kodanikke põgenema üha läheneva rinde eest Tallinna. Rahvas suhtus sõjaväe tegevusse ja Ajutise Valitsuse käskudesse passiivselt. Enamik kodanikke vangutas elutargalt pead, sisendades sõdureisse veendumust võitluse mõtetusest suure Venemaa vastu, mistõttu väejooksikute arv väeosades kasvas katastroofiliselt. Väeosade lagunemise haripunkt saabus mõned päevad enne jõule, kui ühest lõunarindel olevast polgust jooksis viimse meheni minema paar roodu, viies kaasa ka relvad ja varustuse. Selles olukorras varises 21. detsembril kokku Tartu ette moodustatud kaitseliin. LõunaEesti rinnet kaitsnud polgud, jättes kaitsmise Jumala hoolde, taganesid korratute gruppidena Põltsamaa, Jõgeva ja Viljandi suunas. Enamlastemeelsed väejooksikud hakkasid rüüstama Tartu sõjaväeladusid ning terroriseerima rahulikke linnaelanikke. Tartu oli iga hetk langemas punaste kätte.
allohvitsere, kellest oli väeosades algul suur puudus. Meeste arv pataljonis oli tõusnud 1000 meheni ja lühikese ajaga kujunes pataljon ustavaks ja distsiplineeritud väeosaks, keda võidi vajaduse korral rakendada sõjategevusse. 1919. a. augustikuu keskel, kui Nõukogude Vene väed alustasid jõulist pealetungi Pihkvale, ähvardades löögiga pikki Velikaja jõge lõunast põhja ära lõigata meie Pihkvast ida pool asunud väeosad, saadeti Tartu Kooliõpilaste Pataljoni kolm roodu lõuna pool Pihkvat asunud meie vägede toetuseks. Kooliõpilastest sai surma 11 ja haavata 20 meest. Kooliõpilaste roodude tegevusega tõkestati vaenlase edasitung, millega kergendati meie vägede tagasitõmbumist Pihkva juurest. Peale neid lahinguid viidi roodud Tartu tagasi ja hiljem ei tekkinud enam vajadust nende rakendamist sõjategevusse. 4 Võru koolipoisid Võrus asus gümnaasiumi võimlemisõpetaja alamkapten F. Vreeman juba Saksa okupatsiooni ajal
· Talbjas:leht, mille koht on tippu lähedal ja mis aluse suunas ühtlaselt aheneb. · Odajas: Leht, mille alumises osa moodustab kaks külgedele suunatud teravat hõlma. · Nooljas: Leht, mille alusel on sügav ja terav väljalõige · Kilpjas: leht, mille roots kinnitub lehelaba alumise pinna keskossa. Leheroodumine: · Sulgroodne: ühe tugeva pearooga ja sellest sulgjalt harunevate külgroodudega lehed. · Sõrmjas: Leht, mille laba aluset väljub mitu peaaegu ühetugevust roodu. · Kaarroodne: leht, mille alusest tippu kulgeb mitu enam-vähem ühetugevust kaarjat roodu. · Rööproodne: pikk, kitsas leht, milles kulgeb pikuti mitu Leheserv: · Terveservaline: Leheserv on sige nagu joon. · Saagjas : leheserv on teravate, lehe tipu poole suunatud hammastega ja nende vaheliste osadega. Nt. nõges · Kahelisaagjas: saagjas leheserv, mille hammastel on omakorda väiksemad saagjad hambad.
Kuperjanovi plaan õnnestus laitmatult. Edasi hakati lähenema Valgale, kuhu aga oli vaenlane vahepeal vägesid juurde toonud. Esialgu läks eesti meestel raskelt, kuid siiski edukalt, suudeti võõrad väed Paju mõisast minema kihutada ja ise sinna sisse tungida. Õhtul aga tuli vaenlane taas pealetungile ja partisanid taganesid Paju mõisast. Eestlaste äpardust täiendas asjaolu, et appisaadetud II rood , sattudes pimeduses vaenlase tule alla, hakkas eksikombel tulistama III roodu. Viimane oli aga maanteelt mõisa viiva puiestee kraavist tulevahetuses vaenlasega. Kuna II roodu tuli oli õige tõhus, pidid nad põgenema üle maantee vastaspoolsetesse kraavidesse, vaenlase tule alla. Järgmisel päeval pidi toimuma Valga vallutamine, kuid Kuperjanov ei kannatanud nii kaua oodata, mistõttu ta alustaski ilma soomusrongide abita pealetungi Paju mõisale. Ettevõtmine oli aga viga, sest vaenlane oli tunduvalt tugevam. Lisaks sellele, et ei
-polk. N. Reegilt korralduse Stürzenhofi ümbruse vallutamiseks. Astudes seal ühendusse Kalevlaste Malevaga, pidi pataljon looma ühtlasi side 3.polguga Smurgise juures, millega sakslaste sügav läbimurre Volmari suunas taheti täielikult sulgeda. Alles pärast Stürzenhofi vallutamist kavatses diviisi juhatus üle minna üldisele vastupealetungile. Pataljon jõudis rindele rännakukorras ja asus pealetungile, ootamata patarei saabumist, mille katteks ta jättis Volmarisse 8. roodu. Pataljon murdis soomusauto "Vanapagan" ja läti patarei toetusel keskpäeval lõplikult sakslaste vastupanu Stürzenhofi juures. Sakslaste kaotused osutusid raskeks: kohapeale jäi maha kümmekond surnut, vangi langes 21 landesveerlast, võeti kolm kuulipildujat ja muud varustust. Pealetungil andis vaenlasele otsustava löögi al.-kpt. Rudolf Roki juhatusel 5. rood, kes liikus tee suunas. Mehed otse tormasid lahingusse, osutades taltsutamatut võitlusiha. Vaenlane põgenes suures segaduses.
http://www.histrodamus.ee/index.php? event=Show_event&event_id=2056&layer=117&lang=est#2053 / 21.03.2012 / 21:04 Tartu partisanide pealetung Paju mõisale 31. jaanuar 1919, kell 12:40 Eestlaste pealetung Paju mõisale algas päikesepaistelisel kargel talvepäeval kell paarkümmend minutit enne kella ühte, pärastlõunal, samal ajal kui eestlaste patareid avasid tule lätlaste positsioonide pihta. Paju lähedal viibis kolm kuperjanovlaste roodu kokku umbes 360 mehega. Paju lahingusse astus 2 ja 1/3 roodu, sest ühe roodu 2/3 koosseisust paigutas ta tagala kaitseks ning neljanda loovutas juba Pukas nõrgale Tartu Kaitsepataljonile appi Tõrva vabastamiseks. Punaste kaitse moodustas koos reservidega mõisas tema hinnangul ligi 800-mehelise väeüksuse. Pealetungivaid ahelikke juhatas leitnant Julius Kuperjanov isiklikult, liikudes nende lähedal ning julgustades oma mehi
seal 24. veebruaril 1918 välja kuulutada Eesti iseseisvus. Algas Saksa okupatsioon, ÕNR läks jälle põranda alla ja Reaalkoolis tekkis uus okupatsioonivõimu vastane organisatsioon. See sai aluseks tulevasele Kaitseliidule, mille organiseerijaks sai Johan Pitka, keda abistasid Anton Õunapuu ja Nikolai Kann. Palju Reaalkooli õpilasi läks Kaitseliitu. Algas Vabadussõda. Ajutise Valitsuse peaminister K. Päts otsustas luua kooliõpilastest sõjaväelise roodu, Tallinna Kooliõpilaste Roodu. See loodi pealinna sisemise julgeoleku tagamiseks ja tagavaraväeosadeks rindel. Kohale tuli 284 õpilast, nende hulgas ka realistid. Vabadussõjas kaotasid elu Tallinna Reaalkooli õpetaja Anton Õunapuu ja õpilased Gunnar Dobka, Eugen Seeberg, Artur Sisask, Harald Triegel. Oma tegevusega on Anton Õunapuu pannud aluse enamusele sõjalistest organisatsioonidest Tallinnas. Tema ja nelja realisti ja kõigi Tallinnast Vabadussõtta läinud õpilaste ja õpetajate auks seisab Reaalkooli kõrval
kodanikke põgenema üha läheneva rinde eest Tallinna. Rahvas suhtus sõjaväe tegevusse ja Ajutise Valitsuse käskudesse passiivselt. Enamik kodanikke vangutas elutargalt pead, sisendades sõdureisse veendumust võitluse mõtetusest suure Venemaa vastu, mistõttu väejooksikute arv väeosades kasvas katastroofiliselt. Väeosade lagunemise haripunkt saabus mõned päevad enne jõule, kui ühest lõunarindel olevast polgust jooksis viimse meheni minema paar roodu, viies kaasa ka relvad ja varustuse. Selles olukorras varises 21. detsembril kokku Tartu ette moodustatud kaitseliin. LõunaEesti rinnet kaitsnud polgud, jättes kaitsmise Jumala hoolde, taganesid korratute gruppidena 11 Põltsamaa, Jõgeva ja Viljandi suunas. Enamlastemeelsed väejooksikud hakkasid rüüstama Tartu sõjaväeladusid ning terroriseerima rahulikke linnaelanikke. Tartu oli iga hetk langemas punaste kätte.
onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks ja 1901. aastal astuski ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. 1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeejunkruks (vanemveebeliks) ning lõpetas sõjakooli 5. mail 1905. aastal oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. Aastatel 19051909 teenis J. Laidoner 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. 1908
Purtse jõgi JÕE LÄHE Punasoo idaserv SUUBUB Soome lahte VALGLA RIIGID Eesti VALGLA PINDALA 810 km² PIKKUS 51 km JÕE VOOLUHULK 6,7 m³/s PAREMPOOLSED LISAJÕED Ojamaa jõgi ja Kohtla (Roodu) jõgi VASAKPOOLSED LISAJÕED Hirmuse jõgi ja Erra jõgi Purtse jõgi algab Tudu lähedalt Punasoo idaservast, läbib Püssi ja Lüganuse ning suubub Purtses Soome lahte. Jõe pikkus on 51 km, valgala 810 km², aasta keskmine vooluhulk Lüganuse lävendil 6,67 m³/s. Jõgi erineb tüüpilistest Põhja-Eesti jõgedest, sest tal puudub paeastangult langev juga. Voolates piki paealuspõhja riket asendab astangut pikal langusel kärestikuline voolus. Purtse on küllap kõige ägedamate kärestikkudeg...
Eesti 9. polku. Sakslaste rünnak peatati ning eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Eesti vägede pealetung Eesti vägede Click to edit Master text stylesvastupealetung algas 22. Second level juunil. Third level Limbazi piirkonnas Fourth level Fifth level alustasid 9. polgu kolm roodu liikumist oma positsioonidelt lõuna suunas, surudes Rauddiviisi üksused tagasi ning vallutasid õhtuks Brii mõisa. Sõjategevuse lõpp Vaherahu läbirääkimised Click to edit Master text styles algasid Strazdumuizas 2. Second level juuli õhtul. Nende
mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks. 1901. aastal astus ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. 1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli. Aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. Te e nis tus käik Ve ne maa Ke is ririig i s õ javäe s 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks. 1904. aasta oktoobris sai ta vanemveebeliks ning lõpetas sõjakooli 5. mail. 1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. 19051909 teenis 13. J erevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi
juhtimisel ja fotograafina üka vendadest Parikastest. Erikomisjoni kuulusid veel Krediitpanga direktor Artur Uibopuu, Tallinna Linnapanga direktor Harald Normak, riigikassa, tolliameti ja riigikontrolli esindajad. Kui saadetis kaheksa miljoni kuldrublaga jõudis kell 19.55 Tallinna, laaditi see kolmele veoautole. Balti jaamast Eesti Panga juurde suundunud kullavoori ees sõitis sõiduauto erikomisjoni liikmetega. Tallinna Teataja sõnul saadeti veoautosid ,,kuulipildurite roodu kaitse all, kes autode ees ja taga käis". Nii jõuti ilma vahejuhtumiteta ka sihtkohta, praeguse Eesti Panga hoone ette.Seal laaditi kullakoormad maha ja viidi panka. Mihkel mälgu mälestuste järgi said õppekomando sõdurid preemiaks igaüks paki tubakat ja saadeti tagasi Narva.Rahvaväe 9. polgu sõna otseses mõttes kandev roll Venemaalt kulla toomise loos oli sellega lõppenud. Eesti Pangas avas erikomisjon Vene saatkonna sekretäri Nikolai Klõsko juuresolekul kullakastid
B.G. Forselius-rahvakoolid Vene aeg F. J. Wiedemann-kubermang, P. J. Karell-ärkamisaeg 7.Pühad a) 6. juunil kogunevad vilistlased, et tähistada kooli avamist 1631. aastal b) õpilased kogunevad 6. novembril (Gustav Adolfi päeval), tähistamaks kooli ümbernimetamist Gustav Adolfi Gümnaasiumiks 1991. Aastal 8.Ingel Hannes Starkopfi dekoratiivskulptuur ,,Ingel" valvab rahu ja õpilasi 9. Vabadussõda Vabadussõjas osalesid mitmed õpetajad, kes moodustasid ka oma roodu. Ka koolihoonel oli sõja kulgemisel oma roll, sest enne kui õppetöö 1919. aasta märtsis jälle hoo sisse sai, kasutas kooli ruume Soome vabatahtlike abivägi. Vabadussõja käigus hukkus 7 gümnasisti, kellele oli pühendatud ka marmortahvel aula seinal, mis avati piduliku aktusega iseseisvuse 4. aastapäeval. Sõjast naasnutest autasustati mitmeid Vabadusristiga, mis oli sellel ajal ainus Eesti sõjaaumärk, ning igaühele neist tagati vabastus õppemaksust "kõrgema kooli lõpetamiseni".
Sandra ja Grete Kirjeldus: ★ Suur teeleht (Plantago major) on ühekojaline rohttaim teeleheliste sugukonnast, teelehe perekonnast. ★ Taim ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. ★ Taime kõrgus on enamasti 10–35 cm. ★ Lehed on tumerohelised, munakujulised ning siledad. ★ Maapealne vars puudub. Lehed on juurmised, algavad kimbuna maapinnalt, moodustades spiraalse asetusega kodariku. ★ Lehel on 5–7 tugevat kaarekujulist roodu. Kui leht taime küljest lahti tõmmata, siis enamasti jäävad rootsu külge rippuma pikad niidid. Nii et roots on tugevate soontega. Õitsemine: ★ Teeleht õitseb suve algusest kuni oktoobrini. ★ Õievars on 10–40 cm pikk, ning peenike, püstine või pisult tõusev, kaetud lidus karvadega, tugevakiuline. ★ Õisik on kuni 20 cm pikkune tähk. ★ Õied on väikesed. ★ Tolmukad õisikust eemale ulatuvad, kroonist 2-2,5 korda pikemad,
Artur Sirk Artur-Johann Sirk sündis 25. Septembril 1900. aastal Järvamaal Lehtsa vallas Pruuna külas Sepa talus taluomaniku Johan Sirki kuuenda lapse ja ainsa pojana. Artur sirki vanemad olid järvamaale tulnud Virumaalt Ahtust 19. Sajandi lõpul. Artur Sirk õppis Pruuna külakoolis (1908-11), Ambla Haridusseltsi koolis (1911-14), Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis (1914-16) ja Tallinna Peetri Reaalkoolis. Reaalkooli 34. Lennu lõpuklassi õpilasena astus Artur Sirk ...
väeüksuse loomiskohaks Puurmani mõis. Olles saatnud Puurmani ümbruskonda laiali mobiliseerimiskäsud, hakkas Kuperjanov siin moodustama partisanide väesalka. Kui levis kuuldus, et Kuperjanov Puurmanis võitlussalka formeerib, hakkasid siia kogunema kaitseliitlased kõikjalt Tartumaalt. Palju täienes pataljoni koosseis vabatahtlike arvel, kelle hulgas oli palju koolipoisse. Kuna lossi kogunes üle mitmesaja mehe, siis jagati kokkutulnud nelja roodu ning väeosast moodustus üksikpataljon. Pataljoni juhiks sai J. Kuperjanov. I roodu ülemaks sai lipnik R. Riives, II leitnant E. Saar, III alamkapten R. Kuslap ja IV leitnant J. Unt. Varuroodu ülemaks ja ka Puurmani komandandiks määras Kuperjanov leitnant J. Soodla. Asutati ka ratsakomando, mida juhtis alamkapten K. Tiimann.7 Suurim probleem pataljoni moodustamisel oli relvade puudus. Ei jätkunud püssegi, kõnelemata muust. Kergeid kuulipildujaid oli ainult 2
«Kolm musketäri». Romaanile on iseloomulik kiiresti arenev sisu ning pingeline tegevus. «Kolme musketäri» pidi alguses ilmuma ajalehes. Sellepärast pidi iga peatükk olema tervik, kuid olema seotud kogu sündmustikuga. Dumas kirjutas iga peatüki nii, et eelneva peatüki lõpp kujunes alguseks järgnevale peatükile. Põhiallikaks «Kolme musktäri» kirjutamisel oli ühe vähetuntud autori poolt kirjutatud teos «Härra d'Artagnani, kuninglike musketäride esimese roodu kapten- leitnandi memuaarid, mis sisaldavad hulgaliselt Louis Suure valitsusaja era- ja salaasju».D'Artagnan ja tema kolm sõpra, Athos, Porthos ja Aramis on päriselt kunagi olemas olnud. Nad pärinesid aadliperekondadest ja nad kõik olid musketärid. «Härra d'Artagnani memuaarid ...» ilmus umbes kolmkümmend aastat pärast d'Artagnani surma. Selles teoses oli autor kasutanud allikana d'Artagnani ja tema kolme sõbra elu kohta olevaid dokumente
Ta parandas värava ära, kohendas trepi astmelaudu, kinnitas pingi paigale, puistas tee telliskivipuruga üle ja värvis aia ka ära. Järgmisel päeval tahtis arst Basmakovi haiglast välja kirjutada, aga ta tahtis ennem teada kas Basmakov ka aknaid klaasida, ahju laduda ja katust parandada oskab. Kuna Basmakov ütles, et oskab, jättis arst ta kolmeks päevaks veel haiglasse. Basmakov klaasis aknad ja parandas ahjulõõri. Kui Basmakov hakkas katust parandama, nägi teda roodu ülem katusel. Lõpuks saabus päev mil Basmakov pidi sõjaväe teenistusest vabanema. Siiski juhtus temaga ka sel päeaval äpardus. Ta läks raudteejaama rongi ootama. Samal ajal olid saabunud sinna uued sõdurid. Nende kapten nägi Basmakovit pingil istumas ja käsutas Basmakovi ka rivvi. Nii läksid 4 nad tagasi staapi
Tähtsad ajaloolised isikud Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem, Peeter ja Oskar. 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse. 1902. aastal astus Johan Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aastal ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aastal vanemveebeliks. Ta lõpetas sõjakooli 5. mail 1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915.a. märtsini. Laidoneri toetusel oluline roll Konstantin Pätsi võimu järgneval kindlustamisel
määras Sõjavägede ülemjuhataja ta vabariigi merejõudude juhatajaks, ülendades ühtlasi mereväe kapteniks. Soomusrongide üldjuhiks määrati kapten K. Parts. Soomusrong nr. 1 valmis 29. novembril 1918, mis kapten A. Irve juhtimisel kohe Narva suunas välja sõitis. Uue aasta esimesel nädalal püüdis vaenlane jätkata edasitungi Tallinna suunas, kuid need rünnakud löödi soomusrongide ja nende dessantide poolt edukalt tagasi. 3. Tartu kommunistliku polgu kolm roodu tegid katse, vallutada ootamtu rünnakuga Kehra jaama, kuid soomusrongi nr. 1 neljakümne meheline dessant, toetatuna soomurongi kahuritulest, lõi vaenlase roodud Arudevahe talu juures puruks.
asendati seaduse vallatalitajatele kätteandmisega kihelkonnakohtuis. Maad võtsid umbusk ja kuulujutud, erilist pahameelt põhjustas asjaolu, et teokoormisi tuli täita endises ulatuses. 19. mail keeldusid Pahklamõisa talupojad abiteo korras tööle ilmumast, maikuu lõpuks oli vastuhakke juba 18 mõisas Viru-, Järva- ja Harjumaal, Tammikuja Tuhala mõisa talupojad kogunesid Toompeale õigust nõudma. Mõisnike nõudel saadeti rahutuste piirkonda kaks roodu sõjaväge. Eriti karmilt kohtlesid karistussalklased talupoegi Habajal jaOjasool, pekstes 50 vitsahoobiga tõrkujate seljad veriseks. Seejärel suundus pool roodu (50 soldatit 2 ohvitseri juhtimisel) Mahtra mõisa, kus talupojad keeldusid sõnnikuveost. Mahtra mehed saatsid appikutse naabervaldadesse ja nõnda kogunes 2. juuni hommikul Mahtrasse 700-800 kaigaste, kootide, vikatite, hangude, kirveste jm käepärasega relvastatud talupoega
alustasid edasitungi järgmiste linnade suunas. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, kui Rauddiviisi üksused ründasid eestlaseid. Sakslaste rünnak peatati ja eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Rünnaks jätkus ida suunas, aga rindest läbi tunginud Landeswehri väed jagunesid kaheks, kellest üks osa suundus edasi põhja poole, kus ta ilma suurema vastupanuta vallutas kaks linna. Eesti vägede pealetung Eesti vägede vastupealetung algas 22. juunil. Kolm roodu alustasid liikumist oma positsioonidelt lõuna suunas ning surudes Rauddiviisi üksused tagasi. Ülejäänud roodud liikusid kagu suunal ning hõivasid õhtuks alad, mis ähvardasid põhjas paiknevaid Rauddiviisi jõude selja tagant. Saades päeval teada polkude edenemisest ja õhtupoolikul ka sellest, et abivägesid ei saabu, otsustati õhtul taanduda. Eestlased said sellest teada alles järgmisel hommikul jättes nii sakslastele võimaluse rahulikuks taganemiseks.
aasta pärast tagasi tulla. Pärast ebaõnnestunud katset sõjaväkke pääseda asub Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. Järgmisel, 1901. aastal teeb ta uuesti katset sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistab komisjon Laidoneri 2. järgu vabatahtlikuks. Teenima asub ta 110. Kaama jalaväepolku, mis asub Kaunases. Aasta hiljem komandeeritakse Laidoner Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määratakse õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendatakse Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeijunkuriks (vanemveebliks). Vilnos teenides saab Laidoner tuttavaks 15aastase Maria Kruszewskaga, kellest hiljem saab tema abikaasa. 1905. aasta aprillis lõpetab Laidoner Vilniuse junkrukooli oma kursuse parimana ja teda autasustatakse sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga. Sama aasta mais ülendatakse ta nooremleitnadiks.
märtsil 1934. aastal Pätsi ja Laidoneri rühmituse riigipööre ARTUR SIRK • Sündis 25. septembril 1900. aastal Lehtse vallas Pruuna külas Sepa talus – suri 2. augustil 1937. aastal Luksemburgis • 1908-11 õppis Pruuna külakoolis, 1911-14 Ambla Haridusseltsi koolis, 1914-16 Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis ja 1916-19 Tallinna Peetri Reaalkoolis • Reaalkooli lõpuklassis astus Sirk vabatahtlikuna Tallinna kooliõpilaste roodu, kust asus teenistusse Laiarööplelise Soomusringi Nr.2 peale – koolipoiste rong • Tegi kaasa taandumise Tapa alt Kehrani, murdelahingud Aegviidu ruumis ja pealetungi üle Tapa, Tartu ja valga Petserini, viimane lahing oli Tartu lähedal Tähtvere mõisa väljadel • 1919. aasta märtis õpingud Tallinna kooliõpilaste pataljonis ( tavaline haridustee ning ja sõjaline väljaõpe) • 3. augustil 1919. aastal lõpetas Sirk Sõjakooli
Hoppener, C. Jacoby) · 1885 Tallinna Peetri Reaalkooli lõpetas I lend · 1886 Kooli asjaajamiskeeleks sai vene keel · 1887 Toimus esimene avalik lõpuaktus · 1890 Kooli nimi muudeti ära Revalskoje Petrovskoje Realnoje Utsilistse-ks. · 1906 Hakati õpetama eesti keelt vabatahtliku õppeainena · 1916 Koolis moodustati linna üks esimesi skaudirühmi. · 1917 Realistid astusid A. Õunapuu moodustatud Õppiva Noorsoo (ÕN) Roodu. · 1918 Realistid liitusid Kaitseliiduga, läksid õppursõduritena Vabadussõtta. Tallinna Peetri Reaalkooli asemele moodustati revaler Ober-Realchule ja Tallinna Linna Eesti Reaalkool. · 1919 Moodustati eesti õppekeelga Tallinna Linna I Reaalkool (4.-11. klassi) · 1921 Võeti kasutusele must-kuldne koolimüts ja valmis kooli esimene lõpumärk · 1923 Kool siirdus uuele õppekavale ja sai nimeks Tallinna Linna poeglaste Reaalgümnaasium. Aulas avati marmortahvel.
Siis tabas teda vaenlase kuul, mis läbistas rinna. Kuperjanov langes maha. Paar meest kandsid ta lahinguväljalt ära ja viisid Sangaste sidumispunkti. Kuperjanovi langedes haaras partisane viha ja hoolimata sellest, et neid oli vähe, tungisid nad metsikus vihas edasi, III rood kõige ees. Leitnant Soodla tegi mitu katset mehi edasi viia, kuid tagajärjeks olid ainult surnud oma poolel. Lõpuks saabusid appi ka soomlased, kes samuti said suuri kaotusi ja olid sunnitud taganema. III roodu olukord hakkas muutuma juba lootusetuks, sest jõud vähenes ja ka laskemoon. I rood oli Kamatsi talust õlekuhjadeni tõmbunud ja jäi nüüd leitnant Soodla käsutusse kuna nende endi ülem leitnant Piip oli raskesti haavata saanud. Kui vaenlane mõisast välja rünnakule tormas oli tema vastas ainult 60 partisani, kes ei mõelnudki taganeda vaid võtsid vaenlase ägeda tule alla. Siiski lähenesid vaenlaste read järjekindlalt õle-kuhjadele, siis aga nägid partisanid
korralduse Stürzenhofi ümbruse vallutamiseks Astudes seal ühendusse Kalevlaste Malevaga, pidi pataljon looma ühtlasi side 3polguga Smurgise juures, millega sakslaste sügav läbimurre Volmari suunas taheti täielikult sulgeda Alles pärast Stürzenhofi vallutamist kavatses diviisi juhatus üle minna üldisele vastupealetungile Pataljon jõudis rindele rännakukorras ja asus pealetungile, ootamata patarei saabumist, mille katteks ta jättis Volmarisse 8 roodu Pataljon murdis soomusauto Vanapagan ja läti patarei toetusel keskpäeval lõplikult sakslaste vastupanu Stürzenhofi juures Sakslaste kaotused osutusid raskeks: kohapeale jäi maha kümmekond surnut, vangi langes 21 landesveerlast, võeti kolm kuulipildujat ja muud varustust Pealetungil andis vaenlasele otsustava löögi al-kpt Rudolf Roki juhatusel 5 rood, kes liikus tee suunas Mehed otse tormasid lahingusse, osutades taltsutamatut võitlusiha Vaenlane põgenes suures segaduses
musketäri". Romaanile on iseloomulik kiiresti arenev sisu ning pingeline tegevus. ,,Kolme musketäri" pidi alguses ilmuma ajalehes, sellepärast pidi iga peatükk olema tervik, kuid olema samas seotud kogu sündmustikuga. Niisiis kirjutas Dumas iga peatüki nii, et eelneva peatüki lõpp kujunes alguseks järgnevale peatükile. Põhiallikaks ,,Kolme musketäri" kirjutamisel oli ühe vähetuntud autori poolt kirjutatud teos ,,Härra d'Artagnani, kuninglike musketäride esimese roodu kapten-leitnandi memuaarid, mis sisaldavad hulgaliselt Louis Suure valitsusaja era- ja salaasju". D'Artagnan ja tema kolm sõpra, Athos, Porthos ja Aramis on päriselt kunagi olemas olnud. Nad pärinesid aadliperekondadest ja nad kõik olid musketärid. ,,Härra d'Artagnani memuaarid..." ilmus umbes kolmkümmend aastat pärast d'Artagnani surma. Selles teoses oli autor kasutanud allikana d'Artagnani ja tema kolme sõbra elu kohta olevaid dokumente. Tema raamatus on
Liitleht on leht, mille pearootsule kinnituvad kaks või rohkem lühirootsulist lehekest. Lihtlehel kinnitub üks leheke. Roodumine-Lehe rood on lehes kulgevad juhtsoonte kimbud, mis enamasti eenduvad lehe allküljel. Leherood võivad lehelabas paikneda mitmeti. Eristatakse nelja peamist roodumistüüpi: Sulgroodne leht- ühe tugeva pearooga ja sellest sulgjalt harunevate külgroodudega leht. Sõrmroodne leht- leht, mille laba alusest väljub mitu peaaegu ühetugevust roodu. Kaarroodne leht- leht, mille alusest tippu kulgeb mitu enam- vähem ühetugevust kaarjat roodu. Rööproodne leht- pikk kitsas leht, milles kulgeb pikuti mitu ühetugevust paralleelselt roodu. Lehe tipp-Terav- ühtlaselt ahenev lehetipp. Teritunud- järsult ahenev lehetipp. Ogatipp- väikest oga kandev lehetipp. Ümar- kumera piirjoonega lehetipp. Tömp- ilma teravikuta, enam- vähem lame lehetipp. Pügaldunud- väikese väljalõikega lehetipp. Lehe alus-Ümardunud alusega lehed
Liitleht on leht, mille pearootsule kinnituvad kaks või rohkem lühirootsulist lehekest. Lihtlehel kinnitub üks leheke. Roodumine-Lehe rood on lehes kulgevad juhtsoonte kimbud, mis enamasti eenduvad lehe allküljel. Leherood võivad lehelabas paikneda mitmeti. Eristatakse nelja peamist roodumistüüpi: Sulgroodne leht- ühe tugeva pearooga ja sellest sulgjalt harunevate külgroodudega leht. Sõrmroodne leht- leht, mille laba alusest väljub mitu peaaegu ühetugevust roodu. Kaarroodne leht- leht, mille alusest tippu kulgeb mitu enam- vähem ühetugevust kaarjat roodu. Rööproodne leht- pikk kitsas leht, milles kulgeb pikuti mitu ühetugevust paralleelselt roodu. Lehe tipp-Terav- ühtlaselt ahenev lehetipp. Teritunud- järsult ahenev lehetipp. Ogatipp- väikest oga kandev lehetipp. Ümar- kumera piirjoonega lehetipp. Tömp- ilma teravikuta, enam- vähem lame lehetipp. Pügaldunud- väikese väljalõikega lehetipp. Lehe alus-Ümardunud alusega lehed
jutustavas kontekstis. Vastandina üksikportreedele (ja isegi enamikule kaksikportreedest) kujutavad sellised portreed tihti modelle üksteisega seonduvas tegevuses, et viidata grupisisestel hierarhiatele, truudusekohustustele ja jagunemistele. Kusagil pole seda selgemini esile toodud kui 17. sajandi Põhja-Hollandis maalitud grupiportreedel. Hollandlased leiutasid ja arendasid välja suuremõõtmelise grupiportree, mis näitas gildi liikmeid, asutuste juhatust või laskurite roodu (rahvarahutuste ajaks kokku kutsutud relvastatud kodanike rühma). Üks lääne kunsti ülimaid saavutusi kuulub samuti grupiportreede hulka. Tänapäeval tuntakse seda nime all ,,Las Meninas" (,,Õuedaamid") ja selle maalis Velazquez oma karjääri lõpupoole, aastal 1656. Pilt on üheaegselt nii õukonnastseen kui portree noorest Hispaania printsessist, kes ümbritsetuna oma õuedaamidest, teenijatest ja kääbustest külastab Velazquezt tema Hispaania kuningalossis asuvas stuudios
Eesti XX sajandil Referaat Landeswehr'i sõda Tallinn 2009 Tagamaad ja olukord Lätis Esimese maailmasõja ajal Landeswehr, lihtsas eesti keeles `maakaitse' ning Balti Maavägi, oli Balti Hertsogiriigi sõjavägi. Landeswehr loodi Saksa okupatsioonivägede nõusolekul ja toetusel kaitseks Venemaa enamlaste vastu, kuigi algselt oli selle loomise eesmärgiks Balti Hertsogiriigi rajamine. Landeswehr'i formeerimine algas Läti baltisakslaste algatusel. Selle loomisel ei lähtutud rahvusprintsiibist ning sinna võis astuda iga baltisakslastele lojaalne isik. 1919. aasta maikuuks kuulus sõjaväe ridadesse üle kuue tuhande mehe, kellest kolm ja pool tuhat olid baltisakslased, ülejäänud lätlased. Balti Landeswehr kehastas seega baltisaksa aadelkonda, kes oli eestlasi 13. sajandist peale valitsenud, mistõttu teda käsitati "ajaloolise vaenlasena". Pärast esialgset halvavat hirmu ülivõimsa vastase ees, mis peegeldub tolleaegsete...
pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk-kuub. Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü. Ka Vabadussõjas ei tohtinud meie võitlejad külmetada, abiks jälle soojad lambanahksed kasukad! 7 . Kalevlaste Maleva 5. roodu pealikud teevad suitsu puhkehetkel Senno külas Irboska väeliinil 1919. aasta veebruaris. 8 Mõned nahast rõivaesemete leiud e-kultuuripärandi portaalist. Eesti ala etnograafilised esemed Audru mehe rahvariided ERM-i püsinäitusel. Nahkpüksid eest täispikkuses. 9 Haljala mehe rahvariided ERM-i püsinäitusel. Nahkpüksid eestvaates.
Tulpi anatoomialoeng". Selle maaliga tõi uuenduse grupiportreesse kuna ühendas inimesed mingis tegevuses. Maali kompositsioon vaba ja julge. Uudsena mõjus ka osade portreteeritavate esile toomine. Vaba ja julge ka maaliline teostus. Tihti kasutas modellina abikaasat. Maalinud üle 100 autoportree. 1642.a algas Rembrandti elus allakäik. Suri abikaasa ja katkesid sidemed kõrgkihiga ja algas majanduslik laostumine. Samal aastal valmis ka ,,Öine vahtkond", mis kujutas Amsterdami laskurite roodu. Remrandt kujutas inimesi maalil mingis tegevuses ja ei pööranud kõigile võrdselt tähelepanu. See tekitas tellijas nördimust ja maal tagastati ja selle eest ei tasutud. Samuti levitati kuulujuttu, et Rembrandt ei oskagi maalida. Negatiivset kuulsust tõi ka kooselu oma teenijannaga. Koos elusündmustega muutus ka kunstniku looming. Senised hoogsad maalivõtted taandusid ja maalimisviis muutus tagasihoidlikumaks, Maalid muutusid väiksemõõtmelisteks ja muutus ka tööde temaatika
Omavahelistes juttudes öeldi nüüd välja sõna "sõda". ,,Me ei või ennam, meie otsime abbi ja kui ea ei aita, siis akkame wasta ja sõdda piddama."Seejärel toimus Juuru kirikukõrtsis naabervaldade esindajate nõupidamine, kus Tertsius palus abi teistelt talitajatelt. Osa neist siiski keeldus ja lahkus. Samal õhtul läks Tertsius Liivimaale Kärusse vene vaimuliku juurde seadust seletama ning jõudis sealt tagasi mõni tund pärast "sõda". Laupäeval, 31. mail toodi Mahtrasse pool roodu - 50 soldatit - koos kapteni ja lipnikuga. Esmaspäevaks kamandati kõik talumehed mõisa. Esiotsa tekkis talurahva seas paanika ja põgeneti metsa varjule. Pühapäeva, 1. juuni hommikul peeti nõu ja otsustati naabervaldadest abi paluda ning saadetigi käskjalad välja. Eriti tulemusrikas oli rahva üleskutsumine Juuru kiriku juures. Pastor Berg kohtus vahepeal rahvaga ja lubas isegi karistuseta jätmist, kui kuuletutakse. Sõda 2
· Hajutatud lahingutegevuseks kompanii taktikaliste gruppidena. JvP võime kaitses on: kaitse laius 3-5 km kaitse sügavus 5-10 km (JvK 2x3 km) käigult või ettevalmistatud positsioonidelt II astme välikindlustus 7 ööpäevaga vastaseks kuni POLK/RÜGEMENT JvP võime pealetungil on: ründab jalgsi ja lööb kuni roodu suurust üksust kinnisel maastikul 1-1,5 km laiuselt tungib peale 1000-1500m laiuselt rünnatava objekti läbimõõt Ø2000-3000m eeldab brigaadi tuletoetust (155mm haubitsad) JvP võime viivituslahingus on: viivitusala laius 5-10 km viivitusala sügavus 15-20 km (JvK 3x5 km)
Soomusrongid olid kapten Irve juhtimisel tunginud vaenlase selja taha ja vallutanud Rakke jaama. Narva suunas ei saanud rongid enam minna, kuna punased olid kõik raudteesillad ja truubid puruks lasknud. Nüüd otsustas kapten K. Parts tungida kõigi rongidega edasi Tartu suunas. Tartu vallutamine Tartu vallutamiseks oli ülemjuhataja andnud 2. diviisi ülema käsutusse lisajõude Järvamaa ja Tallinna kaitsepataljonide ning Balahoviti üksuse ja saksa kooliõpilaste roodu näol, kuid diviisiülem arvas neist jõududest Tartu vallutamiseks mitte piisavat ja soovis appi veel soomlasi. Kuperjanovi partisanid valmistasid oma ootamatude rünnakutega Punaarmee tagalsse enamlastele palju tuska. Nüüd oli Kuperjanov oma paari rooduga raudteele välja jõudnud, kus ta kohtus soomusrongidega. Soomusrongidele oli tee Tartusse vaba. Linn vallutati punaüksute käest 14. jaanuaril. artus olid punased toime pannud massimõrva. Kommunistid olid arreteerinud suure
Me ei või ennam, meie otsime abbi ja kui ea ei aita, siis akkame wasta ja sõdda piddama. Seejärel toimus Juuru kirikukõrtsis naabervaldade esindajate nõupidamine, kus Tertsius palus abi teistelt talitajatelt. Osa neist siiski keeldus ja lahkus. Samal õhtul läks Tertsius Liivimaale Kärusse vene vaimuliku juurde seadust seletama ning jõudis sealt tagasi mõni tund pärast "sõda". Laupäeval, 31. mail toodi Mahtrasse pool roodu 50 soldatit koos kapteni ja lipnikuga. Esmaspäevaks kamandati kõik talumehed mõisa. Esiotsa tekkis talurahva seas paanika ja põgeneti metsa varjule. Pühapäeva, 1. juuni hommikul peeti nõu ja otsustati naabervaldadest abi paluda ning saadetigi käskjalad välja. Eriti tulemusrikas oli rahva üleskutsumine Juuru kiriku juures. Pastor Berg kohtus vahepeal rahvaga ja lubas isegi karistuseta jätmist, kui kuuletutakse. 2. juuni
augustil. Seejärel sõdis ta 304. Novgorod-Severski polgus rooduülemana ja 748. Vileiski polgus roodu- ning pataljoniülemana; sai ühe korra haavata ja kaks Vene aumärki. 1917. aasta detsembris tuli alamkaptenina Eesti rahvusväkke ja määrati Tartu Eest Tagavarapataljoni nooremohvitseriks, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni sakslaste poolt. Sakslaste lahkumise järel 1918. aasta novembris organiseeris ta Türi kaitseliidu. Vabadussõja algul formeeris ta 6. jalaväepolgu 1. roodu ja hiljem II pataljoni Viljandis, jäädes selle ülemaks. 6. jalaväepolgu II pataljoniga käis ta ka ära Pihkva ja Narva rindel ning Landeswehri sõjas; sai lahingus põrutada ning ülendati 22. oktoobril 1919 kapteniks. Vabadussõja lõpul, 1920. aasta jaanuaris-veebruaris oli vaherahukomisjoni liige. Vabadussõja teenete eest sai Jaakson Vabadusristi I/3, 50 000 marka ja 70- hektarilise Pokardi mõisasüdame Helme vallas Valgamaal; Lätist Karutapja ordeni III
koolides võimlemisõpetajana. Tuntuks sai Anton Õunapuu Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Poeglaste Kommertskooli võimlemisõpetajana, sest neis koolides asutas ta a. 1917 skaudirühmad. Esimesena neist teadaolevalt Tallinna Poeglaste Kommertskooli juures. Liikumine laienes ja peagi loodi Tallinna Skautide Malev. 1917. aasta suvel määrati Anton Õunapuu linna politseimeistriks. Ta organiseeris u. paarisajast koolinoorest korra eest hoolitseva õppiva Noorsoo Roodu. Kui algas Vabadussõda, läks Anton Õunapuu rindele ja sõdis "Kalevi Maleva" koosseisus. Eesti vabaduse eest võitles rindel kokku umbes 50 skauti, 9 neist said surma. 1919. aasta Järveküla lahingus Narva lähedal sai Anton Õunapuu haavata ja toodi Tallinnasse ravile, kuid läks enne täielikku paranemist uuesti rindele, kus 2. aprillil 1919 ka surma sai. Eesti skaudiliikumise isa maeti 9. aprillil 1919 oma sünnipaiga kalmistule Vändras. 1940
Martinson tahtis saada tähtsaks teadusmeheks, filosoofiks kes mõtleb sügavaid ja suuri mõtteid. Ahas endale raamatuid korja ei hakanud. Ahas jättis Martinsoni sinnapaika ja kõndis edasi talle tuli vastu Miljan kellel oli kaks seajalga käes. Varsti aeti mehed juba magama. Seegi kord ei saanud Ahas magada. Öö lähenedes kuuldi äkki püssipauke, mis lähenesid. Kõik ärkasid ja olid valmis kaitseks aga punaseid ei tulnud. See oli roodu kokk, kes oli valvetõkkele süüa käinud viimas. Kiruti kohutavalt ja heideti uuesti magama. Nüüd Ahas veidikeseks ikka uinus. Peagi äratas teda Käsperi kisa. Selge oli see, et ees ootas neid öine rännak. Varsti olid kõik rühmad rivis ja hakati edasi liikuma. Ahas tundis ennast päris halvasti, tundus nagu ta oleks haige. Tagalasse ei tahtnud ta ka minna, sest tahtis teistega võrdne olla. Varsti võeti positsioonid sisse. Käsperi rühm pidi punastele paremalt tee ära lõikama
Olukord muutus rahutuks, sest tahetu teada saada palju on töökoormisi. Aga loodetud tulemusi ja kergendusi ei tulnud. Nii siis pahameel kasvas ja alates aprilli lõpust mai alguseni hakkasid rahutused liikuma idast läände. Algas virumaalt algvere mõisast. Keelduti teotööst. Aprilli lõpp- septembri lõpp 1856. Toimusid rahutused- Kuulsaim 2 juuni mahtras. Talupoegade mäss, mahtra katastroof, ülestõus jne. Selles osales u 700- 800 talupoega 9-10st mõisast. Neid tuli pool roodu sõdureid maha rahustama. 2 juuni hommikuks pidid minema karistuse järgi. Hans tetsius. Ja veel mõne käskjalaga kutsuti rahvast appi. Siis saabus see rahvas, relvadega. Sõdurid piirati sisse, läks kähmluseks. Sõdurite salk sunniti kähmlusega põgenema. Seal sai surma 1 ohvitser, 13 sõdurit said haavata, ja peale seda rünnati mõisa. Põletati maha mõisa peahoone, viinakelder, viljaait põletati. Peale seda liiguti sealt mõisast edasi.
Martinson tahtis saada tähtsaks teadusmeheks, filosoofiks kes mõtleb sügavaid ja suuri mõtteid. Ahas endale raamatuid korja ei hakanud. Ahas jättis Martinsoni sinnapaika ja kõndis edasi talle tuli vastu Miljan kellel oli kaks seajalga käes. Varsti aeti mehed juba magama. Seegi kord ei saanud Ahas magada. Öö lähenedes kuuldi äkki püssipauke, mis lähenesid. Kõik ärkasid ja olid valmis kaitseks aga punaseid ei tulnud. See oli roodu kokk, kes oli valvetõkkele süüa käinud viimas. Kiruti kohutavalt ja heideti uuesti magama. Nüüd Ahas veidikeseks ikka uinus. Peagi äratas teda Käsperi kisa. Selge oli see, et ees ootas neid öine rännak. Varsti olid kõik rühmad rivis ja hakati edasi liikuma. Ahas tundis ennast päris halvasti, tundus nagu ta oleks haige. Tagalasse ei tahtnud ta ka minna, sest tahtis teistega võrdne olla. Varsti võeti positsioonid sisse. Käsperi rühm pidi punastele paremalt tee ära lõikama
ja jalaväge. 1.2 VASTAse motolaskurrood (kompanii) Taktikalise vastase „punane“ motolaskurroodud jaotuvad põhimõtteliselt kaheks: rood soomustransportööridel (BTR või MT-LB) ja rood jalaväe la- hingumasinatel (BMP). Lisaks soomukite erinevusele eristab neid roodusid veel asjaolu, et lahingumasinatel on endil tankitõrjevõimekus, soomustrans- portööridel aga pole. Seetõttu kuulub soomustransportööre kasutava roodu koosseisu tankitõrjeelement. Motolaskurrood koosneb roodu juhtkonnast, kolmest jalaväerühmast ning enamasti ka tuletoetuskomponendist. Allüksuste suurusest ja erinevusest sõltuvalt võib roodu suurus olla 101–110 võitlejat. Tavaliselt on roodu juht- konna soomuk varustatud lähiluureseadmega SBR-3. 8 Joonis 1.1. Motolaskurrood (BTR) 9 Joonis 1.2. Motolaskurrood (BMP) 10 Joonis 1.3. Motolaskurrood (MT-LB) 11
päeva, kuni Teise maailmasõja käigus asus Soome Saksamaa liitlasena uuesti sõjategevusse NSV Liiduga. Sõda leidis aset sajandi külmimal talvel, mistõttu sõda peeti eriti Nõukogude poole jaoks väga rasketes tingimustes. Punaarmee kaotused olid soomlastega võrreldes mitu korda suuremad. 26. novembril 1939 tulistas Punaarmee suurtükipatarei, mida juhtis Venemaa eestlane Otto Aaman, Mainila küla lähistel Punaarmee diviisi 329. polgu 4. roodu positsioone. Nõukogude Liidu valitsus teatas, et Soome tulistas Mainila külas õppustel olnud punaväelasi. Õppustel olevate sõdurite keskele olevat langenud mõned kahurimürsud ning 4 punaväelast saanud surma ja 9 haavata. Nõukogude Liit esitas diplomaatilise noodi ja soovis, et Soome vabandaks ja viiks oma väed 20 25 km piirist läände. Soomlased eitasid tulistamist ega võtnud endale vastutust juhtunu eest ning keeldusid piiride muutmisest. 28
Viimast peetakse primitiivsemaks. Sünkarpses sigimikus võib platsentatsioon olla kas parietaalne, kui seemnealgmed kinnituvad sigimiku seinale nendes kohtades, kus viljalehed on kokku kasvanud (parakarpses sigimikus) või tsentraalne, kui seemnealgmed kinnituvad sigimiku keskosas olevale sambale (lüsikarpne sigimik). Platsentatsioonitüübi hõlpsamaks tuvastamiseks uuritakse juhtkimpude asetust viljalehes. Reeglina on ühel viljalehel kolm roodu -- keskmine ja kaks külgmist. Seemnealgmetesse suunduvad juhtkimbud algavad harilikult külgroodudest. Tsentraalse platsentatsiooni puhul paiknevad külgmised juhtkimbud sigimiku keskel, floeem seespool ja ksüleem väljaspool. Seemnealgmeid on igas seemnepesas kas üks, näiteks kirburohul (Polygonum sp.); kaks, näiteks madaral (Galium sp.); kolm, näiteks piimalillel (Euphorbia sp.) või mitu, näiteks magunal (Papaver sp.).
Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas. Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit (). Pilt 12 Leedri küla noormeeste sõjaväkke saatmine. 1. august 1941. Foto SMF SMF 3753:123
juurdlus. Nõukogude valitsus keeldus. Hiljem toimunu kohta andmeid kogudes sai selgeks, et tegemist oli Nõukogude provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond. Saanud sõjaväeringkonna ülema Meretskovi ja Leningradi oblasti keskkomitee sekretäri Þdanovi allkirjadega erivolitused, andis luureosakonna ülem polkovnik Tihhomirov punaarmee 221. suurtükiväerügemendi ühele patareile käsu tulistada oma kütidiviisi 329. rügemendi 4. roodu positsioone Manila küla lähistel. Kuna punaväelasi tulistanud patarei asus piirikõveriku tõttu sihtmärgist põhja pool, jäeti mulje, et tulistamine toimus Soome territooriumilt. Järgmisel päeval teatas Leningradi sõjaväeringkonna staap, et soomlased on tunginud kallale Nõukogude piirivalvele, süvendades nii Manila juures toimunud provokatsiooni. 28. novembril teatas V. Molotov, et N. Liit katkestab mittekallaletungilepingu Soomega. Päev
Soorused tekivad veesiseste lehtede alusel. Seega põhjustab erieoselisus gametofüütide taandarengut. HÕIMKOND KOLDTAIMED. Kollad on kõrgemaist taimedest ühed ürgsemad. Nad esindavad väikeselehelist evolutsioonisuunda. Nüüdisaegsed liigid on igihaljad mitmeaastased rohttaimed, väljasurnute hulgas oli ka puukujulisi liike. Ehitus. Sporofüüdil on väikeste lehtedega maapealne võsu. Lehed on vähe eristunud, neil on 1-2 harunemata roodu. Sõlmed ja sõlmevahed on nõrgalt väljendunud. Maa-alune osa kujutab endast lisajuuri omavat risoomi. Maapealsed ja alused osad harunevad tipmiselt. Sporangiumid paiknevad lehtede (sporofüllide) ülapoolel. Sporofüllid on koondunud varre tippu eospesaks, harvem esinevad varrel sporogeense vöödina. Eosed on ühesuurused või erineva suurusega. Gametofüüdid on maasisesed, 2-20mm pikad ja nad toituvad saprofüütselt. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Süstemaatika
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
