Eesti XX sajandi algul (1)

Eesti XX sajandi algul
Haldus-territoriaalne jaotus: maakonnad (kreis), vallad , linnad, alevid :
20. sajandi alguses jagunes Eesti territoorium kahe kubermangu vahel – Eestimaa kubermangu, mis omakorda olid jagatud neljaks maakonnaks: Lääne , Harju, Järva ja Viru kreis. Liivimaa kubermangu, mis jagunes Kuressaare, Pärnu, Viljandi, Tartu, Võru kreisiks. Maakonnad omakorda jagunesid valdadeks, mida 1866. aastal oli 366 tükki ja nad tasapisi vähenesid, kuna neid ühendati.
Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon , väljarändamine, linnastumine , vähemusrahvused:
Eestis toimus demograafiline üleminek Prantsuse tüübi järgi ehk suremus ja sündimus hakkasid langema peaaegu üheaegselt. Eestis jõudis demograafiline üleminek lõpule enne Teist maailmasõda. Sellel ajal, 1850–1940 kasvas Eesti rahvaarv ainult 1,6 korda, mis on üks madalamaid näitajaid Euroopas.
Rahvaarv 20. saj alguses on umbes 1 000 000, millest 90% on eestlased, 4,5% venelased ja 3,5% sakslased .
Väljarännati kõige rohkem Venemaale - 120 000 inimest ja Põhja-Ameerikasse - 15 000 inimest.
Linnastumine oli madal, maarahvastik oli 80%. Suurim linn oli Tallinn 116 000 inimest. Linnaelanikest olid eestlased vaid umbes 60%.
Majanduslik edenemine : põllumajandus (mõisamajandus, talumajandus , Stolõpini agraarreform ), tööstus (tekstiilitööstus, masinaehitus, paberitööstus, ehitusmaterjalide tööstus, toiduainetetööstus):
2/3 elanikkonnast tegeles põllumajanduses ehk Eesti jäi põllumajanduslikuks maaks , põlluharimise intensiivistumine: hariti uut maad, kunstväetis, kaasaegsed põllutöömasinad, sordiaretus .
Domineeris mõisamajandus, need olid palgatööl baseeruvad suurmajandid.
Jätkus 1850. a alanud talude päriseksostmine, aastal 1916 4/5 talumaadest päriseks ostetud (enamus laenuga – majandusraskused), püsisid ka renditalud.
Stolõpini agraarreform- 1906. aastal, mis võimaldas talupoegadel külakogukonnast välja astuda. Reformi eesmärk oli külakogukonna lõhkumine ning varaka ja lojaalse talupoegade kihi loomine.
Sajandivahetusel toimus viljahindade langus (USA odav nisu), mis lõi majanduse segamini . Orienteeruti ümber piimakarjandusele, mis nõudis suuri investeeringuid ja sellega tegeldi mõisates, see oli orienteeritud Peterburi turule– farmimajandus. Loomakarjakasvatuse tähtsusest oli tingitud ka söödateravilja-, heina- ja kartulikasvatuse levik. Külades süvenes sotsiaalne kihistumine – maata mehi oli 60%, kõige teravam probleem oligi maapuudus. Domineerima hakkas väikepõllumeestekiht, palju mõisamoonakaid (mõisatöölised), sulaseid, teenijaid, kehvikuid, paljud läksid linna, välisriikidesse
1890–1913 toimus tööstuse struktuuris hulk muutusi. 1890. aastate alguses olid Eesti kuus tähtsaimat tööstusharu tekstiili-, metalli- ja masina-, puidu-, mineraalainete töötlemise, toiduaine- ning paberi- ja tselluloositööstus. Tervikuna oli enne I maailmasõda majanduslikult aktiivsest elanikkonnast 63% hõivatud põllumajanduses, 15% tööstuses ja 22% teistes majandusharudes ( sides , transpordis, teeninduses ).
Tähtsaim tekstiilitööstuse tootmisharu , puuvillatööstus, valmistas ülevenemaalise tööjaotuse raames puuvillast lõnga Łódźi piirkonna tekstiiliettevõtete ning toorriiet Peterburi ja Moskva sitsivabrikute tarvis. Üle 1 miljoni mehelise Vene armee pidev vajadus mundrite ja tekkide , telkide ja sõjaväevarustuse pakkekottide järele tagas Eesti kalevi-, puuvilla - ja linatööstuse toodangule kindla turu.
Metalli- ja masinatööstus suutis säilitada 19-protsendilise osakaaluga teise koha, vaatamata 20. sajandi alguses toimunud seisakule. Selle tootmisharu ettevõtted (F. Krulli ja Wiegandi masinatehas, Volta elektromehaanikatehas, Dvigateli vagunitehas, Vene-Balti laevatehas jt) valmistasid põllutööriistu ja -masinaid, meiereide, saeveskite ja piiritusvabrikute seadmeid, kanalisatsiooni- ja veetorusid, külmutusseadmeid, aurukatlaid, naftamootoreid, kauba- ja reisivaguneid, allveelaevu, elektriaparaate ja -masinaid.
Puidutööstuse osatähtsus toodangu struktuuris oli sajandi algusega võrreldes küll suurenenud, kuid 1-protsendiline tõus jättis ta viiendale kohale. Rohkete saeveskite hulgas oli ainukeseks suurettevõtteks as. A. M. Luther, mis ühena vähestest Eesti ettevõtetest oma toodangut eksportis.
Mineraalainete töötlemise tööstus, mida esindasid AS „Port Kunda” ja AS-i „Asserin” tsemenditehas , Tamsalu ja Rakke lubjatehas, hulk tellisetehaseid ja klaasivabrikuid, oli oma 6-protsendilise osatähtsusega endiselt kuuendal kohal.
Kiiresti arenes 20. sajandi algul paberi- ja tselluloositööstus, mis 1913 oli tööstustoodangu mahult kolmandal kohal. Seoses paberi nõudluse suurenemise ja tekstiilitooraine asemel tselluloosi kasutuselevõtmisega rajati lisaks olemasolevatele tehastele Pärnusse Saksa kapitaliga tselluloositehas Waldhof,
Ühiskonna politiseerumise algus: 1896- 1904

Rahvuslaste uus põlvkond; venestuse taandumine: 1890ndatel aastatel hakkas märkamatult ühiskonnas midagi muutuma. Toimus uute potentsiaalsete juhtide teket, alguses oli tegemist üliõpilastega. Eestlaste üliõpilaste arv hakkas sel perioodil suurenema. I maailma sõja alguseks oli saanud 1000 Eesti noormeest kõrgharidust. Paljud Eesti tudengid hakkasid tundma end kui eestlased ja ei tundnud häbi üle selle. Tähtsamad kõrgkoolid, kus eestlased said hariduse oli Tartu Ülikool, Tartu kõrgkoolid, Peterburgi sõjaväe ja meditsiini kool, Riia vaimulike seminar ja Riia Polütehnika. 1890ndatel EUS’is oli 50 aktiivset liiget ning oli paljud tudengid kontaktis , tegelesid kõnepidamisega. 1890ndatel aastatel rajati mitte formaalne rühmitus Jaak Soon, kuhu võeti vastu tudengeid, kes ei tahtnud minna EUS’i või ei võetud vastu. Üks tuntumatest liigetest on Konstantin Päts. 1897 alustas tegevust Peterburgi Eesti Üliõpilasselts, mis ühendas kõiki Peterburgi kõrgkoolides olevaid eestlasi.

Tartu renessanss ( Villem Reiman , Jaan Tõnisson, Postimees ): Eestlaste haritlaste selts eesotsas Jaan Tõnisson ja Willem Reiman ostsid ära ajalehe Postimees, aastal 1896. Jaan Tõnisson koondas oma mõttekaaslasi enda ümber ajalehe toimetamiseks . Ta püüdis kujundada ajalehele uut palget. Jaan Tõnisson ja Willem Reiman olid mõlemad pärit Viljandimaalt, lõpetasid Tartu Ülikooli (Tõnisson õigusala, Reiman usuline ala). W. Reiman oli Kolga -Jaani kirikus aga J. Tõnisson sai Venemaal kohtuametnikuks. Alles Postimehe ajalehe ostmine võimaldas tal Eestis tegutseda. Postimees muutus julgemaks ning lugejate arv kasvas. Esimene võitlus oli rahvusliku alaväärsuse vastu, eestlased tundsid häbi oma rahvuse üle (Kadaka sakslane ja Paju venelane : eestlased, kes saksastusid või venestusid). Oli tarvis näidata, et eestlased on samasugused rahvas nagu venelased, sakslased ja soomlased . Jaan Tõnisson ja Willem Reiman hakkasid Tartus avalikes paikades kõnelema eesti keelt. Postimees sattus sulesõtta Ado Kreisteiniga. Ado Kreisteini ajaleht Olevik hakkas kaotama mitmeid toimetuse liikmeid ja lugejate arv kahanes, kuna Postimees muutus populaarsemaks . Jaan Tõnisson kritiseeris Vene võimu ettevaatlikult, nad taunisid venestamist aga suures poliitikas (Vene impeerium ) jäi teadlikult ja tahtlikult tagasihoidlikuks , sest väike Eesti riik ei saa dikteerida ja nõuda midagi selliselt suurelt impeeriumilt.

Seltsiliikumise tõus (karskusseltsid, põllumeesteseltsid jt) ja ühistegevuse algus:

J. Tõnissoni ja W. Reimani suur saavutus oli panna uue hoo seltsiliikumisse. Sai alguse uus seltsiliikumine Karskusselts. Karskuseltsi eesotsas oli Ado Kreistein, hiljem Willem Reiman sai juhiks ning muutis Karskus liikumise mõtet. Venemaa paljud seltsid sulges, kuna nad kartsid separatismi, et Eesti lööks end lahti, kuid Karskus seltsis ei näinud separatismi ning nende juures polnud suurt kontrolli, põhikirja järgi nad õpetasid kuidas pidutseda ja järgida karskus eluviise, kuid tegelikult tegelesid üldise rahvusliku kultuurse harimisega.
Tekkisid Põllumeeste seltsid, 1895 . aastal tegutsesid 10 põllumeeste seltsi. Nad üleelasid venestamisaega kergelt, kuna neid esindati kui erialase töövaldkonnaga tegelevaid inimesi, kes ei tegele poliitikaga. Pöördepunktiks sai aasta 1898. aasta, sel aastal Vene keskvalitsus kinnitas Eesti põllumeeste seltside põhikirja, mis muutis põllumeeste seltside rajamist kergemaks. Tartu Eesti põllumeeste seltsi esimeheks valiti Jaan Tõnissoni, lükkas uue hoo sisse. Kutsuti kokku esimene üle eestiline põllukongress. 1900. aastal korraldati Tartus esimene põllutööde suurnäitlus.
Laulu- ja mänguseltsid olid juba varem olemas. Lisandusid käsitöö seltsid ja spordiseltsid. Spordi liikumine sai alguse tänu jalgratta sõidu seltsile. Tartu Jalgrattate selts Taara , Eesti jalgrataste selts Kalev.
Piimaselts, ostis liikmedelt piima ning panid müügile ühe hinnaga ja tulu jagati liikmete vahel. Lisandusid Tarbijaühistud, ühiste liikmed panid raha kokku ning otsid soodsalt talurahvale vajaliku kaupa ning müüsid omahinnaga liikmetele (odavamalt) aga teistele kallimalt. Tekkisid esimesed masinateühistud/veeühistud ühiselt parandasid maad ja soid kuivendasid. Karjaühistud, kes tegelesid karja kasvatamisega ja tõu aretamisega.
Tallinna ärkamine – Konstantin Päts ja Teataja , poleemika Postimehega, linnavalimised: 1901. aasta lõpus hakkas Tallinnas ilmuma ajaleht Teataja, mis käivitas rahvusliku liikumise uue laine. Ajaleht Teataja seostakse Konstantin Pätsiga. Konstantin Päts 7. aastaselt pere kolis talumaalt Pärnu äärelinna, kus ta isa ostis suure krundimaad, ehitas elamud ja müüs maha, temast sai kinnisvara omanik/ arendaja . Konstantin Päts oli õigeusuline, sest ta ema oli venelane ning isa astus samuti usku. Konstantin Päts astus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ning üritas pääse ka Eesti üliõpilasseltsi, kuid ei võetud vastu ja liitus Jaak Sooniga. Konstantin Päts loobus professori ettevalmistamiskursusest, ta lahkus Tallinnasse ja hakkas töötama advokaadina. K. Päts oli ajalehe Tasuja toimetaja ja asutaja . J. Tõnisson pidevalt hoidis käed pulsil ning kirjutas ise mitmeid juhtkirju ja pidi kaasalööma igal alal ning avaldama arvamust, kuid K. Päts kirjutas võrreldes Tõnissoniga harvemini ja ainult nendel aladelt , milles ta tundis end paremini.
Suur sulesõda ajalehtede Postimehe ja Teataja vahel. Postimees käsitles Eesti rahvast ühtse termini ta leidis, et kogu Eesti rahvas peab koonduma ühiste rahvaste eesmärkide ümber. Jaan Tõnisson tugines tugevamatele ja jõukamatele kodanikele aga ei pööranud tähelepanu inimestele, kes ei olnud nii aktiivsed. Selle tõttu, et postimees eiras sotsiaalseid erisusi ning Teataja ei erianud, vaid ta hakkas nendest kirjutama ja rõhutas nende tähtsust. Nii maarahva kui ka linnarahva seas on vaesus , mis ei võimalda tegeleda tähtsamate eesmärkidega, sest alguses tuleb majanduslikest probleemidest lahti saada. Sulesõda avaldus mõningates küsimustes, milleks oli maareform , sest mõlemad olid veendunud, et mõisamaad tuleb tükeldada taludeks ja et tulevik on taludepäralt, kuid küsimus on, et kuidas uued talud peavad tekkima . Postimees arvas , et talud tuleb osta päriseks (Lõuna-Eesti oli jõukam). Põhja-Eestis, kus oli palju vaeseid renditalusi, Teataja leidis, et päriseks ostmine on liiga ränk koorem , inimesed ei suuda endale maad päriseks osta, talumaad tuleb anda mitmeks aastaks rendiks. Talu rentija maksab renti riigile.
Linnavalimised: Baltisakslased kasutasid oma enamust , et hääletada eestlaste pakkumiste ja ettevõtmiste vastu. Ajalehe veergudel kutsuti kõiki eestlasi valida eestlaste poolt, korraldati rahvakoosolekuid, kus kutsuti rahvast valima . Kinnisvara omanikud ülehindasid oma kinnisvara, et saada valimisõigust. Tallinnas loodi valimisliit venelastega, 60’st volikogu kohast said baltisakslased endale 17, eestlased said 38 ja venelased said 5 kohta. Kuid eestlased polnud valmis tegelema linnavalitsuse ja linnapea töökohaga. Tallinna linnapeaks sai Vene kubermangust ametnik Hiatsintov, Konstantin Päts sai nõunikuks.
Sotsiaaldemokraatia sünd, Mihkel Martna , Uudised: Sotsiaaldemokraatia jõudis Eestisse 1880. aastal, sel aastal Saksamaal keelustati Saksamaa töölispartei tegevust ning paljud lahkusid või saadeti välja, asusid Eesti aladele . Alexander Burlandt, töötas Tallinnas ning mingil moel tekkisid tal kontaktid kohalike Eesti inimestega: Jaak Järv, Eduard Vilde , Mihkel Martma . Said esimese äratuse Burlandtilt. Mihkel Martma oli sündinud Läänemaal, kehv haridus , kõik elus saavutas tänu iseõppimisele. Sattus Läänemaalt Tallinnasse, omandas seal saksa keele ja omandas tööoskused. Sõites Tallinnast Tartusse temast sai maalermeister ehk tänapäevase mõttes sisekujundaja . Ta võis pühenduda sotsiaaldemokraatia arendamisse. Tegutses Tartus, peamisteks kaasamõtlejateks said TÜ tudengid. Käidi koos, arutleti, diskuteeriti ning loeti kirjandust marksismist kuni põrandaaluse kirjanduseni. Hakati kõnelema Darwini evolutsiooni teooriast, sotsiaalsetest probleemidest. Hakati väljaandma ajalehte nimega “Rahvalõbu”, mis tutvustas teadust rahvale. Aastal 1903 hakkas ilmuma ajaleht “Uudised”, kõige radikaalsem ajaleht enne revolutsiooni.
1905. aasta revolutsioon:
Revolutsiooni põhjused ja puhkemine: a revolutsioon puhkes Eestis tänu revolutsioonile, mis puhkes Venemaal. Põhjused Eesti revolutsioonile olid kujunenud aastaid tagasi, aga alles nüüd said neid toime panna.
Majanduslikult 1905. a revolutsiooni peamiseks põhjuseks oli agraalküsimus ehk maakorraldus . Eestis oli tohutu hulk maata mehi, või neid kellel on liiga vähe maad, kes ei suuda toita oma pere.

Kõige raskemas olukorras olid mõisamoonakat (Töötasid raha/toidu eest teistes mõisates), nende tööaeg oli reguleerimata ning palk oli väga madal, enamasti said toitaineid. Mõisa moonakad olid sõltuvuses mõisnikest, kes võisid nad igahetk välja ajada.

Paremas olukorras olid talusulased, palk oli väike ja tööaeg oli reguleerimata aga sulased ja pererahvas elasid sarnast vaeset elu.

Rahulolematud olid ka talunikud, eriti renditalunikud, kes pidid maksma renti igal aastal mõisnikele, sest nende lepingut võis mõisnik igahetk tühistada kui ta ei saanud piisavalt kasumit ning kui renditalunik tegi palju tööd ja teenis palju kasumit siis mõisnik suurendas makse.
4) Linnades elasid kõige raskemates oludes vabriku töölised, majateenindajad ja kojamehed. Ainus asi, mis oli reguleeritud oli tööaeg 11 ja 40 tundi ning magamiseks oli 10 tundi. Puudus vanaduspension , puudus tervisekindlustus , puudus õnnetuskindlustus. Vabriku omanik, võis nõuda mitmesuguseid täiendavaid makse (trahvid) ja lisanõudmisi, mille eest palka ei makstud. Peale tööpäeva otsiti töötajad läbi, et kas nad varastasid midagi või mitte. Töölised ei saanud luua organisatsioone, sest see oli ebaseaduslik.
Kohustused ja õigused olid ebaproportsionaalsed, keskajast pärinesid mõisnikel feodaalsed õigused. Ainult mõisnikud võisid metsi kasvatada, kalapüüda, jahtida, avada kõrtse, valmistada alkoholi. Teede tegemise ja korrashoid oli talunike õlgade peal.
Poliitiline probleem oli omavalitsuskord, ainsaks käskjaks ja korraldajaks oli keiser . Puudus parlament , ministrid olid allutatud keisrile. Kohalikud kõrgemad ülemused ja ametnikud allusid ministeeriumitele või keisrile. Otsustamisõigus ja tegemisvabadus oli piiratud, nad pidid täitma tähtajalisi käske saadetud Peterburgist. Kogu Venemaal ei tuntud kodanikeõigust, sõnavabadus puudus.
Eesmärkides võib pidada: omavalitsemise kaotamist Venemaal, kodanikeõiguste kehtestamine, parlamendi loomine, erakondlik vabadus, võrdsed õigused ja vabadused teiste rahvustega.
Jaanuaristreik Tallinnas: Sooviti omavalitsuse taganemist ning sotsiaaldemokraatia kinnitumist. 12. jaanuaril tekkis esimene mässupuhang Tallinnas. Vaguni tehase töömehed lasid auruvälja, tõmmates kõiki teisi töölisi teistest vabrikutest ning õhtuks oli streikimas 12 000 töölist (raudtee, posti, telegraaf, äriteenijad, riigiametnikud jne). Õhtul streikijad kogunesid kalamaja piirkonda, vabrikusse. Tallinna sotsiaaldemokraadid üritasid võimu haarata enda kätte, jutustasid sündmusi, mis võtsid aset Peterburgis ning õhutasid vaenu keisri vastu, kuid enamik tõdes, et tegemist on majandusliku streigiga nõuti: 1) 8 tundilist tööpäeva, 2) Miinimumpalga kehtestamist, 3) Trahvide lõpetamist, 4) Ületunnitööde tasustamist 5) Läbiotsimiste lõpetamist. Aleksandr Giers, ütles, et ta ei hakka streikimise nõudmisi isegi vaatama kuni streik ise lõppeb. Mõned töölised laulsid revolutsioonilisi laule, püssidega paugutati, mahapõletati mõned kõrtsid ja lõbumajad. Järgmine päev, streik uuesti kogunes ning leidsid , et nad ei allu A. Giers’i diktatuurile ning nõudsid, et mõned nõudmised tuleb täita. Loodi 30’ne meheline patrull Tallinnas, et hoida kontrolli.
Kuberner Aleksei Bellegarde ei teinud takistusi Eesti rahvusliku liikumisele. Tänu oma liberaalsele maailmavaadetele ta suhtus streiki liberaalselt, tema kui riigiametnik ei oma õigust sekkuda vabrikute tööliste asjadesse, kuid lubas isiklikult ise läbi käia kõik suurimad tehased ning tutvuda nende nõudmistega ja hakkas nende nõudmisi täitma koheselt. 14. jaanuaril levitati streikivate tööliste hulgas kuuldust, et Tallinna teravilja sadama töölised ei läinud kaasa streigiga ning mindi neid sundima liituma . Samal ajal levis kuulujutt , et streikijad läksid sadamasse, et võtta piirivalvajatelt püssid ära ning võeti käsk kaitsta sadamad ning mitmed inimesed torgati surnuks ja said vigastada. 15. jaanuar, streigiga polnud ühinenud Maieri keemia vabrik . Vabrik kutsus salgasõjaväelased, kes avasid tule rahva vastu. Suri 4 inimest ning hiljem suri haavadesse veel 3 inimest. 17. jaanuaris oli streigi langus ning 25. jaanuaril streik oli läbi saanud.
Saavutati jaanuaristreigiga Tallinnas (15 000 inimest osales).

Lõpetati läbiotsimised.

Mõnedes vabrikutes suurendati palka/vähendati tööaega.

Lubati valida töölisvanemad, kes pidid vahendama tööliste rahulolematust ja kõigi muude töölisküsimuste asjades vabriku direktorile.
Tartus kestis streik nädal aega, saavutused:

Tööpäev lühendati.

Miinimumpalk tõsteti.

Trahvid lõpetati.
Liikumise laienemine; nõudmised: Mõisatöölised ehk mõisamoonakad võtsid eeskuju tööliste streigist. Toimus mõisamoonakate streik, ei teinud tööd. Nõuti palgasuurendamist, tööpäeva lühendamist, inimlik suhtumine. 120 mõisates toimusid streigid . Streikivad mõisamoonakad peksid läbi mõisniku, peksid läbi asjad ning lõikasid telefoni juhtmed . Pandi põlema kõrtsid. Uus õppesemester TÜ pidi algama veebruari alguses, 4. veebruaril peeti nõukogu, kus otsustati teha ettepanek kuulutada välja üliõpilaste streik lõpetada õppetöö ja mitte alustada enne kui valitsus on reforminud kogu ülikooli õppimiskorra ning nõudsid oma akadeemilisi vabadusi. Streik pidi kestma 1. septembrini. Kuid tegelikult õppetöö ei toimunud terve aasta ning algas õppetöö taas 1906. aastal. Mõned tahtsid õpetada, õppida. Keemia tudengid loopisid haisupomme auditooriumitesse, kus toimus õppimine.
Keiser Nikolai II- Veebruaris andis välja manifesti, kus ta lubas kõigil inimestel luba kirjutada kirju valitsusele ja ministritele, soovitusi , et mida tuleb teha, mis muudatusi on vaja kindlas valdkonnas. See tähendas, et legaliseeriti rahva koosolekuid. Esialgselt huvituti maareformist, räägiti: maarendi hindadest, maaostu hindadest, räägiti vallavalitsuse õiguste suurendamisest, laste õpetamine eesti keeles. Konfiskeeriti maad, jagati talumaadeks. Nõuti valimisõigusi, tuleb võtta vastu vene põhiseadus, taheti demokraatliku vabariiki. Aastal 1905 tõmmati kogu rahvas poliitikasse.
Oktoobri üldstreik ja 16. oktoobri veretöö: lgas esimese üle venemaalise poliitilise streigiga oktoobris 1905. Streik sai alguse 7. oktoobril Mosva Kaasani raudteel, levis sealt edasi kõigi teistele raudteejaamadele ja teiste tööstuseni teises linnades. Streikis üle 2 miljoni inimese.
Relvapoodidest rööviti relvad, tühistati kõrtsid osad kasutati põletamiseks ja teised joodi maha. 15. oktoobril kogunesid Tallinna töölisvanemad ning otsustasid pöörduda linna kui ka kubermangu valitsusele. Nii politsei kui ka sõjavägi tõmmatakse Tallinnalt välja ning asendakse tööliste enda korrakaitse üksusega. Ning nõuti, et politsei vabastaks kõik poliitilistel põhjustel arreteerinud inimesi. Vabastati kõik arreteeritud isikud. Aleksandr Kesküla oli vabastatud ning Estonias hoidis kõnet ning kutsus kõiki relvastuma end ja suruma maha valitsuse jõuga. Peamiselt nõuti parlamendi ja kodaniku õigusi streigis. 16. oktoobri hommikul kogunesid streikivad töölised, kelle juurde lisandusid teised kihid : majateenijad, kooliõpilased, õpetajad, ajakirjanikud, postitöötajad jne, Lausmani heinamaale ehk Kalamaja rajooni vabriku juurde. Turul marssis vene sõjavägi (lubati, et sõjavägi tõmmatakse ära linnadest), ohvitseri käsul lasti rahvamassi ning järgnes paaniline põgenemine. Suri kuskil 90-100 inimest. Süüdistati Aleksei Lapuhhinit tülistamises, kuid teised süüdistati Voronovi ning süüdistas Kapten Nikolai Vironovit. Kuulutati välja kodanikuõigused. Streik peale seda hakkas vaibuma.
Vabadusepäevad: õiguste laienemine, erakondade kujunemine, poliitilised erimeelsused: Manifestist said alguse vabaduse päevad, mis kestsid 8 nädala päeva. Tundus, et vabadus on saabunud. Politsei ja sõjavägi hoidusid eemale.

Toimusid koosolekud , miitingud, mille jaoks lubasi polnud.

Kõneleda võis kõigest, ei takistatud kedagi.

Tsensuur ametlikult püsis aga ei eesti, vene ega saksa keelsed ajalehed ei pöördunud tsensori poole, vaid ise tegelesid sellega.

Vabastati arreteeritud isikud.
ESDTÜ- Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühistu. 26. novembril pandi alus Liberaaldemokraatliku parteile “Eesti rahvameelne edu erakond”, “ERE”, esimeheks sai Jaan Tõnisson. Eesti keele õpetuse sisseseadmine koolidesse ja Tartu Ülikooli. ERE liikmeskond jäi väiksemaks kui ESDTÜ, sellega oli liitunud aasta jooksul 1000 inimest. 1905. a lõpukuudel hakkasid tegutsema ülevenemaalised parteid “Venemaa sotsiaaldemokraatlik tööliste partei”- Mille populaarsus tõusis Tallinnas. Jätkuvalt takistas nende kahe organisatsiooni ühinemises “Kas on vaja iseseisvat parteid või on vaja jääda üle venemaaliseks parteiks?”. ~ 1000 liiget.
Tartus, Tallinnas, Narvas hakkasid tegutsema sotsialistide revolutsionäärid. 17 oktoobri liit ehk oktobristid hakkasid tegutsema. Liivimaa kubermangus tegutses Balti konstitutsiooniline partei ja Eestimaa kubermangus Eesti konstitutsiooniline partei (Balti-saksa parteid).
Rahvaasemike kongress : eesmärgid, lõhenemine, Bürgermusse ja Aulakoosoleku otsused, nende elluviimine :
Kutsuti kokku üle Eestilise koosoleku hiljem kutsuti seda “Rahvaesindajate kongressiks.” Pandi paika, et kõik linnad võivad saata kongressile 4 esindajat. 2 võisit olla kõrgemat kihti ja 2 lihttöölist. Jõudis kokku seltskond 800’st isikust Tartusse. Sotsialistid tulid Tartusse, et teha protest ebademokraatlikule valimisele. Nad tahtsid kongressi ära rikkuda. Kuid teised tahtsid minna kongressile, et leida ühine keel ja saada teada, mida edasi teha. Sotsialistid otsustasid loobuda oma protesti plaanidest, kuid lõid kontakti Tallinna radikaalidega, kelle eesmärk oli vältida J. Tõnissoni kongressi juhi kohale. Kongressil segati Tõnissoni juttu , räägiti vahele, vilistati, plaksutati ning J. Tõnisson lahkus kongressilt. Peale kuue tunnilist arusaamatut käratsemist suudeti valimised läbi viia. Võitsjaks sai Jaan Teemant , teine koht Henri Koppel. Jaan Tõnisson pidi leppima 101 häälega. A. Kesküla sai 1 hääle.
Nõuti Venemaalt demokraatlike valimisõigusi riigiduumasse, oma konstitutsioon . ERE loosungid: Eesti asulate ühendamine, autonoomia (Rahvuslik kultuur autonoomia või midagi enamat?), maareformi vajadus (Rangel seadus alusel).
Aulakooslek:

Nõuti Politsei ja sõjaväe laiali saatmist ja kogu rahva relvastamist ehk rahva miilitsa loomist

Nõuti kõiki kohalike valitsuste laiali saatmist ning asendamist revolutsiooniliste komiteedega

Pankadest tuleb suured hoiusummad välja võtta

Kui tuleb suur kohustus sõttaminek siis ei tohi eesti mehed minna sõtta.

Kõige viimane otsus, mida võeti vastu oli see, et eelmised nõudmised muudeti soovitusteks.
Detsembrimäss: Volta koosolek, mõisate rüüstamine, relvastatud kokkupõrked. Karistussalkade terror :
Tallinnas korraldati Eestimaa rahvaasemike kongressi, Estonia seltsimajas- 11 detsember 1905. Selle eesmärgiks oli K. Pätsi, J. Teemanti soov saada tagasi ajalehe “Teataja” toimetamine enda kätte. Tallinnas kuulutati välja sõjaolukord, kus miitingud ja koosolekud olid keelatud. Algasid pihta arreteerimine. Sotsiaaldemokraadid kutsuti pimedas Volda tehasesse, sala koosolekule. Sinna tuli kohale 100 isikut, kaasaarvates arreteerimata sotsiaaldemokraadid. Koosoleku juhiks valiti A. Kesküla.
Taheti kuulutada välja streik Tallinnas või ässitada talumaadel talurahvast korraldada relvastatud streiki. 12. detsembril kogunesid öösel salkades, mingilmääral relvastatud, hommikul suundusid maale ning pannes alguse detsembri mässule. Oli üritatud hakata maal otsuseid ellu viima. Mõnel pool keeldusid kutsealused minemast sõjaväesse, maksude maksmisest, moodustati relvastatud omakaitse salku. Ja paljudes kohtades üritati seni kohaliku võimu teostanud vallavalitsust asendada revolutsioonilise kogukonnaga.
Mõisamoonakat viisid välja mõisahoonetest peremehe riideid , esemeid, taldrikuid, mööblit, peeglit jne. Tungiti sisse mõisa kõrtsidesse, tööstusesse, väga hea viis unustada, mida edaspidi tehti. Toimusid mõisamoonakate salkade ja mõisnike relvastatud salkade kokkupõrkumised. Mässuliste vangistusse sattus palju baltisaksa noormehi, naisi ja lapsi.
1905. a 23. detsembris läksid kõik kolm Baltikubermangu sõjaseaduse alla. Sollogub’i kästusse anti 19 000 relvastatud meest, kes pidid mahasuruma rahutused . 19 000 moodustati 8 erikaristus salka/ekspeditsiooni. Eesti pinnal tegutsesid 2, Kindral Bezobrazovi ja Kindral A. Orlovi ekspeditsioon (Lõuna-Eesti, Valga linn).
Revolutsioonist Ilmasõjani
Survepoliitika: sõjaseisukord, poliitilised piirangud, tsensuur, venestuse uus pealetung :
Sõjaseisukord: 1908 asendati sõjaseisukord „kõvendatud valvekorraga“. Jätkus aga poliitiline surve. Võitlus separatismiga ja riigi ühtsuse tagamine sai olulisemaks kui kunagi varem. Streigid ja meeleavaldused olid keelatud, keelatud oli riigivastaste mõtete avaldamine ajakirjanduses. Jätkusid kohtuprotsessid rev. osavõtnute üle- surma, asumisele ja vanglasse.
Venestuse uus pealetung: Mida kutsutakse Stolõpini reaktsiooniks (Vene peaminister Stolõpin 1906-1911). Seda kogesid aga eestlased „teise rahvusliku ärkamisena“, kuna rahvuslik liikumine oli juba niivõrd jõuline. Eestlased püüdsid venestamislaine ajal teha kõike võimalikku seaduse piirides. Uue venestamislaine alustas Stolõpini ringkiri 1908.a., milles nõuti siinse haldusaparaadi venestamist. Kuna: eestlased ja sakslased suhtuvad venelastesse ühtviisi vaenulikult, venelaste kehvem kirjaoskus , lätlased ja eestlased pöörduvad õigeusust luteri usku, vene koolide vähesus jm. Balti kubermangud olevat liiga saksalikud ja liiga vähe venelikud. Rõhutati balti-saksa mõju ja liiga vähe venelikud. Venestuspoliitika uus laine – ajalehtedele esmalt . Lehti hakati kinni panema ja toimetajaid kohtu alla saatma . („Teataja“ kinni ja Päts kohtu alla). Ka „Postimees“ suleti 1907. Vanemuise, Endla ja Estonia kujunesid rahvuslikeks sümboliteks, seda pidasid võimud suurusehullustuseks. 1910 täitus 200 aastat siinse alal ühendamisest Venemaaga. Nikolai II lõbusõidujaht Paldiski all. Heinaturul Peeter I pronkskuju. 1910 suvel korraldati juubeliaasta auks Eesti VII üldlaulupidu, tsenseeriti, kästi muuta venemeelsemaks. Tartus Toomemäel avati Romanovite sild (Kuradisild) – 300 aastat. Vene rahvuslased nõudsid valitsuselt karme meetmeid Baltimaade lahtisaksastamiseks ja kiireks totaalseks venestamiseks. Ettepanekud likvideerida Balti kubermangud ja liita need Vene kubermangudega. Vene rahvusluse ideoloog oli slaavi keelte professor , endine Tartu Ülikooli rektor Anton Budilovitš. Muulased orgaaniliselt lähendada vene kultuurile. See on slaavlaste põline ala. Varjamatu ja sõjakas suurvene šovinism. Võitlus ääremaade eraldumise ja riigi tükeldamise vastu. Eestlased elavat venelaste kulul, kiusavat venelasi ja õigeusklikke, juhtpositsioonid riigis, vaenulik suhtumine Vene riiklusesse. Suurejooneline Baltikumi venestamisplaan 1908.a. kohalike venelaste esindajate poolt (Võssotski). Stolõpini agraarreform (venelastele maa omandusse). Maata kohalikele aga eraldada maad mujal riigis ( Siber , põhjakubermangud, Poola ala). Reform piiratud ulatusega ja jäi kesiseks. Emakeelne õpetus ei vasta riiklikele huvidele. 1913.a. muulaste algkoolide põhimäärus – venekeelne õppetöö juba esimesest õppeaastast. See tühistati alles sõjaolukorras 1915.a.- õpetada kahel esimesel õppeaastal kõiki aineid peale vene keele rahvuskeeles. Vene rahvuslased nõudsid, et Tartu Ülikool viidaks ära Sise-Venemaale.
Töölised koondusid a/ü desse. 1910 suleti Tallinnas 10 a/ü. Aktiivsemad juhid arreteeriti. Järsk töölisliikumise tõus 1912. Streigid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. 2014 streikis Eestis 30 000 töölist. 1907-1914 VSDTP Eesti organisatsioonides vahekordade selgitamine enamlaste ja vähemlaste vahel Vähemlased pooldasid legaalseid võitlusmeetodeid ja tegid rahvusküsimustes koostööd eesti rahvusringkondadega. Juhtivamad tegelased: Karl Ast, August Rei, Alma Ostra jt.
1912 Narvas ilmuma legaalselt töölisajaleht „Kiir“ (Jaan Anvelt ), suleti 5x.
1914 Narva lähedal kokku enamlaste parteikonverents. See taastab VSDTP Eesti organisatsiooni ja valib selle Keskkomitee . See varsti areteeriti.
Duumamonarhia: põhiseadus ja valimisseadus, I ja II Riigiduuma , 3. juuli riigipööre, III ja IV Riigiduuma:
17. okt. 1905.a.- manifest oma konstitutsiooniliste ideedega. Need sätestati põhiseaduses 23. apr. 1906. 17. oktoobri manifesti kohaselt loodi Riigiduuma, piiratud õigustega seadusandlik esinduskogu. Põhiseadus - lubati põhiõigusi ja vabadusi, eluruumi ja omandi puutumatus , sõna- trüki-, koosolekute, ühingute, usu- ja elukoha ja elukutse vabadus.
Palju kitsendavaid piiranguid. Valitsejal seadusandlik võim, mida jagab parlamendiga – Riigiduuma ja Riiginõukoguga. Nimetab ametisse ja vabastab valitsuse, kutsub kokku ja vajadusel saadab laiali parlamendi, juhib välispoliitikat, armeed ja sõjalaevastikku. Keisril ka kitsendused, tema erakorralised seadused vajasid parlamendi kinnitust. Riigiduuma tähtis eesõigus riigieelarve kinnitamine. Riiginõukogu on ülemkoda, pool koosseisust mitmesugused asutused ja poole nimetab keiser.
1. detsember 1905 valimisseadus. Valimised Riigiduumasse polnud üldised (kõigi täisealiste teovõimeliste kodanike osavõtt valimistest). ühetaolised ( igal valijal on võrdne arv hääli ja need lähevad ka võrdselt arvesse) ega otsesed (kandidaatide üle otsustamine peab toimuma vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel, mitte aga valijameeste või mõne muu organi poolt).
Esinduse said aga kõik elanike kihid, ka alamrahvas (töölised ja talupojad) ning väikerahvad.
Parlamenti pääsesid isegi illegaalsete parteide esindajad. Konstitutsiooniline kord Venemaal seati sisse ülalt, see ei tuginenud kodanikeühiskonnale. Vene rahvas polndki sel ajal valmis vastu võtma Lääne tüüpi demokraatiat. Üldised vabad valimised oleks viinud katastroofini.
Teravad poliitilised vastuolud ei kao kuhugi . Liberaalid tervitasid konst. reformi, kuid põhiseaduse piiratud iseloom ei rahulda. Radikaalid tahtsid vabariiki, sotsialistid absoluutset rahvavõimu.
Üleminekuga isevalitsuselt duumamonarhiale ei muutnud kohalikku halduskorda. Kubermanguvalitsus kuberneriga. Kuberner on valitsuse kõige kõrgem kohalik esindaja. Allub siseministrile. Oli mitme kubermanguasutuse eesotsas ja pidi kohapeal ellu viima keisri ja keskvalitsuse tahet. Õigeusu kiriku valitseva seisundi kindlustamine, talupoegade ja mõisnike vahekordade klaarimine, nekrutite värbamine, kontroll kauplemise ja maksude üle, rahva tervishoid ja vaestehoolekanne, ehitused ja teed, omavalitsuste tegevuste järelvalve. Korra hoidmisel võis sõjaväge appi võtta.
I ja II Riigiduuma. Kolme esimese Riigiduuma valimised toimusid Baltimaades sõjaseisukorras. I Riigiduuma valimised 1906 kevadel, tuli kokku mais. Üle poole elanikkonnast, s.h. naised jäeti valimisest kõrvale. Eesti liberaalid võtsid valimistest aktiivselt osa, lootes Riigiduuma kaudu realiseerida rahvusküsimusi. Ühineti Riigiduumas kadettidega (liberaalid, konstitutsioonilised demokraadid ), kaitsti maaeraomandi puutumatust, autonoomiat, taotleti sõjaseisukorra kaotamist ja karistuste lõpetamist. Eduerakonnast sinna J. Tõnisson ja O. Rüütli, Tallinna rahvusradikaalidest K. Hellat (üldse kokku 4 eestlast). Balti- saksa aadlil puudus üldse esindus. Eesti alal oli valijate aktiivsus tugev (64,5%). Enamlased boikoteerisid.
I Riigiduuma osutub isevalitsusele liiga „revolutsiooniliseks“ ja see saadetakse laiali 1906 juulis. Kadettidest saadikud esitavad seoses sellega nn. Viiburi protesti, millelel kirjutab alla ka Tõnisson. Selle eest ta areteeriti ja „Postimees“ suleti. Varsti vabastati ja „Postimees“ uuesti ilmuma. Viiburi protest: duuma laialisaatmise vastu, avaldada valitsusele passiivset vastupanu.
II Riigiduuma valimised 1907 jaanuar. Reaktsiooni jätkuva pealetungi ajal. Liivimaa kuberner piiras valimisõigust. Valida said nüüd vaid taluperemehed, mitte enam mõisa- ja talusulased. Balti-saksa esindajad said aga suurema esinduse, kui eestlased ja lätlased kokku. Sotsiaaldemokraadid ei boikoteeri enam valimisi. Duuma kujunes märksa pahempoolsemaks. Pahempoolne valimisblokk – sotsialistid ja radikaalid. Nad võitsid Eestimaa kubermangus, Liivimaa kubermangust duumasse Eduerakondlased, jälle ühineti kadettidega. II duumas tegid Balti saadikud jõupingutusi terrori lõpetamiseks. Arupärimine valitsusele karistussalkade tegutsemise kohta. Valitsus püüdis võimude teguviisi õigustada. Esimeseks eestlaste seaduseelnõuks oli maaküsimuse lahendamine, demokraatlikult valitud omavalitsused , mõisnike maavalduste kärpimine, maa andmine talupoegadele põlisrendi alusel.
3. juuni riigipööre 1907- 1907. aastal 3. juuni riigipööre piiras vaesemate rahvakihtide ja vähemusrahvuste esindatust Riigiduumas. 1907.a. 3. juuni valimisseadus muutis radikaalselt valjameeste koosseisu mõisnike ja suurkodanlaste kasuks, kelle hulgast üle kogu riigi pärines 2/3 valijameeste üldarvust. Töölistele ja talupoegadele jäi ¼. Järsult vähenes rahvuslike ääremaade esindajate arv duumas. Peaaegu kõik vähemusrahvused, ka eestlased, olid alaesindatud. Valimistsensust tõsteti, nii said valituks vaid jõukamad maaomanikud (vaid üksikud eestlased). Baltimaades tuli 2/3 valijameestest baltisaksa ülemkihtide seast. Baltisakslased said suurema esindatuse kui kogu eesti rahvas.
III Riigiduuma
1907 valimised uue valimisseaduse alusel. Piiras vaesemate rahvakihtide ja vähemusrahvuste esindatust Riigiduumas. 1907.a. 3. juuni valimisseadus muutis radikaalselt valjameeste koosseisu mõisnike ja suurkodanlaste kasuks, kelle hulgast üle kogu riigi pärines 2/3 valijameeste üldarvust. Töölistele ja talupoegadele jäi ¼. Järsult vähenes rahvuslike ääremaade esindajate arv duumas. Peaaegu kõik vähemusrahvused, ka eestlased, olid alaesindatud. Valimistsensust tõsteti, nii said valituks vaid jõukamad maaomanikud (vaid üksikud eestlased). Baltimaades tuli 2/3 valijameestest baltisaksa ülemkihtide seast. Baltisakslased said suurema esindatuse kui kogu eesti rahvas (eestlasi vaid 2). III duuma oli valitsusele meeltmööda, see kestis 1912 aastani.
IV Riigiduuma 1912.a sügis. Valijate aktiivsus väiksem. Muutusi poliitiliste jõudude vahekorras ei toimu. Eestlastel oli samuti siin vaid 2 esindajat ja baltisakslastel 3.
Üldkokkuvõttes ei täitnud Riigiduuma eestlaste ootusi ja nende illusioonid parlamendi suhtes hajusid.
Rahvusliku liikumise edusammud: ühistegevusliikumise laienemine, seltsiliikumise edenemine ( Vanemuine ja Estonia, haridusseltsid, raamatukoguseltsid, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum , Noor-Eesti):
Eesti majandusliku ühistegevuse isa on J. Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juhina. Kiiresti levisid laenu-, hoiu-, piima- ja tarbijaühistud. Hakati asutama ka masina-, karjakontrolli-, pulli-, vee-. kartuli- jm. ühistuid. Ühistegevus massiliseks. Kasu sellest just talumajandus.
Spordiliikumine. Martin Klein võitis Stockholmi olümpiamängudel 1912 esijmese eestlasena höbemedali kl. Maadluses. Eestist maailmakuulsad elukutselised sportlased Al. Aberg, Georg Lurich.
Külaelu muutus. Ühistud majanduselus ja kultuuriseltsid – soodus pind kodanikuavalikkusele ja politiseeritusele. Seltsid aitasid kaasa rahvuslikule iseolemisele.
Vanemuine ja Estonia. Vanemuine 1906 (Armas Lindgren ) ja Estonia (Armas Lindgren ja Wiwi Lönn) 1913. Neist hooneist said rahvuslikud sümbolid, kultuurikeskused, oma aja kohta luksuslikud. Venelastele pinnuks silmas – suurusehullustus! Eesti kutselise teatri sünd. Karl Menning Vanemuises.
1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts – korraldama eesti keele konverentse, avaldama sõnaraamatuid ja aastaraamatuid, arendama eesti rahvaluule , kirjanduse ja ajaloo harrastamist. Muutus eesti kultuurielu keskuseks. Samade ringkondade aktivistid rajasid rahvusliku sümboli Eesti Rahva Muuseumi ( Oskar Kallas, Kristjan Raud), 1915 juba 15 000 eset). Tänu eraisikute aktiivsusele need kaks.
Haridusseltsid kujunesid eestikeelsete erakoolide toetusorganisatsioonideks. Eesti Nooresoo Kasvatuse Selts Tartus ja Eestimaa Rahvahariduse Selts Tallinnas. Esimene asutas 1906.a Tartus tütarlastegümnaasiumi. Hugo Treffneri Gümnaasium Ja Tallinnas Jacob Westholmi Gümnaasium.
Noor-Eesti, 20. sajandi alguse Eesti kirjanduslik ja üldkultuuriline liikumine. Selle algatasid 1903–04 Tartus salajaste õpilasringide liikmed. Nende hulgas olid mõjukaimad Gustav Suits, Friedebert Tuglas , Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Bernhard Linde, Paul Ruubel jmt. 1912 sai Noor-Eesti avaliku ühingu õigused, Esimese maailmasõja ajal tegevus vaibus. Avaldati viis Noor-Eesti albumit (I 1905, II 1907, III 1909, IV 1912, V 1915) ja koguteos „Võitluse päevil” (1905) ning anti välja ajakirju Noor-Eesti (1910–11) ja Vaba Sõna (1914–16).
Noor-Eesti astus avalikkuse ette 1905. aasta revolutsiooni kõrghetkel murrangulise taotlusega väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest. Kõige tähtsamaks peeti eurooplust („Enam euroopalist kultuuri!”), mida seostati peamiselt uusromantismist lähtuvate, sageli vastandlike esteetiliste ja ühiskondlike taotlustega. Eesmärk oli käsitada Eestit kui Euroopa osa, tähtsustati pahempoolsust ja sotsialismi, kuid ka individualismi (isikuvabadust), kultuuri eneseteadlikku loomingulist ja süvarahvuslikku (tõulist) lähtealust, realismi ja romantismi, estetismi ja uuemat teaduslikku maailmavaadet ; otsiti kunstide seoseid ja väljenduslikku ühisalust.
Noor-Eesti taotlustesse suhtus avalikkus mitmeti – alalhoidlike „vanaeestlaste” leerist lähtuvast põlglikust kriitikast kuni vahetu kaasaminekuni; liikumise väljaannete kaastööliste ringkond oli üpris suur. 1905–07 oli liikumises esiplaanil ühiskondlik, kümnendivahetusel esteetiline siht. Astuti vastasseisu nii 19. sajandi rahvusromantismi kui ka senise realismiga. Saksa ja Vene kultuuri mõjule vastukaaluks hakati tähtsustama Skandinaavia, Prantsuse ja Itaalia eeskujusid ; vahendajaks ja kontaktiloojaks kujunes Soome, kus kaua aega elasid mitu Noor-Eesti juhttegelast. Oluline mõju oli ka pärast 1905. aastat Pariisis pagulastena elanud kirjanikel ja kunstnikel.
Kunstiloomingu rõhutatud teadlikkuse nõue tõi kaasa vahetu kokkupuute Euroopa modernismiga ( impressionism , sümbolism, juugend ), varasemate Eesti kirjanike (Kristjan Jaak Petersoni , Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Juhan Liivi) ümberhindamise, stiili- ja vorminõudlikkuse kiire kasvu ning keeleuuenduse. Kõrgtasemeni jõudsid lüürika ja lühiproosa ( novell , essee, kirjanduslik manifest); kirjandusteadust avardati voolu- ja vaimuloolise, sotsioloogilise ja biologistliku mõistestikuga.
Noor-Eesti juhtmõtted suunasid tugevasti ka kujutavat kunsti, raamatukujundust ning kunsti- ja teatrikriitikat. Korraldati neli kunstinäitust (1910–11, 1912, 1913 ja 1914), kus esinesid Nikolai Triik, Konrad Mägi, Jaan Koort, Kristjan Raud, Aleksander Uurits, Aleksander Tassa ja mõni teine; trükiväljaannetes avaldati palju reproduktsioone. „Teatri-raamatus” (1913) kuulutati lavakunsti alal uut kehalis -plastilist sünteesi. Noor-Eesti oli noore haritlaspõlvkonna jõuline ühisväljendus, mille mõjul juurdus Eestis tänapäevane, Euroopa kaasaegsetel modernistlikel suundumustel põhinev kultuuriparadigma.
Eesti Ilmasõjas: Bosnia üliõpilane tappis ära Bosnia troonipärija hertsogi ta peremliikmetega. Terrorirünnak oli suure sõjaajendiks. 1914- Austria-Ungari kuulutasid välja sõja Serbiale. Saksamaal jätkus ultimaatum , nõuti Venemaa mobilisatsiooni lõpetamist ja Saksamaa kuulutas Venemaale sõja. Saksa väed tungisid Belgiasse, et jõuda Prantsusmaale. Nüüd sõdis maailmasõjas Lääs. Serbia kuulutas sõja Saksamaale. Belgia kuulutas sõja Austria-Ungari. Austria-Ungari kuulutas sõja Venemaale. Sõdis alguses vähe: Antaat : Venemaa, Suurbritannia , Prantsusmaa + Belgia ja Bosnia. Keskriigiga (Saksamaa, Austria-Ungari) astus juurde Türgi. Lõpuks sõjas osales 43 riiki. Sõda toimus Euroopas, Aafrikas, Ookeanil. Hukkus 24 miljonit inimest.
Vene sõjaplaanides oli Baltimaadel eriti tähtis koht Petrogradi kaitse seisukohalt (Puhvertsoon). Esimese maailmasõja eel rajati Eestisse rohkesti militaarobjekte: Vene Balti laevastiku sadam ja sõjalaevatehased Tallinnas, suurejooneline Peeter Suure nimeline merekindlusvöönd põhjarannikul. Maailmasõja puhkedes rakendati Eesti majandus täielikult Vene sõjamasina teenistusse.
Saksamaa plaanides - Augustis 1914 puhkes Esimene maailmasõda. Baltimaade tähtsus Vene impeeriumi sõjalis-strateegilise tugialana kasvas veelgi.

Eraldada Vene riigi läänepoolsed ääremaad ja muuta need Saksamaast sõltuvateks puhverriikideks.

Majanduslik- Paljud Saksamaa firmad ja raha olid kaasatud Baltimaadesse.
Sõjategevus: Saksa vägede suurpealetungid 1915, mere- ja õhusõda Eesti ruumis:
Saksa vägede suurpealetungid 1915

a. sakslased koondasid Idarindele suured väed ja veebruaris algas Ida-Preisimaalt suur pealetung, mis lõppes Kuramaa ja Daugavast lõunasse jääva Läti ala okupeerimisega. 1915.a lõpuks rinne stabiliseerus Riia all. Saksamaa ja Austria-Ungari suur edu ka Galiitsias. Lätist evakueeriti ametkond ja osa elanikkonda Lõuna-Eestisse (Tartu). 1916 oli Tartus Läti sõjapõgenikke ca 10 000. Siin asus ka läti küttide laatsaret ja tagavarapataljon.
Meresõda: 1914-16 ründasid Saksa sõjalaevad ja lennukid mitmeid kohti Eesti rannikul, et näidata jõudu ja tekitada paanikat.
1915.a. augustis rünnati Kuressaaret ja Pärnut. Saksa sõjalaevade ilmumine tekitab paanikat. Nii valisusametnikud kui eraisikud püüdsid saarelt pageda. Samasugune paanika vallandus Pärnu pommitamisel. Venelased arvasid, et sakslased korraldavad dessandi maale. Dessandi kartuses lasti õhku elektrijaam , õlivabrik ja „Waldhofi“ tselluloosivabrik. Laoti täis meremiine ja moodustati Riia lahe laevastiku grupp. Lisaks rajati Ahvenamaa positsioon, pidi takistama vaenlaste laevastiku sissetungimist Põhja lahte .
Pärnu sündmused tekitasid paanikat ka sisemaal.

a. augustis pommitas saksa tsepeliin Paldiskit. 1916.a. juulis pommitasid saksa lennukid Tallinna, augustis rünnaku ohvriks Ruhnu saar. Oktoobris 1916 langes tõsisema pommituse alla taas Paldiski.

aastal Saksamaa oli edukas. Saavutas võite üle Venemaa, sissetungis Venemaa territooriumile. Venemaa kaotas palju inimresurssi. Sõjaeelsed varud said otsa ning Vene tööstus ei suutnud enda armeed varustada. Vene armees tekkis kriis varustuses. Suurbritannia saatis Venemaale relvi ja varustust. Sakslaste eesmärk strateegiliselt oli ebaõnnestunud.
Õhusõda: Eestisse jõudis õhujõud. 1915. aastal toimus esimene õhurünnak Paldiskile, Saksa zeppelin viskas pommid, mis tegi mõned purustused . Saksa lennukid 1915. aasta sügisel pommitasid Kuressaaret, kuid pommid olid väiksed ja midagi ei juhtunud. Liivi lahe ja Lääne saartel toimus õhusõda, osales rohkem kui 100 lennukit (Venemaa poolel). Saksa lennukid pommitasid patareisi. Toimusid õhulahingud Saaremaa ja Liivimaa kohal. 1916. aasta suvel jõudsid Saksa lennukid esimesena Tallinna kohale ja pommitasid esimesena Tallinnat (Sadama sild sai kannatada, elektrimaja katus hävis ja üks inimene suri). Pommitait Valgat, Viljandit, Kuressaaret. Mootorimürin hoiatas tavaliselt ette aga zeppelin’id ründasid ootamatult kuna neid polnud kuulda ja näha tavaliselt.
Eestlased Vene armees: üldmobilisatsioon 1914, maakaitseväelaste ja noorsõdurite mobilisatsioonid, inimkaotused :
Täielikult rakendus üldine sõjaväekohustus Venemaal I maailmasõja ajal. Loobumine liisutõmbamisest. Mehed kutsuti teenistusse kutsealuste nimekirjade alusel. Sõjaväekohuslik oli kuni 43-aastane meeselanikkond. Kohustuslik riiklik maakitsevägi pidi sõja ajal olema toeks alalisele armeele. 1875-1913 võeti Eestist noorsõduritena vene armeesse u. 100 000 meest. Enamik suunati teenima väljaspool Eestit. Eestlased osalesid ainult Venemaa poolel. Eestlaste jaoks sakslased olid verivaenlased. Mõni 100 meest jõudsid Lääne rindele, Prantsusmaale.
Mobilisatsioon :

Üldmobilisatsiooniga kutsuti teenistusse need mehed, kes väes ei teeninud .

Reservväelased- Mehed, kes läbisid kohustusliku aja Vene armees, omasid kogemust. Neid võis kohe välja saata rindele, neid kohe mobiliseeriti. 1914. aastal võeti Eestis 17 600 meest reservväelasi (I/II armee, kes ründas Ida-Preisimaad).

Riikliku maakaitse väe reserv , mis jagunesid omakorda rühmadeks. Sinna kuulusid kõik mehed, kes ei läbinud ajateenistust ja ei omanud oskusi.

Vanemad ajateenijad, kes sõdisid ammu aega tagasi ning nad vajasid järeleaitamist. Selliseid mehi mobiliseeriti järk-järgult.
1) 1914. aastal võeti Eestist sõjaväeteenistusse üle 17 600 reservisti, 3500 noorsõdurit ning ligi 14 500 maakaitseväelast.
2) 1915. aastal korraldati Eestis korraline noorsõdurite võtmine, 1915. aasta jaanuaris ja lisaks veel kahel korral, 1915. aasta mais ja augustis ennetähtaegne noorsõdurite teenistusse kutsumine.
3) 1915. aastal ka neli maakaitseväelaste mobilisatsiooni: aprillis , augustis, septembris ja oktoobris
4) 1916. aasta alguses kutsuti teenistusse algselt sõjaväeteenistusest vabastatud isikud (valgepiletimehed).
5) 1916. aasta jaanuaris, veebruaris, märtsis, augustis ja oktoobris korraldati maakaitseväelaste mobilisatsioon ning mais viidi läbi ennetähtaegne noorsõdurite võtmine.
6) 1917. aasta veebruaris võeti tegevteenistusse veel kord ennetähtaegselt noorsõdureid.
Inimkaotused: Pole teada kui palju neist sõjas hukka said ~ 10 000 meest pakutakse. Langeti lahingutes, haiguste tõttu ja õnnetuste tõttu.
Meeleolud: patriotismipuhang, germanofoobia, sõjatüdimus:
Patriotismipuhang: Sõjapuhkemisega kaasnes lühiajaline vaimustus. Patriotism ja lootus, et sõda ei kesta kaua. Arvati, et sõda ei saanud kesta kauem kui paar kuud. Samasugused meeleolud olid Eestis. Kardeti samuti vene šovenistliku liikumist, kuid elati venelastega juba 200 aastat ning arvati, et saavad hakkama uue venestamisega. Ilmasõda muudab senist maailmakorda demokraatlikumaks, inimlikumaks. Sõjalõppedes kasvavad väike rahvuse õigused. 1914. aastal eesti noormehed läksid Vene sõjaväkke, ilma kutseta. Mobiliseeritud mehi saadeti suure vaimustusega, anti kingitusi, anti palju toitu ning neid käisid ära saatmas orkestrid ja laulukoorid. Patriotism ei levinud kaua, seda kauem sõda kestis seda vähem lootust oli.
Germanofoobia: Suuremates linnades hävitati sakslastele kuulunud ärisid, ettevõtteid. Peterburgis rünnati Saksamaa saatkonda, ainus kes oli seal oli uksehoidja, kelle tapeti ära. Loobuti saksa nimedest. Peterburgi linnaduuma võttis otsuse nimetada ümber linna Petrograd . Korostovets nõudis, et Eestimaa pealinn Revel nimetatakse ümber “Kolõvon”, kuid ei kinnitatud. Tartust sai Yurjev. Eestisse lisandus 7 vene keelset nimelist valda (Suvorov, Sergeiev). Rajati õigeusu kirikuid, et asendada sakslaste Luteri kirikud. Suleti Balti-saksa seltsid, Balti-saksa klubid, Balti-saksa koolid, Balti-saksa ajalehed, saksa keelt ei tohtinud enam kasutada asjaajamiskeelena Balti kubermangus. Mõni aeg hiljem keelati saksa keele kõnelemine avalikes kohtades. Kaotati ära mõisapolitsei. Pandi Balti-sakslaste rahaasutused Vene raha ministeeriumi kontrolli alla. Kaotati ära Balti-Saksa eelõigused: pidada jahti, kalastada, metsakasvatamine, kõrtsi pidamine, piirituse valmistamine. Hakati represseerima sakslasi. Ettevõtete juhid pidid loobuma oma ärist ja lahkuma Balti kubermangust. Balti-sakslased, kes teenisid Vene armees, ohvitserid keeldusid teenimast Vene armees ja soovisid minna erru kui Ilmasõda algas. Neil ei lastud mõisas olla, vaid küüditati Venemaa äärealadele. Balti-saksa pastoreid süüdistati selles, et nad kogunesid annetusi Vene armee poolt vangistatud Saksa-Austria sõduritele.
Sõjatüdimus: Eestis positiivne meeleolu käis alla kui enam rohkem invaliidistunud mehi saabus koju. Oli sõja tüdimus. Lääne-Euroopast jõudis Vene impeeriumisse patsifistlikud meeleolud. Räägiti vene vägede lüüasaamisega oli süüdi Venemaa keisrinna, sest ta oli päritolult sakslane.
Uued ühiskondlikud struktuurid (sõjatööstuskomitee, linnade liidu komitee, Põhja-Balti komitee):
Sõjatööstuskomiteed – moodustati Tallinnas ja Tartus ühiskondlikel alustel, tegelesid väikeettevõtetele sõjaliste tellimiste vahendamisega
Eestlaste majanduslike ja poliitiliste huvide kaitseks ning valitsusele surve avaldamiseks asutasid Eesti-meelsed tegelased 1915 ülemaalise organisatsioonina Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille keskkomiteed (asus Tartus) juhtis Jaan Tõnisson; maakondades ja valdades moodustati kohalikud komiteed.
Tallinnas olid eestlaste poliitlisteks keskusteks linnavalitsus ja Ülevenemaalise Linnade Liidu Tallinna Komitee. Eesti äriringkondade ja linnaomavalitsuste esindajad kuulusid riiklikke tellimusi jagavate sõjatööstuskomiteede (need moodustati Tallinnas ja Tartus) koosseisu; Tartu sõjatööstuskomitees olid ülekaalus eestlased. Tõstatati taas eestlaste rahvusliku enesemääramise ja poliitilise autonoomia küsimus.
Majanduselu allakäik: tööstus, põllumajandus, inflatsioon , defitsiit, elatustaseme langus:
20. sajandi alguse Eesti elu iseloomustab vaesus. Kehvem maarahvas
ei olnud küll otseselt näljas, sest peatoidus suudeti ikka muretseda ning kui viljasalv ja
lihaastjas päris tühjaks said, aitasid naabrid. Küll võis aga muudest hädatarvilikest vahenditest
nagu koolilaste saabastest või petrooleumist ja üldse sellest, mida raha eest osta tuli, otsene
puudus kätte tulla.
Linnarahva olukord oli kõikuvam. Kehvemad kihid elasid toimetuleku piiril . Töölistel
oli harva võimalik säästa ning kui sääste oligi, siis sõja- ja revolutsiooniaegne inflatsioon oli
need hävitanud. Nii tähendas töölisele töö kaotus või isegi palga alanemine juba otsest
näljaohtu. Sama võis juhtuda isegi esmatarbekaupade tollide järsu tõstmise ja toiduainete
kallinemise korral.
Kui hinnad tõusevad, siis raha väärtus langeb. Hindade tõusu perioodi nimetatakse inflatsiooniks.
Esimese maailmasõja ajal, mil trükiti suurte väljaminekute katteks palju kullakatteta raha. Sellega kaasnes raha ostujõu langus (inflatsioon) ja hindade tõus.
Sõda oli raskeks koormaks majandusele.
1) Tööstus tuli ümber korraldada sõjavarustuse (relvad, laskemoon, mundrid, toiduained) tootmiseks.
2) Majandus allutati rangele riiklikule kontrollile (st et traditsiooniline turumajandus enam ei toiminud ); tekkis riigimonopolistlik kapitalism
3) Riiklikud tellimused sõja tarbeks (sõjavarustus), mis maksti kinni riigikassast, suunati peamiselt suurettevõtetele. See tõi enesega kaasa paljude väikeettevõtete pankrotistumise.
4) Valitses tööjõupuudus: kasutati massiliselt naiste ja noorukite tööd; seni koduse majapidamisega seotud naised tulid kodunt välja ja hakkasid osalema ühiskondlikus elus); keelatud oli nõuda palgatõusu, töötingimuste parandamist ja streikida.
5) Puudus oli toiduainetest ja esmatarbekaupadest ning neile kehtestati kaardisüsteem
6) Nälg tõi kaasa sõjavastaste ja revolutsiooniliste meeleolude kasvu
Põllumajanduse edenemist takistas tööjõupuudus. Eriti mõisamajapidamistes, kus hakati kasutama naiste tööjõudu. Veohobuste, kariloomade ja vilja rekvireerimine sõjaväe tarbeks. Katkes põllutöömasinate ja väetiste sissevedu Eestisse. Ahenes kartulikasvatus, kuna kehtis kartuli väljaveokeeld ja seadus vähendas viinapõletamist. Tugevamad talud aga laiendasid tootmist. Kasvas kaera külvipind, küllaltki kõrged müügihinnad sõjaväevõimude poolt kehtestatud.
Põllumajandussaaduste hinnad tõusid eriti 1916.a., kui saak jäi kesiseks.
Tervikuna tõi sõda kaasa üldise majandusliku olukorra halvenemise ja elukalliduse tõusu.
1917. aasta
Veebruarirevolutsioon: Kukutas dünastia ja kehtestas vabariigi. 23.02 algab Petrogradis streik, mis 25.02 muutus üldiseks. 27.02 Petrogradi garnisoni mäss. Kogu pealinn ülestõusnute käes. Moodustati Riigiduuma Ajutine Komitee, mis 28.02 võttis kogu võimu enda kätte. 2.03 loodi Ajutise Komitee ja Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu kokkuleppel Ajutine Valitsus, kus enamus endistel opositsiooniparteidel-kadettidel ja oktobristidel. Valitsuse juhiks Georgi Lvov, välisminister Pavel Miljukov, justiitminister Al. Kerenski .
2.03 loobus ka Nikolai II troonist. Kaksikvõim – Ajutine Valitsus ja nõukogud. Rev. eufooria . Kod.õigused ja –vabadused, üldine valimisõigus, kaotati seisuslikud ja usulised kitsendused. Pol. põgenikud tagasi koju. Hiljem pidi valitama dem. Asutav Kogu, kes pidi otsustama kõik tähtsamad küsimused: riigikord , maaküsimus, rahvuspoliitika. Otsustati viia sõda võiduka lõpuni. Juulikuus Lvov kõrvaldati, valitsus veel rohkem vasakule. Vasakäärmuslaste tegevus, Lenini tulek. Bolševikud – rahu, Ajutine Valitsus – sõda võiduka lõpuni, muutus ebapopulaarseks.
Tallinna sündmused, võimu üleminek eestlastele ja konfliktid nõukogudega:
1.03 puhkes Kroonlinna mäss, samal päeval algas Tallinnas tööliste streik, kasvas ülelinnaliseks. Sõjalaevade madrused mässama ja ühinema töölistega. Paksu Margareeta põletamine.
3.03 valiti Tallinnas ja seejärel mujal Eestis tööliste ja soldatite saadikute nõukogud. Esialgu domineerisid nõukogudes esseerid ja menševikud, Narvas enamlased. Juhtivaks Tallinna Nõukogu (kogu Põhja-Eesti üle). Venelaste ja eestlaste vahekord selles oli 6:4. Märtsis-aprillis Eestis üldine võidujoovastus, Al. Kerenski külaskäik Tallinnas!
Määrati kubermangukomissarid. Tallinna linnapea Jaan Poska Eestimaa kubermangu komissariks. Eesti administratsiooni suhted nõukogudega pinevad. Kohe pärast Maanõukogu valimisi juunis püüdis Tallinna Nõukogu valimistulemusi tühistada ja Poskat tagandada. 18. juunil organiseerisid enamlased mitmel pool Eestis tööliste ja sõdurite demonstratsioone, kus nõuti võimu üleminekut nõukogude kätte.
Autonoomia idee teke ja areng; Tartu nõupidamine, 26.03. manifestatsioonid, 30.03. määrus:

–13. (24.–26.) märtsil toimub Tartus Eesti maakondade ja linnade esindajate nõupidamine Eesti saatuse üle. Osalevad J. Tõnisson, K. Päts, O. Strandmann jt. Nõutakse autonoomiat vaba Venemaa koosseisus , eestlaste asuala ühendamist Eesti- ja Liivimaal J. Tõnisson juba 8.03 Peterburi Lvovi jutule –autonoomiasooviga. Tõnisson, J. Vilms ja Otto Strandman koostasid memorandumi, kus ettepanek Vm. muutmiseks föderatiivseks riigiks. Eesti autonoomia: mõlemas kubermangus loodaks korraga kummaski omavalitsus . See 18.03 Peterburi. Viimistleti. Lõplik variant – eestlaste territoorium üheks koos autonoomiaga.
Autonoomia plaani toetuseks 26.03 Peterburi eestlaste massimeeleavaldus, rongkäik (40 000 eestlast, neist 15 000 sõjaväelased). Tauria palee eest marsiti läbi.
Ajutine Valitsus suhtus eitavalt, et asja otsustab tulevane Asutav Kogu. Ometi võttis valitsus 30.03 1917 vastu otsuse Eesti ajutise omavalitsuse kohta, kehtivusega 1919. Tekkis Eesti kubermang . Kubermangukomissar Poska. Kõrgemaks organiks üldvalimistel valitav Maanõukogu (Maapäev).
Maanõukogu valimised: Toimusid valimised 23. mail valdades ja 24.-25. juunil maakondades. Maanõukogu tuli kokku 1. juulil 1917. Sakslaste omavalitsusorganid likvideeriti. Osavõtu protsent väike, aga esindatud kõik peamised pol. erakonnad . Ja tähtsamad eesti poliitikud . Kohe pärast Maanõukogu valimisi juunis püüdis Tallinna Nõukogu valimistulemusi tühistada ja Poskat tagandada. 18. juunil organiseerisid enamlased mitmel pool Eestis tööliste ja sõdurite demonstratsioone, kus nõuti võimu üleminekut nõukogude kätte. Ajutine Valitsus sellele vastu, jäi ära. Maanõukogu esimees tööerakondlane Artur Vallner, asetäitjateks Jüri Vilms ja Jaan Teemant. Oktoobris valiti esimeheks Otto Strandman.
Erakondade kujunemine (enamlased, esseerid, vähemlased, radikaalsotsialistid, agraarparteid, demokraadid ja radikaaldemokraadid):
Enamlased – VSDTP Eesti organisatsioon marksistlik tiib , eesmärk kehtestada proletariaadi diktatuur ja vägivaldsete meetoditega ehitada üles sotsialistlik Venemaa, maa natsinaliseerimine ja andmine mõisatööliste kätte.
Vähemlased – VSDTP reformistlik tiib, lääneeuroopa mõistes sotsiaaldemokraadid, eesmärk järkjärguliste reformide kaudu jõuda sotsialistliku Venemaani, ei poolda vägivalda, arvestasid ka rahvusi. Venemaa ei ole veel sotsialismi jaoks küps, revolutsioon viiks katastroofini. Eestis koonduti peamiselt rahvuste järgi, eestlased ei liitu.
Eseerid- Suurim ja mõjukam sotsialistlik partei sh. ka Eestis pärast Veebruarirevolutsiooni. Eraomandit kaotada võimalik vaid revolutsioonilisel teel. Sotsialism aga veel kaugel, algul demokraatlik vabariik., autonoomia, tööliste huvid, maa muutmine ühisomandiks. Põhiliselt vene madrused ja soldatid ja laevaehitustehastes ja merekindluse ehitajad -töölised.
Vasaktiib hakkas lähenema bolševikele, moodustades nendega sügisel 1917 koalitsioonivalitsuse.
Eesti esseerid - Eesti Sotsialistide Revolutsionääride Partei suur mõju talurahva hulgas, nägid Venemaad sotsialistliku riigina kaugemas tulevikus, aga algul föderatiivne riik, Eesti selle osariik +kultuurautonoomiaga. (Hans Kruus, Gustav Suits, Villem Ernits ). Just Lõuna-Eesti keskustes ja maakondades. Eesti rahvuspolkude soldatid.
Radikaalsotsialistid – Eesti Tööerakond, vasakul tiival veel siis (Jüri Vilms, Otto Strandman, Konstantin Konik ), hiljem võttis suuna paremale. Föderatiivne Venemaa, iga osariik demokraatlik vabariik. Lõppeesmärk sotsialism. Mitte Marx vaid Lääne-Euroopa revisjonistid. Sotsiaalsed uuendused. Sotsiaalne revolutsioon saabub sotsiaalse evolutsiooni teel. Tööstusettevõtete ja maa järk-järguline natsionaliseerimine, riigistatud maa andmine põlisrendile. Kirik riigist lahutada, ilmalik kool. Kodanlik -demokraatlikud vabadused, mitte nõukogude nn. revolutsiooniline isetegevus. Tõmbasid selge piirjoone nende ja bolševike vahele. Kroonu ja mõisamaad võõrandada tasuta. Võõrandamistasu pidi maksma osariik. Talumaad puutumatuks. Ajaleht „Päevaleht“.
Agraarparteid – Eesti Maarahva Liit (Maaliit) (Jaan Hünerson)- eraomandit tuleb austada, eramõisate maid ei tohi liialt kärpida. Lõuna- Eesti talumehed, kes ei olnud nõus Eesti Demokraatliku Erakonna agraarprogrammi mõne osaga, mis lubas võõrandada ka talumaid, kui vaja. Venemaa demokraatlik-föderatiivne vabariik ja Eesti autonoomne osariik. Maaküsimuse lahendamine. Maaharijal õigus maad saada kas eraomandiks või päritavale rendile. Kroonu, kirikumaad pidid minema talude loomiseks. Mõisamaid võõrandada vaid õiglase tasu eest. Ostutalud on puutumatud.
Eestmaa Talurahva Liit – (Ado Birk ), see Põhja-Eestis. Seisukohad agraarküsimuses sarnased Essti Maarahva Liidu omadega. Mõisamaade osaline võõrandamine. Allesjäänud maa pidid mõisnikud 9 aasta jooksul ära müüma. Võõrandatud maa põlisrendile, õigus müüa ja pantida. Ostutalusid reform ei puuduta. Ei mingit maa natsionaliseerimist ega kollektiivset maaharimist. Asutava Kogu valimistel otsustati aga toetada Eesti Radikaaldemokraatlikku Erakonda.
Demokraadid – 1905.a Eesti Rahvameelne Eduerakonna järglaseks sai Eesti Demokraatlik Erakond (J. Tõnisson, Peeter Põld, Karl-Eduard Sööt) . Vägivalla vastu. Ülüldised kodanikuvabadused, fõderaalne vabariiklik Venemaa ja autonoomne Eesti, oma rahvuskogu ja konstitutsioon, töötava rahva olukorra parandamine, rahvaharidus , emakeelne kool, rahvuslike huvide rõhutamine. Suurmaaomand on rahvavaenulik. Asemele väikepõllupidamine, maa järk-järgult rahva omandusse, see õiglase tasu eest võõrandada. Mõisamaade sundvõõrandamine. Enne 1917.a. revolutsiooni olid selle vastased, et eraomandi puutumatus, nüüd teised arvamused. Eriti Lõuna-Eesti maakondades, haritlased ja linnade ja maa koorekiht.
Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (Martna, August Rei) – sotsiaaldemokraadid, endised vähemlased, need olid eesti vähemlased, kuna vene vähemlastega ei ühinetud.Ajaleht „ Sotsiaaldemokraat “. Vene proletariaat jõuetu sotsialistliku revolutsiooni läbiviimiseks.Üles esmalt ehitada kodanlik demokraatlik vabariik. Rahvuskultuuri toetamine , autonoomia, fõderatiivne riik. Töölised-spetsialistid, käsitöölised ja vaesem haritlaskond . Ajutine Valitsus peab ajama kindlat rahupoliitikat.Maaküsimus: kõigi mõisnike ja mõisate eelisõiguse kaotamine, maad võõrandada ja põlisrent.
Radikaaldemokraadid – Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond – ei kaldu sotsialismi, kuid nõuab põhjalikke reforme (endine „Teataja“ rühmitus). Programm üldiselt sarnane Eesti Demokraatliku Erakonna ja Eesti Maarahva Liidu omaga . Radikaalsus väljendus streikimise vabaduse nõudes. Selle partei osa jäi väikeseks.
Maanõukogu tegevus, maavalitsuse moodustamine: Demokraatlik rahvaesinduskogu, mis andis nõu ja kinnitas milgilmääral seadusi.
12. aprillil 1917. aastal kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, mille alusel kavandati Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine ning loodi kubermangu komissari (Jaan Poska) juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.
Märtsist-oktoobrini 1917. aastal oli Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska.
Maanõukogu oli esimene Üle-Eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest, valdadest. Maanõukogu valimised olid üldised, kuid kaudsed : linnade esindajad valiti linnavolikogudes, maakondade omad maakonna valimiskoosolekutel, viimaste liikmed aga eelnevalt vallakoosolekutel. Iga 20 000 elaniku kohta oli üks mandaat , seega koosnes Maanõukogu 62 liikmest. Maanõukogu valiti 5. juunil 1917.
7. juunil 1917. aastal valiti maakondades ja Paide linnas maa(linna)nõukogud, teistes linnades toimusid valimised hiljem, kuni septembrini. Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917. aastal ning jagunes demokraatlikuks, sotsialistlikuks ja tööerakonna rühmaks.
Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917. aastal ja oli - vaheaegadega - koos kuni aprillini 1919.
Maanõukogu valis oma istungjärkude vahel tegutsevaks täidesaatvaks organiks Maanõukogu Vanematekogu , mille eesotsas oli aastatel 1917–1918 Konstantin Päts.
Maanõukogu tegevorganiks oli Eesti Maavalitsus , mis koosnes komisjonidest.
Poliitiliste pingete ajutine leevendumine: Rahvakongress, Rahvuskongress, enamluse taandumine, Eestimaa nõukogude täitevkomitee, munitsipaalvalimised:
Tallinnas Estonias tuli kokku rahvuslikke organisatsioone ja omavalitsusorganeid esindav maa-asemike kongress ehk rahvakongress (rahvuslastel oli ülekaal, vasak tiib lahkus skandaaliga saalist).
Eestimaa nõukogude täitevkomitee- 1917. aastal Eestimaal moodustatud tööliste, Eestimaal viibinud Venemaa sõjaväeosade ja Balti laevastiku sõjaväelaste, ametiühingute, kodanikeühenduste ja maatameeste nõukogude täitevvõimu organ. Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee teostas kontrolli Eestimaal moodustatud nõukogude tegevuse üle, korraldas tööliskontrolli tööstusettevõtete üle, konfiskeeris mõisnike vara – see oli natsionaliseerimine, viis läbi võitlust kontrrevolutsiooniga ning organiseeris ka EN TK allunud sõjalise jõu Eesti Punkakaardisalkade moodustamist.
Sõjasündmused: Riia langemine , operatsioon Albion , Saksa okupatsiooniohu suurenemine, militariseerituse kasv:
Riia langemine- Esimene löök oli 1917. aastal Saksamaa väed marssisid Riia suunas. Venemaa osutus võitlusvõimetuks. Enamik väeosi ei üritanud vastupanu osutada ning taganesid. Põgenedes jäeti maha oma relvastus, kuid aega jäi rüüstamiseks ja põletamiseks. Lätlaste kütipolgud tegelesid sakslaste vastu sõdimisega, kuid nad ei suutnud kaitsta Riiat.
Operatsioon Albion- Järgmiseks sõjaliseks operatsiooniks võeti sihikuks Eesti, Lääne Eesti saared, “Albion” nimeks. Eestis oli võimas mereväe baas, mis takistas Saksamaal sissetungida Soome ja Liivi lahte. Alustati Muhu väina kindlustatud positsioonist, mis hõlmas Saaremaad, Hiiumaad ja Muhu saart . Oleks olnud tagatud meretee vabadus Saksamaa ja Riia vahel. Laeva väge juhtis E. Schmidt ning toetuseks lennukid. Peamiseks ülesandeks oli maandada dissant, mis sissetungiks saarte sisemaale. Ludwig von Estorff juhtis jalaväge 5 ja jalgratturite brigaad . Pidid hõivama rannapataljoni, et saada läbi miiniväljade. Võnnus oli Eesti jalaväe polk, keda saadeti Muhu saarele , kuid jõudsid selleks ajaks kui kõik oli läbi. Polnud enam Eesti meestel varustust, 20 kuuli püssi peale. Saaremaalt polnud võimalik põgeneda, 1600 meest sattus sakslaste sõjavangi.
Saksa okupatsiooniohu suurenemine- Saaremaalt õigel ajal põgenenud väeosad tõid kaasa paanikahood. Nüüd hakati rüüstama Harjumaad ja Läänemaad, tapeti kariloomi, võeti vägivaldselt ära põllusaaki, tapeti tsiviilisikuid . Esimene Eesti polgu ülesandeks oli korra taastamine läänemaal ning nad tulid toime. Kõrgemad Venemaa sõjaväe juhid otsustasid ära võtta kõik toiduvarud ja karjaloomad, rahvas oli 2 kuud ilma toiduta ning neid ei huvitatud, mis juhtub Eesti rahvaga.
Enamlik oktoobripööre: enamluse tugevnemine, ettevalmistused riigipöördeks; võimu ülevõtmine Tallinnas; valitsemisasutused; Punakaart ; revolutsioonilised tribunalid; poliitilised piirangud, lindpriiuse dekreet ; majandusreformid – natsionaliseerimine, tööliskontroll, mõisate ülevõtmine:
Oktoobripööre ettevalmistused: Enamlaste populaarsus tõusis. Juuli ja augustis oli peetud Peterburgis illegaalne enamalste partei VI kongress. Rääkisid alguses võimuhaaramisest rahumeelsel teel, kuid nüüd VI kongressil otsustati ametlikult tuleb panustada relvastatud riigipöördeks. Moodustati ustavatest töölistest relvasalgu “Punakaart” ning meelitada sõjaväe osi enda võimu alla. Oli väljatöödatud võimuhaaramise plaan. Eesti linnades enamlased saavutasid ülekaalu linnavolikogudes. Pärast seda kutsuti kokku II kongress, oktoobri algupoolel Eestimaa nõukogu II kongress kutsuti kokku nõukogude esindajad linnades, kus enamlased olid ülekaalus (Tallinn, Viljandi). 22. oktoobril asutati Tallinnas riigipöörde läbiviimiseks institutsioon “Eesti sõjarevolutsiooni komitee”. Selleks esimeheks sai enamlane Ivan Rabtšinski. 23. oktoobril saatis Tallinna raudteejaama, sidejaamadesse oma komissaarid, kes jälgisid toimumist ja informeerisid sõjakomitee meeleoludest ja sündmustest. 24. oktoobril Tallinnasse saabusid relvastatud patrullid. Pandi väejuhid koduaresti. Valvesalgad tõid juhtivad ohvitserid sõjaväe komiteesse, et neile anti teada Peterburgis võimuvahetusest ning võeti neilt ustavustõotus uuele võimule. Riigipööre oli läbiviidud Tallinnas.
Oktoobris 1917 haarasid võimu enamlased ja võim läks nende moodustatud Sõja-Revolutsioonikomitee kätte. Täidesaatva võimu juhiks sai enamlane J. Anvelt. Koheselt hakati piirama kodanikuõigusi, alustati eraomandi riigistamisega, katkestati Eesti Asutava Kogu valimised. Otsustasid laiali saata ka suvel demokraatlikult valitud Maanõukogu.
Lindpriiuse dekreet: Millega kaasnesid piiramisseisukorra väljakuulutamine, Eesti Asutava Kogu valimiste katkestamine ja ulatuslikud repressioonid
Revolutsioonilised tribunalid: Tribunali liikmetel puudusid õigusalased teadmised, kohtuotsused anti vastavalt tujule. Tribunal tegeles poliitiliste süü asjadega. Kriminaale lasti vabaks soovitusega lõpetada oma senine elu ja minna kaasa sotsialismi loomisega . Poliitilised kurjategijad mõisteti vangi või ühiskondlikele kasulikele töödele (Teatud raha summaga võis ennast vabaks osta).
Natsionaliseerimine: Kõik vara kuulutati ühiskonna omandiks ehk töölisrahva omandiks. Era ja kommertspangad ühendati Vene pankade külge (Halb ka Vene pankadele). Toimus tehaste ja ettevõtete riigistamine (Lasti vabaks kõik ettevõtjate juhid, raamatute pidajad ja meistrid) moodustati vabriku töölistest komitee, mis pidi juhtima vabrikut. Ülesandega nad toime ei tulnud. Paljud ettevõted jäid seisma, mitmed töölised vallandati, töötasud vähenesid. Restoraanid, sööklad, kinod, kohvikud, üürimajade natsionaliseerimine. Natsionaliseeriti ka kõik kirikud, mis muudeti revolutsioonide rahvusmajadeks.
Mõisate ülevõtmine: Võeti ära mõisamaad, kuid mõisatest otsustati moodustada suured sotsialistlikud ühispõlluettevõtted. Moodustati mõisamoonakatest komitee, kes pidid mõisamaid ise majandama. Moonakad ei tulnud mõisamajandusega toime ning olid ka kuritarvitused, tassisid laiali mõisavara enda kodudesse.
Venemaa Asutava kogu valimised: Venemaa asutava kogu valimised toimusid novembri keskel 1917. Toimusid liiga vara, enamlaste poliitika polnud veel selgunud . Enamlaste poolt Eestis valiti 40,1%. Venemaal tervikult said enamlased 25%. Lätis said enamlased 75%. Enamlaste kõrval olid populaarsemad “Demokraatlik liit” 22,5% ja Tööerakond 21%. Eestis viibis väga palju vene sõdureid ja madruseid- Nende seast kogusid 60% häältest enamlased. Enamlased keelustasid ära avalikud poliitilised ettevõtmised, meeleavaldamised ja ei lubanud tegutseda Eesti erakondadel. Ajalehed võeti üle enda kontrolli alla.
Iseseisvumine
Poliitilise mõtte areng 1917: Vene föderatsioon, Balti puhverriik , enesemääramise idee:

–13. (24.–26.) märtsil toimub Tartus Eesti maakondade ja linnade esindajate nõupidamine Eesti saatuse üle. Osalevad J. Tõnisson, K. Päts, O. Strandmann jt. Nõutakse autonoomiat vaba Venemaa koosseisus, eestlaste asuala ühendamist Eesti- ja Liivimaal.
J. Tõnisson juba 8.03 Peterburi Lvovi jutule –autonoomiasooviga. Tõnisson, J. Vilms ja Otto Strandam koostasid memorandumi, kus ettepanek Vm muutmiseks föderatiivseks riigiks. Eesti autonoomia: mõlemas kubermangus loodaks korraga kummaski omavalitsus. See 18.03 Peterburi. Viimistleti. Lõplik variant – eestlaste territoorium üheks koos autonoomiaga.
Tõnissoni arvates võinuks osutuda mõeldavaks luua Entente ’i toetusel Venemaa ja Saksamaa vahele neutraalne Balti puhverriik. Kui esialgu ei leidnud Tõnisson erilist poolehoidu, siis Lääne-Eesti saarte kaotus tegi lõplikult selgeks, et Vene armeele ei saa enam loota ja Eesti tuleviku kindlustamiseks tuleb otsida uusi võimalusi. Nüüd tõusid poliitikute seas päevakorrale mitmed kavad: Eesti–Läti kaksikriik, Eesti–Soome unioon, Balto –Skandia ühendus jms. Siiski oli tegemist vaid fantaasiatega, mille teostamiseks puudusid võimalused.)
Algul läheneti Eesti rahva enesemääramisideele ja Venemaast lahutada Eestit. 1917. aastal Riia langes sakslaste kätte ning oli hirm, et sakslased tulevad ka Eestisse. Jaan Tõnisson võttis sõna, et Venemaa on sisemiselt surmavalt haige, sest ta pole suutlik saksa vägesi eemal hoida Eestist, puudub sõjaline jõud ja poliitiline tahe . Eestlased peavad pöörama pilgu Lääne riikide poole ning muuta Riia saatuse rahvusvaheliseks küsimuseks. J. Tõnisson pakkus välja Balto-Skandia ideest (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Eesti, Läti, Leedu, Poola) suur liit, mis tasakaalustab jõudu Venemaa ja Saksamaa vahel. Maa nõukogu otsustas alustada valimist Eesti asutava kogu, selle asutamise taga olid enamlased. Sakslaste poolt vallutati Lääne-Eesti saared ning kardeti, et nad ründavad Eestit. Pöörduti välisriikide poole nagu Rootsi.
Maanõukogu otsused 15.11.17 ja nende tõlgendused, Maanõukogu laialiajamine:
15. (28.) novembril 1917 kogunes Maanõukogu ajaloolisele istungile. See kujunes rekordiliselt lühikeseks, sest kõik esitatud eelnõud olid hoolikalt ette valmistatud ja fraktsioonides läbi arutatud. Tänu sellele sai otsus üksmeelne: 39 saadikut hääletasid poolt, üheksa jäid erapooletuks (esseerid ja mõned vähemlased), vastu polnud keegi (enamlased ei osalenud).

Eestimaa maanõukogu tunnistab ennast Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks 2) Igasugused määrused, käsud ja dekreedid on olgu makstud kinni, ainult kui Eesti Maanõukogu kuulutas need välja.
3) Maavalitsus, kui Eestimaa kõrgema võimu esitaja , kui Maanõukogu ei saa kokku tulla.
Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali ja tema tegevus katkes aastaks. Maanõukogu Vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.
Baltisakslaste poliitilised sihid:

Eestimaa rüütel- ja maiskond kuulutab Eestimaa Venemaast sõltumatuks.

Eestimaa rüütel- ja maiskond palub: Saksa riigilt kaitset ja usaldab Eestimaa saatuse T. M. Saksa Keisri kätesse; Maa kohest okupeerimist Saksa vägede poolt, sest sellega viivitamine tooks kaasa saksa kultuuri täieliku hävitamise meie kodumaal.
Berliinis võeti see teade positiivselt vastu, kuid ühe mehe sõna ei tähendanud midagi oli vaja ametliku otsust. Ja rüütelkond langetas otsuse selle jaoks. Hakati koguma põlisrahva allkirju, tehti seda salaja , kuid häid tulemusi see ei andnud. Baltisakslaste käest saadi allkirju, kuid eestlased ei soovinud Saksa okupatsiooni.
Aastavahetusnõupidamised: Aastavahetusnõupidamised Tallinnas 1917.a. viimasel ja 1918.a. esimesel päeval kogunesid Maanõukogu Vanematekogu ja kõigi erakondade (v.a. enamlased) esindajad. Lõpptulemuseks oli seal otsus Eesti iseseisvumise kohta.
Esseeride Eesti Töövabariik:
Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei oli 1917. aasta suvel Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Parteist eraldunud eesti sotsialistide iseseisev partei.
Ülevenemaalise sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) partei loosungiks oli “maa ja vabadus”, samas oli aga esseeride partei oli väheseid Vene poliitilisi jõude, kes vähemalt sõnades tunnustas rahvaste enesemääramisõigust ja föderatsiooniprintsiipi riigi ülesehituses.
Poliitiline suund: Eesti sotsialistid-revolutsionäärid nõudsid Eesti osariiki demokraatlikus Venemaa föderatsioonis. Pärast enamlaste võimuhaaramist Venemaal aga võeti koos teiste sotsialistlike ja kodanlike parteidega suund omariiklusele.
Jaanuaris 1918 avaldasid esseerid ajalooliselt esimese programmilise Eesti iseseisvuse kava brošüüris "Eesti Töövabariik", autoriks Gustav Suits. Samal ajal andis Hans Kruus Nõukogude valitsuse rahvusasjade rahvakomissarile Jossif Stalinile Petrogradis üle memorandumi Eesti iseseisvusest ja Eesti Töövabariigi loomise kavast. Stalin pidas arutelu vääriliseks üksnes nõukogude vabariigi väljakuulutamist Eestis, kuid ütles, et sellega pole kiiret.
Sammud iseseisvumise suunas: kontaktid Vene erakondade ja välissaatkondadega, välisdelegatsioon:

Kõnelused Vene erakondade esindajatega.

Kohtumised Briti, Prantsuse ja USA saatkondades- Viibimine Peterburgis põhiline eesmärk suhelda saatkondadega. USA saatkond oli tõrjuv Eestimaa suhtes, sest enesemääramisõigus ei kehtinud kõigi kohta (Ei pooldanud lahutamist Venemaalt), nad olid Eesti iseseisvumise vastu. Briti ja Prantsuse saatkond oli sõbralikum ning kuulasid ära, lubasid informeerida oma riigivalitsust. 25. jaanuaril anti Briti saatkonnast Eestile teada, et Londonist anti ametlik vastus: “Briti valitsus tahab teha kõik, temast oleneva, vältimatuks Saksa okupatsiooni laienemist Baltimaale. Ajutiselt tunnistavad Baltimaade iseseisvust.”

Välisdelegatsioon (Jaan Tõnisson, Mihkel Martna, Karl Menning, Ants Piip , Karl-Robert Pusa, Eduard Virgo, Ferdinand Kull ).- Ülesanne, jõudma lääne euroopasse, luua kontakte valitsusega (Suurbritannia, Prantsusmaa, Ameerika, Itaalia, Saksamaa, Austria-Ungari, Rootsi). Luues kontaktid tuli neid informeerida Eesti olukorrast, eestlaste soovidest ja iseseisvusest. Tulla tagasi lääneriikide ametliku vastusega .

Eesti töörahva põllumajanduse kongress (0.5-0.6.01.1918)- Sooviti saada maata meeste enamuse poolehoiu, kuid enamlased juba said maatameeste poolehoiu. Neile piisas sellest kui luua sotsialistliku ühispõllumajanduse.
Eesti sõjaväelaste II kongress (07.-13.01.1918)- Eesti iseseisvlaste liit (Karl Ennburg). Rõhutas sõjaväelaste osatähtsust omariikluse loomisel. Oli soov luua demokraatliku eesti vabariigi, kuid olid ebapopulaarsed ning parempoolsed sotsiaaldemokraadid liitusid esseeridega. Esseerid soovisid kuulutada välja iseseisva eesti töölisvabariigi. Enamlased kuulutasid välja iseseisva riigi loomist kui kontrarevolutsiooni ning takistasid.
Lindpriiuse dekreet (27.01.1918)- Arreteeriti kõiki rahvuslasi ja revolutsionäre. Kõik lootused Eesti asutavale kogule ja iseseisva riigi loomiseks on läbikukkunud. Edasine kooskäimine või kokkusaamine oli ohtlik.
Eesti Asutava kogu valimised: Eesti asutava kogu valimised (21.-22./28.-29.01.1918)- VSDT(e)P Eesti komitee- 37,4%, Eesti tööerakond 30,4%, Demokraatlik blokk 22,7%, Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei (vasakesseerid) 3,4%, Kristlik liit 2,3%, ESDTP 1,7%, Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei (paremesseerid) 0,9%, Eesti iseseisvuslaste liit 0,6%, Tallinna vene kodanike demokraatlik organisatsioon 0,6%. Enamlased võitsid, kuid asutuvasse kogusse nad jäävad vähesusse, sest teised pooldasid iseseisva riigi loomist. Nad ei soovinud seda ning takistasid asutava kogu loomist ning katkestasid teise nädala valimisi.
Päästekomitee loomine:
Maanõukogu Vanematekogu otsustas 19. veebruaril 1918. Asutada kolmeliikmeline Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte kuni normaalsete olude loomiseni kõik riiklik võim anda. Liikmeteks said K. Päts, J. Vilms ja K. Konik.
Iseseisvusmanifest : Iseseisvusmanifesti sünd- Vanemate Nõukogu koosolek 18. veebruar 1918 Haritlaste Klubi ruumides Estonias. (Jaakson, Saral, Raarnot, Neggo, Kukk, Vilms, Päts). Koosolekul pandi paika üldised põhimõtted, millest tuleb rääkida manifestil. Moodustati komisjon . 20. veebruariks oli manifest koostamata, seejärel Peterson ja Kukk võtsin manifesti enda kätesse ning kirjutasid 21. veebruariks manifesti kokku, seda kiideti heaks ning sai allkirjastatud .
Võimu ülevõtmine; iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus, Viljandis ja Paides:
Haapsalu, 21. veebruar- Eesti jalaväepolgu ülem polkovnik Ernst Põdder pidi teada saama, millal saksa väed on sissetungimas Eestisse. Sai kirja Hiiumaalt, mis oli okupeeritud Saksamaa poolt. I Eesti polk teatas, et ta jääb passiivseks ja ei hakka sõdima, kuigi neile anti käsk nad eirasid. I Eesti sõjaväe polk hakkas arreteerima enamlasi ning Haapsalu piirkonnas võeti ära relvi ja varustust Vene sõduritelt ning seadsid oma ajutise valitsuse. Polkovnik Põdder saatis Tallinnasse polguesindajana ajakirjaniku Juhtund. 20. veebruaril ta jõudis Tallinnasse, juhatati välja ta Estoniasse. Seal ta tegi polgu nimel teatavaks: “Järgmisel päeval saabuvad Haapsalusse sakslased ning selle ajaks on võim ära võetud sakslaste poolt, saatke palun osav kõneleja Haapsalusse, kes saaks välja kuulutada iseseisva riigi.” Jüri Vilms ja Konstantin Päts, Aleksander Saar asusid teele Tallinnast Haapsalu poole (Jaan Krossi romaan “Tabamatus”). Poole tee peal tulid vastu sõdurid, kes teatasid, et sakslased okupeerisid ära Haapsalu, polnud mõtet enam sõita Haapsalusse.

veebruaril tehti teine katse Tartus. Sõitsid nüüd Tallinnast Tartust, et kuulutada välja iseseisvusmanifest ja kuulutada välja Eesti vabariiki. Suur risk oli, sest Tartus ei teatud, mis Tallinnas toimub. Vene garnison Tartus sai teada, et sakslased on sissetungimas Eestimaale ning nad taganesid, võttes endaga kaasa kõik varustuse, toitainetega (Jahu, suhkur, leib), rongid täitsid täis. Eesti tagavara pataljon relvastus ilma korralduseta ning hakkas raudteejaamade poole liikuvaid vene vägeseid peatama ning varustust ja toitaineid ära võtsid. Mitmed asutused läksid Eesti sõjaväelaste kontrolli alla. Karl Einbund hakkas looma vabatahtlikest looma omakaitset ning Julius Kuperjanovi tagavara pataljon võtsid positsiooni kinni pikki emajõe. 22. veebruari hommikuks läks Tartu rahvuslaste kontrolli alla (Enamlased põgenesid). Võimule tuli tagasi Tartu linnavalitsus ja maavalitsus. Võim võeti lahkuvatelt enamlastelt üle. Hakkas taasilmuma ajaleht Postimees, kus anti mõtet, et tuleb astuda välja ning kuulutada välja Eesti vabariik, kuid polnud tuntuid eestvedajaid Tartus. Tartlased jäid passiivseks. Valitsus püsis 24. veebruarini, siis sissetungisid Saksa väed. Päästekomitee ei pääsenud Tallinnast välja, enamlased võtsid kontrolli üle liikluse.
Päästekomitee saatis iseseisvusmanifesti laiali maakonna linnadesse (Pärnu, Tartu, Paide).
Pärnu, 22. veebruar koosolek. Lahkuvad enamlased ja vene sõjavägi. Koosolekule saabus August Jürmann. Eesti vabariik on loodud rahvatahtel. Eesti iseseisvuse väljakuulutamist Eesti maapäeva vanematekogu poolt. Ning võeti erapooletu seisukohta välisriikide vastu.
Pärnu, 23. veebruaril saabus Pärnusse iseseisvusmanifestid, mida kleebiti igale poole linnas ning saadeti laiali. Endla seltsimajja kogus palju rahvast. Hugo Kuusner luges avalikult iseseisvusmanifesti.
Iseseisvusmanifesti trükiti nii palju, et saabus ka teiste linnadesse. Viljandisse saabus iseseisvusmanifest 24. veebruaril. Gustav Talts luges Viljandi kohtumaja trepilt iseseisvusmanifesti Viljandi rahvale.
Tallinna sündmused 24./25.02.1918:

veebruar 1918
Kasutades ära enamlaste lahkumist , hakkasid eesti üksused ning omakaitse üle võtma Tallinna ametiasutusi, sealhulgas Balti jaama, kesktelegraafi, riigipanga hoonet ning Punakaardi maja praegusel Estonia puiesteel.

veebruaril kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. Krediidipanga hoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.Päevalehe trükikojas asuti Konstantin Koniku juhtimisel trükkima iseseisvusmanifesti, mis kleebiti lõuna paiku üles linnatänavatele.

veebruari pärastlõunal toodi Konstantin Päts ja Jüri Vilms oma redupaigast Tartu maanteel autoga, mille kapott oli Eesti lipuga kaetud, krediidipanga hoonesse praegusel Estonia puiesteel.Pangahoone ees luges Tallinna komandandiks määratud kapten Konrad Rotschild seal seisvale rahvahulgale ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele". Päästekomitee liikmed nimetasid panga saalis ametisse ajutise valitsuse.
Eestimaa Päästekomitee moodustas 24. veebruaril 1918 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Eesti Ajutine Valitsus oli Eesti Vabariigi täidesaatva võimu organ 24. veebruarist 1918 – 8. maini 1919. Esimene Ajutine Valitsus läks põranda alla ja ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts viibis Saksamaa alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris.
Järgmisel päeval jõudsid Tallinna saksa väed, algas Saksa okupatsioon .
Päästekomitee päevakäsud ja Ajutise valitsuse moodustamine:
Päästekomitee päevakasud:

Eesti on kuulutatud iseseisvaks vabariigiks. Kõrgem valitsusvõim Eestis kuulub Päästekomiteele. Ükski Eesti kodanik ei tohi osaleda Vene-Saksa sõjas. Omavalitsused peavad viivitamatult tööd jätkama.

Tallinna kirikutes ja koolides iseseisvumismanifest ette lugeda.

Tühistatakse enamlaste korraldused varade riigistamise kohta.

Eesti sõjaväelased ilmugu 1. märtsiks oma väeosadesse.

Kokku on seatud Eesti ajutine valitsus.
Moodustati ajutine valitsus:
Ministrite nõukogu esimees siseminister, kaubandus ja tööstusmeister Konstantin Päts. Ministrite nõukogu abiesimees ja kohtuminister Jüri Vilms. Välisminister Jaan Poska. Sõjaminister Andres Larka . Raha- ja riigivaranduste minister Juhan Kukk. Põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamat. Teedeminister Ferdinand Peterson. Töö- ja hoolekandmise minister Villem Maasik . Haridusminister Peeter Põld.
Saksa okupatsioon
Rahukõnelused Brest-Litovskis- 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel soovisid bolševikud Lenini juhtimisel teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. 15. detsembril kirjutati alla vaherahule ehk relvarahule.
Saksamaa kavatsused ja sõjalised jõud:

Saksamaa saatis raha Venemaale enamlastele, kes pidid kukutama ajutise valitsuse, lahkuma Antaadist ning vabastada vangistatud Saksa sõdurid.

Keskriigid nõudsid Venemaalt, et Venemaa ja Saksamaa tulevane piir peab olema tol aegsest rindepiirist (Saksamaa saaks endale: Poola, Leedu, Eesti läänesaared). Suurte maade ära andmine vaenlastele on rahvuslikult häbistav.

Keskriigid tahtsid saada annektsioone ja kontributsioone.
L. Trotsky rakendas venitamis taktikat, 28. jaanuaril 1918 deklareeriti, et Nõukogude Venemaa ei kirjuta alla lepingule, sõda ei jätka ning saadab oma armee laiali. Anti korralduse luua punaarmee ja punaarmee laevastik . Saksa sõjaväe juhtkond otsustas, et selline deklaratsioon tühistab ka relvarahu sõlmitud Nõukogude Venemaaga. Pealetungi alguspäevaks määrati 14. veebruar, 17. veebruaril saadeti valitsuse raadiogrammi, et järgmisest päevast jätkub sõda Venemaaga, sest relvarahu on katkestatud. Lenin saatis telegrammi, et on nõus kirjutama alla dokumendi, kuid ignoreeriti seda ja sõda jätkus.
Põhja-Eestis opereeris 8. armee, kindral Kinchblach. Läänest asusid Eesti mandrit valmima 68 armee korpus, kindral A. Seckendorff. Lõunas, Läti aladelt lähenes Eesti aladele 60. armee korpus, kindral-letinant Papprite.
Enamlaste sõjalised jõud- Punakaartlased olid halvasti relvastatud ( konfiskeeritud jahipüssidega), ilma korraliku väljaõpeta ning nad olid killustatud. Tartus, Narvas, Pärnus oli suuremad üksused, kuid nad olid salkadeks jagatud, et nad võtaksid üle Mõisasi ja konfiskeeriksid vara. Väidetavalt Eestis paiknes umbes 200 000 relvastatud vene sõjaväelast, kuid reaalsed arvud puuduvad. Oli demoraliseerimine ehk arvati, et ei suudeta osutada vastupanu. Võeti püssid kaenlasse ja põgeneti. Demobilisatsioon, ametlikult algas 1917. aasta septembris. Vene diviisi hobused nälgisid, sest polnud mehi, kes neile heina söödaks panid.
Mandri-Eesti okupeerimine, kokkupõrked-
Venemaa keelustas evakueerimised, ei lubatud rääkida sellest, et sakslased on sissetungimas ja tulekul Tallinnasse. Ajalehed väitsid, et Saksa vägesi ei tule ning et see on ainult pahatahtlik kuulujutt.
21-22. veebruar saadeti revolutsiooniliste madruste salk ja punakaartlased Eesti polgu vastu. Eesti I polgustaap põrkas kokku sakslastega. Sakslased kihutasid madruste salga laiali, põgenesid ja jõudsid Tallinnasse. 23. veebruaril Keila raudteejaama jõudis punakaardi armee. Andrei Põllu juhtimisel, usaldati talle Eesti I polgustaabi laiali saata. Nähti lähenevaid jalgrattureid, enne kui nad said aru, mis toimub siis jalgratturid läksid kraavi ja hakkasid tulistama. Punakaartlased jooksid tagasi rongile ning jõudsid tervelt Tallinnasse, kuid enamus jäi tulistama sakslasi. Keila all suri 40 punakaartlast, sakslastel suri 3 meest ja 2 langenud. Punakaardi rühmitus aeti laiali. Tallinnas algas evakuatsioon. Sakslasi ei takistanud mitte midagi, teekond oli vaba. Sakslased jõudsid Pääskülla. Baltisakslased tahtsid, et kohe nad sissetungiksid Tallinnasse, eestlased ütlesid, et tasub oodata nii nad tegidki. Ilmusid Saksa lennukid, mis pommitasid Tallinna sõjalaevu. Laevade peal olid väljaõpetamata kodanikud, keda sunniti kütma laevu ja teenima. Saksa väed marssisid Valga linna 23. veebruaril, 24. veebruaril jõudsid Tartusse ja Võrru (Väike tulevahetus). Lõuna-Eesti läks täielikult saksa vägedele. 28. veebruaril toimus Järvamaal suur kokkupõrge, Orina mõisas, lahing punakaartlaste ja Saksa vägede vahel. Punakaartlastel olid ka kuulipildujat ja miinipildujad. Narva hakkasid koonduma kõik põgenevad punakaartide salgad, neid peeti kinni, formeeriti ümber ja saadeti raudteejaama suunas sakslaste vastu. Punakaardid said abi Butilovi tehasest ( Peterburg ). 3. märtsil pidurdati Narva langemist sakslastele, kirjutati alla rahulepingule ning 4. märtsil marssisid Saksa väed Narva.
Bresti rahuleping :

Venemaa oli kohustatud loovutama kõik sõjakäigus Saksamaa poolt vallutatud alad.

Saksamaa tunnistas Ukraina iseseisvust ja lubas sõjalist toetust punaarmee vastu (Leivarahu), väed hõivasid ka Ukraina.
Venemaa jaoks kaotused olid katastroofilised: 25% Venemaa rahvastikust sattus rahulepingu tulemusel Saksa okupatsiooni alla. Venemaa andis oma varem vallutatud alad Poola ja Leedu, andis täielikult alad Saksamaale. Põhja-Läti ja Eesti mandriosa jäid õiguslikult Venemaa võimu alla, kuid Venemaa oli kohustatud välja viima sõjaväe koos varustusega.
Halduskorraldus : Baltimaade sõjaväeline valitsus, AOK 8, korpusepiirkonnad:
Saksa armee pidi tagama avalikukorra kaitse. Koguvõim Eestimaal läks 8. armee kätte (A.O.K.8). Moodustati eraldi osakond , mis tegeles tsiviilalade haldamisega. Samuti moodustati nõukoda “Beirat”, mis koosnes baltisaksa aadli esindajatest, nende roll oli nõuandmisest. See oli tähtis, sest sakslased ei teadnud kohalike oludest.
Halduskorraldus: Jagati administratiivseteks maakondadeks, Saaremaa moodustas eraldi oleva maakonna. Loodi 3 linnakreisi (Tallinn, Tartu ja Narva), eraldi haldusüksused, mis olid võrdsustatud maakondadega. Võimutäius kuulus kohalikule saksa sõjaväe juhile, kuid nad ei tegelenud sellega, nad määrasid ametisse linnapealiku. Halduspiirkonnad kattusid kiriku kihelkondadega. Veel üks haldusüksus “Amtsbezirk” ehk kihelkond , kelle eesotsas olid ringkonna järelvaataja ning see oli tavaliselt baltisaksa mõisnik. Kihelkonnad jagunesid valdadeks ehk “Ortsbezirk”, eesseisja valitses valda üksinda.
Okupatsioonivõimud ja Eesti iseseisvus : poliitilised piirangud, repressioonid, tsensuur, rahvusväeosade likvideerimine:
Poliitilised piirangud:

Keelati ära kõik avalikud üritused ja suured rahva kogunemised. Nende korraldajaid ähvardati karistusega, 15 aastat sunnitööd.

Keelustatii erakondade tegevus, kõik olemasolevad erakonnad likvideerusid peale Eestimaarahva liidu (Tänu sellele, et esitles end sakslastele mitte kui poliitilist koondist, vaid kui põllumeeste kutseühinguna).

Sakslased kartsid, et eestlased suudavad säilitada kontakti võrgustiku. Seetõttu tegid sidepidamisele mitmesuguseid takistusi: võeti kontrolli alla kogu raudtee liiklus (Ainult rongiga võis sõita erilubaga).

Kõik kirjad tuleb posti andma avatud ümbrikutes ja kirjutatud ainult saksa keeles.
Tsensuur: Ajalehed suleti, sest oli paberinappus, kuid balti-saksa ajalehed hakkasid taasilmuma ja suures tiraažis. Ajalehtedele pandi eeltsensuur ja järeltsensuur. Tsensuuriti samuti varem välja tulnud kirjaldust. Raamatukogust hävitati kirjandust, mis ei sobinud.
Repressiivpoliitika- Nõukogude aegsete andmetel tapeti Saksa okupatsiooni ajal Eestis kuni 400 inimest. Maha lasti relvahaaranuid tsiviilisikuid. Tartus arreteeriti 50 tuntud avaliku/kultuuri tegelast, sest Tartus ageteeriti saksavägede vastu. Hoiti neid mitu kuud vanglas kui pantvange. Arreteeriti Eesti I polguülem, E. Põder. Jüri Vims asus kolme kaaslasega märtsi lõpus Põhja rannikul teele üle külmunud Soome lahe, et liituda Eesti välisdelegatsiooniga ning jäi teadmata kadunuks . 1920. aastal moodustati erikomisjon, et mis juhtus Jüri Vimsiga? Jõuti järelduseni, et Jüri Vimsi grupp sattus Saksa ekspeditsiooni vägede kätte, toimetati sealt Helsingisse, pandi sõjaväe kohtualla ning mõisteti surma.
Rahvusväeosade likvideerimine: Sakslased saatsid omakaitse laiali, võeti relvad ära ning ei lubatud neil koguda. Saksa vägede arvukus langes Eestimaal, sest neid saadeti Läänerindele, toodi asemele teised sakslased, kes olid vähese võitlusvõimega. Sekendorff hakkas tundma hädavajalikuks armee luua. Ta andis loa luua vabatahtlikest tsiviilisikutest korrakaitse relvaorganisatsioon (Tallinnas) ehk Bürgerwehr-Omakaitse. Loodeti ülesehitada baltisakslastest, kuid neid oli liiga vähe ja hakati eestlasi juurde võtma. Varuti neile relvi, varustust. Sinna võis kuuluda Saksa okupatsiooni lagunemise ajaks üle 5000 inimese.
Balti (hertsogi)riik: maakogude otsused, Baltimaade maanõukogu, Berliini täiendusleping, hertsogiriigi väljakuulutamine:
Balti riik: Sakslased takistasid Eesti Vabariigi iseseisvumist. Hakati rääkima Balti riigi loomisest. Oma rahvaesindusse valiti rüütelkonna liikmed. 9. aprillil astus Tallinnas kokku Eestimaa kogu: 4 rüütelkondade esindajat, 16 mõisnike esindajat, 10 linlaste esindajat, 5 luteri kiriku esindajat ja 16 vallavanemat (51 liiget ehk arvuline ülekaal). Ei lubatud neil sekkuda poliitiliste otsustesse. Rahvuskogu viis oma töö lõpule võttes vastu pöördumise Saksa keisri poole, keda tänati Eestimaa vabastamise eest ning paluti jätkata Eestimaa okupatsiooni. Paluti osutada kaasabi Eestimaa kubermangu jaotamiseks. Liivimaakohuses oli absoluutne enamus, vastu võeti samad otsused ehk paluti okupatsiooni jätkamiseks ja liivimaakubermangu jaotamisest. Otsused langetati suures üksmeeles. Eestimaa ja liivimaakubermangust taheti luua Balti riigid ehk siis Maariigi. Oodati Berliini ametliku reaktsiooni oma heakskiidu soovile, kuid see hakkas venima. Leiti, et rüütelkonnad on nii ajast maha jäänud, et neil pole õigust võtta vastu selliseid otsuseid põlisrahva suhtes. Loobuti maariigi loomisest, otsustusvõime läks Saksamaale. Baltisakslane pole huvitatud Preisimaa uniooni loomisest. 20. septembril 1918, kirjutas keiser Wilhelm alla dokumendile, millest lubati luua Balti maariiki, kuid keiserlik dokument saabus kuu aega hiljem Riigas. Kutsutakse Meckenburgi hertsog, kuni tema saabumiseni valiti ametisse Baltimaade regent nõukogu, kuhu kuulusid baltisakslased, eestlased ja lätlased. Juhiks tõusis Pilar von Pilcham, ülesandeks oli rajada maakogu, mis looks põhiseaduse.
Berliini täiendusleping- 28. septembril kirjutati alla lepingule, mis täiendas Bresti lepingut, kirjutati alla Berliinis- Ühtlustati Saksa okupatsiooni allolevate piirkondade õiguskorraldust. Venemaa loobus oma riiklikust suveräniteedist Eesti mandriosa ja Põhja-Läti üle. Ametisse nimetati balti komissar, Gossler. Linnakreisides toimusid muutused- Linnapeaks oli burgermeister.
Majanduspoliitika- Majanduspoliitika kohta Hans Kruus kirjutas okupatsiooni raamatusse, et kuidas Saksa okupatsiooni võimumajandus seisnes Eestimaa rüüstamises ja paljaks varastamisest. Räägiti hiiglaslikest sõjasaakidest, mida veeti Saksamaale. Sõjaolukorras sakslased hoolisid oma kodumaast rohkem. Loll strateegia, sest Saksamaa tahtis liita vallutatud alasid enda riigiga, kuid peale sõda lõppu nad peavad veel taasehitama.
Saksastamine- Suhteliselt tagasihoidlik. Seisnes selles, et asjaajamiskeeleks kuulutati välja saksa keele. Kohalike keeli võis kasutada ainult hädavajalikus olukorras ja ainult suuliselt. Kõik dokumendid pidid olema saksa keeles. Algkoolides suurendati saksa keele tundide arvu (Vene keele tunnid eemaldati). Gümnaasiumites tuli uue õppeaasta alguses üle minna täieliku saksa keele õppimisele. Sakslased said vabaneda eesti rahvameelsetest õpetajatest. Ülikoolis vene õppejõud oli asendatud saksa õppejõuga. 1918. aasta sügisel tudengite arv oli väiksem, ainult 1000 tudengit, seetõttu, et enamus eesti üliõpilasseltse otsustas saksa ülikoolist kõrvale jääda. Rektoriks nimetati arsti teadlane Karl Dehio. Ülikooli kuraatoriks sai Karl Schliman.
Vastupanu, Eesti Kaitse Liit, välisdelegatsioon:
Tallinnas anti teada, et Eesti toiduvalitsuse antavad toiduväärtuste ratsioon vähendatakse. 7. novembril puhkesid rahutused, kogunesid töölisnaised, kes teatasid, et nad ei ela sellega oma perega üle. Algas ülelinnaline streik, keegi ei teinud tööd. Lisandusid peale toidu poliitilised nõudmised. 9. novembril sotsiaaldemokraadid saabusid Sekendorffi juurde ning tegid selgeks peamised nõudmised selgeks: 1) Lõpetada toiduainete väljavedu, 2) Viia Eestist välja saksa sõdurid ning anda võim Eestimaa demokraatlikult valitud võimule.
Maaväed liitusid revolutsiooniga, lehvisid punased lipud. Nõuti: 1) Tagasipöördumist koju, sest sõda saab koheselt läbi, 2) Nõuti maanõukogu kokkukutsumist, kuid see oli raske, sest nad olid erinevatest Eestimaa linnadest.

novembril toimus ajutise valitsuse avalik koosolek, kus otsustati: 1) Taastada ajutise valitsuse tegevust, 2) Võta üle Bürgerewhri omakaitse ning asendada Eesti omakaitsega ehk Eesti kaitseliit .
Relvastatud kaitseliitlaste patrull saadeti Tallinna tänavatele, see levis üle kogu Eesti. Määrati ametisse suuremate linnadesse kaitseliidu ülemad.
Saksamaa lüüasaamine, Compiegne ’i relvarahu, väljaastumised Tallinnas, võimu ülevõtmine, Riia leping:
Saksamaa lüüasaamine: Saksamaa hakkas Eestist ja Lätist paremaid võitlusvõimelisi vägesi Lääne rindele ümberpaigutama. Kuna Antaadi leerist välja langenud Venemaast, tuli asemele USA. Jõudude vahekord muutus septembris 1918, Sakslased said lüüa läänerindel. Jõuti järelduseni, et ei suudeta kaua vastupidada. 3. novembril hakkasid rahutused Saksamaa suurimas meresadamas, mis kasvasid välja novembri revolutsiooniks. Prints Maxillian tegi keisrile ettepaneku troonilt lahkuda, ning 9. novembril ametlikult keiser pidi lahkuma troonilt. Saksamaast sai Vabariik ning loodi uus valitsus sotsialistide juhtimisel.
Compiegne’i relvarahu- 11. novembril 1918 Esimese maailmasõja ajal Antanti ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Compiegne'i linna lähedal sõlmitud kokkulepe ( vaherahu ), mis lõpetas sõjategevuse Läänerindel.
Väljaastumised Tallinnas: Esimeseks ülesandeks oli võimu ülevõtmine sakslastelt. Tallinnas juba 11. novembril oli ülevõetud toitlusvalitsus, 12. novembril võeti üle Tallinna sadam, Eestimaa provintsivalitsus. Lõuna-Eestis, kus valitses 60. korpuse vägi, olukord oli keerulisem. Tartus Postimees ja Maaliit, tulid välja ilma Saksa sensori loata, lehed jõuti müüki, kuid korjati ära ning toimetused pandi kinni saksa sõjaväelaste poolt. Kohalikud linnvalitsused, keeldusid võimu ära andmisest. Saksamaa oli sunnitud oma poliitikat muuta Lõuna-Eestis, 14. novembril võeti ametist maha Gossler (Baltimaa komissar) ning nimetati ümber amet Baltimaade peavolinik, kelleks sai Winnig. Sakslased said novembris 18, detsembris põhiliselt oma sõjaväele kuulunud varustusele. Eestis polnud nii palju toiduaineid, et järgmise saagini üleelada. Keelustati ära toiduainete vabakaubandus, toiduainete väljaviimine Eestist, keelati ära juustuvalmistamine ja vorsti tegemine. Maanõukogu lõpetas oma tööd, ta midagi erilist ära ei teinud.
Vabadussõda
N. Venemaa tegevus: eesmärgid, sõjalised jõud, operatsioonikava, Eesti kütiväeosad:
Eesmärk: Eesmärk taastada Vene impeeriumi sõjaeelsed piirid ja luua otseühendus Saksamaaga, kiirendamaks sel moel maailmarevolutsiooni saabumist.
Sõjalised jõud: Põhja rinde juhatusele oli allutatud Balti laevastik. Eesti ja Läti piiridele koondati Põhjarinde 7. armee vasaku tiiva väekoondised ning neist moodustati kaks löögigrupeeringut. Jamburgi piirkonnas loodud grupi koosseisu kuulus üle 7000 täägi ja mõõga (Lahingutegevuses aktiivselt osalevad sõdurid). Pihkva -Ostrovi ruumi koondati 5000 tääki ja mõõka. Pole teada kui palju oli staapides, tagalaüksustes. Tavaliselt teenivate meeste arv oli kaks korda suurem kui tääkide ja mõõkade osakaal.
Operatsioonikava: Põhjarindele anti korralduse vallutada Narva ja Pihkva, et arendada seejärel pealetungi Tallinna, Valga ja Riia suunas. Ning peale Valga vallutamist vallutada Tartu, Viljandi ja Pärnu.
Riigikaitse korraldamine: Kaitseliit, vabatahtlike värbamine, sundmobilisatsioon :
Kaitseliit- Saksa väed ei lubanud eestlastel organiseerida oma relvajõude, kuid oli loodud vabatahtlik Kaitseliit, mis oli ennekõike mõeldud sisejulgeoleku tagamiseks ja vahiteenistuseks. Kaitseliit oli halvasti relvastatud ja puudulik väljaõpe.
Vabatahtlike värbamine: 16. novembril võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu otsuse alustada Rahvaväe loomist. Selleks kavatseti värvata 25 000 vabatahtlikku vanuses 21-35 aastat. Loodeti neist formeerida diviis , milleks oleks kuus jalaväe-, üks ratsa -, ja üks suurtükipolk. Kuid tekkisid raskused: 1) Puudus oli riietusest, jalanõudest, veovahenditest, tööriistadest, relvadest, laskemoonast, hobustest, toidust. Saadi Vene sõjaväeladudest ja rekvisitsioonide läbi, kuid varustusprobleem tervikuna jäi lahendamata. 2) Vabatahtlike värbamine ei andnud loodetud tulemusi, tuli kokku kõigest 2200 meest. Läbikukkumise peamiseks põhjuseks olid rahva seas valitsevad meeleolud- sõjatüdimus, puudulik eneseusk (Ei peetud võimalikuks, et Eesti suudaks võidelda Venemaaga), riigikaitse- alased juhtimisvead, enamlikud meeleolud.
Sundmobilisatsioon: 1. detsembril käivitati sundmobilisatsioon, sest vabatahtlike värbamine ebaõnnestus.
Punaarmee pealetung: Narva lahing, taandumine Viru rindel, olukord Lõunarindel, Tartu langemine, olukorrahinnangud aastavahetusel:
Narva lahing, taandumine Viru rindel- Narva alla koondati kõik olemasolevad jõud. Alguspäeval kaitsesid Narva jõe joont veidi üle 1000 eestlase ja ligi 1800 sakslast . Nende vastas valmistusid rünnakuks 7000 punaväelast. 28. novembri varahommik algas Narva rindel ettevalmistava suurtükitulega, millele järgnes pealetung. Suudeti kõik löögid tõrjuda, kuid Saksa väed asusid lahkuma ning Narva-Jõesuus maabunud meredessant ähvardas tagalat, siis andis kindralmajor ALeksander Tõnisson ka Eesti üksustele taandumiskäsu. Enamik koosseisust läks laiali, mistõttu uutele positsioonidele Oru piirkonnas jõudis vaid 350 meest. Pärast Narva vallutamist Punaarmee jäi nädalaks täiesti passiivseks. Punaarmee üldpealetung algas uuesti 6. detsembril, kujunedes kiireks ja edukaks. Üksteise järel langesid punaväelaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu . Algas sissetung Kesk-Eestisse.
Olukord Lõunarindel, Tartu langemine- Kõige lootusetumad meeleolud valitsesid Lõuna-Eestis, kus peremehetsesid veel Saksa okupatsiooniväed, ning Eesti tsiviil- ja sõjaväevõimude mõju oli pea olematu. Keegi ei takistanud punaväe sissetungi. Rindele saabunud Rahvaväe allüksused sunniti taganema, ning kui enamlikel agitaatoritel õnnestus lisaks sellele vallandada Tartus rahutused, siis otsustasid sõjaväejuhid linna maha jätta. Valgast pöördus Punaarmee grupeeringu löögivõimelisem osa - Läti brigaad - Riia suunas, väiksemad üksused aga jätkasid pealetungi Pärnule ja Viljandile.
Olukorrahinnangud aastavahetusel- Otsene oht ähvardas Tallinna, Paidet , Põltsamaad, Viljandit ja Pärnut. Olukord näis lootusetuna. Kõikjal ilmnesid käegalöömine ja saatusega leppimine . Jõukamad kodanikud üritasid Eestist põgeneda või oüüdsid võtta elult veel viimast, prassides restoranides ja kõrtsides. Kogunenud 27. detsembril Maanõukogu erakorraline koosolek hindas olukorda katastroofiliseks. Samal ajal esitati Suurbritannia valitsusele memorandum , kus paluti võtta Eesti Briti protektoraadi alla.
Eestimaa Töörahva Kommuun : väljakuulutamine, valitsemine, majandusreformid, terror: Narvas 29. novembril 1918 välja kuulutatud, 52 päeva eksisteerinud riigisarnane moodustis . Nõukogude võim kehtis Narva piirkonnas 50 päeva, Tartus 24 päeva, Rakveres vähem kui kuu aega, Võrus aga poolteist kuud.
Väljakuulutamine: Nõukogude Venemaal Petrogradis VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee esindajate poolt Eestis sõjalise võimuhaaramise eesmärgil moodustatud Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee ja VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee ühiskoosolekul Narvas 29. novembril 1918 kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuuna (Eestimaa Nõukogude Vabariik) ning avaldati manifest, mis kuulutas 1917. aastal Eestis oktoobrirevolutsiooni tulemusel kehtestatud ja Saksa keisririigi sõjalise okupatsiooni tagajärjel kukutatud nõukogude võimu taastamisest Eestis. 30. novembril 1918 kuulutas Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Eesti iseseisvaks nõukogude vabariigiks.
Valitsemine: ETK organiseeris valitsusasutused viies täielikult hõivatud maakonnas (Narva, Tartu, Rakvere, Võru, Valga) ja neljas osaliselt hõivatud maakonnas määrati ajutised valitsusasutused. ETK Nõukogu moodustas 1. detsembril 1918, 1917. aasta detsembris Peterburi kubermangust eraldunud ja Eestimaa kubermanguga liitunud Narva linnast ja eeslinnadest iseseisva haldusüksuse, kuhu kuulus 14 valda ning millel oli omaette valitsusasutus Narva Töörahva Nõukogu, mida juhatas kommunist Jaan Saks, kuid linnal ja maakonnal oli ühine Virumaa RSN ja Täitevkomitee.
Eestimaa Töörahva Kommuuni tegevus:

Tööstusettevõtted natsionaliseeriti

Mõisatest tehti ühismajandid ehk kommuunid

Valitses punane terror

Kõikide usutunnistuste pappide kui valeõpetuse laialijaotajate kontrrevolutsionäärideks ja töörahva vaenlasteks tunnistamine.

Kiriku ja vaimulike tagakiusamine .
Murrangu põhjused: Rahvaväe kasv, vabatahtlike väeosad, juhtimisaparaadi korrastamine:
Rahvaväe kasv- Tänu vabatahtlike juurdevoolule ja laienevale mobilisatsioonile ületas Rahvaväe arvukus aastavahetusel 6000 piiri ja jätkas kasvu. Mobilisatsiooni teostumisele aitas kaasa rahva meeleolude muutumine - saabuvad teated enamliku poliitika kohta kärpisid vasakpoolsust ja sundisid nägema enamlastes Vene okupatsioonipoliitika tööriistu; poolehoidu omariiklusele suurendas aga Ajutise Valitsuse lubadus teostada lähiajal radikaalne maareform.
Vabatahtlike väeosad: Detsembri teisel poolel selgus rahvuslikult meelestatud meestele lõplikult, et keegi teine nende eest kodumaad päästma ei hakka, ning seejärel vallandus vabatahtlike omaalgatus . Üksteise järel sündisid vabatahtlikest koosnevad löögiüksused: Skautpataljon, Sakala Partisanide Pataljon, Kalevlaste Maleva. Vabatahtlikest koosnevad üksused paistsid silma tugeva lahingumoraali ja võitlustahtega. Üheks legendaarsemaks väeosaks kujunes Tartumaa Kaitseliidu ülema leitnant Julius Kuperjanovi Puurmanis formeeritud partisanisalk. Vabadussõja vältel astus vabatahtlikult teenistusse rohkem kui 16 000 meest. Eriti oluline roll oli kooliõpilastel. Vabatahtlikke kooliõpilasi leidus pea kõikides väeosades - nii moodustatavates löögiüksustes kui rindel võitlevates väeosades, nii jala- kui ratsa-m suurtüki- ja mereväes. Vabadussõja avalahingus moodustasid õpilased viiendiku Eesti sõjajõust (ligi 200 Narva ja Tallinna koolipoissi).
Juhtimisaparaadi korrastamine: 23. detsembril loodi ülemjuhataja ametikoht , ning kogu sõjategevuse koordineerimine koondus ülemjuhataja Johan Laidoneri ja tema staabiülema polkovnik Jaan Sootsi kätte. Siitpeale hakkas poolstiihiline partisanivõitlus asenduma ühest keskusest juhitud ja ühtsest strateegilisest mõttest kantud sihipärase tegevusega .
Välisabi: Suurbritannia, Soome, Skandinaavia. Vene valged: Suurbritannia demonstreeris esimese riigina, et ei jäta Eestit võitluses enamlastega üksi - kui ka sõjaliselt. 12. detsembril saabus Tallinna alla Briti kergeristlejate eskaader, mis tõstis moraali. Briti eskaadri kohalviibimine tagas Tallinna kaitse mere poolt, andis olulise panuse mereoperatsioonide kordaminekusse ning kärpis riigipööret kavandavate enamlaste kuraasi. Lisaks tõid britid kaasa suure hulga relvi ja laskemoona Rahvaväele ning hiljem ka toidu- ja kütteaineid elanikkonnale. Soomest saadi detsembris 1918 nii relvi kui rahalist laenu, kuid palutud sõjaväeosa Eestisse saatmisest ütles Soome valitsus ära. Seejärel estofiilid käivitasid ringkonnad kampaania vabatahtlike värbamiseks, millega saadi 3451 vabatahtliku soomlast. Soome eeskujul organiseeriti vabatahtlike värbamist ka Rootsis ja Taanis, kuid nii Taani kui Rootsi kompaniid olid väikesearvulised ja osalesid lühikest aega.
Murrang: soomusrongide tegevus, meredessandid; lahingud Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Eestis: 1919. aasta esimesel nädalal toimunud rindevõitlused on tuntud murdelahingute nime all. Neil päevil läks Rahvavägi üle aktsiivsele kaitsele, mitte üksnes ei kaitsnud omi positsiooni, vaid sooritas ka vasturünnakuid, manöövreid ja luureretki. Tallinna (Põhjarinne)ruumis löödi jaanuari esimestel päevadel edukalt tagasi mitmed Punaarmee rünnakud, 5. jaanuaril aga hõivas soomusrong Aegviidu raudteejaama. Tekkinud segadus sundis enamlasi viieteistkmne kilomeetri võrra tagasi tõmbuma, ning tänu sellele avanes Rahvaväel võimalus edasitungiks. Kesk-Eestis seiskasid Rahvaväe allüksused Müüsleri-Mäo-Vodja ruumis vastase pealetungi Paidele ning Aidu mõisa all rünnaku Põltsamaale. Lõunarindel peatati enamlaste edasitung Pärnu suunal ning saavutati edu Kärstna mõisa piirkonnas.
Soomusrongide tegevus ja meredessandid: Eestlaste peamiseks löögijõuks kujunesid soomusrongid, millega suutis Rahvavägi koguni domineerida. Ajal, mil soomusrongid tungisid peale piki Tallinna-Narva raudteed , teostas laevastik meredessante rannikul, ning rinde paremal tiival tungis sügavale vastase asetusse ratsavägi. 17. jaanuaril Utria rannikul maandus 1000-meheline meredessant Narva oli tagasi vallutatud ning asuti kaitsele.
Rahvaväe vastupealetung : Utria dessant ja Narva vabastamine; Tartu vabastamine; võitlused Tartu–Valga suunal, Paju lahing, Valga ja Võru vabastamine:
Rahvaväe vastupealetung: 7. jaanuaril 1919 algas Rahvaväe üldpealetung. Jõudude vahekord oli sel hetkel veel Punaarmee kasuks, kuid ülekaal oli suhteliselt väike. Tähtsamateks pealetungi suundades, eriti raudteede piirkonnas, kus eestlaste peamiseks löögijõuks kujunesid soomusrongid, suutis Rahvavägi koguni domineerida. 12. jaanuaril vabastati Rakvere ja päevakorda tõusis Narva saatus. Kuna võis karta Punaarmee tugevat vastupanu, siis tehti panus ootamatusele. 17. jaanuaril maandati Utria rannikul 1000-meheline meredessant. Selle põhijõud sulgesid Laagna mõisa juures Punaarmee taandumistee, soome vabatahtlikud suundusid aga Narva poole, vabastades linna. Tartu vabastamisel etendasid taas otsustavat osa soomusrongid. Olles sunnitud purustatud sildade tõttu Tapal peatuma, suundusid kaks soomusrongi lõunasse - Tartu peale. Soomusrongidega ühinesid Kuperjanovi partisanid. Soomusrongid jõudsid 14. jaanuari pärastlõunal Tartusse. Rahvaväe jõupingutused koondusid Valga vabastamiseks, sest Valga oli kujunenud ülimalt tähtsaks raudteesõlmeks, mille kaudu toimus kogu Nõukogude Läti varustamine, ning selle hõivamine mõjutanuks sõjasündmusi kaugel väljaspool Eesti piire . Rahvaväe peajõud liikusid soomusrongide toel piki Tartu-Valga raudteed, lüües punalätlastega lahinguid Elva, Rõngu, Puka ja Sangaste pärast. Valga kaitseks koondas punaarmee juhtkond suured jõud ning 31. jaanuaril toimus Valgast põhja pool Paju mõisa juures - kogu Vabadussõja üks verisemaid lahinguid, milles kuperjanovlased ja soomlased kaotasid langenute ja haavatutena 140 meest. Nüüdeks Punaarmee oli Eestist välja löödud, kuid Rahvavägi jätkas edasitungi.
Kevad-talvised kaitselahingud Lõunarindel: Eesti vägede edu ning selle jätkumise korral Petrogradi ja Riiat ähvardav oht sundis Punaarmee juhtkonda siinset rindelõiku tugevdama. Eesti piiridele koondati kolm armeed - Läti Punaarmee, Eesti Punaarmee ja 7. armee (Narva all) - mille käsutusse anti suur osa Punaarmee strateegilistest reservidest. Veebruari keskel Punaarmee esimene suurrünnak oli edukas- Soomusrongid pidasid vastu, kuid jalavägi ei suutnud vastase survet taluda ja taandus ning seejärel soomusrongid pidid taganema. Punaarmee alustas pealetungi Aluksne-Võru sihis. Eestlased sunniti taanduma ning punaväelased jõudsid Haanja kõrgustikuni vallutades Rõuge ja Suure Munamäe. Punaarmee lähenes Valgale. Langenute ja haavatute kõrval kaotati üha enam mehi ka haiguste ja üleväsimuse tagajärjel. Sellega kaasnes meeleolu langus. Katastroofi vältimiseks toodi rindele vägesid Narva alt ja kohalikud Kaitseliidu üksused. tänu sellele suruti märtsi lõpus vaenlane uuesti Eesti etnilise piiri taha ja hõivati Petseri. Aprilli keskel alustas Punaarmee uut suurrünnakut, keskendades tähelepanu taas Võrule- Selle vallutamisega loodeti hävitada Eesti soomusrongid, mis olid jäänud lõksu. 25. aprillil leidis aset Ruhja katastroof- Ootamatu löögi alla sattunud Eesti allüksused jätsid ruhja maha ja rindes avanes kaitseta lävi, kuid 2. diviis suutis vastupanu osutada. Eesti vastu koondatud väeosad olid verest tühjaks jooksnud. Punaarmee tähelepanu tõmbus Poola vägede pealetung ja Vilniuse langemine poolakate kätte. Olukord oli stabiliseerunud ja Eesti pind võõrvägedest uuesti puhastatud .
Rahvaväe pealetungid mais 1919: Petrograd; Pihkva; Jakobstadt: Kindral Laidoner nõudis juba varasemal ajal sõjategevuse ülekandmist Vene ja Läti pinnale, et vältida uusi sõjapurustusi Eestis ja asetada lahingutegevuse põhiraskuse naaberrahvaste (venelaste, ingerlaste, lätlaste) õlule. Rahvaväe maikuine pealtung algas Vene Põhjakorpuse löögiga Narva alt Petrogradi suunas. Põhjakorpuse juhtkond oli detsembri algul sõlminud Eesti Ajutise Valitsusega lepingu, milles lubati teha koostööd ühise vaenlase ehk enamluse vastu. Eesmärk oli jõuda välja Luuga jõeni, purustada ülepääsud ning võimaluse korral hõivata Jamburg. 13. mail alanud operatsiooni saatis suur edu. Luuga jõeni jõuti kolmandal päeval ning löögist vapustatud Punaarmee jätkas taganemist. Jõudis korpus juuni alguspäevil Petrogradi-eelsete positsioonideni. Edu peamiseks põhjuseks oli enamlaste poliitika, mis häälestas valgete suhtes soodsalt nii kohaliku tsiviilelanikkonna kui ka sundmobiliseeritutest koosnevad Punaarmee väeosad. Petrogradi kaitsvate fortide garnisonid alustasid enamlste-vastast mässu. Kasutamaks Narva all saavutatud edu, kavandas Rahvaväe juhtkond pealetungi Pihkva suunal. Eesti kommunistiku kütidiviisi ülem Leonhard Ritt teatas, et on valmis tulema üle rahvaväe poole, millele järgnesid salajased kokkusaamised. Ööl vastu 24. maid tuli Ritt koos eesliinil valves olnud rooduga üle, avades tee sissetungiks Punaarmee tagalasse. Suunati vabatahtlikud, piki raudteed arendasid pealetungi soomusrongid. Samal hommikul hõivati Irboska ning jõudsid Pihkvasse. Operatsiooni tulemusena võeti 2000 vangi, kelle hulgas domineerisid eesti punased kütid. Lisaks Pihkva kaotusele , punaarmee loobus Riiast, mis langes Saksa vägede kätte. 5. juunil jõuti Jakobstadti rajoonis Väina jõeni, kus kohtuti Poola armee eelsalkadega. Koos Läti Punaarmeega lakkas olemast Läti Nõukogude Vabariik.
Landeswehri sõda. Sõja põhjused: poliitiline olukord Lätis; Saksamaa roll; Liibavi riigipööre; Eesti–Läti suhted. Esimesed kokkupõrked, vaherahu ja Entente’i positsioon:
Sõja põhjused: Eestlased tahtsid sõdida balti-saksa Landeswehr ’i vastu, sest see oli kättemaks kõikide orjuste aastate eest. Tekkis suur hulk dessertööre, kes ei läinud koju, vaid läksid Riia alla sakslasi peksma.
Poliitiline olukord Lätis- Eesti ja Läti olid 1918. aasta lõpus usnagi sarnastes oludes, neil puudus varustus , relvad, kuid suurimaks takistuseks oli meeste puudus, keda rindele saata. Enne Saksa okupatsiooni olid moodustatud Läti kütipolgud, mida saadeti Venemaale, et nüüd sissetungida tagasi kodumaale ja vabastada baltisakslastest. Ulmanise juhitav Läti Ajutine Valitsus vajas abi ning pöördus abipalvega Saksamaa poole.
Saksamaa roll- Saksa valitsus kartis Punaarmee sissetungi Ida-Preisimaale ning otsustas selle vältimiseks luua kaitsepositsiooni Leedu ja Kuramaa pinnal. Läti ja Saksamaa huvid langesid ajutiselt kokku ning septembri lõpus sõlmiti kahepoolne leping, millega Läti kaitsmine enamlaste pealetungi vastu pandi Saksa üksustele.
Liibavi riigipööre- 16. aprillil teostasid baltisakslased Liibavis sõjaväelise riigipöörde, desarmeerides linnas paiknevad Läti üksused, võttes kontrolli alla valitsusasutused ning arreteerides Ulmanise kabineti liikmeid. Eestis tekitas riigipööre ärevust ja baltisakslaste-vastased meeleolud said uut hoogu.
Eesti-Läti suhted- Probleemiks kujunesid Eesti-Läti vahekorrad . Veebruaris sõlmitud kahepoolse kokkuleppega kohustus Eesti formeerima, varustama ja juhtima loodavaid Läti rahvusväeosi, Läti aga tõotas hüvitada kõik vastavad kulutused, andis Eesti väejuhatusele loa korraldada Läti pinnal rekvisitsioone ning soostus vaieldavate piirialade (Valga linn ja mitmed vallad) Eestile kuulumisega. Eesti oli omapoolsed kohustused täitnud - Põhja Läti brigaad sai tuleristsed mais 1919 Põhja-Läti vabastamisel, kuid Lätis seatud nukuvalitsus ei täitnud oma kohustusi.
Esimesed kokkupõrked Landeswehri sõjas: Esimesed Eesti ja Saksa vägede kokkupuuted Võnnu piirkonnas kandsid rahumeelset iseloomu, kuid 3. juunil andis kindral Laidoner direktiivi, milles nõuti Saksa vägede tagasitõmbumist lõuna poole. Eesmärgiks oli võtta oma kontrolli alla Ieriki raudteesõlm. Tehti sakslastele ultimaatum, juhul kui nad ei täida direktiivi siis käitutakse nendega kui vastastega. Esimesed sõja päevad olid edukad sakslastele ning vallutasid Võnnu linna.
Vaherahu ja Entente’i positsioon- Puhkenud relvakonflikti sekkusid Antandi esindajad, kelle vahendusel kehtestati 10. juunil relvarahu. Esialgu sakslased esitasid omapoolseid nõudmisi ning USA kaldus neid pooldama, kuid seoses Versailles’ rahulepinguga teravnesid suhted ning pigem toetati eestlasi nüüd. Kuid nüüd Kindral Goltz kasutas saadud ajapikendust, et ettevalmistada uut peatungi nii, et on tegemist Eesti ja Läti vahelise sõjaga. Selle jaoks anti Balti Landeswehr ja Saksa Rauddiviis Niedra nukuvalitsuse alluvusse ja moodustati “Läti armee.” Anti juurde raskerelvastust, laskemoona, muud varustust, teostati õhuluuret, koostati pealetungiplaane. Eesti väejuhatus koondas oma eliitüksuse valka.
Võnnu lahing (võitlused Lemsalu , Stolbeni, Ronneburgi ja Võnnu all). Võnnu vabastamine ja edasitung Riiani. Vaherahu: Võnnu lahing sai alguse 19. juunil Saksa pealetungiga. Ründaja rollis olev Rauddiviis pidas Rahvaväega lahinguid Lemsalu, Straupe ja Stalbe all. Ööl vastu 21. juunit saadeti lahingusse ka Balti Landeswehr, mis arendas pealetungi nii põhja kui kirde suunas. Saksa pealetungi suudeti aeglustada piisavalt kaua, et tuua kohale Valgas paiknevad reservid . 22. juunil leidsid Volmari ümbruses aset vihased kokkupõrked üksikute talude, teeristide ja kõrgendike pärast, kuid kumbki pool ei saavutanud otsustavat edu. Sakslased taganesid ning 23. juuni hommikul marssisid Rahvaväe üksused lahinguteta sisse sakslaste poolt maha jäetud Võnnu linna. Kuid Landeswehr’i sõda polnud läbi, jätkati ründamist taanduvate sakslaste kannul. Peaülesandeks seadis Rahvaväe juhatus Riia vallutamise. 30. juunil alanud üldpealetung tegi peagi selgeks, et sakslased suudavad osutada vägagi tõhusat vastupanu. Eestlased kandsid suuri kaotusi. 1. juuli õhtuks murti sakslaste peavastupanu-positsioonist läbi. Lisaks maavägedele ilmus kohale Eesti merejõud. Riia oli vallutatud.
Sõjategevus juulis–augustis 1919: Rahvaväe toetus Loodearmeele, Jamburgi ja Pihkva langemine; Entente’i suurpealetungi kava; Eesti–Vene suhted ja Loodepiirkonna valitsus: Landeswehri sõja lõppedes võisid Eesti sõjamehed kergemalt hingata, sest lahingutegevus oli viidud Eesti piiridest väljapoole ning pandud osalt venelaste ja lätlaste õlule. Eesti väed kasutasi ära seda olukorda, et luua välikindlustusi Narvas ja Irboska lõigul. 16. juunil Punaarmee alustas vastupealetungi, sest Põhjakorpus oli jõudmas Petrogradi lähistele. Punaväed lähenesid Eestile. Alates juuli keskpaigast asusid Rahvaväe üksused kaitsele Ingeri järvede ja Luuga jõe liinile. Eestlaste kaitse jäi püsima. Pihkva- Samal ajal muutus olukord ähvardavaks Pihkva ruumis, kuna Loodearmee põhijõud olid koondatud Petrogradi suunale, siis vajasid Pihkva all tegutsevad valgete väesalgad Rahvaväe toetust. Eestlased suutsid tõrjuda Pihkva lähistel punaarmee rünnakuid, kuid algas Punaarmee suurrünnak augusti teisel poolel. Kriitilises olukorras suunati Pihkva lala kõik reservid ja katastroofi hoiti ära, kuid enam ei tahetud võideta Venemaa pinnal, otsustas kindral Laidoner väed tagasi tõmmata. Pihkva oli kaotatud enamlastele.
Rahumõtte esiletõus: Venemaa sammud rahu suunas, Eesti valitsuse dilemma, Entente’i seisukohad, Balti riikide konverents , Pihkva läbirääkimised: Venemaa valitsus soovis alustada Eestiga rahuläbirääkimisi, seetõttu punaarmee oli passiivne ja peatas pealetungi. Esimene enamlaste rahusoov oli ilmunud juba varem. Nii kinnitati ametlikus deklaratsioonis, et Vene valgekaartlaste vastu võitlev Punaarmee ei astu üle Eesti etnilise piiri, ning saadeti laiali Eesti Punaarmee ja Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu. Jaan Poska läbi telegrammi teatas Venemaale, et ta oli valmis pidada läbirääkimisi, tehakse seda Pihkvas. Otsustati, et ei tohi uskuda enamlaste lubadusi ja kui hakatakse sõlmima rahulepingut siis seda peab tegema teiste naaberriikide läheduses ja Antaadi riikide heakskiidul. London teatas, et rahu tegemine või edasi sõdimine on Eesti rahva enda asi, millel pole kellegi muul õigus sekkuda.
Balti riikide konverents: I: 14-15. septembril toimus esimene Balti konverents, kohal olid: Soome, Läti, Leedu. Küsimuse all oli, mida teha Vene rahu ettepanekuga? Tartus, II Baltiriikide konverents: Soome, Läti ja Leedu peaministrid olid kohal. Ennem kuulati ära, mis toimus Pihkvas, arutati seda ning konverentsi lõpuks sai selgeks, et Soome jääb tulevastest rahurääkimistest kõrvale, sest neil polnud sõda nad pidasid oma sõda punaste vastu ära. Nõuti, et Venemaa loobuks plaanidest vallutada Baltimaid, loobuda kommunistliku propaganda levitamisest Baltiriikides. III Baltiriikide konverents Tartus. Kohal oli nüüd: Soome, Läti, Leedu ja Poola. Kõik arutasid omavahelise kaitsekonventsiooni sõlmimist, ühise sõjalise tegemiseks tulevikus.
Pihkva läbirääkimised: Pihkvas sai esimene kohtumine Vene ja Eesti delegatsiooni vahel. Eesti poolel oli Birk, M. Püüman (Sotsiaaldemokraat), Julius Seiamaa, Rink. Vene delegatsiooni juhtis: Leonid Krassiv (Teedeminister), Maxim Litinov (Välisministri asetäitja). Ülesandeks oli väljaselgitada enamlaste tõsisus, kuid midagit ei toimunud. Mõlemad pooled olid huvitatud rahu sõlmimisest ning kokkuleppiti, et rahu tegemine tuleb lähiajal.
Petrogradi operatsioon: Loodearmee pealetung ja Rahvaväe osalus selles:
Suvel 1919 hakkasid Antandi riigid kavandama uut enamlusevastast operatsiooni, milles tehti panus Baltikumis tegutsevatele Vene valgetele armeedele ning siinsete noorte rahvusriikide relvajõududele. Pealöögi pidi Petrogradi suunas andma Loodearmee, mille toetamine oli tehtud Rahvaväe ülesandeks. See plaan oli sobilik Eestile, sest see oli hea võimalus laiendada Eesti ja Venemaa vahelist puhvertsooni. Kuid tähtsaim argument selle vastu oli suur sõjatüdimus. Üha enam eestlasi pooldas rahulepingu sõlmimist enamlastega, leiti et kaasalöömine Vene kodusõjas ei vasta Eesti huvidele. Samuti olid majandusraskused. Samuti ei tahetud halvendada Eesti-Vene suhteid. Kui valged saavutaksid edu siis oli suur oht, et taastatakse Vene impeerium.
Loodearmee alustas pealetungi 28. septembril Jamburgi ruumist. Armeesse kuulus 40 000 meest, kelle käsutuses seisid 150 suurtükki, kaks soomusrongi, kuus tanki, kaheksa soomusautot ja hulgaliselt muud moodsat relvastust. Tänu sellele õnnestus valgetel Punaarmee kaitset läbi murda ja tungida sügavale vastase tagalasse. 21. oktoobril andis Punaarmee vastulöögi, mis sundis valgeid esialgu tagasi tõmbuma ning peagi korratult põgenema. Kuna Eesti valitsus ei soovinud demoraliseerunud ja tüüfust levitavat põgenikemassi Eestisse lasta siis sai Loodearmee 11. novembril käsu asuda kaitsele Pljussa ja Luuga jõgede joonele. Enamuset loodearmee jõudis Eestisse, neilt võeti ära relvad ja varustus ning paigutati suurtesse laagritesse Virumaa idaossa. Tüüfuse levikut välditi Eestis. Rahvaväe tegevus Petrogradi operatsiooni ajal piirdus paari kohalikku tähtsust omava pealetungiga Ingerimaal ja Pihkva ruumis. Sellest sai alguse Krasnaja Gorka operatsioon, kardeti et Loodearmee võib pöörduda Eesti vastu. Ohu ennetamiseks otsustati võtta Rahvaväe kontrolli alla Petrogradi-eelsed fordid, mille suurtükid suudaksid Kroonlinnas baseeruvat laevastiku ohjeldada . Maandus Vabadussõja suurim dessant - 2000 meest.
Bermondti avantüür: Vene Läänearmee rünnak Riiale, Eesti ja Entente’i seisukohad: Suvel 1919 hakkas saksasõbralikult meelestatud tsaariarmee polkovnik Ravel Bermondt-Avalov formeerima Jelgava ümbruskonnas Vene valgete väekoondist. Pärast Landeswehri sõda taienes see saksa vabatahtlikega, moodustades Kuramaal ja Leedus paikneva Vene Läänearmee. Nad pidid ründama Venemaad samal ajal Loodearmeega, kuid hoidudi sellest. Suhted lätlaste ja leedulastega olid halvad, sest bermondtlased röövisid ja rüüstasid. Bermondti sõjaliseks eesmärgiks oli Riia linna hõivamine, poliitiliseks sihiks oli territooriumi laiendamine Läänearmee jaoks. Laidoneri korraldusel saadeti Riiga kaks soomusrongi ning alustati väeosade koondamist Valka, et moodustada neist Kura väerind. Novembri algul alustasid Läti väeosad Briti laevastiku toetusel vastupealetungi ning tõrjusid Läänearmee Lätist välja. Seepeale andsid ka leedulased bermondtlastele mitu purustavat lööki. See tähendas Petrogradi operatsiooni läbikukkumist.
Narva kaitselahingud novembris–detsembris 1919: Purustatud Loodearmee kannul lähenes Punaarmee taas Eesti piiridele, hõivates Jamburgi ja rünnates Rahvaväge Ingeri järvede ääres ja Luuga jõel. Punaarmee eesmärgiks sai Narva vallutamine . Selleks koondati kaks armeed koos vajaliku lahingutehnikaga ning saavutati taas mitmekordne ülekaal linna kaitsjate suhtes. Rahvaväe ainsaks eeliseks olid suve jooksul hoolikalt rajatud välikindlustused. Narvas toimus tõeline positsioonisõda. Rahvavägi kaitses igat välikindlust, Punaarmee aga andis nende pihta suurtükitulelööke ning saatis jalaväge. Eestlaste kaitse jäi püsima. Nähes otserünnakute viljatust, püüdis Punaarmee detsembri keskel saavutada edu Narvast lõuna pool, lootes pääseda linna kaitsjate selja taha. Neil õnnestus ületada Narva jõgi ning läheneda ohtlikult Narva-Tallinna raudteele. Eestlastel läks korda needki läbimurded riivistada ja sissetungijad tagasi lüüa. Toimus väikene vaheaeg, kus Rahvavägi ehitas üles kaotatud positsioone. Aasta lõpuks oli Narva all kogu Vabadussõja suurim lahingutehnika kontsentratsioon. Kuid asjatult .
Tartu rahu: Vene seisukohad; Entente’i suhtumine; Balti riikide konverentsid ; Litvinovi missioon ; delegatsioonide koosseis; olulisemad probleemid: tunnustamine, riigipiirid , sõjalised garantiid; vaherahu sõlmimine; majandusküsimused; rahulepingu tingimused: Riigi majanduslik olukord kui rahva meeleolud nõudsid tungivalt sõja lõpetamist. Rahu sõlmimist pooldasid ka valitsus ja Asutav Kogu. Balti riikide konverentsid: Üritati juba II Balti riikide konverentsil arutada rahu tingimusi, kuid bermondti avantüür ja Petrogradi operatsioon segasid vahele seetõttu alles III Balti riikide konverentsil hakati asja arutama- Esinesid lahkarvamused, ainult Eesti soovis sõlmida kohesest rahu. Läti soovis enne läbirääkimisi vabastada enamlastest ka Latgale alad; Leedu polnud rahust üldse huvitatud, sest neil polnud punaarmeega rinnet . Entente’i suhtmine: Briti valitsus jättis täielikult Eesti parlamendile rahusõlmimist, vahet pole, mis otsuse Eesti võtab ei rakendata Eesti vastu sanktsioone. Delegatsioonide koosseis: Esimeheks sai Jaan Poska (Teised liikmed: Kindral Jaan Soots ). Nõukogude delegatsiooni esimeheks oli Leonid Krassin (Teede minister) teda abistas A. Joffe. Hiljem pealäbirääkijateks olid Nõukogude poolt A. Joffe ja Gukowski. Tartu rahukonverents avati 5. detsembril 1919 ja vältas 2. veebruarini 1920, mis jagunes kaheks etapiks: 1) Sõjategevuse lõpetamine ja vaherahu sõlmimine, 2) Lõpliku rahu sõlmimine. Olulisemad probleemid: Eesti ei tahtnud olla esimene maailma riik, mis tunnistab NSVL , sest kardeti, et Eestisse hakatakse suhtuma halvasti. Jõuti kompromissini, Nõukogude Venemaa tunnistas Eestit aga Eesti ei pidanud tunnistama. Teiseks oluliseks probleemiks sai piiriprobleem: Venemaa soovis Setumaa ja Peipsi saared, Narva ja Virumaa enda koosseisu. Venemaa muutus järeleandlikumaks peale Narva kaitselahingut. 31. detsembril kell 19:45 kirjutati alla vaherahuleping. Rahu konverents jätkus terve jaanuari kuu jooksul. Nüüd kandus küsimus majanduslikele küsimustele. Moskva oli valmis kui esimesele rahutegijale vastutulema ja tegema soodustusi, eestlased kasutasid võimalused maksimaalselt ära. Soodusperiood lõppes 16. jaanuaril 1920, sai teatavaks Antaatide riikide plaan lõpetama majandusliku blokaadi, peale seda lõpetati soodustuste tegemist Eestile. 2. veebruaril 00:05 sai Tartu rahuleping allakirjutatud (Jaan Poska sekretäri mälestus). Asutav kogu ratifiseeris Tartu rahulepingu 13. veebruaril, alates 30. märtsist hakkas rahuleping kehtima.
Tartu rahulepingu tingimused:

Nõukogude Venemaa tunnistas Eesti Vabariiki ja lõpetas sõja.

Kõik varasemad rahvusvahelised lepingud kaotavad oma tähtust, pandi paika Vene-Eesti piir.

Saadetakse laiali Nõukogude Eesti küti polgud, mõlemad lubasid et ei lase oma territooriumil tegutseda organisatsioonidel , mis pretendeerivad teise riigi valitsemist.

Juhul kui tulevikus tunnustatakse rahuvsvaheliselt Eesti neutraliteeti siis Nõukogude Venemaa tunnustab seda samuti.

Venemaal elavad eestlased ja Eestis elavad venelased said loa tagasi pöörduda oma kodumaale. Eestisse tuli tagasi 40 000 inimest. Vahetati välja sõjavangid ja vangistatud tsiviilisikud, Venemaalt Eestisse tuli 1000- kond inimesi ja Eestist Venemaale läks 10 000-kond vange.

Mõlemad pooled loobusid sõjakahjude hüvitamise nõudmisest ja ühtlasi Venemaa deklareeris, et Eesti ei kanna vastutust endise Vene impeeriumi välisvõlgade eest. Deklareeriti, et kõik vara, mis on Eestimaal kuulub eestlastele.

Lubati tagastada kultuurilisi ja kunstilise varasid, kuid see jäi tegemata.

Eesti sai õiguse ehitada otse raudtee Tallinnast Moskvasse (Seda ei tehtud).

Venemaale lubati, et nad saavad soodsalt Narva hüdroelektrijaama energiat (Ei ehitatud).
Eesti Vabariigi riigipiirid, haldusjaotus ja rahvastikuprobleemid
Eesti Vabariigi territooriumi kujunemisel etendsid otsustavat rolli kõigepealt Vene Ajutise Valitsuse määrus 30. märtsist 1917, mille alusel ühendati senise Eestimaa kubermanguga Liivimaa kubermangu põhjaosa; seejärel Tartu rahuleping, millega arvati Eesti koosseisu Narva koos Jaanilinnaga (Ivangorod), kolm Narva jõe idakaldal asuvat valda ja Pihkva kubermangu neli läänepoolset valda; ning lõpuks lõunapiiri täpsustamine Eesti-Läti piirikõnelustel.
Idapiir: Setumaa ja Narva, piiriprobleem Tartu rahukonverentsil: Juba 8. detsembril algasid piiri küsimuses vaidlused. Mõlemad osa pooled panid paika oma piired. Eesti arvas, et Porja laht, Ingeri järvede kuni Jamburgi linnani, Pihkva kui ka Peipsi järv peab kuuluma Eestile (Pihkva jääb Venemaale). Eesti oleks saanud suure osa Ingerimaast ja suurema osa Setumaast. Vene projekt- Piirijoones pidi algama Kundlalt, üle Väike Maarja, Peipsi järveni, Suurem osa Peipsi järvest, Virumaa koos põlevkivi kaevandustega, samuti Narva. Mõlemad pooled olid strateegiliste tugipunktide jäämisest enda poolele, alles Jaan Poska koos Venemaa läbirääkijaga jõudsid kompromissini (Strateegid polnud nõus). Eesti sai enda koosseisu Setumaa ja Narva linna, saadi tunduvalt rohkem kui etniline printsiip oleks nõudnud, saadi enda kätte ka 3 Narva linna ida kaldal olevat valda (82% vallast moodustasid vene talupojad). Piirid olid paika pandud, mindi ja märgistati ära tähtsamad kohad ning hakati ettevalmistama piiride ehitamiseks. Pandi puu poste üles, mis mädanesid, polnud võimalik igale poole panna okastraate. Vene-Eesti piirid olid viletsad. Toimus piiri täpne kaardistamine.
Lõunapiir: lepituskomisjon, Eesti–Läti lepingud 1919, Tallentsi otsused, jätkuvad vaidlused (Liivi laht, Ruhnu, Laura), Eesti–Läti konverents sügisel 1923:
Moodustati Eesti ja Läti poolt komisjon (10 inimest). Komisjon ei jõudnud tulemusteni. Puudus üksmeel. Peamised vastuolud olid Valga linnaga. Mõlemad tahtsid endale saada Liivi lahe aleviku, ööbiku valda, Valga linna ümbruse vallad (Paju, Sooru vallad), Vastse Laitsma vald. Tulemuseks selgitati välja vaidluskohad. Uuesti hakati kõnelema piiridest vabadussõja ajal. Kirjutati alla kokkuleppele, mis käsitles Läti väeosade loomist Eesti koosseisus. Eestlased sokutasid sinna lisa punkti, mis käsitles tulevast piirijoont- Valga linn pidi minema Eestile. Läti pidi nõustuma, sest nende olukord oli halb.
Maakonnad: uued maakonnad, hilisemad muudatused: Maakondi oli Eestis kuni Vabadussõja lõpuni üheksa: Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa , Tartumaa ja Võrumaa. 1920. aastal lisandusid neile Petserimaa ja Valgamaa. Petseri maakonna põhiosaks kujunes Setumaa, millega liideti mõned venelaste asulad. Valga maakond moodustati peamiselt varem Viljandi, Tartu ja Võru maakonda kuulunud valdadest. 1920.-30. aastatel muudeti maakondade piire korduvalt, kuid maakondade üldarv jäi muutumatuks.
Vallad: sõjaga kaasnenud muutused, Petserimaa vallareform 1922, hinnangud valdade elujõule, vallareform 1939: 20. sajandi alguseks oli Eesti Vabariigi territooriumil 366 valda (v. a Petserimaa, Valgamaa ja Narva-tagused alad). 1920. aastal otsustati luua Narva jõe taga kolm uut valda: Naroova (Narva), Kose (Piiri) ja Skarjatina (Raja). Seoses Petseri maakonna loomisega lisandus neli suurt valda, mis kaks aastat hiljem tükeldati nii, et moodustus üksteist valda: Irboska (Linnuse), Järvesuu, Kulje (Kalda), Laura (Lõuna), Mikitamäe (Mäe), Obinitsa (Meremäe), Pankjavitsa (Roodva), Petseri, Satserinna (Saatse), Senno ja Vilo.
Valdade ühendamised, lahutamised, ümbernimetamised ja piirimuutused toimusid läbi kogu omariiklusaja. Üldtendentsiks oli valdade arvu aeglane vähenemine - Kui 1921. aastal oli Eestis 387 valda siis 1938. aastal oli 365. Põhjuseks oli valdade väiksus, mis tegi vallavalitsuste ees seisvate probleemide lahendamise ebaefektiivseks. Alla 1000 elanikuga vallad olid elujõuetud (1922. aastal oli 66).
1939. aastal viidi valitsuse korralduste alusel ja administratiivseid vahendeid kasutades ellu kogu hõlmav vallareform. Selle tulemusel likvideeriti kõik senised 365 valda ning asutati nende asemel 248 uut, mis üldreeglina olid senistest suuremad ja elujõulisemad. Uute valdade keskmine elanike arvuks kujunes 3004. Valla rahvaarvu alampiiriks määrati 1500 inimest.
Linnad ja alevid: linnade arvu kasv, alevite teke ja kadumine, uued linnad: Linnu oli Eestis kuni 1920. aastani kümme: Haapsalu, Kuressaare, Paide, Paldiski, Pärnu, Rakvere, Tallinn, Tartu, Viljandi ja Võru. Vabadussõja lõppedes lisandusid Narva, Petseri ja Valga.
Linnade kõrvale tekkis veel üks linnalise asula tüüp ehk alev . Selle staatuse pälvisid tavapärastest küladest suuremad asulad, mis olid kujunenud raudteesõlmede ja tehaste ümber või kasvanud välja senistest kihelkonnakeskustest. Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 1917. aasta suvel vastuvõetud aleviseaduse alusel said aleviks: Jõhvi, Narva-Jõesuu, Nõmme, Tapa ja Türi. 1919. aastal lisandusid neile Jõgeva, Kilingi -Nõmme ja Otepää, 1920. aastal Antsla, Kunda, Kärdla, Mõisaküla, Põltsamaa ja Võõpsu. Kokku anti Eestis alevi staatus 22 suuremale keskusele. Alevite eluiga ei osutunud kuigi pikaks. 1926. aastal anti linnaõigused alevitele nagu Nõmme, Põltsamaa, Tapa, Tõrva ja Türi. 1934. aastal ühendati Narva-Jõesuu alev Narva linnaga. Lõplikult likvideeriti alevid 1938. aasta linnaseadusega. 15’st tolleks ajaks säilinud alevist 14 muudeti linnadeks. Linnade koguarv tõusis 13’lt 33’le.
Rahvastikuprobleemid: rahvaloendused; elanike arv ja iive, rändesaldo, suremus, sündimuse langus (põhjused, tagajärjed, väljapääsu otsingud); linnastumine; rahvuslik koosseis:
Rahvaloendused: 1920- 1 060 000, 1922- 1 107 059, 1928- 1 116 553, 1934- 1 126 413, 1938- 1 133 940.
Iive: Euroopa riikide seas oli Eesti loomuliku iibe poolest viimaste hulgas. Loomulik iive oli suhteliselt kõrge vahetult Vabadussõjale järgnenud aastatel, kuid langes kümnendi teisel poolel pidevalt, jõudes 1929. aastal ajutiselt miinustesse. Põhjused: 1) Kõrge suremus, 2) Laste vähesus perekondades.
Rändesaldo: Vabadussõjale vahetult järgnenud aastate jooksul kasvas Eesti rahvastik osaliselt tänu positiivsele rändesaldole, mille põhjustas Venemaal elanud eestlaste tagasipöördumine kodumaale. See sai teoks Tartu rahulepinguga sätestatud optsiooni tulemusena. 1924. aastal muutus rändesaldo negatiivseks, suures miinuses 1925-1927, neil aastatel ületas väljaränne sisserännet märgatavalt. Väljarände peamiseks põhjuseks olid parema elu otsingud, mis viisid suure hulga eestlasi kodumaalt kaugele. Reisiti Austraaliasse ja Brasiiliasse. 1939- Baltisakslaste ümberasumine Saksamaale Hitleri kutsel .
Linnastumine: Järk-järgult toimus linnastumine. 1922. aasta rahvaloenduse andmeil elas linnades ja alevites veidi üle 300 000 inimese, 1940. aatal aga juba üle 370 000. Seega kasvas linnaelanike arv 18 aastaga umbes 23% võrra. 1922- 27,9%, 1934- 31,4% ja 1940- 33,2% linnaelanikud.
Elanikkonna rahvuslik koosseis: Eesti rahvuslik koosseis oli homogeenne . Rahvaloenduste andmeil moodustasid eestlased 1922. aastal 87,7% ja 1934. aastal koguni 88,2% rahvastikust. 1934. aastal leidus Eestis ligikaudselt 134 000 muulast. Suurimateks vähemusrahvusteks olid venelased, sakslased, rootslased , lätlased ja juudid . Eestis elas lisaks 45 rahvuse esindajaid: tatarlasi, hiinlasi, jaapanlasi, brasiillasi, türklasi jne.
Majandusareng 1918–40
Majandusolukord Vabadussõja ajal: tööstus, põllumajandus ja toitlusolud, rahandus : Eesti majandus oli maailmasõjast ja revolutsioonist täielikult ruineeritud. Sõja aastail hävisid mitmed suured tööstusettevõtted, paljud aga evakueeriti Venemaale. Samal ajal sai alguse terav kütteainete kriis ja üha süvenev puudus kõikvõimalikest tööstuskaupadest.
Väliskaubandus oli täielik riiklik monopol , teised said kaubelda ainult riigiloal. Kehtis range sissevedamispiir. Piirati luksusesemete kogust. 1919. aastal rajati aktsiaselts Revalis (Jaak Poska, Köstner)- Omal ajal kirjutati palju halba aktsiaseltsi kohta. Revalise tõttu saabus Eestise kaupu, mida polnud vaja (Kauplesid ameeriklastega, kes müüsid neile sõjaväe baasist asju), osteti näiteks kuivatatud kartuleid. Ilma Revaliseta olnuks Eesti majandus peale Vabadussõja mitte tulnud toime.
Tööstus: Sõja puhkedes jäeti seisma Saksa riikidele kuulunud tööstusettevõtted. 1915. aastal lasti õhku tselluloosi vabrik Pärnus (Saksa dissantväe poolt). Lasti õhku Wildemari nahavabriku. Tallinna suured laevatehased tühjendati resurssidest ja kütustest. Kaubandusministeerium jagas ettevõtetele riiklike tellimusi, andi vajalikku kütust, toorainet, raha ja tööjõudu suunati. 1916. aastal oli 5000 tehasetöölist, Vabadussõja ajal oli neid 9600. Suur osa väljaõppinud tööstustöölistest olid lahkunud või läinud maale elama otsides paremaid elamistingimusi. Vene turg oli enamasti suletud. Puudus raha tööstuse edendamiseks ja arendamiseks . Investeerimine Eestisse puudus, see oli tundmatu.
Põllumajandus: Põllumajanduses tekitas meeste mobiliseerimine ja hobuse rekvireerimine tööjõupuuduse, millest tulenevalt vähenes haritav põllupind ja langes saagikus. Peamiseks majandusharuks jäi põllumajandus.
Toitlusolukord on kõige tähtsamal kohal, peab toitma esialgu oma rahva ja siis saab alles toitu eksportida. Ministrina tõusis Jaak Raamat (Toitlusministeerium). Arvele tuli võtta kõik toiduainete varud, teha prognoosid, mida on vaja rahva toitlustamiseks. Vajatakse 400 tonni teravilja. Lihatoodete osas olukord polnud parem, arvestati, et oleks vaja 5000 tonni erinevat lihatooteid, kuid saadaval oli ainult pool sellest. Keelustati toidu väljavedamist riigist. Oli sisseseatud kaardi süsteem, toidujagamiseks rahvale (200g leiba inimesele, hiljem vähendati seda 150g leivaks). Kuulutati teravilja vabatahtlik annetamine (Oodatust tuli 1/1000 annetusest). Kuulutati välja teravilja rekvisitsioon, teravilja ülejääk tuli anda riigile teatud tasu eest (Väike tasu). Keelustati ära vaba kauplemine toitainetega. Kuulutati välja taaskord teravilja rekvisitsioon, seekord võeti ära seemnevilja, mis tähendas, et polnud enam mida istutada . Veebruaris saabus Inglismaalt laev toitainetega, pärast seda igakuiselt saabus laev. Täisväärtusliku leiba anti piisavas koguses sõjaväele. Linnas toiduvormid olid väikesed. Toidukaupu osteti sisse Suurbritanniast. ARA= Ameerika Abi Administratsioon - I MS ajal kannatanud Euroopa riikide abistamiseks . Seati Eesti linnadesse toitlustuspunktid, abivajavate laste toitulustamiseks.
Rahandus: Kõige raskemas olukorras oli Eesti rahandus, seda pole kunagi varem olnud olemas. Polnud olemas rahandus spetsialiste. Puudusid igasugused kogemused ja teoreetilised teadmised. Eesti esimene rahandusminister- Juhan Kukk- Õppis Riia polütehnikas, kaubandusäri haridus. Rahaministrina pidi ülesehitama Eesti rahandust nullist. Sakslased olid enne lahkumist sularaha varud Eestist väljavedanud Leetu. Füüsiliselt rahatähti polnud olemas. Saadi paarkümmend tuhat idamarka, toitlustusministeerium sai paar tuhat idamarka. Pöörduti kaaskodanikke poole, et nad annetaksid raha- Koguti 500 000 idamarka (Annetajad: Eduard Schalbe, Simsuart). Kõik saadud raha maksus Juhan Kukke portfeli. Otsustati korraldada riiklik siselaen, arvati, et rahva käes on piisavalt palju paberraha. Ostes 100 markalise obligatsiooni, maksid 95 marka ning saadi tagasi 100 marka hiljem. Kuid rahvas eelistas säilitada raha enda kodus. 1918. aastal kuulutati välja raha Eesti mark, mis koosnes 100 pennist ning väärtus oli sama kui Soomes. Tegelikult esimene Eesti markade partii valmis hiljem (Trükiti Tallinnas 1 mark, Soomes 3-4 margaseid), üleminek toimus 1919. aastal kevadel. Sel ajal Eestis olid käibel erinevad valuutad: idamark, idarubla, tsaariaegsed rublad, veebruarirevolutsiooni järgsed duumarublad, gerenskirublad (Vene ajutise valitsuse ministri järgi), soome mark. Iga Eesti mark sisaldab 0,2g kulda, kuid tegleikult Eesti valitsusel puudusid kullavarud.
Maareform: põhjused; esimesed sammud: Maareformi vajadus oli tekkinud, sest enamus maast kuulus baltisakslastele ning 2/3 rahvastikust olid maata inimesed, kes kaotasid oma maa Saksa okupatsiooni ajal. Oli tarvis likvideerida mõisamajandus, et vähendada baltisakslaste võimu:

Kehtestati kohalik omavalitsus ehk vallavalitsus , mis kontrollis kogu mõisamajandust. Mõisnik ei võinud tegutseda mõisaga omavoliliselt, ta ei võinud müüa, pantida, kinkida , üleanda kellegile, need sammud pidi heakskiitma vallavalitsus.

Mõisamaade ja mõisaloomade, tehnika müük oli vallavalitsuse kontrolli all.

Hakati ülevõtma baltisakslaste mõisasi, millel puudus peremees .
Maaseadus – ettevalmistamine, väitlused, vastuvõtmine, põhijooned:
1919. aasta kevadel hakati ettevalmistama maareformi. Asutava kogu peamiseks ülesandeks oli maaseaduse koostamine. Maareform ei tohi juhtuda ühe hoobiga, vaid peab olema pikk protsess, mis võtab aastaid aegu. Küsimus: Milliseid maid tuleb riigistada? Kas kõikide mõisamaid, mis kuuluvad ka eestlastele. Kas tuleb riigistada kõik talumaad ära? Riigistada mõisahooned, loomad, tööriistad. Mida riigistatud maadega tuleb teha? 9 hääletas vastu, 63 hääletas poolt (~ 120 liiget oli), mõned liikmed jäid erapooletuteks. Riigistamisele kuulus kogu mõisamaa, sõltumata, kas nad kuulusid baltisakslastele või eestlastele. Kirikumõisad jäid osaliselt püsima. Talusid keegi ei puutunud. Kokkuriigistati 2,4 miljonit hektarit. Asundustalu suurus on 16,4 hektorit (Ostutalud olid üle 30, 50, 100 hektari). Asundustalud anti rendile, ei müüdud päriseks. Maareformi läbiviimiseks kaasati kohalikud omavalitsused. Need, kes soovisid saada maad pidid esitama oma tahtmise vallakogule. Esimesed, kes said maad olid I MS väljapaistnud sõjaväelased (2000 meest said tasuta maavaldused riigipoolt). II järjekorras olid Vabadussõjas invaliidistunud mehed ja langenud meeste pered. III järgulised, teised maa soovijad.
Maaseaduse täiendamine – maa päriseks ostmine, tasude maksmine , popsiseadus, uusasundustegevus; maareformi elluviimine ja selle tagajärjed:
Kõik asundustalud olid antud põlisrendile, kuid see ei vastanud asunike taotlustele ning nende survel võttis Riigikogu 1925. aastal vastu “Riigimaade põliseks tarvitamiseks ja omanduseks andmise seaduse.” Seadus lubas maad erastada ning nägi ette nii uute asundustalude kui ka endiste renditalude päriseksostmise järk järgult 60 aasta jooksul. Riigikogu otsustas 1926. aastal endistele maaomanikele maksta tasu maa eest, mis ei vastanud maa hinnaga, maad oli võõrandatud väärtuses 100 miljonit krooni, kuid taheti maksta ainult 17 miljonit krooni. Riigikogu ei söandanud panna seaduseelnõu rahvahääletusele, kartes selle läbikukkumist.
Majandusbuum: idaorientatsioon, tööstuse arendamine, kaubandus, krediidipoliitika:
Vabadussõjale järgnes kiire majanduslik tõus. Selle peamiseks eeldusteks olid maailmaturul valitsev soodne konjunktuur ning Eesti ärimeeste ja ettevõtjate seas laialt levinud lootus taastada varasem idaorientatsioon ja tihedad majandussidemed Venemaaga ehk idaorientatsioon. Kaubanduse arengut soodustas Vene transiit - 1922. aastal läbis Eestit 350 000 tonni Vene import - ja eksportkaupu.
Tööstuse arendamine- Vene riiklikud tellimused elustasid Eesti metalli- ja paberitööstuse. Siin toodetud paberist läks 90% Vene turule. Nõukogude valitsusega sõlmitud leping vedurite kapitaalremondiks tõotas siinsetele masinatehastele tööd kümmekonnaks aastaks. Tööstusorientatsiooni peamisteks eeldusteks olid hiigeltehaste ja kvalifitseeritud tööjõu olemasolu. A. M. Luther eksportis koguni 85% oma toodangust. Soomes, Rootsis ja Saksamaal avanes soodne turg puuvillastele ja villastele kangastele. USA trükitööstus tarbis Eesti paberivabrikutest tulevat rotatsioonipaberit. Mitmed masinatehased hakkasid valmistama põllutööriistu ja igapäevaelus vajalikke metallikaupu siseturu vajaduste rahuldamiseks. Sama sihiga töötasid paljud uued kerge-, kütuse- ja toiduainetetööstuse ettevõtted ( jalatsi - ja rõivatehased, põlevkivikaevandused, turbaväljad ja metsalangid; tapamajad, meiereid ja kompvekivabrikud jne). 1920-1924 asutati 1100 uut tööstusettevõtet, suurettevõtete arv kahekordistus, tööliste arv kasvas 10 000’lt 33 000’le. Arengu tagamiseks mahutati tööstusesse 4,5 miljardit marka.
Kaubanduse arendamine- Kaubanduse arengu eelduseks oli limiidisüsteemi arendamine vabakaubanduse põhimõtetega ning suur nõudlus kõikvõimalike kaupade järele nii välis- kui siseturul. Odavaprotsendilist pangalaenu kasutades osteti laod kaupu täis, et need hindade tõustes realiseerida, tasudes seejuures pankadele inflatsiooni tõttu tunduvalt vähem tegelikust laenust. Saksamaal toimus 1923. aastal hüperinflatsioon. Probleemiks kujunes mitmesuguste importkaupade massiline sissevool Eestisse, mistõttu sisseveo väärtus hakkas oluliselt ületama ekspordi väärtust.
Krediidipoliitika- Seoses Tartu rahulepinguga Eesti sai Venemaalt 15 miljon kuldrubla, millel lisandus 24 miljon kuldrubla väärtuses aktsiaid ja väärtpabereid Eestis. Kuni 12 miljon kuld rubla väärtuses tõid tagasi tagasipöördunud eestlased. Illegaalne kauplemine- Venemaalt läbi Eesti palju kunstesemeid, kalliskive jne. Lääne-Euroopa ei tahtnud vastuvõtta enamlaste kulda ehk eetika ei lubanud verist kulda vastu võtta. Abiks tuli väike Eesti, mis pani liikuma kullavood läbi Eesti panga asutused (Puhtaks pesti) ja edasi läände toimetati. Kasutati Eesti erapanku (Mihkel Punga pangakontot, Harjupank). Eestis oli väljaõpetatud tööliskaader, soodne asukoht, tühine Venemaa turg ja Eesti siseturg ja Lääne turg, mis vajas kõikvõimalikku kaupu.
1923/24. aasta majanduskriis – põhjused ja tagajärjed: Lokaalne majanduskriis , mis tulenes ainult Eesti oludest. Sai alguse finantssektorist. Pangalaene oli antud tohutus ulatuses ning nende abil olid käivitatud tööstusettevõted ja kõik muu. Eesti pank oli andnud laenudena 7 miljardit marka, millest 5 miljardit läks tööstusele, 1 miljard kaubandusele , 600 miljonit rahandussektorile ja 300 miljonit põllumajandusele. Lisaks Eesti pangale tegutses 20 erinevat panka ja ühiskonna panka, mis olid tagasihoidlikud ja võtsid ise Eesti pangalt laenu. Ainsaks põhjuseks polnud finantssektori vead. Puudus täielik majanduspoliitika. Eestis tehti tohutu hulk ühelaadseid ettevõtteid (Kui üks asutas saapavabriku ja sai rikaks siis teised asutasid oma saapavabrikud, kuid seda rohkem tooteid ja väiksem vajadus seda vähem makstakse toodete eest). Vähendati tootmiskulusi, vähendati palka, toodangu hinda vähendati ja läksid pankroti. Valitsus ei teinud midagi väliskaubanduse bilantsi jaoks, polnud piiranguid ja tollimaksud puudusid. Teravilja tuli osta välismaalt sisse kuna ei panustatud palju teravilja toodangule. Nõukogude Venemaa majandussidemete arendamine. Peale seda kui Eesti hakkas tagakiusama enamlasi siis Moskva hakkas kasutama majandust Eesti riigi vastu. Tühistati masinatehastega remont lepingut. Ei saadud enam tooteid vedada Venemaale. Lõppes verise kulla pesemine Eesti pankades. Valitsus pidi minema täiendava rahatähtede trükile, mark langes. UMP- Uus majandus poliitika (Võitles VAMP’iga, Vana majanduspoliitikaga).
Uus majanduspoliitika: kriisi ületamine, majanduse reguleerimine, lääneorientatsioon, põllumajanduse tähtsuse suurendamine , raha- ja pangareform, integreerumine Euroopasse:

aasta detsembris valitsusvahetus. Uues valitsuses kutsuti rahandusministriks Leo Sepp . Hakkas viima ellu uut majanduspoliitikat:

Tuli vabaneda Venemaaga majandussidemetest.

Hakati rohkem eelistama põllumajandust kui tööstust. Alles 1930ndate aastate alguses sai aru, et põllumajanduse orientatsiooniga oli liiale mindud. Valitsus pööras suurt tähelepanu põllumajanduse oskustele ja haridusele, rajati põllumajanduse koole , et koolitada inimesi. Loodi ametikohti, kes käisid põllumehi nõustamas ja abistamas. Rajati kulliühistud, tõuloomade aretamiseks.

Tööstust arendati, seadi kindlad kriteeriumid, toetati neid ettevõtteid, kes kasutasid kodumaist kütust.

Oli tarvis reguleerida suhteid Balti-saksa mõisnikutega.
Lääneorientatsioon: Eestist olid huvitatud rootslased, inglased, sakslased, prantslased ja belglased - Tulid rajasid oma ettevõtteid ja investeerisid. Kirjutati alla kaubanduslepingutele Suurbritannia ja USA’ga.
Raha ja pangareform- Tarvis suurendada Eesti valuuta ja kullavarusi, selle jaoks on vaja võtta välislaenu. Britid olid valmis laenu andma aga sel juhul kui rahvaste liit asuks garanteerima seda. Inglise pangast saadi välislaen 1,35 miljonit naela . Kroon seoti Rootsi krooniga , määrati kindel kullakate 0,403g kulda vastas ühele Eesti kroonile. Eesti pank muudeti klassikaliseks riigi pangaks, mis hakkas tegelema raha ringvoolu üldise korraldamisega ning loobus kommertsfunktsioonidest. Asutati kolmas riiklik pank (Eesti pank, Maa pank) “Pika laenu pank”, mis võttis üle Eesti panga vanad laenud ja pidi hoolitsema nende sissenõudmiste eest.
Hakati tegelema kõige muuga peale põllumajanduse. Inimeste sissetulekud suurenesid, riigi eelarve kasvas, väliskaubandus bilanss ja makse bilanss olid tasakaalustatud, majandus oli ümber orienteerutud ida suunast läände, uueks majanduspoliitika tulemuseks Eesti oli tõestanud, et suudab majanduslikult püsima jääda ja hakkama saada.
Ülemaailmne majanduskriis: hinnalangus, väljaveo vähenemine, tootmise piiramine: kriis põllumajanduses, tööstuses, kaubanduses, rahanduses:

aasta Suur depressioon jõudis Eestisse. Eestil oli võimatu vältida seda kriisi. Esmalt see tabas Eesti põllumajandust, saaduste hind välismaal langes. Suurendati esialgu põllusaaduste eksporti, siis hakati tõstma tollimakse ja nüüd hakati vähendama väljavedu. Kodumaale jäi rohkem põllumajandussaadusi, langesid kodumaal saaduste hinnad. Põllumajanduse kogutoodangu väärtus kriisi ajal 45% võrra. Polnud võimalik osta väetist, sisseosta uusi tõugi. Taludes algasid oksionid, müüdi maha osa maast, tehnikast, kariloomadest- 7000 talu läks oksnionile. Tööstustes koha peal ei suudetud müüa oma toodetest, oli vaja vähendata tootmist, vähendada palka, vallandada töölisi ja tööpäevade arvu ning läksid pankroti. Töötute arv suurenes. Kaubanduses jätkus väliskaupade sissevedu. Väljavedu pidurdus, sest ei võetud samas koguses kaupu vastu. Pankroti läksid suured firmad ja väikesed pere poed . Riigi makse bilanss läksd negatiivseks kulud olid suuremad kui tulud. 1933 aasta eelarve (1932 koostatud)- 83 miljonit krooni, raha laekus sinna 66 miljonit. Määrati kindlaks kui palju kroone võib välismaale kaasavõtta.
Tööpuuduse kasv, elatustaseme langus: Töötute arv enne kriisi oli 3000 siis 1932. aastaks tõusis töötute arv 30 000’ni. Enneolematu tööpuudus ähvardas sotsiaalsete vapustustega, seda enam, et illegaalne kommunistlik liikumine püüdis allutada töötuid oma kontrollile. Toidu ja tarbeesemete hinnad langesid kiiremini (Põllusaadused 60%) kui palgad (25%).
Võitlus kriisiga :

Abielu paaride seadus- Kaks abielu abikaasat ei saanud olla korralikult riigi omavalitsuse või vallavalitsuses.

Riik püüdis toetada põllumehi, hakati ostma kokku teravilja makstes põllumeestele kõrgema hinna kui maailma turul. Alates 1932. aastast ei olnud vaja osta teravilja välismaalt.

Hakati maksma eksportpreemiat, kes vaatamata kriisile suutsid turustada välismaale.

Rahanduses kehtestati valuuta väljaveo piirangud (Välisvaluuta suhtes ja hiljem Eesti raha suhtes).

Seati piir kui palju Eesti reisija võis kroone kaasa võtta.

Töötutele hakati korraldama hädaabitöid - suuremahulisi mehhaniseerimata töid raudteede, maanteede, lennuväljade rajamiseks. Keskmine päevapalk oli vaid 1 kroon.

Rakendati ranget kokkuhoiupoliitikat nii riigi- kui omavalitsusasutustes- Vähendasid koosseise ja kärpisid töötajate palku.

Tööstuse elustamiseks suunati ettevõtetesse riiklikke tellimusi.
Krooni devalveerimine: Suurbritannia oli loobunud kullast valuutal ning naela väärtus langes 1/3. Selle otsuse järgi langes Eesti kroonide väärtus. Eesti pank sai 7 miljon krooni kahjumit. Eesti polnud piisavalt arenenud ja ei teadud, et kullast loobumine valuutast leevendab olukorda. Mais 1933 tuli võimule Jaan Tõnisson riigivanemana, kelle valitsus koosnes rahvuslikust erakonnast. Eesti kroon eemaldas kulla ning väärtus langes 35% võrra, et ta vastaks Rootsi krooni väärtusele.
Majanduslik rahvuslus: majandusliku rahvusluse tunnused, riigi sekkumise süvenemine, riiklikud aktsiaseltsid, põllumajanduse subsideerimine, plaanimajanduse elemendid, industrialiseerimine, elatustaseme allasurumine.
1934-1939- Autoritaarne ajajärk, loobutud oli demokraatiast. Ulatuslikud muudatused leidsid ka majanduspoliitikas. Seda perioodi on nimetatud majanduslikuks natsionalismiks (rahvusluseks). 5 olulist tunnusjoont:

Valitsuse jõuline sekkumine majandusse

Võimalikult vähene sõltuvus välismaalt (Toime tullakse enda resurssidega)

Protektsionism- Oma riigi ettevõtete kaitsmine väliskonkurentsi eest

Kapitali natsionaliseerimine- Väliskapitali kõrvaletõrjumine ja omamaise kapitali eelistamine

Industrialiseerimine. Turumajanduse regulatsioon on ebapiisav. Valitsus peab ise suunama, kujundama majandust. Hakati maksma maailmaturu hinnast kõrgemat hinda põllusaadustele. Põllumajandus muutus riigimonopoliks. Lõpetati teravilja impordiks. Ilma hindate komissaarita polnud lubatud tõsta hinda kaupadel. Säilisid ekspordi preemiad talunikele, kes vedasid välja oma saadusi.
Suurenes majandusministeeriumi osa majanduse juhtimises. Riigieelarve seati kokku majandusministeeriumis. Majandusminister sai õiguse kontrollida eraettevõtete majandustegevust, nõudes nende maksuraamatut. Pandi tööle: Eesti munaeksport , liha eksport - Riik ostis tooteid ja ise eksportis välismaale. REF- Rahanduse eelarve fond, krediteeriti kõiki uusi riigi ettevõtmisi. Kehtnas rajati tselluloosi tehas. Aktsiat jagati majandusministeeriumi töökohtade vahel, saadi enda käsutusse hulgaaktsiaid, kui vallandati siis aktsiad jäid ministeeriumile. Riigi ja kodanike sissetulekud suurenesid, elatustase suurenes. Põllumajanduse toodangu väärtus moodustas jätkuvalt ainult 91% kriisi eelsest. 1938. aastal põllumajanduse osakaal langes 50%’ile, sest tööstuse osakaal tõusis. Välisbilanss ja makse bilanss saadi kontrolli alla. Miks tõusis majandust taas? 1) Vaba maailmaturg, mis vajas tooteid. 2) Kulla eemaldamine kroonidelt. 3) Valitsuse teadlik majanduse reguleerimine ja läbiviimine.
Sisepoliitika 1918–39
Maanõukogu ja Ajutise valitsuse tegevus 1918–19:Teade Saksa vägede edasitungist tekitas Eestis ärevust. Maa okupeerimine ja Saksamaaga liidendamine oli muutumas tõsiasjaks. Vältimaks halvimat, moodustati 19. veebruaril 1918 erakorraliste volitustega Päästekomitee, kuhu kuulusid Päts, Konik, Vilms. 24. veebruaril kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Eestimaa Päästekomitee moodustas 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga.
Ajutise Valitsuse tegevus 1918-19: Valitsuses olid esindatud kodanlikud parteid, Tööerakond ja ESDTP (Ast, Rei), seega oli tegu koalitsioonivalitsusega. 1918. aasta veebruaris jõudsid Tallinnasse Saksa väeüksused, keelustati ära Eesti partei tegevus ja ei tunnistatud Eesti iseseisvust. Esimene Ajutine Valitsus läks põranda alla ja K. Päts viibis Saksamaa alistumiseni vangilaagris. Ajutine Valitsus pani aluse Eesti riikluse ülesehitamisele. 11. novembril 1918 kogunes Ajutine Valitsus oma esimesele koosolekule. Korrigeeriti valitsuse koosseisu, sest oli vaja kaasata kõiki kodanlike parteid kui ka tööerakondi, kuid see oli problemaatiline. ESDTP’le oli valitsuskoalitsioon kodanlike parteidega problemaatiline, kuid siiski nõustusid pakkumisega. Kuulutati Asutava Kogu valimised, kehtestati 8-tunniline tööpäev.
Maanõukogu tegevus 1918-19: 20. novembril taaskogunes Maanõukogu ja 27. novembril valiti valitsuse uus koosseis. Ühtlasi otsustas Maanõukogu tegevuse lõpetada, jättes Eesti tuleviku Asutava Kogu hooleks. Kindlaks määrati Asutava Kogu valimistähtaeg 1.-3. veebruar 1919. Kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni koondus kogu võimutäius Ajutise Valitsuse kätte, sest Maanõukogu 24. ja 27. novembri seadused tagasi valitsusele erakorralised volitused . Nii läks seadusandlik kui ka täidesaatev võim valitsuse pädevusse, Maanõukogu loobus valitsuse tegevuse järelvalvest. Valitsus kasutas aadud volitusi agaralt, andes seadusi ja seades ametisse erakorralise võimuga ametnikke, eeskätt maakonnakomissare. Selline valitsemispraktika Vabadussõja oludes tekitas ärevust. Kohaliku omavalitsust piirasid sõjaväelased, kes sekkusid kohalike omavalitsusse ja panid kehtima oma sundmääruseid. Eriti seetõttu otsustas Maanõukogu raske rindeolukorra tõttu Asutava Kogu valimised edasi lükata. Kutsuti kokku Maanõukogu erakorraline istungjärk. Istungitel kritiseeriti valitsusametnike omavoli, sõjaväelaste sekkumist tsiviilellu, omavalitsuste õiguste piramist ja liiga karmi karistuspoliitikat ning nõuti valitsuse õiguste kärpimist, maakonnakomissaride ameti kaotamist, sõjaväevõimude tegevusvaldkonna täpsustamist ja sõjaväljakohtute määruse muutmist . Ajutine Asutav Kogu esitas tagasiastumisavalduse. Toimus usaldushääletus, millega saavutas valitsus enamuse ja sai õiguse jätkata.
Asutava kogu valimised, muutused erakondlikul maastikul (Eesti maarahva liit, Eesti rahvaerakond , Kristlik rahvaerakond, Saksa partei Eestimaal), valimistulemused: Moodustati valimise peakomitee. Jagati Eesti ringkondadeks, igas maakonnas ja linnas 1 valimispunkt. Pandi kirja valimise nimekirjad. Valimisõigus kuulub kõigile Eesti kodanikele, kes on 21-aastased või vanemad. Eesti Vabariigi kodanik pidi vastama 3 tunnusele: 1) Elama Eesti Vabariigi territooriumil. 2) Peab, olema kuulunud vene kodakondsusesse enne 24. veebruarit. 3) Peab olema pärit Eesti Vabariigist. Valimisõigust võis piirata vaimuhaigetel ja teatul kriminaalkaristuste sooritanud isikutel. Sai hääletada konkreetse erakonna eest, parlamenti pääses kõige lähim nimekirjast. Valimistel osales kümme parteid vői rühma. Peamised erakonnad või parteid olid:
1) Eesti maarahva liit- Konstantin Pätsi juhitud partei. EML
tegevuses osalesid: Kristjan Arro, Konstantin Päts, Jaan Hünerson, Jaan Raamot, Jüri Uluots ja Otto Tief . Kesk- ja jõukam osa talurahvast ja osa linnakodanlusest. Parempoolne partei. EESMÄRK: Võitlema kommunistide ja nõukogude võimu taaskehtestamise vastu, igati toetama Eesti Ajutist Valitsust, andama sõjamehi, vilja ja raha. Maata põllumeestele pidi riik andma kroonu või rüütelkonnamaid kas põlisrendile või müüma eraomandiks. Toetus ennekõike pärispõllumeestele.
2) Eesti Rahvaerakond- Jaan Tõnissoni juhitud partei, oli loodud juba 1905. aastal Eesti Rahvameelse Eduerakonna nime all. Taunisid rahvuslust ja sotsialistlikut õpetust. Rõhutasid, et on vaja demokraatiat, sotsiaalset õiglust ja liberaalset majandus poliitikat, haritlasi, linnakodanlust ja teatud osa talupoegi - rahvuslik liberaalne partei. EESMÄRK: Inimese õigus tööle ja maale. Mõisamaad tasuta võõrandada, maade andmine kas põlisrendiks või eraomandiks tasu eest. Kellelgi pole õigus omandada rohkem kui ühte talukohta. Parandada maatööliste ja väikepõllumeeste olukorda. Oma maa tööstuse kaitsmine, kaitsetollid . Hariduselu demokratiseerimine.
3) Eesti Tööerakond- Otto Strandmani poolt juhitud partei, mis tekkis kui ühines Petrogradi eestlasi ühendav partei - Eesti Vabariiklaste Liit koos Radikaalsotsialistliku Erakonnaga. Esialgselt oli vasakpoolne partei ning hiljem kujunes poliitiliseks tsentriks : demokraatia, sotsiaalne õiglus, liberaalne majandus poliitika. EESMÄRK: Kõikide mõisamaade riigistamine tasuta. Talude puhul võis ära võtta üle normi maa, mida ei haritud. Mõisasüdameid mitte jätta parunitele alles.
4) Eesti Sotsiaaldemokraatiline Tööliste Partei (ESDTP) - August Rei, Mihkel Martna ja Karl Asti juhitud partei, mis eraldus ülevenemaalisest parteist 1917. aastal. Tugines linna tööliskonnale, vaesemale talurahvale, osaliselt ka väikekodanlusele. EESMÄRK: Elukalliduse tõusu piiramine, maksude alandamine , võitlus tööpuudusega.
5) Saksa-Balti Erakond- Eestis tegutsenud baltisaksa vähemusrahvuse erakond - kultuurautonoomia ja tasu võõrandatud maade eest.
6) Eesti Kristlik Rahvaerakond- Rahvaerakonnast sündinud uus partei, mis soovis peatada kiriku osatähtsuse vähendamist, usuõpetus koolides, konservatiivne parempoolsus.
Asutava Kogu valimistulemused: Vasak erakonnad saavutasid ülekaalu. Asutavas kogus oli 120 kohta, nendest 78 läks erinevatele sotsialistlike rühmitustele. Valimiste võitjaks said ESDTP- 41 kohta (Eesti Sotsiaal demokraatlik töölispartei). ETE- 30 kohta. ESRP- 7 kohta. Juhatusse kuulus 6 ametimeest (Esimees, 2 abimeest, sekretär, 2 abisekretäri). ESDTP sai esimehe ja sekretäri koha (2 kohta).
Asutava kogu tegevus ja 1920. aasta põhiseadus. Asutava kogu valitsused: Asutavakogu peamiseks ülesandeks oli Eesti põhiseaduse ja Eesti maaseaduse väljatöötamine. Enne lõpliku põhiseaduse loomist tuleb luua ajutine põhiseadus, mis paneb paika kõige tähtsamad punktid. Loodi märtsis mitteametlik komisjon ajutise põhiseaduse loomiseks. 4. juuni- Võeti ajutine põhiseadus vastu, milles loobuti parlamentarismist. Kõrgemat võimu teostas asutav kogu, kirjutasid ette valitsusele seda, mida valitsus võib teha ja mida ei tohi teha. Valitsus polnud iseseisev võim, nad ei saanud teostada oma enda poliitikat. Valitsus tuli nimetada ametisse tähtajaliselt üheks aastaks. Peaministriks Otto Strangman. Ministrite kohad jagati proportsionaalselt.
Asutava kogu tegevus:
1) 1919. a võttis Asutav Kogu vastu deklaratsiooni Eesti riiklikust iseseisvusest, milles selgitati maailmale Eesti Venemaast lahkulöömise ajaloolisi põhjusi.
2) 4. juunil seadustati Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord.
3) 10. oktoobril 1919 võeti vastu Maaseadus, millega kaotati rüütlimõisad.
4) 13. veebruaril 1920 ratifitseeriti 2. veebruaril allakirjutatud Tartu rahuleping.
5) 15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu esimese Eesti Vabariigi Põhiseaduse.
Eesti Vabariigi I Põhiseadus: Domineeriv positsioon kuulus parlamendile ehk Riigikogule. Valimistel konkureerisid erakondade või valimisühenduste nimekirjad, mis said kohti Riigikogus vastavalt nende antud häälte arvule. Riigikokku kuulus 100 saadikut, mis sai ametis olla 3 aastat:

Riigikogu peamiselt tegeles seadusandlusega .

Riigikogu kutsus ametisse ja vabastas ametist täidesaatva võimu - valitsuse.
Valitsuse juht oli peaminister (Hiljem nimetati ümber riigivanemaks) tuli peale valitsuse tegevuse suunamise täita ka riigi esindusfunktsioone, mis paljudes riikides oli presidendi ülesanne.
Riigikogu I koosseis: muutused erakondlikul maastikul (Põllumeestekogud, EISTP, Baltisaksa erakond, majandusrühm, kommunistid ); valimistulemused; I Riigikogu valitsused; 1923. aasta rahvahääletus:
Muutused erakondlikul maastikul:

Baltisaksa erakond- Asutava kogu ajal olid kui Saksa partei, kes suhtus negatiivselt iseseisvasse Eesti Vabariiki. Peale vabadussõja toimus muutus, paljud EV vastu hääletanud isikud lahkusid Saksamaale ning parteisse jäid liikmed, kes soovisid teha koostööd ning aidata Eesti Vabariiki. Eesseisis 2 olulist ülesannet: 1) Võideldi selle eest, et maareformis ära võetud maade eest tasutakse omanikele kompensatsiooni. 2) Taotlesid oma rahvusgrupile Eesti Vabariigis kultuur autonoomiat.

Eesti Iseseisev Sotsialistlik Töölispartei (EISTP)- Esseerid, mis lõid lahku ESDTP’st. Tuntumateks liidriteks olid esseerid: Hans Kruus, Martin Bleimann. Sotsiaaldemokraatid tegid ettepanekuid põrandaalustele kommunistidele liituda parteiga. Põrandaalused kommunistid olid vastu, kartsid oma võimupositsiooni kaotamisega.
3) Põllumeeste kogud - 1911. aastal taluomanikud otsustasid, et nad peavad kooshoidma ja võidelda oma õiguste eest koos. Jõukamad põllumehed tundsid, et kõik suured koormad on nende peal. Loodi kohalike põllumeeste kogusi- 1 küla, 1 valla jõukama talunike koondis. 1911. aasta septembris kutsuti kokku esimene üle riigiline põllumeeste kongress, kus valiti üleriigiline põllumeeste esindus “ÜPE”. Pärast esimest kongressi võttis juhtimise üle ÜPE, seadsid eesmärgiks luua põllumeeste kogud igale poole ja ühendada need. Alates 1920. aastast Põllumeeste kogudest sai mõõdukalt konservatiivne partei, ei revolutsioonile, mõõdukad reformid, nõudsid kindlat korda riigis.

Tallinna Ametnike Kesknõukogu (TAK)- Valitsema tulid kommunistlikud parteid, kes kasutasid Tallinna ametnike nime, et tulla võimule.

Majandus rühm- Igal valimistel muudsid nad oma nime.

Eestimaa Kommunistlik Partei- Põranda alune partei. Võitlus võimu pärast oli kommunistide arvates pidev ja eesmärk selgesti sõnastatud “kodanliku” valitsuse vägivallaga kukutamine , siis ei näinud EKP ka mingit mõtet põranda alt välja tulla. Seetõttu hakati poliitilisest elust osavõttu toimetama mitmesuguste variorganisatsioonide kaudu, milleks said esmajärjekorras ametiühingud.
Valimistulemused: Riigikogu valimiste võitjateks võib pidada Tööerakonda, kes sai 22 kohta. Põllumeeste kogud sai endale 21 kohta. Sotsiaaldemokraadid said 18 kohta (Vapustatud halva valimise tulemusest). EISTP (Vasaksotsialistid) said 11 kohta. Tallinna Ametnike Kesknõukogu sai 5 kohta. Eesti Rahvaerakond (J. Tõnisson) 10 kohta. Kristlik Rahvaerakond 7 kohta. Baltisakslased 4 kohta. Venelased 1 koht. Majandusrühm 1 koht.
Riigikogu valitsused:

Konstantin Pätsi valitsus- Tegutses 25. jaanuarist 1921 - 21. novembrini 1922. Parempoolne valitsus: Tööerakonnast kuni Põllumeestekoguni. Riigivanemaks sai Konstantin Päts. Põhiliselt kaotas ära sõjaseadused.

Juhan Kuke valitsus- Tegutses 21. novembrist 1922 - 2. augustini 1923. Parempoolne valitsus. Kuulus kogu vasakpoolne tiib: sotsiaaldemokraadid, Eesti Iseseisev Sotsialistlik Töölispartei. Kommunistid hääletasid vastu.
1923 rahvahääletus: Kristlik Rahvaerakond alustas 1922. aasta augustikuus allkirjade kogumise kampaaniat usuõpetuse kaitseks. Väheste nädalatega koguti neli korda rohkem allkirju kui tarvis. Seaduseelnõu muudatusettepanek liikus nüüd rahva toetusel riigikokku, riigikogu saadikute enamus lükkas selle tagasi. Nüüd läks seadusemuudatuse ettepanek rahvahääletusele. Seekord oli vaja koguda 250 000 kodaniku toetus. Rahvahääletus toimus 17.-19. veebruaril 1923. aastal, osavõtsid 461 005 inimest. 328 369 olid usuõpetuse sisseviimise poolt algkoolis ja 130 476 olid selle vastu. Ehk 71% olid nõus ja 29% vastu. Eestis ja laiemalt Põhjamaades oli esimene läbiviidud rahvahaaletus, millega rahvas suutis nii selgelt oma tahet väljendada ja seda seadusandliku kogu enamuse kiuste ka ellu viia.
Riigikogu läks ennetähtaegselt laiali.
Riigikogu II koosseis: muutused erakondlikul maastikul (Asunike koondus, ISTP, Rahvuslik-vabameelne partei, demobiliseeritud sõjaväelased, üürnikud); valimistulemused; konsolideerumispüüded; II Riigikogu valitsused:
Muutused erakondlikul maastikul: Riigikokku soovisid sisse saada 26 parteid, kellest pääses 14 parteid riigikokku. Nende seas oli 8 vana erakonda, kes olid esimeses koosseisus, 2 uuendatud vasakäärmuslaste parteid (Iseseisvlaste partei). 4 uut parteid:

Asundustalunike ja väike talunike (riigirentnike) koondus- Loodud oli 35 000 asundustalu, tundsid oma võimu, sest hääletajaid oli palju. Soovisid saada riigikokku, et kaitsta oma huve. Esindas ainult Harjumaa, Tartumaad ja Viljandimaad. II agraalpartei Eestis, mis kaitses uustalunike huve. Puudus parteile hädavajalik programm ning nende eesmärgiks oli kaks punkti: 1) Riik peab rõhku panema põllumajandusele, sest maa toodab koguväärtust. 2) Riik peab toetama kõiki põllumehi võrdselt (Tegelikult taheti, et uustalunike hakatakse rohkem toetama kui vanutalunike). O. Thief, O. Kösser.
2) Rahvuslik vabameelne partei- Tekkis Eesti valveliidust. Nägid Eestis korruptsiooni, riigivargust, riik mädaneb seest, ei ole olemas enam kohusetunnet ja vastutustunnet. Andis välja ajalehte “Valve”, paljastasid korruptsiooni juhtumeid, kuid väljamõeldud juhtumid või puudusid asitõendid.
3) Eesti demobiliseeritud sõjaväelaste liit (EDSL)- Esialgu polnud neil poliitilist ambitsiooni. See oli veteranide organisatsioon, mis tegeles veterani õiguste kaitsmisega. Pidid saama maad, eelistati neid ametnike kohtadele, tasuta haridus kuni ülikooli lõpetamiseni. Valitsus täitis kõik lubadused , organisatsioon läks lahku, sest polnud üle millegi võidelda enam. Hiljem kasvas välja osadest Vabadussõjaväelaste liit.
4) Üürnike nimekiri- Koondas linnadest üürimajades elavaid inimesi, kelle ainsaks eesmärgiks oli võidelda selle eest, et valitsus kinnitaks üüride ülemmäär, et omanikud ei saaks üüri hinda liiga kõrgeks tõsta. Said ühe saadiku koha.
Valimisedtulemused: Valimiste võitjaks võivad pidada end Põllumeeste kogud- 22 parlamendi kohta. Teisel kohal on sotsiaaldemokraadid- 15 parlamendi kohta. Tööerakond sai ainult 12 kohta (Varem oli 22). Töörahva erakond ja Kristlik erakond said 8 kohta. Moodustati ESTP- Eesti Sotsialistlik Töölistepartei (1925. aastal).
Konsolideerumispüüded – Maailmavaatelt lähedased parteid Rahvaerakond ja Kristlik Rahvaerakond ja Rahvuslik-Vabameelne partei moodustasid Demokraatliku Liidu.
II Riigikogu valitsus: II Riigikogu esimeheks sai Jaan Tõnisson.

Konstantin Pätsi valitsus- Sotsiaaldemokraadid jäid valitsusest kõrvale, sest nad ei tee koostööd kodanliku valitsusega. Konstantin Pätsil võttis 2 kuud aega, et panna valitsus kokku - Põllumeeste kogud, Demokraatlik Liit ja Tööerakond. Saatuslikuks sai majanduskriis, mille tõttu 1924. aastal lagunes valitsuse koalitsioon.

Friedrich Akeli valitsus- Vähemuvalitsus, kuhu kuulus Demokraatlik Liit ja Tööerakond. Valitsus astus tagasi kommunistliku putši katse tõttu.
Kommunistlik liikumine – EKP eesmärgid, Töörahva ühine väerind, 1. detsembri putšikatse; ühiskonna konsolideerumine – meeleolude muutumine, riigikorra kaitse seadus, Kaitseliidu taassünd, vähemusrahvuste kultuuromavalitsus, laiapõhjaline koalitsioon:
EKP eesmärgid- Põrandaalune, eesmärk valitsuse vägivaldne kukutamine, proletariaadi diktatuur, iseseisva Eesti muutmine Nõukogude Liidu osaks.
Töörahva ühine väerind- Töörahva Ühine Väerind oli Eesti kommunistide legaalne variorganisatsioon aastatel 1920–1924. See oli moodustatud Eesti kommunistlike ja kommuniste pooldavate sotsiaaldemokraatlike poliitiliste erakondade ja ametiühinguorganisatsioonide poolt. Moskvas 1921 peeti Kominterni III kongressi, mille kohaselt valiti “võitlusviisiks” osalemine riikide poliitilises esindusorganites kasutades selleks legaalseid poliitilisi väljundeid.

detsembri putšikatse- 1924. aasta suvel hakati tegema ettevalmistusi relvastatud riigipöördeks. Nõukogude Liit ja Komintern toetas rahaliselt. Nõukogude juhtkond võttis enda peale mässuplaani ettevalmistamise, toimetati kohale mässujuhid. Eesti piiri äärde viidi sõjalaevad ja väed. PLAAN: Võitlussalgad üheaegselt peavad hõivama strateegilised objektid (Tallinn, Narva, Tartu, Viljandi, Pärnu) ning neutraliseerima sõjaväe. Siis õhutada mässule töölisklass, moodustada uus valitsus, kes palub abi ja siis okupatsioon. 1. detsembri varahommikul tegid NSV Liidust saadetud löögirühmas koos põrandaaluste eesti kommunistidega katse kukutada Eesti valitsus, haarata võim ja kutsuda seejärel appi Punaarmee regulaarväed. Putši organiseerimisel osalesid Vene Kommunistliku (bolševike) partei juhid: Grigori Zinovjev , Jaan Anvelt, Komintern ning Punaarmee luure - ja varustusasutused. Esialgu saatis putšiste edu: hõivati riigivanema residents, Tallinna raudteejaamad, peapostkontor ja mõned väeosad. Valitsuse jõud suutsid end peagi organiseerida, Tondi sõjakooli, sõjaministeerium. Vallutamine ebaõnnestus, loodetud tööliskonna toetust ei saavutatud. Valitsus kehtestas sõjaseisukorra, nimetas kindralleitnant Johan Laidoneri ülemjuhatajaks. Mäss suruti maha 1. detsembril. OHVRID JA TULEMUS: Putšis osales 250 meest, kaotati 12 meest surnutena. Valitsuse jõudude liikmeid ja tsiviilisikuid hukkus 21. Haavata sai 25 sõjaväelast ja 16 tsiviilisikut. Tabatud putšistidest hukati välikohtute otsusel üle saja.
Ühiskonna konsolideerumine - meeleolude muutmine, riigikorra kaitse seadus, Kaitseliidu taassünd:
Riigikorra kaitse seadus- Keelatud on igasugune ühinemine tegevuseks, mis on sihitud sellele, et:
1) Vägivaldselt muuta Eesti Vabariigis põhiseadusega maksmapandud riigikorda või olemasolevat ühiskondlikku korda.
2) Lõpetada Eesti Vabariigi iseseisvust või lahutada Vabariigi küljest mõnda tema osa
3) Arendada Eesti Vabariigi iseseisvust eitavat propagandat
Kaitseliidu taassünd: Pärast 1. detsembri riigipöördekatset kutsuti Kaitseliit 17. detsembril 1924 taas ellu. Järgnes organisatsiooni tugevnemine ja edukas juurdumine ühiskonnas. 1940. aastaks kasvas liikmeskond 42 000 liikmeni. Kaitseliidu ülesanded olid:
1) Seaduslike võimude abistamine Eestis maksva põhiseadusliku riigikorra ja kodanike julgeoleku kaitsmisel.
2) Ühiskondlikkude õnnetuste puhul abiandmine.
3) Oma liikmetele sõjalise õppuse ja kasvatuse andmine.
4) Kodanikudes isamaaliste ja rahvuslikkuse tunnete süvendamine.
5) Rahva kehalise kasvatuse arendamine.
Vähemusrahvuste kultuuromavalitsus- Mõeldud ühiskonna konsolideerumiseks, et tagada nende lojaalsus Eestile. Vähemusrahvusteks sakslased, venelased, rootslased + kõik need rahvad , kelle arv ületab 3000. On õigus:

Kutsuda ellu kultuuromavalitsuse asutusi .

Emakeelsed koolid ja teised kultuuriasutused.
Õigust kasutasid baltisakslased ja juudid, venelased ja rootslased tegutsesid kohalikes omavalitsustes. Täitis eesmärki rahvuslikud konfliktid Eestis olematud, tõstis Eesti mainet maailma avalikkuse silmis . Eesti oli kahe maailmasõja vahelisel ajal ainus riik, kus vähemustahvustele oli kindlustatud niivõrd suured õigused.
Sisepoliitilise olukorra stabiliseerumine: valimisseaduse muutmine 1926; Riigikogu III, IV ja V koosseisu valimistulemused; valitsused; erakondade liitumine – Rahvuslik keskerakond , ühinenud põllumehed:
Valimisseaduse muutmine 1926:

Kõikidel parlamenti kandideerivatel rühmitustel oli tarvis maksta sisse 50 000 marka. Suurtemate parteidele see polnud midagi aga naljameestele see oli suur raha summa. Kui parlament saab koalitsiooni sisse, siis riik maksab raha tagasi, kui mitte siis jäävad ilma.
2) Keelustati ära ühenimelised fraktsioonid.
3) Rahvas võis nüüd valida konkreetse kandidaadi, mitte ainult parteinimekirja.
Riigikogu III koosseis (1926-1929): Kandideeris 11 nimekirja, millest vaid üks parlament ei pääsenud. Sotsiaaldemokraadid said riigikogus 24 saadikukohta. Põllumeestekogud said 23 kohta. Asunike Koondis sai 14 kohta. Tööerakond sai 13 kohta. Rahvaerakond sai 8 kohta. Vasaksotsialistid said 6 kohta, Kristlik Rahvaerakond sai 5 kohta. Tähtsamate otsustena võeti vastu Eesti Panga põhikiri ja rahaseadus, mis kehtestas Eestis rahaühikuna krooni ja sendi. Samuti kehtestati Eestis meetermõõdustik.
Uue valitsuse seadis sisse K. Päts (Põllumeeste kogu) see oli tema III valitsus. Nimetati seda kaasajal Peremeeste ja sulameeste valitsusajaks. Tegemist oli esimese korraga kui valitsuses olid koos Põllumeeste kogud ja sotsialistid. Jaan Tõnisson sai välisministriks.
Riigikogu IV koosseis (1929-1932): Kokku kandideeris 11 rühmitust, sisse sai 10. Uustulnuk ehk Kalameeste ja Väike Põllumeeste kogu ei saanud sisse. Poliitiline olukord oli stabiliseerunud. ESTP- 25 kohta. PK- 24 kohta. AK- 14 kohta. TE- 10 kohta. EKE ja ETP. Imporditi riigivanemat Otto Stranmann Eestisse- Ootamatult edukas valitseja. Valitsemisajal jõudis Great Depression Eestisse. Valitsus pidas vastu 19 kuud (K. Pätsi valitsus- 22 kuud). Valitsus pidi tagasiastuma koalitsioonide tüli tõttu.
Erakondade liitumine: Kristlik Rahvaerakond ja Rahvaerakond, lisaks Tööerakond 1931. aastal moodustasid Rahvusliku Keskerakonna. Samuti omavahel liitusid agraalerakonnad majanduskriisi tõttu.

Valitsuse loojaks sai Jaan Teemant (IV valitsus)- Veebruar 1932. J. Teemanti valitsus oli esimene, mis koosnes kahest koalitsioonist - Ühinenud Põllumehed ja Rahvuslik Keskerakond.
Riigikogu V koosseis (1933-1937):

Vabadussõjaväelaste keskliit - Polnud erakond, kuid oli kõige suurim rühmitus.

ÜPE (Ühinenud Põllumeeste erakond)- Soovisid saavutada riigikogu enamuse ehk 51 kohta, et domineerida, kuid saadi 42 kohta.

Rahvuslik keskerakond- 24 kohta.

Sotsialistlik Tööliste Partei- 23 kohta.

Kehvikute nimekiri- 5 kohta. Ülejäänud jagunesid vähemusrahvuste vahel. Nüüdsest peale oli tarvis arvestada kolme suure erakonnaga.
Varem oli palju erakondi, kuid nüüd vaid kolm suurt erakonda, mis põhjustasid raskusi valitsuste moodustamisel, kus valitsused koos olid väga vähest aega.
Valitsused:
1) K. Pätsi IV valitsus- Tegemist oli usaldusvalitsusega - Poliitiliselt erapooletu töökabinet. Isiklik usaldus riigivanema ja tema ministrite vahel. Pidas vastu ligi pool aastat.
2) Jaan Tõnissoni IV valitsus -Tuli toime, koalitsiooni kuulus keskerakond ja asunikud.
Sisepoliitiline kriis: valitsevate ringkondade autoriteedi langus, valitsuskriiside sagenemine, uute poliitiliste jõudude teke. Vabadussõjalaste liikumine – kujunemine, sekkumine poliitikasse, areng. Põhiseaduse kriis – põhiseaduse kriitika ja muutmisettepanekud, rahvahääletused, 1933. aasta põhiseadus, ettevalmistused riigivanema ja Riigikogu valimisteks:
Parlamentarismi ehk sisepoliitiline kriis 1930 aastate algul
Kriisi põhjused:
1) Riigikogu kujunes erinevate poliitiliste erakondade omavahelise võimuvõitluse areeniks, mis takistas seaduste vastuvõtmist.
2) Sagedased valitsuse vahetused.
3) Riigiametnike korruptsioon .
4 Majanduskriisist tulenev rahva elatustaseme järsk langus ja tööpuuduse suurenemine.
Eesti Vabadussõjalaste Keskliit ehk vapsid (Vabadussõjalaste liikumine): 1929 loodud poliitiline liikumine. Liidriteks Andres Larka, Artur Sirk . Organisatsioon võitles endiste vabadussõja veteranide olukorra parandamise eest, kuid seoses majanduskriisiga hakati sekkuma ka poliitikasse. Toimus 3 kongressi:

I kongress- Esimene istungjärk 1930. aastal.

II kongress- 1931 - Esile tõusid poliitilised probleemid. Võitlus riigis väidetava korruptsiooni vastu ja põhiseaduse muutmise vajadus. Toetajaskond kasvas kiiresti (20 000 liiget). Vapside nõudmised: 1) Nõudsid vabadussõja veteranide olukorra parandamist, 2) Kritiseerisid valitsust suutmatuse pärast hoida riigis korda ja tagada majanduslikku stabiilsust, 3) Töötasid välja oma põhiseaduse projekti: Seadusandlikuks organiks jäi 50 saadikust koosnev Riigikogu, millel on suured õigused ja valiti viieks aastaks riigivanem , kel oli õigus ise seadusi dekreetidega välja anda, Riigikogus vastuvõetud seadustele VETO panna ja riigikogu laiali saata.
3) III kongress- 1932 - Liikumise radikaliseerumine, liitus ka neid, kes polnud üldse sõjas osalenud. Korraldasid meeleavaldusi ja kihutuskoosolekuid. Populaarseks kujunesid vabadussõjalaste päevad. Suurim taoline päev oli Tapal, kus puhkes lööming vapside ja sotsialistidest võimlemisrühmade vahel.
Vastasteks kujunesid vanad poliitikud ja erakonnad. “Meie vabadussõjaväelased tõime teile vabaduse ja kaitsesime Eesti riiki aga teie poliitikud viisid Eesti riigi halbasse olukorda.” Kõige teravamad suhted olid Vabadussõjaväelaste ja sotsialistide vahel, üksteist kritiseeriti ja määriti. Vabadussõjaväelasi süüdistati selles, et nad üritavad tuua Eesti riiki sisse Itaalia fašismi ja natsionaalsotsialismi- Püüdlevad diktatuuri suunas, teevad maha kõike demokraatliku, juhikultus. Tõepoolest vabadussõjaväelastele olid iseloomulikud autoritaarse diktatuuri jooned- Demagoogia ja populism; etatism (ühiskonna liikmete huvide allutamine riigi huvidele ehk esialgu riigi huvid ja siis inimeste huvid); erakondade vastandus. Vabadussõjaväelastel puudus poliitiline programm, ainsaks nõudeks jäi põhiseaduse muutmine ja presidendi ameti loomine. Puudus programm kuidas võidelda majanduskriisiga ja lõpetada seda. Kiideti natukene Mussolini ja Itaalia edukust ja Hitlerit ükskord, kuid siiski Vabadussõjaväelased ei pooldanud neid.

aasta põhiseadus, ettevalmistused riigivanema ja Riigikogu valimisteks:
Eesti Vabariigi II rahvahääletus: Põhiseadus- Tulemus- 49% poolt ja 51% vastu. Kukkus läbi. Põhiseadust pooldavad erakonnad arvasid, et rahvas hääletab nii kui nii uue põhiseaduse poolt ja jätsid selle unarusse . Põhiseaduse vastu oli kaks suurt poliitilist jõud: Sotsialistid ja vabadussõjaväelased. Otsustati, et rahvahääletuses osalemine oli kohustuslik ning need kes ei osalenud said trahvi . Inimesed läksid sunniviisiliselt kohale ja hääletasid vastu. Vabadussõjaväelastele see sobis siis asuti moodustama oma põhiseaduse kava, novembril esitati põhiseaduse muutmise eelnõu riigikogule. Põhiseaduse järgi kui rahvas otsustas parlamendi vastu siis riigikogu pidi laiali minema ja korraldama uued valimised, kuid seda ei tehtud, sest alles mais moodustati uus riigikogu ehk V ning nad deklareerisid, et nad ei kanna vastutust IV riigikogu otsuste eest.
V riigikogu koostas oma põhiseaduse eelnõu- Otsustati panna kõige pealt rahvahääletusele oma eelnõu lükates vabadussõjaväelaste eelnõu kaugesse tulevikku (Ei tahetud hääletamist korraldada). Kuid asjatult. Otsustati korraldada III rahvahääletust EVKL eelnõu üle. Jaan Tõnisson pidas kõnet Vanemuises ja soovis et inimesed hääletaksid uue põhiseaduse poolt (Vanemuises karjuti, loobiti paukherneid, trambiti ja plaksutati- Segati J. Tõnissoni kõnet). Ajalehes “Rahvasõnas” esilehel kirjutati sellest kuidas vabadussõjaväelased valmistuvad riigipöördeks. 19. augustil 1933 kuulutati välja kaitseseisukord üleriigilises ulatuses (J. Tõnissoni valitsus läks erru). Keelustati avalikud koosolekud, kinni pandi kõikidele erakondadele kuuluvad sõjaväelised formeeringud (Korrapidajad ja võimlemiste rühmad, põhjaküttide leegion ). Keelustati ära vabadussõjaväelaste keskliidu. Kehtestati ajakirjandusele eeltsensuur.
III Rahvahääletuses osalemine on vabatahtlik, kuid oli vaja kvalifitseeritud häälte enamus, vaid 51% hääleõiguslikest kodanikest. Hääletamistulemus- Poolt hääldas 73%, neist kes käisid hääletamas ehk 56% hääletatudest. Presidendi asemel Eesti pidi saama endale riigivanema, kuid tal oli sama võim kui presidendil, sest ta oli riigipea . Riigivanemal oli õigus VETO’stada; parlament enne tähtaega välja saata; kutsus ametisse ja vabastas ametist valitsuse. Riigikogu koosseisu tuli kärpida- Põhiseaduse järgi pidi kuuluma sinna 50 saadikut, samuti riigikogu õigusi kärbiti ja need läksid riigivanema kätte. Põhiseadus oli kirjutatud kiirustades. Võib mõnesi punkte mõista mitmet moodi. K. Päts. J. Laidoner kasutasid ära põhiseadust nii palju kui võimalik, nende jaoks põhiseadus oli autoritaarne.
Ettevalmistused riigivanema ja Riigikogu valimisteks 1934.a. alguses: oli Eestis erakondadest vaid 5 arvesse võetavat tegijat – Rahvuslik Keskerakond, ESTP, kaks agraarparteid ning vabadussõjalased, kes oli rohkem rahvaliikumine kui partei. Sotsialistid ja vabadussõjalased nägid teineteises vaenlast, kelle koostöö oli välistatud. Kõik teised erakonnad respekteerisid vabadussõdalasi, nende toetuspinna laiust, mitmete etteheidete põhjendatust ja olid valmis nendega koostööd tegema. Vabadussõjalased aga hoidsid jäika joont ja hindasid oma populaarsust üle. Nad olid populistid, kelle vastu blokeerusid sotsialistid, keskerakondlased, põllumehed ja haritlased, Päts, Rei ja Laidoner – kõik, kes ei tahtnud Eestile totalitaarset ühiskonda. Uue riigivanema valimised pidid olema 22.-23.aprillil 1934 ja nädal hiljem pidid toimuma uue Riigikogu valimised. 22. jaanuaril 1934 võeti vastu uus valimisseadus.
Erinevad parteid esitasid oma presidendikandidaadid, neid sai 4: Päts Põllumeestekogudest, Laidoner Rahvusliku Keskerakonna ja Ühinenud Põllumeeste (asunike) leerist, August Rei ESTPst ja Andres Larka vabadussõjalastest.
Autoritaarne Eesti:
12. märtsi 1934 riigipööre – põhjused, ettevalmistamine, teostus , vabadussõjalaste arreteerimised, piirangud ajakirjandusele ja erakondadele.
Eesti riigipööre sai alguse 1934. aastal kui võeti vastu vapside uus põhiseadus. K. Päts kutsus peale parlamendi istungit enda juurde, vestlus nende vahel kestis tund aega. Sealt kuulutati välja kaitseseisukord, saadeti reserv ohvitserid Tallinnasse, Toomemäele võtma üle võimu.Vaikiva ajastuga arreteeriti palju vabadussõja võitlejaid, suleti 9 ajalehte (Kaasaarvatud vapside ajalehed). J. Laidoner ei andnud käsku arreteerida vapside juhti, sest ta kandideeris riigivanema ametikohale.

detsembril 1924 oli J. Laidoner nimetatud sõjaväe ülemkindraliks, mis oli põhiseaduse vastane, sest seda võis teha ainult sõja seisukorra ajal.
Põhjused: Taheti päästa riigikorda, sest vabadussõjaväelased tahtsid ise võtta võimu üle ~ Johann Laidoner, K. Päts, Müller. K. Päts rääkis sellest, kuidas vabadussõjaväelased tükk aega otsustanud alustada riigipööret ja juba teevad ettevalmistusi riigipöördeks: esimene faas on juhtide halvustamine, teine faas on ähvardamine, kolmas faas on riigipööre.
Kes teostas?: Riigipöörde peaorganisaatorid olid riigivanem Konstantin Päts ja ülemkindral Johann Laidoner. K. Päts pidi kindlustama poliitilise riigipöörde ja Johann Laidoner pidi tagama sõjalise toetuse. Neil olid olemas abistajad, sest kahekesi nad ei suutnud viia läbi riigipöörde. Juhan Müller- Kohtu- ja siseasjade minister. Seotud olid samuti Nikolai Reiman (Politsei ülemjuht), Jaan Sooman (Politsei poliitiline ülem), Paul Adolf Lill (Kindral- major ), Nikolai Reek (Kindral-major), Gustav Jonson (Kindral-major), R. Tomberg (Õhukaitse ülemjuht), Aleksander Jaakson ( Kolonel , andis korralduse aspirantidele relvadega minna Tallinnasse), R. Maasing (Kaitsevägede staabi II osakonna, luure ülemjuhataja). K. Pätsi ja J. Laidoneri otsustav kokkusaamine oli veebruaris 1933, kus otsustati riigipöörde lõplikult ära ning hakati ettevalmistusi tegema. Ettevalmistamine: Toimus esimene vabadussõjaväelaste kohtuprotsess- Seal ei kõneldud sellest, et nad soovisid riigipööret alustasid, vaid räägiti sellest organisatsiooni loomisest, mis võis ohustada avaliku riigikorda (Võeti ära riigipöörde süüdistus). 11. märtsil allkirjastas K. Päts oma esimesed dekreedid, mis puudutasid riigivanema ja valitsuse valimisi. Riigikogu jätkas oma tööd 25. aprillini siis läksid suvepuhkusele, nüüd võim läks riigivanemale. Kui riigikogu tuli septembril tagasi siis K. Päts oma dekreediga teostas 80 seaduse muudatust/uut seadust. 12. märtsil suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit, kõigil ülejäänutel lubati tegutseda, kui hoiavad eemale poliitikast . Puhastustöö riigiasutustes vabadussõjaväelastest ning nende kohti ei täidetud.
Vaikiv olek: parlamendi tegevuse lõpetamine, erakondade sulgemine , ametiühinguliikumise piiramine, Isamaaliit ja kutsekojad, tsensuur, dekreediõigus.
Vaikiva oleku kehtestamine – parlamendi tegevuse lõpetamine. Riigikorra uuendamine pandi peaministri asetäitjaks ja siseministriks nimetatud Kaarel Eenpalu õlule- 7.sept. kaitseseisukorra pikendamine 1 aasta võrra, valimiste teistkordne edasilükkamine ja piirangute jätkumine. Tekkis rahulolematus , nõuti parlamendi kokkukutsumist. 28. sept Riigikogu erakorraline istungjärk. Uue juhatuse valimine lõppes opositsiooni võiduga. Eenpalu kõne: riigijuhtimine vaid valitsuse kanda, erakondade tegevuse reguleerimine, trükisõna kontroll jne.
2. okt jätkusid läbirääkimised. 2. okt tähendas riigipöörde teist etappi . Riigikogu jäi küll alles, vana koosseisu aga ei kutsutud enam kunagi kokku ja uut ei valitud, järelikult jäi Eesti ilma parlamendita. Seadusandlik võim läks riigivanema kätte.
12. oktoobril 1934 läks Riigikogu vaikivasse olekusse.
5. märtsil 1935 keelustati kõigi pol. organisatsioonide tegevus, neid ei likvideeritud, vaid erakondade tegevus peatati, et peatatakse alatiseks, kuna nad pidurdavad riigi arengut.Pandi seisma paljude ajalehtede tegevus.
Kohe algas valitsuse toetajate organiseerimine . 7. märtsil 1935 teatati Isamaaliidu loomisest- Vormiliselt üldkultuuriline ühing, tegelikult valitsust toetav poliitiline organisatsioon. Uue poliitilise eliidi kujundamine, opositsiooni vastu võitlemine, rahvuslik-riiklik propaganda. Poliitikud tõdesid, et valitsusel pole võimalik saavutada teatud eesmärke ilma valitsust toetava organisatsioonita. Et Isamaaliit on ühing, mille sihiks on nii sisemiselt kui ka väliselt tugev Eesti riik ja isamaa.Algul domineerisid Isamaaliidus endised kogupõllumehed, peagi lisandus ka teiste erakondade liikmeid.
Kutsekojad- Ehk erakondade aseained, kuhu valitsus püüdis koondada oma toetuskonda. Ülesandeks: valitsuse toetajaskonna organiseerimine, rahva kasvatamine uue riikluse vaimus, klassivõitluse ilmingute likvideerimine, vastaval kutsealal tegutsevate inimeste soovide vahendamine ning seltskonna eliidi koondamine. Moodustatud oli 17 kutsekoda . “Kaubandus- ja Tööstuse koda”, “Põllutöö koda.” Kaubandus ja Tööstuse koda koosnes 120 liikmest, mis jagunes eraldi kaupmeeste ja töömeeste vahel ning esimeheks sai Konstantin Päts. Võeti vastu “Põllutöö koja” seaduse, liikmeteks olid kõik vähemalt 5 hektarist talu omanikud- Käidi koos ning arutati üle probleemide, mis puudutavad põllumajandust. Ajaleht “Kava” hakkas tegema propagandat uute kodade kohta. K. Pätsi eesmärk oli ühiskonna organiseerimine kodade järgi. Asutati inseneri koda, rohuteadlaste koda ja meditsiini koda.
Sõnavabaduse piiramine – Tsensuur, ajalehtede tegevuse peatamine (Tõnisson tagandati Postimehe toimetaja kohalt), ka nii kirjandus, kunst , teater Teostajaks Riiklik Propaganda Talitus. Kampaaniad: eestistamine, kodukaunistamine, rahvuslipu, eesti keele, rahvariiete ja kommete tähtsustamine. Massiivne propaganda. Tartlaste iseteadvuse piiramine, ülikooli autonoomia kärpimine. Tallinna Tehnikaülikooli loomine ja Riigikohtu üleviimine Tallinnasse. Kuulutati välja Eestistamise aktsioon, moodustati nimede eestistamise komisjon. Samuti moodustati neid ka kõikides valdades ja maakondades, juhtimine läks kohalike tegelaste kätte ning kasutades ajakirjandust nad levitasid seda “Igale eestlastele Eesti nimi.” “Vabariigi aastapäevaks Eesti nimi kõigile.” 1939. aasta lõpuks oli ära vahetatud 200 000 nime ning jäänud oli 130 000 nime.
Dekreediõiguse kasutamine – Riiigivanema piiramatu dekreediõigus.Riigivanema dekreediõigus edasilükkamata riikliku vajaduse korral. Seejuures Riigivanemale antud dekreediõiguses ei piirata Riigivanema õigust anda dekreete ka Riigikogu istungjärkude ajal. Tähendab, Riigivanemal 1933. a. Põhiseaduse järgi
oli piiramata õigus anda dekreete riigikaitse alal igal ajal.
Detsembri mässukava: 7. detsember kaitsepolitsei arreteerib Tallinnas vabadussõjalaste juhid, kes olevat lõpetanud mässuplaani väljatöötamist. Kava kohaselt pidanuks relvastatud vabadussõjalased 8. detsembril arreteerima "Estonias" Isamaaliidu kongressil Eesti tippjuhtkonna. 1936 6.-25. mai Sõjaringkonnakohtus toimub teine vabadussõjalaste protsess. Kohtu all on 154 inimest, kes olevat osalenud 8. detsembri mässuplaani koostamisel. Karistused on rängad — peategelasele mõistetakse kuni 20 aastat sunnitööd. Vabadussõjalaste kunagine populaarsus rahva seas on väidetava mässujandiga täielikult kadunud.
Uus põhiseadus – Rahvuskogu ja 1937. aasta põhiseadus: Riigikogu VI koosseis, presidendivalimised ja Kaarel Eenpalu valitsus; juhitav demokraatia; opositsioon autoritaarse riigikorra vastu:
Rahvuskogu ja 1937. aasta põhiseadus: Rahvahääletusele pandava otsuse kohaselt anti Riigivanemale õigus kokku kutsuda Rahvuskogu, kelle ülesandeks on vastu võtta vajalikud parandused Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral välja töötada uus Põhiseadus. Juhtnööriks pidi võtma, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel Vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea, tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl. Rahvuskogu nähti ette kahekojaline, esimesel kojal oli 80 liiget, kes pidi olema valitud rahva poolt. Teisel kojal oli 40 liiget, see pidi koosnema kohtute, omavalitsuste, majanduslikkude ja kutsete omavalitsuste, vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste, Tartu Ülikooli, kaitseliidu ja kirikute esindajaist Riigivanema poolt määratavail alustel, lisaks Põhiseaduse väljatöötamiseks vajalikkude teadmistega ja kogemustega isikute hulgast Riigivanema poolt määratavast kümnest liikmest.
Rahvuskogu I ja II koda pidid töötama eraldi, erimeelsuste puhul tuli moodustada Rahvuskogu üldkoosolek, kus küsimus otsustatakse häälteenamusega.

aastal vastuvõetud põhiseaduse muudatused:

President - Valitav 6 aastaks, tal on eriõigused ilma valitsuse algatuse ja kaasallkirjata.

Kitsendused demokratismis- Valija vanusetsensuse tõstmine, rahvahääletuste tagasitõrjumine, teise koja moodustamine.

Rahva algatus oli täielikult likvideeritud, rahvahääletus sõltus presidenti otsusest , kärbiti rahvavalimisõigusi.

Kodaniku põhiõigused- Jäi välja streigiõigus; trükivabadust, sõnavabadust ja ühinemisvabadust on valitsusel luba piirata.
Riigikogu VI koosseis: Eestis säilisid klassid , kihid ja huvigrupid , nende eripalgelised taotlused ja nägemused, mis mõjutasid loomulikult ka VI Riigikogu tööd.
Algselt pidi VI Riigikogu olema parlament, mille valimine oli määratud 29. ja 30. aprillile 1934. 19. märtsil 1934 dekreedina antud seadusega lükati Riigikogu VI koosseisu valimine kogu riigis kaitseseisukorra kehtimise lõpuni edasi ja jäi viimaks toimumata, kuna kaitseseisukorda pikendati regulaarselt ja hiljem võeti vastu uus põhiseadus, 28. juuli 1937.
Seati üles kokku 214 kandidaati , Rahvarinne 80 kandidaati , opositsioon üle 100 kandidaadi. Vapsid seadsid üles 96, ühinenud põllumehed 95, sotsialistid 83, keskerakond 81, põllumeestekogud 72, majandusliit 37, pahempoolsed töölised 35, rahvakiriku liit 31, sakslased 29 ja venelased 23.
Presidendivalimised: Riigivanema kandidaatidest kandideerisid VI Riigikogusse Konstantin Päts Pärnumaal ja August Rei Tallinnas, J. Tõnisson Tartus. Riigivolikogu valis Pätsi, ka Riiginõukogu valis Pätsi. Omavlitsuste esindajate kogu valis ka Pätsi, saigi K. Päts. Valiti vabariigi presidendiks. Ametiaeg pidi kestma 6 aastat.
President kuulutas poliitilised parteid likvideerimisele. Tema üks olulisemaid dekreete, aprillis 1938.a.
Kaarel Eenpalu valitsus: 9. mail 1938 nimetas Päts oma käskkirjaga ametisse Kaarel Eenpalu valitsuse. Kaarel Eenpalu teine valitsus oli ametis maist 1938 - oktoobrini 1939.
Juhitav demokraatia - 1938-1940. Võeti vastu III Põhiseadus, mille kohaselt oli Eesti presidentaalne vabariik. Riigikogu muutus kahekojaliseks. Presidendile pidi kuuluma suurem võim, tal oli vetoõigus. 1938 ütles Eenpalu välja, et demokraatia peab tuginema rahva ühtsusele, solidaarsusele ja peab olema juhitav. Kõik, ka opositsioon, pidid olema valitsusele lojaalsed. Majanduses jätkata senist riikliku vahelesegamise poliitikat.
Opositsioon autoritaarse riigikorra vastu- Opositsioon oli hellitanud lootust, et seoses Rahvuskogu valimistega taastatakse erakondlik tegevus.
1) Saatsid märgukirja, kus nõudsid kohe demokraatia taastamist.
2) Opositsioon boikoteeris Rahvuskogu valimisi. Erakondade tegevust ei lubatud, parlamendi valimised luhtusid opositsiooni jaoks taas.
3) Kaitseseisukorra kehtivuse korral oli aga nüüd võimalik esitada ka opositsiooni kandidaate. Ühisliikumise nime all tulid välja vasaksotsialistid, vabadussõja sõjalased, töölised, Keskerakond ja Asunikud. Kui vastaskandidaatide ülesseadmist lubati ilma piiranguteta, siis seda enam piirati opositsioonilist valimiseelset propagandat.
Ajakirjanduses keelati valitsuse ja Rahvarinde igasugune kritiseerimine. Ajalehed ei tohtinud avaldada isegi opositsioonikandidaatide nimesidki, rääkimata agitatsioonist nende kasuks. Vaid ridade vahelt sai midagi öelda. Valimiseelsete koosolekute pidamine ka keelatud. Rahvarinne oma agitaatoritega aga nautis täielikku propagandavabadust. Erinevus autoritaarsete valimiste ja nõukogude valimiste vahel seisnes selles, et esimesel juhul taotleti otsustavat enamust, teisel juhul aga üle 99% tulemust.
Opositsioon oli lõhestatud. Suurimat edu saavutas Tartus. Tugevat opositsiooni ei tekkinud muuhulgas ka seetõttu, et Eestis kehtestatud režiim oli Euroopas üks leebemaid omasuguseid. Riigivolikogu opositsioon osutus nii väikeseks, et polnud õiguspädev pöörduma kirjaliku arupärimisega valitsuse poole.
Rahvaesindusel oli kirjade järgi võimalus kaasa rääkida valitsuse poliitilise suuna kujundamisel, kuid ka siin olid vaatlejad skeptilised: Riigivolikogu sellise koosseisu puhul pole selles valdkonnas küll midagi loota. Parlamendi enamuse kuulekus presidendile ja valitsusele oli silmatorkav, opositsiooni võimalused tühised.
Demokraatlik rühm, ennekõike endised keskerakondlased, taotlesid parlamentaarse korra täiemahulist taastamist, erakondade taaslubamist, põhiseaduslike kodanikuõiguste taastamist, majanduselu liberaliseerimist ja kaitseseisukorra lõpetamist. Nad kritiseerisid riigi üha kasvavat sekkumist majandusellu, riigisektori paisutamist jms.
Parlamendiväline opostsioon - peamiselt vasakpoolsed (kommunistid ja vasaksotsialistid). Nende koostöö sujus 1938-1940 ladusalt. Kokkulepped tööks ametiühinguis. Suurim a/ü Tekstiilitööliste Ühing (2500 liiget)
Paremsotsialistlik opositsioon – üliõpilasseltsid ja korporatsioonid.
Välispoliitika 1918–39
Eesti tunnustamine: välisdelegatsiooni tegevus; de facto tunnustus; Balti küsimus Pariisi rahukonverentsil; de jure tunnustamine ja vastuvõtmine Rahvasteliitu. Välispoliitika alguseks peetakse “Maanõukogu 25. augusti koosolekut” - Jaan Tõnisson olles sakslaste võimu alla kätte jäänud kuulutas, et Venemaa on haigestunud ja nõrgestatud ning Eesti peab võtma võimu enda kätte ning pöörama pilgu Läände.
Defacto- Saavutamise osas jõuti kaugele, tänu Jaan Tõnissoni aktiivsele tegevusele saadi 20. märtsil Prantsusmaalt, Suurbritannialt defacto tunnustust Eesti Asutava Kogule, kuid see oli asjatu , sest sellist organit enam ei eksisteerinud. Nüüd oli vaja saavutada defacto tunnustust olemasolevale Eesti Maanõukogule. Mai kuus 1918 saavutati defakto tunnustust Eesti Maanõukogule Briti, Prantsuse ja Itaalia valitsuselt.
Välisdelegatsiooni tegevus: 18. jaanuaril 1918- Moodustati Eestis välisdelegatsioon, mis pidi suunduma lääneriikidesse, kus ametnikud pidid teatama plaanist kuulutada iseseisvus ja otsisid defakto tunnustamist. Sinna kuulusid postimehe toimetajad , sotsiaaldemokraat Mihkel Martma, Vanemuise direktor (Teatriarvustaja) Karl Menning, (Peterburgi rahvusvahelise professor) Hans Piip. Ülejäänud liikmed peale Tõnissoni asusid teele Tallinnast üle Helsingi Stockholmi. Stockholmi jõudi kohale märtsis, Eestis oli välja kuulutatud Eesti vabariik ja oli langenud Saksa okupatsiooni alla. Leiti, et pole mõtet tagasipöörduda Eestisse ja jäädi välismaale, et võidelda diplomaatia teel Saksa okupatsiooni vastu. Hans piip läks Prantsusmaale ja Jaan Tõnisson läks Suurbritanniasse Eesti esindajaks. Oli plaan minna Keskriikidesse, kuid nad keeldusid vastuvõtma eestlasi. Välisdelegatsioon jäi Stockholmi ja hiljem kolis Koppenhaagenisse, sest seal elu oli odavam. Novembris 1918. aastal lõpetas tegevust välisdelegatsioon, sest lõppes Saksa okupatsioon. Mitmed välisdelegatsiooni liikmed tulid tagasi Eestisse, kuid Hans Piip, Karl Menning, Ferdinand Pull jäid välismaale, lisandus Oskar Kalles Eesti esindajaks Helsingis . Nüüd peamiseks sihiks kujunes de jure saavutamine.
Balti küsimus Pariisi rahukonverentsil: Pariisi saadeti II välisdelegatsioon ehk Rahudelegatsioon, mille sihiks oli Pariis, sest seal algas Rahukonverents (Jaan Poska, Köstner). Ametlikult ei lubatud istungitele, sest Eesti ei osalenud sõjas ja ametlikult neil polnud luba osaleda. Lääneriikide suhtumine eestlaste taotlustesse polnud enam nii soodne kui 1918 aastal. Saksamaad polnud tarvis enam kahjustada, pigem algas domineerima vaade Venemaa ühtsusele ja peeti äärealasid tülikaks komponendiks. Välisdelegatsioonile oli antud otsustamisõigus. Lääne riigid ei soovinud tegeleda Venemaa probleemidega ja eriti Venemaa vähemusrahvustega. Lääne riike oli haaranud võidu eufooria, kõik kannatused on läbi ja nüüd on rahu periood. Lääne riike huvitas rohkem kaotajate karistamine (Austria, Ungari, Saksamaa, Bulgaaria )- Nõuti suuri järeleandmisi, piire ja reparatsioone. Pariisis loodi Balti komisjon, kuid läbirääkimiste tõttu ei saavutanud komisjon mitte midagi. Eesti ei saavutanud de jure välisriikidelt.
De jure tunnustamine: Eesti sai de jure tunnustust Nõukogude Liidult Tartu rahulepinguga, kuid välismaailm ei tunnistanud Nõukogude Liitu siis de jure ei saanud tunnustust ning pigem kahjustas Eesti seisukorda. Esimene tõeline de jure oli 7. juunil 1920, Soome valitsuselt.
Vastuvõtmine Rahvasteliitu: 1920. aastal panustas Eesti de jure saamist Rahvaste Liidult. Hans Piip esitas palve Rahvaste Liitu vastuvõtmiseks. 1920. aastal Genfis tuli kokku I Rahvaste Liidu täiskogu- Eestist saadeti Johann Laidoner, Karl Bustna. Komisjoni aruandja tõdes, et nad suhtuvad Eestisse sümpaatiaga, kuid ei soovita Eesti vastuvõtmist, sest olukord on ebastabiilne Eestist (10. artikkel kui agressor ründab Rahvaste Liidu riiki siis teised peavad abistama). Kuid siiski Eestit toetas: Itaalia, Portugal , Pärsia, Kolumbia , Araguai (5 poolt, 27 vastu). Olukord oli muutunud kui Vene kodusõda oli jõudmas lõppfaasi. 26. jaanuaril 1921 Antaatide riigi ülemnõukogu andis Eestile de jure tunnustust. Korraga saadi tunnustust Suurbritannialt, Prantsusmaalt, Itaalialt, Belgialt ja Jaapanilt. 1921. aastal võeti Eesti, Läti ja Leedu Rahvasteliitu. USA tunnustas Eestit 1922. aastal.
Välispoliitika eesmärgid:

Eesti pidi arendama heanaaberlikke suhteid, eriti potentsiaalsete ohuallikatega.

Eesti pidi otsima toetajaid ja sõpru suurriikide hulgast tekitades huvi Eesti vastu, et ohtlikus olukorras saada neilt abi ja toetust.

Jaan Poska idee sõjaline kaitse liit: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola kaitseliit.

Eesti peab toetama kõiki algatusi, mis võiksid kuidagi moodi maailmarahu ja eriti tegema tihedat koostööd rahvaste liitu.
Balti riikide koostöö: esimesed katsed; sõjalis-poliitilise liidu kavad (Bulduri ja Varssavi konverentsid); probleemid ja vastuolud; Eesti–Läti kaitseliiduleping 1923.
Balti liit oli järgmine diplomaatiline samm, millega loodeti kindlustada julgeolekut. Eestit toetas Soome, andis varustust ja 1000 vabatahtlikut Eesti Vabadussõjas. Samuti Eesti toetas Lätit, vabadussõja ajal abistas Eesti Lätit Landeswehri sõjas. Balti riikide konverentsid toimusid Vabadussõja ajal 1919. aastal Tallinnas- Läti, Leedu, Poola, Soome välisministrid. Kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni toimus 3 Balti riikide konverentsi. Esimestel konverentsidel keskenduti rahu küsimustele, kas ja kuidas saab Venemaaga istuda ühise laua ümbes ja kuidas rahu kinnitada? Samuti räägiti Balti liidu loomisest ja sõjalise vastastiku abist. Bulduri konverents- Sõlmiti omavaheline leping, kus tüliküsimused lahendatakse rahuteel omavahel. Konverentsi ajal ettevalmistati ka kaitselepingut, kuid see ei saanud allkirjastatud. Soomes olevad vasakpoolsed polnud huvitatud Balti liidust ja Poola-Leedu parteid soovisid kaugeneda baltikumist. Leedu oli kõige nõukogude liidu sõbralik riik neist viiest. Soome, Eesti, Läti ja Poola kirjutasid alla kaitse konventsioonile. NSVL süüdistas Balti liitu plaanis alustada sõda NSVL vastu ning Berliinis ei vaadatud hea pilguga Balti liitu. Soome ei ratifitseerinud allakirjutatud lepingut, sest ta kartis mida NSVL võib teha Soomele. Kirjutati alla ainult Eesti-Läti kaitseliidu lepingule- Kui mõni kolmas riik ründab Eestit või Lätit siis teine riik pakub sõjalist abi. Leping oli sõlmitud kümneks aastaks. Lepinguga pandi paika riigi piirid, tollimaksud, vahetati relvastust, toimusid õppused ja väljasõidud, kuid sellest jäi väheks. Tolli- ja majandusliidu leping põhjustab rohkem probleeme kui koostööd. Relvastus jäi unifitseerimata, štaabide koostöö oli kehv. Sõjaline liit eksisteeris ainult paberil.
Kuigi Eesti ja Soome vahel polnud paberi peal liidulepingut, nad ikka tegid sõjalist koodtööd. Nii Eestisse kui Soome on jäänud Peeter I merekindluse jäänused ja oli plaan luua Eesti ja Soome vaheline sõjaline koostöö merel. Nüüd pöörati kogu Soome lahe konseptsioon mitte lasta Soome lahest välja Nõukogude Venemaa laevastiku. Sooviti tagada mereline kaubavahetus juhul kui sõda puhkeks. Töödati välja ühised kavad kindluste moderniseerimiseks, miinide paigutamine . Eesti ja Soome ühiste jõupingutustel oleks võimalik olnud Nõukogude laevastiku kinni hoida. Liidul oli üks viga, puudus poliitiline tugi, sest see oli ainult sõjaväelaste vaheline koostöö aga see sõltus jällegi poliitikute otsusest, kas abistada või mitte.
Balti antaat: Kasvas välja Ida paktist. Moskva üritas ära kasutada leedulasi, et luua leping teiste balti riikidega. Moskva soovis, et Leedu läheneks Balti riikidele ja sõlmitakse Balti liit Eesti, Läti ja leedu vahel. 1934 Genfis- Kirjutati julgeoleku ja koostöö leping ehk Balti Antaat. Lepiti kokku selles, et 2 korda aastas toimuvad Eesti, Läti ja Leedu välisministrite konverentsid, kus arutatakse probleeme ja lahendatakse neid. Puhtalt välispoliitiline liit.
Rahvusvahelise olukorra stabiliseerumine: Rahvasteliit ja kollektiivse julgeolekusüsteemi loomiskatsed; Eesti suhted Suurbritannia, Saksamaa, N. Liidu, Rootsi ja Poolaga.
Kollektiivne julgeoleku süsteem- Seotud Rahvaste Liiduga, mis oli loodud et vältida I MS aegset katastroofi. Nähti ette, et kõik liikmed peavad loobuma sõjalisest tegevusest. Kui mõni riik ründab Rahvaste Liidu liikmesriiki siis rakendatakse ühiseid saktsioone: poliitiliste ja majandussuhete katkestamine. Kuid Rahvaste Liidul puudus omad relvad ja armee. Rahvaste Liidus domineerisid suurriigid . 1925 Lokarno leping- Tagati Saksamaast asuvate lääneriikide julgeolek. Saksamaa liitus Rahvaste liiduga. Kasutati Rahvaste Liitu, et näidata et selline väikene riik nagu Eesti eksisteerib. Eesti võttis osa orjanduse vastu võitlemisest, kuigi Eestis puudus orjandus .
Eesti suhted Suurbritanniaga: 1. detsembril 1924 Tallinnas kommunistliku riigipöörde katse tõttu pöördus Eesti Briti ministeeriumi poole nõudmiseks saata mõned laevad Tallinnasse demonstratsiooniks, et näidata Suurbritannia on huvitatud Eestist. Suurbritannia oli huvitatud ainult Eesti majandusest, sest seal oli hea tekstiilitööstus ja põlevkivitööstus ning hea ekspordi ja impordi partner , kuid poliitilist koostööd ei tahetud teha.
Eesti suhted Rootsiga : Eesti otsis abi Rootsilt, kõneldi pidevalt heast Rootsi ajast. Rootsiga olid olemas majanduslikud suhted, olid kultuurilised sidemed- peeti kontserte ja üritus. Kuid Rootsi oli neutraalne riik ning ei soovinud teha poliitilist koostööd. Gustav V külastas Eestit, näitas et rahvas peetis Rootsit eriliseks - murdsid läbi politsei barjääri, et lähemalt näha Rootsi kuningat.
Eesti suhted Poolaga: Eesti pidas Poolat oluliseks sõjaväe ringkonnaks. Mitmed Eesti kindralid arvasid, et Poola kui kõige suurem Ida-Euroopa riik, suurima sõjaväega ja tööstusega on võimeline tagasilööma NSVL rünnakut. Kuid Poola oli kui kahe tule vahel, nii NSVL kui ka Saksamaa ohustas Poolat. Eesti ja Poola pigem konkureerisid omavahel, sest mõlemad tegelevad põllumajandusega ning ei teinud koostööd. Sõprus ja koostöö Varssavi külaskäigul jäi ainult sõnadeks.
Eesti suhted Saksamaaga: Saksamaa ei suhtunud Eestisse hästi. Hiljem tehti kaubandusleping Saksamaa ja Eesti vahel, mis oli suurim kaubanduspartner Eestile- Eesti müüs Saksamaale mune, liha, võid ja põlevkivi õli. Moodustati lepituskomisjon, et vältida probleemide lahendamist vägivaldsel teel. 20ndate aastate lõpuks olid Eesti ja Saksamaa vahelised probleemid lahendatud ja Saksamaa oht Eestile muutus puhtteoreetiliseks. Vahetati luure teavet NSVL’u kohta. Sõjaväe kindral Reek štaabi ülem oli kutsutud Hitleri 50. sünnipäevale.
Eesti suhted Nõukogude Liiduga: Tartu rahuleping oli sõlmitud, kuid Moskva oli siiski huvitatud peale sõja perioodi Eesti iseseisvust hävitada. Eesti oli esimene riik, mis tegi läbirääkimisi enamlastega, esimene riik, mis sõlmis vaherahu enamlastega, esimene riik, kes võimaldas NSVL arendada majanduslike suhteid lääneriikidega. Kuid Moskva jaoks olid tähtsamal kohal ideoloogilised eesmärgid, mitte head naaberlikud suhted. Eesti majandus oli orienteerutud läände, kuid siiski majandus koostöö eksisteeris Eesti ja Venemaa vahel. Eestist hakati kutsuma Venemaale kõikvõimalikke kultuuri tegelasi: ajakirjanikke, kunstnikke, näitlejaid.
Sõjaohu kasv: Saksamaa ja N. Liidu aktiviseerumine, lääneriikide lepituspoliitika ; idapakti idee; Balti Entente, neutraliteedipoliitika, laveerimine N. Liidu ja Saksamaa vahel.
1930ndate välispoliitika: Suure depressiooni (1929) tõttu välispoliitika ja koostööd takerdusid. Rahvaste Liit näitas selles olukorras suutmatust 1932 ja 1932 Hiina ja Jaapani konflikt, Hispaania kodusõda. Lahkus Rahvaste Liidust Itaalia, Saksamaa, Jaapan. Regionaalsete liitude loomine ja lepituspoliitika kujunesid tähtsamaks. NSVL olid koostöö lepingut Prantsusmaaga ja Tšehhoslovakkiaga, Saksamaa lõi antikomiterni pakti Jaapaniga, millega hiljem liitus Itaalia, Hispaania ja Soome. Loodi Balkani antaat- Türgi, Rumeenia , Sloveenia.
Ida-Pakt- Prantsusmaa ja Venemaa hakkasid lähenema, nende ühis vaenlaseks on Saksamaa ning sai alguse Nazi -Saksamaa piiramise poliitika ühelt poolt Venemaa ja teiselt poolt Prantsusmaa. Esimesena sammuga tuleks sõlmida Ida pakt või Ida Lokarno. Juhul kui Saksamaa ründab või rikkub piiridelepingut siis mõlemad riigid ründavad ja abistavad üksteist.
Neutraliteedipoliitika: Detsembris 1938 presidendi poolt väljakuulutatud erapooletuse korraldamise seadus ehk neutraliteediseadus oli välja töötatud. Eesti pidi olema erapooletu poliitikas ning loodeti, et sõja puhkemisel teised riigid arvestavad Eesti neutraliteediga, kuid seda ei tunnistatud.
Nazi-Saksamaa ja NSVL: Omavahel oli sõlmitud MRP, millega Euroopa jagati omavahel ära. Mittekallaletungi leping Saksamaa ja NSVL vahel.
Nõukogude Liidu aktiviseerumine: NSVL sõlmis Ida-Pakti Prantsusmaaga, juhul kui Nazi-Saksamaa ründab siis Venemaa abistab Prantsusmaad. NSVL naaberriikidega sõlmis vastastikuabistamise lepingud, millega riigid lubasid rajada punaarmee baase oma riigi territooriumil ehk vabatahtlik okupatsioon.
Kultuurielu põhijooned 1918–40
Riiklik kultuuripoliitika- Rõhku pandi eestikeelse rahvuskultuuri väljaarendamisele. Suurt tähelepanu pöörati humanitaarteadustele (eestikeelse oskussõnavara arendamine, ajalugu, etnograafia, majandusgeograafia ). Esmakordselt sai võimalikuks eestikeelse hariduse omandamine algkoolist kõrgkoolini ning Tartu ülikoolist kujunes rahvusülikool. Samal ajal tagati vähemusrahvustele omakeelne üldharidus ja kultuurautonoomia, erilist tähelepanu pöörati valdavalt vene elanikkonnaga piirialade integreerimisele, soodustati eestlaste repatrieerumist Nõukogude Venemaalt.
1. Kadus oht kaotada rahvuslik kultuur.
2. Pandi rõhku haridusolude parandamisele: 6- klassiline kohustuslik haridus. Uuemad emakeelsed õpikud. 1919. aastal taasavati Tartu Ülikool, mis pani aluse eestikeelsele kõrgharidusele.
3. Maailmakuulsaks said Eesti teadlased.
4. Hoogustus rahvusteaduste areng.
5. Kujunes eesti rahvuslik kõrgkultuur.
6. Arenes isetegevus.
7. Eesti sportlased tõid medaleid olümpiamängudelt.
Kultuurkapital - Kunsti- ja kultuuriüritusi toetav fond. Kapitali eesmärk - Luua, ülal pidada ja toetada asutusi, mis edendavad ja tutvustavad teadust, kunste ja kehakultuuri , toetada sellealaseid ettevõtmisi ja rahaliselt aidata loovisikuid. Summasi jagati 2 korda aastas. Kapital jagunes 6’ks sihtkapitaliks: kirjandus, helikunst , kujutav kunst , näitekunst, kehakultuur , ajakirjandus . Juhtis Kultuurkapitali Nõukogu – valitsuse ja Riigikogu esindajad + valitsuse poolt määratud kultuuritegelased.
Kultuuri professionaliseerumine ja kaasajastumine- Tänu kultuurkapitali fondile said andekad inimesed professionaalselt tegeleda kunstiga, muusikaga või spordiga.
Haridus ja teadus: üldhariduskool, kutseharidus , kõrgharidus; ülikoolide osa teaduses , teadusseltsid, Eesti Teaduste Akadeemia:
Üldhariduskoolid: 1917-1918. aastal koolid elasid läbi mitmeid poliitilisi muudatusi: Enamlased soovisid koolide suuremat venestamist. Saksa okupatsiooni ajal toimus koolide saksastamine ja koolid läksid üle Saksa riigikoolide õppekavadele. Saksa ajal algkool jäi eestikeelseks, keskkool jäi saksakeelseks, TÜ’st sai saksa ülikool. Pärast Saksa okupatsiooni otsustati seade koolid rahvuslikule alusele- õppekeel emakeel, segakoolid kaotati, eesti keel kohustuslik õppeaine. Tartu Ülikool muudeti täielikult eesti keelseks. EESMÄRK: Kohustuslik ja maksuta algkool. 1919 koolikohustus oli 9-14 aastastele lastele nüüd 4 aastat. Põhiseadusesse lisati - kohustuslik ja maksuta algkool; vähemusrahvustele emakeelne õpetus; kõrgkoolide sõltumatus ja riiklik kontroll õpetamise üle. 1920. aastal seati sisse tasuta ilmalik emakeelne algkool 6 aastase õppega, koolikohustus 8-16. eluaastani. Vähemalt 20 vähemusrahvuse inimese puhul tuli avada vastav kool või klass. 1939. aastal töötas Eestis 1220 algkooli, 106 415 õpilase ja 3900 õpetajaga.
Keskkool: 1922. aastal lisandus Keskkooliseadus- Selle järgi keskkoolist sai ühtluskooli teine järk, mille ülesandeks oli haritud kodanike kasvatamine ja kõrgkooliks ettevalmistamine. Keskkooli sai algkooli lõpetanu ilma katseteta. Keskkooli järel sai eksamiteta ülikooli. Kuid puudusid eestikeelsed õpikud, õppekavad, vähe keelt oskavaid õpetajaid. 1919. aastal alustas tööd 68 keskastme kooli. Kuni 1934. aastani oli emakeelne keskkool viieklassiline, koosnedes alam- ja ülemastmest (2+3). Vabatahtliku usuõpetusega. 1934. aasta koolireformiga vähendati laste koolikohustust 16’lt 14’le aastale. Keskharidus algas nüüd peale 4. klassi lõpetamist. Keskkoolid jagunesid: humanitaar -, reaal -, kaubandus-, majapidamis -, tehnika-, aiandus -, põllumajandus- ja sotsiaalharu keskkoolideks. 1934. a koolireform- Kehtestati kahe tüübiline keskharidus: 3-klassiline reaalkool pidi andma ettevalmistuse eluks ja 6-klassiline gümnaasium edasiõppimiseks ülikoolis. Kolmeastmeline koolisüsteem: algkool, keskkool ja gümnaasium.
Kutseharidus: Tööstuskoolid reorganiseeriti 4. a tööstuskoolideks, kaubanduskoolidest said kaubandus ja ärinduskkeskoolid. Olid moodustatid ka kõrgema astme kutsekoolid, kuhu võeti vastu keskkooli või kutsekeskkooli lõpetanuid õpilasi. Tähtsaimad kutsekeskkoolid: Tartu Tööstuskool, Tartu Kommerts - ja Kaubanduskool, Tallinna Linna Naiskutsekool, Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituut, Tallinna Merekool . 1939-1940 oli Eestis 177 kutsekooli, kus õppis 13 032 õpilast.
Kõrgharidus: 1919. aastal avati Tartu Ülikool eestikeelsena. Ülikoolis töötas: usu-, arsti-, õigus-, filosoofia-, matemaatika - loodusteadus -, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond ja hiljem kehakasvatuse instituut. 1925 TÜ seadus- Ülikool valis ise rektori ja muud ametimehed, kes kinnitati valitsuse poolt. Rahvuslike teaduste arendamiseks avati mitmeid uusi õppetoole, rajati eesti keele, läänemere-soome ja uurali keelte, eesti ja üldise kirjanduse, eesti ja võrdleva rahvaluule, Eesti ja naabermaade arheoloogia, Eesti ja Põhjamaade ajaloo ning pedagoogika professuur. TÜ EESMÄRK: Esialgu õppetöö, seejärel teadus.
Teised kõrgkoolid:
1) Tallinna Tehnikainstituut- Kaks teaduskonda – ehitus- mehaanika ning keemia- ja mäeteaduskond.
2) Kunstikool Pallas
3) Riigi Kõrgem Kunstikool
4) Tartu Kõrgem Muusikakool
5) Tallinna Konservatoorium
6) Tondi Kõrgem Sõjakool
Eesti Vabariigi algusaastatel teadus ei olnud valitsuse tähelepanu all, enamik saksa ja vene rahvusest teadlased olid lahkunud ja teaduslikud kogud olid suuremas osas Venemaale ära viidud. Tartu Ülikooliga koostööd tegid teadusseltsid: Õpetatud Eesti Selts, Loodusuurijate Selts, Akadeemiline Ajaloo Selts, Akadeemiline Emakeele Selts, AKadeemiline Põllumajanduslik Selts. Väljaspool ülikooli tegutsesid Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum (Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Arhiivraamatukogu). Alles 1938 eraldati ülikoolist ja moodustati Eesti Teaduste Akadeemia, keskusega Tartus.
Olulisemad saavutused erinevates kultuurivaldkondades: kirjandus, kujutav kunst, muusika , teater ja kino, ajakirjandus:
Kirjandus: Oli loodud 1917. aastal Eesti kirjandusrühmitus Siuru, mille asutaja on Marie Under, F. Tuglas, H. Visnapuu. “Loomise rõõm - see olgu meie ainus tõukejõud”. 1917-1919 ilmus kolm albumit. Hiljem loodi Tarapita - Kirjanduslik rühmitus, mis tegutses 1921-1922 aastatel, anti välja 7 numbrit samanimelist ajakirja. Tegemist oli kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ning võitles kirjanduse ja kultuuri parema kohta eest uues ühiskonnas. Korduvalt kõneldi noorte olukorrast, haridusest ja tulevikuperspektiividest. 1922 loodi Eesti Kirjanikkude Liit. Valmis Tammsaare “Tõde ja õigus.” August Gailiti romantiline romaan “Toomas Nipernaadi” 1928, eesti kirjanduse enim tõlgitud teos.
Kujutav kunst: Kujutava kunsti areng toimus paralleelselt kogu kultuurielus aset leidnud nihetega. Domineeris impressionism ja ekspressionism . 1922 loodi Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing, millest kasvas välja Eesti kunstnikkude Liit.
Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Ekspressionistid pidasid võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Kõike kujutati dramaatilises valguses.
Kubism - Kuubist lähtuvale kujutamine, vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju, geomeetrilistena, tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena.
Futurism - Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust; ülistatakse sõda, tehnikat ja dünaamikat.
Konstruktsionism - toode, mis hästi funktsioneerib ja on ka ilus
Skulptorid- Amandus Adamson, akadeemilised monumendid, Viljandi Vabadussõja monument.
Eduard Viiralt- “ Kabaree ”, “Põrgu.” vabagraafik.
Muusika : Kõige tugevam seos rahvakultuuriga ja kõige pikem traditsioon, keskusteks Tallinn ja Tartu. 1919. aastal loodi Tallinnasse konservatoorium ja Tartusse Kõrgem Muusikakool. 1920ndatel oli mitmekülgne muusika: Ooperid (Artur Lemba, Evald Aav), sümfooniad (Artur Kapp, Juhan Aavik, Heino Eller ), oratooriumid ( Cyrillus Kreek, Artur Kapp), orelimuusika (Peeter Süda), kammermuusika , operetid. Toimusid ka Üldrahvalikud üldlaulupeod: 1923, 1928, 1933, 1938. 1920ndatel jõudis eestisse džäss- noor Raimond Valgre inspireeritud.
Teater ja kino: Teatri keskuseks Tallinn “Estonia” draamateater ja Tallinna Töölisteater. Tartu keskuseks Vanemuine. Kuni 1920. aastateni oli impressionism, sümbolism ja ekspressionism. Lavastaja Paul Sepp. Lemmiknäitlejateks kujunesid: Paul Pinna, Erna Villmer, Mari Möldre (Toots), Ants Eskola, Liina Reiman. Samuti kiiresti arenes kinokunst - vennad Parikad ja Märskad- Esimene Eesti filmistuudio Estonia- Film (1919-1932). Mitmed mängufilmid, kunstiline tase polnud hea. Kõige parimad olid Konstantin Märska “Vigased pruudid” ja “Rummu Jüri.” Korraldati iganädalased ringvaated - Televisiooni eelkäija.
Ajakirjandus: Peamine infoedastaja trükiajakirjandus. Ajalehti ilmus palju, uusi väljaandeid, olemasolevaid suleti. Oma häälekandja oli olemas igal tähtsamal parteil. Rahvaerakonnal oli “Postimees”, Tööerakonnal “Vaba Maa.” Sisu ja lugejate arvu poolest esireas oli “Päevaleht.” 1934. a riigipöörde järel suleti erakonnad ja nende ajalehed läksid kirjastusühistute kätte. Keelustati ära “Vaba Maa”, “Rahva Sõna”, “Maaleht.” “Postimees” võeti sundhooldusele. Ilmus poliitilis-kultuurilisi ajakirju “Odamees” ja “Tänapäev.” 1926. aastal algasid raadiosaated. Riigi Ringhääling, 1939. aastaks raadiokuulajate arv oli 100 000.

Baaside aeg 1939–40

MRP salaprotokollid : 1938 ja 1939 aastate vahetusel Hitler ja Stalin jõudsid järelduseni, et on vaja majanduskoostööd ja lepingut. Saksamaa vajas teravilja, tooraineid, naftat ja Venemaa soovis saada Saksamaalt: moodsat tehnikat, soomused terasest . Jaanuaris 1939 algasid majandus läbirääkimised Berliinis ja Moskvas. Räägiti, et majandus läbirääkimine ei kulge hästi, sest puudub poliitiline koostöö. Tuleb kirjutada alla kahepoolne mittekallaletungi leping ja salaprotokoll, kus kirjutatakse kuidas huvisfäärid jagunevad. 21. augustil kirjutati alla Vene-Saksa majandusleping. NSVL saab endale Soome, Eest, Läti ja Saksamaa saab Poola ja Leedu.

Orzeli juhtum: Poola allveelaeva ristleja saabus Tallinnasse ning palus sissepääsu remondiks ja sõdurite raviks, kuid Eesti oli neutraliteedi staatuses- lubatud oli vastu võtta allveelaev ning kõrvaldada probleemid 24 tunniga. 16. septembril pidi Poola allveelaev minema tagasi rindele, kuid nad keeldusid. Seetõttu eemaldati kõik relvastus meeskonnalt, radarid võeti maha ning määrati kaks Eesti ohvitseri allveelaevale, kuid kütus jäeti alles. 17. septembril alustas punaarmee sõdimist Poola vastu, võeti ära Eesti ohvitseridelt relvad ning Poola allveelaev põgenes. Saabus Nõukogude Liidu organisatsioon TASS süüdistusega, et Eesti Vabariik kaitses vaenuliku Poola allveelaeva. Tehti järeldus, et Eesti ja teised Baltiriigid ei suuda tagada erapooletust ning NSVL peab ise tagama enda julgeoleku. Merel riikusid ringi NSVL laevad väidetavalt otsiti Poola allveelaeva. Korduvalt rikuti Eesti merepiiri, õhuruumi ja lasti üks kord randa . Eesti ei reageerinud, neil oli korraldus mitte alustada mitte midagi.

Karl Selteri visiit Moskvasse: 24. septembril Eesti välisminister Karl Settler kutsuti kremli Molotovi juurde. Kohtumise algus oli šokeeriv, sest Molotov teatas, et Eesti ja Venemaa kaubandussuhted on normaalsed ja kaubandusleping on allkirjastamiseks valmis, kuid poliitiline koostöö annab paremat soovida . Öeldi, et on vaja sõlmida vastastikuse abistamise leping, mis annaks NSVL õiguse rajada baasid Eestisse. Kuid K. Settler ütles, et tal pole õigust allkirjastada lepingut ning tal lubati koju minna, kuid ta ei tohtinud viivitada, sest ta pidi tulema koheselt Moskvasse tagasi ja allkirjastama lepingut.

Nõupidamised Tallinnas ja läbirääkimised Moskvas: Kadrioru lossis peeti nõupidamist. Kohtumiste kohta dokumente ei koostatud. Peeti valitsuse koosolek ja seejärel riigi volikogu ja nõukogu väliskaitsekomisjoni istungid. Jaan Tõnisson kutsuti spetsiaalselt koosolekule, et opositsioon saaks teada, mis on toimumas. Jõuti järelduseni, et Eesti pole valmis sõjaks, pole liitlasi, vilets varustus ning ainsaks valikuks on Venemaalt abi vastuvõtta. Eesti rahvale ei antud teada, mis juhtus, kuid ajakirjandus kirjutas, et välisminister käis Venemaal aga sisu oli varjatud. Levisid kuuldused, et “Eesti on maha müüdud Venemaale.” 27. septembriks oli saabunud Eesti delegatsioon kremli- Molotov teatas, et Narva lähedal allveelaev uputas ära NSVL laeva ning nüüd nõutakse, et on vaja baaside kaitseks Eestisse viia 35 000 maaväge meest. Lubati, et säilib senine majandussüsteem ja poliitiline vorm ja võim. 28. septembril Eesti delegatsioon nõustus ja kirjutas lepingule alla.

Baasideleping - Maa alad jäid Eesti territooriumile, kuid Eesti rendis Venemaale maa alasi mere, lennuväe ja maaväe baaside rajamiseks. Lepingusse pandi kirja, 10’ks aastaks või käimasoleva sõja ajaks. K. Päts 1939. aastal 2. oktoobril kirjutas alla lepingule. Lubati, et säilib senine majandussüsteem ja poliitiline vorm ja võim.

Punaarmee sissemarss : 18. oktoobril 1939 algas baasideaeg Eestis, nädal aega ennem ilmusid Tallinnasse 4 sõjalaeva. Teed, mööda mida baasiväed liikusid oli teistel keelatud kasutada. Maja elanikud, kes elasid lähedal teedele neile soovitati olla majades või õues 200 meetri kaugusel. Keelustati ära pildistamise, filmimise ja välismaailmaga suhtlemine . Hiljem saabus punaarmee laeva eskaader, keda juhtis kindral Tributs. Maavägi tuli läbi Narva ning suunduti Tallinnasse, Haapsalusse ja Paldiskisse. II maavägi tuli läbi Petseri, liikusid Pärnu suunas ning asusid Saaremaale ja Hiiumaale. Eestisse tuli sisse 19 000 punaväelast, 350 soomustehnikat. Baasiväed moodustasid 65 erilaskur korpuse (ELK), kuhu kuulusid- laskur diviis, tangi brigaad, 65 salk. Hiljem toodi 7300 punaväelast, 225 lennukit, mis jagunesid 4 pommitus- ja hävituspolgu väeks. Läti ja Leedule samuti esitati ultimatiivne nõudmine vastastikune patk ja lubada oma territooriumile rajada baasid. Leedulased said endale Vilniuse pealinnaks. Soomele üritati pealesuruda vastastikuabistamise leping, kuid Soome kasutas venitamistaktikat.

Jüri Uluotsa valitsus- Juba varasemalt opositsioon käis koos Jaan Tõnissoniga K. Pätsi juures rääkimas, et on viimane aeg kaasta opositsioon valitsusse. Mitmed teised parteid kirjutasid kirju soovides valitsuses osaleda. Mitmed nimekad isikud lahkusid valitsusest. 1938. aastal sai Jüri Uluotsast riigivolikogu esimees, 1939. aastal kuulutas ta EV juhtivatesse võimu struktuuri ja K. Pätsi pooldaja . J. Uluots pidas läbirääkimisi sotsialistidega, demokraatidega, vabadussõjaväelastega, kuid kõik asjatult. Uueks välisministriks sai Hans Piip, kes sõlmis Eesti ja Saksamaa vahelise mittekallaletungi lepingu. Siseministriks sai August Jürima. Haridusministriks sai Paul Kogermann. Loodi riigi propaganda talitlus ning hiljem sellest sai Riigi Informatsioonikogumine. Valitsusel oli väike võim.
Muutused välispoliitikas: Informatsiooni välismaale anti moonutatult ning välismaa huvi kadus ja keegi enam ei toetanud Eestit. Tihenes suhtlus Läti ja Leeduga. Jätkusid Balti riikide välisministrite konverentsid. Eesti oli edaspidi neutraalne poliitikas, kui puhkes Talvesõda Eesti ei teinud midagi. Kui Rahvasteliit otsustas välja visata Venemaa siis Eesti, Läti ja Leedu jäid neutraalseteks.
Baltisakslaste ümberasumine: MRP mõjutas otseselt baltisakslasi. Moskva kuulutas, et kõik NSVL MRP alad ei takistata seal baltisakslaste lahkumist. Hitler kõneles, et ta plaanib tuua tagasi isamaale kauged rahvuskaaslased baltikumist. Tallinnasse saabusid laevad baltisakslaste jaoks. Dokumendid reguleerisid baltisakslaste lahkumist kodakondsusest. Loodi Eesti ja Saksa vaheline valitsus, kus kokkulepiti, et tegeletakse nende vara mahamüümisega ja antakse raha üle omanikele. Paljud lahkusid vastutahtmist. Tulevik oli ebamäärane ja tume ning seetõttu baltisakslased otsustasid lahkuda. Eestist lahkus 13 000 baltisakslast. Mahajäänud pidid taotlema eriloa elamiseks ja hiljem ise lahkusid. Lahkujad paigutati endise Poola riigi territooriumile ehk Warhelandi. Kokku Baltikumist viidi välja 60 000 baltisakslast. Samuti põgenesid nendega teenijad , kasvatajad, kokad , kes ei suutnud end lahti rebida baltisakslastest.
Eesti ja N. Liidu suhted baaside ajastul - Talvesõda, uued nõudmised, 15.05.40 leping: Omavaheline suhtlus oli korrektne , mõlemad üritasid vältida omavahelisi tülisi ja kui midagi juhtus siis üritati koheselt lahendada. Kohalikul tasandil esines tülisi- punaväelased käitusid ülbelt ja üleolevalt. Teatris mängiti nimed marmortahvlid ning seal olid püssipaugud, punaväelased arvasid, et tegemist on eestlaste vastuhakuga. Uued nõudmised:

Tuua Eestisse 10 000 punaarmee ehitus- ja inseneripataljoni.

Hakati nõudma, et lastakse sisse Eestisse punaarmee ohvitseri naised ja lapsed (~ 5000)- pidi kindlustama elukoht, lasteaiad ja koolid.

NSVL algatas kivihoonete ehitamist.

Nõuti, et punaarmee saaks sisseseada õhuväe tõrje Tallinna patareisse.

Nõuti, et kõik sideliinid, mis ühendavad Haapsalut, Paldiskit, Kuressaaret ja Venemaad annaksid igapäev vähemalt neljaks tunniks Vene side ohvitseride kontrolli alla.
Talvesõda vapustas NSVL nii palju, et ei suudetud enam sovetiseerida Baltikumit, seetõttu anti korraldus Eestile, et saata vangilaagris olevad inimesed itta, et vabastada ruumi sõjavangidele, räägiti 30 000 sõjavangist.
15.05.1940 leping- 15. mail 1940 kirjutasid Rei ja Molotov Moskvas vastavale kokkuleppele alla, millega Punaarmee sai täiendavalt enda käsutusse 42 maatükki, mille kogusuurus ületas 30 000 ha piiri.
Nõukogude okupatsioon 1940–41
N. Liidu ja Balti riikide suhete pingestumine: 1940. aasta mais muutus Moskva aktiivsemaks ja aggresiivsemaks. Molotov nõudis, et lähima nädala jooksul tehakse kokkulepe, mis kindlustaks baasidelepingut Baltimaades. Kõikide baaside ümbes loodi kindlustusalad. Eestit süüdistati ajalehes Pravda selles, et nad on vaenulikud NSVL vastu ja, et tegelevad kodanliku fašismiga.
Punaarmee sõjalised ettevalmistused: Kõikide baaside ümber olid loodud kindlustusalad. Ühendus oli alati halb baasivägede ülematega ehk välditi suhtlemist. Tallinnasse majutatud punaarmee ohvitseride naised ja lapsed viidi välja baaside piirkonda. Tallinna sadamatest olid lahkunud NSVL sõjalaevad, et kehtestada mereblokaad Eesti ja Lätile.
Moskva ultimaatumid: Molotov võttis kontakti Eesti, Läti ja Leedu ministritega ning kehtestas ultimaatumi. Süüdistati neid selles, et nad ei tühendanud omavahelist sõlmitud kaitselepingut.
Punaarmee sissemarss ja Narva diktaat: Narvas toimus kohtumine punaarmee ja eestlaste vahel. Meretskov ja J. Laidoner sõlmisid kapitulatsiooni lepingu, millega anti Punaarmee väeüksustele täielik luba siseneda Eesti Vabariigi territooriumile, võtta üle sõjaliselt tähtsaid objekte, rajada lennuvälju ja korraldada enda varustamist. Eesti pool kohustus 48 tunni jooksul korjama elanikelt ära kõik relvad, toimus Kaitseliidu desarmeerimine.
Ždanovi missioon ja 21. juuni sündmused: Nõukogude Liit pidas kodanlike tegelasi vaenlasteks ning sotsiaaldemokraadid olid reetjad. Uue valitsuse moodustamiseks mingeid samme ei tehtud. Algas uue valitsuse kujundamine. 11. juunil saabus Tallinnasse Nõukogude Liidu kõrgesindaja Andrei Ždanov (ÜKP peasekretär). Ta sai kokku Konstantin Pätsiga, kus K. Päts pakkus välja August Rei kandidaadi uueks presidendiks, kuid A. Ždanov polnud sellest huvitatud. Ei jõutud kokkuleppele. Ždanov, Botškanjov ja Izmestjer asusid uut valitsust moodustama. 20. juuniks oli valitsus komplekteeritud, Molotovilt saabus kinnitus ja uued korraldused. 21. juunil esitati valitsuse nimekirja presidendile allakirjutamiseks ning kästi korraldada tööliste meeleavaldus . Tööstustes algasid koosolekud, millesse politsei ei sekkunud . Tööliste nõudmised: 1) Kaitseliidu laialisaatmine, 2) Uus valitsus, 3) Poliitvangide vabastamine, 4) Pakti täitmine, 5) Demokraatia taastamine. Tallinnas Vabaduse väljakule kogunes umbes paar tuhat meeleavaldajat, kaasas paarkümmend punast lippu ja loosungeid. Mööduti Vene saatkonnast, kus neid tervitas Ždanov ja Botškanjov, saabuti Kadrioru lossi ning saadeti esindajat K. Pätis juurde, kes nõudis eelmainitut.
Nõukogulikud ümberkorraldused riikluses (nõukogud ja täitevkomiteed, kommunistlik partei), majanduses (natsionaliseerimised, maareform) ja kultuurielus. Repressioonid: repressiivasutused, arreteerimised, terror, juuniküüditamine.
Ultimaatumivalitsus: Oli koostatud valitsuse kava ehk deklaratsioon. Tegemist oli ülddemokraatlike nõudmistega, mis sobis Eesti rahvale kui ka välismaailmale: 1) Kaitserežiimi kaotamine, 2) Töö olukorra parandamine, 3) Kodaniku õiguste taastamine. Formaalselt võim kuulus presidendile. Ametist tagandati kindral Johann Laidoner. Sõjaväe juhiks määrati Gustav Jontson. Võeti vastu seadus, mille järgi hakati looma sõjaväe komiteesi ja seati sõjaväe ametisse poliitilised juhid, kes pidid hoolitsema sõjaväelise kasvatuse eest. Likvideeriti kaitseliit, saadeti laiali Isamaa liit ja kutsekojad ning likvideeriti Eesti Akadeemia. Legaliseeriti Eesti Kommunistlik Partei, mis oli ainus erakond. Loodi uus kaitseorganisatsioon ERO ehk Eesti Rahvaomakaitse.
Balti valimised: valimisseaduse rikkumised, Eesti töötava rahva liit: 6. juulil tehti teatavaks, et on loodud ülemaaline valitsusorganisatsioon Eesti Töötava Rahvaliit ( ETRL ). Kõigis 80’s valimisringkonnas esitati ühe kandidaadi. Oli võimalik esitada rahva kandidaate, jõuti sisseseada 83 rahvakandidaati. 9. juulil teatati, et kõik kandidaadid peavad järgmiseks päevaks ehk 24 tunni jooksul esitama valimisplatvormi. ETRL koostas ühisvalimisplatvormi 80 kandidaadiga - Tuleb taastada demokraatlik kord, kaotada K. Pätsi aegsed kitsendused, tuleb tõsta töötavate inimeste sissetulekuid, suurem tähelepanu pensionile, laiendada laste ja ema kaitset, head suhted naaberriikidega. Enamik opositsiooni saadikutest suutis platvormi esitada, kuid kandidaatide arv langes 69’le. Osaid rahvakandidaate ähvardati, 83’st vastaskandidaatidest jäi 1, keda ei valitud ning peale valimisi süüdistati võltsimises ja vangistati. 14.-15. juulil toimusid valimised- Eestis käis valimas 84,1%, kellest 92,5% hääletas Eesti Töötava Rahvaliidu kandidaadi poolt. 45 põrandaalust kommunisti pääsesid parlamenti.
Riigivolikogu istungjärk: Eesti NSV moodustamine ja inkorporeerimine N. Liitu: 21. juulil toimus riigivolikogu II istungjärk, mis sarnanes tsirkuse esindusega, kus saal oli kaunistatud punase lipuga ning Karl Marx’i ja Jossif Stalini portreed rippusid ning mängis orkester “Robespierre.” Pöörduti Nõukogude Liidu Ülemnõukogu poole palvega , et võetakse ENSV NSVL’u. Võeti otsus tagandada ametist Konstantin Päts ja anda ta amet J. Varsele . Valitud delegatsioon asus teele Moskvasse, 6. augustil võeti Eesti NSV vastu. Eesti NSV konstitutsioon oli mahakirjutatud NSVL’ult.
Nõukogulikud ümberkorraldused riikluses (Nõukogud, täitevkomiteed, kommunistlik partei): Kõrgem seadusandlusvõim kuulus ENSV Ülemnõukogule. Olemasolev riigivolikogu II koosseis kuulutas end ajutiseks Ülemnõukogu koosseisuks 7 aastaks. Ülemnõukogu Presiidiumil oli õigus väljaanda seadusi, mis hääletamisel muudeti seadusteks. Täidesaatev võim kuulus Rahvakomissaride Nõukogule. NSVL tagalas ettevalmistati spetsialiste: sekretärideks määrati Karl Säre, Neeme Ruus ja Nikolai Karotamm . Kõige kõrgemaks võimuks Eestis oli Vladimir Botškarjov. Moodustati rahvakohtud, mille kohtunikud nimetati rahvakomissari käskirjaga. Paigutati politsei ametnikud ümber. Eesti sõjavägi nimetati ümber Eesti rahvavägi ehk Eesti NSV vägi. Algasid Eesti sõjaväe ümberkujundamised punaarmee sõjaväeks, 22 laskurkorpuseks.
Natsionaliseerimine: Maareformi järgi kuulutati kõik maavaldused riigiomandiks, senised taluomanikest said maarentnikud ning tühistati kõik võlad seotud maaga. Maksimaalselt lubatavaks talu suuruseks kuulutati 30 hektarit, kõik mis oli suurem võeti ära ja jagati uusmaasaajatega, see puudutas 130 000 talunikku. Elujõulised suurtalud muutusid elujõuetuks taludeks ja uusmaatalud ei olnud piisavalt võimekad. Eesmärk oli õhutada klassivõitlust talurahva seas. Natsionaliseeriti 100-kond rahaasutust ( Pangad , kindlustuskassad); mitu 100 ettevõted; kaubandusettevõtted; transport; kinosi; teatreid ; hotelle; suured majad linnades. Natsionaliseeriti 500 rahaasutust, 1000 tööstusettevõtet, 1000 kaubandusettevõtet. Elatustase langes. Toimus 3 palgatõusi, kus tööliste palgad tõusid 70% võrra, kuid septembris tõusid ka kõigi kaupade hinnad. Teostati rahareform , kus asendati Eesti kroonid rubladega, 1 krooni eest maksti 1 rubla ja 20 kopikat (1 kroon = 10 rublat).
Plaanimajandus: 1940. aasta kevadeks mindi üle plaanimajandusele. Kehtestati igale vallas olevale talule plaanid: kui palju külvata rukist , nisu. Kui suurel maaalal kasvatada? Kui palju juustu tuleb valmistada, kui palju mune tuleb müüa? Seadi kohustuseks riigile müügi normid madala hinna eest. Lisaks 80 kolhoosile asutati 90 sovhoosi (Riiklik ettevõte).
Repressioonid: Teostas esialgu Siseasjade Rahvakomissariaat ( NKVD / SARK ). SARK hakkas tegelema politseiga. Tema kõrvale loodi NKGB/RJRK (Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat). SARK ja RJRK juhiks sai põrandaalune kommunist- Boriss Kumm. Venemaalt toodi sisse inimesi, kes hakkasid juhtima RJRK’d. 1941. aastaks oli kadunud rohkem kui 1000 inimest. Esimestena represseeriti Eesti tippjuhte, küüdati kindral J. Laidoner koos abikaasaga ja K. Päts. Hiljem arreteeriti ükskõik, mis süüdistuse alustel: kunagine osalus vabadussõjas, kuulumine Isamaa liitu, Kaitseliitu kuulumine, kuulumine Eesti aegsesse erakonda. Samuti rakendati pealekaebamissüsteemi.

1941 aasta:

Saksa–Nõukogude sõja puhkemine: 22. juunil 1941. aastal puhkenud sõda andis Eestis märku kõigepealt mere- ja õhusõja näol. Saksa allveelaevad uputasid tulelaeva “Hiiumadal”, kaubalaeva “ Liisa ” ja reisilaeva “Ruhno.” Järgnevalt rajati Soome ja Saksamaa ühistööna Soome lahele hulk miinivälju, seati sisse lennukite, torpeedopatide ja allveelaevade vahikorrad- uputati üle 100 Nõukogude laeva. Esimesed sihtmärgid Eesti suunas olid punaarmee baasid Eesti saartel, sõjalised objektid linnades ja raudteemagistraalid. Jalaväel võttis aega, et jõuda kohale.

Punaarmee ja Wehrmacht i jõud ja kavad Eesti suunal: Saksa väejuhatus otsustas suunata pealöögid Kiievile, Moskvale ja Leningradile. Leningradi ja Baltikumis paikenva Punaarmee grupeeringu purustamine tehti ülesandeks väegrupile “ Nord .” Eesti pakkus vähe huvi, see jäi lihtsalt kõrvale. Eestisse suunati vaid kahest jalaväediviisist koosneva 26. armeekorpuse- moodsat sõjatehnikat ehk tanke oli napilt. Samuti Eestisse liikus 8- armee. Punaarmee: Eestis paiknes looderinne, kuid see saadeti Leningradi rindele kaitseks. Tallinna sadamas paiknes Balti sõjalaevastik ja suurem osa laevastiku isikkoosseisust ja kogu merelennuvägi.

Suvesõda: Saksa vägede sissetung Eestisse, esimesed kokkupõrked, rinde takerdumine Kesk-Eestis: Sõja algus oli Punaarmee jaoks katastroofiline. Juba esimestel sõjapäevadel kaotati suur hulk lennukeid, tanke ja muud sõjatehnikat: sakslaste kätte langesid hiiglaslikud varustuslaod. Kadus ühtne juhtimine ja side, armee oli killustatud. Sajad tuhanded punaarmeelased sattusid vangi. Ida-Preisimaalt taganenud punaväelaste 8. armee korpusest jõudis vaid 3/8 diviisist Eestisse. Saksa vägedele loovutati Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti ning valmistati ette uut kaitseliini Pärnu-Viljandi-Emajõe joonel . Punaarmee rebis end vastasest lahti, kuid uutele kaitseliinidele asumine oli keerukamaks. 7.-8. juulil ületasid Wehrmacht’i üksused Eesti riigipiiri, mis liikusid edaspidi Pärnusse, kust anti ootamatu vastulöök ja saadi hulgaliselt kohalikke nõukogude aktiviste vangi. Samal päeval toimusid kokkupõrked Viljandist lõuna pol, kus punaväelased takistasid mõneks tunniks saksa vägede liikumist, kuid hiljem jäeti Viljandi maha. Pärast Viljandi ja Pärnu vallutamist jätkati sissetungi kolmes suunas (Pärnu->Tallinn, Viljandist->Jõgeva, Türi ja Paide suunas). Kagu-Eestis ei osutanud Punaarmee aga vähimatki vastupanu, sissetungisid sakslased Valka ja Võrru. Samal päeval hõivati Petseri. 12. juulil esimesed üksused jõudsid Tartusse.
Rinde takerdumine Kesk-Eestis: Juuli keskpaigaks suutis Nõukogude väejuhatus end koguda ja tuua rindele reservväed- 6 diviisi, väiksemad üksused. Väiksearvulised Saksa eelsalgad sattusid ägedate vasturünnakute alla. Märjamaa sakslaste diviisi peale paisati enamus armeest ning see peatas sakslaste edasitungi. Sakslased suutsid taganeda. Reservväelased peatasid sakslaste pealetungi Põltsamaa ning Türi ümbruses.

Saksa pealetungi jätkumine: Sakslased olid toomas täiendavaid vägesi Eestisse, sest jõuvarud olid ammendumas- 2 armeekorpust, kuhu kuulus 5 jalaväediviisi. Saadi laskemoona ja sõjavarustust. Mitmetes kaitsepositsioonides said punaarmee diviisid lüüa sakslastelt ja metsavendadelt.

Võitlused Tallinna pärast: Stalini käsul tõmbusid punaarmee väeosad Tallinna kaitsele, sest seal asus Balti laevastiku peabaas- Koondati rohkem kui 40 000 meest ja üle 300 suurtüki. Saksa poolel valmistusid rünnakuks 3 jalaväediviisi. Algas 20. augustil, nädal hiljem kandus lahing edasi Lasnamäele ja Kadrioru piirkonda ning 27. augustil algas punavägede evakueerimine. 28. augustil marssisid Saksa väed Tallinnasse. 1. septembril hõivasid sakslased Haapsalu, Virstu ja sellega kogu Eesti mandriosa oli puhastatud Punaarmeest. Juminda miinilahing: Tallinnat kaitsnud Punaarmee üksuste jäänused, põgenevad punategelased, mobiliseeritud ja evakueeritud - 30 000 inimest paigutati Nõukogude laevadele, mis asusid teele. Juminda poolsaare kohal sattusid laevakaravanid sakslaste ja soomlaste paigutatid miinitõketele ning langesid pommi- ja torpeedorünnakute alla. 195 laevast uputati 55, hukkunute arv 15 000.

Lahingud Lääne-Eesti saartel: Septembris-oktoobris Jätkusid võitlused Lääne-Eesti saartel, sest seal oli 24 000-meheline punaarmee garnison, 200 suurtüki, lennuväljad ja väikelaevade baasid. 10. septembril hõivati Vormsi saare. Tehti dessant Muhumaa randa ning 13. septembril taandusid punaväelased Saaremaale, kust polnud neilt väljapääsu. Samal päeval alustas Wehrmacht pealetungi Saaremaa vallutamiseks. 3. oktoobril lõpetati vastupanu ning 21. oktoobriks olid saared sakslaste võimu all.

Punaarmee 22. laskurkorpus: Moodustati Eesti rahvaväest, mis oli omakorda moodustatud reorganiseeritud Eesti sõjaväest. Sinna kuulus 15 142 inimest.

Hävituspataljonide loomine ja terror: Hävituspataljonide loomine: Loomise aluseks oli Nõukogude Liidu Ülemnukogu Presiidiumi seadlus 24. juunist 1941 “Ettevõtete ja asutuste kaitsmisest ja hävituspataljonide loomisest”, samal päeval väljastati määrus “Abinõudest võitluseks vaenlase langevarjudessantide ja diversantide vastu rindelähedases vööndis.” Anti välja ellurakendamis direktiiv. Hävituspataljonide juhtimise, väljaõpetamise ja kasutamise ülesanne lasus NKVD’le. L. Beria andis 25. juunil käskkirja, mis kohustas liiduvabariikide julgeolekuorganeid 24 tunni jooksul organiseerima 100-200 mehelised hävituspataljonid. Ülesanne: Metsavendade ja teiste rahvavaenlaste vastu võitlemine, mis on vaadeldud kui sõjakuritegu. Nad piinasid ja tapsid vangilangenud metsavendi, võtsid pantvangi metsavendade perekonnaliikmeid, tapsid metsavendade abistamises kahtlustavaid tsiviilelanikke, põletasid talusid, röövisid. Mõne kuuga kaotas elu 2000 inimest. Eestis: Kohalikud parteikomiteed ja nõukogude asutused hakkasid juba sõja esimestel päevadel looma relvastatud kaitsesalku ja hävituspataljone. Eestis moodustati 18 territoriaalset hävituspataljoni. Pakutav liikmete arv on 3 000-10 000.

Rekvisitsioonid: Algasid transpordivahendite sundvõtmisest Punaarmee tarbeks. Rekvireeriti sõjaväele sobilikud hobused, autobussid, veo- ja sõiduautod, jalg- ja mootorrattad. Talurahvalt sunniviisiliselt võeti ära toiduaineid.

Evakuatsioonid: Eesmärgiks oli vältida materiaalsete väärtuste langemist vaenlase kätte. Eestist veeti välja kõike väärtuslikku: tehaste sisseseadet, tooraineid, kütuseid, poolfabrikaate, valmistoodangut, ehitusmaterjale, transpordivahendeid, kariloomi, toiduaineid. Vabatahtlikult asusid evakueeruma mitmesugused punategelased. Tehastest saadeti insenerid ja oskustöölised, veterinaarid, zootehnikud ja karjakud- Evakueeriti 25 000 inimest.

Mobilisatsioon Punaarmeesse: Sundmobilisatsioon puudutas kõiki 1907-1918. aastal sündinud mehi. Ei huvitanud Nõukogude Liidu juhtkonda, et rahvusvahelise õigusega ei ole õigus okupeeritavast riigis sundida elanikkonda teenima oma relvajõududes. Ei tahetud, et Saksamaa värbaks enda armeesse eestlasi. Üldmobilisatsioon võttis aset Põhja-Eestis ainult. Mobilisatsiooni punktidesse tuli kohale 50 000 meest, Venemaale jõudis 33 000.

Metsavendluse põhjused: Võitlus Nõukogude Liidu okupatsiooni vastu- Keelduti elada NSVL’us mindi elama metsa. Asuti võitlema punaväelaste ja NSVL võimu vastu relvastatud salkadena. Metsavendade arv ulatus 12 000’ni, aktiivseid liikmeid oli 7500 -8500. Metsavendade salkade üldarv 350. Konkreetseteks vastasteks olid hävituspataljonid, Punaarmee ja NKVD regulaarüksused, nõukogude ja parteiaktiiv.
Peamised võitlusvormid:

Relvastatud vastupanu.

Teadlik kuulujuttude levitamine- Kuulutati, et metsavendade salkade suurus ja relvastus on suurem ja parem, mis andis efektseid tulemusi.
Suuremad lahingud: Metsavennad pidasid Saksa relvajõudude abita : Tartu, Viljandi, Pärnu, Petseri, Võru, Järva ja Viru maakondades 255 lahingut.
Aktiivse võitluse algus: Metsavendade salgad tekkisid seal, kus mehi kogunes rohkem, ja kus leidus mõni kogenud ohvitser või kaitseliitlane. 14. juunil leidus metsas üksikult varjujaid ning samal ajal kujunesid metsavendade salgad kümnes vallas. 22. juunil alustas Saksamaa sõjategevust Nõukogude Liidu vastu ning see päev kiirendab meeste metsaminekut, kes pärast 14. juunit olid jäänud veel kõhklevale positsioonile. Pandi alus Leegisaare metsavendade laagrile, kuhu kogunes 50-60 meest. 22. juuni lahingupäev- Keila ja Vääna ümbruses astus välja 8-meheline grupp. Teatati rahvale, et sõda on tulemas ja on vaja relvad välja tuua. Tulistati punaväelasi vedavat autot- metsavennad võeti kinni ja hukati. Peamiseks probleemiks kujunes relvastuse puudumine. Relvade saamiseks rünnati punaarmeelasi, hävituspataljonlasi, militsionääre ja kohalikke täitevkomiteesid. Võitluse algus: Algas 1. juulil, kus metsavennad ründasid Kiviõli linna. Viljandimaa metsavennad vallutasid Lustivere, Rimmu, Kõpu, Paistu, Vastsemõisa ja Imavere vallamajad. Pärnumaa metsavennad võtsid võimu alla Mõisaküla ja Killingi-Nõmme. Tartumaa metsavennad võtsid enda kontrolli alla Kallaste linnad, Laeva, Ahja ja Vaimastvere, Võnnu, Meeksi ja Sadala. Tihtipeale rünnakud ebaõnnestusid ja kui õnnestusid siis ei suudetud hoida oma positsioone piisavalt kaua. Metsavendade aktiivsuse tõusi edendas Saksa vägede edasiliikumise tempo.
Piirkondlikud eripärad: 1) Üldnimetuseks kujunes metsavend , kuid erinevates piirkondades kasutati selliseid nimesi : Malevlased, Roheline Armee, Võru Kaitsekorraldus, Leisi valla Julgeoleku Komitee, Omakaitse. 2) Suurus: Vastavalt sõjategevuse käigule kujunesid erinevused metsavendade organiseerumises. Piirkondades, kus rinne kiiresti lähenes ei jõutud moodustada suuremaid võitlusüksusi ega baaslaagreid. Kesk-Eestis peale rinde peatumist tekkisid suuremad metsavendade rühmitused. 3) Relvastus ja varustus: Piirkonniti oli relvastuses suur erinevus. Viljandi metsavennad olid hästi toidetud, Virumaal metsavennad pidid nägema suurt vaeva toidu hankimiseks.

Erna rühm: Põhja-Eestis koondas kohalikke metsavendi enda ümber Soomes eesti vabatahtlikest moodustatud “Erna” grupp. Kautla laagrisse kogunes 500-2000 inimest. Laager killustati lahingute tõttu.

Talpaku pataljon: 1. juunil Karl Talpak Otepää kooliõpetaja läks perekonnaga metsa. Ta suutis lühikese ajaga luua sidemed 12 metsavendade salga vahel (200 meest). Rühmade tegevus oli kordineeritud. Peeti öiseid laagriõppusi ja valmistuti hoolikalt lahinguteks. 5. juulil õhiti lõhkemata Saksa lennukipommi abil Paluperas rong, milles asusid hävituspataljonlased. Otepääl võeti võim enne sakslaste saabumist enda kätesse. Liiguti seejärel Tartusse, kus moodustati Tartu Partisanide Pataljon - 1000 relvastatud meest, 75 ohvitseri. Osalesid kuni Tallinna vabastamiseni.

Hirvelaane pataljon: Major Hans Hirvelaane pataljon.

Saksa okupatsioon
Saksamaa kavatsused (Generalplan Ost: ethnic clensing): Vene impeeriumi jäädav likvideerimine. Natsismi ideoloogia ja Hitleri isikliku maailmavaate tuumaks oli saksa rahvale eluruumi võtmine Ida-Euroopas ning saksa rahva ja aaria rassi puhtuse kindlustamine. Mõõdeti kui lähedased rahvused on aaria rassile: blond , sinisilmsed, pikakasvulised ja tugevad. Eestlastel oli rassiideoloogide silmis eelis Ida-Euroopas slaavlaste eest, sest nad olid elanud 700 aastat saksa kultuuriruumis ning oli toimunud veresegunemine.
Sõjaväevõimud: 1941 juulist kuni detsembrini kuulus kogu võim Eesti territooriumil Saksa sõjaväelastele, kõrgeimaks halduriks oli väegrupp “Nord”.
Tsiviilvalitsus: 5. detsembril 1941 anti kogu võimutäius üle sakslastest koosnevale tsiviilvalitsusele- Eesti läks Okupeeritud Idaalade Ministeeriumi alluvusse. Idaministri ametisse oli seatud natsionaalsotsialismi peaideoloog, Tallinnast pärit Alfred Rosenberg.
Riigikomissariaat Ostland: Eestist, Lätist, Leedust ja suuremast osast Valgevenest moodustatud, mida juhtis natsiparteilane Hinrich Lohse. Riigikomissariaadi halduskeskuseks sai Riia. Talle omakorda allusid Valgevenes , Leedus, Lätis ja Eestis moodustatud kindralkomissariaadid.
Kindralkomissariaat Estland: Tähtsaimaks ametiisikuks Eesti Kindralkomissariaadis oli kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann - Natsipartei veteran.
Piirkonnakomissarid: Tsiviilvalitsust esindasid seitse piirkonnakomissari, kes hoolitsesid Litzmanni peakorterist (Kadrioru loss) saabuvate korralduste elluviimise eest ning teostasid kontrolli eestlastest koosnevate maakonna-, linna- ja vallavalitsuste tegevuse üle.
Eesti Omavalitsus: Allus tsiviilvalitsuse juhtimisele ja kontrollile. Omavalitsuse otsustusõigus ja tegevusvõimalused olid piiratud. Omavalitsuse Juht oli Hjalmar Mäe (Eesti Vabadussõjalaste Liidu propagandajuht), ta vastutas otseselt kindralkomissar Litzmanni ees. Eesti Omavalitsus loodi ametlikult juba enne Saksa tsiviilvalitsuse rakendumist - 15. septembril 1941. Eesti Omavalitsus koosnes juhist, viiest direktooriumist ja iseseisvatest keskasutustest. Omavalitsuse juhi peamiseks tegevusvaldkonnaks oli üldine juhtimine; kureeris haridusdirektooriumit. Sisedirektor tegeles sisehaldus, kommunaal- ja sotsiaalküsimustega, tervishoiuga ning seaduse kodifikatsiooniga. Majandus- ja rahandusdirektor tegeles majanduse, transpordi, rahanduse, maksude ja eelarvega. Kohtudirektor valitses kohtu- ja karistusasutuste üle. Tehnikdirektor kureeris tehnika-, ehitus-, teede- ja liiklusküsimusi.
Majanduspoliitika: omandisuhted, riigimonopolid, põlevkivitööstuse arendamine, põllumajandus ja müüginormid: Esialgu allutati Eesti majandus Saksamaa huvidele, kuid arvestati tõsiasjadega, et Eestist peab kunagi tulevikus saama Suur-Saksamaa osa ning seetõttu oleks rumal rakendada röövmajandust, et hiljem tagasi kõike üles ehitada. Omalt poolt okupatsioonivõimud üritasid kaasa aidata sõjapurustuste likvideerimisele. Eesti pidi varustama väegrupi “Nord” ja aitama kaasa Saksamaa tsiviilelanikkonna varustamisele. Alles siis võis hoolitseda enda vajaduste eest. Majandusküsimused kuulusid Hermann Göringile alluva Nelja Aasta Plaani organisatsiooni pädevusse. Omavalitsuse roll majanduselus pidi piirduma rahva ergutamisega pingutusteks Saksa sõjaväe ja sõjatööstuse heaks. Sakslastele pakkus suurt huvi põlevkivi ja põlevkivi õli- Kasutati peamiselt allveelaeva kütuse tootmiseks.
Omandisuhted: Sakslased ei kiirustanud Nõukogude Liidu poolt natsionaliseeritud vara tagasiandma endistele omanikele. Need jäid Kolmanda Riigi käsutusse. Nende varade haldamiseks loodi hulk riigimonopolistlikke koondisi, mida tähistati lühendiga G.m.b.H (Piiratud vastutusega äriühing)- Tegemist oli aktsiaseltsidega, kus kogu aktsiakapital kuulus riigile, ning mis tegleesid erinevate majandusharude juhtimise ja kontrollimisega. Põhieesmärgiks oli sõjategevuse ja okupatsiooni finantseerimine . Taolisi koondisi tegutses Eestis üle 50. Balti Õliühing- Kõigi Eesti põlevkivikaevanduste ja põlevkivikeemiaettevõtete tööd korraldas. Saksa turbaühing juhtis kogu Ostlandi Riigikomissariaadi turbatootmist. Ida Kaubandusühing tegeles põllumajandussaaduste ekspordi ja tarvete impordiga.
Repressiivasutused, juutide ja mustlaste hävitamine, repressioonid kommunistide ja rahvuslaste vastu, nõukogude sõjavangide olukord: Saksa okupatsiooni aastail hukatu repressiivorganite poolt 7800 Eesti elanikku. Enamik ohvreist olid eestlased, hukkajateks olid samuti eestlased (Metsavennad). Represseeriti Nõukogude okupatsioonivõimude kuritegude eest- Ulatuslikum kommunistide, komnoorte, täitevkomiteelaste, militsionääride, hävituspataljonlaste interneerimine ning hukkamine. Hiljem suunati repressioon rahvuslaste, anglofiilide, sõjavastaste ja sundnorme mittetäitvate talupoegade vangistamine.
Repressiiviasutused: 1941. aasta suvel teostas Balti ruumis repressioone spetsiaalüksus, mille ülem oli Walter Stahlecker. 105-liikmeline erikomando kandis vastutust Eesti territooriumi puhastamise eest. Pärast tsiviilvalitsuse moodustamist loodi Eestis Julgeolekupolitsei ja SD, mis allus Heinrich Himmleri üldjuhtimisele. Sandberger oli Litzmanni järel tähtsuselt teine, kes otsustas elu ja surma üle.
Juutide hävitamine: Natside rassiteooria lahutumatuks osaks oli aarialaste ja saksa rahva jaoks ohtlike ja tarbetute rahvusgruppide hävitamine. Esmaseks prioriteediks kujunes juutide tapmine . Ainuüksi rahvusliku kuuluvuse alusel mõrvati kõik juudi rahvusest isikud. Eestis elas enne sõda 4500 juuti. Iga kümnenda Eesti juudi (ärimehed, usklikud) olid küüditatud nõukogude võim. Juutide arvukus Nõukogude võimuaparaadis suurenes ning Natsi-Saksamaa kasutas propagandavõtteks samastada juute kommunistidega, kasutades pidevalt sõnapaari juudid-bolševikud. Paljudele eestlastele jäi eksklik mulje nagu oleks kogu juudi rahvusgrupp läinud kaasa nõukogude võimuga. Antisemiitlik poliitika jäi eestlastele võõraks ja ebaõnnestus. Enamik Eesti juutidest põgenes koos Punaarmeega, maha jäi vaid umbes 1000 inimest- neist ellu jäid üksikud Saksa okupatsiooni all. Alates 1942. aastast sakslased hakkasid tooma Eestisse juute teistest Euroopa riikidest- Nende jaoks rajati 20 koonduslaagrit, mis olid ajutiseks vangistuspaikadeks teel hävituslaagritesse. Eestis mõrvatud Euroopa juutide koguarv on 10 000.
Mustlaste hävitamine: Natside rassiteooria järgi nad olid parasiidid. Eestis elas kolm mustlaste hõimu - Laiuse , läti ja vene mustlased - 800 inimest. Etniline rühm lakkas olemast.
Nõukogude sõjavangide olukord: Suurim arvu Eesti territooriumil natside okupatsiooni ajal hukkunutest moodustasid Nõukogude sõjavangid. Enamik neist suri nälja, ületöötamise, haiguste ja kehvade elutingimuste tõttu- 15 000 surnut .
Eestlaste kaasamine Saksa relvajõududesse: ida- ja politseipataljonid , Omakaitse, Eesti leegion, pataljon Narva, mobilisatsioonid:
Omakaitse: Pärast suvesõda saadeti metsavendada üksused laiali Saksa okupatsioonivõimude korraldusel. Enamik metsavendadest liitus seejärel stiihiliselt tekkinud vabatahtliku relvastatud organisatsioon - Omakaitse. Omakaitse peamiseks ülesandeks oli Eesti puhastamine Punaarmee riismetest ja Nõukogude luure-diversioonigruppidest, punaaktivistide interneerimine, endise riigipiiri valvamine ning vahiteenistuse korraldamine ühendusteedel, sildadel, tööstusettevõtetes ja teistel sõjaliselt oluliselt objektidel. Allutatud Eesti Omavalitsuse kaudu Saksa sõjaväe- ja politseivõimudele. Sinna kuulus 44 000 inimest, järk-järgult vähenes.
Ida- ja politseipataljonid: Anti korraldus luua eesti vabatahtlikest julgestusgrupid, mis said hiljem tuntuks kui idapataljonide nime all. Organiseeriti kuus rindepataljoni ja üks tagavarapataljon, millest käis aja jooksul läbi umbes 5500 vabatahtlikku. Esialgselt kasutati idapataljone valve- ja julgeolekuteenistuseks armee lähitagalas, kuid hiljem rakendati neid lahingutes Leningradi ja Novgorodi ruumis. Politseipataljonid: Kogu Ostlandi Riigikomissariaadis moodustati kaitsemeeskondi ehk politseipataljone. Need kuulusid kohalike Saksa politseijuhtide alluvusse- Vahiteenistus, partisanide-vastaseks võitluseks. Hiljem rakendati neid rindevõitlustes. Seal oli 10 000 liiget. Peamiseks sooviks oli kättemaksta okupatsiooni ajal kogetud kannatuste eest.
Eesti leegion: 1942. augustis kuulutati välja Eesti leegion. See ei olnud populaarne . Selleks ajaks eestlased olid pettunud sakslastesse. Kardeti, et mehed saadetakse kaugele sõdima kodumaalt.
Mobilisatsioon: 1943. aastal kuulutati välja mobilisatsioon meestele, kes sündisid 1919-1924 aastatel. Sakslased üritasid jätta muljet, et tegemist on vabatahtlikega. Mobiliseeritule anti valiku, kas minna leegioni, sõjaväe abiteenistusse või Saksamaale tööteenistusse. Algas mobilisatsiooniealiste meeste põgenemine Soome- Eelistati Soome vennasrahva mundrit võitlemiseks Nõukogude Liidu vastu.
Narva pataljon: Vähestest inimestest, kes liitusid Eesti leegioniga tehti Narva pataljon. Pataljon paistis välja oma võitlusvõime ja tahtepoolest, kuid kandis ränki kaotusi.
1944 aasta
Punaarmee jaanuaripealetung: 14. jaanuaril 1944 alustasid Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinde väed Leningradi ja Novgorodi all pealetungi ja murdsid Saksa kaitseliinid mimtes kohas läbi. Sakslased pidid taanduma ning järgnevates taandumislahingutes kandsid Saksa üksused tõsiseid kaotusi, kuid ei lasknud end ümber piirata ehk väe põhijõud säilis. Mitmetest Eesti pinnale taandunud Saksa üksustest olid kaotanud oma võitlusvõime. See tekitas tõsiseid kartusi ja sügavat muret kohaliku elanikkonna seas. Narva alla taandunud üksustest moodustati armeegrupp “Narva.” Hitleri jaoks Eesti kaotamine oli välistamatu, see oli tähtis Saksamaale, sest Virumaal oli õlitoodang, mis oli vajalik kütuse jaoks.
Üldmobilisatsioon: 30. jaanuaril 1944 kuulutas Mäe välja aastatel 1904-1923 sündinud meeste sundmobilisatsiooni. Üldiselt kohustati kõiki mehi, kes olid alla 60’ne eluaasta astuma omakaitsesse. Hiljem laiendati mobilisatsiooni kuni 1926. aastal sündinud noormeestele ja 1927. aasta sündinud poistele. Abiteenistusse värvati 1928. aastal sündinud poisse . 7. veebruaril raadiointervjuus kutsus Jüri Uluots rahvast üldmobilisatsiooniga kaasa minema ning astuma relvaga käes vastu Punaarmeele. Mobiliseeritute hulk ulatus 38 000 - 43 000 meheni. Mehed läksid sõtta oma kodumaa kaitseks, mitte III Reichi nimel. Mehi paisati rindele, täiendati Eesti leegionit, ülejäänutest moodustati 6 piirikaitseügementi.
Lahingud Narva pärast, Auvere sillapea, terroristlikud õhurünnakud: 1. veebruaril 1944 jõudsid esimesed Punaarmee üksused Narva jõeni ning asusid seda ületama, jõudsd Tallinna-Narva raudtee juurde. Vallutati ära Auvere sillapead. Rannakaitsesuurtükiväe abil õnnestus ründajad tagasi paisata. Nõukogude väejuhatus ei osanud kasutada avanenud võimalust, sest Narva kaitse oli tühine tol hetkel. 11. veebruaril alustas Punaarmee Narva all üldpealetungi, 13. veebruaril jõuti taas Tallinna-Narva raudteeni ning lõigati see läbi. Narva alla toodi lisajõude saksa vägedele, kelleks olid esimesed mobiliseeritud eestlased. Samal ajal Punaarmee alustas uut sissetungi Lõuna-Eestisse, mis ähvardas Tartut. 14. veebruaril maandati Saksa tagalasse meredessant- korralikult väljaõpetatud eriüksus, kelle ülesandeks oli sakslaste tagala segamini lüüa, saada kontakt Punaarmee üksustega ning piirata ümber armeegrupp “Narva.” Ilm oli halb ja dessantlaevad hajusid laiali. Sakslased hävitasid täielikult ära punaarmee dessantväed. Algatati uus rünnak Auvere jaamas . Punaarmee oli selleks ajaks juba kaotanud 227 440 võitlejat. Lahingutes tekkinud pausi kasutati, et täiendada oma jõude.
Terroristlikud õhurünnakud: Uue suurpealetungi ettevalmistamise osaks olid õhurünnakud Eesti linnadele. 6. märtsil pommitati Narvat, 8. märtsil langes Jõhvi ja Tapa raudteesõlm. 9. märtsil pommitati Tallinnat (2 pommituslainet). Rünnakus osales 250 lennukit, õhutõrje tulistas maha 20 lennukit. Linnale heideti umbes 2000 pommi (50-250kg/vb 500kg). Sihiks polnud sõjalised objektid, vaid terrorirünnakud elamurajoonide vastu. Purustati 8000 hoonet (40% elamispinnast). Tähtsamad hoonet said kannatada nagu Niguliste kirik , “Estonia” teater. Terrorirünnakus sai surma 500 eraisikut, peavarjuta jäi ilma 25 000 inimest.
Pihkva ja Narva langemine: Punaarmee uus suurpealetung Narva ruumis algas 1. märtsil, kui 59. armee murdis Saksa kaitse sillapeast läbi, liikus edasi Muremäe suunas. Piirati ümber eestlased, saksa väed vabastasid nad piiramisrõngasest. 8. märtsil jõudis Punaarmee pealetung Narva alla. Suurte kaotuste hinnaga vallutas punavägi 11. märtsil Lilienbachi mõisa- langes 6000 meest. Pealetung tuli lõpetada, sest kaotused läksid liiga suureks. Aprilli lõpuks olid võitlevad pooled end Narva ruumis välja kurnanud. Rindel saabus mitmeks kuuks vaikus.
Lahingud Sinimägedes: Toimus rinde tagasitõmbumine Narva alt Sinimägede liinile. Saksa väejuhatusel oli õigus, et Punaarmee oli juba mõnda aega ettevalmistanud rünnakuks Narvale. Narvast põhja poole oli koondatud 2. löögiarmee 75 000 meest ja Auvere sillapeale oli koondatud 130 000 meheline 8. armee. Hirmuäratav oli Punaarmee tehniline ülekaal: suurtükiväe osas oli see kaheksakordne. Venelastel oli 546 lennukit (Sakslastel 46). 24. juuli hommikul avas 1648 suurtükki ja miinipildujat tule Saksa positsioonidele Auvere tugialal. Päeva lõpus tõrjuti tagasi tankide toetusel. Rünnak sundis Saksa väejuhatust taandumisega kiirustama. 26. juulil tungis Punaarmee purustatud ja sakslastest maha jäetud Narva linna. Sakslaste taandumine kandis raskeid kaotusi. Tannenbergi liin: Sakslaste üksused asusid nüüd Tannenbergi liinil, mis kulges üle Sinimägeda. Punaarmee üksused jõudsid 26. juulil liinile ning asusid seda ründama. Pommitati, rünnati, piirati ümber, tankide, jalaväe ja õhurünnakute abil. 29. juuli hommikul asus Punaarmee otsustavale rünnakule. Saksa kaitse purustamiseks oli koondatud mitukümmend tuhat sõdurit, 1680 suurtükki ja miinipildujat ning 150 soomusmasinat. Suruti maha viimased vastupanukolded. Löödi tagasi punaarmeelaste suurrünnak. Sinimägede ees suitses 113 purustatud tanki. 30.-31. juulil proovis Punaarmee uuesti sinimägedest läbi murda, kuid ebaõnnestus taas. Lahingud olid ohvriterohkeimad Eesti ajaloos. Punaarmee kaotuste suurust on hinnatud 100 000 - 200 000 mehe suuruseks.
Kagu-Eesti loovutamine , võitlused Emajõe joonel: Eesmärk oli Eestisse lõunast sisse tungida ja armeegrupp “Narva” kotti võtta. Saksa väejuhatus saatis Nõukogude üksuste vastu kogu lennuväe ja suutis peatada hetkeks. Sakslased tõid lisajõude Eestisse ning astusid vasturünnakuks. Teistel rinnetel punaarmee surus sakslased pidevalt taganema. Emajõe joonel tõrjuti punaarmee ära. Sissetung hakkas ähvardama Tartut. Üle Põlva Tartu sihis tungis Nõukogude 67. armee väekoondised. Tartu alla saadeti lisajõude, sest see oleks ohustanud armeegrupi “Narva” tagalat. Kohale saabunud lisajõud ei jõudnud positsioonidele astuda kui vastane juba hakkas ründama. Punaarmee ülekaal oli Tartus. 25. augustil hõivati Tartu. Kagu-Eesti vallutamine tekitas ärevust. Levisid kuulsued, et Eesti on peatselt langemas Punaarmee kätte.
Saksa vägede lahkumine ja Eesti mandriosa minek Punaarmee kätte: Saksa idarinne rebenes kõikidest suunadest. Eestisse jäämine ähvardas väegruppi “Nord” äralõikamine Wehrmacht’i peajõududest, kuid Hitler ei tahtnud taandumisest kuuldagi. Saladuskatte all algatati vägede väljatõmbamist Eestist. 14. septembril alustas Punaarmee suurte soomusjõudude ja suurtükiväe toetusel pealetungi Väike-Emajõel. 16. septembril andis Hitler loa Eestist taganeda saksa vägedel. Kindral Steiner teatas Eesti rahvusliku juhtkonna esindajatele Eesti mahajätmisest. Narva oli langenud Punaarmeele. 20. septembril punaarmee tangid hõivasid Rakvere ja Kadrina ning 21. septembril Tapa. 1944. aastaks vangistati 3000-4000 saksa armees teeninud eestlast.
Lahingud saartel: Mandriosa langemisega Punaarmee kätte polnud sõjategevus Eestis veel lõppenud. Sakslaste kontrolli all olid endiselt Eesti saared. Üritati siduda lahingutega piisavalt palju punaarmeelasi, et teised saaksid põgeneda. Juba 29.-30. septembril hõivas Eesti korpuse dessant Muhu, sakslased taandusid. 7. oktoobril hõivasid Eesti korpuse üksused suurema lahinguta Kuressaare ja jätkasid sakslaste jälitamist. Selleks moodustati mehhaniseeritud eelsalk- 14 tanki, suurtükid. Saadi saksa kaitsest läbi tungida ning löödi suure kaotusega nad maha. Korraldati dessant saksa tagalasse, kuid nurjus. Alles 23. novembril Saksa väed andsid käsu evakueerimiseks Sõrve poolsaarelt- 4696 meest. Sõjategevus oli lõppenud Eestis.
Võitlus iseseisvuse eest: Eesti rahvuslikud poliitikud ja okupatsioonivõim; kolmas võimalus; soomepoisid; Eesti Vabariigi rahvuskomitee; Otto Tiefi valitsus; taasiseseisvumiskatse: Vaatamata keerulise olukorrale üritasid Eesti rahvuslik juhtkond taastada Eesti iseseisvust. Jüri Uluots nimetas ametisse 18. septembril oma otsusega Vabariigi Valitsuse. Sinna kuulusid: peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief, kohtuminister JOhannes Klesment, välisminsiter August Rei, sõjaminister Johan Holberg , rahaminister Hugo Pärtelpoeg, kaubandus-tööstusminister Rudolf Penn, põllutööminister Kaarel Liidak, teedeminister Johannes Pikkov , sotsiaalminister, haridusminister. Esimene koosolek toimus 19. septembril Eesti Maapanga hoones. Tutvustati deklaratsiooni, milles anti teada Rahvuskomitee likvideerimisest ja valitsuse tegevusseastumisest. 20. septembril toimus Tallinna Elektrijaama lähedal valitsuse teine koosolek, millel arutati Tallinna kaitsmise võimalikkust. Määrati sõjavägede ülemjuhataja, kuid enam polnud võimalik kaitsta Tallinnat. Sõdurid asusid linnas oma käel vabadust taastama. 20. septembril pärastlõunal Pika Hermanni tornis li heistaud sinimustvalge lipp . Linnas algas tulevahetus eestlaste ja sakslaste vahel. Valitsus siiski täitis oma kohustusi ning pidas vajalikuks trükkida ja laiali jaotada “Riigi Teataja” numbri Uluotsa otsuse ja valitsuse deklaratsiooniga. Raadio kaudu informeeriti valitsuse ametisseastumisest ja deklaratsioonist ka välismaailma. 21. septembril lahkusid viimased Saksa üksused. Pärastlõunal lahkus pealinnast Vabariigi Valitsus. Valitsusjuht Tief jäi koos lähimate kaastöölistega veel linnaks- Tahtsid trükkida veel ühe numbri teatajast ja laiali saata aga aega ei jätkunud. Punaarmee oli juba saatnud Tallinna suunas teele eelsalka mitmesaja tangiga. Kell 10:30 jõudsid tangid kohale, tulistati sinimustvalge lipp maha. Lahkus Tiefi valitsus. Eestisse jäänud Otto Tiefi valitsusliikmetest enamus arreteeriti, saadeti vangilaagritesse ja mõned lasti maha. Taasiseseisvumiskatse ebaõnnestus.