taotleda. Schumpeteri kaks demokraatiakontseptsiooni 1. Klassikaline demokraatiadoktriin Demokraatiafilosoofiat selle kohta võib kokku võtta järgmise definitsiooniga: demokraatlik meetod on selline institutsionaalne korraldus poliitiliste otsuste vastuvõtmiseks, mis teostab ÜLDIST HÜVE, lastes rahval endal otsustada küsimusi indiviidide valimise teel, kes peavad kokku tulema selleks, et tema tahet täide viia 2. Teine demokraatiateooria Esindajate valimine muutub teisejärguliseks. Nüüd on rahva ülesanne tekitada valitsus või mingi muu vahepealne organ, mis omakorda tekitab riikliku täidesaatja või valitsuse.
Juriidiline mõiste- Riik on juriidiline isik (abstraktne moodustis, millele õiguskord annab õigusvõime (võime kanda õigusi ja kohustusi, võib olla osaline või täielik)), millel on pädevuse määratlemise pädevus (õigusfilosoofilises tähenduses- õigus luua õigust) 3. Õigusfilosoofiline mõiste- miks riik?- riik on inimõiguste realiseerimise instituitsioon. Riik kui teaduse ese 1. Politoloogia e riigiõpetus- esemeks on riigitüübid, valimissüsteemid, demokraatiateooria, riigi allakäik, riik rahvusvahelises suhtlemises; uurib, millised eeldused on soodsad demokraatia tekkimiseks ja püsimiseks. 2. Poliitiline sotsiaalteadus- empiiriline distsipliin; uurib, mida inimesed arvavad, uurimismeetod on põhiliselt arvamusküsitlused. 3. Riigifilosoofia- küsimus „Miks riik? 4. Riigiõigusõpetus e riigiõigusdogmaatika- uurtakse etteantud küsimusi, mis on ära
üle, kodanike sotsiaalpoliitiliste huvide arvestamine, kodanike võimalused osaleda valitsemises, kuidas kasutab võim sunnivahendeid poliitika elluviimisel. Demokraatia on valitsemisviis või poliitiline reziim, milles võimukasutust legitimeerib ja kontrollib rahva tahe. Kontrolli tagab õigusriik, kus on demokraatia tunnused. Rahva võim. Indiviidi ja poliitikute vaheline võistlus häälte pärast. Individualistliku demokraatiateooria kohaselt käsitletakse rahva võimuna enamuse võimu. Rahvas on üks kogum. Kollektivistlik demokraatiateooria peab oluliseks ühiskonda kui tervikut. Viimaseid kahte nimetatakse ka osavõtuteooriateks, kuna oluline on rahva osavõtlikkus. Demokraatlik eliitteooria puhul omandab võimu see kes võidab võistluse üksikisikute ja professionaalse eliidi vahel. Autoritaarne reziim- legimiteerib võimukasutaja oma käsud ja korraldused kodanike
"Demokraatia," öeldakse vahel, pole mitte poliitilise süsteemi nimetus, vaid kiidusõna. Selle seisukoha järgi pole olemas ühtki järjekindlat demokraatiateooriat. Pole ühtki niisugust poliitilist süsteemi, mille võiksid heaks kiita kõik need, kes väidavad end olevat demokraatia poolt. Seda laadi kriitika võib küll olla liialdatud, kuid kahtlemata on sel teatud alus. Demokraatlikus teoorias on tõsiseid sisemisi pingeid, ning on kasulik uurida mõningaid demokraatiateooria formuleerimise kõige põhilisemaid probleeme, enne kui vaatleme argumente demokraatia enese poolt ja vastu. Esimene pinge demokraatlikus teoorias, millele ma tahan tähelepanu pöörata, valitseb järgmise kahe idee vahel: demokraatia kui "enamuse valitsemise" süsteem ja demokraatia kui "üksikisikuga arvestamine". Kui keegi ütleb protesteerides "ma mõtlesin, et see maa on mõeldud olema demokraatlik", siis tavaliselt peab ütleja
Nõrgad ja nõrkuse ilmingud nagu inimlikkus, kaastunne, hoolivus, tuleb hävitada ühise heaolu nimel. Juhiprintsiip: Fasism ülistab juhti. Kuna riik ja rahvus on ühtsed, siis on neil üks eesmärk, üks tahe. Fasismi teooria kohaselt tuleb riiki juhtida totalitaarselt ning ainuisikuliselt, ilma valimiste, erakondadeta, parlamendita. Fasism on täielikult nõus elitarismi põhiprintsiibiga, et massid pole suutelised valitsema klassikalise demokraatiateooria mõttes. Ühiskond jaguneks kolmeks: liider, eliit, massid (viimastelt nõuti küsimusteta allumist). 40 Antiliberalism, antikommunism: Fasism on antiliberalistlik ja antikommunistlik, üritades kapitalistlike põhimõtetega ümber korraldada ühiskonda nii, et eraomandus säiliks, kuid peamine oleks üldine kasu. Ideoloogia on anti-individualistlik ning antikodanlik, asetades ühiskonna huvid indiviidi omadest kõrgemale
rahvuste hävitamist (antisemitism). Nõrgad ja nõrkuse ilmingud nagu inimlikkus, kaastunne, hoolivus, tuleb hävitada ühise heaolu nimel. Juhiprintsiip: Fasism ülistab juhti. Kuna riik ja rahvus on ühtsed, siis on neil üks eesmärk, üks tahe. Fasismi teooria kohaselt tuleb riiki juhtida totalitaarselt ning ainuisikuliselt, ilma valimiste, erakondadeta, parlamendita. Fasism on täielikult nõus elitarismi põhiprintsiibiga, et massid pole suutelised valitsema klassikalise demokraatiateooria mõttes. Ühiskond jaguneks kolmeks: liider, eliit, massid (viimastelt nõuti küsimusteta allumist). Antiliberalism, antikommunism: Fasism on antiliberalistlik ja antikommunistlik, üritades kapitalistlike põhimõtetega ümber korraldada ühiskonda nii, et eraomandus säiliks, kuid peamine oleks üldine kasu. Ideoloogia on anti-individualistlik ning antikodanlik, asetades ühiskonna huvid indiviidi omadest kõrgemale. Fasism
annaabi.ee 
