VARAUUSAEG (0)

VARAUUSAEG   
 
MATI   LAUR  
 
 
1.  VARAUUSAJA  ÜHISKOND  
 
Uusaja  mõiste  tõi  käibesse   Halle   ülikooli  ajaloo-  ja  retoorikaprofessor   Christoph   Cellarius  ( 1638 –
1707),  kes  eristas  ajaloos  vana-,  kesk-  ja  uusaja.  Cellarius  pidas  kesk-  ja  uusaja   piiriks  
Konstantinoopoli  langemist  1453.  Hiljem  on  uusaja  alguseks  loetud  ka  Ameerika  avastamist  1492, 
Itaalia  sõdade  algust   1494 ,  reformatsiooni  vallandumist  1517  jm.  Nõukogude   ajalookirjutus   nihutas 
kesk-  ja  uusaja  piiri  tänapäevale  veelgi  lähemale,  alustades   uusaega   Inglise  revolutsiooni  algusega 
1640.  
Varauusaega (ingl early modern history; sks frühe Neuzeit, Frühneuzeit; pr histoire moderne) hakati 
uusajast   omaette   perioodina   eraldama   pärast  Teist  maailmasõda.  Tinglikuks  piiriks  varauusaja  ja 
uusaja  vahel  loetakse  enamasti  Prantsuse  revolutsiooni  algust  1789,  teistest  dateeringutest  on 
sagedasem   varauusaja  lõpetamine  Napoleoni  sõdadega  19.  saj.  alguses.  Viimastel  aastakümnetel  on 
saanud üldiseks tavaks vaadelda varauusajana tinglikult kolme sajandit hõlmavat ajavahemikku 1500–
1800. Sellisest varauusaja dateeringust on lähtutud ka käesolevas raamatus.   
Varauusaega  võib  vaadelda  kui  üleminekuajajärku  eelmodernsest  ühiskonnast  modernsele 
ühiskonnale, kus keskaegsed traditsioonid põimusid uusaegsete  uuendustega .  Keskaegsete  struktuuride 
edasipüsimise kõrval said alguse uued protsessid: ühiskonna ja riigi  sekulariseerumine , rahvusriikide 
kujunemine, turumajanduslike  algete  juurdumine majanduselus, maailma koloniaalne hõivamine jpm. 
Euroopa 
varauusaega 
võib 
vaadelda 
üldise 
arengumudelina 
teel 
agraarühiskonnast 
industriaalühiskonda.  
Euroopa  osakaal  maailma  ajaloos  pole  kunagi  varem  ega  ka  hiljem  olnud  nii  määrav  kui  seda 
varauusajal. Seda tunnetati juba kaasajal. 1605. aastal kirjutas Tommaso  Campanella , et nii nagu päike 
liigub idast läände, on kandunud ka inimühiskonna keskpunkt järk-järgult idast lääne suunas: alustades 
assüürlastest,  meedialastest  ja  pärslastest,  liikudes  edasi  kreeklaste    ja  roomlasteni,  on  see  jõudnud 
nüüd järjega  hispaanlaste  kätte. Kuigi varauusaja alguses jäi Euroopas elanike arv alla Hiina või India 
elanike  arvust,  andis  Euroopa  kultuuriline   mitmekesisus   ja  avatus,  majandustegevuse  vabadus  ja 
eraomanduse kaitstus, samuti kõigi arenguks vajalike loodusressursside olemasolu Õhtumaale eelised, 
mis  teistel  tsivilisatsioonidel  puudusid.  Tänu  sellele  langes  maadeavastuste  ja  kolonisatsiooni 
teostamine just Euroopa  rahvastele, kes järk-järgult asustasid Ameerika mandri ning kehtestasid oma 
koloniaalvõimu nii Aafrika kui  Aasia  kontinendil. 
Euroopa  sisemises  jaotuses  ei  eristatud  varauusaja  alguses  mitte  niivõrd  Läänt  ja  Ida,  kui  just 
Põhja  ja  Lõunat.  Kunagine   Rooma   impeeriumi  läbi  Euroopa  kagust  loodesse  kulgev  põhjapiir 
eraldas  nn  vana  tsivilisatsiooni  põhjapoolsest  barbaarsusest.  Taoline  mõtteviis  hakkas  muutuma 
alles  18.  sajandil.  Oma  osa  etendas  selles  Põhja-Euroopa  kiirem  areng.  Valgustusajastust  alates 
hakati  Euroopas  eristama  Läänt  ja  Ida:  kui  Läänes  nähti  Euroopa  tsivilisatsiooni  hälli,  siis  Ida-
Euroopat  peeti  väiksema  asustustiheduse,  madalama  linnastumise,  liiklemisolude  kehvuse  ja 
väiksema  maakasutuse  intensiivsuse  tõttu  Lääne-Euroopast  nii  majanduslikult  kui  sotsiaalselt 
vähemarenenumaks.  
Juba  varauusajal  hakati  kõnelema  ühistest  euroopalikest  väärtustest  ning  kutsuti  Euroopa  rahvaid 
ühinema nende väärtuste kaitseks. Eriti hoogustusid taolised üleskutsed Türgi ekspansiooni elavnedes 
16. saj. esimesel ning 17. saj. teisel poolel (→ Rahvusvahelised suhted). Mentaalses mõttes määratleti 
Euroopat  ehk  Õhtumaad rooma-katoliku  usu ja  sellest  eraldanud  protestantlike  aladega,  vastandades 
sellele  Hommikumaad  –  kreeka-katoliku  usu  alasid,  mis  varauusaja  alguses  olid  valdavalt  läinud 
Moskva  suurvürstiriigi ning islamiusulise Türgi kontrolli alla. Mõlemad  riigid oli eurooplase arusaama 
kohaselt despootlikud ja euroopalikele tavadele võõrad. 
 
 
Rahvastik  
 
Varauusaja alguses (1500) elas Euroopas hinnanguliselt 80–85 miljonit inimest. 1600. aastaks kasvas 
Euroopa  rahvaarv  100–110  miljonini  ning  aastaks  1800  185–190  miljonini.    17.  saj.  oli  Euroopa 
demograafilises  arengus  seisakuaeg,  mil  rahvaarv  kasvas  vaid  3%.  Rahvaarvu  kasvu  pidurdasid  nii 
sõjad, näljahädad kui ka  viimased  suuremad katkupuhangud. Euroopa suurima rahvaarvuga riigiks oli 
läbi  kogu  varauusaja  Prantsusmaa,  kus  18.  saj.  lõpul  elas  35  miljonit  elanikku.  Varauusaja  lõpuks 
jõudis rahvaarvult Prantsusmaa kannule Venemaa.  
Keskmine  prognoositav  eluiga  ei  ületanud  varauusajal  Prantsusmaal  30  ja  Inglismaal  35  aastat. 
Keskmise  eluea  näitaja viis eelkõige alla laste kõrge  surevus . Kolmandik lastest suri juba sünnitusel, 
teine  kolmandik  enne  viie  aastaseks  saamist.  Täiskasvanu  ikka  jõudsid  vaid  pooled  sündinuist.  15-
aastaste  keskmise eluea prognoos oli juba märksa kõrgem: 16. sajandil meestel 57 ja naistel 38 aastat. 
Naiste madala keskmise eluea põhjuseks oli  sagedane  surm sünnitamisel. Sünnitusabi paranedes tõusis 
ka keskmise eluea prognoos. 18. saj. keskpaigaks oli 15-aastaste keskmise eluea prognoos naistel juba 
50  eluaastat , meeste puhul jäi see  endisele  tasemele.  
Inimeste  elu  sõltus  ka  varauusajal  veel  suurel  määral  ilmastikust.  Erakordsed  klimaatilised