VARAUUSAJA (15.-17.saj) SÜNDMUSTE KRONOLOOGIA (0)

14
VARAUUSAJA (15.-17.saj) SÜNDMUSTE KRONOLOOGIA:
SÜNDMUSED
15.saj
1453 – Türklased vallutasid Bütsantsi riigi pealinna Konstantinoopoli.
1492 – Christoph Kolumbuse avastusretk Ameerikasse.
1492 – Araablaste lõplik väljaajamine Pürenee poolsaarelt.
1494 – 1559 – Itaalia sõjad Habsburgide ja Prantsuse kuningate vahel.
1498 – Vasco da Gama juhitud portugali meresõitjad jõudsid Indiasse .
16.saj
1517 – Martin Luther algatas oma 95 teesiga usupuhastuse Saksamaal.
1519 – 1521 – Hernán Cortése juhitud Hispaania konkistadoorid vallutasid asteekide riigi Kesk-Ameerikas.
1519 – 1522 – Esimene ümbermaailmareis Fernão de Magalhãesi juhtimisel.
1524 – 1525 – Talutahvasõda Saksamaal.
1531 – 1534 – Hispaania konkistadoorid Francisco Pizarro juhtimisel alistasid inkade riigi Lõuna-Ameerikas.
1534 – Reformatsiooni algus Inglismaal; anglikaani kiriku teke.
1536 – Jean Calvin avaldas raamatu „Ristiusu õpetus”, algas kalvinismi levik Euroopas.
1545 – 1563 – Toimus Trento krikukogu, millega pandi alus katoliku kiriku sisemisele tugevnemisele.
1555 – Keiser Karl V kuulutas Saksamaal välja Augsburgi usurahu , millega Saksamaa jäi usuliselt jagatuks luterluse ja katoliikluse vahel.
1558 – 1583 – Liivi sõda Läänemere idakaldal.
1572 – Pärtliöö käigus tapeti Prantsusmaal katoliiklaste poolt 20 000 hugenotti.
1587 – Esimese Inglise koloonia rajamine Põhja-Ameerikasse.
1588 – Hispaania Võitmatu Armaada ebaõnnestunud sõjaretk Inglismaa vastu.
1598 – Nantes `i ediktiga Prantsusmaal saavutati ajutine usurahu; katoliiklus kuulutati valitsevaks usundiks.
17.saj
1613 - Venemaal tõusis troonile Romanovite dünastia .
1614 – Prantsusmaal kutsuti absolutismiajastu saabudes viimast korda kokku seisusete esinduskogu generaalstaadid.
1624 – kardinal Richelieu sai Prantsusmaal esimeseks ministriks.
1618 – 1648 – Kolmekümneaastane sõda Saksamaal.
1642 – 1649 – Kodusõda Inglismaal ja kuningas Charles I hukkamine .
1649 – 1660 – Inglismaa oli vabariik; Cromwelli diktatuur.
1643 – 1715 – Louis XIV valitsusaeg prantsusmaal.
1660 – Stuartite dünastia restauratsioon Inglismaal.
1683 – Türklased piirasid edutult Viini.
1688 – Kuulus revolutsioon ja parlamentarismi kinnistumine Inglismaal.

EUROOPA VARAUUSAJA ALGUL. HUMANISM JA RENESSANSS :

Euroopa varauusaja algul:
Varauusaja alguse Euroopas hakkasid kujunema esimesed rahvusriigid: Prantsusmaa, Inglismaa ja Hispaania. Prantsusmaal kuningavõim oli tugevneud juba 15.saj lõpuks. Kuningas Francois I ajal (valitses 1515 – 1547 ) üritas Prantsusmaa saavutada ülemvõimu kogu Lääne-Euroopa üle. Alates 1614.aastast ei kutsutud enam kokku seisuste esinduskogusid - generaalstaate ning kuningad võtsid enesele õiguse nimetada ametisse kõrgemaid vaimulikke. Inglismaal pandi alus tugevale kuningavõimule Rooside sõjaga (1555 – 1585), millest väljus võitjana Henry Tudor (valitses 1585 – 1509), kes pani aluse Tudorite dünastiale. Siiski jäi kuningavõim Inglismaal sõltuvaks sealsest seisuste esinduskogust – parlamendist. Saksamaa jäi erinevalt Lääne-Euroopa riikidest poliitiliselt killustatuks. Suuremat osa Kesk-Euroopast hõlmas Saksa Rahva Püha Rooma keisririik – tegu oli mitmesaja väikeriigi lõdva ühendusega, mille eesotsas seisis valitav keiser. Alates 1438 .aastast kuulus keisrikroon Habsburgide suguvõsale, kes omasid piiramatut võimu ainult oma Austria aladele jäävates pärusvaldustes. Habsburgide võimu tipp saabus Karl V valitsemisajal (1519 – 1556), kui nende valduste hulka kuulusid ajutiselt Hispaania, Madalmaad, Böömimaa, Ungari ja Lõuna-Itaalia koos Sitsiiliaga.
Pürenee poolsaare riikide ( Kastiilia , Aragón, Granada , Navarra) ühinemisel kujunes 15.saj Hispaania kuningriik, mis lisaks valdustele Euroopas omas suurte maadeavastuste tulemusena ka hiigelvalduseid Ameerikas. Ajutiselt ( 1580 – 1640) Hispaania riigi koosseisu kuulunud Portugal säilitas iseseisvuse ning rajas oma koloniaalimpeeriumi. Itaalia jäi varauusajal poliitiliselt killustatuks ning muutus ajavahemikul 1494 – 1559 Prantuse kuningate ja Habsburgide dünastia vaheliste võitluste tallermaaks. Sõjad kummagile poolele edu ei toonud , aga tõid enesega kaasa Itaalia laastamise ning piirkonna poliitilise ja majandusliku mõju vähenemise. Samas kiirendasid sõjad itaalia kultuurimõjude levikut Prantsusmaale. Vahemere idaosa ja Lähis-Ida suurvõimuks kujunes 16.saj Türgi, kes pärast Konstantinoopoli vallutamist 1453 laiendas oma valduseid Balkani poolsaarel kuni Ungarini ning võitles Vahemerel ülemvõimu pärast Hispaaniaga. Poola saavutas oma suurima ulatuse 17.saj alguseks kui riigi koosseisu kuulusid alad alates Läänemerest ja Peipsi järvest (Lõuna-Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina ) kuni Musta mereni. 16.saj algas kuningas Gustav I Vasa trooniletõusust alates (1521 – 1560 ) Rootsi esiletõus. Järgnevate sõdade tulemusena Taani, Poola ja Venemaaga kujunes Rootsi 17.saj keskpaigaks peaaegu kogu Läänemerd ümbritsevaks suurriigiks. Venemaal alistas Moskva vürstiriik teised vürstiriigid ning tsaar Ivan IV Julma valitsemisajal (1533 – 1584) allutati Vene riigile Volga jõe piirkonna tatarlaste riigid (Kaasani ja Astrahani khaaniriigid) ning tehti ebaõnnestunud katseid laienemiseks Läänemere äärde (Liivi sõda 1558 – 1583).

Uue maailmapildi kujunemine Itaalias:
Eeldused uue maailmapildi kujunemiseks hakkasid kõigepealt kujunema Itaalias. Itaalia majandusliku tõusu aluseks oli kaubavahetus idamaadega, mis andis suuri kasumeid. Kaubandusest ja pangandusest saadavaid tulusid paigutati ka ettevõtlusesse (n tekstiilimanufaktuuride rajamine) ning kujunema hakkasid varakapitalistlikud suhted ning kodanlus. Senine linnriikide vabariiklik korraldus hakkas asenduma monarhistliku valitsemisviisiga – võim kuulus pärandatavalt ühe rikka perekonna kätte (valitsemisviisi nim türanniaks). Itaalia linnriikidest tõusid eriti esile Milano ja Firenze Põhja-Itaalias. Firenzet valitsenud Medici suguvõsa muutus keskaja lõpul rikkaimaks kogu Euroopas, laenates raha paavstidele ja valitsejatele ning sõlmides abielusidemeid Euroopa kuningasuguvõsadega. Valitsejad ja rikas itaalia eliit toetasid rahaliselt erinevaid kultuurivaldkondi, kutsudes enese teenistusse hulgaliselt kunstnikke, arhitekte, luuletajaid ja kirjanikke.

Humanism:
Kui keskaegses ühiskonnas oli selgelt esikohal Jumal ning huvi selle vastu, mis ootab inimest pärast surma, siis uutes oludes ei rahuldanud rikast itaalia aristokraatiat enam keskaegne seisukoht, et kõik materiaalne on patune ning takistab inimest õndsaks saamast. Uue nähtusena hakati nüüd esile tõstma kõike inimlikku (lad k humanus – inimlik). Inimest käsitleti Jumala loomingu tippsaavutusena. Kasvas usk inimvõimetesse, hinnati isikupära ning ei rõhutatud enam inimese tühisust Jumala kõrval. Ideaaliks sai igakülgselt arenenud õnnelik inimene, kes saab elus hakkama ning kellest on kasu teistelgi. Humanistlik ellusuhtumine levis Itaaliast uusaja alguseks mujalegi Euroopasse, ent põhja pool tegutsevad humanistlikud kirjamehed olid kriitilisemad inimese ja ühiskonna pahede vastu. Tuntumad humanistidest kirjamehed on Erasmus Rotterdamist (1466 – 1536), kes oma teoses „Narruse kiitus” kritiseeris ühiskonna pahesid (sõjakust, vägivalda, valet, ebausku jm) ning kuigi ta ei eitanud katoliku kiriku tarvilikkust ühiskonnas, kritiseeris siiski selle pahesid. Inglise humanist Thomas More (1478 – 1535) visandas oma teoses „Utoopia” (kr k maa eikuskil) nägemuse ideaalsest ühiskonnast, kus puudub eraomand, kehtib üldine töökohustus ning valitsemisviis on demokraatlik.

Renessanss:
Inimest väärtustava ellusuhtumise najal otsiti eeskujusid antiikajast. Renessanss (pr k renaissance – taassünd) on murrang Itaaliast alguse saanud vaimuelus ja kultuuris, kui püüti kõiges eeskuju võtta antiikaja (Vana-Kreeka ja Vana- Rooma ) poeetidest, filosoofidest ja kunstnikest. Kunstis hakati antiikaja eeskujudel kujutama alasti inimkeha , mida keskaja kristlikus ühiskonnas oli peetud häbiväärseks ja patuseks. Arhitektid jäljendasid oma töödes antiikaja templeid, kust võeti eeskujuks Kreeka sambad ja Rooma kuppelehitised. Senisest veelgi suurema hoolega uuriti antiikfilosoofide kirjatöid. Idealiseeriti antiikautorite ilmalikku ellusuhtumist ja nautlevat elulaadi, samas ei peetud antiikautoreid ainult vastuvaidlematuteks autoriteetideks, vaid leiti, et kellegi seisukohti ei pea tingimata järgima. Renessansiajastu mitmekülgsemaks geeniuseks oli Itaalia teadlane , matemaatik , insener, leiutaja, anatoom, maalikunstnik , skulptor, muusik ja kirjanik Leonardo da Vinci ( eluaastad 1452 – 1519). L. Da Vinci lahkas inimkeha paremaks tundmaõppimiseks laipu. Eeskätt maalikunstnikuna tuntuks saanud mehe kuulsaimateks maalideks on „ Mona Lisa” ja „Püha õhtusöömaaeg”. Leidurina on ta konstrueerinud helikopteri, tanki ja kalkulaatori (kuigi oma ideid ta oma eluajal ei teostanud). Teadlasena parandas ta teadmiseid inimkeha anatoomiast , optikast ning hüdrodünaamikast.

SUURED MAADEAVASTUSED:

Suurte maadeavastuste põhjused ja eeldused:
Kaubavahetuses Idamaadega oli Euroopa kaubandusbilanss negatiivne- Euroopa kaubad olid tunduvalt odavamad kui sisseveetavad idamaade luksuskaubad ning vahe maksti kinni kullas, mistõttu väärismetallid liikusid Euroopast idamaadesse. Traditsioonilised idamaadesse viivad kaubateed olid langenud türklaste valdusesse, kes ei lasknud kaupmeestel enam vabalt liigelda. Euroopa kaupmehed soovisid Hiina ja Indiaga kaubelda ilma vahendajatele (araablased / türklased / Itaalia kaubalinnad) vaheltkasu maksmata . Euroopas oli alanud varakapitalismi ajajärk ning raha oli tarvis uute ettevõtete loomiseks (näiteks kujutelmad erilisest kullamaast - Eldoradost). 1492 lõppes Pürenee poolsaarelt araablaste väljaajamine ( hisp k reconquista – tagasivallutus). Võitlemisest vabanenud Hispaania ja Portugali aadlikud otsisid enesele tegevust. Nad moodustasid põhikaadri 15.-16.saj maadeavastustel ja avastatud maade vallutamisel ning neid nimetati konkistadoorideks (hisp k conquistador – vallutaja). Julgust minna Indiat otsima lääne poolt ümber maakera andsid ka puudulikud teadmised geograafiast – antiikgeograafi Ptolemaiose arvutustele tuginedes peeti maakera ümbermõõduks 28 000 km (tegeliku 40 000 asemel). Suurte maadeavastuste algusele aitasid kaasa ka Euroopas kasutusele võetud kompass ja astrolaab (millega mõõdeti geograafilisi laiuskraade), ladina puri (millega sai sõita ka ebasoodsates tuuleoludes) ning ookeanisõiduks kõlblik laevatüüp – karavell.

Tähtsamad avastusretked:
Maadeavastuste algus on seotud Aafrika lääneranniku uurimisega. Portugali printsi Henrique Meresõitja (eluaastad 1394 – 1460) eestvedamisel tegid portugallased uurimisretki piki Aafrika läänerannikut järjest lõuna poole, otsides mereteed idamaadesse ja rajades rannikule tugipunkte. 1471 aastal esmakordselt üle ekvaatori jõudnud portugali meresõitjad jõudsid 1488 Aafrika lõunatippu (Hea Lootuse neemeni) Bartolomeu Diaz`i juhtimisel.
Ennetamaks Portugali meresõitjaid, proovis Itaalias pärinev Christoph Kolumbus (eluaastad 1451 – 1506) Hispaania lipu all sõites leida Indiat ümber maakera läände sõites. 3.augustil 1492 kolme karavelliga (Santa Maria, Niña, Pinta ) teele asunud Kolumbus jõudis 12.oktoobril Bahama saarestiku Guanahani saarele , esialgu uskudes, et ta on jõudnudki Indiasse. Leidmata eest kõrgetasemelist ja rikast tsivilisatsiooni, tegi Kolumbes veel kolm mereretke ning jõudis lõpuks ka Ameerika mandrini. Selle, et tegu ei ole mitte Aasiaga, vaid uue senitundmatu mandriga, tegi kindlaks Hispaania lipu all sõitnud itaalia päritolu kartograaf ja maadeavastaja Amerigo Vespucci . Aastatel 1497 – 1504 tegi ta mitu uurimisretke Lõuna-Ameerika idarannikule ning nimetas selle Uueks Maailmaks .
Meretee Indiasse avastas hoopis esimese eurooplasena portugallane Vasco da Gama, kes 1498 jõudis kolme laevaga Hea Lootuse neemelt lähtudes ja araabia lootside abi kasutades Calicuti sadamasse India edelarannikul. Esimese ümbermaailmareisi aastatel 1519 – 1522 tegi Hispaania lipu all sõitnud portugallane Fernão de Magalhães. Ületanud Vaikse ookeani jõudis F. de Magalhães Filipiinidele, kus ta konfliktis pärismaalastega tapeti. Tagasi Hispaaniasse jõudis teele läinud viiest laevast ainult üks, 18 nälginud meeskonnaliikmega pardal . Alates 16.saj tehti erinevate riikide maadeavastajate poolt asjatuid katseid leida meretee Indiasse sõites põhjapoolt ümber Ameerika (Loodeväila otsingud) ja Euraasia mandri (Kirdeväila otsingud). 17.saj hakati otsima lõunamandrit (lad k Terra australis), mille olemasolu oletati juba antiikajal . Esimese eurooplasena jõudis Austraalia põhjarannikule 1606 hollandlane Willem Janszoon. 1770 jõudis Austraalia viljakale idarannikule Inglise meresõitja James Cook ning juba 1788 tekkis seal esimene eurooplaste asundus .

Koloniaalvallutused:
Seni eurooplastele tundmatute alade hõivamist nimetatakse koloniaalvallutusteks, milles esialgu olid aktiivsemad Portugal ja Hispaania. Portugal rajas kolooniaid Aafrika rannikualadele, Kagu-Aasias ja Lõuna-Ameerikas Brasiilias rannikul. Hispaania konkistadoorid vallutasid Hernán Cortési juhtimisel 1521 asteekide riigi tänapäeva Mehhiko aladel, 1530 – 1540 aastatel alistati maajade riik Yukatani poolsaarel ning 1533 vallutati Francisco Pizarro juhtimisel inkade riik Lõuna-Ameerika läänerannikul. Eurooplaste poolt vallutatud aladel Ameerikas seati sisse pärisorjuslik kord ning indiaanlaste traditsiooniline ühiskond ja kultuur hävitati. Kuna indiaanlased ei suutnud sageli taluda rasket orjatööd ning surid massiliselt Euroopast pärinevatesse haigustesse, hakati odavaks tööjõuks sisse tooma Aafrikast neegerorje. Orje hangiti peamiselt Aafrika suguharupealikelt ja kuningatelt, kes vahetasid sõjavange euroopalike kaupade, alkoholi ja tulirelvade vastu. Arvatavasti veeti kuni 19.saj keskpaigani kestnud orjakaubanduse käigus Aafrikast Ameerikasse 15 – 20 miljonit neegerorja.

Maadeavastuste mõju Euroopale :
Maadeavastuste tulemusena avardus eurooplaste maailmapilt. Seni ainult Euroopa ja Vahemere põhja- ja idaranniku alade tundmisega piirdunud teadmised suurenesid varauusaja lõpuks ⅘ maakera pindalast. Euroopa kaubanduse raskuspunkt kandus Vahemerelt ja Läänemerelt Atlandi ookeanile. Uuteks kaubanduskeskusteks kujunesid ookeanile rohkem avatud Sevilla (Hispaania), Lissabon (Portugal), Amsterdam ja Antverpen ( Holland ). Hispaania ja Portugali kõrval tõusid 17.saj uuteks koloniaalriikideks Holland, Inglismaa ja Prantsusmaa. Põhja-Itaalia kaubalinnad, mis olid olnud kuni 15.saj lõpuni peamised idamaiste kaupade vahendajad mujale Euroopasse, käisid alla. Itaalia allakäiku süvendasid Prantsusmaa ja Habsburgide vahelised sõjad 1494 - 1559, mille peamiseks sõjatandriks sai Põhja-Itaalia. Konkistadooride poolt Ameerikast leitud kulla ja hõbeda sissevedu Euroopasse kiirendas ettevõtlust. Samas tekitas see ka hindade revolutsiooni – raha väärtus vähenes ja toimus hindade hüppeline tõus. 16.saj kallinesid hinnad keskmiselt 5 – 6 korda. Ameerikast levisid Euroopasse kartul ja tubakas (Eestis algas laiem levik 18.saj), mais, kakao, tomat ja kodulindudest kalkun . Eurooplased viisid Ameerikasse seal veel seni tundmatud haigused - tüüfuse ja rõuged ning Ameerikast toodi Euroopasse suguhaigus süüfilis . Maadeavastuste käigus rajatud kolooniatesse (eriti Ameerikas) algas eurooplaste väljaränd. See tõi enesega kaasa asumaade euroopastumise- kohalik indiaanlaste traditsiooniline kultuur hävitati ning pärismaalastele suruti peale euroopalikke väärtuseid ja kultuuri ning suruti neile peale katoliiklust.

REFORMATSIOON JA VASTUREFORMATSIOON EUROOPAS:

Reformatsiooni põhjused:
Reformatsioon e usupuhastus (lad k reformatio – ümberkujundamine, muutmine) oli võitlus katoliku kiriku vastu 16.saj. Juba keskajal oli Euroopas tekkinud vastuseis katoliku kiriku suhtes, mis väljendus kerjusmungaordude ja ketserlike liikumiste tekkimises. Vastuseisu põhjusteks oli katoliku kiriku organisatsiooni kaugenemine algkristluse põhimõtetest (vaimulike ilmalik elu, rikastumine ja indulgentside müük, ilmaliku võimu taotlused). Reformatsiooni valmistasid ette ideoloogiliselt humanistid , kes katoliku kiriku rüpes kritiseerisid kirikut ja püüdsid seda reformida hariduse levitamise teel, mitte vägivallaga . Reformatsioon oli oma sisult kahene. Ühelt poolt oli eesmärgiks kiriku organisatsiooni muutmine ja katoliikliku õpetuse viimine uutele alustele . Eelkõige taotleti Piibli õpetuse eraldamist kiriklikust pärimusest, mis aga katoliikluses moodustavad ühtse terviku. Teisalt oli tegemist poliitilise võitlusega, mis oli suunatud kiriku poliitilise mõjuvõimu vastu ühiskonnas. Varakapitalismi tingimustes vajati algset kapitali ka ettevõtluse arendamiseks ja seetõttu ihaldati rikka kiriku varasid .

Usupuhastus Saksamaal:
Usupuhastuse algatajaks loetakse teoloog Martin Lutherit (1483 – 1546), kes Wittenbergi linna lossikiriku uksele naelutas 1517 oma 95 ladinakeelset teesi, milles ta eelkõige kritiseeris indulgentside müüki. Lutheri arvates sai õndsaks ainult usu kaudu. Ainsaks usuliste tõdede allikaks pidas ta Piiblit , mida pidi saama lugeda ka rahvakeeles. Varjates ennast tagakiusamise eest Saksimaa kuurvürsti Friedich III Targa eestkoste all Wartburgi lossis tõlkis Luther Piibli saksa keelde, pannes sellega ka aluse saksa kirjakeele kujunemisele. Senise ladinakeelse jumalateenistuse asemel pidi toimuma üleminek rahvakeelsele jumalateenistusele. Sakramentidest ehk Jumala armu vahendamistalitustest jäeti alles vaid kaks- ristimine ja armulaud. Paavst Leo X heitis Lutheri ketserlike vaadete tõttu kirikust välja. 1521 kaitses M.Luther oma vaateid Wormsi riigipäeval keisri ees. Kuna ta ka seal oma vaateid keeldus muutmast, kuulutas ilmalik võim ta väljaspool seadust olevaks. Tema kaitseks astusid välja Põhja-Saksamaa ilmalikud valitsejad, kes avaldasid 1529 tema toetuseks keisrile protesti (→ protestandid ). M.Lutheri abiellumine 1525 endise nunna Katharina von Bora `ga pani aluse vaimulike abielu traditsioonile mitmes protestantlikus usuvoolus. Lutheri õpetuse alusel (mille kiirele levikule aitas kaasa trükikunst) kujunes katoliku kirikust lahku löönud protestantlik usuvool – luterlus, mis leidis enim toetajaid Põhja-Saksamaal. Lõuna-Saksamaa ja keiser jäid truuks katoliiklusele. Üle kogu Saksamaa toimus kahe vaenutseva leeri vahel kokkupõrkeid. Luterlikel aladel suleti kloostrid, viidi kirikutes läbi pildirüüste ja ilmalikud valitsejad võtsid üle kiriku varad ja maavaldused. Reformatsiooniga kaasnes ka sotsiaalne käärimine . Saksa talurahvasõja (1524 – 1526) tulemusena hukkus peaaegu 100 000 talupoega. Kahe vaenutseva kristliku usuvoolu vahel jõuti kokkuleppele Augsburgi usurahuga 1555, mille järgi kehtestati põhimõte- kelle võim, selle usk (e usu valiku määrajaks sai valitseja). Luterlus levis lisaks Põhja-Saksamaale ka Skandinaaviamaades (Taani, Rootsi, Island), Soomes ja Vana-Liivimaal (Eesti ja Läti aladel).

Usupuhastus Šveitsis:
Lutheri ideid arendas Genfi linnas Šveitsis edasi Jean Calvin (1509 – 1564), kes oli sinna põgenenud usulise tagakiusamise eest Prantsusmaalt. Calvini õpetuse alustalaks oli arusaam jumalikust ettemääratusest e predestinatsioonist. Selle järgi on Jumal ette määranud osad inimesed õndsaks saama (mida näitab inimese majanduslik heaolu) ja teised on määratud hukatusse (mida näitab ebaedu elus). Calvini ideede toetajad ( kalvinistid ) loobusid lõbustustest, kirevatest rõivastest (riietuti musta) ja ehetest. Propageeriti lihtsat eluviisi ja töökust, pühapäeval ja kirikupühadel suleti kõrtsid. Jumalateenistuse korda lihtsustati ja viidi läbi pildirüüste. Usulisi teisitimõtlejaid kiusati kalvinistlikel aladel taga ja karmi kirikukorralduse ignoreerijaid võis koguni hukata (Genfi linna kutsuti „protestantlikuks Roomaks”). Kalvinism levis Šveitsist Madalmaadesse ja Reini-äärsetele aladele Saksamaal, Prantsusmaale (nim hugenotid ), Inglismaale (nim puritaanid ) ja Šotimaale (nim presbüterlased ).

Usupuhastus Inglismaal:
Inglismaa kuningas Henry VIII (valitses 1509 – 1547) ei pooldanud alguses reformatsiooni ja oli tuline katoliikluse kaitsja. Usupuhastuse ajendiks oli kuninga soov lahutada oma seinine abielu Aragoni Katariinaga (mis ei olnud andnud meessoost troonipärijat) ja abielluda uuesti õuedaam Anne Boleyn `iga. Rooma paavst keeldus selleks nõusolekut andmast ning Henry VIII otsustas katoliku kirikust lahku lüüa ja viia usupuhastus läbi ülevalt poolt. 1534 supremaatiaaktiga (lad k supremus – kõrgeim) kuulutas parlament kuninga Inglise riigikiriku (anglikaani kiriku) peaks. Inglismaal suleti kõik kloostrid, kiriku ja kloostrite varad riigistati, keelati indulgentside müük ja tehti lõpp pühakute säilmete austamisele. Jumalateenistusi hakati anglikaani kirikus pidama inglise keeles, õndsaks pidi saama ainult usu kaudu ja ainsaks usuliste tõdede allikaks loeti Piiblit. Jumalateenistuse korda muudeti Inglismaal vähe ja pildirüüstet läbi ei viidud . Anglikaani kirik saavutas valitseva seisundi lõplikult Elizabeth I valitsemisajal (1558 – 1604).

Vastureformatsioon ja ususõjad :
Katoliku kirik ja paavst üritasid reformatsiooni levikut peatada, vallandades vastureformatsiooni. Ühelt poolt tegeleti katoliku kirikus enesepuhastusega: korrastati katoliiklikku õpetust, keelati kiriklike ametikohtade koondumine ühe inimese kätte, parandati vaimulike haridustaset ja tugevdati ordu- ja kloostridistsipliini. 1540 rajati Ignatius Loyola (1491 – 1556) eestvedamisel jesuiitide ordu, mille eesmärk oli katoliiklust tugevdada ja võidelda reformatsiooni vastu. Teisalt taasaktiveerus inkvisitsioon, et usuline teisitimõtlemine välja juurida. Hävitati ketserlike sisuga „musta” nimekirja kantud raamatuid. Euroopa erinevates piirkondades puhkesid ususõjad katoliiklaste ja protestantide vahel: Prantsusmaal sõjad hugenottidega (n Pärtliöö 1572, kui Pariisis ja Prantsusmaal tapeti ~20 000 hugenotti; Nantes`i ediktiga 1598 tunnistati valitsevaks usuks Prantsusmaal katoliiklus, ent hugenotid võisid oma usutunnistust edasi järgida); katoliiklik Hispaania sõdis kalvinistliku Madalmaadega (Kaheksakümneaastane sõda, ka Madalmaade vabadussõda 1568 – 1648) ja üritas vallutada Inglismaad (Võitmatu Armaada hukkumine 1588).

ABSOLUTISM JA PARLAMENTARISM:

Absolutismi kujunemine Prantsusmaal:
Rahvusriikide kujunemine ja reformatsioon lammutasid Euroopa kristliku ühtsuse . Tugevnesid dünastiate- ja rahvastevahelised vastuolud, millele lisandusid pärast reformatsiooni ka usulised vastuolud. 17.saj kujunes Euroopas välja absolutistlik monarhia (e absolutism)- valitseja (kuningas, tsaar, sultan jm) piiramatu võimutäius. 17.-18.saj valitses absolutistlik valitsemisviis suuremas osas Euroopas, välja arvatud Hollandis, Šveitsis ning Poolas. Kõige klassikalisemal kujul avaldus absolutism Prantsusmaal. Absolutistlikes riikides oli monarh (kuningas, keiser, suurhertsog jne) valitsusjuht, sõjaväe ülemjuhataja, ülemkohtunik ning tihti ka kirikupea . Piiramatu võimuga monarh toetus valitsemisel alalisele sõjaväele ja järjest kasvavale ametnikkonnale, et üleval pidada senisest märksa keerulisemat haldus- ja maksusüsteemi. Uusaegsete riikide majanduspoliitika põhines merkantilismil: riigi eesmärgiks oli soodustada kaupade väljavedu ja vähendada sissevedu, et riigikassa täituks sissevoolavast kullast ja hõbedast. Selle saavutamiseks aidati kaasa manufaktuuride loomisele ja kaitsti siseturgu kaitsetollidega. Enamikes riikides jäid absolutismiajastul püsima seisuslikud esinduskogud (n parliament Inglismaal, cortes Hispaanias ja Portugalis, Riksdag Skandinaavia maades), kes andsid monarhile nõu või kellega valitseja kooskõlastas peamiselt maksuküsimusi.

Absolutism Prantsusmaal:
Absolutismi alguseks prantsusmaal loetakse Louis XIII valitsusaega ( 1610 – 1643). Kuna kuningas ise valitsemisasjadega tegeleda ei tahtnud, koondus reaalne võimutäius 1624.aastast kardinal Richelieu (1585 – 1642) kätte. Esimese ministri (peaministri) Richelieu eesmärgiks sai kuningavõimu ja Prantsusmaa vägevuse suurendamine . Selle eesmärgi täitmiseks piirati kõrgaadli võimu ja lammutati nende kindlustuseid ning provintse saadeti valitsema kuningale lojaalsed ametnikud. Riigi usulise ühtsuse saavutamiseks peeti sõdu hugenottidega, kes küll säilitasid usuvabaduse, aga kelle poliitilised eriõigused tühistati. Habsburgide nõrgestamiseks astus katoliiklik Prantsusmaa Kolmekümneaastasesse sõtta (1618 – 1648) ning toetas sõjas protestantlikke riike. Absolutismi kõrgajaks Prantsusmaal loetakse kuningas Louis XIV valitsusaega (1643 – 1715), kelle kõrval kuninga alaealisuse ajal tegutses esimese ministrina kardinal Mazarin (eluaastad 1602 – 1661). Pärast Mazarini surma asus Louis XIV isesesvalt valitsema ning erinevalt oma eelkäijast tegeles valitsemisasjadega kuni 10 tundi päevas. Louis XIV valitses loosungi – „Üks kuningas, üks seadus, üks usk” järgi. Prantsusmaal hakati taga kiusama hugenotte, kehtestati neile kõrgem maksukoormus, suleti nende kirikud ning tühistati 1685 Nantes`i edikt. Selle tulemusena lahkus ~0,5 miljonit oskustöölisest ja ettevõtjatest hugenotti protestantlikesse maadesse. 1682 koliti Louis XIV õukond Pariisi külje all äsja valminud luksuslikku Versailles`i lossikompleksi. Versailles`i õukonnaelu, mood, peod, köögikunst ja etikett muutusid jäljendatavaks kogu Euroopas. Prantsuse keele asendas seni diplomaatias kasutatud ladina keele. Luksuslik õukonnaelu soodustas kirjanduse, muusika ja teaduse arengut. Kultuurilembese Louis XIV valitsusajal rajati Pariisi raamatukogud, tähetorn ja botaanikaaed. Louis XIV-le („Riik – see olen mina”) järgnesid valitsejatena 1715 – 1774 Louis XV („Pärast mind tulgu või veeuputus”) ja 1774 – 1792 Louis XVI.

Inglismaa 17.saj I poolel:
Elizabeth I surma järel 1603 sai Inglismaal troonile Stuartite dünastia: Inglismaad valitses kuninganna tahtel Mary Stuarti poeg, Šoti kuningas James I (valitses 1603 – 1625) ja tema poeg Charles I (1625 – 1649). Mõlemad kuningad üritasid Prantsusmaa eeskujul riiki valitseda absolutistlikult, ent läksid seejuures tülli parlamendiga, sest üritasid ilma viimase nõusolekuta kehtestada makse. 1640 oli Carles I sunnitud vahepeal laiali saadetud parlamendi (nn Pikk parlament, 1640 - 1648) taas kokku kutsuma, et saada enesele toetust Šotimaal puhkenud mässu mahasurumiseks. Tollane parlament koosnes kahest kojast: Ülemkojast (ing k House of Lords – Lordidekoda), kuhu kuulusid päritavate kohtadega kõrgaadlikud ja vaimulikud ning Alamkojast (ing k House of Commons), mille valimisõigus oli varandusliku tsensuse alusel umbes viiendikul meestest. Parlamendi ja kuninga vastasseis maksuküsimustes ning kuninga ja parlamendi volituste suuruses kasvas üle kodusõjaks (1642 – 1648). Kodusõjas kandus sõjaline ülekaal parlamendi sõjaväe poolele (nim ümarpead ), milles olulist rolli mängisid hästi distsiplineeritud ja usuliselt motiveeritud äärmuspuritaanidest koosnev ratsavägi Oliver Cromwelli (1599 – 1658 ) juhtimisel. Pärast rojalistide lüüasaamist põgenes Charles I Šotimaale, ent anti šotlaste poolt 1648 parlamendile välja. Peamiselt anglikaani kiriku liikmetest koosnev Pikk parlament läks äärmuspuritaanidest sõjaväega (independendid) usuküsimustes tülli. Cromwell vallutas seepeale endale ustavate vägedega Londoni ja puhastas parlamendi oma vastastest, jättes sinna vaid independentidest toetajad (~1/10 endistest liikmetest; nn Päraparlament). Päraparlament mõistis Charles I kui türanni ja rahvavaenlase surma ning 30.jaanuaril 1649 hukati Inglise kuningas pea maharaiumise läbi vaikiva rahva silme all. Kuninga hukkamise järel kuulutati Inglismaal välja vabariik (1649 – 1660; ing k Commonwealth ). Valimisi läbi ei viidud ning Cromwell valitses sõjaväelise diktatuuri abil eluaegse lordprodektorina.

Stuartite restauratsioon ja parlamentarismi kindlustumine:
Cromwelli ootamatu surm 1658 tõi küll ajutiselt võimule tema poja Richardi, ent tundes end võimul ebakindlalt, loobus ta järgmisel aastal valitsemisest. 1660 toimus Stuartite restauratsioon- troonile astus hukatud kuninga poeg Charles II (valitses 1660 – 1685), kes kuulutas välja usuvabaduse ja amnestia ning taastas vahepeal kaotatud parlamendi ülemkoja ja piirangud kuningavõimule. Parlamendi alamkotta toimusid üle pika aja valimised, kuhu moodustus kaks rivaalitsevat rühmitust: toorid (ing k tories; kuningavõimu toetajad ja anglikaanid) ja viigid (ing k whigs; usulise tolerantsi pooldajad; vastustasid kuninga omavoli). Restauratsiooni tulemusena kehtestus Inglismaal parlamentaarne monarhia. 1685 – 1688 valitsenud James II läks taas parlamendiga tülli, vihastades viimase välja katoliku usku astumisega. Inglise parlament vastas sellele trooni pakkumisega James II tütre Mary abikaasale- Madalmaade asevalitsejale Oranje Willemile (nn Kuulus revolutsioon 1688). 1689 krooniti Willem kuningaks (Inglise kuningana William III; valitses 1689 – 1702). Kroonimise eel allkirjastasid Mary ja Willem „Õiguste billi ” (ing k „ Bill of Rights”), millega kindlustati Inglismaal parlamentarism: kõik seadusandlikud aktid tuli kinnitada parlamendi mõlema koja poolt, parlamendisaadikutele sätestati sõnavabadus, parlamendi alamkoja enamuspartei määras ametisse ministrid ja teised kõrgemad ametnikud.
Varauusaeg UUSAEG I Koostaja : P. Reimer