Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Eesti uusima aja ajalugu (1)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Keskpaigas hakkas venestamise surve vähenema, võimule sai Nikolai II, kes väidetavalt oli liberaalsem kui tema isa (Aleksander III ?
  • Mida saanuks ära teha riigipea, saades volitused otse rahvalt ?
  • Miks just nüüd alustas Leedust ?
 
Säutsu twitteris
                
Sisukord
Eesti XX sajandi algul..............................................................................................................................................1
Ühiskonna politiseerumise algus..............................................................................................................................3
1905. aasta  revolutsioon ...........................................................................................................................................5
Revolutsioonist  Ilmasõjani.....................................................................................................................................10
Eesti Ilmasõjas........................................................................................................................................................14
1917. aasta..............................................................................................................................................................18
Iseseisvumine .........................................................................................................................................................28
Saksa  okupatsioon ..................................................................................................................................................32
Vabadussõda ...........................................................................................................................................................38
Eesti Vabariigi  riigipiirid , haldusjaotus ja rahvastikuprobleemid..........................................................................50
Majandusareng  1918–40........................................................................................................................................53
Sisepoliitika  1918–39.............................................................................................................................................58
Välispoliitika  1918–39...........................................................................................................................................75
Kultuurielu põhijooned 1918–40............................................................................................................................78
Baaside aeg 1939–40..............................................................................................................................................81
Nõukogude okupatsioon 1940–41..........................................................................................................................84
1941. aasta..............................................................................................................................................................88
Saksa okupatsioon..................................................................................................................................................95
1944. aasta..............................................................................................................................................................99
Eesti XX sajandi algul
Haldus-territoriaalne jaotus: maakonnad , vallad , linnad, alevid .
Eestimaa kubermangus oli neli  kreisi  ehk maakonda  - Harjumaa , Läänemaa  koos Hiiumaaga, 
Jörvamaa ja Virumaa.  Liivimaa  kubermangus oli Pärnumaa, Saaremaa,  Viljandimaa
Tartumaa ja Võrumaa. Maakonnakeskused  olid Kuressaare, Tallinn, Pärnu, Paide, Rakvere, 
Viljandi, Tartu. Maakondades puudus  omavalitsus , see oli lihtsalt territoriaalne üksus. Vallad 
olid 1866a alates, sajandivahetusel 366 valda ja  tasapisi  vähenes, kuna neid ühendati. Vallad 
olid omavalitsusüksused. Vallaelanike hulka kuulusid vaid talurahvaseisus. Mõisarahvas jäi 
välja. Ka valla maad olid vaid talumaad. Valla täiskogu moodustasid kõik vallas elavad talu 
pärisperemehed ja  maata  rahva esindajad. Iga 10maata mehe kohta 1 esindaja. Valla  volikogu  
valis esinduse.
Linnade arv oli tookord 11.  Valimisõigus  oli jõukatel, kinnisvara  omanikud , kes maksid 
linnale  maksu. Juhtimisorganid oli  linnavolikogu ehk linnaduuma ja  linnavalitsus  ehk 
linnaamet. Enamik linnu olid maakonnakeskused. Linnade kõrval olid ka uut laadi asulad 
alevid või alevik aga see oli  mitteametlik  kui 1917. Töölisasulad, raudteeasulad v mingi kooli
v. kultuurikeskused.
Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon, väljarändamine, linnastumine, 
vähemusrahvused.

Vaid üks kord toimus suur 1870a rahvaloendus. Tol ajal oli Eesti kubermangus 958  000 
inimest ja kasvas. 20. saj alguses juba üle ühe miljoni. See aeglustus iive langusega, kui sünd 
langes ja  väljaränne  suurenemisega. Sünd vähenes, kuna maja sai pärandada vaid ühele, 
teistele pidi muud tuge pakkuma. Demograafiline revolutsioon (madal  suremus  ja  sündimus ), 
ehk seoses pärisorjuse kaotamise, talupoegade liikumisvabaduse ja talude päriseksostmisega. 
Üleminek toimus prantsuse tüübi kohaselt, kus  langesid suremus ja sündimus peaaegu 
üheaegselt ja rahvaarvu kasv oli  tagasihoidlik .
Mindi  maalt linna. Naised olid suuremad nn rändajad. Eriti oli seda maakondadevaheliselt. 
Välja rännati, kuna maad ei olnud kõigile. 200 000 väliseestl enne maailmasõda. Peterburis 
võis olla 60 000 eestlast. Sidet kodumaaga ei  kaotatud , loodi  omaette   kogukonnad . Ka 
Siberisse rännati. Põhjus: rahvaarvu kiire loomulik juurdekasv ennetas oluliselt linnade ja 
tööstuse arengut, oli ülerahvastatus. Väljaränne peamiselt agraarse  iseloomuga , linnadesse ei 
mindud nii palju,
Venelasi  eestis oli 4%,  baltisakslasi 3,5% sajandu alguses.
Linnastumise olukord oli üsna tagasihoidlik. Keskajal 5%, 19. saj 8%, 20 saj alguses 15% aga
maailmasõja ajal 22%.
Majanduslik  edenemine : põllumajandus ( mõisamajandus , talumajandus, Stolõpini 
agraarreform ),
Põllumajandus oli ikkagi põhiteema, 2/3 rahvast olid sellega seotud. Suurmaapidamine ehk 
mõisamajandus ja väikemaapidamine ehk  talumaa  majandus. Mõisnike puhul oli hea see, et 
nad tegid uudismaid, nad võtsid kasutusele moodsad viisid, tehnika, väetamise,tõuaretuse. 
Mõisamaid oli 58%, aga põllumaadest 43%. Turule  tootis  mõis enamuse toiduainetest. 
Mõisatest said algused ka meiereid, kes algselt palkasid välismaalt, aga eest sptesialistide 
tekkimisel ka eesti mehi, kes hakkasid sellega hästi teenima. Sajandi alguses oli rõhk pigem 
karjakasvatusel, et saada piima, kui nt põllumajandusek, Seal vähenes rukki osakaal, kasvas 
kartul  kui söödatoit ja juurviljad iluaedades.
(Stolõpini agraarreform) 1906. aastal läbiviidud  reform , mis lahutas külakogukonnad 
ja soodustas üksiktalude teket Sellega püüti anda ettevõtlikumale talupojale 
võimalus eraomanduslike üksikmajapidamiste loomiseks ja et liigne rahvas saaks 
omale vaba mad Põhja ja Ida-Venemaal. Sel e reformi õnnestumine loonuks maal 
keskklassi, stabiliseerinuks poliitilist olukorda ja oleks olnud ka eeldus 
demokraatiale. Kuid Stolõpin taoeti 1911 ja  reformid  hakkasid venima. Maal jõuti 
individuaalse majapidamiseni viiendik taludest, kuid  pinged  külas jäid püsima või 
koguni suurenesid.
tööstus ( tekstiilitööstus , masinaehitus, paberitööstus , ehitusmaterjalide tööstus, 
toiduainetetööstus).

Üleüldiselt: 1900 aastal oli 300 tööstusettevõtet, neist 9s oli 500 töölist ja 66% eestlasi, 1914 
oli selliseid aga 14 ettevõtet ja 73% eestlasi. Sõja ajal oli oluline metalli ja riiete tootmine 
sõjatöööstusele. Maailmasõja eelõhtuks andis tekstiilitööstus 36%, metalli ja masinatööstus 
19%, Paber 14%, toiduained 12% jne. Põhja-Eestis töötas maailmasõja eel  vabrikutes  80% 
rahvast, sõja ajal 90% tööliskonnast.
Oluline tööstusharu oli tekstiilitööstus( puuvill , kalev ja lina). Puuvill oli domineeriv, kui 
toorainet pidi sisse vedama. Tehti niiti ja toorriiet, aga saadeti edasi venemaale. Kalevitööstus
oli väike. Linavabrikuid oli mitmeid, eriti väikseid pärnus ja  viljandis . Linavabrikute 
omanikud olid eestlased. 1914 tehti modernne kunstsiidi vabrik. Tekstiilitööstuste nö pealinn 
oli Narva.
Masinatööstus  koondus  Tallinna. Sadamatehased olid üsna vana ajalooga. 1870a oli ka 
raudteetehased. Vigandi masinaehitustehas, suur vagunitehas, elektrimasinatehas Volta. Ja 
sõjalaevatehased ka.
Kohaliku eesti toodangu põhised: Puidu ja paberitööstus. Saeveskid ja saekaatrid olid ikka 
üsna levinud. AS Luteri puitehas, alustas vineeri tootmist ja tootis 80% Venemaa vineerist. 
Lisaks toodeti ka mööblit. Paberitootmise kasvas plahvatuslikult sajandivahendusel. Varem 
tehti kaltsudest, nüüd tselluloosist. Muidu oli ka tsemendi, lubja,  telliskivi , klaasivabrikud
Toiduainetetlööstuses oli hulgaliselt meiereid ja jahuveskisid. Linnadesse rajati auruveskeid 
ja kõrvale leivavabrikuid.
Paljud ettevõtted kuulusid Venemaale, vähesed  sakslased  ja  prantslased . Alles kolmandal 
kohal oli  baltisaksa   kapital . Eestlaste osakaal imepisike: Linavabrikud, Tartu telefonivabrik, 
Rakke lubjatehas, Viljandi tikuvabrik.
Ühiskonna politiseerumise algus
Sajandivahetus: rahvuslaste  uus põlvkond
Eestlaste poliitilise ärkamise aeg – 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus
tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas 
venestamine. 19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna  arglik
Rahvamassid jäid  poliitikast  kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905. aasta revolutsioon. Sel aastal 
läksid poliitilised ideed kõige laiematesse rahvamassidesse, väga kiiresti, järsult, jõuliselt.
Demokraatia, vabariikliku riigikorra ja  autonoomia  soovimise juured olid jõudnud tänu 
sellele rahva teadvusse.
Järk-järgult toimus politiseerumine. Tartus etendas VSDTP rolli ajaleht Uudised. Ajalehe 
suurimaks teoks rev päevil oli eestlaste rahvuspoliitilise sihi paikapanek: kõik eestlaste 
asualad tuleb koondada ühtseks Eesti Kubermanguks.
Rev-i süvenemisele ja laienemisele aitasid kaasa ka Eesti valitsejad.
; venestuse  taandumine.
1890. aastate keskpaigas hakkas venestamise surve vähenema, võimule sai Nikolai II, kes 
väidetavalt oli liberaalsem kui tema isa (Aleksander III?) Valitsuse reformipoliitika oli Balti 
kubermangudes  loid . Valitsus hoidis  senist  ühtlustavat suunda ja juhindus põhimõttest, et 
Vene mõju ja kohalolekut tuleb suurendada ning baltisaksa mõju vähendada, nii et eestlaste ja
lätlaste poliitilised õigused ei laieneks. Balti kubermangude kindralkubernerid – Eestimaal 
Aleksei Bellegarde ( 1902 –05) ja Liivimaal Mihhail Paškov (1901–05) – tunnistasid uute 
reformide vajadust ja püüdsid laveerida kohalike vaenutsevate poliitiliste leeride vahel. 
Valitsus ise oli aga üsna passiivne ses suhtes.
Tartu  renessanss  ( Villem Reiman , Jaan  Tõnisson , Postimees ):
19. sajandi viimastel aastatel hakkas Eesti rahvuslik liikumine taas elavnema. Tartus toimus 
nn "Tartu renessanss", mille taga olid uue põlvkonna  rahvuslased  Villem Reiman ja Jaan 
Tõnisson. "Postimees" alustas taas rahvusliku vaimsuse hoidmist, kirjutades rahvusaadetest ja
eestlasi puudutavatest probleemidest. Ta avaldas „Postimehe juhtmõtted” mis oli ka selles 
vaimsuses kirjutatud, sh muistse vabaduse romantiline  idealiseerimine . Neile avaldas 
omakorda mõju saksa kirjandus. Postimees oli mõõdukas tiivas, tahtsid parlamentaalselt 
konstitutsioonilist monarhiat.  Liberaalne  teema
seltsiliikumise tõus ( karskusseltsid , põllumeesteseltsid jt) ja ühistegevuse  algus. 
Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud 
ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts Linda. Inimeste omaalgatuslikud seltsid levisid
juba 17-18 saj, kuid oli valdavalt elitaarse tähendusega, aadlikele. Balti-Saksa seltsid- 
lugemisklubid, vestlusklubid jne. Aga ka heategevuslikud seltsid. Palju oli ka lauluseltse.
Eesti põllumaj seltsid (Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet) pidasid loenguid, 
messe  ja näitusi, tutvustasid uusi väetamisviise ja masinaid. Hakatakse propageerima 
maaparandust. 1902 loodakse Laenu-Hoiu ühistu , sealt võeti ka kamba peale laenu nt mingi 
masina ostuks. ÕES  sai alguse vestlusringist 1838 ja mängis suurt rolli valgustamises
Tallinna ärkamine  – Konstantin  Päts ja  Teatajapoleemika Postimehega,
1901. aastal hakkas Tallinnas ilmuma  päevaleht  "Teataja", mida toimetas Konstantin Päts. 
Leht kirjutas majanduslikust ja poliitilisest võitlusest ja oli "Postimehest" majanduslikus 
mõttes palju radikaalsem, selle lähikonnas oli ka mitmeid sotsiaaldemokraate. Seetõttu 
puhkes kahe ajalehe vahel sulesõda, mis siiski väga teravaks ei läinud. Pooldati vabariiki ja 
mõisnike  maaomandi  vähendamist. Päts pida tähtsaks eestlaste võimu juurde pääsemist
linnavalimised.
1904 aastal saavutas eesti-vene  blokk , mis juhtis Päts, ägedas võitluses sakslastega, võidu 
Tallinnas ja linnavalitsus läks eestlaste kätte. Volkogus said eestlased 38, sakslased 17 ja 
venelased 5 kohta. Linnapeaks sai  venelane  Hiatsintov, abilinnapeaks Päts. See oli tõusva 
eestluse suur võit.
Sotsiaaldemokraatia  sünd, Mihkel  Martna , Uudised.
20. sajandi algul  hoogustus  Eestis sotsialistlik liikumine, mis tugines peamiselt suurettevõtete
tööliskonnale, üliõpilastele ja koolinoortele. 1902 panid Mihhail Kalinin ja  Friedrich  
Leberecht aluse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP, 1898 ) Tallinna 
organisatsioonile. Seejärel tekkisid parteiorganisatsioonid ka teistes linnades, 1904 asutati 
VSDTP Tallinna Komitee. Ülevenemaalise ja  rangelt  tsentraliseeritud põrandaaluse partei 
koostisosadena võtsid nad omaks VSDTP põhikirja ja programmi. Peeter Speek ja Mihkel 
Martna asutasid Tartus sotsialistliku sihiga ajalehe Uudised (1903–06), mis oli sel ajal Eesti 
kõige pahempoolsem  legaalne  ajaleht. Selle ümber koondusid sotsiaaldemokraadid
föderalistid. Sotsialistide lähem eesmärk oli isevalitsuse  kukutamine  relvastatud võitlusega 
(rahvaülestõusuga), kaugem eesmärk aga  sotsialism , võimu üleminek proletariaadile, 
plaanimajanduse kehtestamine ning ekspluateerimise ja eraomandi kaotamine. Erinevalt 
tsentralistidest pidasid föderalistid oluliseks rahvuslikkust, nad propageerisid sotsialismi ja 
rahvusluse  sünteesi, rõhutasid Venemaa riikliku korralduse reformimisel ja 
sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel autonoomia ja föderalismi põhimõtete 
rakendamise  vajadust. Nad pooldasid tolerantsust ja pluralismi ning partei juhtimise 
demokraatlikke meetodeid. Marksismile lisaks kujundasid föderalistide vaateid 
austromarksism ja bernsteinlus. Föderalistid panid Eestis aluse demokraatliku sotsialismi 
traditsioonile.
1905. aasta revolutsioon
Revolutsiooni põhjused ja puhkemine.
     Inimesed     ei olnud rahul Nikolai II valitsemisviisidega.
     Venemaa     hävitav lüüasaamine  sõjas Jaapaniga kiirendas siseriikliku     kriisi 
ülekasvamist revolutsiooniks.
     Majanduslikud     põhjused: maa puudus, sõjalised  kulutused, 1900-1913     
majanduskriis .
     Poliitilised     põhjused: absoluutne morarhia ei suutnud läbi viia reforme,     
kodanikuõiguste puudumine, Vene-Jaapani sõda.     
     Rahvuslikud     probleemid: rahvuslik rõhumine, venestamine.     
     Sotsiaalsed     probleemid: linnades sotsiaalsed probleemid, tööliste õiguseta     
olukord, ametiühingud  olid keelatud.
     Eesti talupoegade rahulolematuse peamiseks põhjuseks oli mõisnike     
omavoli talupoegadelt rendi- ja maakasutamise tingimuste      kehtestamise
Ka poli tilise vabaduse puudumine, feodaalkorra     jäänused, maapuuds ja 
rahvuslik rõhumine
Algasid 9. jaanuaril 1905 Peterburis toimunud verise pühapäevaga, mille käigus 
sõdurid tulistasid Peterburi tööliste demonstratsiooni. Preester  Georgi  Gaponi  juhitud
töölised tahtsid esitada Nikolai II-le palvekirja seoses Vene-Jaapani sõja tõttu 
halvenenud elu- ja töötingimustega. Demonstratsioonil osales kümneid tuhandeid 
inimesi, kuid see oli rahumeelne, inimesed kandsid pühakute ja tsaariperekonna 
pilte. Nikolai II aga tol päeval Talvepalees ei olnud ning valitsus ei olnud paleed 
valvavatele sõduritele andnud  meeleavalduse  suhtes mingisuguseid erijuhiseid. 
Tulistamine leidis aset ilmselt seetõttu, et palee ees tekkis rüselus ja osa inimesi 
püüdis väravatest sisse murda.
Jaanuaristreik Tallinnas.
Vastukajana 9. jaanuari Peterburi Verisele Pühapäevale
12. jaanuaril algas  streik  vagunitehases  Dvigatel , mil e töölistega  liitusid  seejärel 
Tal inna tselluloosivabriku, Lutheri  vabriku  ning seejärel ka teised suurkäitiste 
töölised, misjärel seisatati Balti Puuvil avabrik. Streikis umbes 12 000 inimest 
Tal innas, Narvas ja Tartus. Pärastlõunal kogunesid Tallinnas streikijad ja 
meeleavaldajad (tänapäeva Vabriku tänav, Valgevase ja Kungla tänava vahelisel alal
Kalamajas) Lausmanni heinamaal. sama päeva õhtul esitasid tööliste esindajad oma
nõudmised ajutisele kubermangu valitsejale.
26. jaanuaril Tartu Ülikooli üliõpilased keeldusid solidaarsusest õppetööst
Liikumise laienemine;
Veebruaris  puhkes uus streigilaine, Tallinna ja Tartu tööliste üldstreigid sundisid 
vabrikante mingil määral järeleandmisi tegema. 22. märtsil toimus streikivate 
rätsepate  demonstratsioon , demonstrantide  arest  Tartus. 30. märtsil Tallinnas 
Dvigateli vagunitehase ja Viganda tehase töötajate vastasseis tehasemeistritega.
Streikidega kaasnesid poli tilised meeleavaldused ja  koosolekud , kokkupõrkes 
politsei ja sõjaväega oli inimohvreid.
Veebruaris ühinesid Tartu üliõpilased ülevenemaalise üliõpilaste poliitilise streigiga, 
ülikool suleti. Maal algas talurahva mõisnikevastane võitlus,  jaanuarist  märtsini 
puhkes ligi 120 mõisas mõisatööliste streike ja rahutusi. Sotsiaaldemokraadid 
kutsusid rahvast üles isevalitsust kukutama ja demokraatilikku vabariiki kehtestama, 
kõige levinum oli  loosung  „Maha isevalitsus!”.
28. aprill  tapeti  Tallinnas sandarmirittmeister Trešner (Трешнер); 30. aprillist kuni 2. 
maini  toimusid Tallinnas 3000 osavõtjaga miitingud, mille pi rivalveväed laiali ajasid. 
15. mail 1905  leidsid  aset  rahutused  Tallinnas. 19. juuli tööliste streik protestiks 15 
töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise demonstratsioon ning kokkupõrge 
kasakatega.
1905. aasta april is võttis VSDTP III  kongress  kursi relvastatud ülestõusu 
ettevalmistamisele. 1. mai demonstratsioonid olid Eestis esimene suur poliitiline 
meeleavaldus .
nõudmised.
12. jaanuaril Tallinna tööliste üldstreik, kus esitati peamiselt majanduslikke nõudmisi – 8-
tunnist  tööpäeva, miinimumpalga kehtestamist, trahvide kaotamist ja sotsiaalkindlustuse 
parandamist. Streik levis kiiresti teistesse linnadesse, jaanuaris streikis kokku 15 000 
tööstustöölist, kuid nende nõudmised jäid rahuldamata.
Veebruaris puhkes uus laine, Tallinnas ja Tartus tehti töölistele osalisi järeleandmisi.
Oktoobri  üldstreik ja 16. oktoobri veretöö.
16. oktoobril 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas Soo tänaval 
asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde  Uuel  
turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piirasid turu lähedal asuva 
Ringkonnakohtu valvel olnud sõjaväeüksus(ca 100–120 sõdurit ) ning avas 30 sammu pealt 
(kapten Nikolai Mironovi käsul) kogunenute kohta tule, tehes 5 kogupauku – tapeti 94 ja 
haavata  sai üle 100 inimese. 50 hukkunu matused toimusid 20. oktoobril. 23. oktoobril aga 
vabastati ametist senine kubermangu  kuberner  Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses 
põgenenud Tallinnast.
Järjekordne üldstreik toimus 26. oktoobril, aga 27.–29. novembril 1905 toimus Tartus üle-
eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti 
põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles 
isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi. Umbes 50 vallas 
moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati 
“vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal  algatusel  sisse emakeelse õpetuse 
vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja 
nekrutite andmisest
Vabadusepäevad: õiguste laienemine, erakondade kujunemine, poliitilised erimeelsused.
Vabadusliikumise  survel  andis Nikolai II 17. oktoobril manifesti, mis lubas rahvale 
kodanikuõigusi  ja -vabadusi ning seadusandliku riigiduuma  kokkukutsumist. Sellega algasid 
kaheksa nädalat kestnud „vabaduspäevad”, mil Eestis asutati esimesed legaalsed  erakonnad .
Lisaks võideti sõna – ja trükivabadus, ühingute ja koosolekute vabadus. Poliitvangid said 
osalise  amnestia. Valimisõigus riigiduumasse. Mõõdukamaid need lahendused rahuldasid.
Mõõdukad liberaalid (J. Tõnisson, V. Reiman, H. Koppel, O. Kallas) asutasid 26. novembril 
Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE, 1905. aastal 1000 liiget), mis üldriiklikes 
küsimustes võttis omaks Vene liberaalide peapartei – konstitutsiooniliste demokraatide 
(kadettide) – programmi, milles nõuti demokraatliku riigikorra kehtestamist ja Asutava Kogu 
kokkukutsumist.
Föderalistid (P. Speek, Gottlieb Ast, Karl Ruga, Eduard  Vilde) asutasid põhiolemuselt 
marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse (ESDTÜ), mille 
liikmeskond ulatus detsembris 10 000-ni. VSDTP-sse kuuluvad sotsiaaldemokraadid (Karl 
Ast, August Rei, Hans Pöögelmann, Aleksander Kesküla, Nikolai Janson) hakkasid tegutsema
avalikult (1905 oli liikmeid 1000). Nende seas eristus kaks kallakut: töölistele tuginevad 
enamlased  ja haritlastele tuginevad  vähemlased .
Baltisaksa  aadel  ja linnakodanlus asutasid konservatiivse Balti Konstitutsioonilise Partei 
(tegutses Liivimaal) ja Eestimaa Konstitutsioonilise Partei (Christoph Mickwitz), kes 
taotlesid tugevat tsaarivõimu.
VSDTP kõrval tekkisid Eestis mitme ülevenemaalise partei – kadettide, 17. Oktoobri Liidu 
(oktobristide), sotsialistide-revolutsionääride (esseeride), Bundi (juudi partei), Õiguskorra 
Partei – väikesearvulised organisatsioonid, kuid need ei etendanud kohalikus elus 
märkimisväärset osa. Paremäärmuslikel Vene parteidel oli Eestis vähe toetajaid.
Peaaegu kõik Eesti parteid ja liikumised olid valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat 
ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvusliku enesemääramise õigust, autonoomiat 
ja omavalitsust. Vene riigi liitriigiks muutmise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse 
nõudmise esitas 1905. aasta kevadel esimesena sotsiaaldemokraatide (föderalistide) juht P. 
Speek. 1905. aasta lõpul moodustati esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste 
Saadikute Nõukogu.
Rahvaasemike kongress: eesmärgid, lõhenemine, Bürgermusse ja Aulakoosoleku 
otsused, nende  elluviimine .
27. novembril 1905 alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline 
rahvaesindajate kongress, mis aga lõhenes kohe kaheks – radikaalseks ja mõõdukaks tiivaks. 
Kongressi mõõdukas (“Bürgermusse”)  tiib , mida juhtis Jaan Tõnisson, tõstid esile kultuurilise
ja poliitilise autonoomia küsimused Balti provintsides, radikaalne tiib, kes pidasid oma 
koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas (“Aula”) (äärmuslikud  vasakpoolsed (nn radikaalsed  
sotsialistid ) ja äärmuslikud parempoolsed (nn radikaalsed rahvuslased), mida juhatas Jaan 
Teemant  aga kutsus üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, keskendus ülevenemaalistele 
ja taktikalistele probleemidele.
Aulakoosolekul, mida juhatas Jaan Teemant võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates 
vabariigi kehtestamisest lõpetades relvastatud ülestõusule üleskutsumisega. Kuna Teemant oli
formaalselt radikaalide liider, hakkasid tema vastu peagi huvi tundma ka kesiririigi poliitiline 
politsei ning isegi siseminister Durnovo, kes nimetas Teemanti "Eestimaa kuningaks", kes 
soovivat oma natsionalistliku partei abil luua Eesti Vabariiki. Jaan Teemant mõistetigi 1905. 
aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna
Detsembrimäss: Volta koosolek, mõisate rüüstamine, relvastatud kokkupõrked.
Mõisnike relvastatud omakaitset nimetas rahvas mustsajaks. 11. detsembril toimus Volta 
tehase keldris talurahva ja Tallinna tööliste esindajate koosolek. Seal kutsuti üles alustama 
võitlust maal, kus sõjaväge oli vähe. 12. detsembril siirdusid tööliste (osa neist oli 
relvastatud) salgad maale, kus nendega liitusid kohalikud talupojad. Algas avalik stiihiline 
mäss, mis haaras peamiselt Harju-, Lääne-, Järva - ja Pärnumaa; liikumise keskused olid 
Kohila,  Rapla , Velise, Järvakandi ja Märjamaa. Rüüstati valitsusasutusi, hävitati keisri pilte ja
riiklikku sümboolikat, ametnikud ja mõisnikud põgenesid linnadesse. Ühe nädalaga (12.–20. 
detsember) purustasid, põletasid või rüüstasid mässajad Eestis täielikult või osaliselt 160 
baltisakslastele kuuluvat rüütlimõisa (20 % eramõisadest) ja 40 viinavabrikut. Mõisnike 
materiaalne kahju ulatus 3,2 miljoni rublani, hävis ajalooliselt ja kultuuriliselt väga 
väärtuslikke esemeid.
Karistussalkade  terror .
19. detsembril andis kindralkuberner Vassili Sollogub karistussalkadele käskkirja nr 1, milles 
käskis neil taastada  seadusliku  võimu ning kasutada selleks vajaduse korral ka suurtükiväge. 
Algas karistussalkade tegevus Eestis, mille üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni.
Kubermangud  jaotati  osadeks , kuhu saadeti väiksemad salgad. Põhimõte oli, et üleliigse 
karmuse eest ei karistata, küll aga leebuse eest. Eriti jõudsalt tegutsesid salgas 1905 dets ja 
1906 jaanuar. Lasti maha palju inimesi, sh ka süütuid ja alaealisi. Karistusaktsioonist võttis 
osa ka palju sakslasi, kes olid kindralid jms.
19. jaanuaril 1906 arreteeriti revolutsioonisündmustega seoses Vene Riigiduuma valimiste 
kandidaat Jaan Poska , kuid vabanes endise Eestimaa kuberneri Bellegarde eestkostel juba 
paarikümne päeva pärast. Pätsist ja Teemantist said tagaotsitavad, nad mõisteti tagantjärgi 
surma. Piirkondades kust sõdurid olid lahkunud hukkasid revolutsionäärid sõdureid  abistanud
isikuid.
Pärast riigiduuma kokkutulekut 1906 repsressioonid mõnvõrra leebusid, nt ei  lastud enam 
massiliselt maha ilma kohtuta.
Kokku hukkus rahutustes kuni 18. veebruarini 1906 Eestimaa kubermangus 50 inimest, kes 
osutasid relvastatud vastupanu ja 68 inimest, kes hukati mässutegevuse eest; Öseli saarel 
hukati 2 inimest; Liivimaa kubermangus 14 inimest, kes osutasid relvastatud vastupanu ja 1 
inimene põgenemisel, 120 hukatud  mässutegevuse ja rüüstamiste eest[9]. Kogu Vene 
impeeriumis karistussalkade poolt tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele üle poole. 12.–20. 
detsembrini 1905 rüüstati Eestis ligi 120 mõisa ja Velise ja  Kabala  vallas toimusid relvastatud
kokkupõrked sõjaväeosadega.
Revolutsioonist Ilmasõjani
Survepoliitika: sõjaseisukord, poliitilised piirangud,  tsensuur ,
1904 24 dets kuulutati tervel Eestimaal välja sõjaseisukord. Rahunemist ei järgnenud. Kestsid
karistussalkade  repressioonid .
1907 langesid ajalehed ränkade repressioonide alla. Kui ajaleht avaldas midagi, mida peeti 
kahjulikuks, võidi toimetajat trahvida või väljaanne sulgeda. Ajakirjandust  hoiti  elus nii, et 
suletud ajalehe asemel tuli kohe uue nime ja uue vastutava väljaandjaga leht, muud jäid 
endiseks. 1908 likvideeriti töölisajakirjandus. Kuid ei pääsenud ka mõõdukad väljaanded, nt 
Postimees.
26.august 1908 anti  käsk sõjaseisukrod Balti kumbermangus lõpetada ja asendada see 
tugevdatud kaitseseisukorraga. Jäid maksma sõja-seisukorraaegsed määrused, end karistused 
olid pehmemad.
Poliitilised streigid olid keelatud, ametiühingute tegevus kitsendatud, raske oli saada luba 
koosolekuteks. Eriti jälgiti inimeste liikumist.
Duuma  tasemel lubati eestlastele vaid kultuurilise enesemääratlemise õigust, mitte mingil 
juhul autonoomiat. Sedagi vaid sotsialistlikud parteid, teised tahtsid tsentraliseeritud suurriiki.
venestuse uus  pealetung .
Põhiseaduse järgi pidi olema Venemaa ühtne ja ja jagamatu. Ägenes võitlus Balti separatsimi 
vatu, eriti üritati õigeusule tõuget anda. Neid süüdistati venelaste kiusamises, nende kuluk 
elamises, et nad on haaranud võimupositsiooni, et osalevad vandenõudes jne.
1910 nõudsid vene rahvuslased karme, sesoluutseid meetmeid balti lahtisaksastamiseks ja 
kiireks  venestamiseks. Uue laine juhatas siiss Stolõpini tsirkulaar. Pooldas maaomavalitsuste 
ja kiriku reformimist venestamist silmas pidades, pooldas ka venelaste ja õigeusklike 
eesõigust riigimaade ja Talurahvapanga maade jagamisel.
Nõuti ka venekeelse õppe taastamist ( vahepeal  oli eestikeelne). 1913 hakkas õppetöö 1. 
klassist  saati vene keeles. (hiljem leebus ja 2 aastat võis õpetada emakeeles).
Duumamonarhia:  põhiseadus  ja valimisseadus
Otsese esinduse said kõik kihid , sealhulgas ka alamrahvas. Konstitutsiooniline  kord 
Venemaal seati sisse ülalt, mitte kodanikualgatusel, seega päris läänelikku ei olnud valmis 
vastu võtma, pigem meeldis kõigile sotsialism.
Valimisõiguse said Venemaa kodanikud alates 25 eluaastast, valimisõigus ei  laienenud  
naistele, sõjaväeteenistujatele, juhutöölistele (sh mõisamoonakad, talusulased, äriteenijad, 
käsitöökodade töötajad jne). Kokku sai Eestis valimisõiguse ainult 10% rahvastikust.
Teisalt  ei olnud valimised ka ühetaolised, kogu valijaskond jagati 4 seisusesse 1) 
suurmaaomanikud 2) linnaelanikud 3) väikamaaomanikud 4) tööstustöölised. Valimised olid 
ka mitmeastmelised. Talupoegadel 4 astet.
I ja II Riigiduuma,
Kolme esimese Vene riigiduuma valimised Baltimaades toimusid sõjaseisukorra tingimustes. 
Sotsialistlikud parteid olid põranda all. I riiguduumasse pääsesid neli eestlast. (Jaan Tõnisson,
Karl Hellat, August Lubi, Oskar Rütli) Valimise aktiivsus oli kõrge. Eestis pandi sellele üsna 
suuri lootusi. Seisti vähemusrahvaste olukorra eest, ainult tänu sellele esindusele oli 
võimailik Baltimaal midagi ära teha ka ülaltpoolt.
moodustusid kohe erakondlikud fraktsioonid.
1. Kadettide partei
2. Trudovikud – vene haritlased,     vene talurahva esindajad, kelle eesmärgiks oli jagada
mõisamaad     talupoegadele; nende selja taga mingit parteid otseslt ei olnud.     
3. Autonomistid-föderalistid –     vene vähemusrahvuste esindajad
Eesti saadikud ühinesid algul a-f-dega, kuid viimaste  fraktsioon läks lõhki.
Riiguduumal oli oht laiali saadetuks saada, kuna nad ei olnud valitsusele eriti lojaalsed, liiha 
vasakpoolne ja  revolutsiooniline . Nõuti mõisamaade natsionaliseerimist ja sundvõõrandamist 
ning riigi maatagavara moodustamist. Selle peale saadeti duuma laiali.
Balti vene rahvuslased ei tahtnud leppida, sellega, et  kohalikel  venelastel polnud võimalik 
oma kandidaate Riigiduumasse saata. Kehtestati  kvoot - üks venelane, sakslane ja eestlane. 
Valitsus lükkas selle plaani tagasi, kuna ei viitsinud valimisseadust muuta.
Valimised II riigiduumasse toimusid 1907. Valimisõigust oli piiratud.  Seekord said valida 
vaid taluperemehed ja nende pojad, mitte sulased. Eestimaa kubermandus võitsid seekord 
vasakpoolse bloki kandidaadid: Tõnis Jürine, Paul Pärn ja Mart Murten. Liivimaa 
kubermangu Eesti osast sai Anton Jürgenstein, Karl Parts. trudovikud tõukasid Kadetid  
teisele kohale,  kolmandaks  tõusid sotsiaaldemokraadid. Murten ja Pärn liitusid 
sotisaaldemokraatidega, ülejäänud eestlased Kadettidega.
KA teises duumas jätkasid Balti saadikud jõupingutusi, et võimude terror lõpetataks 
(karistussalgad). Algatati  uurimine . II riigiduuma saadeti laiali, kuna valitsus ja duuma ei 
jõudnud kokkuleppele maaküsimuse lahendamise osas.
3. juuli  riigipööre ,
1907. 3. juuni valimisseadus muutis  radikaalselt  valijameeste koosseisu mõisnike ja 
suurkodanike kasuks, kelle hulgast üle kogu riigi pärines 2/3. Töölistele ja talupoegadele jäi 
1/4. Järsult vähenes ka ääremaade esindatus. Nt eesti  sakslastel  oli duumas üks inimene 12 
000 kohta, eestlastel üks saadik 500 000 kohta.
III ja IV Riigiduuma.
Kolmandas duumad tulid peagi ilmsiks ületamatud vastuolud eesti-läti ja baltisaksa esindajate
vahel. Jälle oli reegliks see, et tõstatai probleeme ja tehti eelnõusid, kuid kuhugi  asi ei 
jõudnud. Tuli jälle teemaks karistussalgad, seekord vastas valitsus otse, et see oli õige tegu ja 
Vbaltimaade konkreetne  karistamine  oli õige tegu. Vene Riigiduuma ei täitnud eestlaste 
ootusi.
Neljanda duuma valimisel oli  valimisaktiivsus  väike. Jüri Oras ja Jaan Raamot koos kolme 
baltisakslasega. Talurahvapangk tegutses mõisnike vastuseisust hoolimata. Stolõpini reform 
soodustas väljarändamist.
Rahvusliku liikumise edusammud: ühistegevusliikumise laienemine, 
seltsiliikumise edenemine (haridusseltsid, raamatukoguseltsid).
Jätkus  omaalgatusliku ühinemise  traditsioon, Püsis eesti külaharitlaste, aga ka linna 
keskkihtide huvi oma  seltside  loomise vastu vaimuelu edendamise nimel, Enamasti olid need 
seltsid kultuurisetsid, millel oli eeskohal koorilaulmine. Sajandivahetuse lisandus sinna ka 
orkestrite, enamasti puhkpilliomade, seltsid. Levis ka näitemänguharrastus.  Taastati  
üldlaulupidude traditsioon. Eesti käsitöölides linnades koondsid eraldi abiandmise seltsidesse,
ka kultuuriseltsid. Põllumehed arenesid omaette, väike ja suurtalunime koostöö.
Vastastikuse tulekindlustuse seltsid.
Ühendused aitasid hoida omaalatuslikke traditsioone, sellega säilitati rahvuslikkust.
Üle Eesti  elavnes  karskusseltside asutamine, vanim 1889 „Täht”. Sajandi lõpuks oli neid 50.
Igasugune  ühistegevus  muutus massiliseks, eriti mis puutus põllumajandust.
Pärast emakeelsete erakoolide lubamist (1906) tekkis arvukalt haridusseltse. Eesti Noorsoo 
Kasvatuse Selts, sinna kuulus ka käsitöölisi, ametnikke ja töölisi. Mitmed  muusika  ja 
karsklusseltsid nimetasid end ümber hariduseltsideks.
Rohked eesti maa-tuletõrjeseltsid hakkasid lisaks töökohustusele ka meelelahutusega 
tegelema. Pritsimeeste puhkpilliorkestrid. Edenes ka spordiliikumine
Vanemuine : Asutati 1865. 1906 – avati Aia tänaval (praegune Vanemuise tänav) uus 
teatrihoone , mis valmis Jaan Tõnissoni initsiatiivil ja eesti rahva majanduslikul toetusel 
soome arhitekt Armas Lindgreni projekti järgi. Siit algas Vanemuise kui Eesti esimese 
professionaalse teatri ajalugu.
1906-1914 – teatrit juhtis Tartu Ülikooli teoloogiafakulteedi lõpetanud Karl  Menning ,
1908 – loodi Vanemuise Seltsi sümfooniaorkester. Põhiline kontserdihooaeg oli suvel, 
kontserdid toimusid suveaias.
1914-1921 – juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja  ja näitleja Ants Simm. Esimese 
Maailmasõja, okupatsiooni ja Vabadussõja ajal teatritegevus ei lakanud.
Estonia: 1865 Tänu eestlaste emantsipatsioonile hakkasid tekkima ka nende kultuuriseltsid, 
näiteks Tallinnas rajatud „Estonia", mis tegeles kohaliku kultuuri uurimise ja elavdamisega, 
see oli laulu ja mänguselts. Seltsi eestvedamisel rajati 1906. aastal Estonia teater ja 1913. 
aastal teatri- ja kontserdihoone
Eesti Kirjanduse Selts
Selts asutati 6. augustil 1907. Loomise järgselt kasvas selts kiirelt tervet Eestit katvaks 
organisatsiooniks ja 1930. aastate lõpul kuulus sellesse juba üle 2000 liikme.  Organisatsioon
mille eesmärgiks on kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine Eestis, oma maa ja rahva 
igakülgne  tundmaõppimine  ning tehtud töö tulemuste kättesaadavaks tegemine rahvale. Seltsi
juhatus asub Tartus.
Eesti Rahva  Muuseum ,
Muuseum loodi 1909. aastal Tartus eesti esemelise ja vaimse kultuuripärandi säilitamise, 
eksponeerimise ja uurimise tarbeks. Üks muuseumi rajajatest oli Oskar Kallas. Muuseumi 
kogudes on üle miljoni säiliku, sealhulgas esemed, fotod, joonised, arhiivimaterjalid ja filmid.
Muuseumis on esinduslik  kogu eesti rahvarõivaid.
Pärast asutamist  ajutiselt  Gildi tänaval asunud Eesti Rahva Muuseum kolis 1922. aastal 
Raadile, endise Liphartide mõisahoone peahoonesse (endisaegne  Raadi  mõis). 1923. aastal 
avati seal muuseumi esimene püsinäitus. 1944. aastal sai Raadi mõisahoone tulekahjus 
kannatada ja ala jäi Eesti iseseisvuse taastamiseni Nõukogude Liidu sõjaväe käsutusse.
Noor-Eesti
1905 avaldas Noor-Eesti värskendavat mõju ühiskonna mõtlemisele. Nad olid radikaalid. Nad
ütlesid lahti etnotsentrismist, ja kultuurirahvusest, hülgasid ka rahvusliku nihilismi, 
kritiseerisid marksiste klassivõitluse tähtsustamises Poliitiline ja sotsiaalne uuestisünd pole 
võimalik ilma kultuurilise taassünnita. Ideaalik mõistuse ja töö vaba liit (ehk sotsialism, aga 
üks klass ei valitse). Sealt tuli ka et „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks”.
Nooreestlased tahtsid  reisida , maailmakirjandust lugeda ja maailma avatsata, isegi jala mingi 
Pariisi kui väga vaja
Eesti Ilmasõjas
Eesti koht Saksamaa ja Venemaa plaanides.
Enne sõda  suurriigid oma  plaane  Läänemereümbrusega ei avalikustanud. Vene võimalikud 
sihid olid pigem Mustale merele. Sõja algul polnud ka Saksamaal Balti riikide kohta mingit 
kindlat seisukohta Sakslased lootsid, et Rootsi astub sõtta Venemaa vastu ja seob Soomes 
olevad Vene väed. Rootsi säilitas erapooletuse, selle kaudu sai Soome hästi Euroopaga sidet 
pidada. 
Oma vallutusplaane oli kergem põhjendada, kui neid sai näidata Venemaa ikestatud rahvaste 
vabastamisena. Üritati seestpoolt õõnestada.
Sõja ajal tõusiski esile Saksa idee Vene riigi läänepoolsete alade eraldamiseks puhveraladena.
Venemaa reageeris ja sai aru, et Balti riigid on ohus, kuna seal on nii palju baltisakslasi ja nad
asusid heas strateegilises kohas. 
Sõjategevus :
Otsustavaks sõjatandriks kujunes  Läänerinne , kuhu Saksamaa koondas  põhijõud . Nende 
sõjaplaani järgi tuli kiiresti purustada Prantsusmaa ja seejärel Venemaa. Vene sõjaplaani järgi 
pidi suur löök minema Austria-Ungarile. Liitlastele (Pr ja Sb) alustas Vene pealetungi 
augustis, mis lõppes Tannenbergi katastroofiga. Küll aga vallutasid nad Lõuna-Poola. 
Septembriks oli Saksa vägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi 
sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa.  Marne ´i 
lahing (5.-6. september 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid J. Joffe juhtimisel löögi 
Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast 
ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel  positsioonisõda , mille rinde pikkus oli 720 
km. Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda  kõigepealt  löök Austria-Ungarile ning vallutada 
Budapest ja Viin. Selleks koondati u. 67% olemasolevast väest  Galiitsia  piirile. Prantsusmaa, 
kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preismaal. 
Venemaa ei jõudnud Ida- Preisimaa  pealetungi küllalt ette valmistada ning Saksa 8. armee  (0.2
mln. meest juhataja P. von Hindemburg) lõi pealetungi tagasi, purustas Tannembergi lahingus
(26.-30. august) Vene 2. armee ( kindral  A.Samsonov) ja sundis Vene 1. armee (kindral P. von 
Rennenkampf) Ida-Peisimaalt  lahkuma . Samal ajal sundisid 4 Vene  armeed (0.7 mln. meest)¹ 
Austria-Ungari väe (u. 0.85 mln. meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3.sept 
Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid  Visla  keskjooksul tekkis ka 
Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste  armeede  olemasolu. Serbia  vägi (247000 
meest)¹ lõi Austria-Ungari (260 000 meest) rünnakud tagasi. Kui Türgi astus sõtta Kesk-
riikide poolel tekitas see  Kaukaasia , Egiptuse ja  Mesopotaamia  rinde. 23. augustil kuulutas 
Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa  kolooniad . 7. 
novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingado kindluse, mis kuulus Saksale.
1915. püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. 
Sakslased piirdusid läänerindel  kaitsega
Saksa (kindralstaabi ülem  Erich  von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, 
kuhu koondati 54% Keskriikide  jõududest. Saksa eesmärk oli  sundida  Venemaa sõjast välja 
astuma . Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda 
ümber piirata ei õnnestunud.
Keskriigid  vallutasid peale Gorlice operatsiooni kogu Poola, Leedu ja  KuramaaOktoobris  
tasakaalustus ida rinne Riia- Daugavpilsi -Baranovitsi-Dubno-Ternopoli  joonel . Vene väge ei 
suudetud purustada, Türgi rindel oli see koguni edukas: Türgi vägi tõrjuti Kaukaasiast välja. 
Liitlaste poolt alustatud Dardanellide  operatsioon  (veebruar 1915 - jaanuar 1916) Türgi vastu 
lõppes edutult. Mesopotaamias tungis Briti vägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri 
lahingus lüüa. Türgil ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit.
1916 aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel 
oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus 
teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud
. 1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupeale- tungi (selles 
lahingus olid esmakord- selt sõdade ajaloos kasutusel  tankid ). Novembri lõpuni kestnud 
Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste  hinnag
Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa 
pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas.
1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli 
sõjaline initsiatiiv Antandi käes. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril 
kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid 
selle tagasi
1917 aasta alguses oli jõudude  vahekord  Antandi kasuks (Antandil 21 miljonit meest, 
Keskriikidel 10 miljonit meest). Seepärast asus Saksamaa strateegilisele kaitsele ja pani suuri 
lootusi 1. veebruaril 1917 kuulutatud piiramatule allveesõjale 
Vene  kodanlus  tahtis ka pärast Veebruarirevulutsiooni sõda jätkata. astupealetungiga Vene väe
kohati 130 km tagasi. 3. sept. vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevolutsiooni järel
võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku
sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi.
Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda 
muutus tänu vastaste  abivahenditele (allveelaeva  võrgud ) vähem edukaks. Saksa  sõjaväes  ja 
tagalas algas revolutsiooniline  käärimine , sest rahvast kurnas  nälg . Prantsusmaa uus 
peaminister hakkas  teostama  Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni 
tugevdas USA sõttaastumine.
24. oktoobril 1918lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist 
lahku. 3 novembril Austria kapituleerus. 28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus 
rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril 
loobus  keiser  Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad 
alla  Compiegne 'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa 
alistus ning kohustus 31 päevaga  evakueerima  ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning 
parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama  sõjavangid  ning loovutama põhiosa 
oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa  raudtee -veeremist.
Pariisi rahukonverentsil (1919-20) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919. 
Saksamaale peale Versailles' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul 
ning  piiras  tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude 
Venemaa vastase jõu.
Ida-Preisimaa operatsioon 1914,
15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Armeesid 
lahutas 80 km laiune Masuuria  järvistu , mis võimalas sakslastel anda löök mõlemale Vene 
armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.–30. augustil) piirasid Saksa väed ümber 
Vene 2. armee ja purustasid selle. Lahingu käigus kaotasid venelased ligikaudu 92 000 meest 
vangilangenuna ja ligikaudu 50 000 tapetuna. Tannenbergi lahingul oli suur tähtsus, sest 
sellega päästeti Ida-Preisimaa ja peatati ülekaalukate Vene vägede pealetung  Sileesia  
tööstuspiirkonna ja Berliini suunas. Arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee sunniti 
Masuuria  järvede  lahingute käigus Ida-Peisimaalt lahkuma
Saksa vägede suurpealetungid 1915, mere- ja õhusõda Eesti ruumis.
Aastail 1914-1916 ründasid Saksa sõjalaevad ja lennuvägi mitmeid kohti Eesti rannikul, 
eesmärgiga demostreerida oma jõudu ja tekitada paanikat. 1914 pommitati  Ristna ja Tahkuna 
majakaid Osmusaaarel sõitis üks kergristleja madalikule, kuid  meeskond pääses põgenema ja 
laev lasti õhku. Sõideti ka miinidele. 
1915 rünnati Kuressaaret ja Pärnut. See tekitas paanikat, Kuressaare valitsusasutused 
evakueeriti. Arvati, et tegu on ulatusliku rünnakuga. Pavel Rodzjano lasi lasta õhku 
elektrijaama, õlivabriku ja  tselluloosivabrik  dessandi  hirmus . Tema tegu mõisteti hukka. 
Pärnu juhtumised tekitasid sisemaal  kuulujutte, et sakslased ründavad hobstega, Augustis 
pomitas tsepeliin Paldiskit, kuid kahjustused olid väiksed, 1916 pommitati  Tallinnat  ja 
Ruhnut , hiljem ka veel tõsisemalt Paldiskit. 
Eestlased Vene armees: üldmobilisatsioon 1914, maakaitseväelaste ja noorsõdurite 
mobilisatsioonid, inimkaotused.
Oli korraline värbamine, kutsuti teenistusse nimekirjade alusel, ei vabastatud 
sõjaväeteenistusest, võeti ka ennetähtaegselt. 1914 võeti 7% meeselanikkonnast, u 100 000. 
Hukkus 10 000. Suurenes ka Eesti ohvitseride hulk. 
Meeleolud: patriotismipuhang, germanofoobia, sõjatüdimus.
Kui oli valida kahe halva vahel, siis toetati pigem Venemaad, sest saksastamist ei tahtnud 
mitte keegi.  1915 võttis Jüri Vilms üles küsimuse poliitilise rahvusautonoomia suhtes. Ernits 
leidis et tuleb olla ühel meelel kõigi rahvustega, kes vabaduse ja inimlikuse nimel võitlevad. 
Sotsialistid ja nooreestlased pidasid vajalikuks väikerahvaste osalemist Venemaa poliitikas. 
Venelased sai aga aru, et neid ei toetatud mitte lojaalsusest VEnemaa vastu vaid lihtsalt 
igihaljast vihast sakslaste vastu ning üritasid Baltimaid rohkem venestada, et nad mingeid 
ideid ei saaks. 
Uued ühiskondlikud  struktuurid  (sõjatööstuskomitee, linnade liidu komitee, Põhja-Balti
komitee).
Sõjatööstuskommitee-
 I maailmasõja aegne  mittetulundusühing sõjaväe varustamiseks 
omahinnaga toodanguga. 
I maailmasõja aegne mittetulundusühing sõjaväe varustamiseks omahinnaga toodanguga.  
Kommiteesse kuulusid mitmed seltsid,  ülikoolid ja ühingud. Esimeheks valiti 01.12.1915 
peetud asutamiskoosolekul Heinrich Johann Luht, eestseisusesse kuulusid teiste hulgas Jaan 
Tõnisson ja Karl Parts. Komitee vahendas sõjavajadustest tulenevaid tellimusi Tartu väike- ja 
käsitööettevõtetele. Eesti alal tegutses sõjatööstuskomitee veel Tallinnas. Tegevust reguleeris 
Petrogradis (Peterburis) asuv keskkomitee , mis tegutses 04.08.1915 kinnitatud 
sõjatööstuskomiteede põhimääruse alusel. - 
Linnade liidu komitee- Eesti Linnade Liit (ELL) asutati 19. septembril 1920. aastal 
Tallinnas1920. aasta 17.-19. jaanuaril toimunud I Eesti linnade ja alevite esindajate kongress
otsustas luua Eesti Linnade Liidu
Loodi Ajutine Põhja-Balti  kommitee  sõjapõgenike jaoks.  Komitee sõjapõgenike ja sõja 
tõttu kannatanute abistamise ja hoolekande organiseerimiseks Eestimaa kubermangus ja 
Liivimaa kubermangu põhjaosas (Saaremaa, Pärnu-, Viljandi-, Tartu-, Võrumaa ning Valga 
linn). 
Põhikiri  kinnitati 23.08.1915.  Abistas  evakueerumisel, majutuskohtade, samuti töö ja olme 
organiseerimisel põgenikele jne. Keskkomiteele allusid kihelkonna- ja maakonnakomitee, 
mis koosnesid esimeestest, laekahoidjast ja kirjatoimetajatest ühe või kahe abiga
Komiteel oli õigus pidada koosolekuid, nõupidamisi, avaldada teadaandeid, pidada 
läbirääkimisi riiklike- ja eraasutuste ning -isikutega; heategevuslikel eesmärkidel läbi viia 
korjandusi, vastu võtta annetusi, abirahasid valitsuselt ja kogukondadelt. 
Komitee tegevus loeti lõpetatuks, kui elanikud naasevad pärast sõja lõppu oma endistesse 
elukohtadesse. 
Majanduselu allakäik: tööstus, põllumajandus, inflatsioon , defitsiit, elatustaseme 
langus.
Tallinna tähtsus Eesti ala tööstuskeskusena kasvas seoses Venemaa sõjaliste 
ettevalmistustega. Vajati ju uusi laevaehitusettevõtteid. Ehitati kolm uut sellist. Loodi ka 
muid sõjalisi tellimusi täitvaid ettevõtteid, arnedati infrastruktuuri. Tööstuse kasv kujunes 
migratsioonipumbaks, toodi sisse arvukalt spetsialiste ja töölisi Venemaalt. 
Maailmasõja sündmused mõjutasid oluliselt Eesti majandust. Tekkisid probleemis  tooraine  ja 
kütuse hankimisega. 1916 rajati seetõttu esimesed põlevkivikaevandused. Esmajärjekorras 
varustati sõjatehaseid. Kaleivabrikud hakkasid tootma mundrit. Keskvalitsus määras kindlaks
toodangu, kütuse ja tooraine hinnad ja normeeris ettevõtte varustamist. Juhtiv oli metalli ja 
masinatööstus. 
Naiste osakaal tööliste hulgas al 1915 kasvas 40%ni. 
Põllumajandus: edenemist takistas vähesed töökäed, kuna enamus mobiliseeriti või rakendati 
kindlustuste ehitusel. Eriti andis tunda mõisamajapidamises.  Taludes  kahanes  tööjõud 30%, 
mõisates 45%. Olukorda raskendas ka veohobuste, kariloomade ja vilja rekvideerimine 
sõjaväe tarbeks. Katkes põllutöömasinate ja väetiste sissevedu. Ahenes kartulikasvatus, 
kasvas kaera külvipind. . Põllumajanduses oli põhiline piimakarjandus.
Hinnad tõusid 1916, kui saak oli eriti kesine. Elukallidus tõusis, elanikkonna üldine 
majanduslik olukord halvenes. 
1917. aasta
Veebruarirevolutsioon.
Revolutsioon puhkes Peterburis ja toimus kolme sündmuse koosmõjul.
* Venemaa suurimas tööstusettevõttes puhkes streik, nõuti palgatõusu ja tingimuste 
parandamist. Omanikud lasi kõik töölised päevapealt lahti ja teised ettevõtted alustasid 
solidaarsustreiki.
*Teiseks levisid kuuldused, et toiduained hakkavad Peterburis otsa saama, raudtee ei suuda 
asju sisse vedada. Töölisrajoonides oli tõesti raskusi leivaga varustamisega, kuid linnas oli 
tegelikult piisavalt toitu.
*Peterbuti tekstiili naistöölised otsustasid tähistada naistepäeva
Need tegurid 23. veebruaril 1917 tõid tänavatele tuhanded töölised. Paari päevaga muutus see
ülelinnaliseks üldstreigiks. Lisandusid  ka teised- kaupmehed, haritlased, käsitöölised jne. Pm 
algas töölisrajoonist ja liikus kesklinna. Rahvamass oli liiga suur, et politsei suudaks seda 
ohjata. Mõlemal poolel oli ka relvad.
Esialgu algasid need majanduslikel nõuetel. Mida edasi, seda rohkem läks asi poliitiliseks. 
Politsei asemel toodi sõjaväeosad ja see oli saatuslik viga, sest sõdurid keeldusid vägivalda 
kasutamast ja läksid rahva poole üle tervete väeosade kaupa ja tõid endaga ka relvad. Varsti 
oli Peterburi linn rahva kontrolli alla (27.veeb).
Tallinna sündmused,
Revolutsioon toimus ennekõike seal, kus oli palju vene sõdureid või vabrikutöölisi. Eesti 
jaoks kõige mastaapsemad sündmused olid Tallinnas. Revolutsiooni päeval oli rahulik ja kuni
1. märtsini ei toimunud Eestis midagi. Levisid mingid kuuldused, aga kindlad ei oldud. Need 
uudised jõudsidki Tln 1. märts ja enne tööpeäva ametlikku lõppu kuulutati tööstusettevõttes 
välja streik. Järgmisel  hommikul  muutus see ülelinnaliseks ja üleüldiseks. Mitmel pool olid 
stiihilised meeleavaldused. Suurim oli Viru väljakul (vene turul), 24 000 inimest. Toodi välja 
punased lipud, peeti kõnesid. Madrused tulid ka maale ja ühinesid. Üheskoos suunduti 
vabastama poliitvange. Paksu Margaretat kasutati vanglana, seal tapeti paar inimest 
(vangivalvur ja politsei). Kongiuksed tehti laht ja kõik vangid, sh ka  kriminaalid , lasti 
vabadusse. Paks  Margareta  pandi põlema, sealt mingi edasi teistesse vanglastesse, nt 
Toompeale. Järgmisena mingi kohtuastustesse ja politseijaamadesse, seal laamendati ja 
põletati. Ka salapolitsei  dokumendid  leidsid oma lõpu.
Tln äärsed sõjaväelased tahtsid ka kaasa lüüa ja tapsid oma  ohvitserid . Öö vastu 3. märtsi oli 
üsna rahutu. Mitmel pool tulekahjud, põletati maha viinapoode, lõbumajasid. Paugutamine 
käis. Tänavatel räuskasid jõugud, kriminaalid olid  hoos . Hommikuks olukord rahunes.
Miitingud ja demostratsioonid leidsid aset ka teistes Eesti linnades, eriti Narvas, Pärnus, 
Paldiskis, kus oli palju venelasi. Vahl tapeti ka revolutsiooni vanelasteks peetud inimesi. U 30
tapeti kokku ehk üliveriseks see õnneks ei muutunud.
Maal ei toimunud üldse midagi ja seal saadi teada alles ajalehtede vahendusel. Alguses selle 
edusse ei usutud, kuna kardeti, et see ei  lõpe  hästi. Aja edenedes tekkis ka viimaks 
revolutsiooniline  eufooria . Nö revolutsiooni mesinädalad.
võimu üleminek eestlastele ja konfliktid nõukogudega.
Vana võim oli seega langenud Eestimaal  tervikuna . Juba 3. mail kutsuti Peterburi eeskujul 
ellu Nõukogu. Tallinna tööliste, soldatite ja  linnaelanike  saadikute nõukoguKa seal 
domineerisid vasakpoolsed tegelased. Esimeheks oli Luntšin ja tooni andsid ka venelased. 3 
venelase  kohta 2 eestlast. Ka seal oli vabatahtlik Tallinna  miilits . Kubernerid kõrvaldati töölt. 
Kubermangu komissaarid määrati asemele, need olid kubermangude linnade linnapead, 
õnneks eestlased. Tallinna  linnapea  oli nt Jaan Poska, Liivimaal aga lätlane Rastas.
Poska võimuletulek meeldis kõigile.
Võimu üleminek venelastelt eestlastele. Algas maakondlikul tasandil Põhj-aEestis nimetas 
Poska ametisse maakonna komissaarid ja miilitsaülemad. Nad koondasid kogu võimu 
maakonnas enda kätte ja need olid ainult eestlased
Vene ametnikke vallandati üsna palju, pikema aja vältel. Nad asendati eestlastega. See oli 
üsna märkamatu, massilist vallandamist aset ei leitud. Kohalikes  omavalitsustes oli nkn 
eestlased. Linnavalitsused, mis muidu olid baltisakslaste käes, läksid samuti eestlaste kätte 
üsna ebaseaduslikut. Võimu  ülevõtmine  toimus nii, et eesti seltsid läkitasid oma saadikud 
linnavolikokku ja nii saavutati ülekaal.
Autonoomia idee teke ja areng;
Eesti poliitikute eesmärgiks sai Eestile autonoomia väljanõudmine. Eeskuju oli Soomes. 
Avalikult hakati sellest rääkima 1905 a. Eriti jõuliselt  propageeris  seda esimene erakond. 
Puudus võimalus selle läbisurumiseks. Esimese sisulise kavatsuseni jõuti 1906 a, kui Eesti 
poliitpagulased kostasid Vene riigiduumale esitamiseks Eesti autonoomia seaduseelnõu. 
Jäädakse Venemaa koosseisu, ühine poliitika, raha ja kõik  värk , aga kohalikke asju 
lahendatakse Eestis (Eesti Maapäev ja  Maavalitsus ). Kavatseti luua eraldiseisev 
kohtusüsteem. Tol hetkel oli see ebarealistlik ja see riigiduumani ei jõudnud.
Uue hinguse sai see ilmasõja ajal. Selleks ajaks oli kasvanud uus noorem haritlaste põlvkond 
ja nemad viisid seda ideed edasi. Seal andis tooni Jüri Vilms ja teised. Jäi jälle sinnapaika
Veebruarirevolutsiooni ajal tõused autonoomia idee jälle ja igal pool.
Tartu nõupidamine,
Alguse sai protsess 6. märts, kui Tartus Vanemuise seltsimajas oli koosolek ja seal arutati 
autonoomia küsimust. Võeti vastu resolutsiooni, kus nõuti eestlaste asualade ühendamist ja 
uuele kubermangule autonooma õigust. Jaan Tõnisson ja Jaan Raamat olid põhitegelased. 9.-
13 märts toimus Tartu nõukogu. Tulid kokku igast eestlaste esindajad (v.a saarlased). Kõik 
kokkutulnud leidsid, et revolutsioon on andnud võimaluse, mis tuleb kohe ära kasutada- alad 
ühendada ja autonoomsust õnuda. Järgnevalt algasid vaidlused. Tln omad tahtsid võimalikult 
kiiresti saavutada ja tahtsid esitada Eestimaa Rüütelkonna Maapäeva statuut. Maapäeva 
pidanuks valima kõik eesti elanikud. Tartlased olid vastu ja leidsid, et see on mingi keskaja 
jama , isegi kui kõigile antakse valmisõigus. Tahtsid uut seadust. Tõnisson pakkus välja, et 
kuigi alad ühendatakse, jäävad kubermangud alles.
26.03. manifestatsioonid,
Kuna eestlased nõudsid omale autonoomiat maapäeva ja valitsusega, üldist valimisõigust, 
emakeelset õpetust koolis ja kohtus, ja Petrogard neid ei kuulanud, korraldati valitussele 
surve avaldaiseks Eesti linnades ja Vene linnades meeleavaldusi. Suurim neist oli 26. märtsil 
Riigiduuma ees Petrogradis. Seal oli mitukümmend tuhat eestlast. Anti üle eestlaste 
radikaalsed nõudmised. Demostratsioon oli muljetavaldav, sinumust valgete lippude ja 
orkestriga ning avaldas muljet. 
30.03. määrus.
Ajutine valitsus kinnitas määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja 
kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”. Eesti ei saanud otseselt autonoomiat, kuid selle 
elementidega omavalitsuse. Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendati 
haldusüksuseks ja tekkis rahvus kontingent. Arvestati ka territoriaalselt elanike tahtega. 
Valitsemine anti Ajutise Valitsuse komissaarile Jaan Poskale, kes moodustas Eestimaa 
Kubermangu Ajutise Maanõukogu, ka maakondlikud maanõukogud moodustati.
Maanõukogu valimised;
I etapp 
– valimiskoosolekud valdades 23. maiks – valdadest valijameeste valimised. I etapp 
toimus ettenähtud ajal. Enamikus valdades oli  esindatud ainult 1 valimisnimekiri, kuna 
poliitiline  opositsioon ja erakonnad ei olnud täielikult välja arenenud. Kus oli mitu inimest 
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Eesti uusima aja ajalugu #1 Eesti uusima aja ajalugu #2 Eesti uusima aja ajalugu #3 Eesti uusima aja ajalugu #4 Eesti uusima aja ajalugu #5 Eesti uusima aja ajalugu #6 Eesti uusima aja ajalugu #7 Eesti uusima aja ajalugu #8 Eesti uusima aja ajalugu #9 Eesti uusima aja ajalugu #10 Eesti uusima aja ajalugu #11 Eesti uusima aja ajalugu #12 Eesti uusima aja ajalugu #13 Eesti uusima aja ajalugu #14 Eesti uusima aja ajalugu #15 Eesti uusima aja ajalugu #16 Eesti uusima aja ajalugu #17 Eesti uusima aja ajalugu #18 Eesti uusima aja ajalugu #19 Eesti uusima aja ajalugu #20 Eesti uusima aja ajalugu #21 Eesti uusima aja ajalugu #22 Eesti uusima aja ajalugu #23 Eesti uusima aja ajalugu #24 Eesti uusima aja ajalugu #25 Eesti uusima aja ajalugu #26 Eesti uusima aja ajalugu #27 Eesti uusima aja ajalugu #28 Eesti uusima aja ajalugu #29 Eesti uusima aja ajalugu #30 Eesti uusima aja ajalugu #31 Eesti uusima aja ajalugu #32 Eesti uusima aja ajalugu #33 Eesti uusima aja ajalugu #34 Eesti uusima aja ajalugu #35 Eesti uusima aja ajalugu #36 Eesti uusima aja ajalugu #37 Eesti uusima aja ajalugu #38 Eesti uusima aja ajalugu #39 Eesti uusima aja ajalugu #40 Eesti uusima aja ajalugu #41 Eesti uusima aja ajalugu #42 Eesti uusima aja ajalugu #43 Eesti uusima aja ajalugu #44 Eesti uusima aja ajalugu #45 Eesti uusima aja ajalugu #46 Eesti uusima aja ajalugu #47 Eesti uusima aja ajalugu #48 Eesti uusima aja ajalugu #49 Eesti uusima aja ajalugu #50 Eesti uusima aja ajalugu #51 Eesti uusima aja ajalugu #52 Eesti uusima aja ajalugu #53 Eesti uusima aja ajalugu #54 Eesti uusima aja ajalugu #55 Eesti uusima aja ajalugu #56 Eesti uusima aja ajalugu #57 Eesti uusima aja ajalugu #58 Eesti uusima aja ajalugu #59 Eesti uusima aja ajalugu #60 Eesti uusima aja ajalugu #61 Eesti uusima aja ajalugu #62 Eesti uusima aja ajalugu #63 Eesti uusima aja ajalugu #64 Eesti uusima aja ajalugu #65 Eesti uusima aja ajalugu #66 Eesti uusima aja ajalugu #67 Eesti uusima aja ajalugu #68 Eesti uusima aja ajalugu #69 Eesti uusima aja ajalugu #70 Eesti uusima aja ajalugu #71 Eesti uusima aja ajalugu #72 Eesti uusima aja ajalugu #73 Eesti uusima aja ajalugu #74 Eesti uusima aja ajalugu #75 Eesti uusima aja ajalugu #76 Eesti uusima aja ajalugu #77 Eesti uusima aja ajalugu #78 Eesti uusima aja ajalugu #79 Eesti uusima aja ajalugu #80 Eesti uusima aja ajalugu #81 Eesti uusima aja ajalugu #82 Eesti uusima aja ajalugu #83 Eesti uusima aja ajalugu #84 Eesti uusima aja ajalugu #85 Eesti uusima aja ajalugu #86 Eesti uusima aja ajalugu #87 Eesti uusima aja ajalugu #88 Eesti uusima aja ajalugu #89 Eesti uusima aja ajalugu #90 Eesti uusima aja ajalugu #91 Eesti uusima aja ajalugu #92 Eesti uusima aja ajalugu #93 Eesti uusima aja ajalugu #94 Eesti uusima aja ajalugu #95 Eesti uusima aja ajalugu #96 Eesti uusima aja ajalugu #97 Eesti uusima aja ajalugu #98 Eesti uusima aja ajalugu #99 Eesti uusima aja ajalugu #100 Eesti uusima aja ajalugu #101 Eesti uusima aja ajalugu #102
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 102 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2016-01-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 16 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Scatty Õppematerjali autor

Lisainfo

Koostatud 2015 eksamiprogrammi põhjal.
Kasutatud erinevaid loengukonspekte, internetti ja "Eesti ajalugu V"

eesti , ajalugu , eesti ajalugu , uusim aeg , konspekt , eksam , revolutsioon , duuma , kubermang , kongress , streik

Mõisted


Meedia

Kommentaarid (1)

ikkuna profiilipilt
ikkuna: Aitäh! Kasulik materjal, väga hästi koostatud
09:16 10-01-2017


Sarnased materjalid

147
docx
Eesti XX sajandi algul
86
doc
Eesti uusima aja ajalugu
56
doc
Eesti ajalugu
83
doc
Eesti ajalugu
24
doc
Eesti ajalugu
43
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
18
doc
Eesti ajalugu
18
doc
Eesti ajalugu



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun