Meditsiiniajaloo konspekt (0)

Meditsiiniajalugu hambaarstidele / ARTH 02.076 MITTETÄIELIK KONSPEKT
Loengud- seminarid toodud toimumise järjekorras (2010. aasta)
I. 1. LOENG (31. õ-nädal): Meditsiin vanaaja tsivilisatsioonides ja antiikmaailmas. 2
II. 1. SEMINAR (31. õ-nädal): Sissejuhatus. Meditsiinilugu kui teaduslugu. Meditsiiniantropoloogia. Elu ja surma käsitlevad teooriad. 11
III. 2. LOENG (32. õ-nädal): Meditsiin Idamaades . Keskaeg . Renessanss 17
IV. 2. SEMINAR (32. õ-nädal): Rahvameditsiin . 22
V. 3. LOENG (33. õ-nädal): Uusaeg . Valgustusaeg . Loodusteaduste teke ja areng. Lääneliku meditsiiniteaduse teke. 26
VI 3. SEMINAR (33. õ-nädal) Inimese uurimine . Erinevad inimrühmad (naised, rassid ) kui arstiteaduse objektid. 31
VII. 4. LOENG (34. õ-nädal): Kirurgia areng alates 19. sajandist. Eksperimentaalmeditsiin. 36
VIII 4. SEMINAR (34. õ.-nädal) Hambaarstiteaduse ajalugu KONSPEKT PUUDUB 41
IX. 5. LOENG (35. õ-nädal): Rakuteooria . Bakterioloogia teke ja areng. 42
X. 5. SEMINAR (35. õ-nädal): Arstiteaduse areng 20. sajandil. 48
XI. 6. LOENG (36. õ-nädal): Tervishoiu areng. Riiklik meditsiin. Emade- ja lastekaitse . 52
XII. 7. LOENG (37. õ-nädal): Evolutsiooniõpetus ja geneetika (arstiteaduse arengus). 55
XIII. 8. LOENG (38. õ-nädal): Meditsiin ja totalitarism 59
Kronoloogia (20. sajand) 65
Eksamihinne moodustub:
1. Osalemine seminarides (aktiivsus + 2 tunnikontrolli tulemused) – 25%
2. Kirjalik eksam (konspekti põhjal, kusjuures konspekt ega arvuti ei tohi eksami ajal laual ega kasutuses olla!) 75%
Ken Kalling
[email protected]
56 454 902

I. 1. LOENG (31. õ-nädal): Meditsiin vanaaja tsivilisatsioonides ja antiikmaailmas.

ÜLDTENDENTSID LOODUSE / INIMESE KÄSITLEMISE AJALOOS
Eluslooduse seletamisel ning loodusteaduste arengus on tooni andnud mõned paradigmaatilised konstruktsioonid ja vastandumised:

• Algainete / partikulaarosakeste küsimus Traditsiooniline on haiguste (ja terve olemise) seostamine algainete või -olekutega. Võimalik on ette kujutada neljatist süsteemi (ka kahetine on võimalik – yin ja yang), milles vastandid üksteist organismist välja tõrjuvad, asendavad või toetavad . Neli (viis) algainet, kaks (yin ja yang) viisid nii üldise looduse seletamise juurde, kui ka näiteks inimloomuse (sh haiguste) seletamise ning parandamise juurde. Ravimine seisneks tasakaalu elementide juurdelisamises ehk äravõtmises. Siinkohal võib veel käsitleda ka mikro - ja makrokosmose paralleelsust. Siit lähtuvad ka mõned ravimeetodite traditsioonilised tendentsid. Ravimeid on rakendatud analoogia ning vastandamise printsiibil. Analoogia printsiip eeldab ravivahendina haigele organile, elundile, haiguse tunnustele vms sarnast (seda kujult, värvilt, teoreetiliselt) vahendit. Selline „sarnast sarnasega“ lähenemine põhineb nn signaturismi kontseptsioonil, usul, et Loodus (vms) annab inimesele konkreetses küsimuses nö märku. (Vastandamismeetod sisaldub ka popularses usus sellesse, et ravim peab olema „kibe“.)
  
• Materialism versus metafüüsika. Antiikaaega ulatuv vastandumine elu ja looduse seletamisel, mis nt vaimuhaiguste ning neuroloogia (vaimuhaigused versus närvihaigused) kontekstis veel 20. sajandil aktuaalne oli.
  
• Olemise Suu Ahel. Jumalik / looduslik (=ühiskondlik) stratifikatsioon on ühelt poolt olnud keskkond, kus teaduse väljundid ja ühiskondlik mõte kokku saavad, samas saab antud kontekstis vaadelda ka nt teleoloogilist lähenemist, küsimust, kas arengul on oma eesmärk. Meditsiiniloos on antud idee oluline, kuna selle kaudu on seletatavad paljud selekteerivad ja stratifitseerivad fenomenid arsti- ja tervishoiupraktikas.
  
• Empiiriline versus teoreetiline Empiiriline tunnetus on teooriatest sageli ees käinud – see on teaduse arengut kiirendanud, kuid toonud kaasa ka umbteedele suubumist (nt nõukogudemaal, kus „praktika saab tõe kriteeriumiks“).
  
• Instrumentaariumi ja teiste teaduste arengu mõju. (Interdistsiplinaarsus)
  
• Ühiskonna mõju. Ootused, raha jne, st, et teaduslikus maailmakäsitluses peegelduvad sageli parajasti ühiskonnas ärevust külvavad probleemid.
  

AJALOO JUURDE! Kujutlus inimesesoo algusest on sageli idealiseeritud – vt Paradiisiaeda Pühakirjas või elu jumalatena (või koos nendega) mõnede teiste rahvaste mütoloogias. Sellest algsest õnnest nähakse paraku algavat tavaliselt hilisemat allakäiku (millel mingi oma sümboolne põhjus – nt Pandora laeka, millest legendi kohaselt haigused välja kargasid, avamine, Pärispattu langemine vms).
Meditsiiniloo kontekstis, saab selliseid legende isegi illustratsiooniks kasutada. Võib nimelt arvata, et inimliik oma arengu esimestel sadadel tuhandetel aastatel elas väikeste liikuvate rühmadena, elatudes jahipidamisest ning korilusest (toitus mitmekülgselt). Selline eluviis kindlustas küllaltki soodsa ainevahetuse ning elukeskkonna. Oluline oli ilmselt see, et rühmad olid väikesed ning kohtusid omavahel harva, ühel kohal peatuti piisavalt vähe aega (ei olnud võimalust tekkida jäätmetest lähtuval saasteohul). Ainsaks koduloomaks oli koer.
Säärastes tingimustes oli vanadus pigem negatiivse märgiga kvalitatiivne tunnus, keskmine eluiga oli kindlasti madal, põhjuseks looduslik valik (erinevalt tänapäevast jälitas see inimest kogu elu).
(Sümboolne) idüll lõppes ca 12 000 aastat tagasi (kusagil Kesk-Aasias), mil inimene alustas põllu- ja karjapidamist (toimus nn neoliitiline revolutsioon ), jäi seega mõnedes maakera piirkondades paikseks, tekkisid asulad, mis järjest kasvasid ning kujunes välja kontsentreeritud (sh ka pikaajaliselt paikse, st saastunud keskkonnaga) asustuse süsteem. Epidemioloogilisest vaatevinklist tähendas säärane areng tingimuste loomist paljude selliste haiguste levikule, milledel oli varem raske inimkonnale suurt mõju avaldada. Oma osa andis loomade kodustamine , kelledelt kandusid inimestele üle nii mitmedki tõved (mh nt gripp ).
ANTIIKKULTUURID
Inimkonna ajalugu käsitledes on tavaks alustada paari tsivilisatsiooniga , millistel arvatakse olevat tänapäevase euroopaliku kultuuri alguse juures tähtis roll. Sumerid, akkadlased, egiptlased , babüloonlased lõid ühiskonnad, millede puhul saab rääkida teaduse algetest, seega tänapäeva Euroopa teadusliku mõtte algusest. Egiptuse ja mesopotaamia teaduslik mõte oli tehnoloogia - ja rakenduste keskne – eelkõige arenesid matemaatika ja astronoomia . Jõgede-äärseis kultuurides pandi alus tugevale matemaatika ja astronoomia traditsioonile, mida kreeklased vaid täiustasid.
MUISTSE EGIPTUSE arstiteaduse taset peetakse kõrgeks. Kõige olulisemate allikatena selle aja meditsiini kohta nimetatakse nn Smithi ja Ebersi papüürusi, lisaks juhuslikke materjale siit-sealt (raidkirjad, papüürustekstid, hilisemate autorite – Herodotos – poolt kirjapandu). Muinas-Egiptuse riik jagatakse ajaloolaste poolt perioodidesse:

• Varane;
  
• Vana (2800-2250 eKr);
  
• Keskmine (2250- 2050 eKr) ja
  
• Uus riik (1580- 1085 eKr).
  

Seda on esile tuua selleks, et juhtida tähelepanu tendentsile, mille kohaselt egiptuse arstiteaduslik mõte liigub aja edenedes esialgu valdavalt empiiriliste seisukohtade domineerimiselt järjest enam müstikaga seotud lähenemiste juurde (sama tendents on märgatav Mesopotaamia aladel ja teataval määral Kreekas-Roomas, aga nt ka araabia / islami tsivilisatsioonis juba meie ajaarvamise aastatel). Sellist fenomeni on seletatud riigistruktuuride tugevnemise ja kindlustumisega, mis tõi kaasa vajanduse neid õigustada. Argumendid vastavas vallas saadi sageli religioonist või mütoloogilistest alliaktest, mis omakorda tõstis viimaste tähtsust ning mõju kõigile ühiskondliku arengu aspektidele.
Need meditsiiniloolased, kes jälgivad eelkõige anatoomiliste teadmise arengut ja levikut, kui olulist markerit arstiteaduslikku mõtte arengus, armastavad muistse Egiptuse puhul eriti peatuda balsameerimisel. Balsameerimine, mis kujutas endast keha säilitamist hauataguse elu vajadusteks , oli töö, millega tegelesid siiski eeskätt spetsiaalsed isikud, mitte arstid. (Sama tendents jätkub kuni 19. sajandini – kirurgid , haavatohtrid, olid hoopis teine ja põrmugi mitte nii auväärne seltskond kui õppinud arstid…) Niisiis – unustame siinkohal balsameerimise, et arstikunsti arengule keskenduda.
Algne, bioloogiline (empiiriline) arusaam tervisest ning haigusest võis egiptlastele saada lähedaseks selle tugeva sümboli, mida kujutas Niiluse jõgi, kaudu. Egiptuse meditsiin pidas nimelt väga oluliseks ainevahetusprotsesse – haiguste põhjusteks peeti riknenud toitu. Viimase väljutamine omakorda muutus eesmärgiks ning Niilus oma kanalite süsteemi, perioodiliste üleujutuste jms-ga, sai organismi mudeliks. Ravimisel üritati organismist välja viia halbu olluseid, olgu siis klistiiri, oksendamise , aadrilaskmise, dieedi, rituaalsete kümbluste jms abil. Elu-olu seadmisel saab väga oluliseks hügieen. Arstiteadusega seotud jumalateks olid Thot ja Isis. Thoti on kujutatud iibise peaga – iibisest uskusid egiptlased, et see lind ise endale klistiiri teeb (tegelikult võiab sulgi ja hangib selleks rasva spetsiaalsest sabal asuvast näärmest).
Egiptlased on sissejuhatus neile filosoofiatele, millised näevad kogu universumis, siis ka organismis, aset leidvaid protsesse kui võitlust maailmaelementide vahel. Egiptlaste jaoks olid elementideks vesi, maa, õhk ja tuli. Neil omakorda põhines neli kehavedelikku, millised oleksid pidanud korraldama asju organismis. Egiptlased kujundasid ka õpetuse atmosfääris leiduvast ainest, nn pneumast, mis sissehingamisel satub organismi ning ajab vahekorra nelja elemendi vahel veelgi keerulisemaks. Ravimine oli eelnevast lähtuvalt seega organismis tasakaalu otsimine.
MEDITSIINIKUTSED Meditsiini ja arstikutse arengu seisukohalt on egiptlaste puhul olulised mõned märksõnad. Kõigepealt tuleb märkida, et Egiptuses jõudsid arstikunsti viljelejad teatava spetsialiseerumiseni. Räägitakse kirurgidest (sj silma- ja hambaarstidest) ja sisearstidest. Oluline läbimurre on see, et kujuneb välja abstraktne mõiste, millega tähistatakse patsienti („see, kes on noa all“). Selle nimega ei tähistatud vaid otseselt antud olukorras olevaid kodanikke , vaid näiteks ka neid, keda nt madu oli salvanud.
Egiptuse ravijate puhul saab rääkida ka juba arstieetikast. Haige juurde kutsutud arst pidi ütlema ühe kolmest lausest: „See on haigus, mda suudan ravida; See on haigus, mida ma, võibolla suudan ravida; See on haigus, mida ma ei suuda ravida“.
Arstid olid organiseeritud templite juurde, ning raviteenuse eest makstud tasu läks enamuses viimastele. Arstide puhul oli tegemist sisuliselt preestriseisusega. Kui ravi ka ebaõnnestus, ei riskinud arst tavaliselt millegagi, küll võisid olla rasked tagajärjed siis, kui arst eksis oma kutsele pandud moraalireeglite vastu. Imhotep , vaarao Džoseri (ca 2800 a. e.m.a.) ajal teenistuses olnud arst ja filosoof kujunes lõpuks välja pool-jumaluseks. Templimeditsiin oli arvesse võetav arstiteaduse haru. Selle üheks suunaks oli nn uneravi, mida hiljem viljeldi ka Kreekas.
SUMERi, BABÜLOONIA, ASSÜÜRIA meditsiin kujunes välja Ees-Aasias Eufrati ja Tigrise jõgikonna vahelistel aladel, nn Mesopotaamias. Varasemad kirjalikud allikad sealtkandist pärinevad kolmandast aastatuhandest e.m.a. (Sumeri periood). Juba varastes tekstides on piisavalt meditsiiniloolist. Üks oluline varastest savitahvleist, mis tänapäeva teadlaste uurida, on välja kaevatud Nippurist. M. Otter rõhutab oma meditsiiniloos, et tegemist võiks olla mõnes mõttes esimese farmakopöaga. 145 kirjareal on toodud ära retsepte mähiste kohta (8 tk), seespidiseks tarvitamiseks mõeldud ravimite tegemiseks (3) ning välispidiseid (4). Retseptide analüüsi põhjal saab väita, et omaaegsetel arstidel oli ravivahendeiks eeskätt ravimtaimed : sinep, nulg , mänd, liivatee, ploomid , viigid, paju jne. Samas kuulus ravimite koosseisu nafta , asfalt, sool, piim, vill , kilpkonna kilbid jne.
Mesopotaamias on haigusepõhjused jagatavad kolmeks:

• üleloomulikud (jumalate, deemonite jt kättemaks, karistus jne)
  
• karistus kombe -, moraali- jm normide rikkumise eest. (Hiljem on polüneeslastelt maailma keeltesse laenatud sõna “ tabu ” tähistamaks selliseid reguleerivaid norme.)
  
• loomulikud põhjused (mürgistused, reostusega kokkupuutumine jm).
  

Arstide puhul mainitakse kahte traditsioonilist meditsiinilist suunda: asutu ja asiputu. Esimene tegeles enam empiirilise arstikunstiga, teine oli rohkem nö „posimine“.
Asutu-traditsiooni viljelejad lisaks haiguse põhjuse suhteliselt konkreetsele käsitlemisele, määratlesid konkreetselt sümptomite või haigustunnuste pinnal ka oma tegevuse ja eesmärgid: „peatada palavikku, vähendada turset “ jne.
Ilmselt olid arstid ka Mesopotaamia aladel juba spetsialiseerumas (mainitakse näiteks naistearste), arvatakse, et võisid olla ka juba mingid haiglate- laadsed moodustised (on nimelt märgitud, et haiged olid kogu oma haiguse aja arsti kontrolli all).
Aja kulgedes said ka Mesopotaamia meditsiinis järjest tähtsamaks kõikvõimalikud demonoloogilised aspektid. Babüloonia-Assüüria (periood algab laias laastus aastatest ca 1000 e.m.a.) ravijateks olid ka preestrid , kes nägid asju loomulikult oma mätta otsast. Nende jaoks sõltus tervis heade ja kurjade vaimude vahelisest võitlusest. Seega kujutas ravimine endast sageli kurjade vaimude eemal hoidmise või välja ajamise metoodikat, abivahendeiks amuletid, talismanid, religioosse sisuga tekstid jms. Kasutati ka sümboolseid meetodeid – terade laialipuisatmist / kokku korjamist, loomade maksalt ennustamist jms.
Valdkond , mida Mesopotaamia alade meditsiinist on järeltulevatele põlvedele ajaloolaste poolt põhjalikult serveeritud, on teemad, mis seotud arstide tasustamise, kuid ebaõnne korral raviteenuse osutamisel, ka karistamisega. Eriti on see valdkond olnud „hambus“ marksistlikel meditsiiniloolastel, sest ajalooallikatest ilmneb raviteenuse osutamisel selge klassivahede tegemine – isandat raviti teist moodi kui orja. Tasu oli erinev ning ka kahjutasu (karistus), mida arst pidi äpardumise korral tasuma (kandma), oli orja puhul väiksem. Siinkohal võiks rõhutada erinevust Egiptusega, kus arst ise oma tegevusest suurt kasu ei teeninud, samas oli ka vastutus materiaalses ja ihulikus mõttes väiksem.
ANTIIK-KREEKA on teadus- ja meditsiiniloo jaoks A ja O. Teadus tänapäeva mõistes tekib seal. Eriti rõhutatakse Väike- Aasia linnade tähtsust, kus olid levinud Egiptuse, Foiniikia ja Babüloonia kõikvõimalikud tarkused. J. Bernal väidab, „et kreeklased ei loonud, ega pärinud tsivilisatsiooni, vaid avastasid selle“. Kreeklased võtsid omaks vaid neile vajalikud asjad, jättes kõrvale igasuguse ideoloogia, religiooni jms (kaasaarvatult „unustasid“ enda vastavad varasemad tavad).
Meditsiinipanteon kreeklastel siiski oli. Asklepios – nö meditsiini pool-jumal, kellest sai alguse Kreeka templimeditsiin, mis meenutas Egiptuse sarnast traditsiooni. Asklepiose templite preestrid olid arstid (ka Hippokrates oli sellisest kontekstist välja kasvanud). Arstikutsega seotud olid ka Apollo jt.
Oluline Kreeka puhul see, et kuigi jumalikku algupära – väljunud nn „Pandora laekast“, Zeusi seatud karistusest inimkonnale Prometheuse teo eest – toimisid haigused kreeklaste ettekujutuses inimeste juures juba omaette (ontoloogiliselt), vastavalt loodus- vms seadustele .
Põhjus ratsionaalsuseks oli Kreeka vaene põllupind. Palju sõltus kaubandusest ning seetõttu said arengu keskusteks linnad ( linnriigid ), mille kodanikke võiks võrrelda oma praktilisuses kaasaja kodanlusega (vahe on selles, et toona nautis nn demokraatia hüvesid tühine vähemus linnaelanikkonnast). Sellistes tingimustes vähenes religioossete jm traditsiooniliste institutsioonide roll ning keskse koha erinevates ühiskondlikes käsitlustes sai inimene (vrdl: uusaegne humanism ). Vaja oli elu (äri- ja õigusasjad) korraldada, kusjuures kaitsta tuli end kohtus ise ning kohtunikud loositi kodanike hulgast. Seega kujunes vajadus osata argumenteerida, selle kunsti õpetamine viis omakorda teaduse ja filosoofiani (need kaks olid põhimõtteliselt samad asjad toona) ning lõppkokkuvõttes nö dialektikani (sisuliselt – arenguõpetuseni, täpsemalt – teesilt ja antiteesilt sünteesini jõudmiseni). Kreeklased formuleerisid paljudki hilisemaid teadusi edasi tõuganud probleemipüstitused – küsimuse kosmose ja inimkeha olemusest nt.
Kreeka teaduse taset madaldas see, et filosoofid seisid eemal käsitöölise igapäevastest rakenduslikest muredest . Kõik see, mida võiks nimetada tehnikateadusteks, oli Kreekas prestiiži mõttes sekundaarne – nt keir ourgos = kirurg , polnud ka veel hiljuti Euroopa kultuuriruumis nii soliidne tegelane kui doktor .
Kreeka teadust iseloomustab filosoofilisus ja kaemuslikkus (hüpoteeside ja teooriate rohkus ). Kreeklased käsitlesid asju abstraktselt , kasutades võimalikult üldistavaid argumenteerimisvorme, deduktiivset meetodit (üldiselt üksiku kohta järelduste tegemine, vastupidine tendents – induktiivne meetod). Eelnevast lähtuvalt oli kreeklastel matemaatika ning geomeetria väga populaarsed . (Kasutame nende deduktsiooni ning tõestusmeetodeid siiamaani.) Samas, tuleb tunnistada, saab abstraktset lähenemist loodusteaduses kasutada piiratult. Lisaks – pärast Aristotelest, kes muutus kõigutamatuks autoriteediks – sai idee, et kõike looduses saab loogiliselt tuletada ja järeldada, isegi teaduse arengut pidurdavaks lähenemiseks (Bernal ütleb, et see andis mitmetele sugupõlvedele veendumuse, et nad on juba lahendanud probleemid, mida nad polnud veel õieti uurima hakanudki… Kuivõrd keskajal domineeris teadustes just aristootellik filosoofia, siis seletatakse sellega ka keskaja teaduse arengu pidurdumist ja skolastika võidukäiku).
Kreeklastel oli kalduvus natuurfilosoofiaks (loodusfilosoofiaks). Tegemist on katsega luua terviklik loodusekäsitlus. (See viis algosakeste küsimuse juurde.) Natuurfilosoofia oluliseks osaks on olnud kosmoloogia ja kosmogoonia – kosmos vastandus kaoses olevale maailmale – ja elu ning inimese tekke õpetused. (Siia konteksti sobituvad mikro- ja makrokosmose valdkonnad.) Kreekas sündis natuurfilosoofia pinnalt ratsionaalne ja teoreetiline maailmakäsitlus vastukaaluks religioossele ja mütoloogilisele maailmamõistmisele. Tegemist on aga siiski filosoofiaga , sest ei uurita maailma iseeneses, vaid ikkagi inimese tunnetamise kaudu. Samas püüti kõike teha erapooletult. Tekkisid teaduskeele algmed.
Kreeka (antiik) teadust võib jagada neljaks suureks perioodiks (sama kehtib ka meditsiiniajaloo kohta):

• joonia (6. sajand e.m.a.);
  
• ateena (klassikaline 5.-4. sajand e.m.a.);
  
• hellenistlik (4. saj e.m.a.-1. saj. m.a.j.) ja
  
• rooma .
  

JOONIA tähtsamad mõtlejad: Thales , Pythagoras jt, kes ise end sofistideks, e tarkadeks kutsusid. Sofistid olid avatud ja innovatiivsed, ning kuigi riigivalitsemisega seotud, ei olnud nad ortodokssed moraali ja poliitika valals, vaid materialistid, ratsionalistid ja ateistid.
Thales (peab algaineks vett, sama lähenemine, mis sumeri müütides ja Piiblis, kuid ta jätab välja Looja). Pidas kõike põhimõtteliselt elavaks. Siit kasvab välja elementide teooria (Anaksimenes ja Anaximandros – maa, udu ja tuli). Herakleitos – panta rhei – pidas algelemendiks tuld (on väga muunduv). Herakleitos tõi Kreekas mängu vastandite idee – maa, õhk, vesi, tuli – nende võitluse pinnal areng. Teooriat arendab edasi Empedokles (arst), kes tõestas eksperimentaalselt, et õhk on ka mateeria , ning seadis ürgelemendid järjekorda – maa, vesi, õhk ja tuli. Leidis, et armastus ja vihkamine segavad neid elemente omavahel.
Sofiste iseloomustas elementide vaba üksteiseks mineku ja segunemise ideoloogia. ( Hierarhia selles vallas kehtestas alles Aristoteles hellenismi perioodil, tekitades olukorra, kus ühiskondlikud formatsioonid ja teaduses toimuv hakkasid vastastikku teineteist mõjustama ning toimus teaduse pidurdumine ühiskondlike protsesside kontrolli all hoidmise huvides.) Elementide teooria puuduseks oli ka elementide omaduste liiga lai käsitlus – lisaks mateeriale olid asjasse kaasa tõmmatud ka kõikvõimalikud mittemateriaalsed omadused: niiskus ja kuivus , kuumus ja külmus, kergus ja raskus jne. Samas oldi avaldamas arvamusi nagu kaasajal õigeks peetakse – aine kolm ( agregaat )olekut nt.
Joonia varasem teadus (filosoofia) oli puhtalt arutlev – puudus kvantiteet. Selle tõi mängu Pythagoras. Pythagoras nägi arvudes võtit universumi mõistmiseks ning tema matemaatikas on palju müstilist. Ta lõi matemaatikas mõistete täpse defineerimise. 5.-4. sajandil tekkisid elementaargeomeetria, arendati stereomeetriat ja arvuteooriat.
Joonia ajastut (ka pütaagorlasi) iseloomustab usk hingede rändamisse, siit omakorda kasvasid välja soov hingede puhastamiseks ning lähtuvalt veel lahtisest küsimusest mis see hing on (järsku ka koosneb „elementidest“) jõuame materjalide „puhastamise“ juurde ning alkeemia lätetele.
ATEENA (klassikaline) periood. 5.-4. sajand e.m.a. kippusid vaated materiaalse vallast ideaalse valda minema. Tuntumad nimed on Sokrates ja Platon ning Aristoteles. Puhta filosoofia ja loogika teedele minekut mõjutas kasvav vajadus ühiskonnas vaidlus- ja kõnekunsti järele (valitsemine sõnade abil). Käidi põhimõtte järgi „inimene on kõikide asjade mõõt“. Sokrates jutustas intuitiivset tõde. Pärast teda on Kreeka filosoofial kaks haru – moraali e. eetika ning loodusteaduste e füüsika haru.
Kuulsaim tegelane siinkohal on Platon, kelle kaldumist idealismi seletatakse sooviga luua ideaalset ühiskonda. Töödes Riik ja Seadused käsitleb ühiskonda stratifitseeritult. On neli klassi – valitsejad , filosoofid, sõdurid ja rahvas. Süsteemi kindlustamiseks kasutati nn „õilist valet“, mille kohaselt jumalad olevat loonud nelja sorti inimesi -– kuldseid, hõbedasi, vaskseid ja raudseid (vt edaspidi juttu tulevat kehamahlade teooriast.) Platon küll väidab, et klassikuuluvus on pärilik ja igavene , kuid tema tekstide kontekstist selgub , et pidas vajalikuks ja võimalikuks „paremate“ ülespoole liikumist ja vastupidi. (Teda on selliste mõtete eest ka eugeenika „isaks“ nimetatud.)
Platon väitis, et taevas on täiuslik (makrokosmos!), toetas geotsentrilist maailmapilti, ühendas matemaatika astronoomiaga. Lõi Akadeemia, mis kestis 1000 aastat ( keiser Justinianus I sulges Ateena filosoofiakoolid aastal 529). Platonism toetab varast kristlust, matemaatika kaudu ka uusaja teadust ( Newton ).
Atomistlik (materialistlik) teooria ( Demokritos ) – on olemas väga väikesed muutumatud osakesed – aatomid – ning nende ühinemisel ja liikumisel leiavad aset kõik protsessid. Aatomid asunuksid tühjuses (vaakumi mõiste kasutuselevõtt antud juhul omakorda oli suur samm edasi loodusseaduste mõistmisel). Atomistlik maailmapilt oli väljakutse igasugusele staatilisele lähenemisele – eriti mis puudutab ühiskondlikke asju. Atomism ei saavutanud kunagi suurt läbimurret – pigem oli tegemist ketserlusega – kuid hilisematel aegadel nt Newton või Dalton (atomistlik teooria keemias) rajasid oma teadusliku maailmavaate otseselt Demokritosele.
Ateena (klassikaline) ja hellenistliku (aleksandria) perioodi jooksul kujuneb välja Antiik-Kreeka MEDITSIINITRADITSIOON, mis levib Aleksander Suure vallutuste kaudu kogu toonases maailmas. Kaasaja Euroopa tsivilisatsioonile on Kreeka traditsioon oluline, sest siis kujunes välja kaasajalgi lugupidamises püsiv empiiriline, valdavalt materialistlik lähenemine meditsiinis. Kuidas see alguse sai, vaieldakse – võibolla haavaravaist, võibolla sportlaste ettevalmistamisest (ideaalse keha kujundamise kõrvaprodukt oli arusaam kehavigade olemusest).
Peamine (ainuke) Hippokratese - eelne kuulus kreeka arst oli Alkmaeon. Teda on nimetatud anatoomia”, füsioloogia, embrüoloogia ja psühholoogia ”isaks”, ”Psühhiaatria Loojaks”, ”Günekoloogijale Alusepanijaks” ning lõppudelõpuks ka ”Meditsiini Isaks”… (Hiljem kohtab meditsiiniloos veel arvukalt ”isasid”!) Alkmaeon oli Joonia mõtte kandja. Ta eitas varasemas Kreeka traditsioonis domineerinud usku, et haigused on iseseisvad ontoloogilised üksused ja nägi haiguse põhjusena tasakaalu kadu algosade vahel. See sai tuge Empedokleselt ja oli aluseks Hippokratesele. Niisiis oli tekkinud tugev ja teaduslik dieteetika õpetus.
ARSTIKUNSTIS ERISTATAKSE KOOLKONDI:

• Krotoni koolkond (Joonia-arhailine periood, ca 6. sajand e.m.a.). Organism koosneb vastanditest – kuiv ja niiske, soe ja külm, magus ja mõru jne. (Järgiti Egiptuse stiilis nelja elemendi tasakaalust lähtuvat ravi ja tervise/haiguse käsitlust.) Vastandlikku raviti vastandlikuga. Empedokles.
  
• Knidose koolkond. Humoraalteooria – tervis sõltub kehamahladest (mitte enam algainetest-elementidest) – kollane sapp , must sapp, veri ja lümf. Õpetus mahladest domineeris laias laastus(ja teatavate muudatustega) kuni 19. sajandini. Arenes õpetus diagnostikast (kuulatlemine nt).
  
• Kosi koolkond (algab 6. sajandil e.m.a.) – 4 kehaehituse tüüpi, mis põhineksid eelpoolmainitud kehamahladel (sangviinikud, koleerikud, flegmaatikud, melanhoolikud) Hippokrates (u. 460-370 e.m.a.).
  
• Aleksandria koolkond (3. sajand e.m.a.) – kiire areng anatoomia ja füsioloogia ( vereringe ja närvisüsteem) mõistmisel. Põlistasid – Aleksandria raamatukogu! – Hippokratese traditsiooni, olid eelmänguks Galenosele. Herophilus ja Erasistratus.
  

Ateena ( klassikalisel ) perioodil tegutses Hippokrates (elu lühike, kunst pikk). Hippokrates oli ühelt poolt vägagi konkreetne, mis puudutas arstipraksist, otsides kõigile sümptomitele seletust konkreetsetest igapäevastest asjadest ning eitades filosoofiat (on öeldud, et Hippokrates lahutas meditsiini ja filosoofa). Siiski tuli filosoofia mängu, sest ka Hippokrates ei suutnud hoida kõrvale kehamahlade tasakaalustatuse teooriast, temagi leidis, et inimeses ja kõiges elavas peab olema algelementidel suur roll – inimene kui mikrokosmos . Oli natuurfilosoof, tõi meditsiini induktiivse meetodi ( tuletamine üldiselt üksikule). “Hippokratese kogumik” 72 tööd (vaieldakse küll selle üle, millised Hippokratese enda omad).
“Aforismid” – meditsiin on lisamine ja äravõtmine.
“Epideemiad” – käsitleb laialt levinud haigusi (mitte ilmtingimata nakkushaigusi) – leevendada, mitte kahjustada. Haige peab arsti aitama . Arstil ei tohtinud olla ahnust, ega liigset janu…
“Õhust, vetest ja paikkonnast” eristab haiguse põhjusi: 1)Põhjused, mis sõltuvad loodusest (sh kliima, geograafia); 2) Põhjused, mis seotud indiviidiga.
“Prognostika” Nõudis haigustes ühiste joonte otsimist. Ravi peab olema suunatud organismi kaitsevõime suurendamisele. (“Peahaavadest”, “Iidsest meditsiinist” jne…)
Maailma neljale elemendile – tulele, õhule, veele ja maale vastanuksid Hippokratese järgi neli kehamahla – veri, kollane sapp, flegma (lümf) ja must sapp (ühtivad alkeemia nelja põhi/püha värviga – punase, kollase, valge ja mustaga). Õpetus mahladest domineeris (teatavate muudatustega) kuni 19. sajandini. Eelnev omakorda piiritles 4 kehaehituse tüüpi (sangviinikud, koleerikud, flegmaatikud, melanhoolikud).
VERI
KEVAD
LAPSEPÕLV
ÕHK
SANGVIINIK
JUPITER
Apostel Markus
KOLLANE SAPP
SUVI
NOORUS
TULI
KOLEERIK
MARS
Apostel Paulus
LÜMF
TALV
VANADUS
VESI
FLEGMAATIK
KUU
Apostel Peetrus
MUST SAPP
SÜGIS
TÄISKASVANUIGA
MAA
MELANHOOLIK
SATURN
Apostel Johannes
(Tabel raamatust Western Medicine . An Illustrated History, lk 32)
KOLLANE SAPP
Koleerik / Tuli
Kuiv Kuum
MUST SAPP VERI
Melanhoolia /Maa Sangviinik/Õhk
Külm Niiske
Flegmaatik/Vesi
LÜMF
Hippokratese meetod – haigussümptomite jälgimine ja nende süstematiseerimine. Kogemus on arsti õpetaja. Vaja läheneda igale haigele individuaalselt.
Kosi koolkonnast saavad alguse ka nii mõnedki eluteadusi aastasadu iseloomustama jäävad lähenemised – küsimus nt hinge asukohast ja erinevate organite tähtsusest – nt taimne hing (kasvamist korraldab) ja asub nabas, loomne hing, mis annab elu, asub südames ning siis veel see (mõistuslik) hing, mis ajus, see ainult inimesel.
Hellenistlik periood. Kõiki loodusteadusi käsitles Aristoteles (elas klassikalise perioodi lõpus, oli hellenismi-perioodi suurkuju Aleksandri õpetaja), kes lõi üldise looduse (universumi) süsteemi. Aristotelesest alates nimetati kogu loodusteadust füüsikaks või füsioloogiaks (õpetus physis ’est). Aristotelese õpilane Theophrastos pani aluse mineraloogia, botaanika , füsioloogia ja psühholoogiauuringule.
Aristoteles oli Platoni õpilane, kuid lahkus mingil hetkel Akadeemiast ning asutas 435. e.Kr. Lütseumi. Oli pigem loogik- teadlane , kui filooof -moralist. Aristotelese saavutused on loogika, füüsika, bioloogia ja humanitaarteaduste alal. Tema põhimõteliselt need distsipliinid rajaski, lisaks kasutas veel metafüüsika mõistet kõige selle jaoks, mis eelnevasse ei mahtunud. Aristoteles oli esimene suur entsüklopedist.
Aristoteles rajas formaalse loogika (ainus vastava valla õpetus kuni 19. sajandini…). Keele- ja loogikavorme pidas ühtlasi olemisevormideks. Klassifitseerija. Küsis, mille poolest asjad sarnased ning mille poolest erinevad.
Aristoteles võttis omaks nelja elemendi (tuli, õhk, vesi ja maa) ning lisas sinna viienda – eetri – kõrgemate sfääride jaoks. Arvustas Platoni ideedeõpetust. Eitas, et ideed saavad olla eraldi meeleliselt tajutavaist asjust. Asjad tema arvates vormist (morphe) ja mateeriast (hyle). Vorm idealistlik moment objektide juures – hing või siis kvaliteet, põhjus või eesmärk. Absoluutne vorm siis justkui Jumal. Tunnetuses pani rõhku kogemusele, veelgi enam aga tunnetusele endale. Kosmoloogias arendas Aristoteles geotsentrilist maailmapilti. Bioloogias lõi võrdleva meetodi alused. Organisme juhtinuks hing (inimesel mõistuslik hing).
Hellenistlik periood veel sellepoolest arstiteadusele oluline, et Aleksandria raamatukogus pandi kokku nn Corpus Hippocraticus.
Antiik Rooma kujutas endast suhteliselt eklektilist ühiskonda, kogumit kogu impeeriumi raamides leiduvast know-how’st. Antud tsivilisatsioon on siiski oluline seniseid teadmisi ja inimkonna saavutusi edasiandva fenomenina. Esialgu oli Rooma ühiskond kreeklastest arstide vastu tõrges, oldi rahul oma traditsioonilise meditsiiniga. Alates Julius Caesarist (a 46 e.m.a.) algas aga tugev ja Rooma riigi poolt sanktsioneeritud kreeklastest arstide sissetung. Tuntuim sellistest oli Galenos .
Galenos (ca 130-200) Anatoom , tegi katseid loomadel, esitas küsimusi vereringe, närvisüsteemi jms kohta. Eklektik – kombineeris humoraalpatoloogia elementide teooriaga lisades sinna veel pneuma. Vitalism – pneuma tekitab vegeteatiivse hinge. Veri kannab pneuma tekitataud “jõudu” organismis laiali. Oli teadlane – tegi katseid (ei lahanud inimesi, selelst tekkisid mõningad anatoomia-alased väärarusaamad).
Tuntud mh ka seetõttu, et oli väga viljaka sulega ning et tema kirjutatust on palju säilinud. Galenos oli ka edev ning piisavalt osav, et oma “egotripp” suunata kõrgseltskonna teenimisele (samas arvasid toona paljud, et arst peab olema suunatud inimkonna teenimisele...)
Süstematiseeris Hippokratese teadmised. Toetas humoraalpatoloogiat – haigused on nö tasakaaluhäire. Viis humoraalpatoloogia elundi/organi tasemele . Ravis kasutas palju aadrilaskmist, põhjendades seda oma põhjalike pulsi-teemaliste töödega (Hippokrates nt kasutas näljaravi). Galenos viis arusaamise ravimitest (ravimtaimedest) millegi selliseni, mida võiks nimetada toimeainete kontseptsiooniks (nägi raviomadusi taime koostises, mitte kujus jms sümboolikas).
Galenos pidas arsti ettevõtmiste juures tähtsaks filosoofiat. Oluline arsti kutse juures oleks pidanud olema ka loodusteaduste tundmine ning teadmised loogikast. Galenos oli teadlik arsti eetikast ning soosis seda. Niisiis ühendas ta Platoni (3 hinge), Aristotelese, stoikud, Hippokratese ning aleksandrialased Herophiluse ja Erasistratuse tervikuks, mis domineeris arstiteadust hiljem sajandeid .
Kordamisküsimused

• Algained , partikulaarosakesed
  
• Egiptuse ja Mesopotaamia arstikunstiga seotud märksõnad ning omavaheline võrdlus
  
• Humoraalteooria, Hippokrates, Kreeka meditsiinitraditsioon.
  

II. 1. SEMINAR (31. õ-nädal): Sissejuhatus. Meditsiinilugu kui teaduslugu. Meditsiiniantropoloogia. Elu ja surma käsitlevad teooriad.

Käesoleva kursuse näol on tegemist peamiselt nö Läänemaise meditsiiniloo käsitlusega. Tähelepanu leiavad küll ka traditsiooniline meditsiin ning rahvameditsiin ja mõnede mitte-Euroopa tsivilisatsioonide (araabia) arstikunstide ajalood, kuid need jäävad siiski statisti rolli. Euroopa-kesksus on tänapäeva arstiteaduse vaatevinklist lähenedes õigustatav. Kas ka ainuõige, on omaette teema...
On juhitud tähelepanu sellele, et nn mitte-euroopalikud ravimisviisid lähenevad meditsiinilistele probleemidele laiemalt – haiguste mõistmiseks ja raviks kaasatakse nö mikrokosmosest väljapoole jäävaid tegureid – päris-(makro)kosmost, religiooni, indiviidi eelmisi (karma) ja tulevasi elusid jms. Euroopalik lähenemine aga keskendub juba ammusest ajast (juured vähemalt Antiik-Kreekas, aga ehk juba Egiptuseski) inimesele, tema kehale, organitele, hiljem juba füsioloogiale, rakubioloogiale ja biokeemiale. Haiguste ravi seisukohalt on nn euroopalik lähenemine ilmselt praktiline. On aga ka juhitud tähelepanu probleemidele, mis sellega kaasnevad: nähakse üksikut, mitte üldist. Liigne füüsilise keha keskne lähenemine osutab ka küsimusele, mida ravida – kas keha või hinge, eluviise jne.
Sellises kontekstis kerkib esile meditsiiniantropoloogia mõiste.
MEDITSIINIANTROPOLOOGIA on õpetus haigest inimesest. See on vastukaaluks inimese objektina (mateeria fragmendina) käsitlemisele. Eeldatakse, et inimest iseloomustab lisaks ainevahetusele jms-le veel intiimsus, vaimsus , ajalooline ja ühiskondlik loomus jne. Valdar Parve nimetab meditsiiniantropoloogial järgnevaid osiseid:

• kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus;
  
• meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus;
  
• Meditsiinipsühholoogia;
  
• psühhoanalüüs;
  
• psühhosomaatiline meditsiin;
  
• biograafiline meditsiin;
  
• fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad.
  

Meditsiiniantropoloogia keskne probleem on see, et inimene, olles psühhofüüsiline ehk psühhofüsioloogiline olend , ühendab füüsilise (materiaalse) ning vaimse (metafüüsilise). So inimese nö kaksikloomus – dualism . (Dualismile vastandub holism, ehk monism – viimasest tuleb juttu edaspidi, eeskätt saksapärase evolutsiooniõpetuse retseptsiooniga seoses.)
Haiguse olemuse klassifitseerimisel kasutatakse kahte dimensiooni : haiguse suhe peremehega ning selle materiaalne alus. Suhe peremehega võib olla:

• ontoloogiline – haigus kui iseseisev nähtus;
  
• antropoloogiline (holistlik) – haigus on osa inimesest, haigest, peremehest, nad moodustavad terviku.
  

Meditsiiniantropoloogia raames on võimalus seletada haiguste põhjusi teistmoodi kui seda teeb läänemaine, tõenduspõhine meditsiin. Tehakse vahet järgmistel haiguste seletustel:

• Demonoloogilised (haiguste tekitajaks tabude rikkumine , nõidus, needus jms);
  
• teoloogilised (jumala karistus vms);
  
• metafüüsilised (nn tundmatud jõud – astroloogia jms);
  
• teaduslikud (empiirilised – teooria ja katselise tõestuse vahekord oluline).
  

Varasemates kultuurides on domineerinud kolm esimest. Samas on ikka olnud olemas ka teaduslikule lähedane empiiriline lähenemine. Empiirilise (tõenduspõhise) ja mitte-empiirilise vahekord on üks võimalus iseloomustada meditsiiniliste teadmiste taset konkreetsetes kultuurides. Euroopaliku biomeditsiini pinnalt on kiusatus viia kõik nähtused, mida arstiteadus käsitleb, bioloogia jt loodusteaduste raamidesse. Nii valdavalt ka tehakse. Siiski on sellisel juhul oht, et nn „inimlik“ kipub ununema.
Haiguse alus võib olla spirituaalne või materiaalne. Tänapäeval on korrektne eeldada, et enamus primitiivseid ja religioonil põhinevaid haiguskäsitlusi on nii ontoloogilised kui spirituaalsed ning et klassikaline hipokraatlik-galeeniline humoraalpatoloogia ja kaasaegne solidaarpatoloogia (näeb haigust organismis lokaalsena) esindavad antropoloogilis(holistlik)-materialistlikku haiguskäsitlust. (Ilmselt saaks siinkohal siiski ka vaielda – nt varasemate kultuuride haiguskujutelmad, millised haaravad kaasa konkreetse isiku erinevaid elutahke, võivad samuti olla holistlikud. Küsimus on selles, kust tõmmata piir haiguse j ainimese defineerimisel…)
MEDITSIINI AJALUGU on valdkondadevaheline interdistsiplinaarne fenomen . Interdistsiplinaarset lähenemist ühelt poolt ihaletakse, teisest küljest – nt konkreetselt meditsiiniloo juures – võib kuulda arvamusi, et ajalugu saavat vaid ajaloolased ning meditsiinilugu vaid meedikud arendada.
Ajalookirjutamisesüstematiseerimine: marksistlik , postmodernistlik, sotsiaal-, mentaliteedi- jne ajalugu. Inglise keeles on võimalik teha vahet terminitel:

• History of medicine – meditsiini puutuvate faktide ajalugu (meditsiini ajalugu);
  
• Medical history – keerukam käsitlus meditsiiniliste küsimuste arengutest läbi ajaloo, nt haiguste jms (tervishoiu) mõjust ühiskondlikule mõttele, ajalooprotsessidele jne.
  

Kursuse peaeesmärk on osutada arstiteaduse ning ühiskondlike protsesside omavahelistele seostele, otsida ja leida vastastikuseid peegeldusi ning mõjustusi:

• Küsimus arstide mõjust ühiskonnale laiemalt (so poliitikale – R. Virchow on öelnud, et poliitika on väga laial skaalal ette võetud meditsiin…);
  
• Arsti-patsiendi vahekord;
  
• Haiguste, haigustekitajate käsitlemine arstikutse ja teaduse poolt.
  

Elu ja surma käsitlevad teooriad
20. sajandi alguseks kujunes välja seisukoht, mille kohaselt meditsiini ülesanne ja ideaal peaks olema kehalise surematuse tagamine. Sellisest lähtekohast vaadelgem, mismoodi (arsti)teadlased elu ja surma küsimusi ajaloos vaadelnud on ning millised on olnud kontseptsioonide muutused.
Kuigi ühelt poolt võib sedastada, et elu ja surma on Euroopa kultuuris käsitletud vastanditena, pole selline üldistus siiski lõplikult tõene, kasvõi seepärast, et kuni 19. sajandini puudus üldine konsensuslik arusaam, mis on elu. (See on ka põhjus, miks „eluteadus“ – bioloogia – sünnib alles paarsada aastat tagasi, üheks ristiisaks sj Tartuski töötanud K. F. Burdach.) Eeskätt huvitus meditsiin kuni 19. sajandini eeskätt inimesest ning vähem teoreetilistest loodusteaduslikest kontseptsioonidest.
Pealegi, kirjutavad asjatundjad, ei saa elu ja surma vastandumist vaadelda alati nö lineaarses opositsioonis. Aristotelese loogika-alastes kirjutistes tuuakse välja kolme liiki vastandumisi: 1) korreleeruvad; 2) vastandlikud ja kolmandaks – nö positiivse (jaatava) ja negatiivse, ehk eitava (i.k positive vs privative) vastandumise mudel. Kuni 18. sajandi lõpuni (so – kuni elu kui sellise defineerimiseni) sobis elu-surma võrdlemiseks neist viimane.
Aristoteles kirjeldas positiivseid ja negatiivseid vastandumisi mh sellisel moel, et neid saab inimese elu ja tervise kaudu illustreerida . Oluline oli, et nö positiivsed tunnused said muutuda negatiivseks, vastupidi aga mitte (hambutule või kiilaspäisele raugale ei kasva tagasi hambaid ega juukseid). Niisiis näikse „loomulik“ eluring olevat olnud üheks mudeliks, mille kaudu kõnesolev vastandumissüsteem kujundlikuks sai.
Oluline on siinkohal veel see, et nö positiivse poole pealt (so elu vallas) võis kaasa haaratud olla hulgem tunnuseid (nt, küsimus, mis iseloomustab elu, oli paljudele mõtlejatele erinev ning nad aktsepteerisid erinevaid lähenemisi – nt, et peamine olnuks hingamine , südame töö jne), samal ajal kui negatiivne ( eitav ) oli lihtsalt tühjus, mitte midagi, null. Elu on mitmekülgsus, surm on eimidagi. Kui loom või inimene sureb , lahkuvad hing (oli keerukas ja kompleksne fenomen), soojus jne ning jääb vaid elutu konfiguratsioon.
Hippokrates jätkab Aristotelese suunda. Oma töös „Südamest“, kirjeldab ta südame vasakut koda kui kohta, millest lähtub kehale eluks oluline „ soojus “. (Samas asunuks ka inimese mõistus, see osa hingest mis domineerib hingestatuse muude osade üle.) Siin näeme, et jällegi on hing keerukas ja kompleksne fenomen ning soojusel täita oluline roll elu defineerimisel. Südamel oli samuti tähtis roll – sealt said alguse need „jõed“, mis keha toitsid. Kui need „kuivanuks“, sureks keha ( analoog egiptlaste Niiluse-keskse organismimudeliga). Mis oli veres nii olulist? Ilmselt soojus, mida saadi südamest (oli selge, et veri ei ole iseeneseslikult soe!). Võib-olla sai veri südame kaudu (kõhuaort läheb mööda seedeorganiest) ka toitaineid või säilitas oma niiskuse.
Galenose ja keskaegsete arstide jaoks jääb elu käsitlus samaks (võib-olla on mõnesid väiksemaid erisusi suhtumises erinevatesse hingedesse inimesel). Surm samas jääb ikka selleks, mis ta oli juba Aristotelesel – kõikide elu tunnuste puudumiseks. Keskajal saab surm olema pigem osa teoloogilisest diskussioonist (ning kirikumeestest olulisemdad tegelased surivoodi kõrval kui tolleaegsetest arstidest ). Uuel tasemel diskussioonid algavad uusajal.
Esialgu siiski defineeritakse nii elu kui surma puudumist kui surma kui elu puudumist. Elu teoreetilisemaks kriteeriumiks saab liikumine (nüüd siis juba kehavedelike, aga ka ainevahetuslikud protsessid). Uus- valgustusajal (17.-18. sajandil) asusid arstiteadlased siiski üha enam uurima neid protsesse, mis surnud kehaga aset leiavad. Jälgiti muutusi kehapinnal, koolnukangestust ning algavaid lagunemisprotsesse. 18. sajandi keskel, lähtudes Georg Stahli (1660-1734) keemia-alastest ideedest, vaadeldi laiba lagunemist füüsikalis-keemilise protsessina, märgina sellest, et elule omane vitalistlik tung on keha maha jätnud ning viimane on jälle tavaliste mateeria seaduste kätte langenud (Stahl püsis meditsiinis nn animismi lainel, milline mõtteviis vastandus juba kuju võtvale materialismile ning mille kohaselt pidanuks eluprotsessid olema põhjustatud teatavast hingestatud protsessist).
Kõnesoleval ajal vaadeldi elu seega mõnes mõttes nagu erandit üldise mateeria arengu kontekstis (vastupidiselt sellele, mida nt Aristoteles oli arvanud, et elu on looduse kõrgeim potentsiaal). 18. sajandil siiski kerkis esile trend, mille käigus hakati tõsisemalt mõtlema elu ja surma vahelise piiri peale, õigemini küsima, millal ikka inimene täpselt ja kindlalt surnud on? Populaarseks sai nimelt nn varjusurma teema (apparent death võrrelduna nn absolute death’ga). Teema kõditas ettekujutust – mõeldagu kõigile neile elavalt maetutele!
Niisiis eeldati, et keha sureb väljast sissepoole ning on vaja enamat teadmist, et diagnoosida absoluutne surm. Sellisel lähenemisel on jällegi varem mainitud vitalistlik põhi – nimelt elujõud võitleb keskkonnaga (elu jõud tähendab vastupanuvõimet vaenulikule loodusele ). (Natura curat – loodus ravib – mõistet tuleks vaadelda ka pigem nii, et kõnesolev natura ei ole mitte väliskeskkond, vaid inimese sisemine olemus). Elusorganismid olid niisiis kui vitalismi saareeksed füüsikalis-keemilise mateeria meres. Xavier Bichat ( 1771 -1802) kirjutas: „Elu on need kõik funktsioonid, mis vastustavad surma.“ Vastupanu oli muidugi vaid ajutine. Kunagi saabus „loomulik surm“, nõrkuse tulemus. (Varajase surma alla mahtusid kõik haigused, õnnetusjuhtumid jne.) (See, et surm vältimatu on, arvati toona olevat kasulik selle poolest, et paneb inimesed oma „hinge“ eest hoolt kandma.) 18. sajandil ilmuvad surma asjus juba ka populatsioonibioloogilised seisukohad (Buffon, Linne ), mille kohaselt loodus korraldab surma kaudu end a harmooniat.
19. sajandi alul toimub elu-surma vastandamise kontseptsioonides muudatus . Aristotelese mudeli järgi on tegemist korrelatiivse vastandumisega, st elu ja surma vaadeldakse kui vastastikku seotud ja sõltuvaid fenomene. Oluline oli siin sj elu loodusteaduslik defineerimine (bioloogia sünd). Surmast sai peegel elu seletamiseks.
Arstiteadusest lähtuv murrang oli sj leviv komme lahata kõik haiglates surnud. Patoloogiline anatoomia kujunes teguriks , mis aitas ümberdefineerida haiguse kontseptsiooni – elusa patsiendi sümptomid taandusid oma priviligeeritud positsioonilt haiguse defineerimisl, laibal tuvastatud patoloogiliste muutuste tähtsuse ees. Surmast sai oluline informatsiooniallikas (ta ei olnud enam „mittemidagi“).
Surmale andsid uue olulise tähenduse ka varajase eveolutsiooniõpetuse vallas tehtud tööd – Georges Cuvier ( 1769 - 1832 ), luues oma uue zooloogilise taksonoomia (jagas loomariigi lähtuvalt nende sisemeisest ülesehitusest), näitas, et surm on peamine tegur, mis defineerib organismide võimekuse ellu jääda. Elu ei olnud enam mitte keskkonnamõjudele vastuseis, vaid midagi, kus organism ja keskkond vastastikku sõltuvuses olid (seega siis korreleerusid). Francois Broussais (1772-1838) oli üks neid arstiteadlasi, kelle arvates elu oli eeskätt väliste stimulatsioonide tulemus. Sarnaselt arutles John Brown (1735-1788), kelle kohaselt haigused oleksid pidanud olema väliste erutuste tulemus (so nn brunonian system of medicine).
Jõutakse olukorrani, kus surma hakatakse pidama elu enda poolt esile kutsutud fenomeniks. Küsimus selles, et ükski organism ei toimi täiuslikult ning ebakõlad (või valed elamis -võtted ja sündmused elus ning organismis endas) hakkavad üha enam organismi kurnama ja kulutama. Broussais ja Brown leidsid , et välismõjud ei toimi kunagi ühtlaselt, nii saab mingi piirkond suurema negatiivse koormuse – see viib haigestumise ja surmani. Seega – surma ei saa elust lahus hoida, elu ise ongi surma põhjus. Elu oleks sünnihetkest (mil elujõud on kõige suurem) üks pidev allakäik. (Surma võis selles kontekstis vaadata isegi kui midagi, mis peatab organismi iseenesesliku pideva haiguste juurde genereerimise .)
19. sajandi alul niisis mindi kontseptsioonist, mille kohaselt elu tähendab võitlust keskkonnaga (st surmaga), uuele lähenemisele, mille kohaselt keskkond tekitab elu, viimane omakorda haigused, milledest kasvab välja surm.
1860.-1870. aastatel lisandub elu ja surma vahekorra käsitlemisse veel paradokse. Kõigepealt näitab Louis Pasteur (1822- 1895 ), et surnukeha lagunemine , mida varem peeti keemilis -füüsikaliseks protsessiks , on hoopis bakterite jm mikroorganismide poolt toimetatav bioloogiline protsess. Lisandus sellele Rudolf Virchowi ( 1821 - 1902 ) väide, milel kohaselt ka iga organismi rakk on „miniatuurne organism“. Niisiis võis mikroobide tegevust vaadelda kui organismi elusrakkude tegevuse prototüüpi ning öelda, et „elu, see on roiskumine “ (taimede ja loomade eleuteegvuse parim analoog looduses on rosikumine). Claude Bernard ( 1813 -1878) leidis, et „elu, see on surm“, sest eluprotsessid hävitavad organeid läbi rakus aset leidvate protsesside. Samas – surm ei olnud enam midagi abstraktset vms, vaid teadaolevate protsesside tulemus, seega võis väita, et „surm oli kodustatud“ (teadus-teoreetiliselt).
Võib arvata, et surma uudne retseptsioon (on osa elust ja lisaks veel selle tulemus) tekitab teatava pessimistliku tausta arstide seas haiguste ja ravi suhtes. Midagi sellist isegi oli – leiti, et haigusi saab ära hoida, aga mitte ravida, Viinis saab hoo sisse nn terapeutiline nihilism .
Teisalt hakatakse mõtlema, mida siiski ravis teha. Broussais pidas vajalikuks tegeleda krooniliste haigustega, sest ened on peamised organismi „kulutajad“. (Broussais kasutas aadrilaskmist ja kaane , sest arvas , et põletikke põhjustab kehapiirkonna liigne stimuleeritus / erutus – tegi surma mõnes mõttes enda liitlaseks haiguse vastu.) Oli ka vastupidiseid lähenemisi – organit ei tulnud „maha rahustada“, vaid vastupidi – aktiveerida (Brown).
Surm kui arsti abimees leidis väljundi anesteesias. Juba omaaegsed „varjusurma“ üle arutlejad olid teinud tähelepanekuid, mille kohaselt vastava kogemuse läbinud inimesed oleksid oma edaspidises elus olnud kuidagi tervemad (?). Arstiteaduslik mõte liikus ka selles suunas, et kasutada vastavat olukorda kirurgias . Varjusurma üritati esile kutsuda lämmatamise teel. Ka üks esimesi uusaja kirurgilisi anesteetikume – naerugaas – arvati toimvat eeskätt lämmatajana. Anesteesia plahvatuslik levik 19. sajandi keskel oli ilmselt ka põhjus, miks järsku kadus paaniline hirm „varjusurma“ ees – viimane sai õudsest elusaltmatmise assotsiatsioonist priiks ja muutus kirurga truuks abimeheks. Tehtud oli veel üks samm surma kontrollimise teel.
Teine surma kontrollimise meetod, mis arstiteaduses levima hakkas oli antiseptika , mikroorganismide tapmine keemiliste vahenditega, pioneeriks Joseph Lister (1827-1912). (Elavhõbedat oli süüfilise ravis kasutatud õigupooelst küll juba keskajast alates, kuid siis oli asja toimemehhnaismist arusaamine teine ja vale.) Antibakteriaalsed mürgid täienevad sajandi teisel poolel vastumürkide kontseptsioooniga ning Paul Ehrlich (1854-1915) sõnastab oma Võlukuuli kontseptsiooni kemoteraapias (vt edaspidi). „Kontrollitud surm“ levis niisiis kirurgia juurest laboratooriumisse ning sealt erapraktiseeriva arsti vastuvõturuumi: „kui organism hoiab end elus, pidevalt surres, siis on võimalik elusolemist kontrollida manipuleerides selle pidevalt aset leidva surmaga…“
20. sajandi alul ilmusid inimesed, kelle jaoks senine kontseptsioon , mille kohaselt elu=surm, ei olnud enam tõsiseltvõetavad. Põhines kriitika ainevahetuse kontseptsioonil ning võrdlus, mida kasutati, tehti aurumasinaga – viimane nimelt ju ei kuluta ennast (metalli) tööks, vaid sütt. Elu ja surma hakati jälle vastandama , seekord (jälle) eluslooduses mehhaanilisi toimismisprintsiipe nähes. Enam polnud masin siiski vaid kunud organismi toimimise mõsitmiseks (nagu 17.-18. sajandil), vaid mõlemate – nii masinate kui organismide – seletamisel sai aukoha termodünaamika ning energia salvestamise ja muundumise õpetused. (Eluslooduses mõistmisel pääsesid termodünaamika seadused lõplikult mõjule eelmisel sajandivahetusel.) Sel oli oma väljund ka meditsiini.
Hakkas kujunema arusaam, et surm ei ole ilmtingimata möödapääsmatu (loomulik), vaid pigem juhuslik. Võrdlust masinaga appi võttes – surm saabuks siis kui inseneridel (arstidel) kas puuduvad oskused mehhanismi „parandada“ või kui see osutub liiga kulukaks (majanduslikult mittemõttekaks). Elu ja surma vastuolu taandatakse seega terve olemise ja haige olemise vastuoluks (korrelatiivne vastandumine asendub otsesega, sest mõlemad fenomenid on organismile omased ning nende vahekorda saab kujutada vastuseisuna lineaarsel sirgel).
Mõjutas organismi (elu ja surma) mehhanitsislikku käsitlemist nn eksperimentaal-terapeutika. 1900. aastal demonstreeris Ivan Pavlov (1849-1936) katseid, mida oli teinud koeral, kelle kaelal läbi lõigatud vaagus närv. Selline loom peaks surema, kuid Pavlov hoidis looma elus, viies läbi terve kompleksi kõikvõimalikke meditsiinilisi manipualtsioone (vt Companion Encyclop. of the History of Medicine, p. 266), mille tulemusel sai väita, et organism toimib kui mehhaaniline ja füüsikalis-keemiline üksus (Pavlov oli materialistliku suuna pooldaja loodusteadustes, eriti neuroteadustes).
Eelnevast lähtuvalt hakkas Pavlov kõnelema nn füsioloogilisest sünteesist, väites, et ka arst tegeleb sageli samaga, millega füsioloog, nt manustades inimesele, kel mingi organ (jutt käis nt kilpnäärmest) eemaldatud , eluks vajalikku mõne meditsiinilise preparaadi kujul. Pavlovi lähenemine ennustas ette hulga meditsiinipraktikate sündi, alustades hormoon -asendusraviga ja lõpetades geeniteraapiaga. (Võrreldes lähenemist, mille kohaselt organism on „masin“, milles igal jupil oma tähtsus, evolutsiooniteooriaga, saadi aru, et organismist võib leida ka selliseid organeid, millel enam vajadust ei ole – nt nn pimesool . Tekib nn düsteleoloogia kontseptsioon, Ilja Metšnikov (1845-1916) väitis koguni, et kogu jämesool on üleliigne!) August Weisman (1834-1914, temast tuleb juttu edaspidi, geneetikaga seoses) arvas, et üherakulistel organismidel puudub loomulik surm.
Igatahes – hakkas tunduma, et surm on midagi erakorralist, tekkinud evolutsiooni mingis faasis nt hulkraksusele ülemineku puhul. (On ju loogiline arvata, et surm on evolutsiooniliselt hilisem kui elu.)
Arstiteaduses hakatakse nüüd patologiseerima vanadust, sellest saab (krooniline) haigus, millega meditsiin võitleb. Loomulik surm, kui saabub, naudib „surma instinkti“ kohalolu . Meditsiini ülesanne oleks hoida organismi „töös“ (tagada nö kehaline surematus ). Surma käsitlus muutub meditsiini keskseks – see saabub siis, kui arstiteadus ei suuda seda ära hoida. Surma diagnoos hägustub – ajusurma kontseptsioon (tekib 1960. aastatel) ei välista ju muude organite töös hoidmist, st – surm ei ole osa elust, ega elu eitus . Surma diagnoos on tehniline, mitte bioloogiline (Vana, süda- kopsud -diagnoos, püsib siiski meeles, sest vaja siirdamiseks organeid…)
Kordamisküsimused

• Mida uurib meditsiiniantropoloogia, mis on selle valdkonnad?
  
• Haiguse olemuse klassifitseerimise meetodid
  
• Tooge näiteid kontseptsiooni „elu, see on surm“ kohta
  
• Nimetage 19. sajandil surma retseptsiooni mõjustanud avastusi / uusi meetodeid arstikunstis
  
• 20. sajandi tendentsid (surma ja elu mõiste tehnologiseerumine)
  

III. 2. LOENG (32. õ-nädal): Meditsiin Idamaades. Keskaeg. Renessanss

ARAABIA
Islam kandis edasi antiiktraditsioone. Teadus ja meditsiin olid arvestataval tasemel. Neil ka suur rakendus . Araabiamaailma fenomen (kui räägime teaduse arengust) esimese aastatuhande teisel poolel seisnes paaris asjas:

• Esiteks maailmariik – araablaste (islami) poolt domineeritav ala ulatus Indiast ja Kesk-Aasiast idas Hispaaniani läänes.
  
• Teiseks eeldas araablaste ühiskonnakorraldus haridusasutuste – medreste – teket. Loodi ka raamatukogusid ning midagi teaduste akadeemia sarnast (Bagdadis – Tarkuse Maja, bayt al-hikmah, mida juhtis Süüria päritolu kristlane)
  
• Kolmandaks – Araabia kultuuriruum sisaldas mehhanisme , kuidas integreereida võõrusulisi. Niiviisi juhtus, et Antiik-Kreeka tsivilisatsiooni riismete kandjad põgenesid oma ajaloolisel kodumaal ja Väike-Aasias võimule pääsenud kristluse eest (milline represseeris võõrusulisi) araablaste aladele .
  

• Araabia tsivilisatsioonist (ning sellega rahumeelselt koos eksisteerinud juudi omast) I aastatuhande teisel poolel, II aastatuhande alguses, sai antiiksete teaduste edasikandja ja elushoidja.
  
• Araabia ülikoolidest (Hispaanias) said Euroopa esimesed vastavad haridusasutused.
  
• Araablased täiustasid matemaatikat ja astronoomiat (eriti tugev oli instrumentaalne külg).
  
• Islami ( Avicenna , elas 980-1037 – Teos Meditsiinikaanon – ja Rhazes, 10. sajand – Meditsiini Raamat), aga ka juudi arstid olid peamised loodusteaduste arendajad ( eksperiment ) ja elushoidjad. Meditsiinis – humoraalteooria.
  
• Islami kultuuriruumis tekkis ilmalik haigla (9. sajand Bagdadis).
  
• Islami rohuteadus oli kõrgetasemeline, lisaks organiseeritud, kaasa haarates laialdast rahvusvahelist võrku.
  

11. sajandil hakkavad araabia (islami) meditsiinitarkused tasahilju Euroopasse infiltreeruma. Peamised kohad selle protsessi jaoks olid Hispaania ja Itaalia. Lõuna Itaalias, Monte Cassinos, töötas munk , Constantinus Aafriklane , kes tõlkis araabia keelest hulga Galenose töid. Siit kasvas omakorda välja naabruses asuva Salerno nn meditsiinitraditsioon, mis domineeris keskaegses Euroopas paarsada aastat.
Hiljem domineeris Euroopas Avicenna (Meditsiinikaanon), kuna tema tööd olid olid paremini üles ehitatud kui nt Galenose tekst.
(Avicenna teoste arvuks arvatakse olevat üle 450, säilinud 240. Meditsiinikaanon on valminud u aastail 1000-1020. 12. sajandil tõlgiti see ladina keelde ja domineeris sellest ajast alates ka Euroopa arstlikku mõtet. Avicenna kirjutas, et meditsiin jaguneb kaheks – teooriaks ja praktikaks . Praktika jaguneb samuti kaheks: tervete kehade režiimi tundmiseks, st tervise säilitamiseks ning haige keha režiimi tundmiseks, st arstimise õpetuseks. Tervishoiu kunst on viia inimene võimalikult soodsatel tingimustel sellise vanuseni, milles leiab aset loomulik surm. Tervise tagamise märksõnad: puhtus (vesi ja õhk, sisuliselt räägib ka nakkustekitajatest); karastamine, kehakultuur (saun ja massaaž); õige toitumine; puhkus; ilmastik jne.)
15. sajandil hakkab araabia kultuur alla käima ning araabia (islami) rahvad hakkavad eurooplastelt meditsiiniteadust pigem importima. ( Erandeid on siiki ka – nt variolatsiooni levik Türgist Euroopasse 18. sajandil.)
(EUROOPA) KESKAEG
Stereotüüp “Pimedast keskajast” on meditsiiniloo kontekstis teataval määral õigustatud – keskaja teisele poolele andis raskemeelsuse varjundi katk, perioodi viimasele sajandile aga süüfilis. Keskaja halvustamisele ladusid põhja siiski sellele järgnenud, humanismi traditsiooni kandvad , ajastud (Renessanss ja Valgustusaeg), mil keskaega nähti eelkõige teoloogilise skolastika võrgus sipleva, mitteproduktiivse, ajastuna. (See on ka põhjus, miks keskaja halvustamisele läks marksistlik ajaloofilosoofia, milline on palju rõhku pööranud religiooni ja teaduse (meditsiini) suhetele). Keskaegse meditsiini (nagu kogu teaduse) arengut takistas skolastika. Skolastika juured ulatuvad ka antiikaega – filosoofilise maailmanägemuse äärmusse minnes võib ju tõepoolest tunduda aktsepteeritav, et kogu vajalik teadmine on võimalik tuletada olemasoleva teadmise baasilt. Keskaegne skolastika oli kirjasõna-keskne. Samas oli skolastiline meetod väga oluline loogika jms arenguks.
Kirikul ja kirikutegelastel oli keskaja meditsiinile mitmelaadne mõju. Esiteks muidugi kerkis inimeste ravimisega seoses üles terve hulk eetilisi probleeme. Küsimus oli selles, kas inimene tohib segada end Jumala plaanidesse (nt ravida haigeid jne, nt isegi prillide kasutamine leidis hukkamõistu). Samas, haige inimese kannatuse leevendamine oli kirikumeestele ja -naistele justkui lubatud ja kohustusekski. Niisiis tegelesid kirikuinimesed päris palju ravi ja hoolekadega. Kloostrimeditsiin – kloostrite juures asuvad ravilad olid eeskätt mõeldud küll kloostrielanike endi põetamiseks, kuid siin-seal – ja ajapikku üha enam – sattus neisse ka kloostrivälist rahvast. Arheoloogiline materjal ( luustikud ) näitab patsientide puhul eeskätt mehi. (Mehed (poisslapsed) olid ka tervenemisega seotud imetegude läbi paranejad.) Kloostrirahvas panustas põhjalikult rohuteadusse – kloostrite juures asusid sageli ravimatimede aiad.
(Soospetsiifika keskaja meditsiini juures ei ole aga ainult mehi eelistav – ilmne on, et enamus toonasest meditsiinipraksisest tehti mitte-õppinud inimeste ning eeskätt naiste poolt. Naiste väljatõrjumine meditsiinpraksisest on üks läbi keskaja kestnud pidev ja süvenev protsess. Põhjustas seda meditsiinikutse institutsionaliseerumine – arstidelt nõuti üha enam vastavat ülikooliharidust, kuid ülikoolid olid naistele suletud.)
Keskaja alguseks, 7. sajandiks , oli Euroopas ununenud ja kadunud kõik varasem (Rooma) traditsioon – linnaarstid, haridus vastavas vallas jne. Uus areng algas eelmise aastatuhande vahetusel. Arstihariduse keskus 12. sajandil oli Salerno. Pandi klassikute tekstidest kokku kogumik, mida tuntakse Ars medica nime all, mis koosnes Hippokratese Aforismidest ja Prognostikast, Galenose Ars parvast, mõnede araablaste ja bütsantslaste teostest ( viimased mh rõhuga uriini vaatlemisel ja pulsi katsumisel ).
13.-14. sajandil kujunevad meditsiinhariduse keskusteks Pariis ja Montpellier. Olemasoleva kirjanduse valik täienes, juurde tõlgiti Galenost ja araablasi, lisaks tuleb Avicenna. Hakkavad tõusma ka Itaalia uued keskused – Bologna ja Padova. Meditsiin hakkab muutuma scientia-ks ning oluliseks muutuvad loodusteadused (Aristoteles). Murenema hakkab autoriteetide pime kummardamine – leitakse vastuolusid Aristotelese ja Galenose töödes. Paraku jäädakse esialgu arutlustes veel kirjanduse tasemele – eksperiment tuleb mängu hiljem.
Tolleaegne arstiteadus püsis nelja kehavedeliku ja vastavate inimtüüpide analüüsi tasemel. Tasakaalu kindlasktegemine toimunuks valdavalt uriini uurimise teel. Arstilt oodati eeskätt diagnoosi ja prognoosi. Prognooside tegemine põhines teoorial haiguse kriitilistest päevadest, mil haigus võib teha pöördeid halvenemise või paremuse poole.
Terapeutika põhines Hippokratese nö režiimi triaadil:

• dieteetika (lisaks dieedile, ka eluviisid , kliima);
  
• ravimid ;
  
• kirurgia (aadrilaskmine nt).
  

Kasvas huvi anatoomia vastu, mis omakorda põhjustatud õppinud arstide huvist kirurgia vastu. Üldiselt teatavasti (veel kaua aega hiljemgi) oli ühelt poolt ülikoolis õppinud arsti (füüsikuse) ja teiselt poolt meistri käe all (käsitöö!) oma kutse omandanud kirurgi- habemeajaja , vahel suur erinevus.
1363. aastal ilmus aga ühe esimestest ülikoolis õppinud kirurgidest, Guy de Chauliac’i (~1300- 1368 ), Chirurgia magna , milles järgmised peatükid (milledest saab lugeja ise aru, millega kirurgia toona eeskätt tegeles): 1) anatoomia; 2) paised ; 3) haavad; 4) haavandid ; 5) luumurrud ja nihestused; 6) muud haigused; 7) ravimid. Chauliac töötas välja venituste süsteemi luumurdude raviks, võitles šarlatanidest songalõikajatega jne.
1423. a üritasid Inglismaal ühineda arstid ja kirugid ühte tsunfti, paraku ebaõnnestunult. Õppinud arstide tungimine kirurgide jt (nt ämmaemandad) mängumaale oli põhjustatud tendentsidest, mida võib nimetada mitte ainult arstikutse vaid ka meditsiini professionaliseerumiseks. Meditsiin ja tervishoid hakkas omama üha suuremat ühiskondlikku tähtsust ( haiglad , sanitaaria jne) ning seetõttu tõusis arstikutse prestiiž, sellega omakorda kaasnes majandusliku huvitatuse kasv ning tekkis sisuliselt soov kutse tsunfti loomiseks.
Samal ajal toimus kiriku eemaldumine meditsiinist – 1215 . a Lateraani kirikukogu keelas vaimulikel kirurgia (küsimus oli eetiline, nt kas patsiendi surmas süüdi olev isik võib edasi töötada preestrina jne). Toimumas oli üldine kiriku positsiooni tugevenemine ning usulise hüsteeria kasv (ristisõjad) ning seega pole imestada, et kirik püüdis ka arstkonnale oma tõdesid peale suruda – nt, et hing on tähtsam kui keha (anima sit mulo preciosior corpore). Eelnevast lähtuvalt hakati kiriku poolt takistusi tegema ka inimeste lahkamisele, milline praktika 13. sajandil ülikoolides alanud oli. Kirik tegeles ka juutide arstipraksisest eemaletõrjumisega.
Meditsiini arengule oli tähtis linnastumine – linnadest sai keskkond, kus arstil on võimalik praktiseerida. Linnad, muretsedes oma kodanike turvalisuse pärast (katk), hakkavad palkama arste ning rajama haiglaid ( Santa Maria Nuova hospital Firenzes 1288).
HILISKESKAEG / RENESSANSS
Hiliskeskaeg (eriti Alpidest lõunas) tõi kaasa teadusliku mõtte tormilise arengu. Põhjusi selleks, nn Renessanssi väljakujunemiseks, on ilmselt palju. Üks neist kindlasti Musta Surmaga (katkuga) seostatav kiriku ja ladina keele mõju vähenemine ning linnastumine, mis mõlemad aitasid kaasa ühiskonna sekulariseerumisele. Teatavad protsessid toimusid ilmselt ka nö normaalse progressi korras – tehnika, teaduse, kunsti areng tõi kaasa mõnede arengute kumulatiivse kiirenemise (trükipressi kasutuselevõtt näiteks). Oluline tähtsus oli maadeavastustel, mis avardasid maailmapilti, arendasid tehnikat , kuid nt loodusteaduste jaoks olid väga olulised ka seetõttu, et tõid kaasa vajaduse süstematiseerimise järele.
Renessanssi märksõnaks sai “humanism”, seega inimene. Inimkeha uurimine muutus aktuaalseks. (Varem oli klerikaalide jaoks olnud keha – küll ka “hinge templiks” nimetet – siiski teatav ajutine varjupaik , nüüd kippus see saama asjaks iseeneses). Teadmised inimkehast, anatoomiast ja füsioloogiast said tuge toona levima hakanud filosoofilistest õpetustest, mis eitasid endist skolastilist teaduslikku meetodit, mille puhul “teadust tehti” eeskätt autoriteetidele nõjatudes – nüüd hakati rääkima kogemusest. Viimases küsimuses on ajalukku läinud Francis Bacon (eksperimendi „isa“), aga kogemust ja eksperimenti viljelesid ka da Vinci, Paracelsus jt. Da Vinci leiab – kritiseerides skolastikat – et kes vaidleb, vihjates autoriteetidele, arendab mälu, aga mitte mõistust…
Pealetungivad haigused andsid hoogu nii haiglate, meditsiinikutse, kui arstiõppe arengule. Arstikutse professionaliseerumisele olid loodud muudki tingimused. Mainida võib nt reaktsiooni rahvameditsiini (mitteprofessionaalide poolt viljeldava meditsiini levik seoses trükikunsti arenguga) vastu – arstkond lõi süsteemi (litsentsid jm), et iseravijaid turult välja tõrjuda. Eelnevas on ka selge soospetsiifiline moment – nö metsikult praktiseerivad arstid olid nimelt sageli naised, kes ju oma sotsiaalsest (kodu, lapsed ja köök) rollist lähtuvalt niikuinii põetajad olid.
Renessanss on Valgustusajastule eelnev periood, mil hakkavad hoogu minema nii mitmedki edaspidi olulised tendentsid – nt ülikoolide areng. Meditsiiniülikoolidest said juhtivaks Padova ja Leyden (15. sajandil üldse Euroopas ca 40 ülikooli). Õpingutes sai oluliseks practica (entsüklopeediline ülevaade haigustest ja nende ravist). Lisaks ilmuvad veel õppevormid nagu consilia (juhtumianalüüs), regimens (nö tervishoid isiklikul ja ka laiemal tasemel), experimenta (retseptiteadus), materia medica (rohuteadus).
Meditsiinis hakkas humoraalpatoloogia asenduma iatrokeemiaga (alkeemial põhinev kontseptsioon, mis näeb haiguse ja terviuse taga eeskätt keemilisi protsesse – kehamahlad asenduvad piltlikult keemililiste elementidega). Algas natuurfilosoofia võidukäik, mis andis oma positiivse panuse looduse seletamisele.
Toimus ka teatav üldine lähenemisnurkade muutus – nt hakati jälle tegelema esmaabi jms-ga. Keskajal oli esmaabi valdkond, mis kiratses. Nt suhtumine enesetapjatesse – neid peeti ebapuhtaiks, mis omakorda tähendas, et ka nende puudutamine, nende asjade puudutamine ei olnud soovitav . Samas vajas iga selline oletatav enesetapujuhtum uurimist ning nagu tänapäevalgi, ei tohtinud enne kriminalisti saabumist midagi sündmuskohal puudutada – näiteks ei tohtinud vees hulpivat keha välja võtta veest, või poodut silmusest. Sama kehtis ka traumade puhul. Põhimõtteliselt pidid nt ka vigastatud ootama, kuni juurdlusorganid asja üle vaatavad . Lisaks võis mõnes juhtumis tunnistajaks jäämine kujuneda suhteliselt ebameeldivaks elamuseks – piinamine oli toona juurdluste läbiviimisel küllaltki tavaline nähtus ning polnud kindel, et mitte näiteks tunnistaja suhtes ei soovitud seda rakendada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et esmaabi hakkas jalgu alla saama alles XVIII sajandil, mil tekkisid teatavad vetelpääste alged – Pariisis, Amsterdamis jne, paigaldati jõgede äärde päästevahendeid.
Leonardo da Vinci (1452-1519) Uuris inimkeha ja anatoomiat, tõi organismide juures esile paralleele masinate- tehnikaga . Tegeles silma ehituse, kapillaaride jms-ga. Kogemus ja katse: Tarkus on kogemuse tütar. Süstematiseeris loodust (et oma tohutu produktsiooni raames teemadest ülevaadet omada). Samas siiski püsib edasi Hippokratese-Galenose nelja mahla teooria pinnal ning arvab end nägevat muudki anttiikajast pärinevat mitteteaduslikku ja -tõest (nt eriline juha mehe urogenitaalaparaadis, milline pidanuks transportima viljastumise hetkel nn elujõudu seljaajust tekkivasse lootesse). Oma anatoomia-uuringute tõttu peetakse teda võrdlevale anatoomiale alusepanijaks, aga ka nt embrüoloogia esmauurijaks.
Andreas Vesalius (1514-1564) oli juhtiv anatoom pärast Galenost. Suur osa tema fenomenist põhineb kunstitehnika arengul – siiamaani populaarsed kõikvõimalikud anatoomilised inimekeha kujutised allegoorilistes poosides (mis on Tiziani töö). Vesalius lükkas ümber paljud Galenose arvamused inimese anatoomiast ja füsioloogiast. Tõi esile 200 Galenose viga. Rõhutas kirurgia ja arstikunsti ühendamise vajadust. Peamine oli ehk südame ehituse ja südame tööpõhimõtte alal aset leidnud selgitused , mis viisid kopsuvereringe avastamiseni hiljem Harvey poolt.
Girolamo Francastro ( 1478 -1533) nakkushaiguste spetsialist. Klassifitseeris nakkushaigusi, kasutas nn kontaagiumi mõistet (nähtamatud materiaalsed üksused, mis organismi sattununa selle nakatavad). Lõi oma töödega epidemioloogia alused.
Ambruaz Paré (1517-1590) kirurgia, eeskätt haavaravi , „isa“ (mina ainult sidusin, jumal ravis), kelles olid ühendatud habemeajaja ja õppinud arsti oskused. Uute meetoditeni jõudis väidetavalt juhuse tahtel. Senine praksis eeldas nt (laske)haava ravis kuuma õli valamist haavale , Paré aga mingi sõjalise kampaania käigus oli õli puudusel sunnitud kasutama ollust (segu tärpentiinist, roosiõlist ja munakollasest), mida seni oli seedevaevuste raviks kasutatud – ilmnes , et nn seederavimiga käsitletud haavad olid järgmine päev paremas olukorras kui keeva õliga hooldatud… Siinkohal tahaks tsiteerida J. Raudseppa (Kirurgia läbi sajandite, lk 96): „Nii pani … Paré aluse uuele haavaravile tänu olukorrale (oli palju haavatuid), juhusele (kuum õli sai otsa), leidlikkusele ja julgusele (ta kasutas uut segu), kohusetundele (ta ei jätnud haavatuid ravita ) ja lõppeks uurija vaistule (ta võrdles omavahel kaht ravi saanuid haavatuid ja tegi tähelepanekust õige järelduse“).
Verejooksu kontrolli alla saamist peetakse samuti Paré teeneks. Ta töötas välja (tegelikult võttis taaskasutusse kreeklaste, Galenose ja araablaste teada olnud) veresoonte ligeerimise tehnika amputatsioonidel. Žgutte ja klambreid hakati kirurgias laialdaselt kasutama siiski alles 19. sajandi teisel poolel (nt Jules Pean, võtab kasutusele praegu tema nime kandvad klemmid).
Paracelsus (1494- 1541 ) õige nimega Theophrastus Bombastus von Hohenheim, oli skandalist ja reformaator. Tema panus oli see, et tuli tagasi ontoloogilise haiguskäsitluse juurde – haigus sai asjaks iseeneses (mitte osa haige inimese elust, ilmavaatest, „karmast“ vms) ning seega sai võimalikuks tõsisem materialistlik lähenemisnurk haigustekitajate otsimisele ja nendega võitlemisele. Samas oli Paracelsuse ontoloogilises lähenemises piisavalt müstikasse kaldumise võimalusi, mida Paracelsus ka tegi.
Paracelsust saab pidada oluliseks tegelaseks rohuteaduse ajaloos – iatrokeemilisele suunale alusepanija – nägi algainetena keemilisi elemente – väävel, elavhõbe ja sool. Samas oli ravimite käsitlemisel veel kinni signaturismis (mis kinnitab veel müstistsimi ja nt alkeemia seost selle mehe puhul).
Kordamisküsimused

• Araabia / islami kultuuri panus meditsiinilukku
  
• Millised probleemid takistasid (arsti)teaduse arengut keskajal Euroopas
  
• Kiriku ja meditsiini vahekord
  
• Millised protsessid arstiteaduses iseloomustavad Renessanssi esilekerkimist
  
• Nimetage Renessanssi perioodist olulisi arstiteaduse ajalukku läinud inimesi
  

IV. 2. SEMINAR (32. õ-nädal): Rahvameditsiin.

Eesti rahvameditsiini uurimine ulatub 19. sajandi algusesse , mil Saaremaal elanud arst Johann Wilhelm Ludwig v. Luce (1750-1842), avaldas töid, milles kirjeldas sealse maarahva tegemisi tervise hoidmise ja ravi alal. 200 aasta eest kirjapandud materjal on piisavalt soliidne alus teha järeldusi ka kõnesolevale perioodile eelnenud aastatuhandete kohta – tavainimese elus oli aja jooksul väga vähe muutunud (apteegid ning apteegirohud olid küll olemas, kuid maainimesele oli sularaha haruldane asi).
Rahvameditsiini mõiste on lai, ulatudes ühelt poolt väga ürgsete ja traditsiooniliste ravimeetoditeni, kuid olles teiselt poolt teinekord vägagi kaasaegne – nt moodsad imearstid, -terapeudid jne. Eriti nö läänemaises kultuuriruumis on rahvameditsiin tugevasti läbi põimunud akadeemilise meditsiiniga – põhimõtteliselt on tegemist populaarsete teadmistega haigustest ja ravist.
Rahvaarstide nimetusi on eesti keeles erinevaid. Need osutavad rahvaravija isikuomadustele, ravimisspetsiifikale vms. Näiteks sõnadega ravijaid nimetati posijateks, sõnujateks, lausujateks, tilpajateks jne, lihtsamate ratsionaalsete ravivõtete pruukijaid vastavalt soonetasujateks, kupulaskjateks, aadri- või verelaskjateks jne.
Selge piirjoon rahva- ja nö koolimeditsiini vahele tekkis alles 19. sajandil. Näide sellest on sünnitusabi ja naistehaigustesse puutuv, kus õppinud arstid end üha enam kehtestasid.
Rahvameditsiini käsitlemisel tuleb meeles pidada, et tegemist ei ole nii üheselt hõlmatava fenomeniga, kui akadeemiline meditsiin – rahvameditsiin võib sõltuda erinevatest taustajõududest, alustades looduskeskkonnast ja lõpetades ühiskondliku süsteemi ning religiooniga. Religiooni mõju on oluline ka selleks, et esile tuua üks põhiline erinevus traditsioonilis lääne ja traditsiooniliste ida meditsiinikäsitluste juures – lääne, kristlik, maailmapilt, milles oluline koht ainujumalal, näeb ka muid asju maailmas kui üheainsa konkreetse põhjuse esilekutsutuid. Idas sageli ollakse seisukohal, et mingi konkreetse probleemi põhjustajate ja raviviiside seas võib olla mitmeid paralleellahendusi. (Sellel kultuurierinevuse asjus on viimasel ajal siiski ka euroopalikus maailmas sõna võetud, nt nn kaoseteooria on reaktsioon eurooplasi sada aastat tagasi tabanud ehmatavale arusaamisele, et kõik ei olegi matemaatiliselt prognoositav ja konkreetsele põhjus-tagajärg suhtele taandatav.)
Rahvameditsiini juures on oluline ka see, et isegi kui tegemist kõrgkultuuri (sh lai kirjaoskuse levik) kuuluva fenomeniga, ei ole rahvameditsiin reeglina talletatud kirjalikult. Seega on võimalus – ja see leiab sageli kinnitust –, et rahvameditsiin on pidevas muutumises.
Alustades siiski sellistest ühiskondadest, mille puhul ei saa rääkida akadeemilise (kooli-) meditsiini mõjust, ega isegi mitte naaberrahvaste omast, tuuakse välja haiguste seletamise puhul tugev müstiline komponent. Ollakse olukorras, kus (euroopalikus mõttes) reaalne ja irreaalne maailm on segunenud (nn Dream -time Austraalia pärismaalastel). Seega ei saa veel rääkida otseselt haiguspõhjuste seletamisest, sest haiguse enda defineerimine pole veel konkretiseerinud, kuna põhimõtteliselt pole vahet, kas ollakse haige, näljas, külmas vms (puudub abstraktne mõiste ”haigus”). Igale ebameeldivale fenomenile on ette nähtud vastu- või tõrjetegevus, kuid otseses mõttes ravimisega pole veel siiski tegemist.
Aja jooksul süveneb komme haiguse põhjustele jälile jõuda – eesmärk iseenesest loogiline: kui ei tea põhjust, pole ka tagajärgedega võimalik tegeleda, ravi läbi viia. Lisaks toob haigustekitaja nime/olemuse vms teadasaamine võimu tema üle / kaotab tema kaitsemaagia. Vajadusel haiguse põhjust seletada on ka teoreetilisem alus:

Ajaloolisest perspektiivist on tegemist traditsioonilise ravimise ideoloogilise sisuga;

Individuaalsest perspektiivist tuleb teadmist haiguse tekitaja kohta näha kui psühhoteraapilist vahendit;

Sotsiaalpsühholoogilises perspektiivis defineeritakse põhjuse kaudu nii haige, kui ravija, aga ka kogukonna roll laiemalt, antud haiguse tekkes ja ravis.
Haiguspõhjuste klassifitseerimine:

• Tabu rikkumine;
  
• Hinge kaotamine;
  
• Võõra hinge sissetung;
  
• Projektiil (siirik – vahend nt surnu mõju edasikandmiseks teisele inimesele);
  
• Haiguseuss (välja kasvanud paelussi kohalolekust…)
  

Järgmine asjassepuutuv jaotus on rajatud mõnes mõttes kaasaegse akadeemilise meditsiini vundamendile, jagades traditsioonilised haiguspõhjuste seletused vastavalt sellele, kui ratsionaalsed need tänapäeva inimese (meediku vms teadlase) seisukohalt tunduvad : Loomulikud (akadeemilisele meditsiinile enamvähem aktsepteeritavad):

• Infektsioon (ideed Kochi ja Pasteurini välja);
  
• Stress (füsioloogia – nälg, janu vms – kui psühhiaatria valdkond), ka ehmatamine;
  
• Orgaaniline mandumine (vanadus või pärilik/kaasasündinud haigus/ puue );
  
• Õnnetusjuhtum;
  
• Vägivald.
  

Üleloomulikud: Müstilised tekkepõhjused (umbisikulised seosed ohvriga);

• Usk;
  
• Pahaendeline aisting (unenägu ka põhjustab haigust);
  
• Puutenakkus ( kokkupuude mingi halva vms objektiga);
  
• Müstiline kättemaks (tabu rikkumine toob iseenesest kaasa tagajärje).
  

Animistlikud tekkepõhjused (selgitavad haigust üleloomuliku olendi tegevusega )

• Hingekaotus;
  
• Vaimu agressioon .
  

Maagilised (põhjustatud kadeda / kurja, vastavate võimetega, inimese tegevusega)

• Posimine (posida võib põhimõtteliselt igaüks);
  
• Nõidus (nõid - eriliste võimetega inimene).
  

Mainitud jaotus on ilmselt otstarbekaim, et alustada vastava Eesti-keskse süsteemi loomist, kuigi kohe võib öelda, et nii mõnigi valdkond on eelnevast puudu ( tulest , veest, maast saadud haigused nt). Kuri silm sh on oluline veel seepärast, et seob siinse rahvameditsiini-alase käsitluse esimeses loengus käsitlemist leidva algosakeste ja harmoonia filosoofiaga. Nimelt – F. Oinas (1984) kirjutab, et kurja silma fenomeni aluseks on nö ühendatud anumate printsiip ehk lähenemine, et hüvesid on maailmas limiteeritud hulk – kui keegi saab juurde, tähendab see seda, et kelleltki võetakse ära (kratid, aga ka nt haiguse varesele-harakale manamine).
Eesti rahvameditsiinis(- usundis ) on haigustekitajaid vähe süstematiseeritud. Renata Sõukand (keda siinkohal on kasutatud) mainib Ilmari Mannineni (küll eeskätt soome materjalil ja juba 1922) tehtud üldistust. Manninen eristas haiguste puhul nende tekitajaid ja ilmumiskuju.
Demonoloogilised haigustekitajad (Manninen):

Surnutelt saadud haigused;

Maast ja maavaimudelt saadud haigused;

Metsast ja metsavaimudelt saadud haigused;

Veest ja veevaimudelt saadud haigused;

Tuulest saadud haigused;

Tulest saadud haigused;

Maja- ja saunavaimudelt saadud haigused;

Jumala(te) saadetud haigused;

Haigusdeemonilt saadud haigused.
Demonoloogiliste haigustekitajate ilmumiskuju järgi (Manninen):

Seestumine;

Välisjõu kallaletulek;

Nakkusrünnak
Sõukand oma kommentaaris märgib, et Mannise peamine puudus käesolevate klassifitsioonide puhul on see, et inimesed (vähemalt uusaegne soome- ja eesti talurahvas) ei pruukinud sugugi vältida ratsionaalseid seletusviise.
RAVIST M. Kõiva toob raviriituse puhul välja mitmed järgud:

• Kogunemine ja tutvumine ;
  
• Haige veenmine arstija võimekuses;
  
• Haiguse päritolu väljaselgitamine;
  
• Haiguse otsimine ja eemaldamine, hävitamine või tagasisaamine;
  
• Paranemisreeglite, ettekirjutuste selgitamine ;
  
• Ravimite üleandmine;
  
• Arstijate tasumine, tänamine. (Tasumise raames tasub meeles pidada, et nt ohverdamine, mis esmapilgul ei tundu üldse peaasjalikult olevat toiming rõhuga ravimisel, võib ka Eesti oludes käsitleda (teema ajalukku tungides) kui eeskätt raviotstarbelist nähtust.)
  

Tervenemises on osa olnud:

• Loitsudel (sõna, aga ka mateeria, nt sool, viin , rasv, suhkur, püssirohi. Lisaks esemed, mida vaid kasutati, mitte ei söödetud sisse – nt teravad esemed);
  
• Ravijalt saadud keeldudel-käskudel,
  
• Ravimitel (vt loitsud – rästik lisaks oluline).
  

Rahvaarste on liigitatud ravivõtete alusel:

ekstaasi abil ravijad (nt šamaanid, kes raviseansi ajal viibivad transis);

verbalistid (sõnade ja loitsudega ravijad);

herbalistid (taimede – ja sõnadega – ravijad);

kätega ravijad ehk manuaalterapeudid (kupupanijad, soonetasujad, nihestuste ja luumurdude paigaldajad).
Põhjamaades jagatakse tänapäevased rahvaravitsejad kahte suuremasse kategooriasse: 1) loodusraviga tegelevad isikud (natural medicine healers) ja 2) rahvaarstid (folk healers). Loodusraviga tegelevad isikud jagunevad omakorda:

kiropraktikuteks (arstirohtudeta arstijad, kes käsitlevad peamiselt selgroogu);

soonetasujateks;

homöopaatideks;

ravimtaimedega ravitsejaks jne.
KATKUPÄRIMUS EESTIS
Vt: Reet Hiiemäe. Eesti katkupärimus. Tartu, 1998 ja Katkujutud ( Koost . R. Hiiemäe, Tln 1997). Jakob Hurt avaldas 1888. a üleskutse “Paar palvid…”, milles avaldas soovi rahvaluule kogumiseks. Rahvaluule kogumisel kasutatakse küsimustikke ning alates Hurdast on enamus rahvaluulet nö laial rindel koguda püüdvaid küsimustikke andnud ette ühe teemana ka katku teema.
Katkumuistendeid on Eestist korjatud ebaühtlaselt – väga palju sõltub kirjasaatjate tegevusest (teinekord kipuvad need oma lugusid kusagilt loetuga ilustama – täiendus rahvameditsiinile seegi… ning eks jutustajadki olid nt 19. sajandil saanud lugeda juba kõikvõimalikku populaarset- ning õpetlikku kirjandust.). 20. sajandi jooksul on antud pärimus rahva hulgast taandumas.
Eesti katkupärimuses moodustab pealiini inimese ja katkuvaimu suhe. Katk on põhimõtteliselt täiesti omaette tegelane (nt Kalevipoeg ja Vanasarvik võisid teinekord vastupidiselt olla oma käitumiselt küllaltki segiaetavad). Kui katk aegajalt ähmastub, siis pigem on tegemist küsimusega teiste haiguste-epideemiatega segiajamisest (halltõbi/ malaaria ). Personifitseeritud haigusdeemoni olemasolu tähendab, et temaga on võimalik suhelda – sellega katkumuistendites ka tegeletakse.
Sõltuvalt oma avaldumiskujust – katk võib esineda nii looma, linnu kui inimesene , viimasel juhul on ta sageli laps või siis ” saks ”, nt arst – toimub ka kommunikatsioon.
Kordamisküsimused

• Rahvameditsiini eripärad võrreldes „ülikoolimeditsiiniga“
  
• Rahvaarstide raviriitus
  
• Traditsioonilised seletused haigustekitajate kohta
  

V. 3. LOENG (33. õ-nädal): Uusaeg. Valgustusaeg. Loodusteaduste teke ja areng. Lääneliku meditsiiniteaduse teke.

VALGUSTUSAEG 16. sajandil algab periood, mis kulmineerub nn valgustusajastuga. Viimase kõrgaeg oli 18. sajandil (Eestis – iulma servas – aga ka veel 19. sajandi alguses, vt nt Tartu ülikooli taasavamine 1802).
Uusajal saab alguse tänapäeva teadus, periood on äärmiselt rikas suurte mõttemeeste poolest – mainitagu Galileid, Keplerit, Newtonit, Halley’t ja Harvey’t. Tehakse hulk avastusi. Boyle defineeris keemilise elemendi (näitas ka, et õhk on vajalik eluks), arenema hakkas analüütiline keemia. Mikroskoobi areng (Loeewenhoek näeb 1647 esmakordselt mikroorganisme, 1695 avaldab oma peateose Arcana naturae detecta), mis viis histoloogia arenguni (Malphigi, 1661 töö kapillaaride osast vereringes). Jne.
Oluline asi, mis toonasele teadusele (ka meditsiinile) arenguhoogu juurde andis, oli empiiriline ja ratsionalistlik filosoofia (Bacon, Locke , Hume, Descartes , Spinoza, Leibniz ). Kuigi filosoofid pidasid (jätkuvalt) vajalik olevat seletada maailma inimtunnetusest lähtuvalt, viis see nüüd varem või hiljem juba objektide olemusliku tunnetamiseni. Uuele ajastule oli nimelt iseloomulik soov kontrollida looduses toimuvat, allutada loodus inimesele ning selline lähenemine eeldas muidugi, et reaalsust oli vaja adekvaatselt mõista. Nii mõnedki tolle aja filosoofid pidasid vajalikuks omada arvamust ka meditsiini ja tervishoiu küsimustes. Francis Bacon (1561-1626), pidas nt oluliseks rõhutada arstiteaduse juures kolme asja:

• tervise säilitamist;
  
• haiguste ravimist;
  
• pikaealisuse garanteerimist.
  

Lisaks “väärika vananemise” jutlustamisele pidas ta oluliseks ka muid raviga seonduvaid inimväärikust rõhutavaid aspekte – valuvaigistamist näiteks. Eesmärk oli – korrakem – kontrollida loodust, fatalism taandus. Baconi teoses “Uus Atlantis ” on teadlastel oluline roll ning inimese elu parandamiseks nähakse meetodeid appi võetuna tervishoiust, hügieenist ja tervislikust toitumisest. Loodust ravivahendina kasutades pidas Bacon esmatähtsaks balneoloogiat (rääkis mh kunstliku mineraalvee sünteesimisest). Bacon oli väidetavalt üks neist, kes kutsus üles tegelema tõsiselt millegiga, mida tänapäeval nimetatakse patoanatoomiaks.
Rene Descartes (1596- 1650 ) oli nö mehhanika kuldaja peamisi esindajaid. Inimene kui masin, plokkide ja kangide süsteem, loodus (kosmos) kui suur kellavärk, olid paralleelid, millede abil püüti asju looduses selgeks mõelda ja defineerida. Descartes oli eeskätt matemaatik ja filosoof, ka füüsik. Siiski on, lähtuvalt tema mehhaanikast, teda seostatud ka anatoomia ja füsioloogiaga (erutus närvides oleks tema visooni kohaselt pidanud meenutama nöörist kellukese liigutamist…).
Loodusteaduste areng hoidis toonastes meditsiinilistes teooriates elus kahte suunda. Räägitakse iatrofüüsikalisest ja iatrokeemilisest koolkonnast. Viimane defineeris elu ja seega ka haiguslikke nähtusi, lähtudes ensüümidest (siinkohal oluline mainida Leidenist pärit F. de la Silviat – 1619-1672 – kes kõneles nn fermentidest, kui organismi tegevust mõjustavatest tegureist, vastukaaluna levivatele nö rakuteooriatele, millised olid tuge saamas mikroskoobiga tehtavaist avastusist) ning gaaside vallas tehtavaist uurimusist (van Helmont kasutas esmakordselt terminit “ gaas ”).
Iatrofüüsika püüdis seletada organismis toimuvaid protsesse läbi füüsika- ja matemaatika seaduspärasuste (Descartes, Harvey, Boerhaave, Hoffmann ). Nimekirjas viimane nt on öelnud: ”Mehaanika on kõikide nähtuste põhjus, allikas ja seadus”.
William Harvey (1578-1657), inglane, õppis Padovas. 1628 – Südame ja vere liikumisest loomadel. Harvey vereringetooria oli Galenose ajast alates ilmselt üks olulisimaid avastusi eluslooduse mõistmiseks. Harvey kummutas Galenose respiratsiooniteooria (hingamine vajalik südame jahutamiseks). Pärast seda kui Boyle oli tõestanud, et õhk on vajalik eluks ning Lower näidanud, et veri muutub kopsu läbinult heledaks, hakkas kujunema arusaam hingamisest ja vastavast ainevahetusest. Harvey püsis mõnes aspektis siiski veel Aristotelese lainel, rääkides südamest, kui nö kesksest organist – jutt siinkohal käib nö hingedest.
Harveyd peetakse lisaks ka embrüoloogia rajajaks – ex ovo omnia olevat tema sentents. Ex ovo omnia – kõik on munast – tähendab mh, et tähelepanu keskpunkti kerkivad paljud „vanad head“ looduse seletamise küsimused, alates elu isetekkimisest ning lõpetades teemadega, mis seotud teleoloogia (sihipärase arengu), „hinge“ jne-ga. Oluliseks saab küsimus isas - ja emasorganismi füsioloogilisest panusest uude organismi. Harvey õpetus hakkab õõnestama preformatsionismi teooriaid , andes teed epigeneesile, viimane omakorda viib rakuteooriani.
Santorio Santorio (1561- 1636 ), töötas koostöös Galileiga. Leiutas termomeetri, hügromeetri, pulsomeetri, erinevaid kuuldeaparaate jne. Uuris sj ennast igatpidi – elas nt (eeldatavalt hermeetiliselt suletud) kastis ja analüüsis ainevahetust, püüdis kaaluda väljahingatavat õhku jne – seega eksperimentaalfüsioloogia eelkäija. (Enese peal eksperimenteerimine sai sajanditeks (arsti)teadlastele levinud meetodiks , mis ühest küljest heroiseeris toonase teadustöö, teisalt tõi kaudselt ka probleeme – veel väljakujunemata kriteeriumid inimkatsete vallas andsid arstile justkui moraalse õiguse teha patsiendiga sama, mida ta oli endaga teinud… nt nakatada süüfilisse…)
18. sajandi puhul väärib mainimist sisesekretsiooni defineerimine Th. de Bordeu poolt: „Veri kannab endas kehaosade ekstrakte, komponente, mis on tähtsad terviku seisukohalt, annavad erilisi kvaliteete ja omadusi“.
Antoine Lavoisier (1743-1794) seletas ära gaaside ainevahetuse kopsus , kasutades ära tormilist keemia arengut, mh gaaside uurimist . Rene-Antoine Reaumur ( 1683 -1757) uuris maomahla ja näitas ära selle osa seedimisel. 18. sajandi keskel näitas K. Wood , et organism koosneb rakkudest. Tekkima hakkas rakuteooria.
18. sajandil tekib patoloogiline anatoomia. Juba 17. sajandi teisel poolel olid šveitslased Bone ja Vapfer tegelenud patoloogia - alaste avastuste süstematiseerimisega, püüdes antud materjali kõrvutada kliiniliste andmetega . Oluline mees antud suuna jätkamisel oli inglane J.B. Morgan (1682-1771), kes nõudis, et iga arst peab oskama teostada lahanguid – patoanatoomia oli saamas osaks meditsiinist. Patoanatoomia tugevdas materialistlikke trende meditsiinis.
On öeldud, et 18. sajand oli süstematiseerimise ja tugitoolis teoretiseerimise sajand. Näitena tuuakse K. Linné. Loodi haiguste klassifikatsioon , inimrasside klassifikatsioon, meditsiiniline statistika, meditsiinibibliograafia alused.
Karl Linne (1707-1778), rootsi arst, kuid eelkõige loodusteadlane , lõi eluslooduse nn binaarse nomenklatuuri (näiteks inimese liiginimi Homo sapiens ) liikide morfoloogiliste ja füsioloogiliste tunnuste alusel (loodi ka analoogseid ja võistelvaid teooriaid teiste oma aja teadlaste poolt, sest Linne tehtu oli eelkõige meetod, mitte süsteem, millest oleks olnud abi nt ecvolutsiooni käsitlemisel). Inimese ja primaatide lahterdamine tema poolt ühte seltsi, oli samm, mida saab kaudselt pidada ka darvinismi ideedele sissejuhatuseks. Lisaks kujuneb läbi linneeliku süstematiseerimise arusaam taime- ja loomariigi ühtsusest. Linne klassifitseeris ka haigusi (Genera morborum, 1763), jagades haigused 325 perekonda. F. Boissier de Sauvages de la Croix (Nosologica medica, 1768) jagab haigused kümnesse klassi, 295 perekonda ning 2400 liiki.
18. sajand nägi filosoofilise õpetuse, nagu vitalism, õitsengut. Maailmavaade oli olemas olnud juba antiikmõtlejaist peale, põhinedes seisukohal „elujõust“. Vitalismiga seostatav oli ka 17. sajandil Saksamaal – Georg-Ernst Stahl – levima hakanud animism, õpetus hinge olemasolust organismidel. „Hing“ ka kaitsenuks ja ravinuks organisme. Elujõud kui eesmärgipärane tung, hing vms, oleks seletanud nii mõndagi looduses ja ka haiguslikes protsessides. Haigus oleks elundite ettemääratud funktsioonide häirumine. Ideele lisas jumet Paracelsuse poolt võimendatud ontoloogiline haiguskäsitlus. Vitalism pidurdas eksperimentaalse, empiirilise teaduse arengut, kuna käsitles midagi, mida oleks pidanud olema teaduslike meetoditega suhteliselt võimatu uurida, kirjeldada ja seletada.
Vitalistlikust vaatevinklist lähtuvalt sai toonaste teadmiste taustal aga suhteliselt edukalt seletada närvisüsteemi toimimist. Tekkis meditsiinis (ja füsioloogias) A. von Halleri (1708- 1777 ) ärrituse kontseptsioon. Haller oli anatoom ja füsioloog, omas teeneid närvi- ja lihasfüsioloogia väljatöötamisel, tuues esile närvide ja närvimpulsside tähtsuse ärrituste tekitajaina. Erutuvus kui selline oleks olnud osa „elujõust“, selle avaldumisvorm („füsioloogiline omadus“). Haller nägi, et nn närviprintsiip reguleerib kõiki organismi protsesse, ka haiguslikke – teisisõnu: kõik haigused „on närvidest“. Raviprintsiipe kasvas sellest välja ärritamise või rahustamise metoodika. Šoti õpetlane Y. Brown arendas teooriat, mille kohaselt organismi tegevus kujutabki endast eeskätt ärrituste avaldumist . Ärritused võisid olla välised (keskkonna mõjud) ja sisemised (psüühika, lihaste kontraktsioon ), lisaks üldised ja kohalikud ärritused. Ärritus kutsunuks esile erutuse. Haigel inimesel niisiis kas liiga palju või liiga vähe sedasama erutust. Eelneva põhjal sai haigused jaotada kahte rühma – steenilised ja asteenilised. Mis omakorda tõi oma järeldused diagnoosimisse ja ravisse. Ravis kippusid vitalismi kalduvad tegelased eelistama similia similibus kontseptsiooni – ravimine sarnasega.
(Brusseism – F. Brusse nime järgi 19. sajandi esimesel poolel kujunenud moekas ravimisviis – pidas erutuse, milline pidada tekitama valusid, palavikku jne – mahasurumiseks kasulik olevat dieeti, ainevahetust kiirendavatel protseduuridel nt aadrilaskmist.)
Uued meditsiinikoolkonnad, mis 18. sajandi lõpupoole tekkisid, olid natuurfilosoofiline koolkond (üritas mh haigusi klassifitseerida) ja homöopaatiline õpetus ( Samuel Hahnemann, 1755 -1843). Homöopaatia käsitleb haiget kui füüsilis-psüühilist tervikut vahetus kontaktis keskkonnaga (kuni selleni välja, et haigust iseseisva üksusena eitatakse, mis muidugi teaduslikust seisukohast on halb). Homöopaatia keskendub organismi kui terviku ravimisele. Homöopaatiline ravi stimuleerib organismi eneseregulatsiooni vastates põhimõttele natura sanat, medicus curat. Kõnelevad antud suuna tegelased nn loomulikust tasakaalust, mille rikkumise korral organism ise asub end korrigeerima (palavik nt), seega pole hea palaviku allasurumine. Ravim suures koguses kutsub esile haigusliku reaktsiooni, seega on ravimikogused väikesed. See õpetus mõnel juhul pole hea – näiteks kui jutt nakkushaigustest või juhtumid , millede ravimisega (sekkumisega) ei tohiks viivitada. Homöopaadid taaselustasid Paracelsuse signatuuride õpetuse, väitsid ka, et kroonilised haigused tekivad allasurutud ihade tulemusel ning ütlesid, et raviainete efektiivsus suureneb dooside vähenedes.
Luigi Galvani (1737- 1798 ) ja Alessandro Volta (1747-1827) olid elektrofüsioloogia pioneerid (hakkasid mh õõnestama vitalismi aluseid). Galvani rääkis nn biovooludest, mis tekkinuksid ajus ja liikunuksid närvide kaudu organismi mööda laiali. Tekkis kiusatus seletada nähtusi organismis avastatud elektriliste nähtustega. Vastavalt siis vajaduse korral ka ravi. Antud pinnal tekkisid igasugu omaaegsed moevoolud ravis – nt mesmerism.
Oluline tähis meditsiiniajaloos 18. sajandil on rõugepaneku – vaktsineerimise, teadliku ja teadusliku immuunsuse tekitamise – sünd. Inglise maa-arst Edward Jenner (1749-1823), oli mees, kellele see au kuulub või vähemalt omistatakse . (Sest, nagu sageli kõikvõimalike avastuste ja leiutiste puhul, ei pea see, kellest hiljem kõige rohkem kõneldakse, olema antud protsessi olulisim tegija , kuna protseduuri on juba ka varasematel aegadel rakendatud.) Jenner oli teinud tähelepaneku, et lüpsinaised, kes lehmadega kokkupuutudes said veiserõuge nakkuse , ei põdenud pärast rõugeid nii raskekujuliselt kui muud inimesed. Jenner hakkas 1796. a vaktsineerima, kasutades inimeste nakatamiseks rõugeviirusse veise rõugeid.
Enne Jenenrit oli inimesi samal eesmärgil nakatatud inimese rõugetega. 1715 . a oli Leedi Mary Wortley Montague selle meetodi Türgist (araabia meditsiiniruumist) Inglismaale importinud. Protsessi nimetatakse variolatsiooniks ning selle puhul on nakatatute reaktsioon palju ägedam, pahatihti lõppedes surmaga. Variolatsioonist kirjutab eesti keeles juba 1766 . a. Põltsamaa arst Peter Ernst Wilde enda poolt välja antud Lühhike Õppetus (muide, esimeses eestikeelses perioodilises väljaandes). Inglismaal ja Euroopas oli variolatsiooni praktiseerimise puhul tegemist mõnes mõttes kõrgkihtide hobiga. Variolatsiooni ning vaktsineerimisega seoses tuleb rääkida meditsiinilisest peternalismist. Ajaloost on teada küllaltki vägivaldseid heategemise juhtumeid. Ameerika kodusõjas kuulutab kindral George Washington rõuged kõige suuremaks vaenlaseks ja alustab variolatsiooni, kuigi vastuseis ettevõtmisele on märkimisväärne… (Ilmselt katsetasid ameeriklased meetodit ka sõjavangidel.) Vaktsineeriminegi tekitas suurt vastuseisu . Vaktsineerimisvastaste poolt genereeritud karikatuurid kujutavad inimeste hirme – karikaturistid ekspluateerivad (väär) kujutlust inimeste juures tekkida võivatest veiselikest omadustest.
Üks oluline asi vaktsineerimise ja variolatsiooniga seoses on see, et tegemist on näitega, kus protsessidest (antud juhul siis haiguse olemus) arusaamise puudumine ei takista rakendada teatavaid meetmeid raviks või ennetamiseks – ilmne paralleel näiteks eugeenikaga.
Kliinilise meditsiini areng 17.-18. sajandil oli märgatav. Esile tõstetakse Thomas Sydenham (1624-1689) – võttis malaaria raviks kasutusele kiinapuu koore – ja Hermann Boerhaave (1668-1738) nimesid. 1662 . a tehakse esimene edukas intravenoossne süst inimesele (J. D. Major ).
Arenes töötervishoid. Itaallane B. Ramaccini (1633-1714) eristas haigusi nende tekkepõhjuste järgi: 1) keskkond; 2) tööasend; 3) mürgistus; 4) nakkus; 5) ebaõige töörežiim. (Töötervishoiu alusepanijaks peetakse ka Paracelsust paarsada aastat varem, tänu tema kirjutistele erinevate kutsete – nt kaevurite – haigustest.)
Tugevnes materialistlik, toonaste teaduste poolt seletatud, kontseptsioon. Räägitakse prantsuse materialistlikust koolkonnast. Viimasele andis hoogu kindlasti R. Descartes’i filosoofia. Inglismaal paneb Y. Hunter aluse eksperimentaalsele patoloogiale. Prantsusmaal luuakse kirurgide kool paralleelselt ülikooli meditsiiniteaduskonnaga.
Ajastule (nagu enamusele ajastutele meditsiiniloos) on iseloomulik kahe paralleelse lähenemise (materialistliku ja idealistliku) olemasolu maailma seletamisel. Kuigi oli tormiliste teadussaavutuste periood nii keemias kui füüsikas jne, ei toimunud kohe selget murrangut materialistlike mõtteviiside kasuks – võis ju uskuda ja usutigi, et neidsamu keemilisi või füsioloogilisi protsesse kutsuvad esile hoopis teatava „elujõuga“ seotud jõud. (Oli teatavaid, just sellisest mõtlemisest alguse saanud, probleeme nt Newtonigi teooria retseptsiooniga – kuidas muidu kui metafüüsikat appi võttes saakski seletada niivõrd „käegakatsutamatut“ asja, nagu gravitatsiooniteooria…)
18. sajandit on peetud edukate (meditsiini)praktikute kuldseks ajastuks. 18. sajand tähendab ka Suurt Prantsuse Revolutsiooni, tööstusliku pöörde algust, eurooplaste massilist emigratsiooni. Arst oli perekonnaaarst, kes sai head palka, kellel oli kogukonnas suur autoriteet (ning kes veel 18. sajandil eriti “käsi ei määrinud” – vastasel juhul oleks võibolla inimkond varem valuvaigistid ning antiseptika kasutusele võtnud...). Sellised arengud muidugi omakorda olid soodsad paternalismi arengule. Viimasele andis hoogu juurde toona alanud (ning siiamaani kestev) teaduse – seega ka inimeste, kes apelleerisid teaduslikule tõe monopolile – (üle)väärtustamine. Paternalistlik käitumine piirab subdominantse isiku autonoomiat, seega on mõistel tänapäeva jaoks pigem negatiivne tähendus – tegemist on piltlikult öeldes nö isaliku käitumisega kellegi suhtes, kes eeldatavalt lapse positsioonil (arst versus patsient ). (Sõna tuleneb ladinakeelsest pater ’ist, mis tähendab “isa”. Poliitiliselt korrektselt saab inglise keeles öelda ka “parentalism”, eesti keeles paraku antud sõnamäng ei toimi.)
Paternalism tähendab seega teise inimese heaolu nimel tegutsemist , samas selle inimese enda arvamust mitte küsides. Paternalistlik käitumine (meditsiinis) on vastuoluline, sest selle tulemus on reeglina headtegev, aga samas võib kogu protsess olla olnud sunniviisiline – aetakse inimeste heaolu asju, samas nende vabadusi piirates. Eelduseks on, et paternalistid teavad paremini, mis rahvale hea on. Mõnikord on tegemist eelarvamustega (patsient on rumal, harimatu, võhik), teinekord on asjal siiski oma objektiivne alus – kui jutt käib näiteks lastest või vaimupuudega inimestest, kodanikest, kes pole teadvusel jms.
Paternalistlik aspekt esineb sageli võimu kehtestamisel (õigustamisel) ning siitkaudu tekivad mehhanismid , mis seovad ka meditsiin ja tervishoiu võimumängudega.
Kordamisküsimused

• Nimetage arenguid teadusloos, mis panustasid meditsiini arengusse uusajal
  
• Vaktsineerimise lugu
  
• Spirituaalsed (mittemateriaalsed) teooriad arstiteaduses (vitalism, animism jne)
  

VI 3. SEMINAR (33. õ-nädal) Inimese uurimine. Erinevad inimrühmad (naised, rassid) kui arstiteaduse objektid.

Andrei Hvostov on Eesti Ekspressis kirjutanud, et kaasaegse rassismi on esile kutsunud euroopaliku teaduse tung loodust süstematiseerida, lisaks lähtumine euroopalikest (antiigi) iluideaalidest. Allakirjutanu lisaks veel kolmanda põhjuse rassismi tekkeks – nimetagem seda vastumõju printsiibiks.
Nimelt kaasnevad paradoksaalselt just Valgustusajastuga kõikvõimalikud tendensid, mis näitavad teaduse ja meditsiini arengu tumedamat poolt. Nn Uusaja käigus, mil hakkasid tekkima valgustusideed , demokraatia ideoloogia, liberalism ja kiiresti arenema tänapäeva teadus, hakkasid pead tõstma kõikvõimalikud seni allasurutud rühmad. Olukorra stabiilsuse hoidmisel ei saanud enam vanadele võtetele toetuda. Nüüd tuli appi teadus, asudes kaitsma seni kehtivaid väärtushinnanguid. Loodi TEADUSLIKU rassimi, antisemitismi jms teooriad. Need on väga palju mõjutanud ka arstiteaduse ajalugu.
RASSISM Enamus kaasaegseid ühiskondlikke süsteeme on patriarhaalsed, samuti on levinud umbusk võõraste suhtes. Kaugemas ajaloos ei olnud selliste, eelarvamustel põhinevate, samas ühiskonda stabiilsena hoidvate, ideoloogiate püstitamiseks vaja teaduslikke teooriaid. Piisas legendidest (nn Pärispatt ristiusus), vms „meie-nemad“ vastandumist kindlustavast folkloorist.
Rassism tänapäeva mõistes tekkis 17. sajandil ja võimendus 18.-19. sajandil. Rassismi peetakse euroopalikuks fenomeniks (ehk ainult India kastisüsteem on võrreldav).
Rassism on inimkonna jaotamine erinevateks, eri arengu-/ühiskondlikul, kultuurilisel tasemel olevateks rassideks . Algselt põhineb euroopalikel ilu- ja kombeideaalidel ning väärtuskriteeriumitel (ristiusk, eurooplaste edukas vallutustejada maailmas). Raskekujulisemad rassismi vormid kujunesid välja piirkonnis, kus oli vaja õigustada orjandust (Ameerikas), või tulla vastava propaganda kaudu võimule (fašistlik Saksamaa).
Võimalus ühiskonnas esinevat stratifikatsiooni seletada on nn Olemise Suure Ahela läbi. Ahel on maailmavaade – mõõdupuu – millega euroopalik mõte aastasadu arvestas ning mille kaudu euroopalikud eelarvamused ja bioloogilise determinismi teooriad vastastikku üksteist võimendasid. Ahel on eluslooduse hierarhiline struktuur: võiks ette kujutada püramiidi, mille tipuks valge mees, soovitavalt pikapealine põhjaeurooplane (19. sajandi lõpul ei trooninud sellel kohal kõigi jaoks enam Jumal), sümboliseerides tsivilisatsiooni – loomise või arengu ülimat eesmärki. Allpool tulnuksid naised, lapsed, alamad rahvad ja rassid. Evolutsiooniõpetuse areng andis sellisele maailmavaatele ainult jõudu juurde. Kehaehitus , nii rassilise, soolise kui vanuselise dimorfismi ilmingud, oli oluline vahend indiviidide ja inimrühmade ühiskondlikkusse struktuuri paigutamisel. Evolutsiooniteooria (19. sajandil) pani rassimi oma aja teaduskonteksti – inimene on ahvist arenenud, kusjuures mõned inimtüübid oleksid mööda Olemise Ahelat justkui rohkem liikunud.
RASSITEADUS Inimrassid – kehaehituse pärilike tunnuste poolest sarnaste inimeste ajalooliselt kujunenud piirkondlikud rühmad. Rassi mõiste on seniajani küllaltki segane. Rass kui tüüp, rass kui laiem geograafiline ühik (kolm suurrassi), rass kui zooloogiline alamliik, rass kui etniline (keeleline, kultuuriline) ühik. Läänemaailmas võiks tänapäeval rassi mõiste tähendada mingit sotsiaalselt defineeritavat rühma laiema ja keerukama ühiskondliku struktuuri sees. Olulised välistunnused – naha ja karvade värvus, juuste kuju, habemeksv, nina ja huulte kuju (esimese järgu tunnused). Kasv, pea ja näo kuju ja mõõtmed (teise järgu tunnused).
Inimrühmade varieeruvust on sajandeid püütud seletada rassi mõistet kasutades. Samas on tulemused jäänud problemaatilisteks ning eesmärgiks olevate kindlate eraldusjoonte fikseerimine rasside vahel on saavutamata. Rass on katse ühendada bioloogilisi ja kultuurilisi mõjureid ja kriteeriume inimpopulatsioonide kirjeldamisel.
Esimese järgu tunnuste alusel jagatakse inimkond kolme põhirassi— negriidid , europiidid, mongoliidid . Need oma korda teise järgu tunnuste alusel rassideks, nood omakorda antropoloogilisteks tüüpideks. (Nõukogude antropoloogiateadus nt eristas 22 rassi, millest 6 on segarassid. Viimased ei kuulu ühtegi suurrassi, olles tekkinud nonde segunemisel.)
Rassi mõiste, kui inimeste bioloogilise klassifitseerimise vahend, on tänapäevaks devalveerunud / lahustunud üldises geneetikateaduse poolt tekitatud infotulvas. On ka põhimõttelisi seisukohavõtte reassiteaduse suhtes. 1952. a ilmus UNESCO väljaanne What is race, mis üldiselt pani aluse meie ajani püsinud seisukohale, mille kohaselt vähemalt sünnilt on kõik inimesed, mis rassi, rahvusse või sugupoolde nad ei kuuluks , võrdsed. (Kuigi tekst kirjutati ajal, mil bioloogilist determinismi jutlustavad teooriad olid põlu all, ei toimund peamine diskussioon mitte biologistide ja environmentalistide vahel, vaid bioloogide kogukonna sees. Vaidlesid rassiteoreetikud (antropoloogid) ja geneetikud. Tasahilju algaski viimaste ajajärk.)
(Rassilistest eelarvamustest veel… On fakt, et maailmas AIDS’i vastu võitlev UNAIDS jagab maakera eri paigus erinevas suuruses kondoome, vastavalt sellele, milline rass piirkonnas domineerib. Kui asi igapäevaelus ja praktikas toimib, on teaduslikud uuringud (vastsündinute tervisliku seisundi kindlaksmääramiseks näiteks, aga ka eesnäärmevähi uurimiseks jms), mis kipuvad riivama stereotüüpe eri rasside sugulise võimekuse vms tunnuste pinnal, raskendatud, kuna sattudes poliitiliselt korrektsete rünnaku alla, on väga raske väita, et näiteks mustadel on eesnäärmevähk sagedasem kui valgetel ja et seda põhjustab suurem meessuguhormooni hulk veres ja järelduvalt suurem seksuaalne aktiivsus jne.)
Konstitutsiooniõpetus Eelpooltoodud rassijaotused võiksid jääda antropoloogide mängumaaks, mõnes mõttes minevikuteaduseks, võttes arvesse, kuidas kaasaegsed meetodid, meid juba ka etnilise ajaloo kirjutamisel palju enam aidata saavad.
Siiski on füüsilisest antropoloogiast ja pärilikkusest ning inimeste klassifitseerimisest nende teaduste alusel võimalik rääkida ka teisi märksõnu kasutades. Eelduseks on, et rassiteaduse eesmärgiks oli mh kirjeldada korrelatiivseid seoseid väliste, morfoloogiliste, ja silmale nähtamatute, kuid oluliste – nt kalduvus haigustele – „sisemiste“ tunnuste vahel. Märksõnaks on konstitutsioon – kehaliste ( somaatiliste ) tunnuste kompleks , mis oleks sisuliselt kaasa sündinud, ning peaks viitama teatavate tõenäolisuse reeglite alusel indiviidi pärilikult iseloomustavatele omadustele või soodumustele.
Antropoloogiateadusega seoses käsitleb konstitutsiooni teemat eesti keeles Valdar Parve. Lähtudes K. Jaspersist, kirjutab ta, et konstitutsiooni mõiste hõlmab morfoloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised seosed. Parve toob esile ka konstitutsiooniõpetuse laiema käsitluse, mille kohaselt mõistetaks ”konstitutsioonina inimeste eripärasust, nagu see ilmneb nende pärilikkuses, mis keskkonnast pärit mõjude ahelana "lahti rullub"”. Parve hoiatab panemast võrdusmärki konstitutsiooni ja genotüübi vahele. Samuti ei pea ta õigeks võrdsustada konstitutsiooni ja fenotüüpi. Niisiis võiks konstitutsioooni vaadelda kui teatavat ”projekti: mis saab elu jooksul üha enam ja enam realiseeruda ning mis lõpuks peabki end ise lõpuni looma. See on otsekui ülesanne, et inimene ärgu olgu üksnes pärilikkusalgmete ja keskkonna lihtne produkt , vaid teostagu oma elu iseenda kestva loomise teel”.
Tüüp: ”Tung korrastada erinevaid konstitutsioone ühtaegu eristavalt ja ühendavalt ning ühisosa leidvalt on sünnitanud tüübi mõiste”, kirjutab V. Parve. (Inim)tüüpide õpetuse juured on antiikajas. Ernst Kretschmer (1888-1964), kuulus saksa psühhiaater, võttis temperamenditüübi mõisted uuesti kasutusele eelmisel sajandivahetusel. Leptosoom, atleet ja püknik on arvatavalt silmagagi ära tuntavat populaarset karakterid. Parvelt Kretschmeri teooria eestikeelne definitsioon: ”temperamenditüübiõpetus … omistas kehaehituse ja funktsiooni ning karakteri omadustele sugulaslikkuse ning mainitud afiinsusele erilise tähenduse – muu hulgas ka kehaliste ja vaimuhaiguste päritolus.”
Kretschmeri puhul oli tegemist varsematest aegadest pärit eelarvamuslike teooriate ( frenoloogia , füsiognoomia) ühildamise katsega juba aimatavate uute, geneetikast pärinevate teadmistega. Dr. Ernst Saareste sõnu kasutades on pärilikkusõpetuse ja konstitutsiooniõpetuse vahe selles, et viimane on ”ehitatud pärilikkuseõpetuse kogemusile ja katsub kliiniliselt kasutada sealt saadud tulemusi”. Konstitutsiooniõpetus seega, mitte ainult ei pühendu haiguste leviku ja esinemise kaasasündinud põhjuste ja soodumuste otsimisele, vaid üritab seda teha seoses väliskeskkonna mõjude analüüsiga.
Vihje pärilikkusteooriale oli siinkohal asjakohane ka seetõttu, et konstitutsiooniõpetus (maakeeli omal ajal öeldud ka kui: kehapõhilaadi uurimine) nägi oma oluliste uurimismeetoditena nii genealoogiat kui kaksikute meetodit – mõlemad valdkonnad on tähtsad ka geneetilistes uuringutes. Võib väita, et konstitutsiooniõpetuse näol oli tegemist mõnes mõttes eel-mikrobioloogilise geneetikaga, kus haiguste levikut püüti analüüsida kaudsete tunnuste (anatoomilis-morfoloogilised iseärasused, statistilised trendid jne) abil, lootuses saada pihta tunnuste koospärandumise seaduspärasustele.
Naised (rassi)teaduse uurimisvallas Uurides rasse ja rahvaid, olid naised teadlastele oluline uurimismaterjal. Omaaegsed teadusmehed armastasid rõhutada naise fertiilset rolli ühiskonnas, vastandina meeste rollile kultuuri hoidjatena. Naisi peeti loodusele lähemal seisvaks, järelduvalt olid nad ahelas meestest allpool. Soolist ebavõrdsust näisid kinnitavat nii mitmedki meetrilised (mõõdetavad) tunnused, nt naiste keskmiselt väiksem aju. Leidus aga ka hulgaliselt mittemeetrilisi (kirjeldavaid) tunnuseid naiste ja meeste vastandamiseks. Naistel ei kasva nt habe, see inimese au ja uhkus. Kuna naised seisaksid eeldatavalt tsivilisatsiooni ja looduse vahel, saaks neid kasutada rühmade loodusläheduse või tsiviliseerituse kirjeldamiseks.
Nii nagu antiikajal , nägi ka 18.-19. sajandi (Euroopa) teadus naisi kui vahevormi meeste ja laste Naine oli täiskasvamata inimene (Man). Naise lähedust lastele tunnistasid habeme puudumine, karvakasvu vähesus, proportsioonid (kehaga võrreldes – suhteliselt suur pea, väikesed käed ja jalad). Selline, naise justkui lühemajalisem areng, oli seostatav sellega, et naisele oli loodus pannud teise ülesande kui mehele – naine pidi lapsi sünnitama ja kasvatama, samal ajal kui mees oli eelkõige oma aju kasutav sotsiaalne olend. Asi läks nii kaugele, et käidi ettevaatlikult välja mõte, et on olemas inimliigi sees kaks alamliiki – mehed ja naised.
Väiksem aju ja (seetõttu?) eeldatav vaimse potentsiaali piiratus oli põhjus, et naistele ei tahetud anda ligipääsu haridusele, ülikoolidele. Sealne vaimne pinge oleks eeldatavalt kaasa võinud tuua mittesoovitud tagajärgi – hüsteeriat, vaimuhaigusi jne. 19. sajandi nö patoloogilise sigimatuse kontseptsioon põhjustas meelsust, mis üritas keelata naistele kõrgharidust jm ühiskondlikke väljundeid – aju nähti organismi üldise ainevahetuse raames konkureerivat emaka ning munasarjadega ning sellist konkurentsi üritati ühiskonna jätkusuutlikkuse nimel vältida. Eriti tegi muret kõrgklasside – neil kalduvus hariduse omandamisele – väike sigivus . (Sama kehtis õigupoolest ka meeste kohta, kelle puhul aga peeti silmas seda, et nad oma fertiilset võimekust ei kuritarvitaks.)
Naiste anatoomia oluline detail oli vaagnavööde. Teisiõnu – kõik fertiilsusesse puutuv. Omaette teema on küsimus sellest, kui palju toonane meessoost teadlaskaader (kes pärines valdavalt kõrgkihtidest, kus suhted meeste ja naiste vahel ei olnud nii loomulikud ja avalikud kui madalamatel klassidel) üldse ikkagi oli kodus naise anatoomias ja füsioloogias. Veel möödunud sajandil võib leida ka tõsimeelseid arutlusi teaduskirjanduses , kus pakuti välja kõige fantastilisemaid teooriaid teiste rahvaste ja rasside naisterahvaste kehaehituse üksikasjade ja füsioloogia kohta.
Antisemitism meditsiiniloos Nn teaduslik antisemitism oli totaalne , ulatudes anatoomiast kuni psühhoanalüüsini. Antisemitismi teadusliku külje kriitika abil saab valgustada paljusid neid aspekte, mis loodus- ja ühiskonnakäsitluste vahekorda (sh meditsiini osa selles) analüüsivad.
Enamuses Euroopa ühiskondades on esinenud antisemitismi. See kulmineerus holokaustiga. Selleks ajaks oli vaenulikkus juutide vastu saanud juba rassilise / rassistliku varjundi. Jättes kõrvale varasemad traditsioonilisd probleemid, tulgem valgustusaega ning rääkigem vastasmõju efektist. Nimelt hakkas Valgustusajal, mil juute enam nii kui näiteks keskajal, taga ei kiusatud, juutide enda identiteet murenema. Nad hakkasid (eriti haridusele orienteerunute puhul) usku vahetama . Usuvahetus omakorda avas juutidele ülikoolid. See fakt aga oli väga valus kõigile arstidele, juristidele, teadlastele jt-le ühiskonna tippudele, kellele hakkasid konkurentsi pakkuma traditsiooniliselt haridust ja õppimist väärtustavad juudi mehed. „Appi“ tuli aga teadus. Mõtted, et juudist ei saa isegi ristides ja kultuurikonteksti muutes Euroopa tavainimest, algasid 18. sajandi lõpul (K. Gnattenauer – 1791: „Juutide mentaliteet ei muutu ka ristides mitte“).
Mittejuudi arstide vaen oma konkurentide suhtes kujundas teooriad, mille kohaselt juudid on erinevate patoloogiate kandjad. Seda oli oluline rõhutada, sest toonane arstieetika käskis arstil olla terve. Seletusi juutide kehvale tervislikule seisndile oli erinevaid. Nt rõhutati nende diasporaas elamist, kaugel Palestiina kodumaast. „ Vales “ kliimas elamine pidanuks andma tugeva stressi fooni. Juute käsitleti segarassina, eeldusel , et nad on kindlasti nende rahvastega segunenud, kelle hulgas nad on elanud – segarasse, bastard-rasse, aga vaadeldi kui nõrku ja alaväärseid (sama põhjus nt natsidel slaavlasi alaväärtustada – needki pidanuksid olema kas türklaste või soome-ugrilaste poolt „rikutud“ indo-euroopa tõusg.)
Tartu ülikooli antropoloogidest kirjutas juutide tervise teemal töö B. Blechmann (Ein Beitrag zur Anthropologie der Juden, 1882), kus vaagib juutide kehaehitust ning väidab, et juudid on Vene impeeriumi kehaliselt kõige nõrgem rahvas. S. Freud , olles ise juut , analüüsis juutide psüühhikat ja leidiski teatavaid patoloogilisi suundumusi. Viimaseid sai seletada sajanditepikkuse identiteedikriisi ja kultuurikonfliktiga. Juutidele tüüpilistest haigustest mainiti toonaste eelarvamuste raames katku, langetõbe, leeprat, tuberkuloosi, tüüfust, „küürselgsust“, „konkspõlvsust“, vaimuhaigusi, lampjalgsust, nahahaigusi jne. Väidetav tüüfusekandjaks olemine oli põhjus, miks Teises maailmasõjas Saksa sõjavägi okupeeritud aladel juudid isoleeris.
Närviliseks tegi juutide väidetav kõrge seksuaalsus . Pandi tähele ka teatavaid demograafilisi ilminguid – näiteks suur laste arv ning varane abiellumisiga. Varane abiellumisiga ja ka hiline laste sünnitamine juudi naiste juures tähendas seda, et sündis ka defektidega lapsi, kuna sünnitajad olid kriitilises eas. Eriti 18. sajandil diskuteeriti palju seemne kokkuhoiu vajalikkuse üle. Juudid, kes varakult suguelu elama hakkavad, jäänuksid seega oma aja teaduse vaatevinklist kängu, ennast liialt kurnates.
Tehes kokkuvõtet rassimiteemadest, nentigem, et tänapäev on mõnes mõttes dualistlik. Ühiskond on jagunenud. Tundub, et juhivad need, kes kõike bioloogiliselt determineeritut paaniliselt eitavad. Samas kogub hoogu ksenofoobia ning bio- ja geenitehnoloogid populariseerivad oma tööd ja saavutusi.
Siiski – teadaolevalt ei ole keegi kunagi öelnud ega kirjutanud, et inimesed on võrdsed. Öeldud on, et kõik on sünnilt võrdsed. Seda lihtsat asja põhjendatakse veel lihtsama väitega, et tingib sünniparast võrdsust see, et inimene ei saa oma vanemaid – seega nahavärvi – ega sugu jms valida. See tõdemus peaks olema ka rassismi kõige mõistetavam kriitika.
Kordamisküsimused

• Rassismi (arsti)teaduslikud alused, arstide panus probleemide tekitamisse (vt edaspidi ka peatükid eugeenikast ja natsimeditsiinist)
  
• Rassimi valdkonnad (lisaks nn mainstream rassimile veel seksism ja antisemitism)
  
• Rassismi õppetunnid (rassismi kriitika)
  

VII. 4. LOENG (34. õ-nädal): Kirurgia areng alates 19. sajandist. Eksperimentaalmeditsiin.

Kirurgia Euroopas hakkas jalgu alla saama pärast keskaega. Põhjuseid mitmeid – teaduse areng, mõnede ebauskude või eelarvamuste kadu (esmaabi taasteke nt) jne. Palju räägitakse keskajaga seoses lahkamisest (anatoomiaõppest). See on siiski natuke ülepakutud teema, eriti kirurgia ajaloo kontekstis. Esiteks praktiseerisid kirurgiat toona veel nö habemeajajad, kes ülikoolis niikuinii ei olnud käinud ning sealne anatoomiaõpe – kas lahkamisega või mitte – ei puutunud õigupoolest neisse. Teiseks ei olnud lahkamine keskajal ka niivõrd keelatud kui aegajalt mõista anda püütakse. Nt – kuigi paavst oli 1300. a asja keelanud, kirjutas 1315 . a keegi Itaalias töö, milles kommenteerib Galenost samal aastal toimunud kahe lahkamise valguses. (Samas – toonane skolastika, nt, käsitledes Galenost kui absoluutset autoriteeti, pani seega küsimuse alla laipade lahkamise mõttekuse üleüldse…!)
19. SAJAND oli teaduse ja meditsiini kiire arengu sajand. Asjad olid omavahel seotud. Teaduses arenesid laboratoorsed meetodid, eksperimentaalne lähenemine.
Arenema hakkas tormiliselt kirurgia (arstidelt hakati nõudma teadmisi kirurgias, ülikoolides hakatakse kirurgiale spetsialiseeruma) – see eeldas läbimurret kolme teguri rakendamisel:

• kunstlik veretustamine (vt Pare eespool , keskaja peatükis)
  
• (üld)anesteesia,
  
• antiseptika/ aseptika (mikrobioloogia)
  

Anesteesia puhul on tegemist äärmiselt praktilise küsimusega nii arstile kui (potentsiaalsele) patsiendile. Valu kannatav patsient on arstile probleem. Patsient samas eeldab arstilt eeskätt valu kõrvaldamist. Seepärast on valuvaigistid olnud juba aegadest ammustest meditsiini või arstiteaduse A ja O ning lahenduse leidmine valutavale kohale arsti esmane ja peamine kohus.
Meditsiiniloolist kirjandust lugedes jääb mulje, et esimesteks valuvaigistiteks Euroopa kultuuriruumis peetakse alrauna / nõiajuurt (mandragora või mandrake inglise keeles) või siis hašišit. Egiptlased pidasid esimesena mainitut spetsiaalseks kingiks jumal Ra-lt. Alrauna (tegemist on maavitsaliste hulka kuuluva taimega) juur meenutab oma haralise olemusega natuke inimest (nagu nt ka žen-žen) ja seetõttu sobis ta ravivahendiks ka signaturismi printsiibist lähtudes (similis similibus). Shakespeare mainib nõiajuurt oma teostes kui populaarse valuvaigisti anestesikumi sünonüümi ( Antonius ja Kleopatra). Sisse võeti seda alkoholiga töödelduna. Hašiši ehk kanepi ajalugu on samuti kaugele ulatuv, Hereodotos räägib tema suitsu sissehingamisest, seega võiks tegemist olla esmakordse inhaleeritava anesteesia juhusega.
Hiinlased , nagu arvata võibki, kasutasid valuvaigstina oma esi-narkootikumi – oopium i. Ameerika kultuurides oli kasutusel kokapõõsa leht.
Millegipärast olevat keskajal inimeste uinutamine ja joovastavate ainetega kostitamine operatsioonide ajal kadunud. Siin võib küsimus olla valu retseptsioonis toonaste dogmade valguses – valu oli nö „jumalast“, seega ei tohtinuks temaga võidelda.
Enne keemiliste ühendite kasutusele võttu kasutati operatsioonidel valuvaigistitena/ lokaalanesteesiana peamiselt külmutamist, kuid sel oli meetodil palju halbi külgi, mh gangreeni tekkimise võimalus. Juba 1562 oli Pare kasutanud ka närvikompressiooni.
Kaasaja anesteesia „isaks“ võiks pidada Sir Humphrey Davyt, kaevurilambi leiutajat, kes olevat valu vaigistamiseks kasutanud naerugaasi juba 1800. a (N20, teadusele teada aastast 1777). Naerugaasi esimene kindel meditsiinilises praktikas kasutamine valuvaigistina on dokumenteeritud siiski alles 1844 . aastast, mil USA-s Horace Wells ( hambaarst ) kasutas seda hammaste tõmbamisel. Samas on mainitud samas kontekstis ja umbes samal jal tegev olnud ka kedagi dr. Riggs’i. (Mehed tegutsesid koos: Wells’i üks demonstratsioonesinemisi oma meetodi propageerimisel oli see, et Riggs tõmbas tal hamba välja…) Naerugaasil oli see viga, et mõju ei kestnud kaua ja seetõttu see ei sobinud pikemateks operatsioonideks.
Niisiis alustas võidukäiku eeter (nime saanud 1730), mis oli esmakordselt valmistatud juba 1275 Hispaanias (araabia alkeemiakoolkond!) ja nö teaduslikult sünteesitud 1540. 19. sajandi algusest oli eeter koos naerugaasiga olnud peaasjalikult kõrgseltskonna lõbustusvahendiks ja omapäraseks mõnuaineks. 18. sajandi lõpul oli eetrit kasutatud ravimina , mh põiekivide ja skorbuudi vastu. 1805. a kasutati eetrit USA-s kopsupõletiku raviks (sissehingamisel vähendas valusid kopsus).
Väidetavalt juba 1842. a olla eetrit operatsioonil valuvaigistina kasutanud C. W. Long (jõudis eetri juurde nn “ether-frolics õhtutel”). Kahjuks ei avaldanud ta oma tulemusi enne 1848. Seega jõudis au endale kahmata dr. William Morton (1819-1868), kes tegi 1846. a ajalukku läinud operatsiooni (avalik demonstratsioon ), kus kasutas eetrit ning sealjuures ka enda ehitatud instrumenti eeternarkoosi andmiseks (vihje selle konstruktsiooniks olevat andnud keegi keemik, Ch. Jackson ). Morton eraldas patseindi kaelalt ja lõualuust kasvaja . Mortonil tuleb pikalt võidelda oma (kaheldava) õiguse eest olla esmaavastaja. Tal on ka paras annus ärivaistu – näiteks salgab kaua informatsiooni sellest, et peamine toimeaine tema „rohus“ on eeter.
(Autori- ja patendiõiguste üle võitlemise käigus kasutati ka alatuid võtteid, ehk siis lihtsalt mustamist. Levima hakkavad kuulujutud, mis teinekord saavad ka kinnitust, et nii mõnigi toonane teadusemees või kirurg, enda peal katseid sooritades, muutus narkomaaniks… Mortoniga seoses veel selline lugu, et kuigi ta ise väitis – ja mõnes allikas seda ka tunnistatakse –, et on lõpetanud Baltimore ’i hambakirurgia kolledži, pole leitud mingeid tõendeid, et ta üldse kuskil midagi meditsiiniga seotut õppinud oleks. Siiski andis Washingtoni Ülikool Baltimore’is talle 1852 . a au-meditsiinidoktori kraadi.)
Omaette peatükk anesteesia ajaloos on sünnitusabisse puutuv. Šoti arst James Simpson (1811-1870) kasutas 1847. a sünnitusvalude leevendamiseks kloroformi (kloroform oli sünteesitud1831). Simpson eelistas kloroformi eetrile, sest see ärritas vähem silmi ja polnud nii tuleohtlik. (Väidetavalt on kloroform sisiki mürgisem kui eeter ning seetõttu on selle ühendi kasutamine anesteesias kadunud.…) Valuvaigistite kasutamine sünnitusabis tekitas ühiskonnas palju poleemikat. Kisa tõstsid need, kellele kõik Pühakirjas pärispattu langemist puudutav kohustuslik näis (st: „Sinule ma saadan väga palju, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma !“). Läbimurre antud vaidluses tuli alles aastal 1853 , mil kuninganna Victoria tõi oma kaheksanda lapse ilmale valuvaigisteid kasutades. Prints Leopoldi sündi ja uudset tehnikat, mida oli rakendatud, kommenteeris ajakirjandus . Seisukohti oli erinevaid, vaatamata sellele, et üldsus Good Queen’i ettevõtmisi üldiselt aktsepteeris. Alles Victoria järgmise lapse sünd oli läbimurre. Siis sai kloroformi kasutamine sünnitustel moodsaks ja kõik mis on moodne, on varsti ka moraalne ja vastuvõetav.
1881. a alustati kokaiini kasutamist. Heroiin
(Üks segu, mida anesteesias kasutatud, on kuraare . Algselt Amazonase jõgikonna indiaanlaste alkaloididel põhinev noolemürk, sai meedikute hulgas populaarseks, kuna toimis närvilõpmete paralüsaatorina, lõdvestades lihaseid. Kuigi kuraaret uuriti juba ammu – 1516 . a said eurooplased tast aimu , Tartus 19. sajandil aga nt Dragendorff – kasutati teda kirurgias alles 1942. a.)
Lokaalanesteesia oli esialgu peamiselt külmutamine, kuid sel meetodil oli palju halbi külgi ( gangreen ). Sajandivahetusel kombineeris Braun lokaalanesteetikumi adrenaliiniga, aluse sai veretustamise kasutamine lokaalanesteesias.1895. a võttis Corning kasutusele spinaalanesteesia. 1898 . a hakkas Bier kasutama seda operatsioonidel. 1937. aastal asutatakse Euroopas esimene anestesioloogia õppetool.
Antiseptika/aseptika
Lapsevoodipalavik tappis mõnedes haiglates nt sünnitajaist 20-40%. Seda peeti loomulikuks ja samas üleloomulikuks sünnitamise ja naistega kaaasas käivaks nähtuseks, millega polevat võimalik võidelda. Õnnelik juhus aga näitas, et tegemist siiski veremürgistuse laadse, seega tuttava, asjaga – nimelt keegi lapsevoodipalavikku surnud naist lahkav arst (st – mees) lõikas näppu ja suri ka ise, kusjuures sümptomid olid samad, mis surevatel emadel.
Ignaz Semmelweis ( 1818 -1865) pani 1840. aastatel Viinis tähele, et ühes haiglas suri 10% ja teises 3% sünnitajaist. Vahe oli selles, et esimeses haiglas tegelesid sünnitajatega arstiks õppivad (sh siis ka lahkamisega tegelevad) üliõpilased, teises valmistati ette aga ainult ämmaemandaid (kes ei lahanud). Semmelweis tuli selles olukorras puhtempiiriliselt (enne Pasteuri jt) järeldusele, et on vaja „puhtust pidada“, eeldades, et arstid ise kannavad om kätega edasi midagi, mis põhjustab haavapõletikke. Olles sunnitud 1848. a Viinist lahkuma (lisaks sümpaatiale Ungari revolutsiooni vastu, ei leidnud ta ka ühist keelt kliinikumi juhatajaga oma teooria pinnal), viis Semmelweis, nüüd juba Budapestis, suremuse lapsevoodipalavikku 0,8%-ni. Avaldas oma põhjapaneva töö 1861. Ta ise suri 1865. a veremürgistusse…
Antiseptika – võitlus infektsiooniga erinevaid keemilisi vahendeid kasutades, kas haavas või väljaspool haava. Aseptika – mikroobide hävitamine füüsikaliste vahenditega (kõrge temperatuur nt). Anti- ja aseptika küsimustes peetakse oluliseks pidada silmas arsti nimega Joseph Lister (saab 1861. a Glasgow ülikoolis kirurgiaprofessoriks). Võttis haavade desinfitseerimiseks kasutusele karboolhappe (1865). Tänu Listeri meetodile vähenes suremus amputatsioonijärgsesse veremürgitusse 45-90%-lt 15%-le. Ajapikku avastati, et vaja on desinfitseerida kõike, mis haava jms-ga kokku puutub. Lister jõudis oma vastuseni samuti empiiriliselt – need luumurrud, mis olid kinnised paranesid, need, mis lahtised , kippusid patsiendile saatuslikuks saama. Oma töö 1867. aastal avaldanud Lister oli lugenud nii Semmelweissi kui (eriti) Pasteuri (kes avaldas oma töö, mis kinnitas bakteriaalse nakkuse olemasolu 1857). Listeri meetodeiks olid karboolhappe mähised, pesemine karboolhappega ja selle õhku pritsimine.
Aseptika tekkis, kuna karboolhape oli mürgine ka nii patsendile ja arstile. Aseptika ajaloos on oma koht Ernst v. Bergmannil (Tartu ülikooli lõpetanud 1860, 1871-1878 Tartus kirurgiaprofessor), kes hakkas kasutama instrumentide keetmist (Berliinis – kuhu oli 1886 . a siiirdunud). Haavamädanike vastases võitluses on oma koht ka teisel tartlasel Maximilian Zoege von Manteuffelil, keda võib pidada üheks kummikinnaste kasutuselevõtjaks (vastav soovitus 1897 , alates 1904. a see Tartus juba rutiin ). (1890. a olevat juba küll ka W. Halstead USA-s kasutusele võtnud kummikindad , kuid põhimõtteliselt teistsugustel alustel – selleks et kaitsta arsti / assistenti, mitte patsienti…)
Theodor Billroth (1829-1894) – on arst, keda võib meeles pidada, kui järgmise sümboolse sammu astujat kirurga arengus. 1881. a opereeris ta edukalt maolukuti vähkkasvajat, st – tehtud oli samm edasi luumurdude, pindmiste kasvajate jms ravilt kõhuöönde. 19. sajandi lõpus andis sellele suundumusele hoogu juurde ka röntgeni (1895) avastamine. Wilhelm Konrad Röntgen (1845-1923) tegi vastava avastuse 1895. a. Sel oli väga kiire levik – 1897. a oli aparaat juba Eestis.
Oluline saavutus kirurgia ajaloo jaoks oli veel veregruppide avastamine. Sai alata vereülekande lugu. (Ajaloos vereülekandest rääkides võib kõigepealt muidugi mainida aadrilaskmist, kui teatavat vereülekande filosoofilist antipoodi. Aadrilaskmine oli rahvameditsiinis populaarne kuni 20. sajandini.)
1666 . aastal tehakse (1628. a on Harvey seletanud vereringe) vereülekanne loomalt loomale (koertega katsed). Juba 1667 olevat prantsuse arst Jean-Baptiste Denis kandnud inimesele üle lamba(talle) verd. (Väidetavalt olla patsient hinge jäänud, isegi paranenud .) Siiski asi valdavalt vist nii ilus ei olnud. 1670. aastatel nimelt protseduur keelustatakse paljudes maades. Alles 1818. a teeb James Blundell vereülekande inimeselt inimesele. Sama mees valmistas ka aparaadi (nn impellor) sääraste protsesside läbiviimiseks. Riist olevat kasutusel olnud kuni 20. sajandi alguseni .
1900. a avastatakse veregrupid A, B, O, 1902. a lisandub AB. 1914-1915 avastatakse, et naatriumtsitraadi abil on võimalik vältida vere hüübimist. 1926. a rajab Aleksander Bogdanov Moskvas Vereülekande Teadusliku Uurimise Instituudi . 1936. a avatakse esimene verepank USA-s Chicagos . 1940. a avastatakse reesusfaktor. Vereülekande tehnoloogiate ja meetodite arengu suur stimulaator oli II maailamsõda.
Kõige eelneva tulemusel muutus kirurgia teraapia kõrval, või isegi ees, juhtivaks meditsiiniharuks. Algas kirurgide spetsialiseerumine . Kirurgia muutus agressiivseks – seda kasutati palju ja ta ei püüdnud enam olla võimalikult tagasihoidlik .
EKSPERIMENTAALTEADUSED
Tasub meeles pidada mõnesid 19. sajandi loodusteaduse arengut mõjutanud tendentse:
1. Keemia- ja füüsikateaduse areng. Nende puhul ehk on käesoleva käsitluse üldises kontekstis oluline tähele panna, et:

• füüsika edusammud (elekter jms) toetasid ttona veel pigem idealistliku suuna arengut teaduses. Elektriimpulsside (Volta, Galvani) ideed rajavad samas teed neuroteaduseni;
  
• keemia kaudu said toetust materialistlikud lähenemised. Oluline organismi toimimise mõistmiseks oli energia jäävuse seaduse rakendamine ka elusorganismide käsitlemisel. Oluline oli orgaanilise keemia, kui teadusharu , väljakujunemine. (Enne 1820. aastaid käsitles orgaaniline keemia nö eluta loodust, teine elusat. 1828. a aga tegi Wöhler katse, mis näitas, et saab kunstlikult toota orgaanilist ainet (karbamiidi). Lisaks tehti katseid, mis kinnitasid, et organismis muutub mõni (orgaaniline) hape veelgi keerukamaks – organism seega sünteesib.)
  

2. Eksperimendi areng (eksperimentaalfüsioloogia, - farmakoloogia , vivisektsioon).
18. sajandi lõpus hakkab välja kujunema eksperimentaalfüsioloogia, mis põhines vivisektsioonil. Siinjuures mainitakse Göttingeni professorit A. Hallerit.
Francois Magendie (1783- 1856 ) – oli sadist, aga suurepärane preparaator. Uuris närvisüsteemi, tema katsed paraku viisid loomakaitseliikumise tähelepanu ka teadusmaailmale (nn antivivisektsionism oli mh üks eluslooduse universaalsuse mõistmise väljundeid – ka loomad kannatavad, nagu inimesed). 1876 laienes Inglismaal loomakaitseseadus laboriloomadele. Loomakaitse viis omakorda teadusparkide loomiseni („loomapiinajad“ sunniti ülikoolikampustest välja kolima ).
Vivisektsiooni olevat lausa kunsti tasemele viinud (siinkohal väike kõrvalepõige mehe eraellu – tema abielu olevat olnud õnnetu: naisele, kes oli antivivisektsionist, meeldisid rohkem katseloomad, kui abikaasa…) Magendie õpilane Claude Bernard (1813-1878), kelle unistuseks oli eksperimentaalmeditsiini loomine, mis ühendaks füsioloogiat, patoloogiat ja ravi. Andis oma töödega palju endokrinoloogiale. Lõi diabeedi teooria. Ta väitis, et „füsioloogia on teaduslik baas, millel rajaneb kogu meditsiiniteadus“.
Bernardi sõnum – 1865, „Sissejuhatus eksperimentaalmeditsiini uurimisse“:

• Teadlane on see, kes tungib tundmatusse maailma;
  
• Autoriteedid (skolastika) peavad taganema (eksperimentaalselt tõestatud) faktide ees;
  
• Induktiivne ja deduktiivne meetod (teooria ja fakt) peavad olema katseliselt tõestatud;
  
• Põhjuse ja tagajärje vahekord peab vabanema empiirikast;
  
• Teooria on tõestamist leidnud hüpotees;
  
• Teadlane peab olema veendunud oma teooria ümberlükkamatuses – st ta peab kõigepealt püüdma seda ise ümber lükata;
  
• Kvalitatiivne analüüs peab käima kvantitatiivse analüüsi ees;
  
• Karta tuleb teadlasi, kelle töö eesmärk on suunatud (enda) teooriate kinnitamisele, mitte tõe otsinguetele;
  
• Tõde ei pruugi leida, kuid selle osasid küll...
  

(Tartu ülikooli oli 19. sajandil üks olulisi eksperimentaalteaduste kujunemispaiku, kus loodi üks esimesi füsioloogia õppetoole (1820), eksperimentaalfarmakoloogia labor (1847) ning arendati seede - ning neurofüsioloogia arengus olulisi meetodied. Vt: ka esimese seminari materjale!)
Kordamisküsimused

• Kirurgia areng paralleelselt arstiteadusega (olulised nimed)
  
• Anatoomia õpe
  
• Olulised sündmused 19. sajandil, mis tõstsid kirurgia uuele tasemele (anesteesia, aseptika)
  
• Füsioloogia esiletõus
  

VIII 4. SEMINAR (34. õ.-nädal) Hambaarstiteaduse ajalugu KONSPEKT PUUDUB

IX. 5. LOENG (35. õ-nädal): Rakuteooria. Bakterioloogia teke ja areng.

RAKUTEOORIA Kui evolutsiooniteooria (millest juttu edaspidi) on oluline faktor, mis pärit loodusteadustest ning saanud muutma kogu inimkonna arengut eeskätt läbi oma peegelduste sotsiaalsfääris, siis rakuteooria sai ilmselt olulisimaks mõjuriks loodusteaduste edasises arengus. Rakuteooria univesaalsus avas tee nii metodoloogiale, kui filosoofiale, patoloogia-käsitlustele kui pärilikkusõpetusele.
Alguse saavad siinkohal käsitletavad teadussuunad preformismi (kontseptsioon, mille kohaselt loode / organism sisaldub valmis kujul seemne- / munarakus, vastavalt siis animalkulism ja ovism) ja epigeneesi (loote areng diferentseerumata ainest) vahelises diskussioonis , mida kaudselt pidas juba nt Harvey. Epigeneesi fenomeni õigsuse tõestas 18. sajandi keskel C. F. Wolff ( 1733 -1794). Preformatsiooniteooriat nimetati ka evolutsiooniõpetuseks. (Preformatsiooniteooria pole siiski ka tänapäeval surnud, elades edasi kasvõi õpetuses geenidest .)
Epigenees sai sissejuhatuseks rakuteooriale.
Rakuteooria ütleb:

Kõik teadaolevad organismid koosnevad rakkudest.

Rakk on elu strukturaalseks ja fuktsionaalseks põhiühikuks.

Kõik rakud pärinevad olemasolevast rakust.

Rakud sisaldavad geneetilist informatsiooni, mis pärandatakse põlvkondade vahetuse käigus.

Rakk on elu väikseim ühik.

Rakud on biokeemiliselt ja metaboolselt sarnased.
Rakuteooria on niisiis kontseptsioon, mille kohaselt kõik elusorganismid koosnevad rakkudest ja nende elutegevuse produktidest. Rakuteooria algus on seotud mikroskoobi leiutamise ja arenguga – Antonie van Leeuwenhoek (1632- 1723 ) näeb mikroorganisme, mis liiguvad (viimast omakorda pidas elu tunnuseks) ning võtab kasutusele mõiste animalkulid. Avaldab oma avastuse 1676.
Raku esmakirjeldaja (korgis) siiski väidetavalt juba 1665. a Robert Hooke (Micrographia), kes võtab kasutusele termini cell. Itaallane Marcello Malphigi (1628-1694) käis peatselt välja idee, et kõik taimede lehed ja juured koosnevad rakkudest. Rakkude avastamine andis mõneks ajaks tuge teooriaile, mis nähes (õigustatult) silda elus- ja eluta looduse vahel, käsitlesid küsimust paraku liiga mehhanitsistlikult, teisiõnu – jutlustasid elu isetekkimist.
18.-19. sajandil viidi lõpule organismi tundmaõppimine meetodite abil, mida võimaldasid paljas silm ja skalpell. Prantuse anatoom Marie-Francois Bichat (1771-1802) loob õpetuse kudedest. Eristas viimaseid inimorganismis 21. Kudesid iseloomustanuks tema arvates kaks üldist omadust – kontraktsioon ja lõõgastumine. Bichat leiab, et haigused on kudede patoloogia (hiljem Virchow läheb sellest edasi, leides, et haigus on rakkude patoloogia.)
1805 arvab Lorenz Oken ( 1779 - 1851 ), et kõik elusolendid koosnevad ja pärinevad rakkudest (kuju hakkab võtma rakuteooria oma lõplikul kujul). 1831 . a näeb Brown (seesama, kelle järgi tuntakse Browni liikumist) taimerakus tuuma ja üldistab selle detaili kõikidele (taime)rakkudele.
Rakuteooria sünd paigutatakse aastaisse 1838, mil Matthias Schleiden (1804-1881) teatas, et kõik taimede osad koosnevad rakkudest, lisaks rakkude produktid. Rakuteket ennast seletas ta aga valesti, leides, et tuum kogub enda ümber elusainet. Kuigi veel kinni natuurfilosoofias jms-s, Schleiden siiski konkreetselt näitab, et taim on elusate rakkude kogum (polypstock).
1839 kinnitas Theodor Schwann (1810-1882) rakulisuse ka loomsete organismide kohta (olles konsulteeirnud Schleideniga). Mehed olid siiski veel küllaltki isetekkimises kinni – Schwann oma joonistel näitab, kuidas tuumad tekivad rakkude vahel. Schwann toob välja 6 kudet: veri, nahk, luu, kõõlused, lihased, närvid.
Schwann võtab kasutusele sõna metabolism ning näitab, et „muna“ (millest rääkis Baer ) on tegelikult munarakk . (Schwanni enda jaoks oli kogu tema töö tulemus šokeeriv – talle hakkas tunduma, et organismid on „ masinad “ ning ta pöördus pettunult kiriku rüppe.)
Teoorias tähendas rakuteooria (mis ühendas looma- ja taiemriigi), et kukkus kokku nt varajaste füsioloogide idee loomsest ja taimsest hingest, samas sai hoogu juurde embrüoloogia ja evolutsiooniõpetus. Teadlaskond võtab rakuteooria tema universaalsuses vastu ja tekib õpetus histoloogia.
Selles kontekstis olulised mehed Heinrich Müller ja Rudolf Koelliker (1817-1905) (viimane tegelikult esimene süstemaatiline histoloog). Nende õpilane oli omakorda Rudolf Virchow (1821-1902), kes näitas, et rakud tekivad teineteisest jagunemise teel – omnis cellula e cellula. (Teooriat, muide ei võetud põrmugi hästi vastu – pigem taheti uskuda Schleideni nn kristalliseerumisteooriat, mille kohaselt uued rakud tekiks rakkudevahelises ruumis.) Virchowi lähenemine oli ühest küljest oluline samm edasi (lükkas ümber isetekkimise ideed, teisest küljest aga tekitas probleeme patogeensete organismide (bakterite) rolli defineerimisel ja nendega võitlemisel. Asi oli nimelts elels, et Virchow ei tunnistanud oma tööde valguses mingeid muid patoloogiad / patogeene kui vaid nn rakupatoloogiat. (Samas viis see kaudselt jällegi vähktõve-alaste käsitlusteni).
Virchow on oma rakupatoloogia õpetusega läinud ajalukku ka kui suur Darwini vastane. Darwini evolutsiooniteooria tähendas Virchow’i jaoks elu isetekkimise jaatamist ning sellise asjaga ei saanud ta nõustuda. Kõik veidrad (evolutsioonile viivad) uusmoodustised (mutatsioonid) eluvormide puhul kuulutas Virchow patoloogiaks (nt neandertaallased).
Mikroskoopide täiustudes ja teooria arenedes asuti raku sisu kallale. Tekib mõiste protoplasma ning Max Schultze (1825-1974) annab 1861 kaasaegsema raku definitsiooni – tuumaga protoplasma (raku defineerimine, kui membraani poolt moodustatav nähtus, saab läbi). Rakke keemiliste ühenditega töödeledes, aga ka elektriga , hakkab süvenema arusaam neist, kui keemilis-füüsikalisest keskkonnast.
Raku sisu uurimisel jõutakse step -by-step pärilikkusaine – eeskätt kromosoomideni (neid näeb tegelikult šveitslane Carl v. Nägeli (1817- 1891 ) juba 1842, kuid ei oska veel asju paika panna). Rakuteooria kaudu jõutakse pärilikkuse molekulaarsete tendentside käsitlemiseni, sellest edaspidi.
Rakuteooria kindlustas kontseptsiooni elusorganismide (taimed-loomad) ühtsusest. Viimane on oluline aspekt, sest selle kaudu saab läheneda küsimustele, mis seotud paljude erinevate valdkondadega, alates siirdamisest (vereülekandest – 1900. a avastatakse veregrupid A, B, O, 1902. a lisandub AB. 1914-1915 avastatakse, et naatriumtsitraadi abil on võimalik vältida vere hüübimist) ja lõpetades igasugu kunstliku manipuleerimise jms-ga…
BAKTERIOLOOGIA
Paljud epideemilised haigused on traditsiooniliselt keskajaga seostatavad, nt katk ja pidalitõbi. Rõuged jõudsid Euroopa siinsetesse osadesse ilmselt millalgi II aastatuhande alguses. On haigusi, milliste jõudmine Eestisse on suhteliselt hiline – süüfilis 16., läkaköha 18., koolera 19., HIV 20. sajandil. Katk jm tõved kaasnesid üsna reeglipäraselt sõdadele ja näljaaegadele ja nii teame Eestis haiguspuhangutest alates muistsest vabadusvõitlusest (katk 1208. a).
Levinumatest nakkushaigustest olid düsenteeria ja teataval määral ka rõuged endeemilist laadi , seda võib öelda ka mõnede lastehaiguste (nt leetrid ja sarlakid ) kohta, tüfoidsed palavikud olid pigem epideemilised. Sageli levisid ka endeemilised tõved epideemiliste puhangutena, mis haarasid suuremaid või väiksemaid piirkondi. Epideemiad olid sageli sesoonsed, seedenakkuste puhul puhkesid nad eeeskätt suvel-sügisel – kordudes perioodiliselt, tavaliselt mitte sagedamini kui 5-6 aasta tagant. Rõugetesse surdi valdavalt kevadtalvel. Põdemine oli seotud eaga, mitmed haigused laastasid eeskätt laste ridu, nt sarlakite puhul domineerisid surnute seas kahe-aastased, difteeria puhul veidi vanemad lapsed, läkaköhasse surid aga kuni aastased. On ilmne, et sellistes oludes, kus nt rõugetest puutumata võis jääda vaid u 1% elanikkonnast, elati veel loodusliku valiku tingimustes – kõigil põlvkondadel oli suur tõenäosus oma elu jooksul põdeda läbi mõni tõenäoliselt letaalseks osutuda võiv tõbi.
Haiguste ravis oli empiiriliste vaatluste kaudu küllatki kaugele jõutud (nt vaktsineerimine ). Samas haiguste põhjustena käsitleti erinevaid võimalusi (kui räägime nakkushaigustest). Empiiriliselt oli juba ammu aru saadud, et haigused levivad mingite nähtamatute agentide levitatuna. Haiguste puhul on räägitud fenomenist nimega seminaria contaginosa. Oli suund, mida praegu võiks nimetada pärilikkust esile toovaks – nt tuberkuloos arvati olevat kaasa sündinud (konstitutsioonitüüp), sama käis leepra kohta. Vastav järeldus tehti viimase pika peiteaja tõttu ning tähelepanekute kaudu, et haigestuvad ühest perest inimesed. (Selline seisukohavõtt oli isegi hea võrreldes võimalusega, et säärastest peredest oleks võidud rääkida ka kui neetutest.) Paljude haiguste puhul kõneldi miasmidest nende tekitajatena. Nt malaaria (halltõbi) oleks üks säärastest haigustest, mida arvati tekitavat sooaurud. Miasmid võisid olla mitte ainult lokaalsed , vaid levida nt ka tuulega või siis imbuda atmosfääri laipadest, prügist jne.
Nakkushaiguste võitmise ajalugu võib alustada rõugetest. Haigus kirjeldati ilmselt esmakordselt Rhazes’i poolt ca 9. sajandil. Rõuged on ajaloos olnud suured „ tegijad “. Ameerikas tapsid nad rohkem inimesi, kui kolonisaatorid, samuti Polüneesias. Tähelepanek, et need, kes haigust põdenud (Vanas Maailmas surid umbes veerand haigestunutest), enam ei haigestu, viis kunstliku nakatamiseni. Alustasid seda araablased. 1718. a tõi Mary Montague (1689-1762), Briti Konstantinoopoli saadiku naine – muuseas , feminist – kombe Euroopasse. See oli eespool juba mainimist leidnud variolatsioon. 1721. a soovis kuninglik perekond end varioleerida – enne seda sooritati natuke inimkatseid. Vangid, kellega protseduur läbi viidi, jäid ellu, pärast mida hoiti neid koos rõugehaigetega ning nad ei nakatunud. (Hilisem elu siiski näitas – võrreldes päris vaktsineerimisega – oli variolatsiooni puhul siiski teatav suremus ning haiguse kulg oli ägedam, tuues mh sageli kaasa armistumise.)
Järgneb Edward Jenneri (1749-1823) edulugu – 1796. a toimunud vaktsineerimine lehma rõugelimaga. 1798. a avaldas Jenner selle kohta oma kirjatöö ja 1802. a saab ametliku Briti võimude tunnustuse . 1989. a deklareeris WHO, et rõugetega on lõpp (viimane juhus oli 1980. aastate alul Somaalias). (Samas asusid pärast seda rõugetega tegelema biorelvade tootjad – asi muutus korraga äärmiselt efektiivseks, sest kuna inimesi rõugete vastu enam ei vaktsineerita, on tegemist väga ohtliku relvaga…)
19. sajandil nakkushaiguste käsitlemisel kaks vastandlikku koolkonda:

• keemiline (environmentalistid);
  
• bakteoroloogiline.
  

Esimest esindas Justus Liebig (1803-1873) – käärimine (käärimist nähti toona veel kui keemilist protsessi), teist sajandi esimesel poolel mees nimega Jacob Henle (1809-1885), kes väitis (1840), et patogeneesi organismis tekitavad elusolendid, ilmselt taimset päritolu. Arusaamine selgines 19. sajandi teisel poolel.
Louis Pasteur (1822-1895) oli mees, kes 1857. a tõestas mikroskoopilise meetodiga mikroorganismide tähtsuse käärimisprotsessi käivitajatena. Pasteur töötas veini-, õlle- ja juustutööstuses. Alles 1878. a jõudis ta haiguste juurde (ühisettekandes, mis koos Chamberlandi ja Joubert’ga), kus püstitas infektsioonide germ theory (mikroorganismide teooria). Põhimõtteliselt jõudis Pasteur tõeni, et haigus – see on elu. Edasi läks asi libedalt – kui asuti uskuma, et (haiguste puhul) tegemist elusorganismidega, siis vaja need ainult ära tunda ning vahendid nendega võitlemiseks välja möelda... Pasteuri ennast huvitas teooria vähem kui praktika. Juhus tõi ta vaktsineerimise juurde – nakatades kanu vana tõvega, need ei nakatunud, kuid said immuunsuse... Marutaudiga nii lihtsalt ei läinud – viirust pole mikroskoobis ju näha, kuid vaktsiini loomine õnnestus Pasteuril ikkagi. Marutaudi võitmine teeb Pasteurist pühaku. 1888. a luuakse Pasteuri instituut ja kuus aastat hiljem maetakse Pasteur tema enda loodud meditsiinipühamusse.
Eelmäng sakslase Kochi – kes bakterioloogia arengusse ilmselt kõige olulisema jälje jätnud – loole on siberi katk e antraks . Batsillid surnud loomade veres avastatakse juba 1849. a, 1868 näidatakse, et haigete loomade verega saab nakatada ka terveid. Siiski oli ebaselge veel põhjuslik seos veres leiduvate batsillide ja haiguse vahel.
Sakslane Robert Koch (1843- 1910 ) oli oluline teadlane täiendama Pasteuri tööd. Koch sai bakterkultuuride kasvatamise algatajaks teaduses. Alguses kasutas ta kartulit (oli teinud tähelepaneku, et kartulil tekivad täpid – mikroorganismide kolooniad ). Asudes neid kolooniad kasvatama, jõudis arusaamisele, et nt siberi katku ei põhjusta veri, vaid veres leiduvad bakterid . Näitas, et bakterid võivad moodustada spoore ja püsida nii aastakümneid (peamine probleem, mis antraksi juures toona inimesi erutas). Koch näitas 1876. a kuidas siberi katk levib ning sai samal aastal ka Berliini Nakkushaiguste Kliiniku professoriks.
Koch leidis, et organismis patoloogilisi protsesse ja haiguslikke nähte ei põhjusta mitte otseselt mikroobid, vaid nende tegevuse produktid. Koch suunas põhitähelepanu mikroorganismide tegevusele – nende organismi tungimisele ja seal käitumisele. Koch tegi bakterioloogiast teaduse. 1882. a identifitseerib ta tuberkuloositekitaja (Kochi kepike – saanud nime tema järgi). Siis koolera (prantsuse koolkonnad ei saanud viimasega hakkama, sest otsisid kooleratekitajaid loomade verest, mitte veest).
Kuivõrd mikroskoobid läksid järjest paremaks, tehti järjest uusi avastusi. Oluline oli ka keemiatööstuse areng – hakati välja töötama ja kasutama erinevaid koevärve (toona siis) bakterkultuuride kudedes leidmiseks ja ära tundmiseks. Kartuliviiludelt bakterkultuuride kasvulavadena mindi želatiinide ja agar- agari plaatidele. Ka petri tass on nime saanud Kochi laborandi- tehniku järgi.
Vaieldi toona ja veel aastakümneid hiljem, kas tuberkuloos on nakkus- või pärilik haigus. Koch, kasutades erinevaid värve identifitseeris lõpuks tuberkuloositekitaja. Nende otsingute käigus formuleeris Koch oma postulaadid (vajalikud tõestamaks, et haigus on bakterioloogilist algupära):

• Mikroorganism peab olema (peremees)organismis haiguse igas faasis;
  
• Mikroorganism peab olema kultiveeritav kehaväliselt ning elus hoitav läbi mitmete rakukultuuri põlvkondade;
  
• Kultiveeritud kultuur peab organismis esile kutsuma haiguse;
  
• Vastavalt nakatatud organismist peab omakorda vastav mikroorganism olema ekstraheeritav ning edasi kultiveeritav.
  

Tuberkuliin – Kochi poolt väljapakutud tuberkuloosivaktsiin – aga oli ebaõnn. Ta teatas sellest 1890. aastal ning kuigi lisas, et tööd alles käivad, hakkas Kochile au ja kuulsust langema . Vaatamata saksa seadustele, mis keelasid salajase koostisega preparaatide kasutamise meditsiinis, tegi Koch oma väidetavast leidusest saladuse (arvatakse küll, et asja taga oli pigem mõni ravimifirma või siis Saksa valitsus – viimasel oleks pidanud olema teatavaid rahvuslikke huvisid mängus). Haiged voorisid Berliini ja Koch „vaktsineeris“ neid. Paraku ei toimunud paranemist, mõnikord pigem olukord halvenes. 1891. a tunnistas Koch, et tegemist on tuberkuloositekitajate kultuuri seguga želatiinis. ( Asjast sai küll teatav varase diagnoosimise vahend – von Pirquet 1907. a kasutusele võetud test kannab ka Mantoux testi nime.)
Oli veel ilmseid nakkushaigusi, mille toimest ei saadud aru – eriti käivad siia alla kõikvõimalikud reumaatilised palavikud (sarlakid nt). 1882 Ogston eraldab kokkide kultuuri – streptokokid. Neid batsille leiti patsientide kõrist ja nahalt, kuid mitte verest ja südamest nt. 1934. a saadi aru, et palaviku näol peab olema tegemist organismi immuunreaktsiooniga streptokokkide vastu.
19. sajandi lõpuks tehti kindlaks nakkushaiguste mikroobne olemus, defineeriti enamus sellistest haigustest. See kõik omakorda andis tõuke aseptika ja hügieeni arengule (vt eelnevalt käsitlemist leidnud Lister, Bergmann, Zoege-Manteuffel jt).
Toimus rahvaste- ja koolkondade võidujooks. Tüüfuse ja teetanuse ravimid olid Esimese ilmasõja success -story’d.
Vaktsineerimise kontekstis kujunesid välja erinevad koolkonnad – prantslased kasutasid reeglina vastava ( bakter )materjali massi, sakslased aga olid jõudnud seerumi kasutamisele. Püsima jäi aga küsimus, mida immuunsus endast üldse kujutab. Algas vastava ala teadustöö.
Vene teadlane Ilja Metšnikov (1845-1916) püstitas fagotsütoosi teooria – valged verelibled õgivad haigustekitajaid. Räägiti mikro- ja makrofaagidest. Immuunsus oleks seega organismi võime omada ja vajaduse korral kiiresti mobiliseerida fagotsüüte.
Sakslasi saatis edu difteeria vaktsiini loomisel (1891). Ühtlasi viisid nad asja uuele tasemele – lõid rakuvaba vaktsiini, eeldusel, et organismi ei ründa ja kahjusta mitte mikroorganism ise, vaid selle toksiin . Sakslased, kes oma seerumi-ideoloogia kaudu olid jõudnud haiguse sisuliselt nö humoraalteooria juurde (vastandus bakterioloogilisele teooriale), leidsid samal ajal, et immuunsus tähendab eelkõige organismis vastumürgi olemasolu.
Eelmisel sajandivahetusel mõlemad suunad pannakse siiski teataval määral ühtsesse konteksti – keemiline olukord on see, mis paneb leukotsüüte, lümfotsüüte jms rakke, haigustekitajaid ründama (Almroth Wrigth). Samaaegselt pandi tähele, et reaktsioon võib olla ka organismile raske – tekkis allergia mõiste (von Pirquet). 1924. a avastati, et astmat tekitab reaktsioon mikroorganismide ( hallitusseente ) vastu.
Lisaks pandi tähele, et patogeenid võisid inimorganismis vabalt elada, inimene võis teisi nakatadagi, samas ise terve püsides (New Yorgis näiteks keegi iirlanna – Tüüfuse Mary –, kes inimesi tüüfusse nakatas). See omakorda andis hoogu juurde juba jutuks olnud antisemitismi ilminguile – ka juute peeti patogeenide kandjateks. Ühesõnaga – asjad olid püsivalt ja piisavalt segased nii mitmeski valdkonnas edasi.
Paul Ehrlich (1854-1915) – kunstlike antikehade filosoofia, süstematiseeris kemoteraapia (mis viib lõppkokkuvõttes ravimitööstuse tormilise arenguni). Idee siis selles, et teatava keemilise ühendiga seotakse toksiini aktiivsed ja kahjulikud sidemed. Ehrlichi näiteks võib kiita Salvarsani, millega raviti edaspidi süüfilist, kasutuselevõtu eest. (Siinkohal meenutavad maailma meditsiiniloolased ( Porter ) hea sõnaga ka Dorpatit, selle farmakoloogiateadust. Hakkab oma tänapäevaseid vorme võtma ka ravimitööstus, oma heade ja halbade külgedega.)
Parallellselt bakterioloogia ja mikroorganismide alase uurimistöö arenguga, esines veel muid teooriad, mille kaudu haiguste olemust ja kulgu üritati seletada.
Patoloogiateooria edasiarendajaks oli Virchow, kes lõi rakupatoloogia õpetuse. Käsitles patoloogilisi protsesse organismis ainult ja eeskätt raku tasemel. Nägi rakus elusorganismide alust, mis viisid ta kergelt evolutsiooniõpetusest kõrvale. Virchowi tööd andsid (kaudselt) hoogu ka bakterioloogiale ja parasitoloogiale. Tema väide, mille kohaselt haigustekkel rakuline iseloom (Rakupatoloogia, 1855), ei sobildunud bakterioloogilisele teooriale. Küll sobis rakuteooria viiruste küsimusega.
Viroloogia sai alguse botaanikast. Viirus on tähendanud mürki, mida toodab elusorganism , ning mis on organismidele kahjulik. Viirused olid bakterioloogia ajaloos segav faktor – kuni aastani 1884, mil Chamberland tegi piisavalt väikeste pooridega sõela, mis baktereid läbi ei lase, küll aga viirusi – tubaka mosaiiktõbe uurides, selgus, et haigus võib levida ka „vedeliku“ kujul (bakterivabalt). Empiiriliselt hakati ka viirushhaiguste vastu võitlema vaktsineerimise teel. Ravimite loomine viiruste vastu on edukas olnud siiski alles alates 1970. aastatest.
Antibiootikumide avastamine võiks olla viimane suur peatükk käesolevas lõigus. Empiiriliselt oli ka juba varem selge, et teatavad hallitused omavad ravivat toimet. Pasteur ja teised olid tähele pannud ka seda, et üks bakter võib teist välja tõrjuda – ajastu kontekstis oli asjal muidugi veel eriti tugev kõla tänu Darwinile – arvati end nägevat, kuidas ka bakterite maailmas tugevam õgib nõrgemat. Selle viimase kohta võeti kasutusele isegi termin – antibioos.
Alexander Fleming (1888-1955), šoti päritolu meedik , oli siis see teadusemees, kellele omistatakse penitsilliini kasutuselevõtu au. Ta töötas erinevate lähustega (lüüsid, lüsosüümid jne), kuni jällegi tuli appi juhus – 1928. a, puhkuselt naastes, avastas, et osad petritassitäied oli hallitama läinud ning seal, kus oli hallitus , ei olnud tema Gram-positiivseid bakterikultuure (stafülokokke) elus. Avaldas oma tähelepaneku 1929. a. Aga kuivõrd penicillinum ei tapnud Gram-negatiivseid baktereid (mida ta antud hetkel ilmselt enam uuris), ei pidanud ta asja väga huvitavaks, lisaks oli materjali raske toota ja tegemist oli väga ebastabiilse vahendiga. Alles enne sõda ( brittide jaoks küll juba sõja ajal), mais 1940. aastal, tegi üks teine meeskond asja lõplikult selgeks – loodud oli penitsilliin .
Kordamisküsimused

• Rakuteoroia eelkäiad ( mikroskoop )
  
• Rakuteooria ( printsiibid , õpetlased, mõju)
  
• Bakterioloogia kujunemine (varane empiiriline tunnetus – miasmid jms), Pasteur
  
• Nn saksa ja prantsuse koolkonnad
  

X. 5. SEMINAR (35. õ-nädal): Arstiteaduse areng 20. sajandil.

20. sajandi kontekstis meditsiiniajalugu üldistada püüdes tuleb tagasi tulla tervishoiuküsimuste juurde. Varem on juba tehtud vihje, et mida tervemad inimesed on, seda kauem nad elavad ning – paradoksaalsel moel – seda enam tuleb nende tervisele kulutada, sest enamus tervisrahadest läheb raukade elus hoidmisele (raugad teatavasti puhtalt bioloogiast tingituna, on suhteliselt kehva tervisega ja kipuvad varem või hiljem surema…)
Niisiis on 20. sajand periood, mil haigus sai (jälle) peaasjalikult bioloogilisest fenomenist (tagasi) sotsiaalseks (“tagasi” seepärast, et kunagi, mil veel haigustekitajate ja ravi loodusteaduslikud meetodid tundmata olid, ta ju seda sisuliselt oli…). Haigust võib vaadelda

• statistiliselt;
  
• sotsioloogiliselt ;
  
• poliitiliselt;
  
• psühholoogiliselt.
  

Haiguse-tervise mõiste on endasse haaramas valdkondi, nagu sissetulekud, eluviisid, toitumisharjumused, hobid , kutse või amet, haridus, perekonnaelu jms. Ollakse jõutud olukorda, kus enam ei piisa haiglatest, kus tegeletakse tagajärgedega või veel enam – laboratooriumitest, kus ollaks küll suurepäraselt võimelised kirjeldama mingit patoloogiat, kuid ei olda veendunud (ega huvitagi), kuidas see nähtus nt sinna koe sisse sai.
Moment, mil tundus (see oli umbes sada aastat tagasi) et meditsiin ja teadus lahendavad kõik inimkonna ees olevad probleemid, möödus ruttu ning selgus, et võidetud haiguste asemele tulevad uued – vähk näiteks.
Tervishoiust on saanud tööstus. Hea näide on Eesti suurlinnade haiglate-poliitika (ka Geenivaramu), samuti kõikvõimalik ravimite- alane korraldus. Muutuste olemus on selles, et arstiga suhtlemise intiimne - privaatne fenomen on asendunud tööstusliku ja formaalse mehhanismiga. Arstkonna autonoomsus (ja kollegiaalsus) on seega järjest enam asendunud kõnesoleva kutse tihedate sidemete loomisega riigiga – meedikud vajavad riigi raha jne, poliitikud aga põhjendavad oma tegemisi sageli tervishoiu jm sääraste vajadustega. Arsti autonoomsuse asemele on tulnud anonüümsus.
Aastail 1873 oli USA haiglais 146 500 patsienti, aastal 1969 29 miljonit. Rahvastik selle aja jooksul kasvanud 5X, haiglate kasutamine 200X. (Suurbritannias kahekordistus voodikohtade arv aastail 1860-1940. Kahekordistus jälle 1940-1980.) Kõige kulumahukam artikkel praegu USA-s. On majanduslikule tulemusele orienteeritud, mitte patsiendi kasule. USA-s 5 miljonist tervishoiutööstuses hõivatust, vaid iga 17-s on arst. 10-st süsteemis töötavast inimesest ei näe 9 iialgi patsienti.
Tervishoid on saanud päevapoliitika osaks. 1992. a. Clinton võitis näiteks USA presidendivalimistel, andes ühe lubadusena reformida tervishoiusüsteemi ( millisest plaanist ta loobus, saades suheldud ravimifirmade jne esindajatega).
Huvitav on jälgida tendentside muutust riiklikus tervisekorralduses. Riigi kontroll kodanike tervise üle on valdkond, millest võiks siinkohal juttu teha ja seda eeskätt seoses nn mürkainetega. Asja iroonia nimelt selles, et paljudki sellistest ainetest, mida praegu keelatakse, kui kahjulikke (kas tervisele või moraalile või mõlemat), on kunagi toiminud ja levinud riigi toel. Seda võib öelda, rääkides alkoholist ja lõpetades kõikvõimalike narkootikumidega. Käsitlekski paari sõnaga viimastega seotud teemasid:
Narkootiliste ainete tundmine ja kasutamine omab väga vanasid traditsioone. Erinevatel kultuuridel erinevad vahendid ja võtted mõnuainete tarbimisel. (Paljusid neist on kaasajal võimendanud kõikvõimalikud new age kirjanikud – Castaneda – kes on loodusrahvaste kaudu taastootnud teatava romantilise back to the nature fenomeni. Võibolla enim liialdatud on põhjarahvaste vastavad tavad – kärbseseente söömine. Viimane küll leidis aset, kuid siiski piiratud kontignedi poolt – šamaanid, kelle uriini jõid siis teinekord ülejäänud.)
Oopium on toode, mis on seotud tugevasti meditsiinilooga. Morfium sünteesiti 1820. aastail, 1850. aastail töötati välja tänapäevane süstal ning niiviisi saadigi konstanteerida, et on saabunud inimkonna uus õnneaeg (kogu tegevus toimus anestesioloogia tekke perioodil). Suur osa arstkonnast olid edaspidi morfinistid (sh nt F. Nightingale , Haldane).
1898. a sünteesis ja viis Bayer käibesse Heroiini (siis veel suure tähega, kuna tegemist oli ravimpreparaadiga, nö the heroic drug), mis keemiliselt on diatsetüülmorfiin. Heroiini kohta väideti, et tegemist on veelgi parema valuvaigistiga, kuid samas ohutumaga…
Oopiumikaubandus oli 19. sajandil vägagi aktsepteeritav ning sümboliseeris mõnes mõttes vabakaubanduse teket – asi nimelt selles, et britid pidasid hiinlastega nn oopiumisõdu (1840-1842 – mille käigus Hiina kaotas Hong -Kongi – ja 1857-1860), et saada enda kätte Hiina hiiglaslikku oopiumiturgu. (Hiinlased, lisaks sellele, et kartsid oma hõbedavaru vähenemise pärast, ei tahtnud suuri oopiumikoguseid oma maale ka tervise- ja moraali hoidmise soovist.)
Euroopas hakkas morfinistide arvu kasv tekitama arusaamist sellest, et on olemas sõltuvusfenomen ka sääraste ainete tarbimisel. Samas morfiumi ja oopiumi tarbimine kasvas pidevalt ning seda soodustasid ravimimüüjad. 19. sajandi teisel poolel (1885) tehtud uuringud näitasid, et suur osa apteekidest (drug- store ) tehtud sisseoste olid kas hiniini- või morfiumi-sisaldusega preparaatide ostud . (Põhjamaades aga nt samal ajal ja hiljem oli enamus apteekide ja ka rändkaupmeeste poolt müüdavast kraamist eetrit sisaldav…)
Hakkas tekkima mõiste sõltlane. Sõltuvust omakorda asuti käsitlema kui haigust, psühhopaatilist isiksusetüüpi. Lootused sõltuvushaigete raviks vajusid ära 1920. aastateks (kadunud pole muidugi päriselt kuhugile).
Niisiis tuli hakata limiteerima kodanikele kättesaadavust erinevatel toodetel . Esmakordselt asuti leti tagant müüdavaid asju reguleerima 1860. aastetel Suurbritannias. Tekkisid retsepti-ravimid ning nende hulk hakkas kasvama. Vaatamata ravimifirmade ohtrale lobby’le, võeti USA-s 1906. a vastu the Pure Food and Drug Act, mis keelustas vabamüügilt igasugused narkootilisi aineid sisaldavad tooted ( Coca -Cola) ning samas oli tegemist ka esimesele USA farmakopöale alusepanemisega.
Algus läks raskelt uue korra kehtestamisega – palju määrati arstkonnale ja rohuteadlastele karistusi, tuhanded istusid kinni. Nagu 1919. a alguse saanud kuiva seadusegagi, avastati narkootikumidevastase võitluse käigus, et keelamine ajab asjad vaata et hullemaks – tarbitakse edasi, kuid nüüd lisandub mängu veel maffia, korruptsiooon jne… 1930 muudustatakse The Federal Bureau of Narcotics (selle agentideks said tolleks ajaks likvideeritud alkoholivastase võitluse agendid).
1937. aastani oli kanep (marihuaana) veel vaba – selle aine probleem tekitati samuti vastaval aastal aset leidnud keelamis-aktiga.
Järgmine suurem narkootikumide vastane võitlus USA-s leidis aset Nixoni ajal (algas 1971 ). Siinkohal näeme selget siseriikliku sotsiaalse katastroofi diagnoosimise katset läbi pool-meditsiinilise probleemi (tuletagem meelde, et tõeline probleem, mis USA-d tollal vapustas, oli Vietnami sõda ja selle vastu töötavad noored, mitte see, et need noored sageli kanepit suitsetasid…). Ühesõnaga – võimudel oli hea deklareerida, et riigi peamine vaenlane on narkootikumid . Hakati rangelt karistama ka väikeste koguste kanepi eest – on teada juhtumeid, kus inimesed said 40-aastaseid otsuseid. Samas – Vietnami kontekstis püsides – oli tegemist selge silmakirjalikkusega: USA eriteenistused nimelt toetasid Indo-Hiina narkoparuneid, et saada tuge sealsete kommunistide vastu. Suuresti on nö Kuldne Kolmnurk arenenud tänu USA Vietnami kampaania käigus tehtud otsustele.
Kõige sellise hüsteeria käigus muutus ka arstkond üha enam riigisõbralikumaks. Nimelt – küüniline küll – avastati, et on võimalik raha ikka välja teenida. Seekord enam mitte narkootilisi aineid müües, vaid riigile ja eraisikutele narkoloogia-alast teavet ja ravi(preparaate – metadoon ) pakkudes .
1965. a keelati Suurbritannias tubakareklaam telekas ja 1971. a alates on sigaretipakil kiri, millel kirjas General Surgeon’i hoiatus .
20. sajandi sajandi haigus on ilmselt AIDS. HIV-viirusest hakati rääkima 1980. aastatel. Eesti oli tollal veel osa NSV Liidust , ning asjal oli tugev ideoloogiline maik man. Siinpool ookeani parastati USA-d, kuhu arvati see nähtus olevat võimalik lokaliseerida ning tänitati imperialistide kallal (oli nimelt mõnedes ringkondades veendumus – on siiani –, et haigus pääses levima mõnest bio-relva laborist.)
AIDS-i levik ja ühiskondlik kulg on oluline ka kaasaja ühiskondliku ja tervishoiualase mõtte laiemaks avamiseks. 1980. aastate alul polnud teadusmaailmale selge, millega on tegu, kas peaksid tegelema asjaga veneroloogid, sotsioloogid, epidemioloogid, viroloogid, rahvatervishoiuspetsialistid, politsei jne…
Arstkond kasutas mõnes mõttes venitamistaktikat. Aktiivsust näitasid üles pigem haiged (People-With-Aids, PWA), lähtudes toona jalgu alla saavast gay- pride jm liberaalsetest suundumustest. Patsiendid asusid tegelema ravimipoliitikaga.
AIDS andis ka selge märgi, et inimkeha on muutumas omandiobjektiks. Sellele aitasid kaasa levivad keha-kultuse fenomenid, alates body - building ’ust ja lõpetades plastilise kirurgiaga. Siit lähtuv tervisekultus toob käibesse tagasi kõikvõimalikud traditsioonilise meditsiini, new-age jne meetodid. Tulevad tagasi ka tabud (vähk) ja positiivsed stigmad (AIDS).
Keha juurest võib minna edasi juba küsimuseni, kes omab hinge (elu).
Tõsiseks probleemiks kaasajal on saanud meditsiinieetika . Selle on esile kutsunud paljude klassikaliste meditsiinis toiminud kaanonite eitamine või võimendumine – arsti-patsiendi paternalistlik suhe näiteks – või uute probleemide –AIDS – tekkimine.
Oluline probleem on ravimitööstusega seonduv . 1964 Helsinki deklaratsioon arstiteadusliku uurimistöö kohta – viimases tehti vahet terapeutilistel ja mitteterapeutilistel eksperimentidel. Esimesel puhul oli tegemist koostööga kliinilise ravi pinnal ja eesmärgiks oli patsiendi parandamine... Teisel juhul oli küsimus vaid teadusele pühendatud asjadest.
1972 Biological Weapons Convention keelustab bioloogilised relvad (järjekordselt).
20. sajand on skeptikute sajand (Ivan Illich) vaatamata sellele, et Läänemaades on keskmine eluiga tõusnud 45-lt 75-le. 1900 emade suremus oli 27 100 000 sünnitusest, 1940 oli see 5,4 ja 1987 oli näitaja 2 miljonist.
Igasugune meditsiiniga seostatav kuritegevus on üks asi seletamaks skeptitsismi, teine aga ringiga tagasi hiiliv paternalismil põhinev autoritaarsus . Viimase arusaamiseks tuleb mõista Põhjamaade eugeenikafenomeni, mil igati korralikud ja heaoluühiskonda ehitavad riigid piirasid üksikisiku õigusi. Tehti seda aga ühiskonna üldise heaolu nimel – nii ka nüüd ja edaspidi. Maksumaksja peab kõik kinni maksma ning milleks peab ta maksma kinni kellegi haiguse, vanaduse, hariduse või hobid… Solidaarsus versus stratifikatsioon, lahterdamine jne, on märksõnad, mis mh ka meditsiinilugu aitavad olulisena püsida.
Ajaloos on suremusega seostatavad tendentsid (McKeown):
1. Traumad ja õnnetused
2. Nakkushaigused
3. Vanadusega seotud degeneratiivsed haigused (1945. a-järgne periood on teiselt faasilt kolmandale ülemineku periood)
Vabadusega seotud tendentsid: Globaliseerumine – haiguste levik;
Inimvabadused ja liberalism – AIDS
Biopower (biovõim / biopoliitika ) Nn biopoliitika ja biovõimu mõisted võttis 20. sajandi teisel poolel kasutusele prantsuse filosoof Michel Foucault . Mõisted tähistavad võimu (riigi) tehnoloogiaid, kontrollimaks üksikindiviidide seksuaalsusele, fertiilsusele, tervishoiukäitumisele jms, suunatud reglementatsioonide kaudu populatsioonide kui tervikute käitumist (märksõnadeks oleskid rassim, pronatalism, eugeenika, psühhiaatria, seksuoloogia jms). Arusaam biovõimust kujunes teise maailmasõja järgsetes oludes, mil ilmnes, et nii teadus kui meditsiin on olnud osalised vägagi tagurlike režiimide toimimises.
Kordamisküsimused

• 20. sajandil esile kerkinud vastuolud meditsiini / tervishoiu arendamisel
  
• „Vanadus“ ja „vabadus“
  
• Haiguse mõiste laienemine (vt elu ja surm)
  
• Biovõim / biopoliitika (vt ka arstikutse kujunemine, natsimeditsiin)
  

XI. 6. LOENG (36. õ-nädal): Tervishoiu areng. Riiklik meditsiin. Emade- ja lastekaitse.

TERVISHOIU ARENG JA RIIKLIK MEDITSIIN
Riigi suhestumine arstiteadusega kasvab koos tervishoiutemaatika tähtsustumisega. Kuigi tervishoiu sfääridesse puutuv pretendeerib mõnikord teatavale autonoomiale, on selge, et ollakse teiste asjassepuutuvate institutsioonidega äärmiselt läbipõimunud. Meditsiin on ajaloo jooksul (lääne) ühiskondades haaranud enese kätte kontrolli üha laiemates sfäärides – so heaoluriik (nn terapeutiline riik)...
Klassiühiskond reeglina oma madalamal ühiskondlikul nivool liikmetest (üksikindiviididest) palju ei hooli. Ainult suuremate taudide puhul astuti kesk- ja uusajal samme nende pidurdamiseks (karantiinid, liikumiskeelud jms). Kui inimesed aga lihtsalt asetsesid olukorras, kus kohal pidev (endeemiline) kõrge suremus, siis sellega reeglina lepiti, nagu nt vaesusegagi. Pigem tegeldi kõikvõimalike utoopiate väljamõtlemisega, millede puhul ilmneb, et hädade põhjuseks peeti inimeste endi rumalust, ehk teisisõnu polnud selge sotsiaalsete protsesside olulisus ja nende analüüs (nn terapeutiline nihilism).
18. sajandi lõpul kujunesid välja koguni õpetused (Thomas Malthus , 1766-1834), mis pidasid tarvilikuks isegi teatava osa inimkonna suremist. Ka sõdasid peeti kasulikuks (inimkonna arvukuse reguleerimise vaatevinklist) jne. Peamiselt asus Malthus jutlustama aga sündivusest hoidumist – usklikuna ei pooldanud ta igasuguseid „ärahoidvaid“ vahendeid, vaid jutlustas pigem sugulist karskust. See ideoloogia püsis teataval määral kuni Darwinini ja 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse sõdadeni, mille kontekstis pääses võidule iibehüsteeria (anti-maltusianism, pronatalism).
18. sajandil hakkasid kujunema olud, mis viisid uue meditsiinikorralduse, sj tervishoiusüsteemi tekke ja riigi üha suurema sekkumiseni tervishoiuküsimustesse. Põhjusi sellisteks arenguteks oli mitu, eeskätt mainitagu urbaniseerumist, mis omakorda põhjustatud tööstuse kontsentratsioonist (industrialiseerumisest) – alates 1750. a, saja aasta jooksul briti elanikkond kolmekordistus, linnaelanikkond kasvas 15%-lt 80%-ni 1880. a. Võibolla ainult 10% linnaelanikest olid terved . Rahhiit esines pooltel lastel, tuberkuloosi suri 25% inimestest jne. Oluline märksõna oli Globaliseerumine – 1816 esimene koolerapandeemia. On ka konkreetsemaid, oludest lähtuvaid põhjuseid riigi sekkumiseks – nt Prantsuse revolutsiooni käigus natsionaliseeriti kiriku varad , sh ka kloostritele jm heategevusorganisatsioonidele kuulunud haiglad. Nende institutsioonide pinnal tekkis uus, riiklik meditsiin.
Prantsusmaal Villerme avastas, et vaestekvartaleis suur suremus. Järeldas aga, et tuleb hakata inimesi õpetama korralikult elama.
Inglismaal samad tendentsid, kuid seal hakati juba ka vahet tegema teenitud ja teenimatu vaesuse vahel. Tehti ümber vaesteseadusi sellest lähtuvalt. Viimasest omakorda hakkas välja kasvama arusaam, et haigused võivad olla tingitud elukeskkonnast. Chadwick 1830. lõpp-1840. aastad oli kinni veel miasmide teoorias ja nägi, et inimesed elavad väga haisvas keskkonnas – algab kanalisatsiooni jms kõrgaeg tänapäeva Euroopas. Suurbritannias oli toimunud eriti võimas linnastumine ning vaesed inimesed olid liikunud välja oma kodu-koguduse kaitsva ja hoolitseva mõju alt. Alternatiivina tekkisid kõikvõimalikud heategevad organisatsioonid , millised muuhulgas püüdsid taastada või elus hoida „vana head“ klasside-vahelist solidaarsust.

• Niisiis pääseb ingliskeelses maailmas esiplaanile vabatahtlik tervishoiukorraldus (-kindlustus).
  
• Saksamaal kujuneb 18.-19. sajandi vahetusel välja aga politseiline tervishoiukorraldus – meditsiinipolitsei (Johann Peter Frank), st, et nö “ülevalt poolt” riigi tasemelt, surutakse elanikkonnale peale teatav maksu- jm reeglistik.
  

Riiklikule haigekassade- ja sotsiaalsüsteemile pani aluse Saksa seadusandlus kui 1883 a alustas Bismarck Saksamaal riikliku meditsiinikindlustusega. 1911 – Inglismaal saab Lloyd George ettepanek ( Bismarcki järgi), hea vastuvõtu Ninepence for fourpence. Inimene ise paneb 4, tehas 2 ja riik 3 penni. Poliitikutel tekkis võimalus elektoraadile silma teha, lisaks leivale ja tsirkusele tulid tabletid ja haiglakohad. Murrang oli alanud, kui saadi aru, et riigi arengule aitavad kaasa mitte ainult kirjaoskajad, motiveeritud jne inimesed, vaid ka terved. Teema muutus aktuaalsemaks sedamööda, mida laiemalt levis kodanike õigus valida ja hääletada.
Inglismaal tööliskond hakkas nii- või naapidi organiseeruma ning üks väljund sellel organiseerumisel oli haigekassade eelkäijate tekkimine. Olid haigekassad, tekkis vajadus ka arstide järele. Algas arstide paindumine haigekassade, kindlustusseltside kitsamalt , ühiskonna laiemalt ettekirjutuste alla (so kurikuulus meditsiinikutse proletariseerumine). USA-s kujunes välja erakapitalil põhinev kindlustusmeditsiin. Sai alguse 1920. aastatel, mil ülikooli õppejõud näiteks sõlmisid läbi oma tööandja sellesama ülikooli haiglaga lepingu. 20. sajandi keskel tarbisid haiglad 2/3 USA-s tervishoiule kulutatavast rahast.
Inglismaal ja USA-s oli 19. sajandil oluline ka nö haigla, mis toimis filantroopial. Selline süsteem siiski üha enam ja enam hakkas ka patsientidelt raha võtma, kas kindlustuse , haigekassade süsteemi vms kaudu. Erit suur vajadus lisafinantseerimise järele tekkis 19. sajandi teisel poolel, mil arstiabi muutus keerukamaks (laborid jms) ning rahast ei jätkunud. Suurbritannia (Euroopa laiemalt) lahendas ajad nii, et 1948 riigistati need filantroopial toimivad haiglad, USA-s aga mindi alates 1920. aastatest era ( vabatahtliku ) kindlustamise süsteemile (alles 1960. aastatest on USA-s riigi sekkumine olnud siiski ka tähelepanuväärsem).
19. sajandil sai arstist niisiis üha enam vaba härrasmehe asemel, kes oma patsiente valis, palgatööline, kel oli sageli kohustus mingi struktuuri või rühmituse ees (haigekassad ja nende eelkäijad, riik ehk omavalitsused ). Selline positsioon arstikutse esindajaile pahatihti ei meeldinud, kõneldi kutse proletariseerumsiest. Diskussioonid läksid kuni arstivande vajalikkuse kahtluse alla panemiseni.
Kuigi arsti individuaalne iseseisvus devalveerus, muutus arsti kutse teiselt poolt ühiskonna silmis väärtustatumaks – ühiskonnad hindasid üha enam arsti mitte kui tagajärgedega võitlejat (ravijat), vaid kui ennetajat (tervishoiuspetsialisti). Arstid asuvad tööle riigi jm ühiskondlike struktuuride teenistusse,s eda protsessi on nimetatud professionaliseerumiseks, erialainimeste ühiskondliku mõju ja võimu kindlustumiseks. Riiklike arstide hulgas tekib spetsialiseerumine – vangalaarst, karantiiniarst, analüüsiga tegelejad jne. Haiglad kujunesid keerulisteks organismideks, alates vastuvõtust (rahast teenimine ), lõpetades laborite ja röntgenitega.
18. sajandil peatati üldiselt epideemiad, 19. sajandil hakati pidurdama endeemiliste haiguste levikut. Kui oldi võitu saadud laastavatest taudidest, saadi aru, et ees seisavad uued probleemid – südamehaigused, vähk ja lõppude-lõpuks – vanadus! Asuti rahvast harima ja aitama. Virchow oli juba 1848. a ennustanud – tervis ei parane, kui ei parane inimeste sotsiaalne olukord. Pärast 1900. a sai haiguse mõiste juurde nii sotsiaalse, statistilise, psühholoogilise – isegi poliitilise – dimensiooni. Darvinistlik hüsteeria tekitas tervishoiutemaatikat juurde. Nii Natsi-Saksa, fašistlik Itaalia kui kommunistlik Vene jutlustasid tervist, macho-töölisi ja viljakaid emasid. Jõuti seisukohale, et kui vajatakse tervet bioloogiliselt määratletud ühiskonda, tuleb mitte ainult tervishoid, vaid ka tervis, inimkeha, teatavas mõttes natsionaliseerida.
EMADE-LASTETERVISHOID sisaldas endas selgeid paternalistlikke jooni – kõik (st spetsialistid ) teadsid paremini (kuidas sünnitada, last toita ja kasvatada jne) kui ema. Lapsed said tähelepanu ka seetõttu, et statistiliselt oli haiguste levikut kõige kergem vaadelda laste surevuse kaudu. Tekkis pediaatria . 1837 . a avati Viinis lastehaigla , 1802 on midagi sellist avatud juba Pariisis, kuid üldiselt olid lastehaiglad visad tekkima, sest käsitlus lapsest kui millestki erilisest, kujunes alles 20. saj. alguseks (seni oli tegemist ikka eeskätt suhtumisega lapsesse kui väiksesse ja veel rumalasse tulevasse vanainimesse).
Inimeste või haigete jaoks, keda stigmatiseeriti vms, loodi oma haiglaid või polikliinikuid (juttu on olnud vaimuhaiglaist jm-st). Üks osa sellest seltskonnast olid naised-vallasemad, kellest sai sageli õppevahend arstiteadusele. Esimene sünnitusmaja luuakse 1791. a Göttingenis (selles on ka kabel, kus vallasemad said oma karistuse vastu võtta – oldi nii humanistlikud, et ei pandud kuhugile avalikku kirikusse neid häbiposti…). Sünnitajatele ka sageli maksti, et nad tuleksid haiglasse, sest niiviisi said praktilise kogemuse arsti- või ämmaemandaõpilased.
Kordamisküsimused

• Tervishoiupoliitikate (riikliku meditsiini) kujunemise põhjused ja tagamaad
  
• Emade- ja lastekaitse seos naisemantsipatsiooni ja imperialismi arengutega
  

XII. 7. LOENG (37. õ-nädal): Evolutsiooniõpetus ja geneetika (arstiteaduse arengus).

Evolutsiooniõpetuse (arenemis-, põlvnemisõpetuse) juured Antiikajas. Valgustajal areneb teooria edasi. Keskendugem siinkohal eeskätt 19. sajandile.
Erasmus Darwin ( 1731 -1802) – leidis, et elu maakeral on vanem, kui seni üldiselt arvati, et see elu on arenenud mingist ebamäärasest algainest (protoplasma) (Jumal ehk ainult lõi selle viimase ning andis ka arenemisjõu). Selle arengu tõestuseks tõi olendite sarnasuse elundite jms tasemel. Muundumist põhjustanuks kolm tungi:

• Toitumine;
  
• Sigimimine;
  
• Enesekaitse.
  

Nimetatud tungid väljenduksid käitumises (liigutustes) see (need) omakorda kujundaksid organismi morfoloogiat, elu jooksul omandatu aga päranduks edasi.
Joseph Koelreuter (1733-1806) – taimehübridiseerija, märkas, et uus moodustis omab tunnuseid mõlemalt eellaselt. Pani tähele, et taimeristandid võivad olla eellastest nii elujõulisemad kui elujõetumad, märkas ka mutatsioone. Sisuliselt Mendeli eelkäija.
Jean Batiste de Lamarck (1744-1829). Teoses Zooloogia filosoofia (1809) annab tänapäevase evolutsiooniõpetuse alused. Leiab, et elu on tekkinud looduslikult isetekke teel ning edasi arenenud üha uuteks organismideks. Pani tähele järkjärgulisi üleminekuid (Olemise Ahel). Eeldas, et eluvormid läbi ajaloo muutuvad, selle aluseks omakorda liikide-sisene varieeruvus. Viimane põhjustatud keskkonnast ja elutingimustest – lihtsamatele organismidele mõjuvad tingimused kohe ja otseselt, keerukamad aga kõigepealt läbivad nö tarvete ja soovide (teleoloogia!) faasi. Uued tarbed väljenduvad liikumises, muutudes harjumuseks ning lõpuks omades väljundi morfoloogias. (Tegevusetus samas nõrgendab ning lõpuks kaotab elundi.) Lamarck eeldas, et elu jooksul omandatu on pärandatav (vastavat infi kandnuks edasi hüpoteetiline kehamahl , mis läbides kogu keha, kontsentreeruks suguorganeis).
Suuremaid muudatusi – evolutsioonis esinevaid üleminekuid, seltside teket jne – seletas Lamarck vitalistlikult-teleoloogiliselt. Lamarck jõuab konkreetselt ka nn arenemispuu juurde.
Lamarcki õpetus andis hoogu juurde hügieenile. Tekkis ka nähtus nimega psühholamarkism, mis rõhutab tahte tähtsust, samuti olid siin mõjud kehakultuuri arengusse.
Johann Wolfgang v. Goethe (1749-1832) – toetas uurimusi evolutsiooniteeoria tekke suunas. Leidis, et maakera ajalugu on järkjärguliste muutuste rida (mitte katastroofide – vt Cuvier), pani tähele eri organite ja eri organismide vahel organite ühtsust ning arenguloolist loogikat (õis kujunenud lehtedest, kolju selgroost jne).
Georges Cuvier (1769-1832) – evolutsiooniteooria vastane, räägib neljast organisatsioonitüübist (selgroogsed, lülijalgsed, limused, kiiresed). Katastroofideteooria. Etienne St.-Hilaire (1772-1844) räägib eluslooduse ühtsest ehitusest ning universaalsest arenemisastrikust. Liigid tekivad pikaldaselt (keskkkond) või äkki (katastroofid) teel. Charles Lyell (1797-1875) – nn aktualismi teooria, mis väidab, et elu areng ajaloos toimub, nagu kaasjal – märkamatult. Lõpetas katastroofide teooria.
Biogeneetiline reegel (Kas selle sõnastas nüüd Ernst Haeckel (1834-1919) või K. E. v. Baer pole oluline, oluline on, et selgeks sai 19. sajandil see, et ontogeneesi käigus leiab aset fülogeneesi teatav järellainetus.)
Charles Darwin (1809-1882). Liikide teke ( 1859 ). Käsitleb nii muutumist kui valikut, paneb senise teadmise kokku, leiab, et igal olevusel kaks põhiomadust (millel valik põhineb) muutlikkus ja pärilikkus. Pärilikkust seletas nn pangeneesi teooria raames (kogu kehas tekkivad pärilikkusosakesed – gemmulad – siirduvad sugurakkudesse, kui kehaosa areneb / muutub, muutuvad ka gemmulad jne – sisuliselt lamarkism). Darwin loob ka sugulise valiku mõiste – isaste organismide võitlus paarilis(t)e pärast.
Darwini tõi evolutsiooniteooriani suures osas juba mainimist leidnud Malthus – püsis nimelt küsimus, et millised protsessid reguleerivad Malthuse sõnastatud seadusi, mille kohaselt sünnib rohkem indiviide kui neile elutingimusi.
Darwini retseptsioon erinevates ühiskondades väidetavalt oli erinev:

• Suurbritannia kaldus sotsiaaldarvinismi;
  
• Saksamaa läks piltlikult organismi sisse, raku tasemele (solidarism);
  
• Venemaal asuti eitama liigisisest konkurentsi ( sotsiaaldemokraatia ).
  

Oluline tegelane, kui räägime Darwini õpetuse kajastamisest ühiskonna tõlgendamisel ning seega ka tervishoius , on Herbert Spencer (1820-1903), keda peetakse nn sotsiaaldarvinismi isaks. Pärilikkusteooria raames räägib ta füsioloogilistest ühikutest, mis kannaksid endas infot, nende koostööl põhineks organismi funktsioneerimine ning sarnaselt füüsikaliste algosakestega oleksid nad polariseeritud – seda polarisatsiooni omakorda saaks keskkonnatingimused muuta, nii et oleks seletatav nt muutlikkus liigi piires ja sealtkaudu evolutsioon .
Koelliker korrigeerib Darwinit, leides, et areng ei pruugi toimuda järkjärgult ja ühtlaselt, vaid et võivad toimuda ka järsud muudatused – arenguhüpped. Nägeli lähtub Darwinist, jõuab aga lõpuks selektsiooni eitamisele ning arenemistungi jutlustamisele. Ta loob aga geneetika arengule olulise arusaamise, mille kohaselt saab pärlikkus aine olla vaid suguraku mingis osas – vastupidisel juhul (eeldusel, et munarakk palju suurem kui seemnerakk ), oleks ju uues organismis emasloomalt rohkem tunnuseid kui isalt.
Geneetika/pärilikkusõpetuse ajalugu Geneetika on lühidalt öeldes teadus pärilikkusest. Algselt nimetati õpetust Gregor Mendeli (pärilikkusprintsiipide esmaavastaja) auks mendelismiks, 1906. a loodi termin geneetika. (Juba 1883. a oli tekkinud mõiste eugeenika.) Juured, nagu paljudel õpetustel, Kreekas. Hippokrates – lapsed tekivad seemnest, mille moodustab kogu keha – pani seega aluse pangeneesi õpetusele ja see omakorda aluseks omandatud tunnuste päritavuse õigustamiseks. Demokritos – inimese võimed tekivad harjutamise kaudu, mitte vanematelt päritud. Platon – eugeenika “isa”, soovitades väärikatel meestel õigeid naisi valida, et ka lapsed oleksid väärikad. Aristoteles – nägi olemasolevat nii isas- kui emasseemet, kuid leidis ka, et neil erinevad omadused – emalt materjal, isalt kvaliteet näiteks… See lähenemine varjutas veel kaua pärilikkusega seotud diskussioone.
Enne kaasaja geneetika teket esines hulgaliselt empiirilisi käsitlusi, mis seletasid erinevaid fenomene läbi pärilikkuse. Alustada võib Talmud ’ist, mis keelab abielluda teatavatel tingimustel, ning lõpetada võib Uusaja ja 19. sajandi arstidega – 1814 . a näiteks avaldab inglane Joseph Adams (1756-1818) raamatu pärilikest haigustest (jagab haigused tänapäeva mõistes dominantseiks ja retsessiivseiks. Leiab, et pärilik haigus võib avalduda alles inimese eluea kestel, lisaks, et pärilikkus võib tähendada vaid eelsoodumust teatavateks haigusteks.) 1820. a seletas saksa arst Christian Nasse (1778-1851) hemofiilia (veritsustõve) pärandumismehhanismi (Nasse seadus). 1876. a leiti, et samamoodi pärandub daltonism.
Ka 19. sajandi lõpul oli pärilikkuse kohta ikka veel küllalt kõikvõimalikke eksiarvamusi. Peamine küsimus oli, et pärilikkust kui probleemipüstitust, poldud veel suudetud tõstatada (puudus selelks vajalike teooriate jms kompleks, alles Darwin oma töödega tõi tõsiselt esile mutlikkuse ja pärilikkuse kui olulised fenomenid eluslooduse toimimise mõistmiseks). Vead ja eksiarvamused põhinesid paljude fenomenide väärititõlgendamisel või arusaamatustel. Usuti, et:

• elu jooksul omandatu pärandub edasi;
  
• pärilikkustegurid tekivad kogu kehas ja siirduvad sugurakkudesse (pangenees);
  
• hübridiseerumisel tekib uus pärilikkusaine;
  
• isas ja emasloom omavad erinevat tähtsust;
  
• munaraku viljastumisel osaleb mitmeid seemnerakke;
  
• telegoonia hüpotees, ehk lähenemine, mille kohaselt isalooma tõuomadused jäävad pärast paaritumist emase verre püsima, mõjutades hilisemaid põlvkondi.
  

Esimene, kes püstitas küsimuse pärilikkuse uurimisest oli Francis Galton (1822-1911), eugeenika „isa“. Alustas pärilikkuse uurimist juba 1863. a. Biomeetrilise geneetika rajaja. Püüdes tõestada Darwini gemmulate teooriat tegeles tänapäeva mõistes geneetikaga, võibolla lihtsalt materjal, metoodika jne olid vanamoodsad (subjektiivsust sisaldavad). Loob järglaste regressiooni seaduse (silmapaistvate vanemate lapsed ei pruugi nii silmapaistvad olla – seadus kehtib tänapäeval küll natuke teisel kujul ja kontekstis) ning kõukude (eellaste) pärandumise seaduse, mis pidanuks näitama, kui palju (tunnuseid) laps pärib vanemailt, vanavanemailt jne.
Galton lõi õpetuse stirp’idest (Piiper kasutab siinkohal mõistet „ juurikas “), mis sisuliselt tähendab pärilikkusosakeste jagamist muutuvateks ja muutumatuteks – viimased oleksid juba konkreetsemalt äratuntavad A. Weismanni õpetuses.
Kaasaegse geneetikateaduseni jõuti läbi taimede hübriidimise (eksperimentaalne ristamine läbi kunstliku tolmendamise). (Need ristandid olid teinekord elujõuetud, mis omakorda toetas teooriaid, mis nn rasside segunemist eitasid – Gobineau, Hitler , jt).
Gregor Mendelit (1822-1884) peetakse tänapäeva geneetika loojakas. Ka tema jõudis oma avastuseni läbi hübridiseerimise (tal oli ka eelkäijaid). Mendel tegi ja avaldas oma töö juba 19. sajandi keskpaiku (1865, trükis 1866), kuid need uuesti avastati teadusele alles 1900. Mendeli seadused:

Dominantsuse printsiip e. ühetaolisuse seadus: Erinevate homosügootsete isendite ristamisel on esimese põlvkonna järglased kõik sarnased heterosügoodid sõltumata ristamise suunast .

Segregeerumise printsiip e. lahknemise seadus: Heterosügootsete isendite järglaskonnas toimub lahknemine. Kindlates sagedussuhetes (3:1) tekivad nii heterosügootsed kui ka homosügootsed isendid.

Sõltumatu lahknemise printsiip e. vaba kombineerumise seadus: Erinevad alleelipaarid segregeeruvad ja kombineeruvad järglastes üksteisest sõltumatult.
19. sajandi viimasel kolmandikul avastati kromosoomid (tartlane E. Russow üks kromosoomide kirjeldamise ja mõistmise asjaosalisi 1872. a). 1885. a näeb August Weismann (1834-1914) kromosoomides pärilikkuse kandjaid. Hakkas rääkima geno - ja fenotüübist (idu- ja somatoplasma).
1900 taasavastatakse Mendel (geneetika=mendelism), alates 1906. aastast tekib nimetus geneetika. Vaidlus toona käis meetriliste ja mittemeetriliste tunnuste pinnal ( kvantitatiivne pärilik muutlikkus). Algas geneetika arengus nn klassikaline periood, selles neli teooriat:
1. Geeniteooria. (geen kui abstraktne mittemateriaalne ühik);
2. Kromosoomiteooria – geen osa kromosoomist. (Morgan, 1910);
3. mutatsiooniteooria;
4. populatsioonigeneetika teooria.
1940-1950. aastad – biokeemilise geneetika teke.
1950.-1960. aastad – molekulaargeneetika (1953. a Watson ja Crick).
1950.-1960. aastaist saab rääkida ka inimesegeneetika uuestisünnist (pärast eugeenika poolt domineeritavat perioodi, millest kohe edaspidi), meditsiinigeneetika tekkest .
1970. aastate keskpaik - prenataalne diagnostika.
Kordamisküsimused

• Evolutsioonipetuse ja geneetika mõju arstiteaduse arengule (vt ka eugeenika ja natsimeditsiin)
  

XIII. 8. LOENG (38. õ-nädal): Meditsiin ja totalitarism

20. sajand on näinud meditsiiniajaloo (so ka loodusteaduste) kõige koledamaid lehekülgi. Juttu tuleb natsionaalsotsialistlikul Saksamaal (1933-1945) viljeldud riiklikust meditsiinipoliitikast ning sellega kaasa läinud arstkonna eetilisest ja moraalsest allakäigust. Kitsamalt kujutab nn „natsimeditsiin“ endast eeskätt kõikvõimalike seadusandlike ja eetiliste piirangute ja tõekspidamiset vastu eksinud arstide praktikat – äärmuslikuks näiteks on inimkatseid sooritanud arstid koonduslaagrites, aga ka negatiivse eugeenika meetodid – abiellumispiirangud, sunduslikud abordid ja steriliseerimine , ning lõpuks nn „ eutanaasia “.
Antud seoses saab rääkida meditsiinist (seega ka teadusest) laiemalt totalitaarsetes riikides-ühiskondades (vastavad teatavad tunnused – autoritaarsus, kui totalitarismi „pehmem“, vähemideologiseeritum variant – olid ka Eestil aastail 1934-1940, so Pätsi režiimi ajal)
Klassiühiskond reeglina oma madalamal ühiskondlikul pulgal liikmetest palju ei hooli. Murrang algas siis, kui saadi aru, et riigi arengule aitavad kaasa mitte ainult kirjaoskajad, motiveeritud jne inimesed, vaid ka terved. Teema muutus aktuaalsemaks sedamööda, mida laiemalt levis kodanike õigus valida ja hääletada.
(Sotsiaal)darvinistlik hüsteeria tugevdas tervishoiutemaatikat. Nii natsi-Saksa, fašistlik Itaalia kui kommunistlik Vene jutlustasid tervist, macho-töölisi ja viljakaid emasid. Jõuti seisukohale, et kui vajatakse tervet bioloogiliselt tugevat ühiskonda, tuleb tervis teatavas mõttes natsionaliseerida. Kodanike kehad ja geenid ei kuulunud enam neile, vaid ühiskonnale. Totalitaarseid riike iseloomustab sageli ühiskonnakäsitluse biologiseeritus (Eestis nt märksõnaks rahvusterviklikkus) – kõne all olid nii eugeenilised meetmed (positiivne ja negatiivne eugeenika, elik kvaliteediküsimused), kui pronatalism (kvantiteet), mõnikord ka rassitemaatika jms.
Totalitaarne ühiskonnakord omab tervisearenduseks teatavaid sisseprogrammeeritud aluseid. Fašism esines erinevates maades erineval kujul. Itaalias asutas Benito Mussolini 1919. a. Võitlusliidu – Fascio di Combattimento, millest kujunes 1921. a Rahvuslik Fašistlik Partei. Saksamaal loodi 1919. a Saksa Töölispartei, mis nimetati 1920. a Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks. Selle liidriks tõusis 1921. a Adolf Hitler ning partei saavutas ainuvõimu riigis 1933. a. Kui Itaalia fašismile oli omane eelkõige riikluse rõhutamine, siis saksa fašismi iseloomustas rahvuse, eeskätt ( aaria ) rassi rõhutamine. Fašism ei usu sotsiaalsesse, vaid pigem psüühhilisse revolutsiooni, proovides luua „uut inimest“. Seega saabki vaadelda fašismi ühe peamise põhimõttena soovi ühendada indiviidid üheks tervikuks – jõud läbi ühtsuse.
On võimalik välja tuua teatud üldised fašismile omased jooned:

• antiratsionalism
  

• võitlus
  
• juhiprintsiip
  
• antiliberalism, antikommunism
  
• natsionalism , rassism
  

Antiratsionalism: Fašismi puhul kehtivad teistsugused – mitteratsionaalsed – väärtuskriteeriumid: näiteks progress tähendas võitlust, vabadus kodanike absoluutset alistumist. Fašistlik ideoloogia rõhub emotsioonidele ja poliitilistele müütidele. Ideoloogia ideed pole omavahel loogiliselt seotud, vaid adresseerivad inimeste hinge, emotsioone ja instinkte.
Fašismi jaoks on võitlus väga oluline mõiste, mis peaks eksisteerima nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil. Fašism ei pea sõda ebameeldivaks nähtuseks, vaid loomulikuks ilminguks maailmas. Tähtsal kohal fašismi ideoloogial on sotsiaaldarvinismist tulenev olelusvõitlus, kus ellu jäävad ainult tugevad. Fašistlikud režiimid propageerisid elujõulise rahvuse loomist ning selle vahendina nähti ka teiste rahvuste hävitamist (antisemitism). Nõrgad ja nõrkuse ilmingud nagu inimlikkus, kaastunne, hoolivus , tuleb hävitada ühise heaolu nimel.
Juhiprintsiip: Fašism ülistab juhti. Kuna riik ja rahvus on ühtsed, siis on neil üks eesmärk, üks tahe . Fašismi teooria kohaselt tuleb riiki juhtida totalitaarselt ning ainuisikuliselt, ilma valimiste, erakondadeta, parlamendita. Fašism on täielikult nõus elitarismi põhiprintsiibiga, et massid pole suutelised valitsema klassikalise demokraatiateooria mõttes. Ühiskond jaguneks kolmeks: liider, eliit , massid (viimastelt nõuti küsimusteta allumist).
Antiliberalism, antikommunism: Fašism on antiliberalistlik ja antikommunistlik, üritades kapitalistlike põhimõtetega ümber korraldada ühiskonda nii, et eraomandus säiliks, kuid peamine oleks üldine kasu. Ideoloogia on anti-individualistlik ning antikodanlik, asetades ühiskonna huvid indiviidi omadest kõrgemale. Fašism propageerib majanduslikku autarkiat, mille kohaselt iga rahvas toodab vaid enda tarbeks ning saab majanduslikult iseseisvalt hakkama. Fašistid olid ka Marxi ning kommunismi vastu, väites, et rahvuse ning rassi omadused on tugevamad kui sotsiaalne klass – sotsiaalsed vastuolud lõhuvad rahvusterviklikkust.
Natsionalism, rassism: Fašistlik ideoloogia hõlmab natsionalismi äärmuslikku vormi.
Nn natsimeditsiini kohta on võimalik leida piisavalt materjali. Autoritest soovitaks Paul Weindling’it ja Robert Proctor’it. Need nimed on välja toodud eeskätt seetõttu, et annavad Saksamaal kujunenud probleemile hinnangu laiemas perspektiivis (mitte vaid süüdistav tänitamine, mis üldiselt Kolmandast Reich ’ist rääkides tavaks).
Proctor hoiatab käsitlemast natsi-Saksamaad, kui midagi väga teadusevaenulikku või -võõrast. Sellised ideed kasvavad välja fašismi – ja eriti natsionaalsotsialismi – irratsionaalsuse fenomenist (tõrvikurongkäigud, ruunimärgid, okultism jms), mis oleksid olnud justkui toonase teaduse edusammudega selgelt vastuolus . Paraku tegid nii mõnedki teadusharud Hitleri-Saksamaal läbi arenguhüppe ( rakett - ja reaktiivmootorid, tsiviilerialadest kõikvõimalik elektroonikasse puutuv, andmetöötlus-tehnoloogiad ning tuumafüüsika). Täiesti arvestava arenguga olid ka keemia- ja bioloogiateadused (sh ka meditsiini puutuv).
Teine müüt, mida natsiteadusele omistatakse, on see, et neil puudus teaduses eetiline mõõde. Nii veidralt, kui see ei kõla, oli siiski täiesti olemas teatav nn arstide „natsieetika“ – arstil ja teadlasel olid eelkõige kohustused ühiskonna (mitte indiviidi / patsiendi) ees. Natsi-teoreetikud ei uskunud „puhtasse teadusse“ – teadusel pidanuks olema tihe seos ühiskonna asjadega ning teadlastel ühiskonna ees kohustused. Natside teadus-(meditsiini-)eetikat iseloomustab: seksistlik paternalism, Põhja tõu üleolek, puhtus, punktuaalsus, ordnung, autoriteetide austamine, avalik ja üldtervishoid. Iseloomulikud olid veel preventiivmeditsiin, kulude kokkuhoid, looduslähedane elustiil ning tootvat tööd tegevate inimeste eelistamine.
Küsimus on teaduse (meditsiini) ja võimu suhetest, mis natsionaalsotsialistlikul Saksamaal (ja ka NSV Liidus, millest edaspidi) saavutas veidra, ebainimliku mõõtme. Natsimeditsiini juured olid sügaval teadus- ja poliitilises ajaloos. Fašismi olemuses on suur osa rassimi, seega oma aja teadust, lisandub totaalse sõja ideoloogia. Teadusloolised juured on nii füsioloogias kui tervishoius. Mainima peab Virchowi rakuteooriat, füsioloogiat ( taimetoitlus , karskus), Haeckeli monismi (evolutsiooniõpetuse tõlgendust), pärivusõpetuse ideid, millele lisandusid kõikvõimalikud juba filosoofiatele lähenevad mõtteviisid.
Nn natsimeditsiinis on paraku ka piisavalt positiivset . Suitsetamisvastane kampaania oli seotud natside vähi-vastase võitluse programmiga. Viimane kujutas endast mh ulatuslikku vähiregistri olemasolu, milles fikseeriti haigestumisi, mitte surmasid.
Suitsetamisvastane võitlus põhines teaduslikul alusel. Kuigi tähelepanekuid, et tubaka suitsetamine (aga tahm ja tõrv ka laiemalt) on kantserogeense toimega, oli tehtud juba ammu, asusid natsid asjaga ka võitlema. Asuti suitsetamist piirama. Tehti seda asutustes, avalikes kohtades, seal, kus emasid-lapsi liikumas . Ettevõtmisega kaasnes võimas propaganda. Jenas (Jena kuulsat ülikooli peeti kõige natsistunumaks teadus- ja haridusasutuseks Saksamaal, selle rektoriks oli üks silmapaistvamaid fašistlikke tervishoiuteoreetikuid, SS-tegelane, Karl Astel) asutati Tubaka Kahjulikkuse Uurimise Instituut.
Küsides, kas vastav teadustöö toimus natside kiuste või just tänu neile, võib jõuda tulemusele, et ilmselt on õige viimane variant. Lisaks kõikvõimalikele väiksematele teguritele oli olemas ka Hitleri enda võimas tugi. Führer nimelt oli kirglik suitsetamisvastane (olles ise kuni aastani 1919 tõmmanud paar pakki päevas…).
Natsionaalsotsialistide huvi toitlusküsimuste vastu lähtus samuti vähistatistikast – alates 19. sajandi keskpaigast kuni Teise maailmasõjani, oli peamiseks vähisurmade põhjustajaks (1/3-1/2 ) maovähk ja teised seedeelundkonna kasvajad . (Laiem küsimus on, miks kaasajal seedekulgla vähk harvem esineb – arvatakse, et põhjus on kvaliteetsemas toidus – pole enam baktereid, hallitusi jne preservides.)
Natside tervishoiupoliitikat iseloomustab väga tugev rõhk töötervishoiule. Reguleeriti nii erinevates keskkondades toimuvat tööd (nt ka kodustöötamist), erinevaid aineid puudutavaid töid, loodi hulgaliselt ea- ja soospetsiifilisi regulatsioone, lisaks troonis kõige üle füüsilise töö kultus.
Miks ühiskonna eliit – kelleks arste toona peeti – läks kaasa fašistliku ideoloogiaga. Küsimus oli ilmselt ühiskonna biologiseerituses. Natsiideoloogiat käsitlesid asjassepuutuvad ise, kui tervishoidu /hügieeni. Natsism pidanuks olema rakendusbioloogia, Hitler „saksa rahva arst“ või siis „poliitika Robert Koch“. Natsionaalsotsiaalistliku Tööparteiga (NSDAP) liitus 45% saksa arstkonnast, 26% arste kuulusid SA-sse (Sturmabteilung – NSDAP rünnakrühmlased, nn „pruunsärklased“), 7% SS-i (Schutzstaffel – NSDAP sõjaväestatud organisatsioon ). Need arvud on kordades suuremad kui teiste kutsealade esindajate vastavad näitajad. Põhjus sellele oli eeskätt kutse sees kujunenud konkurents juudisoost kolleegidega, arstkonna patriootilisus ning natsionaalsotsialismi biologiseeritus, so eugeenika. Saab öelda, et meditsiinikutse toona elas läbi moraalse kollapsi – mitte ainult need, kes läksid libedale teele polnud selles süüdi, vaid ka need, kes küll eitades režiimi, ei teinud siiski midagi ja olid passiivsed.
Niisiis pole imestada, et sunduslikult steriliseeriti 350 000 ja rakendati “eutanaasiat” 70 000 patsiendi puhul. Eelmisel sajandivahetusel laieneb eutanaasia mõiste ka sellistele „halastussurmadele“, mil asjaosalist või tema lähedasi otsuse vastuvõtmise protsessi ei kaasata. Diskussioonid vastavas vallas, olles mõjustatud nii eugeenilistest kui majanduslikest kaalutlustest, olid levinud kogu läänemaailmas. Praktikasse viidi uus suhtumine eutanaasiasse aga natsionaalsotsialistlikul Saksamaal, kus väidetavalt Adolf Hitler, juba enne võimuletulekut 1933. a, viitas vastavale võimalusele. Protsess sai ametliku käigu 1935. a toimunud parteikongressil Nürnbergis, mil Gerhard Wagner, Natsionaalsotsialistlike Arstide Liiga Führer, vastava ettepanekuga esineb. Hitleri reaktsioon olevat siiski olnud oodata kuni sõja puhkemiseni, et vähendada eeldatavat kiriku vastuseisu kavale. Sõjaga kaasnev patriotism oli vastavalaadse praktika sünniks oluline, võis ju väita, et kui terved ohverdavad oma elu võidu nimel rindel, miks ei peaks seda tegema ka haiged tagalas...?! Sõjahüsteeria võimaldas minna vastuollu eetikaga ning tugevamini esile tuua majanduslikke kaalutlusi. Ühiskondliku arvamuse kujundamisel tehti varakult ka propagandat – nt matemaatikaõpikuis võis kohata ülesandeid, kus käsitleti kokkuhoidu, mida võinuks saavutada „alaväärsete“ arvelt, ilmus raamatuid ja filme halastussurma teemadel jne.
Õigupoolest ei võetud Saksamaal kunagi vastu nn “eutanaasia” seadust, mis oleks reglementeerinud vaimuhaigete jm vigaste inimeste hävitamist – arste ei kästud seda teha, vaid neid volitati. Arstieetika vastavasse sängi libastumist õigustaksid ühelt poolt tehtud uurimused, mis näisid kinnitavat, et lapsevanemad on oma vigaste laste puhul vastava praktikaga valdavalt nõus. Eeskätt on eetiline kriis seletatav aga arstikutse totaalse natsifitseerumisega.
Saksa meditsiin lähtus hävitusprogrammi luues nn 1000:10:5:1 valemist, mis tähendas, et tuhandest sakslasest 10 vajanuksid psühhiaaatrilist abi, sj 5 pidevalt ning ühe puhul tuleks rakendada nn “eutanaasiat”.
Patsientide hävitamist alustati lastest. Sümboolne algus aktsioonile oli ühe lapsevanema palve Hitlerile, lubada surmata tema vigane laps. Loodud konsiilium võttis vastu positiivse otsuse ning uks uude maailma oli avatud – paar kuud hiljem sündis komisjon arengupeetusega laste (vanuses kuni 3 eeluaastat) surmamiseks. 1939. a alanud operatsioon pidi kulgema saladuses. Kõigepealt koguti informatsiooni invaliidsustunnuste leviku kohta, siis koondati komisjoni otsusel surmatavad lapsed 28-sse selleks tarbeks loodud keskusse (kusjuures lapsi üle ei vaadatud, ega suheldud ka vanemate või hooldajatega). Viimastele räägiti uuringutest, lapse surma põhjendati aga äkilise haiguspuhanguga. Tegelikkuses lapsed valdavalt mürgitati, kuid esines ka näljutamist ning alajahutamist. Surnukehad kremeeriti, põhjendades kiiret tegutsemist nakkusohuga. 1940. a anti mõista, et vanusepiir kolm aastat ei pruugi enam olla orientiir . Kokku tapeti u 5000 last.
Täiskasvanute „eutaaniaprogrammi“ ettevalmistamine algas 1939. aastal. Loodi süsteem, tuntud kui T-4, mis allus organisatsioonile nimega „Raskekujuliste Pärilike Haiguste Teadusliku Ravi Komitee“ (järjekordne näide natside künismist eufemistlike nimetuste väjamõtlemisel). Esimesed ohvrid tulid okupeeritud Poolast, kus jaanuaris 1940. a raporteeritakse 4000 parandamatu haige hukkamisest. Poolas toimus see ilmselt mahalaskmise läbi, kuid Saksa aladel hukkamiseks loodud kuues keskuses olid gaasikambrid . Kokku surmati 1941. a augustiks Saksamaal 70 273 patsienti. Siis, tänu avalikkuse tähelepanule ja omaste ning kiriku protestidele, gaasitamine („desinfektsioon“) lõppeb, eutanaasia projekt nihkub kõrgelt riiklikult tasandilt madalamale, haiglate, tasandile . See nn “metsik eutanaasia” saab osaks natsionaalsotsialistlikust arstieetikast, milles arsti kohustused ühiskonna ees on suuremad kui patsiendi ees. Surmamismeetodeiks saavad mürgi annustamine ning näljutamine. Üdse tapeti sakslaste poolt Euroopas umbkaudu 275 000 vaimuhaiget.
Nn „eutanaasia“, sündinud küll eugeenilise praktika raames, oli siiski pigem majandusliku kaalutluse väljendus. Biologiseeritud mõtte – tuleva inimtõu parandamisele suunatud – meetmed avaldusid „alaväärsete“ steriliseerimispraktikas, Saksamaal ka komplekses seadusandluses (nn Nürnbergi Seadused), mis käsitlesid rassipuhtust (segaabielusid) jne. Kavade kohaselt peeti vajalikuks steriliseerida riigis eeldatavalt elavad 200 000 pärilikult nõdrameelset, 80 000 skisofreenikut, 20 000 maniakaal-depressiivset patsienti, 60 000 langetõbist, 600 Huntingtoni tõve põdejat, 4000 pärilikult pimedat ja 16 000 kurti, 20 000 oluliste kehaliste väärarenditega inimest ning 10 000 pärikult alkoholismi põdejat. 1933. a kehtestatud steriliseerimiseaduse alusel steriliseeriti Saksamaal ligikaudu 350 000 inimest, kusjuures rakendati meetodit ka mittemeditsiinilistel kaalutlustel, nt juutide suhtes.
Negatiivset veel: Inimkatsed , kus uuriti nt traumasid (külmumine) aga ka pärilikkusküsimusi (Dr. Mengele ), kuid ka nakkushaigusi (Dr. F. v. Bormann, Tartu Ülikooli vilistlane). 1946.-1947. a toimus seetõttu Nürnbergis “Arstide Kohtuprotsess ” 23 juhtiva saksa natsistliku arsti või meditsiiniametniku üle. 16 mõisteti süüdi, neist 7 surma.
NÕUKOGUDE MEDITSIIN Sakslased ja nõukogudelased tegid (eriti tihedalt 1920. lõpul – 1930. alul) koostööd erinevate epidemioloogiliste küsimuste käsitlemisel. So oli nn geo-meditsiin (vrdl geopoliitika), mis just sakslasi huvitas.
Ka nõukogude meditsiinist rääkides tuleb kõigepealt peatuda rahvatervishoiul. NSV Liit (kommunistlik Venemaa) sündis läbi suurte rahvastikukatastroofide, milles suurt osa mängisid epideemiad. Koolera ja tüüfus kodusõja järel olid mõnes mõttes paratamatus. 1930. aastate suur näljahäda Ukrainas ja Lõuna-Venemaal enam mitte.
Arstiabi korraldus NSVLiidus toimis territoriaalprintsiibil. Polikliinikute süsteem, millest lähtus dispanseerne süsteem (so aktiivne tervisekontroll ). Üks asi, mis NSVLiidus tervishoiu arengut pärssis, oli riigi hirm oma elanike ees, millega kaasnes teatav salastamis-hüsteeria. Teine asi, mis silma torkas oli sage formaalne lähenemine – nt mõnedki ühiskonnakihid jäid riikliku hoolitsuse alt välja (varem või hiljem jõudsid need rühmad pahatihti pigem vanglatesse…)
Totalitaarsetele ühiskondadele oli omane töökultus. See viib vaba aja ja ratsionaliseerimise (taylorism) juurde. NSV Liidus tegeleti antud pinnal ohtralt nö uneteooriaga. Viimane oli mõjustatud NSV Liidus pühaku seisusse tõstetud Pavlovi õpetusest.
Bolševistlik keskkond suutis teadusdiskussioonidki muuta repressiivseiks. Vaen nn mendelistlik-morganistlik-veismanistliku geneetika vastu iseloomustas ametlikku nõukogude loodusteadust 1930.-1950. aastail. August Weismanni (avastas, et pärilikkusaine asetseb kromosoomides, mitte kogu rakus, resp. organismis) süüdistati, et tolle teooria seisab idealistlikel alustel: „on ju „pärilikkuseaine“ müstilise, tunnetamatu, mitteesemelise iseloomuga , mida tunnistavad ka veismanistid ise, ja see viib tema tekkimise seletamisele üleloomulike põhjustega“. Vulgaar-materialistidest bolševikele oli selline lähenemine muidugi vastuvõetamatu.
Materialistlikku maailmapilti toetas darvinism . Lõssenkistlik bioloogia kasvaski õigupoolest suures osas välja vasakpoolsest (hiljem juba bolševistlikust) Darwini õpetuse retseptsioonist. Darwin kinnitas marksistide usku arenguseadustesse (kuigi darvinism sihipärast arengut eitas). Darwini kõrval ei tohi jätta meenutamata tema peamist eelkäijat, Lamarcki, kelle arenguõpetust, milles ka elu jooksul omandatu leidis käsitlemist edasipäranduvana, on hilisemad põlved naeruvääristanud. Seda viimast küll asjata, sest oli ka Darwin oma hilisemates töödes lamarkist. Lamarkistid olid ka kohe käsitlemist leidvad nõukogude bioloogid, kelle jaoks nende õpetus ei olnud siiski mitte vaid neo-lamarkism ega neo-darvinism, vaid nn uus nõukogude darvinism. Venemaalgi sai evolutsiooni käsitlemisel oluliseks solidaarsus. Seal eitati aga juba varakult teadusetegijate poolt liigisisest konkurentsi ning kilbile tõsteti altruism. Vastavas vallas teoretiseeris anarhismi klassik Pjotr Kropotkin , hiljem juba nõukogude teadustraditsioooni vaimus nii T. Lõssenko jt. Sellise lähenemise puhul oli loomulik hilisem retseptsioon sotsiaaldemokraatia, aga ka marksismi ja viimase metastaaside suunal. Darwini retseptsioon Venemaal oli tugevate radikaalsete ja vasakpoolsete kalduvustega.
Vene teadlaskond, nn intelligentsia, oli sotsiaalselt tundlik. Ka sellele võib leida toe teaduse – tulgem nüüd füsioloogia juurde – vallast. Venemaa tugev füsioloogiakoolkond oli esiteks kindlalt materialistlikel alustel (so oluline marksistliku retseptsiooni soodustaja) ning lisaks viisid kõrgema närvitalitluse uuringud (Setšenov, Pavlov) ühiskondliku suhtumise olukorrani, kus indiviidi arengus hakati peeaasjalikult tähtsustama keskkonna mõjusid. Pavlovi ühest küljest epohhiloovad ja Nobeli preemiat väärt käsitlused, andsid teiselt poolt aga ka võimaluse kindlustada NSV Liidus kujunenud mendelistliku geneetika vastast suunda.
Pavlovi õpetus kõrgemast närvisüsteemist esitas väljakutse samal ajal mujal maailmas jõudu koguvale pärilikkusõpetusele, sest nägi indiviidi/isendi arengus valdavat tähtsust keskkonnal (käitumisest rääkides – tingitud reflekside väljakujunemisel). See oli midagi muud, kui klassikalise geneetika baasil tekkiva bioloogilise determineerituse kontseptsioon, mis elu jooksul omandatud tunnuseid alatähtsustas. Niisiis on nõukogude suhtumise, mille kohaselt indiviiid aregus on tähtsal kohal keskkonna roll (haakudes ka lamarkismiga), juured juba revolutsioonieelses ajas.
Reljeefselt tuleb siinne vastuolu välja kahe 20. sajandi esimese poole autoritaarse režiimi võrdluses. Natsionaalsotsialistlik Saksamaa läks mendelistliku geneetika suunas ületähtsustades hitlerliku rassi-ideoloogia raames bioloogilist determineeritust. NSV Liidus aga pääses võidule usk, et kõike ja kõiki saab ümber kasvatada...
Pavlov andis nõukogude teadusele ka teatava teleoloogilise nüansi, väites, piltlikult, et inimene on loomast sama kaugel kui loom taimest, sest: „mateeria liikumise järgnevad kõrgemad vormid erinevad põhjalikult eelnevatest madalamatest vormidest ja järelikult ei ole nendele redutseeritavad“. Inimevolutsiooni keskne moment – mis tõstab ta kõrgemale kõigist teistest eluvormidest – oleks nn teine signaalsüsteem ( suuline ja kirjalik kõne). Pavlovi õpetus seega sisuliselt eeldas, et tingitud refleksid (kõne) võivad üle minna tingimatuteks, nt avalduda aju ja intelligentsuse arengus, so elu jooksul omandatu võib edasi päranduda. Seda seisukohta tervitas Trofim Lõssenko (1898-1976).
Niiviisi pole imestada, et Pavlovist sai üks nõukogude teaduse pühakuid, kelle õpetuse vulgariseeritud kuju võttis stalinistliku kultuse vormi 1940. aastate lõpust alates. Pärast Lõssenko ettekannet V.I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia istungil, milles ründas teravalt kõike läänemaist eeskätt pärilikkusteaduses, hakati kogu NSV Liidus kampaania korras lõssenkistlikke meetodeid ja teooriat juurutama . Kerkis esile ka uusi teooriaid.
Suhteliselt hiljuti ja kõrges vanuses kerkis nõukogude pseudoteaduste taevasse Olga Lepešinskaja. Tegemist oli teeneka revolutsioonilise liikumise tegelasega, kelle panus teadusesse seisnes Rudolf Virchowi õpetuse „ümberlükkamises“. Kui Virchowi rakupatoloogia õpetab, et rakk saab tekkida vaid rakust, siis Lepešinskaja arvas end olevat tõestanud, et rakud tekivad ka mitterakulisest ollusest. Mõnes mõttes oli Lepešinskaja teooria seostatav elu isetekkimise küsimustega mitteelusast mateeriast, so nn akadeemik Oparini hüpotees elu isetekkimisest. Teisalt sisaldus tema töös sõnum mingist (vitalistlikust) tungist, milline kujundab organismide olemust. Kokkuvõttes aitas Lepešinskaja teooria toetada neid mõtlejaid, kes nägid raku elusaine mõjutamisel võimaliku olevat teha pärilikkust eitavaid hüppeid – nt nisust rukki, rukkist riisi jne. Selline suhtumine teaduse eesmärkidesse iseloomustab lõssenkiste. Nõukogude režiimiga seostatav kõige silmatorkavam meditsiinikuritegu on psühhiaatria valdkonda kuuluv.
Kordamisküsimused

• Nn natsimeditsiini eripärad
  
• T-4 programm („eutanaasia“ mõiste kuritarvitamine)
  
• Nõukogude meditsiini üldiseloomustus (sh nn pseudoteadused)
  

Kronoloogia (20. sajand)

1899 Aspiriini kasutuselevõtt
1900 Paul Echrlichi töö kemoteraapia alal saab hoo sisse
1901 Elektrokardiograafia kasutuselevõtt Willem Einthoveni poolt
1906 Food and Drug Act USA-s (tekib narkootikumi, kui keelatud fenomeni, mõiste)
1906-1912 F. G. Hopkins ja Chr. Eijkman töötavad vitamiinide avastamise vallas (meie Tartus usume, et vastav avastus sisuliselt tehti Tartus N. Lunini poolt 1880. a)
1918-1919 Gripipandeemia
1922-1923 Insuliini avastamine F. Bantingi ja Ch. Besti poolt
1926 Vitamiin B avastamisele ja kasutamisele viinud tendentside algus
1928 A. Fleming avastab penitsilliini
1932 G. Domagk avastab antibakteriaalse kemoteraapilise vahendi (sulfoon- amiidid ),
mis viivad tehislike antibiootikumide juurde
1932 C-vitamiini keemiline koostis identifitseeritakse ja vastav vitamiin sünteesitakse
1933 Isoleeritake gripiviiruse tekitaja
1936-1937 Esimene suurem eespool minimist leidnud (1932) sulfoon-amiidide kasutamine lapsevoodipalaviku vastu
1938 Algab tõsisem töö penitsilliiniga
1939-1945 Teine maailmasõda, mis toob kaasa palju uuendusi meditsiinile-tervishoiule (plastiline kirurgia, põletuste ravi, anesteesia, eriti mainitagu siinkohal aga vereülekande meetodite ja võimaluste laia levikut nii sõjaväelastele kui tsivilistidele)
1944 S. Waksman avastab streptomütsiini, esimese antibiootikumi, mis on efektiivne TBC vastu
1945-1985 TERAPEUTILINE REVOLUTSIOON – uute efektiivsete ravimite kasutuselevõtt (antibiootikumid; antihistamiinid; antikoagulandid; vererõhu alandajad; anesteetikumid; depressioone, maaniaid, skisofreeniat kontrolli all hoidvad vahendid; rahustid ; kemoteraapilised vahendid pahaloomuliste kasvajate, maohaavandite, Parkinsonismi, viirusnakkuste vastu; e-pill)
1946-1947 Natslike arstide protsess Nürnbergis
1947 Nürnbergi Koodeks , mis reguleerib inimkatseid
1948 World Health Organisation asutatakse ÜRO juurde
1950. a-d Puusaliigese proteesimise algus (J. Charnley)
1953 Heart -lung machine , oluline instrument südameoperatsioonide arenguks
1953 J. D. Watson ja F. Crick kirjeldavad DNA struktuuri
1961 Tõsisemad diskussioonid ravimite ohutuse üle ( rasedate poolt kasutatud Thalidomide tekitas lastel massiliselt väärarenguid)
1964 Helsingi deklaratsioon
1967 Esimene edukas südamesiirdamine (Ch. Barnard, Lõuna-Aafrika Vabariik)
1979 Rõuged kaotatud
1980. a-d Endoskoopilise kirurgia võidukäik algab
1980.-1990. aastad Meditsiinigeneetika ja molekulaarmeditsiini võimas esiletõus
1981 AIDS defineeritakse uue haigusena
1990. a-d Alternatiivmeditsiini tagasitulek – luuakse vastavaid õppetoole meditsiiniülikoolide juurde
65