(VARA)UUSAJA EKSAMI PROGRAMM (1)

(VARA)UUSAJA EKSAMI PROGRAMM
Sissejuhatus.
Varauusaja mõiste, selle kronoloogilised raamid.
Tinglikuks piiriks varauusaja ja uusaja vahel peetakse enamasti Prantsuse revolutsiooni algust 1789. Teistest dateeringutest on sagedasem varauusaja lõpetamine Napoleoni sõdadega 19. sajandi alguses. Viimastel aastakümnetel on saanud üldiseks tavaks vaadelda varauusajana tinglikult kolme sajandit hõlmavat ajavahemikku 1500–1800.
Christoph Cellariuse periodiseering. eristas vana-, kesk- ja uusaja.
Sattelzeit. “Sadulaaeg”; periood 18. sajandi lõpust 19. sajandi alguseni, mille jooksul justkui ratsutati vanast korrast uude korda. Suur roll Prantsuse revolutsioonil. Enamjaolt loetakse selleks aastaid 1789-1830.
Põhja- ja Lõuna-Euroopa ning Lääne- ja Ida-Euroopa eristamine varauusajal.
Euroopa sisemises jaotuses ei eristatud varauusaja alguses mitte niivõrd läänt ja ida kui just põhja ja lõunat. Kunagine Rooma impeeriumi põhjapiir , mis kulges läbi Euroopa kagust loodesse, eraldas nn vana tsivilisatsiooni põhjapoolsest barbaarsusest. Taoline mõtteviis hakkas muutuma alles 18. sajandil. Oma osa etendas selles Põhja-Euroopa kiirem areng. Valgustusajastust alates hakati Euroopas eristama läänt ja ida: kui läänes nähti Euroopa tsivilisatsiooni hälli, siis Ida-Euroopat peeti väiksema asustustiheduse, madalama linnastumise, kehvade liiklemisolude ja vähem intensiivse maakasutuse tõttu Lääne-Euroopast nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt vähem arenenuks.
Ida-Euroopa arengu erijooned ning Lääne-Euroopast mahajäämuse põhjused.
vähene asustustihedus, põllumajandus ekstentsiivne, sunnimaisus , väike saagikud, talupojad polnud motiveeritud. Despootlik kultuuri ei saanud nii vabalt areneda. Endised paganate alad? Lääne-Euroopas ristiusk varem, Idas alles kõrg-ja hiliskeskajast.
Integratsioon ja regionaliseerumine varauusaegses Euroopas.
Rahvastik .
Euroopa ja maailma rahvaarv, selle dünaamika varauusajal.
EUROOPA:
1500: 80-85 milj
1600: 105 +/- 5 milj -> kasv väike
1700: 115 +/- 5 milj -> kasv suur
1800: 175-190 milj
MAAILM:
1500: 400milj -> 1800: 900milj
Demograafiline stagnatsioon, selle põhjused. 17.saj seisakuaega- sõjad , näljahädad , katkulaine
Thomas Robert Malthus rahvastiku kasvu tagajärgedest. “Essay of Population” hoiatas, et rahvaarvu suurenemine tekitab tõsist näljahäda.
Suurima rahvaarvuga riigid. Prantsusmaa ja Venemaa (35milj)
Linnastunumad piirkonnad ja suuremad linnad varauusaja Euroopas. Madalmaades, Lõuna-Euroopas. Prantsusmaa 23%, Inglismaa 33%.
London (200-900 tuh), Pariis (200-650 tuh).
Keskmine prognoositav eluiga. 15.aastaselt, M-57, N-38. Lõpuks, M-57, N-50 (sünnitusabi paranes ). Laste suremus oli suur, koos sellega u 30a
Sündivust ja surevust mõjutavad tegurid. surm sünnitusel, nälg , epideemiad. sündimus kontroll puudub(usk ka selle vastu)
Ohtlikuimad nakkushaigused ja vaktsineerimine . katk, tsüüfilis, rõuged, tüsenteeria, tüüfus.
18.saj rõugete pookimine, vaktsineerimine lehma rõugetega.
Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa erinevad abielumudelid. Läänes: kõrge abiellumis iga(naine 20-25, mees 25-30). Hoida sündimust madalal- mehelt nõuti kindlat sissetulekut, naiselt kaasavara , max 4-6 last. Vanematel sõnaõigus abielusidemte loomisesl suur. Tuumikpered.
Idas: noores eas(naised 16, poisid 19), suurpered, rohkem lapsi, kogukondlikkus
Katoliku ja protestantliku kiriku erinev suhtumine abiellu. Katolik : abielu üks sakrament, samas mitteabiellumine pole taunitav .( Rooma kat vaimulikud ei tohi abiellida). Lahutusi ei luba Prot: mees on vastutav pool, vanapoiste üle tehti nalja , seksuaalsus on kohustuslik- askees taunitav. Teist korda abielluda ei tohi.
Ilmastiku muutumine varauusajal, selle mõju demograafilistele protsessidele.
17.saj Eur dem. kasv pidurdus. Ilmastiku tõsine mõju- jahe kliima- ikaldusaastad- nälg. suurem suremus
Nn väike jääaeg . 16.saj keskpaik kuni 17.saj lõpp. Kliima järsk jahenemine. Jäätunud Bodeni järv(4 korda sajandi jooksul), lumemaastikud Madalmaades. 17.saj lõpus põhjustas tõsise näljahäda. Külma kliima üheks põhjustajaks on peetud ka 1696. aastal toimunud Etna vulkaani purset , mille tagajärjel vähenes maale jõudva päikesekiirguse hulk.
18. sajandi esimestel aastakümnetel kliima soojenes, talved ja kevaded
Looduskatastroofid. Palju ohvreid nõudnud üleujutused. Ohvrite rohkeim Lissaboini maavärin 18.saj keskpaigus- hävitad kogu linna
Seisuslik korraldus.
Aadli osakaal ühiskonnas erinev, tüüpiline 1%. Ida-Euroopas väiksem. Hisp 5%, Poolas 8-10%.
mõõga- ja mantliaadel ( noblesse d’épée ja noblesse de robe) Noblesse d’épée on sünnipärane aadel , noblesse de robe on riigiteenistuse või aadlidiplomi ostmisega aadliseisusesse tõusnud.
muutused aadlimentaliteedis: Inglismaa gentry vs Hispaania hidalgos.
gentry- inglismaal on aadel maksustatud, kohanes uute nõudmistega ning sekkus majandustegevusse. (lambafarmid)
hidalgo- suurem osa vaesed, ei ole võimalik investeerida
Kolmas seisus varauusajal. ametnikud ja sõjaväelased. Reformatsiooni käigus kujunes protestantlik vaimulikkond, mis enamasti kaotas katoliku vaimulikele kuulunud seisuslikud privileegid , muutudes omamoodi vaheseisuseks aadli ja kodanluse vahel.
Das ganze Haus. talupere + sulased, teenijaskond või käsitöölise ettevõte- meister, õpipoisid või kaubandusega tegelev struktuur. Ühiskonna alusmoodul, paljud tervipere funktsioonid lähevad riigile- hariduseandminem hoolekanna, kohtusüsteem. Hakkavad ilmuma Hausvateti nõuande raamatud.
Majandus.
Agraarkorraldus mandri-Euroopas: põhimiku- (Grundherrschaft) ja mõisahärrus (Gutsherrschaft). läänes valitses põhimikuhärrus (sks Grundherrschaft),idas mõisahärrus (sks Gutsherrschaft). Esimest agraarkorralduse tüüpi iseloomustasid valdavalt raha- või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, teist aga teorendile rajatud mõisa suurmajapidamised.
Pärisorjuse püsimajäämise põhjused Ida-Euroopas. Varustamaks mõisaid hädavajaliku tööjõuga, muudeti talupojad sunnismaisteks. Kuigi teoorjusele rajatud põllundus ei andnud nii suurt saaki kui vaba talupoja töö, korvas madala efektiivsuse tööjõu odavus ning kõrged turuhinnad.
Teravilja saagikus. Venemaal 1:2, Saksamaal 1:4, Inglismaal ja Hollandis 1:10
Kaubateede ümberpaiknemine. Seni kaubanduses domineerinud Vahemere-äärsed linnad
kaotasid oma tähtsuse, kuna kõik kaubateed koondusid Atlandi ookeani ümber, esialgu eelkõige Portugali ja Hispaania rannikule . Kaubateede ümberpaiknemine Vahemerelt Atlandi ookeanile hävitas senise kaubandusliku õitsengu. Vaid luksuskaupade osas(Veneetsias klaas ja juvellitooted) õnnestus itaallastel oma positsioon Euroopa turul säilitada
Kaubateed koondusid põhiliselt merele . Sisemaakaubanduses on olulisemad jõed , rajatavad kanalid. Oli odavam ja turvalisem, kui maismaakaubandus.
-Saksamaa ja Itaalia osakaal kahaneb, kuna alad on poliitiliselt killustunud ja riigi toetus kaubandusse on praktiliselt olematu.
- Esikohale tulevad Inglismaa, Prantsusmaa, Holland (Holland oluline vahenduskaubanduses, voorimehed )
* London ja Amsterdam on kaubanduspealinnad Europpas.
Läänemerekaubandus varauusajal. Tugeva keskvõimuga riikide esiletõus kahandas seni Läänemerel domineerinud Handa liidu mõju.
Tsunftid ja manufaktuurid . tsunftide püsimine oli positiivse tähendusega- paindlikud uuendustele, kuid sellidel oli raskem saada meistriks. Tsfunftide aluseks- suurtootjad tooraine käsitöölistele, toodang vastu. manufaktuur - ebaprof tööjõud, rajavad nii riigid kui ettevõtjad, kvaliteet halvem
Peamised energiaallikad. vee-ja tuuleenergia, veerataste suurus kärjest suurem
Puidu ulatuslik tarbimine. “puuaeg”, Kesk-E on metsad maha raitud. puusüsi-kütteks, tööstuses. Söe miilamine- põletaminne.
Tehisenergia kasutuselevõtt. aurumasin, varauusajal lõpul. algul kasutatid pumbana.
Muutused eurooplase toidusedelis. põhiline teravili-nisu ja rukkis(eurooplane päevas üks kuni 1.5 kilo leivatooteid), liha tarbminime väheneb 100kg 15kg aastas. kala suureneb
Tee ja kohv. kohv- hiinas ja jaapanist(euroopasse etioopiast), tee 3x kallim
Hindade revolutsioon , selle põhjused ja tagajärjed. Maadeavastuste järel kasvas järsult väärismetallide sissevedu Euroopasse. Peamiselt toodi kulda ja hõbedat Hispaania Ameerika valdustest. Idakaubanduse koondumine eurooplaste kätte vähendas omakorda väärismetallide väljavedu. Nii kujunes olukord, kus kulla ja hõbeda väärtus kiiresti kahanes, tuues kaasa hindade revolutsiooni: ainuüksi 16. sajandil kallinesid hinnad keskmiselt viis-kuus korda. Enim tõusid just toiduainete hinnad, mis süvendas varanduslikku kihistumist. Valusamini tabas hindade tõus linnaelanikke, esmajoones palgatöölisi. Vähenesid ka maarendist elatuva aadli sissetulekud. Talupoegadele tuli hindade revolutsioon kasuks nii toiduainete hindade tõusu kui ka rendi maksmise hõlbustumise tõttu.
Merkantilistliku majanduspoliitika põhijooned ja näited selle konkreetsest rakendamisest varauusajal, merkantilismi erinevus turumajandusest. Merkantilistliku majandamise põhimõtteks oli kodumaise tooraine maksimaalne ärakasutamine, et valmistada eksporttoodangut, milleks olid peaasjalikult klaas, siid, moekaubad, parfüüm ja portselan. Sisse- ja väljaveotollidega piirati nii tooraine kui ka seda töötlevate masinate väljavedu ning tarbekaupade sissevedu.
Merkantilistlik majanduspoliitika eeldas keerulise monopolide ja privileegide, krediitide ja maksuvabastuste, tollide ning sisse- ja väljaveokeeldude süsteemi loomist. Siseriiklikult püüti luua ühtset majandusruumi, kaotades sisetollid, tee- ja sillamaksud ning rajades liiklusolude hõlbustamiseks maanteid ja kanaleid. Kuningas Louis XIV rahandusjuhi Jean-Baptiste Colbert’i ajal ehitatud kahesaja neljakümne kilomeetri pikkune Canal du midi, mis läbi Edela-Prantsusmaa kulgedes ühendas Vahemerd Atlandi ookeaniga, kujunes suurimaks tsiviilrajatiseks varauusaja Euroopas. Merkantilism soosis aktiivset rahvastuspoliitikat ning koloniaalvalduste laiendamist tooraine hankimiskoha ja emamaal toodetud kaupade turuna.
Füsiokraatide majandusõpetus. tagada üksikisikute vabadus majanduses, omandikindlus ja -puutumatud. Mis tahes riiklik sekkumine majandusellu oli füsiokraatide meelest lubamatu, kahjustades mitte ainult iga üksikisiku majanduslikke õigusi, vaid ka majandust tervikuna .
Laisser faire, laisser passer! Laske minna! KÕIK TULEB LASTA VABAKS
Talurahvakaitse. Suurem tähelepanu talurahva vabaduele. Nt Joseph II kaotab Austrias pärisorjuse
Religioon Euroopa majandusliku arengu mõjutajana.
Silmaringi avardumine ja kommunikatsioon.
Indiasse viiva meretee otsingud. Hispaania üritas eesotsas Christoph Kolumbusega jõudas Indiasse lääne poolt, avastas hoopis Ameerika (ise seda loomulikult ei teadnud).
Portugallased üritasid ja ka saavutasid meretee Indiasse ümber Aafrika lõunatipu.
Teoorias oli võimalik Indiasse jõuda ka ümber Põhja-Ameerika ja Põhja- Aasia , niisiis üritas inglane Richard Chancellor ebaõnnestunult purjetada ümber Venemaa.
1648. aastal avastas venelane Semjon Dežnjov lääne poolt Vaikse ookeani läbi Aasiat ja Ameerikat ühendava väina.
Taani kuningas Christian IV lootis Gröönimaa kaudu Indiasse jõuda, end jääolude tõttu sai ruttu selgeks, et see pole võimalik.
India meretee avastas eurooplastele hoopiski Portugali meresõitja Vasco da Gama , kes liikus Hea Lootuse neemelt edasi piki Aafrika idarannikut ning jõudis 20. mail 1498 Aafrika idarannikult palgatud araablasest lootsi abiga Calicuti sadamasse India edelarannikul. Tagasi kodumaale jõudis Vasco da Gama vürtsidest pungil laevadega. Kaua otsitud uus meretee Indiasse oli avastatud.
Ameerika avastamine. Hispaania kuningakoda tahtis leida tee Indiasse, ettepanek meresõitja Christoph Kolumbusele. Jõudis Guananhani saareni Bahama saarestikus. Kuigi 12. oktoobrit tähistatakse tänini Ameerika avastamise päevana, uskusid toonased meresõitjad ise, et nad olidki jõudnud Indiasse. Kolumbuse avastatud ala kannab tänini Lääne-India saarestiku nime. Kuigi eest leida loodetud kõrge kultuuri, vilka kaubanduse ja idamaiste rikkuste asemel kohtuti primitiivsel arengutasemel pärismaalastega, ei kaotanud Kolumbus lootust, sooritades hiljem veel kolm merereisi ja jõudes ka Ameerika mandrialale.
Hilisemad maadeavastused: Austraalia , kirde- ja loodeväil. 17. sajandil algasid ka lõunamandri (ld terra australis) otsingud, mille olemasolu väideti juba antiikajal. Esimesena jõudis 1606. aastal Austraalia rannikuni hollandlane Willem Janszoon. Et tegemist oli Carpentaria lahe äärse väheviljaka kõrbealaga, ei pakkunud avastatud territoorium maadeavastajaile huvi. Alles pärast seda kui inglise meresõitja James Cook jõudis 1770. aastal asustuseks soodsamale ida- ja kagurannikule, tärkas eurooplastes huvi uue mandri vastu. 1788. aastal kujunes tänapäeva Sidney lähistele esimene eurooplaste asundus Austraalias. Pikka aega jäi kauge manner Inglise sunnitööliste väljasaatmispaigaks.
Ameerikast Euroopasse toodud taime- ja loomaliigid . Maadeavastuste tulemusena tutvusid eurooplased senitundmatute taimede ja loomadega. Ameerikast toodi Euroopasse kartul , tomat, mais ja tubakas , koduloomadest kalkun. Kartulisse suhtuti pikka aega umbusuga ning inimese toidulauale jõudis see alles 18. sajandil, pakkudes leevendust viljaikaldustest tingitud näljahädadele. Seevastu tubakat peeti arstirohuks ja sealjuures just kopsuhaiguste vastu.
Reisimine maitsi ja meritsi , reisimise kiirus ja ööpäevas läbitavad vahemaad .
maanteed, siseveeteed : jõe ja kanalid.
Maitsi reisiti kunai 17.saj peamiselt ratsahobusega, 18.saj said oluliseks tõllad, trotsakd, vankrid .
info liikumiskiirus = inimese liikumis kiirus. Muutused tõid auruvedur ja telegrad. 18.saj lk 100-150 km/päevas, Inglismaal kuni 200km/päevas. Veeteedel allavoolu kuni 150km/päevas, purjelaev max 20km/h. Kiiremad infoedastajad ratsakullerid.Postiteenuse loomine, keskmine kiirus 6km/h.
Enamus in. ei reisinud kunagi. Aadlikud reis. õukondade vahel. Kaupmehed , käsitöölised, (üliõpilased) , palgasõdurid pidi rändama- maksti kinni.
18.saj huvireisid. Suurlinnadest eelistati Pariisi, muu hulgas ka sealsete bordellide pärast, Itaalias käidi tervisevetel ning tutvumas antiikkultuuri pärandiga, Šveits paelus rändajaid maalilise loodusega, Inglismaal uudistati moodsat tehnikat .
Üleminek juuliuse kalendrilt gregooriuse kalendrile. Gregoriuse kalender (varasemas õigekirjas gregooriuse kalender) ehk uus kalender on paavst Gregorius XIII poolt 1582. aastal kehtestatud täpsustatud ajaarvamissüsteem.
N 4.10.1582 -> R 15.10.1582, 10 päeva, mis oli kalendris maha jäänud pandi juurde (sajandis on vaja ära võtta ¾ päeva). 400 aastaga vaja ära järra 3 lisapäeva.
Üleminek aeglane, ka kat maades. Prot ei tunnistanud, alles 18.saj hakkavad.
Ülemineku eripära Rootsis. Koerasaba maharaiumine jupphaaval. Lähevad 40 aastaga uuele kalendrile vaikselt üle. Peagi taibatakse, et ei tööta- läheb nihkesse.
Kalendritriiv. Juliuse kalendrist tuleb igal aastal maha võtta 11min 4sek..
Gregorius XIII oli reformi paavst. N 4.10.1582 -> 15.10.1582, jättis vahele 10 päeva, mis olid kalendris maha jäänud.
Rohkem kõneldavad keeled varauusaja Euroopas. Võõrkeeli oskasid varauusajal küllaltki vähesed. Keskaja Euroopat ühendanud ladina keele oskajate osakaal vähenes järjekindlalt ning alles 18. sajandil murdis üleeuroopalise suhtlemiskeelena läbi prantsuse keel.
Varauusaegne riik.
Rahvusriikide kujunemine (statemaking) Euroopas. Valitsev dentents on rahvusriikide kujunemine- statemaking. Euroopat kokkuhoidvate klambrite nõrgenemine. Koos rahvusriikide kujunemisega asendus arusaam kuulumisest ühe või teise valitseja alamate hulka kuulumisega ühtsesse natsiooni.
Paavstivõimu piiramine keisri- ja kuningavõimu tugevdamiseks. Rahvusriikide kujunemisega asendus õhtumaine kristlik ühtsus (ld res publica christiana) omavahel konkureerivate dünastiliste ja rahvuslike huvidega , millele pärast reformatsiooni lisandusid veel usulised vastuolud. Just 16. sajandi usuvaenused ning soov lõhenenud ühiskond taas koondada aitas kujundada tugevat suveräänivõimu, mis 17.–18. sajandil teostus enamikku Euroopat hõlmavas absolutistlikus valitsemissüsteemis (ld monarchia absolutissima).
Bologna konkordaat. Kuningas François I [ 1515 – 1547 ) oli rahul 1516. aastal sõlmitud Bologna konkordaadiga, mis andis talle õiguse nimetada ametisse piiskoppe ja abte. Sellega muudeti vaimulikkond Prantsusmaal kuningast sõltuvaks ning paavstivõimu vastu astumiseks polnud põhjust.
Jean Bodin valitseja suveräänsusest. Absolutismi teoreetiliseks põhjendajaks sai Prantsuse jurist Jean Bodin (Bodinus, 1530– 1596 ), kelle põhitööd „Six livres de la République” (Kuus raamatut riigist, 1576 ) mõjutasid pealtnähtud Pärtliöö sündmused. Eristades kolme traditsioonilist riigivormi – demokraatiat (enamuse võim), aristokraatiat (vähemuse võim) ja monarhiat (üksikisiku võim), andis Bodin kindla eelistuse viimasele. Nii demokraatia kui ka aristokraatia olid Bodini meelest ebastabiilsed ning võisid edukalt toimida vaid õige lühiajaliselt. Elanike turvalisust ja heaolu saavat tagada vaid piiramatu kuningavõim kogu rahvusliku territooriumi üle. Bodin oli veendunud, et suveräänsust (maiestas) saab kanda vaid üks isik, kui neid on palju, pole ka suveräänsust. Suverääniks oleku esimeseks nõudeks seadis Bodin võimu eluaegsuse. Teiseks pidi suverääni võim olema absoluutne ja jagamatu . Suveräänsel majesteedil, väitis Bodin, peab olema õigus välja anda seadusi kõigile alamatele, ilma et ta vajaks nende tingimusteta heakskiitu (princeps legibus solutus). Kõik seadused pidid lähtuma ainult suverääni enda vabast tahtest – „sest selline on Meie tahtmine” (car tel est notre plaisir).
Mõisted: monarhia , absolutism , despotism , türannia .
Prantsuse keeles absolutism on despotism- vastanduvad türanniale. Türannia läheb vastuollu ka jumalike reeglitega. Kahe eelneva puhul on oluline isiku- ja omandipuutumatus.
monarhia- on riigi valitsemisvorm , mille eesotsas on üksikisik ( monarh ), kelle võim võib olla kas piiramatu (absoluutne), piiratud (konstitutsiooniline monarhia) või sümboolne (parlamentaarne monarhia).
absolutism- valitsemisvorm, mille korral riigijuhile kuulub piiramatu võim.
despotism- valitsusvorm , mille puhul üksainus autoriteet - kas üksikisik (vaata. autokraatia ) või omavahel seotud rühm inimesi (vaata oligarhia ) - omab riigis absoluutset poliitilist võimu.
türannia- valitseja, kes kasutab hirmu oma ainuvalitsemise abinõuna.
Absolutismi periodiseering Wilhelm Roscheri järgi. Wilhelm Roscher (1817–1894) on absolutismi jaganud kolmeks järguks.

• Esimene oli Roscheri järgi konfessionaalne absolutism, mis oli levinud 16. sajandil ja mida iseloomustas religiooni seadmine kõigest muust ettepoole . Valitseja põhjendas oma võimutäiust pelgalt Jumala tahtega, mida ei tohtinud segada mitte miski inimese poolt loodu, sealhulgas kirik , aadelkond ega muud võimustruktuurid. Selle parimaks näiteks peab ta Hispaania kuningat Felipe II, kelle ajastu juhtlauseks oli: "kelle võim, selle usk" (cuius regio , eius religio ).
  

• Absolutismi teine järk oli õukondlik absolutism, mis domineeris 17. sajandil ja 18. sajandi algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peab ta Louis XIV, juhtlausega: "Riik, see olen mina" (l'Etat, c'est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja täiuslikemaks valitsemisviisiks.
  

• Kolmandaks perioodiks on Roscheri järgi valgustatud absolutism, mis lõppes Prantsuse revolutsiooniga. Seda iseloomustab valgustusfilosoofide ideede rakendamispüüe ja valitseja veelgi suurem potentsiaalne vabadus, kuna enam pole vaja end isegi Jumala ees õigustada, tema valitsusviis peab lihtsalt olema mõistusepärane. Parimaks näiteks peab Roscher siin Friedrich Suurt, kes oli valitsejana nii hiilgav filosoof , väejuht kui ka majandustegelane ning kelle deviis oli: "Valitseja peab olema riigi esimene teener".
  

Habsburgide ja Bourbonide dünastilised liinid
Habs:
keiser Maximilian I abiellus Habsburgide troonipärijana 1477. aastal Burgundia hertsogi Charles Südi tütre Mariaga
Maximilian I poeg Philipp Ilus, kes oli abielus Hispaania kuninga Fernando II Katoliiklase tütre Juana Nõdrameelsega
teised Euroopa tähtsamad dünastiad
Burbon- Prantsusmaa
Habsburg - Austria, Saksamaa, Hispaania, Madalmaad
Tudor- Inglismaa
Hannover - Inglismaa
Hohenzollern- Preisimaa
olulisemad dünastilised abielusidemed.
Personaalunioonid.
1386- Krevo unioon- Poola ja Leedu poliitilise ühinemise algus
1397- Kalmari unioon- Taani, Rootsi ja Norra vaheline.
1592 - Rootsi ja Poola vahel
1611 - Poola-Leedu ja Venemaa vahel (Sigmund III tahtis ise asuda Venemaa trooniline)
1714- Inglismaa ja Hannover
Seisuste esinduskogud varauusaegses Euroopas.
Varauusajal kaotasid seisuste esinduskogud oma tähtsuse.
Prantsusmaal- üleriiklikud generaalstaadid, etats generaux
Bretagnes, Burgundias, Provance’s ja Languedocis- seisuslikud esindused, etats provinciaux
Inglismaal- parliament
Hispaanias ja Portugalis- cortes
Sitsiilias- parlamento
Skandinaavias- riksdag
Vabariiklik riigikorraldus varauusaegses Euroopas. Absolutistlik riigikorf ei kujunenud Euroopa vabariikides, samuti Poolas.
Pürenee poolsaare riigid enne Hispaania ühendamist.

Portugal

Kastiilia (suurim)

Aragon ( Kataloonia , Valencia ja Aragon ise + mõlema Sitsiilia kuningriik )

Granada ( Hisp .lõuna osas, 1492 ühines Hispaaniaga)

Andorra (Pürenee mäestikus)
Habsburgide pärusvalduste kasv varauusaja alguses (sh Senlis’ leping), nende jagunemine pärast Karl V troonist loobumist. Habsburgide valdused pärast Hispaania pärilussõda . Habsburgide valduste kasvu varauusaja alguses tingis paljuski juhuste kokkulangevus. Hilisem keiser Maximilian I abiellus Habsburgide troonipärijana 1477. aastal Burgundia hertsogi Charles Südi tütre Mariaga, kelle surma järel 1482 . aastal pärisid Habsburgid nii Burgundia Ülemmaad (tänapäeva Prantsusmaa idaosa ) kui ka Madalmaad (tänapäeva Holland ilma Friisimaata, Belgia, Luksemburg ja osa Prantsusmaa põhjapoolseid piirialasid). Prantsusmaa vallandatud Burgundia pärilussõda lõppes 1493 . aastal sõlmitud Senlis’ lepinguga, mille alusel Burgundia jagati. Prantslastele langesid Ülemmaadest Saône’i jõest läände jäävad alad (edaspidi Burgundia hertsogiriik) ning Madalmaadest Pikardia. Habsburgidele jäid peaaegu tervikuna Madalmaad ning Ülemmaadest moodustunud Burgundia vabakrahvkond (tänapäeval Franche-Comté). Burgundia pärilussõjast algas kaks ja pool sajandit kestnud vastasseis Habsburgide ja Prantsusmaa vahel.
Habsburgide valduste pärijaks sai keiser Maximilian I poeg Philipp Ilus, kes oli abielus Hispaania kuninga Fernando II Katoliiklase tütre Juana Nõdrameelsega. Sellest abielust sündis 1500. aastal poeg Karl, kes pärast isa surma 1506 päris Habsburgide Burgundia valdused ning 1516. aastal Carlos I nime all ka pärijateta jäänud Hispaania trooni . Pärast vanaisa Maximilian I surma 1519 pretendeeris Karl õnnestunult ka Saksa-Rooma keisri troonile. Sellega oli Prantsusmaa nii põhjast, idast kui lõunast ümbritsetud Habsburgide võimu alla kuuluvatest maadest .
Absolutism Prantsusmaal 17. ja 18. sajandil. Kõige klassikalisemal kujul avaldus absolutism Mandri-Euroopas, eelkõige Prantsusmaal. Abs. riigikorra toeks sai alaline sõjavägi. Majanduses toetus abs. riigivõim merkantilismile. Riiklikult juhtid majandus, tsentraliseeritud valitsusaparaat, alaline sõjavägi, rangelt kontrollitud rahvuskirik.
Monarhist sai riigivõimu ainuteostaja: ta oli valitsusjuht, sõjaväe ülemjuhataja, ülemkohtunik, sageli ka kirikupea ühes isikus. Valitseja isiksus, tema oskused ja võimed määrasid paljuski riigi käekäigu . Valitseja otsustusala kasv suurendas ka tema töökoormust. Louis XIV veetis päevas kaheksa kuni kümme tundi kirjutuslaua taga või nõupidamistel.
Louis XIII aegsel Prantsusmaal ei kutsutud kokku generaalstaate. Asevalitsejaks Richeleu. Kõrgaadli võimu piiramine. Riigis saavutatakse usuline ühtsus, hugenottide eelisseisundi kaotamine(neile määratakse kõrgemad maksud , vabastatakse riigiametitest ja nende juurde majutatakse sõjaväelasi).
Kuigi Louis XIV aegsel Prantsusmaal ei kutsutud kokku erinevaid seisuste esinduskogusid.
L'Etat c'est moi. Absolutistlik riigikord seadis valitseja taas riigi keskpunkti . „Riik – see olen mina!” (pr L’Etat c’est moi!) ei olnud ainult Louis XIV-le omistatav lendlause. Monarhist sai riigivõimu ainuteostaja: ta oli valitsusjuht, sõjaväe ülemjuhataja, ülemkohtunik, sageli ka kirikupea ühes isikus.
Kuningavõimu ja parlamendi vastasseis Inglismaal. James I katsed võimupiire avardada viisid ta õige pea vastuollu parlamendiga, millele kuningas jätnuks meeleldi üksnes nõuandva rolli. Peamiseks tüliõunaks kuninga ja parlamendi vahel kujunes maksude kehtestamine. Et kuninga sissetulekud olid määratud keskaegsete tavade alusel, ei võimaldanud need enam suurenenud kulutusi katta . James I pillav elulaad ei õhutanud jällegi parlamendi soovi nende küsimustega tegeleda.Kuninga ja parlamendi vahel tekkinud tüli pärandas James I edasi oma pojale Charles I-le [1625– 1649 ). Kuna parlament ei tulnud kuninga nõudmistele vastu, üritas Charles I kehtestada makse parlamendist mööda minnes. Parlament omakorda käsitles esinduskogu heakskiiduta kehtestatud maksude nõudmist või maksmist riigivastase tegevusena . Pinged teravnesid, kui 1628. aastal tapeti Stuartite soosik Buckinghami hertsog , keda rahvas vihkas. Järgmisel aastal saatis kuningas parlamendi laiali. Järgnevat ühteist aastat (1629–1640), mil kuningas valitses ilma parlamendita, nimetab inglise ajalookirjutus türannia aastateks (ingl Eleven Years Tyranny). Absolutistlikku võimustruktuuri Inglismaal luua ei õnnestunudki.
Nagu oma eelkäijad, toetas ka Charles I anglikaani kirikut, soovides laiendada selle mõju ka tema valitsemise all olevale Šotimaale. Anglikaani liturgia kehtestamise katse vallandas 1638. aastal šotlaste mässu, mille järel puhkes kodusõda ka Inglismaal.
Kodusõda, selle usulised motiivid. Kodusõja sündmused vallandusid 1640. aastal, mil Šoti mässulistest vaevatud kuningas Charles I oli rahapuudusel ikkagi sunnitud parlamendi kokku kutsuma. Pärast ühtteist aastat vaheaega taas kokku tulnud esinduskogu kasutas otsekohe võimalust ja esitas kuningale pika kaebuste nimekirja. Kolme nädala pärast saatis kuningas „ lühikese parlamendi” (Short Parliament) laiali, kuid veel enne aasta lõppu tuli kuningal parlament uuesti kokku kutsuda. Et parlamendi see koosseis püsis, küll vahepealsete ulatuslike puhastustega, kuni 1653. aastani, on see ajalukku läinud „pika parlamendina” (Long Parliament). Parlament üritas nurka surutud kuningalt välja nõuda võimalikult suuremaid järeleandmisi. Kuningal ei lubatud enam parlamenti laiali saata ning talle pandi kohustus vähemalt kord kolme aasta jooksul parlament kokku kutsuda. Kui kuningas sellest keeldus, oli parlamendil õigus ise koguneda. Parlament võttis endale ainuõiguse riigis makse kehtestada. Kuninga senised parlamendi loata sisse seatud maksud, näiteks laevaraha ( ship money ), kaotati. Piirati ka kuninga võimuaparaati. Erakorraline kuningakohus – Tähekoda – tuli laiali saata.
Lisaks mässule Šotimaal puhkes 1641 . aasta sügisel Inglismaa-vastane ülestõus ka Iirimaal. Mõne nädalaga tapeti üle viiekümne tuhande inglase . Seepeale esitas parlament kuningale „suure remonstrantsi” ( Grand Remonstrance), mis tema võimu veelgi piiras . Remonstrants nõudis kuninga militaarvõimu piiramist, valitsuse allutamist parlamendi kontrollile , aga ka anglikaani riigikiriku kohandamist kalvinistidele (puritaanidele) vastuvõetavamaks. Ühtlasi nõuti, et piiskopid heidetaks parlamendi ülemkojast välja. Nimetatud nõudmisi ei võetud parlamendis 22. novembril 1641 enam vastu üksmeeles, vaid napi üheteistkümne enamushäälega (159:148).
Kuningas lükkas remonstrantsi tagasi, süüdistades viit parlamendiliiget reetmises. Ilmunud 4. jaanuaril 1642 ihukaitsjatest (cavaliers) saadetuna parlamenti süüdistatavaid kinni võtma, pidi Charles I tõdema, et „linnukesed on ära lennanud” – birds are flown. Võimalust teostada absolutistlik riigipööre ja parlament laiali saata kuningas ei kasutanud.
Kuus päeva hiljem põgenes Charles I Londonist. Septembris 1642 viis parlamendi ja kuninga vastasseis kodusõjani. Parlamenti toetas pealinn ja riigi kaguosa, kuninga toetajaskond koondus Põhja- ja Lääne-Inglismaale. Rojalistide katse vallutada London ebaõnnestus. Sõjaline ülekaal kandus järk-järgult parlamendi toetajatele, keda lühikese soengu järgi nimetati ümarpeadeks (Roundheads). Silmapaistev edu saatis Oliver Cromwelli (1599– 1658 ) juhitud ratsaväge – äärmuspuritaanlike vaadetega raudkülgseid (Ironsides) toetas usulise vaimustuse kõrval hea relvastus ning tugev distsipliin: „Looda Jumala peale, aga hoia püssirohi kuiv.” Pärast rojalistide lüüasaamist 1644 . aastal Marston Moori ja 1645. aastal Naseby lahingus pages kuningas Šotimaale, kuid šotlased andsid ta parlamendile välja.
Charles I hukkamine. Parlamendi vägedes domineerinud äärmuspuritaanid independendid nõudsid isiklikku usuvabadust ja mis tahes religiooni riikliku toetamise lõpetamist. See viis neid vastuollu parlamendi enamusega, kes šotlaste survel sätestas mõõdukamatele puritaanidele vastuvõetava presbüterliku kirikukorralduse. Independentide juht Cromwell hõivas detsembris 1648 Londoni, lõi Prestoni lahingus puruks rojalistide poole üle läinud Šoti interventsiooniväed ning puhastas seejärel parlamendi presbüüterlastest. Ülemkoda saadeti täies kooseisus laiali. Alles jäänud „päraparlament”, kuhu kuulus vähem kui pool parlamendi esialgsest koosseisust, mõistis kuninga kui „türanni ja rahvavaenlase” surma. 30. jaanuaril 1649, neli päeva pärast kohtuotsuse langetamist, Charles I hukati. Hukkamisplatsile kogunenud rahvahulk seisis vaikides ega juubeldanud.
Euroopa kuningakodades põhjustas Charles I hukkamine tõelise šoki. Isegi kauge Venemaa reageeris toimunule Inglise kaupmeeste privileegide tühistamisega
Cromwelli diktatuur. 19. mail 1649 kuulutati Inglismaa vabariigiks ( Commonwealth and Free-State). Parlament oli muutunud ekstreemse vähemuse esinduseks, mis püsis üksnes armee toel. Tegelikult kehtestus Inglismaal sõjaväeline diktatuur. Uusi valimisi ei korraldatud, sest need toonuksid kaasa rojalistide ja presbüterlaste koalitsiooni ning Cromwelli režiimi langemise. 1653. aastal saadeti rümbastunud „pikk parlament” laiali, korraldati ka uued parlamendivalimised, kuid valimisõigus anti vaid independentide kogudustele. Mõistagi esindas ka uus parlament üksnes Cromwelli toetavat vähemust. Cromwell ise nimetati eluaegseks lordprotektoriks ( Lord Protector). Uus parlament sai tegutseda lühikest aega: 1655. aastal saatis lordprotektor ka selle esinduskogu laiali.
Cromwelli positsiooni kindlustas äärmise brutaalsusega mahasurutud Iirimaa ülestõus (1649– 1652 ) ning Šotimaa liitmine sõjalisel teel Inglismaaga ( 1650 –1652), kukutades võimult Charles II nime all Šotimaa kuningaks valitud hukatud Charles I poja. Rahva hulgas oli äärmuslike puritaanlike vaadetega Cromwell äärmiselt ebapopulaarne. Patuks kuulutati nii tantsimine , teatris käimine kui ka tärgeldatud krae kandmine. Lordprotektor ise kolis kuninglikku Whitehalli ja võttis kiiresti omaks õukonna etiketi ja kombed.
Kui 3. märtsil 1658 Cromwell ootamatult suri, lõi rahvas Londoni tänavatel tantsu. Ülemvõimu riigis pärandas Cromwell oma pojale Richardile [1658–1659), kes aga ei suutnud sõjaväelist diktatuuri säilitada ning loobus valitsemisest mais 1659.
Restauratsioon ja „Kuulus revolutsioon“. Bill of Rights . 23.dets 1659 hõivab Inglise vägede ülemjuhataja George Monk Londoni, korraldades restauratsiooni ja tõstab trooniline hukatud kuninga poja Charles II.
4.aprill 1660- Breda deklaratsioon - kehtestas koos usuvabadusega üleüldise amnestia(mis ei laienenud vaid hukatud kuningat süüdi mõistnud parlamendisaadikutele). Taastati personaalunioon Inglismaa ja Šotimaa vahel. Restauratsiooni tulemusel kehtestus Inglismaal konstitutsiooniline monarhia. Parlamendi ülemkoda taastati. Pärast kahtkümmend aastat toimusid taas vabad valimised, mis tõid alamkotta rojalistid ja anglikaanid. Kujunesid kaks rivaalitsevat rühmitust: toorid (Tories) ja viigid (Whigs). Kui toorid olid kuningavõimu ja anglikaani kiriku tugevdamise poolt, esindasid viigid religioosset tolerantsust ja vastupanuõigust kuninglikule omavolile. Independentlik armee saadeti laiali, aga ka kuningal ei lubatud sõjaväge pidada. Samas keelati ka relvastatud vastupanu kuningavõimule (Non- Resistance Act). 1679 . aastal avaldatud Habeas Corpus Act keelas Inglise kodanikku kohtuotsuseta vahistada ja vangis pidada, sätestades ühtlasi kohtumenetluse nõuded.
Charles II valitsusaeg oli vastand puritaanlusele- “lodev ajastu”.
Pärast Charles II surma sai Inglise troonile tema noorem vend James II [1685–1688). Kui Charles II oli inimesena haritud ja äärmiselt delikaatne, siis James II paistis silma halva iseloomu ja rumalusega. Kõige enam ärritas inglasi kuninga astumine katoliku usku. Kuigi katoliiklaste osakaal Inglismaal oli langenud napi nelja protsendini rahvastikust, olid nad protestantlikul Inglismaal püsivalt põlu all. Pärast 1666. aasta Londoni hiidtulekahju süüdistati katoliiklasi linna süütamises. 1678. aastal heideti katoliiklased parlamendist välja, juba alates 1673. aastast lubati kõrgematesse riigiametitesse üksnes anglikaani kiriku toetajaid (Test Act). Nõnda tekitas kuninga katoliku usk inglastes piisavat meelehärmi, et sundida teda troonilt tagasi astuma.
1688. aasta juunis kuulutas parlament trooni vakantseks ning pakkus „protestantliku religiooni ja vaba parlamendi kaitseks” kuningakrooni Madalmaade asevalitsejale Oranje Willemile, kes oli abielus oma onu James II vanema tütre Maryga. Detsembris 1688 saabus troonipretendent oma vägede saatel Londonisse. James II pages Prantsusmaale. Parlament esitas Williamile ja Maryle valimiskapitulatsioonina õiguste deklaratsiooni, mille allakirjutamisele veebruaris 1689 järgnes kuningapaari kroonimine. Õiguste billi (Bill of Rights) nime all ajalukku läinud deklaratsiooni kohaselt nõudsid kõik seadusandlikud aktid, eriti aga maksuseadused ja sõjaväe kokkukutsumine, parlamendi mõlema koja kinnitust. Deklaratsioon sätestas saadikute sõnavabaduse ja nende vaba valimise. Kõigile kuninga alamatele anti petitsiooniõigus. James II veretu kukutamine ja Oranje Willemi võimuletulek on Inglise ajalukku kinnistunud „kuulsa revolutsioonina” (Glorious Revolution).
Parlamentarismi areng 18. sajandil. 1701. aasta kokkuleppeakt (Act of Settlement) laiendas veelgi parlamendi võimu. Sestpeale nõudsid seadusaktid nii kuninga kui ka parlamendi ees vastutava peaministri allkirja. Seni kuningale kuulunud õigus kohtunikke ametisse nimetada ja tagandada läks parlamendile. Parlamendivalimised toimusid Inglismaal iga seitsme aasta järel. Kokku oli alamkojas viissada viiskümmend kaheksa kohta. Valimisõigust omas umbes veerand täiskasvanud meestest. Valimisringkonnad püsisid traditsioonilistena, arvestamata vahepeal toimunud rahvastiku muutusi. Londonist valiti alamkotta vaid neli saadikut, Manchesterist mitte ainsatki. Piisavalt oli nn pehastunud kohakesi (rotten boroughs), mis olid rahvast pea tühjaks jäänud, kuid säilitasid esindusõiguse alamkojas.
Enamuspartei määras ametisse nii ministrid kui ka teised kõrgemad riigiametnikud. Parlamendi enamuspartei juht oli ühtlasi kabineti eesotsas (peaminister).
Toorid ja viigid.
tooris(Tories)- kuningavõimu ja anglikaani kiriku tugevdamise poolt
viigid(Whigs)- esindasid religioosset tolerantsust ja vastupanuõigust kunglikule omavolile.
Saksamaa ja Itaalia poliitilise killustumuse püsimajäämine, selle põhjused.
Saksamaa arengus tähistas 1648. aastal sõja lõpetanud Vestfaali rahu ajaloolist pöördepunkti, kinnistades enam kui kaheks sajandiks maa poliitilise killustatuse ligi kolmesajaks tegelikult iseseisvaks riigiks.
Itaalia riigid varauusaja alguses.

Milano hertsogkond- Lombardia madalikul (üle Alpide kulgev kaubatee)

Veneetsia vabariik- lisaks Itaalia aladele kuulusid ka Dalmaatsia rannik , Kreeta ja Küprus ning arvukad Egeuse mere saared

Firenze vabariik- valitses Medicite perekond

Kirikuriik- paavsti ilmaliku võimu ala

Mõlema Sitsiilia (Naapoli) kuningriik- Aragoni võimu all
Ilmalikud ja vaimulikud kuurvürstkonnad varauusajal. Varauusaja alguseks oli Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik (Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation) kujunenud ilmalike ja vaimulike vürstkondade kogumiks, mida sidus üha nimelisemaks muutuv keisrivõim. Samas peeti keisrit vormiliselt endiselt Euroopa kõrgeimaks ilmalikuks valitsejaks. Kõrvuti kuningavõimu tugevnemise ja rahvusriikide väljakujunemisega Lääne-Euroopas üritasid ka esimesed varauusaegsed keisrid suurendada oma võimu ning lootsid kui mitte keskaegse universaalmonarhia taastamist, siis vähemalt Saksa alade tihedamat koondamist keisrivõimu ümber.
Maximilian I reformid . Viimaseks rüütliks kutsutud Maximilian I [1493–1519) oli esimene keiser, kes ei lasknud end paavstil kroonida. Vürstide omavaheliste vaenuste lõpetamiseks kuulutas keiser 1495. aasta Wormsi riigipäeval välja „igavese rahu” ning asutas tülide lahendamiseks Maini -äärsesse Frankfurti keiserliku õuekohtu (Reichskammergericht). Menetluse aegluse tõttu muutus õuekohus küll tollase Euroopa pilaaluseks, aitas aga sellegipoolest kaasa varauusaegse õiguskorralduse arengule, sealhulgas rooma õiguse retseptsioonile.
Keiserlik õuekohus, selle ajalooline tähtsus. Tähelepanuväärne oli ka õuekohtu asukoha lahutamine keisri residentsist: pikemat aega paiknes kohus Speyeris ( 1527 –1689) ja Wetzlaris (1689–1806). Et leida vahendeid ühtse sise- ja välispoliitika teostamiseks, saavutas Maximilian I Wormsi riigipäevalt küll nõusoleku kogu keisririiki hõlmava üldise maksu (sks Gemeiner Pfennig) kehtestamiseks, kuid haldussuutmatuse tõttu selle kogumiseni ei jõutudki.
Karl V isik, tema suguvõsa , valitsemisaja põhiprobleemid.
Habsburg. Maximilian I Hispaania kuningast pojapoeg (Carlos I). „tema valdustes ei lähe päike kunagi looja”.
isa- Philipp Ilus, ema- Juana Nõdrameelne, isapoolne vanaisa- Maximilian I, emapoolne vanaisa Fernando II, vend Ferdinand I, keisritrooni pärija Ferndinand I, Hispaania trooni pärija poeg Felipe II.
Karl V võimu alla kuulunud alad kujutasid endast eri keelte, kultuuride ja õiguskorralduste konglomeraati, mida ei sidunud miski peale pooleldi juhuse läbi sündinud pärimiste. Keiser ise kõnelnud teadlastega ladina, sõpradega hispaania, naistega itaalia ja vaenlastega saksa keeles.
Mõistete „keisririik“ ja „Austria“ ühtsus ja erinevus.
Saksamaa arengus tähistas 1648. aastal sõja lõpetanud Vestfaali rahu ajaloolist pöördepunkti, kinnistades enam kui kaheks sajandiks maa poliitilise killustatuse ligi kolmesajaks tegelikult iseseisvaks riigiks. Saksa vürstid said lisaks ühinemisõigusele õiguse pidada sõjaväge ja sõlmida välislepinguid, tingimusel, et need ei ole suunatud keisri vastu. Keisri tegelik võim jäi edaspidi piiratuks üksnes Habsburgide pärusvaldustega (Austria, Ungari, Böömi- ja Määrimaa), andes Voltaire ’ile hiljem põhjust ironiseerida, et „Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik ei ole ei püha, pole kuidagi seotud Roomaga ega ole enam ka impeerium ”. Pärast 1648. aastat peeti keisrist rääkides silmas eelkõige Austria valitsejat. Alates 1663. aastast alaliselt Regensburgis resideerunud riigipäeval oli üksnes konsultatiivvõim. Vürstid saatsid istungitele esindajad, kes iga hääletamise eel sõitsid laiali valitsejate seisukohti selgitama.
Saksamaa edasine areng sai olla vaid maa ühendamine. 18. sajandi alguses kujunes välja saksa dualism – kaks keskset riiki, mille ümber võis tulevane koondumine toimuda. Need olid keisri (Habsburgide) valdused (Austria) ning Brandenburg -Preisimaa.
Preisimaa tõus suurriigiks 18. sajandil.
Preisimaa riikluse ajalugu algab aastast 1525 , mil pärast Saksa ordu Preisimaa haru sekulariseerumist moodustus Poolast vasallsõltuvuses olev Preisimaa hertsogiriik – esimene protestantlik riik kogu Euroopas.
Suure kuurvürsti poeg Friedrich III kroonis end 1701. aastal Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks. Et Saksamaal ei saanud olla kahte kroonitud pead, Brandenburg kuulus aga keisririigi koosseisu, sai Friedrich võtta üksnes keisri võimu alt välja jääva Preisimaa tiitli . Kuigi riigi tuumikalaks oli edasi Brandenburg, jäi riigi nimeks Preisimaa.
Friedrich I poeg Friedrich Wilhelm I [1713– 1740 ) oli kokkuhoiu ja kitsikuse sümbol ning on ajalukku läinud äärmusliku merkantilismi esindajana.Põhiosa riigi sissetulekutest kulutas Friedrich Wilhelm I sõjaväe palkamisele. Kokkuhoiu eesmärgil asendati palgasõjavägi nekrutiväega: nekrutid pidid õppustest vabal ajal hankima elatist põllutöödega.
Sõdurkuninga järel Preisimaa troonile tõusnud Friedrich II [1740–1786) oli paljuski isa vastandiks, huvitudes juba noorelt prantsuse ( valgustus )kirjandusest.Erinevalt isast ei jätnud Friedrich II Preisimaa hiigelarmeed kasutamata, vallandades juba esimesel valitsusaastal sõja Austriaga ja annekteerides Sileesia. Seitsmeaastase sõja alguseks oli Preisi armees püssi all juba sada viiskümmend tuhat meest. Et preislased kandsid uhkusega sõjaväemundrit, „kuninga helesinist kuube”, jättes uue mundri saamisel vana pereliikmetele kasutamiseks, tundus Preisi riik välismaalastele hiiglasliku kasarmuna.
Madalmaade võitlus Hispaania ülemvõimu vastu. Habsburgide kulukad sõjad nõusid maksukoorma suurendamist, mis põrkus mõistagi seisuste vastupanule, mis tuli murda. Hispaania-vastaseid hoiakuid süvendas Madalmaade kaupmeestele kehtestatud keeld kaubelda Hispaania kolooniatega. Madalmaade pankureid tabas valusalt Hispaania 1557 . aasta riigipankrott. Ka Hispaania ja Inglismaa vastasseis oli vastuolus Madalmaade kaubandushuvidega.
Teisalt ajendasid Felipe II-t Madalmaades Hispaania võimu tugevdama vastureformatsiooniga seotud taotlused. Inkvisitsiooni karmistamine vallandaski 1566. aastal Madalmaades vabadusliikumise Hispaania ülemvõimu vastu. 5. aprillil 1566 andsid Madalmaade aadlikud eesotsas Hollandi, Zeelandi ja Utrechti provintside asehalduri Oranje Willemi (ka Willem Vaikija) ning Flandria ja Artois’ asehalduri krahv Egmontiga Madalmaade ülemasehaldurile Parma Margaretele (Karl V vallastütar) petitsiooni, milles nõuti ketseritevastaste plakatite tühistamist. Aadlikud polnud just kõige paremates rõivastes, kandes pesusametist ülikondi, mis Brüsseli õukonnas kutsus esile pilkeid – que les gueux (pr ‘nagu kerjused’). Madalmaade vabadusvõitlejate üldnimetuseks kujuneski „göösid”, mida viimased uhkusega kandsid.
(1576 Holland ja Zeeland kuulutasid end Hispaaniast sõltumatuks, 1581 kuulutati välja ÜPV. 16. sajandi lõppu võib nimetada Hollandi kuldajastuks. Vabadusvõitlus sai alguse, kuna madalmaalased pidasid Felipe II võõraks valitsejaks. Pärast seda, kui Felipe II reformatsiooni käigus kalvinismi maha surus, algas ületõus. Sõda puhkes gööside ja Hispaania vägede vahel.)
Linnad käisid korduvalt käest kätte. 1572 . aastal kuulutasid Hollandi ja Zeelandi provintsid hispaanlastega kooskõlastamata Oranje Willemi asehalduriks. See oli esimene samm iseseisvuse suunas. Järgmisel aastal kutsus Felipe II Alba hertsogi Madalmaadest tagasi ja oli valmis mõningateks järeleandmisteks.
Madalmaade vastupanu kandis ka sõjaline edu. 1574. aastal, kui hispaanlased piirasid Leidenit, avasid hollandlased tammid ning meregöösid pääsesid oma madalatel laevadel linnani piiratutele toitu tooma. Hispaanlased sunniti taganema. Tunnustusena vapralt võidelnud linnale asutasid Hollandi staadid endisesse Leideni kloostrisse ülikooli.
Põhja- ja lõunaprovintside usulised, keelelised, sotsiaalsed ja majandusorientatsioonilised erinevused ning poliitiline lõhenemine.
põhjaprovintsid- orienteeritud Läänemere kaubandusele. 1579(jaanuari lõpp) loodi põhjaprovintse koondav Utrechti unioon koos usuvabaduse deklareerimisega.
lõunaprovintsid- nende tekstiilitööstus sõltus Hispaania turust ja tooraines, mis sundis kuningafa kokkulepet otsima . 1579(jaanuari algus) moodustasid lõunaprovintsid Arrasi uniooni , soovides katoliku usu säilitamist ning jäämist Hispaania ülemvõimu alla, tingumusel, et Hispaania viib väed välja ning nõustub jagama võimu generaalstaatidega.
Hollandi edu põhjused 17. sajandil.
Suuremaid sõjalisi kokkupõrkeid siiski enam ei järgnenud ning 1648. aasta Vestfaali rahuga tunnustas Hispaania lõplikult Hollandi iseseisvust.
16. sajandi lõpp – 17. sajandi algus oli Hollandi kuldajastu . Maksude ja heategevusega tagati ka alamkihile suhteliselt kõrge elustandard. Euroopa arenenuim pangandussüsteem võimaldas alandada laenuintressi kahele–kolmele protsendile. Suur asustustihedus sundis hollandlasi poldreid rajama, et merelt maad juurde võtta. Aastatel 1590–1640 kuivendati üle kaheksakümne tuhande hektari maad. Vee pumpamiseks kasutatud tuuleveskitest kujunes üks Hollandi sümboleid.
Ka kultuuritasemelt ületas Holland ülejäänud Euroopat. Juba 17. sajandi keskpaigas oskasid pea kõik hollandalsed lugeda ja kirjutada. Hollandi ühiskonda iseloomustas kõrge tolerantsus ja sõnavabadus . Hea maine omandasid Hollandi ülikoolid. Euroopa kõrgseltskonnas peeti väärtuseks saada haridus Hollandis – civilisé en Hollande. Maailmakuulsuse saavutas Hollandi maalikunst : Madalmaade kuldajastu langes kokku Rubensi ja Rembranti ajastuga.
Rootsi lahkulöömine Kalmari unioonist: Gustav I Vasa ja Vasaloppet.
Lõpetamaks rootslaste püüdlusi vabaneda Taani ülemvõimu alt nõudis Christian II 1520 . aasta sügisel, et ta Stockholmis kuningaks kroonitaks, ning vahistas sellele järgnenud pidusöögil kogu Rootsi aadliladviku, kellest sadakond 8. ja 9. novembril 1520 hukati. Stockholmi veresauna nime all ajalukku läinud repressioonid vallandasid Rootsis ülestõusu, mille juhiks sai noor aadlik Gustav Vasa. 6. juunil 1523 valis riigipäev Gustav Vasa kuningaks [1523– 1560 ), taastades Rootsi suveräänsuse. Kalmari unioon oli sellega lõppenud. Christian II ei kaotanud mitte ainult Rootsi krooni, vaid tagandati ka Taani troonilt.
Vasaloppet: Vasa otsis liitlasi Christian II vastu Mora meeste hulgast, kuid edutult. Seejärel jätkas ta põgenemust Norra poole, kui ükshetk jõudsid talle suuskadel järgi meelt muutnud Mora mehed.
Rootsi territoriaalne kasv 16.-17. sajandil, Rootsile kuuluvad alad (sh Läänemere suuremad saared) tema suurvõimu tipus ning häving Põhjasõjas .
Liivisõjaga: Põhja-Eesti, 3 tähtsamat linnust Ingerimaal
Uues sõjas Taani ja Rootsi vahel aastail 1643 –1645 kaotas Taani kuningas Christian IV [1588–1648) Kolbergi nõmmel 1644. aastal toimunud lahingus silma ning Taani riik 1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahuga Ojamaa, Saaremaa ning Skandinaavia poolsaarel asuva Hallandi, Jämtlandi ja Härjedaleni, mis läksid Rootsi valdusse. Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahuga 1648. aastast saavutas Rootsi kontrolli ka Oderi, Elbe ja Weseri suudmealade üle.
Väike Põhjasõda - rootslased marssisid üle jäätunud Belti väina ootamatult Kopenhaageni alla, sundides taanlasi Roskilde rahuga 1658. aastal andma kogu Skåne rootslastele. Taani kaotas sellega aastasadu hoitud kontrolli Sundi väina üle. Rootsi saavutas kogu oma ajaloo avaraimad piirid, mis paiguti ulatusid Norra rannikuni. 1660. aastal Rootsi ja Taani vahel sõlmitud Kopenhaageni rahuga oli hoopis Rootsi sunnitud mõnest varem võidetud valdusest (Trondheim, Bornholm) loobuma .
Samal, 1660. aastal Rootsi ja Poola vahel sõlmitud Oliwa rahuga loobus Poola nõudlemast Rootsi trooni ning tunnustas Rootsi ülemvõimu Eesti- ja Liivimaal.
Alguses oli Rootsi Põhjasõjas väga edukas, saavutades võidu nii Poola kui Saksimaa üle. Kuid võitluses Venemaaga said nad rängalt lüüa. Rootslaste plaan vallutada Ukraina iseseisvust taotlevate kasakate toetusel Moskva takerdus nii varustusraskuste kui ka erakordselt halva ilmastiku tõttu. Peeter I oli riigis läbi viidud otsustavate ja kiirete reformidega suutnud armee mitte ainult taastada, vaid seda ka oluliselt tugevdada. 1708. aastal hävitasid venelased Lesnaja lahingus Kuramaalt kuningale appi tõtanud abiväed koos moonavooriga. Järgnes talvitumisel nälja, külma ja haiguste läbi suuri kaotusi kandnud Rootsi vägede hävitav lüüasaamine 8. juulil 1709 Poltava lahingus. Karl XII põgenes Rootsi väeriismetega Türgi alale .
Rootsi-vastase koalitsiooniga liitusid Preisimaa ja Hannover. 1716. aastaks olid liitlased vallutanud kõik Rootsi kindlused väljaspool Skandinaaviat.
Piiratud kuningavõim Poolas. Poolas on kuningriik, kui absolutismi pole. Poolas kujunes liit aristokraati ja alamklassi vahel astumaks vastu kuninga võimule. Alates 1555.aastast on seimi saadikutel vetoõigus: piisas ühest püstitõusnud saadikust, kes ütles veto või nie pozwalam, et jätta arutatav seaduseelnõu vastu võtmata. Kõik kuninga korraldused vajasid seimi heakskiitu.
Venemaa ja Türgi kui „arengupeetusega“ riigid.
Ivan IV Julm ja tema opritšnina . Alustas ümberkorraldusi , mille eesmärgiks oli ajakohastada nii rahvaarvult kui pindalalt mitmekordseks kasvanud riigi valmitsemine. Aastatel 1550–1551 võeti vastu uus üleriigiline seadustekogu (vn судебник) ning ühtlustati kirikukorraldus.Autokraatliku tsaarivõimu peamiseks toeks sai teenisaadlike kiht, mille loomist oli alustatud juba 15. sajandil. Teenisaadlike arvu suurendamiseks vajalikud maavaldused loodeti võita sõdades.
1565. aastal jagati kogu riik opritšninaks ja žemštšinaks. Kui viimases jäi vormiliselt kehtima senine valitsemiskorraldus, siis opritšnina aladel, kuhu koondati riigi viljakamad piirkonnad ja tähtsamad kaubalinnad, võis tsaar valitseda omatahtsi. Opritšnina aladel elanud bojaaride maavaldused konfiskeeriti ja jagati teenisaadlile, bojaarid ise asustati ümber peamiselt tatarlastelt vallutatud maadele. Teenisaadlikest moodustas tsaar talle ustava kuue tuhande mehelise opritšnikute maleva, miss hoidis kogu riiki hirmu all.
1570 . aasta talvel opritšnikute korraldatud sõjakäigul Novgorodi rööviti linn paljaks ja tapeti üle neljakümne tuhande inimese. Moskvas heideti samal aastal sajad reetmises süüdistatavad keeva vee katlasse.Pärast krimmitatarlaste rünnakut ja Moskva mahapõletamist 1572. aastal opritšnina ametlikult küll kaotati, kuid terroriõhustik valitses Venemaal Ivan IV Julma surmani.
Peeter I reformid, nende mõju Venemaa euroopastamisele.
Värvati uus sõjavägi nekrutivõtmise teel, senised välismaalastest ohvitserid asendati vene aadlikega, loodi navigatsiooni- ja suurtükiväekoole, määrati teenistusastme tabel, raua tootmiseks(sõjaväe relvastuse parandamiseks) võeti kasutusse Uurali rauamaagivarud, mundrite ja purjete valmistamiseks rajati riidemanufaktuure, senine Bojaaride duum asendati Peetri lähikondlaste ja sugulastest koosneva senatiga, rajati kollegiumid, kirku juhtimiseks loodi sinod, riigikassa täitmiseks kehtestati isikumaksud(millest olid vabastatud vaid aadlikud ja vaimulikud), pealinn kolis Moskvast Peterburi(mille ülesehitamine pidi olema euroopalik, õukonnas keelati Vene riietus ja pikad habemed, naised kaasati õukonna ellu, ajaarvamine Kristuse sünnist, kuigi Juliuse kalnefri järgi).
Seadis eesmärgi vallutada Venemaale väljapääs merele, pidas Peter I (1682-1725) esmasena silmas Türgile kuuluvat Musta mere rannikut.
Teenistusastmete tabel (Tабель о рангах). reguleeris Venemaa Keisririigil sõjaväelaste ning õukonna- ja tsiviilametnike positsiooni ja staatust. Seadus määratles ametnike omavahelised suhted, seaduses määratletud teenistusredeli aluseks olid sõjaväelised auastmed. Teenistusastmete võrdsuse korral eelistati sõjaväelasi, tsiviil- ja õukonnaametnike ees. 14.astet.
Türgi vasallriigid Euroopas. Tansilvaania, Valahhia, Moldova
Euroopa poliitiline kaart Prantsuse revolutsiooni eelõhtul (1789).
Ajalooline geograafia: Aragón, Brandenburg, Bretagne , Burgundia, Böömimaa , Dalmaatsia, Flandria, Kastiilia, Lombardia, Määrimaa, Navarra , Pfalz, Pommeri , Saksimaa, Savoia , Sileesia, Skåne, Transilvaania, Valahhia.
Maailma koloniaalne jagamine Hispaania ja Portugali vahel. 1494 . aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga tõmmati Hispaania ja Portugali valduste eraldusjoon Roheneeme saartest umbes 1770 kilomeetrit lääne suunas. Alles hiljem selgus, et portugallastele, kelle esmane huvi oli hoida hispaanlased eemal Aafrika rannikust, langes ka suur osa Lõuna-Ameerika mandrist – tänapäeva Brasiilia.
1529. aastal sõlmitud Saragossa lepinguga jagati Hispaania ja Portugali valdused selliselt , et Vürtsisaared (tänapäeva Indoneesias) jäid Portugalile, Filipiinid aga Hispaaniale.
Uued koloniaalvõimud. Portugali peamisteks rivaalideks kujunesid Holland, Inglismaa ja Prantsusmaa. Inglise piraadid röövisid Lõuna-Ameerikast Euroopasse suunduvaid kullalaevu.
Uuued koloniaalvõimud toetasid eraettevõtlust, mis andis neile olulise eelise.
Loodi kompaniid, mis hõlmasid lisaks kaubandustegevusele ka kolooniate administreerimist, esimesena Inglismaa, siis Hollandis ja Prantsusmaal.
Uutest koloniaalvõimudest tõusis juhtpositsioonile Holland. Hollandlased tõrjusid portugallased välja Tšeilonilt, Malai poolsaarelt ja Indoneesiast. Kagu-Aasia saarestikus jäi Portugali valdusesse üksnes Ida-Timor. Hollandlased haarasid portugallastelt endale ka Aasia sisekaubanduse korraldamise. Aastatel 1641– 1859 oli Hollandil ainuõigus kaubelda Jaapaniga.
Inglismaa ja Prantsusmaa koloniaalpolitiika erinevused.
Kodumaalt tõid prantslased kolooniatesse kaasa suurmaaomandile tugineva feodaalpõllumajanduse. Veerand kolooniate haritavast maast kuulus katoliku kirikule. Just prantslased alustasid neegerorjade toomine Aafrikast Põhja-Ameerikasse. Samas säästeti sellega indiaanlasi, kelle suhted prantslastega kujunesid märksa paremaks kui suhted Inglise kolonistidega. Usutunnistuselt jäid Prantsuse kolooniad katoliiklikuks, hugenotte kuninga valdusteks peetavatesse kolooniatesse ei lubatud.
Mõisted Lääne- ja Ida-India.
Lääne-India- kompanii asus korraldama kaubandusr Põhja- ja Lõuna-Ameerikaga
Ida-India- kaubakompanii, mis korraldas kaubandusr Aasia suunal
Euroopa riikide tähtsamad koloniaalvaldused varauusaja lõpul.
holland- indoneesia, venetsueela rannikusaared, brasiilia põhjaranniik
inglismaa- bengali-gangese alamjooksu alad, bermuuda saared, jamaica, guatamaala moskiitorannik, mõned väike-antilli saased(neitsisaared)
prantsusmaa- madagaskar, guadeloupe, martinique ja haiti läänepsa
hispaania- filipiinid, kuuba, haiti saarte idaosa, puerto rico
portugal- ida-timor, mosambiik
taani- st.thomase saared
Nii nagu portugallased, organiseerisid ka hollandlased Aasiasse viiva meretee äärde asunduste ja kindlustuste võrgustiku, milles keskmeks sai 1652. aastal Lõuna-Aafrika tippu rajatud Kaplinn. 18. sajandi lõpul oli Lõuna-Aafrikas juba seitseteist tuhat buuri – valget kolonisti, kellest 53 protsenti olid Hollandi, 28 protsenti Prantsuse, 15 protsenti Saksa ja 4 protsenti muu Euroopa päritoluga.
Virginia oli esimene Inglise koloonia Põhja-Ameerikas.
Reformatsioon ja usuvaenused.
Ristiusk varauusaja Euroopas: sekulariseerumine ja konfessionaliseerumine. Varauusaegse Euroopa kujunemist mõjutasid kaks vastandlikku ja samas omavahel seotud protsessi: konfessionaliseerumine ja sekulariseerumine. Kuigi enamasti peetakse domineerivamaks pooleks ühiskonna sekulariseerumist, purustas just usupuhastus (reformatsioon) Euroopa keskaegse ühiskonnakorralduse, avades ukse uude ajastusse.
Reformatsiooni eeldused ja põhjused. Reformatsiooni eeldused ilmnesid juba keskaja lõpul. Lääne-Euroopas kujunenud rahvusriikide valitsejad püüdsid vabaneda paavstivõimu kontrolli alt. Vaimulike privilegeeritud seisund tekitas teiste seisuste rahuolematust. Pahameelt suurendas katoliku kiriku kõlbeline allakäik. Tõsiusksetele ei saanud meelt mööda olla vaimulike kristlikke põhimõtteid eirav eluviis, lihtsuse ja alandlikkuse asendumine toretsemise ja kõrkusega. Paavstide huvid muutusid üha ilmalikumaks, nende sekkumine päevapoliitikasse ei välistanud mehkeldamist isegi kristlikke maid anastava Türgi sultaniga. Erilist pahameelt põhjustas tõsikristlastes patukustutuskirjade – indulgentside – müük. Kiriku väitel võisid pääseda puhastustulest taevasse nii elavad kui ka surnud, kelle heaks patukustutuskirjad lunastati.
Lutheri käsitlus inimese õndsaks saamisest, selle erinevus katoliku õpetusest ja kalvinistlikest seisukohtadest.
Ta hakkas kahtlema, kas ainuüksi kirik saab aidata inimese õndsakssaamisele. Üha enam süvenes Lutheris arusaam, et inimese õndsakssaamine sünnib mitte tänu tahtepingutusele või hüvelistele tegudele, vaid inimene saab õndsaks ainult usu läbi.
Praktilises tegevuses asus Luther indulgentside müügi vastu.
Kalvinismi järgi võib Jumal oma valikust märku anda, kui inimene on edukas siis tema eesmärgid on õiged ja vastupidi… . Hülgavad arusaama kasinusest ja kaubandusest kui patust.
Suhtumine sakramentidesse. Luther väitis oma teoses “Kiriku Paabeli vangipõlvest”, et usulise tõe ainsaks allikaks on pühakiri ehk Piibel. Katoliku kiriku seitsmest sakramendist tunnistas Luther vaid kahte Piiblis põhjendatut: ristimist ja armulauda. Ta leidsin, et pole õige, et kirik lubab armulauaveini vaid vaimulikele.
Paavstlus reformatsiooni vallandumise ajal. Paavstivõim suhtus toimuvasse esialgu täieliku ignorantsusega. 16. sajandi algust on nimetatud ka renessansspaavstide ajajärguks. Nö. sõjardpaavstid.
Saksamaal alanud reformatsiooni pidas paavst Leo X üksnes „ munkade omavaheliseks lobaks”. Roomal oli muidki muresid – kas või lähenevad Saksa keisri valimised. Pärast Maximilian I surma 1519. aastal polnud ka keisrivõimust reformatsiooni takistajat. Tee Lutheri vaadete üha laiemale levikule oli sellega avatud.
Luterliku reformatsiooni võidukäik Saksamaal ja Põhja-Euroopas.
Saksi kuurvürst Friedrich Tark ja Wittenbergi ülikool toetavad Lutherit.
Reformatsioon vallandas mitmeid rahvaliikumisi. Üle kogu Saksamaa seikles arvukalt rändapostleid, kes levitasid oma ilmutusi ja viimsepäevaootusi.
Suurimaks rahvaväljaastumiseks kujunes aastatel 1524–1525 toimunud Saksa talurahvasõda. Vürstivõimu tugevnemine ja rooma õiguse sisseviimine piiras talupoegade kasutusõigusi metsale, heina- ja karjamaadele ning veekogudele, nad kaotasid jahi- ja kalapüügiõiguse, nende andamid ja koormised aga suurenesid. Soov saada tagasi vanad õigused ning kehtestada jumalik õiglus , andis talurahvasõjale konservatiivse iseloomu. Ülestõusnute tuntuimaks programmiks kujunes Švaabi talupoegade „12 artiklit”, mida levitati trükituna.
Saksa ordust moodustub Breisimaa hertsogkong- esimene luterlik riik Euroopas.
Saksamaalt alguse saanud reformatsioon leidis peagi toetust ka teistes Euroopa maades. Šveitsis sai ref.liikumine alguse 1522.aasta paastuaegsest provokatiivsest vorstisöömisest, kus viibis Zwingli.
Martin Lutheri esimestele ülesastumisele järgnenud nelja aastakümnega kujunes Euroopas, vaatamata sisemistele erinevustele, ühtne protestantlik blokk, kuhu kuulus suur osa Saksamaast, Taani-Norra, Rootsi (koos Soomega), Baltikum, Inglismaa, Šotimaa, Põhja-Madalmaad, Austria pärusmaad, suurem osa Šveitsist ja Transilvaaniast. Tugevasti olid reformatsioon mõjutanud ka Prantsusmaad, Ungarit ja Poolat.
Sekulariseerimise tulemusena loodud protestantlikud hertsogiriigid Läänemere ruumis.
Saksa ordust moodusub Breisimaa hertsogkong- esimene luterlik riik Euroopas.
Kuramma hertsogkong- sekulariseerunud luterlik hertsogkond
Anabaptistid ja Münsteri kommuun . Kolme protestantliku põhivoolu – luterlus , kalvinism, anglikaani kirik – kõrvale kujunes hulgaliselt kõikvõimalikke teisi usuvoole. Ühe sellise liikumise moodustasid täiskasvanute teistkordse ristimise nõudlejad (anabaptistid, taasristijad). Nende teenistused piirdusid piiblilugemise ja armulauaga. Nad keeldusid relvakandmisest ja avalikest ametitest.
Linn kuulutati Uueks Jeruusalemmaks. Kaotati raha, kõik võlad kustutati, elanike käes olev kuld ja hõbe konfiskeeriti. Anabaptistide veendumuste kohaselt kehtestati kõigile teistkordne ristimissund. Naistel keelati vallaliseks jääda, mis tähendas polügaamia kehtestamist. Anabaptistid jäid võimule enam kui aastaks. Juunis 1535 põletasid jumalariigi viimased kaitsjad endid Münsteri peakirikus.
Münsteri kommuun(1534-55): Anabaptistide tähetund saabus veebruaris 1534 võimu kehtestamisega Münsteris. Linn kuulutati uueks Jeruusalemmaks. Kaotati raha, kõik võlad kustutati, elanike käes olev kuld ja hõbe konfiskeeriti. Anabaptistide veendumuse kohaselt kehtestati kõigile teinekordne ristimissund. Naistel keelati vallaliseks jääda, mis tähendas polügaamia kehtestamist. Nad jäid võimule enam kui aastaks.
Pildirüüsteliikumise põhjused. Usuti, et Jumalat(ega Jumala poega ei tohi kujutada). Augustis 1566 levis üle kogu maa ulatuslik pildirüüste: enam kui viis tuhat kirikut ja kloostrit puhastati: võidmissalviga viksiti saapaid ning armulauakarikatest joodi gööside terviseks.
Schmalkaldeni sõjad. Reformatsiooni Saksamaal polnud enam võimalik maha suruda. Pealegi vajas keiser prantslaste ja türklastega sõdimiseks kodurahu. Seitsmest kuurvürstist kolm – Saksi, Brandenburgi ja Pfalzi – olid protestantide poolel. Nendega liitus neljandana reformatsiooni soosiv Kölni peapiiskop . Alles 1546. aastal asus Karl V väevõimuga usuühtsust taastama, vallandades protestantide kaitseks 1531. aastal loodud Schmalkaldeni liidu järgi nime saanud Schmalkadeni sõjad (1546–1548 ja 1552–1555). Kuigi keisrit saatis sõjaline edu, toetasid vürstid pigem protestante, kartes keisrivõimu tugevnedes kaotada oma võimupositsioone.
Augsburgi usurahu . 1555.a sõlmitud Augsburgi usurahuga tunnistati protestante Augsburgi usutunnistuse alusel teise riigireligioonina. Seega puudutas usurahu vaid luterlasi.
Cuius regio, eius religio. “kelle võim, selle usk”. Alamad peavad järgima maahärra usutunnistust. See põhimõte pidi tagama usuühtsuse vähemasti vürstkondade tasandil. Erandiks olid riigilinnad, mis kohustusid lubama mõlema konfessiooni teenistusi. Vaimulik vürst (peapiiskop, piiskop) pidi usuvahetuse korral ameti maha panema ning kapiitel valima uue katoliku usku järeltulija . Aadlile ja linnadele kindlustati ka vaimulikel territooriumidel usuvabadus .
Vestfaali rahu usulist korraldust puudutavad sätted. 24. oktoobril 1648 kirjutati üheaegselt Münsteris ja Osnabrückis rahulepingule alla.
Vestfaali rahu kinnitas taas Augsburgi usurahu põhimõtteid. Kolmanda usundina katoliku ja luteri usu kõrval tunnustati lepinguga ka kalvinismi. Riigipäeval tuli katoliiklaste (Corpus Catholicorum) ja protestantide (Corpus Evangelicorum) saadikuil religiooniküsimusi edaspidi arutada eraldi ning vastavaid seadusi sai kehtestada vaid mõlema poole heakskiidul. Ka keiserlikus kohtus pidi olema võrdselt katoliiklastest ja protestantidest kohtunikke.
Reformatsiooni põhjused Inglismaal. Algused ei pooldanud Henry VIII reformatsiooni, hiljem hakkas ta seda toetama isiklikel põhjusetel: ta otsustas lahutada Aragoni printesessist ja abielluda õuedaam Anne Boyleniga, paavst keeldus nõusolekut andmast, seepeale lõi kuningas katoliku kirikust lahku ja alustas reformatsiooni.
Supremaadiakt. Novembris 1534 vastu võetud supremaadiaktiga kinnitas parlament kuninga kirikupeaks (ingl supreme head in earth of the Church of England ). Inglismaa kirik lahkus Rooma alluvusest.
Elisabeth I võitlus katoliiklaste ja kalvinistidega. Võimule saanud, taastas Elisabeth anglikaani kiriku, võideldes nii katoliiklaste kui ka kalvinistide – Inglise puritaanide – vastu. Viimaste arvates oli anglikaani kirikus ümberkorraldusi liialt vähe. Rooma silmis väljaspool abielu sündinuna ei saanuks Elisabeth paremagi tahtmise korral katoliiklasi toetada.
Mary Stuart . 1542. aastal tuli troonile vastsündinud Mary Stuart. Mary määrati juba lapsena Prantsusmaa troonipärija tulevaseks abikaasaks ning ta kasvas üles Pariisi katoliiklikus õhkkonnas. Abielu sõlmiti 1558. aastal, 1559 astus François II ootamatult vabanenud troonile ning Maryst sai Prantsusmaa kuninganna. 1560. aastal niisama ootamatult kuningas suri ning leseks jäänud Mary Stuart pöördus tagasi Šotimaad valitsema , võttes Pariisist kaasa nii prantslastest õukonna kui ka sõjaväe. Šotlaste rahvuslik vastupanu leidis väljenduse kalvinismi levikus, mida šotlased võtsid vanatestamentliku rangusega. Calvini õpilane John Knox nõudis katoliiklasest kuninganna kukutamist. Inglismaa toetusel alustati sõjategevust prantslaste vastu, sundides nad Šotimaalt lahkuma . Kalvinistlik kirik muudeti 1567. aastal Šoti riigikirikuks. Prantslaste toetuseta jäänud kuninganna pidi juunis 1567 loobuma troonist poeg James VI kasuks. Prantsusmaal leseks jäänud Mary Stuart abiellus Šotimaal lord Henry Darnleyga, kellega peagi tekkisid lahkhelid. Sidunud end ühe Itaalia rändmuusikuga, pidi Mary pealt nägema, kuidas Šoti aristokraadid otse tema silme ees tema favoriidi surnuks pussitasid. Uued suhted tekkisid Maryl Bothwelli krahvi James Hepburniga. Veebruaris 1567 lendas Mary seaduslik abikaasa lord Darnley oma majaga õhku. Kui siis sellele järgnes Mary laulatus mõrvas kahtlustatud Bothwelli krahviga, oli šotlaste kannatuste karikas täis.
1568. aastal põgenes Mary Šotimaalt, otsides varjupaika Inglismaa kuninganna Elisabethi juures. Viimane heitis Mary hoopiski vangitorni.
Katsed Inglismaa tagasipööramiseks katoliku usku. Inglismaa põhjaosas oli puhkenud katoliiklik mäss eesmärgiga tõsta Mary Stuart Inglise troonile. Nimelt oli Mary Stuart oma isa kuningas James V kaudu seotud ka Inglise trooniga – Henry VIII oli Mary Stuarti vanaonu . 1569 suruti ülestõus maha, ligi kaheksasajale mässus osalenule mõisteti surmanuhtlus.
Usuvaenused Prantsusmaal: hugenottide sõjad. 1. märtsil 1562 tappis François Guise’i juhitud väesalk Vassy alevis jumalateenistuse ajal paar(kümmend) kalvinisti (hukatute arvu üle vaieldakse tänini), vallandades ligi kolm aastakümmet kestnud kodusõja. Prantsuse ajalookirjutus eristab kaheksa hugenottide sõda aastatel 1562–1589.
Esialgu saavutasid hugenotid edu. 1570. aastal kolmanda hugenottide sõja lõpetanud Saint-Germaini kokkuleppega lubati protestantidel kogu riigis jumalateenistusi pidada. Nad said õiguse astuda riigiametitesse ning neile kinnistati neli kindluslinna: Montauban, Cognac, La Rochelle ja La Charité. Bourbone toetanud kalvinistist admiral Gaspard de Coligny sai kuninga nõuandjana sisuliselt uueks regendiks. Coligny suurejoonelised plaanid Hispaania nõrgestamiseks, mis nägid ette ka koloniaalvalduste hõivamist Ameerikas, ei leidnud Katariina di Medici poolehoidu. Pealegi oli Colignyst saanud arvestatav konkurent Katariina enda võimuambitsioonidele.
Pärtliöö tapatalgud, selle põhjused. Et kindlustada protestantide mõju, abiellus Navarra kuningapoeg Henri Bourbon 18. augustil 1572 kuninga õe Margueritega viimase vastuseisust hoolimata. 22. augustil haavas Guise’ide palgatud mõrvar admiral Colignyd. Kartes kättemaksu, otsustati õukonnas, et pulmade puhul Pariisi kogunenud hugenottidele tehakse korraga lõpp. Nende majade uksed tähistati valgete ristidega. 24. augusti varahommikul kell kaks algas Pärtliöö veresaun . Pariisis tapeti kaks tuhat protestanti, teiste hulgas ka päev varem pääsenud admiral Coligny. Kogu maal langes pärtliööl ja järgnevatel päevadel kuni kümme tuhat hugenotti. Protestantismist lahti öelnud Navarra Henri jäeti ellu. Et mitte end näidata hüpiknukuna poliitiliste jõudude käes, võttis kuningas Charles IX vastutuse Pärtliöö veresauna eest enda peale. Protestantlikes maades tekitas toimunu hirmu ja õudust, Roomas seevastu peeti tänujumalateenistusi. Hispaania kuningas Felipe II, saanud teate Pärtliööst, puhkes väidetavalt elus esimest ja viimast korda naerma .
Paris vaut bien une messe . „Pariis väärib missat” . Navarra Henri (Henri IV) astus taas katoliku usku, et prantslased teda troonitaotluses toetaksid.
Nantes’i edikt . Nantes’i ediktiga 13. aprillist 1598 kuulutati katoliku usk Prantsusmaal valitsevaks usuks . Katoliku kirik sai tagasi endised õigused ja vara. Lubati ka protestantide tegevus, kuid mitte Pariisis ega kuningakojas
Hugenottide eriõigused ja nende järk- järguline kaotamine. Hugenottidele antud õigused muutsid nad omamoodi riigiks riigis: neil oli õigus kutsuda kokku generaalstaatide sarnaseid poliitilisi koosolekuid, neil olid esindajad kuninga juures, neile jäeti alles ka varem eraldatud kindluslinnad, millest tuntuim oli La Rochelle.
Reformatsiooni levik, selle positiivsed ja varjuküljed.
Äsja leiutatud  trükikunst  võimaldas ideede senisest palju kiiremat ja laiemat levikut. Kodanlike kihtide haridustaseme kasv õõnestas kiriku autoriteeti. 
Pos: reformatsiooni käigus kujunes protestantlik vaimulikkond, kes kaotas seisuslikud privileegid jäädes sellegea kodanluse ja aadli seisuse vahele. Augsburgi usurahuga tunnistati Saksamaal protestantism teise riigiusuna, katoliku krik asus end uuendama, need riigid, kus reformatsioon toimus arenesid majanduslikult kiiremini, jõuti kiiremini tänapäevase ühiskonnani, usuvabadus.
Neg: pärast Augsburgi usurahu oli Saksamaa täielikult lõhestatud, inkvisitsioonid, millega saadeti tuhandeid süütuid inimesi tuleriidale, reformatsiooni tõttu toimusid paljud ohvriterohked sõjad.
Reformatsioonist puutumata jäänud alad. Reformatsioonist puutumata jäid Hispaania ja Portugal, Itaalia, Lõuna-Madalmaad, üksikud alad Lääne- ja Lõuna-Saksamaal ning Iirimaa (v.a Ulster)
Mõisted: protestant, luterlane , kalvinist, hugenott , puritaan, independent.
protsentant- Tavaliselt mõeldakse protestantide all luterluse rajaja Martin Lutherija kalvinismi rajaja Johann Calvini mõjul katoliku kirikust eraldunud kristlikke rühmitusi
luterlane- Luterlased peavad end autentse  kristluse ja vanakirikliku traditsiooni esindajateks
kalvinist- Kalvinistid lähtusid Jumala ettenägelikkusest ja maailma seaduspärasusse sekkumatusest. Nende õpetuse järgi peab usklik kogu oma elu ja tegevusega valmistuma õndsaks saamiseks (saatust ette ei tea), olema töös püüdlik, kohusetruu, loobuma ilmalikest rõõmudest. Kalvinistid propageerisid lihtsat elu.
hugenott- olid Prantsusmaa kalvinistid 16.–18. sajandil.
Tagakiusamise tõttu põgenes umbes 500 000 hugenotti Prantsusmaalt teistesse maadesse. Enamik neist, kes ei saanud või ei tahtnud põgeneda, sunniti pöörduma katoliiklusse.
puritaan-  oli ajalooliselt "puhtausuline" ehk range usulise elukorraldusega protestantlikuusulahu liige Inglismaal 16. ja 17. sajandil.
independent-
Uuendusliikumine katoliku kirikus. Katoliku kiriku vastuseis reformatsioonile avaldus ühelt poolt otseses vastutegevuses (vastureformatsioonis), teisalt aga kiriku enese uuenemisprotsessis, mis sai alguse juba enne reformatsiooni vallandumist. Otsese vastusena reformatsioonile tugevnes inkvisitsioon, mis seadis eesmärgiks protestantismi kui väärõpetuse väljajuurimise ning teisitimõtlejate hävitamise. Itaaliast õnnestus reformatsioon eemal hoida paljuski just tänu inkvisitsioonile. 1559. aastal avaldati keelatud raamatute nimekiri
Inkvisitsioonist olulisematki osa etendas nn katoliiklik reformatsioon – uuendusliikumine katoliku kirikus eneses . Katoliku kiriku uuenemisega kaasnes vagadusideaali taassünd. Loodi uusi vaimulikke ordusid: 1528. aastal kaputsiinid (said nime teravatipulise kapuutsi järgi), kes võtsid missiooniks vaeste ja haigete eest hoolitsemise; 1535. aastal tütarlaste kasvatuse ning koolitusega tegelev ursuliinide ordu; 1540. aastal jesuiitide ordu.
Jesuiitide osa vastureformatsioonis. Jesuiitidele toetus ka 1587 . aastal Poola kuningaks valitud Sigismund III, alustades Poola-Leedu tagasipööramist katoliku usku. Kui veel 1586. aastal olid Leedu senati kahekümne kolmest liikmest kolmteist protestandid , siis 1632. aastal olid juba kõik kakskümmend viis senaatorit roomakatoliku usku. Bresti kirikuuniooniga (1596) allutati paavstivõimule koguni suur osa kreekakatoliku kirikust Poola alal. Kavatsus rekatoliseerida ka Rootsi ala kukkus siiski läbi.
Trento kirikukogu otsused. Katoliku kiriku organisatsioonilisele tugevnemisele aitas oluliselt kaasa Trento kirikukogu (Tridentinum) (1545– 1563 , istungjärkudega 1545–1549, 1551–1552 ja 1562–1563). Kuigi kirikukogu leidis aset keisririigi pinnal, andsid seal tooni itaallased – ultramontaanid (mäetagused), kes olid vastu mis tahes kompromissidele. Kirikukogu päevakorras seisnud ketserluse väljajuurimine välistas protestantide osavõtu. Teisel istungil protestandid Karl V käsul küll osalesid, kuid mingile ühisele kokkuleppele mõistagi ei jõutud. Kui kahel esimesel istungjärgul oli tulipunktis Saksamaal toimuv, siis kolmandal juba sündmused Prantsusmaal. Kirikukogu oli vastu mis tahes detsentraliseerimisele ning kinnitas veel kord paavsti ilmeksimatuse põhimõtet. Alles kolmandal istungil asuti kirikureformide juurde: keelustati ametikumulatsioon, tugevdati ordu- ja kloostridistsipliini ning korrastati vaimulike ettevalmistamist. Selgemat eristumist protestantismist taotles ka Piibli tõlgendamise ainuõiguse jätmine kirikule ning kirikutraditsiooni jätkuv väärtustamine Piibli kõrval. Kokkuvõttes taastas Trento kirikukogu katoliku kiriku kõikuma löönud ühtsuse ning aitas kiiremini ületada reformatsioonist tingitud kriisi.
Kalendrireform. Gregorius XIII [1572–1585) viis 1582. aasta oktoobris läbi kalendrireformi, pannes aluse suuremas osas maailmas tänapäevani kehtivale Gregoriuse kalendrile.
Rekatoliseeritud alad Euroopas.
Felipe II vastureformatsiooni esindajana, tema sekkumine katoliku usu kaitsmisesse väljaspool Hispaaniat. Karl V poeg. Hispaanias üles kasvanud Felipe II oli sügavalt katoliiklike vaadetega. „Kui mu poeg langeks ketserlusse, tooksin ma ise puid, et teda põletada,” väitis kuningas.
Felipe II valitsusaega langes katoliku usu levitamine Ladina-Ameerikas, aga ka massirepressioonid ketserite vastu. Hispaanias korraldati 16. sajandi teisel poolel enam kui sada avalikku autodafeed – ketserite põletamist, kus korraga heideti tuleriidale kaheksakümmend–üheksakümmend inimest. Inkvisitsioonist sai kuningavõimu tööriist: inkvisiitorid olid juba 16. sajandil reeglina mitte enam teoloogid, vaid juristid. Eelkõige langesid inkvisitsiooni ohvriteks usku vahetanud juudid ja moslemid, hiljem juba ka reformatsioonivooludega kaasa läinud. Üle saja tuhande juudi ja moriski (ristitud maurid ) saadeti Felipe II ajal maalt välja.
Välispoliitikas toetas Felipe II kõikumatult vastureformatsiooni: 1588. aastal saatis ta Võitmatu Armaada Inglismaad vallutama, Hispaania väed toetasid katoliiklasi hugenottide sõdades Prantsusmaal, inkvisitsiooni abil üritati maha suruda vabadusvõitlust Madalmaade provintsides. Hispaania kohalolekut oli tunda kogu toonases Lääne-Euroopas.
Moskva kui „kolmas Rooma“.
Vene alade ühendamise lõpuleviimine Moskva ülemvõimu alla 16. sajandi alguseks leidis ideoloogilise väljenduse kolmanda Rooma idees, mille sõnastas Pihkva järve taguse Jelizarovo kloostri munk Filofei: „Kaks Roomat [Rooma ja Konstantinoopol) on langenud, aga kolmas [Moskva) tõuseb ja neljandat ei tule iialgi!” See ühtaegu Venemaad ülistav, ent samas ka hoiatav ennustus andis õigeusule vene ühiskonnas erilise koha, nõudis usupuhtuse järgimist ning piiras tolerantsust. Reformatsioonist puutumata jäänud õigeusukirik jäi riigiga tugevalt lõimituks. Müüt kolmandast Roomast andis tuge vene messianismile ning põhjenduse ja õigustuse järgnevatele vallutussõdadele.
Kirikulõhe, selle põhjused ja tagajärjed. Suur  skisma  oli kiriku lõhenemine kreekakatoliku ja roomakatoliku kirikuks aastal  1054 , kui Rooma paavst jaKonstantinoopoli oikumeeniline patriarh  teineteist vastastikku kirikuvande alla panid.
Uniaadikirik, selle erinevus õigeusukirikust. ehk Kreekakatoliku kirik on katoliku kiriku haru, mis järgib Bütsantsi(Konstantinoopoli) liturgilist traditsiooni. Terminit uniaadikirik kasutati pärast Bresti uniooni
Valgustus ja valgustatud absolutism.
Valgustusliikumise põhiideed. vastandatakse religioonile, suund ühiskonna sekulariseerimisele. deism- Jumal on küll maailma looja, kuid mitte selle korraldaja. Jumala asemel on keskpunktis inimene. Inimmõistusel- ja võimusel ei ole piire - optimistlik lähtumine inimesest.
Immanuel Kant: Valgustus kui inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Valgustuse juhtmõtteks oli usk mõistusesse kui maailma tunnetamise peamisesse allikasse. Valgustajad väljendasid piiramatut optimismi ja usku neile lõpmatuina näivatesse inimvõimetesse, veendumust, et inimmõistuse piiramatud võimalused tagavad inimkonnale järjekindla progressi
Erinev hoiak religiooni katoliku ja protestantlike maade valgustuses.
katoliiklikes maades- valgustus suunatud kiriku vastu, kuni katoliiklike vaimulike pilkamiseni välja
protsestlikes maades- vastupidi. Teoloogiline ratsionalism , vaimulikud on valgustuse läbiviijad.
Pietistid ja valgustajad. Pietismi peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest.
tähtsamad valgustajad: Hobbes , Locke , Voltaire, Montesque, Rousseau , Herder. Friedrich II Suur, Joseph II Habsburg, Katariina II, Gustav III
Saksa valgustusideoloogia lähtus peamiselt pietismist ( luterliku kiriku sees kujunenud voolust , mis pööras erilist tähelepanu vagadusele ja rõhutas kõigi kristlaste võrdsust.) ( 17. sajandi lõpp & 18. sajandi algus )
Ühiskondliku lepingu teooria (Hobbes, Locke).
Hobbes- väitis, et kuningavõim pole Jumalast vaid rahvast, seletades esimesena riigi kujunemist ühiskondliku lepingu sõlmimisena. Rahvas on füüsilise eksistensti säilitamiseks sunnitud sõlmima lepingu, millega ohverdati senised vabadused piiramatu võimuga suveräänile. Vajalik, et monarhi kätte oleks koondatud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Valitseja kohustus on kindlustada alamate julgeolek. Juhul kui ta seda garanteerida ei suuda, ja ainult sel juhul, oli alamatel Hobbesi arvates õigus vastupanule.
Locke- esitas esimesena inimõiguste käsitluse. Erinevalt Hobbesist leidis, et ühiskonf polnud kaugeltki anarhia, inimsed olid sündinud vabana, elasid mõistuspäraselt ja üksteist abistades. Olukord aga muutus ja et iga inimese individuaalne loomuõiguse tunne ei saanud olla üldkehtiv kogu ühiskonnale, oligi Locke’i järgi vaja ühiskondlikku lepingut. Ka pärast lepingu sõlmimist säilitab rahvas suveräniteedi, mis tagatakse võimude lahusese printsiibiga. Oluline, et seadusandlik võim(parlament) ei asuks ise seadusi ellu rakendama ning täidesaatev võim (kuningas) ei looks ise seadusi. Tasakaalu saavutamine kahe võimu vahel. Oluline ka riigi ja kiriku lahutamine.
Võimude lahususe printsiip (Locke, Montesquieu ). Locke pidas väga oluliseks, et seadusandlik võim (parlament) ei asuks ise seadusi ellu rakendama ning täidesaatev võim (selle reserveeris Locke kuningale) ei looks ise seadusi. Locke pööras suurt tähelepanu tasakaalu saavutamisele kahe võimu vahel. Nii ei tohtivat ükski seadus jõustuda kuninga kinnituseta, maksude kehtestamine pidi aga jääma vaid seadusandliku võimu kompetentsi
Montesquieu geograafiline determinism : õhustik/kliima ja riigi territoriaalne suurus optimaalse valitsemisviisi mõjutajana. Montesquieu arvates määras iga ühiskonna loomuse ümbritsev õhustik: looduslikud olud ja kliima. Riigi väike pindala soosib vabariiki, võimaldades selle esindajatel püsivalt kokku tulla, suurem territoorium nõuab juba monarhiat, väga suure territooriumiga riigid nagu Venemaa olid Montesquieu arvates valitsetavad vaid despootia abil. Vabaduse vaimu kohtavat Montesquieu meelest pigem mägedes kui tasandikel; soojas kliimas on inimene pelglikum, külmemas aga julge. Montesquieu ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguste universaalsete seaduste kehtestamist, vaid eelistas seadusi, mis vastasid võimalikult rohkem iga konkreetse ühiskonna loomusele.
Voltaire ja valgustatud monarhid . Jõuka kodanlase perekonnast pärit Voltaire pidas ideaalseks valitsemisviisiks samuti monarhiat. Enam kui keegi teine nimekatest valgustajatest uskus Voltaire valgustatud monarhiasse, lootes, et valgustusest mõjutatud valitsejad suudavad ühiskonda paremaks reformida. Voltaire oli külaliseks Preisimaa kuninga Friedrich II õukonnas ning kirjavahetuses Venemaa keisrinna Katariina II-ga.
Rousseau kommunalism: volonté générale. Rousseau pidas oluliseks, et seadusandja lähtuks ühiskonna üldisest tahtest (pr volonté générale), mis ei tähistanud mitte ainult hetkel eksisteeriva, vaid ka eelnevate ja järgnevate põlvkondade tahet. Arendades edasi ühiskondliku lepingu teooriat, seletas Rousseau seda kui üksikisikute kokkulepet allutada oma arvamused, otsustused ja õigused kogu ühiskonna kui terviku huvidele ja otsustele. Tunnistamata üksikisiku võimutäiust, jäi ka esindusdemokraatia Rousseau jaoks ebatäiuslikuks: mis tahes esinduskogu (parlament) hakkab seadusi vastu võtma ikkagi üksnes oma huve arvestades.
Ideaalne riik sai Rousseau jaoks olla vaid väga väike, nagu Šveitsi kanton või siis Kreeka polis , mis võimaldaks otsuseid langetada rahvakoosolekul. Samas oli ta sunnitud möönma, et ka rahvakoosolek võib olla äraostetav.
Riigi ja valitseja roll kameralistlikus ja füsiokraatlikus majanduspoliitikas.
Ühelt poolt pidasid kameralistid vajalikuks, et valitseja võim oleks piiramatu, andes talle vabad käed riigile ja ühiskonnale vajalike seaduste kehtestamiseks, teisalt jällegi sidusid kameralistid valitsejale antud õigused kohustusega valitseda nõnda, et see tagaks üldise heaolu ja õnne. Kameralismi majanduspoliitika oli selgelt merkantilistlik ning nägi ette privileegide, keeldude ja tariifide üksikasjaliku süsteemi.
Füsiokraatide põhimõtteks oli tagada üksikisiku vabadus majanduses, omandikindlus ja -puutumatus. Mis tahes riiklik sekkumine majandusellu oli füsiokraatide meelest lubamatu, kahjustades mitte ainult iga üksikisiku majanduslikke õigusi, vaid ka majandust tervikuna. Oma ideaalide teostajana nägid ka füsiokraadid valgustatud monarhiat, piiramatu võimuga valitsejat, kes suudab füsiokraatlike eesmärkide nimel sellele vastu seisvate ühiskonnakihtide vastupanu võimutäiusega murda.
Friedrich II: Le Roi est le premier serviteur de l´Etat. Tänu valgustusele sai Jumala asemikuks maal peetavast valitsejast „rahva esimene teener”, nagu tituleeris end Preisimaa kuningas Friedrich II. Valitseja ei vastandanud ennnast enam alamatele, vaid esitles kui ühiskonna liiget, kellel lasub teistest suurem vastutus üleüldise hüveolu tagamises.
Friedrich Wilhelm I ja Friedrich II religioonipoliitika võrdlus. Friedrich Wilhelm I oli esimene monarh, kes hakkas kandma armee mundrit. Friedrich II oli juba sunnitud tõdema, et „ka kuningad on pelgalt inimesed” (sks Die Könige sind auch nicht anders als Menschen ). Kõik see ei muutnud valgustatud valitsejate võimutäiust väiksemaks, kui see oli absolutismiajastu kõrghetkedel.
Friedrich Wilhelm I lõi küll hiiglasliku ja võitmatu sõjaväe, kuid ei kasutanud seda. Ta oli äärmiselt kokkuhoidlik ning sõjad oleks olnud liiga kulukad,
Friedrich II aga ei jätnud Preisimaa hiigelarmeed kasutamata vallandades juba esimesel valitsusaastal sõja Austriaga ja annekteerides Sileesia.
Pärisorjuse kaotamise algus Kesk- ja Ida-Euroopas. Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil, oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7% talupoegi pärisorjad . Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721–1820. Pärisorjus kaotati Venemaal 1803., 1842. ja 1861. aasta talurahvareformiga.
Taani kui Põhjamaa valgustuse sümbol. Christian VII valitsusaeg [1766–1808) tähistab Taani ajaloos valgustatud absolutismi perioodi. Et kuningas ise oli vaimse peetusega, teostas reforme tema ihuarstist nõunik Johann Friedrich Struensee ( 1732 –1772). Aastatel 1770–1772 kaotati tsensuur ning kehtestati täielik trükivabadus. Taanis sätestati usuvabadus, keelati nõiaprotsessid ja piinamine . Kohtuistungid muudeti avalikuks ning deklareeriti kõigi inimeste võrdsust seaduse ees. Majanduses viidi läbi füsiokraatlikus vaimus ümberkorraldused: kaotati tsunftisüsteem, suleti kahjumit andvad riiklikud manufaktuurid ning kaotati kaubanduspiirangud. Piirati ka sõjalisi kulutusi. Taani kuulutas, et ei kavatse enam kunagi vallutussõdu pidada.
Jesuiitide väljasaatmine Hispaaniast ja Portugalist.
Valgustatud absolutismi kriitika. Valgustatud absolutismi kriitika lähtus peamiselt kahelt aluselt. Liberaalsed arvustajad väitsid, et allumine ühele isikule, olgu ta nii valgustatud ja haritud kui tahes, on vale ja järgima peaks Montesquieu välja töötatud võimude lahususe printsiipi . Konservatiivid leidsid aga, et lükates kõrvale traditsioonilise seisusliku valitsuskorralduse, destabiliseerivad monarhid riiki ning takistavad selle loomulikku arengut. Lisaks juhiti tähelepanu ka sellele, et absolutistliku korraga riigis võib üks valitseja olla küll edumeelne ja viia läbi progressiivseid reforme, ent tema järglane ei pruugi seda sugugi olla. Ent kuna ka tollel on absoluutne võim, siis võib ta kõik valgustusreformid tühistada.
Rahvusvahelised suhted. 16. sajandi esimese poole Euroopa rahvusvahelist olustikku mõjutasid kõige enam kaks paralleelselt kulgevat sündmusteahelat: Habsburgide valduste ootamatu ja ulatuslik kasv ning Itaalia sõjad (1494–1559). Habsburgide valduste kasvu varauusaja alguses tingis paljuski juhuste kokkulangevus. Hilisem keiser Maximilian I abiellus Habsburgide troonipärijana 1477. aastal Burgundia hertsogi Charles Südi tütre Mariaga, kelle surma järel 1482. aastal pärisid Habsburgid nii Burgundia Ülemmaad (tänapäeva Prantsusmaa idaosa) kui ka Madalmaad (tänapäeva Holland ilma Friisimaata, Belgia, Luksemburg ja osa Prantsusmaa põhjapoolseid piirialasid). Prantsusmaa vallandatud Burgundia pärilussõda lõppes 1493. aastal sõlmitud Senlis’ lepinguga, mille alusel Burgundia jagati. Prantslastele langesid Ülemmaadest Saône’i jõest läände jäävad alad (edaspidi Burgundia hertsogiriik) ning Madalmaadest Pikardia. Habsburgidele jäid peaaegu tervikuna Madalmaad ning Ülemmaadest moodustunud Burgundia vabakrahvkond (tänapäeval Franche-Comté). Burgundia pärilussõjast algas kaks ja pool sajandit kestnud vastasseis Habsburgide ja Prantsusmaa vahel.
Habsburgide valduste pärijaks sai keiser Maximilian I poeg Philipp Ilus, kes oli abielus Hispaania kuninga Fernando II Katoliiklase tütre Juana Nõdrameelsega. Sellest abielust sündis 1500. aastal poeg Karl, kes pärast isa surma 1506 päris Habsburgide Burgundia valdused ning 1516. aastal Carlos I nime all ka pärijateta jäänud Hispaania trooni. Pärast vanaisa Maximilian I surma 1519 pretendeeris Karl õnnestunult ka Saksa-Rooma keisri troonile. Sellega oli Prantsusmaa nii põhjast, idast kui lõunast ümbritsetud Habsburgide võimu alla kuuluvatest maadest.
Itaalia sõjad. Prantsusmaa välispoliitilised huvid keskendusid varauusaja alguses Itaaliale. Rohkem kui pool sajandit kestnud Itaalia sõjad vallandas Milano hertsog Ludovico Sforza, kes lootis laiendada võimu Itaalias Prantsuse kuninga Charles VIII abiga, kes omakorda pretendeeris kunagi Prantsuse dünastiale kuulunud ja keskaja lõpul Aragóni kuninga võimu alla läinud Lõuna-Itaaliale (Naapolile). Charles VIII plaanid ei piirdunud ainuüksi Itaaliaga. Kuningas nägi vaimusilmas end Konstantinoopoli vabastajana pool sajandit kestnud Türgi ikkest ning Bütsantsi impeeriumi taastajana. Tugeva suurtükiväega õnnestus Charles VIII vallutada poole aastaga peaaegu kogu Itaalia. Itaallased olid valmis toetama prantslasi Fernando II Katoliiklase vastu, ent prantslaste barbaarne käitumine tekitas vastuseisu . 1495. aastal moodustasid paavst, keiser, Hispaania kuningapaar, Veneetsia doodž ning Milano hertsog, kes prantslased Itaaliasse kutsus, aga hiljem poolt vahetas, Prantsusmaa-vastase Püha Liiga ning ühendatud vastasjõudude survel oli Charles VIII sunnitud oma väed Itaaliast tagasi tooma.
1498. aastal troonile tõusnud kuningas Louis XII [1498–1515) tungis juba esimesel valitsemisaastal taas Itaaliasse. 1500. aastal vallutati Milano. Järgmisel aastal vallutasid prantslased ka Naapoli. Paraku loobus Fernando II Katoliiklane varem sõlmitud kokkuleppest Mõlema Sitsiilia kuningriik jagada. Prantslastel tuli taas taanduda ning tunnustada Hispaania ülemvõimu Lõuna-Itaalias.
Itaalia sõdade lõppmäng toimus Hispaania kuninga Felipe II [1556–1598) ja Prantsusmaa kuninga Henri II [1547–1559) vahel. Kuigi Hispaania Habsburgid jõudsid 1557. aastal Madalmaadest lähtuvalt üksnes kahe päevateekonna kaugusele Pariisist, olid prantslased omakorda edukamad Austria Habsburgide vastu, hõivates Lotringis Toul’i, Metzi ja Verduni piiskopkonna ning vallutades 1558. aastal Calais’, tõrjudes hispaanlaste liitlastena sõdinud inglased (Felipe II oli abielus Mary Tudoriga) lõplikult mandrilt välja.
1559. aastal sõlmitud Cateau-Cambrésis’ rahu lõpetas Itaalia sõjad. Kumbki pool ei saavutanud oma tahtmist. Habsburgide universaalmonarhia jäi loomata. Prantslastel ei õnnestunud end vabastada Habsburgide haardest. Itaalia, kelle pärast sõdu alustati, jäi Hispaania Habsburgide mõju alla. Sõltumatuse säilitasid vaid Veneetsia, Kirikuriik ning Prantsusmaa piiril asuv Savoia.
Sacco di Roma . Raudpuuris Hispaaniasse viidud Prantsuse kuningas tõotas loobuda nii Itaalia vallutustest kui ka Burgundia pärandist, ent vabanenuna tühistas ta paavst Clemens VII [1523–1534) toetusel rahu ning alustas Habsburgide vastu uut sõda. Kättemaksuks rüüstas keisri ülekaalukalt protestantidest palgatud sõjavägi mais 1527 Roomat. Sacco di Roma nime all ajalukku läinud hävitustöös hukkus üle kolmekümne tuhande inimese. Palgasõdurite pealik riietus paavstiks, käskides roomlastel oma jalgu suudelda. Nunnad tiriti kloostritest bordellidesse. Alles katku puhkemine sundis sakslasi Roomast lahkuma.
Prantsusmaa koostöö Türgiga. François I tegi koostööd türklastega, pakkudes 1544. aastal Türgi laevastikule talvitumiseks peavarju Touloni sadamas. Õhtumaa jaoks skandaalsena tundunud liitlassuhte muutis veelgi pikantsemaks asjaolu, et prantslasi Habsburgide vastu toetav paavst ja sultan olid ühes leeris.
Šveits Itaalia sõdades. 1515. aastal uueks Prantsusmaa kuningaks saanud François I [1515–1547) alustas valitsemist nagu kaks eelkäijatki – sõjakäiguga Milano alla. Et šveitslased olid ligipääsetavad kurud blokeerinud, viis kuningas väe üle Alpide rohkem kui kahe tuhande meetri kõrguselt mööda muularadu. 13.–14. septembril 1515 Milano lähistel toimunud Marignano lahingus lõid prantslased Milano hertsogi palgatud Šveitsi palgasõdurite väe puruks. Neiliteist tuhat šveitslast tapeti. Marignano on jäänud Šveitsi ajaloo üheks suuremaks katastroofiks. 1499. aastal end keisririigist lahkulöönuks kuulutanud kolmeteistkümnest kantonist koosnev Šveitsi Vandeliit (sks Eidgenossenschaft) oli 16. sajandi alguses hõivanud ka Alpidest lõunasse jäävaid alasid. Edasi seati Šveitsi laienemisele piir. Šveitslased kohustusid järgima neutraliteeti, mida nad on pidanud tänini
Kolmekümneaastane sõda, selle põhjused ja neli põhiperioodi. Sõja vallandas Praha defenestratsioon: 23. mail 1618 viskasid protestantidest aadlikud Praha linnuses tekkinud tüli käigus kaks keisri nõunikku ja nendega kaasas olnud sekretäri aknast välja (sks Prager Fenstersturz). Kuigi aken oli maapinnast ligi paarikümne meetri kõrgusel, jäid kõik ellu, maandudes sõnnikuhunnikus. Sekretär, kelle keiser hiljem aadliseisusesse tõstis, sai uueks nimeks Hohenfall – kõrgeltlangenu.
Tšehhide eestvõttel moodustatud konföderatsioon (Confoederatio Bohemica) liitis Habsburgide vastu Böömimaa, Määrimaa, Sileesia ja Lausitzi seisused ning Austria evangeelsed linnad. 27. augustil 1619 valisid seisused Prahas uueks kuningaks Pfalzi kuurvürsti Friedrich V, protestantliku uniooni asutanud Fredrich IV poja. See tähendas lahkulöömist Habsburgidest. Päev hiljem, 28. augustil valiti Saksa keisriks Ferdinand II [1619–1637), fanaatiline katoliiklane, kes oli pälvinud juba varem, maahärrana Austria pärusvaldusi (Steiermark, Kärnten ja Krain ) rekatoliseerides, protestantide õgija (sks Protestantenfresser) hüüdnime. Tekkinud vastasseis vallandas paratamatult sõja.
1.Böömi sõda(1618- 1624 )- Sõja alguses ei olnud protestantid edukad . 1620 saavutasid katoliku liiga sõjavägi Praha väravate juures täieliku võidu. Samal ajal vallutais Flandrias Hispaania väed Reinimaa valdused. Böömimaal algas protestantide julm karistamine . Nende juhid hukati, pool aadli maavaldustest konfiskeeriti. Maalt põgenes üle saja viiekümne tuhande protesrandi.
2. Taani sõda(1625-1629)- Inglismaa ja Hollandi rahalisel toetusel astus protestantide poolel sõtta Taani kuningas Christian IV. (1583–1634) – seiklejast böömi aadlik, kes kogus enam kui saja tuhande mehelise sõjaväe. Wallensteini põhimõtte oli „sõda toitku sõda”, mis tähendas, et vägi pidi end elatama vallutuste käigus võetud sõjasaagist. Järgnevas sõjategevuses said taanlased lüüa ning tõrjuti Põhja-Saksamaalt välja. Protestantide ainsaks suuremaks eduks jäi Stralsundi õnnestunud kaitsmine 1628. aastal. Mais 1629 sõlmiti Lübecki rahu, millega Taani kohustus edaspidi mitte sekkuma Saksamaa siseasjadesse.
3. Rootsi sõda(1630-1635)-Tõsiuskliku luterlasena polnud kuningas Gustav II Adolfil sugugi ükskõik, kuidas lõpeb protestantide ja katoliiklaste heitlus Saksamaal. Rootsi sõtta astumist mõjutas ka soov kindlustada Rootsi ülemvõimu Läänemerel, eriti selle lõunakaldal, toetudes Põhja-Saksa protestantlikele vürstidele.
See algas 6. juulil 1630, mil „lõviks keskööst” kutsutud Gustav II Adolfi vägi maabus Pommeris. Saksa protestantlikud vürstid suhtusid rootslaste edusse esialgu umbusklikult. Pööre tuli 17. septembril 1631, mil „lumekuningaks” pilgatud Gustav II Adolf saavutas Leipzigi lähedal Breitenfeldi lahingus Tilly juhitud katoliku liiga vägede üle täieliku võidu. Rootslased tungisid takistamatult edasi Baierisse, jõudes välja Bodeni järveni.
Pärast Tilly langemist 17. mail 1632 lahingus Lechi jõel pöördus keiser uuesti abi saamiseks Wallensteini poole. 16. (vkj 6.) novembril 1632 kohtusid Wallensteini ja Gustav II Adolfi väed Leipzigi lähedal Lützeni lahingus. Rootslastel õnnestus seegi lahing võita, ent kuningas Gustav II Adolf sai surmavalt haavata. kuningas Gustav II Adolf sai surmavalt haavata.
Wallenstein tapeti keisri korraldatud vandenõus 1634. aastal. 6. septembril 1634 said rootslased Nördlingeni lahingus valusa kaotuse katoliiklasi toetavatelt Hispaania vägedelt. See oli ka viimane võit, millega hispaanlased võisid varauusajal uhkustada. Rootslased olid sunnitud Lõuna-Saksamaalt taanduma.
4. Prantsusmaa sõda(1635-1648)- Prantsusmaa, mis oli kogu sõja vältel protestante rahaliselt toetanud, astus 1635. aastal nende poolel avalikult sõtta. Ühtlasi tähendas see uue Prantsuse-Hispaania sõja (1635–1659) vallandumist. 1636 . aastal tungisid Hispaania väed Flandriast Prantsusmaale, ohustades Pariisi. Prantslased vallutasid Reini paremal kaldal Habsburgidele kuuluva Breisachi kindluse, lõigates sellega ära Hispaania ühendusteed, ning tungisid 1640 Madalmaadesse. Prantslasi toetasid samal ajal Portugalis ja Kataloonias alanud Hispaania-vastased liikumised. Edu saatis taas ka rootslasi: 1641. aastal võtsid nad kindral Banéri (1596–1641) juhtimisel ette julge rünnaku üle jäätunud Doonau , üritades Regensburgis vahistada keisri koos riigipäevaga. Perioodi suuremaid lahinguid peeti 19. mail 1643 Põhja-Prantsusmaal Rocroi all, kus prantslased purustasid hispaanlaste väe.
Praha defenestratsioon. 23. mail 1618 viskasid protestantidest aadlikud Praha linnuses tekkinud tüli käigus kaks keisri nõunikku ja nendega kaasas olnud sekretäri aknast välja (sks Prager Fenstersturz). Kuigi aken oli maapinnast ligi paarikümne meetri kõrgusel, jäid kõik ellu, maandudes sõnnikuhunnikus. Sekretär, kelle keiser hiljem aadliseisusesse tõstis, sai uueks nimeks Hohenfall – kõrgeltlangenu.
Olulisemad tegelased nii katoliiklaste kui protestantide leerist.
Kat: Ferdinand II(Saksa keiser, fanaatiline katoliiklane), Albrecht von Wallenstein(böömi aadlik), Tilly(katoliku liiga väejuht, krahv)
Prot: Friedrich V(“Talvekuningas”, Praha uus kuningas, Pfalzi kuurvürst, prot.uniooni asutanud Friedrich IV poeg), Christian IV(Taani kuningas), Gustav II Adolf(Rootsi kuningas, “lumekuningas”)
Vestfaali rahuleping, selle olulisemad punktid. Rahuläbirääkimisi peeti korraga kahes Vestfaali linnas: katoliiklikus Münsteris ning protestantlikus Osnabrückis. Tegemist oli pretsedenditu sündmusega diplomaatia ajaloos: nii paljude riikide esindajaid polnud veel kunagi korraga rahuläbirääkimistele kaasatud.
Vestfaali rahu kinnitas taas Augsburgi usurahu põhimõtteid. Kolmanda usundina katoliku ja luteri usu kõrval tunnustati lepinguga ka kalvinismi
Pfalzi valitseja sai tagasi kuurvürsti tiitli, millega kuurvürtside arv tõusis kaheksani.
Keisririik kandis ka territoriaalseid kaotusi: Rootsile langes Ees-Pommeri Rügeni saare ja Oderi suudmega, Bremeni ja Verdeni piiskopkond Elbe ja Weseri suudmealaga ning Wismari linn. Prantsusmaa sai suurema osa Elsassist. Esmakordselt ulatus Prantsusmaa idapiir Reini jõeni , lisaks kaks kindlust (Breisach ja Philippsburg) Reini paremal kaldal. Vestfaali rahu tunnustas lõplikult Ühendatud Provintside Vabariigi (Holland) ja Šveitsi iseseisvust.
Habsburgide ja Prantsusmaa ajaloolise rivaliteedi kujunemine. Võitlused Prantsusmaa ja Hispaania vahel jätkusid 1659. aasta Püreneede rahuni, mis lõpetas Hispaania ülemvõimu ja avas Prantsusmaa hegemoonia Euroopas.
„ Gallia looduslike piiride taastamine“. Esimeseks sihiks seadis Louis XIV „Gallia looduslike piiride taastamise”, kaugemas perspektiivis nähti Prantsusmaa jõudmist Karl Suure aegsete piirideni. Et Püreneede mäestikuni oli Prantsusmaa piir juba jõudnud, sai uueks looduslikuks tähiseks Reini jõgi , milleni jõudmine tähendas võitluse jätkumist Habsburgidega.
„Kui vägi Brandenburgi läks“. Hollandi sõjas(Reuniooni 2.sõda) toetasid Prantsusmaad Rootsi, Poola, Ungari ja Türgi. Rootslased saatsid küüdimeestena Saksamaale ka arvukalt eesti talupoegi, kellest paljud jäid sõjakeerises kaduma. „Kui vägi Brandenburgi läks” sööbis kauaks rahva mällu ning kujunes koguni rahvapärase ajaarvamise tähiseks.
Hispaania pärilussõda, selles osalevad pooled ja troonipretendendid.
Suri Hispaania kuningas Carlos II järeltulijateta, pärandades Habsburgide valdused Louise XIV nooremale pojapojale Anjou hertsog Philippe ’ile, kellest sai kuningas Felipe V. Kandidaadid Felipe V vastu surid enne ära kui Carlos II ise. Leopold I(kes oli varem abielus Carlos II õega) on selleks ajaks, kuis Carols II suri, kolmandat korda abiellunud ja koalitsioon pakub Felipe V jaoks vastaseks Leopold I kolmandast abielust lapse Karli.
toetajad: ehk Karl V- Inglismaa, Holland, keiser ja kõik tähtsamad Saksa riigid(teiste seas Preisimaa), Portugal ning Kataloonia
Felipe V- Baieri hertsogkond, Kastiilia(Hispaania)
Hispaania pärilussõja peamisteks tandriteks kujunesid Põhja-Itaalia, Hispaania Madalmaad, Lõuna-Saksamaa ja Hispaania. Enamik Itaalia riike eelistas jääda neutraalseks.
Edu saatis sõjas koalitsiooni: 1703. aastal krooniti ertshertsog Karl Barcelonas Carlos III nime all Hispaania kuningaks.
Inglismaa huvid Hispaania pärilussõjas ja nende realiseerumine. Inglismaa sai endale Gibraltari.
Põhjasõda, selle tagajärjed. Viieteistaastasena kuningaks tõusnud Karl XII [1697–1718) seisis silmitsi tugeva Rootsi-vastase koalitsiooniga. Selle keskne figuur oli August II Tugeva nime all Poola kuningaks [1697– 1733 ) valitud Saksi kuurvürst Friedrich August I [1694–1733), kellega liitusid Taani kuningas Frederik IV [1699– 1730 ) ning Vene tsaar Peeter I [1682–1725). Nii Taani kui ka Venemaa olid 17. sajandil kaotanud Rootsile oma valdusi, mida loodeti tagasi vallutada. August II Tugev toetus reduktsioonist nördinud Liivimaa aadliopositsioonile ( Reinhold von Patkul ), esinedes „Rootsi ikkest vabastaja ” rollis.
Põhjasõda (1700–1721) algas rootslastele edukalt. Inglise laevastiku toetusel sunniti taanlased juba augustis 1700 sõlmitud Travendali rahuga sõjast välja astuma. Järgnes Vene armee hävitamine 30. novembril 1700 Narva all. Narvast sundus Rootsi vägi kolmanda vastase Saksimaa vastu: 1701. aasta suvel vabastati Riia enam kui aasta kestnud piiramisest ning hõivati Kuramaa. Rootslaste survel valiti 1704. aastal Poola kuningaks Poznani vojevood Stanisław Leszczyński. 1706. aastal Saksimaaga sõlmitud Altranstädti rahuga loobus August II Tugev Poola troonist. Jäi veel anda lõplik hoop Venemaale, kes oli vahepeal hõivanud Rootsi valdused Ingerimaal ning vallutanud Narva ja Tartu. Rootslaste plaan vallutada Ukraina iseseisvust taotlevate kasakate toetusel Moskva takerdus nii varustusraskuste kui ka erakordselt halva ilmastiku tõttu. Peeter I oli riigis läbi viidud otsustavate ja kiirete reformidega suutnud armee mitte ainult taastada, vaid seda ka oluliselt tugevdada. 1708. aastal hävitasid venelased Lesnaja lahingus Kuramaalt kuningale appi tõtanud abiväed koos moonavooriga. Järgnes talvitumisel nälja, külma ja haiguste läbi suuri kaotusi kandnud Rootsi vägede hävitav lüüasaamine 8. juulil 1709 Poltava lahingus. Karl XII põgenes Rootsi väeriismetega Türgi alale.
Kuigi sõjategevus jätkus veel kümmekond aastat, ei muutnud see juba kujunenud jõudude vahekorda. Venelaste kätte langes ka Soome. Rootsi-vastase koalitsiooniga liitusid Preisimaa ja Hannover. 1716. aastaks olid liitlased vallutanud kõik Rootsi kindlused väljaspool Skandinaaviat. Kuningas Karl XII langemine 1718. aastal Norra sõjakäigul avas tee rahuläbirääkimistele.
rahuläbirääkimistele.
1719. aastal Stockholmis Preisimaa ja Hannoveriga sõlmitud rahulepinguga poolitati Ees-Pommeri Peene jõe kohal: idapoolne osa (Stettin) läks Preisimaale, läänepoolne (Stralsund, Greifswald, Rügeni saar) jäi edasi Rootsi valdusesse. Läänemere lõunaranniku teistest valdustest jäi Rootsile alles Wismar, Bremen -Verden tuli loovutada Hannoverile. 1720. aastal Taaniga sõlmitud Frederiksborgi rahuga kohustus Rootsi maksma Taanile väinatolli.
Viimasena sõlmis Rootsi 1721. aastal rahu Venemaaga. Selle lepingu järgsed territoriaalsed kaotused olid Rootsile suurimad: Venemaale läksid Ingerimaa ning Eesti- ja Liivimaa koos Lääne-Eesti saartega. Venemaa lubas sealjuures, et tagab Balti erikorra püsimise (luteri kirik, saksa keel ja õiguskord ). Soome sai Rootsi küll tagasi, olles siiski sunnitud loobuma Karjala kannasest koos Viiburiga. Venemaa oli jõudnud Läänemerele sõjaliselt tugeva ja rahvusvaheliselt mõjuka riigina.
Põhjasõda muutis oluliselt jõudude vahekorda Läänemere ruumis. Venemaast oli saanud Euroopa suurriik , millega tuli hakata arvestama, ükskõik kui vastumeelne see enamikule Euroopa riikidele ka ei olnud. Lootus pärast Peeter I surma Venemaa „Euroopast välja ajada” luhtus erimeelsuste tõttu.
Eesti, Läti ja Leedu liitmine Venemaaga 18. sajandil. Vene väed viisid aga lõpule Eesti- ja Liivimaa vallutamise. 15. juulil 1710 langes Riia, 10. oktoobril 1710 kapituleerus Tallinn.
„Mütsid“ ja „kübarad“ Rootsis. Riigipäeval rivaalitsesid „kübarad” (hattar) ja „mütsid” (mössor): esimesed taotlesid Venemaaga revanši, orienteerudes välispoliitiliselt Prantsusmaale, teised seevastu soovisid hoida Venemaaga häid suhteid. „
Anjala liit. Teine revanišisõda Venemaaga. Rootsi polnud seegi kord edukas. 1790. aastal sõlmitud Värälä rahu säilitas siiski sõjaeelsed piirid. Nimetatud sõjas avaldusid esimest korda Soome lahkulöömispüüded. Soome opositsionäärid moodustasid enam kui sajast ohvitserist koosneva Anjala liidu, taotledes iseseisva aadlivabariigi loomist Venemaa kaitse all. Katariina II pidas Soome eraldumist Rootsist siiski ebareaalseks ning jättis opositsionäärid loodetud toetuseta.
Inglismaa välispoliitilised huvid mandri-Euroopas pärast Hispaania pärilussõda. Hispaania pärilussõjale järgnenud aastakümnetel üritas Inglismaa nõrgendada eelõige Austria positsioone. Soov leida „pragmaatilisele sanktsioonile” rahvusvahelist tunnustust sundis Austriat mitmetele järeleandmistele, eriti pärast Karl VI troonipärijast poja surma, kui Habsburgide ainsaks pärijaks jäigi tütar Maria Theresia .
Konvenientsipoliitika. jagamatuks. Erinevalt keisritroonist lubati neid pärandada ka naisliinis.
1720.–1730. aastaid iseloomustas konvenientsipoliitika (pr droit de convenance), kus poliitilisi küsimusi ei lahendatud mitte sõjaväljal, vaid kabinettides. Eelkõige oli konvenientsipoliitikast huvitatud Inglismaa, mis seadis oma välispoliitiliseks eesmärgiks poliitilise tasakaalu hoidmise Mandri-Euroopas.
„Pragmaatiline sanktsioon “ ja selle realiseerumine. Hispaania pärilussõda laiendas oluliselt Austria Habsburgide valdusi. Keiser Karl VI [ 1711 –1740) avaldas 1713. aastal „pragmaatilise sanktsiooni”, mis kuulutas Habsburgide valdused jagamatuks. Erinevalt keisritroonist lubati neid pärandada ka naisliinis.
„Diplomaatiline revolutsioon“. 1756 sõlmiti Austria ja Prantsusmaa vahel liit (Austria riigikantsler Kaunitzi diplomaatilise tegevuse tulemusena). Sajandeid omavahel vaenutsenud Habsburgide ja Bourbonide liidu sõlmimist nimetati nii diplomaatiliseks revolutsiooniks kui alliansside segipaiskumiseks (pr renversement des alliances). Liitu kindlustati Maria Theresia tütre Marie-Antoinette ja Prantsuse dofääni, hilisema kuninga Louis XVI abieluga.
Seitsmeaastane sõda(1756- 1763 ), selle osapooled ja peamised sõjatandrid.
Esimene vaenutegevus ajaloos, mis omandas maailmasõja mõõdu . Euroopaga üheaegselt sõditi nii Põhja-Ameerikas, Lääne-Aafrikas kui ka Aasias Indias, kus Inglismaa ja Prantsusmaa võitlesid koloniaalülemvõimu pärast.
Euroopas olid peamisteks sõdivateks poolteks Preisimaa ja Austria. Preisimaad toetas Inglismaaga personaalunioonis olev Hannover, Austria olulisemad liitlased olid Venemaa ja Rootsi. Sõja vallandas Preisimaa, okupeerides Saksimaa. Kuigi Riigipäeva otsusel astus keisririik sõtta Austria poolel, kulgesid sõja esimesed aastad edukamalt Preisimaale
Vene väed vallutasid Königsbergi ning hõivasid koos Austria vägedega lühikeseks ajaks isegi Berliini. 1762. aastal sõlmitud eraldirahu Venemaaga) päästis Preisimaa hullemast. 1763. aastal sõja lõpetanud Hubertusburgi rahuga säilitas Preisimaa kõik sõjaeelsed valdused, sealhulgas ka peamiseks tüliõunaks olnud Sileesia.
Muutused Inglismaa ja Prantsusmaa mõjuvõimus väljaspool Euroopat.