Eesti uusima aja ajalugu (0)

EESTI UUSIMA AJA AJALUGU
04.09.12
Kohustuslik kirjandus Eesti ajalugu V ja VI. Viiendast köites käsitletud osa (20. sajandi algus) ta loengus ei käsitle kuni 
veebruarirev , VI osa kultuur ja Eesti II maailmasõjas. Neist kahest teosest peaks piisama - teisi ÕISis pole väga vajalik. 
1917. aasta
Sõtta oli mobiliseeritud Eestist u 100 000 meest, neist iga kümnes ei pöördunud kunagi tagasi. Nähes, et sõda ei taha lõppeda, 
asendus esialgne sõjavaimustus sõjavastasusega. Praktiliselt iga perekond oli sõjas kuidagi puudutatud. Sellega seoses meeleolud 
rahva hulgas  tasapisi   langesid . Ooteti, et sõda mingisuguse lõpplahenduse leiaks. Samamoodi sõjategevus oli mõjutanud ka 
majandust. Need 100 000 meest tähendas seda, et tekkis tööjõupuudus. Lisaks meestele kutsuti sõjaväeteenistusse ka  hobused . 
Vene transpordiolukord oli nigel, raudteed  olid rakendatud sõja jaoks. Tehase vabrikud töötasid ennekõike sõjaväe tarbeks. 
Esmatarbekaupade puudus läks iga aastaga teravamaks.  Inflatsioon viis vene  rubla  kursi alla. Säästude kaotamine. Kõik see 
süvendas veelgi  rahulolematust . 
Poliitilised motiivid - tõsised rahuolematused Venemaa majajäämisest demokraatiast. Need põhjused, mis olid kaasa  toonud 1905. 
aasta plahvatused. Miski oli muutunud, aga need reformid olid jäänud poolikuks ja oodati, et need reformid tehtaks  lõpuni. Eestis 
lisaks valitses väga suur maapuudus, maareformi ootus puudutas pm kogu üldsust. Samas oleks ekslik väita, et Venemaa 
okroobrirev oleks Eestist ettenähtav. Eesti 1917. aasta algul ei oodatud rev plahvatust ja ammugi ei valmistatud sellest. See kõik 
pidi  tulema  alles pärast sõja lõppu. 
23. veebruaril 1917 puhkes mitmetes Peterburi suuremtes tööstusettevõtetes  streik , mis paari päeva jooksul muutus ülelinnaliseks 
- üliõpilased, gümnasistid, maja- ja äriteenijad, mõne päevaga kasvas see streik ülelinnaliseks. Esialgsete loosungitega nõuti töö- 
ja elutingimuste parandamist, eriti toitlusolukorra parandamist. Streik algas sellega, et arvati, et peterburis saavad toiduained kohe 
otsa. Samas hakati esitatama ka poliitilisi nõudmisi, keisri tagasiastumist jne. Tekkisid esimesed kokkupõrkeid politseiga. Valitsus 
saatis rahva vastu sõjaväeüksuse, aga nüüd ei andnud see  meede  enam tulemus. Rahva vastu suunatud sõjaväeosad läks üle rahva 
poolele. Juba 27. veebr õhtuks oli Peterburi mässuliste valduses, valitsus ei kontrollinud enam midagi, 27. veebr õhtul alustasid 
tegevust 2 uut võimuorganit:  Riigiduuma  ajutine Komitee, teatas, et kohu riiklik võim on tema käes ja Petrogradi Tööliste ja 
Soldatite Saadikute Nõukogu täitevkomitee, mis samuti pretendeeris võimule Petrogradis. Järgnevatel päevadel toimusid nende 
vahel läbirääkimised ja 2. märtsil sündis selle tulemusel Venemaa Ajutine Valitsus, mis koosnes enamasti kadettidest, 
oktobristidest, aga  esindatud  olid ka  vasakpoolsed , samal päeval Riigiduuma nõudel teatas  keiser  Nikolai II, et  astub troonilt 
tagasi. Nii sai nädalaga Venemaast kõige demokraatlikum riik maailmas. Ajutine Valitsus jätkasi Venemaa demokratiseerimised, 
kehtestatud kõik kodanikuõigused, 8 tunnine tööpäev, vabastati pol.vangid, kõikide emmigrantide lubati tagasi pöörduda, 
likvideetiti senine politseiaparaat ja AV korralduse kohtadel hakkasid täitma kõikvõimalikud komisjoni, nt kubermangukomisjon. 
Samas jäi püsime Petrogradi Soldatite ja Tööliste Saadikute Nõukogu, selle eeskujul hakati  taolisi  nõukogusid looma kõikides 
linnades. Nemad nägid endas tõelist rev. rahvajõudu, kes peab jälgima AV tegevusi ja sel moel kujunes välja nn kaksikvõim 
Venemaal, AV pidi pidevalt vaatama üle õla, vaatama, mida teeb Nõukogu. Ei jäänud tulemata ka konfliktid. 
Eestis veel veebr lõpp oli rahulik, Petrogradi sündmustest ei teatud midagi. Eestis elati üksnes kuulujuttudest. Alles 1. märtsi 
pärastlõunal jõudsid TLN  teated , et Petrogradis on toimunu rev ja kõikidel tuleb edasipidi täita Riigiduuma AV korraldusi. Juba 1. 
märtsi õhtupoole kuulutatid TLN  suuremates tööstusettevõtetes toetusstreik ja 2. märtsi hommikuks oli TLN streigiliikumist 
haaratud. 2. märtsil  kogunes  Uuele turule rahvamiiting, kus olevad kogunenud u 20 000 inimest. Kogu see 2. märtsi väljaastumine 
toimus VENE KEELES - kõige olulisem erinevus 1905. aasta revolutsiooniga, mis oli kohaliku rahva tegevus. 1917. aasta lõpuks 
oli Eestis kuni 200 000 Vene sõjaväelast. Al ilmasõja puhkemisest oli TLN ja Narva toodud sisse töölisi Vene kubermangudest - 
nemad olid need koos sõjaväelastega, kes 17. aasta rev tooni andsid. Sama moodi juba 2. märtsi rahvakoosolekul domineeris 
selgelt vene keel. Rahvamass suundus miitingupaigalt edasi Tallinna sadamasse, et ühineda Vene madrustega. Kuigi laevade 
ohvitserid üritasid madruseid kinni pidada, siis käis see neil siiski üle jõu. Sadamast esimene käik oli Paksu Margareta juurde - 
tapeti  vanglaülem, politseinik , raskelt  sai vigastada Peeter Suure merekindluse komondant. Tulemus see, et vanglaväravad murti 
maha, kõik vangid lasti  vabadusse  ja  vangla  pisteti põlema. Sealt edasi  mindi  vabastama ka teisi vange. Kõikjal vabastati vangid. 
Samuti rünnati kohtu- ja politseiasutusi. Päeva jooksul ühinesid ka tööliste ja madrustega ka Tallinna sõdurite  garnison . Mitmes 
polgus tapeti sõjaväeametnikke, arste jne. Ööl vastu 3. märtsi oli Tallinnas rahutu - süüdati politseidasutusi jne. Samalaadsed 
sündmused leidsid aset ka mitmetes teistes Eesti linnades, kus leidus rohkesti vene sõdureid või vene rahvusest sõdureid - Narva, 
Pärnu, Haapsalu, Tartu, Kuressaare.  Haapsalus relvastatud madrused  tapsid linnapea  ja kohaliku pastori?. Kokku tapeti märtsi 
alguses u 20 inimest. 1905. aasta revolutsiooni jooksul tapeti ainult 1 inimene. Tagant järele hakati veebr rev nimetama 
Päikesepaiste revolutsiooniks. Enamik Eestist sai revolutsiooni toimumisest teada ajalehtede vahendusel, mingeid sündmusi maal 
eriti ei toimunud. Maarahva  puhul võib tähtsaks pidada 10. märtsi, kui tähistatid Vene rev võidu ja  ohvrite  mälestuspüha. Rev 
tulemusena oli vana võim kõrvaldatud. Petrogradi eeskujul juba 3. märtsil moodustatid ka Tallinnas Tööliste ja Soldatite Nõukogu 
- vabrikute kaupa töölise valisid oma esindajad. Tallinna Tööliste ja Soldatite Nõukogu esimeheks sai  Lutšin. Mõni päev hiljem 
otsustati kaasata ka tsiviilelanikud ja  saatsid ka mitmed suuremad Eesti seltsid oma esindajad Nõukogusse, aga üsna varsti saadi 
aru, et sellest väga kasu ei ole. Nõukogust kujuneski pigem poliitiline  jututuba , 300-liikmeline. Tallinnas domineerisid ainult 
vasakpoolsed jõud -  esseerid ja … Hakati organiseerima ka uut politseisüsteemi. 3. märtsil hakati moodustama Tallinna miilitsat, 
koosnes vabatahtlikest, esimeseks ülemaks sai eestlasest jurist Aleksander Hellart?. Tallinnas levis nii Nõukogude moodustamine 
kui ka  miilitsa  moodustamine kõikidesse Eesti linnadesse. Miilitsate hulka kuulusid alguses ka hulk vanglatest lahti  lastud . 
Väljaspool  Tallinnat  polnud võimalik tööliste ja soldatite nõukogu moodustada, sest neid oli liiga vähe, selleks kaasati sinna ka 
seltsid, Tartus ka üliõpilased. Paljudes linnades ei moodustunud need nõukogud nii vasakpoolseteks ja revolutsiooniliseks. 
AV hakkas tagandama seniseid kõrgemaid ametnikke. Sama toimus ka Eestis - 5. märstil nimetas AV Eesti kubermangu esimeheks 
Jaan Poska  ja  Liivimaa  kubermangu komissariks Riia linnapea  Anders Krašnaks. 
Võimu eestistamine - enamik juhtivatest ametikohtadeks läks eestlaste kätte. Poska korralduseks määrati Põhja-Eestis 
maakondadesse maakondade komissarid ja miilitsat, kes olid kõik eesti rahvusest. Otsest määramist Lõuna-Eestis ei toiminud, 
seltsid saatsid oma esindajad Ajutistesse Maanõukogusse, kus valiti enda esindajad. Kõik vene rahvusest ametnikud asendati 
eestlastega, ainult kohtunike leidmisel tekkis probleeme. Kõik need vastloodud ametiasutused võtsid järk-järgult üle eestikeelse 
asjaajamise . Eestlaste kätte läksid ka linnavolikogud, mis varem olid olnud baltisaksalaste kontrolli all, nende esindusse valiti 
seltsidest. Eesti rahvusväeosade loomine. Kui 1915. aastal Vene sõjaväevõimud nõustusid rahvusväeosade  loomisega  Lätis, siis ka 
eestlased soovisid seda, aga see ei läinud läbi. Pärast veebruari revolutsiooni rahvusväeosade tõstatamine toimus uuesti - eesti 
rahvusest sõdurid ja nooremohvitserid tõstatasid selle küsimuse. Juhtivamateks keskusteks Tallinn, kus loodi Tallinna Eesti Büroo 
ja  Petrograd , kus loodi Eesti sõjaväeosade organiseerimise KK, tekkis praktiliselt üle Venemaa, kus oli piisavalt Eesti väeosi. 12. 
aprillil  saadi luba luua esimene eesti jalaväepolk, mis koostati tagalaväeosadest. 12. märstil anti ka esimene käskkiri sellele 
polgule, juhtis Pinding. Juba mai alguseks oli polku koondunud rohkem kui 3000 eesti sõjaväelast. 
Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks valiti  Konstantin Päts, loodu juunis 1917. 
Veebruaruirev tulemusena sai Eesti omale  AUTONOOMIA . Selle nõue oli juba üsna vana, juba 1905. aasta rev leiti, et Eesti 
peaks saama kohalike asjade  otsustamisel  eesõiguse. 1906. oli koostatud isegi seaduseelnõu Eestile autonoomia  andmiseks , see 
koostati Šveitsis (k.a. Päts), mõeldud  esitamiseks  Vene duumale, aga tegelik olukord oli selline, et seda seaduseelnõud isegi ei 
üritatud esitada. See nõukogu nägi ette, et Eesti saab oma maanõukogu ja parlamendi?. Ühtseks jäävad välispoliitika, 
riigikaitsepoliitika, majanduspoliitika , tollisüsteem. 
Maailmasõja eel tekkis Tallinnas Eesti Intelligentide klubi, mis koondas kõiki Eesti haritud seltskonna tegelasi. Seal arutati 
kõikvõimalikke päevapoliitilise probleeme. Tekkisid mingid väiksemad seltskonnad, ühte sellist hakati nimetama autonomistide 
rühmaks, nende eestkõnelejaks kujunes Jüri Vilms, enamik neist panid hiljem aluse Eesti tööerakonnale? 1915. aastal Vilms 
tutvustas  autonoomia mõtteid ajakirjas Vaba Sõna. 1916 esines ta Eesti talurahva vabastamise pidulikul aktusel, kus kuulutas 
autonoomia saavutamise Eesti rahvuse kõige olulisemaks eesmärgiks. Vilms koostas uue seaduseelnõu, nägi välja  samasugune  
nagu 1906. Šveitsis koostatud, rohkem tähelepanu pööratud rahvusautonoomiale. Pärast veebruarirev toimumist tekkis reaalne 
võimalus autonoomia esitamiseks. Juba märtsi esimestel päevadel pääsesid vürst Fobi? jutule Jaan Raamot ja Jaan Tõnisson, kes 
kes tundis vürst Vobi? isiklikult. Mõlemad sondeerisid pinda, kuidas suhtuks AV  peaminister  sellesse, kui Eesti taotleks 
autonoomiat, vürst andis omalt  poolt soovituse esitada Riigiduumale vastav seaduseelnõu. 11.-13. märtsini toimus nn Tartu 
nõupidamine - kogu nõupidamine suunatu seaduseelnõu väljatöötamiseks, osalesid Eesti  Seltside  Liit ja Ajutine Põhja-Balti 
Komitee. Tartu Nõupidamine kujunes ülimalt ägedaks. Tallinlased arvasid, et tulevane Nõukogu valivad kõik Eesti elanikud. 
Tartlased olid sellele vastu, leides, et ajad on muutunud ja nüüd pärast revolutsiooni rääkida aadli institutsioonide ülevõtmisest on 
mõttetu. Teine tüliküsimus seisnes selles, et Tõnisson arvas , et Eesti peaks jätkama 2 kubermanguga, kusjuures  mõlema 
kubermangu eesotsas seisaks kubermangu komissar ja selle üle võimutseks kindralkuberner . Tallinlased nägid selles Tõnissoni 
võimuambitsioone. 17. märtsil anti seaduseelnõu Petrogradis AV üle. AV suunas eelnõu menetlemiseks juriidilisse komisjoni ja 
seal seel takerdus. Eestlased rääkisid laiendatud omavalitsusest, mitte autonoomiast. Juriidilises komisjonis leiti, et eestlased 
taotlevad aga autonoomiat, seda saab lahendada vaid tulevane Asutav Kogu. 26. märtsil eestlaste  manifestatsioon Petrogradis (aga 
mitte ainult seal, vaid ka kõikides Eesti suuremates linnades), selle algatajateks Eesti Vabariiklaste Liit, mille eesotsas oli Artur 
Valmer - leidsid, et kui see juriidiline  komisjon ei taha Eestile autonoomiat anda, siis tuleb teda  sundida . Petrogradi kogunes Jaani 
kiriku juurde 40 000 inimest, kaasas oli suur hulk orkestreid , kogu see mass liikus vägagi organiseeritult läbi kesklinna AV 
koosistumisasutuse juurde, andis AV üle rahva nõudmised. Ka Eestist saadet AV hulk telegramme sama nõudmisega. 30. märtsil 
kinnitas Av määrused Eestimaa Kubermangu Ajutise Valitsemise korralduseks. Nende määrustega ühendati eestlaste  asumaad . 
Välja jäid uuest loodavast rahvuskubermangust Narva linn, Valga linn koos ümbruskonnaga ja  Setumaa . Selle rahvusliku 
kubermangu juhtimine toimus kubermanguvalitsuse poolt, Poska võim laienes ka Lõuna-Eesti  aladele . Poskale nimetati kaks abi - 
Jaakson ja Kaarel Parts. Määruse järgi ka Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu loomine, mis tuli valida demokraatlike 
üldvalmisega, sellele anti õigus otsustada kõikid kohalikke halduslikke, kultuurilisi ja majanduslikke küsimusi. Maanõukogu võis 
ametisse kinnitada Maavalitsuse. 30. märtsi määrustega olid Eesti tollased liidrid rahul - kuni suveni rohkem ei üritatud. 
Autonoomiaseadus  oli küll kätte saadud, aga see tuli ka ellu viia - sellega olidki Eesti  poliitikud 1917. aasta suve seotud. Samas 
tuleb nimetada eestlaste tegevuse õigeaegsust - kui alguses oldi  peale veebr revolutsiooni vähemusrahvuste suhtes sallivad, siis 
juba aprilli keskel tekitas AV kriisi see, kui  ukrainlased  hakkasid endale autonoomiat  saavutama . Rakendusotsuste vastuvõtmiseni 
jõuti alles juuni lõpus.
Vastutegevust kohtasid eestlased nii siin elavate   muulaste  kui ka kohalike vasakpoolsete poolt. Jaan Poska poolt tagandatud vanad 
vene ametnikud pöördusid AV poole kaebekirjaga, kus Poskat süüditstati sepratismis, samal päeval AV otsustas, et edaspidi 
määratakse Eestimaa kubermangu  etteotsa  vene rahvusest inimesi. See püstitas aga protestikirjad. Jaan Poska jäi aga endiselt 
kubermangu komissariks. Probleemid tekkisid, kui hakati tähistama 1. maid - 18. aprilliks Tallinna Nõukogu kavandus 
suurejoonelise demonstaratsiooni, kus rahvahulk pidi marssima läbi linna, aga vahetult enne otsustas Tallinna Nõukogu, et 
eestlased sini-must-valget lippu välja ei tohi (teised võisid oma lipud tuua). 
05.09.12
Et otsus oli tulnud viimasel hetkel, siis olid olemas ka sini-must-valged. Samas, kuigi lippude rebijateks olid vene madrused, siis 
poleks nad ise selle peale tulnudki, kui neid poleks taga ässitanud eesti  enamlased -  kujutasid vasakpoolsetele kui eesti 
reaktsioonilise kodanluse võitluslippu. Tallinna Nõukogu oli siiski niivõrd aumehelik, võttis vastu otsuse, millega mõistis hukka 
lippude rüvetamise, küll aga nii ei mõelnud eesti enamlased. Sellest tulenes nüüd vihavaen eesti sõjaväelaste ja enamlaste vahel. 
Eesti enamlaste ja eesti sõdurite vahel toimus mõningaid lööminguid. Enamlased püüdsid eesti polku laiali lüüa. Apelleeriti 
Tallinna Nõukogule. Enamlased hakkasid levitama kuulujuttu, justkui kavatsetaks neid saata rindele ja nende asemel tulevad 
tagalasse eestlased, et selle tõttu nad eesti polke loovad.  Teiselt  poolt Tallinna Nõukogus enamlased väitsid, et eesti väeosa on üks 
osa rahvuslikust  poliitikast , aga see on vastuolus tööliste  huvidega . Tallinna Nõukogu hakkaski avalikult nõudma esimese eesti 
polgu likvideerimist, aga esialgu ei andnud nende tegevus tulemusi. Mai kuus saadeti Tallinnast telegramm, milles väideti, et on 
käimas relvastatud vastupanuliikumine , milles on süüdi eesti sõdurid, aga see oli vale. Pärast seda kaldus AV selles suunas, et 
tulebki eesti polk laiali saata, viimasel hetkel jõudis toonase Vene sõjaministri Kerenski juurde Jüri Vilms, Vilms seletas talle, 
kuidas olukord tegelikult on ja jõuti kompromisseile: polku laiali ei  saadetud , aga ta saadet Tallinnast Rakverre ja AV otsustas, et 
see polk jääb ainukeseks eesti polguks. Esimese eesti polgu jaoks oli ümberasumine Rakveresse isegi kasulik - suudeti polk luua 
kindlale alusele. Keeld rohkem polke luua kehtis 1917. aasta sügiseni - septembrist hakata looma uusi eesti rahvusväelasi, kõik 
koondati esimeseks eesti diviisiks, selle etteotsa tõusid alampolkovnik Johan Laidoner.
Maanõukogu valimised täpsema korra ja kava pani paika Jaan Poska 28. aprillil, milles oli sätestatud ka valimiste tähtajad. Kõige 
pealt valimise valdades - valivad eneste keskelt valijamehed, teine etapp pidi toimuma maakondade kaupa - kõik need valdadest 
valijamehed astuvad kokku valijakoguks ja nemad valivad maanõukogu saadikud. Tallinna Nõukogu väitis aga, et aega on liiga 
vähe valimisteks. Tegelik põhjus selles, et Nõukogus esindatud vasakpoolsed parteid lootsid oma positsioone rahva seas 
parandada. Jaan Poska ei lasknud ennast aga häirida ja väitis, et valimised toimuvad õigel ajal, 24. mail. Valimised toimusi 
ettenähtud ajad, 26. mail otsustas Tallinna Nõukogu, et tema soove on ignoreeritud, mis tõttu Poska tagandatatkse  kuberneri  
ametist, võim antakse 5 amentikule, valimistulemused tühistatakse ja uued valimised toimuvad kuu aja pärast. Pandi Tallinna 
Nõukogule pahaks seda, et Tallinna Nõukogu sekkub maavalitsustesse ja eriti pahaks pandi seda, et Tallinna Nõukogusse sattunud 
isikud ei  tundnud kohalikke olusid, tulid eestlastele ettekirjutama, kuidas nad peavad käituma. Ajutine Valitsus oli sunnitud 
sekkuma, sekkus Poska kaitseks. 5. juunil otsustati Poska arreteerida, AV kutsus Poska Petrogradi konsultatsioonidele - soov 
konflikti mitte teravdada. 
Kaarel Partsil tekkisid samad konfliktid Tartu Nõukoguga nagu Poskal Tallinna Nõukoguga. Tartus oli näljamässude osalejad 
hakkasid looma relvastatud salkasid ja hakkasid läbi viima omaalgatuslikke läbiotsimisi. Need varud võeti relvastatud soldatati 
poolt kaasa. Samas oli nende läbiotsijate seas relvastatud sõdurid, seetõttu Kaarel Parts pöördus sõjaväekomissari poole, et saata 
Tartusse  distsiplineerimissalk. Tartu Nõukogu kujutas Partsi  pöördumist kui vasturevolutsioonilist tegevust. Lühikeseks ajaks 
Kaarel Parts arreteeriti, AV tema kaitseks välja ei  astunud . Tartu Nõukogu jäi konfliktis peale. 
23. mail valimised valdades,  valimisaktiivsus oli üsna madal, Eesti peale keskmiselt 1/3 valimisõiguslikud valimas. Selleks ajaks 
ei olnud Eesti poliitiline  maastik veel välja kujunenud - väga paljudes valdades ei olnud peale ühe kandidaadi kedagi. Teine 
põhjus valimisaktiivsusele seisnes selles, et paljudel inimestel puudus harjumus valimiseks, eriti madal oli valimisatiivsus madal 
naiste hulgas. Valimiste teine etapp maakondade kaupa leidis aset jaanipäeval ja maakondadest kokku valiti 42 maanõukogu 
saadikut, aga nende maakondlike valimiskogude tähtsus suurem - valiti ametisse ka maakondade maanõukogud. Panid paika ka 
Maavalitsuse - sai alguse maakondlik omavalitsus Eestis. Maanõukogu astus kokku 1. juulil Tallinnas, selle avas Poska. Parteilist 
kui erakondlikku jaotumist ei olnud - oli sotsialistlik blokk ja demokraatlik blokk, need olid enam-vähem võrdsed. 1. juulil valiti 
ametisse ka Maanõukogu valitsus - Valner Maanõukogu juhatuse esimees. Ülejäänud kohad jagati vennalikult: 1. abiesimees, 2. 
abiesimees, 1. sekretär, 2. sekretär. 
Enne 1905. aastat ei tegutsenud Eestis ametlikult ja avalikult ühte parteid, siia  laines  VSDTP, aga see ei olnud avalik, keelustatud. 
1905. aasta  oktoobris moodustusid esimesed puht-eesti parteid.  Moodustus Eesti Sotsiaaldemokraatide ühisus, eesotsas Speek?, 
Eesti Rahvameelne Eduerakonda, Tõnisson juhtis, Tartus. Hakkasid tegutsema ka Kadettide organisatsionid, Oktobristide 
organistatsioonid - üle-Venemaalised. ERE jäi küll alles, aga kuna poliitika tegemise võimalused olid piiratud ilmasõja ajal, siis 
see oli pigem mõttekaaslaste ühendus. 1917. aasta rev järgselt hakkas kõikvõimalikke parteisid tekkima  - paljud ei jäänud püsima. 
Mõningad tähtsamad parteid: 
Enamlaste partei, ehk üks osa  VSDTP-st (teine osa on vähemlased). Kõige vasakpoolsem. Revolutsiooni ajal oli u 150 liiget. 
Seejärel algas kiire suurenemine, aprillis peeti enamlaste partei esimene Eesti konverenets - selleks ajaks enamlasi 3000. 1918. 
aasta jaanuariks oli enamlaste partei liikmete arv kasvanud 10 000ni. Suure osa sellest moodustas Eestis asunud  Vene sõdurid ja 
madrused. Selle taga oli enamlaste väga  massiivne   propaganda  ja  agitatsioon . Ükski teine Eestis tegutsenud partei ei teinud oma 
propagandat nii aktiivselt kui enamlased. Panid Eestis korraga käima 3 ajalehte. Eesti keeles ilmus ajalhet Kiir, mis oli mõeldud 
tööstustöölistele, selle toimetajaks Jaan  Anvelt . Teise eestikeelse lehena ilmus Maatamees - mõisatöölistele ja talusulastele, 
toimetajaks Hans Pögelmann ja kolmandana ilmus venekeelne  ajakiri Tõehommik, mille toimetajaks oli Ivan Rabtšinski. 
Kujunesid kõige olulisemateks enamlasteks. Nende ajaleht püüdis jätta muljet, et nende ajaleht ilmub vabrikutööliste annetuste 
toel - tegelikult see nii ei olnud. Fakt on see, et ajakirjanduse  summad tulid üle-Venemaaliselt parteilt. Selline väga massiivne, 
kindlalt suunatud kihutustöö oli üheks põhjuseks, miks nad edu saavutasid. 
Teiseks nende propaganda viis, mida iseloomustas demagooga ja  populism . Enamlased püstitasid 3 loosungit: rahu - sõja kohene 
lõpetamine, maad ja leiba. Kõik need loosungid olid enamlaste pooldajaskonnale väga selged ja arusaadavad. 
Enamlaste eesmärgiks kukutada AV, teha riigipööre ja panna kehtima proletariaadi diktatuur.
Vähemlaste partei - 1917. a mais tuli kokku eestlaste sotsiaaldem. konverents , mis kuulutas välja eesti sotsiaaldemokraatliku 
ühisuse loomine. Septembris kasvas sellest välja Eesti Sotsiaaldemokraatide töölispartei. Selle  juhtideks kujunesid Mihkel  Martna  
(Eesti sotsiaaldem isa), kirjanik Eduard   Vilde , Karl Ast?, Friedebert  Tuglas. Eesti vähemlasi iseloomustas see, et partei  juhtkond  
koosnes erandlikult haritlastest, mistõttu nende suhe võimaliku valijaskonnaga jäi suhteliselt nõrgaks - tuginesid vaesematele 
kihtidele, aga töölised kippusid libisema enamlaste sõiduvette. Vähemlased taunisid enamlaste vägivaldse võimuhaaramise 
kavatsust ja tänu võitlusele enamlaste vastu, kujunes vähemlaste maailmavaade märksa selgemaks. Ajakiri  Sotsiaaldemokraat . 
Esseeride partei, Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, hakkas Eestis tegutsema 1905. aastal peamiselt vene rahvusest 
üliõpilaste hulgas (Tartus). Alles I maailmasõja eel said esseerid uut verd, kui nendega ühinesid noor haritlaskond, nt Gustav Suits, 
Johannes Semper, Jaan Kärner, Hugo Raudsepp, Hans Kruus. Pärast veebruarirev hakkasid välja andma eestikeelset ajalehte Eesti 
lipp ? Oktoobris kutsuti välja Iseseisev Eesti Rev-Sotsialistide Partei. Orienteerida maarahvale. Esseeride partei ei olnud ühtne, 
kujunes vasak- ja parempoolseks tiivaks. 
Neljas vasakmeelne erakond: Eesti  Radikaal -Sotsialistlik Partei - ei olnud tegemist puhtsotsialistliku parteiga. Nägid inimkonna 
tulevikku sotsialismis. Radikaal- sotsialistid väitsid, et ei taha eelistada ühte ega teist tööliskihti, vaid tahavad kaitsta kõiki 
palgatöölisi. Tegelikkus kujunes selliseks , et nende seljataga oli eelkõige Põhja-Eesti haritlaskond. Kasvas välja mitteformaalsest 
ühendusest - Autonomistide rühmast. Partei asutajateks Jüri Vilms, Otto Strandmann , Juhan Kukk, Konstantin Konik jne. 1917 
sügisel liikus terve rida Venemaa Tööerakonda kuulunud liikmeid. Sellega seoses radikaal-sotsialistlik partei muutis ka oma nime 
- hakati nimetama Eesti Tööerakonnaks. 
Kõik need vasakpoolset jõudu moodustasid Maanõukogus sotsialistliku bloki. Konfliktid enamlaste ja vähemlaste vahel. 
Demokraatliku bloki liikmed:
Eesti Demokraatlik Erakond - kasvas välja 1905. aastal Tõnissoni poolt loodud Eesti Rahvameelsest Eduerakonnast. Kõige 
olulisem tunnusjoon, et ta rõhutas eestlaste koondamist ühte parteisse, mitte killustumist. Tuleb koondada kogu Eesti rahvas ainule 
rahvuslikel alustel.  Oskar  Kallas, Peetr Põld, Karl  Einbund ?. Ajaleheks Postimees . Juba varasematest  aegadest  alates asus 
Tõnissoni peamine  toetajaskond  Lõuna-Eestis - haritlaskond ja jõukam maaomanik. Eesti Demokraatlik Erakond ei suutnud 
kuidagi Põhja-Eestisse laiendada.
Eesti Radikaal-Demokraatlik Erakond - juhtideks suhteliselt vähetuntud nimed, Ado Birk . Lakkas õige varsti olemast - 1918. 
aasta sügisel ühinesid Eesti Demokraatliku Erakonnaga. 
1917. aasta aprilli lõpus avaldas Postimees üleskutse maarahvale, millele olid allakirjutanud agronoomid, mis leidsid, et Tõnissoni 
parteid eesmärgid ei vasta enam talurahva huvidele. Sellest üleskutsest  saigi  alguse nn Eesti Maarahva Liit, mis tegutses enne 
kõike Lõuna-Eestis ja esindas jõukate maaomanike huve. Asutajateks Jaan Hünerson, Jaan Raamot, Jaan  Teemant  ja Konstantin 
Päts.
1917. aastast alates Eesti Talurahva Liit, asutajateks Jürine. Osa ühines Eesti Maarahva Liiduga, osa Eesti Radikaal-
Demokraatliku Erakonnaga?
Maanõukogu töö:
Pärast 1. juuli avakoosolekut alustas Maanõukogu aktiivselt tegevust. Hakati välja töötama maksusüsteemi. Hakati väljatöötama 
Eesti hariduskava, töötati kooli õppekavade kallal. Töötati välja meditsiiniasutuste võrgu kava. Väga palju aega nõudis 
reageerimine üle-Venemaalistele poliitilistele sündmustele. Maanõukogu tähtsamaks otsuseks oli 23. juulil langetatud otsus luua 
Maavalitsus . Selles on nähtud Eesti tulevaste valitsuste eelkäijat ja Maanõukogus tulevat parlamenti?. Maavalitsuse esimeheks 
valiti Jaan Raamot. Linnavolikogude valimise toimusid augustis, septebris hakkas Maanõukogusse lisanduma saadikuid - 
oktoobriks 62 liiget Maanõukogus. Alates oktoobrist tekkisid Maanõukogus erakondlikud fraktsioonid. Vasakpoolsed  erakonnad  
tegutsesid omaette  rühmana, kõige  edukam  neist Tööerakond, sai 11 kohta, vähemlased 9, esseerid 8 ja enamlased 5. Lisaks neile 
oli veel 3 Maanõukogu saadikud, kes ei kuulunud erakonda. Kuna Maanõukogu oli end täiendanud ka linnade esindajatega, siis ei 
saanud oktoobris edasi minna enam vana juhatusega, Artur Valmeri asemel valiti Maanõukogu esimeheks Otto Strandmann 
Tööerakonnast. Valiti ümber ka Maavalitsus, etteotsa tõusid Konstantin Päts. Maanõukogu kokkutulek 1. juulil oli justkui 
omamoodi  veelahe  - kuni selle alguseni oli olukord Eestis ääretult segane, alates juuli kuust toimus teatud rahunemine ja 
stabiliseerumine, sellist ilma asjata mööduvõtmist ei toimunud. Küllap andis sellele tõuke see sama Maanõukogu kokkutulek - 
enam-vähem demokraatlikult valitud rahva  esindus ja jäädi ootama, mida Maanõukogu ette võtab. 
2. juulil 1917 tuli kokku Üle-Eestiline Rahvaasemike  Kongress . Selleks enam vajadust enam ei olnud. Kongressil kaks peamist 
küsimust: kas tunnistada Jaan Poska volitusi kubermangukomissarina ja kas valdades toimunud valimised on seaduspärased või 
tuleb ette võtta uued valimised. Esindajad saadeti linnade volikogudest, maakondade kogudest, kõik tööliste ja soldatite 
nõukogude saadikud, sama moodi ka mitmete suuremate seltside ja organistatsioonide esindajad. Tegelikult ei olnud selles enam 
kahtlust, et Poska jätkab, seetõttu kujunes sellest kongressist sotsialistliku ja demokraatliku bloki arveteklaarimine.  Avamine  
toimus suure  kisa  ja kära saatel - 4 tundi kulus selleks, et kontrollida üle rahvaasemike mandaadid.  Seepeale  enam kongressist 
enam asja ei saanud, sest kõik sotsialistliku bloki liikmed marssisid ruumist välja. Kohale jäi 800 saadikust kohale üle poolte. 
3.-4. juunil Rahvuskongress - need samad eesti saadikud, kes eelmisel päeval osalised Rahvakongressil. Rahvameeleolude 
tabamise ja fikseerimise siht. Arutleti kõikvõimalikke probleeme - kirikureformi, kohtureformi, haridusküsimusi. Võeti vastu 
otsused, millest Maanõukogu hiljem üritas juhinduda. Kõige suuremat tähelepanu pälvis Jüri Vilmsi ettekanne - kui seni oli 
räägitud autonoomist, siis tema kõnes tuli mõte, et Eestist peaks saama võrdõiguslik osariigiks. See kiideti heaks, vormistati 
vastav  resolutsioon ja Eesti oli saanud endale uue riigipoliitilise eesmärgi. Selleks, et Eesti saaks võrdõiguslikuks osariigiks 
Venemaa Föderatsoonis, selleks oli vaja muuta Venemaa võrdõiguslikuks Föderatsiooniks. 
Vallavolikogude valmiste andmete kohta on säilinud väga lünklikult. Paljudes valdades toimus hääletamine ühele ainsele nimele. 
Linnades tegutsesid parteide  organisatsioonid , aga linnade puhul  eelistati  minna valimistele sotsialistliku blokina ja demokraatliku 
blokina, ainult Tallinnas ja Tartus läksid mitmed erakonnad valimistele täiesti erinevate erakondadena. Mitmes linnas saavutas 
dem.blokk suuremat edu, mõnedes linnades sots. blokk - Viljandi, Tartu, aga kummagil ei olnud edu väga suur. Linnades edu 
sotsiaaldemokraatidele, enamlastel läks linnavalimistel kehvasti (august-sept 1917). Tallinna linnapeaks valiti Jaan Vöölmann. 
Enamlaste puhul tuleb arvestada seda, et nende edukäik oli juuli kuu alguses saanud tõsise tagasilöögi - katse haarata võim 
Petrogradis. Ka Eestis pandi enamlaste ajalehed ajutiselt  kinni. 
11.09.12
Esimene Üle-Eestiline Nõukogude Kongress - omavahelise koalitsiooni moodustasid enamlased ja esseerid. Valiti esmakordselt 
Eestimaa Nõukogu täitevkomitee. Blumbach - suudeti vähendada enamlaste kandepinda. Vähenes ka Tallinna Nõukogu roll. 
Saksa okupatsiooni oht oli ohus. Vene sõdurit ja ohvitserid olid kuulutatud kõik Venemaa võrdõiguslikeks. Väeosades moodustati 
sõdurite komiteesid, pidevalt toimusid väeosades miitingud ja  koosolekud , kus soldatid protesteerisid sõja jätkamise vastu. 
Paljudel juhtudel keelduti täitmast sõjaväevõimude käske ja korraldusi. Kui enne veebr rev oli  armees tegemist ulatuslike 
deserteerimistega, siis nüüd muutusid need aina massilisteks. Vene  armee  võitlusvõime langes drastiliselt. Samas keelduti 
minemast  separaatrahu kokkuleppimisele. 19. augustil 1917 algas sakslaste pealetund Väina jõele - purustati venelaste sillapead, 
siis ületati Väina jõgi, kiiluti kaitsesse ja Vene armee võitlusilmetus ilmnes oma täies ilus - vene sõdurid asusid taganema, jäeti 
maha raskerelvastus. Olukorda aitas stabiliseerida ainult Läti polgud (olid muutunud juba punasteks Läti küttideks). Aeglustasid 
sakslaste edenemise tempot. Kuigi Riia linn langes sakslaste kätte, siis siiski suudeti Võnnu positsioonil seisma jääda. Ühelt poolt 
olid sakslased  oma eesmärgi saavutanud, samas siiski poolikult, sest AV ei soovinud jätkavalt separaatrahu sõlmida. Berliinis 
korraldati uus operatsioon -  Albion - mille eesmärgiks oli kiiluda sisse Soome lahe kaitsesüsteemi - Soome laht pandi suudmest 
kinni, selle peapositsioon ulatus risti üle Soome lahe Tallinnast kuni Porkali? neemeni. See peapositsioon koosnes ulatuslikest 
miinitõketest, nende taga valvasid vene allvee- ja pealveelaevad. Tallinnasse rajatud patareid asusid Aegnas, Naissaarel  ja mujal 
rannikualal, ümber Tallinna kindlustusliin ka maa poolt. See kõik kokku moodustas peapositsioon e keiser Peeter Suure 
merekindluse. Rajati hiljem ka hulk täiendavaid positsioone. Sakslaste operatsioon Albion nägi ette seda, et hakatakse seda 
kindlustust hävitama. Kogu süsteemi korraga sakslased poleks suutnud läbi murda, aga Lääne-Eesti saarte  vallutamine  tähendas 
seda, et lüüakse  kiil  kaitsesüsteemi ja saadakse enda kätte sobiv sillapeal mandrile ja siis üle Eesti Peterburi suunas. Operatsiooni 
valmistati ette põhjalikult - selleks koondati seninägematud laevastikujõud, transpordilaevad Kuramaale, kokku kuulus sinna 300 
alust, alates väikestest mootorpaatidest ja lennukikandjatest, peajõu moodustas 10 ülimoodsat lahingulaeva, 10 ristlejat, ligi 60 
hävitajat jne. Kogu seda laevade liikumist julgestasid sadakond lennukit. Kaubalaevadele laaditi 25 000 mees koos vajaoleva 
relvastikuga. Selle peajõududeks oli lisaks jalgratturite  brigaad . 28. sept õhtuks laeti saksa sõdurid ja  varustus laevadele, avamerel 
kohtuti Danzigist tulevate sõjalaevadega ja 29. varahommikuks jõuti Saaremaale Tahalahte. Dessant  sai 2 peamist ülesannet: 
suunduda põhjast lõunasse, jõuda Sõrve poolsaare tippu ja vallutada vene väed seal, teiseks minna Orissaarde. Dessandi 
maabumine külges üleootuste edukalt sakslastele. Sakslased saavutasid oma eesmärgid, samal ajal toimusid suhteliselt ägedad 
merevõitluse saarte ümbruses. Oktoobrikuu esimestel päevadel käisid Sõrve ps juures üsna ägedad lahingud. 3. oktoobriks oli 
Sõrve ps läinud sakslaste kätte. Saksa lahingulaevad sõitsid sisse Liivi lahte, vene laevad tõmbusid tagasi. Suurem merelahing 
leidis aset Suures Väinas 4. oktoobril. Saksalased suures ülekaalus, lisaks parem  distsipliin ja väljaõpe. 8. oktoobriks olid nii 
Saaremaa, Muhu kui ka  Hiiumaa  sakslaste kontrolli all - tulemuseks 20 000 sõjavangi, nende hulgas u 1600 eesti meest. Sakslased 
ise kaotasid vähem kui 400 meest surnute ja haavatutena - Esimese maailmasõja kõige suurema ja edukama mereväelahinguna, 
aga ega seda hiilgavat võitu ei saavutatu Saksa vägede tublidusele, kuivõrd Vene vägede laostatusele. Eestlaste jaoks oli juhtunud 
see, mida kardti 1915. aastast peale - Saksa armee oli jõudnud Eestimaa pinnale. Vene armee oli  taaskord  demonstreerinud oma 
võitlusvõimetust. Sakslaste maabumine Lääne-Eesti saartel taastas uuesti evakuatsiooni - 1917. aasta oktoobris, tuli kiiremas 
korras viia ära kõik valitsusasutused, suuremad tööstusettevõtted, evakueerida tõukardjad mõisatest, viia ära koolid, õppeasutuste 
varad . Lisaks sellele evakuatsioonile käivitati ka täiendav rekvisatsioon - hakati võtma armee tarbeks toiduaineid. Eestisse tohtis 
jätta toiduaineid rekvideerimata ainult 2 kuuks vajalik. Tehti juba ettevalmistusi Eesti mahajätmiseks, mitte jätta sakslastele. Nii 
Poska kui ka linnade- ja maakondadeesindused protestisid korralduste  vastu, aga olukord jäi äärmiselt pingestatuks. 
Kui juulis-augustis oli enamlaste populaarsus langenud, siis Riia piiramine taastas enamlaste tähtsuse. Lisaks sellele juba juuli 
lõpus, augusti alguses oli toimunud enamlaste VI kongress, kus otsustati muuta  senist  tegutsemistaktikat - alates augusti algusest 
võeti  kurss relvastatud ülestõusule, relvaga võtta AV võim ära. Sept lõpus koostati otsene riigipöörde kava, selle läbiviiaks pidid 
olema relvastatud punakaardi salgad, teiselt poolt enamlaste kontroll all olevad sõjaväe- ja mereväeüksused. Riigipöörde 
võtmepunktideks Moskva  ja Petrograd, samal ajal võtta võim ka Kroonlinnas, Viiburis, Helsingis ja Tallinnas. Samalaadsed 
protsessid leidsid aset ka Eestis. Juba sept jooksul suutsid enamlased haarata juhtohjad mitmetes kohalikes nõukogudes, 
ennekõike nendes linnades, kus oli rohkesti tööstustöölisi ja sõjaväelasi, k.a. läks enamlaste kontrolli alla Tartu (Läti kütipolk oli 
Tartus). Kutsuti kokku II Üle-Eestiline kongress 14.-16. oktoober, seejuures enamlased kutsusid kokku ainult nende nõukogude 
esindajad, kus nad olid enamuses  (Tallinna, Tartu, Narva, Rakvere, Viljandi), 34 kohale tulnud saadikust 24 olid enamlased - 
polnud probleemi täitevkomitee allutada oma tahtmisele, täitevkomitee juhiks valiti Jaan Anvelt, aseesimeheks Kingissepp  ja 
Erast Meister. Hakkasid ilmuma taas enamlaste ajalehed ilmuma. Organiseeriti ka Eesti suuremates linnades Punakaardisalku ja 
saavutati kokkulepped enamlastega. 22. oktoobril moodustati Tallinnas nn Eestima Sõjarevolutsiooni Komitee, mis oligi mõeldud 
ettevalmistustööde tegemiseks ja riigipöörde  otseseks juhtimiseks , kokku 40 liiget, esimeheks enamlane Ivan Rabtšinski. ESRK 
komissarid saadeti Tallinna garnisonidesse, raudteedesse ja sidekeskustesse - jälgisid tegevust ja kandsid ERSK -le ette, 23. 
oktoobri  õhtul saadeti ka patrullima ja valvesse Punakaardi liikmeid. 
25. oktoobri õhtul võtsid ESRK relvastatud väeüksused valve  alla kogu Tallinna sidekeskused, relvastatud valved tähtsamate 
ohvitseride koduuste taha. 26. okt  hommikul  toodi need samad kõrgemad ohvitserid püssimeeste saatel ESRK komiteesse, nõuti 
neilt  otsustamist, kas annavad ustavusvande uuele valitsusele - kõik andsid vande. Sellega oligi riigipöörde Tallinnas toimunud. 
SRK oli loodud ka Tartus ja Narvas. Kogu ülejäänud Eestis ei toimunud midagi, rahvast sai sellest, et enamlased on kogu 
Venemaal võimu haaranud alles ajalehtedest. Eestis oli olukord segane. 27. okt läksid ESRK volinikud Kingissepp ja Meister 
Toompea  lossi, kus võtsid üle kubermangukomissarilt Jaan Poskalt -  taandus igasugusest ametlikust asjaajamisest, võim kuulus 
jätkuvalt ESRKle. ESRKga paralleelselt tegutsesid Eesti Nõukogu, Eesti Maavalitsus, linnade ja maakondade esindused, kes 
sugugi  ei kiirustanud enamlaste võimu tunnustamist. Ei kiirustatud kõikide endiste ametiasutuste laialisaatmisega - 15. nov 1917 
ajasid enamlased vägivalla abil laiali Eesti Maanõukogu. 20. nov aeti samamoodi laiali ka Eesti Maavalitsus - esialgu ei olnud 
kavatust see laiali saata, sooviti tagandada ainult juhtkond, ametkond loodeti alles jätta, aga Maavalitsuse ametnikud otsustasid 
enamlikku riigipööret mittetunnustada ja lahkusid ametis in corpore. Vahetult pärast pööret oli kõrgemaks võimukeskuseks ESRK, 
aga seal muutused, nüüd jäi järele 16 liiget, need jagati propotsionaalselt, 4 kohta enamlaste partei komiteele, 4 kohta esseeride 
partei komiteele, 4 … Üldiselt hakkas ESRK roll üsna kiiresti vähenema, see loodi riigipöörde läbiviimiseks, seetõttu hakkas 
kohalik tsiviilvõime üle minema Eestimaa Nõukogu Täitevkomiteele - tegi pärast oktoobripööret läbi suured muudatused - senises 
süsteemis oli olemas Eesti Nõukogu (midagi parlamendi laadset), selle kohal täidesaatvat võimu teostas Täitevkomitee, selle all 
veel Täitevkomitee Presiidium, pärast oktoobripööret senine Täitesaatev komitee ristiti ümber Eesti Nõukoguks ja Täitevkomitee 
Presiidiumist sai Täitevkomitee???? Tekkisid osakonnad, nende juhtideks enamasti enamlastest juhid, need moodustasidki 
Täitevkomitee. Milline oli selle valitsuse tegelik võime - selge see, et Eesti enamlased ei soovinud midagi oma riigist teada, kõik 
tähtsamad  korraldused  tulid Petrogradist. Kohalike asjade ajamisel oli ENTK mingisugune võim olemas, aga see oli esialgu 
piiratum kui Eesti Maanõukogul ja Eestimaa Nõukogul. 
Üle võtmata olid kohalikud omavalitsused ja kohalikud nõukogud. Pidigi enamlaste plaanide kohaselt käima nii, et valitakse uued 
nõukogud, need võtavad üle võimu seniselt maakonnanõukogult või linnanõukogult, nad valivad omale ka uue täitevkomitee ja 
võtavad üle  seniste  maakonnavalitsuste ja linnavalitsuste funktsioonid. Uus valimismäärus - kitsendati valimisõiguslike isikute 
ringi - töötavad rahvakihid said ainult hääletada, kõik omanikud jäid hääleõigusest ilma. Tegelelikkuses jäi valimismäärus ainult 
paberile. Kõikides olemasolevatest nõukogudest tõrjuti välja enamlaste-vaenulikud jõud. Nõukogudesse tõmmati kaasa 
täiendavalt enamlasi. Detsembrikuu jooksul hakkasid need ümbermoodustatud nõukogud üle võtma võimu ka maakondades ja 
linnades. 13. dets võeti üle Rakvere linna ja Virumaa valitsuse ülevõtmine. Alles jaanuaris 1918 algas valdade ülevõtmine - käis 
enam-vähem nii, et Tallinnast saabus grupp relv . punakaartlasi, need kutsusid kokku enamlaste  pooldajad  ja määrasid nendest  
kohapeal uue valla täitevkomitee. Mitmel pool jäi siiski tegutsema vanad vallavalitsused.
Hea meelega oleks tahetud rahvusväeosadest lahti saada, aga kui arvestada, et nende käes ikkagi märkimisväärne hulk relvi. Nov-
dets piirduti kihutustöö tegemisega rahvusväeosades. Suuri tulemusi see ei andnud. Uue võimaluse enamlastele andsid 
rahuläbirääkimised - juba dets oli sõlmitud vaherahu keskriikide  ja Venemaa vahel. Algas demobiliseerimine, enamlased leidsid 
jaanuari lõpus, et rahvusväeosi ei tasu nii  karta  - 29. jaanuaril võtsid enamlased üle Eesti Sõjaväe ühiskomitee ja Eesti diviisi 
staabi? Võeti vastu otsus Eesti väeosade laialisaatmise kohta. See jäi  pooleli . Detsembris saadeti laiali ka  miilits . 
Korrakaitsefunktsioonid läksid üle Punakaardile. Kriminogeenne olukord Eestis halvenes. Likvideeriti kogu senine kohtusüsteem 
- kõik kohtud kandsid nime  Revolutsiooniline   Tribunal . Võttis enda peale nii kohtuliku eeluurimise kui ka süüdistuse esitamise, 
samas ka järelvalve iseenda tööle. Teiseks polnud seadusi - Tribunal peab mõistma  kohut   omaenda  revolutsioonilise 
südametunnistuse järgi. Revolutsioonilised Tribunalid hakkasid kurjategijatele klassikuuluvuse järgi kohut mõistma. Enamasti 
piirduti inimese mõistmisega lühamaks või pikemaks ajaks ühiskondlikult  kasulikule  tööle. 
Igasugune poliitiline tegevus  keelustati  täielikult, erakonnad sisuliselt saadeti laiali. Lisaks poliitilistele ümberkorradusele algasid 
varade riigistamine - alustasid rahaasutustest, kogu Venemaa rahasüsteem allutati Venemaa Keskpangale. Samaaegselt hakati üle 
võtma  suuremaid tööstusettevõtteid, neid nö ühiskonnastati, tehased läksid nende tööliskonnale, tegelikkuses tähendases seda, et 
ettevõtte omanikud ja juhtkond aeti minema. Nendest tööstustöölistest moodustati tööliskomitee, mis pidi hakkame kogu seda 
tehast  juhtima . Enamasti kippusid tööliskontrollile allutatud tehased seisma jääma. Tööstusettevõtete ühiskonnastamine tabas 
kõige valusamani töölisi. Restoranid , teatrid, kinod jne ja suuremate  elamute  ülevõtmine.  Maareform  - enamlased kuulutasid kõik 
maad riigi omandiks. Eraomandus maal enam ei eksisteerinud. Kui mõisamaade äravõtmisesse suhtuti positiivselt, aga mõisalt ära 
võetud maid ei jagatud maasoovijatele, vaid Eesti enamlased otsustasid, et maj tasuvam on ühistalupidamine - mõisad jäävad 
alles, aga see läheb tööliskontrolli alla. Õige pea 1918. aasta veebr-märtsis selgus, et mõisamoonakate esimehed olid hoolitsenud 
ennekõike iseenda eest. Enamlaste teooria ei olnud maatameestele kuigivõrd vastuvõetav. 
Mida rahvas arvas? Kõik poliitiliselt aktiivsed inimesed olid enamlaste võimuloleku vastu. Enamlaste vastu pidi olema vastu ka 
kõik inimesed, kellel oli mingisugune eraomand. Samas vaesemad  kihid olid enamlaste toetajad. Samas jaanuaris 1918 kutsusid 
enamlased Tallinnasse kokku maatameeste kongressi ja neile ei tekitanud probleeme saada maatamehed oma  seljataha . Ainus 
sündmus, millest võiks ehk mingit  suhtumist  välja lugeda, oli nov keskel 1917 toimunud valimised  Venemaa Asutava Kogusse: 
valimistele läksid kõik suuremad Eestis tegutsenud erakonnad omaenda nimekirjadega, enamlased võisid pidada end võitjateks, 
nende poolt hääletas Eestis 40% hääletajatest. Samas on selge, et enamlaste saagi ajas kõrgeks vene sõjaväelased. Eriti  edukad  
olid enamlased edukad Tallinnas, Narvas ja ka mitmetes maakondades ( Harjumaa , Virumaa,  Viljandimaa  ja Võrumaa). Järvamaal 
ja Läänemaal võitis Tööerakond?. Demokraatlik blokk oli valimistel Eestis II kohal - 22,5 protsenti, Tööerakond 21%. Kokku 
valiti Venemaa Asutavasse Kogusse 8 saadikut, nendest neli olid enamlased. Teatavasti saadeti Venemaa Asutav Kogu aga õige 
pea laiali. 
Eesti  iseseisvus
1905. a lõpus Järvamaal Koeru kihelkonnas koostasid mõned ettevõtlikumad talupojad Eesti Vabariigi põhiseaduse, andsid 
tõotuse, et kui peaks vabaduse sõja  puhkama , siis nad kavatsevad Eesti riigi eest võidelda. Iseseisvuse mõte jõudis nendest 
ringkondadest natuke kaugemale - Andres Dido - suhteliselt hea hariduse sai, Jakobsoni  tulihingeline toetaja, ühena esimesena 
huvitus sotsiaaldemokraatlikust teooriast, arreteeriti, saadeti vanglasse, hiljem Pariisis tegeles elatist keelte õpetajana. 1906. aastal 
hakkas Pariisis välja andma eesti k ajakirja “Õigus”, levitas seda  salaja  ka Eestis. Mitmel korral esitas seal mõtte, et Eestist peaks 
tulevikus saama iseseisev Eesti riik. Vastamata küsimus on see, kui palju seda “Õigust” Eestisse jõudis. 1905.-1917. aastast ei 
olnud Eesti eliidi eesmärgiks mitte vaba rahvusriigi loomine, vaid Eesti autonoomia saavutamine Venemaa  koosseisus . 1917. aasta 
teisel poolel oli võrdõigusliku osariigi saavutamise mõte ülekaalus.
Esmakordselt tehti  pikaajalisemaid plaane Eesti tuleviku kohta peale Saksa vägede Riia vallutamist. Maanõukogu koosoleku 
võttis sõna Jaan Tõnisson, kes väitis, et Venemaa on surmani haige ja Eestil pole Venemaalt enam kaitset saada. Tõnissoni arvates 
võiks kolmas võimalus olla apelleerimine  Atandi  riikidele - võiks saada Atandilt moraalset toetust - mõelda tulevikus võimalusele 
luua lääneriikidele tuginev Balti puhverriik. Tõnissoni mõte tekitas teravaid sõnavõtte, aga enamus kõnelejaid jäi seda meelt, et 
tegemist on utoopiaga ja Eesti eesmärgiks peab jääma võrdõigusliku osariigi staatus Venemaa koosseisus. Karl Ast ütles oma 
kõnes, et parim oleks Eestile kuulutada välja iseseisev riiklus, aga see pole aga võimalik. Asti mõttest haaras kinni Tõnisson, et 
omariiklus oleks eesti rahva paleuseks, aga arvas, et sellest midagi välja ei tule. Maanõukogu muidugi midagi ei otsustanud. Need 
ideed jäid edasipidigi ringlusesse.  Baltoskandia  mõte - Baltikum ja  Skandinaavia . Lisaks idee ka Eesti-Läti kaksikriik. Täiesti 
uuena tuli kõne alla Eesti-Soome  unioon - Maarahvaliidust Päts pooldas seda. Aga polnud reaalseid võimalusi ideede 
täideviimiseks. 26. sept Maanõukogu otsustas alustada ettevalmistusi Eesti Asutava Kogu asutamiseks. Eestlased ei olnud enam 
valmis leppima Venemaa AK otsustega, selleks oli vaja Eesti AK - võimalik, et see tõlgendus on natuke ülepingutatud. Tegemist 
oli reaktsioonina enamlaste tegevusele. Aasta jooksul poliitiline areng väga kiire, selleks tulekski teha uued valimised, aga mitte 
enam valimised Maanõukogusse, vaid Asutavasse Kogusse. 
Enamlik riigipööre - väidetavasti juba 26. oktoobril olnud Poska kitsamas ringkonnas öelnud, et nüüd ei jää enam muud üle, kui 
Eesti iseseisvaks kuulutada . Eesti riik ei tekkinud selleks, et jääda püsima, vaid et vältida enamlaste kõige hullemaid tagajärgi. 
Enamlik oktoobripööre oli muutnud kardinaalselt kogu poliitilist olukorda. Selleks, et anda ka rahvale, mis on toimunud, selleks 
oli tarvis korraldada poliitikute omavaheline  autoriteetne  nõupidamine - Eesti Maanõukogu. Enamlased langetasid otsuse 
Maanõukogu laialisaatmiseks 14. nov, aga Maanõukogu kogunes 15. nov erakorralisele nõupidamisele. Maanõukogu võttis vastu 
ajaloolise otsuse, mis väljendub 3 punktis:
1. eesti rahva ja maa tulevuse  saatuse  määrab peatselt kokkukutsutav Eesti AK
2. kuni AK kokkuastumiseni, kuulub kogu kõrgem võim Eesti territooriumil Eesti Maanõukogule
3. Eesti kehtivad ainult need seadused, mille Eesti Maanõukogu on heaks kiitnud
Mida need otsused tähendasid? Kõik uurijad  on üksmeelel sellel, et need otsused tähendasid Eesti riikluse lahutamist Venemaast. 
Nüüdsest peale, 15. nov alates, ei olnud Eesti enam seotud Vene impeeriumiga. 1920. aastate lõpus ja eriti 1930. aastatel, hakkasid 
meie juhtivad juristid (Uluots, Ants Piip ja Artur  Kliiman ?) rääkima sellest, et 15. nov otsustel on suurem tähtsus - see tähendas 
Eesti riikluse loomist juriidilises mõttes. Samas ei olnud kaugeltki kõik juristide nendega ühel  meelel . Eduard   Laaman  
(arvamusliider) ja tema mõttekaaslased tõid selle seisukoha vastu 3 argumenti: 
1. Maanõukogu otsuses ei nimetatud Eesti  iseseisvat  riiki, omariikluse loomist
2. 15. nov otsus ei muutnud praktikas midagi (Eesti jäi enamlaste võimu alla). Aga Kliiman, Aluots ja Piip ei väitnudki, et 
oleks riik loodud muud kui juriidiliselt.
3. Laaman ja teised väitsid, et Maanõukogu liikmed ei pidanud veel silmas jäädavat omariiklust, vaid käsitlesid seda kui 
võimalust jääda Venemaal toimuvatest protsessidest kõrvale. 
15. nov tähendas Eesti lahkulöömist Venemaast, juriidiliselt vb ka Eesti riikluse loomist - 15. nov 1917, 23 veebr 1918 
deklaratiivses mõttes ja 11. nov 1918, kui AV Saksa okupatsiooni lõppedes kokku tuli - võib öelda, et Eesti vabariiklus on 
toimunud 3 korral. Eesti vabariikluse loomine oli pikaajaline protsess. 
Mida rahvas sellest Maanõukogu 15. nov otsustest? Me ei tea, kui palju rahvas sellest üldse teada sai. Fakt see, et enamlased ei 
olnud selleks ajaks üle võtta ajalehti. Enam ajalehti tõi ära selle Maanõukogu otsuse sisu - rahva hulka see teave jõudis. 
Koha pärast 15. nov koosoleku toimumist aeti Maanõukogu laiali, sai uuesti kokku tulla alles järgmise aasta nov. peale saksa 
okuptasioonivägede  lahkumist . 
Tartus ilmunud Postimees ei piirdunud ainult Maanõukogu otsuse äratrükkimisega, vaid ka kommenteeris ka seda, lisas ka 
Tõnissoni kirjatrüki vähemusrahvaste enesemääramisõigusest. Enamlased konfiskeerisid ülejäänud tiraaži, hiljem leidsid ka 
Tõnissoni enda üles. See oli Läti kütipolgu väljaastumine eestlaste vastu. Alates 1915. aastast, kui Lätist, Kuramaalt ja  Riiast  tuli 
Tartusse hulgaliselt Läti tsiviilelanikke, hakkasid nende suhted tartlastega halvenema. Ühelt poolt lätlased said aru, et nad on oma 
kodumaalt  ära tulnud ja vaesed, aga olmetasandil hakati tekkima konflikte, mis rahvasuus hakati neid rõhutama. Nüüd lätlased 
arvasid, et nüüd aeg eestlastele solvangute eest kätte maksta. Kuigi enamlased võisid loota  Läti kütipolgule, et otsustasid 
kokkupõrget vältida ja vabastasid vangi võetud eestlased ja Postimees sai edasi  ilmuda . 
19. nov suur rahvakoosolek, kus Tõnisson rääkis vähemusrahvaste enesemääramisõigusest. Miitingul  luges  Rosenbaum 
Maanõukogu 15. nov otsused, kõnelesid linnapea Jaan Kriisa. Raekoja  torni heideti sini-must-valge lipp. Raekojaplatsilt liiguti ka 
Vanemuise ette, kus kõneles Ants Simm , siis ka Ülejõele ja soldatid liikusid tagasi oma kasarmutesse. Vahetult enne 
manifestatsiooni arreteerisid enamlased taas Tõnissoni. Manifestatsiooni järgselt arestid jätkusid - 38 tagavarapataljoni ohvitseri 
vahistati, süüdistati kontrevolutsioonis. Jaan Tõnisson saadeti Eestist välja, suundus Stockholmi. Mujal Eestis sellised 
manifestatsioone 15. nov seisukohtade  tutvustamiseks puudusid. 
U nov tekkis Eestis veel üks seltskond mõjukaid inimesid, kes olid samuti huvitatud Eesti lahutamisest Venemaast, aga mitte Eesti 
iseseisvusest -  baltisakslased . Tellingshausen - teatas, et siinsete baltisakslaste sooviks on anda Eesti alad Saksa riigile. Berliin oli 
selleks ajaks veendunud, et sõja lõppedes peab Saksamaa enda kätte saama kõik vallutatud alad. Berliin soovis mingisuguseid 
ametlikke otsuseid, ei  piisanud ainult rüütelkonna esimehe suusõnaliselt soovist. 17. dets võtsid vastu vormilised otsused, millega 
palusid abi Eesti ja Läti lahutamisele Vene riigist. Tuginesid Põhjasõja aegsetele aktidele, Uusikaupunkki rahulepingule ja Riia 
kapitulatsiooniaktile - baltisakslased on andnud siinsed alad vabatahtlikult keisrile, nüüd aga on keiser kukutatud. Rüütelkonnal 
ajalooline kohustus võtta nende alade juhtimine taas üle. Dets jooksul anti need otsused edasi Berliini, aga  emamaa  sakslased olid 
muutunud ettevaatlikuks - leidsid, et rüütelkonnad on siiski ajast ja arust  institutsioonid , mis ei saa kõneleda kogu kohaliku rahva 
nimel. Dets lõpus hakkasid baltisakslased koguma toetusallkirju eestlastelt ja lätlastelt. Toetusallkirjade kogumine oli omaette 
keeruline ettevõtmine. Eestil on 2 võimalust: kas jääda Venemaa koosseisu või ühineda koos baltisakslastega Saksa riigi külge. 
Omalt poolt oli Dellinghausen eestlastele ka midagi pakkuda - võivad loota kultuurautonoomiale, emakeelsele kooliharidusele, 
tagatakse eraomanduse puutumatus, lisaks sellele väitis, et tulevane  kolonisatsioon saab olema mitte-vägivaldne - kolonistid 
saavad ainult need maad, mis on juba vabad. 
24. dets kogunes Tellinghausenile vastuse andmiseks Maanõukogu vanemate kogu kokku. Kuidas suhtuda sakslaste kavatsustele, 
milline see Eesti tuleviku saatus võiks olla. Kasvas Saksa okuptasiooni oht - seda sooviti igal võimalusel vältida. Venemaa 
arengud ei tõotanud ka midagi  positiivset . Enamlaste diktaatorilik valitsemine võiks vallandada kodusõja. Kolmas võimalus - 
enamlased kukutakse ja Venemaal tuleb võimule taas keisrivõim, Eesti kaotab oma autonoomia jne. Samas kui midagi pos otsida, 
siis toodi välja seda, et Saksamaa vägede võimalik sissetung Eesti mandrile pälviks lääneriikide hukkamõistu ja lääneriigid oleks 
kõiki saksavastaste sammude poolt. Jõuti järeldusele, et ollakse Saksa okupatsiooni vastu ja Eesti  iseseisvumine  selleks, et Eesti 
küsimus viia rahvusvahelisele areenile - kuidas saavutada see, et maailmasõja lõppedes oleks eestlastel võimalus oma maa asjades 
kaasa rääkida. Maanõukogu  palus parteidel ka langetada parteilised otsused, et kokku saada laiemas ringis ja siis vastu võtta otsus. 
Tuli kokku 31. dets - Saksa okupatsiooni vastu, 1. jaan 1918 vastu võeti otsus, et iseseisvuse tuleb välja kuulutada. Eesti 
iseseisvusest on saanud otsene siht. Samal koosolekul valiti komisjon erinevate parteide esindajatest, kes esitaks rahvale 
märgukirja, miks on Eestile iseseisvust tarvis. 5. jaanuar avaldas ajakiri “Eesti sõjamees” pöördumise pealkirjaga” Eesti 
rahvusriik”. Kuigi selle 1. jaanuari otsust toetasid kõik erakonnad, ometigi olid kõige vasakpoolsemad (esseerid ja vähemlased) 
jätnud endale teatud reservatsiooni. Sotsiaaldem puhul tuleks nimetada Mihkel Martna nime, kes kahtles ennekõike just tulevikus, 
et Eesti riik suudaks sotsiaalmaj toime tule. Sõitis aasta esimestel päevadel Soome, et tutvuda Soome oludega, kõnelda juhtivate 
Soome poliitikutega. Martna naasis Soomest veendunud iseseisvuslana. Eriti olevat seda propageerinud Otto  Villem  Kuusinen. Ka 
sotsiaaldemokraadid asusid taasiseseisvumist  toetama . 
Esseerid kuulusid koalitsiooni enamlastega - ei  julgenud sellist asja otsustada täiesti ilma enamlasteta. Esseeride arvates pidi 
saama Eestist iseseisev riik, Eesti Töövabariik - riik, kus võim  kuuluks ainult töötavatele rahvakihtidele. Nemad pidid saama 
valimisõiguse. Samuti ei arvanud esseerid, et võim peaks minema Maanõukogu või tulevase AK kätte, vaid jätta võim Eesti 
Nõukogule ja selle Täitevkomiteele - seda tuli täiendada kõikide vasakpoolsete erakondade esindajatega. Luuletaja Gustav Suits 
pani selle märgukirja kirja - läksid sellega ka enamlaste juurde, aga olid hiljaks jäänud, sest enamlased olid samuti 31. dets 
koosoleku pidanud. Enamlased leidsid, et Eesti vabariik oleks Eesti töörahva huvide mahamüümine. Töötasid välja Eesti 
Töörahvakommuuni põhiseaduse. Pidi olema Nõukogude Venemaa üks autonoomsetest osadest. 
11. jaan peeti veel üks koosolek antud küsimuses - kõik pooldasid iseseisvuse väljakuulutamist. Selleks ajaks oli astutud ka 
esimesi saame omariikluse ettevalmistamisel. Peterburis tuli kokku Eesti Asutav Kogu. Asutava Kogu liikmed - Poska, Piip ja 
Seljamaa  kasutasid Peterburis viibimist selleks, et luua kontakt juhtivate vene poliitikutega ja sondeerida pinda, kuidas nad 
suhtuks Eesti iseseisvuse väljakuulutamisse. Tulemused ei olnud head - isegi esseerid soovisid Eestit pigem näha Saksamaa poolt 
pigem okupeerituna kui iseseisva riikidena. Külastasid Suurbritannia , USA ja Prantsusmaa saatkondi - tutvustasid Eestis toimuvat 
olukorda. Kõige tagasihoidlikumad olid ameeriklased . Seevastu Pr ja Ingl suhtus eestlaste taotlustesse heatahtlikult, lubasid 
informeerida ka oma valitsusi - SB valitsus lubas tulevikus tunnistada iseseisvat Eesti vabriigi de  facto . Juba 18. jaanuaril loodi 
Maanõukogu vanemate otsusega Eesti välisdelegatsioon, kes pidi saavutama lääneriikidelt de facto tunnustus. Sinna kuulus Jaan 
Tõnisson, Mihkel Martna, Karl  Menning  (Vanemuise teatri  direktor ), Ants Piip (Pterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent), 
ajakirjanikud Eduard Virgo ja Karl Robert Gustav. Neile anti kaasa Maapäeva  vanematekogu memorandium -  selgitatud , miks 
omariiklust on vaja. Senisest  enam oli selles rõhutatud, et Eesti peab jääma käimasolevas I MS erapooletuks. Välisdelegatsiooni 
liikmed asusid 19. jaanuaril teele Stockholmi, mindi läbi Soome, aga seal oli puhkenud juba kodusõda, takerdusid sõjarinnete 
taha, pääsesid Stockholmi alles märtsis. Kodumaal arutati sellel üle, millised võiksid olla  reaalsed teed omariikluse 
väljakuulutamiseks. 
Juhan  Pitka  - juba 17. aasta alguses hakkas tegelema Eesti rahvusväeosade loomisega. Dets 1917 pakkus välja võimaluse, et Eesti 
omariikluse kuulutavad välja kohalikud omavalitsused. Kokkusaamise kohaks pakkus välja Viljandi (seal organiseeriti parasjagu 
Eesti ratsapolku). Idee läks vett  pidama , sest ratsaväepolgu loomine oli vastuolus Viljandis elavate enamlastega. Enamik 
juhtivatest poliitikutest lootis selgelt veel tulevasele Eesti Asutavale Kogule. Asutav Kogu pidi kokku astuma  15. veebr 1918 - 
demokraatlikult valitud Asutav Kogu oleks tõesti võinud otsustada Eesti rahva iseseisvuse väljakuulutamise. 
18.09.12
Asutava Kogu valimistel said enamlased 37% häältest, teisel kohal Tööerakond 30%, kolmandal kohal demokraatlik blokk. 
Enamlastele oli selge, et nad Eesti AK enamust ei saavuta. Kohalikud eesti enamlased leidsid, et neil ka Eesti AK ei ole ka vaja, 
leiti ettekääne, miks see ei peaks kokku tulema - baltisakslased ei olnud loobunud soovist luua ühtne Balti riik. Enamlased 
kuulutasid baltisakslased riigireeturiteks ja 27. jaanuaril andsid enamlased välja kurikuulsa lindpriiuse dekreedi, millega kuulutati 
kõik baltisakslased väljaspoole seadust ja anti luba kõikidele inimestele kõiki baltisakslasi arreteerida. Tegelikult käivitused ka 
eesti iseseisvuslaste vastu aktsioonid - u 500 baltisakslast ja u 200 eestlast Tallinnas ühes  vanglas arreteeritud. Arreteeritud saadeti 
edasi Venemaale, u 200 baltisakslast saadeti edasi Siberisse, kust nad pääsesid tagasi alles pärast  Bresti  rahulepingut. Sama-
aegselt lindpriiuse dekreediga pandi seisma ka AK valimised. Ei kavatsetud enam edasipidi kokku kutsuda Eesti AK. Sellises 
olukorras kujunes iseseisvuslaste jaoks tähtsamaks keskuseks Tallinna eesti haritlaste klubi - jätkas kooskäimist Estonia 
seltsimajas. Ehkki sealsed otsused langetati Maanõukogu vanematekogu nimel - tegelikult oli otsuste määratlemiseks üsna 
ebamäärane seltskond. Seal otsustati, et Eesti iseseisvus tuleb välja kuulutada revolutsioonilisel teel - tuleb luua manifest, mis 
esimesel sobival võimalusel rahvale ette lugeda ja sellega oleks siis vabariik väljakuulutatud. Sellega hakati otseselt tegutsema 18. 
veebruaril 1918. Saadi kindlad teated, et Saksa väed lähenevad Eesti mandriosale. Haritlaste  klubis valiti komisjon, kes paneks 
Iseseisvusmanifest kirja - sinna kuulusid Jüri Vilms ja Juhan Kukk, sotsdem Karl Ast ja Rahvaerakondlane Jüri Jaakson. Sellel 
samal koosolekul arutati läbi ka põhimõtted, mida seal Iseseisvusmanifestis tuleks öelda. 19. veebr haritlaste klubis moodustati 3-
liikmeline Eestimaa Päästekomitee (Päts, Vilms ja Konstantin Konik) - tegutses Maanõukogu nimel, koondamaks jõude 
iseseisvuse väljakuulutamiseks. 20. veebruaril saadi Haapsalus paiknevas  Esimesest  Eesti polgus teada, et jörgmine päev 
maabuvad Eesti mandrile Saksa väed, otsustati võim enda kätte võtta, kutsuti juhtivaid poliitikuid Haapsallu, et nad seal Eesti 
iseseisvuse välja kuulutaks, selleks sõnaviiaks oli Juhkum?. Pm oldi sellega nõus, aga kohesest sõidust ei saanud kohe asja. Kohal 
ei olnud ka kõik komisjoniliikmed, mistõttu tehti komisjonis täiendus - jäid Juhan Kukk ja Jaakson, lisati  Ferdinand   Peterson . 
Tegelikult panid mainfesti kokku Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson. Haritlaste klubis kiideti manifest heaks ja allkirjastati 
Maavanemate vanematekogu nimel ja selle vastvalminud dokumendiga asusid Jüri Vilms ja Päts teel Haapsalu poole (Jaan Kroos 
“Tabamatus”). Jõuti läbida 2/3 teekonnast, kui neile tulid vastu Esimese polgu väed, kes ütlesid, et Saksa väed on juba kohal, 
autoga  naasti Tallinnasse. 23. veebruaril tehti katse sõita Tartusse, kuid enamlased olid tugevdanud valvet Tallinnast väljasõidul. 
22. veebruaril saadeti mõned manifestipaljundused maakonna esindustesse - Pärnusse, Tartusse. Pärnu enamlased olid saanud 
teated 22. veebruaril Saksa vägede lähenemise kohta, 23. hommikul olid enamlased läinud ja võimu võttis üle Pärnu Eesti 
Pataljon . 22. veebr õhtul kutsuti Endla seltsimajja suurem rahvakoosolek, seal kõneles Eesti Maarahva Liidu esindeja August 
Jürimaa - tervitas eelseisvat iseseisvust. 23. veebruaril jõudis Pärnusse Maavlitsuse Asjade valitseja Jaan Soop, kellel oli kaasas 
manifest 2 eksemplari. Kohalik ajalehetoimetaja  Jaan Järve korraldas kohe manifest trükkimise mitmes tuhandes eksemplaris. 
Õhtul kell 8 kogunes rahvas Endla seltsimaja ette platsile ja Maanõukogu saadik advokaat  Hugo Kuusner esimest korda 
Iseseisvusmanifest rahvale ette. 24. veebr peeti esimene Eesti sõjaväeparaad, peeti  miiting , kõneldi, lauldi hümni ja koostati 
ametlik akt Eesti demokraatia väljakuulutamise kohta. 24. veebruaril jõudis üks pakk manifest Viljandisse. 24. veebr pärastlõunal 
kogus Viljandi kohtumaja ette rahvahulk, kellele Viljandi linnapea luges rahvale manifest ette. 24. veebr õhtul jõudis manifest 
tekst ka Paidesse. Ka  Paides  trükiti manifesti tekst. 25 veebr keskpäeval loeti manifest ette Paides. 
24. veebruaril oli olukord Tallinnas alles segane. Enamlaste võim oli Tallinnas olnud kõige tugevam ja püsinud üsna kaua. 
Enamlased hakkasid Tallinnast  lahkuma  alles ööl vastu 24. veebruari ööd. Aleksander Hellart jagas relvi meestele välja. Mitmetes 
linnapolitseijaoskondades toimus omakaitse taastamine. Esialgu kontaktid iseseisvuslaste vahel puudusid. Päästekomitee oleks 
pidanud selleks keskuseks olema, aga nad ei  teadnud  midagi linnast toimuvast. Üheskoos Eesti sõdurite kaitse all sõitis 
päästekomitee pangamajja, mis kujuneski päästekomitee peamiseks tegevuskohaks. 
5 päevakäsku:
1. võim on enamlastelt üle võetud, Maanõukogu vanematekogu nimel on Eesti kuulutatud iseseisvaks vabariigiks. Kõikidel 
kohalikel  omavalitsustel kästi tegevust jätkata ja pöörduti rahva poole üleskutsega materiaalsete väärtuste väljavedu 
takistada.
2. Suunatud ennekõike iseseisvumise tähistamisele - 25. veebr hommikul kästi helistada kõikide Tallinna kiriku kellasid, 
kõikides koolides tuli lastele lugeda ette manifest.
3. Tühistas kõik enamlaste antud dekreedid, mis olid suunatud varade natsionaliseerimisele. 
4. Puudutas eesti sõdureid, kellel kästi  hiljemalt  1. märtsiks koguneda, et teenida Eesti riiki.
5. Seati ametisse EV AV, nimetades  ametisse kõik ametisse seatud  ministrid . Peaministriks Konstantin Päts, lisaks ka 
siseminister, ajutiselt täitis ka kaubandus- ja tööstusministri ametit. Jüri Vilmsist kujunes peaministri asetäitja ja  kandis  
kohtuministri ülesandeid. Tegemist oli koalitsioonivalitsusega, kus olid esindatud kõik tähtsamad erakonnad. Päts ja 
Raamot Maaliitlased, Tööerakondlased Vilms, Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson, Rahvaerakondlased Jaan Poska ja 
Peeter Põld, sotsiaaldemokraadid  Villem  Maasik . Poliitiliselt erapooletud Andres Larka . Välja jäid valitsuses esimest 
koosseisust esseerid. Kokku valitsuses 13 ametikohta.
Enamlased olid enam-vähem tagasi tõmbunud sadamarajooni, siiski liikus üksikuid enamlasi ka linnas ringi, neid aeti taga ja 
arreteeriti. Ööl vastu 25. veebr tegid vene madrused veel ühe katse sadamarajoonist välja pääseda. Väljapääsutungi pani seisma 
Tallinna  Reaalkooli  õpilased. Langes esimene vereohver Eesti Vabariigi eest - vene armee  ohvitser , lätlane Janis Muišnieks - võttis 
reaalkooli õpilaste juhtimise enda peale. Kõikide organiseerimistööde käigus ununes Tallinnas iseseisvuslastel iseseisvus välja 
kuulutada ja manifest ette lugeda. Alles 25. veebr keskpäeval korraldati Eesti Sõjaväeparaad. Päts luges esimest korda ka Tallinnas 
ametlikult manifesti ette. Kohe pärast paraadi lõppemist sisenesid Tallinnasse Saksa sõjaväeosad. Manifestis rõhutatakse, et 
tegemist on seadusliku Eesti rahva esindusega, otsus on langetatud väikerahvaste enesemääramise õiguse alusel. Eestimaa 
kuulutatakse iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Loetlatakse ette  maakonnad , mis kuuluvad Eesti valdusalasse, nimetatakse 
ka Narva linna. Kõik eesti kodanikud kuulutatakse seaduse ees võrdseteks. Kõikidele vähemusrahvustele tagatakse tulevikus 
kultuurautonoomia. Eestis kehtivad kõik kodanikuvabadused. Kästakse vabastada kõik poliitilised vangid ja seada sisse 
kohtusüsteem, mis kaitseks kõiki  kodanikke . Tuleb uuesti kokku kutsuda rahvamiilits. AV antakse kõige kiireloomulisemad 
küsimused (maareform, tööliste olukorra parandamine, rahandussüsteemi loomine, toitlusolukord). Küsitavust tekitab asi 
kuupäevaga - Tallinnas trükitud eksemplaris on 24. veebruar märgitud. 
Keiserliku Saksamaa okupatsioon  1918
Õiguslikult võib vaielda , kas tegemist oli üldse okupatsiooniga. Meie kõikide teadmised selle kohta on nigelad - ei ole ühtegi 
tõsiselt võetud uurimust , olemas 2 teost Hans Kruusi teos, mis aga pole sugugi objektiivne, teine teos ilmus 1966. aastal  Jaroslav  
Raidi, mis pole samuti objektiivne. Kuni tänase päevani puudub objektiivne ajalooline uurimus Saksa okupatsioonist. 
Saksa kindralstaap oli toetanud vene enamlasi, lootes, et nad  purustavad  Venemaa ära. Okt 1917 näis, et sakslaste lootused on 
täide läinud, sest enamlased haarasid võimu, enamlased tegid ettepaneku kõikidele ilmasõjas sõdivatele riikidele sõlmida 
vaherahu. Antandi riigid ei võtnud rahudekreeti tõsiselt, Keskriigid olid valmis enamlastega läbirääkimiste laua taha istuma, 15. 
dets 1917 kirjutati alla  Brest -Litovski  rahuleping , paraku läks asi edasi keeruliseks. Rindel otseselt sõjategevust ei toimunud, aga 
rahu otseselt ei sõlmitud. Saksamaa nõudisid Venemaalt sõjamakse. Enamlastele ei olnud need nõuded vastuvõetavad - ühelt poolt 
rahvusliku eneseusu  tõttu, teiseks põhjuseks see, et enamlased olid kogu 1917. aasta jooksul nõudnud rahu ilma sõjamaksudeta. 
Kolmandaks , enamlased lootsid kommunistlikku maailmarevolutsiooni , mis pidi esimesena toimuma maailmas Saksamaal. 
Keskriikide soovil osalesid ka iseseisva Poola ja  Ukraina  riigi esindused, keda enamlased aga ei tunnustanud. Diskussioonid viisid 
selleni , et Lev Trotski deklareeris 29.? jaanuari 1918, et Venemaa ei kirjuta rahulepingule alla, aga  saadab  kõik on sõjajõud laiali - 
Türgi ja  Bulgaaria  olid nõus sellega leppima, küll aga Saksa sõjavägede juhtkond oli selle vastu - nende arusaamade järgi olid 
Venemaa ja Saksamaa taas sõjajalal. 27. veebruaril jõudis Venemaale telegramm, et järgmisest keskpäevast algab sõjategevus. 28. 
veebruaril algas Saksa vägede pealetund, nn Faustschlag. Eesti suunas tegutses Saksa 8. armee, eesotsas kindral -oberst Günther 
von Kirchbach. Lähenesid Eestile lõunast Lätist - lähenes 60. armeekorpus eesotsas kindral-leitnant von Papritz. 25. veebr jõudsid 
nad joonele Pärnu-Viljandi, Paide-Jõgeva ja jätkasid sealt edasitungi. Läänepoolt, et 17. aasta sügisel hõivatud Eesti saartelt 
alustas pealetungi 68. korpus (e Põhjakorpus) kindral-leitnant Adolf von Seckendorffi juhtimisel. 19. veebr võeti enda alla 
Kesselaid ning 20. veebr jooksul maabusid  Virtsu piirkonnas. 21. veebruaril maabusid Hiiumaalt liikmele läinud Saksa väed 
Haapsalus. Ühinesid, ja jätkasid üheskoos pealetungi Tallinnale. Saksa vägede edasiliikumine Eesti  mandril  sarnanes pigem 
paraadmarsiga kui sõjategevusega, sest keegi ei osutanud neile vastupanu. Dets 1917 algas demobilisatsioon, mis vähendas vene 
sõdurite arvu Eestis, lisaks deserteerimine, lisaks ka demoraliseerimine - Eestisse jäänud vene madrused ei tahtnud enam sõdida - 
Saksa vägede liikudes põgenesid nad Eestist. Kogu sõdurite massist ei olnud mingit vastupanu osutajat - sakslased võtsid Eestis ja 
Lätist kokku 18 000 sõjavangi. Enamlased olid küll jaan 1918 kuulutanud välja, et senise Vene armee asemel  luuakse  Punaarmee, 
aga need protsessid olid sedavõrd algusjärgus. Eestis leidus neid vabatahtlike Punaarmeelasi healjuhul mõnisada meest.  Ainsana  
endisest Vene armeest oli osaliselt oma võitlusvõime säilitanud Eesti Rahvusväeosad, aga nad olid hajutatud laiali üle Eesti 
(Haapsalus, Viljandis, Tallinnas, Rakveres, Paides, tagavarapataljon Tartus ja Võrus). Teiseks ei olnud neil enam ka keskset 
juhtimist. Lisaks oli asjaolu, et vaatata enamlaste kihutustöödele ei soovinud rahvusväeosad enamlastega kaasa minna ja väeosade 
juhtid olid otseses kontaktis Eesti rahvusmeelsete poliitikutega - olid teadlikud poliitikute otsest säilitada I maailmasõjas 
erapooletus . Andsid teada, et Eesti väeosad sõdima ei hakka ja andsid teada Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. 21. veebr, kui 
Saksa väed jõudsid Haapsallu, kirjutas Esimese Eesti polgu ülem  polkovnik Põder alla kokkuleppele, mille järgi nad lubasid jääda 
erapooletuks, vastutasuks jäeti polgule relvad kätte. Eesti rahvusväeosad olid säilitanud küll  osalise  võitlusvõime, aga poliitilistel 
põhjustel otsustati mitte sõdida. 
Enamlaste käsutuses ainsaks relvastatud jõuks veebr 1918 oli jäänud Punakaart  - üle Eesti u 5000 punakaartlast. Enamik 
punakaartlasi olid üle Eesti laialipaisatud. Samuti puudus neil  keskne  juhtimine. Punakaartlased olid enamasti relvastatud ainult 
vintpüsside või revolvritega. Neil puudus sõjaline ettevalmistus. Otsustasid mitte osutada sakslastele vastupanu. Eesti enamlased 
olid tõsiusklikud kommunistid , olid veendnud, et saksa töölised ei luba oma valitsusel saata ennast sõdime kommunistliku riiga , 
vaid Saksamaal  lahvatab  rev, ainus mida ehk  usuti , et kohalikud baltisakslased võivad organiseerida Eesti saarte nö karistussalga. 
Kui Petrogradist saadi korraldas Tallinna täielikuks evakueerimiseks, siis enamlased pidasid seda provokatsiooniks, lõi nö Tallinna 
Merekindluse Kolleegiumi ja hoolitsesid selle eest, et keegi mingeid varasid välja vedama ei hakka. Ülesanne lüüa laiali Haapsalu 
Esimene Eesti polk. Seoses selle ülesandega saati Tallinnast 22. veebr välja  salk Balti laevastiku meremehi - 22. veebr leidis 
esimene kokkupuude sakslastega, kus põgeneti sakslaste eelväe eest. Teine kokkupuude sakslaste eelväega toimus Keilas. 24. 
veebr õhtuks jõudsid Saksa eelväed juba Tallinna külje alla Nõmmele. Pääskülas käisid nendega tutvumas kaks delegatsiooni: 
kõige pealt baltisakslased, pärast neid saabus Pääskülla eestlaste delegatsioon - Larka, Konik ja veel mõned mehed - paluti, et nad 
viivitaksid oma sissetungi, sest Vene vägede sõjalaevad alles  lahkuvad sadamast, võib tekkida tulevahetus, nad nõustusid eestlaste 
palvega  ja sisenesid Tallinnasse alles 25. veebruari keskpäeval. 
Papritzi korpuses toimusid esimesed kokkupõrked alles 25. veebruaril, 26. veebruaril ja 28. veebruaril. Orina lahing - sakslased 
kaotasid selles “suures lahingus” 6 meest. Organiseeritud vastupanu korraldasid enamlased Jõhvi ja Kohtla-Järve raudteel, 
sakslased jäid püsima ainult 1 ööks, 1. märtsil liikusid juba edasi. Vastupanu toimus ka Sinimägedes - lahingusse saadeti kõik 
Eestis olevad enamlaste jõud (Läti kütid, Kroonlinnast 1000 meest). Ööl vastu 4. märtsi lahkusid kõik Punakaartlased Narvast ja 
sakslased hõivasid Narvast. 
19.09.12
3. märstil 1918 sõlmitud Bresti rahu määras ära Saksa okupatsiooni olemuse. Veebruari 1918 hõivatud alad - endine  Liivimaa  ja 
Eestimaa  kubermang , nende suhtes säilis Venemaa suveräniteet - need jäid Venemaa riigi osaks - vene väed tuli ainult sealt välja 
viia ja  asendada  Saksa politseivägedega. 
Ober-Ost - saksa keelne lühend (idarinde ülemjuhataja, siin ei tähenda isikut, vaid idarinde juhatusele allutatud hõivatud 
piirkonda). Ühine kõigile allutatud aladele. Ober-Ost jagunes 2 piirkonnaks : varem hõivatud piirkonnad ( Kuramaa , Riia ja 
Saaremaa) allutati Baltimaade riigikomissarile, kelleks oli  Alfred von Gossler. Seevastu Eestimaa- ja Liivimaa kubermangudes 
hakkas kehtima tõeline Saksa sõjaväeline diktatuur, kus kõik korraldused tulid otseselt saksa sõjaväelastelt. Eesti- ja Liivimaa 
kubermangude üle kehtis 8. Saksa armee võim (AOK 8). Selle armee staabis moodustati spetsiaalne haldusosakond, mis tegeles 
hõivatud alade juhtimisega, sinna kuulud ka nõukogu, kuhu kuulusid ka Liivimaa- ja Eestimaa baltisakslaste esindus?. Eesti- ja 
Liivimaa kubermangude ala jagati veel 2 piirkonnaks -  piiriks vana Liivimaa ja Eestimaa piir: Eestimaa kubermang oli allutatud 
68. AK, mille eesotsas seisis kindralkomando Adolf Seckendorf, Liivimaa kubermangus tegutses seevastu 60. AK (armeekorpus), 
eesotsas kindralleitnant Günther von Pappritz’iga. 
Tallinn, Narva ja Tartu - nimetati linnakreisideks. Beirat - nim ametisse Saksa sõjaväe käskimisel. Maakondadest väiksemad 
üksused hakkasid kandma  nimetust  Antsbezirk ( ringkond , kihelkond - piirid kattusid kiriku kihelkondade piiridega). Igale 
ringkonnale määrati ringkonna eestseisja, kelleks sai selles paigas elanud  baltisaksa  mõisnik. Kõige madalam tasand - valla tasand 
- said omale nimetuse Ortsbezirk (e k kasutati selle asemel valla nime). Ortsberzirki määrati vallaametnik (üksainus). 
Ka linnades likvideeriti volikogud ja omavalitsused. Linnades, kus võim oli enne veebruaril läinud eestlaste kätte, nimetati 
linnajuhtideks ainult baltisakslased. Lisaks üldisele haldussüsteemile etendasid Eesti asjade otsustamisel oma rolli ka Saksa 
sõjaväe komandörid. Selline haldussüsteem kehtis Eestis suurema osa Saksa okupatsiooni ajast. 27. augustil sõlmiti alla Venemaa 
ja Saksamaa vahel Bresti täiendusleping - Venemaa loobus oma suveräniteedist Eesti- ja Liivimaa aladele. Al septembrist hakkas 
senine sõjaväeline diktatuur taanduma. Provintsiaalvalitsused loodi - Tallinnas ja Riias.  Provintsiaalvalitsused hakkasid 
tegutsema, aga sellega jäi esialgu tegutsema ka Seckendorffi ja Pappritzi kindralkomandod?. Osaline võimuvahetus, Eesti- ja 
Liivimaa alad läksid Balti riigi komissari Gossleri haldusesse?. 
Baltisakslaste roll kasvas Saksa okupatsiooni ajal, aga kõigest sellest jäi neile siiski väheks -  taotlesid jätkuvalt oma poliitilist 
eesmärki - pool-iseseisva Balti riigi loomine, mis oleks küll üks osa Saksamaa keisririigist, aga siiski suhteliselt lõdvalt seotud ala. 
Oma võimu säilitamine oli siiski oluline. Peamiseks takistuseks Balti riigi loomisel oli Bresti rahuleping, mis jagas Balti 
kubermangu 2 lehte. Vastavalt Bresti rahulepingule jäid Eesti- ja Liivimaa veel Venemaa suveräniteedi alla. Märtsis lõpus leiti, et 
tuleb kõikidest ühiskonnakihtides luua maakogud, mis võtaks otsuseid vastu. Eestimaa  maakogu  ja Liivimaa maakogud. 
Esindatud olid suurmaaomanikud (baltisaksa mõisnikud), väikemaaomanikud (eestlased, lätlased), rüütelkonnad, kirik  ja linnad. 
10. aprillil toimus Riias Liivimaa maakogu valimised. Riia maakogu jaoks oli Konstantin Päts koostanud protestikirja, mille 
Koemets ette luges - selles vihjati endistele vene  seadustele , mis ei lubanud valla eestseisjatel valimistel osaleda, samas juhiti 
tähelepanu, et Riiga kokku kogunenud Liivimaa maakogu ei saa otsustada Eestimaa tuleviku üle. Mingit reaalset tulemuse sellel 
protestikirjal ei olnud, sest vallaametnikud pidid siiski jääma kohale ja kirjutama alla palvekirjale Saksa keisrile. 
Balti maanõukogu, kus oli lisaks Eesti- ja Liivimaale esindatud ka Riia linn ja Lääne-Eesti saared. See maanõukogu võttis vastu 
veelgi kaugemale ulatuva vastu - paluti, et saksa keiser osutaks abi Balti maariigi loomisel. Balti  maariik pidi hakkama koosnema 
Eestimaast, Liivimaast, Kuramaast. Nähti ette, et Balti maariik saab olema konstitutsiooniline monrhia. Kõik need dokumendid  
edastati Berliini Saksamaa valitsusele ja jäädi ootama positiivset vastust. Baltisakslaste õnnetuseks said teada, et see pole sugugi 
lihtne - Saksa välisministeerium  kartis tõsiseid komplikatsioone, mis võiks tekkida seoses sõlmitud Bresti rahulepingu 
tingimustega. Ka vasakpoolsed Saksa  riigimehed   seisid Balti maariigi vastu, sest leidsid, et see ei ole niivõrd kohaliku rahva 
tahtmine, kui ajast ja arust baltisakslaste soov. Samuti oleks tähendanud Balti maariigi loomine tähendanud  Preisimaa  kuningriigi 
tugevdamist?.
Adolf  Friedrich - Meckelenburgi  hertsog . Valiti ajutiseks riigipeaks Regentnõukogu, selle esimeheks tõusid Audru mõisaomanik 
Adolf Pilar von Pilchau. Regentnõukogusse kuulus ka lätlaste ja eestlaste esindejaid. Otsustadi moodustada maakomitee, kes 
töötaks välja tulevase riigi põhiseaduse, selle valmimiseni andis Maanõukogu endale seadisandliku õigus. Senises ajutises asju 
korraldavast organist tõusis püsivaks asju korraldavaks organiks. Eduard von Dellingshausen. 
Novembris toimus Saksamaal  revolutsioon , sõlmiti rahu ja  sellistest  tingimustes ei saanud enam Balti hertsogiriigi loomisele 
mõeldagi.
Saksa okupatsioonivõim ei tunnistanud iseseisvat Eesti Vabariiki. Keelati ära igasugused poliitilised avalikud üritused, keelati ära 
kõik erakonnad, v.a. üks erakond - Eesti Maarahva Liit, mis sai säilida tänu sellele, et kujutas sakslastele ennast kui mitte-
poliitilist liitu. Mitmesugused piirangud - raudteedel sõitmiseks oli vaja luba, mida saadi Saksa komandantidelt - rongi peale 
pääsemine oli üsna võimatu tavalise tsiviilisikule. Piirati erakirjavahetuse õigust. Seisma pandi enamus eesti keelseid lehti, 
okupatsiooni ajal 2 lehte: Tartus Postimees ja Maaliit (Eesti Maarahva Liidu häälekandja) ja Tallinnas…?  Ajakirjandus allutati 
topelttsensuurile, selle teostamiseks asutati spetsiaalsed pressikeskused. Eesti Rahvusväeosadelt võeti võim üle. Pappritzi all 
sisuliselt okupatsiooni esimestel päevadel aeti rahvusväeosad laiali, Seckendorffi alal (Põhja-Eestis) jätkasid Eesti väeosad 
tegevust - nüüd hakkasid kõik need rahvusväeosad koos kandma nimetust Eesti sõjavägi. Eesti sõjaväejuhatajaks sai Andres 
Larka, kuid juba 20. märtsil andis Seckendorff korralduse rahvusväeosad laiali saata. Pappritz üritas Eesti rahvusväeosade 
ohvitsere võrdustada kõikide teiste Venemaa ohvitseridega - kuulutada nad sõjavangideks. Eesti avalikkuse protestid pani asja aga 
ümber mõtlema. Seckendorff võttis 1.-2. märtsil vastu eestlaste esinduse (Päts, Vilms ja…?) - ainus sõnum, mille eestlased 
Seckendorffilt sai oli see, et Saksa okupatsioonivõim jääb ajutiseks kuni otsustatakse, mis Eestimaast saab. Tööstuses avaldus 
allakõik tehaste seiskumises, mida ei saa ainult sakslaste süüks panda - juba 15. ja 17. aastal oli hakatud Eestis asuvaid tööstusi 
Venemaale ümberseadma. Saksamaa leidis eest üsnagi laostnud tööstuse. Esialgu taasalustasid tööd need ettevõtted, mis olid 
sakslastele sõjatööstuses tähtsad. Üldkokkuvõttes Eesti tööstuslik potentsiaal langes tunduvalt. 1916. aastal oli tööstustöölisi 
60 000, 1918 aastaks oli tööstustöölisi u 10 000. Tuhanded tööstustöölised olid lahkunud Venemaale. Põllumajanduses kõige 
keerulisem aeg veebr-märts - väeosad liikumisteekonna mööda pidid ise leidma omale toitu. Märtsi teisest poolest hakati 
rekvisatsioone asendama kohustuslike sundmüükidega - määrati, kui palju mingi vald peab toiduaineid müüma. Sundostude 
hinnad olid väga madalad. 1918 sügisel kasvas rahulolematus eriti tõsiseks - saadi teada, et suur osa toiduainetest veetakse välja 
Saksamaale. Kõige raskemas olukorras Saksa okupatsiooni ajal olid linnaelanikud. Kõiki normikohaseid toiduaineid ei olnud 
võimalik alati kätte saada. Hakkas kimbutama ka küttepuude puudus. Puudus petrooleumist. Linnaelanike   koguarv  vähenes Saksa 
okupatsiooni ajal tunduvalt. Sellest tulenevalt ei saanud eestlaste ja sakslaste suhted kuigi muretud olnud. Küll aga tundsid 
rahuolu sakslaste tulekust baltisakslased ja jõukamad eestlased - said vägivaldselt rekvideeritud varad  tagasi, samuti oli 
kadakasaklasi, kelle jaoks Eesti iseseisvus oli  utoopiline . Juhtivate poliitikute hulgas sai kiiresti väga selgeks, et sakslastelt midagi 
head oodata ei ole. Veelahkmeks on sageli peetud AV ringkirja (allkirjastas Vilms), mis saadeti kõikide linnade omavalitsustele 
(märtsi esimestel päevadel) - seal sõnastati, et eestlased ei tohi okupatsioonivägedega mingisugust koostööd teha. 
Saksa okupatsiooniga leidsid aset ka teadlikud/mitteteadlikud sammud - saksa keel kuulutati asjaajamise keeleks. Eesti k tohtis 
ametiasutustes ainult äärmisel vajadusel ja suuliselt. Algkoolides suurendati saksa k tundide  arvu, gümnaasiumites viidi mitmete 
õppeainete õpetamine täielikult üle saksa keelele. Likvideeriti koolide autonoomia, ametisse määrati koolide inspektorid, mida 
hakkasid täitma baltisakslased. Aasta jooksul vallandati 100 eestlastest õpetajaid. Kõige suuremad muudatuse  tabasid TÜ, mille 
õppetöö pandi seisma juba märtsis, suvel tehti ulatuslikke muudetatusi, et sügisel saaks TÜ alustada saksakeelsena - 15. 
septembril avati Landesuniversität  Dorpat . Kõige suurem hakkamine toimus Tartus - Emajõe jääl lasti maha 140 vene sõjaväelast - 
tegemist oli rüüstajatega, kes olid sakslaste kätte sattunud. Punakaartlaste puhul oli tegemist selleks, et neid arvati tsiviilelanike 
hulka. Enamus enamlasi, kes ei olnud jõudnud põgeneda, pandi vanglasse - midagi väga  hullu nendega justkui ei juhtunudki. Õige 
pea jõudis järg Eesti  rahvuslaste  kätte - juba aprilli esimestel päevadel arreteeriti 50 tuntud avalikuelu tegelast. Sisuliselt oli nende 
puhul tegemist pantvangidega. Suve jooksul jõudis järg pantvangide võtmise juurest juhtivate valitsustegevusteni - arreteeriti 
Pärts, Otto Strandmann, Konstantin Konik, kindralmajor Ernst Põder. Jüri Vilms hukati 1918 a kevadel kuskil Soomes. Seega 
iseseisvuslaste tegevus oli praktiliselt võimatuks muudetud. Alates hiliskevadest ei olnud võimalik enam ka AV salajasteks 
koosolekuteks kokku tulla. VB suurim saavutas oli salajase relvaorganisatsiooni rajamine - sakslased olid märtsi alguses laiali 
saatnud Omakaitse. Seckendorff andis loa moodustada vabatahtliku organisatsioon - Bürgerbehr omakaitse?-  linnas korra 
tagamiseks, selle juhiks määrati Eugen  Wilde , tema asetäitjaks sai Juhan Pitka ja organisatsiooni sõjaliseks juhiks sai Ernst Põder. 
Selle  vaimus hakkasid Pitka ja Põder looma salajast eestlastest  koosnevat  kaitseliidu rühmad. Nov keskpaigaks oli erinevates 
põrandaalustest relvarühmitustes kuni 5000 eestlast. Absoluutselt kõige olulisem saavutus oli de facto tunnustus Eesti 
omariiklusele, mis oli Eesti välisdelegatsiooni töö. Eesti välisdelegatsioon jõudis Stickholmi alles märtsi alguses. Kui esialgu pidi 
Eesti delegatsioon  saatma  ainult memorandiumi erinevatele valitsustele laiali, siis muutunud kodumaa oludes otsustati jääda 
Euroopasse. 20. märtsil SB ja Prantsumaa valitsused teatasid, et tunnustavad de facto Eesti Asutavat Kogu. Eesti Asutav Kogu ei 
olnud aga jõutud valida. Nüüd hakkas Eesti delegatsioon Eestile tunnustust  otsima  Eesti Maanõukogule. 03. mail SB, 13. mail Pr 
tunnustas de facto Eesti Maanõukogu ja … Itaalialt.
Saksa okupatsiooni võim oli eestlastele ebameeldivam Pappritzi võimu all kui Tallinnas resideerunud Seckendorffi võimu all. 
Tegelikult võiks Saksa okupatsiooni võrdkujuks pidada pigem Seckendorffi.
26.09.12
Rahvaväe  organiseerimine  oli alanud suuremates keskustes - I jalaväepolk Rakveres. Vahepealne Kesk-Eesti ala jäi ilma 
regulaararmee keskustest. 24. dets langes punaste kätte Jõgeva, mis tähendas seda, et  Tapa -Tartu raudteeliin läks punaste kontrolli 
alla. 
Lõuna rindel olid mõlemad pooled esialgu üsna passiivsed. Kubbo - juhtis jalaväepolku?, kogu III jalaväepolgu koosseis pidu 
taganema Võrust, sest sakslased ei andnud neile lihtsalt relvi. VI polgus läks relvastamine natuke paremini. Sakslaste ja eestlaste 
suhted halvenesid detsembris vahetult enne sakslaste lahkumist, sest nad röövisid ja viisid kaasa Eestist  moona  ära. 23. dets 
Kilingi -Nõmme lähistel leidis aset Punapargi lahing - ühelt poolt lahkuvad saksa väed ja teiselt poolt eestlased. Eestlased ei 
saanud L-Eestis olla aktiivsed, sest sakslased tegid takistusi eestlastele. Punaarmee ei olnud samuti aktiivne, L-Eestis olevad 
punaväed püüdsid vältida igasugust kokkupuudet taganevate saksa vägedega. Lepinguliselt andsid sakslased punaarmee kätte 
Valga ja Võru linna - mitte mingisuguseid lahinguid  Pihkva -Petseri-Valga raudteeliinil ei toimunud. 1500 tääki-mõõka hakkasid 
dets II poolel liikuma Tartu peale - Petserist üle Räpina ja Võrust üle Põlva. Tartu kaitseks olid üsna märkimisväärsed jõud, 
eestotsas kindral Unt. Lisaks tegutsesid Tartu ja Tartu maakonna kaitseliidusalgad  Kuperjanovi  juhtimisel ja Tartu alla  koondus ka 
üks osa Vene valgakaartlaste väest.  Stanislav Bulak -Balahhovitš - tsaariarmee ratsaohvitser - punaste poolt valgete poole üle 
läinud. Tartus kujunes situatsioon, et  kaitsjad olid isegi ülekaalus ründajatest. Sellest hoolimata Tartut kaitsta ei suudetud. Tartu all 
valmistuti lahinguks, aga selleks ei tulnud midagi välja, 20. dets õhtul algas Tartus evakuatsioon. Seda kasutasid enda huvides ära 
nii Tartu linnaelanikud kui ka mõned polgu allüksused. Tartu maakonnavalitsuses esimeheks oli sotsdem Jans - mees, kelle teod ei 
vääri positiivset meenutamist - tema arvates ei olnud Eestil mingit šansi võidelda suure Venemaa vastu, nõudis, et valitsus 
tühistaks kõik sõjalised ettevalmistused. II jalaväepolgul puudus tsiviilvõimude toetus. Sellises olukorras ei jäänudki II polgu 
juhtkonnal muud üle, kui oma väed tagasi tõmmata. 22. dets Punaarmee marssis Tartu linna sisse ilma mingisuguse vastupanuta. 
Süüd Tartu langemise eest on püütud ajada aeg-ajalt Bulak-Balahhovitši väeosa kaela. Tartust taganeti otse Põltsamaale?. 2300 II 
polgu mehest jõudis Põltsamaale u 700, ülejäänud jooksis lihtsalt laiali. Valka jõudnud punaarmee üksused jäid sinna kuni 26. dets 
passima, alles siis hakkasid nad edasi liikuma üle Ruhja ja Mõisaküla. 
Olukord näis lootusetuna ja meeleolud halvenesid nii rahvaväes kui ka tsiviilelanikkonna hulgas. Mobilisatsioonikutsed ei andnud 
samuti tulemusi. Põgenesid punaste eest ka kohalikud kaitseliitlased, kohalikud omavalitsused valdadest, linnadest. Juba algas ka 
põgenemine Tallinnast eelkõige Soome, Rootsi. Põgenemine välismaale ei võtnud aga nimetusväärseid mastaape. Meeleolusid 
Tallinnas ja tagalas iseloomustab see, et isegi ülemjuhatajaks määratud Laidoner pidi oma päevakäskudes sellele tähelepanu 
pöörama - esimene päevakäsk oli suunatud kõikide lõbustusasutuste sulgemisele. Tuli kokku taas Eesti Maanõukogu. Kõik 
poliitikud ja sõjaväelased, kes Maanõukogul sõna võtsid, olid äärmiselt pessimistlikud. Maanõukogu otsus sellises olukorras oli 
pöörduda Suurbritannia valitsusele, et see võtaks Eesti oma protektoraadi alla. Palve  Briti valitsusele võtta Eesti oma kaitse alla 
anti samal päeval üle Tallinna sadamas seisvale Briti laevstikuadmiralile, aga sellele ei tulnud mingisugust vastust. 
Eesti enamlased. Enamus neist oli põgenenud sakslaste vägede sissetuleku eest veebruari-märtsis Venemaale. Esialgu olid Eestist 
põgenenud enamlased niivõrd šokeeritud oma võimu kaotusest, et muutusid passiivseks. Alles mais moodustasid VK(b)P E osak  
KK - allus ülevenemaalisele parteijuhtkonnale. Sinna ei kuulunud ühtegi tuntud nimekat Eesti enamlast. Järk-järgult  keskkomitee  
roll suurenes ja sinna tõmmati ka nimekamaid enamlasi. Teiseks oli salasidemete loomine okupatsioonivõimudega - korraldada 
okupeeritud Eesti tööliste hulgas kihutustööd, aga see agitatsioon ja propaganda saksa okupatsiooni ajal suurt mõju ei avaldanud, 
teiseks oli spionaaž. Kolmandaks Eesti Kommunistlike Kütiväeosade loomine - sai alguse juba 1918. aasta märtsis, mil 
Petrogradis loodi Tallinna kütipataljon. Vene kodusõja laienedes saadeti see Uuralitesse ja al nov koondati see Narva alla. 
Jamburgi ümbruses elavatest eesti enamlastest ja seal elavatest eesti asunikest moodustati suvel 1918 kogunisti 2 kommunistlikku 
kütiväepolku. 1918. aasta sügisel  saadi Peterburi eestlastest kokku ka neljas kütiväepolk - Viljandi. Eesti osakondade keskkomitee 
aktiviseerus oktoobris 1918. 
Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee - pidi saame nõukogude võimu taastamiseks Eestis juhtiv asutus. Andis välja üleskutse, et 
Saksa okupatsioonivõim on Eestis kokku kukkunud ja kogu võim kuulub Eestimaa Ajutisele Revolutsioonikomiteele - püüdis jätta 
muljet, et tegemist on klassisõjaga - klassisõda eestlaste eneste vahel, võeti vastu otsus koondada kõik kütiväeosad Narva alla. 
Kuulutati välja Eestimaa Töörahva  Kommuun - ETK. 7. dets Lenini valitsus tunnustas Eestimaa Töörahva  Kommuuni . Kõik 
olulisemad korraldused tulid Moskvast. Mingisugusest iseotsustamisest rääkida ei saa, seda enam, et Eesti oli sõjapiirkond, kus 
võim kuulus Punaarmee juhtkonnale. Eesti Töörahvakommuuni valitsuskorraldus oli üsna omapärane - võimuorganiks ETK 
Nõukogu eesotsas Jaan Anveltiga, tavaliselt seal 7-8 liiget, kellele kõikidele allus mingisugune valdkonda. Nõukogu oligi 
ainukeseks juhtivaks organiseks - mingit seadusandlikku organit selle kõrval ei olnud. Nõukogu ise andis ise välja dekreete ja 
seadusandlikke  akte  kui ka täitis ka neid. Samadel kohtadel linnades, maakondades nähti ette Töörahva Nõukogu moodustamist, 
aga tegelikult ei toimunud mingisuguseid valimisi - kohtadel tegutsesid ainult kohtade Täitevkomiteed, mille liikmed määrati 
ametisse kõrgemalt poolt tulnud käskude poolt. Enamlased eitasid Nõukogude vajadust - piisabki ainult täitevkomiteedest. Muus 
osas kommuuni tegelased  suuremalt   jaolt  jätkasid seda poliitikat, mida saksa okupatsioon oli katkestanud - ennekõike pöörati 
tähelepanu natsionaliseerimisele, suur tähtsus pandi taas maareformile - mõisnike maavaldused küll riigistati, aga neid ei 
kavatsetudki jagada maasoovijatele, vaid nendest sooviti luua sotsialistlikud ühismajandid. Kaotati ära palga  maksmine  töö eest, 
seati sisse kindel  elatusraha . Kommuuninõukogu rahvahariduse  valitsust juhtis Vallner. Järkuvalt Kommuuninõukogu üheks 
olulisemaks tegevusvaldkonnaks eestlaste organiseerimine kütipolkudesse - juba dets alguses mindi üle sunniviisilisele 
mobiliseerimisele. Loodi juurde V Võru polk, Eesti Kommunistlik Ratsaväepolk jne - kokku ühendati Eesti Kommunistlikuks 
Kütidiviisiks, mida juhtis Leonard Ritt. Sinna kuulus parimatel päevadel kuni  8000 inimest, nii veendnud enamlasi kui ka 
sundmobiliseeritud inimesi. Juba 1919. a märtsi-aprillis hakkas see kütidiviis lihtsalt laiali  jooksma . Erilisest võitlusvõimest selle 
kütidiviisi puhul rääkida ei saa. 
Kui enamlaste esimesel võimuperioodil  repressioonid küll toimusid, aga need olid hilisemaga võrreldes väga tagasihoidlikud, 
nüüd Töörahvakommuuni ajal muutusid repressioonid terroriks ja seda ei eitanud ka kommunarid ka ise - kuulutasid välja Punase 
terrori. Selle teostamisel kuulusid juhtohjad tšekaa kätte. Seal tegutsesid ka revolutsioonilised tribunalid. Vaenlase  otsides jäid 
sõelale väga mitmesugused inimesed. Punase terrori ohritest rääkides tuleb meeles pidada, et Punane terror kestis lühikest aega 
(dets 1918 kuni 1919 jaanuar). Selle kahe kuu jooksul Töörahva Kommuunile kuulunud alaest (pool Eesti mandrialast), 
arreteeritid u 2500 inimest, nendest u 500 hukati. Suuremad massimõrvad pandi toime jaanuari 1919 - Rakvere külje alt kevati 
lahti ühishauad, kus oli  maetud u 90 inimest. 14. jaanuaril 1919 Tartus tapeti Tartu krediitkassa  keldris 19 suhteliselt tuntud 
inimest, nende hulgas oli õigeusu ülempreester, TÜ usuteaduste  professor , paar  endist  Tartu linnavalitsuse liiget, nende hulgas oli 
ka paar Tartu käsitöölist ja kooliõpilast. Selle tulistamise katkestas ainult Rahvavägede sissetung. 
Enamlased tegutsid ka teisel pool  rinnet , mis kuulus Ajutise Valitsuse võimu alla. Oktoobri keskel 1918 toimus Moskvas 
okupeeritud piirkondade kommunistlike parteide konverents, kus pöörduti sakslaste poolt okupeeritud rahvaste poole, et kutsuda 
nad vastuvõitlusele sakslaste vastu. 12. nov 1918 kutsusid enamlased kokku rahvast kokku Vene turule umbusaldust avaldama 
Ajutisele Valitsusele (u 150 inimest) - sellega ei saavutatud tegelikult mitte midagi. 
Tallinna TSN - kui Tallinna Nõukogu oli osutunud üle ootuste edukaks, siis nüüd ilmnes, et tööliste meeleolu oli muutunud. 20. 
nov enamlaste II suurem avalikkatse - poliitiline üldstreik Maanõukogu  vastaste  loosungitega. See poliitiline üldstreik kujunes 
üsna muljeltavaldavaks - u 4000 töölist, enamlased kujutasid seda oma suure võiduna ja see andis neile ka hoogu jätkamiseks. 
Tallinnas hakkas  Viktor  Kingissepa eestvedamisel tegutsema Kommunistliku Partei Enamlaste Keskkomitee - hakkas välja andma 
ajakirja “ Kommunist ”. 29. nov keelustati kommunistlik liikumine ja nende ajakiri. 
Enamlaste kihutusel lasti õhku sõjamoonaladu Nõmmel, paaril korral purustati raudteid ja sidevahendeid. Punaarmee lähenedes 
hakkasid kohalikud enamlased  korraldama  relvaga väljuastumist. Kuraaži võttis veidi vähemaks, et 12. dets jõudis Tallinna reidile 
Briti laevastiku ekaaž. Tallinna Nõukogu kartis, et  inglased  võiksid siserahustuste puhul sekkuda ja viimasel hetkel, 16. dets 
otsustati, et 17. dets jääb riigipöördekatse ära ja piirdutakse vaid miitinguga. 17. dets loodi AV poolt sisekaitseamet, kelleks sai 
Põdder - pandi kehtima mitmesugused poliitilised piirangud. Samal päeval saadeti laiali ka Tallinna Tööliste-Soldatite Nõukogu. 
Enamlased olid toimunust üsnagi masendunud - enamlased olid siiski  vaikselt  lootnud, et suudetakse võim üle võtta. 
16.-21. veebr Saaremaa ülestõus. Ühelt poolt ei ole kahtlust, et üks osa ülestõusu juhtidest pooldas enamlikku maailmavaadet, 
teisest küljest on selgelt liialdavad väited, justkui oleks Viktor Kingissepp ise ülestõusu juhtinud. Ilmselt ei olnud Saaremaa 
ülestõusu juhtidel kontakte Tallinnas, mingid sidemed olid hoopis Lätiga. Mitmed ülestõusmisjuhid lootsid, et neile tuleb abiväge 
lõunast. Saaremaa ülestõusu peamiseks põhjuseks võib pidada Saaremaa äralõigatust mandrist - Eesti saared langesid Saksa 
okupatsiooni alal tunduvalt varem kui  mander  - Eesti iseseisvus tuli saarlastele küllaltki ootamatult. Teine külg asjal veel 
- saarlased ei üle elanud ka enamlaste esimest võimuperioodi - saarlaste hulgas elas veel mõningal määral 1917. aasta sügise ilusad 
lubadused  ja loosungid. Sotsiaalmajanduslikus mõttes oli Saaremaa olukord oluliselt raskem ja keerulisem kui mandril - saare 
meeste jaoks oli oluline  teenistus madrusena töötamine ja kalapüük - nüüd lõppes aga igasugune meresõit ära. 1918. aasta Saksa 
okupatsiooni ajal lisaks veel üks takistus - neid ei lubatud  Saaremaalt  mandrile töötama. Saaremaa rahvas oli tunduvalt vaesem 
kui mandrielanikud. Talusid oli üleüldse vähe, elujõulisi talusid veelgi vähem, baltisaksa mõisnike mõjuvõim märksa tugevam kui 
mandril. Saaremaavalitsuses olid juhtohjad sotsiaaldem käes, aga AV poolt Saaremaale määratud esindaja kuulus hoopis Maaliitu. 
Saaremaa mäss algaski  mobiliseeritud meeste vastuhakust. Saaremaal seniajani kedagi mobiliseeritud ei oldud - alles veebruari 
kuus oli võimalik mobiliseerituid mehi hakata mandrile viima. 16. dets kutsutigi  Kuivastu  mõisa juurde mobiliseeritud mehed, 
eelmisel õhtul olid kokku saanud osa neist mobiliseeritutest ja otsustanud, et nemad ei lase end mobiliseerida - neist saidki 
Kuivastu vastuhaku  eestvedajad. 
02.10.2012
Kuressaare ümber kujunes järgnevatel päevadel ka kogu mässuliste vägi. Kuressaare jäi mässulistel ära võtmata, sest mässulised 
alles kogunesid, mehi alles vooris Kuressaare alla kokku. Jaan Klaar  - 242 jala- ja ratsaväelast, kes juba 18. veebr maabusid Muhu 
saarel. Mässuliste peajõud koondusid Kuressaare alla, mistõttu Klaari salgale vastupanu ei osutatud, 24. veebruaril ajas Klaari 
salgad laiali mässuliste salgad. Kõikjal jäi peale mandrilt tulnud regulaararmeed. Hiljem mässumeelses Saaremaal lõppes - tagant 
järgi on kiidetud saarlasi kui külmaverelisi sõdureid. Oluline enamluse seisukohalt selle poolest, et pärast neid kahte 
läbikukkumist - Tallinnas ja nüüd veebr mäss Saaremaal - pärast seda võtsid enamlased oma tegemiskavast igasugused avalikud 
tegutsemiskavad maha, nüüdsest keskenduti kihutustööle. 25. aprillil Ruhja katastroof ja teine juulis keskpaigas Tartu 
tagavarapataljonis toimunud vastuhakk  ohvitseridele. Ohtlikum oli eestlastele enamlaste kihutustöö Tallinna tööstustööliste hulgas 
- toimusid vahetpidamatud streigid. Juriidiliselt oli tegemist majanduslike streikidega, samas kõikidele asjaosalistele oli selge, et 
selle taga on selgelt poliitiline kihutustöö. Samas oli äärmiselt keeruline nende streikide vastu rangemaid meetmeid rakendada, 
sest Eestis oli tegemist demokraatiaga ja tegelikult oli streikide korraldamise taga Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu, mis oli 
ametlik organisatsioon . Selles kesknõukogus pääsesid järk-järgult üha enam võimule enamlased, 1919. aasta suve lõpu poole 
muutus see enamlaste põrandapealseks legaalseks asutuseks. Võimaluse arvete õiendamiseks pakkusid enamlased ise - 30. 
augustiks kutsuti Tallinnasse kokku Eestimaa Ametiühingute I Kongress - enamlikud kõnemehed hakkasid rääkima sellistest 
asjadest, mida võib tembeldada riigivastasuseks. Selleks, et anda enamlastele õppetund, selleks toonane siseminister  Hellat  
otsustas 102 kongressiliiget saata sunniviisiliselt Venemaale. Soomusronglased lasid need 25? kongressiliiget maha, käsu selleks 
andis toonane Kaitseliidu ülem  Alver . Ühelt poolt võis tegu olla sõnumiga, aga pigem siiski oli tegu poliitilise mänguga. Samas, 
eesmärk saavutati, kongress oli laiali saadetid ja ametiühing laiali saadetud ja siit kuni Vabadussõja lõpuni jäi enamlaste 
peamiseks eesmärgiks rahu sõlmimine ja sõja lõpetamine. 
Vabadussõjas saavutatud edu põhjused
Ühelt poolt võib rääkida Punaarmee nõrkusest, teiselt poolt rahvaväe tugevnemisest ja ka Eestile hangitud välisabist.
Punaarmee nõrgenemine - Nõukogude Venemaa enamlik juhtkond püüdis hammustada suuremat suutäit kui suudeti hakkama 
saada - Nõukogude Venemaal toimus kodusõda. Enamlik juhtkond ei olnud piiririigi vastupanu objektiivselt hinnanud. 
Rahvaväe tugevnemine -  arvuline  kasv, rahva meeleoludes toimunud murrang. Üheks  suuremaks  murrangupunktiks rahva 
meeleoludes oli detsembri keskpaik - puudutas seda kihti rahvast, kes nägi iseseisvust ainukese võimalusena ja kes oli nõus nüüd 
relv käes Eesti vabariigi eesti välja astuma. Loodeti, et Punaarmee ei ründa ja kui peakski ründama, siis ehk sekkuvad  lääneriigid. 
Detsembris saadi aru, et keegi teine ei hakka Eestiti kaitsma kui nad ise. Vabatahtlike väeosade loomine - sündisid üksteise järel 
väga lühikese vahega dets II poolel. Esimesena tegid otsa lahti Paide mehed, kes hakkasid looma Järvamaa kaitsepataljoni - Kesk-
Eesti jäi Punaarmee eest täiesti kaitsetuks. Tallinna I Kaitsepataljon - väeosa organiseerijaks Otto Sternbeck - koosnes ennekõik 
kooliõpetajatest ja -õpilastest, selle koosseisus tegutses eraldi kooliõpetajate tiraad?. Lisaks Tallinna Kaitsepataljonile formeeriti 
Tallinnas ka Kalevlaste Malev, mis koosnes Tallinna Spordiseltsi Kalev liikmetest, selle esimeseks juhiks sai Leopold Tõnson, 
hiljem sai  tuntuks tema asetäitja Otto  Tief . Lisaks Paidele ja Tallinnale kujunes oluliseks vabatahtlike väeosade loomise kohaks 
Viljandi, kus loodi 3 vabatahtlikke  pataljoni : skautpataljon - eraalgatusel loodud -formeeris Eduard Reissar - sõlmis 
sõjaministeeriumiga lepingu, millega kohustus formeerima, varustama skautspataljoni; Tartu Vabatahtlike Pataljon, mille juhiks 
oli Karl Einbund - selle on kuulsaks kirjutanud  Albert   Kivikas oma romaaniga “Nimed  marmortahvlil ”; veel üks väeosa, mis loodi 
Puurmanis, oli Kuperjanovi partinsoni pataljon. Hiljem loodi veel vabatahtlikke üksusi - Võru Vabatahtlike Pataljon, Tartu 
Vabatahtlike Pataljon - kõik kokku astust  vabatahtlikuna sõjaväkke rohkem kui 16 000 inimest. II vabatahtlikke laine dets II 
poolel oli eraldusjooneks - vabatahtlike võitlusmoraal oli kõrgem kui mobiliseeritutel. Vabadussõja lõpus tegutsesid jätkuvalt 
vabatahtlikus printsiibil Kalevlaste malev, Kuperjanovi pataljon, Skautspolk ja Sakalaste malev.
Oluline oli ka see, et laienes  mobilisatsioon . Kui 1. dets väljakuulutatud mobilisatsioon puudutas 21-24-aastastele, siis dets 
jooksul laiendati seda kuni 28. eluaastani. 1919. aasta kevad-talvel hakkas langema ka vanuse alampiir - järkjärgult laienes 
mobilisatsioon 18-aastasteni, mai kuus anti ka luba kasutada 17-aastasi, aga seda praktikas ei kasutatud. Nõuti kõikidelt 
taluomanikelt, et nad esitaks valitsustele elanike nimekirjad, asutati välikohtud võitlemiseks deserteerimise vastu. Valitsuse 
autoriteet tasapisi  tugevnes ja see vähenes deserteerumist. Maa  lubamine  oli oluline selles mõttes, et ta võttis aluse enamlaste 
propagandalt. Iseseisvuse vastane suhtumine oli põhjuseks, miks enamus inimestest enamlastele selja pöörasid. Lisaks enamlaste 
terror - kogu see brutaalsus ja jõhkrus häälestas rahva enamlaste vastu. Moraalsed murrangud, mis toimusid järk-järgult. 
Vabadussõja jooksul käis Rahvaväes kokku läbi 100 000 meest. Rahvaväe maksimaalne suurus oli 80 000. Igaljuhul  kasvas 
Rahvaväe isikkoosseis sedavõrd, et õnnestus luua uusi vägesid. Tänu sellele muutus sõjapidamine Punaarmee vastu ka 
tavapärasemaks. 
Rahvaväe juhtimine - üks põhjuseid, miks Vabadussõda algas ebaedukalt. Selle  juhtimisskeem  panid paika vahetult enne 
Vabadussõja puhkemist - kogu sõjaline juhtimine pidi koonduma Konstantin Pätsi kätte. Tegelikkuses ei osutunud see kasulikuks, 
sest lisaks peaministri ametile oli ta ka  kaitseminister . Sõjatingimustes selline süsteem ei saanud toimida. Selleks ajaks, kui 
Vabadusõda algas, oli Eestis 3 kindralik: kindral Larka - peastaabi . ülem, Tõnisson - diviisi ülem, kindralmajor Ernst Põder - 
Kaitseliidu ülem.
Tõnissoni võim ei ulatunud kaugemale Viru rindest. Sõjategevus Vabadussõja alguses toimis nii, nagu iga kindral ise paremaks 
pidi. Olukord hakkas  muutuma  14. sept, kui loodi operatsioonistaap, mille ülemaks sai Johann Laidoner, kelle ülesandeks sai 
väeosade koorindeerimine. 23. dets sai sõjavägede ülemjuhatajaks Laidoner. 
Välisabi. Eesti hakkas välisabi kohe Saksa okupatsiooni alguses otsima. Ühelt poolt otsiti abi SB ja teiselt poolt Skandinaaviast. 
SB  tunnistas Saksa okupatsiooni ajal Eestit de facto.
09.10.12
Veebruar-mai 1919 - rahvaväe kaitselahingud Lõuna-Eestis
Kui seniselt oli Eesti eest vastutanud Põhjarinne, siis nüüd võeti  sellelt  vastutus ära, seetõttu kõik mis Eesti aladel toimus, allutati 
Läänerindele. Kui Vabadussõja algusjärgul oli paigutatud Eesti piiridele Punaarmee 7. armee, siis veebruaris koondati 7. armee 
ainult Narva rindele. Seevastu lõuna pool hakati looma Pihkva lõigus hakati  koostama  nn Eestimaa armeeks ja Läti aladel loodi 
Läti Punaarmeed. Uute armeede loomine tähendas uute vastaste  toomist  Eesti rindele. Eesmärgiks rahvaväe  pealetung peatada ja 
allutada Eesti oma kontrolli alla. Lahingute haripunktil oli 26 000 punaarmeelase vastu kõigest 12 000 Eesti rahvaväelast. Lisaks 
oli Lõunarinne hiigel pikk, ulatudes Liivi lahe äärest Pihkva järveni ja rahvaväel ei jätkunud jõudu selleks, et kogu see rinne 
ühtlaselt mehitada. Seetõttu ei kujunenud Lõunarindel mitte positsioonisõda vaid manööversõda. Kevad-talvised kaitselahingud 
algasid Rahvaväe uue pealetungikatsega. Lõunarinde paremal tiival liikusid Rahvaväe osad edasi, hõivasid Salatse, Ruhnja, 
rahvaväe peamiseks eesmärgiks oli hoida enda käes Pärnu-Valga ja Salatse vahelist raudteed. Kuid praktiliselt kohe põrkus 
rahvaväe edasitung Punaarmee vastutungile. 16. veebruarist  alates saab lugeda tõsiseid kaitsetehinguid lõunarindel. Juba 19. veebr 
vallutas Punaarmee tagasi Irboska. Märtsi esimestel päevadel Punaarmee üksuse ületasid Lämmijärve ja ähvardasid Rahvaväe 
tagalt ja Tartu linna. 11. märtsil jäeti maha eestlaste poolt ka Petseri. Siiski oli Eesti Rahvasvägi esimese ehmatuse üle elanud ja 
14. märtsil alustas Rahvavägi vastupealetungi, mis ei kujunenud aga väga edukaks. Ka Petserit ei õnnestatud tagasi võita. Need 
olid äärmiselt raske lahingud. Otsustav edu jäigi tulemata. Selleks et vähendada survet Punaarmeele, mis oli tekkinud Petseri-
Orava -Vastseliina kolmnurgas, alustas tegevust 17. märtsil Läti Punaarmee. Punased jõudsid välja  Haanja  kõrgustikeni, oht 
ähvardas ka Võrut. Teine Läti Punaarmee rünnakukolonn liikus Valga suunas. Seegi kord sai rahvavägi kuidagi moodi oma kriisist 
üle, eriti raske oli see, et  reserve  ei olnud. Märtsikuiste lahingute ajal toimus kõige suurem meeste väljalangevus. Väeosade 
isikkoosseisud sulasid kiiresti kokku. Sellele vaatamata, märtsi lõpus läks Rahvavägi ise pealetungile Võru-Haanja piirkonda. 29. 
märtsil võtsid soomusringid uuesti üle Petseri ja pärast seda saabus justkui väikene hingetõmbepaus. 
Läti Punaarmee kasutas seda, et rahvavägi ei suuda luua pidevaid kaitsepunkte, selleks, et  liikuda  läbi rindejoone. 22. aprillist 
lahutas Punaarmeed Võru raudteejaamas kõigest 1,5 km. Eesti soomusrõngud olid jäänud looduslikku lõksu - kevadine suurvesi 
oli ära viinud Piusa  jõe  sillad , nii et Petseri soomusrongid ei saanud Võrusse appi minna. Poolteist kilomeetrit Võru  raudteest  
pandi aga Punaarmee pealetung seisma ja edasi läksid juba eestlaste pealetungile. 
Ruhja katastroof - Pärnus formeeritud 6. jalaväepolk oli jaan kuise pealetungi ajal välja jõudnud Ruhjani. Praktiliselt mingit 
nimetamisväärset sõjategevust ei olnud, samas ei saanud aga meestele puhkust anda - sellises ümbruses seismine  halvendas 6. 
jalaväepolgu võitlusmoraali, olukorda ei jätnud kasutamata ka meie omad punaarmeelased, kes hakkasid 6. jalaväepolgus 
kihutustööd tegema. Ööl vastu 25. aprilli imbusid Läti punaarmeelased 6. jalaväepolku ja see andis võimaluse Ruhja 
vallutamiseks. Samal 25. aprilli õhtul andis polgu ülem käsu polgu maha jätta. Olukord Ruhja katastroofi tõttu oli niivõrd tõsine, 
et järgmine päev jõudis kohale Johann Laidoner. Senise polgu ülema asmel määrati 6. jalaväepolgu etteotsa Tallo. Puhkes Ruhja 
ümbruses terve rida lahinguid, kus enamasti jäid peremeesteks punaarmeelased. 27. aprilli õhtuks oli 6. jalaväepolk jagunenud 
kaheks. Ruhja piirkonnas moodustus u 40 km laine täiesti katmata ala rahvaväe poolt. 
Ruhja katastroof lõppes tegelikult mitte millegagi, rinne nihutati algseisukohtadele tagasi. 6. jalaväepolgu 9 meest anti 
sõjaväekohtu alla ja mõisteti surma. 
Veel mai alguses püüdsid punaarmeelased minna meie rahvaväe vastu, aga selle maikuu alguse pealetungiga ei saavutatud enam 
midagi. Veebr- maini , mil lõunarindel toimusid ohtlikud lahingud, valitses Viru rindel Narva all  vaikus . Alates märtsi keskpaigast 
võeti Narva linn korduvalt suurtükiväe tule alla -  2000 narvalast jäid peavarjuta. 
Rahvaväe strateegiline pealetung. Ülemjuhataja Laidoner oli juba jaan kaalunud viia sõjategevus välja Eesti piiridest. 
Eesmärgid olid puht sõjalised. See tähendaks seda, et Eestit hoitaks sõjapurustusest väljaspool. Samuti tähendaks see seda, et 
rahvaväe kätte läheb initsiatiiv. Kolmandaks, Eesti rahvaväe koosseisus moodustati mitu välismaabrigaadi ja eesmärgiks oligi viia 
sõjategevus Läti ja Venemaa territooriumile. Jamburgi, Pihkva ja Aluksne operatsioon.
Jamburgi operatsioon - seda Jamburgi operatsiooni on mõnikord nimetatud ka Petrogradi operatsiooniks. Kuid tegelikult mai kuus 
Petrogradi operatsioonist oleks üleliigne rääkida, sest eesmärgid olid tagasihoidlikud. Eesmärgiks minna teele Narva jõe juurest ja 
viia väed Pljussa  ja Luuga jõeni. Tähtsamaks eesmärgiks oli Jamburgi linna vallutamine. Põhjakorpuse pealetung algas 13. mail ja 
alustas kohe üliedukaks. Luuga jõele jõuti juba esimese pealetungi õhtuks. Jamburgi alla jõuti 3. pealetungi päeval. Pärast 
Jamburgi vallutamist tegi Põhjakorpuse juht oma plaani ümber ja jätkas pealetungi Petrogradile. Kohalik elanikkond tervitas 
Põhjakorpuse saabumist kui vabanemist. Kohe Põhjakorpuse pealetungi alguses vahetas poolt üks kütipolkudest, 7. armee staap. 
Juba juuni esimesel dekaadil lähenes Põhjakorpus Petrogradi kaitserajatistele. 13. juunil puhkes Soome lahe lõunarannakul 
Punamäe fjordis Punaarmee vastane mäss. Edu jäi tulemata seetõttu, et Balti sõjaväelaevastik alustas suurtükitule. Põhjakorpuse 
lähenemine tähendas Petrogradile seda, et Punaarmee juhtkond oli sunnitud koondama Petrogradi alla rohkem vägesid ja 
Punaarmee hakkas tasapisi pealetungiga. Eesti Rahvavägi osales selles Jamburgi  operatsioonis üsna tagasihoidlikul moel - Juhan 
Pitka juhtimisel sõjalaevastik võttis sellest osa. Eestlaste osakaal Viru rindel toimuvates lahingutes hakkas kasvama alles juuli 
lõpus, augusti alguses. Seega siis Jamburgi operatsioon oli õnnestunud ja õige mitme kuu jooksul olid Eesti väed Viru rinde 
kaitsmisest sisuliselt vabastatud. 
Pihkva operatsioon - eesmärgiks ei seatud Pihkva vallutamist. Eesti 2. deviisi üksused pidid minema Petseri alt pealetungile, 
hõivama uuesti Iborska ja jõudma Belikaja jõeni, et purustada selle sillad. Kogu selleks eesmärgiks oli Punaarmee kinni hoidmine, 
et see ei saaks saata abivägesid Jamburgi alla. Ööel vastu 19. maid sai 7. jalaväepolgu ülem kirja teiselt poolt rindejoont Eesti 
Kommunisliku Kütidiviisi ülemalt  Leonid Rittilt, kes teatas, et on mõttetust vennatapust tüditud ja tuleksid rahvaväepolgu poolele 
üle. Saavutati kokkulepe. Rünnak algas ööl vastu 24. maid pikki  Pihkva-Petseri raudteed. Punased olid sellest ootamatust 
pealetungist nii üllatunud, et ei üritanudki Pihkvat kaitsta. Edasi rahvavägi ei liikunud ja püüdis leida võimalusi, kuidas Pihkva 
Vene valgekaartlastele üle anda. 31. mail andsidki eestlased Pihkva rindejoone valgekaartlaste kätte. 
Aluksne operatsioon - operatsioonil ei olnud nii kaugele ulatuvaid eesmärke. Pigem oli Eesti rahvaväe juhtkonna eesmärgiks 
peatada Läti Punaarmee jõude, et nad ei saaks saata abivägesid Jamburgi alla. Operatsiooni üldjuhiks sai Viktor Mutt, … Gustav 
Johnson . Pealetung algas 27. mail ja järgmiseks päevaks oli Alukse üle võetud. Alluksne vallutamise järel sai Johnson üsna 
ebamäärase korralduse - võimalusel liikude edasi lõunasse. 5. juuniks jõuti välja Väina jõeni ja  vallutati  Jakobstadti. Pikk retk, 
rohkem kui 250 km, Võru alti Väina jõeni oli hävitanud Läti punaste valitsuse kui ka Läti Punaarmee. Eesti rahvaväge oli 
kujunenud 250 km pikkuse rindejoone kaitsmiseks selgelt liiga vähe. 
Landeswehri sõda. Esmapilgul toimub, et  Landeswehr  on justkui Vabadussõjast väljaspool seisev sõda. On ka öeldud, et 
Landeswehri sõda kõrvalt vaatajale tundub täiesti mõttetud konflikt potentsiaalsete liitlaste vahel. Miks siis ikkagi sõda puhkes? 
Selge see, et sakslaste seas oli olemas ringkond, kes ei olnud Balti Hertsogiriigi ideed maha  matnud , aga mingisugust vähegi 
reaalset võimalust baltisaksa võimu kehtestamiseks Eestis ei olnud olemas. Vastutus Landeswehri sõja puhkemises langeb 
vähemalt poole võrra rohkem eestlastel endil. 
Eesti ja Läti oli 1918. a lõpus üsna ühesuguses positsioonis - mõlemad olid olnud Saksa okupatsiooni all, mõlemasse riiki olid 
sisse tungimas punaarmeelased, mõlemas riigis oli loodud iseseisev vabariik, aga siiski oli ka erinevus ja sõjapidamise  seisukohast  
suurimaks erinevuseks oli relvajõududes. Eestis oli vähemalt põhimõtteliselt mobiliseeritavad mehed olemas, Lätis kippus olema 
olukord teistsugune - Läti Rahvusväeosad olid lahkunud Nõukogude Venemaale ja kujutasid endast Punaarmee kõige ustavamaid 
sõjaväelasi. Ulmanise  valitsus kuulutas välja ka mobilisatsiooni, aga mehi tuli kokku napilt. Lätis leidus üldist punameelsust 
tunduvalt rohkem kui Eestis. Ainus võimalus Läti kaitseks oli otsida välisabi. Lätlastel läks asi veel nirumalt kui eestlastel, 
Skandinaaviast ei saanud praktiliselt midagi ja sellises olukorras Ulmanise valitsus oli sunnitud abi otsima sakslastelt. Nov lõpus 
1918 pidas ka Eesti diviisiülem läbirääkimisi, et leida vabatahtlikke, aga Berliinis pandi sellele käsi ette. Saksa valitsus mõtles 
kaua ja pikalt - ühelt poolt iseseisva Läti riigi saatus Berliini ei huvitanud, teisest küljest tuli arvestada Saksa armees valitsevate 
meeleoludega - sakslased unistasid kodumaale  jõudmisest. Kolmandaks tuli arvestada Antandiga sõlmitud kokkulepetega. 
Otsustavaks  sai neljas kaalutlus - nimelt Läti ja Leedu alade vallutamine Punaarmee vallutamine oleks toonus punased juba 
sakslaste Preisimaani. Pärast pikki kaalumisi otustatski Saksa juhtkond loovutata ainult osa Lätist ja Leedust, rajada uus kaitsejoon  
Ida-Preisimaale, mis pidi kulgema Riiast alates lõuna poole, mitte laskmaks Punaarmeed Ida-Preisimaale. Pärast seda otsust 
hakkas asi tasapisi edenema - 29. dets Ulamanise valitsus kirjutas alla Winnigiga, mille alusel hakati looma saksa vabatahtlikke 
üksusi. 29. dets oli aga peaaegu et liiga  hilja . 3. jaanuaril 1919 jättis Ulmanise valitsus Riia maha, suudnus Liepavasse. Alles 
jaanuari viimastel päevadel suudeti Punaarmee pealetung peatada. Ulmanise valitsuse ja loodavate Saksa vabatahtlike üksuste 
kätte jäi vaid üks väike osa Kuramaast. 
Rüdiger von der  Goltz  - tema  juhitud väed saabusid Soomes ja aitasid Mannerheimil saavutada võit Soome punaste üle. Suutis 
väikestes Saksa vabatahtlike salkades kehtima panna kindla korra ja tänu sellele saavutas ka edu Punaarmee seismapanekul. Tema 
alluvuses tegutsesid vabakorpused. Enamasti vabakorpused mis Läti alal tegutsesid ei olnud suuremad kui paar pataljoni, v.a. 
Rauddiviis major  Bischoff juhtimisel oli moodustatud endise Saksa armee baasil vabatahtlikest, diviise võeti vastu esialgu 
Raudristi kavalare. Landeswehri sõja alguses oli Rauddiviisis u 4000 meest. Teiseks Balti Landeswehr major Fletcheri juhtimisel, 
u 4500 meest. Landeswehri loomine algas nov alguses 1918 ja sellest pidi saame loodava Balti Hertsogiriigi kaitsevägi. Suurenes 
järk-järgult, kusjuures Landeswehri koosseisus tegutsesid ka vene valged ja Lõuna-Läti brigaad. Rauddiviis, Landeswehr, 
väikesed vabakorpused ja 1. kaardiväediviis moodustasid kokku 6. Saksa reservkorpuse ja mille ülemaks oli Goltz. Märtsis haarati 
juba ise initsiatiiv, mille tulemusel Kuramaa poolsaar vabastati Punaarmeest. Von der Goltz oli valmis ründama ka Riiat, aga see 
keelati tal Berliinist ära. Von der Goltz oli poliitiline kindral - tema jaoks oli Saksamaa lüüasaamine I MS isiklkuks tragöödiaks ja 
ta leidis, et Antandi riikidele tuleks koht kätte näidata, selleks tuleks Saksmaa koostööd tegema Venemaaga, aga mitte enamliku 
Venemaaga, vaid uue Venemaaga. Sellisest poliitilisest lähtekohast vaadatutena tundusid Venemaast läänes kerkinud uued 
iseseisvad riigid mõttetutena. Goltzi vaadetele hakkasi mõju avaldama  konservatiivsed  baltisakslased - nendest ringkondadest 
sirgus idee kukutada Ulmanise valitsus. Selleks kasutati ära Landeswehri üksusi - 16. aprillil 1919 Landeswehri pataljon korraldas 
riigipöörde - võttis võimu enda kätte üle. Von der Goltzi ei saa selles riigipöördes otseselt süüdistada, aga ta ei teinud midagi ka 
selleks, et Ulmanise valitsust kaitsta. Moodustati  uus valitsus mille etteotsa sai Niedra, tema valitsus pidi kujunema 
rahvusteüleseks. Selle valitsuse otsuste taga oli ikkagi kohalik baltisakslaste võim. Lätis kujunes olukord, kus üheaegselt 
tegutsesid 3 valitsust, kes kõik pretendeerisid Läti valitsemisele. Pärast riigipööret aktiviseerus von der Goltz uuesti sõjaliselt ja 
23. mail vallutasid Saksa väed Riia, kus üritati Punaarmeelastele kätte maksta. Tänu sellele ajaviitmisele Riias kadus kontakt 
Landeswehri ja taanduva Punaarmee vahel.
10.10.12
Võnnus hakkas lätlastega läbirääkimisi pidama Nikolai  Reek  -  edastas  Laidoneri nõudmise Landeswehrile. Reek keeldus 
landeswehrlastega rääkima, sest nendel puuduvat tema arvates  volitused selleks. Läbirääkimisi ei toimunud.
06. juunil haaras initsiatiivi Landeswehr. Eesti väed olid jäänud  peatuma  põhjapoolsele joonele. Läti polgu häda oli see, et see oli 
äsja konstrueeritud - polnud saanud väljaõpet ja puudusid igasugused lahingukogemusi, seevastu vastasel Landeswehril oli 
kogemusi aga küllaga. 6. juuni õhtuks oli Võnnu langenud Landeswehri kätte. 9. juuni hommikuks ei olnud kumbki pool 
saavutanud otsest edu, rindejoon  poolkaare kujuliselt ümber Võnnu linna. Sellises olukorras sekkusid Antandi riikid - 
kolmepoolne konverent - eestlaste, landeswehrlaste ja antantlaste esindajad. Sakslased nõudsid, et Eesti väed tõmmataks sinna 
piiri taha, kus on nende keelne rahvus. Antandi delegatsiooni juhtis Green , keda on hiljem Eesti ajaloos peetud ka ülekohtuselt 
saksameelseks. Kirjutati alla ajutisele relvaleppele - 10. juuni hommikul sõjategevus lõppes ja hakkas kehtima vaherahu. Järgmine 
kokkusaamiste voor pidi toimuma 13. juunil Võnnus, aga selleks ajaks oli Antandi riikide positsioon muutunud ja Antant hakkas 
pooldama eestlasi - Antant oli saanud uue ülema Goughi. Teatas, et toetab eestlaste õigustatud nõudmisi - küsimus oli 
maailmapoliitikas - asja oli üle antud Versailles’  edikt . Sellistes oludes tegi Antant kõik, et iga maailma  nurgas sakslastele koht 
kätte näidata. Kui 13. juunil Võnnus kokku saadi, siis oli landeswehrlaste kord paluda  vaheaega, et mõelda, mis edasi saab. 
Kolmandat kokkutulekut aga kunagi ei toimunud. Selle asemel, et valmistuda järgmiseks läbirääkimiseks, hakkasid sakslased 
tegema ettevalmistusi uueks sõjategevuseks - pärast 13. juunit muutus agressiivsemaks pooleks sakslased. Goltz tõmbas enamiks 
oma vägesid Riiast välja, aga eraldas Rauddiviisi, Balti Landeswehri ja väiksemad korpused, mille alusel koostati Läti sõjavägi, 
mille ülemjuhatajaks sai senisele Landeswehri ülemale major Albert? Fletcherile. Seega tulevane sõjategevus pidi toimuma Eesti 
ja Läti sõjaväe vahel. 
Veeti järel sõjarelvastust, õhuluuret, von der Goltzi staabis töötati välja järgnev lahinguplaan, mis oli vägagi detailne üksteisele 
järgnevate löökide rida ja tagant järele on arvatud, et just sellega astuski Goltz kõige enam ämbrisse. Kuna kogu see plaan oli väga 
täpselt järjestatud, samas Eesti rahvavägi käitus mitte klassikalist sõjateadust silmas pidades, aga see aitas just kaasa sakslaste 
lüüasaamisele. 17. juunil Fletcher esitas eesti poolele  ametliku nõudmise, et Eesti rahvavägi tõmbugu tagasi keelepiiri taha. 
Eestlases  vastasid ettevaatlikud, küll aga soovitasid relvad suunata itta. Seepeale Fletcher esitas juba ultimaatiumi, et kui Eesti 
väed ei ole 19. juuniks tõmbunud eesti keelepiiri taha, siis loetakse vaherahu lõppenuks. Eestlastel oli elavjõudu rohkem, see-eest 
oli  sakslastel  tunduvalt rohkem relvi. Mis puutub võitlusmoraali, siis näiliselt oli siin eelis sakslastel - nad olid veendunud oma 
täielikus üleolekus - see oli ka sakslaste nõrkus - nad alahindasid vastaseid. Eestlase hulgas oli suhtumine Rauddiviisi muutunud - 
Võnnu linna kaotamine oli teinud eestlastele selgeks, et sakslaste näol on tegemist tõsiste vastastega. Tagalas valitses selgelt 
saksa-vastased meeleolud. Ainult Maaliit, kes ei olnud mitte niivõrd saksasõbralik, vaid leidis, et see lätlaste siseasi, mitte 
eestlased ei peaks seal surema lätlaste pärast. 19. juunil algas Landeswehri sõja II faas, mis on tuntud saanuks Võnnu lahinguna, 
ehkki Võnnu lahingut ei toimunud. Võnnu lahing tähendab tegelikult  tervet  rida väiksemaid lahinguid Võnnu ümbruses, aga 
Võnnu ise jäi justkui välja lahingute epitsentrist. 19. juunil alustas pealetungi Rauddiviisi külgjulgestus, kapten Blankenburgi 
juhtimisel, mis võttis suuna Lemmsalu linnale. Eestlased ja lätlased ei taandusid järk-järgult, jõud olid küll väikesed, aga 
Blankenbergil tekkis õhtuks arusaam, et eestlaste kaitse on läbimurtud ja selle asemel, et alustada kindlustama oma diviisi, alustas 
taas pealetungi, aga 20. juuniks oli 9. polk suutnud üles ehitada märkimisväärse kaitseliini. Kui Blankenburg sinna jõudis, hiilisid 
2 eesti roodu Blankenburgi selja taha ja ründasid teda ootamatult selje tagant - eestlastel õnnestus Lemmsalu linna ääres 
Blankenburgi kolonni laiali lüüa ja läks nüüd edasipidi pealetungile. 20. juunil järgnes uus rünnak, sedapuhku astus tegevusse 
Rauddiviisi põhijõud, mis liikus Riia-Wolmari  maanteed  kaudu. Rauddiviisi põhijõudude ülemaks oli major von Kleist - tema 
kolonni esimeseks sihiks oli Stalbe mõisa  teerist , kuhu sai liikuda kahes suunas. Stalbe mõisa teeristi vallutamine oligi Kleisti 
kolonni esimeseks eesmärgiks. Lõpuks sakslased ei suutnudki Stalbe teeristi vallutada. Plaan oli läbi kukkunud. Nüüd vedas von 
der Goltzi alt nii side kui ka  luure . Saksa õhtuluure teadis Goltzile juba 20. juuni õhtul, et Kleisti väed on jõudnud Stalbe mõisa 
risti - nii ei jäänudki Goltzil midagi muud teha, kui alustada III  etappi  - ööl vastu 21. viidi lahingusse Landeswehr - ründas Võnnut 
2 suunas - Võnnu-Volmari ja pikki Riia maanteed Rauna pealt. Põhjapoolset suunda kaitsesid Eesti soomusrongid, kes esialgu 
pidasid Landeswehri rünnakutele vastu. Piki Pihkva maanteed liikuv Landeswehri rünnakukolonn sundis Eesti väed küll 
taanduma, aga mitte kaugele, Rauna linnuse varamest pandi Landeswehri rünnak seisma. Landeswehrlased suutsid just Läti 
polgus saavutada edu -  raudtee  ja  maantee  vahele tekkis üsna ulatuslik katmata ala - Landeswehr sai võimalus tungida Eesti 
soomusrongide tagalasse. Soomusrongidel ei jäänud midagi üle, kui tagasi tõmbuda, Lnadeswehr pääses üle Rauna jõe ja lähenes 
Volmarile. Selleks ajaks sai Eesti pool esimest toetust. Alampolkovnik Reekile tegi muret ka see osa Landeswehrist, mis liikus 
mööda maateed, saadeti kaitse 6. polgu šapöörikomando ja nende põhijõuks oli soomusauto “ Vanapagan ”. 22. juunil toimusid 
ägedad kaitselahingu Võnnu ümbruses. Toimusid lahingu Loode raudteejaama ümbruses, Rauna piiskopilossi varametes - 22. 
juuni õhtuks ei olnud sugugi selge,  kumb pooltest peale jääb. 22. juuni õhtul analüüsis olukorda ka Goltz ja jõudis järeldusele, et 
üheski rindejoones ei ole saavutatud soovitud eesmärki. 23. juuni hommikul marssisid eestlaste väeüksused sakslastest maha 
jäetud Võnnusse. Võnnu vallutamist peeti juba  toona  nii tähtsaks, et Põder andis korralduse tähistada 23. juunit kui võidupäeva. 
Sakslased püüdsid vastu panna 1919. aastal rajatud väliskindlustuste poolel, aga üksteise järel langesid eestlaste kätte kõik 
vastupositsioonid ja 27. õhtul jõudsid eestlaste eesväed Riia alla. Eestlased võtsid nüüd mõnepäevase puhkeaja, sest järgi oli vaja 
tuua sõjavarustust. 30. juunil, 1. ja 2. juunil toimusid viimased lahingud ja just sel perioodil muutus Landeswehri sõda 
populaarseks ja “ armastatud ajaviiteks”. Mehed läksid omal  algatusel  Riia alla paruneid peksma. Kui Punaarmee vastu Eesti 
kaitsevägi sõdis sellep , et seda oli vaja teha, siis Landeswehri vastu võideldi sellep, et seda taheti teha. Riia kaitseliini 
läbimurdmiskatsetel võeti ette mitmeid õigustamata tegevusi. 2. juuli õhtul tuldi Antandi nõudel kokku Riia äärelinnas ja 3. juuli 
hommikul kirjutati alla Strazdu muiža rahulepingule alla. Selle kohaselt tuli lõpetada igasugune tulevahetus 3. juuli keskpäevaks 
lõpetada, kõik riigisakslastest koosnevad väeosad tuli otsekohe välja viia Riiast ja kõige lähemal ajal Lätist. Baltisaksa 
Landeswehr pidi samuti lahkuma Riiast ja minema Briti ohvitseride juhtimisel minema sõdima Punaarmee vastu. Ka Eesti väed 
pidid Riia alt tagasi tõmbuma. Kõige rohkem sellest lepingust võitis Ulmanise Ajutine Valitsus - kogu Läti valitsemine läks taas 
Ulmanise valitsuse kätte. 
Sõda Venemaal juuli-august 1919. Suhteliselt vaiksed ja rahulikud kuud. Eesti rahvaväe üksused Viru rindel ehitavad 
peaasjalikud kaitserajatisi Narva jõe poolel. Vene  loodearmee  tõmbub Punaarmee  survel  järkjärgult tagasi Jamburgi suunal. 
Lõunarindel Eesti 2. diviis paikneb Pihkvas ja Pihkva ümbruses ja teevad ka koostööd Vene loodearmeega - Bulak Bulahhovitši 
väesalk. Pihkva all oli eestlastel suurem suurem panus kui Viru rindel.  Juulikuu alguses osalesid eestlased Punaarmee 
tagasisurumisel Pihkva alt ja juulikuu II poolel, läks 2. diviis koostööst BB väesalguga pealetungile - jõudsid Ostrovi kui Korpovi 
linnani. Lõpuks Eesti 3. diviis - tegutses kõige lõunapoolsemas lõigus, tema kaitselõik ulatus Eesti-Läti  piirist  kunu Luganuse 
järveni. Selle diviisi lõik oli vast kõige rahulikum. Samas oli tunnetatav Rahvaväe meeleolus arvamust, et Landeswehr on puruks 
löödud, siis miks siis sellises olukorras peab Eesti sõdur surema võõra maa pärast. Sõda hakkas muutuma ebapopulaarseks. 
Sõdurite hulgas levivaid meeleolusid võimendasid vasakpoolsed erakonnad. Sõja lõpetamise kasuks rääkis ka Eesti üha halvenev 
majandustegevus . Ka välispoliitiline aspekt - Antandi riigid, mis Vabadussõja algusjärgul toetasid eestlasid, hakkas üha enam 
toetama loodearmeed, eestlastele ei  tuldud enam suhteliselt milleski vastu ja poliitiline vastutulematus - eestlased olid tegutsenud 
Pariisi rahukonverentsil selle lootused, et lääneriigid annavad de jure  tunnustuse , aga nüüd sai  selges , et seda ei tule. Selline 
poliitiline vastutulematus lääneriikide poolt ajendas veelgi seda mõtet, et sõda tuleks ära lõpetada. Ei saa mainimata jätta ka Eesti 
ja Vene suhteid. Vene valged võitlesid täiesti selgelt endise režiimi  taastamise  eest - Vene impeeriumi taastamise eest. Vene 
ohvitserid suhtusid Eestisse  varjamatu  põlgusega, eestlasi nimetati kriminaalkurjategijateks, Eesti vabariiki nimetati 
kartulivabariigiks.
Augustikuus hakkas oht Eesti piiridele taas suurenema. Loodearmee taganemine näitas seda, et selle võitlusvõime pole piisav ja 
eestlastel on põhjust tõsiselt muretseda oma riigi piiride pärast. Aga see oli alles asjade sissejuhatuseks. Küll aga algas augusti II 
poolel Punaarmee suurrünnak Pihkva tagasivõtmiseks. Ka selleks raknedati ühe enam Eesti vägesid. Punaarmeel  õnnestus ületada 
Belikvaja jõgi lõuna poolt - ähvardasid Pihkvat tagalast ära lõigata - oht oli niivõrd suur, et rindele saadeti ka Tartu kooliõpilased. 
Hakkas üha enam selgeks saama, et Pihkvat enda käes hoida ei õnnestu, eriti peale seda, kui Vene loodearmees oli tekkinud 
konfliktid -  kindral Judenitš oli läinud konflikti Bulak Balahhovitš. BB  alluvad  ei lasknud oma ülemat Pihkvas arreteerida, Vene 
loodearmee õhkis aga Pihkva sillad. Sellises olukorras muutus Eesti rahvaväe arvamus - nüüd, kui  lisandusid  Vene valgete 
omavahelised tülid, leiti, et Pihkva on oluline küll, aga mitte piisavalt tähtis, et selle pärast Eesti rahvaväe võitlusvõimet kaotada. 
Ka lõunarinde lõigus sai Punaarmee suurepärase positsiooni, et siis järgnevalt rünnata Eesti Vabariigi piire. Aga selleks ajaks oli 
siinsetesse sõjasündmustesse III sõjajõud - Antandi riikide sõjaline  missioon Balti riikidesse. Lääneriikide pealinnades puudus 
ühtne poliitika Venemaa osas. Seda sõjakamalt tegutsesid lääne kolonelid, kes olid saadetud tegutsema Baltimaadesse. See nn 
Baltimaade missioon koosnes aktiivsematest noorematest meestest, kes oli veendunud, et küsimusi saabki lahendada sõjaliste 
pealetungidega. Eesmärgiks suurpealetung  Petrogradile, milles nägid tegutsemas nii  soomlasi , lätlasi, leedulasi ja poolakaid. 
16.10.12
Eesti valitsuse ette kerkis küsimus, kas Antandi suurrünnakuga ühineda. Selle vastu kõnelesid meeleolud rahvaväes, samas 
osalemise poolt kõneles tõsiasi, et Antandi riikidega sooviti ka hiljem häid suhteid hoida. Sellises olukorras kippus kaalukeeleks 
kujuneme Eesti ja Vene suhted, mis hakkasid ohustama ettevalmistavat suurpealetungi, siis sekkusid nende suhetesse Antant. Briti 
väeülem  Marsh  andis vene valgetele moodustada valitsus ja tunnistada Eesti vabariiki -  loodevalitsuse etteotsa sai Canozov?, kes 
esimese asjan tunnustas Eesti iseseisvust. Pigem  kosmeetiline  suheteparandamise katse. 26. augustiks kutsuti Riiga kokku kõikide 
suurpealetungiks kavandatud jõudude esindajad. Antandi riikides oli nii neid ringkondi, kes olid valmis enamlasti kukutama aga 
ka neid, kes olid valmis oma käed Antandi riikide kukutamisest puhtaks pesta. 26. august oli sõjalises mõttes mittesoodne aeg - 
rahva sõjavägi tõmmati Pihkva välja. Sellele ebasoodsele ajajärgule vaatamata pandi Riias paika tulevase operatsiooni põhialused 
ja pandi paika, kus keegi ründama peab. Juttu oli 3 väikesest Baltiriigist ja siinsel territooriumil tegutsevatest valgekaartlastest. 
Eesti oli kohustatud Antandi pealetungis  osalema . Samal ajal Eestis tugevnesid sõjavastased meeleolid. 1919. aasta suvel hakkasid 
ilmnema esimesed märgid sellest, et sõja sõlmimine ei pruugigi olla nii võimatu. Välisminister de la Kun tegi ettepaneku, et ta 
võiks olla vahetalitajaks Eesti ja Venemaa vahelisel rahuläbirääkimistel - tegemist oli puhtalt propagandistlikku ettevõttega. 
Juunis 1919 saadeti enamlaste valitsuse korraldusel Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu - kadus ära Eesti valitsemisele 
pretendeeriv institutsioon . Likvideeriti ka Eestimaa armee ja selle koosseisus olnud Eesti  kommunistlikud väeosad.  Need kaks 
sammu näitasid, et Moskva ei käsitle käimasolevat võitlus enam kodusõjana. Kui kodusõda pole võimalik lõpetada kahe riigi 
vahelise lepinguga, siis nüüd oli see võimalik. Juulis 1919 tegi Vabariigi Revolutsiooni Nõukogu avalduse, et Punaarmee sõdib 
ainult Vene valgetega ega ületa Eesti etnilist piiri. Augustis saadi ka eraviisilisi kinnitusi, et Moskva oleks huvitatud sõjategevuse 
lõpetamisest. 31. august, kui Tallinnas saadi radiogramm, millele oli alla kirjutanud Tšeterin, milles tehti ametlik ettepanek 
alustada läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks. Vastuargumendid - kas enamlased püüavad Antandi suurpealetungist ühte osapoolt 
tasalülitada, lisaks, kas Venemaa peaks oma lepingut ja kuidas Antandi riigid sellesse suhtuks.  Läbirääkimiste poolt kõnelesid 
meeleolud rahva hulgas ja sõjaväes ja majandusolukord, mis aina halvenes. Ka valgete võit ei oleks tõotanud midagi väga 
positiivset. Valitsus otsustas ühelt poolt, et enamlaste rahupakkumist ei tohi ülearu tähtsustada. Teiselt poolt leiti, et ei tohi ka 
ettepanekut tagasi lükata, sest see võiks tulevikus ettepanekud tegemata jääda. Rahulepingu  eelduseks  peeti seda, et Antandi 
riikidelt saadakse  heakskiit  ja et toimuks multilateraalsed kõnelused, kus ühel pool Venemaal ja teisel pool kõik Balti riigid. 
Välisminister teatas Poska, et Eesti on läbirääkimistest huvitatud ja et mõlema poole delegatsioonid kohtuva sept keskel Pihkvast. 
Antandi osas jättis olukord soovida  - Antandi riigid andsid mõista, et neile selline rahuläbirääkimiste algamine ei meeldiks. Juhul 
kui Eesti alustab läbirääkimisi, võib Antand kehtestada majandusblokaadi. Mis puutub Balti riikidesse, siis koostöö alustamiseks 
kutsuti Tallinnasse kokku Balti riikide konverents - kohal Soome, Läti, Leedu pea- ja välisminsitrid. Ka teised said radiogrammi, 
aga Eesti ainsana on otseselt ja tõsiselt huvitatud rahulepingu sõlmimisest - Eesti oli justkui kõik saavutanud. Tallinna I 
konverentsi tulemus jäi ka üsna ebamääraseks - võivad oma delegatsiooni Pihkvasse saata, tehku omalt poolt enamlastele 
ettepanek, et läbirääkimised toimuks ühise laua taga. Selle  teadmisega  Pihkvasse sõideti - 17.-18. sept toimus esimene 
läbirääkimist voor, seda juhtis Birk, lisaks oli kaasas Seljamaa, Püüman ja Rink. Nõukogude delegatsioon kaheliikmeline: Krassin 
(teedeminister) ja välisasjade komissari asetäitja  Maxim  Litvinov. Mõlemad pooled kinnitasid, et on huvitatud rahu sõlmimisest, 
Vene delegatsioon multiliteraalsete vastu midagi ei ole, selle teadmisega mindi laiali ilma otseselt midagi saavutamata. 29.-30. 
sept ja 1 oktoobril toimmus II Balti riikide konverents - arutati Pihkva kokkusaamise tagajärgi - Läti ja Leedu teatasid, et nemadki 
on huvitatud ühistest kõnelustest, soomlased  aga tahtsid jääda esialgu kõrvalvaatajateks. Otsustati vastata Venemaa ettepanekule 
jaatavalt ja otsida neutraalset suhtumist Antandi riikidelt ja seati üles mõned nõudmised, mis tuleb Nõukogude Venemaale esitada:
1. peab tunnustama Balti riikide iseseisvust
2. tulevane  idapiir  tuleb tõmmata etnilise printsiibina
3. Nõukogude Venemaa peab andma tõotuse  loobud kommunistlikust propagandast
Eesti välisminister Jaan Poska teatas 4. okt Moskvasse, et Eesti, Läti ja Leedu on valmis läbirääkimiste laua taha istuma. Juba 6. 
oktoobril vastas Nõukogude Venemaa. 
Suurpealetung - loodearme Petrogradi pealetund, nn Petrogradi operatsioon. Eesmärgiks seati Petrogradi vallutamine. 
Loodearmee oli 19. aasta septembriks kujunenud üsna märkimisväärseks jõuks - Antandi riigid olid viimaste aasta jooksul kõik 
saadetised suunanud loodearmeele - üle 30 000 vintpüssi, tanke, lennukeid. Lisaks sellele u 40 000 mundrikomplekti koos 
saabastega . Soomes oli loodud tohutud toiduainete  tagavarad , mis oleks piisanud tsiviilelanikkonna toitmiseks, kui linn ära 
võetakse. “Valge mõõk” - pealetung pidi  algama  loodearmee lõunapoolselt tiivalt. Piki  Peipsi  järve idarannikut. Petrogradi 
kaitsmine oli Punaarmee juhtkonna jaoks ülimalt oluline - puht poliitilistel põhjustel - seda loeti revolutsiooni hällik ja selle 
kaitsmise nimel oli Nõukogude juhtkond tegema kõikvõimaliku. Mobiliseeriti kõik Petrogradis ja selle ümbruses elavad 
kommunistid. Hetkel, mil loodearmeelastele tundus, et nad ongi edu saavutanud, kasvas nende loodearmee ette justkui täiesti uus 
armee, rohkem kui 30 000 tääki-mõõka. Oktoobri lõpus otsustavad lahingud - Punaarmee pani maksma oma tehnilise ja  arvulise  
ülekaalu maksma ja hakkas loodearmee järk-järgult taanduma. Kohati üritas osutada enamlastele  visa  vastupanu. Õige peal algas 
väejooks ja üleminek enamlaste poolele. Operatsioon tervikuna  oli läbi kukkunud, Petrogradi kätte ei saadud. Rõhutatud 
loodearmee puht-strateegilisi vigu - ei lõigatud läbi raudteid jne. Pigem oli häda selles, et loodearmee oli liiga väike. Loodearmee 
juhtkonnas ja valitsus olid pääsenud mõjule kõige konservatiivsemad ringkonnad - eesmärgiks Vene keisririigi taasloomine - 
selgelt konservatiivse poliitikaga häälestas loodearmee kohalikud oma vastu. 
Eesti valitsuse jaoks saabus taas tähtis dilemma . Üsna pea sai selgeks, et loodearmeest enam suurt tolku ei ole ja temaga tuli 
midagi ette võtta, et see ei  hakkaks Eestit ohustama - 11. nov otsustati, et loodearmeel ei lubata Eestisse tulla. Loodearmee 
juhtkond protesteeris ja ka Antandi riikide juhtkond ei olnud sellega päri, aga sellises olukorras Eesti valitsus pani oma tahtmise 
maksta. Kes loodearmeest ületasid Narva jõe, sellelt võeti ära relvad. Desarmeeritud loodearmeelased suleti suurtesse 
metsalaagritesse (Jõhvisse jne). Et vältida epideemia levikut. Eesti seisukohast ainuõige otsus, samas humanistlikust seisukohast 
jättis see otsus ehk midagi soovida, sest loodearmeelaste jaoks loodavad  laagrid tuli alles luua. 1920. aasta  kevadeks oli nendes 
Ida-Virumaa metsalaagrites surnud u 20 000 loodearmeelast (enamasti epideemiasse). Hulk Eesti arste, sanitaare saadeti 
laagirtesse, üritati neid enam-vähem toitlustada, niivõrd kui võimalik oli. Taudide levikut Eestis õnnestust vältida. Kui rääkida 
loodearmee Petrogradi missioonist, siis ei tohi mööda vaadata, et see oli Antandi pealetungi ainult ühe osaga ja see jõudis oma 
eesmärgile kõige lähemale, sest teistest pealetungidest ei tulenud midagi välja, selle vastutus jääb Vene läänearmeele. Bermondt-
Avalov - tema näol oli tegemist vene armee polkovnikuga, kes oli alustanud 1918. aasta lõpus Saksamaal sõjavangis olevatest 
venelastest valgekaartlaste loomist. 1919. aasta suvel toodi see bermontavalovi salk Kuramaale. Järk-järgult koondusid üksikud 
valgekaartlaste salgad Bermondti alluvusse. Sept lõpuks 1919 oli 52 000 meest, nendest 40 000 sakslast , sealhulgas see sama 
Rauddeviis, mis oli osalenud Landeswehri sõjas. Läänearmee staapidest töötasid suur hulk saksa ohvitsere, tegelikult tegutses 
Bermondt tugevas koostöös von der Goltziga. Läänearmee sai oma varustuse Saksamaalt ja vabatahtlikele maksis palka Saksa 
valitsus. Sept kui valmistati Petrogradi operatsiooniks, andis loodearmee Bermondtile käsu tulla Narva alla ja ühineda koos 
Petrogradi alla, aga Bermondt keeldus sellest. Bermondti  armeed iseloomustas keskaegne käitumine - sõda  toidab ennast ise. Ei 
jäänud tulemata kokkupõrked Läti tsiviilelanikega. Läti väejuhatus oli sunnitud poole armeest suunama Bermondti väe vastu. 
Bermondt nõudis ultimatiivselt, et Ulmanise valitsus lubaks tulla tema väel tulla Riiga, et kasutada Riia raudteed. Kuna  Ulmanis  
ära ütles, siis 8. oktoobril saatis Bermondt oma alluvuses oleva Rauddiviisi vägivaldselt oma tahtmist saavutama ja saavutaski 
õhtus oma tahtmise. Ulmanise valitsus tõmbus Võnnu linna. Sellises olukorras pöördus Ulmanise valitsus kõikide  naabrite  poole: 
leedulased olid ise tõsises mures, sest osa Bermondti armeest asus Leedus, Poola oli pm valmis lätlasi toetama, aga neil polnud 
Bermondtiga kokkupuudet, 10. oktoobril saabusid Laidoneri korraldusel Riiga 2 Eesti soomusrongi - see mõjus lätlaste 
võitlustahtele samamoodi nagu Briti eskaasi jõudmine Tallinnasse. Järgneva 2 nädala jooksul löödi tagasi kõik Bermondti katsed 
jõge ületada. Riia alla saadeti ka 8 Briti sõjalaeva, kes võtsid tule alla Bermondti positsioonid. Bermondti armee jäi ilma ka 
igasugusest ainelisest  toetusest . Samuti keelati Saksamaal toetada Bermondti armeed nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Nov lõpuks 
tõrjusid lätlased Bermondti väe jäägid Lätist välja. Just tänu Bermondti väljaastumisele teostud ainult üks osa loodearmee 
pealetungist. 
Mis puutub Eesti rahvaväe osalusse, siis Eesti rahvavägi tegi pealetungi paari operatsiooniga kaasa. Punaarmee operatsioon 
(Krasnaja Gorka). Briti mereväe admiraliteet oli huvitatud sellest, et neutraliseerida Vene Balti sõjaväelavastik, Igal juhul brittide 
huvides oli, et Venemaa oleks võimalik nõrk. Pitka jaoks oli ohtlik see, kui loodearmee saavutab edu - Pitka kartis, et Vene valgete 
võidu korral võidakse Kroonlinnas seisvate sõjalevadega Eestit rünnata. Eestlaste osalemine Petrogradi operatsioonis oli ainult 
osaliselt loodearmee aitamiseks, osaliselt oma julgeoleku kindlustamiseks. Ingeri polk, Skaudid , Kuperjanovlased asusid 
pealetungile. Enamlased olid aga maikuistest sündmustest õppinud - väed olid vaid tõsimeelsed enamlased, kes ei mõelnudki 
ülejoosta. Kui 23. oktoobril algas loodearmee taandumine Petrogradi alt, siis oli ka  admiral  Pitka sunnitud andma oma vägedele 
taandumiskäsu. See oli siis Punaarmee operatsioon.