Kultuuriteooria kõik materjalid (0)

1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
1
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
Mis on kultuur? Erinevad kultuuri määratlemise viisid.
ÜLESANNE: Igaüks kirjutab max 3 min jooksul mida tähendab minu
jaoks kultuur e. kultuuri definitsiooni.
• kultuuri uurimine erinevate teoreetiliste meetoditega
• mida on võimalik nende meetoditega teada saada?
• mis on kultuur?
Mis on „kultuur“?
Mida mõeldakse kui öeldakse „kultuur“?
Kui me räägime kultuuri igapäevasest mõistisest e sellest milline on laiemalt
(mitte ainult teaduse vaatepunktist) siis võib siin eristada 2 üldlevinud
arusaama.
Esiteks, enamasti inimesed ei mõtle sellele, mis see kultuur on milles nad
elavad, või õigemini, mida nad igapäevaselt elavad. Kultuur on igapäevaselt
justkui nähtamatu v vaikiv dimensioon meie elus.
Teiseks, paljude inimeste ettekujus kultuurist, kipub küllalt sageli olema
staatiline. S.t arvatakse, et kultuur (olgu selleks siis nt mõni rahvuskultuur -
itaalia, saksa, vene, hiina vm) on teatud nö olem, mida mingi inimrühm omab
ja mis säilib muutumatuna kui selle rühma mõni liige mööda maailma ringi
liigub. Kindlasti olete kuulnud sellist mõistet nagu „kultuurikandja“, siis
võikski öelda, et kultuur on midagi, mida selle esindaja kujuteldava pagasina
justkui endaga kaasas kannab
KÜSIMUS: Väljaspool atropoloogiat võrdsustatakse kultuur sageli
rahvuskultuuriga. (nt raamatud kultuuridevahelistest erinevustest).
Kui paljud teist defineerisid kultuuri kui rahvuskultuuri? Miks?
Rahvuskultuur kui abstraktsioon (rahvus- etniline grupp, riiklinn/
küla/maakond).
Wikipedia (www.wikipedia.org):
Kultuur viitab üldiselt inimtegevuse mustritele ja sümbolilistele struktuuridele,
mis annavad sellele tegevusele tähenduse. Erinevad mõiste „kultuur“
definitsioonid peegeldavad erinevaid teoreetilise mõistmise viise või
inimtegevuse hindamise erinevaid kriteeriume. Teatud konteksides tähistab
mõiste kultuur artefakte [teoseid] muusikas, kirjanduses, maalikunstis, teatris ja
filmis.
Culture generally refers to patterns of human activity and the symbolic
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
2
structures that give such activity significance. Different definitions of "culture"
reflect different theoretical bases for understanding , or criteria for evaluating,
human activity. In some contexts, a frequent usage of the term culture is to
indicate artifacts in music, literature, painting and sculpture, theater and film .
Encyclopaedia Britannica (2003):
”Inimesele e. Homo sapiens ’ile eriomane käitumine, mille moodustavad ühtlasi
materiaalsed objektid kui lahutamatu osa sellest käitumisest. Kultuur koosneb
keelest, ideedest, uskumustest, kommetest, koodidest, institutsioonidest,
tööriistadest, tehnikatest, kunstiteostest , rituaalidest, tseremooniatest ja teistest
elementidest.“
„behaviour peculiar to Homo sapiens, together with material objects used as an
integral part of this behaviour. Thus, culture includes language , ideas , beliefs ,
customs, codes, institutions , tools , techniques, works of art, rituals, and
ceremonies, among other elements .“
Kust tuleb sõna “kultuur“?
lad.k cultura colere – maad harima, taimi v loomi kasvatama, viljelema,
hooldama , korras hoidma (vrdl e.k põllukultuurid; ingl.k agriculture )
kultus – religioosne talitus, jumalate austamine
vrdl et Vanas-Kreekas vastas kultuuri mõistele sõna paideia = harimine,
kasvatus
u. 16 saj omandab sõna kultuur kujundliku tähenduse (nt kultuur kui vaimu
harimine; vrdl haritud e kultuurne olema - kultuuritus)
1793. a defineeritakse „kultuur“ kui iseseisev mõiste ühes Saksamaal välja
antud sõnaraamatus. 18. saj valgustusfilosoofid olid omamoodi varased
kultuuriteoreetikud. Nad küsisid – mis on kultuur? Kuidas see tekkis? Milles
avaldub kultuuri seos ajalooga?
tähendus „tsivilisatsiooni intellektuaalne v mentaalne mõõde“ kinnistub 19. saj
alguses. Kultuur ei ole selles tähenduses neutraalne mõiste, sageli Eurooplastest
kui kultuurrahvastest ja nt aafriklastest kui barbaritest (kultuur kui lääne
kultuur)
ja alles 19. saj lõpust kasutatakse sõna kultuur tänapäevases tähenduses
märkimaks „inimeste kollektiivseid kombeid ja saavutusi“, ja väheoluline ei ole
siin kultuuri mõiste arengu seos rahvuskultuuride tekke ja rahvusromantiste
liikumistega.
Raymond Williams (Keywords, 1976) osutab 3 sõna “kultuur“ peamisele
tähendusele tänapäevases kasutuses. Kultuur kui:
• indiviidi, grupi v ühiskonna intellektuaalne, vaimne, ja esteetiline mõõde
v areng
• intellektuaalsed v loomingulised tegevused ja nende tulemid ( film ,
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
3
teater, kirjandus, kujutavad kunstid jne). Kultuur = kunstid (nt
kultuuriminister)
• kõige laiemas tähenduses tähistab kultuur kogu inimestele omast
elamise viisi, tegevusi, uskumusi, kombeid jne.
Selles kolmandas, kõige laiemas tähenduses, mõistetakse kultuuri eeskätt
antropoloogias ja see on siis kultuuri kõige avaram ja ühtlasi
väärtushinnanguliselt kõige neutraalsem määratlus (ei eristada kultuuri ja mitte
kultuuri hulka kuuluvat inimühiskonnas).
Kultuuridefinitsioonide tüpoloogiast
Erinevad kultuuri uurivad distsipliinid ja teooriad rõhutavad kultuuri
määratledes ja uurides erinevaid mõiste kultuur tähendusi. Neid kultuuri
määratlemise viise uurides saame omakorda teada nii mõndagi vastava
distsipliini teoreetilise tausta , valitseva paradigma ja huvide kohta.
1952 aastal avaldavad USA antopoloogid Alfred L. Kroeber ja Clyde
Kluckhohn uurimuse Culture: A Critical Review of Concepts and Definitions
milles nad loetlevad 164 erinevat kultuuridefinitsiooni. (Tänaseks on neid
umbes 400 ringis .) Siinkohal pole muidugi mõtet neid kõiki üles lugema
hakata, küll aga võib neid definitsioone omavahel võrreldes ja koondades välja
tuua 6 peamist kultuuri mõistmise viisi:
1. Deskriptiivsed definitsioonid käsitlevad kultuuri kui kõikehõlmavat
totaalsust, mis koosneb reast sotsiaalse elu ilmingutest ja loetlevad sotsiaalse
elu erinevaid valdkondi, mis moodustad kultuuri. Kultuur samastatakse nende
käsitluste kohaselt suuresti tsivilisatsiooniga . Nendes kultuuridefinitsioonides
kasutatakse sõnu nagu tervik, totaalsus, kogum jne. Deskr.def-d on levinud nt
kultuuriantropoloogias.
Nt üks esimesi antropoloogilisi kultuuridefinitsioone pärineb 1871 Edward
Burtnett Tylor Primitive Culture:
Kultuur...on see keerukas tervik, mis sisaldab teadmisi, uskumusi, kunsti,
moraali, seadusi, kombeid ja kõiki teisi võimeid ja harjumusi, mille inimene
ühiskonna liikmena on omandanud .
Culture ... is that complex whole which includes knowledge , belief, art, law,
morals, custom, and any other capabilities and habits acquired by man as a
member of society.
Tylor oli evolutsionistliku kultuurikäsitluse esindaja, mis darvinismi mõjul
lähtus kultuuri pideva arengu ideest . Pange tähele, et see definitsioon sisaldab
nii ideid e mentaalset aspekti kultuuris (teadmised, uskumused, seadused) kui
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
4
ka tegevusi e kultuuripraktikaid (kombed).
Saksa päritolu Ameerika antropoloog
Franz Boas 1930. Anthropology . – Encyclopedia of the Social Sciences.
Kultuur hõlmab endas kõiki kogukonna sotsiaalsete harjumuste
manifestatsioone, indiviidi reaktsioone selle grupi harjumustele, mille liige ta
on, ja inimtegevuse produkte, mis on kujundatud nende harjumuste poolt.
Culture embraces all the manifestations of social habits of a community, the
reactions of the individual as affected by the habits of the group in which he
lives , and the products of human activities as determined by these habits.
Poola päritolu Briti antropoloog
Bronislaw Malinowski 1944. A Scientific Theory of Culture.
Kultuur on see integreeritud tervik, mis koosneb tööriistadest ja kaupadest,
erinevatele sotsiaalsetele gruppidele omastest konstitutsioonilistest õigustest,
inimeste ideedest ja oskustest, uskumustest ja kommetest.
It [c] obviously is the integral whole consisting of implements and consumers'
goods, of constitutional charters for the various social groupings, of human
ideas and crafts, beliefs and customs.
Malinowski järgib siin Tylor’i definitsiooni rõhutades kõikehõlmavat totaalsust,
loetleb terve rea kultuuri kuuluvaid nähtusi, nende hulgas reegleid, mida ta
nimetab “constituonal charters”.
2. Ajaloolised definitsioonid näevad kultuuri kui pärandit, mida edastatakse
aja kulgedes põlvest põlve. Olulisel kohal on mõisted traditsioon ja mustrid .
Ameerika sotsioloogid
Robert E. Park ja Edward W. Burgess 1921. Introduction to the Science of
Sociology.
Grupi kultuur on sotsiaalse pärandi korrastatud kogum, mis on omandanud
sotsiaalse tähenduse vastava grupi rassiliste eripärade (racial temperament) ja
ajaloolise arengu tulemusena.
The culture of a group is the sum total and organization of the social heritages
which have aquired a social meaning because of racial temperament and of the
historical life of the group.
Ameerika antropoloog
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
5
Edward Sapir 1924. Culture, Genuine and Spurious . – Americal Journal of
Sociology.
Kultuur on mis tahes sotsiaalselt päritud element inimese elus, olgu siis
materiaalne või vaimne.
Culture is any socially inherited element in the life of man, material and
spiritual .
Ameerika sotsioloog
Talcott Parsons 1949. Essays in Sociological Theory.
Kultuur koosneb neist mustritest mis on seotud teatud käitumisega ja
inimtegevuse tulemitest, mis võivad olla päritud, s.t., edastatud põlvest põlve
sõltumatult bioloogilistest geenidest .
Culture consists in those patterns relative to behavior and the products of
human action which may be inherited, that is, passed on from generation to
generation independently of the biological genes.
Neis kultuuridefinitsioonides rõhutatakse eeskätt kultuuri sotsiaalset päritavust,
mis on samas erinev bioloogilisest pärinemisest.
Ajalooliste kultuuridefinitsioonide suurim puudus on, et nad kipuvad
ülerõhutama kultuuri stabiilsust; K & K arvates viitab “pärandi” mõiste
kultuuri staatilisele käsitlusele.
Raymond Williams Resources of Hope (1989:4) kommenteerib ajaloolise ja
tänapäevase vahekorda kultuuris järgmiselt:
Igal kultuuril on kaks aspekti – tuntud tähendused ja arengusuunad , mida selle
liikmed on omandanud ja uued tähendused ja tähelepanekud, mida testitakse.
Need protsessid esinevad nii indiviidi kui ka ühiskonna arengus, nii looduses
kui kultuuris – mõlemad on ühtaegu traditsioonilised ja loovad. Kultuur
tähendab nii tuttavaid, tuntud tähendusi kui ka õppimist ja avastamist.
Sama ka kultuurisemiootikas – kultuurile on omane nii mäletamine e
olemasoleva info talletamine kui ka uue info genereerimine ( Lotman ).
3. Normatiivsed definitsioonid neis tuleb esile 2 aspekti:
(1) kultuur on teatud reeglite kogum või eluviis, mis kujundab indiviidide
konkreetset kultuurilist käitumist
Ameerika antropoloog
Clark Wissler 1920. Opportunities for Coordination in Anthropological
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
6
and Psychological Research. – Americal Anthropologist.
Kultuuriks võib pidada kogukonna või hõimu poolt järgitavat eluviisi...
kogumit standardiseeritud uskumusi ja tegevusi, mida teatav hõim järgib.
The mode of life followed by the community or the tribe is regarded as a
culture…the aggregate of standardized beliefs and procedures followed by the
tribe”
(2) kultuur kui inimese kõrgemate võimete realiseerimine , mille puhul on
olulised eeskätt väärtused, mitte nende manifestatsioonid e
käitumispraktikad ise
Ameerika sotsioloog
William Isaac Thomas 1937. Primitive Behavior.
Kultuur moodustub teatava inimgrupi sotsiaalsetest väärtustest, olgu nad siis
metslased või tsiviliseeritud .
Culture is the material and social values of any group of people, whether
savage or civilized.
Pange tähele, et rõhuasetus on väärtustel, samas ehkki püsib metsiku ja
tsiviliseeritu eristus , võib ka metslastel oma kultuur olla.
4. Psühholoogilised definitsioonid rõhutavad kultuuri tähtsust probleemide
lahendamise vahendina. Kultuur võimaldab inimestel suhelda, õppida, ja
rahuldada nende emotsionaalseid ja materiaalseid vajadusi.
1) Kultuur kui adaptatsioon e kohanemine keskkonnas e kultuur kui
probleemide lahendamise vahend
Mitmekülgne ameerika humanitaar & sotsioloog
William G. Sumner , Albert Keller 1927. The Science of Society.
Teatud hulk inimeste kohanemisi oma keskkonnaga moodustab nende kultuuri
või tsivilisatsiooni. Need kohanemised on saavutatakse ainult läbi tegevuse
varieerimise, selektsiooni ja pärimise kombinatsioonis.
The sum of men’s adjustments to their life-conditions is their culture, or
civilization. These adjustments are attained only through the combined action
of variation , selection and transmission.
Austraalia -Briti antropoloog
Ralph Piddington 1950. An Introduction to Social Anthropology.
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
7
Ühe rahva kultuuri võib määratleda kui materiaalsete ja intellektuaalsete
varustuse totaalset summat , millega see rahvas rahuldab oma bioloogilisi ja
sotsiaalseid vajadusi ja kohandab end oma keskkonnaga.
The culture of a people may be defined as the sum total of the material and
intellectual equipment whereby they satisfy their biological and social needs
and adapt themselves to their environment.
2) Kultuur kui õppimine
Kultuur tähendab õpitud käitumist, kultuur omandatakse õppides.
Clark Wissler 1916. Psychological and Historical Interpretations of Culture.
Kultuuriliste fenomenide hulka kuuluvad kõik inimese poolt õppimise teel
omandatud tegevused... Kultuurilisi fenomene võib seetõttu defineerida kui
omandatud tegevuste komplekse teatud inimgrupis.
Cultural phenomena are conceived of as including all the activities of man
acquired by learning... Cultural phenomena may, therefore , be defined as the
acquired activity complexes of human groups.
Ameerika antropoloog
Ruth Benedict 1947. Race , Science, and Politics .
Kultuur on sotsioloogiline mõiste õpitud käitumise kohta, käitumise, mis pole
inimesele antud sünnipäraselt ja pole määratud tema rakkude poolt nagu on
herilaste või sipelgate käitumine, vaid sellise käitumise, mida iga uus põlvkond
peab üha uuesti õppima täiskasvanute käest.
Culture is the sociological term for learned behavior, behavior which in man is
not given at birth, which is not determined by his germ cells as is the behavior
of wasps or the social ants, but must be learned anew from grown people by
each new generation.
3) Kultuur kui harjumus
Erinevus kommetest – kui kombed viitavad pigem grupile, siis harjumused
pigem indiviidile .
Ameerika antropoloog
George Peter Murdock 1941. Anthropology and Human Relations. –
Sociometry.
Kultuur, see on tegevuse traditsioonilised mustrid, mis moodustavad suurema
jao kinnistunud harjumustest, mida indiviidid rakendavad mis tahes sotsiaalses
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
8
situatsioonis.
Culture, the traditional patterns of action which constitute a major portion of
the established habits with which an idividual enters any social situation.
4) puhtpsühholoogilised kultuuridefinitsioonid
Nende eripäraks on see, et tuginevad psühholoogia v psühhoanalüüsi
teooriatele, mitte niivõrd traditsioonilistele arusaamadele antropoloogias.
Ungari psühhoanalüütik ja atropoloog
Geza Roheim 1934. The Riddle of the Sphinx : Or Human Origins.
Kultuuri all me mõistame kõigi sublimatsioonide kogumit, kõiki asendusi või
reaktsioonide formatsioone, lühidalt, kõike seda ühiskonnas, mis pidurdab
impulsse või hoiab ära moonutatud rahulolu [nende impulssidega].
By culture we shall understand the sum of all sublimations, all substitutes , or
reaction formations, in short, everything in society that inhibits impulses or
permits their distorted satisfaction.
5. Strukturaalsed definitsioonid osutavad sellele, et kultuuri käsitledes on
võimalik välja tuua teatud eraldkäsitletavate aspektide vahelised korrastatud
suhted. Need käsitlused rõhutavad, et kultuur on abstaktsioon, mis erineb
konkreetsest käitumisest. Selles mõttes on str.def-d erinevad nt Tylorist, mitte
lihtsalt loetledes kultuuri elemente, vaid süstematiseerides ja jaotades neid
mentaalseteks ja käitumuslikeks.
Kultuur on teatud moel struktureeritud organisatsioon .
John Gillin 1948. The Ways of Men: Introduction to Anthropology.
Kultuur koosneb mustritesse koondunud ja funktsionaalselt seotud kommetest,
mis on omased spetsiifilistele inimolenditele, kes moodustavad teatud
sotsiaalseid gruppe või kategooriaid.
Culture consists of patterned and functionally interrelated customs common to
specifiable human beings composing specifiable social groups or categories.
6. Geneetilised definitsioonid. Määratlevad kultuuri selle läbi kuidas ta tekkis
või kuidas ta on püsinud. Need def-d ei pea silmas geneetikat bioloogia mõttes,
vaid käsitlevad kultuuri kui miskit, mis tekib inimestevahelisest interaktsioonist
ja eksisteerib kui põlvkondadevahelise edasikandumiste tulemus.
1) rõhuasetus kultuuril kui produktil v artefaktil
Ameerika sotsioloog
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
9
Sanford Winston 1933. Culture and Human Behavior.
Kultuur on on sotsiaalse interaktsiooni tulem [ produkt ]. Inimkäitumine on
kultuuriline käitumine sel määral, et individuaalsete harjumuste mustrid
põhinevad juba eksisteerivatel mustritel kui kultuuri lahutamatul osal millesse
indiviid sünnib.
Culture in a vital sense is the product of social interaction... Human behavior is
cultural behavior to the degree that individual habit patterns are built up in
adjustment to patterns already existing as an integral part of the culture into
which the individual is born.
2) rõhuasetus ideedel
Ameerika etnoloog
Cornelius Osgood 1940. Ingalik Material Culture.
Kultuur koosneb kõigist ideedest, mis seostuvad inimestega, mida on kellelegi
vahendatud [kommunikeeritud] ja millest keegi on teadlik.
Culture consists of all ideas concerning human beings which have been
communicated to one’s mind and of which one is conscious .
3) rõhuasetus sümbolitel - kultuur on käitumine, mida vahendatakse sümbolite
abil.
Ameerika antropoloog
Leslie A. White 1949. The Science of Culture.
Mingi fenomeni kultuuriline kategooria või kord moodustub sündmustest, mis
sõltuvad inimesele eriomasest oskusest , täpsemalt võimest kasutada sümboleid.
The cultural category , or order , of phenomena is made up of events that are
dependent upon a faculty peculiar to human species, namely the ability to use
symbols .
Kokkuvõtteks – vaadakem millise kultuuridefinitsiooni Kroeber ja Kluckhohn
ise välja pakuvad. Millist tüüpi see võiks esindada?
Kroeber, A.L., & Kluckhohn, C. (1952). Culture: A critical review of
concepts and definitions. Harvard University Peabody Museum of American
Archeology and Ethnology Papers 47.
„Culture consists of patterns, explicit and implicit, of and for behavior acquired
and transmitted by symbols, constituting the distinctive achievements of human
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
10
groups, including their embodiments in artifacts; the essential core of culture
consists of traditional (i.e. historically derived and selected) ideas and
especially their attached values; culture systems may, on the one hand , be
considered as products of action, and on the other as conditioning elements of
further action."
ÜLESANNE: Igaüks valib endale enne lahkumist ühe
kultuuridefinitsiooni ja kirjutab järgmiseks korraks lühikese
arvamuse millise tüüpi alla see võiks kuuluda .
Kokkuvõtteks: kõigi nende definitsioonide v def-tüüpide poolt välja toodud
olulisemad jooned kultuuris:
• Kultuur koosneb teatud kategooriatest (teadmised, uskumused, seadused
jne), mis moodustavad teatava terviku („mustri“)
• Kultuur ei ole bioloogiliselt päritav, vaid on õpitud ja jagatud käitumine,
sotsiaalselt päritud traditsioon, mis kandub edasi põlvest põlve
• Kultuur on viis kuidas inimesed lahendavad kas keskonnaga või teiste
inimestega koos elades esile kerkivadi probleeme
• Kultuur koosneb teatud väärtustest ja reeglitest, mis reguleerivad elamist
• Kultuur on kogum ideesid või omandatud harjumusi, mis suruvad maha
impulsiivset käitumist ja eristavad inimest loomadest
• Kultuur põhineb kokkuleppelistel, sümbolilistel tähendustel mida teatud
ühiskonna liikmed jagavad ja omavahel kommunikeerivad
Enamik neist aspektidest on tegelikult kultuurikäsitlustesse jäänud tänaseni.
Siiski, on toimunud mõningad muutused ja nihked
( Philip Smith 2001. Cultural Theory: An Itroduction):
• Kultuuri vastandatakse materiaalsele, tehnoloogilisele, sotsiaalsetele
struktuuridele.
• Kultuuri nähakse kui ideaalide, vaimse valdkonda, teisisõnu kui midagi
mittemateriaalset
• Rõhuasetus on nihkunud kultuuri autonoomsusele
• Kultuuridefinitsioonid ja käsitlused püüavad olla võimalikuld
väärtusevabad
Millised on olnud kultuuri uurimise traditsioonid 20 saj?
Mõnede olulisemate traditsioonide kaardistamine ongi selle kursuse
eesmärgiks. Me õpime tundma erinevaid traditsioone, koolkondi, autoreid kes
kõik esindavad mingil määral erinevaid arusaamu kultuurist.
• Kultuurifilosoofia . Kulturwisshenschaft. Kultuuriajalugu
• Kultuuriantropoloogia 1
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
11
• Kultuuriantropoloogia 2
• Kultuurisotsioloogia 1
• Kultuurisotsioloogia 2
• Kultuuriuuringud (cultural studies )
• Postmodernistlikud ja poststrukturalistlikud kultuuriteoo
• Feminism . Postkolonialism . Globaalkultuuri teooriad.
• Kultuuripsühholoogia. Kognitiivsed kultuuriteooriad .
• Psühhoanalüütilised kultuurikäsitlused
• Kultuurisemiootika
• Kultuuriökoloogiad
Oluline on pöörata tähelepanu käsitletavate autorite erialakeele kasutusele e
metakeelele. S.t. siis mitte seda, kas nad kirjutavad ingl, pr, sks vm keeles, vaid
milliseid mõisteid ja väljendeid nad kasutavad kultuurist rääkides. Nt
peegeldavad kultuuridefintisoonid sageli mingile perioodile omaseid väärtusi ja
teistest distsipliinidest pärit mõjutusi:
Organisatsioonikultuuri teoreetik
Geert Hofstede 1984. National cultures and corporate cultures.
Kultuur on meele kollektiivne programmeerimine , mis eristab ühte
inimkategooriasse kuuluvaid liikmeid teisest.
Culture is the collective programming of the mind which distinguishes the
members of one category of people from another.
Sotsioloog ja rahvusvaheliste suhete ekspert
John Paul Lederach 1995. Preparing for peace : Conflict transformation
across cultures.
Kultuur on jagatud teadmised ja skeemid , mis on loodud teatud inimhulga poolt
tajumaks, interpreteerimaks, väljendamaks ja vastamaks sotsiaalseid/tele
tegelikkusi/tele nende ümber.
Culture is the shared knowledge and schemes created by a set of people for
perceiving, interpreting, expressing, and responding to the social realities
around them.
Samuti pöörake dominantidele mis ühe või teise uurimissuuna puhul esile
kerkivad – nt kas rõhutatakse eeskätt kultuuri ühiskondlikke aspekte või
puhtvaimseid, kas räägitakse ahistamisest või alateadvuslikest protsessidest,
kas räägitakse identiteedist või ideoloogiatest. S.t iga tradtsioon, KK, mõjukas
autor, piiritleb kultuuri kui uurimisobjekti talle omasel moel. Teie ülesanne on
õppida tundma ja seda keelt, milles kultuurist räägitakse ja neid piire , mida üks
v teine mõtteviis sisaldab, et te oskaksite seda hiljem kultuuriteoreetiliste
tekstidega iseseisvalt töötades ära tunda, oskaksite erinevaid autoreid ja
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
12
seisukohti omavahel võrrelda ja kujundada omaenda arusaama kultuurist.
Kultuuri ei ole võimalik üheselt defineerida:
Chris Barker tuletab meile oma raamatus Cultural Studies: Theory and
Practice (2000) meelde, et ei ole olemas ühte „õiget“ kultuuridefinitsiooni.
Kultuur ei oota meid kusagil seal väljas, kuni keegi lõpuks ta ära defineerib.
Kultuuridefinitsioonid ise on osa kultuurist. Kultuuri määratlust võib käsitada
kui vahendit maailma mõistmiseks. Meie kui kultuuriuurijate tähelepanu ei
peaks niivõrd koonduma sellele, mis see kultuur siis ikkagi on vaid pigem
sellele kuidas, millises keeles kultuurist räägitakse ja millistel eesmärkidel seda
tehakse.
Mis on üldise kultuuriteooria e kulturoloogia väljundid? (näited)
• käsitleb kõiki kultuuripraktikaid võrdväärselt ja omavahelises seoses, näeb
kultuuri kui integreeritud tervikut
• seostab omavahel kultuuri ja ühiskonna üksikuid aspekte käsitlevad
distsipliinid
• loob baasi laiema kultuurivaate tekkeks, mis on sidustatud teiste ühiselu
sfääride ning ajaloolise arenguga
• võimaldab käsitleda kultuuride omavahelisi seoseid , kultuurikonflikte ja
vastasmõjusid
Kultuurirelativism ja universalism .
Siiski jätkuvad arutlused selle üle, kas inimestele üle maailma on omased
mingid kultuurilised universaalid (nö universaalne inimkultuur) või mitte ja
sellele vastavalt kas on olemas unviersaalsed teooriad kultuuri uurimisel , mis
on kohaldatavad mis tahes kultuurile.
Kultuuriuniversalism:
• kuna inimloomus on universaalne, lahendavad kõik kultuurid sisuliselt
neidsamu ülesandeid ja seega toimivad samadel põhimõtetel
→¨ kõiki kultuure võib uurida põhimõtteliselt samade meetoditega ja neis
kehtivad samad reeglid
Kultuurirelativism:
• iga kultuur genereerib oma mehhanismid maailma mõtestamiseks ja
struktureerimiseks, mis ei ole omavahel tingimata ühilduvad
→¨ iga kultuur nõuab mõistmiseks meetodite kohaldamist oma eripärale ja oma
reeglite leidmist
Maailmakultuur
• üleilmastumise mõju kultuurile
• loobumine ”suurtest narratiividest”
• ”keskuse” tähenduse vähenemine
• loobumine kategoorilisest ”meie-nende” vastandamisest, enese tajumine
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
13
mitmekihilises kultuurikoosluses
Nt Montreal ja Birmingham. (Üks kultuuriuuringute rajajaid Stuart Hall töötas
pikka aega Birminghami Ülikoolis ja oli pikka aega sealse Kaasaegsete
Kultuuriuuringute Keskuse ( Centre for Contemporary Cultural Studies) (suleti
2002) juhataja. Eeskätt Birmighami KK-st on pärit subkultuuride teooriad.
Juri Lotman 1981. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste:
Kultuurisemiootika on valdkond , mis uurib erineva ehitusega semiootiliste
süsteemide vastastikust toimet, semiootilise ruumi sisemist ebaühtlust,
kultuurilise ja semiootilise polüglotistmi paratamatust.
* * *
Kolm keskset vastandust:
kultuur-loodus, kultuur- tsivilisatsioon , kultuur-ühiskond, kultuurindiviid
1. KULTUUR vs LOODUS
Küsimus sellest milline on inimese ja looduse suhe, või kultuuri suhe füüsilise
keskkonnaga ulatub väga kaugesse aega.
(1) Esiteks tuleb siin arvesse religioon ja filosoofia – küsimus loomisest ja
loodust. Jumalad lõid maailma ja inimesed, kõik allub jumalale v
jumalatele.
(2) Teiseks ideed sellest, mil määral on loodus inimese ja kultuuri kujundaja
ja mil määral inimene kujundab looduskeskkonda; samuti küsimus
„loodusest“ päritust ja kultuuri poolt saadust inimeses endast (keha-vaim
jne).
(3) Kolmandaks idee sellest, et inimene on „looduse kroon“, et ta on
võimeline kujundama looduskeskkonda ümber mis tahes viisil (s.h. on
tal võim loodust kaitsta ja säilitada).
Lääne kultuuris on kultuuri vastandamine loodusele väga levinud. Kultuur on
miski mis eristab inimest loodusest. Juba Kant ja Hegel väitsid, et kultuur
võimaldab meil loodusest „välja murda“. Kultuur on loova vaimutegevuse
valdkond, mis vastandub looduslikule isetekkele. Meenutagem siin veelkord
sõna ladinakeelset algupära cultura colere – maad harima, taimi v loomi
kasvatama, viljelema, hooldama, korras hoidma (vrdl e.k põllukultuurid; ingl.k
agriculture). S.t siis loodust kultuurseks muutma . Inimtegevus maakeral on
olnud looduskeskkondade muutmine kultuurikeskkondadeks. Kultuur kui
midagi kõrgemat kui loodus.
Kultuuri-looduse vastandus kui „tsiviliseeritud kultuuride“ ja „metsikute
kultuuride“ v „loodusrahvaste“ vahel oli varases antropoloogias väga levinud.
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
14
Seepärast tuuakse tihti välja antropoloogia sugulus koloniaalse mõtteviisiga.
Varaste antropoloogide kui kultuuriliselt kõrgelt arenenud teadlaste jaoks oli
„loodusrahvas“ ja nende „metsik mõtlemine“ huvitav uurimisobjekt, räägiti
arenenud ja primitiivsetest kultuuridest. Aga kelle seisukohast arenenud?
Milliste standardite järgi seda mõõta? Tänapäeval on selline eristus
mõeldamatu. Võib rääkida traditsioonilistest ja lääne-tüüpi kultuuridest, aga
üks pole teisest hierarhiliselt kõrgemal positsioonil.
Strukturalistlik kultuurisemiootika toob välja palju binaarseid vastandusi, mis
on omased väga erinevatele kultuuridele maailmas. Levi- Strauss väidab, et kõik
inimühiskonnad eristavad kultuuri ja loodust, see on üks baaseristusi.
Kultuurilise mõtlemise seisukohalt mingil määral looduse ja kultuuri eristus eri
ühiskondades muidugi kehtib, ehkki see ei pea olema vastandus. Looduse ja
kultuuri vastandamine, range eristamine, ongi kõige enam lääne mõtlemisele
omane.
Tegelikult kätkeb lääne dualistlikule mõtlemisele omane kultuuri-looduse
vastandus endas tervet rida seostuvaid eristusi nagu:
subjekt - objekt
mees - naine
meel/mõistus - keha
Nt: rass , geneetika = loodus; uskumused, tehnoloogiad , majandus = kultuur
See on ilmselgelt väärtushinnangutega laetud mõtlemine, milles kultuur on alati
loodusega võrreldes hierarhiliselt kõrgemal positsioonil. Enamike tänapäeva
kultuuriteooriate seisukohast on sellised vastandused ümber lükatud või
küsitavaks muudetud. Oma osa on siin nii 20. saj erinevate ideoloogiliste
liikumiste mõjul (nt feminism), aga ka loodus- ja humanitaarteaduste koostööl.
Nt pikka aega arvati, et homo sapiens arenes tänapäevaseks tegelaseks (kahel
jalal käiv, suur aju jne) ja siis nö leiutas kultuuri, tänapäeval on rõhuasetus teine
– varase inimese bioloogiline areng oli otsestl seotud tema kultuurilise
arenguga. Ökoloogilised kultuurikäsitlused näitavad lääne dualistliku
mõtlemise paradoksi, bioloogiliste olenditena me ei saa looduskeskkonnast ega
oma kehast kui bioloogilisest olemist välja astuda. Küsimus on selles, kuidas
muuta meie mõtlemist selles suunas, et bioloogiline ja kultuuriline olend meis
on tegelikult üks. Kultuuri ei omandata geenidega , kultuuri õpitakse ja sellesse
kasvatakse elu jooksul, kuna erinevates keskkondades on inimestel kultuuri
loomiseks olnud erinevad võimalused ongi maalimas nii palju erinevaid
kultuure.
2. KULTUUR vs TSIVILISATSIOON
Mõisteid kultuur ja ühiskond on püütud omavahel eristada, ent samas pole need
eristused sugugi alati selged. Osaliselt on põhjuseks ka eri maades valitsevad
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
15
kultuuriteooria traditsioonid (nt prantsuse uurijad on rääkinud pigem
tsivilisatsioonide ajaloost kui kultuuriajaloost). Nt USA politoloog Samuel
Huntington rõhutab oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“ (e.k. 1999)
eeskätt kultuuriliste mitte niivõrd poliitiliste konfliktide osatähtsust tänapäeva
globaliseeruvas ja multikultuurses maailmas. Omaette probleem – kas
kultuuriteooria suudab aidata kaasa kultuuridevaheliste konfliktide
lahendamisele, kui vaatepunkt , mida esindadakse on ikkagi lääne uurija oma v
lääne kultuuri poolt kujundatud? (Tegelikult on muidugi küllaltki palju ka
mitte-lääne päritolu kultuuriteoreerikuid, aga sellest edaspidistes loengutes.)
Oleme juba rääkinud mõiste kultuur e cultura päritolust. Sõna tsivilisatsioon
tuleb samuti ladinakeelsest tüvest civis, mis tähendab „( Rooma linna)kodanik“.
Aga mitte ainult kodanik juriidilises tähenduses, vaid avaramalt – see tähendas
eristumist barbaritest (e mittekodanikest) ja võõrrahva esindajatest. Lääne
kultuuris kinnistusid mõisted kultuur ja tsivilisatsioon tänapäevale lähedases
tähenduses alles 18 saj paiku. (vrdl ÕS tsivilisatsioon = ühiskond koos oma
ainelise ja vaimse kultuuriga )
Tänapäevases kasutuses viitab termin tsivilisatsioon modernsele ühiskonnale
või ühiskondade rühmale, millel on selgelt eristuv kirjutatud ajalugu nin ühised
institutsioonid (religioossed, poliitilised, õiguslikud, majanduslikud,
hariduslikud).
Tsivilisatsioon on kompleksne ühiskondlik süsteem, mis hõlmab eri hõimude
kultuure. Nt esimesed tsivilisatsioonid Lähis-Idas tekkisid ajavahemikus 5000-
3000 a eKr. Sumer , Babüloonia, Egiptus olid esimeste suurte ühiskondlike
rühmituste seas, mis hõlmasid mitte üksnes kultuuri peavoolu vaid ka inimeste
ja keelte kompleksset mitmekesisust ning eristasid religioosseid ja
tsiviilinstitusioone. Eurooplastes tekkis huvi teiste maade tsivilisatsioonide
vastu valgustusajal e 18 saj paiku, kui filosoofid ja teadlased hakkasid otsima
inimkonna ajaloost universaalseid korrapärasid. Kultuur kui vaimselt kõrgelt
väärtustatud fenomen vastandati valgustusfil. poolt tsivilisatsiooni mõistele,
mida seostati eeskätt kõige materiaalsega, samuti sotsiaalse progressiga. (Aga
sellest täpsemalt järgmises loengus.)
Mõnedel puhkudel kirjeldatakse inimese vaimset arengut kui kultuurilist
mõnikord kui tsivilisatsiooni arengut. Kultuuri on sageli vaadeldud kui üht
etappi tsivilisatsiooni arengus, nö subkultuuri superstruktuuri sees, teisalt on
käibiv ka arusaam, mis käsitab kultuuri kui üldisemat mõistet samas kui
tsivilisatsioone peetakse lokaalseteks (nt mingi riigi, linna või piirkonna
tsivilisatsioon). Sageli eristatakse kultuuri-tsivilisatsiooni arengu kategooriates
– tsivilisatsioon kui teatud tehnikad (nii vaimsed kui kehalised) on rohkem
kontsentreeritud ja geograafiliselt lokaliseeritav, tsivilisatsiooni arengut
käsitletakse pideva ja kumulatiivse protsessina samas kui kultuur kujuneb ja
areneb juhuslikumalt ja hajutatumalt. Seepärast ongi vahe – räägitakse
tsivilisatsioonide hukust, aga kultuuride arengust.
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
16
3. KULTUUR vs ÜHISKOND
Mõiste ühiskond tuleb ladina sõnast societas, mis tähendas algselt „sõbralikku
kooslust koos teistega “. Nii et algselt tähendas see suuresti inimeste
vabatahtlikku ja üksmeelset ühendust inimeste vahel, kes jagavad mingeid
ühiseid huvisid.
Ühiskonda võib vaadelda kui teatud gruppi inimesi, keda seotvad omavahel
sarnased eesmärgid (kultuurilised, poliitilised, vm) ja institutsioonid v
kultuurisfäärid (majandus, õigus, haridus , religioon jne).
Sageli kasutatakse sõnu kultuur ja ühiskond sünonüümidena, aga päris sama
nende sisu siiski ei ole. E. Tylori kultuuridefinitsioon oli üks esimesi, mis
eristas ühiskonna ja kultuuri – inimesed kui ühiskonna liikmed omavad teatud
kultuuri. Ühiskonnas kui sotsiaalses kollektiivis eksisteerib enamasti mitu
kultuuri (nt USA, Suurbritannia kui multikultuursed ühiskonnad, aga
heterogeensus võib esineda ja etniliselt homogeenses kultuuris – erinevad
sotsiaalsed klassid ) ja vastupidi, mitut ühiskonda võib pidada ühte kultuuri
kuuluvateks (nt Euroopa kultuur, Aafrika kultuur). Ühiskonnad on siiski
tugevamalt seotud geograafiliste ja ajalooliste tingimustega, nad eksisteerivad
konkreetses ruumis ja ajas ja kujundavad läbi konkreetsete institutsioonide
inimeste elusid .
A.L. Kroeber (1948) Anthropology. New York : Harcourt, Brace:
Ladina sõna socius tähistab seltsilist või liitlast ja oma spetsiifilises tähenduses
viitavad nii sõna ühiskond kui sotsiaalne ühendustele indiviidide vahel,
grupisuhetele. Kui räägitakse sotsiaalsest struktuurist või ühiskondlikust
organisatsioonist siis on selge, mida silmas peetakse – viisi kuidas teatud hulk
inimesi moodustavad perekonnad, klannid, klassid, hõimud, riigid, klubid,
kogukonnad jne. Ühiskond on seega grupp omavahel vastastikku seotud
idiviide.
Roger Keesing (1976) Cultural Anthropology. New York: Holt, Rinehart and
Winston.
Ühiskond on teatud elanikkonna liikmed ja see elanikkond eristub teistest
ümbritsevatest mitmel viisil: nad elavad eraldi kogukondades, räägivad ühist
keelt, jagavad samu kombeid, ja suhtlevad üksteisega sagedamini ja
lähedasemalt kui inimestega väljaspool seda ühiskonda.“
Raymond Scupin (1992) Cultural Anthropology: A Global Perspective.
Englewood Cliffs , NJ: Prentice Hall.
Konkreetsemalt viitab [ühiskonna mõiste] suhete mustritele inimeste vahel, kes
elavad teatud kindlal territooriumil.
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
17
Ühiskonda määratlevad olulisemad tunnused on niisiis :
• Kindel inimrühm
• Kindel territoorium
• Suhted inimeste vahel
• Jagatud kultuur (s.h. keel, kombed jne)
• Jagatud institutsioonid
NB! Nagu mõiste „kultuur“ on ka „ühiskond“ abstraktsioon, mitte konkreetne
materiaalne olem v asi.
Sageli kasutatakse mõistet sotsiokultuuriline rõhutamaks ühiskonna ja kultuuri
läbipõimitust. Aga siin ka taas eri maade traditsioonid erinevad, mida ühes
kohas nimetatakse sotsiaalteooriaks seda teises kultuuriteooriaks ja vastupidi.
Nt antropoloogias eristub 2 olulisemat traditsiooni – Briti sotsiaalantropoloogia
ja Ameerika kultuuriantropoloogia.
Tõsiasi on see, et kultuuriuurimine ei saa üle ega ümber sellest, et iga kultuur
on ikkagi seotud teatud kindla ühiskonnaga, teatud poliitilise situatsiooniga,
teatud ideoloogiatega. Marksistlik ja neomarksistlik kriitika kultuuriuurimises
ongi juhtinud tähelepanu sellele, et ükski ühiskond pole kultuuriliselt
homogeenne ei ühel ajastul ega ka ühel ajahetkel (nt mingi sündmus).
Kultuuriuurimises on kasutusel nt sellised mõisted nagu subkultuur või
kontrakultuur, rõhutamaks erinevate kultuurigruppide olemasolu ühiskonnas.
Erinevad traditsioonid kultuuriteoorias, milles ühte huvitab rohkem sotsiaalne
teist rohkem kultuuriline pool: kultuurisotsioloogia ja kultuuriantropoloogia,
kultuuriuuringud ja kultuurisemiootika.
4. KULTUUR JA ÜKSIKINDIVIID
See on üks kultuuriuurimise paradokse – kuigi kultuur avaldub üksikisikute
tegevuses on ta samas siiski teatud mõttes indiviidideülene. Vaidlusalune
küsimus – mil määral on üksikisik võimeline kultuuri looma ja mil määral
kultuur kujundab teda. (Nt kultuuri etendamine vs kultuuristsenaariumid.) See
taandub lõpuks pikki sajandeid filosoofe painanud küsimusele inimese vabast
tahtest – kui kunagi piiras seda tahet jumala tahe , siis kaasaegses ühiskonnas v
kultuuris on selleks teatud normid, reeglid, ideoloogiad. Tänapäeva
kultuuriteoorias on aktuaalsed küsimused sellest milline on indiviidi kui
tegutseja roll ( agency ) kultuuris, kuivõrd indiviidi identiteet on kultuuriliselt
konstrueeritud jms.
Varane antropoloogia käsitas kultuuri kui nö superorgaanilist v indiviidideühest
struktuuri, mis eksisteerib väljaspool selle individuaalseid kandjaid . Indiviidid
sünnivad teatud kultuuri ja kujunevad selle varem eksisteerinud kultuuri sees
selle esindajateks ning see kultuur jätkab eksisteerimist ka pärast nende
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest
18
indiviidide surma. Siiski, eri kultuurides on eri indiviididel või indiviidil üldse
erinevad võimalused kultuuri mõjutada v kujundada.
Siiski, tänapäevasemad kultuurikäsitlused ei rõhuta enam väga kultuuri
indiviidideülest eksisteerimist, vaid püüavad sünteesiva käsitluse poole -
kultuur on küll teatud määral abstraktsioon ent ta on ka nö objektiivne reaalsus ,
mis realiseerub ehk muutub tegelikkuseks ikkagi konkreetsete indiviidide
tegevuses.
1
3. loeng Kultuurifilosoofia. Kultuuriajalugu. Kulturwisshenschaft.
Kulturoloogia
Kultuurifilosoofia
• kultuuri uurimine filosoofilisel viisil
• kultuur ajaloofilosoofia kontekstis
• kultuur keelefilosoofia kontekstis
Kulturwissenshaft
• mõiste Kultur saksa kultuuriruumis
• Kulturwissenshafti juured
• Olulisemad esindajad
• Olulisemad ideed
Sissejuhatus
Maailmamõistmine ja selle kandjad .
Filosoofia esmaseks määratluseks võiks olla, et filosoofia on üks maailmamõistmise
viisidest . Mitte igasugune maailmamõistmine ei ole filosoofia, küll aga vastupidi.
Niisiis on maailmamõistmist siin käsitletud filosoofia suhtes laiema mõistena. Termin
“maailmamõistmise” tähistab siinkohal üht inimkonna kui liigi olemasolust
lahutamatut tunnust. Niikaua kui on olemas olnud inimsugu, on eksisteerinud ka
maailmamõistmine oma erinevates vormides ja viisides.
Filosoofia seevastu on tekkinud inimkonna ühel ajalooliselt dateeritaval, suhteliselt
hilisel arenguetapil. On olemas mitmesuguseid maailmamõistmise viise, filosoofia on
üks nendest . Iga selline viis on aga niiöelda omaviisi.
Järgnevalt tulekski siis kõigepealt püüda määratleda, mis on maailmamõistmine, ning
seejärel, mis on filosoofia kui maailmamõistmise viisi eripära kõigi teiste
maailmamõistmise viisidega võrreldes.
2
Mõistmine kujutab esmases lähenemises endast üksikut mõistmisakti, mis on
suunatud mõnele üksiknähtusele ja sellega toimesaamisele, olgu selleks siis
autojuhtimine, loengu konspekteerimine või midagi muud. Kuid kui analüüsida
natukenegi sügavamalt ükskõik millist niisugust üksikut mõistmisakti, siis on kergesti
märgatav, et asjad mida me mõistame – näiteks nende otstarbeka kasutamise viisil –
ei seisa mitte teistest asjadest eraldi ja isoleeritult, vaid on nendega mitmekesistes
seostes.
Samuti on iga meie üksik tegu seotud meie teiste ettevõtmiste ning kavatsustega ja
samaaegselt tuleb neil kõigil olla ühel või teisel määral koordineeritud meid
ümbritsevate inimeste tegude , kavatsuste ja eesmärkidega. Meie tegevus ei saa olla
otstarbekas, kui me ei suuda paigutada omi eraldiseisvaid tegusid nende
nähtuste tervikusse, millest nad on tingitud. See tervik ongi nähtus, mida antud
kursuse raames nimetatakse maailmaks . Maailm on kõige selle tervik, mis
inimesse puutuvalt kunagi on.
Rohkem kui üksikud asjad ja nähtused moodustavad selle terviku suhted ja seosed,
milles need asjad ja nähtused isekeskis asuvad. Asjad ja nähtused on tihti hoopis
lühema kestvusega kui suhted ja seosed, milles nad asuvad, ja millest osa on olnud
väga püsivad. Maailmamõistmine on võime orienteeruda nendes suhetes ja seostes.
Nüüd võiks siis juba anda kokkuvõtva formuleering selle kohta, mida antud kursuses
mõistega maailmamõistmine silmas peetakse. Maailmamõistmine on inimese
teadevolek iseendast ja end ümbritsevast keskkonnast, oma tegevuse otstarbest ja
sellest kunatisest tervikust, kuhu inimtegevus kuulub.
Asjaolu, et vastastikune mõistmine ja kommunikatsioon inimeste vahel siiski olemas
on, sunnib eeldama, et nende erinevate individuaalsete maailmade vahel on olemas
ühisosa ja inimesi iseloomustab võime seda ühisosa avardada, mittemõistmist ületada.
Too ühisosa kujunebki loomulikul viisil inimestevahelise läbikäimise käigus ja selles
kujunevate suhtluskondade kaudu.
3
Seega, kõrvuti individuaalsete karakteristikutega kätkeb maailmamõistmine endas
alati ka üleindividuaalseid komponente. Filosoofiat kui maailmamõistmise viisi
huvitabki just üldine, universaalne inimlikus maailmamõistmises.
Maailmamõistmise ajaloolised vormid.
Järgmine oluline moment, mida seejuures tuleks kultuurifilosoofia juures rõhutada, on
see, et tegemist on ajaloolise nähtusega, s. t. nähtusega, mis muutub koos enda
kandjate, subjektide, ajalooga.
Niisugune eeldus oleks mõttekas juhul, kui võiks põhjendatult väita, et ühel ajastul
elanud inimeste maailmamõistmises on ajastule omane ühisosa, mis oluliselt eristab
seda ajastut mõnest teisest ajastust ja sellele iseloomulikust maailmamõistmisest.
Nii võiks kõnelda maailmamõistmise ajaloolistest vormidest . Sellega on silmas
peetud viisi kuidas ühe ajastu maailmamõistmise raames on maailm tervikuks
kujundatud, see tervik sisemiselt liigendatud ja missugusel viisil on
maailmamõistmine väljendatud.
Euroopa kultuuriajalugu silmas pidades võib skemaatiliselt välja eristada kolme sellist
maailmamõistmise ajaloolist vormi:
müütiline maailmamõistmine,
kristlik-religioosne maailmamõistmine,
teoreetiline maailmamõistmine.
Teoreetilise maailmamõistmise ajaloos võib omakorda eraldi esile tuua kolme
erinevat vormi.
Need on:
filosoofia,
teoloogia ,
teaduslik-teoreetiline maailmamõistmine.
Eelpool on kasutatud Andrus Tooli konspekti “Sissejuhatus filosoofia ajalukku”.
Tänud!
4
Sissejuhatuse lõpetuseks eelnevat arvesse võttes võimegi öelda, et kultuurifilosoofias
tegeletakse inimese olemisviisi mõtestamisega mingi kultuuri sees. Seega jäävad
kõrvale analüütiline, epistemoloogiline jne filosofeerimisaines. Selle distsipliiniga
haakuvad ja põimuvad läbi pigem kultruuriteooriate sotsioloogilised lähenemised, mis
samuti tegelevad maailma üldiste printsiipide tuvastamisega ja nende analüüsiga.
Oluline eristus ilmneb arusaamises, et kultuuril on omad, autonoomsed seaduspärad,
mis ajaloos vääla hargnevad.
Kultuurifilosoofia. Kultuuri mõistmine ja saksa filosoofia
Itaalia filosoof ja ajaloolane Giambattista Vico ( 1668 -1744), oli üks esimesi,
kes sõnastas oma keskses teoses „Uus teadus“ (Scienza nuova, 1725)
kultuurilise ja looduskeskkonna erinevuse. Kultuuri maailm on loodud inimese
poolt ja seda kujundavad kultuurilised seaduspärasused, mitte loodusseadused .
Vico arutas ka kultuurilise geneesi e kultuuri tekkimise üle. – Inimene teeb
kultuuri, s.t ta loob teadlikult kultuurilisi institutsioone, norme jne, samas
tunnistab ta, et inimene ei ole sageli teadlik oma kavatsuste tagajärgedest.
Seisukoht, et inimene ei osale kultuuris vaid on selle aktiivne kujundaja on
omas ajas märkimisväärne.
1) Vico leiab ühelt poolt, et kultuuridel on paljutekkeline algupära.
Maailmas on seetõttu palju erinevaid kultuure, et neil on erinevad
tekkepõhjused, ja nad on arenenud teinetesest sõltumatult.
2) Teisalt väidab ta jälle, et kõigis kultuurides on olemas teatud
universaalsed arenguprintsiibid v seaduspärasused, mis võimaldavad
kultuuridel toimida ja säilida. Määrava tähtsusega kultuurilisteks
institutsioonideks kõigis kultuurides pidas Vico religiooni ja rituaale
(sünni, abielu, surmaga seotud).
5
18-19. saj saksa filosoofid tundsid elavat huvi inimkonna ajaloo vastu ja
selle vastu kuidas inimene on arenenud maailma eri piirkondades. Ja sealjuures
ei tuntud huvi muidugi mitte inimbioloogia vastu, vaid selle vastu, millised on
olnud eri rahvaste kombed, uskumused, kunsti ja käsitööoskused.
Varane kultuurifilosoofia algab eeskätt saksa valgustusfilosoofigega – Hegeli,
Herderi jt-ga. Saksa filosoofiale oli omane üldistuste ja abstraktsioonide
tegemine, kui räägiti kultuurist. Põhjust selleks andis ka see ajalooliskultuuriline
asjaolu, et saksa kultuur oli Saksamaa eri piirkondades märksa
homogeensem kui prantsuse v inglise kultuur samal ajal. Viimastes oli teravam
vastandus suurte linnade ja maapiirkondade vahel. Samuti ei saa unustada, et
Inglismaa ja Prantsusmaa puhul oli tegemist suurte koloniaalmaadega. Siit
kultuuriline mitmekesisus ja teisalt teatav resistantsus allutatute kultuurimõjude
vastu. (Vrdl tänapäeval!)
Saksa filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770- 1831 ) oli üks
tuntumaid vaimufilosoofe (Geist) ja ajaloo üle filosofeerijaid. Hegel nägi
inmkonda kui tervet rida erinevaid rahvaid olles nii omamoodi antropoloogia ja
etnograafia eelkäijaks. Siiski mitte kõik rahvad ei olnud ajaloolised
kultuurrahvad. Ta rõhutas inimese ajaloolise kujunemise olulisust, ajaloolisi
seaduspärasid ja hariduse rolli kultuuri omandamisel.
Siiski kasutas ta väga harva mõistet Kultur, selle asemel hoopis Bildung. Sks
Bildung = Bild – pilt, bilden – moodustuma. Niisiis hõlmab see mõiste nii
kultuuri kui maailmapilti kui ka inimese kujundamise protsessi (Bildung’i üks
tähendusi on haridus , kasvatus). 19. saj II poolel mõisted Kultur ja Bildung
siiski eristuvad teineteisest ja viimane hakkab tähistama kitsamalt haridsut.
Ajaloo seaduspärad
• Usk seaduspäradesse kui maailma kontrolli all hoidmise viis
• Ajaloo seaduspärasus ja progressi narratiiv
6
• Lõppsiht-teleoloogia
Kultuurilugu kui vaimu ajalugu
Johann Gottfried von Herder (1744- 1803 )
„Keele päritolust“ (1772) sõnastab Herder oma keskse idee, et inimene on oma
olemuselt „ ratsionaalne loom“, inimesel on eneseteadvus , tal on võime ise oma
käitumist kujundada ja selle üle reflekteerida.
Oma teoses „Ideed inimajaloo filosoofia kohta“ ( 1784 -1791) formuleeris ta
uudselt kultuuri idee. – Kultuuris otsib inimene ennast, et saada inimlikuks .
Humaniseerumise ja kultuuri mõisted seega suuresti kattuvad. Herder oli
esimene, kes asetas kultuuri inimese maailmanägemuse keskmesse.
Toetudes looduse progressi mõistele, arendas ta ajaloo progressi ideed –
kultuur väljub looduse rüpest ja iseseisvub.
Oluline osa selles on lisaks mõistusele keelel. Ligi 2 sajandit enne Sapir-
Whorfi hüpoteesi sõnastas Herder idee, et keel determineerib inimese
mõtlemist. Keel ja kultuurilised traditsioonid omakord kujundavad rahva ja
rahvusliku vaimu (Geist).
Herderi ajaloofilosoofia tugineb inimese ajaloolisusele ja küsib nii korraga inimese
olemuse järele, tema erinevuse järele loomadest kui ka tema keelelisuse ja
rahvuslikkuse järele.
Inimese loomusest (ja oluline, et mitte vastupidi nagu Marxil näiteks) on tingitud
tema sotsiaalsus , vajadus elada ühiskonnas, mida seob ühine kultuur, keel, kombed.
Rahvuskarakter on pakkunud huvi nii filosoofidele, ajaloolastele, antropoloogidele
kui ka sotsiaalteadlastele. Sellest kõneles juba Thucydides Antiik-Kreekas ning hiljem
Giambattista Vico, Montesquieu ja Karl-Friedrich Moser. Herderit või pidada
esimeseks, kes andis sellele kontseptuaalse tähenduse, st hakkas rahvuskarakterit
nägema millegi eraldiseisvana, alusena mingi rahvuse defineerimisele.
Rahvuskarakteri kontseptsioon loob aluse ka rahvuskultuuri defineerimisele, andes
muuhulgas tõuke ka Eesti rahvuslikule liikumisele 19. sajandil.
7
Herder lükkas tagasi väite, et inimene on ainult mõistuse abil võimeline tõde
avastama. Vastupidi, inimene teab ainult seda, mida talle meelte kaudu on
edastatud. Ta tunneb ainult seda, mida närvid talle edastavad, asjadest pole olemas
kaasasündinud teadmisi .
1778. aastal anonüümselt avaldatud tunnetusteoreetilises teoses „ Inimhinge
tunnetusest ja tundmisest“ (Vom Erkennen und Empfinden der menschlichen Seele.
Bemerkungen und Träume) kirjutab Herder: “Kõikidest tunnetest saab
apertseptsioon1, mõte; hing tunnetab, et tunneb, aga ainult seda, mis talle
meeltega vahendatud on” (Herder 1987: 354). Mõistuse kaudu inimene tunnetab
ennast, kuid mõistus ise ei ole midagi muutumatut ja antud juba sünnihetkest.
Siin lisaks tunnete ja mõistuse vahekorrale on oluline erinevus valgustusfilosoofidega
keele-mõistuse seose rõhutamises.2 Keele ja mõistuse ühtsust toonitas Herder juba
„Uurimuses keele algupärast“ (Abhandlung über den Ursprung der Sprache , 1773).
Seal argumenteerib Herder, et kuivõrd ainult inimene on mõistuslik olend, on talle ka
iseloomulik keele leiutamine .
Kuidas see käib?
Inimene suudab tajupiltide rohkusest eristada olulisi omadusi ja neid järele aimates
luua keele. See tähendab, et Herderi jaoks on keele algupära onomatopoeetiline.3
Siinkohal tuleb märkida, et antud kontekstis ei tähenda keel kõnet (Lautsprache), vaid
nimetamist, asjadele mõistete andmist, mistõttu kasutab Herder ka mõisteid „hinge
sõna“ (Wort des Seele) ja „sisemine sõna“ (inneres Wort).
Teoses „Inimhinge tunnetusest ja tundmisest“ jätkab Herder keele-mõistuse suhte üle
arutlemist ning kirjutab: „Ka kõige sügavamates keeltes on „mõistus“ ja „sõna“ ainult
üks mõiste, üks asi: logos “ (Herder 1987: 358). Puhas mõistus on kasutu utoopia,
koos keelega moodustab ta aga terviku. Kui areneb keel, areneb ka mõistus.
Teiseks oluliseks ja meie kursusse puutuvalt on Herderil ajalookäsitlus. Valgustuse
ajajärku iseloomustab lisaks universaalse mõistuse käsitusele ajaloo algupära, kasu,
1 Mõistel „apertseptsioon” on Herderi käsitluses mitu tähendust: 1) mõte (Herder 1987: 354); 2) hinge
sisemine jõud, teadvus (samas: 356).
2 Keele-mõistuse suhte võtab Herder kokku „Mõtteid inimsoo ajaloo filosoofia“ üheksandas raamatus.
3 Herder toob näiteks lamba. Inimene näeb valget, pehmet, villast lammast , kes määgib. Määgimisest
jääb inimesele kõige tugevam mälestus. Järgmisel korral kohates lammast, mõtleb ta: „Sina oled see
määgija.“ Ning määgimise häälitsusest saab lamba nimetus. (Herder 2002: 33–34)
8
eesmärgi ja võimalikkuse tingimuste järele pärimine. Ajalugu käsitleti tervikuna , mida
valitsesid kindlad seaduspärasused.
Kuni 18. sajandi keskpaigani oli valitsevaks teoloogilis- universalistlik kontseptsioon,
mis seisnes ajaloo põhjendamises jumaliku ettemääratusega. Valgustusfilosoofia esile
kerkimisega lisandus teoloogiliselt põhjendatud pildile mõistusekeskne
kontseptsioon, mis toetus ajaloole kui lineaarsele protsessile, mille püsivaks
elemendiks oli muutumatu inimloomus. Samuti muutus 18. sajandil ajaloo eesmärk.
Ajaloost sai moraalse juhatuse vahend. Sellist ajaloo instrumentaliseerimist on
täheldada näiteks Diderot ’, D’Alembert’i, Voltaire ’i ja Iselini töödes, kuid ka
Rousseau ’ loomuseisundi käsitluse võib sinna hulka asetada.
Ka Herder käsitles ajalugu tervikuna, milles peituvad seaduspärasused. Tõepoolest, ta
küll jälestas üldistuste ning abstraktsioonide tegemist, kuid samal ajal uskus Herder, et
kogu ajaloolise mitmekesisuse all leiduvad siiski seosed, mis moodustavad ühtse
terviku. Seejuures oli Herderile eeskujuks William Shakespeare . Kirjutises
„ Shakespeare “ nimetab Herder Shakespeare’i maailma ajaloo loojaks. Herder
põhjendas seda väitega, et Shakespeare ei leidnud rahvakarakterit (Volks- und
Vaterlandscharakter) lihtsalt eest, vaid suutis selle avastada traditsioonide,
kommete , keeleliste erinevuste, rahvuslike eelarvamuste, poliitilistest tingimuste
ja arvamuste mitmekesisusest. Shakespeare käsitles ajalugu nii, nagu ta selle eest
leidis ning lõi sellest siis tervikpildi.
18. sajandi ajalookäsitlusi iseloomustab immanentsete seaduspärasuste eeldamine.
Seejuures eitati kõike mõistusvälist ja üleloomulikku. Voltaire’i järgi, kellega Herder
kõige rohkem polemiseerib, saab ajaloo üle otsustada mõistuslike ning
mittemõistuslike standardite järgi, millest ülimuslik on muidugi esimene. Inimese
muutumatu loomus avaldub eelkõige just tema mõistuslikkuses, mis on igal pool
igavesti sama. See, kuidas inimese mõistuslikkus kommete ning tavade seas
nähtavaks saab, ongi Voltaire’il ajaloo tuum ning arengu põhjendus. Seega ei ole
Voltaire’i järgi ajaloos midagi üleloomulikku, kõik on mõistuslikult seletatav ,
mistõttu peab ta ka müüte, poeesiat ning saagasid mittevajalikeks. Viimased ainult
segavad ajalooseaduste avastamist. Herderi poleemika Voltaire’ga saab kokku võtta
kahte punkti. Herderi peamiseks etteheiteks oli Voltaire’i näiline selgus. Selle all
pean silmas prantslase universaalse kehtivuse omistamist oma aja uskumustele ning
9
standarditele, tegemata vahet ajastutel , rahvustel või etnilistel iseärasustel. Nagu
Herder kirjutab: “Praktiliselt terve maailm helendub Voltaire’ilikkust selgusest!“
Teiseks ning rahvuskarakteri avaldumist silmas pidades olulisemaks probleemiks on
Voltaire’i müütide ja luulekunsti olulisuse eitamine . Kuivõrd kõik on mõistuslikult
seletatav, siis müütidel pole ajaloos mingisugust rolli. Herderi järgi seevastu toetub
tulevik mineviku teadmisele ning teadvustamisele. Rahvalaulud, saagad ja poeetika
peegeldavad kõige paremini rahvuse minevikku , luues niimoodi silla tuleviku
mõistmiseks ja nii eneseharimiseks kui eneseteadvustamiseks ning seda nii
individuaalses kui rahvuslikul tasandil. Minevikul ja tradistioonidel on
tulevikunägemustes väga oluline roll, seast seal kajastub rahvuskarakter.
Veel ühe olulise saksa filosoofina tuleb mainida hermeneutiku Wilhelm
Dilthey (1833-1911) nime. Eeskätt eristuse pärast, mille ta teeb:
Geistwissenschaften - Naturwissenschaften
Geistwiss-en. on siis vaimuteadused e humanitaarteadused ja nad uurivad
inimese poolt loodut s.h kultuuri. Siin ei kehti need seaduspärad, mis looduses
ja ei saa kasutada samu meetodeid , mis loodusteadustes. Eristab vaimuteadusi,
mis uurivad inmlikukku kogemust terviklikuna ja üksikuid loodusteadusi, mis
vaatavad alati üht aspekti reaalsusest. Tähtsaks saab hingeelu struktuuri
psühholoogilise struktuuri tuvastamine ja läbielamise mõiste.
Keskse tähtsusega on Dilthey’l mõiste verstehen kui inimese kultuurilise ja
sotsiaalse tegevuse vormide „osavõtlik mõistmine“, „intuitiivne taipamine“.
Samas, see mõistmine põhineb alati ajaloo tundmisel.
Siit joonistubki välja saksa filosoofia kantiaanlik ja neokantiaanlik idealistlik
traditsioon, mis jätkub ka läbi 20. saj ja mõjutab mitmeid olulisi
kultuuriteooriaid mitte ainult Saksamaal. Idealismi puhul on siis huvifookuses
10
eeskätt kultuur kui vaimukultuur, mentaalne sfäär, mis kujundab erinevaid
kultuurilisi tegevusi – keelt, kunsti, jne.
Selle kõrval on saksa filosoofias aga oluline ka materialistlik traditsioon, mis
näeb kultuuri eeskätt kui osa teatavast sotsiaalsest korrast, intellektuaalset
tegevust kui sotsiaalse tegevuse poolt kujundatut. Üks olulisemaid
materialstlikke filosoofe oli Karl Marx , kellest aga juttu järgmises loengus.
Kulturwissenschaft
Hegel + Kant ja idealism – Dilthey hermeneutika (Geistwiss. – Naturwiss.)
– Kulturwissenschaft 20. saj
Saksa kultuuriuurimisel oma traditsioonid võrreldes angloameerika
kultuuriuurimisega (cultural studies kinnistub siin alles 1990ndate lõpus).
Kulturwissenschaft kui „Geisteswissenschaft heute“ (Geisteswissenchaft –
Naturwissenschaft) – Erinevus selles, et ei püüta mitte ühe inimvaimu
tuvastamise poole, vaid väärtustatakse kultuuri mitmekesist komplekssust.
Antropoloogiale lähedane avar kultuuridefinitsioon.
Püüd interdistsiplinaarsuse suunas mitte ühe kultuuri uuriva distsipliini sees,
vaid kõigi vahel (filosoofia, ajalugu, kirjandusteadus , kunstiteadus jne).
Omamoodi paradigma.
Sarnane kulturoloogiaga – Kulturwissenshaft (kultuuri+teadus) kui omamoodi
metateadus, metatasand kultuuri uurimisel.
Angloameerika kultuuriuuringud (cultural studies) on suuresti hüljanud Ernst
Cassireri ja Aby Warburgi vaimus Kulturwissenschafti.
Nt. Kulturwissenshafti õpikuid, mida nad hõlmavad.
11
Eds. Ansgar & Vera Nünning 2003. Konzepte der Kulturwissenschaften:
Theoretishce Grundlagen -Ansätze-Perspektiven. Stuttgart, Weimar :
Verlag J.B. Metzler.
• Kultuurisemiootika
• Kirjandusteadus
• Kultuuriantropoloogia
• Ajalooline antropoloogia
• Uus historitsism , kultuuriline materialism , kultuuriuuringud
• Kollektiivse mälu teooriad
• Kultuurisotsioloogia
• Kultuuripsühholoogia
• Kultuuriökoloogia
• Kultuuriruumi uuringud ja interkultuuriline kommunikatsioon
• Meediakultuuri uuringud
Saksa Kulturwissenschaft hõlmab endas tegelikult nii kultuurisotsioloogiat,
kultuuriantropoloogiat, kultuurisemiootikat, kui ka kultuuriajalugu.
Ajalooline mõõde on alati oluline olnud.
Nt: Max Weber (1864-1920), ühendab idealistlikku ja materialistlikku
kultuurikäsitlust. Selle heaks näiteks on tema „ Protestantlik eetika ja
kapitalismi vaim“ ( 1904 ). Ka eestikeelsena nüüd olemas
Materialismi vaimus huvitavad teda küsimused võimust, majanduslikest
faktoritest, sõjalisest jõust ja institutsioonidest, mis säilitavad sotsiaalset korda.
Samas on tema töödes selged saksa hermeneutikatraditsiooni mõjud, teda
huvitab kuidas religioon kujundab inimeste sotsiaalset käitumist ja kuidas
inimesed ise oma sotsiaalset tegevust mõistavad ja tõlgendavad.
Kulturwissenschafti üks silmapaistvamaid esindajaid oli
12
Ernst Cassirer ( 1874 -1945)
Neokantiaan, keda võib nimetada ka ideede ajaloolaseks. Cassirer lähtub Kanti
veendumusest, et tunnetus on inimese enda loov tegevus, et inimteadvus osaleb
aktiivselt maailma tunnetamise protsessis.
Olulisel kohal on ka „vormi“ mõiste – meelelisuse vormid on inimtunnetuse
vältimatuks tingimusesks konstitueerides inimese maailmakogemuse.
Cassireri olulismaks teoseks on mahukas „Sümboolsete vormide filosoofia“
(1923-1929). Selle põhitees – inimesed on eeskätt sümboleid loovad ja
kasutavad loomad (animal symbolicum).Kõik inimese kultuurilised saavutused:
•keel,
•religioon,
•müüt
• teadus,
• kunst ,
• poliitika –
kõik on unikaalsed osad inimese evolutsioonilisest arengust ja nad on aidanud
meil kogeda ja mõista maailma. Sümbolid organiseerivad inimese teadvust,
struktureerivad seda vastavalt sümboolsetele vormidele. Inimkultuur
moodustub erinevatest sümboolsetest struktuuridest e vormidest (keel,
mütoloogia, religioon jne), mis on loova inimvaimu väljendusteks.
Sümboliseerimisvõime on ühtlasi suunatud tulevikku, see annab inimesele
võimaluse oma inimlikku maailma pidevalt ümber kujundada.
Erinevad sümbolilise tegevuse vormid on kõik omavahel seotud. Sümbolid ei
ole seotud mitte reaalsuse imiteerimise v representeerimise, vaid reaalsuse
avastamisega, loomisega . Inimesed elavad sümbolilises universumis v
sümbolite võrgustikus, mis võimaldab meil füüsilises maailmas elada ja
13
tegutseda (vrdl Lotmani idee semiosfäärist!). Oluline rõhutada, et Cassirer ei
käsita sümbolilist tegevust vaid vaimse tegevusena , vaid igasuguse tegevusena.
Ka Cassirer puudutab oma teostes traditsiooni ja uuenduste probleemi
kultuuris. Ta väidab, et inimese kultuuriline tegevus ongi alati korraga kistud
kahe jõu poolt – ühelt poolt säilitavad ja teisalt loovad jõud. Nt müütides ja
religioonis on ülekaalus säilitavad jõud, kunstis aga uuenduslikud hoovused.
Aga see pinge loob samas kultuuris dünaamilist tasakaalu!
Cassireri eripära – suurte saksa filosoofide vaimus oli ta huvitatud nii loodus
kui humanitaarteadustest. Ka teadus (mõeldes siin loodusteadusi) on üks osa
inimese sümbolilisest tegevusest. Semiootika seisukohalt oluline märkus –
saksa filosoofina tundis ta hästi ka Jakob von Uexkülli töid ( Umwelt theorie).
Eesti keeles „Uurimus inimesest“ (1944; e.k.1999: 46):
„Inimene on avastanud keskkonnaga kohanemiseks täiesti uue meetodi. Lisaks
kõigi loomaliikide juures esinevatele retseptor- ja effektorsüsteemidele leidub
inimesel veel kolmaski lüli, mida võiksime nimetada sümbolsüsteemiks. See
uus omadus muudab inimese kogu elu. Kui võrdleme inimest loomadega , siis ei
ela ta ainult laiemas reaalsuses , ta elab, võiks öelda, et uues reaalsuse
dimensioonis.“
2007. Keel ja müüt.
Kultuurifilosoofia peab aitama mõista inimlike tegevuste põhistruktuuri,
vaadeldes neid samas orgaanilise tervikuna. Kultuurifilosoofi ülesanne on
kirjeldada inimese sümboliseerivat tegevust ja sellesse kätketud kategooriaid
läbi ajaloo.
Kultuurilugu ja kultuuriajalugu
14
KULTUUR + LUGU
Pöörake tähelepanu sellele, et loo konstrueerimine ja jutustamine on ajaloost ja
kultuurist kirjutades väga oluline.
Varane kultuuriajalugu: Toynbee , Spengler , Huizinga
Pessimistlikud kultuurifilosoofid. Tsivilisatsioonide mandumise ja huku
ideed.
Arnold Toynbee (1889-1975)
”Uurimus ajaloost” 1934-61
• tsivilisatsioonid tekivad, hääbuvad, segunevad ja lähevad üksteiseks üle
• kultuuri arengu kulgu määravad vaimsed tegurid
• 21 põhitsivilisatsiooni kõrval sega- ja vahevorme
• mudel ei kordu alati täpselt
Oswald Spengler (1880-1936)
Peateos ”Õhtumaa allakäik” (1918-22; e.k. 1936). Sai laiemalt tuntuks peale II
ms.
Esindab kultuurimorfoloogilist mõtteviisi:
• kultuuriringide ehk kultuurkondade idee
• kultuuride tsükliline areng
• kultuuritsükkel kordab inimorganismi arengufaase
15
Idee kultuuri tsüklilisest arengust pole tal muidugi originaalne, põhjalikud
käsitlused sellest olid vana-hiina ja antiikfilosoofias, samuti müütilises
mõtlemises.
Spengler:
• kultuur areneb aastaaegade tsüklis kevadest talveni
• samas faasis tekivad kõigis kultuurides sarnased kultuurifenomenid
• kultuur on suletud organism
Spengleri 4 kultuurkonda
Spengler üritab tõestada oma väidet nelja tinglikult piiratletud kultuurkonda
võrreldes:
• india (alates aastast 1500ema)
• antiik-kreeka kultuur (alates aastast 1100ema)
• araabia kultuur (sisaldab varakristlust, alates aastast 0)
• õhtumaade kultuur (aastast 900maj)
Kevad
• intuitiivne loovus
• ärkava vaimu võimsad teosed
• uut tüüpi jumalatunnetus
• hirm/ aukartus maailma ees
Hiliskevad:
• müstilis-metafüüsilise maailmapildi süstematiseerimise katsed
Suvi
• küpsev teadvus
• kriitiliste hoiakute teke
• katsed maailmapilti reformida
• algav linnastumine ja kodanlastumine
16
• uus matemaatika , arvu tähenduse üle arutlemine
• ratsionaalne müstika
Sügis
• vaimse jõu kõrgpunkt
• suurlinnad
• usk mõistuse jõusse
• suurteooriad ja totaliseerivad süsteemid
• religioon mõistusele allutatud
• loodus ja loomulikkus au sees
Talv
• süsteem laguneb, vaimujõud hääbub
• maailmapilt muutub pragmaatiliseks
• loov metafüüsiline mõtlemine asendub kateedrifilosoofiaga
• levivad resigneerunud ja lõpueelsed maailmavaated
Johan Huizinga (1872-1945)
Hollandi kultuuriajaloolane ja filosoof.
„Mängiv inimene“ (1938; e.k. 1992)
homo sapiens – homo ludens
Mäng kui universaalne mõõde kultuuris, inimesele olemuslik tunnetus ja
käitumisviis, mille abil on võimalik seletada kogu kultuuri olemust ja arengut.
Mäng pole vastandatud tõelisusele, mäng võib olla tõsine ja funktsionaalne.
Kultuur ei tohi mängulisust kaotada, siis kaotab ta oma jõu ja loominguvõime.
Analüüsides mänguelementi lääne kultuuri ajaloos jõuab Huizinga järeldusele,
17
et hilisemad ajastud on oma mängulisusest palju kaotanud ja jõudnud tänaseks
pueriilsesse e. lapsikusse seisundisse, jõuetusse absurdi.
• Mäng ja müüt olid need, millest arhailised kultuurid ammutasid oma
elujõu
• Kultuuri mänguline olemus avastatakse läbi vastanduste: agoonia -sünd,
pinge-langus, rõõm-häving; dionüüslik ekstaas on loomejõu allikas
Huizinga leiab, et kultuuriajaloolase peamine eesmärk on portreteerida
kultuuri mustreid , teisisõnu, kirjeldada mingile ajastule tüüpilisi mõtteid ja
tundmusi ja nende väljendusi vastava ajastu kirjandus- ja kunstiteostes.
Ajaloolane „avastab“ need mustrid uurides „teemasid“, „sümboleid“,
„mõtteavaldusi“ ja „vorme“. Vormid on Huizinga jaoks kultuurilised reeglid
(vrdl Cassireriga).
Huizinga lähenemist ajaloole võib nimetada morfoloogiliseks – teda huvitas nii
kogu kultuuri üldine stiil kui ka individuaalsete kunstiteoste stiil.
Varase Huizinga teine oluline teos „Keskaja sügis“ (1919) on nüüd samuti
värskelt eesti keeles ilmunud. Selles ta uuribki erinevaid hiliskeskajale omaseid
käitumise vorme ja standardeid. Ta leiab, et rituaal oli vajalik vorm ajastu
kirglikule ja vägivaldsele vaimule .
Peter Burke 2004. What is Cultural History?. Polity Press.
• Kultuuriline pööre ajalookirjutamises (New Cultural History)
• Mikroajalood (argikultuur, väikesed inimesed)
• Erinevate “ tavaliste “ kultuurinähtuste kultuurilised ja sotsiaalajalood
Nt: James Sullivan 2006. Jeans: A Cultural History of an American Icon. Gotham
Books .
18
Constance Classen, Anthony Synnott, David Howes 1994. Aroma: The
Cultural History of Smell. Routledge.
Dominique Laporte 2002. History of Shit . The MIT Press.
Kulturoloogia: idee holistlikust kultuuriteadusest ja tänapäeva
Venemaa vaste kultuuriuuringutele
Ameerika antropoloog Leslie A. White kasutab mõistet "culturology",
märkimaks sellega kultuuri teaduslikke uuringuid . Kulturoloogia = teadus, mis
uurib ja tõlgendab erinevate kultuurifenomenide korda. White’i seisukohaks
oli, et kultuuri uurimiseks peab looma täiesti uued alused, mis ei piirdu ühegi
konkreetse distsipliini paradigmaga.
White „ Kultuuriteadus : teadus inimesest ja tsivilisatsioonist“ (1969)
Samas on kulturoloogia ingliskeelses kirjanduses peaaegu puuduv mõiste. Ikka
räägitakse kas kultuuriteooriast, kultuuriuuringutest vms. Saksakeelses küll
esineb Kultorologie. Aga kõige enam ikkagi vene kultuuriuurimises ja selle
mõjuväljas. Siit ka osalised mõjud Tartu- Moskva KK-le.
Kulturoloogias nähakse integreeritud kultuuriteadust, lähedane saksa
Kulturwissenschaftile – interdistsiplinaarsus, püüe ühendada erinevate kultuuri
uurivate teadusharude saavutusi, erinevate kultuurifenomenide komplekksse
analüüsi püüe. Püüe töötada välja kultuuri uurimise ühtset metakeelt.
Samas, nagu juba ütlesin, kulturoloogia tänapäeva NL järgsel Venemaal
küllaltki spetsiifiline, oma loogikaga, lääne kultuuriuurimise peajoonest
võrdlemisi erinev. Ühelt poolt on siin tugevad kultuuriloo tradtisioonid, teisalt
mitmed muud mõjud.
19
• Nt 19. saj positivismi kaugema mõjuna püüe uurida kultuuri loodus v
täppisteaduse meetoditega. Nt matemaatilised mudelid ja valemid
kultuuri kirjeldamiseks.
• Ideoloogiline pimedus – kultuuriuurijana ei tajuta iseennast kultuuri
osana, usk, et teadus eksisteerib väljaspool kultuuri, annab objektiivse
kirjelduse
• Tugev seos poliitikaga, riigiinstitutsioonidega (kultuur eeskätt kui
rahvuskultuur; vastandus Ida (Venemaa) ja Lääne vahel – religiooni
olulisus tsivilisatsioonide määratlejana & geopoliitiline diskursus )
Tegelikult kanduvad vene kulturoloogias edasi küllaltki tugevad nõukogude
marksismi mõjud – soov maailma totaalselt ära seletada, soov näha
kulturoloogia staatust teadusena loodusteaduslikus mõttes, soov jõuda tõeni
(miks asjad nii on?).
Mis on ’kulturoloogia’ sisu ja eesmärgid:
Töötada välja integreeritud lähenemine kultuurile tervikuna, mis ei sõltuks ühe
konkreetse kultuuri uuriva distsipliini vaatepunktist.
Kulturoloogias tulevad kõige enam esile kultuurifilsoofia ja kultuuriajaloo
mõjud, uuritakse kultuuride tüpologiseerimise võimalusi.
• Kulturoloogiat võib mõista kui teadmiste süsteemi kultuurist, kus
peetakse keskseks kultuuri uurimist ajaloolises muutumises ja
funktsioneerimises (Laanemäe 2003: 237)
• Kulturoloogia eesmärgiks on uurida sellist kultuurigeneesi, mis
võimaldaks ühelt poolt kultuurilugu kui protsessi seletada (nii globaalses
kui lokaalses mõttes), teisalt aga prognoosida tulevikumuutusi, neid
mõneti kujundades ja juhtides. See eeldab ühtlasi nende
kultuurimuutujate väljaselgitamist, mis kultuuri koodi (teatud
arhetüüpset vormi, millel iga kultuur põhineb) mõjutavad ja uuendavad
(Laanemäe 2003: 238).
20
SLAID: Aare Laanemäe raamatu „Kultuurilugu“ (2003) ülesehitus.
Tartu-Moskva kultuurisemiootika erinevus vene
kulturoloogiatraditsioonist. Mihhail Bahtin . Juri Lotman.
Mihhail Bahtini ( 1895 -1975) uurimused keskaja kultuurist, eeskätt tema
„ Rabelais ja tema maailm“ (v.k. 1941) on avaldanud märkimisväärset mõju nii
teistele kultuuriajaloolastele, ent eeskätt mitmetele 20. sajandi
kultuuriteooriatele.
Huvitav on sealjuures see, et kultuurifilosoofina oli Bahtini allikaks v
uurimismaterjaliks kirjandusteos F. Rabelais romaan „ Gargantua ja
Pantragruel“, mida ta käsitab kui renessannssikultuuri dokumenti. Ajalooline
reaalsus rekonstrueeritakse ühe teksti kaudu (vrdl annalistide KK
Prantsusmaal).
Karnevalikultuuri mõiste – seotud groteski, ümberpööramise, vabastava naeru,
väljakukõnega. Oluline ka Bahtini eristus rahvakultuuri ja ametliku e
kõrgkultuuri vahel, ehkki selle üle on hilisemad uurijad polemiseerinud.
Juri Lotmani tööd vene aadlike argikäitumise poeetikast 18, 19. sajandil
asetuvad samuti kultuuriajaloo traditsiooni. Tegu on siis Peeter I aegse
Venemaaga ja vene aadli uute kommete õppimisega. Teatud kultuurilise
käitumise reeglite õppimine oli siin eriti eksplitsiitne .
Rääkida argikäitumise poeetikast tähendab väita, et teatud igapäevase
tavategevuse vormid olid teadlikult orienteeritud ilukirjandustekstide normidele
ja seadustele ning neid kogeti otseselt esteetilistena. (Lotman 1999 [1977]: 263)
Aga argikäitumise poeetikat võib vaadelda ka avaramalt kui teatud vaatepunkti
kultuurinähtuste mõtestamisel (Lotmanil „tüpoloogiline tunnusjoon“).
21
Argikäitumise esteetika levinud mitmete autorite töödes, kes uurivad argielu
kultuuri, ka tänapäeva kultuuri nähtusi.
Uue historitsismi esindaja Stephen Greenblatt „ poetics of culture“
(Shakespearian negotiations, 1988)
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
1
Marxism ja postmarxism
SISSEJUHATUS
Selle loengu ülesehitus:
• Kultuuri sotsioloogilise tõlgenduse eripära
• Marxi teooriat enim mõjutanud ideed
• Marx ise, kellele loengus suurim rõhk. Püüan selgitada kogu tema
ühiskonna teooriat, sest muidu võib alati tekkida oht, et marksismi
kritiseeritakse vulgaarselt-umbes nii, et pannakse ühte ritta
plaanimajandus, Lenin , nõukogude võim, Marx on kõik ühes koos ja
tegelikult kritiseeritakse hoopis Leninit.
• Ja Marxi teoreetilise edasiarenduse kaks võimalust: hegemoonia
teooria ja marksistlik struktualism – eelkõige Frankfurdi koolkond ja
Althusser . Püüan näidata selle edasiarenduse loogikat.
Loengu teema – kultuurisotsioloogia – koosneb kahest sõnast. Sestap osutub
vajalikuks nende kahe sõna määratlemine, et leida võimalikud nendevahelised
ühisosad. Kultuuri defineerimisega on selles loengus tegeletud kogu aeg, mistõttu ma
ei lisa siin ühtegi definitsiooni, vaid järgides lihtsustavalt Klucholni ja Kroeberit
üldistan:
• Kultuur on elulaad, mis tugineb mingisugusele ühiste tähenduste süsteemile.
• Ja kultuuri antakse edasi põlvest põlve.
Siin tekib kohe paar küsimust, mis oluliselt haakuvad ka tänase teemaga:
• Esiteks: mis on see põhjus, mis determineerib või koondab selle järjepideva
ühisuse enda ehk siis kultuuri.
• Teiseks, kas see põhjus asub kultuurist väljaspool või liigendub kultuur
oma sisemiste seaduste abil. Juhulikkuse printsiipi seletusena, eriti
teadusliku seletusena, arvesse võtta ei saa.
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
2
• Kolmandaks: kui suur peab olema see ühisala, mida jagatakse. Kuidas on
omavahel seotud mõisted tsivilisatsioon – ühiskond – kultuur – väiksem
subkultuur.
• Neljandaks: kas ja kuidas transformeeruvad mingi määratletud ühisosa,
nt mingi rahvuslikukultuuri-sisesed seaduspärad. Ehk kuidas on seotud
kultuuri ja ajaloo areng. Et kultuurid muutuvad, on empiiriline fakt. Siin on
mitu võimalust:
Võtame nt eesti ärkamiseaja 19 sajandil. Lähtuti saksa romantismist
ja eriti Herderi kultuurikontseptsioonist. Siin on ajaloo idee üheteheitnud
rahvuse ja tema ajalooliselt ainukordse eneseteostuse ehk rahvusliku kultuuri
ideega, mis kokkuvõttes tähendab teesi: igal rahvusel on oma kultuuriajalugu,
mis toimib oma sisemiste jõudude toimel.
See eristab eestlaste ajalookäsitlust panhistoritsismist ja
pankulturalismist. Erinevalt rahvusliku kultuuri ajaloost tunnistab
pankulturalism ja panhistoritsism kultuuridimensiooni autonoomsust ja
sõltumatust rahvusest. Kultuur kujutab siin endast substantsi, mis areneb
oma autonoomsete, immanentsete jõudude ja seaduste toimel. Forbenius
nimetas seda tuuma nt paideneumaks, Spengler kultuuri hingeks ning selle
vaatekoha järgi ei ole kultuur kunagi rahvuslik nähtus, vaid alati
transnatsionaalne või rahvusest ülem. “ Transtsendentaalne kultuuri idee
viib maailmaajaloo olemasolu tunnistamiseni” (ibid.).
Kolmandaks võimaluseks võib nimetada Marxi ajaloo-käsitlust, mis
on selgelt panhistoristlik, kuid erineb oluliselt Spenglerist. Sellest aga
hiljem.
• Jne. Geertzi lugedes saite mõningaid vastused.
Millega tegeleb siis sotsioloogia?
Esmapilgul on nende ühisosa suur - püüab ju sotsioloogia uurida inimeste
ühiskondlike suhteid, kultuurist tingitud praktikaid , indiviidi ja grupi suhteid, samuti
identiteete ja neid seaduspärasid, mis eespool nimetatut esile kutsuvad. Samas tuleb
siiski rõhutada sotsioloogia eripära. Sotsioloogilist vaatenurka iseloomustavad
järgmised tunnused:
1. huvi ühiskondliku elu kui terviku vastu. Tähtsust ei oma mitte ainult nt
kultuurilised või majanduslikud süsteemid, vaid ka kultuuri seosed majanduse
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
3
ja perekonna, poliitika ja teiste elu valdkondade vahel, samuti viisid, kuidas
ühiskondlikud probleemid tekitavad või lahendavad isiklikke probleeme. Eriti
kehtib see klassikalise marksistlikust traditsioonist lähtuva
kultuurisotsioloogia puhul, mis püüab leida neid ühiskonna allhoovusi, mis
tingib selle keerukuse. Seetõttu tuleb ette hoiatada, et siin loengus kuulete
palju ühiskondlikest suhetest, riigist jne. Eks teises loengus räägitakse siis
rohkem teistest traditsioonidest.
2. rõhk inimkäitumise kontekstil, so välistel jõududel, mis kujundavad ja
suunavad indiviidi otsuseid.
3. tunnistamine, et tähendus tekib ühiskonnas sotsiaalse interaktsiooni
tulemusena.
Seega on siin tegemist on hägusa piiriga valdkondadega, mis tekib
probleemist, et kultuuri uurimiseks on vaja liiga palju parameetreid.
Alustame Durkheimist, ja enne Marxi on see eriti sümboolne, sest
surmadaatum on kattub marksistliku teooria rakendamise katsega Venemaal. Kui
oleks elanud, siis mitte üleelanud.
Emile Durkheim (1858-1917)
Durkheimi peamiseks huviks oli just küsimus: kuidas kaasaegsed ühiskonnad
suudavad tagada ja säilitada stabiilsuse. Eriti olukorras, kus religioon ja etnilisus ei
mänginud ühiskonna integreerimisel enam endist rolli. Teda võiks pidada üheks
esimeseks, kes rakendas teadulikku lähenemist “sotsiaalsetele faktidele”. ST püüdis
kõiki esitatud hüpoteese ja seaduspärasid objektiivsete andmetega kinnitada.
Ühiskonna erinevate tasandite olemasolu ja kvaliteeti seletas Durkheim
nende funktsioonide kaudu, mida need tasandid ja kvaliteedid omavad, et
ühiskonda koos hoida. Seetõttu on teda süüdistatud ka liigses funktsionalismis.
Sellega on seotud tema epistemoloogia käsitlus : Kantiliku traditsioonis peab
tähtsaks mõtlemise kategooriate olulisust, kuid lisab et need on sotsiaalselt
kujunenud, mitte individuaalset päritolu (liigiomane). Empirismi puhul rõhutab ta
tajude olulisust, kuid jällegi, need on kollektiivselt tajutud.
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
4
Oma peamises teoses “Sotsiaalne tööjaotus”, mis ilmus 1893 aastal tegeleb ta just
ühiskonna koospüsimise probleemiga. Ta eristab kahte tüüpi solidaarsust, mis
funktsioneerivad sidususe loojana:
• Mehhaaniline solidaarsus – primitiivsetes ühiskondades elavad erinevad
inimesed täidavad täidavad sotsiaalses struktuuris suhteliselt sarnaseid
funktsioone (näiteks samavanused mehed omavad ühiskonnas suhteliselt
sarnast positsiooni, teevad sarnast tööd ja elavad suhteliselt sarnast elu). See
ajendas teda väitma, et selline horisontaalne sarnasus tekitab empaatiat,
sarnasusel ja ühistel väärtustel põhinevat nn “ mehhaanilist
solidaarsust”. Niisugustes ühiskondades on ranged sotsiaalsed normid, mis
sama rangelt reguleerivad inimesetvahelist käitumist.
• Orgaaniline solidaarsus – ühiskonna arenedes – nt rahvastiku kasvuga,
tootmisvahendite täiustumisega, kommunikatsiooni võimaluste laienemisega
jne – muutub ühiskonna struktuur olemuslikult. Seoses tekkiva tööjaotusega
ühiskonna ülesehitus komplitseerub – erinevad inimesed hakkavad täitma
erinevaid funktsioone, mis toob aja jooksul kaasa ka erinevad soovid ja tõeks
pidamised. Tööjaotuse puhul rõhutab Durkheim koolirolli, kus õpetatakse
inimestele leidma oma paremaks ära elamiseks uusi võimalusi, kuid kuna
indiviid ei ela isoleeritult, mõjutab selline uuenduslikkus paratamatult ka teisi,
nt Henry Ford hakkas massiliselt tootma autosid, siis oli vaja uut teevõrku,
kõige sinna juurde kuuluvaga. Lisaks pidid voorimehed ennast ümber õppima.
Selle tagajärjel aga varasem, mehhaaniline solidaarsus nõrgeneb – õpetajad,
sõdurid, kohtunikud , olgugi kasvõi samavanused, hakkavad tahtma erinevaid
asju, hindama erinevaid väärtusi-lõppkokkuvõttes ka mõtlema erinevalt.
Samas tekitab tööjaotus aga uut tüüpi solidaarust – sellist, mis põhineb
arusaamisel, et vaatamata erisusele on ühiskonna liikmetel üksteist vaja .-
rätsep vajab kingseppa, kingsepp pagarit , pagar autojuhti jne . Seega toob
spetsialiseerumine ja individualiseerumine paradoksaalsel kombel
üksteisest sõltuvuse – kasvava tööjaotuse tingimustes pole indiviidil või
pisikesel grupil enam võimalik ühiskonnata hakkama saada. Sellist,
erinevusest tingitud , kuid vastastikusel sõltuvusel põhinevat solidaarsust
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
5
nimetab Durkheim “orgaaniliseks solidaarsuseks”, mis justkui
osutaks elavale organismile, kus kõik osad sõltuvad üksteisest.
• Kultuur osutub selle vaatekohaselt ühiskonna stabiilsuse ja sidususe
funktsiooniks ehk siis aidata seda sidusust ja solidaarsust taas luua.
Teises oma tähtsamas teoses “Religioosse elu elementaarvormid”, mis ilmus
1915 räägib ta religioonist kui ühiskonna elu olulisest sidustavast faktorist.
Vastukaaluks 19sajandi evolutsionistlik-psühholoogilistele religioonikäsitlustele, kus
religioon põhines individuaalsel kogemusel enesest ja ümbritsevast maailmast, on
Durkheimile religiooni olemus kollektiivne. Ta käsitleb seal üksik asjalikult rituaali
kogemus ja väidab, et , nt tootemi kummardamine, alles loob religiooni, mitte
vastupidi, ja ühine osalemine rituaalis loob ühiskonna. Rituaal on tegutsemisviis,
mille funktsiooniks nende gruppide teatud mentaalseid seisundeid ergutada, ülal
hoida ja taasluua.
Kuigi Durkheim keskendus selles teoses üksnes religioossetele ühiskondadele,
mõjutasid tema ideed hilisemaid (nt Goody ), kes laiendas rituaali funktsioone ka
ilmalikele ühiskondadele. Rituaali asemel kasutatakse siin pigem sõna tseremoonia ,
mis funktsioneerib sarnast ühisust loova fenomenina, nt paraadid, ametlikud
vandeandmised.
Karl Marx 1818 – 1883
Eellugu : Valgustusest marksismini
Mingi ühiskonnaõpetuse või teooria paremaks mõistmiseks on vajalik teada selle
tekketingimusi ja tausta, sest see moodustas mõtlemismaterjali, millelt miski võrsuda
saab. Pole olemas isoleeritud mõtet-teooriat millegi kohta. Marxi eelkäijatest tuleb
eelkõige nimetada prantsuse valgustusfilosoofiat, sotsialiste ja saksa idealism, eriti
Hegelit. Need kolm olid filosoofia suunad, millest ta paljuski lähtus, kuid veel
rohkem vastandus. Annan neis kolmest lühiülevaate, keskendudes üksnes nendel
punktidel, mis Marxi mõistmiseks on vajalik.
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
6
Valgustusfilosoofia
Valgustajaid ei saa pidada mingiks ühtseks filosoofide organisatsiooniks, mis oleks
koondunud nt mingite seisukohtade või teeside umber. Nad ei konstrueerinud suuri
filosoofilisi süsteeme hilisema saksa idealismi vaimus, vaid esitasid väiteid, mida
püüdsid mõistuslikult põhjendada, enamasti esseistlikus vormis. Tõsi, ka siin ei
puudunud spekulatiivsus – neile piisas tõekarandiks mõistuse arutelust ja sel teel
saadud tulemusi ei hakatud empiiriliselt kontrollima. Nad olid ikkagi filosoofid.
Pigem oli tegemist filosoofidega, kelle vaadetes sisaldus teatud ühisosa ja sarnased
mõtted – eelkõige poliitika ja riik ning kuidas korraldada õiglane suhe riigi ja inimeste
vahel. Seega oli nende keskpunktiks ühiskond.
Kõiki iseloomustavaks jooneks oli naturalism , st inimest peeti looduse osaks,
looduslikuks olendiks. Siin tuleb tähele panna, et kui valgustajad rääkisid inimese
loomusest, siis see oli looduslikku algupära. Seega ka loomulik. Siit siis sellised
arusaamised inimese loomuõigustest, mis ise on looduslikku algupära ja mis on sama
loomulikud kui kasv, jalad , juuksed inimesel. Siia kuulus peamise arutlusobjektina:
• vabaduse mõiste – vabadus rääkida, kirjutada, mõtelda, kritiseerida jne.
• Õiglus - Inimese looduslikuks omaduseks oli ka õiglus, mis eelkõige
tähendas eesõiguste puudumist, seda et sama nõue esitati kõikide inimeste
jaoks, sõltumata seisusest.
• Omand – Kolmas kese , millega enamik valgustajaid nõustus, oli loomulik
õigus omandile. Isegi nii loomulik, et enamik ei tegelenudki selle küsimusega
filosoofiliselt . Marxi silmas pidades võib nimetada Holbachi, kes sidus
omandi tööga (erinevused omandis on põhjustatud inmeste vahelistest
erinevustest, ka erinevustest töö tegemisel ), jätkates seega Locke traditsiooni.
Selle omandikäsitluse eelduseks on naturaalmajandav üksik-perekond, kes
toodab kõike ise.
Kuidas eelneva valguses näha riigi ja ühiskonna vahelisi suhteid? Loomulike
õiguste kaitseks sõlmivad inimesed kunstlike lepinguid, st riigi aluseks on rahva
suveräänsus, ühiskondlik leping, mitte aga jumala tahe. Inimühiskondade hädade
põhjusteks olid valgustajate arvates:
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
7
• rumalus – siit siis ka nimi, valgustada inimeste vaimu. Rumalust levitas
eelkõige kirikuinstitutsioon, mille dogmaatika ei võimaldanud inimestel
iseseisvalt otsustada.
• Despootia – Teine hädade allikas oli despootia, meelevaldne hirmuvalitsus .
Meelevaldsus ei lähe kokku nagu kiriku ettekirjutised inimese mõistusliku
tegevusega . Nende ideaal oli kaubatootjate, palgatöö ja turumajanduse
ühiskond, mida valitseksid inimõigused, mõistuspärasus ja loomulikus.
Kapitalistlik ühiskond.
Sotsialism
19. sajandi algul tekkis Lääne-Euroopas sotsialistlik liikumine. Vaatamata
majanduslikele edusammudele, kirikuvõimu vähenemisele, seisuste kaotamisele ja
poliitiliste õiguste laienemisele ei olnud ühiskond vabanenud oma hädadest. Oli
tekkinud uus klass – vabrikutöölised, kes vaevlesid viletsuses ja sõltusid täiesti oma
peremehe suvast. Mitte seisulikust eristumisest lähtuvalt, vaid vabrikuomanik oli
ainuke, kes võis töölisele palka anda ja sellega elamismiinimumi kindlustada.
Tööpuuduse tingimustes võis peremees seda kergesti enda kasuks ära kasutada.
Sotsialistid ei olnud filosoofid tavamõistes. Nende tööd olid suunatud ideaalse
ühiskonna kirjeldamisele, põhjendamisele ja olemasoleva kriitikale. Peamine hädade
allikas eraomand (vrd valgustajatega). Lahendus: eraomand kõrvaldada ja asendada
kollektiivse omandiga. Uueks koondavaks terminiks sai assotsiatsioon – kogum
tootmisvahendite omanikest, kes ühendavad põllutöö, vabrikutöö, , laste kasvatuse ja
kogu muu elu ühes organisatsioonilises tervikus (vrd kibutš).
Sotsialistidest paljud arvasid et sotsialistlik ühiskonna korraldus on inimloomusele
omane. Seega nagu ka valgustajad, rõhusid ka nemad essentsilistlikule
inimesekäsitlusele. Erinev oli üksnes Owen, kes arvas et inimese olemus on kasvatuse
kaudu muudetav (Marx kritiseeris hiljem seda seisukohta). Inimese loomuse
tunnistamine viib meid tegelikult olukorda, kus on olemas 2 tüüpi ühiskonnad:
• õiged (inimloomusele vastavad) või
• väärad (inimloomusele mitte-vastavad). Paljud sotsialistid olid seisukohal, et
sotsialism on ühiskonna kõrgeim etapp.
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
8
Teaduslikkuse probleem – paljud sotsialistid arvasid, et ühiskonnas on võimalik
avastada seaduspärasid sarnaselt loodusteadusega. Sellega kaasnes ka teaduslikusest
tulenevate parameetrite laienemine ühiskonnale: etteennustatavus, ümbekorrladamine
vastavalt avastatud printsiipidele jne. Hiljem Marx väitis sama, üteldes “Filosoofid on
seni maailma ainult seletanud, nüüd on aeg seda muutma hakata”. Kui me teame, mis
on TÕDE-ÕIGE, siis tuleb ühiskond selle järgi ümber teha.
Tõsi, nende ideed olid siiski võõrad enamikule kaasaegsetest vaimuinimestest.
Peamine põhjus: kui valgustajad olid olukorras, kus kapitalism oli näidanud oma
paremust feodalismi ees ja nende ülesandeks oli kapitalismi sidumine kodaniku
ideega, siis sotsialismi puhul oli olukord teine – praktikas ei olnud sotsialismi
kuskil olemas, seega ei saanud apelleerida ka selle paremusele kapitalismi ees.
Jäi üle vaid teoretiseerida. Sellest siis nimetus – utoopiline sotsialism.
Saksa idealism.
Kolmas ja peamine filosoofiline allikas Marxi jaoks oli saksa klassikaline idealism.
Nimetada võib veel Fichtet, Herderit, Kanti, Schellingut, kuid need ei ole nii
määrava tähtsusega Marxi jaoks. Suur osa saksa idealismist on filosoofia vanas
mõttes, st suured ontoloogilised süsteemid oleva kui terviku kohta, kus ühiskond
on kõigest üks aspekt ja kindlasti mitte kõige tähtsam, nagu seda oli
valgustajatele ja sotsialistidele.
Inimühiskond oli nende jaoks arenev nähtus, mis teeb mõtetuks ühiskonna jaotumise
valgustajaid järgides õigeteks ja valedeks. Eelnev oli PARATAMATU etapp, aga
mitte väär. See areng ise on teleoloogiline , kus areng suundub oma lõppeesmärgi
suunas, mis on juba selle arengu algusesse sissekirjutatud:
• Herderil oli see Jumal, mille kaudu inimesed muutusid õnnelikumaks,
• Kantil seisnes see progress inimeste ratsionaalsuse ja moraalse vabaduse
kasvus, mis määratud looduse poolt (sarnasus valgustajatega),
• Hegelil aga vaimsuse objektiivne omadus, mille loogilisus ja ideaalsus
langes kokku Jumalaga .
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
9
Lõppeesmärgi postuleerimine oli puhas spekulatsioon, siit ka selle suuna teine nimi
saksa spekulatiivne idealism.
Inimühiskonna areng on seega määratud vaimsete tegurite poolt, mis asusid
väljaspool inimkonda ennast. Viimane oli Hegelile lihtsalt platsdarm, kus maailma
objektiivne vaim enesest oma arenguloogikat järgides teadlikuks sai. Inimsoo elu
osutus:
• teaduseks,
• religiooniks,
• moraaliks,
• kunstiks ja
• filosoofiaks, millest viimane oli kaalukaim.
Marxi silmas pidades tuleb öelda, et majandusvaldkonnale kui materiaalsele
tootmisele oli jäetud selles süsteemis tähtsusetu koht.
Mis on kogu selle spekulatiivse maailma vaimu enesest teadlikuks saamise
lõppeemärk? See on vabadus. Kuid vabadust tõlgendas Hegel teisiti kui:
• Kant, kelle jaoks inimene oli eesmärk iseenesest või
• Herder, kes samuti arva et riik saab olla vaid vahendiks inimese püüdluses
õnne poole.
• Hegelil oli vaimu kõrgemaks realisatsiooniks maailmaajaloos riik (tollane
Saksamaa), kus inimesed mõistavad vabadust allumisena riigile. Seega –
indiviid allutatakse ühiskonnale ja selle taga asuvale vaimule: indiviid on
väljendus -, realisatsioonivahendiks ja lakkab olemast eesmärgina.
Inimese ja riigi vahekord on oluline samuti Marxile, ka temal kuulub see inimkonnast
väljaspool olevatest jõududest – tootmissuhetest).
Marxi staadiumid.
Marxi loomingut võib laias -laastus jagada nelja arengu perioodi:
• Noorhegellus (kuni 1842) – rünnati religiooni, kus juures seda tehes nad
eemaldusid oma õpetajast, Hegelist. Ühtlasi tähendas see rünnakut saksa
riigivõimu vastu, kuna riik oli kirikuga tollal tihedalt seotud. Taastootmise üks
aspekte. Seminar
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
10
• Üleminek materialismile ja Hegeli idealismi kriitika algus (1843). Sel
perioodil valmib koos Friedrich Engelsiga (1820-1895) “Saksa ideoloogia”,
kus pilkavas toonis naerdakse välja endised mõttekaaslased, noorhegellased.
Hegelile heidetakse ette lähtumist idealismist, sellel kui Marx ise nõuab
empiirilise tegelikkusega arvestamist. Poliitilises plaanis vastandab Marx
Hegeli monarhismi ja bürokraatia kaitsmisele demokraatliku parlamentarismi .
• Üleminek kommunismile ja võõrandumismõistet kasutava
majandusfilosoofia loomine (1843- 1844 ). Ilmselgelt mõjutatud sotsialistide
töödest, kuulutab välja töölisklassi ja filosoofia liidu.
TÖÖ VÕÕRANDUMINE
1844 aastal “Pariisi käsikirjad”, kus läheneb majandusteadusele filosoofiliselt:
majandusteadlaste jaoks oli kaup inimtöö produkt. Me teeme tööd ja selle
tagajärjel valmib produkt-kaup. Marxi jaoks aga toimub kauplemises produkti
võõrandumine (Entfremdung). Miks nii? Lihtsalt öeldes, kauplemisel ei lähe
kogu töö tasu mitte selle produkti tegijale töötajale, vaid kaupmehele, või
kapitalistlikus ühiskonnas kapitalistile. Kapitalist aga ainult omab töötegemise
vahendeid, ega tee tööd. Seega saab ebaõiglaselt tasu, sest Marxil inimene, kes
vahetult ei töödelnud mateeriaga (vaimutöö nt) ei osale tootmisprotsessis. See
on oluline vahetegemine kui me hiljem räägime Gramcsist. Kuna töö produkt
on töö teisel kujul, seega on võõrandumine samas ka töö võõrandumine. Kuna
aga Marxile tähendas töö inimese loomust, siis tähendab siit lähtuvalt töö
võõrandumine inimloomuse võõrandumist inimesest, mis ilmneb
inimestele töö tunnetamisena orjusena, vabaduse piiranguna. Kuna
võõrandumine tekkis majanduses (tootmissuhete pinnal), siis tuleb see ka
ületada majanduses. See ületatakse kommunismis, eshatoloogilises
lõppstaadiumis, kus saavutatakse inimkonna õnn ja antagonismid varisevad.
Inimesed omavad ühiselt töövahendeid ja saavad ise tasu oma töö eest.
• Uute mõistete abil uue ühiskonnateooria sõnastamine (1845-1848). 1848
aasta, jällegi koos Engelsiga: “Kommunistliku partei manifest”, millest saab
uue liikumise poliitiline programm. 1859 ilmus “Poliitilise ökonoomia
kriitika”, 1867 aastal “Kapitali” I osa. Nendes töödes pannakse alus uuele
ühiskonna teooriale , millest järgnevalt lähemalt:
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
11
Marxi ühiskonna teooria.
Toon põhiseisukohad ära teesidena ( tahvlile ):
• Töö on inimloomuse osa. Inimesed on ühiskondlikud olendid.
Ühiskondlikus tootmises astuvad inimesed nende aga tahtest
sõltumatutesse suhetesse (vrd eelnevaid naturalistlike käsitlusi). Nt. Kuidas
kujunevad turuhinnad? Müüa võimalikult kallilt ja toota võimalikult odavalt.
Paraku…niiöelda turu nähtamatu käsi määrab ära, et ostetakse sellelt , kes
pakub odavamalt, kui muud tingimused on enamvähem võrdsed. Või veel
lähemal asja tuumale : üks omab vabrikut teine töötab seal-selle suhtega
kaasnevad ka teised suhted kui ainult treipingi tagatöötamine-palgamaks,
teatud töönormid jne. Seda kõike võib abstraktsel tasandil iseloomustada
katusmõistega: tootmisviis .
• Tootmisviis kirjeldab ühiskonnas valitsevaid tootmissuhteid tootlike
jõudude vahel: tootlikud jõud moodustavad tööjõud ehk inimesed ja
nende suhe tootmisvahenditesse ( tooraine , töövahendid, tehnoloogia ). Nt.
Kes omab vabrikut, kes töötab seal vahendeid kasutades, kes saab palka, kes
saab toote, mille toodab tööline.
• Tootmissuhted vastavad oma materiaalsete tootlike jõudude arengule.
See tähendab, et kui tootlike jõudude ehk siis tööjõu ja tootmisvahendite areng
jõuab uuele tasemele , siis paratamatult peavad muutuva ka nendevahelised
tootmissuhted. Näide: Ei ole nii, et naturaalmajanduse tingimustes saaks
edukalt eksisteerida kapitali ringlusel ja ehk kauplemisel baseeruv
turumajanduse loogika . Pole mõtet toota ühe vabrikuga kaupa üksnes oma
vallale , seda ei ostaks keegi ja vabrik pankrotistuks. St on vaja muuta
tootmissuhteid.
• Tootmissuhted on baasiks juriidilisele ja poliitilisele
pealisehitusele. Viimasesse kuulub ühe alaliigina ka teised erinevad
ideoloogilised vormid nt. Kunst ja kultuur tervikuna. Sellest järeldub, et:
• Tootmissuhetele vastavad kindlad ühiskondliku teadvuse vormid.
Feodaalsetele tootmissuhetele vastasid maailmareligioonid, kus feodaalkuningas
esindas talupoegi ja alluvaid vasalle samamoodi kui paavst
esindas Jumalat Maa peal. Feodaal omas maad, mida alamad kasutasid,
mille eest maksid renti. See väljendus ka kindlas ühiskondlike väärtuste
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
12
hierarhias , mida omakorda andis edasi ka erinevad kultuurivormid.
Kapitalismis liikus ühiskond egalitaarsuse suunas, kriteeriumiks ratsionaalsus
kui kõigile inimestele omane tunnus. Siit üksikute inimeste võrdsustamine
teistega ja sõltumatuse tunnustamine. Kapitali liikumine tugineb
ratsionaalsusel ja see et kapitalist omab vabrikuid, tööline üksnes oma tööd, ei
tee kapitalisti olemuslikult kõrgemalseisvaks inimeseks. Kapitalist ei esinda
töölist mingiski mõttes. Mõistuse ees on kõik võrdsed! Kodanlike suhete
teke toob feodalismis endaga kaasa usulised uuendusliikumised, ka
tagasipöördumise lätete juurde sildi all ( reformatsioon Euroopas)
• Kindlate tootlike jõudude arengu tasemel satuvad nad konflikti
valitsevate tootmissuhetega, st nende vahel on juba alguses
sissekodeeritud antagonism – siis saabub sotsiaalse revolutsiooni epohh.
Näiteks Prantsusmaal 18. sajandi lõpus sattusid tootmisvahendite ja võtete
areng vastuollu tollal valitsenud tootmissuhete laadiga , mis oli veel suurelt
jaolt feodalistlik. Selle tulemuseks revolutsioon . Kuid tuleb rõhutada, et
vägivaldne revolutsioon polnud Marxil ainuke võimalus tootmissuhteid välja
vahetada. Lenin muidugi rõhutas just seda aspekti.
• Kuigi seda konflikti tunnetatakse ideoloogilistes vormides, tuleb pöörde
epohhi teadvust seletada majanduslikes tootmissuhetes toimuva
materiaalse ,loodusteadusliku täpsusega konstateeritava pöörde abil
(sotsialistide teaduslikkuse nõue). BAASI JA PEALISEHITUSE
VAHEKORD. Nt jällegi Prantsusmaalt: 18 sajandi prantslased võitlesid
poliitiliste õiguste eest, inimese võrdsuse jne ideede eest (valgustajad), kuid
tegelikult oli revolutsiooni põhjus muus, nimelt kodanluse ja linna – ning maa
väikekodanluse võitluses feodaalide ja feodalismi vastu uutes
tootmistingimustes. Nt. Raha on neutraalne ja läheb sinna kes seda teha oskab,
seisusevahed aga takistasid raha vabalt ringlemist. Sa võisid olla puruvaene
aristokraat, kuid sul oli ometi oluliselt suuremad juuriidilised ja poliitilised
õigused kui pururikkal kodanlasel.
• Seejuures ükski tootmisviis ei hävi varem kui on välja kujunenud kõik
tema piirides võimalikud tootlikud jõud. Eelnevad ülestõusud võimude
vastu, nt orjade oma Roomas ja talurahva sõjad Euroopas, ebaõnnestusid seni
kuni olemasolev tootmisviis polnud veel ammendanud kõiki arengu võimalusi
ja selle piires jätkus tootlike jõudude kasv. Lenin muidugi sellega nõus olla ei
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
13
saanud, sest Venemaal kapitalism kui selline puudus või oli lapsekingades ja
seega polnud kindlasti ammendanud oma tootlike jõudude kasvu potentsiaali.
• Ühiskond läbib oma arengus mitu järjestikust tootmisviiisi. Kapitalis on
selles reas viimane antagonistlik (seesmiselt konfliktne) tootmisviis.
Tootmisviisid järgnevad endale kindlas korras (orjandus – feodalism -
kapitalism). Marxil oli ka ürgkommunismi idee.
Kapitalismikontseptsiooni puhul tuleb rõhutada mõningaid aspekte:
• Tootmisekasvul on kapitalismis majanduslikud piirid
• Majanduslikud tingimused sunnivad töölisklassi võitlema
kapitalistide ja kapitalismi vastu. See võitlus kukutab kapitalismi.
Miks see nii on? Liberaalset majandusteooria lihtsustades võib öelda:
vabas kaubavahetuses saavad kõik, vähemalt pikas perspektiivis, tagasi
võrdses väärtuses selle, mille nad olid ise turule andnud. NAD ON
TURUL VÕRDSED!. Marx: kapitalistid aga omavad
tootmisvahendeid ning sunnivad töölisi alati töötama rohkem kui nad
vastu saavad ning isegi rohkem kui oleks vaja süsteemile endale. Palka
püütakse hoida selle miinimumi juures, kus inimesed ellu jäävad.
Konkurentsi tõttu loovad kapitalistid suuremaid
(monopoolsemaid) tootmisüksuseid, rikkus kontsentreerub järjest
vähemate kätte.
• Kasumitaotluse ja konkurentsi tõttu süveneb ekspluateerimine .
Kapitalistlikul majandusel on kroonilised ületootmise perioodid,
majanduslikud depressioonid, tööpuudus. Töölisklass vaesub.
Põllumehed, väikekodanlus kõik langevad järjest palgatööliste hulka.
Tõsi, siin võib kohe küsida: et kui kõik vaesub, siis kes ostab kaupa et
tööstus üldse kapitali toodaks ja laieneda saaks. Aga sellest Frankfurdi
koolkonnaga seoses Kõik see süvendab revolutsioonilist olukorda kuni
tuleb revolutsioon.
• Väide, et kapitalismi kokkuvarisemisele järgneb sotsialism,
põhineb dialektikal, arengute loogikal, mitte empiirikal. Marxi
apokalüptiline visioon : inimsuhted , mida on läbi ajaloo valitsenud jõud
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
14
ja ekspluateerimine, asenduvad suhetega , mis on täiesti idealiseeritud
ja kooperatiivsed.
• Ajalool on paratamatu lõpp. Olevik on vaid ekspluateerimine ja
jõudude vaheline võitlus. Ajaloolõpp nõukogude ajal nt. Kerenski
• Kapitalismile järgneva tootmisviisi majandust vormistab tootjate
ühisomand. Seetõttu puuduvad selles tootmisviisis (kommunismis)
antagonistlikud klassid ja riik kui survevahend.
KÜSIMUSED?
Marxismi kriis ja selle lahendamise katsed.
Peamine lähtepunkt edasisteks teoreetilistest arutlusteks ilmnes Marxi ajaloo
kontseptsiooni teatud ambivalentsusest. Milles see kahemõttelisus seisneb?
Ajalugu on Marxil esmajoones seletatav 2 momendi kaudu:
• Esiteks on ajalugu protsess, mille täielikult determineerib tootlike
jõudude ja sotsiaalseid suhteid konstitueeriva tootmissuhete arengu
vaheline antagonism. St siis tootmissuhted jäävad jalgu tootlike jõudude
arengule. Selle objektiivse ajaloo kontseptsiooni esitlust kohtame
esmakordselt Poliitökonoomia kriitika eessõnas, kus on selgelt välja toodud, et
antagonismid kultuurilis -ideoloogilises pealisehituses on üksnes selle aluseks
oleva loogika tagajärg.
• Teisalt, Kommunistliku Partei Manifestis kirjutab ta eelnevale vasturääkivalt:
inimkonna ajalugu on eelkõige klassivõitluse ajalugu. Klassil (nagu Hegelil
rahvusel) on kollektiivne ühtsus. Klass toimib ajaloos ühtselt, loob oma
ideed ja uskumused. Indiviidide ideed ja teod on vaid klassist tulenevate
ideede ja liikumiste peegeldused. Sotsiaalne klass käitub oma huvides teiste
klasside suhtes samamoodi nagu majandusteoorias majanduslikult mõtlev
inimene inimeste suhtes.
• Individuaalsed uskumused ja käitumine on allutatud klassile,
sellegipoolest klass loob aeg-ajalt ebatavalisi indiviide, kes varustavad
tekkivat või võimule pürgivat klassi tema ideoloogiaga. Nagu proletariaadil
oli Marx... 1848 ei mõelnud Marx kommunistidest kui parteist, vaid kui
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
15
intellektuaalidest-revolutsionääridest. Lenin: kommunistlik partei kui
avangard ...
Siit tekib kohe küsimus, kuidas neid kahte seisukohta on võimalik ühildada. Millele
lisandus ilmselge vastuolu Markxi teoreetilise baasi ja tegelikke faktide vahel. Ei
olnud näha ei klassi ühtsus, ei seda et revolutsioon kohe-kohe saabub. Ja enam ei
lepitud Hegeli seisukohaga, et kui teooria ja tegelikud faktid kokku ei lähe, siis häda
faktidele.
Järgnevalt kirjeldan kahte võimalust, mis kumbki läheneb antud probleemile neid
kahte võimalust eraldi välja arendades. Esimene pärib, kas me saaksime
materialistliku determinatsiooni mõjusid pehmendades siiski säilitada marksismi
tuuma. Teine tegeleb klassiühtsuse saavutamise võimalustega ja seda tuntakse
hegemooniateooria nime all. Esmalt siis esimesest lähenemisest, mille esimeseks
tähtsaks esindajaks tuleb Saksamaal alguse saanud Frankfurdi koolkonda
Frankfurdi koolkond
Frankfurdi Sotsiaaluuringute Instituut asutati vasakpoolsete intellektuaalide poolt
1923. aastal. Nimedest Theodor Adorno (1903-1970), Horkheimer (1895-1973) ja
Herbert Marcuse ( 1898 -1978). Selle eesmärgiks oli kapitalistlike ühiskondade
sotsiaalsete vastuolude ja nende ühiskondade ideoloogiliste raamistike
nähtavaletoomine ja kriitika. Peamine põhjus kriitikaks: marksistlik optimism
töölisklassi ühtsusele ja peatsele sotsiaalsele revolutsioonile oli kõikuma löönud.
Ühiskonna ratsionaalne läbipaistvus oli asendunud fašistliku ja tarbijaühiskonna
loogikaga. Nende eesmärgiks oli majandusliku determineerituse pehmendamine
ja välja töötata kapitalistlike ühiskondade tekkega seotud kultuurtööstuse
teooria. Ehk siis küsimus selles, kuidas kultuur kui pealisehitus toodab valitsevat
majanduslikku tootmisviisi.
Kuidas siis nende arvates pealisehitus töötab ja milline on selle suhe
majanduslikku baasi? Marxil oli see jäigalt determineeriv viimase poolt. Kaasaegne
kapitalistlik ühiskond on aga, erinevalt Marxi ennustustest, suutnud töölisklassile
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
16
pakkuda üha suurenevaid hüvesid (elatustaseme tõus), mis teevad revolutsiooni
vägagi ebatõenäoliseks. See on tingitud järgmistest teguritest:
• Tootmisjõud suudavad toota raiskamise (nt sõjatööstus, moetööstus,
kaasaegne muusikatööstus) tellimuste kaudu toota sellisel hulgal jõukust,
et luua neid samu raiskavaid võltsvajadusi. Seega on tegemist surnud
ringiga – me paiskame mõttetuid “võltsvajadusi” rahuldavaid tooteid
tootes kapitali ringlusse, et see võimaldaks jällegi töölisklassil suuremat
palka saada ja neid “võltsvajadusi” rahuldavaid tooteid osta.
Võltsvajaduste mõiste lähtub jällegi Marxist-st see eeldab et on olemas
tõelised inimese vajadused. Nt: olla loov, sõltumatu, iseseisev, olla
demokraatliku kogukonna täisväärtuslik liige. Need vajadused varjatakse
kapitalistliku kultuuritööstuse poolt siis “võltsvajadustega”, mida esitatakse
tõeliste vajaduste pähe. Nt “vabadus vahetada iga paar aasta tagant autot”,
kuigi auto teeniks teid veel aastaid kümme.
• Ühtlasi tagab riigipoolne sekkumine (majandusliku
konkurentsiseadused) selle protsessi stabiilsust veelgi. Riik (ametiühingud,
alampalgad, elatusmiinimumi kehtestamine jne) ise keelab kapitali
kumuleerumise ja koondumise kapitalistide väikse klassi kätte, mis
lõppkokkuvõttes takistab proletaarse klassi ühtsuse teket vaesuse tõttu ja viib
riigimonopolil põhineva kapitalismi tekkeni. Seega pole tegemist selle
liberaalse majandusmudeli marksistliku käsitlusega (Locke traditsioon).
• Võimalikud vastuolud tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel
kanaliseeritakse teistele ühiskonna konfliktsetele tasanditele. Nt. Vastuolu
ei näidata enam töölisklassi ja kapitalistide vahelise vastuoluna, vaid nt valge
töötaja ja etnilise vähemuse vastuoluna. Seejuures on oluline, et sellise tõelist
konflikti varjava asenduskonflikti esiletoomisega suurendatakse ühtsust valge
kapitalisti ja töölise vahel.
Mille kaudu käib see rahva petmine ja kuidas niisugune manipuleerimine võimalikuks
osutub, võib küsida?
Kultuuritööstus on see peamine vahend, mille kaudu kapitalistlik ühiskond oma
stabiilsust säilitada suudab, kujundades selleks masside maitset ja eelistusi. Seega on
see massidele pealesurutud, ja ei kajasta masside enda eelistusi. Siin näeme juba
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
17
kaugenemist marksistlikust majanduslikust determinatsioonist: kultuuritööstus tagab
kapitalismi stabiilsuse uinutades oma maitsekujundamisega masside loidust vastu
hakata. Tõsi, ka siis siiski ei loobutud majandusliku baasi rõhutamisest – sõna tööstus
juba ise viitab, kuidas marksistlikusse pärandisse suhtuti. Tegemist on marksistliku
pealisehituse teoreetilise edasiarendusega.
Suunatusel massidele ehk siis üha suurenevale tarbimisele on paar otsustavat
tagajärge:
• Kultuurtööstuse toodetud kaupade üle valitseb vajadus nende väärtust
turul realiseerida.
• Kultuuritööstus ühtlustab kasumi suurenemise eesmärgil (sest
ühtlustamisega kaasneb kulude vähenemine) kultuuritööstuse allharude ja
nende toodete iseloomu. Viimase puhul osutab see toodete vormi
ühtlustamises. Tõsi, lisatakse ka teatud näiv individuaalsus ( kapitalistlikud
demokraatiad on siiski eelkõige individuaalsust kultustav ideoloogia).
Nimetamise problemaatika .
• Eelnevast lähtuvalt surutakse alla alternatiivsed kultuuritootmis
võimalused.
Kriitika? Tõelised ja võltsvajadused. Tõelised on utoopilised ja ajaloovälised, kuid
ajaloost väljahüppamine on omane ainult essentsialismile ja neid konttrollida ei osutu
hetkel võimalikuks. Millest aga ei saa rääkida, sellest tuleks vaikida. Althusser rääkis
küll ideoloogiast, mis kindlasti ka Frankfurdi koolkonna kaubatööstuse
kontseptsioonis kaasa mängis, kuid püüdis seda mitte teha sellise absolutistlikus
vormis ehk tegemata vahet tegelikel ja ideoloogilistel momentidel. Vaatame siis seda
lähemalt
Louis Althusseri (1918-1990) struktualistlik marksismi
teooria.
Prantsuse filosoof, kelle loomingu põhiosa ilmus 1960-70-ndatel. Püüdis, nagu öelda,
vabastada marksismi majanduslikust determinismist, et selle kaudu päästa see
vastuoksustest. Selleks arendas edasi marksistlikut ideoloogia teooriat. Kuigi ta siiski
nõustus lõpuks väitega, et lõppinstantsis on siiski majandus se määrav valdkond, mis
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
18
saab ühiskondlike protsesside määramisel otsustavaks . Aga vaatame seda siis
lähemalt.
Ühiskonna uurimisel on tema arvates tehtud olulisi vigu: pole arvestatud selle
keerukust ja on taandatud kõik (Marxist rääkides) majanduslikule determinatsioonile.
Frankfurdi koolkonnale võib ette heita vastupidist-uuriti pigem pealisehituse
kultuuritööstust. Althusseri nägemus ühiskonnast ja seal valitsevatest suhetest:
• Ühiskond ei koosne lihtsalt majanduslikust baasist ja pealisehitusest, vaid et
need on omavahel keeruliste struktuursete seostega ühendatud.
• Need pealisehitusse kuuluvad poliitilised, juriidilised ja ideoloogilised
struktuurid on omavahel suhteliselt iseseisvad ja sõltumatu ning mõjutavad
üksteist. Ilma, et alati oleks see tingitud majanduslikust baasist. Nt.
Valimisvõitlustel tänapäeval ei vaidlusta keegi kapitalistlikke tootmissuhteid,
küll aga ei tähenda et ei võidelda juriidiliste ja poliitiliste küsimuste üle (nt.
Valimisõiguse andmine ja kodanikustaatus muulastele ei ole haagitud
majandussuhete muutmise külge).
• Pealegi mõjutab ka pealisehitus majanduslikku baasi.
• Kuid, rõhutab Althusser, majanduslik determinism saab otsustavaks viimasel
juhul. Sest just majandus piirab ja määrab lõpuks ka ideoloogilist
pealisehitust. Kuidas seda vastuolu mõista? Näide: Nõukogude Liit varises
lõpuks kokku siiski seetõttu, et majanduses valitsevad tootmissuhted olid kinni
jooksnud. Samas: need suhted olid kinni jooksnud juba hulk aega tagasi, kuid
ideoloogiliselt suudeti seda siiski varjata ja need määrasid baasi. Veel : NEPi
näide N-Venemaal 20 aastatel – toimis kenasti ja tõi riigi sõjakommunismiga
kaasnenud raskustest välja, kuid ometigi ei sobinud pealisehituses kehtiva
ideoloogilise paradigmaga ja vahetati välja.
• Siin saab otsustavaks ideoloogiline taastootmise mõiste, mida Althusser välja
arendas. Üksnes lühidalt, sest Marxi ja Althusseri taastootmise käsitlus on
järgmise seminari teema. Pealisehitus tagab Altusseri järgi tootmissuhetest
tingitud ühiskondlike suhete taastootmise. See tagamine toimub nn.
“ideoloogilistes riigiaparaatides”, mis toimivad valdavalt valitseva klassi
ideoloogia kaudu – kool, perekond, meedia, religioon jne. Ta eristas veel
“repressiivsed riigiaparaadid”, mis avaldavad mõju sunnivõimu kaudu –
politsei, sõjavägi, kohtud jne. Sõltuvalt ühiskondlike suhete laadist võivad
need komponendid muutuda – riigivõimu rakendamist korra tagamisel on
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
19
tänapäeval asendanud massimeedia , kooli jne pehme ideoloogiline
mõjustamine.
• Siin tekib jällegi küsimus: kuidas ideoloogia toimib ja miks me seda ära ei
tunne, et tegemist ideoloogiaga? Vastus on lihtne: Althusser loobub ideoloogia
kui väärteadvuse mõistest. Tegeliku maailma vahetu läbielamine on võimatu,
see käib alati läbi kujuteldava suhte ehk ideoloogilise prisma.
• Samuti ei eksisteeri ideoloogia tema jaoks mingi programmilise
mõttekogumina, vaid see on ka tegevus-praktika, mille kaudu inimesed
(rühmad, institutsioonid) oma igapäeva elu korraldavad. Ka siin näeme
pealisehituse ja materiaalse vastasmõju. Seda võiks kokkuvõtteks nimetada
sotsialiseerumis protsessiks , kus inimene saab mingi ühiskonna subjektiks
kõige sinna juurde kuuluvaga.
Me näeme, et endine Marx on juba kõvasti sugeda saanud, kuid et tema
dekonstruktsiooniga lõpuni minna, peame pöörduma teise teoreetilise väljundi poole,
mida Marxistliku teooria probleemid pakkusid.
Hegemooniateooria
Liikumine hegemoonia teooria suunas sai alguse niinimetatud “marksismi kriisi”
(1898-1914) perioodil, mille lõpuks kattis kinni ortodoksne marxism-leninismi so.
Kolmanda Internatsionaali teoreetilis-poliitiline horisont , mis niiöelda monopoliseeris
lõpuks marxismi tõlgenduskaanoni.
Üldjoontes võib eristada kolme lahendust marxismi kriisile, mida iseloomustas
eelkõige proletaarse liikumise lõppsihi ja sotsialistlike praktikate vaheline lõhe
(nt, kas teha koostööd või mitte teiste parteidega, töölisklassi monoliitsuse
purunemine I maailmasõja valguses, siit edasi-kuidas üldse tekitada klassiühtsust jne).
Aga jätkakem lahendustega, mida tollal peeti mõeldavateks:
1. ortodoksne marxism (Plehhanov ja voldikud) püüab mainitud ebakõla ohjata
üha dogmaatilisema haardega, mitte tulemusel tekkiv dialektiline materialism
tagab proletaarse revolutsiooni saabumise objektiivsete ajalooseaduste ja
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
20
eshatoloogiliste visioonide esilemanamise kaudu. Arvati, et töölisklassi
lõhenemine on näiline ja ühtsus saavutatakse nagunii – Marxi
majandusdeterminatsioon ju lubas!
2. Eduard Bernstein (1850-1932) revisionismis ületatakse ühiskondlik
fragmentaarumine eetilis -poliitilise algatustega, mida koondab endas ajaloo
tendentslik evolutsioon . Tema nägemus juba hülgab ajaloo objektiivse
põhjuslikkuse ning neid tühimikke, mis tekivad majandusliku ja poliitilise
arengu vahel hakkab vahendama partei. Samas jääb ka Bernstein poliitilist
ühtsust mõistma lõppkokkuvõttes klassiühtsuse tähenduses.
3. Georges Soreli (1847-1922) revolutsioonilise sündikalismi käsitluses on
ühiskonna ratsionaalne substraat juba täiesti lahustunud ja ühiskondlik
reaalsus ise määramatu. Taas on dialemma sama mis eelnevate puhulgi:
majanduslik baas ei suuda tagada klassi ühtsust (ühtset identiteeti), poliitilisel
tasandil moodustatud ühtne subjekt (“meie”) aga ei pruugi tingimata osutuda
klassiks selle sõna ranges mõttes.
Siin tekib küsimus: kuidas siis mõtestada/täpsustada seda
poliitilise ühtsuse loomust, mis tegelikult on struktuurselt määratlematu?
Soreli järgi hakkab igasugune ühendamine ühtsuseks sõltuma teatud
gruppide tahtest suruda peale omaenese arusaam majanduse
korraldusest, see tahe ise aga püsib omakorda keelekujundite ehk
müütide najal. Selliseks müüdiks saab Soreli tekstides “üldstreik” –
regulatiivne printsiip, mis teenib solidaarsuse, klassiteadvuse ja
revolutsioonilise innukuse tugevdamist töölisklassi hulgas ning toimib
proletaarse klassiühtsuse koondumispunktina.
Ometi säilib ka Soreli juures veel kübeke essentsialismi, sest
revolutsiooniline toimija on siin ikka seostatud töölisklassiga. Kuid vahe
on siin siiski märgatav: teoreetiliselt distsipliinilt liigutakse tendentsliku
poliitika praktika kaudu müütilisele (sattumuslikule) ühendamisele.
4. Need eelmised lähenemised mõjutasid oluliselt määral Antonio Gramscit.
Gramcsi vahetuks mõjutajaks saab vene revolutsioon ja Marxi leniinistlik
tõlgendus. “Vanglamärkmetes” (1926-37) esitatud poliitika käsitluses
iseseisvub juba täiesti selgesti poliitilise ja strateegilise kalkulatsioon
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
21
majandusliku “baasi” ettekirjutistest. Sõltuvalt Venemaa poliitilismajanduslikust
eripärast (nõrk kodanlus , despoot- tsaar , sellest johtuvalt
parlamentarismi puudumine) osutub marksistliku paradigma kriis seal
positiivseks nähtuseks. Töölisklassil tuli tegelema hakata talle võõraste –
ebaloomulike – ülesannetega, nt parlamendi ülesehitamine isevalitsuse asemel,
samal ajal muudavad need nö klassivõõrad ülesanded loomulikult ka
poliitiliste subjektide identiteeti.. Seda lahknemist ehk struktuurset
dislokatsiooni, mille tõttu toimub võimu ülevõtmine hakatigi vene sotsiaaldemokraatias
nimetama “hegemooniaks”, kuid jääb Leninil teoreetiliselt
väljaarendamata. Siit pinnalt võrsub ka “klassiallianssi” (Venemaal: tööliste
ja talupoegade liit), mis jääb tähistama lihtsalt poliitilist juhtrolli klasside
allianssis ning nende allianssi ühendatud erinevate jõudude (nt talupoegade
ja tööliste) identsus olemuslikult ei muutu.
Alles Gramscil (muideks Kolmandast Internatsionaalist – Komiterni -
osavõtja, hiljem suri Mussolini aegses Itaalias vangimajas) omandab
hegemoonia mõiste uue sisu. “Hegemoonia tekib kapitalistlikes ühiskondades
mõnede rühmade ja institutsioonide tegevusest. Gramsci leiab, et see, mida ta
nimetab tsiviilühiskonnaks, peab vastutama hegemoonia tootmise,
taastootmise ja muutmise eest, samas kui riik vastutab sunnivõimu
rakendamise eest. Niisuguses üpris lihtsas ja otseses võrduses rakendab riik
rõhumist ja tsiviilühiskond hegemooniat.”
Arenenud tsiviilühiskonna institutsioonid:
• haridus,
• perekond,
• massimeedia,
• kirik ,
• popkultuur jne.
Leninismi “klassiallianssi” piirid ületatakse siin selgelt äratundmisega, et
strateegilised liikumised ise muudavad konfliktsete ühiskondlike jõudude
iseloomu – seal toimivate subjektide identiteet pole enam objektiivselt
antud, pragmaatilise liigendamise tagajärg.
Sellega seoses minnakse “poliitilise juhtimise” tasandilt üle
“intellektuaalse ja moraalse juhtimise” tasandile , kus juba olemasoleva
esindamine (representatsioon) asendub alles tekkiva samastumisega
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
22
( identifikatsioon ). Ja see viimane on pidev protsess. Siit lähtuvalt tuleb
poliitiliste subjektide lõplikult määratletud identiteetide asemele teistsuguse
algupäraga moodustised.
Klassi (oma kindlate klassihuvidega) vahetab välja keerukakas ja
ebakindel ühtsusetüüp – kollektiivne tahe, mis tekib hegemoonilise
liigendamise käigus. Tuleb rõhutada, et see ühtsus on rangelt sattumuslik ning
tekib intellektuaalide tegutsemiste vahendusel, mis sulandab heterogeensed
praktikad ajutiseks “ajalooliseks blokiks”. Gramsci poliitiline
(revolutsiooniline) strateegia [arenenud liberaalsete ühiskondade jaoks, kus
riik on nõrgem ja tsiviilühiskond tugevam: kõigepealt tuleb hõivata just
tsiviilühiskond. St hegemoonia peab eelnema sunnivõimule.
Kes toodavad hegemooniat? Hegemoonia on intellektuaalide tehtud
töö tulemus. Seejuures on intellektuaali mõiste Gramscil laiem kui tavakeeles
harjunud: see on seotud üldisemalt kõigiga, kelle töö seisneb ideede ja
teadmiste tootmise ning levitamisega: “… kõik inimesed on intellektuaalid…
kuid mitte kõik ei täida ühiskonnas intellektuaalide ülesandeid”
Mis eristab hegemooniamõistet frankfurtlaste ja Alhtusseri
domineeriva ideoloogia mõistest? “Ta on pigem vaidlustav ja muutuv
ideedekogum, mille abil domineerivad rühmad üritavad tagada alluvate
rühmade leplikkuse, mitte järjepidev ja funktsionaalne ideoloogia, mis töötab
alluvatele rühmadele õpetust jagades valitseva klassi huvides.
Samas – ja see jätab ka Gramsci essentsialismiga flirtima – eksisteerib
igas hegemoonses formatsioonis ehk ajaloolises plokis üks ja ainult üks
ühendav printsiip, mille sõnastajaks saab olla mingi fundamentaalne klass.
See aga tähendab, et hegemoonse subjekti lõplik kese asetseb siiski väljaspool
seda ruumi, mida ta liigendab. Väline on see, mis määrab siiski identiteedi,
see ei puhtalt selles liigendatava ruumi tingimuste tõttu. St kollektiivse
tahte sõnastab siiski mingi olemuslikult ühtne klass, mis hegemoniseerides
ühendab veel teisigi klasse . Selle “ontoloogilise jäägi” tõttu ei õnnestu
Gramscil vabaneda sellest ajaloo ja ühiskonnanägemusest, mis püsib
olemuslikult marxistlikus paradigmas.
andrjuuha
Comment : Siia diskursusest-täispositiivsus
3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel
23
Alles sellest nö “jäägist” lahtiütlemine – so struktuurse määramatuse täielik
omaksvõtt – avab tee post-marxismile, millest, kui lubate räägin, hästi lühidalt
postmodernismi loengus, sest siin on olulisi kattuvusi.
Materialid:
http://www.marxists.org/
Viited sealt.
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 1
4. loeng Kultuurisotsioloogia 2
Kokkuvõte marksistlikest teooriatest ...
Makro- ja mikroteooriad sotsioloogias –
põhiproblemaatika
Marksistlikud teooriad eeskätt kui makroteooriad. Samuti paljud
antropoloogiateooriad (nt strukturalism , funktsionalisim).
Osaliselt viitab see eristus ka Ameerika ja Euroopa traditsioonide erinevustele.
mikro - makro
agency - stuktuur
Agency – mõiste, mida eesti keelde väga raske ühe sõnaga tõlkida
agency = otsetõlge e.k „tegevus, toime“
kult.teoreetiline tähendus – individuaalne
tegutsemisvõime
tegutseja (indiviidi või väiksema grupi) võime
sotsiaalses reaalsuses tähendusi loovalt tegutseda,
ühiskonnas, võime muuta sotsiaalsete protsesside
arengut
agency – struktuur
on üks keskseid vastandusi ja sõlmprobleeme sotsiaalteooriates. Küsimus
selles, kuidas on omavahel seotud indiviidide suhteliselt autonoomne ja
varieeruv tegevus ja suhteliselt püsiv ja kõikehõlmav sotsiaalne kord.
Durkheimi näide enesetapust.
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 2
Emile Durkheim ( 1897 ) kellest oli juttu eelmises loengus, väitis, et enesetapp
eraldivõetuna on küll ühe üksikisiku individuaalne tegu, aga samas on see ka
sotsiaalne tegu v sotsiaalne fakt, kuna ühel ajal ühes ühiskonnagrupis
toimepandud enesetappude põhjused võivad peituda teatud sotsiaalsetes
normides, mis on inimesi sellele teole tõuganud. Durkheim väidab, et mida
suurem on indiviidi integreeritus mingisse sotsiaalsesse gruppi, seda vähem
tõenäoline on see, et vastav indiviid võiks sooritada enesetapu.
Erinevad teooriad sotsioloogias lähenevad sellele probleemile erinevalt.
Nagu te eelmisest loengust mäletate omistavad marksistlikud teooriad
suurema tähtsuse ühiskondlikule ja majanduslikule struktuurile, mis
üksikisikute tegutsemist piirab ja kujundab. Marx: „Inimesed teevad oma
ajalugu, aga nad teevad seda tingimustes, mis ei ole nende enda poolt
valitud.“
Marksistlik ja funktsionalistlik (Durkheim, Parsons) traditisioon näeb
lihtsustavalt inimesi eeskätt kui sotsiaalse struktuuri kandjaid, kes järgivad
võrdlemisi passiivselt reegleid, mille nad on omandanud
sotsialiseerumisprotsessi käigus.
Küsimus agency-struktuuri vahekorrast taandub paljuski küsimusele
humanistlikust ja mitte-humanistlikust positsioonist. Mõnes mõttes viivad
post-strukturalistid Marxi ühiskonnakriitika veelgi kaugemale väites, et võim
on kõikehaarav ja kõikjalolev ja indiividil tegelikult puudub võimalus
ühiskondlikke protsesse mõjutada (nt Foucault ).
Sellele vastukaaluks tekkisid 20. saj mitmed mikroteooriad, millest mõned (nt
etnometodoloogia) üsna ekstreemselt eitavad sotsiaalse struktuuri kui sellise
olemasolu üleüldse, leebemas versioonis aga rõhutatakse vastupidist –
indiviidid loovad sotsiaalseid struktuure oma individuaalsete tegevuste, s.h
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 3
sotsiaalse interaktsiooni käigus. Sotsiaalsed tähendused sünnivad tegevustest,
mitte vastupidi.
Agency-teooriate keskmes on inimene kui indiviid.
Agency eeldab vaba tahet, eneseteadvust ja refleksiivsust.
Mikroteooriate eeldused sotsioloogilistes kultuurikäsitlustes:
• Inimesed on loovad ja taibukad
• Sotsiaalse elu keskseks jõuks on inimestevaheline vahetu (nö silmastsilma)
interaktsioon
• Sotsiaalne kord tekib individuaalsete tegutsejate tegevuse tulemusena;
need tegutsejad on võimelised oma suhteid ise korraldama ja
reguleerima, muutma sotsiaalsed suhted ennustatavateks, edukateks ja
vastastikku mõistetavateks
• Et ühiskonda uurida, peame lähtuma tõlgendavatest metodoloogiatest,
mis püüavad tabada, kuidas üksiktegutseja mingit sotsiaalset
situatsiooni mõistab.
Kultuur kui tegevus (mikroteooriad): sümboolne
interaktsionism
Rituaal Durkheimil (Religioosse elu elementaarsed vormid, 1915): rituaalid on
sotsiaalse argielu voost eristuvad sündmused, milles ühiskonnaliikmed tulevad
kokku selleks, et midagi (nt sümboolseid väärtusi - religioon) pühitseda.
Rituaalid kinnitavad sotsiaalset korda, indiviidi solidaarsust teatud grupiga.
Siit lähtuvalt põhimõtteliselt erinev rõhuasetus sümboolses interaktsionismis,
millel on ka varasemad eelkäijad, kuid tekib ennekõike 1950, 1960ndatel –
inimeste sotsiaalne interaktsioon, s.h. rituaalid, ei toimu mitte seetõttu, et
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 4
inimesed jagavad usku samadesse sümboolsetesse väärtustesse, vaid
seetõttu, et ühistegevus, koos tegutsemine ise on inimeste jaoks tähtis.
Sümboolsed tähendused võivad olla selle tegutsemise nö kaasnähtuseks v
produktiks.
Herbert Blumer (Symbolic Interactionism, 1969): inimesed suhtlevad
üksteisega tuginedes jagatud tähendustele; need jagatud tähendused
sünnivad sotsiaalsest interaktsioonist, milles keegi tegutseb koos oma
kaaslastega.
Niisiis on rõhuasetus eeskätt sellel, kuidas inimesed loovad ja kasutavad
sotsiaalseid tähendus, mitte sellel kuidas sotsiaalsed v kultuurilised normid
inimeste tegevust määravad või milliseid seletusi need normid mingile
tegevusele pakuvad. Üksikindiviid on kultuuris seega loov tegutseja ja kultuur
ei eksisteeri mingi indiviidideülese, eraldiseisva struktuurina.
Üks 20. sajandi tuntumaid mikroteoreetikud kultuuriteoorias on sümboolse
interaktsionismi esindaja
Erving Goffman (1922-1982)
Kanada päritolu sotsioloog, kes peamiselt tegutses USA-s ja kuulub Chicago
KK-da. Tegelikult oli ta enam kui sotsioloog. Väga interdistsiplinaarsete
huvidega , s.h antropoloogia, psühholoogia, jm. Mõjutanud paljusid hilisemaid
kultuuri- ja ühiskonnateoreetikuid. Oli väga hea kirjutaja, tema raamatud on
nauditav lugemine.
The Presentation of self in Everyday Life ( 1959 )
Goffmani raamatu üks põhieesmärke on uurida:
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 5
„the individual in ordinary work situations presents himself and his activity to
others , the ways in which he guides and controls the impression they form of
him, and the kinds of things he may and may not fo while sustaining his
performance “ (xi).
Kui funktsionalistlik sotsioloogia näeb inimeses sotsiaalse rolli kandjat, siis
Goffman näeb temas sotsiaalse rolli etendajat.
Sotsiaalne etendus (performance) on:
„antud osaleja kogu tegevus mingi sündmuse käigus, mille eesmärgiks on
mõjutada mis tahes viisil mis tahes teist osalejat“ (26).
Sotsiaalne interaktsionism osutab niisiis sellele, et inimesed loovad
kujundavad oma sotsiaalseid rolle (nt lapsevanem , ülemus, klient )
vastastikuse sotsiaalse suhtluse käigus teistega.
Inimene on oma sotsiaalse rolli aktiivne looja ja võimeline selle üle
reflekteerima. Sellega on seotud ka rollidistantsi ( role distance) mõiste –
inimesed valivad, mida nad oma rolli lülitavad ja mida mitte, mis on
sotsiaalselt aktsetepteeritav ja annab soovitava tulemuse. Siit omakorda
tuleneb muljekorralduse (impression management ) mõiste – soov kujundada
teiste muljet meist endast.
Goffmani teooriat on nimetatud ka dramaturgiliseks lähenemiseks
sotsioloogias ja sellest on välja kasvanud terve nn dramaturgiline KK. Miks?
Kuna ta kasutab palju teatriterminoloogiat ja näeb inimeste käitumises teatrile
sarnaseid dramaturgilisi musterid. Tõsi, teatud määral on siin ka
terminoloogilist segadust , kuna dramaturgia seostub meile jaoks sageli
tekstiga (ehkki pigem tähendab tegevuse loogikat üldisemalt), Goffman näeb
sotsiaalset tegusemist aga mitte kui teksti (nagu Geertz v kultuurisemiootika)
vaid kui etendust, s.t mitte kui representatsiooni vaid kui vahetult toimuvat
sündmust.
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 6
Nagu teatriski – mingit näidentit e draamateksti omandatakse ja lavastatakse
proovide käigus (backstage), prooviprotsess pole aga mõeldud laiemale
publikule vaatamiseks; see mida avalikkus näeb on juba omandatud roll, mida
siis nö „sotsiaalsetel lavadel“ (fronstage) esitatakse – töökohas,
ametiasutustes jne.
Goffmani raamatu põhipaatos – inimesed on andekad, loovad, leidlikud.
Pidevas vastastikuses suhtluses edastavad nad sõnumeid sellest, kes nad ise
on ja annavad tagasisidet selle kohta kuidas nad teisi näevad. Siiski, üheks
Goffmani lähenemise puuduseks on oht rakendada teatrianaloogiat liiga jäigalt
eraldades teatud sotsiaalsed rollid inimese isiksusest ( essentsialistlik
minakäsitlus – tõeline mina on sotsiaalsete rollide väline); keegi harjutab oma
rolli lava taga ja tuleb siis lavale teistega manipuleerima... Mingis mõttes tekib
siin situatsioon, et kultuur on justkui midagi inimestevälist (vrdl
draamatekstidega), mida inimesed kasutavad vajalikul määral.
Goffmani olulisus kultuuriteoorias:
• Tähelepanu osutamine viisidele, kuidas inimesed kasutavad kultuuri
omavahelises interaktsioonis
• Tähelepanu tegevuse, tähenduse ja mina vahelistele suhetel
• Semiootiline tegevus on sotsiaalses interaktsioonis määrava tähtsusega
• Tähelepanu osutamine sotsiaalse elu rituaalsetele aspektidele nii
institutsioonides kui ka vahetus silmast-silma suhtluses
Goffmani teooria kitsaskohad:
• Ei saa universaliseerida üldistusi, mis on tehtud valge keskklassi mehe
poolt 1950ndate Ameerika ühiskonnas.
• Sageli napib tal oma teoreetilis-metodoloogliste väidete kinnitamiseks
empiirilist materjali.
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 7
• Napib kultuuri-ühiskonna kui süsteemi aspektide arvestamist
mikroprotsesside analüüsis (nt võimu küsimus, ideoloogiad jne).
Kokkuvõte mikroteooriate põhitemaatikast
Lisaks sümboolsele interaktsionismile oluline mainida ka selliseid
mikroteooriaid nagu
fenomenoloogia ( Husserl → Alfred Schutz (1899-1959))
tavalise inimese Lebenswelt’i uurimine; intersubjektiivsus – vastastikune
mõistmine, inimesed jagavad ühist maailmanägemust, kuna nad näevad
maailma samal moel nagu mina, Lebenswelt põhineb paljuski nö
„tavateadmistel“ (common-sense knowledge)) ja
etnometodoloogia ( Harold Garfinkel (1917-…) Ameerika sotsioloog)
a) arvessevõtmine - inimesed kujundavad teatud seletuslikke raamistikke
mõistmaks sotsiaalset tegevust, samas käitutakse ise nii, et teised seda
mõistaksid,
b) G. Ründab ideed, et ühiskond võiks toimida mingite üldiste reeglite alusel;
reeglid eksisteerivad ainult sel määrak kuivõrd mingid konkreetsed
„sotsiaalsed tegutsejad“ (social actors ), mingeid reegleid rakendavad
c) ühiskonnaliikmed loovad sidusaid mõistmisraamistikke mingite väikeste
tõendite või juhtlõngade põhjal (vrdl detektiivi tööga – kõigepealt pole mitte
„suur pilt“ sellest, mis on ühiskond vaid väikesed faktid ja kogemused ja siis
alles mingi üldisem arusaam)
d) üksikjuhtumitel on tähendus ainult spetsiifilises kontekstis, tähendused
sünnivad teatud kindlates üksiksündmustes ja teatud kindlal ajal ja kohtades
e) siiski – sotsiaalne tegutsemine on võimalik, kuna inimesed on võimelised nö
loovateks hüpoteesideks – ühest kontekstist pärit kogemust osatakse
rakendada ka mingis teises kontekstis tekkivas olukorras
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 8
Mikroteooriate panus ja problemaatika kokkuvõttes:
• Uuritakse, kuidas agency on seotud tähendusega. Fookuses on
inimesed kui tähenduste aktiivsed loojad .
• Suurem huvi interaktsiooni ja vähem sümboolsete tähenduste (vrdl
semiootika, hermeneutika) vastu
Tänapäeval võib öelda, et paljud kultuurisotsioloogid otsivad siiski sünteesi
agency-determinismi ja sotsiaalse struktuuri determinismi vahel.
Tunnistatakse, et sotsio -kultuuriline reaalsus on kompleksne ja koosneb
paljudest iseseisvalt tähenduslikest ent siiski omavahel seotud sfääridest v
tasanditest, ent nö üldisema tasandi sotsiaalsed struktuurid ja inimeste
konkreetne tegevus kujundavad vastastikku teineteist.
Üks sellise lähenemise esindajaid on nt kultuuriuuringute (cultural studies) üks
alusepanijaid Stuart Hall: sotsiaalsed tegutsejad tänapäeva ühiskonnas on
detsentreeritud, fragmenteeritud, nad on ühtlasi võimu poolt alistatud ja
samas võimelised sellele võimule vastu tegutsema. (Aga sellest tuleb
täpsemalt juttu juba eelseisvas loengus.)
Järgnevalt keskendung 3 kultuurisotsioloogia tänapäevasele klassikule, kes
püüavad oma lähenemises kultuurile ja ühiskonnale mikro- ja makrotasandit
sünteesida.
Kultuur, struktuur ja agency: Bourdieu , Giddens , Elias
Pierre Bourdieu (1930-2002)
Bourdieu’d mõjutasid 1950ndate Pariisis õppides fenomenoloogia,
eksistentsialism ja marksism. Ta käis Althusseri loengutes ja huvitus Levi4.
loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 9
Straussi strukturalistlikest kultuuriteooriatest. Samas koges Bourdieu Alžeerias
välitöödel, et Levi-Straussi üldistused sugulussidemete jm reeglite kohta ei ole
üldkehtivad. Edaspidi pühendus oma kaasaegse Prantsuse ühiskonna
uurimisele.
Nagu Goffmangi oli väga interdistsiplinaarsete huvidega ja on mõjutanud väga
paljusid hilisemaid kultuurteooriaid väga erinevates distsipliinides.
Refleksiivne sotsioloogia.
Võiks öelda, et Bourdieu tähtsus sotsioloogiale on sama mis Geertzi tähtsus
antropoloogiale. Bourdieu oli kriitiline strukturalistlike ühiskonnakäsitluste
suhtes, mis asetasid indiviidi, s.h. kultuuriuurija, justkui
kultuurist/ühiskonnast väljapoole. Kritiseerib väljaspoololija, võõra uurija
positsiooni uuritava kultuuri suhtes – nii on kerge üldistusi konstrueerida .
Peamine oht – väita, et sotsiaalne elu on determineeritud mingite koodide
poolt, mitte et teatud reeglid sünnivad sotsiaalsetes praktikates. Bourdieu
väitsis, et strukturalistlikud ja funktsionalistlikud lähenemised välistavad suurel
määral agency osakaalu sotsiokultuurilistes ptotsessides. Samas leiab
Bourdieu, et nö tavainimene jääb siiski hätta sotsiaalsete protsesside loogika
seletamisega, ning seetõttu on vaja refleksiivset sotsioloogiat. Samas peab
sotsioloog olema teadlik, missugustest eeldustest ta lähtub, mis on tema
teoreetilis-metodoloogiline baas, selle piirangud. Refleksiivne sotsioloogia on
nagu refleksiivne atropoloogiagi pidev pendeldamine subjektivismi ja
objektivismi vahel.
„Praktilised põhjused: teoteooriast“ (1977)
Habitus .
Habitus on mõiste, mille Bourdieu laenas ………………………….
Selmet maadelda struktuuri ja subjektiivse kogemuse vahekorra üle,
keskendub Bourdieu sotsiaalsele praktikale. Just sotsiaalsed praktikad
peegeldavad ja taastoodavad nii objektiivseid sotsiaalseid suhteid kui ka
subjektiivseid tõlgendusi sotsiaalsest reaalsusest.
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 10
Neid sotsiaalseid praktikaid mõtestades saab Bourdieu jaoks keskseks
habitus’e idee. Habitus kui „praktikate genereerimise ja struktureerimise
printsiibid “
Habitus on siis see lüli, mis ühendab stuktuuri individuaalsete praktikatega.
Samas ei leia me B. teostest habituse ühest defintisiooni. Võib öelda, et
habituse olulisemate määratlustena toob Bourdieu välja järgmised aspektid:
• Teatud tegutsemis v käitumisviisid („elustiil“)
• Motivatsioonid, eelistused , maitsed , emotsioonid
• Kehastunud tegevus
• Mingite sotsiaalsete tegutsejate maaimavaade
• Teatud oskused ja praktiline sotsiaalne kompetents
• Elumuutustega seotud püüdlused ja ootused
Kokkuvõttes: teatud püsiv hulk dispositsioone v korrastusi, mis püsivad
situatsioonist situatsiooni. Habitus hõlmab nii mõtlemist ( kognitiivne aspekt)
kui ka käitumist (praktikad), ent sageli toimib habitus mitte-teadvustatud
tasandil. Me ei peatu igal järgmisel hetkel selleks et mõtistiskleda kuidas
jalgpalli mängida, me mängime. Habitus võimaldab meil tulemuslikult
tegutseda kõige erinevamates elu aspektides . Bourdieu meelest kujundatakse
meie habitus suurel määral sellistes institutsioonides nagu perekonnas ja
koolisl. (Vrdl Althusser) Siit tulenevad ja ebavõrdsused erineva taustaga
inimeste habituste vahel.
Kultuuriline kapital .
Kapitali mõiste oli keskne Marxil. Bourdieu osalt laenab selle mõiste, aga
annab talle mõnevõrra teise sisu. Laias laastus võib ühiskonnas eristad 3 tüüpi
kapitali: majandusikku, sotsiaalset ja kultuurilist.
Majanduslik kapital – puudutab eeskätt finantsresurrsse
Sotsiaalne kapital – puudutab inimsuhteid (tunne õigeid inimesi)
Kultuuriline kapital – B. Originaalne termin. Sellel on nagu habituselgi mitu
tähendust:
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 11
• Teadmised kunstikultuurist
• Kultuurilised maitsed ja eelistused
• Võime teha eristusi „Hea“ ja „halva“ vahel
• Formaalne kvalifikatsioon (nt teaduskraad)
• Kultuurilised oskused ja teadmised (nt oskus mängida klaverit )
„Distinction“ (1979)
Analüüsib kuidas inimeste kunstikultuuriline maitse on sotsiaalselt
determineeritud. Uurib teatud ühiskonnaklasse ja erialagruppe 1950,60
prantsuse ühiskonnas (töölised, akadeemilised persoonid, teenistujad ), kuidas
varieerub nende muusika , toidu, kunstimaitse.
Osutab paradoksile, et kaasaegne ühiskond on justkui avatud võimalusteks
kõigile, ent tegelikult eksisteerib ikkagi eliit ja mass, kõrgkultuur ja
massikultuur . Taaskord rõhutab kuidas perekond ja kool kujundavad inimese
võimalused edaspidiseks arenguks.
Samas on kultuuriline kapital võrreldes majandusliku ja sotsiaalse kapitaliga
kõige raskemini omandatav ja väga tugevalt seotud meie minatunnetusega,
minapildiga.
Väljade teooria.
Tänapäeva kompleksses lääne ühiskonnas eksisteerib väga palju erinevaid
välju – majandus, õigus, poliitika, kunst, haridus jne. Kõik need väljad
võistlevad teatud määral omavahel ja igal välja sees omakorda toimub võitlus
võimu ja staatuse pärast. Oluline on, et indiviidil, kes mingil väljal edu tahab
saavutada oleks olemas vajalik habitus ja kultuuriline kapital.
„Kultuurivälja tootmine“ (1968-1987)
Bourdieu tähtsusest ja kriitikast:
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 12
Bourdieu näitab habituse ja kultuurilise kapitali teooriate kaudu olulist seost
ühelt poolt selliste struktuuride nagu võimu ja majanduse ning teisalt
erinevate kultuurisfääride vahel. Samuti näitab ta indiviidi ja kultuuri vahelisi
mõjusuhteid.
Puuduseks on enim see, et tema teooriast ei selgu, kuidas habitused
muutuvad. Seletab eeskätt mingit püsivat situatsiooni.
Samuti liiga Prantsusmaa ja nagu mõned on väitnud ka liiga Pariisi-keskne.
Tema teooria abil ei saa üks-üheselt seletada teist tüüpi ühiskondades
toimuvat.
Norbert Elias (1897-1990)
Juudi päritolu.
„Tsiviliseerumisporotsess“ ilmus tegelikult juba 1939, aga jäi pikaks ajaks
tundmatuks ja avastati, nagu Eliase tähtsus sotsioloogi ja kultuuriloolasenagi,
alles 1960,70ndatel.
Elias keskendub selles teoses eeskätt söömisega seotud kommetele ja
reeglitele, ajaloolisele argikultuurile. Kehalistele tegevustele söömise ajal ja
pärast söömist. Samuti sellele, kuidas on tsivilisatsiooniprotsessi käigus
muutunud suhtumine vägivalda. Vrdl Lotman.
Protsessi sotsioloogia – millised on seosed inimeste mõtlemis- ja
käitumisviiside vahel, kuidas sünnib nendevaheline ühtsus mingil ajahetkel
ühes sotsiaalses grupis v ühiskonnas.
Eliase teoorias on keskse tähtsusega „vastastikuse sõltuvuse“
(Interdependenz) mõiste. Just vastastikune sõltuvus on Eliase jaoks see, mis
läbistab ajaloolisi protsesse. Vastastikune sõltuvus pole tema jaoks ei isiklike
kavatsuste tagajärjed ega nö ajaloos tegutseva mõistuse tagajärjed. Erinevalt
Hegelist ja saksa historitsismi traditsioonist asetab Elias rõhu vastastikuste
4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 13
sõltuvusvõrkude sundusjõule, mis kujundavad igale ajastule iseomase
sotsiaalsete vormide konfiguratsiooni. Elias loobub klassikalisest vaidlusest
vabaduse ja determinismi mõistetes (mõlemad eeldavad isoleeritud subjekti
olemasolu) ja soovib ennekõike tuvastada „formatsioonid“, mis ühendavad
inimesi omavahel ja kujundavad seeläbi nende võimalike otsuste ja tegevuste
ruumi. Nende „formatsioonide“ (nt õukod) vorm ja sisu on omakorda
keeruliste ajalooliste protsesside tulem, kus vastastikuses sõltuvuses
põimuvad ühiskonna diferentseerumise ja riigi ehitamise protsessid.
Tsiviliseerumiosptrotsess seisneb E. jaoks ennekõike sotsiaalse sunduse
(gesellshaftliche Zwang) muutumises isiklikuks sunduseks (Selbstzwang).
Mikro- ja makroaspekti tähelepanuväärse sünteesiana on Eliase jaoks uue
minakontseptsiooni teke otseselt seotud uute ühiskondlike struktuuride
tekkimisega . Tsiviliseerumisprotsesside mõistmiseks on vaja mõista nii
muutusi isiksuse struktuuris kui ka kogu sotsiaalses struktuuris.
Anthony Giddens (1938-…)
Strukturatsiooni teooria
Agency as duality
Modernity and self-identity
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
1
Psühhoanalüütilised kultuuriteooriad
Loengu ülesehitus:
• Sigismund Freud ja psühhoanalüüs
• Carl Gustav Jung ja analüütiline psühholoogia
• Neofreudistid (Karen Horney )
• Jacques Lacan
Sissejuhatus.
Psühhoanalüüsi tekkelugu on mõjutanud 19 sajandi peamised mõttesuunad. Mõnedele
ta vastandus otseselt, mõnedest integreeris endasse positiivsed mõjud. Vaatma
mõningaid neist:
RATSIONALISM – 19. sajandi algust võib pidada Valgustusliikumise ja saksa
klassikalise idealismi ajastuks. Kujunes arusaam inimesest kui ratsionaalsest
subjektist, kes saavad üksteisega astuda ratsionaalsetesse suhetesse. Sellega kaasnes
ratsionaalsusel põhinev individuaalsuse kultus.
MARKSISM – Teine mõjukas subjekti-lahkav mõttesuund oli marksismist lähtuv
majandussuhete positsioonidelt ilmnev subjekti käsitlus ehk sa oled see, kes oled
sa majanduslikus baasis. Marxi arusaamine juba kaugeneb individuaalsest subjekti
mõistest ja jätab selle kujunemise majanduse otsustada.
IRRATSIONALISM – See suund lähtub Nietzschest ja Schopenhaureist. Siin on
subjekt juba ratsionaalsest dimensioonist täielikult eemaldunud ja määratakse
kaootilise ja dionüüslike juhitamatute jõudude poolt. St indiviidi käitumist määrab
enda tahtele allumatu miski – võimu tahe.
EVOLUTSIOONITEOORIA – Näidati et inimene on arengu produkt : madalamast
olendist kõrgemaks. Freud kandis selle inimese evolutsiooni teooria ahvist inimeseni
üle indiviii tasandile – lapsest täiskasvanuks saades läbib inimene kvalitatiivselt
erinevaid faase..
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
2
Psühhoanalüütiline käsitlus püüabki neid märatsevaid ja ohjeldamatuid alateadlikke
jõude nagu (võimutahe) struktueerida ja käsitleda nö teaduslikust vaatepunktist.
Samas ei ole need teadvustamatud jõud mingilgi viisil ratsionaalsed .
Psühhoanalüüs teooria oli ühtlasi esimene, mis andis psühholoogiilisest
vaatepunktist tervikliku pildi inimesest ja tema suhestumisest kultuuri. Tõsi, see
pretentsioon sai nagu enamikele sellistele kõikihaaravatele süsteemidele
hukatuslikuks : et kõike kahest algprintsiibist (Freudil: elutahe ja surmatung) seletada
peame neid seoseid oluliselt lihtsustama, et säiliks mingigi ratsionaalne koherentsus
faktide ja neid seletavate printsiipide vahel.
Psühhoanalüüs
Enne konkreetsete autorite juurde minekut natuke psühhoanalüüsist üldisemalt. Sest
vaatamata erinevustele, evivad erinevad autorid ka olulisi sarnasusi .
See lähenemine lähtub loodusteaduslikust teesist, et ontogenees kordab
fülogeneesi. Vastavalt sellele käsitletakse lapsepõlve kui liigi homo sapiens
fülogeneesi lühivarianti e. 1) individuaalne inimese areng ja inimkultuuri teke on
analoogid. Sellest lähtuvalt käsitletakse 2) kultuuri kui kollektiivset alateadvust. St
Kultuur on mehhanism individuaalsete bioloogiliste ihade ja erootilisuse
mahasurumiseks nagu Freudil või nagu Jungil, kultuur koosneb inimkonnale ühiste
alateadlike arhetüüpide väljendustest – sümbolitest, müütidest jne. Aga mõlemast
allpool täpsemalt
Psühhoanalüüs on teatud hüpoteeside kogu. Kaks olulisemat hüpoteesi on:
a) psüühiline determinismi hüpotees e põhjuslikkuse printsiip – kõikidel asjadel
on põhjus. Igale sündumusele järgneb uus, mis on eelneva poolt põhjustatud.
Tahetakse jõuda algpõhjusteni. Väidetakse, et algpõhjuse teadvustamise korral ei
või veel kindel olla, kas see ka tõsi on. Inimesed võivad selle ka välja mõelda
( fantaasia ).
b) hüpotees inimesele teadmatute vaimsete protsesside olemasolust ja nende
tähtsusest – enamus inimese vaimsetest protsessidest toimub alateadvuses.
Teadvus on vaid inimmõistuse üks osa (Freud).
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
3
Siin tekib kohe küsimus, kui tegemist alateadvusega, siis kuidas me seda teame?
Nende kahe hüpoteesi kindlakstegemiseks on meetodid, mida nim
psühhoanalüütilisteks tehnikateks. Freud ja hilisemad autorid arendasid need välja, et
uurida vaimseid protsesse.
Psühhoanalüütilised tehnikad,
millest analüütik peab välja lugema probleemi on järgnevad:
a) hüpnoos
b) vabade seoste (assotsiatsioonide) meetod – inimene lobiseb ilma mingit
teemat otseselt arendamata.
c) eksiteod – nt sõnades tähtede ära vahetamine
d) unenäod – kindlate sümbolite abil on võimalik öelda miskit inimese
alateadvuses asuva pinge kohta
Sigmund Freudi ( 1856 -1939) psühhoanalüüs
Võime eristad kolm olulist keset, mille ümber kogu tema teooria ülesehitub:
• teadvuse ja teadvustamatuse mõisted
• isiksuse struktuur
• seksuaalsus
Nende kolme komponendiga on kogu inimene ja kultuur paika pandud.
Teadvuse astmed.
Freud, olles uurinud oma patsiente, leidis, et inimene ei ole ratsionaalne ning tema
käitumist juhivad tungid , mis ei asu teadvuses ja jäävad sellele teadvustamatuks.
Kui alguses jagas Freud isiksuse struktuuri kaheks: teadvuseks ja
teadvustamatuseks, siis teoses “Unenägude tõlgendamisest” toob Freud juurde ka
kolmanda kihi. Seega koosneb teadvus kolmest komponendist :
• Teadvustamatus – (varem tõlgitud ka alateadvuseks) see on psüühilise
maailma alusprintsiip , mis määrab oma olemasoluga kõik inimese vaimse elu
ilmingud.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
4
1. See jääb teadvusele vahetult kättesaamatuks, tema kohta saab öelda
negatiivselt nagu Jumala kohtagi: üksnes seda, mida ta ei ole.
2. Kui teadlik osa inimesest on valiv, siis teadvustamatu soovib saada
kõike nüüd ja kohe.
3. Teadvustamatu ihasid ei saa muuta, sest neid ei saa õieti määratleda.
4. Teadvustamatud tungid täidavad psüühika energiaga, on nö psüühika
käivitavaks jõuks, mille olemasolust inimene ise teadlik pole.
• Teadvus – siia kuulub eneseteadvus. See on valdkond, kus me teadlikud olles
teeme valikuid ja toimetame.
1. Suudame kehtestada reegleid, neid järgida. Erinevalt teadvustamatust
on siin kõik liigendatud ja korrapärane.
2. Descartest alates on just eneseteadvust peetud tõsikindluse allikaks – st
me võime eksida meeltemuljetes, kuid võime kaudu teadvustada ennast
ja oma vaimuseisundeid, jõuame TÕE jälile.
3. Kuid Freudi järgi on see tõsikindel usaldusväärsus suurimaid
enesepettusi. Inimese teadvus arvab et ta on kese, kuid tegelikult on ta
üksnes teadvustamatu mängukann.
• Eelteadvus – teadvustamatu ja teadvuse kokkupuute piiril tekib midagi, mis
kuulub üheaegselt mõlemale vaimsele territooriumile. Freud pidi selle
sissetooma, muidui ei oleks võimalik midagi teadvustamatu kohta öelda.
1. Eelteadvus on oma loomult teadvustamatu, kuid teatud pingutuse
tulemusel võib selle sisu jõuda inimese teadvusesse (eelpool nimetatud
psühhoanalüüsi praktikad).
2. Eelteadvus on justkui filter , mis kontrollib teadvustamatu jõudmist
teadvusse.
3. Kuna eelteadvuse paigutas Freud motoorse närvisüsteemi vahetusse
lähedusse, siis teadvustamata tungid võivad leida kergesti tee
sõnavääratustesse ja igapäevaelus juhtuvatesse äpardustesse.
Isiksuse käsitlus Freudi järgi. Tungide teooria
Raamatus “Mina ja Miski” seletab Freud täpsemalt oma tungide teooriat ning ühtlasi
konkretiseerib ka eelpool kirjeldatud teadvuse astmeid.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
5
Isiksusestruktuur koosneb kolmest komponendist, millest ID kuulub teadvustamatu ,
MINA ja ÜLIMINA teadvustatud teadvuse astmele :
• Id ehk MISKI – ainus kaasasündinud komponent . On energiaallikas , millest
pärnevad kaks peamist tungi: SURMATUNG ( Thanatos ) ja ELUTUNG
( Eros ). Lähtub oma tegudest esmastest protsessidest – võimalikult kiiresti
rahuldada tungidest tingitud vajadusi. Ta on MINA antitees . On
AMORAALNE ehk moraaliväline.
• Umbes kuuendal või seitsmendal elukuul tekib ego – MINA.
1. See kontrollib tajude ja liigutus aparaadi tööd,
2. jätab maha mälujälgi,
3. teeb valikuid ja koostab tulevikuplaane.
4. Ainult MINAs tekib teadvus ja ainult MINA saab tunda hirmu.
5. Tema funktsiooniks on ka millegi teadvusest väljatõrjumine või mõne
tungi rahuldamisega viivitamine.
6. Juhundub oma tegevusest reaalsuseprintsiibist
7. Püüab olla MORAALNE.
8. Ego kanaliseerib nii MISKIT kui SUPERMINA ja püüab mõlemat
tasakaalustada.
• Superego ehk ÜLIMINA. See on inimese südametunnistus, mis tekib
keeldude ja käskude tulemusena. Kujuneb välja 10. eluaastaks. MINA kasutab
ÜLIMINA kui ideaalset standardit oma tõekspidamistele. ÜLIMINA on
ÜLIMORAALNE ja seepärast väga karm kõige suhtes, kes seda ei ole.
Freudi seksuaalsuse käsitlus
Seksuaalsus on inimese olemuse kese, just seksuaaltung on see käivitav tegur, mis
hakkab kujundama inimese arengut. Põhjalikult kirjutab ta sellest raamatus “3 esseed
seksuaalsusteooriast”.
Raamatu põhitõed, mida Freud püüab tõestada, on järgmised:
• inimese seksuaalelu põhiliseks funktsiooniks on omaenda kehaosade kaudu
naudinguelamuste hankimine .
• inimese seksuaalelu ei alga puberteedieast, vaid juba varem;
• mõisted ‘seksuaalsus’ ja ‘genitaalne’ on erinevad. Seksuaalsus on laiem
mõiste ja hõlmab toiminguid , kus genitaalid ei osale. Varasem periood.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
6
• inimese vaimne kosnstitutsioon ei ole ühesugune kogu elu jooksul ning see
sõltub kuidas laps saab oma sugutungi – liibidot – rahuldada. Siin ilmneb
evolutsioonteooria mõju Freudi töödes.
Freud väidab, et Lääne ühiskondades pärsivad seksuaaltungi vastikus- ja häbitunne
(seks on tabu ). Samas: seksuaaltungil põhinevad enamik inimese tegudest, ehk siis see
kuidas ta seda väljendada saab. Seda väljendust kontrollivad kultuurilised normid ja
tõkestused. Väikelaps ei saa oma seksuaalsust normaalselt rahuldada, vaid peab seda
tegema ebaloomulikul kujul – enne kui suguline rahuldamine jõuab genitaalideni,
täidavad selle rahuldamise funktsiooni teised kehaosad . Vaatame siis faaside kaupa,
millised kehaosad seda funktsiooni täidavad.
SEKSUAALSUSE FAASID :
• oraalne (sünd–1,5 a) – väljendub nt sõrme imemises, milles saab sõltumatuse
tunde – Oidipaalse kompleksi arenemine.
• anaalne (1,5-3 a) – seotud pärakupiirkonnaga, moraalne rahuldus , kui saab ise
potil käia
• falloseline (4. aastast) – huvi suguelundite vastu, nt arstimängud
• latentne piirkond – konkreetne huvipiirkond puudub
• puberteet – taas domineerib suguorganite piirkond
On oluline, et just need kolm esimest faasi määrab ära, milliseks inimene kujuneb.
On kolm viisi kuidas inimene võib reageerida oma väljakujunenud
erootilistele tendentsidele-harjumustele : 1) neid jätkata, 2) hakata neile vastu
töötama (reaktsiooni kujundamine) ja 3) sublimeerida mingiks sotsiaalselt
aktsepteeritud ja õilsaks tegevuseks.
Seega, nagu sai varem öeldud: kultuur on mehhanism individuaalsete
bioloogiliste ihade ja erootilisuse mahasurumiseks.
Freudistlik kultuurikäsitlus
On selge, et kui luuakse täiesti uus kontseptsioon inimesest, siis kaasneb sellega ka
paratamatult uus kultuurikäsitlus, sest kultuur on ju inimlik. Kirjutas neli olulist teost
inimese ja kultuuri suhetest:
1. Tootem ja tabu (1912) – näitab, kuidas erinevate reeglite ja normidega
lahendavad ja neutraliseerivad austraalia aborogeenid ÜLIMINA tärkamise
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
7
faasis Oidipuse kompleksi ehk keelatud armastust ema vastu. Kultuurilised
tabud ja keelud on seega egoistlike ja erootiliste tungide eriliseks
kombinatsiooniks. Freud võrdleb neid kollektiivseid kultuurilisi tabusid
neurootilise isiku isiklike keeldudega, mida see enesele kehtestab. Samuti
leiab, et keeldude ja tabude taga on tegelikult varjus inimese kõige suuremad
tungid, sest üksnes neid on mõtekas keelata – seega on iga inimese suurim
soov himustada ema ja tappa isa, kes seda himustamist keelab. Toob paralleeli
totemismi (tootemloom kui isa kuju) ja eksogaamiaga ( keeluga mitte võtta
naist samast klannist).
2. Massipsühholoogia ja Mina-analüüs (1921) – Lähtub Le Boni raamatust
“Masside psühholoogia”. Massis inimene kaotab oma indivduaalsuse ja
omandab tüki “kollektiivsest hingest”, mis on madalam inimese
individuaalsest vaimsest tasemest. Ühtesulamine massihingega on sarnane
hüpnoosiga, kus hüpnotisaator viib inimese tagasi eelajaloolisse seisundisse ja
saavutab sel viisil inimese üle võimu. Ainult, et Freudi jaoks on see ühtseks
massiks siduv element EROSE printsiip ja võimutsevaks hüpnotisaatoriks
erinevad keelud ja tabud, mis koonduvad kokku ÜLIMINAKS, mis inimese
seksuaalse tungi ohjeldamatut märatsemist piirab.
3. Ahistus kultuuris (1930) kõneleb paratamatust vastuolust inimese
loomuomaste teadvustamatute tungide ja ühiskonna seatud printsipide vahel.
Tume naudinguprintsiip põrkab paratamatult kokku reaalsuseprintsiibiga, mis
esimest piirab. Inimkonda tervikuna valitseb oidipaalne ürgsüü, sest esmane
seksuaalse iha objekt lapsele on ema. Seda keelatut armastust püütakse
erinevate kultuuride kaudu sublimeerida. Kunst, kirjandus, religioon, teadus
jms. on selle võitluse sublimeeritud produktid.
4. Mooses ja ainujumala usk (1939) – pigem tegemis metafoorilise
mõistulooga, kus veelgi võimendatakse ettekujutust, et kultuur kasvab välja
algpatust ja ainujumala usust.
Kõiki neid ühjendab üks: kulturiilminguid käsitletakse kui hüsteeria või
neuroositekkimist.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
8
Carl Gustav Jungi (1876-1961) analüütiline psühholoogia
C. Jung otsis kollektiivse alateadvuse näol inimkonna liigimälu, mis oleks ühtlasi
ka üldinimliku kultuuri aluseks. Seega oli eesmärgiks leida need arhetüübid,
mida jagaks iga kultuur, vaatamata oma näivast erinevusest.
Entsüklopeedilise haardega uurija, kes valdas antiigi, hellenismi, idausundite,
aafrika ja ladina-ameerika kultuuriruumide faktoloogiat ning otsib laiaulatuslike
analoogiate kaudu oma ideedele tõestust.
Näeb kollektiivse alateadvuse ehedat ilmnemist ühtviisi nii neurootiku,
šamaani, preestri jt. transikäitumises.
Sarnasus- ja erinevusõpetus
Erinevusõpetus on õpetus erinevatest psühholoogilistest tüüpidest. Jung tahtis selle
õpetusega näidata, et vaatamata meie kultuurilistele erinevustele oleme me kõik –
kuuludes inimkonda kui sellisesse – ühtse kollektiivse alateadvuse kandjad. Sarnasd
pretentsioonid generatiivgrammatikal
Sarnasusõpetus – teatud tunnuste alusel on kõik inimesed sarnased:
arhetüübid.
Erinevusõpetus – erinevates kultuurides kindlad motiivid, tõestust sellest
leiab rahvaste müütidest ja sümbolitest.
Jungi isiksuse struktuur ja arhetüübid
Erineb nii mitmeski mõttes freudistlikust isiksuse struktuurist. On mitmkekesisem.
Samuti ei taanda liibidot seksuaalenergiale nagu Freud, vaid ütleb et see on
psüühiline energia, mis ei kanna endas ei moraalset, seksuaalset, esteetilist ega
intellektuaalset väärtust. Sellel on üksnes psühholoogiline väärtus, mis väljendub
kindlates psüühilistes mõjudes. Ka introvertsus -ekstravertsus sõltub psüühilise
energia ehk liibido intensiivsusest.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
9
Peamised isiskusestruktuuri konstrueerivad arhetüübid
Mis on arhetüüp? Lihtsalt öldes: kujund Ta räägib kahest kujundi tüübist, mis isiksuse
struktuuri konstitueerivad:
• Individuaalsed fantaasiakujundid – mis ei ole välise objekti sisemised
peegeldused teadvuses, vaid vastupidi, teadvustamatust esile kerkivad. Ta on
inimese siseilma peegeldus . Või nagu ta ütleb: “Kujund on üldise psüühilise
olukorra kontsentreeritud väljendus”. Ja selle konkreetne ilmnemine on justkui
teadvustamata ja teadvustatud isiksusestruktuuri lõikumispunkt. Isiklik
kujund pole arhailine ega kollektiivne, vaid väljendab isiklikke
teadvustamatuse sisusid ja isikust tingitud teadvustatuse seisundit . Meil igal
oma siseilm ja see kuidas me seda väljendame.
• Algset ja kõigile inimestele omast kujundit nimetab ta arhetüübiks. See
väljendab üheltpoolt valdavalt kollektiivseid teadvustamata materjale ja teiselt
poolt viitab sellele, et teadvustatuse hetkeolukorda ei mõjutata niivõrd
isiklikult (mingid puht isiklikud läbielamised), vaid kollektiivselt. Nt mingis
rituaalis me väljendame kollektiivset alateadvust kollektiivsete sümbolite abil.
Arhetüübid on ühised kõikidele kultuuridele ja kõikidele rassidele.
Jung toob välja 5 peamist arhetüüpi, mida omakorda väljendavad teatud kindlad
sümbolid müüdid või siis arhetüüpsed kujutised mida võib leida peaaegu kõikides
kultuurides.
Persona – e mask (sarnaneb Freudi superegoga). Inimese vale-mina. Persooni
võetakse sellena, kellena ta end ise näitab. Igal elukutsel oma mask, erinevates
situatsioonides vahetatakse maske. Oht seisneb selles, kui inimene hakkab end
maskiga samastama.
Vari –(Sarnane freudi Id-ga)Vari on justkui madal olend, mis on meis kõigis. Vari
võib hakata inimese üle domineerima, näiteks afektiseisundis. Varju moodustavad
ihad , soovid, teostamata plaanid, mis ei sobi isikuga kokku. Mida vähem inimene oma
varjust teadlik on, seda tugevamalt see talle mõjub.
Kuidas varju mõjudest pääseda?
Varju teadvustamine = oma tumedate külgede teadvustamine.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
10
Vari vastandub egole. Varju teadvustamiseks on vaja suhteid kaasinimestega , sest siis
kaob ka varju väärprojektsioonid.
Anima & animus – anima (hing), animus (vaim) e naiselik ja mehelik alge. Igas
mehes ja naises on olemas ka vastandalge. Kui animus on liiga tugev, muutub naine
sotsiaalseks, loogiliseks , vb-olla vaimukaks. Kui anima on liiga tugev, muutub mees
tundlikuks jm. Selle arhetüübi mõju inimesele on väga suur.
Self – mina-keskne struktuuri komponent, mille ümber teised arhetüübid koonduvad.
Selfi peab inimene ise lahti mõtestama, ta peab ise leidma oma ainulaadsuse, tegeliku
mina – see on individuatsiooniprotsess.
Inimene peab läbima kolm protsessi tunnistamaks teisi isiksusestruktuuri
komponente:
• maski ületamine,
• kontakt varjuga ja selle teadvustamine
• ning anima/animusega integreerimine .
Ego – on teadvuse tsentrum, mis loob inimese teadlikus elus teatud suundumise,
järjepidevuse. Seisab vastu teadvust ähvardavatele faktoritele, takistab alateadvusest
asjadel üles kerkida. Tänu egole püüab inimene oma kogemusi analüüsida, ette
planeerida . Ego kujuneb välja meie isikliku kogemuse baasil.
Arhetüüpsed sümbolid ja müüdid
Neid sümboleid võib leida pea kõigis kultuurides. Ühel või teisel viisil on nad seotud
ühega eelpool nimetatud 5 peamise arhetüübiga.
• Ovaal , UFO (oma-võõras) – markeerib ühendust teadvuse ja mitteteadvuse
vahel.
• Laps – laps mängib täiskasvanut või vastupidi ehk seda, kes ta tegelikult pole
• Kangelane – ohverdusmotiiv
• Suur ema – Neitsi Maarja müüt. Nõrgast naisest, kes sünnitas Jumalapoja
• Tark vana mees – ootus õiglusele,
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
11
• Kosmiline inimene – inimkonna ühtsus, mis osutub maa ja universumi
ühtsuses. Peale surma saab inimese hingeks ja sulandub Jumalas, kõiksuses,
uuestisündide ahela katkemine.
Neofreudistid. Karen Horney (horn-eye) (1885-1952)
Kes on neofreudistid? Freudi õpilased, kes rõhutavad oluliselt rohkem ühiskonna
ja kultuuri rolli isiksuse kujunemisel. Tuntuim esindaja taanlanna Karen Horney,
eriti oluline mõju feministidele.
Tema põhimõisteteks olid:
• sünnipärane rahutustunne (kaasaantud),
• neuroos ja
• ideaalmina.
Kui laps sünnib, tunneb ta end ebamugavalt, mis omakorda põhjustab rahutustunnet.
See muutub hiljem inimese sisemiseks omaduseks. Hiljem näeme teatut sarnasust
Lacani isiksuse frgmenteerumisega.
Horney üldistab, et kõik, mida inimesed teevad, siia kuulub ka kultuur ja
muud eneseväljendusviisid, on püüd vabaneda rahutustundest.
Inimest juhivad kaks tendentsi: püüe ohutuse poole ning püüe rahuldada oma soove.
Need võivad olla vastandlikud (soovide rahuldamine ei pruugi olla turvaline).
Neuroosidest vabanemiseks peab inimene valima teatud käitumisstrateegia, millest
tulenevad ka kolm neurootilist isikut:
• järeleandlik tüüp - teiste inimeste poole vaatav.
• Teistest inimestest eemale e sõltumatuse poole – eemalehoidev tüüp.
• Teiste inimeste vastu e agressiivsus – agressiivne tüüp.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
12
Tervetel inimestel tekivad nn situatsioonilised neuroosid, mis olukorra muutudes
kaovad, aga haigetele jäävad alles. Terved teadvustavad neurootilist käitumist, haiged
mitte.
Konfliktist (neuroosist) vabanemiseks peab kaotama ideaalmina või lõhe tegeliku
ja ideaalmina vahel viima võimalikult väikeseks. Horney teraapias sellega
tegeletaksegi.
Erinevaid kultuure võib samuti nende kolme tüübi järgi tüpologiseerida, Kuid
loomulikulkt on need üksnes üldistused ja igas kultuuris eksisteerivad kõik kolm
käitumisstrateegiat. Klüsimus on lihtsalt teatud tendentsis: nt Õhtumaist kultuuri võib
pidada varakapitalismist alates agressiivsuse ja eemalhoidva tüübi karakteristikutega.
Hiina kultuuri ehk järelandlikuse ja eelmalolevaga. jne
Jacques Lacan´i (1901-1981) psühhoanalüüs.
Alguses freudismiga flirtinud, lahknesid tema teoreetilised seisukohad lõpuks oma
vaimsest õpetajast sedavõrd, et ta oli sunnitud (õigemini heideti välja)
Rahvusvahelisest Psühhoanalüüsi Ühingust.
1964 aastal asutas ta Pariisis oma õppeasutuse, mis kandis küll
pretentsioonikat nime Létcole Freudienne. Teaduses käib nagu poliitikaski alati
küsimus algupärade järele (Stalin kui Marxi õige õpilane), vrd Foucault kritikat.
Tõsi, kogu selle lahtilöömine ei ole päästnud Lacani jagamast oma õpetaja
saatust: nagu viimanegi, on ka Lacan siiski viljakas erinevate kultuurinähtuste
analüüsis (nt filmisemiootika), kui et oleks aktsepteeritav psühhoogide ja
psühhiaatrite hulgas.
Lacani teoreetilised eeskujud.
Siin võib eristada kolme alussammast:
• Sigismund Freudi psühhoanalüüs
• Claude Levi-Strauss antropoloogiline struktualism
• Ferdinand de Saussure struktualistlik keelekäsitlus (selle kriitika ja
uustõlgendus)
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
13
Lacani subjektiteooria
Me nägime enne, kuidas Freudil subjekt kujuneb, nägime ka kuidas neofreudistid
rõhutasid Freudist rohkem keskkonna tegureid. Vaatame nüüd kuidas Lacanil subjekt
kujuneb, sest tema läheb välise tähtsustamisel veelgi kaugemale. Siit jõuame lõpuks
ka subjekti ja kultuuri omavahelise suhte kirjeldamiseni.
Kuidas tekib subjekt: on ta antud või konstrueeritav?
SUBJEKT (ehk siis minasus) on Lacanil välismaailmast tingitud protsess, vahelduv
olelus vorm. Seda iseloomustab:
• Killustatus ja fragmenteeritus, mis tingitud välismaalima killustatud mõjust.
Me elame killustaud maailmas ja ei koge seda terviklikult kunagi, mis võiks
ka minu subjekti sulgeda terviklikuks ühtsuseks.
• Illusioorsus – tänu korduvatele identifikatsioonidele välise keskkonnaga tekib
siiski mingisugune illusoorne ettekujutus mina terviklikusest, mis samal
ajal pole mingil juhul mina tegelik olek.
Kui me räägime illusoorsusest, siis peame rääkima ka miskist, mille taustal see
illusioon ilmneb. Siin toobki Lacan sisse hüpoteetilise käsitluse inimese algupärsest
(nagu ta ise ütleb: paradiislikust) täiuslikkusest, mille indiviid perioodiliste
killunemiste kaudu kaotab.
Miks ja kuidas toimub algupärase subjekti killustumine ja illusoorse
terviklikkuse loomise protsess? Siin võib välja tuua mittu etappi:
1. esmane killustmise faas toimub juba emaüsas, kui subjekt kaotab oma
potentsiaalse androgüünsuse – olla nii mees kui naine. Seda kaotust nimetab
Lacan tõeliseks, kuna see ei ole tingitud kultuuri poolt, vaid on füüsiline
killustumine. Kuid siin tuleb tähele panna, et juba killustunud subjekti
mälestustes elab edasi see algterviku mälestus. See nt väljendub
seksuaalsuhetes – mehe ja naise ühekssaamises.
2. okeaaniline periood, mille laps elab üle peale oma sündi. Kuigi seda
iseloomustab veel range füüsilis-psüühiline diferentseerimatus, toimub ka siin
subjekti edasine killustumine või osadeks jaotumine , mille käigus terviklikkus
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
14
fragmenteerub. Nii jaotub keha erogeenseteks, mõnutekitavateks
piirkondadeks.
Näeme, et on toimunud subjekti killustumine, kuid juba nüüd hakkab lõhenev subjekt
seda killustumist kompenseerima. Selles täielikult veel psüühilises süsteemis, Lacani
termini järgi imaginaarses, kujuteldavas korras, kompenseeritakse oma
killustumine samastumise kaudu asjadega, mis pole ei tema enda kui subjekti, kuid ka
mitte temast väljaspoole jäävad teise (autre) osad. Näiteks on sellised objektideks,
mis ei kuulu täielikult kummagi valda ema rind imetamise hetkel, tema pilk ja hääl,
kuid ka enda väljaheited.
Nende objektide funktsiooniks on taastada subjekti killustumise kaudu tekkinud
ilmaoleku tunne, nad samastuvad sunbjekti puuduva osaga. Lacani terminoloogias
objets petit a(utre) (väike –a-objektid).
Hasso Krull on teinud mitmeid äsja Tallinnat väisanud David Lynchi filmi
analüüse, kasutades just seda terminoloogilist raamistikku, samuti Slavoij Žižek oma
ideoloogia analüüsis.
3. kolmasperiood ehk peegelfaas – umbes aasta-pooleteise vanuselt hakkab laps
märkama vahet enda ja teiste vahel. Peegli ees seistes (siit ka nimi) tajub ta
iseennast kellegi teisena . Kuidas teisena? Kui seni oli ta enda terviklikust
tajunud tänu “teise” (väike – a – objektide nt emarinna) kaudu, siis nüüd näeb
ta ennast esmakordselt terviklikuna, ideaalpildina. Ta tunneb selles
peegelduses ära enda tervikliku kujutise, ideaalpildi (nt loomad ei taju seal
ennast, vaid võõrast). Siin tuleb rõhutada paari momenti :
• Esiteks – see on väärsamastumine, mis saab alguseks illusoorse ühtse
ego sünnile. MIKS? See on lihtsalt peegeldus peeglist, mis ei lapi
kokku emaüsas kaotatud ürgühtsust. Asendusühtsus niiöelda.
• Teiseks – peegliks võivad olla ka teised inimesed. St laps hakkab
projetseerima oma keha välismaailma objektidele ja neid matkima.
Seetõttu me kompenseerime nüüd oma killustumist “teistega” väärade
ja kestvate samastumiste kaudu. Paistab tõesti nii, et kui ma teisi
jäljendan, siis pigem ahviks mind pidage, kui mingiks audentseks
subjektiks.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
15
4. sümboolse korra ja keele faas – oidipaalse kriisi kaudu, mis on põhjustatud
isa lavale astumisega, kellega võideldakse ema armastuse pärast (nagu
Freudilgi), eraldatakse laps lõplikult emast ja asetatakse sümboolsesse
sotsiaalsesse korda. Ka siin tuleks silmas pidada kahte aspekti:
• Selles faasis tuleb esile ka insestitabu: emaihalus on vaja kõrvale
tõrjuda. Selle tagajärjeks on mitteteadvuse tekkimne. Soovide
allasurumine.
• Isa tekkimine tähendab ka lapsele sugupoolte erinevuste tajumist, mida
sümboliseerib fallos . Mis tähendab ka kaotatud imaginaarset
täiuslikkust ja iha.
Eelnevat sotsialiseerumisprotsessi esitab Lacan keelelise protsessina, mille raamides
ta tõlgendab uues valguses Saussure struktualismi. Järgnevalt asumegi keele ja
sümboolse korra mõiste juurde lähemalt.
Keel ja sümboolne kord.
Kuidas toimub see keeleline sotsialiseerumisprotsess täpsemalt? Sõnu õppides
paneb laps tähele kahte momenti (vähemasti Lacani arvates ):
• et iga märgi – sümboli kasutamisel me eeldame selle sõnaga viidatud objekti
äraolekut. See tähendab siis: SÕNA ON OBJEKTI ASEAINE! (vrd subjekti
illusoorset samastumist). Väljendusega - sõnaga asendatakse objekti saamine
enda valdusesse.
• Et kõik need märgi identiteedid saavad ilmneda üksnes erinevuse kaudu
teistest märkidest. Seega- märgi enda tõeline tähendus ilmneb ainult läbi
teiste, tal endal polegi audentset tähendust.
Seega on laps peale emast eraldamist heidetud keele tühja ja lõputu äraoleku maailma
nii tähistatava asja enda kui ka märgi sõltuvuse kaudu teistest märkidest. On ainult
asendus!
See sümboolse korrastatuse maailm saab tähenduse vaid teiste väljenduste
kaudu ja seal pole ükski objekt või isik kunagi täielikult kohal, sest süsteem tükeldab
ja eraldab pidevalt kõiki identiteete.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
16
See lõputu liikumine ühelt tähistajalt teisele on sünonüümiks lacanlikule iha
käsitlusele.
Lacani IHA-käsitlus
Tekib kohe küsimus, millest on see liikumine tekkinud, mis seda tagant ajab?
Vastus on Lacanil üks: IHA!
Iha on tingitud fundamentaalsest kehalisest naudingu ja kannatuse kogemusest.
Millest need kaks vastandlikku kogemust on tingitud? ILMAOLEKUST (beance)!
Ilmaolek oma terviklikkusest tekitab iha selle järele ja samas me kannatame, kuna see
subjekti terviklikkuse loomine on ajutine ja killustub taas. Iha pole seega freudilikult
seksuaalsena mõistetud.
Iha tähendus on Lacanil kahetine :
• See on iha tervikliku kehalise subjekti järele, mis tekib peegelfaasis ja
mida me siis rahuldame, samastudes teiste objektide ja inimestega (väike a
ehk “teine” väikse tähega). Konkreetsed objektid.
• See on iha sümboolse korra terviklikkuse järele, keele kui kultuuri,
ühiskonna ja suguluse korrastatuse järele, mis käib enne meid ja mis lõpuks
näitab kätte koha ühiskonnas inimestega läbides. Seda tähistab lacan sõnaga
“Teine” st siis “teine” suure T-ga. Kehtivad seosed ja struktuurid asjade
vahel.
Seega on subjekti kujunemises võrdselt tähtsad nii keha kui keel. Kokku on viidud nii
materialistlik kui idealistlik filosoofia traditsioon.
Kuid just see viimane viib meid kuulsa Lacani väiteni: mitteteadvus on
struktuurne ja keele sarnane. Vaatame järgnevalt lähemalt, mida selle all mõeldakse.
Struktuurne mitteteadvus.
Ihad, nagu öeldud, pole mõeldud tumedate ja määratlemata tungidena, vaid on
subjektile eelnevalt antud sotsiaalse süsteemi poolt, kus inimene elab ja kujuneb. Iha
tuleb meisse Teisest. Seega on siin erinevus Freudiga, kellel oli see asetatud
elementaarse instinkti staatusesse, Lacanil tekib alateadvus alles koos teadvuse ja
keelega. KEELETA POLEKSKI ALATEADVUST.
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
17
Seega võib öelda, et need pole meie audentsed ihad, vaid Teise ihad, mis
suunduvad subjekti ühiskonna esmase sümbolsüsteemi – keele – vahendusel. Kuid
siin tuleb kohe teha täpsustusi keele olemuse kohta.
Mitteteadvuse keele sarnasust tuleb võtta mitte otseselt:
• Mitteteadvus koosneb ülipisikestest diskreetsetest (edasi mittejagunevatest)
mäluaatomitest, millel puuduvad otsesed tähendused
• Tähenduse saavda need atomaarsed osakesed (nagu foneemid Saussureil)
üksnes nende seoste kaudu, millesse nad paigutuvad.
• Nad moodustavad seostatuid struktuure – metafoorseid ja metanüümilisi
ahelaid
• See korrastatus on minimaalne keele korrastatusega
• Kuid, ja see on oluline, neid ahelaid on võimalik tõlkida loomulikku keelde.
• Miks? Vastasel korral jääks ta tunnetamatuks ja kogu lacaanlik
psühhoanalüüs ja subjekti ajutinegi terviklikkus variseks kokku ja osutuks
võimatuks. Ometi ei ole me skisofreenikud, vähemasti esmapilgul.
Kuid, nagu me ütlesime, ei ole võimalik keele enda struktuurilise katkestuse tõttu
(keel on asendus ja erinevussüsteem teistest) kogeda ennast tervilkiku suletud
subjektina, vaid alati me samastume ja identifitseerume ajutiselt – nii nagu keel meile
neid samastumisvõimalusi ette heidab. Keele ebatäiuslikuuse tõttu ei saa me kunagi
taastada oma ürgühtsust, mille me kaotasime emaüsas.
Kokkuvõte
• Subjekt on sümboolse korra loodud
• Temas pole midagi “oma” või algupärast
• Ta ei saa toimida tähenduse allikana ja produtseerijana (autori surm), vaid
peab alati opereerima etteantud mõistesüstemis.
• See mõistetesüsteem ehk kultuur paigutab ta kohale selles süsteemis
• Reguleerib tema ihasid ja teevad temast selle, kes ta parasjagu on
%. loeng– psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel
18
Post-lacaanlik psühhoanalüüs
• On loobutud hüpoteetilisest ürgühtsuse staadiumist ja ihalusest see
taassaavutada.
• Rõhutatakse veelgi enam keele, tekstide ja nende kaudu ilmnevat
võimusuhet identiteedi konstrueerimisel
• Iha, fantaasiad ja illusioonid on mõistetud taastootmise terminites, kuna
nad on vaid neid konstitueerivate võimusuhete väljenduseks.
• Juliet Mitchell – feminism
• Julia Kristeva
• Ka Althusseri, kelle Lacani mõjutused on eelkõige täheldatavad keele ja
kultuuri subjekte loovast rollist. “Ideoloogia kutsub kõnetab indiviide
subjektideks , jättes neile vabavaliku illusoorse petlikuse”. Tõsi, ta ei
tõlgenda seda subjekti loomist mitte psühhoanalüütilise iha, fantaasia,
seksuaalsuse terminites.
6. loeng
sissejuhatus kultuuriteooriatesse
Kultuurisotsioloogia 2
Kokkuvõte marksistlikest teooriatest.
Makro- ja mikroteooriad sotsioloogias – põhiproblemaatika
Marksistlikud teooriad eeskätt kui makroteooriad. Samuti paljud antropoloogiateooriad (nt strukturalism, funktsionalisim).
Osaliselt viitab see eristus ka Ameerika ja Euroopa traditsioonide erinevustele.
mikro - makro
agency - struktuur
Agency – mõiste, mida eesti keelde väga raske ühe sõnaga tõlkida
agency = otsetõlge e.k „tegevus, toime“
kult.teoreetiline tähendus – individuaalne tegutsemisvõime
tegutseja (indiviidi või väiksema grupi) võime sotsiaalses reaalsuses tähendusi loovalt tegutseda, ühiskonnas, võime muuta sotsiaalsete protsesside arengut
agency – struktuur
on üks keskseid vastandusi ja sõlmprobleeme sotsiaalteooriates. Küsimus sellest, kuidas on omavahel seotud indiviidide suhteliselt autonoomne ja varieeruv tegevus ja suhteliselt püsiv ja kõikehõlmav sotsiaalne kord.
Emile Durkheim (1897), kellest oli juttu eelmises loengus, väitis, et enesetapp eraldivõetuna on küll ühe üksikisiku individuaalne tegu, aga samas on see ka sotsiaalne tegu v sotsiaalne fakt, kuna ühel ajal ühes ühiskonnagrupis toimepandud enesetappude põhjused võivad peituda teatud sotsiaalsetes normides, mis on inimesi sellele teole tõuganud. Durkheim väidab, et mida suurem on indiviidi integreeritus mingisse sotsiaalsesse gruppi, seda vähem tõenäoline on see, et vastav indiviid võiks sooritada enesetapu.
Erinevad teooriad sotsioloogias lähenevad sellele probleemile erinevalt.
Nagu te eelmisest loengust mäletate omistavad

• marksistlikud teooriad suurema tähtsuse ühiskondlikule ja majanduslikule struktuurile, mis üksikisikute tegutsemist piirab ja kujundab. Marx: „Inimesed teevad oma ajalugu, aga nad teevad seda tingimustes, mis ei ole nende enda poolt valitud.“
  
• funktsionalistlik (Durkheim, Parsons) traditisioon näeb lihtsustavalt inimesi eeskätt kui sotsiaalse struktuuri kandjaid, kes järgivad võrdlemisi passiivselt reegleid, mille nad on omandanud sotsialiseerumisprotsessi käigus.
  

Küsimus agency-struktuuri vahekorrast taandub paljuski küsimusele humanistlikust ja mitte-humanistlikust positsioonist. Mõnes mõttes viivad post-strukturalistid Marxi ühiskonnakriitika veelgi kaugemale väites, et võim on kõikehaarav ja kõikjalolev ja indiviidil tegelikult puudub võimalus ühiskondlikke protsesse mõjutada (vrdl Foucault). Võimu ja diskursuse suhetest järgmises loengus.
KRIITIKA
Sellele vastukaaluks tekkisid 20. saj mitmed mikroteooriad, millest mõned (nt etnometodoloogia) üsna ekstreemselt eitavad sotsiaalse struktuuri kui sellise olemasolu üleüldse, leebemas versioonis aga rõhutatakse vastupidist – indiviidid loovad sotsiaalseid struktuure oma individuaalsete tegevuste, s.h sotsiaalse interaktsiooni käigus. Sotsiaalsed tähendused sünnivad tegevustest, mitte vastupidi. Võrdle ka Geertzi kriitikat eelnevatele antropoloogiateooriatele.
Agency-teooriate keskmes on inimene kui indiviid.
Agency eeldab vaba tahet, eneseteadvust ja refleksiivsust.
Mikroteooriate eeldused sotsioloogilistes kultuurikäsitlustes:

• Inimesed on loovad ja taibukad
  
• Sotsiaalse elu keskseks jõuks on inimestevaheline vahetu (n-ö silmast-silma) interaktsioon
  
• Sotsiaalne kord tekib individuaalsete tegutsejate tegevuse tulemusena; need tegutsejad on võimelised oma suhteid ise korraldama ja reguleerima, muutma sotsiaalsed suhted ennustatavateks, edukateks ja vastastikku mõistetavateks
  
• Et ühiskonda uurida, peame lähtuma tõlgendavatest metodoloogiatest, mis püüavad tabada, kuidas üksiktegutseja mingit sotsiaalset situatsiooni mõistab.
  

Kultuur kui tegevus (mikroteooriad):
sümboolne interaktsionism
Rituaal Durkheimil (Religioosse elu elementaarsed vormid, 1915): rituaalid on sotsiaalse argielu voost eristuvad sündmused, milles ühiskonnaliikmed tulevad kokku selleks, et midagi (nt sümboolseid väärtusi - religioon) pühitseda. Rituaalid kinnitavad sotsiaalset korda, indiviidi solidaarsust teatud grupiga.
Siit lähtuvalt põhimõtteliselt erinev rõhuasetus sümboolses interaktsionismis, millel on ka varasemad eelkäijad, kuid tekib ennekõike 1950-1960ndatel – inimeste sotsiaalne interaktsioon, s.h. rituaalid, ei toimu mitte seetõttu, et inimesed jagavad usku samadesse sümboolsetesse väärtustesse, vaid seetõttu, et ühistegevus, koos tegutsemine ise on inimeste jaoks tähtis. Sümboolsed tähendused võivad olla selle tegutsemise n-ö kaasnähtuseks v produktiks.
Herbert Blumer (Symbolic Interactionism, 1969): inimesed suhtlevad üksteisega tuginedes jagatud tähendustele; need jagatud tähendused sünnivad sotsiaalsest interaktsioonist, milles keegi tegutseb koos oma kaaslastega.
Niisiis on rõhuasetus eeskätt sellel, kuidas inimesed loovad ja kasutavad sotsiaalseid tähendus, mitte sellel kuidas sotsiaalsed v kultuurilised normid inimeste tegevust määravad või milliseid seletusi need normid mingile tegevusele pakuvad. Üksikindiviid on kultuuris seega loov tegutseja ja kultuur ei eksisteeri indiviidideülese, eraldiseisva struktuurina.
Üks 20. sajandi tuntumaid mikroteoreetikud kultuuriteoorias on sümboolse interaktsionismi esindaja
Erving Goffman (1922-1982)
Kanada päritolu sotsioloog, kes peamiselt tegutses USA-s ja kuulub Chicago KK-da. Tegelikult oli ta enam kui sotsioloog. Väga interdistsiplinaarsete huvidega, s.h antropoloogia, psühholoogia, jm. Mõjutanud paljusid hilisemaid kultuuri- ja ühiskonnateoreetikuid. Oli väga hea kirjutaja, tema raamatud on nauditav lugemine.
The Presentation of Self in Everyday Life (1959)
Kui funktsionalistlik sotsioloogia näeb inimeses sotsiaalse rolli kandjat, siis Goffman näeb temas sotsiaalse rolli etendajat.
Sotsiaalne etendus (performance) on:
„antud osaleja kogu tegevus mingi sündmuse käigus, mille eesmärgiks on mõjutada mis tahes viisil mis tahes teist osalejat“ (26).
Sotsiaalne interaktsionism osutab niisiis sellele, et inimesed loovad, kujundavad oma sotsiaalseid rolle (nt lapsevanem, ülemus, klient) vastastikuse sotsiaalse suhtluse käigus teistega.

• Inimene on oma sotsiaalse rolli aktiivne looja ja võimeline selle üle reflekteerima.
  
• Sellega on seotud ka rollidistantsi (role distance) mõiste – inimesed valivad, mida nad oma rolli lülitavad ja mida mitte, mis on sotsiaalselt aktsepteeritav ja annab soovitava tulemuse.
  
• Siit omakorda tuleneb muljekorralduse (impression management) mõiste – soov kujundada teiste muljet meist endast.
  

Goffmani teooriat on nimetatud ka dramaturgiliseks lähenemiseks sotsioloogias ja sellest on välja kasvanud terve nn dramaturgiline KK. Miks? Kuna ta kasutab palju teatriterminoloogiat ja näeb inimeste käitumises teatrile sarnaseid dramaturgilisi musterid. Tõsi, teatud määral on siin ka terminoloogilist segadust, kuna dramaturgia seostub meile jaoks sageli tekstiga (ehkki pigem tähendab tegevuse loogikat üldisemalt), Goffman näeb sotsiaalset tegusemist aga mitte kui teksti (nagu Geertz v kultuurisemiootika) vaid kui etendust, s.t mitte kui representatsiooni vaid kui vahetult toimuvat sündmust.
Nagu teatriski – mingit näidentit e draamateksti omandatakse ja lavastatakse proovide käigus (backstage), prooviprotsess pole aga mõeldud laiemale publikule vaatamiseks; see mida avalikkus näeb on juba omandatud roll, mida siis nö „sotsiaalsetel lavadel“ (frontstage) esitatakse – töökohas, ametiasutustes jne.
Goffmani raamatu põhipaatos – inimesed on andekad, loovad, leidlikud. Pidevas vastastikuses suhtluses edastavad nad sõnumeid sellest, kes nad ise on ja annavad tagasisidet selle kohta, kuidas nad teisi näevad. Siiski, üheks Goffmani lähenemise puuduseks on oht rakendada teatrianaloogiat liiga jäigalt eraldades teatud sotsiaalsed rollid inimese isiksusest (essentsialistlik minakäsitlus – tõeline mina on sotsiaalsete rollide väline); keegi harjutab oma rolli lava taga ja tuleb siis lavale teistega manipuleerima... Mingis mõttes tekib siin situatsioon, et kultuur on justkui midagi inimestevälist (vrdl draamatekstidega), mida inimesed kasutavad vajalikul määral.
Goffmani olulisus kultuuriteoorias:

• Tähelepanu osutamine viisidele, kuidas inimesed kasutavad kultuuri omavahelises interaktsioonis
  
• Tähelepanu tegevuse, tähenduse ja mina vahelistele suhetel
  
• Semiootiline tegevus on sotsiaalses interaktsioonis määrava tähtsusega
  
• Tähelepanu osutamine sotsiaalse elu rituaalsetele aspektidele nii institutsioonides kui ka vahetus silmast silma suhtluses
  

Goffmani teooria kitsaskohad:

• Ei saa universaliseerida üldistusi, mis on tehtud valge keskklassi mehe poolt 1950ndate Ameerika ühiskonnas.
  
• Sageli napib tal oma teoreetilis-metodoloogliste väidete kinnitamiseks empiirilist materjali.
  
• Napib kultuuri-ühiskonna kui süsteemi aspektide arvestamist mikroprotsesside analüüsis (nt võimu küsimus, ideoloogiad jne).
  

Kokkuvõte mikroteooriate põhitemaatikast
Lisaks sümboolsele interaktsionismile oluline mainida ka selliseid mikroteooriaid nagu
fenomenoloogia (Husserl  Alfred Schutz (1899-1959))
tavalise inimese Lebenswelt’i uurimine; intersubjektiivsus – vastastikune mõistmine, inimesed jagavad ühist maailmanägemust, kuna nad näevad maailma samal moel nagu mina, Lebenswelt põhineb paljuski n-ö „tavateadmistel“ (common-sense knowledge) ja
etnometodoloogia (Harold Garfinkel (1917-…) Ameerika sotsioloog)
a) arvessevõtmine - inimesed kujundavad teatud seletuslikke raamistikke mõistmaks sotsiaalset tegevust, samas käitutakse ise nii, et teised seda mõistaksid,
b) Garfinkel ründab ideed, et ühiskond võiks toimida mingite üldiste reeglite alusel; reeglid eksisteerivad ainult sel määral kuivõrd mingid konkreetsed „sotsiaalsed tegutsejad“ (social actors), mingeid reegleid rakendavad
c) ühiskonnaliikmed loovad sidusaid mõistmisraamistikke mingite väikeste tõendite või juhtlõngade põhjal (vrdl detektiivi tööga – kõigepealt pole mitte „suur pilt“ sellest, mis on ühiskond vaid väikesed faktid ja kogemused ja siis alles mingi üldisem arusaam)
d) üksikjuhtumitel on tähendus ainult spetsiifilises kontekstis, tähendused sünnivad teatud kindlates üksiksündmustes ja teatud kindlal ajal ja kohtades
e) siiski – sotsiaalne tegutsemine on võimalik, kuna inimesed on võimelised loovateks hüpoteesideks – ühest kontekstist pärit kogemust osatakse rakendada ka mingis teises kontekstis tekkivas olukorras
Mikroteooriate panus ja problemaatika kokkuvõttes:

• Uuritakse, kuidas agency on seotud tähendusega. Fookuses on inimesed kui tähenduste aktiivsed loojad.
  
• Suurem huvi interaktsiooni ja vähem sümboolsete tähenduste (vrdl semiootika, hermeneutika) vastu
  

Tänapäeval võib öelda, et paljud kultuurisotsioloogid otsivad siiski sünteesi agency-determinismi ja sotsiaalse struktuuri determinismi vahel. Tunnistatakse, et sotsio-kultuuriline reaalsus on kompleksne ja koosneb paljudest iseseisvalt tähenduslikest, ent siiski omavahel seotud sfääridest v tasanditest, ent n-ö üldisema tasandi sotsiaalsed struktuurid ja inimeste konkreetne tegevus kujundavad vastastikku teineteist.
Üks sellise lähenemise esindajaid on nt kultuuriuuringute (cultural studies) üks alusepanijaid Stuart Hall: sotsiaalsed tegutsejad tänapäeva ühiskonnas on detsentreeritud, fragmenteeritud, nad on ühtlasi võimu poolt alistatud ja samas võimelised sellele võimule vastu tegutsema.
Järgnevalt keskendungi 3 kultuurisotsioloogia tänapäevasele klassikule, kes püüavad oma lähenemises kultuurile ja ühiskonnale mikro- ja makrotasandit sünteesida.
Kultuur, struktuur ja agency: Bourdieu, Giddens, Elias
Pierre Bourdieu (1930-2002)
Bourdieu’d mõjutasid 1950ndate Pariisis õppides fenomenoloogia, eksistentsialism ja marksism. Ta käis Althusseri loengutes ja huvitus Lévi-Straussi strukturalistlikest kultuuriteooriatest. Samas koges Bourdieu Alžeerias välitöödel, et Lévi-Straussi üldistused sugulussidemete jm reeglite kohta ei ole üldkehtivad. Edaspidi pühendus oma kaasaegse Prantsuse ühiskonna uurimisele.
Nagu Goffmangi oli väga interdistsiplinaarsete huvidega ja on mõjutanud väga paljusid hilisemaid kultuurteooriaid väga erinevates distsipliinides.
Refleksiivne sotsioloogia.
Võiks öelda, et Bourdieu tähtsus sotsioloogiale on sama mis Geertzi tähtsus antropoloogiale. Bourdieu oli kriitiline strukturalistlike ühiskonnakäsitluste suhtes, mis asetasid indiviidi, s.h. kultuuriuurija justkui kultuurist/ühiskonnast väljapoole.

• Kritiseerib väljaspoololija, võõra uurija positsiooni uuritava kultuuri suhtes – nii on kerge üldistusi konstrueerida.
  
• Peamine oht – väita, et sotsiaalne elu on determineeritud mingite koodide poolt, mitte et teatud reeglid sünnivad sotsiaalsetes praktikates. Bourdieu väitis, et strukturalistlikud ja funktsionalistlikud lähenemised välistavad suurel määral agency osakaalu sotsiokultuurilistes ptotsessides.
  
• Samas leiab Bourdieu, et n-ö tavainimene jääb siiski hätta sotsiaalsete protsesside loogika seletamisega, ning seetõttu on vaja refleksiivset sotsioloogiat. Samas peab sotsioloog olema teadlik, missugustest eeldustest ta lähtub, mis on tema teoreetilis-metodoloogiline baas, selle piirangud. Refleksiivne sotsioloogia on nagu refleksiivne atropoloogiagi pidev pendeldamine subjektivismi ja objektivismi vahel.
  

„Praktilised põhjused: teoteooriast“ (1977)
Habitus.
Habitus on mõiste, mille Bourdieu laenas kunstiteadlaselt Erwin Panofskylt.
Selmet maadelda struktuuri ja subjektiivse kogemuse vahekorra üle, keskendub Bourdieu sotsiaalsele praktikale. Just sotsiaalsed praktikad peegeldavad ja taastoodavad nii objektiivseid sotsiaalseid suhteid kui ka subjektiivseid tõlgendusi sotsiaalsest reaalsusest.
Neid sotsiaalseid praktikaid mõtestades saab Bourdieu jaoks keskseks habitus’e idee. Habitus kui „praktikate genereerimise ja struktureerimise printsiibid“
Habitus on siis see lüli, mis ühendab stuktuuri individuaalsete praktikatega. Samas ei leia me B. teostest habituse ühest defintisiooni. Võib öelda, et habituse olulisemate määratlustena toob Bourdieu välja järgmised aspektid:

• Teatud tegutsemis v käitumisviisid („elustiil“)
  
• Motivatsioonid, eelistused, maitsed, emotsioonid
  
• Kehastunud tegevus
  
• Mingite sotsiaalsete tegutsejate maaimavaade
  
• Teatud oskused ja praktiline sotsiaalne kompetents
  
• Elumuutustega seotud püüdlused ja ootused
  

Kokkuvõttes: teatud püsiv hulk dispositsioone v korrastusi, mis püsivad situatsioonist situatsiooni. Habitus hõlmab nii mõtlemist (kognitiivne aspekt) kui ka käitumist (praktikad), ent sageli toimib habitus mitte-teadvustatud tasandil. Me ei peatu igal järgmisel hetkel selleks, et mõtistiskleda kuidas jalgpalli mängida, me mängime. Habitus võimaldab meil tulemuslikult tegutseda kõige erinevamates elu aspektides. Bourdieu meelest kujundatakse meie habitus suurel määral sellistes institutsioonides nagu perekonnas ja koolis. (Vrdl Althusser ideoloogilised riigiaparaadid) Siit tulenevad ebavõrdsused erineva taustaga inimeste habituste vahel.
Kultuuriline kapital.
Kapitali mõiste oli keskne Marxil. Bourdieu osalt laenab selle mõiste, aga annab talle mõnevõrra teise sisu. Laias laastus võib ühiskonnas eristad 3 tüüpi kapitali: majandusikku, sotsiaalset ja kultuurilist.

• Majanduslik kapital – puudutab eeskätt finantsresurrsse
  
• Sotsiaalne kapital – puudutab inimsuhteid (tunne õigeid inimesi)
  
• Kultuuriline kapital – Bourdieu originaalne termin.
  

Sellel on nagu habituselgi mitu tähendust, kusjuures habitus moodustab osa kultuurilisest kapitalist:

• Teadmised kunstikultuurist
  
• Kultuurilised maitsed ja eelistused
  
• Võime teha eristusi „Hea“ ja „halva“ vahel
  
• Formaalne kvalifikatsioon (nt teaduskraad)
  
• Kultuurilised oskused ja teadmised (nt oskus mängida klaverit)
  

„Distinction“ (1979)
Analüüsib, kuidas inimeste kunstikultuuriline maitse on sotsiaalselt determineeritud. Uurib teatud ühiskonnaklasse ja erialagruppe 1950.-1960. aastate prantsuse ühiskonnas (töölised, akadeemilised persoonid, teenistujad), kuidas varieerub nende muusika-, toidu-, kunstimaitse.
Osutab paradoksile, et kaasaegne ühiskond on justkui avatud võimalusteks kõigile, ent tegelikult eksisteerib ikkagi eliit ja mass, kõrgkultuur ja massikultuur. Taaskord rõhutab, kuidas perekond ja kool kujundavad inimese võimalused edaspidiseks arenguks.
Samas on kultuuriline kapital võrreldes majandusliku ja sotsiaalse kapitaliga kõige raskemini omandatav ja väga tugevalt seotud meie minatunnetusega, minapildiga. Sotsiaalne ja kultuuriline kapital kuulub, erinevalt majanduslikust kapitalist, sümboolse kapitali hulka.
Väljade teooria.
Tänapäeva kompleksses lääne ühiskonnas eksisteerib väga palju erinevaid välju – majandus, õigus, poliitika, kunst, haridus jne. Kõik need väljad võistlevad teatud määral omavahel ja igal välja sees omakorda toimub võitlus võimu ja staatuse pärast. Oluline on, et indiviidil, kes mingil väljal edu tahab saavutada oleks olemas vajalik habitus ja kultuuriline kapital.
„Kultuurivälja tootmine“ (1968-1987)
Bourdieu tähtsusest ja kriitikast:
Bourdieu näitab habituse ja kultuurilise kapitali teooriate kaudu olulist seost ühelt poolt selliste struktuuride nagu

• võimu ja majanduse ning teisalt erinevate kultuurisfääride vahel.
  
• Samuti näitab ta indiviidi ja kultuuri vahelisi mõjusuhteid.
  

Puuduseks on enim see, et tema teooriast ei selgu, kuidas habitused muutuvad. Seletab eeskätt mingit püsivat situatsiooni.
Samuti liiga Prantsusmaa ja nagu mõned on väitnud ka liiga Pariisi-keskne. Tema teooria abil ei saa üks-üheselt seletada teist tüüpi ühiskondades toimuvat.
Norbert Elias (1897-1990)
Juudi päritolu.
„Tsiviliseerumisporotsess“ ilmus tegelikult juba 1939, aga jäi pikaks ajaks tundmatuks ja avastati, nagu Eliase tähtsus sotsioloogi ja kultuuriloolasenagi, alles 1960-1970ndatel.
Elias keskendub selles teoses eeskätt söömisega seotud kommetele ja reeglitele, ajaloolisele argikultuurile. Kehalistele tegevustele söömise ajal ja pärast söömist. Samuti sellele, kuidas on tsivilisatsiooniprotsessi käigus muutunud suhtumine vägivalda. Vrdl Lotman.
Protsessi sotsioloogia – millised on seosed inimeste mõtlemis- ja käitumisviiside vahel, kuidas sünnib nendevaheline ühtsus mingil ajahetkel ühes sotsiaalses grupis v ühiskonnas.
Eliase teoorias on keskse tähtsusega „vastastikuse sõltuvuse“ (Interdependenz) mõiste. Just vastastikune sõltuvus on Eliase jaoks see, mis läbistab ajaloolisi protsesse. Vastastikune sõltuvus pole tema jaoks ei isiklike kavatsuste tagajärjed ega n-ö ajaloos tegutseva mõistuse tagajärjed. Erinevalt Hegelist ja saksa historitsismitraditsioonist asetab Elias rõhu vastastikuste sõltuvusvõrkude sundusjõule, mis kujundavad igale ajastule iseomase sotsiaalsete vormide konfiguratsiooni. Elias loobub klassikalisest vaidlusest vabaduse ja determinismi mõistetes (mõlemad eeldavad isoleeritud subjekti olemasolu) ja soovib ennekõike tuvastada „formatsioonid“, mis ühendavad inimesi omavahel ja kujundavad seeläbi nende võimalike otsuste ja tegevuste ruumi. Nende „formatsioonide“ (nt õukond) vorm ja sisu on omakorda keeruliste ajalooliste protsesside tulem, kus vastastikuses sõltuvuses põimuvad ühiskonna diferentseerumise ja riigi ehitamise protsessid.
Tsiviliseerumiosprotsess seisneb E. jaoks ennekõike sotsiaalse sunduse (gesellshaftliche Zwang) muutumises isiklikuks sunduseks (Selbstzwang).
Mikro- ja makroaspekti tähelepanuväärse sünteesijana on Eliase jaoks uue minakontseptsiooni teke otseselt seotud uute ühiskondlike struktuuride tekkimisega. Tsiviliseerumisprotsesside mõistmiseks on vaja mõista nii muutusi isiksuse struktuuris kui ka kogu sotsiaalses struktuuris.
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
1
KULTUURIPSÜHHOLOOGIA
Loengu ülesehitus:
• Seosed eelmise loenguga (psühhoanalüüsist)
• Mida kultuuripsühholoogia uurib?
• Kultuuri 3 enamlevinud käsitlust psühholoogias ja kognitiivses antropoloogias
• Psühholoogia ja kultuur: ajaloost
• Kultuur ja mõtlemine: ajaloolised käsitlused
• Kultuur ja taju
• Kultuur, inimese areng, õppimine
• Kultuur ja mõtlemise mudelid
Seoseid eelmise loenguga:
• Psühhoanalüütilised ideed on 20. saj jooksul olnud märksa populaarsemad kui
kultuuripsühholoogia ideed.
• Samas on Freudi ja Lacani psühhoanalüüs väga lääne kultuuri (teatud
sotsiaalsete normide, mõtteviiside jm) keskne ega pruugi omada mingit
tõlgenduslikku jõudu teistuguste kultuuride/ühiskondade analüüsimisel.
• Kui psühhoanalüüsi peavoolu huvitab eeskätt indiviidi vastupanu kultuuri
„ahistusele“, siis kultuuripsühholoogiat pigem indiviidide erinevad
sotsialiseerumise mehhanismid; kultuuripsühholoogia uurimisobjektiks on
kultuur inimese kujundajana.
• Alateadvuse mõiste sissetoomine inimese ja kultuurikäsitlusse oli omal ajal
oluline. Tõdemus, et inimene ei ole ainult ratsionaalne olend, meie tegevuses
on palju sellist, mida me pole võimelised teadvustama (mitteteadvuslikud
protsessid) või mis ei allu ratsionaalsele seletusele (irratsionaalne käitumine);
siiski ei maksa seda üle tähtsustada ja kogu inimkäitumise aluseks seada. –
Kultuuripsühholoogia eesmärgiks ei ole otsida indiviidi ja kultuuri suhetest
represiivsust (nagu seda teeb psühhoanalüüs), „mina“ nähakse
dialoogivõimelise ja oma olemuselt sotsiaalsena.
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
2
• Psühhoanalüüsi koolkond kujundas oluliselt teadmist, et lapse arengus on
määrava tähtsusega tema esimesed eluaastad . – Kultuuripsühholoogia
arengupsühholoogiline suund toetab seda seisukohta, ent ei tähtsusta
seksuaaleid seoseid vaid erinevaid kultuurilisi mõjureid koos.
Mida kultuuripsühholoogia uurib?
Psühholoogia on traditsiooniliselt uurinud indiviidi. Kultuuripsühholoogia uurib
indiviidi ja kultuuri nende koostoimes. Olulised küsimused:
Kuidas inimesed mõtlevad?
Miks inimesed eri kultuurides mõtlevad erinevalt?
Kultuuripsühholoogial on palju kokkupuutepunkte antropoloogiaga,
sotsiaalpsühholoogiaga, etnopsühholoogiaga, kognitiivse antropoloogiaga jt
distsipliinidega.
Kultuuripsühholoogia
• uurib seda, kuidas erinevad kultuurilised traditsioonid ja sotsiaalsed praktikad
reguleerivad, väljendavad, transformeerivad ja varieerivad inimese psüühikat,
neid protsesse, mille tulemuseks ei ole mitte inimkonna psüholoogiline ühtsus,
vaid mõtlemise, enesetaju ja emotsioonide kultuuriline (etniline) paljusus .
• uurib seda dünaamilist protsessi kuidas indiviidide psüühika ja kultuur, isiksus
ja kontekst, teineteist vastastikku mõjutades arenevad ja kujunevad.
• huvitub sellest, kuidas inimesed mõtestavad oma sotsiokultuurilist keskkonda
ja ennast selle osalisena, missugused tähendused sellest sünnivad.
Kultuuripsühholoogia peamised teoreetilised alused:
• Kultuuripsühholoogia rõhutab, et tegevus on alati vahendatud mingis
kontekstis.
• Kultuuripsühholoogia rõhutab geneetilise meetodi olulisust, mis hõlmab nii
ajaloolisi kui indiviidide arenguga seotud aspekte.
andreas
Comment: Kultuurifilosoofiaga võrreldes
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
3
• Kultuurilipsühholoogilise analüüsi aluseks on inimeste igapäevased
elusündmused (nendes hakkamasaamine).
• Kultuuripsühholoogia eeldab, et mõistus tekib inimeste ühises vahendatud
koostegutsemises, selles mõttes on mõistus väga olulisel määral kultuuris koos
konstrueeritud ja jagatud.
• Eeldatakse et inimesed mõjutavad aktiivselt iseenda arengut, ent olukorrad,
milles nad tegutsevad ei ole ainult nende enda poolt kujundatud.
• Kultuuripsühholoogias hüljatakse põhjus-tagajärje ja stiimul-reaktsiooni tüüpi
( biheivorism ) mudelid ning eelistatakse mudeleid , mis rõhutavad, et mõistuse
olemus on kerkida esile tegevuses; samuti tunnistatakse tõlgendamise keskset
rolli.
• Kasutatakse nii humanitaarteadustest kui sotsiaal- ja loodusteadustest pärit
meetodeid.
KULTUURI 3 ENAMLEVINUD KÄSITLUST PSÜHHOLOOGIAS JA
KOGNITIIVSES ANTROPOLOOGIAS
Meenutagem nüüd korraks esimeses loengus põgusalt käsitletud psühholoogilisi
kultuuridefinitsioone. Psühholoogilised kultuuridefinitsioonid rõhutasid esmalt
kultuuri tähtsust keskkonnaga kohandumise viisina.
„Teatud hulk inimeste kohanemisi oma keskkonnaga moodustab nende kultuuri või tsivilisatsiooni.
Need kohanemised on saavutatakse ainult läbi tegevuse varieerimise, selektsiooni ja pärimise
kombinatsioonis.“ (Mitmekülgne ameerika humanitaar & sotsioloog William G. Sumner, Albert Keller
1927. The Science of Society.)
Teiseks rõhutasid psühh. definitsioonid seda, et kultuur tähendab õpitud käitumist või
et kultuur omandatakse õppides:
„Kultuur on sotsioloogiline mõiste õpitud käitumise kohta, käitumise, mis pole inimesele antud
sünnipäraselt ja pole määratud tema rakkude poolt nagu on herilaste või sipelgate käitumine, vaid
sellise käitumise, mida iga uus põlvkond peab üha uuesti õppima täiskasvanute käest.“ (Ameerika
antropoloog Ruth Benedict 1947. Race, Science, and Politics.)
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
4
Need on 2 olulist teemat, millest selles loengus ka juttu tuleb – kohanemine
elukeskkonnaga ja käitumise õppimine.
Kui aga veelkord psühholoogia ajaloost üldistusi otsida, siis vaadakem, millised 3
olulisemat „kultuuri“ mõiste tähendust on siin kasutusel olnud.
(1) mõistega kultuur tähistatakse mingit gruppi inimesi, kes „kuuluvad kokku“
vastavalt mingitele jagatud tunnustele (väärtused, pärand, jm).
Nt eestlased kuuluvad kokku, kuna nad jagavad ühte keelt ja on ühe maa kodanikud,
neil on ühine kultuuripärand. (Praegu ei hakka diskuteerima selle väite
ambivalentsuse üle.)
Kuhu kuulub aga indiviid? – Indiviidid kuuluvad teatud kultuuri(le). Selles mõttes on
kultuuripsühholoogia (eriti selle haru kultuuridevaheline v kultuuriti võrdlev
psühholoogia) arusaam indiviidi-kultuuri vahekorrast sarnane kultuuriantopoloogia
omaga .
(2) kultuuri nähakse kui indiviidide psühholoogiliste süsteemide (mõtlemise)
korrastajat.
Selle arusaama kohaselt kuulub kultuur pigem igale indiviidile. On väheoluline
millise etnilise grupi või rahva liige inimene on, kuna kultuur toimib iga indiviidi
intra-psühholoogilistes süsteemides. Kultuur on osa eneseorganiseerimisest viisidel ,
mis on funktsionaalsed indiviidi isikliku elu seisukohast.
(3) kultuuri nähakse viisina kuidas indiviid ja tema elukeskkond omavahel
vastastikku suhestuvad .
Kultuur ilmneb erinevates protsessides (tegevustes), millega indiviidid suhestuvad
oma elukeskkonnaga (nii sotsiaalne kui looduslik). Analüütiliselt eeldab see seisukoht
justkui inimese eristamist tema elukeskkonnast ja nende vaatlemist justkui eraldi
olemitena, dualistlikus perspektiivis. Kultuur tähendab probleemidega hakkama
saamist – keskkond on probleem
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
5
Inimese ja keskkonna suhetest tuleb pikemalt juttu viimases loengus
(kultuuriökoloogiad). Praegu lihtsalt niipalju, et psühholoogias on laias laastus ka
vähemalt 2 erinevat seisukohta inimese-keskkonna suhete kohta:
(a) üks mis näeb inimest – keskkonda pigem eraldiseisvatena ja kultuuri, kui
miskit nende vahepeal ;
(b) teine mis näeb neid lahutamatu tervikuna. s.t. viimase puhul
indiviid+keskkond kui terviklik süsteem ja kultuuri tekkimine selles
süsteemis, mitte ainult indiviidides või neist väljaspool.
Antropoloogias räägitakse jagatud kollektiivsetest mõtlemismudelitest (folk models),
sotsiaalpsühholoogias samas tähenduses sotsiaalsetest representatsioonidest.
Kaasaegne interdistsiplinaarne uurimisvaldkond – kognitiivne antropoloogia – toob
välja 3 peamist käsitlust sellest, mis on kultuur antropoloogilises tradtisioonis (vrdl
eelpool väljatoodud 3 arusaamaga kultuuripsühholoogias, mis on sarnast, mis
erinevat?):
1) kultuuri nähakse kui teatud hulka eksisteerivaid teadmisi – need teadmised
akumuleeruvad ajas (olenemata sellest, kui paljud inimesed neist teadlikud on).
Fookuses on kollektiivselt v sotsiaalselt jagatud teadmised ja kognitiivsed
operatsioonid , milles neid teadmisi kasutatakse. Oluline on märkida, et mis tahes
ühiskonnas või kogukonnas areneb teadmiste kasv vastavuses mitteteadmise kasvuga.
2) kultuuri nähakse kui teatud olemasolevate kontseptuaalsete struktuuride
tuumikut, mis on aluseks indiviididevahelistele jagatud representatsioonidele
maailmast, milles need indiviidid elavad. See perspektiiv ei rõhuta teadmiste (v info)
kumuleerumist, vaid pigem teatud hulga reeglite olemasolu, mis teevad võimalikuks
inimestevaheliste jagatud arusaamade olemasolu. Selle arusaama kohaselt räägitakse
kollektiivsetest ja sotsiaalsetest representatsioonidest (J. Valsiner ). Antropoloogid
räägivad samas tähendusest kollektiivsetest mudelitest või rahvalikest mudelitest.
3) kultuur on indiviidide tegevuses sündiv kontseptuaalsete struktuuride kooslus .
– See perspektiiv peab vajalikuks uurida, kuidas kognitiivsed mehhanismid tekivad –
nende (a) indiviidi arengus ja (b) kultuuriajaloos. Siin tuleb nimetada Lev Võgotski
ja Heinz Werneri nime. Selle suuna fookuses on esilekerkivad fenomenid kultuuris
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
6
kui kontseptuaalsete struktuuride koosluses, s.t. kuidas viimased tekivad inimeste
igapäevases suhtluses, inimese ja keskkonna vahelises interaktsioonis ja kuidas neid
kujundatakse sotsiaalsete institutsioonide poolt (kool, meedia, sõjavägi jne). (Vrdl
ideoloogilised riigiaparaadid L. Althusseril.)
Ülaltoodud määratluste puhul oluline pöörata tähelepanu pingele, mis tekib
vastandlike seisukohtade vahel:
(1) kultuuri käsitletakse kui mingit eksisteerivat entiteeti („kultuur on x“) (vrdl
lääne mõtteloos väga levinud metafooriga, mis näeb inimese mõistust otsekui mingit
konteinerit, anumat, millesse mingi info – nt kultuurilised teadmised - aja jooksul
sisse valatakse)
(2) kultuuri käsitletakse kui protsessi, arengut („kultuuristumine/sotsialiseerumine
viib x-ni“). (selle seisukoha järgi pole kultuur ei „inimeste peades“ ega ka neist
väljaspool, vaid sünnib inimestevahelises suhtluses, konkreetses keskkonnas
tegutsemises jne)
PSÜHHOLOOGIA JA KULTUUR: AJALOOST
Esimesed kultuuripsühholoogised teemad ja küsimused tõstatasid juba Vana-Kreeka
filosoofid. – Herodotos. Huvi “teise“ vastu (kreeklased – barbarid ). Miks mõtlevad ja
käituvad „teised“ teistmoodi? Hippocrates pani tähele, et inimgruppide vahelised
erinevused tulenevad klimaatilistest erinevustest, milles elatakse ja erinevatest
sotsiaalsetest institutsioonidest, milles tegutsetakse.
Sotsiokultuuriline evolutsionism ja ajaloolise psühholoogia eeldused. – Darwini
evolutsiooniteooria mõju kultuurikäsitlustele 19. sajandil.
1) sotsiaalne evolutsioon väljendub keeruka sotsiaalse korraga ühiskondade tekkes
Meenutagem varaste kultuuriantropoloogide tegevust 19. saj lõpus. E. B. Taylori nt
nägi otsest seost mingi ühiskonna sotsiokultuurilise arengu ja vaimse arengu vahel.
Arvamused, et teatud rasside esindajate kultuur ja seeläbi nende vaimsed võimed on
vähem arenenud. Loomulikult peeti kõige arenenumaks lääne ühiskonda. (nt kaua
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
7
aega kehtinud eristus: primitiivsed – arenenud kultuurid; arvamus, et primitiivsete
kultuuride täiskasvanud on oma arengus sama kaugel kui lapsed lääne ühiskonnas; nt
Franz Boas The Mind of Primitive Man (1911/38); „ primitiivne “ tänapäeval lubamatu
sõnakasutus – selle asemel räägitakse traditsioonilistest kultuuridest)
2) eeldus, et eksisteerivad teatud mentaalsed universaalid kõigis inimühiskondades
Arvamus, et eksisteerivad teatud universaalsed inimlikud omadused psühholoogilisel
tasandil.
Antropoloog Claude Lévi-Strauss„Metsik mõtlemine“ (pr.k. La Pensée sauvage
1962; e.k. 2001). – Eristab modernset mõtlemist, nt kaasaegne teaduslik mõtlemine,
mis opereerib ratsionaalsete arutlustega, abstraktsete mõistetega, ja „metsikut“ või
müütilist mõtlemist, mis opereerib vahetute ja konkreetsete märkide ja sümbolitega.
Ehkki oma olemuselt väga erinevad, loovad tegelikult mõlemad inimese jaoks teda
ümbritsevast maailmast korrastust (strukturalistlik vaatepunkt).
Lévi-Strauss usub, et ehkki kultuuride vahel on suured erinevused on inimese
mõtlemisel või vaimul igal pool samad põhiomadused.
Lévi-Strauss töödes peegelduv mõtlemise või vaimu kahetine käsitlus ulatub ka
tänapäeva antropoloogiasse ja kultuuripsühholoogiasse:
(1) mõistus võrdsustatakse aju ja närvisüsteemiga (materialistlik käsitlus),
(2) mõistus kui aju (neuroloogiliste protsesside) ja kuluuriliselt organiseeritud
kogemuse interaktsioonis esilekerkiv tulem.
3) eeldus, et eksisteerib tihe side kultuuri ja mõtlemise vahel
Kõik need kolm suunda jätkuvad teatud määral ka tänapäeva psühholoogias.
* * *
Psühholoogia kujunemine tänapäevaseks teaduseks. Psühholoogia kujunemisel
iseseisvaks teaduseks oluline koht loodusteaduste eeskujul. Kokkuleppeliselt loetakse
psühholoogia kui distsipliini alguseks 1879 a, mil Wilhelm Wundt ( 1832 -1920)
rajas Leipzigis esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. (Olulisemaid
töid: 1873 e.k. Füsioloogilise psühholoogia printsiibid; Grundzüge der
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
8
physiologischen Psychologie). Ta nimetas oma uurimismeetodit introspektsiooniks –
teatud ettevalmistuse saanud inimesed, kirjeldasid seal psühholoogidele endaga
toimuvat, mida seostati siis vastavalt teatud füsioloogiliste protsessidega.
Eksperimentaalpsühholoogia suund. Wundti peetakse laboratooriumipsühholoogia
alusepanijaks. - Teatud stiimulite abil esilekutsutud füüsiliste reaktsioonide mõõtmine
saamaks teada midagi mentaalsete protsesside kohta. Oluliseks kriteeriumiks sai
eksperimentide korratavus ja mõõdetavus.
Mis siis paljudes psühholoogialaborites toimub? Toimub see, et psühholoogilised
protsessid lõigatakse tegelikult ära sotsiaalkultuurilisest kontekstist, milles nad muidu
esinevad ja luuakse kunstlik laborikeskkond ja situatsioonid. Ekstreemsemal kujul
eirab selline suund psühholoogias täielikult katsete sõltuvust kultuurilisest kontekstist
ja püüab üha enam sarnaneda loodusteaduslikele uuringutele. Loomulikult olenevad
sobivad uurimismeetodid ka psühholoogia alldistsipliinis uuritavast (nt
neuropsühholoogia ongi lähemal loodusteadustele).
Kultuuri ja psühholoogiliste protsesside vahelisi seoseid uuriv suund. Samas, on
algusaegadest peale ka teine suund psühholoogias, mis tunneb huvi inimese
psüühiliste protsesside ja kultuuri vaheliste seoste vastu. Ja tegelikult on ka siin
oluline W. Wundti nimi, kes oma teadlaskarjääri hilisemas järgus avaldab 10-köitelise
„Rahvapsühholoogia“ (Völkerpsychologie 1900-1920). Wundti teos käsitleb
inimkultuuri arengut primitiivsest inimesest, tootemühiskondadeni, jumalate ja
kangelaste ühiskondadeni kuni kaasaegse inimeseni välja. – Siin siis taas
evolutsionistliku kultuurikästiluse peegeldus.
Aga olulisem on see, et siin tunneb ta huvi kõrgemate psühholoogiliste protsesside
vastu nagu nt keel ja mütoloogiline mõtlemine. Seisukoht, et kõrgemad
psühholoogilised protsessid ulatuvad väljapoole indiviidi tajupiire, seega ei saa neid
laboris uurida. Ta näeb vajadust ühendada psühholoogia ja antropoloogia jõud
kultuuripsühholoogia uurimisel.
Wundt uskus, et psühholoogia peab tegelikult tegelema mõlema tasandi uurimisega
nende koosmõjus – nii indiviidi teadvusega kui kultuuriste protsessidega nende
ajaloolises ja sotsiaalses arengus. Siin näeme seost saksa kultuurifilosoofia
traditsiooniga, millest oli juttu teises loengus.
andreas
Comment: saksa film
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
9
Ka tänapäevase kultuuripsühholoogia üks peamisi seisukohti seisneb selle kahepoolse
seose oluliseks pidamises – ükski sotsiokultuuriline keskkond ei oma tähendust ilma
inimesteta, kes sellele tähenduse omistavad, ja teisalt, iga indiviidi mentaalsed
protsessid on mõjutatud teda ümbritsevast keskkonnast. (Vrdl sellega mida me
rääkisime kultuurisotsioloogias agency – struktuur seostest.)
Võtame nt individuaalse vabaduse pooldajate vastuväited kultuurikeskkonna ja
ajalooliste tingimuste olulisusele indiviidi kujunemisel. „Individuaalse vabaduse“,
valikuvõimaluste, idee iseenesest on inimkonna ajaloos küllaltki uus ja kuulub
sellisena omakorda teatud ajaloolis -kultuurilisse konteksti (on nö tänapäeval
domineeriv ideoloogia). Ka tänapäeva kultuuripsühholoogia jaoks on olulised sellised
mõisted nagu ideoloogia või diskursus.
KULTUUR, KEEL JA MÕTLEMINE
Lingvistilise relatiivsuse hüpotees e. Sapir- Whorf ’i hüpotees eeldab, et eksisteerib
süstemaatiline seos ühe kultuuri esindaja poolt kõneldava keele grammatiliste
kategooriate ja selle kultuuri maailmamõistmise vahel. Erinevad keelelised mustrid
tingivad erinevaid mõtlemise ja mõnikord ka käitumise mustreid. Seega on inimese
olemine maailmas suuresti keele poolt kujundatud. (Vrdl sellega, mida kirjutab
seostest soomeugri keelte ja nende rahvaste mõtlemise vahel Uku Masing .)
Edward Sapir 1884-1939 – Ameerika antropoloog ja keeleteadlane
Benjamin Whorf 1897-1941 – Ameerika keeleteadlane
Sageli nimetatakse Sapir-Whorfi ja teiste samalaadse mõttesuuna esindajate käsitlust
kultuurist ja lingvistiliseks v keeleliseks determinismiks, s.t. et keel määrab täielikult
ära inimeste maailmapildi. Whorfi ühes tuntud uurimuses räägib ta inuittide keelest,
milles on kümneid eri sõnu erinevate lume olekute kohta. See uurimuse järeldused
said hiljem palju kriitikat. Võrdluseks etteruttavalt: ökoloogilisest vaatepunktist pole
mitte keel see, mis õpetab inuitti märkama kümneid lume olekuid, vaid elamine
lumises keskkonnas on kujundanud inuittidel sellise keele.
Idee taustast: arvamust, et keel on mõtlemise ankur avaldas juba saksa filosoof ja
keeleteadlane Wilhelm von Humboldt 1836 a (Keelte võrdevast uurimisest; sk.k
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
10
Über das vergleichende Sprachstudium), siiski olid esimesed keele ja kultuuri seoseid
uurivad tööd Euroopa kultuuride-keelte kesksed . Sapir-Whorfi teooria kujunemisel
oli oluliseks mõjutajaks antropoloog Franz Boas ja tema uurimused kultuuriti
erinevast tajust, jõudes järeldusele, et kultuurilised eripärad ja eluviisid peegelduvad
vastava kultuuri keeles.
KULTUUR JA TAJU
Me tajume asju tänu sellele, et meil on olemas teatav kultuuriline kontekst, mis
võimaldab neid asjadena tõlgendada. Tajumine on seotud märkamisega, võimega
midagi tähele panna, seoseid näha. Seda märkasid juba varased antropoloogid. Taju ja
kognitsiooni erinevuste sõltumist kultuuridest on hiljem palju uuritud. Niisiis on ka nö
madalamad psüühilised protsessid (nt taju, neuroloogilised protsessid) mõjutatud
konkreetse kultuurikeskkonna poolt – nt see kuidas me tõlgendame seda, mida me
näeme. (Meenutage seda, millest rääkis C. Geertzi essee „Tihe kirjeldus“.)
Mida teie näete sellel pildil?
Enamik lääne kultuuri inimestest näeb sellel perekonda istumas toapõrandal. Toal on aken, millest
paistab puu. Siiski, mõned inimesed maailmas võivad seda pilti näha ka veidi teisiti. Nt kui teadlased
näitasid sarnast pilti Ida-Aafrika hõimudele, arvaid enamik nende esindajatest, et naine pildil ei istu
mitte akna all, vaid hoiab peas kasti, inimesed pildil ei istu aga mitte toas vaid puu all õues.
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
11
Samas ei saa kultuuridevahelisi erinevusi alati ületähtsustada. Nt on nii antropoloogid
kui kultuuripsühholoogid sageli rääkinud sellest, et teatud, lääne kultuurist
isolatsioonis elanud kultuuride liikmed pole võimelised mõistma fotosid . S.t nad
näevad küll mingeid värvilaike, aga kujutist õpivad nad nägema alles pärast seda kui
neid on õpetatud seda nägema. Sellise arvamuse vastu räägib psühholoogide poolt
tehtud katse Uus- Ginea kõrgmäestikus elava hõimuga, kes oli ülejäänud maailmast
täiesti ära lõigatud. Psühholoog Paul Ekman näitas neile allpoololevaid fotosid
emotsioone väljendavate näoilmetega ja küsis mida nad näevad. Too hõim ei olnud
võimeline mitte üksnes nägema fotodel inimnäo kujutist, vaid tõlgendama mitmeid
kujutatud emotsioone.
Psühholoog Paul Ekman (1972) koos oma
uurimisrühmaga selekteeris välja 6 universaalset näoväljendust, mis väljendavat 6 põhiemotsiooni
inimkultuuris (vasakult paremale): viha, hirm, vastikus, üllatus, rõõm, kurbus. Olgugi, et see uurimus
oli tehtud lääne ühiskonnas, toetasid hiljem enam kui 10 kultuuris korraldatud katsed Ekmani
hüpoteesi. Siiski, rõõmu väljendamine on neist universaalseim ja kõige ühesemalt mõistetav; teiste
näoilmete konkreetsemad väljendused ja tõlgendused varieeruvad siiski teatud määral kultuuriti.
Optilised illusioonid on sageli heaks näiteks sellest, kuidas aju püüab mõtestada
informatsiooni, mida nägemistaju organid talle edastavad. Opt. Illusioonid tõestavad,
et see, pertseptsiooni e tajuprotsess ei ole vahetu andmete saamine meid ümbritsevast
keskkonnast, vaid need meelteandmeid töödeldakse ajus aktiivselt, teisisõnu,
tõlgendatakse. Seetõttu eristatakse aistingulist taju („vahetud andmed“ meie nägemis-
, kuulmis- vm meeleorganites) ja pertseptiivset taju („vahetute andmete“
tõlgendamise protsessi ajus).
andreas
Comment: kontinuaslus ja diskreetsus,
diskreetsetest osadest moodustub
kontinuaalsete levinud metafooride kaudu
kohe esmane tervik. Foto. Mingid metafoorsed
sümbolid, mis annavad esmase tõlgenduse.
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
12
Mitu hirve on pildil?
KULTUURIDEVAHELINE PSÜHHOLOOGIA
Üks väga levinud nö kultuuripsühholoogia suundi on olnud kultuuridevaheline
psühholoogia (mõnikord ka: kultuuriti võrdlev psühholoogia).
Kuidas ennast paremini mõista? Siis kui võrdleme end kellegi teisega . S.t. oma
kultuuri paremaks mõistmiseks peame võrdlema seda teisega ja vastupidi.
Kultuuridevaheline psühholoogia on näiteks uurinud psühholoogiliste testide ja
ülesannete täitmist eri kultuurides jõudes järeldusele, et mitte-lääne kultuurides
mõeldakse ja tajutakse asju sageli teistmoodi. Aga kuidas seda tõlgendada? Lihtsustav
variant oleks taandada see evolutsionistlikule arengule ja väita, et nt mingi Aafrika või
India hõimu esindajad pole veel oma kultuuris nii kaugele arenenud, et oskaksid
teatud ülesandeid lahendada. Keerulisem võimalus on aga enesekriitiline – võib-olla
pole lääne kultuuris väljatöötatud testid sobilikud nende hõimude esindajatele, kuna
nad on piiratud meie kultuuri mõtlemismudelitega ja ei võimalda noil hõimlastel
näidata, milles hoopis nemad meist osavamad on.
⇒ Mõtlemis- ja tunnetusprotsesside erinevused eri kultuurides ei sõltu mitte aju
ehituse erinevustest, vaid sotsiaal-kultuurilistest erinevustest inimeste vahel. Inimese
nö looduslikke ja kultuurilisi vajadusi pole võimalik uurida teineteisest lahus; ka
selliste loomulike vajaduste nagu söömine, seksuaalkäitumine jm rahuldamine on alati
kultuuri poolt normeeritud ja sellele omistatakse eri kultuurides erinevaid
sümboolseid tähendusi (nt mida süüakse, kuidas süüakse, kellega süüakse jne).
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
13
Samas tuleb siin välja kultuuridevahelise psühholoogia oluline erinevus teistest
psühholoogia suundadest, mis eeldavad enamasti inimpsüühika teatud ühtsust ja
universaalsust. Kultuuridevaheline psühholoogia uurib pigem inimpsüühika
variatiivsust eri kultuurides, veelgi täpsemalt erinevaid tegureid – kontekste,
sotsiaalseid suhteid jm – mis teatud psühholoogilisi protsesse mõjutavad.
Lucien Lévy-Bruhl (1857-1939) oli prantsuse antropoloog, keda huvitas kultuuride
diversiteet. Ta väitis, et traditsioonilistes kultuurides puudub mõtlemine loogiliste
kategooriate alusel, eristab selle põhjal eel-loogilist ja loogilist mõtlemisviisi. Ehkki
inimeste aju ehitus eri kultuurides on sama, loovad mõtlemises erinevusi erinevad
kollektiivsed representatsioonid .
Lévy-Bruhl oli üks neist, kes tõi antropoloogiasse ja kultuuripsühholoogiasse eristuse
„Lääne“ ja „primitiivse“ mõtlemise vahel, oletades, et primitiivne mõtlemine ei oska
abtstraktsel tasandil arutleda, ei suuda eristada müütlist ja reaalset maailma jms. Ta
uskus, et inimkonna areng Maal on olnud primitiivselt mõtlemiselt keeruka Lääne
mõtlemise suunas, ja seda võib käsitleda kultuurilise evolutsioonina (progressi mudel
aluseks). Hiljem on need ideed muidugi kõvasti kriitikat pälvinud ja tänapäeval on
lubamatu rääkida primitiivsetest kultuuridest, kui on vaja eristada, siis öeldakse
„traditsiooniline kultuur“.
KULTUUR, INIMESE ARENG JA ÕPPIMINE
Kultuurilis-ajaloolise psühholoogia koolkond. Lev Võgotski.
Kultuurilis-ajalooline psühholoogia rõhutab kultuuri olulist rolli vahendajana, eeskätt
keele rolli) kõrgmate mentaalsete funktsioonide arengus nii ontogeneesis (liigi
arengus) kui ka fülogeneesis (indiviidi arengus).
Lev Võgotski (1896 – 1935)
1920ndatel tekkis Venemaal kultuurilis-ajalooline psühholoogia ja selle üheks
rajajaks ning olulisemaks esindajaks sai Lev Võgotski. 1930ndatel katsed
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
14
traditsioonilisse kultuuri kuuluvate inimestega Kirgiisias, kus korraga toimus
kolhooside loomine ja koolihariduse levitamine.
Võgotski uuringud Kesk- Aasia karjakasvatajatega näitasid, et seal ei suuda ka
täiskasvanud inimesed euroopalikus mõttes loogiliselt mõelda. Sellest võib järeldada,
et loogiline mõtlemine on omane vaid lääne kultuuridele, kuna seal on sellist
mõtlemist vaja (eelkõige hariduses ja teaduses). Traditsionaalses kultuuris pole
inimestel abstraktset loogilist mõtlemist vaja. Seega erinevates kultuurides toimub
mõtlemine ja selle areng erinevalt.
Internalisatsiooni mõiste – s.o. kultuuriline „ know -how“, oskused midagi teha (nt
jalgrattaga sõitmine, kohvi keetmine jne). Paljud sellistest oskustest omandame me
juba lapseeas. Siiski, teatud kultuuris kasvamine küll õpetab meile, et nt tuleb
kirjutada pliiatsiga, aga iga inimene hoiab pliiatsit natuke isemoodi , igaühel on
individuaalne käekiri jne.
Võgotski lähenemises on keskse tähtsusega idee kultuurilisest vahendatusest.
Kultuurilised artefaktid kui vahendajad. Inimene oskab luua ja kasutada erinevaid
tööriistu ja esemeid (materiaalseid objekte).
Aga tööriistu võib mõista ka laiemalt.
Uurides laste arengu psühholoogiat märkas Võgotski kultuuri ja inimestevahelise
kommunikatsiooni suurt rolli selles protsessis. Ajalooliselt on kultuurilised teadmised
kandunud põlvest põlve, inimeselt inimesele, eriliselt olulised on siin olnud lapse
vanemad, aga ka teised täiskasvanud, kes on õpetanud talle otseselt või kaudselt
erinevaid oskusi – üks olulisemaid neist on keele kasutamine (kõnelemine ja
kirjutamine). Niisiis, inimkultuuri arengus on välja kujunenud mitmed vahendid, mis
võimaldavad meil oma elukeskkonnas hakkama saada. Inimene on loonud tohutu
hulga erinevaid tööriistu, aga kultuuris on olemas ka nö mõtlemise tööriistad (keel,
erinevad märgisüsteemid jm). Keelel on oluline funktsioon teadmiste ja kogemuste
korrastamisel, mõtestamisel ja teistele edasiandmisel e inimestevahelisel suhtlemisel.
Väga palju teadmisi maailma kohta õpime me just keele abil. Ka keele abil loodud
tekstid toimivad kui mõtlemise tööriistad vahendades informatsiooni erinevate
inimeste vahel.
(Võgotski ja tema järgijate ideed on sarnased Juri Lotmani ideedele primaarsetest ja
sekundaarsetest modeleerivatest süsteemidest kultuuris.)
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
15
Mõtlemist võib määratleda kui ülesannete lahendamist. Enamikes kultuurides on
olemas mitu erinevat tüüpi mõtlemist, mis nõuavad erisuguste ülesannete lahendamist.
Kõigis kultuurides on olemas argimõtlemine, mis võimaldab toime tulla kõige
igapäevasemate ülesannetega, lisaks sellele enamasti ka usuline e religioosne
mõtlemine ja kunstiline mõtlemine. Lääne tüüpi kultuurides on olemas ka teaduslik
mõtlemine. Kõik need erinevad mõtlemistüübid pole omavahel võrreldavad
hierarhiliselt vaid neil kõigil on erinevad funktsioonid. Arenenud mõtlemise
tunnuseks on see, et inimene on teadlik, millist mõtteviisi millises olukorras kasutada.
Võgotski tööd jäid keelebarjääri tõttu pikaks ajaks isolatsiooni ja avastati Läänes alles
1960ndatel. Üks olulisemaid ingliskeelseid tõlkekogumikke on „Mind in Society: The
Development of Higher Psychological Processes“.
Võgotski ideede olulisemaid edasiarendajaid oli Aleksandr Luria ( 1902 -1977).
Viimase õpilase, Peeter Tulviste (TÜ kultuuripsühholoogia professor ), kaudu ulatub
see mõtteliin ka Eestisse.
KULTUUR JA MÕTLEMISE MUDELID
Mudelid, skeemid, mustrid, stsenaariumid. Kognitiivses psühholoogias peetakse
mentaalseid skeeme ja mudeleid oluliseks õppimisel ja mäletamisel,
sotsiaalpsühholoogia vaatepunktist põhineb enamik inimeste sotsiaalsest käitumisest
teatud skeemidel.
Skeemi mõiste psühholoogias tähendab seda, et eksisteerivad mingid teadmiste
struktuurid, mille osad v elemendid on üksteisega seotud teatud süsteemsel viisil
(mustritena).
Jagatud kultuurilisi skeeme nimetatakse ka kultuurilisteks mudeliteks, mis
koordineerivad meie käitumist ja mõtlemist teatud institutsioonides, sündmustes ja ka
puhtalt mõtlemisprotsesse.
Üks eraldi liik skeeme, mida sageli eristatakse on stsenaariumid (scripts), need
puudutavad eeskätt seda, kuidas tuleb teatud sündmuste puhul, teatud
andreas
Comment: kognitiivsusest
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
16
kultuurisituatsioonides (sageli nö tüüpsituatsioonid) käituda, millist rolli tuleb kellelgi
etendada jne (nt visiit arsti juurde, kohtuistung, akadeemiline loeng jpt).
Kultuuriantopoloogias on sarnases tähenduses kasutatud mõistet kultuurimustrid.
Selle mõiste võttis kasutusele Ruth Benedict oma raamatus Patterns of Culture
(1934), selleks et kirjeldada kultuuriliste artefaktide (s.h. sümbolite) spetsiifilist
organiseeritust ja seost psühholoogiliste mustritega. Kultuurimustrid on olnud
oluliseks mõisteks eri kultuuride võrdlemisel, kultuurilise diversiteedi uurimisel (igal
kultuuril oma mustrid, ehkki on ka ühiseid mustreid).
Kaasaegse psühholoogia ja sotsioloogia vaste kultuurimustritele on kollektiivsed või
sotsiaalsed representatsioonid.
Kollektiivsed representatsioonid - Émile Durkheim võtab selle mõiste kasutusele
oma sotsioloogiateoorias. Kollektiivsed representatsioonid viitavad teatud
sümbolitele, millel on teatud grupi või ühiskonna liikmete jaoks jagatud tähendus (nii
intellektuaalne kui emotsionaalne). Kollektiivsed representatsioonid on ajalooliselt
kujunenud ja ajas suhteliselt püsivad. Kollektiivsed representatsioonid ei ole ainult
konkreetsed sümbolid (nt Eesti riigilipp ), vaid ka teatud väärtused, arusaamad,
kujutelmad jm. Nt Jumal kui kollektiivne representatsioon. Erinevad kollektiivsed
representatsioonid muudavad eri ühiskonnad ja grupid unikaalseteks ja samas ka
ühtseteks (meenutage: sotsiaalse solidaarsuse idee Durkheimil).
Sotsiaalsed representatsioonid - mõiste võttis kasutusele psühholoog Serge
Moscovici 1961 a, mõistes sotsiaalseid representatsioone kui kogukonna poolt
kollektiivseid arusaamu, mis hõlbustavad käitumist ja suhtlemist. Sotsiaalsed
representatsioonid seostuvad ka väärtustega, ideede ja praktikatega. Neil on vähemalt
kaks olulist funktsiooni – (1) loovad teatud korra v korrastuse, mis võimaldab
indiviididel orienteeruda ja hakkama saada materiaalses ja sotsiaaalses maailmas, (2)
võimaldavad kogukonna liikmetel omavahel edukalt suhelda pakkudes koode
(reegleid) sõnumite vahetamiseks ja koode erinevate nähtuste nimetamiseks ja
klassifitseerimiseks. Sotsiaalsed representatsioonid erinevad oma toimimise
printsiibilt oluliselt teadusliku mõtlemise reeglitest – kui teaduses on eesmärk jõuda
teatud mõtlemisprotseduuride abil teatud uute teadmisteni, siis sotsiaalsed
6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel
17
representatsioonid on olulised just argises tavamõtlemises, milles uued teadmised
püütakse sobitada olemasolevatesse mõtlemise skeemidesse v mudelitesse.
⇒Mõtlemise mudelid on nö kognitiivsed tööriistad, mis aitavad meil korrastada
igapäevast kogemust. Kultuurimudelid on mingis kultuurigrupis kollektiivselt jagatud
mõtlemise mudelid; kultuuri tervikuna võib kirjeldada kui teatavat hulka kogemust
korrastavaid mudeleid.
Mõned kultuurimudelid põhinevad kergesti märgatavatel ja kirjeldatavatel reeglitel (nt
jõulude tähistamine), paljud on aga vähem teadvustatud, nö nähtamatud reeglid, mille
järgi sotsiaalses suhtluses toimitakse.
Soovituslikku lugemist:
Berry, John; Ype Poortinga, Marshall Segall, Pierre Dasen (2002). Cross -cultural psychology:
Research and applications (2nd ed.). Cambridge University Press.
D’Andrade, Roy; Strauss, Claudia 1992. Human Motives and Cultural Models. Cambridge
University Press.
Lonner, W. J., & Malpass, R. 1994. Psychology and culture. Boston: Allyn & Bacon .
Shore , Bradd 1996. Culture in Mind: Cognition, Culture, and the Problem of Meaning. Oxford
University Press.
Masing, Uku 2004. Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest, ehk juttu boreaalsest
hoiakust . Ilmunud Tartu : Ilmamaa.
Matsumoto, David, & Juang, Linda 2004. Culture and psychology: People around the world (3rd
ed.). Wadsworth.
Shweder, Richard A. 1991. Thinking through cultures : expeditions in cultural psychology.
Harvard University Press.
Tulviste, Peeter 1978. Mõtlemise muutumine ajaloos : loenguid mõtlemise ajaloolisest
psühholoogiast. Tartu : Tartu Riiklik Ülikool.
van der Veer , René, Valsiner, Jaan 1994. The Vygotsky reader. Oxford : Blackwell, 1994
Vygotsky, Lev 1975. Thought and language . MIT Press, 1975.