Eesti uusima aja ajalugu (1)

                
Sisukord
Eesti XX sajandi algul..............................................................................................................................................1
Ühiskonna politiseerumise algus..............................................................................................................................3
1905. aasta  revolutsioon ...........................................................................................................................................5
Revolutsioonist  Ilmasõjani.....................................................................................................................................10
Eesti Ilmasõjas........................................................................................................................................................14
1917. aasta..............................................................................................................................................................18
Iseseisvumine .........................................................................................................................................................28
Saksa  okupatsioon ..................................................................................................................................................32
Vabadussõda ...........................................................................................................................................................38
Eesti Vabariigi  riigipiirid , haldusjaotus ja rahvastikuprobleemid..........................................................................50
Majandusareng  1918–40........................................................................................................................................53
Sisepoliitika  1918–39.............................................................................................................................................58
Välispoliitika  1918–39...........................................................................................................................................75
Kultuurielu põhijooned 1918–40............................................................................................................................78
Baaside aeg 1939–40..............................................................................................................................................81
Nõukogude okupatsioon 1940–41..........................................................................................................................84
1941. aasta..............................................................................................................................................................88
Saksa okupatsioon..................................................................................................................................................95
1944. aasta..............................................................................................................................................................99
Eesti XX sajandi algul
Haldus-territoriaalne jaotus: maakonnad , vallad , linnad, alevid .
Eestimaa kubermangus oli neli  kreisi  ehk maakonda  - Harjumaa , Läänemaa  koos Hiiumaaga, 
Jörvamaa ja Virumaa.  Liivimaa  kubermangus oli Pärnumaa, Saaremaa,  Viljandimaa , 
Tartumaa ja Võrumaa. Maakonnakeskused  olid Kuressaare, Tallinn, Pärnu, Paide, Rakvere, 
Viljandi, Tartu. Maakondades puudus  omavalitsus , see oli lihtsalt territoriaalne üksus. Vallad 
olid 1866a alates, sajandivahetusel 366 valda ja  tasapisi  vähenes, kuna neid ühendati. Vallad 
olid omavalitsusüksused. Vallaelanike hulka kuulusid vaid talurahvaseisus. Mõisarahvas jäi 
välja. Ka valla maad olid vaid talumaad. Valla täiskogu moodustasid kõik vallas elavad talu 
pärisperemehed ja  maata  rahva esindajad. Iga 10maata mehe kohta 1 esindaja. Valla  volikogu  
valis esinduse.
Linnade arv oli tookord 11.  Valimisõigus  oli jõukatel, kinnisvara  omanikud , kes maksid 
linnale  maksu. Juhtimisorganid oli  linnavolikogu ehk linnaduuma ja  linnavalitsus  ehk 
linnaamet. Enamik linnu olid maakonnakeskused. Linnade kõrval olid ka uut laadi asulad 
alevid või alevik aga see oli  mitteametlik  kui 1917. Töölisasulad, raudteeasulad v mingi kooli
v. kultuurikeskused.
Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon, väljarändamine, linnastumine, 
vähemusrahvused.
Vaid üks kord toimus suur 1870a rahvaloendus. Tol ajal oli Eesti kubermangus 958  000 
inimest ja kasvas. 20. saj alguses juba üle ühe miljoni. See aeglustus iive langusega, kui sünd 
langes ja  väljaränne  suurenemisega. Sünd vähenes, kuna maja sai pärandada vaid ühele, 
teistele pidi muud tuge pakkuma. Demograafiline revolutsioon (madal  suremus  ja  sündimus ), 
ehk seoses pärisorjuse kaotamise, talupoegade liikumisvabaduse ja talude päriseksostmisega. 
Üleminek toimus prantsuse tüübi kohaselt, kus  langesid suremus ja sündimus peaaegu 
üheaegselt ja rahvaarvu kasv oli  tagasihoidlik .
Mindi  maalt linna. Naised olid suuremad nn rändajad. Eriti oli seda maakondadevaheliselt. 
Välja rännati, kuna maad ei olnud kõigile. 200 000 väliseestl enne maailmasõda. Peterburis 
võis olla 60 000 eestlast. Sidet kodumaaga ei  kaotatud , loodi  omaette   kogukonnad . Ka 
Siberisse rännati. Põhjus: rahvaarvu kiire loomulik juurdekasv ennetas oluliselt linnade ja 
tööstuse arengut, oli ülerahvastatus. Väljaränne peamiselt agraarse  iseloomuga , linnadesse ei 
mindud nii palju,
Venelasi  eestis oli 4%,  baltisakslasi 3,5% sajandu alguses.
Linnastumise olukord oli üsna tagasihoidlik. Keskajal 5%, 19. saj 8%, 20 saj alguses 15% aga
maailmasõja ajal 22%.
Majanduslik  edenemine : põllumajandus ( mõisamajandus , talumajandus, Stolõpini 
agraarreform ),
Põllumajandus oli ikkagi põhiteema, 2/3 rahvast olid sellega seotud. Suurmaapidamine ehk 
mõisamajandus ja väikemaapidamine ehk  talumaa  majandus. Mõisnike puhul oli hea see, et 
nad tegid uudismaid, nad võtsid kasutusele moodsad viisid, tehnika, väetamise,tõuaretuse. 
Mõisamaid oli 58%, aga põllumaadest 43%. Turule  tootis  mõis enamuse toiduainetest. 
Mõisatest said algused ka meiereid, kes algselt palkasid välismaalt, aga eest sptesialistide 
tekkimisel ka eesti mehi, kes hakkasid sellega hästi teenima. Sajandi alguses oli rõhk pigem 
karjakasvatusel, et saada piima, kui nt põllumajandusek, Seal vähenes rukki osakaal, kasvas 
kartul  kui söödatoit ja juurviljad iluaedades.
(Stolõpini agraarreform) 1906. aastal läbiviidud  reform , mis lahutas külakogukonnad 
ja soodustas üksiktalude teket Sellega püüti anda ettevõtlikumale talupojale 
võimalus eraomanduslike üksikmajapidamiste loomiseks ja et liigne rahvas saaks 
omale vaba mad Põhja ja Ida-Venemaal. Sel e reformi õnnestumine loonuks maal 
keskklassi, stabiliseerinuks poliitilist olukorda ja oleks olnud ka eeldus 
demokraatiale. Kuid Stolõpin taoeti 1911 ja  reformid  hakkasid venima. Maal jõuti 
individuaalse majapidamiseni viiendik taludest, kuid  pinged  külas jäid püsima või 
koguni suurenesid.
tööstus ( tekstiilitööstus , masinaehitus, paberitööstus , ehitusmaterjalide tööstus, 
toiduainetetööstus).
Üleüldiselt: 1900 aastal oli 300 tööstusettevõtet, neist 9s oli 500 töölist ja 66% eestlasi, 1914 
oli selliseid aga 14 ettevõtet ja 73% eestlasi. Sõja ajal oli oluline metalli ja riiete tootmine 
sõjatöööstusele. Maailmasõja eelõhtuks andis tekstiilitööstus 36%, metalli ja masinatööstus 
19%, Paber 14%, toiduained 12% jne. Põhja-Eestis töötas maailmasõja eel  vabrikutes  80% 
rahvast, sõja ajal 90% tööliskonnast.
Oluline tööstusharu oli tekstiilitööstus( puuvill , kalev ja lina). Puuvill oli domineeriv, kui 
toorainet pidi sisse vedama. Tehti niiti ja toorriiet, aga saadeti edasi venemaale. Kalevitööstus
oli väike. Linavabrikuid oli mitmeid, eriti väikseid pärnus ja  viljandis . Linavabrikute 
omanikud olid eestlased. 1914 tehti modernne kunstsiidi vabrik. Tekstiilitööstuste nö pealinn 
oli Narva.
Masinatööstus  koondus  Tallinna. Sadamatehased olid üsna vana ajalooga. 1870a oli ka 
raudteetehased. Vigandi masinaehitustehas, suur vagunitehas, elektrimasinatehas Volta. Ja 
sõjalaevatehased ka.
Kohaliku eesti toodangu põhised: Puidu ja paberitööstus. Saeveskid ja saekaatrid olid ikka 
üsna levinud. AS Luteri puitehas, alustas vineeri tootmist ja tootis 80% Venemaa vineerist. 
Lisaks toodeti ka mööblit. Paberitootmise kasvas plahvatuslikult sajandivahendusel. Varem 
tehti kaltsudest, nüüd tselluloosist. Muidu oli ka tsemendi, lubja,  telliskivi , klaasivabrikud
Toiduainetetlööstuses oli hulgaliselt meiereid ja jahuveskisid. Linnadesse rajati auruveskeid 
ja kõrvale leivavabrikuid.
Paljud ettevõtted kuulusid Venemaale, vähesed  sakslased  ja  prantslased . Alles kolmandal 
kohal oli  baltisaksa   kapital . Eestlaste osakaal imepisike: Linavabrikud, Tartu telefonivabrik, 
Rakke lubjatehas, Viljandi tikuvabrik.
Ühiskonna politiseerumise algus
Sajandivahetus: rahvuslaste  uus põlvkond
Eestlaste poliitilise ärkamise aeg – 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus
tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas 
venestamine. 19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna  arglik . 
Rahvamassid jäid  poliitikast  kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905. aasta revolutsioon. Sel aastal 
läksid poliitilised ideed kõige laiematesse rahvamassidesse, väga kiiresti, järsult, jõuliselt.
Demokraatia, vabariikliku riigikorra ja  autonoomia  soovimise juured olid jõudnud tänu 
sellele rahva teadvusse.
Järk-järgult toimus politiseerumine. Tartus etendas VSDTP rolli ajaleht Uudised. Ajalehe 
suurimaks teoks rev päevil oli eestlaste rahvuspoliitilise sihi paikapanek: kõik eestlaste 
asualad tuleb koondada ühtseks Eesti Kubermanguks.
Rev-i süvenemisele ja laienemisele aitasid kaasa ka Eesti valitsejad.
; venestuse  taandumine.
1890. aastate keskpaigas hakkas venestamise surve vähenema, võimule sai Nikolai II, kes 
väidetavalt oli liberaalsem kui tema isa (Aleksander III?) Valitsuse reformipoliitika oli Balti 
kubermangudes  loid . Valitsus hoidis  senist  ühtlustavat suunda ja juhindus põhimõttest, et 
Vene mõju ja kohalolekut tuleb suurendada ning baltisaksa mõju vähendada, nii et eestlaste ja
lätlaste poliitilised õigused ei laieneks. Balti kubermangude kindralkubernerid – Eestimaal 
Aleksei Bellegarde ( 1902 –05) ja Liivimaal Mihhail Paškov (1901–05) – tunnistasid uute 
reformide vajadust ja püüdsid laveerida kohalike vaenutsevate poliitiliste leeride vahel. 
Valitsus ise oli aga üsna passiivne ses suhtes.
Tartu  renessanss  ( Villem Reiman , Jaan  Tõnisson , Postimees ):
19. sajandi viimastel aastatel hakkas Eesti rahvuslik liikumine taas elavnema. Tartus toimus 
nn "Tartu renessanss", mille taga olid uue põlvkonna  rahvuslased  Villem Reiman ja Jaan 
Tõnisson. "Postimees" alustas taas rahvusliku vaimsuse hoidmist, kirjutades rahvusaadetest ja
eestlasi puudutavatest probleemidest. Ta avaldas „Postimehe juhtmõtted” mis oli ka selles 
vaimsuses kirjutatud, sh muistse vabaduse romantiline  idealiseerimine . Neile avaldas 
omakorda mõju saksa kirjandus. Postimees oli mõõdukas tiivas, tahtsid parlamentaalselt 
konstitutsioonilist monarhiat.  Liberaalne  teema
seltsiliikumise tõus ( karskusseltsid , põllumeesteseltsid jt) ja ühistegevuse  algus. 
Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud 
ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts Linda. Inimeste omaalgatuslikud seltsid levisid
juba 17-18 saj, kuid oli valdavalt elitaarse tähendusega, aadlikele. Balti-Saksa seltsid- 
lugemisklubid, vestlusklubid jne. Aga ka heategevuslikud seltsid. Palju oli ka lauluseltse.
Eesti põllumaj seltsid (Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet) pidasid loenguid, 
messe  ja näitusi, tutvustasid uusi väetamisviise ja masinaid. Hakatakse propageerima 
maaparandust. 1902 loodakse Laenu-Hoiu ühistu , sealt võeti ka kamba peale laenu nt mingi 
masina ostuks. ÕES  sai alguse vestlusringist 1838 ja mängis suurt rolli valgustamises
Tallinna ärkamine  – Konstantin  Päts ja  Teataja ,  poleemika Postimehega,
1901. aastal hakkas Tallinnas ilmuma  päevaleht  "Teataja", mida toimetas Konstantin Päts. 
Leht kirjutas majanduslikust ja poliitilisest võitlusest ja oli "Postimehest" majanduslikus 
mõttes palju radikaalsem, selle lähikonnas oli ka mitmeid sotsiaaldemokraate. Seetõttu 
puhkes kahe ajalehe vahel sulesõda, mis siiski väga teravaks ei läinud. Pooldati vabariiki ja 
mõisnike  maaomandi  vähendamist. Päts pida tähtsaks eestlaste võimu juurde pääsemist
linnavalimised.
1904 aastal saavutas eesti-vene  blokk , mis juhtis Päts, ägedas võitluses sakslastega, võidu 
Tallinnas ja linnavalitsus läks eestlaste kätte. Volkogus said eestlased 38, sakslased 17 ja 
venelased 5 kohta. Linnapeaks sai  venelane  Hiatsintov, abilinnapeaks Päts. See oli tõusva 
eestluse suur võit.
Sotsiaaldemokraatia  sünd, Mihkel  Martna , Uudised.
20. sajandi algul  hoogustus  Eestis sotsialistlik liikumine, mis tugines peamiselt suurettevõtete
tööliskonnale, üliõpilastele ja koolinoortele. 1902 panid Mihhail Kalinin ja  Friedrich  
Leberecht aluse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP, 1898 ) Tallinna 
organisatsioonile. Seejärel tekkisid parteiorganisatsioonid ka teistes linnades, 1904 asutati 
VSDTP Tallinna Komitee. Ülevenemaalise ja  rangelt  tsentraliseeritud põrandaaluse partei 
koostisosadena võtsid nad omaks VSDTP põhikirja ja programmi. Peeter Speek ja Mihkel 
Martna asutasid Tartus sotsialistliku sihiga ajalehe Uudised (1903–06), mis oli sel ajal Eesti 
kõige pahempoolsem  legaalne  ajaleht. Selle ümber koondusid sotsiaaldemokraadid –
föderalistid. Sotsialistide lähem eesmärk oli isevalitsuse  kukutamine  relvastatud võitlusega 
(rahvaülestõusuga), kaugem eesmärk aga  sotsialism , võimu üleminek proletariaadile, 
plaanimajanduse kehtestamine ning ekspluateerimise ja eraomandi kaotamine. Erinevalt 
tsentralistidest pidasid föderalistid oluliseks rahvuslikkust, nad propageerisid sotsialismi ja 
rahvusluse  sünteesi, rõhutasid Venemaa riikliku korralduse reformimisel ja 
sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel autonoomia ja föderalismi põhimõtete 
rakendamise  vajadust. Nad pooldasid tolerantsust ja pluralismi ning partei juhtimise 
demokraatlikke meetodeid. Marksismile lisaks kujundasid föderalistide vaateid 
austromarksism ja bernsteinlus. Föderalistid panid Eestis aluse demokraatliku sotsialismi 
traditsioonile.
1905. aasta revolutsioon
Revolutsiooni põhjused ja puhkemine.
     Inimesed     ei olnud rahul Nikolai II valitsemisviisidega.
     Venemaa     hävitav lüüasaamine  sõjas Jaapaniga kiirendas siseriikliku     kriisi 
ülekasvamist revolutsiooniks.
     Majanduslikud     põhjused: maa puudus, sõjalised  kulutused, 1900-1913     
majanduskriis .
     Poliitilised     põhjused: absoluutne morarhia ei suutnud läbi viia reforme,     
kodanikuõiguste puudumine, Vene-Jaapani sõda.     
     Rahvuslikud     probleemid: rahvuslik rõhumine, venestamine.     
     Sotsiaalsed     probleemid: linnades sotsiaalsed probleemid, tööliste õiguseta     
olukord, ametiühingud  olid keelatud.
     Eesti talupoegade rahulolematuse peamiseks põhjuseks oli mõisnike     
omavoli talupoegadelt rendi- ja maakasutamise tingimuste      kehtestamise . 
Ka poli tilise vabaduse puudumine, feodaalkorra     jäänused, maapuuds ja 
rahvuslik rõhumine
Algasid 9. jaanuaril 1905 Peterburis toimunud verise pühapäevaga, mille käigus 
sõdurid tulistasid Peterburi tööliste demonstratsiooni. Preester  Georgi  Gaponi  juhitud
töölised tahtsid esitada Nikolai II-le palvekirja seoses Vene-Jaapani sõja tõttu 
halvenenud elu- ja töötingimustega. Demonstratsioonil osales kümneid tuhandeid 
inimesi, kuid see oli rahumeelne, inimesed kandsid pühakute ja tsaariperekonna 
pilte. Nikolai II aga tol päeval Talvepalees ei olnud ning valitsus ei olnud paleed 
valvavatele sõduritele andnud  meeleavalduse  suhtes mingisuguseid erijuhiseid. 
Tulistamine leidis aset ilmselt seetõttu, et palee ees tekkis rüselus ja osa inimesi 
püüdis väravatest sisse murda.
Jaanuaristreik Tallinnas.
Vastukajana 9. jaanuari Peterburi Verisele Pühapäevale
12. jaanuaril algas  streik  vagunitehases  Dvigatel , mil e töölistega  liitusid  seejärel 
Tal inna tselluloosivabriku, Lutheri  vabriku  ning seejärel ka teised suurkäitiste 
töölised, misjärel seisatati Balti Puuvil avabrik. Streikis umbes 12 000 inimest 
Tal innas, Narvas ja Tartus. Pärastlõunal kogunesid Tallinnas streikijad ja 
meeleavaldajad (tänapäeva Vabriku tänav, Valgevase ja Kungla tänava vahelisel alal
Kalamajas) Lausmanni heinamaal. sama päeva õhtul esitasid tööliste esindajad oma
nõudmised ajutisele kubermangu valitsejale.
26. jaanuaril Tartu Ülikooli üliõpilased keeldusid solidaarsusest õppetööst
Liikumise laienemine;
Veebruaris  puhkes uus streigilaine, Tallinna ja Tartu tööliste üldstreigid sundisid 
vabrikante mingil määral järeleandmisi tegema. 22. märtsil toimus streikivate 
rätsepate  demonstratsioon , demonstrantide  arest  Tartus. 30. märtsil Tallinnas 
Dvigateli vagunitehase ja Viganda tehase töötajate vastasseis tehasemeistritega.
Streikidega kaasnesid poli tilised meeleavaldused ja  koosolekud , kokkupõrkes 
politsei ja sõjaväega oli inimohvreid.
Veebruaris ühinesid Tartu üliõpilased ülevenemaalise üliõpilaste poliitilise streigiga, 
ülikool suleti. Maal algas talurahva mõisnikevastane võitlus,  jaanuarist  märtsini 
puhkes ligi 120 mõisas mõisatööliste streike ja rahutusi. Sotsiaaldemokraadid 
kutsusid rahvast üles isevalitsust kukutama ja demokraatilikku vabariiki kehtestama, 
kõige levinum oli  loosung  „Maha isevalitsus!”.
28. aprill  tapeti  Tallinnas sandarmirittmeister Trešner (Трешнер); 30. aprillist kuni 2. 
maini  toimusid Tallinnas 3000 osavõtjaga miitingud, mille pi rivalveväed laiali ajasid. 
15. mail 1905  leidsid  aset  rahutused  Tallinnas. 19. juuli tööliste streik protestiks 15 
töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise demonstratsioon ning kokkupõrge 
kasakatega.
1905. aasta april is võttis VSDTP III  kongress  kursi relvastatud ülestõusu 
ettevalmistamisele. 1. mai demonstratsioonid olid Eestis esimene suur poliitiline 
meeleavaldus .
nõudmised.
12. jaanuaril Tallinna tööliste üldstreik, kus esitati peamiselt majanduslikke nõudmisi – 8-
tunnist  tööpäeva, miinimumpalga kehtestamist, trahvide kaotamist ja sotsiaalkindlustuse 
parandamist. Streik levis kiiresti teistesse linnadesse, jaanuaris streikis kokku 15 000 
tööstustöölist, kuid nende nõudmised jäid rahuldamata.
Veebruaris puhkes uus laine, Tallinnas ja Tartus tehti töölistele osalisi järeleandmisi.
Oktoobri  üldstreik ja 16. oktoobri veretöö.
16. oktoobril 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas Soo tänaval 
asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde  Uuel  
turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piirasid turu lähedal asuva 
Ringkonnakohtu valvel olnud sõjaväeüksus(ca 100–120 sõdurit ) ning avas 30 sammu pealt 
(kapten Nikolai Mironovi käsul) kogunenute kohta tule, tehes 5 kogupauku – tapeti 94 ja 
haavata  sai üle 100 inimese. 50 hukkunu matused toimusid 20. oktoobril. 23. oktoobril aga 
vabastati ametist senine kubermangu  kuberner  Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses 
põgenenud Tallinnast.
Järjekordne üldstreik toimus 26. oktoobril, aga 27.–29. novembril 1905 toimus Tartus üle-
eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti 
põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles 
isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi. Umbes 50 vallas 
moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati 
“vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal  algatusel  sisse emakeelse õpetuse 
vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja 
nekrutite andmisest
Vabadusepäevad: õiguste laienemine, erakondade kujunemine, poliitilised erimeelsused.
Vabadusliikumise  survel  andis Nikolai II 17. oktoobril manifesti, mis lubas rahvale 
kodanikuõigusi  ja -vabadusi ning seadusandliku riigiduuma  kokkukutsumist. Sellega algasid 
kaheksa nädalat kestnud „vabaduspäevad”, mil Eestis asutati esimesed legaalsed  erakonnad .
Lisaks võideti sõna – ja trükivabadus, ühingute ja koosolekute vabadus. Poliitvangid said 
osalise  amnestia. Valimisõigus riigiduumasse. Mõõdukamaid need lahendused rahuldasid.
Mõõdukad liberaalid (J. Tõnisson, V. Reiman, H. Koppel, O. Kallas) asutasid 26. novembril 
Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE, 1905. aastal 1000 liiget), mis üldriiklikes 
küsimustes võttis omaks Vene liberaalide peapartei – konstitutsiooniliste demokraatide 
(kadettide) – programmi, milles nõuti demokraatliku riigikorra kehtestamist ja Asutava Kogu 
kokkukutsumist.
Föderalistid (P. Speek, Gottlieb Ast, Karl Ruga, Eduard  Vilde) asutasid põhiolemuselt 
marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse (ESDTÜ), mille 
liikmeskond ulatus detsembris 10 000-ni. VSDTP-sse kuuluvad sotsiaaldemokraadid (Karl 
Ast, August Rei, Hans Pöögelmann, Aleksander Kesküla, Nikolai Janson) hakkasid tegutsema
avalikult (1905 oli liikmeid 1000). Nende seas eristus kaks kallakut: töölistele tuginevad 
enamlased  ja haritlastele tuginevad  vähemlased .
Baltisaksa  aadel  ja linnakodanlus asutasid konservatiivse Balti Konstitutsioonilise Partei 
(tegutses Liivimaal) ja Eestimaa Konstitutsioonilise Partei (Christoph Mickwitz), kes 
taotlesid tugevat tsaarivõimu.
VSDTP kõrval tekkisid Eestis mitme ülevenemaalise partei – kadettide, 17. Oktoobri Liidu 
(oktobristide), sotsialistide-revolutsionääride (esseeride), Bundi (juudi partei), Õiguskorra 
Partei – väikesearvulised organisatsioonid, kuid need ei etendanud kohalikus elus 
märkimisväärset osa. Paremäärmuslikel Vene parteidel oli Eestis vähe toetajaid.
Peaaegu kõik Eesti parteid ja liikumised olid valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat 
ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvusliku enesemääramise õigust, autonoomiat 
ja omavalitsust. Vene riigi liitriigiks muutmise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse 
nõudmise esitas 1905. aasta kevadel esimesena sotsiaaldemokraatide (föderalistide) juht P. 
Speek. 1905. aasta lõpul moodustati esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste 
Saadikute Nõukogu.
Rahvaasemike kongress: eesmärgid, lõhenemine, Bürgermusse ja Aulakoosoleku 
otsused, nende  elluviimine .
27. novembril 1905 alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline 
rahvaesindajate kongress, mis aga lõhenes kohe kaheks – radikaalseks ja mõõdukaks tiivaks. 
Kongressi mõõdukas (“Bürgermusse”)  tiib , mida juhtis Jaan Tõnisson, tõstid esile kultuurilise
ja poliitilise autonoomia küsimused Balti provintsides, radikaalne tiib, kes pidasid oma 
koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas (“Aula”) (äärmuslikud  vasakpoolsed (nn radikaalsed  
sotsialistid ) ja äärmuslikud parempoolsed (nn radikaalsed rahvuslased), mida juhatas Jaan 
Teemant  aga kutsus üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, keskendus ülevenemaalistele 
ja taktikalistele probleemidele.
Aulakoosolekul, mida juhatas Jaan Teemant võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates 
vabariigi kehtestamisest lõpetades relvastatud ülestõusule üleskutsumisega. Kuna Teemant oli
formaalselt radikaalide liider, hakkasid tema vastu peagi huvi tundma ka kesiririigi poliitiline 
politsei ning isegi siseminister Durnovo, kes nimetas Teemanti "Eestimaa kuningaks", kes 
soovivat oma natsionalistliku partei abil luua Eesti Vabariiki. Jaan Teemant mõistetigi 1905. 
aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna
Detsembrimäss: Volta koosolek, mõisate rüüstamine, relvastatud kokkupõrked.
Mõisnike relvastatud omakaitset nimetas rahvas mustsajaks. 11. detsembril toimus Volta 
tehase keldris talurahva ja Tallinna tööliste esindajate koosolek. Seal kutsuti üles alustama 
võitlust maal, kus sõjaväge oli vähe. 12. detsembril siirdusid tööliste (osa neist oli 
relvastatud) salgad maale, kus nendega liitusid kohalikud talupojad. Algas avalik stiihiline 
mäss, mis haaras peamiselt Harju-, Lääne-, Järva - ja Pärnumaa; liikumise keskused olid 
Kohila,  Rapla , Velise, Järvakandi ja Märjamaa. Rüüstati valitsusasutusi, hävitati keisri pilte ja
riiklikku sümboolikat, ametnikud ja mõisnikud põgenesid linnadesse. Ühe nädalaga (12.–20. 
detsember) purustasid, põletasid või rüüstasid mässajad Eestis täielikult või osaliselt 160 
baltisakslastele kuuluvat rüütlimõisa (20 % eramõisadest) ja 40 viinavabrikut. Mõisnike 
materiaalne kahju ulatus 3,2 miljoni rublani, hävis ajalooliselt ja kultuuriliselt väga 
väärtuslikke esemeid.
Karistussalkade  terror .
19. detsembril andis kindralkuberner Vassili Sollogub karistussalkadele käskkirja nr 1, milles 
käskis neil taastada  seadusliku  võimu ning kasutada selleks vajaduse korral ka suurtükiväge. 
Algas karistussalkade tegevus Eestis, mille üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni.
Kubermangud  jaotati  osadeks , kuhu saadeti väiksemad salgad. Põhimõte oli, et üleliigse 
karmuse eest ei karistata, küll aga leebuse eest. Eriti jõudsalt tegutsesid salgas 1905 dets ja 
1906 jaanuar. Lasti maha palju inimesi, sh ka süütuid ja alaealisi. Karistusaktsioonist võttis 
osa ka palju sakslasi, kes olid kindralid jms.
19. jaanuaril 1906 arreteeriti revolutsioonisündmustega seoses Vene Riigiduuma valimiste 
kandidaat Jaan Poska , kuid vabanes endise Eestimaa kuberneri Bellegarde eestkostel juba 
paarikümne päeva pärast. Pätsist ja Teemantist said tagaotsitavad, nad mõisteti tagantjärgi 
surma. Piirkondades kust sõdurid olid lahkunud hukkasid revolutsionäärid sõdureid  abistanud
isikuid.
Pärast riigiduuma kokkutulekut 1906 repsressioonid mõnvõrra leebusid, nt ei  lastud enam 
massiliselt maha ilma kohtuta.
Kokku hukkus rahutustes kuni 18. veebruarini 1906 Eestimaa kubermangus 50 inimest, kes 
osutasid relvastatud vastupanu ja 68 inimest, kes hukati mässutegevuse eest; Öseli saarel 
hukati 2 inimest; Liivimaa kubermangus 14 inimest, kes osutasid relvastatud vastupanu ja 1 
inimene põgenemisel, 120 hukatud  mässutegevuse ja rüüstamiste eest[9]. Kogu Vene 
impeeriumis karistussalkade poolt tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele üle poole. 12.–20. 
detsembrini 1905 rüüstati Eestis ligi 120 mõisa ja Velise ja  Kabala  vallas toimusid relvastatud
kokkupõrked sõjaväeosadega.
Revolutsioonist Ilmasõjani
Survepoliitika: sõjaseisukord, poliitilised piirangud,  tsensuur ,
1904 24 dets kuulutati tervel Eestimaal välja sõjaseisukord. Rahunemist ei järgnenud. Kestsid
karistussalkade  repressioonid .
1907 langesid ajalehed ränkade repressioonide alla. Kui ajaleht avaldas midagi, mida peeti 
kahjulikuks, võidi toimetajat trahvida või väljaanne sulgeda. Ajakirjandust  hoiti  elus nii, et 
suletud ajalehe asemel tuli kohe uue nime ja uue vastutava väljaandjaga leht, muud jäid 
endiseks. 1908 likvideeriti töölisajakirjandus. Kuid ei pääsenud ka mõõdukad väljaanded, nt 
Postimees.
26.august 1908 anti  käsk sõjaseisukrod Balti kumbermangus lõpetada ja asendada see 
tugevdatud kaitseseisukorraga. Jäid maksma sõja-seisukorraaegsed määrused, end karistused 
olid pehmemad.
Poliitilised streigid olid keelatud, ametiühingute tegevus kitsendatud, raske oli saada luba 
koosolekuteks. Eriti jälgiti inimeste liikumist.
Duuma  tasemel lubati eestlastele vaid kultuurilise enesemääratlemise õigust, mitte mingil 
juhul autonoomiat. Sedagi vaid sotsialistlikud parteid, teised tahtsid tsentraliseeritud suurriiki.
venestuse uus  pealetung .
Põhiseaduse järgi pidi olema Venemaa ühtne ja ja jagamatu. Ägenes võitlus Balti separatsimi 
vatu, eriti üritati õigeusule tõuget anda. Neid süüdistati venelaste kiusamises, nende kuluk 
elamises, et nad on haaranud võimupositsiooni, et osalevad vandenõudes jne.
1910 nõudsid vene rahvuslased karme, sesoluutseid meetmeid balti lahtisaksastamiseks ja 
kiireks  venestamiseks. Uue laine juhatas siiss Stolõpini tsirkulaar. Pooldas maaomavalitsuste 
ja kiriku reformimist venestamist silmas pidades, pooldas ka venelaste ja õigeusklike 
eesõigust riigimaade ja Talurahvapanga maade jagamisel.
Nõuti ka venekeelse õppe taastamist ( vahepeal  oli eestikeelne). 1913 hakkas õppetöö 1. 
klassist  saati vene keeles. (hiljem leebus ja 2 aastat võis õpetada emakeeles).
Duumamonarhia:  põhiseadus  ja valimisseadus
Otsese esinduse said kõik kihid , sealhulgas ka alamrahvas. Konstitutsiooniline  kord 
Venemaal seati sisse ülalt, mitte kodanikualgatusel, seega päris läänelikku ei olnud valmis 
vastu võtma, pigem meeldis kõigile sotsialism.
Valimisõiguse said Venemaa kodanikud alates 25 eluaastast, valimisõigus ei  laienenud  
naistele, sõjaväeteenistujatele, juhutöölistele (sh mõisamoonakad, talusulased, äriteenijad, 
käsitöökodade töötajad jne). Kokku sai Eestis valimisõiguse ainult 10% rahvastikust.
Teisalt  ei olnud valimised ka ühetaolised, kogu valijaskond jagati 4 seisusesse 1) 
suurmaaomanikud 2) linnaelanikud 3) väikamaaomanikud 4) tööstustöölised. Valimised olid 
ka mitmeastmelised. Talupoegadel 4 astet.
I ja II Riigiduuma,
Kolme esimese Vene riigiduuma valimised Baltimaades toimusid sõjaseisukorra tingimustes. 
Sotsialistlikud parteid olid põranda all. I riiguduumasse pääsesid neli eestlast. (Jaan Tõnisson,
Karl Hellat, August Lubi, Oskar Rütli) Valimise aktiivsus oli kõrge. Eestis pandi sellele üsna 
suuri lootusi. Seisti vähemusrahvaste olukorra eest, ainult tänu sellele esindusele oli 
võimailik Baltimaal midagi ära teha ka ülaltpoolt.
moodustusid kohe erakondlikud fraktsioonid.
1. Kadettide partei
2. Trudovikud – vene haritlased,     vene talurahva esindajad, kelle eesmärgiks oli jagada
mõisamaad     talupoegadele; nende selja taga mingit parteid otseslt ei olnud.     
3. Autonomistid-föderalistid –     vene vähemusrahvuste esindajad
Eesti saadikud ühinesid algul a-f-dega, kuid viimaste  fraktsioon läks lõhki.
Riiguduumal oli oht laiali saadetuks saada, kuna nad ei olnud valitsusele eriti lojaalsed, liiha 
vasakpoolne ja  revolutsiooniline . Nõuti mõisamaade natsionaliseerimist ja sundvõõrandamist 
ning riigi maatagavara moodustamist. Selle peale saadeti duuma laiali.
Balti vene rahvuslased ei tahtnud leppida, sellega, et  kohalikel  venelastel polnud võimalik 
oma kandidaate Riigiduumasse saata. Kehtestati  kvoot - üks venelane, sakslane ja eestlane. 
Valitsus lükkas selle plaani tagasi, kuna ei viitsinud valimisseadust muuta.
Valimised II riigiduumasse toimusid 1907. Valimisõigust oli piiratud.  Seekord said valida 
vaid taluperemehed ja nende pojad, mitte sulased. Eestimaa kubermandus võitsid seekord 
vasakpoolse bloki kandidaadid: Tõnis Jürine, Paul Pärn ja Mart Murten. Liivimaa 
kubermangu Eesti osast sai Anton Jürgenstein, Karl Parts. trudovikud tõukasid Kadetid  
teisele kohale,  kolmandaks  tõusid sotsiaaldemokraadid. Murten ja Pärn liitusid 
sotisaaldemokraatidega, ülejäänud eestlased Kadettidega.
KA teises duumas jätkasid Balti saadikud jõupingutusi, et võimude terror lõpetataks 
(karistussalgad). Algatati  uurimine . II riigiduuma saadeti laiali, kuna valitsus ja duuma ei 
jõudnud kokkuleppele maaküsimuse lahendamise osas.
3. juuli  riigipööre ,
1907. 3. juuni valimisseadus muutis  radikaalselt  valijameeste koosseisu mõisnike ja 
suurkodanike kasuks, kelle hulgast üle kogu riigi pärines 2/3. Töölistele ja talupoegadele jäi 
1/4. Järsult vähenes ka ääremaade esindatus. Nt eesti  sakslastel  oli duumas üks inimene 12 
000 kohta, eestlastel üks saadik 500 000 kohta.
III ja IV Riigiduuma.
Kolmandas duumad tulid peagi ilmsiks ületamatud vastuolud eesti-läti ja baltisaksa esindajate
vahel. Jälle oli reegliks see, et tõstatai probleeme ja tehti eelnõusid, kuid kuhugi  asi ei 
jõudnud. Tuli jälle teemaks karistussalgad, seekord vastas valitsus otse, et see oli õige tegu ja 
Vbaltimaade konkreetne  karistamine  oli õige tegu. Vene Riigiduuma ei täitnud eestlaste 
ootusi.
Neljanda duuma valimisel oli  valimisaktiivsus  väike. Jüri Oras ja Jaan Raamot koos kolme 
baltisakslasega. Talurahvapangk tegutses mõisnike vastuseisust hoolimata. Stolõpini reform 
soodustas väljarändamist.
Rahvusliku liikumise edusammud: ühistegevusliikumise laienemine, 
seltsiliikumise edenemine (haridusseltsid, raamatukoguseltsid).
Jätkus  omaalgatusliku ühinemise  traditsioon, Püsis eesti külaharitlaste, aga ka linna 
keskkihtide huvi oma  seltside  loomise vastu vaimuelu edendamise nimel, Enamasti olid need 
seltsid kultuurisetsid, millel oli eeskohal koorilaulmine. Sajandivahetuse lisandus sinna ka 
orkestrite, enamasti puhkpilliomade, seltsid. Levis ka näitemänguharrastus.  Taastati  
üldlaulupidude traditsioon. Eesti käsitöölides linnades koondsid eraldi abiandmise seltsidesse,
ka kultuuriseltsid. Põllumehed arenesid omaette, väike ja suurtalunime koostöö.
Vastastikuse tulekindlustuse seltsid.
Ühendused aitasid hoida omaalatuslikke traditsioone, sellega säilitati rahvuslikkust.
Üle Eesti  elavnes  karskusseltside asutamine, vanim 1889 „Täht”. Sajandi lõpuks oli neid 50.
Igasugune  ühistegevus  muutus massiliseks, eriti mis puutus põllumajandust.
Pärast emakeelsete erakoolide lubamist (1906) tekkis arvukalt haridusseltse. Eesti Noorsoo 
Kasvatuse Selts, sinna kuulus ka käsitöölisi, ametnikke ja töölisi. Mitmed  muusika  ja 
karsklusseltsid nimetasid end ümber hariduseltsideks.
Rohked eesti maa-tuletõrjeseltsid hakkasid lisaks töökohustusele ka meelelahutusega 
tegelema. Pritsimeeste puhkpilliorkestrid. Edenes ka spordiliikumine
Vanemuine : Asutati 1865. 1906 – avati Aia tänaval (praegune Vanemuise tänav) uus 
teatrihoone , mis valmis Jaan Tõnissoni initsiatiivil ja eesti rahva majanduslikul toetusel 
soome arhitekt Armas Lindgreni projekti järgi. Siit algas Vanemuise kui Eesti esimese 
professionaalse teatri ajalugu.
1906-1914 – teatrit juhtis Tartu Ülikooli teoloogiafakulteedi lõpetanud Karl  Menning ,
1908 – loodi Vanemuise Seltsi sümfooniaorkester. Põhiline kontserdihooaeg oli suvel, 
kontserdid toimusid suveaias.
1914-1921 – juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja  ja näitleja Ants Simm. Esimese 
Maailmasõja, okupatsiooni ja Vabadussõja ajal teatritegevus ei lakanud.
Estonia: 1865 Tänu eestlaste emantsipatsioonile hakkasid tekkima ka nende kultuuriseltsid, 
näiteks Tallinnas rajatud „Estonia", mis tegeles kohaliku kultuuri uurimise ja elavdamisega, 
see oli laulu ja mänguselts. Seltsi eestvedamisel rajati 1906. aastal Estonia teater ja 1913. 
aastal teatri- ja kontserdihoone
Eesti Kirjanduse Selts
Selts asutati 6. augustil 1907. Loomise järgselt kasvas selts kiirelt tervet Eestit katvaks 
organisatsiooniks ja 1930. aastate lõpul kuulus sellesse juba üle 2000 liikme.  Organisatsioon , 
mille eesmärgiks on kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine Eestis, oma maa ja rahva 
igakülgne  tundmaõppimine  ning tehtud töö tulemuste kättesaadavaks tegemine rahvale. Seltsi
juhatus asub Tartus.
Eesti Rahva  Muuseum ,
Muuseum loodi 1909. aastal Tartus eesti esemelise ja vaimse kultuuripärandi säilitamise, 
eksponeerimise ja uurimise tarbeks. Üks muuseumi rajajatest oli Oskar Kallas. Muuseumi 
kogudes on üle miljoni säiliku, sealhulgas esemed, fotod, joonised, arhiivimaterjalid ja filmid.
Muuseumis on esinduslik  kogu eesti rahvarõivaid.
Pärast asutamist  ajutiselt  Gildi tänaval asunud Eesti Rahva Muuseum kolis 1922. aastal 
Raadile, endise Liphartide mõisahoone peahoonesse (endisaegne  Raadi  mõis). 1923. aastal 
avati seal muuseumi esimene püsinäitus. 1944. aastal sai Raadi mõisahoone tulekahjus 
kannatada ja ala jäi Eesti iseseisvuse taastamiseni Nõukogude Liidu sõjaväe käsutusse.
Noor-Eesti
1905 avaldas Noor-Eesti värskendavat mõju ühiskonna mõtlemisele. Nad olid radikaalid. Nad
ütlesid lahti etnotsentrismist, ja kultuurirahvusest, hülgasid ka rahvusliku nihilismi, 
kritiseerisid marksiste klassivõitluse tähtsustamises Poliitiline ja sotsiaalne uuestisünd pole 
võimalik ilma kultuurilise taassünnita. Ideaalik mõistuse ja töö vaba liit (ehk sotsialism, aga 
üks klass ei valitse). Sealt tuli ka et „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks”.
Nooreestlased tahtsid  reisida , maailmakirjandust lugeda ja maailma avatsata, isegi jala mingi 
Pariisi kui väga vaja
Eesti Ilmasõjas
Eesti koht Saksamaa ja Venemaa plaanides.
Enne sõda  suurriigid oma  plaane  Läänemereümbrusega ei avalikustanud. Vene võimalikud 
sihid olid pigem Mustale merele. Sõja algul polnud ka Saksamaal Balti riikide kohta mingit 
kindlat seisukohta Sakslased lootsid, et Rootsi astub sõtta Venemaa vastu ja seob Soomes 
olevad Vene väed. Rootsi säilitas erapooletuse, selle kaudu sai Soome hästi Euroopaga sidet 
pidada. 
Oma vallutusplaane oli kergem põhjendada, kui neid sai näidata Venemaa ikestatud rahvaste 
vabastamisena. Üritati seestpoolt õõnestada.
Sõja ajal tõusiski esile Saksa idee Vene riigi läänepoolsete alade eraldamiseks puhveraladena.
Venemaa reageeris ja sai aru, et Balti riigid on ohus, kuna seal on nii palju baltisakslasi ja nad
asusid heas strateegilises kohas. 
Sõjategevus :
Otsustavaks sõjatandriks kujunes  Läänerinne , kuhu Saksamaa koondas  põhijõud . Nende 
sõjaplaani järgi tuli kiiresti purustada Prantsusmaa ja seejärel Venemaa. Vene sõjaplaani järgi 
pidi suur löök minema Austria-Ungarile. Liitlastele (Pr ja Sb) alustas Vene pealetungi 
augustis, mis lõppes Tannenbergi katastroofiga. Küll aga vallutasid nad Lõuna-Poola. 
Septembriks oli Saksa vägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi 
sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa.  Marne ´i 
lahing (5.-6. september 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid J. Joffe juhtimisel löögi 
Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast 
ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel  positsioonisõda , mille rinde pikkus oli 720 
km. Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda  kõigepealt  löök Austria-Ungarile ning vallutada 
Budapest ja Viin. Selleks koondati u. 67% olemasolevast väest  Galiitsia  piirile. Prantsusmaa, 
kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preismaal. 
Venemaa ei jõudnud Ida- Preisimaa  pealetungi küllalt ette valmistada ning Saksa 8. armee  (0.2
mln. meest juhataja P. von Hindemburg) lõi pealetungi tagasi, purustas Tannembergi lahingus
(26.-30. august) Vene 2. armee ( kindral  A.Samsonov) ja sundis Vene 1. armee (kindral P. von 
Rennenkampf) Ida-Peisimaalt  lahkuma . Samal ajal sundisid 4 Vene  armeed (0.7 mln. meest)¹ 
Austria-Ungari väe (u. 0.85 mln. meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3.sept 
Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid  Visla  keskjooksul tekkis ka 
Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste  armeede  olemasolu. Serbia  vägi (247000 
meest)¹ lõi Austria-Ungari (260 000 meest) rünnakud tagasi. Kui Türgi astus sõtta Kesk-
riikide poolel tekitas see  Kaukaasia , Egiptuse ja  Mesopotaamia  rinde. 23. augustil kuulutas 
Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa  kolooniad . 7. 
novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingado kindluse, mis kuulus Saksale.
1915. püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. 
Sakslased piirdusid läänerindel  kaitsega
Saksa (kindralstaabi ülem  Erich  von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, 
kuhu koondati 54% Keskriikide  jõududest. Saksa eesmärk oli  sundida  Venemaa sõjast välja 
astuma . Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda 
ümber piirata ei õnnestunud.
Keskriigid  vallutasid peale Gorlice operatsiooni kogu Poola, Leedu ja  Kuramaa .  Oktoobris  
tasakaalustus ida rinne Riia- Daugavpilsi -Baranovitsi-Dubno-Ternopoli  joonel . Vene väge ei 
suudetud purustada, Türgi rindel oli see koguni edukas: Türgi vägi tõrjuti Kaukaasiast välja. 
Liitlaste poolt alustatud Dardanellide  operatsioon  (veebruar 1915 - jaanuar 1916) Türgi vastu 
lõppes edutult. Mesopotaamias tungis Briti vägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri 
lahingus lüüa. Türgil ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit.
1916 aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel 
oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus 
teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud
. 1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupeale- tungi (selles 
lahingus olid esmakord- selt sõdade ajaloos kasutusel  tankid ). Novembri lõpuni kestnud 
Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste  hinnag
Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa 
pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas.
1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli 
sõjaline initsiatiiv Antandi käes. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril 
kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid 
selle tagasi
1917 aasta alguses oli jõudude  vahekord  Antandi kasuks (Antandil 21 miljonit meest, 
Keskriikidel 10 miljonit meest). Seepärast asus Saksamaa strateegilisele kaitsele ja pani suuri 
lootusi 1. veebruaril 1917 kuulutatud piiramatule allveesõjale 
Vene  kodanlus  tahtis ka pärast Veebruarirevulutsiooni sõda jätkata. astupealetungiga Vene väe
kohati 130 km tagasi. 3. sept. vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevolutsiooni järel
võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku
sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi.
Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda 
muutus tänu vastaste  abivahenditele (allveelaeva  võrgud ) vähem edukaks. Saksa  sõjaväes  ja 
tagalas algas revolutsiooniline  käärimine , sest rahvast kurnas  nälg . Prantsusmaa uus 
peaminister hakkas  teostama  Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni 
tugevdas USA sõttaastumine.
24. oktoobril 1918lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist 
lahku. 3 novembril Austria kapituleerus. 28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus 
rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril 
loobus  keiser  Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad 
alla  Compiegne 'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa 
alistus ning kohustus 31 päevaga  evakueerima  ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning 
parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama  sõjavangid  ning loovutama põhiosa 
oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa  raudtee -veeremist.
Pariisi rahukonverentsil (1919-20) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919. 
Saksamaale peale Versailles' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul 
ning  piiras  tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude 
Venemaa vastase jõu.
Ida-Preisimaa operatsioon 1914,
15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Armeesid 
lahutas 80 km laiune Masuuria  järvistu , mis võimalas sakslastel anda löök mõlemale Vene 
armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.–30. augustil) piirasid Saksa väed ümber 
Vene 2. armee ja purustasid selle. Lahingu käigus kaotasid venelased ligikaudu 92 000 meest 
vangilangenuna ja ligikaudu 50 000 tapetuna. Tannenbergi lahingul oli suur tähtsus, sest 
sellega päästeti Ida-Preisimaa ja peatati ülekaalukate Vene vägede pealetung  Sileesia  
tööstuspiirkonna ja Berliini suunas. Arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee sunniti 
Masuuria  järvede  lahingute käigus Ida-Peisimaalt lahkuma
Saksa vägede suurpealetungid 1915, mere- ja õhusõda Eesti ruumis.
Aastail 1914-1916 ründasid Saksa sõjalaevad ja lennuvägi mitmeid kohti Eesti rannikul, 
eesmärgiga demostreerida oma jõudu ja tekitada paanikat. 1914 pommitati  Ristna ja Tahkuna 
majakaid Osmusaaarel sõitis üks kergristleja madalikule, kuid  meeskond pääses põgenema ja 
laev lasti õhku. Sõideti ka miinidele. 
1915 rünnati Kuressaaret ja Pärnut. See tekitas paanikat, Kuressaare valitsusasutused 
evakueeriti. Arvati, et tegu on ulatusliku rünnakuga. Pavel Rodzjano lasi lasta õhku 
elektrijaama, õlivabriku ja  tselluloosivabrik  dessandi  hirmus . Tema tegu mõisteti hukka. 
Pärnu juhtumised tekitasid sisemaal  kuulujutte, et sakslased ründavad hobstega, Augustis 
pomitas tsepeliin Paldiskit, kuid kahjustused olid väiksed, 1916 pommitati  Tallinnat  ja 
Ruhnut , hiljem ka veel tõsisemalt Paldiskit. 
Eestlased Vene armees: üldmobilisatsioon 1914, maakaitseväelaste ja noorsõdurite 
mobilisatsioonid, inimkaotused.
Oli korraline värbamine, kutsuti teenistusse nimekirjade alusel, ei vabastatud 
sõjaväeteenistusest, võeti ka ennetähtaegselt. 1914 võeti 7% meeselanikkonnast, u 100 000. 
Hukkus 10 000. Suurenes ka Eesti ohvitseride hulk. 
Meeleolud: patriotismipuhang, germanofoobia, sõjatüdimus.
Kui oli valida kahe halva vahel, siis toetati pigem Venemaad, sest saksastamist ei tahtnud 
mitte keegi.  1915 võttis Jüri Vilms üles küsimuse poliitilise rahvusautonoomia suhtes. Ernits 
leidis et tuleb olla ühel meelel kõigi rahvustega, kes vabaduse ja inimlikuse nimel võitlevad. 
Sotsialistid ja nooreestlased pidasid vajalikuks väikerahvaste osalemist Venemaa poliitikas. 
Venelased sai aga aru, et neid ei toetatud mitte lojaalsusest VEnemaa vastu vaid lihtsalt 
igihaljast vihast sakslaste vastu ning üritasid Baltimaid rohkem venestada, et nad mingeid 
ideid ei saaks. 
Uued ühiskondlikud  struktuurid  (sõjatööstuskomitee, linnade liidu komitee, Põhja-Balti
komitee).
Sõjatööstuskommitee- I maailmasõja aegne  mittetulundusühing sõjaväe varustamiseks 
omahinnaga toodanguga. 
I maailmasõja aegne mittetulundusühing sõjaväe varustamiseks omahinnaga toodanguga.  
Kommiteesse kuulusid mitmed seltsid,  ülikoolid ja ühingud. Esimeheks valiti 01.12.1915 
peetud asutamiskoosolekul Heinrich Johann Luht, eestseisusesse kuulusid teiste hulgas Jaan 
Tõnisson ja Karl Parts. Komitee vahendas sõjavajadustest tulenevaid tellimusi Tartu väike- ja 
käsitööettevõtetele. Eesti alal tegutses sõjatööstuskomitee veel Tallinnas. Tegevust reguleeris 
Petrogradis (Peterburis) asuv keskkomitee , mis tegutses 04.08.1915 kinnitatud 
sõjatööstuskomiteede põhimääruse alusel. - 
Linnade liidu komitee- Eesti Linnade Liit (ELL) asutati 19. septembril 1920. aastal 
Tallinnas. 1920. aasta 17.-19. jaanuaril toimunud I Eesti linnade ja alevite esindajate kongress
otsustas luua Eesti Linnade Liidu
Loodi Ajutine Põhja-Balti  kommitee  sõjapõgenike jaoks.  Komitee sõjapõgenike ja sõja 
tõttu kannatanute abistamise ja hoolekande organiseerimiseks Eestimaa kubermangus ja 
Liivimaa kubermangu põhjaosas (Saaremaa, Pärnu-, Viljandi-, Tartu-, Võrumaa ning Valga 
linn). 
Põhikiri  kinnitati 23.08.1915.  Abistas  evakueerumisel, majutuskohtade, samuti töö ja olme 
organiseerimisel põgenikele jne. Keskkomiteele allusid kihelkonna- ja maakonnakomitee, 
mis koosnesid esimeestest, laekahoidjast ja kirjatoimetajatest ühe või kahe abiga
Komiteel oli õigus pidada koosolekuid, nõupidamisi, avaldada teadaandeid, pidada 
läbirääkimisi riiklike- ja eraasutuste ning -isikutega; heategevuslikel eesmärkidel läbi viia 
korjandusi, vastu võtta annetusi, abirahasid valitsuselt ja kogukondadelt. 
Komitee tegevus loeti lõpetatuks, kui elanikud naasevad pärast sõja lõppu oma endistesse 
elukohtadesse. 
Majanduselu allakäik: tööstus, põllumajandus, inflatsioon , defitsiit, elatustaseme 
langus.
Tallinna tähtsus Eesti ala tööstuskeskusena kasvas seoses Venemaa sõjaliste 
ettevalmistustega. Vajati ju uusi laevaehitusettevõtteid. Ehitati kolm uut sellist. Loodi ka 
muid sõjalisi tellimusi täitvaid ettevõtteid, arnedati infrastruktuuri. Tööstuse kasv kujunes 
migratsioonipumbaks, toodi sisse arvukalt spetsialiste ja töölisi Venemaalt. 
Maailmasõja sündmused mõjutasid oluliselt Eesti majandust. Tekkisid probleemis  tooraine  ja 
kütuse hankimisega. 1916 rajati seetõttu esimesed põlevkivikaevandused. Esmajärjekorras 
varustati sõjatehaseid. Kaleivabrikud hakkasid tootma mundrit. Keskvalitsus määras kindlaks
toodangu, kütuse ja tooraine hinnad ja normeeris ettevõtte varustamist. Juhtiv oli metalli ja 
masinatööstus. 
Naiste osakaal tööliste hulgas al 1915 kasvas 40%ni. 
Põllumajandus: edenemist takistas vähesed töökäed, kuna enamus mobiliseeriti või rakendati 
kindlustuste ehitusel. Eriti andis tunda mõisamajapidamises.  Taludes  kahanes  tööjõud 30%, 
mõisates 45%. Olukorda raskendas ka veohobuste, kariloomade ja vilja rekvideerimine 
sõjaväe tarbeks. Katkes põllutöömasinate ja väetiste sissevedu. Ahenes kartulikasvatus, 
kasvas kaera külvipind. . Põllumajanduses oli põhiline piimakarjandus.
Hinnad tõusid 1916, kui saak oli eriti kesine. Elukallidus tõusis, elanikkonna üldine 
majanduslik olukord halvenes. 
1917. aasta
Veebruarirevolutsioon.
Revolutsioon puhkes Peterburis ja toimus kolme sündmuse koosmõjul.
* Venemaa suurimas tööstusettevõttes puhkes streik, nõuti palgatõusu ja tingimuste 
parandamist. Omanikud lasi kõik töölised päevapealt lahti ja teised ettevõtted alustasid 
solidaarsustreiki.
*Teiseks levisid kuuldused, et toiduained hakkavad Peterburis otsa saama, raudtee ei suuda 
asju sisse vedada. Töölisrajoonides oli tõesti raskusi leivaga varustamisega, kuid linnas oli 
tegelikult piisavalt toitu.
*Peterbuti tekstiili naistöölised otsustasid tähistada naistepäeva
Need tegurid 23. veebruaril 1917 tõid tänavatele tuhanded töölised. Paari päevaga muutus see
ülelinnaliseks üldstreigiks. Lisandusid  ka teised- kaupmehed, haritlased, käsitöölised jne. Pm 
algas töölisrajoonist ja liikus kesklinna. Rahvamass oli liiga suur, et politsei suudaks seda 
ohjata. Mõlemal poolel oli ka relvad.
Esialgu algasid need majanduslikel nõuetel. Mida edasi, seda rohkem läks asi poliitiliseks. 
Politsei asemel toodi sõjaväeosad ja see oli saatuslik viga, sest sõdurid keeldusid vägivalda 
kasutamast ja läksid rahva poole üle tervete väeosade kaupa ja tõid endaga ka relvad. Varsti 
oli Peterburi linn rahva kontrolli alla (27.veeb).
Tallinna sündmused,
Revolutsioon toimus ennekõike seal, kus oli palju vene sõdureid või vabrikutöölisi. Eesti 
jaoks kõige mastaapsemad sündmused olid Tallinnas. Revolutsiooni päeval oli rahulik ja kuni
1. märtsini ei toimunud Eestis midagi. Levisid mingid kuuldused, aga kindlad ei oldud. Need 
uudised jõudsidki Tln 1. märts ja enne tööpeäva ametlikku lõppu kuulutati tööstusettevõttes 
välja streik. Järgmisel  hommikul  muutus see ülelinnaliseks ja üleüldiseks. Mitmel pool olid 
stiihilised meeleavaldused. Suurim oli Viru väljakul (vene turul), 24 000 inimest. Toodi välja 
punased lipud, peeti kõnesid. Madrused tulid ka maale ja ühinesid. Üheskoos suunduti 
vabastama poliitvange. Paksu Margaretat kasutati vanglana, seal tapeti paar inimest 
(vangivalvur ja politsei). Kongiuksed tehti laht ja kõik vangid, sh ka  kriminaalid , lasti 
vabadusse. Paks  Margareta  pandi põlema, sealt mingi edasi teistesse vanglastesse, nt 
Toompeale. Järgmisena mingi kohtuastustesse ja politseijaamadesse, seal laamendati ja 
põletati. Ka salapolitsei  dokumendid  leidsid oma lõpu.
Tln äärsed sõjaväelased tahtsid ka kaasa lüüa ja tapsid oma  ohvitserid . Öö vastu 3. märtsi oli 
üsna rahutu. Mitmel pool tulekahjud, põletati maha viinapoode, lõbumajasid. Paugutamine 
käis. Tänavatel räuskasid jõugud, kriminaalid olid  hoos . Hommikuks olukord rahunes.
Miitingud ja demostratsioonid leidsid aset ka teistes Eesti linnades, eriti Narvas, Pärnus, 
Paldiskis, kus oli palju venelasi. Vahl tapeti ka revolutsiooni vanelasteks peetud inimesi. U 30
tapeti kokku ehk üliveriseks see õnneks ei muutunud.
Maal ei toimunud üldse midagi ja seal saadi teada alles ajalehtede vahendusel. Alguses selle 
edusse ei usutud, kuna kardeti, et see ei  lõpe  hästi. Aja edenedes tekkis ka viimaks 
revolutsiooniline  eufooria . Nö revolutsiooni mesinädalad.
võimu üleminek eestlastele ja konfliktid nõukogudega.
Vana võim oli seega langenud Eestimaal  tervikuna . Juba 3. mail kutsuti Peterburi eeskujul 
ellu Nõukogu. Tallinna tööliste, soldatite ja  linnaelanike  saadikute nõukogu. Ka seal 
domineerisid vasakpoolsed tegelased. Esimeheks oli Luntšin ja tooni andsid ka venelased. 3 
venelase  kohta 2 eestlast. Ka seal oli vabatahtlik Tallinna  miilits . Kubernerid kõrvaldati töölt. 
Kubermangu komissaarid määrati asemele, need olid kubermangude linnade linnapead, 
õnneks eestlased. Tallinna  linnapea  oli nt Jaan Poska, Liivimaal aga lätlane Rastas.
Poska võimuletulek meeldis kõigile.
Võimu üleminek venelastelt eestlastele. Algas maakondlikul tasandil Põhj-aEestis nimetas 
Poska ametisse maakonna komissaarid ja miilitsaülemad. Nad koondasid kogu võimu 
maakonnas enda kätte ja need olid ainult eestlased
Vene ametnikke vallandati üsna palju, pikema aja vältel. Nad asendati eestlastega. See oli 
üsna märkamatu, massilist vallandamist aset ei leitud. Kohalikes  omavalitsustes oli nkn 
eestlased. Linnavalitsused, mis muidu olid baltisakslaste käes, läksid samuti eestlaste kätte 
üsna ebaseaduslikut. Võimu  ülevõtmine  toimus nii, et eesti seltsid läkitasid oma saadikud 
linnavolikokku ja nii saavutati ülekaal.
Autonoomia idee teke ja areng;
Eesti poliitikute eesmärgiks sai Eestile autonoomia väljanõudmine. Eeskuju oli Soomes. 
Avalikult hakati sellest rääkima 1905 a. Eriti jõuliselt  propageeris  seda esimene erakond. 
Puudus võimalus selle läbisurumiseks. Esimese sisulise kavatsuseni jõuti 1906 a, kui Eesti 
poliitpagulased kostasid Vene riigiduumale esitamiseks Eesti autonoomia seaduseelnõu. 
Jäädakse Venemaa koosseisu, ühine poliitika, raha ja kõik  värk , aga kohalikke asju 
lahendatakse Eestis (Eesti Maapäev ja  Maavalitsus ). Kavatseti luua eraldiseisev 
kohtusüsteem. Tol hetkel oli see ebarealistlik ja see riigiduumani ei jõudnud.
Uue hinguse sai see ilmasõja ajal. Selleks ajaks oli kasvanud uus noorem haritlaste põlvkond 
ja nemad viisid seda ideed edasi. Seal andis tooni Jüri Vilms ja teised. Jäi jälle sinnapaika
Veebruarirevolutsiooni ajal tõused autonoomia idee jälle ja igal pool.
Tartu nõupidamine,
Alguse sai protsess 6. märts, kui Tartus Vanemuise seltsimajas oli koosolek ja seal arutati 
autonoomia küsimust. Võeti vastu resolutsiooni, kus nõuti eestlaste asualade ühendamist ja 
uuele kubermangule autonooma õigust. Jaan Tõnisson ja Jaan Raamat olid põhitegelased. 9.-
13 märts toimus Tartu nõukogu. Tulid kokku igast eestlaste esindajad (v.a saarlased). Kõik 
kokkutulnud leidsid, et revolutsioon on andnud võimaluse, mis tuleb kohe ära kasutada- alad 
ühendada ja autonoomsust õnuda. Järgnevalt algasid vaidlused. Tln omad tahtsid võimalikult 
kiiresti saavutada ja tahtsid esitada Eestimaa Rüütelkonna Maapäeva statuut. Maapäeva 
pidanuks valima kõik eesti elanikud. Tartlased olid vastu ja leidsid, et see on mingi keskaja 
jama , isegi kui kõigile antakse valmisõigus. Tahtsid uut seadust. Tõnisson pakkus välja, et 
kuigi alad ühendatakse, jäävad kubermangud alles.
26.03. manifestatsioonid,
Kuna eestlased nõudsid omale autonoomiat maapäeva ja valitsusega, üldist valimisõigust, 
emakeelset õpetust koolis ja kohtus, ja Petrogard neid ei kuulanud, korraldati valitussele 
surve avaldaiseks Eesti linnades ja Vene linnades meeleavaldusi. Suurim neist oli 26. märtsil 
Riigiduuma ees Petrogradis. Seal oli mitukümmend tuhat eestlast. Anti üle eestlaste 
radikaalsed nõudmised. Demostratsioon oli muljetavaldav, sinumust valgete lippude ja 
orkestriga ning avaldas muljet. 
30.03. määrus.
Ajutine valitsus kinnitas määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja 
kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”. Eesti ei saanud otseselt autonoomiat, kuid selle 
elementidega omavalitsuse. Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendati 
haldusüksuseks ja tekkis rahvus kontingent. Arvestati ka territoriaalselt elanike tahtega. 
Valitsemine anti Ajutise Valitsuse komissaarile Jaan Poskale, kes moodustas Eestimaa 
Kubermangu Ajutise Maanõukogu, ka maakondlikud maanõukogud moodustati.
Maanõukogu valimised;
I etapp – valimiskoosolekud valdades 23. maiks – valdadest valijameeste valimised. I etapp 
toimus ettenähtud ajal. Enamikus valdades oli  esindatud ainult 1 valimisnimekiri, kuna 
poliitiline  opositsioon ja erakonnad ei olnud täielikult välja arenenud. Kus oli mitu inimest 
nimekirjas, toimus  võistlus  maaomanike ja maata meeste vahel. Aktiivsus oli üsna madal.
26.05 otsustas  Tlna  Nõukogu Poska kumermangu komissari kohalt tagandada, tema koha 
võtab 5-liikmeline Tlna Nõukogu esindus . Sellega ei nõustunud Venemaa AV, kuid Nõukogu 
ei kuulanud AV sõna, ning teatas 5.06, et arreteerib Poska. AV kutsus Poska Petrogradi 
konsultatsioonile ning teda ei arreteeritud. Samuti säilitas oma koha. Juunis 1917 konflikt ka 
AV ja Kohaliku Vasakpoolse Nõukogu vahel Tartus. Toidukauplustes hakati  korraldama  
omavolilisi läbiotsimisi ja osa toidust konfiskeeriti, pm  rööviti . Toiduained jagati 
rekvireerijate eneste vahel. Nn Näljamäss. Tartu Nõukogu protesteeris Karl Partsi teguviisi 
vastu, kes  palus  abi vene sõjaväevõimudelt.
II etapp toimus 24-25.06. Valijamehed valisid saadikud Kubermangu Maanõukogusse ning 
kohalikku maakondlikku Maanõukogusse. Maakondlik tasand sai esmakordselt  teatava  
autonoomsuse. Valitud esindajad KM esindajad kogunesid 1.07.1917  Toompea  lossis.
erakondade kujunemine
(enamlased,
* Vasakpoolsed – enamlaste partei (Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (enamlaste) 
Partei) – VSDT(e)P, mille Eesti osa kasv oli väga muljetavaldav. Märtsi alguses arvestati, et 
Eestis oli ca 120 enamlast. Aprillikuuks oli enamlaste arv kasvanud 2000ni. Augustis 
saavutas see 7000 piiri ja 1918. aasta jaanuariks oli Eestis üle 10 000 enamlase. Põhjuseks 
massiivne   propaganda , sh ka  ajakirjandus .  Tlnas  ilmus 3 enamlaste parteile kuuluvat ajalehte 
(Kiir – toimetaja  Jaan  Anvelt , Maatamees – Hans Bögelmann, Utro Pravdõ – Ivan 
Rabtšinski). Raha saadi ülevenemaaliselt parteilt, mille laegast täitsid omakorda sakslased. 
Raha neil rohkem kui ühelgi teisel kohalikul erakonnal. Kihitustöö oli teadlikult 
demagoogiline , arvestamata jäeti, kas rahva soove on võimalik tegelikult ellu viia. Nende 3 
põhiloosungit – rahu, leiba, maad! Enamlased AV ei tunnistanud, tahtsid kogu võimu endale 
saada. AV kukutamine pidi toimuma vägivaldse relvastatud riigipöördega. Kehtsetada 
proletariaadi diktatuur.
esseerid ,
*Enamlastest veidi paremal  seisis  esseeride partei. Esialgu ülevenemaaline, Eestis 
esmakordselt tekkinud 1905. a, kuid siiani eestlastest üsna kaugeks jäänud, olid 
põhitähelepanu pööranud vaid vene talupoegadele ja propaganda Eestis peale ei läinud. 
Verevärskendust said alles vahetult enne I Msi, kui nendega liitus posu noori kultuuriinimesi 
nagu Gustav Suits, Jaan Kärner, Hans Kruus jne. Valisid endale Eestis tegutsemiseks ka 
keskkomitee, välja kujutati ESRP – Eesti Sotsialistlike Revolutsionääride Partei, nende 
ajaleheks sai Töölipp Tartus. Esseerid olid samuti üsna veendunud, et AV ei suuda esindada 
vene rahvaste tõelisi soove ja meeleolusid ning tuleb välja vahetada.  Oldi  veendunud, et tuleb
säilitada pahempoolsete kontroll AV üle. Eseeride hulgas toimus lõhenemine vasak- ja 
parempoolseteks. Tuleviku seisukohast  peeti silmas samuti proletariaadi diktatuuri, mida 
tuleb laiendada nii, et tööstustööliste kõrval peavad esindatud olema ka maatamehed, 
mõisatöölised jne. Ning valitsusse pidid  kuuluma  ka teised vasakpoolsete parteid. Olid seda 
meelt , et  rahvusküsimus  on tähtis.
vähemlased
*Vähemlased e sotsiaaldemokraadid – VSDTP – samuti veebruarirev-ni illegaalne org. 
Hakkas kasvama pärast rev-i. Samuti tekkis mõte üleveemaalisest org-st lahti öelda, mais 
kuulutati välja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühisus, mis nimetati oktoorbris ümbesr Eesti 
Sotisaaldemokraatlikuks Tööliste Parteiks, mille rajajate hulgas seisid samad mehed, kes 
1905 olid tauninud föderalistide tegevust (Mihkel Martna, August Rei, Karl Ast). Nende 
häälekandjaks oli ajaleht Sotsiaaldemokraat. Tähtsustasid ennekõike parlamentaarset võitlust,
mitte võimu ülevõtmist vägivalla abil. Sotsialism ei olnud nende meelest saavutatav ühe 
riigipüürdega. Rõhutasid samuti rahvusküsimuste tähtsust.
, radikaalsotsialistid
*Eesti Radikaalsotsialistlik Partei (ERSP). Juured ulatuvad tagasi 1905. aastasse. Tartus. 
Maailmasja aastatel koondus ümber ajalehe Vaba Sõna, erakonna juhiks oli Jüri Vilms. 
Oktoobris 1917 nimetati ümber Eesti Tööerakonnaks. Erakonnas  ka arst Konstantin Konik , 
Otto  Strandman ,  jurist  Ants  Piip , Juhan Kukk, EW esimene rahaminister. Lõppsihiks 
sotisalistliku ük ülesehitamine, mis pidi toimuma pika aja vältel loomulikul teel. 
Tööerakondlased tähtustasid veelgi enam rahvuslikke  küsimusi  kui teised vaskapoolsed.
demokraadid
*Eesti Demokraatlik Erakond (EDE) – Jaan Tõnissoni Partei, Eesti Rahvameelse 
Eduerakonna  järeltulija . 1917. mais kutsuti kokku partei asutamiskongress. Üldilmelt ja 
liikmeskonnalt sarnanes väga oma eelkäijale. Tugineti vanema põlve haritlastele, rikastele 
talupoegade ja Tartu eesti linnakondanlusele. Põhja-Eestisse ulatus mõju väga 
tagasihoidlikult. Mõjukuse suurendamiseks kutsuti Tlnas ellu tütarerakond, millega veidi 
hiljem liitus ka Jaan Poska. ,
agraarparteid,
1917. kevadel tekkisid ka 2 agraarerakonda:
Jaan Hünerson ja August Jürman. Nende üleskutse tulemusena sündis Eesti Maaliit (EML). 
Põhja-Eestis Eestimaa Talurahva Liit – Tõnis Jürine eesotsas. 1917 lõpp-1918 alguses 
sulasid enam-vähem kokku. Tegutsesid Maaliidu nime all, ka nende ajaleht  kandis  Maaliidu 
nime.
ja radikaaldemokraadid).
Maanõukogu tegevus,
Maanõukogus esialgu erakondlikke fraktsioone ei tekkinud, oli vaid sotsialistlik ja 
demokraatlik blokk. Esimehe kandidaadid:  sotsid  Artur Vallner, demokraadid Päts. 21. juulil 
kinnitati ametisse esimene Eesti Maavalitsus. Valimisseaduste ettevalmistamine sai 
põhitööks. Vanad tsaariaegsed selleks ei sobinud. Valmistati ette ka maksuseadused. 
Koolivõrgu kohandamine oli keeruline, eriti üleminek eestik õppele.Ka tervisehoi asutuste 
võrgu loomisele pöörati tähelepanu.
Üle oli tarvis võtta ka  varad ja nende jagamine oli keerukas.
Vastavalt jaotati ka ametikohad
maavalitsuse moodustamine.
Maanõukogu valis omakorda Maavalitsuse, mille esimeheks sai Jaan Raaat demokraatide 
blokist. Maavalistsus hakkas koosnema mitmetest osakondadest, mida võib pidada tulevaste 
ministeeriumide eelkäijateks. See oli ka omamoodi Eesti esimene rahvuslik valitsus. 
Poliitiliste pingete ajutine leevendumine:
Rahvakongress,
Estonia seltsimajas Üleeestiline Rahvaasemike Kongress ehk Rahvakongress, mille 
kokkukutsujaks oli Tlna Eesti Seltside Liit. 2 küsimust: kas I etapp ikka oli seaduspärane, kas
tuleks korraldada uued valimised?; kas tunnistada Jaan Poska võimu ülemkomissarina või 
valida uus. Toimumise ajaks mõlemad küsimused pm lahendatud. Kohal olid valdadest 
valitud valijamehed, linnavolikogude esindajad ning nõukogude esindajad. Kongress pm 
palju kära, aga tulemust ei olnud
Rahvuskongress,
2. ja 4 juunil Estonia seltsimajas. Sellele kongressile kogunesid eelmisel päeval osalenud. 
Ainult eestlased. Rahvuskongressil oli küsimusi rohkem, nt kuidas erinevaid reforme läbi 
viia. Vilms tegi ettepaneku, et võiks Vene Föderatsiooni luua ja Eesti võiks seal olla osariik. 
Kiideti heaks. Selle elluviimine ei sõltunud üldsegi eestlastest. Vene Föderatsiooni sai 
moodustada vaid Venemaa.
Enamlased korraldasid suure meeleavalduse Rahvuskongressi vastu. See näitas, milline  lõhe  
oli Eesti erakondade ja rahva vahel.
enamluse taandumine,
Samal ajal toimus Venemaal enamlaste võimuhaaramiskatse, kuid see suruti maha. Viimaks 
leiti, et enamlased on halvad, neid hakati esmakordselt riigireetmises süüdistama, et Saksa on 
neid rahastanud ja luureandmeid saanud. Üritati arreteerida juhte. See tõi kaasa toetuse ajutise
järsu langemise. Eestis pandi kirja kaks ajalehte: Kiir ja Utno Pradnõ.
Eestimaa nõukogude täitevkomitee,
Eestimaa Nõukogude kongress, esimene. Üritati leida ühine platvorm. Valiti Eestimaa 
nõukogude täidesaatev kommitee. Enamlased ei saanud seal juhtohje. Sinna valiti 7 enamlast,
7 esseeri ja 5 sotsiaaldem-i. Enamlased ja sotsdemid tegid koostööd ning esseerida osa jäi 
üsna  väikeseks .
kohalike omavalitsuste valimised.
Juuli-sept viidi läbi kohalikud omavalitsuste valimised- vallad ja linnad. Nende kohta ei ole 
materjali säilinud. Demokraadid võitsid 4 linnas, sotsid 5. Samas Tallinnas oli sotse päris 
palju. Tallinna Linnavolikogu  etteotsa  tõusis Vöölmann ja linnapea Anvert, kõik sotsid.
Ka Narvas loodi enamlaste koalitsioon, seal oli linnapea Daumanis, otseselt see Eesti 
koosseisu ei kuulunud. Ka Valgaga oli nii, seal aga ei olnud võitlus poliitiline vaid rahvuslik. 
Vallavolikogus said ühepalju kohti eestlased ja  lätlased .
Maakondliku omavalitsust varem ei tuntud, nüüd oli see esmakordne. Sealt sai saata ka oma 
saadikud Maanõukokku
Sõjasündmused:
1917 sagenes Eesti linnade ja sadamate pommitamine Sakslaste poolt. 
Riia  langemine ,
Saksa väed pealetungile Väina jõel. 22.08 loovutas Venemaa Riia Saksale, kuna ei suutnud 
seda kaitsta. Eestlaste jaoks tähendas see suurt ohtu. Vene väejuhatus saatis Läti  aladele  
reservväeosi. Oli selge, et Vene vägede vastupanuvõimele tulevikus ei või enam  loota .
operatsioon  Albion , Saksa okupatsiooniohu suurenemine, militariseerituse kasv.
Operatsiooni nimi oli Albion, mis pidi näitama Venelastele koha kätte ning tõestama et nad on
nõrgad- selles  vallutati  Baltikum
Saksamaa kavandasid pealetungi Lääne-Eesti saartele. Küsimus oli Peeter Suure 
merekindluses, mis pidi  takistama  ligipääsu Läänemerele ehk Peterburile.
Selleks koondati Liepajasse väga suured sõjajõud, lahingulaevad, ristlejad, transpordilaevad 
jne. Saksa edasitung arenes kiiresti. Suuremad lahingud vallandusid ainult merel.
Kõik varandusid hakati välja vedama, mis ei jõutud võtta, pandi põlema. Rüüstati. Ajutine 
Valitsus ei saanud aidata. Kastutati ära Eesti Rahvusväeosad. Saadi kord majja  Haapsalus  ja 
Läänemaal. Korraldati erandkorraline sundrekvisitsioon Ajutise Valitsuse poolt, mis pidi 
puhastama terve eesti toiduainetest. Pidi  jääma  vaid 2 kuu varud tsiviilidele. Kõik veeti 
Venemaale, et sakslastele midagi ei  jääks
Eestlased protestisid ja jõudsid panna seisma ajutiselt selle rekvisitsiooni.
Enamlik oktoobripööre:
Kaksikvalitsus ei toiminud. Ajutine Valitsus ei suutnud lahendada teravaid soits.probleeme, 
kaost suurendasid enamlased vaesemates kihtides, eriti tööliste ja sõjaväe hulgas (Rahu, leiba,
maad!). 
enamluse tugevnemine, ettevalmistused riigipöördeks;
Enamlased said aga jõudu juurde sellest kõigest, et Ajutine Valitsus oma otsustega ei kõlba 
kuhugi (st Venemaa ei  lähtu  nende huvidest ega lõpeta sõda) Nad alustasid reaalseid 
ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks. Kontrolli alla saadi mitmed sõjaväeosad, loodi muud 
relvastatud üksused.
Löök pidi tabama kiiresti ja ootamatut korraga Moskvat, Peterburi ja teisi linnu ka. Eesti 
enamlased tegid ka relvastatud punakaardi  salaja . Neil õnnestus saada juhtiv positsioon 
mitmetes linnanõukogudes.
Kutsuti kokku teine Üle-Eestiline Nõukogude Kongress. Kutsuti kokku vaid endest 
nõukogudest, kus oli neid enamus. Eesti täidesaatev kommitee valiti ümber. Juhiks tõusis 
Anvalt, asetäitsa vasak- esseer Meister.
Moodustati Sõjarevolutsioonikomiteed SRK – loodi 16-liikmeline Eestimaa. See pidi võtma 
võimu enda kätte. Esimeheks sai Rahtšiski.
23. okt saatis oma eriesindajad raudteejaama ja sidekeskusesse, et vajadusel sekkuda nende 
töösse.
võimu ülevõtmine Tallinnas;
25. oktoobril riigipööre Venemaal juba käis. Eestis võeti  valve  alla kõrgemate Vene 
ohvitseride majad, pandi nö koduaresti. Nad toodi sunniviisiliselt 
Sõjarevolutsioonikomiteesse, kus neid pandi vanduma, et nad ei astu vahele.
Võitlust ja vägivaldset võimuhaaramist aset ei leidnud. Elanikkond sai teada kõigest vaid 
ajalehtede vahendusel. Ei arvatud, et see kaua kestab.
Isegi valitsusasutusi ei võetud esialgu üle. Poskalt võeti võim üle 27.10 ja pööre kuulutati 
kordaläinuks. Poska andis võimu ametlikult paberiga üle Kingissepale ja Meisterile. Kuid nad
ei hakanud kubermangu komissari kohuseid täitma.
Eestimaa Sõjarevolutsioonikomitee
oli 22. oktoobril (ukj 4. novembril) 1917 Tallinnas Eesti Nõukogude II Kongressil valitud 
bolševike (VSDT(b)P) ja pahempoolsete esseeride (SR) initsiatiivgrupp relvastatud 
võimuhaaramise ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks Eestimaa kubermangus. 
26. oktoobril (ukj 8. novembril) 1917 kuulutas Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee end 
kõrgemaks võimuks Eestimaa kubermangus
27. oktoobril 1917 (ukj 9. novembril) võttis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee esimehe 
asetäitja Viktor Kingissepp asjaajamise üle Eestimaa kubermangukomissarilt Jaan Poskalt.
 Eestimaa nõukogude täitevkomitee;
oli 1917. aastal Eestimaal moodustatud tööliste, Eestimaal viibinud Venemaa sõjaväeosade ja 
Balti laevastiku sõjaväelaste, ametiühingute, kodanikeühenduste ja maatameeste nõukogude 
täitevvõimu organ.
Täitevkomitee moodustati algul Tallinnas, Tallinna tööliste ja Põhja-Eestis paiknenud 
Venemaa sõjaväeosade nõukogude esindajatest. Pärast ka teiste Eestimaa bolševistlike, 
menševistlike ja sotsialistide-revolutsionääride mõju all olevate piirkondlike esinduskogude 
poolt üleriiklikku esinduskogusse suunatud esindajate  liitumist  muutus ka esinduskogu nimi, 
kajastades sellega liitunud täiendavaid huvigruppe.
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee teostas kontrolli Eestimaal moodustatud nõukogude 
tegevuse üle, korraldas tööliskontrolli tööstusettevõtete üle, konfiskeeris mõisnike vara – see 
oli natsionaliseerimine, viis läbi võitlust kontrrevolutsiooniga ning organiseeris ka EN TK 
allunud sõjalise jõu Eesti Punkakaardisalkade moodustamist.
Punakaart ja revolutsioonilised tribunalid;
Detsembri-jaanuari jooksul saadeti laiali ka korra- ja õiguskaitseinstitutsioonid. Miilitsat 
hakkas asendama Punakaart, kes tegelikult korrakaitseks ei sobinud. Kõik senised kohtuliigid
likvideeriti, nende asemel asusid tegevusse revolutsioonilised tribunalid, mille puhul 
normaalne  õiguskord oli kindlalt tagamata. Süüdimõistvad otsused olid üsna tagasihoidlikud. 
Enamasti mõisteti süüalune ühiskondlikule tööle. Kriminaalid pääsesid näpuviibatusega, et 
ära enam röövi ja varaasta, vaid tee tööd. Poliitiliste vastaste süüdimõistmisele keskenduti. 
Aga ka need olid pehmed karistused. Kedagi seina äärde ei pandud ega koonduslaagritesse ei 
saadetud .
poliitilised piirangud,
Edukalt rakendati kõikvõimalikke poliitilisi piiranguid, keelati vastaspoliitikute koosolekud, 
ajakirjanduses keelati kõigis ajalehtedes tasuliste kuulutuste avaldamine, mis oli ajalehtede 
põhiliseks tuluallikaks. Algasid ka poliitiliste vastaste arreteerimised.
lindpriiuse  dekreet ;
Jaanuaris kuulutati kõik baltisakslased lindpriideks. Tegelikult arreteeriti ka juhtivaid eesti 
rahvuslasi. Kokku jõuti vahistada ca 500 baltisakslast ja üle 200 rahvuslase.
majandusreformid – natsionaliseerimine, tööliskontroll, mõisate ülevõtmine.
Majandusreformidest anti välja dekreet, mis kuulutas kõik rahaasutused riigistatuks. 
Väiksemad kommertspangad pandi lihtsalt kinni. See muutis olukorra rahanduses pm 
kontrollimatuks. Natsionaliseerituks kuulutati ka suuremad tööstusettevõttete varad võeti 
neilt  ära, minema aeti kõrgemalt tasustatud tegelased. Enamik suurtest ettevõtetest jäi seisma.
Loodi ettevõtete otsa tööliste salgad, kes oleks pidanud ettevõtet juhatama.
Maareformi dekreedi korras kõik maavaldused Vene impeeriumis kuulutati riigi omadiks. 
Mõisnikelt võeti ära ka mõisahooned, loomad, põllumajandustehnika jnejne. Jäeti nad tühjade
kätega. Talude maa aga jäeti omanikele, kuid neist said kasutajad. Mõisamaid ei jagatud, vaid
hakati looma ühismajandeid.
Venemaa Asutava Kogu valimised.
Pärast keiser Nikolai II troonist loobumist riigivõimu teostama asunud Ajutine Valitsus teatas 
2. märtsil 1917, et peab oma peamiseks ülesandeks Ülevenemaalise Asutava Kogu 
kokkukutsumist.14. juunil 1917 otsustas Ajutine Valitsus viia läbi Asutava Kogu valimised 
sama aasta 17. septembril ja valitud saadikud kokku 30. septembril. Valimisnimekirjade 
koostamise kohustus pandi kohalikele omavalitsustele, milleks Eesti aladel oli Eestimaa 
Kubermangu Ajutine Maanõukogu.
Praktilist valimiste läbiviimist korraldas Venemaal alates 7. augustist 1917 Ülevenemaaline 
Valimiskomisjon  eesotsas kadett Nikolai Avinov. 9. augustil 1917 viis Ajutine Valitsus 
valimised üle 12. novembrile ja Asutava Kogu töö alguse 28. novembrile. 23. augustil 
kinnitas Ajutine Valitsus ka valimiste põhimõtted: need pidid tulema  üleüldised, võrdsetel 
alustel ning salajased.
7. novembril 1917 viisid bolševikud  läbi riigipöörde ning kukutasid Ajutise Valitsuse.
Pärast võimuhaaramist kinnitas Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Ajutise 
Valitsuse määratud Asutava Kogu valimise  tähtajad . Kuna valimiskomisjoni juhiks oli 
kadettide esindaja, kes keeldus koostööst riigipöörde teinutega, siis 23. novembril vahistati 
valimiskomisjoni liikmed Rahvakomissaride Nõukogu otsusega  neljaks  päevaks. Neid 
süüdistati sabotaažis. Komisjoni esimeheks määrati nüüd bolševik Mihhail Uritski. 28. 
novembril keeldusid ülejäänud komisjoni liikmed koostööst temaga ja järgmisel päeval 
saadeti valimiskomisjon laiali.
Suure osa endise Venemaa Keisririigi läänealade (Poola, Leedu, Läti ja  Ukraina ) 
okupeerimise tõttu Saksamaa vägede poolt ei toimunud valimised kõigis ringkondades 
õigeaegselt ja andmed tulemuste kohta on erinevad
Iseseisvumine
Poliitilise mõtte areng 1917: Vene  föderatsioon , Balti puhverriik, enesemääramise idee.
Arvati, et enamlaste võimuletulek on ajutine ja hääbub, et uus võim liberaliseerub ja neid 
saab mõjutada. Nii see ei olnud. Vaadati aina enam Venemaast lahkulöömise poole. Eesti 
riikluse küsimuses peeti läbirääkimisei rahvuslaste ja enamlaste juhtide vahel, end 
kokkuleppele ei jõutud.
2. novembril 1917 võttis Nõukogude valitsus vastu "Venemaa rahvaste õiguste 
deklaratsiooni", mis andis kõikidele Venemaa rahvastele täieliku isemääramisõiguse.
Eestis kehtestati selle põhjal enamikes  riigiasutustes  eestikeelne asjaajamine ja emakeelne 
õpetus algkoolides.
1917. aasta novembris-detsembris sai eesti rahvuslastele üha selgemaks, et Eesti on vaja 
kuulutada iseseisvaks erapooletuks vabariigiks. Maanõukogu jätkas oma tegevust põranda 
all. 24. detsembril 1917 asus täieliku iseseisvuse mõtet  toetama  ka Maanõukogu 
vanematekogu .
 Maanõukogu otsused 15.11.17 ja nende tõlgendused, Maanõukogu laialiajamine.
Maanõukogu tuli kokku ja kuulutas ennast ainsaks kõrgema võimu  kandjaks . Igasugused 
määrused, käsud ja dekreedid kehtivad vaid siis, kui Maanõukogust on nad läbi käinud. 
Riigivormi lõplik määratlemine jäi Asutava Kogu hooleks. Sellega  astuti  samm omariikluse 
suunas. Omamoodi võib seda ka arvestada Eesti iseseisvuse alguses, et see oli nagu 
konstitutsioon ja EV loomise kuupäev.
Koosoleku lõpus tormasid sisse enamlased. 19. nov võttis Jaan Anvelt Maavalitsuse relva jõul
üle. Kuid uute nõukogude võimuorganite kujunemine oli vaevaline ja ei jõudnud Saksa 
okupatsiooni ajaks lõpule. Maanõukogu tegutses poollegaalselt edasi. 
21. nov toimus Tartus rahvuslik meeleavaldus Maanõukogu toetamiseks, suht vangistati seal 
enamus. 
 Baltisakslaste poliitilised sihid ja kontaktid eestlastega. 
Rüütelkonnad olid samuti huvitatud eraldumisest Venemaast, kuna nad pidasid end 
õigupäraseks valitsejaks 30. nov 1917 kuulutas Eestimaa Rüütelkonna Komitee Eestimaa 
Venemaast sõltumatuks ja palus Saksa riigilt kaitset. KA Liivimaa maapäev tegi seda. Toodi 
välja ka Maanõukogu 15.nov otsus, mida võeti iseseisvusdeklaratioonina.
Berliinis nõuti tõestust ,et eestlased ja lätlased toetavad seda. Kuid keegi ei soovinud Saksa 
alla minna, olgu Vene olukord ükskõik kui sitt. Koguti allkirju palvekirjale, et Saksa väed 
saabuksid Eestimaale korda looma, neid koguti baltisakslaste ja eestlase hulgas. 
Ka neil oli enesemääratlemise loosung- lubati igast õigused ja iseseisvuse kuulutamine. 
Avalikult ükski Eesti  poliitik Saksa poolt ei olud. 
Aastavahetusnõupidamised Tallinnas. 
31.dets „Estonias” otsusustati välja kuulutada läbiajal Eesti  iseseisvus , et ära hoida Saksa 
okupatsiooni. Korrati 1. jaanuar. 7-13 jaanuar võeti vastu resolutsioon , et tuleb kuulutada 
iseseisvaks vabariigiks. 
Esseerid ja Eesti Töövabariik. 
Iseseisva Eesti loosungi tõid avalikuse ette esimesena 1917 septembris Tööerakond. Esseerid 
tulid 2. jaanuar 1918 välja Eesti Töövabariigi ideega, mis pidanuks kindlustama töörahva 
võimu jätkumise. Enamlased lükkasid kava tagasi ja viskasid esseerid valitsusest  välja. 
Sammud iseseisvumise suunas: pinnasondeerimine Vene erakondade ja 
välissaatkondade juures, välisdelegatsioon, 
Kui hõivati saared, siis leiti, et tegu on rahvusvahelise probleemiga. Sakala unistas 
iseseisvusest ja välisriikide tunnustusest.  
1917. aasta lõpul otsisid eesti  poliitikud  kontakte mõjukate ülevenemaaliste parteide 
liidritega, et tutvustada neile Eesti iseseisvumise plaani. Kohe pärast Soome iseseisvumist 
siirdus Tõnisson Helsingisse ning sealt 1918. aasta jaanuaris edasi Stokholmi, kontakteerudes
Suurbritannia , Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide saatkondadega, et taotleda neilt 
iseseisva Eesti Asutava Kogu tunnustamist. Ühtlasi proovis ta Saksa saatkonna kaudu 
selgitada Saksa valitsuse seisukohti Eesti iseseisvuse osas.
Vene liberalistid  süüdistasid enamlasi riigi lõhkumises ja ei  võtnud seda  juttu tõsiselt. Ka 
vene sotsialistid ei olnud riigi tükeldamisega nõus, kuid varjasid oma vaateid osavalt.  Stalin  
ütles, et juttu saab olla vaid Eesti nõukogude vabariigi väljakuulutamisega, kuid ka sellega 
pole kiiret. 
Eesti esimene välisdelegatsioon sai  volitused nov-dets 1917. Neile tehti ülesandeks 
iseseisvusmanifestatsiooni edastamine Skandinaaviasse ja suurriikidele. Nähti vaeva, et riigid
Eesti iseseisvust tunnustaksid. Riikidele tekitas Saksa edasitung suurt muret. USA oli külm. 
Selgitati ka Berliigi agressiivseid kavatsusi Baltimaade vastu. 
Eesti Asutava Kogu valimised.
Asutava Kogu valimised toimusid toimusid 5.–7. aprillil  1919.
Asutava Kogu valimiste ajal kehtis kogu Eesti maa-alal sõjaseadus.
Valimistel osales kümme parteid vői rühma. Peamised erakonnad või parteid olid:
 Konstantin Pätsi juhitud Maaliit, 
 Jaan Tõnissoni juhitud Eesti  Rahvaerakond , 
 Otto Strandmani juhitud Eesti Tööerakond ning 
 August Rei, Mihkel Martna ja Karl Asti juhitud Eesti Sotsiaaldemokraatiline Tööliste 
Partei. 
Valimisaktiivsus oli kőrge, osales 80% valimisõiguslikest kodanikest.
Sotsiaaldemokraadid saavutasid ülekaaluka vőidu, teiseks jäi Eesti Tööerakond. Üllatus  oli 
Maaliidu tugev lüüasaamine (4. koht valimistel ja vaid 8 saadikukohta.)
120-liikmelises Asutavas Kogus oli 25 juristi , 11 ajakirjanikku, 7 agronoomi, 6 põllumeest, 3 
õpetajat, 2 kirjanikku, 2 üliőpilast ja teiste elualade esindajaid. Saadikute hulgas oli 7 naist.
8. mail 1919 kinnitas Asutav Kogu esimese valitsuse eesotsas Otto Strandmaniga. Sellega 
lõppesid Ajutise Valitsuse volitused.
  Päästekomitee  loomine  ja Iseseisvusmanifesti koostamine.
Eestimaa Päästekomitee loodi Eesti Maanõukogu Vanematekogu otsusega 19. veebruaril 
1918 olukorras, kus Nõukogude Venemaa väeüksused, kelle toel püsis Eestimaa Nõukogude 
Täitevkomitee kontrolli all olev nn Nõukogude Eesti, olid Eestist lahkumas ning Saksa armee
lähenemas. Eestimaa Päästekomiteele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed 
olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Kõigil Päästekomitee liikmetel oli 
võrdne staatus. Paljud allikad nimetavad siiski Konstantin Pätsi Päästekomitee esimeheks.
19. veebruar võeti ka vastu otsus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta, mis toimus
Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril. Nõukogude ja Saksa okupatsiooni 
tingimustes tegutses Päästekomitee konspiratiivselt ning kasutas varjamiseks Suur-Tartu 
maantee  11 asuvat konspiratiivkorterit, kus ka töötati välja  iseseisvusmanifest .
24. veebruaril nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas 
Konstantin Pätsiga.
Eesti Maapäeva Vanematenõukogu koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud Manifest 
kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest. Rõhutas eestlaste 
vabadusiga, lubati välja kuulutada vabadused, lahendada üh.probleemid, anda 
vähemusrahvustele kultuuriautonoomia. 
 Võimu ülevõtmine maakondades; iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus, Viljandis ja 
Paides . 
 24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis ja 25. veebruari Tallinnas ning Paides. 22. 
veebruari pärastlõunal evakueerusid Pärnu Nõukogu Täitevkomitee ja punakaartlased 
Tallinna, võim Pärnus läks 2. eesti polgu III pataljoni  kätte.
Kuigi Päästekomiteel ei läinud korda jõuda Haapsallu, õnnestus Maavalitsuse ametnikul Jaan 
Soobil manifest Pärnusse viia ning 23. veebruaril 1918 luges Maanõukogu liige Hugo 
Kuusner selle esimest korda avalikult "Endla" teatri rõdult ette teatriplatsil seisvale rahvale 
(pildil).
Tallinnas sündmused 24.–25.02.1918. 
Kasutades ära enamlaste  lahkumist , hakkasid eesti üksused ning omakaitse üle võtma 
Tallinna ametiasutusi, sealhulgas Balti jaama, kesktelegraafi, riigipanga hoonet ning 
Punakaardi maja praegusel Estonia puiesteel.
24. veebruaril kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. Krediidipanga 
hoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.
Päevalehe trükikojas asuti Konstantin Koniku juhtimisel trükkima iseseisvusmanifesti, mis 
kleebiti lõuna paiku üles linnatänavatele.
Peeti Ajutise Valitsuse koosolek, see millest nad rääkisid, on järgmisena kirjas.
25. veebruari keskpäeval sisenesid Saksa väed Tallinna ning kindral Adolf von Seckendorff 
(pildil) võttis sisse koha Toompea lossis. Kuigi Päästekomitee liikmed üritasid Seckendorffi 
jutule pääseda juba 25. veebruaril, ei kavatsenud kindral neid vastu võtta teatades, et 
mingisugust Eesti Vabariiki ei eksisteeri. Konstantin Päts pääses kindrali jutule alles 1. 
märtsil kui Tallinna linnavolikogu liige, mis iseenesest näitab sakslaste suhtumist. Eesti 
Ajutine Valitsus läks kuni novembrikuuni põranda alla.
Päästekomitee päevakäsud ja Ajutise Valitsuse moodustamine.
Päästekomitee nimetas ametisse Eesti esimese ajutise valitsuse.
Deklareeriti Eesti neutraalsust käimasolevas sõjas, lubati kõiki isiku- ja kodanikuvabadusi 
ning kultuurautonoomiat vähemusrahvustele. 1. päevakäsuga kästi kõrvaldada kõik 
Nõukogude asutused ja keelati Eesti kodanikel igasugune osavõtt Vene-Saksa sõjast, 2. 
päevakäsuga tehti ülesandeks lugeda iseseisvusmanifest ette kõikides koolides ja kirikutes, 3. 
päevakäsuga kohustati tagastama endistele omanikele kõik Nõukogude võimu võõrandatud 
varad. Samal päeval kuulutati Eesti iseseisvus välja ka päev varem vabastatud Viljandis.
5. päevakäsuga määrati Eesti Ajutise Valitsuse koosseis (pildil): Ministrite Nõukogu esimees 
ja siseminister Konstantin Päts, Ministrite Nõukogu abiesimees ja kohtuminister Jüri Vilms, 
välisminister  Jaan Poska, sõjaminister  polkovnik  Andres  Larka , raha- ja riigivaranduse 
minister Juhan Kukk, kaubandus- ja tööstusminster Voldemar Päts, põllutöö- ja 
toitlustusminister Jaan Raamot, teedeminister Ferdinand  Peterson, töö- ja hoolekandmise 
minister Villem Maasik ning haridusminister Peeter Põld.
Nii saksa, rootsi kui ka vene rahvusasjade ministrite portfellid jäid ajutiselt vabaks. Eesti 
suurematest parteidest jäid valitsusest peale enamlaste välja ka esseerid. Valitsuse esimene 
istung peeti Tallinna Reaalkooli ruumides. Samal päeval kuulutati Eesti Vabariik välja ka 
vabastatud Paides ja Rakveres.
Saksa okupatsioon
Rahukõnelused  Brest -Litovskis. 
1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel soovisid bolševikud Lenini juhtimisel teha 
separaatrahu  Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Saksamaa vägede poolt 
sõja käigus okupeeritud Brest-Litovskis ohvitseride kasiinos 19. novembril (vkj) 1917. Pärast
mitut  vaherahu pikendamist jõuti lõpuks rahu sõlmimiseni, kuid sakslased andsid 10. 
veebruaril (ukj) 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu 
idarindel. Vene delegatsiooni juht Lev Trotski teatas  seepeale , et Venemaa lahkub 
läbirääkimistelt jätkamata sõda ja tegemata rahu. Selline avaldus jättis sakslastele vabad käed
edasiseks tegutsemiseks. Vastavalt ultimaatumis määratud päevale läks 18. veebruaril 1918 
Saksa rinne idasuunas liikuma ja venelaste revolutsioonilisest korratusest haaratud väed 
taganesid.
Nõukogude Venemaal oli läbirääkimiste ajal võimul bolševike ja vasak-esseeride 
koalitsioonivalitsus, mistõttu sel ajal osaliselt veel säilinud demokraatliku valitsemisprotsessi 
käigus toimusid erinevate huvigruppide vahel diskussioonid ja võimuvõitlus.
Saksamaa kavatsused ja sõjalised jõud. 
Saksamaa ei esitanud Eesti riigile mingeid nõudmisi, ultimaatumeid, vägesid ei toodud sisse 
vägivalla ega  kokkulepete  alusel. Saksamaa seisukohalt ei olnud tegemist Eesti 
okupeerimisega, vaid varem Venemaale kuulunud alade okupeerimisega. Okupatsiooniaja 
vältel tekkis sakslastel kindel siht  endised  Vene alad ühendada Saksamaa külge.
Enamlaste lootused ja sõjalised jõud. 
Väljaspool Eesti loodi Arhangelskis liitlaste ekspeditsiooniväe juures Briti armee Slaavi 
leegioni Eesti kompanii. Üksuse moodustamise algatajaks oli alampolkovnik Johan Laidoner,
kes endise Vene keisririigi ohvitserina lahkus enne Saksa okupatsioonivägede poolt Eesti 
okupeerimist läks 1918. aasta märtsis Petrogradi, kus lõi ta põrandaaluse võrgu, mis toimetas 
Nõukogude Venemaalt Eesti ohvitsere ja sõdureid põhja, kus asusid Briti 
ekspeditsioonikorpuse väed. Slaavi leegioni Eesti kompanii, kandis Briti vormi ja 
rahvusvärvides käisekilpi.
Samuti moodustati Prantsuse võõrleegioni juures 1918. a. septembris Eesti kompanii, kuhu 
koondati kõik eestlased (200 ringis , neist 50 ohvitserid) Prantsuse ekspeditsioonikorpuse 
Eesti leegioniks kapten Jaan Lutsari juhtimisel. Mehed kandsid Prantsuse vormi ning eesti 
rahvusvärvides kraelõkmeid ja baretimärki. 1919. aastal juunis toodi leegion Eestisse.
Mandri-Eesti okupeerimine, kokkupõrked. 
20. veebruaril 1918 maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti  saari  enda käes hoidsid,
Virtsus. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud.
Reaalselt püüdsid vastupanu osutada pealetungivate saksa vägede eelsalkadele ainult eesti 
enamlaste poolt organiseeritud Eesti Punakaart. 21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa 
Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja 
valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva 
toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardisalgad asusid võitlusesse Saksa 
okupatsioonivägedega.
23. veebruaril 1918 toimus Keilas lahing brigaadikomandör Põllu ja sõjalaevalt "Rjurik" pärit
madrusest komissari Navtšenja (Навчьен) juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud 
Saksa vägedega, kes võitsid ja langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler.
23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõunapool ja hiljem pärast 
taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja 
saadetud punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 
punakaartlast.
26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille 
tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks.
28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi
mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, 
mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati 
saksa vägede poolt.
Enne lõplikku taganemist hävitati Vene vägede poolt Peeter Suure merekindluse 
rannapatareid Suurupi külas, Viimsi poolsaarel, mererinde telefonikeskjaam 24 kp. ja Aegna 
ja Naissaare rannapatareid 25. kp.
24. veebruaril jõudsid Saksa keisririigi väeosad  Tartusse  ja (385. maakaitseväediviisi) 
lendsalk Pärnusse (8. armee) väeosad 25. veebruaril Viljandisse, Tallinnasse, 26. veebruaril 
Paidesse ning 4. märtsiks Narva.
Bresti   rahuleping . 
Bresti rahu sõlmisid 3. III 1918 Brest-Litovskis Nõukogude Venemaa ja Keskriigid Bresti 
rahulepingule kirjutati alla 3.märtsil 1918 ja mitte enam varasematel tingimustel, mida 
Saksamaa oli soovinud, vaid raskendatud kujul. Sakslased tegid selge vahe sisse: need alad, 
mis olid vallutatud sõjalsielt enne 1918.aastat, pidid minema täiesti Saksamaa kontrolli alla- 
Kuramaa, Riia linn ja Lääne-Eesti saared. Venemaa lubas  loobuda  suveräänsetest õigustest 
nenele aladele. Venemaa kohustus mitte sekkuma nende siseasjadesse. Kogu selle piirkonna 
tuleviku määramine jäi Saksa valitsuse asjaks.
Halduskorraldus: Baltimaade  sõjaväeline  valitsus, AOK 8, korpusepiirkonnad.
Eesti mandriosas kehtestati tegelikult sõjaväeline diktatuur. Kõik võimuliigid, nii täidesaatev-
kui  kohtuvõim  läksid Saksa sõjaväelaste kätte. Juhtisid Eesti ala oma käskkirjadega. Kõige 
kõrgemaks instantsiks oli Saksa idarinde ülemjuhatus (Ober-Ost). Idarinde ülemjuhatajaks oli
Baieri prints Leopold. Eesti ja Põhja-Läti vallutanud 8.armee juhatus (AOK 8), eesotsas 
Kircbach, kes vahetati varsti välja Hugo von Katheni vastu (jalaväekindral). Tähtsad 
kindralid ei hakanud enda elu keeruliseks tegema sellega, et oleksid Eesti ja Läti elu juhtinud.
Kõik korraldused  vajasid nende allkirju. Tegelikult moodustati 8.armee staabist 
tsiviilhaldusosakond, mis administreeris allutatud alasid. Nende tööd koordineeris 8.armee 
staabiülem  major  Franz. 8.armee vastutusala jagati kaheks: taastati 1917.aastal pärast 
veebruarirevolutsiooni likvideeritud vana kubermangudevaheline piir. 68.korpusepiirkond 
hõlmas Põhja-Eestis ja 60.korpusepiirkond hõlmas Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätit. 
68.korpuspiirkonna eesotsas oli Seckendorff ja 60.korpuspiirkonna eesotsas Pappritz. Pigem 
tegelesin nende staabiohvitserid kohaliku elu korraldamisega. Mõlemad koprusepiirkonnad 
jagunesid maakondadeks (kreisideks), mõlemas korpusepiirkonna Eesti osas oli 4 kreisi. 
Põhjakorpuse piirkonnas Lääne-, Harju, Järva- ja Virumaa ja lõunas Pärnu-, Viljandi-, Tartu- 
ja Võrumaa. Nende eesotsas oli kreisipealik (Kreishauptmann), enamasti mingi diviisi või 
brigaadi ülem. Oli vormiline tegelane. 
Loodi linnakreisid (Stadtkreis), mille eesotsas oli linnapealik (Stadthauptmann), kelleks oli 
Saksa ohvitser. Sellised linnakreisid olid Tartu, Tallinn ja Narva. Kõikide asutuste juures 
alustades 8.armee juhatusest kuni madalamani, kutsuti välja Nõukojad ehk Beirat-id. Nende 
liikmeteks  kutsuti kohaliku tsiviilelanikkonna esindajad. Nendeks olid ennekõike baltisaksa 
aadlike esindajad. Madalamatel tasanditel kaasati ka teisi seisuseid. Mõngingatel puhkudel 
üritati kaasata ka eestlaseid, aga neid väga näha ei tahetud seal. 
Kohalike tsiviilide kätte jäi kaks kõige madalamat haldusastet. 1) haldusringkond 
(Amtsbezirk), selle piirid kattusid kirikukihelkondade piiridega. Taastati justkui üks 
haldusaste, mis oli  ammu  kaotanud oma tähenduse. Selle eesotsas seises haldusringkonna 
eestseisja (Amtsvorsteher), kelles oli keegi kohaliku kihelkonna mõisnikest. Määrati ametisse
Saksa sõjaväelaste käskkirjadega. 2) Eestlastele jäi kõige madalam aste – kohalik ringkond 
(Ortsbezirk)- mis vastab valdadele. 
 Okupatsioonivõimud ja Eesti iseseisvus: poliitilised piirangud,
Kohaliku ringkonna eesotsas seisis kohaliku ringkonna eestseisja,  vallavanem  
(Ortsvorsteher). Ei olnud aga kohalik omavalitsus. Valla nõukogud saadeti laiali. Valimisi ei 
toimunud.
Eestlastele lubati  kultuurautonoomia . Sakslased tegid näo, et eestlased pole vabariiki välja 
kuulutanud, suhtuti neisse kui endisesse vene provinti, ehk siis mittetunnustamise poliitika. 
teiseks osaks oli poliitiline  tasalülitamine , keelati ära igasugune poliitiline tegevus nagu nt 
rahvakogunemis- meeleavaldused, rongköigud, koosolekud, karistused olid ranged. Jätkus 
Eesti  Maarahva  Liidu tegevus, esitades  end põllumeeste kutseesindajate koguna, mitte 
poliitilise grupina. Maarahvaliidu juhtkonnas oli suht palju saksa okupatsiooniga seotud, nad 
olid veidi nõus tegema koostööd saklastega, hiljem oli sellega jama.  Kõik seltsid pidid saama
kinnituse sakslaste käes.
24. veebruaril 1942 tähistati "Estonia" kontserdisaalis Eesti Venemaast lahkulöömise 
aastapäeva, kuid seda keelati otseselt nimetada iseseisvuspäevaks.,
 tsensuur, 
 Kinni pandi kõik erakondlikud  ajakirjad , aga ka enamik mitteparteilisi. Ilmus vaid kolm 
eestikeelsed päevalehte- Tallinna Teataja, Postimees , Maaliit. Seda põhjendati paberi 
puudusega. Saksa ajakirju ilmus ka üsna palju. Ajakirjanduse üle oli kahekordse tsensuur, ehk
enne trükki aandmist ja enne müüki andmist. Asutati spetsiaalsed ajakirjandusbürood 
(Pressestelle). Ei piirdutud vaid ajalehtede tsenseerimisega, saksa ajakirjanikud kirjutasid ise 
juhtkirje ja neid oldi kohustatud avaldama. Sakamaale esitati seda kui eesti toimetuse 
arvamust, kuna ei tohtinud muud öelda. Kõiki trükiseid tsenseeriti, sh ka raamatud. Ka 
raamatukogudes ja kauplustes vaadati üle vanad trükised. eelkõige vaadati punaselt 
meelestatud üle. 
rahvusväeosade likvideerimine. 
Ka rahvusväeosad tegutsesid mingi aja edasi. Kasutati avaliku korra hoidmisel tagalas või 
rindel. Nad koguni kasvasid, ristiti ümber Eesti Sõjaväeks.  Aprillis  saadeti laiali.
Repressioonid
Kindralkomissar Litzmann andis Eesti Vabadusristi kavaleridele õiguse oma risti avalikult 
kanda, samuti lubati avalikult representeerida rahvuslippu ja -sümboolikat, kuid edasisi 
järeleandmisi ei järgnenud. Eesti jäi Saksa okupatsiooni alla.
Enamlasi hukati ja saadeti vangilaagrisse Naissaarele ja Pääskülla. Tapeti sõdureid omajagu, 
vene omi. Mitte tavalsied sõjavangid, vaid laamendavad. tartu kõige suurem hukkamiskoht, 
mujal vaid mõned  teated . Tapeti neid tsiviile ka, kes kasutasid  relvi  sakslaste vastu. 
Poliitilistel põhjustel hukkamisi ei toimunud. Arreteeriti küll ja neid saadetigi sinna 
vangilaagritesse. Seal võis olla mitutuhat neid. 
rahvuslased: pantvangistamised. Hoiti et kui peaks midagi juhtuma, saksa vastu ülestõusud 
olema, siis hakatakse neid tapma . Lui  Olesk , kes oli enne sAksa okupatsiooni Tarti valla 
esimees. Mari Raamot, Jaani abikaasa, korraldas Ajutise Valitsuse rahaasju. tema abikaasa ja 
poeg võeti pantvani, et äkki Jaan annab end üles. 
poliitikud, hakati suvel  arreteerima . Päts sattus väljamaale  vangilaagri  Strandman Eesti 
vanglas, Konik ja Põdder ning muidugi oli neid rohkem. 
Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste saatus on siiani veidi ebaselge. Nad olid teel üle kinnikülmunud 
Soome lahe, kuid nad jäid kadunuks. Isegi mingid põrmud toimetati koju. Ametlik uurimine 
kinnitas, et jõudes Suursaarele, sattus sakslaste otsa ja ta lasti maha. See versioon on kahtluse 
all, üks argument on, et on mingi foto Jüri Vilmsi mahalaskmisest, mis on töödeldud. 
Tõenäoline on, et sakslased said nad kätte, aga kuidas ja millal, seda ei tea.
Balti (hertsogi)riik: maakogude otsused, 
Baltisakslased olid oma positsiooni tugevdanud. Baltisakslased võtsid üle linnavalitsused. 
Linnavalitsused, need mis olid juba enne 1917.aasta veebruarirevolutsiooni eestlaste käes, 
saadeti laiali. Asendati eestlastest linnapead ja nõunikud baltisakslastega. Baltisakslased 
ajasid edasi Balti riigi loomise mõtet. 
Balti aadel otsustas kokku kutsuda valitavad rahva esindusorganid, mis oleksid pädevad  
pöörduma  Saksa keisri poole  ametliku   palvega . Mindi seda teed, et kõik vallavanemad  
käsutati maakonnalinnadesse kokku ja nemad pidid oma seast nimetama esindajad, kes 
pidanuks talurahavst esindama edaspidi. Esimesena astus kokku Eestimaa  maakogu 9.aprillil 
1918 (Landerversammlung) Tallinnas. Võeti vastu endale sobivad otsused ehk pöörduti rahva
esinduskogu nimel Saksa keisri poole kahe palvega: 
1) Saksamaa jätkaks Eestimaa kubermangu sõjalist kaitsmist;
2) paluti, et Saksa keiser aitaks kaasa Eestimaa lahtiühendamisele Venemaa küljest.
10.aprillil toimus sama asi Riias Liivimaa maakogu nime all. Seal olid lisaks eestlastele ja 
baltisakslastele ühendatud ka lätlased. Seal kirjutati protestikiri, et Eesti maanõukogu on juba 
otsustanud Eestimaa lahtiühendamise Venemaa küljest, on kuulutanud iseseisva Eesti 
Vabariigi ning Eesti vallavanematel pole õigust seda ümber muuta. Protest jäi protestiks. 
Liivimaa maanõukogu koosolek viidi lõpuni ja pöörduti samade palvetega Saksa keisri poole,
mis otsustati ka Tallinnas.
Baltimaade maanõukogu, 
9. aprillil moodustati Eestimaa rüütelkonna, suurmaaomanike, väikemaaomanike ja 
linnaelanike esinduskogu Eestimaal, Tallinnas Eestimaa Maakogu ja 10. aprillil, Riias 
Liivimaal Liivimaa Maakogu.
Uued riigid 12. aprillil 1918.
Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale
vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhitav ühine maapäev (Maanõukogu), mille  koosseisus  
olid Kuramaa, Liivimaa, Saaremaa, Riia ja Eestimaa rüütelkondade, linnade, vaimulikkonna 
ja valdade talupoegade esindajad. Maanõukogu koosnes 58 liikmest. 
Berliini täiendusleping, 
hertsogiriigi väljakuulutamine. 
12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu Riias Balti Hertsogiriigi välja
Majanduspoliitika . 
Kõikidel Saksamaa vallutatud Euroopa aladel kavatsesid natsid oma sõjategevuse ja 
okupatsiooni kulude katteks ära kasutada kohalikke ressursse, tööjõudu ja majandust 
tervikuna. Peamine vahend oli sundmüük väga madalate hindadega. Niisiis  pidi 
põllumajanduslik Eesti toitma Saksa armeed idarindel, okupatsioonijõude kohapeal ja 
eksportima toodangut ka Saksamaale. 
Tööstuses ega  teeninduses  ei kavatsenud Saksa okupatsioonivõimud olemasolevaid 
omandisuhteid muuta. Enamik nõukogude aja natsionaliseerimisi jäi jõusse. Sakslaste 
kontrollitavad riigi- või eraettevõtted riisusid suurema osa kasumist. Kolmanda  Reich 'i 
ostetavate kaupade hinnad ja inimeste  palgad hoiti väga väikesed, need moodustasid umbes 
60% Saksamaa kõige vaesema provintsi Ida-Preisimaa hindadest ja palkadest. Süveneva 
kütusekriisi pärast pöördusid Saksa võimud Eesti põlevkivitööstuse poole. Tehti  mõningaid  
investeeringuid ning kallima, vabade inimeste tööjõu kõrval rakendati ka koonduslaagrite 
juute  ja Nõukogude sõjavange. Ida-Virumaa põlevkivitööstuse ümber rajati terve 
koonduslaagrite süsteem. Tingimused nendes laagrites olid kohutavad ja suremus suur. Eesti 
taludesse tööle saadetud Nõukogude sõjavangide elu oli tunduvalt parem. Mitu tuhat inimest 
Eestist olid Saksamaal Ostarbeiter'i rollis, nende seas ka paljud kohalikud venelased. 
Tingimused ei olnud nii halvad kui laagrites, aga tegemist oli sellegipoolest sunnitööga.
Saksa võimud teenisid okupatsioonist kasumit, kattes mitte üksnes okupatsiooniga seonduvad
kulud, vaid eksportisid ka suures koguses toitu ja muid tooteid nii rindele kui ka Saksamaale. 
Andmed näitavad, et Eesti tootis tähelepanuväärsel hulgal toiduülejääke, kuid normaalseid 
sissetulekuid maha  surudes  tekitasid sakslased elanikkonna seas laialdase alatoitumuse. 
Saksastamine.
Saksastamine oli üsna ettevaatlik ja tagasihoidlik. Saksa keel oli ainule asjaajamiskeel, eesti 
keel oli vaid äärmsel juhul ja suuline. Kas mitte kohtutes. Algkoolides taastati saksa keele 
õpetamine . Püüti juurutada ka saksa koolisüsteemi. Koolides olid Preisi õppekavad, need olid
õpilaste isiksust maha suruvad. Toimus selektsioon õpetajaskonnas. Likvideeriti ka koolide 
sisemine autonoomia, igast komiteed saadeti laiali, kooli inspektorid määrati saksa 
sõjaväevõimude käsuga. Tartu ülikool pidi lõpetama õppetöö 1918 pärast saksa vägede 
sissetulekut, vene üliõpilased ja õppejõud sunniti lahkuma, neid oli väga palju. Suvel tehti 
ettevalmistusi Saksa ülikooli avamiseks. See jäi tunduvalt väiksemaks. 
 Vastupanu,
Eesti poliitikud arvasid, et saavad oma asja edasi ajada. Sakslastega üritati kontakte luua 
Ajutise Valitsuse poolt. Nad said tööd jätkata, koos käia ja arutada, kuid keegi midagi ei 
täitnud. Aprillis keelati nende tegevus.
Esimeseks lahkmeks eesti-saksa vahel kujunes märtsikohtumine, kus oli jutt Tallinna 
linnavalitsuse komplekteerimine. Kui sakslased ei olnud tingimustega nõus, siis eestlased 
kuulutasid, et nemad sellest valitsemisest osa ei võta. Asepeaminister Vilms allkirjastas 
Ajutise Valitsuse ringkirja 6. märtsil. Pandi südamele, et neid ei lastaks vägivaldselt laiali 
ajada ja määrata neile kohtadele, mis peaksid olema valitavad. Samuti soovitati tunnistada 
võimuna Eesti Maanõukogu, levitada iseseisvusideid. Suuri tagajärgi sellel ei olnud, vastu 
keegi ei saanud hakata. Midagi ikka oli- nt Eesti vallalavanemate vastuseis ja üleüldine 
vastuseis Balti Maariigi loomisele. S
 Eesti Kaitse Liit, 
Rahvuslaste suurim saavutus oli relvastatud struktuuri loomine. Tallinnas kutsuti ellu 
abipolitseina Bürgerwehr-Omakaitse. Eelkõige olid seal baltisakslased, aga ka eestlasi. 
Eesotsas Wilde ja  Pitka . Jäme ots oli eestlase käes. Salaja hakati looma eesti rahvuslikku 
relvaorganistatiooni, hiljem  Kaitseliit . Esialgu loodi need kaitseliidu salagrupid salaja 
Tallinnas, hiljem laienesid. 
välisdelegatsioon. 
Kõige olulisem oli välisdelegatsiooni tegevus, kes  tutvustas  Läänele Eestit ja selle soove. 
Delegatsioon takerdus Soome kodusõjas ja jõudis Stockholmi märtsis. Nad ei saanud 
kodumaale  tagasi pöörduda, otsustati jääda Euroopasse ja teha kihutustööd Eesti 
vabastamiseks. Selle tegevus oli edukas. Maikuus 1918 saadi de  facto tunnustus, esialgu 
Inglismaalt, aga ka Prantsusmaa tunnustas 
Saksamaa lüüasaamine, 
Compiegne’i relvarahu, 
väljaastumised  Tallinnas,
võimu ülevõtmine, 
Riia leping.
Vabadussõda
N. Venemaa tegevus: eesmärgid, sõjalised jõud, operatsioonikava, 
13.11.1918 tühistas Vene ühepoolses korras Bresti rahulepingu. Mingisuguseid läibrääkimisi 
sel teemal teistega ei toimunud. Samaegselt valmistas Punaarmee juhtknd ette pealetungi 
Lääne suunas- eesmärgiga taastada Vene impeeriumi sõjaeelsed piirid ja luua otseühendus 
Saksamaaga (Sellest siiski avalikult ei räägitud. ) kiirendamaks seeläbi maailmarevolutsiooni.
 Vacietis andis 16.11 oma alluvatele direktiivi, milles  muuhulgas  rõhutas, et poliitiline 
olukord nõuab Pihkva  ja Narva kiiret vallutamist Punaarmee poolt. 18.11.1918 Vacietis andis 
otsese lahingukäsu. Punaarmee kasutas ettekäändeks ja propagandaks väidet, et Eesti ja Läti 
aladel on suured toidutagavarad ja nende  vallutamine  aitaks lahendada toiduprobleemi.  
Kõige olulisem põhjus sõja alustamiseks oli tegelikult maailmarevolutsioon.
Eesti kütiväeosad.
ehk Eesti Punased Kütid  olid Punaarmees Venemaa kodusõjas ja Eesti Vabadussõjas 
võidelnud eestlastest koosnenud väeosad.
Riigikaitse  korraldamine: Kaitseliit, vabatahtlike värbamine,  sundmobilisatsioon .
Eesti  rahvaväe  organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata umbes  2200 meest, 
lisaks 14 000 kaitseliitlast, vähem kui pooled neist püsside ja varustusega ning ilma ainsagi 
suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. 16. nov lasi Eesti Ajutine Valitus 
luua Rahvaväe. Sinna kavatseti värvata 25 000 meest. Vabatahtlikest loodeti formeerida 
diviis . Kuid oli palju raskusi, puudu oli riietest, tööriistadest, relvadest- kõigest. Pealegi 
vabatahtlike värbamine ei andnud tulemusi. Tuli kokku vaid 2200 meest (põhjuseks 
sõjatüdimus ja väike eneseusk). 1. dets läks lahti sundmobilisatsioon ja selleks ajaks oli sõda 
juba alanud.
Punaarmee pealetung: Narva lahing, taandumine Viru rindel, 
22. nov marssisid kaks kütipolku Narva peale, lootes et sõjatüdimuses sakslased annavad 
vastupanuta alla. Seda ei juhtunud. Jaanilinna kaitsev rügement lõi punased polgud puruks. 
Nov lõpus suunati tähelepanu Narvale ja lõbiosa vägedest koondati sinna. 28. nov 
varahommik algas suurtükitule ja pealetungiga. Nad löödi küll tagasi, kuid sakslased ja 
eestlased taganesid. Punaarmee jäi pärast Narvat nädalaks passiivseks. 
Uus pealetung algas 6.dets, kujunedes kiireks ja edukaks. Tahvavägi üritas vastupanu 
osutada, kuid ikkagi taandus. Üksteise järel langesid Jõhvi, Kunda, Rakvere,  Tapa  ja 
Aegviidu . Ka Kesk-Eestis hõivati Avinurme, Rakke, Koeru,  Mustvee - Laiuse, Jõgeva, 
läheneti Põltsamaale ja Paidele. 
olukord Lõunarindel, Tartu langemine, olukorrahinnangud aastavahetusel.'
25 nov algas pealetung Pihkvale. Alguses saksalased aitasid, kuid lahkusid siis. Põhjakorpus 
ei saanud üksi hakkama ja jättis ka linna maha 
Kõige lootusetum olukord oligi Lõuna-Eestis, kus olid peremeheks sakslased. Eesti tsiviil ja 
sõjaväevõimude mõju oli pea olematu.  Viivitus  oli tingitud vaid sellest, et sakslased pidid 
enne enamlasi lahkuma. Võru ja Valga läksid üle ilma vastupanuta, ka mujal oli vastupanu 
üliväike. Saadi ka Tõrva ja Mõisaküla raudtee. 
Aastavahetusel  kulges  ringejoon üle Kehra, Paunküla, Mäo, Aidu, Puurmani, siis lääne poole 
Tarvastu,  Kärstna , Kilingi-Nõmme. Otsene oht ähvarsas Tallinnat, Paidet. Põltsamaad, 
Viljandit ja Pärnut
Ka rahva seas oli üsna niru meeleolu. Jõukamad üritasid põgeneda või yolotasid kuskil 
restodes. Maanõukogu hindas olukorda katastroofiliseks. Hõigati Sb poole, et äkki saab abi.
Eestimaa Töörahva Kommuun : väljakuulutamine, valitsemine, majandusreformid, 
terror.
oli Narvas 29. novembril 1918 välja kuulutatud ja kuni 18. jaanuarini 1919, st 52 päeva 
eksisteerinud riigisarnane  moodustis , omanimetusega nõukogude vabariik ja tegelikult 
Nõukogude Vene "ripatsriik" (enamik riigile omaseid tunnuseid puudus).
Pärast Eestimaa Punaarmee ja Nõukogude Venemaa Punaarmee tõrjumist Nõukogude 
Venemaa pinnale eksisteeris ETK  juhtkond  ETK Nõukogu eksiilis Nõukogude Venemaal 
Lugas ja Staraja Russas, 5. juunil 1919 kuulutas ETK Nõukogu ja VK(B)P KK Eesti 
Osakondade Keskkomitee ühisel koosolekul Dno raudteejaamas Eesti Töörahwa Kommuuna 
tegevuse lõpetatuks
Eesti Töörahva  Kommuuni  juht oli Jaan Anvelt, sõjalise jõuna toetasid valitsust Eesti 
kütiväed ning Nõukogude Venemaa Punaarmee.
Eesti Töörahva Kommuun jätkas Nõukogude Venemaalt Eestisse tulnud bolševike poliitikat:
 tööstusettevõtted natsionaliseeriti
 mõisatest tehti ühismajandid ehk kommuunid
 valitses punane terror
 kõikide usutunnistuste pappide kui valeõpetuse laialijaotajate 
kontrrevolutsionäärideks ja töörahva vaenlasteks tunnistamine ja kiriku ja vaimulike 
tagakiusamine, eeskujuks Nõukogude Venemaal 23. jaanuaril 1918 dekreet kiriku 
eraldamisest riigist ja koolist.
Vormiliselt pidi Eesti Töörahva Kommuun olema eesti tööliste riik, pikemas perspektiivis 
Nõukogude Venemaa koosseisus. Tegelikkuses polnud Eesti Töörahva Kommuun iseseisev 
riik, sest ETK juhtkonnal polnud reaalset võimu ning ETK juhtkond allus Nõukogude 
Venemaa sõjaväe juhatusele. ETK-l polnud õigust väljendada kogu eesti rahva tahtmist – 
demokraatlikult valitud rahvaesindus oli Tallinnas asuv Eesti Ajutine Valitsus, ETK-d ei 
tunnustanud riigina ükski teine maailma riik peale Nõukogude Venemaa (mida samuti selleks 
ajaks polnud veel ükski riik tunnustanud) ja ETK-s kehtis vene rahaSamuti toimus ETK 
rahvusvaheline suhtlus Vene SFNV Välisasjade Rahvakomissariaadi kaudu
Murrangu põhjused: Rahvaväe kasv, vabatahtlike väeosad, juhtimisaparaadi 
korrastamine. 
Kuid selle asemel, et  omariiklus  kokku variseks, leiti uus moraalisüst. Kui selgus, et keegi 
teine nende  kodumaad  ei kaitse, kasvas vabatahtlike arv (Skautpataljon, Sakala Partisanide 
Pataljon , Kalevlaste Malev jne) Nende moodustatud üksused paistsid silma lahingumoraali ja 
võitlustahtega ning neid kasutati otsustavates lahingutes. Eriti kuulus oli J. Kuperjanovi  
partisanisalk, mis tegutses vaenlase tagalas.  Eriti oli roll kooliõpilastel. Rahvaväe arvukus 
kavas tänu sellele aastavahaetusel 6000 peale ja jätkas kasvu. See aitas kaasa rahva meeleolu 
muutumisele ja omariikluse toetus kasvas. Rahvaväe juhtimine  paranes  pärast seda, kui 
23.dets loodi ülemjuhataja ametikoht ning kogu sõjategevuse koordineerimine koondus 
staabiülema J. Laidoneri kätte ja Jaan Soots  oli ka staabiülem. Siitpeale hakkas tegevus 
minema sihiliseks. 
Välisabi: Suurbritannia, Soome, Skandinaavia. 
Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. 
novembril avaldas Suurbritannia asevälisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas 
sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbritannia  sõjalaevastik , 
demostreerides esimese riigina, et nad ei ole enamlaste ees üksi. Tänu inglaste abile oli Eesti 
rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja 
varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut 
kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt.
Soomest saadi 1918 nii relvi kui ka rahalist laenu, kuid sõjaväeosasid ei saadetud. Seepeale 
estofiilid käivitasid kampaania ja mõningad väeosad siiski saabusid, kokku üle 3000 inimese. 
KA Taanis ja Rootsis üritati sama, kuid sealsed salgad olid pisikesed.
Vene valged.
enamlastevastaseid sõjalisi üksused ehk valgekaart . 
Maailmasõjajärgne suurim  kodusõda  peeti maha Venemaal. Tegelikult oli see alanud juba 
1917. aasta lõpul, mil paljud Venemaa piirkonnad keeldusid Petrogradi uusi kommunistlikke 
võimumehi tunnustamast. Esialgu õnnestus enamlastel vastuhakud maha suruda, kuid 1918. 
aasta kevadel puhkes kodusõda uue hooga. Mitmel pool tekkisid „valged” valitsused, ms 
tuginesid enamlaste poolt laiali aetud Asutava Kogu liikmetele . Valgete eesmärgiks oli „ühtse
ja jagamatu” Venemaa taastamine.
Murdelahingud: soomusrongide tegevus, meredessandid; lahingud Tallinna eel, Kesk-
Eestis ja Lõunarindel.
1919 toimunud rindevõitlused on tuntud murdelahingute nime all. St et kaitselt mingi üle 
ründele, luurele jne. Tallinnas kandis löödi 5. jaanuaril tagasi edukalt mitmed Punaarmee 
rpnnakud, 5. jaanuaril hõivas soomusrong Aegviidu raudteejaama. Enamlased tõmbusid selle 
peale mitukümmend kilomeetrit tagasi, seega avanes Rahvaväel võimalus edasitungiks. 
Kesk-Eestis seiskasid Rahvaväe allüksused pealetungi Paidele ja Põltsamaale. Lõunarindel 
peatati edasitung Pärnule ja saavutati edu Kärstna mõisa piirkonnas
Rahvaväe  vastupealetung : Utria  dessant ja Narva vabastamine; 
Rahvavägi  oli küll arvulises vähemuses, kuid hakkas tasapisi Eestit vabastama. 12. jaanuar 
vabastati Rakvere ja mõeldi Narva peale. 17. jaanuar maandus Utria rannikul 1000 
meredessanti. Selle põhijõud sulgasid Laagnal Punaarmee taganemise, soome vabatahtlikud 
suundusid Narva pool eja vabastasid selle õhtuks. Sellega aktiivne lahingutegevus Viru rindel
lõppes ja Tahvavägi asus Narva jõe joonel kaitsele.
Tartu vabastamine; võitlused Tartu–Valga suunal, 
Tartu vabastamisel etendasid olulist osa soomusrongid. Nendega ühinesid Kuperjanovi 
partisanid. 14 jaanuar jõuti Tartusse (eelnevalt oli ka veits kokkupõrkeid). Punaarmee oli 
koondanud sinna lisajõude ning järgmine päev tuli linna vabastajatel pidada kaitselahninguid 
läti küttidega. 
Valga ja Võru vabastamine. Paju lahing, 
Pärast lühikest hingetõmbepausi suunduti Valga alla. Valga oli ülitähtis raudteesõlm, mille 
kaudu toimus suurem osa Nõukogude Läti  varustamine. Peajõud liikusid soomusrongidel 
Tartu-Valga  raudteed pidi, lüües vahepeal lahinguid punalätlastega. Rinde vasak tiib liikus 
Võru suunas, et lõigata läbi Pihkva-Valga raudtee. Valga kaitseks koondas Punaarmee suured 
jõud.
31. jaanuaril toimus Valgast põhja pool Paju lahing- üks Vabadussõja verisemaid lahinguid. 
Surmavalt haavata sai ka J. Kuperjanov . Alles õhtul õnnestus kütid välja tõrjuda. 1. veebruar 
marssis Rahvavägi Valka ja sama päev vabastati ka Võru. 
Kevad-talvised kaitselahingud: Punaarmee uued pealetungid Lõunarindel.
Rindejoon nihutati Venemaa poole peale. Oht Petrogardile ja Riiale sundis Venemaad end 
liigutama. Eesti piiridele koondati Läti ja Eesti Punaarmee ja 7. armee, mille  käsutuses  oli 
suur osa reservist. Vastase ülekaal Lõunarindel kujunes pm 3x. 
Veebruari keskel hakkas taas Peale Punaarmee rünnakud ja need olid  edukad . Soomusrongid 
pidasid vastu, kuid jalavägi taandus. Vene ja Läti alad võideti tagasi. 
Punaarmee jõudis Haanja kõrgustikuni, lisaks lähenes Valgale. Pidev manöövrisõda mõjus 
eestlastele kurnavat, kuna puhkehetki polnud. Lisati üksused Narva alt ja Kaitseliidust. Tänu 
sellele suruti  vaenlane  taas piiri taha.
Aprilli keskel alustas Punaarmee taas rünnakut, seekord Võrule. Sellega loodeti hävitada 
soomusrongid. 22. aprillil olid nad vaid paari km kaugusel. Võeti suund ka läände, Rhja all 
tagasi eestlasi ootamatult. Õnneks suudeti mõlemas kohas olukord normaliseerida. 
Punaarmee väosad olid end ammendanud, Venemaa juhid pöörasid oma tähelepanu aga 
Poolale. Mai keskpaigaks olid võõrväed lahkunud. Viru rinne oli selle aja jooksul  üsna 
rahulik
Rahvaväe pealetungid mais 1919: Petrograd; Pihkva; 
Laidoner tahtis jälle sõjategevuse üle kanda Vene  alale . See algas Põhjakorpuse löögiga 
Narva alt Petrogradi suunas. Eesmärk oli jõuda Luuga  jõeni , purustada ülepääsud ja hõivata 
Jamburg. Juba kolme päevaga olid eesmärgid täiedetud, Punaarmee tagnes. Juuni alguses 
jõuti Petrogradi juurde, Rahvaväe osalus pealetungis jäi väikseks. 
Kasutamaks Narva all saavutatud edu, kavandati pealetungi Pihkva suunas. Eesti 
kommunistlik kütideviis tuli üle ja avas tee Punaarmee tagalasse. Pihkva langes Venemaa 
kätte. 
Üldse mindi aina sügavamale Venemaale, kuna valitusus ol isegaduses ja Punaarmee  moraal  
madal. 
Jakobstadt.
5. juunil jõuti oma vallustega Jakobstadi Väina jõeni, kus kohtuti Poola armeega. Koos Läti 
Punaarmeega lakkas olemast ka Läti NV. Marsti ka Võnnu linna. Edasi ei tungitud, kuna 
Saksa väed jõudsid Riiasse ja tulid Võnnu peale.
Landeswehri sõda.
oli Eesti Vabadussõja raames 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919 kestnud sõjaline konflikt 
Lätis paikneva Saksa väekoondisega, mille koosseisu kuulus ka baltisakslastest koosnev 
Landeswehr  (saksa k. Maavägi).
 Läti sõjalis-poliitiline olukord. 
Lätis puudusid mehed, keda sõdima panna, kuna enne Saksa okupatsiooni olid enamus 
kütipolgid läinud Venemaale ja valmistus 1918 nov tungiks kodumaale, et sakslased välja 
ajada. Läti Ajutine Valitsus pöördus Saksamaa poole. Saksa oli nõus ja nihutas oma maa 
kaitsepositisioonid Leeduni. Läti ja Saksa huvid langesid kokku, Läti kaitsmine enamlaste 
pealetungi eest jäi sakslaste kätte. 
Saksa vabatahtlikud,
Läti ajutisel valitsusel muud võimalust, kui tunnustada 7. detsembril Landeswehri Läti riigi 
sõjaväena. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku August Winnigi vahel sõlmitud 
kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud 
kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee, mis oli Läti Vabariigi suhtes 
vaenulikult meelestatud. 29. detsembril allkirjastas Läti valitsus Winnigiga lepingu, mille 
kohaselt said Läti kodakondsuse ja kõik õigused (muuhulgas ka õiguse maad saada) kõik 
Saksa kodanikud, kes neli nädalat olid Läti riigi teenistuses sõdinud.
 Liibavi riigipööre,
Edukamalt läks Landeswehril aga 16. aprillil, kui baltisaksa väeosad desarmeerisid Liibavis 
asuvad Läti üksused, võtsid enda kontrolli alla valitsusasutused ning arreteerisid Ulmanise  
valitsuskabineti liikmed.
Ulmanisel õnnestus põgeneda Liibavi sõjasadamas asuva auriku "Saratov" pardale Antandi 
kaitse alla. Kõik see toimus kindral Goltzi vaikival heakskiidul. Mõni päev hiljem moodustati
sakslastele sobivam uus nukuvalitsus läti kirjaniku Andrievs Niedra (pildil) juhtimisel. Läti 
rahvusnõukogu mõistis 12. mail riigipöörde hukka ning nõudis Ulmanise valitsuse ametisse 
ennistamist.
 Riia vabastamine.
Sakslased vallutasid Riia ja liikusid edasi, et võimu laiendada, kuid põrkasid Võnnus kokku 
eestlastega ja kuna eestlased polnud nõus taganema algasid esimesed kokkupõrked
 Eesti–Läti vahekorrad. 
K. Ulmanise valitsus pöördus abi saamiseks ka Eesti poole.  Kaaluti  ka valitsuse 
evakueerimist Tallinna, kuid hiljem sellest siiski loobuti. 20. jaanuaril andis Eesti valitsus loa 
Läti relvastatud jõudude loomiseks Eesti pinnal. Eestlaste plaaniks oli neid vägesid kasutada 
puhvri loomiseks lõunapiiril. 15. veebruaril andis Eesti vägede ülemjuhataja korralduse Läti 
väeosade loomiseks Eesti 2. diviisi alluvuses. 17. veebruaril saabus Tartusse grupp Läti 
ohvitsere ning töö algas. 28. veebruaril mobiliseeriti kõik Eestis elavad lätlased, hiljem ka 
lätlased Eesti vägede kontrolli all olevatel Põhja-Läti aladel. 31. märtsil moodustati Läti 
brigaad , mille ülemaks sai kindral Jorģis Zemitāns ja mille tugevuseks oli umbes 9800 meest.
Landeswehri sõja põhjused.
Võimul oli Karlis Ulmanise rahvuslik valitsus, mis oli äärmiselt ebakindel, sest 
enamlusel oli lätlaste hulgas populaarsem, kui eestlaste hulgas
Lätis oli tegutsema jäänud baltisakslaste Landeswehri ja riigisaksa vabatahtlikest koosnev 
Rauddiviis, jõudude juhiks Rüdiger von der Goltz  (üks iseseisva Soome riigi päästja)
punaseid lätlasi oli iseseisvussõjas rohkem, kui iseseisvuse poolt võitlejaid. 
Punaväe vastu võitlesid Landeswehr Ulmanise valitsusel ja Rauddiviis, ehk sakslased. 
Sakslased aga ei tahtnud jääda Läti poolt, vaid tahtsid luua Saksa-Läti riiki
Landeswehr ei tulnud sakslastele vastu, mistõttu sakslased tegid riigipöörde, Ulmanise 
asemel seati ametisse Andrievs Niedra marionettvalitsus
Sakslased vallutasid Riia ja liikusid edasi, et võimu laiendada, kuid põrkasid Võnnus kokku 
eestlastega ja kuna eestlased polnud nõus taganema algasid esimesed kokkupõrked, sakslased
hõivasid Võnnu.
Austav kogu ja kõrgemad valitsused otsustasid, et sakslastele tuleb vastu hakata ja  Läti 
seaduslik võim taas võimule aidata. Võnnu ümber puhkesid taas ägedad lahingud
 Esimesed kokkupõrked; vaherahu ja  Entente ’i positsioon.
Juuni alguses kohtasid Saksa eelsalgad estlasi Võnnu juures. Nad oleks võinud ühineda ja 
pöörduda itta, et enamlastest pind puhastada . Liitlastest said aga vaenlased. Saksa väed olid 
Läti ja üldse Balti riikdie vastu vaenulikult meelestatud, nähes neid tarbetutena. 
Landeswehri sõja alguseks sai tuleavhetus  Amata  jõe sillal. 
6. juuni hommikul alustasid liikumist Võnnu suunas aga ka Landeswehri väeosad, et ära võtta
oluline tugipunkt enne Volmari linna. Linna kaitses koos kahe Eesti soomusrongiga vaid 
oluliste lahingukogemusteta Läti 2. Võnnu polk, Rahvaväe 3. diviisi peajõudude  koondumine
Võnnu ümber võttis aga paar päeva aega. Seetõttu otsustas Landeswehr linna rünnata ning 
üksinda jäänud lätlased olid sunnitud taganema.
8. juuni hommikul alustas Rahvavägi esimest katset Võnnu tagasi võtta. Vastane oli end aga 
tugevasti kindlustanud ning andis pärastlõunal vastulöögi, mis sundis eestlasi taganema. 9. 
juunil alustas Landeswehr uue ägeda pealetungiga, kuid nende rünnak löödi tagasi.
Antandi vahendusel algasid vaenuvägede vahel Võnnus läbirääkimised 10. juunil
Sõjategevuse peatamise kokkulepe saavutati kiiresti, kuid ülejäänus jäid mõlemad pooled risti
vastupidistele arusaamadele.
Sakslased nõudsid Eesti vägede tagasitõmbumist eesti keelepiiri joonele Heinaste (Ainaži)-
Valga-Irboska üldliinil, eestlased aga ei taganenud oma esialgsest direktiivist Landeswehri 
suhtes. Läbirääkimistel  osalev  USA kolonelleitnant Warwick Greene kaldus toetama sakslasi, 
kelle väeosi ta käsitas alluvatena Läti seaduslikule valitsusele, mida Niedra nukuvalitsus 
tegelikkuses polnud.
 Võnnu lahing (võitlused Lemsalu, Stolbeni, Ronneburgi ja Võnnu ümbruses). 
17. ja 18. juunil esitas Landeswehri juht major Alfred Fletcher kaks ultimatiivset 
raadiogrammi, kus nõuti Niedra valitsuse nimel muuhulgas kaitserinde tagasiviimist 10 km 
põhja poole.
Eesti ülemjuhatus neile ei vastanud ning jäi äraootavale seisukohale. 19. juuni hommikul 
alustaski rinde lääneosas sõjategevust Saksa Rauddiviis, alustades edasitungi Lemsalu 
(Limbaži) ja  Roopa  (Straupe,) suunas.
20. juunil jätkati ägedat pealetungi, mis ohustas juba otseselt Lemsalu linna, kust oldi vaid 
viie kilomeetri kaugusel. Eestlased osutasid aga  visa  vastupanu ning järgnenud lahingus 
õnnestus sakslased taganema sundida. Väikese tagasilöögina vallutasid Rauddiviisi põhijõud 
nõrgalt kaitstud Roopa alevi, kuid  rinnet  see murda ei suutnud. Rauddiviisi kaotused olid see-
eest võrdlemisi suured.
Saksa VI reservkorpuse õhuluure tõlgendas Roopa vallutamise kui Rauddiviisi peajõudude 
edasitungi Volmari peale.
Sellest ajendatuna andis korpuse juht käsu alustada pealetungi ka Võnnu ümber asuval 
Landeswehril, mis algas 21. juuni varahommikul. Ägeda  suurtüki - ja jalaväetule tõttu alustas 
Läti 2. Võnnu polk korratuses taanduma, mistõttu rindele jäi ohtlik avatud lõik.
Seda ära kasutades edenesid taganevaid lätlasi jälitavad sakslased kiiresti Volmari suunas, 
jõudes Rauna ja Loode jaamani, kus võeti tule alla eestlaste kaks soomusrongi. Peagi saabus 
Loode jaama juurde soomusrongidele appi otse Valgast Kuperjanovi partisanide pataljon, mis
astus kohe innukalt lahingusse. Õhtuks vallutati tagasi strateegilised positsioonid. Samal ajal 
üritas Rauddiviis hõivata Stalbe mõisa, mis avanuks tee Volmarini. Vägevas lahingus 
õnnestus Rahvaväel lisajõudude abiga sakslased tagasi hoida. Saksa vägede pealetung oli 
seega ebaõnnestunud.
2. juuni hommikul algas reservide toel Rahvaväe vastupealetung Loode jaama lähedal, 
ägedas võitluses sunniti sakslased lõpuks Rauna jõe taha, murdes nii lõplikult Landeswehri 
pealetungi Volmari suunas.
Ida pool Rauna all käis samuti vihane võitlus, kuid eestlaste tuli sundis sakslasi lõpuks 
taganema. Rinde lääneosas edenes Eesti vägede edasitung Lemsalu suunast, kuid Roopa all 
ründasid Rauddiviisi üksused jätkuvalt Eesti kaitseüksusi. Lõpuks anti osava manöövriga 
Rauddiviisi üksustele lõplik löök ning 22. juuni öösel alustas see tagasitõmbumist.
Kujunenud olukorras andis Saksa VI reservkorpuse juhatus korralduse Väinalinna 
(Daugavpils) alla saadetud Rauddiviisi pataljonide ületoomiseks  Koiva  äärde, kuid selle 
täitmine nõudnuks aega. Sellisel juhul otsustas kindral Goltz anda käsu alustada 
taandumisega, mis algas ööl vastu 23. juunit.
Võnnu vabastamine ja edasitung Riiani. Vaherahu.
23. juuni varahommikul 1919 alustas Eesti Rahvavägi edasitungi Võnnu peale ning avastas, 
et sakslased on öösel kogu rindel tagasi tõmbunud.
Võidukad eestlased sisenesid Võnnu linna. Vastaselt saadi rikkalik sõjasaak. 3. diviisi ülem 
kindral Põdder käskis temale alluvates maakondades heisata lipud ja korraldada paraade.
Alates 1934. aastast tähistatakse 23. juunit ametlikult võidupühana.
Algas sakslaste kiire jälitamine. Saksa väed olid aktiivsele kaitsele jäänud Inčukalnsi-
Englarte Sigulda joonele maailmasõja-aegsetesse kaevikutesse (pildil).
 Alates 24. juunist Landeswehri vastupanuvõime nõrgenes ning sakslased hakkasid korratult 
taanduma. Enne taganemist jõuti õhku lasta kõrge Amata jõe raudteesild, mis pani mitmeks 
päevaks seisma Eesti soomusrongid.
24. juuni õhtul vallutasid kuperjanovlased Sigulda, 26. ja 27. juunil pärast ägedaid lahinguid 
Inčukalnsi ja Englarte lähedal ning Ropaži jaama vallutamist stabiliseerus rinne uuel 
kaevikutejoonel Koiva jõe  suudme -Valgejärve (Baltezers)-Jägeli (Jugla) järve joonel.
Juuni lõpuks oli Eesti Rahvavägi vähendanud oma 100 kilomeetri pikkust rinnet vähemalt 
kolm korda, mis lubas üksuste tegevust paremini kooskõlastada ning pakkus paremaid 
võimalusi varustamiseks ja puhkuseks.
Järgneski mõnepäevane vaikus, kuid 30. juunil alustati uue üldpealetungiga, mille eesmärgiks
oli nüüd Riia äravõtmine. Selgus, et sakslased suudavad osutada veel küllaltki visa vastupanu
ning liialt innukad eestlased kandsid tihtilugu mõttetuid kaotusi.
1. juulil 1919 murti Saksa vägede kaitseliinid siiski läbi ning viisid rindejoone 2. juuliks Riia 
linnale veelgi lähemale.
Riia vallutamisse sekkus mereväekapten Johan Pitka (pildil) juhtimisel nüüd ka Eesti 
sõjalaevastik: "Lembitu", "Lennuk", "Vambola" (pildil), "Tasuja" ning traalerid "Olev" ja 
"Kalev" alustasid edasitungi Väina jõel.
Purustati Saksa patareid Väina suudmes ning 2. juulil hõivati Väina-Jõesuu (Daugavgrīva) 
kindlus . Vastaselt võeti ära mitmed relvastatud puksiirid ja praamid.
2. juuliks oli Riia saatus sisuliselt otsustatud. Niisuguses olukorras alustati Antandi 
sõjaväeesinduse nõudel  taaskord läbirääkimistega rahu sõlmimiseks, eesmärgiga ära hoida 
võimalikud lahingud Riia linnas.
2. juulil kell 21.00 algasid Riia lähedal Stradzumuiža koolimajas (pildil) ametlikud 
läbirääkimised vaherahu üle sakslastega.
Landeswehr kohustus taanduma Väina jõe taha ning selle koosseisust arvati välja kõik 
riigisakslased. Inglise koloneli Alexanderi juhtimisel pidi see suunduma võitlusele enamlaste 
vastu. Eestlased kohustusid  pidama  jääma rindejoonele 3. juuli seisuga. 
Reaalselt  viibis  Saksa väekoondiste väljaviimine Lätist ja Leedust veel mitu kuud, kuigi seda 
sätestas ka 28. juunil 1919 allakirjutatud Versailles' rahuleping.
Sõjategevus juulis–augustis 1919: Rahvaväe toetus Loodearmeele, Jamburgi ja Pihkva 
langemine; 
16. juunil 1919 alustas Punaarmee uut vastupealetungi Petrogradi alla jõudnud Vene valgete 
Loodearmee  vastu, kes suruti juuli alguseks Lauga jõeni.
Seal peatasid enamlaste väe Lauga jõe ja Ilmeni järvede liinile kaitsele seatud Eesti väeosad. 
Samaaegselt muutus olukord ärevaks Pihkva ümbruses, kus Rahvavägi pidas ägedaid 
kaitselahinguid.
Augusti teisel poolel algas punaarmeelaste suurrünnak eesmärgiga vallutada Pihkva. Eesti 
väejuhatus suunas linna kaitseks kohale kõik  reservid ning koos Loodearmeega suudeti 
Pihkvat mõnda aega kaitsta.
Kuna aga üldine sõjaline olukord oli keeruline ning Eesti sõdurid ei soovinud sõdida 
Venemaa pinnal, käskis kindral Laidoner Rahvaväel 25. augustil taanduda Irboskani. 28. 
augustil jättis vastuoludest lõhestunud ja võitlusvõimetu Loodarmee Pihkva enamlastele, 
kelle edasitung jäi pidama Irboska kaitseliinil.
Entente’i suurpealetungi kava; 
Suvest 1919 hakkasid Antandi riigid kavandama suurt sõjalist operatsiooni Nõukogude võimu
vastu. Petrogradi suunas pidi pealöögi andma Vene valgete Loodearmee, mida pidid toetama 
Eesti Rahvaväe üksused.
Antandi plaan sobis Eesti väejuhatuse eesmärkidega hoida sõda Eesti pinnalt eemal, kuigi 
rahva seas kasvas üha enam sõjatüdimus ning valitses  umbusk  Antandi vastu Eesti riigi de 
jure tunnustamise venimise pärast.
28. septembril 1919 alustas 40 000-meheline ja tehniliselt hästi varustatud Loodearmee 
pealetungi Jaama piirkonnast. Suures ülekaalus jõuti 21. oktoobriks Pulkovo kõrgendikuni 
ning hõivati Tsarskoje  Selo .
Samal päeval andis Punaarmee tugeva vastulöögi, ajades demoraliseerunud valged korratult 
põgenema ning nad valgusid Eesti pinnale. Seepeale otsustati Loodearmee desarmeerida ning
sõdurid ja Venemaalt tulnud tsiviilpõgenikud paigutati Virumaa idaosas laagritesse, kus 
kümned tuhanded neist surid tüüfusesse.
Eesti–Vene suhted ja Loodepiirkonna valitsus.
Kardeti, et pärast Petrogradi vallutamist võib Loodearmee pöörduda Eesti vastu. 
Rahumõtte esiletõus: Venemaa sammud rahu suunas, Eesti valitsuse dilemma, Entente’i
seisukohad, Balti riikide  konverents , Pihkva läbirääkimised.
Punaarmee positsioonidelejäämine oli paljuski tingitud Nõukogude Venemaa katsest alustada 
Eestiga  rahuläbirääkimisi. Esmane ettepanek rahuks tehti juba 31. augustil 1919 välisasjade 
rahvakomissari Georgi Tšitšerini telegrammis. Otsustai, et ettepanekut ei saa võtta üleliiga 
tõsiselt, aga ka keelduda ei saanud. Enne seda otsustai selgitada  Moskva  motiive ning 
hädavajalik eeldus oli Antanti nõusolek ja Balti riikide koostöö. 
Antand ei andnud nõusolekut. Prantsustmaa ähvardas Eestlasi majandusblokaadiga, kui 
enamlastega rahu sõlmitakse. Balti riikdiest oligi ainsana rahust huvitatud Eesti(Balti riikide 
esimene konverents 15 sept 1919). 17-18 sept Pihkvas tominud Eesti-Vene kõnelused olid 
informatiivsed. Läbirääkimised lükati edasi, kuni Balti riigid on kõik vastuse andnud.
Petrogradi operatsioon: Loodearmee pealetung ja Rahvaväe osalus selles.
Rahvavägi tegi Petrogradi operatsiooni käigus Kaporje lahes 15. oktoobril 1919 Vabadussõja 
suurima 2000-mehelise dessandi eesmärgiga võtta enda kätte Petrogradi-eelsed fordid, et 
ohjeldada seeläbi Eestit ohustavat Balti sõjalaevastikku Kroonlinnas. Operatsioon 
ebaõnnestus ning 9. novembriks asuti uuesti positsioonidele Ingeri järvede ja Lauga jõe liinil.
Lõunarindel üritasid Rahvaväe üksused korduvalt Pihkva suunas edasi  tungida , kuid 
mõningase edu järel oldi oktoobri lõpuks sunnitud tagasi tõmbuma Irboska joonele.
Kogu operatsioonist  teostus  vad Loodearmee pealetund Petrogradile, olemata jäid 
Läänearmee ja Läti sõjaväe pealetung ida suunas. 
Bermondti avantüür: Vene Läänearmee rünnak Riiale, Eesti ja Entente’i seisukohad.
Lätis oli vahetunud valitsus saksameelse vastu. Beremondtlased olid võimul, koos selle 
kindraliga kes Landeswheri sõjas olid.  Nad röövisid ja rüüstasid. Lõpuks otsustasid nad 
kindlustada Lääne tiiba. Bermondti sõjaliseks eesmärgiks oli Väina jõe lõunakalda ja Riia 
hõivamine, poliitiliseks aga Läänearmee kontrolli all olevate territooriumite laiendamine. 
Läänearmee Läti-vastane pealetung algas 8.okt. Eesmärgid saavutati, lätlased valmistusid 
Riiat hülgama. Ulmanise valitsus pöördus abipalveda Eesti ja Leedu poole. Leedukad 
keeldusid. Laidoner saatis aga kaks soomusrongi ja alustati väeosade koondamisega Valka. 
Eesti soomusrongide saabumisel oli sama moraalne tähendus neile nagu sõja alguses 
eestlasele soomlaste ja inglaste saabumine. Läti ja Eesti väeosad kindlustasid oma punkte jne.
Novembri alguses alustasid Läti väeosad Briti laevastiku toetusel vastupealetungi ja tõrjusid 
Läänearmee Lätist välja. Leedukas andsid teel tagantjärgi. Detsemriks oli Läänearmeest vaid 
riismed, Antandi nõuetel nad lahkusid Baltimaadest.
See Bermondti värk näitas Antanti läbikukkumist, kuna Läänearmee oleks pidanud neile Vene
vallutamisel appi tulema, aga juhtus hoopis nii.
Narva kaitselahingud novembris–detsembris 1919.
Liikudes  purustatud  Loodearmee järel, hõivas suures arvulises ja tehnilises 
ülekaalus Punaarmee taaskord Jaama linna ning sundis Rahvaväe detsembri alguses 
taanduma Narva-eelsetele positsioonidele.
Enamlaste kahe armeegrupi eesmärgiks sai uuesti Narva vallutamine. Detsembri esimeses 
pooles  peeti Narva all äge positsioonisõda, kus eestlased kaitsesid end suvel ehitatud 
välikindlustustes edukalt punaarmeelaste otserünnakute ja vägevate suurtükilöökide vastu.  
Narva all toimus tõeline positsioonisõda
Narvast lõuna pool tungisid enamlased Krivasoo (Kriuša) ja Vääska piirkonnas ajutiselt 
koguni üle Narva jõe, ähvardades ära lõigata Narva-Tallinna raudteed. Kõigi raskuste kiuste 
jäi eestlaste kaitse püsima ning  Nõukogude väed olid sunnitud oma pealetungid lõpetama.
Tartu rahu: Vene seisukohad; Entente’i suhtumise muutumine; Balti riikide 
konverentsid; Litvinovi  missioon ; separaatrahu otsus; rahudelegatsioonid koosseis;
Novembri keskpaigaks oli selge, et Balti riikidest on vaid Eesti valitsus huvitatud rahust 
Nõukogude Venemaaga.
Briti ja Prantsuse ehk Antandi võimud andsid Eestile rahu sõlmimiseks vabad käed. 
Teisel Balti riikide  konverentsil  otsustai ühiste läbirääkimisteha ja sõlmida multilateraalse 
rahulepingu. Vahepeal ol Petrogradi operatsioon ja see Bermondti teema. Kolmandal 
konverentsil pöörduti teema juurde tagasi. Võimalikult kiiresti tahtis rahu vaid Eesti, Läti 
tahtis veel osa alasid endale võita, Leedul oli aga pohhui, kuna tal ei olnud rinnet Punaarmee 
vastu,
Kuna ühiskõnelustest asja ei saanud, otsustai 19. nov separaatläbirääkimiste kasuks. Asutav 
Kogu seadis kokku Eesti rahudelegatsiooni, mille esimeheks sai Jaan Poska ning liikmeteks 
Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait  Püüman ja kindralmajor Jaan Soots.
Vene delegatsiooni juhtis esialgu Leonid Krassin, kelle vahetas detsembri keskel välja Adolf 
Joffe.
Rahukonverents avati Tartus 5. detsembril 1919 ning see kestis 2. veebruarini
 olulisemad probleemid: tunnustamine, riigipiirid, sõjalised garantiid. 
Kui Eesti Vabariigi tunnustamise küsimus ei tekitanud mingeid probleeme, siis tõeliseks 
valupunktiks kujunes piiriküsimus.  Esialgu olid mõlemate nõudmise utoopilised. 
Läbirääkimised katkesid korduvalt. 
Alles pärast Narva pealetungide  ebaõnnestumist  muutus Venemaa  senisest  järeleandlikumaks,
ent mööndusi pidi loomulikult tegema ka Eesti.
Vaherahu sõlmimine. Majandusküsimused. 
31. detsembril kell 19.45 kirjutati alla vaherahulepingule, mis hakkas kehtima kõigil rinnetel 
3. jaanuaril 1920 kell 10.30 Tallinna ja kell 12.00 Moskva aja järgi. Alates jaanuarist vaieldi 
kaua veel majandusküsimuste üle, kuid pikkamööda loobus Eesti edasisest kauplemisest. 
Peamine vaidlusaine oli Vene riigi varade jaotamine, Eestis pätsatud varades saatus ja 
tulevased majandussidemed. 
 Tartu rahuleping sai  allkirjad  2. veebruaril 1920 kell 00.45 praegusel Vanemuise 
(toona Aia) tänaval majas number 35 (pildil).
Rahulepingu tingimused.
Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes "igaveseks ajaks 
kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".
Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile endise Venemaa keisririigi võlgade tasumise kohustus.
Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks kuni 1940. aastani püsinud kujul, mille järgi kuulusid 
Eestlie ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa 
ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu 
alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 
320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal 
Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama  asuda .
Lepingupooled  kohustusid mitte lubama oma territooriumil asuda teisele lepinguosalisele 
vaenulikke sõjavägesid või teise lepinguosalise riigi valitsemisele pretendeerivaid valitsusi 
(Eestis likvideeriti Loodearmee).
Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur 
osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voronežisse evakueeritud Tartu 
Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, 
segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.
Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega 
sündmuseks.
Eesti Vabariigi riigipiirid, haldusjaotus ja rahvastikuprobleemid
Idapiir : piiri muutmise vajadus ( Setumaa ja Narva), piiriprobleem Tartu 
rahukonverentsil. 
Tartu rahulepinguga arvati Eesti koosseisu Narva koos Jaanilinnaga, kolm Narva idakaldal 
asuvat valda ja Pihkva kubermangu neli valda. 
Eestile läinud Narva jõgi ja Irboska kõrgustik pakkusid sõjalis-strateegiliselt parimat 
võimalikku looduslikku kaitset. Etnilises mõttes oli äärmiselt oluline Setumaa ja Narva linna 
liitmine, kus elasid põhiosas eestlased. Narva tööstusettevõtete jäämine Eestile tõotas aga 
edaspidi majanduslikku tulu.
Riigipiir demarkeeriti aastatel 1920-1923 võrdse segakomisjoni abiga. Vaherahulepingu 
kohaselt määrati Eesti ala lääne pool Narva jõge koos Narva jõe saartega ning maariba 
Pihkva järvest lõunas kaheks aastaks neutraalseks, kuhu ei tohtinud juurde ehitada mitte 
ühtegi kindlustust. Venemaa omalt poolt kohustus kuni 1. jaanuarini 1922 pidama 
neutraalsena Eesti piirialasid. Pärast rahulepingu ratifitseerimist tohtis esimesel kuuel kuul 
iga piiriversta kohta olla mõlemal poolel piirivalvuriks 40 meest, pärast seda aga 30 meest.
Lõunapiir: lepituskomisjon, Eesti–Läti  lepingud  1919, kolonel  Tallentsi otsused, 
jätkuvad vaidlused (Liivi laht, Ruhnu , Laura), Eesti–Läti konverents sügisel 1923.
Lõunapiiri täpsustati Eesti-Läti läbirääkimistel. 
Probleeme tekitas ka Eesti ja Läti vahelise piiri paika panemine. Kuigi esialgu jäi Eestimaa 
kubermangu lõunapiiriks Pärnu, Viljandi ja Võru maakondade piir, oli tulevikus ette nähtud, 
et moodustatakse mõlema kubermangu esindajatest segakomisjon, kes peaks selgeks tegema, 
millised külad peaks kuuluma millisele riigile. See  komisjon alustas tööd 1917. aasta sügisel, 
ning peagi muutus teravaks Valga linna  kuuluvuse  küsimus - mõlemad osapooled väitsid, et 
nende rahvast elab linnas rohkem, kumbki riik leidis, et just nemad peavad linna majandust 
üleval  ja raudteesõlm on neile oluline. Lisaks oli Valga tähtsaks kultuurikeskuseks nii 
eestlaste kui lätlaste jaoks.
1920. aastast alates hakkas aga Läti ajakirjandus eestlasi süüdistama selles, et nad tahavad 
endale haarata suure osa lätlaste  aladest . Eestlased üritasid lätlastest koosnevaid 
omavalitsusasutusi igati tõesti asjade juhtimisest kõrvale tõrjuda, eriti Valga linnas. Märtsi 
alguseks hakkas Läti ajakirjandus õhutama väikest sõda Eesti vastu, et eestlaste väed piiri 
taha ajada. Ka Eesti ajakirjandus süüdistas lätlasi kuritegudes.  Viimased hakkasid saatma 
väeosasid piiri poole, et näidata, et nad on valmis sõjaks. Vägede ülemjuhataja kindral 
Laidoner tõdes, et ta ei usu, et Läti sõda tahab, aga nentis samas, et eestlased sellest ära ka ei 
ütle.
Tegelikkuses polnud kumbki pool huvitatud lahingute alustamisest ja sekkusid Antanti jõud, 
nii et piiritüli vahekohtunikuks sai Briti kolonel  Tallents . Kokku pandi komisjon, kes pidi 
vaidlusaluste piirkondade kuuluvuse määramiseks lähtuma esiteks elanikkonna rahvusest ja 
teises järgus ajaloolistest traditsioonidest. 1920. aasta aprilli alguses alustas see komisjon ka 
tööd. Selle kogutud andmete põhjal teatas Tallents 1. juulil 1920. aastal, et Valga linn 
jagatakse kaheks osaks: suurem osa läks eestlastele, väiksem Lätile. Jagati ära ka raudteesõlm
- laiarööpaline Eestile, kitsarööpaline Lätile - ning vaidlusalused vallad. Leping allkirjastati 
aga alles 1923. aastal pärast mitmeid proteste mõlema osapoole suust.
Maakonnad: uute maakondade loomine, hilisemad muudatused. 
Maakondi oli Vabadussõja lõpuni üheksa (Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, 
Saaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Tartumaa, Võrumaa). 1920 lisandusid sellele Petserimaa 
ja Valgamaa. Maakondade  piire  muudeti 1920-30 pidevalt, kuid üldarv oli muutumatu. 
Vallad: sõjaga kaasnenud muutused, Petserimaa  vallareform  1922, hinnangud  valdade 
elujõulisusele, suur vallareform 1939. 
Valdu oli 20.saj alguses 366. 1920 moodustati Narva jõe taga kolm uut valda: Narva, Piiri ja 
Raja, Ka Petserimaal loodi neli suurt valda, mis veel tükeldati. 
Vadade õhendamised, ümbernimetamised ja piirimuutused kestsid löbi terve omariikluse aja. 
Üldiselt valdade arv tasapisi vähenes. Põhjuseks oli valdade väikesesus, mis tegi probleemdie
lahendamise ebaefektiivseks. 
Põhjalikum haldusreform jäi demokraatia aegadel teostamata. 1939 tehti põhjalik 
vallareform. Selle asemel likvideeriti kõik 365 valda ja nende asemele tehti 248 uut, mis olid 
suuremad ja elujõulisemad. Valla rahva alampiir oli 1500 inimest, v.a paar saart. 
Linnad ja alevid: linnade arvu kasv, alevite teke ja kadumine, uued linnad.
Linnu oli 1920 aastani 10. Vabadussõja lõppedes lisandusid Narva, Petseri ja Valga. Linnade 
kõrvale tekkisid ka alevid. Need olid tavapärasest suuremad külad raudteesõlmede, tehaste 
ümber, või endised kihelkonnakeskused. 22 ametlikku  alevit  oli. Nende eluiga ei olnud kuigi 
pikk, nende arv hakkas tasapisi taas vähenema. Enamus arenes välja linnaks. Nt Nüme, 
Põltsamaa, Tapa, Tõrva,  Türi . Alevid likvideeriti 1938 seadusega. Ka muud alevid muudeti 
linnadeks. Linnade arv tõusis 33 peale, püsides nii teise maailmasõja lõpuni
Rahvastikuprobleemid: rahvaloendused; elanike arv ja iive, rändesaldo, suremus, 
sündimuse langus (põhjused, tagajärjed, väljapääsu otsingud); 
Märksõnad rahvaarvu kasv, loomuliku iibe langus, linnastuine ja rahvusliku homogeensuse 
suurenemine. 
Loomulik iive oli kõrge Vabadussõjale järgnenud aastatele, kuid langes järgneval kümnendil 
pidevalt, 1929 oli miinustes. Põhjus laste vähene arv ja kõrge suremus. Hoiatati Eesti rahva 
väljasuremise eest. 
Rahvaarv kasvas aga tänu sellele, et Venemaa-Eestlased rändasid tagasi kodumaale. 1924 
muutus rändesaldo tagasi negatiivseks, seega väljaränne ületas sisserände. Põhjus võis olla 
parema elu otsing. Mindi nt Austraaliasse või Brasiiliasse 1939 ka Saksamaale, kui pm kõik 
baltisakslased lahkusid.
linnastumine; rahvuslik koosseis.
1922 oli maaelanikke 72%, 1840 aga 67%. 18 aastaga kasvas linnaelanime arv 23%. 
Eesti rahvuslik koosseis oli homogeenne. Eestlasi 87,7 1922, 88,2 1934. aastal 
Vähemusrahvusteks oli venelased, lätlased,  rootslased , sakslased, juudid , aga ka muid. 
Venelased olid koondunud Petserimaa idaossa, Narva-tagustesse valdadesse ja  Peipsi  kanti, 
samuti ka linnadesse. Rootslastel oli Noarootsi poolsaare vallad ja saared. Lätlased olid 
Valgas , Võrus, Petseris. Sakslased ja juudid elasid  suuremates  linnades.
Majandusareng 1918–40
Majandusolukord Vabadussõja ajal: tööstus, põllumajandus ja toitlusolud, rahandus .
Eesti majandus oli maailmasõjast ja revolutsioonist täielikult ruineeritud. Sõja ajal olid 
hävinud mitmed tööstusettevõtted, paljud aga evakueeriti Venemaale. Samal ajal sai alguse 
terav kütteainete kriis ja üha süvenev puudus kõikvõimalikest tööstuskaupadest.  
Põllumajanduses tekitas meeste mobiliseerimine  j ahobuste rekvireerimine tööjõupuuduse, 
millest tulenevalt põllupind ja saagikus vähenes. Vähenes oluliselt ka kariloomade arv. Saksa 
okupatsiooni ajal need probleemid süvenesid.
Vabadussõja puhkemisel valitses kõige  tõsisem  kriis toitlustuse alal. Nt teraviljatoodang jäi 
vajadusele alla kolmandiku, lihatoodang poole võrra vajalikust. Linnades kehtestati 
kaardisüsteemid, anti normide kaupa süüa. Keelati ka teatud toiduainete väljavedu, jm 
piirangud, nt vorsti ja juustu valmistamine keelati. Olukord stabiliseerus veebruaris, mil tulid 
tervaviljalaevad Inglismaalt. 
Ülimalt viletsas seisus oli riigi rahanduslik olukord. Eestil polnud olnud kunagi iseseisvat 
rahanduspoliitikat vms. Rahandus ja pangandus kogeused olid pm olematud. Pärast sakslaste 
lahkumist võtsid nad endaga kaasa ka riigikassa. Esimesed kulud kaeti eraisikutelt saadavate 
annetustega. Eestis oli käibel mitu valuutat. Tsaaritubladele lisandusid duumarublad ja 
kerenskid, saksa riigimargad ja okupeeritud aladele mõeldud ostmargad. Iseloomulik kiire 
inflatsioon ja ebakindel kurss. 1918. nov sai Eesti ametlikuks väärninguks Eesti mark 
(1mark=100 penni), määrates kindlaks selle vahekorra teiste valuutadega. Maist  alates oli see 
ainus seaduslik maksevahend. Selle marga vastu puudus igal pool aga usaldus, kuna kaheldi 
Eesti riikluse püsimises. 24. veebruaril 1919 asutati ka Eesti  Pank , kuid ka see oli üsna nõrk. 
Sõda nõudis väga palju raha ning riik ujutati sularahast üle, tuues inflatsiooni. Korralik 
väliskaubandus algas siis, kui Punaarmee oli täielikult lahkunud nin Antandi riigid võtsid 
majandusbloki maha. Kuna puudus usaldus marga vastu, oli tehu põhiliselt vahetuskaubaga.  
Maareform : põhjused; esimesed sammud; 
Põhiseaduse loomise kõrval oli see teine oluline. See tulenes majanduslikest, poliitilistest ja 
sotisiaalsetest teguritest. Reformi otseseks põhjuseks oli valitsev maanälg- ligi 2/3 
maaelanikest oli maata palgatöölised. Sinna lisandus ka sotsiaalne aspekt, sest enamik 
suurmaaomanikest olid baltisakslased, väiketalunikud, maatöölised aga eestlased.  
Ümberkorraldused algasid juba 1918 lõpus, mil vallaomavalitsused võtsid oma kontrolli alla 
mõisamaad ja nendele kuulunud ettevõtted, põlluministeerium alustas peremeheta jäänud 
mõisate ülevõtmist ja valitsus lubas anda Vabadussõjas olenutele tasuta maad.
Maaseadus – ettevalmistamine, väitlused, vastuvõtmine, põhijooned; 
Maaseaduse  valistöötamise koha pealt esines mitmeid raskusi. Kõik olid nõus, et seda on 
vaja, aga erakonnad vaidlesid selle teostamisviiside üle. Vasakpoolsed pooldasid kiiret ja 
radikaalset reformi,  nõudes  et riik võtaks enda kätte nii mõisa kui ka talumaad endistele 
omanikele tasu maksmata  ning siis jätkuks riiklikust fondist maad kõigile soovijatele 
põlisrendile  andes , mitte müües. Parempoolsed olid vastu ja nõudsid reformi teostamist järk- 
järgult pikema aja jooksul, , võõrandatud alade õiglast  hüvitamist  ja riigimaade müümist 
soovijatele isiklikuks omandiks. Lõplikult kujunes see kuskile vahepeale, aga ikkagi üsna 
radikaalseks. 
Asutav Kogu võttis Maaseaduse vastu 10. okt 1919. Selle alusel võõrandati kogu mõisamaa, 
Vene-aegsed riigimaad ja osa kirikumaadest, samuti mõisate hooned, põllumajandustehnika, 
kariloomad ja mitmed ettevõtted. Võõrandatud maa kompenseerimist otsustati hiljem arutada.
Muude riigistatud maade eest tasuti kohe, kuid vähem kui nende päris väärtusest. Seda 
seepärast ,et riigil ei olnud raha ja rahvas ei mõistnud, miks peaks maksma ajaloolistele 
vaenlasetele. Võõrandatud maa läks riigifondi. Põllumaad jagati välja asunudtaludena ja just 
esmajoones Vabadussõja meestele. 
Sellega asendus suurmaapidamine väikemaapidamisega ( talud ), kadusid  teravad  sotsiaalsed 
ja rahvuslikud vastuolud ja vähenes maata meeste arv, tekkis ka lojaalne väikeomanike kiht
Maaseaduse täiendamine – maa päriseks ostmine, tasude maksmine, popsiseadus, 
uusasundustegevus; maareformi elluviimine ja selle tagajärjed.
Majandusbuum: idaorientatsioon, tööstuse arendamine, kaubandus, krediidipoliitika;
Vabadusõjale järgnes kiire majanduslik tõus. Selle peamiseks eeldusteks olid maailmaturul 
valitsev soodne  konjuktuur ning lootus taastada tihedad majandussidemed Venemaaga. Eestis 
pidasid end paljud heaks Venemaa tundjaks, ning see süvendas soovi murda Vene turule. 
Moskva  silmis  oli ka Eesti esimene, kes nendega rahu sõlmis ning ka teised lääneriigid 
vaatasid idaturu poole. 1920 aastal toimus enamus Lääne-Euroopa ja Vene kaubandusest 
Eesti kaudu. 1921 kiirutasid kõik  ärikad looma Venemaal aktsiaseltse ja ettevõtteid. Vene 
riilikud tellimused elustasid eesti  metalli- ja paberitööstuse, aga ka masinatööstuse. Mitmed 
suurärikad said tuule tiibadesse tänu Venemaale. 
Samal ajal üritati saavutada sama arnegut tööstuses, mis oli olnud tsaariajal. Taastati endised 
tööstusettevõtted ja asutati uusi. Õnneks oli olemas hiigeltehased ja kvailifitseeritud tööjõud. 
Õnneks pääseti ka lääneturule, põhiliselt sae ja tikutööstus jne. Elavnes ka ehitustegevus ning
kerkisid uued linnaosad. ja maal uued asundustalud, seega kogumaine turg oli ka sellele 
materjalile. Tööstuse arengu sundimisele andis tuge lootus hiigelkasumile. 1920-24 asutati 
üle tuhande uue ettevõtte, suurettevõtete arv kahekordistus.  Erakapital ja Eesti Panga  lanud  
pooleks ressurssidena.
Sama kiire areng toimus ka kaubanduses. Eelduseks  oli vabakaubanduse põhimõtete 
vastuvõtmine ning suur nõudlus nii välis- kui ka siseturul. Odava pangalauenuga osteti laod 
kaupu täis ,et kui hinnad tõusevad, siis saaks maha müüa. Pankadele tasuti tagasi palju 
vähem, una inflatsioon oli. Sisseveo väärtus hakkas ületama eksporti. Majandustõusu 
finantseeris  oluliselt jällegi Venemaa, saadi ju raha Tartu rahu lepingu alusel. Oli ka 
varimajanduslik kasum, kuna läbi Eesti veeti Läände ülipalju tsaariaegseid rikkusi. Osalsid ka
suured pangad  nagu Eesti pank ja Eesti Riigikassa. 
 1923/24. aasta majanduskriis – põhjused ja tagajärjed.
1923 teisel poolel muutus Eesti majandusolukord kriitiliseks. Sajad  ettevõtted pankrotistusid 
kasvas töötus ja langes elatustase. Senine majanduspoliitika oli viinud riigi ummikusse ning 
tarvis oli põhjalikke ümberkorraldusi. See ei olnud üleüldine majanduskriis ja puudutas ainult
Eestis. 
Majandussidemed Venemaaga katkesid, seega läks kaduma tähtis toor ja küttematerjali 
sisseveo võimalus. Venemaa turust ilmajäämise tõttu oli vajalik ümberorienteeruda sise- ja 
teistele välisturgudele, mis kulges valulikult
Puudu jäi kapitalist, ka rahva ostujõud polnud kuigi kõrge. Puudusid arvestatavad investorid. 
1919-1924 aastatel laenas Eesti Pank välja suuri summasid eraettevõtete sutamiseks, kuid 
paljud neist olid fiktiivsed. Eesti Pangal tekkisid rahalised raskused ja inflatsioon oli ka liiga 
räige.1923. a. tabas Eestit üle-euroopalik majanduskriis. See tegi lõpu senisele tööstuslikule 
eufooriale. Sai selgeks, et Eesti kaupadel puudub Lääne-Euroopas konkurentsivõime. 
Peale majanduskriisi mõisteti, et osa kapitali on valesti investeeritud, et asja parandada, 
pöörati rohkem tähelepanu agraarharudele, tööstus orienteerus siseturule, võeti arvesse 
maailmamajanduse üldseisundit. 
Uus majanduspoliitika: kriisi ületamine, majanduse reguleerimine, lääneorientatsioon, 
põllumajanduse tähtsuse suurendamine, raha- ja pangareform, integreerumine 
Euroopasse.
Riiklike kulutuste kärpimine (vähendati oluliselt laenude andmist). Lõpetati suurtööstuse 
arendamine ning põhirõhk pandi peamiselt siseturu jaoks kaupu tootvate väikeettevõtete 
arendamisele, mis kasutasid Eesti toorainet. Kujunes kodumaine kütusetööstus, mis rajanes 
põlevkivi kaevandamisel, isandus ka tööstuslik turbatootmine. Tänu põlevkivile pandi alus 
Eesti keemiatööstusele,mis algselt tegeles peamiselt põlevkivist kütteõli valmistamisega. 
Hoogustus fosforiidi tootmine. Eestis rohkesti leiduvat metsamaterjali kasutasid nii 
puidutööstus ettevõtted kui ka tselluloosi ja paberikombinaadid. Paljud vabrikud 
spetsialiseerusid ümber siseturu vajaduste rahuldamisele
Peamiseks majandusharuks kujunes põllumajandus, (suurem tähelepanu loomakasvatusele > 
piima -ja lihasaaduste tootmine; loodi massiliselt masinaühistuid, kus ühiselt hangiti 
moodsaid põllutööriistu). Põllumajandustoodete ümbertöötlemiseks rajati arvukalt 
meiereisid,tapamajuja teisi toiduainetööstuse ettevõtteid. Senisest rohkem tähelepanu hakati 
pöörama söödakultuuridele, mille külvipind oluliselt suurenes. Peamiselt kasvasid 
söödakultuurid kartulikasvatuse piiramise arvelt. Mõnevõrra suurenes ka toiduteravilja 
toodang. Põllumajanduse kitsaskohtadeks jäid käsitöö suur osatähtsus, mehhaniseerituse 
madal aste, tõuloomade ja sordiseemne vähesus. Elektrifiseerimine polnud maale veel 
jõudnudki. Põllumajanduse piduriks kujunesid liiga väikesed talud, sest neil polnud 
võimalust suurteks kasumiteks ja seetõttu ka investeeringuteks.
Väliskaubanduses orienteeruti Euroopa turgudele -peamisteks kaubanduspartneriteks olid 
Rootsi,Inglismaa ja Saksamaa, kuhu eksporditi toiduaineid..
1.jaanuaril 1928 teostati   . Rahaühikuks sai kroon, mis  seoti Rootsi krooniga ja mille 
tagatiseks oli olemas kattevara.
Ülemaailmne majanduskriis: hinnalangus, väljaveo vähenemine, tootmise piiramine. 
Kriis põllumajanduses, tööstuses, kaubanduses, rahanduses. Tööpuuduse kasv, 
elatustaseme langus. Võitlus kriisiga ja krooni devalveerimine.
1929.aastal puhkes ülemaailmne majanduskriis, mis sai alguse Ameerika Ühendriikidest, 
ning levis nagu katk kõikidesse teistesse maadesse. Tegemist oli ületootmiskriisiga. Eestisse 
jõudsid selle mõjud 1930.aastal
Kriis põllumajanduses, sest peamiselt eksporditi just põllumajandussaaduseid. Toiduainete 
hindade langust maailmaturul püüdsid Eesti põllumehed korvata küll ekspordi 
suurendamisega, kuid see ei suutnud tulude vähenemist kompenseerida. Pealegi kehtestas 
enamik riike peagi põllumajandussaaduste sisseveole  kaitsetollid . Eestis lõi 
põllumajandussaaduste ületootmine alla hinnad ka siseturul. Tagajärjeks oli hindade järsk 
langus ning talude pankrotistumine.
Talupidajad ei olnud võimelised tegema uusi investeeringuid, paljud talud läksid aga hoopiski
haamri alla. Kriis mõjutas loomulikult teisigi majandusharusid: sagenesid pankrotid, 
koondamised nii tööstuses,kui ka teeninduses (eriti panganduses). 1932. aastaks oli tööta 32 
000 inimest, kellele riik püüdis pakkuda hädaabitöid.
Rahva ostujõu vähenemisega langes ka tööstuskaupade ostmine. Ettevõtted piirasid tootmist, 
lühendasid tööpäeva või sulgesid uksed. Tekkis suletud ring- ettevõtete  sulgemine  suurendas 
tööpuudust, see omakorda vähendas rahva ostujõudu ja tõi kaasa uute ettevõtete 
pankrotistumise. Rahva üldise elatustaseme langusega kaasnes rahulolematuse kasv valitsuse 
ja 
Riigikogu tegevusega
Riigieelarvet ei suudetud tasakaalus hoida
Kriisi ületamiseks alustati Eestis range kokkuhoiupoliitikaga, piirati Eesti krooni vahetamist 
välisvaluutaks ning realiseeriti riigi kullavarusid. Impordi vähendamiseks suurendati 
tollimakse ja kehtestati litsentsisüsteem. Tööstust püüti elavdada riiklike tellimustega, 
ulatuslikult toetati põllumajandust erinevate dotatsioonide ning teravilja kokkuostuga 
maailmaturu hinnast kõrgema hinnaga. Need sammud ei suutnud aga Eestit kriisist lõplikult 
välja tuua ning majanduskriis hakkas peaegi mõjutama ka sisepoliitikat, kui elatustaseme 
languse tõttu kannatada saanud rahvas hakkas otsima süüdlasi Eesti poliitikute seast.
Majanduslik  rahvuslus : majandusliku rahvusluse tunnused, riigi  sekkumise  
süvenemine, riiklikud aktsiaseltsid, põllumajanduse subsideerimine, plaanimajanduse 
elemendid, industrialiseerimine, elatustaseme allasurumine.
1934 aastal algas taas  majandustõus  ja suudeti viia olud kriisieelsesse tasemele. Edu 
eelduseks soodne taas soodne konjuktuur maailmamajanduses ja krooni delaveerimisele 
järgnenud majanduselu elavnemine. Aga ka juhtide sihikindel tegevus. 
Autoritaarse riigikorraga tuli uus kord- majanduslik rahvuslus. See oli omane ka paljduele 
teistele 1930 aastail. Sellega üritati vähendada majanduslikku sõltuvust välisriikidest, 
kodumaise tootja igakülgne  abistamine , riigi juhtivat rolli suurendada, kapitali 
nationaliseerida ning üldjuhul ka indrusialiseeruda.
Oldi veendunud, et turumajanduslik iseregulatsioon ei suuda tagada majandustõusu ,et tootjad
vajavad riiklikku kaitset. Sekkuti jõuliselt majandusse ning rakendati ulatuslikult riikliku 
reguleerimist. Majandusministeeriumis tegutses hindade  komissar , kelle loata ei võinud hinda
tõsta. Kriisiaegsed impordikitsendused, kaitsetollid ja sisseveokontingendid jäid jõusse ja 
osalt laienesid. Majandusministeerium omandas enneolematu võimu.1935 loodi 
Rahvamajanduse Elustamise Fond (REF), mis finantseeris kõiki suuri riigi poolt alutatud 
projekte.  1836. aastast võis tööstusettevõtteid asutada vaid majandusministeeriumi loal, kes 
võis neid ka sulgeda. Turu üle oli täielik kontroll. 
Mitmed riigiettevõtted kujundati ümber aktsiaseltsideks, kille  aktsiaid  jagati 
majandusministeeriumi kõrgemate ametnike vahel. 
Ka jäid erakorralides subsiidiumid põllumajandusele. Nt rukki ja nisu sisseveo  monopol  
kuulus riigile ja valitsusel oli õigus osta taludes ülejäänud vilja kokku. Soodne talunikele 
(kasum), kehvem ostjaile. Subsiidiumid moosuatsid 15% riigi eelarvest.
Suurenes ka riigi osalus eraettevõtetes. Riik monopoliseeris täielikult toiduainete väljaveo.  
Maal tehti algust traktorijaamade, remonditöökodade jne rajamisega. Ilmnesid mõningad 
plaanimajanduse elemendid. Loodi mitmesuguseid nõukogusid, komiteesid, instituute, 
koostati perpektiivplaane teatud majandusharude edendamiseks jne.
Senisest suuremat tähelepanu pöörati tööstusele, suurenes tööstusettevõtete arv ja üldse oli 
see väga kiiresti arenev haru. 
Üldjoonest majanduskasv oli kiire, suurenes  eksport , likvideeriti suur tööpuudus, astuti 
samme palgatööliste olukorra parandamiseks. Negatiivse koha pealt- jätkuv inflatsioon ja 
kasvavad välisvõlad.  Palgad tõusid aeglaselt, maksud oli maksimaalsed. Riigile hea, aga 
tavakodanike elamistase langes. Kritiseeriti valitsust ja nende majanduspoliitikat, 
põllumeeste eelistamist, töösturite hiigelkasumeid. Üsna iseloomulik oli poliitiline 
ükskõiksus, samas kui haritlased  olid aktiivsed opositsionäärid. 
Sisepoliitika 1918–39
Maanõukogu ja Ajutise Valitsuse tegevus 1918–19.
Lähtudes 1918. aasta sündmustest Venemaal ja esimese maailmasõja rinnetel, otsustas 
maanõukogu vanematekogu välja kuulutada Eesti iseseisvuse. Selleks moodustati 1918. aasta
19. veebruaril suuremate parteide esindajatest erivolitustega Päästekomitee.
25. veebruari keskpäeval loeti Tallinnas ette iseseisvusmanifest, samal ajal sisenesid linna 
Saksa väed. Kuid Maanõukogu peamiseks eesmärgiks (peale saklaste lahkumist) sai Eesti 
Asutava Kogu kokkukutsumine.
11. novembril alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus. 12. novembril toimus Ajutise 
Valitsuse ja maanõukogu vanematenõukogu ühisistung, kus täpsustati valitsuse koosseisu ja 
jagati ministriportfellid. Maapäev kogunes  viimasele istungile 1.–5. veebruarini 1919. aastal 
ja andis oma volitused sama aasta 24. aprillil üle Asutavale Kogule.
Asutav Kogu valimised, muutused erakondlikul maastiku l (Eesti Maarahva Liit, Eesti 
Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond, Saksa Partei Eestimaal), valimistulemused.
Asutava Kogu valimised toimusid toimusid 5.–7. aprillil 1919. Asutava Kogu valimiste ajal 
kehtis kogu Eesti maa-alal sõjaseadus.
Kõigepealt kõikvõimalikud erakondlikud kokkutulekud, valimisnimekirjade koostamine, 
erakondade kongressid. Programmid vastu võetud ajal, mil Eesti kuulus Vene riigi koosseisu. 
Alates märtsis valimiseelsed kihutus- ja propagandakoosolekud. 
Vahepeal leidsid aset mõned olulised muudatused: 1918 a dets ühinesid 2 oma vaadetelt väga 
lähedas erakonda: eesti demokraatlik erakond – EDE (J.Tõnisson) ning eesti 
radikaaldemokraatlik erakond ERDE (A. Birk ). nende ühinemisel sündis Eesti Rahvaerakond 
ERE. ERDE sulas kokku EDEga. Ei jäänud tulemata ka lahkulöömised.  EREst lahkus EKRE
(Eesti kristlik rahvaerakond). Vastuolud tekkisid suhtumises kirikusse. (kas luterlik  kirik peab
olema tulevase riigi  koostisosa , usuõpetuse vajalikkus jne) ERE ja EKREl tulevikus siiski 
sarbnased vaated ja  1931 liitusid nad uuesti. 
Samamoodi liitusid 2 agraarerakonda: Eesti maarhava liit EML ja Eestimaa talurahva liit ETL
(Põhja-E). Tegutsema jäädi EML nime all (Pm eesti maaliit). 
Uued erakonnad: Vene kodanike kogu VKK– esindas eestis elavaid venelasi. Ja saksa 
erakond eestis (esindas baltisakslasi). Samaks jäid esseerid, ESDTP  ja Eesti Tööerakond. 
Poliitiliste jüudude kõrval esitasid oma nimekirja AK valimistele veel 2 org-i. Ülemaaline 
Meremeeste Liit ja Hiiu-Saare elanikud. 2 viimast jäid Akst välja, ei saanud piisavalt hääli. 
Ainsa  märkimisväärse  poliitilised jõuna jäi AK valimistest välja enamlik partei, kutsusid üles 
valimisi boikoteerima ja  laskma  valimisurindesse „ristlöödud töörahva nimekirju“.
Valimistel osales kümme parteid vői rühma. Peamised erakonnad või parteid olid:
 Konstantin Pätsi juhitud Maaliit, 
 Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond, 
 Otto Strandmani juhitud Eesti Tööerakond ning 
 August Rei, Mihkel Martna ja Karl Asti juhitud Eesti Sotsiaaldemokraatiline Tööliste 
Partei. 
Valimisaktiivsus oli kőrge, osales 80% valimisõiguslikest kodanikest. Üheastmelised 
valimised, kõik valijad üheõiguslikud; ainsaks kitsenduseks oli vanuseline  valimiskünnis  
(vähemalt 20-aastased EW kodanikud). Ilma jäädi ränkade kuritegude eest sunnitööga 
karitsatud inimesed. Sisuliselt kõik EW pinnal elanud inimesed said kodakondsuse. 
Sotsiaaldemokraadid saavutasid ülekaaluka vőidu, teiseks jäi Eesti Tööerakond. Üllatus oli 
Maaliidu tugev lüüasaamine (4. koht valimistel ja vaid 8 saadikukohta.)
 Asutava Kogu tegevus ja 1920. aasta põhiseadus . 
1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja 
ehitama. Samal aastal võeti Asutava Kogu poolt ilma rahvahääletuseta vastu esimene 
korraline põhiseadus, millega loodi ka ühekojaline Riigikogu ning kehtestus väga 
parlamentaarne valitsussüsteem, kus valitsusjuhi ja  riigipea  kohused olid ühendatud ja neid 
täitis  riigivanem . Üldiselt oli selline süsteem küllaltki ebastabiilne, tulenevalt 
valimisseadusest sai parlamenti korraga suur hulk erakondi ja koalitsiooni oli keerukas 
moodustada. Valitsused vahetusid kiiresti ja vähesed neist pidasid vastu rohkem kui aasta. 
Samas olid riigivanemateks siiski küllaltki piiratud hulk inimesi erakondade eliidi seast; neist 
ajaliselt oli kõige kauem ametis Konstantin Päts; kõige pikem järjestikune ametiaeg (1925–
1927, peaaegu 2 aastat) oli enne 1934. aastat aga Jaan Teemantil. Täidesaatva võimu nõrkuse 
ning kiire valitsuste vahetumise tõttu hakati kehtivat põhiseadust peagi kritiseerima ja juba 
1920. aastate lõpus oli tõsiselt päevakorral selle muutmine. Esimese põhiseadusega tagatud 
demokraatlikke vabadusi kitsendas mõnevõrra  kaitseseisukord .
Lisaks muule võeti vastu ka 1919 maaseadus, 1920 võrti vastu rahuleping Nõukogude 
Venemaaga,.
Asutava Kogu valitsused
Riigikogu I koosseis: muutused erakondlikul  maastikul  (Põllumeestekogud, EISTP, 
Baltisaksa Erakond, majandusrühm, kommunistid ); valimistulemused; I Riigikogu 
valitsused; 1923. aasta rahvahääletus .
Otto Strandmani I valitsus. Päris võrdsed koalitisoonierakonnad ei olnud. Rahvaerakond sai 
kõigest 2 ministrikohta, kui ülejäänud kaks erakonda said kumbki 5. Koalitsioonis algusest 
peale sisepinged, mis aja jätkudes üha süvenesid. Rahvaerakond ei olnud rahul, et talle jäetud
nii marginaalne roll. Küsimus, kuidas teostada agraarreformi. Seisukohad läksid selles osas 
väga lahku.
Skandaalid- 20.09.1919 rahvaerakond teatas, et kutsub oma  ministrid valitsusest tagasi. See 
oleks tähendanud koalitsioonivalitsuse lõppu, tehti „remont“ tööerakonnast kaks ministrit 
nende asemel (Ants Piip ja Lui Olesk Tööerakonnast). Vahetult pärast rahvaerakonna 
lahkumist algasid ettevaatlikud pinnasondeerimised, kas rahavaerakond oleks nõus tagasi 
tulema. Teoks oli saanud see, mida ennevalitsuse moodustamist kardeti – juhtohjad olid ainult
vasakpoolsete käes. 
11.11 teatas Strandmani valitsus tagasiastumisest. Valitsuskriis ületati kiiresti. Nädala pärast 
kinnitati ametisse Jaan Tõnissoni I valitsus. Taastati sama koalitsioon, mis eelmises valitsuses
(3 erakonda). Otsustav  roll hakkas kuuluma rahvaerakondlastele, nende kätte läks 4 
ministrikohta, tööerakondlastele ja sotsdemidele 3. lisaks 2 erapooletut Tartust pärit ministrit 
(rahvaerakonna om liitlased).
Valitsuses tuli lahendada mitmeid probleeme: normaliseerida olukord riigis (suuremates 
vabrikutes alanud suur streikide laine maj tingimuste pärast, hakkas üle-eestiliseks  muutuma  
ja lisaks hakati ka valitsust sppdistaMA). Teine probleem Loodearmeega – neilt võeti relvad 
kläest. Kolmas probleem – kohe tegevuse alguses langetas Tõnisson otsuse – Eesti läheb 
Nõuk Venemaaga separaatrahu läbirääkimistele. Tõnissoni valitsus suutis üsna edukalt võimu
teostada. Halvenesid suhted Tööerakondlaste ja Rahvaerakondlaste vahel. Strandmani ja 
Tõnissoni vahelised teravad vastuolud. Valitsusele sai aga saatuslikuks hoopis muu. R
Rahvas sotsdemides üsna pettunud. 2.07.1920 – otsustasid , et nemad enam kodanlikus 
valitsuses koostööd ei tee, sotsdem partei läheb opositsiooni. Tõnissoni valitsusel ei jäänud 
muud üle kui tagasi astuda. Järekordne valitsuskriis kujunes üsna keerukaks.
Taas streigid suuremates tööstusev-tes. Uue valitsuse loomisele  eelne   Aado Birgi valitsuse 
moodustamine. Aado Birk (rahvaerakondlane) suutis juuli lõpuks kokku seada uue 
valitsuskoalitsiooni. Paraku oli tema edu ainult näiline. 28.07 valitsuse hääletamine. Aado 
Birgi valitsus sai 18 poolthäält, vastuhääli kolm, ülejäänud erapooletud (kokku 120).  Astusid  
kohe tagasi. 30.07 kinnitati ametisse Jaan Tõnissoni II kabinet. See koosnes ainult 
rahaverakondlastest. Tegemist oli hädalahendusega, mida oli vaja eelkõige streikide 
likvideerimiseks, millega ka hakkama saadi. Oli vaja ettekäänet, valtsus pärast seda  kukutada .
Astusid tagasiastumi.
Piibu valitsus. 12 ministri kohale 8 meest. Viis AK aja Riigikogule üle. Jaanuari alguses astus
tagasi, kui RK ametisse asus.
Uus  parlament  astus kokku 4.01.1921, selle esimees tuli suurimast fraktsioonist 
(Tööerakond), parlamendi esimeheks sai esialgu Otto Strandman. Valitsusjuhi (riigivanema) 
fn-d anti üle Põllumeestekpogule, kes volitas valitsust kokku seadma K. Pätsi. Pätsi ees seisis
ülesanna saada vähemalt 51 saadiku toetus. Tulemuseks oli see, et Pätsi (I) valitsus hakkas 
koosnema 4 koalitsiooniparterist. Põllumeeste  kogud , Kristlik, Rahva ja Tööerakond. 
Kristlikest ainult haridusminister. Pätsi esimene valitsus oli omamoodi femonen, kuna 
tegemist oli läbi aegade kõige pikemaajalise valitsusega. Lahkus oktoobris 1922. Esialgu ei 
olnud koalitsiooni siseselt erilisi lahkhelisid märgata. 
Põhiseaduse järgi valiti I Riigikogu 3 aastaks, kuid I Riigikogu kuulutas välja ennetähtaegsed 
valimised. 17.–19. veebruarini 1923 toimus Rahvahääletus Algkooli seaduse muutmiseks. 
Rahva valdav enamus oli selle seaduse vastu, mistõttu põhiseaduse § 32 alusel korraldati uue 
Riigikogu valimised. See jäi ka ainsaks korraks, mil Riigikogu selle paragrahvi alusel laiali 
läks.
Riigikogu II koosseis: muutused erakondlikul maastikul ( Asunike  Koondus, ISTP, 
Rahvuslik-Vabameelne Partei, demobiliseeritud sõjaväelased, üürnikud); 
valimistulemused; konsolideerumispüüded; II Riigikogu valitsused.
II RK valimised mais 1923 olid mõnes mõttes täiesti erakorralised ja enneolematud. II RK 
valimistel oli kandideerivaid nimekirju 26 ja RK-kku pääses 14 erinevat parteid.
Uued tegijad : Rahvuslik-Vabameelne Partei (loodi spetsiaalselt valimisteeel, kasvas välja 
1920 asutatud Eesti Valveliidust, mille asutajaks oli Johan Pitka. Valveliit pani käima ka 
ajalehe „Valve“, milles väga teravaid kirjutisi riigimeeste jm kohta. Valve tegevtoimetajad 
ootasid kohtusaalis või  istusid vangis). Saavutasid üle 20 000 poolthääle ja 4 kohta 
parlamendis, kuid need 4 jäid Pitkast ilma, kes Kanadasse läks. 1926 läksid lõplikult 
hingusele. 
Märksa edukam oli teine uustulnuk Asunike Koondus (tekkis Põllumeeste kogu kõrvale. 
Asunike Koondus kasvas välja Eesti maareformist, mille tulemusena tükeldatud mõisamaad, 
mislle tükid anti asunikele. Tegemist suhteliselt noorte, maj kehvemal järjel meestega. Nende 
peamiseks nõudeks võrdsete võimaluste tagamine kõikidele põlluharijatele. Asunike arvates 
pidi riik tegema tõsiseid jõupingutusi võrdsustamaks  asunikud „vanade talupidajatega“. Kuni 
1923 olid nad sidunud end ennekõike Tööerakonnaga, keda loeti maaseaduse põhiliseks 
autoriks. 1923 oli Tööerakond oma esialgsetest põhimõtetest kaugele hälbinud, et asunike 
arvates oli vaja luua spetsiaalne asunike kihti esindav partei. Said samuti 4 kohta, aga 
erinevalt Pitka meestets olid nad tulnud poliitikasse selleks, et jääda
Kolmandaks: Üürnikud. Said 6000 häält ja 1 esindaja parlamendis. 
Demobiliseeritud sõjaväelased. Tegeles vetaranide õiguste eest seismisele (eelkõige maj 
õigused). Valitsus täitis antud lubadused ja neil ei olnud väga midagi teha. 1923 otsustati 
kandideerida riigikokku. Loodeti saavutada suurt edu, kuid said 5670 häält ja 1 koha 
parlamendis. Hiljem enam valimistel ei osalenud. 1923 RK valimiste järgselt sai poliitikutele 
selgeks, et midagi on vaja ette võtta, fraktsioonide arv enam kasvada ei saa. 
Rahvaerakond, kristlik rahvaerakond ja Rahvuslik vabameelne partei moodustasid ühise 
fraktsiooni – demokraatliku ploki ja tegutsesid ühiselt. 1925 läks plokk laiali. 
Enamik vanu erakondi pidi kaotama, uued pidid ju kelleltki hääled ära võtma. Kommunistid 
aga said 5 koha asemel nüüd 10, mis oli ohtlik tendents. Selle vastu tegi tõsise kukkumise 
läbi Tööerakond, I RK-s 22 kohta, II RK-s 12 kohta. Oli selgeks saanud, et tööerakond ei 
olnud väga vasakpoolne (pigem vasaktsentristlik). Ka teised parteid enamasti langesid. Lisaks
kommunistidele tegi väikese tõusu Põllumeeste Kogud ja see tõstis nad kõige suuremaks 
fraktsiooniks (23 kohta). 
RK II koosseis kogunes 1923 juuni alguses, valis juhatuse. Suurim fraktsioon andis 
valitsusjuhi ja suuruselt teine parlamendi esimehe. Esimeheks Jaan Tõnisson kuni 1925 
aastani. Selline poliitiline killustyatus tõi kaasa valitsuste loomise raskendamise. 
II RK esimene valitsus sai kokku 56 päeva 2 kuud kestnud valitsuskriisi tulemusena. Pätsi II 
valitsuse võimulolekuaeg jäi maj kriisi tõttu lühikeseks. Juhtrolli maj poliitika kujundamisel 
mängis rahaminister Georg Vestel ja teedeminister Karl Ipsberg. Häda oli ennekõike selles, et
valitsus teadlikult distantseerus maj protsesside juhtimiselt ja andis vabad käed 
eraettevõtjatele. Maj vabaduse ja riigipoolse tagasitõmbumisega mindi liiale (vt eespoolt 
majanduskriis). Välitmaks riigi rahanduslikku kokkukutsumlist, andsis Georg Vestel Eesti 
Pangale loa müüüa oma kullavarud. 1923 aasta lõpuks jäi 15 000 kuldrublast järele 2,5 
miljonit. Selline majpoliitiline tegevus  saigi  Pätsi II valitsusele saatuslikuks. Otto stradman 
pidas RK-s kõne, kus süüdistas valitsust  vales  majpoliitikas. Süüdistas ka Vestelit, et ta on 
Eesti Panga kullavarude müümise loa salaja andnud. 
Märtsis 1924 astus valitsus tagasi. Sisepoliitilises mõttes kujunes väga kummaline 
situatsioon. Põllumeeste kogud, keda peeti süüdlaseks majkriisi tekkimises, jäi järgmisest 
valitsusest kõrvale. Tekkis küsimus, kuidas on võimalik kokku saada koalitsiooni, mille taga 
oleks riigikogu enamus. 
Pärast vaidlus  moodustus  Eesti jaoks enneolematu valitsus Karl Friedrich Akeli juhtimisel – 
vähemusvalitsus – selga taga oli ca 1/3 RK liikmetest. Akeli valitsus tuli ootamatult edukalt 
majkriisiga toime. Otto Strandmani kätte rahaasjad. Uus majpoliitika, mis 20 aastate teisel 
poolel oli Eesti jaoks sobiv. Valitsus lahkus seoses kommunistide 1. detsembri putšikatsega. 
Kommunistlik liikumine – EKP eesmärgid, Töörahva Ühine Väerind, 1. detsembri 
putšikatse ; 
Mingisugust töörahva revolutsiooni ei kavandatud ka vallandada. Panus tehtis tõelistest 
kommunistidest salkadele, kes pidid vallutama kõik tähtsamad objektid. Hiljem tuli hakata 
agiteerima eesti töölisi, et nad väljaastunutega ühineks. Väljaastumised pidid toimuma 
suuremates linnades. Kõikides nendes linnades tuli enda alla võtta valitsus- ja 
kommunikatsioonikeskused, korrakaitseasutused, sõjaväeosad (neutraliseerida). Samaaegselt 
tuli moodustada ajutine võimuorgan Sõjarevolutsioonikomitee, kes pidi kohe pärast 
võimuhaaramist pöörduma abipalvega Nõuk Liidu poole, millele oleks järgnenud Punaarrmee
sissetung ja okupeerimine. Koheselt ei plaanitud kommunistliku valitsuse sisseseadmi
1.detsembril leidis aset ainult Tlnas. Tartu seltskond oli juba sügisel laiali saadetud, Pärnu, 
viljandi ja Narva eestedajad jäid ootama Tlna sündmusi. Tlnas eneses, kus oli loodetud kokku
saada 750-800 meest, saadi tegelikutl kokku ca 350. needki ei olnud mitte kõik paadunud 
kommunistid. Korraldati jooming ja aeti nad riiki kukutama. Viimasel hetkel suutis osa 
riigipöördest kõrvale hoiduda. Allesjäänud meeste hulgas oli muuhulgas  kaitsepolitsei  ja 
sõjaväeluure töötajaid. Kõige kindlamini võisid kommunistid loota nende ca 40 mehe peale, 
kes olid vahetult mässu eelõhtul salaja tulnud üle eesti piiri nõuk ve-lt. Samuti võidi kindel 
olla veel ca 40 mehes, kes olid Tlnas leidnud teenistust mitmesugustes Nõuk asutustes. 
Dobrofloti ja Tsentrozajuzi organisatsioonide juures. Eesti töölised pääsesid nendele 
kohtadele ainult kommunistliku partei soovitsel. Ülejäänud seltskond oli üsna juhuslik
. Väljaastumine algas esmaspäeva hommikul vahemikus kella viiest kella seitsmeni. Nende 
rünnakute käigus õnnestus üle võtta Toompea loss, Riigipea maja (Akelil õnnestus 
põgeneda). Üle võeti ka kaks raudteejaama (Balti jaam ja praegune Tallinn-Väike), kaks 
politseijaoskonda, sõjaväe lennuväli, tankigaraaž Juhkentalis, Vene tänavas asunud postimaja,
kus asusid telegraaf ja telefon. Ründajad löödi tagasi Pagari tänaval sõjaministeeriumis, 
Tondi  kasarmutes, kus paiknes sõjakool ja selle relvaladu, mida kommunistid kätte tahtsid 
saada, ratsapolitsei  reserv  ja mitmeid objekte isegi ei rünnatud.
 Kommunistide väljaastumine oli nii mannetu, et ei tulnud rakendada isegi sisekaitsekavasid, 
piisas spontaanselt moodustunud väikestest salkadest. Ernst Põdder, kes juhtumisi Tlnas 
viibis ja kommunistide riigipöördekatse otsa sattus. Katse löödi puruks enne, kui nad oleksid 
jõudnud Nõuk Ve poole pöörduda. Õige kauem püsis mässuliste käes lasnamäe lennuväli. 
Keskpäevaks oli kord linnas kõikjal taastatud, mässulised on kõik laiali jooksunud või 
arreteeritud. Rünnati siseministrit Karl Ein..., Toompeal lasti maha saksa toomkooli inspektor
Grünwald, Balti  jaamas  tapeti teedeminister Karl Kark. Samamoodi valmistuti balti jaamas 
maha laskma kümmekonda eesti ohvitseri. 
Mässukatses kaotas oma elu 21 inimest valitsuse poolelt, neist ainult üks sai surmavalr 
haavata lahingu käigus. Kõik ülejäänud lihtsalt tapeti. Mässuliste hulgas ohvreid esialgu 20, 
hiljem lisandus neile 155 sõjakohtute  otsusel  mahalastut.
 Putšikatse ohvrite  koguarv tõusis 200ni. Siiski ei maksaks putšikatset alahinnata, sest olude 
teistsugusel kujunemisel poleks EW saatus kaugelti selge olnud. 
ühiskonna konsolideerumine – meeleolude muutumine, riigikorra kaitse seadus, 
Kaitseliidu taassünd, vähemusrahvuste kultuuromavalitsus, laiapõhjaline koalitsioon.
Pärast 1924 ei olnud kommunistide mõju rahva hulgas üldsegi mitte nimetamisväärne. 20 
aastate alguses oli rahva hulgas küllaltki mitte just väga heatahtlikku suhtumist eesti riigi 
suhtes. Nurisemist vastloodud riigi ja selle võimaluste kohta oli väga palju. 
Pärast 1. dets 1924 saadi aru, et kriitika asemel tuleb otsida võimalusi pigem omariikluse 
säilitamiseks. Kriitika ei olnud enam üles puhutud ja liialdatud, vaid üsna  asjakohane  ja 
konstuktiivne. Ka valitsusringkonnnad rakendasid jõupingutusid, et vältida taoliste 
mässukatsete kordumist tulevikus. 
Riigikorrakaitse seadus võeti vastu. Selle alusel muutus lihtsamaks riigivastaste org 
likvideerimine. Riigivastase tegevuse eest ka märksa rangemad karistused. 
Taaselustati kiiresti Kaitseliit. Pärast VS lõppu oli Kaitseliit langenud varjusurma. 
Ülemaalisest org-st rääkida 20 aastate alguses ei saa. 1924 suvel alustati Kaitseliidu 
taasloomise katseid. Lõuna-Eestis Ernst Põdderi juhtimisel hakkas asi üsna hästi toimima. 
Mujal poliitiliste vastuolude tõttu asi eriti ei edenenud. Vasakpoolsed süüdistasid 
parempoolseid, et nad soovivad endale luua erasõjaväe. Milleks selline militariseerimine jne. 
Pärast 1925 sai teoks plahvatuslik taassünd. Sündisid naiskodukaitse, noored kotkad, 
kodutütred (tütarorg-d). 
1925 võeti Vähemusrahvuste kultuuri seadus vastu. Seda kasutasid ainult baltisakslased ja 
juudid. Said oma kultuuri- ja hariduselu juhtida. Neil pidi olema vähemalt 1000 liiget. Teistel 
vähemusrahvustel ei olnud sellega nii suuri probleeme. Venelased ja rannarootslased elasid 
kompaktsemalt kui esimesed kaks. Nende käes olid oma ringkondade kohalikud 
omavalitsused .
1924 märtsis oli ellu kutsutud Akeli vähemusvalitsus. Valitsus tegutses edukalt kuni 1. 
detsembrini. 10.12.1924 Akeli valitsus teatas tagasiastumisest, et anda teed üldrahvalikult, 
seinast-seina valitsusele. Uus valitsus 16.12.24 – 24.11.25, mille ees rahvaerakondlane Jüri 
Jaakson. Koosnes Põllumeeste kogud, töööerakond, sotsiaaldemokraadid, demokraatlik liit 
(rahvaerakond, kristlik rahvaerakond ja rahvuslik vabameelne partei vms). Kõik teised 
erakonnad hääletasid selle valitsuse ametisse astumise poolt (Riigikogu p 100% toetus)
Sisepoliitilise olukorra stabiliseerumine: valimisseaduse muutmine 1926; 
Vahetult enne III RK valimist 1926 kevadel muudeti valimisseadust: tähtsamad muudatused: 
1) kõik valimistele minevad erakonnad pidid maksma riigile kautsjonit. Kui nad said oma 
saadikud parlamenti, said nad raha tagasi, kui ei, läks raha riigi tuludesse. See võttis hoogu 
maha pullivendadelt. 
2) parlamenti osutusid valituks need nimekirjad, mis said vähemalt 2% toetusest  (see välistas 
1-kohalised fraktsioonid). Sellise valimiskünnise põhjus oli eelkõige vähemusrahvustes, kes 
olidki tavaliselt saanud 2-3% toetusest. Muudatused avaldasid kohe ka mõju
Riigikogu III, IV ja V koosseisu valimistulemused; valitsused; erakondade liitumine – 
Rahvuslik  Keskerakond , ühinenud põllumehed.
III RK valimistel kandideeris 14 nimekirja, neist pääsesid parlamenti 10, kõik vanad tuntud 
tegijad (võib rääkida vaid vasaksotsialistidest, kes olid teise nimega endised sotsid). ESTP 24 
kohta (kõige rohkem). Nende edu oli tingitud sellest, et kommunistidele pöörati selg; 
sotsialistide ühendamine. Endised kommunistidele hääle andnud kodanikud andsid nüüd oma
hääle neile lähedasemetale. 
Järgmiseks Põllumeestekogud (23), Asunike Koondus – nimekrijad kogu Eestis (14), 
Tööerkond (13), Rahvaerakond (8), Vasaksotsialistid (6), Kristlik Rahvaerakond (5) – 
tsentrumierakonnad tegid läbi pideva languse. 1923 oli nende algatusel toimunud 
rahvahääletus usuõpetuse kohta ja olid oma populaarsuse tipul, mida enam 1926 ei olnud. 
Venelased (3), Sakslased (2), .... . 
Esimesena sai ülesande valitsuse moodustamiseks Jaan Teemant – tema II valitsus. 
Koalitsioon erilisi muudatusi läbi ei teinud. 2 liiget vahetati välja. Teemanti II valitsuse puhul
on kõige huvitavam alles tema ametist  lahkumine . Koalitsiooni lagunemist justkui polnudki. 
Probleeme hakkas tekitama erukindral sõjaminsiter Jaan Soots, kes oli 20 keskpaigaks 
suutnud koguda suure hulga isiklikke vaenlasi. Tollal ka päevakorral  kaitseväe  teenistuse 
lühendamise küsimus. Jaan Soots leidis, et 1,5 aastalt 1 aastale üleminek ei saa juhtuda. 
Lisaprobeleemiks – siseminister Heinrich Laretei läks Moskvasse saadikuks. Seal olnud Aado
Birk läks vastaste poolele üle. Jaan Teemant andis Lareteile ultimaatumi – kas Moskvasse või
üldse eesti poliitikast välja. Siseministri ülesandeid hakkas ajutiselt täitma Jaan Soots. Tema 
põikpäine juhtimisstiil tõi talle taas probleeme kaela. Sotsialistid tegid parlamendis 
ettepaneku avaldada Sootsile umbusaldust. Teised erakonnad neid ei toetanud. Siiski teatas 
Teemant, et terve valitsus astub tagasi. 
Uue valitsuse seadis kokku taas Jaan Teemant. Täpselt sama koalitsioon, mis  eelmine . Ka 
ministrite nimekirjas minimaalsed muudatused. Sootsi asemele kindral Nikolai  Reek . 
Siseministriks Jaan Hünerson. Otto  Tief  vahetas protfelli. 11 valitsuse liikmest uusi tegelasi 
kõigest 3. Vormiliselt, juriidiliselt tegemist valitsuse vahetusega. Sisuliselt aga tegu valitsuse 
remondiga. 
Teemanti III valitsus 04.03.27-22.11.27. Uus probleem – agraarerakondade vahelised 
vastuolud Pikalaenu panka põhikirja arutamisel. Põhikirja töötas välja valitsus, esitas selle 
RK-le kinnitamiseks, kuid asunikud ei olnud selle põhikirjaja rahul. Asunike koondus 
hääletas valitsuse eelnõu vastu. Teemant reageeris lahkumisteadaandega. 
Järgmise valitsuse pani kokku Jaan Tõnisson. Mõlemad agraarerakonnad jälle esindatud. 
Tõnissonil ei olnud muud võimalust, tegemist oli kahe suure fraktsiooniga. Olukorras, kus 
kõige suurem fraktsioon, sotsialistid keeldusid valitsuses osalemast, ei olnud võimalik 
enamusvalitsust ilma üheta neist kokku panna. Sedapuhku olid aktiivsemad vanapõllumehed. 
Rünnakud Oskar Kösteri vastu. 
Tõnissoni III valitsus 09.12.27-12.11.28. Järgimised valimised pidid tulema 29 aasta mais. 
Toimus omalaadne vangerdus. Valitsuse moodustamise võtsid enda peale 
sotsiaaldemokraadid, kes alates 25 aastast olid keeldunud valitsuses osalemast. August Rei 
valitsus 04.12.28-02.07.29. Välja vahetati peaaegu kõik ministrid. Püsima jäi ainult senine 
kohtuminister Tõnis Kalbus. Rei valitsuse ametisse astumise ajal, hakkas valitsus koosnema 7
ministrist (+ riigivanem). See sotsialistide juhtimisel tegutsenud valitsus sai ülesannetega 
kenasti hakkama. Sisemised vastuolud ei jõudnuki ilmneda. Sotsialistlik partei aga kippus 
lõhki minema. Eriti teatud lõhenemine varem ühinenud sotsialistide vahel. Vasak tiib 
süüdistas teravalt parempoolset juhtkonda. RK IV koosseis. Valimistel kandideeris vaid 11 
nimekirja (1 uus – Kalamehed ja väikemaapidajad, kes parlamenti ei pääsenud). 
III ja IV RK koosseis olid pm identsed. Eesti sisepoliitiline olukord oli stabiliseerunud, 
suuremaid üllatusi ei paistnud enam ees seisvat. Parlamendi esimehe koht Karl Ein... . 
Sotsialistid keeldusid jälle valitsemisest. Vaba kokkuleppe tulemusenakutsuti pariisist tagasi 
eesti saadik Otto Strandman. Strandmani II valitsus 09.07.29- 03.02.31. Kaks agraarerakonda
olid mõlemad koalitsioonis sees, olid jätkuvalt üsna vastandlikel positsioonidel. Kui Teemant 
oli üsna hellakene, siis Strandman nii kergesti tagasi ei  astunud , oli paksema nahaga ja 
kõvakäelisem. 1930. aasta teisel poolel jõudis Eestisse ülemaailmne majanduskriis. 
Strandmani valitsuse järgselt tuli tegevpoliitikasse tagasi Konstantin Päts. 1931 moodustab 
kummalise valitsuse: sees on sotsiaaldemokraadid - rahva seal rohe-puna koalitsioon. 
Välisministri kohale Pätsi vana vimmamees Jaan Tõnisson. 
Pätsi III valitsus 12.02.31-29.01.32. Päts sai riigivanema ülesannetega üsna kenasti hakkama. 
Parlamendis aga toimus jõudude ümbergrupeerumine. 
31-32 vahetusel mitmed senised parteid ühinesid. Rahvaerakond+Kristlik Rahvaerakond   

Rahvaerakond; Põllumeeste Kogud + Asunike Koondus   Ü
 hinenud Põllumehed. Juba 
ühinenud Rahvaerakond tõmbas kaasa ka  Tööerakonna  ja Majandusrühma ja võttis uue nime 
Rahvuslik Keskerakond, mis sisuliselt koondas kõik tsentrumiparteid. 
Sellele järgnes Jaan Teemanti IV valitsus koalitsioonis Ühinenud Põllumehed ja Rahvuslik 
Keskerakond. 19.02.32-20.06.32. 
Sisepoliitiline kriis: valitsevate ringkondade  autoriteedi  langus, valitsuskriiside  
sagenemine, uute poliitiliste jõudude teke. 
Suur kriis koosneb tinglikult 3 osast: majanduskriis (ülemaailmne suur depressioon), eesti 
sisepoliitiline kriis ja põhiseaduse kriis, mis on omavahel tohedalt seotud. Kõigi nende 
aluseks oli majanduskriis, mis oli alguse saanud USAst  (vt eespoolt majanduskriis). Muidugi 
nägi rahvas, et riik on süüdi, alati süüdistab riik valitsust.
Krooni devalveerimise ümber vallandus väga terav poliitiline võitlus. Kaks kõige suuremat 
pol jõudu EWs – Põllumeeste kogud ja sotsdemid olid igasuguse devalveerimise vastu 
(erinevatel põhjustel). Võitlus krooni kursi ümber omandas ennenägematud mõõtmed. Pätsi 
punaroheline koalitsioon keelustas igasuguse propaganda krooni devalveerimiseks 
kriminaalkaristuse ähvardusel. 
Alles 1933 suvel, mil võimule oli tõusnud Tõnissoni valitsus ostsutas minna devalveerimise 
teed. 27.06.1933 toimus RK otsustav koosolek. Napi ülekaaluga (45/47) otsus devalveerimise
poolt. Tekkis lühiajaline ostupalavik, vähendas pankades olevaid hoiuseid. Riigi kohalt 
ainuõige otsus, majanduskriis hakkas leevenduma, asendudes 1934 majanduskasvuga. 
Majanduskriis tõi kaasa pankrotid, oksjonid, aplgalanguse,tööttuse, elatustaseme halveneise 
ja rahvas hakkas süüdlasi otsima. Süüdistai poliitikuid. 32-33 kriisi haripunktis ilmnesid riigi 
ja rahva võõrandumise nähtused. Otseselt oli majanduskriisist mõjutatud eestis tekkinud 
sisepoiliitiline kriis. Hädad tulid 1932 seoses RK V koosseisu valimistega. 
Valimistagajärjed V Rksse: ühinenud põllumehed 42 kohta, rahvuslik keskerakond 23, 
sotsialistlik tööliste partei 22, vasaksotsid ja venelased mõlemad 5, sakslased 3. põllumehed 
said valida, kas luua koalitsioon keskerakonnaga või sotsialistidega. RK esimehe ja sekretäri 
koht põllumeestele. Parlamendi esimeheks sai Karl Einburdt (?). valitsuse kokkupanemine 
kujunes erakorraliselt keeruliseks, võttis aega 29 päeva. Alles juuli alguses sai Einbudt oma 
valitsuse lõpuks kokku. 
Hoopis teises valguses näitab olukorda asjaolu, et RK V valimistel esines 3 veel täiesti uut 
nimekirja: Rahvuslik Töökoondus (paremp), Vabadussõjalased ja keegi veel?; keegi neist 
kolmest Riigikogusse ei saanud. Otsiti uusi poliitilisi väljundeid. Samal ajal tugevnes mingil 
määral kommunistide tegevus, üritasid enda poole tõmmata vaesemaid kihte.
 1934ks olid põllumehed endisteks põllumeestekogudeks ja asunike koondiseks jagunenud. 
Parlamendis killustatus süvenes veelgi, sest oli ka 10 erapooletut saadikut. 
Vabadussõjalaste liikumine – kujunemine, sekkumine poliitikasse, areng. 
Pärast Vabadussõja lõppu moodustati Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liit, mis pidi kaitsma 
sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. Aastal 1926 reorganiseeriti organisatsioon 
Tallinnas Vabadussõjalaste Liiduks; niisugused liidud moodustusid sõjajärgsetel aastatel ka 
teistes linnades.
Oktoobris 1933 võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse 
muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama  presidentaalne  riik, kus Riigikogule jäänuks 
pigem nõuandev roll. Rahvahääletusele ning 1934. aasta valimistele  eelnenud kampaania oli 
äge ja rikas süüdistustest eriti väidetavalt korrumpeerunud sotsialistide vastu. Valitsusele 
esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide 
keelustamiseks, kuid vapside populaarsusele ei tulnud see aktsioon kasuks.
Jaanuaris 1934 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai vapside 
valimisorganisatsioon "Vabadussõjalaste Rahvaliikumine" kokku 10,7% häältest, sh linnades 
41,2% ja saadikukohtade enamuse Tallinnas, Narvas ja Tartus, korrates nii Töörahva Ühise 
Väerinna  võitu  1923. aasta kohalike omavalitsuste valimistel.
Põhiseaduse kriis – põhiseaduse kriitika ja muutmisettepanekud, rahvahääletused , 
1933. aasta põhiseadus, ettevalmistused riigivanema ja Riigikogu valimisteks.
1930. algusaastate Eesti põhiseaduskriisi taga oli kolm suuremat põhjust: 20. sajandi 
algupoole Eestis domineerinud vasakpoolsed ja üliliberaalsed ideed, mis määrasid 1920. 
aastate põhiseaduse sisu ning sellest lähtuv poliitiliste institutsioonide ebaefektiivne 
toimimine. Võimendavaks teguriks oli 1929. aastal alguse saanud ülemaailmne 
majanduskriis.
Võiks teha järelduse, et Eesti valituste püsimisega mingeid ületamatud probleeme polnud. 
Pigem häda erakondade paljususes ja nende korralikus väljakujunematuses. Rahvahulgas 
valitsusvahetused tekitasid arusaamatust, läksid käibele väljendid nagu poliitiline 
lehmakauplemine, portfelldie valss, kriisitamine, erakondlik korruptsioon  jne. Ei ole üheselt 
teada, miks selline suhtumine. Oli harjutud, et tsaariajal ministrid paigas väga kaua.
Kriitika: 1) parlamendil liiga suur võimutäius 2) 20 a põhiseadus olevat andnud 
valitsusvõimule liiga vähe võimalusi teostada oma poliitikat 3) 20 a põhiseadus ei loonud 
tasakaalustavat mehhanismi, mis oleks valitsusele kokkupõrgetes parlamendiga abi osutanud. 
Seetõttu hakati taotlema riigipea ametikoha loomist. Tal peaks olema õigust sekkuda nii RK 
kui valitsuse tegevusse, saata parlament laiali jne. 
Tegelikult valitsused ei lahkunud ametist parlamendi domineerimise tõttu, see oli 
demagoogiline vale. Mida saanuks ära teha riigipea, saades volitused otse  rahvalt ? Mida 
saaks teha  president  koalitsiooni lagunemise vastu? – midagi.
Põhiseaduskriisi alguseks võib pidada esimese Riigikogu poolt koostatud 
põhiseadusmuudatuse läbikukkumist 1932. aasta augusti rahvahääletusel. Selle kohaselt 
olnuks Vabariigi täidesaatva võimu juhiks president, mis oli analoogne Soome mudeliga. 
1933. aasta juunis rahvahääletusel taaskord ebaõnnestunud. Riigikogu põhiseadusmuudatuse 
eelnõu oli sisuliselt sarnane eelmisega. 
Sama aasta oktoobris toimunud kolmas ja viimane rahvahääletus, seekord Vabadussõjalaste 
Keskliidu eelnõu kohta, läks ülekaalukalt läbi ning jõustus 1934. aasta jaanuaris. Tähtsaimad 
muudatused olid 100-liikmelise Riigikogu koosseisu vähendamine poole võrra ning võimsa 
riigipea ametikoha loomine. Muidu samasugused nagu eelmisedki, ainult riigipea võimkonda 
uuesti suurendati riikogu  arvelt. Vormiliselt ei olnud tegemist uue põhiseadusega, tegemist 
olid 1920 a põhiseaduse muutmisega. Püüdi ühendada parlamentaarset süsteemi 
presidentaalse süsteemiga.
Riigikogu tegevus oli kogu kriisi vältel pigem seda süvendav kui leevendav. See kajastus 
eelkõige rahva suures toetuses vabadussõjalaste eelnõule, mida Riigikogu üritas legaalseid 
vahendeid kasutades vältida.
Uus riigikogu tuli valida sellisel moel, et rahvas saaks hääletada konkreetsete isikute poolt. 
Osaliselt jäädi senise proportsionaalsuse juurde. Kõik erakonnad jagasid oma kandidaadid 
kolmikutesse. Hääli saadi vastavalt sellele, kui palju üht või teist kolmikut oli valimiskasti 
lastud. Valijatele anti õigus ka kolmest meelepäraseim valik ära märkida
Kuid sisi tuli see vapside võimuhaaramisteema (vt üles) ja Tõnisson kuulutas välja 
kaitsesisukorra. 
Uued valimised: Käivitasid väga aktiivse propangandakampaania. Valimiseelsed kampaaniad 
omandasid üsna räpase iseloomu, vastaskandidaate laimati ja mustati. Eriti edukad olid 
vabadussõjalased linnades. Linnades tervikuna said ca 60% häältest. 
1934. a aprillikuuks määratud Riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka.
Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral Johan Laidoneri, eriti tema 
majandustegevuse kriitika. Samal ajal levisid kuuldused, et  vapsid  ähvardasid toetusallkirjade
kogumise käigus riigipöördega. Riigivanemat süüdistati avalikult, et ta ei ole võimeline 
looma riigis kodurahu ja pidurdama sisemiste vastuolude kiiret kasvamist. Samal ajal tegid 
vabadussõjalased avalikult ettevalmistusi riigivõimu ülevõtmiseks vajaduse korral jõuga. 
Pinevas sisepoliitilises olukorras suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit 12. märtsil 1934 ja 
arreteeriti selle aktiviste. Paljud vabadussõjalaste juhid mõisteti vanglasse.
Autoritaarne Eesti. 12. märtsi riigipööre – põhjused, ettevalmistamine, teostus;
Põhjused on vastakad:
Pätsi pooldajad: 1) Vslased valmistusid vägivaldseks võimu haaramiseks, valitsus pidi 
ennetavaid abinõusid rakendama (tõenäoliselt neil seda kavastsust ei olnud, vähemalt seda ei 
suudetud tõestada ja pealegi olid nad sel ajal niigi edukad – neil poleks seda vaja olnud) 2) 
kogu eelenenud poliitilisest arengust oli Eesti pol õhustik  sedavõrd üles köetud, et oli tarvis 
olukorda rahustada 3) valitsus pidi haarama tugeva täitevvõimu enda kätte, et läbi viia 
põhjalikud riigireformid (mille juurde jõuti alles 35-36 aastal, algul ei olnud mingeid 
reformikavasid).
Kaotajate pool: üritati põhjendada toetudes Pätsi isiklikele ambitsioonidele ja 
isikuomadustele. Kindlasti etendasid nad mingit rolli, kuid ainult neile  riigipööret  taandada ei
saa. Oma roll võis olla ka välismõjudel (NL, Poola). Välismõjud olid tagasihoidlikud.
Ettevalmistus:   Eduard Laamanil: väidab, et otsus riigipüürde kasuks otsustati kusagil 
veebruaris 1934 Pätsi ja Laidoneri kohtumisel. Ainsad märgid, mille tähendust võib mõista 
alles tagantjärele – märtsi alguses hakati siseministeeriumis  koostama  vabadussõjalaste 
nimekirju. 5.03 toimusid mõningad vangerdused kaitseväe juhtkonnas. Viis kõrgemat 
sõjaväelast ühe päevaga kaotasid oma koha, 10. üksikpataljoni ülem, Tlna sõjaväeringkonna 
ülem, ka Tapal baseerunud soomusrongirügemendi ülem. Ametlik põhjendus: tegemist 
vanade elust ja sõjaväe arengust mahajäänud ja VS mitte mingisuguseid teeneid teinud 
meestega. 7. 03 nimetati ametisse Nikolai Reek Kaitsevägede staabiülemaks. Tõenäoliselt 
kokkuleppele riigipöörde teostamiseks jõudsid Päts ja Laidoner veebruaris
Teostus: Veidi enne toimuma pidanud riigivanema valimisi, kehtestas riigivanem Päts taas 
üleriigilise kaitseseisukorra, mida ta põhjendas vabadussõjalaste diktatuuri ohuga. Võimu 
ülevõtmine: algas umbes kella 2 paiku Tondi sõjakoolil käsk rivistuda, tegemist aspirantide 
kursusega – tagavaraohvitresride koolitamine). Kooli ülem teatas, et välja tuleb astuda nagu 
lahinguolukorras. Kolm kompaniid, mis kesklinna marssisid, hargnesid Tõnismäel, 
relvastatud valvepostid (1 tsoon ümber Toompea, 2 ümber ajaloolise kesklinna, 3 osa aga 
suunati Narva maanteele ja Mere puiesteele, kus paiknesid vapside hooned, mis piirati sisse). 
Hooned võeti valve alla, kõik leitud dokumendid konfiskeeriti, enamik kohalolevatest 
vapsidest arreteeriti, samal ajal teostati arreteerimisi üle kogu linna. Riigipööre suhteliselt 
tsiviliseeritud, samas arvestades jõude, millile riigipöörajad toetusid, võib öelda, et tegemist 
oli sõjaväe toel toimunud e sõjaväelise riigipöördega (sõjavägi, Kaitseliit, politsei).
 Kell 1700 valitsuse erakorraline koosolek, kus kehtestati 6 kuuks üleriigiline kaitseseisukord,
määrati Laidoner sisekaitseülemaks ja kaitsevägede ülemjuhatajaks. Kogu vastuvõetud 
otsuste kompleks pandi kehtima telegraafi teel.
 vabadussõjalaste arreteerimised, piirangud ajakirjandusele ja erakondadele. 
Kokku arreteeriti üle 600 vabadussõjalase (Larka lasti sama päeva õhtul lahti).
6 kuue jooksul: igasuguse pole avaliku tegevuse keelustamine, esialgu oli riigipööre suunatud
vaid vapside vastu, kuid varsti selgus, et ta demokraatlike erakondade vastu. Laidoner ütles, 
et erakonnad ei tohi tegeleda poliitikaga. 
Samalaadselt toimiti ka ajakirjandusega. Vapside ajalehed suleti kõigepealt. Erakonnad ja 
ajakirjandus ei tohtinud võtta sõna Pätsi ja Laidoneri korra vastu, muidu rakendatakse 
sanktsioone. 6 kuu jooksul rohkem ajakirjandusväljaandeid kinni ei pandud. Kõige karmimad
oldi riigiametite puhastamisel. Kõigepealt vapsid, siis ka need inimesed, keda 
vabadussõjalaste toetamises süüdistati, kuid kes olid tegelikult uutele võimumeestele 
vastuvõetamatud. 
19.03 andis Päts välja oma esimese dekreedi   t
 ühistati kõik vapside mandaadid KOVdes. 
Juhul kui kohalikes volikogudes jäi täitmata 30% kohtadest, siis tühistati ka kohalikke linna- 
ja vallavalitsuste valimistulemused ja riigijuhid said ise uute linnavalituste ja volikogude 
koosseisud määrata. Kui vapside väljaviskamine kohalikest volikogudest oli 1203le järgnev 
loogiline samm, siis KOVde riigikontrolli alla minekus on ilmselt põhjendatult nähtud 
esimest sammu omavalitsuste allutamist riigikontrolli teele
Vaikiva oleku kehtestamine – parlamendi tegevuse  lõpetamine , erakondade sulgemine, 
ametiühinguliikumise piiramine, Isamaaliidu ja kutsekodade loomine, tsensuuri 
kehtestamine, dekreediõiguse kasutamine. 
24.04 toimus RK viimane koosolek kindlas lootuses, et sügisel tuleb ta taas kokku. 
Suvepuhkusele minek tähendas seda, et kogu tegelik võim riigis koondus Pätsi, Laidoneri ja 
valitsuse kätte. Päts hakkas kohe igasuguseid dekreete välja andma.
Pätsi selja taga oli üks suuremaid erakondi – Põllumeestekogud. Lisaks olid Pätsi toetanud al 
32 aastast sotsialistid. Nende leerist ei kostnud nende 6 kuu jooksul ühtki häält, mis oleks 
üritanud Pätsi ja Laidoneri tegevust kritiseerida. Laidoneri selja taga Asunike Koondus, 
vaikiv toetus Laidonerile aga rahvuslikult Keskerakonnalt. 34 a suve jooksul mingisugused 
nõrgad opositsioonilisuse ilmingud avaldusid – lendlehed, millel oli pandud pealkirjaks 
vangistamata vabadussõjalased, milles nõuti vapside vabastamist ja öeldi, et nad on süütud.
Paar päeva enne 12.09 saabumist pikendati kaitseseisukorda 1 aastaks (see sai traditsiooniks 
iga aasta septembrikuus kuni 1940 aastani välja). Nõuti Rriigikogu taas kokkukutsumist. 
Lõpuks anti neile nõudmistele järgi, aga kindlustati kõigi ootamatuste vastu. Kaitseseisukorra
kestvuse ajal tohib ümbervalimata riigikogu kokku astuda ainult erakorralisteks 
istungjärkudeks. Saab kokku tulla ainult valitsuse kutsel ja töötada ainult valitsuses kinnitatud
päevakorra alusel. 
Valitsus kutsus 28.091934  Riigikogu kokku: päevakorras: 1)  Riigikogu uue juhatuse 
valimine 2) valitsuse aruannete ja tegevuskavade ärakuulamine 3) riigivanema dekreetide 
kinnitamine
Pärast Riigikogu vaikivasse olukusse seadmist hakkas valitsus kohe aktiivselt tegutsema. 
18.12.1934 – Einbundi määrus, millega reguleeris perioodiliste trükitoodete väljaandmist: 1) 
ajakirjandusel  keelati kujutada halvustaval moel rigijuhte, valitsust, riigiasutussi ja käsitleda 
poliitilisi sündmusi nii, et see võiks häirida avalikku rahu. Rikkumiste puhul ähvaradati 
rahatrahvida või lühiajaliste vangistustega. 2) Juhtival, nähtaval kohal ja ainult poliitlised 
toonis avaldada juhtivate riigitegelaste sõnavõtud 3) Järeltsensuur, mida pidi teostama 
hakkama uus  institutsioon – Riiklik Propagandatalitus. 
Ajakirjandusvabadusega harjunud ajakirjanikud ei lasknud end ainult sellest määrusest 
kohustada ega hirmutada, jätkati ka kriitilises toonis valitsuse suhtes. Esimesed karistused 34 
a lõpus. Märtsis 35 mindi otsese vägivalla teed. Esimesena suleti ajaleht Maaleht (Asunike 
leht – opositsiooni peamine häälekandja). Juulis 35 võeti ajaleht Postimees Tõnissoni käest 
ära, pandi sekvestri all. Samuti juulis 1935 võeti üle ka raadio. Mõisteti, et raadio on 
kujunemas oluliseks propagandavahendiks. 
Erakondlik tegevus al 12.03 keelustatud, aga uuele tasandile jõudi see 35 kevadel. 5.03.35 
/-määrus – politiliste erakondade tegevus EWs on peatatud.  Eenpalu  (endine  Einbund ).  
Samas leiti, et sidekanalit rahva ja valitsuse vahel on tarvis. Loodi  Isamaaliit . Avalikuks sai 
selle loomine 7.03.1935. tegelikud ettevalmistustööd olid alanud juba 34 sügisel. 35 1. okt 
Isamaaliidu I Kongress. Ametlikult väideti, et tegemist ei ole ainuparteiga, väideti, et tegemist
on kultuurilise organisatsiooniga, mitte poliitilisega. Kindlalt tegi siiki poliitikat. Sisulist 
tegevust peale valitsuse kiitmise Isamaaliit ei teinud
loodi Riiklik Propaganda Talitus mis tegeles üleriiklike kampaaniate korraldamisega, 
perekonnanimede eestistamine, kodukaunistamise kampaania, rahvuslippude soetamise 
kampaania, laulupidude korraldamine, vabadussõja monumentide püstitamine
Valitsus väitis, et tal on tarvis veel mingeid organisatsioone. Hakati moodustama 
kutsekodasid – erinevate elukutsete esindajatest moodustatud kogud. Esimene taoline koda 
oli loodud juba 1924 (Kaubandus- ja Tööstuskoda). 1931 kutsuti ellu Põllutöökoda 
(suurtalude esindajad). 30ndate alguses kodade tähendus muutus. Mitmed poliitilised jõud 
hakkasid üha enam propageerima kutseesinduslike kodade loomist, mis pidid hakkama 
asendama erakondi
Need ei saanud mitte nii kuulekad kui valitsus seda lootnud oli.  Kojad  ei kujunenud ka 
seesmiselt ühtseteks. Teiseks:  nendest  kodadest piisas Pätsi peamise eesmärgi täitmiseks. 
1935 lõpus kutsuti ellu riigi Majandusnõukogu (25 liiget, millest 10 määras riigivanem, 
ülejäänud 15 valiti kodade poolt). 1937 – Rahvuskogu (2 koja liikmete ametissenimetamisel 
olilune sõna kutsekodadel). 1938 – Riiginõukogu  moodustamine. Erakonnad olid asendatud 
ühelt  poolt Isamaaliiduga, teisalt kutsekodadega. 
Ametiühinguliikumine. Eestimaa töölisühingute  Keskliit  ise valis oma juhatuse liikmed, ei 
allunud valitusepoolsele  kontrollile  (demokraatia perioodil). Pärast riigipüüret kohe 
ametiühinguid ei puututud. Siis aga hakati tegema neile piiranguid. 35 – Töölisühingute 
Keskliidu kongress tuli edasi lükata. 36 võeti taaskord uus suundumus, üritati vaba 
ametiühingu liikumist asendada riigi poolt kontrollitava ametiühinguliikumisega. Loodi 
Rahvuslik Tööliit. 36 septembriks likvideerus ka vaba ametiühinguliiikumine. 
Vabadussõjalaste 8. detsembri mässukava. 
Tlnas 7 relvastatud salka. Soomes trükiti ka üleskutsed, et seletada vapside tegevuse 
eesmärke. 8. 12.1935 pidi Estonias kogunema Isamaaliidu kongress. Plaaniti nende seal 
arreteerimist, teine vapsidest pidi enda alla võtma sidekeskused, kolmas osa pidi haarama 
endakätte Tlna autotanki rügemendi (tankid ja soomusautod). 
Tuleviku kavatsuseks oli võimu kõigepealt enda kätte võtmine, rahvuskongressi loomine (15 
liiget, neist 12 vapsid + 3 tuntud ühiskonnainimest: Jaan Tõnisson, Jaan Teemant ja Jüri 
Uluots, kes tegelikult ise  asjast  midagi ei  teadnud ). Samuti AV (Artur  Sirk peamin) (7 liiget). 
Lõplik otsustamine väljaastumise üle pidi aset leidma 7. dets õhtul, mil juhtivad vapsid 
kogunesid Kadaka teele ühte elamusse, ootasid Sirki (kes kohale ei jõudnud). Kogunenud 
otsustasid väljaastumise ära jätta. Verevalamist ja relvastatud kokkupõrkeid ei tahetud.
Juhid jäid aga sinna korterisse istuma. Politsei politsei tuli kohale ja arreteeris kõik 
vabadussõjalaste liidrid, plaanid, juhtivtegelaste nimekirjad, operatiivkäsu, mis igaks juhuks 
järgmiseks päevaks koostatud jms. 
Rahvas pööras vapsidele selja, nende liikumise igasugune populaarsus  kadus . Järgnes suur 
arreteerimiste laine.
Uus põhiseadus – Rahvuskogu ja 1937. aasta põhiseadus; 
Jaanuari esimesel nädalal andis Päts otsese korralduse rahvuskogu kokkukutsumiseks (5 
rahvahääletus EW-s). Paralleelselt tehti takistusi opositsioonile. Jah, võeti vastu otsus.  Seega 
sai Päts võimaluse rahvuskogu moodustamiseks ja uue PS moodustamiseks.  Nii opositsioon 
kui valitsusmeelsed tegelasid olid lootnud, et järelikult tühistakase kaitseseisukord, pol 
piirangud, jne. Kaarel eenpanu (Einbund) aga teatas, et erakondlikku tegevust ei lubata.  
Öeldi väja ka  hoiatus  – juhul kui rahvuskogu I koja valimised ei ole demokraatlikud, siis 
opositsioon boikoteerib valimisi
Rahvuskogu I koda sai valitsusele täiesti kuulekas. II koda moodustati jaan-s 1937. see sai 
mõnevõrra opositsioonilisem.  Rahvuskogu astus kokku 18.02.1937
Samal ajal valitsusringkondades tõusnud esile soov uue põhiseaduse järele. 34 a peale oli 
väidetud, et sellega oli  põhiseaduslik  kriis ammendatud. Juba 34 lõpus aga olevat Päts 
leidnud, et olemasolev põhiseadus ei sobi. Tol hektel valitsus ei omanud piisavalt suurt 
autoriteeti ja asja hakati  ajam  avalikkuse eest peidetult. 
Esimene probleem: kas parandada  olemasolevat  põhiseadust või koostada uus. Sel ajal kui ei 
olnud veel alustatud ettevalmistusi rahvuskogu moodustamiseks, oli Päts moodustanud 
erakorralise komisjoni tulevase põhiseaduse väljatöötamiseks. Sellega oli asi juba paika 
pandud. 3liikmeline komisjon töötas kogu 1935. aasta jooksul. Dets-s 36 muudeti see 
eraviisliselt töötanud komisjon ametlikuks põhiseaduse ettevalmistamise komisjoniks. 
Veebruriks uue põhiseadus eelnõu koos. 17.02 kitis valitsus eelnõu heaks ja esitas 
rahvuskogule. St rahvuskogul ei olnud otsustada midagi. 1937 a suveks PS tekst valmis, jöi 
üle see ainult heaks kiita ja kinnitada (kes peab seda tegema? – ägedad debatid). 28.07.1937 
võttis rahvuskogu põhiseadus lõplikult vastu. Enamik saadikutest hääletas põhiseaduse poolt. 
Uue põhiseadusega likvideeriti rahvaalgatus ja rahvahääletus, mis hakkas olenema presidendi
suvast. Põhiseaduse muutmise õigus läks rahvalt ära. Selle pidi edaspidi otsustama kaks 
järjestikust parlamendikoosseisu. Jäeti välja säte, mis tagas kõigile streigiõiguse ja lubati 
riikliku vajaduse puhul kitsendada kõiki  riiklikke  põhiõigusi. 
Kaotajad väidavad, et tegemist oli autoritaarse korra seadustamisega. Võitjad väidavad, et 
tegemist oli demokraatliku EW põhiseadusega, mis pidi tagama selle, et saaks tagasi 
pöörduda demokraatliku valitsemisviisi juurde. 
Riigikogu VI koosseis, presidendivalimised  ja Kaarel Eenpalu valitsus; 
Valimistel taas 80 valimisringkonda. Rr seadis igas ringkonnas üles 1 oma kandidaadi. 
Samaaegselt võimas propagandakampaania nende 80 toetuseks. Veelgi olulisemad olid need 
sammud, mida riiklikud org-d astusid opositsiooni tegevuse vaigistamiseks. Opositsiooni 
teele veeretati kõikvõimalikke takistusi. Kõik koosolekud tuli eelnevalt registreerida politseis,
koosolekud suruti võimalikult väikestesse nurgatagustesse ruumidesse, võimalikult 
ebasobivale ajale, et vältida rahvamaase. Ajakirjanduses keelati avaldada reklaame 
opositsiooni koosolekute toimumise aja ja koha kohta. Samuti oli ajakirjandusel keelatud 
avaldada ülevaateid juba toimunud koosolekutest, trükkida nende kandidaatide 
tegevusprogramme ja ka kandidaate  endid tohtis vaid 1x mainida. Opositsioon ei läinud 
valimistele vastu ühe tervikuna, vaid erinevate pisikeste rühmitustena, mis mõnikord suutsid 
koostööd teha, teinekord mitte. Osales vähemalt 4 opositsiooni rühmitust ja terve hulk nö 
metsikuid, kelle erakonda selja taga ei olnud.
Valimised 24-25.02.1938. Valimistulemused: väga omapärased. 
RR ( Rahvarinne ) kandidaadid: 46,8%, (kohti 46) RR mittekuuluvad 53,4% (kohti 26). 
8 ülejäänut RR kandidaadid, kes kandideerisid ringkondades, kus opositsioonilisi kandidaate 
polnud ja said kohe. 
Märtsis 1938 moodustati ka VI riigikogu ülemkoda (Pätsi nimetatud, kui ameti poolest sinna, 
mõned ka valitud liikmed). Kui riigivolikogusse läksid mingil määral ka opositsioonilised. 
Riiginõukogud aga kõik valitsusmeelsed
Esimeseks ülesandeks valida president. Valiti Päts, ülekaalukalt. Ta määras ametisse 
valitsuse. 09.05.1938 – Vabariigi president kinnitas ametisse Kaarel Eenpalu valitsuse. 
Eenpalust sai seaduslik peaminister. Mitmed muudatused valitsuse koosseisus. 
juhitav demokraatia; 
Peaasjalikult  jätkati  endist  autoritaarset poliitikat. Muudatusi vähe. Ainus tõeline, sisuline 
erinevus peitus selles, et nüüdsest oli taas olemas parlament. Kuigi RK tegevuse aluseks 
olnud dokumendid ei näinud ette  mingite  fraktsioonide moodustamist, moodustusid nad 
ometi.
Ülejäänud eluvaldkonnad: jätkusid kõik varasemad autoritaarsele olukorrale iseloomulikud 
tendentsid. Kaitseseisukord püsis. Poliitiline organiseerumine jätkuvalt keelustatud. Jätkusid 
sõnavabaduse  piirangud (koosolekute korraldamise regitreerimine politseis, kirjalikku 
sõnavabadust piiras  trükiseadus ). Tegevust jätkas Riiklik Propagandatalitus. 
Jätkus ka mitmesuguste institutsioonide tasalülitamine (Haldusterritoriaalne reform – 
likvideeriti kõik alevid, enamik neist muudeti linnadeks; suur valdadereform – kõik senised 
vallad likvideeriti, nende asemel loodi uued vallad; valdade piiride ja nimede muutmine, 
eesmärgiks valdu suurendada ja majanduslikult elujõulisemaks  muutma , ka omavalitsuste 
allutamine riigikontrollile.
 Maakondade omavalitsused: nendeks olid maakonna volikogud ja maakonna valitsused. 
Maakonna volikogud valiti kaudselt, maakonna volikogu omakorda valis maavalitsuse. 
Maavalitsuse tegevust hakkas  juhtima  maavanem, kelle nimetas ametisse vabariigi president. 
Maakondlik omavalitsus asendus pm riigipoolse juhtimisega. 
Valdade omavalitsuse reformiti samuti. Vallavolikogude liikmete arvu vähendati, volikogude 
otsustusõigust piirate. Volikogu liikmete amet muudeti auametiks, enne said palka. 
Vallavalitsused likvideeriti, asendati  vallavanema  ja tema abiga, suuremates valdades 2 abi. 
Domineerivaks sai vallavanema  tahe . Kõige keerulisemaks muudeti linnaomavalitsuste 
süsteem. Linnavanem allutati maakonnavalitsusele. Maakonnavalitsus polnud midagi enamat 
kui keskvõimude käepikendus. II astme linnade puhul olukord kõige vabam. 
Seni lõplikult  lahendamata  suhted riigivõimu ja ülikoolide vahel.
Vaikiv olek + legaliseeritud autoritaarsuse aastad lõhestasid eesti ühiskonda. Pm võb rahva 30
aastate lõpuks jagada 3 gruppi 1) kehtiva riigikorra toetajad (nende hulgas samuti vähemalt2 
selgelt eristuvat kihti: ühed ausalt  veendunud, et selliseid ümberkorraldusi nagu tehtud, oligi 
vaja. Teine kiht – karjäristid – nägid võimalust oma isiklikule heaolule kaasa aidata). 2) 
ükskõiksed (ükskõiksuse sünnile aitas kaasa propagandatalituse tegevus), võõrandumine 
riigist; elu läks majanduslikus mõttes 30 aastate II p paremaks. Majandus arenes, tööstus 
saavutas enneolematu taseme, tööliste arv ületas 50 000 piiri. 3) ei puudunud ka opositsioon. 
opositsioon autoritaarse riigikorra vastu.
3) ei puudunud ka opositsioon. Ka osa sellest mõjus Eesti tuleviku seisukohast ohtlikuna. 
Otsest hädaohtu kujutas endast vasakäärmuslaste aktiviseerumine. Tegid koostööd 
kommunistidega (eriti aktiivseks muutus 38 a jooksul, Päts andis amnestia kõigile 
poliitilistele vangidele, palju kommuniste vabanes, neid ei peetud enam ohtlikeks.). Ka 
opositsiooni ei saa tervikuna positiivsele poolele paigutada.
Tõnäoliselt olid opositsioonis ka need, kes nägid Pätsi võimuhaarajana ja diktaatorina, kuid 
kõigi hääl suruti üsna edukalt alla.
Välispoliitika 1918–39
Eesti tunnustamine: välisdelegatsiooni tegevus; de facto tunnustus; Balti küsimus Pariisi
rahukonverentsil; 
Vene impeeriumi lagunemine ei olnud paljude riikide huvides, seega enne  iseseisvuse 
väljakuulutamist oli raske mingit tunnustust saada. Pärast Saksamaa kapituleerumist 1918. a  
novembris ründas enamlik Venemaa impeeriumist eraldunud ja end iseseisvaks kuulutanud 
riike. Lääne suurriigid Suurbritannia ja Prantsumaa  tunnustasid eraldunud riike de facto, aga 
mitte de  iure , lootes, et kogu Venemaal kukutatakse enamlik valitsus ja selleks annavad oma 
panuse ennast iseseisvaks kuulutanud endised Venemaa  rahvad . 
1917. a novembris ennast Eesti ainsaks kõrgemaks võimukandjaks kuulutanud Maanõukogu 
saatis 1917. a lõpus ja 1918. a alguses Lääne-Euroopasse oma välisdelegatsiooni, et taotleda 
Eestile täielikku tunnustust ning poliitilist ja majanduslikku toetust. Saadikud olid 
Maanõukogu diplomaatilised esindajad, kuid rahvusvahelise õiguse kohaselt ei saanud neist 
veel diplomaate, sest de iure tunnustus Eestile jäi saamata. 
1918. a jaanuaris Rootsi saabunud Jaan Tõnisson oli esimene välissaadik, kes lõi kontaktid 
Rootsi ja teiste riikide diplomaatidega. Stockholmis  rajati Rootsi võimude nõusolekul Eesti 
ajutine saatkond, kuigi Rootsi teatas de facto Eesti Vabariigi tunnustamisest alles 1919. a 
sügisel.   
1918. a mais andsid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia de facto tunnustuse eestlastele kui 
rahvale ja nende esinduskogule, mitte aga uuele riigile. Suurbritannia poolt mais 1918 Eesti 
Maapäevale de facto antud tunnustusele tuginedes asutati siiski järgnevalt Eesti ajutine 
esindus Londonis. Mais 1919 tunnustas Saksamaa välisministeerium Eesti esindajana Mihkel 
Martnat. Poola ja Soome tunnustasid Eestit de facto 1919. a sügisel.
Balti riikide delegatsioonid osalesid Pariisi rahukonverentsil mitteametlikult, püüdes  savutada
enda de jure tunnustamist.  Juriidilist  tünnustust küll ei saavutatud, kuid de facto tunnustus 
siiski saadi.
Pariisi rahukonverents kestis 21. jaanuarini 1920. aastal.
de jure tunnustamine ja vastuvõtmine Rahvasteliitu.
Eesti, Läti ja Leedu lõplik ja üleüldine de iure tunnustamine algas alates jaanuarist 1921, kui 
seda tegid  kõigepealt endised liitlased – Entente'i riigid. Varem olid Eesti Vabariiki de iure 
tunnustanud Nõukogude Venemaa, kes sõlmis Eestiga veebruaris 1920 Tartus rahulepingu, 
Seejärel järgnesid aastatel 1921–1922 teised riigid, juulis 1922 USA. Balti riigid vahetasid 
omavahelise  de iure tunnustamise  noodid 1921. a kevadel.
Rahvasteliiduga sai liituda alles siis, kui de jure tunnustus käes oli. Eriti Prantsusmaa, 
Suurbritannia, Skandinaaviamaad olid vastu, kui Eesti üritas järjekindlalt kandideerida.Võeti 
vastu  22. sept 1921.
Balti riikide koostöö: esimesed katsed; sõjalis-poliitilise liidu kavad (Bulduri ja Varssavi
konverentsid); probleemid ja vastuolud; 
Soome, Balti riikide ja Poola konverentsil augustis-septembris 1920 Riias
(Bulduris), mille tööfaasis osalesid ka Ukraina esindajad, arutati sõıjalise lepingu sõlmimise 
perspektiive. Sõjalises komisjonis kaaluti sellekohase lepingu erinevaid  variante . Lepingule 
loodeti alla kirjutada pärast seda, kui kõik asjaosalised riigid on sõlminud Nõukogude Vene-
maaga rahu ja Balti riigid on tunnustatud de jure. Vaevu kuu hiljem tõmbas Poola-Leedu 
vastuolude teravnemine Riia (Bulduri) konverentsi saavutustele kriipsu peale
1919–1922 püüdsid Eesti ja ta lähinaabrid esmajoones koordineerida poliitilist suhtlemist 
Nõukogude Venemaaga, sealhulgas sõlmida rahulepinguid ning luua kaitseliitu Eesti, Läti, 
Soome ja Poola vahel.  Vilniuse  kuuluvusest tulenenud tüliküsimus välistas Poola ning Leedu 
samaaegse osaluse neil läbirääkimistel. 
1922. aasta kevadel  näis  veel kord avanevat võimalus liidu sõlmimiseks Soome, Eesti, Läti ja
Poola osavõtul. 17. märtsil kirjutati Varssavi konverentsil alla poliitilisele konventsioonile 
nelja riigi vahel, mis ajalukku on läinud Varssavi lepingu nimetuse all ning lisaks salajasele 
konventsioonile, mis kohustas nimetatud riikide valitsusi asuma sõjalise lepingu 
väljatöötamisele.
Poola, Läti ja Eesti ratifitseerisid Varssavi lepingu, kuid Soome parlament keeldus seda 
tegemast. Seega kadusid ka eeldused manitud lisaprotokolli realiseerimiseks.
Balti riikide, Soome ja Poola koostööprobleem jäi endiselt päevakorda,
Toimus mitu välisministrite konverentsi jne, kuid sõjalise liidulepingu sõlmimise võimalust 
enam ei avanenud. üll aga toimus teatud faktiline koostöö mainitud  riikide kindralstaapide 
vahel
Eesti–Läti kaitseliiduleping 1923.
 1923 lõpuks realiseerus vaid Eesti-Läti kaitseliit. Seegi ei tulnud libedalt, nt vaieldi Ruhnu 
kuuluvuse üle.  Reaalne liit teostus aga suuresti tänu välisele „abile" - pärast Moskva 
emissaari ebakindlust tekitanud visiiti Eestisse ja Lätisse, mille käigus too esitas üsna 
ulatuslikke poliitilisi nõudmisi. 1. novembril 1923. aastal kirjutati nii Tallinnas peetud Eesti-
Läti konverentsil alla kaitseliidulepingule, millega pooled kohustusid kolmanda riigi 
kallaletungi korral osutama teineteisele viivitamatut sõjalist abi.
Jõuti ka kokkuleppele piirilepingu osas, mis pani vaidlusaluste alade kuuluvuse lõplikult 
paika ning nägi  piiril  ette hulka tehnilisi töid. Loodeti, et sõlmitud sõjalis-poliitiline liit saab 
aluseks Balti liidu moodustamisele.
Rahvusvahelise olukorra stabiliseerumine:  Rahvasteliit ja kollektiivse 
julgeolekusüsteemi loomiskatsed; 
Kuna aga kümnendi keskel  kausid lootused Balti liidu sõlmimiseks ning samas kasvas 
Rahvasteliidu osa maailmarahu tagamisel , püüdsid Eesti poliitikud järgnevail aastail osaleda 
Rahvasteliidu poolt loodava kollektiivse julgeolekusüsteemi kujundamises. Riigi juhtkond oli
veendunud, et Eesti peab igati kaasa  aitama  Rahvasteliidu  teovõime  suurendamisele ega tohi 
seejuures  hoolida  mingitest  kuludest . Seetõttu lõidki Eesti diplomaadid Rahvasteliidu 
ettevõtmistes aktiivselt kaasa, osaledes kõigil rahvusvahelistel  nõupidamistel  ning ühinedes 
kõigi oluliste otsuste ja kokkulepetega. Kuna 1920. aastate teisel poolel rahvusvaheline 
olukord paranes ning otsene hädaoht Eestile vähenes, siis näis, et julgeoleku tagamiseks 
piisab  tihedast koostööst Rahvasteliidus.
Eesti suhted Suurbritannia, Saksamaa, N. Liidu, Rootsi ja Poolaga.
Suurbritannia oli riik, kelle tunnustust Eesti enim ootas. Suurbritannia oli suurvõik ja suur 
eeskuju, euroopalike väärtustega. Abistas Eestis iseseisvuse saavutamisel. 1930 läks sinna üe 
kolmandiku ekspordist. Väikeriigil oleks olnud vaja sellist suurt sõpra, kes on ohutus 
kauguses. Inglismaa aga poliitiliste sidemete  tekkest  ei olnud huvitatud ja tulevikus sõjas 
rohkem abi ei lubanud osutada. Pigem suunas Eestis Skandinaavia poole
Saksamaa Kolm etappi. Esimene etapp oli keiserliku Saksamaa oma ning see seisnes 
baltimaade omariikluse eitamises, st okupeeriti ja üritati luua Balti Hertsogiriik. Selle 
kokkuvarimise taustal sõlmis Eesti oma esimese välismaise lepingu Saksamaaga. Teine etapp,
Weimari vabariik, leppis Baltimaade sõltumatusega, kuid olid ikka huvid mängus, eriti 
mõisnike ja nene varade osas. Umbusk sakslaste vastu püsis kuni 1939 aastani, neid peeti 
ajaloolisteks vaenlasteks. Kolmanda etapi suhted (Natsi- Saksamaa) võib jagada kaheks: 
Hitleri võimuletulekust kuni 1935 Inglise-Saksa mereväelepinguni, , mis näitas et 
Suurbritannia hakkab Läänemerelt eemalduma, ka lähenes aina enam Saksa turg, koostöö oli 
ilusti olemas, kuigi ka teatud vaenulikus oli olemas (tundub nagu hate-love 
relationship).Teine periood oli lepingust kuni teise maailmasõjani, mis sõlmiti kõigest 
hoolimata Mrpakt, eirates eestlasi täielikult. 
Muidugi üritati NLga häid suhteid hoida. Moskva  survet  üritati nõrgendada. 1920-22 oli Eesti
suhtes Venemaaga parimad, paremad kui teistel välisriikides (Tänu Tartu rahule). Kuid 
majandussidemed hakkasid lagunema , tagasitõmme oli Vene poolne. Eestlase jaoks ei olnud 
venelane põlisvaenlane nagu soomlasele. Kuid Venemaa hakkas kahtlast huvi tundma 
Baltimaade  relvajõudude  vastu, nii ka suhtes muutusid kehvemaks. 1.dets 1924 vähendas 
usaldust veelgi (riigipöörde katse). NL peamine eesmärk oli  elimineerida  teiste suurriiki mõju
Balti regioonis, eriti Baltikumivälise jõu teke. Moskva sõlmis kõigiga eraldi lepingud, mitte 
korraga. Hitleri võimuletulekuga Moskva suund muutus ja edasi on juba teada, mis nad 
plaanitsesid ja tegid. 
Eesti ja Rootsi vahel oli tihe kaubandussuhe ja need olid alates 1923 ainult tõusujoones. Tehti
ka vastastikuseid poliitilisi visiite. 
Poolat ritati järjekindlalt liitu tõmmata, kuna siis oli Poola veel üsna võimas. Käidi  ka 
visiitidel, mis Rootsile ei meeldinud. 
Sõjaohu kasv: Saksamaa ja N. Liidu aktiviseerumine, lääneriikide  lepituspoliitika ;
 idapakti idee; 
Ilus lootustandev rahulik suhtlus siiski katkes. Venemaa ja  Saksmaa  nõrgenemine oli ajutine 
ja nad naaseisis võimsamana. Esiteks majanduskriis räsis Läänemere äärseid maid, eriti 
Eestit. Balti ja Skandinaavia koostööd häiris ka riigikorra erinevus, põhjamaad  olid 
üleolevad. Skandinaavia tegi oma liidu ja eemaldusid Baltimaadest, eriti Soome surus end 
Oslo konventsiooni ja neutraalseks Põhjariigiks. 
Idapakti idee nägi ette vastastikkuse abi kokkuleppe sõlmimise Ida-Euroopa riikide vahel. 
Balti Entente, neutraliteedipoliitika, laveerimine N. Liidu ja Saksamaa vahel.
12. sept 1934 sõlmiti Balti liit, Balti Antand. Kokulepe ei sisaldanud sõjalisi punkte, v.a 
Eesti-Läti sõjaline leping. Poliitline koostöö oli nõrk, aaga käidi 2x aastas välisministrite 
konverentsil.
Detsembris 1938 presidendi poolt välja kuulutatud erapooletuse korraldamise seadus oli välja
töötatud Oslo rühma riikide neutraliteedidekreedi eeskujul, kuid see oli ka kõik. Eesti 
kuulutas end erapooletuks, nagu ka kõige alguses oma Manifestis kõigile Eestimaa 
rahvastele. 
Märtsis 1939 loovutas Leedu  ähvarduse  mõjul Saksamaale Klaipeida. Moskva üritas Londoni
ja Pariisiga läbi rääkida, et need ei sekkuks, kui ta  Baltimaad endale võtab, kuid need 
keerutasid. Berliin  andis  kiirema  ja parema vastuse. Ega siin suurt laveerida ei olnudki, 
suurriigid võtsid selle, mis tahtsid, NL tuli kavaluse ja pealesurumisega, kuna keegi 
väljaspoolt nkn ei oleks hakanud takistama.
Kultuurielu põhijooned 1918–40
Riiklik kultuuripoliitika ja Kultuurkapital . 
Kunsti ja kultuuriüritusi toetava findi idee tekkis juba omariikluse algul, kuid majandusolud 
lubasid selle teostada alles 1925. aastal, mil Riigikogu võttis vastu Eesti Kultuurikapitali 
seaduse. Kultuurikapitali arvele jooksis kindel protsent teatud tulude maksudest. Kapitali 
eesmärgiks oli luua, ülal pidada ja toetada asusutusi, mis edendavad ja tutvustavad teadust, 
kunste ja  kehakultuuri , toetada sellealaseid ettevõtmisi ning rahaliselt aidata teenekaid 
loovisikuid, samuti nende perekondi. Kuus sihtkapitali- kirjandus, helikunst, kujutav kunst, 
näitekunst , kehakultuur ning ajakirjandus. 
1930 aastatel vähendati sihtkapitalide iseseisvust ja suunati pool laekuvaist  summadest  
Vabariigi Valitsuse, hiljem presidendi käsutusse. Seega sai toetada ettevõtmisi, mis otseselt 
ühegi sihtkapitali valdkonda ei  kuulnud . 
Kultuurikapital üleüldiselt oli väga positiivne ja  toetav nähtus, toetades aktiivselt eestis 
arenevat kultuurikihti.
Kultuuri professionaliseerumine ja kaasajastumine.
Kõik loomerühmad ja inimesed sõid seltse ja gruppe. 1917 Siuru ja 1921  Tarapita . 1922 Eesti
kirjanike Liit. 1925. aastal loodi kultuuritegevust toetav Eesti Kultuurkapital. Edasi toimusid 
üldlaulupeod ja hakati korraldama Eesti Mänge. Esile kerkis suur hulk haritlasi, kellest 
valdav osa jõudis küpsesse loomeikka 1930. aastatel. 1935. aastat tähistati Raamatuaastana, 
seejärel anti välja riiklikke Riigivanema ja Vabariigi Presidendi kirjandusauhindu (esimene 
Tammsaarele)
1930 olid paljud  kirjanikud avalikul seisukohal, et demokraatiat tuleb kaitsta, paljud neist 
toetasid hiljem Pätsi. Ei puudunud ka  skeptikud . Kirjandus reageeris üldse poliitilistele 
muutustele kohesel, reaalajas, mitte tagantjärgi. 
Rõhk impressionismil ja ekspressionismil alguses, hiljem mingi lääne trendidega kaasa. Väga
oluliseks sai „Pallas” ja seal õppimine. 
 Kultuuriloome ja kultuuritarbimine. 
Rahvas  armastas  rahvusromatikat, ajaloolisi romaane.  Kriisiaastatel  kuivas igasugune 
kultuuri tarbimine kokku. Kunstnikud , kirjanikud jm üritasid oma tegevusi populiseerida. 
Muusikal  oli aga tugev seos rahvuskultuuriga. Jätkusid laulupeaod, laulupäevad. Muusikaelu  
mõjutajaks sai Riigi Ringhääling, eriti kui seal hakkas  esinema  koor „Estonia”. Teatris oli 
populaarne  realistlik mängumaneer. Eelistati rahvatükke. Näideldi ka omaette rahvamajades.
Igal parteil oli kindlasti oma häälekandja, ajaleht. 1930 paljud ajalehed muutsid oma suunda 
või pandi kinni. 
Sport  oli väga popoulaarne ja ulatus väljapoole Eestit- erinevad  võistlused , võidud jne. Aga 
ka  male . 
Haridus  ja teadus: üldhariduskool, kutseharidus , kõrgharidus; 
Venemaalr päritud hariduskorraldusel oli mitmeid puuduseid:  venekeelne  ja seisuslik. 
Esmane siht oli rajada ühtluskoolis, ehk kui lõpetad ühe astme, on võimalik õppida järgmises.
Loodi kuueklassiline kohustuslik tasuta  algkool , mille järel sai astuda viieklassilisse 
keskkooli, seejärel aga ülikooli. Gümnaasiumid jagunesid eriharudesse. Sai minna ka kutse- 
või täienduskooli. Kooliharidus  oli emakeelne, st iga laps sai oma keeles õppida. 1920 aastail 
oli kohstuslik vaid 4 klassi kuna olid majandusraskused. Paljud ei jätkanud pärast 
gümnaasiumi ülikoolis, seega oli palju poolharitlasti, kes ei saanud oma haridusele vastavat 
tööd. Gümnaasiumi pikendati ja viidi sisse üleminekueksamid. 
1934 aastast oli kohustuslik 4klassiline algkool, soovi korral 5klassiline keskkool ja 
kolmeklassiline gümnaasium. Ja asi läks muide veelgi keerulisemaks, kuid lõpuks tihenes 
sõel, mis selekteeris ülikooliastuaid piisavalt. Kutsehariduse tase ja nõudlus aga aina tõusis. 
1. detsembes 1919avati Tartu Ülikool eestikeelsena. Puudu oli esialgu nii eestikeelsest 
õppekirjandusest kui ka õppejõududest. Tavateaduskondadele lisandusid veel põllumajandus 
ja loomaarstiteaduskond, hargnesid kehakasvatuse instituut, majandusteaduskond, erinevad 
rahvusteadused. Tehnilist kõrgharidust sai Tallinna tehnikaülikoolis, aga oli ka kõrgem 
kunstikool, kõrgem muusikakool ja  konservatoorium , ka sõjakool. 
ülikoolide osa teaduses , teadusseltsid, Eesti Teaduste Akadeemia. 
Teadustöö taaskäivitamine ei olnud lihtne. Ülikoolide ja instituutidega tegid tihedat koostööd 
teadusseltsid, osad äratatai uuele elule (nt Õpetatud Eesti Selts, Loodusuurijate selts,), teised 
alles rajati ( Akadeemiline  Ajaloo selts, Akadeemiline Emakeele Selts jne).Avaldati olulisi 
uurimustöid TÜ väljaandes „Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis” aga ka mujal. 
Nt ÕES aastaraamatutes ja EKS ajakirjas jne. 
1938. aastal asutati teadustöö edendamiseks ja kooskõlastamiseks Eesti Teaduste akadeemia 
keskusega Tartus. Selle  tegutsemisaeg  jäi lühikeseks. 
Tähtsaid nimesid ka: astronoom Ernst Öpik, botaanik  Theodor Lippmaa, neurokirurg Ludvig  
Puusepa, geoloog  Armin Öpiku, matemaatik Jaan Sarve. 
Eriti kiire areng oli hunanitaareadustes. 
1932-37 ilmus ka 8-köiteline „Eesti  Entsüklopeedia ”
Olulisemad saavutused erinevates kultuurivaldkondades: 
kirjandus, 
Loodi seltse. Paljud Eesti klassikud on pärit sellest ajast, nt Lutsu „Kevade”, „Tõde ja õigus” 
1926.aastal. Uusrealistidest veel Mait Metsanurk (nt „Jäljetu haud”). Noorte ja  lastekirjandus  
Jüri Parijõgi poolt,  näidendid Hugo Raudsepp . Luule taandus, kuid endiselt oli ka palju 
Underit, Visnapuud ja Sütistet.  Erandlik oli romantiline Gailiti „Toomas Nipernaadi”. 1937 
romaan Vabadussõja kohta  Kivika  „Nimed  marmortahvlil .” 1934 Metsanurga „Ümera jõel”, 
1938 Ristikivi  „Tuli ja Raud”
Luuletajatest Heiti Talvik, keda hinnati poliitilise kriitikuna ja Betti Alver.
kujutav kunst, 
Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ado  Vabbe . 1920 lisandusi ka Eduard Viiralt, Ferdi  Sannamees , 
Jaan  Vahtra  jne. Skulptoritest Amandus Adamson, Jaan Koort, Anton Starkopf. 
Rahvusromantikat viljelesid nt graafik Kristjan  Raud, maalijatest Anst  Laikmaa , August 
Jansen . Muidugi ka Eduard Viiralt. 
muusika, 
Kesksed tegelased Artur Kapp ja Heino Eller . Loodi oopereid, sümfooniaid, orelimuusikat, 
kammermuusikat jne. Kooriloomingus kõrgel kohal Mart Saar ja Cyrillus  Kreek . 1930 
kerkisid esile Eduard Tubim, eduard Oja,  Eugen Kapp. Kerge muusika koha peal Artur 
Rinne. Džässist inspireeritud Raimond  Valgre. 
teater ja kino,
Näitlejatest Paul Pinna, Erna Villmer, Mari Möldre, Ants Eskola, Liina Reiman. Kinokunstis 
kaks vendadepaari: Parikad ja Mäskad. 
 Ajakirjandus.
Postimees, , Päevaleht, kollane nädalaleht Esmaspäev (kõrge trükiarv), poliitiliskultuurilised 
ajakirjad nagu Oda, Tänapäev, Akadeemia. Erialased  Põllumees, Sõdus, Kaitse Kodu!
Baaside aeg 1939–40
MRP  salaprotokollid . 
23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi ehk 
Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jaotati omavahel ära ka Ida-
Euroopa, Eesti läks NSV Liidu mõjusfääri
Tekst: 1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, 
Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSV Liidu 
huvisfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse 
piirkonnas.
2. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poola riigile kuuluvatel aladel piiritletakse 
Saksamaa ja NSV Liidu huvisfääride  ligikaudne  piir Narewi, Wisła ja Sani jõe joonel. 
Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised 
peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu 
käigus. Igal juhul  lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.
3. Kagu-Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias. Saksa pool 
deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.
4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.
Orzeli  juhtum.
Nõukogude Liit leidis siiski ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. septembril põgenes 
Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzeł. Väites, et Eesti ei suuda oma 
neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit 24. septembril sõjaliste baaside lubamist Eesti 
territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kuskilt leida, otsustas Eesti nõudmised vastu võtta 
ja 28. septembril sõlmitigi Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse 
abistamise pakt ehk baaside leping.
 Punaarmee koondumine Eesti idapiiril.
Jõundemostratsioonik.s Septembriku jooksul koondati Eesti idapiirile võimas löögirusikas: 
Pihkva kandis 8. armee, Jamburi rajoonis  laskurkorpus , kokkus 136 000 võitlejat, pluss 
mereline  jõud. 
 Karl Selteri visiit Moskvasse. 
22. sept läks ta Moskvasse, et kirjutada alla väliskaubanduslepingule. Kuid siis tuli välja, et 
selle tingimuseks oligi see, et  sõjaväebaasid paigutatakse EW territooriumile. Temaga 
kõneluses väideti ,et Eesti neutraliteet ohustab NL julgeolekut, seades ohtu sõja ja 
kaubalaevastiku Läänemerel ja otseselt ka  Leningradi . Samuti et eelnevalt sõlmitud 
rahutingimused tuleks üle vaadata. Selter ei olnud selliseks  nõupidamiseks valmis
Nõupidamised Tallinnas ja läbirääkimised Moskvas. 
25-26 sept arutas seda kõike Eesti valitsus. Saadeti Moskvasse neljaliikmeline delegatsioon, 
uus kõnelusvoor  27-28, Eesti  saatuse  koha pealt rasked jutuajamised. Jutuajamised olid 
justkui tüüpiline impeerium- pisike riik stiilis, ehk üks üritas väikest šokeerida ja hirmutada, 
esitades karme nõudmisi ja esinedes jõudemostratsiooniga. Ka  rõhutati , et Eesti on täielikult 
Moskva meelevallas, välismaa ei aita (Eesti sai ka sellele kinnitust). Isegi Läti ei  julgenud  
aidata. 
Baasideleping . 
Eesti riigijuhid otsustasid siiski Nõukogude survele järgi anda ning 28. septembril sõlmiti 
vastastikkuse abistamise leping, mis üldiselt on tuntud baasidelepinguna. Sellega loovutas 
Eesti Nõukogude vägedele sõjaväebaaside loomiseks territooriumi Saaremaal, Hiiumaal ja 
Paldiski linnas. Sõlmiti kümneks aastaks. Kiirustamise tõttu jäi üsna palju asju lahtiseks ja 
see andis hiljem pinda nende vabaks tõlgenduseks NL poolt. 
Sõjaväelaste läbirääkimised. 
Järgnes erilepet sõlmimine. Selleks moodustati sõjaväelastest koosnev delegatsioon, mida 
Eesti poolel juhtis Nikolai Reek, NL poolel  Kirill  Meretskov. Läbirääkimised toimusid 2-10 
okt 1939 Tallinnas ja olid pingelelised, kuna NL sõjavägi tundis end juba täie peremehena. 
Räägiti läbi, kuhu kui palju ja mida paigutatakse täpsemalt. 
Punaarmee  sissemarss . 
Pidi algama 18. okt. Kuna valitsus pidi vastu võtma,s iis K. Eenpanu astus tagasi ja uus 
valitsus eesotsas Jüri Uluotsaga võttis vastu ( ta osales baaside lepingu sõlmimisel). 
Punaarmeel  pidi olema ohutu sissetulek oma baasidesse. Liikumist pidi julgestama politsei, 
Kaitseliit ja sõjavägi. Alguse sai juba 12. okt, mis Tallinna ilmusid kolm hävitajat, 15. okt 
tulid 12 sõjalaeva. Maavägi tõepoolest 18. ja 19. okt ilma intsidentideta. 
Jüri Uluotsa valitsus. 
Sõjaministriks sai Nikolai Reek, välisminister Anst Piip, kõik väliskõnelustel osalenud.  
Uuele valitsusele pandi suuri lootusi olude liberaliseerumise osas. Poliitiliste vabaduste 
lubamine  jäi neil vaid sõnakõlksusks, ka ei jõutud riigijuhtimisse haarata opositsiooni, Nende 
tegevus jäi lühikeseks.
Baltisakslaste ümberasumine. 
Algas üsna samal ajal punaarmee sissemarsiga.  Hitler  kutsus kõiki sakslasi kodumaale ja 
enamus baltisakslasi läks. Kokku lahkus neid vähemalt 12 600. Baltisaksa rahvusgrupp eestis 
lakkas olemast. Seda kujutati kui pikaaegsete orjastajate lahkumist, kuid ometi oli see 
ühiskonda raputav- levisid kuuldused Balti riikide mahamüümisest Moskvale. 
Vasakjõudude aktiviseerumine. 
Usuti , et pole vaja riike vallutada, küll nad sovietiseeruvad ise. Sellele aidati kaasa, nt 
laiendati sõjaväebaaside funktsioone ja haaret (eespool nõuete kohta). Hiljem toodi sisse ka 
palju venelasi, ka see aitas vasakpoolsete ideede levikule kaasa. 
Muutused Eesti välispoliitikas. 
Esialgu lasti Eestil  rahulikult  oma välispoliitikat ajada. Välispoliitika sattus baaside lepingu 
tõttu suurde sõltuvusse NSV  Liidust  vaatamata sellele, et viimane teatas oma soovist austada 
väikeriigi iseseisvust. Oluliselt vähenesid kontaktid lääneriikidega (põhjuseks huvi puudus 
Ida-Euroopas toimuva suhtes, sest lääneriike erutasid pigem sündmused Euroopa südames 
ning Eesti allutatus NSV Liidule). Tihenes koostöö Läti ja Leeduga (põhjuseks sarnasused 
sise- ja välispoliitikas; kõik olid diktatuuririigid ja sõltuvuses NSV Liidust). Tihenesid Eesti 
välispoliitilised kontaktid Moskvaga.
Eesti ja N. Liidu suhted baaside ajastul – Talvesõda, uued nõudmised,
Nagu öeldud, jäi baaside lepingu sõlmimise ajal osad  otsad lahti. Eesti üritas neid kiiresti 
siduda, avaldas soovi konventsiooni sõlmimiseks, kuid NL alustas venitustaktikat.  Lahtiste  
küsimuste kiire lahendamine ei olnud neile soodne. Veebruariks 1940 oli eesti koostanud 
mitmeid lepinguid, kuid mitte ühelgi polnud neist NL allkirja. 
NL nõudis, et baasides olevate sõjaväelaste naised ja lapsed Eestisse elama asuksid. Nad ei 
oleks allunud Eesti võimude poolsele kontrollile. Eesti ütles sellele esialgu ei. Baaside alale 
hakati rajama igasugu abiehitisi, nt  koole , elamuid. See näitas, et baasid kavatsevad jääda 
alatiseks. Seoses ulatuslike ehitustega toodi sisse ka 10 000 ehitustöölist.  19. dets taodeldi 
telegraafide ja telefoniliinide  täielikku punaarmee käsutusse  andmiseks  neljaks tunniks 
ööpäevas. 
1940 aastate algul baaside poliitika muutus veelgi agressiivsemaks. Kõik ehitustöölised ja 
ohvitseride perekonnad toodi ikkagi lõpuks sisse. Eesti valitsus hakkas kaotama ülevaadet 
punaarmee  suurusest  ja tegevusest. 23. aprilliks  1940 oli 25 000 mehe asemel 31 648 
punaväelast. 
Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest  ehkki  Eesti oli  neutraalne , ründasid tema 
territooriumil paiknevatest baasidest Soomet Nõukogude väed. Eesti valitsus püüdis selle 
vastu protestida, kuid edutult
Veebruaris- m' rtsis  esitati uusi territoriaalseid nõudmisi. Eriti suured muutused toimusid 
alates 9. aprillist, kuid Saksamaa tungis Taani ja Norra. Moskva võimuhaaramine kiirenes. 
Selleks suruti peale uus leping.
 15.05.40 leping.
Rei ja  Molotov  kirjutasid Moskvas allla uuele lepingule, mille raames Punaarmee sai enda 
käsutusse veel 30 000 ha. Sõnastatai ka täpsemalt baaside olemused, kui palju milelelgi maad
läheb jne. Samas oli see leping resoluutne ja näitas, et NL ei kavatse siit lahkuda. Sellega 
tühistati ka varasem baaside leping. 
Ka pidid baaside ümber evakueerima kõik eestlased. 
Nõukogude okupatsioon 1940–41
N. Liidu ja Balti riikide suhete pingestumine. 
Kuna baaside leping läks nii hästi, siis NL järeldas, et mitte mingit muud vastuhakku ei 
tulegi. Seega avaladti aina enam survet. Esimesed märgid oli 5. märtsul 1940, kui hakati 
tühjendama vangilaagreid. Süüdistati Inglismaa sõbralikuses ja nähti, et Balti Antant on vaid 
ees. Siitpeal pingestusid suhted iga päevaga.
3. juunil andis  marssal   Semjon  käsi kõik Eesti, Läti ja Leedu territooriumil viibivad väeosad 
enda otsealluvusse anda. Samal ajal pikendati teenistust punaarmees.
Punaarmee sõjalised ettevalmistused. 
9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitserahvakomissar, marssal Semjon Timošenko ja 
Punaarmee kindralstaabi ülem, 1. järgu komandarm],  Boriss  Šapošnikov välja direktiivi, 
millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse alustada 
ettevalmistusi sissetungiks Eestisse: viia 10. juunil kell 5.00 Punalipuline Balti laevastik 
Leningradi sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis 
lahinguülesannete täitmiseks. Pidi hõivama kõik Baltikumi alused, takistama merel liikumist 
ja vaatama et valitsus ei evakueeruks. 14. juunil pidi Balti laevastik olema täies 
ründevalmiduses ja loetleti üles objektid, mida kavatseti rünnata. 
14-15 juuniks oli Baltimaade okupeerimiseks koos baasivägedega  viidud  lahinguvalmidusse 
kolm armeed: kaks ratsakorpust, 22 laskurdiviisi, üheksa tankibrigaafi ja üks 
õhudessantbrigaad. Umbes pool miljonit punaarmeelast. 
Moskva ultimaatumid, Punaarmee sissemarss ja Narva diktaat .
14. juunil 1940 alustas NSV Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. NSV Liidu 
õhujõudude lennuk tulistas Soome lahe kohal alla Soome reisilennuki  Kaleva . NSV Liit 
esitas Leedule ultimaatumi ja 15. juunil okupeeris Leedu. Miks just nüüd alustas Leedust? 
Kuna Soome laht oli blokeeritud ja nii blokeeriti ka maismaa ühendus Euroopaga.
15. juuni algas Punaarmee jõudemostratsiooniga Läti piiril. Läti andis alla ja Punaarmee 
ületas Leedu piiri. Eestist viidi samal ajal välja sõjaväelaste perekonnad ja punalaevastik, et 
mitte merekindlusele otse  tuld  anda. Samal ajal eesltased pidasid rahulikult Balti nädalat, ise 
arvasid ikka veel et on jube neutraalsed. 
16. juunil kell 14:30 esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, milles nõuti täiendava Nõukogude 
väekontingendi riiki laskmist ja uue valitsuse moodustamist. Kardeti vastu hakata,sest vb see 
hävitaks eestlased ja hiljem saaks seda kuigagi tõlgendada Tartu rahu rikkumisena, aga sellele
nad tahtsid kangesti toetuda.
17. juunil kell 5:00 ületasid Nõukogude väeüksused Eesti piiri. . NSV Liidu sõjaväelaste 
koguarv Eestis ulatus 115 000-ni. Nõukogude väeüksused sisenesid ka Lätisse. 18. juunil 
võttis Punaarmee oma kontrolli alla raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, sidesõlmed, 
postkontorid, omavalitsusasutused ja teised strateegilise tähtsusega objektid, see oli 
nõustumine Narva diktaadiga (Meretskovi nõuded nagu see eelmine lause+ tsiviilisikutelt 
tuleb ära korjata relvad, ka Kaitseliidult, Eesti sõjalennukid ei tõhi õhku tõusta  jne). Samal 
ajal okupeeriti Tallinn. 
Ždanovi missioon ja 21. juuni sündmused. 
19. juunil saabus Tallinna Stalini eriesindaja Andrei  Ždanov , kes asus juhtima Eesti Vabariigi 
likvideerimist. Arutati  tulevast  valitsejat, ta kohtus ka Johannes Varesega. 20 juuniks oli uus 
valitsus pm omavahel koostatud, ehki osad ei teadnudki, et neid ametisse määratakse. Kuidas 
riigipööret teha?
Otsustati, et 21. juunil esitatakse Pätsile uue valitsuse koosseis ja samal ajal korraldatakse 
kontrollitud. Massimeeleavaldus. 20.juuni varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus 
vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelasi, kes moodustasid hiljem Vabaduse väljakul 
toimunud miitingul osalejate põhimassi. Neile lisaks oli toodud Paldiski, Klooga ja teistest 
punaväe baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk 1940. aasta 
märtsilepingute kohaselt sõjaväebaaside ja lennuväljade ehituseks lubatud 10 000 töölisest.
Töölised nõudsid: Nõuame kõigi N. Liidu vaenuliste elementide otsustavat väljajuurimist, 
eriti aga kaitseliidu laialisaatmist, kuna seal on eriti õhutatud N. Liidu vaenulist meeleolu, 
riigiaparaadi  puhastamist sõjaprovokaatorite käsikuist ja kõigist N. Liidu ja Eesti vahel 
sõlmitud abistamise pakti vaenulistest ollustest
21. juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi 
igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Juunipööre 
algas pealinnas kell 10 hommikul kogunemisega Vabaduse väljakule. Rongkäigulised kandsid
punalippe ja loosungeid. Kõned, rongkäigud, laulmine . Hüüti eesti- ja venekeelseid 
loosungeid, mis kiitsid Stalinit. Rongkäik viis Kadrioru lossi.
Nõuti uue valitsuse loomist, kes ausalt täidaks vastastikuse abistamise pakti. Punaarmeele 
saadeti tervitusi ja avaldati tänu. Nõuti "kõige kategoorilisemalt" poliitiliste vangide kohest 
vabastamist. Presidendi juurde saadetud delegatsioon tuli tagasi teatega, et vangid on lubatud 
vabastada harilikus seaduslikus korras, kui nad esitavad vastavad palved, mis tulevad 
läbivaatamisele ja otsustamisele. Meeleavaldajaid jäid kohese vabastamise nõudmise juurde 
ja suundusid Keskvangla juurde. Poliitiliste vangide vabastamine toimus kella kolme paiku 
päeval
Poliitiliste vangide vabastamisele järgnes ülevõtmisi, mida toimetasid rongkäigust eraldunud 
väiksemad tööliste salgad. Üle võeti politseiasutusi, sõjaväeüksuseid ning teisi  asutusi  ja 
ettevõtteid. Kõikjale paigutati vahipostid värskelt relvastatud töölistega.
Täpselt kell 18:45 heisati Pika  Hermanni  torni punane  lipp . Demonstrandid ootasid 
"rahvavalitsuse" väljakuulutamist. See sündis kella 22:15 paiku. Seejärel mindi laiali. Lossi 
hoovis aga jätkus püsside väljajagamine töölistest moodustatud korrapidajatele.
Tartu linna  ettevõtetes  ja asutustes hakkasid alates kella kaheksast hommikul ringi käima end 
tööliste ühisuste keskliidu esindajaiks nimetavad isikud, kes kutsusid kõiki rongkäigule ja 
keelasid töölehakkamise. Mittetulijaid ähvardati kohelda reeturitena. Seal ka peeti kõnesid. 
Resolutsioonides nõuti uue valitsuse ametisse astumist, kaitseliidu väljajuurimist, uusi 
sotsiaalreforme ja nii edasi.
Pärnus toimus ka.
Ultimaatumivalitsus. 
21. juunil kell 18.00 esitas Vares Pätsile ue valitsuse koosseisu ja ekll 22.15 kuulutati see 
välja raadios. Uues valitses ei olnud ühtegi kommunisti ja väliselt võis seda vaadelda kui 
poliitilise võitluse tulemit. Tuumiku moodustasid pahempoolsed sotsialistid ja vasakpoolse 
ilmavaatega haritlased. Suuremal  osal neist ei olnud mingit isiklikku tegevusprogrammi ega 
ettekujutust nõukogulikust sotsialismimudelist.
22. juunil esitas uus valitsus deklaratsiooni NL, kus see tunnistati sobimatuks ja töödeldi 
ümber. Palju oli vaikiva ajastu seadusi. Esimese kuu aja jooksul toimus muudatusi väga vähe.
Balti valimised: valimisseaduse rikkumised, Eesti Töötava Rahva Liit. 
14. ja 15. juulil 1940 toimusid Nõukogude julgeoleku ja administratiivaparaadi kontrolli all II
Riigivolikogu  valimised. Valimised viidi läbi 80 valimisringkonnas. Hääletamiseks 
moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osutusid 92,9% poolthäältega valituks 80 Eesti
Töötava Rahva Liidu valimisbloki  kandidaati . Kiirete valimiste jaoks väänati mitmeid 
seadusi, nt lühendati ettevalmistusaega, valimiste peakomitee oli valitsuse kanda jne. 
14. ja 15. juuli valimised olid tegelikult Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt 
hääletamine. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud 80 kandidaadist 17 loobusid 
"vabatahtlikult", 1 vahistati ja 58 kuulutati valmiskomisjonide poolt "kõlbmatuks". 
Peamisteks süüdistusteks oli, et esitatud programm oli kopeeritud Eesti Töötava Rahva Liidu 
programmist või oli provokatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati ka kriminaalses, 
rahvavaenulikus või Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus.
Riigivolikogu  istungjärk : Eesti NSV moodustamine ja inkorporeerimine N. Liitu.
21. juulil võttis vastvalitud Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega 
Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV 
Liidu Ülemnõukogule " palve " Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. Augusti alguses 
suundus Moskvasse II Riigivolikogu 21-liikmeline delegatsioon. Delegatsiooni liikmed 
käisid Kremlis, kus esitasid  NSVL  Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSV Liiduga. 
Sellekohase kõnega esines J. Lauristin  ning 6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu 
Ülemnõukogu VII istungjärgul kuulutada Eesti NSV vastuvõetuks Nõukogude Sotsialistlike 
Vabariikide Liitu.
25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV  Konstitutsiooni . Riigivolikogu nimetati 
ümber Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning 7. aprillist 1941 Eesti NSV 
Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimuorganiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu 
Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.
Nõukogulikud ümberkorraldused riikluses (nõukogud ja täitevkomiteed, kommunistlik 
partei), 
25. augustil võttis enamlik Riigivolikogu vastu ENSV  ajutise konstitutsiooni, millega 
parlament nimetati ümber ajutiseks Ülemnõukoguks ja valitsusest sai Rahvakomissaride 
Nõukogu. Senisest peaministrist Varesest sai Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, nimelist 
liiduvabariigi esimene mees, kuid tegelikult tähendas see tema tähtsuse drastilist langust. 
Rahvakomissaride Nõukogu etteotsa sai  kommunist  Johannes Lauristin, keda võib ka pidada 
tolleaegse ENSV olulisimaks meheks, kuna EKP struktuurid olid veel nõrgad.
1941. aasta 17. jaanuaril likvideeriti täielikult maa-, linna- ja vallavalitsused ning nende 
asemele loodi töörahva saadikute täitevkomiteed, mis oma tegevust alustasid üpris 
vaevaliselt. Hiljem, 1940. aastate lõpul,  loodi täitevkomiteede juurde ka volikogude 
funktsioonis töörahva saadikute nõukogud, kuid nende volitused olid äärmiselt piiratud.
Kui mitmed Eesti riiklikud instantsid olid likvideeritud juba enne Eesti ametlikku liitmist 
NSVL-ga, siis kummalisel kombel jäi alati Nõukogude  võimust  täielikus sõltuvuses olnud 
Eestimaa Kommunistlik Partei ametlikult kuni 8. oktoobrini 1940 iseseivaks 
organisatsiooniks. Alles siis liideti see NLKP-ga ning peagi asuti selle baasilt kujundama 
parteiaparaati, mis Eestis tegelikku valitsemist teostaks.
majanduses (natsionaliseerimised, maareform) ja kultuurielus. 
Lisaks sellele asuti natsionaliseerima panku ja suurettevõtteid. 25. juulil lõpetati kõigi maa-, 
linna- ja vallavolikogude tegevus, päev hiljem avaldati aga esimene 
natsionaliseerimisnimekiri, kuhu kuulus 103 panka ja 487 tööstusettevõtet. Peagi võeti riigi 
omandusse ka kaubandus-, kindlustus -, majutus-, ravi-, toitlustus- ja transpordiettevõtted ning
lõbustus-, haridus ja kultuuriasutused, samuti ka eramajad, mille põrandapind ületas 170 
ruutmeetrit.
Senine kohalik omavalitsussüsteem lammutati 31. juuli otsusega, mil vabastati ametist kõik 
vallavanemad ja nende abid. Esialgu selle asemele aga midagi uut ei tekkinud, sest kohalike 
kommunistlike organisatsioonide rajamine läks EKP liikmete vähese arvu tõttu äärmiselt 
vaevaliselt. 
Kuigi esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal jagati Eestis üpris palju ümber maavalduseid, 
ei toimunud siiski suuremat kolhooside asutamislainet. Üksikud siiski rajati ning nendest 
esimene oli 1940. aasta 23. septembril loodud "Krasnaja Niva" kolhoos  Narva-taguses 
Dolgaja Niva külas.
1941. aasta 15. mail alustasid nõukogude võimud Eesti passide väljavahetamist Nõukogude 
omade vastu. Eesti  kodakondsus  oli kaotatud küll juba 1940. aasta septembris, kuid vanad 
isikutunnistused jäid siis veel kehtima. 
Repressioonid: repressiivasutused, arreteerimised, terror, juuniküüditamine.
Vastselt annekteeritud liiduvabariikides tuli lisaks sellele likvideerida endine rahvuslik eliit, 
mis aidanuks neid ühiskondi paremini tasalülitada Nõukogude ühiskonnaga.
Kohe pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt 1940. a juunis hakkasid Nõukogude 
julgeolekuorganid arreteerima isikuid, keda käsitleti poliitiliste vastastena. Juunis 1940 võeti 
kinni vähemalt 30, juulis 123 ja augustis 117 inimest. Kokku arreteeriti 1940. a jooksul üle 
1000 inimese. Esimese okupatsiooniaasta jooksul keskendati vahistamised valdavalt 
kindlatele kategooriatele. Esimeses järjekorras sattusid löögi alla Eesti Vabariigi poliitilise 
politsei töötajad, sõjaväe juhtkond, endised valgekaartlikud emigrandid ja Eesti poliitiline 
eliit. 
Eesti Vabariigi endistest riigivanematest (kokku 11 isikut) vahistati esimese 
okupatsiooniaasta jooksul 9 inimest. 1942. a lõpuks olid kõik vahistatud endised 
riigivanemad maha lastud või vangistuses surnud, v.a Konstantin Päts, kes oli Venemaal 
vangis. Lisaks represseeriti esimese nõukogude aasta jooksul 2/3 endistest Vabariigi Valitsuse
ministritest. Arreteeriti ka pooled kõrgemad riigiametnikud ja maavanemad ning 1/6 
viimastest vallavanematest.
Juuniküüditamine oli 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud 
küüditamine, mille käigus deporteeriti mitmetelt Nõukogude Liidu võimu all olevatelt  aladelt  
üle 65 000 inimese. 
Baltimaade rahvaste küüditamiseks oli olemas Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku 
rahvakomissariaadi poolt aegsasti välja töötatud kava, milline dokument riikliku julgeoleku 
rahvakomissari asetäitja Serovi allkirjaga leiti 1941. aastal Riiast. Nagu sellest dokumendist 
nähtub, peeti Balti riikide kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega 
ülesandeks. Samuti kinnitab see N. Liidu juhtivate tegelaste väidet, et Balti maade 
vallutamisel ei tohi korrata Peeter I viga ja jätta maa pärisrahvad kohale. Kompartei 
häälekandja Pravda kirjutas 1941. aasta kevadel: "Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis 
Balti pärisrahvad nende asukohtadesse". Õnneks Stalin suri ja nii hullusti ei läinud. 
1941. aasta
Saksa–Nõukogude sõja puhkemine.
Molotovi-Ribbentropi paktiga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, 
kuid kumbki ei kavatsenud tegelikkuses seda sätet täita. Algul puudutas see eelkõige 
Nõukogude Liitu, kes plaanis oodata ära, mil Saksamaa ja Suurbritannia on omavahelistes 
lahingutes ehk nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga 
"Euroopa vabastajana". Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel aga 
Bukoviina, mis asus Rumeenias asuvatest Saksamaa naftavarudest vaid paarisaja kilomeetri 
kaugusel, avas see Saksamaa silmad. Selle tulemusena hakkas Saksamaa  aduma  Nõukogude 
poolt lähtuvat ohtu ning hakkas  senini  Suurbritannia vastu kavandatud sõja plaanimise 
asemel kavandama sõda Nõukogude Liiduga.
Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa – Saksamaa-poolne ennetav 
rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu kavandatav esmarünnak
Saksamaa vastu. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades 
arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav 
Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.
Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 
Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi 
ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu 
suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.
Nõukogude Liidus hakati sõjategevust Teise maailmasõja Saksa-Nõukogude Liidu vahelisel 
Idarindel nimetama Suureks Isamaasõjaks, 
 Punaarmee ja  Wehrmachti  jõud ja kavad Eesti suunal. 
Esimeses vahetult Nõukogude Saksamaa piiril olnud 170 Punaarmee diviisist purustati 
täielikult juuli 1941 keskpaigaks (kolme nädalaga) 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma 
koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid Läänerinde väed kuhu kuulus 24 
purustatud diviisi 28-st.
1941. aastal liikusid Saksa väed ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 
km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas.
Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud vene väeüksused, langes saksa arhiivide 
andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast.[2] Punaarmee lihtsalt 
keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes 
rindel. Komissarid hakkasid tõkendvägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid 
edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese ešeloni väed,
mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parima  ohvitseridekaadriga
Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke sellest lahingukaotused 20%, 900 
lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit
ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut. 
Omad raskused tekitas ka karm talv milleks saksa armeel puudus  varustus . Saksamaal ei 
õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus 
toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt 
taganema
Lahti ja Königsbergi raadiod aga teatasid Eesti peatsest vabanemisest nõukogude 
okupatsiooni alt. Selle tulemusel vallandusid Eestis sündmused, mida nüüd võib nimetada 
rahva ülestõusuks. Kiiresti organiseerunud metsavennad kukutasid paljudes maakondades 
nõukogude võimu ja taastasid põhiseadusliku kohalike omavalitsus- organite võimu. Endise 
Kaitseliidu baasil loodi Omakaitseorganisatsioon, mille üksused osalesid hiljem koos 
sakslastega Eesti vabastuslahingutes. 
Saksamaa ei plaaninud Eestile iseseisvust anda, vaid teha Eestist oma alluva riigi, mis hoiaks 
tööga üleval sakslasi.
Saksa vägede sissetung Eestisse, esimesed kokkupõrked, rinde takerdumine Kesk-
Eestis. 
Juba 7. juulil 1941 ületasid Saksa väeüksused Mõisaküla juures Eesti piiri ja vaid paari 
päevaga langes nende kätte suur osa Eestist: Pärnu, Viljandi, Valga, Võru, Petseri, Lihula ja 
Märjamaa.
Siiski ei läinud kogu Eesti vallutamine neil nõnda libedalt, sest Punaarmee suutis end peagi 
koguda ja 15. juuliks stabiliseerus rinne Pärnu-Türi-Põltsamaa-Pärnu joonel.
Suureks eeliseks sakslastele oli aga see, et eestlastest metsavendade üksused häirisid üle kogu
maa Punaarmee tegevust ja haarasid mitmeid asulaid enda kätte.
Juuli lõpus läksid sakslased koos eestlastega Punaarmee-vastasele pealetungile, mis päädis 
28. augustil Tallinna vallutamisega.
Suvesõda. 
 1941. aasta juulist kuni 21. oktoobrini Eesti iseseisvuslaste (metsavendade ja Omakaitse) ja 
Saksa 18. armee võitlus NSV Liidu 8. armee ja  NKVD  vägede vastu. Eesti Vabariigile truude 
tsiviilisikute ja endiste sõjaväelaste poolt taastati omavalitsusorganid kuni Eesti täieliku 
okupeerimiseni Saksa armee poolt.
Ühesõnaga eestlased liitusid sakslastega, et sovietid oma maalt välja lüüa- loodeti iseseisvus 
taastada. Oli valida halva ja väga halva valitse vahel ning langetati otsus. 
Hävituspataljonide loomine ja terror. 
Eestis moodustati alates 1941. aasta 25. juunist Saksa langevarjurite ja diversantide ning 
metsavendade vastu võitlemiseks maakondades 13 hävituspataljoni ja Tallinnas loodi 
töölispataljoni nime all arvukam üksus, mis hiljem jaotati neljaks hävituspataljoniks. 
Hävituspataljonidesse kaasati enamasti Nõukogude võimu toetajaid ning lojaalseid isikuid 
vabatahtlikkuse alusel. Samuti oli oma osalus eestlaste suhtumises sakslastesse, mis oli 
juurdunud Eesti elanikes pärast Eesti Vabadussõda Landeswehriga, seetõttu ei saa võtta 
liitumist hävituspataljonidega kui ainult Nõukogude võimu pooldamist, vaid ka kui 
sakslastevastasust.
29. juunil kuulutas EK(b)P Keskkomitee välja parteilise mobilisatsiooni. Kõik partei liikmed 
ja kandidaadid, samuti suur osa ELKNÜ liikmetest kutsusti hävituspataljonidesse. Nendesse 
formeeringutesse iga meest ei võetud. Kui soovitaja ei olnud kommunist või vähemalt 
kommunistlik noor, pidi tal olema NKVD usaldus või soovitus
Hävituspataljonide koosseisus oli 1941. aasta juuni lõpus umbes 6000 meest, kellest 
kolmandik kuulus Tallinna pataljonidesse. Rahvusliku koosseisu järgi moodustasid venelased 
hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%, eriti arvukalt oli venelasi Tallinnas värvatud 
hävitajate seas.
3. juulil pidas J. Stalin oma kurikuulsa raadiokõne, kus ta püstitas “paljaks põletatud maa” 
loosungi. Selle loosungiga anti hävituspataljonidele piiramatud õigused elanike vara 
hävitamiseks ja kuulutada lindpriiks kõik kodanikud, keda võidi ilma kohtuotsuseta 
“diversandi” või “salakuulaja” pähe kohapeal maha lasta. Kui süüdlast kätte ei saadud,  
hävitati tema perekond.  Kuna hävituspataljonidesse astus palju kriminaalse minevikuga 
tegelasi,  panid need koos elanike mõrvamistega toime metsikuid piinamisi.
Hävituspataljonide poolt toimepandud rüüstamistest, põletamistest ja ebainimlikest 
veretöödest jäid teokohtadele tavaliselt ainult teo jäljed, sest arvestades salapärasust, millega 
hävituspataljonide tegevust ümbritseti, ei saaduid paljudel juhtudel kindlaks teha isegi seda, 
missuguse hävituspataljoniga oli ühel või teisel juhul tegemist.
Üksikasjalisemaid andmeid hävituspataljonide tegevuse kohta on saadud nende liikmete 
ülekuulamisprotokollidest ja hävituspataljonide säilinud dokumentidest, nagu 
tegevuspäevikud, ettekanded kõrgemaile juhtidele ja asutustele jne.
Sakslaste poolt veel hõivamata aladel aga üha süvenes punane terror, mis oli tugevnenud juba
sõja puhkemisel. Algas ulatuslik arreteerimislaine ning rinde lähenemisel hakati puhastama 
vanglaid. Kurikuulsaks said hävituspataljonid aga metsavendade ja teiste "rahvavaenlaste" 
tabamiseks korraldatud haarangutega, mille käigus piinati ja tapeti vangilangenud metsavendi
ja nende perekondi, põletati talusid, hävitati vara, rööviti.
Mobilisatsioon  Punaarmeesse, rekvisitsioonid ja evakuatsioonid. 
Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest, kellest NSVLi tagalasse toimetati 32 000-33 000 
meest, osa mobiliseerituid põgenes transpordil ning ligi 3000 hukkus teel NSVL. Eesti mehed
allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees mis võinuks kõrvalehoidjate
peresid tabada (14. juuni küüditamine oli värskelt meeles). Oma osa oli ka lootusel sõja 
kiirele lõpule ning ka üldisel riigitruudusel ja Saksa-vaenulikkusel. Eestlaste traditsiooniline 
saksa-viha ei olnud esimese Nõukogude aastaga veel kuhugi kadunud. Osa mobiliseerituist 
rakendati kohe teenistusse Lääne-Eestis, saartel, Valgamaal ja Hankos, 10 000 meest aga 
põgenes peagi koju tagasi. Viimaks veeti 35 000 meest Nõukogude tagalasse, ent mitte 
üksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatöö tegemiseks. Nälja, kurnatuse ja 
haiguste tõttu hukkus mõttetult 7000 – 12 000 parimas eas eesti meest. Mitmed võtsid 
orjalaagreist ette meeleheitlikke põgenemiskatseid.
Enne Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt evakueeriti vabatahtlikult ning kohustuslikus 
korras väärtuslik tööjõud NSV Liidu tagalasse – ca 25 000 inimest ja tööstusettevõtete vara, 
samuti evakueeriti õppeasutusted
Eesti omariiklusaegseid arhiive loeti aga niivõrd tähtsaiks, et nende evakueerimist alustati 
juba juuni lõpul. 1. juulil anti asutustele nimestik dokumentide kohta, mis tulid kastides saata 
Kirovi. Vabariigi valitsuste koosolekute protokollid (originaalid), Loodearmee arhiiv, 
sõjakohtu ja diviisikohtute materjalid ning osa Poliitilise Politsei dokumente. Kaasa viidi ka 
eesti kommunistide armuandmise palveid, mis näisid moskvalasi eriti huvitavat
Metsavendluse põhjused, aktiivse võitluse algus, peamised võitlusvormid, piirkondlikud
eripärad, suuremad lahingud, Tartu ülestõus.
Põhjused, miks metsavennad üldse metsa elama läksid ja seal ka püsisid, varieeruvad, kuid on
üldjoontes sarnased. Mindi selleks, et pääseda arreteerimisest, küüditamisest, aadete 
reetmisest ja selleks, et võidelda Eesti Vabariigi eest. Valdav osa  metsavendadest  olid need, 
kes kartsid võõrvõimule silma jääda just oma  tõekspidamistest  tingitud käitumise või avalike 
väljaütlemistega. Näiteks jõukamad talupidajad, kes said endale lubada ajalehtede lugemist, 
jälgisid poliitikat ja olid keskmisest haritumad, aimasid halba ja pagesid. Haritlased (neid oli 
metsavendade ridades üpriski palju) ja poliitikud loomulikult samamoodi.
Kuna arreteerimist ette näinud mehed ja naised olid kõik just keskmisest arukamad ja 
haritumad, on loogiline, et metsajäämise põhjuseid tuleb otsida eelkõige nende 
tõekspidamistest.  Metsavennad uskusid siiralt eesti Vabariigi püsivusse, demokraatlike 
riikide lubadustesse ja eesti rahva tahtesse.
Esimesed kokkupõrked metsavendade ja Punaarmee vahel toimusid juba 22. juunil 1941. 
Suvesõja käigus vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti. Suuremad võitlused 
toimusid Timmkanali ümbruses ja Tartus, kus metsavennad 10. juulil 1941 alustasid Tartu 
ülestõusu Alates 3. juulist 1941 moodustati metsavendadest Omakaitse
Mitmetes kohtades kujunesid metsavendadest aktiivsed relvastatud salgad. Kokku võis 350-
380 salgas olla 7500-8500 meest. Suureks probleemiks oli  napp relvastus, sest suurem osa 
meestest oli 1940. aastal vastavalt Narva diktaadile oma relvad ära andnud. Kuigi osadel 
õnnestus teatud hulk relvi kõrvale panna, rünnati parema relvastuse nimel nüüd 
punaarmeelasi, hävituspataljonlasi, militsionääre ja kohalikke täitevkomiteesid. Eriti 
aktiivseks läks metsavendade tegevus pärast Vene-Saksa sõja algust 22. juunil.
Kuigi põhiliselt jäi metsavendade tegevus lokaalseks ning koordineerimatuks, suutsid mõned 
salgad siiski ühineda. Lisaks rünnakutele tegelesid nad ka üleüldise õõnestamisega- levitasid 
kuulujutte, hirmutasid nii sakslasi kui ka venelasi. 
Võitlustest Suvesõjas näiteks: 1. juulil rünnati Kiviõli. 3-6 juuli vallutati Viljandimaal 
Lustivere, Rimmu, Kõpu, Paistu jne vallamajad, Mustla linn ja rünnati Põltsamaad. Ja palud 
muud. Mitmed rünnakud ebaõnnestusid, tavalisrlt paari tunni pärast kaotati võit käest. 
Tartu ülestõus oli 10. juulil 1941. Juuli alguses läbisid Tartu sakslaste eest taganevad 
Punaarmee üksuste voorid. Põgenevad kommunistid korraldasid Tartu  vangla  massimõrva 
ning lasid õhku Kivisilla ja Vabadussilla. 10. juulil toimunud ülestõusu käigus vabastasid 
eestlased Tartu lõunaosa. Punaarmee 11. laskurkorpuse üksused jäid positsioonidele Emajõe 
põhjakaldal.
11. juulil saabus Otepäält Tartusse metsavendade üksus kapten Karl Talpaku juhtimisel. 
Üksus paigutati Emajõe rindejoonele. Punaarmee väeosad üritasid ületada Emajõge, kuid 
Omakaitse üksused lõid need tagasi. Tartusse jõudis ka major Friedrich Kurg, kes hakkas 
täitma linna komandandi kohustusi. Tartu oli rindelinn kaks nädalat, mille jooksul 
Nõukogude suurtükivägi hävitas suure osa Tartu elamukvartalitest. Linna põhjaosast 
taganesid viimased Punaarmee üksused alles 25. juulil
 Erna rühm, Talpaku ja Hirvelaane pataljonid. 
Otepää kooliõpetaja Karl Talpak lühikese  ajaga  kooskõlla viia 12 metsavendade salga 
tegevuse. Peeti öiseid õppusi ja valmistuti lahinguteks. 5. juulil õhiti Paluperas 
hävituspataljonlaste  rong , enne sakslaste tulekut vabastati Otepää.
Edasi liikus Talpaku juhitud salk  Tartu suunas, kus nendega ühines veelgi kohalikke 
relvastatud rühmitusi, moodustades lõpuks 1000-mehelise Tartu Partisanide Pataljoni, mis 
osales Tartu lahingutes. Üks osa pataljonist, Kapten Talpaku Kompanii (pildil) osales koos 
sakslastega sõjategevuses kuni Tallinna hõivamiseni.
Põhja-Eestis koondas metsavendi 10. juulil 1941 Salmistu rannas dessandiga Soomest maale 
tulnud eesti vabatahtlike "Erna" grupp kolonel Henn-Ants Kure juhtimisel. Läbi vaenlase 
tagala liiguti Harju-, Viru- ja Järvamaa piiril asuvale soosaarele Kautla lähedal. Sinna koonati
erinevatel andmetel 500-2000 metsavenda, kes pidasid juuli-augusti vahetusel ägedaid 
lahinguid punavägedega. Laager killustati ja vastupanu sellisel kujul neil hääbus. 
Hirvelaane pataljon  tegi saksa vägede koosseisus Eesti vabastamislahinguid kaasa (Hans 
Hirvelaan). 1941. aasta 2./3. augustil asutas Hans Hirvelaan relvaüksuse Eesti vabatahtlike 
kompanii. 12. augustil otsustati seda suurendada veel ühe kompanii võrra ning üksust 
teatakse hiljem Hirvelaane pataljonina (Eesti Vabatahtlike Esimene pataljon). Kompanii 
suurus oli 100 meest ning kuni 20 relvastamata meest luuretegevuseks. Ohvitserkond koosnes
suures osas Venemaale saatmise eest metsa varjule läinud Eesti lendur- ohvitseridest . 
Tipphetkel kuulus pataljoni koosseisu ümarguselt 300 meest. Hirvelaane pataljoniga liitusid 
ka ernalased. . 4. augustil liitus pataljon Saksa armeega täites selleks vajalikud formaalsused 
(sõdurilepingud, truudusvanne jne.). Esialgu rakendati pataljoni Türi-Rapla suunal, hiljem, 
augusti teises pooles, osales üksus ka Tallinna vabastamises.
Saksa pealetungi jätkumine. 
Pärast täiendatud üksuste saabumist alustasid Saksa üksused 22. juulil 1941 uut pealetungi 
Põltsamaa alt Mustvee suunas.
Emajõe kaitseliinil seisev 11. laskurkorpus piirati ümber ning see  lagunes  laiali: suurem osa 
üksusest langes vangi, vähesed põgenemapääsenud deserteerusid. 25. juulil langes sakslaste 
kätte Tartu.
7. augustil jõudis  Wehrmacht  Kunda piirkonnas Soome laheni, lõigates niimoodi Eestis 
tegutseva Punaarmee üksused kaheks. Osa neist taandus üha kiiremini ida suunas. Kuna 
mööda Peipsi idakallast kiirelt edenevate Saksa vägede tõttu kardeti Narva jõel kottijäämist, 
loovutati 17. augustil sakslastele ka Narva.
Võitlused Tallinna pärast. Juminda miinilahing.
27. augustil algas punavägede evakueerimine ning Tallinna tähtsamate sõjaliste objektide ja 
tagavaraladude hävitamine. Koos punaarmeelastega lahkusid ööl vastu     28. augustit 
Tallinnast ka okupatsioonivõimu kandjad , punased kollaborandid , insenerid, oskustöölised - 
kokku rohkem kui 30 000 inimest koos hulga materiaalsete väärtustega.
28. augustil jõudsid sakslased koos Eesti väeüksustega Tallinna, kust Punaarmee paanikas 
taandus. Sakslased võtsid sealt 11 000 sõjavangi. 28.-29. augustil toimus Tallinnast 
taandunud punalaevastiku ja Saksa-Soome jõudude vahel Juminda miinilahing.
Juminda poolsaare kohal sattus 195 laevast  koosnev karavan sakslaste ja soomlaste 
paigutatud miinitõketele ning pommi- ja torpeedorünnakute kätte. Rünnakus uppus 55 laeva, 
nende hulgas kunagine Eesti luksuslikum reisilaev "Vironia" (pildil). Hukka sai umbes 15 
000 inimest, teiste hulgas ka tähtis juunikommunist, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 
esimees Johannes Lauristin. 28. augustil 1941 sisenes Wehrmacht Tallinna.
 Lahingud Lääne-Eesti saartel. 
Pärast Eesti mandriala langemist sakslaste kätte jätkusid lahingud Eesti saartel.
Sakslased vallutasid 5. oktoobriks Saaremaa ja 21. oktoobriks Hiiumaa. Järgnevalt jäi 
Punaarmee kätte Eesti aladest veel vaid Osmussaar, mille garnison 2. detsembril evakueeriti.
6. detsembril saabusid saarele Saksa väeosad ja sellega oli esimene Nõukogude 
okupatsiooniaeg Eestis ka lõppenud.
Punaarmee 22. laskurkorpus.
22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus moodustati Eesti rahvaväest, mis oli omakorda 
moodustatud reorganiseeritud Eesti sõjaväest. tuli nad puhastada "mitteusaldusväärsest 
elemendist", isikkoosseisule selgeks õpetada vene keel ja läbida ümberõpe vastavalt 
Punaarmee programmidele ja määrustikele.
See sõdis 4. juulist 22. augustini  Looderinde 11. armee alluvuses Pihkva ja Staraja Russa 
piirkonnas. Eestlasi oli sel ajal korpuses umbes 5500. Augustilahingutes kandis korpus suuri 
kaotusi, osa eestlasi hukkus, langes vangi või läks Saksa poole üle
1. oktoobril 1941 lõpetati ametlikult korpuse tegevus.
Ellujäänud korpuse koosseisu sõjategevus jätkus 8. Eesti Korpuses.
Saksa okupatsioon
Saksamaa kavatsused (Generalplan Ost). 
Idee, et  Hitleri nn. Uues Euroopas kuulub Eesti  lahutamatu  osana Suur-Saksamaa külge. 
Generalplan Ost- 16. juulil 1941 tutvustas Hitler riigi ja sõjaväe kõrgemale juhtkonnale 
tulevast idapoliitikat. Ta selgitas, et Baltikum, Koola  poolsaar oma niklileiukohtadega, 
Nõukogude Liidu läänealad, Alam-Volga maad, Bakuu naftamaardlad ja Krimmi poolsaar 
liidetakse Saksamaaga. Sundasumisele läinuks saksastamiseks kõlbmatud, seega “alama 
rassi” inimesed, sihtkohaks olid plaanitud Venemaa ida-alad. Neist aladest oleksid hiljem 
pidanud saama Saksa kolooniad. Kojujäetud oleks saksastatud. Generalplan Ost oleks 
käivitunud kohe pärast võitu Venemaal, kui kolooniateks ettenähtud alad oleks hõivatud ja 
sõjaväevedudest ülekoormatud raudteed vabanenud 
Samas vaieldakse, kas generalplan oli ikka pärisel, või oli see lihtsalt mingi idee. Öeldakse, et
seda ametlikult ei kinnitatud ja dokumenti ennast pole ka leitud. 
Haldusaparaat: sõjaväevõimud, tsiviilvalitsus (riigikomissariaat Ostland, 
kindralkomissariaat Estland, piirkonnakomissarid), Eesti Omavalitsus; 
kohalik haldus. 
1941. aasta lõpust tegutsesid tsiviilvalitsuse (Eesti kindralkomissariaat) kõrval Eestis Saksa 
Riigi Siseministeerimi politseiasutused, mis allusid Eesti kindralkomissariaadis Kõrgemale 
SS-i ja politseijuhile Eestis. Saksa Korrapolitsei ja ka Saksa Julgeolekupolitsei ja SD Eestis,
 Sakslaste korraldusel seati küll ametisse Eesti Omavalitsus - Direktoorium eesotsas dr. 
Hjalmar Mäega, kuid selle võimupiirid olid väga väikesed. Viimase liikmed ei olnud 
ministrid, vaid direktorid . Ka kutsuti Omavalitsuse korraldusel ellu Eesti Vabariigi aegsed 
linna-, maa- ja vallavalitsused, kuid - ilma volikogudeta
Algselt teostas kõrgeimat sõjaväelist ja tsiviilvõimu Eestis Väegrupp Nordi tagalalülem 
kindral Franz von Roques. 5. detsembril 1941 loeti Eesti alad rindetsoonist väljas olevaiks 
ning võim läks armeelt üle tsiviilvõimule.
Tsiviilvõimu teostas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni juhitud Eesti 
kindralkomissariaat, mis tegutses 6. detsembrist 1941 17. septembrini 1944.
15. septembrist 1941 asutas tegevust kindralkomissariaadi loal tööle hakanud Eesti 
Omavalitsus, mille juhiks sai 1941. aastal Nachumsiedlungi käigus Saksamaale ümber 
asunud ja Saksa okupatsioonivägedega Eestisse naasenud Hjalmar Mäe. 18. septembril 
määras omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes 
Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta enne Nõukogude 
annektsiooni Eestis  kehtinud  riiklike struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla 
organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941, misjärel kuulusid sellesse Poliitilise 
politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, 
Tuletõrje ja Piiriomakaitse.
Majanduspoliitika: omandisuhted, riigimonopolid, põlevkivitööstuse arendamine, 
põllumajandus ja müüginormid.
nõukogude poolt võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid ei 
antud omanikele tagasi. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui saksa 
kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas 
asutuses üht ja sama tööd. Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas 
peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest. Rahvalt 
nõuti pidevalt panuseid sõja kasuks, kusjuures  toonitati, et eesti rahva saatus sõltub pärast 
sõda osutatud panuste hulgast.
Tööstuses ega teeninduses ei kavatsenud Saksa okupatsioonivõimud olemasolevaid 
omandisuhteid muuta. Enamik nõukogude aja natsionaliseerimisi jäi jõusse. Sakslaste 
kontrollitavad riigi- või eraettevõtted riisusid suurema osa kasumist. Kolmanda Reich'i 
ostetavate kaupade hinnad ja inimeste palgad hoiti väga väikesed, need moodustasid umbes 
60% Saksamaa kõige vaesema provintsi Ida-Preisimaa hindadest ja palkadest. Süveneva 
kütusekriisi pärast pöördusid Saksa võimud Eesti põlevkivitööstuse poole. Tehti mõningaid 
investeeringuid ning kallima, vabade inimeste tööjõu kõrval rakendati ka koonduslaagrite 
juute ja Nõukogude sõjavange. Ida-Virumaa põlevkivitööstuse ümber rajati terve 
koonduslaagrite süsteem. Tingimused nendes laagrites olid kohutavad ja suremus suur. Eesti 
taludesse tööle saadetud Nõukogude sõjavangide elu oli tunduvalt parem.
Saksa võimud teenisid okupatsioonist kasumit, kattes mitte üksnes okupatsiooniga seonduvad
kulud, vaid eksportisid ka suures koguses toitu ja muid tooteid nii rindele kui ka Saksamaale. 
Andmed näitavad, et Eesti tootis tähelepanuväärsel hulgal toiduülejääke, kuid normaalseid 
sissetulekuid maha surudes tekitasid sakslased elanikkonna seas laialdase alatoitumuse. 
 Repressiivasutused, juutide ja mustlaste hävitamine, repressioonid kommunistide ja 
rahvuslaste vastu, nõukogude sõjavangide olukord.
1941. aasta suvel-sügisel SS-Sturmbannführer Martin Sandbergeri juhtimisel tegutsenud 
erikomando Sonderkommando 1a osakomandod (Teilkommando) asutati kõigis Eesti 
piirkondades:
Erinevus nõukogude NKVD ja Saksa Gestapo tegevuses seisnes aga selles, et NKVD kätte 
sattunuil ei olnud enam mitte mingisugust lootust enda süütust tõestada ja nende küüsist 
vabaneda . Gestapo aga võttis sageli tunnistajate ütlusi ja  argumenteeritud  süütuse tõendeid 
arvesse ja vabastas süüdistatava
1. juulil nimetas Saksa julgeolekupolitsei Eestit esimesena okupeeritud idaaladest 
juudivabaks. Kui kohalikud juudid olid likvideeritud, hakati Eestisse  tooma  juute teistest 
sakslaste poolt okupeeritud aladelt, kes siin hukati.
Samaaegselt juutidega langes Gestapo küüsi ka palju eestlasi. Paljud neist kaotasid süütult 
oma elu seetõttu, et sakslaste kätte sattusid NKVD poolt koostatud nimekirjad, mille 
bolševikud olid teadlikult maha jätnud, et vabaneda vihatud kodanlikest vaenlastes.
Palju inimesi vangistati sakslaste poolt ka nõukogude käsilaste või eestlaste omavahelisest 
vaenust ajendatud valesüüdistuste põhjal. Sageli olid pealekaebajaiks 1940. aastal nõukogude
okupatsioonivõimu poolt kannatada saanud isikud ja maavaldajad, aga ka Saksamaale 
evakueerunud ja nüüd tagasi naasnud balti sakslased. 
Sakslaste terror toimus lainetena. Esimene laine, mis tuli samaaegselt saksa relvajõudude  
saabumisega Eestisse, oli suunatud kommunistide ja juutide vastu. Edasi toimusid need 
pikkade vaheaegade järel pursetena. Tavaliselt olid need seotud mõne Hitleri ägeda kõne või 
ebaõnnestumisega rindel.  Teisalt aga pani iga Hitleri võidurõõmus kõne gestapolaste 
südamed härduma ja siis tühistati kohtuotsuseid ja vabastati vange, vahel isegi suuremal 
hulgal.
Nõukogude sõjavange saadeti eesti taludesse tööle.
 Eestlaste kaasamine Saksa relvajõududesse: ida- ja politseipataljonid , Omakaitse, Eesti
leegion, pataljon Narva, mobilisatsioonid.
1941. aasta suvel formeeriti Frankfurdis Oderi ääres politseipataljon Ostland, mille 
liikmeskond moodustus kodakondsuseta eestlastest ja lätlastest, kes olid Saksamaale 
pääsenud järelümberasujatena. Saksamaa riikliku korralduse tõttu kuulus enamik eestlaste 
üksusi SS-i ja politseisüsteemi administratiivalluvusse. Nimelt ühendati Saksamaal 1930. 
aastate teisel poolel partei julge-olekuteenistus SS ning riiklik politsei.
eptembrist detsembrini 1941 kuulus võim Eesti territooriumil väegrupi Nord tagalapiirkonna 
juhatajale. Väegrupi tagalapiirkonnas kuulus korrakaitse juba Põhja-Venemaa (hiljem 
Ostlandi) kõrgema SS-i ja politseijuhi pädevusse, kelle korraldusel formeeriti 1941. aasta 
sügisest 1942. aasta  alguseni  Lõuna-Eestis neli politsei jalaväepataljoni (Tartus, Viljandis ja 
Põltsamaal ning üks Pihkva jaoks hilisemate numbritega 37–40), politsei- pioneeripataljon  (nr
42) ja tagavarapataljon Tartus (nr 41). Need pataljonid olid mõeldud rakendamiseks väegrupi 
Nord tagalapiirkonnas Pihkva- ja Novgorodimaal ning seal nad ka võitlesid, kuni 1944. aastal
Eestisse toodi, järk-järgult kokku liideti ja lõpuks 20. Eesti SS-diviisiga ühendati. 1941. aasta 
sügisest alates formeeriti Eestimaa SS-i ja politseijuhi Heinrich Mölleri korraldusel Eestis 
politseipataljonid nr 29–36. Ehkki algul oli plaanis jätta need Eestisse, tingis Saksamaa üha 
raskenev rindeolukord selle, et pataljonid nr 29 ja 33 saadeti Leningradi rindele ning pataljon 
nr 36, mis värvati Läänemaal ja saartel, Valgevene ja Ukraina kaudu Stalingradi alla. 1943. 
aastal toodi pataljonid Eestisse tagasi. Mehed, kes Eesti SS-leegioni ei astunud, anti 
täienduseks teistele pataljonidele.
1942. aasta teiseks pooleks hakkasid vabatahtlikud Eestis otsa saama – sakslaste 
okupatsioonipoliitika ja sõjaväkke astunud vabatahtlike kohtlemine ei vastanud ootustele –, 
samas teravnes SS-i ja politseisüsteemi ning Wehrmachti vahel  konkurents  olemasolevate 
meeste pärast. Poliitilise toetuse tõttu oli eelisseisundis esimene. 28. augustil 1942 kuulutati 
pidulikult välja vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni. Vabatahtlikke ei tulnud palju, sest 
enamik võimalikest oli juba sõjaväes; kuid leegioni astusid Ostlandi pataljoni, aga ka 
lõppevate lepingutega julgestusgruppide ja politseipataljonide mehed, mis tegi murelikuks 
väegrupi Nord juhtkonna
SS-i ja politseisüsteem omakaitse palgalised üksused, mis 1943. aasta alguses formeeriti 
viieks territoriaalseks politseipataljoniks nr 29–33, mida rakendati vahiteenistuseks ja 
julgestusülesanneteks Eestis. Vabatahtlik omakaitse jäi Wehrmachti varustada ja juhtida.
1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 1943. aasta 
24. veebruaril kehtestati sundteenistuskohustus aastakäikudele 1919–1924, kusjuures meeste 
ette seati valik: nad kas lähevad tööle Saksamaa sõjatööstusse, astuvad Saksa sõja-väe 
abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni. Umbes 5000 meest otsustas 
vabatahtlikult, aga ka propaganda jm mõjutusvahendite survel Eesti leegioni kasuks ning nad 
saadeti märtsist augustini 1943 
1943. aasta sügisel mindi juba otseste mobilisatsioonide teele: oktoobris kehtestati Eesti 
omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe määrusega kaitseteenistuskohustus 1925. aastal sündinud 
poistele (nendest saadeti Heidelaagrisse 3300 meest) ja detsembris 1924. aastal sündinutele. 
Algas massiline põgenemine Soome, kokku teenis 200. Eesti jalaväerügemendis jt üksustes 
üle 3000 eestlase.
Kuid Saksamaa aina raskenev rindeolukord sundis üha uute inimressursside otsimisele. 1943.
aasta sügisel otsustati Saksamaa kõrgemas juhtkonnas veel kümnete tuhandete meeste 
väkkekutsumine Eestis ja Lätis. Seda teostas Eestis Hjalmar Mäe 30. jaanuaril 1944 antud 
määrustega, millega kutsuti sõjaväkke aastakäigud 1904–1923 ja lisaks reservohvitserid, 
reservallohvitserid, arstid, loomaarstid, apteekrid jm  ametite  esindajad. Kõigile meestele 
vanuses 17–60 kehtestati omakaitses teenimise kohustus. 1944. aasta augustis mobiliseeriti ka
1926. aastal sündinud poisid, 1927. aastal sündinud poisid kutsuti lennuväe abiteenistusse. 
1944. aasta mobilisatsiooniga väkke kutsutud meeste baasil reorganiseeriti Eestisse toodud 3. 
Eesti SS-brigaad 20. Eesti SS-diviisiks. Lisaks formeeriti kuus piirikaitserügementi ja 
tagavararügement, mis alguses allusid kõrgemale SS-i ja politseijuhile, 1944. aasta augusti 
lõpus aga arvati Relva-SS-i. 
Eesti kodakondsusega venelastest formeeriti neli ehitus-pioneeripataljoni, mis suunati 
positsioonide väljaehitamiseks nii Narva kui ka Tartu rindele. Ka Eesti SS-leegioni 
kindralinspektuur ei teadnud täpselt, kui palju mehi kokku mobiliseeriti. 1944. aasta 1. aprilli 
seisuga oli mobiliseeritud ja üksustesse määratud 674 ohvitseri, 3081 allohvitseri ja 34 428 
sõdurit. Kuid need arvud ei sisalda 1926. ja 1927. aastakäigu poisse ja mehi, kes algul said 
ajapikendust ja hiljem teenistusse kutsuti. Viimased eestlased mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 
1945. aasta alguses Saksamaal. Mälestuste järgi kukkus see mobilisatsioon küll täielikult läbi.
1944. aasta
Punaarmee jaanuaripealetung. 
Jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi- Novgorodi  pealetungioperatsioonil Leningradi 
blokaadirõnga läbimurdmisel Saksa 18. armee Krasnoje Selo – Ropša pealetungioperatsioonil
tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni.
Üldmobilisatsioon. 
Jaanuari lõpul kuulutati välja üldmobilisatsioon, mille edu tagas rahvuslike ringkondade 
toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude sissetungi eest. Kogunes 38 000 
meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased 
nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust
Lahingud Narva pärast, Auvere sillapea kujunemine, terroristlikud õhurünnakud Eesti 
linnadele. 
1944. aasta algusel läks Punaarmee kogu Idarindel Saksamaa vastu pealetungile. Seetõttu pidi
Saksa armee peagi taanduma Eesti piirideni. Veebruaris püüdis Punaarmee tungida üle Narva 
jõe ja hõivata kiiresti kogu Põhja-Eesti, mis oleks ilmselt kaasa toonud Soome loobumise 
Nõukogude-vastasest sõjast. Sakslased püüdsid seda iga hinna eest välistada ja seetõttu 
otsustati Eestit tõsiselt kaitsta.
1944. aasta veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. 
Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung,
veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. 
Auvere sillapeal oli Narva lahingute üks episoode, mis algas Nõukogude 8. armee 
pealetungiga 24. juulil 1944 ja kestis järgneva päevani. Auvere sillapea põhjapoolse 
rindejoone näol oli tegemist strateegilise suunaga, sest kui 2. löögiarmee oleks sellest mereni 
läbi murdnud enne Narva ümbruses paiknevate armeegrupp Narva üksuste taandumist, poleks
saksa üksused enam tõenäoliselt suutnud takistada nõukogude vägede väljatungi Peipsi järve 
ja Soome lahe vahelisest kitsaskohast. Saksa vägede jaoks oli rinde hoidmine ja kaitsmine 
oluline tõrjelahing, millest sõltus Narva rinde püsimajäämine.
6.-9. märtsini korraldas Punaarmee massiivseid õhurünnakuid Eesti linnade vastu, mis olid 
selgelt sihitud tsiviilelanikkonna vastu. 6. märtsil hävitati õhurünnakutes barokne Narva linn.
7. märtsil said ränki purustusi Jõhvi ja Tapa ning 9. märtsil hävis suur osa Tallinna 
kesklinnast, muuhulgas peaaegu kõik 20. sajandi alguses ehitatud hooned.
Tõenäoliselt püüdis Punaarmee nõnda eestlasi demoraliseerida, kuid pigemini tekitasid 
hävitavad õhurünnakud eestlastes veelgi suuremat viha Nõukogude võimu vastu.
Sõjalise olukorra halvenemine suvel: Pihkva ja Narva langemine, lahingud 
Sinimägedes, Kagu-Eesti loovutamine, võitlused Emajõe joonel. 
Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa
vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Pärast mitu kuud kestnud 
ägedaid lahinguid õnnestuski neil Narva hõivata, ent mitte rohkem, juulis jätkusid lahingud 
vaid mõnikümmend kilomeetrit lääne pool Sinimägedes, kust Punaarmeel lõpuks läbi murda 
ei õnnestunudki.
Pärast seda, kui Punaarmee pealetung Sinimägedes oli lõplikult takerdunud, asusid 
Nõukogude väed ründama Marienburgi liini Kagu-Eestis ja Ida-Lätis.
Augusti alguses õnnestuski sõjategevus tuua Eesti territooriumile ning 10. augustil korraldas 
Punaarmee ägeda pealetungi Valgale ja Tartule.
Valga suunal õnnestus sakslastel rinne Väike-Emajõel stabiliseerida, kuid Tartu kaitseks 
nappis jõude. Ka eestlastest koosnevad piirivalve- ja omakaitseüksused, kelle relvastus oli 
üldiselt vilets, ei suutnud Punaarmeed peatada. 25. augustil langes Tartu uuesti Nõukogude 
okupatsiooni alla.
Saksa vägede lahkumine ja Eesti mandriosa minek Punaarmee kätte.
4. septembril otsustas Soome alustada rahuläbirääkimisi Nõukogude Liiduga, sellega kadus 
ka Saksamaal põhjus Eesti enda käes hoidmiseks. Et mujal idarindel läks sõjajõude hädasti 
vaja, otsustatigi Eesti maha jätta.
16. septembril kinnitas Hitler plaani "Aster", millega Saksa väed välja tõmmati. Nende 
taandumist jäeti katma eestlastest koosnevad väeosad, kes Punaarmee tõkestamisel kandsid 
väga suuri kaotusi. Muuhulgas toimus ägedaid vennatapulahinguid, kuna Eestit toodi 
vallutama ka Eesti Laskurkorpus.
Kuni 24.-25, septembrini valitses Eesti mandri lääneosas aga täielik kaos, ükski võim ei 
suutnud end korralikult kehtestada ning sakslaste lahkumise järel püüti taastada ka Eesti 
iseseisvust. 22. septembril seati Tallinnas ametisse Otto  Tiefi  valitsus, mis püüdis 
organiseerida ka pealinna kaitset Punaarmee eest, kuid paraku olid jõuvahekorrad liialt 
ebavõrdsed. Siiski suudeti Nõukogude vägede edasitungi mõnevõrra pidurdada ning see 
võimaldas septembrikuus läände põgeneda umbes 70 000 eestimaalasel, kellest enamik sattus
Rootsi või Saksamaale.
25. septembriks oli Punaarmee Eesti mandriosa vallutanud, kuid Saksa okupatsioon polnud 
sellega veel lõppenud, sest sakslaste kätte jäid veel Lääne-Eesti saared.
 Lahingud saartel. Suur põgenemine.
Veriseid lahinguid peeti Saaremaal, kus Punaarmee vallutas Sõrve poolsaare alles 24. 
novembril 1944. Pärast seda, kui Eesti manner Punaarmee kätte langes, otsustasid sakslased 
Lääne-Eesti saari siiski enda käes hoida. Nõukogude väejuhatus püüdis neid küll kiiresti 
vallutada, kuid Saaremaal kohati tõsist vastupanu.
Alles 24. novembriks suruti sakslased Sõrve poolsaarele, kust nad lõpuks evakueerusid. 
Eestis algas 47 aastat kestnud Nõukogude okupatsioon.
Võitlus iseseisvuse eest: Eesti rahvuslikud poliitikud ja okupatsioonivõim;  kolmas 
võimalus; 
Saksa okupatsiooni ajal piirdus vastupanu eelkõige poliitilise opositsiooniga, mingit 
aktiivsemat relvastatud vastupanuliikumist sakslaste vastu ei tekkinud. Põhiliselt tegeleti 
tõese teabe hankimisega ning omaalgatuslike üleskutsete levitamisega, mis erilist kõlapinda 
ei leidnud.
Eesti rahvuslikud jõud koondusid kahte erinevasse rühma, mis alguses teineteisele koguni 
vastandusid. Vanema põlvkonna ring eesotsas Jüri Uluotsaga, kelle kanda oli viimase 
seadusliku peaministrina otseselt Eesti riigi  järjepidevus , püüdis jääda rangelt õiguslikesse 
raamidese, mistõttu aktiivsemad opositsioonilised aktivistid süüdistasid teda 
saksasõbralikkuses. 
 Jüri Uluots kutsus 20. aprillil 1944 Tallinnas Vabariigi Presidendi Asetäitja 
valimiseks illegaalselt kokku Valimiskogu. Sinna kuulusid peaminister Jüri Uluots, 
Riigivolikogu esimees Otto Pukk, Riiginõukogu aseesimees Alfred Maurer,  Riigikohtu  vanim
liige Mihkel Klaassen ja Uluotsa poolt sõjaministriks nimetatud Johan Holberg, kes asendas 
seeläbi sõjavägede ülemjuhatajat.
Eesti rahvuslaste noorem põlvkond propageeris agaralt "kolmanda tee" võimalust, mis 
panustas Eesti iseseisvuse taastamisel lääneriikidele. Seda nägemust toetasid ka läänes 
tegutsevad endised Eesti diplomaadid (näiteks August Rei ja Heinrich Laretei). 14. veebruaril
1944 moodustasid Eesti olulisemate poliitiliste erakondade esindajad Tallinnas "kolmanda 
tee" pooldajaist Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mille esimeheks valiti Kaarel Liidak.
soomepoisid; 
Eesti kaitsmiseks otsustati Soomest Eestisse kutsuda Soome armee eestlastest vabatahtlike 
(soomepoiste) rügement. Reaalsete relvajõudude olemasolu tarbeks kutsuti koju tagasi 
Soome armeesse kuuluva eestlaste rügemendi JR 200
12. augustil 1944 sai soomepoiste ideeline juht kapten Karl Talpak Soome armee peakorterilt 
ka vastava loa ning 19. augustil maabus Saksa laevaga "Warthburg" Paldiskis 1752 meest, 
kes saadeti Tallinna.
Soomepoiste kodumaale tulek (pildil) tekitas tõelise rahvusliku vaimustuse, oodati kogunisti 
uue vabadussõja puhkemist. Septembri alguses hakkas selle idee toel sakslaste loaga 
endanimelist üksust koostama ka Eesti admiral Johan Pitka.
Eesti Vabariigi Rahvuskomitee; 
Hoolimata arreteerimislainest õnnestus Rahvuskomiteel 1944. aasta suve jooksul oma 
tegevus taastada. Loodi regulaarne ühendus Soome ja Rootsiga, samuti hakati otsima 
koostööd Uluotsa ringi vanade poliitikutega. Uluotsa lähedasele kaastöölisele Otto Tiefile  
tehti ettepanek astuda komitee liikmeks
Augusti alguses Tallinnas Tiefi korteris peetud Rahvuskomitee koosolekul võetigi Tief 
komitee liikmeks. Temast sai oluline vahelüli noorte ja vanade poliitikute vahel, kes veenas 
Uluotsa toetama 1. augustil 1944 Tallinna tänavatele üleskleebitud Rahvuskomitee 
deklaratsiooni ja korraldust nr 1.
Selle kohaselt kuulutas Rahvuskomitee end riikliku võimu teostajaks Eestis. Üha läheneva 
Punaarmee kartuses loobus komitee senisest vastuseisust mobilisatsioonile, kutsudes kõiki 
eestlasi oma kodumaad Nõukogude võimu eest kaitsma.
Augusti keskpaigas peetud koosolekul määrati Saksa julgeolekuorganite poolt tagaotsitava 
Liidaku asemel uueks Rahvuskomitee esimeheks Otto Tief, kellel oli Eestis suurem 
tegutsemisvabadus.
Otto Tiefi valitsus;
1944. aasta augusti lõpus hakkasid välismaal viibivad Eesti diplomaadid ja Rahvuskomitee 
Uluotsa veenma, et too moodustaks põhiseaduslikku valitsuse. Sellega Uluots ka nõustus, 
valides valitsuse koosseisu seitse liiget Rahvuskomiteest ja viis väljaspoolt.
Valitsusjuhiks (peaministri asetäitjaks) pidi saama Otto Tief, kes tegi uue valitsuse koosseisu 
teatavaks Rahvuskomitee 25. augusti koosolekul. Komitee tegevuse teavitamiseks hakati 
looma maakondlikku võrgustikku.
Valitsuse ametissenimetamiseks ning Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks hakati nüüd 
ootama õiget hetke. Eelkõige loodeti, et kordub 1918. aasta, kui suudeti edukalt ära kasutada 
kahe okupatsiooni vahelist interregnumit. Eriline rõhk pandi ka vastupanu organiseerimisele, 
mis hoiaks Punaarmeed Tallinnast senikaua eemal, kuniks Vabariigi Valitsus teeb pöördumise
nii rahvale kui ka demokraatlikele lääneriikidele ning alustab põhiseaduslikus korras oma 
tegevust. 
Käidi kaks korda koos. Semptembris sai selgeks, et Tallinna kaitsta ei ole  võimalik. Tiefi 
valitsus üritas kaitsta veel Lääne-Eestit. 22. sept oli valitsuse viimane koosolek. Kes sai, see 
põgenes Rootsi, et eksiilist Eesti iseseisvumist toetada. Läände jõudis vaid üks- Helmut 
Maandi. 
10. okt Tief vahistati, mõisteti vangilaagriss. 
Taasiseseisvumiskatse.
14. septembril 1944 algas uus Punaarmee üldpealetung Eesti rinnetel ning 16. septembril 
andis Adolf Hitler lõpuks Wehrmacht'ile loa väed Eestist välja tõmmata.
17. septembril teavitati sellest presidendi kohusetäitjat Uluotsa. 18. septembril oli 
rahvuslikele juhtidele selge, et tuleb tegutseda äärmiselt kiiresti ning Uluots nimetaski oma 
oma otsusega ametisse uue Eesti Vabariigi Valitsuse. (eespool)
Vastupanu üheks märgiks oli haakristilipu asendamine sinimustvalgega Toompeal Pika 
Hermanni tornis. See mõjus rahvale äärmiselt innustavalt, kuid tekitas veel lahkumata Saksa 
võimude hulgas suurt pahameelt.
Juba sama päeva õhtul võeti Eesti lipp tornist maha, mida rahvas põhjendas päikese 
loojumisega.
21. septembril jõuti kompromisslahenduseni, mille kohaselt heisati varahommikul Pika 
Hermanni torni nii Eesti rahvuslipp kui Saksa mereväe lipp. Kuigi tegemist polnud Tiefi 
valitsuse algatusega, näitas see kohalikele kõige selgemalt, et Eesti Vabariik on taastatud.
Kuid kuna Tallinnat ei suudetud kaitsta, vallutas Punaarmee selle ja ei tunnistanud 
loomulikult mingit Vabariiki.
1944. aasta septembris rahvuslike jõudude ette võetud Eesti Vabariigi taastamise katse oli küll
üsna lootusetu üritus, kuid see kinnitas moraalselt Eesti riikliku järjepidevuse kestvust. 
Kindlasti andis see jõudu nii kohalikele kui väliseesti rahvuslikele ringkondadele, et jätkata 
võitlust vaba Eesti eest.

Document Outline

• Eesti XX sajandi algul
• Ühiskonna politiseerumise algus
• 1905. aasta revolutsioon
• Revolutsioonist Ilmasõjani
• Eesti Ilmasõjas
• 1917. aasta
• Iseseisvumine
• Saksa okupatsioon
• Vabadussõda
• Eesti Vabariigi riigipiirid, haldusjaotus ja rahvastikuprobleemid
• Majandusareng 1918–40
• Sisepoliitika 1918–39
• Välispoliitika 1918–39
• Kultuurielu põhijooned 1918–40
• Baaside aeg 1939–40
• Nõukogude okupatsioon 1940–41
• 1941. aasta
• Saksa okupatsioon
• 1944. aasta