Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Meditsiiniajaloo konspekt (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui ravi oli tulemuseta ?
  • Kes antibiootikumide avastamise eest Nobeli meditsiinipreemia sai (19 ?
  • Kui farmakoloogia häll (miks ja kes ?
  • Miks ei peaks seda tegema ka haiged tagalas... ?
 
Säutsu twitteris

XI. 5. LOENG: Mikrobioloogia, bakterioloogiline haiguskäsitlus


Empiiriliselt mõisteti juba ammu , et haigused võivad levida mingite nähtamatute tegurite kujul. Räägiti fenomenist seminaria contaginosa, inimeselt inimesele levivast nakkusest. Nt Girolamo Fracastro ( 1478 -1553) eitas nakkuspuhanguid kui humoraaltasakaalu kadu. Paljude haiguste puhul kõneldi miasmidest nende tekitajatena. Nt malaaria oleks üks säärastest, mida arvati tekitavat sooaurude poolt. Miasmid võisid olla lokaalsed (imbuda atmosfääri laipadest, prügist, maavärina tekitatud pragudest jne), kuid levida ka nt tuulega . Nakkushaiguste käsitlemisel esiens ka suund, mida praegu võiks nimetada pärilikkust esile toovaks – nt tuberkuloos arvati olevat kaasa sündinud, ehk kaleepra.
Nakkushaiguste võitmise ajalugu võib alustada rõugetest ( tapsid Ameerikas rohkem inimesi, kui kolonisaatorid, samuti Polüneesias). Haigus kirjeldati ilmselt esmakordselt Rhazes’i poolt ca 9. sajandil. Tähelepanek, et need, kes haigust põdenud (Vanas Maailmas suri umbes veerand haigestunutest), enam ei haigestu, viis kunstliku nakatamiseni. Alustasid seda araablased , kasutades inimestelt pärit „rõugelima“. Protseduuri tuntakse variolatsiooni nime all. 1718. aastal tõi Mary Montague (1689-1762), Briti Konstantinoopoli saadiku naine (kes oli, muide, mh ka feminist) kombe Euroopasse. Inglismaal ja Euroopas oli variolatsiooni praktiseerimise puhul tegemist sageli kõrgkihtide hobiga, nt 1721. aastal soovis end varioleerida Briti kuninglik perekond. Selleks sooritati kõigepealt inimkatseid. Vangid, kellega protseduur läbi viidi, jäid ellu, pärast mida hoiti neid koos rõugehaigetega ning nad ei nakatunud. Oma sõjaväe varioleeris ka George Washington, siinkohal oli tegemist aga kaugeltki mitte vabatahtlikkusel põhineva meetmega. (Eesti keeles kirjutas variolatsioonist juba 1766 . aastal Põltsamaa arst Peter Ernst Wilde enda poolt välja antud ajakirjas Lühhike Õppetus.)
Hilisem elu siiski näitas, et võrreldes nö päris vaktsineerimisega – st inimese nakatamisel veise rõugetega – esines variolatsiooni puhul teatav suremus ning haiguse kulg oli ägedam, tuues mh sageli kaasa armistumise. Niisiis oli vaja Edward Jenneri (1749-1823) edulugu.
Jenner nimelt oli teinud tähelepaneku, mille kohaselt lüpsinaised, kes lehmadega kokkupuutudes said veiserõugete nakkuse, ei põdenud pärast enam (inimese) rõugeid. Ka Jenner tegi oma tähelepaneku kontrollimiseks inimkatseid. 1796. aastal alustas Jenner vaktsineerimist veise rõugelimaga. 1798 . aastal avaldas ta selle kohta kirjatöö ja 1802. aastal sai ametliku Briti võimude tunnustuse . Vaktsineerimine levis kiiresti ning mitte ainult geograafiliselt, vaid ka sotsiaalselt – nt Eestis moodustasid üle poole vaktsineerimise läbiviijatest talupojad.
1989. aastal deklareeris WHO, et rõuged on inimpopulatsioonist välja viidud , viimane juhus oli 1980. aastate alul Somaalias. ( Omaette teema on rõugete seotus biorelvadega, sest pärast seda kui inimesi rõugete vastu enam ei vaktsineerita, oleks tegemist väga efektiivse relvaga.)
Nakkushaiguste teaduslikul käsitlemisel toimus muurang 19. sajandil. Esialgu oli siis olemas veel kaks vastandlikku koolkonda:
  • keemiline (nn environmentalistid);
  • bakteoroloogiline.

Esimest esindas Justus Liebig (1803-1873), kes kõneles nö käärimisest (viimast käsitleti toona veel kui keemilist protsessi), teist sajandi esimesel poolel teadlane nimega Jacob Henle (1809-1885), kes väitis (1840, Von den Miasmen und Kontagien), et patogeneesi organismis tekitavad mingisugused mikroskoopilised elusolendid , ilmselt taimset päritolu. Arusaamine nakkushaiguste ja põletike olemusest selgines 19. sajandi teisel poolel.
Nn keemiline nakkushaiguste teooria vajus unusteusehõlma siis kui Louis Pasteur (1822-1895) 1857. aastal tõestas mikroorganismide tähtsuse käärimisprotsessi käivitajatena. Pasteur töötas veini-, õlle- ja juustutööstuses. Alles 1878. aastal jõudis ta haiguste juurde (ühisettekandes koos Chamberlandi ja Joubert’ga), kus püstitas nakkuste bakterioloogiline teooria ( germ theory, mikroorganismide teooria). Põhimõtteliselt jõudis Pasteur tõeni, et „haigus – see on elu“. Edasi läks asi libedalt – kui asuti uskuma, et (haiguste puhul) tegemist elusorganismidega, siis vaja need ainult ära tunda ning vahendid nendega võitlemiseks välja mõelda! Pasteuri ennast huvitas teooria vähem kui praktika. Juhus tõi ta siiski vaktsineerimise juurde – nakatades kanu vana tõvega, need ei nakatunud, vaid said immuunsuse... Marutaudiga nii lihtsalt ei läinud – viirust pole mikroskoobis näha, kuid vaktsiini loomine õnnestus Pasteuril ikkagi. Marutaudi võitmine tegi Pasteurist pühaku. 1888. aastal loodi Pasteuri instituut ja kuus aastat hiljem maeti Pasteur tema enda loodud meditsiinipühamusse.
Mikrobioloogia tänapäeva mõistes sünnib siiski Saksamaal. Robert Koch (1843- 1910 ) oli oluline teadlane täiendama Pasteuri tööd. Eelmäng Kochi loole on siberi katk e antraks, mille batsillid surnud loomade veres avastati juba 1849. aastal, 1868 näidati, et haigete loomade verega saab nakatada ka terveid. Siiski oli veel ebaselge põhjuslik seos veres leiduvate batsillide ja haiguse vahel. Koch jõudis arusaamisele, et siberi katku ei põhjusta veri , vaid veres leiduvad bakterid . Koch näitas 1876. aastal kuidas siberi katk levib ning sai samal aastal ka Berliini Nakkushaiguste Kliiniku professoriks. Koch näitas ka, et bakterid võivad moodustada spoore ja püsida nii aastakümneid (peamine probleem, mis antraksi juures toona inimesi erutas).
Koch oli bakterkultuuride kasvatamise pioneer . Esialgu kasutas ta kartulit (oli teinud tähelepaneku, et kartulil tekivad täpid – mikroorganismide kolooniad ). Kartuliviiludelt bakterkultuuride kasvulavadena mindi želatiinide ja agar- agari plaatidele. Ka nn petri tass on nime saanud Kochi laborandi- tehniku järgi.
Koch tegi bakterioloogiast teaduse. Ta leidis, et organismis patoloogilisi protsesse ja haiguslikke nähte ei põhjusta mitte otseselt mikroobid, vaid nende tegevuse produktid. Koch suunas põhitähelepanu mikroorganismide tegevusele – nende organismi tungimisele ja seal käitumisele. Vaktsineerimisel kujunesid välja eri koolkonnad – prantslased kasutasid reeglina vastava (bakter)materjali massi, sakslased aga olid jõudnud seerumi1 kasutamisele. (Sakslasi oli saatnud edu difteeria vaktsiini loomisel 1891. aastal.)
Kuivõrd mikroskoobid läksid järjest paremaks, tehti järjepanu uusi avastusi. Oluline oli ka keemiatööstuse areng – töötati välja ja viidi kasutusse uusi erinevaid koevärve bakterkultuuride kudedes markeerimiseks. Koch, kasutades erinevaid värve identifitseeris 1882. aastal tuberkuloositekitaja („Kochi kepikese“), edaspidi ka kooleratekitaja (prantsuse koolkond ei saanud viimasega hakkama, otsides kooleratekitajat verest, mitte veest).
Töö käigus formuleeris Koch oma postulaadid (nn Kochi postulaadid, vajalikud tõestamaks, et haigus on bakterioloogilist algupära):
  • Mikroorganism peab olema (peremees)organismis haiguse igas faasis;
  • Mikroorganism peab olema kultiveeritav kehaväliselt ning elus hoitav läbi mitmete rakukultuuri põlvkondade;
  • Kultiveeritud kultuur peab organismis esile kutsuma haiguse;
  • Vastavalt nakatatud organismist peab omakorda vastav mikroorganism olema ekstraheeritav ning edasi kultiveeritav.

19. sajandi lõpuks tehti kindlaks nakkushaiguste mikroobne olemus, defineeriti enamus sellistest haigustest . Toimus rahvaste ja koolkondade võidujooks. Tüüfuse ja teetanuse vaktsiinid olid Esimese ilmasõja success -story’d.
Nakkushaiguste ja põletike mikroobse olemuse selgumine andis tõuke aseptika ja hügieeni arengule. Aktiivse immuniseerimise kõrval hakkasid levima erinevad tervishoiuga (hügieeniga) seotud meetmed, mis lähtusid küll bakterioloogilisest teooriast, kuid olid suunatud eeskätt pigem keskkonnatingimuste parandamisele – nt nn vabaõhu koolid, aga ka toiduainete kontroll ning nende üha parem töötlemine ning säilitamine (pastöriseerimine).
Kochi postulaadid siiski kõiki probleeme ei lahendanud, nakkushaiguste olemuses jäi ühtteist ikkagi ebaselgeks, nt viirused , aga ka haigused nagu leepra (mille tekitajat ei suudeta siiamaani in vitro kasvatada). Olukorda tõid segadust erinevad teooriad, mis pärinesd geneetikast, füsioloogiast jm abiteadustest, mille alusel aduti, et vaid patogeensest mikroorganismist ei piisa organismis haigusnähtude esilekutsumiseks. Tekkis arusaam haigusest kui meditsiinilise keskkonnaga seostatavast olukorrast .
Probleemid tabasid ka Kochi ennast. Tema poolt välja pakutud tuberkuloosivaktsiin –tuberkuliin – oli ebaõnn. Koch teatas sellest 1890. aastal ning kuigi lisas , et tööd alles käivad, hakkas talle au ja kuulsust langema. Vaatamata Saksa seadustele , mis keelasid salajase koostisega preparaatide kasutamise, tegi Koch oma väidetavast leidusest saladuse . (Arvatakse, et selle taga oli pigem mõni ravimifirma või siis Saksa valitsus – viimasel olnuks mängus rahvuslikud huvid.) Haiged voorisid Berliini ja Koch „vaktsineeris“ neid. Paraku ei toimunud paranemist, mõnikord pigem olukord halvenes. 1891. aastal tunnistas Koch, et tema „vaktsiini“ puhul on tegemist tuberkuloositekitajate kultuuri seguga želatiinis. Päris asjata need tööd ei olnud, tuberkuliinist sai hiljem varase diagnoosimise vahend (von Pirquet 1907. aastal kasutusele võetud test kannab ka Mantoux testi nime).
Oli veel ilmseid nakkushaigusi, mille toimest ei saadud aru, nt kõikvõimalikud reumaatilised palavikud (sarlakid). Streptokokke (ja stafülokokke) leiti juba 19. sajandil patsientide kõrist ja nahalt, kuid mitte verest ja südamest. Alles 1934. aastal saadi aru, et vastaval korral esineva palaviku näol peab olema tegemist organismi immuunreaktsiooniga streptokokkide vastu. Lisaks pandi tähele, et patogeenid võisid inimorganismis elada, inimene võis teisi nakatada, samas ise terve püsides – New Yorgis nt keegi iirlanna, Tüüfuse Mary. (Meenutagem siinkohal ka antisemitismi ilminguid !) Ühesõnaga – teema olid püsivalt ja piisavalt segane nii jätkuvalt mitmeski valdkonnas.
Siinkohal tuleb peatuda käsitlustel immuunsus est. Püsis küsimus, mida immuunsus endast kujutab. Algas vastava ala teadustöö. Vene teadlane Ilja Metšnikov (1845-1916) püstitas fagotsütoosi2 teooria, mille kohaselt selleks kohandunud vererakud õgivad haigustekitajaid. Räägiti mikro - ja makrofaagidest. Immuunsus oleks seega organismi võime omada ja vajaduse korral kiiresti mobiliseerida fagotsüüte.
Saksa koolkond lõi rakuvaba vaktsiini, eeldades, et organismi ei ründa ja kahjusta mitte mikroorganism ise, vaid selle toksiin . Kujunenud seerumi -ideoloogia pinnal leiti, et immuunsus tähendab eelkõige organismis vastumürgi olemasolu.
Eelmisel sajandivahetusel mõlemad suunad seoti ühtsesse konteksti, leiti, et keemiline olukord oleks see, mis paneb leukotsüüte, lümfotsüüte jms rakke, haigustekitajaid ründama.
Samaaegselt pandi tähele, et selline reaktsioon võib olla ka organismile raske – tekkis allergia mõiste (von Pirquet). 1924. aastal avastati, et ka astmat võib tekitada reaktsioon mikroorganismide (nt hallitusseente ) vastu.
Paul Ehrlich (1854-1915) lõi kunstlike antikehade filosoofia, süstematiseeris immuunsuse konsteptsioonist lähtuvalt kemoteraapia (mis viis lõppkokkuvõttes oluliste arenguteni ravimitööstuses – vt ka ptk ??). Idee seisnes selles, et teatava keemilise ühendiga seotakse toksiini aktiivsed ja kahjulikud sidemed. Rakkudel oleks nn kõrvalahelad, nagu nt koevärvidel. Kõrvalahelad seoksid konkreetse toksiini (nagu ensüümid kinnituvad retseptori külge või nagu võti sobitub lukku). Ehrlich oletas, et ohustatud rakk kasvatab lisa kõrvalahelaid, et siduda toksiine ning et need kõrvalahelad võivad raku küljest lahti murduda ning muutuda antikehadeks, millised levivad kogu organismis, tekitades seega immuunsust.
Ehrlichit võib kiita Salvarsani, millega raviti edaspidi süüfilist, kasutuselevõtu eest. (Siinkohal meenutavad maailma meditsiiniloolased (Miles Weatherall) hea sõnaga ka Dorpatit, selle farmakoloogiateadust, vt ptk ??).
Omaette alapeatükk käesoleva teema raames on viroloogia. Õpetus sai alguse botaanikast. Viirus on tähendanud mürki, mida toodab elusorganism , ning mis on organismidele kahjulik. Viirused olid bakterioloogia ajaloos segav faktor. Aastal 1884 introdutseeris Pasteuri kolleeg Charles Chamberland ( 1851 -1908) piisavalt väikeste pooridega sõela, mis baktereid läbi ei lase, küll aga viirusi. Seda filtrit kasutades näitas Dmitri Ivanovski (1864-1920) 1892. aastal tubaka mosaiiktõbe uurides, et haigus võib levida ka „vedeliku“ kujul (bakterivabalt). Ivanovski kahtlustas antud juhul „toksiine“ (bakterite eluprodukte). 1898 . aastal kordas neid katseid hollandlane Martinus Beijerinck (1851- 1931 ), kes sai aru, et tegemist peab siiski olema iseseisva fenomeniga. Ta ei suutnud seda kultiveerida, kui nägi, et see levis ainult neis rakkudes, mis jagunesid. Viirused olid avastatud (küll teoreetiliselt – näha neid veel võimalik ei olnud, sest tolleaegsed mikroskoobid seda ei võimaldanud). Samal aastal tehti sarnasel moel kindlaks ka esimne loomade viirus – suu- ja sõratõbi. Esialgu usuti, et tegemist nö nakkusliku vedelikuga, viiruste ruumiline kuju sai selgeks alles 1930. aastail, mil võeti kasutusele elektronmikroskoop. 20. sajandi alguses avastati viirused, mis ründavad baktereid (bakteriofaagid) ning millega seoses hauti isegi plaane meditsiinis, kuid need taandusid siiski pärast penitsilliini avastamist (1928. aastal). 20. sajandi esimestel kümnenditel õpiti viiruseid kasvatama in vitro. Sajandi teisel poolel toimus suur viiruste tundmaõppimine ning neid avastati enam kui 2000.
Empiiriliselt võitles viirushaiguste (marutõve) vastu vaktsineerimise teel juba Pasteur. Ravimite loomine viiruste vastu on edukas olnud siiski alles alates 1970. aastatest .
Antibiootikumide avastamine võiks olla viimane samm käesolevas peatükis. Empiiriliselt oli ka juba varem selge, et teatavad hallitused omavad ravivat toimet. Pasteur ja teised olid tähele pannud , et üks bakter võib teist välja tõrjuda – ajastu kontekstis oli asjal muidugi veel eriti tugev kõla tänu Darwinile – arvati end nägevat, kuidas ka bakterite maailmas tugevam õgib nõrgemat. Selle viimase kohta võeti kasutusele isegi termin – antibioos.
Alexander Fleming (1888-1955), šoti päritolu meedik , oli teadusemees, kellele omistatakse penitsilliini kasutuselevõtu au. Ta töötas erinevate lahustega (lüüsid, lüsosüümid jne), kuni jällegi tuli appi juhus – 1928. a, puhkuselt naastes, avastas, et osad petritassitäied oli hallitama läinud ning seal, kus oli hallitus , ei olnud tema Gram-positiivseid bakterikultuure (stafülokokke) elus. Avaldas oma tähelepaneku 1929. aastal. Aga kuivõrd penicillinum ei tapnud Gram-negatiivseid baktereid (mida ta antud hetkel uuris), ei pidanud ta asja väga huvitavaks, lisaks oli materjali raske toota ja tegemist oli väga ebastabiilse nähtusega. Alles sõda (mai 1940) tekitas olukorra, kus õpiti kiiresti tootma vajalikku.
Kordamisküsimused
  • Rakuteooria (printsiibid, õpetlased, mõju)
  • Bakterioloogia kujunemine (varane empiiriline tunnetus – miasmid jms), Pasteur
  • Nn saksa ja prantsuse koolkonnad bakterioloogias

XII. 7. SEMINAR Füsioloogia


Termini „füsioloogia“3 võttis teadaolevalt esimesena kasutusele Jean Fernel ( 1497 -1558). Enne seda ja hiljemgi (seni kuni uus termin 19. sajandil kinnistus ), oli tegemist pigem anatoomiaõpetuse funktsionaalse küljega. Alles 19. sajandil kujunes välja füsioloogiaõpetus, milline tegeles elusorganismide funktsioneerimise (toimimise) uurimisega. (Siinkohal peeti silmas eeskätt elavate organismide uurimist , mitte taimefüsioloogiat). 19. sajandil toimus füsioloogia sees diferentseerumine ning kujunesid sellised teadusharud, nagu biokeemia , farmakoloogia , biofüüsika, endokrinoloogia ja neuroteadused. 19. sajandil sündis ka taimefüsioloogia.
Antiikajal võib füsioloogilist lähenemist ära tunda arutlustes kehasoojusest ja vereringest. Nt Aristotelese arvates asunuks südames hing, sealt lähtunuks kehasoojus ning seal tekiks elujõud. Veri tekkinuks südames, kusjuures südame pannuks tööle seal segunevad soe arteriaalne veri ning kopsust tulev „külm“ veri. Galenose arvates tekkinuks veri maksas (peamises seedeorganis), sealt liikunuks ta südamesse, kus läbinuks nähtamatud poorid parema ja vasaku südame poole vahel, viimases segunenuks veri „pneumaga“, milline sattunuks organismi hingamise teel. Sellisel moel „elustatud“ veri liikunuks organismi arterite ja veenide kaudu. Antiikaja käsitlused toimisid kuni renessansini, mil neile hakati kriitiliselt lähenema (vt nt Vesalius ).
UUsajal astus vereringe mõistmisel suure sammu edasi juba käsitlemist leidnud W. Harvey. Harvey tööd jätkasid Inglismaal Robert Boyle (1627-1691), Richard Lower (1631-1691), Robert Hooke (1635-1703) ja John Mayow (1641- 1679 ), kes, viies läbi loomkatseid ja kasutades teadusaparatuuri, uurisid õhu koostist, hingamist, katsetasid vereülekandega jms. Kujunes arusaam, et organismi mõistmiseks on vaja selle protsesse mõõta kvantitatiivselt. Antud vallas oli oluline Santorio Santori (1561- 1636 ), kes uuris perioodilisi muutusi inimese keha protsessides. Ta mõõtis pulssi ja kehatemperatuuri, samuti konstrueeris kaalu, mille abil püüdis jälgida enda ainevahetust ning selle seost kehakaaluga.
Valgustusajastul sai füsioloogias peamiseks märksõnaks lahkamine ning uuringud kudede olemuse kohta (nende keemiline koostis jms). Domineerima pääsesid juba eelnevalt jutuks olnud küsimused vitalismist ja elujõust. Kuivõrd samal ajal oli suur mõju ka mehhanitsistlikul lähenemisel, oli võimalik arutleda erinevate kudede erinevast erutuvusest, elujõust jne. Göttingeni professor Albrecht v. Haller (1708-1777) oli suur Boerhaave austaja, viimane oli oma mehhanitsistlikus (ning samas ajastule omaselt ka vitalistlikus) organismikäsitluses näinud organismi kui kanalite võrgustikku, milles voolanuks elujõudu kandvad kehavedelikud. Halleri arvates koosnenuks organismi tahked osad nn kiududest . Neid olnuks kolme sorti. Nn ühendavatest kiududest koosnenuksid veresooned , sidekoed, luud ja organid. „Tundlikud“ (vitalistlik omadus) kiud olnuksid närvikoed ning erutatavad (samuti vitalistlik omadus) olnuksid lihased. Kahe viimase puhul oli tegemist spetsiifilise füsioloogilise omadusega. Hiljem mõeldi sääraseid veelgi juurde, nt Johann Blumenbach (1752-1840, ka füüsilise antropoloogia üks loojaist), rääkis regeneratiivsest võimest kudedel.
18. sajani lõpus levisid eksperimentaalsed ja kvantitatiivsed meetodid. Rene Reamur ( 1683 -1757) nt pani tähele, et maos seedub pigem liha, mitte tärklis. Ta hankis ka maomahla , nagu itaallane Lazzaro Spallanzani’gi (1729-1799), kes mõistis, et mitte üksnes magu pole seedeorgan. Maomahla keemilist koostist ei suutnud nad veel määrata, küll aga näitasid, et seedemahlad lagundavad toiduaineid ka väljaspool organismi.
Itaalias tehti 18. sajandil olulisi tähelepanekuid elektri vallas. Luigi Galvani (1737-1798), lähtudes juhuslikult tehtud tähelepanekust, et lihast saab mehhaaniliselt ärritada, postuleeris „loomse elektri“ teooria, väites, et lihasmass ise on elektri reservuaar, mis paneb ka lihased liikuma. Allessandro Volta (1745-1827) näitas, et lihase kokkutõmbumiseks on vaja elektriimpulssi. (Hiljem ühendas Emil du Bois -Reymond ( 1818 -1896) need ideed närviimpulsi elektrilisuse teooriasse .)
19. sajandi loodusteaduse arengut mõjutasid keemia- ja füüsikateaduse ning eksperimendi areng. 18. sajandi lõpus oli hakanud kujunema vivisektsioonil4 põhinev eksperimentaal-füsioloogia. Füsioloogia eraldus anatoomiast . Taustaks oli siinkohal arstide süvenev arusaam, et haigus on kehaline, ilmselt funktsionaalne häire (solidaarpatoloogia kontseptsioon ). Taandus primitiivne mehhanitsistlik (täiendatud vitalismiga) käsitlus. Juhtivate meditsiiniteaduse arendamise keskustena kerkisid Leideni ja Edinburghi asemele Pariis (C. Bernard) ja Saksamaa (C. Ludwig ) (mõlemast mehest kohe edaspidi pikemalt ). Arenes spetsialiseerumine , süvenev trend oli katseline eluprotsesside mõjutamine, mida soodustas leviv katseloomade kasutamine (ka neil hakati rakendama anesteesiat). Valdkonna arengut toetas mikroskoobi areng ning arstkonna poolne erialase hariduse väärtustamine.
Prantsuse füsioloogiakoolkonnale andsid hoo haiglate areng, st arstide spetsialiseerumine ja kliiniline õpe, samuti veterinaaride panus. Francois Magendie (1783- 1856 ) – oli sadist, aga suurepärane preparaator. Uuris närvisüsteemi, sõnastas Bell-Magendie seaduse, mille kohaselt valitseb sensoorsete ja motoorsete närvide vahel anatoomiline ja funktsionaalne erinevus. Selle seaduse autorluse üle käib vaidlus. Britid väidavad, et esmaavastajaks oli Charles Bell ( 1774 -1842). Viimane oli anatoom ja sai lahates 1811. aastal informatsiooni vaid motoorse osa kohta. 1822. aastal aga, tehes katseid elusloomadel, näitas Magendie, et selgmise närvikimbu läbilõikamisel seljaaju juures häirub erutumine, kõhtmiste kimpude läbilõikamisel liigutusvõime. (Lõplikult „loksutas“ teooria paika sakslane Johannes Peter Müller (1801-1858) 1831 . aastal, prepareerides konni.)
Magendie katsed, mis olid piinarikkad ning viidi läbi pealegi avalikult, viisid loomakaitseliikumise tähelepanu ka teadusmaailmale. Nn antivivisektsionism oli mh üks eluslooduse universaalsuse mõistmise väljundeid – ka loomad kannatavad, nagu inimesed. Nii laieneski 1876. aastal Inglismaal loomakaitseseadus laboriloomadele.
Vivisektsiooni olevat lausa kunsti tasemele viinud Magendie õpilane C. Bernard, kelle unistuseks oli eksperimentaalmeditsiini loomine, mis ühendaks füsioloogiat, patoloogiaõpetust ja ravi. Elu käsituses püstitas ta nn milieu interieur kontseptsiooni (vt ptk 8). Bernard avastas, et pankreasenõre omab tähtsust lipiidide ainevahetuses ning maks tähtust süsivesikute omas, ta andis oma töödega palju endokrinoloogiale. Lõi diabeedi teooria. Jätkas ka Magendie tööd närvisüsteemi vallas, mõjutades närve mh kuraarega.5 Ta väitis, et „füsioloogia on teaduslik baas, millel rajaneb kogu meditsiiniteadus“. 1865. aastal avaldas Bernard töö Sissejuhatus eksperimentaalmeditsiini uurimisse, milles annab oma kuulsad postulaadid (mida ilmselt ei ole liigne ka kaasajal teinekord meelde tuletada):
  • Teadlane on see, kes tungib tundmatusse maailma;
  • Autoriteedid ( skolastika ) peavad taganema (eksperimentaalselt tõestatud) faktide ees;
  • Induktiivne ja deduktiivne meetod (teooria ja fakt) peavad olema katseliselt tõestatud;
  • Põhjuse ja tagajärje vahekord peab vabanema empiirikast;
  • Teooria on tõestamist leidnud hüpotees;
  • Teadlane peab olema veendunud oma teooria ümberlükkamatuses – st ta peab kõigepealt püüdma seda ise ümber lükata;
  • Kvalitatiivne analüüs peab käima kvantitatiivse analüüsi ees;
  • Karta tuleb teadlasi, kelle töö eesmärk on suunatud (enda) teooriate kinnitamisele, mitte tõe otsingutele;
  • Tõde ei pruugi leida, kuid selle osasid küll...

Nagu juba eespool mainitud , sai üheks füsioloogia arengu mootoriks saksakeelne teadusruum. Saksamaal (aga ka toona Vene riigi koosseisu kuulunud saksakeelses Tartu ülikoolis) hakkas füsioloogia arengut toetama spetsiaalselt loodud instituutide võrgustik, erinevatel põhjustel toetasid nii Saksa riigid kui linnad eksperimentaalteaduste teket. Saksa füsioloogias tuuakse esile nn „Nelja rühm“, kuhu kuulusid Carl Ludwig (1816-1895), E. du Bois-Reymond, Ernst v. Brücke (1819-1892) ja Hermann v. Helmholtz ( 1821 -1894), kes kõik olid eespool juba mainimist leidnud J. P. Mülleri õpilased (Müller oli olnud ka Th. Schwanni ja E. Haeckeli mentor).
Müller (Handbuch der Physiologie des Menschen , 1833-1840) on tuntud oma närvienergia teooriaga, mille kohaselt erinevad meeleorganid genereerinuksid erinevaid erutusi, st, mitte tähtis pole erutuse vorm, vaid organ, kus see tekib (silmale mehhaanilist – mitte valgusega seotut – mõju avaldades kujutab saavutatud efekt endast ikkagi nägemisimpulssi). 1843. aastal näitas du Bois-Reymond, et elektriimpulss pole oluline mitte ainult lihaste töös, vaid ka närviimpulsi edasikandmisel. Sellised näited iseloomustavad õhkkonda, kus senised vitalistlikud kontseptsioonid taganema hakkasid.
H. v. Helmholtzi panus vitalismile surmahoobi andmisel seisnes selles, et ta sõnastas energia jäävuse seaduse (mille kohaselt suletud süsteemi energia on ajas muutumatu, energia ei teki ega hävine, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise või kanduda ühelt kehalt teisele). Helmholtz mõõtis erutuse kiirust närvikoes ning tegeles nii nägemis- ( leiutas oftalmoskoobi ning püstitas silma akommodatsiooniteooria6) kui kuulmismeele füsioloogiaga. Tema õpilane Wilhelm Wundt oli eksperimentaalpsühholoogia rajaja.
C. Ludwigit mäletatakse eeskätt kui õpetajat ja saksa teaduskoolkonna toetajat, veendunud anti-vitalisti, kelle arvates saanuks füsioloogilisi fenomene seletada vaid teadaolevate füüsika ja keemia seaduste alusel. Tema enda tööd olid olulised vereringe ning neeru- ja hingamisfüsioloogia vallas, Ludwig leiutas vahendi verevoolu mõõtmiseks (stromuhr) ning kümograafi.
Prantsuse ja saksa koolkonnad avaldasid eelmisel sajandivahetusel füsioloogiale suurt mõju. Metoodilisi prioriteete arvesse võttes kujunes füsioloogias välja kolm suunda:
  • histoloogiline (sõltus mikroskoobi arengust);
  • keemiline (keskendus kehakomponentide keemilisele analüüsile)
  • praktiline (organite ja kudede eksperimentaalne manipuleerimine , integratsiooni, koordinatsiooni ning regulatsiooni küsimuste vaatlemine ).

20. sajandi alguseks oli füsioloogia kujunenud enamuse maailma meditsiinikoolide keskseks õppeaineks. Distsipliini arengule aitas kaasa instrumendiehituse areng, kasvav erialainimeste hulk ning lai institutsionaliseerumine (perioodika, seltsid jms).
Siinkohal oleks vajalik väike ülevaade Tartu ülikoolis 19. sajandil aset eidnud arengutest füsioloogia vallas. Tartu oli üks olulisi eksperimentaalteaduste kujunemispaiku, kus loodi üks esimesi füsioloogia õppetoole (1820, kavandaja ilmselt toonane dekaan ja teraapia ning kliiniku professor Johann Friedrich Erdmann, 1778-1846), eksperimentaalfarmakoloogia labor (1847, vt ka ptk 15) ning arendati seede - ning neurofüsioloogia arengus olulisi meetodeid .
Kuni 1820. aastani õpetas Tartu ülikoolis füsioloogiat anatoomiaprofessor. 1820. aastal toimunud muudatuse käigus lähendati füsioloogia kliinikule, sest füsioloogiaprofessorilt oodati nüüd ka patoloogia ja semiootika (õpetus sümptomitest) lugemist. Esialgu lugesid füsioloogiat J. J. F. W. Parrot , M. H. Rathke ja Alfred Wilhelm Volkmann (1800- 1877 ).
Alates 1843. aastast oli Tartus füsioloogiaõppejõuks Friedrich Bidder (1810-1894), J. P. Mülleri õpilane (emeriteerus 1869). Bidderi poolt juhendatud laboris uuriti peaasjalikult närvisüsteemi, südame- ja veresoonkonna, seedimise ja ainevahetuse füsioloogia probleeme. 1847 tõestas Bidder sümpaatilise närvisüsteemi ganglioniraku ja närvikiu ühtekuuluvuse. Eesti meditsiiniloolane V. Kalnin7 väidab, et Bidderi koolkond tegi kindlaks vegetatiivse närvisüsteemi embrüogeneesi, struktuuri ja funktsiooni, seljaaju tsütoarhitektoonika, pani aluse õpetusele neurogliiast (kirjeldas seda esmakordselt küll juba Virchow ), eristasid ganglionirakke, tõid teadusse neuroni mõiste.
Eriline tähtsus oli Bidderi töödel seedemahlade alal. Alustas ta selles vallas 1848 koos Tartu biokeemiku Carl Schmidt iga (1822-1894) ning esitas tulemused ühismonograafias Seedemahlad ja ainevahetus ( 1852 ). Autoritel oli õnnestunud lahendada lämmastikuvahetuse probleem ainevahetuses ning organismi valguvajadusega seotud probleeme. Bidder ja Schmidt rõhutasid valgu asendamatust toidus. Töös näidati ka, et maomahl sisaldab vaba soolhapet, kinnitati sapi tähtsust rasvade seedimisel ning avastati maomahla psühhomotoorne sekretsioon . (Bidderi Venemaale siirdunud õpilaste (Walther, Ovsjannikov, Jakubovitš) kaudu levisid Bidderi koolkonna meetodid vene teaduses ning olid suureks abiks Ivan Pavlovi (1849-1936) teooriate (tingitud refleksid) sünnis.)
Bidderi õpilane (õppis aasta ka C. Ludwigi juures) Alexander Schmidt (1831-1894) läks ajalukku kui verehüübimise fermentatiivse teooria rajaja. Tema kirjutised vastaval teemal hakkasid ilmuma 1861. 1872. aastal eraldas Schmidt verest fibriinelemendi, mille nimetas trombiiniks. Lõpliku kuju võttis teooria 1892. aastal ilmunud monograafias Õpetus verest. Kuigi asjassepuutuvaid termineid on aja jooksul ümber- ja jälle tagasi muudetud, kehtib teooria oma põhiprintsiipide kohaselt siiani.8
Tartu füsioloogiakoolkond oli oluline veel seetõttu, et toetas nii mõnegi muu teadusharu (farmakoloogia, psühhiaatria, embrüoloogia) arengut Tartus.
Nüüd mõned valdkonnad, mille arengusse füsioloogia viimase saja ja enama aasta jooksul on panustanud (allikas, Companion Encyclopaedia of the History of Medicine , paistab, on küll ingliskeelse maailma keskne , seega, saksa, vene ja Tartu teadlased võivad olla „unustatud“.)
Seedefüsioloogia alal märgitakse I. Pavlovi töid, kes avas nii mõnegi probleemi seedetrakti esiosa füsioloogias, uitnärvi rolli selles jne. Metodoloogia väljatöötamisel ning algsete tähelepanekute tegemisel tuuakse esile ajaloost teada mõned inimestel esinenud mao perforatsiooni juhud, millised on avanenud kehapinnale (selline kaasus oli ka Tartus). Revolutsioonilise lähenemise introdutseerib juba 20. sajandil ameeriklane Walter Cannon (1871-1945), kes asus jälgima seedetrakti tööd röntgenkiirte abil, söötes inimestele (ja katseloomadele) raskemetallide sooli (barium meal). Esialgu huvitas teda neelamisprotsess, sealt edasi liikus kogu seedetrakti mehhaanikale. Sõnastab homöostaasi teooria.
Veresoontefüsioloogia vallas pöörati tähelepanu perfusioonile (verevool läbi elundi). Edasiminekud südame töö mõistmisel (ning saavutused verehüübimise ärahoidmisel) toetasid (südame) kirurgia arengut (nt heart - bypass surgery).
Hingamisfüsioloogia vallas olid silmapaistvad inglased John Scott Haldane (1860-1936) ja Joseph Barcroft (1872-1947). Haldane huvitus keskkonnatingimustest ( kaevurid ja kõrgmäestik), tema teooria oli, et hapniku kontsentratsioon veres on kõrgem kui kopsus , seega kops justkui eritaks hapnikku. Tema oponendid August Krogh ( 1874 -1949) aga ka Barcroft arvasid, et hapniku kopsuringe toimub difusiooni teel. Barcroft uuris ka hemoglobiini (mille rolli oli kindlaks määranud juba Barnard). Lisaks kopsus toimuvale huvitas ka kopsu töö regulatsioon reflekside tasemel.
Neurofüsioloogia 1806. aastal leidis Julien Le Gallois (1770- 1814 ) ajust üles hingamiskeskuse . Eeskätt katseloomi kasutades saadi aru, et erinevaid keha funktsioone kontrollib aju. Katsetades elektriga, jõuti järeldusele, et aju on seotud erinevate organite, jäsemete jne liikumisega. Uuriti aju koore funktsioone. (Tehti ka metoodilisi vigu – nt kui ajukude oleks lõigutud ajupinnaga paralleelselt, oleks efekt suurem olnud – aju pinnaga risti tehtud lõiked ei paistnud rottide mälu nõrgendavat).
Oluline oli Helmholtzi avastus mille kohaselt impulsside ülekandumiseks organismis kulub aega. See näis kinnitavat materialistlikke lähenemisi (et tegemist ei ole mingi tahtelise / vitalistliku „mõtte“ fenomeniga). Kuivõrd hiljuti oli avastatud telegraaf, sai Helmholtz kogu protsessi võrrelda sellega. Tekkis arusaam refleksikaarest. Ivan Setšenov (1829-1905) – üks juhtivaid nn somaatikuid neuroteadustes (vt ka ptk 14) – teatas 1863. aastal, et inimmõte pole midagi muud, kui esimene 1/3 sellisest kaarest. Materialistlikel positsioonidel olnud somaatikuid toetasid arenevad loodusteadused – nt füsioloogide I. Setšenovi ja I. Pavlovi tööd. Esimeselt ilmus 1863. aasta teos Peaaju refleksid.
Eelmisel sajandivahetusel uuriti organismi toimimise taga seisvaid reflekse (refleksikaari = närvisüsteemi funktsionaalne ühik), nii tingituid kui tingimatuid. Charles Sherrington (1857-1952) andis närvirakkude vahel toimuvatele funktsionaalsetele närviimpulssidele nimeks sünaps. E. Adrian (1889-1977) võttis kasutusele meetodid, millega võimendada teadlastele loetavaks organismis toimivaid nõrku elektriimpulsse. Ilmnes , et sõltuvalt impulsi sagedusest kutsutakse esile konkreetne protsess. Niiviisi kujunes välja arusaam närvierutuse liikumisest erutajast tagasi lihasesse, so – organismi suhestumisest keskkonnaga. P Ehrlichi ja John Newport Langley (1852-1925) poolt levitatavate ideede (Ehrlichi nn kõrvalahelate teooria / side- chain theory / seitenkettentheorie / „kuldse kuuli“ kontseptsioon – vt ptk 15; Langley nn retseptsiooni teooria) põhjal tekkis tänaseni oluline retseptorite teooria.
1914. aastal identifitseeris Henry Dale (1875-1968, avastas mh ka histamiini) atsetüülkoliini kui võimaliku neurotransmitteri. Aja jooksul avastas ta, et mehhanism , mille abil närvid sünapsi kaudu kommunikeeruvad põhineb spetsiifiliste keemiliste ühendite eritamisel. 1936. aastal sai Dale koos austerlase Otto Loewiga (1873-1961) keemilise neurostransmissiooni avastamise eest Nobeli preemia.
Endokriinfüsioloogia kuldaeg algas eelmisel sajandivahetusel, mil huvi nii endogeensete kui eksogeensete keemiliste ühendite uurimise ja kasutamise vastu oli suur. 1902. aastal tegid Ernst Starling (1866-1927) ja William Bayliss (1860-1924) avastuse, et peensoole limaskesta ärritamine happega vabastab keemilise ühendi, milline omakorda kutsub esile pankrease ensüümide eritumise. Uus ühend nimetati sekretiiniks ja see oli esimene teadlaste poolt avastatud hormoon (termin „hormoon“ võeti kasutusele aastal 1905). (Adrenaliini avastamisele oldi samas laboris lähedal oldud juba 1896.)
Kuulus juhtum käesoleva peatüki kontekstis on Frederic Bantingu (1891-1941) ja Charles Best i (1899-1978) avastus, mille kohaselt pankrease toodetud insuliini puudumine põhjustab diabeeti. Selle avastuse eelmäng pärineb histoloogilisest traditsioonist – 1869. aastal märkas Paul Langerhans (1847-1888) pankreases senitundmatute rakkude rühmi, nn Langerhansi saarekesi.9 Langerhans ei osanud nende funktsiooni seletada ( arvas , et tegemist lümfinäärmetega), selge aga sai, et pankreases esineb kahte tüüpi kudesid, teada oli sel organil esialgu aga vaid üks funktsioon, seedimisega seotu . 1889. aastal tehtud katsetes, milles Oscar Minkowski (1858-1931) ja Joseph v. Mering (1849-1908) uurisid pankrease seedefunktsioone, eemaldasid nad koeralt pankrease. Paari päeva pärast pani katseloomade hooldaja tähele, et kärbsed on eriti huvitatud kõnealuse koera uurinist. Uriini uurides avastasid teadusmehed, et selles on suhkrut. Oli loodud seos pankrease ja suhkrutõve vahel ning selge, et pankreasel on organismis kaks rolli.10 Kui koeralt eemaldada pankreas, haigestub ta diabeeti kui aga kinni siduda pankrease juhad, ei haigestu (seega sai kinnitust, et organil on 2 rolli). Samuti võis nüüd eeldada, et mingi oluline komponent pankrease eritistest levib organimis nt vereringe kaudu.
1901. aastal näitas järjekordne teadlane (Eugene Opie), et Langerhansi saarekesete hävitamine pankreases toob kaasa diabeedi sümptomid, luues selge seoses kõnesoleva koega. Järgnevatel aastakümnetel püüti pankreasest toodetud ekstraktidega diabeeti ravida. Katsed siiski kas ebaõnnestusid või katkesid.
Alles 1921-1922 töötasid kanadalased F. Banting ja Ch. Best välja meetodi insuliinraviks. Banting, lugedes Minkowski töid, sai aru, et pankrease poolt tekitatav seedenõre lagundab diabeediraviks tehtud ekstraktides Lanhgerhansi saarekeste „toodangu“. Saamaks suurema Langerhansi saarekeste kontsentratsiooniga pankreasenõret, ligeeris Banting (kes oli kirurg ) mõned olulised pankreast verega varustavad arterid . Pankrease seedefunktsiooni kude kärbus ja järelejäänud materjalist saadud ekstrakt hoidis eemaldatud pankreasega katselooma elus. Insuliini (isletiin, nagu seda asjaosalised ise kutsusid) sünteesimine läks esilagu samuti visalt , kuni Bantingul tuli idee kasutada looteliste vasikate pankreaseid, sest neis ei olnud veel seedefunktsiooni täitmiseks vajalikke näärmeid tekkinud. 1922. aasta jaanuaris manustati biokeemikute abil ekstraheeritud nõret esimest korda inimpatsiendile. Esimene katse ebaõnnestus, sest materjal oli veel mitte puhas ning patsient sai tugeva allergilise reaktsiooni. Kuu aja pärast oldi juba edukad . (Sünteetilist insuliini õpiti tootma 1960. aastatel.)
Omaette põnev teema on suguhormoonidega seotu – nii katsed testistest saadud ekstraktidega eluiga pikendada kui kõikvõimalik raseduskontrolli puutuv.
1902. aastal tehtud avastus rääkis hormoonidest kui keemilistest sõnumitoojatest, kaua oli siiski lahti küsimus, milline on nende retseptsioon . Alles 1970.-1980. aastatel selgus, et vees lahustuvad polüpeptiidsed hormoonid kinnituvad spetsiifiliste retseptoritega raku membraanile (see on „vana hea“ – jutuks olnud P. Ehrlichi jt seoses – rakk- ravim kombinatsioon). Rasvlagunevad steroidsed hormoonid tungivad aga läbi membraani rakku, kus kohtuvad enda retseptoritega.
Membraanide füsioloogia tekkis kui 20. sajandi alul sai ka membraanist täieõiguslik raku organell. Tähtsaks muutusid erinevate elementide erinevad kontsentratsioonid rakus sees ja väljas ning sel põhinevad elektrilised potentsiaalid .
Kordamisküsimused
  • Teadke juhtivaid füsiolooge ja nende tööd

XIII. 6. LOENG Arst, patsient ja haigla – staatuse ja funktsiooni muutumine ajaloos.


Haigla sünd on küllaltki ebaselge. Antiikajast on teada, et haiged võisid ööbida arsti elamus või (nn uneraviga seoses) templis ning et olid ka asutused (valetudinaria), kus hoolitseti vanade orjade ja sõdurite eest. Samas haiglat kui sellist mainitakse alles 350. aasta paiku, st juba kristluse kontekstis. Tõepooelst – hoolekanne oli osa kristlikust dogmaatikast ning hoolekandeasutused, mis mõeldud vanadele, palveränduritele või haigetele, saidki edaspidi oluliseks nähtuseks haiglate arenguloos. Suuremad sarnased asutused tekkisid tähtsamates palverännakute sihtkohtades ( Rooma , Jeruusalemm jne). Haiglaravi anti neis sporaadiliselt, esimene teadaolev koht, kus seda järjepidevalt tehti, asus Konstantinoopolis 7. sajandil. 1136. aastal näib Konstantinoopoli Pantokraatori kloostri haigla asutamisürik kinnitavat selle traditsiooni jätkumist, mainides mh ka haiglas aset leidma pidavat meditsiiniõpet.
Araabia -islami maailmas oli 10. sajandil suuremad haiglad sellistes linnades nagu Kairo , Bagdad ja Damaskus . 12. sajandiks olid araablastel haiglad juba enamuses keskustes. Mõnes haiglas toimus ka arstiõpe. Peaasjalikult hoolitsesid islami haiglad vanade ja puudustkannatajate eest (jäädes muu meditsiinipraktika kõrval siiski tagasihoidlikule positsioonile).
Keskaegse Euroopa haiglad olid eeskätt seotud kiriklike institutsioonidega (kloostrid), nende asutamisel mängisid tähtsat rolli ka kõikvõimalikud heategijad. Viimaseid motiveeris see, et annetused tõstsid ühiskondlikku prestiiži. Tegemist oli eeskätt vaeste, vanade, puudustkannatajate ning palverändurite varjupaikadega. Need asutused olid väikesed ja eksisteerisid sageli lühiaegselt, peaaegu kunagi ei olnud neis arsti. Mõnede – leprosooriumid – eesmärk oli vaid haigete isoleerimine .
Suuremad haiglad hakkasid tekkima suuremates linnades ja eeskätt Itaalias (Firenzes loeti 15. sajandil kokku üle kolmekümne haigla). Nende haiglate (mis olid jätkuvalt formaalselt seotud kirikuasutustega) tegevust tagasid oma annetustega kaupmeeste organisatsioonid . Kaupmehed, lähtuvalt oma mobiilsusest, ei saanud haiguse korral alati loota lähedaste toele ning raviasutused suuremates keskustes, kuhu kaupmehed sattuda võisid, olid seega vajalikud. Firenzes oli kuulsaim haigla St. Maria Nuova, mis asutatud 1288 (ning kus töötas kuni 6 arsti, kirurg ja kolm muud ametimeest).
Kuigi haiglad tegelesid laia hulga inimrühmade – mitte ainult haigete, vaid nt leskede, vaeslaste jne-ga – neis ka raviti ning isegi saadeti tervenenud inimesi koju. Arheoloogiline materjal ( luustikud haiglatega seotud kalmistutelt) näitab haiglate patsientidena eeskätt mehi. (Mehed ja poisslapsed olid ka tervenemisega seotud imetegude läbi paranejad.)
Haiglate areng sai uue hoo sisse Valgustusajal (18. sajandil), põhjuseks kirikuvarade laienev sekulariseerimine ning uute (riiklike, ülikooli- era- jms) haiglate rajamine. Olulist rolli mängis üha süvenev kliiniline arstiõpe, st arstiõpe haiglate (patsientide) baasil. Seal kus katoliiklus püsis, olid haiglad sageli kirikuga seotud. Jätkuvalt püsis elus filantroopia traditsioon, valgustusajastul ja seoses humanismi puhanguga olid haiglad kõrgkihtide (ja nüüd juba ka järjest jõudu koguva keskklassi „kingitus“ neile „kes polnud haiged omal süül“). Annetustel põhinev süsteem tähendas paraku ka seda, et annetajatel oli sageli suurem mõju haiglate arengule kui kohalikul võimul, rääkimata arstidest .
Kuigi valgustusaeg oli toonud kaasa arusaamise , et inimeste eluolu võib parandada ning fatalism asendus nö melioratsionismiga, esines teatav utilitaristlik lähenemine – uusaja patsiendid olid küll vaesed ja haiged, kuid eeldatavasti töövõimelised inimesed, keda loodeti ühiskondlikule elule tagasi aidata. Seda näitab kasvõi see, et veel 19. sajandil olid nt Saksamaal enamus patsiente mehed ja alla 30. aasta vanad. Haiglasse vastuvõtu eeldused toona olid niisiis pigem sotsiaalsed, mitte meditsiinilised (ühiskondlikult „alaväärtuslikke“ ja „ravimatuid“, nt prostituute ja joodikuid, haiglasse ei võetud.) Sageli pidid inimesed haiglasse saamiseks saama nõusoleku annetajatelt, kes omasid õigust soovimatuid isikuid tagasi lükata. Pahatihti ei võetud haiglasse ka ilmse nakkushaigusega („palavikus“) inimesi, kellest kardeti teiste nakatamist. Režiimi rikkujad heideti haiglast välja, tervemad pidid teisi aitama jne.
Ideeliselt olid 18. sajandi haiglad välja kasvanud vara-uusaja nn töömajadest (hopitaux generaux), mis olid eelkäijaks nii tänapäeva haiglatele kui vanglatele – valgustusaja kaasa
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Meditsiiniajaloo konspekt #1 Meditsiiniajaloo konspekt #2 Meditsiiniajaloo konspekt #3 Meditsiiniajaloo konspekt #4 Meditsiiniajaloo konspekt #5 Meditsiiniajaloo konspekt #6 Meditsiiniajaloo konspekt #7 Meditsiiniajaloo konspekt #8 Meditsiiniajaloo konspekt #9 Meditsiiniajaloo konspekt #10 Meditsiiniajaloo konspekt #11 Meditsiiniajaloo konspekt #12 Meditsiiniajaloo konspekt #13 Meditsiiniajaloo konspekt #14 Meditsiiniajaloo konspekt #15 Meditsiiniajaloo konspekt #16 Meditsiiniajaloo konspekt #17 Meditsiiniajaloo konspekt #18 Meditsiiniajaloo konspekt #19 Meditsiiniajaloo konspekt #20 Meditsiiniajaloo konspekt #21 Meditsiiniajaloo konspekt #22 Meditsiiniajaloo konspekt #23 Meditsiiniajaloo konspekt #24 Meditsiiniajaloo konspekt #25 Meditsiiniajaloo konspekt #26 Meditsiiniajaloo konspekt #27 Meditsiiniajaloo konspekt #28 Meditsiiniajaloo konspekt #29 Meditsiiniajaloo konspekt #30 Meditsiiniajaloo konspekt #31 Meditsiiniajaloo konspekt #32 Meditsiiniajaloo konspekt #33 Meditsiiniajaloo konspekt #34 Meditsiiniajaloo konspekt #35 Meditsiiniajaloo konspekt #36 Meditsiiniajaloo konspekt #37 Meditsiiniajaloo konspekt #38 Meditsiiniajaloo konspekt #39 Meditsiiniajaloo konspekt #40 Meditsiiniajaloo konspekt #41 Meditsiiniajaloo konspekt #42 Meditsiiniajaloo konspekt #43 Meditsiiniajaloo konspekt #44 Meditsiiniajaloo konspekt #45 Meditsiiniajaloo konspekt #46 Meditsiiniajaloo konspekt #47 Meditsiiniajaloo konspekt #48 Meditsiiniajaloo konspekt #49 Meditsiiniajaloo konspekt #50 Meditsiiniajaloo konspekt #51 Meditsiiniajaloo konspekt #52 Meditsiiniajaloo konspekt #53 Meditsiiniajaloo konspekt #54
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 54 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-09-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 38 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor joannacas Õppematerjali autor

Mõisted

toovaks, veise rõugetega, keemiatööstuse areng, vereseerum, kujunenud seerumi, ravimitööstuses, fagotsüüt, viirus, tapnud gram, physis, vivisektsioon, kuraare, du bois, seotut, organil, alles 1921, haigla sünd, antiikajast, tõepooelst, araabia, mõnede, vaeslaste jne, teisalt, patsiendi roll, emade, patsientidele õigusi, tõepoolest, õigupoolest, antiikkultuuride puhul, emakas, prostituutide jne, ekstsortsism, keha haiguseks, haigeid nägemata, loodusteadused, aju, frenoloogia, ravimisel, viimaste puhul, maniakaaldepressiivse psühhoosi, ravimite kasutamine, farmaatsia ajalugu, hippokratese kohta, sublimatsioon, paracelsuse töös, paracelsuse arvates, kohtadele kehas, eksperimentaalfarmakoloogia, meyer jt, vaid oluline, farmaatsial, nt novokaiin, fenomen, pyocyanase, epidemioloogia, suremus, meditsiinikorüfeed, hügieen, emade, omaette teema, elutingimustest, omandatu, suuremaid muudatusi, olulisim evolutsionist, marksistid revolutsiooniliselt, sunnil, biogeneetiline reegel, püknik, erilise tähenduse, geneetika, muutumatuteks, idu, aastate keskpaik, sobimatust, võetud steriliseerimisseadus, põhjamaade uurijad, võitlusliidu, fašism, natside teadus, fašismi olemuses, teadusloolised juured, natside vähi, lähenemine, vulgaar, hüppeid, meditsiinikuritegu, heaoluühiskonnas24, üksikindiviid, globaliseerumisprotsessi osa, iroonia, sajandil vabakaubandust, erinevatel kultuuridel, rahvameditsiiniga, historiograafia, 1715, 1766, aastail 1928, demograafia, juurdepääsu riigivalitsemisele

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

65
doc
Meditsiiniajaloo konspekt
27
docx
Meditsiiniajaloo kordamisküsimused ja vastused
937
pdf
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
18
docx
Meditsiini ajalugu konspekt
180
doc
Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
12
doc
Meditsiini ajalugu konspekt
343
pdf
Maailmataju uusversioon



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun