Tekst 17 10) Senator post sexagesimum et quintum annum in curiam venire non cogitur nec vetatur. (Sen.) – Alates 65. eluaastast ei pea senaator enam kohtusse ilmuma. Tekst 20 8) Ius accrescendi – juurdekasvuõigus (õigusnormid, mis reguleerivad seda, kuidas ühe isiku vara osa teisele isikule üle läheb, nt pärimisõiguses kaaspärijate juurdekasvuõigus), Ius fruendi – valdamise õigus, Ius vendendi – müümise õigus e müügiõigus. 20) Decem viri legibus scribundis – kümme tähtsat kirjutist seadustest. Tekst 21 21) Contra scriptum testimonium non scriptum non profertur. (Codex) - Kirjutatud tunnistuse vastu ei eelistata kirjutamata tunnistust. (Ehk kirjutatud tunnistus on mõjukam kui kirjutamata tunnistus.) Tekst 22 14) Scire leges non est verba earum tenere, sed vim ac potestatem (Cels.) - Seaduse tundmine ei tähenda ainult seadusetähe tundmist, vaid ka arusaamist selle jõust ja väest.
süüdistab. 13. Mora accipiendi. Mora solvendi – vastu võtmise viivitus. Tasumise/kohustuse täitmise viivitus/edasilükkamine 15. agenda – ettevõtmist, täitmist vajavad asjad = päevakord 16. de lege ferenda – tulevase seaduse kohaselt , seadust välja andma 17. pactum de vendendo –leping müüdava asja kohta 18. pactum de contrahendo – tehingu teostamiseks tehtud leping, eelleping 20. Decem viri legibus scribundis –kümme meest seaduste kirjapanekuks Tekst XXI 1. Praedium dominans. Praedium serviens. – Valitsev maatükk (õigustatud asi); teeniv maatükk (koormatud asi) 2. Iudex est lex loquens – kohtunik on rääkiv seadus 3. Hereditas iacens – puhkav/lamav/lebav pärand (s.o pärandi seismine ajavahemikul, mis tekib isiku surma ja pärija poolt pärandi vastuvõtmise momendi vahel) 4. Inter absentes - eemalviibijate seas/vahel 5
perioodi jooksul 4644 eKr, mil ta poliitiliselt enam aktiivne ei olnud. Neist tuntuimad on "De finibus bonorum et malorum" ("Hüvede ja pahede piiridest"), "Tusculanae disputationes" ("Tusculumi arutlused"), "De natura deorum" ("Jumalate loomusest") ja "De officiis" ("Kohustustest"). Filosoofilised teosed Osaliselt on säilinud Cicero riigifilosoofilised teosed "De re publica" ("Riigist") ning "De legibus" ("Seadustest"). Oluline on ka teos "Cato Maior de senectute" ("Cato Vanem vanadusest"). Kirjad Cicero kirjavahetusest on säilinud neli kogumikku (üle 900 kirja): "Epistulae ad familiares" ("Kirjad lähedastele"), "Epistulae ad Atticum" ("Kirjad Atticusele"), "Epistulae ad Quintum fratrem" ("Kirjad vend Quintusele") ja "Epistulae ad Brutum" ("Kirjad Brutusele"). Need on hindamatuks allikaks Cicero elu ja
Suure osa säilinud filosoofilistest teostest kirjutas Cicero lühikese perioodi jooksul 4644 eKr, mil ta poliitiliselt enam aktiivne ei olnud. Neist tuntuimad on "De finibus bonorum et malorum" ("Hüvede ja pahede piiridest"), "Tusculanae disputationes" ("Tusculumi arutlused"), "De natura deorum" ("Jumalate loomusest") ja "De officiis" ("Kohustustest"). Osaliselt on säilinud Cicero riigifilosoofilised teosed "De re publica" ("Riigist") ning "De legibus" ("Seadustest"). Oluline on ka teos "Cato Maior de senectute" ("Cato Vanem vanadusest"). (Vikipeedia 2012) Cicero kirjavahetusest on säilinud neli kogumikku (üle 900 kirja): "Epistulae ad familiares" ("Kirjad lähedastele"), "Epistulae ad Atticum" ("Kirjad Atticusele"), "Epistulae ad Quintum fratrem" ("Kirjad vend Quintusele") ja "Epistulae ad Brutum" ("Kirjad Brutusele"). Need on hindamatuks allikaks Cicero elu ja tegevuse, Rooma ajaloo ja poliitika kohta. Osaliselt on neis
Ajalooline traditsioon Latiumi maakond, latiinid (latini) Ladina keel 1. Kirjanduseelse ladina keele aeg 6-3 saj ekr 6. saj Rooma foorumil asetsev raidkirjadega kivi (lapis niger) 451-450 ekr Leges duodecim tabularum (12 tahvli seadus) kõige alus 2. Arhailine e. eelklassikalise ladine keele aeg 240-81 ekr 3. Klassikaline e. kõrgladina keele aeg (ka kuldse ladina keele aeg) 81 ekr 14 pkr Cicero De legibus (seadustest). De re publica (riigist), De officiis (kohustustest), kohtukõned Ceasar, Livius, Horatius, Vergilius, Ovidius, Catullus 4. Järelklassikalise ladina keele aed (hõbedane ajajärk) 14-180 pkr 130 Hardanius `Edictum perpetuum' (igavene edikt) 161 pkr Gaius `Institutiones' (institutsioonid, sisult eraõiguse õpik) Senaca, Petronius, Tacitus, Apuleius 5. Hilisladina ajajärk 180-600 pkr 527-533 pkr Justianius `Corpus iuris civilis' (tsiviilõiguse kogumik)
ühtsust tuli otsida ilmalikust õigusest ja õiguse ilmalikustamisest. Usuküsimused olid muutunud kokkuleppeliseks ning üksnes maine eesmärk praktilisest rahukindlustamisest võis leida veel eurooplaste üksmeelse heakskiidu. Kirikuõiguslased tegid esimese sammu ilmaliku rahvusvahelise õiguse suunas maailma valitseval Ibeeria poolsaarel. Jesuiit Franciscus Suarez (1548-1617) võttis oma loengus „Seadustest (De legibus)“ juristide ja teoloogide ees kokku oma aja õigusteooria. Rahvusvahelist õigust tuli eristada tsiviilõigusest. Rahvusvahelise õiguse allikateks pidid olema rahvaste tavad ja nende lepingud. Usk ei olnud enam õigusprobleem kui rääkida rahust rahvaste vahel. Rahvaste vahelise õigusliku suhtlemise ainus mõõdupuu oli praktiline eesmärk. Samal aastakümnel tõusis päevakorda rahvusvahelise õiguse esimene suur teema, milleks oli merede vabadus. Enne 17
2 wikipeedia 3 Preisimaa kuningas Friedrich II (1712-1786) vaidlustas ,,Pragmaatilise sanktsiooni" õiguslike põhjendustega ja tungis edukalt Habsburgide pärusmaale Sileesias. Absolutistlik põhikord pole siiski tänapäevases mõttes diktatuur. Absolutism kehtis üle 200 aasta. Absolutismi põhikorra tähtsaim alus oli Ulpianuse lause: ,,Vürst ei ole seotud seadustega." (Princeps legibus solutus) Vürstiriik (lk. 238) Tähtis oli haldus, riigi organiseerimise tehnika.See oli vajalik, et seestpoolt kindlustaks vürsti võimu finantsmajandus, väljastpoolt sõjavägi. Aadli asemel tõmmati õukonda inimesi, kelle õnn sõltuks ainult tublidusest (mitte suguvõsast). Friedrich Wilhelm I (1688-1740) alustas riigiteenistujatelt täpsuse ja kokkuhoidlikkuse nõudmist. 1655. a. ilmus Veit Ludwig von Seckendorffi raamat ,,Deutscher Fürstenstaat"
siis on loomulik, et me keskendume ainult Rooma Impeeriumi ajastule. Digest jaguneb 50-ks raamatuks, mis omakorda koosnevad teatud arvust pealkirjadest, mis on omakorda jagatud katkenditeks või seadusteks.9 Paljud allikad antiikajast räägivad juristide ja retoorikute vahelistest pingetest, kes sageli esindasid õiguse teist külge. Paljudel retoorikutel olid laiad teadmised, näiteks Cicero, oma kõne ja filosoofiliste kirjutistegaga de officis, de legibus ja de repuclica andis edasi olulist teavet õiguslikust keskkonnast ning juristide ja retoorikute vahelistest suhetest ja õiguslikest argumentidest. Retoorika pole ainult küsimus, kuidas olla veendunud õigsuse küsimuses, vaid peaks looma tähenduse juristide argumentatsiooni ja seisukohtade üle. Meie teadmised Rooma juristidest on põhiliselt pärit Digestist ja teistest Justinianuse ajast säilinud juriidiliste tööde fragmentidest. Hoolimata asjaolust, et teadmised vabariiklikest
9 Legendi järgi ,,saatis senat Kreekasse" kolm inimest, kes pidid õppima seadusandliku võimu ,,Soloni" käest õigusteadust. Saadud teadmiste põhjal loodi Roomas kaheteistkümne tahvli seadused. Ajaloolaste väitel ei pea see legend paika ning kaheteistkümne tahvli seadus põhineb peamiselt põlisel rooma tavaõigusel (Mousourakis 2007, lk 24) Ajaloolaste hinnangul loodi esimesed kümme tahvlit 451 eKr ,,Consulari Imperio Legibus Scribundis" poolt, kuhu kuulus kümme meest konsulaadist, kellel oli seadusandlik võim. 450. aastal eKr moodustati uus grupp inimesi, kelle hulgas oli ka ,,plebeisid" ning kes lisasid eelmisele kümnele tahvlile juurde kaks. (Mousourakis, lk 25) Kaheteistkümne tahvli loomine tähistas Rooma ,,vabariigi algust" ning uusi seadusi võeti vastu rahvakoosolekutel (Ilus 2007, lk 32). Tahvlid püsisid vankumatult kuni 390 eKr ning siis hävitati need Gallide invasiooni käigus
Honores = magistratus (sünonüümid) Ladina kirjakeele areng 1. Kirjanduseelse ladina keele aeg 6-3 saj eKr 6 saj eKr Rooma foorumil asetsev raidkirjadega kivi (lapis niger) 451-150 eKr Leges duodecim tabularum (12 tahvli seadused) 2. Arhailine e. Eelklassikalise adina keele aeg 240-81 eKr -Livius Andronicus , Plautus ja Terentius, Cato Vanem 3. Klassikaline ehk kõrgladina keele aeg (ka kuldse lasina keele aeg) 81 eKr-14 pKr Cicero De legibus(Seadustest), De re publica (Riigist), De Officiis(Kohustustest), kohtukõned Caesar, Livius, Horatius, Vergilius, Ovidius, Catullus 4. Järelklassikalise ladina keele aeg(hõbedane ajajärk) 14-180 pKr 130 pKr Hadrianus Edictum perpetuum (Igavene edikt) 161 pKr Gaius Institutiones (Institutsioonis , sisult eraõiguse õpik) Seneca, Petronius, Tacitus, Apuleius 5. Hilisladina ajajärk 180-600 pKr
kuulutati välja kaheteist tahvli seadused, mis nüüd ka avaliku- ja eraõigus allikaks on. 19. Roma locuta causa finita – Rooma on rääkinud, kaasus on lõpetatud. 20. Alea iacta est – Täring on visatud 21. Quod est inconveniens aut contra rationem, non permissum est in lege – See, mis on sobimatu või mõistuse vastu, seaduses ei ole lubatud. 22. Obligationes civiles sunt, quae aut legibus constitutae aut iure civili comprobatae sunt – Tsiviilseadused on need, mis on kas seadustega määratud või tunnustatud tsiviilõiguse poolt. 23. Furti manifesti poena quadrupli est et ipsius rei, quae est sublata, redhibitio – Avaliku varguse karistus on neljakordne ja varastatud asja tagastamine 24. Poena non irrogatur, nisi quae quaque lege vel quo alio iure specialiter huic delicto imposita
· H. Hattenhauer. Euroopa privatique iuris õigusajalugu. · Cicero: Carmen necessarium Tallinn: Juura, 2007. · Tacitus: Duodecim tabulae finis · P. Bonfante. Rooma õiguse ajalugu. aequi iuris Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi · Pomponius, Digesta 1.2.2 kirjastus, 1930. · Livius, Ab urbe condita 3.31-39 · E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. · Decemviri legibus scribundis Tallinn: Kirjastus Ilo, 2000. Leges XII tabularum · M. Kaser. Das römische Privatrecht. · I-II tahvel tsiviilprotsessi sätted Bd. · III tahvel reeglid (korratu) 1. (2. Aufl.). München: Beck, 1971. võlgniku vastu (legis · F. Wieacker. Römische actio per manus iniectionem) Rechtsgeschichte. · IV tahvel sätted isavõimu kohta 1. Abschn
territooriumi üle. Bodin oli veendunud, et suveräänsust (maiestas) saab kanda vaid üks isik, kui neid on palju, pole ka suveräänsust. Suverääniks oleku esimeseks nõudeks seadis Bodin võimu eluaegsuse. Teiseks pidi suverääni võim olema absoluutne ja jagamatu. Suveräänsel majesteedil, väitis Bodin, peab olema õigus välja anda seadusi kõigile alamatele, ilma et ta vajaks nende tingimusteta heakskiitu (princeps legibus solutus). Kõik seadused pidid lähtuma ainult suverääni enda vabast tahtest – „sest selline on Meie tahtmine” (car tel est notre plaisir). Mõisted: monarhia, absolutism, despotism, türannia. Prantsuse keeles absolutism on despotism- vastanduvad türanniale. Türannia läheb vastuollu ka jumalike reeglitega. Kahe eelneva puhul on oluline isiku- ja omandipuutumatus. monarhia- on riigi valitsemisvorm, mille eesotsas on üksikisik (monarh), kelle võim võib olla kas
Sellele vastandus potestas – ametist tulenev võim, mis oli konsulitel ja teistel magistraatidel ning mida Augustus endale ei soovinud. Auctoritas’el põhines ka printsepsi otsuste seadusjõud, kuigi nad formaalselt seadused polnud. Ametlikult andis rahvas lex de imperio’ga (võimuvolitusi andva seadusega) Augustusele volituse seadusi oma konstitutsioonidega tõlgendada. Põhimõtteliselt allus algselt isegi printseps seadustele, kuigi hiljem leidis rohkem rakendust põhimõte: princeps legibus solutus est. Augustus suutis luua suurepärase valitsusaparaadi, nii et kõik ametnikud, k.a senati liikmed said palka. Ametnikeks said lojaalsed ja haritud orjad, vabaks lastud või ka kõrgemast seisusest isikud. Printsipaadi ajal on Rooma riigis nö rahuaeg. Rooma kultuur laieneb kõigisse Vahemere-äärsetesse maadesse, kuigi hellenistlik kultuur idas säilitab suuresti oma iseloomulikud jooned. Itaalia ja provintside majanduslik ja sotsiaalne olukord tasakaalustub ja alates 1
kogu rahvusliku territooriumi üle. Bodin oli veendunud, et suveräänsust (maiestas) saab kanda vaid üks isik, kui neid on palju, pole ka suveräänsust. Suverääniks oleku esimeseks nõudeks seadis Bodin võimu eluaegsuse. Teiseks pidi suverääni võim olema absoluutne ja jagamatu. Suveräänsel majesteedil, väitis Bodin, peab olema õigus välja anda seadusi kõigile alamatele, ilma et ta vajaks nende tingimusteta heakskiitu (princeps legibus solutus). Kõik seadused pidid lähtuma ainult suverääni enda vabast tahtest ,,sest selline on Meie tahtmine" (car tel est notre plaisir). Bodin eitas nii Aristotelese püstitatud võimude lahususe printsiipi kui ka keskaegset riigiideaali, mis nägi paljude seisuste kooskõlalist tegevust. Ideaalne monarhia oli Bodini silmis harmooniline, vastavalt varandusele ja võimetele õiglaselt koormisi ja kohustusi jagav ning rangelt loomuõiguse põhimõtteid arvestav
Jumalast, kuid suhtus vägagi positiivselt inimvõimetesse ja loomusesse (inimesed on autarkilised ja head) ning pidas maiste asjade korraldamist inimeste pärusmaaks. Positiivsed voorused on otsustusvõime, kohusetunne, kindlameelsus, ükskõiksus naudingute suhtes, patriotism. Cicero püüdis ühendada Kreeka filosoofiat Rooma voorustega, kirjutas Platoni eeskujul ka kaks teost "Riigist" (De republica) ja "Seadustest" (De legibus), hoiatas peale Caesari mõrva, et Marcus Antonius planeerib vabariiki kukutada, mille peale viimane korraldas Cicero mõrva. Cicero leidis stoikudele omases stiilis, et ainult halvad kombed ja tavad ei luba inimestel olla võrdsed. Riik oli Cicerole res populi, res publica, rahvas omab riiki ja selle seadusi, riigi autoriteet tuleneb rahva kollektiivsest võimust (Salus populi suprema lex esto - rahva hüve (olgu) kõrgeim seadus), riik on
annaabi.ee 
