Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Meditsiiniajaloo konspekt (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis oli veres nii olulist ?
  • Kuidagi tervemad ( ?
  • Mida uurib meditsiiniantropoloogia, mis on selle valdkonnad ?
  • Miks ei peaks seda tegema ka haiged tagalas... ?
 
Säutsu twitteris
Meditsiiniajalugu hambaarstidele / ARTH 02.076 MITTETÄIELIK KONSPEKT
Loengud- seminarid toodud toimumise järjekorras (2010. aasta)
I. 1. LOENG (31. õ-nädal): Meditsiin vanaaja tsivilisatsioonides ja antiikmaailmas. 2
II. 1. SEMINAR (31. õ-nädal): Sissejuhatus. Meditsiinilugu kui teaduslugu. Meditsiiniantropoloogia. Elu ja surma käsitlevad teooriad. 11
III. 2. LOENG (32. õ-nädal): Meditsiin Idamaades . Keskaeg . Renessanss 17
IV. 2. SEMINAR (32. õ-nädal): Rahvameditsiin . 22
V. 3. LOENG (33. õ-nädal): Uusaeg . Valgustusaeg . Loodusteaduste teke ja areng. Lääneliku meditsiiniteaduse teke. 26
VI 3. SEMINAR (33. õ-nädal) Inimese uurimine . Erinevad inimrühmad (naised, rassid ) kui arstiteaduse objektid. 31
VII. 4. LOENG (34. õ-nädal): Kirurgia areng alates 19. sajandist. Eksperimentaalmeditsiin. 36
VIII 4. SEMINAR (34. õ.-nädal) Hambaarstiteaduse ajalugu KONSPEKT PUUDUB 41
IX. 5. LOENG (35. õ-nädal): Rakuteooria . Bakterioloogia teke ja areng. 42
X. 5. SEMINAR (35. õ-nädal): Arstiteaduse areng 20. sajandil. 48
XI. 6. LOENG (36. õ-nädal): Tervishoiu areng. Riiklik meditsiin. Emade- ja lastekaitse . 52
XII. 7. LOENG (37. õ-nädal): Evolutsiooniõpetus ja geneetika (arstiteaduse arengus). 55
XIII. 8. LOENG (38. õ-nädal): Meditsiin ja totalitarism 59
Kronoloogia (20. sajand) 65
Eksamihinne moodustub:
1. Osalemine seminarides (aktiivsus + 2 tunnikontrolli tulemused) – 25%
2. Kirjalik eksam (konspekti põhjal, kusjuures konspekt ega arvuti ei tohi eksami ajal laual ega kasutuses olla!) 75%
Ken Kalling
ken.kalling@ut.ee
56 454 902

I. 1. LOENG (31. õ-nädal): Meditsiin vanaaja tsivilisatsioonides ja antiikmaailmas.


ÜLDTENDENTSID LOODUSE / INIMESE KÄSITLEMISE AJALOOS
Eluslooduse seletamisel ning loodusteaduste arengus on tooni andnud mõned paradigmaatilised konstruktsioonid ja vastandumised:
  • Algainete / partikulaarosakeste küsimus Traditsiooniline on haiguste (ja terve olemise) seostamine algainete või -olekutega. Võimalik on ette kujutada neljatist süsteemi (ka kahetine on võimalik yin ja yang), milles vastandid üksteist organismist välja tõrjuvad, asendavad või toetavad . Neli (viis) algainet, kaks (yin ja yang) viisid nii üldise looduse seletamise juurde, kui ka näiteks inimloomuse (sh haiguste) seletamise ning parandamise juurde. Ravimine seisneks tasakaalu elementide juurdelisamises ehk äravõtmises. Siinkohal võib veel käsitleda ka mikro - ja makrokosmose paralleelsust. Siit lähtuvad ka mõned ravimeetodite traditsioonilised tendentsid. Ravimeid on rakendatud analoogia ning vastandamise printsiibil. Analoogia printsiip eeldab ravivahendina haigele organile, elundile, haiguse tunnustele vms sarnast (seda kujult, värvilt, teoreetiliselt) vahendit. Selline „sarnast sarnasega“ lähenemine põhineb nn signaturismi kontseptsioonil, usul, et Loodus (vms) annab inimesele konkreetses küsimuses nö märku. (Vastandamismeetod sisaldub ka popularses usus sellesse, et ravim peab olema „kibe“.)
  • Materialism versus metafüüsika. Antiikaaega ulatuv vastandumine elu ja looduse seletamisel, mis nt vaimuhaiguste ning neuroloogia (vaimuhaigused versus närvihaigused) kontekstis veel 20. sajandil aktuaalne oli.
  • Olemise Suu Ahel. Jumalik / looduslik (=ühiskondlik) stratifikatsioon on ühelt poolt olnud keskkond, kus teaduse väljundid ja ühiskondlik mõte kokku saavad, samas saab antud kontekstis vaadelda ka nt teleoloogilist lähenemist, küsimust, kas arengul on oma eesmärk. Meditsiiniloos on antud idee oluline, kuna selle kaudu on seletatavad paljud selekteerivad ja stratifitseerivad fenomenid arsti- ja tervishoiupraktikas.
  • Empiiriline versus teoreetiline Empiiriline tunnetus on teooriatest sageli ees käinud – see on teaduse arengut kiirendanud, kuid toonud kaasa ka umbteedele suubumist (nt nõukogudemaal, kus „praktika saab tõe kriteeriumiks“).
  • Instrumentaariumi ja teiste teaduste arengu mõju. (Interdistsiplinaarsus)
  • Ühiskonna mõju. Ootused, raha jne, st, et teaduslikus maailmakäsitluses peegelduvad sageli parajasti ühiskonnas ärevust külvavad probleemid.

AJALOO JUURDE! Kujutlus inimesesoo algusest on sageli idealiseeritud – vt Paradiisiaeda Pühakirjas või elu jumalatena (või koos nendega) mõnede teiste rahvaste mütoloogias. Sellest algsest õnnest nähakse paraku algavat tavaliselt hilisemat allakäiku (millel mingi oma sümboolne põhjus – nt Pandora laeka, millest legendi kohaselt haigused välja kargasid, avamine, Pärispattu langemine vms).
Meditsiiniloo kontekstis, saab selliseid legende isegi illustratsiooniks kasutada. Võib nimelt arvata, et inimliik oma arengu esimestel sadadel tuhandetel aastatel elas väikeste liikuvate rühmadena, elatudes jahipidamisest ning korilusest (toitus mitmekülgselt). Selline eluviis kindlustas küllaltki soodsa ainevahetuse ning elukeskkonna. Oluline oli ilmselt see, et rühmad olid väikesed ning kohtusid omavahel harva, ühel kohal peatuti piisavalt vähe aega (ei olnud võimalust tekkida jäätmetest lähtuval saasteohul). Ainsaks koduloomaks oli koer.
Säärastes tingimustes oli vanadus pigem negatiivse märgiga kvalitatiivne tunnus, keskmine eluiga oli kindlasti madal, põhjuseks looduslik valik (erinevalt tänapäevast jälitas see inimest kogu elu).
(Sümboolne) idüll lõppes ca 12 000 aastat tagasi (kusagil Kesk-Aasias), mil inimene alustas põllu- ja karjapidamist (toimus nn neoliitiline revolutsioon ), jäi seega mõnedes maakera piirkondades paikseks, tekkisid asulad, mis järjest kasvasid ning kujunes välja kontsentreeritud (sh ka pikaajaliselt paikse, st saastunud keskkonnaga) asustuse süsteem. Epidemioloogilisest vaatevinklist tähendas säärane areng tingimuste loomist paljude selliste haiguste levikule, milledel oli varem raske inimkonnale suurt mõju avaldada. Oma osa andis loomade kodustamine , kelledelt kandusid inimestele üle nii mitmedki tõved (mh nt gripp ).
ANTIIKKULTUURID
Inimkonna ajalugu käsitledes on tavaks alustada paari tsivilisatsiooniga , millistel arvatakse olevat tänapäevase euroopaliku kultuuri alguse juures tähtis roll. Sumerid, akkadlased, egiptlased , babüloonlased lõid ühiskonnad, millede puhul saab rääkida teaduse algetest, seega tänapäeva Euroopa teadusliku mõtte algusest. Egiptuse ja mesopotaamia teaduslik mõte oli tehnoloogia - ja rakenduste keskne – eelkõige arenesid matemaatika ja astronoomia . Jõgede-äärseis kultuurides pandi alus tugevale matemaatika ja astronoomia traditsioonile, mida kreeklased vaid täiustasid.
MUISTSE EGIPTUSE arstiteaduse taset peetakse kõrgeks. Kõige olulisemate allikatena selle aja meditsiini kohta nimetatakse nn Smithi ja Ebersi papüürusi, lisaks juhuslikke materjale siit-sealt (raidkirjad, papüürustekstid, hilisemate autorite – Herodotos – poolt kirjapandu). Muinas-Egiptuse riik jagatakse ajaloolaste poolt perioodidesse:
  • Varane;
  • Vana (2800-2250 eKr);
  • Keskmine (2250- 2050 eKr) ja
  • Uus riik (1580- 1085 eKr).

Seda on esile tuua selleks, et juhtida tähelepanu tendentsile, mille kohaselt egiptuse arstiteaduslik mõte liigub aja edenedes esialgu valdavalt empiiriliste seisukohtade domineerimiselt järjest enam müstikaga seotud lähenemiste juurde (sama tendents on märgatav Mesopotaamia aladel ja teataval määral Kreekas-Roomas, aga nt ka araabia / islami tsivilisatsioonis juba meie ajaarvamise aastatel). Sellist fenomeni on seletatud riigistruktuuride tugevnemise ja kindlustumisega, mis tõi kaasa vajanduse neid õigustada. Argumendid vastavas vallas saadi sageli religioonist või mütoloogilistest alliaktest, mis omakorda tõstis viimaste tähtsust ning mõju kõigile ühiskondliku arengu aspektidele.
Need meditsiiniloolased, kes jälgivad eelkõige anatoomiliste teadmise arengut ja levikut, kui olulist markerit arstiteaduslikku mõtte arengus, armastavad muistse Egiptuse puhul eriti peatuda balsameerimisel. Balsameerimine, mis kujutas endast keha säilitamist hauataguse elu vajadusteks , oli töö, millega tegelesid siiski eeskätt spetsiaalsed isikud, mitte arstid. (Sama tendents jätkub kuni 19. sajandini – kirurgid , haavatohtrid, olid hoopis teine ja põrmugi mitte nii auväärne seltskond kui õppinud arstid…) Niisiis – unustame siinkohal balsameerimise, et arstikunsti arengule keskenduda.
Algne, bioloogiline (empiiriline) arusaam tervisest ning haigusest võis egiptlastele saada lähedaseks selle tugeva sümboli, mida kujutas Niiluse jõgi, kaudu. Egiptuse meditsiin pidas nimelt väga oluliseks ainevahetusprotsesse – haiguste põhjusteks peeti riknenud toitu. Viimase väljutamine omakorda muutus eesmärgiks ning Niilus oma kanalite süsteemi, perioodiliste üleujutuste jms-ga, sai organismi mudeliks. Ravimisel üritati organismist välja viia halbu olluseid, olgu siis klistiiri, oksendamise , aadrilaskmise, dieedi, rituaalsete kümbluste jms abil. Elu-olu seadmisel saab väga oluliseks hügieen. Arstiteadusega seotud jumalateks olid Thot ja Isis. Thoti on kujutatud iibise peaga – iibisest uskusid egiptlased, et see lind ise endale klistiiri teeb (tegelikult võiab sulgi ja hangib selleks rasva spetsiaalsest sabal asuvast näärmest).
Egiptlased on sissejuhatus neile filosoofiatele, millised näevad kogu universumis, siis ka organismis, aset leidvaid protsesse kui võitlust maailmaelementide vahel. Egiptlaste jaoks olid elementideks vesi, maa, õhk ja tuli. Neil omakorda põhines neli kehavedelikku, millised oleksid pidanud korraldama asju organismis. Egiptlased kujundasid ka õpetuse atmosfääris leiduvast ainest, nn pneumast, mis sissehingamisel satub organismi ning ajab vahekorra nelja elemendi vahel veelgi keerulisemaks. Ravimine oli eelnevast lähtuvalt seega organismis tasakaalu otsimine.
MEDITSIINIKUTSED Meditsiini ja arstikutse arengu seisukohalt on egiptlaste puhul olulised mõned märksõnad. Kõigepealt tuleb märkida, et Egiptuses jõudsid arstikunsti viljelejad teatava spetsialiseerumiseni. Räägitakse kirurgidest (sj silma- ja hambaarstidest) ja sisearstidest. Oluline läbimurre on see, et kujuneb välja abstraktne mõiste, millega tähistatakse patsienti („see, kes on noa all“). Selle nimega ei tähistatud vaid otseselt antud olukorras olevaid kodanikke , vaid näiteks ka neid, keda nt madu oli salvanud.
Egiptuse ravijate puhul saab rääkida ka juba arstieetikast. Haige juurde kutsutud arst pidi ütlema ühe kolmest lausest: „See on haigus, mda suudan ravida; See on haigus, mida ma, võibolla suudan ravida; See on haigus, mida ma ei suuda ravida“.
Arstid olid organiseeritud templite juurde, ning raviteenuse eest makstud tasu läks enamuses viimastele. Arstide puhul oli tegemist sisuliselt preestriseisusega. Kui ravi ka ebaõnnestus, ei riskinud arst tavaliselt millegagi, küll võisid olla rasked tagajärjed siis, kui arst eksis oma kutsele pandud moraalireeglite vastu. Imhotep , vaarao Džoseri (ca 2800 a. e.m.a.) ajal teenistuses olnud arst ja filosoof kujunes lõpuks välja pool-jumaluseks. Templimeditsiin oli arvesse võetav arstiteaduse haru. Selle üheks suunaks oli nn uneravi, mida hiljem viljeldi ka Kreekas.
SUMERi, BABÜLOONIA, ASSÜÜRIA meditsiin kujunes välja Ees-Aasias Eufrati ja Tigrise jõgikonna vahelistel aladel, nn Mesopotaamias. Varasemad kirjalikud allikad sealtkandist pärinevad kolmandast aastatuhandest e.m.a. (Sumeri periood). Juba varastes tekstides on piisavalt meditsiiniloolist. Üks oluline varastest savitahvleist, mis tänapäeva teadlaste uurida, on välja kaevatud Nippurist. M. Otter rõhutab oma meditsiiniloos, et tegemist võiks olla mõnes mõttes esimese farmakopöaga. 145 kirjareal on toodud ära retsepte mähiste kohta (8 tk), seespidiseks tarvitamiseks mõeldud ravimite tegemiseks (3) ning välispidiseid (4). Retseptide analüüsi põhjal saab väita, et omaaegsetel arstidel oli ravivahendeiks eeskätt ravimtaimed : sinep, nulg , mänd, liivatee, ploomid , viigid, paju jne. Samas kuulus ravimite koosseisu nafta , asfalt, sool, piim, vill , kilpkonna kilbid jne.
Mesopotaamias on haigusepõhjused jagatavad kolmeks:
  • üleloomulikud (jumalate, deemonite jt kättemaks, karistus jne)
  • karistus kombe -, moraali- jm normide rikkumise eest. (Hiljem on polüneeslastelt maailma keeltesse laenatud sõna “ tabu ” tähistamaks selliseid reguleerivaid norme.)
  • loomulikud põhjused (mürgistused, reostusega kokkupuutumine jm).

Arstide puhul mainitakse kahte traditsioonilist meditsiinilist suunda: asutu ja asiputu. Esimene tegeles enam empiirilise arstikunstiga, teine oli rohkem nö „posimine“.
Asutu-traditsiooni viljelejad lisaks haiguse põhjuse suhteliselt konkreetsele käsitlemisele, määratlesid konkreetselt sümptomite või haigustunnuste pinnal ka oma tegevuse ja eesmärgid: „peatada palavikku, vähendada turset “ jne.
Ilmselt olid arstid ka Mesopotaamia aladel juba spetsialiseerumas (mainitakse näiteks naistearste), arvatakse, et võisid olla ka juba mingid haiglate- laadsed moodustised (on nimelt märgitud, et haiged olid kogu oma haiguse aja arsti kontrolli all).
Aja kulgedes said ka Mesopotaamia meditsiinis järjest tähtsamaks kõikvõimalikud demonoloogilised aspektid. Babüloonia-Assüüria (periood algab laias laastus aastatest ca 1000 e.m.a.) ravijateks olid ka preestrid , kes nägid asju loomulikult oma mätta otsast. Nende jaoks sõltus tervis heade ja kurjade vaimude vahelisest võitlusest. Seega kujutas ravimine endast sageli kurjade vaimude eemal hoidmise või välja ajamise metoodikat, abivahendeiks amuletid, talismanid, religioosse sisuga tekstid jms. Kasutati ka sümboolseid meetodeid – terade laialipuisatmist / kokku korjamist, loomade maksalt ennustamist jms.
Valdkond , mida Mesopotaamia alade meditsiinist on järeltulevatele põlvedele ajaloolaste poolt põhjalikult serveeritud, on teemad, mis seotud arstide tasustamise, kuid ebaõnne korral raviteenuse osutamisel, ka karistamisega. Eriti on see valdkond olnud „hambus“ marksistlikel meditsiiniloolastel, sest ajalooallikatest ilmneb raviteenuse osutamisel selge klassivahede tegemine – isandat raviti teist moodi kui orja. Tasu oli erinev ning ka kahjutasu (karistus), mida arst pidi äpardumise korral tasuma (kandma), oli orja puhul väiksem. Siinkohal võiks rõhutada erinevust Egiptusega, kus arst ise oma tegevusest suurt kasu ei teeninud, samas oli ka vastutus materiaalses ja ihulikus mõttes väiksem.
ANTIIK-KREEKA on teadus- ja meditsiiniloo jaoks A ja O. Teadus tänapäeva mõistes tekib seal. Eriti rõhutatakse Väike- Aasia linnade tähtsust, kus olid levinud Egiptuse, Foiniikia ja Babüloonia kõikvõimalikud tarkused. J. Bernal väidab, „et kreeklased ei loonud, ega pärinud tsivilisatsiooni, vaid avastasid selle“. Kreeklased võtsid omaks vaid neile vajalikud asjad, jättes kõrvale igasuguse ideoloogia, religiooni jms (kaasaarvatult „unustasid“ enda vastavad varasemad tavad).
Meditsiinipanteon kreeklastel siiski oli. Asklepios – nö meditsiini pool-jumal, kellest sai alguse Kreeka templimeditsiin, mis meenutas Egiptuse sarnast traditsiooni. Asklepiose templite preestrid olid arstid (ka Hippokrates oli sellisest kontekstist välja kasvanud). Arstikutsega seotud olid ka Apollo jt.
Oluline Kreeka puhul see, et kuigi jumalikku algupära – väljunud nn „Pandora laekast“, Zeusi seatud karistusest inimkonnale Prometheuse teo eest – toimisid haigused kreeklaste ettekujutuses inimeste juures juba omaette (ontoloogiliselt), vastavalt loodus- vms seadustele .
Põhjus ratsionaalsuseks oli Kreeka vaene põllupind. Palju sõltus kaubandusest ning seetõttu said arengu keskusteks linnad ( linnriigid ), mille kodanikke võiks võrrelda oma praktilisuses kaasaja kodanlusega (vahe on selles, et toona nautis nn demokraatia hüvesid tühine vähemus linnaelanikkonnast). Sellistes tingimustes vähenes religioossete jm traditsiooniliste institutsioonide roll ning keskse koha erinevates ühiskondlikes käsitlustes sai inimene (vrdl: uusaegne humanism ). Vaja oli elu (äri- ja õigusasjad) korraldada, kusjuures kaitsta tuli end kohtus ise ning kohtunikud loositi kodanike hulgast. Seega kujunes vajadus osata argumenteerida, selle kunsti õpetamine viis omakorda teaduse ja filosoofiani (need kaks olid põhimõtteliselt samad asjad toona) ning lõppkokkuvõttes nö dialektikani (sisuliselt – arenguõpetuseni, täpsemalt – teesilt ja antiteesilt sünteesini jõudmiseni). Kreeklased formuleerisid paljudki hilisemaid teadusi edasi tõuganud probleemipüstitused – küsimuse kosmose ja inimkeha olemusest nt.
Kreeka teaduse taset madaldas see, et filosoofid seisid eemal käsitöölise igapäevastest rakenduslikest muredest . Kõik see, mida võiks nimetada tehnikateadusteks, oli Kreekas prestiiži mõttes sekundaarne – nt keir ourgos = kirurg , polnud ka veel hiljuti Euroopa kultuuriruumis nii soliidne tegelane kui doktor .
Kreeka teadust iseloomustab filosoofilisus ja kaemuslikkus (hüpoteeside ja teooriate rohkus ). Kreeklased käsitlesid asju abstraktselt , kasutades võimalikult üldistavaid argumenteerimisvorme, deduktiivset meetodit (üldiselt üksiku kohta järelduste tegemine, vastupidine tendents – induktiivne meetod). Eelnevast lähtuvalt oli kreeklastel matemaatika ning geomeetria väga populaarsed . (Kasutame nende deduktsiooni ning tõestusmeetodeid siiamaani.) Samas, tuleb tunnistada, saab abstraktset lähenemist loodusteaduses kasutada piiratult. Lisaks – pärast Aristotelest, kes muutus kõigutamatuks autoriteediks – sai idee, et kõike looduses saab loogiliselt tuletada ja järeldada, isegi teaduse arengut pidurdavaks lähenemiseks (Bernal ütleb, et see andis mitmetele sugupõlvedele veendumuse, et nad on juba lahendanud probleemid, mida nad polnud veel õieti uurima hakanudki… Kuivõrd keskajal domineeris teadustes just aristootellik filosoofia, siis seletatakse sellega ka keskaja teaduse arengu pidurdumist ja skolastika võidukäiku).
Kreeklastel oli kalduvus natuurfilosoofiaks (loodusfilosoofiaks). Tegemist on katsega luua terviklik loodusekäsitlus. (See viis algosakeste küsimuse juurde.) Natuurfilosoofia oluliseks osaks on olnud kosmoloogia ja kosmogoonia – kosmos vastandus kaoses olevale maailmale – ja elu ning inimese tekke õpetused. (Siia konteksti sobituvad mikro- ja makrokosmose valdkonnad.) Kreekas sündis natuurfilosoofia pinnalt ratsionaalne ja teoreetiline maailmakäsitlus vastukaaluks religioossele ja mütoloogilisele maailmamõistmisele. Tegemist on aga siiski filosoofiaga , sest ei uurita maailma iseeneses, vaid ikkagi inimese tunnetamise kaudu. Samas püüti kõike teha erapooletult. Tekkisid teaduskeele algmed.
Kreeka (antiik) teadust võib jagada neljaks suureks perioodiks (sama kehtib ka meditsiiniajaloo kohta):
  • joonia (6. sajand e.m.a.);
  • ateena (klassikaline 5.-4. sajand e.m.a.);
  • hellenistlik (4. saj e.m.a.-1. saj. m.a.j.) ja
  • rooma .

JOONIA tähtsamad mõtlejad: Thales , Pythagoras jt, kes ise end sofistideks, e tarkadeks kutsusid. Sofistid olid avatud ja innovatiivsed, ning kuigi riigivalitsemisega seotud, ei olnud nad ortodokssed moraali ja poliitika valals, vaid materialistid, ratsionalistid ja ateistid.
Thales (peab algaineks vett, sama lähenemine, mis sumeri müütides ja Piiblis, kuid ta jätab välja Looja). Pidas kõike põhimõtteliselt elavaks. Siit kasvab välja elementide teooria (Anaksimenes ja Anaximandros – maa, udu ja tuli). Herakleitos panta rhei – pidas algelemendiks tuld (on väga muunduv). Herakleitos tõi Kreekas mängu vastandite idee – maa, õhk, vesi, tuli – nende võitluse pinnal areng. Teooriat arendab edasi Empedokles (arst), kes tõestas eksperimentaalselt, et õhk on ka mateeria , ning seadis ürgelemendid järjekorda – maa, vesi, õhk ja tuli. Leidis, et armastus ja vihkamine segavad neid elemente omavahel.
Sofiste iseloomustas elementide vaba üksteiseks mineku ja segunemise ideoloogia. ( Hierarhia selles vallas kehtestas alles Aristoteles hellenismi perioodil, tekitades olukorra, kus ühiskondlikud formatsioonid ja teaduses toimuv hakkasid vastastikku teineteist mõjustama ning toimus teaduse pidurdumine ühiskondlike protsesside kontrolli all hoidmise huvides.) Elementide teooria puuduseks oli ka elementide omaduste liiga lai käsitlus – lisaks mateeriale olid asjasse kaasa tõmmatud ka kõikvõimalikud mittemateriaalsed omadused: niiskus ja kuivus , kuumus ja külmus, kergus ja raskus jne. Samas oldi avaldamas arvamusi nagu kaasajal õigeks peetakse – aine kolm ( agregaat )olekut nt.
Joonia varasem teadus (filosoofia) oli puhtalt arutlev – puudus kvantiteet. Selle tõi mängu Pythagoras. Pythagoras nägi arvudes võtit universumi mõistmiseks ning tema matemaatikas on palju müstilist. Ta lõi matemaatikas mõistete täpse defineerimise. 5.-4. sajandil tekkisid elementaargeomeetria, arendati stereomeetriat ja arvuteooriat.
Joonia ajastut (ka pütaagorlasi) iseloomustab usk hingede rändamisse, siit omakorda kasvasid välja soov hingede puhastamiseks ning lähtuvalt veel lahtisest küsimusest mis see hing on (järsku ka koosneb „elementidest“) jõuame materjalide „puhastamise“ juurde ning alkeemia lätetele.
ATEENA (klassikaline) periood. 5.-4. sajand e.m.a. kippusid vaated materiaalse vallast ideaalse valda minema. Tuntumad nimed on Sokrates ja Platon ning Aristoteles. Puhta filosoofia ja loogika teedele minekut mõjutas kasvav vajadus ühiskonnas vaidlus- ja kõnekunsti järele (valitsemine sõnade abil). Käidi põhimõtte järgi „inimene on kõikide asjade mõõt“. Sokrates jutustas intuitiivset tõde. Pärast teda on Kreeka filosoofial kaks haru – moraali e. eetika ning loodusteaduste e füüsika haru.
Kuulsaim tegelane siinkohal on Platon, kelle kaldumist idealismi seletatakse sooviga luua ideaalset ühiskonda. Töödes Riik ja Seadused käsitleb ühiskonda stratifitseeritult. On neli klassi – valitsejad , filosoofid, sõdurid ja rahvas. Süsteemi kindlustamiseks kasutati nn „õilist valet“, mille kohaselt jumalad olevat loonud nelja sorti inimesi -– kuldseid, hõbedasi, vaskseid ja raudseid (vt edaspidi juttu tulevat kehamahlade teooriast.) Platon küll väidab, et klassikuuluvus on pärilik ja igavene , kuid tema tekstide kontekstist selgub , et pidas vajalikuks ja võimalikuks „paremate“ ülespoole liikumist ja vastupidi. (Teda on selliste mõtete eest ka eugeenika „isaks“ nimetatud.)
Platon väitis, et taevas on täiuslik (makrokosmos!), toetas geotsentrilist maailmapilti, ühendas matemaatika astronoomiaga. Lõi Akadeemia, mis kestis 1000 aastat ( keiser Justinianus I sulges Ateena filosoofiakoolid aastal 529). Platonism toetab varast kristlust, matemaatika kaudu ka uusaja teadust ( Newton ).
Atomistlik (materialistlik) teooria ( Demokritos ) – on olemas väga väikesed muutumatud osakesed – aatomid – ning nende ühinemisel ja liikumisel leiavad aset kõik protsessid. Aatomid asunuksid tühjuses (vaakumi mõiste kasutuselevõtt antud juhul omakorda oli suur samm edasi loodusseaduste mõistmisel). Atomistlik maailmapilt oli väljakutse igasugusele staatilisele lähenemisele – eriti mis puudutab ühiskondlikke asju. Atomism ei saavutanud kunagi suurt läbimurret – pigem oli tegemist ketserlusega – kuid hilisematel aegadel nt Newton või Dalton (atomistlik teooria keemias) rajasid oma teadusliku maailmavaate otseselt Demokritosele.
Ateena (klassikaline) ja hellenistliku (aleksandria) perioodi jooksul kujuneb välja Antiik-Kreeka MEDITSIINITRADITSIOON, mis levib Aleksander Suure vallutuste kaudu kogu toonases maailmas. Kaasaja Euroopa tsivilisatsioonile on Kreeka traditsioon oluline, sest siis kujunes välja kaasajalgi lugupidamises püsiv empiiriline, valdavalt materialistlik lähenemine meditsiinis. Kuidas see alguse sai, vaieldakse – võibolla haavaravaist, võibolla sportlaste ettevalmistamisest (ideaalse keha kujundamise kõrvaprodukt oli arusaam kehavigade olemusest).
Peamine (ainuke) Hippokratese - eelne kuulus kreeka arst oli Alkmaeon. Teda on nimetatud anatoomia”, füsioloogia, embrüoloogia ja psühholoogia ”isaks”, ”Psühhiaatria Loojaks”, ”Günekoloogijale Alusepanijaks” ning lõppudelõpuks ka ”Meditsiini Isaks”… (Hiljem kohtab meditsiiniloos veel arvukalt ”isasid”!) Alkmaeon oli Joonia mõtte kandja. Ta eitas varasemas Kreeka traditsioonis domineerinud usku, et haigused on iseseisvad ontoloogilised üksused ja nägi haiguse põhjusena tasakaalu kadu algosade vahel. See sai tuge Empedokleselt ja oli aluseks Hippokratesele. Niisiis oli tekkinud tugev ja teaduslik dieteetika õpetus.
ARSTIKUNSTIS ERISTATAKSE KOOLKONDI:
  • Krotoni koolkond (Joonia-arhailine periood, ca 6. sajand e.m.a.). Organism koosneb vastanditest – kuiv ja niiske, soe ja külm, magus ja mõru jne. (Järgiti Egiptuse stiilis nelja elemendi tasakaalust lähtuvat ravi ja tervise/haiguse käsitlust.) Vastandlikku raviti vastandlikuga. Empedokles.
  • Knidose koolkond. Humoraalteooria – tervis sõltub kehamahladest (mitte enam algainetest-elementidest) – kollane sapp , must sapp, veri ja lümf. Õpetus mahladest domineeris laias laastus(ja teatavate muudatustega) kuni 19. sajandini. Arenes õpetus diagnostikast (kuulatlemine nt).
  • Kosi koolkond (algab 6. sajandil e.m.a.) – 4 kehaehituse tüüpi, mis põhineksid eelpoolmainitud kehamahladel (sangviinikud, koleerikud, flegmaatikud, melanhoolikud) Hippokrates (u. 460-370 e.m.a.).
  • Aleksandria koolkond (3. sajand e.m.a.) – kiire areng anatoomia ja füsioloogia ( vereringe ja närvisüsteem) mõistmisel. Põlistasid – Aleksandria raamatukogu! – Hippokratese traditsiooni, olid eelmänguks Galenosele. Herophilus ja Erasistratus.

Ateena ( klassikalisel ) perioodil tegutses Hippokrates (elu lühike, kunst pikk). Hippokrates oli ühelt poolt vägagi konkreetne, mis puudutas arstipraksist, otsides kõigile sümptomitele seletust konkreetsetest igapäevastest asjadest ning eitades filosoofiat (on öeldud, et Hippokrates lahutas meditsiini ja filosoofa). Siiski tuli filosoofia mängu, sest ka Hippokrates ei suutnud hoida kõrvale kehamahlade tasakaalustatuse teooriast, temagi leidis, et inimeses ja kõiges elavas peab olema algelementidel suur roll – inimene kui mikrokosmos . Oli natuurfilosoof, tõi meditsiini induktiivse meetodi ( tuletamine üldiselt üksikule). “Hippokratese kogumik” 72 tööd (vaieldakse küll selle üle, millised Hippokratese enda omad).
Aforismid” – meditsiin on lisamine ja äravõtmine.
Epideemiad” – käsitleb laialt levinud haigusi (mitte ilmtingimata nakkushaigusi) – leevendada, mitte kahjustada. Haige peab arsti aitama . Arstil ei tohtinud olla ahnust, ega liigset janu
Õhust, vetest ja paikkonnast” eristab haiguse põhjusi: 1)Põhjused, mis sõltuvad loodusest (sh kliima, geograafia); 2) Põhjused, mis seotud indiviidiga.
Prognostika” Nõudis haigustes ühiste joonte otsimist. Ravi peab olema suunatud organismi kaitsevõime suurendamisele. (“Peahaavadest”, “Iidsest meditsiinist” jne…)
Maailma neljale elemendile – tulele, õhule, veele ja maale vastanuksid Hippokratese järgi neli kehamahla – veri, kollane sapp, flegma (lümf) ja must sapp (ühtivad alkeemia nelja põhi/püha värviga – punase, kollase, valge ja mustaga). Õpetus mahladest domineeris (teatavate muudatustega) kuni 19. sajandini. Eelnev omakorda piiritles 4 kehaehituse tüüpi (sangviinikud, koleerikud, flegmaatikud, melanhoolikud).
VERI
KEVAD
LAPSEPÕLV
ÕHK
SANGVIINIK
JUPITER
Apostel Markus
KOLLANE SAPP
SUVI
NOORUS
TULI
KOLEERIK
MARS
Apostel Paulus
LÜMF
TALV
VANADUS
VESI
FLEGMAATIK
KUU
Apostel Peetrus
MUST SAPP
SÜGIS
TÄISKASVANUIGA
MAA
MELANHOOLIK
SATURN
Apostel Johannes
(Tabel raamatust Western Medicine . An Illustrated History, lk 32)
KOLLANE SAPP
Koleerik / Tuli
Kuiv Kuum
MUST SAPP VERI
Melanhoolia /Maa Sangviinik/Õhk
Külm Niiske
Flegmaatik/Vesi
LÜMF
Hippokratese meetod – haigussümptomite jälgimine ja nende süstematiseerimine. Kogemus on arsti õpetaja. Vaja läheneda igale haigele individuaalselt.
Kosi koolkonnast saavad alguse ka nii mõnedki eluteadusi aastasadu iseloomustama jäävad lähenemised – küsimus nt hinge asukohast ja erinevate organite tähtsusest – nt taimne hing (kasvamist korraldab) ja asub nabas, loomne hing, mis annab elu, asub südames ning siis veel see (mõistuslik) hing, mis ajus, see ainult inimesel.
Hellenistlik periood. Kõiki loodusteadusi käsitles Aristoteles (elas klassikalise perioodi lõpus, oli hellenismi-perioodi suurkuju Aleksandri õpetaja), kes lõi üldise looduse (universumi) süsteemi. Aristotelesest alates nimetati kogu loodusteadust füüsikaks või füsioloogiaks (õpetus physis ’est). Aristotelese õpilane Theophrastos pani aluse mineraloogia, botaanika , füsioloogia ja psühholoogiauuringule.
Aristoteles oli Platoni õpilane, kuid lahkus mingil hetkel Akadeemiast ning asutas 435. e.Kr. Lütseumi. Oli pigem loogik- teadlane , kui filooof -moralist. Aristotelese saavutused on loogika, füüsika, bioloogia ja humanitaarteaduste alal. Tema põhimõteliselt need distsipliinid rajaski, lisaks kasutas veel metafüüsika mõistet kõige selle jaoks, mis eelnevasse ei mahtunud. Aristoteles oli esimene suur entsüklopedist.
Aristoteles rajas formaalse loogika (ainus vastava valla õpetus kuni 19. sajandini…). Keele- ja loogikavorme pidas ühtlasi olemisevormideks. Klassifitseerija. Küsis, mille poolest asjad sarnased ning mille poolest erinevad.
Aristoteles võttis omaks nelja elemendi (tuli, õhk, vesi ja maa) ning lisas sinna viienda – eetri – kõrgemate sfääride jaoks. Arvustas Platoni ideedeõpetust. Eitas, et ideed saavad olla eraldi meeleliselt tajutavaist asjust. Asjad tema arvates vormist (morphe) ja mateeriast (hyle). Vorm idealistlik moment objektide juures – hing või siis kvaliteet, põhjus või eesmärk. Absoluutne vorm siis justkui Jumal. Tunnetuses pani rõhku kogemusele, veelgi enam aga tunnetusele endale. Kosmoloogias arendas Aristoteles geotsentrilist maailmapilti. Bioloogias lõi võrdleva meetodi alused. Organisme juhtinuks hing (inimesel mõistuslik hing).
Hellenistlik periood veel sellepoolest arstiteadusele oluline, et Aleksandria raamatukogus pandi kokku nn Corpus Hippocraticus.
Antiik Rooma kujutas endast suhteliselt eklektilist ühiskonda, kogumit kogu impeeriumi raamides leiduvast know-how’st. Antud tsivilisatsioon on siiski oluline seniseid teadmisi ja inimkonna saavutusi edasiandva fenomenina. Esialgu oli Rooma ühiskond kreeklastest arstide vastu tõrges, oldi rahul oma traditsioonilise meditsiiniga. Alates Julius Caesarist (a 46 e.m.a.) algas aga tugev ja Rooma riigi poolt sanktsioneeritud kreeklastest arstide sissetung. Tuntuim sellistest oli Galenos .
Galenos (ca 130-200) Anatoom , tegi katseid loomadel, esitas küsimusi vereringe, närvisüsteemi jms kohta. Eklektik – kombineeris humoraalpatoloogia elementide teooriaga lisades sinna veel pneuma. Vitalism – pneuma tekitab vegeteatiivse hinge. Veri kannab pneuma tekitataud “jõudu” organismis laiali. Oli teadlane – tegi katseid (ei lahanud inimesi, selelst tekkisid mõningad anatoomia-alased väärarusaamad).
Tuntud mh ka seetõttu, et oli väga viljaka sulega ning et tema kirjutatust on palju säilinud. Galenos oli ka edev ning piisavalt osav, et oma “egotripp” suunata kõrgseltskonna teenimisele (samas arvasid toona paljud, et arst peab olema suunatud inimkonna teenimisele...)
Süstematiseeris Hippokratese teadmised. Toetas humoraalpatoloogiat – haigused on nö tasakaaluhäire. Viis humoraalpatoloogia elundi/organi tasemele . Ravis kasutas palju aadrilaskmist, põhjendades seda oma põhjalike pulsi-teemaliste töödega (Hippokrates nt kasutas näljaravi). Galenos viis arusaamise ravimitest (ravimtaimedest) millegi selliseni, mida võiks nimetada toimeainete kontseptsiooniks (nägi raviomadusi taime koostises, mitte kujus jms sümboolikas).
Galenos pidas arsti ettevõtmiste juures tähtsaks filosoofiat. Oluline arsti kutse juures oleks pidanud olema ka loodusteaduste tundmine ning teadmised loogikast. Galenos oli teadlik arsti eetikast ning soosis seda. Niisiis ühendas ta Platoni (3 hinge), Aristotelese, stoikud, Hippokratese ning aleksandrialased Herophiluse ja Erasistratuse tervikuks, mis domineeris arstiteadust hiljem sajandeid .
Kordamisküsimused
  • Algained , partikulaarosakesed
  • Egiptuse ja Mesopotaamia arstikunstiga seotud märksõnad ning omavaheline võrdlus
  • Humoraalteooria, Hippokrates, Kreeka meditsiinitraditsioon.

II. 1. SEMINAR (31. õ-nädal): Sissejuhatus. Meditsiinilugu kui teaduslugu. Meditsiiniantropoloogia. Elu ja surma käsitlevad teooriad.


Käesoleva kursuse näol on tegemist peamiselt nö Läänemaise meditsiiniloo käsitlusega. Tähelepanu leiavad küll ka traditsiooniline meditsiin ning rahvameditsiin ja mõnede mitte-Euroopa tsivilisatsioonide (araabia) arstikunstide ajalood, kuid need jäävad siiski statisti rolli. Euroopa-kesksus on tänapäeva arstiteaduse vaatevinklist lähenedes õigustatav. Kas ka ainuõige, on omaette teema...
On juhitud tähelepanu sellele, et nn mitte-euroopalikud ravimisviisid lähenevad meditsiinilistele probleemidele laiemalt – haiguste mõistmiseks ja raviks kaasatakse nö mikrokosmosest väljapoole jäävaid tegureid – päris-(makro)kosmost, religiooni, indiviidi eelmisi (karma) ja tulevasi elusid jms. Euroopalik lähenemine aga keskendub juba ammusest ajast (juured vähemalt Antiik-Kreekas, aga ehk juba Egiptuseski) inimesele, tema kehale, organitele, hiljem juba füsioloogiale, rakubioloogiale ja biokeemiale. Haiguste ravi seisukohalt on nn euroopalik lähenemine ilmselt praktiline. On aga ka juhitud tähelepanu probleemidele, mis sellega kaasnevad: nähakse üksikut, mitte üldist. Liigne füüsilise keha keskne lähenemine osutab ka küsimusele, mida ravida kas keha või hinge, eluviise jne.
Sellises kontekstis kerkib esile meditsiiniantropoloogia mõiste.
MEDITSIINIANTROPOLOOGIA on õpetus haigest inimesest. See on vastukaaluks inimese objektina (mateeria fragmendina) käsitlemisele. Eeldatakse, et inimest iseloomustab lisaks ainevahetusele jms-le veel intiimsus, vaimsus , ajalooline ja ühiskondlik loomus jne. Valdar Parve nimetab meditsiiniantropoloogial järgnevaid osiseid:
  • kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus;
  • meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus;
  • Meditsiinipsühholoogia;
  • psühhoanalüüs;
  • psühhosomaatiline meditsiin;
  • biograafiline meditsiin;
  • fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad.

Meditsiiniantropoloogia keskne probleem on see, et inimene, olles psühhofüüsiline ehk psühhofüsioloogiline olend , ühendab füüsilise (materiaalse) ning vaimse (metafüüsilise). So inimese nö kaksikloomus – dualism . (Dualismile vastandub holism, ehk monism – viimasest tuleb juttu edaspidi, eeskätt saksapärase evolutsiooniõpetuse retseptsiooniga seoses.)
Haiguse olemuse klassifitseerimisel kasutatakse kahte dimensiooni : haiguse suhe peremehega ning selle materiaalne alus. Suhe peremehega võib olla:
  • ontoloogiline – haigus kui iseseisev nähtus;
  • antropoloogiline (holistlik) haigus on osa inimesest, haigest, peremehest, nad moodustavad terviku.

Meditsiiniantropoloogia raames on võimalus seletada haiguste põhjusi teistmoodi kui seda teeb läänemaine, tõenduspõhine meditsiin. Tehakse vahet järgmistel haiguste seletustel:
  • Demonoloogilised (haiguste tekitajaks tabude rikkumine , nõidus, needus jms);
  • teoloogilised (jumala karistus vms);
  • metafüüsilised (nn tundmatud jõud – astroloogia jms);
  • teaduslikud (empiirilised – teooria ja katselise tõestuse vahekord oluline).

Varasemates kultuurides on domineerinud kolm esimest. Samas on ikka olnud olemas ka teaduslikule lähedane empiiriline lähenemine. Empiirilise (tõenduspõhise) ja mitte-empiirilise vahekord on üks võimalus iseloomustada meditsiiniliste teadmiste taset konkreetsetes kultuurides. Euroopaliku biomeditsiini pinnalt on kiusatus viia kõik nähtused, mida arstiteadus käsitleb, bioloogia jt loodusteaduste raamidesse. Nii valdavalt ka tehakse. Siiski on sellisel juhul oht, et nn „inimlik“ kipub ununema.
Haiguse alus võib olla spirituaalne või materiaalne. Tänapäeval on korrektne eeldada, et enamus primitiivseid ja religioonil põhinevaid haiguskäsitlusi on nii ontoloogilised kui spirituaalsed ning et klassikaline hipokraatlik-galeeniline humoraalpatoloogia ja kaasaegne solidaarpatoloogia (näeb haigust organismis lokaalsena) esindavad antropoloogilis(holistlik)-materialistlikku haiguskäsitlust. (Ilmselt saaks siinkohal siiski ka vaielda – nt varasemate kultuuride haiguskujutelmad, millised haaravad kaasa konkreetse isiku erinevaid elutahke, võivad samuti olla holistlikud. Küsimus on selles, kust tõmmata piir haiguse j ainimese defineerimisel…)
MEDITSIINI AJALUGU on valdkondadevaheline interdistsiplinaarne fenomen . Interdistsiplinaarset lähenemist ühelt poolt ihaletakse, teisest küljest – nt konkreetselt meditsiiniloo juures – võib kuulda arvamusi, et ajalugu saavat vaid ajaloolased ning meditsiinilugu vaid meedikud arendada.
Ajalookirjutamisesüstematiseerimine: marksistlik , postmodernistlik, sotsiaal-, mentaliteedi- jne ajalugu. Inglise keeles on võimalik teha vahet terminitel:
  • History of medicine meditsiini puutuvate faktide ajalugu (meditsiini ajalugu);
  • Medical history keerukam käsitlus meditsiiniliste küsimuste arengutest läbi ajaloo, nt haiguste jms (tervishoiu) mõjust ühiskondlikule mõttele, ajalooprotsessidele jne.

Kursuse peaeesmärk on osutada arstiteaduse ning ühiskondlike protsesside omavahelistele seostele, otsida ja leida vastastikuseid peegeldusi ning mõjustusi:
  • Küsimus arstide mõjust ühiskonnale laiemalt (so poliitikale R. Virchow on öelnud, et poliitika on väga laial skaalal ette võetud meditsiin…);
  • Arsti-patsiendi vahekord;
  • Haiguste, haigustekitajate käsitlemine arstikutse ja teaduse poolt.

Elu ja surma käsitlevad teooriad
20. sajandi alguseks kujunes välja seisukoht, mille kohaselt meditsiini ülesanne ja ideaal peaks olema kehalise surematuse tagamine. Sellisest lähtekohast vaadelgem, mismoodi (arsti)teadlased elu ja surma küsimusi ajaloos vaadelnud on ning millised on olnud kontseptsioonide muutused.
Kuigi ühelt poolt võib sedastada, et elu ja surma on Euroopa kultuuris käsitletud vastanditena, pole selline üldistus siiski lõplikult tõene, kasvõi seepärast, et kuni 19. sajandini puudus üldine konsensuslik arusaam, mis on elu. (See on ka põhjus, miks „eluteadus“ – bioloogia – sünnib alles paarsada aastat tagasi, üheks ristiisaks sj Tartuski töötanud K. F. Burdach.) Eeskätt huvitus meditsiin kuni 19. sajandini eeskätt inimesest ning vähem teoreetilistest loodusteaduslikest kontseptsioonidest.
Pealegi, kirjutavad asjatundjad, ei saa elu ja surma vastandumist vaadelda alati nö lineaarses opositsioonis. Aristotelese loogika-alastes kirjutistes tuuakse välja kolme liiki vastandumisi: 1) korreleeruvad; 2) vastandlikud ja kolmandaks – nö positiivse (jaatava) ja negatiivse, ehk eitava (i.k positive vs privative) vastandumise mudel. Kuni 18. sajandi lõpuni (so – kuni elu kui sellise defineerimiseni) sobis elu-surma võrdlemiseks neist viimane.
Aristoteles kirjeldas positiivseid ja negatiivseid vastandumisi mh sellisel moel, et neid saab inimese elu ja tervise kaudu illustreerida . Oluline oli, et nö positiivsed tunnused said muutuda negatiivseks, vastupidi aga mitte (hambutule või kiilaspäisele raugale ei kasva tagasi hambaid ega juukseid). Niisiis näikse „loomulik“ eluring olevat olnud üheks mudeliks, mille kaudu kõnesolev vastandumissüsteem kujundlikuks sai.
Oluline on siinkohal veel see, et nö positiivse poole pealt (so elu vallas) võis kaasa haaratud olla hulgem tunnuseid (nt, küsimus, mis iseloomustab elu, oli paljudele mõtlejatele erinev ning nad aktsepteerisid erinevaid lähenemisi – nt, et peamine olnuks hingamine , südame töö jne), samal ajal kui negatiivne ( eitav ) oli lihtsalt tühjus, mitte midagi, null. Elu on mitmekülgsus, surm on eimidagi. Kui loom või inimene sureb , lahkuvad hing (oli keerukas ja kompleksne fenomen), soojus jne ning jääb vaid elutu konfiguratsioon.
Hippokrates jätkab Aristotelese suunda. Oma töös „Südamest“, kirjeldab ta südame vasakut koda kui kohta, millest lähtub kehale eluks oluline „ soojus “. (Samas asunuks ka inimese mõistus, see osa hingest mis domineerib hingestatuse muude osade üle.) Siin näeme, et jällegi on hing keerukas ja kompleksne fenomen ning soojusel täita oluline roll elu defineerimisel. Südamel oli samuti tähtis roll – sealt said alguse need „jõed“, mis keha toitsid. Kui need „kuivanuks“, sureks keha ( analoog egiptlaste Niiluse-keskse organismimudeliga). Mis oli veres nii olulist? Ilmselt soojus, mida saadi südamest (oli selge, et veri ei ole iseeneseslikult soe!). Võib-olla sai veri südame kaudu (kõhuaort läheb mööda seedeorganiest) ka toitaineid või säilitas oma niiskuse.
Galenose ja keskaegsete arstide jaoks jääb elu käsitlus samaks (võib-olla on mõnesid väiksemaid erisusi suhtumises erinevatesse hingedesse inimesel). Surm samas jääb ikka selleks, mis ta oli juba Aristotelesel – kõikide elu tunnuste puudumiseks. Keskajal saab surm olema pigem osa teoloogilisest diskussioonist (ning kirikumeestest olulisemdad tegelased surivoodi kõrval kui tolleaegsetest arstidest ). Uuel tasemel diskussioonid algavad uusajal.
Esialgu siiski defineeritakse nii elu kui surma puudumist kui surma kui elu puudumist. Elu teoreetilisemaks kriteeriumiks saab liikumine (nüüd siis juba kehavedelike, aga ka ainevahetuslikud protsessid). Uus- valgustusajal (17.-18. sajandil) asusid arstiteadlased siiski üha enam uurima neid protsesse, mis surnud kehaga aset leiavad. Jälgiti muutusi kehapinnal, koolnukangestust ning algavaid lagunemisprotsesse. 18. sajandi keskel, lähtudes Georg Stahli (1660-1734) keemia-alastest ideedest, vaadeldi laiba lagunemist füüsikalis-keemilise protsessina, märgina sellest, et elule omane vitalistlik tung on keha maha jätnud ning viimane on jälle tavaliste mateeria seaduste kätte langenud (Stahl püsis meditsiinis nn animismi lainel, milline mõtteviis vastandus juba kuju võtvale materialismile ning mille kohaselt pidanuks eluprotsessid olema põhjustatud teatavast hingestatud protsessist).
Kõnesoleval ajal vaadeldi elu seega mõnes mõttes nagu erandit üldise mateeria arengu kontekstis (vastupidiselt sellele, mida nt Aristoteles oli arvanud, et elu on looduse kõrgeim potentsiaal). 18. sajandil siiski kerkis esile trend, mille käigus hakati tõsisemalt mõtlema elu ja surma vahelise piiri peale, õigemini küsima, millal ikka inimene täpselt ja kindlalt surnud on? Populaarseks sai nimelt nn varjusurma teema (apparent death võrrelduna nn absolute death’ga). Teema kõditas ettekujutust – mõeldagu kõigile neile elavalt maetutele!
Niisiis eeldati, et keha sureb väljast sissepoole ning on vaja enamat teadmist, et diagnoosida absoluutne surm. Sellisel lähenemisel on jällegi varem mainitud vitalistlik põhi – nimelt elujõud võitleb keskkonnaga (elu jõud tähendab vastupanuvõimet vaenulikule loodusele ). (Natura curat – loodus ravib – mõistet tuleks vaadelda ka pigem nii, et kõnesolev natura ei ole mitte väliskeskkond, vaid inimese sisemine olemus). Elusorganismid olid niisiis kui vitalismi saareeksed füüsikalis-keemilise mateeria meres. Xavier Bichat ( 1771 -1802) kirjutas: „Elu on need kõik funktsioonid, mis vastustavad surma.“ Vastupanu oli muidugi vaid ajutine. Kunagi saabus „loomulik surm“, nõrkuse tulemus. (Varajase surma alla mahtusid kõik haigused, õnnetusjuhtumid jne.) (See, et surm vältimatu on, arvati toona olevat kasulik selle poolest, et paneb inimesed oma „hinge“ eest hoolt kandma.) 18. sajandil ilmuvad surma asjus juba ka populatsioonibioloogilised seisukohad (Buffon, Linne ), mille kohaselt loodus korraldab surma kaudu end a harmooniat.
19. sajandi alul toimub elu-surma vastandamise kontseptsioonides muudatus . Aristotelese mudeli järgi on tegemist korrelatiivse vastandumisega, st elu ja surma vaadeldakse kui vastastikku seotud ja sõltuvaid fenomene. Oluline oli siin sj elu loodusteaduslik defineerimine (bioloogia sünd). Surmast sai peegel elu seletamiseks.
Arstiteadusest lähtuv murrang oli sj leviv komme lahata kõik haiglates surnud. Patoloogiline anatoomia kujunes teguriks , mis aitas ümberdefineerida haiguse kontseptsiooni – elusa patsiendi sümptomid taandusid oma priviligeeritud positsioonilt haiguse defineerimisl, laibal tuvastatud patoloogiliste muutuste tähtsuse ees. Surmast sai oluline informatsiooniallikas (ta ei olnud enam „mittemidagi“).
Surmale andsid uue olulise tähenduse ka varajase eveolutsiooniõpetuse vallas tehtud tööd – Georges Cuvier ( 1769 - 1832 ), luues oma uue zooloogilise taksonoomia (jagas loomariigi lähtuvalt nende sisemeisest
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Meditsiiniajaloo konspekt #1 Meditsiiniajaloo konspekt #2 Meditsiiniajaloo konspekt #3 Meditsiiniajaloo konspekt #4 Meditsiiniajaloo konspekt #5 Meditsiiniajaloo konspekt #6 Meditsiiniajaloo konspekt #7 Meditsiiniajaloo konspekt #8 Meditsiiniajaloo konspekt #9 Meditsiiniajaloo konspekt #10 Meditsiiniajaloo konspekt #11 Meditsiiniajaloo konspekt #12 Meditsiiniajaloo konspekt #13 Meditsiiniajaloo konspekt #14 Meditsiiniajaloo konspekt #15 Meditsiiniajaloo konspekt #16 Meditsiiniajaloo konspekt #17 Meditsiiniajaloo konspekt #18 Meditsiiniajaloo konspekt #19 Meditsiiniajaloo konspekt #20 Meditsiiniajaloo konspekt #21 Meditsiiniajaloo konspekt #22 Meditsiiniajaloo konspekt #23 Meditsiiniajaloo konspekt #24 Meditsiiniajaloo konspekt #25 Meditsiiniajaloo konspekt #26 Meditsiiniajaloo konspekt #27 Meditsiiniajaloo konspekt #28 Meditsiiniajaloo konspekt #29 Meditsiiniajaloo konspekt #30 Meditsiiniajaloo konspekt #31 Meditsiiniajaloo konspekt #32 Meditsiiniajaloo konspekt #33 Meditsiiniajaloo konspekt #34 Meditsiiniajaloo konspekt #35 Meditsiiniajaloo konspekt #36 Meditsiiniajaloo konspekt #37 Meditsiiniajaloo konspekt #38 Meditsiiniajaloo konspekt #39 Meditsiiniajaloo konspekt #40 Meditsiiniajaloo konspekt #41 Meditsiiniajaloo konspekt #42 Meditsiiniajaloo konspekt #43 Meditsiiniajaloo konspekt #44 Meditsiiniajaloo konspekt #45 Meditsiiniajaloo konspekt #46 Meditsiiniajaloo konspekt #47 Meditsiiniajaloo konspekt #48 Meditsiiniajaloo konspekt #49 Meditsiiniajaloo konspekt #50 Meditsiiniajaloo konspekt #51 Meditsiiniajaloo konspekt #52 Meditsiiniajaloo konspekt #53 Meditsiiniajaloo konspekt #54 Meditsiiniajaloo konspekt #55 Meditsiiniajaloo konspekt #56 Meditsiiniajaloo konspekt #57 Meditsiiniajaloo konspekt #58 Meditsiiniajaloo konspekt #59 Meditsiiniajaloo konspekt #60 Meditsiiniajaloo konspekt #61 Meditsiiniajaloo konspekt #62 Meditsiiniajaloo konspekt #63 Meditsiiniajaloo konspekt #64 Meditsiiniajaloo konspekt #65
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 65 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-09-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 25 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor joannacas Õppematerjali autor

Mõisted

loengud, elementide juurdelisamises, meditsiiniloos, käinud, alustas põllu, herodotos, sajandini, oluline läbimurre, babüloonia, asklepios, herakleitos, tuntumad nimed, muutumatud osakesed, tegemist ketserlusega, vaieldakse, koosneb vastanditest, 460, põlistasid, jäävad lähenemised, eklektik, vitalism, oli teadlane, toetas humoraalpatoloogiat, meditsiiniantropoloogia, meditsiiniantropoloogia raames, varasemates kultuurides, empiirilise vahekord, meditsiini ajalugu, meditsiiniloo juures, medical history, kursuse peaeesmärk, aristotelese loogika, sellisel lähenemisel, kontseptsiooni, valed elamis, peeti keemilis, analoog looduses, isegi oli, vastupidiseid lähenemisi, vaid mõlemate, alustades hormoon, igatahes, surma diagnoos, tervishoiu kunst, kloostrimeditsiin, tasemele, omandanud kirurgi, eelnevas, renessanss, jms, elamuseks, hippokratese, peamine oli, haiguskäsitluse juurde, suunale alusepanija, rahvaarstide nimetusi, religiooni mõju, rahvameditsiini juures, ajaloolisest perspektiivist, mainitud jaotus, klassifitsioonide puhul, tervenemises, rahvaarste, hurdast, katkumuistendeid, kesksest organist, arusaam taime, teeneid närvi, kontseptsiooni, paternalism, andrei hvostov, rassismi tekkeks, rassiteadus inimrassid, rassi mõiste, inimrühmade varieeruvust, rass, vähemalt sünnilt, õpetuse juured, kõrgklasside, teisiõnu, gnattenauer, demograafilisi ilminguid, põhjuseid mitmeid, anatoomiaõpe, anesteesia puhul, jumal ra, hašiši, valuvaigistina, aseptika, veelgi keerukamaks, mõistmise väljundeid, eraellu, bernardi sõnum, isetekkimises kinni, šokeeriv, virchow, rõuged, jätnud, tuberkuliin, toimus rahvaste, tasemele, hea näide, tervishoid, oopium, hiniini, tekkisid retsepti, hiv, veendumus, oluline probleem, meditsiin, tervishoiukorraldus, riiklikule haigekassade, a ennustanud, emade, suuremaid muudatusi, hippokrates, demokritos, platon, aristoteles, sajandi arstidega, dominantsuse printsiip, segregeerumise printsiip, kromosoomiteooria, arstide praktikat, sotsiaalne klass, teadusloolised juured, kvaliteetsemas toidus, biologiseeritud mõtte, maniakaal, teatav salastamis, mendelistlik

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

54
doc
Meditsiiniajaloo konspekt
60
rtf
10nda klassi ajaloo konspekt
180
doc
Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
27
docx
Meditsiiniajaloo kordamisküsimused ja vastused
12
doc
Meditsiini ajalugu konspekt
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
343
pdf
Maailmataju uusversioon
477
pdf
Maailmataju



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun