Sisepoliitika 1918-1939 (0)

29
Sisepoliitika 1918–39
Maanõukogu ja Ajutise Valitsuse tegevus 1918–19.
Asutav Kogu valimised, muutused erakondlikul maastikul (Eesti Maarahva Liit, Eesti Rahvaerakond , Kristlik Rahvaerakond, Saksa Partei Eestimaal), valimistulemused. Asutava Kogu tegevus ja 1920. aasta põhiseadus . Asutava Kogu valitsused;
Riigikogu I koosseis: muutused erakondlikul maastikul (Põllumeestekogud, EISTP, Baltisaksa Erakond, majandusrühm, kommunistid ); valimistulemused; I Riigikogu valitsused; 1923. aasta rahvahääletus .
Riigikogu II koosseis: muutused erakondlikul maastikul ( Asunike Koondus , ISTP, Rahvuslik-Vabameelne Partei, demobiliseeritud sõjaväelased, üürnikud); valimistulemused; konsolideerumispüüded; II Riigikogu valitsused.
Kommunistlik liikumine – EKP eesmärgid, Töörahva Ühine Väerind, 1. detsembri putšikatse ; ühiskonna konsolideerumine – meeleolude muutumine, riigikorra kaitse seadus, Kaitseliidu taassünd, vähemusrahvuste kultuuromavalitsus, laiapõhjaline koalitsioon
Sisepoliitilise olukorra stabiliseerumine: valimisseaduse muutmine 1926; Riigikogu III, IV ja V koosseisu valimistulemused; valitsused; erakondade liitumine – Rahvuslik Keskerakond , ühinenud põllumehed.
Sisepoliitiline kriis: valitsevate ringkondade autoriteedi langus, valitsuskriiside sagenemine, uute poliitiliste jõudude teke. Vabadussõjalaste liikumine – kujunemine, sekkumine poliitikasse, areng. Põhiseaduse kriis – põhiseaduse kriitika ja muutmisettepanekud, rahvahääletused , 1933. aasta põhiseadus , ettevalmistused riigivanema ja Riigikogu valimisteks.
Autoritaarne Eesti. 12. märtsi riigipööre – põhjused, ettevalmistamine, teostus ; vabadussõjalaste arreteerimised, piirangud ajakirjandusele ja erakondadele. Vaikiva oleku kehtestamine – parlamendi tegevuse lõpetamine , erakondade sulgemine, ametiühinguliikumise piiramine, Isamaaliidu ja kutsekodade loomine, tsensuuri kehtestamine, dekreediõiguse kasutamine. Vabadussõjalaste 8. detsembri mässukava. Uus põhiseadus – Rahvuskogu ja 1937. aasta põhiseadus; Riigikogu VI koosseis, presidendivalimised ja Kaarel Eenpalu valitsus; juhitav demokraatia; opositsioon autoritaarse riigikorra vastu.
Maanõukogu ja Ajutise Valitsuse tegevus 1918–1919
Teade Saksa vägede edasitungist tekitas Eestis ärevust. Maa okupeerimine ja Saksamaaga liidendamine oli muutumas tõsiasjaks. Vältimaks halvimat, moodustati 19. veebruaril 1918 erakorraliste volitustega Päästekomitee , kuhu kuulusid Päts, Konik, Vilms. 24. veebruaril kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.
Eestimaa Päästekomitee moodustas 24. veebruaril 1918 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. See oli oktoobris 1917 moodustatud Maavalitsuse järglane.
Eesti Ajutine Valitsus oli Eesti Vabariigi täidesaatva võimu organ 24. veebruarist 1918 – 8. maini 1919.
Valitsuses olid esindatud kodanlikud parteid, Tööerakond ja ESDTP (Ast, Rei), seega oli tegu koalitsioonivalitsusega.
25. veebruaril jõudsid Tallinna Saksa väeüksused. Kõrgem võim kuulus saksa sõjaväelastele. Saksamaa polnud tunnustanud Eesti iseseisvust. Eesti erakondade tegevus oli peatatud ning rahvusväeosad laiali saadetud .
Esimene Ajutine Valitsus läks põranda alla ja ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts viibis Saksamaa alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris.
Eesti riikluse praktiline ülesehitamine sai alguse pärast Saksa okupatsiooni kokkuvarisemist:
11. novembril 1918 kogunes Ajutine Valitsus oma esimesele koosolekule, alustas tegevust. Küsimuseks valitsuse koosseis. Jaan Poska arvates oli vaja eesti rahvast kriitilisel hetkel konsolideerida ja kaasata valitsusse ka sotsiaaldemokraate. Sotsialistide kaasamine valitsusse oli tol ajal tähtis kõigile, nii kodanlikelel parteidele kui ka Tööerakonnale. Selle nimel tehti suuri järeleandmisi, korrigeeriti oluliselt valitsuse koosseisu. ESDTP le oli valitsuskoalitsioon kodanlike parteidega problemaatiline. Et kas tõsta esikohale eesti rahva kui terviku huvid või proletariaadi internatsionaalse solidaarsuse asjad. ESDTP pidi valima. Partei jäämine opositsiooni oleks järsult ahendanud valitsuse sotsiaalset baasi, süvendanud valitsusvastaseid meeleolusid, klassivastuolusid ja andnud kommunistidele tegutsemiseks uut tuult tiibadesse. Kommunistlikku meelsust jagus Eestis esialgu küllaga. ESDTP valis koalitsiooni kodanlike parteidega, kuna viimased olevat soostunud sotsialistide esitatud tingimustega: kõigepealt Asutava Kogu valimiste väljakuulutamisega, 1917.a. kehtinud töökaitseseaduse taastamisega ja 8-tunnilise tööpäevaga.
20. novembril taaskogunes Maanõukogu ja 27. novembril valiti valitsuse uus koosseis. Ühtlasi otsustas Maanõukogu tegevuse lõpetada, jättes Eesti tuleviku Asutava Kogu hooleks. Kindlaks määrati ka Asutava Kogu valimistähtaeg (1.–3. veebruar 1919) ja avakoosoleku päev (20. veebruar 1919).
Kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni koondus kogu võimutäius Ajutise Valitsuse kätte, sest Maanõukogu 24. ja 27. novembri seadused tagasid valitsusele erakorralised volitused .
Seega läks nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu teostamine valitsuse pädevusse ja Maanõukogu loobus valitsuse tegevuse järelevalvest.
Valitsus kasutas saadud volitusi agaralt,
andes seadusi ja seades ametisse erakorralise
võimuga ametnikke, eeskätt maakonnakomissare.
Kahtlemata oli selline valitsemispraktika
alanud Vabadussõja oludes
otstarbekas ja osalt isegi möödapääsmatu,
kuid valitsuse kontrollimatu tegevus tekitas
nii mõneski poliitikus ärevust. Eriti seetõttu,
et Maanõukogu otsustas 27. detsembril raske
rindeolukorra tõttu Asutava Kogu valimised
edasi lükata.
Seega muutusid Ajutise Valitsuse erakorralised volitused, mis olid esialgu (kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni) antud vaid kindlaks ja üsna lühiajaliseks perioodiks tähtajatuteks.
Siis kutsuti kokku Maanõukogu erakorraline istungjärk .
1.veebruaril 1919 alanud istungitel kritiseeriti
teravalt valitsusametnike omavoli, sõjaväelaste
sekkumist tsiviilellu, omavalitsuste õiguste
piiramist ja liiga karmi karistuspoliitikat ning
nõuti valitsuse õiguste kärpimist, maakonnakomissaride
ameti kaotamist, sõjaväevõimude
tegevusvaldkonna täpsustamist ja sõjaväljakohtute
määruse muutmist . Kuna Maanõukogus
kõlanud kriitika väljendas usalduskriisi,
siis esitas valitsus tagasiastumisavalduse
ning valitsuse avaldusega solidariseerus ka
ülemjuhataja. Toimunud usaldushääletusel
saavutas valitsus enamuse ja sai õiguse jätkata.
Ümber kujundati hoopiski kriitikat
toetanud Maanõukogu juhatus. Valitsuse
tegevuse vaagimine Maanõukogus, valitsuse
tagasiastumisavaldus ning kriisi lõpetanud
usaldushääletus tõestavad üheselt, et Asutava
Kogu valimiste eel lähtuti Eestis vähemalt
ühest parlamentaarse riigikorra põhiprintsiibist
– valitsuskabineti poliitilisest vastutusest
parlamendi ees. Teise põhimõtte – võimude
lahususe – toimimise üle otsustamine on keerukam.
Ühelt poolt näis see mitte toimivat,
kuna kogu võimutäius (sealhulgas seadusandlik)
oli usaldatud valitsusele, teisalt oli aga
säärane lahendus ajutine ning kõik valitsuse
tähtsamad otsused kuulusid tagantjärele kinnitamisele
Asutavas Kogus.
Asutava Kogu valimised Muutused erakondlikul maastikul (Eesti Maarahva Liit, Eesti Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond, Saksa Partei Eestimaal)
Asutava Kogu valimised toimusid 5.–7. aprillil 1919.
Asutava Kogu valimiste ajal kehtis kogu Eesti maa-alal sõjaseadus.
Valimistel osales kümme parteid vői rühma. Peamised erakonnad või parteid olid:
Konstantin Pätsi juhitud Maaliit (loodud 1917) - Eesti Maarahva Liit ehk Maaliit oli 1917. aastal Eestimaa kubermangu Lõuna-Eestis asutatud erakond.
EML tegevuses osalesid: Kristjan Arro, Konstantin Päts, Jaan Hünerson, Jaan Raamot, Jüri Uluots ja Otto Tief. Kesk- ja jõukam osa talurahvast ja osa linnakodanlusest. Parempoolne partei.
Võitlema kommunistide ja nõukogude võimu taaskehtestamise vastu, igati toetama Eesti Ajutist Valitsust, andama sõjamehi, vilja ja raha. Maata põllumeestele pidi riik andma kroonu või rüütelkonnamaid kas põlisrendile või müüma eraomandiks. Toetus ennekõike pärispõllumeestele.
1919 II poolel algas erakonna uus tõus.
1920. aastal reorganiseeriti EML Põllumeeste Kogudeks.
Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond (1905 loodud Eesti Rahvameelse Eduerakonna järeltulija , 1918 novembris ühines Eesti Demokraatlik Erakond ja Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond) - rahvusluse jõuline rõhutamine, sotsialistlik õpetus on Eestis sobimatu, on vaja demokraatiat, sotsiaalset õiglust ja liberaalset maj. poliitikat, haritlasi, linnakodanlust ja teatud osa talupoegi – rahvuslik- liberaalne partei. Hakkas oma mõju taluperemeeste osas kaotama, kes läksid üle Maaliitu. Täielik toetus Ajutisele Valitsusele ja Maanõukogule. Inimese õigus tööle ja maale. Mõisamaad tasuta võõrandada, maade andmine kas põlisrendiks või eraomandiks tasu eest. Kellelgi pole õigus omandada rohkem kui ühte talukohta. Parandada maatööliste ja väikepõllumeeste olukorda. Oma maa tööstuse kaitsmine, kaitsetollid . Hariduselu demokratiseerimine.
Partei suur kasv toimus 1919.a. veebruaris .
Otto Strandmani juhitud Eesti Tööerakond (tekkis siis, kui ühines Petrogradi eestlasi ühendav partei – Eesti Vabariiklaste Liit - Radikaalsotsialistliku Erakonnaga (loojaks Jüri Vilms), esindas radikaalselt meelestatud ja sotsialismist mõjustatud nooremaid haritlasi, sotsiaalne baas olid ametnikud, kooliõpetajad, käsitöölised, majaomanikud, talurentnikud, väiketalunikud. Algselt pahempoolne partei, 1919 kujunes poliitiliseks tsentriks : demokraatia, sotsiaalne õiglus , liberaalne maj. poliitika, suhteliselt lähedal Rahvaerakonnale, 1932 mõlemad parteid ühinesid.
Oli vasakparteide paremal tiival olev partei algul, siis kaldus tsentrisse. Evolutsioonilisel teel kapitalismilt sotsialismi poole, ei mingit revolutsiooni.
Kõikide mõisamaade riigistamine tasuta. Talude puhul võis ära võtta üle normi maa, mida ei haritud. Mõisasüdameid mitte jätta parunitele alles.
August Rei, Mihkel Martna ja Karl Asti juhitud Eesti Sotsiaaldemokraatiline Tööliste Partei (ESDTP) – eraldus ülevenemaalisest parteist 1917. Algul pidev võitlus enamlastega, alles pärast 1924.a. loodi ühtne Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei- Euroopale tüüpiline sotsiaalreformistlik partei. Eestis saab sotsialismi luua vaid siis, kui Lääne-Euroopas on see loodud. Ei vägivaldsusele, tugines linna tööliskonnale, vaesemale talurahvale, osaliselt ka väikekodanlusele. Eesmärk elukalliduse tõusu piiramine, maksude alandamine , võitlus tööpuudusega jne.
Senini oli toetanud Ajutist Valitsust, kuid 1919.a alguses hakati kritiseerima valget terrorit, et lõpetataks omavolilised hukkamised; kohalike omavalitsuste õiguste laiendamine, et viimased saaksid edndada demokraatiat.
Saksa-Balti Erakond oli 1918–1935 Eestis tegutsenud baltisaksa vähemusrahvuse erakond- kultuurautonoomia ja tasu võõrandatud maade eest. Pidasid olukorda Eestis ajutiseks, suured rahvad pidid andma asjale lahenduse. Et tuleb Saksamaaga ühenduses olev Balti provints või Venemaa koosseisus olev moodustis . Eestlastega ajendas neid koostööle vaid ähvardav bolševismioht. 1919 suur mure Eesti vasakjõudude mõisnikevastasus, üleskutsed võtta tasuta ära maaomand . Seetõttu mindigi osalema Eesti poliitilisse ellu.1/3 mõisamaadest oldi nõus loobuma , sellest, mis polnud pikemat aega kasutuses olnud. Et võtku riigimaast talude jaoks, ka linnadelt ja kirikult. Süvendasid koostööd parempoolsetega, kes vähemalt pakkusid maa eest tasu. Suure südamesoojusega suhtuti Landesveeri ja Loodearmeesse. Landesveeri kaotus osutus suureks löögiks, paljud läksid Eestist ära 1919.a. 10.oktoobri 1919 maaseadus mõjus rängalt. Nihked hoiakutes, möödapääsmatu kohanemise teele.
Usuelule enam tähtsust omistanud isikud, kes seni olid seotud olnud Tõnissoni juhitud erakonnaga ja kelle juhiks oli esimestel kuudel Johan Kõpp, asutasid 1919. a. veebruaris Eesti Kristliku Rahvaerakonna – see oli otseselt Rahvaerakonnast sündinud uus partei- 1919 - peatada kiriku osatähtsuse vähenemine, usuõpetus koolides, konservatiivne parempoolsus, ühines 1931 uuesti Rahvaerakonnaga. Mõisate maade võõrandamine ja jaotamine maatameestele õiglase tasu eest või põlisrendile. Tööliste olukorra parandamine, sotsiaalkindlustus, hoolekanne .
Poliitilises elus lähenes kõige rohkem 1919-1920 Maaliidule, kelles nähti liitu vohavale vasakmeelsusele, sotsialismile ja ateismile.
Valimisaktiivsus oli kőrge, osales 80% valimisõiguslikest kodanikest.
Valimistulemused
Sotsiaaldemokraadid saavutasid ülekaaluka vőidu (33%), teiseks jäi Eesti Tööerakond (25,1%). Üllatus oli Maaliidu tugev lüüasaamine (4. koht valimistel ja vaid 8 saadikukohta.), Kristlik Rahvaerakond sai 5 kohta parlamendis. Asutava Kogu esimeheks sotsiaaldemokraat August Rei.
120-liikmeline Asutav Kogu
1919. aasta aprillis kokku astunud Asutava
Kogu üheks tähtsamaks ülesandeks sai
põhiseaduse väljatöötamine. Kuna tegemist
oli aeganõudva tööga, siis otsustati kuni põhiseaduse
valmimiseni kehtestada ajutine valitsemiskord.
4. juunil võetigi vastu “Eesti Vabariigi
valitsemise ajutine kord”. Niinimetatud
ajutise põhiseadusega sätestatud valitsemise
põhimõtted osutusid ootamatuks, eeskätt seetõttu,
et nüüd hüljati varem vaikimisi omaks
võetud parlamentarismi põhimõtted.
Esmapilgul näis küll jätkuvalt olevat tegemist
parlamentarismiga. Ennekõike viitas sellele
ajutises põhiseaduses fikseeritud võimude
lahususe printsiip: seadusandlikku võimu
käsitas Asutav Kogu, valitsusvõim delegeeriti
Vabariigi Valitsusele ning kohtuvõim Riigikohtule.
Kuid seejuures kuulus domineeriv
positsioon parlamendile, kelle ülesanded olid
ebaharilikult laialdased. Esiteks täitis Asutav
Kogu parlamendi põhifunktsiooni – teostas seadusandlikku võimu (võttis vastu seadused,
koostas riigieelarve , kinnitas välislepingud,
otsustas sõja ja rahu üle, valis valitsuse, Riigikohtu
ja Riigikontrolli liikmed jne.); teiseks
lahendas ta erakorralisi, Asutava Kogu tüüpi
parlamentidele omaseid ülesandeid – koostas
põhiseaduse ning määras kindlaks maareformi
ja teiste põhimõttelist tähtsust omavate
ümberkorralduste (ühiskondliste uuenduste)
alused; kolmandaks teostas aga Asutav Kogu
kontrolli Vabariigi Valitsuse tegevuse üle ning
andis valitsusele ülesandeid ja juhtnööre.
Asutava Kogu kätte koondus
lisaks seadusandlikule ka täidesaatev võim.
Ajutine
valitsemiskord oli kõrvalekalle Eesti riikluse
arenguloos. Hoopis keerukam on selgitada
niisuguse kõrvalekalde põhjusi. Tavapäraselt
on seda seostatud nii vasakpoolsete domineerimisega
Asutavas Kogus kui ka ajutise põhiseaduse
koostajate sooviga end eriliselt tähtsustada.
Samuti loobus Asutav Kogu valitsuse
tegevuse otsesest juhtimisest. Enamgi veel,
Asutav Kogu jätkas Maanõukogu praktikat,
andes valitsuse võimkonda mitmed parlamendi
ülesanded, eeskätt igapäevase n.-ö. jooksva
seadusandluse alal. Asutaval Kogul ei jätkunud otseseks riigijuhtimiseks aega ega jõudu.
8. mail 1919 kinnitas Asutav Kogu esimese Eesti Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Strandmaniga. Sellega lõppesid Ajutise Valitsuse volitused.
Asutava Kogu poolt ametisse kinnitatud valitsusi juhtisid
Otto Strandman (8. mai – 18. november 1919); Koalitsioonivalitsus (ESDTP, Tööerakond ja Rahvaerakond)
Otto Strandman – Tööerakond. Asutava Kogu esimeheks kõige rohkem hääli kogunud ESDTP liider August Rei. Deklaratsioon – vasakparteide kompromiss Rahvaerakonnaga. Teatati valitsuse rahusoovist, kuid rahutegemine pandi sõltuvusse Eestit toetavatest riikidest.Võimalkult kiiresti taheti likvideerida mõisamaapidamine, kas tasu eest või tasuta, seda ei märgitud. Töökaitsesedus, 8-tunnine tööpäev, võitlus tööpuuduse vastu, seisuslike vahede kaotamine, progressiivne tulu ja varandusemaks, lisaks sõjaolukorra tõttu ka kaudsed maksud , sunduslik algharidus ja ühtluskool.
Nii välis- kui ka sisepoliitiline olukord panigi paika valitsuse poliitika. Tõsiselt kannatas täit valitsusvastutust kandva ESDTP autoriteet. Hulgaliselt töölisi lahkus sellest parteid, kuulutati isegi boikott nende häälekandjale „Sotsiaaldemokraat“. Võrreldes ESDTP ga Tööerakonna maine ei kannatanud- neil täita erandlik missioon Eesti riigi loomisel, oli keskjoone tõmbaja ja agraarküsimuses juhtija rollis. Survet valitsusele avaldati nii vasakult, aga ka paremalt poolt. Eesti Maarahva Liit pettus valitsuses. Neile ei olnud valimistulemused vastuvõetavad. Et sotsialistid ei loo väärtusi vaid jagavad väärtused vaid ümber. Et põllupidajate kaela veeretatakse maksukoorem. Bolševism tuli täiega likvideerida. Kahtles Asutava Kogu võimes lahendada agraarküsimus ja võtta vastu sobilik põhiseadus. Eraomandit (sh baltisakslaste oma) ei tohi eksproprieerida vaid ainult piirata. Ka Rahvaerakond hakkas valitsuses paremale kalduma. Nõudis võimalkult laia koalitsioonivabadust. Mõisate võõrandamine õiglase tasu eest, eraomandi puutumatust. Rahvaerakond kaldus septembris, oktoobris 1919 Eesti Maarahva Liidu poole.
1. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu vasakparteide pitserit kandva Maaseaduse . Poolt olid vasakparteid, vastu maaliitlased ja balti saksa partei, ka mõned Kristliku Rahvaerakonna saadikud. Maaseaduse vastuvõtmine tähendas ennekõike baltisaksa aadlile kuuluva suurmaaomandi likvideerimist, mis oma mastaapsuselt ja tagajärgedelt oli suurimaks sotsiaalseks revolutsiooniks Eestis. Nõuti osalist tasumaksmist.
Maaliitlased korraldasid novembris üleriikliku põllutöö kongressi. Parempoolsete üritus. Nõuti ESDTP minemist opositsiooni ja puhtkodanliku valitsuse moodustamist. Novembris algas lai streigivõitlus. Rahuküsimuses see. Rahuküsimuse otsustamine oli valitsuses lahtine. Sotsialistlik valitsus oli selleks võimetu. Valitsus esitas lahkumispalve, mis kohe rahuldati.
Jaan Tõnisson – Rahvaerakond (18. november 1919 – 26. oktoober 1920);
Koalitsioonivalitsus, kus eesotsas Rahvaerakond, järgnes Tööeraakond ja siis alles ESDTP. Maaliit ka Kristlik Erakond kuulutas, et jääb erapooletuks. 19. novembril 1919 kiitis valitsus heaks rahuläbirääkimiste taasalustamise ettepaneku ja 5. detsembril need Tartus algasidki. Deklaratsioon: Eesti iseseivuse eest seismine , rahusoov, eraalgatuse toetamine . Surve avaldamine äärmiste vaskpoolsete vastu. Tallinna tööliste streik suruti maha. Sõjaolukord aga nõudis sundrekvireerimist ja kitsendusi majandustegevuses. Kõik see viis alla J. Tõnissoni valitsuse naine nii kodanlike ringkondade kui ka tema ühe peamise toe – Lõuna-Eesti taluperemeeste seas. Viimased heitsid ette koalitsioonis olemist sotsiaaldemokraatidega. Suures enamuses taluperehemehed lahkusid parteist.
Ants Piip - Tööerakond (26. oktoober 1920– 25. jaanuar 1921)
Asutava Kogu tegevus ja 1920. aasta põhiseadus
19. mail 1919. a võttis Asutav Kogu vastu deklaratsiooni Eesti riiklikust iseseisvusest, milles selgitati maailmale Eesti Venemaast lahkulöömise ajaloolisi põhjusi.
4. juunil seadustati Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord.
10. oktoobril 1919 võeti vastu Maaseadus, millega kaotati rüütlimõisad.
13. veebruaril 1920 ratifitseeriti 2. veebruaril allakirjutatud Tartu rahuleping.
15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu esimese Eesti Vabariigi Põhiseaduse (avaldati Riigi Teatajas nr 113/114 9. juulil). Põhiseadus jõustus sama aasta 21. detsembril.
Põhiseadus
15. juunil 1920 võttis Eesti Vabariigi Asutav Kogu vastu Eesti esimese põhiseaduse. Sellele oli eelnenud aastapikkune töö põhiseaduse komisjonis ja pikad arutlused Asutava Kogu plenaaristungitel. Eelkõige põhjustas palju vaidlusi presidendi instituut. Põhiseaduse komisjoni esialgses projektis oli ette nähtud üsna suurte volitustega president . Enne põhiseaduse eelnõu ametlikku arutamist Asutavas Kogus peeti aga vajalikuks selgitada välja poliitiliste jõudude seisukohad. Selleks viidi läbi n-ö eraviisiline Asutava Kogu nõupidamine, kus enamik saadikuid asus presidendi ameti sisseseadmise suhtes eitavale seisukohale. Komisjon arvestas seda ja põhiseaduse eelnõu ametlikus versioonis president puudus.
1920. aasta põhiseaduses oli domineeriv positsioon parlamendil - Riigikogul. See moodustati üldiste, ühetaoliste ja otseste valimistega salajase hääletamise teel proportsionaalsuse põhimõttel. Valimistel konkureerisid erakondade (parteide) või valimisühenduste nimekirjad, mis said kohti Riigikogus vastavalt nende antud häälte arvule. Riigikokku kuulus 100 saadikut, selle volituste tähtaeg oli 3 aastat. Valimisõigus oli vähemalt 20- aastastel elanikel, kes olid olnud ühe aasta Eesti kodanikud.
Riigikogu töös oli peamine seadusandlik tegevus. Vastuvõetud seadused ei vajanud mingit täiendavat kinnitamist. Riigikogu ennetähtaegne laialiminek võis toimuda ainult ühel põhjusel - kui Riigikogus vastuvõetud seadus sattus vastuollu rahvahääletuse tulemusega.
Riigikogu kutsus ametisse ja vabastas ametist täidesaatva võimu - valitsuse. Nii valitsusel tervikuna kui ka igal ministril pidi olema Riigikogu usaldus, s.o enamiku saadikute toetus. Valitsuse juhil (peaministril) tuli peale valitsuse tegevuse suunamise täita ka mõningaid riigi esindusfunktsioone, mis paljudes riikides oli presidendi ülesanne. Seoses sellega tegi Asutava Kogu liige kristlik rahvaerakondlane Nikolai Kann ettepaneku nimetada Eesti valitsuse juhti mitte peaministriks (nagu oli olnud komisjoni projektis), vaid riigivanemaks. Esialgu (10. juunil 1920) lükati see ettepanek tagasi. Mõni päev hiljem läks nimetus " riigivanem " siiski läbi.
Niisiis andis 1920. aasta põhiseadus juhtiva koha Riigikogule, kellest valitsus eesotsas riigivanemaga täielikult sõltus. Presidendi institutsioon puudus. Põhiseaduse selline iseloom olenes suurel määral Asutava Kogu poliitilisest koosseisust. Selle 120 liikmest kuulus suurem osa vasakusse tiiba. Vasakpoolsed olid aga seisukohal, et Eesti riigi rahvavalitsusliku iseloomuga ei sobi kokku presidendi olemasolu. Eriti tuliselt kaitses seda seisukohta üks sotsiaaldemokraatide liidreid Karl Ast (oli ka põhiseaduskomisjoni liige). Presidendi institutsiooni pooldasid reeglina parempoolsed parteid, kes olid Asutavas Kogus vähemuses. Neil jäi üle üksnes oodata "paremaid aegu", et siis välja tulla põhiseaduse muutmise kavaga.
27.–29. novembril toimusid I Riigikogu valimised.
Asutav Kogu pidas kokku 5 istungjärku ja 170 istungit, kus võeti vastu üle 80 seaduse, näiteks võeti vastu avalike algkoolide seadus, mis pani aluse haridusreformile, aga ka seisuste kaotamise seadus ja perekonnaseisuseadus, millega lahutati kirik riigist jpt. Oma tegevusaja jooksul jõudsid Asutava Kogu saadikud saata välisriikidesse tervitusi, arutada teaduse ja kultuuriga seotud muresid, esitada järelepärimisi valitsusele, jälgida välispoliitilisi sündmusi ja avaldada nende kohta oma arvamust. Asutava Kogu tehtu vääriks kõrget tunnustust ka tänapäevaste standardite kohaselt: ilma suuremate erakondadevaheliste lahkhelideta suudeti lahendada Eesti riigi jaoks üliolulised küsimused.
Asutava Kogu tähtsus
Asutav Kogu juhtis Eesti elu ning lõi ja võttis vastu hulga omariikluse jaoks asendamatuid deklaratsioone, seadusi ja dokumente. Siinkohal on nimetatud vaid mõned neist:
1919. aasta 19. mail võttis Asutav Kogu vastu Eesti iseseisvuse deklaratsiooni ehk „Eesti Asutava Kogu seletuse Eesti riiklisest iseseisvusest ja rippumatusest”. Selle dokumendiga anti maailmale teada eesti rahva tahe . See andis Eesti diplomaatidele ka juriidilise aluse võitluses Eesti Vabariigi tunnustamise eest.
1919. aasta 4. juulil võttis Asutav Kogu vastu Eesti ajutise põhiseaduse ehk „Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra”. Selle dokumendiga kuulutati kõrgeimaks võimuks rahvas ja võimu teostajaks Asutav Kogu. Seadustati enamik seniseid riigiõiguslikke akte . Asutav Kogu määras ametisse valitsusi ja võttis vastu nende tagasiastumispalveid, määras riigi eelarve ning otsustas sõja- ja rahuküsimusi. Seega tegutses Asutav Kogu kui parlament .
1919. aasta 10. oktoobril võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse, mis oli üks radikaalseimaid maaseadusi tollases Euroopas ja vastas täielikult rahva ootustele. Mõisamaad riigistati, tükeldati ja anti väikepõllupidajatele. Käimasolnud vabadussõda muutus tõepoolest sõjaks oma maa pärast.
1920. aasta 13. veebruaril ratifitseeris Asutav Kogu rahulepingu Nõukogude Venemaaga, mis oli sõlmitud Tartus 2. veebruaril. Eesti vabadussõda oli alanud Punaarmee kallaletungiga 1918. aasta 28. novembril. Seega toimus Asutava Kogu valimine ja töö vabadussõjaga samal ajal.
1920. aasta 15. juunil võttis Asutav Kogu vastu Eesti põhiseaduse. Selle järgi korraldati Eesti elu järgneva 14 aasta jooksul. Kõrgeima võimu kandja – rahvas – sai oma tahet ellu viia parlamendivalimiste, rahvahääletuste ja rahvaalgatuste kaudu. Riigi esinduskoguks sai ühekojaline 100 liikmega Riigikogu. Presidendi institutsiooni ei loodud, esindusülesandeid täitis peaminister, keda nimetati riigivanemaks. Valitsuse määras ametisse ja vabastas ametist Riigikogu ning valitsus oli parlamendi ees vastutav .
Asutava Kogu tegevus lõppes 20. detsembril 1920, mil ametisse astus I Riigikogu.
Riigikogu I koosseis: muutused erakondlikul maastikul (Põllumeestekogud, EISTP, Baltisaksa Erakond, majandusrühm, kommunistid); valimistulemused; I Riigikogu valitsused; 1923. aasta rahvahääletus.
Riigikogu I koosseis: muutused erakondlikul maastikul (Põllumeestekogud, EISTP, Baltisaksa Erakond, majandusrühm, kommunistid);
I Riigikogu koosseis kandis Eesti seadusandlikku võimu 20. detsembrist 1920 kuni 30. maini 1923. Selle koosseisu kuulusid rahvaesindajad kümnest erakonnast ja valimisliidust, peamiselt Eesti Tööerakonnast, Põllumeestekogudest, Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist, Eesti Rahvaerakonnast ja Eesti Iseseisvast Sotsialistlikust Tööliste Parteist. Võeti vastu mitu olulist õigusakti, sh riigilipu seadus, kodakondsuse seadus, trükiseadus ja kalapüügiseadus .
Riigikogu valiti 27.–29. novembril 1920. Kestis 1920-1923
Valimistulemused:
Kohad 100-liikmelises (3 aastaks valitav) Riigikogus jaotusid nii:
Tööerakond 22
Põllumeestekogud 21 (Põllumeeste Kogud-reorganiseeriti varasemast Maaliidust), Põllumeeste Kogude nimi sellepärast, et 1919.a. hakkasid taluperemehed valdades asutama sellenimelisi ühinguid, kes pidid vastu seisma paljudes vallanõukogudes ülekaalus olevatele varanduseta inimestele - esmajoones esindas jõukaid põllumehi, aga ka teiste varakamaid klasse . Põllumeeste Kogude juhtfiguurideks olid: Konstantin Päts, Jaan Teemant , Karl Einbund (hiljem Kaarel Eenpalu) ja periooditi ka Johan Laidoner. Mõõdukalt konservatiivne partei, ei revolutsioonile, mõõdukad reformid , nõudsid kindlat korda riigis. Muudeti 1920.a. parteiks ja nüüd lõpetasid tegevuse nii Eesti Maarahva Liit (Maaliit) kui ka Eestimaa Talurahva Liit. Sündinud oli üleeestiline põllumeeste erakond.
Eesti Sotsiaaldemokraatline Tööliste Partei (ESDTP) 17
August Rei, Mihkel Martna ja Karl Asti juhitud Eesti Sotsiaaldemokraatiline Tööliste Partei (ESDTP) – eraldus ülevenemaalisest parteist 1917. Algul pidev võitlus enamlastega, alles pärast 1924.a. loodi ühtne Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei- Euroopale tüüpiline sotsiaalreformistlik partei. Eestis saab sotsialismi luua vaid siis, kui Lääne-Euroopas on see loodud. Ei vägivaldsusele, tugines linna tööliskonnale, vaesemale talurahvale, osaliselt ka väikekodanlusele Eesmärk elukalliduse tõusu piiramine, maksude alandamine, võitlus tööpuudusega jne.
Eesti Rahvaerakond 10
Iseseisvad sotsialistid ehk Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP) (sai I Riigikogus 11 kohta) oli Eesti Vabariigis tegutsenud partei, mis oma tegevuse lõpuaastail muutus äärmusvasakpoolsete vaadetega parteiks ning suleti 1924. aastal.
1920. aastal valiti (EISTP) esimeheks Hans Kruus.
EISTP asus Kommunistliku Internatsionaali platvormile (toetas proletariaadi diktatuuri ideed) ja soovis ühineda illegaalse Eestimaa Kommunistliku Parteiga. Viimane polnud sellega nõus, takistas EISTP pääsemist Kominterni ja püüdis haarata enda kätte juhtpositsiooni EISTPs.
1921. aasta suvel viibis partei esimees Hans Kruus ja Martin Bleimann III Kommunistliku Internatsionaali III kongressil Moskvas ja pärast tutvumist Nõukogude Venemaa tegelikkusega loobus H. Kruus 1922. aastal poliitilisest tegevusest, astus välja Riigikogust ja parteist ning pühendus ajaloo uurimisele ja õpetamisele
Kristlik Rahvaerakond 8
Ametiühingud seotud kommunistidega 5
sakslased Baltisaksa Erakond 4 Saksa-Balti Erakond oli 1918–1935 Eestis tegutsenud baltisaksa vähemusrahvuse erakond- kultuurautonoomia ja tasu võõrandatud maade eest. Pidasid olukorda Eestis ajutiseks, suured rahvad pidid andma asjale lahenduse. Et tuleb Saksamaaga ühenduses olev Balti provints või Venemaa koosseisus olev moodustis. Eestlastega ajendas neid koostööle vaid ähvardav bolševismioht. 1919 suur mure Eesti vasakjõudude mõisnikevastasus, üleskutsed võtta tasuta ära maaomand. Seetõttu mindigi osalema Eesti poliitilisse ellu.1/3 mõisamaadest oldi nõus loobuma, sellest, mis polnud pikemat aega kasutuses olnud. Et võtku riigimaast talude jaoks, ka linnadelt ja kirikult.Süvendasid koostööd parempoolsetega, kes vähemalt pakkusid maa eest tasu.Suure südamesoojusega suhtuti landesveeri ja Loodearmeesse. Landesveeri kaotus osutus suureks löögiks, paljud läksid Eestist ära 1919.a. 10.oktoobri 1919 maaseadus mõjus rängalt. Nihked hoiakutes, möödapääsmatu kohanemise teele.
venelased 1
majandusrühm 1 majaomanikud, üüriseaduse kahjulikkus
kommunistid tegelikult olid põranda all
Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) asutamiskongress ja formaalne iseseisvumine toimus 1920. Samas vastu võetud programmis määrati kindlaks ka lähemad ülesanded, muu hulgas “... proletaarsete hulkade koondamine kommunistlikkusse parteisse, /.../ partei mõju maksmapanemine avalikkudes töölisühingutes, /.../ agitatsioon linnas, maal ja sõjaväes , /.../ riigikogu kõnetool...”. Et võitlus võimu pärast oli kommunistide arvates pidev ja eesmärk selgesti sõnastatud “kodanliku” valitsuse vägivallaga kukutamine, siis ei näinud EKP ka mingit mõtet põranda alt välja tulla.
Vabariiki eitavalt suhtudes oli kõrvale jäädud ka Asutava Kogu valimistest 1919. aasta kevadel. Veelgi enam – valimisi boikoteeriti ning kutsuti ka rahvast üles sedasama tegema. Peagi aga mõisteti, et sel viisil midagi ei saavutata, sest rahvas nende boikotiga märkimisväärselt kaasa ei tulnud ja valis teisi erakondi. Oluliseks verstapostiks senise käitumismudeli ümbervaatamisel kujunes 1920. aasta suvel toimunud Kominterni II kongress Moskvas, kus revideeriti sektsioonide senist tegevust ja leiti, et selle tõhustamiseks tuleb põrandaalune töö ühendada avalikuga. Siitpeale nähti ette ka kommunistide kaasatöötamine parlamentides.
EKP põranda all ja tegevuse legaliseerimist ei peetud oma võitlustaktikast lähtudes vajalikuks. Seega oleks avalikult parlamendivalimistel osalemine osutunud üpris keeruliseks, et mitte öelda võimatuks. Seetõttu hakati poliitilisest elust osavõttu toimetama mitmesuguste variorganisatsioonide kaudu, milleks said esmajärjekorras ametiühingud.
Vaadete järgi jaotusid kohad: 46 parempoolsetele, 33 sotsialistidele ja kommunistidele ning 21 kohta tööerakond ehk tsentrum nende vahel.
Olulisimad Riigikogu I koosseisu vastuvõetud õigusaktid olid riigilipu seadus, kodakondsuse seadus, trükiseadus ja kalapüügiseadus.
100-liikmelises Riigikogus oli erineva haridustaseme ja mitmesuguste elukutsetega isikuid. Seal oli talupidajaid, töölisi, käsitöölisi, ettevõtjaid, vaimulikke, ametnikke, arste ja advokaate. Riigikogu esimeseks esimeheks sai Otto Strandman.
I Riigikogu valitsused
Konstantin Pätsi valitsus tegutses 25. jaanuarist 1921 kuni 21. novembrini 1922. Tegemist oli parempoolse valitsusega: Tööerakonnast kuni Põllumeestekoguni. Riigivanemaks sai Konstantin Päts. Põhiliselt kaotas sõjaseadused.
Juhan Kuke valitsus tegutses 21. novembrist 1922 kuni 2. augustini 1923
parempoolne valitsus
Valitsuse poolt hääletasid põllumeeste rühm, rahvaerakonna rühm ja tööerakonna rühm (35 inimest). Erapooletud olid kristlik rahvaerakond, sakslaste ja venelaste esindajad. Kogu pahem tiib: sotsiaaldemokraadid, isesotsid, kommunistid hääletasid valitsuse vastu (27 inimest)
1923. aasta rahvahääletus
Kristlik Rahvaerakond alustas 1922. aasta augustikuus laiaulatuslikku allkirjade kogumise kampaaniat usuõpetuse kaitseks. Nii nagu tänapäeval, ei jätnud ka toona küsimus usuõpetuse kasulikkusest või kahjulikkusest koolis kedagi külmaks ning kampaaniat kajastati rohkelt ajakirjanduses.
Väheste nädalatega koguti pea neli korda rohkem allkirju kui tarvis. Seaduseelnõu muudatusettepanek liikus nüüd rahva toetusel riigikokku.
Kui pärast kõiki takistusi seadusemuudatus 1922. aasta novembris riigikogus hääletusele tuli, lükkas saadikute enamus selle tagasi. Seda hetke olid parempoolsed erakonnad koos Kristliku Rahvaerakonnaga oodanud, sest nüüd läks toosama seadusemuudatuse ettepanek rahvahääletusele.
Algas järjekordne kihutustöö, sest seekord oli vaja koguda 250000 kodaniku toetus
Rahvahääletus toimus 17.–19. veebruaril 1923. aastal ning sellest võtsid osa 461005 inimest. Hääletusel osalenutest 328369 andsid hääle usuõpetuse sisseviimise poolt algkoolis, 130476 aga olid selle vastu.
Kristliku Rahvaerakonna eestvedamisel läbiviidud rahvahääletus oli Eestis ja laiemalt Põhjamaades esimene, millega rahvas suutis nii selgelt oma tahet väljendada ja seda seadusandliku kogu enamuse kiuste ka ellu viia. 1923. aasta kogemus sundis riigikogu tõstma rahvaalgatuse tarvis vajaminevate allkirjade arvu, et edaspidi sarnaseid olukordi vältida, kus kerge vaevaga võiks algatada mõne seaduse muutmist rahva soovil.
Riigikogu läks ennetähtaegselt laiali.
II Riigikogu 7. juunist 1923 kuni 14. juunini 1926.
Riigikogu II koosseis: muutused erakondlikul maastikul (Asunike Koondus, ESTP, Rahvuslik-Vabameelne Partei, demobiliseeritud sõjaväelased, üürnikud); valimistulemused; konsolideerumispüüded; II Riigikogu valitsused.
Riigikogu II koosseis: muutused erakondlikul maastikul (Asunike Koondus, ESTP, Rahvuslik-Vabameelne Partei, demobiliseeritud sõjaväelased, üürnikud)
14 rühmitust said parlamenti.Põllumeestekogud valimiste üldvõitjaks. Ohtlikuks kujunes kommunistide esiletõus. Rahvaerakonna ja ESDTP pooldajaskonna vähenemine. Drastiline kukkumine vasaksotsialistid (kuna kommunistide aktiivsuse kasv) ja tööerakondlased (asunike eraldumine).
Riigikogu II valimised 5.-7.mai 1923
Riigikokku pääses 4 uut poliitilist ühendust: Asunike Koondus, Rahvuslik-Vabameelne Partei,
demobiliseeritud sõjaväelased, üürnikud, aga ka ESTP
Asunike Koondus - Pärast Vabadussõda tekkis Eestisse laialdane väikepõllupidajate kiht, kelle huvid olid jõukamate põllumeeste omadest veidi erinevad. II Riigikogu valimiste ajaks otsustasid Asunikud luua oma erakonna: Asunikkude, Riigirentnikkude ja Põllupidajate Koondis e.
Asunikud nõudsid põllupidajate toetamist ning neile võrdsete õiguste andmist. 1920. aastate lõpuks lähenesid nende seisukohad oluliselt teise agraarpartei, Põllumeeste Kogude, omale ning 1932. aasta Riigikogu valimistele läksid erakonnad Ühinenud Põllumeeste nime all. Kuid peagi lagunes see liit taas.
Asunike olulisemateks poliitikuteks olid Rudolf Penno, Oskar Köstner ja Otto Tief.
Rahvuslik-Vabameelne Partei - Rahvuslik Vabameelne Partei oli 1922–1926 Eestis tegutsenud partei, mille asutas Johan Pitka II Riigikogus 4 kohta. Ühiskonna kuritarvituste ja korruptsiooni paljastaja. Eestlastes süvendada rahvuslikku eneseuhkust, kõik pidid endale võtma eestipärased nimed. Aated – õigus ja õiglus. Keskkihtide partei, kes armastas aateid. Kõik mõisad tuli taludeks tükeldada , kas eraomanisse või põlisrendile. Kehtestada maaomandi ülempiir. Tööstuse ja kaubanduse areng, nii et pole vaja kaitsetolle. Õigluse huvides olgu progresseeruv tulumaks. Jäi paljus populistlikuks liikumiseks.
ESTP - Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei (E. S. T. P.) – asutati E. Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ja E. Iseseisva Sotsialistliku Tööliste partei ühinemise teel partei kongressil Tallinnas 9 –10. IV 1925.a. Partei eesmärgiks on võitlus sotsialistliku ühiskonna maksmapaneku eest tööliskonna klassivõitluse põhimõtete alusel. Ühinemine tõstis sotsialistliku liikumise kogujõudu. Eesti aga polevat veel sotsialismiks küps. Partei on Sotsialistliku Töölis-Internatsionaali liige ja on võtnud osa kõigist selle kongressidest.
Peaülesandeks seati kapitalismi arengule kaasaaitamine, demokraatliku riigikorra kaitsmine ja reformide teostamine töölisklassi huvides.
Demobiliseeritud sõjaväelased - Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit oli Vabadussõja veteranidest koosnev Eesti poliitiline organisatsioon aastail 1921–1925.
Üürnikud – said 1 koha
Liit asutati 1921. aasta jaanuaris Tartus. 1922. aastal oli liidul 148 osakonda 44 000 liikmega. 1923. aastal valiti liidu esindajana II Riigikogu liikmeks Heinrich Laretei. Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit likvideerus pärast Kaitseliidu tegevuse taastamist 1925. aastal.
II Riigikogu koosseis kandis Eesti seadusandlikku võimu 31. maist 1923 kuni 14. juunini 1926. Selle koosseisu kuulusid rahvaesindajad 14 erakonnast ja valimisliidust, peamiselt Põllumeestekogudest, Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist, Eesti Tööerakonnast ja Töörahva Ühisest Väerindest. Võeti vastu mitu olulist õigusakti, sh Eesti Kultuurkapitali seadus, riigikorra kaitse seadus, vähemusrahvuste kultuur-omavalitsuse seadus, Tartu Ülikooli seadus, riigivapi seadus, perekonnaseisu seadus, Riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seadus ning kaitseväeteenistuse kohustuse seadus.
Kuni 27. maini 1925 oli II Riigikogu esimees Jaan Tõnisson, alates 9. juunist 1925 August Rei
Asuti otsima võimalusi, kuidas vähendada valimistel osalevate rühmituste arvu. Selleks 1926.a. uus valimisseadus (erakondade maks valimistel ja valimiskünnis , ainult need, kes said valimistel vähemalt 2% häältest.
Konsolideerumispüüded –1. maailmavaatelt lähedased Rahvaerakond ja Kristlik Rahvaerakond ja Rahvuslik-Vabameelne partei moodustasid nn. Demokraatliku Liidu (lagunes 1925) 2. Sotsiaaldemokraadid ja vasaksotsialistid ühinesid ESTP ks 1925.
II Riigikogu valitsused
Konstantin Pätsi teine valitsus tegutses 2. august 1923 kuni 26. märts 1924. Valitsuse eesmärgina nimetas Päts Vene seaduste kogu asemele uue Eesti seaduste kogu loomine.
Friedrich Akeli valitsus oli ametis 26. märtsist 1924 kuni 16. detsembrini 1924.
11. juulist 1924 eesti kroon, majanduse tervendamispoliitika. Valitsuse ametiajal, 1. detsembril 1924, toimus 1. detsembri riigipöördekatse
Jüri Jaaksoni juhitud valitsus oli ametis alates 16. detsembrist 1924 kuni 15. detsembrini 1925.
Mässujärgne, suurendada kaitsekulutusi, riigikorra kaitse seadus, kiirendada Kaitseliidu taaasloomist, isamaaline kasvatus, Balti Liidu loomist. Mõni lubadus suudeti ka ellu viia.
Jaan Teemanti esimene valitsus tegutses alates 15. detsembrist 1925 kuni 23. juulini 1926.
Vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus (seda kasutasid baltisakslased ja juudid)
Kommunistlik liikumine – EKP eesmärgid, Töörahva Ühine Väerind, 1. detsembri putšikatse; ühiskonna konsolideerumine – meeleolude muutumine, riigikorra kaitse seadus, Kaitseliidu taassünd, vähemusrahvuste kultuuromavalitsus, laiapõhjaline koalitsioon
EKP eesmärgid – põrandaalune, eesmärk valitsuse vägivaldne kukutamine, proletariaadi diktatuur, iseseisva Eesti muutmine Nõukogude Liidu osaks.
Töörahva Ühine Väerind Töörahva Ühine Väerind oli Eesti kommunistide legaalne variorganisatsioon aastatel 1920–1924.
Töörahva Ühine Väerind moodustati Eesti kommunistlike ja kommuniste pooldavate sotsiaaldemokraatlike poliitiliste erakondade ja ametiühinguorganisatsioonide poolt vastavalt Moskvas 1921 peetud Kominterni III kongressi otsusele, mille kohaselt loobuti nõukogude võimu kehtestamiseks avalikust konfrontatsioonist demokraatlike riikide valitsustega ning valiti "võitlusviisiks" osalemine riikide poliitilises esindusorganites kasutades selleks legaalseid poliitilisi väljundeid.
1. detsembri putšikatse
Kaitsepolitsei – arreteerimised ja hukkamised (V. Kingissepp 1922). 1924 jaanuar likvideeriti kõik kommunistlikud organisatsioonid, tühistati nende saadikute volitused, suleti ajakirjandus . Nõuk. valitsuse sekkumine, vahetati vangistatud eestlasi välja kommunistide vastu, need tagasi ja tegutsema. 1924 suvel hakkasid tegema ettevalmistusi relvastatud riigipöördeks.
Nõuk. Liidu ja Kominterni toetus, ka rahaliselt. Nõukogude juhtkond võttis enda peale mässuplaani ettevalmistamise, toimetati kohale mässujuhid. Eesti piiri äärde sõjalaevad ja väed.
Plaan: võitlussalgad üheaegselt hõivama strateegilised objektid (Tallinn, Narva, Tartu, Viljandi, Pärnu) ning neutraliseerima sõjaväe. Siis õhutada mässule töölisklass , moodustada uus valitsus, kes palub abi ja siis okupeerimine.
1924. a 1. detsembri varahommikul tegid NSV Liidust saadetud löögirühmlased koos põrandaaluste eesti kommunistidega katse kukutada Eesti valitsus, haarata võim ja kutsuda seejärel appi Punaarmee regulaarväed. Putši organiseerimisel osalesid Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei juhid ( Grigori Zinovjev jt), eesti kommunistid Venemaal (Jaan Anvelt ), Komintern ning Punaarmee luure - ja varustusasutused. Eesmärk oli kehtestada Eestis kommunistide võim ja liita Eesti NSV Liiduga.
Esialgu saatis putšiste edu: hõivati riigivanema residents, Tallinna raudteejaamad, peapostkontor ja mõned väeosad. Valitsuse jõud suutsid end peagi organiseerida, Tondi sõjakooli, sõjaministeeriumi jm. vallutamine ebaõnnestus. Loodetud tööliskonna toetust ei saavutatud – putšis osalesid vähesed vabaduses viibivad põrandaalused kommunistid ja Tallinnas asuvate NSV Liidu ettevõtete töölised. Valitsus kehtestas sõjaseisukorra, nimetas kindralleitnant Johan Laidoneri ülemjuhatajaks, diviisiülematele anti suur võimutäius kohtadel. Mäss suruti maha samal päeval.
Putšistide arvuks hinnati kuni 250, nad kaotasid 12 meest surnutena. Valitsuse jõudude liikmeid ja tsiviilisikuid hukkus 21. Haavata sai 25 sõjaväelast ja 16 tsiviilisikut. Tabatud putšistidest ja nende kaasosalistest hukati välikohtute otsusel üle saja, mitu meest said pärast putši mahasurumist surma vahistamise käigus puhkenud tulevahetustes. Hulk löögirühmlasi pääses põgenema ja jõudis NSV Liitu, nende hulgas Jaan Anvelt.
Pärast putši mahasurumist aktiviseeriti uuesti vahepeal varjusurmas olnud Kaitseliit ja reorganiseeriti poliitiline politsei. Enamik putši korraldajatest ja osalistest, kes pääsesid NSV Liitu, tapeti stalinlike puhastuste käigus. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jälitasid Nõukogude julgeolekuasutused putši mahasurumises osalejaid. Suur osa tabatutest mõisteti surma ja hukati.
Ühiskonna konsolideerumine – meeleolude muutumine, riigikorra kaitse seadus, Kaitseliidu taassünd
Jüri Jaaksoni juhitud valitsus oli ametis alates 16. detsembrist 1924 kuni 15. detsembrini 1925.
Mässujärgne, suurendada kaitsekulutusi, riigikorra kaitse seadus (Keelatud on igasugune ühinemine tegevuseks, mis on sihitud sellele, et:
1) vägivaldselt muuta Eesti Vabariigis põhiseadusega maksmapandud riigikorda või olemasolevat ühiskondlikku korda;
2) lõpetada Eesti Vabariigi iseseisvust või lahutada Vabariigi küljest mõnda tema osa, või
3) arendada Eesti Vabariigi iseseisvust eitavat propagandat)
kiirendada Kaitseliidu taaasloomist - Pärast kommunistide 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset kutsuti Kaitseliit 17. detsembril 1924 taas ellu. Järgnes organisatsiooni tugevnemine ja edukas juurdumine ühiskonnas. Kaitseliidu liikmeskond kasvas 1940. aastaks 42 000 liikmeni.
Kaitseliidu ülesanded olid:
seaduslike võimude abistamine Eestis maksva põhiseadusliku riigikorra ja kodanike julgeoleku kaitsmisel;
ühiskondlikkude õnnetuste puhul abiandmine;
oma liikmetele sõjalise õppuse ja kasvatuse andmine;
kodanikkudes isamaaliste ja rahvuslikkude tunnete süvendamine;
rahva kehalise kasvatuse arendamine;
teiste ülesannete täitmine, mis seaduslikus korras tema peale pannakse. , isamaaline kasvatus, Balti Liidu loomist
Pärast mässu muutused rahva üldistes hoiakutes. Omariiklus au sisse, enne oli suhtumine leigevõitu.
Vähemusrahvuste kultuuromavalitsus 1925
See ka mõeldud ühiskonna konsolideerumiseks, et tagada nende lojaalsus Eestile. Vähemusrahvusteks sakslased, venelased, rootslased + kõik need rahvad, kelle arv ületab 3000.
Õigus kutsuda ellu kultuuromavalitsuse asutusi (kultuurnõukogu ja kultuurvalitsus). Emakeelsed koolid jt. kultuuriasutused. Õigust kasutasid baltisakslased ja juudid, venelased ja rootslased tegutsesid kohalikes omavalitsustes. Täitis eesmärki, rahvuslikud konfliktid Eestis olematud, tõstis Eesti mainet maailma avalikkuse silmis . Eesti oli kahe maailmasõja vahelisel ajal ainus riik, kus vähemustahvustele oli kindlustatud niivõrd suured õigused.
Sisepoliitilise olukorra stabiliseerumine: valimisseaduse muutmine 1926; Riigikogu III, IV ja V koosseisu valimistulemused; valitsused; erakondade liitumine – Rahvuslik Keskerakond, ühinenud põllumehed.
Valimisseaduse muutmine 1926 - uuendati valimisseadust:
Kuna eelmistel valimistel oli parlament poliitiliselt tohutult killustunud ja sellest olid sündinud mitmed probleemid ja vastuolud, oli 1926. aastaks selge, et Eesti poliitmaastikul peab midagi muutuma . Vahetult enne valimisi võeti ette uus valimisseadus: sellega hakati nõudma, et kõik Riigikogu valimistel kandideerivad nimekirjad maksaksid riigikassasse kautsjoni, mis makstaks Riigikokku pääsemise puhul tagasi, vastasel juhul aga jääks riigile. Summa ei olnud väga suur ning ei tekitanud mingeid probleeme suurtele erakondadele, aga väikesed ühendused ei suutnud seda maksta ja nii piirati nende osalemist valimistel. Valimisseaduse teine muudatus keelas ära üheinimeselised fraktsioonid. Kolmanda muudatusena anti rahvale võimalus valida konkreetset kandidaati , mitte ainult partinimekirja.
Riigikogu III, IV ja V koosseisu valimistulemused
III Riigikogu 1926 - 1929.
15.-17. mail 1926. aastal toimunud kolmanda Riigikogu valimistel kandideeris 11 nimekirja, millest vaid üks parlamenti ei pääsenud. Järsu tõusu tegid valimistel sotsialistid: Eesti Sotsialistlikik Tööliste Partei sai kõige rohkem hääli, mis on tingitud peamiselt sotsialistidega ühinemisest, aga ka kommunistide kõrvaldamisest, kelle toetajad hääletasid nüüd sotsiaaldemokraatide poolt. Teine tugev tõusja oli kolmandale kohale jõudnud Asunike Koondis.
Sotsiaaldemokraadid said kolmandas Riigikogus 24 saadikukohta, neile järgnesid tihedalt 23 kohta võitnud Põllumeestekogud. Kolmandaks tõusis 14 kohaga Asunike Koondis, kellele järgnes 13 saadikuga Tööerakond. Rahvaerakonna toetus jäi võrreldes eelmiste valimistega samaks: nad saatsid Riigikokku 8 saadikut. Vasaksotsialistid said 6 kohta, Kristlik Rahvaerakond 5. Kolm saadikut läkitasid parlamenti venelased, kahe saadiku saatmiseks kogusid piisavalt hääli baltisakslased. Midagi erakordselt tähelepanuväärset Eesti poliitilisel maastikul seoses kolmandate parlamendivalimistega ei toimunud: erakondlik süsteem oli paika loksunud ning algas suhteline stabiilsusperiood.
III Riigikogu - Selle koosseisu kuulusid rahvaesindajad kümnest erakonnast ja valimisliidust. Enim olid esindatud Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, Põllumeestekogud, Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondis ning Eesti Tööerakond. Tähtsamate otsustena võeti vastu Eesti Panga põhikiri ja rahaseadus, mis kehtestas Eestis rahaühikuna krooni ja sendi . Samuti kehtestati Eestis meetermõõdustik .
IV Riigikogu juunist 1929 - juunini 1932.
IV Riigikogu valimised toimusid mais 1929.
Tulemused: erakondade lähenemine ja liitumine Kristlik Rahvaerakond ja Rahvaerakond, lisaks Tööerakond 1931 Kokku moodustati Rahvuslik Keskerakond.
Agraarerakondade liitumine tänu maj. kriisile.
IV Riigikogu - Selle koosseisu kuulusid rahvaesindajad kümnest erakonnast ja valimisliidust. Suurima esindatusega olid Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, Põllumeestekogud ning Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondis. Pinged majanduses süvendasid ka vastasseisu poliitikas. Olulisemad vastuvõetud õigusaktid olid kaitseseisukorra seadus, teraviljaseadus ja uus avalike algkoolide seadus.
V Riigikogu juunist 1932 - detsembrini 1937.
Valimistele 3 suurt poliitilist jõudu: ühinenud põllumehed, keskerakondlased ja sotsialistid
Ka vähemusrahvuste esindajad ja pahempoolsed töölised ja kehvikud. Valimistel põllumehed esimesel kohal, järgnesid keskerakondlased ja sotsialistid.
Valimised tõid kaasa uue situatsiooni – varem palju erakondi, nüüd vaid 3 suurt erakonda, kuid konsolideerumist see ei tähenda, küllaltki suur killunemine. Seda näitavad raskused valitsuste moodustamisel, kus valitsused koos vaid väga vähe aega. See lõppes Pätsi IV valitsusega novembrist 1932 kuni maini 1933, see ei olnud koalitsioonivalitsus,vaid usaldusvalitsus – poliitiliselt erapooletu töökabinet. Isiklik usaldus riigivanema ja tema ministrite vahel. Pidas vastu ligi pool aasta. Lõpuks Riigikogu esimees Tõnisson otsustas luua oma valitsuse (Jaan Tõnissoni IV valitsus - maist 1933 kuni 21. oktoobrini 1933, tuli toime. Koalitsiooni siin keskerakond ja asunikud.
Parlamendi killustatus suurenes. Kriisiaastatel elavnesid ka kommunistid. Ei saavuta aga edu. Oluline on Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu astumine poliitikasse. Jäid V Riigikogu valimistest kõrvale, kuna pole erakond.
V Riigikogu
Jaanuaris 1934 hakkas kehtima uus põhiseadus, märtsis kehtestati kaitseseisukord ja Riigikogu tegevus katkestati. V Riigikogusse kuulusid rahvaesindajad kuuest erakonnast ja valimisliidust. Enim olid esindatud Ühinenud Põllumeeste Erakond, Rahvuslik Keskerakond ja Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei. Perioodi märksõnad on majanduskriisist tingitud Eesti krooni devalveerimine, põhiseaduse muutmine ja nn vaikiva ajastu algus.
Sisepoliitiline kriis: valitsevate ringkondade autoriteedi langus, valitsuskriiside sagenemine, uute poliitiliste jõudude teke. Vabadussõjalaste liikumine – kujunemine, sekkumine poliitikasse, areng. Põhiseaduse kriis – põhiseaduse kriitika ja muutmisettepanekud, rahvahääletused, 1933. aasta põhiseadus, ettevalmistused riigivanema ja Riigikogu valimisteks.
Sisepoliitiline kriis: valitsevate ringkondade autoriteedi langus, valitsuskriiside sagenemine, uute poliitiliste jõudude teke.
Parlamentarismi ehk sisepoliitiline kriis 1930 aastate algul
Kriisi põhjused:
1) Riigikogu kujunes erinevate poliitiliste erakondade omavahelise võimuvõitluse areeniks,
mis takistas seaduste vastuvõtmist
2) sagedased valitsuse vahetused (valitsuse püsimine sõltus Riigikogu toetusest )
3) riigiametnike korruptsioon
4) majanduskriisist tulenev rahva elatustaseme järsk langus ja tööpuuduse suurenemine
Erinevate parteide poolt tehti juba alates1926. aastast põhiseaduse muutmise kavasid,
millega suureneks valitsuse ja väheneks Riigikogu võim, kuid senised projektid lükati
Riigikogu või rahva poolt tagasi.
Parlamendi killustatus suurenes. Kriisiaastatel elavnesid ka kommunistid. Ei saavuta aga edu.
1929 loodi uus poliitiline liikumine Eesti Vabadussõjalaste Keskliit e. vapsid
(liidriteks Andres Larka , Artur Sirk ). Organisatsioon võitles algselt endiste vabadussõja
veteranide olukorra parandamise eest, kuid seoses majanduskriisiga hakati sekkuma ka
poliitikasse. 1930.a. EVKL I kongress, juhatusse mitmed Vabadussõja juhid (Larka, Ernst Põdder) Keskliidu juhtideks olid erukindral Andres Larka ja Artur Sirk. Aastal 1932 laiendati EVKL-i liikmeskonda nii, et liikmeks said astuda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed.
II kongress 1931 – esile poliitilised probleemid – võitlus riigis väidetava korruptsiooni vastu ja põhiseaduse muutmise vajadus. Johan Pitka ka juhatusse.
Nende toetajaskond kasvas kiiresti (ca 20 000 liiget). Vapsid:
1) nõudsid vabadussõja veteranide olukorra parandamist;
2) kritiseerisid valitsust suutmatuse pärast hoida riigis korda ja tagada majanduslikku
stabiilsust
3) töötasid välja oma põhiseaduse projekti:
 seadusandlikuks organiks jäi 50 saadikust koosnav Riigikogu
 suured õigused sai 5 aastaks valitav riigipea e riigivanem, kel oli õigus ise
seadusi dekreetidega välja anda, Riigikogus vastuvõetud seadustele veto
panna, Riigikogu laiali saata.
1932 märtsis III kongress – liikumise radikaliseerumine , liitus ka neid, kes polnud üldse sõjas olnud. Valitsuse korraldusega nõuti kõigi tegevsõjaväelaste tagasiastumist juhatustest. Noorte radikaliseerumine siitpeale just – Artur Sirk.
1932.a korraldasid meeleavaldusi ja kihutuskoosolekuid. Populaarseks kujunesid vab. sõjalaste päevad. Suurim taoline päev Tapal, kus puhkes lööming vab. sõjalaste ja sotsialistidest võimlemisrühmade vahel. Ajakirjandus – hakkab muutuma natside moodi, et Saksamaal ka kähmlused samasugused. Liikumise pooldajaid leidus küll kõigis rahvakihtides, kuid eelkõige oli see linlaste ja noorema põlvkonna liikumine. Palju ka maj. kriisi all kannatanuid seal.
Oli kommunismivastane paremäärmuslik liikumine. Viha parlamentaarse demokraatia vastu.
1932-1933 muutus pol. massiliikumiseks, suurem populaarsus kui ühelgi erakonnal. Vastased süüdistasid neid autoritaarsuses, diktatuuripüüdes ja koguni fašismi propageerimises.
Autoritaarsus – rahvusühtsus ja juhikultus , Itaaliat eeskujuks. Väline sümboolika : must-valged lipud, mustad baretid, must-valged käesidemed, oma tervitusviis ja hümn.
Märtsis 1933 pidid toimuma uue Riigikogu ja riigivanema valimised. Aastavahetusel
toimunud kohalike omavalitsuste valimistel võitsid ülekaalukalt vapsid ning ilmselt oleksid
nad võitnud ka Riigikogu ja riigivanema valimised (riigivanema kandidaatidele allkirjade
kogumisel oli vapside kandidaadi Larka toetajaid 50,4%, seega rohkem kui teistel
kandidaatidel kokku. Pätsi toetas vaid 14,9%).
1933.a augustis sulges valitsus kaitseseisukorra meetmete raames EVKL-i, 19. oktoobril tühistas valitsus üleriigilise kaitseseisukorra ja taastas vabadussõjalaste tegutsemisloa, mille asemel registreeriti pärast üleriikliku kaitseseisukorra tühistamist Eesti Vabadussõjalaste Liiduks.
Liitu astumisel ei olnud määrav Vabadussõjas osalemine, ka Vabadussõja veterane vastuvõtmise eelduseks oli soovitus. Admiral Johan Pitka iseloomustas liitu 1933. aasta oktoobris järgmiselt: "Nüüd on sinna niipalju mitte-vabadussõjalasi vastu võetud, et vabadussõjalased ise seal kaugeltki kaaluvam ollus ei ole. See on väga kirju kogu, kellel on ühine ainult protest maksva korra vastu. Esiplaanil pidi seisma rahvusterviklikkus, kõik ühiskonna klassid ja kihid pidid end eelkõige tundma eestlastena. Rahvusehuvid klassihuvidest kõrgemal, riigi kui terviku huvid üle kõige. Riik pidi ühiskonnaelu kindlakäeliselt juhtima , sh. ka majandust tervendama.
Neid iseloomustas terav erakonnavastasus. Eestis valitsevad parteid on laastanud rahva vaimset kultuuri ja kõlblust. Lääne mitmeparteiline parlamentarism on oma aja ära elanud, põhiseadust tuleb muuta rahvahääletuse teel. Diktatuuri ei soovi, küll aga kindlakäelist tsentraliseeritud demokraatiat. Nõuti riigipead - presidenti, teovõimelist valitsust, 50-liikmeline Riigikogu on Eestile piisav. Ühiskond tuli organiseerida korporatiivsete kutseesinduste baasil. Marksism absoluutselt vastuvõetamatu. Juute, kes levitavad sotsialismi, pole ühiskonda vaja. Eraomand on püha ja kaitse all. Eesti haritlaskond tuli puhastada internatsionalistidest, boheemlaslikust suhtumisest.
Vabadussõjalased esitasid 7. detsembril 1933 riigikogule marksismivastast võitlust käsitleva seaduse eelnõu, mis nägi ette sotsialistliku partei keelustamist . Riigikogu ei võtnud eelnõu vastu.
Eesti Vabadussõjalaste Liidu ajaleht "Võitlus", kus kiideti ja imetleti oma võitluskaaslasi Itaaliast, Saksamaalt ja Soomest. Saksa natsionaalsotsialiste nimetati tõelisteks isamaalasteks. Aga et ühiskond tervikuna baltisakslaste ja kõige saksaliku vastu, siis orienteeriti end Itaaliale ja Mussolinile. Organisatsioon sõjaväestati, liikmed said vormiriietuse , moodustati rühmad ja kompaniid, tehti rivi- ja laskeharjutusi. Jaan Tõnissoni valitsus kuulutas 2. juunil 1933 Tartu linna ja maakonna kaitseseisukorras olevaks, järgmisel päeval suleti Eesti Vabadussõjalaste Tartu Liit ühes osakondadega. Pingete eskaleerudes kehtestas valitsus 11. augustil 1933 kogu riigis kaitseseisukorra, millele tuginedes saadeti vabadussõjalaste organisatsioon laiali. Aga vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu sai oktoobris 1933 referendumil suurvõidu. Tõnissoni valitsus pidi tagasi astuma . Taas said legaalselt tegutseda, sellega liitus tuhandeid uusi inimesi. Nad rõhutasid, et nende puhul on tegu masse haarava rahvaliikumisega.
Tallinnas toimus 17. detsembril 1933 EVL kongress. 17. veebruaril 1934 registreeriti ka vormiliselt ühing Vabadussõjalaste Rahvaliikumine, et minna vastu eelseisvatele valimistele. Kiirendati militariseerumisprotsessi. Artur Sirk eesotsas. Noad ja püstolid, tekitasid kõhedust. Ähvardasid poliitilisi vastaseid. 17. detsembril 1933 muutusid Estonia kontserdisaali kongressil parteiks.
Jaanuaris 1934 linna- ja alevivolikogude valimistel suur edu. Eriti Tartus. Vallavolikogude valimistel ei saavutanud erilist edu, maal oli nende oht teoreetiline. Riigipöörde küsimuses olid aga eriarvamusel. Liider Artur Sirk oli vastu.
Kas Eesti vabadussõjalaste puhul oli tegu paremäärmusliku või fašistliku liikumisega?
Arvatakse, et fašism , kuna 1. Juhiprintsiip 2. Poliitilist võimu hoidev ainupartei 3. Kollektivistlik põhimõte 4. Autoritaarne demokraatia 5. Kollektivism 6. Välispoliitika primaarsus 7. Solvatud rahvustunne.
14. aprillil 1934 väitis advokaat Ferdinand Karlson Riigikohtus, et pole demokraatia vastane, kui rahvas oma enamuses tahab näha fašistlikku riigikorda ja seepärast ei saa süüdistada organisatsiooni, kes leiab, et see kord on sobivam mõnest teisest korrast. Riigikohus jättis kaebused liidu, selle osakondade ja Vabadussõjalaste Rahvaliikumise ühingu sulgemise kohta tagajärjeta, samuti kaebused Tallinna ja Tartu linnavolikogude vabadussõjalastest linnavolinike volituste tühistamise asjus, tunnustades sellega, et need otsused olid seaduslikud ja põhjendatud
1933. aasta põhiseadus, ettevalmistused riigivanema ja Riigikogu valimisteks.
1932 toimus esimene rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks. Riigikogu eelnõu poolt hääletas 316 338 kodanikku, vastu oli 330 632. Et hääletamine oli kohustuslik (mittehääletajaid trahviti), siis osales selles 90 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Arvatavasti umbes pooled vastuhääletajatest olid vasakpoolsed, teise poole moodustasid vabadussõjalased.
Põhiseaduse muutmise eelnõu läbikukkumisele järgnes mitmete uute projektide esitamine. Neist kõige olulisem oli grupi vabadussõjalaste liidrite eelnõu (esitati 10. novembril 1932). Seda ei tahetud läbi viia mitte Riigikogu kaudu, vaid rahvaalgatuse korras.
14.-16. oktoobril 1933 toimus kolmas rahvahääletus põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu üle. Vabadussõjalaste pakutud põhiseaduse muudatuste poolt hääletas 72,7 protsenti hääletanuist. Eelnõu kohaselt pidi Eestist saama presidentaalne vabariik, 50-liikmeline Riigikogu oli riigipea nõuandev organ. 17. oktoobril astus Jaan Tõnissoni valitsus tagasi.
19. oktoobril 1933 tühistas valitsus üleriigilise kaitseseisukorra, eeltsensuuri ja taastas vabadussõjalaste tegutsemisloa
Vapside põhiseaduse projekt sai rahvahääletusel suure toetuse ja hakkas kehtima
jaanuaris 1934
Riigipea (riigivanema nime all) riigivõimu keskne kandja. See seisukoht oli olnud omane ka varasematele projektidele, kuid vabadussõjalaste põhiseaduses oli riigipea juhtiv osa tugevamalt rõhutatud. Riigivanem tuli rahva poolt valida viieks aastaks, 50-liikmeline Riigikogu 4 aastaks. Niisiis olid mõlemad n-ö rahva esindajad. Seejuures oli Riigikogu aga suurel määral sõltuv riigivanemast. Viimane võis katkestada Riigikogu istungjärgu või Riigikogu hoopis laiali saata ja määrata uued valimised. Riigivanem kutsus ametisse ja vabastas ametist nii valitsuse tervikuna kui ka üksikud ministrid . Kuigi valitsusel pidi olema ka Riigikogu usaldus, oli tema sõltuvus riigivanemast hoopis suurem. Ilma riigivanema toetuseta ei saanud valitsus töötada - ta lihtsalt saadeti erru. Riigikogu usaldusest ilmajäämine ei tähendanud aga alati valitsuse lahkumist . Riigivanem võis sel juhul laiali saata Riigikogu ja lasta parlamendi toetusest ilmajäänud valitsusel rahulikult edasi töötada.
Riigivanemal oli suur roll ka seadusandlikus tegevuses. Riigikogus vastuvõetud seadused hakkasid kehtima alles siis, kui riigivanem oli need välja kuulutanud. Riigivanemal oli aga õigus "riiklikel kaalutlustel " jätta seadus välja kuulutamata ja saata see uueks arutamiseks tagasi Riigikokku. Niisiis oli tal seaduste suhtes vetoõigus .
Eesti Vabariigi teise (1933. aasta) põhiseaduse saatus oli vastuoluline. Ametlikult kehtis see põhiseadus 24. jaanuarist 1934 kuni 1. jaanuarini 1938. Tegelikult ei viidud seda kunagi täielikult ellu (riigipöörde pärast) Nimelt ei valitud põhiseaduses ettenähtud Riigikogu ega riigivanemat.
Ettevalmistused riigivanema ja Riigikogu valimisteks
1934.a. alguses oli Eestis erakondadest vaid 5 arvesse võetavat tegijat – Rahvuslik Keskerakond, ESTP, kaks agraarparteid ning vabadussõjalased, kes oli rohkem rahvaliikumine kui partei. Sotsialistid ja vabadussõjalased nägid teineteises vaenlast, kelle koostöö oli välistatud. Kõik teised erakonnad respekteerisid vabadussõdalasi, nende toetuspinna laiust, mitmete etteheidete põhjendatust ja olid valmis nendega koostööd tegema. Vabadussõjalased aga hoidsid jäika joont ja hindasid oma populaarsust üle. Nad olid populistid, kelle vastu blokeerusid sotsialistid, keskerakondlased, põllumehed ja haritlased, Päts, Rei ja Laidoner – kõik, kes ei tahtnud Eestile totalitaarset ühiskonda. Uue riigivanema valimised pidid olema 22.-23.aprillil 1934 ja nädal hiljem pidid toimuma uue Riigikogu valimised. 22. jaanuaril 1934 võeti vastu uus valimisseadus.
Erinevad parteid esitasid oma presidendikandidaadid, neid sai 4: Päts Põllumeestekogudest, Laidoner Rahvusliku Keskerakonna ja Ühinenud Põllumeeste (asunike) leerist, August Rei ESTPst ja Andres Larka vabadussõjalastest.
Autoritaarne Eesti. 12. märtsi riigipööre – põhjused, ettevalmistamine, teostus; vabadussõjalaste arreteerimised, piirangud ajakirjandusele ja erakondadele. Vaikiva oleku kehtestamine – parlamendi tegevuse lõpetamine, erakondade sulgemine, ametiühinguliikumise piiramine, Isamaaliidu ja kutsekodade loomine, tsensuuri kehtestamine, dekreediõiguse kasutamine. Vabadussõjalaste 8. detsembri mässukava. Uus põhiseadus – Rahvuskogu ja 1937. aasta põhiseadus; Riigikogu VI koosseis, presidendivalimised ja Kaarel Eenpalu valitsus; juhitav demokraatia; opositsioon autoritaarse riigikorra vastu.
12. märtsi 1934 riigipööre – põhjused, ettevalmistamine, teostus, vabadussõjalaste arreteerimised, piirangud ajakirjandusele ja erakondadele.
1934. aasta riigipööre on nimetus, mida tänapäeval kasutatakse kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna laiendamise kohta 12. märtsil 1934 Riigivanem Konstantin Pätsi poolt ja Johan Laidoneri nimetamise kohta Kaitsevägede Ülemjuhatajaks.
Põhjused: Eesti poliitiline sisekliima (vab. sõjalaste teravad rünnakud vanade erakondade vastu, teiste poliitikute tungiv soov kärpida vab. sõjalaste tiibu, mõjukate ringkondade surve kõvakäelise riigipea ametissemääramiseks)
Riigipöörde kavasse vaid vähesed (Päts, Laidoner, kohtuminister Müller, kaitseminister Lill, kaitsevägede staabiülem Nikolai Reek) Eelmänguks on 5 vab. sõjalasi sümpatiseerinud kõrgema sõjaväelase teenistusest vabastamine ning vab. sõjalaste nimekirjade koostamine.
Tondi kaitseväe aspirandid – kontroll südalinna ja Toompea üle. Piirati siise EVL residentsid ja vahistati kohalviibijad. Kaitseväe soomusautode rühm võttis kaitse alla Toompea lossi, pealinna poole relvastatud jõud.
12. märtsil suleti EVL, kõigil ülejäänutel lubati tegutseda, kui hoiavad eemale poliitikast . Puhastustöö riigiasutustes vab. sõjalastest. Arreteerimised.
Valitsusele ei tekkinud aktiivset vastasrinnet. Enamik rahvast aktsepteeris, et pol. propaganda on väsitanud, pingelangus teretulnud, dem. kitsendusi peeti ajutisteks, valitsuse selja taga enamik poliitilisi jõude.
Tegelikult valmistus valitsus riigikorra põhjalikuks reformimiseks ja autoritaarseks valitsemisviisiks.
Vaikiva oleku kehtestamine – parlamendi tegevuse lõpetamine
Riigikorra uuendamine pandi peaministri asetäitjaks ja siseministriks nimetatud Kaarel Eenpalu õlule- 7.sept. kaitseseisukorra pikendamine 1 aasta võrra, valimiste teistkordne edasilükkamine ja piirangute jätkumine. Tekkis rahulolematus , nõuti parlamendi kokkukutsumist. 28. sept Riigikogu erakorraline istungjärk. Uue juhatuse valimine lõppes opositsiooni võiduga. Eenpalu kõne: riigijuhtimine vaid valitsuse kanda, erakondade tegevuse reguleerimine, trükisõna kontroll jne.
2. okt jätkusid läbirääkimised. 2. okt tähendas riigipöörde teist etappi. Riigikogu jäi küll alles, vana koosseisu aga ei kutsutud enam kunagi kokku ja uut ei valitud, järelikult jäi Eesti ilma parlamendita. Seadusandlik võim läks riigivanema kätte.
12. oktoobril 1934 läks Riigikogu vaikivasse olekusse.
5. märtsil 1935 keelustati kõigi pol. organisatsioonide tegevus, neid ei likvideeritud, vaid erakondade tegevus peatati, et peatatakse alatiseks, kuna nad pidurdavad riigi arengut.
Pandi seisma paljude ajalehtede tegevus.
Isamaaliidu ja kutsekodade loomine, tsensuuri kehtestamine, dekreediõiguse kasutamine.
Kohe algas valitsuse toetajate organiseerimine. 7. märtsil 1935 teatati Isamaaliidu loomisest.
Vormiliselt üldkultuuriline ühing, tegelikult valitsust toetav pol. organisatsioon. Uue pol. eliidi kujundamine, opositsiooni vastu võitlemine , rahvuslik-riiklik propaganda. Poliitikud tõdesid, et valitsusel pole võimalik saavutada teatud eesmärke ilma valitsust toetava organisatsioonita. Et Isamaaliit on ühing, mille sihiks on nii sisemiselt kui ka väliselt tugev Eesti riik ja isamaa.
Algul domineerisid Isamaaliidus endised kogupõllumehed, peagi lisandus ka teiste erakondade liikmeid.
Lisaks Isamaaliidule püüdis valitsus koondada oma toetuskonda ka kutsekodadesse. Need olid erakondade aseained. Ülesandeks: valitsuse toetajaskonna organiseerimine, rahva kasvatamine uue riikluse vaimus, kl. võitluse ilmingute likvideerimine, vastaval kutsealal tegutsevate inimeste soovide vahendamine ning seltskonna eliidi koondamine. 17 kutsekoda.
Sõnavabaduse piiramine – tsensuur , ajalehtede tegevuse peatamine (Tõnisson tagandati Postimehe toimetaja kohalt), ka nii kirjandus, kunst, teater Teostajaks Riiklik Propaganda Talitus. Kampaaniad: eestistamine, kodukaunistamine, rahvuslipu, eesti keele, rahvariiete ja kommete tähtsustamine. Massiivne propaganda. Tartlaste iseteadvuse piiramine, ülikooli autonoomia kärpimine. Tallinna Tehnikaülikooli loomine ja Riigikohtu üleviimine Tallinnasse.
Dekreediõiguse kasutamine –riigivanema piiramatu dekreediõigus.
Riigivanema dekreediõigus edasilükkamata riikliku vajaduse korral. Seejuures Riigivanemale
antud dekreediõiguses ei piirata Riigivanema õigust anda dekreete ka Riigikogu
istungjärkude ajal. Tähendab, Riigivanemal 1933. a. Põhiseaduse järgi
oli piiramata õigus anda dekreete riigikaitse alal igal ajal.
Aastail 1934-1937 oli K. Pätsu isikus ühendatud nii riigivanema kui ka peaministri funktsioonid (1934.a. jõustunud põhiseaduse alusel).
Vabadussõjalaste 8. detsembri 1935 mässukava
Mõned vab. sõjalaste juhid otsustasid kasutada ebaseadusliku valitsuse kukutamiseks riigipööret, teoks pidi saama 8. dets 1935, samaaegselt Isamaaliidu kongressiga. Võim läinuks vab. sõjalastest koosneva Rahvuskongressi ja Ajutise Valitsuse kätte. Kas polnud aga riigipöörde plaan vaid pol. lavastus ?
7. detsember kaitsepolitsei arreteerib Tallinnas vabadussõjalaste juhid, kes olevat lõpetanud mässuplaani väljatöötamist. Kava kohaselt pidanuks relvastatud vabadussõjalased 8. detsembril arreteerima "Estonias" Isamaaliidu kongressil Eesti tippjuhtkonna
1936 6.-25. mai Sõjaringkonnakohtus toimub teine vabadussõjalaste protsess. Kohtu all on 154 inimest, kes olevat osalenud 8. detsembri mässuplaani koostamisel. Karistused on rängad — peategelasele mõistetakse kuni 20 aastat sunnitööd. Vabadussõjalaste kunagine populaarsus rahva seas on väidetava mässujandiga täielikult kadunud.
Uus põhiseadus – Rahvuskogu ja 1937. aasta põhiseadus; Riigikogu VI koosseis, presidendivalimised ja Kaarel Eenpalu valitsus; juhitav demokraatia; opositsioon autoritaarse riigikorra vastu.
Rahvuskogu ja 1937. aasta põhiseadus
Rahvuskogu oli Eesti eriülesandega rahvaesindus, mis tegutses 1937. aastal.
1936 esitas Riigivanema ülesannetes peaminister K. Päts Riigivanema otsusega Eesti rahvale rahvahääletusel otsustamiseks Rahvuskogu kokkukutsumise otsuse kava.
Rahvahääletusele pandava otsuse kohaselt anti Riigivanemale volitus kokku kutsuda Rahvuskogu, kelle ülesandeks on vastu võtta vajalikud parandused Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral välja töötada ja vastu võtta uus Põhiseadus. Otsuse kohaselt pidi Rahvuskogu võtma juhtnööriks, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks Vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl.
Rahvuskogu valimistel puudus erakondadel igasugune võimalus ennast avaldada ja valimisvõitluses osaleda. Opositsioon nõudis erakondade keelu tühistamist, valitsus seda ei teinud, opositsioon jäi siis üldse valimistest kõrvale. See kergendas veelgi valtsuse tegevust.
Rahvuskogu nähti ette kahekojaline, esimesel kojal oli 80 liiget, kes pidi valitama rahva poolt üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel isikuvalimise põhimõtte alusel. Teisel kojal oli 40 liiget, see pidi koosnema kohtute, omavalitsuste, majanduslikkude ja kutsete omavalitsuste, vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste, Tartu Ülikooli, kaitseliidu ja kirikute esindajaist Riigivanema poolt määratavail alustel, lisaks Põhiseaduse väljatöötamiseks vajalikkude teadmistega ja kogemustega isikute hulgast Riigivanema poolt määratavast kümnest liikmest. Rahvuskogu I ja II koda pidid töötama eraldi, erimeelsuste puhul tuli moodustada Rahvuskogu üldkoosolek , kus küsimus otsustatakse häälteenamusega.
Rahvuskogu I kojast 50 tooli täideti ilma hääletusprotseduurita. II kojas domineerisid ootuspäraselt valitsusmeelsed.
Põhiseaduse väljatöötamiseks nähti ette kuus kuud arvates Rahvuskogu kokkuastumisest.
Rahvuskogu üldkoosolek võttis vastu põhiseaduse 28. juulil 1937. Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938.
I ja III põhiseaduse võrdlus
I põhiseadus (1920 juuni):
• Riigipea on riigivanem
• Riigikogu valitakse rahva poolt
• Valitsus vastutab parlamendi ees
III põhiseadus (1938 jaanuar):
• Riigipea on president
• Riigikogu 2 kojaline - riigivolikogu valib rahvas, riiginõukogust 10 valib president, 30 täidetakse ametite järgi
• Valitsus vastutab presidendi ees
6. sept 1937 avaldas anonüümne grupp Rahvuskogu liikmeid üleskutse valitsusele - ärgu lasku see erakondadel taaselustuda, hoidku ohjad enda käes.
19. sept 1937 Pärnumaa Rahvuspäeval andis Laidoner mõista, et Riigikogu valimised toimuvad ilma erakondadeta. Selgelt ütlesid seda välja ka oma hilisemates kõnedes Päts ja Eenpalu. Eenpalu rääkis vajadusest luua Rahvarinne uue põhiseaduse elluviimiseks (isamaaliselt mõtlevad, valitsusele ustavad inimesed ühiskonna kõigist kihtidest). Nii nagu Isamaaliitu polnud aga kavas Rahvarinnet muuta mingiks parteiks, peaülesandeks jäi tagada valitsusmeelsete saadikute otsustav enamus Riigivolikogus, tulevikuplaane Rahvarindele ette ei nähtud.
Põhiseadus: President valitav 6 aastaks, tal on eriõigused ilma valitsuse algatuse ja kaasallkirjata.
Põhiseadus oli parlamentaarse ja autoritaarse korra vaheline kompromiss. Iseloomulikud kitsendused demokratismis – valija vanusetsensuse tõstmine, rahvahääletuste tagasitõrjumine , teise koja moodustamine. Seda põhiseadust on aga peetud autoritaarseks põhiliselt presidendi üpris suurte volituste tõttu.
See kõik ka sellepärast, et vaikivast ajastust ei saanud ühe hüppega pääseda arenenud demokraatiasse.
Rahvuskogu lõpetas tegevuse 17.augustil 1937.a.
Algasid taas debatid erakondade lubamisega seoses. Päts aga, et endiseid erakondi ei saa taaslubada, kuna nad olevat olnud kunstlikud, ilma rahva tahtmist arvestamata ja et ainult ahnitsesid võimu. Tegelikult olid aga erakonnad sündinud poliitilise võitluse käigus, kellel oli moderne euroopalik maailmanägemus ning asjakohane programm. Oli tunda, et Päts oli eraldunud rahvast ja võttis oma soovunelmaid tegelikkuse pähe. Tervislik seisund oli ka halb.
Riigikogu VI koosseis
VI Riigikoguks on nimetatud 1938. aastal valitud I Riigivolikogu ja kujundatud I Riiginõukogu koos. Eestis säilisid klassid, kihid ja huvigrupid , nende eripalgelised taotlused ja nägemused, mis mõjutasid loomulikult ka VI Riigikogu tööd.
Algselt pidi VI Riigikogu olema parlament, mille valimine oli määratud 29. ja 30. aprillile 1934. 19. märtsil 1934 dekreedina antud seadusega lükati Riigikogu VI koosseisu valimine kogu riigis kaitseseisukorra kehtimise lõpuni edasi ja jäi viimaks toimumata, kuna kaitseseisukorda pikendati regulaarselt ja hiljem võeti vastu uus põhiseadus, 28. juuli 1937.
Valimispäevadeks määrati 24.-25. veebruar 1938
Seati üles kokku 214 kandidaati, Rahvarinne 80 kandidaati , opositsioon üle 100 kandidaadi. Vapsid seadsid üles 96, ühinenud põllumehed 95, sotsialistid 83, keskerakond 81, põllumeestekogud 72, majandusliit 37, pahempoolsed töölised 35, rahvakiriku liit 31, sakslased 29 ja venelased 23. Opositsioon oli lõhestunud, äpardusid ühtsusliikumise katsed.
Presidendivalimised
Riigivanema kandidaatidest kandideerisid VI Riigikogusse Konstantin Päts Pärnumaal ja August Rei Tallinnas, J. Tõnisson Tartus. Riigivolikogu valis Pätsi, ka Riiginõukogu valis Pätsi. Omavlitsuste esindajate kogu valis ka Pätsi, saigi K. Päts. Valiti vabariigi presidendiks. Ametiaeg pidi kestma 6 aastat.
President kuulutas poliitilised parteid likvideerimisele. Tema üks olulisemaid dekreete, aprillis 1938.a.
Kaarel Eenpalu valitsus
9. mail 1938 nimetas Päts oma käskkirjaga ametisse Kaarel Eenpalu valitsuse.
Kaarel Eenpalu teine valitsus oli ametis maist 1938 - oktoobrini 1939.
Juhitav demokraatia - 1938-1940. Võeti vastu III Põhiseadus, mille kohaselt oli Eesti presidentaalne vabariik. Riigikogu muutus kahekojaliseks. Presidendile pidi kuuluma suurem võim, tal oli vetoõigus. 1938 ütles Eenpalu välja, et demokraatia peab tuginema rahva ühtsusele, solidaarsusele ja peab olema juhitav. Kõik, ka opositsioon, pidid olema valitsusele lojaalsed. Majanduses jätkata senist riikliku vahelesegamise poliitikat.
Rahvas nagu organism, tugev rahvakeha oli võimalik välja kujundada aga ainuüksi riigivõimu juhtimisel. Rahvas peab harjuma sellega, et teda valitsetakse ja see on ühes korralikus riigis õige ja tarvilik.
Kaitseseisukorra pikendamine kuni septembrini 1939, see piiras demokraatiat oluliselt.
Ajakirjanduse igasugune kriitilisus keelati ära.
Puhkenud sõda ja Nõuk. Liidu poolt pealesurutud pakt kukutasid Eenpalu valitsuse.
Opositsioon autoritaarse riigikorra vastu.
Opositsioon oli hellitanud lootust, et seoses Rahvuskogu valimistega taastatakse erakondlik tegevus. Saatsid märgukirja, kus nõudsid kohe demokraatia taastamist. Opositsioon boikoteeris Rahvuskogu valimisi. Erakondade tegevust ei lubatud, parlamendi valimised luhtusid opositsiooni jaoks taas. Kaitseseisukorra kehtivuse korral oli aga nüüd võimalik esitada ka op. kandidaate. Ühisliikumise nime all tulid välja vasaksotsialistid, vab. sõjalased, töölised, Keskerakond ja Asunikud. Kui vastaskandidaatide ülesseadmist lubati ilma piiranguteta, siis seda enam piirati opositsioonilist valimiseelset propagandat. Ajakirjanduses keelati valitsuse ja Rahvarinde igasugune kritiseerimine. Ajalehed ei tohtinud avaldada isegi opositsioonikandidaatide nimesidki, rääkimata agitatsioonist nende kasuks. Vaid ridade vahelt sai midagi öelda. Valimiseelsete koosolekute pidamine ka keelatud. Rahvarinne oma agitaatoritega aga nautis täielikku propagandavabadust. Erinevus autoritaarsete valimiste ja nõukogude valimiste vahel seisnes selles, et esimesel juhul taotleti otsustavat enamust, teisel juhul aga üle 99% tulemust. Opositsioon oli lõhestatud. Suurimat edu saavutas Tartus. Tugevat opositsiooni ei tekkinud muuhulgas ka seetõttu, et Eestis kehtestatud režiim oli Euroopas üks leebemaid omasuguseid.
Riigivolikogu opositsioon osutus nii väikeseks , et polnud õiguspädev pöörduma kirjaliku arupärimisega valitsuse poole.
Rahvaesindusel oli kirjade järgi võimalus kaasa rääkida valitsuse poliitilise suuna kujundamisel, kuid ka siin olid vaatlejad skeptilised: Riigivolikogu sellise koosseisu puhul pole selles valdkonnas küll midagi loota. Parlamendi enamuse kuulekus presidendile ja valitsusele oli silmatorkav, opositsiooni võimalused tühised.
Demokraatlik rühm, ennekõike endised keskerakondlased, taotlesid parlamentaarse korra täiemahulist taastamist, erakondade taaslubamist, põhiseaduslike kodanikuõiguste taastamist, majanduselu liberaliseerimist ja kaitseseisukorra lõpetamist. Nad kritiseerisid riigi üha kasvavat sekkumist majandusellu, riigisektori paisutamist jms.
Parlamendiväline opostsioon - peamiselt vasakpoolsed (kommunistid ja vasaksotsialistid). Nende koostöö sujus 1938-1940 ladusalt. Kokkulepped tööks ametiühinguis. Suurim a/ü Tekstiilitööliste Ühing (2500 liiget)
Paremsotsialistlik opositsioon – üliõpilasseltsid ja korporatsioonid.