Kultuuri uurimise alused, kordamisküsimused, Ott Karulin (0)

HVVK.12.040 Kultuuri uurimise alused kordamisküsimused  MIS ON KULTUUR JA KULTUURITEADUSED?  1. Kuidas on kujunenud mõiste „kultuur“ tähendus?  ( Viik , T. 2008. Kultuuriline pööre.  ​Keel ja Kirjandus,  ​lk 604-616.)  Kuni 18.sajandini tähistas sõna kultuur lad k ​ cultura ​individi haritust ja kasvatust, kombekeust ja                             tsiviliseeritust, nagu tänapäeval säilinud tähndus väljendis kultuurne inimene. Alates 19.                     sajandist hakati kasutama sõna kultuur tähistamaks suurte inimrühmade, näiteks rahvaste,                     kollektiivseid uskumusi, ideid, väärtusi, mis ennast selle rahva keeles, ühiskonnakorralduses,                     uskumustes , tõekspidamistes ja institutsioonides väljendavad.     [Tamm, M. Mis on kultuur ja kultuuriteadused? lk 8–18]  Sõna kultuur, lad. k ​“​cultura ​” ​on algselt (eKr) seotud tähendustega  harima , põldu harima,                           hoolitsema, täiustama, austama (lad k “ ​cultus” ​).  Tänapäevases  tähenduses kultuurist rääkis                     Marcus   Tullius   Cicero  (45 eKr), kui ta võrdles  inimhinge  põlluga, mis õige harimiseta vilja ei                               kanna ning just filosoofia ülesandeks on inimhinge harimine ( ​cultura autem animi philosophia                           est). ​Laiemalt käibele tuli selline  metafoorne  kultuuri mõiste alles  renessansiajastu                     humanistidega. Iseseisvana hakati kultuuri  käsitlema  16. sajandil. Tähendas see siis midagi, mis                         seob omavahel tervikusse uskumusi, kunsti, teadust, õigust ja keelt. 17.sajandil hakati kultuurist                         rääkima, kui ​ kollektiivsest nähtusest​. Eristati kultuurseid rahvaid kultuuritusest.    18.sajandil andsid saksa  valgustajad  (eeskätt Johann  Gottfried   Herder ) mõistele tänapäevasele                     lähedase sisu. Herderi töö on  kultuurirelativism . Kultuurid on omanäolised, kordumatud                     individuaalsed üksused, mida on palju ja neid ei saa hinnata universaalse mõõdupuuga. Kultuur                           kui suurte  inimgruppide  elukorralduse viis ja seda elukorralduse viisi määrav, struktureeriv                       kollektiivsete uskumuste ja ettekujutuste tervik.   19. sajandil on  antropoloog  Edward  Tylor  defineerinud kultuuri nii: “kultuur on see keeruline                           tervik, mis hõlmab teadmist, usku, kunsti, kõlblust, kombeid ning kõiki muid oskusi ja                          

1 

harjumusi, mida inimene ühiskonna liikmena  omandab .” Paralleelselt antropoloogilisele                 kultuurikäsitlusele tähistas kultuur ka inimvaimu kõrgemaid,  täiuslikuks  ja peeneks peetud                     saavutusi. Vastanduvad  kõrgkultuur  ja  rahvakultuur ,  eliit  suhtub põlglikult lihtrahvasse. Kultuur                     on  vähemuste  hoida ning tuleb ära hoida nn masside mässu, mille anarhistlik jõud häsitaks                             kõrgkultuuri  ( Matthew   Arnold ).  Elitaarse  kultuurikonseptsiooni kriitika suuna eestvedajaks sai                   peale II MS ​Birminghami koolkond​, kes andis  kultuurile  laiema tähenduse. Koolkond seadis                         eesmärgiks uurida kõiki kultuurivorme. Kultuur sai i ​gasuguse (tähendusliku) inimtegevuse                   üldnimetajaks. Kultuur muutub “tavaliseks”.  

1970.-1980. aastate üheks kaalukamaks kultuurimõtestajaks peetakse ameerika  antropoloogi  

              Clifford  Geertzi ​, kes võrdleb kultuuri ​ tekstiga ​, mis koosneb kultuurisõltelistest  sümbolitest ,                     mida antropoloog  peak  püüdma “lugeda” ja tõlgendada - neid “tihedalt kirlejdama”. Sellist                         kultuurikäsitlust võib nimetada semiootiliseks. Kultuur koosneb “ ​sotsiaalselt väljakujunenud                 tähendusstruktuurides ​t”. Tartu- Moskva  koolkonna  semiootikud , eesotsas  Juri  Lotmaniga               kujundasid välja teooria, milles kultuur on kui kollektiivne  mittepärilik  mäli, mis avaldub  teatava                           keeldude ja ettekirjutuste  süsteemina . Kultuur on erinevate semiootiliste süsteemide  hierarhia ,                     tekstide summa ja nendega seotud funktsioonide kogum, mis genereerib uusi tekste .     2. Mida tähendab kultuuriline pööre?   (Viik, T. 2008. Kultuuriline pööre.  ​Keel ja Kirjandus,  ​lk 604-616)  Kultuuri mõiste levik ja omaksvõtt. ​Erinevate teadusharude huvi kultuurinähtuste vastu​. Uut                       tüüpi uurimisobjektiga kaasnevat metodoloogilist segadust ja epistemoloogilist               ümberorienteerumise vajadust.  Kultuuri fenomeni teoreetiline kontseptualiseerimine.    
[Tamm, M. Mis on kultuur ja kultuuriteadused? lk 16–19]  Kultuuriliseks pöördeks hakati 1990. aastatel nimetama ​kultuuri populariseerimist erinevates                   teadusharudes ​(see hakkas toimuma 20.sajandi teisel poolel) ja ka akadeemilisest maailmast                       argikeelde. Seda iseloomustas huvi uurida tähendusi, sümboleid,  väärtushinnanguid , ettekujutusi.                   Kultuuri toimemehhanismide  samastamine  turumajanduse omadega. Kultuurilise pöörde mõjuna                 võib vaadelda koloniaalmaade eneseteadvuse tõusu.  ​Kultuur on omane igaühele​.  

2 
  3. Kuidas erineb kultuuri  käsitlemine  süsteemi ja  tegevusena ? 

[Mis on kultuur ja kultuuriteadused? lk 22–23]  Käsitledes kultuuri ​süsteemina ​võrdleme me seda tekstida, struktuurse süsteemina. Need on                       kokkuleppelised ​reeglite  kogumid ​, hierarhilised  struktuurid ,  märgisüsteemid  ​ja  tähendusloome                 mehhanismid . Kultuur on selles käsitluses  piiritletud , sidus tervik. Uurija  fookuses  on                       kultuurilise tähenduse stabiilsed, etteantud, reguleerivad vormid ja koodid.  Käsitledes kultuuri tegevusena on ta praktiline nende süsteemide  realiseerimine  või muutmine.                       Me saame kultuuri võrrelda rituaalsusega, etenduslikkusega, õpitud käitumisega, argite või                     pidulike  toimingutega. ​ Reguleeritud  praktikate hulk, tähendusloome praktika. ​Tegevus on                   protsessuaalne  dünaamiline  tähendusloome, kus kogemusi vahendatakse ja reegleid                 kehtestatakse.   Enamasti kaldutakse kultuuri uurides lähtuda ühest või teisest käsitlusest. Filosoofilistes,                     semiootilistes uurimustes on peamine rõhuasetus süsteemsel käsitlusel. Ajaloost lähtuvad                   distsipliinid lähtuvad protsessidest ja tegevustest. ​ Eristus  on aga  tinglik  ​- kõik kultuurilised                         praktikad on seotud süsteemse struktuuriga ja vastupidi.   4. Mil määral vastanduvad kultuur ja loodus?  [Mis on kultuur ja kultuuriteadused? lk 24–26]  Prantsuse antropoloog  Claude  Levi- Strauss  tõmbas piiri kultuuri defineerimisel selle olemuses                     loodusest, 1950ndatel. ​Looduses kehtivad  universaalsed  seaduspärasused, kultuuris aga                 suhtelisus ja kokkuleppelisus.   Looduse ja kultuuri vastandust on vaidlustanud prantsuse sotsiloog ja antropoloog ​ Bruno                       Latour, kes peab seda modernismiajastu leiutiseks, mis pole  tegelikus  kooskõlas meie                       kogemusega, kus me oleme pidevalt ümbritsetud  ​looduse-kultuuri hübriid - vormidest ​.  Kultuuri - looduse käsitlemine põiminguna on tänapäeval laialt levinud hoiak. Vastandid, nagu                     keha ja vaim, kasvatus ja keskkond, loomulik ja  ebaloomulik  hakkavad taas  hajuma  (vastandus                           puudus arvatavasti ka enne uusaega ).  

3 
  KULTUURIAJALUGU    

5. Mis on kaks peamist kultuuriajaloo määratlemise viisi?  [Kultuuriajalugu, lk 137]  Kaks peamist kultuuriajaloo uurimisviisi tulenevad briti kultuuriajaloo käsitlustest, millest                   esimene domineeris 1970-ndate aastateni ja  kandis  nime ​history of culture ​ja teiseks edaspidi                           domineerivaks osutuv ​ ​ cultural history.   Esimese puhul on tegemist ajalooharuga, mille ​uurimisobjektiks on kultuur. Kultuuri                     defineeritakse siin ka pigem kui kaunite kunstide ja teaduse hajusat kogumit.   Teise puhul on oluline mitte  uurimisobjekt , vaid uurimise ​ vaatenurk  ( kontseptuaalne  või                       maailmavaateline ). ​Ajalugu uuritakse kultuurist lähtuvalt. Oluline pole mitte mineviku  reaalsus ,                     vaid selle  inimtekkelised   avaldumisvormid  märgilistes mudelites. Inimese ettekujutustel on                   tegelikkusest suurem tähtsus.    6. Mida tähendab, et  XVII  sajandil  nihkus  „kultuur“ individuaalselt  tasandilt                     kollektiivsele?  [Kultuuriajalugu, lk 138–139]  Kui varem räägiti kultuurist eelkõige indiviidist lähtudes (inimese sisemine  haritus ,  vaimsus ,                       hing; nt Cicero ja renessansi  humanistid ), siis alates 17.sajandist muutus kultuuri mõiste                         kollektiivi hõlmavaks. Üks esimene mõtleja, kes hakkas rääkima ​kultuurist kui rahvaid                       hõlmavast tervikust oli Giambattista  Vico , sealt edasi juba Johan Gottfried Herder ​, kes                         hakkas rääkima  ​rahvuskultuuridest.​ Eristati kultuurseid ja kultuurituid rahvaid.    

4 
7.  Millena  käsitleb kultuuri  Oswald   Spengler  „ Õhtumaa  allakäigus“? 

[Kultuuriajalugu, lk 141]  Oswald Spengler (1918) käsitleb kultuure, kui ​elusorganisme​, mis arenevad ​tsükliliselt nagu                       looduse  ringkäik , millel on parimad  eluaastad  ja mis lõpuks närbuvad. Käsitleb ta kokku 8 suurt                               kultuuri/tsivilisatsiooni. Kultuuri all peab ta silmas samuti kõrgkultuuri. Läänemaailma ehk                     õhtumaa tipphetkeks peab ta 18.sajandit.   8. Mida uurib ajalooline  antropoloogia ?  [Kultuuriajalugu, lk 144]  Ajalooline antropoloogia uurib “ajaloolist teist/võõrast”, taotledest võõraste rahvaste ja                   kultuuride praktikate, tavade ja uskumuste kirjeldamist ja  tõlgendamist . Võõra  defineerib  kas                       geograafiline, kultuuriline või ajaline  distants  oma vaatepunktilt. Kasutusele võetakse nii ajaloo,                       kui ka antropoloogia uurimismeetodeid. Eelkõige on rikastanud antroploloogia kultuuriajalugu.   Prantsuse  traditsioon  on toetunud eelkõige strukturaalantropoloog ​Claude Levi-Straussi ​töödele                   ja  uuriti  eelkõige mineviku ühiskondade  pereelu ​. Ameerikas eelkõige ​Clifford Geertzi t​öödele                       ja uuritakse ​sotsiaalseid riitusi js situatsioone​. Saksamaal on tugev filosoofilise antropoloogia                       suund eesotsas ​August Nitschke ja Hans Medickiga, uurimisobjektideks ​mineviku  käsitlus                     inimese kehast ja inimese isiksusest ​.   9. Mida tähendab mõiste „kultuuriline teine“?  [Kultuuriajalugu, lk 144]  “Kultuuriline teine” on uurija jaoks võõras ​ja  kauge , tundmatu rahvas, kultuur või piirkond.                           Distantsi võib luua aeg, sotsiaalne või geograafiline kontekst.    

5 
  10. Mille poolest erinevad  mikroajalugu  ja argiajalugu? 

[Kultuuriajalugu, lk 146–147, 149]  Mõlemad  uurimissuunad  uurivad senise ajaloo  diskursuse  kõrval  tähelepanuta  jäänud                   tavainimeste igapäevaelu ​, kui argiajaloo  fookus  lähtub eelkõige uuritava subjektiivsest                   kogemusest, siis mikroajaloo fookus käsitleb uurimisainest küll ​ detailselt ​, kuid siiski                     objektiivselt ​.   11. Mida tähendab, et tunded on kultuuriliselt konstrueeritud?  [Kultuuriajalugu, lk 151]  Seda, et ​tunded ja  tajud  pole ainult bioloogilised nähtused, mida saab analüüsida vaid                           neurokeemiliste protsessidena. Aistinguid tajutakse ja tundeid tuntakse eri  aegadel  ja eri                       kultuuriruumides erinevalt, nende väärtustamine, tõlgendamine ja neist  hoolimine  on ajalooliselt                     muutuv. Igal ajastus valitseb oma “ ​tunde-ja tajurežiim​”, mille raames võtame vastu,                       mõtestame, näitame välja ja tõlgendamine oma emotsioone ja aistinguid erinevalt.     KULTUURIFILOSOOFIA   12. Milles seisneb filosoofia ajaloolisuse ja kultuurisõltelisuse probleem?  [Kultuurifilosoofia, lk 52–53]  Georg  Friedrich  Wilhelm  Hegel  (1770 -  1831 )  sõnastas  filosoofia ajaloolisuse ja                       kultuurisõltelisuse probleemi nii: kui filosoofia on ajalooliselt konkreetse kultuuri saavutus ​,                     mis kuulub ühe rahva “vaimu” juurde ​, siis kuidas on võimalik jõuda üldkehtivate tõdedeni                           (mida muidu filosoofia taotleb), mis kehtiksid mitte ainult ühes kultuuris ja ühel ajastul, vaid                             oleks  ​üldinimlik.  

6 
Ameerika  filosoof

​ Richard   Rorty  (1831— 2007) on sõnastanud selle küsimuse ​keelelise                       relativismi kontekstis ​: kui ​keel on ajalooliselt sattumuslik​, siis kuidas saavad  keeleliselt                       väljendatud ​ seisukohad olla üldkehtivad väljaspool (selle tõe väljendamiseks kasutatud) keelt?  13. Mida peab Gottfried Herder silmas  mõistega  „rahva vaim“ ja kuidas see on                           mõjutanud kultuuri mõistet?  [Kultuurifilosoofia, lk 54]  Rahva vaimu all pidas G. Herder silmas seda, mida meie praegu ​rahvuskultuuriks kutsume.                           Rahvuskultuuri teooria tähendab, et iga kultuuri tuleb hinnata ja kirjeldada selle kultuuri enda                           terminites ning et kultuuride erinevus on väärtus iseeneses, mida tuleb säilitada ja hoida.   Tänaste teadmistega võrreldes alahinnatakse 18.sajandi rahvuskultuuri  teoorias  kultuurilaenude                 ja kultuuri tõlgete tähtsust ning ülehinnatakse ​kultuuri homogeensuse astet. Samal ajal on                         kultuuride eristamine neile iseloomulike printsiipide ​kaudu üks levinumaid  eeldusi  nii                     teaduslikul kui ka argimõistuslikul tasemel.   14. Mida tähendab Georg Wilhelm Friedrich  Hegeli  väide, et iga riik on                         individuaalne totaalsus?  [Kultuurifilosoofia, lk 54–55]  Hegeli sõnul eristab üht rahvust teisest ​kultuuriline printsiip​, mille kaudu rahvas väljendab oma                           teadvuse ja tahtmise kõiki külgi, kogu oma tegelikkust .   Riigi individuaalne totaalsus tähendab ​vaimset  substantsi ​, mis moodustub rahva                   riigikorraldusest, kunstist, filosoofiast ja ettekujutusest oma kultuurist kui niisugusest, koos                     väliste mõjudega nagu kliima ja positsioon maailmas. Rahva  eneseteadvus  ja  realisatsioon .                       Kultuur on homogeenne tervik.    

7 
 

15. Mis on Jakob von Uexkülli arvates  omailm  ja kuidas seda mõjutab kultuuriline                           „ sümbolsüsteem “?  [Kultuurifilosoofia, lk 55–59]  Jakob von  Uexküll  nimetab “Omailmaks” ( ​ Umwelt ​) inimese jaoks tähenduslikku maailma,                       mida tema taju eristusvõime talle pakub ​ja kus inimene oma  tegevusega  seotud protsesside                           kaudu paikneb. Inimese jaoks on olemas vaid need asjad ja liigendused, mida tema taju                             tähenduslikena eristab. Omailmast vaadelduna ei suuda kultuuris paiknev inimene olla                     objektiivne.   Sellise reaalsuse tekkimise  tingimuseks  on ​tähendusloome  mehhanismide  olemasolu. Lisaks                   nendele mehhanismidele on inimse suhe maailmaga ​vahendatud kultuurilise                 “sümbolsüsteemiga”, mis muudab inimese omailma ​kultuurisõlteliseks r​eaalsuseks. Tänu                 sümbolsüsteemile ei ole inimene ainult füüsilise, vaid ka sümboolse maailma elanik .     16. Mida mõistab rahva kultuuriruumina  Edmund   Husserl ?  [Kultuurifilosoofia, lk 57]  Rahva  kultuuriruum  on ​Edmund Husserlil ( 1859  - 1938) ​ühe rahvusliku kogukonna jagatud                         kultuuriline omailm. See on  individuaalsete  reaalsuste kogum, mida tajutakse ühiselt kehtivana.                       Intersubjektiivne  reaalsus, kus see kuidas me asju  kogeme  on mõjutatud sellest, kuidas me                           arvame  ka teised neid kogevat. Rahva kultuuriruumi liikmena  tunneme ,e t see keskkond on meile                             loomulik. Me atjume, et see kultuuriruum kehtib abjektiivse reaalsusena kõigile kogukonna                       liikmetele .        

8 
17. Mida tähendab „eel- antus “?   [Kultuurifilosoofia, lk 58] 

Meile  loomulikus   kultuuriruumis   elades ,  tunduvad  meile asjad  osana  maailmast ​. Asjad selle                       sees on meile juba nagu alati olemas olnud, “ette-antud”.  Sellelt  pinnalt tõukuvad meie                           tegevused ja mõtted. ​Maailm ​milles me elame, on meie teadvusele justkui ​alati olemas olnud                             ja selles ​olevad objektid jõuavad nii meie teadvusesse. Me tajume neid objektiivselt                         kehtivatena.   Kuigi me teame, et  raadiot  ja televisiooni ei olnud keskajal olemas, siis niipea kui nad loodi, on                                   nad meie jaoks alati olemas olnud ning kuigi  dinosaurused  on välja surnud, on and meie                               teadvuses ikkagi olemas.   18. Mille poolest erinevad Edmund  Husserli  järgi  reaalsed , ideaalsed ja „vaimuga                       laetud“ objektid?  [Kultuurifilosoofia, lk 59]  Reaalsed objektid on ​loodustlikud, materiaalsed nähtused. ​Ideaalsed objektid ehk vaimsed                     objektid on mõisted, tähendused,  keelesüsteem ,  kunst , arusaamad, väärtused,  religioon ,                   mittemepiiriline reaalsus ​, mis kehtib siiski objektiivselt kultuurilise omailma liikmetele.                   Vaimuga laetud objektid konkreetsed materiaalsed objektid, msi kannavad endas vaimseid                     objekte, nagu näiteks raamatud. Kultuur võib olla vaimuga laetud objektide kogum, mis kuulub                           ühe ühiskonna juurde.   19. Mida tähendab, et keel on kogemust võimaldav struktuur?  [Kultuurifilosoofia, lk 66]  Selleks, et  objektile  omistada tähendus, on meil vaja ​luua  seoseid  läbi keelestruktuuri.                         Loomuliku keele  valdamine  eelneb kõikidele keelelistele tähendusloome aktidele. Igale                   inimkollektiivile on omane maailma  liigendamine  kindlate ühiselt teadaolevate ja                   inersubjektiivselt kehtivate ideaalsete vaimsete objektide kaudu.  

9 

20. Mida tähendavad Ernst Cassireri mõisted „sümboolsed vormid“ ja „ sümboolne                     laetus “?  [Kultuurifilosoofia, lk 65-70, 67]  Sümboolsed vormid on needsamad ideaalsed objektid, vaimsed objektid, tähendused. Läbi                     sümboolsete vormide tajume me tähendusi.   Sümboolne laetus on inimkogemust iseloomsutav põhimõte, mille kohaselt on  asjadel  inimese                       kogemuses alati mingisugune tähendus, mis eelneb konkreetsele kogemisaktile ja teeb selle                       kogemuse üldse võimalikuks.     KULTUURIPSÜHHOLOOGIA    21. Millega tegeleb kultuuripsühholoogia?  [Kultuuripsühholoogia, lk 202]  Kultuuripsühholoogia tegeleb  kultuuriga  seotud psüühiliste nähtuste mõistmisega. Püüab mõista                   indiviidi psüühilise suhestumise vorme kultuurikeskkonnaga.   On hulk erinevaid kultuuripsühholoogilisi lähenemisi, vastavalt sellele, kuidas uurija on                     määratlenud kultuuri mõiste ja psüühika.   22. Mida peab Lev  Võgotski  silmas, kui ta määratleb kultuuri semiosfäärina?  [Kultuuripsühholoogia, lk 206–207]  Kultuur on Lev Võgotski käsitluses (nagu ka Juri  Lotmani )  semiosfäär  ehk sotsiaalselt ühistesse                           sümbolitesse kodeeritud informatsioon. Kultuur ei ole eraldiseisev nähtus, mis mõjutaks inimese                       vaimuomaduste kujunemist, vaid on keskkond, millega suhestudes inimesel arenevad uudsed                     omadused.       

10 
KULTUURISEMIOOTIKA  

23. Kuidas erinevad Charles  Sanders   Peirce 'i ja  Ferdinand  de Saussure´i                     märgimudelid?  [Kultuurisemiootika, lk 170-174]  Ameerika semiootiku Charles Sanders Peirce`i ( 1839  - 1914) ​märgimudel on  triaad , koosneb                         kolme elemendi  omavahelistest  suhetest. Märk koosneb ​esitisest (representamen,  tähistaja ),                   objektist (tähistatav) ja tõlgendist/tõlgendajast (interpretant, tähistis). Peirce`i märk on                   meeleliselt tajutav objekt ehk  esitis , mis esitab midagi muud, objekti või fakti ja mille vahel                               ilmneb tõlgendus. Oluline roll on märgi kogejal ehk tõlgendajal. Märgiloome protsess kannab                         semioosise nime. Märgilisus on funktsioon. Märk on objekti  asendaja , substitutiivne. Üksik märk                         on elementaarne osake, mis võib ka iseennast tähistada.   Šveitsi  keeleteadlase ​Ferdinand de Saussure`i (1857 - 1913) jaoks on märgimudel ​ diaad  ehk                           kahesuunaline elementide omavaheline suhe, mille moodustavad tähistaja ja tähistatav. Märgid                     saavad eksisteerida aga ainult ​märgisüsteemis (nii märgi olemasolu, kui ka selle puudumine on                           tähenduslikud). Tähtsamaks märgisüsteemiks on loomulik keel.   24. Kuidas erinevad ikoonilised, indeksiaalsed ja sümboolsed märgid?  [Kultuurisemiootika, lk 170]  Ikoonilised  ​märgid on Pierce `i jaoks need, mille tähistaja ​sarnaneb​ oma tähistatavaga.  Indeksiaalsed  ​märgid​  suhestuvad ja viitavad ​ otseselt, reaalajas kuidagi oma tähistatavale.  Sümboolsetel  ​märkidel puudub otsene seos tähistatavaga, see on​ kokkuleppeline.   25. Miks eristab Ferdinand de Saussure keelt ja kõnet?    [Kultuurisemiootika, lk 173]  Keel on  abstraktne   märgisüsteem , kõne on selle reaalne  esitusviis . Keel on kõne alussüsteem.                           Ilma keeleta ei oma kõne tähendust.    

11 
26. Mis on loomuliku ja tehiskeele erinevus? 

Loomuliku keele omandame elu jooksul oma kultuuriruumis. Tehiskeele  loome  või õpime                       loomuliku keele kaudu. Loomulik keel on kujunenud ​pika aja jooksul.  Tehiskeel  on loodud                             ühe korraga üsna ühese eesmärgi, funktsiooni jaoks.      27. Mida tähendab  semiootikas  „tekst“?  [Kultuurisemiootika, lk 175 ]  Tekst kui  ​märgisüsteemide kogum ja nede edastatud sõnum.​  Tektsid moodustavad kultuuri.   Tekst kui piiritletud ​struktuur​, mis on võimeline ka dialoogiks. Selleks, et ​sõnumit ​tekstiks                           määratleda, peab ta olema vähemalt ​kahekordselt kodeeritud ​(loomulikku keelde ja seejärel                       mingisse sekundaarsesse keelde, mingisugusesse vormi).     28. Miks eristab  semiootika  primaarseid ja sekundaarseid märgisüsteeme?  Primaarne süsteem on näiteks loomulik keel.  Sekundaarne  märgisüsteem kasutab  primaarset                     märgisüsteemi ja loob uue tähendusi  kandva  struktuuri. ​Sekundaarse modelleerivad                   märgisüsteemid on tõlgitavad ümber primaarsesse ​.   Ersitus on oluline kuna sekundaarne märgisüsteem ​kasutab primaarset, kuid ei ole taandatav                         eelnevale ​, samuti võib emb- kumb  olla teineteise jaoks kujundaja ja mõjutaja, kuid ei pruugi seda                             alati olla.   29. Mis on binaarsete opositsioonide (Saussure) meetod?  [Kultuurisemiootika, lk 184-188]  Esiteks  käsitletakse keelt kui ​erinevuste süsteemi, sisemiste ​vastandumiste kaudu                   määratletud struktuur, ​ kus üks vastanduv osa saab võimalikuks ​ainult läbi teise.       

12 
30. Mis on  seem ?  [Kultuurisemiootika, lk 189–190] 

Seem on sematiline kategooria, mis määratleb ​elementaartähendust​, ehk ühine tähendus.                     Sõnad, mida ühendab mingi seem, moodustavad semantilise välja.     KULTUURIUURINGUD   31. Millele vastandus ja millest lähtus nn Birminghami koolkond?  [Kultuuriuuringud, lk 231]  Birminghami koolkond vastandus jäigale akadeemilisele keskkonnale, kus tähelepanu vääriv                   kultuur oli elitaarne ,  ​kõrgkultuur.  Birminghami koolkond lähtub sellest, et kultuurinähtuste alla käivad ​kõik ühiskondlikud                     eluviisid  ja et need eluviisid, valdkonnad ja elemendid on omavahel ​ vastastiku  suhestunud ja                           moodustavad ühiskonnas terviku.   32. Mida tähendab, et kultuuriuuringute alus on teadusliku uurimistöö poliitiline                     motiveeritus ?  [Kultuuriuuringud, lk 232]  Uurimistöö poliitiline motiveeritus ehk agenda lähtub sellest, et juba millegi uurimise väärseks                         tunnistamine toob mingitel eelistustel midagi ​tähelepanu alla ja jätab midagi välja​.                       Birminghami koolkonna agenda oli anda hääl ühiskonnas vähemustele, muidu hääletutele.   Uurides teaduslikult, kuidas inimeste igapäevane kultuuriliste tähenduste tõlgendamine,                 konstrueerimine , levitamine ja alalhoidmine on ​vastastikuses seoses võimuprotsessidega.                 Teadustöö  eesmärgiks ei ole tegelikult lihtsalt abstraktse teadmise loomine, vaid ​ühiskondlikele                       muutustele kaasa aitamine .      

13 
33. Mida tähendab  Raymond   Williamsi  väide, et kultuur on tavaline? 

[Kultuuriuuringud, lk 234]  Raymond  Williams ´i (1922 - 1988) väide tähendab seda, et kultuur on ​omane kõigile inimestele                             ja et kultuur avaldub ka kõigi ​igapäevastes toimingutes, kõigi elukeskonnas​, mitte ainult                         elitaarses eluviisis või kõrgkultuuris.     34. Mida tähendab nähtuse käsitlemine artikulatsioonina?  [Kultuuriuuringud, lk 238]  Nähtue käsitlemine artikulatsioonina tähendab seda, et nähtust uuritakse mitmekülgselt                   kontektsualiseerituna. Üksiknähtusel ei ole eraldiseisvat tähendust, vaid see moodustub                   dünaamilises suhtes  teistega . Samuti ei kehti alati samad suhted. Näiteks identiteedi puhul ei saa                             taandada inimest ega tema käitumist ainult ühele identiteeditegurile.     35. Mis on  Tony  Bennetti algatatud kultuuripoliitika uuringute lähteseisukoht?                   [Kultuuriuuringud, lk 239)  Tony Bennetti (snd 1947) ​kulttuuripolitiika lähtub ​Michel  Foucault ´”valitsemismeelsuse”                 ideest , mis  toetub  tõdemusele, et liberaalses riigis on inimeste kultuuriline  mentaliteet  ja                         valitsemisviisid  üksteisega nii läbi  põimunud  ja üksteist vastastikku tingivad, et intellektuaalid ei                         peaks püüdma ühiskonnakorraldust laialdaselt muuta, vaid sekkuma  konkreetsetes                 olukordades , ​kus praktiliselt vaja ja võimalik. Näiteks suheldes valitsusinstitutsioonidega,                   aidates välja töötada põhimõtteid hariduse või loomemajanduse reformimiseks. Kultuuri                   võimuses on pakkuda konkreetseid lahendusi, mis aitaks ühiskondlikke probleeme lahendada,                     aidata kaasa nt võrdsusele. Kultuuripoliitika kui ​ kultuuri kaudu sekkumine poliitikasse.          
 

14 

36. Kuidas erinevad kultuuriuuringute kontekstis kulturalism ja  strukturalism ?  [Kultuuriuuringud, lk 241-242]  Kulturalistlikus ​paradigmas uuritakse kultuuri kui ​inimeste kogemsute ​ summat . Uuritakse                   kultuuri, mida elatakse, läbi inimeste kogemuste. Keskmes on inimeste  teovõime , inimeste enda                         tootlikkus , mitte ainult kultuuritarbimine.   Strukturalistlikus ​käsitluses uuritakse struktuure, kehtivaid ideoloogiaid, võimusuhteid,               tekstuaalset kultuuri.  Eelduseks  on, et ​struktuur determineerib kogemuse​, kõikide inimeste                     kogemused on filtreeritud läbi kultuuriliste struktuuride. Kogemus on kultuuri  produkt , mitte                       lähtekoht . Inimeste teovõimet vormivad  võimustruktuurid  ja vastupanu neile (tarbides                   kultuuriobjekte nö mitteametlikult moel).    37. Kuidas mõistab „hegemooniat“  Antonio   Gramsci ?   [Kultuuriuuringud, lk 242]  Antonio Gramsci ( 1891  - 1937) mõistab “hegemooniat” kui kultuuri toimimise mehhanismi.                       Selleks, et kehtestada mingisuguseid diskursusi ei pea omama õlemvõimu ja seda peale                         massidele  suruma .  Diskursused   toimivad  nagu turul. Toimub erinevate väärtuspakketide                   konkurents , võitlus. Kehtima hakkab see t ​õde, mis levib enim ja saab mõistlikuks paljude                           hulgas. ​ Hegemoonia  on ​üldkehtivate arusaamade kehtestamine. ​See on valitseva arvamus                     grupi  domineerimine  selle abil, et tal on õnnestunud maksma panna oma huvi  toetavad                           kõlbelised ja kultuurilised väärtused ​, võites ühiskonnaliikmete laialdase ​heakskiidu​.     38. Kuidas erinevad mõisted „hegemoonia“ ja „ideoloogia“?   [Kultuuriuuringud, lk 243]  Ideoloogia on nö ülaltpoolt alla  struktureeritud , pealesurutud, terviklik eetiline vorm.                     Hegemoonia eeldab aga ühiskonnaliikmete endi pidevat aktiivset kaasatust ja kehtivate väärtuste                       taastootmist.   

15 

39. Millised on  Stuart  Halli arvates kolm tarbijapoolset tõlgenduskoodi teksti suhtes                       ja mis mõjutavad tarbija tõlgendust?  [Kultuuriuuringud, lk 246]  Stuart Halli 3 tarbijapoolset tõlgenuskoodi teksti suhtes on:   1). Hegemooniline kood - tarbija mõistab ja aktsepteerib teksti nii, nagu see on kodeeritud ja                               taastoodab sõnumi tootja eelistatud kujul edasi.   2). ​Läbirääkiv kood ​- tarbija nõustub tootja  koodiga  üldjoontes ja taastoodab selle põhiosa                           eelistatud kujul, kuid tõrjub või muudab seda ositi vastavalt oma kogemustele ja huvidele.   3). ​opositsiooniline/ hegemooniavastane kood ​- tarbija mõistab koodi, kuid ei nõustu sellega ja                           dekodeerib selle vastupidiselt tootja eelistustele  Tarbija tõlgendust mõjutavad tema  ​ühiskondlik positsioon ja klassihuvid​.     40. Kuidas suhestuvad identiteediuuringud ja  subkultuurid ?  [Kultuuriuuringud, lk????]  Identiteeti ei saa uurida ühe kategooria alusel, nähtusi tuleb artikuleerida, samamoodi                       subkultuurilist identiteediloomet. Analüüsitakse milliste vahenditega loovad näiteks töölisklassi                 noorukid  endale mitmesuguseid rühmaidentiteete, mis lubavad neil eristuda vanemast                   põlvkonnast ja kommertskultuurist.                    

16 
POPULAARKULTUURI  UURINGUD 

41. Mille poolest erinevad vastandused „ populaarkultuur / massikultuur  vs.               kõrgkultuur“, „populaarkultuur/massikultuur vs. rahvakultuur“ ja           „populaarkultuur vs. massikultuur“?  [Populaarkultuuri uuringud, lk 260] ​- ​ esteetiline  vastandus​, elitaarse ja rahvaliku suhete                     võimustruktuurid koos moraalsete, sotsiaalsete ja poliitiliste aspektidega.  Vastandumine                 nagu sügav vs  pealiskaudne , lihtne vs keeruline, erakordne vs tavaline, individuaalne vs                         stereotüüpne.  ​- selles vastanduses toonitatakse peamiselt probleemi, et                     seniste ​autentsete  rahvakultuuri  vormide asemele on tulnud isikupäratu massikultuur ja                     eelviimane taandub ja hääbub.                    ajupesu  ohvritena, kes pole ise suuteslised vastu seisma  maiste  labastumisele ja                       tehnoloogiliselt korraldatud sotsiaalsele  kontrollile . Poplulaarkultuuri mudel defineerib               uuesti rahva ja tema kultuuri mõiste, ka  demokraatlikus   võtmes  või poliitilist vastupanu                         osutades. Samuti vaatab populaarkultuuri teooria rahvast kui ​iseseisva ostustusvõimega                   vaba tegutsejat, kes võib nautida  massikultuuri , kuid ei lase ennast veel seepärast sellel                           täielikult manipuleerida .   42. Mis on „ kultuuritööstus “?  [Populaarkultuuri uuringud, lk 265]  Kunstiteos , kultuuri  artefaktid  vormistatakse kaubaks ja allutatakse turusuhetele ​.                 Kultuuritööstus on tehniline ja ratsionalistlik ning selle toime ei rakendu ainult  meelelahutuse                         peal, vaid ka nö tõsise kunsti. Sel moel konstrueeritud tarbimisobjektidel pole aga esteetilist                           kaalu (Th. Adorno ).   

17 
43. Mis mõttes on populaarkultuuritekstid kollektiivne looming? 

 [Populaarkultuuri uuringud, lk 269, 270]  Massimeedia  toimimist uurides on jõutud järeldusele, et tegemist on teatava organiseeritud                       tootmisprotsessiga, mis toimub kollektiivselt (nagu  televisioon ,  film , ka raamat kui seal osalevad                         institutsioonid , nt looja ja turusuhete konteksti sidujad). Oluliseks saab teksti vastuvõtt, mitte                        algselt kodeeritud sisu -   ​tähendus sünnib vastuvõtu protsessis​.   44. Mida tähendab populaarkultuuri uuringute kontekstis teksti vormellikkus?   [Populaarkultuuri uuringud, lk 270]  Teksti vormelikkus tähendab, et teksti loomisel kasutatakse vorme, mis on juba tõestanud enese                           toimimise, on ​koduvust ja äratuntavust ​lugeja poolt. See on teatud ​stereotüüpide ja                         reeglipärasuste järgi kultuuri ja kunsti  vormimine , mille  najale  hakatakse ka teatuid variatsioone                         ülesse ehitama.   45. Mida tähendab  Pierre   Bourdieu ' mõiste „kultuuriline  kapital “?  [Populaarkultuuri uuringud, lk 270-271]  Kultuuriline kapital on ​inimeste sotsiaalselt ja ühiskondlikult väljakujunenud kultuurilised                   väärtused, haritus ja staatus ​. See mängib olulist rolli meie ​kunstitarbimise maitseeelistustes                       ja vabaduses neid eelistusi teha. Näiteks kui nö madalamad  ühiskonnakihid  on oma valikutes                           pragmaatilised ja  hindavad   kunstiteoseid  nende funktsiooni (meelelahutusliku) pärast, siis                   peenemad   eelistused , mis mõõdavad  maitset , on samuti ​pragmaatilised ja  funktsionaalsed ,                     kuna niisugune  filigraansus  näitab (ja ka võimaldab) kõrgemat ühiskondlikku staatust ja võimu                         ühiskonnas.   

18 
   

46. Mida tähendab Marshall McLuhani mõiste „ globaalküla “?  [Populaarkultuuri uuringud, lk 274]  Marshall  McLuhan ´i (1911-1980) globaalküla tähendab maailma, mis on meedia abil kokku                       tõmbunud, samas omavahel pidevas ühenduses infovõrgustiku kaudu ​. Inimeste kultuur                   ühtlustus ​ läbi ühise infovõrgu.     47. Kuidas käsitlevad populaarkultuuri uuringud teksti ja  publiku  suhet?  Populaarkultuuri uuringud keskenduvad  vastuvõtja , publiku reaktsiooni uurimisele rohkem, kui                   edastatava teksti sisu uurimisele. Uuritakse mis ja kuidas pakub millist elamust. Uuritakse teksti                           poliitilist laetust ja publiku  vastuvõttu , kui poliitilise teona. ​Tekst ja  publik  on omavahel                           kommunikatsioonis  ​ja see pole ainult ühepoolne.   Tekstid pole postmodernistlikust vaatenurgast tähenduslikult sidusat tervik-struktuurid, aid                 pigem  fragmendid  või nende  ebapüsiv  kogum, mis tegelikult häirib ​adekvaatse                     kommunikatsiooni püüdlusi.   KULTUURIANALÜÜS   48. Mis on kultuurianalüüsi lähteseisukoht ja mida peetakse silmas mõistega 
„olevikulisus“? 
[Kultuurianalüüs, lk 288] 
Kultuurianalüüsi uurimuse tähelepanu alla läheb nii  nüüdiskultuur  kui ka mineviku oma ja                         vaadeldakse minevikunähtuste olevikulisust ehk seda, kuidas uuritav ​objekt minevikust                   mõjutab olevikku ​. Rõhutatakse kultuuriobjektide kohalolu ja tähenduslikkust kaasajal . 

19 
49. Miks peab Mieke Bal kultuurianalüüsis oluliseks mõistekesksust? 

[Kultuurianalüüs, lk 284, 287]  Kultuurianalüüsi eristab teistest distsipliinidest selle mõistekesksus. Mieke Bal (snd 1946) ei                       lähtu  tervikteooriast ega kasuta valmismeetodeid, vaid ​leiutab meetodi mõistekeskselt​,                   vastavalt ​käsitlusaine vajadusele, ​igas kontekstis erinevalt. Oluline on mõiste kasutusajalugu.                     Mõiste peab  kõnetama  uuritavat nähtust ​, sest seda kasutatakse  ennekõike  objekti                     analüüsimiseks  ja avamiseks. ​Mõiste-ja objektikesksus ​tähendab ka seda, et kultuurianalüüs ei                       käsitle kultuuri üldiselt. Ta valib kultuurist eritlemiseks nähtusi, mida uuritakse kultuuris                       toimimise vaatepunktist.     50. Mis on  lähilugemine ?  [Kultuurianalüüs, lk 290]  Briti kultuuriuuringute (tegelikult II MS eel  angloameerika   uuskriitika  koolkond)                   kirjandusteaduslikust traditsioonist tulenev  uurimismeetod  lähilugemine tähendab seda, et                 uuritakse teksti ennast, tehakse ta  esmalt  sõltumatuks autorist ja ajaloolisest kontekstist, seejärel                         keskendutakse tekstisisesele tähendusseoste keerukale tekkimisele. Tähelepanu on               lugemisprotsessil, kuidas tekib tähendus ja tekstimõnu, antud teose raames.   VISUAALKULTUURI UURINGUD  51. Mida tähendab visuaalkultuuri uuringute kontekstis, et visuaalne maailm on                     referentsiaalne?  [Visuaalkultuuri uuringud, lk 391]  Referentsiaalsus  tähendab, et visuaalne maailm ​peegeldab ​kultuuri, sotsiaalseid suhteid ja                     sedasama  keskkonda, milles see  visuaalsus  ise sünnib. Visuaalid refereerivad alati millegi veel                         peale iseenda. Neist saab välja lugeda palju esmapilgul märkamatut.  

20 
52. Mis on visuaalse objekti „järel-elu“? 

[Visuaalkultuuri uuringud, lk 393]  Visuaalse objekti järel.elu on see, kuidas see objekt inimeste elu ​ mõjutama  hakkab, kuidas see                             erinevates  ​praktikas toimib​, kuidas ta end ​taastoodab​ ning millist kriitikat oma suhtes tekitab.     53. Mis on sotsiaalne  areen  ja kuidas see seostub Marshall McLuhani  väitega , et                           „ meedium  on sõnum“?  [Visuaalkultuuri uuringud, lk 395]  Sotsiaalne areen on ​kultuuriruum ehk siis publik​, kes meediumit vastu võtab, käsitleb ja                           tõlgendab. Meediumi tehniline vorm mõjutab ka sisu, vorm on sisuga kooskõlas ja määrab selle.                             Iga meediumi  ​ vormiline loomus mõjutab tema sisu tähendust.    DIGITAALKULTUURI UURINGUD  54. Millele keskenduvad digitaalkultuuri uuringud?  Digikultuuri uuringud keskenduvad digitehnoloogiate vahendatud kultuurivormide eripäradele.               See tähendab väljaselgitamist, mida tehnoloogiline vahendatus kaasa toob kultuuri                   arengudünaamikale - kuidas mõjutavad digitaalse  tehnoloogia  vormid kultuuriloome  praktikaid ,                   kultuuri retseptsiooni ja tähendusloomet, kultuurilist kommunikatsiooni, kuidas identiteete ja                   kultuuri allsüsteemide arengut. Uuritakse ka seda,  millisest  kultuuriruumist  tehnoloogiad  ise                     tulenevad.            

21 
55. Mida tähendab posthumanism?  [Digitaalkultuuri uuringud, lk 418] 

Posthumanism paigutab inimese üheks ökosüsteemi  elemendiks  ja näitab, kuidas inimese  loovus                       allub  laiematele  teabeloome reeglipäradele. Inimesel ei ole mingit erilist rolli looduses. Inimese                         kehalisus ning objektide  materiaalsus  on kaasajal muutumas maailmatajus ja enesetajus                     teisejärguliseks ​. Progress määrab primaarseks ​masinate vahendatud  simulatsioonid  ja                 mittemateriaalse informatsiooni. Posthumanismi üheks suunaks on tehnoloogia kriitika,                 näiteks ​Martin  Heideggeri  käsitlus inimese ja tehnika suhetest, kus inimene elab valdavalt                         kaasajal tehiskeskkonnas, mille toimest ta ​tegelikult midagi aru ei saa ega kontrolli ja mis                             takistab tal mõistmast tegelikkust, maailma ja iseennast.    56. Milles seisneb meediumiteooria ja kultuurilise konstruktivismi vaheline vastuolu                   kultuuri ja tehnoloogia suhete osas?  [Digikultuuri uuringud, lk 419-420]  Marshall McLuhani meediumiteooria (meedium on sõnum)väidab, et tehnoloogia mõjutab                   kultuuridümaanikat ning tehnoloogia determineerib kultuuri. Kultuurilise konstruktivismi               seisukohalt on see vaade vale, kuna see ignoreerib küsimust tehnoloogiate päritolust. Kultuur                         kujundab tehnoloogia lähtudes oma  vajadustest  ning seega determineerib kultuur end ise ja                         tehnoloogia on kultuuri tööriist.    57. Milline on hüperteksti demokratiseeriv potentsiaal?  [Digikultuuri uuringud, lk 423]  Hüpertekst  on tekst, mis on digitaalse hüperlingiga ühenduses andmebaasidega. Hüpertekst                     võimaldab lugejatel muutuda kaasautoriteks, neid nii mentaalselt kui ka füüsiliselt  konstrueerida ,                       täiendada .      

22 
58. Mida uurib ludoloogia?  [Digitaalkultuuri uuringud, lk 424] 

Ludoloogia on mänguteadus. Ludoloogia uurib videomänge - narratiive, millega mängud                     opereerivad ja kuidas mängijad neid mängivad, milliseid  strateegiaid  ja otsuseid  langetavad                       mängides ,  mismoodi  mängude küberneetiline süsteem mõjutab inimesi ja kuidas selle loogikas                       orienteerutakse. Kasutatakse humanitaarteaduslikke meetodeid .     59. Kuidas on arenenud diskussioon masina rollist tähendusloomes                 meedia- arheoloogia  kontekstis?  [Digitaalkultuuri uuringud, lk 425–426] Meedia - arheloloogia sai süsteemse aluse esmalt ​Friedrich Kittleri,  Siegfried  Zielinski jt töödes.                       Siegfried Kittleri meediarheoloogilist vaatenurka võib aga pidada omamoodi kombinatsiooniks                   Marshall McLuhani meediumiteooriast ja Michel Foucault´töödest.   Friedrich Kittleri käsitluses mõjutavad tehnoloogiad, millega diskursusi  luuakse , levitatakse                   ja loetakse ja säilitatakse, otseselt diskursuste iseloomu. Diskursusevõrgustik, mis võimaldab                     kultuuril andmeid valida, säilitada ja töödelda ka mõjutab andmete sisu.                        

23 
60. Mis on kultuur?  Kultuur on igasugune tähendusi loov inimtegevus.  

  Kultuur on  kihistus ,  lõdvalt  integreeritud kogum kõikidest asjadest, mida inimene kasutab ja                         loob, et muuta oma maailm ensele tähenduslikuks (Raud 2018 ).    Kultuuri võib laias laastus jagada praktilisteks nähtusteks ja tektuaalseteks nähtusteks.     Kultuur on pidevalt muutuv organism.   

1. Kultuur koosneb teatud kategooriatest (teadmised, uskumused, seadused jne), mis        

            moodustavad teatava terviku („mustri“);    2. Kultuur ei ole bioloogiliselt päritav, vaid on õpitud ja jagatud käitumine, sotsiaalselt päritud                             traditsioon, mis kandub edasi põlvest põlve;   

3. Kultuur on viis, kuidas inimesed  lahendavad  kas keskkonnaga või teiste inimestega koos  

                        elades esilekerkivaid probleeme;   

4. Kultuur koosneb teatud väärtustest ja reeglitest, mis reguleerivad elamist;   

5. Kultuur on kogum ideesid või omandatud harjumusi, mis suruvad maha impulsiivset käitumist                           ja eristavad inimest loomadest;    6. Kultuur põhineb kokkuleppelistel, sümbolilistel tähendustel, mida teatud ühiskonna liikmed                     jagavad ja omavahel kommunikeerivad.    24