Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Eesti XX sajandi algul (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis juhtus Jüri Vimsiga ?
  • Mida teha Vene rahu ettepanekuga ?
  • Kuidas rahu kinnitada ?
  • Kui palju juustu tuleb valmistada, kui palju mune tuleb müüa ?
 
Säutsu twitteris
Eesti XX sajandi algul
Haldus-territoriaalne jaotus: maakonnad (kreis), vallad , linnad, alevid :
20. sajandi alguses jagunes Eesti territoorium kahe kubermangu vahel – Eestimaa kubermangu, mis omakorda olid jagatud neljaks maakonnaks: Lääne , Harju, Järva ja Viru kreis. Liivimaa kubermangu, mis jagunes Kuressaare, Pärnu, Viljandi, Tartu, Võru kreisiks. Maakonnad omakorda jagunesid valdadeks, mida 1866. aastal oli 366 tükki ja nad tasapisi vähenesid, kuna neid ühendati.
Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon , väljarändamine, linnastumine , vähemusrahvused:
Eestis toimus demograafiline üleminek Prantsuse tüübi järgi ehk suremus ja sündimus hakkasid langema peaaegu üheaegselt. Eestis jõudis demograafiline üleminek lõpule enne Teist maailmasõda. Sellel ajal, 1850–1940 kasvas Eesti rahvaarv ainult 1,6 korda, mis on üks madalamaid näitajaid Euroopas.
Rahvaarv 20. saj alguses on umbes 1 000 000, millest 90% on eestlased, 4,5% venelased ja 3,5% sakslased .
Väljarännati kõige rohkem Venemaale - 120 000 inimest ja Põhja-Ameerikasse - 15 000 inimest.
Linnastumine oli madal, maarahvastik oli 80%. Suurim linn oli Tallinn 116 000 inimest. Linnaelanikest olid eestlased vaid umbes 60%.
Majanduslik edenemine : põllumajandus (mõisamajandus, talumajandus , Stolõpini agraarreform ), tööstus (tekstiilitööstus, masinaehitus, paberitööstus, ehitusmaterjalide tööstus, toiduainetetööstus):
2/3 elanikkonnast tegeles põllumajanduses ehk Eesti jäi põllumajanduslikuks maaks , põlluharimise intensiivistumine: hariti uut maad, kunstväetis, kaasaegsed põllutöömasinad, sordiaretus .
Domineeris mõisamajandus, need olid palgatööl baseeruvad suurmajandid.
Jätkus 1850. a alanud talude päriseksostmine, aastal 1916 4/5 talumaadest päriseks ostetud (enamus laenuga – majandusraskused), püsisid ka renditalud.
Stolõpini agraarreform- 1906. aastal, mis võimaldas talupoegadel külakogukonnast välja astuda. Reformi eesmärk oli külakogukonna lõhkumine ning varaka ja lojaalse talupoegade kihi loomine.
Sajandivahetusel toimus viljahindade langus (USA odav nisu), mis lõi majanduse segamini . Orienteeruti ümber piimakarjandusele, mis nõudis suuri investeeringuid ja sellega tegeldi mõisates, see oli orienteeritud Peterburi turule– farmimajandus. Loomakarjakasvatuse tähtsusest oli tingitud ka söödateravilja-, heina- ja kartulikasvatuse levik. Külades süvenes sotsiaalne kihistuminemaata mehi oli 60%, kõige teravam probleem oligi maapuudus. Domineerima hakkas väikepõllumeestekiht, palju mõisamoonakaid (mõisatöölised), sulaseid, teenijaid, kehvikuid, paljud läksid linna, välisriikidesse
1890–1913 toimus tööstuse struktuuris hulk muutusi. 1890. aastate alguses olid Eesti kuus tähtsaimat tööstusharu tekstiili-, metalli- ja masina-, puidu-, mineraalainete töötlemise, toiduaine- ning paberi- ja tselluloositööstus. Tervikuna oli enne I maailmasõda majanduslikult aktiivsest elanikkonnast 63% hõivatud põllumajanduses, 15% tööstuses ja 22% teistes majandusharudes ( sides , transpordis, teeninduses ).
Tähtsaim tekstiilitööstuse tootmisharu , puuvillatööstus, valmistas ülevenemaalise tööjaotuse raames puuvillast lõnga Łódźi piirkonna tekstiiliettevõtete ning toorriiet Peterburi ja Moskva sitsivabrikute tarvis. Üle 1 miljoni mehelise Vene armee pidev vajadus mundrite ja tekkide , telkide ja sõjaväevarustuse pakkekottide järele tagas Eesti kalevi-, puuvilla - ja linatööstuse toodangule kindla turu.
Metalli- ja masinatööstus suutis säilitada 19-protsendilise osakaaluga teise koha, vaatamata 20. sajandi alguses toimunud seisakule. Selle tootmisharu ettevõtted (F. Krulli ja Wiegandi masinatehas, Volta elektromehaanikatehas, Dvigateli vagunitehas, Vene-Balti laevatehas jt) valmistasid põllutööriistu ja -masinaid, meiereide, saeveskite ja piiritusvabrikute seadmeid, kanalisatsiooni- ja veetorusid, külmutusseadmeid, aurukatlaid, naftamootoreid, kauba- ja reisivaguneid, allveelaevu, elektriaparaate ja -masinaid.
Puidutööstuse osatähtsus toodangu struktuuris oli sajandi algusega võrreldes küll suurenenud, kuid 1-protsendiline tõus jättis ta viiendale kohale. Rohkete saeveskite hulgas oli ainukeseks suurettevõtteks as. A. M. Luther, mis ühena vähestest Eesti ettevõtetest oma toodangut eksportis.
Mineraalainete töötlemise tööstus, mida esindasid AS „Port Kunda” ja AS-i „Asserin” tsemenditehas , Tamsalu ja Rakke lubjatehas, hulk tellisetehaseid ja klaasivabrikuid, oli oma 6-protsendilise osatähtsusega endiselt kuuendal kohal.
Kiiresti arenes 20. sajandi algul paberi- ja tselluloositööstus, mis 1913 oli tööstustoodangu mahult kolmandal kohal. Seoses paberi nõudluse suurenemise ja tekstiilitooraine asemel tselluloosi kasutuselevõtmisega rajati lisaks olemasolevatele tehastele Pärnusse Saksa kapitaliga tselluloositehas Waldhof,
Ühiskonna politiseerumise algus: 1896- 1904



Rahvuslaste uus põlvkond; venestuse taandumine: 1890ndatel aastatel hakkas märkamatult ühiskonnas midagi muutuma. Toimus uute potentsiaalsete juhtide teket, alguses oli tegemist üliõpilastega. Eestlaste üliõpilaste arv hakkas sel perioodil suurenema. I maailma sõja alguseks oli saanud 1000 Eesti noormeest kõrgharidust. Paljud Eesti tudengid hakkasid tundma end kui eestlased ja ei tundnud häbi üle selle. Tähtsamad kõrgkoolid, kus eestlased said hariduse oli Tartu Ülikool, Tartu kõrgkoolid, Peterburgi sõjaväe ja meditsiini kool, Riia vaimulike seminar ja Riia Polütehnika. 1890ndatel EUS’is oli 50 aktiivset liiget ning oli paljud tudengid kontaktis , tegelesid kõnepidamisega. 1890ndatel aastatel rajati mitte formaalne rühmitus Jaak Soon, kuhu võeti vastu tudengeid, kes ei tahtnud minna EUS’i või ei võetud vastu. Üks tuntumatest liigetest on Konstantin Päts. 1897 alustas tegevust Peterburgi Eesti Üliõpilasselts, mis ühendas kõiki Peterburgi kõrgkoolides olevaid eestlasi.


Tartu renessanss ( Villem Reiman , Jaan Tõnisson, Postimees ): Eestlaste haritlaste selts eesotsas Jaan Tõnisson ja Willem Reiman ostsid ära ajalehe Postimees, aastal 1896. Jaan Tõnisson koondas oma mõttekaaslasi enda ümber ajalehe toimetamiseks . Ta püüdis kujundada ajalehele uut palget. Jaan Tõnisson ja Willem Reiman olid mõlemad pärit Viljandimaalt, lõpetasid Tartu Ülikooli (Tõnisson õigusala, Reiman usuline ala). W. Reiman oli Kolga -Jaani kirikus aga J. Tõnisson sai Venemaal kohtuametnikuks. Alles Postimehe ajalehe ostmine võimaldas tal Eestis tegutseda. Postimees muutus julgemaks ning lugejate arv kasvas. Esimene võitlus oli rahvusliku alaväärsuse vastu, eestlased tundsid häbi oma rahvuse üle (Kadaka sakslane ja Paju venelane : eestlased, kes saksastusid või venestusid). Oli tarvis näidata, et eestlased on samasugused rahvas nagu venelased, sakslased ja soomlased . Jaan Tõnisson ja Willem Reiman hakkasid Tartus avalikes paikades kõnelema eesti keelt. Postimees sattus sulesõtta Ado Kreisteiniga. Ado Kreisteini ajaleht Olevik hakkas kaotama mitmeid toimetuse liikmeid ja lugejate arv kahanes, kuna Postimees muutus populaarsemaks . Jaan Tõnisson kritiseeris Vene võimu ettevaatlikult, nad taunisid venestamist aga suures poliitikas (Vene impeerium ) jäi teadlikult ja tahtlikult tagasihoidlikuks , sest väike Eesti riik ei saa dikteerida ja nõuda midagi selliselt suurelt impeeriumilt.


Seltsiliikumise tõus (karskusseltsid, põllumeesteseltsid jt) ja ühistegevuse algus:



J. Tõnissoni ja W. Reimani suur saavutus oli panna uue hoo seltsiliikumisse. Sai alguse uus seltsiliikumine Karskusselts. Karskuseltsi eesotsas oli Ado Kreistein, hiljem Willem Reiman sai juhiks ning muutis Karskus liikumise mõtet. Venemaa paljud seltsid sulges, kuna nad kartsid separatismi, et Eesti lööks end lahti, kuid Karskus seltsis ei näinud separatismi ning nende juures polnud suurt kontrolli, põhikirja järgi nad õpetasid kuidas pidutseda ja järgida karskus eluviise, kuid tegelikult tegelesid üldise rahvusliku kultuurse harimisega.
Tekkisid Põllumeeste seltsid, 1895 . aastal tegutsesid 10 põllumeeste seltsi. Nad üleelasid venestamisaega kergelt, kuna neid esindati kui erialase töövaldkonnaga tegelevaid inimesi, kes ei tegele poliitikaga. Pöördepunktiks sai aasta 1898. aasta, sel aastal Vene keskvalitsus kinnitas Eesti põllumeeste seltside põhikirja, mis muutis põllumeeste seltside rajamist kergemaks. Tartu Eesti põllumeeste seltsi esimeheks valiti Jaan Tõnissoni, lükkas uue hoo sisse. Kutsuti kokku esimene üle eestiline põllukongress. 1900. aastal korraldati Tartus esimene põllutööde suurnäitlus.
Laulu- ja mänguseltsid olid juba varem olemas. Lisandusid käsitöö seltsid ja spordiseltsid. Spordi liikumine sai alguse tänu jalgratta sõidu seltsile. Tartu Jalgrattate selts Taara , Eesti jalgrataste selts Kalev.
Piimaselts, ostis liikmedelt piima ning panid müügile ühe hinnaga ja tulu jagati liikmete vahel. Lisandusid Tarbijaühistud, ühiste liikmed panid raha kokku ning otsid soodsalt talurahvale vajaliku kaupa ning müüsid omahinnaga liikmetele (odavamalt) aga teistele kallimalt. Tekkisid esimesed masinateühistud/veeühistud ühiselt parandasid maad ja soid kuivendasid. Karjaühistud, kes tegelesid karja kasvatamisega ja tõu aretamisega.
Tallinna ärkamine – Konstantin Päts ja Teataja , poleemika Postimehega, linnavalimised: 1901. aasta lõpus hakkas Tallinnas ilmuma ajaleht Teataja, mis käivitas rahvusliku liikumise uue laine. Ajaleht Teataja seostakse Konstantin Pätsiga. Konstantin Päts 7. aastaselt pere kolis talumaalt Pärnu äärelinna, kus ta isa ostis suure krundimaad, ehitas elamud ja müüs maha, temast sai kinnisvara omanik/ arendaja . Konstantin Päts oli õigeusuline, sest ta ema oli venelane ning isa astus samuti usku. Konstantin Päts astus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ning üritas pääse ka Eesti üliõpilasseltsi, kuid ei võetud vastu ja liitus Jaak Sooniga. Konstantin Päts loobus professori ettevalmistamiskursusest, ta lahkus Tallinnasse ja hakkas töötama advokaadina. K. Päts oli ajalehe Tasuja toimetaja ja asutaja . J. Tõnisson pidevalt hoidis käed pulsil ning kirjutas ise mitmeid juhtkirju ja pidi kaasalööma igal alal ning avaldama arvamust, kuid K. Päts kirjutas võrreldes Tõnissoniga harvemini ja ainult nendel aladelt , milles ta tundis end paremini.
Suur sulesõda ajalehtede Postimehe ja Teataja vahel. Postimees käsitles Eesti rahvast ühtse termini ta leidis, et kogu Eesti rahvas peab koonduma ühiste rahvaste eesmärkide ümber. Jaan Tõnisson tugines tugevamatele ja jõukamatele kodanikele aga ei pööranud tähelepanu inimestele, kes ei olnud nii aktiivsed. Selle tõttu, et postimees eiras sotsiaalseid erisusi ning Teataja ei erianud, vaid ta hakkas nendest kirjutama ja rõhutas nende tähtsust. Nii maarahva kui ka linnarahva seas on vaesus , mis ei võimalda tegeleda tähtsamate eesmärkidega, sest alguses tuleb majanduslikest probleemidest lahti saada. Sulesõda avaldus mõningates küsimustes, milleks oli maareform , sest mõlemad olid veendunud, et mõisamaad tuleb tükeldada taludeks ja et tulevik on taludepäralt, kuid küsimus on, et kuidas uued talud peavad tekkima . Postimees arvas , et talud tuleb osta päriseks (Lõuna-Eesti oli jõukam). Põhja-Eestis, kus oli palju vaeseid renditalusi, Teataja leidis, et päriseks ostmine on liiga ränk koorem , inimesed ei suuda endale maad päriseks osta, talumaad tuleb anda mitmeks aastaks rendiks. Talu rentija maksab renti riigile.
Linnavalimised: Baltisakslased kasutasid oma enamust , et hääletada eestlaste pakkumiste ja ettevõtmiste vastu. Ajalehe veergudel kutsuti kõiki eestlasi valida eestlaste poolt, korraldati rahvakoosolekuid, kus kutsuti rahvast valima . Kinnisvara omanikud ülehindasid oma kinnisvara, et saada valimisõigust. Tallinnas loodi valimisliit venelastega, 60’st volikogu kohast said baltisakslased endale 17, eestlased said 38 ja venelased said 5 kohta. Kuid eestlased polnud valmis tegelema linnavalitsuse ja linnapea töökohaga. Tallinna linnapeaks sai Vene kubermangust ametnik Hiatsintov, Konstantin Päts sai nõunikuks.
Sotsiaaldemokraatia sünd, Mihkel Martna , Uudised: Sotsiaaldemokraatia jõudis Eestisse 1880. aastal, sel aastal Saksamaal keelustati Saksamaa töölispartei tegevust ning paljud lahkusid või saadeti välja, asusid Eesti aladele . Alexander Burlandt, töötas Tallinnas ning mingil moel tekkisid tal kontaktid kohalike Eesti inimestega: Jaak Järv, Eduard Vilde , Mihkel Martma . Said esimese äratuse Burlandtilt. Mihkel Martma oli sündinud Läänemaal, kehv haridus , kõik elus saavutas tänu iseõppimisele. Sattus Läänemaalt Tallinnasse, omandas seal saksa keele ja omandas tööoskused. Sõites Tallinnast Tartusse temast sai maalermeister ehk tänapäevase mõttes sisekujundaja . Ta võis pühenduda sotsiaaldemokraatia arendamisse. Tegutses Tartus, peamisteks kaasamõtlejateks said TÜ tudengid. Käidi koos, arutleti, diskuteeriti ning loeti kirjandust marksismist kuni põrandaaluse kirjanduseni. Hakati kõnelema Darwini evolutsiooni teooriast, sotsiaalsetest probleemidest. Hakati väljaandma ajalehte nimega “Rahvalõbu”, mis tutvustas teadust rahvale. Aastal 1903 hakkas ilmuma ajaleht “Uudised”, kõige radikaalsem ajaleht enne revolutsiooni.
1905. aasta revolutsioon:
Revolutsiooni põhjused ja puhkemine: a revolutsioon puhkes Eestis tänu revolutsioonile, mis puhkes Venemaal. Põhjused Eesti revolutsioonile olid kujunenud aastaid tagasi, aga alles nüüd said neid toime panna.
Majanduslikult 1905. a revolutsiooni peamiseks põhjuseks oli agraalküsimus ehk maakorraldus . Eestis oli tohutu hulk maata mehi, või neid kellel on liiga vähe maad, kes ei suuda toita oma pere.
  • Kõige raskemas olukorras olid mõisamoonakat (Töötasid raha/toidu eest teistes mõisates), nende tööaeg oli reguleerimata ning palk oli väga madal, enamasti said toitaineid. Mõisa moonakad olid sõltuvuses mõisnikest, kes võisid nad igahetk välja ajada.
  • Paremas olukorras olid talusulased, palk oli väike ja tööaeg oli reguleerimata aga sulased ja pererahvas elasid sarnast vaeset elu.
  • Rahulolematud olid ka talunikud, eriti renditalunikud, kes pidid maksma renti igal aastal mõisnikele, sest nende lepingut võis mõisnik igahetk tühistada kui ta ei saanud piisavalt kasumit ning kui renditalunik tegi palju tööd ja teenis palju kasumit siis mõisnik suurendas makse.
    4) Linnades elasid kõige raskemates oludes vabriku töölised, majateenindajad ja kojamehed. Ainus asi, mis oli reguleeritud oli tööaeg 11 ja 40 tundi ning magamiseks oli 10 tundi. Puudus vanaduspension , puudus tervisekindlustus , puudus õnnetuskindlustus. Vabriku omanik, võis nõuda mitmesuguseid täiendavaid makse (trahvid) ja lisanõudmisi, mille eest palka ei makstud. Peale tööpäeva otsiti töötajad läbi, et kas nad varastasid midagi või mitte. Töölised ei saanud luua organisatsioone, sest see oli ebaseaduslik.
    Kohustused ja õigused olid ebaproportsionaalsed, keskajast pärinesid mõisnikel feodaalsed õigused. Ainult mõisnikud võisid metsi kasvatada, kalapüüda, jahtida, avada kõrtse, valmistada alkoholi. Teede tegemise ja korrashoid oli talunike õlgade peal.
    Poliitiline probleem oli omavalitsuskord, ainsaks käskjaks ja korraldajaks oli keiser . Puudus parlament , ministrid olid allutatud keisrile. Kohalikud kõrgemad ülemused ja ametnikud allusid ministeeriumitele või keisrile. Otsustamisõigus ja tegemisvabadus oli piiratud, nad pidid täitma tähtajalisi käske saadetud Peterburgist. Kogu Venemaal ei tuntud kodanikeõigust, sõnavabadus puudus.
    Eesmärkides võib pidada: omavalitsemise kaotamist Venemaal, kodanikeõiguste kehtestamine, parlamendi loomine, erakondlik vabadus, võrdsed õigused ja vabadused teiste rahvustega.
    Jaanuaristreik Tallinnas: Sooviti omavalitsuse taganemist ning sotsiaaldemokraatia kinnitumist. 12. jaanuaril tekkis esimene mässupuhang Tallinnas. Vaguni tehase töömehed lasid auruvälja, tõmmates kõiki teisi töölisi teistest vabrikutest ning õhtuks oli streikimas 12 000 töölist (raudtee, posti, telegraaf, äriteenijad, riigiametnikud jne). Õhtul streikijad kogunesid kalamaja piirkonda, vabrikusse. Tallinna sotsiaaldemokraadid üritasid võimu haarata enda kätte, jutustasid sündmusi, mis võtsid aset Peterburgis ning õhutasid vaenu keisri vastu, kuid enamik tõdes, et tegemist on majandusliku streigiga nõuti: 1) 8 tundilist tööpäeva, 2) Miinimumpalga kehtestamist, 3) Trahvide lõpetamist, 4) Ületunnitööde tasustamist 5) Läbiotsimiste lõpetamist. Aleksandr Giers, ütles, et ta ei hakka streikimise nõudmisi isegi vaatama kuni streik ise lõppeb. Mõned töölised laulsid revolutsioonilisi laule, püssidega paugutati, mahapõletati mõned kõrtsid ja lõbumajad. Järgmine päev, streik uuesti kogunes ning leidsid , et nad ei allu A. Giers’i diktatuurile ning nõudsid, et mõned nõudmised tuleb täita. Loodi 30’ne meheline patrull Tallinnas, et hoida kontrolli.
    Kuberner Aleksei Bellegarde ei teinud takistusi Eesti rahvusliku liikumisele. Tänu oma liberaalsele maailmavaadetele ta suhtus streiki liberaalselt, tema kui riigiametnik ei oma õigust sekkuda vabrikute tööliste asjadesse, kuid lubas isiklikult ise läbi käia kõik suurimad tehased ning tutvuda nende nõudmistega ja hakkas nende nõudmisi täitma koheselt. 14. jaanuaril levitati streikivate tööliste hulgas kuuldust, et Tallinna teravilja sadama töölised ei läinud kaasa streigiga ning mindi neid sundima liituma . Samal ajal levis kuulujutt , et streikijad läksid sadamasse, et võtta piirivalvajatelt püssid ära ning võeti käsk kaitsta sadamad ning mitmed inimesed torgati surnuks ja said vigastada. 15. jaanuar, streigiga polnud ühinenud Maieri keemia vabrik . Vabrik kutsus salgasõjaväelased, kes avasid tule rahva vastu. Suri 4 inimest ning hiljem suri haavadesse veel 3 inimest. 17. jaanuaris oli streigi langus ning 25. jaanuaril streik oli läbi saanud.
    Saavutati jaanuaristreigiga Tallinnas (15 000 inimest osales).
  • Lõpetati läbiotsimised.
  • Mõnedes vabrikutes suurendati palka/vähendati tööaega.
  • Lubati valida töölisvanemad, kes pidid vahendama tööliste rahulolematust ja kõigi muude töölisküsimuste asjades vabriku direktorile.
    Tartus kestis streik nädal aega, saavutused:
  • Tööpäev lühendati.
  • Miinimumpalk tõsteti.
  • Trahvid lõpetati.
    Liikumise laienemine; nõudmised: Mõisatöölised ehk mõisamoonakad võtsid eeskuju tööliste streigist. Toimus mõisamoonakate streik, ei teinud tööd. Nõuti palgasuurendamist, tööpäeva lühendamist, inimlik suhtumine. 120 mõisates toimusid streigid . Streikivad mõisamoonakad peksid läbi mõisniku, peksid läbi asjad ning lõikasid telefoni juhtmed . Pandi põlema kõrtsid. Uus õppesemester TÜ pidi algama veebruari alguses, 4. veebruaril peeti nõukogu, kus otsustati teha ettepanek kuulutada välja üliõpilaste streik lõpetada õppetöö ja mitte alustada enne kui valitsus on reforminud kogu ülikooli õppimiskorra ning nõudsid oma akadeemilisi vabadusi. Streik pidi kestma 1. septembrini. Kuid tegelikult õppetöö ei toimunud terve aasta ning algas õppetöö taas 1906. aastal. Mõned tahtsid õpetada, õppida. Keemia tudengid loopisid haisupomme auditooriumitesse, kus toimus õppimine.
    Keiser Nikolai II- Veebruaris andis välja manifesti, kus ta lubas kõigil inimestel luba kirjutada kirju valitsusele ja ministritele, soovitusi , et mida tuleb teha, mis muudatusi on vaja kindlas valdkonnas. See tähendas, et legaliseeriti rahva koosolekuid. Esialgselt huvituti maareformist, räägiti: maarendi hindadest, maaostu hindadest, räägiti vallavalitsuse õiguste suurendamisest, laste õpetamine eesti keeles. Konfiskeeriti maad, jagati talumaadeks. Nõuti valimisõigusi, tuleb võtta vastu vene põhiseadus, taheti demokraatliku vabariiki. Aastal 1905 tõmmati kogu rahvas poliitikasse.
    Oktoobri üldstreik ja 16. oktoobri veretöö: lgas esimese üle venemaalise poliitilise streigiga oktoobris 1905. Streik sai alguse 7. oktoobril Mosva Kaasani raudteel, levis sealt edasi kõigi teistele raudteejaamadele ja teiste tööstuseni teises linnades. Streikis üle 2 miljoni inimese.
    Relvapoodidest rööviti relvad, tühistati kõrtsid osad kasutati põletamiseks ja teised joodi maha. 15. oktoobril kogunesid Tallinna töölisvanemad ning otsustasid pöörduda linna kui ka kubermangu valitsusele. Nii politsei kui ka sõjavägi tõmmatakse Tallinnalt välja ning asendakse tööliste enda korrakaitse üksusega. Ning nõuti, et politsei vabastaks kõik poliitilistel põhjustel arreteerinud inimesi. Vabastati kõik arreteeritud isikud. Aleksandr Kesküla oli vabastatud ning Estonias hoidis kõnet ning kutsus kõiki relvastuma end ja suruma maha valitsuse jõuga. Peamiselt nõuti parlamendi ja kodaniku õigusi streigis. 16. oktoobri hommikul kogunesid streikivad töölised, kelle juurde lisandusid teised kihid : majateenijad, kooliõpilased, õpetajad, ajakirjanikud, postitöötajad jne, Lausmani heinamaale ehk Kalamaja rajooni vabriku juurde. Turul marssis vene sõjavägi (lubati, et sõjavägi tõmmatakse ära linnadest), ohvitseri käsul lasti rahvamassi ning järgnes paaniline põgenemine. Suri kuskil 90-100 inimest. Süüdistati Aleksei Lapuhhinit tülistamises, kuid teised süüdistati Voronovi ning süüdistas Kapten Nikolai Vironovit. Kuulutati välja kodanikuõigused. Streik peale seda hakkas vaibuma.
    Vabadusepäevad: õiguste laienemine, erakondade kujunemine, poliitilised erimeelsused: Manifestist said alguse vabaduse päevad, mis kestsid 8 nädala päeva. Tundus, et vabadus on saabunud. Politsei ja sõjavägi hoidusid eemale.
  • Toimusid koosolekud , miitingud, mille jaoks lubasi polnud.
  • Kõneleda võis kõigest, ei takistatud kedagi.
  • Tsensuur ametlikult püsis aga ei eesti, vene ega saksa keelsed ajalehed ei pöördunud tsensori poole, vaid ise tegelesid sellega.
  • Vabastati arreteeritud isikud.
    ESDTÜ- Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühistu. 26. novembril pandi alus Liberaaldemokraatliku parteile “Eesti rahvameelne edu erakond”, “ERE”, esimeheks sai Jaan Tõnisson. Eesti keele õpetuse sisseseadmine koolidesse ja Tartu Ülikooli. ERE liikmeskond jäi väiksemaks kui ESDTÜ, sellega oli liitunud aasta jooksul 1000 inimest. 1905. a lõpukuudel hakkasid tegutsema ülevenemaalised parteid “Venemaa sotsiaaldemokraatlik tööliste partei”- Mille populaarsus tõusis Tallinnas. Jätkuvalt takistas nende kahe organisatsiooni ühinemises “Kas on vaja iseseisvat parteid või on vaja jääda üle venemaaliseks parteiks?”. ~ 1000 liiget.
    Tartus, Tallinnas, Narvas hakkasid tegutsema sotsialistide revolutsionäärid. 17 oktoobri liit ehk oktobristid hakkasid tegutsema. Liivimaa kubermangus tegutses Balti konstitutsiooniline partei ja Eestimaa kubermangus Eesti konstitutsiooniline partei (Balti-saksa parteid).
    Rahvaasemike kongress : eesmärgid, lõhenemine, Bürgermusse ja Aulakoosoleku otsused, nende elluviimine :
    Kutsuti kokku üle Eestilise koosoleku hiljem kutsuti seda “Rahvaesindajate kongressiks.” Pandi paika, et kõik linnad võivad saata kongressile 4 esindajat. 2 võisit olla kõrgemat kihti ja 2 lihttöölist. Jõudis kokku seltskond 800’st isikust Tartusse. Sotsialistid tulid Tartusse, et teha protest ebademokraatlikule valimisele. Nad tahtsid kongressi ära rikkuda. Kuid teised tahtsid minna kongressile, et leida ühine keel ja saada teada, mida edasi teha. Sotsialistid otsustasid loobuda oma protesti plaanidest, kuid lõid kontakti Tallinna radikaalidega, kelle eesmärk oli vältida J. Tõnissoni kongressi juhi kohale. Kongressil segati Tõnissoni juttu , räägiti vahele, vilistati, plaksutati ning J. Tõnisson lahkus kongressilt. Peale kuue tunnilist arusaamatut käratsemist suudeti valimised läbi viia. Võitsjaks sai Jaan Teemant , teine koht Henri Koppel. Jaan Tõnisson pidi leppima 101 häälega. A. Kesküla sai 1 hääle.
    Nõuti Venemaalt demokraatlike valimisõigusi riigiduumasse, oma konstitutsioon . ERE loosungid: Eesti asulate ühendamine, autonoomia (Rahvuslik kultuur autonoomia või midagi enamat?), maareformi vajadus (Rangel seadus alusel).
    Aulakooslek:
  • Nõuti Politsei ja sõjaväe laiali saatmist ja kogu rahva relvastamist ehk rahva miilitsa loomist
  • Nõuti kõiki kohalike valitsuste laiali saatmist ning asendamist revolutsiooniliste komiteedega
  • Pankadest tuleb suured hoiusummad välja võtta
  • Kui tuleb suur kohustus sõttaminek siis ei tohi eesti mehed minna sõtta.
  • Kõige viimane otsus, mida võeti vastu oli see, et eelmised nõudmised muudeti soovitusteks.
    Detsembrimäss: Volta koosolek, mõisate rüüstamine, relvastatud kokkupõrked. Karistussalkade terror :
    Tallinnas korraldati Eestimaa rahvaasemike kongressi, Estonia seltsimajas- 11 detsember 1905. Selle eesmärgiks oli K. Pätsi, J. Teemanti soov saada tagasi ajalehe “Teataja” toimetamine enda kätte. Tallinnas kuulutati välja sõjaolukord, kus miitingud ja koosolekud olid keelatud. Algasid pihta arreteerimine. Sotsiaaldemokraadid kutsuti pimedas Volda tehasesse, sala koosolekule. Sinna tuli kohale 100 isikut, kaasaarvates arreteerimata sotsiaaldemokraadid. Koosoleku juhiks valiti A. Kesküla.
    Taheti kuulutada välja streik Tallinnas või ässitada talumaadel talurahvast korraldada relvastatud streiki. 12. detsembril kogunesid öösel salkades, mingilmääral relvastatud, hommikul suundusid maale ning pannes alguse detsembri mässule. Oli üritatud hakata maal otsuseid ellu viima. Mõnel pool keeldusid kutsealused minemast sõjaväesse, maksude maksmisest, moodustati relvastatud omakaitse salku. Ja paljudes kohtades üritati seni kohaliku võimu teostanud vallavalitsust asendada revolutsioonilise kogukonnaga.
    Mõisamoonakat viisid välja mõisahoonetest peremehe riideid , esemeid, taldrikuid, mööblit, peeglit jne. Tungiti sisse mõisa kõrtsidesse, tööstusesse, väga hea viis unustada, mida edaspidi tehti. Toimusid mõisamoonakate salkade ja mõisnike relvastatud salkade kokkupõrkumised. Mässuliste vangistusse sattus palju baltisaksa noormehi, naisi ja lapsi.
    1905. a 23. detsembris läksid kõik kolm Baltikubermangu sõjaseaduse alla. Sollogub’i kästusse anti 19 000 relvastatud meest, kes pidid mahasuruma rahutused . 19 000 moodustati 8 erikaristus salka/ekspeditsiooni. Eesti pinnal tegutsesid 2, Kindral Bezobrazovi ja Kindral A. Orlovi ekspeditsioon (Lõuna-Eesti, Valga linn).
    Revolutsioonist Ilmasõjani
    Survepoliitika: sõjaseisukord, poliitilised piirangud, tsensuur, venestuse uus pealetung :
    Sõjaseisukord: 1908 asendati sõjaseisukord „kõvendatud valvekorraga“. Jätkus aga poliitiline surve. Võitlus separatismiga ja riigi ühtsuse tagamine sai olulisemaks kui kunagi varem. Streigid ja meeleavaldused olid keelatud, keelatud oli riigivastaste mõtete avaldamine ajakirjanduses. Jätkusid kohtuprotsessid rev. osavõtnute üle- surma, asumisele ja vanglasse.
    Venestuse uus pealetung: Mida kutsutakse Stolõpini reaktsiooniks (Vene peaminister Stolõpin 1906-1911). Seda kogesid aga eestlased „teise rahvusliku ärkamisena“, kuna rahvuslik liikumine oli juba niivõrd jõuline. Eestlased püüdsid venestamislaine ajal teha kõike võimalikku seaduse piirides. Uue venestamislaine alustas Stolõpini ringkiri 1908.a., milles nõuti siinse haldusaparaadi venestamist. Kuna: eestlased ja sakslased suhtuvad venelastesse ühtviisi vaenulikult, venelaste kehvem kirjaoskus , lätlased ja eestlased pöörduvad õigeusust luteri usku, vene koolide vähesus jm. Balti kubermangud olevat liiga saksalikud ja liiga vähe venelikud. Rõhutati balti-saksa mõju ja liiga vähe venelikud. Venestuspoliitika uus laine – ajalehtedele esmalt . Lehti hakati kinni panema ja toimetajaid kohtu alla saatma . („Teataja“ kinni ja Päts kohtu alla). Ka „Postimees“ suleti 1907. Vanemuise, Endla ja Estonia kujunesid rahvuslikeks sümboliteks, seda pidasid võimud suurusehullustuseks. 1910 täitus 200 aastat siinse alal ühendamisest Venemaaga. Nikolai II lõbusõidujaht Paldiski all. Heinaturul Peeter I pronkskuju. 1910 suvel korraldati juubeliaasta auks Eesti VII üldlaulupidu, tsenseeriti, kästi muuta venemeelsemaks. Tartus Toomemäel avati Romanovite sild (Kuradisild) – 300 aastat. Vene rahvuslased nõudsid valitsuselt karme meetmeid Baltimaade lahtisaksastamiseks ja kiireks totaalseks venestamiseks. Ettepanekud likvideerida Balti kubermangud ja liita need Vene kubermangudega. Vene rahvusluse ideoloog oli slaavi keelte professor , endine Tartu Ülikooli rektor Anton Budilovitš. Muulased orgaaniliselt lähendada vene kultuurile. See on slaavlaste põline ala. Varjamatu ja sõjakas suurvene šovinism. Võitlus ääremaade eraldumise ja riigi tükeldamise vastu. Eestlased elavat venelaste kulul, kiusavat venelasi ja õigeusklikke, juhtpositsioonid riigis, vaenulik suhtumine Vene riiklusesse. Suurejooneline Baltikumi venestamisplaan 1908.a. kohalike venelaste esindajate poolt (Võssotski). Stolõpini agraarreform (venelastele maa omandusse). Maata kohalikele aga eraldada maad mujal riigis ( Siber , põhjakubermangud, Poola ala). Reform piiratud ulatusega ja jäi kesiseks. Emakeelne õpetus ei vasta riiklikele huvidele. 1913.a. muulaste algkoolide põhimäärus – venekeelne õppetöö juba esimesest õppeaastast. See tühistati alles sõjaolukorras 1915.a.- õpetada kahel esimesel õppeaastal kõiki aineid peale vene keele rahvuskeeles. Vene rahvuslased nõudsid, et Tartu Ülikool viidaks ära Sise-Venemaale.
    Töölised koondusid a/ü desse. 1910 suleti Tallinnas 10 a/ü. Aktiivsemad juhid arreteeriti. Järsk töölisliikumise tõus 1912. Streigid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. 2014 streikis Eestis 30 000 töölist. 1907-1914 VSDTP Eesti organisatsioonides vahekordade selgitamine enamlaste ja vähemlaste vahel Vähemlased pooldasid legaalseid võitlusmeetodeid ja tegid rahvusküsimustes koostööd eesti rahvusringkondadega. Juhtivamad tegelased: Karl Ast, August Rei, Alma Ostra jt.
    1912 Narvas ilmuma legaalselt töölisajaleht „Kiir“ (Jaan Anvelt ), suleti 5x.
    1914 Narva lähedal kokku enamlaste parteikonverents. See taastab VSDTP Eesti organisatsiooni ja valib selle Keskkomitee . See varsti areteeriti.
    Duumamonarhia: põhiseadus ja valimisseadus, I ja II Riigiduuma , 3. juuli riigipööre, III ja IV Riigiduuma:
    17. okt. 1905.a.- manifest oma konstitutsiooniliste ideedega. Need sätestati põhiseaduses 23. apr. 1906. 17. oktoobri manifesti kohaselt loodi Riigiduuma, piiratud õigustega seadusandlik esinduskogu. Põhiseadus - lubati põhiõigusi ja vabadusi, eluruumi ja omandi puutumatus , sõna- trüki-, koosolekute, ühingute, usu- ja elukoha ja elukutse vabadus.
    Palju kitsendavaid piiranguid. Valitsejal seadusandlik võim, mida jagab parlamendiga – Riigiduuma ja Riiginõukoguga. Nimetab ametisse ja vabastab valitsuse, kutsub kokku ja vajadusel saadab laiali parlamendi, juhib välispoliitikat, armeed ja sõjalaevastikku. Keisril ka kitsendused, tema erakorralised seadused vajasid parlamendi kinnitust. Riigiduuma tähtis eesõigus riigieelarve kinnitamine. Riiginõukogu on ülemkoda, pool koosseisust mitmesugused asutused ja poole nimetab keiser.
    1. detsember 1905 valimisseadus. Valimised Riigiduumasse polnud üldised (kõigi täisealiste teovõimeliste kodanike osavõtt valimistest). ühetaolised ( igal valijal on võrdne arv hääli ja need lähevad ka võrdselt arvesse) ega otsesed (kandidaatide üle otsustamine peab toimuma vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel, mitte aga valijameeste või mõne muu organi poolt).
    Esinduse said aga kõik elanike kihid, ka alamrahvas (töölised ja talupojad) ning väikerahvad.
    Parlamenti pääsesid isegi illegaalsete parteide esindajad. Konstitutsiooniline kord Venemaal seati sisse ülalt, see ei tuginenud kodanikeühiskonnale. Vene rahvas polndki sel ajal valmis vastu võtma Lääne tüüpi demokraatiat. Üldised vabad valimised oleks viinud katastroofini.
    Teravad poliitilised vastuolud ei kao kuhugi . Liberaalid tervitasid konst. reformi, kuid põhiseaduse piiratud iseloom ei rahulda. Radikaalid tahtsid vabariiki, sotsialistid absoluutset rahvavõimu.
    Üleminekuga isevalitsuselt duumamonarhiale ei muutnud kohalikku halduskorda. Kubermanguvalitsus kuberneriga. Kuberner on valitsuse kõige kõrgem kohalik esindaja. Allub siseministrile. Oli mitme kubermanguasutuse eesotsas ja pidi kohapeal ellu viima keisri ja keskvalitsuse tahet. Õigeusu kiriku valitseva seisundi kindlustamine, talupoegade ja mõisnike vahekordade klaarimine, nekrutite värbamine, kontroll kauplemise ja maksude üle, rahva tervishoid ja vaestehoolekanne, ehitused ja teed, omavalitsuste tegevuste järelvalve. Korra hoidmisel võis sõjaväge appi võtta.
    I ja II Riigiduuma. Kolme esimese Riigiduuma valimised toimusid Baltimaades sõjaseisukorras. I Riigiduuma valimised 1906 kevadel, tuli kokku mais. Üle poole elanikkonnast, s.h. naised jäeti valimisest kõrvale. Eesti liberaalid võtsid valimistest aktiivselt osa, lootes Riigiduuma kaudu realiseerida rahvusküsimusi. Ühineti Riigiduumas kadettidega (liberaalid, konstitutsioonilised demokraadid ), kaitsti maaeraomandi puutumatust, autonoomiat, taotleti sõjaseisukorra kaotamist ja karistuste lõpetamist. Eduerakonnast sinna J. Tõnisson ja O. Rüütli, Tallinna rahvusradikaalidest K. Hellat (üldse kokku 4 eestlast). Balti- saksa aadlil puudus üldse esindus. Eesti alal oli valijate aktiivsus tugev (64,5%). Enamlased boikoteerisid.
    I Riigiduuma osutub isevalitsusele liiga „revolutsiooniliseks“ ja see saadetakse laiali 1906 juulis. Kadettidest saadikud esitavad seoses sellega nn. Viiburi protesti, millelel kirjutab alla ka Tõnisson. Selle eest ta areteeriti ja „Postimees“ suleti. Varsti vabastati ja „Postimees“ uuesti ilmuma. Viiburi protest: duuma laialisaatmise vastu, avaldada valitsusele passiivset vastupanu.
    II Riigiduuma valimised 1907 jaanuar. Reaktsiooni jätkuva pealetungi ajal. Liivimaa kuberner piiras valimisõigust. Valida said nüüd vaid taluperemehed, mitte enam mõisa- ja talusulased. Balti-saksa esindajad said aga suurema esinduse, kui eestlased ja lätlased kokku. Sotsiaaldemokraadid ei boikoteeri enam valimisi. Duuma kujunes märksa pahempoolsemaks. Pahempoolne valimisblokk – sotsialistid ja radikaalid. Nad võitsid Eestimaa kubermangus, Liivimaa kubermangust duumasse Eduerakondlased, jälle ühineti kadettidega. II duumas tegid Balti saadikud jõupingutusi terrori lõpetamiseks. Arupärimine valitsusele karistussalkade tegutsemise kohta. Valitsus püüdis võimude teguviisi õigustada. Esimeseks eestlaste seaduseelnõuks oli maaküsimuse lahendamine, demokraatlikult valitud omavalitsused , mõisnike maavalduste kärpimine, maa andmine talupoegadele põlisrendi alusel.
    3. juuni riigipööre 1907- 1907. aastal 3. juuni riigipööre piiras vaesemate rahvakihtide ja vähemusrahvuste esindatust Riigiduumas. 1907.a. 3. juuni valimisseadus muutis radikaalselt valjameeste koosseisu mõisnike ja suurkodanlaste kasuks, kelle hulgast üle kogu riigi pärines 2/3 valijameeste üldarvust. Töölistele ja talupoegadele jäi ¼. Järsult vähenes rahvuslike ääremaade esindajate arv duumas. Peaaegu kõik vähemusrahvused, ka eestlased, olid alaesindatud. Valimistsensust tõsteti, nii said valituks vaid jõukamad maaomanikud (vaid üksikud eestlased). Baltimaades tuli 2/3 valijameestest baltisaksa ülemkihtide seast. Baltisakslased said suurema esindatuse kui kogu eesti rahvas.
    III Riigiduuma
    1907 valimised uue valimisseaduse alusel. Piiras vaesemate rahvakihtide ja vähemusrahvuste esindatust Riigiduumas. 1907.a. 3. juuni valimisseadus muutis radikaalselt valjameeste koosseisu mõisnike ja suurkodanlaste kasuks, kelle hulgast üle kogu riigi pärines 2/3 valijameeste üldarvust. Töölistele ja talupoegadele jäi ¼. Järsult vähenes rahvuslike ääremaade esindajate arv duumas. Peaaegu kõik vähemusrahvused, ka eestlased, olid alaesindatud. Valimistsensust tõsteti, nii said valituks vaid jõukamad maaomanikud (vaid üksikud eestlased). Baltimaades tuli 2/3 valijameestest baltisaksa ülemkihtide seast. Baltisakslased said suurema esindatuse kui kogu eesti rahvas (eestlasi vaid 2). III duuma oli valitsusele meeltmööda, see kestis 1912 aastani.
    IV Riigiduuma 1912.a sügis. Valijate aktiivsus väiksem. Muutusi poliitiliste jõudude vahekorras ei toimu. Eestlastel oli samuti siin vaid 2 esindajat ja baltisakslastel 3.
    Üldkokkuvõttes ei täitnud Riigiduuma eestlaste ootusi ja nende illusioonid parlamendi suhtes hajusid.
    Rahvusliku liikumise edusammud: ühistegevusliikumise laienemine, seltsiliikumise edenemine ( Vanemuine ja Estonia, haridusseltsid, raamatukoguseltsid, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum , Noor-Eesti):
    Eesti majandusliku ühistegevuse isa on J. Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juhina. Kiiresti levisid laenu-, hoiu-, piima- ja tarbijaühistud. Hakati asutama ka masina-, karjakontrolli-, pulli-, vee-. kartuli- jm. ühistuid. Ühistegevus massiliseks. Kasu sellest just talumajandus.
    Spordiliikumine. Martin Klein võitis Stockholmi olümpiamängudel 1912 esijmese eestlasena höbemedali kl. Maadluses. Eestist maailmakuulsad elukutselised sportlased Al. Aberg, Georg Lurich.
    Külaelu muutus. Ühistud majanduselus ja kultuuriseltsid – soodus pind kodanikuavalikkusele ja politiseeritusele. Seltsid aitasid kaasa rahvuslikule iseolemisele.
    Vanemuine ja Estonia. Vanemuine 1906 (Armas Lindgren ) ja Estonia (Armas Lindgren ja Wiwi Lönn) 1913. Neist hooneist said rahvuslikud sümbolid, kultuurikeskused, oma aja kohta luksuslikud. Venelastele pinnuks silmas – suurusehullustus! Eesti kutselise teatri sünd. Karl Menning Vanemuises.
    1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts korraldama eesti keele konverentse, avaldama sõnaraamatuid ja aastaraamatuid, arendama eesti rahvaluule , kirjanduse ja ajaloo harrastamist. Muutus eesti kultuurielu keskuseks. Samade ringkondade aktivistid rajasid rahvusliku sümboli Eesti Rahva Muuseumi ( Oskar Kallas, Kristjan Raud), 1915 juba 15 000 eset). Tänu eraisikute aktiivsusele need kaks.
    Haridusseltsid kujunesid eestikeelsete erakoolide toetusorganisatsioonideks. Eesti Nooresoo Kasvatuse Selts Tartus ja Eestimaa Rahvahariduse Selts Tallinnas. Esimene asutas 1906.a Tartus tütarlastegümnaasiumi. Hugo Treffneri Gümnaasium Ja Tallinnas Jacob Westholmi Gümnaasium.
    Noor-Eesti, 20. sajandi alguse Eesti kirjanduslik ja üldkultuuriline liikumine. Selle algatasid 1903–04 Tartus salajaste õpilasringide liikmed. Nende hulgas olid mõjukaimad Gustav Suits, Friedebert Tuglas , Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Bernhard Linde, Paul Ruubel jmt. 1912 sai Noor-Eesti avaliku ühingu õigused, Esimese maailmasõja ajal tegevus vaibus. Avaldati viis Noor-Eesti albumit (I 1905, II 1907, III 1909, IV 1912, V 1915) ja koguteos „Võitluse päevil” (1905) ning anti välja ajakirju Noor-Eesti (1910–11) ja Vaba Sõna (1914–16).
    Noor-Eesti astus avalikkuse ette 1905. aasta revolutsiooni kõrghetkel murrangulise taotlusega väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest. Kõige tähtsamaks peeti eurooplust („Enam euroopalist kultuuri!”), mida seostati peamiselt uusromantismist lähtuvate, sageli vastandlike esteetiliste ja ühiskondlike taotlustega. Eesmärk oli käsitada Eestit kui Euroopa osa, tähtsustati pahempoolsust ja sotsialismi, kuid ka individualismi (isikuvabadust), kultuuri eneseteadlikku loomingulist ja süvarahvuslikku (tõulist) lähtealust, realismi ja romantismi, estetismi ja uuemat teaduslikku maailmavaadet ; otsiti kunstide seoseid ja väljenduslikku ühisalust.
    Noor-Eesti taotlustesse suhtus avalikkus mitmeti – alalhoidlike „vanaeestlaste” leerist lähtuvast põlglikust kriitikast kuni vahetu kaasaminekuni; liikumise väljaannete kaastööliste ringkond oli üpris suur. 1905–07 oli liikumises esiplaanil ühiskondlik, kümnendivahetusel esteetiline siht. Astuti vastasseisu nii 19. sajandi rahvusromantismi kui ka senise realismiga. Saksa ja Vene kultuuri mõjule vastukaaluks hakati tähtsustama Skandinaavia, Prantsuse ja Itaalia eeskujusid ; vahendajaks ja kontaktiloojaks kujunes Soome, kus kaua aega elasid mitu Noor-Eesti juhttegelast. Oluline mõju oli ka pärast 1905. aastat Pariisis pagulastena elanud kirjanikel ja kunstnikel.
    Kunstiloomingu rõhutatud teadlikkuse nõue tõi kaasa vahetu kokkupuute Euroopa modernismiga ( impressionism , sümbolism, juugend ), varasemate Eesti kirjanike (Kristjan Jaak Petersoni , Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Juhan Liivi) ümberhindamise, stiili- ja vorminõudlikkuse kiire kasvu ning keeleuuenduse. Kõrgtasemeni jõudsid lüürika ja lühiproosa ( novell , essee, kirjanduslik manifest); kirjandusteadust avardati voolu- ja vaimuloolise, sotsioloogilise ja biologistliku mõistestikuga.
    Noor-Eesti juhtmõtted suunasid tugevasti ka kujutavat kunsti, raamatukujundust ning kunsti- ja teatrikriitikat. Korraldati neli kunstinäitust (1910–11, 1912, 1913 ja 1914), kus esinesid Nikolai Triik, Konrad Mägi, Jaan Koort, Kristjan Raud, Aleksander Uurits, Aleksander Tassa ja mõni teine; trükiväljaannetes avaldati palju reproduktsioone. „Teatri-raamatus” (1913) kuulutati lavakunsti alal uut kehalis -plastilist sünteesi. Noor-Eesti oli noore haritlaspõlvkonna jõuline ühisväljendus, mille mõjul juurdus Eestis tänapäevane, Euroopa kaasaegsetel modernistlikel suundumustel põhinev kultuuriparadigma.
    Eesti Ilmasõjas: Bosnia üliõpilane tappis ära Bosnia troonipärija hertsogi ta peremliikmetega. Terrorirünnak oli suure sõjaajendiks. 1914- Austria-Ungari kuulutasid välja sõja Serbiale. Saksamaal jätkus ultimaatum , nõuti Venemaa mobilisatsiooni lõpetamist ja Saksamaa kuulutas Venemaale sõja. Saksa väed tungisid Belgiasse, et jõuda Prantsusmaale. Nüüd sõdis maailmasõjas Lääs. Serbia kuulutas sõja Saksamaale. Belgia kuulutas sõja Austria-Ungari. Austria-Ungari kuulutas sõja Venemaale. Sõdis alguses vähe: Antaat : Venemaa, Suurbritannia , Prantsusmaa + Belgia ja Bosnia. Keskriigiga (Saksamaa, Austria-Ungari) astus juurde Türgi. Lõpuks sõjas osales 43 riiki. Sõda toimus Euroopas, Aafrikas, Ookeanil. Hukkus 24 miljonit inimest.
    Vene sõjaplaanides oli Baltimaadel eriti tähtis koht Petrogradi kaitse seisukohalt (Puhvertsoon). Esimese maailmasõja eel rajati Eestisse rohkesti militaarobjekte: Vene Balti laevastiku sadam ja sõjalaevatehased Tallinnas, suurejooneline Peeter Suure nimeline merekindlusvöönd põhjarannikul. Maailmasõja puhkedes rakendati Eesti majandus täielikult Vene sõjamasina teenistusse.
    Saksamaa plaanides - Augustis 1914 puhkes Esimene maailmasõda. Baltimaade tähtsus Vene impeeriumi sõjalis-strateegilise tugialana kasvas veelgi.
  • Eraldada Vene riigi läänepoolsed ääremaad ja muuta need Saksamaast sõltuvateks puhverriikideks.
  • Majanduslik- Paljud Saksamaa firmad ja raha olid kaasatud Baltimaadesse.
    Sõjategevus: Saksa vägede suurpealetungid 1915, mere- ja õhusõda Eesti ruumis:
    Saksa vägede suurpealetungid 1915
  • a. sakslased koondasid Idarindele suured väed ja veebruaris algas Ida-Preisimaalt suur pealetung, mis lõppes Kuramaa ja Daugavast lõunasse jääva Läti ala okupeerimisega. 1915.a lõpuks rinne stabiliseerus Riia all. Saksamaa ja Austria-Ungari suur edu ka Galiitsias. Lätist evakueeriti ametkond ja osa elanikkonda Lõuna-Eestisse (Tartu). 1916 oli Tartus Läti sõjapõgenikke ca 10 000. Siin asus ka läti küttide laatsaret ja tagavarapataljon.
    Meresõda: 1914-16 ründasid Saksa sõjalaevad ja lennukid mitmeid kohti Eesti rannikul, et näidata jõudu ja tekitada paanikat.
    1915.a. augustis rünnati Kuressaaret ja Pärnut. Saksa sõjalaevade ilmumine tekitab paanikat. Nii valisusametnikud kui eraisikud püüdsid saarelt pageda. Samasugune paanika vallandus Pärnu pommitamisel. Venelased arvasid, et sakslased korraldavad dessandi maale. Dessandi kartuses lasti õhku elektrijaam , õlivabrik ja „Waldhofi“ tselluloosivabrik. Laoti täis meremiine ja moodustati Riia lahe laevastiku grupp. Lisaks rajati Ahvenamaa positsioon, pidi takistama vaenlaste laevastiku sissetungimist Põhja lahte .
    Pärnu sündmused tekitasid paanikat ka sisemaal.
  • a. augustis pommitas saksa tsepeliin Paldiskit. 1916.a. juulis pommitasid saksa lennukid Tallinna, augustis rünnaku ohvriks Ruhnu saar. Oktoobris 1916 langes tõsisema pommituse alla taas Paldiski.
  • aastal Saksamaa oli edukas. Saavutas võite üle Venemaa, sissetungis Venemaa territooriumile. Venemaa kaotas palju inimresurssi. Sõjaeelsed varud said otsa ning Vene tööstus ei suutnud enda armeed varustada. Vene armees tekkis kriis varustuses. Suurbritannia saatis Venemaale relvi ja varustust. Sakslaste eesmärk strateegiliselt oli ebaõnnestunud.
    Õhusõda: Eestisse jõudis õhujõud. 1915. aastal toimus esimene õhurünnak Paldiskile, Saksa zeppelin viskas pommid, mis tegi mõned purustused . Saksa lennukid 1915. aasta sügisel pommitasid Kuressaaret, kuid pommid olid väiksed ja midagi ei juhtunud. Liivi lahe ja Lääne saartel toimus õhusõda, osales rohkem kui 100 lennukit (Venemaa poolel). Saksa lennukid pommitasid patareisi. Toimusid õhulahingud Saaremaa ja Liivimaa kohal. 1916. aasta suvel jõudsid Saksa lennukid esimesena Tallinna kohale ja pommitasid esimesena Tallinnat (Sadama sild sai kannatada, elektrimaja katus hävis ja üks inimene suri). Pommitait Valgat, Viljandit, Kuressaaret. Mootorimürin hoiatas tavaliselt ette aga zeppelin’id ründasid ootamatult kuna neid polnud kuulda ja näha tavaliselt.
    Eestlased Vene armees: üldmobilisatsioon 1914, maakaitseväelaste ja noorsõdurite mobilisatsioonid, inimkaotused :
    Täielikult rakendus üldine sõjaväekohustus Venemaal I maailmasõja ajal. Loobumine liisutõmbamisest. Mehed kutsuti teenistusse kutsealuste nimekirjade alusel. Sõjaväekohuslik oli kuni 43-aastane meeselanikkond. Kohustuslik riiklik maakitsevägi pidi sõja ajal olema toeks alalisele armeele. 1875-1913 võeti Eestist noorsõduritena vene armeesse u. 100 000 meest. Enamik suunati teenima väljaspool Eestit. Eestlased osalesid ainult Venemaa poolel. Eestlaste jaoks sakslased olid verivaenlased. Mõni 100 meest jõudsid Lääne rindele, Prantsusmaale.
    Mobilisatsioon :
  • Üldmobilisatsiooniga kutsuti teenistusse need mehed, kes väes ei teeninud .
  • Reservväelased- Mehed, kes läbisid kohustusliku aja Vene armees, omasid kogemust. Neid võis kohe välja saata rindele, neid kohe mobiliseeriti. 1914. aastal võeti Eestis 17 600 meest reservväelasi (I/II armee, kes ründas Ida-Preisimaad).
  • Riikliku maakaitse väe reserv , mis jagunesid omakorda rühmadeks. Sinna kuulusid kõik mehed, kes ei läbinud ajateenistust ja ei omanud oskusi.
  • Vanemad ajateenijad, kes sõdisid ammu aega tagasi ning nad vajasid järeleaitamist. Selliseid mehi mobiliseeriti järk-järgult.
    1) 1914. aastal võeti Eestist sõjaväeteenistusse üle 17 600 reservisti, 3500 noorsõdurit ning ligi 14 500 maakaitseväelast.
    2) 1915. aastal korraldati Eestis korraline noorsõdurite võtmine, 1915. aasta jaanuaris ja lisaks veel kahel korral, 1915. aasta mais ja augustis ennetähtaegne noorsõdurite teenistusse kutsumine.
    3) 1915. aastal ka neli maakaitseväelaste mobilisatsiooni: aprillis , augustis, septembris ja oktoobris
    4) 1916. aasta alguses kutsuti teenistusse algselt sõjaväeteenistusest vabastatud isikud (valgepiletimehed).
    5) 1916. aasta jaanuaris, veebruaris, märtsis, augustis ja oktoobris korraldati maakaitseväelaste mobilisatsioon ning mais viidi läbi ennetähtaegne noorsõdurite võtmine.
    6) 1917. aasta veebruaris võeti tegevteenistusse veel kord ennetähtaegselt noorsõdureid.
    Inimkaotused: Pole teada kui palju neist sõjas hukka said ~ 10 000 meest pakutakse. Langeti lahingutes, haiguste tõttu ja õnnetuste tõttu.
    Meeleolud: patriotismipuhang, germanofoobia, sõjatüdimus:
    Patriotismipuhang: Sõjapuhkemisega kaasnes lühiajaline vaimustus. Patriotism ja lootus, et sõda ei kesta kaua. Arvati, et sõda ei saanud kesta kauem kui paar kuud. Samasugused meeleolud olid Eestis. Kardeti samuti vene šovenistliku liikumist, kuid elati venelastega juba 200 aastat ning arvati, et saavad hakkama uue venestamisega. Ilmasõda muudab senist maailmakorda demokraatlikumaks, inimlikumaks. Sõjalõppedes kasvavad väike rahvuse õigused. 1914. aastal eesti noormehed läksid Vene sõjaväkke, ilma kutseta. Mobiliseeritud mehi saadeti suure vaimustusega, anti kingitusi, anti palju toitu ning neid käisid ära saatmas orkestrid ja laulukoorid. Patriotism ei levinud kaua, seda kauem sõda kestis seda vähem lootust oli.
    Germanofoobia: Suuremates linnades hävitati sakslastele kuulunud ärisid, ettevõtteid. Peterburgis rünnati Saksamaa saatkonda, ainus kes oli seal oli uksehoidja, kelle tapeti ära. Loobuti saksa nimedest. Peterburgi linnaduuma võttis otsuse nimetada ümber linna Petrograd . Korostovets nõudis, et Eestimaa pealinn Revel nimetatakse ümber “Kolõvon”, kuid ei kinnitatud. Tartust sai Yurjev. Eestisse lisandus 7 vene keelset nimelist valda (Suvorov, Sergeiev). Rajati õigeusu kirikuid, et asendada sakslaste Luteri kirikud. Suleti Balti-saksa seltsid, Balti-saksa klubid, Balti-saksa koolid, Balti-saksa ajalehed, saksa keelt ei tohtinud enam kasutada asjaajamiskeelena Balti kubermangus. Mõni aeg hiljem keelati saksa keele kõnelemine avalikes kohtades. Kaotati ära mõisapolitsei. Pandi Balti-sakslaste rahaasutused Vene raha ministeeriumi kontrolli alla. Kaotati ära Balti-Saksa eelõigused: pidada jahti, kalastada, metsakasvatamine, kõrtsi pidamine, piirituse valmistamine. Hakati represseerima sakslasi. Ettevõtete juhid pidid loobuma oma ärist ja lahkuma Balti kubermangust. Balti-sakslased, kes teenisid Vene armees, ohvitserid keeldusid teenimast Vene armees ja soovisid minna erru kui Ilmasõda algas. Neil ei lastud mõisas olla, vaid küüditati Venemaa äärealadele. Balti-saksa pastoreid süüdistati selles, et nad kogunesid annetusi Vene armee poolt vangistatud Saksa-Austria sõduritele.
    Sõjatüdimus: Eestis positiivne meeleolu käis alla kui enam rohkem invaliidistunud mehi saabus koju. Oli sõja tüdimus. Lääne-Euroopast jõudis Vene impeeriumisse patsifistlikud meeleolud. Räägiti vene vägede lüüasaamisega oli süüdi Venemaa keisrinna, sest ta oli päritolult sakslane.
    Uued ühiskondlikud struktuurid (sõjatööstuskomitee, linnade liidu komitee, Põhja-Balti komitee):
    Sõjatööstuskomiteed – moodustati Tallinnas ja Tartus ühiskondlikel alustel, tegelesid väikeettevõtetele sõjaliste tellimiste vahendamisega
    Eestlaste majanduslike ja poliitiliste huvide kaitseks ning valitsusele surve avaldamiseks asutasid Eesti-meelsed tegelased 1915 ülemaalise organisatsioonina Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille keskkomiteed (asus Tartus) juhtis Jaan Tõnisson; maakondades ja valdades moodustati kohalikud komiteed.
    Tallinnas olid eestlaste poliitlisteks keskusteks linnavalitsus ja Ülevenemaalise Linnade Liidu Tallinna Komitee. Eesti äriringkondade ja linnaomavalitsuste esindajad kuulusid riiklikke tellimusi jagavate sõjatööstuskomiteede (need moodustati Tallinnas ja Tartus) koosseisu; Tartu sõjatööstuskomitees olid ülekaalus eestlased. Tõstatati taas eestlaste rahvusliku enesemääramise ja poliitilise autonoomia küsimus.
    Majanduselu allakäik: tööstus, põllumajandus, inflatsioon , defitsiit, elatustaseme langus:
    20. sajandi alguse Eesti elu iseloomustab vaesus. Kehvem maarahvas
    ei olnud küll otseselt näljas, sest peatoidus suudeti ikka muretseda ning kui viljasalv ja
    lihaastjas päris tühjaks said, aitasid naabrid. Küll võis aga muudest hädatarvilikest vahenditest
    nagu koolilaste saabastest või petrooleumist ja üldse sellest, mida raha eest osta tuli, otsene
    puudus kätte tulla.
    Linnarahva olukord oli kõikuvam. Kehvemad kihid elasid toimetuleku piiril . Töölistel
    oli harva võimalik säästa ning kui sääste oligi, siis sõja- ja revolutsiooniaegne inflatsioon oli
    need hävitanud. Nii tähendas töölisele töö kaotus või isegi palga alanemine juba otsest
    näljaohtu. Sama võis juhtuda isegi esmatarbekaupade tollide järsu tõstmise ja toiduainete
    kallinemise korral.
    Kui hinnad tõusevad, siis raha väärtus langeb. Hindade tõusu perioodi nimetatakse inflatsiooniks.
    Esimese maailmasõja ajal, mil trükiti suurte väljaminekute katteks palju kullakatteta raha. Sellega kaasnes raha ostujõu langus (inflatsioon) ja hindade tõus.
    Sõda oli raskeks koormaks majandusele.
    1) Tööstus tuli ümber korraldada sõjavarustuse (relvad, laskemoon, mundrid, toiduained) tootmiseks.
    2) Majandus allutati rangele riiklikule kontrollile (st et traditsiooniline turumajandus enam ei toiminud ); tekkis riigimonopolistlik kapitalism
    3) Riiklikud tellimused sõja tarbeks (sõjavarustus), mis maksti kinni riigikassast, suunati peamiselt suurettevõtetele. See tõi enesega kaasa paljude väikeettevõtete pankrotistumise.
    4) Valitses tööjõupuudus: kasutati massiliselt naiste ja noorukite tööd; seni koduse majapidamisega seotud naised tulid kodunt välja ja hakkasid osalema ühiskondlikus elus); keelatud oli nõuda palgatõusu, töötingimuste parandamist ja streikida.
    5) Puudus oli toiduainetest ja esmatarbekaupadest ning neile kehtestati kaardisüsteem
    6) Nälg tõi kaasa sõjavastaste ja revolutsiooniliste meeleolude kasvu
    Põllumajanduse edenemist takistas tööjõupuudus. Eriti mõisamajapidamistes, kus hakati kasutama naiste tööjõudu. Veohobuste, kariloomade ja vilja rekvireerimine sõjaväe tarbeks. Katkes põllutöömasinate ja väetiste sissevedu Eestisse. Ahenes kartulikasvatus, kuna kehtis kartuli väljaveokeeld ja seadus vähendas viinapõletamist. Tugevamad talud aga laiendasid tootmist. Kasvas kaera külvipind, küllaltki kõrged müügihinnad sõjaväevõimude poolt kehtestatud.
    Põllumajandussaaduste hinnad tõusid eriti 1916.a., kui saak jäi kesiseks.
    Tervikuna tõi sõda kaasa üldise majandusliku olukorra halvenemise ja elukalliduse tõusu.
    1917. aasta
    Veebruarirevolutsioon: Kukutas dünastia ja kehtestas vabariigi. 23.02 algab Petrogradis streik, mis 25.02 muutus üldiseks. 27.02 Petrogradi garnisoni mäss. Kogu pealinn ülestõusnute käes. Moodustati Riigiduuma Ajutine Komitee, mis 28.02 võttis kogu võimu enda kätte. 2.03 loodi Ajutise Komitee ja Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu kokkuleppel Ajutine Valitsus, kus enamus endistel opositsiooniparteidel-kadettidel ja oktobristidel. Valitsuse juhiks Georgi Lvov, välisminister Pavel Miljukov, justiitminister Al. Kerenski .
    2.03 loobus ka Nikolai II troonist. Kaksikvõim – Ajutine Valitsus ja nõukogud. Rev. eufooria . Kod.õigused ja –vabadused, üldine valimisõigus, kaotati seisuslikud ja usulised kitsendused. Pol. põgenikud tagasi koju. Hiljem pidi valitama dem. Asutav Kogu, kes pidi otsustama kõik tähtsamad küsimused: riigikord , maaküsimus, rahvuspoliitika. Otsustati viia sõda võiduka lõpuni. Juulikuus Lvov kõrvaldati, valitsus veel rohkem vasakule. Vasakäärmuslaste tegevus, Lenini tulek. Bolševikud – rahu, Ajutine Valitsus – sõda võiduka lõpuni, muutus ebapopulaarseks.
    Tallinna sündmused, võimu üleminek eestlastele ja konfliktid nõukogudega:
    1.03 puhkes Kroonlinna mäss, samal päeval algas Tallinnas tööliste streik, kasvas ülelinnaliseks. Sõjalaevade madrused mässama ja ühinema töölistega. Paksu Margareeta põletamine.
    3.03 valiti Tallinnas ja seejärel mujal Eestis tööliste ja soldatite saadikute nõukogud. Esialgu domineerisid nõukogudes esseerid ja menševikud, Narvas enamlased. Juhtivaks Tallinna Nõukogu (kogu Põhja-Eesti üle). Venelaste ja eestlaste vahekord selles oli 6:4. Märtsis-aprillis Eestis üldine võidujoovastus, Al. Kerenski külaskäik Tallinnas!
    Määrati kubermangukomissarid. Tallinna linnapea Jaan Poska Eestimaa kubermangu komissariks. Eesti administratsiooni suhted nõukogudega pinevad. Kohe pärast Maanõukogu valimisi juunis püüdis Tallinna Nõukogu valimistulemusi tühistada ja Poskat tagandada. 18. juunil organiseerisid enamlased mitmel pool Eestis tööliste ja sõdurite demonstratsioone, kus nõuti võimu üleminekut nõukogude kätte.
    Autonoomia idee teke ja areng; Tartu nõupidamine, 26.03. manifestatsioonid, 30.03. määrus:
  • –13. (24.–26.) märtsil toimub Tartus Eesti maakondade ja linnade esindajate nõupidamine Eesti saatuse üle. Osalevad J. Tõnisson, K. Päts, O. Strandmann jt. Nõutakse autonoomiat vaba Venemaa koosseisus , eestlaste asuala ühendamist Eesti- ja Liivimaal J. Tõnisson juba 8.03 Peterburi Lvovi jutule –autonoomiasooviga. Tõnisson, J. Vilms ja Otto Strandman koostasid memorandumi, kus ettepanek Vm. muutmiseks föderatiivseks riigiks. Eesti autonoomia: mõlemas kubermangus loodaks korraga kummaski omavalitsus . See 18.03 Peterburi. Viimistleti. Lõplik variant – eestlaste territoorium üheks koos autonoomiaga.
    Autonoomia plaani toetuseks 26.03 Peterburi eestlaste massimeeleavaldus, rongkäik
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Eesti XX sajandi algul #1 Eesti XX sajandi algul #2 Eesti XX sajandi algul #3 Eesti XX sajandi algul #4 Eesti XX sajandi algul #5 Eesti XX sajandi algul #6 Eesti XX sajandi algul #7 Eesti XX sajandi algul #8 Eesti XX sajandi algul #9 Eesti XX sajandi algul #10 Eesti XX sajandi algul #11 Eesti XX sajandi algul #12 Eesti XX sajandi algul #13 Eesti XX sajandi algul #14 Eesti XX sajandi algul #15 Eesti XX sajandi algul #16 Eesti XX sajandi algul #17 Eesti XX sajandi algul #18 Eesti XX sajandi algul #19 Eesti XX sajandi algul #20 Eesti XX sajandi algul #21 Eesti XX sajandi algul #22 Eesti XX sajandi algul #23 Eesti XX sajandi algul #24 Eesti XX sajandi algul #25 Eesti XX sajandi algul #26 Eesti XX sajandi algul #27 Eesti XX sajandi algul #28 Eesti XX sajandi algul #29 Eesti XX sajandi algul #30 Eesti XX sajandi algul #31 Eesti XX sajandi algul #32 Eesti XX sajandi algul #33 Eesti XX sajandi algul #34 Eesti XX sajandi algul #35 Eesti XX sajandi algul #36 Eesti XX sajandi algul #37 Eesti XX sajandi algul #38 Eesti XX sajandi algul #39 Eesti XX sajandi algul #40 Eesti XX sajandi algul #41 Eesti XX sajandi algul #42 Eesti XX sajandi algul #43 Eesti XX sajandi algul #44 Eesti XX sajandi algul #45 Eesti XX sajandi algul #46 Eesti XX sajandi algul #47 Eesti XX sajandi algul #48 Eesti XX sajandi algul #49 Eesti XX sajandi algul #50 Eesti XX sajandi algul #51 Eesti XX sajandi algul #52 Eesti XX sajandi algul #53 Eesti XX sajandi algul #54 Eesti XX sajandi algul #55 Eesti XX sajandi algul #56 Eesti XX sajandi algul #57 Eesti XX sajandi algul #58 Eesti XX sajandi algul #59 Eesti XX sajandi algul #60 Eesti XX sajandi algul #61 Eesti XX sajandi algul #62 Eesti XX sajandi algul #63 Eesti XX sajandi algul #64 Eesti XX sajandi algul #65 Eesti XX sajandi algul #66 Eesti XX sajandi algul #67 Eesti XX sajandi algul #68 Eesti XX sajandi algul #69 Eesti XX sajandi algul #70 Eesti XX sajandi algul #71 Eesti XX sajandi algul #72 Eesti XX sajandi algul #73 Eesti XX sajandi algul #74 Eesti XX sajandi algul #75 Eesti XX sajandi algul #76 Eesti XX sajandi algul #77 Eesti XX sajandi algul #78 Eesti XX sajandi algul #79 Eesti XX sajandi algul #80 Eesti XX sajandi algul #81 Eesti XX sajandi algul #82 Eesti XX sajandi algul #83 Eesti XX sajandi algul #84 Eesti XX sajandi algul #85 Eesti XX sajandi algul #86 Eesti XX sajandi algul #87 Eesti XX sajandi algul #88 Eesti XX sajandi algul #89 Eesti XX sajandi algul #90 Eesti XX sajandi algul #91 Eesti XX sajandi algul #92 Eesti XX sajandi algul #93 Eesti XX sajandi algul #94 Eesti XX sajandi algul #95 Eesti XX sajandi algul #96 Eesti XX sajandi algul #97 Eesti XX sajandi algul #98 Eesti XX sajandi algul #99 Eesti XX sajandi algul #100 Eesti XX sajandi algul #101 Eesti XX sajandi algul #102 Eesti XX sajandi algul #103 Eesti XX sajandi algul #104 Eesti XX sajandi algul #105 Eesti XX sajandi algul #106 Eesti XX sajandi algul #107 Eesti XX sajandi algul #108 Eesti XX sajandi algul #109 Eesti XX sajandi algul #110 Eesti XX sajandi algul #111 Eesti XX sajandi algul #112 Eesti XX sajandi algul #113 Eesti XX sajandi algul #114 Eesti XX sajandi algul #115 Eesti XX sajandi algul #116 Eesti XX sajandi algul #117 Eesti XX sajandi algul #118 Eesti XX sajandi algul #119 Eesti XX sajandi algul #120 Eesti XX sajandi algul #121 Eesti XX sajandi algul #122 Eesti XX sajandi algul #123 Eesti XX sajandi algul #124 Eesti XX sajandi algul #125 Eesti XX sajandi algul #126 Eesti XX sajandi algul #127 Eesti XX sajandi algul #128 Eesti XX sajandi algul #129 Eesti XX sajandi algul #130 Eesti XX sajandi algul #131 Eesti XX sajandi algul #132 Eesti XX sajandi algul #133 Eesti XX sajandi algul #134 Eesti XX sajandi algul #135 Eesti XX sajandi algul #136 Eesti XX sajandi algul #137 Eesti XX sajandi algul #138 Eesti XX sajandi algul #139 Eesti XX sajandi algul #140 Eesti XX sajandi algul #141 Eesti XX sajandi algul #142 Eesti XX sajandi algul #143 Eesti XX sajandi algul #144 Eesti XX sajandi algul #145 Eesti XX sajandi algul #146 Eesti XX sajandi algul #147
    Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
    Leheküljed ~ 147 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-06-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 13 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Ajaloolik Õppematerjali autor

    Kommentaarid (1)

    orav1233 profiilipilt
    orav1233: main
    19:12 28-11-2018


    Sarnased materjalid

    204
    pdf
    Eesti uusima aja ajalugu
    52
    docx
    Nõukogude Liidu eksam
    222
    doc
    Nõukogude Liidu ajalugu
    83
    doc
    Eesti ajalugu
    56
    doc
    Eesti ajalugu
    86
    doc
    Eesti uusima aja ajalugu
    51
    doc
    Eesti ajalugu - konspekt
    72
    docx
    Eesti-ajaloo suur üldkonspekt



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun