Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

VARAUUSAEG (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
VARAUUSAEG   
 
MATI   LAUR  
 
 
1.  VARAUUSAJA  ÜHISKOND  
 
Uusaja  mõiste  tõi  käibesse   Halle   ülikooli  ajaloo-  ja  retoorikaprofessor   Christoph   Cellarius  ( 1638
1707),  kes  eristas  ajaloos  vana-,  kesk-  ja  uusaja.  Cellarius  pidas  kesk-  ja  uusaja   piiriks  
Konstantinoopoli  langemist  1453.  Hiljem  on  uusaja  alguseks  loetud  ka  Ameerika  avastamist  1492, 
Itaalia  sõdade  algust   1494 ,  reformatsiooni  vallandumist  1517  jm.  Nõukogude   ajalookirjutus   nihutas 
kesk-  ja  uusaja  piiri  tänapäevale  veelgi  lähemale,  alustades   uusaega   Inglise  revolutsiooni  algusega 
1640.  
Varauusaega (ingl early modern history; sks frühe NeuzeitFrühneuzeit; pr histoire moderne) hakati 
uusajast   omaette   perioodina   eraldama   pärast  Teist  maailmasõda.  Tinglikuks  piiriks  varauusaja  ja 
uusaja  vahel  loetakse  enamasti  Prantsuse  revolutsiooni  algust  1789,  teistest  dateeringutest  on 
sagedasem   varauusaja  lõpetamine  Napoleoni  sõdadega  19.  saj.  alguses.  Viimastel  aastakümnetel  on 
saanud üldiseks tavaks vaadelda varauusajana tinglikult kolme sajandit hõlmavat ajavahemikku 1500–
1800. Sellisest varauusaja dateeringust on lähtutud ka käesolevas raamatus.   
Varauusaega  võib  vaadelda  kui  üleminekuajajärku  eelmodernsest  ühiskonnast  modernsele 
ühiskonnale, kus keskaegsed traditsioonid põimusid uusaegsete  uuendustegaKeskaegsete  struktuuride 
edasipüsimise kõrval said alguse uued protsessid: ühiskonna ja riigi  sekulariseerumine , rahvusriikide 
kujunemine, turumajanduslike  algete  juurdumine majanduselus, maailma koloniaalne hõivamine jpm. 
Euroopa 
varauusaega 
võib 
vaadelda 
üldise 
arengumudelina 
teel 
agraarühiskonnast 
industriaalühiskonda.  
Euroopa  osakaal  maailma  ajaloos  pole  kunagi  varem  ega  ka  hiljem  olnud  nii  määrav  kui  seda 
varauusajal. Seda tunnetati juba kaasajal. 1605. aastal kirjutas Tommaso  Campanella , et nii nagu päike 
liigub idast läände, on kandunud ka inimühiskonna keskpunkt järk-järgult idast lääne suunas: alustades 
assüürlastest,  meedialastest  ja  pärslastest,  liikudes  edasi  kreeklaste    ja  roomlasteni,  on  see  jõudnud 
nüüd järjega  hispaanlaste  kätte. Kuigi varauusaja alguses jäi Euroopas elanike arv alla Hiina või India 
elanike  arvust,  andis  Euroopa  kultuuriline   mitmekesisus   ja  avatus,  majandustegevuse  vabadus  ja 
eraomanduse kaitstus, samuti kõigi arenguks vajalike loodusressursside olemasolu Õhtumaale eelised, 
mis  teistel  tsivilisatsioonidel  puudusid.  Tänu  sellele  langes  maadeavastuste  ja  kolonisatsiooni 
teostamine just Euroopa  rahvastele, kes järk-järgult asustasid Ameerika mandri ning kehtestasid oma 
koloniaalvõimu nii Aafrika kui  Aasia  kontinendil. 
Euroopa  sisemises  jaotuses  ei  eristatud  varauusaja  alguses  mitte  niivõrd  Läänt  ja  Ida,  kui  just 
Põhja  ja  Lõunat.  Kunagine   Rooma   impeeriumi  läbi  Euroopa  kagust  loodesse  kulgev  põhjapiir 
eraldas  nn  vana  tsivilisatsiooni  põhjapoolsest  barbaarsusest.  Taoline  mõtteviis  hakkas  muutuma 
alles  18.  sajandil.  Oma  osa  etendas  selles  Põhja-Euroopa  kiirem  areng.  Valgustusajastust  alates 
hakati  Euroopas  eristama  Läänt  ja  Ida:  kui  Läänes  nähti  Euroopa  tsivilisatsiooni  hälli,  siis  Ida-
Euroopat  peeti  väiksema  asustustiheduse,  madalama  linnastumise,  liiklemisolude  kehvuse  ja 
väiksema  maakasutuse  intensiivsuse  tõttu  Lääne-Euroopast  nii  majanduslikult  kui  sotsiaalselt 
vähemarenenumaks.  
Juba  varauusajal  hakati  kõnelema  ühistest  euroopalikest  väärtustest  ning  kutsuti  Euroopa  rahvaid 
ühinema nende väärtuste kaitseks. Eriti hoogustusid taolised üleskutsed Türgi ekspansiooni elavnedes 
16. saj. esimesel ning 17. saj. teisel poolel (→ Rahvusvahelised suhted). Mentaalses mõttes määratleti 
Euroopat  ehk  Õhtumaad rooma-katoliku  usu ja  sellest  eraldanud  protestantlike  aladega,  vastandades 
sellele  Hommikumaad  –  kreeka-katoliku  usu  alasid,  mis  varauusaja  alguses  olid  valdavalt  läinud 
Moskva  suurvürstiriigi ning islamiusulise Türgi kontrolli alla. Mõlemad  riigid oli eurooplase arusaama 
kohaselt despootlikud ja euroopalikele tavadele võõrad. 
 
 
Rahvastik  
 
Varauusaja alguses (1500) elas Euroopas hinnanguliselt 80–85 miljonit inimest. 1600. aastaks kasvas 
Euroopa  rahvaarv  100–110  miljonini  ning  aastaks  1800  185–190  miljonini.    17.  saj.  oli  Euroopa 
demograafilises  arengus  seisakuaeg,  mil  rahvaarv  kasvas  vaid  3%.  Rahvaarvu  kasvu  pidurdasid  nii 
sõjad, näljahädad kui ka  viimased  suuremad katkupuhangud. Euroopa suurima rahvaarvuga riigiks oli 
läbi  kogu  varauusaja  Prantsusmaa,  kus  18.  saj.  lõpul  elas  35  miljonit  elanikku.  Varauusaja  lõpuks 
jõudis rahvaarvult Prantsusmaa kannule Venemaa.  
Keskmine  prognoositav  eluiga  ei  ületanud  varauusajal  Prantsusmaal  30  ja  Inglismaal  35  aastat. 
Keskmise  eluea  näitaja viis eelkõige alla laste kõrge  surevus . Kolmandik lastest suri juba sünnitusel, 
teine  kolmandik  enne  viie  aastaseks  saamist.  Täiskasvanu  ikka  jõudsid  vaid  pooled  sündinuist.  15-
aastaste  keskmise eluea prognoos oli juba märksa kõrgem: 16. sajandil meestel 57 ja naistel 38 aastat. 
Naiste madala keskmise eluea põhjuseks oli  sagedane  surm sünnitamisel. Sünnitusabi paranedes tõusis 
ka keskmise eluea prognoos. 18. saj. keskpaigaks oli 15-aastaste keskmise eluea prognoos naistel juba 
50  eluaastat , meeste puhul jäi see  endisele  tasemele.  
Inimeste  elu  sõltus  ka  varauusajal  veel  suurel  määral  ilmastikust.  Erakordsed  klimaatilised 
tingimused  tõid  kaasa  näljahädad  ja  taudid,  need  omakorda  mässud  ja  sõjad.  Varauusaeg  algas 
suhteliselt  optimaalse   kliimaga ,  mis  kestis  16.  saj.  keskpaigani.   1560 .  aastatel  algas  kliima  järsk 
jahenemine, mis on tuntud ka „väikese jää-ajana“. Jahe ja ebasoodne kliimaperiood kestis kuni 17. saj. 
lõpuni. Nimetatud ajal laienesid alpiliustikud ning vegetatsioonipiir nihkus mäestikualadel märgatavalt 
allapoole. 17. saj. teisel poolel oli  Bodeni  järv neljal talvel jääkatte all (võrdluseks:  20. saj. juhtus seda 
vaid ühel korral). Madalmaade 17. saj. maalidel kujutatud talvised maastikupildid ja  pilvine  taevas ei 
sarnane  kaugeltki  tänapäevaste  ilmastikutingimustega.  Kõige  külmem  oligi  17.  sajandi  viimane 
aastakümme,  mille  algust  iseloomustasid  rohkest  liigniiskusest  tingitud  ikaldused  Lääne-Euroopas, 
selle  teise  poolde  aga  jäi  kogu  Põhja-Euroopat,  sealhulgas  ka  Eestit  tabanud  suur  näljaaeg.  Külma 
kliima  üheks  põhjustajaks  on  peetud  ka  1696.  aastal  toimunud  Etna  vulkaanipurset,  mis  vähendas 
maale jõudvat päikesekiirgust.  
18. sajandi esimestel aastakümnetel kliima soojenes,  talved  ja kevaded jäid aga endiselt külmaks ja 
jahedaks. Alles sajandi keskpaigas muutusid ka talved soojemaks, mis  muuhulgas  avaldus ka jääkatte 
taandumisena Läänemere lõuna- ja keskosast.    
18.  saj.  vähenes  viljaikaldustest  põhjustatud  suremus.  Oma  osa  oli  ka  üha  laiemalt  levival 
kartulikasvatusel.  Euroopa  viimased  tõsisemad  näljaajad   langesid    1740 .-ndate  ja  1770.-ndate  aastate 
algusesse.   1771 /72 talvel suri Böömimaal näljahäda tõttu 7% elanikkonnast. 
Suremus epideemiatesse püsis varauusajal endiselt kõrge. Laastavaimaks nakkushaiguseks oli  katk: 
1665.  aastal  suri  Londonis  katku  100   tuhat   inimest.  Viimane  suurem  katkupuhang  Lääne-Euroopas 
möllas  aastatel  1720–21  Marseille’s,  nõudes  ligi  90  tuhat  ohvrit.  Ida-Euroopat  tabas  viimane 
katkulaine  1770.-ndate  aastate  alguses,  puudutades  eelkõige  Poolat  ja  Venemaa  sisekubermange. 
Lisaks  katkule  olid  surmatoovateks  nakkushaigusteks  rõuged,  düsenteeria  ja  tüüfus.  Rõugete  vastu 
alustati 18. saj. teisel poolel kaitsepookimisi, mis oluliselt pidurdas selle surmatoovaima nakkushaiguse 
levikut.  
Ohvriterohkemad loodusõnnetusteks varauusaja Euroopas olid üleujutused. Eriti laastavad olid need 
Põhjamere  rannikualal,   tuues   kaasa  kümneid  tuhandeid  ohvreid.  Varauusaja  suurimaks 
looduskatastroofiks  Euroopas  oli  aga  Lissaboni  maavärisemine  1.  novembril   1755 ,  mille   ohvrite  
koguarv  jäi  100  ja  200  tuhande  inimese  vahemikku.  Maavärina  laiend  ulatusid  Andaluusiasse 
Hispaanias ja Põhja-Aafrika  rannikuni . Lissaboni linn hävis pea täielikult.    
Varauusajal  Euroopas  peetud  sõdadest  oli  laastavaim  Kolmekümneaastane  sõda  Saksamaal 
(1618–48),  miks  tekitas  suuri  kaotusi  ka  tsiviilelanikkonna  hulgas.  Ohvriterohke  oli   Hispaania  
pärilussõja lõppfaas Prantsusmaal 1710.-ndate aastate alguses. Seitsmeaastases sõjas (1756–63) kaotas 
Preisimaa  10% elanikkonnast.  
Hiina ja India kõrval oli Euroopa maailma tihedamini asustatud alasid. Samas oli Euroopa rahvastik 
jaotunud  väga  ebaühtlaselt.  Tihedamini  olid  asustatud  Madalmaade  mereäärsed   provintsid   (kuni  50 
in/km2),  Prantsusmaa  (eriti  Pariisi  nõgu),  Reinimaa,  Po  jõe   tasandik   ja  Kampaania  ( Napoli   ümbrus) 
Itaalias. Seevastu Põhja- ja Ida-Euroopa oli asustatud väga  hõredalt.   
Varauusaja  lõpuni  säilitas  Euroopas  ülekaalu  maarahvastik.  Vaid  Hollandis  ületas  varauusaja 
lõpuks  linnarahvastik   maarahvastiku   arvu.  Inglismaal  elas  varauusaja  lõpuks  linnades  33%, 
Prantsusmaal  23%,  Venemaal  aga  vaid  4%  rahvastikust.  Suurem  linnastumus  säilis  ka  Itaalias. 
1600.  aastal  oli  Euroopas   seitse   rohkem  kui  100  tuhande  elanikuga  linna:  London  ja  Pariis  200 
tuhande, Napoli  150 tuhande, Palermo,  FirenzeVeneetsia  ja Moskva igaüks 100 tuhande elanikuga. 
Samas  ulatus  Istanbuli  elanike  arv  400  tuhandeni.  Varauusaja  lõpuks  jõudis  Euroopa  suurima  linna 
Londoni  elanike  arv  peaaegu  miljonini  (900  tuhat),  jäädes  Pekingi  ja  Edo  ( Tokio )  järel  maailmas 
kolmandale  kohale.  Pariisis  elas  18.  saj.  lõpul  650  tuhat,   Viinis   ja  Peterburis  220  tuhat,  Berliinis  ja 
Varssavis 150 tuhat elanikku. 
 
 
Seisuslik  korraldus 
 
Keskajast pärit seisuslik korraldus jäi püsima ka varauusajal. 18. sajandi lõpuni moodustusid  seisused  
sünnipära  alusel  ( erandiks   oli  mõistagi  vaimulik  seisus).  Isa  seisus,  elukutse  ning  sotsiaalne  staatus 
määrasid  ära  mitte  ainult  tema  laste  stardipositsiooni,  vaid  suures  ulatuses  kogu  järgneva  elukäigu. 
Sotsiaalse miljöö vahetamine oli väga keeruline ning sageli ka mõttetu. Seisuslikke vaheseinu õigustas 
Prantsuse   revolutsioonini   püsinud  mõtteviis,  mis  pidas  loomulikuks,  et  inimesed  on  sünnilt 
ebavõrdsed.  
Ühiskonna  seisulik  struktuur  erines  mitte  ainult  riigiti  vaid  ka  paikkonniti.  Kui  Prantsusmaal 
nagu ka Euroopas keskmiselt moodustas  aadelkond  ligikaudu 1% rahvastikust, Hispaanias seevastu 
kuulus  aadelkonna  hulka  5–8%,  Poolas  koguni  8–10%  elanikkonnast.  Üleminek  alalisele 
palgasõjaväele  võttis  aadelkonnalt  kui  seisuselt  senise  elatusallika  ning  sundis   astuma  
tsiviilteenistusse  või  siis  tegelema  ettevõtlusega.  Viimane  võimalus  nõudis  ka  teatud  mentaalse 
tõkke  ületamist,  kuna  pikka  aega  ei  loetud  majandustegevust  aadlile  seisusekohaseks.  Kiiremini 
õnnestus  see  Inglismaa  aadlil.  Suur  osa   normanni   päritolu  kõrgaadlist  (nobility)  langes   Rooside  
sõjas  või  siis  kaotas  oma   valdused   sõjajärgsete  konfiskeerimiste  käigus.  Varauusaja  alguses  esile 
tõusnud  uusaadel  (gentry)  kohanes  uute  nõudmistega  kiiremini  ning  sekkus  agaralt 
majandustegevusse. Lõhe aadli ja kodanluse vahel jäi Inglismaal oluliselt väiksemaks kui mandri-
Euroopas.  
Aadelkonna   kihistumine   varauusajal  süvenes.  Prantsusmaal  eristati  sünnipärast  mõõga-aadlit 
( noblesse   d’épée)  ning  riigiteenistuse  või  aadlidiplomi  ostmisega  aadliseisusesse  tõusnud  või 
tõstetud  mantliaadlit  (noblesse  de  robe).  Sotsiaalsest  kihistumisest   enamgi   suurenes  varanduslik 
kihistumine.  Nii  kuulus  suurem  osa  Hispaania  maavaldusest  veerandsaja  jõukama  perekonna 
hulgast pärit suurmaavaldajatele (grandid), samal ajal kui aadelkonna enamuse (hidalgosvarandus  
oli kas väike või lausa olematu. Süvenev kihistumine oli omane ka kõigile teistele seisustele. 
Lisaks  kolmele   klassikalisele   seisusele  kujunesid  varauusajal  uute  suurte  ühiskonnagruppidena 
ametnikud  ja  sõjaväelased.  Reformatsiooni  käigus  kujunenud   protestantlik   vaimulikkond  kaotas 
enamasti  varem  katoliku  vaimulikkonnale  kuulunud  seisuslikud   privileegid ,   muutudes   omamoodi 
vaheseisuseks aadli ja kodanluse vahel. 
 
 
Majandus 
 
Varauusaja  Euroopa  majanduse   esmaseks   mõjutajaks  said   maadeavastused .  Keskaja   kaubateed  
kaotasid oma tähtsuse ja asendusid uutega. Hispaania ja  Portugal  kasutasid oma esmaavastaja seisundit 
kaubandusmonopolide  kehtestamiseks.  Nii  õnnestus  portugallastel  haarata  enda  kätte  kogu  Aasia 
vürtsikaubandus  ning  tõrjuda  araabia   kaupmehed   idakaubandusest  välja.  See  tähendas  tõsist  lööki 
Itaalia kaupmeestele, kes seni olid vahendanud Vahemere lõunaranniku sadamatesse toodud  araablaste  
kaupu  edasi  teistesse  Euroopa  maadesse.  Uued  kaubateed  koondusid  nüüd  Atlandi  ookeani  ranniku 
sadamatesse: Lissaboni ja Sevillasse, hiljem juba Antwerpeni ja Amsterdami, jättes tagaplaanile seni 
kaubanduses domineerinud Vahemere-äärsed linnad ning üle  Alpide  kulgevad kaubateed.  
Kaubandusest saadud kasum oli erakordselt kõrge. Kui  nael  pipart maksis 1600. aasta paiku Indias 
vaid kolm  penni , oli selle hind  Inglismaale  jõudes juba 20 penni.  Kaneeli  nael maksis Indias üheksa, 
Inglismaal aga juba 72 penni. Ühelt poolt pakkus uus ajastu kiire rikastumise võimalust, kuid samas 
võis  rikkuse   kogunud    kaupmees   kaotada  lühikese   ajaga   kogu  oma  vara  ning  lõpetada  täielikus 
vaesuses . Varakapitalism nõudis kaupmeestelt  investeerimis - ja riskeerimisvalmiduse, paindlikust ning  
raamatupidamisoskust.  
Kaubanduse tuludest rahastati ka teisi majandusharusid. Juba 16. sajandil tõusid esile kaupmeeste 
perekonnad,  kes  koondasid  enda  kätte  nii  kaubanduse,  panganduse  kui  ka  töönduse.  Saksamaa 
kaupmehed Jakob  Fugger  (1459– 1525 ) ja tema  vennapoeg  Anton Fugger ( 1493 –1560) haarasid enda 
kätte kogu Saksamaa vürtsikaubanduse. Toetanud oma rahadega Karl V keisriks valimist, sai Jakob 
Fugger  vastutasuks  ainuõiguse   kaubelda   elavhõbedaga.  Firenzest  pärit   Medicite   perekonna 
kaubakontorid  paiknesid  pea  kõigis  suuremates  Euroopa  sadamalinnades.   Medicid   laenasid  raha 
Inglise  ja  Prantsuse  kuningatele.  Kaks  Medicite  perekonna  liiget  tõusid  paavstitroonile.  Vastutasuks 
said Medicid monopoolse õiguse kogu Euroopas maarjajääga kauplemisele. 
Maadeavastuste järel kasvas järsult väärismetallide sissevedu Euroopasse. Peamiselt toodi kulda ja 
hõbedat  Hispaania  Ameerika  valdustest.  Idakaubanduse   koondumine   eurooplaste  kätte  vähendas 
omakorda väärismetallide väljavedu. Nii kujunes olukord, kus kulla ja hõbeda väärtus kiiresti kahanes, 
tuues kaasa hindade revolutsiooni: ainuüksi 16. sajandil kallinesid hinnad keskmiselt viis-kuus korda. 
Enim  tõusid  just  toiduainete  hinnad,  mis  süvendas  varanduslikku  kihistumist.  Valusamini  tabas 
hindade  tõus  linnaelanikkonda,   esmajoones   palgatöölisi.  Vähenesid  ka  maarendist  elatuvate  aadlike 
sissetulekud. Talupoegadele tuli hindade  revolutsioon  kasuks nii toiduainete hindade tõusu kui ka rendi 
maksmise hõlpsamaks muutumise tõttu.  
80–90%  aktiivsest  rahvastikust  oli  tegev  põllumajanduses.  Teravilja  toodang  kasvas  Euroopas 
varauusajal enam kui kahekordseks. Lääne-Euroopas toimus põllumajanduse areng intensiivsel teel – 
põllupinna  vähesus  nõudis  selle  võimalikult  efektiivsemat  kasutamist,  Ida-Euroopas  seevastu 
ekstensiivses  suunas  uusi  põllumaid  üles  harides.  Keskmise  saagikus  kasvas  idast  lääne  suunas. 
Külvatud ja lõigatud vilja vahekord moodustas Venemaal 1:2, Saksamaal 1:4, Inglismaal ja Hollandis 
koguni 1:10. 
Varauusaja  Euroopa  jagunes  kaheks  põhimõtteliselt  erineva  agraarkorralduse  alaks,  mille  piir 
kulges    Elbe - Saale   joonel.  Sellest  lääne  pool  valitses  põhimikuhärrus  (Grundherrschaft),  ida  pool 
mõisahärrus  (Gutsherrschaft).  Esimest  agraarkorralduse  tüüpi  iseloomustasid  valdavalt  raha-  või 
loonusrendile   viidud   talupoegade  väikemajapidamised,  teist  aga  teorendile  rajatud  mõisa 
suurmajapidamised.  
Tüüpiline põhimikuhärrus valitses Prantsusmaal. Valdav osa maast kuulus siin kirikule, aadlile või 
jõukale  kodanlusele,  kes  rentis  selle  edasi  talurahvale.  Renditalupojad  said  maa  kasutusõiguse,  mis 
võis olla tähtajaline, eluaegne või ka päritav. Maakasutusõiguse eest maksid talupojad maaomanikule 
enamasti raharenti. Juba 15. saj. lõpuks oli pärisorjuslik sõltuvus kadunud.  
Elbe-Saale  joonest  ida  pool  (Ostelbien)  tõi  turunõudluse  kasv  Läänes  kaasa  teravilja  ekspordiks 
tootvate  mõisamajandite  loomise.  Varustamaks  mõisaid  hädavajaliku  tööjõuga,  muudeti  talupojad 
sunnismaisteks. Kuigi teoorjusele rajatud põllundus ei andnud nii suurt saagikust kui vaba talupoja töö, 
korvas  madala  efektiivsuse  tööjõu  odavus  ning  kõrged  turuhinnad.  Erinevalt  Lääne-Euroopast 
tugevnes Ida-Euroopas talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikust veelgi: aadli kätte  koondus  ka kohtu- ja 
politseivõim  talupoegade  üle.  Orienteeritus  mõisatööle  laostas  talumajapidamisi  või  jättis  nad 
virelusse,  kus  turustavad  ülejäägid  praktiliselt  puudusid.  Kõige  rängemal  kujul  avaldus  talupoegade 
sõltuvus mõisnikust Venemaal, kus talupoegi võis võõrandada ka maast lahutatuna. 
Füsiokraatide  ideede  mõjul  hakati  varauusaja  lõpul  talurahva  olukorrale  suuremat  tähelepanu 
pöörama  ning  pärisorjuslikke  suhteid  maades,  kus  need  veel  püsisid  kaotama.   Austrias   lõpetati 
pärisorjus Joseph  II  valgustuslike  reformidega  (→  Saksamaa). Suuremas osas  Ida-Euroopast  püsisid 
pärisorjuslikud  suhted  19.  saj.   alguseni ,  Venemaa  sisekubermangudes  kaotati  pärisorjus  alles  1861. 
aastal.  
Mandri-Euroopast  erinev  agraarkorraldus  kujunes  Inglismaal.   Siinne    aadel   oli  ühtaegu  tegev  nii 
põllumajanduses,  töönduses  kui  kaubanduses,  mis  võimaldas  kaubandus-  ja  tööndustulusid 
investeerida  põllumajanduse  moderniseerimisse.  Valitsevaks  põllumajandusharuks  kujunes 
lambakasvatus,   andes   toorainet  villast  riiet  tootvatele  manufaktuuridele.  Lambakasvatuseks  vajalike 
karjamaade   suurendamiseks   loobuti  teraviljakasvatusest.  Tarastamise  (enclosure)  käigus  hävitati 
talusid  ning  piirati  kogukondlikku  maaomandit.  Maata  jäänud  talupoegadest  kujunes  tööjõud 
rajatavatesse manufaktuuridesse. 
Töönduses püsis edasi tsunftikorraldus. Suurkaupmehed sekkusid ka tootmisesse, varustades linna 
või  küla  käsitöömeistreid  toorainega  ning  ostes  ettemääratud  hindadega  nende  toodangut.  Paljud 
käsitöölised  muutusid  seeläbi  iseseisvatest  väiketootjatest  palgatöölisteks.  Suurettevõtjate 
vahendustegevus suurendas töönduse seotust üleeuroopalise turuga ning oli  eelduseks  varauusaja lõpul 
alanud  industrialiseerimisele.  Kõrvuti  tsunftitootmisega  olid  just  varauusajale  iseloomulikud 
manufaktuurid ,  mida  rajati  nii  riigi  kui  eraettevõttel.  Ebaprofessionaalne  tööjõud,  algeline  tööjaotus 
ning  riiklikud  privileegid,  mis  nõrgendasid  seotust  turuga,  ei  lubanud  manufaktuurides  saavutada 
tsunftitootmisega  võrreldavat  kvaliteeti  ning  viisid  varauusaja  lõpuks  manufaktuuritöönduse 
allakäigule.  
Varauusaja  töönduses  kasutati  edasi  traditsioonilisi  energiaallikaid.  16.  saj.  võeti  kasutusele 
pealtvoolu   vesiratas ,  mille  raadiust  suurendati  kuni  kuue  meetrini.  Õpiti  ehitama  tuule  suunale 
orienteeritavaid  tuuleveskeid.  Metsade  maharaiumise  tõttu  oli  kogu  Kesk-Euroopas  puidust  nappus. 
Ainuüksi keskmise suurusega laeva ehitamiseks kulus 4000 puutüve. Inglismaal hakati 17. saj. puusütt 
asendama  kivisöega,  mandri-Euroopas  jäid  aga  Böömi-  ja  Määrimaa  ning   Sileesia   kivisöevarud 
varauusaja  lõpuni  kasutamata.  Tehisenergia  võeti  kasutusele  alles  18.  saj.  lõpul   aurumasina  
leiutamisega.   Esialgse    rakenduse   leidis   aurumasin   kaevandustest  vee  väljapumpamisel.  Pärast  James 
Watti   uuendusi ,  kes   1784 .  aastal  asendas  edasi-tagasi  liikuva  väljundlüli  pöörleva  võlliga,  leidis 
aurumasin universaalse rakenduse.  
Koos  riigivõimu  tugevnemisega  suurenes  ka  riigi  sekkumine  majandusellu.  Varauusaja 
majanduspoliitika   oli  valdavalt  merkantilistlik.  Riigi  raharinglust  võrreldi  inimese  vereringega  ning 
sarnaselt vajadusele  verejooks  peatada, peeti vajalikuks tõkestada ka raha väljavoolu riigist. Aktiivne 
kaubandusbilanss oli varauusaja majanduse põhikreedo. Merkantilistliku majandamise põhimõtteks oli 
kodumaise   tooraine   maksimaalne  ärakasutamine  eksporttoodangu  valmistamiseks,  milleks  olid 
peaasjalikult   klaas,   siid ,  moekaubad,  parfüüm  ja  portselan.  Sisse-  ja  väljaveotollidega  piirati  nii 
tooraine  kui  ka  seda  töötlevate  masinate  väljavedu  ning  tarbekaupade  sissevedu.  Merkantilistlik 
majanduspoliitika eeldas keerulise monopolide ja privileegide, krediitide ja maksuvabastuste, tollide ja 
sisse-  ning  väljaveokeeldude  süsteemi  loomist.  Siseriiklikult  püüti  luua  ühtset  majandusruumi, 
kaotades sisetollid, tee- ja sillamaksud ning rajades liiklusolude hõlbustamiseks maanteid ja  kanaleid
Colbert ’i ajal (→ Prantsusmaa) ehitatud 240 km  pikkune  Canal du midi, mis läbi Edela-Prantsusmaa 
kulgedes  ühendas   Vahemerd   Atlandi  ookeaniga,  kujunes  suurimaks  tsiviilrajatiseks  varauusaja 
Euroopas.  Merkantilism  soosis aktiivset rahvastuspoliitikat ning koloniaalvalduste laiendamist tooraine 
hankimiskoha ja emamaal toodetud kaupade turuna.        
 
 
Kommunikatsioon 
 
Varauusaeg tõi kaasa maailma  senisest  märgatavama avanemise: maadeavastused muutsid oluliselt 
maailmapilti;  liiklemisolude  paranemine,  postiteenistuse  rajamine  ning  meedia  teke  suurendas 
informatsiooni  edastamist  ja  tarbimist.  Enamusele  eurooplastest  jäid  kõik  need  muutused  siiski 
tarbetuks või kasutamatuks. Kirjaliku meedia tarbimist  piiras  kirjaoskamatus. Kuigi Martin Behaim 
valmistas  juba  1492.  aastal  esimese  gloobuse,  oli  inimeste  valdavas  ettekujutuses  maailm  ikkagi 
veel   kettakujuline .  Ettekujutust  maakerast  lausa  naeruvääristati,  sest  see  eeldanuks,  et 
lõunapoolkera inimesed peaksid kogu aeg käima pea alaspidi. Endiselt  usuti  Euroopas, et Indias on  
inimesed koerapeaga, Liibüas aga üldse ilma peata, kuna nina, silmad ja suu asuvad keha ülaosas. 
Sitsiillased  olla  aga  nii  suurte  kõrvadega,  et  saavat  kasutada  kõrvalesti  lausa  keha  katmiseks. 
Taolised fantastilised ettekujutused maailmast ei kadunud ka pärast maadeavastusi, pigem lisandus 
neile fantaasiarikkust juurdegi.  
Varauusaja esimestel sajanditel vaadeldi  reisimist  veel kui äärmist hädavajadust, mis oli seotud 
suure   riskiga .  Reisile  mineja  ei  teadnud  kunagi  ette,  millal  ja  kas  üldse  ta  reisilt  naaseb.  Lisaks 
kardeti, et kodustest  oludest  eemalolek murendab inimese kõlblust ja vagadust. Euroopas reisimist 
raskendas  ka  keeleprobleem.  Võõrkeelte  oskus  oli  varauusajal  küllaltki  madal.  Keskaja  Euroopat 
ühendanud  ladina  keele  oskus  järjekindlalt  vähenes  ning  alles  18.  sajandil  murdis  üleeuroopalise 
suhtlemiskeelena läbi prantsuse keel. Suhtlemist raskendasid ka erinevad dialektid. Põhja-Saksamaa 
elanikud  võisid  paremini  aru  saada  hollandlastest  kui  saksidest  või  baierlastest.  Seetõttu  reisiski 
vaid  väike  osa  ühiskonnast:   aadlikud   erinevate  õukondade  vahel,  kaupmehed  ja  käsitöösellid, 
üliõpilased  (peregrinatio  academica)  ning  palgasõdurid.  Varauusaja  konfessioonivaenused 
põhjustasid ka arvukalt sundrändeid: teiseusuliste väljasaatmisi või emigreerumisi.  
18.  saj.  suhtumine  reisimisse  muutus.  Nüüdsest  hakati  väärtustama  reiside  üldharivat  ja 
kogemusi rikastavat tähendust. Kujunesid teatud rännumagnetid, mis tõmbasid rändajaid üle kogu 
Euroopa.  Suurlinnadest  eelistati  Pariisi,  muuhulgas  ka  sealsete  bordellide  pärast,  Itaalias  käidi 
tervisevetel  ning  tutvumas  antiikkultuuri  pärandiga,  Šveits   paelus   rändajaid  maalilise  loodusega, 
Inglismaal uudistati moodsat tehnikat. 
Inimese  liikumiskiirus  oli  varauusajal  veel  naturaliseeritud,  sõltudes  veoloomast  või  tuulest. 
Kuni 17. saj. lõpuni oli peamiseks liikumisvahendiks  ratsahobune , alles 18. saj. saavutasid ülekaalu 
vankrid , troskad ja tõllad. Üsna tavaline oli ka  jalgsi  rändamine, mis oli küll kõige aeganõudvam, 
kuid  samas  ka   odavaim   liikumisviis.  Jooksvad  kullerid  läbisid  päevas  kuni  60  kilomeetrit. 
Weimarist Erfurti võis jõuda jalgsi nelja tunniga, postitõllaga kulus selleks aega tund kauem. Ühest 
riigist  teise  minekul  tuli  muuta  tõldade  telgede  laiust,  kuna  teerööpad  olid  eri  maades  erineva 
laiusega. Esimesena Euroopas hakati Prantsusmaal ehitama chaussée’sid, mis võimaldasid korraga 
kahesuunalist liiklust. Prantsuse revolutsiooni eelõhtuks ehitati valmis ligikaudu 6 000 kilomeetrit  
heas korras maanteid. Veel kaugemale jõuti Inglismaal, kus oli samaks ajaks valmis ehitatud üle 24 
tuhande  kilomeetri  munakivisillutisega  teid.  Seevastu   Preisimaal   välditi  strateegilistel   kaalutlustel  
moodsate  maanteede  ehitamist  hoopis,  kuna  kardeti,  et  see  teeb  märksa  lihtsamaks  naaberriikide 
sõjavägede   kallaletungi .  Maksimaalne  reisikiirus  maanteedel  ulatus  varauusaja  lõpuks  100–150 
kilomeetrit päevas. Vaid Inglismaal tõusis see kuni 200 kilomeetrini päevas.  
Maanteedega  konkureerisid  edukalt  siseveeteed:  jõed  ja  kanalid.  Ka  Reinil  või   Doonaul   võis 
allavoolu   liikuda   100–150  kilomeetrit  päevas.  Endiselt  oluline  oli  meresõit,  seda  enam,  et  Lääne-
Euroopas  polnud  paika,  kust  mererannik  jäänuks  kaugemale  kui  350  km.   Meritsi   reisimine  oli 
mõistagi rohkem ilmastikuga seotud kui  teekond  mööda maismaad.   Purjelaev  võis soodsa  tuulega  
liikuda  kuni  20  km  tunnis,  võis  aga  ka  nädalaid  paigal  püsida  või  halvemal  juhul  koguni  tagasi 
purjetada.  Meresõidu  ohtudele  vaatamata  peeti  meritsi  reisimist  maitsi  reisimisest  turvalisemaks. 
Baltikumist  Saksamaale  sõiduks  kasutati  nii  mere-  kui  maismaa  teed.  Laevasõidu  korral  olid 
levinumad  sihtsadamad  Lübeck  (Travemünde)  või   Amsterdam .  Reis  Tallinnast  Travemündesse 
nõudis  ka  soodsa  tuule  korral  vähemalt  viis  päeva.  Keskmiselt  tuli  aga  arvestada  kahe  nädalaga. 
Tagasisõit oli valitsevate edelatuulte tõttu mõnevõrra kiirem. Teekond mööda maismaad kulges üle 
Riia,  Memeli  (Klaipėda)  ja  Königsbergi.  Tallinnast  Berliini  jõudmine  nõudis  paremal  juhul  kolm 
nädalat, mida kõikvõimalikud reisiootamatused enamasti veelgi pikendasid.  
Informatsiooni  edastamine  ei olnud üldjuhul kiirem inimese liikumisest. Valgustelegraaf oli küll 
juba antiikajast tuttav, kuid see ei võimaldanud pikemate sõnumite saatmist. Omal moel edastasid 
informatsiooni  ka  signaalpasunad  ja  tornikellad.  Informatsiooni  edasitoimetamise  kiirus  sõltus 
paljuski  selle  olulisusest.  Uudised  Pärtliööst  Pariisis  jõudsid   Madridi   kolme  päevaga,  kuigi 
tavaliselt kulus kulleril selle vahemaa läbimiseks kümmekond päeva.   
Regulaarse postiühenduse rajas  1490 . aastal Franz von Taxis, ühendades tollal keisri residentsiks 
olnud Innsbrucki Brüsseli, Veneetsia ja Roomaga. Postiteedele rajati kindlate vahemaade, enamasti 
paarikümne  kilomeetri  taha  postijaamad  hobuste  vahetamiseks.  Innsbruckist  Brüsselisse  (765  km) 
liikus regulaarpost tunnitäpsuslikus  graafikus  parimal juhul viie ja poole päevaga, keskmiselt kuus 
km/h. Regulaarse postiühenduse loomine lõi  eeldused ajalehtede väljaandmiseks. Esimene ajaleht 
alustas ilmumist 1605. aastal  Straßburgis, 17. saj.  teisel kümnendil  järgnesid   Frankfurt ,   Hamburg
Danzig  ja  Köln.   1620 .-ndatel  aastatel  ilmusid  ajalehed  juba  kõikjal  Lääne-Euroopas.  Esimene 
päevaleht – „ Daily  Courant“ alustas  ilmumist alles 17/18. saj. vahetusel Londonis. 
1620.-ndatest   aastatest   alates  hakati  postiteenistust  kasutama  ka  reisijate  vedamiseks.  Ühte 
postitõlda   mahtus   10–12  reisijat.   Valgustusajastul   eelistati  postitõlda  isiklikule  sõiduvahendile  ka 
reisil  avanevate  suhtlemisvõimaluse  pärast.  Euroopa  kaheks  olulisimaks  postiühenduseks  kujunes 
Brandenburgi   postiteenistus  Reini-äärsest  Klevest  üle  Berliini  ja  Königsbergi  Memelini,  mida 
rootslased   jätkasid  Riia,  Tallinna  ja  Tartu  suunal  ning  laevaühenduse  abil  edasi  Stockholmi  ning 
keiserlik postitrakt Aachen-Köln-Frankfurt-Leipzig- Dresden , mis sai alguse Pariisist ning jätkus üle 
Varssavi  Venemaale.  Pariisist  Dresdenini  toimus  18.  sajandi  lõpul  juba  igapäevane  regulaarne 
postivedu, ka teistel postiteedel liikus post vähemalt korra nädalas. 
 
 
Abielu, perekond ja moraal  
 
Kuni  18.  sajandini  jäi  Euroopas  püsima  abielumudel,  mis  seadis  abielu  sõlmimisel  esiplaanile 
pragmaatilised  kaalutlused  ning  abiellujate  vanemate  tahte.  Ühiskonna  soovimatus  uusi 
hoolekandealuseid juurde saada tingis, et mehelt nõuti abiellumisel kindlat sissetulekut, naiselt aga 
kaasavara , mistõttu esmaabiellumise keskmine iga oli suhteliselt kõrge: meestel 27–28, naistel 25–
26  aastat.  Abiellumisega   viivitades   suutis  varauusajal  naine  realiseerida  vaid  40%  oma 
viljakuspotentsiaalist  ega  sünnitanud  keskmiselt  üle  nelja-viie  lapse.  Selles  on  nähtud  ka  ühiskonna 
sisemist eneseregulatsiooni vältimaks rahvastiku kasvu piirini, mil tekib toidupuudus.  
Abielu kestvus jäi paljudel juhtudel üsna lühikeseks. Seda võis põhjustada nii  abikaasade  sageli 
suur  vanusevahe  aga  ka  naistele  tihti  surmaga  lõppenud  sünnitused.  Seetõttu  ei  olnud  teist  või 
kolmandatki  korda   abiellumine   kaugeltki  erakordne.  80%  lesestunud  meestest  ja  40%  naistest 
abiellus  uuesti  juba  vähem  kui  aasta  pärast.  Abielulahutusi  katoliku   kirik   ei  tunnistanud  ning  ka 
protestantlikus  kirikus  juhtus  lahutusi  haruharva.  Näiteks  abielurikkumise  korral  nõuti  küll 
abikaasade „voodi ja leiva“ lahutamist, kuid formaalne abielu jäi püsima ning puudus ka võimalust 
teistkordseks abiellumiseks.   
Varauusajale  on  iseloomulik  seksuaalsete  tabude  kasv.  Kui  veel  16.  saj.  kõneldi  kõigest 
seksuaalsusega  seonduvast  vabalt,  siis  18.  saj.  oli  tegemist  juba  tabuteemaga.  See  ei  tähendanud 
veel, et 16. saj. olnuksid seksuaalsuhted oluliselt vabamad. Ühiskonna kontroll eraelu üle oli väga 
tugev, pealegi elati hilisema ajaga võrreldes tihedamini koos üksteise silma all, mistõttu oli raske 
midagi varjata. Karistused abielurikkumise eest olid varauusaja alguses väga  ranged , välistamata ka 
surmanuhtlust. Keha ja  kehaga  seotu  häbenemine algas alles 18. saj. teisest poolest. Siis keelati ka 
alasti ühissuplused ning meeste ja naiste ühine saunas käimine. 
Kõrgete  moraalinõuete  kehtestajaks  ei  olnud  ainult  kirik.  Sageli  rangemadki  nõuded  kehtisid 
linnaühiskonnas,  kus  moraalinormide  karmistamist  kasutati  kasvava  konkurentsi  piiramiseks.  Kui 
kirik käsitles enne abiellumist eostatud, kuid pärast abiellumist sündinud last igati  seadusliku  ning 
abielus  sündinuna,  siis  linnades  tõi  Frühvateri  seisund  kaasa  gildist  väljaheitmise.  Ka 
abiellumislubaduste murdjaid tabas linnas märksa karmim häbistamine, enamasti vallaliste meeste 
endi  poolt,  kui  seda  maaühiskonnas.  Võib  väita,  et  just  kodanlusest  kujunes  varauusaja  kõige 
puritaanlikum  ühiskonnakiht,  kes  vastandas  end  kõrgemate  moraalinormide  järgimisega  aadli 
„kombelõtvusele“  ja  lihtrahva  „instinktidele“.  Ka  prostitutsioon  omandas  alles  varauusajal 
negatiivse  värvingu.  Kui  16.  saj.  patriitside  päevaraamatuist  võib  lugeda  ülestähendusi  bordellide 
külastamisest,  siis  18.  saj.  püüti  seda  avalikkuse  eest  juba  varjata.  Et  16.  saj.  hakati  bordelle 
esmajoones protestantlikes maades sulgema, oli selle põhjuseks eelkõige süüfilise levik.  
18.  sajandi  lõpul  hakkas  kujunema  uus   kodanlik   perekonna  mudel.  Abiellumise  eelduseks  hakati 
üha  enam   pidama   vastastikuseid  tundeid  ja  armastust.  Kui  selle  ajani  oli  perekonna  elu-  ja  töökoht 
enamasti ühe katuse all, siis nüüdsest hakkas üha enam mehi töötama kodust väljaspool, mis omakorda 
määras  naistele  koduhoidja  rolli,  jättes  naised  meestest  senisest  veelgi  suuremasse  majanduslikku 
sõltuvusse. 
 
 
Söök ja jook 
 
Varauusaja  eurooplase  põhitoiduseks  jäi  teraviljast  valmistatu.  Täiskasvanud   eurooplane   tarbis 
umbes 1–1½ kg mitmesuguseid leivatooteid (sh ka pudrud ja  koogid ) päevas. Sagedased ikaldused 
tõid  kaasa  näljahäda.  Kolmest  varauusaja  suurimast  nuhtlusest  –  katk,  nälg  ja  sõda,  oli  viimane 
kõige sagedasem külaline.   
Viljakasvatuseks vajalike kõlvikute  suurendamine  kahandas karja- ja heinamaade osa ning koos 
sellega  ka  kariloomade  arvu.  Kui  keskaja  lõpul  tarbiti  ühe  elaniku  kohta  keskmiselt  100  kg  liha 
aastas,  siis  varauusaja  lõpuks  vähenes  liha  tarbimine  ligi  seitse  korda,  kahanedes  keskmiselt  15 
kilogrammini  ühe  elaniku  kohta  aastas.  Vaesema  rahva  toidulauale  sattus  liha  haruharva.  Isegi 
ülemkihi toidulauale ei toodud küpsetatud looma enam tervikuna , vaid juba tükeldatud kujul. Samas 
suurenes varauusajal kala tarbimine.    
Uue  põhitoidusena  hakati  18.  saj.  kasvatama   kartulit .  Suhtumine  sellesse  Uuest  Maailmast 
Euroopasse  toodud   juurvilja   oli  pikka  aega  kõhklev.  Prantsusmaal  kasvatati  kartulit  ilutaimena. 
Kartulile  pandi  süüks  pidalitõve  ja   malaaria   põhjustamist,  samas  leidis  see  kasutamist  kui 
potentsiravim. Enne inimese toidulauale jõudmist kasvatati kartulit loomatoiduks. Lisaks teraviljaga 
võrreldes suuremale ilmastikukindlusele oli kartulit võimalik kasvatada ka väiksematel maalappidel 
ning vähema tööjõukuluga. 
Koloniaalkaubanduse  areng  muutis  vürtsid  eurooplastele  varasemast  märksa  kättesaadavamaks. 
Uue  toiduainena  jõudis eurooplase toidulauale suhkur, mis esialgu oli veel väga kallis ja lihtrahvale 
kättesaamatu.  Uute  jookidena  saavutasid  varauusajal  populaarsuse  kohv  ja  tee.  Kohv  jõudis 
Euroopasse araablaste vahendusel 16. saj. Esimene kohvik rajati 1647. aastal Veneetsias.  Itaaliast  levis 
kohvikukultuur  teistesse  maadesse,  saavutades  suurima  õitsengu  Inglismaal.  Just  tänu  kohvikutele 
tekkis  vaba  aja  mõiste,  mida  oli  võimalik  sisustada   kohvikus   suheldes,  ajalehti  lugedes  või  piljardit 
mängides.  Tee  jõudis  Euroopasse  Hiina  ja  Jaapani  kaudu  1660.-ndatel  aastatel.  Esimesed  teemajad 
rajati  Inglismaal  ning  need  said  eriti  populaarseks  naiste  hulgas,  kellel  lubati  teemajades   erandina  
viibida ka ilma saatjata. Algselt oli tee  kohvist  ligi kolm korda kallim, kuid tee  sisseveo  kasvades 18. 
sajandil  hinnad  ühtlustusid.  Kohvi-  ja  teejoomiskultuuri  juurde  kuulusid  portselanserviisid.  18.  saj. 
alguses  õnnestus  eurooplastel  jälile  jõuda  portselani  valmistamise  saladustele.  Saksimaal  Meißenis 
1709. aastal alanud portselani tootmine laienes peagi üle kogu Euroopa. Uue söögiriistana võeti 18. saj. 
laiemalt  kasutusele   kahvel ,  mille  varasemat  juurdumist  euroopalikku  lauakultuuri  oli  takistanud 
saatana sümboliks pidamine. 
 
 
2. SUURED MAADEAVASTUSED  
 
Mõiste  „suured  maadeavastused“  lähtub  varauusaegse  maailma  Euroopa-kesksest  nägemusest. 
Eurooplaste  avastusretkede  peamiseks  sihiks  olnud  Kagu-Aasia   mereteed   olid  nii  hiinlastele  kui 
araablastele  hästi  tuntud,  kõnelemata  sellest,  et  uued  avastatud  kontinendid  ei  olnud  kaugeltki 
inimtühjad,  vaid  asustatud  sageli  märkimisväärselt  kõrgele   arengutasemele   jõudnud 
tsivilisatsioonidega.  Ometi  oskasid  just   eurooplased   lõigata  maadeavastustest  suurimat  kasu, 
allutades järk-järgult suurema osa maailmast oma poliitilise ülemvõimu alla, millele lisandus koos 
ristiusu levitamisega  euroopaliku  kultuuri  pealesurumine . Mitte ühelgi  teisel ajastul pole Euroopa 
mõju kogu maailma ajaloole olnud nii märkimisväärne kui seda varauusajal.  
Õigupoolest  olid  maadeavastused  paljuski  eksituste  jada.  Tollaste  merereiside  sihiks  ei  olnud 
uute kontinentide avastamine. Eelkõige otsiti alternatiivset teed  Indiasse , mida Marco  Polo  reisidest 
alates  seostati  muinasjutuliste  rikkustega,  piirkonnaga,  kust  saabusid  Euroopasse  vürtsid,  siid  ja 
kalliskivid.  Eurooplastele  juba  tuntud  kaubateed  Egiptuse  ja  Punase  mere  kaudu  olid  läinud 
araablaste  ja  türklaste  kontrolli  alla.  Idakaubandusest  saadav  tulu  ajendas   otsima   uusi,  võõraste 
poolt maksustamata ühendusvõimalusi.  
Maadeavastuste  esireas  sammusid  Hispaania  ja  Portugal.  Esmase  eelise  nendele  riikidele  andis 
juba  geograafiline  asend  –  lähedus  nii  Atlandi  ookeanile  kui  Aafrika   rannikule .  Maadeavastusi 
soodustas  ka  mõlemal  maal  kehtestunud  absolutistlik  riigivõim,  mis  hõlbustas  mereretkedeks 
vajalike ressursside koondamist. Eriti oluline oli uute mereteede hõivamine Portugali jaoks, kes oli 
jäänud kõrvale nii Vahemere kui ka Põhja- ja Läänemere kaubandusest. Portugali printsi  Henrique  
Meresõitja  (1394–1460)  eestvedamisel  asuti  koguma  olemasolevaid  nii  antiikautoritelt  kui  ka 
araablastelt ja juutidelt pärinevaid geograafilisi teadmisi. Portugalist lähtuvad mereekspeditsioonid 
suundusid piki Aafrika läänerannikut üha kaugemale lõunasse. 
Olemasolevad   teadmised  ei  pakkunud  meresõitjatele  kuigi  suurt   kindlust .  Mida  lähemale 
ekvaatorile,  seda  kuumemaks  muutus  kliima.  Ookeanini  ulatuv  asustamata   Sahara   kõrb  tekitas 
ettekujutuse, et  lõuna suunas edasi  liikumine võib muutuda  meresõitjaile eluohtlikuks. Kardeti, et 
merevesi   läheb   keema   või  muutub  siirupitaoliseks  massiks.   Lisandusid   õudusjutud 
meremonstrumitest  või  magnetmäest,  mis  kõik   naelad    laevast   välja  tõmbab.  1445.  aastal  jõudsid 
Portugali  meresõitjad  välja  Roheneemeni,  kus  kõrb  asendus  troopikaga  ning  taas  puututi  kokku 
inimasustusega. Tõsi, siit tekkisid uued hirmud , et päike põletab kõik inimesed mustaks.  
Toonase meresõidu probleemiks oli ka laeva asukoha  kindlakstegemine . Laiuskraade suudeti 15. 
sajandil  astrolaabi  abil  määratleda  juba  küllaltki  suure  täpsusega.  1471.  aastal  ületasid  Portugali 
meresõitjad  esmakordselt   ekvaatori ,  millega  kummutati  ka  paljud  senised  kahtlused  ja  hirmud. 
Pikkuskraadide  arvestamine  eeldas väga täpset ajamõõtmist, mida tollase tehnika juures jäi oluliselt 
vajaka.  Selleks,  et  Indiasse  on  võimalik  ka  meritsi  välja  jõuda,  piisas  siiski  juba  teadmisest,  et 
maakera on ümmargune. Kuna lähtuti veel Ptolemaiose arvutustest, mille järgi maakera ümbermõõt 
oli  28  tuhat  kilomeetrit  (tegeliku  40  tuhande  asemel),  andis  see   julgust   otsida  mereteed  Indiasse 
mitte  ainult  ida  suunas  –  ümber  Aafrika  mandri,  vaid  ka  lääne  suunas,  teadmata   sealjuures  
meresõidu  tegelikku  ulatust. Ammugi ei osatud aimata Euroopa ja Aasia vahele jäävast Ameerika 
mandrist.  
Maadeavastusi  toetasid  tehnilised  edusammud  merenduse  vallas.  Peamiselt  aerujõul  liikunud 
galeerid ei olnud ookeanisõitudeks kohased. 15. sajandil jõudsid meredele karavellid, mille purjede 
süsteem  võimaldas  seilata  ka  vastutuult  ega  nõudnud  suurt  meeskonda,  karavellide  suur  trümm 
mahutas aga pikkadeks meresõitudeks hädavajalikku toitu ja vett.  
Aastatel  1487–88  purjetas  Portugali  meresõitja  Bartolomeu  Diaz  esimese  eurooplasena  ümber 
Aafrika lõunatipu, mis kuninga soovil nimetati nüüd Hea  Lootuse  neemeks. Tee India ookeani oli 
avatud.  
 
Indiasse   viiva    meretee   otsingud.  Portugallaste  edestamiseks  asus  Hispaania  kuningakoda   toetama  
ideed  üritada  jõuda  Indiasse  lääne  suunas,  mille  pakkus  välja  Itaalia  juudi  päritolu  meresõitja 
Christoph  Kolumbus  (1451– 1506 ).  Kolumbusele  omakorda  pakkus  selle  idee  toonane  kuulsaim 
kartograaf  Paolo Toscanelli. 3. augustil 1492 lahkus kolmest laevast –  Santa  Maria,  Pinta  ja Niña – 
koosnev  karavan  Palose sadamast pikale mereteele. Lühike  peatus  tehti  Kanaari  saartel. Siit edasi 
kulges  teekond  juba  tundmatusse.  12.   oktoobri   ööl  märgati  kuuvalguses  esimest  korda  maad. 
Kolumbuse ekspeditsioon oli jõudnud Guanahani saareni Bahama saarestikus.  
Kuigi  12.  oktoobrit  tähistatakse  tänini  Ameerika  avastamise  päevana,  uskusid  toonased 
meresõitjad ise, et nad olidki jõudnud Indiasse. Kolumbuse avastatud ala kannab tänini Lääne-India 
saarestiku  nime.  Kuigi  eest  leida   loodetud   kõrge  kultuuri,  vilka  kaubanduse  ja  idamaiste  rikkuste 
asemel  kohtuti  primitiivsel  arengutasemel  pärismaalastega,  ei  kaotanud  Kolumbus  lootust, 
sooritades hiljem veel kolm merereisi, jõudes ka Ameerika mandrialale.  
India  meretee  avastajaks  eurooplastele  sai  hoopiski  Portugali  meresõitja   Vasco   da   Gama ,  kes 
jätkates  teekonda  Hea  Lootuse  neemelt  piki  Aafrika  idarannikut  jõudis  20.  mail   1498   Aafrika 
idarannikult   palgatud   araablasest   lootsi   abiga  Calicuti  sadamasse  India  edelarannikul.  Tagasi 
kodumaale  jõudis Vasco da Gama vürtsidest pungil laevadega. Kaua otsitud uus meretee Indiasse 
oli avastatud. 
Avastusretked  jätkusid ka Ameerika kontinendil. 1497. aastal jõudis Inglismaa lipu all seilanud 
itaallane  Giovanni   Caboto   Labradori  või  Newfoundlandi rannikule Põhja-Ameerikas. 1500. aastal 
sattus  portugallane  Pedro   Alvarez   Cabral  teel  Indiasse  kirdetuulte  ja  hoovuste  mõjul  tänapäeva 
Brasiilia  rannikule.  Tänu  Cabrali  eksitusele  sai   Brasiiliast   Portugali   valdus ,  kus  valitseb  tänini 
portugali keel. Siitpeale jäi Brasiilia  rannik  purjelaevade ajastu lõpuni peatuspunktiks teel  Lõuna-
Aafrikasse. 
Nüüd hakkas ka hispaanlastele selgeks saama, et Indiasse pole nad siiski jõudnud. Arvamuse, et 
avastatud  on  hoopis  uus   manner ,  käis  esimesena  välja  Itaalia  geograaf   Amerigo   Vespucci.  Tema 
järgi  saigi  uus manner nimeks Ameerika. 1513 ületas hispaanlane Vasco Nuñes de Balboa  Panama  
maakitsuse  ja  jõudis  esimese  eurooplasena  Vaikse  ookeanini.  Sellega  sai  lõpliku  kinnituse,  et 
Ameerika näol on tegemist uue kontinendiga. Järgnevalt asuti juba otsima võimalust jõuda Indiasse 
ümber Ameerika mandri purjetades.  
Aastatel  1519–22   teostus   esimene  ümbermaailmareis,  mida  juhtis  Fernão  de  Magalhães, 
Hispaania  teenistuses  portugallane.  Tema  nime  kannab  tänini  Ameerika  mandri  lõunatippu  ja 
Tulemaad eraldav väin. Magalhães oli esimene eurooplane, kes jõudis vürtsisaarteni lääne  suunast
Meresõitja  ise  kodumaale  tagasi  ei    jõudnud:  Filipiinidel  puhkenud  tülis   tapeti   ta  pärismaalaste 
poolt.  Ümbermaailmareisi  alustanud  viiest  laevast  jõudis  Hispaaniasse  tagasi  vaid  üks  18 
meeskonnaliikmega  pardal
  
Edasised  avastusretked.  Nii  portugallased  kui  hispaanlased  olid  Indiasse  jõudnud  lõunapoolkera 
kaudu.  Teoreetiliselt  oli  olemas  võimalus  jõuda  Indiasse  ka  ümber  Põhja-Aasia  või  siis  Põhja-
Ameerika purjetades. Järgmised maadeavastused koondusidki kirde- ja loodeväila otsingutele. Eriti 
agarad   olid  uute  mereteede  otsinguil   inglased ,  kes   lootsid   omakorda  portugallasi  ja  hispaanlasi 
edestada.   1553 .  aastal  jõudis  inglise  meresõitja  Richard  Chancellor  Põhja-Dvinaa  suudmesse 
praeguse Arhangelski kohal. Peagi selgus, et purjelaevadele jääb Põhja meretee siiski läbimatuks. 
See-eest aga loodi tulutoov meritsi kulgev kaubatee Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. 
17. sajandil jõudsid lääne suunast Vaikse ookeanini Vene kasakad. 1648. aastal purjetas  Semjon  
Dežnjov läbi Aasiat ja Ameerikat eraldava väina.  Euroopale  jäi see  maadeavastus  teadmatuks: alles 
sadakond  aastat  hiljem  avastati  Dežnjovi  aruanne  ühest  Siberi  arhiivist.  Enne  seda,   1728 .  aastal 
läbis väina Vene teenistuses taanlane Vitus  Bering , andes sellele oma nime. 
Tegelikke  looduslikke  olusid tundmata otsiti mereteed ka läbi  Kanada  arktilise saarestiku. Taani 
kuningas  Christian  IV lootis just Gröönimaa kaudu Indiasse jõuda. Nendeski otsingutes tuli pettuda. 
Loodeväil  avastati  alles  19.  saj.  keskpaigas  tõdemusega,  et  laevasõiduks  on  see  jääolude  tõttu 
praktiliselt kasutamatu.  
17.  sajandil  algasid  ka  lõunamandri  (terra   australis )  otsingud,  mille  olemasolu  väideti  juba 
antiikajal .  Esimesena  jõudis  1606.  aastal  Austraalia  rannikuni   hollandlane    Willem   Janszoon.  Et 
tegemist  oli  Carpentaria  lahe  äärse  väheviljaka  kõrbealaga,  ei  pakkunud  avastatud   territoorium  
maadeavastajaile  huvi.  Alles  pärast  seda  kui  inglise  meresõitja  James   Cook   jõudis  1770.  aastal 
asustuseks  soodsamale  ida-  ja  kagurannikule,  tekkis  eurooplastel  huvi  uue  mandri  vastu.  1788. 
aastal kujunes tänapäeva  Sidney  lähistele esimene eurooplaste  asundus  Austraalias. Pikka aega jäi 
kauge  manner Inglise sunnitööliste väljasaatmispaigaks. 
 
Maadeavastuste  tulemused.  Maadevastused  laiendasid  oluliselt  eurooplaste  silmaringi.  Kui 
varauusaja alguseks oli eurooplastele tuntud umbes 20% maakera pindalast, siis varauusaja lõpuks 
juba 80%, sealjuures maailmamerest juba 90%, maismaast aga vaid 60%.  
Keskaja olulisemad kaubateed minetasid oma tähtsuse ja asendusid uutega. Hispaania ja Portugal 
kasutasid oma esmaavastaja seisundit kaubandusmonopoli kehtestamiseks. Nii õnnestus portugallastel 
haarata enda kätte kogu Aasia vürtsikaubandus ning tõrjuda araabia kaupmehed idakaubandusest välja. 
See tähendas tõsist lööki Itaalia kaupmeestele, kes seni olid araablaste poolt Vahemere lõunaranniku 
sadamatesse  toodud  kaupu  vahendanud  edasi  Euroopa  maadesse.  Uued  kaubateed  koonduvad  nüüd 
Atlandi  ookeani  rannikul  asuvatesse  sadamatesse,  jättes  tagaplaanile  seni  kaubanduses  olulist  osa 
etendanud Vahemere-äärsed linnad.  
Maadeavastuste  tulemusena  tutvusid  eurooplased  senitundmatute  taimede  ja   loomadega
Ameerikast   toodi  Euroopasse   kartul ,  tomat,  mais  ja  tubakas,   koduloomadest   kalkun.  Kartulisse 
suhtuti pikka aega umbusaldusega, pidades seda pidalitõve ja malaaria põhjustajaks. Alles 18. saj. 
jõudis  kartul  inimese  toidulauale,   pakkudes   leevendust  viljaikaldustest  tingitud  näljahädadele. 
Seevastu tubakat peeti arstirohuks ja sealjuures just kopsuhaiguste vastu.  
Negatiivsetest  tagajärgedest  tuleb  nimetada  mitme  uue  haiguse  sissetoomist,  millest 
kurikuulsaimaks  sai  varauusajal  ravimatu  süüfilis.  Prantsusmaal  tunti  seda  naapoli  haigusena, 
Saksamaal  prantsuse  haigusena,  Poolas  nimetati  süüfilist  saksa  haiguseks  ja  Venemaal  poola 
haiguseks.  
 
 
3. USUPUHASTUS . UUENDUSLIIKUMINE KATOLIKU KIRIKUS 
 
Varauusaegse  Euroopa  kujunemist  on  mõjutanud  kaks  vastandlikku  kuid  samas  omavahel 
läbipõimunud  protsessi:  konfessionaliseerumine  ja  sekulariseerumine.  Kuigi  enamasti  peetakse 
domineerivamaks  pooleks  ühiskonna  sekulariseerumist,  purustas  just  usupuhastus  ( reformatsioon
Euroopa keskaegse ühiskonnakorralduse, avades ukse uude ajastusse.  
 
 
Usupuhastus 
 
Valitsevast  õpetusest  lahknevaid  usuvoole  on  olnud  ristiusukirikus  selle  kujunemisest  peale. 
Katoliku  kiriku  väidetav  kaugenemine  algkristluse  põhimõtetest  tekitas  alati   vastuseisu   ning 
nõudmisi  ristiusu  algete  juurde  tagasi  pöörduda.  Selles  tähenduses  ei  olnud  ka  reformatsioon  ehk 
usupuhastusliikumine  mingiks erandiks. Küll aga osutusid tavatuks reformatsiooni ulatus ning selle 
tagajärjed:  pärast  ristiusukiriku  lõhenemist  rooma-katoliku  ja  kreeka-katoliku  kirikuks  oli 
reformatsioon suurim vapustus kristluse ajaloos. 
Eeldused reformatsiooniks kujunesid juba keskaja lõpul. Lääne-Euroopas tekkinud rahvusriikide 
valitsejad   püüdsid   vabaneda   paavstivõimu  kontrolli  alt.  Vaimulike  privilegeeritud  seisund  tekitas 
teiste  seisuste  rahuolematust. Pahameelt suurendas katoliku kiriku kõlbeline allakäik. Tõsiusksetele 
ei  saanud  meeltmööda  olla  vaimulike  kristlikke  põhimõtteid  eiravad   eluviisid ,  lihtsuse  ja 
alandlikkuse  asendumine  toreduse  ja  kõrkusega.  Paavstide  huvid  muutusid  üha  ilmalikumaks, 
nende sekkumine päevapoliitikasse ei välistanud mehkeldamisi isegi kristlikke maid anastava Türgi 
sultaniga.  Erilist  pahameelt  tekitas  tõsikristlastes  patukustutuskirjade  –   indulgentside   –  müük. 
Kiriku  väitel  võisid  nii  elavad  kui  ka  surnud,  kelle  heaks  patukustutuskirjad  lunastati,  pääseda 
puhastustulest  taeva.  Kurikuulsaks  sai  Saksamaal  indulgentse  müünud  dominikaani   munk   Johann 
Tetzel,  kelle  korjanduskastil  ilutses  kiri:  Sobald  das   Geld   im  Kasten  klingt  die  Seel  sich  auf  gen 
Himmel  schwing´t
  (Kui  kulden  kasti  kolksatab,  hing  põrgust  taeva  volksatab).  Kus  Tetzel  oli 
indulgentse müünud, jäid kirikud tühjaks, sest rahvas oli end vabaks ostnud nii juba sooritatud kui 
veel teha kavatsetavate pattude eest.  
Just Saksamaal oli  rahulolematus  katoliku kiriku vastu suurim. Kui Prantsusmaal, Hispaanias ja 
Inglismaal  oli  paavstivõim  sunnitud  tegema  tugevnevale  kuningavõimule  mööndusi,  siis   riiklikult  
killustunud Saksamaal oli Roomal märksa vabam voli toimetada. 
Reformatsiooni  Saksamaal  aitas  ette  valmistada  ka   humanismi   mõju.  Erinevalt  itaalia 
humanismist,  mis  avaldus  eelkõige  antiikaja  kultuses,  meditsiinis  ja  õigusteaduses,  toetus  saksa 
humanism   moraali  ja  filosoofia  küsimustele,  seades  eesmärgiks  viia  ka   teoloogia   teaduslikule 
alusele. Reformatsiooni seisukohalt oli oluline  „Saksamaa kaheks silmaks“ tituleeritud Rotterdami 
Erasmuse   (1467– 1536 )  ning  Johann  Reuchlini  (1455–1522)  piiblikriitika.  Pärast  põhjalikku 
tutvumist antiikautorite tööga, avaldas  Erasmus   1516  Uue Testamendi kreekakeelse tekstikriitilise 
väljaande,  söandades  korrigeerida  ka  Piibli   ametlikku   ladinakeelset  tõlget  ( Vulgata ).  Reuchlin 
osales  Saksamaal  ootamatult   elavat   vastukaja  pälvinud  dispuudis  kaitstes  juudiusu  pühasid 
raamatuid  ristiusku   astunud   juudi  Pfefferkorni  vastu,  kes  nõudis  kõigi  heebreakeelsete  raamatute 
hävitamist  (peale  Piibli).  Saksa  humanismist  võrsus  arusaam,  et  ristiusu  allikad  ei  ole  teadusliku 
kriitika suhtes puutumatud. Sellega oli pind  Lutheri tegevuseks ette valmistatud. 
 
Martin Luther. Martin Luther (1483–1546) sündis 10. novembril 1483 Saksimaal Eislebenis. Tema 
isa oli väikese vasekaevanduse omanikuna saavutanud jõukuse ning soovis pojast  koolitada  juristi. 
1501  astus  Luther   Erfurdi   ülikooli.  2.  juulil   1505   sattus  Luther  tagasiteel   vanematekodust  
Mansfeldist  Stotternheimi  küla  juures  äikesetormi,  tõotades  pääsemise  korral  mungaks  hakata. 
Viisteist  päeva  hiljem  astuski  ta   augustiinlaste    kloostrisse ,  mis  oli  Erfurdi  kuuest  kloostrist  kõige 
valjema  korraga.  Alustanud  teoloogiaõpingud,  kaitses  ta  1512  doktorikraadi  ning  sai  järgmisel 
aastal  Wittenbergi   ülikooli teoloogiaprofessoriks.  Lutheri  põhitähelepanu koondus piiblitekstidele, 
eriti  Pauluse  kirjadele,  keskendudes  inimese  ja  Jumala  vahekorrale.  Ta  hakkas  kahtlema,  kas 
ainuüksi  kirik  saab  aidata  inimese  õndsakssaamisele.  Üha  enam  süvenes  Lutheris  arusaam,  et 
inimese õndsakssaamine sünnib mitte tänu tahtepingutusele või  hüvelistele tegudele, vaid  inimene 
saab õndsaks ainult usu läbi.  
Praktilises  tegevuses  asus  nüüd  Luther  indulgentside  müügi  vastu.  Et  sellest  laekuvat  raha 
kasutati  ka  Rooma  Peetri  kiriku  ehituse  finantseerimiseks,  väitis  Luther:  „Kui   paavst   teaks, 
milliseid  kuritarvitusi  indulgentside  müük  kaasa  toob,  eelistaks  ta  sellele  Püha  Peetruse  (Peetri) 
peakiriku mahapõlemist.“ 
Pärimuse  kohaselt  lõi  33-aastane  Martin  Luther  31.  oktoobril  1517  Wittenbergi  lossikiriku 
uksele  95  oma  vaateid  selgitavat  ladinakeelset  teesi.  Tegelikult  saatis  ta  need  kuurvürstikoja 
eesistujale  Mainzi  peapiiskopile  ning  Brandenburgi  piiskopile,  hiljem  veel  ka  oma  kolleegidele  ja 
sõpradele,  kes  lasid  need  trükkida  ja  ka  saksa  keelde  tõlgituna  avaldada.  Kõrvuti   vastuseisuga  
indulgentside müügile vaidlustas Luther ka paavstikiriku ilmeksimatuse. 
Lutheri  teesid   leidsid   kogu  Saksamaal  väga  suure  vastukaja.  Oma  osa  etendas  siin  sakslaste 
loomupärane religioossus. Renessansi mõju polnud siin nii suur kui Itaalias. Pühakute ja reliikviate 
kultuses ületasid  sakslased  teisi Euroopa rahvaid. Nii oli Saksi kuurvürsti  Friedrich  Targa valduses 
väidetavalt  19  tuhat   mitmesugust   reliikviat:   killud   Jeesuslapse  sõimest,  pisut  Petlema  lauda  õlgi, 
tükikesi  Jeesuse  okaskroonist  ning  patukustutuskirju  kaheks  miljoniks  aastaks.  Ka   vaimulikul  
kirjandusel  oli  tollasel  Saksamaal  väga  suur  mõju.  Hulgaliselt  ilmus  pihi-,   missa -  ja 
troostiraamatuid.   Esindatud  oli isegi  selline raamatuliik  nagu surivoodikirjandus. Nõnda jätkus ka 
Lutheri teesidel piisavalt lugejaskonda.  
Aprillis  1518  esines Martin Luther Heidelbergis ordukapiitli ees, pälvides nooremate vaimulike 
vaimustava  poolehoiu.  Juunis-juulis  1519  pidas  Luther  Leipzigis  dispuudi  teoloogiaprofessor 
Johann  Eckiga,  eitades  usuallikatena  paavstlikku  primaati,  kirikutraditsiooni  ning  kirikukogude 
(kontsiilide) otsuseid. See tähendas Lutheri lõplikku lahkulöömist  Roomast .  
Paavstivõim suhtus toimuvasse esialgu täieliku ignorantsusega. 16. sajandi algust on nimetatud 
ka  renessansspaavstide  ajajärguks.  Selle  avas  Aleksander  VI  Borgia  [1492–1503],  kellel  oli  kolm 
või neli last, neist tuntuim  hertsog  Cesare Borgia, kes sai juba 18-aastasena 1493 kardinaliks ning 
prototüübiks Machiavelli kuulsale traktaadile „Valitseja“. Aleksander VI järgnes tema vihavaenlane  
Julius  II  [1503–13],  kes  suurema  osa  oma  valitsemisajast  pidas  sõdu.  Ühe  kaasaegse  prantsuse 
pamfleti  järgi  ei  olevat  Peetrus  paradiisiväravas  paavsti  ära  tundnud,  kuna  too  oli  ilmunud  sinna 
raudrüüs ja täies relvastuses. Leo X (Giuliano Medici) [1513–21] on peetud ateistiks paavstitroonil, 
kes   armastas   teatrit  ning  korraldas   Vatikanis   karnevale.  38-aastaselt  paavstiks  valitud  firenzelast 
ootas  Rooma  saabudes  auvärav  antiikjumalate  kujudega  ning  kirjaga  „Peale  Marsi  ja  Veenuse 
valitsusaega algab nüüd Pallase valitsus.“   
Saksamaal  alanud  reformatsiooni  pidas  paavst  Leo  X  vaid  „munkade  omavaheliseks  lobaks.“ 
Roomal oli muidki muresid – kasvõi lähenevad Saksa keisri valimised. Pärast Maximilian I surma 
1519 polnud ka keisrivõimust reformatsioonile takistajat. Tee Lutheri vaadete üha laiemale levikule 
oli sellega avatud.  
1520 .  aastal  avaldas  Martin  Lutheri  kolm  programmilist  kirja.  Esimene  neist,  augustis  1520 
„Saksa  kristlikule  aadlile“  pöördus  keisri  ja  riigipäeva  seisuste  poole  üleskutsega  kirikureformile. 
Luther nõudis Rooma raha maksmise lõpetamist ning rahvusliku kiriku ideed. Lutheri arvates olid 
preestriõigused  antud  igale  kristlasele,  mistõttu   kogudus   valigu  ise  endale  õpetaja.  Samas  kirjas 
nõudis Luther vaimulikele õigust abielluda ning vaidles paavsti ainuõiguse vastu Piiblit  tõlgendada.  
Teises,   oktoobris   1520  avaldatud  kirjas  „Kiriku  Paabeli  vangipõlvest“  väitis  Luther,  et  usulise 
tõe  ainsaks  allikaks  on  pühakiri  ( Piibel ).  Katoliku  kiriku  seitsmest  sakramendist   tunnistas   Luther 
vaid kahte Piiblis põhjendatut: ristimist ja armulauda. Et katoliku kirik lubas armulauaveini üksnes 
vaimulikele, väitis Luther, et kirik on vangis kuni kõigile usklikele armulaual karikat ei anta .  
Novembris  1520  avaldatud  kolmandas  kirjas  „Ristiinimese  vabadusest“  kordas  Luther,  et 
inimene  saab  õndsaks  vaid  usu  läbi.  Senise  arusaama  kohaselt  olid  õndsaks  saamisel  määravad 
heateod, patukahetsus ning kümne käsu järgimine, mis asetas kiriku institutsioonina väga olulisele 
kohale. Lutheri järgi ei sünni õndsakssaamine mitte tänu tahtepingutusele või hüvelistele tegudele, 
vaid üksnes Jumala  armu  ( sola   gratia ), inimese enda usu (sola fide) ning pühakirja järgimise (sola 
scriptura
) läbi. Sellega olid uue õpetuse põhialused paika seatud.  
Nüüd  jõudis  toimuv  ka  paavstikoja  teadvusesse.  Leo  X  andis  jahilkäigu  ajal  Lutheri-vastase 
bulla,  teatades,  et  „metssiga  rüüstab  Issanda  viinamäge.“  10.  detsembril  1520  põletas  Luther 
tudengite  näitemängu  käigus  bulla  ära.   Veebruaris   1521  tunnistas  paavsti   legaat ,  et  9/10  rahvast 
toetab  Lutherit,  ülejäänud  aga  karjuvad  „surm  Rooma  kuuriale!“  Paavst  pani  nüüd  Lutheri 
kirikuvande alla ning ka äsja keisriks valitud Karl V püüdis teda mõjutada esitatud seisukohtadest 
loobuma . Lutheri seljatagune oli muutunud üha tugevamaks. Tema kõrgeimaks toetajaks sai Saksi 
kuurvürst Friedrich Tark ja tema poolt  1502 . aastal asutatud Wittenbergi ülikool, mida nüüd asuti 
kutsuma  ka  Saksamaa  Roomaks.  Siin  tegutsesid  Martin  Lutheri  peamised  kaastöölised:  Philipp 
Melanchton, Lucas Cranach , Johannes Bugenhagen. 
1521.  aastal  kutsuti  Luther  aru  andma  Wormsis  toimuvale  riigipäevale.  Lutherile  oli  see 
triumfireisiks:  igal  pool  võttis  rahvas  teda  tervitustega  vastu.  Ka  riigipäeva  ees  jäi  Luther  oma 
vaadetele  truuks,  lausudes  18.   aprillil   1521  oma   kuulsaks   saanud  sõnad:   Hier   stehe  ich  und   kann  
nicht  anders  
(Siin ma seisan ja teisiti ma ei või). Riigipäev pani 6. mail Lutheri lisaks kirikuvandele 
ka  riigivande  alla,  mis  sisuliselt  tähendas  lindpriiks  kuulutamist.  Keisri  turbekiri  kaitses  Lutherit 
vaid riigipäevale kohale- ja sealt tagasisõiduks. Saksi kuurvürst Friedrich Tark, lavastanud röövlite 
kallaletungi,  mille  tagajärjel  jäi  Luther  teadmata   kadunuks ,  pakkus  talle  varjupaika  Eisenachi 
lähedases   Wartburgi   lossis,  kus  Luther  end   junkur   Jörgina   varjates   tõlkis  Uue  Testamendi  saksa 
keelde. 
 
Rahvaliikumised.  Reformatsioon  vallandas  mitmeid  rahvaliikumisi.  Üle  kogu  Saksamaa  seikles 
arvukalt rändapostleid, kes levitasid oma ilmutusi ja viimsepäevaootusi. Lutheri kirja „Ristiinimese 
vabadusest“ väärtõlgendused kütsid üles sotsiaalset rahulolematust.  
Suurimaks  rahvaväljaastumiseks  kujunes  aastatel  1524–25  toimunud  Saksa  talurahvasõda  (Der 
große Bauernkrieg), mille tuumikala ulatus Schwarzwaldist Tüüringini. Vürstivõimu tugevnemine 
ja rooma õiguse sisseviimine piiras talupoegade kasutusõigusi  metsale , heina- ja karjamaadele ning 
veekogudele,  nad  kaotasid  jahi-  ja  kalapüügiõiguse,  nende  andamid  ja   koormised   aga  suurenesid. 
Soov vanu õigusi tagasi saada ning jumalik õiglus kehtestada, andis talurahvasõjale konservatiivse 
iseloomu.  Ülestõusnute  tuntuimaks  programmiks  kujunes  Švaabi  talupoegade  „12   artiklit ”,  mida 
levitati  trükituna.  „Kuna  Kristus  on  ju  kõiki  oma  verega  lunastanud,  ei  taha  ka  meie  enam 
pärisorjad, vaid vabad olla,“ deklareerisid talupojad, olles valmis kõigist oma nõudmistest loobuma, 
juhul kui need on pühakirjaga  vastuolus
Ühtekokku osales ülestõusus üle kolmesaja tuhande talupoja. Talurahvasalkade juhtideks tõusid 
mitmel  pool  oma  senise  positsiooni  kaotanud  riigirüütlid.  Ülestõusu  värvikamaks  liidriks  sai 
Tüüringi  jutlustaja   Thomas   Müntzer,  kes  kuulutas  välja  kommunistliku  jumalariigi,  nõudes 
seisulike vaheseinte kõrvaldamist ja  maaomandi  võrdset jaotamist. Müntzer oli esimene, kes hakkas 
jutlusi  pidama  rahvakeeles.  Mõnel  pool  tulid  talurahvasõjaga  kaasa  ka  linnad,  andes  kogu 
liikumisele teise suuna: ühendada  Saksamaa kindla keisrivõimu alla (Heilbronni manifest).  
Lutherile oli talurahvasõja puhkemine suureks vapustuseks, kuna ta tunnetas selles ka oma süüd 
ja  vastutust.  1522.  aasta  kevadel  oli  ta  naasnud  Wartburgist  tagasi  Wittenbergi  ning   asunud   uue 
kiriku  ülesehitamisele.  Jumalateenistusel  seati  kesksele  kohale  rahvakeelne  jutlus.  Koguduse 
elavdamiseks  ja  kaasamiseks  toodi  jumalateenistusse  kirikulaul.  Mitmeid  neist  kirjutas  Martin 
Luther ise, millest mõned – Ein 
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
VARAUUSAEG #1 VARAUUSAEG #2 VARAUUSAEG #3 VARAUUSAEG #4 VARAUUSAEG #5 VARAUUSAEG #6 VARAUUSAEG #7 VARAUUSAEG #8 VARAUUSAEG #9 VARAUUSAEG #10 VARAUUSAEG #11 VARAUUSAEG #12 VARAUUSAEG #13 VARAUUSAEG #14 VARAUUSAEG #15 VARAUUSAEG #16 VARAUUSAEG #17 VARAUUSAEG #18 VARAUUSAEG #19 VARAUUSAEG #20 VARAUUSAEG #21 VARAUUSAEG #22 VARAUUSAEG #23 VARAUUSAEG #24 VARAUUSAEG #25 VARAUUSAEG #26 VARAUUSAEG #27 VARAUUSAEG #28 VARAUUSAEG #29 VARAUUSAEG #30 VARAUUSAEG #31 VARAUUSAEG #32 VARAUUSAEG #33 VARAUUSAEG #34 VARAUUSAEG #35 VARAUUSAEG #36 VARAUUSAEG #37 VARAUUSAEG #38 VARAUUSAEG #39 VARAUUSAEG #40 VARAUUSAEG #41 VARAUUSAEG #42 VARAUUSAEG #43 VARAUUSAEG #44 VARAUUSAEG #45 VARAUUSAEG #46 VARAUUSAEG #47 VARAUUSAEG #48 VARAUUSAEG #49 VARAUUSAEG #50 VARAUUSAEG #51 VARAUUSAEG #52 VARAUUSAEG #53 VARAUUSAEG #54 VARAUUSAEG #55 VARAUUSAEG #56 VARAUUSAEG #57 VARAUUSAEG #58 VARAUUSAEG #59 VARAUUSAEG #60 VARAUUSAEG #61 VARAUUSAEG #62 VARAUUSAEG #63 VARAUUSAEG #64 VARAUUSAEG #65 VARAUUSAEG #66 VARAUUSAEG #67 VARAUUSAEG #68
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 68 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-03-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 71 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor KatrinL Õppematerjali autor

Lisainfo

Varauusaja konspekt aine Uusaeg jaoks. Koostatud selle aine õppejõu poolt.Konspekt on sobilik ka gümnaasiumi jaoks.
varauusaeg , uusaeg , kirik , reformatsioon , lutheri , varauusajal , portugal , paavst , rannik , maadeavastus , burg , kaubanduse

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

66
doc
VARA UUSAJA EKSAMI PROGRAMM
33
docx
UUS AJA EKSAM 1 OSA
88
rtf
Ajalugu 1-õppeaasta konspekt 10-kl
176
pdf
Ajalugu 1 õppeaasta konspekt
60
rtf
10nda klassi ajaloo konspekt
48
doc
Ajaloo kordamismaterjal eksamiks
32
docx
10-kl ajaloo üleminekueksam
19
odt
Keskaeg ja varauusaeg



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun