Marxism ja postmarxism
SISSEJUHATUS
Selle loengu ülesehitus:
- Kultuuri sotsioloogilise tõlgenduse eripära
- Marxi teooriat enim mõjutanud ideed
- Marx ise, kellele loengus suurim rõhk. Püüan selgitada kogu tema ühiskonna teooriat, sest muidu võib alati tekkida oht, et marksismi kritiseeritakse vulgaarselt - umbes nii, et pannakse ühte ritta plaanimajandus , Lenin , nõukogude võim, Marx ja tegelikult kritiseeritakse hoopis Leninit.
- Marxi teoreetilise edasiarenduse kaks võimalust: hegemoonia teooria ja marksistlik struktualism – eelkõige Frankfurdi koolkond ja Althusser . Püüan näidata selle edasiarenduse loogikat.
Loengu
teema –
kultuurisotsioloogia – koosneb kahest sõnast. Sestap
osutub vajalikuks nende kahe sõna määratlemine, et leida
võimalikud
nendevahelised ühisosad. Kultuuri defineerimisega on
selles loengus tegeletud kogu aeg, mistõttu ma ei lisa siin ühtegi
definitsiooni, vaid järgides Kluckhohni ja Kroeberit üldistan:
- Kultuur on elulaad , mis tugineb ühiste tähenduste süsteemile.
- kultuuri antakse edasi põlvest põlve.
Siin tekib
kohe paar küsimust, mis oluliselt haakuvad ka tänase
teemaga :
- Esiteks: mis on põhjus, mis determineerib või koondab järjepideva ühisuse enda ehk siis kultuuri.
- Teiseks, kas see põhjus asub kultuurist väljaspool või liigendub kultuur oma sisemiste seaduste abil. Juhuslikkuse printsiipi seletusena, eriti teadusliku seletusena, arvesse võtta ei saa.
- Kolmandaks : kui suur peab olema ühisala, mida jagatakse. Kuidas on omavahel seotud mõisted tsivilisatsioon – ühiskond – kultuur – väiksem subkultuur .
- Neljandaks: kas ja kuidas transformeeruvad mingi määratletud ühisosa, nt mingi rahvuslikukultuuri-sisesed seaduspärad. Ehk kuidas on seotud kultuuri ja ajaloo areng. Et kultuurid muutuvad, on empiiriline fakt. Siin on mitu võimalust:
Võtame nt
eesti
ärkamiseaja 19. sajandil. Lähtuti
saksa
romantismist ja eriti
Herderi
kultuurikontseptsioonist. Siin on
ajaloo idee ühte heitnud rahvuse ja tema ajalooliselt ainukordse
eneseteostuse ehk rahvusliku kultuuri ideega, mis kokkuvõttes
tähendab teesi: igal rahvusel on oma
kultuuriajalugu , mis toimib oma
sisemiste jõudude toimel.
See eristab eestlaste ajalookäsitlust
panhistoritsismist ja
pankulturalismist. Erinevalt rahvusliku
kultuuri ajaloost
tunnistab pankulturalism
ja panhistoritsism kultuuridimensiooni autonoomsust ja sõltumatust
rahvusest. Kultuur kujutab siin endast
substantsi, mis areneb oma autonoomsete, immanentsete jõudude ja
seaduste toimel.
Frobenius nimetas seda
tuuma nt paideneumaks, Spengler kultuuri hingeks
ning selle vaatekoha järgi
ei ole
kultuur kunagi rahvuslik nähtus, vaid alati transnatsionaalne või
rahvusest ülem. “
Transtsendentaalne kultuuri idee viib maailmaajaloo olemasolu tunnistamiseni” (
ibid.).
Kolmandaks võimaluseks võib nimetada
Marxi
ajaloo-käsitlust, mis on selgelt panhistoristlik, kuid erineb
oluliselt Spenglerist. Sellest aga
hiljem.
Millega
tegeleb siis sotsioloogia?
Esmapilgul on nende ühisosa suur - püüab ju
sotsioloogia uurida inimeste ühiskondlikke suhteid, kultuurist
tingitud
praktikaid , indiviidi ja grupi suhteid, samuti identiteete
ja neid seaduspärasid, mis
eespool nimetatut esile kutsuvad. Samas
tuleb siiski rõhutada sotsioloogia eripära.
Sotsioloogilist
vaatenurka iseloomustavad
järgmised tunnused:
huvi ühiskondliku elu kui terviku vastu. Tähtsust ei oma mitte ainult nt kultuurilised või majanduslikud süsteemid, vaid ka kultuuri seosed majanduse ja perekonna, poliitika ja teiste elu valdkondade vahel, samuti viisid, kuidas ühiskondlikud probleemid tekitavad või lahendavad isiklikke probleeme. Eriti kehtib see klassikalise marksistlikust traditsioonist lähtuva kultuurisotsioloogia puhul, mis püüab leida neid ühiskonna allhoovusi, mis tingib selle keerukuse. Seetõttu tuleb ette hoiatada, et siin loengus kuulete palju ühiskondlikest suhetest, riigist jne. Eks teises loengus räägitakse siis rohkem teistest traditsioonidest.
rõhk inimkäitumise kontekstil, so välistel jõududel, mis kujundavad ja suunavad indiviidi otsuseid.
tunnistamine, et tähendus tekib ühiskonnas sotsiaalse interaktsiooni tulemusena.
Seega on siin tegemist on hägusa piiriga valdkondadega, mis tuleneb
probleemist, et kultuuri uurimiseks on vaja liiga palju
parameetreid.
Emile Durkheim (1858-1917)
Durkheimi peamiseks huviks oli
just küsimus: kuidas kaasaegsed ühiskonnad suudavad tagada ja
säilitada stabiilsuse. Eriti olukorras, kus religioon ja etnilisus
ei mänginud ühiskonna integreerimisel enam endist rolli. Teda võiks
pidada üheks esimeseks, kes rakendas teadulikku lähenemist
“sotsiaalsetele faktidele”. St püüdis kõiki esitatud hüpoteese
ja seaduspärasid objektiivsete andmetega kinnitada.
Ühiskonna erinevate tasandite olemasolu ja kvaliteeti seletas
Durkheim nende funktsioonide kaudu, mida need tasandid ja kvaliteedid
omavad, et ühiskonda koos hoida. Seetõttu on teda süüdistatud
ka liigses funktsionalismis.
Sellega on seotud tema epistemoloogia
käsitlus : Kantilikus traditsioonis
peab tähtsaks mõtlemise kategooriate
olulisust, kuid lisab et need on sotsiaalselt kujunenud,
mitte individuaalset päritolu (liigiomane). Empirismi puhul rõhutab
ta tajude olulisust, kuid jällegi, need
on kollektiivselt tajutud.
Oma
peamises teoses “Sotsiaalne tööjaotus”, mis ilmus 1893. aastal
tegeleb ta just ühiskonna koospüsimise probleemiga. Ta eristab
kahte tüüpi solidaarsust, mis funktsioneerivad sidususe loojana:
- Mehhaaniline solidaarsus – primitiivsetes ühiskondades elavad erinevad inimesed täidavad täidavad sotsiaalses struktuuris suhteliselt sarnaseid funktsioone (näiteks samavanused mehed omavad ühiskonnas suhteliselt sarnast positsiooni, teevad sarnast tööd ja elavad suhteliselt sarnast elu). See ajendas teda väitma, et selline horisontaalne sarnasus tekitab empaatiat, sarnasusel ja ühistel väärtustel põhinevat nn “ mehhaanilist solidaarsust”. Niisugustes ühiskondades on ranged sotsiaalsed normid, mis sama rangelt reguleerivad inimesetvahelist käitumist.
- Orgaaniline solidaarsus – ühiskonna arenedes – nt rahvastiku kasvuga, tootmisvahendite täiustumisega, kommunikatsiooni võimaluste laienemisega jne – muutub ühiskonna struktuur olemuslikult. Seoses tekkiva tööjaotusega ühiskonna ülesehitus komplitseerub – erinevad inimesed hakkavad täitma erinevaid funktsioone, mis toob aja jooksul kaasa ka erinevad soovid ja tõekspidamised. Tööjaotuse puhul rõhutab Durkheim kooli rolli, kus õpetatakse inimestele leidma oma paremaks ära elamiseks uusi võimalusi, kuid kuna indiviid ei ela isoleeritult, mõjutab selline uuenduslikkus paratamatult ka teisi, nt kui Henry Ford hakkas massiliselt tootma autosid, siis oli vaja uut teevõrku, kõige sinna juurde kuuluvaga. Lisaks pidid voorimehed ümber õppima. Selle tagajärjel aga varasem, mehhaaniline solidaarsus nõrgeneb – õpetajad, sõdurid, kohtunikud , olgugi kasvõi samavanused, hakkavad tahtma erinevaid asju, hindama erinevaid väärtusi- lõppkokkuvõttes ka mõtlema erinevalt.
Samas tekitab tööjaotus aga uut tüüpi
solidaarsust – sellist, mis põhineb arusaamisel, et vaatamata
erisusele on ühiskonna liikmetel üksteist vaja .- rätsep vajab
kingseppa, kingsepp pagarit , pagar autojuhti jne . Seega
toob spetsialiseerumine ja individualiseerumine paradoksaalsel kombel üksteisest sõltuvuse – kasvava tööjaotuse tingimustes pole
indiviidil või pisikesel grupil enam võimalik ühiskonnata hakkama
saada. Sellist, erinevusest tingitud,
kuid vastastikusel sõltuvusel põhinevat
solidaarsust nimetab Durkheim “orgaaniliseks
solidaarsuseks”, mis
justkui osutaks elavale
organismile, kus kõik osad
sõltuvad üksteisest.
- Kultuur osutub selle vaate kohaselt ühiskonna stabiilsuse ja sidususe funktsiooniks ehk siis aidata seda sidusust ja solidaarsust taas luua.
Teises oma tähtsamas teoses “Religioosse elu
elementaarvormid”, mis ilmus 1915 räägib ta religioonist kui
ühiskonna elu olulisest sidustavast faktorist. Vastukaaluks 19.
sajandi evolutsionistlik-psühholoogilistele religioonikäsitlustele,
kus religioon põhines individuaalsel kogemusel enesest ja
ümbritsevast maailmast, on Durkheimile religiooni olemus
kollektiivne. Ta käsitleb seal üksik asjalikult rituaali kogemus ja
väidab, et nt tootemi kummardamine alles loob religiooni, mitte
vastupidi, ja ühine osalemine rituaalis loob ühiskonna. Rituaal on tegutsemisviis, mille funktsiooniks nende gruppide teatud
mentaalseid seisundeid ergutada, ülal hoida ja taasluua.
Kuigi Durkheim keskendus selles teoses üksnes religioossetele
ühiskondadele, mõjutasid tema ideed hilisemaid (nt Goody ), kes
laiendas rituaali funktsioone ka ilmalikele ühiskondadele. Rituaali
asemel kasutatakse siin pigem sõna tseremoonia , mis funktsioneerib
sarnast ühisust loova fenomenina, nt paraadid, ametlikud vandeandmised.
Karl Marx 1818 – 1883
Eellugu :
Valgustusest marksismini
Mingi ühiskonnaõpetuse või teooria paremaks
mõistmiseks on vajalik teada selle tekketingimusi ja tausta, sest
see moodustas mõtlemismaterjali, millelt miski võrsuda saab. Pole
olemas isoleeritud mõtet-teooriat millegi kohta. Marxi eelkäijatest
tuleb eelkõige nimetada prantsuse
valgustusfilosoofiat, sotsialiste ja
saksa idealism , eriti Hegelit. Need
kolm olid filosoofia suunad, millest ta paljuski lähtus, kuid veel
rohkem vastandus. Annan neis kolmest lühiülevaate, keskendudes
üksnes nendele punktidele, mis Marxi mõistmiseks on vajalik.
Valgustusfilosoofia
Valgustajaid ei saa pidada mingiks ühtseks
filosoofide organisatsiooniks, mis oleks koondunud nt mingite seisukohtade või teeside umber. Nad ei konstrueerinud suuri
filosoofilisi süsteeme hilisema saksa idealismi vaimus , vaid
esitasid väiteid, mida püüdsid mõistuslikult põhjendada,
enamasti esseistlikus vormis. Tõsi, ka siin ei puudunud spekulatiivsus – neile piisas tõekarandiks mõistuse
arutelust ja sel teel saadud tulemusi ei hakatud empiiriliselt
kontrollima. Nad olid ikkagi filosoofid . Pigem oli tegemist filosoofidega, kelle vaadetes sisaldus
teatud ühisosa ja sarnased mõtted – eelkõige poliitika ja riik
ning kuidas korraldada õiglane suhe riigi ja inimeste vahel. Seega
oli nende keskpunktiks ühiskond.
Kõiki iseloomustavaks jooneks oli naturalism ,
st inimest peeti looduse osaks, looduslikuks olendiks. Siin
tuleb tähele panna, et kui valgustajad rääkisid inimese loomusest,
siis see oli looduslikku algupära.
Seega ka loomulik. Siit siis sellised arusaamised inimese
loomuõigustest,
mis ise on looduslikku algupära ja mis on sama loomulikud kui kasv,
jalad , juuksed inimesel. Siia kuulus peamise arutlusobjektina:
- vabaduse mõiste – vabadus rääkida, kirjutada, mõtelda, kritiseerida jne.
- Õiglus - Inimese looduslikuks omaduseks oli ka õiglus, mis eelkõige tähendas eesõiguste puudumist, seda et sama nõue esitati kõikide inimeste jaoks, sõltumata seisusest.
- Omand – Kolmas kese , millega enamik valgustajaid nõustus, oli loomulik õigus omandile. Isegi nii loomulik, et enamik ei tegelenudki selle küsimusega filosoofiliselt . Marxi silmas pidades võib nimetada Holbachi, kes sidus omandi tööga (erinevused omandis on põhjustatud inmeste vahelistest erinevustest, ka erinevustest töö tegemisel ), jätkates seega Locke ’i traditsiooni. Selle omandikäsitluse eelduseks on naturaalmajandav üksik-perekond, kes toodab kõike ise.
Kuidas eelneva valguses näha riigi ja ühiskonna vahelisi
suhteid? Loomulike õiguste kaitseks sõlmivad inimesed
kunstlikke lepinguid, st riigi aluseks on rahva suveräänsus,
ühiskondlik leping, mitte aga jumala tahe . Inimühiskondade hädade
põhjusteks olid valgustajate arvates:
- rumalus – siit siis ka nimi, valgustada inimeste vaimu. Rumalust levitas eelkõige kirikuinstitutsioon, mille dogmaatika ei võimaldanud inimestel iseseisvalt otsustada.
- Despootia – Teine hädade allikas oli despootia, meelevaldne hirmuvalitsus . Meelevaldsus ei lähe kokku nagu kiriku ettekirjutised inimese mõistusliku tegevusega . Nende ideaal oli kaubatootjate, palgatöö ja turumajanduse ühiskond, mida valitseksid inimõigused, mõistuspärasus ja loomulikus. Kapitalistlik ühiskond.
19. sajandi algul tekkis Lääne-Euroopas
sotsialistlik liikumine. Vaatamata majanduslikele edusammudele,
kirikuvõimu vähenemisele, seisuste kaotamisele ja poliitiliste
õiguste laienemisele ei olnud ühiskond vabanenud oma hädadest. Oli
tekkinud uus klass – vabrikutöölised,
kes vaevlesid viletsuses ja sõltusid täiesti oma peremehe suvast.
Mitte seisulikust eristumisest lähtuvalt, vaid vabrikuomanik oli
ainuke, kes võis töölisele palka anda ja sellega elamismiinimumi
kindlustada. Tööpuuduse tingimustes võis peremees seda kergesti
enda kasuks ära kasutada.
Sotsialistid ei olnud filosoofid tavamõistes.
Nende tööd olid suunatud ideaalse ühiskonna kirjeldamisele,
põhjendamisele ja olemasoleva kriitikale. Peamine hädade allikas
eraomand (vrd
valgustajatega). Lahendus: eraomand kõrvaldada ja asendada kollektiivse omandiga.
Uueks koondavaks terminiks sai assotsiatsioon
– kogum tootmisvahendite omanikest, kes ühendavad põllutöö,
vabrikutöö, , laste kasvatuse ja kogu muu elu ühes
organisatsioonilises tervikus (vrd kibutš).
Sotsialistidest
paljud arvasid et sotsialistlik ühiskonna korraldus on inimloomusele
omane. Seega nagu ka valgustajad, rõhusid ka nemad
essentsilistlikule inimesekäsitlusele. Erinev oli üksnes Owen, kes arvas et inimese olemus on kasvatuse kaudu muudetav (Marx kritiseeris
hiljem seda seisukohta). Inimese loomuse tunnistamine viib meid
tegelikult olukorda, kus on olemas 2 tüüpi ühiskonnad:
- õiged (inimloomusele vastavad) või
- väärad (inimloomusele mitte-vastavad). Paljud sotsialistid olid seisukohal, et sotsialism on ühiskonna kõrgeim etapp.
Teaduslikkuse probleem – paljud sotsialistid arvasid, et
ühiskonnas on võimalik avastada seaduspärasusi sarnaselt
loodusteadusega. Sellega kaasnes ka teaduslikusest tulenevate
parameetrite laienemine ühiskonnale: etteennustatavus,
ümbekorrladamine vastavalt avastatud printsiipidele jne. Hiljem Marx
väitis sama, üteldes “Filosoofid on seni maailma ainult
seletanud, nüüd on aeg seda muutma hakata”. Kui me teame, mis on
TÕDE-ÕIGE, siis tuleb ühiskond selle järgi ümber teha.
Tõsi, nende ideed olid siiski võõrad
enamikule kaasaegsetest vaimuinimestest.
Peamine põhjus: kui valgustajad olid olukorras, kus kapitalism oli
näidanud oma paremust feodalismi ees ja nende ülesandeks oli
kapitalismi sidumine kodaniku ideega, siis sotsialismi puhul oli
olukord teine – praktikas ei olnud
sotsialismi kuskil olemas, seega ei saanud apelleerida ka selle
paremusele kapitalismi ees. Jäi
üle vaid teoretiseerida. Sellest siis
nimetus – utoopiline sotsialism.
Saksa
idealism.
Kolmas ja
peamine filosoofiline allikas Marxi jaoks oli saksa klassikaline
idealism. Nimetada võib veel Fichtet, Herderit, Kanti ,
Schellingut, kuid need ei ole nii määrava tähtsusega Marxi
jaoks. Suur osa saksa idealismist on filosoofia vanas mõttes, st
suured ontoloogilised süsteemid oleva kui terviku kohta, kus
ühiskond on kõigest üks aspekt ja kindlasti mitte kõige tähtsam,
nagu seda oli valgustajatele ja sotsialistidele.
Inimühiskond
oli nende jaoks arenev nähtus, mis teeb mõtetuks ühiskonna jaotumise valgustajaid järgides õigeteks ja valedeks. Eelnev oli
PARATAMATU etapp, aga mitte väär. See areng ise on teleoloogiline , kus areng suundub oma lõppeesmärgi suunas, mis on
juba selle arengu algusesse sissekirjutatud:
- Herderil oli see Jumal, mille kaudu inimesed muutusid õnnelikumaks,
- Kantil seisnes see progress inimeste ratsionaalsuse ja moraalse vabaduse kasvus, mis määratud looduse poolt (sarnasus valgustajatega),
- Hegelil aga vaimsuse objektiivne omadus, mille loogilisus ja ideaalsus langes kokku Jumalaga .
Lõppeesmärgi
postuleerimine oli puhas spekulatsioon, siit ka selle suuna teine
nimi saksa spekulatiivne idealism.
Inimühiskonna
areng on seega määratud vaimsete tegurite poolt, mis asusid
väljaspool inimkonda ennast. Viimane oli Hegelile lihtsalt
platsdarm, kus maailma objektiivne vaim enesest oma arenguloogikat
järgides teadlikuks sai. Inimsoo elu osutus:
- teaduseks,
- religiooniks,
- moraaliks,
- kunstiks ja
- filosoofiaks, millest viimane oli kaalukaim.
Marxi
silmas pidades tuleb öelda, et majandusvaldkonnale kui materiaalsele
tootmisele oli jäetud selles süsteemis tähtsusetu koht.
Mis on kogu
selle spekulatiivse maailma vaimu enesest teadlikuks saamise
lõppeemärk? See on vabadus. Kuid vabadust tõlgendas Hegel teisiti kui:
- Kant , kelle jaoks inimene oli eesmärk iseenesest või
- Herder , kes samuti arva et riik saab olla vaid vahendiks inimese püüdluses õnne poole.
- Hegelil oli vaimu kõrgemaks realisatsiooniks maailmaajaloos riik (tollane Saksamaa), kus inimesed mõistavad vabadust allumisena riigile. Seega – indiviid allutatakse ühiskonnale ja selle taga asuvale vaimule : indiviid on väljendus -, realisatsioonivahendiks ja lakkab olemast eesmärgina.
Inimese ja
riigi vahekord on oluline samuti Marxile, ka temal kuulub see
inimkonnast väljaspool olevatest jõududest – tootmissuhetest).
Marxi staadiumid.
Marxi loomingut võib laias-laastus jagada nelja arengu perioodi:
- Noorhegellus (kuni 1842) – rünnati religiooni, kus juures seda tehes nad eemaldusid oma õpetajast, Hegelist. Ühtlasi tähendas see rünnakut saksa riigivõimu vastu, kuna riik oli kirikuga tollal tihedalt seotud. Taastootmise üks aspekte . Seminar
- Üleminek materialismile ja Hegeli idealismi kriitika algus (1843). Sel perioodil valmib koos Friedrich Engelsiga (1820- 1895 ) “Saksa ideoloogia”, kus pilkavas toonis naerdakse välja endised mõttekaaslased, noorhegellased. Hegelile heidetakse ette lähtumist idealismist, sellel kui Marx ise nõuab empiirilise tegelikkusega arvestamist. Poliitilises plaanis vastandab Marx Hegeli monarhismi ja bürokraatia kaitsmisele demokraatliku parlamentarismi .
- Üleminek kommunismile ja võõrandumismõistet kasutava majandusfilosoofia loomine (1843- 1844 ). Ilmselgelt mõjutatud sotsialistide töödest, kuulutab välja töölisklassi ja filosoofia liidu.
TÖÖ VÕÕRANDUMINE
1844 aastal “Pariisi käsikirjad”, kus läheneb
majandusteadusele filosoofiliselt: majandusteadlaste
jaoks oli kaup inimtöö produkt . Me
teeme tööd ja selle tagajärjel valmib produkt-kaup. Marxi jaoks
aga toimub kauplemises produkti võõrandumine
(Entfremdung). Miks nii?
Lihtsalt öeldes, kauplemisel ei lähe kogu töö tasu mitte selle
produkti tegijale töötajale, vaid kaupmehele, või kapitalistlikus
ühiskonnas kapitalistile. Kapitalist aga ainult omab töötegemise
vahendeid, ega tee tööd. Seega saab ebaõiglaselt tasu, sest Marxil
inimene, kes vahetult ei töödelnud mateeriaga (vaimutöö nt) ei
osale tootmisprotsessis. See on oluline vahetegemine kui me hiljem
räägime Gramscist. Kuna töö produkt on töö teisel kujul, seega
on võõrandumine samas ka töö võõrandumine. Kuna aga Marxile
tähendas töö inimese loomust, siis
tähendab siit lähtuvalt töö
võõrandumine inimloomuse võõrandumist inimesest,
mis ilmneb inimestele töö tunnetamisena orjusena, vabaduse
piiranguna. Kuna võõrandumine tekkis
majanduses (tootmissuhete pinnal), siis tuleb see ka ületada
majanduses. See ületatakse
kommunismis, eshatoloogilises lõppstaadiumis, kus saavutatakse inimkonna õnn ja antagonismid varisevad. Inimesed omavad ühiselt
töövahendeid ja saavad ise tasu oma töö eest.
- Uute mõistete abil uue ühiskonnateooria sõnastamine (1845-1848). 1848 aasta, jällegi koos Engelsiga: “Kommunistliku partei manifest”, millest saab uue liikumise poliitiline programm. 1859 ilmus “Poliitilise ökonoomia kriitika”, 1867 aastal “Kapitali” I osa. Nendes töödes pannakse alus uuele ühiskonna teooriale , millest järgnevalt lähemalt:
Marxi ühiskonna
teooria.
Toon põhiseisukohad ära teesidena ( tahvlile ):
- Töö on inimloomuse osa. Inimesed on ühiskondlikud olendid. Ühiskondlikus tootmises astuvad inimesed nende aga tahtest sõltumatutesse suhetesse (vrd eelnevaid naturalistlike käsitlusi). Nt. Kuidas kujunevad turuhinnad? Müüa võimalikult kallilt ja toota võimalikult odavalt. Paraku…niiöelda turu nähtamatu käsi määrab ära, et ostetakse sellelt , kes pakub odavamalt, kui muud tingimused on enamvähem võrdsed. Või veel lähemal asja tuumale : üks omab vabrikut teine töötab seal-selle suhtega kaasnevad ka teised suhted kui ainult treipingi tagatöötamine-palgamaks, teatud töönormid jne. Seda kõike võib abstraktsel tasandil iseloomustada katusmõistega: tootmisviis .
- Tootmisviis kirjeldab ühiskonnas valitsevaid tootmissuhteid tootlike jõudude vahel: tootlikud jõud moodustavad tööjõud ehk inimesed ja nende suhe tootmisvahenditesse ( tooraine , töövahendid, tehnoloogia ). Nt. Kes omab vabrikut, kes töötab seal vahendeid kasutades, kes saab palka, kes saab toote, mille toodab tööline.
- Tootmissuhted vastavad oma materiaalsete tootlike jõudude arengule. See tähendab, et kui tootlike jõudude ehk siis tööjõu ja tootmisvahendite areng jõuab uuele tasemele , siis paratamatult peavad muutuva ka nendevahelised tootmissuhted. Näide: Ei ole nii, et naturaalmajanduse tingimustes saaks edukalt eksisteerida kapitali ringlusel ja ehk kauplemisel baseeruv turumajanduse loogika . Pole mõtet toota ühe vabrikuga kaupa üksnes oma vallale , seda ei ostaks keegi ja vabrik pankrotistuks. St on vaja muuta tootmissuhteid.
- Tootmissuhted on baasiks juriidilisele ja poliitilisele pealisehitusele. Viimasesse kuulub ühe alaliigina ka teised erinevad ideoloogilised vormid nt. Kunst ja kultuur tervikuna . Sellest järeldub, et:
- Tootmissuhetele vastavad kindlad ühiskondliku teadvuse vormid. Feodaalsetele tootmissuhetele vastasid maailmareligioonid, kus feodaal -kuningas esindas talupoegi ja alluvaid vasalle samamoodi kui paavst esindas Jumalat Maa peal. Feodaal omas maad, mida alamad kasutasid, mille eest maksid renti. See väljendus ka kindlas ühiskondlike väärtuste hierarhias , mida omakorda andis edasi ka erinevad kultuurivormid. Kapitalismis liikus ühiskond egalitaarsuse suunas, kriteeriumiks ratsionaalsus kui kõigile inimestele omane tunnus. Siit üksikute inimeste võrdsustamine teistega ja sõltumatuse tunnustamine. Kapitali liikumine tugineb ratsionaalsusel ja see et kapitalist omab vabrikuid, tööline üksnes oma tööd, ei tee kapitalisti olemuslikult kõrgemalseisvaks inimeseks . Kapitalist ei esinda töölist mingiski mõttes. Mõistuse ees on kõik võrdsed! Kodanlike suhete teke toob feodalismis endaga kaasa usulised uuendusliikumised, ka tagasipöördumise lätete juurde sildi all ( reformatsioon Euroopas)
- Kindlate tootlike jõudude arengu tasemel satuvad nad konflikti valitsevate tootmissuhetega, st nende vahel on juba alguses sissekodeeritud antagonism – siis saabub sotsiaalse revolutsiooni epohh. Näiteks Prantsusmaal 18. sajandi lõpus sattusid tootmisvahendite ja võtete areng vastuollu tollal valitsenud tootmissuhete laadiga , mis oli veel suurelt jaolt feodalistlik. Selle tulemuseks revolutsioon . Kuid tuleb rõhutada, et vägivaldne revolutsioon polnud Marxil ainuke võimalus tootmissuhteid välja vahetada. Lenin muidugi rõhutas just seda aspekti.
- Kuigi seda konflikti tunnetatakse ideoloogilistes vormides , tuleb pöörde epohhi teadvust seletada majanduslikes tootmissuhetes toimuva materiaalse ,loodusteadusliku täpsusega konstateeritava pöörde abil (sotsialistide teaduslikkuse nõue). BAASI JA PEALISEHITUSE VAHEKORD. Nt jällegi Prantsusmaalt: 18 sajandi prantslased võitlesid poliitiliste õiguste eest, inimese võrdsuse jne ideede eest (valgustajad), kuid tegelikult oli revolutsiooni põhjus muus, nimelt kodanluse ja linna – ning maa väikekodanluse võitluses feodaalide ja feodalismi vastu uutes tootmistingimustes. Nt. Raha on neutraalne ja läheb sinna kes seda teha oskab, seisusevahed aga takistasid raha vabalt ringlemist. Sa võisid olla puruvaene aristokraat, kuid sul oli ometi oluliselt suuremad juuriidilised ja poliitilised õigused kui pururikkal kodanlasel.
- Seejuures ükski tootmisviis ei hävi varem kui on välja kujunenud kõik tema piirides võimalikud tootlikud jõud. Eelnevad ülestõusud võimude vastu, nt orjade oma Roomas ja talurahva sõjad Euroopas, ebaõnnestusid seni kuni olemasolev tootmisviis polnud veel ammendanud kõiki arengu võimalusi ja selle piires jätkus tootlike jõudude kasv. Lenin muidugi sellega nõus olla ei saanud, sest Venemaal kapitalism kui selline puudus või oli lapsekingades ja seega polnud kindlasti ammendanud oma tootlike jõudude kasvu potentsiaali.
- Ühiskond läbib oma arengus mitu järjestikust tootmisviiisi. Kapitalis on selles reas viimane antagonistlik (seesmiselt konfliktne) tootmisviis. Tootmisviisid järgnevad endale kindlas korras ( orjandus – feodalism - kapitalism). Marxil oli ka ürgkommunismi idee.
Kapitalismikontseptsiooni
puhul tuleb rõhutada mõningaid aspekte:
- Tootmisekasvul on kapitalismis majanduslikud piirid
- Majanduslikud tingimused sunnivad töölisklassi võitlema kapitalistide ja kapitalismi vastu. See võitlus kukutab kapitalismi. Miks see nii on? Liberaalset majandusteooria lihtsustades võib öelda: vabas kaubavahetuses saavad kõik, vähemalt pikas perspektiivis, tagasi võrdses väärtuses selle, mille nad olid ise turule andnud. NAD ON TURUL VÕRDSED!. Marx: kapitalistid aga omavad tootmisvahendeid ning sunnivad töölisi alati töötama rohkem kui nad vastu saavad ning isegi rohkem kui oleks vaja süsteemile endale. Palka püütakse hoida selle miinimumi juures, kus inimesed ellu jäävad. Konkurentsi tõttu loovad kapitalistid suuremaid (monopoolsemaid) tootmisüksuseid, rikkus kontsentreerub järjest vähemate kätte.
- Kasumitaotluse ja konkurentsi tõttu süveneb ekspluateerimine . Kapitalistlikul majandusel on kroonilised ületootmise perioodid, majanduslikud depressioonid, tööpuudus. Töölisklass vaesub. Põllumehed, väikekodanlus kõik langevad järjest palgatööliste hulka. Tõsi, siin võib kohe küsida: et kui kõik vaesub, siis kes ostab kaupa et tööstus üldse kapitali toodaks ja laieneda saaks. Aga sellest Frankfurdi koolkonnaga seoses Kõik see süvendab revolutsioonilist olukorda kuni tuleb revolutsioon.
- Väide, et kapitalismi kokkuvarisemisele järgneb sotsialism, põhineb dialektikal, arengute loogikal, mitte empiirikal. Marxi apokalüptiline visioon : inimsuhted , mida on läbi ajaloo valitsenud jõud ja ekspluateerimine, asenduvad suhetega , mis on täiesti idealiseeritud ja kooperatiivsed.
- Ajalool on paratamatu lõpp. Olevik on vaid ekspluateerimine ja jõudude vaheline võitlus. Ajaloolõpp nõukogude ajal nt. Kerenski
- Kapitalismile järgneva tootmisviisi majandust vormistab tootjate ühisomand. Seetõttu puuduvad selles tootmisviisis (kommunismis) antagonistlikud klassid ja riik kui survevahend.
Marxismi kriis ja selle
lahendamise katsed.
Peamine lähtepunkt edasisteks teoreetilistest
arutlusteks ilmnes Marxi ajaloo kontseptsiooni teatud
ambivalentsusest. Milles see
kahemõttelisus seisneb?
Ajalugu on Marxil esmajoones seletatav 2 momendi kaudu:
- Esiteks on ajalugu protsess, mille täielikult determineerib tootlike jõudude ja sotsiaalseid suhteid konstitueeriva tootmissuhete arengu vaheline antagonism. St siis tootmissuhted jäävad jalgu tootlike jõudude arengule. Selle objektiivse ajaloo kontseptsiooni esitlust kohtame esmakordselt Poliitökonoomia kriitika eessõnas, kus on selgelt välja toodud, et antagonismid kultuurilis -ideoloogilises pealisehituses on üksnes selle aluseks oleva loogika tagajärg.
- Teisalt, Kommunistliku Partei Manifestis kirjutab ta eelnevale vasturääkivalt: inimkonna ajalugu on eelkõige klassivõitluse ajalugu. Klassil (nagu Hegelil rahvusel) on kollektiivne ühtsus. Klass toimib ajaloos ühtselt, loob oma ideed ja uskumused. Indiviidide ideed ja teod on vaid klassist tulenevate ideede ja liikumiste peegeldused. Sotsiaalne klass käitub oma huvides teiste klasside suhtes samamoodi nagu majandusteoorias majanduslikult mõtlev inimene inimeste suhtes.
- Individuaalsed uskumused ja käitumine on allutatud klassile, sellegipoolest klass loob aeg-ajalt ebatavalisi indiviide, kes varustavad tekkivat või võimule pürgivat klassi tema ideoloogiaga. Nagu proletariaadil oli Marx... 1848 ei mõelnud Marx kommunistidest kui parteist, vaid kui intellektuaalidest-revolutsionääridest. Lenin: kommunistlik partei kui avangard .
Siit tekib
kohe küsimus, kuidas neid kahte seisukohta on võimalik ühildada.
Millele lisandus ilmselge vastuolu Marxi teoreetilise baasi ja
tegelikke faktide vahel. Ei olnud näha ei klassi ühtsus, ei seda et
revolutsioon kohe-kohe saabub. Ja enam ei lepitud Hegeli
seisukohaga, et kui teooria ja tegelikud faktid kokku ei lähe, siis
häda faktidele.
Järgnevalt kirjeldan kahte võimalust, mis kumbki
läheneb antud probleemile neid kahte võimalust eraldi välja
arendades. Esimene pärib, kas me saaksime materialistliku determinatsiooni mõjusid pehmendades siiski säilitada marksismi
tuuma. Teine tegeleb klassiühtsuse saavutamise võimalustega ja seda
tuntakse hegemooniateooria nime all. Esmalt siis esimesest lähenemisest, mille esimeseks tähtsaks esindajaks tuleb Saksamaal
alguse saanud Frankfurdi koolkonda
Frankfurdi
koolkond
Frankfurdi
Sotsiaaluuringute Instituut asutati vasakpoolsete intellektuaalide
poolt 1923. aastal. Nimedest Theodor Adorno (1903-1970), Horkheimer
(1895-1973) ja Herbert Marcuse ( 1898 -1978). Selle eesmärgiks oli kapitalistlike ühiskondade sotsiaalsete vastuolude ja nende
ühiskondade ideoloogiliste raamistike nähtavaletoomine ja
kriitika. Peamine põhjus kriitikaks: marksistlik optimism töölisklassi ühtsusele ja peatsele sotsiaalsele revolutsioonile
oli kõikuma löönud. Ühiskonna ratsionaalne läbipaistvus oli
asendunud fašistliku ja tarbijaühiskonna loogikaga. Nende
eesmärgiks oli majandusliku determineerituse pehmendamine ja välja
töötata kapitalistlike ühiskondade tekkega seotud kultuurtööstuse
teooria. Ehk siis küsimus selles, kuidas kultuur kui pealisehitus
toodab valitsevat majanduslikku tootmisviisi.
Kuidas siis nende arvates pealisehitus töötab ja milline on
selle suhe majanduslikku baasi? Marxil oli see jäigalt
determineeriv viimase poolt. Kaasaegne kapitalistlik ühiskond on
aga, erinevalt Marxi ennustustest, suutnud töölisklassile pakkuda
üha suurenevaid hüvesid (elatustaseme tõus), mis teevad
revolutsiooni vägagi ebatõenäoliseks. See on tingitud järgmistest
teguritest:
- Tootmisjõud suudavad toota raiskamise (nt sõjatööstus, moetööstus, kaasaegne muusikatööstus) tellimuste kaudu toota sellisel hulgal jõukust, et luua neid samu raiskavaid võltsvajadusi. Seega on tegemist surnud ringiga – me paiskame mõttetuid “võltsvajadusi” rahuldavaid tooteid tootes kapitali ringlusse, et see võimaldaks jällegi töölisklassil suuremat palka saada ja neid “võltsvajadusi” rahuldavaid tooteid osta. Võltsvajaduste mõiste lähtub jällegi Marxist-st see eeldab et on olemas tõelised inimese vajadused. Nt: olla loov, sõltumatu, iseseisev, olla demokraatliku kogukonna täisväärtuslik liige. Need vajadused varjatakse kapitalistliku kultuuritööstuse poolt siis “võltsvajadustega”, mida esitatakse tõeliste vajaduste pähe. Nt “vabadus vahetada iga paar aasta tagant autot”, kuigi auto teeniks teid veel aastaid kümme.
- Ühtlasi tagab riigipoolne sekkumine (majandusliku konkurentsiseadused) selle protsessi stabiilsust veelgi. Riik (ametiühingud, alampalgad, elatusmiinimumi kehtestamine jne) ise keelab kapitali kumuleerumise ja koondumise kapitalistide väikse klassi kätte, mis lõppkokkuvõttes takistab proletaarse klassi ühtsuse teket vaesuse tõttu ja viib riigimonopolil põhineva kapitalismi tekkeni. Seega pole tegemist selle liberaalse majandusmudeli marksistliku käsitlusega (Locke traditsioon).
- Võimalikud vastuolud tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel kanaliseeritakse teistele ühiskonna konfliktsetele tasanditele. Nt. Vastuolu ei näidata enam töölisklassi ja kapitalistide vahelise vastuoluna, vaid nt valge töötaja ja etnilise vähemuse vastuoluna. Seejuures on oluline, et sellise tõelist konflikti varjava asenduskonflikti esiletoomisega suurendatakse ühtsust valge kapitalisti ja töölise vahel.
Mille kaudu käib see rahva petmine ja kuidas niisugune manipuleerimine võimalikuks osutub, võib küsida?
Kultuuritööstus
on see peamine vahend, mille kaudu kapitalistlik ühiskond oma
stabiilsust säilitada suudab, kujundades selleks masside maitset ja
eelistusi. Seega on see massidele pealesurutud, ja ei kajasta masside
enda eelistusi. Siin näeme juba kaugenemist marksistlikust
majanduslikust determinatsioonist: kultuuritööstus tagab
kapitalismi stabiilsuse uinutades oma maitsekujundamisega masside
loidust vastu hakata. Tõsi, ka siis siiski ei loobutud majandusliku
baasi rõhutamisest – sõna tööstus juba ise viitab , kuidas
marksistlikusse pärandisse suhtuti. Tegemist on marksistliku
pealisehituse teoreetilise edasiarendusega.
Suunatusel massidele ehk siis üha suurenevale tarbimisele on paar
otsustavat tagajärge:
- Kultuurtööstuse toodetud kaupade üle valitseb vajadus nende väärtust turul realiseerida.
- Kultuuritööstus ühtlustab kasumi suurenemise eesmärgil (sest ühtlustamisega kaasneb kulude vähenemine) kultuuritööstuse allharude ja nende toodete iseloomu. Viimase puhul osutab see toodete vormi ühtlustamises. Tõsi, lisatakse ka teatud näiv individuaalsus ( kapitalistlikud demokraatiad on siiski eelkõige individuaalsust kultustav ideoloogia). Nimetamise problemaatika .
- Eelnevast lähtuvalt surutakse alla alternatiivsed kultuuritootmis võimalused.
Kriitika? Tõelised ja võltsvajadused. Tõelised on utoopilised ja
ajaloovälised, kuid ajaloost väljahüppamine on omane ainult
essentsialismile ja neid konttrollida ei osutu hetkel võimalikuks.
Millest aga ei saa rääkida, sellest tuleks vaikida. Althusser
rääkis küll ideoloogiast, mis kindlasti ka Frankfurdi koolkonna
kaubatööstuse kontseptsioonis kaasa mängis, kuid püüdis seda
mitte teha sellise absolutistlikus vormis ehk tegemata vahet
tegelikel ja ideoloogilistel momentidel. Vaatame siis seda lähemalt
Louis
Althusseri (1918-1990) strukturalistlik marksismi teooria.
Prantsuse filosoof , kelle loomingu põhiosa ilmus 1960-70-ndatel.
Püüdis, nagu öelda, vabastada marksismi majanduslikust
determinismist, et selle kaudu päästa see vastuoksustest. Selleks arendas edasi marksistlikut ideoloogia teooriat. Kuigi ta siiski
nõustus lõpuks väitega, et lõppinstantsis on siiski majandus se
määrav valdkond , mis saab ühiskondlike protsesside määramisel otsustavaks . Aga vaatame seda siis lähemalt.
Ühiskonna uurimisel on tema arvates tehtud olulisi vigu: pole
arvestatud selle keerukust ja on taandatud kõik (Marxist rääkides)
majanduslikule determinatsioonile. Frankfurdi koolkonnale võib ette
heita vastupidist-uuriti pigem pealisehituse kultuuritööstust.
Althusseri nägemus ühiskonnast ja seal valitsevatest suhetest:
- Ühiskond ei koosne lihtsalt majanduslikust baasist ja pealisehitusest, vaid et need on omavahel keeruliste struktuursete seostega ühendatud.
- Need pealisehitusse kuuluvad poliitilised, juriidilised ja ideoloogilised struktuurid on omavahel suhteliselt iseseisvad ja sõltumatu ning mõjutavad üksteist. Ilma, et alati oleks see tingitud majanduslikust baasist. Nt. Valimisvõitlustel tänapäeval ei vaidlusta keegi kapitalistlikke tootmissuhteid, küll aga ei tähenda et ei võidelda juriidiliste ja poliitiliste küsimuste üle (nt. Valimisõiguse andmine ja kodanikustaatus muulastele ei ole haagitud majandussuhete muutmise külge).
- Pealegi mõjutab ka pealisehitus majanduslikku baasi.
- Kuid, rõhutab Althusser, majanduslik determinism saab otsustavaks viimasel juhul. Sest just majandus piirab ja määrab lõpuks ka ideoloogilist pealisehitust. Kuidas seda vastuolu mõista? Näide: Nõukogude Liit varises lõpuks kokku siiski seetõttu, et majanduses valitsevad tootmissuhted olid kinni jooksnud. Samas: need suhted olid kinni jooksnud juba hulk aega tagasi, kuid ideoloogiliselt suudeti seda siiski varjata ja need määrasid baasi. Veel : NEPi näide N-Venemaal 20 aastatel – toimis kenasti ja tõi riigi sõjakommunismiga kaasnenud raskustest välja, kuid ometigi ei sobinud pealisehituses kehtiva ideoloogilise paradigmaga ja vahetati välja.
- Siin saab otsustavaks ideoloogiline taastootmise mõiste, mida Althusser välja arendas. Üksnes lühidalt, sest Marxi ja Althusseri taastootmise käsitlus on järgmise seminari teema. Pealisehitus tagab Altusseri järgi tootmissuhetest tingitud ühiskondlike suhete taastootmise. See tagamine toimub nn. “ideoloogilistes riigiaparaatides”, mis toimivad valdavalt valitseva klassi ideoloogia kaudu – kool, perekond, meedia, religioon jne. Ta eristas veel “repressiivsed riigiaparaadid”, mis avaldavad mõju sunnivõimu kaudu – politsei, sõjavägi, kohtud jne. Sõltuvalt ühiskondlike suhete laadist võivad need komponendid muutuda – riigivõimu rakendamist korra tagamisel on tänapäeval asendanud massimeedia , kooli jne pehme ideoloogiline mõjustamine.
- Siin tekib jällegi küsimus: kuidas ideoloogia toimib ja miks me seda ära ei tunne, et tegemist ideoloogiaga? Vastus on lihtne: Althusser loobub ideoloogia kui väärteadvuse mõistest. Tegeliku maailma vahetu läbielamine on võimatu, see käib alati läbi kujuteldava suhte ehk ideoloogilise prisma.
- Samuti ei eksisteeri ideoloogia tema jaoks mingi programmilise mõttekogumina, vaid see on ka tegevus-praktika, mille kaudu inimesed (rühmad, institutsioonid ) oma igapäeva elu korraldavad. Ka siin näeme pealisehituse ja materiaalse vastasmõju. Seda võiks kokkuvõtteks nimetada sotsialiseerumis protsessiks , kus inimene saab mingi ühiskonna subjektiks kõige sinna juurde kuuluvaga.
Me näeme, et endine Marx on juba kõvasti sugeda saanud, kuid et
tema dekonstruktsiooniga lõpuni minna, peame pöörduma teise
teoreetilise väljundi poole, mida Marxistliku teooria probleemid pakkusid .
Hegemooniateooria
Liikumine
hegemoonia teooria suunas sai alguse niinimetatud “marksismi
kriisi” (1898-1914) perioodil, mille lõpuks kattis kinni ortodoksne marxism-leninismi so. Kolmanda Internatsionaali
teoreetilis-poliitiline horisont , mis niiöelda monopoliseeris lõpuks
marxismi tõlgenduskaanoni.
Üldjoontes võib eristada kolme lahendust marxismi kriisile, mida
iseloomustas eelkõige proletaarse liikumise lõppsihi ja
sotsialistlike praktikate vaheline lõhe (nt, kas teha koostööd
või mitte teiste parteidega, töölisklassi monoliitsuse purunemine
I maailmasõja valguses, siit edasi-kuidas üldse tekitada
klassiühtsust jne).
Aga
jätkakem lahendustega, mida tollal peeti mõeldavateks:
ortodoksne marxism (Plehhanov ja voldikud) püüab mainitud ebakõla ohjata üha dogmaatilisema haardega, mitte tulemusel tekkiv dialektiline materialism tagab proletaarse revolutsiooni saabumise objektiivsete ajalooseaduste ja eshatoloogiliste visioonide esilemanamise kaudu. Arvati, et töölisklassi lõhenemine on näiline ja ühtsus saavutatakse nagunii – Marxi majandusdeterminatsioon ju lubas!
Eduard Bernstein (1850-1932) revisionismis ületatakse ühiskondlik fragmentaarumine eetilis -poliitilise algatustega, mida koondab endas ajaloo tendentslik evolutsioon . Tema nägemus juba hülgab ajaloo objektiivse põhjuslikkuse ning neid tühimikke, mis tekivad majandusliku ja poliitilise arengu vahel hakkab vahendama partei. Samas jääb ka Bernstein poliitilist ühtsust mõistma lõppkokkuvõttes klassiühtsuse tähenduses.
Georges Soreli (1847-1922) revolutsioonilise sündikalismi käsitluses on ühiskonna ratsionaalne substraat juba täiesti lahustunud ja ühiskondlik reaalsus ise määramatu. Taas on dialemma sama mis eelnevate puhulgi: majanduslik baas ei suuda tagada klassi ühtsust (ühtset identiteeti), poliitilisel tasandil moodustatud ühtne subjekt (“meie”) aga ei pruugi tingimata osutuda klassiks selle sõna ranges mõttes.
Siin tekib küsimus: kuidas siis mõtestada/täpsustada
seda poliitilise ühtsuse loomust, mis tegelikult on struktuurselt
määratlematu? Soreli järgi hakkab igasugune ühendamine
ühtsuseks sõltuma teatud gruppide tahtest suruda peale omaenese
arusaam majanduse korraldusest, see tahe ise aga püsib omakorda
keelekujundite ehk müütide najal. Selliseks müüdiks saab
Soreli tekstides “üldstreik” – regulatiivne printsiip,
mis teenib solidaarsuse, klassiteadvuse ja revolutsioonilise innukuse
tugevdamist töölisklassi hulgas ning toimib proletaarse
klassiühtsuse koondumispunktina.
Ometi säilib ka Soreli juures veel kübeke essentsialismi, sest revolutsiooniline toimija on siin ikka seostatud töölisklassiga.
Kuid vahe on siin siiski märgatav: teoreetiliselt distsipliinilt
liigutakse tendentsliku poliitika praktika kaudu müütilisele
(sattumuslikule) ühendamisele.
Need eelmised lähenemised mõjutasid oluliselt määral Antonio Gramscit. Gramcsi vahetuks mõjutajaks saab vene revolutsioon ja Marxi leniinistlik tõlgendus. “Vanglamärkmetes” (1926-37) esitatud poliitika käsitluses iseseisvub juba täiesti selgesti poliitilise ja strateegilise kalkulatsioon majandusliku “baasi” ettekirjutistest. Sõltuvalt Venemaa poliitilis-majanduslikust eripärast (nõrk kodanlus, despoot - tsaar , sellest johtuvalt parlamentarismi puudumine) osutub marksistliku paradigma kriis seal positiivseks nähtuseks. Töölisklassil tuli tegelema hakata talle võõraste – ebaloomulike – ülesannetega, nt parlamendi ülesehitamine isevalitsuse asemel, samal ajal muudavad need nö klassivõõrad ülesanded loomulikult ka poliitiliste subjektide identiteeti.. Seda lahknemist ehk struktuurset dislokatsiooni, mille tõttu toimub võimu ülevõtmine hakatigi vene sotsiaal- demokraatias nimetama “hegemooniaks”, kuid jääb Leninil teoreetiliselt väljaarendamata. Siit pinnalt võrsub ka “klassiallianssi” (Venemaal: tööliste ja talupoegade liit), mis jääb tähistama lihtsalt poliitilist juhtrolli klasside allianssis ning nende allianssi ühendatud erinevate jõudude (nt talupoegade ja tööliste) identsus olemuslikult ei muutu.
Alles Gramscil (muideks Kolmandast
Internatsionaalist – Komiterni - osavõtja, hiljem suri Mussolini aegses Itaalias vangimajas) omandab hegemoonia
mõiste uue sisu. “Hegemoonia tekib kapitalistlikes ühiskondades
mõnede rühmade ja institutsioonide tegevusest. Gramsci leiab, et
see, mida ta nimetab tsiviilühiskonnaks,
peab vastutama hegemoonia tootmise, taastootmise ja muutmise eest,
samas kui riik vastutab sunnivõimu rakendamise eest. Niisuguses
üpris lihtsas ja otseses võrduses rakendab riik rõhumist ja
tsiviilühiskond hegemooniat.”
Arenenud tsiviilühiskonna institutsioonid:
Leninismi “klassiallianssi” piirid ületatakse siin selgelt
äratundmisega, et strateegilised liikumised ise muudavad
konfliktsete ühiskondlike jõudude iseloomu – seal toimivate
subjektide identiteet pole enam objektiivselt antud, pragmaatilise
liigendamise tagajärg.
Sellega seoses minnakse “poliitilise juhtimise” tasandilt üle
“intellektuaalse ja moraalse juhtimise” tasandile, kus juba
olemasoleva esindamine (representatsioon) asendub alles tekkiva
samastumisega ( identifikatsioon ). Ja see viimane on pidev
protsess. Siit lähtuvalt tuleb poliitiliste subjektide lõplikult
määratletud identiteetide asemele teistsuguse algupäraga
moodustised.
Klassi (oma kindlate klassihuvidega) vahetab välja keerukakas ja
ebakindel ühtsusetüüp – kollektiivne tahe, mis tekib
hegemoonilise liigendamise käigus. Tuleb rõhutada, et see ühtsus
on rangelt sattumuslik ning tekib intellektuaalide tegutsemiste
vahendusel, mis sulandab heterogeensed praktikad ajutiseks
“ajalooliseks blokiks”. Gramsci poliitiline
(revolutsiooniline) strateegia [arenenud liberaalsete ühiskondade
jaoks, kus riik on nõrgem ja tsiviilühiskond tugevam: kõigepealt
tuleb hõivata just tsiviilühiskond. St hegemoonia peab eelnema
sunnivõimule.
Kes toodavad hegemooniat?
Hegemoonia on intellektuaalide tehtud
töö tulemus. Seejuures on
intellektuaali mõiste Gramscil laiem kui tavakeeles harjunud : see on
seotud üldisemalt kõigiga, kelle töö seisneb ideede ja teadmiste
tootmise ning levitamisega: “… kõik inimesed on intellektuaalid…
kuid mitte kõik ei täida ühiskonnas intellektuaalide ülesandeid”
Mis eristab hegemooniamõistet frankfurtlaste ja Alhtusseri
domineeriva ideoloogia mõistest? “Ta on pigem vaidlustav ja
muutuv ideedekogum, mille abil domineerivad rühmad üritavad tagada
alluvate rühmade leplikkuse, mitte järjepidev ja funktsionaalne
ideoloogia, mis töötab alluvatele rühmadele õpetust jagades
valitseva klassi huvides.
Samas – ja see jätab ka Gramsci essentsialismiga flirtima –
eksisteerib igas hegemoonses formatsioonis ehk ajaloolises plokis
üks ja ainult üks ühendav printsiip, mille sõnastajaks saab
olla mingi fundamentaalne klass. See aga tähendab, et
hegemoonse subjekti lõplik kese asetseb siiski väljaspool seda
ruumi, mida ta liigendab. Väline on see, mis määrab siiski
identiteedi, see ei puhtalt selles liigendatava ruumi tingimuste
tõttu. St kollektiivse tahte sõnastab siiski mingi
olemuslikult ühtne klass, mis hegemoniseerides ühendab veel teisigi klasse . Selle “ontoloogilise jäägi” tõttu ei õnnestu
Gramscil vabaneda sellest ajaloo ja ühiskonnanägemusest, mis püsib
olemuslikult marxistlikus paradigmas.
Alles sellest nö “jäägist” lahtiütlemine – so struktuurse
määramatuse täielik omaksvõtt – avab tee post-marxismile,
millest hästi lühidalt postmodernismi loengus, sest siin on olulisi
kattuvusi.
http://www.marxists.org/
23
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 23 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-11-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
55 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Siim Pening
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid