Meditsiiniajaloo kordamisküsimused ja vastused (2)

MEDITSIINIAJALUGU 1. SEMINAR Nimetage märksõnu Tartu ülikooli füsioloogiakoolkonna saavutustest Friedrich Bidder (1810-1894) jõudis enda ja oma õpilaste närvisüsteemi ning seedefüsioloogia vallas tehtud uuringutega mitmete avastuste ning uute meetoditeni. Enne füsioloogiaprofessori ametit (1843-1869) töötas ta anatoomiaprofessorina, avaldades koos Volkmanniga uurimuse, milles tõestas sümpaatilise närvisüsteemi funktsionaalse iseseisvuse. Bidderi ja tema kaastöötajate panus neuroloogiasse seisneb veel selles, et võeti kasutusele neuroni mõiste, näidati, nn ganglionirakkude olemasolu ning seda, et neist omakorda lähtuvad sümpaatilised närvikiud. Bidder ja keemiaprofessor Carl Ernst Heinrich Schmidt (1822-1894) avaldasid 1852 . a ühismonograafia "Seedemahlad ja ainevahetus". See oli suur samm edasi seedefüsioloogia alastes uuringutes, osundades valkude, rasvade ja süsivesikute (mõiste võttis esmakordselt kasutusele seesama C. Schmidt 1845. a) optimaalse vahekorra vajadusele toidus. Uurijad panid tähele ka maomahla psühhomotoorset sekretsiooni. Niisiis on Bidderi loodud koolkonnal veel üks oluline panus neuroteadustesse. Enda tööde ja mõnede oma Venemale siirdunud õpilaste kaudu ulatub Tartu koolkonna mõju ilmselt tuntuima vene teadlase, nobelist Ivan Pavlovini, kes nägi oma refleksiteooriate väljatöötamise eelkäijatena Tartu teadlasi. Gustav Piers Alexander v. Bunge (1844-1920), füsioloogilise keemia dotsent, hiljem Baseli ülikooli professor , keda lisaks toitumisfüsiloogia alastele töödele meenutatakse ka kui neovitalismi õpetuse ühte loojat , tegi 1879 . a kindlaks mineraalainete tähtsuse ainevahetuses. Bunge õpilane Nikolai Lunin (1853-1937), avaldas 1880. a uurimuse pealkirjaga "Anorgaaniliste soolade tähtsusest loomade toitumises", milles näitas, et lisaks senituntud ühenditele peab toidus olema veel teatav komponent , ilma milleta ei toimu toitainete omastamist organismi poolt. Sisuliselt kirjeldatakse niiviisi Tartus esmakordselt teaduslikult vitamiine. (Paraku on tegemist avastusega, mille seostamine Lunini ja Tartuga on raske ­ "ametlik" meditsiinilugu peab vitamiinide teooria väljatöötajaiks neile ühendeile ka 20. sajandi teisel kümnendil nime andnud Hopkinsit ja Funki.) Fr. Bidderi järgmine teaduslukku läinud õpilane on Hermann Adolf Alexander Schmidt ( 1831 - 1894), Tartu ülikooli füsioloogiaprofessor aastail 1868-1894. Alates 1872. a ilmus talt mitmeid uurimusi vere hüübimise teooriast alustest. Need tööd olid alustpanevad mh ka hüübimisvastaste süsteemide loomiseks, so nt vereülekande arengus. (Muide, ka Carl E. H. Schmidt oli andnud panuse vere uuringutesse, luues uue metoodika vere koostise analüüsimiseks ning näidates, et suhkur on vere normaalne koostisosa .)
Nimetage 19. sajandi Tartu ülikooli arstiteaduskonna juhtivaid õpetlasi (nende panus teadus- ja meditsiinilukku) Alates 1847. aastast Tartus töötanud professor Rudolf Richard Buchheimi (1820-1879) eksperimentaalfarmakoloogia laboratoorium oli esimene ja 20 aasta ­ Buchheim viibis Tartus aastail 1847-1867 ­ jooksul ainukene omalaadne maailmas. Laboris uuriti ravimite koostist ning toimet katseloomadel, kasutades eksperimentaalse füsioloogia meetodeid , mida samal ajal Tartus täiendasid Fr. Bidder jt. Buchheimi järglane farmakoloogia , dieetika ja meditsiiniajaloo professori kohal aastail 1869- 1872 oli Tartu ülikooli kasvandik Johann Ernst Oswald Schmiedeberg (1838-1921). Tartust hiljem Strassbourgi ülikooli farmakoloogia professoriks kutsutud Schmiedeberg oli saavutanud rahvusvahelise tuntuse 1869. a koos assistent Richard Koppega tehtud töös, milles muskariini ning atropiiniga sooritatud loomkatsetel tõestas nende kahe mürgi antagonismi. Töö pani aluse vegetatiivse närvisüsteemi farmakoloogiale, lisaks oli jõutud õpetuseni vastumürkidest, millega omakorda on kaudselt seotud kemoteraapia areng (20. sajandi alguses arendab selle suuna lõpuni nobelist Paul Ehrlich ). Karl Ernst v. Baer (1792-1876). (Königsbergis, 1828. a, juba Burdachi kolleegina, läks Baer embrüoloogia ajalukku imetaja munaraku avastamisega, kuid oli tegev organismide lootelise arengu uurimisel , olles väidetavalt ka peamine Darwini mõjutaja embrüoloogia alal.) Martin Heinrich Rathke (1793-1860) aastail 1828-1829 avaldatud kirjutised kuuluvad võrdleva embrüoloogia valda. Rathke tööd, kus ta võrdleb selgrootute ja selgroogsete embrüonaalset arengut, on olulised sammud fülogeneetilise reegli kujunemise teel. Koostöös oma õpilase, Carl v. Kupfferiga (1828- 1902 ), avaldas Fr. Bidder töö seljaaju piirkondade embrüogeneetilisest arengust. Hiljem Kielis ja Münchenis töötanud Kupfferit peetakse üheks võrdleva embrüoloogia rajajaks. Kirurgia Silmapaistvatest klinitsistidest tuleb 19. sajandi Tartus mainida eelkõige Nikolai Pirogovi (1810-1881), Tartu ülikooli professorite instituudi kasvandikku, kes oli ülikoolis kirurgiakateedri juhatajaks aastail 1836-1841. Kuigi Pirogovi teened on olulised paljudes valdkondades, tuleb tema puhul esile tõsta uue lehekülje keeramist topograafilise anatoomia juurutamisel, so kirurgiline e topograafiline anatoomia (Vesalius lõi kõigest kirjeldava anatoomia, mis vaatleb organismi elundsüsteemide kaupa). Pirogovi anatoomia vaatab elundeid nende omavahelises seoses. Pirogov võttis ka kasutusse jäiga (tärklise)mähise luumurdude fikseerimiseks ( 1837 ). Tartus õppides pööras suurt tähelepanu veresoonte kirurgiale, eksperimenteerib (üks esimesi kirurge-eksperimentaatoreid), kasutas Venemaal esimesena eeternarkoosi. 19. sajand oli psühhiaatrias klassifitseerimise ja teaduslike meetodite juurutamise sajand. Tartu ülikoolis aastail 1886 - 1891 töötanud Emil Wilhelm Magnus Georg Kraepelin (1856-1926) on üks neist, kes annab panuse vaimuhaiguste klassifikatsiooni täiustamisele, käsitledes esmakordselt omaette haigusena skisofreeniat (1896). Võibolla Tartule tunnustust toonud metoodilisest eesrindlikkusest lähtuvalt seisneb Kraepelini panus aga ka eksperimentaalsete meetodite rakendamise introdutseerimises psühhiaatriasse. Kraepelin tundis huvi psüühika mõjutamise vastu ravimitega ning arendas farmakoloogilist uurimistööd vastavas vallas. Alkoholi mõju uurimisel saab ka Kraepelinist (lisaks G. Bungele) üks Tartuga seotud meditsiinilise karskusliikumise eestkõnelejatest. Kraepelin oli paraku ka (negatiivse) eugeenika ning Saksa arstiteaduses 20. sajandi alul kujunenud reaktsioonilise suuna esindaja. Kirjeldage arstiteaduse mõju eestluse kujunemisele (teema leiab käsitlemist edaspidi ka teistes peatükkides) Ülikooli arstiteaduse mõju on olnud oluline kohalike rahvaste eneseteadvuse kujunemisel. Loodusteaduste kuldajal, mida käsitletav periood kindlasti oli, muutus ühiskondlik mõte paljuski biologiseerituks. Mainitagu antud seoses siinkohal eelkõige nn degeneratsiooniteooriat, millest kasvas välja karskustemaatika, sellest omakorda eugeenika, millised mõttevoolud on hilisemate arengute valguses olnud olulised eestluse kujunemisel, kasvõi näiteks nn väikerahvaliku enesetunnetuse tekkes. Degeneratsioon : degeneratsioon oleks pidanud nelja põlvkonna jooksul ­ kui ei toimu ristamist tervete , degeneratsioonist puudutamata liinidega ­ viima järkjärgult suguvõsa allakäigule ning lõpuks viljatusele ja väljasuremisele. 2.SEMINAR Mida uurib meditsiiniantropoloogia, mis on selle valdkonnad? See on õpetus haigest inimesest. Vastukaaluks inimese objektina käsitlemisele, eeldatakse, et inimest iseloomustab lisaks ainevahetusele jms-le veel intiimsus, vaimsus , ajalooline ja ühiskondlik loomus jne. Valdkonnad: · kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus · meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus · meditsiinipsühholoogia · psühhoanalüüs · psühhosomaatiline meditsiin · biograafiline meditsiin · fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad
Haiguse olemuse klassifitseerimise meetodid. Kasutatakse kahte dimensiooni: haiguse suhe peremehega ning selle materiaalne alus. Suhe peremehega võib olla: · ontoloogiline ­ haigus kui iseseisev nähtus · antropoloogiline (holistlik) ­ haigus on osa inimesest, haigest, peremehest, nad moodustavad terviku Haiguste põhjused: · demonoloogilised · teoloogilised · metafüüsilised · teaduslikud Haigus võib olla spirituaalne või materiaalne. Tooge näiteid meditsiiniajaloo allikatest, kirjeldage mõnda. Arsti- ja rohuteaduse ajaloost. Teadus inimkonna ajaloos ­ silmatorkavalt marksistlik. Kurjast vaimust vaevatud . Eestlaste endeemilistest haigustest ­ K.E.v. Baeri doktoritöö eestindus . Ludvig Puusepp ; Eesti arstid ­ kuulsate arstide elulugudest ja nende töödest.
3.SEMINAR Rahvameditsiini eripärad võrreldes ,,ülikoolimeditsiiniga" Rahvameditsiin Ülikool Arst Holistlik lähenemine Palju spetsialiste Spetsialist Amorfne Seadusandlus/ regulatsioon Paternalism Patsient Patsiendisõbralik Anonüümsus Haigus Teaduspõhine Patsient valib Määratakse haigus
Rahvaarstide raviriitus. · kogunemine ja tutvumine · haige veenmine arstija võimekuses · haiguse päritolu väljaselgitamine · haiguse otsimine ja eemaldamine · paranemisreeglite selgitamine · ravimite üleandmine · arstija tasumine, tänamine
Traditsioonilised seletused haigustekitajate kohta. · loomulikud ( infektsioonid , stress, õnnetusjuhtum, vägivald) · üleloomulikud (usk, müstiline kättemaks) · animistlikud (hinge kaotus) · maagilised (nõidus)
1. LOENG Olemise Ahel. Mis see on? Olemise Suu Ahel. Jumalik / looduslik (=ühiskondlik) stratifikatsioon on ühelt poolt olnud keskkond, kus teaduse väljundid ja ühiskondlik mõte kokku saavad, samas saab antud kontekstis vaadelda ka nt teleoloogilist lähenemist, küsimust, kas arengul on oma eesmärk. Meditsiiniloos on antud idee oluline, kuna selle kaudu on seletatavad paljud selekteerivad ja stratifitseerivad fenomenid arsti- ja tervishoiupraktikas. Egiptuse ja Mesopotaamia arstikunstiga seotud märksõnad ja nende omavaheline võrdlus. Egiptus : · kõrge arstiteaduse tase · liigub empiirilistelt (bioloogilistelt) vaatepunktidelt järjest enam müstikaga seotud lähenemisele (Mesopotaamis sama dendents) · olulisel kohal ainevahetusprotsessid (riknenud toit on haiguste põhjuseks) olluste kehast väljutamine ( oksendamine , klistiir, aadri laskimine jne) · arstitadusega seotud jumalad Thot ja Isis · neli elementi (tuli, vesi, õhk ja maa) ning atmosfääris leiduv PNEUMA, mille sissehingamine ajab nende ainete tasakaalu segi · arstikunstiga tegelejate spetsialiseerumine · kujuneb välja mõiste patsient (,,see, kes on noa all) · arstieetika . Arst pidi ütlema ühe kolmest lausest: ,,See on haigus, mida suudan ravida; See on haigus, mida ma, võibolla suudan ravida; See on haigus, mida ma ei suuda ravida" · arst praktiliselt preestriseisuses
Mesopotaamia: · esimene farmakopöaga. Kirjatükk, kus oli kirjas erinevatest mähistest nig sees- ja välispidiselt kasutatavatest rohtudest. · Peamiselt raviti timedega, aga ka nafta , asfalti, kilpkonna kilpidega jne. · Haiguspõhjused kolmeks: loomulikud, üleloomulikud, karistus · Arstide hulgas kaks ,,ala": Asutu ­ empiiriline arstikunst ja Asiputu ­ rohkem posimine · Spetsialiseerumine · Haiglalaadsed asutused · Aja jooksul müstilised aspektid ­ ravijateks preestrid · Isandat raviti teistmoodi kui orja (meetodid, tasud ja karistused olid teised) Egiptuses ei saanud arst oma töö eest tasu, kuid ei pidanud ka vastutama äparduste eest (välja arvatud oma moraalireeglite vastu eksides)!!!! Humoraalteooria, Hippokrates , Kreeka meditsiinitraditsioon. Humoraalteooria ­ tervis sõltub kehamahladest (mitte enam algainetest-elementidest) ­ kollane sapp , must sapp, veri ja lümf. Õpetus mahladest domineeris laias laastus(ja teatavate muudatustega) kuni 19. sajandini.
Ateena ( klassikalisel ) perioodil tegutses Hippokrates (elu lühike, kunst pikk). Hippokrates oli ühelt poolt vägagi konkreetne, mis puudutas arstipraksist, otsides kõigile sümptomitele seletust konkreetsetest igapäevastest asjadest ning eitades filosoofiat (on öeldud, et Hippokrates lahutas meditsiini ja filosoofa). Siiski tuli filosoofia mängu, sest ka Hippokrates ei suutnud hoida kõrvale kehamahlade tasakaalustatuse teooriast, temagi leidis, et inimeses ja kõiges elavas peab olema algelementidel suur roll ­ inimene kui mikrokosmos . Oli natuurfilosoof, tõi meditsiini induktiivse meetodi ( tuletamine üldiselt üksikule). " Hippokratese kogumik" 72 tööd (vaieldakse küll selle üle, millised Hippokratese enda omad). "Aforismid" ­ meditsiin on lisamine ja äravõtmine. "Epideemiad" ­ käsitleb laialt levinud haigusi (mitte ilmtingimata nakkushaigusi) ­ leevendada, mitte kahjustada. Haige peab arsti aitama . Arstil ei tohtinud olla ahnust, ega liigset janu... "Õhust, vetest ja paikkonnast" eristab haiguse põhjusi: 1)Põhjused, mis sõltuvad loodusest (sh kliima, geograafia); 2) Põhjused, mis seotud indiviidiga. "Prognostika" Nõudis haigustes ühiste joonte otsimist. Ravi peab olema suunatud organismi kaitsevõime suurendamisele. ("Peahaavadest", "Iidsest meditsiinist" jne...) Maailma neljale elemendile ­ tulele, õhule, veele ja maale vastanuksid Hippokratese järgi neli kehamahla ­ veri, kollane sapp, flegma (lümf) ja must sapp (ühtivad alkeemia nelja põhi/püha värviga ­ punase, kollase, valge ja mustaga). Õpetus mahladest domineeris (teatavate muudatustega) kuni 19. sajandini. Eelnev omakorda piiritles 4 kehaehituse tüüpi (sangviinikud, koleerikud, flegmaatikud, melanhoolikud). Hippokratese meetod ­ haigussümptomite jälgimine ja nende süstematiseerimine. Kogemus on arsti õpetaja. Vaja läheneda igale haigele individuaalselt. Kosi koolkonnast saavad alguse ka nii mõnedki eluteadusi aastasadu iseloomustama jäävad lähenemised ­ küsimus nt hinge asukohast ja erinevate organite tähtsusest ­ nt taimne hing (kasvamist korraldab) ja asub nabas, loomne hing, mis annab elu, asub südames ning siis veel see (mõistuslik) hing, mis ajus, see ainult inimesel. Ateena (klassikaline) ja hellenistliku (aleksandria) perioodi jooksul kujuneb välja Antiik-Kreeka MEDITSIINITRADITSIOON, mis levib Aleksander Suure vallutuste kaudu kogu toonases maailmas. Kaasaja Euroopa tsivilisatsioonile on Kreeka traditsioon oluline, sest siis kujunes välja kaasajalgi lugupidamises püsiv empiiriline, valdavalt materialistlik lähenemine meditsiinis. Kuidas see alguse sai, vaieldakse ­ võibolla haavaravaist, võibolla sportlaste ettevalmistamisest (ideaalse keha kujundamise kõrvaprodukt oli arusaam kehavigade olemusest). 4. SEMINAR Tooge näiteid kontseptsiooni ,,elu, see on surm" kohta 19. sajandi alul toimub elu-surma vastandamise kontseptsioonides muudatus . Aristotelese mudeli järgi on tegemist korrelatiivse vastandumisega, st elu ja surma vaadeldakse kui vastastikku seotud ja sõltuvaid fenomene. Oluline oli siin sj elu loodusteaduslik defineerimine ( bioloogia sünd). Surmast sai peegel elu seletamiseks. Jõutakse olukorrani, kus surma hakatakse pidama elu enda poolt esile kutsutud fenomeniks. Küsimus selles, et ükski organism ei toimi täiuslikult ning ebakõlad (või valed elamis-võtted ja sündmused elus ning organismis endas) hakkavad üha enam organismi kurnama ja kulutama. Broussais ja Brown leidsid , et välismõjud ei toimi kunagi ühtlaselt, nii saab mingi piirkond suurema negatiivse koormuse ­ see viib haigestumise ja surmani. Seega ­ surma ei saa elust lahus hoida, elu ise ongi surma põhjus. Elu oleks sünnihetkest (mil elujõud on kõige suurem) üks pidev allakäik. (Surma võis selles kontekstis vaadata isegi kui midagi, mis peatab organismi iseenesesliku pideva haiguste juurde genereerimise .) 19. sajandi alul niisis mindi kontseptsioonist, mille kohaselt elu tähendab võitlust keskkonnaga (st surmaga), uuele lähenemisele, mille kohaselt keskkond tekitab elu, viimane omakorda haigused, milledest kasvab välja surm. 1860.-1870. aastatel lisandub elu ja surma vahekorra käsitlemisse veel paradokse. Kõigepealt näitab Louis Pasteur (1822- 1895 ), et surnukeha lagunemine , mida varem peeti keemilis -füüsikaliseks protsessiks , on hoopis bakterite jm mikroorganismide poolt toimetatav bioloogiline protsess. Lisandus sellele Rudolf Virchowi ( 1821 -1902) väide, milel kohaselt ka iga organismi rakk on ,,miniatuurne organism". Niisiis võis mikroobide tegevust vaadelda kui organismi elusrakkude tegevuse prototüüpi ning öelda, et ,,elu, see on roiskumine " (taimede ja loomade eleuteegvuse parim analoog looduses on rosikumine). Claude Bernard ( 1813 -1878) leidis, et ,,elu, see on surm", sest eluprotsessid hävitavad organeid läbi rakus aset leidvate protsesside. Samas ­ surm ei olnud enam midagi abstraktset vms, vaid teadaolevate protsesside tulemus, seega võis väita, et ,,surm oli kodustatud" (teadus- teoreetiliselt). Nimetage 19. sajandil surma retseptsiooni mõjustanud avastusi / uusi meetodeid arstikunstis 19. sajandi alul mindi kontseptsioonist, mille kohaselt elu tähendab võitlust keskkonnaga (st surmaga), uuele lähenemisele, mille kohaselt keskkond tekitab elu, viimane omakorda haigused, milledest kasvab välja surm. 1860.-1870. aastatel lisandub elu ja surma vahekorra käsitlemisse veel paradokse. Kõigepealt näitab Louis Pasteur (1822-1895), et surnukeha lagunemine, mida varem peeti keemilis- füüsikaliseks protsessiks, on hoopis bakterite jm mikroorganismide poolt toimetatav bioloogiline protsess. Lisandus sellele Rudolf Virchowi (1821-1902) väide, milel kohaselt ka iga organismi rakk on ,,miniatuurne organism". Niisiis võis mikroobide tegevust vaadelda kui organismi elusrakkude tegevuse prototüüpi ning öelda, et ,,elu, see on roiskumine" (taimede ja loomade eleuteegvuse parim analoog looduses on rosikumine). Surm kui arsti abimees leidis väljundi anesteesias. Anesteesia plahvatuslik levik 19. sajandi keskel oli ilmselt ka põhjus, miks järsku kadus paaniline hirm ,,varjusurma" ees ­ viimane sai õudsest elusaltmatmise assotsiatsioonist priiks ja muutus kirurga truuks abimeheks. Tehtud oli veel üks samm surma kontrollimise teel. Teine surma kontrollimise meetod, mis arstiteaduses levima hakkas oli antiseptika , mikroorganismide tapmine keemiliste vahenditega, pioneeriks Joseph Lister (1827-1912). 20. sajandi tendentsid (surma ja elu mõiste tehnologiseerumine) 20. sajandi alul ilmusid inimesed, kelle jaoks senine kontseptsioon , mille kohaselt elu=surm, ei olnud enam tõsiseltvõetavad. Põhines kriitika ainevahetuse kontseptsioonil ning võrdlus, mida kasutati, tehti aurumasinaga ­ viimane nimelt ju ei kuluta ennast (metalli) tööks, vaid sütt. Elu ja surma hakati jälle vastandama , seekord (jälle) eluslooduses mehhaanilisi toimismisprintsiipe nähes. Hakkas kujunema arusaam, et surm ei ole ilmtingimata möödapääsmatu (loomulik), vaid pigem juhuslik. Võrdlust masinaga appi võttes ­ surm saabuks siis kui inseneridel (arstidel) kas puuduvad oskused mehhanismi ,,parandada" või kui see osutub liiga kulukaks (majanduslikult mittemõttekaks). Võrreldes lähenemist, mille kohaselt organism on ,,masin", milles igal jupil oma tähtsus, evolutsiooniteooriaga, saadi aru, et organismist võib leida ka selliseid organeid, millel enam vajadust ei ole ­ nt nn pimesool . Tekib nn düsteleoloogia kontseptsioon, Ilja Metsnikov (1845-1916) väitis koguni, et kogu jämesool on üleliigne!) Arstiteaduses hakatakse nüüd patologiseerima vanadust, sellest saab (krooniline) haigus, millega meditsiin võitleb. Surma diagnoos hägustub ­ ajusurma kontseptsioon (tekib 1960. aastatel) ei välista ju muude organite töös hoidmist, st ­ surm ei ole osa elust, ega elu eitus . Surma diagnoos on tehniline, mitte bioloogiline.
2. LOENG Araabia /islami kultuuri panus meditsiinilukku Teadus ja meditsiin olid arvestataval tasemel. Samuti oli neil ka suur rakendus . Araabia tsivilisatsioonist sai I aastatuhande teisel poolel ja I aastatuhande alguses antiiksete teaduste edasikandja ja elushoidja (ülikoolid- Euroopas esimesed vastavad haridusasutused, matemaatika ja astronoomia ). Islami ja ka juudi arstid olid peamised loodusteaduste arendajad ja elushoidjad. Meditsiinis- humoraalteooria. 9. sajandil Bagdadis tekkis islami kultuuriruumis ilmalik haigla . Islami rohuteadus oli kõrgetasemeline ja organiseeritud- kaasa haarates laialdast rahvusvahelist võrku. 11. sajandil araabia meditsiinitarkused infiltreerusid tasaaegu Euroopasse- eriti Hispaaniasse ja Itaaliasse. Lõuna Itaalias, Monte Cassionos, töötas munk - Constantinus Aafriklane , kes tõlkis araabia keelest hulga Galenose töid. Tänu sellele kasvas välja Salerno meditsiinitraditsioon, mis domineeris keskaeguses Euroopas paarsada aastat. Islami arstid- Avicenna ja Rhazes. Rhadez- 10. Sajand Meditsiini Raamat. Avicenna teosed domineerisid hiljem, pärast Galenose töid, Euroopas. Teoseks nimelt Meditsiinikaanon- kirjeldas, et meditsiin jaguneb kaheks- teooriaks ja praktikaks . Praktika jaguneb samuti kaheks- tervete kehade tundmaõppimine ja tervise säilitamine ning haige keha tundmaõppimine ehk arstlik õpetus. Tervishoiu kunst pidavat seisnema selles, et inimene tuleb viia võimalikult soodsatel tingimustel selliste tingimusteni, milles leiab aset loomulik surm. Tervise tagamise märksõnad: puhtus , karastamine, kehakultuur , õige toitumine, puhkus, ilmastik. 18. Sajand- variolatsiooni levik Türgist Euroopasse. Millised probleemid takistasid (arsti)teaduse arengut keskajal Euroopas Keskaegse meditsiini ja kogu teaduse arengut takistas SKOLASTIKA , mis oli kirjasõnakeskne. Idee seisnes selles, et kogu vajalik teadmine on võimalik tuletada olemasoleva teadmise baasilt. Mingil määral ka eetilised probleemid- kas inimene tohib sekkuda Jumala plaanidesse ehk siis ravida haigeid? Isegi prillide kasutamine oli äärmiselt taunitav. Kiriku ja meditsiini vahekord Kirikul ja kirikutegelastel oli keskaja meditsiinile mitmelaadne mõju. Haige inimese kannatuste leevendamine oli kirikumeestele ja ­ naistele lubatud ja kohati kohustusekski. Kirkumehed tegelesid palju ravi ja hoolekandega. KLOOSTRIMEDITSIIIN- üldiselt olid mõeldud kloostrielanike endi põetamiseks, kuid ajapikku sattus neisse ka kloostrivälist rahvast (millegipärast just mehi). 1215 keelas Lateraani kirikukogu vaimulikel kirurgia ning algas kiriku eemaldumine meditsiinist. Kirik hakkas püüdma oma tõdesid arstkonnale peale suruda- hing on tähtsam kui keha. Kirikud hakkasid püstitama takistusi inimeste lahkamisele, mis 13. sajandil ülikoolides juba alanud oli. Kirik tegeles ka juutide arstipraksisest eemaletõrjumisega. Millised protsessid arstiteaduses iseloomustavad Renessanssi esilekerkimist Katkuga seostatav kiriku ja ladina keele mõju vähenemine ning linnastumine- ühiskonna sekulariseerumine. Inimkeha uurimine muutus aktuaalseks- humanism . Varem oli keha olnud kui hinge varjupaik, nüüd kippus see saama asjaks iseeneses. Teadmised inimkehast, anatoomiast füsioloogiast- saades tuge filosoofilistest õpetustest, hakati eitama skolastilist teaduslikku meetodit. Teadus põhines nüüd kogemustel. Pelaetungivad haigused andsid hoogu haiglate, meditsiinikutse ja arstiõppe arengule. Reaktsioon rahvameditsiini vastu- arstkond lõi süsteemi, et iseravijaid turult välja tõrjuda. Ülikoolide areng- meditsiiniülikoolidest juhtivad Padova ja Leyden. Meditsiinis humoraalpatoloogia tasa asendumine iatrokeemiaga (nägi haiguse taga eeskätt keemilisi protsesse). Kehamahlad asenduvad keemiliste elementidega. Hakati jälle tegelema esmaabiga. Nimetage Renessanssi perioodist olulisi arstiteaduse ajalukku läinud inimesi Leonardo da Vinci (anatoomia uurimine- silma ehitus, kapillaarid jms). Andreas Vesalius (juhtiv anatoom ). Girolamo Francastro (nakkushaiguste spetsialist). Ambruanz Pare (kirurgia, eeskätt haava ravi ,,isa". Lisaks verejooksu kontrolli alla saamine- veresoonte ligeerimine amputatsioonidel). Paracelsus (tuli tagasi ontoloogiline käsitlus- haigus pole osa inimese elust, vaid iseseisev asi. Samuti oluline rohuteaduse ajaloos).
5.SEMINAR Nimetage inimkonna ajaloole mõju avaldanud nakkushaigusi Katku bioloogiline ajalugu on küllaltki ebaselge . Asja teevad keerulisemaks katku kolm vormi: · Levinuim ­ muhkkatk ­ levis parasiitide hammustuste kaudu; · Kopsukatk ning · septiline katk (levisid ka inimeselt inimesele). · (räägitakse ka naha ja kõhukatkust) -Must Surm 1347-51 - Justianuse katk 541-544 Rõuged Influentsa 1918 Tänapäeval on kombeks rääkida AIDSist tööstusliku Euroopa algusaegadel aga ka tuberkuloosist. Katku mõju keskaja ajaloole Musta Surma poolt põhjustatud hävingut kirjeldades on liialdustesse kaldunud. Siiski võib arvata, et Euroopa kaotas kõnesoleva nelja aastaga ca ¼-1/3 elanikkonnast (75-80 miljonist arvatakse surnud 24 miljonit). Linnade (ca 15% rahvastikust) elanikkond võis väheneda poole võrra. Tehniliselt täienes ehk sõjapidamine, võibolla kasvas vesiveskite arv, kuid üldine trend oli, et pigem suurenes luksuskaupade tootmine jms ühepäevarõõmudele suunatud tegevus ( Decameron ). Investeerimine tootmisse pigem vähenes. Aset leidis kolossaalne maade ja varanduste ümberjaotamine. Aristokraatia ja suurkaupmehed, kuigi võibolla mitte nii väga kannatanud surmade läbi, hakkasid kaotama oma positsiooni ühiskonnas. Esile tõusma hakkasid linnad, keskklass ja gildid ( kaupmehed ). Põhjustas seda nihe nõudmises ja pakkumises linnade kasuks. Raha hakkas kogunema linnadesse ning neist said keskaegse ühiskonna keskused. Palgatöö kallines tööjõu vähesuse tõttu ka maal.Lääne-Euroopas leidis sageli aset talupoegade isikliku vabaduse suurenemine, hakkas levima raharent senise teotöö asemel. Liikuma läksid ka toona peamiselt Kesk-Euroopas asunud juudid , kelle ajaloos oli ilmselt tegemist millegi holokaustile samaväärsega. Katku puhkemine kutsus esile suuri juudipogromme. Eri piirkondades ning inimrühmades olid suremusnäitajad erinevad. Inglismaal surid enam- vähem pooled vaimulikud Katku mõju meditsiini arengule Arstikutse elas läbi vapustuse. Meedikud paljastasid oma abituse katku ees. Paljud arstid deserteerusid. See viis ameti prestiizi alla. Need kes jäid, teenisid muinasjutulist tasu (kui neil muidugi õnnestus seda hiljem nautida, vältides ise haigestumist). Langes ka kiriku prestiiz, sest, sarnaselt arstiteadusega, ei suutnud ka kirik inimesi kaitsta. Kiriku prestiizi langus omakorda aga teatud määral lõi uusi vabadusi ka meditsiinivaldkonnas
Esimese MS järgse gripipandeemia mõju ajaloole Kuigi gripi puhul on tegemist suure surnute arvuga, milline oleks pidanud inimkonda sokeerima ning ühiskondade ellu sarnaseid murranguid tooma nagu seda tegi katk, tuleb tunnistada, et kuna enamus gripisurmasid leidis aset Euroopast ja eurooplastest eemal, piirkondades, kus toonasel ajal oldi veel niikuinii küllaltki haavatavad kõikvõimalike epideemiate jm tervisehädade poolt, jäi tänapäeva ulatuv emotsionaalne jälg tagasihoidlikuks . Gripi tähendust Euroopa ajaloole vähendab ka see, et samal ajal oli Euroopas möllanud sõda oma sokeerivalt suure hukkunute arvuga ­ oli kuulipilduja ja sõjagaaside kasutuselevõtuga kaasnenud uue sõjalise efektiivsuse tähthetk ­ devalveeris gripi tähtsust kollektiivses mälus. USA ületas oma üle poole miljoni gripisurmaga hispaania influentsa aastatel selle inimelude arvu, mille USA kogu 20. sajandi jooksul sõdades kaotas. See on ka põhjus, miks just USA-s on teadlikkus ja hirm gripi ees olnud kogu 20. sajandi vägagi tuntav. Tooge mõne pandeemia / epideemia suremusnäitaja Võib arvata, et Euroopa kaotas Musta Surma tõttu nelja aastaga ca ¼-1/3 elanikkonnast (75-80 miljonist arvatakse surnud 24 miljonit). Linnade (ca 15% rahvastikust) elanikkond võis väheneda poole võrra. 3.LOENG Nimetage arenguid teadusloos, mis panustasid meditsiini arengusse uusajal Boyle defineeris keemilise elemendi (näitas ka, et õhk on vajalik eluks), arenema hakkas analüütiline keemia. Mikroskoobi areng (Loeewenhoek näeb 1647 esmakordselt mikroorganisme, 1695 avaldab oma peateose Arcana naturae detecta), mis viis histoloogia arenguni (Malphigi, 1661 töö kapillaaride osast vereringes). Jne. Oluline asi, mis toonasele teadusele (ka meditsiinile) arenguhoogu juurde andis, oli empiiriline ja ratsionalistlik filosoofia (Bacon, Locke , Hume, Descartes , Spinoza, Leibniz ). Kuigi filosoofid pidasid (jätkuvalt) vajalik olevat seletada maailma inimtunnetusest lähtuvalt, viis see nüüd varem või hiljem juba objektide olemusliku tunnetamiseni Rene Descartes ( 1596 - 1650 ) oli nö mehhanika kuldaja peamisi esindajaid. Inimene kui masin, plokkide ja kangide süsteem, loodus (kosmos) kui suur kellavärk, olid paralleelid, millede abil püüti asju looduses selgeks mõelda ja defineerida. Santorio Santorio (1561- 1636 ) Leiutas termomeetri, hügromeetri, pulsomeetri, erinevaid kuuldeaparaate jne (Tegi koostööd Galileiga). Muuhulgas ka eksperimentaalfüsioloogia eelkäija (tegi katseid enda peal). J.B. Morgan (1682- 1771 ) nõudis, et iga arst peab oskama teostada lahanguid ­ patoanatoomia oli saamas osaks meditsiinist. Karl Linne (1707-1778), rootsi arst, kuid eelkõige loodusteadlane , lõi eluslooduse nn binaarse nomenklatuuri (näiteks inimese liiginimi Homo sapiens ) liikide morfoloogiliste ja füsioloogiliste tunnuste alusel. Linne klassifitseeris ka haigusi (Genera morborum, 1763), jagades haigused 325 perekonda. William Harvey (1578-1657), inglane, õppis Padovas. 1628 ­ Südame ja vere liikumisest loomadel. Harvey vereringetooria oli Galenose ajast alates ilmselt üks olulisimaid avastusi eluslooduse mõistmiseks. Harvey kummutas Galenose respiratsiooniteooria ( hingamine vajalik südame jahutamiseksKliinilise meditsiini areng 17.-18. sajandil oli märgatav. Esile tõstetakse Thomas Sydenham (1624-1689) ­ võttis malaaria raviks kasutusele kiinapuu koore ­ ja Hermann Boerhaave (1668-1738) nimesid . 1662 . a tehakse esimene edukas intravenoossne süst inimesele (J. D. Major ). Arenes töötervishoid. Itaallane B. Ramaccini (1633-1714) eristas haigusi nende tekkepõhjuste järgi: 1) keskkond; 2) tööasend; 3) mürgistus; 4) nakkus; 5) ebaõige tööreziim. (Töötervishoiu alusepanijaks peetakse ka Paracelsust paarsada aastat varem, tänu tema kirjutistele erinevate kutsete ­ nt kaevurite ­ haigustest.)
Vaktsineerimise lugu Oluline tähis meditsiiniajaloos 18. sajandil on rõugepaneku ­ vaktsineerimise, teadliku ja teadusliku immuunsuse tekitamise ­ sünd. Inglise maa-arst Edward Jenner (1749-1823), oli mees, kellele see au kuulub või vähemalt omistatakse . (Sest, nagu sageli kõikvõimalike avastuste ja leiutiste puhul, ei pea see, kellest hiljem kõige rohkem kõneldakse, olema antud protsessi olulisim tegija , kuna protseduuri on juba ka varasematel aegadel rakendatud.) Jenner oli teinud tähelepaneku, et lüpsinaised, kes lehmadega kokkupuutudes said veiserõuge nakkuse , ei põdenud pärast rõugeid nii raskekujuliselt kui muud inimesed. Jenner hakkas 1796. a vaktsineerima, kasutades inimeste nakatamiseks rõugeviirusse veise rõugeid.
Spirituaalsed (mittemateriaalsed) teooriad arstiteaduses ( vitalism , animism jne) 18. sajand nägi filosoofilise õpetuse, nagu vitalism, õitsengut. Põhines seisukohal ,,elujõust". Vitalismiga seostatav oli ka 17. sajandil Saksamaal ­ Georg-Ernst Stahl ­ levima hakanud animism, õpetus hinge olemasolust organismidel. ,,Hing" ka kaitsenuks ja ravinuks organisme. Elujõud kui eesmärgipärane tung, hing vms, oleks seletanud nii mõndagi looduses ja ka haiguslikes protsessides. Haigus oleks elundite ettemääratud funktsioonide häirumine. Ideele lisas jumet Paracelsuse poolt võimendatud ontoloogiline haiguskäsitlus. Vitalism pidurdas eksperimentaalse, empiirilise teaduse arengut, kuna käsitles midagi, mida oleks pidanud olema teaduslike meetoditega suhteliselt võimatu uurida, kirjeldada ja seletada. Vitalistlikust vaatevinklist lähtuvalt sai toonaste teadmiste taustal aga suhteliselt edukalt seletada närvisüsteemi toimimist. Tekkis meditsiinis (ja füsioloogias) A. von Halleri (1708- 1777 ) ärrituse kontseptsioon. (Haller oli anatoom ja füsioloog, omas teeneid närvi- ja lihasfüsioloogia väljatöötamisel, tuues esile närvide ja närvimpulsside tähtsuse ärrituste tekitajaina.) Erutuvus kui selline oleks olnud osa ,,elujõust", selle avaldumisvorm (,,füsioloogiline omadus"). Haller nägi, et nn närviprintsiip reguleerib kõiki organismi protsesse, ka haiguslikke ­ teisisõnu: kõik haigused ,,on närvidest". Raviprintsiipe kasvas sellest välja ärritamise või rahustamise metoodika. Ravis kippusid vitalismi kalduvad tegelased eelistama similia similibus kontseptsiooni ­ ravimine sarnasega.
6.SEMINAR
Vaimuhaigete staatus enne uusaega ( keskaeg , araabia)
Antiikmaailm · Uneravi · Trepanatsioon- koljuluu perforatsioon · Hüsteeria- naispatsientidel täheldatavat rahutust hakati seostama nende sooga ning eeskätt arvatava emaka nihkumisega valesse asendisse · Hippokrates väidetavalt oli esimene, kes väitis, et psüühika on ajutegevuse ,,produkt" ning psüühikahäired omakorda ajutegevuse häired. Hippokrateselt pärinevad mitmete psüühikahäirete kirjeldused. Vaimuhaigused, kui verevarustuse haired. · Platon , kes oli üks esimesi, kes mainis psüühikahäirete põhjustajana teravaid psüühilisi elamusi. Araabia · Jäkub Hippokratese traditsioon. · Araablased seletasid vaimuhaigusi ajuhäiretega . · Esimene vaimuhaigla Bagdadis 9.-10. sajandi vahetusel. · Kasutusel somato- ning psühhoteraapia võtteid, Stressiuuringud · Araabia (islami) kultuuris oli vaimuhaigetesse suhtumine teine kui paljudes muudes kohtades.
Keskaeg · Keskajal vaimuhaigusi käsitleti kui hinge haigusi (,,kurjast vaimust vaevatuid", ,,seestunuid"). · Vaimuhaigused kui jumalik karistus asjaosalistele või inimkonnale. · Hakkasid tekkima varjupaigad, kuna vaimuhaigeid oli kombeks kodust välja ajada, nad olid häbi asjaks. Neid hoiti kirikutes (kloostrites), vanglates . · Vaimuhaigustega võitlemiseks peamine meetod ­ eksortsism (kurja vaimu välja ajamine ). Sellega tegelesid vaimulikud, mitte arstid. (idee, et kurjad vaimud on oma olemuselt külmad olendid, kes otsivad enesele sooja kohta, järelikult ravi ­ külmutamine.)
Uusaegne (valgustusaegne) murrang
algab 18. sajandi lõpul koos Valgustusajastuga Palju on lihtsalt vana eitamist (mitte niiväga arusaamist vaimuhaigustest). Tekkib mõistuse kontseptsioon. Mõistuse haigust ei peeta enam ei hinge, ega mitte ka keha haiguseks ­ see on keeruline olukord, mis saab kestma paarsada aastat. Vaimuhaiged on eeskätt haiged inimesed. Altruistlik ja humanistlik lähenemine. Vaimuhaiglate medikaliseerumine. Selles 2 suunda: Haiglate juurde hakati asutama psüühikahäiretega patsientide osakondi Hakati meditsiinilisest lähtekohast lähtuvalt rajama eraldi institutsioone vaimuhaigeile. (mikromaailm- sots. mängud, tööravi) Teaduslik töö 19. sajandil kujutas endast eeskätt vaimuhaiguste klassifitseerimise katseid. 19. sajandil võitlesid psühholoogias omavahel materialistlikud ja metafüüsilised ideed. Liigne kaldumine somatoteraapiasse ( narkootikumid , aadrilaskmised, karusselid), 19. Saj. Lõpul ­ liigne usk kirurgiasse(stereliseerimine, lobotoomia) Väärteooriad (degeneratsiooniteooria, kriminaalantropoloogia, frenoloogia )
Närvi- ja vaimuhaigused (somaatikud versus psüühikud) Psüühikute juures valitses arusaam, et närviprotsessid ja vaimuhaigused sealt lähtuvalt, on teaduslike meetoditega hõlmamatud, kuni selleni välja, et peeti võimalikuks ka teatavaid metafüüsilisi jõude mängus olevat. Piltlikult öeldes räägiti siis vaimu haigusest. (tuntud psüühik - Johann Heinroth (1773-1843))
Materialistlikel positsioonidel olnuid tuntakse nn somaatikutena (Wilhelm Griesinger (1817-1868), Kaspar Max Brosius (1825- 1910 )). Materialiste toetasid arenevad loodusteadused ­ Venemaalt näiteks füsioloogide Ivan Setsenovi (1829-1905) ja Ivan Pavlovi (1849-1936) tööd. Esimeselt ilmus 1863. a teos Peaaju refleksid, mis nagu nimigi vihjab, viis vaimuhaiguste küsimuse selgelt närvisüsteemi häirete pinnale. See seltskond niisiis kõneles närvi haigustest. (Nad said toetust ka väljastpoolt organismi lähtuvate faktorite uurimisest, haigustekitajate ja keemia-füsioloogia andmetest, nt süüfilise mõju analüüsimisest organismile.)
Kirjeldage mõne kuulsa psühhiaatri ja neuroloogi tööd ja mõju Emil Kraepelin (1856-1926) mõned aastad Tartus töötanud, on eeskätt ajalukku läinud kui eksperimentaalpsühholoogia rajaja. 1892. a kirjutab ta maailma esimese psühhofarmakoloogia alase teose Lihtsate psüühiliste protsesside mõjutamisest mõnede arstimitega. Uuris vaimse tervishoiu probleeme (väsimust), pannes aluse psühhohügieenile. (Kirjutas ka teose psühhiaatria ajaloost.) Kraepelini töödest kõige kaalukamaks peab J. Saarma tema kliinilise psühhiaatria käsitlust (Psühhiaatria kompendium, 1883), milles Kraepelin toob esmakordselt psühhiaatriasse sümptomide, sündroomide ja haiguste diferentseerimise haigusnähtude avaldumise erinevate tasanditena. Andis süsteemi psühhopatoloogilistele sündroomidele, tuginedes üldpatoloogia põhimõtetele. Oluline uuendus oli tema originaalne käsitlus psühooside süstemaatikast. Ta introdutseeris psühhiaatriasse kahe suure endogeense psühhoosi ­ skisofreenia (dementia praecox) ja maniakaaldepressiivse psühhoosi ­ tervikliku käsitluse nosoloogilisel tasandil.
Ebateadused (frenoloogia, kriminaalantropoloogia) Kriminaalantropoloogia ­ kurikalduvus, kui atavistlik tung. Tekkib pärast Darvini evolutsiooni teooriat. Kurjategijal avalduvad eelaste geenid - inimeses säilinud eellastele omane või primitiivsetele rahvastele tüüpiline mitte-arusaamine moraalist ja hea-halva moistest. Kuna vaimne ja kehaline on koos päranduvad, siis kurikalduvusest on tingitud ka välistunnused. Pärilikkusteaduse arenedes, hakati rohkem analüüsima uuritava indiviidi esivanemate patte. Oli juhtumeid, mil antropoloog oli kohtus eksperdiks. Asjal oli aga ka positiivne pool ­ just kriminaalantropoloogia raames kasvab välja tingimisi karistamise (karistuse diferentseerimise kontseptsioon). Frenoloogia oli vaimu- ja moraalifilosoofia, mis rajanes inimese iseloomu lugemisele tema peakuju järgi. Peakuju, kühmud, lohud pidid frenoloogia kohaselt kajastama eri ajuosade ja seega inimese võimete ja iseloomu seisu. Praeguseks on frenoloogia üsna surnud, kuid 1830. aastatel oli see populaarsem kui astroloogia tänapäeval. on palju mõjutanud rassistlike ideede teket ja levikut. Frenoloogia terminit võtis kasutusele Johann Spurzheim (1776- 1832 ).
Degeneratsiooniteooria ­ vaimuhaigusi põhjustavad mürgid ja ebaloomulik käitumine (mürgideks on alkohool , saastumine , nakkushaigused, suguhaigused. Ebaloomulik käitumine ­ asotsiaalsus, kuritegevus , jne). Algatud degeneratsiooni protsessi ei saa peatada.
Vulgaarne Pavlovi tõlgendamine ­ organism käitumises on esikohal refleksid ­ geenide eitamine. 4.LOENG Kirurgia areng paralleelselt arstiteadusega (olulised nimed) Kirurgia hakkab tasapisi arenema peale keskaega (põhjusteks: teaduse areng, mõnede ebauskude või eelarvamuste kadu jne). Alates 19. saj muutub areng tormiliseks: arstidelt hakatakse nõudma teadmisi kirurgias, ülikoolides hakatakse kirurgiale spetsialiseeruma, kirurgia ei ole enam ainult käsitöölistest habemeajajate valdkond , vaid muutub osaks nö ,,ülikooli meditsiinist". Kiire areng on seotud teaduse arenguga (tähtsaks saavad laboratoorne uurimine, eksperimentaalne lähenemine), eriti loodusteaduste arenguga (füüsika ja org. keemia). Kirurgia arengule annavad tõuke kolm tegurit: 1) Kunstlik veretustamine/vereülekanne Ambroise Pare ( 1510 -1590) haavaravi isa , kelles olid ühendatud habemeajaja ja õppinud arsti oskused. Võtab taaskasutusele kreeklaste, Galenose ja araablaste meetodid haavade raviks ja veresoonte ligeerimiseks amputatsioonidel. Verejooksu kontrolli alla saamist peetakse Paré teeneks.
James Blundell teeb esimese vereülekande inimeselt inimesele 1818. aastal. Sama mees valmistas ka aparaadi (nn impellor) sääraste protsesside läbiviimiseks. Riist olevat kasutusel olnud kuni 20. sajandi alguseni .
1900. a avastatakse veregrupid A, B, O, 1902. a lisandub AB. 1914-1915 avastatakse, et naatriumtsitraadi abil on võimalik vältida vere hüübimist. 1940. a avastatakse reesusfaktor . Vereülekande tehnoloogiate ja meetodite arengu suur stimulaator oli II maailamsõda. 2) (Üld)anesteesia Horace Wells Naerugaasi esimene kindel meditsiinilises praktikas kasutamine valuvaigistina 1844. aastal. (Tõmbas hambaid välja) William Morton tegi 1846. a ajalukku läinud operatsiooni (avalik demonstratsioon ), kus kasutas eetrit ning sealjuures ka enda ehitatud instrumenti eeternarkoosi andmiseks
James Simpson kasutas 1847. a sünnitusvalude leevendamiseks kloroformi (kloroform oli sünteesitud1831). Simpson eelistas kloroformi eetrile, sest see ärritas vähem silmi ja polnud nii tuleohtlik
Braun segas lokaalanesteetikumi adrenaliiniga ja sai alus veretustamise kasutamisele lokaalanesteesias
Corning 1895. a võttis kasutusele spinaalanesteesia
3) Antiseptika/ aseptika Ignaz Semmelweis jagab empiiriliselt ära (enne Pasteuri katsetusi), et arstid kannavad ise oma kätega haigustekitajaid ja seetõttu on vaja haiglas ,,hoida puhtust"
Joseph Lister võtab kasutusele karboolhappe haavade desinfitseerimiseks
Ernst v. Bergmann (Tartu ülikooli lõpetanud 1860, 1871-1878 Tartus kirurgiaprofessor) hakkab kasutama instrumentide keetmist
Zoege von Manteuffel võib pidada üheks kummikinnaste kasutuselevõtjaks (vastav soovitus 1897 , alates 1904 . a see Tartus juba rutiin ). (1890. a olevat juba W. Halstead USA-s võtnud kummikindad kasutusele, kuid põhimõtteliselt teistsugustel alustel ­ selleks et kaitsta arsti, assistendi käsi, mitte patsienti silmas pidades...)
Theodor Billroth 1881. a opereeris edukalt maolukuti vähkasvajat. Peetakse sümboolse sammu astujaks, mis viis luumurdude, pindmiste kasvajate jms ravilt kõhuööne kallale (invasiive kirurgia teke).
Wilhelm Konrad Röntgen avastab 1895. aastal röntgeni, mis veelgi annab hoogu juurde kirurgia invasiivsele kasutamisele
Kõige eelneva tulemusel muutus kirurgia teraapia ees, juhtivaks meditsiiniharuks. Algas kirurgide spetsialiseerumine. Kirurgia muutus agressiivseks ­ seda kasutati palju ja ta ei püüdnud enam olla võimalikult tagasihoidlik . Anatoomia õpe Kuna kirurgia muutub osaks nn ,,ülikooli meditsiinist", siis muutub ka tähtsaks anatoomia õpe. Varasemalt tegelesid kirurgiaga kirurg -habeajajad niiet arstidel oli vaja anatoomiat teada pigem teoreetiliselt. (väga palju materjali polnud vastamiseks, kui keegi rohkem teab siis lisage)
Olulised sündmused 19. sajandil, mis tõstsid kirurgia uuele tasemele (anesteesia, aseptika) Vt 1. Küsimus : 3 tegurit Esimesteks valuvaigistiteks Euroopa kultuuriruumis peetakse alrauna / nõiajuurt, hasisit ja muid taimseid preparaate. Keskajal kaob anesteetikumide kasutamine arvatavasti nende ebaefektiivse kasutamise tõttu ja ka valu retseptsiooni tõttu toonaste dogmade valguses ­ valu oli nö ,,jumalast", seega ei tohtinuks temaga võidelda. 19. saj teaduse arengu tõttu võetakse kasutusele rida keemilisi ühendeid (naerugaas, eeter , kloroform, vt küsimus 1) Antiseptika (võitlus infektsiooniga erinevaid keemilisi vahendeid kasutades, kas haavas või väljaspool haava) aluspanijaks võib pidada J. Listerit, kes võttis kasutusele haavade ja ka kogu operatsiooni keskonna puhastamiseks karboolhappe. Kuna aga see ühend on ärritava toimega nii haavadele kui arstidele siis asendub antiseptika peagi aseptikaga (mikroobide hävitamine füüsikaliste vahenditega ja operatsiooni keskkonna steriilsus )
Füsioloogia esiletõus 18. sajandi lõpus hakkab välja kujunema eksperimentaalfüsioloogia, mis põhines vivisektsioonil( katsetused loomadega). Tähtsal kohal: Francois Magendie sadist, aga suurepärane preparaator. Uuris närvisüsteemi, tema katsed paraku viisid loomakaitseliikumise tähelepanu ka teadusmaailmale
Claude Bernard Magendie õpilane, kelle unistuseks oli eksperimentaalmeditsiini loomine, mis ühendaks füsioloogiat, patoloogiat ja ravi. Andis oma töödega palju endokrinoloogiale. Lõi diabeedi teooria. Ta väitis, et ,,füsioloogia on teaduslik baas, millel rajaneb kogu meditsiiniteadus". Tartu ülikooli oli 19. sajandil üks olulisi eksperimentaalteaduste kujunemispaiku, kus loodi üks esimesi füsioloogia õppetoole (1820), eksperimentaalfarmakoloogia labor (1847) ning arendati seede - ning neurofüsioloogia arengus olulisi meetodeid (vt 1. Seminari küsimusi) 7. SEMINAR
Sõjandust ja meditsiini / tervishoidu siduvad märksõnad · Sõjandus ja riiklik meditsiin. Tänapäeva maailma poliitilises süsteemis peab sõdasid eelkõige riik. Kui lähtume totaalse sõja kontseptsioonist (v. Moltke, v. Ludendorff jt), siis on tervishoid oluline aspekt sõjaks valmistuva / valmis oleva riigi jaoks. · Sõjandus ja rahvusvahelised lepingud. Riigid Euroopas on püüdnud just sõdade tõttu luua eneste vahel kõikvõimalikke lepingulisi sidemeid , viimased omakorda on aegade jooksul hakanud hõlmama üha enam tervishoidu, sõjaväelaste (vangide) elude säästmist, tsiviilelanikkonna ohutust jms. · Sõjad ja epideemiad. Sõdadega on kaasas käinud haigused. Enamus kaotustest, mis sõdimise käigus aset leidsid, seda kuni Esimese maailmasõjani, olid tekitatud haiguste ja nakkuste poolt. Ei surdud haavadesse vaid haavapõletikesse, tüüfusesse jms sellisesse. Lisaks nälg ning sõjapiirkonnas asetseva elanikkonna kannatused. Viimast põhjustas eelkõige see, et sõda, piltlikult öeldes, pidi end ise toitma. (Siia alapunkti alla mahuvad ka pandeemiad ja igasugused troopilise meditsiini valdkonda kuuluvad nähtused, mis hakkasid levima seoses aset leidva globaliseerumisega.) · Sõda ja kirurgia areng. Haavade käsitlemine sai palju tehnoloogilist ja metodoloogilist tuge sõjaväljal aset leidva poolt. (Siia alla käiksid ka a- ja antiseptika, lahaste valmistamine jms.) · Sõda ja teadus. Sõjalistel eesmärkidel tehtav uurimistöö on aegade arenedes muutunud üha laialdasemaks ning sügavuti minevamaks. Sõdurid on ka inimrühm, keda võib käsu korras kõikvõimalikele ebameeldivatele ettevõtmistele sundida ... Neid võib teaduslikult uurida ( antropoloogia ), aga nendega võib ka katseid korraldada... · Sõjavägi ja populaarne meditsiiniharidus. Armee oli toonastes ühiskondades (mõnel pool veel praegugi) üks väheseid kohti, kus laiu rahvahulkasid (mehi) sai tervishoiuvaldkonnas harida. Eesti esimese iseseisvumise ajal püüti ajateenijaid kasvatada nt suguhaigustest hoidumise alal, kindlasti said nad ettekujutuse tervislikust toitumisest (juurviljad, piim jms). · SPORT
Sõjad ja epideemiad (sh suguhaigused)
Epideemiad ­ USA kodusõjas kaotasid vaenupooled düsteeriasse ja tüüfusse kaks korda rohkem mehi, kui vastase kuulide läbi. Venemaa kaotas 1917-1921 3 miljonit inimest tüüfusse (põdejaid oli 25 miljonit). Kui lisaks haigustele levis seal veel ka ideoloogiline nuhtlus ­ kommunism ­ pole imestada, et NSVLiitu toona paaniliselt kardeti. Epideemiate kontekstis tuleb rääkida Sanitaarkordoni ideest . Teinekord tekivad need iseenesest (nö Huntingtoni joontele ­ kristliku Euroopa ja Türgi piir 17.-18.sajandil näiteks), teinekord luuakse neid suhteliselt teadlikult ­ Esimese ilmasõja järgne Cordon Sanitaire. Epideemiate alapeatükis võib rääkida ka suguhaigustest, millede levimine just eeskätt militaarsetes struktuurides vastutajatele muret tegi. (Üldiselt nimelt peeti nt gonorröad vaata et normaalseks nähtuseks, 19. sajandiks oli möödunud ka suurem mure ja hüsteeria süüfilise pärast, mis Euroopat pärast 1492. aastat painas.) Nakkushaigustest on oluline veel teetanus , mis varasematel aegadel tappis enamuse haavatuist (kes haavapõletikku ei surnud). 1915. aastast alates aga vaktsineeriti teetanuse vastu ning sellesse haigusse suremus muutus sõjas tühiseks.
Rahvusvahelised lepped , organisatsioonid jms
1860ndad (1863) ­ Francis Lieber teeb katse USA-s reguleerida sõjapidamist, eeskätt sõjaseaduse kehtivust sõjateatris ja okupeeritud territooriumil aga ka sõdiva poole poolt (148 artiklit ). (Käsitleb mh kultuuri- ja teadusvarasid ja kohustab neid sõjapiirkonnas kaitsma, vanamoodne on see, et käsitleb veel pantvange, kes küll võrdustatakse sõjavangidega.) Sõjavangideks ei tohiks võtta vastase kaplaneid ja meditsiinipersonali. Reguleeritakse tsivilistide osavõtt sõjast ja nende kohtlemine. 1864 ­ Genfi esimene konventsioon - Sõdivate armeede haavatute olukorra parandamise kohta. Sünnib Punane Rist ( Henry Dunant). 1868 ­ Peterburi deklaratsioon ­ esimene kaas(uus-)aegne konventsioon relvastuse piiramise kohta. 1874 Brüsseli projekt ­ sõdijal peab munder olema. 1899 Haagi konventsioon meresõja puhuks, keelatakse lõhkekuulid. 1907 Haagi sõjaõiguse ja tavade konventsioon keelab mürgi kasutamise, allaandnud vastase või tsiviilelanikkonna tapmise (kui kellegile pole plaanis armu anda, tuleb sellest ette teatada ), relvade kasutamise, mis võivad esile kutsuda asjatut kannatust, ebaseaduslikult kasutada parlamentääri v rahvuslippu, vastase vormi, Punase Risti tunnuseid, hävitada eraomandit. 1907. a Haagi konventsioon tegeleb ka neutraalsete riikidega. Neil tekivad kohustused. Konventsioonides kajastus õiglase sõja ideoloogia ­ vahettegemine ja proportsionaalsus . Arstid Ilma Piirideta 5. LOENG Rakuteooria eelkäijad ( mikroskoop ) Rakuteooria algus on seotud mikroskoobi leiutamise ja arenguga ­ Antonie van Leeuwenhoek (1632- 1723 ) näeb mikroorganisme, mis liiguvad (viimast omakorda pidas elu tunnuseks) ning võtab kasutusele mõiste animalkulid. Avaldab oma avastuse 1676. Raku esmakirjeldaja (korgis) siiski väidetavalt juba 1665. a Robert Hooke (Micrographia), kes võtab kasutusele termini cell. Itaallane Marcello Malphigi (1628-1694) käis peatselt välja idee, et kõik taimede lehed ja juured koosnevad rakkudest. Rakkude avastamine andis mõneks ajaks tuge teooriaile, mis nähes (õigustatult) silda elus- ja eluta looduse vahel, käsitlesid küsimust paraku liiga mehhanitsistlikult, teisiõnu ­ jutlustasid elu isetekkimist 1805 arvab Lorenz Oken (1779- 1851 ), et kõik elusolendid koosnevad ja pärinevad rakkudest (kuju hakkab võtma rakuteooria oma lõplikul kujul)
Rakuteooria (printsiibid, õpetlased, mõju) Rakuteooria on kontseptsioon, mille kohaselt kõik elusorganismid koosnevad rakkudest ja nende elutegevuse produktidest. Rakuteooria sünd paigutatakse aastaisse 1838, mil Matthias Schleiden (1804-1881) teatas, et kõik taimede osad koosnevad rakkudest, lisaks rakkude produktid. Rakuteket ennast seletas ta aga valesti, leides, et tuum kogub enda ümber elusainet. Rakuteooria ütleb: 1. Kõik teadaolevad organismid koosnevad rakkudest. 2. Rakk on elu strukturaalseks ja fuktsionaalseks põhiühikuks. 3. Kõik rakud pärinevad olemasolevast rakust. 4. Rakud sisaldavad geneetilist informatsiooni, mis pärandatakse põlvkondade vahetuse käigus. 5. Rakk on elu väikseim ühik. 6. Rakud on biokeemiliselt ja metaboolselt sarnased.
Rakuteooria sai ilmselt olulisimaks mõjuriks loodusteaduste edasises arengus. Rakuteooria univesaalsus avas tee nii metodoloogiale, kui filosoofiale, patoloogia-käsitlustele kui pärilikkusõpetusele. Teoorias tähendas rakuteooria (mis ühendas looma- ja taiemriigi), et kukkus kokku nt varajaste füsioloogide idee loomsest ja taimsest hingest, samas sai hoogu juurde embrüoloogia ja evolutsiooniõpetus. Teadlaskond võtab rakuteooria tema universaalsuses vastu ja tekib õpetus histoloogia. Õpetlasi: Theodor Schwann kinnitas rakulisuse ka loomsete organismide kohta
Rudolf Virchow näitas, et rakud tekivad teineteisest jagunemise teel Max Schultze annab 1861 kaasaegsema raku definitsiooni ­ tuumaga protoplasma (raku defineerimine, kui membraani poolt moodustatav nähtus, saab läbi) Carl v. Nägel näeb kromosoome, kuid ei oska nendega veel midagi peale hakata Bakterioloogia kujunemine (varane empiiriline tunnetus ­ miasmid jms), Pasteur · algsed tähelepanekud, et teatud haigused levisid ,,nähtamatute agentide" vahendusel o miasmid ­ nt malaaria arvati olevat tekkinud sooaurudest. Lokaalsed või levivad (tuulega). o Pärilikud haigused ­ tuberkuloosi nakatuseid sama pere liikmed · · Tähelepanek, et kes on rõugeid põdenud, enam ei haigestunud....kunstlik nakatamine · Edward Jenner alustas lehma rõugelimaga vaktsineerimist (1796) · 1849 avastatakse anthraxi ,, batsillid " surnud loomade verest, pärastpoole nakatatakse verega ka terveid loomi · Robert Koch avastas, et nakatajaks pole mitte veri, vaid bakterid (1876), näitas, et bakterid võivad spoore moodustada. ,,haiguslikke nähte ei põhjusta mitte otseselt mikroobid, vaid nende tegevuse produktid" · Koch tegi bakterioloogiast teaduse · 1882. indentifitseeritakse tuberkuloosibakter e Kochi kepike , siis koolera · Kochi postulaadid o Mikroorganism peab olema ( peremees )organismis haiguse igas faasis; o Mikroorganism peab olema kultiveeritav kehaväliselt ning elus hoitav läbi mitmete rakukultuuri põlvkondade; o Kultiveeritud kultuur peab organismis esile kutsuma haiguse; o Vastavalt nakatatud organismist peab omakorda vastav mikroorganism olema ekstraheeritav ning edasi kultiveeritav.
Louis Pasteur (1822-1895) oli mees, kes 1857. a tõestas mikroskoopilise meetodiga mikroorganismide tähtsuse käärimisprotsessi käivitajatena. Pasteur töötas veini-, õlle- ja juustutööstuses. Alles 1878. a jõudis ta haiguste juurde (ühisettekandes, mis koos Chamberlandi ja Joubert'ga), kus püstitas infektsioonide germ theory (mikroorganismide teooria). Põhimõtteliselt jõudis Pasteur tõeni, et haigus ­ see on elu. Edasi läks asi libedalt ­ kui asuti uskuma, et (haiguste puhul) tegemist elusorganismidega, siis vaja need ainult ära tunda ning vahendid nendega võitlemiseks välja möelda... Pasteuri ennast huvitas teooria vähem kui praktika. Juhus tõi ta vaktsineerimise juurde ­ nakatades kanu vana tõvega, need ei nakatunud, kuid said immuunsuse... Marutaudiga nii lihtsalt ei läinud ­ viirust pole mikroskoobis ju näha, kuid vaktsiini loomine õnnestus Pasteuril ikkagi. Marutaudi võitmine teeb Pasteurist pühaku. 1888. a luuakse Pasteuri instituut ja kuus aastat hiljem maetakse Pasteur tema enda loodud meditsiinipühamusse.
Nn saksa ja prantsuse koolkonnad · Vaktsineerimise kontekstis kujunesid välja erinevad koolkonnad ­ prantslased kasutasid reeglina vastava ( bakter )materjali massi, sakslased aga olid jõudnud seerumi kasutamisele. · Sakslasi saatis edu difteeria vaktsiini loomisel (1891). Ühtlasi viisid nad asja uuele tasemele ­ lõid rakuvaba vaktsiini, eeldusel, et organismi ei ründa ja kahjusta mitte mikroorganism ise, vaid selle toksiin . Sakslased, kes oma seerumi-ideoloogia kaudu olid jõudnud haiguse sisuliselt nö humoraalteooria juurde (vastandus bakterioloogilisele teooriale ), leidsid samal ajal, et immuunsus tähendab eelkõige organismis vastumürgi olemasolu. · prantsuse koolkonnad ei saanud koolera tuvastamisega hakkama, sest otsisid kooleratekitajaid loomade verest, mitte veest
8. SEMINAR Rassismi (arsti)teaduslikud alused, arstide panus probleemide tekitamisse (vt edaspidi ka peatükid eugeenikast ja natsimeditsiinist) Rassism on inimkonna jaotamine erinevateks, eri arengu-/ühiskondlikul, kultuurilisel tasemel olevateks rassideks. Evolutsiooniteooria (19. sajandil) pani rassimi oma aja teaduskonteksti ­ inimene on ahvist arenenud, kusjuures mõned inimtüübid oleksid mööda Olemise Ahelat justkui rohkem liikunud. Antropoloogiateadusega seoses käsitleb konstitutsiooni teemat eesti keeles Valdar Parve . Lähtudes K. Jaspersist, kirjutab ta, et konstitutsiooni mõiste hõlmab morfoloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised seosed. Parve toob esile ka konstitutsiooniõpetuse laiema käsitluse, mille kohaselt mõistetaks "konstitutsioonina inimeste eripärasust, nagu see ilmneb nende pärilikkuses, mis keskkonnast pärit mõjude ahelana "lahti rullub"". Uurides rasse ja rahvaid, olid naised teadlastele oluline uurimismaterjal. Omaaegsed teadusmehed armastasid rõhutada naise fertiilset rolli ühiskonnas, vastandina meeste rollile kultuuri hoidjatena. Naisi peeti loodusele lähemal seisvaks, järelduvalt olid nad ahelas meestest allpool. Rassimi valdkonnad (lisaks nn mainstream rassimile veel seksism ja antisemitism ) Nii nagu antiikajal, nägi ka 18.-19. sajandi (Euroopa) teadus naisi kui vahevormi meeste ja laste Naine oli täiskasvamata inimene (Man). Naise lähedust lastele tunnistasid habeme puudumine, karvakasvu vähesus, proportsioonid (kehaga võrreldes ­ suhteliselt suur pea, väikesed käed ja jalad). Selline, naise justkui lühemajalisem areng, oli seostatav sellega, et naisele oli loodus pannud teise ülesande kui mehele ­ naine pidi lapsi sünnitama ja kasvatama, samal ajal kui mees oli eelkõige oma aju kasutav sotsiaalne olend . Asi läks nii kaugele, et käidi ettevaatlikult välja mõte, et on olemas inimliigi sees kaks alamliiki ­ mehed ja naised. Mittejuudi arstide vaen oma konkurentide suhtes kujundas teooriad, mille kohaselt juudid on erinevate patoloogiate kandjad. Seda oli oluline rõhutada, sest toonane arstieetika käskis arstil olla terve. Seletusi juutide kehvale tervislikule seisndile oli erinevaid. Nt rõhutati nende diasporaas elamist, kaugel Palestiina kodumaast. ,, Vales " kliimas elamine pidanuks andma tugeva stressi fooni. Juute käsitleti segarassina, eeldusel, et nad on kindlasti nende rahvastega segunenud, kelle hulgas nad on elanud ­ segarasse. Rassismi õppetunnid (rassismi kriitika) Siiski ­ teadaolevalt ei ole keegi kunagi öelnud ega kirjutanud, et inimesed on võrdsed. Öeldud on, et kõik on sünnilt võrdsed. Seda lihtsat asja põhjendatakse veel lihtsama väitega, et tingib sünniparast võrdsust see, et inimene ei saa oma vanemaid ­ seega nahavärvi ­ ega sugu jms valida. See tõdemus peaks olema ka rassismi kõige mõistetavam kriitika. 6.LOENG Tervishoiupoliitikate (riikliku meditsiini) kujunemise põhjused ja tagamaad
Keskajal väga ei hoolitud alamklasside inimestest, ainult suurte taudide puhul korraldati karantiini ja liikumiskeelud, et levikut takistada, aga kui inimesed lihtsalt elasidki sellises piirkonnas, kus oli kõrge endeemiline suremus siis sellega lepiti. see oli nagu vaesus.hädade põhjuseks peeti inimest ennast. 18.saj lõpul kujunesid õpetused (thomas malthus), mis ütlesid, et teatud osa peabki surema, sõjad on kasulikud, sest siis on arvukus reguleeritud. oluline oli sündivusest hoidumine, aga kuna malthus oli usklik , siis ta preservatiive ei pooldanud ja rääkis hoopis sugulisest karsklusest. 19.sajandi lõpul hakkas võidutsema hoopis iibehüsteeria. tervishoiusüsteemi tekkele aitas kaasa urbaniseerumine 18.sajandil, kui toimus industrialiseerimine ja elanike arv linnades mitmekordistus. inimsed liikusid koguduse kaitsva ja hoolitseva mõju alt räpasesse linna. terveid oli linlaste hulgas vast mingi 10%. ma pakun, et kuna paljud olid haiged, tööd tehti vähe, raha ei tulnud, pidi hakkama ravima, et oleks inimesi, kes neis kõigis tehastes midagi ära suudaks teha. globaliseerumine oli ka üks põhjustest: 1816- koolerapandeemia. prantsuse revolutsooni käigus riigistati kiriku varad ja kloostritele ja heategevusorganisatsioonidele kuulunud haiglad . ja nende institutsioonide pinnal tekkis uus, riiklik meditsiin. pramstusmaal avastati ka et vaestes rajoonides on suremus suurem ja peab hakkama inimesi õpetama korralikut elama. inglismaal hakati vahet tegema teenitud ja teenimatu vaesuse vahel ja sellest lähtuvalt tehti ümber vaesteseadused. hakati mõistma, et haigused võivad olla tingitud elukeskkonnast. 19. sajandi keskel avastas Chadwick, et inimesed elavad haisvas keskkonnas ja alguse sai kanalisatsioon . tekkisid heategevad organisatsioonid. saksamaal kujunev välja politseiline tervishoiukorraldus-meditsiinipolitsei, st et riigi poolt surutakse peale teatav maksu- jm reeglistik. saksamaal pandi alus ka riiklikule haigekassade- ja soltsiaalsüsteemile. tekkis riiklik meditsiinikindlustus ( Bismarck ). inglismaal ninepence for fourpence (inimene ise paneb 4 penni, riik 3 penni ja tehas 2 penni). saadi aru, et riigi arengule aitavad lisaks kirjaoskajatele ja motiveritud inimestele ka terved inimesed. tööliskond hakkas organiseeruma -> tekkisid haigekassad-> tekkis vajadus arstide järele. algas nn meditsiiniline proletariseerumine ehk siis arstid hakkasid tegutsema vastavalt haigekassade ja kindlustusseltside ettekirjutustele. inglismaal ja usas olid haiglad, mis toimisid filantroopial (ehk heade inimeste toetusel). suurenes vajadus lisafinantseerimiste järele, eriti kui tekkisid laborid ja arstiabi muutus keerulisemaks. kuna oma rahast ei jätkunud, siis lahendati probleem riigistamisega. arstist hakkas saama palgatööline, kel oli kohustus haigekassa ja riigi ees. sellest hoolimata muutus arsti elukutse ühiskonna silmis väärtuslikumaks, kuna arstist sai ravija asemel hoopis ennetaja ehk tervishoiuspetsialist. alagas ka professionaliseerumine, kus arstid asuvad ühiskondlike struktuuride teenistusse. edasi ka spetsialiseerumine (vanglaarst, analüüsidega tegelejad, jne). epideemiad suudeti peatada, aga uued probleemid kerkisid: vähk, südamehaigused, vanadus .. otsustati, et peab hakkama hoopis rahvast harima , et nad parandaks ise oma sotsiaalset olukorda ja siis paraneb ka tervis. haigus sai sotsiaalse, statistilise, psühholoogilise ja isegi poliitilise dimensiooni.natsi-saksa ja kommunistlik-vene ja fasistlik - itaalia jõudsid seisukohale, et bioloogiselt määratletud terve ühiskonna saamiseks peab lisaks tervishoiule teatud mõttes riigistama ka tervise ja inimkeha.
Emade- ja lastekaitse seos naisemantsipatsiooni ja imperialismi arengutega.
Oeh. oleks konspektis mingi normaalne seletus ka antud... aeg liikus koopast väljapoole ja tasapisi hakkasid ühiskonnad ka naisi tunnistama, lubasid neil kaasa rääkida, tööl käia, ülikoolis õppida jne.. nende ülesandeks polnud enam ainult lapsi kanda/kasvatada ja süüa teha. f. nightingale pani aluse halastajaõdede koolide rajamisele, mis tekitas eelkõige naistele tööturgu. eugeenika kujunemisega hakati muretsema ka naiste ja laste tervise pärast, kuna ''väärtuslik'' inimkond oli väga oluline. vallasemade vastu prooviti lõpuks ka ikka humaansed olla. nemad moodustasid nn ühe grupi, kelle jaoks loodi oma haiglaid. sünnitusmaja on hea näide. esimene 1791. a Göttingenis ja seal oli kabel , kus vallasemad said oma karistuse vastu võtta ja ei pidanud avalikku kirikusse häbipostile minema. neile lausa maksti et nad tuleksid haiglasse sünnitama, kuna nii said arstiõpilased praktilisi kogemusi. lapsed said palju tähelepanu just eelkõige selletõttu, et nende peal oli statistiliselt kergem vaadelda haiguste levikuid (suremuse kaudu). tekkis pediaatria , kuid lastesse suhtuti kuni 20. sajandi alguseks kui väikestesse vanainimestesse. eestis korraldas lastekaitset prof aadu lüüs. esimene lastekliinik eestis 1922. suitsetamisvastane võitlus. avastati kahjulik mõju. keelati suitsetamine kohtades, kus on palju naisi ja lapsi. 1938 Nooruse Kaitse Seadus - reguleerib alaealiste tööd. 1940- alla 18aastased ei tohi asbestiga töötada. 1942- Emade Kaitse Seadus keelab rasedail tööd, mis on ohuks lapse või ema tervisele. reguleeriti ka töökoormus või tööpäeva pikkust näiteks rinnaga toitjatel. rasedad ei tohi töötada teatud keemiliste ühenditega jnejne
9. SEMINAR
Üldised tendentsid arstikutse arengus (spetsialiseerumine, professionalseerumine jne)
Uusajast alguse sai ülikoolimeditsiin ja riiklik meditsiin. Riigi otsustav sekkumine arstitöösse algab 1720. aastatel saksa keeleruumis (Preismiaa ja Austria). 19. sajandil pidi arsti ametisse asumiseks litsents olema. Valgustusajastul algab patsiendikeskne arstiõpe. Võetakse kasutusele termin kliinik (kr k voodi). Pärast Prantsuse revolutsiooni arstiteaduse õpetamisel Prantsusmaal hakati tegelema igasuguste ,, tavaliste " haigustega (tekivad ja arenevad seetõttu perkussioon ja auskultatsioon). Sakslased aga jätkasid huvitavate ja haruldaste juhtumite tudengite ette toomist . Noored arstid pidid oskama laboratooriumis töötada. Saksa kultuuriruumis ülikoolimeditsiin / arstiõpe oli suunatud enam teadusele kui ravile . Pärast lõpetamist oli internatuur. Oma osa arstkonna tõusus andis ka haiglate areng. 18. sajandil oli vabatahtlike haiglate juhtkonnas mittemeedikutest tsiviilametnikud, 19. sajandi jooksul, arstiteaduse arenedes, said aga arstkonna esindajad üha enam haiglate majandamises jne kaasa rääkida. Haiglas töötamine oli arstile samm karjääris ülespoole, see avas võimaluse avaramaks praktiseerimsieks, võimaldas juurdepääsu rikastele filantroopidele jne. Haiglad olid enamusel juhtudel seotud õpetamise (ülikoolidega), tähendas see, et seal polnud võimalik teha karjääri korraliku hariduseta . Haigla (ja ka erahaiglate ning spetsialiseerunud haiglate) teke viis arstide spetsialiseerumisele.
Nn madalamad meditsiinikutsed
Administraatorites vajadus algas USA-s, kus haigla varakult sai keerukaks kasumit taotlevaks ettevõtteks ning seetõttu ei piisanud selle administreerimiseks enam mingist kollektiivsest võhikute kogust (nõukogust). Õdede institutsioon kujunes välja 19. sajandil. Katoliiklikes maades õena oli nunn . 19. sajandil toimus muutus ­ senine valdavalt harimatu põetajaskond hakkas asenduma keskklassist pärit naistega . See on tingitud alates naiste üldise tööhõive temaatikast ja lõpetades naiste meditsiinialase hariduse arenguga. Õed said osaks meditsiinist (mitte enam kirikutööst). Protsessile aitasid kaasa kooleraepideemiad, mil õdedest oli patsientidele enam kasu kui arstidest . (Florence Nightingale (1820-1910) sai kuulsaks Krimmi sõjas (1854-1856), kus korraldas haavatute eest hoolitsemist. 1860. a avas Londoni St Thomas' hospitalis õdede kooli.) Patsiendi õiguste areng
Haiglates oli päris range distsipliin. Sõjaväehaiglad tegelesid inimkatsetega - 1900 nt määratakse karistus prof Neisserile, kes teeb inimkatseid. 1900. a ka maailma esimene inimkatseid reguleeriv seadus, mis antakse välja Saksamaal. Saksamaal on Charite hospitalis 1893. a - vasakpoolsete arstide streik, millel nõuti patsientidele õigusi - kaotada sõjaväeline kord, küsida patsiendilt luba, enne kui teda üliõpilastele tutvustada jne. Haiglates suurenes 19. sajandil privaatsus - võeti kasutusele väiksemad palatid. 19. sajandi lõpus, 20. sajandi algul haiglates hakkasid ka rikkad inimesed käima ennast ravima. Põhjus: 1)aseptika areng 2)meditsiini ja ravi järjest kompleksemaks muutumine - kodus enam teenijad kõike ei osanud. Lõppes paradoksaalne olukord, kus suremus oli kõrgem nende seas, kes said ravi.
Haigla kui tänapäevase institutsiooni kujunemine
Haiglate areng sai alguse Valgustusajal (põhjus: kiriku-/kloostrimeditsiiini sekulariseerimine, filantroopia , arusaamine, et inimeste eluolu võib parandada). Haiglasse vastuvõtu eeldused olid pigem sotsiaalsed, mitte meditsiinilised (sotsiaalselt ,,alaväärtuslikke" ja ,,ravimatuid" haiglasse ei võetud.) Samas esines teatav utilitaristlik lähenemine - varajased patsiendid olid küll vaesed ja haiged, kuid töökad inimesed, kellest loodeti veel midagi saada. 18. sajandi haiglad olid välja kasvanud vara-Uusaja töömajadest (hopitaux generaux), mis olid eelkäijaks nii tänapäeva haiglatele kui vanglatele. Ravi ja protseduure tehti 18. saj-19. saj algus vähe, eesmärgiks oli valude vähendamine ja elukvaliteedi tagamine. Haiglal ka 19. sajandil oli tugev sotsiaalne roll - aidata vaeseid. Pikkamööda algas haiglate eristumine ka selles suunas, mida praegu nimetame pikaravi haiglateks.
7.LOENG
Evolutsiooniõpetuse ja geneetika mõju arstiteaduse arengule (vt ka eugeenika ja natsimeditsiin)
avastati geenid, kromosoomid . märgati mutatsioone . lamarkism andis hoogu hügieenile ja kehakultuurile. mendeli seadused pidasid paika. nähti võimalusi, kuidas sünniks vaid parimate omadustega järglased jne. avastati pärilikud haigused. no ja siis sellega hakkas kaasas käima ka kogu eugeenika krempel, mille kohaselt need ''ebaväärtuslikud'' olid halbade geenidega ja pidid hävitatama. christian nasse seletas hemofiilia pärandumismehhanismi. baer avastas munaraku. tekkisid veel geeniteooria, kromosoomiteooria, mutatsiooniteooria ja populatsioonigeneetika teooria.
10.SEMINAR
Positiivne ja negatiivne eugeenika
positiivne eugeenika kujutab endast väärtuslike ja eelistatud inimtõugude ja -rühmade pärilike omaduste edasikandumise soodustamist nii, et järgnev põlvkond oleks bioloogiliselt nii hea kui vähegi võimalik. positiivse eugeenika ideed eksisteerivad ka tänapäeval ­ sotsiaalmeditsiinis, tervishoiupoliitikas jm. positiivse eugeenika vahendid: toitumine, hügieen, tervishoid, kasvatus, emade- ja lastekaitse. negatiivse eugeenika eesmärgiks oli vabaneda vähemsoovitavatest gruppidest nende paljunemise pidurdamise läbi. näiteks sundsteriliseerimise või -abordi, abielukeeldude, isoleerimise korras. äärmuslikuks meetodiks oli hukkamine ''eutanaasia'' nime all (natsi-saksamaa). prenataalne diagnostika samuti üks eugeenika teostamise viisidest
Karsklusliikumise koht meditsiiniloos
kroonilised alkohoolikud kuulusid sundsteriliseeritavate inimeste nimekirja, kuna alkoholism on päriliku eelsoodumusega ja viis kuritegelikule teele. teati, et alkohol kahjustab tervist. alkoholismist prooviti võõrutada parajusluse või täiskarskluse reklaamimisega. nixoni ajal just propageeriti narkootikume ja alkoholi kui valuleevendajaid, kuid hiljem saadi teada, et see tekita sõltuvust ja muidu hädasid ja siis algas karsklusliikumine, kehtestati kuiv seadus, kuid olukord muutus kohati just halvemaks, kuna tekkisid maffiad ja salaalkohol jne.
Pronatalism- mõju tervishoiu arengule
Positiivse eugeenika valdkonda kuuluv omandas Eestis küllaltki hästi organiseeritud kuju. riik proovis oma demograafilisi probleeme lahendada ja oluliseks sai tervishoiu ja iibepropaganda. Eugeenika vastu oli olemas riigipoolne huvi ­ Eugeenika Instituudi rajamist toetas otseselt Rahva Juurdekasvu ja Heaolu Komisjon. 1935. aastast käivitati rahvatervishoiu kuusaastak, alustati emadepäeva riiklikku tähistamist jne. iibehüsteeria. kõrgema klassi esindajatel oli palju vähem lapsi kui alamklassi inimestel ja asotsiaalidel. kvaliteedi (eugeenika) asemel sai tähtsaks kvantiteet (iibehüsteeria). no sõtta oli ju inimesi vaja 19.saj lõpp, 20.saj algus.
8.LOENG
Arstide enesekehtestamine (mõjulepääsemine) eesti / Eesti ühiskonnas 1632 ­ Tartu ülikool ja arstiteaduskond selles. 1802 Tartus taasavatakse ülikool. Vabadussõjas tekkinud Eesti Vabariik sai ajaloolt päranduseks rahvusvahelise teadus- ja hariduskeskuse ­ Tartu Ülikooli. TÜ Arstiteaduskonna suuruse, ajaloo ja ambitsioonide kõrval olid: kõrge laste suremus, primitiivsed hügieeni- ja korteriolud, maapiirkondade tagasihoidlik varustatus arstide ja haiglatega. Arstide üleproduktsiooni küsimus tõstatus ametlikult 1928. a. Ülikool siiski püüdis oma tudengite arvu hoida ja arstide arvukust reguleerida(alates 1926. a oli arstiõpe pikenenud 6 aastani). "Majaarst" asendus spetsialiseerunud arstiga, kes polnud enam mitte tagajärgedega tegeleja, vaid pigem ennetaja. Rahvuslikule arstiteadusele oli vundamenti hakatud rajama juba iseseisvuse eel seltside loomise ja rahvuskeelse sõnavara arendamise näol. Henrik Koppeli (hilisema professori ja ülikooli rektori) algatusel hakkas 1903. a ilmuma ajakiri "Tervis". 1922. a asutatatakse Akadeemiline Arstiteaduse Selts meditsiiniteaduste arendamiseks. Aleksander Rammul (prof. meditsiinigeograafilise uuringu üldjuht) ning valmis see aastail 1922-1938 kõigi Eesti 11 maakonna kohta. Ernst Blessig (oftalmoloogiaprofessor) 1922. a korraldas esimese pimedate loenduse Eestis ning arendas silmahaiguste epidemioloogiat. Ernst Saareste (otorinolarüngoloogiaprofessor) töötas välja eestikeelsed kõnestestid kuulmise uurimiseks. Mihkel Kask (dotsent) sai tuntuks tervishoiu populariseerijana mh ka raadio kaudu. Prof. Aadu Lüüsi (1878-1967) tegeles pediaatria juurutamise, aga ka lastekaitse korraldamisega Eestis. Ülikooli juurde loodi lastekliinik 1922. aastal.
Kahe maailmasõja vahelise Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna teaduslik tase ei olnud kiitaväärt, aga said avatukus uued instituudid ja õppetoolid (bakterioloogia, neuroloogia , füüsikalised ravimeetodid , röntgenoloogia, ortopeedia , odontoloogia, kõrva-, nina- ja kurguhaigused jne). Tartut 1933. aastal külastanud Rockefeller Foundation'i ametnik kirjutab oma aruandes, et arstiteaduskonnas on kolm arvestatavat õppetooli, kus tehakse fundamentaalteadusi: 1) Närvikliinik ja neuroloogiakateeder (prof. L. Puusepa ), 2)füsioloogia (M. Tiitso) 3)farmakoloogia (G. Barkan) õppetool. Alexander Lipschütz, Alfred Fleisch ja Maks Tiitso täiustasid füsioloogilise elutegevuse uurimiseks vajalikke aparaate. Füsioloogiainstituudi uurimissuunad keskendusid teadlased sisesekretsiooni, vereringe , hingamis- ja patofüsioloogia valdkondadele. Prof. Siegfried Loewe (1884-1963) pani aluse farmakoloogiainstituudi sõdadevahelisele edule. Loewe järglaseks oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Tema järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg ). Arstide hulgas leidus teisigi rahvusliku teaduse suurkujusid. Peamiseks selliseks oli kindlasti prof. Ludvig Puusepp (1875-1942). Professor Puusepa rolli sõdadevahelise ülikooli arstiteaduskonna näo kujundamisel on raske alahinnata, aga Puusepa enda panus on eesti arstiteadusesse oluline kliinilise poole pealt. Tema initsiatiivil hakkas ilmuma ajakirja "Folia Neuropathologica Estoniana" (alates 1929 "F. Neurochirurgica Estoniana").
Meditsiini arengule Eestis mõjus kindlasti positiivselt Pätsi riigipööre 1934. a. Riigi arengus algas periood, mil "rahvusterviklikkusel" põhinev poliitiline retoorika viis muuhulgas demograafia -alaste ambitsioonideni, ja tervishoiu vallas tähtsate sammudeni: 1936. a alanud rahvatervishoiu kuusaastak nägi mh ette uute arstikohtade loomist eriti maapiirkondadesse. 1938. a rõhutatakse vajadust arstide-eriteadlaste väljaõpetamise järele ning sotsiaalminister leiab, et ülikool peaks vastuvõttu suurendama 15-20 inimese võrra. Arstiteaduskonna juurde asutati 1938. a Eugeenika instituut. Ka 1938.a asutatakse Eesti Teaduste Akadeemia (kuhu kuulusid A. Paldrok ja L. Puusepp). Selle presidendiks saab prof. Karl Schlossmann. Iseseisvuse jooksul sai ülikoolist hariduse üle 800 meediku (kellest naisi veidi üle ¼). Ülikooli arstiteaduskonna juures töötasid ämmaemandate kool ja õdedekool. Kokkuvõttes võib ülikooli arstiteaduskonda sõdadevahelisel perioodil vaadelda teatavas vastuolulisuses. Ühelt poolt oldi majandusliku ja kultuurilise autarkia tingimusis sunnitud minetama oma tähtsust fundamentaalteaduste viljelemise vallas, teisalt andis just seesama olukord võimaluse keskenduda rahvuslike väärtuste ja ootuste arendamisele. Kujunema hakkas rahvuslik arstide kaader. 11.SEMINAR Nn natsimeditsiini eripärad Kitsamalt kujutab nn ,,natsimeditsiin" endast eeskätt kõikvõimalike seadusandlike ja eetiliste piirangute ja tõekspidamiset vastu eksinud arstide praktikat ­ äärmuslikuks näiteks on inimkatseid sooritanud arstid koonduslaagrites, aga ka negatiivse eugeenika meetodid ­ abiellumispiirangud, sunduslikud abordid ja steriliseerimine , ning lõpuks nn ,,eutanaasia". Nii veidralt, kui see ei kõla, oli siiski täiesti olemas teatav nn arstide ,,natsieetika" ­ arstil ja teadlasel olid eelkõige kohustused ühiskonna (mitte indiviidi / patsiendi) ees. Natsi-teoreetikud ei uskunud ,,puhtasse teadusse" ­ teadusel pidanuks olema tihe seos ühiskonna asjadega ning teadlastel ühiskonna ees kohustused. Natside teadus-(meditsiini-)eetikat iseloomustab: seksistlik paternalism, Põhja tõu üleolek, puhtus, punktuaalsus, ordnung, autoriteetide austamine, avalik ja üldtervishoid. Iseloomulikud olid veel preventiivmeditsiin, kulude kokkuhoid, looduslähedane elustiil ning tootvat tööd tegevate inimeste eelistamine. T-4 programm (,,eutanaasia" mõiste kuritarvitamine)
1939. aastal loodi süsteem, tuntud kui T-4, mis allus organisatsioonile nimega ,,Raskekujuliste Pärilike Haiguste Teadusliku Ravi Komitee" (järjekordne näide natside künismist eufemistlike nimetuste väjamõtlemisel). Esimesed ohvrid tulid okupeeritud Poolast, kus jaanuaris 1940. a raporteeritakse 4000 parandamatu haige hukkamisest. Poolas toimus see ilmselt mahalaskmise läbi, kuid Saksa aladel hukkamiseks loodud kuues keskuses olid gaasikambrid . Kokku surmati 1941. a augustiks Saksamaal 70 273 patsienti. Siis, tänu avalikkuse tähelepanule ja omaste ning kiriku protestidele, gaasitamine (,,desinfektsioon") lõppeb, eutanaasia projekt nihkub kõrgelt riiklikult tasandilt madalamale, haiglate, tasandile. See nn "metsik eutanaasia" saab osaks natsionaalsotsialistlikust arstieetikast, milles arsti kohustused ühiskonna ees on suuremad kui patsiendi ees. Surmamismeetodeiks saavad mürgi annustamine ning näljutamine. Üdse tapeti sakslaste poolt Euroopas umbkaudu 275 000 vaimuhaiget. Nõukogude meditsiini üldiseloomustus (sh nn pseudoteadused)
Arstiabi korraldus NSVLiidus toimis territoriaalprintsiibil. Polikliinikute süsteem, millest lähtus dispanseerne süsteem (so aktiivne tervisekontroll). Üks asi, mis NSVLiidus tervishoiu arengut pärssis, oli riigi hirm oma elanike ees, millega kaasnes teatav salastamis-hüsteeria. Teine asi, mis silma torkas oli sage formaalne lähenemine ­ nt mõnedki ühiskonnakihid jäid riikliku hoolitsuse alt välja (varem või hiljem jõudsid need rühmad pahatihti pigem vanglatesse...) Indiviidi arengus hakati peeaasjalikult tähtsustama keskkonna mõjusid. Pavlovi ühest küljest epohhiloovad ja Nobeli preemiat väärt käsitlused, andsid teiselt poolt aga ka võimaluse kindlustada NSV Liidus kujunenud mendelistliku geneetika vastast suunda. Pavlovi õpetus kõrgemast närvisüsteemist esitas väljakutse samal ajal mujal maailmas jõudu koguvale pärilikkusõpetusele, sest nägi indiviidi/isendi arengus valdavat tähtsust keskkonnal (käitumisest rääkides ­ tingitud reflekside väljakujunemisel). See oli midagi muud, kui klassikalise geneetika baasil tekkiva bioloogilise determineerituse kontseptsioon, mis elu jooksul omandatud tunnuseid alatähtsustas. Suhteliselt hiljuti ja kõrges vanuses kerkis nõukogude pseudoteaduste taevasse Olga Lepesinskaja. Tegemist oli teeneka revolutsioonilise liikumise tegelasega, kelle panus teadusesse seisnes Rudolf Virchowi õpetuse ,,ümberlükkamises". Kui Virchowi rakupatoloogia õpetab, et rakk saab tekkida vaid rakust, siis Lepesinskaja arvas end olevat tõestanud, et rakud tekivad ka mitterakulisest ollusest. Mõnes mõttes oli Lepesinskaja teooria seostatav elu isetekkimise küsimustega mitteelusast mateeriast, so nn akadeemik Oparini hüpotees elu isetekkimisest. Teisalt sisaldus tema töös sõnum mingist (vitalistlikust) tungist, milline kujundab organismide olemust. Kokkuvõttes aitas Lepesinskaja teooria toetada neid mõtlejaid, kes nägid raku elusaine mõjutamisel võimaliku olevat teha pärilikkust eitavaid hüppeid ­ nt nisust rukki, rukkist riisi jne. Selline suhtumine teaduse eesmärkidesse iseloomustab lõssenkiste. Nõukogude reziimiga seostatav kõige silmatorkavam meditsiinikuritegu on psühhiaatria valdkonda kuuluv. 12.SEMINAR 20. sajandil esile kerkinud vastuolud meditsiini / tervishoiu arendamisel
Varem on juba tehtud vihje, et mida tervemad inimesed on, seda kauem nad elavad ning ­ paradoksaalsel moel ­ seda enam tuleb nende tervisele kulutada, sest enamus tervisrahadest läheb raukade elus hoidmisele (raugad teatavasti puhtalt bioloogiast tingituna, on suhteliselt kehva tervisega ja kipuvad varem või hiljem surema...). Niisiis on 20. sajand periood, mil haigus sai (jälle) peaasjalikult bioloogilisest fenomenist (tagasi) sotsiaalseks ("tagasi" seepärast, et kunagi, mil veel haigustekitajate ja ravi loodusteaduslikud meetodid tundmata olid, ta ju seda sisuliselt oli...). Haiguse-tervise mõiste on endasse haaramas valdkondi, nagu sissetulekud, eluviisid , toitumisharjumused, hobid , kutse või amet, haridus , perekonnaelu jms. Ollakse jõutud olukorda, kus enam ei piisa haiglatest, kus tegeletakse tagajärgedega. Tervishoiust on saanud tööstus. Arsti autonoomsuse asemele on tulnud anonüümsus. Arstkonna autonoomsus (ja kollegiaalsus) on seega järjest enam asendunud kõnesoleva kutse tihedate sidemete loomisega riigiga ­ meedikud vajavad riigi raha jne, poliitikud aga põhjendavad oma tegemisi sageli tervishoiu jm sääraste vajadustega. Riigi kontroll kodanike tervise üle on valdkond, millest võiks siinkohal juttu teha ja seda eeskätt seoses nn mürkainetega. Asja iroonia nimelt selles, et paljudki sellistest ainetest, mida praegu keelatakse, kui kahjulikke (kas tervisele või moraalile või mõlemat), on kunagi toiminud ja levinud riigi toel. Seda võib öelda, rääkides alkoholist ja lõpetades kõikvõimalike narkootikumidega. Tekkisid sõltlased, mistõttu tuli hakata narkootikumide levikut piirama, müües neid apteekides . Kõige sellise hüsteeria käigus muutus ka arstkond üha enam riigisõbralikumaks. Nimelt ­ küüniline küll ­ avastati, et on võimalik raha ikka välja teenida. Seekord enam mitte narkootilisi aineid müües, vaid riigile ja eraisikutele narkoloogia-alast teavet ja ravi(preparaate ­ metadoon ) pakkudes.
,,Vanadus" ja ,,vabadus"
20. sajand on skeptikute sajand (Ivan Illich) vaatamata sellele, et Läänemaades on keskmine eluiga tõusnud 45-lt 75-le. Igasugune meditsiiniga seostatav kuritegevus on üks asi seletamaks skeptitsismi, teine aga ringiga tagasi hiiliv paternalismil põhinev autoritaarsus. Viimase arusaamiseks tuleb mõista Põhjamaade eugeenikafenomeni, mil igati korralikud ja heaoluühiskonda ehitavad riigid piirasid üksikisiku õigusi. Tehti seda aga ühiskonna üldise heaolu nimel ­ nii ka nüüd ja edaspidi. Maksumaksja peab kõik kinni maksma ning milleks peab ta maksma kinni kellegi haiguse, vanaduse, hariduse või hobid...ajaloos on suremusega seostatavaid tendetse 3 : 1. Traumad ja õnnetused 2. Nakkushaigused 3. Vanadusega seotud degeneratiivsed haigused Vabadusega seotud tendentsid: Globaliseerumine ­ haiguste levik; Inimvabadused ja liberalism ­ AIDS. Inimestel on õigus suhelda kellega ta ise paremaks peab, haiguste levikut on raske seega kontrollida. Koos keskmsie eluea tõusuga on tõusnud ka vanadusega seotid degeneratiivsete haiguste hulk, mis annab hogu skeptikutele ja alust väita, et 20. sajandil ei ole kõik veel ideaalne.
Haiguse mõiste laienemine (vt elu ja surm)
20. sajand on periood, mil haigus sai (jälle) peaasjalikult bioloogilisest fenomenist (tagasi) sotsiaalseks ("tagasi" seepärast, et kunagi, mil veel haigustekitajate ja ravi loodusteaduslikud meetodid tundmata olid, ta ju seda sisuliselt oli...). Haigust võib vaadelda · statistiliselt; · sotsioloogiliselt; · poliitiliselt; · psühholoogiliselt. Haiguse-tervise mõiste on endasse haaramas valdkondi, nagu sissetulekud, eluviisid, toitumisharjumused, hobid, kutse või amet, haridus, perekonnaelu jms. Ollakse jõutud olukorda, kus enam ei piisa haiglatest, kus tegeletakse tagajärgedega või veel enam ­ laboratooriumitest, kus ollaks küll suurepäraselt võimelised kirjeldama mingit patoloogiat, kuid ei olda veendunud (ega huvitagi), kuidas see nähtus nt sinna koe sisse sai.
Biovõim / biopoliitika (vt ka arstikutse kujunemine, eugeenika, natsimeditsiin) Biopower (biovõim / biopoliitika) Nn biopoliitika ja biovõimu mõisted võttis 20. sajandi teisel poolel kasutusele prantsuse filosoof Michel Foucault. Mõisted tähistavad võimu (riigi) tehnoloogiaid, kontrollimaks üksikindiviidide seksuaalsusele, fertiilsusele, tervishoiukäitumisele jms, suunatud reglementatsioonide kaudu populatsioonide kui tervikute käitumist (märksõnadeks oleskid rassim, pronatalism, eugeenika, psühhiaatria, seksuoloogia jms). Arusaam biovõimust kujunes teise maailmasõja järgsetes oludes, mil ilmnes , et nii teadus kui meditsiin on olnud osalised vägagi tagurlike reziimide toimimises.