VARAUUSAEG (0)

VARAUUSAEG   
 
MATI   LAUR  
 
 
1.  VARAUUSAJA  ÜHISKOND  
 
Uusaja  mõiste  tõi  käibesse   Halle   ülikooli  ajaloo-  ja  retoorikaprofessor   Christoph   Cellarius  ( 1638 –
1707),  kes  eristas  ajaloos  vana-,  kesk-  ja  uusaja.  Cellarius  pidas  kesk-  ja  uusaja   piiriks  
Konstantinoopoli  langemist  1453.  Hiljem  on  uusaja  alguseks  loetud  ka  Ameerika  avastamist  1492, 
Itaalia  sõdade  algust   1494 ,  reformatsiooni  vallandumist  1517  jm.  Nõukogude   ajalookirjutus   nihutas 
kesk-  ja  uusaja  piiri  tänapäevale  veelgi  lähemale,  alustades   uusaega   Inglise  revolutsiooni  algusega 
1640.  
Varauusaega (ingl early modern history; sks frühe Neuzeit, Frühneuzeit; pr histoire moderne) hakati 
uusajast   omaette   perioodina   eraldama   pärast  Teist  maailmasõda.  Tinglikuks  piiriks  varauusaja  ja 
uusaja  vahel  loetakse  enamasti  Prantsuse  revolutsiooni  algust  1789,  teistest  dateeringutest  on 
sagedasem   varauusaja  lõpetamine  Napoleoni  sõdadega  19.  saj.  alguses.  Viimastel  aastakümnetel  on 
saanud üldiseks tavaks vaadelda varauusajana tinglikult kolme sajandit hõlmavat ajavahemikku 1500–
1800. Sellisest varauusaja dateeringust on lähtutud ka käesolevas raamatus.   
Varauusaega  võib  vaadelda  kui  üleminekuajajärku  eelmodernsest  ühiskonnast  modernsele 
ühiskonnale, kus keskaegsed traditsioonid põimusid uusaegsete  uuendustega .  Keskaegsete  struktuuride 
edasipüsimise kõrval said alguse uued protsessid: ühiskonna ja riigi  sekulariseerumine , rahvusriikide 
kujunemine, turumajanduslike  algete  juurdumine majanduselus, maailma koloniaalne hõivamine jpm. 
Euroopa 
varauusaega 
võib 
vaadelda 
üldise 
arengumudelina 
teel 
agraarühiskonnast 
industriaalühiskonda.  
Euroopa  osakaal  maailma  ajaloos  pole  kunagi  varem  ega  ka  hiljem  olnud  nii  määrav  kui  seda 
varauusajal. Seda tunnetati juba kaasajal. 1605. aastal kirjutas Tommaso  Campanella , et nii nagu päike 
liigub idast läände, on kandunud ka inimühiskonna keskpunkt järk-järgult idast lääne suunas: alustades 
assüürlastest,  meedialastest  ja  pärslastest,  liikudes  edasi  kreeklaste    ja  roomlasteni,  on  see  jõudnud 
nüüd järjega  hispaanlaste  kätte. Kuigi varauusaja alguses jäi Euroopas elanike arv alla Hiina või India 
elanike  arvust,  andis  Euroopa  kultuuriline   mitmekesisus   ja  avatus,  majandustegevuse  vabadus  ja 
eraomanduse kaitstus, samuti kõigi arenguks vajalike loodusressursside olemasolu Õhtumaale eelised, 
mis  teistel  tsivilisatsioonidel  puudusid.  Tänu  sellele  langes  maadeavastuste  ja  kolonisatsiooni 
teostamine just Euroopa  rahvastele, kes järk-järgult asustasid Ameerika mandri ning kehtestasid oma 
koloniaalvõimu nii Aafrika kui  Aasia  kontinendil. 
Euroopa  sisemises  jaotuses  ei  eristatud  varauusaja  alguses  mitte  niivõrd  Läänt  ja  Ida,  kui  just 
Põhja  ja  Lõunat.  Kunagine   Rooma   impeeriumi  läbi  Euroopa  kagust  loodesse  kulgev  põhjapiir 
eraldas  nn  vana  tsivilisatsiooni  põhjapoolsest  barbaarsusest.  Taoline  mõtteviis  hakkas  muutuma 
alles  18.  sajandil.  Oma  osa  etendas  selles  Põhja-Euroopa  kiirem  areng.  Valgustusajastust  alates 
hakati  Euroopas  eristama  Läänt  ja  Ida:  kui  Läänes  nähti  Euroopa  tsivilisatsiooni  hälli,  siis  Ida-
Euroopat  peeti  väiksema  asustustiheduse,  madalama  linnastumise,  liiklemisolude  kehvuse  ja 
väiksema  maakasutuse  intensiivsuse  tõttu  Lääne-Euroopast  nii  majanduslikult  kui  sotsiaalselt 
vähemarenenumaks.  
Juba  varauusajal  hakati  kõnelema  ühistest  euroopalikest  väärtustest  ning  kutsuti  Euroopa  rahvaid 
ühinema nende väärtuste kaitseks. Eriti hoogustusid taolised üleskutsed Türgi ekspansiooni elavnedes 
16. saj. esimesel ning 17. saj. teisel poolel (→ Rahvusvahelised suhted). Mentaalses mõttes määratleti 
Euroopat  ehk  Õhtumaad rooma-katoliku  usu ja  sellest  eraldanud  protestantlike  aladega,  vastandades 
sellele  Hommikumaad  –  kreeka-katoliku  usu  alasid,  mis  varauusaja  alguses  olid  valdavalt  läinud 
Moskva  suurvürstiriigi ning islamiusulise Türgi kontrolli alla. Mõlemad  riigid oli eurooplase arusaama 
kohaselt despootlikud ja euroopalikele tavadele võõrad. 
 
 
Rahvastik  
 
Varauusaja alguses (1500) elas Euroopas hinnanguliselt 80–85 miljonit inimest. 1600. aastaks kasvas 
Euroopa  rahvaarv  100–110  miljonini  ning  aastaks  1800  185–190  miljonini.    17.  saj.  oli  Euroopa 
demograafilises  arengus  seisakuaeg,  mil  rahvaarv  kasvas  vaid  3%.  Rahvaarvu  kasvu  pidurdasid  nii 
sõjad, näljahädad kui ka  viimased  suuremad katkupuhangud. Euroopa suurima rahvaarvuga riigiks oli 
läbi  kogu  varauusaja  Prantsusmaa,  kus  18.  saj.  lõpul  elas  35  miljonit  elanikku.  Varauusaja  lõpuks 
jõudis rahvaarvult Prantsusmaa kannule Venemaa.  
Keskmine  prognoositav  eluiga  ei  ületanud  varauusajal  Prantsusmaal  30  ja  Inglismaal  35  aastat. 
Keskmise  eluea  näitaja viis eelkõige alla laste kõrge  surevus . Kolmandik lastest suri juba sünnitusel, 
teine  kolmandik  enne  viie  aastaseks  saamist.  Täiskasvanu  ikka  jõudsid  vaid  pooled  sündinuist.  15-
aastaste  keskmise eluea prognoos oli juba märksa kõrgem: 16. sajandil meestel 57 ja naistel 38 aastat. 
Naiste madala keskmise eluea põhjuseks oli  sagedane  surm sünnitamisel. Sünnitusabi paranedes tõusis 
ka keskmise eluea prognoos. 18. saj. keskpaigaks oli 15-aastaste keskmise eluea prognoos naistel juba 
50  eluaastat , meeste puhul jäi see  endisele  tasemele.  
Inimeste  elu  sõltus  ka  varauusajal  veel  suurel  määral  ilmastikust.  Erakordsed  klimaatilised 
tingimused  tõid  kaasa  näljahädad  ja  taudid,  need  omakorda  mässud  ja  sõjad.  Varauusaeg  algas 
suhteliselt  optimaalse   kliimaga ,  mis  kestis  16.  saj.  keskpaigani.   1560 .  aastatel  algas  kliima  järsk 
jahenemine, mis on tuntud ka „väikese jää-ajana“. Jahe ja ebasoodne kliimaperiood kestis kuni 17. saj. 
lõpuni. Nimetatud ajal laienesid alpiliustikud ning vegetatsioonipiir nihkus mäestikualadel märgatavalt 
allapoole. 17. saj. teisel poolel oli  Bodeni  järv neljal talvel jääkatte all (võrdluseks:  20. saj. juhtus seda 
vaid ühel korral). Madalmaade 17. saj. maalidel kujutatud talvised maastikupildid ja  pilvine  taevas ei 
sarnane  kaugeltki  tänapäevaste  ilmastikutingimustega.  Kõige  külmem  oligi  17.  sajandi  viimane 
aastakümme,  mille  algust  iseloomustasid  rohkest  liigniiskusest  tingitud  ikaldused  Lääne-Euroopas, 
selle  teise  poolde  aga  jäi  kogu  Põhja-Euroopat,  sealhulgas  ka  Eestit  tabanud  suur  näljaaeg.  Külma 
kliima  üheks  põhjustajaks  on  peetud  ka  1696.  aastal  toimunud  Etna  vulkaanipurset,  mis  vähendas 
maale jõudvat päikesekiirgust.  
18. sajandi esimestel aastakümnetel kliima soojenes,  talved  ja kevaded jäid aga endiselt külmaks ja 
jahedaks. Alles sajandi keskpaigas muutusid ka talved soojemaks, mis  muuhulgas  avaldus ka jääkatte 
taandumisena Läänemere lõuna- ja keskosast.    
18.  saj.  vähenes  viljaikaldustest  põhjustatud  suremus.  Oma  osa  oli  ka  üha  laiemalt  levival 
kartulikasvatusel.  Euroopa  viimased  tõsisemad  näljaajad   langesid    1740 .-ndate  ja  1770.-ndate  aastate 
algusesse.   1771 /72 talvel suri Böömimaal näljahäda tõttu 7% elanikkonnast. 
Suremus epideemiatesse püsis varauusajal endiselt kõrge. Laastavaimaks nakkushaiguseks oli  katk: 
1665.  aastal  suri  Londonis  katku  100   tuhat   inimest.  Viimane  suurem  katkupuhang  Lääne-Euroopas 
möllas  aastatel  1720–21  Marseille’s,  nõudes  ligi  90  tuhat  ohvrit.  Ida-Euroopat  tabas  viimane 
katkulaine  1770.-ndate  aastate  alguses,  puudutades  eelkõige  Poolat  ja  Venemaa  sisekubermange. 
Lisaks  katkule  olid  surmatoovateks  nakkushaigusteks  rõuged,  düsenteeria  ja  tüüfus.  Rõugete  vastu 
alustati 18. saj. teisel poolel kaitsepookimisi, mis oluliselt pidurdas selle surmatoovaima nakkushaiguse 
levikut.  
Ohvriterohkemad loodusõnnetusteks varauusaja Euroopas olid üleujutused. Eriti laastavad olid need 
Põhjamere  rannikualal,   tuues   kaasa  kümneid  tuhandeid  ohvreid.  Varauusaja  suurimaks 
looduskatastroofiks  Euroopas  oli  aga  Lissaboni  maavärisemine  1.  novembril   1755 ,  mille   ohvrite  
koguarv  jäi  100  ja  200  tuhande  inimese  vahemikku.  Maavärina  laiend  ulatusid  Andaluusiasse 
Hispaanias ja Põhja-Aafrika  rannikuni . Lissaboni linn hävis pea täielikult.    
Varauusajal  Euroopas  peetud  sõdadest  oli  laastavaim  Kolmekümneaastane  sõda  Saksamaal 
(1618–48),  miks  tekitas  suuri  kaotusi  ka  tsiviilelanikkonna  hulgas.  Ohvriterohke  oli   Hispaania  
pärilussõja lõppfaas Prantsusmaal 1710.-ndate aastate alguses. Seitsmeaastases sõjas (1756–63) kaotas 
Preisimaa  10% elanikkonnast.  
Hiina ja India kõrval oli Euroopa maailma tihedamini asustatud alasid. Samas oli Euroopa rahvastik 
jaotunud  väga  ebaühtlaselt.  Tihedamini  olid  asustatud  Madalmaade  mereäärsed   provintsid   (kuni  50 
in/km2),  Prantsusmaa  (eriti  Pariisi  nõgu),  Reinimaa,  Po  jõe   tasandik   ja  Kampaania  ( Napoli   ümbrus) 
Itaalias. Seevastu Põhja- ja Ida-Euroopa oli asustatud väga  hõredalt.   
Varauusaja  lõpuni  säilitas  Euroopas  ülekaalu  maarahvastik.  Vaid  Hollandis  ületas  varauusaja 
lõpuks  linnarahvastik   maarahvastiku   arvu.  Inglismaal  elas  varauusaja  lõpuks  linnades  33%, 
Prantsusmaal  23%,  Venemaal  aga  vaid  4%  rahvastikust.  Suurem  linnastumus  säilis  ka  Itaalias. 
1600.  aastal  oli  Euroopas   seitse   rohkem  kui  100  tuhande  elanikuga  linna:  London  ja  Pariis  200 
tuhande, Napoli  150 tuhande, Palermo,  Firenze ,  Veneetsia  ja Moskva igaüks 100 tuhande elanikuga. 
Samas  ulatus  Istanbuli  elanike  arv  400  tuhandeni.  Varauusaja  lõpuks  jõudis  Euroopa  suurima  linna 
Londoni  elanike  arv  peaaegu  miljonini  (900  tuhat),  jäädes  Pekingi  ja  Edo  ( Tokio )  järel  maailmas 
kolmandale  kohale.  Pariisis  elas  18.  saj.  lõpul  650  tuhat,   Viinis   ja  Peterburis  220  tuhat,  Berliinis  ja 
Varssavis 150 tuhat elanikku. 
 
 
Seisuslik  korraldus 
 
Keskajast pärit seisuslik korraldus jäi püsima ka varauusajal. 18. sajandi lõpuni moodustusid  seisused  
sünnipära  alusel  ( erandiks   oli  mõistagi  vaimulik  seisus).  Isa  seisus,  elukutse  ning  sotsiaalne  staatus 
määrasid  ära  mitte  ainult  tema  laste  stardipositsiooni,  vaid  suures  ulatuses  kogu  järgneva  elukäigu. 
Sotsiaalse miljöö vahetamine oli väga keeruline ning sageli ka mõttetu. Seisuslikke vaheseinu õigustas 
Prantsuse   revolutsioonini   püsinud  mõtteviis,  mis  pidas  loomulikuks,  et  inimesed  on  sünnilt 
ebavõrdsed.  
Ühiskonna  seisulik  struktuur  erines  mitte  ainult  riigiti  vaid  ka  paikkonniti.  Kui  Prantsusmaal 
nagu ka Euroopas keskmiselt moodustas  aadelkond  ligikaudu 1% rahvastikust, Hispaanias seevastu 
kuulus  aadelkonna  hulka  5–8%,  Poolas  koguni  8–10%  elanikkonnast.  Üleminek  alalisele 
palgasõjaväele  võttis  aadelkonnalt  kui  seisuselt  senise  elatusallika  ning  sundis   astuma  
tsiviilteenistusse  või  siis  tegelema  ettevõtlusega.  Viimane  võimalus  nõudis  ka  teatud  mentaalse 
tõkke  ületamist,  kuna  pikka  aega  ei  loetud  majandustegevust  aadlile  seisusekohaseks.  Kiiremini 
õnnestus  see  Inglismaa  aadlil.  Suur  osa   normanni   päritolu  kõrgaadlist  (nobility)  langes   Rooside  
sõjas  või  siis  kaotas  oma   valdused   sõjajärgsete  konfiskeerimiste  käigus.  Varauusaja  alguses  esile 
tõusnud  uusaadel  (gentry)  kohanes  uute  nõudmistega  kiiremini  ning  sekkus  agaralt 
majandustegevusse. Lõhe aadli ja kodanluse vahel jäi Inglismaal oluliselt väiksemaks kui mandri-
Euroopas.  
Aadelkonna   kihistumine   varauusajal  süvenes.  Prantsusmaal  eristati  sünnipärast  mõõga-aadlit 
( noblesse   d’épée)  ning  riigiteenistuse  või  aadlidiplomi  ostmisega  aadliseisusesse  tõusnud  või 
tõstetud  mantliaadlit  (noblesse  de  robe).  Sotsiaalsest  kihistumisest   enamgi   suurenes  varanduslik 
kihistumine.  Nii  kuulus  suurem  osa  Hispaania  maavaldusest  veerandsaja  jõukama  perekonna 
hulgast pärit suurmaavaldajatele (grandid), samal ajal kui aadelkonna enamuse (hidalgos)  varandus  
oli kas väike või lausa olematu. Süvenev kihistumine oli omane ka kõigile teistele seisustele. 
Lisaks  kolmele   klassikalisele   seisusele  kujunesid  varauusajal  uute  suurte  ühiskonnagruppidena 
ametnikud  ja  sõjaväelased.  Reformatsiooni  käigus  kujunenud   protestantlik   vaimulikkond  kaotas 
enamasti  varem  katoliku  vaimulikkonnale  kuulunud  seisuslikud   privileegid ,   muutudes   omamoodi 
vaheseisuseks aadli ja kodanluse vahel. 
 
 
Majandus 
 
Varauusaja  Euroopa  majanduse   esmaseks   mõjutajaks  said   maadeavastused .  Keskaja   kaubateed  
kaotasid oma tähtsuse ja asendusid uutega. Hispaania ja  Portugal  kasutasid oma esmaavastaja seisundit 
kaubandusmonopolide  kehtestamiseks.  Nii  õnnestus  portugallastel  haarata  enda  kätte  kogu  Aasia 
vürtsikaubandus  ning  tõrjuda  araabia   kaupmehed   idakaubandusest  välja.  See  tähendas  tõsist  lööki 
Itaalia kaupmeestele, kes seni olid vahendanud Vahemere lõunaranniku sadamatesse toodud  araablaste  
kaupu  edasi  teistesse  Euroopa  maadesse.  Uued  kaubateed  koondusid  nüüd  Atlandi  ookeani  ranniku 
sadamatesse: Lissaboni ja Sevillasse, hiljem juba Antwerpeni ja Amsterdami, jättes tagaplaanile seni 
kaubanduses domineerinud Vahemere-äärsed linnad ning üle  Alpide  kulgevad kaubateed.  
Kaubandusest saadud kasum oli erakordselt kõrge. Kui  nael  pipart maksis 1600. aasta paiku Indias 
vaid kolm  penni , oli selle hind  Inglismaale  jõudes juba 20 penni.  Kaneeli  nael maksis Indias üheksa, 
Inglismaal aga juba 72 penni. Ühelt poolt pakkus uus ajastu kiire rikastumise võimalust, kuid samas 
võis  rikkuse   kogunud    kaupmees   kaotada  lühikese   ajaga   kogu  oma  vara  ning  lõpetada  täielikus 
vaesuses . Varakapitalism nõudis kaupmeestelt  investeerimis - ja riskeerimisvalmiduse, paindlikust ning  
raamatupidamisoskust.  
Kaubanduse tuludest rahastati ka teisi majandusharusid. Juba 16. sajandil tõusid esile kaupmeeste 
perekonnad,  kes  koondasid  enda  kätte  nii  kaubanduse,  panganduse  kui  ka  töönduse.  Saksamaa 
kaupmehed Jakob  Fugger  (1459– 1525 ) ja tema  vennapoeg  Anton Fugger ( 1493 –1560) haarasid enda 
kätte kogu Saksamaa vürtsikaubanduse. Toetanud oma rahadega Karl V keisriks valimist, sai Jakob 
Fugger  vastutasuks  ainuõiguse   kaubelda   elavhõbedaga.  Firenzest  pärit   Medicite   perekonna 
kaubakontorid  paiknesid  pea  kõigis  suuremates  Euroopa  sadamalinnades.   Medicid   laenasid  raha 
Inglise  ja  Prantsuse  kuningatele.  Kaks  Medicite  perekonna  liiget  tõusid  paavstitroonile.  Vastutasuks 
said Medicid monopoolse õiguse kogu Euroopas maarjajääga kauplemisele. 
Maadeavastuste järel kasvas järsult väärismetallide sissevedu Euroopasse. Peamiselt toodi kulda ja 
hõbedat  Hispaania  Ameerika  valdustest.  Idakaubanduse   koondumine   eurooplaste  kätte  vähendas 
omakorda väärismetallide väljavedu. Nii kujunes olukord, kus kulla ja hõbeda väärtus kiiresti kahanes, 
tuues kaasa hindade revolutsiooni: ainuüksi 16. sajandil kallinesid hinnad keskmiselt viis-kuus korda. 
Enim  tõusid  just  toiduainete  hinnad,  mis  süvendas  varanduslikku  kihistumist.  Valusamini  tabas 
hindade  tõus  linnaelanikkonda,   esmajoones   palgatöölisi.  Vähenesid  ka  maarendist  elatuvate  aadlike 
sissetulekud. Talupoegadele tuli hindade  revolutsioon  kasuks nii toiduainete hindade tõusu kui ka rendi 
maksmise hõlpsamaks muutumise tõttu.  
80–90%  aktiivsest  rahvastikust  oli  tegev  põllumajanduses.  Teravilja  toodang  kasvas  Euroopas 
varauusajal enam kui kahekordseks. Lääne-Euroopas toimus põllumajanduse areng intensiivsel teel – 
põllupinna  vähesus  nõudis  selle  võimalikult  efektiivsemat  kasutamist,  Ida-Euroopas  seevastu 
ekstensiivses  suunas  uusi  põllumaid  üles  harides.  Keskmise  saagikus  kasvas  idast  lääne  suunas. 
Külvatud ja lõigatud vilja vahekord moodustas Venemaal 1:2, Saksamaal 1:4, Inglismaal ja Hollandis 
koguni 1:10. 
Varauusaja  Euroopa  jagunes  kaheks  põhimõtteliselt  erineva  agraarkorralduse  alaks,  mille  piir 
kulges    Elbe - Saale   joonel.  Sellest  lääne  pool  valitses  põhimikuhärrus  (Grundherrschaft),  ida  pool 
mõisahärrus  (Gutsherrschaft).  Esimest  agraarkorralduse  tüüpi  iseloomustasid  valdavalt  raha-  või 
loonusrendile   viidud   talupoegade  väikemajapidamised,  teist  aga  teorendile  rajatud  mõisa 
suurmajapidamised.  
Tüüpiline põhimikuhärrus valitses Prantsusmaal. Valdav osa maast kuulus siin kirikule, aadlile või 
jõukale  kodanlusele,  kes  rentis  selle  edasi  talurahvale.  Renditalupojad  said  maa  kasutusõiguse,  mis 
võis olla tähtajaline, eluaegne või ka päritav. Maakasutusõiguse eest maksid talupojad maaomanikule 
enamasti raharenti. Juba 15. saj. lõpuks oli pärisorjuslik sõltuvus kadunud.  
Elbe-Saale  joonest  ida  pool  (Ostelbien)  tõi  turunõudluse  kasv  Läänes  kaasa  teravilja  ekspordiks 
tootvate  mõisamajandite  loomise.  Varustamaks  mõisaid  hädavajaliku  tööjõuga,  muudeti  talupojad 
sunnismaisteks. Kuigi teoorjusele rajatud põllundus ei andnud nii suurt saagikust kui vaba talupoja töö, 
korvas  madala  efektiivsuse  tööjõu  odavus  ning  kõrged  turuhinnad.  Erinevalt  Lääne-Euroopast 
tugevnes Ida-Euroopas talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikust veelgi: aadli kätte  koondus  ka kohtu- ja 
politseivõim  talupoegade  üle.  Orienteeritus  mõisatööle  laostas  talumajapidamisi  või  jättis  nad 
virelusse,  kus  turustavad  ülejäägid  praktiliselt  puudusid.  Kõige  rängemal  kujul  avaldus  talupoegade 
sõltuvus mõisnikust Venemaal, kus talupoegi võis võõrandada ka maast lahutatuna. 
Füsiokraatide  ideede  mõjul  hakati  varauusaja  lõpul  talurahva  olukorrale  suuremat  tähelepanu 
pöörama  ning  pärisorjuslikke  suhteid  maades,  kus  need  veel  püsisid  kaotama.   Austrias   lõpetati 
pärisorjus Joseph  II  valgustuslike  reformidega  (→  Saksamaa). Suuremas osas  Ida-Euroopast  püsisid 
pärisorjuslikud  suhted  19.  saj.   alguseni ,  Venemaa  sisekubermangudes  kaotati  pärisorjus  alles  1861. 
aastal.  
Mandri-Euroopast  erinev  agraarkorraldus  kujunes  Inglismaal.   Siinne    aadel   oli  ühtaegu  tegev  nii 
põllumajanduses,  töönduses  kui  kaubanduses,  mis  võimaldas  kaubandus-  ja  tööndustulusid 
investeerida  põllumajanduse  moderniseerimisse.  Valitsevaks  põllumajandusharuks  kujunes 
lambakasvatus,   andes   toorainet  villast  riiet  tootvatele  manufaktuuridele.  Lambakasvatuseks  vajalike 
karjamaade   suurendamiseks   loobuti  teraviljakasvatusest.  Tarastamise  (enclosure)  käigus  hävitati 
talusid  ning  piirati  kogukondlikku  maaomandit.  Maata  jäänud  talupoegadest  kujunes  tööjõud 
rajatavatesse manufaktuuridesse. 
Töönduses püsis edasi tsunftikorraldus. Suurkaupmehed sekkusid ka tootmisesse, varustades linna 
või  küla  käsitöömeistreid  toorainega  ning  ostes  ettemääratud  hindadega  nende  toodangut.  Paljud 
käsitöölised  muutusid  seeläbi  iseseisvatest  väiketootjatest  palgatöölisteks.  Suurettevõtjate 
vahendustegevus suurendas töönduse seotust üleeuroopalise turuga ning oli  eelduseks  varauusaja lõpul 
alanud  industrialiseerimisele.  Kõrvuti  tsunftitootmisega  olid  just  varauusajale  iseloomulikud 
manufaktuurid ,  mida  rajati  nii  riigi  kui  eraettevõttel.  Ebaprofessionaalne  tööjõud,  algeline  tööjaotus 
ning  riiklikud  privileegid,  mis  nõrgendasid  seotust  turuga,  ei  lubanud  manufaktuurides  saavutada 
tsunftitootmisega  võrreldavat  kvaliteeti  ning  viisid  varauusaja  lõpuks  manufaktuuritöönduse 
allakäigule.  
Varauusaja  töönduses  kasutati  edasi  traditsioonilisi  energiaallikaid.  16.  saj.  võeti  kasutusele 
pealtvoolu   vesiratas ,  mille  raadiust  suurendati  kuni  kuue  meetrini.  Õpiti  ehitama  tuule  suunale 
orienteeritavaid  tuuleveskeid.  Metsade  maharaiumise  tõttu  oli  kogu  Kesk-Euroopas  puidust  nappus. 
Ainuüksi keskmise suurusega laeva ehitamiseks kulus 4000 puutüve. Inglismaal hakati 17. saj. puusütt 
asendama  kivisöega,  mandri-Euroopas  jäid  aga  Böömi-  ja  Määrimaa  ning   Sileesia   kivisöevarud 
varauusaja  lõpuni  kasutamata.  Tehisenergia  võeti  kasutusele  alles  18.  saj.  lõpul   aurumasina  
leiutamisega.   Esialgse    rakenduse   leidis   aurumasin   kaevandustest  vee  väljapumpamisel.  Pärast  James 
Watti   uuendusi ,  kes   1784 .  aastal  asendas  edasi-tagasi  liikuva  väljundlüli  pöörleva  võlliga,  leidis 
aurumasin universaalse rakenduse.  
Koos  riigivõimu  tugevnemisega  suurenes  ka  riigi  sekkumine  majandusellu.  Varauusaja 
majanduspoliitika   oli  valdavalt  merkantilistlik.  Riigi  raharinglust  võrreldi  inimese  vereringega  ning 
sarnaselt vajadusele  verejooks  peatada, peeti vajalikuks tõkestada ka raha väljavoolu riigist. Aktiivne 
kaubandusbilanss oli varauusaja majanduse põhikreedo. Merkantilistliku majandamise põhimõtteks oli 
kodumaise   tooraine   maksimaalne  ärakasutamine  eksporttoodangu  valmistamiseks,  milleks  olid 
peaasjalikult   klaas,   siid ,  moekaubad,  parfüüm  ja  portselan.  Sisse-  ja  väljaveotollidega  piirati  nii 
tooraine  kui  ka  seda  töötlevate  masinate  väljavedu  ning  tarbekaupade  sissevedu.  Merkantilistlik 
majanduspoliitika eeldas keerulise monopolide ja privileegide, krediitide ja maksuvabastuste, tollide ja 
sisse-  ning  väljaveokeeldude  süsteemi  loomist.  Siseriiklikult  püüti  luua  ühtset  majandusruumi, 
kaotades sisetollid, tee- ja sillamaksud ning rajades liiklusolude hõlbustamiseks maanteid ja  kanaleid . 
Colbert ’i ajal (→ Prantsusmaa) ehitatud 240 km  pikkune  Canal du midi, mis läbi Edela-Prantsusmaa 
kulgedes  ühendas   Vahemerd   Atlandi  ookeaniga,  kujunes  suurimaks  tsiviilrajatiseks  varauusaja 
Euroopas.  Merkantilism  soosis aktiivset rahvastuspoliitikat ning koloniaalvalduste laiendamist tooraine 
hankimiskoha ja emamaal toodetud kaupade turuna.        
 
 
Kommunikatsioon 
 
Varauusaeg tõi kaasa maailma  senisest  märgatavama avanemise: maadeavastused muutsid oluliselt 
maailmapilti;  liiklemisolude  paranemine,  postiteenistuse  rajamine  ning  meedia  teke  suurendas 
informatsiooni  edastamist  ja  tarbimist.  Enamusele  eurooplastest  jäid  kõik  need  muutused  siiski 
tarbetuks või kasutamatuks. Kirjaliku meedia tarbimist  piiras  kirjaoskamatus. Kuigi Martin Behaim 
valmistas  juba  1492.  aastal  esimese  gloobuse,  oli  inimeste  valdavas  ettekujutuses  maailm  ikkagi 
veel   kettakujuline .  Ettekujutust  maakerast  lausa  naeruvääristati,  sest  see  eeldanuks,  et 
lõunapoolkera inimesed peaksid kogu aeg käima pea alaspidi. Endiselt  usuti  Euroopas, et Indias on  
inimesed koerapeaga, Liibüas aga üldse ilma peata, kuna nina, silmad ja suu asuvad keha ülaosas. 
Sitsiillased  olla  aga  nii  suurte  kõrvadega,  et  saavat  kasutada  kõrvalesti  lausa  keha  katmiseks. 
Taolised fantastilised ettekujutused maailmast ei kadunud ka pärast maadeavastusi, pigem lisandus 
neile fantaasiarikkust juurdegi.  
Varauusaja esimestel sajanditel vaadeldi  reisimist  veel kui äärmist hädavajadust, mis oli seotud 
suure   riskiga .  Reisile  mineja  ei  teadnud  kunagi  ette,  millal  ja  kas  üldse  ta  reisilt  naaseb.  Lisaks 
kardeti, et kodustest  oludest  eemalolek murendab inimese kõlblust ja vagadust. Euroopas reisimist 
raskendas  ka  keeleprobleem.  Võõrkeelte  oskus  oli  varauusajal  küllaltki  madal.  Keskaja  Euroopat 
ühendanud  ladina  keele  oskus  järjekindlalt  vähenes  ning  alles  18.  sajandil  murdis  üleeuroopalise 
suhtlemiskeelena läbi prantsuse keel. Suhtlemist raskendasid ka erinevad dialektid. Põhja-Saksamaa 
elanikud  võisid  paremini  aru  saada  hollandlastest  kui  saksidest  või  baierlastest.  Seetõttu  reisiski 
vaid  väike  osa  ühiskonnast:   aadlikud   erinevate  õukondade  vahel,  kaupmehed  ja  käsitöösellid, 
üliõpilased  (peregrinatio  academica)  ning  palgasõdurid.  Varauusaja  konfessioonivaenused 
põhjustasid ka arvukalt sundrändeid: teiseusuliste väljasaatmisi või emigreerumisi.  
18.  saj.  suhtumine  reisimisse  muutus.  Nüüdsest  hakati  väärtustama  reiside  üldharivat  ja 
kogemusi rikastavat tähendust. Kujunesid teatud rännumagnetid, mis tõmbasid rändajaid üle kogu 
Euroopa.  Suurlinnadest  eelistati  Pariisi,  muuhulgas  ka  sealsete  bordellide  pärast,  Itaalias  käidi 
tervisevetel  ning  tutvumas  antiikkultuuri  pärandiga,  Šveits   paelus   rändajaid  maalilise  loodusega, 
Inglismaal uudistati moodsat tehnikat. 
Inimese  liikumiskiirus  oli  varauusajal  veel  naturaliseeritud,  sõltudes  veoloomast  või  tuulest. 
Kuni 17. saj. lõpuni oli peamiseks liikumisvahendiks  ratsahobune , alles 18. saj. saavutasid ülekaalu 
vankrid , troskad ja tõllad. Üsna tavaline oli ka  jalgsi  rändamine, mis oli küll kõige aeganõudvam, 
kuid  samas  ka   odavaim   liikumisviis.  Jooksvad  kullerid  läbisid  päevas  kuni  60  kilomeetrit. 
Weimarist Erfurti võis jõuda jalgsi nelja tunniga, postitõllaga kulus selleks aega tund kauem. Ühest 
riigist  teise  minekul  tuli  muuta  tõldade  telgede  laiust,  kuna  teerööpad  olid  eri  maades  erineva 
laiusega. Esimesena Euroopas hakati Prantsusmaal ehitama chaussée’sid, mis võimaldasid korraga 
kahesuunalist liiklust. Prantsuse revolutsiooni eelõhtuks ehitati valmis ligikaudu 6 000 kilomeetrit  
heas korras maanteid. Veel kaugemale jõuti Inglismaal, kus oli samaks ajaks valmis ehitatud üle 24 
tuhande  kilomeetri  munakivisillutisega  teid.  Seevastu   Preisimaal   välditi  strateegilistel   kaalutlustel  
moodsate  maanteede  ehitamist  hoopis,  kuna  kardeti,  et  see  teeb  märksa  lihtsamaks  naaberriikide 
sõjavägede   kallaletungi .  Maksimaalne  reisikiirus  maanteedel  ulatus  varauusaja  lõpuks  100–150 
kilomeetrit päevas. Vaid Inglismaal tõusis see kuni 200 kilomeetrini päevas.  
Maanteedega  konkureerisid  edukalt  siseveeteed:  jõed  ja  kanalid.  Ka  Reinil  või   Doonaul   võis 
allavoolu   liikuda   100–150  kilomeetrit  päevas.  Endiselt  oluline  oli  meresõit,  seda  enam,  et  Lääne-
Euroopas  polnud  paika,  kust  mererannik  jäänuks  kaugemale  kui  350  km.   Meritsi   reisimine  oli 
mõistagi rohkem ilmastikuga seotud kui  teekond  mööda maismaad.   Purjelaev  võis soodsa  tuulega  
liikuda  kuni  20  km  tunnis,  võis  aga  ka  nädalaid  paigal  püsida  või  halvemal  juhul  koguni  tagasi 
purjetada.  Meresõidu  ohtudele  vaatamata  peeti  meritsi  reisimist  maitsi  reisimisest  turvalisemaks. 
Baltikumist  Saksamaale  sõiduks  kasutati  nii  mere-  kui  maismaa  teed.  Laevasõidu  korral  olid 
levinumad  sihtsadamad  Lübeck  (Travemünde)  või   Amsterdam .  Reis  Tallinnast  Travemündesse 
nõudis  ka  soodsa  tuule  korral  vähemalt  viis  päeva.  Keskmiselt  tuli  aga  arvestada  kahe  nädalaga. 
Tagasisõit oli valitsevate edelatuulte tõttu mõnevõrra kiirem. Teekond mööda maismaad kulges üle 
Riia,  Memeli  (Klaipėda)  ja  Königsbergi.  Tallinnast  Berliini  jõudmine  nõudis  paremal  juhul  kolm 
nädalat, mida kõikvõimalikud reisiootamatused enamasti veelgi pikendasid.  
Informatsiooni  edastamine  ei olnud üldjuhul kiirem inimese liikumisest. Valgustelegraaf oli küll 
juba antiikajast tuttav, kuid see ei võimaldanud pikemate sõnumite saatmist. Omal moel edastasid 
informatsiooni  ka  signaalpasunad  ja  tornikellad.  Informatsiooni  edasitoimetamise  kiirus  sõltus 
paljuski  selle  olulisusest.  Uudised  Pärtliööst  Pariisis  jõudsid   Madridi   kolme  päevaga,  kuigi 
tavaliselt kulus kulleril selle vahemaa läbimiseks kümmekond päeva.   
Regulaarse postiühenduse rajas  1490 . aastal Franz von Taxis, ühendades tollal keisri residentsiks 
olnud Innsbrucki Brüsseli, Veneetsia ja Roomaga. Postiteedele rajati kindlate vahemaade, enamasti 
paarikümne  kilomeetri  taha  postijaamad  hobuste  vahetamiseks.  Innsbruckist  Brüsselisse  (765  km) 
liikus regulaarpost tunnitäpsuslikus  graafikus  parimal juhul viie ja poole päevaga, keskmiselt kuus 
km/h. Regulaarse postiühenduse loomine lõi  eeldused ajalehtede väljaandmiseks. Esimene ajaleht 
alustas ilmumist 1605. aastal  Straßburgis, 17. saj.  teisel kümnendil  järgnesid   Frankfurt ,   Hamburg , 
Danzig  ja  Köln.   1620 .-ndatel  aastatel  ilmusid  ajalehed  juba  kõikjal  Lääne-Euroopas.  Esimene 
päevaleht – „ Daily  Courant“ alustas  ilmumist alles 17/18. saj. vahetusel Londonis. 
1620.-ndatest   aastatest   alates  hakati  postiteenistust  kasutama  ka  reisijate  vedamiseks.  Ühte 
postitõlda   mahtus   10–12  reisijat.   Valgustusajastul   eelistati  postitõlda  isiklikule  sõiduvahendile  ka 
reisil  avanevate  suhtlemisvõimaluse  pärast.  Euroopa  kaheks  olulisimaks  postiühenduseks  kujunes 
Brandenburgi   postiteenistus  Reini-äärsest  Klevest  üle  Berliini  ja  Königsbergi  Memelini,  mida 
rootslased   jätkasid  Riia,  Tallinna  ja  Tartu  suunal  ning  laevaühenduse  abil  edasi  Stockholmi  ning 
keiserlik postitrakt Aachen-Köln-Frankfurt-Leipzig- Dresden , mis sai alguse Pariisist ning jätkus üle 
Varssavi  Venemaale.  Pariisist  Dresdenini  toimus  18.  sajandi  lõpul  juba  igapäevane  regulaarne 
postivedu, ka teistel postiteedel liikus post vähemalt korra nädalas. 
 
 
Abielu, perekond ja moraal  
 
Kuni  18.  sajandini  jäi  Euroopas  püsima  abielumudel,  mis  seadis  abielu  sõlmimisel  esiplaanile 
pragmaatilised  kaalutlused  ning  abiellujate  vanemate  tahte.  Ühiskonna  soovimatus  uusi 
hoolekandealuseid juurde saada tingis, et mehelt nõuti abiellumisel kindlat sissetulekut, naiselt aga 
kaasavara , mistõttu esmaabiellumise keskmine iga oli suhteliselt kõrge: meestel 27–28, naistel 25–
26  aastat.  Abiellumisega   viivitades   suutis  varauusajal  naine  realiseerida  vaid  40%  oma 
viljakuspotentsiaalist  ega  sünnitanud  keskmiselt  üle  nelja-viie  lapse.  Selles  on  nähtud  ka  ühiskonna 
sisemist eneseregulatsiooni vältimaks rahvastiku kasvu piirini, mil tekib toidupuudus.  
Abielu kestvus jäi paljudel juhtudel üsna lühikeseks. Seda võis põhjustada nii  abikaasade  sageli 
suur  vanusevahe  aga  ka  naistele  tihti  surmaga  lõppenud  sünnitused.  Seetõttu  ei  olnud  teist  või 
kolmandatki  korda   abiellumine   kaugeltki  erakordne.  80%  lesestunud  meestest  ja  40%  naistest 
abiellus  uuesti  juba  vähem  kui  aasta  pärast.  Abielulahutusi  katoliku   kirik   ei  tunnistanud  ning  ka 
protestantlikus  kirikus  juhtus  lahutusi  haruharva.  Näiteks  abielurikkumise  korral  nõuti  küll 
abikaasade „voodi ja leiva“ lahutamist, kuid formaalne abielu jäi püsima ning puudus ka võimalust 
teistkordseks abiellumiseks.   
Varauusajale  on  iseloomulik  seksuaalsete  tabude  kasv.  Kui  veel  16.  saj.  kõneldi  kõigest 
seksuaalsusega  seonduvast  vabalt,  siis  18.  saj.  oli  tegemist  juba  tabuteemaga.  See  ei  tähendanud 
veel, et 16. saj. olnuksid seksuaalsuhted oluliselt vabamad. Ühiskonna kontroll eraelu üle oli väga 
tugev, pealegi elati hilisema ajaga võrreldes tihedamini koos üksteise silma all, mistõttu oli raske 
midagi varjata. Karistused abielurikkumise eest olid varauusaja alguses väga  ranged , välistamata ka 
surmanuhtlust. Keha ja  kehaga  seotu  häbenemine algas alles 18. saj. teisest poolest. Siis keelati ka 
alasti ühissuplused ning meeste ja naiste ühine saunas käimine. 
Kõrgete  moraalinõuete  kehtestajaks  ei  olnud  ainult  kirik.  Sageli  rangemadki  nõuded  kehtisid 
linnaühiskonnas,  kus  moraalinormide  karmistamist  kasutati  kasvava  konkurentsi  piiramiseks.  Kui 
kirik käsitles enne abiellumist eostatud, kuid pärast abiellumist sündinud last igati  seadusliku  ning 
abielus  sündinuna,  siis  linnades  tõi  Frühvateri  seisund  kaasa  gildist  väljaheitmise.  Ka 
abiellumislubaduste murdjaid tabas linnas märksa karmim häbistamine, enamasti vallaliste meeste 
endi  poolt,  kui  seda  maaühiskonnas.  Võib  väita,  et  just  kodanlusest  kujunes  varauusaja  kõige 
puritaanlikum  ühiskonnakiht,  kes  vastandas  end  kõrgemate  moraalinormide  järgimisega  aadli 
„kombelõtvusele“  ja  lihtrahva  „instinktidele“.  Ka  prostitutsioon  omandas  alles  varauusajal 
negatiivse  värvingu.  Kui  16.  saj.  patriitside  päevaraamatuist  võib  lugeda  ülestähendusi  bordellide 
külastamisest,  siis  18.  saj.  püüti  seda  avalikkuse  eest  juba  varjata.  Et  16.  saj.  hakati  bordelle 
esmajoones protestantlikes maades sulgema, oli selle põhjuseks eelkõige süüfilise levik.  
18.  sajandi  lõpul  hakkas  kujunema  uus   kodanlik   perekonna  mudel.  Abiellumise  eelduseks  hakati 
üha  enam   pidama   vastastikuseid  tundeid  ja  armastust.  Kui  selle  ajani  oli  perekonna  elu-  ja  töökoht 
enamasti ühe katuse all, siis nüüdsest hakkas üha enam mehi töötama kodust väljaspool, mis omakorda 
määras  naistele  koduhoidja  rolli,  jättes  naised  meestest  senisest  veelgi  suuremasse  majanduslikku 
sõltuvusse. 
 
 
Söök ja jook 
 
Varauusaja  eurooplase  põhitoiduseks  jäi  teraviljast  valmistatu.  Täiskasvanud   eurooplane   tarbis 
umbes 1–1½ kg mitmesuguseid leivatooteid (sh ka pudrud ja  koogid ) päevas. Sagedased ikaldused 
tõid  kaasa  näljahäda.  Kolmest  varauusaja  suurimast  nuhtlusest  –  katk,  nälg  ja  sõda,  oli  viimane 
kõige sagedasem külaline.   
Viljakasvatuseks vajalike kõlvikute  suurendamine  kahandas karja- ja heinamaade osa ning koos 
sellega  ka  kariloomade  arvu.  Kui  keskaja  lõpul  tarbiti  ühe  elaniku  kohta  keskmiselt  100  kg  liha 
aastas,  siis  varauusaja  lõpuks  vähenes  liha  tarbimine  ligi  seitse  korda,  kahanedes  keskmiselt  15 
kilogrammini  ühe  elaniku  kohta  aastas.  Vaesema  rahva  toidulauale  sattus  liha  haruharva.  Isegi 
ülemkihi toidulauale ei toodud küpsetatud looma enam tervikuna , vaid juba tükeldatud kujul. Samas 
suurenes varauusajal kala tarbimine.    
Uue  põhitoidusena  hakati  18.  saj.  kasvatama   kartulit .  Suhtumine  sellesse  Uuest  Maailmast 
Euroopasse  toodud   juurvilja   oli  pikka  aega  kõhklev.  Prantsusmaal  kasvatati  kartulit  ilutaimena. 
Kartulile  pandi  süüks  pidalitõve  ja   malaaria   põhjustamist,  samas  leidis  see  kasutamist  kui 
potentsiravim. Enne inimese toidulauale jõudmist kasvatati kartulit loomatoiduks. Lisaks teraviljaga 
võrreldes suuremale ilmastikukindlusele oli kartulit võimalik kasvatada ka väiksematel maalappidel 
ning vähema tööjõukuluga. 
Koloniaalkaubanduse  areng  muutis  vürtsid  eurooplastele  varasemast  märksa  kättesaadavamaks. 
Uue  toiduainena  jõudis eurooplase toidulauale suhkur, mis esialgu oli veel väga kallis ja lihtrahvale 
kättesaamatu.  Uute  jookidena  saavutasid  varauusajal  populaarsuse  kohv  ja  tee.  Kohv  jõudis 
Euroopasse araablaste vahendusel 16. saj. Esimene kohvik rajati 1647. aastal Veneetsias.  Itaaliast  levis 
kohvikukultuur  teistesse  maadesse,  saavutades  suurima  õitsengu  Inglismaal.  Just  tänu  kohvikutele 
tekkis  vaba  aja  mõiste,  mida  oli  võimalik  sisustada   kohvikus   suheldes,  ajalehti  lugedes  või  piljardit 
mängides.  Tee  jõudis  Euroopasse  Hiina  ja  Jaapani  kaudu  1660.-ndatel  aastatel.  Esimesed  teemajad 
rajati  Inglismaal  ning  need  said  eriti  populaarseks  naiste  hulgas,  kellel  lubati  teemajades   erandina  
viibida ka ilma saatjata. Algselt oli tee  kohvist  ligi kolm korda kallim, kuid tee  sisseveo  kasvades 18. 
sajandil  hinnad  ühtlustusid.  Kohvi-  ja  teejoomiskultuuri  juurde  kuulusid  portselanserviisid.  18.  saj. 
alguses  õnnestus  eurooplastel  jälile  jõuda  portselani  valmistamise  saladustele.  Saksimaal  Meißenis 
1709. aastal alanud portselani tootmine laienes peagi üle kogu Euroopa. Uue söögiriistana võeti 18. saj. 
laiemalt  kasutusele   kahvel ,  mille  varasemat  juurdumist  euroopalikku  lauakultuuri  oli  takistanud 
saatana sümboliks pidamine. 
 
 
2. SUURED MAADEAVASTUSED  
 
Mõiste  „suured  maadeavastused“  lähtub  varauusaegse  maailma  Euroopa-kesksest  nägemusest. 
Eurooplaste  avastusretkede  peamiseks  sihiks  olnud  Kagu-Aasia   mereteed   olid  nii  hiinlastele  kui 
araablastele  hästi  tuntud,  kõnelemata  sellest,  et  uued  avastatud  kontinendid  ei  olnud  kaugeltki 
inimtühjad,  vaid  asustatud  sageli  märkimisväärselt  kõrgele   arengutasemele   jõudnud 
tsivilisatsioonidega.  Ometi  oskasid  just   eurooplased   lõigata  maadeavastustest  suurimat  kasu, 
allutades järk-järgult suurema osa maailmast oma poliitilise ülemvõimu alla, millele lisandus koos 
ristiusu levitamisega  euroopaliku  kultuuri  pealesurumine . Mitte ühelgi  teisel ajastul pole Euroopa 
mõju kogu maailma ajaloole olnud nii märkimisväärne kui seda varauusajal.  
Õigupoolest  olid  maadeavastused  paljuski  eksituste  jada.  Tollaste  merereiside  sihiks  ei  olnud 
uute kontinentide avastamine. Eelkõige otsiti alternatiivset teed  Indiasse , mida Marco  Polo  reisidest 
alates  seostati  muinasjutuliste  rikkustega,  piirkonnaga,  kust  saabusid  Euroopasse  vürtsid,  siid  ja 
kalliskivid.  Eurooplastele  juba  tuntud  kaubateed  Egiptuse  ja  Punase  mere  kaudu  olid  läinud 
araablaste  ja  türklaste  kontrolli  alla.  Idakaubandusest  saadav  tulu  ajendas   otsima   uusi,  võõraste 
poolt maksustamata ühendusvõimalusi.  
Maadeavastuste  esireas  sammusid  Hispaania  ja  Portugal.  Esmase  eelise  nendele  riikidele  andis 
juba  geograafiline  asend  –  lähedus  nii  Atlandi  ookeanile  kui  Aafrika   rannikule .  Maadeavastusi 
soodustas  ka  mõlemal  maal  kehtestunud  absolutistlik  riigivõim,  mis  hõlbustas  mereretkedeks 
vajalike ressursside koondamist. Eriti oluline oli uute mereteede hõivamine Portugali jaoks, kes oli 
jäänud kõrvale nii Vahemere kui ka Põhja- ja Läänemere kaubandusest. Portugali printsi  Henrique  
Meresõitja  (1394–1460)  eestvedamisel  asuti  koguma  olemasolevaid  nii  antiikautoritelt  kui  ka 
araablastelt ja juutidelt pärinevaid geograafilisi teadmisi. Portugalist lähtuvad mereekspeditsioonid 
suundusid piki Aafrika läänerannikut üha kaugemale lõunasse. 
Olemasolevad   teadmised  ei  pakkunud  meresõitjatele  kuigi  suurt   kindlust .  Mida  lähemale 
ekvaatorile,  seda  kuumemaks  muutus  kliima.  Ookeanini  ulatuv  asustamata   Sahara   kõrb  tekitas 
ettekujutuse, et  lõuna suunas edasi  liikumine võib muutuda  meresõitjaile eluohtlikuks. Kardeti, et 
merevesi   läheb   keema   või  muutub  siirupitaoliseks  massiks.   Lisandusid   õudusjutud 
meremonstrumitest  või  magnetmäest,  mis  kõik   naelad    laevast   välja  tõmbab.  1445.  aastal  jõudsid 
Portugali  meresõitjad  välja  Roheneemeni,  kus  kõrb  asendus  troopikaga  ning  taas  puututi  kokku 
inimasustusega. Tõsi, siit tekkisid uued hirmud , et päike põletab kõik inimesed mustaks.  
Toonase meresõidu probleemiks oli ka laeva asukoha  kindlakstegemine . Laiuskraade suudeti 15. 
sajandil  astrolaabi  abil  määratleda  juba  küllaltki  suure  täpsusega.  1471.  aastal  ületasid  Portugali 
meresõitjad  esmakordselt   ekvaatori ,  millega  kummutati  ka  paljud  senised  kahtlused  ja  hirmud. 
Pikkuskraadide  arvestamine  eeldas väga täpset ajamõõtmist, mida tollase tehnika juures jäi oluliselt 
vajaka.  Selleks,  et  Indiasse  on  võimalik  ka  meritsi  välja  jõuda,  piisas  siiski  juba  teadmisest,  et 
maakera on ümmargune. Kuna lähtuti veel Ptolemaiose arvutustest, mille järgi maakera ümbermõõt 
oli  28  tuhat  kilomeetrit  (tegeliku  40  tuhande  asemel),  andis  see   julgust   otsida  mereteed  Indiasse 
mitte  ainult  ida  suunas  –  ümber  Aafrika  mandri,  vaid  ka  lääne  suunas,  teadmata   sealjuures  
meresõidu  tegelikku  ulatust. Ammugi ei osatud aimata Euroopa ja Aasia vahele jäävast Ameerika 
mandrist.  
Maadeavastusi  toetasid  tehnilised  edusammud  merenduse  vallas.  Peamiselt  aerujõul  liikunud 
galeerid ei olnud ookeanisõitudeks kohased. 15. sajandil jõudsid meredele karavellid, mille purjede 
süsteem  võimaldas  seilata  ka  vastutuult  ega  nõudnud  suurt  meeskonda,  karavellide  suur  trümm 
mahutas aga pikkadeks meresõitudeks hädavajalikku toitu ja vett.  
Aastatel  1487–88  purjetas  Portugali  meresõitja  Bartolomeu  Diaz  esimese  eurooplasena  ümber 
Aafrika lõunatipu, mis kuninga soovil nimetati nüüd Hea  Lootuse  neemeks. Tee India ookeani oli 
avatud.  
 
Indiasse   viiva    meretee   otsingud.  Portugallaste  edestamiseks  asus  Hispaania  kuningakoda   toetama  
ideed  üritada  jõuda  Indiasse  lääne  suunas,  mille  pakkus  välja  Itaalia  juudi  päritolu  meresõitja 
Christoph  Kolumbus  (1451– 1506 ).  Kolumbusele  omakorda  pakkus  selle  idee  toonane  kuulsaim 
kartograaf  Paolo Toscanelli. 3. augustil 1492 lahkus kolmest laevast –  Santa  Maria,  Pinta  ja Niña – 
koosnev  karavan  Palose sadamast pikale mereteele. Lühike  peatus  tehti  Kanaari  saartel. Siit edasi 
kulges  teekond  juba  tundmatusse.  12.   oktoobri   ööl  märgati  kuuvalguses  esimest  korda  maad. 
Kolumbuse ekspeditsioon oli jõudnud Guanahani saareni Bahama saarestikus.  
Kuigi  12.  oktoobrit  tähistatakse  tänini  Ameerika  avastamise  päevana,  uskusid  toonased 
meresõitjad ise, et nad olidki jõudnud Indiasse. Kolumbuse avastatud ala kannab tänini Lääne-India 
saarestiku  nime.  Kuigi  eest  leida   loodetud   kõrge  kultuuri,  vilka  kaubanduse  ja  idamaiste  rikkuste 
asemel  kohtuti  primitiivsel  arengutasemel  pärismaalastega,  ei  kaotanud  Kolumbus  lootust, 
sooritades hiljem veel kolm merereisi, jõudes ka Ameerika mandrialale.  
India  meretee  avastajaks  eurooplastele  sai  hoopiski  Portugali  meresõitja   Vasco   da   Gama ,  kes 
jätkates  teekonda  Hea  Lootuse  neemelt  piki  Aafrika  idarannikut  jõudis  20.  mail   1498   Aafrika 
idarannikult   palgatud   araablasest   lootsi   abiga  Calicuti  sadamasse  India  edelarannikul.  Tagasi 
kodumaale  jõudis Vasco da Gama vürtsidest pungil laevadega. Kaua otsitud uus meretee Indiasse 
oli avastatud. 
Avastusretked  jätkusid ka Ameerika kontinendil. 1497. aastal jõudis Inglismaa lipu all seilanud 
itaallane  Giovanni   Caboto   Labradori  või  Newfoundlandi rannikule Põhja-Ameerikas. 1500. aastal 
sattus  portugallane  Pedro   Alvarez   Cabral  teel  Indiasse  kirdetuulte  ja  hoovuste  mõjul  tänapäeva 
Brasiilia  rannikule.  Tänu  Cabrali  eksitusele  sai   Brasiiliast   Portugali   valdus ,  kus  valitseb  tänini 
portugali keel. Siitpeale jäi Brasiilia  rannik  purjelaevade ajastu lõpuni peatuspunktiks teel  Lõuna-
Aafrikasse. 
Nüüd hakkas ka hispaanlastele selgeks saama, et Indiasse pole nad siiski jõudnud. Arvamuse, et 
avastatud  on  hoopis  uus   manner ,  käis  esimesena  välja  Itaalia  geograaf   Amerigo   Vespucci.  Tema 
järgi  saigi  uus manner nimeks Ameerika. 1513 ületas hispaanlane Vasco Nuñes de Balboa  Panama  
maakitsuse  ja  jõudis  esimese  eurooplasena  Vaikse  ookeanini.  Sellega  sai  lõpliku  kinnituse,  et 
Ameerika näol on tegemist uue kontinendiga. Järgnevalt asuti juba otsima võimalust jõuda Indiasse 
ümber Ameerika mandri purjetades.  
Aastatel  1519–22   teostus   esimene  ümbermaailmareis,  mida  juhtis  Fernão  de  Magalhães, 
Hispaania  teenistuses  portugallane.  Tema  nime  kannab  tänini  Ameerika  mandri  lõunatippu  ja 
Tulemaad eraldav väin. Magalhães oli esimene eurooplane, kes jõudis vürtsisaarteni lääne  suunast . 
Meresõitja  ise  kodumaale  tagasi  ei    jõudnud:  Filipiinidel  puhkenud  tülis   tapeti   ta  pärismaalaste 
poolt.  Ümbermaailmareisi  alustanud  viiest  laevast  jõudis  Hispaaniasse  tagasi  vaid  üks  18 
meeskonnaliikmega  pardal . 
  
Edasised  avastusretked.  Nii  portugallased  kui  hispaanlased  olid  Indiasse  jõudnud  lõunapoolkera 
kaudu.  Teoreetiliselt  oli  olemas  võimalus  jõuda  Indiasse  ka  ümber  Põhja-Aasia  või  siis  Põhja-
Ameerika purjetades. Järgmised maadeavastused koondusidki kirde- ja loodeväila otsingutele. Eriti 
agarad   olid  uute  mereteede  otsinguil   inglased ,  kes   lootsid   omakorda  portugallasi  ja  hispaanlasi 
edestada.   1553 .  aastal  jõudis  inglise  meresõitja  Richard  Chancellor  Põhja-Dvinaa  suudmesse 
praeguse Arhangelski kohal. Peagi selgus, et purjelaevadele jääb Põhja meretee siiski läbimatuks. 
See-eest aga loodi tulutoov meritsi kulgev kaubatee Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. 
17. sajandil jõudsid lääne suunast Vaikse ookeanini Vene kasakad. 1648. aastal purjetas  Semjon  
Dežnjov läbi Aasiat ja Ameerikat eraldava väina.  Euroopale  jäi see  maadeavastus  teadmatuks: alles 
sadakond  aastat  hiljem  avastati  Dežnjovi  aruanne  ühest  Siberi  arhiivist.  Enne  seda,   1728 .  aastal 
läbis väina Vene teenistuses taanlane Vitus  Bering , andes sellele oma nime. 
Tegelikke  looduslikke  olusid tundmata otsiti mereteed ka läbi  Kanada  arktilise saarestiku. Taani 
kuningas  Christian  IV lootis just Gröönimaa kaudu Indiasse jõuda. Nendeski otsingutes tuli pettuda. 
Loodeväil  avastati  alles  19.  saj.  keskpaigas  tõdemusega,  et  laevasõiduks  on  see  jääolude  tõttu 
praktiliselt kasutamatu.  
17.  sajandil  algasid  ka  lõunamandri  (terra   australis )  otsingud,  mille  olemasolu  väideti  juba 
antiikajal .  Esimesena  jõudis  1606.  aastal  Austraalia  rannikuni   hollandlane    Willem   Janszoon.  Et 
tegemist  oli  Carpentaria  lahe  äärse  väheviljaka  kõrbealaga,  ei  pakkunud  avastatud   territoorium  
maadeavastajaile  huvi.  Alles  pärast  seda  kui  inglise  meresõitja  James   Cook   jõudis  1770.  aastal 
asustuseks  soodsamale  ida-  ja  kagurannikule,  tekkis  eurooplastel  huvi  uue  mandri  vastu.  1788. 
aastal kujunes tänapäeva  Sidney  lähistele esimene eurooplaste  asundus  Austraalias. Pikka aega jäi 
kauge  manner Inglise sunnitööliste väljasaatmispaigaks. 
 
Maadeavastuste  tulemused.  Maadevastused  laiendasid  oluliselt  eurooplaste  silmaringi.  Kui 
varauusaja alguseks oli eurooplastele tuntud umbes 20% maakera pindalast, siis varauusaja lõpuks 
juba 80%, sealjuures maailmamerest juba 90%, maismaast aga vaid 60%.  
Keskaja olulisemad kaubateed minetasid oma tähtsuse ja asendusid uutega. Hispaania ja Portugal 
kasutasid oma esmaavastaja seisundit kaubandusmonopoli kehtestamiseks. Nii õnnestus portugallastel 
haarata enda kätte kogu Aasia vürtsikaubandus ning tõrjuda araabia kaupmehed idakaubandusest välja. 
See tähendas tõsist lööki Itaalia kaupmeestele, kes seni olid araablaste poolt Vahemere lõunaranniku 
sadamatesse  toodud  kaupu  vahendanud  edasi  Euroopa  maadesse.  Uued  kaubateed  koonduvad  nüüd 
Atlandi  ookeani  rannikul  asuvatesse  sadamatesse,  jättes  tagaplaanile  seni  kaubanduses  olulist  osa 
etendanud Vahemere-äärsed linnad.  
Maadeavastuste  tulemusena  tutvusid  eurooplased  senitundmatute  taimede  ja   loomadega . 
Ameerikast   toodi  Euroopasse   kartul ,  tomat,  mais  ja  tubakas,   koduloomadest   kalkun.  Kartulisse 
suhtuti pikka aega umbusaldusega, pidades seda pidalitõve ja malaaria põhjustajaks. Alles 18. saj. 
jõudis  kartul  inimese  toidulauale,   pakkudes   leevendust  viljaikaldustest  tingitud  näljahädadele. 
Seevastu tubakat peeti arstirohuks ja sealjuures just kopsuhaiguste vastu.  
Negatiivsetest  tagajärgedest  tuleb  nimetada  mitme  uue  haiguse  sissetoomist,  millest 
kurikuulsaimaks  sai  varauusajal  ravimatu  süüfilis.  Prantsusmaal  tunti  seda  naapoli  haigusena, 
Saksamaal  prantsuse  haigusena,  Poolas  nimetati  süüfilist  saksa  haiguseks  ja  Venemaal  poola 
haiguseks.  
 
 
3. USUPUHASTUS . UUENDUSLIIKUMINE KATOLIKU KIRIKUS 
 
Varauusaegse  Euroopa  kujunemist  on  mõjutanud  kaks  vastandlikku  kuid  samas  omavahel 
läbipõimunud  protsessi:  konfessionaliseerumine  ja  sekulariseerumine.  Kuigi  enamasti  peetakse 
domineerivamaks  pooleks  ühiskonna  sekulariseerumist,  purustas  just  usupuhastus  ( reformatsioon ) 
Euroopa keskaegse ühiskonnakorralduse, avades ukse uude ajastusse.  
 
 
Usupuhastus 
 
Valitsevast  õpetusest  lahknevaid  usuvoole  on  olnud  ristiusukirikus  selle  kujunemisest  peale. 
Katoliku  kiriku  väidetav  kaugenemine  algkristluse  põhimõtetest  tekitas  alati   vastuseisu   ning 
nõudmisi  ristiusu  algete  juurde  tagasi  pöörduda.  Selles  tähenduses  ei  olnud  ka  reformatsioon  ehk 
usupuhastusliikumine  mingiks erandiks. Küll aga osutusid tavatuks reformatsiooni ulatus ning selle 
tagajärjed:  pärast  ristiusukiriku  lõhenemist  rooma-katoliku  ja  kreeka-katoliku  kirikuks  oli 
reformatsioon suurim vapustus kristluse ajaloos. 
Eeldused reformatsiooniks kujunesid juba keskaja lõpul. Lääne-Euroopas tekkinud rahvusriikide 
valitsejad   püüdsid   vabaneda   paavstivõimu  kontrolli  alt.  Vaimulike  privilegeeritud  seisund  tekitas 
teiste  seisuste  rahuolematust. Pahameelt suurendas katoliku kiriku kõlbeline allakäik. Tõsiusksetele 
ei  saanud  meeltmööda  olla  vaimulike  kristlikke  põhimõtteid  eiravad   eluviisid ,  lihtsuse  ja 
alandlikkuse  asendumine  toreduse  ja  kõrkusega.  Paavstide  huvid  muutusid  üha  ilmalikumaks, 
nende sekkumine päevapoliitikasse ei välistanud mehkeldamisi isegi kristlikke maid anastava Türgi 
sultaniga.  Erilist  pahameelt  tekitas  tõsikristlastes  patukustutuskirjade  –   indulgentside   –  müük. 
Kiriku  väitel  võisid  nii  elavad  kui  ka  surnud,  kelle  heaks  patukustutuskirjad  lunastati,  pääseda 
puhastustulest  taeva.  Kurikuulsaks  sai  Saksamaal  indulgentse  müünud  dominikaani   munk   Johann 
Tetzel,  kelle  korjanduskastil  ilutses  kiri:  Sobald  das   Geld   im  Kasten  klingt  die  Seel  sich  auf  gen 
Himmel  schwing´t  (Kui  kulden  kasti  kolksatab,  hing  põrgust  taeva  volksatab).  Kus  Tetzel  oli 
indulgentse müünud, jäid kirikud tühjaks, sest rahvas oli end vabaks ostnud nii juba sooritatud kui 
veel teha kavatsetavate pattude eest.  
Just Saksamaal oli  rahulolematus  katoliku kiriku vastu suurim. Kui Prantsusmaal, Hispaanias ja 
Inglismaal  oli  paavstivõim  sunnitud  tegema  tugevnevale  kuningavõimule  mööndusi,  siis   riiklikult  
killustunud Saksamaal oli Roomal märksa vabam voli toimetada. 
Reformatsiooni  Saksamaal  aitas  ette  valmistada  ka   humanismi   mõju.  Erinevalt  itaalia 
humanismist,  mis  avaldus  eelkõige  antiikaja  kultuses,  meditsiinis  ja  õigusteaduses,  toetus  saksa 
humanism   moraali  ja  filosoofia  küsimustele,  seades  eesmärgiks  viia  ka   teoloogia   teaduslikule 
alusele. Reformatsiooni seisukohalt oli oluline  „Saksamaa kaheks silmaks“ tituleeritud Rotterdami 
Erasmuse   (1467– 1536 )  ning  Johann  Reuchlini  (1455–1522)  piiblikriitika.  Pärast  põhjalikku 
tutvumist antiikautorite tööga, avaldas  Erasmus   1516  Uue Testamendi kreekakeelse tekstikriitilise 
väljaande,  söandades  korrigeerida  ka  Piibli   ametlikku   ladinakeelset  tõlget  ( Vulgata ).  Reuchlin 
osales  Saksamaal  ootamatult   elavat   vastukaja  pälvinud  dispuudis  kaitstes  juudiusu  pühasid 
raamatuid  ristiusku   astunud   juudi  Pfefferkorni  vastu,  kes  nõudis  kõigi  heebreakeelsete  raamatute 
hävitamist  (peale  Piibli).  Saksa  humanismist  võrsus  arusaam,  et  ristiusu  allikad  ei  ole  teadusliku 
kriitika suhtes puutumatud. Sellega oli pind  Lutheri tegevuseks ette valmistatud. 
 
Martin Luther. Martin Luther (1483–1546) sündis 10. novembril 1483 Saksimaal Eislebenis. Tema 
isa oli väikese vasekaevanduse omanikuna saavutanud jõukuse ning soovis pojast  koolitada  juristi. 
1501  astus  Luther   Erfurdi   ülikooli.  2.  juulil   1505   sattus  Luther  tagasiteel   vanematekodust  
Mansfeldist  Stotternheimi  küla  juures  äikesetormi,  tõotades  pääsemise  korral  mungaks  hakata. 
Viisteist  päeva  hiljem  astuski  ta   augustiinlaste    kloostrisse ,  mis  oli  Erfurdi  kuuest  kloostrist  kõige 
valjema  korraga.  Alustanud  teoloogiaõpingud,  kaitses  ta  1512  doktorikraadi  ning  sai  järgmisel 
aastal  Wittenbergi   ülikooli teoloogiaprofessoriks.  Lutheri  põhitähelepanu koondus piiblitekstidele, 
eriti  Pauluse  kirjadele,  keskendudes  inimese  ja  Jumala  vahekorrale.  Ta  hakkas  kahtlema,  kas 
ainuüksi  kirik  saab  aidata  inimese  õndsakssaamisele.  Üha  enam  süvenes  Lutheris  arusaam,  et 
inimese õndsakssaamine sünnib mitte tänu tahtepingutusele või  hüvelistele tegudele, vaid  inimene 
saab õndsaks ainult usu läbi.  
Praktilises  tegevuses  asus  nüüd  Luther  indulgentside  müügi  vastu.  Et  sellest  laekuvat  raha 
kasutati  ka  Rooma  Peetri  kiriku  ehituse  finantseerimiseks,  väitis  Luther:  „Kui   paavst   teaks, 
milliseid  kuritarvitusi  indulgentside  müük  kaasa  toob,  eelistaks  ta  sellele  Püha  Peetruse  (Peetri) 
peakiriku mahapõlemist.“ 
Pärimuse  kohaselt  lõi  33-aastane  Martin  Luther  31.  oktoobril  1517  Wittenbergi  lossikiriku 
uksele  95  oma  vaateid  selgitavat  ladinakeelset  teesi.  Tegelikult  saatis  ta  need  kuurvürstikoja 
eesistujale  Mainzi  peapiiskopile  ning  Brandenburgi  piiskopile,  hiljem  veel  ka  oma  kolleegidele  ja 
sõpradele,  kes  lasid  need  trükkida  ja  ka  saksa  keelde  tõlgituna  avaldada.  Kõrvuti   vastuseisuga  
indulgentside müügile vaidlustas Luther ka paavstikiriku ilmeksimatuse. 
Lutheri  teesid   leidsid   kogu  Saksamaal  väga  suure  vastukaja.  Oma  osa  etendas  siin  sakslaste 
loomupärane religioossus. Renessansi mõju polnud siin nii suur kui Itaalias. Pühakute ja reliikviate 
kultuses ületasid  sakslased  teisi Euroopa rahvaid. Nii oli Saksi kuurvürsti  Friedrich  Targa valduses 
väidetavalt  19  tuhat   mitmesugust   reliikviat:   killud   Jeesuslapse  sõimest,  pisut  Petlema  lauda  õlgi, 
tükikesi  Jeesuse  okaskroonist  ning  patukustutuskirju  kaheks  miljoniks  aastaks.  Ka   vaimulikul  
kirjandusel  oli  tollasel  Saksamaal  väga  suur  mõju.  Hulgaliselt  ilmus  pihi-,   missa -  ja 
troostiraamatuid.   Esindatud  oli isegi  selline raamatuliik  nagu surivoodikirjandus. Nõnda jätkus ka 
Lutheri teesidel piisavalt lugejaskonda.  
Aprillis  1518  esines Martin Luther Heidelbergis ordukapiitli ees, pälvides nooremate vaimulike 
vaimustava  poolehoiu.  Juunis-juulis  1519  pidas  Luther  Leipzigis  dispuudi  teoloogiaprofessor 
Johann  Eckiga,  eitades  usuallikatena  paavstlikku  primaati,  kirikutraditsiooni  ning  kirikukogude 
(kontsiilide) otsuseid. See tähendas Lutheri lõplikku lahkulöömist  Roomast .  
Paavstivõim suhtus toimuvasse esialgu täieliku ignorantsusega. 16. sajandi algust on nimetatud 
ka  renessansspaavstide  ajajärguks.  Selle  avas  Aleksander  VI  Borgia  [1492–1503],  kellel  oli  kolm 
või neli last, neist tuntuim  hertsog  Cesare Borgia, kes sai juba 18-aastasena 1493 kardinaliks ning 
prototüübiks Machiavelli kuulsale traktaadile „Valitseja“. Aleksander VI järgnes tema vihavaenlane  
Julius  II  [1503–13],  kes  suurema  osa  oma  valitsemisajast  pidas  sõdu.  Ühe  kaasaegse  prantsuse 
pamfleti  järgi  ei  olevat  Peetrus  paradiisiväravas  paavsti  ära  tundnud,  kuna  too  oli  ilmunud  sinna 
raudrüüs ja täies relvastuses. Leo X (Giuliano Medici) [1513–21] on peetud ateistiks paavstitroonil, 
kes   armastas   teatrit  ning  korraldas   Vatikanis   karnevale.  38-aastaselt  paavstiks  valitud  firenzelast 
ootas  Rooma  saabudes  auvärav  antiikjumalate  kujudega  ning  kirjaga  „Peale  Marsi  ja  Veenuse 
valitsusaega algab nüüd Pallase valitsus.“   
Saksamaal  alanud  reformatsiooni  pidas  paavst  Leo  X  vaid  „munkade  omavaheliseks  lobaks.“ 
Roomal oli muidki muresid – kasvõi lähenevad Saksa keisri valimised. Pärast Maximilian I surma 
1519 polnud ka keisrivõimust reformatsioonile takistajat. Tee Lutheri vaadete üha laiemale levikule 
oli sellega avatud.  
1520 .  aastal  avaldas  Martin  Lutheri  kolm  programmilist  kirja.  Esimene  neist,  augustis  1520 
„Saksa  kristlikule  aadlile“  pöördus  keisri  ja  riigipäeva  seisuste  poole  üleskutsega  kirikureformile. 
Luther nõudis Rooma raha maksmise lõpetamist ning rahvusliku kiriku ideed. Lutheri arvates olid 
preestriõigused  antud  igale  kristlasele,  mistõttu   kogudus   valigu  ise  endale  õpetaja.  Samas  kirjas 
nõudis Luther vaimulikele õigust abielluda ning vaidles paavsti ainuõiguse vastu Piiblit  tõlgendada.  
Teises,   oktoobris   1520  avaldatud  kirjas  „Kiriku  Paabeli  vangipõlvest“  väitis  Luther,  et  usulise 
tõe  ainsaks  allikaks  on  pühakiri  ( Piibel ).  Katoliku  kiriku  seitsmest  sakramendist   tunnistas   Luther 
vaid kahte Piiblis põhjendatut: ristimist ja armulauda. Et katoliku kirik lubas armulauaveini üksnes 
vaimulikele, väitis Luther, et kirik on vangis kuni kõigile usklikele armulaual karikat ei anta .  
Novembris  1520  avaldatud  kolmandas  kirjas  „Ristiinimese  vabadusest“  kordas  Luther,  et 
inimene  saab  õndsaks  vaid  usu  läbi.  Senise  arusaama  kohaselt  olid  õndsaks  saamisel  määravad 
heateod, patukahetsus ning kümne käsu järgimine, mis asetas kiriku institutsioonina väga olulisele 
kohale. Lutheri järgi ei sünni õndsakssaamine mitte tänu tahtepingutusele või hüvelistele tegudele, 
vaid üksnes Jumala  armu  ( sola   gratia ), inimese enda usu (sola fide) ning pühakirja järgimise (sola 
scriptura) läbi. Sellega olid uue õpetuse põhialused paika seatud.  
Nüüd  jõudis  toimuv  ka  paavstikoja  teadvusesse.  Leo  X  andis  jahilkäigu  ajal  Lutheri-vastase 
bulla,  teatades,  et  „metssiga  rüüstab  Issanda  viinamäge.“  10.  detsembril  1520  põletas  Luther 
tudengite  näitemängu  käigus  bulla  ära.   Veebruaris   1521  tunnistas  paavsti   legaat ,  et  9/10  rahvast 
toetab  Lutherit,  ülejäänud  aga  karjuvad  „surm  Rooma  kuuriale!“  Paavst  pani  nüüd  Lutheri 
kirikuvande alla ning ka äsja keisriks valitud Karl V püüdis teda mõjutada esitatud seisukohtadest 
loobuma . Lutheri seljatagune oli muutunud üha tugevamaks. Tema kõrgeimaks toetajaks sai Saksi 
kuurvürst Friedrich Tark ja tema poolt  1502 . aastal asutatud Wittenbergi ülikool, mida nüüd asuti 
kutsuma  ka  Saksamaa  Roomaks.  Siin  tegutsesid  Martin  Lutheri  peamised  kaastöölised:  Philipp 
Melanchton, Lucas Cranach , Johannes Bugenhagen. 
1521.  aastal  kutsuti  Luther  aru  andma  Wormsis  toimuvale  riigipäevale.  Lutherile  oli  see 
triumfireisiks:  igal  pool  võttis  rahvas  teda  tervitustega  vastu.  Ka  riigipäeva  ees  jäi  Luther  oma 
vaadetele  truuks,  lausudes  18.   aprillil   1521  oma   kuulsaks   saanud  sõnad:   Hier   stehe  ich  und   kann  
nicht  anders  (Siin ma seisan ja teisiti ma ei või). Riigipäev pani 6. mail Lutheri lisaks kirikuvandele 
ka  riigivande  alla,  mis  sisuliselt  tähendas  lindpriiks  kuulutamist.  Keisri  turbekiri  kaitses  Lutherit 
vaid riigipäevale kohale- ja sealt tagasisõiduks. Saksi kuurvürst Friedrich Tark, lavastanud röövlite 
kallaletungi,  mille  tagajärjel  jäi  Luther  teadmata   kadunuks ,  pakkus  talle  varjupaika  Eisenachi 
lähedases   Wartburgi   lossis,  kus  Luther  end   junkur   Jörgina   varjates   tõlkis  Uue  Testamendi  saksa 
keelde. 
 
Rahvaliikumised.  Reformatsioon  vallandas  mitmeid  rahvaliikumisi.  Üle  kogu  Saksamaa  seikles 
arvukalt rändapostleid, kes levitasid oma ilmutusi ja viimsepäevaootusi. Lutheri kirja „Ristiinimese 
vabadusest“ väärtõlgendused kütsid üles sotsiaalset rahulolematust.  
Suurimaks  rahvaväljaastumiseks  kujunes  aastatel  1524–25  toimunud  Saksa  talurahvasõda  (Der 
große Bauernkrieg), mille tuumikala ulatus Schwarzwaldist Tüüringini. Vürstivõimu tugevnemine 
ja rooma õiguse sisseviimine piiras talupoegade kasutusõigusi  metsale , heina- ja karjamaadele ning 
veekogudele,  nad  kaotasid  jahi-  ja  kalapüügiõiguse,  nende  andamid  ja   koormised   aga  suurenesid. 
Soov vanu õigusi tagasi saada ning jumalik õiglus kehtestada, andis talurahvasõjale konservatiivse 
iseloomu.  Ülestõusnute  tuntuimaks  programmiks  kujunes  Švaabi  talupoegade  „12   artiklit ”,  mida 
levitati  trükituna.  „Kuna  Kristus  on  ju  kõiki  oma  verega  lunastanud,  ei  taha  ka  meie  enam 
pärisorjad, vaid vabad olla,“ deklareerisid talupojad, olles valmis kõigist oma nõudmistest loobuma, 
juhul kui need on pühakirjaga  vastuolus . 
Ühtekokku osales ülestõusus üle kolmesaja tuhande talupoja. Talurahvasalkade juhtideks tõusid 
mitmel  pool  oma  senise  positsiooni  kaotanud  riigirüütlid.  Ülestõusu  värvikamaks  liidriks  sai 
Tüüringi  jutlustaja   Thomas   Müntzer,  kes  kuulutas  välja  kommunistliku  jumalariigi,  nõudes 
seisulike vaheseinte kõrvaldamist ja  maaomandi  võrdset jaotamist. Müntzer oli esimene, kes hakkas 
jutlusi  pidama  rahvakeeles.  Mõnel  pool  tulid  talurahvasõjaga  kaasa  ka  linnad,  andes  kogu 
liikumisele teise suuna: ühendada  Saksamaa kindla keisrivõimu alla (Heilbronni manifest).  
Lutherile oli talurahvasõja puhkemine suureks vapustuseks, kuna ta tunnetas selles ka oma süüd 
ja  vastutust.  1522.  aasta  kevadel  oli  ta  naasnud  Wartburgist  tagasi  Wittenbergi  ning   asunud   uue 
kiriku  ülesehitamisele.  Jumalateenistusel  seati  kesksele  kohale  rahvakeelne  jutlus.  Koguduse 
elavdamiseks  ja  kaasamiseks  toodi  jumalateenistusse  kirikulaul.  Mitmeid  neist  kirjutas  Martin 
Luther ise, millest mõned – Ein  feste  Burg ist unser Gott (Üks kindel linn ja  varjupaik ) või jõululaul 
Vom Himmel hoch, da  komm  ich her (Ma tulen taevast ülevalt) on käibel veel tänapäevalgi. 1525. 
aastal  abiellus  Martin  Luther  endise  nunna  Katharina  von  Boraga,  mis  kindlasti  omas  ka  teatud 
sümboolset tähendust. Wittenbergi jäi Luther kuni oma surmani 18. veebruaril 1546 ning on  maetud  
sealsesse lossikirikusse. 
 
Riik ja reformatsioon. Keisrivõim üritas esialgu reformatsiooni jõuga maha suruda.  Wormsi   edikt  
6.   maist   1521  kuulutas  nii  Martin  Lutheri  kui  tema  toetajad  lindpriiks.  Samas  polnud  riigipäevgi 
enam  üksmeelne.  1526.  aastal  Speyeris  toimunud  riigipäeval  (Itaalia  sõdadega  seotud  Karl  V  ei 
saanud  sellel  osaleda),  nõudsid  vürstid  endale  usuvabaduse  ning  õiguse  määrata  ka  oma  alamate 
usku.  
Reformatsiooniga  kaasaläinud  vürstkondades  kehtestati   ilmaliku   võimu  toel  uued 
kirikukorraldused. Saksi kuurvürst oli esimene, kes 1528. aastal nimetas ametisse konsistooriumi ja 
superintendendid.  Kirikuvarad  sekulariseeriti,   kloostrid   suleti.  Kui  1529.  aastal  toimunud 
järjekordsel  Speyeri  riigipäeval  üritati  keisri  kohalolekul  taas  reformatsiooni  peatada,  avaldas  osa 
saadikuid protesti, nõudes Wormsi edikti tühistamist.  Siit  tulenebki  reformatsiooniga kaasaläinute 
nimetamine  protestantideks.   1530 .  aasta  Augsburgi  riigipäeval  sõnastas  Lutheri  lähimaid 
kaasvõitlejaid Philipp Melanchton protestantliku Augsburgi usutunnistuse  (Confessio Augustana).  
Reformatsiooni  mahasurumine  Saksamaal  ei  olnud  enam  võimalik.  Pealegi  vajas   keiser  
prantslaste  ja  türklaste  vastu  sõdimiseks  kodurahu.  Seitsmest  kuurvürstist  kolm  (Saksi, 
Brandenburgi  ja  Pfalzi)  olid  protestantide  poolel,  kellele  neljandana  liitus  reformatsiooni  soosiv 
Kölni   peapiiskop .  Alles  1546.  aastal  asus  Karl  V  väevõimuga  usuühtsust  taastama,  vallandades 
protestantide  kaitseks   1531 .  aastal  loodud  Schmalkaldeni  liidu  järgi  nime  saanud  Schmalkaldeni 
sõjad (1546–48 ja 1552–55). Kuigi   keisrit  saatis sõjaline edu, toetasid  vürstid,  kartes keisrivõimu 
tugevnemisega oma võimupositsioone kaotada, pigem protestante.  
1555 . aastal sõlmitud Augsburgi usurahuga tunnustati protestante Augsburgi usutunnistuse alusel 
teise  riigireligioonina.  Seega  puudutas   usurahu   vaid  luterlasi.   Kalvinistid   ja  kõik  teised  usulahud 
jäeti usurahust välja. Ühtlasi sätestati, et  alamad  peavad järgima maahärra usutunnistust: cuius regio  
eius   religio   (kelle  võim,  selle  usk),  mis  pidi  tagama  vähemasti  vürstkondade  tasandil  usuühtsuse. 
Erandiks  olid  riigilinnad,  mis  kohustusid  lubama  mõlema  konfessiooni  teenistusi.  Vaimulik  vürst 
(peapiiskop, piiskop) pidi usuvahetuse korral ameti maha panema ning kapiitel  valima  uue katoliku 
järeltulija. Aadlile ja linnadele kindlustati ka vaimulikel territooriumidel usuvabadus . 
Reformatsioon  võitis  ennekõike  Saksamaa  põhja-  ja  idapoolsetel  aladel.  Lääne-  ja  Lõuna-
Saksamaa jäid valdavalt katoliku usku. Karl V lootused keisririiki tugevamini liita lõppesid täieliku 
nurjumisega. Pärast Augsburgi usurahu oli Saksamaa veelgi lõhestatum kui varem. 
 
Reformatsioon Šveitsis. Kalvinism. Saksamaalt alguse saanud reformatsioon leidis peagi toetust ka 
teistes  Euroopa  maades.  Šveitsis  sai   reformatsiooniliikumine   alguse  1522.  aasta  paastuaegsest 
provokatiivsest  vorstisöömisest  Zürichi  trükkali  Christoph  Froschhaueri  juures,  millel  osales  ka 
Šveitsi reformatsiooni juhtfiguure, evangeelne jutlustaja  Ulrich   Zwingli  (1484–1531).  
Järgmisel  aastal  kuulutas  Zwingli  linnavõimude  toetusel  Zürichi  paavstivõimust  sõltumatuks. 
Kirik allutati linna magistraadile, kiriku  maavaldus  sekulariseeriti. Kaotati paastumise ja tsölibaadi 
nõue. Katoliku missa asendati piiblilugemise ja jutlusega, mida võisid pidada ka ilmalikud isikud. 
Pühakute  luud  maeti maha. Nii nagu luterlased, nõudsid ka Zwingli toetajad ilmalikele armulaual 
veini jagamist.  
Kuigi  Zwingli  ja  Lutheri  õpetuses  oli  palju  ühiseid  jooni,  olid  nad  eri  seisukohtadel 
armulaualeiva tõlgendamise küsimustes, põhjustades nn armulauatüli. 1529. aastal kohtusid Luther 
ja Zwingli Marburgis (Marburger Religionsgespräch), kuid üksmeelele ei jõudnud. Lutheri meelest 
oli   armulaud   osasaamine  Kristuse  ihust,  Zwingli  seevastu  pidas  seda  vaid  sümboolseks 
mälestuspühaks,  tõdedes,  et  „ei  või  olla,  et  30-aastane  inimene  võiks  peituda  taignatükis  sellisel 
viisil, et teda seal ei märgataks.“ 
Zwingli   tahe   viia  usupuhastus  läbi  ka  katoliku  usu  juurde  jäänud  Šveitsi  kantonites  vallandas 
kodusõja.  1531.  aasta  oktoobris  toimunud  Kappeli  lahingus  said  Zwinglit  toetanud  Zürichi  väed 
maakantonitelt lüüa, Zwingli ise hukkus. See peatas mõneks ajaks reformatsiooniliikumise Šveitsis 
ning  kindlustas  osades  kantonites  katoliku  usu  püsimajäämise.  Uue  hoo  reformatsioonile  andis 
Pariisist  protestantlike  vaadete  pärast  Baselisse  põgenenud  Johann   Calvin   (prantsuspäraselt  Jean 
Cauvin) (1509–64), kelle 1536. aastal avaldatud „Ristiusu õpetus“ (Christianae religionis institutio) 
võttis  ka  ilmalikele  arusaadavas  keeles  kokku  kogu  protestantliku  dogmaatika,  pannes  aluse 
luterlusest märksa radikaalsemale kalvinismile.  Kesksel  kohal  Calvini  õpetuses oli tees jumalikust 
ettemääratusest ehk predestinatsioonist. Selle kohaselt on Jumal määranud ühed inimesed õndsaks 
saama,  teised  aga  hukatusse.  Kui  katoliku  kiriku  arvates  võis  inimene  oma  käitumisega  õndsaks 
saamisele  kaasa  aidata,  siis  Luther  eitas  inimese  tahtevabadust  kui  vastuolu  Jumala 
kõikvõimsusega. Samal seisukohal oli ka Calvin, kuid tema arvates võib Jumal meile oma valikust 
ka  maises  elus  märku  anda.  Hiljem  on  Calvinit  vulgariseeritud,  otsekui  oleks  ta  väitnud,  et 
majanduslik  edu  ongi  väljavalituse  tõendiks.  Siiski  hülgas  ta  senise  arusaama  kasinusest  kui 
kristlikust väärtusest ning äritegevusest kui patust. 
1541 .  aastal  asus  Calvin  juba   Genfis   oma  õpetust  praktikasse   rakendama .  Et  kogu  koguduse 
tähelepanu koonduks jutlusele ja palvetele, kõrvaldati  kirikutest  altarid ja pühapildid.   Teenistused  
toimusid  nüüd  ilma  küünlasära  ja  orelimänguta.  Pühapäeviti  ja  kirikupühadel  keelati  mistahes 
lõbustused.  Eelistatuks  sai  musta  värvi  riietus,  loobuti  ka   ehete   kandmisest.  Koguduse  valitud 
ametikandjatel oli õigus igal ajal kontrollida inimeste eraelu.  Karmi  kirikukorralduse ignoreerijaid 
võis tabada koguni hukkamine. 
Lähedastele  seisukohtadele  vaatamata  jäid  Zwingli  ja  Calvini  õpetused  pikka  aega  vormiliselt 
lahku.  Zwingli  õpetuse  pooldajaskond  koondus  valdavalt  Šveitsi  idaossa,  kalvinistid  aga  läände. 
Šveitsi  keskosas  jäi  püsima  katoliku  usk.  Alles   1566 .  aastal  ühendati  mõlemad  protestantlikud 
voolud   ka  vormiliselt  (Confessio  Helvetica   posterior ),  pannes  aluse  reformeeritud  kirikule.  Juba 
1559 . aastal oli asutatud Genfi Akadeemia, mis seadis eesmärgiks  kalvinismi  levitamise üle kogu 
Euroopa.  Šveitsist  levis  kalvinism  Prantsusmaale,  sealt  edasi  Madalmaadesse  ja  Šotimaale. 
Saksamaal leidis kalvinism enim poolehoidjaid Reini-äärses Pfalzis. Kesk-Ida-Euroopas saavutasid 
kalvinistid mõneks ajaks ülekaalu Ungaris, Böömi- ja Määrimaal, Poolas ja Leedus. 
 
Anabaptistid . Kolme protestantliku põhivoolu –  luterlus , kalvinism,  anglikaani  kirik (→ Inglismaa) 
–  kõrvale  kujunes  hulgaliselt  kõikvõimalikke  teisi  usuvoole.  Ühe  sellise  liikumise  moodustasid 
täiskasvanute teistkordse ristimise nõudlejad (anabaptistid, taasristijad). Nende teenistused piirdusid 
piiblilugemise  ja  armulauaga.  Nad  keeldusid  relvakandmisest  ja   avalikest   ametitest.   Tuntumate  
anabaptistide  hulka  kuulus  köösner  Melchior   Hoffmann ,  kes  oli  muuhulgas  1525.  aasta  jaanuaris 
Tartus korraldatud pildirüüste eestvedajaid.  
Anabaptistide tähetund saabus veebruaris 1534 võimu kehtestamisega Münsteris. Linn kuulutati 
uueks  Jeruusalemmaks.  Kaotati  raha,  kõik  võlad  kustutati,  elanike  käes  olev  kuld  ja  hõbe 
konfiskeeriti.  Anabaptistide  veendumuste  kohaselt  kehtestati  kõigile  teistkordne  ristimissund. 
Naistele keelati vallaliseks jääda, mis tähendas polügaamia kehtestamist. Anabaptistid jäid võimule 
enam kui aastaks. Juunis 1535 põletasid jumalariigi viimased kaitsjad endid Münsteri peakirikus. 
Nelja  aastakümnega  alates  Martin  Lutheri  esimestest  ülesastumistest  oli  Euroopas  kujunenud 
sisemistele  erinevustele  vaatamata  ühtne  protestantlik  blokk,  kuhu  kuulus  suur  osa  Saksamaast, 
Taani-Norra,  Rootsi  (koos  Soomega),   Baltikum ,  Inglismaa,  Šotimaa,  Põhja-Madalmaad,  Austria 
pärusmaad,  suurem  osa  Šveitsist  ja  Transilvaaniast.  Tugevasti  olid  reformatsioonist  mõjutatud  ka 
Prantsusmaa,  Ungari  ja  Poola  (koos  Leeduga).  Reformatsioonist  puutumata  jäid  Hispaania  ja 
Portugal,  Itaalia,  Lõuna-Madalmaad,  üksikud  alad  Lääne-  ja  Lõuna-Saksamaal  ning   Iirimaa   (v.a. 
Ulster). 
 
 
Uuendusliikumine katoliku kirikus 
 
Katoliku  kiriku  vastuseis  reformatsioonile  avaldus  ühelt  poolt   otseses   vastutegevuses 
(vastureformatsioonis),   teiselt   poolt  aga  kiriku  enese  uuenemisprotsess,  mis  sai  alguse  juba  enne 
reformatsiooni vallandumist.  
Otsene  vastutegevus  reformatsioonile   seostus   inkvisitsiooni  tugevnemisega,  mis  seadis 
eesmärgiks protestantismi kui väärõpetuse väljajuurimise ning teisitimõtlejate hävitamise. Itaaliast 
õnnestus  paljuski  just  tänu  inkvisitsioonile  reformatsioon  eemal  hoida.  1559.  aastal  avaldati 
keelatud  raamatute  nimekiri  Index  auctorum  et  librorum  prohibitorum,  mis  sisaldas  48  ketserliku 
piiblitõlke kõrval ka näiteks Giovanni Boccaccio „ Dekameroni “ ning Niccolò Machiavelli traktaadi 
„Valitsejast“ (Il principe). Nimekirja raamatutest, mille lugemist tuli katoliiklastel vältida, täiendati 
pidevalt veel kuni 1966. aastani, mil see lõplikult tühistati.  
Inkvisitsiooni  toimimist  aitab  seletada  Itaalia  astronoomi  Galileo  Galilei  (1564–1642)  juhtum. 
Valmistanud  pikksilma , avastas Galilei Jupiteri kaaslased, järeldades siit, et ka Maa pöörleb ümber 
oma  telje  ning  tiirleb  ümber  Päikese,  kinnitades  Koperniku  juba  sada  aastat  varem  avaldatud 
vaateid. Paavst  Urbanus  VIII toetas esialgu Galilei uuringuid, kui aga viimane avaldas oma õpetuse 
dialoogi  vormis,  kus  vastaspoolt  esindas  üpris  rumalavõitu  tegelane  nimega  Simplicius  (lad. 
„ lihtsameelne “),  suutsid  Galilei  vastased  paavsti  veenda,  et  tegemist  on  pilaga  tema  aadressil. 
Astronoomile  ei  tulnud  kasuks  ka  tema  haiglane  ärrituvus  ja  oma  õiguse  sageli  taktitundetu 
tagaajamine. Galileil jätkus enesekindlust ka 1633. aastal toimunud inkvisitsiooniprotsessil. Kuigi 
teda sunniti vormiliselt oma õpetusest loobuma, kuulutas Galilei saalist väljudes „Ta liigub siiski“ 
(Eppur si muove) – st. Maa liigub ümber Päikese ja ümber oma telje. Oma elupäevad lõpetas Galilei 
maapagenduses, kus talle võimaldati siiski oma uurimistööd jätkata. 
Inkvisitsioonist olulisematki osa etendas nn katoliiklik reformatsioon, uuendusliikumine katoliku 
kirikus   eneses .  Katoliku  kiriku  uuenemisega  kaasnes  vagadusideaali  taassünd.  Loodi  uusi 
vaimulikke  ordusid:  1528.  aastal  kaputsiinid  (said  oma  nime  teravatipulise  kapuutsi  järgi),  kes 
võtsid  missiooniks  vaeste  ja  haigete  eest  hoolitsemise;  1535.  aastal  tütarlaste  kasvatuse  ja 
koolitusega tegelev ursuliinide ordu; 1540. aastal jesuiitide ordu.  
Jesuiitide ordu rajajaks sai  baski  päritolu  aadlik  Ignatius  Loyola  (1491– 1556 ). 1521. aastal sai ta 
sõjateenistuses  olles   raskelt   haavata:  kahurikuul  purustas  parema  jala   reieluu .  Valesti  kokku 
kasvanud luud murti uuesti lahti ning jalga venitati pikemaks, mis tollastes oludes ei erinenud palju 
piinamisest. Kogetud kannatused viisid Loyola usulise ärkamiseni. Ta loobus kogu oma varast ning 
suundus   Pühale  Maale  moslemeid  kristlusesse  pöörama.  Tõdedes,  et  misjonitööks  napib  tal 
teadmisi,  pöördus  Loyola  tagasi  Hispaaniasse,  et  astuda  ülikooli.  Sattunud  vastuollu 
inkvisitsiooniga,  lahkus  Loyola  Prantsusmaale  ning  rajas  Pariisis  mõttekaaslaste  ringi,  mis  panigi 
aluse jesuiitide ordule.  
Jesuiitide ordu oli üles ehitatud rangele hierarhiale. Selle eesotsas asus eluaegne  kindral ,  „must 
paavst“, kel oli ordu üle absoluutne võim. Tema kõrval  seisis  admonitor, manitseja, kes hoidis iga 
kindrali  sammu  kriitika  all.  Lisaks  kolmele  mungatõotusele  ( vaesus ,  vallalisus,  sõnakuulmine) 
võtsid   jesuiidid   veel  neljandagi  kohustuse,  tõotades  täielikult  kuuletuda  paavstile.  „Ma  usun,  et 
valge, mida ma näen on must, kui paavstlik kirik seda nii  defineerib ,“ kinnitas Loyola. 
Jesuiitide  koolitamiseks  asutati  1551.  aastal  Roomas  Collegium   Romanum   ning  aasta  hiljem 
samuti  Roomas  Collegium  Germanicum.    Saksamaal  rajati  esimene  jesuiitide   kolleegium   1544. 
aastal  Kölnis.  Jesuiitide  ordu  ülalpidamisel  olid  ülikoolid  Innsbruckis,  Würzburgis  ja  Grazis. 
Pihiisade, nõunike ja troonipärijate kasvatajatena jõudsid jesuiidid mitmesse Euroopa kuningakotta.  
Jesuiitide  eduka  tegevuse  näiteks  on  Poola.  Esimesed  jesuiidid  saabusid  siia  Ermlandi  piiskopi 
kardinal   Stanislaus  Hosiuse   kutsel   juba  1564.  aastal.  Leedus  asutasid  jesuiidid   1578 .  aastal  Vilniuse 
akadeemia.  1583.  aastal  jõudsid  jesuiidid  Riiga  ja   Tartusse .  Tartust  kujunes  jesuiitide  kõige 
põhjapoolsem kolleegium. Jesuiitidele toetus ka  1587 . aastal Poola kuningaks valitud  Sigismund  III, 
alustades  Poola-Leedu  tagasipööramist  katoliku  usku.  Kui  veel  1586.  aastal  oli  Leedu  senati  23 
liikmest  13  protestanti,  siis  1632.  aastal  olid  juba  kõik  25  senaatorit  rooma-katoliku  usku.  Bresti 
kirikuuniooniga  ( 1596 )  allutati  paavstivõimule  koguni  suur  osa  kreeka-katoliku   kirikust   Poola  alal. 
Kavatsused ka Rootsi ala rekatoliseerida kukkusid siiski läbi.  
Katoliku  kiriku  organisatsioonilisele  tugevnemisele  aitas  oluliselt  kaasa   Trento    kirikukogu  
(Tridentinum)  (1545–63,  istungjärkudega  1545–49,  1551–52  ja   1562 –63).  Kuigi  kirikukogu  leidis 
aset  keisririigi  pinnal,  andsid  seal  tooni   itaallased   -  ultramontaanid  (mäetagused),  kes  olid  vastu 
mistahes  kompromissidele.  Kirikukogu  päevakorras  seisnud  ketserluse  väljajuurimine  välistas 
protestantide osavõtu. Teisel  istungil  Karl V käsul  protestandid  küll osalesid, kuid mingile ühisele 
kokkuleppele mõistagi ei jõutud. Kui kahel esimesel istungjärgul oli tulipunktis Saksamaal toimuv, 
siis kolmandal juba sündmused Prantsusmaal. Kirikukogu oli vastu mistahes detsentraliseerimisele 
ning  kinnitas   veelkord   paavsti  ilmeksimatuse  põhimõtet.  Alles  kolmandal  istungil  asuti 
kirikureformide  juurde:   keelustati   ametikumulatsioon,  tugevdati  ordu-  ja  kloostridistsipliini  ning 
korrastati  vaimulike  ettevalmistamist.  Selgemat  eristumist  protestantismist  taotles  ka  Piibli 
tõlgendamise ainuõiguse jätmine kirikule ning kirikutraditsiooni jätkuv väärtustamine Piibli kõrval. 
Kokkuvõttes taastas Trento kirikukogu katoliku kiriku kõikumalöönud ühtsuse ning aitas kiiremini 
ületada reformatsioonist tingitud kriisi. 
Soodsalt  mõjus katoliku kiriku  autoriteedi  kasvule renessansspaavstide asemele reformpaavstide 
tulek.  Paulus  III [1534-49] taastas inkvisitsiooni ja kutsus kokku kirikukogu. Paulus IV [1555–59] 
kehtestas  ülalmainitud  Index  librorum’i.  Temalt  pärines  ka  korraldus   Michelangelo   „ Viimse  
kohtupäeva“   paljad   figuurid  sündsalt  kinni   katta .   Pius   V  [1566–72]  kehtestas  ranged  meetmed 
simoonia   (vaimulikuametiga   hangeldamine )  tõkestamiseks.   Gregorius   XIII  [ 1572 –85]  viis  1582. 
aasta  oktoobris  läbi  kalendrireformi,  pannes  aluse  suuremas  osas  maailmas  tänapäevani  kehtivale 
Gregoriuse  kalendrile.  Katoliku  kiriku  reformimise  viis  lõpule  paavst   Sixtus   V  [1585–90],  kes 
korraldas  ümber   kardinalide   kolleegiumi  ning  sätestas  piiskoppidele  aruandluskohustuse  Rooma 
ees.  Tema  ajal  valmis  ka  Piibli  uuendatud   ladinakeelne   tõlge  Clementina  (tõlke  avaldamise  ajal 
1592 võimul olnud paavst Clemens VIII järgi). 
 
 
4. ABSOLUTISM JA VALGUSTUS  
 
Riikluse  areng  varauusajal  toimus  isikukesksuselt  (valitseja  kui  riikluse  kandja)  suurema 
institutsionaliseerituse suunas. Koos rahvusriikide kujunemisega asendus arusaam kuulumisest ühe 
või  teise  valitseja  alamate  hulka  kuulumisega  ühtsesse  natsiooni.  Robert  Gaguin  („Compendium 
super  Francorum  origine  et  gestis“,  1495)  käsitles  prantslasi  väljavalitud  rahvana,  kes  frankidena 
5. saj. roomlaste alistatud  Gallia  tagasi võtsid. Johannes  Magnus  („Historia de omnibus Gothorum 
Sveonumque  Regibus“)  lõi  müüdi  rootslaste  põlvnemisest  gootidest.  Poolakad   pidasid   oma 
esivanemateks  sarmaate.  Hollandis  kujunes  müüt  Rooma  võimu  ajal  Reini  ja  Maasi  vahel  elanud 
vabadust armastavatest bataavidest kui eelkäijatest.  
 Rahvusriikide  kujunemisega  asendus  õhtumaine  kristlik  ühtsus  (res   publica   christiana) 
omavahel  konkureerivate  dünastiliste  ja  rahvuslike   huvidega ,  millele  pärast  reformatsiooni 
lisandusid  veel  usulised  vastuolud.  Just  16.  saj.  usuvaenused  ning  soov  lõhenenud  ühiskond  taas 
koondada, soodustas tugeva suveräänivõimu kujunemist, mis 17.–18. saj. teostus enamust Euroopat 
hõlmavas absolutistlikus valitsemissüsteemis (monarchia absolutissima). 
 
 
Absolutism 
 
Absolutismi teoreetiliseks põhjendajaks sai Prantsuse jurist Jean  Bodin  (Bodinus) (1530–1596), kelle 
põhitööd „Six livres de la République“  (Kuus raamatut riigist,  1576 ) mõjutasid pealtnähtud Pärtliöö 
sündmused  (→  Prantsusmaa).  Eristades  kolme  traditsioonilist  riigivormi  –  demokraatiat  (enamuse 
võim),  aristokraatiat  (vähemuse  võim)  ja   monarhiat   (üksikisiku  võim),  andis  Bodin  kindla  eelistuse 
viimasele .  Nii  demokraatia  kui   aristokraatia   olid  Bodini  meelest  ebastabiilsed  ning  võisid  edukalt 
toimida vaid õige lühiajaliselt. Elanike turvalisust ja heaolu saavat tagada vaid piiramatu kuningavõim 
kogu  rahvusliku  territooriumi üle.  Bodin  oli  veendunud,  et  suveräänsust  (maiestas) saab  kanda  vaid 
üks isik, kui neid on palju, pole ka suveräänsust. Suverääniks oleku esimeseks nõudeks seadis Bodin 
võimu  eluaegsuse.  Teiseks  pidi  suverääni  võim  olema  absoluutne  ja   jagamatu .  Suveräänsel 
majesteedil,  väitis  Bodin,  peab  olema  õigus  välja  anda  seadusi  kõigile  alamatele,  ilma  et  ta  vajaks 
nende tingimusteta heakskiitu (princeps  legibus  solutus). Kõik seadused pidid lähtuma ainult suverääni 
enda  vabast  tahtest  –  „sest  selline  on  Meie  tahtmine“  (car  tel  est  notre  plaisir).  Bodin  eitas  nii 
Aristotelese  püstitatud  võimude  lahususe   printsiipi   kui  ka  keskaegset  riigiideaali,  mis  nägi  paljude 
seisuste kooskõlalist tegevust.  
Ideaalne   monarhia   oli  Bodini   silmis   harmooniline,  vastavalt  varandusele  ja  võimetele  õiglaselt 
koormisi  ja  kohustusi  jagav  ning   rangelt   loomuõiguse  põhimõtteid  arvestav.  Nii  Bodin  kui  teisedki 
absolutismi  toetajad  tõmbasid  selge  piiri  absolutismi  ja  türannia  vahele,  rõhutades  perekonna  ja 
omandipuutumatuse kaitset.  
Kõige  klassikalisemal  kujul  avaldus  absolutism  kontinentaal-Euroopas,  eelkõige  Prantsusmaal. 
Inglismaa  valitsemises  võib  kohata  absolutistlikke  jooni  vaid  kodusõja-eelsel  ning  restauratsiooni 
perioodil. Ka Skandinaavias kehtestus absolutism kontinentaal-Euroopast nõrgemal kujul. Mõistagi ei 
kujunenud absolutistlikku  riigikorda  Euroopa vabariikides, samuti Poolas.  
Absolutistlik   riigikord   seadis  valitseja  taas  riigi  keskpunkti.  „Riik  –  see  olen  mina!“  (L’Etat  c’est 
moi!)  ei  olnud  ainult  Louis  XIV-le  omistatav lendlause.  Monarhist sai  riigivõimu  ainuteostaja:  ta oli 
valitsusjuht,  sõjaväe  ülemjuhataja,  ülemkohtunik,  sageli  ka  kirikupea  ühes   isikus .  Valitseja  isiksus, 
tema oskused ja võimed määrasid paljuski riigi käekäigu. Valitseja otsustusala kasv suurendas ka tema 
töökoormust. Louis XIV veetis päevas kaheksa kuni kümme tundi kirjutuslaua taga või nõupidamistel. 
Absolutistliku  riigikorra  oluliseks  toeks  sai   alaline   sõjavägi  ( miles   perpetuus),  mis  jättis 
relvajõudude käsutusõiguse vaid monarhile. Sõjaväe  komplekteerimine  ning selle ülalpidamine nõudis 
maksusüsteemi ümberkorraldamist ning senisest märksa keerulisema haldusaparaadi väljakujundamist, 
mis tõid kaasa võimu bürokratiseerumise ning  ametnikkonna  kui uue ja mõjuka ühiskonnakihi tekke.  
Majanduspoliitiliselt  toetus  absolutistlik  riigivõim  merkantilismile  (←  Varauusaja  ühiskond).  Lisaks 
riiklikult  juhitavale  majandusele,  tsentraliseeritud  valitsusaparaadile  ja  alalisele  sõjaväele  toetus 
absolutism rangelt kontrollitavale rahvuskirikule. Murdes senise keskajast pärineva feodaal-seisusliku 
korralduse, avas absolutism tee modernsele kodanlikule ühiskonnale. 
Absolutistlik  riigivõim  ei  suutnud  end  täielikult  maksma  panna  mitte  üheski  riigis.  Ühiskonna 
seisuslik korraldus ning seisulikud esindused jäid püsima varauusaja lõpuni. Kuigi Louis XIV aegsel 
Prantsusmaal  ei  kutsutud  kokku  üleriiklikke  generaalstaate  (états  généraux),  tegutsesid  edasi 
seisuslikud esindused (états provinciaux) Bretagnes, Burgundias, Provences ja Languedocis.  Suuremal  
või vähemal määral piirasid kuninga absolutistlikku võimu  parliament  Inglismaal,  cortes  Hispaanias ja 
Portugalis,  parlamento  Sitsiilias,  Riksdag  Skandinaaviamaades.  Seisuste  esindustest  võidi  mööda 
minna, nende tegevust halvata või blokeerida, kuid neid ei hävitata. Esmajoones sõltuvusid  monarhid  
seisuste  esindustest  maksustusküsimustes.  Põhimõte  „Mis  kõikidesse  puutub,  vajab  ka  kõikide 
heakskiitu“ (Quod  omnes  tangit, ab omnibus approbari debet) kehtis edasi ka varauusajal. 
 
  
Valgustus 
 
Valgustust   (pr  éclairer,  sks  Aufklärung,  ingl  enlightenment)  peetakse  kõige  olulisemaks  vaimseks 
liikumiseks Euroopas pärast reformatsiooni. 18. sajandit nimetatakse sageli ka valgustussajandiks (le 
siècle  des  lumières).  Valgustuse  klassikalise  definitsiooni  andis   Immanuel   Kant  ( 1724 –1804), 
nimetades  valgustust inimese väljumiseks tema omasüülisest alaealisusest (Ausgang des  Menschen  aus 
seiner  selbstverschuldeten  Unmündigkeit)  (1784).  Valgustus  kritiseeris  autoriteetidele,  sh  kirikule 
tuginevat mõtteviisi ning innustas söakust mõelda iseseisvalt, laskmata end teistest juhtida.  
Valgustuse  juhtmõtteks  oli  usk  mõistusesse,  kui  maailma  tunnetamise  peamisesse  allikasse. 
Valgustajad   väljendasid  piiramatut  optimismi  ja  usku  neile  lõpmatuina  näivatesse  inimvõimetesse, 
veendumust,  et  inimmõistuse  piiramatud  võimalused  tagavad  inimkonnale  järjekindla   progressi . 
Valgustusliikumine  leidis  tuge  prantsuse  ratsionalismist  ( Descartes )  ja  inglise  empirismist  (Bacon, 
Locke ), loodusteaduste arengust ning jälgimis- ja mõõtetehnika täiustumisest (mikroskoop,  teleskoop , 
elavhõbedatermomeeter, pendelkell). Mõistus, kriitikajulgus, vaimne vabadus ja religioosne tolerants 
asendas  traditsiooni,  dogmaatilisuse,  kirikliku  ja  riikliku  autoriteedi  kummardamise.    Usk  maailma 
mõistuspärasesse  korrastatusesse  väljendus  ka  uues,  deistlikus  lähenemine  Jumalasse,  keda  vaadeldi 
nüüd kui maailma loojat, kes selle edasisse korraldamisesse enam ei sekku.  
Kuigi valgustust on enamasti  seostatud  prantslastega, on valgustusliikumise tegelik kodumaa siiski 
Inglismaa,  mis  oli  nii  oma  poliitilises  kui  majanduslikus  arengus  kõige  kaugemale  jõudnud.  Ka 
Prantsuse  valgustajatele  andis  tõuke  vahetu  kokkupuude  Inglismaaga,  kuhu  sõideti  tutvuma  vabama 
poliitilise  korralduse  ja  uute  ideedega.  Pea  kõik  tuntumad  prantsuse  valgustajad  tegid  rännaku 
Inglismaale ja tõid sealt kaasa uusi ideid, tehes need prantsuse keeles kogu Euroopale tuttavaks. Jean 
Baptiste  d´Alembert ( 1717 –83) ja Denis  Diderot  (1713–84) avaldasid 35-köiteline „Encyclopédie ou 
Dictionnaire raisonné des  Sciences , des  Arts  et des Métiers“ (Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja 
ametioskuste seletav sõnaraamat) (1751–80),  esitades  uut, senisest erinevat maailmanägemust.  
 
 
Ühiskondliku lepingu teooria 
 
Koos  valgustusega  kujunes  välja  uus  käsitlus  riigivõimust  ja  selle  geneesist.  Olulise  eeltöö  tegi 
rahvusvahelise  õiguse  rajajana  ajalukku  läinud  Hugo   Grotius   (1583–1645),  kalvinistist  hollandlane, 
kes  arendas  välja ratsionalistlikult põhjendatud loomuõiguse  kontseptsiooni , kõneldes  seadustest , mis 
on püsivad ja muutumatud nagu kaks korda kaks on neli. Inglane Thomas  Hobbes  (1588– 1679 ) väitis, 
et kuningavõim pole Jumalast, vaid rahvast, seletades esimesena riigi kujunemist ühiskondliku lepingu 
sõlmimisena. Oma põhitöös „ Leviathan “ (Leviaatan,  1651 ) kirjeldas Hobbes riigieelset ühiskonda kui 
„kõikide  sõda  kõikide  vastu“  (bellum  omnium  contra  omnes),  mis   sundinud   füüsilise  eksistentsi 
säilitamiseks  sõlmima lepingu,  millega  ohverdati senised vabadused  piiramatu  võimuga  suveräänile. 
Hobbes'i  käsitlus  monarhi  võimust  ei  erinenud  oluliselt  Bodinist.  Ka  Hobbes  pidas  vajalikuks,  et 
monarhi  kätte  oleks  koondunud  nii  seadusandlik,  täidesaatev  kui  ka  kohtuvõim.  Kõrvuti  õigusega 
valitseda  lasus monarhil Hobbes’i järgi ka kohustus kindlustada alamate julgeolek. Juhul kui ta seda 
garanteerida ei suuda, ja ainult sel juhul, kaitses Hobbes alamate õigust vastupanule.   
Ühiskondliku  lepingu  teooriat  arendas  edasi  John  Locke  (1632–1704),  kes  oma  raamatus  „Two 
Treatises on Government“ (Kaks traktaati valitsemisest, 1690) esitas esimesena inimõiguste käsitluse. 
Erinevalt  Hobbesist  leidis  Locke,  et  riigieelne  ühiskond  polnud  kaugeltki  anarhia,  inimesed  olid 
sündinud  vabana,  elasid  mõistuspäraselt  ja  üksteist  abistades.  Olukord  muutus  koos  üleminekuga 
põlluharimisele,  kui  tekkis  varanduslik  ebavõrdsus,  mis  senise  rahuühiskonna  komplitseeris.  Et  iga 
inimese  individuaalne  loomuõiguse  tunne  ei  saanud  olla  üldkehtiv  kogu  ühiskonnale,  oligi  Locke’i 
järgi  tarvis  ühiskondlikku  lepingut.  Ka  pärast  lepingu  sõlmimist  säilitab  rahvas  suveräniteedi,  mis 
tagatakse võimude lahususe printsiibiga. Locke pidas väga oluliseks, et seadusandlik võim ( parlament ) 
ei asuks ise seadusi ellu rakendama ning täidesaatev võim (selle reserveeris Locke  kuningale ) ei looks 
ise seadusi. Locke pööras suurt tähelepanu tasakaalu saavutamisele kahe võimu vahel. Nii ei tohtivat 
ükski  seadus  jõustuda  ilma  kuninga  kinnituseta,  maksude  kehtestamine  pidi  aga  jääma  vaid 
seadusandliku  võimu   kompetentsi .  Locke  pidas  oluliseks  riigi  ja  kiriku  lahutamist  ning  kritiseeris 
usulist intolerantsust, väites, et „on naeruväärne, kui  Taanis  karistatakse inimest seepärast, et ta pole 
luterlane ,  Genfis,  et  pole  kalvinist  ja  Viinis,  et  pole  katoliiklane.“  Locke’i  õpetus  oli  aluseks 
inimõiguste  deklaratsioonidele  Põhja-Ameerikas  (1776)  ning  Prantsusmaal  (1789)  ning  rajas  tee 
Euroopa liberalismile. 
 
 
Valgustajate  esikolmik 
 
Valgustajate  tuntuima  esikolmiku  moodustasid   prantslased   Charles-Louis  de  Secondat   Montesquieu   
(1689–1755), François-Marie Arouet  Voltaire  (1694–1778) ja Jean- Jacques   Rousseau  ( 1712 –78).   
Nimekast  aadlisuguvõsast  pärit  Montesquieu  elutööks  sai  raamat  “De  l'esprit  des   lois “  (Seaduste 
vaimust , 1748), milles ta eristas kahte liiki seadusi: loomuõigusest tulenevaid ühiskonnast sõltumatuid 
konstantseid seadusi ning positiivseid seadusi, mis sõltuvalt ajast ja ruumist on ühiskonniti erinevad. 
Montesquieu  arvates  määras  iga  ühiskonna  loomuse  ümbritsev  õhustik:  looduslikud  olud  ja  kliima. 
Riigi  väike  pindala  soosib  vabariiki,  võimaldades  selle  esindajatel  püsivalt  kokku  tulla,  suurem 
territoorium nõuab juba monarhiat, väga suure territooriumiga riigid nagu Venemaa olid Montesquieu 
arvates  valitsetavad  vaid  despootia  abil.  Vabaduse  vaimu  kohtavat  Montesquieu  meelest  pigem 
mägedes kui tasandikel; soojas kliimas on inimesed pelglikumad, külmemas aga  julged . Montesquieu 
ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguste universaalsete seaduste kehtestamist, vaid eelistas 
seadusi, mis vastasid võimalikult rohkem iga konkreetse ühiskonna loomusele. 
Vabadust  tõlgendas  Montesquieu  õigusena  teha  kõike,  mida  seadused  lubavad.  Just   seaduslikkus  
eristab  ühiskonda  anarhiast  või  despootiast.  Viimast  pidas  Montesquieu  kõigist  valitsemisvormidest 
halvimaks  ning  Euroopa  jaoks  täiesti  sobimatuks.  Ka  kõiki  teisi  valitsemisviise  analüüsides  pidas 
Montesquieu  esmatähtsaks,  et  need  ei  kasvaks  teatud  tingimustes  üle  despootiaks.  Seepärast  pidi 
Montesquieu  meelest  hoiduma  aristokraatia  pigem  demokraatia  kui  monarhia  suunas,  monarhia 
seevastu  aga  aristokraatia  suunas,  et  vältida  türanniaks  muutumist.  Radikaalset  demokraatiat,  mis 
tagaks  inimestele ka majandusliku võrdsuse, pidas Montesquieu ohtlikuks, kuna see tooks kaasa kaose 
ja  edasi  juba  diktatuuri.  Inglismaa  eeskujul  toetas  Montesquieu  võimude  lahususe  põhimõtet,  kus 
seadusandlik  võim  (parlament)  annaks  seadusi,  ei  viiks  aga  neid  ellu;  täidesaatev  võim  (kuningas) 
täidaks seadusi, omamata samas seadusliku initsiatiivi õigust ning kolmanda võimuna tasakaalustaksid 
kahte esimest sõltumatud  kohtunikud . 
Jõuka  kodanlase  perekonnast  pärit  Voltaire  pidas  ideaalseks  valitsemisviisiks  samuti  monarhiat. 
Kõigi inimeste võrdsust taotlevasse demokraatiasse suhtus Voltaire aasivalt: „Meie õnnetus maailmas 
on inimesed jagatud kahte klassi: rikkad käskijad ja vaesed teenijad. Kardinali kokk võib öelda: olen 
samasugune  inimene nagu mu härragi. Kui türklased vallutavad Rooma, saan mina kardinaliks ja minu 
härra – kui ma ta üldse teenistusse võtan - kokaks. Kuniks aga  sultan  pole  Roomat  vallutanud, peab 
kokk oma tööd tegema, et mitte kogu ühiskonnakorraldust pea peale pöörata.“ Enam kui keegi teine 
nimekatest  valgustajatest  uskus  Voltaire  valgustatud  monarhiasse,  lootes  et  valgustusest  mõjutatud 
valitsejad suudavad ühiskonda paremaks reformida. Voltaire oli külaliseks Preisimaa kuninga Friedrich 
II õukonnas ning kirjavahetuses Venemaa  keisrinna  Katariina II-ga. 
Genfis  kellassepa   pojana   sündinud  Rousseau  elas  suurema  osa  elust  Prantsusmaal.  Ideaalset 
riigivormi Rousseau ei leidnudki. Rousseau pidas oluliseks, et seadusandja lähtuks ühiskonna üldisest 
tahtest  (volonté  générale),  mis  ei  tähistanud  mitte  ainult  hetkel  eksisteeriva,  vaid  ka  eelnevate  ja 
järgnevate põlvkondade tahet. Arendades edasi ühiskondliku lepingu teooriat, seletas Rousseau seda 
kui  üksikisikute  kokkulepet  allutada  oma   arvamusi ,  otsustusi  ja  õigusi  kogu  ühiskonna  kui  terviku 
huvidele ja otsustele. Tunnistamata üksikisiku võimutäiust jäi ka esindusdemokraatia Rousseau jaoks 
ebatäiuslikuks: mistahes esinduskogu (parlament) hakkab seadusi vastu võtma ikkagi vaid oma huvisid 
arvestades. „Inglise rahvas kujutleb end vaba olevat. Tegelikult on ta seda ainult parlamendisaadikute 
valimiste ajal. Kui need on toimunud, elab ta jälle orjapõlves edasi.“ Ideaalne riik sai Rousseau jaoks 
olla  vaid  väga  väike  nagu  Šveitsi   kanton   või  siis  Kreeka  polis,  mis  võimaldaks  otsuseid  langetada 
rahvakoosolekul. Samas oli ta sunnitud möönma, et ka rahvakoosolek võib olla äraostetav.  
 
 
Kameralistid  
 
Valgustajate  riigiõpetuslikud  seisukohad  jäid  pigem  teoreetilisteks  konstruktsioonideks.  Märksa 
praktilisemaid valitsemisõpetusi pakkusid saksa kameralistid,  otsides  vastust küsimusele, kuidas tagada 
ühiskonna  üldist  hüveolu.  Kameralistid  lähtusid  arusaamast,  et  üksikindiviid  saab  elada  heaolus  ja 
õnnes vaid riigi (ühiskonna) poolt toetatuna. See seadis riigile kohustuse hoolitseda oma alamate eest 
hällist hauani. Kui Christian  Thomasius  (1655–1728), kelle tavatult saksakeelset ülikooliloengut „Von 
Nachahnung  der  Franzosen“  (Prantslaste  järelematkimisest,  1687)  on  loetud  ka  saksa  valgustuse 
lähtedaatumiks,  pidas  oluliseks  seada  seadusi  andva  valitseja  kõrvale  teda  nõustav  filosoof,  siis 
Christian  Wolff  (1679– 1754 ) nägi ideaalina valgustatud ja haritud valitsejat ennast. Ühelt poolt pidasid 
kameralistid vajalikuks, et valitseja võim oleks piiramatu, andes talle vabad käed riigile ja ühiskonnale 
vajalike  seaduste  kehtestamiseks,   teisalt   jällegi  sidusid  kameralistid  valitsejale  antud  õigused 
kohustusega valitseda nõnda, et see tagaks üldise heaolu ja õnne.   
Saksa  kameralismiga  saavutas  riiklik  reglementeerimine  oma   haripunkti .  Polnud  eluvaldkonda, 
mida  poleks  kõrgemalt  poolt  paika  pandud  seaduste,   korralduste   või  ettekirjutustega.  Kameralismi 
majanduspoliitika oli selgelt merkantilistlik privileegide, keeldude ja tariifide üksikasjaliku süsteemiga. 
 
 
Füsiokraadid 
 
Teist  teed  valgustatud  absolutismi  põhjendamisel  liikusid  prantsuse  füsiokraadid,  kellest  tuntuim  ja 
mõjukaim  oli  kuningas  Louis  XV  ihuarst  François   Quesnay   (1694– 1774 ).  Temalt  pärineb  ka 
füsiokratismi  põhiteos  „Tableau  économique“  (1758),  mis  esitas  esimese  tervikliku  nägemuse 
rahvamajanduse   toimimisest.  Ouesnay  jagas  ühiskonna  kolme  aktiivsesse  klassi:  tootjad  (classe 
productive) – talupojad, kalurid ja mäetöölised, (maa) omanikud  (classe propriétaire) – aadel, kirik ja 
kuningas  ning   viljatu   klass  (classe  stérile),  mille  moodustasid  kaupmehed,  käsitöölised  ja  pankurid. 
Neile  lisandus  passiivne  elanikkond  –  sõjavägi  ja   ametnikkond ,  kes  majandusprotsessis  osales  vaid 
tarbijana (classe disponible).  
Quesnay järgi kehtivad majanduses ühelt poolt püsivad ja muutumatud seadused  – ordre naturel 
ning  nende  kõrval  ajastust  ja  ühiskonnast  sõltuvad  kirjutatud  seadused  –  ordre  positif:  Viimaseid 
iseloomustas  Quesnay   arvukate   reglementide  ja  korralduste  lasuna,  mis  viib  majanduse  loomulikust 
tasakaalust välja ning tuleb seetõttu kõrvaldada. Siit pärineb ka füsiokraatide  juhtlause  „Laissez  faire , 
laissez  passer !“ (Laske minna!). Füsiokraatide põhimõtteks oli tagada üksikisiku vabadus majanduses, 
omandikindlus  ja  -puutumatus.  Mistahes  riiklik  sekkumine  majandusellu  oli  füsiokraatide  meelest 
lubamatu, kahjustades mitte ainult iga üksikisiku majanduslikke õigusi, vaid ka majandust tervikuna.  
Erinevatest majandusharudest pidasid füsiokraadid tähtsaimaks põllumajandust,  mis  ainsana  annab  
puhastulu   (produit  net).  Kõik  teised  majandusharud  tegelevad  vaid  töötlemise  või  vahendamisega. 
Quesnay  soovitatud   maksureform   nägi  ette  vaid  puhastulu  maksustamist,  mis  tähendas  ka  seni 
maksuvabade vaimulike ja aadlike maksustamist. Ka pöörasid füsiokraadid senisest märksa suuremat 
tähelepanu talurahva kaitsele. 
Oma  ideaalide  teostamist  nägid  ka  füsiokraadid  valgustatud  monarhias,  piiramatu  võimuga 
valitsejas,  kes  suudab  füsiokraatlike  eesmärkide  nimel  sellele  vastuseisvate  ühiskonnakihtide 
vastupanu võimutäiusega murda. 
 
 
„Ka kuningad on inimesed“ 
 
Tänu  valgustusele  sai Jumala asemikuks maal peetavast valitsejast „rahva esimene teener“ nagu end 
tituleeris  Preisimaa  kuningas  Friedrich  II  (→  Saksamaa).    Valitseja  ei  vastandanud  end  enam  oma 
alamatele, vaid esitles end ühiskonna liikmena, kellel lasus teistest suurem vastutus üleüldise hüveolu 
tagamises. Toimunud muutus avaldus ka välises  pildis . Purpurmantlites muinasjutukuningate aeg sai 
ümber. Friedrich Wilhelm I oli esimene monarh, kes hakkas kandma  armee  mundrit. Friedrich II oli 
juba sunnitud tõdema, et „ka kuningad on pelgalt inimesed“ (Die Könige sind  auch  nicht anders als 
Menschen).  Kõik  see  ei  muutnud  valgustatud  valitsejate  võimutäiust  väiksemaks  kui  see  oli 
absolutismiajastu kõrghetkedel. Arusaam, et kuningas peab tegelema kõigi ja kõigega pigem süvenes 
ning  õigust  olla  viimase  instantsi  otsustajaks  kasutasid  valgustatud  valitsejad  juba  kohusetundest 
rohkemgi  kui nende eelkäijad.  
18.  sajandi  lõpuks  senini   toetav   suhtumine  valgustatud  absolutismi  mõranes.  Saavutatud  vaimse 
vabaduse kõrval hakati üha rohkem nõudlema ka poliitilist vabadust. Kui Thomasius ja Wolff olid veel 
seisukohal,  et  rahva  enamik  ei  tule  iseseisvalt  toime  oma  elu  korraldamisega,  vajades  valgustatud 
valitseja tuge, siis koos valgustuse edenemisega kasvas ka vaimne ja sotsiaalne enesevastutus. Jõudu 
koguv liberalism nägi valgustatud valitseja asemel võimu juures juba valgustatud rahvast. 
 
  
5. RAHVUSVAHELISED SUHTED 
 
Prantsusmaa ja Habsburgide vastasseisu kujunemine. Itaalia sõjad 
 
Varauusaja  algus  pakkus  võimaluse  nii  Saksamaa  kui  Itaalia  poliitiliseks  ühendamiseks.  16.  saj. 
esimese poole Euroopa rahvusvahelist olustikku mõjutasid kõige enam kaks paralleelselt kulgevat 
sündmusteahelat: Habsburgide valduste  ootamatu  ja ulatuslik kasv ning Itaalia sõjad (1494–1559). 
Habsburgide  valduste  kasv  varauusaja  alguses  oli  paljuski  tingitud  juhuste  kokkulangevusest. 
Hilisem keiser Maximilian I  abiellus Habsburgide troonipärijana 1477  Burgundia  hertsogi Charles 
Südi tütre Mariaga, kelle surma järel  1482  pärisid  Habsburgid  nii Burgundia Ülemmaad (tänapäeva 
Prantsusmaa idaosa) kui ka Madalmaad (tänapäeva  Holland  ilma Friisimaata, Belgia,  Luksemburg  
ja  osa  Prantsusmaa  põhjapoolseid  piirialasid).  Prantsusmaa  vallandatud  Burgundia  pärilussõda 
lõppes  1493  sõlmitud  Senlis’  lepinguga,  mille  alusel  Burgundia  jagati.  Prantslastele  langes 
Ülemmaadest  Saône’i  jõest  läände  jäävad  alad  (edaspidi  Burgundia  hertsogiriik)  ning 
Madalmaadest  Pikardia.  Habsburgidele  jäid  peaaegu  tervikuna  Madalmaad  ning  Ülemmaadest 
moodustunud  Burgundia  vabakrahvkond  (tänapäeval  Franche-Comté).  Burgundia  pärilussõjast  sai 
alguse kaks ja pool sajandit kestnud vastasseis Habsburgide ja Prantsusmaa vahel. 
Habsburgide  valduste  pärijaks  sai  keiser  Maximilian  I  poeg  Philipp  Ilus,  kes  oli  abielus 
Hispaania kuninga  Fernando  Katoliiklase tütre Juana Nõdrameelsega. Sellest  abielust  sündis 1500. 
aastal  poeg  Karl,  kes  pärast  isa  surma  1506  päris  Habsburgide  Burgundia  valdused  ning  1516. 
aastal  Carlos   I nime  all  ka pärijateta jäänud Hispaania  trooni . Pärast  vanaisa Maximilian  I surma 
1519  pretendeeris  Karl  õnnestunult  ka  Saksa-Rooma  keisri  troonile.  Nüüd  oli  Prantsusmaa  nii 
põhjast, idast kui lõunast ümbritsetud Habsburgide võimu alla kuuluvatest maadest .  
 
Itaalia  sõdade  vallandumine.  Prantsusmaa  välispoliitilised  huvid  olid  varauusaja  alguses 
keskendunud Itaaliale.  Tollane  Itaalia oli kultuuritasemelt kahtlematult Euroopa enamarenenud osa. 
Poliitiliselt  jäi  Itaalia  killustatuks,  andes  Dantele  võimaluse  võrrelda  oma   kodumaad   „tüürita 
laevaga  tormis“. Mõjukamad viis riiki  –  Milano  hertsogkond, mida tema strateegilise asendi tõttu 
Lombardia   madalikul  üle  Alpide  kulgevate  kaubateede  ristmikul  nimetati  ka  Itaalia  lukuks; 
Veneetsia  vabariik,  kellele  kuulusid  lisaks  Itaalia   aladele   ka   Dalmaatsia   rannik,   Kreeta   ja  Küpros 
ning arvukad  Egeuse  mere saared; Firenze vabariik, Medicite perekonna valitsetav Itaalia kunsti ja 
vaimu  metropol;   Kirikuriik   paavsti  ilmaliku  võimu   alana   ning  Aragóni  (Hispaania)  võimu  alla 
kuulunud Mõlema  Sitsiilia  (Napoli)  kuningriik  – hoidsid vastastiku üksteist ohjes ning olid valmis 
ühiseks vastutegevuseks niipea kui mõni neist üritab oma ülemvõimu kogu poolsaarele laiendada. 
Nagu märkis Machiavelli: „Noil valitsustel ja valitsejail pidi olema kaks peamist hoolt: et Itaaliasse 
ei siseneks relva jõul mõni võõras valitseja ja et keegi neist endist ei haaraks suuremat võimu.“  
Enam  kui  pool  sajandit  kestnud  Itaalia  sõjad  vallandas  Milano  hertsog  Ludovico  Sforza,  kes 
lootis  laiendada  oma  võimu  Itaalias  Prantsuse  kuninga  Charles  VIII  abiga,  kes  omakorda 
pretendeeris  kunagi  Prantsuse  dünastiale  kuulunud  ja  keskaja  lõpul  Aragóni  kuninga  võimu  alla 
läinud Lõuna-Itaaliale (Napoli). Charles VIII plaanid ei piirdunud ainuüksi Itaaliaga. Kuningas nägi 
oma  vaimusilmas  end  Konstantinoopoli  vabastajana  pool  sajandit  kestnud  Türgi  ikkest  ning 
Bütsantsi  impeeriumi  taastajana.  Tugeva  suurtükiväega  õnnestus  Charles  VIII  vallutada  poole 
aastaga pea kogu Itaalia. Itaallased olid valmis prantslasi toetama Fernando II Katoliiklase vastu, kui 
prantslaste barbaarne käitumine poleks tekitanud vastuseisu. 1495. aastal moodustasid paavst, keiser, 
Hispaania kuningapaar, Veneetsia doodž ning prantslasi Itaaliasse kutsunud ning nüüd poolt  vahetanud  
Milano hertsog Prantsusmaa-vastase Püha Liiga ning ühendatud vastasjõudude  survel  oli Charles VIII 
sunnitud oma väed Itaaliast tagasi  tooma . 
Firenzelased  kasutasid  kujunenud  olukorda  Medicite  minemakihutamiseks.  Võimu  haaranud 
dominikaani munk Girolamo  Savonarola  (1452–98) kehtestas teokraatliku ainuvõimu, millega kaasnes 
väärtasjade, luksusesemete aga ka maalide ja raamatute hävitamine, ilmaliku  muusika  ja lõbustuste 
keeld.  Inimeste  eraelu  seati  rangete  reglementide  ja  kontrolli  alla.  1498  õnnestus  Medicitel  võim 
mässulises linnas taastada. Savonarola poodi üles ning seejärel põletati ketserina. 
1498.  aastal  troonile  tõusnud  kuningas  Louis  XII  [1498– 1515 ]  tungis  juba  esimesel 
valitsemisaastal  taas  Itaaliasse.  1500   vallutati   Milano.  Hertsog  Sforza  suri  prantslaste   vangistuses . 
Järgmisel  aastal  vallutasid  prantslased  ka  Napoli.  Paraku  loobus  Fernando  II  Katoliiklane  varem 
sõlmitud  kokkuleppest  Mõlema  Sitsiilia  kuningriik  jagada.  Prantslastel  tuli  taas  taanduda  ning 
tunnustada Hispaania ülemvõimu Lõuna-Itaalias.  
Kui  Itaalia  lõunaosas  olukord  stabiliseerus,  jäi  Põhja-Itaalias  kõik  lahtiseks.  Paavst  Julius  II 
kuulutas  prantslased  ketseriteks  ning  moodustas  uue  ühisrinde  prantslaste  väljatõrjumiseks  kogu 
Itaaliast. Oma panuse andsid šveitslased, kes 1512 vallutasid Milano. Prantslaste sõjakäik Itaaliasse 
oli taas luhtunud.  
1515 uueks Prantsusmaa kuningaks saanud  François  I [1515–47] alustas valitsemist  nagu kaks 
eelkäijatki  sõjakäiguga  Milano  alla.  Et  šveitslased  olid  ligipääsetavamad  kurud  blokeerinud,  viis 
kuningas väe muularadu pidi enam kui 2000 meetri kõrguselt üle Alpide. 13.–14. septembril 1515 
Milano  lähistel  toimunud  Marignano  lahingus  lõid  prantslased  Milano  hertsogi  palgatud  Šveitsi 
palgasõdurite  väe  puruks.  14  tuhat  šveitslast  tapeti.  Marignano  on  jäänud  Šveitsi  ajaloo  üheks 
suurimaks  katastroofiks.  1499  end  keisririigist  lahkulöönuks  kuulutanud  13  kantonist  koosnev 
Šveitsi  Vandeliit  (Eidgenossenschaft)  oli  16.  saj.  alguses  hõivanud  ka  Alpidest  lõunasse  jäävaid 
alasid.  Nüüdsest  seati  Šveitsi  laienemisele  piir.  Šveitslased  kohustusid  järgima  neutraliteeti,  mida 
nad on pidanud tänini. 
 
Sacco di  Roma . Milano langes taas prantslaste võimu alla. Pärast Maximilian I surma kandideeris 
ka François I Saksa keisritroonile, kuid jäi siiski Karl V alla. Prantsuse-Hispaania vastasseis kasvas 
nüüd üle Prantsusmaa-Habsburgide vastasseisuks. Pavia lahingus (1525) õnnestus keisril François I 
vangistada.  Raudpuuris  Hispaaniasse  viidud  Prantsuse  kuningas  tõotas   loobuda   nii  Itaalia 
vallutustest kui ka Burgundia pärandist, kuid vabaks saanuna tühistas ta paavst Clemens VII [1523–
34]  toetusel  rahu  ning  alustas  Habsburgide  vastu  uut  sõda.  Kättemaksuks  rüüstasid  keisri 
ülekaalukalt protestantidest palgatud sõjavägi mais  1527  Roomat. Sacco di Roma nime all ajalukku 
läinud hävitustöös hukkus üle 30 tuhande inimese. Palgasõdurite  pealik  riietus paavstiks, käskides 
roomlasi  tema   jalgu   suudelda.   Nunnad   tiriti  kloostritest  bordellidesse.  Alles  katku  puhkemine 
sundis sakslasi Roomast  lahkuma . 
Paradoksaalsena langes Itaalia kõrgrenessanssi ajastu just Itaalia sõdade perioodile: Leonardo da 
Vinci  ( 1442 –1519)  maalis  Milanos  1495–97  „Püha  õhtusöömaaja“  ja  1503–06  Firenzes  „Mona 
Lisa“. Michelangelol (1475–1564) valmis  1504  Firenzes tema kuulus „Taavet“ ning 1512 lõpetas ta 
Roomas  Sixtuse  kabeli  laemaali.  Raffael  (1483–1520)  tegutses  arhitekti  ja  alates  1515.  aastast 
töödejuhatajana Rooma Peetri kiriku ehitusel,  maalides  samal ajal ka „Sixtuse Madonna“. Tizianil 
(surn.  1576)  valmisid  Veneetsias  oma  esimesed  kuulsad  tööd.  Alles  sajandi  teisel  veerandil  tabas 
Itaaliat ja tema kultuuri langus ning otsekui selle sümbolina maalis Michelangelo 1536–41 Sixtuse 
kabeli idaseinale „Viimse kohtupäeva“. 
 
Türgi  oht.  Itaalia  sõjad  jätkusid  veel  kolm  aastakümmet.  Lisapingeid  tekitas  jõudu  koguv 
reformatsioon ning türklaste edasitung Euroopas: 1529. aastal piirasid Türgi väed juba Viini. Kolm 
aastat varem, 1526 türklaste vastu peetud Moháci lahingus uppus põgenedes jõge ületanud Tšehhi 
ja  Ungari  kuningas  Lajos  II.  Kuningas  oli  abielus  Karl  V  õe  Mariaga,  kuninga  õde  aga   Karli   ja 
Maria  venna  Ferdinandiga.  Viimasest  saigi  Tšehhi  (Böömi-ja  Määrimaa),   Horvaatia   ning 
mõningaste  sekelduste  järel  ka  Ungari  troonipärija.  Habsburgide  sülle  oli  langenud  veel  üks 
ootamatu pärand.     
1529 Cambrai’s sõlmitud „daamiderahu“ (Prantsusmaad esindas kuninga ema, keisrit tema tädi) 
tõi Itaalia sõdadesse vaid lühikese hingetõmbeaja. Kuna keiser ja Hispaania olid dünastilises liidus, 
ei saanud ka vastaspool liitlasi valida. François I tegi koostööd türklastega, pakkudes  1543 /44 Türgi 
laevastikule  talvitumiseks  peavarju  Touloni  sadamas.  Õhtumaa  jaoks  skandaalsena  tundunud 
liitlassuhet  muutis  veelgi  pikantsemaks  asjaolu,  et  prantslasi  Habsburgide  vastu  toetav  paavst  ja 
sultan olid nüüd ühes leeris. 
 
Itaalia  sõdade  lõpp  ja  tulemused.  1555.  aastal  sõlmitud  Augsburgi  usurahu  oli  tähistas  Karl  V 
püüdluste  luhtumist.  Loodetud  universaalmonarhia  asemel  oli  üha  nominaalsemaks  muutuva 
keisrivõimuga  lisaks  poliitilisele  killustatusele  ka  usuliselt  lõhenenud  Saksamaa.  1556.  aastal 
loobus  Karl  V  troonist,   jagades   Habsburgide  valdused  kaheks.  Vend  Ferdinandile  pärandas  Karl 
keisritrooni  [1556–64]  koos  Austria  pärusvalduste,  Böömi-  ja  Määrimaa  ning  Ungariga.  Poeg 
Felipe  II päris Hispaania koos meretaguste kolooniate, Madalmaade ja Itaalia valdustega (Mõlema 
Sitsiilia  kuningriik  koos  Sardiiniaga  ning  Milano).  Karl  ise  lahkus  Hispaaniasse  San  Yuste’i 
kloostrisse,  kus  ta  mõne  aasta  pärast  1558  suri.  Oma  viimastel  eluaastatel  kogus  trooni  hüljanud 
keiser  kelli , üritades neid asjatult  ühte aega näitama panna. 
Itaalia sõdade lõppmäng toimus Hispaania kuninga Felipe II [1556–98] ja Prantsusmaa kuninga 
Henri  II [ 1547 –59] vahel.  Kuigi  Hispaania Habsburgid  jõudsid   1557  Madalmaadest  lähtuvalt vaid 
kahe päevateekonna kaugusele Pariisist, olid prantslased omakorda edukamad Austria Habsburgide 
vastu,  hõivates  Lotringis  Toul’i,  Metzi  ja  Verduni   piiskopkonnad   ning  tõrjudes  hispaanlaste 
liitlastena sõdinud inglased (Felipe II oli abielus  Mary  Tudoriga) lõplikult mandrilt välja, vallutades 
1558. aastal  Calais’. 
1559  sõlmitud  Cateau-Cambrésis’  rahu  lõpetas  Itaalia  sõjad.  Kumbki  pool  ei  saavutanud  oma 
tahtmisi.  Habsburgide  universaalmonarhia  jäi  loomata.  Prantslastel  ei  õnnestunud  end  vabastada 
Habsburgide  haardest.  Itaalia,  kelle  pärast  sõdu  alustati  jäi  Hispaania  Habsburgide  mõju  alla. 
Sõltumatuse  säilitasid  vaid  Veneetsia,  Kirikuriik  ning  Prantsusmaa  piiril  asuv   Savoia .  Kuigi 
kodanliku ühiskonna võrsed kujunesid Itaalias varem kui kusagil mujal Euroopas, jäi Itaalia edasine 
areng  kängu.  Hispaania  riigipankrotid  laostasid  ka  Itaalia  panganduse.  Kaubateede 
ümberpaiknemine  Vahemerelt  Atlandi  ookeanile  hävitas  senise  kaubandusliku  õitsengu.  Vaid 
luksuskaupade osas  (veneetsia klaas ja juveelitooted) õnnestus itaallastel  oma positsioon Euroopa 
turul säilitada. 
 
 
Kolmekümneaastane sõda (1618–48)  
 
Kuigi  16.  sajandi  teisel  poolel  oli  Augsburgi  usurahu  järgsel  Saksamaal  usulisi  pingeid  märksa 
vähem  kui  näiteks  Prantsusmaal,  Madalmaades  või  Inglismaal,  vallandusid  need  taas  seda 
teravamalt  17.  sajandi  alguses  (→  Saksamaa),  kutsudes  esile  Euroopa  ajaloo  ühe  veriseima  sõja. 
Selle peamiseks tandriks jäi küll Saksamaa, kuid sõtta haarati ka mitmed teised Euroopa riigid, mis 
muutis  Keisririigi  sisemise  korralduse  üle  puhkenud  heitluse  ulatuslikuks  rahvusvaheliseks 
konfliktiks. 
Sõja  vallandajaks  sai   Praha   defenestratsioon:  23.  mail  1618  viskasid  protestantidest  aadlikud 
Praha  linnuses  tekkinud tüli  käigus  kaks  keisri  nõunikku  ja  nendega  kaasasolnud  sekretäri  aknast 
välja (Prager Fenstersturz). Kuigi aken oli  maapinnast  ligi paarikümne meetri kõrgusel, jäid kõik 
ellu,  maandudes  sõnnikuhunnikus.  Hiljem  keisri  poolt  aadliseisusesse  tõstetud  sekretär  sai  uueks 
nimeks Hohenfall – kõrgeltlangenu.  
Tšehhide eestvõttel moodustatud konföderatsioon (Confoederatio Bohemica)  liitis  Habsburgide 
vastu  Böömimaa,  Määrimaa,  Sileesia  ja  Lausitzi  seisused  ning  Austria  evangeelsed  linnad.  27. 
augustil 1619 valisid seisused Prahas uueks kuningaks Pfalzi kuurvürsti Friedrich V (protestantliku 
uniooni   asutanud   Fredrich   IV  poja).  See  tähendas  lahkulöömist  Habsburgide  võimu  alt.  Päev 
hiljem,  28.  augustil  valiti  Saksa  keisriks   Ferdinand   II  (1619–37),  fanaatiline  katoliiklane,  kes  oli 
pälvinud  juba  varem  maahärrana  Austria  pärusvaldusi  (Steiermark,  Kärnten  ja  Krain) 
rekatoliseerides  „protestantide  õgija“  (Protestantenfresser)  hüüdnime.  Tekkinud  vastasseis 
vallandas paratamatult sõja.    
 
Böömi sõda. Sõja algus ei olnud protestantidele edukas. Katoliku liiga sõjaväed  krahv  Johann Tilly 
juhtimisel  saavutasid  8.  novembril  1620  Praha  väravate  juures  toimunud  Valgemäe  (Bílá  hora) 
lahingus  täieliku  võidu  konföderatsiooni  vägede  üle.  Samal  ajal  vallutasid  Flandriast  lähtunud 
Hispaania  väed  kuurvürst  Friedrichi  Reinimaa  valdused.  „Talvekuningaks“  pilgatud  Friedrich  V 
põgenes Hollandisse. Talle kuulunud kuurvürsti  tiitel  anti nüüd katoliku koalitsiooni liidrile  Baieri  
Maximilianile.  
Böömimaal  algas  protestantide  julm  karistamine.  Nende  juhid  hukati,  pool  aadli  maavaldusest 
konfiskeeriti.  Järgnes  vägivaldne  rekatoliseerimine  ja  germaniseerimine.  Maalt  lahkus  üle  150 
tuhande  protestandi.  1627.  aastal  kehtestatud  uue  valitsemiskorraldusega  saadeti  seisuste   esindus  
laiali  ning  Tšehhi  kuningakroon  kinnistati  jäädavalt  Habsburgidele.  Perioodi  1618–24 
Kolmekümneaastases sõjas nimetatakse ka Böömi sõjaks.  
 
Taani sõda.  Katoliiklaste  edu tekitas ärevust protestantlikes maades. Inglismaa ja Hollandi rahalisel 
toetusel astus nüüd protestantide poolel sõtta Taani kuningas Christian IV, kes Holsteini hertsogina 
kuulus Saksa riigivürstide hulka. Algas sõja teine – Taani periood (1625–29). 
Et  keisril  puudus  vägede  palkamiseks  raha,  pakkus  talle  abi   Albrecht   von  Wallenstein  (1583–
1634), seiklejast Böömimaa aadlik, kogudes enam kui 100 tuhande mehelise sõjaväe. Wallensteini 
põhimõtte oli „sõda toitku sõda“, mis tähendas, et vägi pidi end elatama vallutuste käigus saadud 
sõjasaagist. Nõnda kujunes Wallensteini juhtimise alla ajaloo suurimaid röövlijõuke, kes valmistas 
ühtviisi  hirmu  nii  protestantidele  kui  katoliiklastele.  Wallensteini  väe  kõrval  tegutsesid  edasi  ka 
katoliku liiga väed krahv Tilly juhtimisel.  
Järgnevas  sõjategevuses  said  taanlased  lüüa  ning  tõrjuti  Põhja-Saksamaalt  välja.  Protestantide 
ainsaks   suuremaks   eduks  jäi  Stralsundi  õnnestunud  kaitsmine  1628.  Mais  1629  sõlmiti  Lübecki  
rahu, millega Taani kohustus edaspidi mitte sekkuma Saksamaa siseasjadesse. 
Kuigi  kogu  riik  oli  nüüd  keiser  Ferdinand  II  kontrolli  all,  olid  tema  tegevusvõimalused  üpris 
piiratud.  Habsburgide  universaalmonarhia  taastamist  ei  lubanud  Prantsusmaa  ja  Rootsi  vastuseis. 
Wallensteini  pakutud  absolutistlikku  riigireformi  takistas vürstide vastupanu. Viimaste nõudel pidi 
keiser  Wallensteini  väe  laiali   saatma ,  mis  seadis  ta  taas  sõltuvusse  katoliku  liiga  vägedest. 
Saksamaa  täielikule  rekatoliseerimisele   seisid   vastu  protestantlikud  vürstid.  Nende  sõjaline 
lüüsaamine  andis  keisrile  siiski  tegevusruumi.  6.  märtsi  1629  restitutsiooniediktiga  nõuti  pärast 
1552. aastat (Passau leping) protestantismi pöördunud aladel katoliku usu taastamist. 
 
Rootsi sõda. Uue jõuna sekkus Kolmekümneaastasesse sõtta Rootsi. Tõsiuskliku luterlasena polnud 
kuningas  Gustav  II  Adolfil   sugugi   ükskõik,  kuidas  lõpeb  Saksamaal  heitlus  protestantide  ja 
katoliiklaste  vahel.  Rootsi  sõtta   astumist   mõjutas  ka  soov  kindlustada  Rootsi  ülemvõimu 
Läänemerel, eriti selle lõunakaldal, toetudes Põhja-Saksa protestantlikele vürstidele.  
Kolmekümneaastase  sõja  kolmas,  Rootsi  periood  (1630–35)  algas  6.  juulil  1630,  mil  „lõviks 
keskööst“  kutsutud  Gustav  II   Adolfi   vägi  maabus  Pommeris.  Saksa  protestantlikud  vürstid  olid 
rootslaste  edu  suhtes  esialgu  umbusklikud.  Pööre  tuli  17.  septembril  1631,  mil  „lumekuningaks“ 
pilgatud Gustav II Adolf saavutas  Leipzigi  lähedal Breitenfeldi lahingus Tilly  juhitud  katoliku liiga 
vägede  üle  täieliku  võidu.  Rootslased  tungisid  takistamatult  edasi  Baierisse,  jõudes  välja  Bodeni 
järveni.  
Pärast  Tilly  langemist  17.  mail  1632  lahingus  Lechi  jõel  pöördus  keiser  uuesti  abi  saamiseks 
Wallensteini  poole.  16.  (vkj.  6.)  novembril  1632  kohtusid    Wallensteini  ja  Gustav  II  Adolfi  väed 
Leipzigi lähedal Lützeni lahingus. Rootslastel õnnestus seegi lahing võita, kuid kuningas Gustav II 
Adolf sai surmavalt haavata.  
Keisri korraldatud vandenõus Wallenstein 1634. aastal tapeti. 6. septembril 1634 said rootslased 
Nördlingeni lahingus valusa kaotuse katoliiklasi toetavatelt Hispaania vägedelt. See oli ka viimane 
võit,  millega  hispaanlased  võisid  varauusajal  uhkustada.  Rootslased  olid  sunnitud  Lõuna-
Saksamaalt taanduma.  
1635.  aastal  sõlmiti  Prahas  kokkulepe,  millega  keiser  loobus  restitutsiooniedikti  läbiviimisest 
valdavalt  protestantidega  asustatud  vürstkondades  (Saksimaa,   Brandenburg ,   Mecklenburg ). 
Kokkuleppega liitus enamus Saksa vürste, mis võimaldanuks sõja lõpetada. Selle vastu seisid aga 
Rootsi ja Prantsusmaa.  
 
Prantsuse  sõda.  Sõja  neljas  ja  viimane  periood  (1635–48)  kannab  Prantsuse  sõja  nime. 
Prantsusmaa,  kes  oli  kogu  sõja  vältel  protestante  rahaliselt  toetanud,  astus  nüüd  nende  poolel 
avalikult  sõtta.  Ühtlasi  tähendas  see  uue  Prantsuse-Hispaania  sõja  (1635–59)  vallandumist.   1636 . 
aastal  tungisid  Hispaania  väed  Flandriast  Prantsusmaale,  ohustades  Pariisi.  Prantslased  vallutasid 
Reini  paremal   kaldal   Habsburgidele  kuuluva  Breisachi  kindluse,  lõigates  sellega  ära  Hispaania 
ühendusteed  ning  tungisid  1640  Madalmaadesse.  Prantslasi  toetasid  samal  ajal  Portugalis  ja 
Kataloonias alanud Hispaania-vastased liikumised. Edu saatis taas ka rootslasi: 1641. aastal võtsid 
nad  kindral  Banéri  juhtimisel  ette  julge  rünnaku  üle  jäätunud   Doonau ,  üritades  Regensburgis 
vahistada keisri koos riigipäevaga. Selle perioodi suuremaid lahinguid toimus 19. mail 1643 Põhja-
Prantsusmaal Rocroi all, kus prantslased purustasid hispaanlaste väe.  
Sõda  venis  järjest  pikemaks  ja  sellel  ei  näinud  tulevat  lõppu.  Saksamaa  oli  sõjategevusest 
laastatud.  Mecklenburgis  vähenes  elanike  arv  70%.  Uus  keiser  Ferdinand  III  [1637–57]  oli 
usuküsimustes eelkäijast märksa tolerantsem ning see andis lootust sõda lõpetada. 
 
Vestfaali  rahu. Rahuläbirääkimisi peeti korraga kahes Vestfaali linnas: katoliiklikus Münsteris ning 
protestantlikus Osnabrückis. Tegemist oli  pretsedenditu  sündmusega senise diplomaatia ajaloos: nii 
paljude riikide esindajaid polnud veel kunagi korraga rahuläbirääkimistele kaasatud. Seetõttu kulus 
palju  aega  etiketi  ja  tiitlite  täpsustamisele.  Püha  Tooli  esindanud  Fabio  Chigi  –   tulevane     paavst 
Alexander  VI – oli enda sõnul valmis nimetama Tema Ekstsellentsiks igaüht, kes seda vaid soovis, 
kui  see  vaid  aitaks  kaasa  rahu  kiiremale  saavutamisele.  Sama  eesmärki  teenis  ka  rootslaste 
äkkrünnak  Prahale  1648.  aasta  suvel.  Linn  langes  barbaarse  rüüstamise  ohvriks,  mida  meenutab 
tänapäevani suur osa Rootsi muuseumide kunstiaaretest. 
24. oktoobril 1648 kirjutati üheaegselt Münsteris ja Osnabrückis rahulepingule alla.   
Vestfaali  rahu  kinnitas  taas  Augsburgi  usurahu  põhimõtteid.  Kolmanda  usundina  katoliku  ja 
luteri  usu  kõrval  tunnustati  nüüdsest  ka  kalvinismi.  Riigipäeval  tuli  religiooniküsimusi  edaspidi 
arutada  eraldi  katoliiklaste  ( Corpus   Catholicorum)  ja  protestantide  (Corpus  Evangelicorum) 
saadikute  hulgas  ning  vastavaid  seadusi  sai  kehtestada  vaid  mõlemapoolsel  heakskiidul.  Ka 
keiserlikus  kohtus pidi olema võrdselt katoliiklastest  ja protestantidest  kohtunikke. Pfalzi  valitseja 
sai tagasi kuurvürsti tiitli, millega kuurvürtside arv tõusis kaheksani.   
Keisririik   kandis  ka territoriaalseid kaotusi: Rootsile langes Ees- Pommeri  Rügeni saare ja Oderi 
suudmega,  Bremeni  ja   Verdeni   piiskopkonnad  Elbe  ja  Weseri  suudmealaga  ning  Wismari  linn. 
Prantsusmaa sai suurema osa Elsassist. Esmakordselt ulatus Prantsusmaa  idapiir  Reini jõeni, lisaks 
kaks  kindlust  (Breisach  ja  Philippsburg)  Reini  paremal  kaldal.  Vestfaali  rahu  tunnustas  lõplikult 
Ühendatud Provintside Vabariigi (Holland) ja Šveitsi iseseisvust.  
Üle  kogu  Euroopa  toimusid  rahupidustused.  Ajastu,  mis  oli  täis  verd  ja  kannatusi  näis  olevat 
nüüd möödunud. Kogu Euroopat hõlmavat rahu ei sündinud ka Vestfaalis. Võitlused Prantsusmaa 
ja Hispaania vahel jätkusid 1659. aasta Püreneede rahuni, mis lõpetas Hispaania ülemvõimu ja avas 
Prantsusmaa  hegemoonia  Euroopas. 
 
 
Prantsusmaa hegemoonia Euroopas 
 
Pärast  Kolmekümne-aastast  sõda  jätkunud  Hispaania  ja  Prantsusmaa  vastasseis  lõppes  1659 
Püreneede rahuga, millega senine Itaalia sõdadest püsinud Hispaania hegemoonia Euroopas asendus  
Prantsusmaa omaga. 
Erinevalt  Inglismaast  või  Hollandist  ei  olnud  17.  saj.  Prantsusmaa  huvisfääriks  niivõrd 
koloniaalvallutused,  kui  Euroopa.  Esimeseks  sihiks  seadis  Louis  XIV  Gallia  looduslike  piiride 
taastamise,  kaugemas  perspektiivis  nähti  Prantsusmaa  jõudmist  Karl  Suure  aegsete  piirideni.  Et 
Püreneede  mäestikuni  olid  Prantsusmaa  piirid  juba  välja  jõudnud,  sai  uueks  looduslikuks  tähiseks 
Reini jõgi,  milleni  jõudmine tähendas võitluste jätkumist Habsburgidega.   
17.  saj.  viimase  nelja  aastakümnega  kasvas  Prantsusmaa  armee  160  tuhande  meheni,  muutudes 
Euroopa suurimaks.  Markii de Louvois, sõjaminister aastatel 1666–91, pani armee mundrisse ja andis 
sellele  modernse  struktuuri,  kus  jalavägi  sai  taas  olulisimaks  väeliigiks.  Sõjaväeinsener  markii  de 
Vaubani  juhtimisel  ehitati  välja  piirikindlustuste  vöönd  uut  tüüpi  ilma  nn.  surnud  tsoonideta 
bastionidega. Kadetikoolid võimaldasid ka kodanliku päritolu andekamatel ohvitseril kõige kõrgemate 
auastmeni jõuda.   
Habsburgide  piiramisrõnga  nõrgendamist  alustas  Prantsusmaa  devolutsioonisõjaga  Hispaania 
Madalmaade (Belgia) vastu (1667–68). Viidates Madalmaades kehtivale pärimisõigusele, mis eelistas 
vanemat  tütart  nooremale  pojale  ning  selle  ülekandmisele  (devolutsioonile),  leidis  Louis  XIV,  et 
Hispaania  eelmise  kuninga  Felipe  IV  väimehena  on  tal  suurem  seaduslik  õigus  Hispaania 
Madalmaadele  kui  uueks  kuningaks  saanud  Felipe  IV  teisest  abielust  sündinud  pojal.  Prantsusmaa 
vastu  moodustunud  Inglismaa,  Hollandi  ja  Rootsi  koalitsioon  sundis  kuningat  sõda  lõpetama  ja 
sõlmima  1668  Aacheni rahu. Prantsusmaa valdusesse langes kümmekond  Flandria  linna, teiste hulgas 
ka  Lille . 
1672  alustas   vahepeal   Inglismaaga  salalepingu  sõlminud  Louis  XIV  karistussõda  Hollandi  vastu, 
lootes  kasutada  Hispaania  eeldatavat  appitulekut   Hollandile   ettekäändena  uueks  sõjaks  Hispaania 
Madalmaade  vastu.   Hollandlased   avasid  taas  tammid  ning  ujutasid  Prantsuse  väed  üle.  Inglismaa 
loobus  Louis  XIV  toetamisest.  Prantsusmaa  vastastega  ühines  ka  Brandenburgi  Suur  kuurvürst 
Friedrich Wilhelm (→ Saksamaa), kes  kartis  oma Reinil asuvate väikevalduste pärast. 1678. sõlmitud 
Nijmegeni  rahuga  sai  Prantsusmaa  Burgundia  vabakrahvkonna  (Franche-Comté),  mis  Burgundia 
Ülemmaade jagamisel 1492 oli jäänud Habsburgidele.  
Osa  Reini-äärseid  valdusi  õnnestus  Prantsusmaal  taasühendamiste  (reunioonide)  sildi  all  haarata 
endale  kohtu  teel,  kasutades  ära  Vestfaali  rahulepingute  ebamääraseid  formuleeringuid  ning 
keisrivõimu seotust Türgi-vastase sõjaga. Kui Prantsuse kohtuvõimud olid ühe või teise ala tunnistanud 
Prantsusmaale kuuluvaks, marssisid sinna otsekohe Prantsuse väed. 1681. aastal hõivasid prantslased 
ka Straßburgi (Strasbourg).  1684 . aastal oli sunnitud reunioone  tunnustama  ka keiser Leopold I ( 1658 –
1705).  Oma  keisrist  kälimeest  kutsus  Prantsuse  kuningas  solvavalt  „Saksa  vabariigi  peakapteniks“. 
Saabunud oli Louis XIV välispoliitika kõrghetk.  
Louis XIV viimases 17. saj. Habsburgidega peetud Pfalzi pärilussõjas (1688–97) seati Prantsusmaa 
edasistele vallutustele piir. Pärast seda, kui Louis XIV taotles Pfalzi kuurvürsti  tiitlit  oma Pfalzist pärit 
vennanaisele  Liselottele,  kujunes  Prantsusmaa  vastu  ulatuslik  koalitsioon,  kuhu  kuulusid  kõik 
suuremad  Saksa  riigid,  Hispaania,  Inglismaa,  Holland  ja  Rootsi.  Sõda  ise  oli  äärmiselt  laastav, 
hävitades muuhulgas ka Heidelbergi. 1697 sõlmitud Rijswijki rahuga säilitasid prantslased küll Elsassi 
ja Strasbourgi, teistest reunioonidest, sealhulgas kõigist valdustest ida pool Reini jõge tuli Louis XIV-l 
loobuda. Prantsusmaa mõjuvõim Euroopas oli saanud esimese tõsise vastulöögi. 
 
 
Hispaania pärilussõda (1701–14) 
 
1700.  aastal  suri  Hispaania  kuningas  Carlos  II  järeltulijateta,  pärandades  Hispaania  Habsburgide 
valdused  Louis  XIV  noorimale  pojapojale   Anjou   hertsog   Philippe ’ile,  kellest  sai  nüüd  kuningas 
Felipe V.  Testamendis  sisaldus nõue, et kuningas resideeriks  alaliselt  Madridis, mis juba iseenesest 
välistas  kahe  riigi  ühendamise.  Louis  XIV  nõustus  küll  Felipe  V  Hispaania  kuningaks 
kuulutamisega, kuid vastupidiselt testamendile kinnitas tema õigust ka Prantsuse troonile. Kui juba 
Pfalzi  kuurvürstkonna  pärast  oli  kogu  Euroopa  end  jalule  ajanud,  siis  nüüd  oli  Prantsusmaa 
kontrolli alla langemas pea kogu Lääne-Euroopa. 1701 moodustati  Haagis  Oranje Willemi/William 
III  juhtimisel  suur   allianss ,  kuhu  kuulusid  Inglismaa,  Holland,  keiser  ja  kõik  tähtsamad  Saksa  riigid 
(sh.  Preisimaa)  ning  Portugal.  Allianss  seadis  omapoolseks  troonipretendendiks   ertshertsog   Karli  – 
keiser Leopold I  noorema  poja (Leopold I oli olnud abielus Carlos II õega, kuid Karl sündis juba keisri 
järgmisest abielust) – ning kuulutas Prantsusmaale sõja.   
Hispaania  pärilussõja  peamisteks  tandriteks  kujunesid  Põhja-Itaalia,  Hispaania  Madalmaad, 
Lõuna-Saksamaa ja Hispaania. Enamus Itaalia riikidest eelistas jääda neutraalseks. Paavst Clemens XI 
toetas traditsiooniliselt Bourbone. Poliitiliselt lõhenenud oli ka Hispaania: kui  Kastiilia  oli  Bourbonide  
poolel,  siis   Kataloonia   toetas  Habsburge.  Sõja  mõlemad  osapooled  lootsid  oma  leeri  meelitada  ka 
Rootsit, kuid käimasolev Põhjasõda ei andnud selleks võimalust. 
 Edu saatis sõjas koalitsiooni: 1703. aastal krooniti ertshertsog Karl Barcelonas Carlos III nime all 
Hispaania  kuningaks.  Inglise  väejuht  Marlborough  vallutas  Hispaania  Madalmaad.  Sõja  teine 
kangelane,  juba  võitluses  Türgi  vastu  kuulsust  kogunud  Savoia   prints   Eugène  tõrjus  Põhja-Itaaliast 
välja sinna tunginud Prantsuse väed.   
1710.  aastal  tulid  Inglismaal  võimule   toorid ,  kes   taotlesid   Inglismaa  väljaastumist  käimasolevast 
sõjast.   1711   suri  1705.  aastal  keisriks  saanud  Joseph  I  ning  kuningas  Carlos  III  sai  võimaluse 
kandideerida ka keisritroonile. Hispaania ja Austria Habsburgide  kroonide  ühendamine oli Inglismaale 
samavõrd vastuvõetamatu kui sõja vallandanud Hispaania ja Prantsusmaa võimalik  personaalunioon . 
Nõnda asuti Inglismaa eestvõttel kiiresti rahu sõlmimisele: 1713 kirjutati Utrechtis alla rahulepingule 
Prantsusmaa  ning  Inglismaa,  Hollandi,  Preisimaa,  Portugali  ja  Savoia  vahel,  1714.  aastal  sõlmiti 
Rastatti rahu Prantsusmaa ning keisri ja Saksa vürstide vahel. 
Rahulepingu  kohaselt  sai  Felipe  V  tagasi  Hispaania  troonile,  tingimusel,  et  Hispaania  ja 
Prantsusmaa  vahel  ei  sõlmita  kunagi  ei   personaal -  ega  reaaluniooni.  Hispaania  Habsburgide  teised 
valdused (Madalmaad, Milano, Napoli ja  Sardiinia ) läksid nüüd Austria Habsburgidele. Savoia hertsog 
Vittorio   Amadeo  II  [ 1675 – 1730 ], kes  oskas  sõja käigus  oskuslikult  pooli  vahetada,  sai kuninga  tiitli 
ning Habsburgide valdustest Sitsiilia saare. Inglismaa sai rahulepinguga Gibraltari kindluse Vahemere 
suudmes   ning  Menorca  Baleaari  saarestikus.  Täitus  ka  Inglismaa  peamine  eesmärk:  välistati  nii 
Bourbonide kui ka Habsburgide võimalik hegemoonia Euroopas. 
 
 
Pragmaatiline  sanktsioon ja konvenientsipoliitika 
 
Hispaania  pärilussõda  laiendas  oluliselt  Austria  Habsburgide  valdusi.  Keiser  Karl  VI  [1711–40] 
avaldas 1713. aastal pragmaatilise sanktsiooni, mis kuulutas Habsburgide valdused jagamatuks ning 
erinevalt keisritroonist lubati neid pärandada ka naisliinis.  
1720.–30. aastaid iseloomustas konvenientsipoliitika (droit de convenance), kus poliitilisi küsimusi 
ei   lahendatud   mitte  sõjaväljal  vaid  kabinettides.  Eelkõige  oli  konvenientsipoliitikast  huvitatud 
Inglismaa, kes seadis oma välispoliitiliseks eesmärgiks poliitilise tasakaalu hoidmise mandri-Euroopas. 
Hispaania  pärilussõjale  järgnenud  aastakümnetel  üritas  Inglismaa  nõrgendada  eelõige  Austria 
positsioone.  Soov  leida  pragmaatilisele  sanktsioonile  rahvusvahelist  tunnustust,  sundis  Austriat 
mitmetele  järeleandmistele,  eriti  pärast  Karl  VI  troonipärijast  poja  surma,  mil  Habsburgide  ainsaks 
pärijaks jäigi tütar Maria  Theresia .   
1720. aastal andis Austria Savoiale Sardiinia,  saades  vastu Sitsiilia saare. Nõnda taastus Mõlema 
Sitsiilia  Kuningriik  nüüd  juba  Austria  Habsburgide  valduses.  Savoia  hakkas  siitpeale  kandma 
Sardiinia kuningriigi nime. 
1735.  aastal  nõustus  Karl  VI  uue  vahetusega:  Mõlema  Sitsiilia  Kuningriik,  mis  oli  enne 
pärilussõja  algust  kuulunud  Hispaaniale,  läks  Austria  Habsburgidelt  Hispaania  Bourbonidele. 
Kompensatsiooniks  sai  Austria  Toskaana  (Firenze)  ja   Parma   väikeriigid  Itaalias.  Inglastele,  kelle 
huvides  oli  Austria  Vahemerelt  eemale  tõrjuda,  muutus  nüüd  mandri-Euroopa  veelgi 
tasakaalustatumaks. 
 
 
Seitsmeaastane  sõda  
 
1740. aastal suri Karl VI ning pragmaatilise sanktsiooni alusel tuli Austrias võimule Karl VI tütar 
Maria  Theresia.  Olukorda  kasutas  äsja  Preisimaa  troonile  saanud  Friedrich  II,  kes  tuues 
ettekäändeks 
keeldumise 
pragmaatilist 
sanktsiooni 
tunnustamast, 
okupeeris 
Austria 
enamarenenuma piirkonna Sileesia. Alternatiivseks troonipretendendiks kuulutati Baieri  kuurvürst 
Albrecht, kes oli abielus Karl VI eelkäija Joseph I tütrega. Albrecht hõivas Praha ja krooniti  1742  
Karl  VII  nime  all  keisriks  [1742–45].  Inglismaa,  kellele  Austria  liigne  nõrgendamine  tundus 
sedapuhku  juba  tasakaalu  rikkumisena,  saatis  Maria  Theresiale  appi  „pragmaatilise  armee“.  1745 
vastne keiser suri ning kuna uus Baieri kuurvürst loobus keisritroonist, valiti uueks keisriks Maria 
Theresia  abikaasa,  endine  Lotringi  hertsog  Franz  I  [1745–65].  1748  sõlmitud  Aacheni  rahuga 
tunnustas  ka  Preisimaa  pragmaatilist  sanktsiooni,  Maria  Theresia  oli  aga  sunnitud  ülima 
vastumeelsusega Sileesiast loobuma.  
Sileesia  tagasisaamine  jäi  Austria  välispoliitika  nurgakiviks.  Pärast  seda,  kui  Inglismaa  ja 
Preisimaa sõlmisid 1756. aasta jaanuaris  Westminsteri  kokkulepe ühiseks tegevuseks Prantsusmaa 
vastu,  sõlmiti  mais  1756  Austria  riigikantsler  Kaunitzi  diplomaatilise  tegevuse  tulemusena  liit 
Austria  ja  Prantsusmaa  vahel.  Sajandeid  omavahel  vaenutsenud  Habsburgide  ja  Bourbonide  liidu 
sõlmimist  nimetati  nii  diplomaatiliseks  revolutsiooniks  kui  alliansside  segipaiskumiseks 
(renversement  des  alliances).  Liitu  kindlustati  abielu  sõlmimisega  Maria  Theresia  tütre  Marie-
Antoinette ja Prantsuse dofääni, hilisema kuninga Louis XVI vahel. 
Samal aastal puhkenud Seitsmeaastane sõda (1756–63) oli esimene, mis omandas maailmasõja 
mõõdu. Euroopaga üheaegselt toimus sõjategevus nii Põhja-Ameerikas, Lääne-Aafrikas kui Aasias 
(India)  (→  Euroopa  koloniaalvallutused),  kus  koloniaalülemvõimu  pärast  võitlesid  Inglismaa  ja 
Prantsusmaa.  
Euroopas olid peamisteks sõdivateks  poolteks  Preisimaa ja Austria. Preisimaad toetas Inglismaaga 
personaalunioonis olev  Hannover , Austria olulisemad liitlased olid Venemaa ja Rootsi. Sõja vallandas 
Preisimaa,  okupeerides  Saksimaa.  Kuigi  Riigipäeva   otsusel   astus  keisririik  sõtta  Austria  poolel, 
kulgesid sõja esimesed aastad edukamalt Preisimaale. Pärast järjekordset võidukat lahingut Roßbachi 
all  5.  novembril  1757  vabandas  Freidrich  II  vangistatud  kindralite  ees  toidulaua  kehvust:  „Härrased, 
ma ei arvanud, et te tulete nii ruttu ja nii suurel hulgal.“ Sõja jätkudes Preisimaa jõud rauges. Friedrich 
II pääses paaril korral vaid imekombel lahingust eluga: vastase kuul kas tabas hobust või rinnataskus 
asunud portsigari. Vene väed vallutasid Königsbergi ning hõivasid koos Austria vägedega lühikeseks 
ajaks  isegi  Berliini.  1762.  aastal  sõlmitud  eraldirahu  Venemaaga  päästis  Preisimaa  hullemast.   1763  
sõja lõpetanud Hubertusburgi rahuga säilitas Preisimaa kõik oma sõjaeelsed valdused, sealhulgas ka 
peamiseks tüliõunaks olnud Sileesia.  
 
 
Türgi ekspansiooni tagasitõrjumine 
 
Varauusaja  alguseks  oli  Türgi  ( 1301 .  aastal  riigile  aluse   pannud   sultan   Osman   I  nime  järgi  ka 
Osmanite  riik)  haaranud  oma  kontrolli  alla  kogu  Kagu-Euroopa  Doonau  kesk-  ja  alamjooksust 
lõuna pool. Türgi võimu kõrgpunkt langes sultan  Suleiman  II Toreda valitsusajale (1520–66), kelle 
võimu all vallutasid türklased Belgradi (1521), kehtestasid kontrolli Veneetsia ja Genua vürtsi- ja 
kullakaubandusele ning lõid ungarlasi 1526 Mohácsi lahingus, kus kaotas elu ka kuningas Lajos II.  
 Kaotus  türklastele  lõhestas  Ungari  mitmeks   sajandiks .  Szekésfehérváris  valiti  uueks  Ungari 
kuningaks  János  Zápolya,  Bratislavas  aga  Lajos  II  õemees  ja  keiser  Karl  V  vend  Ferdinand. 
Zápolya pöördus abi saamiseks türklaste poole, kes 1529. aastal sultan Suleiman Toreda juhtimisel 
suundusid 200 tuhande mehe ja 20 tuhande kaameliga Viini poole. Septembri keskpaigast oktoobri 
keskpaigani kestnud Viini piiramine hoidis kogu Euroopat ärevil. Et türklasi tagasi tõrjuda, kutsus 
Luther ka protestante üles keisrile appi minema. 
Ebaõnnestumine  Viini  all  peatas  türklaste  edasitungi  Euroopas.  Gyula  lepinguga  1541  jagati 
Ungari  kolmeks.  Suurem  osa  Ungarist  allutati  Türgi  provintsi  –  pašalõkina  –   sultani   vahetule 
võimule.  Kuningriigi  lääne-  ja  põhjapoolne  osa  –   Slovakkia   koos  vahetult  keisririigiga  piirnevate 
aladega  läks  Habsburgide  võimu  alla,  jäädes  ka  edaspidi  keisririigi  piirest  välja.  Ungari 
idapoolsetest  aladest  moodustati Transilvaania vürstiriik, mis kuulus Ungari autonoomseima osana 
Türgi vasallsõltuvusse. Esimeseks Transilvaania vürstiks sai János Zápolya vastsündinud poeg, kes 
valitses  Transilvaaniat  kuni  surmani  1571.  Seejärel  vürstiks  saanud   Stefan   Batory  valiti   1575   ka 
Poola troonile (→ Läänemeremaad). Ungarlaste ja türklaste sõjaline vastasseis jätkus ka edaspidi. 
1552. aastal kaitsesid 2000 ungarlast enam kui kuu aega Egeri kindlust 100 tuhande türklase vastu. 
1566.  aastal  Szigetvári  kaitsmise  lõpetanud  käsitsivõitluses  hukkusid  kõik  ungarlased.  Sellel 
piiramisel sai surma ka sultan Suleiman II Tore. 
 
Võitlused  Vahemerel. Türklaste edasitung vallandas võitluse ka Vahemerel.  Pärast  Põhja-Aafrika 
allutamist  ohustasid  türklased Hispaania ja Lõuna-Itaalia vahelist mereühendust. 1535 vallutas Karl 
V   laevastik   Tunise  ja  vabastas  seal  vangis  hoitud  20  tuhat  kristlast.   Kristlaste   edu  jäi  siiski 
üürikeseks. Juba 1538 hävitasid türklased Prevesa all Hispaania, Veneetsia ja paavsti ühislaevastiku 
150  laeva  ja  12  tuhande  mehega.  Pärast  seda,  kui  Prantsusmaa  sõlmis  1536  liidu  Türgiga,  milles 
mõlemad pooled lubasid tagada vaba liikumise nii laevadele, kaupadele kui inimestele, murenes ka 
kristlik ühisrinne (← Itaalia sõjad).  
Pöördepunktiks Türgi ülemvõimule Vahemerel sai 7. oktoobril 1571 Korintose lahes toimunud 
Lepanto   merelahing ,  kus  Püha  Liiga  (Hispaania,  Veneetsia,  paavst)  laevastik  andis  Türgi 
merejõududele hävitava löögi. Tegemist oli ühtlasi viimase suurema sõudelaevastiku kokkupõrkega 
ajaloos.  Kuigi  türklaste  positsioonid  Vahemere  idaosas  jäid  endiselt  tugevaks  –  juba  1571  langes 
Türgi  võimu  alla  varem  Veneetsiale  kuulunud  Küpros,  oli  Türgi  laevastiku  ülemvõim  Vahemere 
ülejäänud osas murtud . 
16. saj. lõpul – 17. saj. alguses sultanivõim Türgis nõrgenes. 1606. aastal sultani ja keisri vahel 
sõlmitud  lepingus  tunnistas  sultan  keisrit  samaväärsena,  mis  tähendas  loobumist  kogu  maailma 
ülemvalitseja tiitlist. Türgi valduste piir Euroopas stabiliseerus terveks sajandiks. 
 
Kagu-Euroopa Türgi võimu all. Türgi kätte oli langenud kogu Kagu-Euroopa, mis suuremas osas 
allutati vahetult keskvõimule. Vasallvürstiriikide staatusesse jäid lisaks Transilvaaniale ka  Valahhia  
ja 
Moldova . 
Bütsantsi-aegne 
haldusstruktuur 
säilitati, 
mis 
tagas 
hästikorraldatud 
provintsiaalvalitsuse.  Üldise  maksuna  kehtestati  kõigile  alistatud  rahvastele   pearaha .  Koormised 
tervikuna  polnud  siiski  suuremad  kui   kristlike   valitsejate  ajal.  Puudus  ka   teoorjus .  Kaubandus  ja 
tööndus  elasid  17.  saj.  üle  tuntava  õitsengu.  Kuna  türklased  ise  kaubanduse  ega  tööndusega  ei 
tegelnud,  lubati  nendes  valdkondades  tegutseda  armeenlastel  ja  kreeklastel.  Kohalike  rahvaste 
religioonile,  keelele  ja   kultuurile   ei  avaldatud  kuigi  tugevat   survet ,  puudus  ka  vägivaldne 
islamiseerimine. Kuna uskmatud pidid maksma makse, millest  moslemid  olid vabastatud, ei olnud 
riik huvitatud maksubaasi ahendamisest. Uusi ristiusukirikuid ehitada polnud siiski lubatud. Türgi 
võim  tõi  Kagu-Euroopas  kaasa  sotsiaalse  nivelleerumine.  Vana  aadel  suri  välja,  uut  peale  ei 
kasvanud.  Ainsaks  võimaluseks  sotsiaalsel  redelil  tõusta  oli  astuda  islami  usku.  Albaanlased, 
bosnialased ja osalt  kreeklased seda ka tegid.   
Lisaks  pearaha  maksmise  kohustusele  korraldati  kristlikelt   aladelt   iga  nelja-viie  aasta  järel 
teismelises  eas  poiste  sundvärbamist  riigiteenistusse.  Tugevamad  poisid  suunati  sultani  isiklike 
orjadena sõjateenistusse.  Nendest  komplekteeriti 12 tuhande meheline janitšaride eliitjalaväekorpus. 
Janitšarid elasid vallalistena kloostrisarnastes kasarmutes valju  distsipliini  all. Teine osa  poisse , kes 
paistsid intelligentsematena, õpetati samasugustes karmides tingimustes valitsusametnikeks. Nõnda 
valitseti,  kaitsti  ja  laiendati  vallutatud  alasid  orjade  ja  renegaatidega.  Isegi  Türgi  valitsusjuhid 
suurvesiirid olid sageli  slaavi või kreeka päritolu. 
 
Türgi uus tulemine. Türgi uuele tõusule panid aluse  Albaania  päritolu Köprölü perekonna vesiirid 
Mohammed  (Mehmet)  ja   Ahmed .  Sultani   palees   köögipoisina  karjääri  alustanud  Mohammed 
Köprölüst  sai  1656  suurvesiir.  Vallutanud  1669  Kreeta,  alustasid  türklased  uut  ekspansiooni 
Euroopa suunal. 1672 langes türklaste kätte Podoolia.  1683  piirasid suurvesiir  Kara  Mustafa juhitud 
Türgi  väed  teistkordselt  Viini.  Keiser  Ferdinand  III  pages  ümberpiiratud  linnast.  „Euroopa 
päästjaks“  osutus  Poola  kuningas  Jan  Sobieski  [ 1674 –96],  kes  12.  septembril  lõi  türklasi  üle 
Euroopa  kogutud  väega  (kõrvale  jäid  vaid  türklaste  traditsioonilised  toetajad  prantslased) 
Kahlenbergi juures Viini väravate all. Viini piiramine kujunes Türgi ekspansiooni pöördepunktiks. 
Siitpeale algas türklaste väljatõrjumine Euroopast, kus juhtroll kuulus Austriale. Suures Türgi sõjas 
(1683–99)  vallutati  türklastelt  tagasi  Ungari,  mis  koos  Transilvaaniaga  läks  nüüd  Austria  võimu 
alla. Euroopa riikide omavahelistes sõdades kehtinud reeglitest türklastega sõdides kinni ei peetud, 
mistõttu  saatis  sõjategevust  eriline  julmus  ja  vägivald.   Hukatud   türklastelt  nüliti  nahk  ja  nad 
kuivatati  muumiateks.  1699  sõlmitud  Karlowitzi  rahuga  nihutati  Türgi  valduste  piir   Balkanil   taas 
Doonaule,  kus  see  oli  olnud  ka  varauusaja  alguses.  Poola  sai  tagasi  Podoolia  ning  Veneetsia 
Dalmaatsia   rannikuala .  Habsburgide  valdustega  liideti  veel  Horvaatia  ja  Slavoonia  (tänapäeva 
Horvaatia).  Ungari  iseseisvust  taotlevate  kurutsite  vabadusvõitluses  Austria  labatsitega  1703–11 
(sündmused,  millest  räägib  ka  1960.  aastatel  valminud  Ungari   teleseriaal   „Kapten  Tenkes“)  ei 
õnnestunud Habsburgide ülemvõimu kukutada .     
Pärast  uut  Austria-Türgi  sõda  1716–18  sõlmitud  Passarowitzi  rahuga  saavutas  Austria  oma 
ajaloo suurimad piirid, hõivates ka Põhja- Serbia  ja Väike-Valahhia, mis pärast 1737–39 toimunud 
sõda sõlmitud Belgradi rahuga tuli türklastele tagasi anda. Kuni varauusaja lõpuni püsis Türgi piir 
Balkanil muutusteta.     
Poola ja Austria kõrval sekkus sündmustesse Kagu-Euroopas ka 1686. aastal Türgi-vastase Püha 
Liigaga liitunud Venemaa. Juba 1696 õnnestus venelastel vallutada  Doni  suudmes asunud  Aasovi  
kindlus (aastateks 1711–39 tagasi Türgile).  Olulisemat  edu saavutasid  venelased  alles 18. saj. teisel 
poolel,  mil  kahe  sõja  (1768–74,  1787–92)  tulemusel  õnnestus  hõivata  Türgi  ja  tema  Krimmi 
vasallkhaaniriigi valdused Musta mere põhjarannikul Bugist läänes Kubani jõeni idas. Katariina II 
soov  vallutada   Konstantinoopol   ja  viia  Venemaa  piir  Vahemereni  oli  juba  käeulatuses,  kuid  jäi 
siiski teostumata.  
 
Türgilt tagasivõetud alade  koloniseerimine . 18. saj. algas türklastelt tagasivõidetud aladel ulatuslik 
saksa  kolonisatsioon , mis pani aluse osalt tänini säilinud saksa vähemusele Kagu-Euroopa maades. 
Suur  osa  kolonistidest  olid  protestandid,  keda  katoliku  Austrias  taga  kiusati.  Saksa  kolonisatsioon 
kujunes  Ungaris  Doonau  ja  Balatoni  vahelisel  alal,  Serbia  põhjaosas  (Vojevodina),  tänapäeva 
Rumeenia lääne- ja põhjaosas (Banat, Transilvaania) ning Lääne-Ukrainas ( Galiitsia , Bukoviina).  
Musta  mere  põhjaranniku  stepialad  koloniseerisid  venelased.  Katariina  II  lähikondlase  vürst 
Grigori  Potjomkini eestvõttel asutati Sevastoopoli ja Odessa sadamalinnad. 1787. aastal toimunud 
Katariina II, Austria keisri Joseph II ja Poola kuninga August IV ühise ringsõiduga Venemaa uutes 
valdustes seonduvad nn. Potjomkini külad – kolonistide õitsvat elu kujutavad dekoratsioonid. 
 
 
6. PRANTSUSMAA 
 
Prantsusmaa  oli  varauusaja  Euroopa  kõige  väljapaistvamaks  monarhiaks.  Juba  Philippe  Ilusast 
peale  kandsid  end  „kiriku  vanimaks  tütreks“  pidava  Prantsusmaa  kuningad  tiitlit  Rex 
christianissimus  –  kõigekristlikum  kuningas.  16.  sajandi  alguseks  oli  Prantsusmaa  poliitiline 
ühendamine lõppenud ning kehtestunud tugev kuningavõim. Alates 1497. aastast lõppesid kuninga 
ediktid sõnadega car tel est notre plaisir – „sest selline on meie tahtmine“.  Generaalstaadid  (états 
généraux) käisid vormiliselt küll veel 1614. aastani koos, kuid kuningavõimu nad enam oluliselt ei 
piiranud. 
Prantsusmaa tähtsuse kasvule Euroopas panid aluse 1494. aastal kuningas Charles VIII [1483–
98]  alustatud  Itaalia  sõjad  (←  Rahvusvahelised  suhted).  Kuigi  Itaalia  sõjad  ei  andnud 
Prantsusmaale territoriaalseid võite, aitasid need kaasa kuningavõimu edasisele  tugevnemisele ning 
suurendasid oluliselt Prantsusmaa rahvusvahelist reputatsiooni. 
 
 
Reformatsioon Prantsusmaal 
 
Reformatsioon  jättis  prantslased  esialgu  ükskõikseks.  Kuningas  François  I  [1515–47]  oli  rahul 
1516.  aastal  sõlmitud   Bologna   konkordaadiga,  mis  andis  talle  õiguse  ise  ametisse  nimetada 
piiskoppe  ja  abte.  Sellega  muudeti  vaimulikkond  Prantsusmaal   kuningast   sõltuvaks  ning 
paavstivõimu  vastu  astumiseks  polnud  põhjust.  Ka  talurahva  olukord  oli  Prantsusmaal  parem  kui 
Saksamaal. Seetõttu levis  protestantism  pea eranditult vaid linnakodanluse hulgas. Pariisis keelustas 
parlament  luterlike   kirjade   levitamise.  Seda  eiranud  augustiinlasest  munk  Jean  Vallieré  saadeti 
1523. aastal luterliku ketserina tuleriidale. Temast sai reformatsiooni esimene ohver Prantsusmaal. 
Samal  aastal  alustas  Jacques  Lefèvre  Piibli  tõlkimist  prantsuse  keelde.  Temagi  oli  sunnitud 
vahepeal põgenema, tõusis aga hiljem kuninga raamatukoguhoidjaks. 
Luterlaste tõsisem jälitamine algas 1530. aastatel lendlehtede afääri (affaire des placards) ajel: 
1534. aastal jõudsid luterlikud  kirjutised  juba kuninganna magamistoa uksele. Lõuna-Prantsusmaal 
hakkas  peamiselt  aadli  ja  alamvaimulikkonna  hulgas  1540.  aastatel  levima  kalvinism.  Šveitslaste 
Vandeliidu nime järgi  (Eidgenossenschaft) hakati prantsuse kalviniste  nimetama hugenottideks.  
Henri  II  [1547–59]  jäi  välispoliitikas  pragmaatiliselt  reformatsiooni  poolele:  käimasolevates 
Itaalia  sõdades  võitles  Prantsusmaa  katoliku  Habsburgide  ja  paavsti  vastu.  Sisepoliitikas  seevastu 
suhtus kuningas riigi ühtsust lagundavasse reformatsiooni vaenulikult. 1551 anti ketserite jälitamine 
üle  kuninglikele  kohtutele.  1557.  aasta  Compiègne’i  ediktiga  ähvardati  kõiki  reformaatorlike 
õpetuste  pooldajaid surmanuhtlusega.  
Cateau-Cambrésis’ rahu (1559) lõpetas Itaalia sõjad. Ususõjad Prantsusmaal hakkasid aga alles 
nüüd  õige   hooga   pihta,  olles  seotud  kolme  perekonna  võimuvõitlusega.  Kuninga  lähisugulased 
Bourbonid   toetasid  protestante,  õukonnas  mõjukad  Guise’id  katoliiklasi,  troonil  istuvad   Valois ’d 
aga püüdsid laveerida mõlema leeri vahel. 
Cateau-Cambrésis’ rahupidustuste turniiril sai kuningas Henri  II surmavalt haavata  –  piik  tabas 
teda otse silma. Troonile tuli nüüd 15-aastane François II [1559–60]. Regendiks sai noore kuninga 
ema Katariina di Medici, kes jagas võimu Guise’ide perekonnaga.  
Lotringist pärit Guise’id saavutasid  esmalt  positsiooni Šoti õukonnas: kuningas James V abiellus 
Lotringi  Mariaga. Sellest  abielust sündis  1542  Mary  Stuart ,  kes juba viieaastaselt määrati mehele 
temast  kaks  aastat  nooremale  troonipärijale  François’le  ning  toodi  Prantsusmaale.  Abielu  sõlmiti 
küll  alles  1558,  kui  Mary  oli  saanud  16  aastaseks.  François  II   oodatust   märksa  varasem  troonile 
jõudmine suurendas veelgi Guise’ide perekonna mõju. Hertsog François  Guise oli kuningavägede 
ülemjuhataja, tema vend Charles Guise Reimsi peapiiskop ning Prantsusmaa rikkaim prelaat.   
Seni suhteliselt stabiilsel Prantsusmaal algasid nüüd  rahutud  ajad. Vaatamata Henri II ediktidele 
ei  õnnestunud  kalvinismi  levikut  peatada.  Mais  1559  pidasid  Prantsuse   hugenotid   oma  esimest 
rahvuslikku sinodit. Tolleks ajaks oli kalvinistidel üle kogu maa – valdavalt Lõuna-Prantsusmaal ja 
Normandias  –  juba  kaks  tuhat  kogudust.  Sealne  aadel  tundis  end  kuningavõimu  soosingust 
kõrvalejäetuna.  Saamata  kiriku  maavaldusi  kuningalt,  loodeti  neid  hankida  reformatsiooni  teel. 
Kalvinistide eesotsas seisid Kapetingide kõrvalharust pärit  Bourbonid, kes valitsesid  Hispaania ja 
Prantsusmaa piiril asuvat väikest Navarra  kuningriiki.  
1560.  aastal  üritasid  Bourbonid  vandenõu  abil  „vabastada  noor  kuningas  Guise’de  türanniast.“ 
Kuningas  kavatseti  kinni  võtta,  Guised  võimult  kõrvaldada,  kutsuda  kokku  generaalstaadid  ning 
avada tee protestantismile. Vandenõu ei  õnnestunud. Selle juhid, kes ei  jõudnud  põgeneda, poodi 
üles   Amboise ’  kuningalossi  müüridele.  Samal  aastal  kuningas  François  II  ootamatult  suri  ning 
troonile tõusis tema 10-aastane vend Charles IX [1560–74].  
Olukorra  lepitamiseks  kutsuti  esimest  korda  pärast  1504.  aastat  taas  kokku  generaalstaadid. 
1560. aastal Orléansis kokku tulnud seisuste esindusel kodurahu saavutada ei õnnestunud. Katariina 
di  Medici  oli  usuküsimustes  üsna  ükskõikne,  kuid  kuningavõimu  tugevdamiseks  pidas  vajalikuks 
katoliiklaste  ja  kalvinistide  vahel  tasakaalu  hoida,  lähenedes  nüüd  Bourbonidele.  Mõõdukamate 
(politiques)  ühe  liidri  kantsler  Michel  de  l’Hopitali  eestvõttel  avaldati  jaanuaris  1562 
tolerantsusedikt,  millega  kõik  varasemad  hugenottide-vastased   korraldused   tühistati.  Pingeid  see 
vähemaks ei võtnud. Kuna hugenottide teenistused olid kinnised, liikus nende kohta kõikvõimalikke 
kuulujutte  ( armulaua   riituseks   tapetakse   lapsi  ja  vägistatakse  tüdrukuid),  mis  külvasid 
katoliiklastesse umbusku aga ka  vaenu protestantide vastu. 
 
 
Hugenottide sõjad 
 
1.  märtsil  1562  tappis  François  Guise’i  juhitud  väesalk  Vassy  alevis  jumalateenistuse  ajal 
paar(kümmend)  kalvinisti  –  hukatute  arvu  üle  vaieldakse  tänini  –,  vallandades  ligi  kolm 
aastakümmet  kestnud  kodusõja.  Prantsuse  ajalookirjutus  eristab  kaheksa  hugenottide  sõda  aastatel 
1562–89. 
Esialgu  saavutasid  hugenotid  edu.   1570 .  aastal  kolmanda  hugenottide  sõja  lõpetanud  Saint-
Germaini  kokkuleppega  lubati  protestantidel  kogu  riigis   jumalateenistusi   pidada.  Nad  said  õiguse 
astuda riigiametitesse ning neile kinnistati neli kindluslinna: Montauban, Cognac, La Rochelle ja La 
Charité.  Bourbone  toetanud  kalvinistist   admiral   Gaspard  de  Coligny  sai  kuninga  nõuandjana 
sisuliselt  uueks  regendiks.  Coligny  suurejoonelised  plaanid  Hispaania  nõrgestamiseks,  mis  nägid 
ette ka koloniaalvalduste hõivamist Ameerikas, ei leidnud Katariina di Medici poolehoidu. Pealegi 
oli Colignyst saanud arvestatav konkurent Katariina enda võimuambitsioonidele. 
Et  kindlustada  protestantide  mõju,  abiellus  Navarra  kuningapoeg  Henri  Bourbon  18.  augustil 
1572  kuninga  õe  Margueritega  viimase  vastuseisust  hoolimata.  22.  augustil   haavas   Guise’de 
palgatud  mõrvar  admiral  Colignyd.  Kartes  kättemaksu,  otsustati  õukonnas   pulmade   puhul  Pariisi 
kogunenud  hugenottidele  korraga  lõpp  teha.  Nende  majade  uksed  tähistati  valgete  ristidega.  24. 
augusti varahommikul kell kaks algas Pärtliöö veresaun. Pariisis tapeti kaks tuhat protestanti, teiste 
hulgas  ka  päev  varem  pääsenud  admiral  Coligny.  Kogu  maal  langes  pärtliööl  ja  järgnevatel 
päevadel kuni 10 tuhat hugenotti. Protestantismist lahti öelnud Navarra Henri jäeti ellu. Et mitte end 
näidata  hüpiknukuna  erinevate  poliitiliste  jõudude  käes,  võttis  kuningas  Charles  IX  vastutuse 
Pärtliöö eest enda peale. Protestantlikes maades tekitas toimunu hirmu ja õudust, Roomas seevastu 
peeti tänujumalateenistusi. Hispaania kuningas Felipe II, saanud teate Pärtliööst, puhkes väidetavalt 
esimest ja viimast korda oma elus naerma.  
Pärast Pärtliööd oli Prantsusmaa lõhestatum kui kunagi varem. 1572 loodud kalvinistliku uniooni 
mõju alla langes suurem osa Lõuna-Prantsusmaast. Kõlasid üleskutsed türannist kuningas mõrvata. 
Enne kui  hugenotid oma plaani teostada jõudsid, kuningas Charles IX  1574  suri. Poola kuningaks 
valitud  Charles  IX  vend,  Anjou  hertsog  Henri  pages  nüüd  Poolast  ja  krooniti  Henri  III  nime  all 
kuningaks [1574–89]. Prantsusmaa troonile oli jõudnud juba kolmas Katariina di Medici poeg.  
Kuigi  aeg  ja  olukord  nõudsid  tugevat  valitsejat,  oli  Henri  III  troonil  üsna  abitu.  Riigi 
valitsemisest  märksa  rohkem  meeldis  Henrile  õmmelda  ja  tikkida.  Soov  Prantsusmaa  ühtsust 
säilitada  sundis  kuningat  Pärtliööd  kahetsema  ning  hugenottidele  mingilgi  määral  vastu   tulema . 
1576.  aasta  Beaulieu  ediktiga,  mis  lõpetas  viienda  hugenottide  sõja,   taastati   usuvabadus. 
Leppimatud  katoliiklased lõid nüüd vastukaaluks  oma liiga (Ligue de défence de la  Sainte Eglise 
Catholique),  mille   etteotsa   sai  Henri  Guise.  Olukorra  muutis  katoliiklaste  jaoks  veelgi  ärevamaks 
viimase Katariina di  Medici  poja, Madalmaade põhjaprovintside asehaldurina tegutsenud  François 
surm 1584. aastal, mis olukorras, kus võimuloleval  kuningal  järeltulijaid polnud, andis troonipärija 
õigused  Navarra  Henrile.  Pärtliööst  katoliku  usu  vastuvõtmise  teel  pääsenud  Henri  vahetas  taas 
usku ning temast sai Lõuna-Prantsusmaa hugenottide liider.  
Järgnes  viimane,  kaheksas  ja   pikim   hugenottide  sõdadest  –  Kolme  Henri  sõda  (1584–89),  kus 
osapoolteks  olid  kuningas  Henri  III,  troonipärija  õigustes  Navarra  Henri  ning  katoliiklaste  juht 
Henri  Guise,  keda  toetas  ka  Pariis  (le  roi  de   Paris ).  Kuigi  võitlus  käis  troonipärija  ümber,  kartis 
Henri III ja sugugi mitte alusetult omaenese võimu pärast. Katse 6000 šveitsi kaardiväelase abiga 
Pariis  oma  kontrolli  alla  saada  lõppes  kuningale  ebaõnnestumisega  –  mais  1588  tõusis  Pariisis 
barrikaadidele, sundides  kuninga põgenema. Saanud tuge katoliiklaste lüüasaamisest  Hispaania ja 
Inglismaa  heitluses  (Võitmatu   armaada   häving),  andis  Henri  III  23.  detsembril  1588  korralduse 
Henri  Guise  mõrvata.  Järgmisel  päeval  tabas   pistoda   ka  François  Guise’i.  Henri  III  lootus  „nüüd 
olen  ma  lõpuks  kuningas“  osutus  siiski  enneaegseks.  Guise’ide  matustel  osales  üle  saja  tuhande 
pariislase,  kes  üheaegselt  küünlaid  kustutades  vandusid:  „Nii  kustutagu  Issand  ka  Valois’de 
dünastia!“ 13. jaanuaril 1589 suri intriigide peasepistajaid kuninga ema Katariina di Medici. Henri 
III  andis  end  lõunast  lähenevate  Navarra  Henri  vägede  kaitse  alla.  Koos  liiguti  Pariisi  peale. 
Katoliiklased ootasid hirmunult uut ja vastupidist Pärtliööd. Lendlehtedes küsiti, kas tõesti ei leidu 
ainsatki  ausat  katoliiklast,  kes  karistaks  kuningat  Guise’ide   tapmise   eest?  1.  augustil  1589  aus 
katoliiklane leidus: dominiiklasest munk Jacques Clément viis pariislaste  unistuse  täide, mõrvates 
vihatud kuninga.   
 
 
Nantes ’i edikt 
 
Henri IV nime all Prantsusmaa troonile saanud Navarra Henri [1589– 1610 ], pani aluse Bourbonide 
dünastiale Prantsusmaal. Katoliiklased uut kuningat ei tunnistanud. Kulus enam kui üheksa aastat, 
enne  kui  Henri  IV  õnnestus  kehtestada  võim  kogu  riigis.  Hispaania  saatis  Madalmaadest  Pariisi 
kaitseks   Alessandro    Farnese   juhitud  väed.  Henri  IV  pidi  taanduma  Normandiasse.  Kui  Felipe  II 
pakkus troonikandidaadiks oma kolmandast abielust Elisabet de Valois’ga sündinud tütart Isabeli, 
osutusid pariislaste rahvuslikud tunded usulistest tugevamateks: pigem  oldi  valmis toetama Navarra 
Henrid, kui viimane vaid veelkord usku vahetaks, kui andma trooni võõrastesse kätesse. Paris vaut 
bien   une   messe   –  „Pariis  väärib  missat“  –  leidis  ka  kuningas  ning  astus  25.  augustil   1593   taas 
katoliku  usku.  Nüüd  avas  Pariis  väravad  ning  1594.  aastal  sai  Henri  kroonitud.  1596  sunniti 
Inglismaa ja Hollandi abiga hispaanlased lahkuma. Viimasena tunnustas  1598 . aastal uut kuningat 
katoliku leeri mõjukamaid provintse Bretagne. 
Nantes’i  ediktiga  13.  aprillist  1598  kuulutati  katoliku  usk  valitsevaks  usuks  Prantsusmaal. 
Katoliku kirik sai tagasi  endised  õigused ja varanduse. Lubati ka protestantide tegevus, kuid mitte 
Pariisis ega kuningakojas. Hugenottidele antud  õigused muutsid  nad omamoodi  riigiks  riigis: neil 
oli õigus kutsuda kokku generaalstaatide sarnaseid poliitilisi koosolekuid, neil olid oma esindajad 
kuninga  juures,  neile  jäeti  alles  ka  varem  eraldatud  kindluslinnad,  milledest  tuntuim  oli  La 
Rochelle. Suur osa katoliiklasi pidas Nantes’i edikti liigseks järeleandmiseks. Kuningale korraldati 
enam  kui  kakskümmend  atentaati,  enne  kui  14.  mail  1610  õnnestus  fanaatilisel  katoliiklasel 
Ravaillac’il Henri IV tappa. 
Henri  IV  valitsusajal  kodusõjas  laastatud  Prantsusmaa  kosus,  paljuski  tänu  rahanduse 
peakontrolöri  hertsog  Maximilian  de  Sully  tegevusele,  kes  korraldas  ümber  riigi  maksusüsteemi. 
Kuningas  ei  unustanud  ka  alamkihtide  heaolu,  pidades  vajalikuks,  et  „ka  kõige   vaesem   Prantsuse 
talupoeg  saaks pühapäeval kana potti panna.“ 
 
 
Louis XIII 
 
Prantsusmaa  troonile  tõusis  mõrvatud  kuninga  üheksa-aastane  poeg  Louis  XIII  [1610–43].  Tema 
valitsusaja  algus  möödus  kodusõjas  (1614–20),  kus  aristokraatia  üritas  veelkord  kuid  asjatult 
kuningavõimu  tugevnemisel  kaotsi  läinud  positsioone  tagasi  võita.  Louis  XIII  valitsusaja 
pöördepunktiks  sai   1624 .  aasta,  mil  esimeseks  ministriks  nimetati   Richelieu   hertsog  ja  kardinal 
Armand   Jean  du  Plessis  (1585–1642).  „Minu  esimeseks  eesmärgiks  oli  kuninga  suurus,  teiseks  riigi 
vägevus  (salut  publique)“,  märkis  Richelieu  hiljem  oma  poliitilises  testamendis.  Eeskätt  oli  see 
Richelieu teene, et Louis XIII  valitsusaeg  avas absolutismi ajastu Prantsusmaal, mille tipuks kujunes 
Louis XIII poja „päikesekuningaks“ nimetatud Louis XIV valitsusaeg. Louis XIII eelistas riigiasjade 
korraldamisel  toetuda  oma  kardinalile.  Tema  isiklik  panus  kuningavõimu  tugevdamisesse  jäi  üpris 
tagasihoidlikuks .  Louis  XIII  armastas  jahilkäike,  harrastas  laulmist  ja  joonistamist  ning  pidas  lugu 
heast  söögist. 
Prantsusmaa  konfessionaalne  lõhestatus  ning  hugenottide  „riik  riigis”  oli  tõsisemaid  takistusi 
absolutismi   kehtestamise   teel.  Ka  kodusõjas  olid  hugenotid  asunud  kuningavõimu   vastaste   poolele. 
1627.  aastal  alustasid  kuningaväed  hugenottide  tähtsaima  kindluslinna  La  Rochelli  piiramist. 
Ketserluse bastioniks (la bastion de l’hérésie) kuulutatud linn ümbritseti valli ning mere poolt poolteise 
kilomeetri pikkuse tammiga, mis takistas  inglasi  hugenotte abistamast. Pea pooled linna 40 tuhandest 
elanikust surid nälga, enne kui linn 1628. aasta oktoobris kapituleerus.  
1629. aasta armuedikt (Edit de Grâce) säilitas küll kalvinistidele usuvabaduse, kuid neile Nantes’i 
ediktiga  antud  poliitilised  eriõigused  tühistati.  Nõnda  jäi  Prantsusmaa  katoliiklikuks   maaks  
protestantliku  vähemusega,  kelle  poliitilisi  õigusi  oluliselt  piirati.  Eelkõige  Habsburgide  vastu 
suunatud  välispoliitikas  toetas  aga  Prantsusmaa  ka  edaspidi  just  protestantlikke  võime,  sekkudes 
nende poolel ka Kolmekümneaastasesse sõtta.  
Riigi usulise ühtuse saavutamise kõrval pidas Richelieu hädavajalikuks kõrgaadli võimu piiramist. 
Kuigi kuninga ema Maria de’ Medici õhutas  poega  Richelieud tagandama, asus Louis XIII vastupidi 
oma  esimest  ministrit  toetama.  Pärast  „tüssatute  päeva“  (Journée  des  Dupes)  1630  oli  lahkuma 
sunnitud  hoopiski  Maria  de’  Medici.  Richelieu  surus  otsustavalt  maha  kõrgaadli  vastupanukatsed. 
Vandenõulaste  maavaldused  konfiskeeriti,  nende   kindlustused   hävitati.  Keelati  duellid.  Provintside 
valitsemiseks  saadeti  Pariisist  kohtadele  kuningale   alluvad   intendandid,  kes  kontrollisid  nii  kiriku-, 
kohtu- kui rahandusasju.   
 
 
„Päikesekuningas“ Louis XIV 
 
Pärast  isa  surma  viieaastasena  troonile  tõusnud  Louis  XIV  valitsusaega  [1643– 1715 ]  loetakse 
absolutismi  kõrgajaks  kogu  Euroopas.  „Päikesekuninga“  (Roi- Soleil )  võimu  esimene  aastakümme 
kordas Louis XIII valitsusaja algust. Tegelik võimutäius kuulus kuninga ema Austria Anna soosikule, 
itaallasele  Giulio  Mazarinile (prantsuspäraselt  Jules   Mazarin ) (1602–61), kes Richelieu soovitusel sai 
esimeseks  ministriks.  Mazarin  surus  maha  nii  linnade  (fronde  parlementaire)  kui  aadli  (fronde  des 
princes) mässud endiste õiguste taastamiseks ning säilitas absolutistliku monarhia, valitsedes kuninga 
nimel kuni surmani 1661. 
Juba  järgmisel  päeval  pärast  Mazarini  surma  deklareeris  23-aastane  kuningas,  et  hakkab  ise 
valitsema .  „Te  võite  oma  nõuannetega  minu  kõrval  seista,  kui  ma  seda  palun“,  teatas  kuningas 
riiginõukogule.  Kuningavõimu  kõrgeimateks  ametnikeks  olid  neli  riigisekretäri  (ministrit),  eesotsas 
rahanduse peakontrolöriga. Louis XIV ajal täitis seda ametit Jean Baptiste Colbert (1619–83) – mees, 
kes  riietus  alati  musta,  ega  naeratanud  iialgi.  Colbert'i  loetakse  merkantilistliku  majanduspoliitika 
üheks kõige silmapaistvamaks esindajaks, kes muuhulgas viis esimesena sisse ka tänapäeves mõistes 
riigieelarve . 
Richelieu püstitatud eesmärgid jäid kujundama ka Louis XIV sisepoliitikat. Seadnud lipukirjaks un 
roi,  une  loi,  une  foi  –  „üks    kuningas,  üks  seadus,  üks  usk“,  hakkas  Louis  XIV  piirama  poliitilised 
õigused juba kaotanud hugenottide usuvabadust. Kuningas lootis, et hugenotid loobuvad oma usust ja 
pöörduvad  tagasi  katoliiklusse.  Neile  kehtestati  kõrgemad   maksud ,  nad  vallandati  riigiametitest. 
Osades paikkondades pandi hugenottidele kogu sõjaväe  majutamise  ränk koorem, mis andis põhjust 
kutsuda sõdureid „saabastatud misjonärideks“. Suurem osa kalvinistidest jäi siiski oma  usule  truuks. 
Fontainebleau  ediktiga  1685 . aastal tühistas Louis XIV 87 aastat kehtinud Nantes'i edikti. Kalvinistide 
kirikud  suleti  või  koguni  lammutati.  Väidetavalt  kuni  pool  miljonit  hugenotti,   enamuses   töönduste 
omanikud ja oskustöölised, lahkusid Prantsusmaalt Hollandisse, Inglismaale või Brandenburgi. Vaid 
väike  osa  pöördus  tagasi  katoliku  usku.  Osa  kalviniste  jätkas  teenistusi  salaja.  Hugenottide 
viimaseks  suuremaks  väljaastumiseks  kujunes  kamisaaride  (valgesärklaste)  ülestõus  Kagu-
Prantsusmaal aastatel 1702–05. 
Kuigi Nantes’i edikti tühistamine tõi kaasa lausa rahvusvahelise skandaali – isegi paavst taunis 
kuninga teguviisi – saavutati seeläbi Prantsusmaa usuline ühtsus. 
1682. aastal kolis Louis XIV õukond Pariisist Versailles 'sse. 1624. aastal ehitama asutud kuninga 
uues residentsis oli küll üle kahe tuhande ruumi, kuid sinna tuli mahutada enam kui paarkümmend 
tuhat  õukondlast  ja  nende  teenrit.  Seetõttu  oli  elu  Versailles's  üpris   kitsas .  Samas  olla  mitte 
Versailles's tähendas tollasele aadlimehele sama, kui olla mitte keegi. Aadli  koondamine  tagas ka 
tõhusama kontrolli nende üle ning pidi välistama uute võimalike aadlimässude puhkemise. Kulukas 
õukonnaelu  allutas  aadli  ka  majanduslikult  kuningale,  pakkudes  vastukaaluks  erinevaid 
karjäärivõimalusi.  
Versailles’ õukonnaetikett muutus peagi kogu Euroopa malliks. See ei  puudutanud ainult kõnet, 
vaid  ka  liigutusi  ja  ilmeid.   Etikett   seadis  piinliku  täpsusega  paika  ka  kuninga  enda  igapäevaelu, 
muutes  ta  otsekui  suureks  nukuks,  keda  selleks  väljavalitud  isikud  riietavad,  söödavad,   jalutama  
viivad  ja  voodisse  panevad.  Prantsuse  keel  asendas  diplomaatilises  suhtlemises  seni  ametlikuks 
peetud  ladina  keele,  sobides  selleks  oma  väljenduste  suurema   peenuse ,  painduvuse  ja  täpsuse 
poolest. 17. saj. lõpuks oli prantsuse keel levinud juba sel määral, et muutis teiste keelte valdamise 
Euroopas  peaaegu  üleliigseks.  Vaid  Austria  õukonnas  üritati  18.  saj.  keskpaigani  prantsuse  keele 
„invasioonile“ vastu seista. 
Louis  XIV  ajast  peale  hakkas  Prantsusmaa  määrama  muutusi  moemaailmas.  Ka  Euroopa 
köögikunst võlgneb palju oskusi „päikesekuninga“ õukonnale. Siin hakati esmakordselt valmistama 
jäätist  ning  kääritama  vahuveini.  Kasuliku  söögiriistana  pälvis  eluõiguse  kahvel.  Õukonnaelu 
soodustas  ka  kirjanduse,  kunsti  ja  muusika  edendamist.  Louis  XIV  aegsesse  Pariisi  rajati 
raamatukogud, tähetorn ja botaanikaaed.  
Tänapäeval on ajaloolased veendunud, et Louis XIV ei kasutanud kunagi talle omistatud kuulsaimat 
väljend  L’Etat  c’est  moi!  –  „Riik  see  olen  mina.“  Surivoodil  tõdes  kuningas:  Je  m’en  vais,  mais 
l’Etat  demeurera  toujours  –  „Mina  lähen  ära,  aga  riik  jääb  alles“.  Versailles’  kullasära  oli  juba 
tuhmumas, paljuski tänu Louis XIV valitsusaja lõpukümnendite välispoliitilistele ebaõnnestumistele, 
mis  lõpetasid  Louis  XIV  valitsusaja  alguseks  saavutatud  Prantsusmaa  ülemvõimu  Euroopas  (← 
Rahvusvahelised suhted).  
 
 
„Pärast meid tulgu või  veeuputus “ 
 
Uueks kuningaks sai Louis XIV pojapoeg Louis XV [1715–74], kes oli troonile astudes nagu vanaisagi 
vaid  viieaastane.  Kuninga  täisealiseks   saamiseni   valitses  Prantsusmaad  regendina  Louis  XIV 
vennapoeg  Orléans’i  hertsog  Philippe,  bulvariromaanidest  väljaastunud  elumees.  Nii  sise-  kui 
välispoliitikas  stabiilse  ajajärgu  lõpetas  1721.  aastal  šotlasest  rahanduse  peakontrolöri  John  Law 
põhjustatud riigipankrot. Koloniaalaktsiate hinna pidurdamatu tõus tõi kaasa börsimulli lõhkemise ning 
aktsiate väärtuse alanemise 4%-ni. Paljud, kelle varandus koosneski vaid  paberist, laostusid täielikult. 
1723 .  aastal  ise  valitsema  asunud  Louis  XV  tõusis  rokokooajastu  keskpunkti.  Kuninga  kõrval 
teostasid  võimu  kardinal  Fleury  ning  alates  1745.  aastast  kuninga  armuke   Pompadour .  Louis  XV 
valitsusaega iseloomustab kõige paremini tema kuulsaks öeldud lause Après  nous  le déluge – „Pärast 
meid  tulgu  või  veeuputus“.  Absolutistlikku  valitsemisviisi  kritiseeriti  üha  avalikumalt  ja  teravamini. 
Hävitav  kaotus  tabas  Prantsusmaad  Seitsmeaastases  sõjas  (1756–63),  mille  tulemusena  kaotati 
koloniaalvaldusi nii Põhja-Ameerikas, Aafrikas kui ka Aasias (→ Euroopa koloniaalvallutused).  
1774.  aastal  kuningaks  saanud  Louis  XVI  [1774–92]  kutsus  rahandusasjade  peakontrolöriks 
füsiokraat  Anne  Robert   Turgot   ( 1727 –81),  lootes  majandusreformidega  riiki  üha  süvenevast 
kriisiolukorrast  välja  tuua.  Viljakaubanduse  vabakslaskmine  tõi  kaasa  hindade  tõusu  ja  alamkihtide 
mässu. Teiselt poolt astus ohtu sattunud privileegide kaitseks reformide vastu välja kuninganna Marie 
Antoinette’i juhitud õukonnapartei. Turgot vallandati,  reformid  kukkusid läbi. Prantsusmaa oli jõudnud 
revolutsiooni lävele.  
 
 
7. INGLISMAA 
 
Rooside  sõja  lõpp  tõi  1485.  aastal  Inglismaal  võimule  Tudorite  dünastia,  kes  jäi  maad  valitsema 
1603 . aastani. Kuningas  Henry  VII [1485–1509] peamiseks ülesandeks oli kodusõjas laastatud riigi 
stabiliseerimine .  Mässuliste  aadlike  maavalduste  konfiskeerimisega  nõrgendati   feodaalse  
opositsiooni  majanduslikku  baasi,  kuningast  sai  riigi  suurim  maavaldaja.  Kuigi  Inglismaal  jäi 
parlamendi  mõju  varauusajal  märksa  suuremaks  kui  mandri-Euroopa  seisuslikel  esinduskogudel, 
viis  Henry  VII  läbi  parlamendi  koosseisu   puhastuse ,  saavutamaks  seal  kuningavõimu  toetavate 
uusaadlike (gentry) ülekaalu. Suuraadli mõju piiramiseks määras kuningas krahvkondades ametisse 
peamiselt  väikeaadli  hulgast  pärit  rahukohtunikud,  kelle  kätte  koondus  nüüd  võim  kohtadel. 
Rooside sõjast  eluga pääsenud kõrgaadlike  linnused  lammutati ja desarmeeriti: suurtükk kuulutati 
kuninglikuks relvaks. 
Varauusaja  alguses  jagunes   Suurbritannia   saar  Inglismaa  ja  Šotimaa  kuningriigi  vahel.  Inglise 
Tudorid püüdsid laiendada oma võimu nii põhjapoolsele Šotimaale, mida valitses  Stuartite  dünastia 
kui  ka  läänepoolsele  naabersaarele  Iirimaale,  kus  tuli  jagada  võimu  iirlastest  suurmaaomanikega, 
kes korraldasid jätkuvat vastupanu sõltumatuse kaitseks. 
 
 
Henry VIII ja reformatsioon Inglismaal 
 
Inglise  reformatsiooni   keskseks   tegelaskujuks  sai  kuningas  Henry  VIII  [1509–47].   Usupuhastuse  
vallandudes  ei  läinud  Henry  VIII  sellega  kaasa,  kirjutades  veel  1521.  aastal  Lutheri-vastase  kirja 
seitsme  sakramendi  kaitseks,  pälvides  paavstilt  usukaitsja  (defensor  fidei)  tunnustava  tiitli. 
Reformatsiooni eestvedajaks sattus kuningas täiesti isiklikel põhjustel.  
Pärast  vanema  venna   Arthuri   varajast  surma  abiellus  Henry  VIII  leseks  jäänud  vennanaise, 
Aragoni   printsessi   Katariinaga.  Vana  Testamendi  kohaselt  (3Ms.  20)  pidi  selline  abielu  jääma 
lastetuks  ning  hoolimata  paavstilt  saadud  eriloast,  luges  Henry  oma  abielu  ikkagi  patuseks,  kuna 
troonipärijat  ei  sündinud  ning  viiest  tütrestki  jäi  ellu  vaid  üks.  Nüüd  soovis  kuningas  end  temast 
kuus  aastat  vanemast  naisest  lahutada  ja  abielluda  endast  16  aastat  noorema  õuedaami  Anne 
Boleyniga. 1527 alanud pikki aastaid väldanud läbirääkimised paavstikuuriaga tulemusi ei andnud: 
Aragoni  Katariina  oli  Karl  V  tädi  ning  pärast  Pavia  lahingut  ei  olnud   paavstil   vähimatki  soovi 
keisriga tülli minna. Et Anne  Boleyn  ei  leppinud vaid  kuninga armukese osaga, tuli  Henry VIII-l 
alustada omal käel reformatsiooni.  
Kuningas  esitas  parlamendile  terve  rea  seadusettepanekuid,  mis  samm-sammult  vähendasid 
paavsti mõjuvõimu Inglismaal. 1532. aastal loobuti paavstikuuriale maksude tasumisest. Järgmisel 
aastal  nimetati   Canterbury   peapiiskopiks  -  Inglismaa  kõrgeimaks  vaimulikuks  -  senine  kuninga 
kaplan  Thomas  Cranmer,  kellest  sai  peamine  reformatsiooni  läbiviija.  Cranmer  korraldas  kiiresti 
kuninga  lahutuse  Aragoni  Katariinast  ning  seejärel  uue  abielu  sõlmimise  Anne  Boleyniga,  kes 
1533. aasta septembris sünnitas kuningale tütre, hilisema kuninganna  Elisabeth  I. Kuningas tühistas 
paavsti  jurisdiktsiooni  Inglismaa  üle  ning  keelas  piiskoppidel  igasuguse  suhtlemise  Roomaga. 
Paavst pani vastukäiguna kuninga kirikuvande alla. Novembris 1534 vastu võetud supremaadiaktiga 
kinnitas  parlament  kuninga   kirikupeaks   (supreme  head  in  earth  of  the   Church   of  England). 
Inglismaa kirik lahkus Rooma alluvusest.  
Järgnevatel  aastatel  suleti  Inglismaal  kõik  kloostrid.  Kiriku  maavaldus,  mis  moodustas  pea 
veerandi  kogu  maaomandist,  langes  nüüd  uusaadli  ja  kodanluse  kätte,   luues   Inglismaal  tugeva 
roomavastase maavaldajate kihi, kes ei soovinud enam endise olukorra taastamist. 
Paraku  ei  aidanud  ka  uus  abielu  meessoost  troonipärijat  ilmale  tuua.  Ainsa  ellujäänud  lapsena 
sündis  abielust  Anne  Boleyniga  tütar  Elisabeth.  1536  saatis  kuningas  oma  teise  abikaasa 
fabritseeritud abielurikkumise süüdistusel tapalavale. Kuninga kolmas abikaasa Jane  Seymour  suri 
1537  pärast  kauaoodatud  poja  Edwardi  sünnitamist. Vaid kuus kuud (1540) kestnud abielu Kleve 
hertsogi  tütre  Annega  lõppes  välispoliitilistel  põhjustel  lahutusega.  Kuninga  viies  abikaasa 
Catherine  Howard hukati 1542. aastal samuti abielurikkumises süüdistatuna, mis sedapuhku polnud 
alusetu.  Catherine   Parr ,  kellega  kuningas  abiellus  1543.  aastal,  jäi  1547.  aastal  juba  kolmandat 
korda lesena kuningat leinama. Ta suri järgmisel aastal juba oma neljandas abielus last sünnitades. 
Henry VIII valitsusaja lõpuks oli Inglismaal kujunenud „katolitsism ilma paavsti ja munkadeta“. 
Dogmaatiliselt  jäi  anglikaani  kirik  veel  mõnda  aega  katoliku  traditsiooniga  seotuks.  Alles  Henry 
VIII  järglase  Edward  VI  ajal  [1547–53]  avaldas  Thomas  Cranmer  esimese  kirikutalituste 
käsiraamatu  (Book  of  Common  Prayer)  (1549)  ning  anglikaani  usutunnistuse  aluseks  saanud  „42 
artiklit“ (1553). Sellega määratles Inglismaa lisaks välisele eraldumisele Roomast end ka sisemiselt 
protestantlike  riikide  hulka.  Piibel  ilmus  tervikuna  inglise  keeles  juba  1535.  aastal  Miles 
Coverdale’i tõlgituna. 
Noort  anglikaani  kirikut  ohustas  ühelt  poolt  katoliikluse,  teisalt  aga  radikaalsete  protestantlike 
voolude pealetung.   
Pärast  Edward  VI  surma  tõusis  Inglismaa  troonile  Mary   Tudor   [1553–58]  –  Henry  VIII  tütar 
esimesest   abielust  Aragoni  Katariinaga.  Kohe  pärast  kroonimist  abiellus  kuninganna  Hispaania 
troonipärija  Felipega.  38-aastasest  Maryst  kümme  aastat  noorem  Felipe  jäi  Inglismaale  vaid 
lühikeseks ajaks, kandes  igaks juhuks rõivaste all raudrüüd.   
Mary Tudori valitsusaeg tähendas  Inglismaale  viit   aastat katoliku  reaktsiooni.  Paavst  tunnistati 
taas  Inglise  kirikupeaks  ning  evangeelsed  piiskopid  asendati  jälle  katoliiklikega.  Umbes  300 
protestanti  hukati,  teiste  hulgas  ka  Canterbury  peapiiskop  Thomas  Cranmer.  Siit  pärinebki 
kuninganna  lisanimi  Mary  Verine,  kuigi  märksa  ohvriterohkemad  sündmused  ootasid  Inglismaad 
alles  ees.  Kirikumaade  tagasivõtmisest  loobuti,  sest  enamus  neist  oli  juba  erakätes.  Kuninganna 
jõudis  veel  viimasel  hetkel  sekkuda  hispaanlaste  poolel  Itaalia  sõdadesse,  mille  tulemusel  kaotas 
Inglimaa 1558 Calais’ – viimase tugipunkti mandril .  
 
 
Elisabeth I 
 
1558  Mary  Tudor  suri.  Ainsaks  troonipärijaks  oli  jäänud  Henry  VIII  ja  Anne  Boleyni  tütar 
Elisabeth I [1558–1603]. Kroonimistseremoonial  Westminster  Abbeys kasutati veel läbisegi inglise 
ja ladina keelt. Võimule saanud, taastas Elisabeth anglikaani kiriku, võideldes nii katoliiklaste kui 
ka kalvinistide (ingl. puritaanid ) vastu. Viimaste arvates oli anglikaani kirikus ümberkorraldusi liialt 
vähe.  Rooma  silmis  väljaspool  abielu  sündinuna  ei   saanuks   Elisabeth  paremagi  tahtmise  korral 
katoliiklasi toetada. 
Sündmuste  raskuspunkt  kandus  nüüd  Šotimaale,  kus  1542  tuli  troonile  vastsündinud  Mary 
Stuart.  Mary  määrati  juba  lapsena  Prantsusmaa  troonipärija  tulevaseks  abikaasaks  ning  ta  kasvas 
üles Pariisi katoliiklikus õhkkonnas. Abielu sõlmiti 1558. aastal, 1559 astus François II ootamatult 
vabanenud  troonile  ning  Maryst  sai  Prantsusmaa  kuninganna.  1560  niisama  ootamatult  kuningas 
suri  ning  leseks  jäänud  Mary  Stuart  pöördus  tagasi  Šotimaad  valitsema,  võttes  Pariisist  kaasa  nii 
prantslastest  õukonna  kui  ka  sõjaväe.  Šotlaste  rahvuslik  vastupanu  leidis  väljenduse  kalvinismi 
levikus,  mida  šotlased  võtsid  vanatestamentliku  rangusega.  Calvini  õpilane  John  Knox  nõudis 
katoliiklasest  kuninganna  kukutamist.  Inglismaa  toetusel  alustati  sõjategevust  prantslaste  vastu, 
sundides  nad  Šotimaalt  lahkuma.  Kalvinistlik  kirik  muudeti  1567  šoti  riigikirikuks.  Prantslaste 
toetusest ilma jäänud kuninganna pidi juunis 1567 loobuma troonist poeg James VI kasuks.  
Lisaks  Mary  Stuarti  katoliku  usutunnistusele  ärritas  šoti  kalviniste  ka  kuninganna  eraelu. 
Prantsusmaal  leseks  jäänud  Mary  Stuart  abiellus  Šotimaal   lord   Henry  Darnleyga,  kellega  peagi 
tekkisid   lahkhelid .  Sidunud  end  ühe  Itaalia  rändmuusikuga,  pidi  Mary  pealt  nägema,  kuidas  šoti 
aristokraadid   otse  tema  silme  ees  favoriidi  surnuks  pussitasid.  Uued  suhted  tekkisid  Maryl 
Bothwelli  krahvi  James Hepburniga. Veebruaris 1567 lendas Mary seaduslik abikaasa lord Darnley 
oma  majaga  õhku, kui sellele aga järgnes Mary  laulatus  mõrvas kahtlustatud Bothwelli krahviga, oli 
šotlaste kannatuste  karikas täis.  
1568  põgenes  Mary  Šotimaalt,  otsides  varjupaika  Inglismaa  kuninganna   Elisabethi   juures. 
Viimane  heitis  Mary  hoopiski  vangitorni.  Inglismaa  põhjaosas  oli  puhkenud  katoliiklik  mäss 
eesmärgiga tõsta Mary  Stuart  Inglise troonile.  Nimelt  oli Mary Stuart  oma isa kuningas James V 
kaudu seotud ka Inglise trooniga – Henry VIII oli Mary Stuarti  vanaonu .  1569  suruti ülestõus maha, 
ligi  800  mässus  osalenule  mõisteti  surmanuhtlus.  Rooma,  kes  ei  suutnud  leppida  Inglismaa 
kaotsiminekuga  katoliku  kirikule,  otsis  endiselt  võimalusi  Elisabeth  troonilt  tõugata.  Itaalias  ja 
Hispaanias  valmistati  ette  vaimulikke  Inglismaa  rekatoliseerimiseks.  Inglismaal  omakorda 
hoogustus katoliiklaste tagakiusamine. Suhtlemist paavsti või jesuiitidega käsitleti kui riigireetmist. 
Roomast  ja  Madridist  juhitud  intriigid  Mary  Stuarti  troonile  tõstmiseks  viisid  veebruaris  1587 
üheksateist aastat vangistuses istunud ekskuninganna hukkamiseni. 
Hispaania kuningas Felipe II otsustas nüüd „ketserite ja röövlite pesa hävitada“, saates Inglismaa 
vastu  oma  Võitmatu  armaada  (Armada  Invencible).  12.  juulil  1588  lahkus  La  Coruña  sadamast 
merele   130  laeva  kaheksa  tuhande  madruse  ja  19  tuhande  sõduriga.  Madalmaadest  kavatseti  veel 
peale võtta 30 tuhat Hispaania sõdurit ning maabuda Londoni all. Inglise laevastikku juhtis admiral 
Francis Drake (1545–96), kelle karjäär algas Hispaania laevu röövinud piraadina.  
Kaksteist  päeva  kestsid  Inglise   kanalis   ägedad  lahingud.  Inglise  laevastik  hoidis  suurtükitulega 
hispaanlasi  piisavas  kauguses,  takistamaks  neid  kasutamast  seni  edu   toonud   rammimist  ja 
lähivõitlust.  Inglise  tulelaevad  paiskasid  segi  armaada  lahingukorra.  8.  augustil  1588  olid 
hispaanlased lahingu kaotanud. Hispaania laevastiku ülemjuhataja Medina Sidonia hertsog otsustas 
purjetada  tagasi  ümber  Šotimaa,  kus  hispaanlaste  uueks  vastaseks  said  tormituuled.  Alles  kuue 
nädala pärast jõudsid  vaevalt  pooled laevad Hispaaniasse tagasi, neist omakorda pooled nii tugevalt 
räsituna, et rohkem nendega merele minna polnud mõtet. „Ma  saatsin  teid inimeste, mitte tuulte ja 
karidega võitlema,“ oli kuningas nördinud. Lootused Inglismaa ja Madalmaade rekatoliseerimiseks 
olid läbi kukkunud. Protestandid üle kogu Euroopa nägid Hispaania kaotuses neid toetavat Jumala 
kätt. 
Mitte  vähem  kui  katoliiklasi  jälitati  Inglismaal  ka  puritaane,  kes  nõudsid  kiriku  puhastamist 
paavstlikest elementidest. Nõudes täielikku usuvabadust,  astusid  puritaanid ka kuningavõimu vastu, 
soovides kiriku vabastamist kuninga alluvusest.    
Inglise  ajalookirjutus  peab  kuninganna  Elisabethi  üheks  edukamaks  valitsejaks.  Inglismaa 
säilitas rahvusliku sõltumatuse ning anglikaani kiriku. Just Elisabethi ajal sai alguse Inglismaa tõus 
suureks  mereriigiks.  1587  rajas   Walter    Raleigh   esimese  Inglise  koloonia  Põhja-Ameerikasse 
nimetades  selle  vallaliseks  jäänud  kuninganna  auks  Virginiaks  (Neitsimaa).  Ning  last  not   least : 
Elisabethi ajastu andis maailmakirjandusele William Shakespeare ’i (1564– 1616 ). 
 
 
Stuartid Inglismaa troonil 
 
Nagu  Elisabeth  oli  soovinud,  läks  pärast  tema  surma  Inglise   troon   Mary  Stuarti  pojale,  Šotimaa 
kuningas James VI-le. Inglismaa troonile astus ta James I nime all  [1603–25]. Nii nagu Elisabeth, 
toetus  ka  James  I  anglikaani  riigikirikule,  rünnates  ühtaegu  nii  katolitsismi  kui  puritaanlust, 
vaatamata  sellele,  et  nii  katoliiklased  (kuna  tegu  oli  Mary  Stuarti  pojaga)  kui  ka  puritaanid  (sest 
kuningas oli šotlane) lootsid tema toetusele.  
5. 
novembril 
1605 
paljastati 
Londonis 
püssirohuvandenõu 
(Gunpowder- Plot ).  
Äärmuskatoliiklane  Guy  Fawkes  kavatses  parlamendi  koos  kuningaga  õhku  lasta,  paigutades 
Westminster  Abbey  keldrisse  36  püssirohuvaati.  Üks  vandenõulastest  paljastas  ettevõtmise  ning 
Fawkes  tabati  otse  sündmuskohal  askeldamast.  Püssirohuvandenõu  vallandas  järjekordse 
katoliiklaste tagakiusamislaine. Siit on pärit ka tänini püsinud  rituaal  enne parlamendi istungjärgu 
algust hoone  kelder  üle vaadata. 
Katoliiklaste kõrval jätkati ka puritaanide jälitamist. Osa neist  lahkus Inglismaalt Hollandisse ja 
sealt edasi Ameerika kolooniatesse. 
James  I  ei  saavutanud  kaugeltki  sellist  populaarsust  kui  Elisabeth.  Inglaste  jaoks  oli  kuningas 
liialt matslik ja rahvast eemal hoidev. Ka kuninga välimus polnud kiita: James I oli lühikest kasvu, 
kõverate jalgade ja suure kohmaka pidevalt viltu hoidva peaga. Kartes vandenõud, kandis ta alati 
paksu  vateeritud  vammust,  mis  pidi  leevendama  pistoda  lööki.  Kõigele  lisaks  oli  kuningas  avalik 
homoseksuaal, kaasaegsete sõnul „naiste suhtes kõige karskem kõigist kunagi elanud valitsejatest.“ 
Kuninga tuntuim favoriit oli George Villier, kellest hiljem sai Buckinghami  hertsog.  
Kuninga  katsed  oma  võimupiire  avardada  viisid  ta  õige  pea  vastuollu  parlamendiga,  kellele 
kuningas  jätnuks  meeleldi  vaid  nõuandva  rolli:  „Parlamendi   alamkoda   on  nagu  peata  kana. 
Istungitel  ei  ole  muud  kuulda  kui   kisa   ja  karjumist.  Imestan,  kuidas  küll  mu   esivanemad   lubasid 
sellist asutust.“ Peamiseks tüliõunaks kuninga ja parlamendi vahel kujunes maksude kehtestamine. 
Et  kuninga  sissetulekud  olid  määratud  keskaegsete  tavade  alusel,  ei  võimaldanud  need  enam 
suurenenud kulutusi katta. James I pillav elulaad ei soosinud jällegi parlamenti nende küsimustega 
tegelema.  
Kuninga  ja  parlamendi  vahel  tekkinud  tüli  pärandas  James  I  edasi  oma  pojale  Charles  I-le 
[1625–49]. Kuna parlament ei tulnud kuninga nõudmistele vastu, üritas Charles I kehtestada makse 
parlamendist  mööda  minnes.  Parlament  asus  nüüd  omakorda  tema  poolt  heakskiitmata  maksude 
nõudmist või maksmist käsitlema riigivastase  tegevusena . Pinged teravnesid, kui 1628. aastal tapeti 
Stuartite  soosik  Buckinghami  hertsog,  keda  rahvas  vihkas.  Järgmisel  aastal  saatis  kuningas 
parlamendi  laiali.  Järgnevat  ühteist  aastat  (1629–40),  mil  kuningas  valitses  ilma  parlamendita, 
nimetab  inglise  ajalookirjutus  türannia  aastateks  (Eleven   Years   Tyranny).  Absolutistlikku 
võimustruktuuri luua Inglismaal ei õnnestunudki. 
Nagu  oma  eelkäijad,  toetas  ka  Charles  I  anglikaani  kirikut,  soovides  laiendada  selle  mõju  ka 
tema  valitsemise  all  olevale  Šotimaale.  Anglikaani  liturgia  kehtestamise  katse  vallandas  1638. 
aastal šotlaste mässu, millele järgnes kodusõja puhkemine ka Inglismaal. 
 
 
Kodusõja vallandumine 
 
Kodusõja sündmused vallandusid 1640. aastal, mil šoti mässulistest  vaevatud  kuningas Charles I oli 
rahapuudusel ikkagi sunnitud parlamendi kokku kutsuma. Pärast ühtteist aastat vaheaega taas kokku 
tulnud  esinduskogu  kasutas  otsekohe  võimalust  esitada  kuningale  pikk   kaebuste   nimekiri.  Kolme 
nädala pärast saatis kuningas „lühikese parlamendi“ (Short Parliament) laiali, kuid veel enne aasta 
lõppu  tuli  kuningal  parlament  uuesti  kokku  kutsuda.  Et  parlamendi  see  koosseis  jäi  püsima,  küll 
koos  vahepealsete  ulatuslike  puhastustega  kuni  1653.  aastani,  on  see  ajalukku  läinud  „pika 
parlamendina“ (Long Parliament).  
Juba toona koosnes Inglismaa parlament kahest kojast. Ülemkojas (House of Lords)  istusid  osalt 
päritavatel, osalt ex officio kohtadel kõrgaadlikud ja - vaimulikud . Alamkoja (House of Commons) 
liikmed  valiti.  Valimisõigus  oli  varandusliku  tsensuse  alusel  umbes  viiendikul  meessoost 
elanikkonnal.  „Pikas  parlamendis“  andsid  tooni  jõukas  maa-aadel  ning  koloniaalkaubandusest 
rikastunud  suurkodanlus.  Ajaloo  paradoksina  istusid  Inglismaa  ajaloo  kõige  revolutsioonilisemas 
parlamendis kõige  rikkamad inglased. 
Parlament  üritas  nurkasurutud  kuningalt  välja  nõuda  võimalikult  suuremaid  järeleandmisi. 
Kuningal  ei  lubatud  enam  parlamenti  laiali  saata  ning  talle  pandi  kohustus  vähemalt  kord  kolme 
aasta  jooksul  parlament  kokku  kutsuda.  Kui  kuningas  sellest  keeldus,  oli  parlamendil  õigus  ise 
koguneda.  Parlament  võttis  endale  ainuõiguse  riigis  makse  kehtestada.  Kuninga  senised  parlamendi 
loata sisseseatud maksud, näiteks laevaraha (ship  money ) kaotati. Piirati ka kuninga võimuaparaati. 
Erakorraline kuningakohus – Tähekoda – tuli laiali saata.  
Lisaks  mässule  Šotimaal  puhkes  1641.  aasta  sügisel  Inglismaa-vastane  ülestõus  ka  Iirimaal. 
Mõne nädalaga tapeti üle 50 tuhande inglase. Nüüd esitas parlament kuningale suure remonstrantsi 
(Grand  Remonstrance),  mis  tema  võimu  veelgi  piirasid.  Remonstrants  nõudis    kuninga 
militaarvõimu  piiramist,  valitsuse  allutamist  parlamendi   kontrollile ,  aga  ka  anglikaani  riigikiriku 
ümberkohandamist  kalvinistidele  (puritaanidele)  vastuvõetavamaks.  Ühtlasi  nõuti,  et  piiskopid 
heidetaks  parlamendi  ülemkojast  välja.  Nimetatud  nõudmisi  ei  võetud  parlamendis  22.  novembril 
1641 enam vastu üksmeeles vaid napi 11 enamushäälega (159:148).  
Kuningas  lükkas  remonstrantsi  tagasi,  süüdistades  viit  parlamendiliiget  reetmises.  Ilmunud  4. 
jaanuaril 1642 oma ihukaitsjatest (cavaliers) saadetuna parlamenti süüdistatavaid kinni võtma, pidi 
Charles  I  tõdema,  et  „linnukesed  on  ära  lennanud“  –  birds  are  flown.  Võimalust  teostada 
absolutistlik riigipööre ja parlament laiali saata, kuningas ei kasutanud.  
Kuus  päeva  hiljem  põgenes  Charles  I   Londonist .  Septembris  1642  viis  parlamendi  ja  kuninga 
vastasseis  kodusõjani.  Parlamenti  toetas  pealinn  ja  riigi  kaguosa,  kuninga   toetajaskond   koondus 
Põhja-ja Lääne-Inglismaale. Rojalistide katse vallutada London ebaõnnestus. Sõjaline ülekaal läks 
järk-järgult  parlamendi  toetajatele,  keda  lühikese   soengu   järgi  nimetati  „ümarpeadeks“ 
(Roundheads).  Silmapaistev  edu  saatis  Oliver   Cromwelli   (1599–1658)  juhitud  ratsaväge  – 
äärmuspuritaanlike  vaadetega  „raudkülgseid“  (Ironsides)  toetas  usulise  vaimustuse  kõrval  toetas 
hea  relvastus  ning  tugev   distsipliin :  „Looda  Jumala  peale,  aga  hoia  püssirohi  kuiv.“  Pärast 
rojalistide  lüüasaamist   1644   Marston   Moori   ja  1645  Naseby  lahingus  pages  kuningas  Šotimaale, 
kuid šotlased andsid ta parlamendile välja.  
 
 
Cromwelli diktatuur 
 
Parlamendi vägedes domineerinud äärmuspuritaanid  independendid  nõudsid  isiklikku  usuvabadust 
ja mistahes religiooni riikliku toetamise lõpetamist. See viis neid vastuollu parlamendi enamusega, 
kes  šotlaste  survel  sätestas  mõõdukamatele  puritaanidele  vastuvõetava  presbüterliku 
kirikukorralduse.  Independentide  juht   Cromwell   hõivas  detsembris  1648  Londoni,  lõi  Prestoni 
lahingus  puruks  rojalistide  poole  üle  läinud  šoti  interventsiooniväed  ning  puhastas  seejärel 
parlamendi presbüterlastest. Ülemkoda saadeti täies  kooseisus  laiali. Allesjäänud „päraparlament“, 
kuhu  kuulus  vaid  kümnendik  parlamendi  esialgsest  koosseisust,  mõistis  kuninga  kui  türanni  ja 
rahvavaenlase  surma.  30.  jaanuaril   1649 ,  neli  päeva  pärast  kohtuotsuse  langetamist,  Charles  I 
hukati. Hukkamisplatsile kogunenud rahvahulk seisis vaikides ega juubeldanud.  
Euroopa  kuningakodades  põhjustas  Charles  I  hukkamine  tõelise  šoki.  Isegi  kauge  Venemaa 
reageeris toimunule inglise kaupmeeste privileegide tühistamisega.  
19.  mail  1649  kuulutati  Inglismaa  vabariigiks  ( Commonwealth   and  Free-State).    Parlament  oli 
muutunud  ekstreemse  vähemuse  esinduseks,  mis  püsis  vaid  armee  toel.  Tegelikult  kehtestus 
Inglismaal sõjaväeline diktatuur. Uusi valimisi ei korraldatud, sest need toonuksid kaasa rojalistide 
ja  presbüterlaste  koalitsiooni  ning  Cromwelli  režiimi  langemise.  1653  saadeti  rümbastunud  „pikk 
parlament“  laiali,  korraldati  ka  uued  parlamendivalimised,  kuid  valimisõigus  anti  vaid 
independentide kogudustele. Mõistagi esindas ka uus parlament vaid Cromwelli toetavat vähemust. 
Cromwell  ise  nimetati  eluaegseks  lordprotektoriks  (Lord  Protector).  Uus  parlament  sai  tegutseda 
vaid lühikest aega: 1655. aastal saatis lordprotektor ka selle esinduskogu laiali. 
Cromwelli positsiooni kindlustas äärmise brutaalsusega mahasurutud Iirimaa ülestõus (1649–52) 
ning Šotimaa  liitmine  sõjalisel teel Inglismaaga ( 1650 –52), kukutades Charles II nime all Šotimaa 
kuningaks  valitud  hukatud  Charles  I  poja  võimult.  Rahva  hulgas  oli  äärmuslike  puritaanlike 
vaadetega Cromwell äärmiselt ebapopulaarne.  Patuks  kuulutati nii  tantsimine , teatris käimine kui ka 
tärgeldatud krae kandmine. Lordprotektor ise kolis kuninglikku Whitehalli ja võttis kiiresti omaks 
õukonna etiketi ja kombed.    
Kui 3. märtsil 1658 Cromwell ootamatult suri, lõi rahvas Londoni tänavatel tantsu. Ülemvõimu 
riigis pärandas Cromwell oma pojale Richardile [1658–59], kes aga ei suutnud sõjaväelist diktatuuri 
säilitada ning mais 1659 loobus valitsemisest.  
 
 
Restauratsioon  
 
Tekkinud võimuvaakumi lahendas Inglise vägede ülemjuhataja Šotimaal George Monk, kes hõivas 
23.  detsembril  1659  Londoni  ja  korraldas  restauratsiooni,  tõstes  Inglise  troonile  hukatud  kuninga 
poja  Charles  II  [1660–85].  4.  aprillil  1660  välja  kuulutatud  Breda   deklaratsioon   kehtestas  koos 
usuvabadusega  üleüldise  amnestia,  mis  ei   laienenud   vaid  hukatud  kuningat  süüdi  mõistnud 
parlamendisaadikutele.  Taastati  personaalunioon  Inglismaa  ja  Šotimaa  vahel.  Kehtima  jäid 
piirangud, mis „pikk  parlament“ aastatel  1640–41 kuningavõimule oli kehtestanud.  Kodusõja ajal 
konfiskeeritud maad jäid uute valdajate kätte. 
Restauratsiooni  tulemusel  kehtestus  Inglismaal   konstitutsiooniline   monarhia.  Parlamendi 
ülemkoda  taastati.  Pärast  kahtkümmend  aastat  toimusid  taas  vabad  valimised,  mis  tõid  alamkotta 
rojalistid ja anglikaanid. Siin kujunesid välja kaks rivaalitsevat rühmitust: toorid (Tories) ja viigid 
(Whigs).  Kui  toorid  olid  kuningavõimu  ja  anglikaani  kiriku  tugevdamise  poolt,  esindasid  viigid 
religioosset  tolerantsust  ja  vastupanuõigust  kuninglikule  omavolile.  Independentlik  armee  saadeti 
laiali,  aga  ka  kuningal  ei  lubatud  sõjaväge  pidada.  Samas  keelati  ka  relvastatud  vastupanu 
kuningavõimule  (Non- Resistance   Act).  1679.  aastal  avaldatud    Habeas  Corpus  Act  keelas  Inglise 
kodanikku kohtuotsuseta vahistada ja vangis pidada, sätestades ühtlasi kohtumenetluse nõuded. 
Kuningas Charles II suhtus parlamenti kui meelelahutusse, leides, et poliitiline debatt võib olla 
sama köitev kui komöödia. Kui parlament 1667. aastal riigieelarve oma kontrolli alla võttis, hakkas 
finantsidest  ilma jäetud Charles II  sidemeid  otsima Prantsuse kuninga Louis XIV-ga, sõlmides rahaliste 
subsiidiumide  saamiseks  mitmeid  salalepinguid  ning  müües  prantslastele  tagasi  ka  Cromwelli  ajal 
vallutatud  Dunkerque ’i.  
 
 
„Kuulus revolutsioon“ 
 
Pärast Charles II surma sai Inglise troonile tema noorem vend James II [1685–88]. Kui Charles II oli 
inimesena   haritud  ja  äärmiselt  delikaatne,  siis  James  II   paistis   silma  halva  iseloomu  ja  rumalusega. 
Kõige enam ärritas inglasi kuninga  astumine  katoliku usku. Kuigi katoliiklaste osakaal Inglismaal oli 
langenud napi 4%-ni elanikkonnast, olid nad protestantlikul Inglismaal püsivalt põlu all. Pärast 1666. 
aasta  Londoni  hiidtulekahju  süüdistati  katoliiklasi  linna  põlema  süütamises.  1678.  aastal  heideti 
katoliiklased  parlamendist  välja,  juba  alates   1673 .  aastast  lubati  kõrgematesse  riigiametitesse  vaid 
anglikaani  kiriku  toetajaid  (Test  Act).  Nõnda  tekitas  kuninga  katoliku  usk  inglastes  piisavat 
meelehärmi, et  sundida  teda troonilt tagasi astuma. 
1688.  aasta  juunis  kuulutas  parlament  trooni  vakantseks  ning  pakkus  „protestantliku  religiooni  ja 
vaba parlamendi kaitseks“ kuningakrooni Madalmaade asevalitsejale Oranje Willemile, kes oli abielus  
oma  onu  James  II  tütre  Maryga.  Detsembris  1688  saabus  troonipretendent  oma  vägede  saatel 
Londonisse. 
James 
II 
pages 
Prantsusmaale. 
Parlament 
esitas 
Williamile 
ja 
Maryle 
valimiskapitulatsioonina  õiguste  deklaratsiooni,  mille  allakirjutamisele  veebruaris  1689  järgnes 
kuningapaari kroonimine. Õiguste billi ( Bill  of Rights) nime all ajalukku läinud deklaratsiooni kohaselt 
nõudsid  kõik  seadusandlikud   aktid ,  eriti  aga  maksuseadused  ja  sõjaväe  kokkukutsumine  parlamendi 
mõlema koja kinnitust. Deklaratsioon sätestas saadikute sõnavabaduse ja nende vaba valimise. Kõigile 
kuninga alamatele anti petitsiooniõigus. James II veretu  kukutamine  ja Oranje Willemi võimuletulek 
on Inglise ajalukku kinnistunud „kuulsa revolutsioonina“ (Glorious  Revolution ). 
 
 
Parlamentaarse monarhia kindlustumine 
 
Kuningas William III nime all valitses Oranje Willem kuni surmani 1702. Seejärel läks troon Mary 
nooremale õele Annele [1702–14]. Tema valitsusajale langes Inglismaa edukas osalemine Hispaania 
pärilussõjas (← Rahvusvahelised suhted). Koos Anne surmaga olid hukatud kuninga Charles I otsesed 
järglased lahkunud. Troon pärandati nüüd Charles I õe järeltulijatele, millega sai alguse uus, Hannoveri 
dünastia. Selle esimeseks valitsejaks sai Charles I õetütre poeg, Hannoveri kuurvürst George I [1714–
27],  talle  järgnes  tema  poeg  George  II  [1727–60]  ning  viimase  pojapoeg  George  III  [ 1760 –1820]. 
George I oskas  vaevu  inglise keelt ega suutnudki saareriigi eluga täiesti kohaneda, eelistades Londonile 
Hannoverit. Suurbritannia ja Hannoveri personaalunioon kestis  1837 . aastani.  
1701.  aasta  kokkuleppeakt  (Act  of  Settlement)  laiendas  veelgi  parlamendi  võimu.  Siitpeale 
nõudsid  seadusaktid  nii  kuninga  kui  ka  parlamendi  ees  vastutava  peaministri  allkirja.  Ka  seni 
kuningale kuulunud õigus kohtunikke ametisse nimetada ja tagandada läks nüüdsest parlamendile. 
Parlamendivalimised toimusid  Inglismaal  iga seitsme aasta järel.  Kokku  oli  alamkojas   558 kohta. 
Valimisõigust  omas  umbes  veerand  täiskasvanud  meestest.  Valimisringkonnad  püsisid 
traditsioonilistena,  arvestamata  vahepeal  toimunud  rahvastiku  muutusi.  Londonist  valiti  alamkotta 
vaid  neli  saadikut,  Manchesterist  mitte  ainsatki.  Piisavalt  oli  nn  pehastunud  kohakesi  (rotten 
boroughs), mis olid rahvast pea tühjaks jäänud, kuid säilitasid esindusõiguse alamkojas.  
Nii  George  I  kui  George  II  ajal  valitsesid  parlamendi  alamkojas  viigid.  Enamuspartei  määras 
ametisse nii  ministrid  kui teised kõrgemad  riigiametnikud . Parlamendi enamuspartei juht oli ühtlasi 
kabineti  eesotsas  ( peaminister ).  Kõige  pikemat  aega  –  21  aastat  –  istus  peaministri  toolil  Robert 
Walpole   [1721–42].  Walpole'i  nimega  on  seotud  ka  esimene  umbusaldushääletus  Inglise 
parlamendis, mis sundiski peaministri tagasi astuma. Kuningalt kingituseks saadud maja Londonis 
Downing  Street 10 on jäänud peaministri ametiresidentsiks tänapäevani. 
William  Pitt  Vanema peaministriks oleku ajal  (1756–61) saatis Inglismaad edu Seitsmeaastases 
sõjas,  mis  veelgi  laiendas  Inglise  koloniaalvõimu  maailmas,  hoolimata  järgnenud  Põhja-Ameerika 
kolooniate lahkulöömisest tingitud tagasilöögist (→ Rahvusvahelised suhted).  
1603.  aastast  alanud  Inglismaa  ja  Šotimaa  lähenemine  lõppes  kahe  parlamendi  ühendamisega 
1707. aastal, mis muutis senise personaaluniooni reaaluniooniks. Šotlased said 45 kohta parlamendi 
alam-  ja  16  kohta  ülemkojas.  Siit  alates  on  Suurbritannia  ametlikuks  nimetuseks  Ühendatud 
Kuningriik (United Kingdom). Iirimaa, mida polnud juba ainuüksi seal valitseva katoliku usu tõttu 
vahetult  Inglismaaga  integreerida,  jäi  koloniaalstaatusesse.  1801.  aastal  said  ka  iirlased 
esindusõiguse Inglise parlamendis, kuid see puudutas vaid vähemuse moodustanud protestante. 
 
 
8. HISPAANIA 
 
Katoliiklike Valitsejate Fernando  II ja  Isabeli ajal Kastiilia ja Aragóni liitmisel kujunenud Hispaania 
ühisriik jäi erinevate keelte ja kultuuride konglomeraadiks. Kui Aragón oli orienteeritud Vahemerele, 
siis  Kastiilia  pigem  Atlandi  ookeanile.  Seetõttu  olnuks  Kastiilia  ja  Portugali  ühisriik  märksa 
loogilisem.  
Nii Kataloonia kui Aragón säilitasid ühisriigi  koosseisus  omavalitsusliku autonoomia. Kastiilias oli 
seisuste  esindus  cortes  nõrk,  koosnedes  peamiselt  linnade   esindajaist ,  seevastu  Aragónis  ei  olnud 
kuningal õigust seadusi ega makse ilma cortes’e nõusolekuta kehtestada. Koos üksteisest isoleeritud 
seisuste  esinduste  mõju   kahanemisega   tugevnes  Hispaaniat  ühendav  kuningavõim.  Kuningavõimu 
tugevnemist  toetasid  väikeaadel  (hidalgos)  ja  linnad,  kelle  abil  õnnestus  suuraadli  (grandos) 
mässukatsed  maha  suruda.  Valitsemissüsteemi  keskseks  institutsiooniks  kujunes  riiginõukogu 
(Consejo  de  Estado),  kes  koordineeris  teisi  valitsusharusid  korraldavate  nõukogude  (kohtukoda, 
rahandusnõukogu, sõjanõukogu, ülemerevalduste  valitsemisega  tegelev nõukogu jt) tööd.  
1516  sai  Hispaania  valitsejaks  Carlos  I  [1516–56],  kes  esialgu  valitses  vormiliselt  koos  ema 
Juana Nõdrameelsega. Kastiilia cortes seadis Carlose kuningaks valimisele kindlad tingimused: ta 
pidi  resideeruma  Kastiilias,  õppima  ära  kastiilia  keele  (Gentis  sündinud  kuninga  kodune  keel  oli 
flaami  keel) ega tohtinud jagada riigiameteid välismaalastele.  
1519 sai Carlosest ühtaegu ka Saksa keiser Karl V. Keisriks kandideerimist põhjendas kuningas 
hispaanlastele   vajadusega   võidelda  katoliku  usu  vastastega,  viidates  Saksamaal  alanud 
reformatsioonile. Hispaanlaste jaoks ei tundunud see põhjendus tollal veel kuigi  veenev . 1520–21 
puhkes  linnade  omavalitsuste  comuneros'te  ületõus  vanade  vabaduste  ja  privileegide  kaitseks. 
Ülestõusu mahasurumine tugevdas veelgi kuningavõimu ning vähendas seisuste poliitilist  osakaalu  
Hispaanias. 
Reformatsioonist  jäi  Hispaania  peaaegu  puutumata.  Luterlust  loeti  kõige  pahelisemaks 
ketserluseks  ning  selle  poolehoidjad  jõuti  enne  kõrvaldada,  kui  liikumine  saavutanuks  laiemat 
ulatust. Just Hispaaniast kujunes 16. sajandil katoliku maailma tugisammas . 
 
 
Felipe II 
 
1556. aastal loobus Carlos  I/Karl V troonist. Uueks kuningaks sai tema poeg Felipe  II  [1556–98], 
kelle  valitseda  jäid  lisaks  Hispaaniale  ja  tema  koloniaalvaldustele  veel  Madalmaad,  Sitsiilia, 
Sardiinia, Napoli ja Milano. Hispaanias üles kasvanud Felipe II oli sügavalt katoliiklane.  „Kui mu 
poeg  langeks  ketserlusse,  tooksin  ma  ise  puid,  et  teda  põletada“,  väitis  kuningas.  Felipe  II 
valitsusaega langes katoliku usu levitamine Ladina-Ameerikas, aga ka massirepressioonid ketserite 
vastu. Hispaanias korraldati 16. sajandi teisel poolel enam kui 100 avalikku  autodafeed – ketserite 
põletamist, kus korraga heideti tuleriidale 80–90 inimest. Inkvisitsioonist sai kuningavõimu tööriist: 
inkvisiitorid  olid  juba  16.  sajandil  reeglina  mitte  enam  teoloogid  vaid   juristid .  Eelkõige  langesid 
inkvisitsiooni 
ohvriteks  
usku 
vahetanud 
juudid  
ja 
moslemid, 
hiljem 
juba 
ka 
reformatsioonivooludega kaasaminejad. Üle 100 tuhande juudi ja moriski (ristitud  maurid ) saadeti 
Felipe II ajal maalt välja. Hispaanlastel keelati välismaa ülikoolides õppimine – eranditeks olid vaid 
Bologna ja Rooma. Kuigi enamus hispaanlasi kartis inkvisitsiooni, kardeti veelgi rohkem ketserlust.  
Kuninga  uueks  residentsiks  sai   Madrid .   1563   alustati  kloosterpalee  El  Escorial  ehitamist. 
Kõrgaadli  hoidis  Felipe  II  õukonnast  eemal,  suheldes  vaid  kõige  lähemate  usaldusalustega. 
Kuningas  armastas  ise  palvekirju  lugeda  ja  neis  kirjavigu  parandada.  Tema  elu  kulges  troostitus 
üksluisuses: alati sõi ta ühtesid ja samu, täpselt samal  kellaajal  lauale antud roogasid; alati kandis ta 
ühte  ja  sama  musta  rüüd;  iga  päev  tegi  ta  sama  väljasõidu  oma  lossi  rõõmutusse,  inimtühja 
ümbruskonda. Hilisematel eluaastatel lahkus ta oma  toast  ainult selleks, et missat kuulata. Felipe II 
14  tuhande  köitelises  raamatukogus  leidus  nii  koraani  väljaandeid  kui  Erasmuse  kirju,  oma 
maaligaleriisse kogus ta teiste hulgas ka  Hieronymus Boschi töid.  
Felipe II aegne Hispaania jõudis oma võimu tippu. Hispaania sõjaväge loeti Euroopa parimaks. 
Hispaania riietus ja kombed olid maailmamood.  1580  liideti Hispaaniaga ka Portugal ning nüüd oli 
kogu Pürenee poolsaar Hispaania kuninga võimu all.  
Portugali  liitmine  ei  toimunud  küll  sõjalisel  teel,  kuid  ka  mitte  ilma  jõuavalduseta.  Portugali 
kuningas Sebastião, kes oli 1578. aastal lahkunud ristisõtta, et Põhja-Aafrikast islam välja tõrjuda, 
jäi  kõrbes  koos  oma   purustatud   armee  riismetega  teadmata  kadunuks.  Kuna  kuningal  otseseid 
järglasi  polnud,  loovutasid  Portugali  seisused  trooni  Hispaania  kuningast  nõole,  pärast  seda,  kui 
Alba   hertsogi  juhitud  Hispaania  laevastik  oli  blokeerinud  Tejo  jõe   suudme   Lissabonis.  Hispaania 
kohustus respekteerima Portugali seadusi, nimetama ametisse Portugali päritolu viitsekuninga ning 
portugallastest   koosneva   valitsusnõukogu  (Consejo  de  Portugal).  Kavandati  isegi  Hispaania 
pealinna  üleviimist  Lissaboni,  kuid  kuninga  kõhkluste  tõttu  jäi  see  siiski  teostamata.  Portugali 
liitmine  lähendas  Hispaaniat  veelgi  enam  Atlandile,  jättes  Vahemere  üha  rohkem  tagaplaanile. 
Ometi oli sellelgi suunal Hispaania edukas: 1571 saavutas Hispaania laevastik ohvriterohke võidu 
Lepanto  lahingus,  võttes  sellega  türklastelt  võitmatuse   oreooli   ning  murdes  nende  ülemvõimu 
Vahemere lääneosas, mis oluliselt julgestas ühendusteid Hispaania ja tema Itaalia valduste vahel.  
Oma  välispoliitikas  toetas  Felipe  II  kõikumatult   vastureformatsiooni :  1588  saatis  ta  Võitmatu 
armaada  Inglismaad  vallutama,  Hispaania  väed  toetasid  katoliiklasi  hugenottide  sõdades 
Prantsusmaal,  inkvisitsiooni  abi  üritati  maha  suruda  vabadusvõitlust  Madalmaade  provintsides. 
Hispaania kohalolekut oli tunda kogu toonases Lääne-Euroopas. 
 
 
Hispaania allakäiguteel 
 
Ent  võimsuse  tipule  jõudnud  Hispaanias  võis  juba  tunnetada  algavat  langust.  Nii   kinnis -  kui 
vallasvaratehingutele  10%  maksu  –  alcabala  –  kehtestamine   halvas   Hispaania  kaubanduse. 
Maailma  rikkaim  riik  kuulutas  end  kahel  korral  (1557,  1575)   pankrotis   olevaks.  Koos  Felipe  II 
surmaga 1598 langes ka Hispaania: ülemvõim maailmamerel oli murtud, Madalmaade põhjapoolsed 
provintsid iseseisvunud, riigikassa tühi ning majandus allakäiguteel. 
Felipe III [1598–1621] oli  flegmaatiline  ja tahtejõuetu, jättes kogu võimu oma soosikule Lerma 
hertsogile,  keda  tituleeriti  Hispaania  suurimaks  vargaks,  kes  seganud  kuninga  mõjutamiseks 
nõiarohte.  Saabunud  oli   Miguel   de  Cervantese  (1547–1616)  Don   Quijote   ajastu.  Riigikassa  oli 
alailma  tühi  ning  kuninglik  ihukaitse  pidi  kerjama  kloostriväravate  juures  vaestesuppi.  Hispaania 
linnad olid täidetud  savihurtsikutest, kus valgustuse eest  kandsid hoolt vaid  Jumalaema kujukeste 
ees põlevad õlilambikesed. Madridi peeti Euroopa räpaseimaks pealinnaks. Maa oli täis hulkureid ja 
kerjuseid. Lisaks tuli ülal pidada tervet plejaadi vaimulikke. Maksude edasine suurendamine hävitas 
vähesegi allesoleva töönduse. 
Hispaania  aadelkond  oli  diferentseerunumaid  kogu  Euroopas.  Suuraadel  kasutas  oma  tohutuid 
maavaldusi meriinolammaste karjatamiseks. Põllud muudeti heinamaaks. Kaks korda aastas liikusid 
lambakarjad Kastiilia ühest otsast teise, süües ühtlasi puhtaks külakogukondade karjamaad. Nende 
liikumise  takistamiseks  keelati  talupoegadel  põldude   tarastamine .  Seevastu  arvukad  Hispaania 
väikeaadlikud meenutasid Cervantese kangelast, kelle varandus koosnes vaid „piigist, vanast kilbist , 
kõhnast setukast ja hurdakoerast“. 
Hispaania  rahvaarv  kahanes.  Seda  tingis  nii  ulatuslik  väljaränne  Ameerikasse  eldoraadot  (el 
Dorado  –  hisp.  kullamaa)  otsima,  kui  ka  Hispaaniat  tabanud  ikaldused  ja  taudid:  1596–1602 
puhkenud  katkuepideemia  tappis  pool  miljonit  inimest.  1609.  aastal  sunniti  maalt  lahkuma  270 
tuhat  moriskit,  kes  olid  sinna  jäänud  pärast  Felipe  II  repressioone.  Enamus  neist  suundus  Põhja-
Aafrikasse.  
Allakäik  jätkus  ka  kuningas  Felipe  IV  ajal  [1621–65].  Tegelikku  võimu  teostas  Olivarese 
hertsog. Kuna protestantlik Pfalzi kuurvürstkond seadis ohtu Hispaania Itaalia valduste ühendustee 
Madalmaadega,  mis  kulges  piki  Reini  orgu,  astus  Hispaania  Kolmekümneaastasesse  sõtta. 
Hispaania  suurejoonelistest  plaanidest  kõneles  katse  saavutada  Stralsundi  näol,  mida  Wallenstein 
1625.  aastal  ebaõnnestunult  piiras,   tugipunkt   Läänemerel  ja  tõrjuda  hollandlased  sealsest 
kaubandusest  välja.  Pärast  Prantsusmaa  sõjakuulutust  1635  olid  hispaanlased  sunnitud  võitlema 
juba kahel rindel. 
1640. aastal  kukutati  Hispaania ülemvõim Portugalis. Portugalil ei olnud mingit vajadust sõdida 
Prantsusmaaga . 
Portugali 
majandushuve 
kahjustas 
ka 
Hispaania 
poolt 
pealesunnitud 
kaubandusblokaad  Inglismaa  ja  Hollandi  vastu.  Samas  ei  suutnud  Hispaania  kaitsta  Portugali 
kolooniaid   Madalmaade  rünnakute  eest.  Kuigi  portugallased  ootasid  ikkagi  veel  oma  kõrbesse 
kadumaläinud kuningat tagasi, pakkusid rahulolematud kõrgaadlikud krooni Bragança hertsogile. 1. 
detsembril  1640  vallutati  viitsekuninga  palee  Lissabonis  ning  João  IV  nime  all  kuulutati  hertsog 
kuningaks.  Setsessioonisõda  (lahkulöömissõda)  Hispaaniaga,  kus  Portugali  toetasid  Prantsusmaa, 
Holland ja Inglismaa, kestis 1668. aastani, mil Hispaania oli sunnitud tunnistama oma kaotust.  
1640.  aastatel  puhkesid  ülestõusud  ka  Kataloonias  ja  Napolis,  kus  oldi  valmis  end  allutama 
Prantsusmaa  võimule.  Louis  XIII  jõuti  juba  kuulutada  Barcelona  krahviks.  Need  alad  suutis 
Hispaania  siiski    säilitada.  Vestfaali  rahuga  1648  kaotas  Hispaania  lõplikult  Hollandi  ning 
Püreneede  rahuga  1659  Prantsusmaale  ka  osa  Madalmaade  lõunaprovintsidest.  Hispaania 
hegemoonia Euroopas oli lõppenud. 
Felipe  IV  poeg  Carlos  II  [1665–1700]  oli  lisaks  infantiilsusele  ka  rahhiidi  põdemise  järel 
füüsiliselt  sant.  Nagu  tõdes  Prantsuse  saadik,  „on  täies  ulatuses  võimatu  kirjeldada  Hispaania 
valitsemises  ilmnevat  korratust  või  seda  viletsust,  milleni  Kastiilia  on  langenud.“  Carlosel 
järeltulijaid polnud ja nii on kogu Euroopa ärevil, kes saab pärast kuninga surma Hispaania ja tema 
hiigelvalduste  pärijaks.  Hispaania  pärilussõja  (1701–14)  (←  Rahvusvahelised  suhted)  tulemusel 
asendas Habsburgid Hispaania troonil Bourbonide (hisp. Borbón) dünastia. 
 
 
Hispaania Bourbonide võimu all 
 
Bourbonide  Felipe  V  [1700–46]  ning  Fernando  VI  [1746–59]  valitsemise  all  Hispaania  kosus. 
Saavutamata  küll  sellist  tähtsust  ja  mõju,  mis  oli  16.  sajandil,  jäi  Hispaania  endiselt  maailma 
suurimaks  koloniaalimpeeriumiks.  Kolmanda  Bourbonist  kuninga  Carlos  III  ajal  [1759–88]  viidi 
Hispaanias läbi mitmeid valgustuslikke reforme, mille initsiaatoriks oli kuninga lähikondlane krahv 
Pedro   Aranda   (1718–98).  Aranda  oli   sidemetes   Prantsuse  valgustajatega  ning  seadis  sihiks  tõsta 
Hispaania kiiremini areneva protestantliku  Põhja-Euroopa tasemele.  
Carlos  III  ajal  lõpetati  Hispaanias  nõiaprotsessid  ning  maalt  saadeti  välja  jesuiidid,  kelle 
olemasolu ainuüksi välistas Aranda meelest ühiskonnas vajaliku tolerantsuse. 
Portugalis  oli  jesuiitide  väljasaatmine  toimunud  juba  1759.  aastal.  Siin  juhtis  valgustuslikke 
reforme  peaminister  markii  Pombal  (1699– 1782 ),  kes  pälvis  kuningas  José  Manueli  [1750–77] 
usalduse  1755.  aasta  Lissaboni  maavärinale  järgnenud  kriisi  kiire  ja  toimeka  lahendamisega.  Et 
jesuiidid  kasutasid  looduskatastroofi  agitatsioonina  reformide  vastu,  otsustas  Pombal  nad 
kõrvaldada. Nüüd järgis Pombali eeskuju krahv Aranda.  
31.  märtsi  1767   hommikul   piirati  jesuiitide  elupaigad  sisse.  Ametnikud,  kellele  väljasaatmine 
ülesandeks tehti, olid juba eelnevalt saanud kirjad vastavate korraldustega, mille  avamine  enne õiget 
tähtaega  oli   surmanuhtluse   ähvardusel  keelatud.  Seetõttu  tabas  väljasaatmine  jesuiite  täieliku 
ootamatusena.  6000  jesuiiti  pandi  laevadele,  lubades  neil  kaasa  võtta  vaid  niipalju  vara,  kui  nad 
jõudsid  kanda.  Kuhu  merele   saadetud   jesuiitidel  minna,  polnud  enam  Hispaania  mure.  Pärast 
pikemat  ekslemist  Vahemerel  said  nad viimaks randuda Korsikal.  Samalaadne  aktsioon toimus  ka 
Hispaania kolooniates, kus ookeanile saadetud jesuiite tabas enamasti häving.  
Katoliku  kirikul  oli  hispaanlastele  veel  18.  saj.  teisel  poolelgi  äärmiselt  suur  mõju.  Et  seda 
vähendada,  lõi  Aranda  riikliku  hoolekande  süsteemi,  et   asendada   kirikut,  kes  jagas  ainuüksi 
Madridis  iga  päev  30  tuhandele  vaesele  tasuta  suppi.  Rahvale  jäid  Aranda  ümberkorraldused 
võõraks.  Kui  1768.  aastal    kuningas  oma  nimepäeval  tavakohaselt  kuningalossi  rõdule  ilmus, 
küsides, mida rahvas soovib,   kuulis  ta ühest  suust : lubada jesuiitidel tagasi tulla. Mõistagi jäi see 
soov rahuldamata. 1773. aastal saatis paavst Clemens XIV jesuiitide ordu laiali. Selleski sündmuses 
oli Aranda käsi mängus. 
Majanduse  edenemiseks  rajati  Hispaanias  kanaleid  ja  maanteid  –  viimaseid  peeti  Inglismaa 
kõrval Euroopa parimaiks. Barcelonast kujunes varauusaja lõpuks maailma suurim tekstiilitööstuse 
keskus.  Võitluseks  kuritegevusega  üritas  Aranda  muuta  Hispaania  traditsioonilist   riietust :  keelata 
pikad  mantlid  ja  laiaäärelised  kübarad,  mis  varjasid  näo.  Aranda  kehtestas  taolise  rõivastuse 
timukate  ametiriietuseks,  mispeale  saavutaski  soovitud  tulemuse:  rahvas  muutis  kiiresti  oma 
riietumisharjumusi.  Madridi  tänavatele  paigutati  5000  õlilampi  ja  linn  tehti  korda.  Veel  18.  saj. 
keskel Euroopa räpaseimaks pealinnaks peetud linna rajati parke ja alleesid. 
 
 
9. MADALMAAD 
 
Madalmaad  kuulusid  Habsburgide  valdusesse  1477.  aastast.  Ka  tulevane  keiser  Karl  V  sündis 
Gentis ning päris oma esimeseks valduseks 1506. aastal Madalmaad. 
Traditsiooniliselt  jagunesid  Madalmaad  17  provintsiks.  Igal  provintsil  oli  oma   asehaldur  
(tavaliselt  valitses  üks  asehaldur  korraga  kolme-nelja  provintsi)  ja  seisuste  esindus  (staadid). 
Madalmaid ühendasid generaalstaadid (Staten Generaal), kuninga nimetatud ülemasehaldur ning 12 
kõrgemast (peamiselt lõunaprovintsidest pärit) aadlikust moodustatud riiginõukogu. Ülemasehaldur 
ja riiginõukogu resideerisid Brüsselis. 
Etniliselt  jagunesid  Madalmaad  germaani  põhjaosaks,  kus  elasid  hollandi  keelt  kõnelevad 
flaamid   ning  prantsuse  keelt  kõneleva  vallooni  elanikkonnaga  romaani  lõunaosaks.  Ka  Brüsseli 
õukonnas  kõneldi  prantsuse  keelt.  Provintsid  eristusid  üksteisest  ka  majanduslikult. 
Põhjaprovintsides  Hollandis  (tänapäeva  Hollandi  lääneosa),  Zeelandis  ja  Friisimaal  tegeldi 
kaubanduse, heeringapüügi  ja karjakasvatusega.  Lõunaprovintsid (Flandria, Brabant) olid Euroopa 
arenenumaid töönduspiirkondi. Kaguprovintsides (Luksemburg) domineeris vabale tööjõule tuginev 
põllumajandus.  
Rahvastiku  tihedus  Madalmaades  oli  suurim  Euroopas  –  üle  70  in/km2.  Kõrge  linnastumus 
kiirendas  kodanluse  esiletõusu.  Vaid  kõige  lõunapoolsemates  provintsides  (Artois,  Hainaut)  oli 
aadli  mõju  seisuslikes  esindustes  linnadest  suurem.  Põhjapoolsetes  Friisimaa  ja  Groningeni 
provintsides  polnudki  aadelkonda  ja  seetõttu  puudusid  aadlikud  ka  staatidest.  Madalmaade 
arengutaset   näitas  tema  osakaal  Hispaania  Habsburgide  tuludest:  Madalmaadest   laekus   Hispaania 
riigikassasse kaks miljonit kuldnat aastas, samal ajal kui Itaaliast laekus miljon ning Hispaaniast ja 
tema asumaadest vaid pool miljonit kuldnat.  
 
 
Vabadusvõitlus Hispaania ülemvõimu vastu 
 
Reformatsiooni  käigus  jõudsid  Madalmaadesse  just  selle  radikaalsemad  voolud:  anabaptistid, 
hiljem  ka  kalvinistid.  1561.  aastal  sõnastas  Guy  de  Bray  Madalmaade  kalvinistide  usutunnistuse 
Confessio  Belgica.  Katoliku  usk  jäi  aga  ka  edaspidi  Madalmaades  olulisele  kohale.  Ka  mitte 
reformatsiooni  suurima  ulatuse  perioodil  ei  ületanud  kalvinistide  osakaal  isegi  põhjaprovintsides 
enamat kui 55% elanikkonnast.  
Felipe  II  seadis  sihiks  integreerida  Madalmaad  tihedamini  Hispaaniaga.  Ühelt  poolt  oli  see 
seotud  absolutistlike  tendentsidega:  Madalmaades  oli  seisulik   omavalitsus   märksa  tugevam  kui 
Hispaania  teistes    valdustes.  Habsburgide  kulukad  sõjad  nõusid  maksukoorma  suurendamist,  mis 
põrkus mõistagi seisuste vastuseisule, mis tuli nüüd murda. Hispaania-vastaseid hoiakuid süvendas 
Madalmaade  kaupmeestele  kehtestatud  keeld  kaubelda  Hispaania  kolooniatega.  Madalmaade 
pankureid  tabas  valusalt Hispaania 1557. aasta  riigipankrott. Ka Hispaania ja  Inglismaa vastasseis 
oli vastuolus Madalmaade kaubandushuvidega. 
Teisalt  ajendasid  Felipe  II  Madalmaades  Hispaania  võimu  tugevdama  vastureformatsiooniga 
seotud 
taotlused. 
Inkvisitsiooni 
karmistamine 
vallandaski 
1566. 
aastal 
Madalmaades 
vabadusliikumise  Hispaania  ülemvõimu  vastu.  5.  aprillil  1566  andsid  Madalmaade  aadlikud 
eesotsas Hollandi, Zeelandi ja Utrechti provintside asehalduri Oranje Willemi (ka Willem Vaikija) 
ning  Flandria  ja  Artois’  asehalduri  krahv  Egmontiga  Madalmaade  ülemasehaldurile  Parma 
Margaretele  (Karl  V  vallastütar)  petitsiooni,  milles  nõuti  ketseritevastaste  plakatite  tühistamist. 
Aadlikud  polnud  just  kõige  paremates  rõivastes,  kandes  pesusametist  ülikondi,  mis  Brüsseli 
õukonnas kutsus esile pilkeid – que les gueux (pr „nagu kerjused“). Madalmaade vabadusvõitlejate 
üldnimetuseks kujuneski „göösid“, mida viimased uhkusega kandsid.  
Augustis  1566  levis  üle  kogu  maa  ulatuslik  pildirüüste:  enam  kui  5000  kirikut  ja  kloostrit 
puhastati:  võidmissalviga  viksiti  saapaid  ning  armulauakarikatest  joodi  gööside  terviseks. 
Antwerpeni sinod pani samal aastal aluse kalvinistlikule riigikirikule. 
Niisugune  areng  Madalmaades  polnud  kaugeltki  mitte  see,  mida  Felipe  II  oli  taotlenud.  Kui 
ülemasehaldur Margarete oli valmis rahu sõlmima, siis Felipe II mitte. Mässu saadeti maha  suruma  
Alba hertsog Fernando Alvarez de Toledo 10 tuhande mehelise Hispaania sõjaväega. Alba hertsog 
oli  veelgi  fanaatilisem  kui  kuningas,  leides,  et  „Madalmaid  saab  valitseda  vaid  timukakirve  ja 
tuleriida abil.“ Saanud tagasiastunud Margarete asemel ülemasehalduriks, asuski ta oma kavatsusi 
ellu viima. 9. septembril 1567 lasi hertsog banketi ajal kõrgemad aadlikud vahistada. Juunis 1568 
„ketserlikud mässajad“ (teiste hulgas ka katoliiklasest krahv  Egmont ) hukati ning nende varandus 
konfiskeeriti. Alanud oli süngeim aeg Madalmaade ajaloos. Kuni 1572. aastani hukati  8000  inimest, 
60  tuhat  pages  repressioonide  eest  Saksamaale.  Paavst  Pius  V  kinkis  hertsog  Albale  tänutäheks 
pühitsetud  mõõga  ja  kalliskividega  kaunistatud  kiivri.  Otsekui  karistusena  kehtestati  ka 
Madalmaades 1571. aastal kurikuulus alcabala, mis oli juba laostanud Hispaania majanduse. 
Felipe  II  vägivaldne  poliitika  hoogustas  Madalmaades  vastupanu.  Juba  1568.  aastal  vallandus 
otsene sõjategevus. „Iga  relv  on neile kõlblik ja neile ei meeldi käia sõduritena  rivis “, iseloomustati 
maismaal  tegutsenud  võsagööse.  Nende  kõrval  tegutsesid  meregöösid,  kelle  tugibaasideks  said 
Dover  ja  La  Rochelle.  Linnad  käisid  korduvalt  käest  kätte.  1572.  aastal  kuulutasid  Hollandi  ja 
Zeelandi provintsid  hispaanlastega kooskõlastamata Oranje Willemi  asehalduriks.  See oli esimene 
samm iseseisvuse suunas. Järgmisel aastal kutsus Felipe II Alba hertsogi Madalmaadest tagasi ja oli 
valmis mõningateks järeleandmisteks.  
Madalmaade vastupanu kandis ka sõjaline edu. 1574. aastal, kui hispaanlased piirasid Leidenit, 
avasid  hollandlased  tammid  ning  meregöösid  pääsesid  oma  madalatel  laevadel  linnani  piiratutele 
toitu  tooma.  Hispaanlased  sunniti  taganema.  Tunnustusena  vapralt  võidelnud   linnale   asutasid 
Hollandi staadid Leideni endisesse kloostrisse ülikooli.  
1575.  aastal  kuulutati  Hispaanias  välja  teine  riigipankrott.  Madalmaade  garnisonidele  ei 
suudetud  enam  palka  maksta  ning  sõdureist  said  peagi  röövlid,  tapjad  ja  vägistajad.  1576.  aastal 
sõlmisid  kõik  provintsid  Genti  patsifikatsiooni,  mis  nägi  ette  provintside  koostööd  Hispaania 
palgasõdurite vastu. Teistest märksa radikaalsemad olid taas Hollandi ja Zeelandi provintsid, kes 8. 
novembril 1576 kuulutasid endid Hispaania ülemvõimust suveräänseks ning tunnistasid kalvinismi 
provintside valitsevaks usundiks. 
 
 
Ühendatud Provintside Vabariik 
 
1578. aastal nimetati Madalmaade ülemasehalduriks poliitiliselt osavam Alessandro Farnese (Parma 
Margarete poeg), kel õnnestus tekitada lõhe põhja- ja lõunaprovintside vahele. Kui põhjaprovintsid 
olid  orienteeritud  Läänemere   kaubandusele ,  siis  lõunaprovintside  tekstiilitööstus  oli  sõltuv 
Hispaania  turust  ja  toorainest,  mis  sundis  kuningaga  kokkulepet  otsima.  6.  jaanuaril  1579 
moodustasid  lõunaprovintsid  Arrasi  uniooni,  soovides  katoliku  usu  säilitamist  ning  jäämist 
Hispaania ülemvõimu alla, tingimusel et Hispaania viib oma väed välja ning nõustub  jagama  võimu 
generaalstaatidega.  
Vastukaaluks  loodi  23.  jaanuaril  1579  põhjaprovintse   koondav   Utrechti   unioon   koos 
usuvabaduse  deklareerimisega.  Kuigi  esialgu  ühinesid  Utrechti  uniooniga  ka  Flandria  ja  Brabanti 
suuremad linnad (Antwerpen,  Gent , Brügge), sunniti need peagi kuningale alistuma. Hugo  Grotiuse  
väide,  et  Põhjal  ja  Lõunal  polnud  midagi  muud  ühist  peale  viha  hispaanlaste  vastu,  ei  pidanud 
paika. Just viha ebavõrdsus Hispaania vastu viis Madalmaad jagunemiseni.  
Põhjaprovintside ette kerkis nüüd probleem riigipea leidmisega. 1580 nimetasid generaalstaadid 
uueks ülemasevalitsejaks Prantsuse kuninga noorema venna Anjou hertsogi François. Tema katsed 
ahtaid  võimupiire  laiendada  tekitasid  palju   segadust   ning  sundisid  hertsogi  peagi  kodumaale 
lahkuma.  26.  juulil   1581   kuulutati  välja  Ühendatud  Provintside  Vabariik,  mis  tähendas  lõplikku 
lahkulöömist Hispaania võimu alt.  
Iseseisvaks kuulutas end seitse provintsi 17-st, kellest tähtsaim oli  Holland, kes andis ka riigile 
nime nii eesti kui paljudesse teistesse keeltesse. Riigi kõrgeimaks võimuorganiks jäid Haagis koos 
istuvad generaalstaadid. Pärast Oranje Willemi mõrvamist katoliiklasest fanaatiku poolt juulis 1584 
sai asehalduriks tema poeg Oranje Maurits [1585–1625], kes oli  hiilgav  organisaator ja taktik. Just 
tema  ajal  pandi  alus  Hollandi  koloniaalvõimule.  Hollandi  laevastik  oli  kaks  korda  suurem  kui 
Inglismaa  ja  Prantsusmaa  laevastik  kokku.  Kerge  pilkega,  milles  ei  puudunud  ka  teatud  annus 
kadedust,  nimetati  Hollandit  kaupmeeste  vabariigiks  (République  de  marchands)  ning  hollandlasi 
Euroopa voorimeesteks. 
Sõjaline   konfrontatsioon   Hispaaniaga  jätkus:  kumbki  pool  polnud  valmis  rahulepingu 
sõlmimiseks.  Hollandlased  kaaperdasid  Hispaania  kullalaadungeid,  pidades  sel   kombel   sõda 
Hispaania enda kulul. 1609. aastal sõlmiti 12 aastaks  vaherahu , mis 1621. aastal lõppes. Suuremaid 
sõjalisi  kokkupõrkeid  siiski  enam  ei  järgnenud  ning  1648.  aasta  Vestfaali  rahuga  tunnustas 
Hispaania lõplikult Hollandi iseseisvust. 
16. sajandi lõpp – 17. sajandi algus oli Hollandi kuldajastuks. Maksude ja heategevusega  tagati  
ka  alamkihile  suhteliselt  kõrge  elustandard.  Euroopa  arenenuim  pangandussüsteem  lubas 
laenuintressi alandamist 2–3%-le. Suur asustustihedus sundis hollandlasi poldreid rajama, et  merelt  
maad juurde võtta. Aastatel 1590–1640 kuivendati üle 80 tuhande hektari maad. Vee  pumpamiseks  
kasutatud tuuleveskitest sai üks Hollandi sümboleid.  
Ka kultuuritasemelt ületas Holland ülejäänud Euroopat. Juba 17. sajandi keskpaigas oskasid pea 
kõik  lugeda  ja  kirjutada.  Hollandi  ühiskonda  iseloomustas  kõrge   tolerantsus   ja  sõnavabadus.  Hea 
maine  omandasid  Hollandi  ülikoolid.  Euroopa  kõrgseltskonnas  peeti  väärtuseks  saada  haridus 
Hollandis  –  civilisé  en   Hollande .  Maailmakuulsuse  saavutas  Hollandi   maalikunst :  Madalmaade 
kuldajastu langes kokku Rubensi ja Rembrandti ajastuga. 
 
 
10. SAKSAMAA 
 
Varauusaja alguseks oli Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik (Heiliges Römisches  Reich  Deutscher 
Nation ) kujunenud ilmalike ja vaimulike vürstkondade kogumiks, mida sidus üha nominaalsemaks 
muutuv  keisrivõim.  Samas  loeti  vormiliselt  keisrit  endiselt  Euroopa  kõrgeimaks  ilmalikuks 
valitsejaks.  Kõrvuti  kuningavõimu  tugevnemise  ja  rahvusriikide  väljakujunemisega  Lääne-
Euroopas üritasid ka esimesed varauusaegsed keisrid suurendada oma võimu ning lootsid kui mitte 
keskaegse  universaalmonarhia  taastamist,  siis  vähemalt  Saksa  alade  tihedamat  koondamist 
keisrivõimu ümber.  
„Viimaseks rüütliks“ kutsutud Maximilian I [1493–1519] oli esimene keiser, kes ei lasknud end 
paavstil kroonida. Vürstide omavaheliste vaenuste lõpetamiseks kuulutas keiser 1495. aasta Wormsi 
riigipäeval  välja  „igavese  rahu“  ning  asutas  tülide  lahendamiseks   Maini -äärsesse  Frankfurti 
keiserliku õuekohtu (Reichskammergericht). Menetluse aegluse tõttu muutus õuekohus küll tollase 
Euroopa pilaaluseks, aitas aga sellegipoolest oluliselt kaasa varauusaege õiguskorralduse arengule, 
sealhulgas  rooma  õiguse  retseptsioonile.  Tähelepanuväärne  oli  ka  õuekohtu  asukoha  lahutamine 
keisri residentsist: pikemat aega paiknes kohus Speyeris (1527–1689) ja Wetzlaris (1689–1806). Et 
leida  vahendeid  ühtse  sise-  ja  välispoliitika  teostamiseks,  saavutas  Maximilian  I  Wormsi 
riigipäevalt  küll  nõusoleku  kogu  keisririiki  hõlmava  üldise  maksu  (Gemeiner  Pfennig) 
kehtestamiseks, kuid haldussuutmatuse tõttu ei jõutudki selle kogumiseni.  
Pärast Maximilian I surma pretendeerisid keisritroonile tema Hispaania kuningast pojapoeg Karl 
(Carlos  I) ning Prantsusmaa kuningas  François  I. Et Karli toetavad suurettevõtjad Fuggerid ostsid 
ära kõik kuurvürstid peale Saksimaa Friedrich Targa, tagas see Habsburgide jätkamise keisritroonil. 
Karl V [1519–56] võis tõemeeli väita, et „tema valdustes ei lähe päike kunagi looja“. Habsburgide 
põlisvaldustele,  mis  jäid  valdavalt  tänapäeva  Austria   alale ,  olid  15.  saj.  lõpus  ja  16.  saj.  alguses 
lisandunud  Burgundia  (Ülemmaad),  Madalmaad,  Böömi-  ja  Määrimaa  ning  Ungari  (← 
Rahvusvahelised suhted). Keisrikrooni kõrval kuulus Habsburgidele ka Hispaania troon koos Itaalia 
valduste  ning  ülemerekolooniatega.  Karl  V  võimu  alla  kuulunud  alad  kujutasid  endast  erinevate 
keelte, kultuuride ja õiguskorralduste konglomeraati, mida ei sidunud miski peale pooleldi juhuse 
läbi  sündinud  pärimiste.  Keiser  ise  kõnelnud  teadlastega  ladina,  sõpradega  hispaania,  naistega 
itaalia ja vaenlastega saksa keeles.  
Soodsatele  eeldustele  vaatamata  kujunes  Karl  V  valitsusaeg  äärmiselt  komplitseerituks. 
Saksamaa  ühendamist  takistas  puhkenud  reformatsioon,  mis  lõhestas  niigi  poliitiliselt  killunenud 
riigi  ka  usulisel  pinnal.  Reformatsioon  kindlustas  veelgi  vürstide  võimu,  kes  soovimata  oma 
positsioone  kaotada,  tegutsesid  keisrivõimu  tugevnemise  vastu.  Toetades  küll  katoliku  usku, 
rivaalitses  keisrivõim  samaaegselt  paavstivõimuga,  mis  takistas  katoliku  ühisleeri  loomist 
Euroopas.  Viimast  takistasid  ka  jätkuvad  Itaalia  sõjad.  Karli  valimine  keisritroonile  suurendas 
veelgi  Habsburgide  pingeid    Prantsusmaad  valitsenud  Valois’dega,  mis  ühtaegu  lammutasid 
Euroopa  kristlikku  ühtsust  võimaldamata  ühisrinde  loomist  just  Karl  V  ajal  keisririiki  ja  kogu 
Euroopat ähvardanud Türgi ekspansiooniga. 
Augsburgi usurahu 1555. aastal (← Reformatsioon) nõrgendas veelgi keisrivõimu ning süvendas 
Saksamaa  poliitilist  killustatust.  Allakäik  tabas  ka  Saksamaa  majandust:  hansakaubandus  varises 
kokku,  Vahemere  kaubateedel  võimutsesid  türklased.  Saksamaa  jäi  kõrvale  ka  koloniaalvalduste 
hõivamisest.  
Usulisele lõhestumisele vaatamata oli Saksamaa 16. saj. teisel poolel otsekui rahusaareke kogu 
Euroopat  haaranud  usuheitluste  keerises.  Karl  V-le  järgnenud  keisrid  Ferdinand  I  [1556–64]  ja 
Maximilian  II  [1564–76]  olid  usuküsimustes  tolerantsed.  Protestantism  saavutas  nüüd  Saksamaal 
oma suurima ulatuse: katoliiklaste osakaal vähenes 30%-le. 
Järgmine  keiser  Rudolf  II  [1576–1612]  oli  üles  kasvanud  Hispaanias  ning  saanud  hariduse 
jesuiitidelt.  Uus  keiser  toetas  küll  vastureformatsiooni,  võtmata  siiski  ette  otsustavamaid  samme 
katoliku  kiriku  positsioonide  taastamiseks.  Seltsimatu  veidrikuna  veetis  ta  suurema  osa  oma  ajast 
Praha keisrilossis alkeemia ja astronoomiaga tegeldes.  
Vastureformatsioon   taaselustas  usulisi  pingeid  ka  Saksamaal.  1607.  aastal  tõkestasid 
protestandid  Donauwörthis  katoliku  protsessiooni.  Ühena  kaheksast  riigilinnast  oli  Donauwörthis 
Augsburgi  usurahu  alusel  tagatud  nii  protestantide  kui  katoliiklaste  õigused.  Arvulises  ülekaalus 
protestandid  ei  jätnud  kasutamata  võimalust  katoliiklastele  koht  kätte  näidata.  Keisri  toetusel 
saadeti  nüüd  protestante  karistama  Baieri  kuurvürsti  Maximiliani  väed.  See  sai  ajendiks 
protestantliku uniooni loomisele  1608 . aastal eesotsas kalvinistist Pfalzi kuurvürsti Friedrich IV-ga. 
Luterlasest Saksi kuurvürst jäi unioonist kõrvale. Vastukaaluna protestantidele asutati 1609. aastal 
Baieri kuurvürsti juhtimisel katoliku liiga. Uue ususõja puhkemiseks Saksamaal oli kõik valmis.  
1618.  aastal  alanud  Kolmekümneaastane  sõda   kurnas   niigi  poliitiliselt  ja  majanduslikult 
nõrgenenud Saksamaad äärmusliku piirini (→ Rahvusvahelised suhted). Saksamaa arengus tähistas 
sõja lõpetanud Vestfaali rahu (1648) ajaloolist pöördepunkti, kinnistades enam kui kaheks sajandiks 
maa  poliitilise  killustatuse  ligi  300  tegelikult  iseseisvaks  riigiks.  Saksa  vürstid  said  lisaks 
ühinemisõigusele  õiguse  pidada  sõjaväge  ja  sõlmida  välislepinguid,  tingimusel,  et  need  ei  olnud 
suunatud keisri vastu. Keisri tegelik võim jäi edaspidi piiratuks vaid Habsburgide pärusvaldustega 
(Austria, Ungari, Böömi- ja Määrimaa),  andes   Voltaire’ile hiljem põhjust  ironiseerida, et  „Saksa 
Rahva  Püha  Rooma  Keisririik  ei  ole  ei  püha,  pole  kuidagi    seotud  Roomaga  ega  ole  enam  ka 
impeerium.“  Pärast  1648.  aastat  peeti  keisrist  rääkides  silmas  eelkõige  Austria  valitsejat.  Alates 
1663. aastast alaliselt Regensburgis resideerinud riigipäeval oli vaid konsultatiivvõim. Vürstid saatsid 
istungitele oma esindajad, kes iga hääletamise eel sõitsid laiali valitsejate seisukohti selgitama. 
Saksamaa  edasine  areng  sai  olla  vaid  maa  ühendamine.  18.  sajandi  alguses  kujunes  välja  saksa 
dualism  –  kaks  keskset  riiki,  mille  ümber  võis  tulevane  koondumine  toimuda.  Need  olid  keisri 
(Habsburgide) valdused (Austria) ning Brandenburg-Preisimaa.  
 
 
Preisimaa 
 
Preisimaa riikluse ajalugu algab aastast 1525, mil pärast Saksa ordu Preisimaa haru sekulariseerumist 
moodustus   Poola  vasallsõltuvuses  olev  Preisimaa  hertsogiriik  –  esimene  protestantlik  riik  kogu 
Euroopas. Ordu viimane kõrgmeister Albrecht pani aluse Hohenzollernite dünastiale Preisimaal. 1618. 
aastast oli Preisimaa personaalunioonis Brandenburgi kuurvürstkonnaga, mis koosnes paljudest Oderilt 
Reinini paiknevatest üksteisest eraldatud aladest. 1648. aasta Vestfaali rahuga liideti Brandenburgiga 
Taga-Pommeri, millega saavutati täiendav väljapääs Läänemerele. Brandenburgi ja Preisimaa reaalse 
ühendamise  teostas  Brandenburgi  Suur  kuurvürst  Friedrich  Wilhelm  [1640–88],  kes   Oliwa   rahuga 
1660  vabastas  Preisimaa  Poola  vasallsõltuvusest.  Suure  kuurvürsti  valitsemisaega  jäi  Berliini 
väljaehitamine ning enam kui 20 tuhande prantsuse hugenoti koloniseerimine Brandenburgi alale, mis 
tõi kaasa luterluse kõrvale ka kalvinismi leviku.  
Suure kuurvürsti poeg Friedrich III kroonis end 1701 Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks. Et 
Saksamaal  ei  saanud  olla  kahte  kroonitud  pead,  Brandenburg  kuulus  aga  keisririigi  koosseisu,  sai 
Friedrich  võtta  vaid  keisri  võimu  alt  välja  jääva  Preisimaa  tiitli.  Kuigi  riigi  tuumikalaks  oli  edasi 
Brandenburg, jäi riigi nimeks Preisimaa. 
Friedrich I poeg Friedrich Wilhelm I [1713–40] oli kokkuhoiu ja kitsikuse sümbol, kes on ajalukku 
läinud  äärmusliku  merkantilismi  esindajana.  Berliini  tänavatel  võidi  naistel  rõivaid  katki  rebida,  kui 
need  olid  valmistatud  importriidest.  Erinevalt  luksust  armastanud  isast  kahandas  Friedrich  Wilhelm 
õukonna  kulutusi  senisest  viiendikuni:  kammerhärrad  vallandati,  muusikakapellist  jäeti  palgale  vaid 
trompetist ,  lauahõbe  saadeti  ümbersulatamisele.  Õukonda  asendas  kuninga  lähikondlastest 
tubakakolleegium  (Tabakskollegium), mis istus koos õllekruusi ümber.  
Põhiosa riigi sissetulekutest kulutas Friedrich Wilhelm I sõjaväe palkamisele. Kokkuhoiu eesmärgil 
asendati  palgasõjavägi  nekrutiväega,  kes  õppustest  vabal  ajal  hankis  elatist  põllutöödega.  Aadlikud 
suunati  ohvitseridena  sundteenistusse.  Kuningas  ise  riietus  mundrisse  ja   kontrollis   alatasa  sõdurite 
väljaõpet.  Mitte  asjatult  ei  nimetatud  Friedrich  Wilhelmit  „sõdurkuningaks“  (Soldatenkönig):  tema 
valitsusaja lõpuks oli Preisimaa armees 80 tuhat meest, mis moodustas 5% elanikkonnast ning ületas 
Euroopa sõjaväe  ja  elanikkonna  tavapärase  suhtarvu  (1%)  viiekordselt.  Ka  kurikuulus  preisi kord ja 
distsipliin,  rivisamm  aga  ka  kadalipukaristus  on  pärit  Friedrich  Wilhelm  I  ajast.  Omaette 
vaatamisväärsus oli kuninga kaardivägi, mis koosnes üle kogu Euroopa värvatud eriti pikakasvulistest 
meestest.  
Loonud  Preisimaa  hiigelarmee,  ei  osalenud  kuningas  ometigi  üheski  vallutussõjas.   Siingi   oli 
põhjuseks Friedrich Wilhelmi kasinus ja kokkuhoidlikkus: vallutussõjad nõudnuks suuri kulutusi nii 
rahas kui elavjõus.  
Kõrvuti  Preisimaa  armeega  arendas  Friedrich  Wilhelm  välja  ka  Preisi  bürokraatiasüsteemi,  mille 
keskseks asutiseks kujunes 1723 loodud peadirektoorium (Generaldirektorium). Kuningas ise  langetas  
oma  otsused  ainuisikuliselt,  saates  need  kuulsates  sinistes  ümbrikutes  (Blauen  Briefe)  ministritele 
täitmiseks,  nõudes   neilt   mitte  nõuannet  vaid  kuulekust.  Provintsiaalametnikkond  seati  ametisse 
põhimõttel,  et  ükski   ametnik   ei  töötaks  oma  kodupaigas.  Riigiametnikud  allutati  kindlale 
teenistuskorrale. Kuningas ise peksis kepiga mehi, kes näisid talle Berliini tänavatel jõude hulkuvat. 
Tema lemmikväljendiks oli „Mitte targutada!“  
Tähelepanuväärne  oli  Friedrich  Wilhelm  I  koostöö  pietistidega.  Ka  Eesti  ajaloos  olulist  osa 
etendanud  August   Hermann   Franke   Halles   rajatud  koolid  ja  hoolekandeasutused  –  Frankesche 
Stiftungen  –  alustasid  tegevust  just  kuninga  soosingul.  Friedrich  Wilhelm  I  isikuomaduste  juurde 
kuulus  sügav   vagadus ,  kristlik  eluviis,  abielutruudus,  vähenõudlik  riietus,  töökus  ja   kohusetunne . 
Veendunud  luterlasena  ei  toetanud  kuningas  usuvabadust.  Küll  aga  pakkus  ta  asüüli  20  tuhandele 
Salzburgi peapiiskopi poolt  1732  välja saadetud luterlasele. 
Sõdurkuninga järel Preisimaa troonile tõusnud Friedrich II [1740–86] oli paljuski isa  vastandiks , 
huvitudes  juba  noorelt  prantsuse  (valgustus)kirjandusest.  Veel  troonipärijana  sai  alguse  Friedrichi 
kirjavahetus Voltairega.  
Tulnud võimule, keelustas Friedrich II juba esimesel nädalal riigis piinamised ning deklareeris 
usuvabadust:   Jeder   muß  nach  seiner  Façon  selig   werden   –  „Igaüks   saagu   õndsaks  omal  viisil“. 
Berliini  külje  alla  Potsdami  rajas  Friedrich  II  Preisimaa  Versailles'  –    Sanssouci  lossi,  kuhu 
kuningas  kutsus  haritlasi  kogu  Euroopast,  eelkõige  Prantsusmaalt.  Pikemat  aega  viibis  Friedrichi 
õukonnas  ka  Voltaire.  Õukonnaelu  sisustasid  vestlusõhtud  –  Tafelrunde’d  –  ning  muusikalised 
soire’d, kus osales ka kuningas, mängides flööti. Friedrich Wilhelm I kutsus seetõttu poega aasivalt 
vilepillimängijaks. Friedrich II komponeeris ka ise muusikat.  
Isa  loodud  valitsemisaparaati  Friedrich  II  ei  muutnud.  Berliini  jäänud  ministritega  suhtles 
kuningas kirja teel, kutsudes nad vaid kord aastas Potsdami. Friedrichil polnud ka nõunikke. „Riigi  
esimene teener“ tõusis juba varahommikul kell kolm või neli, et  asuda  tööle. Valgustatud valitsejale 
kohaselt  uuendati  Friedrich  II  ajal  kogu  õiguskorraldus.  Kohtusüsteemi  ümberkorraldamisega 
lühendati  kohtuasjade  menetlusaega.  Kohtunikelt  hakati  nõudma  õigusalast  väljaõpet,  mille 
kontrollimiseks seati sisse riiklikud eksamid. Aastakümneid ettevalmistatud seaduste koguga – Das 
Allgemeine  Landrecht  (1794/96)  –  jõuti  valmis  pärast  kuninga  surma.  Deklareerides  küll 
kohtuvõimu  sõltumatust,  sekkus  kuningas  mitmel  korral  isiklikult  kohtuvaidluste  lahendamisesse, 
muutes omal äranägemisel juba langetatud kohtuotsuseid.  
Erinevalt  isast  ei  jätnud  Friedrich  II  Preisimaa  hiigelarmeed  kasutamata,  vallandades  juba 
esimesel  valitsusaastal  sõja  Austriaga,  annekteerides  Sileesia  (←  Rahvusvahelised  suhted). 
Seitsmeaastase sõja alguseks oli Preisi armees püssi all juba 150 tuhat meest. Et preislased kandsid 
uhkusega  sõjaväemundrit,  „kuninga  helesinist  kuube“,  jättes  uue  mundri  saamisel  vana 
pereliikmetele kasutamiseks, tundus välismaalastele Preisi riik hiiglasliku kasarmuna.   
Friedrich  II  jätkas  isa  alustatud  merkantilistlik  majanduspoliitikat.  Sisseveetava  kohvi  asemel 
propageeris   kuningas  õlle   joomist .  Rahvaarvu  suurendamiseks  kuivendati  ja  koloniseeriti  Oderi 
äärsed  soised  alad,  kuhu  rajati  üle  tuhande  uue  küla.  Preisimaale  kuulunud  Ida-Friisimaal  rajati 
haritava  maa  juurdesaamiseks  Hollandi  eeskujul  poldreid.  Talupoegade  ümberasustamist  teistelt 
Saksa aladelt soodustas ka riigis valitsev usuline tolerantsus. Näljahädadest ülesaamiseks hoogustas 
Friedrich  II  kartulikasvatust,  pidamata  paljuks  talupoegi  isiklikult  põllul  juhendada.  Tänu  riigi 
viljamagasinide  süsteemile  tuldi  Preisimaal  1771/72  aasta  näljahädaga  valutumalt  toime  kui 
naaberaladel. Kuninga enda valdustes (domeenimaadel) kaotas Friedrich II talupoegade pärisorjuse. 
Friedrich  II-le  järgnes  Preisimaa  troonil  tema  vennapoeg  Friedrich  Wilhelm  II  [1786–97], 
tahtejõuetu ja naudinguhimuline müstik, kes taastas kollegiaalse valitsemissüsteemi, aga ka tsensuuri 
ning luterluse riigis ainulubatava usutunnistusena.  
 
 
Habsburgide Austria 
 
Austria  Habsburgide  valduste  laienemine  jätkus  ka  17.  saj.  teisel  poolel  ja  18.  sajandil.  Türgiga 
peetud  sõdades  langesid  Austria  kätte  lisaks  Ungarile  Transilvaania  ja  Banat,  Slavoonia  ja 
Horvaatia.  18.  sajandil  algas  nendel  aladel  ulatuslik  saksa  kolonisatsioon.  Hispaania  pärilussõja 
järel  liideti  Austriaga  Hispaania  Habsburgide  Madalmaade  ja  Itaalia  valdused.  Pärast  mitmeid 
vahetustehinguid  (→  Rahvusvahelised  suhted)  jäid  nendest  aladest  1730.  aastate  lõpuks  Austria 
võimu alla Belgia (Austria Madalmaad) ning Milano, Parma ja Toskaana Itaalias. 
Sarnaselt Preisimaaga kuulus osa Austria alasid (Austria, Böömi- ja Määrimaa, Sileesia, Belgia) 
keisririigi koosseisu, osa jäi sellest väljapoole. Seetõttu ei kattunud Habsburgide keisrivõim nende 
kui  territoriaalvürstide  võimualaga.  Vastavalt  pragmaatilisele  sanktsioonile  (←  Rahvusvahelised 
suhted)  sai  1740  Austria  valitsejaks  Karl  VI  tütar  Maria  Theresia  [1740–80].  Et  naistel  puudus 
õigus asuda keisritroonile, vallandus Austria pärilussõda, mille tulemusena tuli Austrial loovutada 
Sileesia Preisimaale.  
Maria  Theresia  säilitas  ülemvõimu  Austrias,  keisritroonile  asus  alul  tema  abikaasa  Franz  I 
[1745–65],  seejärel  poeg  Joseph  II  [ 1765 –90].  Maria  Theresia  valitsusaeg  tõi  kaasa  ulatuslikke 
reforme  riigi  moderniseerimiseks.  Kehtestati  üldine  sõjaväekohustus:  liisu  teel  nekrutivõtmine, 
millega suurendati sõjaväge 100 tuhande meheni. Tõsimeelse katoliiklasena rõhutas Maria Theresia 
kõlblust  ja  kombelisust:  muu  hulgas  keelati  naistel  sügava   dekoltee   kandmine.  Sarnaselt 
Friedrichile rajas ka Maria Theresia oma Versailles’ – Schönbrunni lossi Viinis.  
Pärast Maria Theresia surma sai Austria valitsejaks tema juba varem keisri tiitlit kandnud poeg 
Joseph  II  [1780–90].  Joseph  II  valgustatud  absolutismi   vaimus   jätkatud  reforme  peetakse  kõige 
ulatuslikemaks.  Tulles  võimule,  jättis  Joseph  II  seisuslikud  privileegid  kinnitamata,  deklareerides 
kõigi  inimeste  vabadust  ja  võrdsust.  1781.  aastal  välja  antud  tolerantsuspatent  kehtestas  Austrias 
usu-  ja  südametunnistuse  vabaduse.   Inkvisitsioon   kaotati,   ketserlus   ja  nõidumine  arvati 
kriminaalkuritegude hulgast välja. Ülikooli professoritelt ei nõutud enam vannet kinnitamaks usku 
Maarja  neitsilikku  eostumisse.  Protestandid  said  õiguse  riiki  elama  asuda,  lõpetati  juutide 
kahekordne maksustamine ning kaotati keeld kristlaste ja juutide abielude sõlmimiseks. Kirik seoti 
senisest tugevamini riigivõimuga: paavsti bullad tuli enne nende avaldamist keisri poolt heaks kiita. 
Umbes  kolmandik  kloostritest  sekulariseeriti.  Vähendati  ka  kirikupühade  arvu.  Nagu  paljudes 
teisteski katoliku maades ei pälvinud kiriku mõju piiramine rahva hulgas poolehoidu. 
Kohtureformiga  kaotas  keiser  Austrias  piinamised  ning  surmanuhtluse.  Sarnaselt  Preisimaale 
korraldati ka Austrias kogu kohtusüsteem ümber ning alustati uue seaduskogu koostamist.   
Suurt  tähelepanu  pööras  Joseph  II  hariduse  edendamisele.  Kehtestati  seitsmeaastane 
koolikohustus,  mille  tagamiseks  rajati  rahvakoolide  võrk  üle  kogu  maa.   Koolides   kehtestati 
riiklikud õppekavad.  
Joseph II majanduspoliitika lähtus füsiokraatlikelt alustelt. Austrias kehtestati üldine maaomandi 
maks  (impôt   unique ),  mis  laienes  ka  aadlile  ja  vaimulikkonnale.  1785.  aastaks  kaotati  riigis 
pärisorjus  ning   mindi   üle  teorendilt  raharendile.  Kuningamaadel  elavad    talupojad  said  õiguse 
talusid päriseks osta. Linnades kaotati  tsunftisundus . Samas andis Joseph II välja ka kameralistlikke 
korraldusi:  kehtestas  piirangud  vahaküünalde  arvule,  mida  võis  ühe  missa  ajal  põletada;  nõudis 
korduvkasutusega  klappkirstude  kasutuselevõttu  jms.  Tüüpilise  valgustatud  valitsejana  tegeles  ka 
Joseph II valitsemise viimase kui pisiasjaga. Nii kuulus keisri toimetamiste hulka ka näiteks sebra 
toomise korraldamine Schönbrunni loomaaeda.  
Valgustatud  valitsejana  lähtus  ka  Joseph  II  unitaarriikluse  põhimõtetest.  Riik  jagati  ajaloolisi 
piire   eirates  13  ringkonnaks.  1784  asendati  riigikeelena  püsinud  ladina  keel  kogu  riigis  saksa 
keelega.  Saksakeelsena  alustas  ka  tööd  samal  aastal  asutatud  Lvivi  (Lemberg)  ülikool.  Kõige 
suuremat  vastuseisu  kohtasidki  Joseph  II  reformid  Ungaris  ja  Belgias.  Ungarlasi  ärritas 
rahvussümboli  –  kaitsepühak  Stephani  krooni  –  üleviimine  Budast  Viini.  Mässulised   belglased  
kuulutasid  end  jaanuaris  1790   Austriast   lahkulöönuks.  Joseph  II  vähene  tähelepanu  keisririigi 
asjadele süvendas veelgi lõhet Habsburgide pärusvalduste ja keisririigi teiste osade vahel.  
39-aastasena  tuberkuloosi  surnud  Joseph  II  järel  astus  keisritroonile  tema  vend  Leopold  II 
[1790–92],  kes  Toskaana  suurhertsogina  oli  Firenzes  läbi  viinud  mitmeid  valgustuslikke  reforme. 
Keisrina oli Leopold II märgatavalt ettevaatlikum, suutes Joseph II reformidest ülesköetud riigi taas 
stabiliseerida.   
 
 
11. LÄÄNEMEREMAAD 
 
Tugeva  keskvõimuga  riikide  esiletõus  kahandas  seni  Läänemerel  domineerinud  Hansa  liidu  mõju. 
Rahvusriikide ainuhuve kaitsvad majanduspoliitilised meetmed,  Novgorodi  kaubakontori  sulgemine  
(1494)  ning  Lübecki  kaubandusliku  tähtsuse  taandumine  Põhjamere-äärse   Hamburgi   ees,  samuti 
konkurentsis allajäämine hollandi kaupmeestele tõi 16. sajandil kaasa Hansa liidu kiire languse.  
 
 
Taani ja Rootsi varauusaja alguses 
 
Läänemere regiooni mõjukaimaks riigiks varauusaja hakul oli Taani. Kuningas Hans [1481–1513] 
suutis  taastada  kõikuma  löönud   Kalmari   uniooni  ning  kindlustada  endale  nii  Norra  kui  Rootsi 
kroon. Kuningas Christian II [1513–23], kes oli abielus keiser Karl V õega, unistas Madalmaadest 
Moskvani  ulatuvast  Suur- Taanist   ning  tegi   plaane   Gröönimaa  kaudu  Indiasse  jõudmiseks. 
Lõpetamaks  rootslaste  püüdlusi  vabaneda  Taani  ülemvõimu  alt  nõudis  Christian  II  1520.  aasta 
sügisel  et  ta  Stockholmis  kuningaks  kroonitaks  ning  vahistas  sellele  järgnenud  pidusöögil  kogu 
Rootsi aadliladviku, kellest sadakond 8. ja 9. novembril 1520 hukati. Stockholmi veresauna nime all 
ajalukku  läinud   repressioonid   vallandasid  Rootsis  ülestõusu,  mille  juhiks  sai  noor  aadlik  Gustav 
Vasa .  6.  juunil  1523  valis  riigipäev  Gustav  Vasa  kuningaks  [1523–60],  taastades  Rootsi 
suveräänsuse.  Kalmari  unioon  oli  sellega  lõppenud.  Christian  II  ei  kaotanud  mitte  ainult  Rootsi 
krooni, vaid tagandati ka Taani troonilt.  
Nii Rootsis kui Taanis pingestunud sisesuhted lõid soodsa pinna reformatsiooni levikuks. Kogu 
Skandinaavias  pääses  võidule  luterlus.  Rootsis,  kus  katoliku  kirik  oli  seisnud  Kalmari  unioonist 
lahkulöömise  vastu,  otsustas  1527.  aasta  Västeråsi  riigipäev  kogu  Rootsi  maavaldusest  viiendiku 
hõlmava  kirikumaa  võõrandada  kuningale,  kes  läänistas  selle  edasi  aadlile.  Kuningast  sai  Rootsi 
kirikupea,  kiriku  vaimulik  valitsemine  läks  kuninga  nimetatud  superintendendi  kätte.  Vennad 
Laurentsius  ja  Olaus   Petri   alustasid  Piibli  rootsi  keelde  tõlkimist,  võttes  aluseks  Martin  Lutheri 
saksakeelse tõlke. Tervikuna ilmus Piibel rootsi keeles 1541. aastal. Rootsist laienes reformatsioon 
edasi  Soome.   Mikael   Agricola  avaldas  Lutheri  ja  Petri  tõlgete  alusel  1548  soomekeelse  Uue 
Testamendi. 
Rootsile sarnane areng toimus Taanis. Et 1530. aastal vastu võetud Kopenhaageni usutunnistus 
(Confessio Hafniensis) tekitas luterlikus leeris segadust, kutsus kuningas Christian III 1537. aastal 
Taani  Lutheri  sõbra  Johannes  Bugenhageni,  kes  korraldas  Taani  kiriku  Saksamaa  mustri  järgi. 
Taaniski  sai  kirikupeaks  kuningas,  superintendendile  anti  piiskopi  tiitel  ning  kehtestati  Augsburgi 
usutunnistus. Taanist levis reformatsioon edasi Norra ja Islandile. Ladinakeelne jumalateenistus ei 
asendatud siin aga mitte kohalike keelte, vaid taani keelega. See oli üheks põhjuseks, miks Norras 
ja Islandil leidis reformatsioon vastuseisu veel 17. sajandilgi. 
 
 
Poola varauusaja alguses 
 
Ida-Euroopas  kujunes  rivaalitsevaks  paariks  Venemaa  ja  Poola,  kelle  vastuolud  said  alguse  juba 
keskaja lõpul, mil Moskva ja Leedu jagasid kunagise Kiievi riigi alasid. Moskva suurvürstiriigi  taotlus  
„esiisade  pärandusele“  vallandas   kestvad   sõjad  Leeduga,  sundides  viimast  lähenema  Poolale. 
Varauusaja alguses valitsesid Poolat Leedu päritolu jagelloonid, kes olid samaaegselt (kuni 1526) ka 
Tšehhi ja Ungari troonil. 
Riigikorralduselt  oli  Poola  erandlik  kogu  Euroopas.  Siin  koondus  aristokraatia  ja  alamaadel 
(szlachta)  ühiselt  tugeva  kuningavõimu  vastu,  mis  tagas  Euroopas   ainulaadsed   aadlivabadused  ja 
privileegid.  Kõrgem  võim  riigis  kuulus  seimile,  mis  koosnes  kõrgaadlit  esindavast  senatist  ning 
szlachta’t  esindavast  saadikutekojast.  Alates  1505.  aastast  oli  kõigil  seimi   saadikutel   vetoõigus: 
piisas ühest püsti tõusnud saadikust, kes ütles veto või nie pozwalam, et jätta arutatav seaduseelnõu 
vastu  võtmata.  Kõik  kuninga  korraldused  vajasid  seimi  heakskiidu.  Sisuliselt  kehtestus  Poolas 
vabariiklik riigikord. 
16.  sajandi  esimesel  poolel  võimul olnud  kuningas  Sigismund  I  Vana  valitsusaega  [1506–48] on 
loetud Poola ajaloo kuldseks  ajastuks . Konservatiivne ja uuendusi kartev kuningas suutis vältida sõdu, 
soodustas  kultuuri  edendamist  ning  säästis  Poolat  reformatsiooniliikumise  suurematest  vapustustest.  
Kuninga  kõrval  seisis  temast  27  aastat  noorem  itaalia  päritolu  võimukas  kuninganna   Bona   Sforza, 
kellega seonduvad itaalia kultuurimõjutused, mis on tänini märgatavad Poola toonase pealinna Krakovi 
arhitektuuripildis. 
16. sajandi keskpaigas erines Poola ülejäänud Euroopast usulise tolerantsuse poolest, pakkudes 
varjupaika  kõige  erinevamate  religioonide  esindajaile.  Luterlus  levis  eelkõige  Põhja-Poola  saksa 
elanikkonnaga  (hansa)linnades,  kalvinism  Väike-Poolas  (Krakovi  ümbrus)  ja  Leedus,  toites  aadli 
hulgas  levinud  vabariikluse  ideed.  Poola  seimis  olid  protestandid  pikka  aega  enamuses  ning 
seimimarssaliks  valiti  alati  kalvinist.  Kuningas  Sigismund  II  August  [1548–72]  tõi  ametlikku 
asjaajamisse  ladina  keele  kõrvale  poola  keele.  Tervikpiibel  ilmus  poola  keeles  1552.  aastal.  
Protestantlikest  vooludest  jõudsid Poola veel  vennastekogud  ning kolmainsust eitavad antitrinitaarid. 
Vaid  Masoovia  (Varssavi  ümbrus)  jäi  reformatsioonist  peaaegu  puutumata.  Evangeelsete  kirikute 
kõrval  tegutsesid  Poolas  edasi  rooma-katoliku  ja  õigeusukirik  ning  kaks  uniaadikirikut.  Kristlaste 
kõrval leidsid Poolas peavarju ka arvukad juudid, neist eraldunud karaiimid ning islamiusulised. 
 
 
Liivi sõda 
 
Läänemere   idarannik   kuulus  varauusaja  alguses  Saksa  ordule,  mis  jagunes  Preisimaa  ja   Liivimaa  
haruks.  Viimane  kõrgmeister  Albrecht  Hohenzollern  [ 1511 –25]  muutis  orduriigi  1525.  aastal 
vormiliselt  Poola  läänisõltuvuses  olevaks  ilmalikuks  hertsogkonnaks  pealinnaga  Königsbergis.  Ordu 
Liivimaa haru koos Riia peapiiskopkonna ning Tartu, Saare-Lääne ja  Kuramaa  piiskopkondadega jäi 
vaatamata Saksamaalt Baltikumi levinud luterlikule reformatsioonile püsima. Samas langes poliitiliselt 
killustunud Liivimaa tugevnevate naaberriikide üha kasvava surve alla. Aastakümneteks kujunes just 
Baltikumist ala, kus lahendati Läänemere-äärsete riikide omavahel põimunud poliitilisi, majanduslikke 
ja religioosseid vastuolusid.     
Kestvama sõjategevuse Baltikumis vallandas 1558. aastal Moskva  tsaar  Ivan IV Julm vallutades 
veel  samal  aastal  Tartu  piiskopkonna.  Alanud  sõda  viis  kiiresti  Vana-Liivimaa  riikluse 
kokkuvarisemiseni. Taani haaras oma võimu alla Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad. Ordu ja 
Riia   peapiiskopkond   alistusid  1561  Poolale.  Viimane  ordumeister  Gotthard  Kettler  sai  Poola 
vasallina  Väinast  lääne-  ja  lõuna  poole  jäävatest  ordualadest  moodustatud  Kuramaa  hertsogiriigi 
valitsejaks.  Ordust  eraldunud  Harju-  ja  Virumaa  koos  Tallinna  linnaga  andsid  end  Rootsi  võimu 
alla.  Vene-Liivi  sõda  kasvas  nüüd  üle  Vene-Poola  sõjaks,  mis  1560.  aastate  keskpaigas  vaibus 
mõlemat  sõdivat  poolt  haaranud  sisepoliitiliste  pingete  tõttu  (→  Venemaa).  Samal  ajal  puhkes 
Baltikumi pinnal Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563–70), milles Taani üritas veelkord sundida 
Rootsit  Kalmari  uniooni  taastama.  Taanit  toetas  selles  sõjas  Poola,  kelle  huvi  oli  kehtestada  oma 
võim ka Rootsi poolt Põhja-Eestis haaratud ordualadel. Baltikumis oli sõja tulemuseks Saare-Lääne 
piiskopkonna  mandriosa  minek  Rootsi  valdusesse.  Taani  kätte  jäi  nüüdsest  vaid  Saaremaa  ning 
endise Kuramaa piiskopkonna alad Lätis. 
Sõja  ajal  Rootsis  puhkenud  vennatüli  Gustav  Vasa   poegade   vahel  lõppes  Erik  XIV  [1560–68] 
kukutamise ja vanglasse heitmisega. Poola printsessiga abiellunud Johan III [1568–92] trooniletulek 
lõpetas sõjategevuse Rootsi ja Poola vahel. Suured sisemised ümberkorraldused toimusid ka Poolas. 
1569 sõlmitud Lublini uniooniga loodi Poola ja Leedu ühisriik Rzeczpospolita. Leedu säilitas ühisriigis 
oma valitsusaparaadi, sõjaväe ja õiguskorra. Vasallhertsogkondadena kuulusid Poola ülemvõimu alla 
ka Preisimaa ja Kuramaa. Pärast Sigismund II Augusti surma 1572 sai Poola kuningatroon  valitavaks . 
Valimised toimusid Varssavi lähedal Wola väljal. Et valimisõigus oli kõigil Poola aadlikel, kogunes 
valimistele  tavaliselt  10-15  tuhat  osalejat.  Sagedased  olid  tülid  ja  kähmlused,  nii  mõnegi  kandidaadi 
toetajaskond  võis  kohale   ilmuda   oma  suurtükiväega.  Esimeseks  valitud  Poola  kuningaks  sai 
Prantsusmaa kuninga Charles IX vend Henri Valois [1572–74]. Oma valimiskapitulatsioonis (Articuli 
Henriciani),  mis  edaspidi  esitati  kõikidele  Poola  troonikandidaatidele,  moodustades  nii  omamoodi 
aadlivõimu  põhiseaduse, kohustus kuningas  mitte  vastandama   oma tahet  seimile.  Makse  kehtestada, 
sõjaväge väljapoole riigipiire viia ja abielluda võis kuningas vaid seimi loal. Kuningas pidi säilitama ka 
usuline  tolerantsuse.  Artiklite  rikkumise  korral  oli  Poola  aadlil  õigus  kuningavastaseid  relvastatud 
konföderatsioone.  Kuuldes  Charles  IX  surmast  ning  võimalusest  tõusta  Prantsuse  troonile,  põgenes 
Henri Poolast. Edaspidi tunneme teda juba Prantsuse kuninga Henri III nime all (← Prantsusmaa).  
Sõjategevus  Liivimaal  jätkus.  Kasutades  vastaspoole  lahkhelisid,  oli  venelastel  õnnestunud 
vallutatud aladel püsima jääda. Rahu sõlmimine Poola, Rootsi ja Taani vahel sundis Venemaad taas 
agaramalt tegutsema. 1570. aastal moodustas Ivan IV  Julm Liivimaal nukukuningriigi, mille etteotsa 
sai  Taani  hertsog  Magnus.  Taani   ametliku   toetuse  oli  Magnus  avantüristliku  poliitika  tõttu  juba 
minetanud.  Kuigi  loodud  kuningriik  koosnes  vaid  Põltsamaa  linnusest,  millele  hiljem  lisandus  ka 
Karksi , suutis tsaar Magnuse abil osa Liivimaa aadlist siiski enda poole meelitada.  1577 . aastal kuulus 
Moskva kontrolli alla juba kogu Liivimaa, välja arvatud Tallinn ja Riia. Moskva edu ei kestnud kaua. 
Henri  Valois  järglane  Poola  troonil  Transilvaania  (Ungari)  vürst  Stefan  Batory  [1575–86]  kandis 
sõjategevuse  Liivimaalt  Venemaa  pinnale,  sundides  koos  rootslastega  Moskvat  Baltikumis  tehtud 
vallutustest loobuma.  15.  jaanuaril 1582 sõlmiti paavsti saadiku  Antonio  Possevino   vahendusel Jam 
Zapolskis  Venemaa  ja  Poola  vahel  vaherahu.  Liivimaal  vallutatud  linnused  tuli  venelastel  loovutada 
Poolale. 
Rootslased  omakorda  vallutasid  venelastelt tagasi Põhja-Eesti  linnused, teiste  hulgas  1581.  aastal 
Narva. 10. augustil 1583 Venemaa ja Rootsi vahel sõlmitud Pljussa vaherahuga said rootslased endile 
kolm tähtsamat  Ingerimaa  linnust – Jaanilinna (Ivangorod), Jaama (Jamburg) ja Koporje.  
1585. aastal läksid Poola ülemvõimu alla ka seni  Taanile  kuulunud endised Kuramaa piiskopkonna 
alad. Baltikum jäi nüüd jagatuks kolme krooni vahel: Läti ala tervikuna ning Lõuna-Eesti olid allutatud 
Poola ülemvõimule, Rootsi sai endale Põhja-Eesti, Taani säilitas oma valdusena Saaremaa.   
1590. aastal sõda Venemaa ja Rootsi vahel jätkus. 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepinguga 
läks  Vene-Rootsi  piir  tagasi  Narva  jõele.  Esimene  katse  vallutada  Läänemere-äärsed  alad  lõppes 
Venemaale tulemusteta. 
 
 
Poola-Rootsi-Taani jätkuv vastasseis 
 
Pärast  Stefan  Batory  surma  valiti  Poola  troonile  Rootsi  kuninga  Johan  III  ja  Poola  printsessi 
Katariina poeg Sigismund III [1587–1632). Pärast isa surma 1592 päris Sigismund ka Rootsi trooni. 
Poola ja Rootsi vahel kujunes nüüd personaalunioon. Fanaatilise katoliiklasena üritas Sigismund III 
ka Rootsi rekatoliseerimist, mis tekitas tugevat vastuseisu. Riigipäeva otsusel võis Rootsi kuningaks 
olla  vaid  luterlane.  Protestantlik  opositsioon  koondus  Gustav  Vasa  noorima  poja,  Sigismundi  onu 
Södermandlandi hertsogi Karli ümber. Sigismund III jaoks valikut polnud. Pärast lüüasaamist 1598 
Stångebro lahingus oli ta sunnitud taanduma. 1604. aastal krooniti Karl IX Rootsi kuningaks [1604–
11].    
Konflikt Rootsi trooni pärast vallandas 1600. aastal Liivimaal Rootsi-Poola jätkusõja. Mõlemad 
sõdivad  pooled  taotlesid  oma  võimu  laiendamist  kogu  Liivimaale.  Lisaks  Liivimaale  sai  1610.-
ndatel  aastatel  Poola  ja  Rootsi  omavahelise  võitluse  tandriks  ka  Venemaa,  kus  mõlemad  rivaalid 
püüdsid puhkenud Segaduste aega (→ Venemaa) oma huvides ära kasutada. 1617. aastal Venemaa 
ja Rootsi vahel sõlmitud  Stolbovo  rahu eraldas Venemaa täielikult Läänemere  rannikust  ning liitis 
Ingerimaa Rootsi valdustega.  
Liivimaal langes esialgne tasakaal Poola ja Rootsi vahel üha enam Rootsi kasuks. Rootslastele 
edule aitas kaasa ka Poola seotus Türgi-vastase heitlusega. Võitlus Baltikumi pärast säilitas tugeva 
usulise  värvingu.  1610.-ndate  aastate  lõpul  saavutas  katoliku  usu  vastane  liikumine  Rootsis  oma 
haripunkti:  katoliiklastel  keelati  riigis   viibimine .  Sõja  jätkudes  üritati  poolakaid  Läänemere 
rannikult kaugemale tõrjuda. 1621 langes rootslastele Riia, 1625 viimase suurema Liivimaa linnana 
Tartu. 1629 sõlmiti prantslaste vahendusel Altmargi vaherahu – ametlikult küll vaid kuueks aastaks 
– millega Rootsi Liivimaa valdused laienesid Väina ( Daugava ) ja Aiviekste jõeni. Läti idapoolsed 
alad (Latgale) jäid Poolale. 1635 pikendati Stuhmsdorfis vaherahu veel 26 aastaks.  
Pingeliseks  jäid  ka  Rootsi  ja  Taani  suhted.  Karl  IX  poeg  Gustav  II  Adolf  [ 1611 –32]  taastas 
Kalmari sõjas (1611–13) taanlaste poolt suletud väljapääsu Põhjamerele, kohustudes küll taanlastele 
selle  eest   lunaraha   maksma  ning  pidi  loobuma  Lapimaast,  mis  liideti  nüüd  Taanile  kuuluva 
Norraga.  Uues  sõjas  Taani  ja  Rootsi  vahel  1643–45  kaotas  Taani  kuningas  Christian  IV  [1588–
1648] Kolbergi nõmmel  1644 toimunud lahingus silma ning Taani riik 1645 sõlmitud Brömsebro 
rahuga  Ojamaa, Saaremaa ning   Skandinaavia  poolsaarel  asuva Hallandi,  Jämtlandi ja Härjedaleni, 
mis  läksid  nüüd  Rootsi  valdusse.  Kolmekümneaastase  sõja  lõpetanud  Vestfaali  rahuga  (1648) 
saavutas Rootsi kontrolli ka Oderi, Elbe ja Weseri suudmealade üle (← Rahvusvahelised suhted). 
 
 
Väike Põhjasõda 
 
1650.-ndate  aastate  keskpaigas  puhkes  Läänemere  ruumis  uus   ulatuslikum   sõjaline  konflikt,  mida 
on  ajalookirjutuses  nimetatud ka väikeseks Põhjasõjaks (1655–60). Nagu Liivi sõjas sajand varem 
sai  seegikord alustajaks  Venemaa, kes  kasutades Poolas puhkenud Zaporožje kasakamässu, tungis 
oma  vägedega  1654.  aastal  Poolale  kuuluva   Ukraina   ja  Valgevene  alale.  Poola  raskusi  kasutas 
koheselt  ka  Rootsi.  Kuninganna  Kristiina  [1632–54]  troonist  loobumine  ning  uue  dünastia 
võimuletulek  taaselustas  Poola  Vasade  ammuseid  trooninõudlusi.  Poola  nõrgendamiseks  sekkus 
nüüd sõtta ka Rootsi kuningas Karl X [1654–60]. Poola riiklusele saabus ülimalt kriitiline aeg. Nii 
Krakov,  Varssavi  kui   Vilnius   olid  langenud  vallutajate  kätte.  Poola  päästis  puhkenud  katk, 
Brandenburgi  Suure  kuurvürsti  Friedrich  Wilhelmi  ületulek  (kes  vabanes  seeläbi  1657  Poola 
vasallsõltuvusest)  (→  Saksamaa)  ning  sõja  puhkemine  Venemaa  ja  Rootsi  vahel  (1656–61). 
Sedapuhku  õnnestus  venelastel  vallutada  Tartu  ja  mõned  väiksemad  linnused.  Vene  väed  jõudsid 
koguni  Riia  alla,  kuid  linna  vallutada  ei  õnnestunud.  1658.  aastal  sõlmitud  Vallisaari  vaherahuga 
sõjategevus peatati. 
Kasutamaks ära Rootsi sõjaseisukorda Poola ja Venemaaga üritas ka Taani jõudude  vahekorda  
Skandinaavias pööret tuua, kuulutades Rootsile sõja. Seegikord jäid peale rootslased, kes marssisid 
üle  jäätunud   Belti   väina  ootamatult  Kopenhaageni  alla,  sundides  taanlasi  Roskilde  rahuga  1658 
andma  kogu  Skåne  rootslastele.  Taani  kaotas  sellega   aastasadu   hoitud  kontrolli  Sundi  väina  üle. 
Rootsi saavutas kogu oma ajaloo avaraimad piirid, mis paiguti ulatusid Norra rannikuni. Kuningas 
Karl X [1654–60] hakkas kahetsema, et Taanit täielikult ei hävitatud. 1659. aastal korraldatud uus 
tormijooks Kopenhaagenile ebaõnnestus. 1660. aastal Rootsi ja Taani vahel sõlmitud Kopenhaageni 
rahuga  oli  hoopis  Rootsi  sunnitud  mõnest  varem  võidetud  valdusest  (Trondheim,   Bornholm ) 
loobuma. Rootsi ja Taanile kuuluva Norra piir asetus praegusele joonele.  
Samal 1660. aastal Rootsi ja Poola vahel sõlmitud Oliwa rahuga loobus Poola nõudlemast  Rotsi  
trooni  ja  tunnustas  Rootsi  ülemvõimu  Eesti-  ja  Liivimaal.  Olukorras,  kus  Poola  ja  Rootsi  olid 
leppinud, ei leidnud ka Venemaa enam võimalust sõja jätkamiseks ning nõustus 1661. aastal Kärdes 
sõlmitud  rahuga  loobuma  Baltikumis  vallutatud  aladest.  Latgale  jäi  Vene  vägede  kätte  kuni 
Andrussovo  vaherahu  sõlmimiseni  1667.  aastal.   Rahuleping   („igavene  rahu“)  Venemaa  ja  Poola 
vahel sõlmiti alles 1686. aastal. 
 
 
Absolutismi kehtestamine Rootsis ja Taanis 
 
Kopenhaageni rahu tähistas Rootsi suurriikluse tippu ning sundis samas keskenduma juba saavutatu 
säilitamisele  ja  kaitsmisele.  Hollandi  sõjaga  (1672–78)  (←  Rahvusvahelised  suhted)  samaaegselt 
toimunud  Skåne  sõjas  (1675–79)  seisis  Louis  XIV  liitlase  Rootsi  vastas  Taani  ja  Brandenburg-
Preisimaa,  kel  õnnestus  vallutada  nii  Skåne  kui  Ees-Pommeri  koos  Rügeni  saarega.  Fehrbellini 
lahingus 1675 said rootslased Suure kuurvürsti vägedelt tõsise kaotuse osaliseks. Rootslased saatsid 
küüdimeestena  Saksamaale  ka  arvukalt  eesti  talupoegi,  kellest  paljud  jäid  sõjakeerises  kaduma. 
„Kui  vägi  Brandenburgi  läks“  sööbis   kauaks   rahva  mällu  ning  sai  koguni  tähiseks  rahvapärasele 
ajaarvamisele.  Tänu  Prantsusmaa  toetusele  sai  Rootsi  1679  Preisimaaga  sõlmitud  St.  Germaini  ja 
samal aastal Taaniga sõlmitud Lundi rahuga kõik  kaotatud  alad tagasi.   
Saavutatud positsioonide kaitsmine nõudis Rootsilt ka suuremaid rahalisi vahendeid. Alates 1672 
aastast  iseseisvalt  valitsema  asunud  Karl  XI  [1660–97]  kehtestas  1680.  aastal  Rootsis  absolutistliku 
kuningavõimu, sarnaselt Taanile,  kus  kuningas   Frederik   III  [1648–70]  oli kehtestanud  absolutistliku 
valitsemise  juba  1665.  aasta  kuningaseadusega  (Kongelov).  1680.  aasta  oktoobris  Rootsi  riigipäeval 
välja  kuulutatud  reduktsioon  suurendas  oluliselt  riigi  sissetulekuid,  teisalt  aga  parandas  talurahva 
olukorda,  võimaldamaks  1682.  aastal  läbi  viia  sõjaväereformi:  nekrutitena  armeesse  võetud 
talupoegadest  sõdurid  jäeti  kindlaksmääratud  korra  kohaselt  (indelningsverket)  küla  ülalpidamisele. 
Kuningas  asus  taotlema  ka  meretaguste  valduste  senisest  tihedamat  integreerimist.  Just  Karl  XI 
valitsusaeg on andnud põhjust „vana hea Rootsi aja“ mälestuseks eesti rahvatraditsioonis. Võrreldes 
Rootsis läbiviidud reduktsiooniga kulges mõisate tagasivõtmine Baltikumis märksa leebemas vormis. 
Senised  mõisaomanikud  jäid  edasi  rentnikeks  ja  seda  küllalt  soodsatel  tingimustel.  Oluliselt  piirati 
rüütelkondade  omavalitsuslikke  õigusi.  Reduktsiooni  lõppedes  oli  riigi  käes  83%  Liivimaa  ja  54% 
Eestimaa  maavaldusest.  Riigi  tähelepanu  ja  kaitse  all  muutus  kroonutalupoegade  olukord  
märkimisväärselt paremaks. Talupoegade  sunnismaisus  jäi püsima nii  kroonu - kui eramõisates.  
 
 
Suur Põhjasõda 
 
15-aastasena  kuningaks  tõusnud  Karl  XII  [1697–1718]  seisis  silmitsi  tugeva  Rootsi-vastase 
koalitsiooniga.  Selle  keskseks  figuuriks  sai  August  II  Tugeva  nime  all  Poola  kuningaks  [1697–
1733]  valitud  Saksi  kuurvürst  Friedrich  August  I  [1694–1733],  kellega  liitusid  Taani  kuningas 
Frederik  IV  [1699–1730]  ning  Vene  tsaar  Peeter  I  [1682–1725].  Nii  Taani  kui  Venemaa  olid  17. 
saj.  kaotanud  Rootsile  oma  valdusi,  mida  loodeti  nüüd  tagasi  vallutada.  August  II  Tugev  toetus 
reduktsioonist  nördinud  Liivimaa  aadliopositsioonile  ( Reinhold   von   Patkul ),  esinedes  „Rootsi 
ikkest vabastaja “ rollis.  
Põhjasõda (1700–21) algas rootslastele edukalt. Inglise laevastiku toetusel sunniti taanlased juba 
augustis 1700 sõlmitud Travendali rahuga sõjast välja astuma. Järgnes Vene armee hävitamine 30. 
novembril 1700 Narva all. Siit sundus Rootsi vägi kolmanda vastase Saksimaa vastu: 1701. aasta 
suvel  vabastati  Riia  enam  kui  aasta  kestnud  piiramisest  ning  hõivati  Kuramaa.  Rootslaste  survel 
valiti  1704.  aastal  Poola  kuningaks  Poznani  vojevood  Stanisław  Leszczyński.  1706  Saksimaaga 
sõlmitud Altranstädti rahuga loobus August Tugev Poola troonist. Nüüd jäi veel anda lõplik hoop 
Venemaale, kes oli vahepeal hõivanud Rootsi valdused Ingerimaal ning vallutanud Narva ja Tartu. 
Rootslaste  plaan  vallutada  Ukraina  iseseisvust  taotlevate  kasakate  toetusel  Moskva  takerdus 
varustusraskuste kui ka erakordselt halva ilmastiku tõttu. Peeter I oli riigis läbiviidud otsustavate ja 
kiirete  reformidega  suutnud  armee  mitte  ainult  taastada,  vaid  muuta  ka  oluliselt  tugevamaks  (→ 
Venemaa).  1708.  aastal  hävitasid  venelased  Lesnaja  lahingus  Kuramaalt  kuningale  appi  tõtanud 
abiväed  koos  moonavooriga.  Järgnes  talvitumisel  nälja,  külma  ja  haiguste  läbi  niigi  suuri  kaotusi 
kandnud  Rootsi  vägede  hävitav  lüüasaamine  8.  juulil  1709  Poltaava  lahingus.  Karl  XII  põgenes 
Rootsi väeriismetega Türgi alale. Vene väed viisid nüüd lõpule Eesti- ja Liivimaa vallutamise. 15. 
juulil  1710  langes  Riia,  10.  oktoobril  1710  kapituleerus  Tallinn.  Karl  XII  lootis  veel  olukorda 
türklaste  abiga  päästa.  Türgi  kuulutaski  Venemaale  sõja.  1711.  aastal  õnnestus  Vene  vägi  koos 
tsaariga  Pruti  jõel  piiramisrõngasse  meelitada.  Sõlmitud  rahuleping  oli  aga  venelastele  üllatavalt 
soodne („ime Prutil“), mida on seletatud õige mitmeti, sh. sõjakäigule kaasa tulnud Peetri abikaasa 
Katariina rolliga rahulepingu vahendajana.  
Kuigi  sõjategevus  jätkus  veel  kümmekond  aastat,  ei  muutnud  see  juba  kujunenud  jõudude 
vahekorda.    Venelaste  kätte  langes  ka  Soome.  Rootsi-vastase  koalitsiooniga  liitusid  Preisimaa  ja 
Hannover.  1716.  aastaks  olid  kõik  Rootsi   kindlused   väljaspool  Skandinaaviat  liitlaste  poolt 
vallutatud. Kuningas Karl XII  langemine  Norra sõjakäigul 1718 avas tee rahuläbirääkimistele.  
1719. aastal Stockholmis Preisimaa ja Hannoveriga sõlmitud rahulepinguga Ees-Pommeri Peene 
jõe  kohal  poolitati:  idapoolne  osa  (Stettin)  läks  Preisimaale,  läänepoolne  (Stralsund,  Greifswald, 
Rügeni  saar)  jäi  edasi  Rootsi  valdusesse.  Läänemere  lõunaranniku  teistest  valdustest  jäi  Rootsile 
alles  Wismar,  Bremen-Verden  tuli  loovutada  Hannoverile.  1720.  aastal  Taaniga  sõlmitud 
Frederiksborgi rahuga kohustus Rootsi maksma Taanile väinatolli.  
Viimasena  sõlmis  Rootsi  1721.  aastal  rahu  Venemaaga.  Siin  olid  Rootsi  territoriaalsed  kaotused 
suurimad:  Venemaale läks  Ingerimaa,  Eesti- ja  Liivimaa  koos  Lääne-Eesti saartega.  Venemaa  lubas 
sealjuures tagada Balti  erikorra  püsimise (luteri kirik, saksa keel ja õiguskord). Soome sai Rootsi küll 
tagasi,  olles  siiski  sunnitud  loobuma   Karjala   kannasest  koos  Viiburiga.  Venemaa  oli  välja  jõudnud 
Läänemerele sõjaliselt tugeva ja rahvusvaheliselt mõjuka riigina.  
Põhjasõda  muutis  oluliselt  jõudude  vahekorda  Läänemere  ruumis.  Venemaast  oli  saanud 
Euroopa  suurriik , kellega tuli  hakata arvestama,  ükskõik kui  vastumeelne see  enamikule Euroopa 
riikidest  ka  ei  olnud.  Lootus  pärast  Peeter  I  surma  Venemaa  „Euroopast  välja  ajada“  luhtus 
erimeelsuste tõttu.  
 
 
Rootsi 18. sajandil 
 
Rootsi  taandus  pärast  Põhjasõda  kolmandajärguliseks  riigiks.  Kuningavõim  oli  nõrk.  Riigipäeval 
rivaalitsesid  „kübarad“  (hattar)  ja  „mütsid“  (mössor):  esimesed  taotlesid  Venemaaga  revanši, 
orienteerudes  välispoliitiliselt  Prantsusmaale,  teised  seevastu   soovisid   hoida  Venemaaga  häid 
suhteid.  „Kübarate“  võimuloleku  ajal  puhkenud  uus  Rootsi-Vene  sõda  ( 1741 –43)  lõppes 
rootslastele lüüasaamisega: Venemaa valdustele lisandus Kymi lään Soome kaguosas. Ebaõnnestus 
ka Seitsmeaastase sõja ajal (1756–63) tehtud katse saada Preisimaalt tagasi Ees-Pommeri idapoolne 
osa (Stettin).  
1771.  aastal  kuningaks  saanud  Gustav  III  [1771–92]  lõpetas  „vabaduste  aja“  Rootsi  ajaloos, 
teostades  19.  augustil  1772  absolutistliku  riigipöörde.  Gustav  III  kuulub  valgustatud  valitsejate 
hulka, kes oli kauaaegsetes sidemetes Prantsuse  valgustajatega ja tsiteeris Voltaire’i  peast .  Pariisi 
saadik  saatis  Stockholmi  iga  uue  ilmunud  entsüklopeedia  köite.  1771.  aastal  riigipäeva  avamisel 
peetud  kõnes teatas kuningas, et  peab oma suurimaks eesõiguseks olla sündinud  rootslasena ning 
suurimaks  auks  olla  „vaba  rahva  esimene  kodanik“.  Gustav  III  sätestas  usuvabaduse  ja  keelas 
piinamised. Majanduspoliitikas järgiti füsiokraatlikke põhimõtteid: viljakaubandusele seatud tõkked 
tühistati,  kergendati  talurahva  maksukoormat.  Sunnismaisus  kaotati  ning  riigimaadel  asunud 
talupoegadele  anti  õigus   talud   päriseks  osta.  1789.  aastal  surus  kuningas  riigipäevas  esindatud 
talupoegade  ja  linlaste  toel  aadliopositsiooni  maha  ning  saatis  riiginõukogu  laiali.  Kuningavõimu 
väliseks tugevdamiseks seati õukonnas sisse Prantsuse etikett. 
Gustav  III  valitsusajale  langes  teine  revanšisõda  Venemaaga  (1788–90).  Edus  kindel  kuningas 
jagas  juba  kutseid  Peterhofis  toimuvale   ballile   ning  riiginõukogu  arutas  tõsimeeli,  millised 
ausambad  tuleks  Peterburis  säilitada  ja  millised  maha  võtta.  Tegelikult  tabas  Rootsit  seegikord 
sõjaline  lüüsaamine.  1790  sõlmitud  Värälä  rahu  säilitas  siiski  sõjaeelsed  piirid.  Nimetatud  sõjas 
avaldusid esimest korda Soome lahkulöömispüüded. Soome opositsionäärid moodustasid enam kui 
sajast  ohvitserist  koosneva  Anjala  liidu,  taotledes  Venemaa  kaitse  all  iseseisva  aadlivabariigi 
loomist. Katariina II pidas Soome eraldumist Rootsist siiski ebareaalseks ning jättis opositsionäärid 
loodetud toetuseta. 
Prantsuse revolutsiooni puhkemisel sai Rootsi kuningast  keskne  tegelane rahvusvahelise koostöö 
korraldamisel  revolutsiooni  mahasurumiseks.  See  sai  Gustav  III  saatuslikuks.  16.  märtsil  1792 
toimunud  maskiballil  tulistas  türannitapjate  vandenõus  osalenud  aadlik   Jacob   Johan  Ankarström 
kuningat  selga . Kümmekond päeva hiljem suri Gustav III tekkinud veremürgitusse. Vandenõulased 
tabati ja hukati.  
 
 
Taani 18. sajandil 
 
Erinevalt Rootsist oli Taani läbi kogu 18. sajandi tugeva kuningavõimuga riik. Kuningas Christian 
VI  [1730–46]  oli  fanaatiline  pietist,  kelle  valitsusajal  suleti  Taanis   teatrid   ja  keelati  maskiballid. 
Igapühapäevane kirikus käimine muudeti kõigile kohustuslikuks. Christian VII valitsusaeg [1766–
1808] tähistab Taani ajaloos valgustatud absolutismi perioodi. Et kuningas ise oli vaimse peetusega, 
teostas  reforme  tema  ihuarstist  nõunik    Johann  Friedrich  Struensee  (1732–72).  Aastatel  1770–72  
kaotati   tsensuur   ja  kehtestati  täielik  trükivabadus.  Taanis  sätestati  usuvabadus,  keelati 
nõiaprotsessid  ja  piinamine.   Kohtuistungid   muudeti  avalikuks  ning  deklareeriti  kõigi  inimeste 
võrdsust  seaduse  ees.  Majanduses  viidi  läbi  füsiokraatlikus  vaimus  ümberkorraldused:  kaotati 
tsunftikorraldus,  suleti  kahjumit  andvad  riiklikud  manufaktuurid  ning  kaotati   kaubanduspiirangud . 
Piirati  ka  sõjalisi  kulutusi.  Taani  kuulutas,  et  ei  kavatse  enam  kunagi  vallutussõdu  pidada.  Tuues 
ettekäändeks  Struensee  suhted  kuningannaga  õnnestus  aristokraatial  1772  Struensee  vahistada  ja 
hukata.  Krahv   Andreas   Peter  Bernstorffi  juhtimisel  jätkusid  valgustuslikud  reformid  ka  1780.-
ndatel aastatel. 1788 kaotati Taanis pärisorjus. 
 
 
Poola 18. sajandil 
 
Kui Rootsi ja Taani olid sunnitud 18. saj. taanduma teisejärguliste riikide leeri, siis Poolale tõi 18. 
saj.  kaasa  iseseisvuse  kaotuse.  Viimase  Poola  kuningana  troonile  valitud  August  IV  (Stanisław 
Poniatowski)  [1764–95]  astus  küll  samme  kuningavõimu  tugevdamiseks.  Paraku  olid  need  juba 
hilinenud  ning  leidsid  vastuseisu  nii  välismaal  kui  Poolas  endas,  kus  kuningavõimu  tugevnemist 
nähti  aadlivabaduste  piiramisena.  Venemaa  ja  Preisimaa  survel  1768  avaldatud  tolerantsusedikt 
andis  Poola  õigeusklikele  ja  protestantidele  katoliiklastega  võrdsed  poliitilised  õigused.  See  oli 
vastuvõetamatu  katoliku  magnaatidele,  kes  vallandasid  kodusõja,  mida  naaberriigid  kasutasid  ära 
Poola  siseasjadesse  sekkumiseks.  1772.  aastal  korraldasid  Venemaa,  Preisimaa  ja  Austria  Poola 
esimese   jagamise ,  mille  tulemusel  jäi  Poola  ilma  28%  territooriumist  ja  39%  rahvastikust. 
Rahvusvaheline  üldsus  suhtus  toimunusse  pigem  heakskiidu  kui  taunimisega:  läksid  ju  Poolast 
eraldatud osad valgustatud valitsejate võimu alla. Nii kaotati Preisimaa kätte läinud endistel Poola 
aladel koheselt pärisorjus ning alustati  rahvahariduse  edendamist.  
1788. aastal kokku tulnud suur seim (Sejm Wielki) alustas riigis ulatuslikke reforme, mis tipnesid 
3.  mail  1791  konstitutsiooni  vastuvõtmisega.  Oma  liberaalsuselt  oli  see  võrreldav  Ameerika 
Ühendriikide  põhiseaduse  või  Prantsusmaa  revolutsioonilise  „Inimese  ja  kodaniku  õiguste 
deklaratsiooniga“.  Poola  muudeti  parlamentaarseks  pärusmonarhiaks  ning  kehtestati  usuvabadus. 
Venemaa  ja  Preisimaa  vastasid  Poola  revolutsioonile  uue  jagamisega,  millega  Poola  kaotas  veel 
poole  oma  territooriumist  ja  rahvaarvust.  1795.  aastal  toimus  kolmas  ja  lõplik  jagamine,  milles 
Venemaa  ja  Preisimaa  kõrval  osales  taas  ka  Austria.  Ühtekokku  läks  Venemaale  63%  Poola 
territooriumist  ja  48%  rahvastikust,  Preisimaale  19%  territooriumist  ja  20%  rahvastikust  ning 
Austriale  18%  territooriumist  ning  32%  rahvastikust.  Poola  riiklus  lakkas  olemast  enam  kui 
sajandiks.  
Põhjasõja  käigus  Venemaale  langenud  Eesti  ja  Põhja-Läti  aladele  lisandus  Poola  esimesel 
jagamisel 1772 Latgale (Ida-Läti). 1795. aastal liideti Venemaaga viimase Läti osana Kuramaa ning 
Leedu. Seega oli varauusaja lõpuks kogu Baltikum Vene impeeriumi koosseisus.  
 
 
12. VENEMAA 
 
Vene alade ühendamise lõpuleviimine Moskva ülemvõimu alla 16. sajandi alguseks leidis ideoloogilise 
väljenduse kolmanda Rooma idees, mille sõnastas Pihkva järve taguse Jelizarovo kloostri munk  Filo -
fei: „Kaks Roomat [Rooma ja Konstantinoopol] on langenud, aga kolmas [Moskva] tõuseb ja neljandat 
ei tule iialgi!“. See ühtaegu Venemaad ülistav, kuid samas ka hoiatav  ennustus  andis õigeusule vene 
ühiskonnas  erilise  koha,  nõudis  usupuhtuse  järgimist  ning  piiras  tolerantsust.  Reformatsioonist 
puutumata  jäänud  õigeusukirik  jäi  riigiga  tugevalt  lõimituks.  Müüt  kolmandast  Roomast  andis  tuge 
vene messianismile ning põhjenduse ja õigustuse järgnevatele vallutussõdadele. 
 
 
Ivan Julm 
 
Pärast  Vassili  III  surma  1533  päris  võimu  tema  kolmeaastane  poeg  Ivan  IV  [1533–84].  Viis  aastat 
valitses  regendina  Ivani  ema   Jelena   Glinskaja,  kelle  surma  järel  1538  vallandunud  bojaarivaenused 
ähvardasid  riiki  kaosega.  1542.  aastal  metropoliidiks  saanud  Makaril  õnnestus  võim  konsolideerida 
ning kroonida täisealiseks saanud Ivan 1547. aastal „ tsaariks  ja kogu Venemaa isevalitsejaks“. Tiitel 
isevalitseja (самодержец), mis esialgselt rõhutas Venemaa sõltumatust välisest võõrvõimust, sai nüüd 
tsaari autokraatliku võimutäiuse sümboliks.  
Noor  tsaar  kutsus  bojaariladviku  ja  kõrgemad  vaimulikud  lepituskogule  ning  alustas 
ümberkorraldusi,  mille  eesmärgiks  oli  ajakohastada  nii  rahvaarvult  kui  pindalalt  mitmekordseks 
kasvanud riigi valitsemist. Aastatel 1550–51 võeti vastu uus üleriigiline seadustekogu (судебник) ning 
ühtlustati kirikukorraldust.  
Autokraatliku tsaarivõimu peamiseks toeks sai teenisaadlike kiht, mille loomist oli alustatud juba 
15.  saj.  Teenisaadlike  arvu  suurendamiseks  vajalikud  maavaldused  loodeti  võita  sõja  teel  nii  idas 
asuvate  tatari  khaaniriikide  kui  ka  lääne  suunas  Leedu  ja  reformatsiooni  järel  nõrgenenud  Liivimaa 
riikide  vastu.  Kui  idas  õnnestus  1550.  aastatel  vallutada  Volga  jõel  asuvad  Kaasani  ja  Astrahani 
khaaniriigid, siis 1558. aastal alanud Liivi sõda kulges  Moskvale  ebaõnnestunult (← Läänemeremaad). 
Kibestunud tsaar pagendas senised lähikondlased, lahkus 1564. aasta lõpul teatraalselt Moskvast ning 
nõudis erakorralisi volitusi. 
1565. aastal jagati kogu riik opritšninaks ja žemštšinaks. Kui viimases jäi vormiliselt kehtima senine 
valitsemiskorraldus ,  siis  opritšnina  aladel,  kuhu  koondati  riigi  viljakamad  piirkonnad  ja  tähtsamad 
kaubalinnad,  võis  tsaar  valitseda  omatahtsi.  Opritšnina  aladel  elanud   bojaaride   maavaldused 
konfiskeeriti ja jagati teenisaadlile,  bojaarid  ise asustati ümber peamiselt tatarlastelt vallutatud maadele. 
Teenisaadlikest moodustas tsaar talle ustava 6000-mehelise opritšnikute maleva, kes hoidis kogu riiki 
hirmu  all.  Varem  võimuladvikusse  kuulunud  pagesid  repressioonide  hirmus  välismaale,  mis  andis 
adekvaatsuse  kaotanud  tsaarile  kinnitust  ümberringi  valitsevast  reetmisest.  1570.  aasta  talvel 
opritšnikute  korraldatud  sõjakäigul  Novgorodi  rööviti  linn  paljaks  ja  tapeti  üle  40  tuhande  inimese. 
Moskvas  heideti  samal  aastal   sajad   reetmises  süüdistatavad  keeva  vee  kateldesse.  Pärast 
krimmitatarlaste  rünnakut  ja  Moskva  mahapõletamist  1572  opritšnina  ametlikult  küll  kaotati,  kuid 
terrori  õhustik  valitses  Venemaal  Ivan  IV  Julma  surmani.  Teiste  hulgas  hukkus  1581.  aastal  ka 
kodutüli käigus tsaari enda käe läbi surmavalt viga saanud poeg.   
Viinud  riigi  täieliku  laostumiseni,  suri  Ivan  Julm  1584.  aasta  kevadel  südamerabandusse.  Tsaari 
ainsaks  järeltulijaks  oli  füüsiliselt  kidur  ning  kohtlane  poeg   Fjodor   [1584–98].  Taas  vallandus 
võimuvõitlus, millest väljus võitjana tsaari naisevend, tatari päritolu opritšnik Boriss  Godunov , kellest 
sai Fjodori kõrval  asevalitseja .  
 
 
Segaduste aeg 
 
Godunovil  õnnestus  Venemaa  seisundit  märgatavalt  parandada.  Talupoegade  sunnismaiseks 
muutmisega upitati jalule mõisamajandus.  Edukad  läbirääkimised Poolaga kõrvaldasid mõneks ajaks 
välisohu. Rootsi vastu peetud võidukas sõda (1590–95) andis Venemaale tagasi Liivi sõjas kaotatud 
Ingerimaa  linnused.  Oluliseks   Godunovi   poliitika  saavutuseks  oli  ka  Konstantinoopoli  patriarhilt 
nõusoleku  saavutamine  kuulutada  senini  Konstantinoopolile  allunud  Moskva  metropoliitkond 
iseseisvaks  patriarhkonnaks.  Sellega  muutus  Vene  õigeusu  kirik  1589.  aastal  ka  vormiliselt 
autokefaalseks. Esimeseks Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks sai endine metropoliit  Hiiob . 
Fjodori surmaga lõppes Rjurikute dünastia Moskva troonil. Kokku kutsutud  maakogu  valis patriarhi 
toetusel uueks tsaariks Godunovi [1598–1605]. 
1601.  aastal  puhkes  Venemaal  aastaid  kestnud  näljahäda,  mis  haaras  kogu  tollase  Põhja-  ja  Ida-
Euroopa. Nälgival maal alanud  rahutused  kasvasid kiiresti talurahvasõjaks. Segaduste aega (смутное 
время)  kasutas  ära  Poola  pagenud  seiklejast  munk  Grigori  Otrepjev,  kes  saanud  kuningalt  ja 
suurmaavaldajailt toetust, kuulutas end tsaaripoeg Dmitriks. Tõeline  Dmitri  oli 1591. aastal ebaselgeks 
jäänud asjaoludel surma saanud. Rahvas pidas Dmitri salapärast surma Godunovi kätetööks, kes olevat 
sellega  kõrvaldanud  takistused  iseenda  võimule  upitamiseks.  Rahva  silmis  oli  näljahäda  Godunovi 
nurjatustele järgnenud Jumala kättemaks.  
Nüüd  kuulutas  Otrepjev  end  „õnnekombel  pääsenud  õigeks  tsaariks“  ning  asus  rahvaliikumise 
etteotsa. Godunov suri südamerabandusse. Troonile tõusnud poeg Fjodor ei suutnud võimu kaua hoida. 
1605. aasta juunis jõudis Vale-Dmitri rahvahulkade toetusel Moskvasse, Fjodor tapeti ning  isehakanu  
krooniti tsaariks.  
Vale-Dmitri  [1605–06]  osutus  küllaltki  võimekaks  valitsejaks.  Paraku  nõudis  tema  roll  toetuse 
otsimist Godunovi vastasjõududelt, esmajoones vanalt bojaarkonnalt, kelle etteotsa tõusis vürst Vassili 
Šuiski. Teisalt polnud bojaarid huvitatud  seikleja -mungast troonil ning kasutades ära Otrepjevi Poola-
meelsust  ning  abiellumist  Poola  magnaadi  katoliiklasest  tütre  Maryna  Mniszechównaga,  kukutati  ta 
1606. aasta mais ning tapeti. Uueks tsaariks kuulutati nüüd Vassili Šuiski [1606–10]. 
Šuiski  võimuletulek  suurendas  segadust  veelgi.  Need,  kes  olid  jäänud  uskuma,  et  Vale-Dmitri 
oligi  õige  tsaar,  pidasid  Šuiskit  tsaaritapjaks  ning  isehakanuks.  Juba  oktoobris  1606  piirasid 
Moskvat  Ivan  Bolotnikovi  juhitud  talupoegadest,  kasakaist  ja  teenisaadlikest  moodustunud  vägi. 
Vaevalt oli Šuiski selle tagasitõrjumisega toime tulnud, kui 1607. aastal ilmus välja uus isehakanu 
Vale-Dimitri II, kes nagu tema eelkäijagi tugines poolakate toetusele. Moskva vallutamiseks siiski 
jõudu  ei  jätkunud  ning  1608.  aasta  suvel  jäi  Vale-Dmitri  II  laagrisse  linna  külje  alla  Tušinosse. 
Isehakanust  vabanemiseks  võttis  Šuiski  vastu  Rootsi  abipakkumise,  mis  tegelikult  külvas  veelgi 
segadust  juurde.  Rootsiga  vaenusuhetes  Poola  kasutas  võimalust  Venemaale  sõda  kuulutada.  Osa 
1609. aasta sügisel üle piiri tulnud Poola vägesid asus piirama Smolenski kindlust, teine osa võttis 
kohe sihi Moskva peale.  
24.  juunil  1610  toimunud  Klušino  lahingus  said  Rootsi-Vene  ühisväed   hetman   Źółkiewski 
juhitud Poola kuningavägedelt rängalt lüüa. Šuiski oli nüüd kaasaegsete sõnul  „ kull  ilma  sulgede , 
noka ja küünisteta.“ Kujunenud olukorras pidasid bojaarid kõige mõistlikumaks pakkuda Moskva 
trooni  Poola  kuningapojale  Vladislavile,  seades  küll   tingimuseks   astumise  õigeusku.  1610.  aasta 
juulis  kõrvaldasid  bojaarid  Šuiski  Moskva  troonilt  ning  septembris  avasid  Kremli  väravad  Poola 
vägedele.  Poolakate  toetusest  ilma  jäänud  Vale-Dmitri  II  oli  sunnitud  Moskva  alt  lahkuma,  ning 
tapeti  peagi  omavahelises  tülis.  Pärast  Smolenski  vallutamist  1611.  aasta  juunis  soovis  kuningas 
Sigismund  III  asuda  ise  Moskva  troonile,  moodustamaks  Poola-Leedu  ja  Venemaa  vahel 
personaaluniooni.   
Laguneva riigi taasühendajaks sai õigeusu kirik, kelle eestvedamisel moodustatud maakaitsevägi 
jõudis  1611.  aasta  suvel  küll  Moskva  alla,  kuid  läks  sisemiste  vastuolude  tõttu  laiali.  Teise 
maakaitseväe organiseerisid Nižni Novgorodi  lihunik  Kuzma  Minin  ja väikevürst Dmitri Požarski. 
1612. aasta augustis õnnestus maakaitseväel Moskva all toimunud kolmepäevases lahingus Poolast 
saabunud abiväed puruks lüüa. Poolakate garnison Moskvas alistus sama aasta oktoobris.   
 
 
Romanovite dünastia algus 
 
Tsaari  valimiseks  kutsuti   1613 .  aasta  alguses  kokku  maakogu.  Võeti  seisukoht,  et  välismaalast 
troonile ei kutsuta ega tunnustata võimaliku troonipretendendina ka Vale-Dimitri II poega. Lõpuks 
jäi  sõelale   patriarh   Filareti  (Fjodor  Romanovi)  16-aastase  poja  Mihhaili  kandidatuur,  kes  oli 
vastuvõetav kõigile maakogu rühmitustele ja valiti 21. veebruaril tsaariks [1613–45], pannes aluse 
Romanovite  dünastiale  Venemaa  troonil.  Legendi  järgi  üritas  poolakate  väesalk  noort  tsaari  enne 
Moskvasse jõudmist kinni võtta, teejuhiks hakanud talupoeg Ivan  Sussanin  juhtinud aga seltskonna 
sohu, hukkudes ka ise, andes elu tsaari eest.  
Nii  sise-  kui  välispoliitilise  stabiilsuse  saavutamine  nõudis  veel  aastaid.  Segaduste  aja  pärandina 
kutsuti  veel  mõnda  aega  tähtsamate  otsuste  läbiarutamiseks  kokku  maakogud.  Kuigi  bojaarkond  oli 
lootnud opritšnina- eelse  „vana hea aja“ tagasitulekule, jätkas ka Mihhail isevalitsejana, jagades mõnda 
aega võimu patriarhist isaga.   
Mihhaili poja Aleksei [1645–76]  valitsemisaeg  oli täidetud rahutustest. Suurimaks neist kujunes 
Stepan  Razini  juhitud  Doni  kasakate  mäss,  mis  kasvas  üle  kogu  Alam-  ja  Kesk-Volgamaad 
haaravaks talurahvasõjaks (1670–71).  
Ulatusliku  rahvakäärimise  tõi  kaasa  ka  patriarh  Nikoni  läbiviidud   kirikureform .  Pikaajaline 
eraldatus  teistest  kreeka-katoliku  (õigeusu)  maadest  oli  Venemaa  kirikukombestikku  toonud 
mitmeid muutusi, mida nüüd kõrvaldama asuti. Kuigi uuendused puudutasid vaid jumalateenistuse 
vormilist  külge  (näiteks  ristimärgi  tegemine  kahe  sõrme  asemel  kolme  sõrmega,  maani 
kummarduste asemel vööni kummardused), kutsusid need usulisi  toiminguid  ülioluliseks pidavates 
rahvahulkades  esile  rahutuse.   Uuenduste   vastu  sõdis  ka  osa  vaimulikkonnast,  kes  pidas  just  vene 
kirikus  kujunenud  kombetalitusi  ainuõigeks,  teistes  õigeusumaades  aga  rooma-katoliku  või 
islamiusu  survel  väärastunuks. 1666.  aasta kirikukogu kuulutas reformide vastased, keda siitpeale 
nimetati vanausulisteks, ketseriteks. Kirikulõhe oli sündinud. Et riigivõim toetas uuendajaid, tabas 
vanausulisi kättemaks ja tagakiusamine. Vanadele kombetalitustele truuks jäänud pagesid kaugele 
Põhja  või  taigasügavustesse.  Usuline  fanatism  tõi  kaasa  tuhandete  inimeste  massilise 
enesepõletamise.  
 
 
Peeter Suur 
 
1676.  aastal  surnud  Alekseil  oli  kolm  poega:  Fjodor  ja  Ivan  esimesest  abielust  Maria 
Miloslavskajaga  ning  Peeter  teisest  abielust  Natalja  Narõškinaga.  Pärast  lastetult  surnud  Fjodorit 
[1676–82]  pidanuks  troonile  tulema  vanuselt  järgmine  vend  Ivan,  viimase  kehva  tervise  ja 
puuduliku  aru  tõttu  eelistasid  bojaarid  tsaaritroonile  nooremat  Peetrit.  Kuna  see  tähendanuks 
Miloslavskite  võimu  juurest  kõrvaldamist,  ärgitas  Fjodori  ja  Ivani  õde   Sofia   Moskva  streletsid 
mässule, nõudes Ivani ja Peetri ühist valitsemist. Nõnda toimitigi ning kuni Ivan V surmani 1696 oli 
Venemaa  troonil  korraga  kaks  tsaari.  Miloslavskitele  tülikas  Peeter  saadeti  Moskva-lähedasse 
Preobraženski  külla  ning  kogu  võim  koondus  asevalitsejaks  saanud  Sofia  ja  tema  soosiku  vürst 
Vassili  Golitsõni  kätte.  Golitsõn  oli  tollase  Venemaa  haritumaid  mehi,  kelle  algatusel  alustati 
mitmeid uuendusi. Olulisim neist oli senise rangelt päritolule rajatud kohajärgsussüsteemi kaotamine, 
mis  avas  karjäärivõimalused  ka  madalama  päritoluga  haritud  ja  andekatele  inimestele.  Sofia 
asemikvalitsus  kestis  kuni  1689.  aastani,  mil  täisealiseks  saanud  Peeter  haaras  enda  kätte  kogu 
võimutäiuse, saates Sofia kloostrisse ning vürst Golitsõni pagendusse. 
Seades  eesmärgiks  vallutada  Venemaale  väljapääs  merele,  pidas  Peeter  I  [1682–25]  esmasena 
silmas  Türgile  kuuluvat  Musta  mere  rannikut.  Lootes  leida  kavandatavaks  sõjaks  Euroopast  liitlasi, 
suundus  Peeter  1697  suure  kaaskonnaga  välisreisile.  Pikemalt  peatuti  Madalmaades  ja  Inglismaal. 
Laevaehitusest vaimustatud tsaar töötas terve nädala ühes Hollandi laevaehitustöökojas puusepana, mis 
kohaliku  linnarahvale  valmistas  suurt  elevust.  Reisi  käigus  värvati  Vene  sõjaväe  ja  laevastiku 
teenistusse  kõikvõimalikke  asjatundjaid  laevakokast  admiralini.  Koalitsioon  Türgi  vastu  jäi 
Euroopa riikide huvipuudusel küll sõlmimata, selle asemel pakkus aga äsja Poola kuningaks valitud 
Saksi kuurvürst August II Tugev Venemaale liitu Rootsi vastu. Peeter I vallutusplaanid pöördusid 
nüüd  Läänemere  suunas,  vallandades  1700  koos  Saksimaa  ja  Taaniga  Põhjasõja  (← 
Läänemeremaad).  
Põhjasõda  (1700–21)  algas  Venemaa  jaoks  ebaõnnestunult,  sundides  Peeter  I  alustama  riigis 
põhjalikke reforme. Et senine peamiselt streletsidest koosnev sõjavägi oli viletsa väljaõppega ning 
pealegi  ebausaldusväärne,  värvati  uus  sõjavägi  nekrutivõtmise  teel.  Välismaalastest   ohvitserkond  
vahetati  järk-järgult  välja  vene  aadlikega.  Nende  väljaõppeks  loodi  navigatsiooni-  ja 
suurtükiväekoole.  1722.  aastal  seati  Venemaal  sisse  teenistusastmete  (rangide)  tabel  (Tабель  о 
рангах),  mis  määras  kindlaks  iga  sõjaväelase  ja  riigiametniku  positsiooni  ühiskonnas.  Kogu 
teenistushierarhia jagati 14 astmeks. Peeter I ajal loeti kõiki teenistusastet omavaid isikuid aadlikeks ja 
ainult neid. Sõjaväe sõdurkoosseis nagu ka riigiasutuste alamametnikud seisid väljaspool rangide tabeli 
astmestikku.  Sätestatud  teenistushierarhia  suurendas  märkimisväärselt  Vene  ühiskonna  sotsiaalset 
mobiilsust ning laiendas aadliseisust.   
Sõdurite  ja  ohvitseride  kõrval  vajas  Venemaa  sõjas  ka  paremat  relvastust,  mis  nõudis  metalli 
tootmise olulist suurendamist. Välismaiste  meistrite  abiga võeti kasutusele Uurali rauamaagivarud. 
Armeele  mundri-  ja  laevastikule  purjeriide  valmistamiseks  rajati  riidemanufaktuure.  Kiirustades 
võimsa tööstuse rajamisega, loobus Peeter I vabapalgalisest tööst sunnitöö kasuks. Töötingimused 
olid ebainimlikud. Pagemise vältimiseks aheldati kaevandustöölised vagonettide külge.  
Põhjalikult  muudeti  valitsusasutuste  struktuuri.  Bojaaride  duuma  tähtsus  jäi  aasta-aastalt 
väiksemaks, kuni Peeter I asendas selle 1711  oma sõpradest ja usaldusalustest koosneva senatiga. 
Prikaaside asemele rajas Peeter I kolleegiumid. Nende arv oli prikaaside omast tunduvalt väiksem 
(10–12)  ning  tegevus  täpsemalt  piiritletud.  Uue  halduskorraldusega  jagati  riik  kümnekonnaks 
kubermanguks .  Oluliseks  sammuks  oli  kiriku  allutamine  riigile.  Patriarhi  koht  kaotati  ning  kiriku 
juhtimiseks   loodi  sinod,  mis  muudeti  kolleegiumile  sarnaseks  riiklikus  ametiasutuseks.  Riigikassa 
tõhusamaks  täitmiseks  mindi  üle  üldisele  isikumaksule  –  pearahale,  mida  tasus  kogu  meessoost 
elanikkond,  välja  arvatud  aadlikud  ja  vaimulikud.  Et  saada  maksukohutuslastest  täpset  ülevaadet, 
hakati  korraldama hingerevisjone.  
1712. aastal toodi Venemaa pealinn Moskvast üle Peterburi. Peterburi ülesehitamine oli üheks osaks 
Peeter  I Venemaa euroopastamise kavandis. Venemaa euroopalikumaks muutmine piirduski paljudel 
juhtudel  vaid  välise  küljega:  õukonnas  keelati  traditsioonilise  vene  riietuse  ja  pikkade  habemete 
kandmine.  Seltskonnaellu  kaasati  ka  naised,  mida  seni  oli  loetud  sündsusetuks.  Euroopalikumaks 
muudeti ka  ajaarvamine : 1700. aastast hakati ka Venemaal aastaid loendama Kristuse sünnist. Uuema 
Gregoriuse kalendri asemel võeti kasutusele Juliuse kalender, mis jäi Venemaal kehtima  1918. aastani.  
Peeter I reformid kohtasid algusest peale visa vastupanu. Kohe pärast Peeter I naasmist välisreisilt 
hakkasid  liikuma   kuulujutud ,  et  „tsaar  pole  õige,  vaid  välismaal  ära   vahetatud “.  Alanud 
ümberkorraldustele mässuga vastanud streletsid suruti julmalt maha. Sama saatus tabas kõiki Peeter I 
vastaseid.  Peetri  kättemaksu  ohvriks  langes  ka  tema  poeg  Aleksei,  keda  reformide  vastased  olid 
lootnud oma leeri tõmmata.  
 
 
Paleepöörete ajajärk 
 
Võitlused  ümberkorralduste  poolt  ja  vastu  jätkusid  ka  end  pärast  Põhjasõja  võidu  järel  keisriks 
kuulutada lasknud Peeter I surma, mil troonil vahetusid üksteise järel lühiajalised ja ilmetud valitsejad: 
leedu talupoja perekonnast võrsunud Peeter I kirjaoskamatu abikaasa Katariina I [1725–27], Peeter I 
pojapoeg,  11-aastaselt  troonile  tõusnud  Peeter  II  [1727–30],  Peeter  I  poolvenna  Ivani  Kuramaa 
hertsogiga naitud tütar,  robustne  ja harimatu Anna [1730–40] ning kolme kuu vanuse imikuna keisriks 
kroonitud Ivan VI [1740–41]. Trooni taga kemples võimu pärast vana aristokraatia, kes lootis kaduma 
läinud positsioone taastada, Peeter I loodud valdavalt uusaadlikest kaardivägi ning Peetri ajal Venemaa 
ladvikus kõrged positsioonid haaranud sakslased ja baltisakslased. Vahetult pärast Peeter I surma võttis 
võimuohjad kadunud keisri lähim sõber Aleksander Menšikov, kes aga paleepöördega kukutati. Sama 
saatus tabas Anna ajal riigi etteotsa tõusnud kuramaalast Ernst Bührenit (venepäraselt Biron).   
1741. aastal võimule tulnud Peeter I tütar Elisabet [1741–62] andis vahepeal kõrvale tõrjutud vene 
aadlile  tagasi  võtmekohad  riigi  ladvikus.  Kaks  aastakümmet  valitsemist  taastas  vahepeal  kõikuma 
löönud  sisepoliitilise  stabiilsuse.  Elisabeti  ajal  jõuti  ette  valmistada  mitmeid  Venemaa 
moderniseerimisele suunatud reforme, millest enamik jäi aga  keisrinna otsustusvõimetuse tõttu välja 
kuulutamata.  Elisabeti  surm  tõi  lühikeseks  ajaks  võimule  Holsteinis  sündinud  ja  Elisabeti  tahtel 
troonipärijaks nimetatud Peeter  III [1762], kes oma isikus ühendas emapoolse vanaisa Peeter I ning 
isapoolse  vanaonu  Karl  XII  sugulasliinid.  Friedrich  II  jäägitu  austajana  astus  Peeter  III  otsemaid 
käimasolevast  Seitsmeaastasest  sõjast  välja,  sõlmides  Preisimaaga  eraldirahu.  Keisri  lühikese 
valitsusaja sisepoliitilistest sammudest oli tähtsaim aadli teenistuskohustuse kaotamine. Paraku sattus 
põikpäine keiser peagi vastuollu nii kaardiväe kui õigeusu kirikuga ning juuli alguses, saanud vaevalt 
pool  aastat  võimul  olla,  ta  kukutati  ja  tapeti.  Järjekordse  troonipöörde  korraldanud  kaardiväelased 
tõstsid troonile kõrvaldatud keisri abikaasa, samuti Saksamaal sündinud ning üles kasvanud Katariina 
II [1762–96].  
 
 
Katariina II 
 
Katariina  II  kuulub  Friedrich  II  ja  Joseph  II  kõrval  nimekaimate  valgustatud  monarhide  hulka.  
Valgustusfilosoofide  aga  ka  kameralistide  tööde  põhjalik   tundmine   andis  Katariina  II  tahtekindlust 
jätkata Peeter I alustatud ning vahepealsetel aastakümnetel pooleli jäänud Venemaa moderniseerimist. 
Katariina  koostas  ise  uue  valgustusideedele  rajaneva  seadustiku  projekti  (Наказ)  ning  kutsus  1767 
Moskvasse  seda  arutama  enam  kui  500  liikmest  koosneva  kogu  (Уложенная  комиссия),  kuhu 
kuulusid  kõigi  vabade  ühiskonnakihtide  esindajad  Põhjala  rändkarjakasvatajatest  kõrgeima 
võimuladvikuni  välja.  Peagi  sai  selgeks,  et  saadikud  ei  olnud  keisrinna  taotluste  täitmiseks  kuigi 
pädevad.  Tunda  andis  madal  haridustase,  poliitilise  kultuuri  puudumine,  veel  enam  aga  seisuslik 
konservatiivsus ja kitsarinnalisus. Katariina II, kelle seaduslikud õigused Venemaa troonil olid paljuski 
vaieldavad,  ei  soovinud  võimu  kaotamise  kartuses  aadelkonna  enamusega  vastuollu  minna.  Uus 
seadustik  jäi kehtestamata. 
1773.  aastal  ilmus  Lõuna-Venemaal  välja  uus  isehakanu,  Peeter  III  nime  all   esinenud   Doni 
kasakavanem  Jemeljan  Pugatšov.  Keisri  nimel  kaotas  Pugatšov  nekrutikohustuse  ja  kõik  maksud, 
saatis laiali kohtud ning lubas talurahvale pärisorjusest vabastamist ning maad. Vastaste suhtes andis 
Pugatšov kõigile mõistetava korralduse: „Kes  vastu paneb, selle pea raiuge maha ja varandus võtke 
endale.“ Peagi oli Pugatšovi kontrolli all kogu Volgamaa. 1774. aasta suvel Kaasanit piirama asunud 
Pugatšovi  väed  ähvardasid  juba  Moskvat.  Et  talurahvasõda  maha  suruda,  pidi  valitsus  appi  kutsuma 
parasjagu Türgiga sõjas olevad väed. Pugatšov vangistati ja hukati.   
Pugatšovi  ülestõus  kinnitas  veel  kord  reformide  vajadust.  Kõige  pakilisemaks  ülesandeks  sai 
kohaliku  halduse  ümberkorraldamine,  rangelt  tsentraliseeritud  ja  unifitseeritud  valitsemissüsteemi 
loomine, kus tohutu riigi iga maatükk olnuks valitsuse kindla kontrolli all. 1775. aasta haldusseadusega 
asutati  kõikides  kubermangudes  uued  kohtu-  ja  politseiasutused.  Haldusreformi  täiendasid  1785 
avaldatud  „Armukiri  aadlile“  ja  „Armukiri  linnadele“,  mis  panid  aluse  linnade  omavalitsusele  ning 
laiendasid aadli omavalitsust kubermangu tasandini. 
Katariina II valitsemise ajal kasvas üles kaks põlvkonda inimesi, kes olid harjunud sõnavabaduse, 
poliitilise  stabiilsuse  ja  välispoliitiliste  võitudega  ning  asusid  kujundama  Venemaa  uut  palet.  Kui 
Peeter I raius Venemaale akna Euroopasse, siis Katariina II avas Venemaale Euroopa ukse. 
 
 
13. EUROOPA KOLONIAALVALLUTUSED 
 
Koos  maadeavastustega  alustasid  eurooplased  Uue  Maailma  koloniaalset  hõlvamist.  1493.  aastal 
tegi  paavst  Aleksander  VI  Hispaania  ja  Portugali  valitsejatele  ülesandeks  avastatud  kontinentidel 
elavad rahvad ristiusku pöörata. 1494. aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga tõmmati Hispaania ja 
Portugali  valduste  eraldusjoon  Roheneeme  saartest  tänapäevastes  mõõtühikutes  umbes  1800  km 
lääne  suunas.  Alles  hiljem  selgus,  et  portugallastele,  kelle  esmaseks  huviks  oli  hoida  hispaanlasi 
Aafrika rannikust eemal, langes ka suur osa Lõuna-Ameerika mandrist - tänapäeva Brasiilia.  
 
 
Aasia koloniaalne hõlvamine 
 
Pärast  seda,  kui  Ameerikast  lähtunud  hispaanlased  olid  jõudnud  1527.  aastal  Filipiinidele,  tekkis 
vajadus  tõmmata  maailmakaardile  teinegi  eraldusjoon:  1529.  aastal  sõlmitud  Saragossa  lepinguga 
jagati  Hispaania  ja  Portugali  valdused  selliselt,  et  Vürtsisaared  (tänapäeva  Indoneesias)  jäid 
Portugalile, Filipiinid aga Hispaaniale.   
Portugali  koloniaalhuvid  keskendusidki  järgnevatel  aastakümnetel  kaubavahetusele  India  ja 
Kagu-Aasiaga.  Et  ulatuslike  maa-alade  hõivamiseks  polnud  jõudu,  üritati  kaubateed  kontrolli  all 
hoida  selle  tähtsamatesse  punktidesse  kindlustuste  rajamisega.  Saavutanud  kontrolli  Euroopa 
vürtsikaubanduse  üle,  koondasid  portugallased  endi  kätte  ka  suure  osa  Aasia  sisekaubandusest: 
Kagu-Aasia  vürtside  eest  osteti  Hiinast   siidi   ja  portselani,  mis  vahetati  omakorda   Jaapanis  
väärismetallide vastu. Mõneks ajaks said Sokotra saare hõivanud portugallased kontrolli ka Punasel 
merel kulgevale kaubanduse üle, kuid araablasi Euroopaga kauplemisest päriselt kõrvale tõrjuda ei 
õnnestunud.  
 
 
Ladina-Ameerika 
 
Hispaanlased  keskendusid  16.  sajandil  Ladina-Ameerika  hõivamisele.  Tollane   indiaani  
elanikkonnaga  asustatud  kontinent  kujutas  endast  erinevate  kultuuride  ja  võimude  konglomeraati. 
Kuigi  esimesi   maadeavastajaid   tabas  Ameerikas  pettumus,  jõuti  peagi  ka  märksa  arenenumate 
tsivilisatsioonideni.  Hernán  Cortés  avastas  Jukatani  poolsaarel   asteekide   riigi.  1519.  aastal  hõivas 
asteekide uskumust mööda tagasipöördunud  jumalaks  peetud Cortés ilma vastupanuta asteekide 100 
tuhande elanikuga pealinna Tenochtitláni. Indiaanlaste pühade paikade hävitamisega kaotas Cortés 
peagi jumala nimbuse ning oli sunnitud suurte kaotustega lahkuma. Pärast ägedaid võitlusi vallutas 
ta linna 1521. aastal tagasi. Tenochtitláni varemetele rajati hiljem  Mexico  linn. Cortésist sai Uus-
Hispaaniaks nimetatud koloonia esimene  kuberner .  
Aastakümme hiljem alustati tänapäeva  Peruu  alal asunud   inkade  riigi alistamist. Kasutades ära 
kahe valitsejasoo rivaliteeti, vallutas Francisco  Pizarro  1532. aastal inkade pealinna Cuzco. Inkade 
valitseja  Atahualpa  suleti  vangikongi.  Kuigi  Pizarro  lubas  valitsejale  elu,  kui  viimane  laseb  oma 
vangikongi  ülessirutatud  käe  kõrguselt  kulda  täis  kanda,  ei  päästnud  ei  kullakoorem  ega  ristiusu 
vastuvõtmine Atahualpa elu, kes Pizarro korraldusel ikkagi tapeti.  
Suhteliselt  väikeste  jõududega  hõivasid  hispaanlased  lühikese  ajaga  tohutu  maa-ala.  Lisaks 
sõjalisele  üleolekule,  sealhulgas  oluliselt  paremale  relvastusele  oli  eurooplaste  eeliseks 
kommunikatsiooni  kontrollimine   Uuel   Mandril.  Enne  eurooplaste  tulekut  ei  teadnud   asteegid   ja 
inkad isegi mitte teineteise olemasolust. 
Koos  ristiusu  levitamisega  algas  Ladina-Ameerika  koloniaalne  ekspluateerimine.  Eurooplased 
rajasid   suhkruroo -,  kohvi-  ja  tubakaistandusi  ning  alustasid  kulla  ja  hõbeda  tootmist.  Indiaanlaste 
massiline  surevus  haiguste,  aga  ka  enesetappude  tagajärjel  tekitasid  peagi  tööjõupuuduse. 
Vältimaks indiaanlaste väljasuremist, algatas dominikaani preester Bartolomé de Las Casas (1474–
1566)  idee  hakata  tööjõuna  Ameerikasse  sisse  tooma  neegerorje  Aafrikast.  1510.  aastal  algaski 
neegerorjade vedu üle Atlandi ookeani. Juba 16. saj. lõpuks ületas musta rassi kuuluv elanikkond 
Ameerikas valgete arvu. Juhtiv osa kaubanduses neegerorjadega kuulus Portugalile, kelle valduses 
olid Aafrika lääneranniku alad –  Kongo jõe suue, Senegambia ja Ginea. 
Kõige  kiiremini  hävis  indiaani  elanikkond   Kariibi   mere  saartel.  Seevastu  Lõuna-Ameerika 
mandri lõunaosa Hispaania valdustes, tänapäeva  Argentiina  ja Paraguai alal, mis valdavalt kuulusid 
katoliku  kirikule,  kehtestati  tolle  aja  kohta  üllatavalt   humaanne   koloniaalseadustik,  mis  nägi  ette 
kaheksatunnilise tööpäeva ning sätestas töötervishoiu nõuded. Indiaanlaste elu korraldama asunud 
jesuiidid  muutsid  kohaliku  elanikkonna  paikseteks  põlluharijateks.  Teistel  Hispaania  kolonistidel 
oli sellesse piirkonda  asumine  keelatud.  
 
 
Uued koloniaalvõimud 
 
Hispaania  ja  Portugali  pea  vääramatu  ülemvõim  maailmamerel  kestis  16.  saj.  keskpaigani,  mil 
maailma  koloniaalsesse  hõivamisse  sekkusid  ka  teised  Euroopa  riigid.  Hispaania  ja  Portugali 
peamisteks  rivaalideks  kujunesid  Holland,  Inglismaa  ja  Prantsusmaa.  Inglise   piraadid   röövisid 
Lõuna-Ameerikast  Euroopasse  suunduvaid  kullalaevu,  millele  valitsus   vaatas   läbi  sõrmede. 
Kuulsamaid  Inglise  mereröövleid  Francis  Drake  tõusis  hiljem  kuninglikuks  admiraliks.  Kui 
Hispaanias  ja  Portugalis  oli  kogu  koloniaalmajandus  riigi  monopoliks,  siis  uued  koloniaalvõimud 
toetasid  eraettevõtlust,  mis  andis  neile  olulise  eelise.   Koloniaalkaubandus   koondati 
kaubakompaniide,  tänapäevaste  aktsiaseltside  eelkäijate  kätte,  kes  lisaks  kaubandustegevusele 
võtsid enda kanda ka kolooniate administreerimise. Esimese taolise kompaniina asutati Inglismaal 
1600.  aastal  Ida-India  kaubakompanii,  kes  korraldas  kaubandust  Aasia  suunal.  1602  loodi 
samalaadne  kompanii  Hollandis  ning   1664   Prantsusmaal.  1621.  aastal  Hollandis  loodud  Lääne-
India  kompanii  asus  korraldama  kaubandust  Põhja-  ja  Lõuna-Ameerikaga.  Hiljem  asutati  Lääne-
India  kompaniid  ka  Inglismaal  ja  Prantsusmaal.  Koloniaalkaubandus  andis  erakordselt  suurt 
sissetulekut: Hollandi Ida-India kompanii maksis dividende keskmiselt 18% aastas.  
Uutest  koloniaalvõimudest  tõusis  juhtpositsioonile  Holland.  17.  sajandil  saadeti  Hollandist 
Aasiasse   1770  laeva,  samal  ajal  Inglismaalt  811  ja  Prantsusmaalt  vaid  155  laeva.  Hollandlased 
tõrjusid portugallased välja Tšeilonilt, Malai poolsaarelt ja Indoneesiast. Kagu-Aasia saarestikus jäi 
Portugali  valdusesse  vaid  Ida-Timor.  Hollandlased  haarasid  portugallastelt  endile  ka  Aasia 
sisekaubanduse korraldamise. Aastatel 1641– 1859  oli Hollandil ainuõigus kaubelda Jaapaniga. Nii 
nagu  portugallased,  organiseerisid  ka  hollandlased  Aasiasse  viiva  meretee  äärde  asunduste  ja 
kindlustuste võrgustiku, milles keskmeks sai  1652 . aastal Lõuna-Aafrika tippu rajatud Kaplinn. 18. 
saj. lõpul oli Lõuna-Aafrikas juba 17 tuhat buuri, valget kolonisti, kellest 53% olid hollandi, 28% 
prantsuse, 15% saksa ja 4% muu euroopa päritoluga.   
India  rannikul  portugallaste  rajatud  esimeste  eurooplaste  asunduste  kõrvale  tekkisid  Hollandi, 
Prantsusmaa  ja  Inglismaa  kaubandusfaktooriad.  Ainsa  suurema  territooriumina  Indias  hõivasid 
inglased  Bengali  –   Gangese   alamjooksu  alad.  Prantslaste  tugipunktiks  Indiaga  kauplemisel  sai 
esialgu  Madagaskar,  kui  aga  sealsed  põliselanikud  1674  prantslased  minema  ajasid,  said  nende 
uuteks tugipunktideks Réunioni ja Mauritiuse saared. Portugali ülemvõim jäi kestma vaid Aafrika 
idarannikul (Mosambiik). Hispaanlased säilitasid oma valdusena Filipiinid.  
Uue  Maailma  koloniaalne  hõivamine  algas  Lääne-India  saarestikuga,  millest  kujunes 
koloniaalkonkurentsi  sõlmpunkt.  Hispaania  kätte  jäid   Kuuba ,  Haiiti  saare  idaosa  (tänapäeva 
Dominikaani  Vabariik)  ja   Puerto   Rico,  inglased  haarasid  oma  valdusesse  Bermuuda  saared, 
Jamaica,  Guatemaala  Moskiitoranniku  ( Belize )  ja  mõned  Väike-Antilli  saared  (Neitsisaared), 
prantslastele  läksid  Guadeloupe,  Martinique  ja  Haiti  lääneosa  (Haiti  Vabariik),  hollandlastele 
Venetsueela rannikusaared Aruba ja Curaçao, taanlastele St. Thomase saar. Mõnda aega oli Tobago 
näol Lääne-India saarestikus oma koloniaalvaldus koguni Kuramaa hertsogiriigil.    
Brasiilia  põhjaranniku  hõivasid  hollandlased,  kes  pärast  portugallaste  väljatõrjumist  kasutasid 
seda  ala  strateegilise  tugipunktina  teel  Aafrika  lõunatippu.  Hollandlased  jätkasid  ka  portugallaste 
alustatud  neegerorjade  sissevedu  Lääne-Aafrikast.  Hispaania  ja  Portugali  väljatõrjumine  Lõuna-
Ameerika  mandrialalt  siiski  ei  teostunud.  Teistel  koloniaalvõimudel  õnnestus  püsivamalt  kanda 
kinnitada  vaid   Guajaana   rannikul,  mis  jagunes  Hollandi  (tänapäeva  Surináme),  Inglismaa  ja 
Prantsusmaa kolooniate vahel. 
Alates  17.  saj.  keskpaigast  algas  juba  Hollandi,  Prantsusmaa  ja  Inglismaa  omavaheline  võitlus 
koloniaalülemvõimu pärast. Teravaim vastasseis kujunes esialgu Inglismaa ja Hollandi vahel. 1651. 
aastal  Inglismaal  kehtestatud  navigatsiooniakt  lubas  Inglismaale  Euroopast  kaupu  vedada  vaid 
Inglise  enda  või  siis  kaupade  lähtekoha  maa  laevadel,  teistelt  mandritelt  Inglismaale  aga  ainult 
Inglise laevadel. Navigatsiooniakt kahjustas eelkõige Põhja- ja Läänemerel domineerivaid Hollandi 
kaupmehi.  Ülemvõimu  pärast  peetud  kolm  Inglise-Hollandi  meresõda  (1652–54,  1665–67,  1672–
74) lõppesid  Inglismaa võiduga, tehes ühtlasi lõpu Hollandi kuldajastule (← Madalmaad).  
 
 
Põhja-Ameerika 
 
Inglismaa  koloniaalne  aktiivsus  keskendus  Põhja-Ameerika  mandrile.  1584.  aastal  rajas  Walter 
Raleigh  Põhja-Carolina  ranniku  lähedale  Roanoke   saarele   esimese  Briti  koloonia.  Inglise 
püsiasustus  Põhja-Ameerikas  sai  siiski  alguse  alles  1607.  aastal  Virginiasse  rajatud  Jamestowne'i 
asundusega. Virginia oli esimene Inglise koloonia Põhja-Ameerikas. Kuninga esindajana ametisse 
määratud  kuberneri  kõrval  tegutses  kolonistide  endi  valitud  rahvaesindus,  mis  eristas  Inglismaad 
teistest koloniaalvõimudest.   
Inglaste väljaränne Ameerikasse hoogustus 17. saj.  alguses, mil  selles nähti võimalust pääseda 
üha süvenevast usulisest tagakiusamisest. 1620. aastal asutasid puritaanid Massachusettsi koloonia. 
Maabunud  1620.  aasta  novembris  üle  ookeani  sõites  tugevasti  räsida  saanud  „Mayfloweri“  pardal 
kakssada  miili  põhja  pool  reisi  sihiks  olnud  Virginiast,  olid   kolonistid   sunnitud  võõras  paigas 
talvituma.  Paljud  neist  surid  külma  ja  nälja  kätte.  Tänu   heale   koostööle  indiaanlastega  õnnestus 
järgmisel  aastal  saada  hea  maisisaak,  mis  päästis  kolonistide  elu.  Just  seda  sündmust  meenutab 
novembrikuu viimasel neljapäeval tähistatav Ameerika rahvuspüha Thanksgiving Day.  
Sarnaselt Massachusettsile asutati ka New Hampshir, Connecticut ja Rhode Island protestantlike 
kogukondade  kolooniatena,  kus  toimis  ulatuslik  omavalitsus.  Pennsylvania  koloonia  rajasid 
kveekerid  William  Penni  juhtimisel,   Georgia   koloonia  metodistid.  Koos  puritaanliku 
kirikukorraldusega  juurdusid  kolooniates  demokraatlikud  tavad.  Inglise  kolooniaid  eristas  teistest 
kolooniaist  ka  kolonistide  saabumine  perekonniti.  Maa  jagati  küll  vastavalt  kolonisti  sotsiaalsele 
staatusele ,  kuid  siiski  arvestusega,  et  ülalpidamiseks  küllaldaselt  maad  jätkuks  ka  vaesematele. 
Varanduslik  kihistumine  Põhja-Ameerika  kolooniates  jäi  oluliselt  alla  kihistumisele  Inglismaa 
külades.  
Teistest  kolooniatest  erines  Maryland,  kuhu  katoliiklasest  lord   Baltimore   koondas  Inglismaal 
tagakiusatud  katoliiklasi.  Kuna  iga  uusasunik  sai  50  aakrit  tasuta  maad,  tuli  Marylandi  ka  palju 
mittekatoliiklasi.  Järk-järgult  hõivasid  Inglise   kolooniad   kogu  põlismetsaga  kaetud  rannikuala, 
kõige lõunapoolsema kolooniana rajati 17. saj. lõpul Carolina. Lisaks Atlandi ookeani idarannikule 
kujunes Inglise kolonisatsioon ka Hudsoni lahe lõunarannikule Kanadasse  
Inglased  ei  olnud  kaugeltki  ainsad  kolonistid  Põhja-Ameerika  idarannikul.  17.  saj.  teisel 
kümnendil jõudsid Põhja-Ameerikasse ka hollandlased. 1626. aastal ostis kaupmees Peter Minnewit 
(Minuit)  klaashelmeste  eest  Manhattani  saare,  pannes  aluse  tänapäeva  New   Yorgi   linnale  (tollal 
Uus-Amsterdam).  Delaware  jõe  äärde  kujunes  rootslaste  asundus  Uus-Rootsi  (Nya  Sverige),  mis 
sulas  peagi kokku Hollandi kolooniaga. Hollandi koloonia nõrkuseks sai omavalitsuse puudumine 
ning  ametisse  seatud  kuberneri   autokraatlik   valitsemisviis,  mis  ei  soodustanud  kolonistide 
koondumist. 1660.-ndate aastate keskpaigas hõivasid inglased Uus-Hollandi, kus hiljem moodustus 
kolm osariiki: New York , New Jersey  ja Delaware.  
Inglaste  kõrval  oli  Põhja-Ameerikas  suurimad  koloniaalvaldused  Prantsusmaal:  Quebeck  St. 
Lawrence'i  jõe  ääres,  kust  avanes  hea  juurdepääsutee   Suurele   Järvistule  ning  kuninga  järgi  nime 
saanud   Louisiana    Mississippi   jõgikonnas.  Kodumaalt  tõid  prantslased  kolooniatesse  kaasa 
suurmaaomandile  tugineva  feodaalpõllumajanduse.  Veerand  kolooniate  haritavast  maast  kuulus 
katoliku  kirikule.  Just  prantslased  alustasid  neegerorjade  toomine  Aafrikast  Põhja-Ameerikasse. 
Samas säästeti sellega  indiaanlasi , kelle suhted prantslastega kujunesid märksa paremaks kui suhted 
Inglise  kolonistidega.  Usutunnistuselt  jäid  Prantsuse  kolooniad  katoliiklikuks,  hugenotte  kuninga 
valdusteks loetavatesse kolooniatesse ei lubatud. 
Alates  17.  saj.  lõpust  ulatusid  kõik  Euroopas  peetavad  sõjad  ka  meretagustesse 
koloniaalvaldustesse. Nii kaasnes Pfalzi pärilussõjaga (1688–97) Ameerika mandril King William’s 
War  ning  Hispaania  pärilussõjaga  (1701–14)  Queen  Ann’s  War.  Inglismaa  ülekaal  maailmamerel 
kindlustus iga aastakümnega. Kui pärast Hispaania pärilussõda said inglased õiguse saata igal aastal 
üks  kaubalaev  Hispaania  Ameerika  valdustesse,  saadeti  kohale  terve  laevastik,  mis  jäi  ankrusse 
neutraalvetes,   lastes   lepingus  lubatud  laeval  edasi-tagasi  kaupu  vedada.  Kui  kontrollimise  käigus 
lõid ärritunud hispaanlased Inglise laevakaptenil Jenkinsil vihaga kõrva peast, toodi see parlamendi 
alamkotta  õhutamaks  sõja  kuulutamist  Walpole’i  rahupoliitika  vastu.  Seepärast  nimetati  1739–43 
toimunud Inglise-Hispaania koloniaalsõda (King George’s War) ka „sõjaks Jenkinsi kõrva pärast.“ 
 
 
Inglismaa-Prantsusmaa vastasseis 
 
18. sajandil  teravaimad koloniaalvastuolud kujunesid Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Prantslased 
alustasid Mississippi orus kindlustuste keti loomist ühendamaks Suure Järvistu äärseid ja Louisiana 
koloniaalvaldusi,  mis  saanuks  inglastele  tõkkeks  koloniaalvalduste  laiendamisel  kaugemale 
sisemaale.  Otsustavaks  heitluseks  sai  Seitsmeaastane  sõda  (1756–63),  mis  Ameerika  kolooniates 
algas  Old   French   and   Indian   War  nime  all  juba  1754.  aastal.  Peamiseks  võitlustandriks  kujunes 
Ohio   org.   Montreali   vallutamisega  1760  murdsid  inglased  välja  Suure  Järvistuni.  1763.  aastal 
sõlmitud Pariisi rahuga kaotas Prantsusmaa peaaegu kõik oma koloniaalvaldused Põhja-Ameerikas, 
sh  Kanada  ja  Louisiana.  Vaid  Kanada  Quebecki   provintsis   jäid  püsima   feodaalsuhted ,  samuti 
prantsuse keel ja katoliku usk, kuid juba Inglismaa ülemvõimu all. Inglise kolooniate piir Hispaania 
valdustega kulges siitpeale piki Mississippi jõge. Inglasi saatis edu ka Lääne-Aafrikas ja Indias, kus 
1761 .  aastal  vallutati  idarannikul  asuv  prantslaste  halduskeskuse  Pondichéry.  Inglise 
koloniaalpoliitikat  toetas  tegusalt  aastatel  1757-61  peaministriks  olnud    William  Pitt  Vanem. 
Seitsmeaastase  sõja  kaugeleulatuvaimaks  tagajärjeks  on  inglise  keele  domineerimine  nii  Põhja-
Ameerikas  kui  Indias.  Prantsuse  keel  on  valitseva  keelena  püsima  jäänud  vaid  Kanadas  Quebecki 
provintsis. 
   
 
Siberi hõlvamine 
 
Erinevalt  teistest  Euroopa  riikidest  suundus  Venemaa  koloniaalne  aktiivsus  Siberi  ja  Kaug-Ida 
taigaavaruste  hõlvamisele.  1558  andis  tsaar  Ivan  IV  Julm  suurkaupmeestele  Stroganovidele 
laialdased  privileegid  (maksuvabastused,  kohtuvõim,  oma  sõjavägi)  Permimaa  koloniseerimiseks. 
Stroganovide  sõjalise  jõu  moodustasid  palgatud  kasakad.  Ataman  Jermaki  juhtimisel  ületasid 
kasakad 1581 Uurali mäestiku ning vallutasid Siberi khaaniriigi pealinna Iskeri. Siberi koloniaalne 
hõivamine  jätkus:  1610.  aastal  jõudsid  kasakad  Jenissei  suudmesse,  1645.  aastal  Vaikse  ookeani 
rannikule, kuhu esimese Vene kindlustatud asulana (ostroog) rajati Ohhotsk. 1648 purjetas  kasakas  
Semjon Dežnjov esimese eurooplasena läbi Beringi väina. Sellega oli Vene koloniaalvõim jõudnud 
Siberi idapoolseima punktini.  
Lõuna  suunas  jõudis  Vene  kolonisatsioon  Mandžuuriasse,  kus  tekkis  huvide  konflikt  Hiina 
võimudega. 1689. aastal jesuiitide vahendusel sõlmitud Nertšinski lepinguga tuli Vene kolonistidel 
Amuurimaalt taanduda ning Vene-Hiina piiriks määrati Stanovoi mäeahelik. Venelased said Hiinas 
kauplemisõiguse. 
Siberi  ja  Kaug-Ida  koloniseerimine  oli  aeglane,  kuid  järjekindel  protsess.  Kohalik  elanikkond 
maksustati  karusnaha  andamiga.  17.  saj.  andis  karusnahakaubandus  tervelt  kolmandiku  kogu  Vene 
riigi  sissetulekust.  Seetõttu  hoiduti  põlisrahvaste  ning  nende  traditsioonilise  eluviisi  hävitamisest. 
Riigi kontroll Siberi ja Kaug-Ida Vene kolonistide üle oli suhteliselt nõrk. Nendel aladel ei kujunenud 
ka pärisorjust.