Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like


Rahvusvaheliste suhete ajalugu - Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani. (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris

RAHVUSVAHELISTE SUHETE AJALUGU


Lühikonspekt

Arvestuse teemad


  • Rahvusvahelise süsteemi olemus. Erinevad rahvusvaheliste suhete süsteemi tüübid ja mudelid. Nende ühis- ja erijooned.
  • Riikide teke Egiptuses ja Sumeris. Vana-Idamaade imperiaalsed süsteemid (Vana- Babüloonia , Assüüria , Pärsia , Hiina ja India).
  • Kreeka polistest koosnev süsteem ja selle ühendamine Makedoonia ülemvõimu alla. Aleksander suure sõjaretk ja diadohhide riigid.
  • Rooma impeerium kui Vahemere ruumi universaalne riik.
  • Rahvusvahelised suhted keskajal: Bütsants , kalifaat ja frangi riik. Euroopa keskaegne poliitiline süsteem. Ristisõjad .
  • Tsentraliseeritud rahvusriikide kujunemine. Renessanss . Habsburgide hegemoonia Lääne-Euroopas: Karl V impeerium ja Itaalia sõjad , ususõjad .
  • Kolmekümneaastane sõda ja Vestfaali rahu.
  • Prantsusmaa hegemoonsed taotlused Louis XIV ajal. Sõjad mereriikide vahel. Rootsi hegemoonia Läänemere regioonis, Väike Põhjasõda .
  • Hispaania pärilussõda ja Utrechti rahu.
  • Põhjasõda ja selle lõpetanud rahulepingud.
  • Rahvusvahelised suhted XVIII sajandil. Poola pärilussõda, Austria pärilussõda ja Seitsmeaastane sõda. USA iseseisvumine . Poola jagamine.
  • Prantsuse revolutsioon ja revolutsioonilised sõjad. Napoleoni sõjad ja Napoleoni ülemvõim Euroopas. Napoleoni purustamine.

    I SISSEJUHATUS: RAHVUSVAHELISTE SUHETE SÜSTEEMIDE TÜÜBID


    Rahvusvaheliste suhete süsteemist võib rääkida juhul kui vähemalt 2, ehkki üldjuhul märksa rohkem, sõltumatut poliitilist kogukonda (riiki) on omavahel piisavalt tihedas läbikäimises (sõjad, kaubavahetus, kultuur, isiklikud kontaktid), käsitlemaks neid ühtse tervikuna , mis koosneb autonoomsetest komponentidest.
    Rahvusvaheliste suhete süsteemi tüüpnäiteks on Euroopa süsteem alates Vestfaali rahust (1648), kuid analoogseid süsteeme on inimkonna ajaloos eksisteerinud arvukalt. Seejuures peab silmas pidama , et kogu maailma hõlmav globaalne rahvusvaheliste suhete süsteem on suhteliselt hiline nähtus, varem koosnes maailm paljudest omavahel väga lõdvalt seotud rahvusvaheliste suhete süsteemidest. Näiteks Rooma impeeriumi kontaktid samaaegse Hani impeeriumiga Hiinas olid sedavõrd piiratud, et neid on otstarbekam käsitleda eraldiseisvate universumitena, kuigi kaubavahetus kahe suurriigi vahel eksisteeris ( Siiditee ).
    Rahvusvahelistest suhetest saab rääkida alates tsivilisatsiooni tekkest Egiptuses ja Sumeris IV aastatuhande lõpus eKr (põhimõtteliselt võib muidugi ka erinevate hõimude vahelisi suhteid käsitleda rahvusvaheliste suhetena). Niiluse orus ning Eufrati ja Tigrise vahelisel alal ( Mesopotaamia – Jõgedevaheline maa) tekkisid teadaolevalt esmakordselt inimkonna ajaloos rahvusvaheliste suhete subjektid , riigid, ning kujunesid välja rahvusvahelised süsteemid.
    Riiki defineeritakse (tänapäeval) enamasti tema kolme komponendi kaudu: 1) territoorium , 2) alamad või kodanikud ehk elanikkond, 3) valitsus, mis omab reaalset ja efektiivset kontrolli kahe esimese üle. Tuntud on ka Max Weberi definitsioon: riik on institutsioon , mis omab legaalse vägivalla monopoli oma võimupiirides.
    Nii või teisiti tähendab riik hierarhilist võimusuhete süsteemi, kus riigivõim kehtestab koostööd ja konkurentsi reguleerivad mängureeglid (seadused) ja tagab, vajadusel sunniaparaati kasutades, nende täitmise. Hierarhiliselt organiseeritud süsteemile vastandub anarhiline süsteem, kus enamasti puuduvad selgepiirilised reeglid (rahvusvaheline õigus on üsna hiline nähtus ja kehtib tänapäevalgi piiratult) – taoline süsteem on paratamatult kaootilisem, igasugune koostöö selles on raskendatud ning hüvede jaotuse pärast tekkivad ja muud konfliktid kipuvad muutuma vägivaldseteks (sõjad). Seejuures ei tähenda hierarhiliselt organiseeritud ja korrastatud riikide teke ja olemasolu anarhia ja sellest tuleneva kadumist, vaid üksnes kandumist riikide-vahelise suhtluse tasandile. Kuna rahvusvahelisel tasandil definitsiooni kohaselt valistsus puudub (tänapäeval võiks see olla vaid maailmavalitsus ), on rahvusvahelised süsteemid anarhilised. Seega ka konfliktsemad ja vähem korrastatud.
    Peab siiski märkima, et piir anarhiliste ja hierarhiliste süsteemide vahel on ebamäärane ja tinglik ning tihti on esinenud vahepealseid vorme. Imperiaalsed süsteemid (nt Hiina või Saksa-Rooma keisririik ) on sageli killunenud reaalselt täiesti iseseisvateks üksusteks (osastisvürstiriigid) ning muutunud sisuliselt anarhilisteks süsteemideks, samuti peab arvestama, et kõik suuremad impeeriumid koosnevad alati üsna suure autonoomiaga üksustest, kusjuures autonoomia suureneb, mida kaugemale perifeeriasse liikuda impeeriumi keskusest. Anarhiliselt orienteeritud tsivilisatsioonid (nt klassikaline Antiik-Kreeka, aga ka läänekristlik Euroopa), mis väärtustavad väiksemate kogukondade (riikide) sõltumatust, on jälle süsteemi püüdnud korrastada hegemoonia (kr hegemoniai – ülemvõim, ühe teistest oluliselt tugevama riigi domineerimine teiste üle, kes ühtlasi kehtestab süsteemis teatavad reeglid ja korra) või kontserdi-poliitika abil; lõpuks aga enamasti jõudnud ikkagi universaalse impeeriumini (Aleksander Suure ja Rooma impeeriumid hellenistlikus maailmas, teatav paralleel on siin ka Euroopa Liiduga Euroopa süsteemi puhul).
    Seejuures peab arvestama, et nii absoluutne (riikidevaheline) anarhia kui hierarhiline impeerium on pigem abstraktsioonid, teoreetilised äärmused, kui reaalselt eksisteerinud/eksisteerivad süsteemid. Adam Watson nt väidab, et enamus reaalselt eksisteerinud paljudest lokaalsetest poliitilistest kogukondadest koosnenud süsteemidest on pendeldanud nende kahe äärmuse vahel. Watson eristab neli erinevat süsteemi:

    Anarhia

    Süsteemis on palju enam-vähem võrdse võimsusega sõltumatuid riike, mis omavahel võitlevad. See tähendab aga üldjuhul lakkamatut kõikide sõda kõikide vastu. Ainsaks stabiliseerivaks faktoriks on jõudude tasakaalu mehhanism .

    Hegemoonia

    Paljude sõltumatute riikide hulgast tõuseb üks teistest oluliselt tugevamaks ning kehtestab teatava rahvusvahelise korra – elementaarsed mängureeglid, ning muutub omamoodi vahekohtunikuks teiste vahe ja ‘rahvusvaheliseks politseinikuks’.

    Dominioon

    Kujuneb tavaliselt hegemooni tugevnedes piirini, kus ta hakkab suurel määral kontrollima teiste riikide välispoliitikat. Sisepoliitikas säilitavad viimased aga iseseisvuse.

    Impeerium

    Hierarhiline süsteem, kus impeeriumi keskus kontrollib alluvaid kogukondi. Viimased säilitavad üldjuhul teatava (mõnel juhul märkimisväärse)
    Autonoomia. Enamasti on imperiaalne kontroll tugev ainult impeeriumi tsentrumis, sellele järgneb dominiooni vöönd, seejärel impeeriumi hegemoonia piirkond.
    Lisaks jaotusele anarhilisteks ja hierarhilisteks süsteemideks ning nende vahevariantideks, võib rahvusvahelisi poliitilisi süsteeme eristada polaarsusprinstiibi (oluliste aktorite ehk tegutsejate, st suurriikide arvu) alusel. Kõige lihtsam jaotus on bi-, multi - ja unipolaarsete (monopolaarsete) süsteemide eristamine:
  • Multipolaarsed süsteemid - süsteemis on vähemalt neli-viis olulist aktorit (riiki), vähem olulisi võib olla sadu või isegi rohkem. Tüüpnäiteks on Euroopa (hiljem globaalne) süsteem alates Vestfaali (1648) rahust II maailasõja lõpuni. Liidu-vaenusuhted on pidevas liikumises. Sõjad on pidevad , ent enamasti piiratud. Stabiliseerivaks faktoriks on jõudude tasakaalu mehhanism. Paremal juhul ka kontserdipoliitika, mille raames suurriigid kooskõlastavad oma poliitika ja lahendavad konflikte pigem kompromisside teel kui otsese konfrontatsiooniga.
  • Bipolaarne süsteem - süsteemis on vaid kaks tõeliselt olulist üliriiki. Tüüpnäiteks Külm sõda. Võimu/jõu kontsentratsioon kahe üliriigi kätte sunnib ülejäänud riike ühe või teise suurvõimu kiiluvette loovima, ehkki mõeldav on ka kolmanda tee otsing. Nt Kenneth Waltzi (‘Theory of International Politics’) arvates on bipolaarsed süsteemid stabiilsemad kui multipolaarsed, sest liidu-vaenusuhted on üldiselt püsivad ning kahel üliriigil on lihtsam omavahel kokkuleppele jõuda ja stabiilsuse eest seista kui paljudel.
  • Unipolaarne (monopolaarne) süsteem - süsteemis on vaid üks oluline aktor. Tüüpnäiteks Külma sõja järgne maailm, ehkki sellele on ka vastu vaieldud. Tegemist on hegemoniaalse süsteemiga, kus hegemoon sekkub teiste riikide poliitikasse (lähtudes esmajärjekorras mõistagi oma huvidest), kuid samas hoolitseb korra ja stabiilsuse eest süsteemis (maailmapolitsei): Pax Romana & Pax Americana. Tavaliselt muutub järk-järgult universaalseks impeeriumiks (Rooma) või tekib hegemooni vastane koalitsioon ning kujuneb taas välja multipolaarne süsteem.
    Esitada võib ka keerulisemaid rahvusvaheliste suhete süsteemide mudeleid. Nt Morton Kaplan eristab kuus mudelit:
  • Jõudude tasakaalu süsteem. 5 - 6 tugevat riiki. Vastab üldjoontes eelmise jaotuse multipolaarsele süsteemile.
  • Lõtv bipolaarne süsteem. Külma sõja aegne. On küll kaks üliriiki, kuid siiski ka arvestatav hulk nö kolmandaid riike (Hiina, India, mõneti ka Euroopa riigid). See muudab süsteemi talitlemise 'pehmemaks.'
  • Jäik bipolaarne süsteem. On vaid kaks üliriiki, ülejäänud - kui neid üldse on - on nendest täielikus sõltuvuses ega mängi iseseisvat rolli. Pole eksisteerinud.
  • Universaalne süsteem. Kaugelearenenud unipolaarsus . Üldjuhul tähendab kujunevat impeeriumi.
  • Hierarhiline süsteem. Maailmavalitsus. Globaaltasandil pole seni esinenud, kuid paljud varasemad impeeriumid püüdsid hõlmata kogu antud oikumeeni (so inimestele tuntud maailma).
  • Üksikriigi veto süsteem (‘ unit veto system’). 10 - 20 riiki omab ligikaudu võrdset tuumapotentsiaali - seega ka vetot rahvusvahelise elu küsimustes, mis neile olulised. Stabiilne, ent ohtlik. Mõneti üsna tõenäoline tulevikustsenaarium.

    II EGIPTUS JA SUMER


    Nii Egiptuse kui Sumeri tsivilisatsioon tekkis niisutusel põhineva viljelusmajanduse baasil. Seejuures oli mõlemal juhul riikide tekke peapõhjuseks arvatavasti nimelt vajadus rajada ja korras hoida ulatuslikku irrigatsioonisüsteemi (niisutussüsteemi) ning lahendada rahumeelselt vee jaotamisest ja maaga seotud omandivaidlustest tingitud lahkehelisid. Esimesed riigid kujunesid lokaalsete kogukondade baasil, mille keskusteks olid üldjuhul templid.
    Algselt tekkisid nii Niiluse orus kui ka Mesopotaamias suhteliselt väiksed riigikesed, ent peatselt suundus areng Egiptuses ja Sumeris erinevatele radadele . Egiptuses kujunes juba tsivilisatsiooni koidikul välja tsentraliseeritud riik, mis hõlmas kogu egiptlaste universumi (suhted väljapoole jäävate aladega olid esialgu teisejärgulised), sumeritel säilis aga pikka aega (õigupoolest enam-vähem läbi kogu nende ajaloo) killustatus iseseisvateks linnriikideks.
    Seega võib juba inimtsivilisatsiooni algusaegadel näha kahe erinevat tüüpi poliitilise organisatsiooni vormi kujunemist: a) hierarhiline tsentraliseeritud imperiaalne süsteem, mille puhul lokaalsete kogukondade üle domineerib imperiaalne võimukeskus ning b) anarhiline süsteem, mis koosneb iseseisvatest ja omavahel võitlevatest, ent majanduslikult ja kultuuriliselt tihedalt seotud poliitilisest kogukondadest.
    1. EGIPTUS
    Egiptuse tsivilisatsioon tekkis Niiluse viljakas orus 4 aastatuhande teisel poolel eKr.
    Maaviljelus Niiluse orus eeldas niisutussüsteemide väljaehitamist ning korrashoidmist. See omakorda eeldab suuremate inimrühmade organiseeritud koostööd – viimane nõuab aga poliitilist organisatsiooni ehk riiki, mis ühistegevust juhib ning kasu jaotamisest tekkinud tülisid lahendab. 4 aastatuhande teisel poolel tekkis kaheks üsna erinevaks piirkonnaks jagunenud Egiptuses - Ülem- ja Alam-Egiptuses - arvukalt väikeseid riigilaadseid moodustisi ( hilisemad noomid ehk maakonnad ). Järk-järgult, nende riigikeste vaheliste sõdade käigus, kujunes välja ühtne riik eesotsas vaaraoga.
    Esimese dünastia rajajaks peetakse Ülem-Egiptuse valitsejat Menest, kes IV aastatuhande lõpus Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendas.
    Egiptuse vaaraod olid (vähemalt egiptlaste arvates) taevast päritolu jumalkuningad, kes esindasid taevast jumalat (alul Horust, hiljem Ra-d) maa peal. Vaarao ülesandeks oli kehtestada maa peal kord, luua kaosest korrastatud kosmos, kus on võimalik tsiviliseeritud elu. Seda vaarao kordaloovat funktsiooni tähistasid egiptlased terminiga maat, mis üheltpoolt tähendas korra kehtestamist Egiptuses, teiselt poolt aga korrastatud Egiptuse kaitsmist ümbritseva kaose, barbarite , eest.
    Samas ei olnud Egiptuse tsentraliseeritus absoluutne. Noomid , mida oli umbes 40, omasid autonoomiat kohalikes küsimustes ning ilmutasid puhuti arvestatavat separatismi.
    Egiptuse ajalugu jagatakse järgmisteks perioodideks:
    Vana riik: 2778 – 2263, kujunes ühtne tsentraliseeritud riik. Pealinn Memphis . Kujunesid välja peamiselt kaubanduslikud suhted Vahemere lõunaranniku aladega ( Palestiina ) ja Nuubiaga. Rajati püramiidid – tuntuim on Cheopsi püramiid (3 at keskelt).
    Keskmine riik : 2040 – 1730 . Vähem tsentraliseeritud, noomidel teatav autonoomia. Peajumalaks kujunes Amon -Re (Ra). Lõppes hüksoslaste sissetungiga.
    Uus riik: 1562 – 1085 . Tsentraliseeritud, toetus sõjaväele, ametnikele, preestritele. Pealinn Teeba Thutmosis I – III, Amenhotep II – III. Uue riigi ajal hakkas Egiptus tihedamalt läbikäima ülejäänud maailmaga . Periooditi kehtestati Egiptuse ülemvõim Süürias ja Palestiinas. Amenhotep IV /Ehnaton (1361 – 1340) kehtestas teadaolevalt esmakordselt inimkonna ajaloos ainujumala Atoni kultuse, kuid see nurjati vanade jumalate preestrite poolt. Vahepeal Egiptus nõrgenes, kuid tugevnes taas Seti I ja Ramses II ajal ( 1290 – 1224). Sõditi hetiitidega ( indoeuroopa rahvas tänapäeva Türgi aladel), ent samas algas Egiptuse ja hetiitide vahel elav diplomaatiline läbikäimine – seda peetakse tavaliselt diplomaatia sünniks: säilinud on dokumente, läbirääkimisi peeti aramea keeles.
    Hetiidid: tungisid III/II at vahetusel Väike- Aasiasse (tänapäeva Türgi). Esimene ajalooareenile astunud indo-eruoopa rahvas. Alul väikeriigid. Kuningas Labarna rajas Vana riigi (1600– 1450 ). Uue riigi ajal vallutas Śuppliliuma (1282) Süüria. Liit Ramses II–ga. Peatselt riik hävis.
    Hiljem sattus Egiptus sõltuvusse teistest Lähis-Ida riikidest (vt allpool), kuni langes Makedoonia Aleksandri väepealiku Ptolemaiose ja tema järeltulijate võimu alla.
    2. SUMERITE LINNRIIGID
    Sumeri tsivilisatsioon kujunes välja IV aastatuhande teisel poolel. Sumerite päritolu on senimaani segane (erinevad teooriad). Asustasid Eufrati ja Tigrise alam- ja keskjooksu (Bagdadist Pärsia laheni). Tsivilisatsioon baseerus samuti niisutusel põhineval viljelusmajandusel. Võtsid kasutusele kiilkirja , millest – läbi paljude vahendajate – pärineb meie tänane ladina tähestik, leiutasid ratta ja palju muud, st mõjustanud inimkonna arengut vähemalt samapalju kui Egiptus.
    Rahvusvaheliste suhete vaatevinklist oli Sumeril kaks olulist erinevust võrreldes Egiptusega: 1) säilis killustatus väikesteks linnriikideks, 2) tihedam läbikäimine (nii majanduslik kui sõjalis-poliitiline) mitte-sumeri maailmaga, sest erinevalt merede ja kõrbedega muust maailmast suhteliselt eraldatud Egiptusest oli Sumer eristavate geograafiliste piirideta.
    Sumeri linnriikidest olid III at alul tähtsaimad Ur (sealt on piibli järgi pärit Abraham – rahvaste - eelkõige juutide, aga ka araablaste - isa), Uruk , Kiś, Lagaś, Nippur, Umma . Linnriigid kujunesid templite ümber ja kuulusid ühele sumerite jumalaist. Nii oli Nippuri omanikuks õhujumal Enlil , Uruki omanikuks taevajumal An (Anu) jne. Maapeal esindas jumalat preesterkuningas – en ehk ensi. Hilisemal perioodil kaldus võim sumeri linnriikides pigem sõjaväele toetuvate kuningate (lugal) kätte.
    Sumeri linnriikide vahel puhkes arvukalt konflikte, enamasti maa ( viljakat maad oli vähe) ja niisutussüsteemide pärast. Süsteemi anarhilisust pehmendas asjaolu, et sumerite arusaamise kohaselt pidi üks linnriikidest, tugevaim, täitma hegemooni funktsiooni – so olema vahekohtunikuks teiste riikide vahel tüliküsimuste puhul ning kehtestama teatava elementaarse korra. Selline kord kajastas taevast korda, kus üks jumalaist oli nö peajumalaks, kes lahendas teiste jumalate tüliküsimusi ja kehtestas kaosest korra. XXVIII sajandil eKr oli juhtpositsioonil linnriikide seas Kiś. XXVI sajandil Ur. XXV sajandil Lagaś.
    XXIV sajandil eKr ühendas Umma kuningas Lugalzages kogu sumeri ala.
    Järk-järgult levis sumeri kultuur peamiselt semiidi päritolu hõimudega asustatud Mesopotaamia põhjaosasse. Toimus sumerite ja semiitide järk- järguline segunemine, seejuures võtsid semiidid üle sumeri kultuuri saavutused, sumerid aga läksid üle semiidi keeltele.
    III aastatuhande II poolel tekkis Sumerist pisut põhja pool semiidi päritolu Ak(k)adi riik. Akkadlaste kuningas Saragon I rajas 24 saj keskel suurriigi, mis allutas Sumeri, Elami , Süüria ja osa Väike-Aasiast. Tekkis ajaloo esimene paljurahvuseline impeerium. Rahvaste paabel , peamiselt semiidid ja semiidistunud sumerid. Akkadi keel omandas piirkonnas keskse koha, mis püsis läbi Vana-Banbüloonia, Assüüria ja Kaldea riigi ning isegi kauem.
    Akkadi riik lagunes siiski peatselt ja toimus sumeri (osaliselt semiidistunud) linnriikide taassünd (nn sumeri renessanss). II aastuhande alul ühendas sumeri alad Umma kuningas, kuid 18 sajandi lõpus eKr langes Sumer Babüloonia ülemvõimu alla. Sumerid semiidistusid üha rohkem ja kadusid eraldiseisva rahvana ajalooareenilt. Sumeri kultuur mõjutas aga tugevalt Babüloonia ja teiste semiidi rahvaste kultuuri. Sumeri keel säilis kaua religiooni, teaduse ja hariduse keelena (umbes nagu ladina keel keskajal) – väidetavasti oskasid Babüloonia preestrid veel Rooma ajal sumeri keelt.
    III VANA-IDAMAADE PALJURAHVUSELISED IMPEERIUMID
    Sumerite allakäigule järgnenud perioodil tekkis Mesopotaamias ja seda ümbritsevates piirkondadest arvukalt erinevaid riike, mille hulgast tõusevad esile Vana-Babüloonia, Assüüria ja Pärsia impeeriumid. Samal ajal kujunesid esimesed riigid ja nende ühendamise järel impeeriumid välja ka Indias ja Hiinas.

    1. Vana-Babüloonia

    Vana-Babüloonia riik kujunes välja 19 sajandil eKr, kui Babülonis (linna nimi tähendab ‘jumala värav’) tuli võimule amoriitide dünastia. Riigi hiilgeaeg oli kuningas Hammurapi ajal 18 sajandil ja 17 sajandi alul eKr (tollest ajast on pärit Hammurapi seadused – vanim teadaolev mahukas seadustekogu), kui riik hõlmas kogu Eufrati ja Tigrise ala.

    Babüloni linn oli piirkonna tähtsaim kaubanduskeskus ning suuriigi loomine vastas esmajärjekorras kaupmeeste huvidele, sest ühtne riik soodustas (kaug)kaubandust. Elanikkond linnas ja kogu riigis oli etniliselt ja keeleliselt kirev, peamiselt kõneldi erinevaid semiidi keeli (sealt ilmselt legend Paabeli keeltesegadusest). Rajati kogu Eufrati ja Tigrise jõgikonda hõlmav niisutussüsteem.


    Babüloonia riik ei olnud väga tsentraliseeritud - enamus alluvaid territooriume, nt sumeri linnad, säilitasid arvestatava autonoomia, samas oli loodud suuriik neile kaubanduslikust vaatevinklist kasulik. 17 sajandil hakkas riik nõrgenema, säilitades kontrolli ainult Lõuna-Mesopotaamia üle. 16 sajandil sai lüüa hetiitidelt ja langes seejärel kassiidi rändhõimude rünnaku ohvriks.
    Babüloni linn säilitas kummatigi kaubandusliku juhtpositsiooni ning hiljem tekkis Uus-Babüloonia riik (vt allpool).

    2. Assüüria impeerium


    Riik tekkis varasema Assuri linnriigi baasil, mis oli oma nime saanud jumal Assuri järgi. Riigi tuumikala ühendas esmakordselt amoriidi päritolu kuningas Śamiśiadad I 18 sajandil, kuid tema surma järel nn Vana-Assüüria riik lagunes. Seejärel oli Assüüria alul Vana-Babüloonia ja seejärel Mitanni riigi võimu all. Assüüria taasisesesivus 14 sajandil eKr. Esimesena sai Assüüria kuningaks Assurballit I (14 saj). 13 sajandil purustati Mitanni riik ning pandi alus suuremale Assüüria riigile, kuid 11 sajandil oldi sunnitud taanduma aramealaset ees.
    Assüüria suurriik, esimene tõeline impeerium Lähis-Idas, hakkas välja kujunema 9 sajandil eKr Assurnasirpal II ja Salmanassar III ajal. 8 sajandi teine pool ja 7 sajandi I pool oli riigi õitseaeg. Assüüriale allus kogu Mesopotaamia, osa Väike-Aasiast, Süüria, Palestiina ja lühikest aega ka Egiptus. Seega kujunes Assüüriast esimene tõeliselt suur paljurahvuseline impeerium, mis hõlmas peaaegu kogu antiikaegse Lähis-Ida maailma (toonase oikumeeni).
    Assüüria valitsejad ajasid seejuures rahavaste segamise poliitikat – küüditamised ja ümberasustamised, et murda rahvaste vastupanu: nad arvasid, et inimesed ammutavad väge kodumaa mullast. Assüürlaste võimsuse aluseks oli tugev armee (eriti efektiivne ratsavägi) ning osav manipuleerimine vastaste omavaheliste vastuoludega – assüürlased lõid arvestatava spionaaźi-võrgu, mis tegi kindlaks vastaste nõrkused ja nendevahelised vastuolud. Vaatamata tugevale sõjaväele allutati paljud piirkonnad pigem osava diplomaatia ja ähvarduste varal . Babülon allutati aga personaaluniooni abil. Paljud allutatud vürstid ja linnad toetasid Asüüria impeeriumi, kuna see tagas neile võimu oma alamate üle ning kaitses teiste väiksemate naaberriikide rünnakute eest, samas säilitasid nad kohalikes asjades autonoomia. Tegemist oli imperiaalse süsteemiga, kus Ninive (riigi hilisem pealinn) ja Assuri piirkond allus Asüüria kuningatele otseselt, Babülon ja sellest lõunasse jäävad Mesopotaamia olid dominiooni piirkond (siseküsimustes autonoomsed), ning nt Palestiinas eksisteerisid pool-sõltumatud satelliitriigid nagu Juuda kuningriik – kui need mässu tõstsid, siis see suruti maha (umbes nagu Nõukogude impeerium lämmatas ülestõusud formaalselt sõltumatus Ungaris ja Tśehhoslovakkias). Kui assüürlased vallutasid Egiptuse, siis seal pandi võimule vaaraodest nukuvalitsejad, kelle lojaalsuse Assüüriale tagas assüürlastest garnison . Analoogset mudelit on kasutanud enamus hilisemaid suuri impeeriume.
    7 sajandi lõpus hakkas riik nõrgenema ning Babülon ja Meedia (meedlased olid pärslastega suguluses olev indoeuroopa rahvas) vallutasid Ninive ja purustasid Assüüria riigi.
    3. Uus-Babüloonia ehk Kaldea riik (625 – 539)
    Riigi rajas 7 sajandi lõpus pärast Assüüria lagunemist kuningas Nabopolassar . Hiilgeaeg Nebukadnetsar II ajal (604 – 562), mil riik hõlmas Iraagi, Süüria, Foiniikia , Palestiina. Taas paljurahvuseline impeerium (domineeriv keel oli endisel akkadi), kasutati küüditamist ja ümberasustamist (juutide Paabeli vangipõlv). Riigi purustas Pärsia kuningas Kyros .
    Lisaks Egiptusele ja Mesopotaamiale tekkisid iseseisvad tsivilisatsioonid Indias (Induse orus) ja Hiinas ( Huanghe – Kollase jõe orus). Seejuures kujunes Hiinas välja pigem tsentraliseeritud impeeriumile suunatud orientatsioon – ehkki see jäi pikaks ajaks vaid ideaaliks, praktikas oli Hiina killunenud, Indias aga sõltumatutest vürstiriikidest koosnev süsteem, mis liideti ühtseks riigiks vaid suhteliselt lühiajaliselt .

    4. India


    Ülemine viljelusmajandusele toimus Induse jõe piirkonnas IV aastatuhandel eKr. III at võeti kasutusele pronks, tekkis Induse oru kultuur, mida iseloomustasid suured linnad (100 000 elanikku) ning elav kaubavahetus läänepoolsete aladega (Sumer, Babüloonia). II at esimesel poolel toimus langus.
    II at teisel poolel tungisid Induse oru piirkonda aarialased, I at alul hõivasid ka Gangese oru. Aarialased allutasid kohalikud elanikud. Kujunes maailma arvatavasti kõige jäigem kastiühiskond, neli põhikasti on braahmanid , kshatrijad, vaishjad, shuudrad. Lisakas paariad ja dasad. Analoogne jaotus on siiski olnud omane enamusele indoeuroopa rahvastele näiteks keskaja kolm seisust (vaimulikud, aadel , linnarahavas + talupojad), Platoni kolm ühiskonnakihti ( filosoofid -valitsejad, vardjad-sõjamehed, tööinimesed).
    8 sajandil eKr tekkisid aarialastel esimesed riigid ( Kuru , Pantshala jt). Alul üsna väikesed riigikesed, mille eesotsas seisid radzhad (vürstid). Vaatamata poliitilisele killustatusele ühendas aarialasi kultuur, mis põhines ühtsel religioonil (brahmanism, hiljem hinduism) ja ühisel kõrgkeelel sanskritil. 6 saj tekkisid budism ja dzhainism. Arvestatav allikas India ajaloo kohta on hiigelpikk eepos Mahabharata , mis kirjeldab kahe Bharata hõimu suguvõsa Pandavate ja Kauravate vahelist võitlus; eepose ühe osa moodustab filosoofilis-religioosne Bhagavadgita.
    6 sajandil eKr hõivas Induse oru Pärsia Ahhemeniidide riik. Gangese orus kujunes tugevaimaks riigiks Magadha, pealinn Paliputra. 327 eKr Indiasse tunginud Aleksander suutis hõivata vaid Punjabi.
    322 eKr tuli Magadhas võimule Tshandragupta Maurja, kes pani Kautilya (peateos Arthashastra) õpetust järgides aluse Maurjate suurriigile. Kautilya õpetuse eesmärgiks on nimelt ühtse riigi loomine vaenutsevatest väikeriikidest. 305 tõrjus Tshandragupta Loode- Indiast välja viimased kreeklased . Tema pojapoeg Ashoka allutas III esimesel poolel endale kogu India (va lõunatipp). Kuulutas budism riigiusuks. India loodepiiril tekkis Kreeka-Baktria riik. Pärast Ashoka surma Maurjate suuriik lagunes.

    Hiina


    Paikneb suhteliselt eraldi ülejäänud kultuurikeskustest (sh India ja Lähis-Ida kultuurid, ehkki Indiaga on olnud läbi aegade vastastikust mõju – budism levis Indiast Hiinasse) ning on üsna omanäoline.
    III aaastatuhandel eKr kujunesid Huanghe (Kollane jõgi ) orus välja Yangshao ja Longshani kultuurid – irrigatsioonisüsteemidel põhinev riisikasvatus. Riigi rajas väidetavasti pool-müütiline Xia dünastia, kuningate Fo-xi ja Huang-di juhtimisel.
    II aastatuhande keskel eKr tekkis Shang- Yini riik eesotsas wangiga (kuningas). XI sajandil purustas Shang-Yini riigi Zhou hõim ja Hiinas tekkis Zhou dünastia riik, mille ajalugu jagatakse kaheks perioodiks :
    11 – 8 saj eKr Lääne-Zhou riik, mis hõlmas põhjapoolse Hiina. Riik oli väidetavasti üsna ühtne, ehkki selles on ka kaheldud.
    8 – 3 sajandil eksisteeris Ida-Zhou riik Aastatel 770 – 221 eKr valitses Hiinas killustatus, mis tekkis kui osastisvürstid saavutasid tegeliku sõltumatuse, wangi võim muutus nominaalseks. Hiinas kujunes välja sisuliselt anarhiline süsteem, mis koosnes 5 – 7 ‘suurriigist,’ 70 väiksemast riigist ning kuni tuhandest pisiriigist (vrd Saksa-Rooma keisririik). Osa riike tunnistas formaalselt Zhou wangide ülemvõimu (Huanghe piirkond), osa ei tunnistanud seda isegi tseremoniaalselt, kuid kuulusid samasse süsteemi – so olid tihedas läbikäimises.
    7 sajandil eKr tugevnes Chu riik, mis ähvardas kujuneda Hiina hegemooniks. Tekksi Chu vastane anti-hegemoniaalne koalitsioon. 679 toimus ulatuslik konverents , kus moodustati Chu vastane liit, selle etteotsa valiti ba – tugevaim riik liidus ehk selle liidu hegemoon (eri aegadel olid ba-ks erinevad riigid). Sajandi lõpus õnnestus aga Chu-l saada ba-ks – seega kujunes üsna keeruline süsteem, kus ühelt poolt oli olemas Zhou dünastia wang, siis ba ning lõpuks hulk tegelikult iseseisvaid riike.
    5–3 sajandil Zhanguo ehk võitlevate riikide periood – võitlus Hiina riikide ja riigikeste vahel oli eriti äge.
    Sel perioodil tekkis Konfutsiuse õpetus (‘Vesteid ja vestlusi’), mille üheks õpetuslikuks eesmärgiks oli taastada Zhou reaalne võim, so muuta Hiina ühtseks impeeriumiks. Samal ajal tekkis taoism, mis vastandina konfutsianismile eelistab paljudes sõltumatutest pisiriikidest (küladest isegi) koosnevat süsteemi.
    221 eKr ühendas Hiina ala Qini riigi valitseja Shi Huangdi , kes kuulutas end esimseks keisriks. Koos oma nõuniku Li Si-ga lõi ta legismile toetudes rangelt tsentraliseeritud ja hierarhilise riigi, ühtlustas mõõtude ja maksude süsteemi. Samas oli vaenulik haritlaste vastu, põletas raamatuid. Rahva rõhumine – ülestõusud.
    206 tuli võimule Hani dünastia (talurahvaülestõus tagajärjel). Tekkis Hani riik – esimene suuremat osa tänapäeva Hiinat hõlmav hiigelimpeerium. Hani dünastia võttis üle Qini riigi, kuid muutis selle range süsteemi leebemaks, konfutsianism kujune riiklikuks ideoloogiaks. Siiditee, Hiina müür . Keisri võimu alune ala laines pidevalt. Barbarite tsiviliseerimine (hiinastamine). Jagatakse kaheks perioodiks: Lääne-Hani riik 206 eKr – 25 pKr ja Ida-Hani riik 25- 220 pKr.

    5. Vana- Pärsia ehk Ahhemeniidide impeerium


    II aastatuhandel ekr toimus meedlaste ja pärslaste (aarialaste) sissetung Pärsia ( Iraani ) aladele. I aastatuhande esimesel poolel tekkisid esimesed riigid. Juhtivaks usundiks kujunes Zoroastrism.
    Meedialaste kuninga Kyaxarese ajal kujunes välja Meedia suurriik (625 – 585). Kuningas Kyros II (559 – 529) rajas Ahhemeniidide dünastia ning vallutas Meedia, Lüüdia ja Babüloni. Kujunes välja paljudest rahvastest koosnev Vana-Pärsia impeerium. Kambyses II (529 – 522) liideti Egiptuse ja Foiniikia alad, Väike- Aasia .
    Dareios I (522 – 486) ajal oli Pärsia riigi riigi õitseng. Koosnes 20 satraapiast – halduspiirkond, mille eesotsas seisis satraap . Pealinn Susa. Rajati korralik teedevõrk, tekkis üsna tõhus postiteenuste süsteem. Kehtestati ühtne maksusüsteem (10 % maaga seotud tulust, kaubandus oli enamasti maksuvaba ). Hõivati Põhja-India. Järgnesid Xerxes I ning Dareios II ja III.
    Pärsia impeerium oli suurim impeerium nn Vana- Idamaades . Tegemist oli suhteliselt tsentraliseeritud riigiga, kuid paljudes piirkondades oli lokaalsetele üksustel arvestatav autonoomia (nt Kreeka linnriigid Väike-Aasias).
    IV VANA-KREEKA POLISTE SÜSTEEM, HELLENISM JA ROOMA IMPEERIUM
    1. Kalssikaline Kreeka poliste süsteem
    III aastatuhandest eKr – 1200 eKr Kreeta -Mükeene ajajärk (Minose). 12 sajandil toimus doorlaste (üks kreeka hõimudest) sissetung. 12 sajandil eKr toimus Trooja sõda, mida kirjeldatakse Homerose eeposes Ilias . Vahepeal nn pime ajajärk – kultuur käis alla. 8 sajandil eKr algas taas tõus ning kujunes välja klassikaline Antiik-Kreeka.
    Kreeka koosnes sõltumatutest linnriikidest, polistest, mis olid omavahel tihedalt seotud kultuuri ja kaubanduse kaudu – kujunes välja see, mida Inglise koolkond nimetab rahvusvaheliseks ühiskonnaks. Kreeka polised (osa demokraatlikud, osa aristokraatlikud, puhuti valitsesid türannid) olid vabadele kodanikele kuuluvad korporatsioonid, vaba kodaniku elus oli polise asjadel (poliitikal) keskne koht. Poliste sõltumatust väärtustati kõrgelt, seetõttu oli idee ühtsest kreeka riigist või impeeriumist klassikalisel perioodil kreeklastele vastuvõetamatu. Sellest omakorda johtus süsteemi antihegemoniaalne orientatsioon. Enamus linnadest oli orienteeritud kaubandusele . Kolonisatsioon .
    Kreeka-Pärsia sõjad
    Algasid Pärsia ülemvõimu all olevate Väike-Aasia (tänapäeva Türgi) kreeka linnade ülestõusuga 6-5 sajandi vahetusel, mida toetas Ateena . 490 eKr maabusid pärslased Atikas, kuid nende edasitung pandi seisma Maratoni lahingus. Kuningas Xerxese uus sõjakäik algas edukalt - Termopüülide lahingus said spartalased , ehkki avaldasid meeleheitlikku vastupanu, lüüa. Lüüa said ka Ateena väed. Kuid 480 kaotasid pärslased Salamise merelahingu. See oli kreeklaste, eriti Ateena suur võit. Ateena mereliidu loomine.
    Sõda jätkus , kuid pärslased ei suutnud päris Kreekas kanda kinnitada. 449/8 eKr sõlmiti Kalliase rahu, mis jättis Väike-Aasia kreeka linnad küll Pärsia ülemvõimu alla, kuid neile tagati ulatuslik autonoomia. Kujunes välja Ateena- Sparta diarhia – kahe linnriigi kaksikvõim (kaksik-hegemoonia) Kreekas.
    Tugevaimaks riigiks oli siiski Ateena, mis järk-järgult oli kujunemas Kreeka hegemooniks. Ateena mereliit muutus Kimoni ajal sisuliselt Ateena impeeriumiks, kus liidu liikmed säilitasid pigem autonoomia kui reaalse iseseisvuse. Kimoni imerialistlik poliitika. See teravdas vastuolusid Spartaga, eriti Periklese ajal.

    Peloponnesose sõda 431 – 404


    Sõda toimus Ateena mereliidu ja Sparata juhitud Peloponnesose liidu vahel ülemvõimu pärast Kreekas. Sõja ajendiks oli Ateena-Korintose kaubanduskonkurents, mis sundis korintlasi Sparatalt abi paluma, seejuures motiveersisd korintlased oma palvet nimelt asjaoluga, et Ateena on muutunud liiga tugevaks ning ohustab kõigi kreeka poliste iseseisvust (anti-hegemonialism). Sõda kulges vahelduva eduga, kuid lõppes Sparta võidu ja Ateena lüüasaamisega. Kreekas kujunes välja Sparta hegemoonia. Nüüd organiseerisid korintlased Sparta- vastse koalitsiooni, puhkes Korintose sõda 395– 386, mis lõppes Antalkidese rahuga.

    2. Makedoonia Aleksandri vallutusretk ja diadohhide riigid


    Makedoonia oli valdavalt mägine maa ja Vana-Kreeka perifeerias. Etniline koosseis segane, peamiselt siiski kreeklastele lähedased hõimud (ei peetud ei kreeklasteks ega barbariteks ), paljud kreeka aristokraatsed suguvõsad väitsid end pärinevat samadest esivanematest kui makedoonia suguvõsad. Kreeklaste püha mägi Olympos asus Makedoonias. Makedoonia jagunes kaheks osaks: Ülem-Makedoonia ( metsad , karjandus, mahajäänud) ja Alam-Makedoonia ( Egeuse rannikumadalik, arenenum).
    Erinevalt Kreekast kujunes Makedoonias välja ühtne, ehkki alul üsna lõdvalt seotud kuningriik. Varasem ajalugu lünklik, kuid 5 sajandi lõpus oli väljakujunenud kuningriik – kuningas oli siiski pigem esimene võrdsete seas, ka nn rahvademokraatia elemente. Kreeka-Pärsia sõdades oli puhuti liidus pärslastega – kui Xerxes Kreekasse tungis, lasid makedoonlased ta läbi oma alade. Sekkus Kreeka asjadesse ka hiljem ja saavutas järk-järgult hegemooni positsiooni Kreekas.
    IV sajandi keskel kujunes Kreekas välja üsna tugev makedoonia-meelne partei. Ateenas oli selle juhiks Isokrates , kes kutsus üles Makedoonia kuningas Philippos II allutama endale Kreekat ning alustama kreeklaste ja makedoonlaste ühist pealetungi Aasiale, et ‘muuta barbarid helootideks’ ( heloot – teatavat tüüpi (päris)ori). Vastasleeri tuntuimaks esindajaks oli üks kuulsamaid kreeka oraatoreid Demosthenes , kelle Makedoonia ehk Philippose vastaseid kõnesid nimetatakse filip (p)ikateks.
    IV sajandi II poole alul peetud sõdades saavutas Philippos kontrolli enam-vähem kogu Kreeka üle. Aastal 337 eKr kutsus Philippos kokku kõigi Kreeka poliste kongressi Korintoses. Ainult Sparta keeldus osalemast. Kongressil rajati Üle-Kreekaline liit Makedoonia hegemoonia all – kuulutati välja üldine rahu, sõjad poliste vahel keelati, garanteeriti meresõiduvabadus, polistel keelati sekkuda teiste poliste siseasjadesse ja muuta nende riigikorda . Liidu välispoliitika anti Makedoonia ajada, kes kuulutas Kreeka ja Makedoonia nimel Pärsiale ‘püha sõja’ kättemaksus kunagise sissetungi eest ja Kreeka laastamise eest. Kreeklastel keelati teenida palgasõdureina Pärsia armees (neid oli seal tegelikult palju).
    Philippos nõudis Pärsialt Väike-Aasia Kreeka linnade vabastamist, kuid Pärsia keeldus. Philippos tungis seepeale ca 10 000 mehega üle Hellespontose väina, saavutas edu , ent sõda takerdus ja 336 Philippos II tapeti – väidetavasti Pärsia vandenõu.
    Puhkesid rahutused , kuid uus kuningas Aleksander (336 – 323) surus need maha. Selleks ajaks oli Pärsia suurriik oluliselt nõrgenenud – satraapide separatism , korruptsioon , palgasõdurid jne. Maksude ja segaduse tõttu olid allutatud rahvad , kes alul olid Pärsia võimu suuresti toetanud, meelestatud Pärsia vastu. Toonane Pärsia kuningas Dereios III Kodamannos oli nõrk ja tahtejõuetu valitseja.
    Aastal 334 ületas Aleksander 30 000 jalamehe (faalanks) ja 5 000 ratsanikuga Hellespontose. Pärsia vägede ülemjuhatajaks oli kreeklane Memnon. Lahingus Granikose jõe kaldal sai Pärsia armee lüüa. Seal teeninud kreeka palgasõdurid hukati. Väike-Aasia kreeka linnad tervitasid enamasti Aleksandrit kui vabastajat (va Miletos ja Halikarnassos). Aleksandri vägi täienes kohalike kreeklastega, hõivati kogu Väike-Aasia.
    Dareios III koondas samal ajal uue väe. 333 a sügisel toimus Issose lahing, mille Aleksander taas võitis. Enamus Foiniikia linnu kapituleerus, va Tüüros , mida piirati 6 kuud. Dareios III pakkus rahu soodsatel tingimustel, kuid Aleksander loobus (tema väepealik Parmenion pooldas rahu, öeldes, et kui tema oleks Aleksander, siis võtaks ta rahu vastu; mispeale Aleksander kostis, et kui tema oleks Parmenion, siis võtaks ka tema). Pärast Vahemere idaranniku hõivamist suundus Aleksander Egiptusesse (seal oli Pärsia võim väga nõrk ja episoodiline ). 332 andis kohalik satraap võimu Aleksandrile üle. Preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks ja Amoni pojaks. Asutati Aleksandria linn.
    331 suundus Aleksander ida poole. Sügisel 331 toimus Gugamela küla
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #1 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #2 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #3 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #4 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #5 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #6 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #7 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #8 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #9 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #10 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #11 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #12 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #13 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #14 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #15 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #16 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #17 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #18 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #19 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #20 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #21 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #22 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #23 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #24 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #25 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #26 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #27 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #28 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #29 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #30 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #31 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #32 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #33 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #34 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #35 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #36 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #37 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #38 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #39 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #40 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #41 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #42 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #43 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #44 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #45 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #46 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #47 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #48 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #49 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #50 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #51 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #52 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #53 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #54 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #55 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #56 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #57 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #58 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #59 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #60 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #61 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #62 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #63 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #64 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #65 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #66 Rahvusvaheliste suhete ajalugu --Antiikajast kuni Esimese maailmasõjani #67
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 67 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2016-03-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 5 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor koortk Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    54
    docx
    Rahvusvaheliste suhete ajalugu
    17
    doc
    Rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia ajalugu
    180
    doc
    Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
    105
    doc
    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu
    176
    pdf
    Ajalugu 1 õppeaasta konspekt
    88
    rtf
    Ajalugu 1-õppeaasta konspekt 10-kl
    60
    rtf
    10nda klassi ajaloo konspekt
    35
    doc
    11-klassi ajalooeksam





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima

    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun