Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Rahvusvaheliste suhete ajalugu - Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani. (0)

Euroülikool - Ajalugu - Rahvusvaheliste suhete ajalugu
5 VÄGA HEA
Punktid

RAHVUSVAHELISTE SUHETE AJALUGU


Lühikonspekt

Arvestuse teemad


  • Rahvusvahelise süsteemi olemus. Erinevad rahvusvaheliste suhete süsteemi tüübid ja mudelid. Nende ühis- ja erijooned.
  • Riikide teke Egiptuses ja Sumeris. Vana-Idamaade imperiaalsed süsteemid (Vana- Babüloonia , Assüüria , Pärsia , Hiina ja India).
  • Kreeka polistest koosnev süsteem ja selle ühendamine Makedoonia ülemvõimu alla. Aleksander suure sõjaretk ja diadohhide riigid.
  • Rooma impeerium kui Vahemere ruumi universaalne riik.
  • Rahvusvahelised suhted keskajal: Bütsants , kalifaat ja frangi riik. Euroopa keskaegne poliitiline süsteem. Ristisõjad .
  • Tsentraliseeritud rahvusriikide kujunemine. Renessanss . Habsburgide hegemoonia Lääne-Euroopas: Karl V impeerium ja Itaalia sõjad , ususõjad .
  • Kolmekümneaastane sõda ja Vestfaali rahu.
  • Prantsusmaa hegemoonsed taotlused Louis XIV ajal. Sõjad mereriikide vahel. Rootsi hegemoonia Läänemere regioonis, Väike Põhjasõda .
  • Hispaania pärilussõda ja Utrechti rahu.
  • Põhjasõda ja selle lõpetanud rahulepingud.
  • Rahvusvahelised suhted XVIII sajandil. Poola pärilussõda, Austria pärilussõda ja Seitsmeaastane sõda. USA iseseisvumine . Poola jagamine.
  • Prantsuse revolutsioon ja revolutsioonilised sõjad. Napoleoni sõjad ja Napoleoni ülemvõim Euroopas. Napoleoni purustamine.

    I SISSEJUHATUS: RAHVUSVAHELISTE SUHETE SÜSTEEMIDE TÜÜBID


    Rahvusvaheliste suhete süsteemist võib rääkida juhul kui vähemalt 2, ehkki üldjuhul märksa rohkem, sõltumatut poliitilist kogukonda (riiki) on omavahel piisavalt tihedas läbikäimises (sõjad, kaubavahetus, kultuur, isiklikud kontaktid), käsitlemaks neid ühtse tervikuna , mis koosneb autonoomsetest komponentidest.
    Rahvusvaheliste suhete süsteemi tüüpnäiteks on Euroopa süsteem alates Vestfaali rahust (1648), kuid analoogseid süsteeme on inimkonna ajaloos eksisteerinud arvukalt. Seejuures peab silmas pidama , et kogu maailma hõlmav globaalne rahvusvaheliste suhete süsteem on suhteliselt hiline nähtus, varem koosnes maailm paljudest omavahel väga lõdvalt seotud rahvusvaheliste suhete süsteemidest. Näiteks Rooma impeeriumi kontaktid samaaegse Hani impeeriumiga Hiinas olid sedavõrd piiratud, et neid on otstarbekam käsitleda eraldiseisvate universumitena, kuigi kaubavahetus kahe suurriigi vahel eksisteeris ( Siiditee ).
    Rahvusvahelistest suhetest saab rääkida alates tsivilisatsiooni tekkest Egiptuses ja Sumeris IV aastatuhande lõpus eKr (põhimõtteliselt võib muidugi ka erinevate hõimude vahelisi suhteid käsitleda rahvusvaheliste suhetena). Niiluse orus ning Eufrati ja Tigrise vahelisel alal ( Mesopotaamia – Jõgedevaheline maa) tekkisid teadaolevalt esmakordselt inimkonna ajaloos rahvusvaheliste suhete subjektid , riigid, ning kujunesid välja rahvusvahelised süsteemid.
    Riiki defineeritakse (tänapäeval) enamasti tema kolme komponendi kaudu: 1) territoorium , 2) alamad või kodanikud ehk elanikkond, 3) valitsus, mis omab reaalset ja efektiivset kontrolli kahe esimese üle. Tuntud on ka Max Weberi definitsioon: riik on institutsioon , mis omab legaalse vägivalla monopoli oma võimupiirides.
    Nii või teisiti tähendab riik hierarhilist võimusuhete süsteemi, kus riigivõim kehtestab koostööd ja konkurentsi reguleerivad mängureeglid (seadused) ja tagab, vajadusel sunniaparaati kasutades, nende täitmise. Hierarhiliselt organiseeritud süsteemile vastandub anarhiline süsteem, kus enamasti puuduvad selgepiirilised reeglid (rahvusvaheline õigus on üsna hiline nähtus ja kehtib tänapäevalgi piiratult) – taoline süsteem on paratamatult kaootilisem, igasugune koostöö selles on raskendatud ning hüvede jaotuse pärast tekkivad ja muud konfliktid kipuvad muutuma vägivaldseteks (sõjad). Seejuures ei tähenda hierarhiliselt organiseeritud ja korrastatud riikide teke ja olemasolu anarhia ja sellest tuleneva kadumist, vaid üksnes kandumist riikide-vahelise suhtluse tasandile. Kuna rahvusvahelisel tasandil definitsiooni kohaselt valistsus puudub (tänapäeval võiks see olla vaid maailmavalitsus ), on rahvusvahelised süsteemid anarhilised. Seega ka konfliktsemad ja vähem korrastatud.
    Peab siiski märkima, et piir anarhiliste ja hierarhiliste süsteemide vahel on ebamäärane ja tinglik ning tihti on esinenud vahepealseid vorme. Imperiaalsed süsteemid (nt Hiina või Saksa-Rooma keisririik ) on sageli killunenud reaalselt täiesti iseseisvateks üksusteks (osastisvürstiriigid) ning muutunud sisuliselt anarhilisteks süsteemideks, samuti peab arvestama, et kõik suuremad impeeriumid koosnevad alati üsna suure autonoomiaga üksustest, kusjuures autonoomia suureneb, mida kaugemale perifeeriasse liikuda impeeriumi keskusest. Anarhiliselt orienteeritud tsivilisatsioonid (nt klassikaline Antiik-Kreeka, aga ka läänekristlik Euroopa), mis väärtustavad väiksemate kogukondade (riikide) sõltumatust, on jälle süsteemi püüdnud korrastada hegemoonia (kr hegemoniai – ülemvõim, ühe teistest oluliselt tugevama riigi domineerimine teiste üle, kes ühtlasi kehtestab süsteemis teatavad reeglid ja korra) või kontserdi-poliitika abil; lõpuks aga enamasti jõudnud ikkagi universaalse impeeriumini (Aleksander Suure ja Rooma impeeriumid hellenistlikus maailmas, teatav paralleel on siin ka Euroopa Liiduga Euroopa süsteemi puhul).
    Seejuures peab arvestama, et nii absoluutne (riikidevaheline) anarhia kui hierarhiline impeerium on pigem abstraktsioonid, teoreetilised äärmused, kui reaalselt eksisteerinud/eksisteerivad süsteemid. Adam Watson nt väidab, et enamus reaalselt eksisteerinud paljudest lokaalsetest poliitilistest kogukondadest koosnenud süsteemidest on pendeldanud nende kahe äärmuse vahel. Watson eristab neli erinevat süsteemi:

    Anarhia

    Süsteemis on palju enam-vähem võrdse võimsusega sõltumatuid riike, mis omavahel võitlevad. See tähendab aga üldjuhul lakkamatut kõikide sõda kõikide vastu. Ainsaks stabiliseerivaks faktoriks on jõudude tasakaalu mehhanism .

    Hegemoonia

    Paljude sõltumatute riikide hulgast tõuseb üks teistest oluliselt tugevamaks ning kehtestab teatava rahvusvahelise korra – elementaarsed mängureeglid, ning muutub omamoodi vahekohtunikuks teiste vahe ja ‘rahvusvaheliseks politseinikuks’.

    Dominioon

    Kujuneb tavaliselt hegemooni tugevnedes piirini, kus ta hakkab suurel määral kontrollima teiste riikide välispoliitikat. Sisepoliitikas säilitavad viimased aga iseseisvuse.

    Impeerium

    Hierarhiline süsteem, kus impeeriumi keskus kontrollib alluvaid kogukondi. Viimased säilitavad üldjuhul teatava (mõnel juhul märkimisväärse)
    Autonoomia. Enamasti on imperiaalne kontroll tugev ainult impeeriumi tsentrumis, sellele järgneb dominiooni vöönd, seejärel impeeriumi hegemoonia piirkond.
    Lisaks jaotusele anarhilisteks ja hierarhilisteks süsteemideks ning nende vahevariantideks, võib rahvusvahelisi poliitilisi süsteeme eristada polaarsusprinstiibi (oluliste aktorite ehk tegutsejate, st suurriikide arvu) alusel. Kõige lihtsam jaotus on bi-, multi - ja unipolaarsete (monopolaarsete) süsteemide eristamine:
  • Multipolaarsed süsteemid - süsteemis on vähemalt neli-viis olulist aktorit (riiki), vähem olulisi võib olla sadu või isegi rohkem. Tüüpnäiteks on Euroopa (hiljem globaalne) süsteem alates Vestfaali (1648) rahust II maailasõja lõpuni. Liidu-vaenusuhted on pidevas liikumises. Sõjad on pidevad , ent enamasti piiratud. Stabiliseerivaks faktoriks on jõudude tasakaalu mehhanism. Paremal juhul ka kontserdipoliitika, mille raames suurriigid kooskõlastavad oma poliitika ja lahendavad konflikte pigem kompromisside teel kui otsese konfrontatsiooniga.
  • Bipolaarne süsteem - süsteemis on vaid kaks tõeliselt olulist üliriiki. Tüüpnäiteks Külm sõda. Võimu/jõu kontsentratsioon kahe üliriigi kätte sunnib ülejäänud riike ühe või teise suurvõimu kiiluvette loovima, ehkki mõeldav on ka kolmanda tee otsing. Nt Kenneth Waltzi (‘Theory of International Politics’) arvates on bipolaarsed süsteemid stabiilsemad kui multipolaarsed, sest liidu-vaenusuhted on üldiselt püsivad ning kahel üliriigil on lihtsam omavahel kokkuleppele jõuda ja stabiilsuse eest seista kui paljudel.
  • Unipolaarne (monopolaarne) süsteem - süsteemis on vaid üks oluline aktor. Tüüpnäiteks Külma sõja järgne maailm, ehkki sellele on ka vastu vaieldud. Tegemist on hegemoniaalse süsteemiga, kus hegemoon sekkub teiste riikide poliitikasse (lähtudes esmajärjekorras mõistagi oma huvidest), kuid samas hoolitseb korra ja stabiilsuse eest süsteemis (maailmapolitsei): Pax Romana & Pax Americana. Tavaliselt muutub järk-järgult universaalseks impeeriumiks (Rooma) või tekib hegemooni vastane koalitsioon ning kujuneb taas välja multipolaarne süsteem.
    Esitada võib ka keerulisemaid rahvusvaheliste suhete süsteemide mudeleid. Nt Morton Kaplan eristab kuus mudelit:
  • Jõudude tasakaalu süsteem. 5 - 6 tugevat riiki. Vastab üldjoontes eelmise jaotuse multipolaarsele süsteemile.
  • Lõtv bipolaarne süsteem. Külma sõja aegne. On küll kaks üliriiki, kuid siiski ka arvestatav hulk nö kolmandaid riike (Hiina, India, mõneti ka Euroopa riigid). See muudab süsteemi talitlemise 'pehmemaks.'
  • Jäik bipolaarne süsteem. On vaid kaks üliriiki, ülejäänud - kui neid üldse on - on nendest täielikus sõltuvuses ega mängi iseseisvat rolli. Pole eksisteerinud.
  • Universaalne süsteem. Kaugelearenenud unipolaarsus . Üldjuhul tähendab kujunevat impeeriumi.
  • Hierarhiline süsteem. Maailmavalitsus. Globaaltasandil pole seni esinenud, kuid paljud varasemad impeeriumid püüdsid hõlmata kogu antud oikumeeni (so inimestele tuntud maailma).
  • Üksikriigi veto süsteem (‘ unit veto system’). 10 - 20 riiki omab ligikaudu võrdset tuumapotentsiaali - seega ka vetot rahvusvahelise elu küsimustes, mis neile olulised. Stabiilne, ent ohtlik. Mõneti üsna tõenäoline tulevikustsenaarium.

    II EGIPTUS JA SUMER


    Nii Egiptuse kui Sumeri tsivilisatsioon tekkis niisutusel põhineva viljelusmajanduse baasil. Seejuures oli mõlemal juhul riikide tekke peapõhjuseks arvatavasti nimelt vajadus rajada ja korras hoida ulatuslikku irrigatsioonisüsteemi (niisutussüsteemi) ning lahendada rahumeelselt vee jaotamisest ja maaga seotud omandivaidlustest tingitud lahkehelisid. Esimesed riigid kujunesid lokaalsete kogukondade baasil, mille keskusteks olid üldjuhul templid.
    Algselt tekkisid nii Niiluse orus kui ka Mesopotaamias suhteliselt väiksed riigikesed, ent peatselt suundus areng Egiptuses ja Sumeris erinevatele radadele . Egiptuses kujunes juba tsivilisatsiooni koidikul välja tsentraliseeritud riik, mis hõlmas kogu egiptlaste universumi (suhted väljapoole jäävate aladega olid esialgu teisejärgulised), sumeritel säilis aga pikka aega (õigupoolest enam-vähem läbi kogu nende ajaloo) killustatus iseseisvateks linnriikideks.
    Seega võib juba inimtsivilisatsiooni algusaegadel näha kahe erinevat tüüpi poliitilise organisatsiooni vormi kujunemist: a) hierarhiline tsentraliseeritud imperiaalne süsteem, mille puhul lokaalsete kogukondade üle domineerib imperiaalne võimukeskus ning b) anarhiline süsteem, mis koosneb iseseisvatest ja omavahel võitlevatest, ent majanduslikult ja kultuuriliselt tihedalt seotud poliitilisest kogukondadest.
    1. EGIPTUS
    Egiptuse tsivilisatsioon tekkis Niiluse viljakas orus 4 aastatuhande teisel poolel eKr.
    Maaviljelus Niiluse orus eeldas niisutussüsteemide väljaehitamist ning korrashoidmist. See omakorda eeldab suuremate inimrühmade organiseeritud koostööd – viimane nõuab aga poliitilist organisatsiooni ehk riiki, mis ühistegevust juhib ning kasu jaotamisest tekkinud tülisid lahendab. 4 aastatuhande teisel poolel tekkis kaheks üsna erinevaks piirkonnaks jagunenud Egiptuses - Ülem- ja Alam-Egiptuses - arvukalt väikeseid riigilaadseid moodustisi ( hilisemad noomid ehk maakonnad ). Järk-järgult, nende riigikeste vaheliste sõdade käigus, kujunes välja ühtne riik eesotsas vaaraoga.
    Esimese dünastia rajajaks peetakse Ülem-Egiptuse valitsejat Menest, kes IV aastatuhande lõpus Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendas.
    Egiptuse vaaraod olid (vähemalt egiptlaste arvates) taevast päritolu jumalkuningad, kes esindasid taevast jumalat (alul Horust, hiljem Ra-d) maa peal. Vaarao ülesandeks oli kehtestada maa peal kord, luua kaosest korrastatud kosmos, kus on võimalik tsiviliseeritud elu. Seda vaarao kordaloovat funktsiooni tähistasid egiptlased terminiga maat, mis üheltpoolt tähendas korra kehtestamist Egiptuses, teiselt poolt aga korrastatud Egiptuse kaitsmist ümbritseva kaose, barbarite , eest.
    Samas ei olnud Egiptuse tsentraliseeritus absoluutne. Noomid , mida oli umbes 40, omasid autonoomiat kohalikes küsimustes ning ilmutasid puhuti arvestatavat separatismi.
    Egiptuse ajalugu jagatakse järgmisteks perioodideks:
    Vana riik: 2778 – 2263, kujunes ühtne tsentraliseeritud riik. Pealinn Memphis . Kujunesid välja peamiselt kaubanduslikud suhted Vahemere lõunaranniku aladega ( Palestiina ) ja Nuubiaga. Rajati püramiidid – tuntuim on Cheopsi püramiid (3 at keskelt).
    Keskmine riik : 2040 – 1730 . Vähem tsentraliseeritud, noomidel teatav autonoomia. Peajumalaks kujunes Amon -Re (Ra). Lõppes hüksoslaste sissetungiga.
    Uus riik: 1562 – 1085 . Tsentraliseeritud, toetus sõjaväele, ametnikele, preestritele. Pealinn Teeba Thutmosis I – III, Amenhotep II – III. Uue riigi ajal hakkas Egiptus tihedamalt läbikäima ülejäänud maailmaga . Periooditi kehtestati Egiptuse ülemvõim Süürias ja Palestiinas. Amenhotep IV /Ehnaton (1361 – 1340) kehtestas teadaolevalt esmakordselt inimkonna ajaloos ainujumala Atoni kultuse, kuid see nurjati vanade jumalate preestrite poolt. Vahepeal Egiptus nõrgenes, kuid tugevnes taas Seti I ja Ramses II ajal ( 1290 – 1224). Sõditi hetiitidega ( indoeuroopa rahvas tänapäeva Türgi aladel), ent samas algas Egiptuse ja hetiitide vahel elav diplomaatiline läbikäimine – seda peetakse tavaliselt diplomaatia sünniks: säilinud on dokumente, läbirääkimisi peeti aramea keeles.
    Hetiidid: tungisid III/II at vahetusel Väike- Aasiasse (tänapäeva Türgi). Esimene ajalooareenile astunud indo-eruoopa rahvas. Alul väikeriigid. Kuningas Labarna rajas Vana riigi (1600– 1450 ). Uue riigi ajal vallutas Śuppliliuma (1282) Süüria. Liit Ramses II–ga. Peatselt riik hävis.
    Hiljem sattus Egiptus sõltuvusse teistest Lähis-Ida riikidest (vt allpool), kuni langes Makedoonia Aleksandri väepealiku Ptolemaiose ja tema järeltulijate võimu alla.
    2. SUMERITE LINNRIIGID
    Sumeri tsivilisatsioon kujunes välja IV aastatuhande teisel poolel. Sumerite päritolu on senimaani segane (erinevad teooriad). Asustasid Eufrati ja Tigrise alam- ja keskjooksu (Bagdadist Pärsia laheni). Tsivilisatsioon baseerus samuti niisutusel põhineval viljelusmajandusel. Võtsid kasutusele kiilkirja , millest – läbi paljude vahendajate – pärineb meie tänane ladina tähestik, leiutasid ratta ja palju muud, st mõjustanud inimkonna arengut vähemalt samapalju kui Egiptus.
    Rahvusvaheliste suhete vaatevinklist oli Sumeril kaks olulist erinevust võrreldes Egiptusega: 1) säilis killustatus väikesteks linnriikideks, 2) tihedam läbikäimine (nii majanduslik kui sõjalis-poliitiline) mitte-sumeri maailmaga, sest erinevalt merede ja kõrbedega muust maailmast suhteliselt eraldatud Egiptusest oli Sumer eristavate geograafiliste piirideta.
    Sumeri linnriikidest olid III at alul tähtsaimad Ur (sealt on piibli järgi pärit Abraham – rahvaste - eelkõige juutide, aga ka araablaste - isa), Uruk , Kiś, Lagaś, Nippur, Umma . Linnriigid kujunesid templite ümber ja kuulusid ühele sumerite jumalaist. Nii oli Nippuri omanikuks õhujumal Enlil , Uruki omanikuks taevajumal An (Anu) jne. Maapeal esindas jumalat preesterkuningas – en ehk ensi. Hilisemal perioodil kaldus võim sumeri linnriikides pigem sõjaväele toetuvate kuningate (lugal) kätte.
    Sumeri linnriikide vahel puhkes arvukalt konflikte, enamasti maa ( viljakat maad oli vähe) ja niisutussüsteemide pärast. Süsteemi anarhilisust pehmendas asjaolu, et sumerite arusaamise kohaselt pidi üks linnriikidest, tugevaim, täitma hegemooni funktsiooni – so olema vahekohtunikuks teiste riikide vahel tüliküsimuste puhul ning kehtestama teatava elementaarse korra. Selline kord kajastas taevast korda, kus üks jumalaist oli nö peajumalaks, kes lahendas teiste jumalate tüliküsimusi ja kehtestas kaosest korra. XXVIII sajandil eKr oli juhtpositsioonil linnriikide seas Kiś. XXVI sajandil Ur. XXV sajandil Lagaś.
    XXIV sajandil eKr ühendas Umma kuningas Lugalzages kogu sumeri ala.
    Järk-järgult levis sumeri kultuur peamiselt semiidi päritolu hõimudega asustatud Mesopotaamia põhjaosasse. Toimus sumerite ja semiitide järk- järguline segunemine, seejuures võtsid semiidid üle sumeri kultuuri saavutused, sumerid aga läksid üle semiidi keeltele.
    III aastatuhande II poolel tekkis Sumerist pisut põhja pool semiidi päritolu Ak(k)adi riik. Akkadlaste kuningas Saragon I rajas 24 saj keskel suurriigi, mis allutas Sumeri, Elami , Süüria ja osa Väike-Aasiast. Tekkis ajaloo esimene paljurahvuseline impeerium. Rahvaste paabel , peamiselt semiidid ja semiidistunud sumerid. Akkadi keel omandas piirkonnas keskse koha, mis püsis läbi Vana-Banbüloonia, Assüüria ja Kaldea riigi ning isegi kauem.
    Akkadi riik lagunes siiski peatselt ja toimus sumeri (osaliselt semiidistunud) linnriikide taassünd (nn sumeri renessanss). II aastuhande alul ühendas sumeri alad Umma kuningas, kuid 18 sajandi lõpus eKr langes Sumer Babüloonia ülemvõimu alla. Sumerid semiidistusid üha rohkem ja kadusid eraldiseisva rahvana ajalooareenilt. Sumeri kultuur mõjutas aga tugevalt Babüloonia ja teiste semiidi rahvaste kultuuri. Sumeri keel säilis kaua religiooni, teaduse ja hariduse keelena (umbes nagu ladina keel keskajal) – väidetavasti oskasid Babüloonia preestrid veel Rooma ajal sumeri keelt.
    III VANA-IDAMAADE PALJURAHVUSELISED IMPEERIUMID
    Sumerite allakäigule järgnenud perioodil tekkis Mesopotaamias ja seda ümbritsevates piirkondadest arvukalt erinevaid riike, mille hulgast tõusevad esile Vana-Babüloonia, Assüüria ja Pärsia impeeriumid. Samal ajal kujunesid esimesed riigid ja nende ühendamise järel impeeriumid välja ka Indias ja Hiinas.

    1. Vana-Babüloonia

    Vana-Babüloonia riik kujunes välja 19 sajandil eKr, kui Babülonis (linna nimi tähendab ‘jumala värav’) tuli võimule amoriitide dünastia. Riigi hiilgeaeg oli kuningas Hammurapi ajal 18 sajandil ja 17 sajandi alul eKr (tollest ajast on pärit Hammurapi seadused – vanim teadaolev mahukas seadustekogu), kui riik hõlmas kogu Eufrati ja Tigrise ala.

    Babüloni linn oli piirkonna tähtsaim kaubanduskeskus ning suuriigi loomine vastas esmajärjekorras kaupmeeste huvidele, sest ühtne riik soodustas (kaug)kaubandust. Elanikkond linnas ja kogu riigis oli etniliselt ja keeleliselt kirev, peamiselt kõneldi erinevaid semiidi keeli (sealt ilmselt legend Paabeli keeltesegadusest). Rajati kogu Eufrati ja Tigrise jõgikonda hõlmav niisutussüsteem.


    Babüloonia riik ei olnud väga tsentraliseeritud - enamus alluvaid territooriume, nt sumeri linnad, säilitasid arvestatava autonoomia, samas oli loodud suuriik neile kaubanduslikust vaatevinklist kasulik. 17 sajandil hakkas riik nõrgenema, säilitades kontrolli ainult Lõuna-Mesopotaamia üle. 16 sajandil sai lüüa hetiitidelt ja langes seejärel kassiidi rändhõimude rünnaku ohvriks.
    Babüloni linn säilitas kummatigi kaubandusliku juhtpositsiooni ning hiljem tekkis Uus-Babüloonia riik (vt allpool).

    2. Assüüria impeerium


    Riik tekkis varasema Assuri linnriigi baasil, mis oli oma nime saanud jumal Assuri järgi. Riigi tuumikala ühendas esmakordselt amoriidi päritolu kuningas Śamiśiadad I 18 sajandil, kuid tema surma järel nn Vana-Assüüria riik lagunes. Seejärel oli Assüüria alul Vana-Babüloonia ja seejärel Mitanni riigi võimu all. Assüüria taasisesesivus 14 sajandil eKr. Esimesena sai Assüüria kuningaks Assurballit I (14 saj). 13 sajandil purustati Mitanni riik ning pandi alus suuremale Assüüria riigile, kuid 11 sajandil oldi sunnitud taanduma aramealaset ees.
    Assüüria suurriik, esimene tõeline impeerium Lähis-Idas, hakkas välja kujunema 9 sajandil eKr Assurnasirpal II ja Salmanassar III ajal. 8 sajandi teine pool ja 7 sajandi I pool oli riigi õitseaeg. Assüüriale allus kogu Mesopotaamia, osa Väike-Aasiast, Süüria, Palestiina ja lühikest aega ka Egiptus. Seega kujunes Assüüriast esimene tõeliselt suur paljurahvuseline impeerium, mis hõlmas peaaegu kogu antiikaegse Lähis-Ida maailma (toonase oikumeeni).
    Assüüria valitsejad ajasid seejuures rahavaste segamise poliitikat – küüditamised ja ümberasustamised, et murda rahvaste vastupanu: nad arvasid, et inimesed ammutavad väge kodumaa mullast. Assüürlaste võimsuse aluseks oli tugev armee (eriti efektiivne ratsavägi) ning osav manipuleerimine vastaste omavaheliste vastuoludega – assüürlased lõid arvestatava spionaaźi-võrgu, mis tegi kindlaks vastaste nõrkused ja nendevahelised vastuolud. Vaatamata tugevale sõjaväele allutati paljud piirkonnad pigem osava diplomaatia ja ähvarduste varal . Babülon allutati aga personaaluniooni abil. Paljud allutatud vürstid ja linnad toetasid Asüüria impeeriumi, kuna see tagas neile võimu oma alamate üle ning kaitses teiste väiksemate naaberriikide rünnakute eest, samas säilitasid nad kohalikes asjades autonoomia. Tegemist oli imperiaalse süsteemiga, kus Ninive (riigi hilisem pealinn) ja Assuri piirkond allus Asüüria kuningatele otseselt, Babülon ja sellest lõunasse jäävad Mesopotaamia olid dominiooni piirkond (siseküsimustes autonoomsed), ning nt Palestiinas eksisteerisid pool-sõltumatud satelliitriigid nagu Juuda kuningriik – kui need mässu tõstsid, siis see suruti maha (umbes nagu Nõukogude impeerium lämmatas ülestõusud formaalselt sõltumatus Ungaris ja Tśehhoslovakkias). Kui assüürlased vallutasid Egiptuse, siis seal pandi võimule vaaraodest nukuvalitsejad, kelle lojaalsuse Assüüriale tagas assüürlastest garnison . Analoogset mudelit on kasutanud enamus hilisemaid suuri impeeriume.
    7 sajandi lõpus hakkas riik nõrgenema ning Babülon ja Meedia (meedlased olid pärslastega suguluses olev indoeuroopa rahvas) vallutasid Ninive ja purustasid Assüüria riigi.
    3. Uus-Babüloonia ehk Kaldea riik (625 – 539)
    Riigi rajas 7 sajandi lõpus pärast Assüüria lagunemist kuningas Nabopolassar . Hiilgeaeg Nebukadnetsar II ajal (604 – 562), mil riik hõlmas Iraagi, Süüria, Foiniikia , Palestiina. Taas paljurahvuseline impeerium (domineeriv keel oli endisel akkadi), kasutati küüditamist ja ümberasustamist (juutide Paabeli vangipõlv). Riigi purustas Pärsia kuningas Kyros .
    Lisaks Egiptusele ja Mesopotaamiale tekkisid iseseisvad tsivilisatsioonid Indias (Induse orus) ja Hiinas ( Huanghe – Kollase jõe orus). Seejuures kujunes Hiinas välja pigem tsentraliseeritud impeeriumile suunatud orientatsioon – ehkki see jäi pikaks ajaks vaid ideaaliks, praktikas oli Hiina killunenud, Indias aga sõltumatutest vürstiriikidest koosnev süsteem, mis liideti ühtseks riigiks vaid suhteliselt lühiajaliselt .

    4. India


    Ülemine viljelusmajandusele toimus Induse jõe piirkonnas IV aastatuhandel eKr. III at võeti kasutusele pronks, tekkis Induse oru kultuur, mida iseloomustasid suured linnad (100 000 elanikku) ning elav kaubavahetus läänepoolsete aladega (Sumer, Babüloonia). II at esimesel poolel toimus langus.
    II at teisel poolel tungisid Induse oru piirkonda aarialased, I at alul hõivasid ka Gangese oru. Aarialased allutasid kohalikud elanikud. Kujunes maailma arvatavasti kõige jäigem kastiühiskond, neli põhikasti on braahmanid , kshatrijad, vaishjad, shuudrad. Lisakas paariad ja dasad. Analoogne jaotus on siiski olnud omane enamusele indoeuroopa rahvastele näiteks keskaja kolm seisust (vaimulikud, aadel , linnarahavas + talupojad), Platoni kolm ühiskonnakihti ( filosoofid -valitsejad, vardjad-sõjamehed, tööinimesed).
    8 sajandil eKr tekkisid aarialastel esimesed riigid ( Kuru , Pantshala jt). Alul üsna väikesed riigikesed, mille eesotsas seisid radzhad (vürstid). Vaatamata poliitilisele killustatusele ühendas aarialasi kultuur, mis põhines ühtsel religioonil (brahmanism, hiljem hinduism) ja ühisel kõrgkeelel sanskritil. 6 saj tekkisid budism ja dzhainism. Arvestatav allikas India ajaloo kohta on hiigelpikk eepos Mahabharata , mis kirjeldab kahe Bharata hõimu suguvõsa Pandavate ja Kauravate vahelist võitlus; eepose ühe osa moodustab filosoofilis-religioosne Bhagavadgita.
    6 sajandil eKr hõivas Induse oru Pärsia Ahhemeniidide riik. Gangese orus kujunes tugevaimaks riigiks Magadha, pealinn Paliputra. 327 eKr Indiasse tunginud Aleksander suutis hõivata vaid Punjabi.
    322 eKr tuli Magadhas võimule Tshandragupta Maurja, kes pani Kautilya (peateos Arthashastra) õpetust järgides aluse Maurjate suurriigile. Kautilya õpetuse eesmärgiks on nimelt ühtse riigi loomine vaenutsevatest väikeriikidest. 305 tõrjus Tshandragupta Loode- Indiast välja viimased kreeklased . Tema pojapoeg Ashoka allutas III esimesel poolel endale kogu India (va lõunatipp). Kuulutas budism riigiusuks. India loodepiiril tekkis Kreeka-Baktria riik. Pärast Ashoka surma Maurjate suuriik lagunes.

    Hiina


    Paikneb suhteliselt eraldi ülejäänud kultuurikeskustest (sh India ja Lähis-Ida kultuurid, ehkki Indiaga on olnud läbi aegade vastastikust mõju – budism levis Indiast Hiinasse) ning on üsna omanäoline.
    III aaastatuhandel eKr kujunesid Huanghe (Kollane jõgi ) orus välja Yangshao ja Longshani kultuurid – irrigatsioonisüsteemidel põhinev riisikasvatus. Riigi rajas väidetavasti pool-müütiline Xia dünastia, kuningate Fo-xi ja Huang-di juhtimisel.
    II aastatuhande keskel eKr tekkis Shang- Yini riik eesotsas wangiga (kuningas). XI sajandil purustas Shang-Yini riigi Zhou hõim ja Hiinas tekkis Zhou dünastia riik, mille ajalugu jagatakse kaheks perioodiks :
    11 – 8 saj eKr Lääne-Zhou riik, mis hõlmas põhjapoolse Hiina. Riik oli väidetavasti üsna ühtne, ehkki selles on ka kaheldud.
    8 – 3 sajandil eksisteeris Ida-Zhou riik Aastatel 770 – 221 eKr valitses Hiinas killustatus, mis tekkis kui osastisvürstid saavutasid tegeliku sõltumatuse, wangi võim muutus nominaalseks. Hiinas kujunes välja sisuliselt anarhiline süsteem, mis koosnes 5 – 7 ‘suurriigist,’ 70 väiksemast riigist ning kuni tuhandest pisiriigist (vrd Saksa-Rooma keisririik). Osa riike tunnistas formaalselt Zhou wangide ülemvõimu (Huanghe piirkond), osa ei tunnistanud seda isegi tseremoniaalselt, kuid kuulusid samasse süsteemi – so olid tihedas läbikäimises.
    7 sajandil eKr tugevnes Chu riik, mis ähvardas kujuneda Hiina hegemooniks. Tekksi Chu vastane anti-hegemoniaalne koalitsioon. 679 toimus ulatuslik konverents , kus moodustati Chu vastane liit, selle etteotsa valiti ba – tugevaim riik liidus ehk selle liidu hegemoon (eri aegadel olid ba-ks erinevad riigid). Sajandi lõpus õnnestus aga Chu-l saada ba-ks – seega kujunes üsna keeruline süsteem, kus ühelt poolt oli olemas Zhou dünastia wang, siis ba ning lõpuks hulk tegelikult iseseisvaid riike.
    5–3 sajandil Zhanguo ehk võitlevate riikide periood – võitlus Hiina riikide ja riigikeste vahel oli eriti äge.
    Sel perioodil tekkis Konfutsiuse õpetus (‘Vesteid ja vestlusi’), mille üheks õpetuslikuks eesmärgiks oli taastada Zhou reaalne võim, so muuta Hiina ühtseks impeeriumiks. Samal ajal tekkis taoism, mis vastandina konfutsianismile eelistab paljudes sõltumatutest pisiriikidest (küladest isegi) koosnevat süsteemi.
    221 eKr ühendas Hiina ala Qini riigi valitseja Shi Huangdi , kes kuulutas end esimseks keisriks. Koos oma nõuniku Li Si-ga lõi ta legismile toetudes rangelt tsentraliseeritud ja hierarhilise riigi, ühtlustas mõõtude ja maksude süsteemi. Samas oli vaenulik haritlaste vastu, põletas raamatuid. Rahva rõhumine – ülestõusud.
    206 tuli võimule Hani dünastia (talurahvaülestõus tagajärjel). Tekkis Hani riik – esimene suuremat osa tänapäeva Hiinat hõlmav hiigelimpeerium. Hani dünastia võttis üle Qini riigi, kuid muutis selle range süsteemi leebemaks, konfutsianism kujune riiklikuks ideoloogiaks. Siiditee, Hiina müür . Keisri võimu alune ala laines pidevalt. Barbarite tsiviliseerimine (hiinastamine). Jagatakse kaheks perioodiks: Lääne-Hani riik 206 eKr – 25 pKr ja Ida-Hani riik 25- 220 pKr.

    5. Vana- Pärsia ehk Ahhemeniidide impeerium


    II aastatuhandel ekr toimus meedlaste ja pärslaste (aarialaste) sissetung Pärsia ( Iraani ) aladele. I aastatuhande esimesel poolel tekkisid esimesed riigid. Juhtivaks usundiks kujunes Zoroastrism.
    Meedialaste kuninga Kyaxarese ajal kujunes välja Meedia suurriik (625 – 585). Kuningas Kyros II (559 – 529) rajas Ahhemeniidide dünastia ning vallutas Meedia, Lüüdia ja Babüloni. Kujunes välja paljudest rahvastest koosnev Vana-Pärsia impeerium. Kambyses II (529 – 522) liideti Egiptuse ja Foiniikia alad, Väike- Aasia .
    Dareios I (522 – 486) ajal oli Pärsia riigi riigi õitseng. Koosnes 20 satraapiast – halduspiirkond, mille eesotsas seisis satraap . Pealinn Susa. Rajati korralik teedevõrk, tekkis üsna tõhus postiteenuste süsteem. Kehtestati ühtne maksusüsteem (10 % maaga seotud tulust, kaubandus oli enamasti maksuvaba ). Hõivati Põhja-India. Järgnesid Xerxes I ning Dareios II ja III.
    Pärsia impeerium oli suurim impeerium nn Vana- Idamaades . Tegemist oli suhteliselt tsentraliseeritud riigiga, kuid paljudes piirkondades oli lokaalsetele üksustel arvestatav autonoomia (nt Kreeka linnriigid Väike-Aasias).
    IV VANA-KREEKA POLISTE SÜSTEEM, HELLENISM JA ROOMA IMPEERIUM
    1. Kalssikaline Kreeka poliste süsteem
    III aastatuhandest eKr – 1200 eKr Kreeta -Mükeene ajajärk (Minose). 12 sajandil toimus doorlaste (üks kreeka hõimudest) sissetung. 12 sajandil eKr toimus Trooja sõda, mida kirjeldatakse Homerose eeposes Ilias . Vahepeal nn pime ajajärk – kultuur käis alla. 8 sajandil eKr algas taas tõus ning kujunes välja klassikaline Antiik-Kreeka.
    Kreeka koosnes sõltumatutest linnriikidest, polistest, mis olid omavahel tihedalt seotud kultuuri ja kaubanduse kaudu – kujunes välja see, mida Inglise koolkond nimetab rahvusvaheliseks ühiskonnaks. Kreeka polised (osa demokraatlikud, osa aristokraatlikud, puhuti valitsesid türannid) olid vabadele kodanikele kuuluvad korporatsioonid, vaba kodaniku elus oli polise asjadel (poliitikal) keskne koht. Poliste sõltumatust väärtustati kõrgelt, seetõttu oli idee ühtsest kreeka riigist või impeeriumist klassikalisel perioodil kreeklastele vastuvõetamatu. Sellest omakorda johtus süsteemi antihegemoniaalne orientatsioon. Enamus linnadest oli orienteeritud kaubandusele . Kolonisatsioon .
    Kreeka-Pärsia sõjad
    Algasid Pärsia ülemvõimu all olevate Väike-Aasia (tänapäeva Türgi) kreeka linnade ülestõusuga 6-5 sajandi vahetusel, mida toetas Ateena . 490 eKr maabusid pärslased Atikas, kuid nende edasitung pandi seisma Maratoni lahingus. Kuningas Xerxese uus sõjakäik algas edukalt - Termopüülide lahingus said spartalased , ehkki avaldasid meeleheitlikku vastupanu, lüüa. Lüüa said ka Ateena väed. Kuid 480 kaotasid pärslased Salamise merelahingu. See oli kreeklaste, eriti Ateena suur võit. Ateena mereliidu loomine.
    Sõda jätkus , kuid pärslased ei suutnud päris Kreekas kanda kinnitada. 449/8 eKr sõlmiti Kalliase rahu, mis jättis Väike-Aasia kreeka linnad küll Pärsia ülemvõimu alla, kuid neile tagati ulatuslik autonoomia. Kujunes välja Ateena- Sparta diarhia – kahe linnriigi kaksikvõim (kaksik-hegemoonia) Kreekas.
    Tugevaimaks riigiks oli siiski Ateena, mis järk-järgult oli kujunemas Kreeka hegemooniks. Ateena mereliit muutus Kimoni ajal sisuliselt Ateena impeeriumiks, kus liidu liikmed säilitasid pigem autonoomia kui reaalse iseseisvuse. Kimoni imerialistlik poliitika. See teravdas vastuolusid Spartaga, eriti Periklese ajal.

    Peloponnesose sõda 431 – 404


    Sõda toimus Ateena mereliidu ja Sparata juhitud Peloponnesose liidu vahel ülemvõimu pärast Kreekas. Sõja ajendiks oli Ateena-Korintose kaubanduskonkurents, mis sundis korintlasi Sparatalt abi paluma, seejuures motiveersisd korintlased oma palvet nimelt asjaoluga, et Ateena on muutunud liiga tugevaks ning ohustab kõigi kreeka poliste iseseisvust (anti-hegemonialism). Sõda kulges vahelduva eduga, kuid lõppes Sparta võidu ja Ateena lüüasaamisega. Kreekas kujunes välja Sparta hegemoonia. Nüüd organiseerisid korintlased Sparta- vastse koalitsiooni, puhkes Korintose sõda 395– 386, mis lõppes Antalkidese rahuga.

    2. Makedoonia Aleksandri vallutusretk ja diadohhide riigid


    Makedoonia oli valdavalt mägine maa ja Vana-Kreeka perifeerias. Etniline koosseis segane, peamiselt siiski kreeklastele lähedased hõimud (ei peetud ei kreeklasteks ega barbariteks ), paljud kreeka aristokraatsed suguvõsad väitsid end pärinevat samadest esivanematest kui makedoonia suguvõsad. Kreeklaste püha mägi Olympos asus Makedoonias. Makedoonia jagunes kaheks osaks: Ülem-Makedoonia ( metsad , karjandus, mahajäänud) ja Alam-Makedoonia ( Egeuse rannikumadalik, arenenum).
    Erinevalt Kreekast kujunes Makedoonias välja ühtne, ehkki alul üsna lõdvalt seotud kuningriik. Varasem ajalugu lünklik, kuid 5 sajandi lõpus oli väljakujunenud kuningriik – kuningas oli siiski pigem esimene võrdsete seas, ka nn rahvademokraatia elemente. Kreeka-Pärsia sõdades oli puhuti liidus pärslastega – kui Xerxes Kreekasse tungis, lasid makedoonlased ta läbi oma alade. Sekkus Kreeka asjadesse ka hiljem ja saavutas järk-järgult hegemooni positsiooni Kreekas.
    IV sajandi keskel kujunes Kreekas välja üsna tugev makedoonia-meelne partei. Ateenas oli selle juhiks Isokrates , kes kutsus üles Makedoonia kuningas Philippos II allutama endale Kreekat ning alustama kreeklaste ja makedoonlaste ühist pealetungi Aasiale, et ‘muuta barbarid helootideks’ ( heloot – teatavat tüüpi (päris)ori). Vastasleeri tuntuimaks esindajaks oli üks kuulsamaid kreeka oraatoreid Demosthenes , kelle Makedoonia ehk Philippose vastaseid kõnesid nimetatakse filip (p)ikateks.
    IV sajandi II poole alul peetud sõdades saavutas Philippos kontrolli enam-vähem kogu Kreeka üle. Aastal 337 eKr kutsus Philippos kokku kõigi Kreeka poliste kongressi Korintoses. Ainult Sparta keeldus osalemast. Kongressil rajati Üle-Kreekaline liit Makedoonia hegemoonia all – kuulutati välja üldine rahu, sõjad poliste vahel keelati, garanteeriti meresõiduvabadus, polistel keelati sekkuda teiste poliste siseasjadesse ja muuta nende riigikorda . Liidu välispoliitika anti Makedoonia ajada, kes kuulutas Kreeka ja Makedoonia nimel Pärsiale ‘püha sõja’ kättemaksus kunagise sissetungi eest ja Kreeka laastamise eest. Kreeklastel keelati teenida palgasõdureina Pärsia armees (neid oli seal tegelikult palju).
    Philippos nõudis Pärsialt Väike-Aasia Kreeka linnade vabastamist, kuid Pärsia keeldus. Philippos tungis seepeale ca 10 000 mehega üle Hellespontose väina, saavutas edu , ent sõda takerdus ja 336 Philippos II tapeti – väidetavasti Pärsia vandenõu.
    Puhkesid rahutused , kuid uus kuningas Aleksander (336 – 323) surus need maha. Selleks ajaks oli Pärsia suurriik oluliselt nõrgenenud – satraapide separatism , korruptsioon , palgasõdurid jne. Maksude ja segaduse tõttu olid allutatud rahvad , kes alul olid Pärsia võimu suuresti toetanud, meelestatud Pärsia vastu. Toonane Pärsia kuningas Dereios III Kodamannos oli nõrk ja tahtejõuetu valitseja.
    Aastal 334 ületas Aleksander 30 000 jalamehe (faalanks) ja 5 000 ratsanikuga Hellespontose. Pärsia vägede ülemjuhatajaks oli kreeklane Memnon. Lahingus Granikose jõe kaldal sai Pärsia armee lüüa. Seal teeninud kreeka palgasõdurid hukati. Väike-Aasia kreeka linnad tervitasid enamasti Aleksandrit kui vabastajat (va Miletos ja Halikarnassos). Aleksandri vägi täienes kohalike kreeklastega, hõivati kogu Väike-Aasia.
    Dareios III koondas samal ajal uue väe. 333 a sügisel toimus Issose lahing, mille Aleksander taas võitis. Enamus Foiniikia linnu kapituleerus, va Tüüros , mida piirati 6 kuud. Dareios III pakkus rahu soodsatel tingimustel, kuid Aleksander loobus (tema väepealik Parmenion pooldas rahu, öeldes, et kui tema oleks Aleksander, siis võtaks ta rahu vastu; mispeale Aleksander kostis, et kui tema oleks Parmenion, siis võtaks ka tema). Pärast Vahemere idaranniku hõivamist suundus Aleksander Egiptusesse (seal oli Pärsia võim väga nõrk ja episoodiline ). 332 andis kohalik satraap võimu Aleksandrile üle. Preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks ja Amoni pojaks. Asutati Aleksandria linn.
    331 suundus Aleksander ida poole. Sügisel 331 toimus Gugamela küla lähedal suurim lahing Aleksandri ja pärslaste vahel. Pärsia sai hävitavalt lüüa (vaatamata sõjaelevantidele). Babülon tervitas Aleksandrit vabastajana. Siis vallutas Aleksander Suusa ja tungis edasi itta – päris Pärsiasse ja vallutas Persepolise.
    330 tungis Aleksander Meediasse ning kogu Pärsia impeerium oli Aleksandri kontrolli all. Ta kuulutas end Pärsia kuningaks ja otsis kohalike aristokraatide toetust, määrates samas paljudesse ametitesse kreeklasi-makedoonlasi. Tungis edasi Kesk-Aasiasse, Baktriasse ja Sogdianasse. Aleksandri vastased vandenõud - tüli proskynesis-e pärast (vabad kreeklased-makedoonlased keeldusid Aleksandri ees maani kummardumast). 327 abiellus Aleksander Baktria valitseja tütre Roxane-ga.
    327 tungis Aleksander Indiasse, lootes jõuda peatselt maailmaookeanini. Jõudis Induse jõeni. Asutas linnu, Nikaia ja Bukephala. Sõdurid keeldusid peatselt edasi tungimast. 326 lõppes 8 aastat kestnud Aleksandri sõjakäik, mille käigus vallutati suur osa toonasest oikumeenist. Osa väest naases laevadel, osa mööda maad.
    Vallutuse tulemusel oli tekkinud hiiglaslik, etniliselt kirev riik. Kujunes välja hellenistlik kulutuur, mis põhines kreeka kultuuri ja keele domineerimisel, kuid milles oli palju idamaiseid elemente. Aleksander abiellus veel kahe Pärsia printsessiga. Nõudis enda jumalustamist – Demosthenes irooniline kommentaar. 323 tegi Babülonist oma pealinna. Samal aastal suri.

    Diadohhid ja epigoonid


    Aleksandri surma järel puhkesid mitmel pool ülestõusud. Algas võitlus väepealike (diadohhid) vahel. Aleksandri poeg Roxanega, samuti Aleksander, oli alaealine, mitmed diadohhid üritasid tema nimel valitseda , hiljem aga väike Aleksander tapeti.
    Tuntuimad väepealikud olid Ptolemaios (sai oma võimu alla Egiptuse), Antigonos (Makedoonia ja Kreeka), Selukos (Babüloonia, Süüria), kes panid aluse vastavatele dünastiatele (epigoonid – diadohhide järeltulijad ): Ptolemaiosed (nt Kleopatra ), Seleukiidid ja Antigoniidid ning vastavatele riikidele riikidele. Diadohhide riikide piirid muutusid pidevalt. Lakkamatud sõjad. Pergamon, Kreeka-Baktria riik. Kõigis riikides oli tugev kreeka mõju. Ülemkiht oli enamasti kas täiesti või osaliselt kreekastunud. Pool-iseseivad polised, kus elasid kreeklased (sisekorraldus oli sarnane klassikalistele polistele), ning nn kuningamaad, kus elasid allutatud kohalikud rahvad.
    III saj lõpus II alul hakkasid alad üle minema Rooma kontrolli alla. Aastaks 146 oli Makedoonia ja enamus Kreekast Rooma võimu all. I sajandi esimesel poolel läks Rooma võimu alla Süüria. Tigranes II – Armeenia kuningas. Egiptus langes Rooma alla aastal 30 eKr, kui suri viimane Ptolemaios – Kleopatra VII.
    Hellenismi perioodil kujunes kogu Vahemere piirkonnas välja üsna ühtne kultuuriruum, mis oli ka poliitiliselt ja kaubanduslikult üsna tihedas läbikäimises. See lõi eeldused Rooma impeeriumi tekkeks.

    2. ROOMA IMPEERIUM


    Rooma impeeriumi näol on tegemist suurima antiikaegse impeeriumiga, mis oma hiilgeajal hõlmas kogu Vahemere ruumi ning suurema osa Lääne-Euroopast, sünteesides varasemate impeeriumite kogemusi (Pärsia, Makedoonia). Rooma impeeriumi all ühtlustus laias laastus kogu Vahamere regiooni kultuuriline, poliitiline ja majanduslik süsteem. Kujunes välja ühtne sotsiaal-majanduslik tervik, mille mõju ulatub tänapäevani.
    I aastatuhande I poolel eKr elas Itaalias kolm suuremat rahvus-kultuurilist kogukonda. Lõunas (eriti Sitsiilia ) olid kreeka linnade kolooniad , põhjas etruskid , keskel itaalikute hõimud, viimastest tugevaimad olid latiinid ja samniidid, kelle vaheline võitlus hõlmab kogu Rooma varasema ajaloo.
    Aastani 509 eKr valitsesid Roomas kuningad, valdavalt etruski päritolu. Seejärel aeti kuningad minema. Järkjärgult kujunes välja klassikaline Rooma poliitiline süsteem, mille eripäraks on formaliseeritud õiguse keskne roll ühiskonnas. Seaduste tundmine oli kesksel kohal ka Rooma eliidi hariduses. Ühiskond jagunes kaheks rühmaks : plebeid ja patriitsid . Riigiorganeist tähtsaim oli senat . Lisaks 2 konsulit (üks neist pidi olema plebei) ja rahvatribuunid. Alul oli tegemist üsna tüüpilise antiikse demokraatiaga, mis oli siiski aristokraatsem nt Ateena demokraatiast. Samas poliitika (st ühiskonna-asjad) Roomas nagu Kreekaski inimeste auasjaks - zoon politikon.
    Rooma võimu laienemine
    Rooma võimu laienemine oli järkjärguline. Divide et impera – jaga ja valitse. Üldjuhul olid roomlased allutatud linnade vastu suuremeelsed. Säilis autonoomia - munitsiipium. Sageli oli initsiatiiv mitte Rooma käes, vaid Rooma väed nö kutsuti appi - nt kutsus Etruski linn Clusium Rooma IV sajandi alul appi gallialaste vastu (kes olid Po orgu asunud juba V saj).
    Rooma sõjavägi oli efektiivne, koosnes peamiselt vabadest kodanikest jalaväelastest.
    IV sajandi keskel allutas Rooma endale Kesk-Itaalia latiini linnad, loodi Latiini föderatsioon (foedus) - linnad säilitasid formaalse iseseisvuse, kuid oli lepingulistes liidusuhetes Roomaga. IV saj lõpus liideti Roomaga ka samniidi föderatsiooni linnad. Sõjad Lõuna-Itaalia kreeka linnadega, mis järk-järgult langesid Rooma võimu alla. 272 langes Tarentum. 265 eKr langes Volsnii - seega oli Itaalia ( manner ) allutatud. Kreeka kultuuri mõju.
    Sõjad Kartaagoga ehk Puunia sõjad
    Kuni Roomale allajäämiseni oli Kartaago Vahemere lääneosa võimsaim kaubanduslik suurriik. Kartaagolased olid pärit Foiniikiast (Türos). Paratamatult tekkisid vastuolud Rooma ja Kartaago vahel, eriti Sitsiilias.
    I sõda 264-241 eKr.
    Sitsiilia kreeka linnad toetasid pigem roomlasi. Loodi Rooma laevastik .
    II sõda 218-201 eKr.
    Vastuolud Hispaanias ( Ibeeria ). Hannibal tungis Hispaaniasse, sealt aga üle Püreneede ja Alpide Itaaliasse, see oli Roomale üllatuseks. Alul oli Hannibal edukas. Rooma sai Cannae lahingus lüüa. Osa Itaalia linnu, samuti Makedoonia kuningas Philippos V liitusid Hannibaliga. Kuid Hannibal kurnas end välja ja aastal 201 alistus.
    197 eKr sai Makedoonia kuningas Philippos Künoskefaloi lahingus Roomalt lüüa, sisuliselt alistus. Kreeka linnad kuulutati Makedoonia võimu alt vabadeks (196 eKr Isthmose mängudel), tegelikult sattusid sõltuvusse Roomast . Allutati ka Sardiinia ja Hispaania .
    III Puunia sõda 153 – 146 eKr
    Ehkki Kartaago oli nõrgenenud, ei olnud ta kuhugi kadunud. Eriti Cato taotles Kartaago lõplikku purustamist - ‘cetereum censeo Carthaginem delendam esse’ (muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada) – oli tema kõnede alatine lõpulause.
    148 eKr allutati lõplikult Roomale Kreeka linnriigid (vastupanu osutanud Korintose elanikud müüdi orjadeks ). 133 pärandas Pergamoni kuningas Attalos oma riigi Roomale.
    92 eKr tekkisid diplomaatilised suhted Partiaga, mis oli Rooma kõrval teine võimsam riik Vahemere piirkonna idaosas. 64 eKr läksid Rooma võimu alla Seleukiidide riigi riismed.
    Julius Gaius Caesar: sai tuntuks Gallia sõdades( 58 – 56 eKr). 55 eKr sõjakäik Britanniasse. 52 eKr Gallia väepealiku Vercingetorixi ülestõus, mis maha suruti.
    49 eKr ületas Caesar Rubico (Pompeius pages). 45 eKr purustas Caesar Pompeiuse pojad ja sai Rooma ainuvalitsejaks. Kujunes välja impeerium. 44 eKr märtsi iidide ajal Caesar tapeti.
    Octavianuse ja Antoniuse võitlus. 30 eKr vallutas Octavianus Egiptuse, sai kogu Rooma valitsejaks, võttis oma tiitliks Augustus.
    Rooma impeeriumi ajal toimus kogu Vahemere-Lähis-Ida ruumi poliitiline, majanduslik ja vähemal määral kultuuriline integreerumine . Järk-järgult ühtlustus poliitiline süsteem, majandussidemed tihenesid, enam-vähem kogu impeeriumi vaba elanikkond sai Rooma kodakondsuse.
    325 pKr Constantinuse ajal Nikaia kirikukogu , kus vastuvõetud kristlik usutunnistus kujunes impeeriumis riigiusuks. 330 ehitas Constantinus Bütsantsi ja viis pealinna sinna.
    395 pKr pärast imperaator Theodosiuse surma ja jagati Rooma idaks & lääneks, sisuliselt kaheks riigiks.
    4 – 5 sajand pKr suur rahvasteränd, mille panid liikuma hunnid Aasia steppides. Lääne-Rooma riik ei suutnud end sõjakate barbarite eest kaitsta, kuid impeeriumi hukk oli aeglane – barbarid, peamiselt germaanlased ujutasid impeeriumi järk-järgult üle. Sageli kutsusid roomlased ise germaani hõime endale appi. 401 tungisid visigoodid (germaani hõim) Itaaliasse. 410 rüüstas Alarich Rooma linna. Segadused kestsid kogu sajandi I poole. Keisrite võim muutus sõltuvaks germaani väepealikest. Rooma ülik Orestes kuulutas keisriks oma poja Romulus Augustuse. 476 Orestes tapeti ja Odoaker (üks germaani väepealikest) saatis insiigniad (kesirivõimu tunnused) Bütsantsi. Seda loetakse Lääne-Rooma riigi lõpuks. Ida-Rooma kestis Bütsantsi nime all 15 sajandini.

    V BÜTSANTS, ISLAM JA FRANGI RIIK


    Klassikalise Rooma impeeriumi varemetel tekkis järgnevatel sajanditel kolm riikliku moodustist: Ida-Rooma ehk Bütsants, Isalmi kalifaat ja Frankide riik. Igaüks neist pani aluse eripärasele tsivilisatsioonile (Ida-Kristlik, Islami ja Lääne-Kristlik), mis eksisteerib tänaseni.
    1. Bütsantsi (Ida-Rooma) keisririik
    Kujunes Rooma impeeriumi idapoolsetest aladest . Pealinn Konstantinoopol (Byzantion). Riigikeeleks kreeka (alul ladina) keel, religiooniks kreeka-katoliku õigeusk . Bütsantsil õnnestus erinevalt Lääne-Roomast tõrjuda tagasi barbarite rünnakud ning säilitada tsiviliseeritus.
    Õitseaeg keiser Justianus I (527 – 565) ajal, mil taastati võim suurema osa Itaalia (shl Rooma) ja Põhja-Aafrika üle ning loodi Rooma õiguse kõige mahukam kogu - Justianuse koodeks ehk Corpus juris civilis.
    6 sajandi teisel ja 7 esimesel poolel tabas Bütsasnti suur kriis. Langobardid (germaani hõim) hõivasid Põhja-Itaalia ja slaavlased suurema osa Balkanist – tekkis Bulgaaria riik jt.
    633 – 641 vallutasid araablased Islami lipu all Süüria, Mesopotaamia ja ja Egiptuse, jätkates seejärel liikumist läände mööda Vahemere lõunarannikut. Ikoonitülid. Maa feodaliseerumine: 9 – 10 sajandil Makedoonia dünastia ajal ajal kujunes välja feodaalne riik. Vallutati tagasi osa Mesopotaamiast ja Süüriast. Sõjad slaavlastega, sealhulgas Kiievi vürstidega - 941 oli vürst Igor Konstantinoopoli all.
    1054 Suur kirikulõhe (skisma) – Rooma paavst ja Kosntantinoopoli patriarh panid teineteist vastastikku kirikuvande alla. Bütsantsis olid kirik ja riik väga tihedalt läbi põimunud (tseraropapism). Keisris ja õigeusus nähti jumaliku korra kehastust ja kehtestajat maa peal ( analoogia vaaraode ja Hiina keisritega).
    1071 sai Bütsants Mantsikerti lahingus rängalt lüüa seldzhukkidelt (türgi hõim), kes hõivasid enamuse Väike-Aasiast. Samal ajal jõudsid petsheneegid (tänapäeva Venemaal elanud rändrahvas) Konstantinoopoli all, kuid Alexios I Komnenos peatas nende pealetungi.
    Algas Bütsantsi allakäik. Kaubandus Vahemere piirkonnas koondus 12 sajandil järk-järgult Itaalia linnade ( Veneetsia jt) kätte, mis nõrgestas Bütsantsi positsiooni. IV ristisõja käigus hõivasid ristisõdijad 1204 Konstantinoopoli ja rajasid Ladina keisririigi. 1261 vallutas Michael VIII Palaiologos Konstantinoopoli tagasi ja taastas kreeka keisririigi. See hõlmas aga ainul Kesk-Balkani ja Väike-Aasia lääneosa.
    13 sajandil alanud osmanite (türklased) pealetung hoogustus 15 sajandil. Sajandi I poole vältel hõivati Balkan ja muud Bütsantsi alad. Konstantinoopol langes 29. Mail 1453.
    Läbi kogu oma eksistentsi (va Justianuse aeg ja veel puhuti) oli Bütsants üldiselt kaitsel – see on impeeriumite puhul haruldane (ilmselt seepärast, et oli tegelikult Rooma impeeriumi jäänuk). Bütsantsi säilimine osutus võimalikuks tänu väga osavale diplomaatiale (divide sed non impera) ja majanduslikule ning kultuurilisele üleolekule vaenlastest. Luure ja spionaazh. Mitut masti barbarid sageli osteti ära. Sarnasus Hiinaga.
    Suutis 700 aastat pidurdada islami pealetungi.
    2. Islami kalifaat
    Algusesks loetakse 16 Juuli 622, mil Muhamed ja tema kaaskond aeti Mekast välja ning nad moodustasid oma sõjalis-religioosse salga. Islam oli algusest peale relvajõule toetuv misjoneeriv religioon , mis ei pööranud tähelepanu kultuurierinevustele. Tegelikult asustas Islami ala juba varem valdavalt semiidikeelne ja sarnase mentaliteediga elanikkond. Lisaks oli islam mõneti ägedam monoteism kui kristlus – seetõttu pöördus suur osa kristlastest uude usku. Samas teatav religioosne tolerantsus (juutide ja kristlaste suhtes). Araablased võtsid kiiresti omaks arenenumate rahvaste kultuuri.
    Kalifaat eksisteeris 632 – 13 sajand. Kaliif oli nii religioosseks kui poliitiliseks juhiks Alul pealinnaks Mediina , hiljem Damaskus ja Bagdad. Kaliif Omar (634 – 661) pani aluse hiilgusele.
    Dar al islam – ala, mis on võtnud omaks islami, st jumala rahu ja korra.
    Dar al harb – ala, mis ei ole jumala rahu ja korda omaks võtnud, seal on sõda. Püha sõda uskumatute vastu - dzhihaad.
    Alul kaliifdide võim reaalne. Peatselt jagunemine sunniitideks ja shiitideks (mõlemad ususlahud eksisteerivad tänapäevani).
    Araabiast alguse saanud islam levis vallutuste teel kiiresti kogu Lähis-Idas. 711 tungisid araablased Hispaaniasse – enamus kohalike elanike võttis uue võimu omaks ilma võitluseta, seni olid seal võimul üsna barbaarsed visigoodid. Tekkis Cordoba kalifaat. 732 aastal toimus Poitiers ' lahing, kus frangi majordoomus Karl Martell peatas araablaste edasitungi läände. Granada emiraat Hispaanias püsis kuni 1492, mil langes hispaanlaste kätte.
    Ibn Khaldun – 14 sajandi II pool, sündis Tuneesias, hiljem elas Egiptuses. Uuris poliitilise võimu (daula) tõuse ja langusi, eriti muidugi dar al islami alal. Leidis, et barbarid võtavad tavaliselt üle tsiviliseeritud riike, sest nad elavad lihtsamat ja omastküljest vooruslikumat elu. Selleks vajavad nad aga organiseerivat printsiipi – enamasti religioon, hiljem võtavad üle tsivilisatsiooni. Khaldun leidis, et võim peab olema võimalikult universaalne (st pooldas oikumeenilist impeeriumi).
    1258 vallutasid mongolid Bagdadi – seda loetakse kalifaadi lõpuks. Hiljem hakkas islami aladel domineerima Osmanite riik, mille valitsejad said kaliifi tiitli .

    3. Frangi riik


    Lääne-Rooma aladel tekkis arvukalt germaanlaste riike ja riigikesi. Üsna suur kaos ja üldine allakäik. Tugevaimaks kujunes frangi riik.
    Clodovech I ajal (481 – 511) vallutasid frangid enamuse Galliast (tänapäeva Prantsusmaa). Merovingide dünastia ajal hakkasid kujunema feodaalsuhted. 7 sajandil läks tegelik võim majordomuste kätte.
    751 võttis majordomus Pippin Lühike endale kuninga tiitli ja pani aluse Karolingide dünastiale. Tema poeg Karl Suure (768 – 814) ajal oli frangi riigi hiilgaeg – vallutati Lombardia (Põhja-Itaalia) ja Saksimaa ning Baier . Aastal 800 kroonis paavst Karli keisriks – sellega tunnistas Katoliku kirik Karli Rooma imperaatoriks. Toimus ka teatav kultuuriline taaselavnemine- karolingide renessanss.
    Tema järglase Ludwig I Vaga ajal hakkas riik lagunema . Verduni lepinguga 843 jagati kolmeks osaks - Prantsusmaa, Saksamaa ning nende vahele jääv alal (Põhja-Itaalia jm), mis oli kuni viimase ajani tüliõunaks prantslaste ja sakslaste vahel. Järgnev sada aastat oli vist pimedaim aeg Lääne-Euroopa ajaloos. Kaost süvendasid viikingite ja madjarite (ungarlaste) rüüsteretked.
    955 võitis Saksa kuningas Otto I Lechi lahingus madjareid (nad võtsid vastu ristiusu ning muutusid euroopalik Ungari kuningriik). 962 aastal krooniti Otto Roomas Saksa keisriks, mis pani aluse ligi 1000 aastat kestnud Saksa Rahva Pühale Rooma Keisririigile.
    Sellega algab aeglane tõus ning Euroopa klassikalise keskaegse süsteemi kujunemine.

    VI LÄÄNE-EUROOPA KESKAJAL, RISTISÕJAD JA RAHVUSRIIKIDE KUJUNEMISE ALGUS


    1. Euroopa Keskajal
    Keskaja Lääne-Euroopa moodustas sotsiaalmajanduslikult ühtse süsteemi, mille olulisimaks integreerivaks elemendiks oli katoliku kirik eesotsas Rooma paavstiga. Tegemist oli rahvusvahelise süsteemi/ühiskonnaga ses mõttes, et poliitilised üksused olid omavahel tihedalt seotud ja sunnitud pidevalt üksteisega arvestama.
    Samas ei iseloomustanud keskaegset Euroopat (rahvus)riigid tänapäevases mõttes, vaid tegemist oli keerulise, kohati kaootilise , kattuvate poliitilise autoriteetitega süsteemiga (over-lapping political authority ), puudus territoriaalne eksklusiivsus jt tänapäeva süsteemi iseloomustavad tunnused (ehkki viimasel ajal kõneldakse uuest keskajast). Esines mitmesuguseid võimsaid mitteriiklike aktoreid: rüütliordud, Hansa liit jms.
    Inimeste identiteet oli esmajärjekorras lokaalne ja seisuslik , samas oli üsna tugev Üle-Euroopaline/lääne-kristlik identiteet (+ladina keel), mis väljendus nt ristisõdades, siiski oli olemas ja tugevnes järkjärgult rahvuslik identiteet (nt sakslane, prantslane ). Lojaalsus oli enamasti suunatud konkreetsele süseräänile.
    Kolm peamist seisust: vaimulikud ( oratores ), aadel (bellatores), linnkodanikud ja talurahvas (laboratores).
    Võim ja mõju ühiskonnas jagunes kaheks peamiseks haruks: vaimulik ja ilmalik. Puhuti tegutsesid kaks käsikäes – nt keisrite ja kuningate kroonimine, ilmaliku võimuaparaadi moodustasid enamasti kleerikud . Teisalt süvenes nende vahel ajapikku vastuolu – nt investituuritüli: kes võib nimetada piiskoppe ( Saksas ja ka nt Eestis sageli ühtlasi ilmaliku võimu kandja) - 1075 kuulutas kirikukogu ilmalike võimude investituuri kehtetuks, keiser Henrich IV ei nõustunud sellega, mispeale paavst pani ta kirikuvande alla (see tähendas sisuliselt ühiskonnast väljaheitmist). Selleks, et oma võim tagasi saada, oli Heinrich sunnitud 1077 aastal Canossas paavsti juures andeks palumas käima. Tüli leidis lahenduse Wormsi konkordaadiga 1122.
    Kuningate võim piirdus üldjuhul nende domeeniga ja oli pigem dünastiline kui riiklik – see säilis veel pikalt. Ajapikku siiski ilmalik võim tugevnes ja hakkasid välja kujunema tänaste rahvusriikide alged.

    2. Ristisõjad 1096 – 1270


    Kalifaat oli seldzukkide (türgi hõim) ründest nõrgestatud. Bütsantsi basileios Alexios I Komnenos palus paavstilt abi pealetungivate seldzukkide vastu. Paavst Urbanus II kutsus 1095 Clermont’i kirikogul osutama seldzhukkidele vastupanu ning hõivama Püha Maa (Palestiina). Üleskutse leidis kogu Euroopas laia vastukaja, kujunes Üle-Euroopaliseks ettevõtmiseks.
    I sõda 1096 – 1099. Alul said ristisõdijad lüüa ( lihtrahvas ). 1097 tungisid rüütliväed Godefroi de Boullion’i juhtimisel itta ja saavutasid edu. 1099 vallutati Jeruusalemm ja loodi Jeruusalemma kuningriik, Edessa krahvkond jt riigid. Johanniitide- (Malta), Saksa- ja Templiordu loomine.
    II sõda 1147 – 1149. Ajendiks Edessa langemine. Louis VII ja Konrad III juhtimisel, edutu.
    III sõda 1189 – 1192 . Võeti ette vabastamaks Jeruusalemm, mille Salah ad-Dini oli vallutanud. Võtsid osa Saksa keiser Friedrich I Barbarossa, Inglise kuningas Richard Lõvisüda, ja Prantsuse kuningas Philippe II August, edutu.
    IV sõda 1202 – 1204 Vallutati ja rüüstati hoopis kristlik Konstantinoopol ja rajati Ladina keisririik. 1212 laste ristisõda .
    V sõda – 1217 – 1221. Tungiti Egiptusesse, kuid taanduti.
    VI sõda 1228- 1229. Friederich sai Jeruusalemma läbirääkimiste teel tagasi 10 aastaks.
    VII ja VIII sõda. Louis IX üritas vallutada Egiptust ja Tuneesiat kuid ebaõnnestus.
    1291 vallutasid seldzhukid Akka – viimase ristisõdijate tugipunkti mandril , sellega olid ristisõjad lõppenud.

    3. Rahvusriikide kujunemise algus Lääne-Euroopas


    Laias laastus jagunes läänekristlik Euroopa kaheks: 1) Lääne-Euroopa, kus suhteliselt varakult hakkasid välja kujunema tänaste rahvusriikide alged üsna tugeva keskvõimuga, 2) Kesk/Vahe/Ida-Euroopa, esmajärjekorras Saksa-Rooma ala, kus säilis killustatus.
    Inglismaa
    Inglismaal oli Plantagenetide dünastia võim algusest peale – alates William Vallutaja võimuletulekust 1066 – tugev ja riik oli suhteliselt tsentraliseeritud. Siiski piiras kuningavõimu Magna Charta. Pärast Rooside sõda tulid võimule Tudorid, kuningas Henry VIII muutis ühtseks, enam-vähem absolutistlikuks riigiks, ehkki äärmuslikku absolutismi nagu Louis XIV aegsel Prantsusmaal ei kujunenud kunagi.
    Prantsusmaa
    Kapetingide dünastia võim oli alul üsna nõrk ( Burgundia , Normandia , Bretagne , Akvitaania, Flandria, Toulouse jt olid sisuliselt iseseisvad riigid). Pikapeale, suuresti liidus linnadega, kuningavõim tugevnes, eriti Louis IX Püha ajal (13 saj) ja Philippe IV Ilusa ajal (13-14 saj).
    Prantsuse kuningate tugevnemine sai kaudselt Saja-aastase sõja ( 1337 -1453) põhjuseks. Nimelt oli Plantagenetidel (Inglise dünastia) Pranstsumaal ulatuslikult valdusi, sõja põhjustas Prantsuse kuningate soov vallutada Akvitaania ning Inglismaa soov vallutada tagasi Normandia. Mõlemad taotlesid ka rikast Flandriat. Otseselt sõja põhjuseks sai viimase Kapetingi surm. Inglise kuningas Edward III oli Philippe Ilusa tütre poeg ja tal oli teatav õigus Prantsuse troonile. Sõda kulges vahelduva eduga. Seejuures toetas Burgundia (tüüpiline keskaegne moodustis , mis formaalselt oli osalt Prantsusmaa, osalt Saksa keisririigi osa, tegelikult aga iseseisev riik) toetas Inglismaad. Ehkki inglased saavutasid alul edu, sunniti nad lõpuks taanduma - 1453 Bordeux’ rahu.
    Louis XI ( Valois ’de dünastia) ajal hakkas Prantsusmaal kujunema ühtne riik. 1477 purustas Louis XI Burgundia (Charles Südi) ja allutas Provence’i. Chrales VIII liitis Bretagne’i. 15 sajandi lõpus 16 alul hakkas kujunema absolutistlik Prantsuse riik.

    Hispaania


    Hispaania riik kujunes välja rekonkista (alade tagasivallutamine islamiusulistelt mauridelt) käigus. Alul palju pisiriike. 11. saj tugevnesid Kastiilia ja Aragoni kuningriid. 1479 tekkis Hispaania riik Aragoni ja Kastiilia ühendamise teel – Isabel I (Kastiilia) ja Fernando II (Aragon) abiellusid. Kujunes välja üsna tsentraliseeritud riik. 1492 langes Granada – viimane mauride tugipunkt Ibeeria poolsaarel. Samal aastal avastas Kolumbus Ameerika – algas Hispaania õitseaeg.

    3. Itaalia renessanss: stato teke ja jõudude tasakaal


    Nagu paljudes muudes valdkondadeski, etendas Itaalia poliitiliste muudatuste vallas teedrajavat osa. Ehkki ühendatud Itaalia riik tekkis alles 19 sajandi II poolel, avaldas Itaalia olulist mõju nii teiste riikide konsolideerumisele kui rahvusvaheliste suhete arengule.
    14 – 15 sajandil jagunes Itaalia kolmeks piirkonnaks: Lõunas Napoli (mõlema Sitsiilia) kuningriik – see oli Hispaania (Aragoni) võimu all, keskel domineeris Rooma/paavst, põhjas oli arvukalt linnriike. Suur osa Põhja ja Kesk- Itaaliast kuulus formaalselt Saksa-Rooma riigi koosseisu. Kõige arenenumaks piirkonnaks oli Põhja-Itaalia, mille jõukuse aluseks oli kaubandus Levandiga (Vahemere idapiirkond).
    14 - 15 sajand oli (Põhja-) Itaalia õitseajaks – rikkaim ja arenenuim piirkond Euroopas. Lisaks oli Itaalia 15 sajandil jäetud omapead, muidu ülemvõimu pärast Itaalias konkureerinud Saksamaa ja Prantsusmaa olid hõivatud muude probleemidega.
    Tugevaimad riigid Põhja-Itaalias olid Firenze (valitsesid pangandusega rikastunud Medicid , alul formaalselt vabariik, 16 sajandil võtsid Medicid hertsogi tiitli, eriti tuntud on Lorenzo Tore), Rooma ( kirikuriik , tuntuima valitsejad Borgiad – Aleksander ja Cesare), Veneetsia (vabariik, mida valitses signoria), Milano (1450 tuli võimule Fransesco Sforza).
    Sforza ja Medicid ja Borgiad valitsesid ilma klassikalise legitiimsuseta ja Machiavelli õpetust mööda. Nede valdusi nimetati sõnaga stato (olukord, staatus), kujunes välja riik, mis ei tuginenud niivõrd õigusele, kuivõrd reaalsele võimule/jõule.

    Raggione di stato – mõiste, mis kujunes välja samuti Itaalias (on tuntud rohkem prantsuskeelses vormis raison d’etat) ja tähendab riigi võimupoliitilistest huvidest lähtuvad reaalpoliitikat..


    Renessansiaegses Itaalias kujunesid välja moodsa diplomaatia alged (eriti Veneetsia ja paavstid ja Mediid). Varem suured ajutised saatkonnad, Itaalias hakati kasutama alaliselt tegutsevaid professionaale.
    Itaalias kujunes välja ka hilisemas Euroopa rahvusvaheliste suhete süsteemis olulist rolli etendanud jõudude tasakaalu printsiip - kui Fransesco Sforza oli Milanos Medicide abil võimu võtnud, kutsus ta Lorenzo Toredat liituma Veneetsia vastu, kuna Veneetsia oli liiga tugev – ähvardas muutuda kogu Itaalia isandaks . Lorenzo nõustus, kuid leidis, et see peab saama süsteemiks, mis takistab mistahes statol teisi allutamast.

    VI EUROOPA XVI SAJANDIL: HABSBURGIDE HEGEMOONIA JA USUSSÕJAD


    XVI sajandil pidurdus teataval määral rahvusriikide tugevnemine ja tänapäevase rahvusvaheliste suhete süsteemi sünd, mille tekke eeldused olid XV sajandil jooksul enam-vähem väljakujunenud, lükkus sajandi võrra edasi. Selle põhjuseks on ühelt poolt Habsburgide (Habsburgide) dünastia tugevnemine, mis võimaldas neil domineerida peaegu kogu Euroopas ning pretendeerida universaalse Üle-Euroopalise monarhia loomisele, mis oleks ülejäänud riigid muutnud oma satelliitideks; teiselt poolt aga seni ühtse kristliku Euroopa jagunemine vaenutsevateks usukogukondadeks reformatsiooni tagajärjel. Seejuures on kaks nimetatud protsessi omavahel seotud, sest Habsburgid toetasid vastureformatsiooni (so katoliku kirikut ja lääne-kristluse ühtsuse taastamist).
    1. Habsburgide dünastiline hegemoonia
    Dünastia vägevusele pani aluse Rudolf Habsburg , kes esimese Habsburgina sai Rudolf I nime all 13 sajandi viimasel veerandil Saksa-Rooma kesiriks. Oma algupärastele valdustele Elsassis (Alsace’is) ja Shveitsis liitis ta Austria ja veel üht-teist. Rudolfi surma järel valiti keisritroonile erinevate dünastiate esindajaid, kõige sagedamini siiski Habsburge, kelle valdused järk-järgult kasvasid ja mõju suurenes.
    Habsburgide hiilgeaeg algas keiser Maximilian I Habsburgi ( 1493 – 1519) ajal, kes osavate abielude kaudu pärandas oma pojale hiigelvaldused. Tema poeg Karl V ( Carlos I nime all Hispaania kuningas) on ilmselt Euroopa ajaloo üks vägevamaid valitsjaid. Sündis Gentis (Madalmaades), päris isalt Austria, Burgundia ja Madalmaad, vanaisa Fernando II-lt hiljem Hispaania (ühes selle meretaguste valdustega Ameerikas, mis Karli ajal kiiresti suurenesid) ja Napoli (Sitsiilia) kuningriigi, mis hõlmas Itaalia lõunosa. 1519 valiti keisriks. 1526 läksid Habsburgide võimu alla ka Tsehhi ( Böömimaa ) ja Ungari (suur osa Ungarit oli tegelikult türklaste käes).
    Karl V eesmärgiks oli Üle-Euroopalise monarhia loomine ning kristluse ühtsuse taastamine katoliiklikul kujul. See viis ta paratamatult konflikti oma iseseisvust säilitada püüdvate riikidega, eelkõige Prantsusmaaga , ja protestantlike saksa vürstidega). Konflikt Prantsusmaaga avaldus kõige tervamalt Itaalia sõdades (mis algasid küll juba enne Karl V võimuletulekut). Konflikt protestantidega aga peamiselt keisririigisisestes ususõdades. Lisaks sattus Karl V paratamtult konflikti pealetungiva Osmanite (Türgi) impeeriumiga, mis vastustas ühtse kristliku Euroopa impeeriumi teket; lisaks pretendeerisid Habsburgid ja Osmanid samadele aldele idas (Balkan ja Doonau alad).

    2. Itaalia sõjad 1494 - 1559


    Itaalia sõjad on olulisim sündmus XVI sajandi I poole rahvusvahelistes suhetes. Peamisteks vaenupoolteks olid Pranstumaa ja Habsburgid (esimesel etapil Hispaania Aragoni dünastia, kellele Napoli kuningriik kuulus, hiljem päris selle Karl V/Carlos I Habsburg), kuid sõtta kisti erinevatel perioodidel ka palju teisi riike ning sõjategevus toimus ka väljaspool Itaaliat . Sõda jagunes mitmeks perioodiks. Sõja algatajaks oli Prantsusmaa, kes soovis allutada endale rikast ja tähtsatel kaubateedel (kaubandus Levandiga) asuvat Itaaliat.

    I Periood 1494 - 1512


    Napoli kuningriigile pretendeerisid nii Anjou (Prantsusmaa Valois’de kõrvalharu) dünastia kui Aragoni (Hispaania) dünastia. Napoli kuninga surm 1494 aastal andis troonile pretendeeriva Prantsuse kuninga Charles VIII-le aluse Itaaliasse tungimiseks. Alul saatis prantslasi edu, kuid prantslaste edusammud ja rüüstetöö põhjustasid Itaalia linnade liitumise Prantsusmaa vastu Veneetsia juhtimise all; neid toetasid ka Maximilian ja Aragoni Fernando. Prantslased olid sunnitud taanduma.
    Charles VIII järglane Lousi XII tungis uuesti Itaaliasse, kuid oli sunnitud loobuma pretensioonidest Napoli troonile. Põhja-Itaalias jätkus võitlus aastani 1512.

    II Periood


    Prantsuse uue kuninga Francois I (oli muide Karl V vastaskandidaat keisritroonile1519) ajal jõudis võitlus Itaalia pärast ägedaimasse faasi. Samal ajal hakkas välja kujunema Habsburgide dünastiline hiigelimpeerium, mis ümbritses Prantsusmaad peaaegu kõikjalt, kujutades endast ohtu Prantsusmaa terviklikkusele ja põhimõtteliselt isegi iseseisvusele. Samas oli Itaalia – seekord pigem Põhja-Itaalia, eriti Milano - endiselt ahvatluseks Pranstsumaale.
    1515 tungis Francois Itaaliassse ja hõivas Milano. Kui Karl V 1519 keisriks sai algas vahelduva eduga ja ajuti vaibuv sõjategevus Francois ja Karl V vahel, mis lisaks Itaaliale toimus ka Püreneedes, Flandrias ja mujal. Pigem Habsburgidega oli liidus Inglismaa, kes hõivas Calais’. Samas toetas Prantsusmaa shotlaste võitlust Inglismaa vastu ja paljusid Saksa keisri-vastaseid vürste.
    1525 sai Francois rängalt lüüa, langes koguni vangi ja oli sunnitud allakirjutama alandava Madridi rahu. Karl V olukorda halvendas aga türklaste jõudmine Viini alla 1529.
    Sõda puhkes uuesti 1536 . Seekord oli Francois sõlminud liidu türklastega. Habsburgid olid sunnitud sõdima mitmel rindel mitme tugeva vastase vastu (prantslased, türklased, protestandid ).

    III periood


    Sõja viimasel etapil, 1550ndail aastail tungis Francois’ järglane Henri II liidus protestantlike vürstidega (Schmalkaldeni liit) Sakssmaale. Henri II ja protestantide edu sundis Karl V-ndat loobuma troonist. Ta jagas oma valdused kaheks – Hispaania, Madalamaad, ja Napoli sai poeg Philippe II; Austria, Tsehhi, Ungari ning keisriks vend Ferdinand .
    Sõjategevus jätkus veel Hispaania Habsburgide ja Prantsusmaa vahel. 1559 aastal Cateu-Cambresis’s sõlmitud rahuga pandi piir Prantsusmaa ekspansioonile Itaalias.
    Itaalia sõjad panid ühelt poolt piiri Pranstumaa ekspansioonile Itaalias, teisalt aga – ühes protestantide eduga, mille fikseeris Augsburgi usurahu - Habsburgide taotlusele luua Euroopa universaalne monarhia. Habsburgide dünastia jagunes kaheks haruks, mis küll jäid laias laastus liitlasteks, kuid mille huvid ja tegevus ei langenud kaugeltki ühte.
    3. Reformatsioon ja ususõjad
    Reformeeritud kirikud rõhutavad piibliteksti primaarsust kiriliku pärimuse ees ( sola scriptura). Rõhutati ka pääsemist usu läbi (mitte kiriku vahendusel), eriti Luther, ja predestinatsiooni – eriti Calvin . Kaks tuntuimat reformikirikut on, aga eriti olid, luterlus ja kalvinism .
    Reformatsiooni alguseks loetakse 1517. a. oktoobrit, kui Martin Luther naelutas kirikuuksele oma 95 teesi, milles mõistis hukka indulgentside (patukustutuskiri) müügi.
    1521 aastal Wormsis toimunud riigipäeval nõuti Karl V initsiatiivil Lutherilt, et ta loobuks oma õpetusest , kuid Luther lausus oma kuulsa ‘siin ma seisan ja teisti ei või.’ Keiser andis välja edikti Lutheri arreteerimiseks, kuid keisrivastane Saksi kuurvürst varjas teda.
    Lutheri suhteliselt mõõdukale kirikule lisaks tekkis arvukalt radikaalseid sekte ( anabaptistid jt). Saksamaal puhkes segaduste ajastu, kus omavahel põimusid usutülid, talupoegade ja linnapööbli ning mitut masti radikaalide mässud ja Itaalia sõdade mõju.
    1536. aastal pani J. Calvin aluse kalvinistlikule suunale reformeeritud kristluses. 1541 võttis võimu Genfis – kalvinism levis Madalmaadesse, Prantsusmaale, kus neid tuntakse hugenottide nime all, ja Briti saartele, kus neid nimetatakse puritaanideks.
    Teatava lahenduse tõi Augsburgi usurahu 1555 aastast, mis fikseeris printsiibi: cuius regio eius religio. Protestantism võitis valdavalt Põhja-Euroopas, Lõuna-Euroopa jäi katoliiklikuks.
    Reformatsioon ja Prantsusmaa vastutegevus (liidus Türgiga) tõkestas Habsburgide kava muuta Euroopa ühtseks katoliiklikuks keisririigiks ja pani aluse Euroopa üsna eripärase, tugevalt anti-hegemoniaalse rahvusvaheliste suhete süsteemi tekkele. Samas süvenes nende asjaolude tulemusel ka killustatus Saksmaal ja Itaalias, mis likvideeriti alles 19 sajandi II poolel.
    VII KOLMEKÜMNEAASTANE SÕDA JA VESTFAALI RAHU
    Kolmekümne aastase sõja tagajärjel nurjusid lõplikult Habsburgide hegemoniaalsed taotlused luua Euroopas universaalne impeerium ja Euroopas kujunes välja uus rahvusvaheliste suhete süsteem, mis põhines: a) tugevatel tsentraliseeritud riikidel (läänes) ja b) antihegemoniaalsel jõudu tasakaalul.

    1. Prantsusmaa ja Richelieu


    Habsburgide vastase koalitsiooni juhtriik oli Prantsusmaa, kus sajandi algupoolel valitses kuningas Louis XIII, riigi poliitika tegelikuks juhiks oli aga kardinal Richelieu ( Armand Emanuel du Plessis, 1585-1642). Richelieu viis lõpule Prantsusmaa muutmise tsentraliseeritud monarhiaks. 1628 vallutas hugenottide tähtsaima kindluse La Rochelle’i, kuid jättis neile usuvabaduse. Piiras aadli võimu ja iseseisvust. Kirjutas ‘Poliitilise testamendi.’ Richelieu sõnul peab riiki valitsema printsiibi raison d’état kohaselt, see on lähtudes riigi võimupoliitilisest vajadustest ja huvidest, mitte muudest põhimõtetest (nt religioon või moraal ). Riik peab olema nii seesmiselt kui väliselt tugev, et tagada rahva heaolu. Tugeva riigi aluseks on üheltpoolt reaalne võim, stato, teiselt poolt aga legitiimne valitsus – so seaduslik kuningas, kes personifitseerib riiki – Louis XIV viis selle äärmusesse printsiibiga: ‘riik, see olen mina.’
    Välispoliitiliselt oli Prantsusmaa tugevuse eelduseks Habsburgide võimu murdmine ja tugeva ühinenud Saksamaa tekke takistamine. Kuigi Habsburgid olid katoliikluse peamised toetajad Euroopas, toetas kardinal Richelieu, ise katoliiklane, seepärast Saksa protestante – järgides mitte religioosseid ja moraalseid kaalutlusi, vaid raison d’étati. See on põhimõtteliselt igasuguse reaalpoliitika alus – riik peab järgima oma (võimupoliitilisi) huve, mitte muid põhimõtteid.
    Välispoliitiliste eesmärkide teostamiseks rajas Richelieu efektiivse diplomaatilise aparaadi, sest üksi Prantsusmaa, ehkki Euroopa rahvarohkeim ja arenenuim riik toona , Habsburgide vastu ei saanud ning vajas seepärast liitlasi, liitude sõlmimine eeldas aga läbirääkimisi ja läbirääkijaid - diplomaate.
    Richelieu kasutas välispoliitikas osavalt ka raha – rahastades saksa protestantlikke vürste, samuti Taani ja Rootsi kuningaid ning Madalamade protestante. See võimaldas Prantsusmaal sõdida nö teiste relvadega, peamiselt Rootsi omadega Gustav II Adolfi juhtimisel.

    2. Habsburgid ja Saksa kesiririik


    Habsburgid olid vaatamata dünastia jagunemisele Austria ja Hispaani haruks endiselt Euroopa tugevaimaks jõuks. Ehkki dünastia kahe haru vahel oli vastuolusid (peamiselt Itaalias), oli tegemist dünastilise liiduga, mis pretendeeris ülemvõimule Euroopas ning toetas selgelt katoliiklust.
    Saksa-Rooma keisririik oli killustatud ja vastas keskaegse poliitilise organisatsiooni mudelile. Katoliiklaste ja protestantide vastuolud püsisid, vastuolusid teravdas kõigi vürstide ja teiste statode separatism.
    Erinevalt Richelieu’st ja Prantsusmaast, esindasid Habsburgid mõneti minevikku . Eriti keiser Ferdinand II, kes lähtus religiooni primaarsusest raison d’étati ees, mis kahjustas nende huve. Kui keisril oli 1629 võimalik protestantlike vürstidega kokku leppida, ja seda toetas Habsburgide üks tuntuimaid väejuhte Wallenstein, keeldus keiser Ferdinand II sellest sisuliselt, nõudes kirikult konfiskeeritud maade tagastamist, millega protestantlikud vürstid ei nõustunud. Hispaanias soovitas minister Olivares toetada Prantsuse hugenotte, taas keeldusid Habsburgid taolisest põhimõttelagedusest.

    3. Rootsi


    Rootsi oli XVII sajandil Euroopa üks võimsamaid riike. Riigi tugevnemine algas 16 sajandi alul, kui vabaneti Taani võimu alt ja kuningaks sai Gustav I Vasa. Liivi sõda 1558-1583 (Eesti jagati Rootsi, Poola ja Taani vahel) pani aluse Rootsi valdustele Läänemere idakaldal. Vahepeal sai Rootsi troonipärija Sigismund ka Poola kuningaks (1592- 99). 16 sajandi alul liitis Rootsi Poolaga peetud sõdade tagajärjel endaga ka Liivimaa ( Altmarki vaherahu 1629). Saaremaa liideti Rootsiga 1643 -1645 Taaniga peetud sõja tulemusel.
    Gustav II Adolf (1594 – 1632).Tsentraliseeris Rootsi riiki, saavutamaks aadli tuge jagas välja riigimaid, eriti meie kandis .

    4. Kolmekümne aastane sõda 1618-1648


    Habsburge (Austria ja Hispaania) toetasid paavst, katoliiklikud saksa vürstid ja Poola-Leedu riik. Habsburgide vastasesse koalitsiooni kuulusid Prantsusmaa, Rootsi, Saksa protestantlikud vürstid, Taani, neid toetasid Inglismaa (ehkki ei soovinud samas Prantsusmaa liigset tugevnemist), Madalmaad ja Venemaa, aga ka Osmanid, kes olid huvitatud Habsburgide nõrgenemisest ja sidusid nende sõjajõude.
    Sõda algas protestantlike ja katoliiklike vürstide vastasseisust, mis Augsburgi usurahuga ei olnud kuhugi kadunud. Protestandid asutasid 1608 Protestantliku Uniooni , katoliiklased aga 1609 Katoliku Liiga.
    Sõda puhkes mais 1618, kui Tsehhis algas Habsburgide vastane mäss, sest Habsburgid ei täitnud tsehhidele ‘majesteedikirjaga’ antud õigusi. Sõja avalöögiks sai Habsburgide poole üle läinud 2 reeturliku tsehhi leitnandi väljaviskamine Praha raekoja akendest. Tsehhi (Böömimaa) lõi Habsburgidest lahku ja hõivas Moraavia.
    Sõda jagunes mitmeks perioodiks:
  • Tsehhi periood (1618-1623). Tsehhid valisid riigi uueks kuningaks Protestantliku Uniooni juhi Pfalzi kuurvürsti. Keisri ja Katoliku Liiga väed purustasid Valgemäe lahingus 1619 Tsehhi väed ja vallutasid Pfalzi. Katoliiklaste edu muutis murelikuks nii Prantsusmaa, Inglismaa kui Hollandi.
  • Taani periood (1625-1629). Protestantide poolel astus sõtta Taani kuningriik (kuningas Christian IV oli ühtlasi keisririiki kuuluva Holsteini hertsog ). Richelieu üritas samal ajal katoliiklaste leeris vastuolusid õhutada, teatava eduga. Rahaliselt toetasid Taanit Holland ja Inglismaa. Habsburgide väejuht Wallensteini lõi omapärase süsteemi – armee pidagu end rüüstamise teel ise üleval . Taani sai lüüa ja oli sunnitud 1629 sõlmima Lübecki rahu.
    Taani lüüasaamine lõi eeldused rahu sõlmimiseks, kuid Ferdinand II andis välja restitutsiooni akti (katoliku kiriku varade tagastamine), mis oli protestantidele vastuvõetamatu.
  • Rootsi periood (1630-1635). Rootsi väed maabusid 1630 Gustav Adolfi juhtimisel Saksamaal. GA oli reforminud armeed – kehtestas uue nekrutivõtmise süsteemi, hargita püssid, mis tulistasid tunduvalt kiiremini, tugevdas ratsa - ja kahurväge. 1631 sõlmiti liiduleping Prantsusmaa ja Rootsi vahel (Prantsuse rahaline tugi Rootsile), samas ajas Prantsusmaa kahepalgelist poliitikat, toetades Baieri katoliiklasest hertsogit. 1631 võitsid Rootslased katoliiklasi Breitenfeldi lähedal ja tungisid seejärel Kesk-Lõuna-Saksasse. 1632 lõid Lützeni lahingus rootslased keisri väge, mida juhtis Wallenstein, kuid GA ise sai surma (olles jõudnud enne allkirjastada Acedemia Gustaviana /Tartu Ülikooli asutamisürikule). 1634 said rootslased aga Nördlingeni lahingus tõsiselt lüüa ja olid sunnitud Saksamaalt lahkuma.
    Rootsi taandumise järel sõlmisid Saksimaa ja Brandenburg keisriga 1635 Prahas rahu – keiser loobus restitutsioonist. Habsburgide positsioon oli hea, kuid see ei meeldinud Prantsusmaale
  • Prantsuse-Rootsi periood (1635-1648). Uuendati liitu Rootsi ja Prantsusmaa vahel. Sõda venis pikale, kuid edus kaldus selgelt Rootsi ja Prantsuse poolele. Samas üritas Prantsusmaa, nüüd juba Mazarini juhtimisel, vältida Rootsi liigset tugevnemist. Tapeti palju sakslasi, riik oli kurnatud . Saksamaa elanike arv langes sõja ajal 15-16 miljonilt 10 miljonile. Üldine soovimatus sõda jätkata.

    Vestfaali rahu


    Tegemist oli õieti kahe rahulepinguga. Osnabrückis sõlmisid rahu keiser ja Rootsi, Münsteris keiser ja Prantsusmaa. Prantsusmaa sõda Hispaania Habsburgidega jätkus.
    Rahuleping saavutati pikaajaliste läbirääkimiste (3 aastat) tulemusel ja selles võeti arvesse teataval määral kõigi osapoolte huve, kuid selle peamised arhitektid olid Prantsusmaa, Madalmaad ja Rootsi, kelle huve kõige enam arvestati. Ühtlasi olid Vestfaali läbirääkimised esimene peaaegu Üle-Euroopaline diplomaatiline kongress , kus olid esindatud ka iseseisva välispoliitikavõimega Saksa vürstid. Osmanid, kelle võimsus oli üks peamisi põhjused, miks Habsburgid lüüa said, seevastu puudusid. Habsburgide jaoks tähendas Vestfaal kaotust.
    Rootsi sai Pommerimaa (Pomorze) ja veel üht-teist. Prantsusmaa Elsassi ja Lotringi (Alsace’i ja Loraine’i) alasid jm. Shveitsi ja Madalmaid tunnustati iseseisvate , keisririiki mitte kuuluvate riikidena.
    Vestfaali rahuga pandi alus Euroopa rahvusvahelisele ühiskonnale, mis legitimeeris reaalselt iseseisvate riikide (stato) iseseisvuse. Kuna jämedam ots oli antihegemoniaalse koalitsiooni käes, siis fikseerus põhimõtteliselt ka jõudude tasakaalu printsiip. Samas tunnistati Vestfaalis, et sellele eelnenud pikk ja verine sõdade periood on miskit, mida tuleb vältida – seega on mõneti ka tänaste julgeolekuorganisatsioonide eelkäija (OSCE, ÜRO ).
    Vestfaali põhjal kehtis riikide suhetes siiski teatav hierahia : a) de facto ja de jure suveräänsed riigid/riigipead, nagu keiser; Prantsuse ja Rootsi kuningas etc, b) de facto suveräänsed riigid nagu Brandenburg ( Preisimaa algidu), Baier, c) sõltuvad, kuid ulatusliku iseseisvusega territooriumid – Madalmaade lõunaosa .
    Vestfaal taastunnistas printsiipi cuius regio eius religio, legitimeerides sellega riigi ülemuse kiriku ees (keskajal pigem vastupidi, vähemalt teoorias ).
    XVII sajandil hakkasid välja kujunema ka tänapäevase rahvusvahelise õiguse alused. Tuntuim rajajaist on kahtlemata Hugo Grotius (‘De Jure Belli ac Pacis’), jurist ning Madalmaade (pidas läbirääkimisi Richelieuga) ja Rootsi diplomaat. Teine on Samuel von Pufendorf, sakslane aga samuti Rootsi teenistuses. Mõlema töödes kajastus soov panna paika uued reeglid, mis normeeriksid riikidevahelist suhtlust ja tagaks teatava õiguskorra ka rahvusvaheliselt.
    Tugevate riikide teke Euroopa lääneosas lõi eelduse rahvuste konsolideerumiseks. Ühtlasi toimus teatav muudatus inimeste lojaalsuses, kui keskajal oli inimene (pidi olema) lojaalne oma süseräänile, siis nüüd hakkas lojaalsus nihkuma pigem riigile, ehkki seda enamasti kehastas mõni monarh .

    VIII RAHVUSVAHELISED SUHTED XVII SAJANDI TEISE POOLE ALUL

    1. Euroopa pärast Vestfaali


    Vestfaali (1648) rahulepingu sõlmimise järel kujunes Euroopas välja rahvusvaheliste suhete süsteem, mis tänu tugevale ühisele kultuuripärandile (läänekristlus, antiikkultuuri ja keskaegse ladinakeelse kõrgkultuuri mõju), tihedale läbikäimisele erinevates valdkondades (majandus, poliitika, kultuur) ning eelmistega tihedalt seotud ja ühtaegu nii nende tulemuseks kui eelduseks olevatele ühistele institutsioonidele (so rahvusvahelist suhtlust reguleerivad formaalsetele ja mitteformaalsetele reeglitele) moodustas rahvusvahelise ühiskonna; nn Respublica Christiana. Saksa jurist, rahvusvahelise õiguse üks rajajatest Samuel von Pufendorf määratles toonase süsteemi sõnadega – ‘erinevad riigid on omavahel seotud nii tihedalt, justkui moodustaks nad ühtse kogumi (või keha), kuid on säilitanud oma suveräänsuse.’
    Vestfaali rahu peetakse enamasti ühtlasi moodsa rahvusvaheliste suhete süsteemi tekkeajaks. Sellel süsteemil on järgmised peamised iseloomulikud tunnused: a) anarhilisus – so tegemist on sõltumatutest ja formaalselt võrdväärsetest üksustest (riikidest) koosneva süsteemiga ning b) antihegemoniaalus – süsteemi üheks põhitunnuseks on sihiteadlik hegemoonia vältimine , st mistahes potentsiaalselt või aktuaalselt domineeriva suurvõimu vastu tekib jõudude tasakaalu printsiibi alusel tasakaalustav vastukoalitsioon (nt Prantsusmaa vastu XVII saj teisel poolel ja Napoleoni ajal, Saksamaa vastu alates IXX sajandi viimasest veerandist).
    Ühtlasi muutus Vestafaali rahulepingu sõlmimiseks kokkukutsutud ulatuslik ‘diplomaatiline konverents’ (kus oli esindatud suurem osa Euroopa formaalselt või reaalselt suveräänseid valitsejaid) üldiseks tavaks, pannes aluse tänapäevastele diplomaatilistele konverentsidele.
    Vestafaali rahu järel domineerisid Euroopas järgmised suurvõimud: Prantsusmaa (suurim ja võimsaim Euroopas), Rootsi (hiilgeaeg lõppes Põhjasõjaga), Austria -kujunes välja Habsburgide sealse haru stato, mis hõlmas ca tänapäeva Austaria, Tśehhi, Slovakkia , Ungari (suur osa oli alul türklaste käes), osa eks-Jugoslaaviast ning ulatuslikke alasid päris Saksamaal – nendel aladel oli Habsburgide võim Kolmekümneaastase sõja tagajärjel isegi kindlustunud; Austria Habsburgid olid ühtlasi Saksa-Rooma keisriteks, kuid nende võim väljaspool oma statot oli nominaalne ; Inglismaa (mis pärast toibumist Chrales II kukutamisele järgnenud segadusest kujunes tugevaimaks riigiks Euroopas Prantsusmaa kõrval, ning väljaspool Euroopat omandas domineeriva positsiooni, eriti pärast tööstusrevolutsiooni), Hispaania (mis pärast Hispaania pärilussõda, vt allpool, kaotas tähtsuse esmajärgulise suurriigina ja käis alla). Kaheksateistkümnendal sajandil tõusid suurvõimude hulgast väljalangenud Rootsi ja Hispaania asemele Venemaa ja Preisimaa (mis 19 saj teisel poolel Bismarcki ajal ühendas kogu Saksamaa). Esialgu mängis Euroopa poliitikas olulist rolli ka Osmanite Türgi, mis XVII sajandi lõpus suutis taas Viini piirata, kuid alates XVIII sajandist algas riigi mandumine, ehkki kontroll Balkani alade üle säilitati 19 sajandi teise pooleni ja osalt kauemgi. Türgi puhul peab arvestama, et kuigi riik kuulus kahtlemata Euroopa rahvusvaheliste suhete süsteemi, jäi ta Euroopa rahvusvahelise ühiskonnaga nõrgalt seotuks tänu oma teistsugusele kultuuritaustale. 17 sajandil ja 18 sajandi I poolel mängis olulist rolli ka veel Holland (Ühendatud Provintside Vabariik).
    Seega määrasid rahvusvahelise poliitika Euroopas (ja põhimõtteliselt kogu maailmas) suhted nende 4 - 6 suurriigi vahel (Prantsusmaa, Suurbritannia , Austria ning Preisi/Saksamaa, Venemaa).

    2. Prantsuse-Hispaania sõjad


    Kolmekümneaastase sõja järel oli Prantsusmaa selgelt Euroopa tugevaimaks riigiks. Riigi peamised vaenlased Habsburgid olid oluliselt nõrgenenud, Saksamaa killustatud nii religioosselt kui poliitiliselt ning Suurbritannia hõivatud siseprobleemidega. Ehkki Austria Habsburgidega oli sõlmitud rahu, jätkus konflikt dünastia Hispaania haruga , mis kontrollis lisaks Hispaaniale (ja kuni aastani 1668 ka Portugali) ka Madalmaade lõunaosa (tänapäeva Belgia), suurt osa Itaaliast ja Franche- Comte ’d (tänapäeva Ida-Prantsusmaal).
    Kardinal Mazarini, kes oli Richelieu mantlipärija ning jätkas laias laastus viimase välispoliitikat (ehkki oli igati kahvatum tegelane), lootis pärast jõudude vabanemist Saksamaal Kolmekümneaastase sõja lõppedes laiendada riigi piire kuni Prnatsumaa nn ‘loomulike piirideni’ ( Püreneed , Alpid ja Reini jõgi), hõivata Madalamaade lõunaosa (Belgia ja Luksemburg ), Franche-Comte, Põhja-Itaalia ja Kataloonia ( katalaani keel on miskit prantsuse ja hispaania, st kastiilia, keele vahepealset, ning katalaanid erinevad tänapäevani suuresti ülejäänud hispaanlastest, sarnanedes paljus pigem prantslastega).
    Ehkki Prantsusmaa oli Hispaaniast sõjaliselt üle, takistas Mazarini plaani elluviimist sisekonflikt Prantsumaal, aastatel 1648-1653 toimunud Fronde. Mazarini ei saavutanud edu ka pärast Fronde lõppu. Mazarini saavutas küll osava diplomaatia abil Hispaania isoleerimise (sealhulgas Austria Habsburgide põhimõttelise neutraliseerimise, nad toetasid Hispaaniat vaid tagasihoidlikult) ning enamuse Euroopa riikide põhimõttelise toetuse, kuid ei suutnud leida ka reaalseid liitlasi. Holland, kes 30aastase sõja ajal oli olnud Prantsusmaa liitlane , säilitas nüüd neutraalsuse, sest pelgas Prantsusmaa liigset tugevnemist. Luhtus ka Mazarini katse lasta valida Louis XIV (või vähemalt mõni teine mitte-Habsburg) Saksa keisriks. Uueks keisriks valiti Ferdinand III surma järel 1657 aastal Leopold I Habsburg. Saksamaa vürstid olid küll Habsburgide domineerimise vastu, ent ei soovinud ka Prantsusmaa liigset tugevnemist.
    Hispaania kuningal Philippe IV õnnestus maha suruda ülestõusud Kataloonias ja Napoli kuningriigis. Ühtlasi jäi Prantsusmaa, kellel puudus tugev laevastik, Hispaaniale alla merevõitluses. Siiski õnnestus Prantsusmaal sõlmida 1657 aastal Hispaania-vastane liit Cromwelli juhitud Inglismaaga (Inglismaa ja Hispaania konkureerisid Lääne-India saarte pärast Kariibi mere piirkonnas). Juunis 1658 lõid Prantsuse-Inglise väed hispaanlasi.
    Inglise-Prantsuse liit sundis Hispaaniat 1659 aasta novembris allakirjastama Püreneede rahu. Sestpeale algas Hispaania allakäik, ehkki esialgu säilitati kontroll Madalmaade lõunaosa ning suure osa Itaalia üle, ning riik kadus järk-järgult Euroopa suurriikide nimekirjast. Prantsusmaa territoriaalsed võidud jäid siiski tagasihoidlikuks (põhjas osa Flandriast ja Artois, lõunas Roussillon ja Cerdange) – siiski jõudis Prantsusmaa piir Püreneedeni. Põhja-Itaalias muutus Savoia Prantsusmaa satelliitriigiks.
    Rahulepingu raames lepiti ühtlasi kokku noore Prantsumaa kuninga Louis XIV abiellumises Hispaania Habsburgide tütre, infanta (printsess) Maria Theresiaga. Abielu sai teoks aastal 1660 , mis hiljem soodustas Hispaania pärilussõja puhkemist.
    Saksamaal oli Prantsuse diplomaatia suureks võiduks Reini Liidu loomine, mis ühendas nii katoliiklikke kui protestantlike vürste ja kuhu kuulusid ka Prantsusmaa ja Rootsi (omas tollal valdusi Saksas) ning mille eesmärgiks oli Vestfaali rahuga fikseeritud Status Q säilitamine ning Habsburgide mõju piiramine.

    3. Rootsi ülemvõim Põhja-Euroopa XVII teisel poolel


    Kui Kesk-Euroopa lõunaosas ja Lõuna-Euroopas saavutas Kolmekümneaastase sõja tagajärjel parima positsiooni Prantsusmaa, siis Põhja-Euroopas (shl Põhja-Saksas) kujunes domineerivaks riigiks Rootsi.
    Rootsi kroonil olid Saksamaal ulatuslikud valdused ( Bremen , Wismar, Lääne-Pommerimaa), ühtlasi ka õigus osaleda keisrivalimistel, mis tagas arvestava mõju Saksa-Rooma riigis. Läänemere piirkonnas kuulusid Rootsile Eesti- ja Liivimaa, Soome ning neid ühendavad alad tänapäeva Peterburi ümbruses. Ehkki (päris) Rootsi ise oli väike, tagas riigi tugevuse tsentraliseeritud riigiaparaat , kontroll kaubanduse üle ja tõhusal metallurgial põhinev relvatööstus.
    Venemaa oli nõrk, ehkki tugevnes järk-järgult. Poola, mille kuningas oli valitav, oli endiselt hiigelriik (Poola, Leedu, Kuramaa , Valgevene, osa Ukrainat), kuid killustatud ja nõrk. Brandenburgi -Preisi riigi tõus ei olnud veel alanud. Taani, kellele kuulus ka tänapäeva Lõuna-Rootsi (Skane) ja Norra, jäi Rootsile selgelt alla. Inglismaa ja Holland, kes kauplesid aktiivselt Läänemerel (shl ka Eestis) olid esmajärjekorras huvitatud stabiilsusest.

    4. Väike Põhjasõda 1655-1660


    Rootsi Vaasade dünastia pretendeeris Poola kuningatroonile. Rootsi kuningas Karl X alustas sõda, et saavutada kontroll Poola üle. Sõja esimesel kahel aastal saavutasid rootslased edu. Kuid Rootsis edu pööras Poola vastu nii Venemaa, Taani kui Austria. Taani kuulutas 1657 Rootsile sõja.
    Rünnak (päris) Rootsi vastu sundis Karl X suunama tähelepanu võitlusele Taaniga. Karl saavutas edu ja jõudis 1658 Kopenhageni alla. Taanlased olid sunnitud sõlmima Roskilde rahu ja loovutama Skane ning Bornholmi saare. Edust kannustatud Karl X taotles Taani riigi liitmist Rootsiga ning tungis varsti taas Kopenhaageni alla, kuid selle eesmärgi realiseerimist takistas Hollandi (kes kartis Rootsi absoluutset ülemvõimu Läänemerel) laevastiku saabumine appi Taanile , samuti Austria toetus Taanile. 1660 suri Karl X ning 1660 sõlmiti Prantsusmaa vahendusel Kopenhageni rahu, mis pani piiri Rootis ekspansioonile. Prantsusmaa huvides oli vältida Rootsis liigset tugevnemist, ehkki põhimõtteliselt oli Prantsusmaa Rootsi liitlane, samuti Poola säilimisest Habsburgide vastase jõuna.
    Samas sõlmiti ka rahuleping Poola ja Rootsi vahel, mille raames Brandenburgi hertsog sai ühtlasi Preisimaa suveräänseks valitsejaks (seni oli Preisimaad valitsenud Poola vasallina) – see pani aluse Preisimaa esiletõusule.
    1667 sõlmiti Andrusovo rahu Venemaa ja Poola vahel, millega suur osa seni Poolale kuulunud aladest (shl Kiiev ja Smolensk) läks Venemaale.
    Sõja tulemusel säilitas Rootsi küll juhtiva positsiooni Läänemere piirkonnas ja isegi suurendas oma valdusi, kuid tema edasisele tugevnemisele pandi piir. Poola säilitas veel rohkem kui sajaks aastaks iseseisvuse, kuid tema paremad päevad olid möödas. Mis aga kõige tähtsam, algas Venemaa ja Preisimaa tugevnemine.

    VIII PRANTSUSMAA HIILGEAEG LOUIS XIV AJAL


    1. Prantsusmaa ja Louis XIV
    Kardinal Mazarini surma järel 1661 aastal ka riigi tegelikuks juhiks saanud Louis XIV ( 1638 – 1715) omandas kiiresti absoluutse võimu (absolutistlik monarhia) ja valitses riiki ‘päikesekuninga’ (Roi Soleil ) ja iseenese esimese ministrina. Iseloomulik on riigi samastumine kuningaga – Louis’ kuulus lause: ‘riik see olen mina’ (l’État c’est moi).
    Louis XIV saavutas Prantsusmaa oma võimsuse tipu. Riigi rahvaarv (ca 18 miljonit) ületas mitmekordselt tema rivaalide oma ja oli suurim Euroopas (suurem ka nt Venemaa rahvaarvust). Prantsuse põllumajandus oli oma aja kohta väga efektiivne. Riigi rahandust korraldanud Colbert ’i juhtimisel said korda ka finantsasjad ning peatselt ületasid Prantsusmaa rahalised ressursid Briti ja Madalmaade võimalusi. Selgelt tugevaim Euroopas oli ka Prantsuse armee, mis sajandi viimastes sõdades küündis ligi poole miljonini. Riigi administreerimiseks ja maksude kogumiseks loodi enneolematu bürokraatia, mis sai eeskujuks teistele riikidele ja tänapäeva ametnikearmeedele. Suurim ja osavaim oli ka Prantsuse diplomaatia.
    Louis XIV kontrollis suures osas isiklikult Prantsusmaa välispoliitikat. Ehkki taotles Prantsusmaa ja oma isikliku hiilgust (gloire), iseloomustas Louis’d teatav piiride tunnetus, harva esitas ta oma rivaalidele täiesti vastuvõetamatuid nõudmisi. Louis’ välispoliitika peaeesmärgiks oli tagada Prantsusmaa domineeriv positsioon Euroopas ning saavutada piirid, mis muudaksid praktiliselt võimatuks riigi ründamise mistahes suunast . Need taotlused viisid Prantsusmaa erinevatel aegadel konflikti peaaegu kõigi ülejäänud Euroopa võimudega.
    Esialgu aga esmajärjekorras Hispaaniaga, mille kontrolli all olid lisaks põhiterritooriumile Madalmaade lõunaosa ja Franche-Comte. Austria Habsburgid (Leopold I) olid hõivatud Türgi ja Ungari probleemidega. Lisaks taotles Louis endale või oma järeltulijatele Hispaania trooni – tema naine Maria Theresia oli Philippe IV tütar esimesest abielust; teisest abielust oli Philippel poeg Carlos ning tütar Margaret Theresia. Troonipärimisõigus oli Carlosel, kes oli aga nii füüsiliselt kui vaimselt erakordselt nõrk ja suri hiljem – see viis Hispaania pärilussõjani (vt allpool).

    2. Prantsuse-Hispaani devolutsioonisõda 1667-1668


    Sõja taustaks oli Louis’ soov kindlustada Hispaania troon , või vähemalt osa Hispaania valduste üleminek iseendale.
    Mais 1667 tungis Prantsusmaa armee Madalmaade lõunaossa, Hispaania väed taandusid olulise vastupanuta. See alarmeeris Inglismaad ja Hollandit, kes seni olid olnud sõjajalal. Inglismaa ja Holland (riiki juhtis John de Witt), kes mõlemad soovisid üheltpoolt Prantsusmaaga hästi läbi saada, kuid samas pelgasid Prantsusmaa liigset tugevnemist. Inglismaa ja Holland sõlmisid kokkuleppe, millega 1668 aasta jaanuaris liitus Rootsi (kel olid Saksas suured valdused) – tekkis kolme võimsa protestantliku riigi liit. Seni olid kõik kolm olnud Prantsusmaaga sõbralikes suhtes ja kolmikliidu eesmärgid ei olnud ka nüüd otseselt Prantsusmaa vastased, pigem oli sihiks Prantsusmaa liigse tugevnemise vältimine (jõudude tasakaal). Samas oli lepingus salaklausel juhuks, kui Prantsusmaa ei nõustu mõistlike tingimustega.
    Kolmikliidu survel kirjutasid Prantsusmaa ja Hispaania 1668 mais alla Aacheni (Aix-la- Chapelle ’i)) rahu, millega Prantsusmaa sai teatava osa Lõuna-Madalmaadest. Louis käsitles saavutatut üksnes kui platsdarmi edasistele hõivamistele.
    Samal ajal, 1668 aasta jaanuaris, õnnestus Louis’l saavutada kokkulepe Austria Habsburgidega Hispaania pärimise küsimuses. Kokkulepe nägi ette, et Carlos II surma korral läheb Hispaania troon, Ameerika ja Milano (+veel pisut Itaaliast) Leopoldile või tema järglastele; Lõuna-Madalmaad, Franche-Comte ning Napoli-Sitsiilia Bourbonidele. See kokkulepe oli üheks põhjuseks (lisaks kolmikliidu survele), miks Louis soostus Hispaaniaga rahu tegema – milleks sõdida, kui on lootus saada ilma sõjata.

    3. Inglise-Hollandi sõjad XVII sajandil


    XVII sajandil olid Inglismaa ja Holland Euroopa juhtivad mereriigid , kes konkureerisid nii kolooniate kui ka kaubandusliku ülemvõimu pärast. See viis kaks riiki paratamatult konflikti, mille tulemusel peeti 17 sajandi II poolel kolm sõda (viimane neist kulges unisoonis Prantsuse-Hollandi sõjaga).

    I Inglise-Hollandi sõda 1652-1654


    Sõja ajendiks oli Inglismaal 1651 vastuvõetud navigatsiooniakt (Navigation Act), millega lubati Inglise kolooniatesse Euroopa kaupu vedada vaid Inglise või eksportiva maa laevadel, väljapoolt Euroopat pärit kaupu aga ainult Inglise laevade (kehtis kuni 19 sajandi keskpaigani – Adam Smith kiitis). See oli hollandlastele vastukarva, kuna piiras nende kaubandust. Sõda kulges alul vahelduva eduga, kuid lõpus kaldus edu Inglismaa poolele. Esimese Westminsteri rahuga 1654 oli Holland sunnitud nõustuma navigatsiooniaktiga.

    II Inglise-Hollandi sõda 1665-1667


    Sõja ajendiks oli Uus-Amsterdami (New York ) anastamine inglaste poolt. Sõjas saatis edu Inglismaad. Breda rahuga 1667, mille sõlmimist soodsutas Inglismaa ja Hollandi ühine huvi lõpetada Prantsuse-Hispaania sõda, andis Inglismaa Suriname Hollandile tagasi, kuid säilitas Uus-Amsterdami, mis ristiti New Yorkiks.

    III Inglise Hollandi sõda 1672–1674


    Kolmas sõda mereriikide vahel kulges unisoonis Prantsuse-Hollandi sõjaga. Inglise-Prantsuse ühislaevastiku lüüasaamine Texeli merelahingus 1673 sundis Inglismaad sõjast väljuma ja teist Westminsteri rahu sõlmima, mis kordas Breda rahu.

    4. Prantsuse-Hollandi sõda 1672 - 1679


    Võit Hispaania üle Devolutsioonisõjas ning Aacheni (Aix-la-Chapelle’i) rahu, samuti Austria Habsburgidega saavutatud kokkulepe Hispaania valduste jagamise kohta juhuks, kui nõder Carlos II sureb , suurendas veelgi Prantsusmaa domineerivat positsiooni Euroopas. Louis XIV ambitsioonid viisid ta aga uutesse konfliktidesse. Prantsusmaa võimsuse kasv ja agressiivne välispoliitika tingis ajapikku omakorda suure osa ülejäänud Euroopa riikide liitumise Pariisi vastu. Esimesena viisid Prantsusmaa kasvavad ambitsioonid Prantsusmaa konflikti Hollandiga (Ühendatud Provintside Vabariik).
    Diplomaatilised ja sõjalised ettevalmistused Hollandi ründamiseks algasid kohe pärast Acheni (Aix-la-Chapelli) rahu sõlmimist ja neid teostati ettevaatlikult, et kindlustada Prantsusmaale parim võimalik positsioon. Esmalt tuli Prantsuse diplomaatial saavutada Hollandi isoleerimine , mis esialgu õnnestus üsna edukalt.
    Esiteks õnnestus saavutada Inglismaa lahkumine kolmikliidust. Seda soodustasid Inglise-Hollandi vastuolud kolooniates ja kaubanduses ning Inglise kuninga Charles II katoliiklik meelsus (ta plaanis salaja katoliku usku pöörduda), frankofiilsus ja imetlus Louis XIV vastu. 1670 aastal sõlmiti Inglismaa ja Prantsusmaa vahel salajane Doveri kokkulepe Hollandi vastu.
    Teiseks lahkus liidust ka Rootsi, mis oli traditsiooniliselt Prantsusmaa liitlane. Rootsi oli ka huvitatud Hollandi positsiooni nõrgenemisest Läänemerel. 1672 sõlmitud Prantsuse- Roots i kokkuleppe kohaselt kohustus Rootsi ründama Saksa vürste, kui need peaks Hollandile appi tõttama.
    Seega jäi Prantsusmaa mureks vaid Saksa vürstide toetuse saavutamine või nende neutraalsuse tagamine. 1670 okupeeris Prantsusmaa Lotringi (Lorraine), et oleks võimalik rünnata Hollandit idast – ilma Hispaaniale kuuluvaid Lõuna-Madalmaid läbimata. Kuna Lotring kuulus Saksa keisririiki, tekitas see Saksamaal proteste, ent Austria Habsburgid oli liialt hõivatud Ungaris ja seotud Türgi-probleemiga. Seepärast õnnestus Louis’l sõlmida Austriaga neutraliteedileping.
    Prantsusmaal õnnestus sõlmida liiduleping ka paljude Saksa riikidega (Saksimaa, Baier) - peamiselt osteti nad ära.
    Samal ajal suurendati Prantsuse aremeed, eriti laevastikku, ja koondati varusid ja vägesid Hollandi ründamiseks. Holland seevastu ei võtnud ohtu kuigi tõsiselt ega teinud olulisi ettevalmistusi – tõsi, 1672 sõlmiti leping Hispaaniaga, teatavat tuge hiljem ka saadi.
    Prantsuse-Hollandi sõja käik
    Sõda alustas kõigepealt Inglismaa (Prantsusmaa ässitusel), kes alustas sõjategevust märtsis 1672. Kuu aega hiljem alustas pealetungi Prantsuse armee Louis’ juhtimisel.
    Hollandi kaitse varises kokku, kuid prantslased liikusid edasi ettevaatlikult ja aeglaselt, okupeerides paari kuuga Hollandi idaosa . See võimaldas hollandlastel tammid avada ja maa nõnda üle ujutada, et prantslaste edasiliikumine osutus võimatuks – Hollandi peamine provints, Holland, oli veega kaitstud. Nurjus ka Prantsuse-Inglise kampaania merel.
    Hollandi valitsus, mida juhtis de Witt, palus juunis 1672 rahu – pakkudes Prantsusmaale arvestatavaid territoriaalseid loovutusi, kuid Louis, kes ihaks veel rohkem, loobus.
    Sõjaline ebaedu läks de Wittile maksma valitsusjuhi koha (ta tapeti vihase rahvamassi poolt). Võim Hollandis läks Orjane Willemi (hilisem Inglise kuningas) kätte, kes mõistis Prantsuse hegemooniast tulenevaid ohte ja alustas Prantsusmaa-vastaste koalitsioonide loomist ning Hollandi sõjaväe tugevdamist.
    1672 aasta kevadeks oli Prantsusmaa edu ja Louis’ täitmatus tekitanud rahutust ka mujal Euroopas, eelkõige Saksamaal, kus tajuti, et väikevürstide iseseisvuse peamiseks ohustajaks pole enam Habsburgid, vaid Prantsusmaa. Olukord alarmeeris ka Hispaaniat, kes oli mures oma Madalmaade provintside pärast.
    Augustis 1673 sõlmiti Haagis liit Hollandi, Austria ja Hispaania vahel – Prantsusmaa vastu tekkis arvestatav koalitsioon ning selline mall toimis ka kõigis edaspidistes sõdades, mida Louis XIV pidas.
    1673 alustas Austria ühes paljude teiste Saksa riigikestega sõjategevust Prantsusmaa vastu. Samuti aktiviseerusid Hollandi ja Hispaania väed Madalmaades – seega olid Hollandit asunud toetama Habsburgide mõlemad harud. Inglismaa loobus sõjast ja sõlmis Hollandiga 1674 separaatrahu (II Westminsteri rahu) – parlament sundis Charles II selleks. Sellest ajast hakkasid Inglise-Prantsuse suhted halvenema ( inglasi häiris tugeva Prantsuse laevastiku loomine Louis’ ajal). Louis oli sunnitud nentima: ‘minu liitlastest on saanud minu vaenlased.’ Suurematest Saksa riikidest toetas Prantsusmaad vaid Baier.
    Prantsusmaa säilitas kontrolli mõnede punktide üle Hollandis, kuid üldpealetungi jätkata ei suudetud. Sõjategevus levis Sitsiiliasse ja Katalooniasse. Prantsusmaad toetas endiselt Rootsi, kuid Rootsi rünnak Brandenburgi-Preisimaa vastu 1675 nurjus, Rootsit ründas omakorda Taani. Sõjategevus kulges vahelduva eduga mitmes piirkonnas, olemata kuigi äge.
    Juba 1676 algasid Nymegenis Inglise vahendusel rahuläbirääkimised kõigi sõdivate poolte vahel. Läbirääkimised olid pikad ja keerulised, Louis püüdis kasutada erimeelsusi liitlaste leeris, kuid 1678 sõlmiti kõigepealt rahu Prantsusmaa ja Hollandi vahel, seejärel veel samal aastal Prantsusmaa ja Saksamaa vahel ning 1679 Prantsusmaa ja Hispaania vahel.
    Prantsuse-Hollandi lepe taastas territoriaalse Status Q, Prantsusmaa kohustus vähendama piiranguid Hollandi majandustegevusele – seega oli rahuleping Hollandile soodne, ehkki Louis pidas seda oma võiduks, peamiselt seepärast, et Hispaania oli sunnitud Prantsusmaale loovutama Franche-Comte. Prantsusmaa säilitas ka kontrolli Lotringi üle.
    Sajandi lõpus üritas Prantsusmaa uuesti Hollandit allutada, ent ebaõnnestus taas.

    IX HISPAANIA PÄRILUSSÕDA (1701/2-1713/14) JA PÕHJASÕDA (1700 - 1721)


    Hispaania pärilussõjas jõudis lõpplahenduseni konflikt Hispaania Habsburgide ja Louis XIV vahel. Sõda hõlmas suurt osa Euroopa riike, selle lõpetanud Utrechti rahu mõjutas olulisel määral Euroopa poliitilise kaardi kujunemist. Ühelt poolt lõppes sõda Prantsusmaa nõrgenemisega, teiselt poolt aga lõpetas Hispaania pärilussõda ja Bourbonide tõus Hispaania troonile Habsburgide hegemoonia (või hegemoonia taotluse) perioodi Euroopa ajaloos.

    1. Sõja taust


    Viimasel meessoost Hispaania Habsburgil, Carlos II ei olnud meessoost järeltulijaid. Ehkki riigi mõju oli 17 sajandi teisel poolel kahanenud, olid tema valdused märkimisväärsed: Hispaania, Madalmaade lõunaosa (Belgia ja Luksemburg), Sitsiilia, Sardiinia, Napoli, Milano; ning kolooniad nii Lõuna-Ameerikas kui Aasias (eelkõige Filipiinid ). Sõjaliselt ja majanduslikult oli riik aga üsna nõrk.
    Hispaania hääbuva Habsburgide dünastia ulatuslike valduste kaks peamist pärijapretendenti olid Louis XIV (või tema järeltulijad), kes oli ühe Habsburgide soost inafanta poeg ja teise abikaasa, ning Austria Habsburgid - Austria keiser Leopold oli samalaadses sugulussuhtes nende samade infantade nooremate õdedega.
    Louis’ eesmärgiks ei olnud niivõrd Prantsusmaa ja Hispaania otsene ühendamine, vaid Hispaania põhivalduste muutmine Prantsusmaa satelliidiks. Samuti tahtis ta vältida Hispaania valduste minekut Austria Habsburgide otsese kontrolli alla.
    Hispaania valduste pärimise küsimus varjutas Euroopa rahvusvahelisi suhteid kogu 17 sajandi viimase kolmandiku.
    1668 aasta jaanuaris oli Bourbonide ja Austria Habsburgide vahel saavutatud kokkulepe Hispaania valduste pärimise küsimuses. Kokkulepe nägi ette, et Carlos II surma korral läheb Hispaania troon, Ameerika ja Milano ( ning veel valdusi Itaalias) Leopoldile või tema järglastele; Lõuna-Madalmaad, Franche-Comte ning Napoli-Sitsiilia Bourbonidele. Selle kokkuleppe sõlmimise väljavaade oli üheks põhjuseks (lisaks kolmikliidu survele), miks Louis soostus lõpetama Devolutsioonisõda.
    Siiski ei soostunud kumbki pool täiel määral lepet pidama. Mõlemad pretendendid olid veendunud nimelt oma õigustes ning valmis neid ka relvajõul kaitsma. Arvestama peab ka asjaolu, et Prantsusmaa ja Austria olid Euroopa juhtriigid ning ühe tugevnemine Hispaania võrra oleks muutnud jõudude tasakaalu kontinendil. Samuti asjaolu, et Hispaania eliidi (Carlos II ei olnud võimeline valitsema – tegelikult juhtisid riiki grandid) peamiseks sooviks oli säilitada riik võimalikult ühtsena ning vältida tükeldamist.
    Ehkki 17 sajandi lõpus esitati lisaks eelmainitule (ja sõlmiti vastavaid kokkuleppeid) arvukalt plaane probleemi lahendamiseks, ei suudetud Hispaania valduste jagamise suhtes vettpidavat kompromissi saavutada.
    Vahetult enne oma surma aastal 1700 allkirjastas Carlos II testamendi, millega jättis kõik oma valdused Louis XIV pojapojale Philippe de Bourbonile (Anjou-le), lisaklausliga, et Philippe ei tohi saada ühtlasi Prantsusmaa kuningaks. Kui Philippe troonist loobuks, siis nägi testament ette kõigi valduste ülemineku Leopoldi pojale Karlile.
    Louis oli sellise asjadekäiguga rahul, Austria Habsburgid, mereriigid ja osa saksa vürste aga mitte. Austria teatas koheselt, et ei tunnista testamenti Itaalia osas. Mereriike häiris eelkõige Prantsusmaa tugevnemine ja eeldatav majanduseeliste andmine prantslastele. Olukorda halvendas Louis’ otsus tunnistada James II poeg Inglise kuningaks – see oli inglastele mõistagi vastuvõetamatu.

    2. Hispaania pärislussõja käik 1701/2 – 1713/14


    Louis’ eesmärgiks oli säilitada niipalju valdusi oma pojapojale kui võimalik. Prantsusmaa liitlaseks oli Hispaania, samuti Baier ja veel mõned saksa riigid.
    Austria ja mereriikide liitlaseks said esmajärjekorras Brandenburg-Preisi ja Hannover , samuti Portugal . Nn Suure Allianssi poliitika peaarhitektideks olid mereriigid, kelle peaeesmärgiks oli (esialgu) hoolitseda selle eest, et Lõuna-Madalamaad ei läheks Prantsusmaa kontrolli alla – see olnuks ohtlik nii Inglismaale kui Hollandile, vaid Karl Habsburgile. Samuti sooviti näha Karli Hispaania troonil. Briti huvi oli lisaks tagada, et Briti troonile jääks protestant.
    Sõjategevus kulges vahelduva eduga. Alates 1704 aastast hakkas vaekauss kalduma Suure Allianssi poolele – Prantsusmaa ja Hispaania said Madalmaades ning Itaalias lüüa. Merel olid mereriigid samuti mõistagi tugevamad.
    Kuid saavutatud edu tulemusel sooviti Philippe V kõrvaldada ka Hispaania troonilt. Kuningaks kuulutati Austria ertshertsog Karl (Carlos III) (tema vend Joseph I oli Saksa keiser). Sõjategevuse põhirõhk kaldus Ibeeria poolsaarele. Tegelikkuses jäi Austria sõjast Ibeerias kõrvale, tegemist oli esmajärjekorras brittide ettevõtmisega. Seejuures toetasid hispaanlased enamikus Philippet.
    Seega jagunes sõda kaheks osaks – üks hegemoonia pärast Euroopas, teine Philippe vastu Hispaanias.
    Aastaks 1709 oli Louis XIV nõus (peaaegu) kõigist pretensioonidest loobuma, ent nüüdseks oli Philippel juba Hispaanias kujunenud tugev toetus. Haagis alanud rahukõnelustel nõuti Louis’lt et ta aitaks oma pojapoega Hispaania troonilt kõrvaldada – see oli Louis’le liig.
    Hispaanlaste soovimatus loovutada oma riigi troon Karl Habsburgile pani alguse sõja uuele faasile . Sõda jätkus ja takerdus verise Malplaquet (1709) lahingu järel. Louis oli isegi põhimõtteliselt nõus Philippe kõrvaldamisega Hispaania troonilt, kuid viimasel oli Hispaanias tugev toetus.
    1711 suri ertshertsog Karli (Carlos III) vend Joseph ja Karl sai keisriks Karl VI nime all – see tekitas esmajärjekorras brittides hirmu, et kui Karl saab ka reaalselt Hispaania kuningaks, tekib Euroopas taas võimas Habsburgide impeerium. Need asjaolud lõid soodsa pinnase rahukõnelustele.
    Jaanuaris 1712 algasid Utrechtis rahukõnelused, mis kujunesid ulatuslikuks kongressiks ja kestsid mitu aastat. Rahu peaarhitektid oli esmajärjekorras britid, eriti lord Bolingbroke, samuti Prantsusmaa. Rahulepingu tulemusel loobusid Austria Habsburgid taotlusest luua hiigelimpeerium. Philippe V Bourbon jäi Hispaania kuningaks, Hispaaniale jäid ka kolooniad väljaspool Euroopat. Gibraltar loovutati aga Inglismaale.
    Karl VI /Austria sai oma valdusesse Lõuna- Madalmaad, Milano, Napoli ja veel alasid Itaalias. Savoia hertsog Viktor Amadeus sai Sitiislia kuningriigi. Lisaks Gibraltarile liideti Inglismaaga ka prantsuse valdusi Ameerikas. Pärilus tunnistati rahvusvaheliseks probleemiks.

    3. PÕHJASÕDA 1700 - 1721


    Põhjasõda, nagu ka sellega suures osas paralleelselt kulgenud Hispaania pärilussõda, mõjutas oluliselt Euroopa poliitilise kaardi kujunemist ning rahvusvahelisi suhteid järgnevate sajandite vältel. Sõja kõige tähtsamaks tulemuseks oli Venemaa tõus Euroopa perifeersest ja pool-barbaarsest riigist kontinendi üheks mõjukaimas, periooditi kõige tugevamaks suurvõimuks. Ühtlasi degradeeris kaotus sõjas Rootsi teisejärguliseks riigiks, nõrgendas Poolat, pannes aluse vene mõjule seal ning tugevdas, ehkki veel mitte kardinaalselt Presimaad-Brandenburgi.
    Sõja kaudsemaks ajendiks sai Rootsi kuninga Karl XI surm 1697 aastal. Karl XI jäi maha riik, mis oli tugev, tsentraliseeritud ja võimsa armeega (90 000), kuid mille valdused olid pillutatud laiali ümber Läänemere ning etniliselt kirevad – Rootsi impeeriumist ei olnud võimalik kujundada rahvusriiki tänapäevases mõttes. Lisaks arvas enamus Rootsi potentsiaalsetest vastasest, et vaid 15 aastasena võimule tõusnud Karl XII ( 1687 – 1718) ei ole tõsiseltvõetav vastane, kes suudaks Rootsi ressursse mobiliseerida.
    Rootsi vana rivaal Taani otsustas uue kuninga noorust kasutades parandada oma positsiooni Schleswig-Holseteinis, kus Taani valdused paiknesid vaheldumisi Rootsi satelliidi Holstein -Gottorpi hertsogi maadega. 1699 Taani kuningaks saanud Frederick IV intensiivistas (alustas läbirääkimisi juba tema isa Christian V) diplomaatilisi jõupingutusi Rootsi vastase koalitsiooni loomiseks.
    Esimese liitlase leidis ta 1697 aastal August II (Tugeva) nime all Poola kuningaks valitud Saksimaa kuurvürsti näol, kes soovis tugevdada oma positsiooni Poola kuningana – selleks soovis ta parandada oma mainet hõivates Riia.
    August II õnnestus omakorda tõmmata liitu Peeter I, kellega ta 1698 (kui Peeter oli teel koju Euroopast) oli kohtunud (ja koos joonud). Peeter I algseks eesmärgiks oli hõivata Ingerimaa (Eestist ja Liivimaast ta alul ei unistanud) ja nihutada Venemaa Euroopa riikide hulka, mistõttu ta suunas oma poliitika peajoone Läände.

    Sõja käik 1700 – 1721


    Sõda alustasid Taani Frederick IV rünnates Holstein-Gottropi hertsogi maid ja August tungides Liivimaale ja asudes piirama Riiat.
    Karl XII osutus aga energiliseks valitsejaks ja geniaalseks väejuhiks. Inglismaa ja Hollandi laevastiku toel maabus ta Zealandis ja – ähvardades Kopenhagenit – ning sundis Taanit suvel rahu tegema. Seejärel maabus Karl Eestis ja purustas Novembris 1700 vene väed Narva all.
    Tõenäoliselt oleks Peeter nõus olnud rahuga, kuid Karl pidas Ingerimaa vabastamisest olulisemaks poolakate väljatõrjumist Liivimaalt. 1701 oleks rahuga nõus olnud ka August, kes polnud suutnud vallutada Riiat, ent Karl soovis juba enamat – hävitada Rootsile ohtlik Poola-Saksi dünastiline liit .
    1701 suvel tungisid Rootsi väed Poola. Sõjalise edu toel õnnestus tal 1704 tõsta Poola troonile Stanislas Leszczynski. Aasta hiljem 1706 tungis Karl Saksimaale. August oli sunnitud loobuma Poola troonist.
    See oli Karli hiilgehetk: ta oli purustanud kõik oma vastased ning oleks võinud omandada väga soodsa vahendaja positsiooni Lääne-Euroopas käimasolevas Hispaania pärilussõjas, sest mõlemad pooled näinuks teda meelsasti oma leeris. Karl otsustas aga alustada rünnakut Venemaa vastu, mis hoidis endiselt oma käes Ingerimaad (1702 alustati Peterburi rajamist) ja rüüstas Eesti- ja Liivimaad. Peeter I olnuks tõenäoliselt nõus rahuga, kui talle jäänuks Neeva suudmeala.
    1708 tungis 40 000 meheline Rootsi armee Venemaale. Karl oli aga alahinnanud vene ressursse. Lisaks mõjus rootslastele rängalt 1708/9 külm talv. 8 juulil 1709 toimunud Poltaava lahingus sai Rootsi 20 000-meheline armee rängalt lüüa 50 000-meheliselt vene väelt.
    Karl pages Türgi võimu all olevasse Moldovasse, kus viibis järgnevad 7 aastat, üritades Venemaa vastu suunata Türgit. 1710 kuulutasid Türgi ja selle vasall Krimmi khaaniriik tõesti Venemaale sõja, kuid 1711 sõlmisid osmanid Peetriga Pruthi rahu. 1712 kuulutasid türklased Venemaale taas sõja, kuid reaalset rünnakut ei järgnenud.
    Võit Poltaava lahingus tõstis Venemaa mainet. Peeter seadis nüüd eesmärgiks kõigi Läänemere provintside allutamise . Poolas tõsteti vene vägede toel taas võimule Saksi August. Taani soovis samuti Rootsilt valdusi Saksamaal.
    Rootsi positsioon halvenes veelgi, kui Vene laevastik võitis Rootsi oma Hanko (Hangö) merelahingus 1714 juulis. 1714 sügisel saabus Karl - olles ratsutanud rohkem kui 10 000 km pikkuse teekonna – Pommerimaale (Pomorze), et parandada oma sõjalist positsiooni läänes, ent taas tabas teda ebaedu. Rootsi, mille vastu olid Venemaa (kes oli hõivanud ka osa Soomest), Taani, Saksimaa-Poola, Hannover ja Preisimaa, olukord oli lootusetu, ent Karl keeldus siiski rahust.
    Olukorda halvendas veelgi Hannoveri dünastiast Georgi tõus Briti troonile 1714, kes Briti ressursside, eelkõige laevastiku toel – püüdis muuta Hannoveri peamiselt Rootsi arvelt tugevamaks. Georg saatis laevastiku Läänemerele, et lõpetada Rootsi mereblokaad Venemaa poolt hõivatud mere idakalda vastu (see häiris Inglise ja Hollandi kaubandushuve). 1717 kuulutas Inglismaa Rootsile ametlikult sõja.
    Samal ajal algasid vastuolud Rootsi vastases koalitsioonis, eriti teravaks muutus vastasseis Hannoveri (Briti) ja Venemaa vahel Põhja-Saksamaal, kuhu vene väed olid viidud juba 1711. 1716 abiellus Peetri sugulane Mecklenburgi hertsogiga, mis muutis riigi vene satelliidiks. See oli aga Hannoverile vastuvõetamatu. Georg I õnnestus leida toetust Venemaa ja Preisimaa vastu (viimased olid liidus) ning 1719 sõlmiti Viinis liit Austria (keiser Karl VI) ja Saksi-Poolaga, mis viis Venemaa väljatõrjumiseni Põhja-Saksamaalt. Peeter I ja Georg I vaheline konfrontatsioon toimus ajal, mil mõlemad olid sõjajalal Rootsiga.
    Vastuolud Rootsi vastases koalitsioonis parandasid Karl XII diplomaatilist positsiooni. Vahepeal oli kaalumisel ka Rootsi liit Venega (läbirääkimisi peeti Ahvenamaal) Inglismaa & Co vastu, ent see nurjus peamiselt Karli soovimatuse pärast loobuda Tallinnast.
    1718 alustas Karl sissetungi Norrasse, kuid tapeti. Uus Rootsi valitsus oli huvitatud rahust. Brittide (ja prantslaste) vahendusel sõlmiti:
    1719 novembris rahu Rootsi ja Hannoveri vahel,
    1720 veebruaris Rootsi ning Inglismaa ja Preisimaa vahel – rootslastel õnnestus säilitada osa Pommerimaast (suuresti tänu Prantsuse toetusele),
    1720 juunis Rootsi ja Taani vahel.
    Seejuures andsid britid (Stanhope) Rootsile mõista, et tehes järeleandmisi läänepool, on Stockholmil lootust saada toetust, kui üritab idas Venelt Läänemere provintse tagasi vallutada. Brittidel oli tõepoolest kavas luua Venemaa vastane koalitsioon, ent see kaste ebaõnnestus.
    1721 sõlmiti Prantsuse vahendusel Uusikaupunkki (Nystad) rahu Vene ja Rootsi vahel, mis fikseeris Venemaa territoriaalsed võidud ja tõusu Euroopa suurriigiks ning Rootsi muutumise teisejärguliseks regionaalseks riigiks.

    X RAHVUSVAHELISED SUHTED PÄRAST UTRECHTI RAHU JA PÕHJASÕDA


    Utrechti (ja Uusikaupunkki) rahu järel kujunes Euroopas lõplikult välja nö klassikaline rahvusvaheliste suhete süsteem, mis püsis kuni I maailmasõjani ja põhines järgmistel omavahel seotud elementidel:
  • 4 – 6 ligikaudu võrdse võimsusega suurriiki – suuriikide hulgus toimus perioodi vältel teatavaid muudatusi, kuid põhitegijad olid samad: Suurbritannia, Prantsusmaa, Austria(- Ungari), Venemaa, Preisimaa (Saksamaa).
  • Jõudude tasakaalu oluline roll stabiilsuse tagajana – Utrechti rahulepingusse kirjutati jõudude tasakaalu printsiip sisse ning sestpeale oli see (vähemalt sõnades) Euroopas süsteemi üks põhielemente.
  • Hegemoonse võimukeskuse puudumine – ehkki mõned riigid tugevnesid periooditi hegemoonse positsioonini (eriti Prantsusmaa Napoleoni ajal), suudeti nende ambitsioone piirata.
  • Keerulised diplomaatilised manöövrid ja mängud – diplomaatilisi manöövreid lihtsustas üheltpoolt vastava professionaalse kaadri kujunemine, teisalt aga valitsuste efektiivne kontroll riigi üle ning rahva kõrvalejäämine poliitikast .
  • Pidevas liikumises olevad liidu/vaenusuhted - liidu- ja vaenusuhted olid pidevas liikumises ja nt poole vahetamine ühe sõja käigus oli üsna tavaline
    Ehkki sel perioodil võib Lääne Euroopas rääkida juba rahvusriikidest enam-vähem tänapäevasel kujul, lihtsustas diplomaatilisi mänge asjaolu, et riigimehed ja diplomaadid olid oma tegevuses suhteliselt sõltumatud avalikust arvamusest ja avalikkusest üldse, st võimalikud olid mitmekihilised ja salajased kombinatsioonid. Teataval määral on siinkohal erandiks Suurbritannia, kus riigijuhtimine nihkus üha enam parlamendi poolt kontrollitava ja seega avalikust arvamusest mõjutatud valitsuse kätte.
    Asjaolu, et Euroopa riigid olid endiselt organiseeritud dünastilisel printsiibil määras suures osas rahvusvaheliste suhete karakteri – peamisteks tüliküsimusteks olid pärilusprobleemid jms.
    Süsteemi kõigutas Prantsuse revolutsioon ja sellele järgnenud Napoleoni sõjad, kuid restauratsiooni järel taastus rahvusvahelistes suhetes laias laastus sarnane olukord, mis püsis I maailmasõjani.
    Utrechti ja Uusikaupunkki rahu järel domineerisid Euroopas järgmised riigid:

    Suurbritannia


    Suurbritannia kujunes järk-järgult ülemaailmse ulatusega kaubanduslikuks impeeriumiks, mis omas selget ülemvõimu meredel ning asus esimesena tööstusliku arengu teele. Inglismaa oli teistest suuriikidest oluliselt üle esmajärjekorras kaubanduses (rivaalideks Prantsusmaa ja Holland) ja meredel (teataval määral olid rivaalideks tugevnev Venemaa, allakäiv Holland ja Prantsusmaa, mille laevastik küll Hispaania pärilussõjas praktiliselt hävis, kuid mis 1730ndail asus taastama oma positsiooni meredel).
    Utrechti rahu järel oli Suurbritannia ka tõenäoliselt tugevaimaks riigiks Euroopas üldse, ehkki brittidel puudus alaline maavägi. Inglise välispoliitika nurgakiviks kujunes seisukoht, et Euroopa mandril peab valitsema jõudude tasakaal kontinendi suurvõimude vahel. Samal ajal domineerisid britid selgelt ülejäänud maailmas.
    Jõudude tasakaalu säilitamine kontinendil eeldas sekkumist riikidevahelistesse tüliküsimustesse. Kuna brittide puudus maavägi, siis oli poliitika peamiseks instrumendiks rahaline abi mandri riikidele, keda parajasti peeti vajalikuks ühe või teise riigi vastu toetada.
    Lisaks oli Hispaania pärilussõja järgsel kümnendil Briti poliitika peamiseks eesmärgiks saavutada 1714 aastal Georg I nime all saareriigi kuningaks valitud Hannoveri kuurvürsti tunnustamine Inglise kuningana. Nii Inglismaal (jakobiidid) kui kontinendil (eelkõige Prantsusmaal) leidus arvukalt jõude, kes soovinuks näha troonil James Stuartit või tema järglasi. Briti-Hannoveri personaalunioon püsis kuni kuninganna Victoria võimuletulekuni 1830ndail. Hannoveri dünastia on Suurbritannias Windsori (vaen Saksamaaga sundis neid I maailmasõja ajal nime muutma ) dünastia nime alla võimul tänapäevani.

    Prantsusmaa


    Prantsusmaa, mis 17 sajandi teisel poolel Euroopas selgelt domineeris, väljus sõjast nõrgestatuna. Ehkki Louis’ XIV pojapoeg oli saanud Hispaania kuningaks oli riik kandnud kaotusi sõjas ning sattunud suurtesse võlgadesse. Samas oli Prantsusmaa endiselt rahvarikkaim riik Lääne-Euroopas ning asus oma positsiooni taastama.
    Prantsusmaad nõrgestas asjaolu, et pärast Louis XIV surma 1715 sai kuningaks tema toona 5 aastane poja-pojapoeg Louis XV, kes pelegi oli nõrga tervisega. Seetõttu tekkis oht, et Hispaania pärilussõjale järgnevad analoogsed probleemid Prantsusmaal. Ent nõnda ei läinud ja 1730ndail hakkas Prantsusmaa taas muutuma domineerivaks riigiks Euroopa kontinendil.

    Autsria


    Ehkki territoriaalses mõttes oli Austria Hispaania pärilussõjas laienenud, omandades enamuse Hispaania valdustest Itaalias ja Hispaania Madalmaad (ehkki need olid osaliselt Hollandi kontrolli all), luges keiser Karl VI sõda pigem kaotuseks. Lisaks oli Austria enne Hispaania pärilussõda hõivanud ulatuslikke varem Türgile kuulunud alasid – ning hõivas veel: Passarowitzi rahu 1718. Seega oli Austri Euroopas territooriumilt suurim riik, kuid killustatud, etniliselt kirev ja kehvas majandusseisus. Killustatus ja halb rahandusolukord muutis Austria konfliktide korral sõltuvaks teistes suuriikidest.
    Kuigi Utrechti rahu lõpetas sõjategevuse Lääne Euroopas, keeldusid Philippe V ja Karl VI omavahel rahu sõlmimast ega tunnustanud ka vastastikku teineteise tiitleid. Karl, kes oli 6 aastat veetnud Hispaanias, oli sellesse maasse kiindunud ning ka osa Hispaania aristokraate oli koos Karliga Viini pagenud ja õhutasid teda Hispaanias taas võimu haarama .
    Alates 1720ndaist kujunes Austria jaoks oluliseks probleemiks ka asjaolu, et Karl VI puudusid meessoost järglased , mis hiljem viisid Austri pärilussõjani.

    Hispaania


    Hispaania muutus pärast pärilussõda teisejärguliseks riigiks, kuid esialgu keelduti seda tunnustamast (ega tajutud päriselt mujal Euroopas). Selle asemel, et konsolideerida riiki seesmiselt (oli sõjas laastatud jne), kujunes Philippe V Hispaania eesmärgiks taastada oma positsioon esmajärjekorras Itaalias, mis viis riigi korduvalt konflikti Austriaga. Samuti oli Philppe V üks peamistest konkurentidest Prantsuse troonile, kui Louis XV poleks asja saanud (ehkki Hispaania trooni vastu võttes oli ta oma õigustest loobunud).
    Philippe konflikti Austriaga teravdas asjaolu, et tema teine naine Elizabet Farnese oli suguluses Parma hertsogiga ning soovis, et Parma ja Toskaana päriks tema poeg don Carlos, mis aga oli (esialgu) Austriale vastuvõetamatu .

    Briti-Prantsuse entente


    Utrechti rahu järel oli Lääne-Euroopas peamiseks konfliktiallikaks seega vastuolud Austria ja Hispaania vahel. Need aga ei lahvatanud suuremaks sõjaks. Peamiseks põhjuseks võib tuua seniste (ja üldse laiemalt) rivaalide Suurbritannia ja Prantsusmaa lähenemise ja nn entente poliitika, mille eesmärgiks oli suuremate konfliktide vältimine ja mis kestis 1720ndate lõpuni. Briti-Prantsuse lähenemise põhjuseid oli mitu. Ühelt poolt tundsid mõlema riigi valitsejad end ebakindlalt. Georg soovis, et Prantsusmaa lõpetaks jakobiitide toetamise , Orleans’i hertsog (kes oli Louis XV regendiks) soovis aga vältida suuremaid konflikte olukorras, kus riigil puudub teovõimeline kuningas. Inglise-Prantsuse diplomaatilised jõupingutused olid suunatud peamiselt Austria ja Hispaania taotluste vaoshoidmisele. Entente peaarhitektideks oli Dubois ja Stanhope.


    1725 sõlmiti Viinis kokkulepped, millega Karl VI ja Philippe V tunnustasid vastastikku teineteise tiitleid. Ühtlasi kinnitas Philippe oma loobumist Prantsuse troonist. Samas tunnistati Philippe ja Elizabeti poeg don Carlos Parma ja Toskaana hertsogiks, ehkki need jäid keisririigi osadeks .

    Briti-Austria vastuolud alates 1724 – Ostende kompanii. Samas ka vastuolud Venega (Hannover-Holstein-Gottrop), mis viisid Vene-Austri lähenemiseni ja liidulepingu sõlmimiseni 1726 .


    XI RAHVUSVAHLISED SUHTED XVII KESKEL


    18 sajandit (Hispaania pärilussõjast/Põhjasõjast kuni Prantsuse revolutsioonini) võib pidada klassikalise jõudude tasakaalu kuldajaks, sest a) jõudude tasakaalu idee oli tõepoolest vähemalt teoorias väga populaarne (eriti Suurbritannias) ja b) jõudude tasakaalustamine erinevate riikide/dünastiate vahel oli suhteliselt lihtne, kuna puudusid segavad faktorid, mis hiljem on nö puhtalt ratsionaalseid jõupoliitilisi kalkulatsioone häirinud – rahvuslus, ideoloogilised liidud ja vastuolud.


    18 sajandil toimus arvukalt sõdasid (olulisemad neist Poola ja Austria pärilussõjad ning 7 aastane sõda + väiksemad sõjad), mille käigus liidu ja vaenusuhted pidevalt ümber kujunesid.

    Üldisemate tendentsidena võib eristada:

    1) Briti poliitika oli orienteeritud jõudude tasakaalu säilitamisele kontinendil, mis andis brittidele mugava balance -holderi positsiooni ja jättis samas käed vabaks koloniaalekspansiooniks.

    2) Tugevaim riik Euroopa mandril oli Prantsusmaa, kuid jõudude tasakaalu poliitika abil suudeti Pariisi ambitsioonid vaos hoida.


  • Preisimaa tõusis teisejärgulisest riigist suurriikide hulka.


  • Venemaa liitus üha tihedamalt (Lääne)Euroopa süsteemiga.


  • Poola muutus üha nõrgemaks, kuni jagati teiste nn idapoolsete suurvõimude vahel.


    1730ndatel aastatel toimus Prantsusmaa taastõus Euroopa juhtivaks ja diplomaatiliselt ning sõjaliselt kõige mõjuvõimsamaks riigiks. Ühtlasi lõppes 1720ndate ja 30ndate vahetusel Briti-Prantsuse entente – üksmeelne tihe koostöö Euroopa rahvusvaheliste suhete kujundamisel, põhjuseid palju – esmajärjekorras ei leppinud Prantsusmaa enam teise viiuli rolliga duetis. Prantsusmaa tõusu fikseeris Poola pärislussõda.

    1. Poola pärilussõda 1733 – 1735


    Poola pärilussõda oli esimene ulatusliku sõda pärast Hispaania pärilussõda ja Põhjasõda. Ühelt poolt võitlesid Venemaa, Austria ja Saksimaa. Teiselt poolt Prantsusmaa, Hispaania ja Sardiinia (Savoia).
    Ehkki sõja ajendiks oli tüli Poola trooni pärast, oli sõja tagamaa laiem – Prantsusmaa kasutas sõda oma positsioonide parandamiseks Lääne Euroopas.
    1733 aasta septembris valiti Prantsusmaa toel Poola (Rzeczpospolita) kuningaks Stanislas Leszczynski, kes oli juba olnud Poola kuningas Põhjasõja ajal ning kelle tütrega oli abielus Louis XV. See oli aga vastuvõetamatu Venemaale, kuna tähendanuks Venemaa mõju vähenemist ja Prantsusmaa mõju kasvu Poolas.
    Peatselt tungisid Poolasse vene väed ning tõstsid troonile Saksi dünastiast eelmise kuninga August II poja August III-nda.
    Prantslastel oli seda – juba kasvõi auküsimuse tõttu (kuninga äi) – raske taluda ning puhkes suurt osa Euroopast haaranud sõda. Samas ei olnud prantslaste (Fleury) peamiseks eesmärgiks niivõrd Poola, kuivõrd oma positsiooni parandamine läänes, eriti Venet toetava Austria nõrgendamine. Sõlmiti nn dünastiline liit (perekondlik kompakt ) Hispaaniaga.
    Läänes, peamiselt Itaalias saatis edu Prantsuse-Hispaania-Savoia vägesid. Idas (shl Poolas endas) saatis edu Vene vägesid.
    Sõda lõppes Viini eelrahuga 1735 aastal. Rahu Prantsusmaa ja Austria vahel sõlmiti 1738, Vene ühines sellega 1739. Prantsusmaa tunnustas August III Poola kuningana. Leszczynski sai Lotringi eluagseks valitsejaks. Senine hertsog Francis Stephen abiellus keiser Karl VI tütre Maria Theresiaga ja valiti hiljem Saksa keisriks.
    Sõda tugevdas Venemaa positsiooni, muutis Poola üha rohkem sõltuvaks teistest riikidest (eriti Venest), nõrgestas Austriat ning parandas Prantsusmaa positsiooni. Prantsuse –Austria lähenemine ja brittide isoleerimine.

    2. Vene-Austria sõda Türgiga 1735 – 1739


    Sõja taustaks oli Venemaa soov kindlustada oma positsiooni Moldovas ja Valahhias, laiemalt Balkanil tervikuna. Türgi seevastu lootis oma kaotatud positsiooni piirkonnas taastada, Türgit toetas vargsi Prantsusmaa, kes oli Osmanites alati näinud liitlast (Austria) Habsburgide, nüüd aga ka Venemaa vastu. Türgis viidi läbi armee reform . Venemaad julgustasid Türgi kaotused Türgi-Pärsia sõjas 1731 – 1736.
    Sõda lagas kokkupõrgetega 1735 aastal Kaukaasias. Ametlikult algas sõda Venemaa ja Türgi vahel 1736. Austria ja Türgi vahel 1737 .
    Vene väed hõivasid esmalt Krimmi (khaaniriigi) ja Aasovi, seejärel aga Moldova . Serbiasse, Lääne-Valahhiasse ja Lääne-Bulgaariasse tunginud Austria väed kandsid seevastu ränki kaotusi.
    Prantsusmaa (Fleury) seadis eesmärgiks rahu saavutamise ja Vene-Austria liidu murendamise. Kuna nii Türgi kui Austria, aga ka Venemaa (kartes Rootsi rünnakut Peterburile) olid huvitatud rahust, siis õnnestus see ka Prantsusmaa vahendusel sõlmida.
    Rahu sõlmiti 18 sept 1739 Belgradis. Austria loobus enamusest 1718 aastal hõivatud aladest, Venemaa sai üht-teist, kuid ei jõudnud Musta mereni.
    Sõda oli kasulik ennekõike Prantsusmaale, sest see võimaldas parandada suhteid Austria ja Türgiga. Ühtlasi näitas sõda Habsburgide sõjalist nõrkust ja Venemaa tugevust.

    Jenkinsi kõrva sõda Britannia ja Hispaania vahel 1739 - ….


    Sõja põhjuseks oli Briti ja tema kolooniatest pärit kaupmeeste aktiivne kauplemine Kariibi mere piirkonnas, mida Hispaania pidas endale kahjulikuks. Kuna Hispaanial puudus laevastik Ameerika kolooniate kontrollimiseks, rakendati piraatlusesse kalduvaid guarda-costaseid, kes aastatel 1713 – 1731 hõivasid keskmiselt 10 Briti laeva aastas.
    Pinged kasvasid 1730ndate keskel. 1738 demonstreeris kapten Jenkins Briti parlamendis oma kõrva, mille guarda-costased olid väidetavasti peast eemaldanud, mis suurendas vaenu Hispaania vastu. Rahumeelselt konflikti lahendada ei õnnestunud ja Walpole ’i valitsus kuulutas oktoobris 1739 Hispaaniale sõja .
    Hispaaniat toetas Prantsusmaa, kes saatis 1740 oma laevastiku Kariibi merele . Sõda sulas aga ühte 1740 alanud Austria pärilussõjaga.

    3. Austria Pärilussõda 1740 – 1748


    Oktoobris 1740 suuri ootamatult keiser Karl VI, viimane meesoost Austria Habsburg. Esialgu näis , et suurt sõda ei tule, sest enamus saksa riike, va Baier, olid tunnustanud pragmaatilist sanktsiooni (1713), millega troonipärijaks oli kuulutatud Karli tütar Maria-Theresia. Põhimõtteliselt oli Austriale üsna soodne ka ülejäänud Euroopa riikide positsioon. Venemaal keisrinna Anna surma järel trooni pärinud Ivan IV regentvalitsus oli Austria-meelne. Prantsusmaa soovis vältida suurt sõda Euroopas, siiski soovis Prantsusmaa, et keisriks valitaks Maria-Theresia abikaas Francis Stepheni asemel Baieri Karl Albert, mis tugevdanuks Prantsusmaa positsiooni Saksamaal.
    Pragmaatilist sanktsiooni ei tunnustanud Hispaania (soovides taastada oma positsiooni Itaalias), Sardiinia, Saksimaa ja Baier - omades teatavaid pretensioone Austria valdustele. Kuid ilma Prantsusmaa otsese toeta olid nende riikide pretensioonid Austriale ohutud .
    Sõjas võitlesid ühelt poolt Austria-Suurbritannia-Hannover-Holland, teiselt poolt Baier-Saksimaa-Preisimaa-Hispaania-Prantsusmaa.
    Sõja käivitas Preisi kuninga Friederich Wilhelm II (Suure) Hohenzollerni (1712 – 1786 ) üllatuslik otsus hõivata 1740 detsembris Austriale kuulunud Sileesia (I Sileesia sõda 1740 – 1742 ), mis tabas ülejäänud Euroopat ootamatult.
    Preisimaad peeti sinnamaani siiski teisejärguliseks riigiks, ehkki armee oli tugev (juba FW I oli alustanud riigi militariseerimist). Friederich lähtus seejuures puhtalt reaalpoliitilistest kaalutlustest .
    Friedrich pakkus Maria-Theresiale, et ta võib Sileesia ära osta, kuid viimane keeldus, lootes teiste suurriikide toetusele. Ehkki Friedrichi tegu mõisteti moraalselt hukka (Louis XV nimetas teda narriks), ärgitas see ka teisi Euroopa liidreid rõhutama pretensioone Habsburgide pärandile. Esmalt nõudis Baieri Karl Albert Böömimaad ja Austriat, siis Hispaania Philippe V Toskaanat ja Parmat. Prantsusmaal kaotas territoriaalset ekspansiooni vältinud Fleury mõju ning riigi välispoliitika juhiks tõusis noor ja äge krahv Belle -Isle, kes püüdis 1741 organiseerida Karl Alberti valimist keisriks ning Austria vastast koalitsiooni (idee oli, et Prantsusmaa saab Madalmaade lõunaosa, Baier Böömimaa, ning valdused Itaalias jagatakse Sardiinia ja Hispaania Bourbonide vahel).
    1741 kevadel sõlmiti liit Sardiinia ja Baieri vahel ning seejärel liit Prantsusmaa, Baieri ja Preisimaa vahel. Rootsi ründas samas prantslaste õhutusel Venemaad, hoidmaks teda Austria sündmustest eemal.
    1741 lõpuks oli Böömimaa (Tsehhi) ja Ülem-Austria okupeeritud, Maria-Theresia positsioon väga halb. Karl Albert krooniti Austria ertshertsogiks ja Böömimaa kuningaks ning valiti jaanuaris 1742 keisriks.
    Kuid Maria-Theresia suutis kriisist väljuda. Esiteks õnnestus tal saavutada muidu Habsburgide vastu pidevalt mässanud madjakate toetus – tehes ungarlastele konstitutsioonilisi järeleandmisi, õnnestus tal arvestatav vägi kokku koguda. Samuti parandas Maria-Theresia positsiooni Preisimaa väljumine sõjast (mille hinnaks oli Sileesia loovutamine). Sõjast väljus 1742 ka Saksimaa, mis hiljem liitus Austriaga.
    Austria poolel sekkus sõtta ka Suurbritannia (+Hannover), samuti Holland. Suurbritannia poliitika muutus kindlamaks, kui 1742 tõusis riigi välispoliitika juhiks Carteret.
    1743 juunis saavutas nn ‘pragmaatiline armee’, mis koosnes peamiselt brittide rahastatud saksa palgasõduritest ja mida juhtis Georg IIII Dettingeni lahingus võidu prantslaste (+Baier) üle. Austria okupeeris Baieri. Sõjast väljus ka Sardiinia.
    Samas olid prantslased edukad Lõuna-Madalmaades.
    Maria-Theresia positsiooni halvendas Preisimaa uus rünnak 1744, mis käivitas nn II Sileesia sõja – Friederich kartis, et Maria Theresia võtab Sileesia tagasi. Preisi väed hõivasid Praha ning sundisid austerlasi taanduma Baierist.
    1745 suri keiser Karl VII – seega vaibusid ka Baieri pretensioonid Austriale ja keisritroonile. Sõlmiti rahu Baieri ja Austria vahel. Sõjategevus Saksmaal lakkas. Keisriks valiti Maria-Theresia abikaasa Franz I nime all. 1745 sõlmis Austriaga rahu ka Preisimaa, kes kartis, et Rootsiga sõja lõpetanud Venemaa võib rünnata Preisimaad. Sellega oli sõja nö pärilusosa läbi.
    Sõda jätkus aga Bourbonide ja Austria-Briti vahel Prantsusmaa ülemvõimu üle Lääne-Euroopas. Sõjategevus toimus Madalmaades ja Itaalias. Edu saatis Bourbone. Juulis maabus Shotimaal prantslaste toetatud Charles Edward Stuart, kuid see avantüür nurjus. Üsna äge sõjategevus toimus ka merel ja kolooniates.
    Rahuläbirääkimised algasid Prantsusmaa ja mereriikide vahel Aachenis 1748 aastal. Oktoobris sõlmiti rahu.
    Austria oli sunnitud loobuma Sileesiast ja osast valdustest Itaalias. Samas tunnistati pragmaatilist sanktisooni.

    3. Seitsmeaastane sõda 1756 – 1763


    Sõja taustaks olid üheltpoolt vastuolud Inglismaa ja Prantsusmaa vahel (ennekõike kolooniates), ning teiselt poolt Austria (soovis Sileesiat tagasi) ja Venemaa (krahv Bestuzhev soovis Preisimaad jagada) vaen Preisimaaga.
    Kujunenud vastuolud viisid nn diplomaatilise revolutsioonini, mis muutis varasemat liidusuhete struktuuri. Kuna Prantsusmaa vajas toetust inglaste vastu, otsis ta liitu Austriaga, Austria aga vajas tuge Preisimaa vastu (seni oli Habsburgide-Bourbonide rivaliteet olnud keskne faktor Euroopa poliitikas) – sõlmiti Versailles ’ lepingud , millega kujunes välja kahe Euroopa võimsaima kuningakoja, Habsburgide ja Bourbonide liit. .
    Inglismaa eemaldus aga oma traditsioonilisest liitlasest Austriast ning lähenes Preisimaale. See tõi ühtlasi kaasa Briti-Vene suhete jahenemise. Samuti lähenesid Venemaa ja Prantsusmaa, kes seni olid rivaalitsenud mõjuvõimu pärast Ida-Euroopas (Poola pärilussõda, Prantsusmaa traditsiooniline toetus Rootsile, kes oli Vene rivaal), eemaldusid aga Prantsusmaa ja Preisi.
    Briti-Prantsuse juba aastatid kestnud nn ‘mitte-ametlik’ sõda kolooniates, muutus 1756 mais ametlikuks.
    Euroopas käis peamine võitlus Preisimaa ümber. Preisi vastasesse koalitsiooni kuulusid Austria, Vene, Prantsusmaa, Saksimaa, Rootsi, hiljem liitusid ka Hispaania, mõlema Sitsiilia kuningriik ja Parma. Preisimaa poolel sõdisid Suurbritannia+Hannover ja mõned Saksa väikeriigid.
    Friedrich Wilhelm, kes tajus selget ohtu Vene-Austria suunalt (mõlemad koondasid vägesid) otsustas 1756 augustis rünnata esimesena – hõivas Saksimaa, mis avas tee Austria valdustesse. Mais 1757 lõi FW austerlasi Praha lahingus, kuid sai juunis Kolini lahingus lüüa. FW oli sunnitud taanduma Saksimaale, venelased tungisid Ida-Preisimaale ja võitsid augustis Gross-Jägersdorfi lahingus preislasi.
    Preisi olukord oli tõsine, kuid FW sõjaline geenius suutis riigi päästa – Novembris võitis FW Rossbachi lahingus Prantsuse-Keisririigi ja detsembris Leutheni lahingus Austria sõjaväge.
    Preisimaa vastase sõja põhiraskus langes nüüd venelaste õlgadele – 1759 augustis said preislased Venemaalt lüüa Kunersdorfi lahingus. Oktoobris 1760 jõudsid venelased Berliini, kuid taandusid sealt õige pea läheneva Preisi väe eest.
    1760 lõi Preisimaa taas austerlasi Liegnitzi ja Torgau lahingus.
    Preisimaa olukord paranes tunduvalt 1762 alguses, kui Vene troonile tuli Peeter III, kes sõlmis mais Preisimaaga rahu ja siis liidu. Rahu Preisimaaga sõlmis ka Rootsi. Juulis Peeter kukutati , kuid Venemaa jäi neutraalseks. See võimaldas FW-l kontsentreeruda Austriale.
    Veebruaris 1762 sõlmiti Hubertusburgi rahu Austria ja Preisimaa vahel – status quo ante bellum (so Sileesia jäi Preisile).

    Inglise–Prantsuse sõda


    Paralleelselt sõjategevusega Euroopas toimus sõda ka Ameerikas, Aasias ja Aafrikas, kus saavutasid edu Briti väed (toetudes oma ülemvõimule merel). Quebeck hõivati 1759-60 (Montreal). Prantslased kaotasid ka oma valdused Lääne-India saarestikus, samuti Indias.
    1763 sõlmiti Briti-Prantsuse Pariisi rahu, millega inglased said Kanada , Florida ja enamuse Lousianast. Sellega algas Inglismaa selge ülemvõim väljaspool Euroopat.

    4. Poola jagamine 1772 – 1795


    Poola nn aadlivabariigi Rzeczpospolita nõrgenemine algas 17 sajandi teisel poolel. Poola nõrkusel oli kaks omavahel seotud põhjust: a) riik oli (enamus aladest) üsna mahajäänud võrreldes Lääne- ja Kesk-Euroopaga, b) Poolas ei kujunenud keskaegsest süsteemist välja mitte tsentraliseeritud absolutitislik riik, vaid aadlivabariik, mille kuningate võim oli nõrk, puhuti olematu. Välisriikide pidev sekkumine Poola poliitikasse algas Põhjasõja ajal, kui Rootsi vastu sõda alustanud Poola kuningas & Saksi kuurvürst August kõrvaldati Karl XII poolt troonilt (tegelikult sekkusid rootslased Poola asjadesse ka varem, kuid see jäi esialgu ilma fataalsete tagajärgedeta). Hiljem taastas Peeter I August II võimu Poolas ning riik sattus Vene mõjusfääri. Venemaa mõju tugevnes veelgi pärast Poola pärilussõda, kui riik muutus sisuliselt Vene satelliidiks.

    I Poola jagamine 1772


    I jagamise initsiaatoriks oli Preisimaa, kes soovis esmajärjekorras liita oma valdused – Ida- Preisimaal ülejäänud Brandenburgiga. FW algatusele reageerisid Venemaa ( Katarina II) ja Austria vägagi positiivselt ja jagamine fikseeriti I Petreburi konventsiooniga augustis 1772. Venemaa õigustas jagamist Poola vaenutegevusega piiridel, Austria ja Preisimaa ajaloolise õigusega.
    Venemaa sai 93 000 km2: Valgevene idaosa ja Latgale.
    Preisimaa sai 36 000 km2: Ida - Pomorze Austria sai 81 000 km2: Galiitsia

    II Poola jagamine 1793


    Vahepealse 20 aasta vältel oli Poolas üritatud läbi viia reforme riigi tugevdamiseks – riigi tsentraliseerimine , slahta eesõiguste kärpimine – ning vähendada sõltuvust Venemaast, see häiris nii Venemaad kui ka Preisimaad (tõsi, alul toetas Preisimaa Poola reforme ja tugevnemist). 1791 võeti Poolas vastu uus ja väga liberaalne konstitutsioon .
    1792 tungis Vene armee Poolasse, tuues ettekäändeks nn Targowica konföderatsiooni mässu. Patriootlik partei kõrvaldati võimult. Interventsiooni kulude katteks hõivas Venemaa suurema osa Valgevene ja Ukraina aladest (250 000 km2). Preisimaa omakorda hõivas jõudude tasakaalu printsiibist lähtudes Lääne-Poola alad (57 000 km2).
    Austria seekord ei osalenud.

    III Poola jagamine 1795


    1794 aastal puhkes Poolas Kosciuszko ülestõus, mis oli suunatud riigi päästmisele. Ülestõus algas Krakowis ja levis Varsssavisse ja Vilniusesse. Viidi läbi arvukalt reforme jne, suudeti mõnda aega ka preislaste Varssavi blokaadile vastu pidada, kuid saadi venelastelt lüüa.
    Katarina II ettepanekul jagati Poola lõplikult.
    Venemaa sai 120 000 km2: Kogu Valgevene ja Leedu ning Kuramaa.
    Preisi sai 48 000 km2: Masoovia ja Varssavi.
    Austria sai 47 000 km2: sealhulgas Krakowi.
    Novembris 1795 loobus Satnaislaw August Poniatowski Poola kuninga tiitlist. 1795 kaotati Petereburi konventsiooniga Poola iseseisvuse formaalsed riismed.
    Napoleon moodustas pärast Tilsiti rahu 1807 Varssavi hertsogkonna, kuid see likvideeriti pärast Napoleoni lüüasaamist ja Poola jagati Viinis ümber – tuumikalast moodustati Venemaaga alul personaalunioonis olev Poola kuningriik.

    XII VALGUSTUS , USA ISESEISVUMINE JA PRANTSUSE REVOLTUSIOON


    1. Valgustuse mõju (rahvusvahelisele) poliitikale
    18 sajandi viimasel veerandil toimusid Euroopas (ja ka, või isegi esmaselt Ameerikas) põhjapanevad muutused, mille tulemusel kujunes, esmajoones Prantsuse revolutsiooni tulemusel ümber kogu rahvusvaheliste suhete süsteem.
    18 sajandi lõpu sündmuste eelugu on pikk ning nende peamine põhjus on siiamaani vaidluste objektiks , siiski on enamus uurijaid ühel nõul, et nii USA iseseisvumise kui, ja veelgi enam, Prantsuse revolutsiooni nö peamiseks mõjustajaks oli valgustus (Enlightenment, Aufklärung, Siécle des Lumiéres). 17 sajandi teisel poolel alguse saanud protsess, mis esmajärjekorras tähendas senise traditsioonilise (so minevikku suunatud, minevikust oma institutsioonidele õigustust otsiva), tugevalt religioonist mõjustatud ja veel palju feodalismi (keskaja) elemente sisaldanud ühiskonnaterviku asendumist ratio , inimmõistuse piiramatut potentsiaali uskuva ning tulevikku suunatud ja progressi ideest kantud ühiskonnasüsteemiga. Eesmärgiks oli ehitada üles uus ning parem, arukam ja õiglasem ühiskond/maailm.

    Immanuel Kant defineeris oma kuulsas artiklis ‘Was ist Aufklärung’ (Mis on valgustus) valgustust inimese vabanemisena omasüülisest alaealisusest, mis avaldub inimese emantsipatsioonina kolmes valdkonnas – tunnetus, moraal, poliitika. Usk inimmõistuse võimesse parandada inimese elu ühendab kõiki valgustustegelasi vaatamata paljudele erimeelustele.


    Sisepoliitikas viis valgustus ja sellega seotud revolutsioonid vabariikliku riigikorra kehtestamiseni (ehkki paljud valgustajad pooldasid pigem valgustatud monarhiat ), mis ühtlasi tähendas rahvusriigi teket tänapäevases mõttes ning viimane omakorda dünastiliste sõdade asendumist rahvuslik/riiklike sõdadega.

    2. USA iseseisvumine


    Esimene alaline briti koloonia Jamestown rajati 1607 Virginias. 1620 asutasid puritaanid ( Pilgrim Fathers) Plymothi koloonia. Kolonialistide hulgas oli üldse palju lahkusulisi (puritaanid, kveekerid jne). Aastaks 1733 oli USA alal 13 briti kolooniat: põhjas Uus-Inglismaa (Connecticut, Massachussets), Kesk-Atlandi (New York, Pennsylvania) ja Lõuna (Virginia, Georgia , Maryland). Lõunas domineeris orjusel põhinev istandusmajandus, keskel farmipõllumajandus, põhjas metsandus , laevaehitus, kaubandus.
    1760ndaiks aastaiks elas P-Ameerikas ca 1,6-17 miljonit kolonisti. Kolooniad olid üpriski autonoomsed ja iseteadlikud.
    Rahulolematus Briti ülemvõimuga Põhja-Ameerika kolooniates süvenes 1760ndatel aastatel – osaliselt oli selle põhjuseks 7aastase sõjaga seoses suurenenud maksukoormus . Sügavamaks põhjuseks oli aga briti poliitika, mille eesmärgiks oli säilitada Ameerika kolooniad odava tooraine baasina, pärssides kohaliku tootmist (keelati nt suurte rauasulatusahjude ehitamine) ning tõkestades mitmesuguste kaubanduspiirangute abil kolooniate kaubandust muu maailmaga. 1765 loodi organisatsioon ‘Vabaduse pojad’, hakati boikoteerima briti kaupu. Alates 1767ndast aastast puhkes siin-seal rahutusi.
    1772 aastal hakkasid korrespondentsikomiteed valmistama ette relvastatud vastuhakku briti ülemvõimule. 1773 toimus ‘ Bostoni teejoomine’ ( Boston Tea Party ): kolonistid loopisid merre kolmel Ida-India kompanii laeval Bostonisse saabunud tollivaba teelaadungi. Briti võimud sulgesid karistuseks Bostoni sadama. See teravadas suhteid kolooniate ja krooni vahel.
    1774 toimus Philadelphias I kontinentaalkongress, mis püüdis konflikti Briti krooniga lahendada rahumeelsel teel. Algselt ei olnud ameeriklaste eesmärgiks mitte briti kroonist lahkulöömine, vaid häirivate piirangute kaotamine ja oma autonoomia suurendamine . Kompromissi aga ei õnnestunud leida ja kroon kuulutas kontinentaalkongressist osavõtjad mässajateks ning saatis Ameerikasse lisavägesid, et rahutused maha suruda.

    USA Iseisvussõda 1775 – 1782 /3


    1775 19 aprillil Lexingtoni ja Concordi juures briti vägede ja kolonistide rahvamiilitsa vahel toimunud lahingutega algas iseseisvussõda . Suurt edus saavutasid kolonistid 17 juunil 1775 toimunud Bunker Hilli lahingus.
    Samuti juunis 1775 valiti II Kontinentaalkongressil kolonistide vägede ülemjuhatajaks Georg Washington – oli Viriginia plantaator, teenis 7aastase sõja ajal Briti väes. Washingtoni juhtimisel loodi vabatahtlike salkade baasil arvestatav regulaararmee. 1776 4 juulil võttis II Kontinentaalkongress vastu ka iseseisvusdeklaratsiooni, millega löödi Inglismaast lahku ja loodi Ameerika Ühendriigid .
    Siiski õnnestus brittidel 1776- 1777 saavutada arvestatavat edu. Ameerikasse toodi lisavägesid (+lojalistid), iseseisvuslasi löödi mitmes lahingus. Vallutati Boston ja New York. Samas said britid lüüa Saratoga lahingus oktoobris 1777.
    Kolonistide positsiooni parandas toetus välismaalt – juba kodusõja eel olid ameeriklased otsinud toetust Euroopast, eelkõige Prantsusmaalt. 1778-1780 astusid brittide vastu sõtta Prantsusmaa, Holland ja Hispaania. Seega olid sunnitud britid sõdima mitmel rindel, häiritud oli ühendus kolooniatega.
    19. oktoobril 1781 sundis Washingtoni juhitud kolonistide armee Yorktowni juures inglise peajõude kapituleeruma – seejuures oli prantsuse laevastik britid merest ära lõiganud. Sellega lõppes suurem sõjategevus.
    1782 sõlmiti eelrahu ja 1783 aasta 30. Novembril Pariisis prantslaste vahendusel sõlmitud rahulepinguga tunnustas Inglismaa USA iseseisvust.
    1789 jõustus USA põhiseadus , presidendiks valiti Washington.

    3. Prantsuse revoltusioon


    Prantsuse revolutsioon avaldas sügavat mõju poliitilisele ja sotsiaalsele korraldusele Euroopas, sealhulgas ka rahvusvahelisele poliitikale. Viimasele esmajärjekorras seeläbi, et
  • senine peamiselt dünastilise iseloomuga rahvusvaheline poliitika muutus järk-järgult ‘ rahvuslikuks ’ ja ‘rahvusvaheliseks’ sõna otseses mõttes (sõna ‘natsioon’ tuli tänapäevases tähenduses laiemalt käibele nimelt revolutsiooni ajal),
  • olulisel määral muutus sõjategevuse iseloom – seniste peamiselt palgaarmeede asemel hakati kasutama ulatuslikku mobilisatsiooni, mis lõi eeldused totaalseteks sõdadeks,
  • Napoleoni sõdade ajal proovis Prantsusmaa kehtestada Euroopas hegemooniat, mis ajutiselt ka õnnestus;
    Ehkki revolutsioonile ja sõdadele järgnenud sajandi jooksul valitses Euroopas pikk stabiilsusperiood (19 sajand oli rahulikeim Euroopa ajaloos), algas revolutsiooniga Euroopa poliitilise süsteemi fundamentaalne transformatsioon, mis lõppkokkuvõttes viis moodsa kaasaegse rahvusvaheliste suhete süsteemi lõplikule väljakujunemisele .

    Revolutsiooni põhjused


    Prantsuse revolutsiooni, selle põhjuste ja nö maailmaajaloolise tähenduse üle on palju vaieldud (võib eristada kaks peamist vastandlikku suunda – konservatiivid, kes näevad revolutsioonis pigem negatiivset ilmingut, ja nö progressistid, kes näevad revolutsioonis olulist sündmust inimkonna progressi teel). Ühelt poolt nähakse revolutsioonis kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni, mis pühkis minema feodaalsed/keskaegsed igandid. Teisalt aga pööbli mässu, mis hävitas traditsioonidel põhineva ühiskonna ja kehtestas terrori.
    Põhjuste hulgast võib eristada kaugemaid ja põhimõttelisemat laadi ning vahetumaid. Sügavama põhjusena võib välja tuua vana korra ( ancien régime) mittevastavuse ühiskonna (sotsiaalne süsteem, majandus, tehnika, teadus jne) arengu käigus kujunenud uutele tingimustele – sellest vaatvinklist oli tegemist paratamatu sündmusega, mis oleks nii või teisiti kuskil ja millalgi toimunud.
    Vahetumate põhjustena tulevad arvesse need, mis üritavad põhjendada, miks toimus revolutsioon just Prantsusmaal ja siis kui ta toimus. Ses osas võib välja tuua järgnevad asjaolud:
  • Prantsusmaa oli ühelt poolt Euroopa rikkaim ja arenenuim riik (Inglismaa oli vast mõneti arenenum), samas iseloomustasid Prantsusmaad arvukad igandid – revolutsiooni vältimiseks oleks reforme tulnud alustada ammu enne revolutsiooni puhkemist.
  • Valgustusajastu käigus oli ühiskonna mentaliteedis toimunud sügav muutus, mistõttu senist korda tajuti ebaratsionaalsena ja ebaõiglasena. Viimane iseloomustas eriti kolmandat seisust, kes soovis oma positsiooni parandamist ühiskonnas, aga ka suurt osa priviligeeritud aristokraatiast, kes ei uskunud enam oma eelisseisundi põhjendatust. Aristokraatia põhimass jätkas aga elus laadis ‘pärast meid tulgu või veeuputus ’ Seega oli vana kord kaotanud legitiimsuse. Keeruline oli kiriku positsioon.
  • Rahanduskriis – kuigi Prantsusmaa oli Euroopa rikkaim riik, vaevles valitsus pidevates finantsraskustes. Rahandussüsteemi oli üritatud reformida, ent olulise eduta.
    Lisada tuleb arvukate salaühingute tegevus, kes enam-vähem sihiteadlikult õõnestasid vana korra alustalasid. Viljaikaldus. Hindade tõus. See kõik lõi eeldused sotsiaalseks plahvatuseks.
    Siiski tuleb märkida, et esialgu ei aimanud keegi, kuhu sündmused välja viivad. Taotleti suhteliselt piiratud reforme, mitte ühiskonna peapeale pööramist. Revolutsiooni algetapil oli kuningas pigem ‘revolutsiooni leeris’ kui selle vastu.

    Revolutsiooni algus Prantsusmaal


    1789 aastal otsustas kuningas Louis XVI kokkukutsuda Generalstaadid, et leida toetust reformidele (eriti maksude osas). Valimiste ajal ilmus Abee Siyés’i kuulus kirjutis “Mis on kolmas seisus?” (vastus: kolmas seisus on peaaegu kõik (inimesed), aga ei otsusta midagi).
    Generalstaadid tulid kokku 5. mail Versailles’s. Tekkis vaidlus hääletuskorra üle – kolmas seisus, keda oli kõige rohkem, taotles, et kõik kolm koda hääletaks ühiselt, mis taganuks neile ülekaalu. 19. juunil kuulutasid kolmanda seisuse saadikud ja osa nendega ühinenud aristokraate end Asutavaks Rahvuskoguks, seades eesmärgiks uue konstitutsiooni väljatöötamise . 20. juunil vandusid nad, et ei lähe laiali enne, kui konstitutsioon on vastu võetud. Silmas peeti siiski konstitutsioonilist monarhiat, mitte vabariiki. Louis XVI-le anti ‘prantsuse rahva vabaduse taastaja’ tiitel .
    13 juulil algasid Pariisis pööbli rahutused, mis 14. juulil kulmineerusid Bastille ’i vallutamisega (seda peetakse otse revolutsiooni alguseks ja on prantslaste rahvuspüha). Loodi rahvuskaart eesotsas markii de La Fayette’ga. Provintsides puhkesid talurahvarahutused .
    4. augustil kaotati feodaalsed privileegid (osa aristokraatiast tegi seda vabatahtlikult): nt kohtupidamisõigus, banaliteedid jms. Kaotati tsunftid ja natsionaliseeriti kiriku vara.
    26. augustil võeti vastu ‘Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon .’ Selles fikseeriti uue konstitutsiooni alused ja pandi paika inimese ja kodaniku põhiõigused (võrdsus seaduse ees, isikupuutumatus , õigus olla valitud ameteisse, trükivabadus jne).
    Poliitikas hakkasid olulist rolli mängima poliitilised klubid: jakobiinid (Konstitutsiooni sõprade klubi – esindas radikaalset suunda), kelle juhiks kujunes M. de Robespierre . Jakobiinidest eraldusid źirondiinid (mõõdukamad, tuntuim juht oli J. Brissot).
    1790. aastal hakkas väljakujunema arvukas emigratsioon . 1791 loodi peakorteriga Coblenzis emigrantide armee eesotsas krahv d’Artois’ga. Emigrandid plaanisid teiste riikide toel interventsiooni Prantsusmaale, ent see oli problemaatiline, kui kuningas oli Pariisis (Louis XVI oli muutunud revolutsiooni pantvangiks).
    Juunis 1791 üritasid kuningas Louis XVI ja tema abikaasa Marie Antoinette põgeneda, kuid tabati ja toimetati Pariisi. See halvendas suhteid emigrantide ja teiste Euroopa suurriikidega. Augustis 1791 avaldasid Austria keiser Leopold II ja Preisi kuningas Friedrich Wilhelm Pillnitzi deklaratsiooni, kus nõudsid konsultatsioone kuninga staatuse üle ja nõudsid, et taastataks kuninga õigused.
    Oktoobris 1791 asendati Rahvuskogu uue konstitutsiooni kohaselt Seadusandliku Koguga, mis nõudis Austria keisrilt, et too tühistaks prantsuse rahva vastu suunatud lepingud. Keiser keeldus ja 20 aprillil 1792 kuulutas Seadusandlik Kogu Austriale sõja.

    XII REVOTISOONILISED SÕJAD, NAPOLEONI SÕJAD JA IMPEERIUM


    1. Revolutsiooniline sõda


    Revolutsioonilisel sõjal ja hilisematel Napoleoni sõdadel oli kaks aspekti. Esiteks oli tegemist mõneti ideoloogilise võitlusega, kus kaks erinevat ühiskonnakorda konkureerisid ülemvõimu pärast Euroopas. Teisalt aga püüdis Prantsusmaa kehtestada hegemooniat Euroopas, mis oli Pariisi varasemate analoogsete püüdluste loogiline jätk.
    Sõja alguse liitusid Prantsusmaa vastu Austria, Preisimaa ja Savoia/Pidemonte. Tegemist oli esmajärjekorras monarhiate katsega taastada kuningavõim Prantsusmaal ühelt poolt ning teiselt poolt revolutsiooni kaitse ning ekspordi taotlusega.
    Alustades sissetungi Prantsusmaale deklareeris Austria-Preisi vägede juht Brunswicki hertsog juulis 1792 (Brunswicki deklaratsioon), et sõja eesmärgiks pole mitte Prantsusmaa vallutamine või kahjustamine, vaid kuninga õiguste taastamine. Samuti deklareeris revolutsiooniline Prantsusmaa novembris 1792, et abistab kõiki rahvaid, kes nagu prantslasedki soovivad kehtestada vabaduse.
    Austria-Preisi interventsiooni vastu astus peamiselt vabatahtlikest koosnev rahvaarmee – tollal tekkis prantslaste hümn marseljees . 11. juuli kuulutas Seadusandlik kogu isamaa hädaohus olevaks. Rahvaarmee osutus edukaks. Septembris võideti intervente Valmy ja novembris Jemappes’ lahingus.
    Samal ajal kuulutas vastvalitud Rahvuskonvent Prantsusmaa 21. septembril 1792 vabariigiks. Kodanik Louis Capet (endine kuningas Louis XVI) üle algas kohus ja 21 jaanuari 1793 ta hukati. Kuninga hukkamine halvendas suhteid ka teiste Euroopa riikidega. Prantsusmaa kuulutas sõja ka Inglismaale, Hollandile ja Hispaaniale.
    I koalitsioon 1793 –1797
    Vastukaaluks tekkis I koalitsioon (1993 –1997), kuhu kuulusid Austria, Preisimaa, Inglismaa, Holland, Hispaania ja Napoli, formaalselt ka Venemaa (kes tegeles aga peamiselt Poola likvideerimisega), lisaks väiksemad saksa riigid. Koalitsiooni põhitegija oli Inglismaa, kes William Pitt juuniori juhtimisel võitles prantslaste vastu esmajärjekorras eesmärgiga hoida kontinendil jõudude tasakaalu.
    Prantslased saavutasid alul edu, kuid 1793 märtsis puhkes Vendée ülestõus (kontrrevolutsiooniline) ja kindral Dumouriez’ juhitud Prantsuse väed said lüüa ning tõrjuti välja Hollandist. Sõda ja majnduslikud raskused viisid äärmuslike voolude aktiviseerumisele. Suvel 1793 tulid Prantsusmaal võimule jakobiinid eesotsas Maximilien Robespierre’ga. Algas terror , mis käivitus pärast Marat ’ tapmist juulis. Võim Pariisis läks siuliselt kommuuni ja komiteede kätte. Loodi tribunalid. Hukati ca 20 000 inimest + mässude mahasurumisel ca 40 000.
    1794 aasta I poolel saavutas revolutsiooniline Prantsusmaa sõjas arvestatavat edu – suures osas tänu mobilisatsioonile, mis suurendas armee 750 000 meheni. Löödi Inglismaad merel, Preisi ja Austria armee tõrjuti Reini taha (26 juuni Fleursi lahing), okupeeriti ja annekteeriti Belgia, samuti Savoia.
    9. termidoori (27-28 juuli 1794) riigipöördega kõrvaldati võimult jakobiinid. Robespierre giljotineeriti. Konvent võttis vastu uue põhiseaduse, mis hakkas kehtima oktoobris 1795. Võim riigis läks viieliikmelise direktooriumi kätte. Jäme ots riigis siirdus uusrikaste kätte, kes üha rohkem toetusid sõjaväele. Hakkasid kujunema eeldused Napoleoni võimuletulekuks.
    1794/95 talvel okupeerisid prantslased Hollandi, millest loodi Bataavia vabariik. Austria ja Preisi armeed taandusid Reini taha. Preisimaa lahkus I koalitsioonist ja sõlmis 1795 kevadel Prantsusmaaga Baseli rahu. Suvel sõlmis Prantsusmaaga separaatrahu ka Hispaania, samuti paljud Saksa riigid.
    I koalitsioon hakkas lagunema. Formaalselt olid Prantsusmaaga sõjajalal veel vaid Inglismaa, Austria ja Sardiinia. Prantsusmaa sõlmis liidu Bataavia vabariigiga ja Hispaaniaga.
    1796 sügisel pööras Prantsusmaa peatähelepanu sõjale Austria vastu, mis toimus nii Saksas kui Itaalias. Saksamaal suutsid austerlased vastu pidada, ent Itaalias saavutasid prantslased Napoleoni juhtimisel olulist edu (sõjakäik 1796-97).
    1797 oktoobris oli Austria sunnitud sõlmima Prantsusmaaga Campoforiumo rahu,
    millega kogu senine Itaalia poliitiline süsteem ümber korraldati. Loodi Prantsusmaast sõltuv Tsisalpiini vabariik ning Liguuria vabariik. Lisaks loobus Austri Belgiast. Kompensatsiooniks sai Austria osa Veneetsia valdustest (shl Veneetsia).
    See muutis oluliselt jõudude vahekorda Euroopas ning tugevdas Prantsusmaa positsiooni. Järgnevalt tungisid prantslased Shveisti ning kuulutasid 1798 aasta märtsis välja sõltuva Helveetsia vabariigi. Samal aastal loodi paavsti valduste baasil ka Rooma vabariik. 1798 aasta lõpus hõivati enamus Sardiiniast ja kuulutati välja Parthenopea vabariik keskusega Napolis.
    Prantsusmaaga oli sõjajalal veel vaid Inglismaa.
    II koalitsioon 1798-1802
    II koalitsiooni initsiaatoriks oli selgelt Suurbritannia, kelle positsioon oli pärast I koalitsiooni lagunemist üsna nigel. Siiski võideti 1797 nii Hispaania kui Hollandi (Bataavia) laevastikku, mis parandas Inglismaa olukorda ning vähendas interventsiooni tõenäosust. Samas häiris Briti majandust tõsiselt Prantsusmaa ja tema liitlastega peetava kaubanduse äralangemine.
    Peaminister William Pitti ja eriti välisminister lord Grenville juhtimisel üritas Inglismaa luua suurt koalitsiooni Prantsusmaa vastu. Esmajärjekorras otsiti liitlasi Venes- Austrias -Preisis, kuid esialgu olulise eduta. Preisi uus kuningas FW III soovis pigem neutraliteeti säilitada, Vene uus tsaar Paul I samuti.
    Prantsusmaa olukorda halvendas Napoleoni tungimine Egiptusesse suvel 1798 (1798-99), mis pööras Prantsusmaa vastu nii Venemaa kui Osmanite (alustas sõda Prantsusmaa vastu suvel 1798) impeeriumi. Vene uut keisrit Paul I ärritas eriti Malta vallutamine prantslaste poolt, sest ta oli suur Malta ordu austaja ja suurmeister (1798). Britid hõivasid Malta 1798.
    1799 kevadel oli II koalitsioon välja kujunenud (ehkki mingit ühist koalitsioonilepingut ei olnud - tegemist oli bi- ja trilateraalsete allianssidega). Prantsusmaa vastu sõdisid Inglismaa, Austria, Venemaa ja Türgi, samuti Napoli ja Portugal.
    II koalitsiooni saatis alul edu. Napoleoni sõjakäik lähis-idas nurjus. Reini piirkonnas sunniti Prantsuse väed taganema. Itaaliast suruti Prantsuse väed Suvorovi juhtimisel samuti taganema. Hollandis maabus Inglise-Vene dessant (sügis 1799), kuid see operatsioon osutus edutuks.
    Samal ajal kavandati sissetungi Prantsusmaale Shveitsist, kuid austerlaste territoriaalsed taotlused sundisid Venemaad tagasi tõmbuma. Vene väed said 1799 septembris toimunud Zürichi lahingus lüüa. Suvorov taganes üle Alpide Saksamaale ja Paul I lahkus koalitsioonist, sest ei soovinud toetada Austria ekspansiooni.
    1799 aasta sügisel toimus Prantsusmaal 17/18 Brümääri (9/10 Novembri) riigipööre , millega tuli võimule Napoleon. Formaalselt tuli võimule kolm konsulit, sisuliselt kehtestati aga Napoleoni sõjaväele toetuv diktatuur. Tolleks ajaks oli senine direktoraadi-süsteem end lõplikult kompromiteerinud, kuna ei suutnud Prantsusmaad efektiivselt valitseda. Kindral Napoleon, kes oli saavutanud hea maine tänu 1795 toimunud rojalistide vandenõu mahasurumisele ja eduka sõjaga Itaalias, oli ainus isik, kes omas piisavat autoriteeti, et kehtestada usaldusväärne riigivõim . Nagu konservatiivne briti mõtleja E. Burke juba 10 aastat varem ennustanud oli, lõppes Prantsuse revolutsioon terrori ja sõjaväelise diktatuuriga
    1799/1800 talvel pidas Napoleon läbirääkimisi brittide ja Viiniga rahu sõlmimiseks, kuid edutult, sest austerlased ei soovinud taganeda oma taas paranenud positsioonist Itaalias, britid aga pelgasid Prantsuse hegemooniat Euroopas.
    1800 alustas Napoleon sõjalist kampaaniat Austria vastu. Ta tungis üle Alpide Itaaliasse ja võitis 1800 suvel austerlasi Maregno lahingus. Samal ajal alustasid prantslased pealetungi Saksamaal. Veebruaris 1801 sõlmis Prantsusmaa Lunéville rahu Austriaga, millega Austria loobus Belgiast ja Reini vasakkaldast. Põhja- ja Kesk-Itaalia läksid Prantsusmaa kontrolli alla (Tsisapliini ja Rooma vabariik), va Veneetsia.
    Samal ajal õnnestus Talleyrandil blokeerida brittide kaubandus kontinendiga (sõlmiti neutraliteedilepingud Vene, Preisi, Taani ja Rootsiga). Samas tüli Taaniga ja Aleksander I võimuletulek Venes ei lubanud Prantsusmaal Suurbritanniat täielikult isoleerida . 1801 sõlmis Prantsusmaa aga rahu Portugali ja Napoliga.
    1801 oli W. Pitt – Prantsusmaa põhivaenlane – sunnitud Briti peaministri kohalt tagasi astuma ja uus PM Addington alustas 1801 prantslastega rahuläbirääkimisi. 1802 sõlmiti Amiensi rahu – prantslased taandusid Napolist ja Kesk-Itaaliast, britid loobusid oma vallutustest (va Tseilon, mis oli võetud Hollandilt, ja Hispaanialt võetud Trinidadist). Malta anti ordule tagasi.
    Pärast Amiens ’i rahu katkes sõjategevus umbes aastaks. Siiski oli mõlemale poolele, st Napoleonile ja Inglismaale selge, et rahu on ajutine, sest Inglismaale oli põhimõtteliselt vastuvõetamatu Napoleoni üha laieneva impeeriumi domineerimine Euroopa mandril. Inglismaad alarmeeris ka Napoleoni püüd rajada inglastega võrdne laevastik ning piirangud briti kaubandusele.
    Amiensi rahule järgnenud 12-13 aasta vältel oli Euroopa poliitika läbivaks teemaks Napoleoni imperialistlikud ambitsioonid ja nende kammitsemine. Seejuures oli Napoleoni vastaste koalitsioonide peamine initsiaator Inglismaa. Selle peamiseks põhjuseks oli esmajärjekorras inglaste parem geopoliitiline positsioon, mis kaitses Briti saari Napoleoni otsese rünnaku eest. Ülejäänud Euroopa suurvõimud jäid aga Napoleonile selgelt alla ning olid sunnitud tema hegemooniaga leppima.
    Napoleoni impeerium oli väljakutseks kogu Euroopa senisele poliitilisele korraldusele ja seda mitmel põhjusel :
  • Oli vastuolus jõudude tasakaalu printsiibiga, mis mõnede juristide arvates oli ‘Euroopa konstitutsiooni’ nurgakiviks.
  • Eiras dünastilisi õigusi ja paljusid teisi õiguspõhimõtteid (inglise turistide ja diplomaatide arreteerimine 1803 , d’Enghieni hertsogi hukkamine).
  • 18 sajandil tooni andnud limiteeritud sõjategevuse asemel praktiseeris Napoleon enam-vähem totaalset sõda (toonaseid võimalusi arvestades).
  • Ülepea oli Napoleoni poliitika esmajärjekorras militaarne – vastupidiselt traditsioonilisele oli Napoleoni diplomaatia allutatud sõjalistele eesmärkidele (vrd Clausewitz)
    Samas näib, et Napoleonil puudus selge ettekujutus oma kaugematest eesmärkidest. Tema poliitika oli dikteeritud pigem hetkevajadustest (shl sõjalistest) kui mingist grand designist. Saavutades küll olulist edu, kurnas Napoleon ajapikku Prantsusmaa välja, tegemist oli nn imperial over-strechiga (so suur tükk ajas suu lõhki). Napoleonile sai saatuslikuks, et vaatamata sõjalisele edule, ei suutnud ta luua poliitilist stabiilsust, iga võit ja Prantsusmaa võimu kasv tõi kaasa uusi vaenlasi ja lahendamata probleeme, mis eostasid uue sõja.

    Sõda Inglismaaga


    Vastuolusid Inglismaa ja Napoleoni vahel teravdas brittide keeldumine loovutada okupeeritud Malta saart (see oli formaalselt Amiensi rahu rikkumine ), teiselt poolt aga Napoleoni tungimine Shveitsi (Helveetsia) 1802 aastal. Inglismaa nõudis Napoleonilt Shveitsi ja Hollandi vabastamist. Napoleon keeldus ning mais 1803 kuulutas Inglismaa Prantsusmaale sõja.
    Sõjategevus kulges harjumuspärase malli kohaselt – Inglismaal oli ülekaal merel, Napoleonil mandril. Kuni aastani 1805 võitles Inglismaa Napoleoni vastu üksi ning seetõttu puudus brittidel võimalus kahjustada Napoleoni positsioone kontinendil. Samas ei olnud prantslased võimelised ka alustama rünnakut Briti saartele, ehkki aastatel 1803 – 1805 paiknesid Prantsuse väed Boulogne’s ja ootasid võimalust kanali ületamiseks.
    Lõplikult kindlustas brittide ülemvõimu merel Traflagari lahing oktoobris 1805, kus admiral Nelson purustas Prantsuse-Hispaania ühislaevastiku.
    Brittide soov luua uus Napoleoni vastane koalitsioon ei kandnud alul vilja, sest Euroopa riigid ei söandanud esiti (ja põhjendatult) alustada sõjategevust Napoleoni vastu. Brittide püüdlused intensiivistusid, kui 1804 mais tuli taas võimule William Pitti valitsus.
    Britid lootsid esmajärjekorras kolmele idapoolsele suuriigile – Austria, Preisimaa, Venemaa, kuid ükski neist polnud alul huvitatud Napoleoni vastasest sõjast. Austria, keda Napoleon oli kahjustanud kõige rohkem, pelgas varasemate lüüasaamiste kordumist . Kartes Napoleoni mõju jätkuvat suurenemist Itaalias ja Saksas, sõlmis Viin siiski 1804 salajase kokkulepe Venemaaga.
    Preisimaa kuningas FW III lootis pigem Napoleoni toetusele, et saada omale Hannover (oli Inglismaaga personaalunioonis). Lisaks oli Preisil raharaskusi.
    Venemaa suhted Napoleoniga olid jahedamad – Venemaa pelgas Prantsuse mõju kasvu idas, mida pidas oma huvisfääriks. Tüli Ioonia saarte pärast. Teiseks kartis Venemaa oma mõju kahanemist Kesk-Euroopas (eriti Poolas). Venemaal nagu ka mujal Euroopas tekitas raevu Prantsuse kuningakojast pärit d’Enghieni hertsogi hukkamine märtsis 1804. 1804 esitas poola päritolu vürst Adam Czartoryski ‘suure plaani’ Euroopa poliitilise süsteemi ümberkorraldamiseks, mis oli omamoodi segu real - ja idealpolitik’st.

    III koalitsioon 1805-1806


    Prantsusmaa vastu liitusid Inglismaa, Venemaa, Austria, Rootsi, Napoli.

    Esimesena liitus Napoleoniga sõjajalal olevate brittidega Venemaa – vastav leping sõlmiti aprillis 1805, mis nägi ette Inglismaa rahalist toetust Venemaale sõja alustamiseks.


    Mais 1805 kroonis Napoleon end Itaalia (endine Tsisalpiini vabariik) kuningaks, juunis aga liitis Prantsusmaaga Genova . Need sammud rikkusid Luneville rahu tingimusi ning said Austri sõttaastumise vahetuks põhjuseks augustis 1805. Suvel ratifitseeris Inglismaa ka kevadel Venega sõlmitud kokkuleppe. Lisaks liitusid koalitsiooniga Rootsi (Vene väed kasutasid Rootsile kuuluvat Pommerimaad platsdarmina) ja Napoli kuningriik. Preisimaa jäi neutraalseks.
    III koalitsiooni nõrkuseks olid erimeelsused liitlaste vahel, samuti Napoleonile võrdse väejuhi puudumine.
    Oktoobris 1805 purustas Napoleon Ulmi lahings Austria väe ning detsembris Vene-Austri ühendatud jõud Austerlitzi lahingus.
    Austria oli sunnitud 26 detsembril 1805 sõlmima Prantsusmaaga Pressburgi ( Bratislava ) rahu, millega tunnustas Napoleoni tegevust Itaalias, kaotas Veneetsia, valdusi Saksamaal ning tunnustas Baieri, Badeni ja Württembergi absoluutselt suveräänseteks.
    Napoli kuningriigi hõivas Napoleon 1806 suvel.
    Vene väed taandusid pärast lüüasaamist Austerlitzi all Napoleoni käeulatusest välja. Venemaa ja Prantsusmaa vahel sõlmiti ka 1806 juulis Oubrili leping, ent Aleksander I lükkas selle tagasi, sest ei soostunud Prantsuse võimuga Kesk-Euroopas. Samuti toetas Aleksander I Preisimaad, mille kuninga 1802 oli sõlmitud liidusuhted.
    Austria lüüasaamise ja Venemaa taandumise üheks põhjuseks oli Preisimaa kõrvalejäämine koalitsioonist, kuid 1806 sattus Preisimaa ise löögi alla. Veebruaris oli Preisimaa sunnitud Prantsusmaaga sõlmima Pariisi lepingu, mis muutis Preisimaa siuliselt Napoleoni satelliidiks. Lisaks kuulutas Inglismaa Preisile sõja juunis 1806.

    IV koalitsioon 1806 – 1807


    Napoleoni vastu võitlesid Inglismaa, Venemaa, Preisimaa, Rootsi.


    1806 augustis üritas FW III oma positsiooni parandada, mobiliseeris sõjaväe ning nõudis Napoleonilt oma valduste tagastamist ning vägede äratõmbamist Preisi piirilt. Napoleon aga ignoreeris neid nõudmisi. Sügisel alustas ta sõda Preisimaa vastu ning purustas viimase väed 14 oktoobril 1806 toimunud Jena ja Auerstädti lahingus. Vene abiväed jäid hiljaks (samal ajal sõdis Venemaa ka Türgiga) ja Preisimaa oli täielikult Napoleoni armualune.
    Napoleon tungis Preisist Vene Poolasse, ning võttis venelasi Eylau lahingus veebruaris 1807. Nüüd oli Venemaa üksinda Napoleoniga silmitsi, sest Pitti surma järel jäi ka brittide toetus sisuliselt olematuks . 14 juunil 1807 said vene väed Friedlandi lahingus Napoleonilt lüüa.
    Napoleon soovis aga Venemaaga rahu, et naasta Saksamaa ja Itaalia probleemidega tegelema. See võimaldas Venemaal saavutada soodsa rahu ja liidu. Juunis 1807 algasid personaalsed läbirääkimised Napoleoni ja Aleksander I vahel – alul Neemeni jõel, seejärel Tilsitis. 7 - 9 juulil allkirjastati Tilsiti lepingud, mis sisaldasid nii rahu kui liidulepingut.
    Venemaa loovutas Napoleonile alasid Aadria merel, sai aga osa varem Preisile kuulunud Poolast. Venemaa liitus ka kontinentaalblokaadiga ning lubas püüda veenda Inglismaad rahu sõlmima, kui see aga ebaõnnestub, lubas Vene alustada sõda Inglismaa vastu.

    Napoleoni impeerium


    Pärast võitu Austria, Preisimaa ja Venemaa üle oli Napoleon om hiilguse tipul . Ta oli alistanud või oma liitlasteks teinud praktiliselt kogu mandri-Euroopa ning ainsa riigina osutas talle vastuseisu veel vaid Inglismaa.
    Napoleoni sõjaline edu tõi kaasa Euroopa poliitilise kaardi põhjapaneva ümberkorraldamise, samuti vajaduse allutatud territooriume valitseda – viimane osutus pikemas perspektiivis keerulisemaks kui alade vallutamine.
    Napoleoni impeerium toetus eelkõige sõjaväele, põhimõtteliselt toetas teda ka kodanlus , eriti uusrikkad Prantsusmaal ja vähemal määral ka mujal, sest Napoleon tagas stabiilsuse ja lõi eeldused majanduse arenguks (protektsionism). Ehkki Napoleon lasi senatil end 1804 aastal keisriks kuulutada ei tähendanud see traditsioonilise monarhia taastamist. Suur osa revolutsiooni aegsetest ümberkorraldustest jäi jõusse.
    Napoleoni koodeksid: tsiviilkoodeks 1802, kommertskoodeks 1807 ja kriminaalkoodeks 1811. Oma võimu legitimeerimiseks abiellus Napoleon 1810 Marie- Louise ’ga Habsburgide dünastiast. Katoliku kirikuiga sõlmiti 1801 konkordaat (tunnistas katoliku usu primaarseks usuks), kuid 1808 okupeeriti paavsti valdused – viimane ekskommunikeeris Napoleoni, too omakorda arreteeris paavsti.
    Euroopas liitis Napoleon suure osa vallutatud aladest otseselt Prantsusmaaga, ülejäänud aladel rajas vasallriigid.
    Itaalia kuningriik – loodi 1805, kuningaks Napoleon ise, kohapeal asekuningas.
    Napoli kuningriik – loodi 1806, kuningaks alul vend Joseph, hiljem Murat.
    Hollandi kuningriik – loodi 1806, kuningaks Louis Buonaparte. 1810 sundis Napoleon viimast troonist loobuma ja liitis Hollandi Prantsusmaaga.
    Hispaania – 1808 krooniti kuningaks Joseph, kuid kohe algas ka mäss.
    Saksamaal olid ümberkorraldused kõige põhjalikumad. Veebruaris 1803 imperiaalne retsessioon, seejärel lakkas Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik formaalselt olemast 1806 augustis.
    Napoleon vähendas saksa väikeriikide arvu, liites pisiriike oma liitlaste-satelliitidega (Baier, Hesse-Darmstadt, Württemberg, Baden ). Need ühendati omakorda Reini Liiduks.
    1806 novembris kuulutas Napoleon Berliini dekreediga välja kontinentaalblokaadi Inglismaa vastu. 1812 – 1814 toimus Briti-USA sõda (teine ja viimane üldse).

    Napoleoni purustamine


    Esimene tõsisem tagasilöök tabas Napoleoni Hispaanias. 1808 sunniti troonist loobuma kuningas Carlos IV oma poja Fernando VII kasuks, seejärel aga ka viimast. Algas rahva vastupanu prantslastele. 1808 augustis maabus Portugalis sir Arthur Wellesley (hilisem hrts Wellington) 15 000 mehelise briti väega. 1809 tungisid britid Hispaaniasse, kuid sunniti taanduma Portugali. Briti vägi suurenes 100 000 meheni ning saavutas 1812 – 1813 olulist edud ning hõivas Lõuna-Hispaania. Nendega sõdimiseks oli Napoleon sunnitud Ibeeria plsr hoidma 300 000 meest.
    Austria kuulutas aprillis 1809 Napoleonile taas sõja, lootes algatada sakslaste rahvusliku sõja Napoleoni vastu, kuid Austria sai taas lüüa. Juba mais 1809 okupeeris Napoleon Viini. Juulis oli Austria sunnitud sõlmima relvarahu ning oktoobris 1809 Schönbrunni rahu. Austria loovutas Galiitsia, Dalmaatsia valdused ning alasid Saksas. Keisrit siiski troonist loobuma ei sunnitud.
    Venemaa (pidas 1808 sõda Rootsiga, hõivas Soome) ja Prantsusmaa vahel oli vastuolusid palju, suurim vast Varssavi hertsogiriik, mis oli loodud 1807 ja mille kuningaks oli formaalselt Saksimaa kuningas. Poolakad lootsid Napoleoni peale – et taastab Poola riigi. Suhted Vene ja Napoleoni vahel jahenesid järkjärgult (Vene salajane neutraalsus Austria sõja ajal), Venemaa rikkus ka kontinentaalblokaadi, mis kahjustas vene kaupmeeste huve. Mais 1812 lõppes Vene-Türgi sõda.
    Napoleon ületas Neemeni juunis 1812 umbes 500 000 mehega. Venelased taganesid aeglaselt. Napoleoni olukorda raskendasid kommunikatsiooniprobleemid. 7 septembril 1812 toimus Borodino lahing, mille Napoleon küll võitis, ent suurte kaotustega. Septembri keskel okupeeris Napoleon Moskva , mille venelased olid maha jätnud. Venelaste pidevad rünnakud, külm, toidupuudus . Napoleoni väed hakkasid taanduma.
    1812 lõpus algas Napoleoni impeeriumi kiire kokkukuivamine. Vene vägede edu innustas teisi, eriti sakslasi alustama võitlust. 30 detsembril sõlmiti rahu Vene ja Preisimaa vahel (seni oli viimane Napoleoni liitlane), 1813 veebruaris sõlmiti formaalne liiduleping Kalischis.
    Napoleoni väed taganesid jätkuvalt.
    V koalitsioon ja Napoleoni purustamine
    1813 suveks oli IV koalitsioon kuju võtnud: Inglismaa, Venemaa, Preisimaa, Rootsi, Hispaania, Portugal. Austria jäi esialgu kõrvale (Metternich oli ettevaatlik). Napoleoni olukorda halvendas sõda kahel rindel. Augustis kuulutas Napoleonile sõja ka Austria.
    Suvel 1813 oleks Napoleon võinud üsna soodsatel tingimustel rahu sõlmida, kuid ta keeldus. 16-18 oktoobril toimunud Leipzigi - ehk rahvastelahingus sai Napoleon hävitavalt lüüa. 1814 alul tungisid liitlased Prantsusmaale. Märtsi alul sõlmiti nende vahel Chaumont’i leping ( selle peaarhitektiks oli Castelreagh), mis kohustas neid mitte Napoleoniga separaatrahu sõlmima.
    Napoleon võitis veel mõned väiksemad lahingud, kuid tegelikult oli ta kaotanud. Märtsi lõpus 1814 hõivasid liitlased (ennekõike vene väed eesotsas Aleksander I-ga) Pariisi. 6 aprillil 1914 loobus Napoleon troonist. 11 aprillil sõlmitud Fontainebleu leping jättis talle siiski keisri tiitli ja Elba saare. Tema Habsburgide soost abikaasa Marie Louise sai Parma.
    Briti initsiatiivil tõsteti Prantsusmaa troonile Louis XVIII. Restauratsioon .
    100 päeva: 1märtsil 1915 maabus Napoleon Prantsusmaal. 20 märtsil oli juba Pariisis. 18 juunil toimus aga Waterloo lahing, kus Napoleon teistkordselt ja lõplikult lüüa sai. Pagendati St Helena saarele inglise järelvalve alla.
    Napoleoni lüüasaamise peamiseks põhjuseks oli imperial-overstrech, mis viis Prantsusmaa ressursside väljakurnamisele.
    67
    • .DOC Laadi alla originaalfail 67 lk · .doc · 16 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #1 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #2 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #3 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #4 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #5 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #6 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #7 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #8 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #9 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #10 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #11 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #12 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #13 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #14 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #15 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #16 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #17 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #18 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #19 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #20 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #21 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #22 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #23 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #24 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #25 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #26 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #27 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #28 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #29 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #30 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #31 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #32 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #33 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #34 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #35 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #36 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #37 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #38 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #39 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #40 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #41 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #42 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #43 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #44 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #45 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #46 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #47 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #48 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #49 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #50 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #51 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #52 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #53 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #54 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #55 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #56 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #57 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #58 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #59 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #60 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #61 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #62 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #63 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #64 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #65 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #66 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #67
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 67 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2016-03-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 16 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor koortk Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Rahvusvaheliste suhete ajalugu Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani.
    napoleon antiikaeg 30 aastane sõda vestfaali rahulepingud hispaania pärilussõda rooma impeerium egiptus pärsia makedoonia sõjad akka akka aleksander hegemoon

    Sarnased õppematerjalid

    Rahvusvaheliste suhete ajalugu
    54
    docx

    Rahvusvaheliste suhete ajalugu

    peal kord, luua kaosest korrastatud kosmos, kus on võimalik tsiviliseeritud elu. Seda vaarao kordaloovat funktsiooni tähistasid egiptlased terminiga maat, mis üheltpoolt tähendas korra kehtestamist Egiptuses, teiselt poolt aga korrastatud Egiptuse kaitsmist ümbritseva kaose, barbarite, eest. Samas ei olnud Egiptuse tsentraliseeritus absoluutne. Noomid, mida oli umbes 40, omasid autonoomiat kohalikes küsimustes ning ilmutasid puhuti arvestatavat separatismi. Egiptuse ajalugu jagatakse järgmisteks perioodideks: Vana riik: 2778 – 2263, kujunes ühtne tsentraliseeritud riik. Pealinn Memphis. Kujunesid välja peamiselt kaubanduslikud suhted Vahemere lõunaranniku aladega (Palestiina) ja Nuubiaga. Rajati püramiidid – tuntuim on Cheopsi püramiid (3 at keskelt). Keskmine riik : 2040 – 1730. Vähem tsentraliseeritud, noomidel teatav autonoomia. Peajumalaks kujunes Amon-Re (Ra). Lõppes hüksoslaste sissetungiga. Uus riik: 1562 – 1085

    Rahvusvaheliste suhete ajalugu
    Nimetu
    70
    docx

    Nimetu

    3. Läänemaailma traditsiooniline tõlgendus: Uusaeg algab aasta 1500 paiku (1450-1550) - Renessanss - Konstantinoopoli langemine (1453) - Maadeavastusretked (1492,1498) - Reformatsioon (1517-...) - Itaalias 15.saj. II poolel - Põhjamaades 1520-1540 4. Nõukogude liidu marksistlik tõlgendus: Uusaja algus inglise nn kodanlik revolutsioon (1640-1689) 5. Tänapäeva tõlgendus: Uusajani viinud üldine areng algas juba südakeskajal ja ülemineku aeg kestis rohkem kui kakssada aastat kuni 17.saj. alguseni. ­ Varauusaeg 1450 -... Uusaeg ja uusim aeg ning lähiajalugu Uusim aeg algab Prantsuse revolutsioonist (1789): - Seisusliku ühiskonna lagunemine - Demokraatia (Ühisk. õigused , pol. õigused, sots. õigused) - Rahvusideoloogia - Liberalism - Tööstusrevolutsioon -Lähiajalugu: Algus I MS (1914) Nõukogude(Eesti) ajalooteaduses uusaeg jagati kaheks: - Kapitalistlik ajastu: I 1640-1870 II 1870-1917 (Imperialismi ajastu) - Uusim aeg

    Kategoriseerimata
    Uusaeg
    19
    pdf

    Uusaeg

    valitseja oli Hispaania kun Felipe II, kelle pol ambitsioonid olid väga suured. Maadeavastamine sai alguse meretee avastamisest Indiasse. Seoses türklaste kontrolliga otsiti alternatiivset kaubateed. Samuti otsisid uut väljakutset Hispaania rüütlid. Samuti otsiti metalli. Reiside initsiaatorid olid Portugal ja Hispaania. Portugallased purjetasid ümber Aafrika ja jõudsid 1498 Indiasse ning 1500 Brasiiliasse. 1492 jõudis Kolumbus Ameerikasse. 1519 korraldas Magalhães esimese ümbermaailmareisi. Kujunesid välja koloniaalimpeeriumid. Aafrikas ja Aasias kujunesid välja Portugali tugipunktid. 1519 vallutas Cortez asteekide riikidi ning 1532 Pizarro inkade riiki. Nende vallutustega rikastusid Hispaania ja Portugal. Ameerika kolonisatsioon hakkas pihta orjakaubandus Aafrikast Ameerikasse. Konkurentideks kujunesid Inglismaa ja Holland, kes ihaldasid sammuti Ameerika rikkusi. Orjakaubandus läks nende kätte üle. Samuti hakati Hispaania laevu röövima

    Ajalugu
    Rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia ajalugu
    17
    doc

    Rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia ajalugu

    Vabad kodanikud moodustasid sõjaväe ja neil oli õigus rahva koosolekul riigivalitsemist puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Semiidid ja Mesopotaamia pärast Sumereid Mesopotaamia põhja osas elanud Semiidid võtsid üle Sumerite kultuuri ja kiilkirja. Sumerikeel tõrjuti kõrvale. Kolmanda aastatuhande teisest poolest kerkisid esile suurriigid: · Akad ­ riik ei püsinud kaua · Vana-Babüloonia ­ kuningas Hammurapi, kes lasi koostada esimese seadustekogu · Assüüria ­ kuningad olid kõige sõjakamad 7nda sajandi lõpus e.Kr. lõid Babüloonia Assüürlaste alt lahku ja purustas koos liitlastega nende väed. Loodi uus Babüloonia, mille pealinnast, Babülonist, sai maailma suurim linn. · Esimene rahvusvaheliste suhete tõestus: Egiptus umbes 1500 eKr · Neo-Assüüria VANA-KREEKA Klassikaline Kreeka: Mükeene ja Minose kultuur Kreeta kultuur

    Rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia ajalugu
    Ajaloo põhiperioodid
    39
    doc

    Ajaloo põhiperioodid

    keisrid arvasid paavste küll olema vaimuliku võimu esindajad aga ilmalikust võimust sõltuvad. Sellest tekkis investituuri tüli. Gregoriuse vastane oli keiser Heinrich IV, paavst käitus otsustavalt, pani keisri kirikuvande alla, st viskas kirikust välja ning kirikumaad enam ei kuulunud keisrile. Heinrich leidis, et nüüd on aeg otsida paavstilt lepitust. Paavst läks pakku Canossa lossi arvates et keiser tuleb armeega, Heinrich läks aga ilma armeeta ning käis mitu päeva ümber lossi kuni paavst oli sunnitud ta vastu võtma ning kirikuvande alt vabastama 3 (1077). Sellest ajas peale muutusid keisrite ja paavstide konfliktid krooniliseks, mõlemad pooled toetusid autoriteetidele ­ keisrid üha enam roomaõigusele, paavstid üha enam tuginesid ka Augustinuse pühale riigile. Majanduslikult olid paavstile liitlasteks eelkõige Itaalia linnad

    Ajalugu
    UUS AJA EKSAM 1 OSA
    33
    docx

    UUS AJA EKSAM 1 OSA

    rohkem ning tänu sellele palju vallalisi. Abielus on naisel passiivne ja häbelik roll, luterlik arusaam seksuaalsuse lämmatamisest. 18. sajandi lõpuks kaotab naine igasuguse seksuaalsuse. Vallalised naised peamiselt bordellides?, Vallaline naine on lõbujanuline, täitmatu ja äärmine oht mehele. LääneEuroopa ja IdaEuroopa abielumudelid: kuni 18. sajandini püsis Euroopas abielumudel, mis seadis abielu sõlmimisel esiplaanile pragmaatilised kaalutlused ning abiellujate vanemate tahe. 18. sajandi aasta lõpuks hakkas kujunema uus kodanlik 4 perekonnamudel, abiellumise eelduseks hakati pidama tundeid ja armastust. Läänes: abiellutakse suhteliselt hilja (2025) ja tänu sellele naine ei jõua sünnitada üle 45 lapse, mis hoiab sündivust madalal

    Ajalugu
    VARA UUSAJA EKSAMI PROGRAMM
    66
    doc

    (VARA)UUSAJA EKSAMI PROGRAMM

    Katolik: abielu üks sakrament, samas mitteabiellumine pole taunitav.(Rooma kat vaimulikud ei tohi abiellida). Lahutusi ei luba Prot: mees on vastutav pool, vanapoiste üle tehti nalja, seksuaalsus on kohustuslik- askees taunitav. Teist korda abielluda ei tohi. Ilmastiku muutumine varauusajal, selle mõju demograafilistele protsessidele. 17.saj Eur dem. kasv pidurdus. Ilmastiku tõsine mõju- jahe kliima- ikaldusaastad- nälg. suurem suremus Nn väike jääaeg. 16.saj keskpaik kuni 17.saj lõpp. Kliima järsk jahenemine. Jäätunud Bodeni järv(4 korda sajandi jooksul), lumemaastikud Madalmaades. 17.saj lõpus põhjustas tõsise näljahäda. Külma kliima üheks põhjustajaks on peetud ka 1696. aastal toimunud Etna vulkaani purset, mille tagajärjel vähenes maale jõudva päikesekiirguse hulk. 18. sajandi esimestel aastakümnetel kliima soojenes, talved ja kevaded Looduskatastroofid. Palju ohvreid nõudnud üleujutused. Ohvrite rohkeim Lissaboini maavärin 18

    Ajalugu
    VARAUUSAEG
    68
    pdf

    VARAUUSAEG

    50 eluaastat, meeste puhul jäi see endisele tasemele. Inimeste elu sõltus ka varauusajal veel suurel määral ilmastikust. Erakordsed klimaatilised tingimused tõid kaasa näljahädad ja taudid, need omakorda mässud ja sõjad. Varauusaeg algas suhteliselt optimaalse kliimaga, mis kestis 16. saj. keskpaigani. 1560. aastatel algas kliima järsk jahenemine, mis on tuntud ka ,,väikese jää-ajana". Jahe ja ebasoodne kliimaperiood kestis kuni 17. saj. lõpuni. Nimetatud ajal laienesid alpiliustikud ning vegetatsioonipiir nihkus mäestikualadel märgatavalt allapoole. 17. saj. teisel poolel oli Bodeni järv neljal talvel jääkatte all (võrdluseks: 20. saj. juhtus seda vaid ühel korral). Madalmaade 17. saj. maalidel kujutatud talvised maastikupildid ja pilvine taevas ei sarnane kaugeltki tänapäevaste ilmastikutingimustega. Kõige külmem oligi 17. sajandi viimane

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun