Vana-Egiptuse meditsiinidiagnostika (0)

Tartu Ülikool
Semiootikaosakond
Joonas Kepler

Vana-Egiptuse meditsiinidiagnostika

Referaat
Juhendaja : Irina Avramets
Tartu
2006

Sissejuhatus

Antud referaat heidab põgusa pilgu Vana-Egiptuse meditsiinidiagnostikale. Kuna diagnostika on justkui meditsiini südamik (puudulikule diagnostikale järgneks küllalt tõenäoliselt puudulik ravi) , siis ei saa jätta käsitlemata ka arstiteadust tervikuna . Meditsiini võib traditsiooniliselt jaotada laias laastus kolmeks: diagnostika, teraapia ja profülaktika. Teraapia poleks tulemuslik ilma õige diagnostikata, samuti ka profülaktika. Diagnoosimine ilma ravita oleks aga justkui pelk filosoofia, mitte enam arstiteadus.

Semiootika ja meditsiinidiagnostika seosest

Semiootikat ja arstiteadust võib mingil määral pidada nö vendadeks või koguni üheks tervikuks. Nimelt võttis “ semiootika ” mõiste kasutusele arst Galenus 2.saj. Kuni XIX sajandi lõpuni tähistaski see mõiste õpetust haiguste sümptomitest. Nii näiteks nimetati Tartu Ülikooli diagnostika kateedrit semiootika kateedriks. Alles hiljem laienes semiootika uurimisväli oluliselt kultuuri ja ühiskonna analüüsimisele. Antud referaat vaatleb seega läbi meditsiinidiagnostika ka mingil määral semiootika juurte kujunemist.

Meditsiin Vana-Egiptuses

Vana-Egiptuse panust meditsiini arenguks on raske alahinnata. Ühe näitena võib tuua egiptlaste poolt surnute palsameerimisega saadud kogemused. Nõnda olid egiptlased osavad kirurgid , kes suutsid muu hulgas teha ka üsna keerulisi silmaoperatsioone. Egiptlased olid reeglina arvamusel, et haigused ei teki mitte jumalate kättemaksust kuivõrd just looduslikel põhjustel. Seega polnud haiguste tõrjel esmatähtsad mitte palved ega maagia , vaid õige diagnoos ja kohane ravi. Egiptuse arstid oskasid valmistada paljusid ravimeid, nii joogina sissevõtmiseks kui ka salvina pealemäärimiseks.
- ( Kõiv 1998: 38).

Meditsiin Vana-Egiptuses – allikad

Vanimad teadaolevad meditsiinialased papüürused pärinevad Keskmise riigi perioodist (2250- 2050 e Kr). Enamus meieni jõudnud meditsiinialastest papüürustest on pärit aga Uue riigi ajast ( 1580 -1085 e Kr).
Kuni Vana-Egiptuse kirja dešifreerimiseni olid ainsaks Vana-Egiptuse ajalooallikaiks antiikaja ajaloolaste ja kirjanike ülestähendused. Palju on Egiptusest kirjutanud Kreeka ajaloolane Herodotos ning kreeka keeles kirjutanud Egiptuse preester Manethon. Vanad Egiptuse arstiteaduse traktaadid pole meieni säilinud. Nende olemasolust annavad tunnistust vaid muistsete ajaloolaste ülestähendused.
On leitud 10 papüürust, mis osaliselt või täielikult on pühendatud arstikunstile. Need on meieni jõudnud Keskmise ja Uue riigi ajast. Papüüruselt selguvad veel varem toimunud sündmused, mis on koopiad vanematest meditsiinialastest käsikirjadest.

• (Otter 1995: 6).
  

Ebersi ja Smithi papüürused

Kõige rohkem informatsiooni Vana-Egiptuse meditsiinist annavad Ebersi ja Smithi papüürused, mis on kirja pandud II aastatuhande keskel e Kr. Egüptoloogid on arvamusel, et mõlemad papüürused kuulusid samale arstile. Vastavad nimed on nendele kirjutistele pandud aga avastajate järgi.
Papüürustel on kirjeldatud soole-, hingamisteede, veresoonte- ja nahahaigusi, silmahaigusi ning rasket kurnavat palavikku. Lisaks ka rida protseduure: massaaž, vesiravi, keerulised retseptid taimedest . Need olid mõeldud kõrgematele klassidele.
Ebersi papüürust võib pidada sisehaiguste ja arstirohtudega ravimise entsüklopeediaks. Seda nimetatakse ka “Raamat ravimite valmistamisest kõigi kehaosade ravimiseks” ning see sisaldab ligikaudu 900 retsepti. Retsept koosneb paljudest koostisainetest ning lõppeb õpetusega, kuidas seda ravimit sisse võtta. Enamustega neist käib kaasas ka posimine ja loitsimine. Osa papüürusest pajatab aga hoopis kosmeetiliselt vahenditest – kuidas muuta nahavärvi, tugevdada juuste kasvu, värvida juukseid jne.
( Edwin ) Smithi papüürus on vanim teadaolev kirurgiline uurimus. Seal on kirjeldatud üksnes haigusjuhte, mitte aga retsepte . Kirjutis algab peakahjustustest ja kulgeb edasi kogu keha kahjustuste kirjeldamisele. 48 kirjeldatud haigusjuhu puhul soovitatakse vaid ühel kasutada ka maagiat. Smithi papüüruse 48 kirjeldatud haigusest on 27 peatrauma kohta, 6 puudutavad selgroo kahjustusi. Iga kirjeldatud haigusjuht on klassifitseeritud ühega kolmest arvamusest: a.) soovitatav b.)ebakindel c.)mittesoovitatav. Viimaseid peetakse ravimatuteks haigusteks, see tähendab, et ka muudes Vana-Egiptuse tekstides pole leida nende raviõpetust. Lisaks on iga haiguse kohta toodud välja selle nimi, ( arstlik ) läbivaatlus, diagnoos ja ravi. Vastavalt Breastedile on Smithi papüürus koopia iidsemast papüürusest, mis pandi kirja umbes 3000-2500 e Kr. Kommentaar 69 seletava märkusega lisati tekstile alles mõni sada aastat hiljem.

• (Otter 1995: 9; The Edwin Smith Surgical Papyrus)
  

Vasakul Elbersi papüürus, paremal Smithi papüürus.

Arstiteadusega seotud jumalad

Vana-Egiptuses seostusid arstiteadusega kaks jumalat: Thot ja Isis . Thot oli tarkusejumal , kes võttis kasutusele kirja, arendas matemaatikat, muusikat ja looduslike vahenditega ravimist. Ta kirjutas ka kõige iidsemad meditsiinialased traktaadid. Jumalanna Isis oli seevastu maagilise meditsiini rajaja ning laste kaitsja. Isis ravis terveks oma poja Horose, kes sai mao käest salvata. Nii õppis ta ravimist. Ravimid , mida hakkas kasutama Isis, olid kasutusel ka Vanas Roomas.

• (Otter 1995: 7-8).
  

Thot. Isis.

Raviasutused ja meditsiinikoolid

Vanas-Egiptuses pöördus haige templisse, kus talle määrati arst. Iga arst kuulus mingi preestrite nõukogu juurde. Tuli ravimise eest läks templile, arst sai sellest vaid väikese osa.
Esimese dünastia ajast alates asusid arstide koolid Memphises, Heliopolises, Saidis ja templite juures. Meditsiiniteadmiste edasiandmine Vanas Egiptuses algas keerulise hieroglüüfkirja õppimisega erilistes kirjutajate koolides , mis asusid templites. Distsipliin oli koolides range. Enamus teadmisi oli rakendusliku iseloomuga. 600 a e Kr hakkasid need koolid ka välismaalasi vastu võtma. Sageli õppisid Egiptuses kreeklased. Vana-Egiptuse meditsiin avaldas suurt mõju kreeklaste ja araablaste meditsiinile.

• (Otter 1995: 11).
  

2. Haiguste diagnostika Vana-Egiptuses

Vanim haiguse kirjeldus

Vanim haiguse kirjeldus on V dünastia kuninga Neferirkare hauasambal. Sealt selgub , et ta suri äkki, võib arvata, et surm saabus insuldi või müokardi infarkti tagajärjel.

• (Otter 1995: 6)
  

Neferikare püramiid .

Patsiendi kliiniline läbivaatlus

Vana-Egitpuse meditsiin vaatles inimest kui tervikut , arvestades nii tema füüsilist, vaimset, hingelist ja sotsiaalset osa. Haiguste diagnoosimine Vanas-Egiptuses oli küllalt sarnane tänapäevasele arstlikule läbivaatlusele. Smithi papüüruse järgi algas kliiniline läbivaatlus patsiendi küsitlemisest. Küsimused võisid puudutada ka näiteks seda, kas haigel on vaenlasi või on ta hiljuti sattunud kellegi viha alla. Sellele järgnesid klassikaliste sammudena haige vaatlemine , komplus ning haigete organite koputlus (valulikkuse ja reflekside hindamine). Uuriti ka haige uriini, rooja, sülge ja verd. Lisaks katsuti ka haige pulssi . Smithi papüüruses peetakse 48-st haigusest vaid kolme lootusetuteks.
- ( Arab ; Springer).

Meditsiinidiagnostika muutumine religioosseks

Saksa egüptoloog H. Grapow on märkinud, et Egiptuse meditsiin kaldub aja voolus järjest rohkem müstikasse. Kõige vanem, Kahuni papüürus paneb pearõhu empiirilistele ravimeetoditele ja ravimite soovitamisele ning peaaegu ei sisalda religioosseid motiive . Hilisematel papüürustel on kõrvuti empiiriliste tähelepanekutega ka soovitused maagilisteks talitlusteks. Veel hilisemad papüürused on täis aga juba veelgi rohkem religioosset müstikat ning sisaldavad palju viiteid maagilistele protseduuridele ja loitsudele. Preestrid seostasid haiguste põhjusi religioossete uskumustega – deemoni kehasse asumise ja jumalate tahtega.

• (Otter 1995: 6).
  

Eriarstid, inimesetundmine ja haiguste interpreteerimine

Juba Vana riigi ajal (3 aastatuhat e Kr) kujunes arstidel välja spetsialiseerumine . Olid kirurgid ja sisearstid, kirurgid jagunesid silma- ja hambaarstideks. Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutas 5. saj e Kr, et "Egiptuses praktiseeritakse meditsiini lahutamise alusel - st iga arst spetsialiseerub mingile kindlale kehaosale või haigusele - ühed ravivad ainult silmi, teised pead, kolmandad aga hambaid..." Väga palju aitas inimese anatoomia ja haiguste tundmaõppimisele kaasa palsameerimine.
Vanad egiptlased tundsid suuremaid organeid – peaaju , süda, neerud , lihased jt. Nende arvates kutsusid ajukahjustused esile haigusseisundeid ka teistes kehaosades. Tähtis arvati olevat aga ka süda, kust veresooned mööda keha laiali lähevad.
Imhotepi papüürusel jaotatakse traumad ravitavateks, kahtlasteks ja lootusetuteks. Väga palju teadmisi haavade , luumurdude ja teiste traumade ravist kogusid Egiptuse sõjaväearstid.

• (Otter 1995: 8, 10; Grobler)
  

Hambahaigused

Perioodist 1500-1700 e Kr pärinevad papüürused sisaldavad nii põhjalikke hambahaiguste kirjeldusi kui ka nende ravimiseks mõeldud “ravimite” koostist. Egiptusest leitud alalõualuus, mis pärineb ajavahemikust 2900 -2750 e.Kr, on kaks väikest puuritud augukest, mida kasutati ilmselt abstsessi dreenimiseks (mäda välja laskmiseks). Samas näitab muumiate uurimine , et Vana-Egiptuses oli levinud raske luupõletik, mis viis lõualuu muutuseni ja hammaste väljalangemiseni. Ka vaaraodel pole siiski leitud erilisi hammaste parandamise jälgi. Diagnostiliselt seostati hammaste hädasid usside ja tõukudega, kes pidavat hammastes kasvama. Kasutati ravipastasid ja lahuseid, kuid hambahaiguste edasist arengut ei osatud veel eriti piirata.

• (Grobler; Otter 1995: 10-11)
  

Haiguse põhjused

Haiguse põhjusi seostati nii tavaliste nähtuste kui ka üleloomulike jõududega. Tavaliseks põhjuseks peeti riknenud toitu, sooleparasiite, ilmamuutust jne. Herodotose järgi olid egiptlased veendunud, et kõik inimese hädad tulevad ebaõigest toidust. Ta kirjutab: “Oma magu nad puhastavad igas kuus kolm päeva järjest võttes lahtistavaid vahendeid ja säilitavad tervist oksevahendite ning kliistritega.”
Üleloomulikeks jõududeks olid kurjad vaimud, kes olid haige kehasse elama asunud . Seetõttu kasutati empiirilisel teel saadud ravimeid paralleelselt maagiliste rituaalidega. Ravim pidi olema võimalikult halva lõhna ja maitsega, mis kurjad vaimud eemale peletaks.
Egiptuses valitses kujutlus neljast maailmaelemendist – veest, maast, õhust ja tulest . Seoses sellega tekkis õpetus neljast vedelikust, millest koosneb inimkeha ning millest sõltub tema tervis ja haigus. Kõrvuti selle teooriaga tekkis õpetus pneumast – õhus leiduvast peamisest nähtamatust ja keerulisest ainest, mis sissehingamisel satub kopsudesse, sealt südamesse ja mööda artereid voolab kogu kehasse laiali. Haiguse korral muutusid vere ja pneuma omaduse. Nende kujutlustega oli määratud ka ravi. Ravimine pidi organismist “halva vere” välja viima. Röhitsust, mis tõi välja rikutud õhu peeti kasulikuks. Egiptuse arstid kasutasid klüsme raviks ja soolestiku puhastamiseks . Laialdaselt olid kasutusel hingamis - ja oksevahendid, valuvaigistid , diureetikumid ning aadrilaskmine.

• (Otter 1995: 8-9).
  

Diagnoosist ravimite juurde

Vana-Egiptuse tohtrid mõistsid reeglina haiguse diagnoosimise täpsuse fundamentaalset tähtsust ning vastavalt diagnoosile määrati mõnikord ka kindlad ravimid. Näiteks kõhukinnisust, kahvatust, kõrge temperatuur ja puhitus võisid olla sümptomid haavandist, mille põhjustanud piprase toidu söömine . Selle raviks tuli kõht tühjendada ja puhastada . Seejärel pakuti patsiendile spetsiaalset siirupit. Naiste juuksekasvu parandamiseks soovitati jahvatada riitsinuse puuvilju kuni need lähevad tükki, leotada õlis ja siis valada pähe.
Ühe ja sama haiguse raviks kasutati palju erinevaid ravimeid. Arst pidi valima vastavalt korraldusele kõige mõjukama medikamendi. Osad rohud oli kiiretoimelised, teised avaldasid toimet pikema aja järel. Oli medikamente, mida võis võtta vaid kindlal aastaajal. Näiteks kasutati teatud silma ravimit vaid talve kahe esimese kuu ajal, samas kui mõnda teist võis kasutada terve aasta. Konkreetse ravimi määramisel mängis olulist rolli patsiendi vanus. Piisavalt täiskasvanulikku inimest raviti tablettidega, kuid laste jaoks tuli ravimid lahustada piimas.
- (Egyptian Government ).

Näited Smithi papüürusest

23. juhtum: juhis haavatud kõrva kohta.
Läbivaatlus: kui leiad kellegi kõrval armi, siis lõika see liha läbi, kui kahjustus on kõrva alamas osas, ja õmble see arm kokku kõrva taha.
Diagnoos: tuleks öelda: “Kõrva peal on arm, liha tuleb läbi lõigata. See on haigus, mida suudan ravida.”
Ravi: kui sedasi arvatud, torka arm ära ja pista armi kahe serva vahele, et saaks tugevalt rullida linase kaitse kõrva taha. Hiljem tuleks seda ravida määrde, mee ja linaga, kuni see paraneb .
24. juhtum: alalõualuu murd .
Läbivaatlus: et avastada murdunud alalõualuud, tuleb oma käsi selle peale asetada ning tunda, et murdunu rigiseb sõrmede all.
Diagnoos: tuleks murelikult teatada: “Murdunud alalõualuu, mille ümber kahjustus ongi tekkinud, ….., seetõttu on ka palavik . Haigust ei saa ravida.”

• (The Edwin Smith Surgical Papyrus)
  

3. Kokkuvõte

Vana-Egiptuse meditsiinidiagnostika ja kogu arstiteadus mängis küllalt olulist rolli Idamaade kultuuris ning on palju mõjutanud ka edaspidist arstiteaduse arengut. Antud riigi meditsiinist tuleks esmalt esile tuua seda, et usuti haiguste mittesõltumist jumalikest “asjadest”. Siiski on saksa egüptoloog H. Grapow on märkinud, et Egiptuse meditsiin kaldub aja voolus järjest rohkem müstikasse. Teine oluline fakt on see, et Vana-Egiptuses olid eriarstid. Olid kirurgid ja sisearstid, kirurgid jagunesid omakorda silma- ja hambaarstideks. Küllalt palju kirurgiat ja inimese anatoomiat puudutavaid teadmisi koguti muumiate palsameerimisel, kuid ka lahingutes.
Kui keegi soovis teada saada, kas ta on haige ja vajab ravi, tuli pöörduda templisse, kus töötasid arstid. Teine variant oli arst endale koju kutsuda, kuid seda ei suutnud materiaalselt endale paljud lubada. Esimese dünastia ajast alates asusid arstide koolid Memphises, Heliopolises, Saidis ja templite juures. Seal õppisid põhiliselt arstide endi lapsed, kuid ka näiteks kreeklased. Distsipliin oli väga range.
Põhilised allikad haiguste kirjeldustest ja ravist on Ebersi ja Smithi papüürused (kirja pandud II aastatuhandel e Kr). Need annavad kõige rohkem informatsiooni. Vanimad teadaolevad meditsiinialased papüürused pärinevad aga Keskmise riigi perioodist (2250-2050 e Kr). Enamus meieni jõudnud meditsiinialastest papüürustest on pärit siiski Uue riigi ajast (1580-1085 e Kr). Enne egiptuse kirja dešifreerimist oli Egiptuse meditsiini kohta peamisteks allikateks antiikaja ajaloolaste ülestähendused.
Vanim haiguse kirjeldus on V dünastia kuninga Neferirkare hauasambal. Sealt selgub, et ta suri äkki, võib arvata, et surm saabus insuldi või müokardi infarkti tagajärjel.
Vana-Egitpuse meditsiin vaatles inimest kui tervikut, arvestades nii tema füüsilist, vaimset, hingelist ja sotsiaalset osa. Haiguste diagnoosimine Vanas-Egiptuses oli küllalt sarnane tänapäevasele arstlikule läbivaatlusele. Smithi papüüruse järgi algas kliiniline läbivaatlus patsiendi küsitlemisest. Sellele järgnesid haige vaatlemine, komplus ning haigete organite koputlus (valulikkuse ja reflekside hindamine). Uuriti ka haige uriini, rooja, sülge ja verd. Lisaks katsuti ka haige pulssi.
Vanad egiptlased tundsid suuremaid organeid – peaaju, süda, neerud, lihased jt. Nende arvates kutsusid ajukahjustused esile haigusseisundeid ka teistes kehaosades. Tähtis arvati olevat aga ka süda, kust veresooned mööda keha laiali lähevad. Haiguse põhjusi seostati nii tavaliste nähtuste kui ka üleloomulike jõududega. Tavaliseks põhjuseks peeti riknenud toitu, sooleparasiite, ilmamuutust jne. Diagnostiliselt seostati hammaste hädasid usside ja tõukudega, kes pidavat hammastes kasvama. Hambaravi polnud Vanas-Egiptuses siiski veel kuigi arenenud, kuigi kasutati erinevaid pastasid, et hoida hambaid tervena ja leevenda valu.
Kasutatud allikad:
Arab, Sameh M. Medicine in Ancient Egypt .
http://www.arabworldbooks.com/articles8.ht m [referaadi jaoks kasutatud 14.detsember 2006]
Grobler, V. Hambaravi läbi aegade - 1.osa. http://www.hambaarst.ee/artikkel.php?id=333 [referaadi jaoks kasutatud 14.detsember 2006]
Egyptian Government. Medication in Ancient Egypt. http://www.touregypt.net/historicalessays/MEDICATION.HTM
Kõiv, Mait 1998. II Idamaad . 5. Kiri, haridus , teadus ja kirjandus, kogumikus Inimene, ühiskond, kultuur. 1, Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana- Rooma : XI klassi ajalooõpik. Koostaja Piirimäe, Helmut . Tallinn: Koolibri: 37-39.
Otter, Margareete 1995. Arsti- ja rohuteaduse ajaloost. Pärnu: Trükk.
Springer, Ilene. Just What the Doctor Ordered in Ancient Egypt. http://www.touregypt.net/magazine/mag05012001/magf4.ht m [referaadi jaoks kasutatud 14.detsember 2006]
The Edwin Smith Surgical Papyrus.
http://www.touregypt.net/edwinsmithsurgical.ht m [referaadi jaoks kasutatud 14.detsember 2006]
12