Islami meditsiin keskajal (0)

Islami meditsiin keskajal

Keskaegne islami meditsiin oli mõjutatud mitmetest eelnevatest meditsiini traditsioonidest. Näiteks Muhamedi aegsest araabia meditsiinist, hellenismi unani meditsiinist, Hippocratese ja Galeni õpetustest, India Ayurvedast ja Pärsia meditsiinist (eriti Gunsishapuri akadeemia).
Islami traditsioonis peetakse esimeseks moslemi arstiks Muhamedi ennast. Ka olevat mitmed sahabah’id (Muhamedi kaaslased) teatud haiguseid Muhamedi nõu kuulates ravinud.
Kolm peamist ravimeetodit, mis Muhamedi poolt on mainitud , on: meega ravimine , kuppude panemine ja kauteriseerimine. Muhamed ise oli üldiselt kauterisatsiooni vastu, väljaarvatud juhtudel kui see haiguse jaoks sobiv meetod oli. Väidetavalt ei meeldinud see meetod Muhamedile sellepärast, et see oli patsientidele valurikas ja ohtlik. Sel ajal veel anesteesiat ei tuntud. Muhamedile omistatakse ka seda, et ta olevat esimene kes väitis, et igale haigusele on alati põhjus ja ravi olemas, välja arvatud vananemine.
Selline uskumus , et igale haigusele on ravi, viis mitmeid moslemeid otsima ravi kõigile teadaolevatele haigustele. Enamik varajasi islami meditsiini autoreid olid pigem vaimulikud kui otseselt arstid. Meditsiin oli seega keskaegse islami kultuuri üheks keskseks osaks.
Üks tuntud autor on Hunayin ibn Ishaq (9.saj). Tema tõlkis mitmeid Galeni töid araabia keelde, tõlkis ka mitmeid India ja Pärsia töid. Peagi pärast seda hakkasid mitmed moslemi arstid tegema mitmeid edasiarenguid. Edasiminek meditsiinis oli suur ja toimus mitmetes valdkondades: allergoloogias, anatoomias, bakterioloogias, botaanikas, hambaravis, embrüoloogias, etioloogias, immunoloogias, kirurgias , zooloogias, teraapias jne. Teati ka, et teraapia käigus ei pidanud patsiendil tingimata kirurgilisi protseduure läbi viima.
Üldiselt oli meditsiin üles ehitatud senistele meditsiini traditsioonidele, mis olid välja arenenud Araabias, Pärsias, Kreekas, Roomas ja Indias. Mõjukamad autorid, kellel suur osa islami meditsiinist rajanes olid Hippocrates, Galen, Alexandria õpetlased, Indiast Sushruta ja Charaka, kelle töid araabia keelde tõlgiti. Et Kreeka, India jt meditsiini traditsioone üldkättesaadavamaks teha, koostati ka mitmeid süstemaatilisi entsüklopeediaid ja kokkuvõtteid.
Esimesed haiglad , selle tänapäevases tähenduses, tekkisid islamimaades ja rajati moslemi arstide poolt. Neid tunti nime all bimaristanid. Nad olid selgelt erinevad iidsetest ravitemplitest, laatsarettidest, hospiitsidest ja pidalitõbiste majadest., Nendes pigem raviti haigeid kui lihtsalt koondati haigeid kokku. Ka kristlikest haiglatest erinesid nad selgelt, sest tegeldi rohkem otsese ravimisega kui nt kristlikus maailmas kinnistunud palvete kaudu ravimisega. Hiljem töötasid bimaristanid kui ühiskondlikud haiglad ja meditsiinilised ülikoolid.
Haiglad ehitati kõikidesse suurlinnadesse. Peale raviasutuste töötasid haiglad ka apteekide ja uurimisasutustena. Haiglaid ehitati ka vaimuhaigetele. Üks maailma esimesi vaimuhaiglaid ehitati Kairosse.
Islamimaailma haiglates olid erinevad tiivad erinevatele haigustele. Seda eelkõige seetõttu, et nakkushaiged teistest haigetest eraldi hoida.
Eelkäijatest erinevaks tegi islami haiglad ka nende suurem meditsiinilise eetika standard. Haiglad ravisid kõiki inimesi, hoolimata nende sotsiaalsest, etnilisest ja religioossest taustast . Ka arste oli nendes haiglates erinevatest religioonidest ja vähemusrahvustest, nt palju oli juute ja kristlasi. Moslemi arstidelt eeldati ühesugust suhtumist ka vaeste ja rikaste suhtes, ravida tuli diskrimineerimatult kõiki.
Moslemi haiglate eripäraks oli ka naispersonali pidamine, naised töötasid õdedena. Ka esimesed naisarstid olid pärit keskaegsest islamimaailmast.
Moslemi arstide eetilised standardid pandi esmakordselt paika 9. sajandil Ishaq bin Ali Rahawi poolt, kes kirjutas Adab al-Tabib’i („Arsti käitumine“), see teos oli esimene uurimus meditsiinieetikasse. Ali Rahawi pidas arste „kehade ja hingede valvuriteks“.
Esimene araabiakeelne meditsiinientsüklopeedia oli „ Tarkuse paradiis“ („Paradise of Wisdom“, ca 860), mis pandi kirja Ali ibn Sahl Rabban al-Tabari poolt ja see koosnes seitsmest osast. See oli esimene töö, mis peale psühholoogia ja füsioteraapia ka pediaatriat ja laste arengut. Füsioteraapia kohapealt oli töö väga mõjutatud islami mõtteviisist ja ka India arstidest (Sushruta ja Charaka). Eelkäijatest erinevalt rõhutas see teos füsioteraapia ja nõustamise vajalikkust ravil ja ka psühholoogia ja meditsiini vahelisi sidemeid .
Tähtis teos oli ka Muhammad ibn Zakariya Razi kirjutatud „Kõikehõlmav raamat meditsiinist“, kus oli täheldatud mitmeid kliinilisi juhtumeid. See töö tõi meditsiinimaailma uute haigustena leetrid ja rõuged. Razi avastas ka tuulerõuged ning eristas selle selgelt leetritest ja rõugetest.
Ali ibn Abbas al-Majusi „Täielik raamat meditsiinikunstist“ oli Razi tööst lühem ja süstemaatilisem.
Tähtis suurkuju islamimeditsiinis on ka Abu al- Qasim al-Zahrawi, keda peetakse kaasaegse kirurgia isaks. Tema tähtsaim teos on „Kitab al-Tasrif“ („Book of Concessions“, “Möönduste raamat“). See on suur 30. köiteline teos, avaldatud aastal 1000pKr. Seal on ta kirjeldanud ka mitmeid uusi instrumente .
Kuulsaim islami arst on ilmselt 11. sajandil elanud Avicenna (Ibn Sina), keda peetakse kaasaegse meditsiini üheks isaks ja Hippocratese ning Galeni järel kolmandaks maailma tähtsamaks arstiks. Tema tähtsamad tööd on: „Meditsiini kaanon“, mis jäi meditsiini õpikuks sajanditeks ja „Raviraamat“. Avicenna panus meditsiini oli eksperimenteerimise ja kvantifitseerimise sisseseadmine füsioloogia õpetuses. Teda peetakse ka nakkushaiguste nakkusliku iseloomu avastajaks ja ravimite tõhususe testide loojaks. Veel omistatakse talle kliinilise farmakoloogia , riskifaktori analüüsi sisse seadmine, esimesed bakterite / viiruste kirjeldused ja vee ning mulla rolli avastamine haiguste levimisel. Ta võttis palaviku alandajana kasutusele jää.
Islami arstid olid esimesed, kes võtsid meditsiinis kasutusele teadusliku meetodi. See hõlmas enda alla kvantifikatsiooni, ekperimentatsiooni, tõendipõhise meditsiini, kliinilised katsed, loomakatsed, loomade lahti lõikamised, ja postuumsed lahkamised. Islami haiglates ühtlasi tehti esimesed ravimi katsed ja seati sisse ravimite puhtusregulatsioonid. Oluline oli ka arstide pädevustestide läbiviimine.
Kümnendal sajandil viis Razi sisse juhitud katsed ja kliinilise vaatluse ning hülgas mitmed Galeni teooriad, mis polnud eksperimentatsiooni teel tõestatavad.
Razi tegi ka esimese meditsiinilise eksperimendi. Nimelt ta tahtis leida kõige hügieenilisemat kohta kuhu haigla ehitada. Selleks ta riputas lihatükke üle Bagdadi linna ja vaatas , kus liha kõige kauem lagunes , sinna ta ka haigla ehitas. Razi oli ka esimene, kes tõi kasutusse uriini ja väljaheite proovid .
Avicenna oma „Meditsiini kaanonis“ sätestas ka mitmed reeglid ja tingimused ravimite katseteks ja eksperimentaalseks kasutamiseks, mis pidid avastama ja tõestama ravimite efektiivsust ja praktilisust. Need reeglid olid:

Ravim peab olema vaba igasugustest välistest juhuslikest omadustest.

Ravimit peab kasutama lihtsa, mitte-komposiitse haiguse peal.

Ravimit peab katsetama kahe vastandliku haiguse tüübi peal, sest vahest ravim ravib ühe haiguse oma põhiomaduste ja teise juhuslike omaduste poolest.

Ravimi kvaliteet (tugevus) peab vastama haiguse tugevusele. Näiteks on ravimeid, mille kuumus on väiksem kui haiguse külmus ja seega pole neil mingit efekti.

Tegevuse aega peab jälgima, et mitte segamini ajada olemust ja juhust.

Ravimi mõju peab täheldama konstantselt või mitmete juhtude puhul, sest kui seda ei täheldata, on tegu olnud juhusliku mõjuga.

Eksperimenteerima peab inimkeha peal, sest see kui katset tehakse lõvi või hobuse peal ei pruugi tõestada ravimi mõju inimesele.
13. sajandil võeti eksperimentaalne meetod kasutusse ka botaanikas, agrikultuuri teadustes ja materia medicas. Selle eestvedaja oli Abu al-Abbas al-Nabati. Al-Nabati seadis sisse empiirilised tehnikad arvukate materia medica’te katsetamise, kirjeldamise ja identifitseerimise jaoks ja eraldas katsetatud ja tõestatud tehnikad/viisid tõestamata tehnikatest/ viisidest .
Esimene dokumenteeritud kolleegide töö arvustamine/kontroll on kirjeldatud „Arstide eetikas“, mis on kirja pandud Ishaq bin Ali al-Rahwi poolt. Selles töös ta kirjutab, et külastav arst peab iga külastuse kohta alati kirjutama ka ülesmärgete koopiad patsiendi seisundi kohta. Kui patsient kas suri või tervenes, siis arsti märkmed vaadati üle arstide nõukogu poolt, kus otsustati, kas arsti toiming vastas meditsiinilise hoolekande nõuetele. Kui leiti et arsti töö oli ebapädev, siis võis teda oodata kohtuasi patsiendi väärravimise eest.
Anatoomias ja füsioloogias oli esimene arst, kes Galeni humorismi teooria ümber lükkas, Razi. Oma 10saj teoses „Kahtlused Galeni suhtes“, kritiseeris ta Galeni teooriat, et kehas on neli eraldi „ huumorit “ ehk vedelat ainet, mille tasakaal on võtmeks tervise ja loomuliku kehatemperatuuri juures. Razi oli esimene, kes Galeni teooria ümber lükkas kasutades eksperimenti. See eksperiment nägi välja niiviisi, et kehasse sisendati kehatemperatuurist erineva temperatuuriga vedelikku, mis siis kas tõstis või alandas keha temperatuuri. Ta täheldas, et soe jook tõstab keha temperatuuri kutsudes esile kehapoolse reaktsiooni või tegevuse, mitte lihtsalt ei kanna oma soojust või jahedust kehale üle. Razi oma katsetega lükkas ümber ka Aristotelese nelja klassikalise elemendi teooria, täheldades, et aine enda mõnesid omadusi, näiteks soolsus , väävli sisaldus, õlisus jne, ei saa nelja traditsioonilise elemendiga seletada.
Üks esimesi arste, kes viis läbi inimlahkamise oma eksperimentides, oli Ibn Zuhr, kes viis eksperimentaalse meetodi sisse kirurgias. Oli ka teisi tolleaegseid varajasi lahkamise praktiseerijaid, nt Ibn Tufail, Saladini arstid Al-Shayzari ja Ibn-Jumay jt. Ibn Zuhr oli ka see, kes tõestas, et sügelisi põhjustab parasiit, ka see oli üks avastustest mis oli vastuolus humorismi teooriaga.
12.sajandil Saladini arstid al-Shayzari ja Ibn Jumay olid samuti ühed esimesed, kes inimlahkamisi läbi viisid, ühtlasi nad julgustasid ka teisi arste seda tegema.
Üks varajastest lahkamise toetajatest oli veel Ibn al-Nafis, keda loetakse vereringe füsioloogia isaks. 1242 aastal oli ta esimene, kes kirjeldas kopsu- , pärgarteri- ja kapillaaride vereringet (pulmonary, coronary, capillary circulation). Al-Nafis oli ka esimene, kes kirjeldas metabolismi ning töötas välja uued psühholoogia, füsioloogia ja anatoomia süsteemid, mis pidid siis Avicenna ja Galeni õpetusi asendama hakkama.
Damaskusest pärit Ibn al-Lubudi samuti lükkas tagasi nelja huumori teooria ja avastas, et keha ja tema säilimine sõltuvad üksnes verest, ja et arterite liikumine ei sõltu südame liikumisest ning, et süda on esimene organ mis lootel välja areneb mitte aju, nagu seda oli arvanud Hippocrates.
Islami arstid olid teerajajad ka pulsi uurimises (pulsology and sphygmology). Varem oldi Galeni järgi usutud, et igal organil (ja haigusel) on eraldi pulsitüüp. Usuti ka, et kõik arteri osad pulseerivad üheaegselt ning pulss on seotud loomuliku liikumisega, mitte südamelöökidega. Esimene, kes pulssi uut moodi seletas oli Avicenna, ta leidis, et: „Iga pulsilöök koosneb kahest liikumisest ja kahest pausist. Paisumine , paus , kokkutõmbumine, paus. Seega pulss on liikumine südames ja arterites, mis on vahelduv paisumine ja kokkutõmbumine.“ Avicenna oli ka esimene, kes lähenes pulsimõõtmisele tänapäevaselt randme katsumisega. Tema valik randme kaudu pulssi mõõta oli tingitud sellest, et sealt on pulssi mugav ja lihtsalt ligipääsetav mõõta ning patsin ei pea muretsema oma keha paljastamise pärast. Avicenna „Meditsiini kaanoni“ ladina keelne tõlge oli hiljem aluseks esimese vererõhuaparaadi leiutamisel (ing.k sphygmograph) 19saj.
Ibn al-Nafis oma „Avicenna kaanoni anatoomia kommentaaris“ („ Commentary on Anatomy in Avicenna’s Canon“) lükkas tagasi Galeni teooria pulsi kohta pärast kopsuvereringe avastamist. Pärast avastust , et pulss on tingitud nii loomulikust liikumisest kui ka kui ka jõulisest liikumisest, lõi ta oma teooria pulsi kohta. Ta leidis, et jõuline liikumine on südamepaisumise tulemusel arterite kokkutõmbumine ja loomulik liikumine on arterite laienemine. Ta täheldas, et arterid ja süda ei paisu ega tõmbu kokku samaaegselt, vaid vaheldumisi. Al-Nafis mõistis ka seda, et pulsi eesmärk on veri südamest kehasse laiali saata.
Etioloogia ja epidemioloogia kohapealt avastasid islami arstid nakkushaigused ja immuunsussüsteemi. Edasiarengut saavutati ka patoloogias. Nakkushaiguste avastamist peetakse ka meditsiiniajaloo üheks tähtsamaks avastuseks. Varaseimad nakkushaiguste olemasolu ideed on pärit Muhamedi hadititest. Ta olevat arusaanud leepra , kärntõve ja suguhaiguste nakkavast iseloomust. Need varased ideed haiguste nakkavuse suhtes ilmselt tulenesid islami arstide kaasa tundvast suhtumisest leeprahaigete suhtes. Teistest vanaaja ja keskaja kultuuridest erinev suhtumine tuli Muhamedi sõnadest, mis on ka Koraanis: „Pole süüd pimedatel, pole süüd lombakatel, pole ka süüd haigetel “.
Avicenna ajaks oldi juba arusaadud nakkushaiguste nakkavast iseloomust ja olemusest. 11sajandi haiglates olid erinevate haiguste jaoks olemas eritiivad, et hoida nakkushaiged teistest haigetest eraldi.
Ibn Zuhr oli esimene arst, kes andis teadusliku etioloogia kõrva põletikuliste haiguste jaoks. Ta oli ka esimene, kes üsna täpselt kirjeldas mitmeid neuroloogilisi haiguseid, nt meningiit .
Islami maailmast pärinevad ka esimesed allergoloogia ja immunoloogia alused. Allergilise astma avastamist omistatakse Razile, kes oli ka esimene allergiate ja immuunsüsteemi kohta kirjutanud arst. Ta kirjeldas allergilise nohu hooajalist esinemist ja oli ka esimene, kes sai aru palaviku kui keha loomuliku kaitsemehhanismi loomusest.
Islami maailmast pärineb ka rõugete vastu pookimine .
Ühed esmased spekuleerimised mikroorganismidest pärinevad samuti moslemi arstidelt, aga nende olemasolu tõendati alles pärast mikroskoopi leiutamist. Kui must surm 14. sajandil Ibeeria poolsaarele levis, siis Ibn Khatima arvas , et nakkushaigused on põhjustatud väikestest kehadest, mis inimese keha sisse lähevad ja haigust põhjustavad. Ka üks teine samaaja arst, Ibn al-Khatib, avaldas sellekohast arvamust. Nimelt ta täheldas, et haigeks jäävad need kes nakkushaigetega kokkupuutuvad ning et oma rolli haiguse ülekandumises mängivad ka riided, ehted jmt.
Islami arstid olid suured avastajad ka hambaravis. Esimene tekst mis käsitleb hambakirurgiat pärineb just sealt. Kuulsamad hambaravi arendajad on Abulcasis ja al-Gazzar. Viimase kuulsam töö hammaste taastamise kohta tõlgiti hiljem ka ladina keelde, nime all „Viaticum“. Temalt pärineb ka esimene ravi hamba kaariese vastu. Al-Gazzar oli ka esimene, kes soovitas hambaaukude ravimiseks arseenisegu. Arseenisegu soovitas ta kaariese vastu. Avicenna oma „Meditsiini kaanonis“ pühendas mitmeid peatükke hambaravile. Al-Gazzarist mõjutatult andis ta omi nõuandeid kaariese ravimiseks, nt küpressi, muru, pipart jne. Siiski, nii al-Gazzar kui Avicenna uskusid, nagu ka nende eelkäijad, et hambakaaries on põhjustatud „hambaussidest“. Selle teooria lükkas aastal 1200 ümber üks teine islami arst, Gaubari. Tema väitis, et hambausse pole olemaski.
Moslemi arstid saavutasid edasiminekuid ka obsteetrikas ja perinatoloogias. Kui varasemad Kreeka ja hellenismi autorid olid arvanud, et emakakontraktsioonid olid vaid peatse sünnituse ilmingud ja et loode/ imik ise üsast ja sünnituskanalist välja tuleb, siis 10saj arst, Ali ibn Abbas al-Majusi tõestas, et emakakontraktsioonid on sünnituse põhjustajad. Ka Al-Zahrawi tegi obsteetrika valdkonnas mitmeid avastusi. Ta esimesena võttis kasutusele episiotoomia meetodi ja lõi selleks ka vastavad kirurgilised instrumendid . Islami arstide töödes on detailselt kirjeldatud ka keisrilõikeid.
Embrüoloogia algeid on juba varastes islami tekstides k.a Koraanis. Ibn al-Nafis kritiseeris mitmeid eelnevaid selle valdkonna seletusi , mis pärinesid Aristoteleselt, Galenilt ja Avicennalt. Nimelt ta uskus, et mehe ja naise seeme segunevad ja tekib segunenud aine, mis on teatud iseloomuga, seejärel jumal annab sellele ainele hinge ja aine muutub embrüoks ning hakkab arenema.
Farmaatsia valdkonnas on üks esimesi sellega tegelenud ja selle kohta kirjutanud moslemi arste al-Kindi. Oma selle valdkonna suurimas töös „De Gradibus“ tõi ta välja matemaatika rakendamise kasulikkust meditsiinis ja eriti farmakoloogias. Temast algas matemaatilise mõõtmise arendamine, et vastavalt ravimite tugevust arvestades nende annustamiskoguseid mõõta. Ka lõi ta kuu faasidel põhineva süsteemi, mis pidi arstidel aitama patsientide haiguste kõige kriitilisemaid päevi kindlaks määrata.
Farmakoloogia arengus on tähtsad Avicenna läbimurded. Eelkõige kvantifikatsiooni ja süstemaatilise eksperimenteerimise sisseviimine ning ravimite tõhususe testide välja mõtlemine.
Farmaatsia valdkonnas tegid moslemid samuti suuri läbimurdeid. Esimesed apteegid avati Bagdadis aastal 754. Mitmed islami keemikute läbimurded botaanikas ja keemias aitasid samuti farmakoloogia arengule kaasa. Al-Zahrawi oli näiteks esimene, kes hakkas ravimite valmissegude koostamisel sublimatsiooni ja distillatsiooni tehnikaid kasutama. Oma teostes ta õpetas ka, kuidas valmistada lihtsaid ravimeid mida seejärel komplekssemateks segudeks/ ravimiteks segada. Esimene arst, kes lõi farmakopöa oli Shapur ibn-Sahl. Farmakoloogias on tähtis tegelane ka al-Biruni, kes kirjutas väga detailselt erinevate ravimite omadustest ja farmaatsia rollist ning farmatseudi kohustustest. Avicenna oli ka selles valdkonnas tähtis tegelane, ta kirjeldas vähemalt 700 preparaati, nende omadusi, kasutamist jne. Ta pühendas terve köite oma „Meditsiini kaanonist“ just lihtsatele ravimitele.
Antiseptiliste ainete kohapealt on väga tähtis Razi töö, kes kasutas elavhõbedat antiseptikuna. Alates 10. sajandist kasutasid mitmed islami arstid ja kirurgid puhastatud alkoholi (purified alcohol ) haavade puhastamiseks . Islami aegses Hispaanias kasutati antiseptilisi aineid nii operatsiooni eelselt kui järgselt. Ka hügieeni tähtsus operatsiooni järgsel ajal oli islamimaailmas oluline. Tänu hügieenilisusele oli islami arstidel ka suur operatsioonide eduka õnnestumise hulk ja nende juurde ravile tuldi üle terve Euroopa.
Kirurgia isaksloetakse al-Zahrawit (Abulcasis). Tema tähtsaim töö on „Meditsiini meetod“ („Kaitab al-Tasrif“ , „The Method of Medicine “), mis avaldati aastal 1000 ja mida hiljem ladinakeelde tõlgituna kasutati mitmetes Euroopa meditsiini koolides . Selles raamatus tutvustas ta ka üle 200 instrumendi. Paljusid neist poldud varem ühegi kirurgi poolt kasutatud. Uute vahenditena ta leiutas ka naistele mõeldud instrumente. Talle omistatakse nt skalpelli, kätguti (soolest haavaõmblusniit), luusae, küreti jt kirurgilise kasutuse avastamine. Tema kirjutatud „Meditsiini meetod“ oli ka suureks teguriks kirurgiaga tegelemise ülekandumisel habemeajajatelt arstidele.
Väga suuri läbimurdeid tegi Islami meditsiin silmakirurgias. Selle üks suurkujusid on Ibn al-Haytham (Alhacen), kes esmakordselt oma teoses „Raamat Optikast“ (1021) seletas nägemise ja nägemistaju protsesse. Ühed meditsiiniajaloo olulised leiutised pärinevad Ammar ibn Ali al-Mawsililt, kes leiutas süstla ning süstlanõela läätsekae eemaldamiseks.
Ibn al-Nafis kirjeldas oma teose „Kokkuvõtlik raamat meditsiinist“ („The Comprehensive Book on Medicine“) ühes köites kirurgilise operatsiooni kolme põhietappi. Esimene etapp oli operatsioonieelne periood, mida ta kutsus „ esitluse ajaks“ („time of presentation“), sellel ajal kirurg viis läbi diagnoosi patsiendi haige piirkonna üle. Teine etapp oli operatsioon ise, seda ta kutsus „ operatiivse ravi ajaks“, selle käigus kirurg ravis vastavaid kehaosi /organeid. Kolmas etapp oli operatsiooni järgne ajajärk, mida al-Nafis nimetas „säilitamise ajaks“ („time of preservation“), sellel perioodil patsiendi eest pidid hoolt kandma nii tema ise kui ka arst ja õed kuni ta taastub . See raamat oli ka kõige varasem teos, mis käsitles patsientidel tekkivat lamatist.
Islami meditsiini läbimurrete hulka kuulub ka üldtuimastuse loomine. Islami arstid võtsid esimestena kasutusele nii suulised kui ka sissehingatavad tuimastajad. Islami Hispaanias viidi läbi sadu operatsioone, kus kasutati narkootiliste ainetega läbi immutatud käsnu, mis näole asetati. Islamimaadest pärineb ka oopiumi kasutamine tuimastina.
Al-Zahrawi leiutas kleepplaastri ja hakkas luumurdude puhul kipsi kasutama. Islamimaailmas oli kipsi kasutamine luumurdude juures tavapärane, aga Euroopas saavutas see laialdase leviku alles 19. sajandil. Ta oli ka esimene, kes võttis verejooksu peatamiseks kasutusse puuvillasest tehtud sideme.
Avicenna võttis esimesena kasutusele aurudistillatsiooni eeterlike õlide tootmiseks. Teda peetakse ka aroomiteraapia pioneeriks .
Vähiravis on Avicenna teadaolevalt esimene, kes vähi ravimist oma „Meditsiini kaanonis“ kirjeldas. Üks meetod oli kirurgiline eemaldamine, mille kohta ta seletas, et sisselõige peab olema sügav ning kogu haige kude tuleb eemaldada, vajadusel tuleb kasutada ka amputeerimist ja kasvajasuunaliste veenide eemaldamist. Teine meetod oli „hindiba“ nimelise ravimi kasutamine, millel hiljem tõestati vähi ja kasvajate vastan toime olevat.
Avicenna võttis kasutusele ka meditsiinilise kaani. Ta leidis, et kaani kasutamine on palju tulemuslikum kui kuppude tegemine. Kaani kasutas ta ka nahahaiguste ravimisel . Euroopas sai kaaniteraapia väga populaarseks.
Araabia maailmas oli ka oma füsioteraapia kasutusel. Enamasti kuulus sinna kindel dieet , füüsilised harjutused ja kümblus. Kui see ei töötanud, siis kasutati ravimeid. Alguses kasutati lihtsamaid ravimeid, kui polnud tulemust siis kasutati seguravimeid (compound drugs). Kui ükski meetod ei töötanud, siis alles viimase abinõuna kasutati kirurgilisi meetmeid.

Kasutatud kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/Islamic_medicine
http://en.wikipedia.org/wiki/Bimaristan
http://www.islam-usa.com/im3.html
http://www.islam-usa.com/im4.html
http://www.nlm.nih.gov/exhibition/islamic_medical/islamic_05.html
http://www.nlm.nih.gov/exhibition/islamic_medical/islamic_10.html
http://www.nlm.nih.gov/exhibition/islamic_medical/islamic_06.html
http://www.nlm.nih.gov/exhibition/islamic_medical/islamic_07.html
http://www.ummah.net/history/scholars/ibn_sina/
http://records.viu.ca/~mcneil/nafist.ht m
http://www.ummah.net/history/scholars/el_zahrawi/
9