Kirjandusteooria ning ajalookirjutus Selles artiklis Hayden White kirjutab kirjndusteooria tähtsusest ajalookirjutuses. White rõhutab J. Barzuni sõnu, et ajalugu "saab ainult lugeda", aga lugeda saab seda alles siis kui see on enne üles kirjutatud. White rõhutab, et iga ajalugu on eelkõige sõnateos, mingi kindla keelekasutuse saadus ning seega tuleks seda esmalt analüüsida kui keelelist ehitist. Ajaloodiskursust tuleks seega vaadata kui keelt, mis sarnaselt metafoorse kõne, sümbolikeele ja allegoorilise väljendusviisiga ütleb, alati midagi muud kui esmapilgul paistab. Ajaloolased
KATI AAVIK, KP-13B Liivi sõda oli konflikt, mis sai alguse Ivan Julma vägede sissetungiga Liivimaale 1558. aasta jaanuaris. Esialgu Vene-Liivi sõjana alanud konfrontatsioon laienes peagi, kui Vana-Liivimaa kokku varises ning see jagati Taani, Rootsi ja Poola-Leedu vahel. Puhkes ulatuslik konflikt, mis koosnes tegelikult mitmest erinevast sõjast ja mida saab ühte siduda vaid Ivan Julma isiku tõttu. Ometi on nimetus Liivi sõda ajalookirjutuses juurdunud ja 1582 ning 1583 sõlmitud Jam Zapolski ning Pljussa rahulepingud võimaldavad esimesele konfliktideseeriale Liivimaal 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi alguses (seda on nimetatud ka Liivimaa Saja-aastaseks sõjaks) teatava vahejoone tõmmata. 1551 a. Liivimaalased püüavad rahu Venemaaga pikendada 1554 a. Venemaa nõuab rahuläbirääkimistel Tartu maksu 1556 a. Liivimaal toimub koadjuutorivaenus 12
kirjandusteoseid jms., mis on tänaseni säilinud. Allikad jagatakse üldjoontes kaheks: * materiaalseteks ehk esemelisteks * kirjalikeks * (suulisteks) Kirjalikud allikad: dokumendid, kroonikute kirjutised sündmustest, riikide ja valitsejate ametlikud teadaanded, seadused ja inimestevahelised lepingud, sünde ja surmasid registreerivad kirikuraamatud ja palju muud. Allikate tõlgendamine. Objektiivsus ja subjektiivsus ajalookirjutuses Iga allikas on kellegi loodud või kirja pandud ja igal kirjutajal on olnud oma eesmärk, mida tuleb kindlasti allika lugemisel silmas pidada. Näiteks tahtsid keskaegsed kroonikud sageli ülistada mõnda riiki või ajaloolist tegelast ja vastavalt sellele nad ka kirjutasid. Kroonikaid ei tohiks lugeda väga usaldusväärseteks ajalooallikateks, kuna tihtipeale esines kroonikuid, kel puudusid laiemad teadmised ajaloost ning nad tegid seda vaid mingil ülistaval põhjusel
ajal, mil paljud muistsed traditsioonid olid juba unustusse vajumas. Rooma autorid olid alusest peale Kreeka kultuurist väga tugevalt mõjutatud. Kreeka kirjandusteoseid tõlgiti ladina keelde ja mugandati vastavalt roomlaste maitsele. Homerose eeskujul hakkasid ka roomlased looma ajalooteemalisi eeposeid, pühendades need peamiselt hiljuti toimunud Puunia sõdadele. Samuti võeti teatris, kõnekunstis ja ajalookirjutuses suurel määral eeskuju Kreekast. Ka roomlaste religioon ja kombed sarnanesid kreeklaste ja etruskide omaga.Templiehituse põhijooned võeti omaks kreeklastelt, linnaehituses aga tugineti pikka aega eeskätt etruski eeskujule.Oma jumalad samastati kreeklaste omadega.Kui Kreeka vallutamise käigus sealt hulk sõjasaaki Itaaliasse toodi, suurenesid Kreeka mõjud veelgi.Samal ajal hindasid roomlased kõrgelt ka omaenda muistseid traditsioone. Kõik kreeka- ja etruskipärane ühitati roomapärasega
peagi tihedad suhted. Erinevalt Fürstenbergist, kellel oli leedulastega tekkinud konflikte, sai Kettler nendega hästi läbi ja saavutas eriti lähedased suhted mõjuka Radziwillide suguvõsaga. Seetõttu hakkas ta peagi pooldama lähenemist Poola-Leedu riigile. Liivi sõja alguses paistis ta silma aktiivse tegutsejana, kuid tema väed ei jõudnud siiski maikuus appi Narvale, mis ootamatult puhkenud tulekahju tõttu venelaste kätte langes. Varasemas baltisaksa ajalookirjutuses on arvatud, et Kettler võis meelega viivitada, et oma ja Poola positsioone tugevdada ning ordut nõrgendada, kuid arvestades, et teised ordutegelased ei suutnud edukamalt venelaste vastu tegutseda, ei saa teda reetmises ilmselt süüdistada. Pigem oli Kettler üks edukaimaid ordutegelasi Liivi sõja alguses, mistõttu ta 1558. aasta juulis Tartu langemise järel ordumeister Wilhelm Fürstenbergi koadjuutoriks valiti. 1558
1.Millal algas ja lõppes uusaeg? Paljude humanistide arvates algas uusaeg siis, kui türklased vallutasid Konstantinoopoli 1453. aastal. Uusaja lõpuks loetakse Esimese maailmasõja algust või lõppu (1914/1918). Marksistlikus ajalookirjutuses peetakse selleks Vene Oktoobrirevolutsiooni (1917). 2.Nimeta varauusajale iseloomulikke jooni. Varauusaega iseloomustas erinevates maailma piirkondades eemaldumine keskaegsetest institutsioonidest, mõnikord poliitiliselt ja teinekord majanduslikult. Euroopas levis sel perioodil kristliku teokraatia, feodalismi ja pärisorjuse langus ning toimusid reformatsioon, katastroofiline Kolmekümneaastane sõda, kaubandusrevolutsioon, Euroopa kolonisatsioon Ameerikas ja piraatluse kuldajastu. 3
õiguste vähendamine. Kõik eestlaste ülestõusud ning katsed taastada muistne iseseisvus suruti julmalt maha; eestlaste olukord halvenes ülestõusude järgselt veelgi - karistuseks suurendati koormiseid, vähendati õiguseid ja sunniti ehitama linnuseid. Suuremad vastuhakud: ● Saarlaste vastuhakud 1236 ja 1260 a. ● Jüriöö ülestõus 1343-1345. 1507. aasta maapäeval keelati ordumeistri ettepanekul Liivimaa talupoegadel avalik relvakandmine. Ajalookirjutuses on sellele tihti rõhutatud tähelepanu pööratud, koguni väidetud, et see ordumeister Plettenbergi samm polnud sõjaliselt kuigi ettenägelik, sest sellest peale polnud Liivimaa talurahvas enam relvastatud rahvas. Tegelikkuses ei keelatud maapäeval siiski relvakandmist täielikult: talupoeg võis seda teha kuni kolmenädalase perioodi jooksul koos oma isandaga sõjakäigul olles. Samuti on enam kui tõenäoline, et tegelikkuses ordu talurahva käes olnud relvi ära ei
laarne. Üksikuid töid siiski tehti. 1926. aastal valminud Paul Liivaku tušijoonistuse esiplaanil näeme taevani kõrguvaid leeke. Tuli on märk, et ülestõus on alanud. Taamal pimeduses süüdatakse üha uusi ja uusi lõkkeid – ülestõus levib. Talupojad on haaranud relvad – kirved, vikatid ja nuiad, odad ja mõõgad. Kunstnik rõhutab tihedalt üksteise kõrval võitlusse sammuvate meeste üksmeelt. Ajalookirjutuses kinnistus pilt jüriöö ülestõusust kui ühest olulisest episoodist Eesti riiklikus poliitikas. 1933. aastal ilmus „Eesti rahva ajalugu“, milles oli ka illustratsioon Paide linnusesse läbirääkimistele kutsutud eesti saadikute tapmisest. Pildi allkiri on kirjeldav: „Eesti kuningad ja nende sõdurid keskel esiplaanil. Vasakul langenud sakslane, kes kaitses Järva foogti“. Kunstnik näitab jõudude ebavõrdsust ja eestlaste vaprust
järgmise aasta detsembris saabus linna inspekteerima ka tsaar, kes huvitus sellest ennekõike kui mereväebaasist, kuna Läänemerel jätkus sõda rootslastega ning Vene impeerium vajas hädasti sõjasadamat võimalikult kaugel läänes.Pärast Põhjasõja lõppu Eesti alal 1710. aastal polnud pärimuse järgi Riia ja Pärnu vahel kuulda ei kuke kiremist ega koera haukumist. Peeter oli raiunud akna Euroopasse ega pidanud enam Euroopaga korstna kaudu suhtlema, nagu Vene ajalookirjutuses levinud väljend ütleb. Kuidas aga tekkis Peeter I-le mõte, et Tallinnas võiks olla ilus loss? Kokku Peeter I on Tallinnas viibinud üheksa korda. Täpselt 300 aastat tagasi, 1711. aasta 13. detsembril jõulude paiku saabus tsaar Peeter koos armastatud abikaasa Katariinaga ja saatjaskonnaga tollasse Revali . Sõidu eesmärgiks polnud mitte ainult siinse talve ja mere nautimine vaid ennekõike linna- ja rannakindlustustega tutvumine
(2008) Phnom Penh asub Kambodza lõunaosas kohas, kus Tônlé Sabi jõgi suubub Mekongi jõkke. Nime päritolu Legendi järgi olevat 1372. aastal Penhi-nimeline vana naine leidnud Mekongi jõe kaldalt viis Buddha kuju. Austuse märgiks ehitas ta lähedalasuva mäe otsa nende jaoks pühamu ja sinnasamma tekkinud linn sai selle järgi nimeks Phnom Penh (Penhi mägi). Ajalugu Phnom Penhi ümbrus on olnud asustatud vähemalt 2000 aastat. Ajalookirjutuses on linna mainitud 15. sajandil Krong Chaktomuki (Nelja näoga linn) nime all, mis viitab linna asukohale, kus Mekongi, Hâu Giangi ja Tônlé Sabi jõgi ristuvad, moodustades X-tähe. 1430. aastatel valiti Phnom Penh Ângkôri asemel uueks pealinnaks. Phnom Penhi asukoht oli parem Mekongi jõe kaudu sai kaubavahetust arendada Hiina ja Laosega, samuti pakkus Tônlé Sabi jõgi ühendust kalarikka Tônlé Sabi järvega. 16
ta seda teeb. Ambitsioonikam teistele selgeks teha, oluline on aga ise asjast aru saada. Seega aitab hist.ülevaade püstitada ajaloolasel oma uurimistöö eesmärki, kavandada ülesandeid ja seletada selle aktuaalsust (olulisust). Eelkäijate teoste analüüs on kujunenud üldiseks ja kohustuslikuks nõudeks igale uurimuslikule tööle. See on iseloomulik kaasaaegsele teadusele - XIX-XX saj.alguse ajalookirjutuses seda nõuet sellisel kujul veel ei tunnetatud. Ülevaateid kohtab tavaliselt kahel kujul: Moodustavad konstruktiivse ajalooteaduse ühe (sissejuhatava) osa. Laiema uurimuse osa. Esinevad iseseisva käsitlusena lahus küsimuse konkreetsest uurimisest. P.Burke „Mis on kultuuriajalugu?“ 2. Historiograafia kui ajalooteaduse ajalugu. Historiograafia on ajalooteaduse haru ja tema uurimisobjektiks on mineviku uurimise, kirjeldamise ja
Munkade koostatud nimistus on üle 500 kohanime Harju ja Virumaalt. 421 neist on kasutusel tänapäevani. Ära toodud on ka maavaldussuhted. 6. Liivi ordu Venemaa vallutamise katse (Aleksander Nevski) - Novgorodi väed vürst Aleksander Nevski juhtimisel võtsid Vene valdused tagasi ning lõid Ordu ja Tartu vägesid Jäälahingus 1242. aastal. Kui 1240. aasta sündmusi on kujutatud sageli ka Liivimaa suure eduna, siis Vene ajalookirjutuses on omakorda ülimalt ületähtsustatud Jäälahing. 7. Nimeta 9 keskaegset linna Eestis - Haapsalu, Kuressaare, Narva, Paide, Pärnu, Rakvere, Tallinn, Tartu, Toompea, Vana- Pärnu ja Viljandi 8. Jüriöö ülestõusu poliitiline eellugu Eesti ala oli poliitiliselt ebastabiilne. Kriisis olev Taani riik polnud võimeline Eesti hertsogiriiki valitsema ning kohapealsed suurvasallid hakkasid aktiivselt oma huve taga ajama. Nii tekkis konflikt suurvasallide ja väikevasallide ehk eestlaste vahel
Liivi sõda (1558–1583) Liivi sõda oli konflikt, mis sai alguse Ivan Julma vägede sissetungiga Liivimaale 1558. aasta jaanuaris. Esialgu Vene-Liivi sõjana alanud konfrontatsioon laienes peagi, kui Vana-Liivimaa kokku varises ning see jagati Taani, Rootsi ja Poola-Leedu vahel. Puhkes ulatuslik konflikt, mis koosnes tegelikult mitmest erinevast sõjast ja mida saab ühte siduda vaid Ivan Julma isiku tõttu. Ometi on nimetus Liivi sõda ajalookirjutuses juurdunud ja 1582 ning 1583 sõlmitud Jam Zapolski ning Pljussa rahulepingud võimaldavad esimesele konfliktideseeriale Liivimaal 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi alguses (seda on nimetatud ka Liivimaa Saja-aastaseks sõjaks) teatava vahejoone tõmmata. Pildil Liivimaa kaart 1573. aastast, kaardil kujutatud piirid pärinevad aga sõjaeelsest ajast.
eelnimetatud osariiki põgeneb isik, kes on mõnes Ameerika Ühendriikide osariigis või mingil territooriumil jätnud täitmata oma seadusjärgsed töö- või teenistuskohustused, võib isik, kellele põgenik võlgneb selle teenistuse või töö, nõuda seaduse kohaselt tema väljasaatmist ja endale üleandmist. KINNITATUD 6. märtsil 1820. Ameerika Ühendriikide kodusõda Ameerika Ühendriikide kodusõda ehk setsessioonisõda (ingliskeelses ajalookirjutuses tuntud kui American Civil War ja War Between the States) oli aastatel 18611865 Ameerika Ühendriikide territooriumil aset leidnud sõda Uniooni ehk Põhja ja Konföderatsiooni ehk Lõuna vahel. Sõja peamisteks põhjusteks on nimetatud orjanduse probleemi, Lõuna majanduslikku mahajäämust ja hirmu oma eriseisundit kaotada ning mõtteviisi ja ühiskonna kardinaalset erinevust. Sõja põhjused ja eellugu 1860. aasta USA presidendivalimistel oli võitnud Vabariiklaste Partei kandidaat
Artiklist ilmneb, et talupojad ei pidanud abielueelseid ega väliseid seksuaalsuhteid häbistavaks ega amoraalseks. Ainult sugulist vahekorda Vene sõjaväelastega peeti naisele häbistavaks. Hupel imestas selle üle, et seejuures on üllatavalt vähe vallaslapsi. Lapsemõrv oli aga 18. sajandil Balti provintsides üsna levinud. Ajalooalased artiklid ja uurimused Suure osa Hupeli ajakirjast võtavad enda alla ajalooalased artiklid ja uurimused. Esindatud on mõlemad 18. sajandi Balti ajalookirjutuses eksisteerinud suunad, erudiitlik-antikvaarne ja valgustuslik suund. Siisiki pärineb valdav osa ajalooartiklitest tema kaastööliste sulest; Hupel ise piirdus peamiselt toimetaja ja väljaandja rolliga. Hupeli ajakrijas avaldati arvukalt allikapublikatsioone. Antikvaarse historiograafia alla võib liigitada õpetlasi ja literate käsitleva biograafiliste artiklite seeria. Vähesel määral on Hupeli ajakirjas esindatud modern valgustuslik ajalookirjutus
hakkas, siis vähemalt ühe suure ja pöördumatu eduloona, evolutsioonina, mis pidigi nii minema, sest nii oli õige ja hea." (Kreem 2007:136). Eestikeelses historiograafias ei ole luterliku reformatsiooni teemal eraldiseisvat uurimust ilmunud, aga eesti luterlike autorite (Jakob Hurt, Villem Reiman, Martin Lipp, Olaf Sild, Johann Kõpp jt) kirikuloo käsitlustes on luterluse tähtsuse rõhutamine vägagi unisoonis baltisakslaste hoiakutega. Uuemas eestikeelses ajalookirjutuses on luterluse kui konfessiooni erilise rolli kirjeldamine ja põhjendamine taandumas, on ilmunud dünaamilisi käsitlusi, kus tasakaalustatult ja objektiivsema pilguga vaadeldakse reformatsiooni lugu Eestis. Ajastuline taust Laiemalt taustalt, euroopa vaimuelu- ja ühiskonna arengute taustalt vaadatuna, on reformatsiooni ehk usupuhastuse olulisteks eeldusteks, peamisteks mõjuteguriteks, üheltpoolt 16
Seda oleks aga vaja läinud nii sõjategevuse jätkamiseks, eriti kuninga onu Christian IV aitamiseks, laevastiku kaasajastamiseks kui ka laialdasteks ehitustöödeks kuningriigi sees. Nii oli Charles kehtestanud mitmeid erakorralisi makse, mille vastu saadikud mõistagi protestisid. Aastatel 16251629 kutsus Charles kokku kolm parlamenti, ent ei leidnud nendega üksmeelt. Seejärel otsustas ta absolutistliku valitsemissüsteemi praktikasse rakendada ning valitses 11 aastat ilma parlamendita. Ajalookirjutuses on kohati seda aega nimetatud 11-ks türanniaaastaks, kuid see nimetus pole ilmselt kuigi täpne. KUNINGA HUKKAMINE Kohtumõistmine kuninga üle oli küllaltki farslik. Et suur osa parlamendisaadikuid pidas monarhi isikut ikka veel pühaks ja puutumatuks, siis korraldas Cromwell seal tõsise puhastuse, misjärel jäid sinna vaid radikaalid, kes olid valmis kuningat ka surma mõistma. Seda parlamendi osa on nimetatud Puhastatud ehk Päraparlamendiks. 1649. aasta jaanuaris
terminite - punajutlus, ilmalik leer jms - kasutamist ateistliku propaganda poolt. Sedavõrd jäik oponeerumine toob paratamatult endaga kaasa vastase meetodite kopeerimise, millega paratamatult tööpõld iseeneslikult ahendatakse ja meetodid kindlaks määratakse. Teisalt on muidugi tegu äärmiselt hea reklaaminõksuga - tegu on juba sissetöötatud kaubamärgiga. Näiteks, 30ndate aastate lõpus ilmus NLKP ajaloo lühikursus:, mille kohta Undusk (Retooriline sund Eesti nõukogude ajalookirjutuses. Võim & kultuur, Tartu, 2003) ütleb “Mitte asjata ei nimetatud bolševike partei ajalugu “lühikursuseks”; selle sõna ladinakeelne vaste on breviaar. Breviaar on katoliku vaimuliku esmane käsiraamat, mille sisuks on tähtsamad tekstikatked Piiblist ja kirikuisadelt, samuti kiriklikud hümnid. Nagu teada tundiski keskmine keskaegne vaimulik Piiblit ja kiriklikke tekste esmajoones breviaari, mitte originaalteoste vahendusel. NLKP ajaloo lühikursusega loodi nüüd
Göttingenis alles spetsialiseeritud ajalookirjutuse õpetamine, mõjutas tugevasti Baltikumi, seal alguse tugev üldajalooline suund. Üha kriitilisemalt töötama ajalooallikatega. August Upitz, Schlötzan. Viimane tegi endale nime Nestori kroonika uurimisega. Allikakriitika edusammud Lääne-Euroopas. Filoloogilisel pinnal, eestkätt Piibli kriitika. Tehniline filoloogiline kriitika enamasti. Sisuline kriitika, allikate kontroll hakkab 18. sajandi II poolest. 19. sajandil Saksa ajalookirjutuses buum. Balti valgustajad pea eranditult diletandid, viis ratsionalistliku optimismimi ja usuni progressi. Sellega kaasnev minevikku-eitav suhtumine ja allikate eitamine. ,,Keskaja kui pimeduse aja allikate" suhtes üleolevad. Nt vene kirjutuses pannakse kahtluse alla kõik, mis on keskajast pärit. Minnakse äärmusse sellega. Pea kõik Balti valgustajad tegelenud Balti ajalooga, lühiksesed ekskursid Vene ja Lääne-Euroopa ajalukku. Agraarsuhete ajaloo ja
Norra katsed Hansa kaupmeeste eesõigusi Bergenis kitsendada ning oma kaubandust arendada nurjusid. Aastal 1294 pidi kuningas koguni nõustuma Hansa eesõiguste olulise laiendamisega. Aastal 1343 pärast norralaste kaotust Kopenhaagenis sõjas taanlaste ja Hansa vastu tuli Norral neid eesõigusi taas kinnitada. Håkon V surmaga suri Kaunisjuukse dünastia välja. Selleks ajaks oli Norra saavutanud kultuurilise õitsengu, mis väljendus rikkalikus õukonnaluules, ajalookirjutuses ning üleskirjutatud saagades ja legendides. Feodaliseerumine ei loonud Norras selgeid sõltuvussuhteid. Allakäik ja Taani aeg Mustal surmal, mis märatses 1348–1350, ja hilisematel epideemiatel olid katastroofilised tagajärjed: suri umbes pool rahvast. Paljud hooned jäeti maha. Endise rahvaarvu taastumine võttis mitu sajandit. Riigitulud olid järgneval sajandil ligi 80% väiksemad; see oli Norrale suurem hoop kui Rootsile ja Taanile
tunnuseid ka see, et tp kogukondlikud funk viidi mõisniku kontrolli alla, mille tulemusel need kogukondlikud liikumised peagi kadusid.Miks Ida-Elbe regioonis mõisnikud suutsid tugevamini oma võimu kehtestatud on palju vaieldud. Konsensust ei ole. Kindlasti tuleb silmas pidada aadli poliitilisi tegureid. Gutsherrschafti hiilgeaeg 18 saj IIp , alates 30 a sõjast. Riigivõim hakkab üha enam rolli mängima. Baernenschutsin on Nappi termin, Eesti ajalookirjutuses mõnikord mõistetud teisiti kui üldiselt. Knapp pidas talurahva kaitse all silmas seda , kui tp takistasid Bauernlegeni kehtestamist. Talurahva kaitse -> talurahva vabastamine-> Bauernbefreiung. Emantsipeerumise käigus talurahvas vabanes nendest härrustest. Bauerbefreiung algab pärisorjuse kaot aktiga ja tähendab seda, et peale pärisorjuse kaotamist hakkab toimuma protsess, et mõisnikud hakkavad üha rohkem kaotama võimu tp üle
suundumus või sund oli täheldatav näiteks ka 1950. aastate lavakunstis. 1970. aastatel pöördus suur osa kogu eesti kultuurist nn. juurte temaatika poole, misläbi võimendusid selgesti ka võõrvõimu vastased alatoonid. Teatris sai üheks tähiseks Jaan Toominga lavastus „Laseb käele suud anda” (1969) August Kitzbergi vähemtuntud näidendi alusel; Toomingal mängisid meie-positsiooni loomises erilist Teater Nõukogude Eestis. Kaasaegses ajalookirjutuses on nähtud tendentsi eristada ühes või teises perioodis rohkem alajaotusi ning leida erinevatele perioodidele määratlevaid atribuute ja võimalikke muutumispõhjuseid (Postlewait 1988). Ka eesti ajaloolased (nt. Enn Tarvel, Lauri Vahtre) on osutanud vajadusele eristada Nõukogude Eesti puhul teatud all-perioode, mis üldises plaanis jagunevad stalinismi ajaks, sulaperioodiks (nn. lootuse ajaks) ja sotsialismi stabiliseerumiseks (sh. stagnatsiooniks) – kuni sotsialismi lagunemiseni,
piiramatu kuningavõim kogu rahvusliku territooriumi üle. Esimeseks suverääni nõudeks on võimu eluaegsus, teiseks võim pidi olema absoluutne ja jagamatu. Peab õigus välja anda seadusi kõigile alamatele, ilma et ta vajaks heakskiitu. Ideaalne monarhia on harmooniline, õiglaselt koormisi ja kohustusi jagav ning rangelt loomuõiguse põhimõtted arvestav. Erinev suhtumine absolutismi inglise, prantsuse, saksa ja vene ajalookirjutuses- Inglise- türannia, võrreldes vene absolutismiga oli Inglismaal ''vabariik''. Prantsusmaa- ei kannata. Saksa- ei saa öelda, et absolutism oleks idealiseeritud, pigem on see kättesaamatu, seega temas ei saa olla midagi väga negatiivset. Venemaa- igasugune keskvõimu tugevnemine on alati positiivne. 20 Wilhelm Roscheri absolutismi periodiseering 1) konfessionaalne absolutism: 16 sajand, Felipe II
siis arvatakse, et see oligi ainus võimalus. Tekib eksiarvamus ajaloolisest paratamatusest. Ajaloolise semiootika vaatenurgast on toimunud sündmus vaid üks võimalikest variantidest ning seega ei taandu ajaloo uurimine pelgalt mingi sündmuse toimumise tingimuste ja paratamatuse välja selgitamisele, vaid pööratakse tähelepanu ka võimalikele alternatiividele ja ollakse teadlik kultuuri ennustamatust iseloomust. Juri Lotman: mineviku teistkordne organiseeritus ajalookirjutuses "Ajaloolase pilk on suunatud olevikust minevikku. See pilk muundab kirjelduse objekti juba olemuslikult. Lihtvaatlejale avanev kaootiline sündmustepilt tuleb ajaloolase käe alt teistkordselt organiseerituna. Ajaloolasele on loomuomane lähtuda toimunu paratamatusest. Kuid tema loominguline aktiivsus avaldub milleski muus: säilinud mälufaktide varamust konstrueerib ta järjepideva arengujoone, mis kõige kindlamalt viib teadaoleva lõpp-punktini. See punkt, mis rajaneb terve kihi
Mongolitel ääretult hästi organiseeritud luure, luurena kasutatud ka lihtsalt rändureid ja kaupmehi. Vajadusel kasutati ka vange, keda osati rääkima panna. Põhivägi kerge ratsavägi, olid väga osavad vibulaskjad. Vibu kõrval teine relv kõver saabel. Neil olid kiired hobused, kujunes välja oma taktika, kuidas lahinguväljal käituda. Moona kaasa ei võetud, vägi seetõttu kiire. Kui polnud süüa, tegid hobusele väikse täkke ja jõi veenist verd? Ajalookirjutuses selline väide. Mongolid ei tapnud halastamatuöt. Vastuhakkajad tapeti, tugevamad enda sõjaväkke. Käsitöölised ja meistrid enese heaks tööle. Tsingis-khaani sõjaretkede käigus paljud rahvad oma võimu alla, nad masustati. 1211 sõjakäigud ka Hiina aladele. Sõjakäik Kesk-Aasiasse 1218, sinna 200 000 mongoli meest, seal järkjärgult vallutatakse linnad. Küllaltki rikas piirkond, pärast Kesk-Aasia alistamist ühe väe üksus, milles 30 000 meest, mille otsas on Dsebe ja Subedei
miks Plettenberg ei sekulariseerunud Saksa Ordu nagu seda tehti Preisimaa eeskujul, sest ka Liivimaa poliitiline süsteem nõudis reformimist. Saksa Ordu Preisimaal ja Liivimaal olid sisemiselt ikka väga erinevad - kui Preisimaal oli kujunenud selge hierarhia, siis Liivimaal oli püsima jäänud kollektiivne juhtimine, kohustus ja vajadus arvestada teiste ordu ametnikutega, sama lihtsalt kui Preisimaal ei oleks Liivimaal ordu sekulariseerimine kõne alla tulnud. Kui protestantlikus ajalookirjutuses saab Plettenbergist justkui reformatsiooni eest võitljea, siis ka see arvamus ei ole päris õige - Plettenberg kahtlemata ise ei olnud reformatsioonimeelne, ta aga kasutas ära oma enda pol huvides konflikte, mis tekkisid Riia peapiiskopi ja Riia rüütelkonna vahel. Reformatsioon - pol ajaloo seisukohalt 16. saj üleüldse reformatsioon ei olnud ühekordne akt - vb kaudselt midagi sinna poole juhtus Preisimaal, aga enamasti toimus üleminek vanast kirikust uude kirikusse samm-sammult
rahuga Ojamaa, Saaremaa ning Skandinaavia poolsaarel asuva Hallandi, Jämtlandi ja Härjedaleni, mis läksid nüüd Rootsi valdusse. Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahuga (1648) saavutas Rootsi kontrolli ka Oderi, Elbe ja Weseri suudmealade üle ( Rahvusvahelised suhted). Väike Põhjasõda 1650.-ndate aastate keskpaigas puhkes Läänemere ruumis uus ulatuslikum sõjaline konflikt, mida on ajalookirjutuses nimetatud ka väikeseks Põhjasõjaks (165560). Nagu Liivi sõjas sajand varem sai seegikord alustajaks Venemaa, kes kasutades Poolas puhkenud Zaporozje kasakamässu, tungis oma vägedega 1654. aastal Poolale kuuluva Ukraina ja Valgevene alale. Poola raskusi kasutas koheselt ka Rootsi. Kuninganna Kristiina [163254] troonist loobumine ning uue dünastia võimuletulek taaselustas Poola Vasade ammuseid trooninõudlusi. Poola nõrgendamiseks sekkus
annaabi.ee 
