Eesti uusima aja ajalugu (0)

EESTI UUSIMA AJA AJALUGU
04.09.12
Kohustuslik kirjandus Eesti ajalugu V ja VI. Viiendast köites käsitletud osa (20. sajandi algus) ta loengus ei käsitle kuni 
veebruarirev , VI osa kultuur ja Eesti II maailmasõjas. Neist kahest teosest peaks piisama - teisi ÕISis pole väga vajalik. 
1917. aasta
Sõtta oli mobiliseeritud Eestist u 100 000 meest, neist iga kümnes ei pöördunud kunagi tagasi. Nähes, et sõda ei taha lõppeda, 
asendus esialgne sõjavaimustus sõjavastasusega. Praktiliselt iga perekond oli sõjas kuidagi puudutatud. Sellega seoses meeleolud 
rahva hulgas  tasapisi   langesid . Ooteti, et sõda mingisuguse lõpplahenduse leiaks. Samamoodi sõjategevus oli mõjutanud ka 
majandust. Need 100 000 meest tähendas seda, et tekkis tööjõupuudus. Lisaks meestele kutsuti sõjaväeteenistusse ka  hobused . 
Vene transpordiolukord oli nigel, raudteed  olid rakendatud sõja jaoks. Tehase vabrikud töötasid ennekõike sõjaväe tarbeks. 
Esmatarbekaupade puudus läks iga aastaga teravamaks.  Inflatsioon viis vene  rubla  kursi alla. Säästude kaotamine. Kõik see 
süvendas veelgi  rahulolematust . 
Poliitilised motiivid - tõsised rahuolematused Venemaa majajäämisest demokraatiast. Need põhjused, mis olid kaasa  toonud 1905. 
aasta plahvatused. Miski oli muutunud, aga need reformid olid jäänud poolikuks ja oodati, et need reformid tehtaks  lõpuni. Eestis 
lisaks valitses väga suur maapuudus, maareformi ootus puudutas pm kogu üldsust. Samas oleks ekslik väita, et Venemaa 
okroobrirev oleks Eestist ettenähtav. Eesti 1917. aasta algul ei oodatud rev plahvatust ja ammugi ei valmistatud sellest. See kõik 
pidi  tulema  alles pärast sõja lõppu. 
23. veebruaril 1917 puhkes mitmetes Peterburi suuremtes tööstusettevõtetes  streik , mis paari päeva jooksul muutus ülelinnaliseks 
- üliõpilased, gümnasistid, maja- ja äriteenijad, mõne päevaga kasvas see streik ülelinnaliseks. Esialgsete loosungitega nõuti töö- 
ja elutingimuste parandamist, eriti toitlusolukorra parandamist. Streik algas sellega, et arvati, et peterburis saavad toiduained kohe 
otsa. Samas hakati esitatama ka poliitilisi nõudmisi, keisri tagasiastumist jne. Tekkisid esimesed kokkupõrkeid politseiga. Valitsus 
saatis rahva vastu sõjaväeüksuse, aga nüüd ei andnud see  meede  enam tulemus. Rahva vastu suunatud sõjaväeosad läks üle rahva 
poolele. Juba 27. veebr õhtuks oli Peterburi mässuliste valduses, valitsus ei kontrollinud enam midagi, 27. veebr õhtul alustasid 
tegevust 2 uut võimuorganit:  Riigiduuma  ajutine Komitee, teatas, et kohu riiklik võim on tema käes ja Petrogradi Tööliste ja 
Soldatite Saadikute Nõukogu täitevkomitee, mis samuti pretendeeris võimule Petrogradis. Järgnevatel päevadel toimusid nende 
vahel läbirääkimised ja 2. märtsil sündis selle tulemusel Venemaa Ajutine Valitsus, mis koosnes enamasti kadettidest, 
oktobristidest, aga  esindatud  olid ka  vasakpoolsed , samal päeval Riigiduuma nõudel teatas  keiser  Nikolai II, et  astub troonilt 
tagasi. Nii sai nädalaga Venemaast kõige demokraatlikum riik maailmas. Ajutine Valitsus jätkasi Venemaa demokratiseerimised, 
kehtestatud kõik kodanikuõigused, 8 tunnine tööpäev, vabastati pol.vangid, kõikide emmigrantide lubati tagasi pöörduda, 
likvideetiti senine politseiaparaat ja AV korralduse kohtadel hakkasid täitma kõikvõimalikud komisjoni, nt kubermangukomisjon. 
Samas jäi püsime Petrogradi Soldatite ja Tööliste Saadikute Nõukogu, selle eeskujul hakati  taolisi  nõukogusid looma kõikides 
linnades. Nemad nägid endas tõelist rev. rahvajõudu, kes peab jälgima AV tegevusi ja sel moel kujunes välja nn kaksikvõim 
Venemaal, AV pidi pidevalt vaatama üle õla, vaatama, mida teeb Nõukogu. Ei jäänud tulemata ka konfliktid. 
Eestis veel veebr lõpp oli rahulik, Petrogradi sündmustest ei teatud midagi. Eestis elati üksnes kuulujuttudest. Alles 1. märtsi 
pärastlõunal jõudsid TLN  teated , et Petrogradis on toimunu rev ja kõikidel tuleb edasipidi täita Riigiduuma AV korraldusi. Juba 1. 
märtsi õhtupoole kuulutatid TLN  suuremates tööstusettevõtetes toetusstreik ja 2. märtsi hommikuks oli TLN streigiliikumist 
haaratud. 2. märtsil  kogunes  Uuele turule rahvamiiting, kus olevad kogunenud u 20 000 inimest. Kogu see 2. märtsi väljaastumine 
toimus VENE KEELES - kõige olulisem erinevus 1905. aasta revolutsiooniga, mis oli kohaliku rahva tegevus. 1917. aasta lõpuks 
oli Eestis kuni 200 000 Vene sõjaväelast. Al ilmasõja puhkemisest oli TLN ja Narva toodud sisse töölisi Vene kubermangudest - 
nemad olid need koos sõjaväelastega, kes 17. aasta rev tooni andsid. Sama moodi juba 2. märtsi rahvakoosolekul domineeris 
selgelt vene keel. Rahvamass suundus miitingupaigalt edasi Tallinna sadamasse, et ühineda Vene madrustega. Kuigi laevade 
ohvitserid üritasid madruseid kinni pidada, siis käis see neil siiski üle jõu. Sadamast esimene käik oli Paksu Margareta juurde - 
tapeti  vanglaülem, politseinik , raskelt  sai vigastada Peeter Suure merekindluse komondant. Tulemus see, et vanglaväravad murti 
maha, kõik vangid lasti  vabadusse  ja  vangla  pisteti põlema. Sealt edasi  mindi  vabastama ka teisi vange. Kõikjal vabastati vangid. 
Samuti rünnati kohtu- ja politseiasutusi. Päeva jooksul ühinesid ka tööliste ja madrustega ka Tallinna sõdurite  garnison . Mitmes 
polgus tapeti sõjaväeametnikke, arste jne. Ööl vastu 3. märtsi oli Tallinnas rahutu - süüdati politseidasutusi jne. Samalaadsed 
sündmused leidsid aset ka mitmetes teistes Eesti linnades, kus leidus rohkesti vene sõdureid või vene rahvusest sõdureid - Narva, 
Pärnu, Haapsalu, Tartu, Kuressaare.  Haapsalus relvastatud madrused  tapsid linnapea  ja kohaliku pastori?. Kokku tapeti märtsi 
alguses u 20 inimest. 1905. aasta revolutsiooni jooksul tapeti ainult 1 inimene. Tagant järele hakati veebr rev nimetama 
Päikesepaiste revolutsiooniks. Enamik Eestist sai revolutsiooni toimumisest teada ajalehtede vahendusel, mingeid sündmusi maal 
eriti ei toimunud. Maarahva  puhul võib tähtsaks pidada 10. märtsi, kui tähistatid Vene rev võidu ja  ohvrite  mälestuspüha. Rev 
tulemusena oli vana võim kõrvaldatud. Petrogradi eeskujul juba 3. märtsil moodustatid ka Tallinnas Tööliste ja Soldatite Nõukogu 
- vabrikute kaupa töölise valisid oma esindajad. Tallinna Tööliste ja Soldatite Nõukogu esimeheks sai  Lutšin. Mõni päev hiljem 
otsustati kaasata ka tsiviilelanikud ja  saatsid ka mitmed suuremad Eesti seltsid oma esindajad Nõukogusse, aga üsna varsti saadi 
aru, et sellest väga kasu ei ole. Nõukogust kujuneski pigem poliitiline  jututuba , 300-liikmeline. Tallinnas domineerisid ainult 
vasakpoolsed jõud -  esseerid ja … Hakati organiseerima ka uut politseisüsteemi. 3. märtsil hakati moodustama Tallinna miilitsat, 
koosnes vabatahtlikest, esimeseks ülemaks sai eestlasest jurist Aleksander Hellart?. Tallinnas levis nii Nõukogude moodustamine 
kui ka  miilitsa  moodustamine kõikidesse Eesti linnadesse. Miilitsate hulka kuulusid alguses ka hulk vanglatest lahti  lastud . 
Väljaspool  Tallinnat  polnud võimalik tööliste ja soldatite nõukogu moodustada, sest neid oli liiga vähe, selleks kaasati sinna ka 
seltsid, Tartus ka üliõpilased. Paljudes linnades ei moodustunud need nõukogud nii vasakpoolseteks ja revolutsiooniliseks. 
AV hakkas tagandama seniseid kõrgemaid ametnikke. Sama toimus ka Eestis - 5. märstil nimetas AV Eesti kubermangu esimeheks 
Jaan Poska  ja  Liivimaa  kubermangu komissariks Riia linnapea  Anders Krašnaks. 
Võimu eestistamine - enamik juhtivatest ametikohtadeks läks eestlaste kätte. Poska korralduseks määrati Põhja-Eestis 
maakondadesse maakondade komissarid ja miilitsat, kes olid kõik eesti rahvusest. Otsest määramist Lõuna-Eestis ei toiminud, 
seltsid saatsid oma esindajad Ajutistesse Maanõukogusse, kus valiti enda esindajad. Kõik vene rahvusest ametnikud asendati 
eestlastega, ainult kohtunike leidmisel tekkis probleeme. Kõik need vastloodud ametiasutused võtsid järk-järgult üle eestikeelse 
asjaajamise . Eestlaste kätte läksid ka linnavolikogud, mis varem olid olnud baltisaksalaste kontrolli all, nende esindusse valiti 
seltsidest. Eesti rahvusväeosade loomine. Kui 1915. aastal Vene sõjaväevõimud nõustusid rahvusväeosade  loomisega  Lätis, siis ka 
eestlased soovisid seda, aga see ei läinud läbi. Pärast veebruari revolutsiooni rahvusväeosade tõstatamine toimus uuesti - eesti 
rahvusest sõdurid ja nooremohvitserid tõstatasid selle küsimuse. Juhtivamateks keskusteks Tallinn, kus loodi Tallinna Eesti Büroo 
ja  Petrograd , kus loodi Eesti sõjaväeosade organiseerimise KK, tekkis praktiliselt üle Venemaa, kus oli piisavalt Eesti väeosi. 12. 
aprillil  saadi luba luua esimene eesti jalaväepolk, mis koostati tagalaväeosadest. 12. märstil anti ka esimene käskkiri sellele 
polgule, juhtis Pinding. Juba mai alguseks oli polku koondunud rohkem kui 3000 eesti sõjaväelast. 
Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks valiti  Konstantin Päts, loodu juunis 1917. 
Veebruaruirev tulemusena sai Eesti omale  AUTONOOMIA . Selle nõue oli juba üsna vana, juba 1905. aasta rev leiti, et Eesti 
peaks saama kohalike asjade  otsustamisel  eesõiguse. 1906. oli koostatud isegi seaduseelnõu Eestile autonoomia  andmiseks , see 
koostati Šveitsis (k.a. Päts), mõeldud  esitamiseks  Vene duumale, aga tegelik olukord oli selline, et seda seaduseelnõud isegi ei 
üritatud esitada. See nõukogu nägi ette, et Eesti saab oma maanõukogu ja parlamendi?. Ühtseks jäävad välispoliitika, 
riigikaitsepoliitika, majanduspoliitika , tollisüsteem. 
Maailmasõja eel tekkis Tallinnas Eesti Intelligentide klubi, mis koondas kõiki Eesti haritud seltskonna tegelasi. Seal arutati 
kõikvõimalikke päevapoliitilise probleeme. Tekkisid mingid väiksemad seltskonnad, ühte sellist hakati nimetama autonomistide 
rühmaks, nende eestkõnelejaks kujunes Jüri Vilms, enamik neist panid hiljem aluse Eesti tööerakonnale? 1915. aastal Vilms 
tutvustas  autonoomia mõtteid ajakirjas Vaba Sõna. 1916 esines ta Eesti talurahva vabastamise pidulikul aktusel, kus kuulutas 
autonoomia saavutamise Eesti rahvuse kõige olulisemaks eesmärgiks. Vilms koostas uue seaduseelnõu, nägi välja  samasugune  
nagu 1906. Šveitsis koostatud, rohkem tähelepanu pööratud rahvusautonoomiale. Pärast veebruarirev toimumist tekkis reaalne 
võimalus autonoomia esitamiseks. Juba märtsi esimestel päevadel pääsesid vürst Fobi? jutule Jaan Raamot ja Jaan Tõnisson, kes 
kes tundis vürst Vobi? isiklikult. Mõlemad sondeerisid pinda, kuidas suhtuks AV  peaminister  sellesse, kui Eesti taotleks 
autonoomiat, vürst andis omalt  poolt soovituse esitada Riigiduumale vastav seaduseelnõu. 11.-13. märtsini toimus nn Tartu 
nõupidamine - kogu nõupidamine suunatu seaduseelnõu väljatöötamiseks, osalesid Eesti  Seltside  Liit ja Ajutine Põhja-Balti 
Komitee. Tartu Nõupidamine kujunes ülimalt ägedaks. Tallinlased arvasid, et tulevane Nõukogu valivad kõik Eesti elanikud. 
Tartlased olid sellele vastu, leides, et ajad on muutunud ja nüüd pärast revolutsiooni rääkida aadli institutsioonide ülevõtmisest on 
mõttetu. Teine tüliküsimus seisnes selles, et Tõnisson arvas , et Eesti peaks jätkama 2 kubermanguga, kusjuures  mõlema 
kubermangu eesotsas seisaks kubermangu komissar ja selle üle võimutseks kindralkuberner . Tallinlased nägid selles Tõnissoni 
võimuambitsioone. 17. märtsil anti seaduseelnõu Petrogradis AV üle. AV suunas eelnõu menetlemiseks juriidilisse komisjoni ja 
seal seel takerdus. Eestlased rääkisid laiendatud omavalitsusest, mitte autonoomiast. Juriidilises komisjonis leiti, et eestlased 
taotlevad aga autonoomiat, seda saab lahendada vaid tulevane Asutav Kogu. 26. märtsil eestlaste  manifestatsioon Petrogradis (aga 
mitte ainult seal, vaid ka kõikides Eesti suuremates linnades), selle algatajateks Eesti Vabariiklaste Liit, mille eesotsas oli Artur 
Valmer - leidsid, et kui see juriidiline  komisjon ei taha Eestile autonoomiat anda, siis tuleb teda  sundida . Petrogradi kogunes Jaani 
kiriku juurde 40 000 inimest, kaasas oli suur hulk orkestreid , kogu see mass liikus vägagi organiseeritult läbi kesklinna AV 
koosistumisasutuse juurde, andis AV üle rahva nõudmised. Ka Eestist saadet AV hulk telegramme sama nõudmisega. 30. märtsil 
kinnitas Av määrused Eestimaa Kubermangu Ajutise Valitsemise korralduseks. Nende määrustega ühendati eestlaste  asumaad . 
Välja jäid uuest loodavast rahvuskubermangust Narva linn, Valga linn koos ümbruskonnaga ja  Setumaa . Selle rahvusliku 
kubermangu juhtimine toimus kubermanguvalitsuse poolt, Poska võim laienes ka Lõuna-Eesti  aladele . Poskale nimetati kaks abi - 
Jaakson ja Kaarel Parts. Määruse järgi ka Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu loomine, mis tuli valida demokraatlike 
üldvalmisega, sellele anti õigus otsustada kõikid kohalikke halduslikke, kultuurilisi ja majanduslikke küsimusi. Maanõukogu võis 
ametisse kinnitada Maavalitsuse. 30. märtsi määrustega olid Eesti tollased liidrid rahul - kuni suveni rohkem ei üritatud. 
Autonoomiaseadus  oli küll kätte saadud, aga see tuli ka ellu viia - sellega olidki Eesti  poliitikud 1917. aasta suve seotud. Samas 
tuleb nimetada eestlaste tegevuse õigeaegsust - kui alguses oldi  peale veebr revolutsiooni vähemusrahvuste suhtes sallivad, siis 
juba aprilli keskel tekitas AV kriisi see, kui  ukrainlased  hakkasid endale autonoomiat  saavutama . Rakendusotsuste vastuvõtmiseni 
jõuti alles juuni lõpus.
Vastutegevust kohtasid eestlased nii siin elavate   muulaste  kui ka kohalike vasakpoolsete poolt. Jaan Poska poolt tagandatud vanad 
vene ametnikud pöördusid AV poole kaebekirjaga, kus Poskat süüditstati sepratismis, samal päeval AV otsustas, et edaspidi 
määratakse Eestimaa kubermangu  etteotsa  vene rahvusest inimesi. See püstitas aga protestikirjad. Jaan Poska jäi aga endiselt 
kubermangu komissariks. Probleemid tekkisid, kui hakati tähistama 1. maid - 18. aprilliks Tallinna Nõukogu kavandus 
suurejoonelise demonstaratsiooni, kus rahvahulk pidi marssima läbi linna, aga vahetult enne otsustas Tallinna Nõukogu, et 
eestlased sini-must-valget lippu välja ei tohi (teised võisid oma lipud tuua). 
05.09.12
Et otsus oli tulnud viimasel hetkel, siis olid olemas ka sini-must-valged. Samas, kuigi lippude rebijateks olid vene madrused, siis 
poleks nad ise selle peale tulnudki, kui neid poleks taga ässitanud eesti  enamlased -  kujutasid vasakpoolsetele kui eesti 
reaktsioonilise kodanluse võitluslippu. Tallinna Nõukogu oli siiski niivõrd aumehelik, võttis vastu otsuse, millega mõistis hukka 
lippude rüvetamise, küll aga nii ei mõelnud eesti enamlased. Sellest tulenes nüüd vihavaen eesti sõjaväelaste ja enamlaste vahel. 
Eesti enamlaste ja eesti sõdurite vahel toimus mõningaid lööminguid. Enamlased püüdsid eesti polku laiali lüüa. Apelleeriti 
Tallinna Nõukogule. Enamlased hakkasid levitama kuulujuttu, justkui kavatsetaks neid saata rindele ja nende asemel tulevad 
tagalasse eestlased, et selle tõttu nad eesti polke loovad.  Teiselt  poolt Tallinna Nõukogus enamlased väitsid, et eesti väeosa on üks 
osa rahvuslikust  poliitikast , aga see on vastuolus tööliste  huvidega . Tallinna Nõukogu hakkaski avalikult nõudma esimese eesti 
polgu likvideerimist, aga esialgu ei andnud nende tegevus tulemusi. Mai kuus saadeti Tallinnast telegramm, milles väideti, et on 
käimas relvastatud vastupanuliikumine , milles on süüdi eesti sõdurid, aga see oli vale. Pärast seda kaldus AV selles suunas, et 
tulebki eesti polk laiali saata, viimasel hetkel jõudis toonase Vene sõjaministri Kerenski juurde Jüri Vilms, Vilms seletas talle, 
kuidas olukord tegelikult on ja jõuti kompromisseile: polku laiali ei  saadetud , aga ta saadet Tallinnast Rakverre ja AV otsustas, et 
see polk jääb ainukeseks eesti polguks. Esimese eesti polgu jaoks oli ümberasumine Rakveresse isegi kasulik - suudeti polk luua 
kindlale alusele. Keeld rohkem polke luua kehtis 1917. aasta sügiseni - septembrist hakata looma uusi eesti rahvusväelasi, kõik 
koondati esimeseks eesti diviisiks, selle etteotsa tõusid alampolkovnik Johan Laidoner.
Maanõukogu valimised täpsema korra ja kava pani paika Jaan Poska 28. aprillil, milles oli sätestatud ka valimiste tähtajad. Kõige 
pealt valimise valdades - valivad eneste keskelt valijamehed, teine etapp pidi toimuma maakondade kaupa - kõik need valdadest 
valijamehed astuvad kokku valijakoguks ja nemad valivad maanõukogu saadikud. Tallinna Nõukogu väitis aga, et aega on liiga 
vähe valimisteks. Tegelik põhjus selles, et Nõukogus esindatud vasakpoolsed parteid lootsid oma positsioone rahva seas 
parandada. Jaan Poska ei lasknud ennast aga häirida ja väitis, et valimised toimuvad õigel ajal, 24. mail. Valimised toimusi 
ettenähtud ajad, 26. mail otsustas Tallinna Nõukogu, et tema soove on ignoreeritud, mis tõttu Poska tagandatatkse  kuberneri  
ametist, võim antakse 5 amentikule, valimistulemused tühistatakse ja uued valimised toimuvad kuu aja pärast. Pandi Tallinna 
Nõukogule pahaks seda, et Tallinna Nõukogu sekkub maavalitsustesse ja eriti pahaks pandi seda, et Tallinna Nõukogusse sattunud 
isikud ei  tundnud kohalikke olusid, tulid eestlastele ettekirjutama, kuidas nad peavad käituma. Ajutine Valitsus oli sunnitud 
sekkuma, sekkus Poska kaitseks. 5. juunil otsustati Poska arreteerida, AV kutsus Poska Petrogradi konsultatsioonidele - soov 
konflikti mitte teravdada. 
Kaarel Partsil tekkisid samad konfliktid Tartu Nõukoguga nagu Poskal Tallinna Nõukoguga. Tartus oli näljamässude osalejad 
hakkasid looma relvastatud salkasid ja hakkasid läbi viima omaalgatuslikke läbiotsimisi. Need varud võeti relvastatud soldatati 
poolt kaasa. Samas oli nende läbiotsijate seas relvastatud sõdurid, seetõttu Kaarel Parts pöördus sõjaväekomissari poole, et saata 
Tartusse  distsiplineerimissalk. Tartu Nõukogu kujutas Partsi  pöördumist kui vasturevolutsioonilist tegevust. Lühikeseks ajaks 
Kaarel Parts arreteeriti, AV tema kaitseks välja ei  astunud . Tartu Nõukogu jäi konfliktis peale. 
23. mail valimised valdades,  valimisaktiivsus oli üsna madal, Eesti peale keskmiselt 1/3 valimisõiguslikud valimas. Selleks ajaks 
ei olnud Eesti poliitiline  maastik veel välja kujunenud - väga paljudes valdades ei olnud peale ühe kandidaadi kedagi. Teine 
põhjus valimisaktiivsusele seisnes selles, et paljudel inimestel puudus harjumus valimiseks, eriti madal oli valimisatiivsus madal 
naiste hulgas. Valimiste teine etapp maakondade kaupa leidis aset jaanipäeval ja maakondadest kokku valiti 42 maanõukogu 
saadikut, aga nende maakondlike valimiskogude tähtsus suurem - valiti ametisse ka maakondade maanõukogud. Panid paika ka 
Maavalitsuse - sai alguse maakondlik omavalitsus Eestis. Maanõukogu astus kokku 1. juulil Tallinnas, selle avas Poska. Parteilist 
kui erakondlikku jaotumist ei olnud - oli sotsialistlik blokk ja demokraatlik blokk, need olid enam-vähem võrdsed. 1. juulil valiti 
ametisse ka Maanõukogu valitsus - Valner Maanõukogu juhatuse esimees. Ülejäänud kohad jagati vennalikult: 1. abiesimees, 2. 
abiesimees, 1. sekretär, 2. sekretär. 
Enne 1905. aastat ei tegutsenud Eestis ametlikult ja avalikult ühte parteid, siia  laines  VSDTP, aga see ei olnud avalik, keelustatud. 
1905. aasta  oktoobris moodustusid esimesed puht-eesti parteid.  Moodustus Eesti Sotsiaaldemokraatide ühisus, eesotsas Speek?, 
Eesti Rahvameelne Eduerakonda, Tõnisson juhtis, Tartus. Hakkasid tegutsema ka Kadettide organisatsionid, Oktobristide 
organistatsioonid - üle-Venemaalised. ERE jäi küll alles, aga kuna poliitika tegemise võimalused olid piiratud ilmasõja ajal, siis 
see oli pigem mõttekaaslaste ühendus. 1917. aasta rev järgselt hakkas kõikvõimalikke parteisid tekkima  - paljud ei jäänud püsima. 
Mõningad tähtsamad parteid: 
Enamlaste partei, ehk üks osa  VSDTP-st (teine osa on vähemlased). Kõige vasakpoolsem. Revolutsiooni ajal oli u 150 liiget. 
Seejärel algas kiire suurenemine, aprillis peeti enamlaste partei esimene Eesti konverenets - selleks ajaks enamlasi 3000. 1918. 
aasta jaanuariks oli enamlaste partei liikmete arv kasvanud 10 000ni. Suure osa sellest moodustas Eestis asunud  Vene sõdurid ja 
madrused. Selle taga oli enamlaste väga  massiivne   propaganda  ja  agitatsioon . Ükski teine Eestis tegutsenud partei ei teinud oma 
propagandat nii aktiivselt kui enamlased. Panid Eestis korraga käima 3 ajalehte. Eesti keeles ilmus ajalhet Kiir, mis oli mõeldud 
tööstustöölistele, selle toimetajaks Jaan  Anvelt . Teise eestikeelse lehena ilmus Maatamees - mõisatöölistele ja talusulastele, 
toimetajaks Hans Pögelmann ja kolmandana ilmus venekeelne  ajakiri Tõehommik, mille toimetajaks oli Ivan Rabtšinski. 
Kujunesid kõige olulisemateks enamlasteks. Nende ajaleht püüdis jätta muljet, et nende ajaleht ilmub vabrikutööliste annetuste 
toel - tegelikult see nii ei olnud. Fakt on see, et ajakirjanduse  summad tulid üle-Venemaaliselt parteilt. Selline väga massiivne, 
kindlalt suunatud kihutustöö oli üheks põhjuseks, miks nad edu saavutasid. 
Teiseks nende propaganda viis, mida iseloomustas demagooga ja  populism . Enamlased püstitasid 3 loosungit: rahu - sõja kohene 
lõpetamine, maad ja leiba. Kõik need loosungid olid enamlaste pooldajaskonnale väga selged ja arusaadavad. 
Enamlaste eesmärgiks kukutada AV, teha riigipööre ja panna kehtima proletariaadi diktatuur.
Vähemlaste partei - 1917. a mais tuli kokku eestlaste sotsiaaldem. konverents , mis kuulutas välja eesti sotsiaaldemokraatliku 
ühisuse loomine. Septembris kasvas sellest välja Eesti Sotsiaaldemokraatide töölispartei. Selle  juhtideks kujunesid Mihkel  Martna  
(Eesti sotsiaaldem isa), kirjanik Eduard   Vilde , Karl Ast?, Friedebert  Tuglas. Eesti vähemlasi iseloomustas see, et partei  juhtkond  
koosnes erandlikult haritlastest, mistõttu nende suhe võimaliku valijaskonnaga jäi suhteliselt nõrgaks - tuginesid vaesematele 
kihtidele, aga töölised kippusid libisema enamlaste sõiduvette. Vähemlased taunisid enamlaste vägivaldse võimuhaaramise 
kavatsust ja tänu võitlusele enamlaste vastu, kujunes vähemlaste maailmavaade märksa selgemaks. Ajakiri  Sotsiaaldemokraat . 
Esseeride partei, Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, hakkas Eestis tegutsema 1905. aastal peamiselt vene rahvusest 
üliõpilaste hulgas (Tartus). Alles I maailmasõja eel said esseerid uut verd, kui nendega ühinesid noor haritlaskond, nt Gustav Suits, 
Johannes Semper, Jaan Kärner, Hugo Raudsepp, Hans Kruus. Pärast veebruarirev hakkasid välja andma eestikeelset ajalehte Eesti 
lipp ? Oktoobris kutsuti välja Iseseisev Eesti Rev-Sotsialistide Partei. Orienteerida maarahvale. Esseeride partei ei olnud ühtne, 
kujunes vasak- ja parempoolseks tiivaks. 
Neljas vasakmeelne erakond: Eesti  Radikaal -Sotsialistlik Partei - ei olnud tegemist puhtsotsialistliku parteiga. Nägid inimkonna 
tulevikku sotsialismis. Radikaal- sotsialistid väitsid, et ei taha eelistada ühte ega teist tööliskihti, vaid tahavad kaitsta kõiki 
palgatöölisi. Tegelikkus kujunes selliseks , et nende seljataga oli eelkõige Põhja-Eesti haritlaskond. Kasvas välja mitteformaalsest 
ühendusest - Autonomistide rühmast. Partei asutajateks Jüri Vilms, Otto Strandmann , Juhan Kukk, Konstantin Konik jne. 1917 
sügisel liikus terve rida Venemaa Tööerakonda kuulunud liikmeid. Sellega seoses radikaal-sotsialistlik partei muutis ka oma nime 
- hakati nimetama Eesti Tööerakonnaks. 
Kõik need vasakpoolset jõudu moodustasid Maanõukogus sotsialistliku bloki. Konfliktid enamlaste ja vähemlaste vahel. 
Demokraatliku bloki liikmed:
Eesti Demokraatlik Erakond - kasvas välja 1905. aastal Tõnissoni poolt loodud Eesti Rahvameelsest Eduerakonnast. Kõige 
olulisem tunnusjoon, et ta rõhutas eestlaste koondamist ühte parteisse, mitte killustumist. Tuleb koondada kogu Eesti rahvas ainule 
rahvuslikel alustel.  Oskar  Kallas, Peetr Põld, Karl  Einbund ?. Ajaleheks Postimees . Juba varasematest  aegadest  alates asus 
Tõnissoni peamine  toetajaskond  Lõuna-Eestis - haritlaskond ja jõukam maaomanik. Eesti Demokraatlik Erakond ei suutnud 
kuidagi Põhja-Eestisse laiendada.
Eesti Radikaal-Demokraatlik Erakond - juhtideks suhteliselt vähetuntud nimed, Ado Birk . Lakkas õige varsti olemast - 1918. 
aasta sügisel ühinesid Eesti Demokraatliku Erakonnaga. 
1917. aasta aprilli lõpus avaldas Postimees üleskutse maarahvale, millele olid allakirjutanud agronoomid, mis leidsid, et Tõnissoni 
parteid eesmärgid ei vasta enam talurahva huvidele. Sellest üleskutsest  saigi  alguse nn Eesti Maarahva Liit, mis tegutses enne 
kõike Lõuna-Eestis ja esindas jõukate maaomanike huve. Asutajateks Jaan Hünerson, Jaan Raamot, Jaan  Teemant  ja Konstantin 
Päts.
1917. aastast alates Eesti Talurahva Liit, asutajateks Jürine. Osa ühines Eesti Maarahva Liiduga, osa Eesti Radikaal-
Demokraatliku Erakonnaga?
Maanõukogu töö:
Pärast 1. juuli avakoosolekut alustas Maanõukogu aktiivselt tegevust. Hakati välja töötama maksusüsteemi. Hakati väljatöötama 
Eesti hariduskava, töötati kooli õppekavade kallal. Töötati välja meditsiiniasutuste võrgu kava. Väga palju aega nõudis 
reageerimine üle-Venemaalistele poliitilistele sündmustele. Maanõukogu tähtsamaks otsuseks oli 23. juulil langetatud otsus luua 
Maavalitsus . Selles on nähtud Eesti tulevaste valitsuste eelkäijat ja Maanõukogus tulevat parlamenti?. Maavalitsuse esimeheks 
valiti Jaan Raamot. Linnavolikogude valimise toimusid augustis, septebris hakkas Maanõukogusse lisanduma saadikuid - 
oktoobriks 62 liiget Maanõukogus. Alates oktoobrist tekkisid Maanõukogus erakondlikud fraktsioonid. Vasakpoolsed  erakonnad  
tegutsesid omaette  rühmana, kõige  edukam  neist Tööerakond, sai 11 kohta, vähemlased 9, esseerid 8 ja enamlased 5. Lisaks neile 
oli veel 3 Maanõukogu saadikud, kes ei kuulunud erakonda. Kuna Maanõukogu oli end täiendanud ka linnade esindajatega, siis ei 
saanud oktoobris edasi minna enam vana juhatusega, Artur Valmeri asemel valiti Maanõukogu esimeheks Otto Strandmann 
Tööerakonnast. Valiti ümber ka Maavalitsus, etteotsa tõusid Konstantin Päts. Maanõukogu kokkutulek 1. juulil oli justkui 
omamoodi  veelahe  - kuni selle alguseni oli olukord Eestis ääretult segane, alates juuli kuust toimus teatud rahunemine ja 
stabiliseerumine, sellist ilma asjata mööduvõtmist ei toimunud. Küllap andis sellele tõuke see sama Maanõukogu kokkutulek - 
enam-vähem demokraatlikult valitud rahva  esindus ja jäädi ootama, mida Maanõukogu ette võtab. 
2. juulil 1917 tuli kokku Üle-Eestiline Rahvaasemike  Kongress . Selleks enam vajadust enam ei olnud. Kongressil kaks peamist 
küsimust: kas tunnistada Jaan Poska volitusi kubermangukomissarina ja kas valdades toimunud valimised on seaduspärased või 
tuleb ette võtta uued valimised. Esindajad saadeti linnade volikogudest, maakondade kogudest, kõik tööliste ja soldatite 
nõukogude saadikud, sama moodi ka mitmete suuremate seltside ja organistatsioonide esindajad. Tegelikult ei olnud selles enam 
kahtlust, et Poska jätkab, seetõttu kujunes sellest kongressist sotsialistliku ja demokraatliku bloki arveteklaarimine.  Avamine  
toimus suure  kisa  ja kära saatel - 4 tundi kulus selleks, et kontrollida üle rahvaasemike mandaadid.  Seepeale  enam kongressist 
enam asja ei saanud, sest kõik sotsialistliku bloki liikmed marssisid ruumist välja. Kohale jäi 800 saadikust kohale üle poolte. 
3.-4. juunil Rahvuskongress - need samad eesti saadikud, kes eelmisel päeval osalised Rahvakongressil. Rahvameeleolude 
tabamise ja fikseerimise siht. Arutleti kõikvõimalikke probleeme - kirikureformi, kohtureformi, haridusküsimusi. Võeti vastu 
otsused, millest Maanõukogu hiljem üritas juhinduda. Kõige suuremat tähelepanu pälvis Jüri Vilmsi ettekanne - kui seni oli 
räägitud autonoomist, siis tema kõnes tuli mõte, et Eestist peaks saama võrdõiguslik osariigiks. See kiideti heaks, vormistati 
vastav  resolutsioon ja Eesti oli saanud endale uue riigipoliitilise eesmärgi. Selleks, et Eesti saaks võrdõiguslikuks osariigiks 
Venemaa Föderatsoonis, selleks oli vaja muuta Venemaa võrdõiguslikuks Föderatsiooniks. 
Vallavolikogude valmiste andmete kohta on säilinud väga lünklikult. Paljudes valdades toimus hääletamine ühele ainsele nimele. 
Linnades tegutsesid parteide  organisatsioonid , aga linnade puhul  eelistati  minna valimistele sotsialistliku blokina ja demokraatliku 
blokina, ainult Tallinnas ja Tartus läksid mitmed erakonnad valimistele täiesti erinevate erakondadena. Mitmes linnas saavutas 
dem.blokk suuremat edu, mõnedes linnades sots. blokk - Viljandi, Tartu, aga kummagil ei olnud edu väga suur. Linnades edu 
sotsiaaldemokraatidele, enamlastel läks linnavalimistel kehvasti (august-sept 1917). Tallinna linnapeaks valiti Jaan Vöölmann. 
Enamlaste puhul tuleb arvestada seda, et nende edukäik oli juuli kuu alguses saanud tõsise tagasilöögi - katse haarata võim 
Petrogradis. Ka Eestis pandi enamlaste ajalehed ajutiselt  kinni. 
11.09.12
Esimene Üle-Eestiline Nõukogude Kongress - omavahelise koalitsiooni moodustasid enamlased ja esseerid. Valiti esmakordselt 
Eestimaa Nõukogu täitevkomitee. Blumbach - suudeti vähendada enamlaste kandepinda. Vähenes ka Tallinna Nõukogu roll. 
Saksa okupatsiooni oht oli ohus. Vene sõdurit ja ohvitserid olid kuulutatud kõik Venemaa võrdõiguslikeks. Väeosades moodustati 
sõdurite komiteesid, pidevalt toimusid väeosades miitingud ja  koosolekud , kus soldatid protesteerisid sõja jätkamise vastu. 
Paljudel juhtudel keelduti täitmast sõjaväevõimude käske ja korraldusi. Kui enne veebr rev oli  armees tegemist ulatuslike 
deserteerimistega, siis nüüd muutusid need aina massilisteks. Vene  armee  võitlusvõime langes drastiliselt. Samas keelduti 
minemast  separaatrahu kokkuleppimisele. 19. augustil 1917 algas sakslaste pealetund Väina jõele - purustati venelaste sillapead, 
siis ületati Väina jõgi, kiiluti kaitsesse ja Vene armee võitlusilmetus ilmnes oma täies ilus - vene sõdurid asusid taganema, jäeti 
maha raskerelvastus. Olukorda aitas stabiliseerida ainult Läti polgud (olid muutunud juba punasteks Läti küttideks). Aeglustasid 
sakslaste edenemise tempot. Kuigi Riia linn langes sakslaste kätte, siis siiski suudeti Võnnu positsioonil seisma jääda. Ühelt poolt 
olid sakslased  oma eesmärgi saavutanud, samas siiski poolikult, sest AV ei soovinud jätkavalt separaatrahu sõlmida. Berliinis 
korraldati uus operatsioon -  Albion - mille eesmärgiks oli kiiluda sisse Soome lahe kaitsesüsteemi - Soome laht pandi suudmest 
kinni, selle peapositsioon ulatus risti üle Soome lahe Tallinnast kuni Porkali? neemeni. See peapositsioon koosnes ulatuslikest 
miinitõketest, nende taga valvasid vene allvee- ja pealveelaevad. Tallinnasse rajatud patareid asusid Aegnas, Naissaarel  ja mujal 
rannikualal, ümber Tallinna kindlustusliin ka maa poolt. See kõik kokku moodustas peapositsioon e keiser Peeter Suure 
merekindluse. Rajati hiljem ka hulk täiendavaid positsioone. Sakslaste operatsioon Albion nägi ette seda, et hakatakse seda 
kindlustust hävitama. Kogu süsteemi korraga sakslased poleks suutnud läbi murda, aga Lääne-Eesti saarte  vallutamine  tähendas 
seda, et lüüakse  kiil  kaitsesüsteemi ja saadakse enda kätte sobiv sillapeal mandrile ja siis üle Eesti Peterburi suunas. Operatsiooni 
valmistati ette põhjalikult - selleks koondati seninägematud laevastikujõud, transpordilaevad Kuramaale, kokku kuulus sinna 300 
alust, alates väikestest mootorpaatidest ja lennukikandjatest, peajõu moodustas 10 ülimoodsat lahingulaeva, 10 ristlejat, ligi 60 
hävitajat jne. Kogu seda laevade liikumist julgestasid sadakond lennukit. Kaubalaevadele laaditi 25 000 mees koos vajaoleva 
relvastikuga. Selle peajõududeks oli lisaks jalgratturite  brigaad . 28. sept õhtuks laeti saksa sõdurid ja  varustus laevadele, avamerel 
kohtuti Danzigist tulevate sõjalaevadega ja 29. varahommikuks jõuti Saaremaale Tahalahte. Dessant  sai 2 peamist ülesannet: 
suunduda põhjast lõunasse, jõuda Sõrve poolsaare tippu ja vallutada vene väed seal, teiseks minna Orissaarde. Dessandi 
maabumine külges üleootuste edukalt sakslastele. Sakslased saavutasid oma eesmärgid, samal ajal toimusid suhteliselt ägedad 
merevõitluse saarte ümbruses. Oktoobrikuu esimestel päevadel käisid Sõrve ps juures üsna ägedad lahingud. 3. oktoobriks oli 
Sõrve ps läinud sakslaste kätte. Saksa lahingulaevad sõitsid sisse Liivi lahte, vene laevad tõmbusid tagasi. Suurem merelahing 
leidis aset Suures Väinas 4. oktoobril. Saksalased suures ülekaalus, lisaks parem  distsipliin ja väljaõpe. 8. oktoobriks olid nii 
Saaremaa, Muhu kui ka  Hiiumaa  sakslaste kontrolli all - tulemuseks 20 000 sõjavangi, nende hulgas u 1600 eesti meest. Sakslased 
ise kaotasid vähem kui 400 meest surnute ja haavatutena - Esimese maailmasõja kõige suurema ja edukama mereväelahinguna, 
aga ega seda hiilgavat võitu ei saavutatu Saksa vägede tublidusele, kuivõrd Vene vägede laostatusele. Eestlaste jaoks oli juhtunud 
see, mida kardti 1915. aastast peale - Saksa armee oli jõudnud Eestimaa pinnale. Vene armee oli  taaskord  demonstreerinud oma 
võitlusvõimetust. Sakslaste maabumine Lääne-Eesti saartel taastas uuesti evakuatsiooni - 1917. aasta oktoobris, tuli kiiremas 
korras viia ära kõik valitsusasutused, suuremad tööstusettevõtted, evakueerida tõukardjad mõisatest, viia ära koolid, õppeasutuste 
varad . Lisaks sellele evakuatsioonile käivitati ka täiendav rekvisatsioon - hakati võtma armee tarbeks toiduaineid. Eestisse tohtis 
jätta toiduaineid rekvideerimata ainult 2 kuuks vajalik. Tehti juba ettevalmistusi Eesti mahajätmiseks, mitte jätta sakslastele. Nii 
Poska kui ka linnade- ja maakondadeesindused protestisid korralduste  vastu, aga olukord jäi äärmiselt pingestatuks. 
Kui juulis-augustis oli enamlaste populaarsus langenud, siis Riia piiramine taastas enamlaste tähtsuse. Lisaks sellele juba juuli 
lõpus, augusti alguses oli toimunud enamlaste VI kongress, kus otsustati muuta  senist  tegutsemistaktikat - alates augusti algusest 
võeti  kurss relvastatud ülestõusule, relvaga võtta AV võim ära. Sept lõpus koostati otsene riigipöörde kava, selle läbiviiaks pidid 
olema relvastatud punakaardi salgad, teiselt poolt enamlaste kontroll all olevad sõjaväe- ja mereväeüksused. Riigipöörde 
võtmepunktideks Moskva  ja Petrograd, samal ajal võtta võim ka Kroonlinnas, Viiburis, Helsingis ja Tallinnas. Samalaadsed 
protsessid leidsid aset ka Eestis. Juba sept jooksul suutsid enamlased haarata juhtohjad mitmetes kohalikes nõukogudes, 
ennekõike nendes linnades, kus oli rohkesti tööstustöölisi ja sõjaväelasi, k.a. läks enamlaste kontrolli alla Tartu (Läti kütipolk oli 
Tartus). Kutsuti kokku II Üle-Eestiline kongress 14.-16. oktoober, seejuures enamlased kutsusid kokku ainult nende nõukogude 
esindajad, kus nad olid enamuses  (Tallinna, Tartu, Narva, Rakvere, Viljandi), 34 kohale tulnud saadikust 24 olid enamlased - 
polnud probleemi täitevkomitee allutada oma tahtmisele, täitevkomitee juhiks valiti Jaan Anvelt, aseesimeheks Kingissepp  ja 
Erast Meister. Hakkasid ilmuma taas enamlaste ajalehed ilmuma. Organiseeriti ka Eesti suuremates linnades Punakaardisalku ja 
saavutati kokkulepped enamlastega. 22. oktoobril moodustati Tallinnas nn Eestima Sõjarevolutsiooni Komitee, mis oligi mõeldud 
ettevalmistustööde tegemiseks ja riigipöörde  otseseks juhtimiseks , kokku 40 liiget, esimeheks enamlane Ivan Rabtšinski. ESRK 
komissarid saadeti Tallinna garnisonidesse, raudteedesse ja sidekeskustesse - jälgisid tegevust ja kandsid ERSK -le ette, 23. 
oktoobri  õhtul saadeti ka patrullima ja valvesse Punakaardi liikmeid. 
25. oktoobri õhtul võtsid ESRK relvastatud väeüksused valve  alla kogu Tallinna sidekeskused, relvastatud valved tähtsamate 
ohvitseride koduuste taha. 26. okt  hommikul  toodi need samad kõrgemad ohvitserid püssimeeste saatel ESRK komiteesse, nõuti 
neilt  otsustamist, kas annavad ustavusvande uuele valitsusele - kõik andsid vande. Sellega oligi riigipöörde Tallinnas toimunud. 
SRK oli loodud ka Tartus ja Narvas. Kogu ülejäänud Eestis ei toimunud midagi, rahvast sai sellest, et enamlased on kogu 
Venemaal võimu haaranud alles ajalehtedest. Eestis oli olukord segane. 27. okt läksid ESRK volinikud Kingissepp ja Meister 
Toompea  lossi, kus võtsid üle kubermangukomissarilt Jaan Poskalt -  taandus igasugusest ametlikust asjaajamisest, võim kuulus 
jätkuvalt ESRKle. ESRKga paralleelselt tegutsesid Eesti Nõukogu, Eesti Maavalitsus, linnade ja maakondade esindused, kes 
sugugi  ei kiirustanud enamlaste võimu tunnustamist. Ei kiirustatud kõikide endiste ametiasutuste laialisaatmisega - 15. nov 1917 
ajasid enamlased vägivalla abil laiali Eesti Maanõukogu. 20. nov aeti samamoodi laiali ka Eesti Maavalitsus - esialgu ei olnud 
kavatust see laiali saata, sooviti tagandada ainult juhtkond, ametkond loodeti alles jätta, aga Maavalitsuse ametnikud otsustasid 
enamlikku riigipööret mittetunnustada ja lahkusid ametis in corpore. Vahetult pärast pööret oli kõrgemaks võimukeskuseks ESRK, 
aga seal muutused, nüüd jäi järele 16 liiget, need jagati propotsionaalselt, 4 kohta enamlaste partei komiteele, 4 kohta esseeride 
partei komiteele, 4 … Üldiselt hakkas ESRK roll üsna kiiresti vähenema, see loodi riigipöörde läbiviimiseks, seetõttu hakkas 
kohalik tsiviilvõime üle minema Eestimaa Nõukogu Täitevkomiteele - tegi pärast oktoobripööret läbi suured muudatused - senises 
süsteemis oli olemas Eesti Nõukogu (midagi parlamendi laadset), selle kohal täidesaatvat võimu teostas Täitevkomitee, selle all 
veel Täitevkomitee Presiidium, pärast oktoobripööret senine Täitesaatev komitee ristiti ümber Eesti Nõukoguks ja Täitevkomitee 
Presiidiumist sai Täitevkomitee???? Tekkisid osakonnad, nende juhtideks enamasti enamlastest juhid, need moodustasidki 
Täitevkomitee. Milline oli selle valitsuse tegelik võime - selge see, et Eesti enamlased ei soovinud midagi oma riigist teada, kõik 
tähtsamad  korraldused  tulid Petrogradist. Kohalike asjade ajamisel oli ENTK mingisugune võim olemas, aga see oli esialgu 
piiratum kui Eesti Maanõukogul ja Eestimaa Nõukogul. 
Üle võtmata olid kohalikud omavalitsused ja kohalikud nõukogud. Pidigi enamlaste plaanide kohaselt käima nii, et valitakse uued 
nõukogud, need võtavad üle võimu seniselt maakonnanõukogult või linnanõukogult, nad valivad omale ka uue täitevkomitee ja 
võtavad üle  seniste  maakonnavalitsuste ja linnavalitsuste funktsioonid. Uus valimismäärus - kitsendati valimisõiguslike isikute 
ringi - töötavad rahvakihid said ainult hääletada, kõik omanikud jäid hääleõigusest ilma. Tegelelikkuses jäi valimismäärus ainult 
paberile. Kõikides olemasolevatest nõukogudest tõrjuti välja enamlaste-vaenulikud jõud. Nõukogudesse tõmmati kaasa 
täiendavalt enamlasi. Detsembrikuu jooksul hakkasid need ümbermoodustatud nõukogud üle võtma võimu ka maakondades ja 
linnades. 13. dets võeti üle Rakvere linna ja Virumaa valitsuse ülevõtmine. Alles jaanuaris 1918 algas valdade ülevõtmine - käis 
enam-vähem nii, et Tallinnast saabus grupp relv . punakaartlasi, need kutsusid kokku enamlaste  pooldajad  ja määrasid nendest  
kohapeal uue valla täitevkomitee. Mitmel pool jäi siiski tegutsema vanad vallavalitsused.
Hea meelega oleks tahetud rahvusväeosadest lahti saada, aga kui arvestada, et nende käes ikkagi märkimisväärne hulk relvi. Nov-
dets piirduti kihutustöö tegemisega rahvusväeosades. Suuri tulemusi see ei andnud. Uue võimaluse enamlastele andsid 
rahuläbirääkimised - juba dets oli sõlmitud vaherahu keskriikide  ja Venemaa vahel. Algas demobiliseerimine, enamlased leidsid 
jaanuari lõpus, et rahvusväeosi ei tasu nii  karta  - 29. jaanuaril võtsid enamlased üle Eesti Sõjaväe ühiskomitee ja Eesti diviisi 
staabi? Võeti vastu otsus Eesti väeosade laialisaatmise kohta. See jäi  pooleli . Detsembris saadeti laiali ka  miilits . 
Korrakaitsefunktsioonid läksid üle Punakaardile. Kriminogeenne olukord Eestis halvenes. Likvideeriti kogu senine kohtusüsteem 
- kõik kohtud kandsid nime  Revolutsiooniline   Tribunal . Võttis enda peale nii kohtuliku eeluurimise kui ka süüdistuse esitamise, 
samas ka järelvalve iseenda tööle. Teiseks polnud seadusi - Tribunal peab mõistma  kohut   omaenda  revolutsioonilise 
südametunnistuse järgi. Revolutsioonilised Tribunalid hakkasid kurjategijatele klassikuuluvuse järgi kohut mõistma. Enamasti 
piirduti inimese mõistmisega lühamaks või pikemaks ajaks ühiskondlikult  kasulikule  tööle. 
Igasugune poliitiline tegevus  keelustati  täielikult, erakonnad sisuliselt saadeti laiali. Lisaks poliitilistele ümberkorradusele algasid 
varade riigistamine - alustasid rahaasutustest, kogu Venemaa rahasüsteem allutati Venemaa Keskpangale. Samaaegselt hakati üle 
võtma  suuremaid tööstusettevõtteid, neid nö ühiskonnastati, tehased läksid nende tööliskonnale, tegelikkuses tähendases seda, et 
ettevõtte omanikud ja juhtkond aeti minema. Nendest tööstustöölistest moodustati tööliskomitee, mis pidi hakkame kogu seda 
tehast  juhtima . Enamasti kippusid tööliskontrollile allutatud tehased seisma jääma. Tööstusettevõtete ühiskonnastamine tabas 
kõige valusamani töölisi. Restoranid , teatrid, kinod jne ja suuremate  elamute  ülevõtmine.  Maareform  - enamlased kuulutasid kõik 
maad riigi omandiks. Eraomandus maal enam ei eksisteerinud. Kui mõisamaade äravõtmisesse suhtuti positiivselt, aga mõisalt ära 
võetud maid ei jagatud maasoovijatele, vaid Eesti enamlased otsustasid, et maj tasuvam on ühistalupidamine - mõisad jäävad 
alles, aga see läheb tööliskontrolli alla. Õige pea 1918. aasta veebr-märtsis selgus, et mõisamoonakate esimehed olid hoolitsenud 
ennekõike iseenda eest. Enamlaste teooria ei olnud maatameestele kuigivõrd vastuvõetav. 
Mida rahvas arvas? Kõik poliitiliselt aktiivsed inimesed olid enamlaste võimuloleku vastu. Enamlaste vastu pidi olema vastu ka 
kõik inimesed, kellel oli mingisugune eraomand. Samas vaesemad  kihid olid enamlaste toetajad. Samas jaanuaris 1918 kutsusid 
enamlased Tallinnasse kokku maatameeste kongressi ja neile ei tekitanud probleeme saada maatamehed oma  seljataha . Ainus 
sündmus, millest võiks ehk mingit  suhtumist  välja lugeda, oli nov keskel 1917 toimunud valimised  Venemaa Asutava Kogusse: 
valimistele läksid kõik suuremad Eestis tegutsenud erakonnad omaenda nimekirjadega, enamlased võisid pidada end võitjateks, 
nende poolt hääletas Eestis 40% hääletajatest. Samas on selge, et enamlaste saagi ajas kõrgeks vene sõjaväelased. Eriti  edukad  
olid enamlased edukad Tallinnas, Narvas ja ka mitmetes maakondades ( Harjumaa , Virumaa,  Viljandimaa  ja Võrumaa). Järvamaal 
ja Läänemaal võitis Tööerakond?. Demokraatlik blokk oli valimistel Eestis II kohal - 22,5 protsenti, Tööerakond 21%. Kokku 
valiti Venemaa Asutavasse Kogusse 8 saadikut, nendest neli olid enamlased. Teatavasti saadeti Venemaa Asutav Kogu aga õige 
pea laiali. 
Eesti  iseseisvus
1905. a lõpus Järvamaal Koeru kihelkonnas koostasid mõned ettevõtlikumad talupojad Eesti Vabariigi põhiseaduse, andsid 
tõotuse, et kui peaks vabaduse sõja  puhkama , siis nad kavatsevad Eesti riigi eest võidelda. Iseseisvuse mõte jõudis nendest 
ringkondadest natuke kaugemale - Andres Dido - suhteliselt hea hariduse sai, Jakobsoni  tulihingeline toetaja, ühena esimesena 
huvitus sotsiaaldemokraatlikust teooriast, arreteeriti, saadeti vanglasse, hiljem Pariisis tegeles elatist keelte õpetajana. 1906. aastal 
hakkas Pariisis välja andma eesti k ajakirja “Õigus”, levitas seda  salaja  ka Eestis. Mitmel korral esitas seal mõtte, et Eestist peaks 
tulevikus saama iseseisev Eesti riik. Vastamata küsimus on see, kui palju seda “Õigust” Eestisse jõudis. 1905.-1917. aastast ei 
olnud Eesti eliidi eesmärgiks mitte vaba rahvusriigi loomine, vaid Eesti autonoomia saavutamine Venemaa  koosseisus . 1917. aasta 
teisel poolel oli võrdõigusliku osariigi saavutamise mõte ülekaalus.
Esmakordselt tehti  pikaajalisemaid plaane Eesti tuleviku kohta peale Saksa vägede Riia vallutamist. Maanõukogu koosoleku 
võttis sõna Jaan Tõnisson, kes väitis, et Venemaa on surmani haige ja Eestil pole Venemaalt enam kaitset saada. Tõnissoni arvates 
võiks kolmas võimalus olla apelleerimine  Atandi  riikidele - võiks saada Atandilt moraalset toetust - mõelda tulevikus võimalusele 
luua lääneriikidele tuginev Balti puhverriik. Tõnissoni mõte tekitas teravaid sõnavõtte, aga enamus kõnelejaid jäi seda meelt, et 
tegemist on utoopiaga ja Eesti eesmärgiks peab jääma võrdõigusliku osariigi staatus Venemaa koosseisus. Karl Ast ütles oma 
kõnes, et parim oleks Eestile kuulutada välja iseseisev riiklus, aga see pole aga võimalik. Asti mõttest haaras kinni Tõnisson, et 
omariiklus oleks eesti rahva paleuseks, aga arvas, et sellest midagi välja ei tule. Maanõukogu muidugi midagi ei otsustanud. Need 
ideed jäid edasipidigi ringlusesse.  Baltoskandia  mõte - Baltikum ja  Skandinaavia . Lisaks idee ka Eesti-Läti kaksikriik. Täiesti 
uuena tuli kõne alla Eesti-Soome  unioon - Maarahvaliidust Päts pooldas seda. Aga polnud reaalseid võimalusi ideede 
täideviimiseks. 26. sept Maanõukogu otsustas alustada ettevalmistusi Eesti Asutava Kogu asutamiseks. Eestlased ei olnud enam 
valmis leppima Venemaa AK otsustega, selleks oli vaja Eesti AK - võimalik, et see tõlgendus on natuke ülepingutatud. Tegemist 
oli reaktsioonina enamlaste tegevusele. Aasta jooksul poliitiline areng väga kiire, selleks tulekski teha uued valimised, aga mitte 
enam valimised Maanõukogusse, vaid Asutavasse Kogusse. 
Enamlik riigipööre - väidetavasti juba 26. oktoobril olnud Poska kitsamas ringkonnas öelnud, et nüüd ei jää enam muud üle, kui 
Eesti iseseisvaks kuulutada . Eesti riik ei tekkinud selleks, et jääda püsima, vaid et vältida enamlaste kõige hullemaid tagajärgi. 
Enamlik oktoobripööre oli muutnud kardinaalselt kogu poliitilist olukorda. Selleks, et anda ka rahvale, mis on toimunud, selleks 
oli tarvis korraldada poliitikute omavaheline  autoriteetne  nõupidamine - Eesti Maanõukogu. Enamlased langetasid otsuse 
Maanõukogu laialisaatmiseks 14. nov, aga Maanõukogu kogunes 15. nov erakorralisele nõupidamisele. Maanõukogu võttis vastu 
ajaloolise otsuse, mis väljendub 3 punktis:
1. eesti rahva ja maa tulevuse  saatuse  määrab peatselt kokkukutsutav Eesti AK
2. kuni AK kokkuastumiseni, kuulub kogu kõrgem võim Eesti territooriumil Eesti Maanõukogule
3. Eesti kehtivad ainult need seadused, mille Eesti Maanõukogu on heaks kiitnud
Mida need otsused tähendasid? Kõik uurijad  on üksmeelel sellel, et need otsused tähendasid Eesti riikluse lahutamist Venemaast. 
Nüüdsest peale, 15. nov alates, ei olnud Eesti enam seotud Vene impeeriumiga. 1920. aastate lõpus ja eriti 1930. aastatel, hakkasid 
meie juhtivad juristid (Uluots, Ants Piip ja Artur  Kliiman ?) rääkima sellest, et 15. nov otsustel on suurem tähtsus - see tähendas 
Eesti riikluse loomist juriidilises mõttes. Samas ei olnud kaugeltki kõik juristide nendega ühel  meelel . Eduard   Laaman  
(arvamusliider) ja tema mõttekaaslased tõid selle seisukoha vastu 3 argumenti: 
1. Maanõukogu otsuses ei nimetatud Eesti  iseseisvat  riiki, omariikluse loomist
2. 15. nov otsus ei muutnud praktikas midagi (Eesti jäi enamlaste võimu alla). Aga Kliiman, Aluots ja Piip ei väitnudki, et 
oleks riik loodud muud kui juriidiliselt.
3. Laaman ja teised väitsid, et Maanõukogu liikmed ei pidanud veel silmas jäädavat omariiklust, vaid käsitlesid seda kui 
võimalust jääda Venemaal toimuvatest protsessidest kõrvale. 
15. nov tähendas Eesti lahkulöömist Venemaast, juriidiliselt vb ka Eesti riikluse loomist - 15. nov 1917, 23 veebr 1918 
deklaratiivses mõttes ja 11. nov 1918, kui AV Saksa okupatsiooni lõppedes kokku tuli - võib öelda, et Eesti vabariiklus on 
toimunud 3 korral. Eesti vabariikluse loomine oli pikaajaline protsess. 
Mida rahvas sellest Maanõukogu 15. nov otsustest? Me ei tea, kui palju rahvas sellest üldse teada sai. Fakt see, et enamlased ei 
olnud selleks ajaks üle võtta ajalehti. Enam ajalehti tõi ära selle Maanõukogu otsuse sisu - rahva hulka see teave jõudis. 
Koha pärast 15. nov koosoleku toimumist aeti Maanõukogu laiali, sai uuesti kokku tulla alles järgmise aasta nov. peale saksa 
okuptasioonivägede  lahkumist . 
Tartus ilmunud Postimees ei piirdunud ainult Maanõukogu otsuse äratrükkimisega, vaid ka kommenteeris ka seda, lisas ka 
Tõnissoni kirjatrüki vähemusrahvaste enesemääramisõigusest. Enamlased konfiskeerisid ülejäänud tiraaži, hiljem leidsid ka 
Tõnissoni enda üles. See oli Läti kütipolgu väljaastumine eestlaste vastu. Alates 1915. aastast, kui Lätist, Kuramaalt ja  Riiast  tuli 
Tartusse hulgaliselt Läti tsiviilelanikke, hakkasid nende suhted tartlastega halvenema. Ühelt poolt lätlased said aru, et nad on oma 
kodumaalt  ära tulnud ja vaesed, aga olmetasandil hakati tekkima konflikte, mis rahvasuus hakati neid rõhutama. Nüüd lätlased 
arvasid, et nüüd aeg eestlastele solvangute eest kätte maksta. Kuigi enamlased võisid loota  Läti kütipolgule, et otsustasid 
kokkupõrget vältida ja vabastasid vangi võetud eestlased ja Postimees sai edasi  ilmuda . 
19. nov suur rahvakoosolek, kus Tõnisson rääkis vähemusrahvaste enesemääramisõigusest. Miitingul  luges  Rosenbaum 
Maanõukogu 15. nov otsused, kõnelesid linnapea Jaan Kriisa. Raekoja  torni heideti sini-must-valge lipp. Raekojaplatsilt liiguti ka 
Vanemuise ette, kus kõneles Ants Simm , siis ka Ülejõele ja soldatid liikusid tagasi oma kasarmutesse. Vahetult enne 
manifestatsiooni arreteerisid enamlased taas Tõnissoni. Manifestatsiooni järgselt arestid jätkusid - 38 tagavarapataljoni ohvitseri 
vahistati, süüdistati kontrevolutsioonis. Jaan Tõnisson saadeti Eestist välja, suundus Stockholmi. Mujal Eestis sellised 
manifestatsioone 15. nov seisukohtade  tutvustamiseks puudusid. 
U nov tekkis Eestis veel üks seltskond mõjukaid inimesid, kes olid samuti huvitatud Eesti lahutamisest Venemaast, aga mitte Eesti 
iseseisvusest -  baltisakslased . Tellingshausen - teatas, et siinsete baltisakslaste sooviks on anda Eesti alad Saksa riigile. Berliin oli 
selleks ajaks veendunud, et sõja lõppedes peab Saksamaa enda kätte saama kõik vallutatud alad. Berliin soovis mingisuguseid 
ametlikke otsuseid, ei  piisanud ainult rüütelkonna esimehe suusõnaliselt soovist. 17. dets võtsid vastu vormilised otsused, millega 
palusid abi Eesti ja Läti lahutamisele Vene riigist. Tuginesid Põhjasõja aegsetele aktidele, Uusikaupunkki rahulepingule ja Riia 
kapitulatsiooniaktile - baltisakslased on andnud siinsed alad vabatahtlikult keisrile, nüüd aga on keiser kukutatud. Rüütelkonnal 
ajalooline kohustus võtta nende alade juhtimine taas üle. Dets jooksul anti need otsused edasi Berliini, aga  emamaa  sakslased olid 
muutunud ettevaatlikuks - leidsid, et rüütelkonnad on siiski ajast ja arust  institutsioonid , mis ei saa kõneleda kogu kohaliku rahva 
nimel. Dets lõpus hakkasid baltisakslased koguma toetusallkirju eestlastelt ja lätlastelt. Toetusallkirjade kogumine oli omaette 
keeruline ettevõtmine. Eestil on 2 võimalust: kas jääda Venemaa koosseisu või ühineda koos baltisakslastega Saksa riigi külge. 
Omalt poolt oli Dellinghausen eestlastele ka midagi pakkuda - võivad loota kultuurautonoomiale, emakeelsele kooliharidusele, 
tagatakse eraomanduse puutumatus, lisaks sellele väitis, et tulevane  kolonisatsioon saab olema mitte-vägivaldne - kolonistid 
saavad ainult need maad, mis on juba vabad. 
24. dets kogunes Tellinghausenile vastuse andmiseks Maanõukogu vanemate kogu kokku. Kuidas suhtuda sakslaste kavatsustele, 
milline see Eesti tuleviku saatus võiks olla. Kasvas Saksa okuptasiooni oht - seda sooviti igal võimalusel vältida. Venemaa 
arengud ei tõotanud ka midagi  positiivset . Enamlaste diktaatorilik valitsemine võiks vallandada kodusõja. Kolmas võimalus - 
enamlased kukutakse ja Venemaal tuleb võimule taas keisrivõim, Eesti kaotab oma autonoomia jne. Samas kui midagi pos otsida, 
siis toodi välja seda, et Saksamaa vägede võimalik sissetung Eesti mandrile pälviks lääneriikide hukkamõistu ja lääneriigid oleks 
kõiki saksavastaste sammude poolt. Jõuti järeldusele, et ollakse Saksa okupatsiooni vastu ja Eesti  iseseisvumine  selleks, et Eesti 
küsimus viia rahvusvahelisele areenile - kuidas saavutada see, et maailmasõja lõppedes oleks eestlastel võimalus oma maa asjades 
kaasa rääkida. Maanõukogu  palus parteidel ka langetada parteilised otsused, et kokku saada laiemas ringis ja siis vastu võtta otsus. 
Tuli kokku 31. dets - Saksa okupatsiooni vastu, 1. jaan 1918 vastu võeti otsus, et iseseisvuse tuleb välja kuulutada. Eesti 
iseseisvusest on saanud otsene siht. Samal koosolekul valiti komisjon erinevate parteide esindajatest, kes esitaks rahvale 
märgukirja, miks on Eestile iseseisvust tarvis. 5. jaanuar avaldas ajakiri “Eesti sõjamees” pöördumise pealkirjaga” Eesti 
rahvusriik”. Kuigi selle 1. jaanuari otsust toetasid kõik erakonnad, ometigi olid kõige vasakpoolsemad (esseerid ja vähemlased) 
jätnud endale teatud reservatsiooni. Sotsiaaldem puhul tuleks nimetada Mihkel Martna nime, kes kahtles ennekõike just tulevikus, 
et Eesti riik suudaks sotsiaalmaj toime tule. Sõitis aasta esimestel päevadel Soome, et tutvuda Soome oludega, kõnelda juhtivate 
Soome poliitikutega. Martna naasis Soomest veendunud iseseisvuslana. Eriti olevat seda propageerinud Otto  Villem  Kuusinen. Ka 
sotsiaaldemokraadid asusid taasiseseisvumist  toetama . 
Esseerid kuulusid koalitsiooni enamlastega - ei  julgenud sellist asja otsustada täiesti ilma enamlasteta. Esseeride arvates pidi 
saama Eestist iseseisev riik, Eesti Töövabariik - riik, kus võim  kuuluks ainult töötavatele rahvakihtidele. Nemad pidid saama 
valimisõiguse. Samuti ei arvanud esseerid, et võim peaks minema Maanõukogu või tulevase AK kätte, vaid jätta võim Eesti 
Nõukogule ja selle Täitevkomiteele - seda tuli täiendada kõikide vasakpoolsete erakondade esindajatega. Luuletaja Gustav Suits 
pani selle märgukirja kirja - läksid sellega ka enamlaste juurde, aga olid hiljaks jäänud, sest enamlased olid samuti 31. dets 
koosoleku pidanud. Enamlased leidsid, et Eesti vabariik oleks Eesti töörahva huvide mahamüümine. Töötasid välja Eesti 
Töörahvakommuuni põhiseaduse. Pidi olema Nõukogude Venemaa üks autonoomsetest osadest. 
11. jaan peeti veel üks koosolek antud küsimuses - kõik pooldasid iseseisvuse väljakuulutamist. Selleks ajaks oli astutud ka 
esimesi saame omariikluse ettevalmistamisel. Peterburis tuli kokku Eesti Asutav Kogu. Asutava Kogu liikmed - Poska, Piip ja 
Seljamaa  kasutasid Peterburis viibimist selleks, et luua kontakt juhtivate vene poliitikutega ja sondeerida pinda, kuidas nad 
suhtuks Eesti iseseisvuse väljakuulutamisse. Tulemused ei olnud head - isegi esseerid soovisid Eestit pigem näha Saksamaa poolt 
pigem okupeerituna kui iseseisva riikidena. Külastasid Suurbritannia , USA ja Prantsusmaa saatkondi - tutvustasid Eestis toimuvat 
olukorda. Kõige tagasihoidlikumad olid ameeriklased . Seevastu Pr ja Ingl suhtus eestlaste taotlustesse heatahtlikult, lubasid 
informeerida ka oma valitsusi - SB valitsus lubas tulevikus tunnistada iseseisvat Eesti vabriigi de  facto . Juba 18. jaanuaril loodi 
Maanõukogu vanemate otsusega Eesti välisdelegatsioon, kes pidi saavutama lääneriikidelt de facto tunnustus. Sinna kuulus Jaan 
Tõnisson, Mihkel Martna, Karl  Menning  (Vanemuise teatri  direktor ), Ants Piip (Pterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent), 
ajakirjanikud Eduard Virgo ja Karl Robert Gustav. Neile anti kaasa Maapäeva  vanematekogu memorandium -  selgitatud , miks 
omariiklust on vaja. Senisest  enam oli selles rõhutatud, et Eesti peab jääma käimasolevas I MS erapooletuks. Välisdelegatsiooni 
liikmed asusid 19. jaanuaril teele Stockholmi, mindi läbi Soome, aga seal oli puhkenud juba kodusõda, takerdusid sõjarinnete 
taha, pääsesid Stockholmi alles märtsis. Kodumaal arutati sellel üle, millised võiksid olla  reaalsed teed omariikluse 
väljakuulutamiseks. 
Juhan  Pitka  - juba 17. aasta alguses hakkas tegelema Eesti rahvusväeosade loomisega. Dets 1917 pakkus välja võimaluse, et Eesti 
omariikluse kuulutavad välja kohalikud omavalitsused. Kokkusaamise kohaks pakkus välja Viljandi (seal organiseeriti parasjagu 
Eesti ratsapolku). Idee läks vett  pidama , sest ratsaväepolgu loomine oli vastuolus Viljandis elavate enamlastega. Enamik 
juhtivatest poliitikutest lootis selgelt veel tulevasele Eesti Asutavale Kogule. Asutav Kogu pidi kokku astuma  15. veebr 1918 - 
demokraatlikult valitud Asutav Kogu oleks tõesti võinud otsustada Eesti rahva iseseisvuse väljakuulutamise. 
18.09.12
Asutava Kogu valimistel said enamlased 37% häältest, teisel kohal Tööerakond 30%, kolmandal kohal demokraatlik blokk. 
Enamlastele oli selge, et nad Eesti AK enamust ei saavuta. Kohalikud eesti enamlased leidsid, et neil ka Eesti AK ei ole ka vaja, 
leiti ettekääne, miks see ei peaks kokku tulema - baltisakslased ei olnud loobunud soovist luua ühtne Balti riik. Enamlased 
kuulutasid baltisakslased riigireeturiteks ja 27. jaanuaril andsid enamlased välja kurikuulsa lindpriiuse dekreedi, millega kuulutati 
kõik baltisakslased väljaspoole seadust ja anti luba kõikidele inimestele kõiki baltisakslasi arreteerida. Tegelikult käivitused ka 
eesti iseseisvuslaste vastu aktsioonid - u 500 baltisakslast ja u 200 eestlast Tallinnas ühes  vanglas arreteeritud. Arreteeritud saadeti 
edasi Venemaale, u 200 baltisakslast saadeti edasi Siberisse, kust nad pääsesid tagasi alles pärast  Bresti  rahulepingut. Sama-
aegselt lindpriiuse dekreediga pandi seisma ka AK valimised. Ei kavatsetud enam edasipidi kokku kutsuda Eesti AK. Sellises 
olukorras kujunes iseseisvuslaste jaoks tähtsamaks keskuseks Tallinna eesti haritlaste klubi - jätkas kooskäimist Estonia 
seltsimajas. Ehkki sealsed otsused langetati Maanõukogu vanematekogu nimel - tegelikult oli otsuste määratlemiseks üsna 
ebamäärane seltskond. Seal otsustati, et Eesti iseseisvus tuleb välja kuulutada revolutsioonilisel teel - tuleb luua manifest, mis 
esimesel sobival võimalusel rahvale ette lugeda ja sellega oleks siis vabariik väljakuulutatud. Sellega hakati otseselt tegutsema 18. 
veebruaril 1918. Saadi kindlad teated, et Saksa väed lähenevad Eesti mandriosale. Haritlaste  klubis valiti komisjon, kes paneks 
Iseseisvusmanifest kirja - sinna kuulusid Jüri Vilms ja Juhan Kukk, sotsdem Karl Ast ja Rahvaerakondlane Jüri Jaakson. Sellel 
samal koosolekul arutati läbi ka põhimõtted, mida seal Iseseisvusmanifestis tuleks öelda. 19. veebr haritlaste klubis moodustati 3-
liikmeline Eestimaa Päästekomitee (Päts, Vilms ja Konstantin Konik) - tegutses Maanõukogu nimel, koondamaks jõude 
iseseisvuse väljakuulutamiseks. 20. veebruaril saadi Haapsalus paiknevas  Esimesest  Eesti polgus teada, et jörgmine päev 
maabuvad Eesti mandrile Saksa väed, otsustati võim enda kätte võtta, kutsuti juhtivaid poliitikuid Haapsallu, et nad seal Eesti 
iseseisvuse välja kuulutaks, selleks sõnaviiaks oli Juhkum?. Pm oldi sellega nõus, aga kohesest sõidust ei saanud kohe asja. Kohal 
ei olnud ka kõik komisjoniliikmed, mistõttu tehti komisjonis täiendus - jäid Juhan Kukk ja Jaakson, lisati  Ferdinand   Peterson . 
Tegelikult panid mainfesti kokku Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson. Haritlaste klubis kiideti manifest heaks ja allkirjastati 
Maavanemate vanematekogu nimel ja selle vastvalminud dokumendiga asusid Jüri Vilms ja Päts teel Haapsalu poole (Jaan Kroos 
“Tabamatus”). Jõuti läbida 2/3 teekonnast, kui neile tulid vastu Esimese polgu väed, kes ütlesid, et Saksa väed on juba kohal, 
autoga  naasti Tallinnasse. 23. veebruaril tehti katse sõita Tartusse, kuid enamlased olid tugevdanud valvet Tallinnast väljasõidul. 
22. veebruaril saadeti mõned manifestipaljundused maakonna esindustesse - Pärnusse, Tartusse. Pärnu enamlased olid saanud 
teated 22. veebruaril Saksa vägede lähenemise kohta, 23. hommikul olid enamlased läinud ja võimu võttis üle Pärnu Eesti 
Pataljon . 22. veebr õhtul kutsuti Endla seltsimajja suurem rahvakoosolek, seal kõneles Eesti Maarahva Liidu esindeja August 
Jürimaa - tervitas eelseisvat iseseisvust. 23. veebruaril jõudis Pärnusse Maavlitsuse Asjade valitseja Jaan Soop, kellel oli kaasas 
manifest 2 eksemplari. Kohalik ajalehetoimetaja  Jaan Järve korraldas kohe manifest trükkimise mitmes tuhandes eksemplaris. 
Õhtul kell 8 kogunes rahvas Endla seltsimaja ette platsile ja Maanõukogu saadik advokaat  Hugo Kuusner esimest korda 
Iseseisvusmanifest rahvale ette. 24. veebr peeti esimene Eesti sõjaväeparaad, peeti  miiting , kõneldi, lauldi hümni ja koostati 
ametlik akt Eesti demokraatia väljakuulutamise kohta. 24. veebruaril jõudis üks pakk manifest Viljandisse. 24. veebr pärastlõunal 
kogus Viljandi kohtumaja ette rahvahulk, kellele Viljandi linnapea luges rahvale manifest ette. 24. veebr õhtul jõudis manifest 
tekst ka Paidesse. Ka  Paides  trükiti manifesti tekst. 25 veebr keskpäeval loeti manifest ette Paides. 
24. veebruaril oli olukord Tallinnas alles segane. Enamlaste võim oli Tallinnas olnud kõige tugevam ja püsinud üsna kaua. 
Enamlased hakkasid Tallinnast  lahkuma  alles ööl vastu 24. veebruari ööd. Aleksander Hellart jagas relvi meestele välja. Mitmetes 
linnapolitseijaoskondades toimus omakaitse taastamine. Esialgu kontaktid iseseisvuslaste vahel puudusid. Päästekomitee oleks 
pidanud selleks keskuseks olema, aga nad ei  teadnud  midagi linnast toimuvast. Üheskoos Eesti sõdurite kaitse all sõitis 
päästekomitee pangamajja, mis kujuneski päästekomitee peamiseks tegevuskohaks. 
5 päevakäsku:
1. võim on enamlastelt üle võetud, Maanõukogu vanematekogu nimel on Eesti kuulutatud iseseisvaks vabariigiks. Kõikidel 
kohalikel  omavalitsustel kästi tegevust jätkata ja pöörduti rahva poole üleskutsega materiaalsete väärtuste väljavedu 
takistada.
2. Suunatud ennekõike iseseisvumise tähistamisele - 25. veebr hommikul kästi helistada kõikide Tallinna kiriku kellasid, 
kõikides koolides tuli lastele lugeda ette manifest.
3. Tühistas kõik enamlaste antud dekreedid, mis olid suunatud varade natsionaliseerimisele. 
4. Puudutas eesti sõdureid, kellel kästi  hiljemalt  1. märtsiks koguneda, et teenida Eesti riiki.
5. Seati ametisse EV AV, nimetades  ametisse kõik ametisse seatud  ministrid . Peaministriks Konstantin Päts, lisaks ka 
siseminister, ajutiselt täitis ka kaubandus- ja tööstusministri ametit. Jüri Vilmsist kujunes peaministri asetäitja ja  kandis  
kohtuministri ülesandeid. Tegemist oli koalitsioonivalitsusega, kus olid esindatud kõik tähtsamad erakonnad. Päts ja 
Raamot Maaliitlased, Tööerakondlased Vilms, Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson, Rahvaerakondlased Jaan Poska ja 
Peeter Põld, sotsiaaldemokraadid  Villem  Maasik . Poliitiliselt erapooletud Andres Larka . Välja jäid valitsuses esimest 
koosseisust esseerid. Kokku valitsuses 13 ametikohta.
Enamlased olid enam-vähem tagasi tõmbunud sadamarajooni, siiski liikus üksikuid enamlasi ka linnas ringi, neid aeti taga ja 
arreteeriti. Ööl vastu 25. veebr tegid vene madrused veel ühe katse sadamarajoonist välja pääseda. Väljapääsutungi pani seisma 
Tallinna  Reaalkooli  õpilased. Langes esimene vereohver Eesti Vabariigi eest - vene armee  ohvitser , lätlane Janis Muišnieks - võttis 
reaalkooli õpilaste juhtimise enda peale. Kõikide organiseerimistööde käigus ununes Tallinnas iseseisvuslastel iseseisvus välja 
kuulutada ja manifest ette lugeda. Alles 25. veebr keskpäeval korraldati Eesti Sõjaväeparaad. Päts luges esimest korda ka Tallinnas 
ametlikult manifesti ette. Kohe pärast paraadi lõppemist sisenesid Tallinnasse Saksa sõjaväeosad. Manifestis rõhutatakse, et 
tegemist on seadusliku Eesti rahva esindusega, otsus on langetatud väikerahvaste enesemääramise õiguse alusel. Eestimaa 
kuulutatakse iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Loetlatakse ette  maakonnad , mis kuuluvad Eesti valdusalasse, nimetatakse 
ka Narva linna. Kõik eesti kodanikud kuulutatakse seaduse ees võrdseteks. Kõikidele vähemusrahvustele tagatakse tulevikus 
kultuurautonoomia. Eestis kehtivad kõik kodanikuvabadused. Kästakse vabastada kõik poliitilised vangid ja seada sisse 
kohtusüsteem, mis kaitseks kõiki  kodanikke . Tuleb uuesti kokku kutsuda rahvamiilits. AV antakse kõige kiireloomulisemad 
küsimused (maareform, tööliste olukorra parandamine, rahandussüsteemi loomine, toitlusolukord). Küsitavust tekitab asi 
kuupäevaga - Tallinnas trükitud eksemplaris on 24. veebruar märgitud. 
Keiserliku Saksamaa okupatsioon  1918
Õiguslikult võib vaielda , kas tegemist oli üldse okupatsiooniga. Meie kõikide teadmised selle kohta on nigelad - ei ole ühtegi 
tõsiselt võetud uurimust , olemas 2 teost Hans Kruusi teos, mis aga pole sugugi objektiivne, teine teos ilmus 1966. aastal  Jaroslav  
Raidi, mis pole samuti objektiivne. Kuni tänase päevani puudub objektiivne ajalooline uurimus Saksa okupatsioonist. 
Saksa kindralstaap oli toetanud vene enamlasi, lootes, et nad  purustavad  Venemaa ära. Okt 1917 näis, et sakslaste lootused on 
täide läinud, sest enamlased haarasid võimu, enamlased tegid ettepaneku kõikidele ilmasõjas sõdivatele riikidele sõlmida 
vaherahu. Antandi riigid ei võtnud rahudekreeti tõsiselt, Keskriigid olid valmis enamlastega läbirääkimiste laua taha istuma, 15. 
dets 1917 kirjutati alla  Brest -Litovski  rahuleping , paraku läks asi edasi keeruliseks. Rindel otseselt sõjategevust ei toimunud, aga 
rahu otseselt ei sõlmitud. Saksamaa nõudisid Venemaalt sõjamakse. Enamlastele ei olnud need nõuded vastuvõetavad - ühelt poolt 
rahvusliku eneseusu  tõttu, teiseks põhjuseks see, et enamlased olid kogu 1917. aasta jooksul nõudnud rahu ilma sõjamaksudeta. 
Kolmandaks , enamlased lootsid kommunistlikku maailmarevolutsiooni , mis pidi esimesena toimuma maailmas Saksamaal. 
Keskriikide soovil osalesid ka iseseisva Poola ja  Ukraina  riigi esindused, keda enamlased aga ei tunnustanud. Diskussioonid viisid 
selleni , et Lev Trotski deklareeris 29.? jaanuari 1918, et Venemaa ei kirjuta rahulepingule alla, aga  saadab  kõik on sõjajõud laiali - 
Türgi ja  Bulgaaria  olid nõus sellega leppima, küll aga Saksa sõjavägede juhtkond oli selle vastu - nende arusaamade järgi olid 
Venemaa ja Saksamaa taas sõjajalal. 27. veebruaril jõudis Venemaale telegramm, et järgmisest keskpäevast algab sõjategevus. 28. 
veebruaril algas Saksa vägede pealetund, nn Faustschlag. Eesti suunas tegutses Saksa 8. armee, eesotsas kindral -oberst Günther 
von Kirchbach. Lähenesid Eestile lõunast Lätist - lähenes 60. armeekorpus eesotsas kindral-leitnant von Papritz. 25. veebr jõudsid 
nad joonele Pärnu-Viljandi, Paide-Jõgeva ja jätkasid sealt edasitungi. Läänepoolt, et 17. aasta sügisel hõivatud Eesti saartelt 
alustas pealetungi 68. korpus (e Põhjakorpus) kindral-leitnant Adolf von Seckendorffi juhtimisel. 19. veebr võeti enda alla 
Kesselaid ning 20. veebr jooksul maabusid  Virtsu piirkonnas. 21. veebruaril maabusid Hiiumaalt liikmele läinud Saksa väed 
Haapsalus. Ühinesid, ja jätkasid üheskoos pealetungi Tallinnale. Saksa vägede edasiliikumine Eesti  mandril  sarnanes pigem 
paraadmarsiga kui sõjategevusega, sest keegi ei osutanud neile vastupanu. Dets 1917 algas demobilisatsioon, mis vähendas vene 
sõdurite arvu Eestis, lisaks deserteerimine, lisaks ka demoraliseerimine - Eestisse jäänud vene madrused ei tahtnud enam sõdida - 
Saksa vägede liikudes põgenesid nad Eestist. Kogu sõdurite massist ei olnud mingit vastupanu osutajat - sakslased võtsid Eestis ja 
Lätist kokku 18 000 sõjavangi. Enamlased olid küll jaan 1918 kuulutanud välja, et senise Vene armee asemel  luuakse  Punaarmee, 
aga need protsessid olid sedavõrd algusjärgus. Eestis leidus neid vabatahtlike Punaarmeelasi healjuhul mõnisada meest.  Ainsana  
endisest Vene armeest oli osaliselt oma võitlusvõime säilitanud Eesti Rahvusväeosad, aga nad olid hajutatud laiali üle Eesti 
(Haapsalus, Viljandis, Tallinnas, Rakveres, Paides, tagavarapataljon Tartus ja Võrus). Teiseks ei olnud neil enam ka keskset 
juhtimist. Lisaks oli asjaolu, et vaatata enamlaste kihutustöödele ei soovinud rahvusväeosad enamlastega kaasa minna ja väeosade 
juhtid olid otseses kontaktis Eesti rahvusmeelsete poliitikutega - olid teadlikud poliitikute otsest säilitada I maailmasõjas 
erapooletus . Andsid teada, et Eesti väeosad sõdima ei hakka ja andsid teada Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. 21. veebr, kui 
Saksa väed jõudsid Haapsallu, kirjutas Esimese Eesti polgu ülem  polkovnik Põder alla kokkuleppele, mille järgi nad lubasid jääda 
erapooletuks, vastutasuks jäeti polgule relvad kätte. Eesti rahvusväeosad olid säilitanud küll  osalise  võitlusvõime, aga poliitilistel 
põhjustel otsustati mitte sõdida. 
Enamlaste käsutuses ainsaks relvastatud jõuks veebr 1918 oli jäänud Punakaart  - üle Eesti u 5000 punakaartlast. Enamik 
punakaartlasi olid üle Eesti laialipaisatud. Samuti puudus neil  keskne  juhtimine. Punakaartlased olid enamasti relvastatud ainult 
vintpüsside või revolvritega. Neil puudus sõjaline ettevalmistus. Otsustasid mitte osutada sakslastele vastupanu. Eesti enamlased 
olid tõsiusklikud kommunistid , olid veendnud, et saksa töölised ei luba oma valitsusel saata ennast sõdime kommunistliku riiga , 
vaid Saksamaal  lahvatab  rev, ainus mida ehk  usuti , et kohalikud baltisakslased võivad organiseerida Eesti saarte nö karistussalga. 
Kui Petrogradist saadi korraldas Tallinna täielikuks evakueerimiseks, siis enamlased pidasid seda provokatsiooniks, lõi nö Tallinna 
Merekindluse Kolleegiumi ja hoolitsesid selle eest, et keegi mingeid varasid välja vedama ei hakka. Ülesanne lüüa laiali Haapsalu 
Esimene Eesti polk. Seoses selle ülesandega saati Tallinnast 22. veebr välja  salk Balti laevastiku meremehi - 22. veebr leidis 
esimene kokkupuude sakslastega, kus põgeneti sakslaste eelväe eest. Teine kokkupuude sakslaste eelväega toimus Keilas. 24. 
veebr õhtuks jõudsid Saksa eelväed juba Tallinna külje alla Nõmmele. Pääskülas käisid nendega tutvumas kaks delegatsiooni: 
kõige pealt baltisakslased, pärast neid saabus Pääskülla eestlaste delegatsioon - Larka, Konik ja veel mõned mehed - paluti, et nad 
viivitaksid oma sissetungi, sest Vene vägede sõjalaevad alles  lahkuvad sadamast, võib tekkida tulevahetus, nad nõustusid eestlaste 
palvega  ja sisenesid Tallinnasse alles 25. veebruari keskpäeval. 
Papritzi korpuses toimusid esimesed kokkupõrked alles 25. veebruaril, 26. veebruaril ja 28. veebruaril. Orina lahing - sakslased 
kaotasid selles “suures lahingus” 6 meest. Organiseeritud vastupanu korraldasid enamlased Jõhvi ja Kohtla-Järve raudteel, 
sakslased jäid püsima ainult 1 ööks, 1. märtsil liikusid juba edasi. Vastupanu toimus ka Sinimägedes - lahingusse saadeti kõik 
Eestis olevad enamlaste jõud (Läti kütid, Kroonlinnast 1000 meest). Ööl vastu 4. märtsi lahkusid kõik Punakaartlased Narvast ja 
sakslased hõivasid Narvast. 
19.09.12
3. märstil 1918 sõlmitud Bresti rahu määras ära Saksa okupatsiooni olemuse. Veebruari 1918 hõivatud alad - endine  Liivimaa  ja 
Eestimaa  kubermang , nende suhtes säilis Venemaa suveräniteet - need jäid Venemaa riigi osaks - vene väed tuli ainult sealt välja 
viia ja  asendada  Saksa politseivägedega. 
Ober-Ost - saksa keelne lühend (idarinde ülemjuhataja, siin ei tähenda isikut, vaid idarinde juhatusele allutatud hõivatud 
piirkonda). Ühine kõigile allutatud aladele. Ober-Ost jagunes 2 piirkonnaks : varem hõivatud piirkonnad ( Kuramaa , Riia ja 
Saaremaa) allutati Baltimaade riigikomissarile, kelleks oli  Alfred von Gossler. Seevastu Eestimaa- ja Liivimaa kubermangudes 
hakkas kehtima tõeline Saksa sõjaväeline diktatuur, kus kõik korraldused tulid otseselt saksa sõjaväelastelt. Eesti- ja Liivimaa 
kubermangude üle kehtis 8. Saksa armee võim (AOK 8). Selle armee staabis moodustati spetsiaalne haldusosakond, mis tegeles 
hõivatud alade juhtimisega, sinna kuulud ka nõukogu, kuhu kuulusid ka Liivimaa- ja Eestimaa baltisakslaste esindus?. Eesti- ja 
Liivimaa kubermangude ala jagati veel 2 piirkonnaks -  piiriks vana Liivimaa ja Eestimaa piir: Eestimaa kubermang oli allutatud 
68. AK, mille eesotsas seisis kindralkomando Adolf Seckendorf, Liivimaa kubermangus tegutses seevastu 60. AK (armeekorpus), 
eesotsas kindralleitnant Günther von Pappritz’iga. 
Tallinn, Narva ja Tartu - nimetati linnakreisideks. Beirat - nim ametisse Saksa sõjaväe käskimisel. Maakondadest väiksemad 
üksused hakkasid kandma  nimetust  Antsbezirk ( ringkond , kihelkond - piirid kattusid kiriku kihelkondade piiridega). Igale 
ringkonnale määrati ringkonna eestseisja, kelleks sai selles paigas elanud  baltisaksa  mõisnik. Kõige madalam tasand - valla tasand 
- said omale nimetuse Ortsbezirk (e k kasutati selle asemel valla nime). Ortsberzirki määrati vallaametnik (üksainus). 
Ka linnades likvideeriti volikogud ja omavalitsused. Linnades, kus võim oli enne veebruaril läinud eestlaste kätte, nimetati 
linnajuhtideks ainult baltisakslased. Lisaks üldisele haldussüsteemile etendasid Eesti asjade otsustamisel oma rolli ka Saksa 
sõjaväe komandörid. Selline haldussüsteem kehtis Eestis suurema osa Saksa okupatsiooni ajast. 27. augustil sõlmiti alla Venemaa 
ja Saksamaa vahel Bresti täiendusleping - Venemaa loobus oma suveräniteedist Eesti- ja Liivimaa aladele. Al septembrist hakkas 
senine sõjaväeline diktatuur taanduma. Provintsiaalvalitsused loodi - Tallinnas ja Riias.  Provintsiaalvalitsused hakkasid 
tegutsema, aga sellega jäi esialgu tegutsema ka Seckendorffi ja Pappritzi kindralkomandod?. Osaline võimuvahetus, Eesti- ja 
Liivimaa alad läksid Balti riigi komissari Gossleri haldusesse?. 
Baltisakslaste roll kasvas Saksa okupatsiooni ajal, aga kõigest sellest jäi neile siiski väheks -  taotlesid jätkuvalt oma poliitilist 
eesmärki - pool-iseseisva Balti riigi loomine, mis oleks küll üks osa Saksamaa keisririigist, aga siiski suhteliselt lõdvalt seotud ala. 
Oma võimu säilitamine oli siiski oluline. Peamiseks takistuseks Balti riigi loomisel oli Bresti rahuleping, mis jagas Balti 
kubermangu 2 lehte. Vastavalt Bresti rahulepingule jäid Eesti- ja Liivimaa veel Venemaa suveräniteedi alla. Märtsis lõpus leiti, et 
tuleb kõikidest ühiskonnakihtides luua maakogud, mis võtaks otsuseid vastu. Eestimaa  maakogu  ja Liivimaa maakogud. 
Esindatud olid suurmaaomanikud (baltisaksa mõisnikud), väikemaaomanikud (eestlased, lätlased), rüütelkonnad, kirik  ja linnad. 
10. aprillil toimus Riias Liivimaa maakogu valimised. Riia maakogu jaoks oli Konstantin Päts koostanud protestikirja, mille 
Koemets ette luges - selles vihjati endistele vene  seadustele , mis ei lubanud valla eestseisjatel valimistel osaleda, samas juhiti 
tähelepanu, et Riiga kokku kogunenud Liivimaa maakogu ei saa otsustada Eestimaa tuleviku üle. Mingit reaalset tulemuse sellel 
protestikirjal ei olnud, sest vallaametnikud pidid siiski jääma kohale ja kirjutama alla palvekirjale Saksa keisrile. 
Balti maanõukogu, kus oli lisaks Eesti- ja Liivimaale esindatud ka Riia linn ja Lääne-Eesti saared. See maanõukogu võttis vastu 
veelgi kaugemale ulatuva vastu - paluti, et saksa keiser osutaks abi Balti maariigi loomisel. Balti  maariik pidi hakkama koosnema 
Eestimaast, Liivimaast, Kuramaast. Nähti ette, et Balti maariik saab olema konstitutsiooniline monrhia. Kõik need dokumendid  
edastati Berliini Saksamaa valitsusele ja jäädi ootama positiivset vastust. Baltisakslaste õnnetuseks said teada, et see pole sugugi 
lihtne - Saksa välisministeerium  kartis tõsiseid komplikatsioone, mis võiks tekkida seoses sõlmitud Bresti rahulepingu 
tingimustega. Ka vasakpoolsed Saksa  riigimehed   seisid Balti maariigi vastu, sest leidsid, et see ei ole niivõrd kohaliku rahva 
tahtmine, kui ajast ja arust baltisakslaste soov. Samuti oleks tähendanud Balti maariigi loomine tähendanud  Preisimaa  kuningriigi 
tugevdamist?.
Adolf  Friedrich - Meckelenburgi  hertsog . Valiti ajutiseks riigipeaks Regentnõukogu, selle esimeheks tõusid Audru mõisaomanik 
Adolf Pilar von Pilchau. Regentnõukogusse kuulus ka lätlaste ja eestlaste esindejaid. Otsustadi moodustada maakomitee, kes 
töötaks välja tulevase riigi põhiseaduse, selle valmimiseni andis Maanõukogu endale seadisandliku õigus. Senises ajutises asju 
korraldavast organist tõusis püsivaks asju korraldavaks organiks. Eduard von Dellingshausen. 
Novembris toimus Saksamaal  revolutsioon , sõlmiti rahu ja  sellistest  tingimustes ei saanud enam Balti hertsogiriigi loomisele 
mõeldagi.
Saksa okupatsioonivõim ei tunnistanud iseseisvat Eesti Vabariiki. Keelati ära igasugused poliitilised avalikud üritused, keelati ära 
kõik erakonnad, v.a. üks erakond - Eesti Maarahva Liit, mis sai säilida tänu sellele, et kujutas sakslastele ennast kui mitte-
poliitilist liitu. Mitmesugused piirangud - raudteedel sõitmiseks oli vaja luba, mida saadi Saksa komandantidelt - rongi peale 
pääsemine oli üsna võimatu tavalise tsiviilisikule. Piirati erakirjavahetuse õigust. Seisma pandi enamus eesti keelseid lehti, 
okupatsiooni ajal 2 lehte: Tartus Postimees ja Maaliit (Eesti Maarahva Liidu häälekandja) ja Tallinnas…?  Ajakirjandus allutati 
topelttsensuurile, selle teostamiseks asutati spetsiaalsed pressikeskused. Eesti Rahvusväeosadelt võeti võim üle. Pappritzi all 
sisuliselt okupatsiooni esimestel päevadel aeti rahvusväeosad laiali, Seckendorffi alal (Põhja-Eestis) jätkasid Eesti väeosad 
tegevust - nüüd hakkasid kõik need rahvusväeosad koos kandma nimetust Eesti sõjavägi. Eesti sõjaväejuhatajaks sai Andres 
Larka, kuid juba 20. märtsil andis Seckendorff korralduse rahvusväeosad laiali saata. Pappritz üritas Eesti rahvusväeosade 
ohvitsere võrdustada kõikide teiste Venemaa ohvitseridega - kuulutada nad sõjavangideks. Eesti avalikkuse protestid pani asja aga 
ümber mõtlema. Seckendorff võttis 1.-2. märtsil vastu eestlaste esinduse (Päts, Vilms ja…?) - ainus sõnum, mille eestlased 
Seckendorffilt sai oli see, et Saksa okupatsioonivõim jääb ajutiseks kuni otsustatakse, mis Eestimaast saab. Tööstuses avaldus 
allakõik tehaste seiskumises, mida ei saa ainult sakslaste süüks panda - juba 15. ja 17. aastal oli hakatud Eestis asuvaid tööstusi 
Venemaale ümberseadma. Saksamaa leidis eest üsnagi laostnud tööstuse. Esialgu taasalustasid tööd need ettevõtted, mis olid 
sakslastele sõjatööstuses tähtsad. Üldkokkuvõttes Eesti tööstuslik potentsiaal langes tunduvalt. 1916. aastal oli tööstustöölisi 
60 000, 1918 aastaks oli tööstustöölisi u 10 000. Tuhanded tööstustöölised olid lahkunud Venemaale. Põllumajanduses kõige 
keerulisem aeg veebr-märts - väeosad liikumisteekonna mööda pidid ise leidma omale toitu. Märtsi teisest poolest hakati 
rekvisatsioone asendama kohustuslike sundmüükidega - määrati, kui palju mingi vald peab toiduaineid müüma. Sundostude 
hinnad olid väga madalad. 1918 sügisel kasvas rahulolematus eriti tõsiseks - saadi teada, et suur osa toiduainetest veetakse välja 
Saksamaale. Kõige raskemas olukorras Saksa okupatsiooni ajal olid linnaelanikud. Kõiki normikohaseid toiduaineid ei olnud 
võimalik alati kätte saada. Hakkas kimbutama ka küttepuude puudus. Puudus petrooleumist. Linnaelanike   koguarv  vähenes Saksa 
okupatsiooni ajal tunduvalt. Sellest tulenevalt ei saanud eestlaste ja sakslaste suhted kuigi muretud olnud. Küll aga tundsid 
rahuolu sakslaste tulekust baltisakslased ja jõukamad eestlased - said vägivaldselt rekvideeritud varad  tagasi, samuti oli 
kadakasaklasi, kelle jaoks Eesti iseseisvus oli  utoopiline . Juhtivate poliitikute hulgas sai kiiresti väga selgeks, et sakslastelt midagi 
head oodata ei ole. Veelahkmeks on sageli peetud AV ringkirja (allkirjastas Vilms), mis saadeti kõikide linnade omavalitsustele 
(märtsi esimestel päevadel) - seal sõnastati, et eestlased ei tohi okupatsioonivägedega mingisugust koostööd teha. 
Saksa okupatsiooniga leidsid aset ka teadlikud/mitteteadlikud sammud - saksa keel kuulutati asjaajamise keeleks. Eesti k tohtis 
ametiasutustes ainult äärmisel vajadusel ja suuliselt. Algkoolides suurendati saksa k tundide  arvu, gümnaasiumites viidi mitmete 
õppeainete õpetamine täielikult üle saksa keelele. Likvideeriti koolide autonoomia, ametisse määrati koolide inspektorid, mida 
hakkasid täitma baltisakslased. Aasta jooksul vallandati 100 eestlastest õpetajaid. Kõige suuremad muudatuse  tabasid TÜ, mille 
õppetöö pandi seisma juba märtsis, suvel tehti ulatuslikke muudetatusi, et sügisel saaks TÜ alustada saksakeelsena - 15. 
septembril avati Landesuniversität  Dorpat . Kõige suurem hakkamine toimus Tartus - Emajõe jääl lasti maha 140 vene sõjaväelast - 
tegemist oli rüüstajatega, kes olid sakslaste kätte sattunud. Punakaartlaste puhul oli tegemist selleks, et neid arvati tsiviilelanike 
hulka. Enamus enamlasi, kes ei olnud jõudnud põgeneda, pandi vanglasse - midagi väga  hullu nendega justkui ei juhtunudki. Õige 
pea jõudis järg Eesti  rahvuslaste  kätte - juba aprilli esimestel päevadel arreteeriti 50 tuntud avalikuelu tegelast. Sisuliselt oli nende 
puhul tegemist pantvangidega. Suve jooksul jõudis järg pantvangide võtmise juurest juhtivate valitsustegevusteni - arreteeriti 
Pärts, Otto Strandmann, Konstantin Konik, kindralmajor Ernst Põder. Jüri Vilms hukati 1918 a kevadel kuskil Soomes. Seega 
iseseisvuslaste tegevus oli praktiliselt võimatuks muudetud. Alates hiliskevadest ei olnud võimalik enam ka AV salajasteks 
koosolekuteks kokku tulla. VB suurim saavutas oli salajase relvaorganisatsiooni rajamine - sakslased olid märtsi alguses laiali 
saatnud Omakaitse. Seckendorff andis loa moodustada vabatahtliku organisatsioon - Bürgerbehr omakaitse?-  linnas korra 
tagamiseks, selle juhiks määrati Eugen  Wilde , tema asetäitjaks sai Juhan Pitka ja organisatsiooni sõjaliseks juhiks sai Ernst Põder. 
Selle  vaimus hakkasid Pitka ja Põder looma salajast eestlastest  koosnevat  kaitseliidu rühmad. Nov keskpaigaks oli erinevates 
põrandaalustest relvarühmitustes kuni 5000 eestlast. Absoluutselt kõige olulisem saavutus oli de facto tunnustus Eesti 
omariiklusele, mis oli Eesti välisdelegatsiooni töö. Eesti välisdelegatsioon jõudis Stickholmi alles märtsi alguses. Kui esialgu pidi 
Eesti delegatsioon  saatma  ainult memorandiumi erinevatele valitsustele laiali, siis muutunud kodumaa oludes otsustati jääda 
Euroopasse. 20. märtsil SB ja Prantsumaa valitsused teatasid, et tunnustavad de facto Eesti Asutavat Kogu. Eesti Asutav Kogu ei 
olnud aga jõutud valida. Nüüd hakkas Eesti delegatsioon Eestile tunnustust  otsima  Eesti Maanõukogule. 03. mail SB, 13. mail Pr 
tunnustas de facto Eesti Maanõukogu ja … Itaalialt.
Saksa okupatsiooni võim oli eestlastele ebameeldivam Pappritzi võimu all kui Tallinnas resideerunud Seckendorffi võimu all. 
Tegelikult võiks Saksa okupatsiooni võrdkujuks pidada pigem Seckendorffi.
26.09.12
Rahvaväe  organiseerimine  oli alanud suuremates keskustes - I jalaväepolk Rakveres. Vahepealne Kesk-Eesti ala jäi ilma 
regulaararmee keskustest. 24. dets langes punaste kätte Jõgeva, mis tähendas seda, et  Tapa -Tartu raudteeliin läks punaste kontrolli 
alla. 
Lõuna rindel olid mõlemad pooled esialgu üsna passiivsed. Kubbo - juhtis jalaväepolku?, kogu III jalaväepolgu koosseis pidu 
taganema Võrust, sest sakslased ei andnud neile lihtsalt relvi. VI polgus läks relvastamine natuke paremini. Sakslaste ja eestlaste 
suhted halvenesid detsembris vahetult enne sakslaste lahkumist, sest nad röövisid ja viisid kaasa Eestist  moona  ära. 23. dets 
Kilingi -Nõmme lähistel leidis aset Punapargi lahing - ühelt poolt lahkuvad saksa väed ja teiselt poolt eestlased. Eestlased ei 
saanud L-Eestis olla aktiivsed, sest sakslased tegid takistusi eestlastele. Punaarmee ei olnud samuti aktiivne, L-Eestis olevad 
punaväed püüdsid vältida igasugust kokkupuudet taganevate saksa vägedega. Lepinguliselt andsid sakslased punaarmee kätte 
Valga ja Võru linna - mitte mingisuguseid lahinguid  Pihkva -Petseri-Valga raudteeliinil ei toimunud. 1500 tääki-mõõka hakkasid 
dets II poolel liikuma Tartu peale - Petserist üle Räpina ja Võrust üle Põlva. Tartu kaitseks olid üsna märkimisväärsed jõud, 
eestotsas kindral Unt. Lisaks tegutsesid Tartu ja Tartu maakonna kaitseliidusalgad  Kuperjanovi  juhtimisel ja Tartu alla  koondus ka 
üks osa Vene valgakaartlaste väest.  Stanislav Bulak -Balahhovitš - tsaariarmee ratsaohvitser - punaste poolt valgete poole üle 
läinud. Tartus kujunes situatsioon, et  kaitsjad olid isegi ülekaalus ründajatest. Sellest hoolimata Tartut kaitsta ei suudetud. Tartu all 
valmistuti lahinguks, aga selleks ei tulnud midagi välja, 20. dets õhtul algas Tartus evakuatsioon. Seda kasutasid enda huvides ära 
nii Tartu linnaelanikud kui ka mõned polgu allüksused. Tartu maakonnavalitsuses esimeheks oli sotsdem Jans - mees, kelle teod ei 
vääri positiivset meenutamist - tema arvates ei olnud Eestil mingit šansi võidelda suure Venemaa vastu, nõudis, et valitsus 
tühistaks kõik sõjalised ettevalmistused. II jalaväepolgul puudus tsiviilvõimude toetus. Sellises olukorras ei jäänudki II polgu 
juhtkonnal muud üle, kui oma väed tagasi tõmmata. 22. dets Punaarmee marssis Tartu linna sisse ilma mingisuguse vastupanuta. 
Süüd Tartu langemise eest on püütud ajada aeg-ajalt Bulak-Balahhovitši väeosa kaela. Tartust taganeti otse Põltsamaale?. 2300 II 
polgu mehest jõudis Põltsamaale u 700, ülejäänud jooksis lihtsalt laiali. Valka jõudnud punaarmee üksused jäid sinna kuni 26. dets 
passima, alles siis hakkasid nad edasi liikuma üle Ruhja ja Mõisaküla. 
Olukord näis lootusetuna ja meeleolud halvenesid nii rahvaväes kui ka tsiviilelanikkonna hulgas. Mobilisatsioonikutsed ei andnud 
samuti tulemusi. Põgenesid punaste eest ka kohalikud kaitseliitlased, kohalikud omavalitsused valdadest, linnadest. Juba algas ka 
põgenemine Tallinnast eelkõige Soome, Rootsi. Põgenemine välismaale ei võtnud aga nimetusväärseid mastaape. Meeleolusid 
Tallinnas ja tagalas iseloomustab see, et isegi ülemjuhatajaks määratud Laidoner pidi oma päevakäskudes sellele tähelepanu 
pöörama - esimene päevakäsk oli suunatud kõikide lõbustusasutuste sulgemisele. Tuli kokku taas Eesti Maanõukogu. Kõik 
poliitikud ja sõjaväelased, kes Maanõukogul sõna võtsid, olid äärmiselt pessimistlikud. Maanõukogu otsus sellises olukorras oli 
pöörduda Suurbritannia valitsusele, et see võtaks Eesti oma protektoraadi alla. Palve  Briti valitsusele võtta Eesti oma kaitse alla 
anti samal päeval üle Tallinna sadamas seisvale Briti laevstikuadmiralile, aga sellele ei tulnud mingisugust vastust. 
Eesti enamlased. Enamus neist oli põgenenud sakslaste vägede sissetuleku eest veebruari-märtsis Venemaale. Esialgu olid Eestist 
põgenenud enamlased niivõrd šokeeritud oma võimu kaotusest, et muutusid passiivseks. Alles mais moodustasid VK(b)P E osak  
KK - allus ülevenemaalisele parteijuhtkonnale. Sinna ei kuulunud ühtegi tuntud nimekat Eesti enamlast. Järk-järgult  keskkomitee  
roll suurenes ja sinna tõmmati ka nimekamaid enamlasi. Teiseks oli salasidemete loomine okupatsioonivõimudega - korraldada 
okupeeritud Eesti tööliste hulgas kihutustööd, aga see agitatsioon ja propaganda saksa okupatsiooni ajal suurt mõju ei avaldanud, 
teiseks oli spionaaž. Kolmandaks Eesti Kommunistlike Kütiväeosade loomine - sai alguse juba 1918. aasta märtsis, mil 
Petrogradis loodi Tallinna kütipataljon. Vene kodusõja laienedes saadeti see Uuralitesse ja al nov koondati see Narva alla. 
Jamburgi ümbruses elavatest eesti enamlastest ja seal elavatest eesti asunikest moodustati suvel 1918 kogunisti 2 kommunistlikku 
kütiväepolku. 1918. aasta sügisel  saadi Peterburi eestlastest kokku ka neljas kütiväepolk - Viljandi. Eesti osakondade keskkomitee 
aktiviseerus oktoobris 1918. 
Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee - pidi saame nõukogude võimu taastamiseks Eestis juhtiv asutus. Andis välja üleskutse, et 
Saksa okupatsioonivõim on Eestis kokku kukkunud ja kogu võim kuulub Eestimaa Ajutisele Revolutsioonikomiteele - püüdis jätta 
muljet, et tegemist on klassisõjaga - klassisõda eestlaste eneste vahel, võeti vastu otsus koondada kõik kütiväeosad Narva alla. 
Kuulutati välja Eestimaa Töörahva  Kommuun - ETK. 7. dets Lenini valitsus tunnustas Eestimaa Töörahva  Kommuuni . Kõik 
olulisemad korraldused tulid Moskvast. Mingisugusest iseotsustamisest rääkida ei saa, seda enam, et Eesti oli sõjapiirkond, kus 
võim kuulus Punaarmee juhtkonnale. Eesti Töörahvakommuuni valitsuskorraldus oli üsna omapärane - võimuorganiks ETK 
Nõukogu eesotsas Jaan Anveltiga, tavaliselt seal 7-8 liiget, kellele kõikidele allus mingisugune valdkonda. Nõukogu oligi 
ainukeseks juhtivaks organiseks - mingit seadusandlikku organit selle kõrval ei olnud. Nõukogu ise andis ise välja dekreete ja 
seadusandlikke  akte  kui ka täitis ka neid. Samadel kohtadel linnades, maakondades nähti ette Töörahva Nõukogu moodustamist, 
aga tegelikult ei toimunud mingisuguseid valimisi - kohtadel tegutsesid ainult kohtade Täitevkomiteed, mille liikmed määrati 
ametisse kõrgemalt poolt tulnud käskude poolt. Enamlased eitasid Nõukogude vajadust - piisabki ainult täitevkomiteedest. Muus 
osas kommuuni tegelased  suuremalt   jaolt  jätkasid seda poliitikat, mida saksa okupatsioon oli katkestanud - ennekõike pöörati 
tähelepanu natsionaliseerimisele, suur tähtsus pandi taas maareformile - mõisnike maavaldused küll riigistati, aga neid ei 
kavatsetudki jagada maasoovijatele, vaid nendest sooviti luua sotsialistlikud ühismajandid. Kaotati ära palga  maksmine  töö eest, 
seati sisse kindel  elatusraha . Kommuuninõukogu rahvahariduse  valitsust juhtis Vallner. Järkuvalt Kommuuninõukogu üheks 
olulisemaks tegevusvaldkonnaks eestlaste organiseerimine kütipolkudesse - juba dets alguses mindi üle sunniviisilisele 
mobiliseerimisele. Loodi juurde V Võru polk, Eesti Kommunistlik Ratsaväepolk jne - kokku ühendati Eesti Kommunistlikuks 
Kütidiviisiks, mida juhtis Leonard Ritt. Sinna kuulus parimatel päevadel kuni  8000 inimest, nii veendnud enamlasi kui ka 
sundmobiliseeritud inimesi. Juba 1919. a märtsi-aprillis hakkas see kütidiviis lihtsalt laiali  jooksma . Erilisest võitlusvõimest selle 
kütidiviisi puhul rääkida ei saa. 
Kui enamlaste esimesel võimuperioodil  repressioonid küll toimusid, aga need olid hilisemaga võrreldes väga tagasihoidlikud, 
nüüd Töörahvakommuuni ajal muutusid repressioonid terroriks ja seda ei eitanud ka kommunarid ka ise - kuulutasid välja Punase 
terrori. Selle teostamisel kuulusid juhtohjad tšekaa kätte. Seal tegutsesid ka revolutsioonilised tribunalid. Vaenlase  otsides jäid 
sõelale väga mitmesugused inimesed. Punase terrori ohritest rääkides tuleb meeles pidada, et Punane terror kestis lühikest aega 
(dets 1918 kuni 1919 jaanuar). Selle kahe kuu jooksul Töörahva Kommuunile kuulunud alaest (pool Eesti mandrialast), 
arreteeritid u 2500 inimest, nendest u 500 hukati. Suuremad massimõrvad pandi toime jaanuari 1919 - Rakvere külje alt kevati 
lahti ühishauad, kus oli  maetud u 90 inimest. 14. jaanuaril 1919 Tartus tapeti Tartu krediitkassa  keldris 19 suhteliselt tuntud 
inimest, nende hulgas oli õigeusu ülempreester, TÜ usuteaduste  professor , paar  endist  Tartu linnavalitsuse liiget, nende hulgas oli 
ka paar Tartu käsitöölist ja kooliõpilast. Selle tulistamise katkestas ainult Rahvavägede sissetung. 
Enamlased tegutsid ka teisel pool  rinnet , mis kuulus Ajutise Valitsuse võimu alla. Oktoobri keskel 1918 toimus Moskvas 
okupeeritud piirkondade kommunistlike parteide konverents, kus pöörduti sakslaste poolt okupeeritud rahvaste poole, et kutsuda 
nad vastuvõitlusele sakslaste vastu. 12. nov 1918 kutsusid enamlased kokku rahvast kokku Vene turule umbusaldust avaldama 
Ajutisele Valitsusele (u 150 inimest) - sellega ei saavutatud tegelikult mitte midagi. 
Tallinna TSN - kui Tallinna Nõukogu oli osutunud üle ootuste edukaks, siis nüüd ilmnes, et tööliste meeleolu oli muutunud. 20. 
nov enamlaste II suurem avalikkatse - poliitiline üldstreik Maanõukogu  vastaste  loosungitega. See poliitiline üldstreik kujunes 
üsna muljeltavaldavaks - u 4000 töölist, enamlased kujutasid seda oma suure võiduna ja see andis neile ka hoogu jätkamiseks. 
Tallinnas hakkas  Viktor  Kingissepa eestvedamisel tegutsema Kommunistliku Partei Enamlaste Keskkomitee - hakkas välja andma 
ajakirja “ Kommunist ”. 29. nov keelustati kommunistlik liikumine ja nende ajakiri. 
Enamlaste kihutusel lasti õhku sõjamoonaladu Nõmmel, paaril korral purustati raudteid ja sidevahendeid. Punaarmee lähenedes 
hakkasid kohalikud enamlased  korraldama  relvaga väljuastumist. Kuraaži võttis veidi vähemaks, et 12. dets jõudis Tallinna reidile 
Briti laevastiku ekaaž. Tallinna Nõukogu kartis, et  inglased  võiksid siserahustuste puhul sekkuda ja viimasel hetkel, 16. dets 
otsustati, et 17. dets jääb riigipöördekatse ära ja piirdutakse vaid miitinguga. 17. dets loodi AV poolt sisekaitseamet, kelleks sai 
Põdder - pandi kehtima mitmesugused poliitilised piirangud. Samal päeval saadeti laiali ka Tallinna Tööliste-Soldatite Nõukogu. 
Enamlased olid toimunust üsnagi masendunud - enamlased olid siiski  vaikselt  lootnud, et suudetakse võim üle võtta. 
16.-21. veebr Saaremaa ülestõus. Ühelt poolt ei ole kahtlust, et üks osa ülestõusu juhtidest pooldas enamlikku maailmavaadet, 
teisest küljest on selgelt liialdavad väited, justkui oleks Viktor Kingissepp ise ülestõusu juhtinud. Ilmselt ei olnud Saaremaa 
ülestõusu juhtidel kontakte Tallinnas, mingid sidemed olid hoopis Lätiga. Mitmed ülestõusmisjuhid lootsid, et neile tuleb abiväge 
lõunast. Saaremaa ülestõusu peamiseks põhjuseks võib pidada Saaremaa äralõigatust mandrist - Eesti saared langesid Saksa 
okupatsiooni alal tunduvalt varem kui  mander  - Eesti iseseisvus tuli saarlastele küllaltki ootamatult. Teine külg asjal veel 
- saarlased ei üle elanud ka enamlaste esimest võimuperioodi - saarlaste hulgas elas veel mõningal määral 1917. aasta sügise ilusad 
lubadused  ja loosungid. Sotsiaalmajanduslikus mõttes oli Saaremaa olukord oluliselt raskem ja keerulisem kui mandril - saare 
meeste jaoks oli oluline  teenistus madrusena töötamine ja kalapüük - nüüd lõppes aga igasugune meresõit ära. 1918. aasta Saksa 
okupatsiooni ajal lisaks veel üks takistus - neid ei lubatud  Saaremaalt  mandrile töötama. Saaremaa rahvas oli tunduvalt vaesem 
kui mandrielanikud. Talusid oli üleüldse vähe, elujõulisi talusid veelgi vähem, baltisaksa mõisnike mõjuvõim märksa tugevam kui 
mandril. Saaremaavalitsuses olid juhtohjad sotsiaaldem käes, aga AV poolt Saaremaale määratud esindaja kuulus hoopis Maaliitu. 
Saaremaa mäss algaski  mobiliseeritud meeste vastuhakust. Saaremaal seniajani kedagi mobiliseeritud ei oldud - alles veebruari 
kuus oli võimalik mobiliseerituid mehi hakata mandrile viima. 16. dets kutsutigi  Kuivastu  mõisa juurde mobiliseeritud mehed, 
eelmisel õhtul olid kokku saanud osa neist mobiliseeritutest ja otsustanud, et nemad ei lase end mobiliseerida - neist saidki 
Kuivastu vastuhaku  eestvedajad. 
02.10.2012
Kuressaare ümber kujunes järgnevatel päevadel ka kogu mässuliste vägi. Kuressaare jäi mässulistel ära võtmata, sest mässulised 
alles kogunesid, mehi alles vooris Kuressaare alla kokku. Jaan Klaar  - 242 jala- ja ratsaväelast, kes juba 18. veebr maabusid Muhu 
saarel. Mässuliste peajõud koondusid Kuressaare alla, mistõttu Klaari salgale vastupanu ei osutatud, 24. veebruaril ajas Klaari 
salgad laiali mässuliste salgad. Kõikjal jäi peale mandrilt tulnud regulaararmeed. Hiljem mässumeelses Saaremaal lõppes - tagant 
järgi on kiidetud saarlasi kui külmaverelisi sõdureid. Oluline enamluse seisukohalt selle poolest, et pärast neid kahte 
läbikukkumist - Tallinnas ja nüüd veebr mäss Saaremaal - pärast seda võtsid enamlased oma tegemiskavast igasugused avalikud 
tegutsemiskavad maha, nüüdsest keskenduti kihutustööle. 25. aprillil Ruhja katastroof ja teine juulis keskpaigas Tartu 
tagavarapataljonis toimunud vastuhakk  ohvitseridele. Ohtlikum oli eestlastele enamlaste kihutustöö Tallinna tööstustööliste hulgas 
- toimusid vahetpidamatud streigid. Juriidiliselt oli tegemist majanduslike streikidega, samas kõikidele asjaosalistele oli selge, et 
selle taga on selgelt poliitiline kihutustöö. Samas oli äärmiselt keeruline nende streikide vastu rangemaid meetmeid rakendada, 
sest Eestis oli tegemist demokraatiaga ja tegelikult oli streikide korraldamise taga Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu, mis oli 
ametlik organisatsioon . Selles kesknõukogus pääsesid järk-järgult üha enam võimule enamlased, 1919. aasta suve lõpu poole 
muutus see enamlaste põrandapealseks legaalseks asutuseks. Võimaluse arvete õiendamiseks pakkusid enamlased ise - 30. 
augustiks kutsuti Tallinnasse kokku Eestimaa Ametiühingute I Kongress - enamlikud kõnemehed hakkasid rääkima sellistest 
asjadest, mida võib tembeldada riigivastasuseks. Selleks, et anda enamlastele õppetund, selleks toonane siseminister  Hellat  
otsustas 102 kongressiliiget saata sunniviisiliselt Venemaale. Soomusronglased lasid need 25? kongressiliiget maha, käsu selleks 
andis toonane Kaitseliidu ülem  Alver . Ühelt poolt võis tegu olla sõnumiga, aga pigem siiski oli tegu poliitilise mänguga. Samas, 
eesmärk saavutati, kongress oli laiali saadetid ja ametiühing laiali saadetud ja siit kuni Vabadussõja lõpuni jäi enamlaste 
peamiseks eesmärgiks rahu sõlmimine ja sõja lõpetamine. 
Vabadussõjas saavutatud edu põhjused
Ühelt poolt võib rääkida Punaarmee nõrkusest, teiselt poolt rahvaväe tugevnemisest ja ka Eestile hangitud välisabist.
Punaarmee nõrgenemine - Nõukogude Venemaa enamlik juhtkond püüdis hammustada suuremat suutäit kui suudeti hakkama 
saada - Nõukogude Venemaal toimus kodusõda. Enamlik juhtkond ei olnud piiririigi vastupanu objektiivselt hinnanud. 
Rahvaväe tugevnemine -  arvuline  kasv, rahva meeleoludes toimunud murrang. Üheks  suuremaks  murrangupunktiks rahva 
meeleoludes oli detsembri keskpaik - puudutas seda kihti rahvast, kes nägi iseseisvust ainukese võimalusena ja kes oli nõus nüüd 
relv käes Eesti vabariigi eesti välja astuma. Loodeti, et Punaarmee ei ründa ja kui peakski ründama, siis ehk sekkuvad  lääneriigid. 
Detsembris saadi aru, et keegi teine ei hakka Eestiti kaitsma kui nad ise. Vabatahtlike väeosade loomine - sündisid üksteise järel 
väga lühikese vahega dets II poolel. Esimesena tegid otsa lahti Paide mehed, kes hakkasid looma Järvamaa kaitsepataljoni - Kesk-
Eesti jäi Punaarmee eest täiesti kaitsetuks. Tallinna I Kaitsepataljon - väeosa organiseerijaks Otto Sternbeck - koosnes ennekõik 
kooliõpetajatest ja -õpilastest, selle koosseisus tegutses eraldi kooliõpetajate tiraad?. Lisaks Tallinna Kaitsepataljonile formeeriti 
Tallinnas ka Kalevlaste Malev, mis koosnes Tallinna Spordiseltsi Kalev liikmetest, selle esimeseks juhiks sai Leopold Tõnson, 
hiljem sai  tuntuks tema asetäitja Otto  Tief . Lisaks Paidele ja Tallinnale kujunes oluliseks vabatahtlike väeosade loomise kohaks 
Viljandi, kus loodi 3 vabatahtlikke  pataljoni : skautpataljon - eraalgatusel loodud -formeeris Eduard Reissar - sõlmis 
sõjaministeeriumiga lepingu, millega kohustus formeerima, varustama skautspataljoni; Tartu Vabatahtlike Pataljon, mille juhiks 
oli Karl Einbund - selle on kuulsaks kirjutanud  Albert   Kivikas oma romaaniga “Nimed  marmortahvlil ”; veel üks väeosa, mis loodi 
Puurmanis, oli Kuperjanovi partinsoni pataljon. Hiljem loodi veel vabatahtlikke üksusi - Võru Vabatahtlike Pataljon, Tartu 
Vabatahtlike Pataljon - kõik kokku astust  vabatahtlikuna sõjaväkke rohkem kui 16 000 inimest. II vabatahtlikke laine dets II 
poolel oli eraldusjooneks - vabatahtlike võitlusmoraal oli kõrgem kui mobiliseeritutel. Vabadussõja lõpus tegutsesid jätkuvalt 
vabatahtlikus printsiibil Kalevlaste malev, Kuperjanovi pataljon, Skautspolk ja Sakalaste malev.
Oluline oli ka see, et laienes  mobilisatsioon . Kui 1. dets väljakuulutatud mobilisatsioon puudutas 21-24-aastastele, siis dets 
jooksul laiendati seda kuni 28. eluaastani. 1919. aasta kevad-talvel hakkas langema ka vanuse alampiir - järkjärgult laienes 
mobilisatsioon 18-aastasteni, mai kuus anti ka luba kasutada 17-aastasi, aga seda praktikas ei kasutatud. Nõuti kõikidelt 
taluomanikelt, et nad esitaks valitsustele elanike nimekirjad, asutati välikohtud võitlemiseks deserteerimise vastu. Valitsuse 
autoriteet tasapisi  tugevnes ja see vähenes deserteerumist. Maa  lubamine  oli oluline selles mõttes, et ta võttis aluse enamlaste 
propagandalt. Iseseisvuse vastane suhtumine oli põhjuseks, miks enamus inimestest enamlastele selja pöörasid. Lisaks enamlaste 
terror - kogu see brutaalsus ja jõhkrus häälestas rahva enamlaste vastu. Moraalsed murrangud, mis toimusid järk-järgult. 
Vabadussõja jooksul käis Rahvaväes kokku läbi 100 000 meest. Rahvaväe maksimaalne suurus oli 80 000. Igaljuhul  kasvas 
Rahvaväe isikkoosseis sedavõrd, et õnnestus luua uusi vägesid. Tänu sellele muutus sõjapidamine Punaarmee vastu ka 
tavapärasemaks. 
Rahvaväe juhtimine - üks põhjuseid, miks Vabadussõda algas ebaedukalt. Selle  juhtimisskeem  panid paika vahetult enne 
Vabadussõja puhkemist - kogu sõjaline juhtimine pidi koonduma Konstantin Pätsi kätte. Tegelikkuses ei osutunud see kasulikuks, 
sest lisaks peaministri ametile oli ta ka  kaitseminister . Sõjatingimustes selline süsteem ei saanud toimida. Selleks ajaks, kui 
Vabadusõda algas, oli Eestis 3 kindralik: kindral Larka - peastaabi . ülem, Tõnisson - diviisi ülem, kindralmajor Ernst Põder - 
Kaitseliidu ülem.
Tõnissoni võim ei ulatunud kaugemale Viru rindest. Sõjategevus Vabadussõja alguses toimis nii, nagu iga kindral ise paremaks 
pidi. Olukord hakkas  muutuma  14. sept, kui loodi operatsioonistaap, mille ülemaks sai Johann Laidoner, kelle ülesandeks sai 
väeosade koorindeerimine. 23. dets sai sõjavägede ülemjuhatajaks Laidoner. 
Välisabi. Eesti hakkas välisabi kohe Saksa okupatsiooni alguses otsima. Ühelt poolt otsiti abi SB ja teiselt poolt Skandinaaviast. 
SB  tunnistas Saksa okupatsiooni ajal Eestit de facto.
09.10.12
Veebruar-mai 1919 - rahvaväe kaitselahingud Lõuna-Eestis
Kui seniselt oli Eesti eest vastutanud Põhjarinne, siis nüüd võeti  sellelt  vastutus ära, seetõttu kõik mis Eesti aladel toimus, allutati 
Läänerindele. Kui Vabadussõja algusjärgul oli paigutatud Eesti piiridele Punaarmee 7. armee, siis veebruaris koondati 7. armee 
ainult Narva rindele. Seevastu lõuna pool hakati looma Pihkva lõigus hakati  koostama  nn Eestimaa armeeks ja Läti aladel loodi 
Läti Punaarmeed. Uute armeede loomine tähendas uute vastaste  toomist  Eesti rindele. Eesmärgiks rahvaväe  pealetung peatada ja 
allutada Eesti oma kontrolli alla. Lahingute haripunktil oli 26 000 punaarmeelase vastu kõigest 12 000 Eesti rahvaväelast. Lisaks 
oli Lõunarinne hiigel pikk, ulatudes Liivi lahe äärest Pihkva järveni ja rahvaväel ei jätkunud jõudu selleks, et kogu see rinne 
ühtlaselt mehitada. Seetõttu ei kujunenud Lõunarindel mitte positsioonisõda vaid manööversõda. Kevad-talvised kaitselahingud 
algasid Rahvaväe uue pealetungikatsega. Lõunarinde paremal tiival liikusid Rahvaväe osad edasi, hõivasid Salatse, Ruhnja, 
rahvaväe peamiseks eesmärgiks oli hoida enda käes Pärnu-Valga ja Salatse vahelist raudteed. Kuid praktiliselt kohe põrkus 
rahvaväe edasitung Punaarmee vastutungile. 16. veebruarist  alates saab lugeda tõsiseid kaitsetehinguid lõunarindel. Juba 19. veebr 
vallutas Punaarmee tagasi Irboska. Märtsi esimestel päevadel Punaarmee üksuse ületasid Lämmijärve ja ähvardasid Rahvaväe 
tagalt ja Tartu linna. 11. märtsil jäeti maha eestlaste poolt ka Petseri. Siiski oli Eesti Rahvasvägi esimese ehmatuse üle elanud ja 
14. märtsil alustas Rahvavägi vastupealetungi, mis ei kujunenud aga väga edukaks. Ka Petserit ei õnnestatud tagasi võita. Need 
olid äärmiselt raske lahingud. Otsustav edu jäigi tulemata. Selleks et vähendada survet Punaarmeele, mis oli tekkinud Petseri-
Orava -Vastseliina kolmnurgas, alustas tegevust 17. märtsil Läti Punaarmee. Punased jõudsid välja  Haanja  kõrgustikeni, oht 
ähvardas ka Võrut. Teine Läti Punaarmee rünnakukolonn liikus Valga suunas. Seegi kord sai rahvavägi kuidagi moodi oma kriisist 
üle, eriti raske oli see, et  reserve  ei olnud. Märtsikuiste lahingute ajal toimus kõige suurem meeste väljalangevus. Väeosade 
isikkoosseisud sulasid kiiresti kokku. Sellele vaatamata, märtsi lõpus läks Rahvavägi ise pealetungile Võru-Haanja piirkonda. 29. 
märtsil võtsid soomusringid uuesti üle Petseri ja pärast seda saabus justkui väikene hingetõmbepaus. 
Läti Punaarmee kasutas seda, et rahvavägi ei suuda luua pidevaid kaitsepunkte, selleks, et  liikuda  läbi rindejoone. 22. aprillist 
lahutas Punaarmeed Võru raudteejaamas kõigest 1,5 km. Eesti soomusrõngud olid jäänud looduslikku lõksu - kevadine suurvesi 
oli ära viinud Piusa  jõe  sillad , nii et Petseri soomusrongid ei saanud Võrusse appi minna. Poolteist kilomeetrit Võru  raudteest  
pandi aga Punaarmee pealetung seisma ja edasi läksid juba eestlaste pealetungile. 
Ruhja katastroof - Pärnus formeeritud 6. jalaväepolk oli jaan kuise pealetungi ajal välja jõudnud Ruhjani. Praktiliselt mingit 
nimetamisväärset sõjategevust ei olnud, samas ei saanud aga meestele puhkust anda - sellises ümbruses seismine  halvendas 6. 
jalaväepolgu võitlusmoraali, olukorda ei jätnud kasutamata ka meie omad punaarmeelased, kes hakkasid 6. jalaväepolgus 
kihutustööd tegema. Ööl vastu 25. aprilli imbusid Läti punaarmeelased 6. jalaväepolku ja see andis võimaluse Ruhja 
vallutamiseks. Samal 25. aprilli õhtul andis polgu ülem käsu polgu maha jätta. Olukord Ruhja katastroofi tõttu oli niivõrd tõsine, 
et järgmine päev jõudis kohale Johann Laidoner. Senise polgu ülema asmel määrati 6. jalaväepolgu etteotsa Tallo. Puhkes Ruhja 
ümbruses terve rida lahinguid, kus enamasti jäid peremeesteks punaarmeelased. 27. aprilli õhtuks oli 6. jalaväepolk jagunenud 
kaheks. Ruhja piirkonnas moodustus u 40 km laine täiesti katmata ala rahvaväe poolt. 
Ruhja katastroof lõppes tegelikult mitte millegagi, rinne nihutati algseisukohtadele tagasi. 6. jalaväepolgu 9 meest anti 
sõjaväekohtu alla ja mõisteti surma. 
Veel mai alguses püüdsid punaarmeelased minna meie rahvaväe vastu, aga selle maikuu alguse pealetungiga ei saavutatud enam 
midagi. Veebr- maini , mil lõunarindel toimusid ohtlikud lahingud, valitses Viru rindel Narva all  vaikus . Alates märtsi keskpaigast 
võeti Narva linn korduvalt suurtükiväe tule alla -  2000 narvalast jäid peavarjuta. 
Rahvaväe strateegiline pealetung. Ülemjuhataja Laidoner oli juba jaan kaalunud viia sõjategevus välja Eesti piiridest. 
Eesmärgid olid puht sõjalised. See tähendaks seda, et Eestit hoitaks sõjapurustusest väljaspool. Samuti tähendaks see seda, et 
rahvaväe kätte läheb initsiatiiv. Kolmandaks, Eesti rahvaväe koosseisus moodustati mitu välismaabrigaadi ja eesmärgiks oligi viia 
sõjategevus Läti ja Venemaa territooriumile. Jamburgi, Pihkva ja Aluksne operatsioon.
Jamburgi operatsioon - seda Jamburgi operatsiooni on mõnikord nimetatud ka Petrogradi operatsiooniks. Kuid tegelikult mai kuus 
Petrogradi operatsioonist oleks üleliigne rääkida, sest eesmärgid olid tagasihoidlikud. Eesmärgiks minna teele Narva jõe juurest ja 
viia väed Pljussa  ja Luuga jõeni. Tähtsamaks eesmärgiks oli Jamburgi linna vallutamine. Põhjakorpuse pealetung algas 13. mail ja 
alustas kohe üliedukaks. Luuga jõele jõuti juba esimese pealetungi õhtuks. Jamburgi alla jõuti 3. pealetungi päeval. Pärast 
Jamburgi vallutamist tegi Põhjakorpuse juht oma plaani ümber ja jätkas pealetungi Petrogradile. Kohalik elanikkond tervitas 
Põhjakorpuse saabumist kui vabanemist. Kohe Põhjakorpuse pealetungi alguses vahetas poolt üks kütipolkudest, 7. armee staap. 
Juba juuni esimesel dekaadil lähenes Põhjakorpus Petrogradi kaitserajatistele. 13. juunil puhkes Soome lahe lõunarannakul 
Punamäe fjordis Punaarmee vastane mäss. Edu jäi tulemata seetõttu, et Balti sõjaväelaevastik alustas suurtükitule. Põhjakorpuse 
lähenemine tähendas Petrogradile seda, et Punaarmee juhtkond oli sunnitud koondama Petrogradi alla rohkem vägesid ja 
Punaarmee hakkas tasapisi pealetungiga. Eesti Rahvavägi osales selles Jamburgi  operatsioonis üsna tagasihoidlikul moel - Juhan 
Pitka juhtimisel sõjalaevastik võttis sellest osa. Eestlaste osakaal Viru rindel toimuvates lahingutes hakkas kasvama alles juuli 
lõpus, augusti alguses. Seega siis Jamburgi operatsioon oli õnnestunud ja õige mitme kuu jooksul olid Eesti väed Viru rinde 
kaitsmisest sisuliselt vabastatud. 
Pihkva operatsioon - eesmärgiks ei seatud Pihkva vallutamist. Eesti 2. deviisi üksused pidid minema Petseri alt pealetungile, 
hõivama uuesti Iborska ja jõudma Belikaja jõeni, et purustada selle sillad. Kogu selleks eesmärgiks oli Punaarmee kinni hoidmine, 
et see ei saaks saata abivägesid Jamburgi alla. Ööel vastu 19. maid sai 7. jalaväepolgu ülem kirja teiselt poolt rindejoont Eesti 
Kommunisliku Kütidiviisi ülemalt  Leonid Rittilt, kes teatas, et on mõttetust vennatapust tüditud ja tuleksid rahvaväepolgu poolele 
üle. Saavutati kokkulepe. Rünnak algas ööl vastu 24. maid pikki  Pihkva-Petseri raudteed. Punased olid sellest ootamatust 
pealetungist nii üllatunud, et ei üritanudki Pihkvat kaitsta. Edasi rahvavägi ei liikunud ja püüdis leida võimalusi, kuidas Pihkva 
Vene valgekaartlastele üle anda. 31. mail andsidki eestlased Pihkva rindejoone valgekaartlaste kätte. 
Aluksne operatsioon - operatsioonil ei olnud nii kaugele ulatuvaid eesmärke. Pigem oli Eesti rahvaväe juhtkonna eesmärgiks 
peatada Läti Punaarmee jõude, et nad ei saaks saata abivägesid Jamburgi alla. Operatsiooni üldjuhiks sai Viktor Mutt, … Gustav 
Johnson . Pealetung algas 27. mail ja järgmiseks päevaks oli Alukse üle võetud. Alluksne vallutamise järel sai Johnson üsna 
ebamäärase korralduse - võimalusel liikude edasi lõunasse. 5. juuniks jõuti välja Väina jõeni ja  vallutati  Jakobstadti. Pikk retk, 
rohkem kui 250 km, Võru alti Väina jõeni oli hävitanud Läti punaste valitsuse kui ka Läti Punaarmee. Eesti rahvaväge oli 
kujunenud 250 km pikkuse rindejoone kaitsmiseks selgelt liiga vähe. 
Landeswehri sõda. Esmapilgul toimub, et  Landeswehr  on justkui Vabadussõjast väljaspool seisev sõda. On ka öeldud, et 
Landeswehri sõda kõrvalt vaatajale tundub täiesti mõttetud konflikt potentsiaalsete liitlaste vahel. Miks siis ikkagi sõda puhkes? 
Selge see, et sakslaste seas oli olemas ringkond, kes ei olnud Balti Hertsogiriigi ideed maha  matnud , aga mingisugust vähegi 
reaalset võimalust baltisaksa võimu kehtestamiseks Eestis ei olnud olemas. Vastutus Landeswehri sõja puhkemises langeb 
vähemalt poole võrra rohkem eestlastel endil. 
Eesti ja Läti oli 1918. a lõpus üsna ühesuguses positsioonis - mõlemad olid olnud Saksa okupatsiooni all, mõlemasse riiki olid 
sisse tungimas punaarmeelased, mõlemas riigis oli loodud iseseisev vabariik, aga siiski oli ka erinevus ja sõjapidamise  seisukohast  
suurimaks erinevuseks oli relvajõududes. Eestis oli vähemalt põhimõtteliselt mobiliseeritavad mehed olemas, Lätis kippus olema 
olukord teistsugune - Läti Rahvusväeosad olid lahkunud Nõukogude Venemaale ja kujutasid endast Punaarmee kõige ustavamaid 
sõjaväelasi. Ulmanise  valitsus kuulutas välja ka mobilisatsiooni, aga mehi tuli kokku napilt. Lätis leidus üldist punameelsust 
tunduvalt rohkem kui Eestis. Ainus võimalus Läti kaitseks oli otsida välisabi. Lätlastel läks asi veel nirumalt kui eestlastel, 
Skandinaaviast ei saanud praktiliselt midagi ja sellises olukorras Ulmanise valitsus oli sunnitud abi otsima sakslastelt. Nov lõpus 
1918 pidas ka Eesti diviisiülem läbirääkimisi, et leida vabatahtlikke, aga Berliinis pandi sellele käsi ette. Saksa valitsus mõtles 
kaua ja pikalt - ühelt poolt iseseisva Läti riigi saatus Berliini ei huvitanud, teisest küljest tuli arvestada Saksa armees valitsevate 
meeleoludega - sakslased unistasid kodumaale  jõudmisest. Kolmandaks tuli arvestada Antandiga sõlmitud kokkulepetega. 
Otsustavaks  sai neljas kaalutlus - nimelt Läti ja Leedu alade vallutamine Punaarmee vallutamine oleks toonus punased juba 
sakslaste Preisimaani. Pärast pikki kaalumisi otustatski Saksa juhtkond loovutata ainult osa Lätist ja Leedust, rajada uus kaitsejoon  
Ida-Preisimaale, mis pidi kulgema Riiast alates lõuna poole, mitte laskmaks Punaarmeed Ida-Preisimaale. Pärast seda otsust 
hakkas asi tasapisi edenema - 29. dets Ulamanise valitsus kirjutas alla Winnigiga, mille alusel hakati looma saksa vabatahtlikke 
üksusi. 29. dets oli aga peaaegu et liiga  hilja . 3. jaanuaril 1919 jättis Ulmanise valitsus Riia maha, suudnus Liepavasse. Alles 
jaanuari viimastel päevadel suudeti Punaarmee pealetung peatada. Ulmanise valitsuse ja loodavate Saksa vabatahtlike üksuste 
kätte jäi vaid üks väike osa Kuramaast. 
Rüdiger von der  Goltz  - tema  juhitud väed saabusid Soomes ja aitasid Mannerheimil saavutada võit Soome punaste üle. Suutis 
väikestes Saksa vabatahtlike salkades kehtima panna kindla korra ja tänu sellele saavutas ka edu Punaarmee seismapanekul. Tema 
alluvuses tegutsesid vabakorpused. Enamasti vabakorpused mis Läti alal tegutsesid ei olnud suuremad kui paar pataljoni, v.a. 
Rauddiviis major  Bischoff juhtimisel oli moodustatud endise Saksa armee baasil vabatahtlikest, diviise võeti vastu esialgu 
Raudristi kavalare. Landeswehri sõja alguses oli Rauddiviisis u 4000 meest. Teiseks Balti Landeswehr major Fletcheri juhtimisel, 
u 4500 meest. Landeswehri loomine algas nov alguses 1918 ja sellest pidi saame loodava Balti Hertsogiriigi kaitsevägi. Suurenes 
järk-järgult, kusjuures Landeswehri koosseisus tegutsesid ka vene valged ja Lõuna-Läti brigaad. Rauddiviis, Landeswehr, 
väikesed vabakorpused ja 1. kaardiväediviis moodustasid kokku 6. Saksa reservkorpuse ja mille ülemaks oli Goltz. Märtsis haarati 
juba ise initsiatiiv, mille tulemusel Kuramaa poolsaar vabastati Punaarmeest. Von der Goltz oli valmis ründama ka Riiat, aga see 
keelati tal Berliinist ära. Von der Goltz oli poliitiline kindral - tema jaoks oli Saksamaa lüüasaamine I MS isiklkuks tragöödiaks ja 
ta leidis, et Antandi riikidele tuleks koht kätte näidata, selleks tuleks Saksmaa koostööd tegema Venemaaga, aga mitte enamliku 
Venemaaga, vaid uue Venemaaga. Sellisest poliitilisest lähtekohast vaadatutena tundusid Venemaast läänes kerkinud uued 
iseseisvad riigid mõttetutena. Goltzi vaadetele hakkasi mõju avaldama  konservatiivsed  baltisakslased - nendest ringkondadest 
sirgus idee kukutada Ulmanise valitsus. Selleks kasutati ära Landeswehri üksusi - 16. aprillil 1919 Landeswehri pataljon korraldas 
riigipöörde - võttis võimu enda kätte üle. Von der Goltzi ei saa selles riigipöördes otseselt süüdistada, aga ta ei teinud midagi ka 
selleks, et Ulmanise valitsust kaitsta. Moodustati  uus valitsus mille etteotsa sai Niedra, tema valitsus pidi kujunema 
rahvusteüleseks. Selle valitsuse otsuste taga oli ikkagi kohalik baltisakslaste võim. Lätis kujunes olukord, kus üheaegselt 
tegutsesid 3 valitsust, kes kõik pretendeerisid Läti valitsemisele. Pärast riigipööret aktiviseerus von der Goltz uuesti sõjaliselt ja 
23. mail vallutasid Saksa väed Riia, kus üritati Punaarmeelastele kätte maksta. Tänu sellele ajaviitmisele Riias kadus kontakt 
Landeswehri ja taanduva Punaarmee vahel.
10.10.12
Võnnus hakkas lätlastega läbirääkimisi pidama Nikolai  Reek  -  edastas  Laidoneri nõudmise Landeswehrile. Reek keeldus 
landeswehrlastega rääkima, sest nendel puuduvat tema arvates  volitused selleks. Läbirääkimisi ei toimunud.
06. juunil haaras initsiatiivi Landeswehr. Eesti väed olid jäänud  peatuma  põhjapoolsele joonele. Läti polgu häda oli see, et see oli 
äsja konstrueeritud - polnud saanud väljaõpet ja puudusid igasugused lahingukogemusi, seevastu vastasel Landeswehril oli 
kogemusi aga küllaga. 6. juuni õhtuks oli Võnnu langenud Landeswehri kätte. 9. juuni hommikuks ei olnud kumbki pool 
saavutanud otsest edu, rindejoon  poolkaare kujuliselt ümber Võnnu linna. Sellises olukorras sekkusid Antandi riikid - 
kolmepoolne konverent - eestlaste, landeswehrlaste ja antantlaste esindajad. Sakslased nõudsid, et Eesti väed tõmmataks sinna 
piiri taha, kus on nende keelne rahvus. Antandi delegatsiooni juhtis Green , keda on hiljem Eesti ajaloos peetud ka ülekohtuselt 
saksameelseks. Kirjutati alla ajutisele relvaleppele - 10. juuni hommikul sõjategevus lõppes ja hakkas kehtima vaherahu. Järgmine 
kokkusaamiste voor pidi toimuma 13. juunil Võnnus, aga selleks ajaks oli Antandi riikide positsioon muutunud ja Antant hakkas 
pooldama eestlasi - Antant oli saanud uue ülema Goughi. Teatas, et toetab eestlaste õigustatud nõudmisi - küsimus oli 
maailmapoliitikas - asja oli üle antud Versailles’  edikt . Sellistes oludes tegi Antant kõik, et iga maailma  nurgas sakslastele koht 
kätte näidata. Kui 13. juunil Võnnus kokku saadi, siis oli landeswehrlaste kord paluda  vaheaega, et mõelda, mis edasi saab. 
Kolmandat kokkutulekut aga kunagi ei toimunud. Selle asemel, et valmistuda järgmiseks läbirääkimiseks, hakkasid sakslased 
tegema ettevalmistusi uueks sõjategevuseks - pärast 13. juunit muutus agressiivsemaks pooleks sakslased. Goltz tõmbas enamiks 
oma vägesid Riiast välja, aga eraldas Rauddiviisi, Balti Landeswehri ja väiksemad korpused, mille alusel koostati Läti sõjavägi, 
mille ülemjuhatajaks sai senisele Landeswehri ülemale major Albert? Fletcherile. Seega tulevane sõjategevus pidi toimuma Eesti 
ja Läti sõjaväe vahel. 
Veeti järel sõjarelvastust, õhuluuret, von der Goltzi staabis töötati välja järgnev lahinguplaan, mis oli vägagi detailne üksteisele 
järgnevate löökide rida ja tagant järele on arvatud, et just sellega astuski Goltz kõige enam ämbrisse. Kuna kogu see plaan oli väga 
täpselt järjestatud, samas Eesti rahvavägi käitus mitte klassikalist sõjateadust silmas pidades, aga see aitas just kaasa sakslaste 
lüüasaamisele. 17. juunil Fletcher esitas eesti poolele  ametliku nõudmise, et Eesti rahvavägi tõmbugu tagasi keelepiiri taha. 
Eestlases  vastasid ettevaatlikud, küll aga soovitasid relvad suunata itta. Seepeale Fletcher esitas juba ultimaatiumi, et kui Eesti 
väed ei ole 19. juuniks tõmbunud eesti keelepiiri taha, siis loetakse vaherahu lõppenuks. Eestlastel oli elavjõudu rohkem, see-eest 
oli  sakslastel  tunduvalt rohkem relvi. Mis puutub võitlusmoraali, siis näiliselt oli siin eelis sakslastel - nad olid veendunud oma 
täielikus üleolekus - see oli ka sakslaste nõrkus - nad alahindasid vastaseid. Eestlase hulgas oli suhtumine Rauddiviisi muutunud - 
Võnnu linna kaotamine oli teinud eestlastele selgeks, et sakslaste näol on tegemist tõsiste vastastega. Tagalas valitses selgelt 
saksa-vastased meeleolud. Ainult Maaliit, kes ei olnud mitte niivõrd saksasõbralik, vaid leidis, et see lätlaste siseasi, mitte 
eestlased ei peaks seal surema lätlaste pärast. 19. juunil algas Landeswehri sõja II faas, mis on tuntud saanuks Võnnu lahinguna, 
ehkki Võnnu lahingut ei toimunud. Võnnu lahing tähendab tegelikult  tervet  rida väiksemaid lahinguid Võnnu ümbruses, aga 
Võnnu ise jäi justkui välja lahingute epitsentrist. 19. juunil alustas pealetungi Rauddiviisi külgjulgestus, kapten Blankenburgi 
juhtimisel, mis võttis suuna Lemmsalu linnale. Eestlased ja lätlased ei taandusid järk-järgult, jõud olid küll väikesed, aga 
Blankenbergil tekkis õhtuks arusaam, et eestlaste kaitse on läbimurtud ja selle asemel, et alustada kindlustama oma diviisi, alustas 
taas pealetungi, aga 20. juuniks oli 9. polk suutnud üles ehitada märkimisväärse kaitseliini. Kui Blankenburg sinna jõudis, hiilisid 
2 eesti roodu Blankenburgi selja taha ja ründasid teda ootamatult selje tagant - eestlastel õnnestus Lemmsalu linna ääres 
Blankenburgi kolonni laiali lüüa ja läks nüüd edasipidi pealetungile. 20. juunil järgnes uus rünnak, sedapuhku astus tegevusse 
Rauddiviisi põhijõud, mis liikus Riia-Wolmari  maanteed  kaudu. Rauddiviisi põhijõudude ülemaks oli major von Kleist - tema 
kolonni esimeseks sihiks oli Stalbe mõisa  teerist , kuhu sai liikuda kahes suunas. Stalbe mõisa teeristi vallutamine oligi Kleisti 
kolonni esimeseks eesmärgiks. Lõpuks sakslased ei suutnudki Stalbe teeristi vallutada. Plaan oli läbi kukkunud. Nüüd vedas von 
der Goltzi alt nii side kui ka  luure . Saksa õhtuluure teadis Goltzile juba 20. juuni õhtul, et Kleisti väed on jõudnud Stalbe mõisa 
risti - nii ei jäänudki Goltzil midagi muud teha, kui alustada III  etappi  - ööl vastu 21. viidi lahingusse Landeswehr - ründas Võnnut 
2 suunas - Võnnu-Volmari ja pikki Riia maanteed Rauna pealt. Põhjapoolset suunda kaitsesid Eesti soomusrongid, kes esialgu 
pidasid Landeswehri rünnakutele vastu. Piki Pihkva maanteed liikuv Landeswehri rünnakukolonn sundis Eesti väed küll 
taanduma, aga mitte kaugele, Rauna linnuse varamest pandi Landeswehri rünnak seisma. Landeswehrlased suutsid just Läti 
polgus saavutada edu -  raudtee  ja  maantee  vahele tekkis üsna ulatuslik katmata ala - Landeswehr sai võimalus tungida Eesti 
soomusrongide tagalasse. Soomusrongidel ei jäänud midagi üle, kui tagasi tõmbuda, Lnadeswehr pääses üle Rauna jõe ja lähenes 
Volmarile. Selleks ajaks sai Eesti pool esimest toetust. Alampolkovnik Reekile tegi muret ka see osa Landeswehrist, mis liikus 
mööda maateed, saadeti kaitse 6. polgu šapöörikomando ja nende põhijõuks oli soomusauto “ Vanapagan ”. 22. juunil toimusid 
ägedad kaitselahingu Võnnu ümbruses. Toimusid lahingu Loode raudteejaama ümbruses, Rauna piiskopilossi varametes - 22. 
juuni õhtuks ei olnud sugugi selge,  kumb pooltest peale jääb. 22. juuni õhtul analüüsis olukorda ka Goltz ja jõudis järeldusele, et 
üheski rindejoones ei ole saavutatud soovitud eesmärki. 23. juuni hommikul marssisid eestlaste väeüksused sakslastest maha 
jäetud Võnnusse. Võnnu vallutamist peeti juba  toona  nii tähtsaks, et Põder andis korralduse tähistada 23. juunit kui võidupäeva. 
Sakslased püüdsid vastu panna 1919. aastal rajatud väliskindlustuste poolel, aga üksteise järel langesid eestlaste kätte kõik 
vastupositsioonid ja 27. õhtul jõudsid eestlaste eesväed Riia alla. Eestlased võtsid nüüd mõnepäevase puhkeaja, sest järgi oli vaja 
tuua sõjavarustust. 30. juunil, 1. ja 2. juunil toimusid viimased lahingud ja just sel perioodil muutus Landeswehri sõda 
populaarseks ja “ armastatud ajaviiteks”. Mehed läksid omal  algatusel  Riia alla paruneid peksma. Kui Punaarmee vastu Eesti 
kaitsevägi sõdis sellep , et seda oli vaja teha, siis Landeswehri vastu võideldi sellep, et seda taheti teha. Riia kaitseliini 
läbimurdmiskatsetel võeti ette mitmeid õigustamata tegevusi. 2. juuli õhtul tuldi Antandi nõudel kokku Riia äärelinnas ja 3. juuli 
hommikul kirjutati alla Strazdu muiža rahulepingule alla. Selle kohaselt tuli lõpetada igasugune tulevahetus 3. juuli keskpäevaks 
lõpetada, kõik riigisakslastest koosnevad väeosad tuli otsekohe välja viia Riiast ja kõige lähemal ajal Lätist. Baltisaksa 
Landeswehr pidi samuti lahkuma Riiast ja minema Briti ohvitseride juhtimisel minema sõdima Punaarmee vastu. Ka Eesti väed 
pidid Riia alt tagasi tõmbuma. Kõige rohkem sellest lepingust võitis Ulmanise Ajutine Valitsus - kogu Läti valitsemine läks taas 
Ulmanise valitsuse kätte. 
Sõda Venemaal juuli-august 1919. Suhteliselt vaiksed ja rahulikud kuud. Eesti rahvaväe üksused Viru rindel ehitavad 
peaasjalikud kaitserajatisi Narva jõe poolel. Vene  loodearmee  tõmbub Punaarmee  survel  järkjärgult tagasi Jamburgi suunal. 
Lõunarindel Eesti 2. diviis paikneb Pihkvas ja Pihkva ümbruses ja teevad ka koostööd Vene loodearmeega - Bulak Bulahhovitši 
väesalk. Pihkva all oli eestlastel suurem suurem panus kui Viru rindel.  Juulikuu alguses osalesid eestlased Punaarmee 
tagasisurumisel Pihkva alt ja juulikuu II poolel, läks 2. diviis koostööst BB väesalguga pealetungile - jõudsid Ostrovi kui Korpovi 
linnani. Lõpuks Eesti 3. diviis - tegutses kõige lõunapoolsemas lõigus, tema kaitselõik ulatus Eesti-Läti  piirist  kunu Luganuse 
järveni. Selle diviisi lõik oli vast kõige rahulikum. Samas oli tunnetatav Rahvaväe meeleolus arvamust, et Landeswehr on puruks 
löödud, siis miks siis sellises olukorras peab Eesti sõdur surema võõra maa pärast. Sõda hakkas muutuma ebapopulaarseks. 
Sõdurite hulgas levivaid meeleolusid võimendasid vasakpoolsed erakonnad. Sõja lõpetamise kasuks rääkis ka Eesti üha halvenev 
majandustegevus . Ka välispoliitiline aspekt - Antandi riigid, mis Vabadussõja algusjärgul toetasid eestlasid, hakkas üha enam 
toetama loodearmeed, eestlastele ei  tuldud enam suhteliselt milleski vastu ja poliitiline vastutulematus - eestlased olid tegutsenud 
Pariisi rahukonverentsil selle lootused, et lääneriigid annavad de jure  tunnustuse , aga nüüd sai  selges , et seda ei tule. Selline 
poliitiline vastutulematus lääneriikide poolt ajendas veelgi seda mõtet, et sõda tuleks ära lõpetada. Ei saa mainimata jätta ka Eesti 
ja Vene suhteid. Vene valged võitlesid täiesti selgelt endise režiimi  taastamise  eest - Vene impeeriumi taastamise eest. Vene 
ohvitserid suhtusid Eestisse  varjamatu  põlgusega, eestlasi nimetati kriminaalkurjategijateks, Eesti vabariiki nimetati 
kartulivabariigiks.
Augustikuus hakkas oht Eesti piiridele taas suurenema. Loodearmee taganemine näitas seda, et selle võitlusvõime pole piisav ja 
eestlastel on põhjust tõsiselt muretseda oma riigi piiride pärast. Aga see oli alles asjade sissejuhatuseks. Küll aga algas augusti II 
poolel Punaarmee suurrünnak Pihkva tagasivõtmiseks. Ka selleks raknedati ühe enam Eesti vägesid. Punaarmeel  õnnestus ületada 
Belikvaja jõgi lõuna poolt - ähvardasid Pihkvat tagalast ära lõigata - oht oli niivõrd suur, et rindele saadeti ka Tartu kooliõpilased. 
Hakkas üha enam selgeks saama, et Pihkvat enda käes hoida ei õnnestu, eriti peale seda, kui Vene loodearmees oli tekkinud 
konfliktid -  kindral Judenitš oli läinud konflikti Bulak Balahhovitš. BB  alluvad  ei lasknud oma ülemat Pihkvas arreteerida, Vene 
loodearmee õhkis aga Pihkva sillad. Sellises olukorras muutus Eesti rahvaväe arvamus - nüüd, kui  lisandusid  Vene valgete 
omavahelised tülid, leiti, et Pihkva on oluline küll, aga mitte piisavalt tähtis, et selle pärast Eesti rahvaväe võitlusvõimet kaotada. 
Ka lõunarinde lõigus sai Punaarmee suurepärase positsiooni, et siis järgnevalt rünnata Eesti Vabariigi piire. Aga selleks ajaks oli 
siinsetesse sõjasündmustesse III sõjajõud - Antandi riikide sõjaline  missioon Balti riikidesse. Lääneriikide pealinnades puudus 
ühtne poliitika Venemaa osas. Seda sõjakamalt tegutsesid lääne kolonelid, kes olid saadetud tegutsema Baltimaadesse. See nn 
Baltimaade missioon koosnes aktiivsematest noorematest meestest, kes oli veendunud, et küsimusi saabki lahendada sõjaliste 
pealetungidega. Eesmärgiks suurpealetung  Petrogradile, milles nägid tegutsemas nii  soomlasi , lätlasi, leedulasi ja poolakaid. 
16.10.12
Eesti valitsuse ette kerkis küsimus, kas Antandi suurrünnakuga ühineda. Selle vastu kõnelesid meeleolud rahvaväes, samas 
osalemise poolt kõneles tõsiasi, et Antandi riikidega sooviti ka hiljem häid suhteid hoida. Sellises olukorras kippus kaalukeeleks 
kujuneme Eesti ja Vene suhted, mis hakkasid ohustama ettevalmistavat suurpealetungi, siis sekkusid nende suhetesse Antant. Briti 
väeülem  Marsh  andis vene valgetele moodustada valitsus ja tunnistada Eesti vabariiki -  loodevalitsuse etteotsa sai Canozov?, kes 
esimese asjan tunnustas Eesti iseseisvust. Pigem  kosmeetiline  suheteparandamise katse. 26. augustiks kutsuti Riiga kokku kõikide 
suurpealetungiks kavandatud jõudude esindajad. Antandi riikides oli nii neid ringkondi, kes olid valmis enamlasti kukutama aga 
ka neid, kes olid valmis oma käed Antandi riikide kukutamisest puhtaks pesta. 26. august oli sõjalises mõttes mittesoodne aeg - 
rahva sõjavägi tõmmati Pihkva välja. Sellele ebasoodsele ajajärgule vaatamata pandi Riias paika tulevase operatsiooni põhialused 
ja pandi paika, kus keegi ründama peab. Juttu oli 3 väikesest Baltiriigist ja siinsel territooriumil tegutsevatest valgekaartlastest. 
Eesti oli kohustatud Antandi pealetungis  osalema . Samal ajal Eestis tugevnesid sõjavastased meeleolid. 1919. aasta suvel hakkasid 
ilmnema esimesed märgid sellest, et sõja sõlmimine ei pruugigi olla nii võimatu. Välisminister de la Kun tegi ettepaneku, et ta 
võiks olla vahetalitajaks Eesti ja Venemaa vahelisel rahuläbirääkimistel - tegemist oli puhtalt propagandistlikku ettevõttega. 
Juunis 1919 saadeti enamlaste valitsuse korraldusel Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu - kadus ära Eesti valitsemisele 
pretendeeriv institutsioon . Likvideeriti ka Eestimaa armee ja selle koosseisus olnud Eesti  kommunistlikud väeosad.  Need kaks 
sammu näitasid, et Moskva ei käsitle käimasolevat võitlus enam kodusõjana. Kui kodusõda pole võimalik lõpetada kahe riigi 
vahelise lepinguga, siis nüüd oli see võimalik. Juulis 1919 tegi Vabariigi Revolutsiooni Nõukogu avalduse, et Punaarmee sõdib 
ainult Vene valgetega ega ületa Eesti etnilist piiri. Augustis saadi ka eraviisilisi kinnitusi, et Moskva oleks huvitatud sõjategevuse 
lõpetamisest. 31. august, kui Tallinnas saadi radiogramm, millele oli alla kirjutanud Tšeterin, milles tehti ametlik ettepanek 
alustada läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks. Vastuargumendid - kas enamlased püüavad Antandi suurpealetungist ühte osapoolt 
tasalülitada, lisaks, kas Venemaa peaks oma lepingut ja kuidas Antandi riigid sellesse suhtuks.  Läbirääkimiste poolt kõnelesid 
meeleolud rahva hulgas ja sõjaväes ja majandusolukord, mis aina halvenes. Ka valgete võit ei oleks tõotanud midagi väga 
positiivset. Valitsus otsustas ühelt poolt, et enamlaste rahupakkumist ei tohi ülearu tähtsustada. Teiselt poolt leiti, et ei tohi ka 
ettepanekut tagasi lükata, sest see võiks tulevikus ettepanekud tegemata jääda. Rahulepingu  eelduseks  peeti seda, et Antandi 
riikidelt saadakse  heakskiit  ja et toimuks multilateraalsed kõnelused, kus ühel pool Venemaal ja teisel pool kõik Balti riigid. 
Välisminister teatas Poska, et Eesti on läbirääkimistest huvitatud ja et mõlema poole delegatsioonid kohtuva sept keskel Pihkvast. 
Antandi osas jättis olukord soovida  - Antandi riigid andsid mõista, et neile selline rahuläbirääkimiste algamine ei meeldiks. Juhul 
kui Eesti alustab läbirääkimisi, võib Antand kehtestada majandusblokaadi. Mis puutub Balti riikidesse, siis koostöö alustamiseks 
kutsuti Tallinnasse kokku Balti riikide konverents - kohal Soome, Läti, Leedu pea- ja välisminsitrid. Ka teised said radiogrammi, 
aga Eesti ainsana on otseselt ja tõsiselt huvitatud rahulepingu sõlmimisest - Eesti oli justkui kõik saavutanud. Tallinna I 
konverentsi tulemus jäi ka üsna ebamääraseks - võivad oma delegatsiooni Pihkvasse saata, tehku omalt poolt enamlastele 
ettepanek, et läbirääkimised toimuks ühise laua taga. Selle  teadmisega  Pihkvasse sõideti - 17.-18. sept toimus esimene 
läbirääkimist voor, seda juhtis Birk, lisaks oli kaasas Seljamaa, Püüman ja Rink. Nõukogude delegatsioon kaheliikmeline: Krassin 
(teedeminister) ja välisasjade komissari asetäitja  Maxim  Litvinov. Mõlemad pooled kinnitasid, et on huvitatud rahu sõlmimisest, 
Vene delegatsioon multiliteraalsete vastu midagi ei ole, selle teadmisega mindi laiali ilma otseselt midagi saavutamata. 29.-30. 
sept ja 1 oktoobril toimmus II Balti riikide konverents - arutati Pihkva kokkusaamise tagajärgi - Läti ja Leedu teatasid, et nemadki 
on huvitatud ühistest kõnelustest, soomlased  aga tahtsid jääda esialgu kõrvalvaatajateks. Otsustati vastata Venemaa ettepanekule 
jaatavalt ja otsida neutraalset suhtumist Antandi riikidelt ja seati üles mõned nõudmised, mis tuleb Nõukogude Venemaale esitada:
1. peab tunnustama Balti riikide iseseisvust
2. tulevane  idapiir  tuleb tõmmata etnilise printsiibina
3. Nõukogude Venemaa peab andma tõotuse  loobud kommunistlikust propagandast
Eesti välisminister Jaan Poska teatas 4. okt Moskvasse, et Eesti, Läti ja Leedu on valmis läbirääkimiste laua taha istuma. Juba 6. 
oktoobril vastas Nõukogude Venemaa. 
Suurpealetung - loodearme Petrogradi pealetund, nn Petrogradi operatsioon. Eesmärgiks seati Petrogradi vallutamine. 
Loodearmee oli 19. aasta septembriks kujunenud üsna märkimisväärseks jõuks - Antandi riigid olid viimaste aasta jooksul kõik 
saadetised suunanud loodearmeele - üle 30 000 vintpüssi, tanke, lennukeid. Lisaks sellele u 40 000 mundrikomplekti koos 
saabastega . Soomes oli loodud tohutud toiduainete  tagavarad , mis oleks piisanud tsiviilelanikkonna toitmiseks, kui linn ära 
võetakse. “Valge mõõk” - pealetung pidi  algama  loodearmee lõunapoolselt tiivalt. Piki  Peipsi  järve idarannikut. Petrogradi 
kaitsmine oli Punaarmee juhtkonna jaoks ülimalt oluline - puht poliitilistel põhjustel - seda loeti revolutsiooni hällik ja selle 
kaitsmise nimel oli Nõukogude juhtkond tegema kõikvõimaliku. Mobiliseeriti kõik Petrogradis ja selle ümbruses elavad 
kommunistid. Hetkel, mil loodearmeelastele tundus, et nad ongi edu saavutanud, kasvas nende loodearmee ette justkui täiesti uus 
armee, rohkem kui 30 000 tääki-mõõka. Oktoobri lõpus otsustavad lahingud - Punaarmee pani maksma oma tehnilise ja  arvulise  
ülekaalu maksma ja hakkas loodearmee järk-järgult taanduma. Kohati üritas osutada enamlastele  visa  vastupanu. Õige peal algas 
väejooks ja üleminek enamlaste poolele. Operatsioon tervikuna  oli läbi kukkunud, Petrogradi kätte ei saadud. Rõhutatud 
loodearmee puht-strateegilisi vigu - ei lõigatud läbi raudteid jne. Pigem oli häda selles, et loodearmee oli liiga väike. Loodearmee 
juhtkonnas ja valitsus olid pääsenud mõjule kõige konservatiivsemad ringkonnad - eesmärgiks Vene keisririigi taasloomine - 
selgelt konservatiivse poliitikaga häälestas loodearmee kohalikud oma vastu. 
Eesti valitsuse jaoks saabus taas tähtis dilemma . Üsna pea sai selgeks, et loodearmeest enam suurt tolku ei ole ja temaga tuli 
midagi ette võtta, et see ei  hakkaks Eestit ohustama - 11. nov otsustati, et loodearmeel ei lubata Eestisse tulla. Loodearmee 
juhtkond protesteeris ja ka Antandi riikide juhtkond ei olnud sellega päri, aga sellises olukorras Eesti valitsus pani oma tahtmise 
maksta. Kes loodearmeest ületasid Narva jõe, sellelt võeti ära relvad. Desarmeeritud loodearmeelased suleti suurtesse 
metsalaagritesse (Jõhvisse jne). Et vältida epideemia levikut. Eesti seisukohast ainuõige otsus, samas humanistlikust seisukohast 
jättis see otsus ehk midagi soovida, sest loodearmeelaste jaoks loodavad  laagrid tuli alles luua. 1920. aasta  kevadeks oli nendes 
Ida-Virumaa metsalaagrites surnud u 20 000 loodearmeelast (enamasti epideemiasse). Hulk Eesti arste, sanitaare saadeti 
laagirtesse, üritati neid enam-vähem toitlustada, niivõrd kui võimalik oli. Taudide levikut Eestis õnnestust vältida. Kui rääkida 
loodearmee Petrogradi missioonist, siis ei tohi mööda vaadata, et see oli Antandi pealetungi ainult ühe osaga ja see jõudis oma 
eesmärgile kõige lähemale, sest teistest pealetungidest ei tulenud midagi välja, selle vastutus jääb Vene läänearmeele. Bermondt-
Avalov - tema näol oli tegemist vene armee polkovnikuga, kes oli alustanud 1918. aasta lõpus Saksamaal sõjavangis olevatest 
venelastest valgekaartlaste loomist. 1919. aasta suvel toodi see bermontavalovi salk Kuramaale. Järk-järgult koondusid üksikud 
valgekaartlaste salgad Bermondti alluvusse. Sept lõpuks 1919 oli 52 000 meest, nendest 40 000 sakslast , sealhulgas see sama 
Rauddeviis, mis oli osalenud Landeswehri sõjas. Läänearmee staapidest töötasid suur hulk saksa ohvitsere, tegelikult tegutses 
Bermondt tugevas koostöös von der Goltziga. Läänearmee sai oma varustuse Saksamaalt ja vabatahtlikele maksis palka Saksa 
valitsus. Sept kui valmistati Petrogradi operatsiooniks, andis loodearmee Bermondtile käsu tulla Narva alla ja ühineda koos 
Petrogradi alla, aga Bermondt keeldus sellest. Bermondti  armeed iseloomustas keskaegne käitumine - sõda  toidab ennast ise. Ei 
jäänud tulemata kokkupõrked Läti tsiviilelanikega. Läti väejuhatus oli sunnitud poole armeest suunama Bermondti väe vastu. 
Bermondt nõudis ultimatiivselt, et Ulmanise valitsus lubaks tulla tema väel tulla Riiga, et kasutada Riia raudteed. Kuna  Ulmanis  
ära ütles, siis 8. oktoobril saatis Bermondt oma alluvuses oleva Rauddiviisi vägivaldselt oma tahtmist saavutama ja saavutaski 
õhtus oma tahtmise. Ulmanise valitsus tõmbus Võnnu linna. Sellises olukorras pöördus Ulmanise valitsus kõikide  naabrite  poole: 
leedulased olid ise tõsises mures, sest osa Bermondti armeest asus Leedus, Poola oli pm valmis lätlasi toetama, aga neil polnud 
Bermondtiga kokkupuudet, 10. oktoobril saabusid Laidoneri korraldusel Riiga 2 Eesti soomusrongi - see mõjus lätlaste 
võitlustahtele samamoodi nagu Briti eskaasi jõudmine Tallinnasse. Järgneva 2 nädala jooksul löödi tagasi kõik Bermondti katsed 
jõge ületada. Riia alla saadeti ka 8 Briti sõjalaeva, kes võtsid tule alla Bermondti positsioonid. Bermondti armee jäi ilma ka 
igasugusest ainelisest  toetusest . Samuti keelati Saksamaal toetada Bermondti armeed nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Nov lõpuks 
tõrjusid lätlased Bermondti väe jäägid Lätist välja. Just tänu Bermondti väljaastumisele teostud ainult üks osa loodearmee 
pealetungist. 
Mis puutub Eesti rahvaväe osalusse, siis Eesti rahvavägi tegi pealetungi paari operatsiooniga kaasa. Punaarmee operatsioon 
(Krasnaja Gorka). Briti mereväe admiraliteet oli huvitatud sellest, et neutraliseerida Vene Balti sõjaväelavastik, Igal juhul brittide 
huvides oli, et Venemaa oleks võimalik nõrk. Pitka jaoks oli ohtlik see, kui loodearmee saavutab edu - Pitka kartis, et Vene valgete 
võidu korral võidakse Kroonlinnas seisvate sõjalevadega Eestit rünnata. Eestlaste osalemine Petrogradi operatsioonis oli ainult 
osaliselt loodearmee aitamiseks, osaliselt oma julgeoleku kindlustamiseks. Ingeri polk, Skaudid , Kuperjanovlased asusid 
pealetungile. Enamlased olid aga maikuistest sündmustest õppinud - väed olid vaid tõsimeelsed enamlased, kes ei mõelnudki 
ülejoosta. Kui 23. oktoobril algas loodearmee taandumine Petrogradi alt, siis oli ka  admiral  Pitka sunnitud andma oma vägedele 
taandumiskäsu. See oli siis Punaarmee operatsioon.
Teine enam-vähem samaaegne operatsioon võeti ette Lõuna-Eestis - Pihkva operatsioon. Tegelikkuses suudeti täita vaid üks osa 
plaanis, kuna samal ajal oli käimas bermondtiaad, siis ei tulnud kavandatud operatsioonist midagi välja, rünnakuid said alustada 
õigel ajal vaid 2. deviis , jõudsid mõni päev hiljem välja Belikvaja jõeni ja purustasid sillad, aga pärast seda tõmbus 2. deviis 
tagasi. 
Ka 3. deviis saavutas edu, oli ta siiski nov alguses sunnitud tagasi tõmbuma. Need olidki viimased lahingud, mis Vabadussõja 
käigus lõunarindel toimus. Nov keskpaigast valitsest lõunaosas täielik vaikus. 3. deviisi üksused järk-järgult viidi Narva alla, kus 
toimusid Vabadussõja kõige ägedamad ja viimasemad sõjakäigud.
Langeb kokku loodearmee ja Eesti väeüksuste taganemisega. Ka Eesti Rahvaväeüksused olid sunnitud Ingerimaa  järved maha 
jätta. Loodearmee üksust püüdis Punaarmee täielikult purustada. 7. armee tegutses raudteest põhjapool ja 15. armee raudteest kuni 
Peipsi järveni, 15. juhataja oli August  Pork  ja staabiülem Kukk - Laidonerile igati väärikad vastased. Kokku üle 30 000 aktiivse 
võitleja ja rohkem kui 150 suurtükki. Eesti vägedel oli tol hetkel nendele kahele armeele u 8000 meest. Loodearmee ei olnud ka 
selleks ajaks veel täielikult löödud ja nov II poolel üheskoos Eesti rahvaarmeega ühines rünnakute tõrjumisel u 12 000 
loodearmeelast. Narva kaitselahingute I etapp nov II poolel kujunes punaste edu all - punaste massilised jalaväerünnakud sundisid 
ühe või teise allüksuse taanduma, murdsid rinde läbi. Nov lõpupäevadeks taandusid Eesti üksused Narva jõeni. Narva jõe 
läänekaldal võtsid kaitsmise üle Eesti kaitseväe loodeüksus. Lahingud toimusid 2 peamisel suunal - punaste 7. armee püüdis igal 
võimalused vallutada Narva ja neid lahinguid on nimetatud ka Eesti Verduiniks. Eestlaste  eeliseks see, et juba suvel oli 
väljaehitatud kaitseliinid, traattõkked jne - ainult tänu sellele suudeti vastu panna. Sellele järgnesid taas jalaväerünnakud. Kuigi 
aeg-ajalt tekkis Narva all päris ärevaid momente, suudeti lõppkokkuvõttes kõik need tulerünnakud üleelada ja maavägi tagasi 
lüüa. Kõige suurem oht tekkis Punaarmee 15. armeest - 16. dets ületasid Väesta küla juures Narva jõe mitme jalaväepolgu jõuga ja 
jätkasid edasitunga Eesti poolesel  kaldal  põhja poole. Eestlaste olukord kujunes äärmiselt ohtlikuks. Vastu nendele 4 polgule 
polnud saata midagi -  u 1 Eesti pataljon suudeti kokku koguda. 17. dets hommikul kohtasid Eesti väed Vene polke ja lükkasid nad 
tagasi Narva piiri taha. Al 20. dets saabus hingetõmbepaus, Punaarmee vajas puhkust. Narva kaitselahingute III etapp jäi aga 
suhteliselt tagasihoidlikuks, sedapuhku ei saavutanud punased enam vähimatki edu ja 30. dets andis 7. armee juhataja teada, et 
tema armee on kaotanud igasuguse võitlusvõime. Järgmisel päeval kirjutati Tartus alla vaherahu lepingule, mis jõustus 3. jaanuaril 
1920 - see märkis ka Vabadussõja sõjategevuse lõppu. Üle 6700 inimese Eesti poolel oli langenud. 
23.10.2012
Tartu rahu:
1. Mingisuguseid hüvitisi kumbki pool ei maksa
2. Kõik varad jäävad Eestile, mis asuvad Eestimaa pinnal.
3. Eesti vabanes kohustusest tasuda Venemaa välismaavõlgade  tasumisel .
4. Eesti sai 15 mln rubla kullas - proportsionaalne osa Venemaa kullavarudest, mida Eesti on ära  teeninud .
5. Andsid majanduslikke lubadusi - Eesti sai õiguse töötada metsa Põhja-Venemaal, ehitada otsene raudteeliin, mis 
ühendaks Tallinnat  Moskvaga . Venemaa sai õiguse, kui eelistingimustel Narva hüdroelektrijaamast energiat saada (juhul kui 
see ehitataks). 
6. Nõukogude Venemaa kohustas tagastama aastatel 1917-1918 evakueeritud varad Eestile tagastama. 
7. Diplomaatiliste suhete loomine toimub tulevaste kokkulepete alusel. 
Eesti lõunapiir. Kerkis esimest korda päevakorrale seda piiritleda 1917. aastal, kui Venemaa AV andis Eestile autonoomia. 
Esialgu jäi ajutiseks piiriks maakondade piir. Selles samas 30. märtsi määruses öeldi, et koostatakse piirikomisjon ja see paneb 
tulevase piirijoone paika. Komisjon algas oktoobri alguses 1917. tegevust, aga vahele tulid kõikvõimalikud poliitilised sündmused 
ja jaanuaris 1918 toimus komisjoni laialisaatmine. Saksa okupatsiooniperioodil ei toimunud piiri osas mitte mingisuguseid 
nihkeid, seetõttu puudus ka vajadus piirikomisjon töö taasalustamiseks. 
Vastuolud tekkisid juba 1917. a moodustatud piirikomisjonis - vastuolu Valga linna pärast. 1917. a oli Valga linnas eestlasi rohkem 
kui lätlasi. Mõlemad pooled väitsid, et Valga majandus moodustab ühtse terviku just nende majandusega. Mõlemad pooled 
tähtsustasid Eesti ja Läti kultuuritööd, mis  Valgas  tehakse. Ei paistnud vähimatki lootust, et selles osas oleks võimalik saavutada 
kompromiss . 18. veebruar 1919 sõlmitud leping - Eesti pinnal hakati looma Eesti Rahvusväeosad, Eesti territooriumi  lahutamatu  
osana  määrati Valga linn kui ka mitmesugused vallad Ööbiku vald (jäi hiljem Lätile),  Laatre  vald (jäi Eestile) ja Valga linn ümbrus 
(Paju vald, Soomu vald, Härgmäe vald jne). Kolmas vaidlusalune piirkond jäi Võrumaa soppi - tegemist Vana-Laitsna vallaga. 
Kõik need vaidlusalused vallad koos Valga linnaga olid 18. veebruari kokkuleppes nimetatud Eesti territooriumi osana. Leping 
püsis niikaua , kuni Eesti väed jõudsid sügavamale Lätti. Selle sama enamliku propaganda võtsid üle landeswehrlased. 
Neljandal juunil 1919 võeti vastu Eesti ajutine põhiseadus, selle loetellu oli võetud ka vaidlusolevad vallad. Uus kokkulepe Eesti 
ja Läti vahele - Eesti võttis kaitsta ühe osa Lätist. Selle lepingu tähtsus piiriprobleemi seisukohast oli see, et mõlemad riigid 
leppisid kokku, et tuleb piiriprobleem lahendada ja loodi piirkomisjon Eesti ja Läti riigi kokkuleppel. Oktoobris algas tööd, aga ei 
jõudnud väga palju tegutseda, sest vahele tuli Bermondti avantüür, mille vastu lätlased eestlastelt abi palusid. Eestlased nõudsid 
selle eest vaidlusaluste piirkondade loovutamist, aga lätlased ei olnud sellega nõus. Mingisugust kokkulepet ei suudetud sõlmida. 
Suhted piirküsimustes jätkuvalt halvenesid. 1920. aasta jaanuaris Läti pool kutsus oma esindajad piirikomisjonist tagasi ja ühtlasi 
käivitati Läti ajakirjanduses väga  teravad rünnakud eestlaste vastu. Suhete tervnemise  kulminatsioon märtsis 1920, kui Läti nõudis 
Eesti vägade tõmbumist keelepiiri taha  - Ulmanise valitsus pani Eesti piiri poole liikuma mitmed sõjaväe-ešelonid. Laidoner 
andis ka omalt poolt korralduse  piiril  olevad üksused sõjategevuseks valmistada. Kuigi märtsis 1920 kumbki pool sõda ei tahtnud, 
et olnud välistatud, et sõda ei puhke. Antandi riikide esindus Baltikumis oli huvitatud kõikide konfliktide võimalikult  kiirest  
lahendamisest - 22. märtsil 1920 kutsuti Valka kokku Eesti ja Läti välisministrid ja sõjavägede ülemjuhatajad. Sellel 
kokkusaamisel maeti sõjakirves maha, sõjaväe-ešelonid tõmmati piirilt tagasi ja loodi uus piirikomisjon (juba kolmas). Erinevus 
võrreldes varasemaga: kahelpoolsel komisjonil saab olema  erapooletu  vahekohtunik, selleks sai Baltikumi missiooni kuuluv Briti 
ohvitser  kolonel   Tallents . Läti pool nõudis endale ka Laura alevit, mis jääb Petserimaa lõuantippu (Läti ja Nõukogude Venemaa 
vahel ei olnud veel piire määratud), orbiidile kerkis ka Heinaste alevi saatus. Sellel kohtumisel Valgas 22. märtsil lepiti kokku, et 
üldjuhul otsustamisel järgitakse etnilist piiri. Alles teises järjekorras arvestatakse ajaloolise piiriga. Tegelikkuses olukord kujunes 
täpselt vastupidiseks. Lätlased olid lubanud juba 1919. aasta suvel, et nad on valmis Valga linnas korraldama rahvahääletus, aga 
1920. aastal sellega enam ei nõustutud. Komisjon käis koos, aga mingit tulemust ei saavutanud. Mõlema poole pilgud pöördusid 
erapooletu kohtuniku poole - kolonel Tallentsil tuli piirjoon paika panna. Esimese otsuse  langetas 1. juunil 1920 - Valga linn jagati 
kaheks, aga mitte võrdseteks osadeks , Eestile jäi  kesklinn ja Pudruküla (suurem osa), Lätile jäid vaid lõunapoolsed eeslinnaosad. 
Laiarööpmeline raudtee jäi Eestile, kitsarööpmeline raudtee jäi Läti poolele. 3. juunil Tallentsilt teine otsus, mis puudutas kogu 
ülejäänud piirijoont: kui 1. juuni otsuse järgi tundus, et otsus on langenud Eesti kasuks, siis ülejäänud piirijoone osas tuli kolonel 
Tallents vastu Lätile - suurem osa vaidlusalastest valdadest läks enamus Lätile. Seega oli siis piirijoon paigas. Mõlemad pooled 
leidsid, et neile on tehtud liiga. Tagantjärele võib öelda, et Tallents oli lihtsalt võõras võõral territooriumil, teda väga ei huvitanud, 
kuidas see piirijoon tõmmatakse. Eestlased ja lätlased tunnistasid piiri siiski vastuvõetuks ja alustasid piirijoone mahamärkimisega 
looduses. Selle käigus tekkis terve rida uusi nõudmisi - kui eestlased tahtsid piirjoont ainult täpsustada, siis lätlased tulid välja ka 
mõningate uute ulatuslike nõudmistega. 1920. aasta lõpus lätlased nõudsid, et kogu Liivi laht tuleb kuulutada Läti sisemereks ja 
Ruhnu saar peab saama lätlastele. Taas hakkas olukord eestlaste ja lätlaste vahel muutuma pingeliseks. Kokkuleppeid ei 
saavutatud. Sellises määratlematus olukorras kulus veel 3 aastat, kuni jõuti järgmise olulise sammuni - 1923. aasta sügisel 
kommunistlik internatsionaal tegid ettevalmistusi kommunistliku revolutsiooni vallandamiseks Saksmaal - suur osa sellest 
kihutuskirjanduse liikus läbi Baltimaade. Sellistes meeleoludes tuli Läti mõjukas delegatsioon Meierovicsiga eesotsas Tallinnasse 
ja 1. nov 1923 kirjutati alla tervele paketile lepingutele, kõige tuntum Eesti-Läti kaitseleping, majanduslikes mõttes kõige tuntum 
nn tolli- uniooni  kokkulepe - pidi tihenema Eesti ja Läti koostöö. Kolmandaks paketiosaks kokkulepe, mille järgi mõlemad pooled 
loobusid vastastikuste hüvitiste sissenõudmisest, Läti loobus tagasinõudmast Eesti poolt rekvideeritud varasid ja neljas osas 
paketist oli uus piirikokkulepe - piirjoon sai lõpuks paika: Laura vallast üks osa läks Eesti käes Läti kätte, Ruhnu saar jäi Eestile ja 
lätlased loobusid Liivi lahe kuulutamisest oma sisemereks. Eesti sai 2500 seni Lätile kuulunud valdadest, Läti u 8000 hektarit 
maast, mis seni kuulus Eestile. Piiri väljaehitamise tööd said jätkuda. Tööd üsna  ulatuslikud . Paralleelselt toimus ka piirikaartide 
ja -raamatute koostamine. Lõplikult jõustus Eesti ja Läti vaheline piir 1. aprillil 1927. Eesti-Läti kokkuleppimine võttis täpselt 10 
aastat. 
Kahe maailmasõjavaheline  territoorium  oli mõnevõrra suurem kui praegune Eesti territoorium - Petserimaa ja Setumaa osas ja 
Narva tagune ala. Kogu see ala jagunes halduslikult valdadest, linnadeks ja maakondadeks. Enne Eesti iseseisvumist jagunesid E 
alad 9 maakonnaks, nendes 4 kuulus Eestimaa kubermangu ja 5 maakonda  Liivi kubermangu Eesti distriktis. Selline seis kuni 
1917. aasta 30. märtsini. Sooviavaldused Narva linna taguse ala kui ka Setumaa ühendamise  Eestiga  pani ette kohalikud ise. 
Olukord hakkas muutuma seoses Vabadussõjaga, mil need vaieldavad piirkonnad läksid sisuliselt Eesti sõjaväe kontrolli alla. Nov 
1918, veel enne kui Vabadussõda puhkes, oli ametisse määratud Petserimaa komissar, tõsi, ta võim jäi üsna lühiajaliseks. Sõja 
jooksul juhtis kohalikku haldust Eesti sõjaväevõim. Peale selle, kuna tulevane Petserimaa oli kuulunud Venemaa koosseisu, siis ei 
olnud ka Eestil võimalik ühepoolselt midagi ära otsustada. Petserimaa kui haldusüksuse loomisest võis hakata rääkima peale Tartu 
raha sõlmimist. Petserimaa sünnipäevaks 26. oktoober? 1920, kui ametisse seati Petserimaa maaülem (erakorraline amet). Teine 
piirkonda, kus juba varakult mõeldi Eesti uue maakonna loomisele oli Valga piir. Juba veebruari 1919 moodustati Valga linnas 
Valga maakonna valitsus. 6. septembril 1920 Vabariigi Valitsus võttis vastu seaduse Valga maakonna loomiseks, see jõustus 1. 
jaanuaril 1921 (Valga maakonna sünnipäev). Valga maakond koosnes 4 erinevast   komponendist : Paju ja Sooru vald, samuti ka 
Holdre - olid varem ka kuulunud Valga maakonda (Läti Valga maakond), teine osa võeti ära Võrumaal ja Valga loodepoolne üle 
võeti üle Viljandimaalt - omamoodi  lapitekk , erinevalt maakondest ära võetud valdadega. 1. jaanuarist  1921 oli loodud 11 
maakond - Valga maakond. Selle sama seadusega loodi veel üks maakond - Virumaa oli saanud endale Tartu rahulepinguga 3 uut 
valda - 6. sept 1920 aasta seadusega jagati Virumaa kaheks: Narva ja Jõhvi ümbruses loodakse  Alutaguse  maakond ja Virumaa 
maakond. Paraku jäi see maakond tegelikult loomata ja aasta hiljem 1921 valitsuse otsus tühistati. Väidetavasti üheks oluliseks 
põhjuseks vägikaikavedu Narva linna ja Jõhvi vahel. Enne Eesti iseseisvumist oli Eesti pinnal 9 maakonda, 1921. aastaks 11. 
Seejuures maakonnad olid üsnagi erinevad, seda nii oma suuruselt kui elanikkonna arvult. Suurimaks maakonnaks Virumaa, teisel 
Tartumaa ja kolmandal kohal Harjumaa, kõige väiksem Valgamaa. Elanikkonna arvukuselt: Virumaa, Tartumaa ja Harjumaa, oma 
kohad oli ära  vahetanud  Tartumaa ja Virumaa. Petserimaad tuleb rahvastiku suhtes välja tõsta: rahvastikutihedus suurem ja 
loomulik iive suurem kui teistest maakondades. Suurema loomuliku iibe  tagasi Venemaalt tulnud. Arvestatud vaid maapiirkondi, 
linnad jäetud arvestusest kõrvale. 
Maakonnad moodustasid II astme kohaliku omavalitsuse. Mitmetes ringkondades arvati, et maakondade omavalitsus on ülearune. 
Eriti tugevnesid sellised arvamused 1930. alguses, kui Eesti vaevles majanduskriisi all. Vabadussõjalised esitasid riigikogule ka 
mitmed eelnõud, aga riigikogus ei leidnud need piisavat toetust. Vabadussõjalised nõudsid ka põhiseaduse  muutmist  - maakonna 
omavalitsusi  selles enam ei eksisteerinud. Tegelikkuses maakonnad jäid ja jäid ka maakonna omavalitsused. Muutus ainult KOVi 
laad , ametisse määrati maavalitsejad. 
Valdade loomine sai Eestis alguses 19. saj alguse talurahvaseaduste alusel. Eripäraks see, et Eestimaa vallad oli nn seisuslikud 
vallad. Valla maaomanditeks ainult mõisamaadest eraldatud maad.  1897 . aasta seisuga oli Eesti alal 366 valda, 20. sajandi 
algusaastatel see  veidike  vähenes, aga mingit põhimõttelist  muudatust  ei toimunud. Vabadussõja tulemusena valdade arv taas 
kasvas. Petserimaa vallad olid võrreldes Eesti keskmise vallaga tunduvalt suuremad. 1922. aastal toimus Petserimaal  vallareform  - 
senised 4 suurt valda jagati 11 vallaks. Samaaegselt toimus Petserimaal ka teisi muurangulisi sündmusi - toimus talude 
kruntimine, samal ajal pandi petserimaalastele  perekonnanimed . Järkjärgult valdade arv Eestis muutus, vähenes aga õige väikeses 
ulatuses. 1921. aastaks oli valdu 387, siis hakkas vähenema. 1924 oli 376 valda, 1939. aastaks oli valdu 248. Väikesed vallad aga 
elujõuetud. Päevakorrale tõusis vallareform, põrkuti kõikvõimalikele vastuseisudele. Leidis aset hulgalisi piiriõgvendusi, aga see 
oli kosmeetiline näpiviibutis. 1937. aastal andis toonane  riigivanem  Päts, milles sätestas, et edaspidi kuulub valdade piiride 
määramine valitsuse kompetentsi. 1. jaan 1939 toimuski  suur vallareform - kõik senised 365 valda likvideeriti ja nende asemel 
loodi 248 uut valda. Uute valdade loomisel lähtuti sellest, et valla territoorium peaks moodustama ühtse terviku, teiseks tuli 
arvestada muudatusi tõmbekeskuste osas, kolmandaks tuli arvestada sellega, et vallad oleksid piisavalt suured, et nad ei muutuks 
uuesti elujõuetuks. See tähendas seda, et elanike alampiiriks vallas oli 1500. Kui 20. aastatel oli vallaelanike keskmiseks arvuks 
2500, siis nüüd see tõusis üle 3300. Kõige suuremad vallad olid jätkuvalt Petserimaal. Irboska vallas oli elanikke koguni üle 
10 000. Kõigest 20 valda jäid selles reformis puutumata. 
Linnu oli Eestis enne iseseisvuse väljakuulutamist 10. Üks maakonnata linn - Paldiski. Napilt Eesti aladel jäi välja Narva ja Valga. 
Sellisel kujul püsis linnade arv kuni Vabadussõja lõpuni. Narva, Petseri ja Valga lisandus 1921. aastast?. Samas oli 20. sajandi 
alguses tekkinud hulk väikseid linnalisi asulaid, mis ei saanud pretendeerida linna nimetusele: üks osa raudteede ümbrusesse, üks 
osa majanduslike piirkondade ümber jne. 1917. aasta suvel Vene AV andis välja nn aleviseaduse - sellega esimesed tööstuslikud 
asulad võisid senise valla koosseisust iseseisvuda ja nimetati aleviteks - Tapa, Türi, Nõmme, Jõhvi, Narva-Jõesuu. Järgnevatel 
aastatel tuli  aleveid juurde, kokku aleveid tekkis 22. 1926. sai linnaõigused Tapa, Türi, Nõmme. Suurim muudatus 1938 aastal, 
kõikidele alevitele anti linnaõigused, v.a Võõpsu. Nüüdsest olemas Eestis 33 linna. 
30.10.2012
Eesti majandus 1920-1940
Kogu see kakskümmend aastat jaguneb 4 erinevaks perioodiks  
• 1920-1923 - Gründertum
• 1924-1929 UMP - nn uus majanduspoliitika
• 1930-1933 ülemaailme  majanduskriis
• 1934-1940 majandusliku rahvuse ajajärk
Majandusbuum  tekkis kohe pärast Vabadussõda. Tingitud puht majanduslikes põhjustest - suur kaubanõudlus Lääne-Euroopas. 
Teiseks põhjuseks enamliku Venemaa turg, kes vajas kõiki kaupu. Kolmandaks veelgi suurem tühjus valitses kohalikult siseturul. 
Toona olid Eestis võimul ennekõike  parempoolsed erakonnad - postulaadiks majanduslik liberalism . Valitsusvabadussõja ajal 
valitsus sekkus kõikidesse majandusharudesse, praktiliselt täielikult oli monipoliseeritud toiduainete tootmine, tööstusettevõtted 
kannatasid nii tööjõu, kütesepuuduse all, seda reguleeris valitsus. Kõige teravamad vastuolud tekkis Tallinna trükitöölistega, 
mistõttu valitsus võttis kõik Tallinna trükikojad enda kontrolli alla (ajutiselt).  Aktsiaselts Revalis oli riiklik kaubandusettevõte ja 
selle kaudu toimus kauba sisseostmine välismaalt. Nüüd peale Vabadussõda üritati riiklikust sekkumisest pääseda - parempoolsed 
püüdsid riigi domineerimisest pääseda, vasakpoolsed seevastu soovisid riigi  osakaalu  majanduses suurendada. 
Põllumeeste Kogu - Konstantin Päts, kes oli tol ajal riigivanemaks 2 korda, Georg Vestel - oli kogu selle aja Eesti Vabariigi 
rahaminister, Karl  Ipsberg - mõlemas Pätsi valitsuses teedeminister ja ajutiselt täitis ka kaubandus-tööstusministrit. Kõik nad kolm 
lõid aktiivselt kaasa ka erakapitali arenduses, olid otseselt seotud, mida nad ise valitsusjuhtidena tegid. Likvideeriti kõik riiklikud 
asutused, saadeti laieli Eesti Kaubaagentuur, Likvideeriti litsentsisüsteem ja edaspidi üritati suunata riigi majandust ainult väga 
ettevaatlikult ja minimaalsel määral. 
Majanduse geograafiline  orientatsioon  idaturule. Kui majandusbuum tulenes ennekõike majanduslikest põhjustest, siis Vene 
orientatsioon tulenes kõige enam Eesti ärimeeste psüühilistest hoiakutest - arvati end vene rahva majandust tundvat. Nõukogude 
Venemaal oli suhtumine Eesti Vabariiki suhteliselt  heatahtlik - esimene riik, mis enamlaste vastasest ühisrindest välja astus. 1920. 
aastate alguses Eesti ja Nõukogude Venemaa majandussuhted olid tihedamad kui kunagi hiljem. Eesti oli ainuke välisriik, millel 
oli  otsesed sidemed Nõukogude valitsusega. Nõukogude Venemaa suunas oma  tellimused  Eestisse. Kõik need  kaubad , mis Lääne-
Euroopast vaja oli, tulid Eesti kaudu. 1921. aastal sai selline soodusolukord Eestile otsa, sest siis hakkasid ka teised riigid 
Nõukogude Venemaaga suhtluskanaleid sisse seadma. Eesti jäi aga olulisemaks transiitriigiks Venemaale - 1921. aasta oli Eesti 
transtiitkaubanduse tipp-aasta. Valitsus kaalus vabakaubanduse sadamate loomist, näiteks Paldiskist pidi üks selline tulema. 
Näiteks aktsiaselts  Atlanta , kelle asutajates olid Ipsberg, Juhan Raamot, hiljem  liitusid ka Päts ja teised tuntud poliitikud. Sai 
alguse sellest, et Nõukogude Venemaa kaubandusesindaja Eestis oli  Gukovski , kes pöördus Eesti poliitikute poole 
teadaandmisega, et Venemaa vajaks hädasti Singerimasina tagavaraosasid - just nende hankimiseks moodustati ka aktsiaselts 
Atlanta, kes esitas Singerile tellimuse. Tegemist oli hiiglasliku tellimusega. Äriprojekt, mis esialgu oli mõeldud ühekordsena, 
tasus end aktsiaseltsi asutajatele nii hästi ära, et sai Venemaalt juba uusi tellimusi ka teistele kauplemisartiklitele. Õige peas leidis 
Atlanta juhtkond, et nii mõndagi saaks toota kohapeal. Niimoodi  hakatagi Eestis loodama tehaseid - seebivabrik, nööbivabrik, 
terve hulk saeveskeid -  saematerjalid läksid Lääne-Euroopasse. Kuna Venemaal oli tol ajal käsil NEP e uus majanduspoliitikas, 
siis osteti ära üks suurimaid kompvekitööstusi ja äri läks täiega käia. Pärast  NEPi  väljakuulutamist ei jätnud ka eesti ärimehed 
juhust kasutamata. Lisaks 1920. aastata alguses Venemaa riiklikud tellimused elustasid mõned tööstusharud, nt nn SOVPRA-
OMSE vaheline valitsus (Nõukogude valitsuse ja Eesti masinaehituste tööstuse vaheline leping). Nõukogude Venemaa  suurelt  
jaolt tahes-tahtmata  finantseeris Eesti majanduslikku arengut. Vastavalt Tartu rahulepingule said Venemaal elavad õiguse 
kodumaale  tagasipöördumiseks, samal ajal säilitades kinnisvaraõiguse - tõid kaasa kuni 12 mln kuldrubla eest väärtust - see oli 
ametlik pool, sellele lisandus salakaubandus. Salakaubandus õitsest 1920. aastate alguses Vene-Eesti piiril. Samamoodi arendasid 
salakaubandust Eesti esindused Venemaal . 1920. aastal loodi Moksvas kontrollopteerimiskomisjonid. Selle liikmed ja esimehed 
olid täielikult avalikult tegelevad salakaubanduse alal. Salapiirituse kaudu toodi Eestisse u 2000 kontserttiibklaverit. Pärast seda, 
kui sisse seati diplomaatilised suhted, siis kasutati salakaubanduseks diplomaatilisi bulvereid?. Mitmed ametnikud, nt Johannes 
Karttau sai sellise äritsemisega miljonäriks. Kõige olulisema rahalise süsti tegi Nõukogude Venemaa sellega, et kasutas Eestit 
kullaekspordiks Venemaale. Seetõttu oli võimalik teha kõiki neid kaubanduslikke operatsioone teha kullakangidega. Lääne pangad 
ei soovinud kulda osta, viidates verisele kullale - enamlased tõid oma kulla Eestisse, paigutasid selle Eesti pankadesse ja Eesti 
pangad müüsid selle välismaale. Kaubitsemiseks kasutati ennekõike erapanki. Harju  pank , mille asutajate seas Päts, Vestel, 
Laidoner, Klaus  Scheel ( baltisakslane ). Aga osa enamlaste verises kullast  käis läbi ka Eesti ametlikest pankadest. Väidetavasti 
Eesti riigi  kassa  teenis kuni 30 mln kuldrubla. 
Struktuurne orientatsioon - tööstuse eelisarendamine, vaatamata selline, et Eesti oli tollal täiesti selgelt põllumajanduslik maa. 
Väljaõppinud tööstustööliste kaadri olemasolu - leiti, et Eesti võibki senisest suuremat rohku panna just tööstuse arendamisele. 
Maal oli käimas väga ulatuslik maareform. Erakapital tungis jõuliselt sisse just tööstusesse. Need olid enamasti väikesed. 
Majandusstatistikas hakati lugema kõiki tööstusettevõtteid, kus oli vähemalt 20 töölist - see  viitab , et enamik tööstusettevõtteid 
olid väikesed. Tööstus näis end igati ära tasuvat. Edukas oli Eesti suurim vineeritootja Luther. Lisaks puiduettevõtetele saavutasid 
edu ka tekstiilitööstusettevõtteid, eriti need, mis poolfabrikaatide loomise asendasid täieliku tootmisega. Ei tohi ära unustada ka 
siseturgu, mis vajas kõikvõimalikke kaupu. Aktsiaselts Ilmarine - Georg Vestel ja Päts. Asutati terve hulk Eesti jaoks täiesti 
uudseid harusid - nt rõivatööstus (varem valmisrõivaid siin ei toodetud) - Oskar  Kilgas sai tuntuks trikotaaživabriku loomisega. 
Tekkis terve rida toiduainete tööstusettevõtteid. Kuna käimas oli maareform, uute talude ehitamine - tagatud siseturg ka kohalikule 
ehitustööstusele. Ka tööstuslik orientatsioon näis ennast väga kenasti õigustavat. Siiski tagant järele pilgule vaadates oli tegemist 
ka kitsaskohaga - kohalike ettevõtjatel puudus enamasti stardikapital, väliskapital Eesti turule ei tulnud, Eesti püsimises ei olnud 
täielikku kindlust  - kogu see tööstuslik areng toimus suurelt jaolt pangalaenude abil - aastatel 1920-1924 laenas Eesti pank 5 mld 
marka  välja, u poole panid ettevõtjad ise juurde. Kaubandusettevõtete arv kasvas neil aastatel väga kiiresti. Kaubanduse arengust 
tuleb rõhutada ka mittepositiivseid momente - tekkis hulgaliselt nn ahelkauplemise firmasid. Kõik need vahepealsed võtsid 
märkimisväärset vahetkasu - lõpphind kasvas tarbija jaoks üleliigselt suureks. Selle peatamiseks loodi riigi tasandil tribunalid. 
Need paljastasid mitmed ahelkauplemise  juhud . Paljud kaupmehed kauplesid ka  inflatsioonil . Vaatamat ebakohtadele, pm 1920. 
aastate algus oli Eesti Vabariigi jaoks ülimalt soodne majandusliku ajaga . 
Paraku sai see mull 1923. aastal otsa ja vallandas I tõsise majanduskriisi. 1923. aasta majanduskriis puudutas ainult Eestit. Liigne 
innustamine  vabaturumajandusest. Liigne orienteeritus Vene turule, tööstuse arendamisele ja liialt liberaalne laenuandmine. 
Majanduskriis sai alguse rahandussektorist. Eesti pank, mis täitis ka komertspanga funktsioone - oli kokku välja laenanud 7 mld 
marka. Seoses selliste tohutute laenudega ei olnud Eesti pangal võimalik kontrollida kõikide laenude tagapõhju. Põhiosa 
laenudest, 5 mld kulutati tööstusesse, siis ei olnud loota, et need lühikese ajaga end tasa teeniksid. Samuti puudusid ettevõtjatel 
omakapital . Võla likvideerimiseks oleks ainus võimalus maha müüda tootmishooned, mis oleks tähendanud aga ettevõttele lõppu. 
Paljudel juhtudel ei kontrollitud ka võlataotlejate  tausta . Kui äritegevus ei läinud enam nii hästi, kui 1920. aastate alguses, tekksid 
tõsised raskused. Olukord muutus üsna drastiliseks. Tegemist ei olnud ainult panganduskriisiga.  Põhjustest tuleks nimetada ka 
piiramatut konkurentsi, mis tuli erakapitali täielikust tegutsemisvabadusest. Eesti majanduskriitikale aitas kaasa ka 
väliskaubanduse negatiivne  bilanss  - siisevedu ületas väljavedu 1/3 võrra. Lisaks tulid juurde ilmastikuolud, kui 1920, 1921 ja 
1922 oli head põllundusaastad, siis 1923. aastal tabas Eestit  ikaldus . 
Lääne-Euroopa turg, mis pärast maailmasõda oli kaupades väga tühi, hakkas kaupadest täis saama. Alates 1920. aastate algusest 
hakkas Lääne-Euroopa vähem kaupu sisse ostma. Venemaa sulges Eesti kaupadele uksed - poliitilistel põhjustel keerati 
majanduskraanid kinni. Ühe aastaga  kukku transiitkaubandus 3 korda. Venemaa tühistas ühepoolselt SOVPRA-OMSE lepingu. 
Kehtesti nii kerge tollimaks, et enam ei tasunud kaupa Venemaale vedada. 1923. aastal läks Venemaal kõigest 5% 
väliskaubandusest. Kõik see kokku tähendas seda, et Eesti kaubandus- ja tööstusettevõtted hakkasid üksteise järel minema 
pankrotti. See sama aktsiaselts Atlanta oli üks esimesi, mis suure pauguga põhja läks, Harju pank. Ettevõtete pankrotistumine 
tähendas ka tööpuuduse kasvu, elatustaseme langust. Olukorra leevendamiseks üritas valitsus hakkama saada tratsiooniliste, 
inflatsiooniliste meetoditega - valitsus trükkis raha juurde. Samas raha kattevara loomulikult ei suurenenud, mis tähendas seda, et 
järgnes inflatsioon. Sellises olukorras Georg Vestel andis Eesti pangale salalise korralduse müüa maha osaliselt kullareservid, mis 
oli saadud Tartu rahuga. 1923. aasta lõpuks oli 15 mln kullareservis alles jäänud ainult 2,5 mln. 
Sellisest olukorrast pidi alustama uus majanduspooltikaperiood - 1924-1929. Selle alguseks on peetud Otto Strandmani kõnet, kus 
ta kritiseeris senist majanduspoliitikat, kritiseeris George Vestelit ja süüdistas seda ka selles, et ta salaja on läinud Eesti 
kullareservide kallale. Samuti ajakirjandus haaras kinni sellest, et kõik tollaaegsed valitsusmehed olid ise olnud ärimehed. 1924. 
aasta märtsiks läks valitsuskoalitsioon lõhki, vaimule  tulnud uues valitsuses kutsuti rahaministri kohale Otto Strandman - pidi 
hakkama  teostama  positiivsed ülesehitavat programmi - nn uus majanduspoliitika. Tegemist kahe etapiga - Otto Strandbergi 
meetmed, et kriisist välja rabeleda ja meetmed, et vältida kriisi  kordumist . Rakendas riigi- ja valitsuskulude kokkuhoidu, 
väliskaubanduse bilansi stabiliseerimine - osalt tõsteti  tollimakse , püüti soosida neid, kes vedasid Eesti kaupu välja. Kolmandaks 
krediidipoliitika muutmine. Vanade laenude sissenõudmist tõhustati. Esialgu näis, et need meetmed pigem süvendavad kriisi - 
kriisi haripunkt 1924. aasta augustis, aga sealt peale hakkas kriis leevenduma ja inflatsioon saadi kontroll alla juba 1925. aasta 
alguses. Otto Strandman lahkus rahandusminstri kohalt pärast kommunistide riigipöördekatset. Dets 1924-1927 oli Leo  Sepp  
majanduspoliitika juht - väitis, et  vabaturumajandus on positiivne, aga täielikku majandusstiihiat ei saa rakendada. Seda ikka 
nende  kaudsete  abinõudega - neid tuleb kasutada senisest  suuremal  ulatuses. Uus majanduspoliitka  tõi kaasa geograafilise 
orientatsiooni muudatuse - Eesti hakkas orienteeruma Lääne- Euroopale . Ümberorienteerumine idast lääne: Suurbritannia, 
Saksamaa, Rootsi, Soome. Nõukogude Venemaaga oli seotud ainult 2-3% Eesti majandusest. Teiseks põllumajanduse eelistamine 
tööstusele. See tuli sellest, et  Eetsi  poliitikas oli tugevalt esindatud agraarerakonnad. Pendli kaldumisega teise äärmusesse 
pingutati üle ja arvati, et liigne innustamine põllumajandusest maksis Eestile kätte Suure depressiooni ajal. Ennekõike püüti 
talurahvast suunata  uuenduste  teele, st rõhutati maavaranduse, sordiaretuse, tõuarenduse tähtsus. Asutati terve hulk 
põllumajanduslikke koole. Teiseks hakati valitsuse tasandil soosima põllumajandusühisusi. Kõige rohkem loodi piimaühisusi. 
Valitsus soodustas põllumeestele laenude andmist. Juba 1926. aastal asutati septsiaalne  maapank , mõni aasta hiljem loodi 
maapnga juurde spetsiaalne asunduskapital ja mis andis laekunud summa välja, osaliselt läksid need endistele mõisnikele 
äravõetud maade kompenseerimiseks, enamus aga põllumeestele laenudeks väikeste intressidega. Tööstus jäi ja tööstuse puhul 
rõhutati seda, et valitsus peab kindlustama tööstuse tõrgetata toimimise ja arvestada Eesti enda vajadusi. Tööstusettevõtete puhul 
hakati eelistama neid, mis leidsid omale sobiva turunišši, neile tehti mitmesuguseid maksusoodustusi. Soovitati ühetaolistel 
ettevõtetel poolduda sündikaatideks, selle sees pidi olema võimalik sõlmida kokkuleppeid turuolukordade ühtlustamiseks. Valitsus 
seisis pigem hea selle eest, nende sündikaatidest ei tekiks monipole. Taolistest sündikaatideks sai 1924. asutatud AS Eesti 
kaubandus. 1926 moodustati Krenbalt. Uue majanduspoliitika üks olulisi võtmemehhanisme oli väliskapitali kaasamine. 1926. 
aasta lõpuks oli Eestisse mahutatu u 4,6 mld marka väliskpaitali - domineerisid Briti ja Rootsi  kapital . Valitsuse otsesel 
suunamisel toimus 1928. aastal nn tikumonopoli müük - müüdi Eestis tuletikkude tootmise ainuõigus Rootsi tuletikkude 
aktsiaseltsile. Kreugeri  trust  sai ainuõiguse Eesti pinnal tuletikkude tootmise, selle eest maksis trust Eesti valitsusele 3 mln marka 
ja 7 mln välisabi. 3 mln eest hakati ehitatama kohe raudteeliine. Suure depressiooni aastatel läks Kreugeri trust suure pauguga 
põhja. 
Üks olulisemad valitsustegevusi majandusega seoses oli rahandusasjade renoveerimine. Välisarveldustest hakati 1924. aastal 
kasutama nn kuldkrooni, sisemaal  käibis Eesti mark, see osa rahast, mis oli kulla kattega tagatud. Õige pea tekkis taoliste 
vapustuste vältimiseks mõte, et tuleb võtta välislaen, sest Eesti ei tule oma abidega välja. Briti pankurid soovitasid taotleda laenu 
Rahvasteliidu vahendusel. Inglise pank saatis Eesti panka nõustama oma voliniku ja seati mitmed tingimused, mis Eestil tuleb 
täita, enne kui ta saab laenuküpseks. Tuli lahendada seoses mõisnike maadekopenseerimisega, Briti võlg fundeeritud…, pärast 
seda loeti Eesti laenukõlbuliseks ja saadi 1,3 mln naelsterlingut laenu. 1. jaanuarist 1928 muutus maksevahendiks kroon ja sent - 1 
kroon vastas 100 margale, kroonil olemas kindel kullakate. Sellest saadust laenust 1 mln naela  läks eesti krooni katteks, ülejäänud 
laenus kulutati pangareformiks - Eesti pank muutus riigipangaks, loobus kõikidest kommertsoperatsioonides, kõik 
kommertsoperatsioonid läksid üle kolmandale riiklikule pangale - Pikalaenu pank. 
06.11.2012
Sisepoliitika
1918. aasta sügiseks oli olemas rahvaesinduslik eelparlament Maanõukogu. Viimati oli koos istunud 1917. aasta septembris. 
Ajutine Valitsus loodi 24. veebruaril 1917 Tallinnas, märtsi teises pooles lõppesid poolillegaalsed koosistumised ära. Samuti olid 
olemas omavalitsused, valitud 1917. aasta suvel. Needki tuli taastada, sest okupatsioonid olid need laiali pillutanud. Samuti tuli 
täiesti üles ehitada kohtusüsteem. Riiklus kujunes täiesti spontaanselt igapäevase tegevuse käigus. Põhiprintsiibid olid kujunenud 
juba varem ja täiesti spontaanselt. Vabariiklikule riigikorrale ei olnud mingisugust alternatiivi. Ajal kui meie  naabrid  mõtlesid 
kuningriikluse peale, Eestis sellist diskussiooni üles ei kerkinud. Samuti oli välja kujunenud arusaam, et Eesti peab olema 
parlamentaarne vabariik. Valitsus peab olemas vastutav  parlamendi ees. Saksa okupatsiooni kokkuvarisemisel tuli kokku Ajutine 
Valitsus üle mitme kuu, selleks ajaks oli AV koosseisus toimunud mitmed muudatused - Jüri Vilms oli surnud, Päts viibis Saksa 
vangilaagris. Mitmed ministrid varjasid ennast Eestist väljaspool. Esimene koosolek 11. nov toimus selgelt vähendatud 
koosseisus. Otsustati moodustada AV teine koosseis. 12. nov kinnitaski Maanõukogu vanematekogu selle ametisse. Peaministri 
ajutiseks asetäitjaks sai Jaan Poska. Rahaminister Juhan Kukk võttis enda kätte ka ajutiselt siseministri kohustused. Kui 24. veebr 
väljakuulutatud AV oli ettenähtud ka Saksa ja Rootsi rahvusministritekohad, siis nov loodud AV neid kohti ette ei olnud nähtud. 
Küll loodi aga  portfellita  ministri koht, mille sai Jaan Tõnisson. Välja jäid enamlased ja esseerid (nende eesmärgiks luua mitte 
täisdemokraatliku vabariiki vaid töölisdemokraatiat), samas esseerid teatasid, et ei tee takistusi AV tegevusele. Valitsuse peamine 
tegevus oli seatud võimu ülevõtmisega Saksa valitsuselt. Kuni 20. nov, mil astus kokku Maanõukogu, selle kokkuastumisega 
panid AV oma volitused maha. Maanõukogus oli samuti aja jooksul toimunud muudatusi. Küll aga jäid Maanõukogus täiesti 
kõrvale enamlased. Alles veebruari alguses 1919 otsustas Maanõukogu enamlikud saadikud ka ametlikult välja arvata. Muutused 
ka Eesti erakondlikul  maastikul . Maanõukogu oma tegevussessiooni jooksul võttis vastu õige hulgaliselt mitmeid määrusi, mis 
kõik olid vajalikud riigi normaalseks toimimiseks: kodakondsuse määrus, aga põhilise väitlused kujunesid uue valitsuskoosseisu 
moodustamise ümber. 20. nov oli Eestisse tagasi jõudnud ka Päts, aga Pätsi valitsusjuhiks enam ei tahetud - küsimus ei olnud 
isikus , vaid poliitilises jõus - Eesti Maarahva Liit - mida ta esindas. See oli ainuke jõud, mis jätkas ka okupatsiooni ajal oma 
tegevust. Samuti oli Maarahva Liidu hulgas rohkem neid poliitikuid, kes olid valmis tegema koostööd sakslastega. Maarahva Liitu 
ei tahetud uues valitsuskoosseisus väga näha. Päevakorrale kerkis Jaan Poska  kandidatuur . Maanõukogul kulus 8 päeva, enne kui 
suudeti valitsuse uus kooseis kokku seada - 26. nov langetati otsus, et valitsusjuhiks jäi Päts, jäi sinna mitte kui Maarahva Liidu 
esindajana vaid iseseisvana. Esindatud kõik erakonnad peale enamlaste ja esseeride. Päts võttis enda kanda ka sõjaministri 
portfelli. Taas loodi ka Rootsi, Vene ja Saksa rahvusministrikohad. Näiliselt oli Eesti nüüd asunud  parlamentaarse  vabariigi 
arenguteele. 27. nov Maanõukogu lõpetas oma istungijärgu ja otsustas mitte enam kokku tulla. Kuulutati välja ka Asutava Kogu 
valimised. Kuni selle ajani pidi Eesti Vabariik läbi  ajama  ilma parlamendita - põhjendati sellega, et Maanõukogu ei  kajasta  enam 
rahva poliitilisi eelistusi. Maanõukogu andis Ajutisele Valitsusele äärmiselt laialdased volitused - pidi teostama ka seadusandlikku 
võimu. Teha kõiki sellisi asju, mis tavaliselt kuulub parlamendi kompetentsi. Kõik need seadused ja määrused pidid kehtima kuni 
Asutav Kogu kokku astub. Valitsus hakkaski seda saadud võimutäiust aktiivselt teostama. Seati ametisse mitmed erakorraliste 
volitustega ametnikud. Kõikidesse maakondadesse saadeti Ajutise Valitsuse komissarid, kes pidid jälgima kohalike omavalitsuste 
tegevust. Jälgima, et kohalike omavalitsuste otsused ei läheks vastuollu üleriiklike korraldustega. Lisaks valitsuse komissaridele 
hakkasid KOV võimu kitsendama  ka mitmesugused sõjaväelased - sõjaväekomondandid. Saadeti kohtadele ka terve hulk ajutisi 
ametimehi, kes pidi hoolitsema ühe või teise valdkonna eest. Selliseid ajutise, erakorralise võimuga varustatud ametnikke oli 
kohtadel tegutsemas hulgaliselt. Enam jaolt oli tegemist 1917. aasta suvel revolutsiooni tules valitud ametnikega. Need 
vasakmeelsed omavalitsustegelased võtsid väga tugevalt õiguste piiramist. Kõige suuremad probleemid tekkisid Viljandis, keda 
KOV ei tahtnud kuidagi Andressoni vastu võtta. Viljandi KOV nõudi kategooriliselt, et komissar võetaks ametis maha. Teine 
suurem probleemide  kuhi  tekkis Tartus - Juhan Jans oli juba Vabadussõja algusaegadel paistnud silma negatiivsena - nõudis 
mobilisatsiooni kohest lõpetamist, 1919. aasta jaanuaris saatis Jans kirja Laidonerile, milles protesteeris Tallinna kaitsepataljoni 
rindele  saatmise  vastu. Jansi tagandati selle peale ametist. Hulgaliselt ptoteste ka sõjaväljakohtute vastu - mõistis inimesi süüdi 
nende poliitilise maailma pärast süüdi. 
Maanõukogu tuli kokku veel 27. dets - tingitud sõjalisest olukorrast, lükati edasi Asutava Kogu valimised, lisaks otsustati end 
anda Briti protektsiooni alla. Kõikvõimalikke kaebusi tuli Maanõukogu juhatusele sedavõrd palju, et 1. veebruaril 1919 toimus 
veel üks Maanõukogu istungijärk. Peaasjalikult toetasid neid kaebusi valitsuse ja sõjaväevõimude tegevust just vasakpoolsed - 
esseerid ja enamlased. Kaebusi asus toetama Maanõukogu tolleaegne juhatus Aadu Birkiga eestotsas - valitsus ja sõjavägede 
ülemjuhataja deklareerisid, et Maanõukogu on neile avaldanud usaldamatust, nii et nad panevad oma ameti maha. See kainestas 
vasakpoolseid, nende toon muutus pehmemaks ja konstruktiivsemaks ja lõpuks korrladati valitsusele usaldushääletus, millest 
selgus, et pooldatakse valitsuse jätkamist. Küll aga astus Maanõukogu juhatus, Aadu Birki asmele sai Parts. Näiliselt justkui 
midagi ei muutunudki - kriis oli lahenenud ilma väga suurte muudatusteta - otsustati panna paika sõjaväljakohtute täpsemad 
reeglid. Oma kohast jäi ilma toitlusminister Jaan Raamot. Vast ehk kõige olulisem tulemus oli see, et taas pandi paika 
üleminekujärgu lõppdaatum - Asutav Kogu astub kokku 23. aprillil 1919. Järgnevad kuud toimusidki Asutava Kogu valimiste tähe 
all. Juba veebruarikuisel Maanõukogu viimasel istungijärgul valiti ametisse valimiste peakomitee, mille esimeheks sai Kaarel 
Parts, peakomitee alluvuses loodi 9 maakonna komiteed ja kaks linnakomiteed, nende alluvuses veel jaoskonnakomiteed - 
nimekirjade koostamine. Kõige olulisem see, et valimised pidi olema otsesed (üheastmelised), kõikidele võrdsetel tingimustel 
toimuvad. Ainsaks  piiranguks  oli vanus - al 20. eluaastast sai valida. Valimisõigusest olid ilmajäetud ka vaimuhaiged ja 
kriminaalkorras sunnitööle määratud inimesed. Eesti Vabariigi kodanikud: elasid Eesti territooriumil, olid omanud  enne 24. 
veebr 1918 Vene riigi kodakondust ja olid pärit Eesti  territooriumilt  pärit elanike nimekirjast. 
Erakonnad valmistusid kõik valimisteks - erakondlikult  maastikud väga suuri muudatusi ei toimunud. Kõige parempoolsem Eesti 
Maarahva Liit, Eesti ainukene agraarpartei, tekkis 1917. aasta suvel, esialgu Lõuna-Eesti keskne. 1919. aasta alguseks Oli EML 
tegevus  laienenud  mingil määral ka Põhja-Eestisse (osa Talurahvaliidust sulas kokku EML-ga). Maarhvaliidu peamiseks 
nõudmiseks oli hoolitsemine põllumajanduse arendamise eesti ja jõukama talurahvahuvide eest seismine. Maarahvaliidu olukord 
oli valimiste eest sellevõrra keerulisem - tema  vaieldamatu liider Päts oli olnud AV peaminister ja tema nimega  seostati  kõiki 
Vabadussõja-aegseid piiranguid. Lisaks Pätsile kuulus Maarahvaliidu juhtide hulka ka Jaan Teemant, Hünerson ja August 
Jürmann. Maarahvaliidu vaateid väljendas ajaleht “Maaliit”. 
Järgmine, parem-tsentristlik, oli Eesti  Rahvaerakond , välja kasvanud 1905. aastal loodu Eesti Rahvameelsest Eduerakonnast. Eesti 
Demokraatliku nime all tegutses ta ennekõike Lõuna-Eestis. Siiski 1917. aastal oli tekkinud Demokraatliku erakonna aseaine ka 
Põhja-Eestis - 1919. a alguses Eesti Demokraatlik ja Eesti  Radikaalne  erakond ühinesid ja võtsid omale nime Eesti Rahvaerakond 
- kogu Eesti rahva huvide kaitsjad. Kutsus üles  unustama  erinevaid sotsiaalseid erinevusi ja koondama kogu eesti rahvast ühe 
mütsi alla. Rahvuslik põhiheli oli Rahvaerakonna programmis jõuliselt esile tõstetud. Demokraatia, sotsiaalne õigus ja 
vabaturumajandus. Rahvaerakonna toetajaskond omas paljuski isikliku pooldajaskonna ilmet - ennekõike haritlased ja jõukamad 
põllumehed. Seostasid oma riigi tulevikku just Jaan Tõnissoni nimega. Jüri Jaakson, Peeter Põld, aga kõik nad jäid siiski 
Tõnissoni varju.  Kongressil toimus ka lõhenemine - tekkis vastuolu Rahvaerakonna ilmalikuma ja klerikaarsema tiiva vahel - 
küsimus, mis peab saama Eesti luterlikust  kirikust . Räägiti, milline peab olema kiriku ja riigi lõhe. Kas tulevikus peaks 
kooliõppekavades olema usuõpetus või mitte. Rahvaerakonna kongressil märtsis jäi peale just usuleigem pool eestotsas Peeter 
Põlluga - usuõpetus tuli edaspidi õppekavadest välja arvata. 
Klerikaarne pool teatas, et astub erakonnast välja ja lõid Kristliku Rahvaerakonna. Toonitasid kirikuga  seotud küsimusi, mis peab 
saama kiriku varadest - leidsid, et kõik need varad, mis seni kuulusid kirikule, peavad kirikule jääma. Iga kogudusel on oma vara. 
Kaitses ennekõike ususõpetust, mis peab jääma kooli õppekavadesse sisse. Lisaks kirikumeestele oli ka mitmeid ilmalikke 
poliitikuid, kes sidusid end just Kristliku Rahvaerakonnaga - Akel, Nikolai Kann, Heinrich Bauer. Kolm sellist paremtsentristlikku 
erakonda läksid valimistele.
Vasaktsentristlikud parteid: Eesti Tööerakond, välja kasvanud 1917. aastal asutatud Eesti Radikaalsotsialistlikust parteist. Kõige 
suurem maailmavaateline erinevus, et inimkonna lõpp- produkt  on sotsialistlik kord, aga seda ei peetud lähiaja küsimuseks. See 
pidi toimuma pika aja jooksul, evolutsiooniliselt. Sotsialistlikuks korraks arvati kujunevat kõige pealt läänes. Välistas 
klassivõitlused. Tähtis koht demokraatial, vabaturumajandusel. Kui Eesti Rahavaerakond keskendus ennekõike Lõuna-Eestile, siis 
Eesti Tööerakond tegutses ennekõike Põhja-Eestis. Tööerakonna  liidriks oli tõusnud Otto Strandmann, Juhan Kukk, Ants Piip, 
Eduard Laaman. 1918. aasta lõpus oli saanud endale ka häälekandja Vaba Maa. 
Eesti Sotsiaaldemokraatlik töölispartei, tekkinud 1917. aasta sügisel?. Erinevalt Tööerakonnast oli sotsialistlik partei - tegevuseks 
sotsialistliku ühiskonnakorra loomine. Selleks võitlejaks pidi olema töölisklass. Samas tegid nad väga selge vahe enda ja 
enamlaste vahel. Eitasid proletariaadi diktatuuri, vägavaldset riigipööret. Pigem selline Saksa revisjonistide seisukoht. 
Sotsiaaldemokraatide häda oli 1917. ja 1918. aastal see, et tema juhtkonnas olid peaasjalikud haritlased, kes ei suutnud luua 
tihedaid sidemeid rahvamassidega. 1918. ja 1919. aasta vahetusel, need samad töölised leidsid enda jaoks uue  eestvedaja  ja need 
olid need samad sotsiaaldemokraadid - kuna enamlasi enam pooldada ei saanud, siis astusid sotsdemid enamlaste kohale. Selline 
järsk toetus tuli ka sotsdemokraatidele üllatusena. Sotsiaaldemokraatide üheks probleemiks veel see, et nende liidrite hulgas 
lõhenemine parem- ja vasakpoolseteks. Nüüd Vabadussõja- aegadel  suhtusid enamlastesse soojemalt vasakpoolsed sotsialistid 
(Mihkel Martna). Parempoolseid esindasid (Karl Ast, Aleksander Oinas). Partei oli ühtsusest kaugel, aga suutis ometigi koondada 
suuri rahvamasse.
Eesti Sotalistide Revolutsionääride Pareti - tekkis sügisel 1917 lahkulöömisel üle-Venemaalisest esseeride parteist. Juhtkonnas 
domineerisid noored Eest haritlased (Jaan Kärner, Gustav Suits, Hans Kruus), neil puudus otsene side laiemate rahvamassidega. 
AV koosseisu nad keeldusid minemast, jäid opositsiooni. 
Vähemusrahvused: Vene Kodanikkude Kogu nimekiri, mis oli poliitiliselt üsna ebamäärane. Tuntumaks nimeks Alekseid Sorokin, 
hariduselt jurist. Kogu see kogu oli üsna amortne. Vene rahva esindajad. 
Valimiste eel kutsuti ell ka Saksa Partei Eestimaal. Ei hiilanud Eesti Vabariigi vastu lojaalsusega. Tooni andsid mõisnikud, need 
samad mehed, kes olid võidelnud Balti Hertsogiriigi eest. Aga ametlikult ja avalikult nad ei saanud deklareerida, et neil ei ole 
Eesti Vabariiki vaja. 
Päris lõpuks esitati veel ka kaks imepisikest nimekirja, millest ei saanud kunagi parteid: Üle-Eestimaaline Meremeeste Liit ja 
Hiiu-Saare elanikkude partei. 
Sellises olukorras jõudis kätte aprilli algus, viidi valimised kõikjal edukalt läbi. Valimisaktiivusus 75% - näitas vasakpoolsuse 
populaarsus Eesti ühiskonnas. Valimiste võitjaks kujunes Eesti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei - 33,3% (41 kohta), teiseks Eesti 
Tööerakond, mis sai 25% häältest (30 kohta). Parempoolsetest võis oma tulemuseks enam-vöhem rahul olla üksnes Eesti 
Rahvaerakond, mis sai 20,7% häältest ja 25 kohta parlamendist. Kristlik Rahvaerakond sai kõigest 5 kohta. Lisaks 3 kohta Saksa 
Parteile. Kokku parlamendis 120 kohta. Kümnest nimekirjast viis 8 erakonda oma saadikud Asutava Kogusse. Astus ametisse 
jüripäeval aprillis 1919 Estonia kontserdisaalis. Esimeseks otsuseks, mille Asutav Kogu tegi, oli juhatuse valimine, mis oli 
tegelikult juba enne kokku lepitud - valimise võitjad saavad omale juhatuse esimehe ja sekretäri koha, kahekas abiesimeheks said 
teised erakonnad ja samuti abisekretärideks. Paika oli pandud ka Asutava Kogu isik, aga millegi pärast peeti vajalikuks etendada  
demokraatiat avalikkuse jaoks, sest avaistungil esitati 4 kandidaati : August Rei, Otto Strandmann, Jaan Tõnisson ja  Minni  Kursk-
Olesk . Kandidaadiks jäi ainult August Rei, sai 100 häält poolt ja 14 häält vastu. Järgnevate kuude jooksul kuni 1924. aastani välja 
oli August Rei EV kõige tähtsamaks isikuks - kirjutas alla kõikide tähtsamate ametnikke ametisse määramistele. Formaal-
juriidiliselt oli Eesti vabariigi  riigipea  kollektiivne amet, aga sisuliselt võib täita, et Eesti Vabariigi Asutava Kogu juhiks oli August 
Rei. Asutava Kogu esimeseks tähtsaks dokumendiks 19. mail valminud seletus EV riiklikust rippumatusest - välismaa vajas 
tõestamist, et EV loomise taga seisab rahva  tahe . Selles loetleti üles kõik senised sammud, mis oli seni iseseisvuse suunas tehtud. 
Kinnitati, et EV loomine on toimunud rahva tahtel. Asutav Kogu pidi paika panema Eesti Vabariigi valitsemise korra ja vastu 
võtma põhiseaduse. Nii kaua, kuni põhiseadust alles koostatakse, tuleb vastu võtta mingi ajutine põhiseadus. Asutav Kogu hakkas 
arutama seda 24. aprillist ning 4. juunil võeti vast EV valitsemise ajutine kord. Ajutise põhiseaduse sissejuhatavas osas oli 
deklareeritud , et Eesti on demokraatlik rahvavabariik. Samuti oli seal üle loetletud kodanike põhiõigused. Riigivalitsemise korra 
osas Ajutine Põhiseadus kaldus kõrvale parlamentaarsest vabariigist, pakuti välja nn Šveitsi süsteemi, kus valitsus viib ellu üksnes 
parlamendi käske. Edaspidi tuli valitsusi hakata ametisse määrama tähtajaliselt, üheks aastaks. Pakutud erinevaid seisukohti: 
arvati, et ajutise põhiseaduse koostajad tähtsustasid eriti Ajutist Kogu, et see ei pidanudki olema kasutatav hilisemaks 
kasutamiseks. Pakutud välja, et põhjuseks pendliefekt -  pendel  kaldus teise äärmusesse -  parlament  oleks nüüdseks kõik ja valitsus 
mitte midagi. Tegelikkuses see Šveitsi süsteem  toimima  ei hakanud - ajutine põhiseadus ei kohustanud seda süsteemi kasutama. 
Tegelik poliitiline olukord ei lasknud parlamendil seda võimutäiust kasutada - käimas oli sõjaolukord ja oli vaja teha kiireid ja 
operatiivseid otsuseid. Põhiseaduse koostamine ja maareformi koostamine, muuks tööks jäi Ajutisel Kogul vähe aega. 
Seadusandlik delegatsioon, mis pidanuks tegelema igapäevase  seadusandlusega  ja kontrollima valitsuse tegemisi, aga tema roll jäi 
tunduvalt tagasihoidlikumaks kui see ajutine põhiseadus oleks võimaldanud. Tegelikkus jäi püsima valitsuse laialdane võim. 
Šveitsi süsteem  eeldaks , et lisaks tähtajalisele valitsusele koosneb valitsus oma eriala spetsialistidest, tegelikult selleks ajaks oli 
Asutav Kogu ametisse kinnitanud juba esimese Vabariigi valitsuse ja selle kinnitamisel ei olnud juttugi mingist tähtajast, tegemist 
ei olnud ka erapooletute spetsialistidega. 
Kuna valitsuse moodustamisel lähtuti ikkagi parlamentarismist, siis koalitsioonimoodustamiseks väga suuri võimalusi olnud. 
Kuigi Tööerakondlased võinuks moodustada kaheosalise koaltsiooni, leidsid nad, et see ei ole otstarbekas, sest välismaal käsitleti 
EV väga vasakpoolsena. Algusest peale võeti kurss luua 3 parteiline  valitsus. Valitsusjuhi kohta pakuti Tööerakonnale, kes seadis 
Otto Strandmanni kandidatuuri. 
13.11.2012
Kuna Tööerakond oli valimised võitnud ja andnud parlamandi esindaja ametikoha Otto Strandmannile, Põllumeeste  kogud pidid 
andma peaministri ameti e riigivanema, selleks sai Konstantin Päts. Valitsuses oli selgelt jäme ots Põllumeeste Kogul. Koalitsioon 
küll, aga väga Põllumeeste Kogude keskne. Pätsi I valitsus oli demokraatliku EV kõige pikem valitsus - võimul 22 kuud. Esialgu 
laabus tegevus kenasti - oli majandusliku tõusu periood kuni 1922. aasta keskpaigani. Seejärel algasid rünnakud 
välisministeeriumi ja välisministri Ants Piibu vastu (Eesti Päevaleht hakkas rünnakuid tegema). Süüdistati teda Vene-Eesti suhete 
lohakile jätmises - Venemaa tühistas mitmed majanduslepingud, kokku kuivas senine ulatuslik transiit. Mõnda aega pidas valitsus 
vastu kuni Tööerakond otsustas oma saadikud tagasi kutsuda, nii ei jäänud Pätsil muud üle, kui  teatada  24. oktoobril 1922 
valitsuse laiali saatmisest. Juhan Kukk moodustas uue riigivanemana valitsuse - Tööerakond andis riigivanema ja Põllumeeste 
kogud andsid parlamendi esindaja koha. Enam-vähem  taastati  endine koalitsioon, ainsana jäid välja Kristlik Rahvaerakond. Pätsi 
valitsuse puhul oli muudatused suured, sest Asutav Kogu oli üheparteiline, nüüd Kuke  valitsus aga muudatused väikesed. Uues 
valitsus jäi tooni andvakas Põllumeeste Kogud - nende käes olid ka juhtivad majandusministrite ametid - määrasid Eesti 
majandus-poliitilist kurssi. Kuke valitsuse ametisse seadmisel loodeti, et see peab vastu järgmise valimisteni, aga valimisid 
toimusid ennetähtaegselt - rahvahääletus, mille taga oli usuõpetuse küsimus. 1922. a oli riigikogu vastu võtnud 
gümnaasiumiseaduse ja jätnud selle seadusega välja usuõpetuse. Selle peale protesteeris Kristlik Rahvaerakond ja algatas 
allkirjade kogumise - esitasid keskkoolide seaduseeskirjade eelnõu - tuli panna rahvahääeltusele ja veebruaris 1923 toimuski see - 
73% oli kristlastega ühel meelel. Kuna rahvahääletuse otsus läks vastuolla parlamendi varasema otsusega - nii tuli kuulutada välja 
parlamendi ennetähtaegsed valimised. Usuõpetus tuli gümnaasiumide õppekavva tagasi - selgelt  luterlik . Kohustuslik koolide 
jaoks - pidid tagama, et usuõpetuse  tunnid toimuvad, aga õpilastele oli seal osalemine vabatahtlik. Kuke valitsus teatas 
tagasiastumisest 7. juunil 1923. 
II riigikogu valimised. Kandideerijaid oli rohkesti - 26 erinevat nimekirja, neist 14 pääses parlamenti. Põllumeeste Kogud, 
Kristlik Rahvaerakond, Majandusrühm, Vene ja Saksa vähemusrahvuste esindajad (8 varasemat), TÜV ja vasaksotsialistid - 
Iseiseisvad Sotsilistid (EISTP)  - mõningaid kosmeetilisi protseduure läbi viinud II valimiseks. Kommunistid blokeerisi 
Iseseisvate  Sotsialistide pürgimised Komiterni pääseda. Paljud illegaalsed kommunistid astusid legaalsesse Eesti Iseseisvate 
Sotsialistide Töölisparteisse - kuni võetigi see kommunistide poolt üle ja nimetati Eesti Tööparteiks, esimeheks Paul Keerdo. Osa 
Eesti Iseseisvate Sotsialiste Töölisparteilised lõid uue partei - sõna Eesti jäi nimest välja (Iseseisvate Sotsialistide Töölispartei). 
Mindi uutele valimistele Iseseisvate Sotsialistide Töölispartei nimekirjaga.
Neli uut parteid II valitsuses: nn Asunuke  Koondis (tegemist Eesti teise argraarparteiga).  Asunike   Koondise  nimetus tuli 
maareformist - uusmaasaajad andsid nime ka uuele parteile. Tegemist üsna ulatusliku rahvakihiga. Põllumeeste Kogud neile ei 
sobinud, sest see esindas jõukamaid vanemaid maaomanikke. Esialgu olid asunikud enamasti hääletanud Tööerakonna poolt, aga 
1923. aastal tulid asunikud välja oma nimekirjagaga 3 valimisringkonnas - 4 saadikut parlamenti. Selgelt tegemist kihierakonnaga, 
mis kaitses just oma valijaskonda. Tema olulisemad seisukohad kanaliseeruvad just põllumajandasse.  Teotada  tuleb 
põllumajandust, sest maa on ainuke rikkusallikkas. Teine oluline seisukoht: kõikijatele põlluharijatele tuleb tagada riigi poolt 
võrdsed võimalused - tuleb teha soodustusi asunikele, et aidata neil saada vanaasunikele järele. Asunike Kogu esindusmehed olid 
enamasti noored mehed, ei jõudnud kunagi riigivanema toolile, küll aga ministriteks - Rudolf  Penno , Oskar Köster (mitmekordne 
minister) ja Otto Tief. Asunike Koondise häälekandjaks oli toona  Maaleht . 
Lisaks asunikele saavutas 23. aastal parlamendivalimistel edu Rahvuslikult  Vabameelne Partei - seotud Juhan Pitkaga. Oli juba 
1920. aasta kevadel  asutanud  nn Eesti valve liidu, mis ei olnud otseselt poliitiline erakond. Nii Pitka kui ka tema lähemad 
kaaslased olid seda meelt, et miski on mäda Eesti riigis - Eestis lakkavat  korruptsioon ja allakäik. Valveliit Andis välja ka ajalehte 
Valve. Samas Pitka kui ta kaaslased pingutasid selgelt üle. Aeg-ajalt tundub, et ajaleht Valve ajakirjanikud püüdsid skandaale välja 
imeda sealt, kus midagi ei olnud. 1923. aasta kevadeks jõudsid Valveliitu kuuluvad, et tuleb minna poliitikasse - selle tõttu 
asutatigi Rahvuslik Vabameelne Paretei. Hakkas ilmuma ajaleht Eesti. Sai parlamendis 4 kohta. Nende 4 saadiku hulgas ei olnud 
Pitkat ennast - jäi parlamendist välja. Solvus sellest ja läks Kanadasse. Peagi tuli aga tagasi. Peale Pitka lahkumist hakkas partei 
kiiresti alla käima. 
Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit (EDSL). Tekkis samuti 1920. aasta kevadel. Koondas kõiki Vabadussõja veterane. 
Tegemist ei olnud poliitilise organisatsiooniga, vaid eesmärk kaitsta Vabadussõja veteranide huve. Demoliseeritud Sõjaväelaste 
Liit üritaski tagada, et neid valitsuse poolt antud lubadusi ka täidetakse. Just selline tohutu edu kõige madalamal tasemel sundis 
liidu juhtkonna tegelasi leidma endale ka poliitilisi väljundeid. Tulemus jäi tagasihoidlikuks - 1 koht parlamendis. Liider August 
Niilenberg loobus riigikokku minekust ja tema asemel sai sisse Heinrich Laretei?, kes ühines parlamendis Asunike Koondise 
rühmaga. Sellest kasvasid välja esimesed Vabadussõjaliste liidud. 
Üürnike Liit. Riigikogu esimesse koosseisu olid kandideerinud Majaomanike Liit - et lastaks üürid vabaks. Üürnike Liit nõudis, et 
riik paneks üüride ülempiiri paika. Said 1 saadikukoha ega suutnud parlamendis midagi nimetamisväärset ära teha. Hiljem enam 
poliitikasse ei pürginud.
Riigikogu II koosseisu valimistulemused: võitjaks Põllumeestekogud, said parlamendis 23 kohta. Sotsiaaldemokraadid tõusid 
teiseks, aga tegelikult oli nende puhul märgatav allakäik - 15 kohta. Esimese  kooseisu võitja Tööerakond langes kolmandaks - 12 
kohta. Tööerakonna lüüasaamist on seostatud  Asunike Koondise tekkega, aga siiski mitte ainus põhjus - Tööerakonna  vahepeal  
toimunud nihkumine vasakult tiivalt tsentrumisse oli jõudnud ka valijate teadvusesse. Kommunistide esiletõus - 10 kohta 
parlamendis. Jätkus Rahvaerakonna allakäik - 8 kohta. Kristlik Rahvaerakond ka 8 kohta. Rahvuslik-Vabameelne Partei - 4 kohta. 
Lõpp-tulemusena suurenes oluliselt parlamendi killustatus. Killustamistendentsi vastandina oli tuntav ka killustamise 
vastuvõitlemise tendnents. Maailmavaateliselt sarnased erakonnad - Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond ja Rahvuslik-
Vabameelne Partei liitus parlamendis Demokraatlikuks riigiks. Küll aga ei kestnud see kaua, 1925. aastal lagunes see. Samal 
aastal sai teoks konsolideerumine vasakul poolel - vasaksotsid ja sotsdemokraadid ühinesid - jätkasid Eesti Sotsialistlike Tööpartei 
nime all. 
Riigikogu II koosseis tuli kokku 7. juunil 1923, riigikogu esimeheks Tõnisson, 1925. aastaks riigikogu esimeheks August Rei. 
Järgmine ülesanne valitsuskabineti moodustamine. Põllumeestekogud, Demokraatlik Liit ja Tööerakond - ettepanek valitsuse 
moodustamiseks tehti Pätsile. Valitsuse moodustaski Põllumeestekogud, Demokraatlik Liit ja Tööerakond. Riigivanemaks Päts, 
majandusjuhtimine jäi jätkuvalt Põllumeestekogu kätte - 1923. aastal vallandus I majanduskriis. 10. märtsil 1924 teatas Päts 
valitsuse tagasiastumisest. Tegemist puht majanduslike põhjustega. Loomulikult oli tarvis moodustada uus valitsus. 
26. märstil 1924 kinnitati ametisse Friedrich Akeli valitsus. Koalitsioonis Demokraatlik Liit ja Tööerakond. Majanduse juhtimine 
läks Otto Strandmanni juhtimise alla. Tegemist erakorralise nähtusega Eesti poliitikas - nende selja taga seisi napp kolmandik 
parlamendist. Sellisele vähemusvalitsusele keegi väga pikka iga keegi ennustada ei julgenud. Põhjuseks sai 1. dets mässukatse 
üritus. 10. detsembril astus valitsus tagasi, et anda teed laiapõhjalisele valitsusele. 
Kommunistide riigipöördekatse. Kuni 1920. aasta sügiseni tegutsesti eesti enamlased ülevenemaalise partei raamas. Nov 1920 
kutsuti kokku esimene Eesti kommunistide kongress ja loodi vormiliselt iseseisev kommunistlik partei. Partei ei pretendeerinudki 
täielikult iseseisvusele. Moskva suunavast käest annab tunnistud ka EKP juhtimine. Eestis tegutses KK Poliitbüroo, mis sisuliselt 
oli täidesaatev asutus täites Moskvast saadetus korraldusi. Teine, nn välismaabüroo tegutses Moskvas ja vahendas ühepoolt 
Komiterni käske ja Eesti kommunistide aruandlust Komiternile. EKP tegevuseks vajalikud rahalised vahendid tulid kõik Moskva 
pankadest, tulid läbi Moskva Kommunistliku Internatsionaali. Palgalised olid enamik Eestis töötavaid agitaatoritest, sidemehed, 
Moskvarahaga asutati põrandaaluseid trükikodasid. Lisaks veeti Venemaalt Eestisse ajakirja Klassivõitlus, kusjuures lahutamatult 
on selle kommunistliku tegevusega  seotud ka kommunistlik luure. Tegutsetakse selleks, et kukutada  kodanlik valitsus, kehtestada 
kommunislik kord. Kompartei  isegi ei üritanud legaliseeruda. Kommunistide populaarsus oli Vabadussõja ajal tugevalt alla käinud 
- Vabadussõja lõppedes oli kommunistlikel organisatsioonidel kõigest 700 liiget, hakkas aga õige kiirelt tõusma, Venemaalt tulid 
rahad kihutustööks. I valitsusesse sai 5 kommunisti. Järkjärgult suri välja riigikogu kommunistlik fraktsioon . Kommunistide 
tõsine jõuline esiletõuse sai alguse 1922. aastal, kui võeti kasutusele Töörahva Ühise Väerinna  loosung . Nõuti, et kõik 
kommunistid looksid sidemeid avalikult tegutsevate organisatsioonidega ja kasvatada oma mõju rahva hulgas. Kaasata tuleb kõik 
töötava rahva kihid. Tööliste palgatõus, tööpäeva lühendamine, sotsiaalkindlustussüsteemi elluviimine, osalise sõjaseisukorra 
lõpetamine - sellised näiliselt vägagi  viisakad loosungid. Just selle Töörahva Ühise Väerinna loosungitega saavutasid 
kommunistid edu. Kehtestati oma kontroll Eesti Ametiühingute Kesknõukogu üle. Illegaalsed kommunistid imbusid 
kõikvõimalikkesse organisatsioonidesse -  noorsportlaste  ühingutesse jne. Tulemused ei jäänud olemata - 1923. aasta II aasta 
valimistel 10 saadikut parlamenti. Jaak Nanilsoni juhtum -  Abja  Töövabriku tööline - teatas, et  loobub koostööst kommunistidega 
ja läks sotsiaaldemokraatide hulka. Augusti 1924 langes ta mõrva ohvriks - avalik saladus , et mõrva taga seisid kommunistid. 
1924. oli EKP u 2000 liiget, lisaks sellele u 700 noorkommunisti ja poolehoidjaid tunduvalt rohkem. 1923. aastal toimusid ka 
KOV valimisid - Tallinnas sai 33% protsenti häältest. Tegemist ei olnud mitte ainult kommunistide pooldajatega linnades, vaid 
nende mõju ulatus ka maale - Pärnumaal ja  Tartumaal  kommunistide poolt hääletanuid 20%. Järgnesid ka kommunistide 
sissekukkumised ja arreteerimised - arreteerimised toimusid lainetena - anti sõjakohtu alla. Nn 35 protess toimus 1920. aastal. 
1921. aasta kevadel õnnestus kaitsepolitseil arreteerida Viktor Kingissepp, kes mõisteti surma ja vähem kui ööpäev pärast tabamist 
lasti maha. Aga sellest toibuti õige pea ja Kingissepa juhtimise võttis üle Jaan Anvelt. Jaanuaris 1924 suleti praktiliselt kõik 
kommunistide kontrolli alla läinud legaalsed organisatsioonid - kinni pandi need organisatsioonid, mis kommunistide kihitustööde 
järel kuulutasid end kommunsitliku internatsionaali pooldajateks. Nov 1924 nn 149 protsess. Selleks ajaks oli rahva meeleolud 
niivõrd teravakas  aetud , et seda protsessi saatsid mitmed vastuolud. Jaan Tomp anti protsessi käigus eraldi sõjavälja kohtu alla ja 
lasti maha - oli avalikult hõiganud “ Elagu  Eesti töölisrahva valitsus!”. Kommunistlik liikumine aga jätkas - sekkus Moksva ja 
nõudis süüdimõistetud kommunistide väljaandmist. Kuna arreteerituid eestlasi NSV Liidus ootas raskem karistusmäär kui Eesti 
arreteeritud kommuniste, et jäänud Eesti valitsusel muud üle, kui arreteeritud vabastada. 
1924. aasta suvel jõudsid kommunistid järeldusele, et tuleb teha vägivaldne riigipööre. Vormiselt sai olla otsustajaks EKP KK. 
Samas oli kindel, et EKP KK ei saa langetada seda ilma üleliidulise kompartei nõusolekuta. Komiterni poolne surve - vajas sel 
ajal mingisugustki edusammu - oli üritanud teha riigipöördeid erinevates riikides, aga edutult. Sellises olukorras oli edu 
saavutamine Komiterni raames oluline. Suvel 1924 loodu nn Eesti komisjon, kus hakati  kaaluma  võimalust teha Eestis 
kommunistlik riigipööre. Mannilisnki ja Kuusinen?. Komitern olevat eraldanud EKP-le 20 000 kuldrubla sihtotstarbeliselt mässu 
ettevalmistamiseks. Samas Eesti kommunistid ise, vähemalt need, kes tegutsesid Moskvas ja Peterburis, olid selleks ajaks irdunud 
Eestist toimuvast ja võis olla arvamusel, et siin ongi tegemist revolutsioonilise olukorraga, kus enamiks elanikkonnast on 
koondunud kommunistide selja taha. Lõpuks ei saa mööda minna ka Nõukogu Liidu valitsusest  - ilma Moskva ametiringkondade 
otsese  abita  ei oleks riigipööre kindlasti teoks saanud. Nõukogude Liidus asuvate Eesti kommunistide mobilisatsioon - nii 
Punaarmees kui riiklikel ametikohtadel Eesti kommunistidel koguti kokku ja nõuti allkirja alusel, et nad lähevad Eestisse valitsust 
kukutama. Loomulikult pidi olema nende  mobiliseerimiseks  NSV Liidu valitsuse juhtkonna luba.  Piirivalve  pidi kaasa  aitama , et 
nad saaks Eestisse tulla. Mässu plaan koostati samuti Moskvas Harald  Tummeltau, Karl Trakman ja Karl Rimm - saanud vastava 
korralduse oma ülemustelt. Leingradis pandi vahetult enne 1.dets valmis mitmed sanitaarrongid. Kroonlinnast viidi Soome lahele 
mitmed Balti laevastiku sõjalaevad. Pihkvas kutsuti kokku 2 diviisi. Samasse  Pihkva ruumi koguti Eesti ja Läti kommunistidest 
koosnev partisanisalk. Augusti 1924 loodi Venemaa Kommunistliku Partei juures Eesti komisjon - suhteliselt  tagasihoidlik , aga 
nov keskel ühendati Komiterni komisjoniga - lõi kaasa nüüd Nõukogude Liidu tõeline raksevägi -  Stalin , Trostki, Beršinski, 
Tšitšeerin, Eesti komparteid esindast Otto Rästas. Riigipöörde plaan oli üsna lihtne  - ei tehtud vähimatki katset 
rahvarevolutsiooni vallandada. Riigipööre pidi teostama salaja relvastatud salkade väljaastumistega - Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, 
Viljandi. Pidid võtma oma kätte valitsusasutused, sidekeskused, politseidasutused. Neutraliseerima sõjaväeüksused ja alles pärast 
seda tuli pöördada agitatsiooniga tööstustööliste poole ja kutsuma neid ühinema riigipöörajatega. Samal ajal oli tarvis vaja 
moodustada AV, mis kuulutaks välja Eesti Rahva Töölisvabariigi?, mis siis paluks Moskvalt abi. 1924. aasta suvel alanud 
ettevalmistuste raames pandi käiku 1917. aastaga võrreldev kommunistlik propaganda. Töölisi kutsuti üles olema valmis tagasi 
tõrjuma müstilisi pealetunge. Nn Päästekomitee süüasi kasutati kommunistlikud propagandas ära - keegi Reinkubjas asutas 
Päästekomitee, et kukutada valitsus ja viia Eestis läbi fašistlik riigipööre. 
20.11.12
Strandmani II valitsus 09.07.1929-03.02. 1931 . Juba 9 päeva hiljem, 12. veebruaril oli uus valitsus koos. Riigivanemaks 
Konstantin Päts 12.02.1931-20.01.1932. Koalitsiooni kuulusid Põllumeestekogu, RE, Maj ja Sotsiaaldemokraadid. Tegelikult 
esmakordselt sotsialistid ja Põllumeestekogud olid ühes erakonnas . Kõneldi puna-rohelisest koalitsioonist. Kolmaski eripära: Jaan 
Tõnisson on tulnud välisministri kohale. Tegemist ainsa juhusega, kus mõlemad mehed olid valitsuses koos. Valitsus taotles 
riigikogult erivolitused majanduskriisi vastu, rakendas neid õige laieldaselt ja ilmselt just need erivolitused saidki valitsusele 
saatuslikuks. Valitsus lahkus seoses sellega, et toimusid poliitiliste jõudude ümbergrupeerimised: toimusid erakondade 
ühinemised: Eesti Rahvaerakond ja Eesti Kristlik Rahvaerakond - 1931. aastal ühinesid. Kaks agraarerakonda Põllumeestekogud 
ja … ühinesid. Uueks nimeks sai Põllumeestekogude, põllumeestekogude ja asunike koguks. Selline ühinenud agraarerakonna 
loomine mõistlik samm. Asunike staatus hakkas järkjärgult sarnanema vanapõllumeestega. Tulenes ennekõike majanduskriist - 
tabas kõige rängemalt põllumehi - algas maa võitlus linna vastu. Vastukaaluks maaerakondade ühinemiseks ja peaaegu ühel ajal 
põllumeeste ühinemisega Eesti Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond Tööerakond ja Majandsurühm ühinesi - uueks nimeks 
Rahvuslik Keskerakond . Esialgu oli tegemist parlamenid fraktsioonide liitumisega. Jõudude vahekorra muutumise tõttu Pätsi 
valitsus teatas tagasiastumisega ja moodustati Jaan  Teemanti  IV valitsus, koosnes Ühinenud Põllumeeste erakonnast ja 
Rahvuslikust Keskerakonnast. Esimene samm erakondade ühinemise poole oli sellega astutud. 1930-31. aastal astus EV oma 
poliitilises arengus uude etappi mis eraldas demokraatlikku ajajärku  tulevasest  autoritaarsest ajajärgust. Suur Kriis sai alguse 
kriitika suurenemisest, päädis 1933. aasta oktoobris vastu võetud uue põhiseadusega, mis lõid eeldused üleminekuks autoritaarsele 
riigikorrale edasiminekuks. 
Ülemaailmne majanduskriis, kohalik sisekriis ja põhiseaduslik kriis. Tegemist oli ülemaailmse  kriisiga , mis oli vältimatu ja Eesti 
väline tegur. Tähendas elatustaseme langust, pankrottide lainet - tekitas rahva kõige laimetes kihtides rahulolematust. Süüdlasi 
nähti ennekõike erakondades, parlamendis, vähemal määral ka valitsuses. Eesti riigiasutuste, erakondade ja üksikute poliitikute 
kriis kiiresti langes. 1933. aastaks oli tekkinud riigi ja rahva võõrandumine. Majanduskriisi puhul on väidetud, et majanduskriis 
oligi kogu selle Suure kriisi vahetuks ja tähtsamaks põhjuseks, ilma selleta oleks sisekriis ja põhiseaduslik kriis olemata olnud - 
arusaadavalt on tegemist spekulatsiooniga, aga mingil määral on see tõsi. Kahtlemata  oli see katalüsaatoriks, mingisugune 
varjatud rahulolematus Eesti poliitiliste  olude  suhtes oli toonases ühiskonnas olemas. Kogu toonases Euroopas valitses suundumus  
demokraatialt autokraatiale. Tulles sisepoliitilise kriisi juurde - ilmnes ennekõike sisepoliitilise ebastabiilsuse  taskus , poliitilise 
killustatuse suurenemises ja  valitsuskriiside  raskenemises. Mingeid uusi poliitilisi tegelasi ei tulnud. 1932. aasta kevadel ja suvel 
ilmnesid selgelt sisepoliitilise kriisi nähtused. 
Uutele valimistele mindi vastu olukorras, kus oli 3 suurt parteid ja 3 väikest:  venelased , sakslased ja vasaksotsialistid. Iseloomulik 
nendele valimastele seegi, et V riigikoguvalimiste eest tuli välja 3 rühmitust, ükski neist sisse ei saanud, aga võrreldes varasemate 
aastatega, oli siiski 3 uut tegijat märkimisväärne erinevus. Selleks ajaks oli alustanud tegevust ka Vabadussõjalaste liikumine. Ei 
tohi ära unustada ka kommunistlikku liikumist, mis püüdis tõmmata enda poole rahuolematuid töölisi. Süvenev rahulolematus 
senise valitsusviisiga. Valimistulemused: Ühinenud Põllumehed võisid pidada end võitjateks - 42 kohta parlamendis, teiseks 
platseerus Rahvuslik Keskerakond 23 kohaga ja ESTP e sotsialistid 22 kohta. Agraarerakonna toetus näitas läbi valimiste 
kasvutendentsi. 3-4% muudatust  eelnevast  parlamendist. Pisierakondade marginalieerumine jätkus - 3 suurt erakonda tähtsad. 
Riigikogu esimeheks ja sekreätiks ÜP, esimese abi ja esimese abisekretäride koht Rahvuslikule Keskerakonnale ja teise abi ja teise 
abisekretäri koha said sotsiaaldemokraadid. 20. juunil 1932 astus Riigikogu V koosseis kokku. Kuigi tundub, et valikuvõimalus 
valitsuse  koostamiseks ei olnud suur, kulges valitsuskriis äärmiselt raskelt. Üksmeelt parteide vahel ei saavutatud ja valitsuskriis 
kestis praktiselt kuu aega. 19. juulil 1932 jõuti nii kaugele, et Karl Einbundi valitsus alustas tegevust. Ülematud vastuolud 
valitsuses. Hakkasid ilmnema ka rahulolematus koalitsioonipartnerite ridades. Kõigest sellest tulenevalt kujunes Einbundi valitsus 
kõige lühiajalisemaks valitsuseks. Seevastu valitsuskriis venis taas ülimalt pikalt - kulus kuu aega, enne kui  kabinett  kokku saadi. 
Riigivanema kohale tuli Päts (VI valitsus) - väidetavalt ei olnud tegemist koalitsioonivalitsusega, vaid usaldusvalitsusega - 
riigivanem kutsus valitsusse need isikud, keda ta usaldas. Tegelikkuses päris nii see asi ei olnud: kõik mehed kuulusid ikkagi tol 
hetkel mingisse kindlasse erakonda. Pätsi valitsus pidas vastu mõnevõrra kauem kui Einbundi valitsus, aga ainult mõnevõrra - 
Asunike Koondis lõi uuesti Põllumeestekogust lahku ja see ka põhjuseks valitsuse lagunemiseks. 1933. aasta lõpuks oli jõudude 
paigutus taas muutunud, Ühinenud Põllumehed olid lakanud olemast. Kõik need erinevatest parteidest väljalangenud tegutsesid 
erapooletutena - moodustasid 10% parlamendist. Pärast Pätsi valitsuse lagunemist algas taas pikaajaline valitsuskriis - avalikkuse 
eest varjati, kes on riigivanema kandidaat. Lõpuks lahenes asi alles siis, kui Tõnisson ise löögi enda peale võttis - võttis ülesande 
moodustada ise valitsus ja sai sellega hakkama. Uus valitsus oli taas koalitsioonivalitsus - Asunike Koondis ja Rahvuslik 
Keskerakond. Tõnissoni V valitsus ei võtnud eelmisest valitsusest üle ühtegi ministrit. Tõnissoni valitsuse ametisse kinnitamist 
saatis terve hulk skandaale, tegelikult on päris kummaline, et sedavõrd rohkete skandaalidega pärjatud valitsus nii kaua võimul 
püsis. Oktoobris 1933 toimus III rahvahööletus põhiseaduse üle - hakkas kehtima Vabadussõjaliste poolt koostatud põhiseadus. 
Seoses sellega, et valitsus oli Vabadussõjaliste põhiseaduse vastu, teatasid nad pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist 
tagasiastumisest. Endine koalitsioon tegi ettepaneku kutsuda riigivanemaks hoopis keegi varem poliitilisest elust kõrvalseisnud 
isik, aga riigikogu esimees Karl Einbund tegi ettepaneku oma parteikaaslasele Pätsile - 4 päeva pärast valitsuse tagasiastumist 
teatas Päts, et  temal  on valitsus koos, taas tegemist usaldusvalitsusega. Nüüd Pätsi V valitsus paistis selle poolest, et peale Pätsi 
enda olid kõik teised  ENDISED  erakondlased (varem olid kuulunud, aga nüüd enam ei kuulunud). Pätsi V valitsust saaks nüüd 
tõesti käsitleda kui erapooletut valitsust - pidi vastu maini 1938 - peaaegu 5 aastat. Tulenes üleminekust autoritaarsesse ajajärkku. 
Parlamandi fraktsioonide  lagunemine  näitasid, et erakondade sees on olemas kasvav rahulolematus ja valitsuskriiside sagenemine 
näitas, et tegemist on tõepoolest sisepoliitilise kriisiga. 
Aga Suurel kriisil ka kolmas osis: põhiseaduse kriis. Kui majanduskriis oli tekkinud Eestist väljaspool ja selle vastu polnud 
võimalik midagi ette võtta, siis põhiseaduslik oli vähemalt osaliselt küll pseudokriis - esile kutsutud nende poliitiliste rühmituste 
poolt, kes ei olnud rahul parlamentaarse demokraatiaga - jätab soovida põhiseaduse sobimatuse tõttu Eestis. Põhiseaduse muutjad 
heitsid ette, et Eestis puudub riigipea  ametikoht . Sellest tulenevalt olevat parlament kehtestanud diktatuuri valitsuse üle - sellest 
tulenavalt olevat valitsuste eluiga liiga lühike. 
• Valitsuste väidetav lühiealisus - kuni tänase päevani opereeritakse nende numbritega, mille on välja arvutanud Artur Mägi 
ja kes uuris Eesti riigivalitsemise praktikat  paguluses . Kogu demokraatia perioodil oli Eestis võimul 21 valitsus ja nende 
keskmine eluiga oli 8 kuud ja 20 päeva. Välja tuleks jätta 4 Asutava Kogu aegset valitsust. Samamoodi 5 jätaks välja 
Jaan Teemanti teise valitsuse - koalitsioon ei lagenenud, vaid jätkas järmisest Teemanti valitsuses. Artur Mägi 21 
valitsuse asemel tuleks vaatluse alla võtta 16 valitsust - keskmine eluiga veidi alla 11 ja poole kuu. Soomes samal 
perioodil valitsuste kesmine eluiga pisut alla 11 kuu, Lätis 11 ja pool kuud ja isegi Rootsis valitsuste keskmine eluiga jäi 
13-14 kuu vahele. Need 15 Eesti valitsust paigutavad päris normaalsete keskmiste valitsuste hulka. Olukord muutub siis, 
kui vaadata valitsuse püsivust parlamendi koosseisude kaudu. Esimese riigikogupäevil 2 valitsust, 2 riigikogus 4 
valitsust, III Riigikogus 3 valitsust, IV Riigikogus 3 valitsust ja V Riigikogus 5 valitsust. Eesti poliitika stabiilsusest 
kõneleb ka see, et 20. aastatel poliitikud nurisesid pigem selle üle, et pole võimalik vahet teha eelmise ja järgneva 
valitsuse vahel, sest poliitilised suunitlused väga sarnased - valitsus koosseisus asendus üks koalitsioonipartner  teisega. 
Tulid juurde mõned uued ministrid, aga valitsuse üldpoliitiline kurss jäi muutmatuks (v.a. V Riigikogu). 
• Teine väide, mida põhiseaduse muutmist nõudvad välja tõid oli see, et riigikogu surus valitsusele peale oma tahet. 3 
valitsust lahkus erakorraliste sündmuste tõttu - putšikatse, erakondade ühinemine, uue põhiseaduse vastuvõtmine. 15st 4 
lahkusid parlamendivalimiste tõttu (toimusid iga 3 aasta tagant), 15st 7 lahkusid koalitsiooni lõhkimineku tõttu. Kogu 
selles reas jääb erandlikuks Teemanti valitsus, kus lahkuti umbusaldushääletuse tõttu (algatas riigivanem ise). Nii et tekib 
küsimus, kus siin peaks olema riigikogu diktatuur.
• Eesti vaja hädasti  riigipead , kes oleks tasakaalustavaks faktoriks riigikogu ja valitsuse vahel. Kui valitsuste lühiealisus 
oleks olnud põhjustatud riigikogu diktatuurist, siis oleks riigipead olnud vaja. Põhjuseks oli ennekõike ikkagi koalitsiooni 
lagunemine - kuidas saaks  president  sekkuda? Ega ei saagi. 
Ühesõnaga, kõik need 3 olulist põhjendust, mida tõid kaasa kõik need põhiseaduse muutjad, ei olnud kehtivad (v.a V Riigikogu). 
Parlament ei olnud valitsuse kukutajaks. President ei oleks saanud teha suurt midagi, et seda väidetavat ebastabiilsust kontrolli all 
hoida. Aga just nende kolme väite  najal  kogu see toonane põhiseaduse muutmise küsimus üleval püsis. Valitsuste lühiajalisuse 
põhjuseks parlamentaarne demokraatia - valitsus pidi omama parlamendienamuse toetust - vähemalt 51 riigikogu liiget. Teine 
põhjus oli Eesti poliitilise maastiku killustatuses - tegemist kümnekonna erakonnaga, mis tähendas seda, et riigikogu enamuse 
saamist valitsuse selja taha oli raske läbi viia. Ainult ühel juhul on tegemist kolme erakonna ühendusega. Kui kokku lugeda, siis 
kogu selle demokraatliku ajajärgu jooksul üks 3 partneriga koalitsioon, ülejäänud rohkemate koalitsioonipartneritega - mida 
rohkem koalitsioonipartnereid on, seda raskem on koalitsioonilepinguid luua. Lepiti kokku vaid kõige üldisemates suundades. 
Selline väga üldsõnaline kokkulepe tähendas seda, et aja kuludes hakkas koalitsioonipartnerite vahel tekkima vastuolud just 
nendes teisejärgulistest kokkulepetes. Enamik valitsuskriisidest tekitas poliitilise maastiku killustatus ja demokraatliku usaldavuse 
nõue??. 
Tulles põhiseaduse muutmise nõudmiste juurde. Eesti põhiseadus oli üsna  erandlik , sest puudus riigipea funktsioon - kellel ei 
olnud teadmisi, kas selline põhiseadus toimima hakkab, aga 20. aastate algusess ei olnud ühtegi poliitikut, kes oleks öelnud, et 
põhiseadusel oleks midagi viga. Esimest korda võttis selle teema üle Rahvuslik Vabameelne Partei - põhiseadus tuleks võtta 
revideerimisele, tuleks vähendada riigikogu võimu ja riigikoguliikmete arvu ja selle arvel laiendada valitsuse võimu, tuleks luua 
riigipea funktsioon - aga see jäi valimiseelseks propagandaks. Esmakordselt võeti põhiseaduse muutmise idee praktiliselt ette 
peale putšikatset, aga see ei oleks olnud põhiseaduse täielik muutmine - valitsus rikkus põhiseadust Laidoneri ametisse 
kutsumisega (põhiseaduse järgi võis ülemjuhataja ametisse kutsuda vaid sõja puhkedes). Sisuliselt algasid depatid põhiseaduse 
muutmise kohta 1926. aastal. Selle alustas Põllumeestekogud, täpsemalt Konstantin Päts. Just tema oli see, et 1926. aasta kevadel 
Põllumeeste Kongressil pidas sütitava kõne ja nõudis kongressi toetust. Põhiseaduse muutmise eelnõu - sept 1926 esitati see 
Põllumeestekogude nimel Riigikogule. Sellest Pätsi esimeses põhiseaduse muutmise eelnõu nõudis presidendi ametisse 
nimetamist, vetoõigus, õigus parlament ennetähtaegselt laiali saata, riigikoguliikmete arvu pidi vähendama 80 peale, 
isikuvalimised. Riigikogus ei leidnud see projekt aga toetust - sotsialistid olid sellele kindlalt vastu. Teised erakonnad riigikogus 
olid ükskõiksed. Põllumeestekogud jäid seega ainsaks, kes seda projekti toetasid. Küll aga oli oluline see, et mõte oli Pätsi ja 
Põllumeestekogude poolt välja öeldud ja see liikus ühiskonnas edasi. Kui 1927. aastal jäid juristid äraootavaks, siis 1928. aasta 
õigusteadlaste päev ütles küll välja, et Eestis ei ole mitte mingisugust vajadust põhiseadust muuta. Dets 1929 esitasid 
Põllumeestekogud Pätsi algatusel teiskordselt põhiseaduse muutmise eelnõu ja 30. aasta jaanuaris esitasid omapoolse põhiseaduse 
muutmise eelnõu ka Rahvaerakond. Tähelepanuväärsel moel oli see ettepanek saadetus riigivanemale Otto Strandmanile. Ainus 
otsus, nendelt eraviisilistelt nõupidamistelt see, et püüdku mõlemad ettepanekute  tegijaid kokku ja püüdke see kooskõlastada ning 
siis saatke  see riigikogule. Tundus, et kogu see asi soikub nagu 1926, aga samal ajal jõudis Eestisse Suur majanduskriis. Just seda 
kasvavat rahulolematust kasutasid Põllumeestekogud selleks, et propageerida president. Osa rahvast võttiski selle idee üle, keegi 
üleloomulik, kes tooks tagasi kriisieelsed vanad head ajad. Mingisugune lootus, et keegi ehk tuleb ja teeb asjad korda. Muidugi 
hakkasid kõige jõulisemalt presidendiinstitutsiooni loomist propageerima Vabadussõjalised. 
27.11.12
Põhiseadus oli vastu võetud. Riigipea institutsioon oli loodud, riigikogu koosseis vähendatud. Pm võinuks vabadussõjalised 
loobuda  poliitika tegemisest, aga tegelikkuses läks asi vastupidi - vabadussõjalised otsustasid jätkata. Vabadussõjalised väitsid, et 
vanu erakondi ei saa usldada - et uus põhiseadus maksma hakkaks, selleks peavad vabadussõjalised ise hea seisma. Sellega seoses 
oli tarvis taastada oma organisatsioon, Eesti Vabadussõjaliste Liit - sügavam ja sisulisem muutus, Vabadussõjaliste  Keskliit  oli 
olnud ainult katus kohalike vabadussõjaliste liitude peal. Nüüd Eesti Vabadussõjaliste Liit - kõik senised osakonnad liideti 
tugevamalt liiduga - tsentraliseeriti. Samal ajal toimus Vabadussõjalaste Liidu kiire kasv - 1933 lõpuks 456 vabadussõjaliste 
osakonda , kui palju liikmeid oli, ei ole teada. Tõenäoliselt kuni 30 000. Eesti suurim organisatsioon. Kuna ees seisid valimised, 
loodi eraldi Vabadussõjalaste Rahvaliit - valimiste ettevalmistimine ja läbiviimine. Juba jaanuaris 1934 toimus kohalike 
omavalitsuste valimised. Just nimelt need munitsipaalvalimised olid esimeseks katseks, milliseks on kujunenud poliitiliste 
jõudude  vahekord , millist edu nad võiksid saavutada. Vallavalimiste tulemustega ei olnud vabadussõjalised kuigi rahul - 10% 
vallavalijate häältest, jäid 3ndaks, võitjaks Asunike Koondis, järgmisena Põllumeeste kogud. Seda enam võisid vabadussõjalised 
olla linnavalimistega - 60% häältest, suurim edu Tallinnas, Tartus ja Narvas ja ka Nõmmel - said rohkem kui 2/3 valijate häältest - 
linnavalitsuste loomisel ei üritanudki koaleeruda kellegagagi, üheparteiline  vallavalitsus . Üheks juhtivamaks erakonnaks . 
Põhijõud määrati riigivanema valimisele. 
Kõige pealt tuli leida sobivad kandidaadid - põrkusid teatud vastuoludele - alustasid läbirääkimisi Laidoneriga. Artur  Sirk , tema 
parem käsi sobinud isikuomaduste poolest paremini, aga ta oli liiga noor (pidi olema vähemalt 40-aastane). Läbirääkimised 
Laidoneriga algasid juba nov 1933, kuu aega kestis päris edukalt, aga siis jõudis kätte saatuslik 17. dets 1933, mil toimus 
Vabadussõjaliste Kongress, riigivanema kandidaadiks määrati hoopis Larka. Võimalik, et see näitab vabadussõjaliste teatud 
lõhestatust. Tagantjärele on väidetud, et järsk seljapööramine on üheks põhjuseks, mis võis ajendada Laindori riigipöördes 
osalemisel. 
Üheaegselt vabadussõjalistega oli alustanud Laidoneriga läbirääkimisi ka Asunike Kogu. Moodustati vormiselt poliitiliselt 
erapooletud komitee, mille taga seisis Vabadusristi  kavalerid . See Laidoneri valimiskomitee pani käima ka ajalehe “Rahva Tahe”. 
Päts üritas kokku saada ka puna-rohelist koalitsiooni, pärast pikemaid kaalumisi leidsid sotsialistid, et nad esitavad  siiski ka oma 
kandidatuuri. Ka Pätsi puhul tehti nähu, nagu tegemist ei oleks poliitilise komiteega. Neljanda kandidaadi esitasid sotsialistid - 
August Rei - tema võimalusi riigipea kohale saada loeti väiksemaks kui teistel kandidaatitel. Sotsialistid ise olevat lootnud sellele, 
et esimeses valimisvoorus ei saa keegi 50% häältest. Loodeti, et kodanluse hääled killustuvad. Samas ei maksa ka August Rei 
Kandidatuuri maha kanda. 
Riigivanemate  valimiskampaania  algas oma kandidaatide tutvustamisega. 1934. aasta sobis hästi 3 peamise kandidaadi 
üleskiitmiseks: Laidoner 50. aasta  juubel , Pätsi 60. aasta juubel ja Larka 55. aasta juubel. Anti välja raamatud kõigi 3 kandidaadi 
auks. Larka puhul vabadussõjalased tegid veel ühe lükke - tarvis koguda 10 000 toetusallkirja, langes kokku Larka sünnipäevaga - 
kutsusid tegema Larkale tegema kingitust ja koguda päevaga 10 000 allkirja ja see ka õnnestus. Larka kohta öeldi, et tema teened 
Vabadussõja võitmisel ei olnud võrreldavad Pätsi ja Laidoneri teenetega. Larka puhul rõhutati ka seda, et 1925. aastal läks ta  erru  
kehva tervisliku olukorra tõttu - kuidas ta siis riiki peaks juhtima. Kisti välja ka sellised väidetavad skandaalihõngulised teated, et 
Larka olevat oma nime kirjutanud oma Larko, et rõhutada oma Ukraina päritolu. Eriti rõhutati tema kindrali auastme saamise lugu 
- oli olnud alampolkovnik ja märtsis 1918 oli AV ta ülendanud kindralmajoriks - jättis ühe astme vahele. Rünnati ka 
vabadussõjalisi tervikuna - vabadussõjalised on kahtlaselt tihedalt seotud Saksamaa natsidega - süüdistati, et nad võtsid Saksmaalt 
trükimasina, millel nad oma ajalehte trükivad. 
Vabadussõjalased võtsid kriitika alla ka oma vastased - mitu lk kriitikat Laidoneri vastu - rahaasjades alla igasuguse arvestuse, et 
suuda enda äridega hakkamagi. Vabadussõjalastel tagataskus samasugune materjal ka Pätsi vastu - ka Pätsil oli suuri isiklikke 
võlgu, aga neid materjale ei jõutud avaldada. Seevastu August Rei pääses ilma suurimate süüdistusteta. Valimis- eelne  kihutustöö 
läks väga ägedaks. Vabadussõjalased kiiremaks kohale jõudmiseks kasutasid lennutransporti. Mõned vabadussõjalased läksid 
valimis-eelses kihutustöös üle piiri. 
Konstantin Päts ja Laidoner sõlmisid omavahel sobingu - parlamentaarne demokraatia asuendati autoritaarse riigikorraga - 12. 
märts 1934 riigipööre. Teada, et veebr lõpus hakati koostama vabadussõjaliste nimekirju - midagi väga hirmsat kaasaegsed 
sellest küll ei osanud arvata. Märtsi alguses toimusid teatud vangerdused sõjavägede tippjuhtide hulgas - 5. märtsil vabastati 
ametist ühekorraga 5 kõrgemat sõjaväelast (kolonel Lutsar, kolonel Tallo, kolonelleitnant Tulf). Katse teostada verevärskendust 
sõjaväes. Nende 5 mehe väljavahetamise tegelik põhjus see, et kõiki neid seostati vabadussõjalistega - olid isiklikul pinnal seotud. 
7. märtsil võeti ametis maha kõrgeim sõjaväejuht kindralmajor Tõrvand - põhjuseks tema väidetav seotus lennuk  Vambola  
mahamüümisega Peruule?. Tõrvandi aseml toodi kindralmajor Reek - kvalifitseeritud sõjaväejuht, Laidoneri isikliks soosing, ta 
pürgis ka iga hinna eest võimule. 
12. märts 1934 esmaspäevane päev, riigipöörde peategelane Päts oli valitsuse ruumides, kus ta olevat mingil hetkel telefoneerinud 
Laidonerile (ei olnud ülemjuhataja, minister ega riigikogu liige). Palus tollel enda poolt läbi astuda pärast valitsuse tööpäeva 
lõppu. Pätsi erakorterisse saabus pärast kella 3 ka Laidoner. Kella 4 paiku helistas riigivanem Päts Karl riigisekretärile Terrasele ja 
palus kella 5 kokku kutsuda valitsuse erakorraline koosolek. Selleks ajaks kui Päts ja Laidoner kokku said, oli riigipööre tegelikult 
juba käivitunud. U kella 2 ajal aeti jalule  Tondi  Kaitseväe Ühendatud õppeasutused, need reservohvitserid rivistati üles, kolonel 
Aleksander Jaakson ütles neile, et neil tuleb järgnevaid käsklusi täita sõna-sõnalt. Marssisid kesklinna, patarei tõi kohale 
laskemoona ja  kahurid  ja jäi ootama edasisi käske. Jalaväelased hargnesid Tõnismäel, loodi 2 tõkestusvööndit, pandi välja 
tänavanurkadele. Loodi piki Tallinnat ümbritsevat puisteede ringi - jälgisid toimuvat. Teine kitsam julgestustsoon loodi ümber 
Toompea. Toomepealt alla tohtis alla lasta kõiki, ülesse minevad inimestelt küsiti dokumente ja kedagi läbi ei lastud. 3 osa 
aspirantidest saadeti Merepuisteele ja Narva mnt, kus asusid vabadussõjalaste positsioonid. Piirati need majad sisse, jäädi 
valvesse, poliitilise politseid ametnikud sisenesid majadesse, viisid kaasa kõik leitud materjalid ja arreteerisid kõik nendes 
majades asunud vabadussõjalased. Õhtu jooksul arreteeriti ligi 200 vabadussõjalast.  Mingil määral oli seotud ka Kaitseväe 
Tallinna malev - saadeti Toompea ette valvesse 2 soomusautot. Selleks ajaks kui valitsus kokku astus kell 5, oli riigipööre juba 
toimunud - Päts teatas, et vabadussõjalaste liikumine võtnud sellise positsiooni, et valitsus peab selle maha  suruma  - tuleb 
kehtestada 6-kuuline sõjaseisukord. Valitsusliikmete poolt ei ole teada mingeid  vastuväiteid - saadeti telegraafi teel laiali. 
Ülemjuhatajaks sai Laidoner - esimene sundmäärus, et keelati Vabadussõjaliste Liit ja keelustati igasugused poliitilised üritused. 
Vabadussõjalaste arreteerimine toimus terve öö. Järgmisel päeval jõudsid Tallinnasse 2 ratsaeskadroni Tartust jne, millel tegelikult 
mingit rakendust ei leitud - valitsus kartis vastupanud vabadussõjalaste poolt. 
Kes, millal ja miks?  Konstatin Päts ja Laidoner - Päts kui valitsev riigivanem pidi leidma poliitilise toetuse, Laidoner 
sõjaväelaste hulgas jätkuvalt väga  populaarne  - pidi kaasa  tooma  sõjaväelaste toetuse. Kindlasti oli neil kaasabilisi, kes need 
täpselt olid, on raske  fikseerida  - kindlasti siseministeeriumi ja politsei kõrgemad juhtidest keegi. Kindlalt  Reiman , Sooman, 
Müller. Mingil määral pidid riigpöördega olema seotud ka kõrgemad sõjaväejuhid: Nikolai Reek, kolonel Jaakson - saatis 
aspirandid teele ja relvastas, arvatavasti Laidoneri isiklik usaldusalune  kolonel  Richard  Maasing. Tõenäoliselt seotud ka  Kaitseliit  
ja sealt Roska. Kas ja kes veel nende plaanidega veel seotud olid, ei ole teada. Riigipöördest teadjate ring oli äärmiselt piiratud. 
Raskem on teada, millal otsustasi riigipööre läbi viia. Karl Ast väitis, et juba oktoobris 1933 olevat Päts eravestluses mõnede 
juhtivate sotsialistidega öelnud, et vabadussõjalastele tuleb päitsed pähe panna ja seda tuleb teha Laidoneri abil. Mati Krahh viitab 
ka läbirääkimistele Pätsiga, kus ta olevat rääkinud vajadusest vabadussõjalasi taltsutada. Küll aga võib arvata, et see oli liiga 
varajane aeg. Asunike Koondise peasekretär Ilmar Raamot on meenutanud oma mälestustes, et veel veebruaris kritiseeris Päts 
tugevalt Laidoneri. Tuntud kirjamees Märt Raud on väitnud, et riigipöörde plaan sündis alles 12. märtsil - Päts saanud teada, et 
vabadussõjalased organiseerivad ise riigipööret - ilmselge mõttetus, sest selleks ajaks riigipööre juba käis. Küllap tuleks uskuda  
Eduard Laamani, kes on väitnud, et Pätsi ja Laidoneri  vestlus vabadussõjalaste kõrvaldamisest kuskil veebruaris. Kindlasti ei 
olnud riigipöörde plaanid väga varased, ammugi ei koostatud neid 12. märtsil. Ettevalmistusid võisid kesta maksimaalselt kuu 
aega. 
Miks riigipööre läbi viidi? Ühed õigustavad Pätsi riigipööret ja teised on Pätsi hukka mõistnud. Pätsi õigustajate argumendid: 
esiteks tegemist olevat preventiivse löögiga, kuna vabadussõjalased ise plaanisid riigipööret. Päts leidis, et vabadussõjalased 
teinud 2 suurt  pattu : õõnestanud Eesti riiklust - kritiseerinud riigikorda , institutsioone ja riigimehi, vähendades sellega rahva 
toetust nendele.  Teisalt  õõnestanud seeläbi, et on rahvast terroriseerinud. Tema sõnul vabadussõjalased olevat valmistunud 
riigipöördeks, olevat koostatud riigipöördekavad ja olevat valinud välja ka lipud. Kõikide nende süüdistuste nõrkuseks see, et neid 
ei ole kunagi suudetud tõestada. Kui 1935. aasta suvel toimis kohtuprotsess vabadussõjalaste üle, siis neid ei süüdistatud neid 
enam riigipöörde plaanimises. Rein Marandi on ümber lükanud väited nagu vabadussõjalased oleksid ette valmistanud riigipööret. 
Viidatud 1935. aasta detsembrile, mil vabadussõjalased üritasid riigipööret korraldada. Teine põhjendus, mis tuli ka õige ruttu 
käibele, et vabadussõjalaste kihutustöö olevat kütnud poliitilise õhustiku liialt üles. Vabadussõjalaste propaganda olevat loonud 
massipsühhoosi, valitsus peab võtma rahva juhtimise enda kätte. See põhjendus jäi kasutusele õige pikaks ajaks. Kolmas 
põhjendus riigipöördele veel: valitsus olevat pidanud vajalikuks Eesti riigikorda uuendada, läbi viida riigireforme, et vältida 
raskete  kriiside  kordumist  tulevikust . Kummalisel  kombel  ei rääkinud riigireformide vajalikkusest ei Päts ega Laidoner kumbki. 
Mida enam neid reforme tegelikkuses toimus, seda enam hakkas kõlama 30. aastatel kõlama see eesmärk. 
Taunijate väited: seostanud 12. märtsi riigipööret Pätsi poliitiliste ambitsioonidega - olevat alati pürginud ainuvõimule. Sama 
moodi on välja toodud psühholoogilised eeldused - tal hindamatud teened riigi ees. Pätsi arvates ei olnud Eesti riik neid tema 
hiigelsuuri teeneid piisavalt tunnustanud. Teotud arrogantsus, egoistlikkus. Ainulut psühholoogiliste eeldustega seda põhjendada 
aga ei saa. Püütud välja tuua ka välispoliitilist  kaarti  - Päts ja Laidoner juhindanud välistest käskudest, NSV Liidule viidatud 
eelkõige. Ega Moskvas vabadussõjalaste peale just hästi ei vaadatud - Moskva saadik andis mõista, et vabadussõjalaste võimule 
saamine võiks kahe riigi suhteid halvendada. Aga et Moskvast anti käsk riigipööret teostada, et pea paika. Rein Marand on 
jõudnud arvamusele, et õigus ei ole Pätsi pooldajatel ega laitjatel, kõige olulisemaks põhjuseks Eesti sisepoliitiline olukord. Paljud 
senised erakonnad olid selgelt häälestatud vabadussõjalaste vastu, neile oli riigipööre vastuvõetav. Ükski tollases riigikogus 
esindatud jõud ei protesteerinud. Vähemalt poliitika tegelastele meeldis see, et Päts vabadussõjalaste liikumise kinni  panni . 
Vahetult pärast 12. märtsi oli enamiku poliitikategelaste poolehoid Pätsi seljataga. 
12. märts 1934 oli alles selle riigipöörde esimene järk ja järgnevad kuud käitus valitsus üsna ettevaatlikult, justkui kombates rahva 
suhtumist. U poole-aastane periood on pälvinud ka nimetuse diktatuur siidkinnastest. 12. märtsil suleti 9 perioodilist väljaannet, 
pärast seda hirmutavat näidet öeldi, et edasipidi tsensuuri ei kehtestada, aga ülejäänud ajakirjade toimetajad päevad tegema 
enesetsensuuri - poliitiline politseid hakkas kontrollima ajalehtes toimuvaid materjale. U samamoodi toimetati ka erakondadega, 
suleti vabadussõjalaste liikumine. Laidoneri sõnul erakonnad pidid jääma tegutsema, aga nad ei tohtinud teha poliitikat. Jäi ka 
selgitamata, mida selle poliitika tegemise all mõeldi. Täpselt samamoodi mõjusid Laidoneri sõnad ka erakondade tegelastele - 
hoidsid madalat profiili. Vb ainus, kes mingit probleemi tekitas oli Põllumeeste Kogud, kes hakkasid korraldama lõikuspidusid - 
Põllumeestekogud arvasid, et neil on rohkem lubatud, aga Laidoner andis teada, et ka neile kehtivad need reeglid. Kõige 
jõulisemalt tegutses valitsus riigiasutuste puhastamisel. Hakati massiliselt vallandama  riigiasutustes tegutsenud vabadussõjalasi. 
Selle lipu võimu all lahti saada ka teistest valitsuse kriitikutest. Puhastused ei puudutanud ainult jõustruktuure, vaid kõiki 
riigiasutusi. Õpetajaid vabastati nende poliitiliste veendumuste tõttu jne. Samamoodi puhastused puudtasid ka kohalikke 
omavalitsusi, aga KOV suhtes oli juba tollal kaugemale ulatuvad plaanid - 19. märtsil esimene Pätsi  dekreet  - pandi paika KOV 
volikogudest peavad lahkuma kõik vabadussõjalased, nende kohad jäeti täitmata. Lisaklausel see, kui volikogust jääb täitmata 
rohkem kui 30%  kohtadest , siis määrab vabariigi valitsus vastava linna-või vallavolikogu ametisse.  Just nimelt selle dekreedi 
alusel määrati ametisse Tallinna Ülemlinnapea  Soots ja Tartu linnapea erukindral Tõnisson. Eesmärk muuta nad keskvõimule 
kuulekaks. 19. märtsist ja Pätsi dekreetidest rääkides tuleb nimetada ka teist dekreeti, millega lükati edasi uue riigikogu ja 
riigivanema valimist. Põhjendati rahva raske meelehaigusega ja vabadussõjalaste kihutustööga. Tagantjärele on seotud sellise 
dekreedi andmine  kahtluse  alla - riigivanem võib anda dekreete ainult möödapääsmatu hädavajaduse korra, kõik dekreedid tuli 
hiljem parlamendile aga esitada, seda 19. märtsi dekreeti ei esitatud aga kunagi parlamendile. Samuti ei olnud võimalik 
dekreediga edasi lükata parlamendi- ja riigipeavalimisi. 
04.12.12
Vaikiva ajastu aastad
Esimesed kutsekojad rajati juba demokraatlikul perioodil. Suure kriisi aastatel kutsekodade tähendus natuke muutus. Nendes nähti 
erakondade aseainet. Eriti innustusid sellest mõttes vabadussõjalased -  selliselt  ülesehitatud ka  Mussolini -aegne Itaalia. Üks mees, 
kes oli veel kutsekodade mõttest innustunud, oli Konstantin Päts. Ajaleht “ Kaja ” hakkas propageerima kutsekodade loomist - 
ükski teine ajaleht sel ajal kutsekodasid ei soovinud - pakkusid karikuturistidele ainest. Aga 1934. aasta sügisel, kui riigikogu oli 
pandud vaikivasse asendisse, andis Einbund teada, et valitsus ei tee takistusi, kui mõned  elukutsed  tahavad luua enda koondisi. 
Kui palju seal seda vabamõtlemist oli, oli kaheldav. 1934. aasta jooksul loodi 3 esimest uuetüübilist  kutsekoda : insenerikoda, 
arstide koda ja rohuteadlaste koda. Väidetavalt spetsialistide enda algatuse loodud kojad . Konstantin Päts teatas riigipeane, et 
edaspidi tulebki Eesti ühiskonda organiseerida elukutsete alusel. 1935. aasta kujunes kodade kuldaastaks - ühtekokku loodi 7 uut 
koda, nende hulgas ka kitsamaid erialade kaupa: majaomanikkude koda, loomaarstide koda, maatööliste koda, agronoomide koda, 
kodumajanduskoda, vahel nimetatud ka naistekojaks, ühistegevuskoda, meierite koda (osad ei ole elukutsed). 1936. aastal kodade 
loomine jätkus - loodi 5 uut ja reorganiseeriti üks endine: kalanduskoda, maatööliste ja väikemaapidajate koda, tööliste koda 
(hiigelsuur), õpetajate koda, käsitööstuskoda, eriettevõtete ametnikkude koda. Pärast 1936. aastat ei loodud juurde ühtegi koda. 
Kojad avalik-õiguslikud asutused. Kodade ametlikuks ülesandeks asendada senist erakondlikku süsteemi - kaaluksid valitsuse 
ettepanekuid oma eriala sisuliselt. Vägagi sarnased ülesanded Isamaa Liiduga. Kuigi omalajal oli palju räägitud sellest, et kodade 
süsteem on omane fašistlikule Itaaliale, ei kannata see seos aga kriitikat. Sotsiaalsete kihtide ühendamist Eesti kodade puhul ei 
tuntud. Mitte et Eestis ei oleks tahetud erinevate kihtide koostööd saavutada, aga seda loodeti kodade vahelises koostöös, mitte 
kodade sees. Väidetud, et Pätsil ei olnud kodasid tarvis millekski muuks, kui oma  unistuse  - kahekojalise parlamendi loomiseks. 
Esimene katse tehti 1935. aastal, kui asutati Majandusparlament (Riigi Majandusnõukogu) - pidi kaaluma kõiki majandus-ja 
sotsiaalpoliitilisi abinõusid, koosnes 25 liikmest, neist 10 määras riigipea, ülejäänud 15 valiti kodade poolt. Tõsi, 
majandusnõukogu ennast ei õigustanud ja al 1937. aastast jäi tema tegevus marginaalseks. See on siiski üks seletus ja ei  vasta 
küsimusele, miks neid kodasid rohkem ei tekkinud. Valitsusringkonnad  pettusid kodade idees, sest kojad ei saavutanud kodade 
ülest koostööd. Kodade enda sisemine areng ei vastanud ka valitsuse soovidele - mitmetes kodades tekkisid sisemised 
lõhenemised ja vastuolud, nt õpetajate koda - jagati sektsioonideks: eraldi gümnaasiumiõpetajad, algkooliõpetajad, kutsekoolide ja 
lasteaedade õpetajate sektsioon - eriti just gümnaasiumi ja algkoolide vahel vastuolud tugevad. Ei saadud läbi ka ilma vasakpoolse 
poliitikuta - endised sotsialistliku erakondade liikmed üritasid kodade juhatuses politiseerida edasi. Küllalt kõik need asjad kokku. 
Erakondlik maastik oli seega ümber kujundatud - erakonnad likvideeritud, kojad asemel. 
Oli ju veel terve rida ühinguid, seltse, ühistuid, mis ei  tegelenud  otseselt poliitikaga, aga koondasid teatud sotsiaalseid kihte ja 
võisid potentsiaalselt valitsuse vastu tegutseda - tarvis valitsuse  kontrollile  allutada. Juba 1934. aasta suvel anti välja määrus, 
milleks valitsus sai teostada kontrolli kõikide ühingute ja seltside üle - pidid taotlema sisekaitseülema juures ümberregistreerimist, 
samuti loodavad pidid taotlema asutamisluba. Küsimus selles, kui palju sisekaitseülem seda õigust lubas, on tänini uurimata. 
Kammitsavaks asjaoluks juba teadmine, et sisekaitseülem võib käe ette panna. ETÜKL - Eestimaa Töölisühingu Keskliit. 1934. 
aastal valitsus sekkus üsna jõhkralt ühingute tööle. Selle vastu leidsid Töölisühingu liikmed rohtu - kaebasid otse Pätsile ja saidki 
õiguse. Jäi mulje, et töölisliikumise suukorvistamise katsed tulid Einbaumilt. Al 1935. aasta teisest poolest jäi  keelamine  ja 
mahasurumine vähemaks. Alternatiivsete töölisorganisatsioonide loomine - valitsuse kontrolli all. 1935. aasta lõpus loodi 
Rahvuslik Tööliit, aga ei saanud kunagi  jalgu  alla. 1936. aastal lisandus Tööliste Koda. Aga ka Tööliste Koda ei tõotanud 
kujuneda kuigi mõjukaks, mistõttu 1936. aasta sügisel  astuti  resoluutsemad sammud - aug-sept oli toimunud kõige suurem tööliste 
streik autoritaarsel ajal - toimus Kiviõlis. 22. sept 1936 saadeti Eestimaa Töölisliidu keskvalitsus laiali ja määrati uus juhatus, mis 
oli valitsusele kuulekas. Vanale juhtkonnale heideti ette poliitilist tegevus - olevat loonud sidemed põrandaaluste kommunistidega. 
Tegelikuks põhjuseks oli vabad ametiühingud suuvkorvistada. Lui  Metslang - üritasid tööliskojas võtta vasakpoolset kurssi, aga 
Töölisühingute Keskliit ise muutus hambutuks ja mõttetuks organisatsiooniks. 
Üks rahvastiku kiht, kes valitsusele meelehärmi valmistas, oli noorsugu. Juba 1934. hakati rääkima  noorsoo kasvatamisest 
valitsuse juhtimisel. Karl Einbund - “noorsoo sundorganiseerimine”. Noorsoo sundorganiseerimine koosnes kolmest poolest: 
ühest küljest tähendas seda, et võimalikult kõik noored tuleb koondada mingitesse ühingutesse, teisest küljest tähendas seda, et 
kõik olemasolevad  organisatsioonid tuleb allutada valitsuse kontrollile ja räägiti dubleerimise kaotamisest - ühetaolised 
noorteorganisatsioonid tuleb ühendada - skautide ja noored kotkad tuleks ühendada. See  kavatsus läks lörri, sest skautlik liikumine 
on ju rahvusvaheline. Küll aga püüti noori suunata edaspidi noortesse kotkastesse. Sundorganiseerimine mõte tekitas 
opositasioonilistes ringkondadest meelehärmi. Vähemalt esialgu pidi valitsus deklareerima, et sundorganiseerimist ei tule, aga see 
jäi vaid sõnadeks. Riigipea dekreediga anti välja noorsoo organiseerimise juhend. Noorsooosakonna juhatajaks kolonel Vellerind. 
Kuna parasjagu oli haridusministriks Jaakson - opositsioonilistes ringkondades hakati rääkima noorsoo militariseerimisest. 
Tõstatus esmakordselt ka kõikide noorteorganisatsioonide katusorganisatsiooni loomine - Eesti Noored. Selle kaudu loodeti, et 
saadakse mõjutada kõiki selle egiidi all tegutsevaid noorteorganisatsioone. Noorte hulka arvati ka üliõpilased. Ka  tudengid olid 
valitsusele pinnuks silmas. Juba 1934. aastal hakati tegema ebameeldivaid vihjed tüdengite suunas - tudengid liigselt vaimustuvad 
välismaast. Kritiseeriti seltse ja korporatsioone. Kusjuures, tagantjärele tundub, et küsimus ei olnud mitte niivõrd üliõpilastes, vaid 
vilistlastes, mis tähendab praktiliselt kogu Eesti haritlaskonda. TÜ tervikuna jäi valitsusele pinnuks silma. Haritlaste hulgas 
kindasti ka neid, kes pooldasid valitsuse uut kurssi, aga ennekõike haritlasi häiris see, kui nende demokraatlikke vabadusi piirati. 
1936. aastal läks valitsus TÜ autonoomia kallale - majandusdirektor võttis enda kanda kõik majandus-poliitilised küsimused. 
Seejärel hakati kõnelema avada lisaks TÜ ka tehnikakõrgkool Tallinnas. 1936. aasta sügisel alustaski tegevust Tallinna 
Tehnikainstituut, mis tähendas üsna kõva aadrilaskmist TÜ õppejõudude ja üliõpilaste hulgas. Tehnilise kõrgkooli järele oli 
vajadus olemas. Hariduspoliitilised kaalutlused olid olulisemad, samas Tartu haritlaskonnas käsitleti seda kui Tartu vaimu vastu 
suunatud abinõud. Negatiivne kogemus oli olemas - 1935. aastal oli Tartust Tallinna üle  viidud Riigikohus . 1. sept 1936 pidas 
tollale prorektor Hans Kruus ülikooli aulas kõne, mis oli suunatud valitsuse  hariduspoliitika  vastu. Mõni nädal hiljem kogu 
toonane rektoraat teatasid tagasiastumisest - selge, et protestiks hariduspoliitiliste suundumuste vastu. Ülikooli peahoones 
toimusid üliõpilaste väljaastumised - selle taga ennekõike EÜS ja FP. Üliõpilaskonna edustus saadeti laiali, selle juhatus tagandati, 
ametisse seati üliõpilaskonna  kuraator  - jälgis kõikide üliõpilasorganisatsioonide tegevust. Mis puutub ülikooli rektoraadi 
lahkumispalvesse, siis see võeti tagasi, kui Jaakson oli käinud Tartus ja lubanud, et  enam ülikooli autonoomiasse ei sekkuda. Tõsi 
aga see, et ka edaspidi jäi ülikooli ja valitsuse suhted tabamatuteks.
Valitsus võitles opositsiooni vastu ka puht üksikisiku tasemel. Alustati seda juba 12. märtsil 1934 - piirangud vabadussõjalaste 
vastu - arreteeriti 900 vabadussõjalast, 1934. aasta sügiseks oli jäänud vangi veel ainult 7 juhtivat tegelast (Artur Sirk oli Patareist 
põgenenud Soome). Samas ei tähendanud juhtivate tegelaste arreteerimine seda, et niivõrd ulatuslik rahvaliikumine oleks olnud 
jäägitult likvideeritud. Esimene vabadussõjalaste protsess leidis aset juunis 1935?. Kohtu all 39 juhtivata vabadussõjalast. Rahvast 
hämmastas, et neid ei süüdistatud riigipöörde ettevalmistamises. Kehtiva seadusandluse järgi võis määrata maksimaalselt 3 aastase 
vangistuse - tegelikult kohtuotsused olid märksa  leebemad  - maksimaalne karitus 12 kuud vangistust tingimusi. Mitte kellegile ei 
määratud reaalset vangistust. Taasalustasid vabadusõjalased aktiivselt tegevust - taastasid organisatsioonid Tallinnas ja Tartus. 
Pidas läbirääkimis nt Jaan Tõnissoniga, aga ka valitsusringkondadega, püüdes selgitada valitsuse tulevikunägemusi. Valitsus ei 
olnud koostööst nendega huvitatud. Vabadussõjalased otsustasid üksinda tegutsemise kasuks - esitasid järjekorda põhiseaduse 
muutmise eelnõu - eesmärgiks tagasipöördumine riigipöörde eelsesse aega, tulevaste riigipöörete vältimine ja olemasoleva 
valitsuse tagandamine. Üleriigilist kaitseseisukorda tohib kehtestada ainult sõja puhul või üldmobilisatsiooni korral. Teiseks taheti 
kirja panna, et riigivanema ja riigikogu valimisi ei tohi edasi lükata mitte mingitel tingimustel. Kolmandaks taheti piirata 
riigivanema õigusi, eriti mis puudtab dekreete ja eriti riigi eelarve puhul. Selle põhiseaduse  muudatuste  kohaselt ette nähtud ka 
mehhanism , et 11 päeva peale rahvahääletust pidi kokku tulema riigikogu, millele anti 12 tundi, et leida uus peaminister ja 
peaministrile 24 tundi, et moodustada valitsus ja valistusse ei tohiks kuuluda  ükski Pätsi valitsusse kuulunud inimene. 5 päeva 
hiljem andis riigivanem Päts dekreedi, et kaitseseiskorra kehtides otsustab rahvaalgatuse ja -hääletuse üle üksnes riigivanem. 
Vabadussõdalaste põhiseadust rahvahääletusele ei panda, sest rahva raske  vaimuhaigus  võiks tagasi tulla. Just nimelt pärast 
vabadussõjalaste muutmise katset, nähes, et mingid legaalsed vahendid valitsust ei muuda. Osadel hakkas tekkima mõtte, et 
ebaseaduslikult võimule tulnud valitsuse kõrvaldamiseks on head kõik vahendid. II Lohja konverents (Artur Sirk, Hjolmar Mäe ja 
Johannes Holland ). Just sellel Lohja konverentsil langetati otsus alustada tegevust vägivaldseks riigipöördeks - selleks, et viia 
Eesti tagasi põhiseadusliku riigikorra juurde. Sirk jäi Soome, teised pöördusid Eestisse tagasi ja hakkasid värbama mõttekaaslasi. 
Tallinnas värvati mõnisada meest, millest moodustati 7 võitlussalk - üks salk pidi piirama 8. dets ümber Estonia teatri (Isamaaliidu 
kongress seal), teine osa pidi üle võtma sidekeskused, kolmas osa võtma enda kontrolli alla autotanki rügemendi, tooma need 
väeosa territooriumilt välja, piirama nendega Tondi kasarmu. Kõik ülejäänud vabadussõjalased pidanud Tallinna tänavatel  jagama  
elanikele üleskutse ja selgitama eesmärke. Relvad hangiti Soomest - Isamaaline Rahvaliikumine suurimaid organisatsioone, mis 
neid abistas. Kõik paistis olema korras, viimane riigipöörde eelne koosolek leidis aset 7. dets Kadaka teel. Kuna Artur Sirk ei 
saabunud, väidetavasti ilma oli vilets ja kardeti, et jäädakse piirivalvele vahele. Viimasel hetk otsustasi välja  astumine  ära jätta - ei 
oldud kindel, kas riigipööre suudetakse läbi viia ilma verevalamiseta. Otsustasi väljaastumine ära jätta, peagi saabus poliitiline 
politsei, kes nad arreteerisid. Juhtus see, mis juhtus 1. dets järgselt kommunistidega - rahvas pööras vabadusõjaliikujatele kui 
vägivalduritele selja. Teine kohtuprotsess 1936. aasta mais - kohtualuseid 155, neist kõigets 8 mõisteti õigeks, karistuseks kuni 20-
aastane sunnitöö (9 meest). Vabadusse jäi ainult Artur Sirk - tema olukord Soomeski muutus pingeliseks. Rändas mööda Euroopat 
ringi. 31. juulil 1937 leiti Sirk Luxembrugis Echternachi linnakeses oma pansionadi siseõues akna all lamamast - 2 päeva hiljem 
suri. Eestis levisid väited nagu oleks tegemist olnud poliitilise politsei mõrvaga. Vabadussõjalaste  liikumisest  enam pärast seda 
rääkida ei saa.
Esialgu olid valitsuse piirangud suunatud vabadussõjalaste vastu, kui see oli likvideeritud, siis hakati seda teiste opositsonääride 
vastu. Sisekaitseülemale ja sõjavägede ülemjuhatajale (Einpalu ja Laidoner) - õigus neil pidada kinni kõiki inimesi, kes ohustavad 
riigi korda ja ühiskondlikku julgeolukut. 3 mehhanismi: töölaager, luba suunduda välismaale (sundpagendus), võimalik piirata 
nende liikumisvabadust. Tegelikult töölaagrisse saatmist poliitiliste teisitimõtlejate represseerimiseks ei kasutatud. Väljasaatmine - 
sedagi  kasutati õige napilt, tuntud tegelastest ainult ühel juhul - advokaat Oskar Rütli. Kõige laialdasemalt kasutati 
liikumisvabaduse piiramist - inimene saadeti tema senisest elukohast sunniviisiliselt välja, nt 7 vabadussõjalast toetanud ärimeest 
saadeti Kihnu saarele . Inimesel piirati liikumisvabadus - lubati elada ainult kodulinnas või -vallas, lahkumiseks pidi taotlema 
eriluba - seda kasutati üsna palju. Kasutati ka präänikuid -  sobivate  ametikohtade ja muude lubadustega püüti ära osta, nt professor 
Uluots. 1936-1937 lülitati ta riigivalitsemise süsteemi, temast sai ka EV peaminister. 
Järjekordne põhiseaduse muutmine. Algatati valitsusringkondades, jõustus 1. jaanuaril 1938, vastu võeti 1937. aastal. Vahetult 
pärast riigipööret tundus, et vabadussõjalaste põhiseaduse muudatused jäävad püsima. Vähemalt esialgu ei tundunud, et 
põhiseadust hakataks muutma . Päts kitsamas ringkonnas küll rääkis põhiseaduse muutmise vajadusest, sooviks luua Eestis 
kahekojaline  parlament. Juba 1935. aasta jaanuari avaldas PÄts avalikult arvamust, et vabadussõjalaste põhiseadus ei ole piisavalt 
hea. Ajakirjanduses tugevnes kriitika põhiseaduse vastu - leiti, et põhiseadus ei loo mitte võimude tasakaalu, vaid seadvat 
riigikogu ja riigivanema võitlevasse positsiooni. Põhiseadus viiks Eesti vastu diktatuurile, mida tuleks igal juhul vältida. 1935. 
aastal konkreetseid samme  ei astutud. 1935. aastal käis Päts Poolas ja tutvus seal ravil  viibides äsja vastuvõetud Poola 
põhiseadusega. Alles 1936. aastal hakkas asi tasapidi edenema. Uusaasta kõnes Päts ütles, et tuleb luua uus Asutav Kogu, kes 
võtaks vastu uue põhiseaduse. Päts andis uue dekreedi, et tuleks luua rahvahääletus Rahvuskogu kokku kutsumiseks. Kas lubada 
rahvuskogul kokku tulla või ei. Rahvahääletus pidi aset leidma 24., 25., 26, veebruaril.  Sellist küsimust ei olnud varem esitatud ja 
sellele vastamine osutus parajaks pähkliks - enamus inimesi andis oma hääle rahvuskogu kokkukutsumise poolt või vastu, mitte 
kui riigikorra poolt. Enne hääletamist käivitati propaganda. Maal nimetati ametisse nn usaldusmeest võrk - vastutasid selle eest, et 
inimesed läheks rahvahääletusele. 76% hääletajatest vastas jah, 24% ei. Ainult Tartus oli mittepooldajaid rohkem kui  pooldajaid . 
Päts sai mis tahtis. Ilmselt paljud inimesed olid hääletanud jah ka selles lootuses, et rahvuskogu valimisteks tuleb taastada senine 
demokraatlik ja vaba erakondlik süsteem. Nemad olid esimesed, kellel tuli pettuda. Valimised rahvuskogu kotta pidid toimuma 
detsmbris 1936. Sellele eelnes opositsiooni suurim vastuhakk - 4 eelnevat riigivanemat saatsid Pätsile märgukirja, kus kritiseerisid 
tema tegevust  - Tõnisson, Otto Strandman, …, …, … - kokku 5. Märgukirjades juhiti tähelepanu sellele, et valitsetakse ilma 
rahva poolt valitud parlamendita, valitsus täidab ainult riigivanema käsku, demokraatlike vabaduste puudumine - valitsus tugineb 
järjest rohkem jõustruktuuridele ja niimoodi jätkates jõuab Eesti Vabariik välja militaarse diktatuurini. Sooviti kaitseolukorra 
režiimi kaotamist - kui seda ei  tehta , siis opositsioon boikoteerib rahvuskogu valimisi. Päts ise ei vastanud märgukirjale millegi 
muuga, kui raadiointervjuus taunis neid inimesi, kes viis meie probleeme välismaale. Mingeid järele andmisi ei tehtud. 
Rahvuskogu valimisid toimusi täiesti uue valimissüsteemi järgi. Eesti muudeti 80 ringkonnaks. Kuna opositsioon bokoteeris, siis 
terves 50 ringkonnas esitati ainult 1 kandidaat - seltskondlik komitee esitas oma kandidaadi. Seltskondlikes komiteedes juhtiv 
koht isamaaliitlastel. Neis 50 ringkonnas valimisi ei toimunud, sest seal loeti see üks kandidaat kohe valituks. Üldiselt rahvuskogu 
I koosseis sai ülimalt kuulekas valitsusele. Teine koda komplekteeriti 1937 - 10 inimest määras Päts, ülejäänud valiti kutsekodade 
ja teiste institutsioonide poolt - ei olnud kahtlust, et ka teine koda on valitsusele kuulekas. Toimus 18. veebruaril 1937 esimene 
rahvuskogu koosolek, altpoolt valitud valitsuse esimeheks Uluots, teise koja esimeheks Mihkel  Pung . 
11.12.12
Eesti Vabariigi välispoliitika
Mõtteliselt jaguneb 3 perioodi: välispoliitika  esiaeg kuni, demokraatliku vabariigi välispoliitika, alates 1934. aastast autoritaarse 
vabariigi välispoliitika.
Välispoliitika esiaeg, nimetuse  pannud  Ants Piip, sellele ajale oli iseloomulik improviseeritud, dünaamililne ja vormivaba 
diplomaatia  - Eestil ju varem mingisugust välispoliitikat ei olnud, tuli leida inimesed, kes oleksid sobilikud välispoliitikaga 
tegelema. Aktiivsest välispoliitikast väikeriikide puhul siiski põhjust rääkida ei ole. Millal Eesti välispoliitikats rääkida saab, on 
kokkuleppeline küsimus. Tarvis täita kaks eeltingimust: Eestist pidi kujunema muu maailma jaoks oluline koht. Kuni I 
maailmasõjani oli Eesti ainult üks tükike Venemaa impeeriumist. Vast ehk alles I MS  aastatest , eriti 1915. aastast, mil Saksa väed 
lähenesid Eestile, sellest ajast hakkasid Venemaa läänekubermangud pakkuma laiemale publikult huvi. Antandi riikides tekkis 
huvi, mis sellest riigist sõja lõppedes väiks saada, eriti al 1917. aasta, kui Venemaal oli toimunud revolutsioon ja Venemaa polnud 
enam võimeline pikalt enam sõda pidama.  Esmajoones  tundis siinsete piirkondade vastu Suurbritannia - huvitatud 
kauplemisvabadusest Läänemerel. Ei tahetud midagi kuulda sellest, et need piirkonnad võiks langeda Saksamaa kätte. 
Sisemine eeldus seisnes sellest, et Eesti tundis tugevat vajadus iseseisvaks välispoliitikaks. Seadis omale eesmärgiks saavutada 
rahvuslik autonoomia Venemaa koosseisus. Välispoliitikale Eesti mitte mingil moel ei pretendeerinud, alles Saksa okupatsiooni 
kasvuga hakkasid tekkima mõtted, mis nägi ette Eesti lahutamisest Venemaa koosseisust. Kokkuleppeliselt on Eesti välispoliitika 
augustdaatumiks peetud 25. augustit 1917 - Jaan Tõnissoni kõne Maanõukogus - sakslaste kätte oli langenud Riia. Venemaa 
surmani haige, okupatsioonioht kasvab ja kas poleks sellises olukorras mõislik pöörata pilgud Antandi riikide poole, ehk oleks 
võimalik luua Baltoskandia ühendus. Sellest ajast saati jäid sellised mõtted Eesti ringkondadesse liikuma, räägiti ka Eesti-Soome 
kaksikriigist. Kogu välispoliitika jäi siiski embrüonaalseks. Esimesed konkreetsed diplomaatilised sammud astuti jaanuaris 1918. 
10.-13. jaanuaril Eestist valitud Asutava Kogu saadikud külastasid Ptreogradis asunud Antandi riikide saadikuid. Selgitasid Eesti 
olukorda, eestlaste tulevikukavatsusi. Paluti hankida diplomaatidel oma valitsuste seisukoht, ameeriklased olid algusest peale 
tõrjuvad, prantslased ja inglased olid leplikumad. Briti valitsus andis aidata kaasa sammudele, et vältida Saksa okupatsiooni ja on 
valmis andma ajutise de facto tunnustuse Eesti riigile. 18. jaanuaril moodustati Eesti Maanõukogu otsusel  Eesti välisdelegatsioon. 
Koosseisu kuulusid 2 suure erakonna juhid: Jaan Tõnisson ja Mihkel Martna, lisaks 2 maanõukogu liiget: Ants Piip ja  Julius  
Seljamaa ja 4 ajakirjanikku: Karl Menning, Karl-Robert Pusta, Eduard Virgo ja Ferdinand Kull. Välisdelegatsiooni kõige 
üldisemaks ülesandeks luua kontaktid Antandi riikide esindustega, võimalust mööda hankida neilt toetust Eesti iseseisvumisele - 
delegatsioonil kaasa maanõukogu koostatud memorandum  - oodata ära Antandi riikide vastused. Ajutise  iseloomuga  
diplomaatiline missioon. Välisdelegatsiooni üks liige, Jaan Tõnisson viibis juba tola ajal  Stockholmis ja oli juba loonud 
mingisugused kontaktid Stockholmis resudeerivate Antandi riikide diplomaatidega. Teistel juhtus aga see, et nad takerdusid 
kodusõjas Soomesse ja hilinesid Stockholmi jõudmisega. Sel ajal oli kuulutatud välja Eesti vabariik ja Saksa okupatsioon oli 
alanud. Delegatsioonil tuli ümber mõelda oma esialgne ülesanne, neil polnud mõtet tagasi pöörduda okupeeritud Eestimaale. 
Otsustati, et ka pärast  vastuste  saamist jäädakse tegutsema Euroopasse. Kodumaalt  teadete  hankimine oli raskendatud, apelleeriti 
ebakindlatele kuulujuttudele ja püüti anda üldist  hinnangut  Eestlaste arvamusest Saksa okupatsioonile.
Esimene edu 20. märtsil: Pr ja Briti valitsused teatasid, et tunnustavad Eesti Asutavat Kogu kui de facto kürgemat võimu Eesti 
Vabariigis - see ei olnud just kõige õnnestunum tunnustus, sest Eesti Asutavat Kogu ei olnud asutatud, pidid küsima tunnustus 
Eesti Maanõukogule. See eesmärk täitus mais: 5. mail saadi brittidelt, 13. mail Pr valitsuselt ja 19. mail Itaalia valituselt. 
Esimesed välisdelegatsiooni liikmed võeti vastu Eesti mitte-ametlike diplomaatidena. Ka pärast de facto tunnustuse saamist jätkati 
andmete kogumist Saksa okupatsiooni kuritegude kohta. Olukord muutus seoses I MS lõpuga ja Eesti Vabadussõja algusega. 
Selleks ajaks oli Eesti saanud 3 Antandi riigilt de facto tunnustuse, aga see oli ikkagi poolik. Järgmiseks eesmärgiks seati de jure 
tunnustuse saamine. Lisaks tunnustusele hakati küsima ka välisabi Vabadussõjas olevale Eestile. Ants Piip jäi Londonisse,  Kusta  
jäi Pariisi ja Menning oli Eesti esindaja Stockholmis, lisaks saadeti sinna ka Kallas. 
1919. aastal kujunes Eesti välispoliitikute peamiseks tegevusareeniks Pariis, jaanuaris 1919 oli seal alanud rahukonverents, sinna 
saadeti ka  esinduslik Eesti delegatsioon, delegatsioon ei kuulunud Pariisi rahukonverentsi liikmete hulka. Delegatsioonis: Jaan 
Poska (juht), Jaan Tõnisson ja Jaak? Köstner. Lisaks Ants Piip ja Kusta. Delegatsiooni põhiülesandeks juriidilise tunnustuse 
saavutamine. Loodi suhteid nii võitjatest suurriikidega. Aga delegatsioon mingit erilist edu ei saavutanud - ei olnud huvitatud 
sekkumisest Venemaa asjadesse. Kasusaamise lootuses kaotanud riikide hüvede jagamisel tundus Antandi riikidele mõttetu hakata 
oma pead vaevama väikeriikidega nagu Balti riigid. Vene küsimuses võeti seisukohaks tunnustada Venemaa ülemvalitsejana 
admiral Koltšaki - pidi see-eest tunnustama Soome ja Poole iseseisvust ja pidi  lubama , et kõik teised vähemusrahvused Venemaal 
saavad vähemalt kultuurilise autonoomia. Kui Koltšak keeldus neid täitmast, siis ega talle sanktsioone kehtestama ei hakatud. 
1919. aasta suvel moodustati Pariisi rahvukonverentsi juures nö Balti komisjon, mis pidi läbivaatam Eesti ja Läti probleemid. 
Balti komisjoni ette kutsuti aru andma kõiki teisi, ainult mitte eestlasti ega lätlasi (käisid vene valged, käisid kohalikud 
baltisakslased, alles pärast nende ärakuulamist anti ühel  istungil  sõna ka eestlastele ja lätlastele). Balti komisjoni otsus: Balti 
küsimust ei saa otsustada väljaspool Venemaal toimuvat kodusõda, selleks tuleb oodata aga selle lõppu. Arusaadavalt oli Eesti 
delegatsioon Pariisis toimuvast  pettunud , eriti teravalt väljendas seda Jaan Poska. Pska pettus Pariisi lõplikult, esitas valitsusele 
tagasiastumispalve. Jäi välisministriks veel mõnevõrra edasi ja paljuski tema algatusel jäi lähenemine Nõukogude Venemaal ja 
Tartu rahukonverentsi korraldamine. 2. veebruari 1920 NSV Venemaa tunnustas de jure Eesti riiki, tegemist ühepoolse 
tunnustamisega. Ega see tunnustamine mingit läbimurret ei toonud. Separaatrahu sõlmijana Eesti renomee mõnevõrra kannatas. 
Mingisuguseid uusi tunnustusi ei tulnud, v.a üks: Soome tunnustas de jure Eesti riiki 7. juunil 1920. Aga ka see ei olnud läbimurre. 
Järgnevalt pandi Eestis de jure tunnustamise lootused Rahvasteliidule. Selle Rahvasteliidu täiskogu tuli kokku 1920. aasta 
detsembris Genfis. Eesti taotles enda vastuvõttu Rahvasteliitu. Genfis viibis ka Eesti delegatsioon: kindral Johan Laidoner, teda 
assisteeris Karl-Robert Kusta. Püüti teha koostööd teiste väikeriikidega, püüti leida toetajaskonda just väikeriikide juures, ka 
nemad olid huvitatud ühisrinde moodustamist, mis oleks piisavalt vastukaalukas suurriikidele. 16. detsembril 1920 tuli Eesti 
küsimus lõplikuks otsustamiseks: vastu hääletas 27 riiki, sh kõik suured ja Eesti poolt hääletajaid oli 5 (Itaalia, Portugal, Pärsia, 
Kolumbia  ja Paraguay). Poola, kellele eestlased olid pannud suuri lootusi, jäi lõpphääletusel erapooletuks. Poola käitumine ka 
edaspidi oli äraootav ja ettevaatlik. 31. dets võttis Poola valitsus vastu salajase vastu tunnustada Eesti vabariiki de jure. Eesti sai 
Poola tunnustuse vastu alles 1921. aastal. Olukord maailmas oli tolleks hetkeks juba muutumas. Kui Rahvasteliidu täiskogu oleks 
toimunud kuu aega hiljem, oleks vast ka vastus teistsugune. Oli näha, et kodusõjas võidavad punased. Sellises olukorras nii Pr ja 
SB pidi otsima uusi võimalusi, kuidas leida lahendusi Venemaa kodusõjale. Pr juba 1921. aasta esimesel poolel tegi ettepaneku 
otsustada Eesti ja Läti tunnustamine de jure positiivselt: Itaalia oli nõus, USA oli kategooriliselt vastu, SB jäi äraootavaks. Kuni 
jõudis kätte 26. jaanuar 1921, istus koos Antandi riikide ülemnõukogu - tunnustati iseseisvate riikidena Eesta Vabariiki ja Läti 
Vabariiki, Leedu sel hetkel tunnustust ei saanud. See tähendas seda, et Eesti ja Läti said de jure tunnustuse SB, Pr, Itaalialt, 
Belgialt ja Jaapanilt. Siitpeale hakkas laekuma ka teiste riikide tunnustusi: Poola, Rootsi, Saksamaa, Austria, Ungari, Hispaania , 
Holland, Rumeenia  jne. Selle tunnustamise  hankimise  lõppakordiks 22. dets 1921. aastal võeti nii Eesti, Läti ja Leedu vastu 
Rahvasteliidu liikmeks. Tähistab Eesti välispoliitika  ESIAJA  lõppu.
Järgnevalt Eesti välispoliitikast 1920. aastatel. Eesti välispoliitika suundumuse kujundajaks pidanud olema riigikogu, täpsemalt 
riigikogu väliskomisjon. Ainult et riigikogus ega väliskomisjoni põhjapanevaid probleeme ei arutatud. Kogu vabariigi 
eksisteerimise jooksul ei fikseeritud ühtegi dokumenti, mis oleks väljatöötatud riigikogus, see heaks kiidetud ja kehtima pannud. 
Riigikogu tegeles väikeste pisiasjadega, mis tekkisid igapäevase töö käigus, Siiski 1920. aastatel oli väliskomisjoni töö üsna 
aktiivne - kuni 1929. aastani juhtis väliskomisjoni Laidoner. Seevastu 1930. aastate alguses väliskomisjon muutuma 
teisejärguliseks ripatsiks - tol perioodil, Suure kriisi tingimustes kerkisid üles teised probleemid. 
Välispoliitika tegelikuks elluviiaks oli Eesti vabariigi välisministeerium: välisminister, kes alati tuli aktiivsete tegevpoliitikute 
ringkonnast ja andis üldise suuna, seevastu praktilist ministeeriumitööd juhtis välisministri abi, tema oli poliitiliselt erapooletu, 
esindas karjääridiplomaate, omas saadiku auastet, kes kandis välisministeeriumi järjepidevust edasi. Kolmas juhtiv tegelane oli 
poliitilise osakonna juhataja - oli välisministeeriumi tähtsamaks keskuseks, poliitilise osakonna juhataja oli oma tähtsuselt 
peaaaegu võrdne välisministri abiga, pidi olema erapooletu. Välisminiteeriumi alluvuses tegutsestid ka Eesti saatkonnad: Riia, 
Kaunas , Varssavi, Berliin, Rooma , Pariis, London,  Stockholm , Helsingi ja Moskva. 1920. aastate alguses lühikest aega  saatkond  
ka Washingtonis. Eesti saadikud oli enamasti akrediteeritud mitmesse riiki: Eesti saadiku Berliinis oli akrediteeritud ka Viini, 
Šveitsi jne. Üldiselt saatkondade avamisega oldi ettevaatlikud, pigem eelistati avada konsulaate. Võimaluse korral määrati 
konsuliks mõni kohalik ärimees aukonsulina. Saatkondade ja konsulaatide tähtsus oli suuremgi kui see on tänapäeval. Tol ajal 
toimus riigivisiite vähe: esimese riigivisiidi tegi Päts 1922. aastal Soome, 3 aastat hiljem Jüri Jaakson sõitis Riiga, 1928. Jaan 
Tõnisson visiteeris Stockholmi Rootsi kuninga 70. sünnipäeva puhul. 1930 Otto Strandman Varssavis. 1931. ja 1933 Päts ja 
Tõnisson Helsingis. Rohkem riigivisiite vabariiklikul perioodil ei toimunud. Esimesed tipptasemel riigivisiidid leidsid aset 1925. 
aastal pärast kommunistide riigipöördekatset - veebruaris visiidil Läti president ja Soome president, Eestis käis ka Rahvasteliidu 
peasekretär. 1929. saabus Eestisse vastuvisiidile Rootsi kuningas. 1930. aastal tuli vastuvisiidile Poola president ja 1932. aastal 
teistkordselt Soome president. 1933. aastal käis Eesti X üldlaulupeal Läti president. Välisvisiidid ei olnud väga sagedased. Kui 
arvestada seda, et suuri rahvusvahelisi kongresse ja konverentse toimus üsna hõredalt: 1923. aastal Genova konverents, 1932-1934 
desarmeerimiskonverents. Peamisteks kohtadeks , kus oli võimalik suhelda teiste riikide diplomaatidega olid saatkonnad. 
Enamik Eesti riigitegelastest olid välispoliitikas üsna üksmeelsed. Välispoliitika peamine eesmärk oli riigi iseseisvuse julgeoleku 
säilitamine. Eesti oma geopoliitilise asukoha tõttu peab Eesti välispoliitika tegema kõike selleks, et  ohte  vältida - majanduslikud ja 
sõjalised aspektid. Otsides võimalikke potentsiaalseid vastaseid lähtuti 3 võimalusest: teoreetiliselt võiks Eestile ohtlikud olla 
tema lähinaabrid, teiseks  endistes  hegemoonides ja kolmandaks kõneldi suurriikide poolsest ohust. Kui arutada, kes võiks 
konkreetselt ohuallikateks saada, siis oldi üksmeelsed, et lähinaabrite puhul jääb sõelale ainult Nõukogude Venemaa. Endiste 
hegemoonidena tulid kõne alla Venemaa ja Saksamaa, seevastu Rootsi, Poola ja Taani on omanud Eesti territooriumi nii kauges 
minevikus, nii et neilt pole ohtu oodata. Suurriikide puhul ei tulnud toonases maailmas kõne alla ükski väljaspool Euroopat asuvat 
suurriik . Sõelale jäi Saksamaa ja Venemaa, aga ka Suurbritannia, kes tundis majanduslikku huvi selle piirkonna vastu, aga 
demokraatliku riigina ei olnud ohtu karta. Sõelale jäi siis ainult Saksamaa ja Venemaa. Saksamaa puhul tegemist ajaloolise 
hegemoonia  taotlemisega, “ Drang nach  Osten ”. Mingisugune kahtluseuss võis eestlasi närima jääda. Venemaa puhul peeti silmas 
suur-vene sõjakat šovinismi. Veelgi ohtlikumaks peeti Nõukogude Venemaad, sest seal kehtib marksistlik õpetus, mis eeldas 
maailmarevolutsiooni ja võis suurepäraselt kokku sulada suur-vene šovinismiga. 
Millised oleksid teed, mis võimaldaks sõjategevus vältida? Kuna ohuallikateks olid suurriigid , siis sõjalisele kaitsele eriti ei 
loodetud - Vabadussõda toimus väga erilistes tingimustest ja ainult need aitasid saavutada eestlastel edu. See ei tähendanud aga 
sugugi, et riigikaitset oleks vähetähtsustatud - Eesti kaitsejõud peavad olema piisavalt tugevad, et nad heidutaks vaenlast , et ei 
jääks vastastel lootust, et saavavad vallutada lihtsalt Eesti. Teisest küljest Eesti kaitsevägi pidi suutma osutada vastupanu niikaua 
kuni jõuavad appi liitlased. Tõdemus, et Eesti peab looma heanaaberlikud suhted kõikide lähinaabritega. Teiseks leiti, et Eestil 
tuleb otsida ja leida liitlasi suurte demokraatlikute lääneriikide seast. Kolmandaks prioriteediks oli kohaliku tähtsusega liidu 
loomine, nn Balti liit (siia loeti ka Soome ja Poola). Eesti peab tuginema Rahvasteliidule ja selle kollektiivsele 
julgeolekusüsteemile. 20. aastate päris algusotsas oli ühe  tegurina  kaalumisel ka neutraliteet. Eesti välispoliitika oligi saanud 
alguse neutraliteedi loosungi all. Neutraliteedist räägiti ka iseseisvusmanifestis - peeti silmas rahvusvaheliselt garanteeritud 
erapooletust. Kindlasti oli 1917.-1918. aastal neutraliteet ka Eestile kasulik - andis võimaluse nõuda vägede väljaviimist Eestist. 
Neutraliteet tundus hea mõttena kuni Vabadusõja puhkemiseni. Samas, Tartu rahulepingus tuletati seda neutraliteeti veel meelde - 
Soome laht tuleks neutraliseerida ja …Tegelikult ei olnud neutraliteet populaarne Rahvasteliidu sättele nr 10 - kui üks riik ründab 
ühte Rahvasteliidu riiki, siis agressorit rünnatakse kõikide Rahvasteliidu riikide poolt. Tol ajal püüti Eestist huvitada SB, et 
tulevase võimaliku relvakonflikti puhul saaks abi temalt. Neutraliteedi idee maeti iseenesest maailmas toimuvate arengute tõttu 
maha.
Mis puutub heanaaberlike suhete arendamisele, siis Eesti püüdis teha kõik mis võimalik. 20. aastate alguses andis Eesti ja 
Saksamaa suhetd soovide. Saksa ringkonnad nägid ilmasõja järel tekkinud väikeriikides Saksamaa vastast ja kui Antandi riikide 
hüpiknukke. Eriti teravalt peeti silmas poolakate katset läheneda eestlastele ja lätlastele. Lisandus baltisaksakaart - baltisakslaste 
kaebused Berliini maareformi vastu. Ega Eestis suhtumine Saksmaasse parem ei olnud -  rahvusromantiline  suhtumine Eesti 
ajalukku, samas värsked mäletused Saksa okupatsioonist ja Landeswehri sõjast. Puhtalt nii  riiklikult  tasandil lisandusid ka Eesti 
nõudmised, et Saksamaa konpenseeriks okupatsiooni ja Landeswehri kulud. Samal ajal tegelik Saksamaa oht 1920. aastate alguses 
puudus. Tollaselt Saksamaalt mingit reaalset hädaohtu karta ei olnud - kardati ainult seda, et võimule tulevad äärmuslased ja 
mäletatavasti Saksamaal selliseid katseid juba tehti, nt 1920. aastal Berliinis Kappi -putš?. Juba alates 22.-23. aastast hakkasid 
Eesti-Saksa suhted arenema, eriti just majandussuhete arenemise tõttu. Kokkulepe vastastikuste nõudluste kustutamise kohta. 
1925. kirjutati alla lepituskonventsioon - kõik tulevased tüliküsimused lahendatakse rahumeelsel teel. Samuti langesid ära 
baltisakslaste rünnakud valitsuse vastu, eriti pärats 1926. aastat, kui neile hakati konpetatsioone maksma. Kuni 1930. aastate 
alguseni oli Eesti-Saksa suhted normaalset ja ohtu ei paistnud.
Suhted Nõukogude Venemaaga olid aga  keerulisemad . 1920. aastate esimesel poolel oli ilmselge, et Nõukogude Venemaa soovib 
Eestimaa endaga liituda. Ida poolt vaadates äärmiselt agressiivne poliitika. Asi muutus pärast 1. dets mässukatset 1924. aastal. 
Moskva asus veidike rahumeelsemale positsioonile. Eesti, nii nagu Läti ja Leedu, Venemaast eraldunud riigid olid potentsiaalses 
ohus kogu aeg. Eesti pool tegi jätkuvalt kõik endast oleneva, et häid suhteid Venemaaga hoida. 1929. kirjutati alla Moskva 
protokolli lepingule, mis tähendas prion kelloggi ??? lepingu enneaegset jõustumist. Lepituskonventsioon sõlmiti, aga see olenes 
ainult Eesti-Venemaa koostööst, kui Nõukogude Venemaa nõus ei ole, siis see enam ei kehti.