestlased, mida tähistati Sangla lossis. Seejärel läks Ahas (peategelane) Martale külla ning järgmise päeva hommikul tagasi Sangla lossi minnes olid ...
Pataljonis on võimu võtmas enamlaste meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuleb maksma panna kogu oma energia, et need maha suruda. Ta saavutab pataljoni sõdurite hulgas suure populaarsuse ja teda kuulatakse meelsamini, kui kommunistlikke kihutuskõnelejaid, mistõttu kogu väeosas domineerib rahvuslik vaim ning enamlastest komissarid saadavad Petrogradi hädatelegramme palvega - aetagu see kontrevolutsiooniline eestlaste pataljon laiali. Saksa okupatsiooni tulekuga lõpeb eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjavad Tartu pataljonilt ära relvad ja saadvad pataljoni laiali. Kõik ohvitserid vangistatakse, nende hulgas ka Kuperjanov, ning saadetakse jalgsimarssil Riia poole. Valgas õnnestub Kuperjanovil, vaatamata sakslaste tugevale valvele, põgeneda ja pöörduda tagasi Tartusse. Kuperjanovi partisanide pataljon 1918. aasta 23. detsembril saab leitnant Julius Kuperjanov 2. diviisi ülemalt kolonel
Lääne-Eesti saarte jätkuvat kaitsmist pidas Punaarmee juhtkond väga tähtsaks. Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas. Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit (). Pilt 12 Leedri küla noormeeste sõjaväkke saatmine. 1. august 1941. Foto SMF SMF 3753:123
Koolides hakati rohkem õpetama saksa keelt. Saksa võimud ehitasid eestisse koondus ja vangilaagreid. Eestlased saksa sõjaväes: Sakslased kasutasid kohalikke mehi, nõukogude langevarjurite püüdmiseks. Vabatahtlikest moodustati 10000-12k meest . Nad tahtsid võidelda nõukogude liidu ja kommunismi vastu, 1942 hakkasid saksa väed lüüa saama, ja seepärast hakati värbama mehi okupeeritud aladelt. Kuulutati välja mobilisatsioon eesti leegioni . Millest moodustati pataljon narva . Mida kasutati võitlustel Ukrainas . Osad mehed ei soovinud astuda saksa väkke, vaid põgenesid soome neist moodustati JR200. 1941 mobiliseeriti 33tuhat meest . Küüditati 10tuhat, arreteeriti 9tuhat ja äraviidud sõdureid oli kuskil 6tuhat. Ametnikud 2tuhat. Kokku 60tuhat
a). Romaanil on veel kolm osa, kuid nende kunstiline tase on nõrgem kui esimesel osal. "Nimed marmortahvlil " on paljuski autobiograafiline. "Nimed marmortahvlil" Teose ajalooline taust. · 1918.a sügisel varitses oht, et Punaarmee vallutab Eestimaa. · 12.11.1918 peeti Tartu Kommertskoolis koosolek, kus kutsuti õpilasi kaitseliitu. · Õpilaste salgad aitasid linnas korda hoida ja sõjaväe ladusid valvata. · Detsembris 1918 loodi vabatahtlike pataljon, mille 2. roodus võitlesid ka koolipoisid. · 16.01.1919 vallutati Rannu mõis, langes õppursõdur Ahas. · Pataljoni sõjatee oli lühike, aga lahingu-terohke. 1. veebruaril jõuti Valka, 3. veeb-ruaril oldi tagasi Tartus. Teose tegelaskond Peategelane Henn Ahas pärineb vaesest perekonnast. Kommunistlike vaadetega Käämer. Rahvuslane Käsper. Teised kooli- ja võitluskaaslased: Kohlapuu, Miljan, Mugur, Konsap. Ahase isa.
a). Romaanil on veel kolm osa, kuid nende kunstiline tase on nõrgem kui esimesel osal. “Nimed marmortahvlil “ on paljuski autobiograafiline. “Nimed marmortahvlil” • 1918.a sügisel varitses oht, et Punaarmee vallutab Eestimaa. • 12.11.1918 peeti Tartu Kommertskoolis koosolek, kus kutsuti õpilasi kaitseliitu. II. • Õpilaste salgad aitasid linnas korda hoida ja sõjaväe ladusid valvata. • Detsembris 1918 loodi vabatahtlike pataljon, mille 2. roodus võitlesid ka koolipoisid. • 16.01.1919 vallutati Rannu mõis, langes õppursõdur Ahas. • Pataljoni sõjatee oli lühike, aga lahinguterohke. 1. veebruaril jõuti Valka, 3. veebruaril oldi tagasi Tartus Kaader filmist Kaader filmist Filmi režissöör Elmo Nüganen Teose tegelaskond Peategelane Henn Ahas – pärineb vaesest perekonnast Kommunistlike vaadetega Käämer Rahvuslane Käsper
1942. aasta augustis kuulutati Saksa võimude poolt välja Eesti leegioni asutamine ning hiljem mõnede aastakäikude meeste sundmobilisatsioon. Meestele pakuti valikut Saksa rindeväeosade ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Mobilisatsiooni tööteenistusse teostas Saksa tööamet, sest tööle võis panna ka okupeeritud maade elanikke. Loodavat Eesti leegioni lubati rakendada Eesti piiride kaitseks. Kuid leegionäridest moodustatud pataljon ,,Narva" saadeti 1943. aasta suvel rasketesse tõrjelahingutesse Izjumi linna lähedal. Pataljon paistis positiivselt silma oma võitlusvõime ja -tahte poolest, kandes ka ränki kaotusi. 1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeegrupi ,,Nord". Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud Saksa väeosasid jahtiv Punaarmee tungis juba veebruari alul mitmes kohas üle Narva jõe. Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, kuulutati
kvaliteetsemasse relvastusse, mis oleks uue süsteemi juures positiivne joon. Seevastu Palgaarmee loomisega kaob ära reservvägede võimalus. Kohustuslik ajateenistus tagab meile reservi, mille puhul vajaduse korral saab mobiliseerida 60 000 kuni 100 000 meest ning nad teavad, mida neilt oodatakse. Eesti suuruse riigi puhul oleks palgaarmee suuruseks umbes 4000 meest. Palgaarmee loomine tähendaks aga täielikult NATO toetusele lootmist, kuna üks pataljon suudaks sõjaolukorras vastupidada heal juhul lahingu. Eesti võib teha küll palgaarmee, aga selle ülalpidamine tuleb kokkuvõttes kallim ning tegelikus sõjaolukorras jääb sellest hulgast meestest napiks, olgu nad nii profid kui tahes. Tähtsam isegi on võrrelda totaalkaitse ja palgarmee võitlusvaimu, sest tahe riiki kaitsta algab südamest, mitte rahast.
Peale seda said nad kokku: Ahas, Käsper, Konsap, Kohlapuu, Martinson ja Tääker. Nad arutasid, kes lähevad sõtta. Tääker ei tahtnud sõjas osaleda. Ta jooksis klassist välja. Ahas jooksis talle järele ja põrkas ootamatult kokku Martaga. Nii algas Ahase ja Marta tutvus. Esimene lahing sõjas ebaõnnestus, sest poisid lõid kartma ja põgenesid punarumeenlaste eest. Pärast esimest lahingut oli ootamas juba teine. Poisid palusid end teises lahingus valvesse panna. 1. pataljon võitis selle lahingu ja seda mindi tähistama kirikusse, kus oli pidu. Sellel õhtul läks Ahas Marta juurde. Varahommikul suundus Ahas tagasi kirikusse. Sinna jõudes avastas ta sealt punased. Samal ajal, kui Ahas kirikus oli, rööviti Marta. Ahas läks Martat päästma ja nägi, et pooled tema sõjakaaslastest olid tapetud. Nad põgenesid koos Martaga metsa. Samal ajal neid pommitati. Metsas kohtusid nad ellujäänud 1. pataljoniga. Natukese aja pärast saadeti nad luurele, kus
v Ainult eestlastest koosnev 13meheline luuresalk hukkus ülesannet täites 1942aasta sügisel ArhangelskVologda raudtee piirkonnas. Jätkusõda: soomepoiste tegevus v 1943aasta kevadel ja varem Soomes olnud mehed koondati Karjala maakitsusel võitlevasse 47. jalaväerügemendi ( JR 47 ) III ( Vallila ) pataljoni, mille ülemaks oli Soome marssali Mannerheimi õepoeg major Claes Gripenberg. Pataljon oli vaheldumisi väljaõppel rindetaguses Jalkala laagris ning rindeteenistuses Rajajoel raudtee lõigul. Jätkusõda: soomepoiste tegevus v 1943aasta sügisel Soome põgenenutest astus umbes 400 meest Soome Merejõudude teenistusse, kus said väljaõpet ja teenisid mitmetel sõjalaevadel, moodustades 10 % Soome laevastiku isikkoosseisust. v Ülejäänud mehed suunati jalaväe väljaõppelaagritesse Porokyläs, Jokelas,
vabatahtlikud andsid esimeste seas truudusvande Eesti riigile. Scoutspataljon tõestas oma kõrget võitlusvõimet eesti rahvale võidukalt lõppenud Vabadussõjas. Esimene pealesõjaaegne Scoutspataljoni järeltulija oli 1993. aastast 1997. aastani Põhja Üksik-Jalaväekompanii. Scoutspataljon taasloodi Vabariigi Valitsuse otsusega 29. märtsil 2001. SÜMBOOLIKA Scoutspataljoni logo võeti kasutusele 1918. aastal, kui pataljon loodi. Moto "E pluribus unum" tähendab "Üks paljudest", mis tähistab võitlejate valmisolekut alati üksteise eest seista, olla üks paljudest, ent seejuures üks, ühtne ja raudne rahvas. Põdra pea sümboliseerib valvsust, erksust ja kiirust, ehatäht põdra pea kohal aga pataljoni võitlejate sihikindlust, alalist valmisolekut ja alistamatust. Eesti Skautide Ühing annetas Scoutspataljoni taasloomise kolmandal aastapäeval, 29. märtsil 2004 pataljonile lipu
Kaitsejõud Kaitsevägi ja kaitseliit. Julgeolekuriskid Sõjalised konfliktid, väline surve, rahvusvaheline terrorism, teised julgeolekuriskid, majanduskriisid NATO Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (North Atlantic Treaty Organisatsion) NATO artikli 5 põhimõte Üks kõigi ja kõik ühe eest. Kui ühte rünnatakse, ründavad kõik liikmed vastu. Maaväe väljaõppekeskused 1. Jalaväebrigaad terve Eesti, staap Paldiskis, Scouts pataljon Paldiskis, VÕK Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon Võrus, VÕK Viru Üksik-jalaväepataljon Jõhvis, VÕK Kalevi jalaväepataljon Paldiskis, VÕK Üksik-sidepataljon Tallinnas, VÕK Üksik-vahipataljon Tallinnas, Lahingutoetuse Väljaõppekeskus Tapal, Suurtükiväegrupp Tapal, Õhutõrjedivisjon Tapal, Pioneeripataljon Tapal, Kaitseväe keskpolügon Tapal Kaitseliidus on vabatahtlikud, käitsevägi on kohustuslik Sõjaväe mudelid Elukutselised relvajõud, Ajateenistus, reservsõjavägi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
