Ajalugu. 1) Lnemaa anti Riia piiskopile, mis pani aluse Saare-Lne piiskopkonnale. lejnud hivatud alad vttis ordu endale. 2) a)Balduni katse paavsti lemvim taastada. Mis ei nnestund. Leedulased koos semgalitega nad Saue lahingus hvitasid. b)Ta oli roomast saadetud esindaja, kes pidi paavsi levimu taastama, aga lahkus ilma midagi muutmata. Modena Wilheim tuli Baltimaile korda looma. c) Mille jrgi sai Taani ordult tagasi Harju- ja Virumaa ( neist moodustati nn. Eestimaa hertsogkond, mille hertsogiks oli Taani Kuningas). Jrva ji ordule mndusega, et sinna htki kindlusti ei ehitata. 3) a) Saarlasid jtkasid vastupanu mitukmmend aastat. Need lppes iga kord mitte tingimusteta allaandmise, vaid lepinguga. 1236.nda aasta vastuhaku jrel oli saaremaa mitu aastat jlle vaba, sest uus alistumisleping slmiti alles 1241.ndal aastal. Saarlased ristiti ja nustusid maksu maksma. b) Jlahingus vitis Vene ved, Aleksander Nevski juhtimisel. Nevski ...
Venemaa poolt nõutud maks, selle tasumajätmist peetakse peetakse Liivi sõja peamiseks põhjuseks, see oli ainult ettekääne, et sõda alsutada. 4.MIKS OLID VENELASED SÕJA ALGUL VÄGA EDUKAD? Liivmaal oli palju vähem ressursse, kohalikud polnud sõjaks valmis, seega oli venelastel vaga suur eelis.Tegemis toli suure sõjaväega, kohalikud polnud valmis kaitsma, venelai teati kui väga julma rahvust. 5.KES OLI HERTSOG MAGNUS? MIS ROLLI TA LIIVI SÕJAS MÄNGIS? Taani kuningas, hiljem Liivmaa kuningas. 1570. aastatel alustas ta vene vägedega Tallinna esimest piiramist. 6.MILLINE SAATUS TABAS KOHALIKKU LIIVI ORDUT? Liivi orduga oli ühel pool, see löödi puruks. 7.KUIDAS OLI LIIVI SÕJA SEISUKOHAST OLULINE BALTHASAR RUSSOW? Ametilt oli ta Tallinnas kirikuõpetaja, väidetavalt eesti päritolu. Ta oli ka kroonik, kes pani kirja Liivi sõja käiku. 8.KES OLID MÕISAMEHED? Endised ordu- ja piiskoppide sõdalased, je sotsisid endale uut teenistust uue valitseja juures. Palgasõdurid. 9
Ülemmaakohtus või Liivimaa Õuekohtus · Viimatinimetatud kohtute otsuseid võis edasi kaevata kuningale · Politsei ülesanded adrakohtunikel ja Liivimaal sillakohtunikel ( aadlike hulgast valitud) Balti aadel ja Rootsi võim · Rootsi riigikassa on tühi ja Karl XI alustab reduktsiooni · Reduktsioon laieneb 1680. a.ka Baltimaadele · Reduktsiooni alla kuulusid Rootsi ajal annetatud mõisad ja rohkem oli neid Liivimaal · Mõisnikel on võimalus nüüd mõisaid rentida · Liivmaa aadel avaldab protesti ( J. R. Patkul eesotsas), kättemaksuks saadetakse Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium laiali ja seega piiratakse rüütlite õigusi tunduvalt Kasutatud kirjandus: · 10-klassi ajalooõpik.
-eesmärk tuua riiki raha sisse - asumaadest tuleb tuua tooraine sisse, see ümber töödeldes ja kallilt maha müüa. - riik peab toetama sadamate ja teede rajamist kaubandust lihtsustades 6) Millal ja miks algas Liivi sõda ning kuidas jaotati ja kelle vahel Eesti ala peale Liivi sõda? Liivi sõda 1558-1583 Liivi sõja ajendiks tuleb ,,Tartu maks" 16 saj Eesti ala jaguneb: Rootsile- Põhja-Eesti Poolale Liivmaa Taanile Saaremaa 17. saj esimeses pooles loovutavad Poola ja Taani alad Rootsile ning alates 17. sai keskpaigast kuulub kogu Eesti ala Rootsile kuni Põhjasõja aluseni. 7) Iseloomusta õppimisvõimalusi Rootsi ajal (õ lk 25) - õpetati lugema - tehti selgeks usu põhitõed - loodi rahvakoolide võrk (mis Liivimaa osas haaras peaaegu kogu talurahva) - asutati Tartu lähedale Piiskopimõisas seminar - alustasid tegevust esimesed gümnaasiumid - 1632. aastal asutati Tartu ülikool
LIIVI SÕDA 1558 1582 (83) Liivi sõja peamised põhjused olid: · Tugeva keskvõimuga suurriigid Taani, Rootsi ja Poola - Leedu püüdsid saavutada kontrolli Läänemerel. · Venemaa püüdis saavutada väljapääsu Läänemerele. · Venemaa soovis kaotada Liivimaa võimude poolt kehtestatud piirangud kaubandusele (nt otsese kauplemise keeld vene ja teiste maade kaupmeeste vahel) · Vana Liivimaa oli Läänemere piirkonna nõrgim lüli Sõja ajendiks sai nn Tartu maksu küsimus. Venelased nõudsid, et Tartu Piiskopkond tasuks ühe marga aastas iga elaniku pealt (tagasiulatuvalt 50 aasta eest). Kuigi summa oli suur, nõustusid Liivmaa esindajad maksmisega, püüdes sel moel sõda edasi lükata. Kuna lepingule kirjutati alla, võis vene tsaar Ivan IV Julma (Groznõi) 1557.a õigusega raha nõuda. Vana-Liivimaa valitsejad üritasid pikendust paluda ja raha ei maksnud. Kuna vene sõjavägi ei olnud sel ajal seotud võitlustega teistes riigi piirkondades, ...
9. Kuidas suhtusid talupojad sõdivatesse pooltesse? Nad tapsid üksikuid sakslasi ja põletasid nende mõisaid. Venelastele nad olid abiks, kuna nemad olid nede vaenlaste vaenlased. Nad olid sõja alguses neile teejuhtide ja luurajatena. Hiljem selgus et Vene võim üritab mitmesuguste soodustustega mõisnikuid enda poole meelitada ja seejärel jäi talurahval vaid ise enda eest seista ja 1560. aasta septemris algaski talupoegade ülestõus. 10. Selgita, kuidas oli muutunud Liivmaa poliitiline jaotus 1561. aastaks? Põhja Eestis oli kehtestatud Rootsi võim. Liivi ordu lakkas olemast. Lakkas esksisteerimast Saare Lääne piiskopkond ja Saaremaa liideti otseselt Taaniga. 11. Mis oli 7 aastane Põhjamaade sõda? 1563. aastal paisus Rootsi ja Taani kuningakoja veheline konflikt Seitsmeaastaseks Põhjamaade sõjaks, mille üheks tallermaaks sattus jällegi Liivimaa.
Rahvuslik liikumine Ärkamisaeg Venestus Tegemist ühe osaga rahvuslikust liikumisest. Seotud sellega, et 1881.a tuli Venemaa troonile Aleksander III ja jättis erinevalt varasematest tsaaridest baltisaksa aadli privileegid kinnitamata. 1882.a saabus siinset olukorda revideerima senaator Manassein. Külastas eeskätt Kuramaa ja Liivmaa kubermangu. Talle esitati palju kaebusi: baltisakslased eestlaste ja lätlaste rahvusliku liikumise kohta ja vastupidi. Kokku tuli umbes 50 000 kaebakirja. Neid kasutati venestuspoliitika kavandamisel. Selle läbiviimine olenes ka sellest, palju seda toetas kohalik kuberner, EM kuberner S.Sahhovskoi oli selles eriti järjekindel, seetõttu venestus EM-l laialdasem. Venestusaja reformid jagunevad kaheks:
parandamiseks ja laiendamiseks. 1816. aastal vastuvõetud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati pärisorjus. Kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormiste normid kaotati, talud anti rendile. Mõisa juurde loodi vallad. 1816 vastuvõetud ja 1819. Aasta kehtima hakanud Liivimaa talurahvaseadusega otsustati kaotada pärisorjus; talurahvas võus omandada ka kinnisvara, koormisena tuli kasutusele raharent ning loodi talurahvakogukonna- vallad. 1849. aasta Liivmaa talurahvaseadus kinnitas, et kogu maa oli mõisnike oma, kuid määras ära maa kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade kasutuses, tunnistati talumaaks, mida võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1856. aasta Eestimaa talurahva seaduse järgi eristati mõisamaa ja talupoegade kasutuses olev maa (talumaa), mida võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa
Eestlased ristiti saksa ja taani preestrite poolt enamasti 13. sajandi teise ja kolmanda kümnendi jooksul. Sageli jagati ristimissakramenti kiirustades ning ristiusu õpetuse sisu selgitamine jäi formaalse ristimise käigus arvatavasti tahaplaanile. Võib siiski oletada, et päris unarusse seda vahetult pärast ristimist ei jäetud, iseäranis arvestades tol ajal Lääne-Euroopas üha enam levivat jutlustamistava ning kerjusmungaordude teket. Märkimisväärne osa oli Liivmaa usuelus kogu keskaja kerjusmungaordudel. 6 3. RISTIUSU LEVIMINE EUROOPAS Aastaks 300 oli ristiusk haaranud kogu Rooma impeeriumi, ehkki tema seisund lääneprovintsides oli veel nõrk. Arvatakse, et impeeriumi u 50 miljonist elanikust oli kristlasi ligikaudu 15%. Ristiusk oli linnarahva usund, mis vaid aegamisi vanameelsesse külla tungis. Arengusuunda on tähistama jäänud sõna pagan, mis algselt maaelanikku tähendas. 313
püsida 18.19. sajandini). Teised Liivimaa kloostrid püsisid valdavalt 16. sajandi teisel poolel puhkenud Liivi sõjani, Tallinna naistsistertslaste klooster koguni 17. sajandi kolmanda kümnendini. Mil viisil ja millises tempos kulges luterliku kirikukorralduse juurutamine maal, on halvasti jälgitav. Tõenäoliselt ei toimunud suuremaid muudatusi enne sajandi lõppu. Erinevalt Saksamaast ei toonud reformatsioon Liivmaa talupoegade seas kaasa ka mingit reaktsiooni. Paganlik-katoliikliku sünkretismi jooned püsisid maarahva uskumustes visalt pea kogu uusaja vältel. Oma osa oli selles 1558. aastal puhkenud Liivi sõjal, mis hävitas esimese hapra luterliku kiriku struktuuri maal ning katkestas seal igasuguse regulaarse hingehoiutöö. Kokkuvõte Eesti keskajast. Eesti keskaeg algas muistse vabadusvõitlusega (1208-1227) ning lõppes Liivi sõjaga (1558- 1629).
mõnel määral eestlasi 1568. a tuli pärast riigipööret Rootsi troonile Johan III, millele järgnes PoolaRootsi suhete paranemine, sõlmisid vaherahu ja hiljem läksid isegi koostööle venelaste vastu 1569. a sõlmisid Poola kuningriik ja Leedu suurvürstiriik uniooni, millega moodustati aadlivabariik e Rzeczpospolita, mis pidas Liivimaad oma valduseks 1570. a rahu järel jäi Taanile vaid Saaremaa nn Liivmaa kuningriik (15691577) Moskva vasallkuningriik pealinnaga Põltsamaal, valitseja hertsog Magnus Magnuse kaaskonda kuulusid ka mõisamehed 1570/1571. a oli esimene Tallinna piiramine Magnuse poolt, ebaõnnestus linnadest kuulusid nüüd Tallinn ja Paide rootslastele, Pärnu poolakatele, Kuressaare (sai Magnuselt linnaõigused 1563. a) koos Saaremaaga Taanile, ülejäänud linnad koos suurema osa Eesti alaga oli venelaste võimu all 1571
ka vastavat söödabaasi. Põldheinakasvatuse laiendamise kõrval hakati senisest ulatuslikumalt parandama 1860-ndatel aastatel Saksamaa eeskujul madalsooniite. Tootmise laiendamiseks püüti söödakultuuride kasvatamiseks kasutusele võtta seni kasutamata madalsoid. Hakkas arenema soode kuivendamine nende viljelusse võtmise eesmärgil ehk nn. sookultuur, mis sai alguse siinsetes mõisates alates XIX sajandist (peamiselt 1830-ndatest aastatest) ning selle juhtijaks ja õhutajaks kujunes Liivmaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet. 3. Eestis põllu ja metsamaal kasutatavad kuivendusviisid on: 1. kraavkuivendus 2. Drenaažkuivendus 3. Polderkuivendus. 4. üleujutuste reguleerimine Ehituste juures kasutatakse ka vertikaalkuivendust ja maapinna tõstmist. 2.3.2. Kraavkuivendus Maa kuivendamine kraavidega on Eestis olnud kasutusel aastasadu. (Märkus: põllumajandusmaal on see praeguseks ajaks valdavalt asendunud drenaažiga)
Kokku läks riigi käsutusse u 60% maadest. Mõisnikud jäid küll peremeheks oma maade üle, kuid neid loeti nüüdsest Rootsi riigi rentnikeks). + 4/5 Liivimaa, ½ Eestimaa (maad võeti vähem ära, sest Põhja-Eesti läks Liivi sõja ajal Rootsi koosseisu vabatahtlikult) ja 1/3 Saaremaa mõisatest (Taani ajal juba võeti maad ära) + J. R. Patkul vs J. J. Hastfer + 1694 kaotati Liivmaa rüütelkond, maapäevad riigi kontrolli alla, kaks distrikti Hakati pidama vakuraamatuid + Pandi kirja talupoegade täpsed kohustused mõis ees. + Talupoeg sai õiguse mõisnikke kohtusse kaevata + 17.sajandi lõpuks on Eestis umbes 1000 mõisa Nimetatake Rootsi viljaaidaks rukkikasvatus. Mõisamaade laiendamine, talupoegade maade vähenemine, nende töö nõudmise suurenemine.
sõjalist kaitset ning aitaks kaasa eesti- ja liivimaa lahutamisele ve küljest ning et sa keiser aitaks luua eestimaast liivimaast ja kuramaast konstitutsioonilis-monarhistilku riigi, mis oleks lõdvalt seotud saksamaa keisririigiga. See saigi baltisakslaste peamiseks eesmärgiks. Vastavad otsused saadeti Berliini, kuigi seal pm toetati, kuid asi hakkas venima. Kõigepealt oli küsimus Bresti rahulepingus. Eestimaa ja Liivmaa oli ju jätkuvalt Venemaa koostisosas ning Saksa valitsusel ei olnud nende üle otsustusõigust. Teiselt poolt leidus saksa riigipäeva saadikute hulgas jõude, kes said baltikumis toimuvast üsna hästi aru. Kolmandaks, kuna baltisakslased tegid ettepaneku luua unioon Preisimaaga. See tekitas pahameelt teistes väikestes Sa osades. Juba 1915 a oli Kuramaa rüütelkond lubanud aidata kaasa saksa kolonisatsioonile baltikumis. 1/3 mõisamaadest eraldatakse ja antakse ... kätte. Suur
edasi anda. Kõige olulisem punkt oli teha teoks Liivimaa ja Leedumaa unioon. Kui leedus peeitakse Seimi, siis selle käigus unioon välja kujundatakse. Leedu ja Liivimaa uniooni diplom moodustatakse. Tegelikult nüüd alates 1566 aastast on tegu üle-väina hertsogkonnaga,mis hakatakse nim Ducatus ultraduensis. Unioonidiplomis oli I punktina kinnitatud kõik senised Liivimaa aadliku vabadused ja privileegid. Liivmaa aadlikud pidi saama samad eesõigused, mis olid Leedu aadlil. Kolmandaks pidid kõik ametikohad täidetama sakslastega, kuid kui õiget meest ei leitud, siis toodi see tegelikult mujalt. Viimane oli Augsburgi usutunnistuse tunnustamine. Sigismund II August lasi unioonidiplomile panna lõpulause, mille kohaselt lubas neid tingimusi täita juhul, kuui need ei lähe vastu tema enda ja Leedu ülimusõigusega. Hertsogit kohapeal pidi esinama Chodkiewicz
Liivimaal toimusid arengud, mille ühine pealkiri oleks 1765 aasta positiivsed määrused: Johann Georg Eisen hakkas Katariina II käsul tegelema suure projektida, mille eesmärgiks oli asustada Liivimaa aladele vabasid saksa talupoegi. Selle kaugem eesmärk oli tõestada, et vaba talupoja töö on palju efektiivsem kui pärisorja töö. Kõik see projekt jäi aga kahjuks vaid paberile. Kindralkuberner Georg Brown- koostöös Katariina II planeeris Liivmaa talurahva olukorra paranemist. Talupoeg sai sõnaselgelt õiguse omada vallasvara, küll aga oli see vaid siis, kui kõik koormised olid õiendatud ja talupoeg polnud völgu. Samuti keelati koormiste tõstmine. Määrati ka kindlaks mõisnike õigus kodukari osas (ihunuhtlus). Selle akti tegelik ellurakendamine jäi siiski iga mõisniku enda teha ja igal pool need kindlasti ei rakendunud. Samuti ei puudutand see kuidagi Eestimaad.
Läänemerel. · Venemaa püüdis saavutada väljapääsu Läänemerele. · Venemaa soovis kaotada Liivimaa võimude poolt kehtestatud piirangud kaubandusele (nt otsese kauplemise keeld vene ja teiste maade kaupmeeste vahel) · Vana Liivimaa oli Läänemere piirkonna nõrgim lüli Sõja ajendiks sai nn Tartu maksu küsimus. Venelased nõudsid, et Tartu Piiskopkond tasuks ühe marga aastas iga elaniku pealt (tagasiulatuvalt 50 aasta eest). Kuigi summa oli suur, nõustusid Liivmaa esindajad maksmisega, püüdes sel moel sõda edasi lükata. Kuna lepingule kirjutati alla, võis vene tsaar Ivan IV Julma (Groznõi) 1557.a õigusega raha nõuda. Vana-Liivimaa valitsejad üritasid pikendust paluda ja raha ei maksnud. Kuna vene sõjavägi ei olnud sel ajal seotud võitlustega teistes riigi piirkondades, otsustas Ivan IV Tartu Piiskopkonna vastu sõda alustada. 1558.a jaanuaris rüüstasid Vene väed tatari khaani Sahh Ali juhtimisel Tartu piiskopkonda. Retk oli
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
