Sissejuhatus sotsioloogiasse. Eksami kordamisküsimused ja mõisted (2014) (0)

• Teaduse põhikomponendid:
  
• Empiiria -uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine.
  
• Teooria-olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine.
  

Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühega (empiirikud ja teoreetikud ).’

• Milles seisneb sotsioloogi pinge või vastuolu empiiria ja normatiivsuse vahel?Millised võiks või peaks oleme seega sotsioloogia ja poliitika vaheline suhe?
  

Sotsioloogia on “väärtustevaba” selles mõttes, et seda võib kasutada väga mitmete erinevate eesmärkide saavutamiseks. Teadus ise ei sisalda kohustust ühe või teise väärtustesüsteemi heaks töötada (M. Weber ).
- Samas too ei tähenda seda, et sotsioloogil endal ei või (ja pea) olema väärtusi (poliitilisi, usulisi, eetilisi tõekspidamisi). Sotsioloog kui kodanik, poliitik , filosoof . Kuna sotsioloogia siiski on empiiriline teadus, sotsioloog püüab aru saada sellest, mis tegelikult toimub. See võib olla talle meeltmööda või mitte, aga tema kohustus teadlasena on selgitada asjade tegelik seis.

• Sotsioloogi 4 rolli (Michael Burawoy 2004)
  

Akadeemiline public
Mitteakadeemiline publik
Instrumentaalne teadmine
Professionaalne (teooriad)
Rakenduslik (progmaatiline)
Reflektiivne teadmine
Kriitiline ( distsipliini arendus)
Avalik (Arutelu)
Ta eristab nelja tüüpi sotsioloogiat, mis üksteist täiendavad: professionaalne, kriitiline, avalik ja rakenduslik. Professionaalne sotsioloogia pakub väljatöötatud metoodika ja teooriad;rakenduslik sotsioloogia on pigem pragmaatiline ehk rõhutab praktilist külge ja eelkõige peab silmas kasumit; kriitiline sotsioloogia otsib distsipliini nõrku kohti ning avalik sotsioloogia kasvab välja dialoogist avalikkusega, kus tuuakse välja erinevad väärtused ja eesmärgid. Sellise jaotuse töötas Burawoy välja Ameerika Ühendriike silmas pidades, kuid ta leiab, et see sobib sama hästi globaalses kontekstis. Avalik ja poliitikasotsioloogia on suunatud avalikkusele, professionaalne ja kriitiline sotsioloogia tähendavad teadlaselt teadlasele suunatud kommunikatsiooni. Burawoy arvab , et avalik sotsioloogia ei ole professionaalse sotsioloogia populariseerimisel tekkinud kõrvalprodukt, vaid sellest eraldi seisev sotsioloogiline lähenemine , mis kasutab töömeetodina dialoogi uuritava sihtgrupi ja laiema avalikkusega.

• Sotsioloogia teaduseideaalid ja -eesmärgid Durkheimi ja Weberi järgi –
  

Durkheim :Inimeste elu reguleerivad reeglid on püsivad (perekonnaelu, majandus) ja toimivad inimestes eraldiseisvana. Durkheim lootis, et kui töötada välja sotsioloogia distsipliin , siis selle abil kehtestatud reeglid võimaldavad ühiskonda uurida üksikisiku kaudu.
„Esimene ja kõige olulisem reegel on: vaadelge sotsiaalseid fakte kui esemeid”
=> fookuses kollektiiv mis suunab indiviidide käitumist- näeme, et toonitatud pisut erinevaid asju
Faktide abil saab rääkida tõenäosusest.
Weber: teadus on sotsioloogia niipalju kui me saame selgitada ideaaltüüpe ja kausaalseid suhteid. Ehk lihtsustamine. Ühiskond ei allu reeglitele nii nagu Comte seda arvas . “ajaloo ja sotsioloogia ülesandekson inimeste sotsiaalse tegevuse mõistev tõlgendamine“.üldine ühiskonnateadus , fookuses teadlikult tegutsev inimene.

• Strukturalistliku keeleteaduse ja sotsiaalteaduse seosed
  

Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele. Alsek’s on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Keelt saab jagada kaheks komponendiks: langue – abstraktne keelesüsteem, mis võetakse kogukonna poolt üle, internaliseeritakse (keel) ja parole – individuaalsed kõneaktid (kõne).
Sellisena vastandub organimismianaloogiale – keel on aktiivne tegevus, mitte passivselt omandatud. Ehkki ei saa kõrvale heita arengut, siis keel on igal hetkel olemas (mis sest, et hetk tagasi võis olla see muutunud). Ohverdamine (parole) -> sotsiaalne struktuur (langue)

• Ühiskonna funktsionaalsed vajadused Talcott Parsonsi järgi-
  

Talscott arvas, et inimese toimimisel on eesmärgid ning neid eesmärke pakub ühiskondlik struktuur. Tema arvates saab inimese väärtusi analüüsida mustrimuutujate abil (kollektiivne v individuaalne, üldine v spetsiifiline). Samas leiab ta ka, et igal süsteemil või allsüsteemil on vajadused, mis on vajalikud selle süsteemi toimimiseks. Ühiskonna ajaloo suund: inimesed ühiskonnas on vabad toimima, aga nende toimimise suuna määrab suurelt osalt ära teatavad allhoovused, muutuse reeglid (Chomsky sõnad). Näiteks filosoofia, religioon , kunstisüsteem, tarbimiskäitumine (tähendusloovast vaatenurgast).
# Perekonna funktsionaalsus – mees perekonna esindaja töömaailmas, naine annab emotsionaalset tuge (50ndate Ameerika mudel).
- Funktsionalistlik kord toetub väärtuskonsensusele
- Parsons kasutas organismianaloogiat. Homöostaas e. dünaamiline tasakaal: süsteem tahab säilitada homöostaatilise muutuja lubatud piirides
* vrd. saun: kehatemperatuur = homöostaatiline muutuja; õhu temperatuur = häiremuutuja; higistamise määr = kontrollimuutuja (jahutab organismi!).
- süsteemi eesmärgiks on säilimine. Selleks vaja rahuldada funktsionaalsed vajadused.

• Anoomia on sotsioloogia mõiste, mida tõlgendatakse erinevalt, kuid mis üldiselt tähendab normide puudumist. Anoomia on seega iseloomulik ühiskonna arengu murranguperioodidele, kus kiiresti muutuv ühiskond kaotab regulatiivse võimu oma liikmete üle.
  

Émile Durkheimi järgi on anoomia "normituse" seisund ühiskonnas: väheneb toimimisega seotud normide järgimine , kaovad üldtunnustatud normid.
Robert Mertoni järgi on anoomia normide konflikt – olukord, milles ühiskonna poolt väärtustatavad eesmärgid pole saavutatavad üldtunnustatud vahenditega.

• Deviantsuse seletusetüübid :
  

definitsiooni tüüp
absoluutne (teatud tegevused on iseenesest deviantsed)
relatiivne ( deviantsus on sotsiaalselt defineeritud)
seletuse tüüp
bioloogiline ja psühholoogiline , positivistlik
sotsiaalne, positivistlik
interaktsionistlik
strukturaalne
- Biol & psühh . seletused : varem: meditsiinis, kriminoloogias otsiti deviantsuse põhjusi isiku omadustest (nt. itaallane Cesare Lombroso 19. saj: mõõtis kurjategijate pealuid. Hiljem: otsitakse mis läks inimese sotsialiseerumisega viltu
- sotsiaalsed seletused: deviantsuse uuringud 1930:test aga eriti 50 ja 60. aastatel. Merton : vastuolu eesmärke ning nende saavutamise vahendeid puudutavate väärtuste ja normide vahel. Anoomia mõiste
- interaktsionism: deviantsus areneb tembeldamise kaudu. Howard S. Becker 1963: Outsiders: Studies in the Sociology of Deviance : sotsiaalsed rühmad tekitavad deviantsust, mis pole deviantse isiku tegevuse kvaliteet, vaid tulemuseks reeglite ja sanktsioonide kasutamisele teiste poolt. Primaarne, sekundaarne d. : alguses vastuolu, seejärel omistatakse isikule deviantne identiteet , ja lõpuks ta võtabki selle omaks
* seostub mõistega “stigmatiseerimine” : inimesele surutakse peale “rikutud” identiteet mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. Erving Goffmani mõiste, üks selliseid mõisteid mis näitavad deviantsuse olemust indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise (võimu osas mittesümmeetrilise) vastuoluna.
- strukturaalsed seletused - nn. kriitiline teooria: nt. C Wright Mills . Deviantsus on võimuinstitutsioonide tegevuse aspekt ja mõistetav nende analüüsi kaudu. Enamus (või võimu juures olev vähemus) omistab deviantsuse ilma võimuta vähemustele

• Sotsiaalne mina George Herbert Meidi järgi :
  

Tema arvates vastandub sotsiaalne mina ( ing. k. Me) personaalsele minale(I).Mead pidas minateadvuse tekkimise aluseks suhtlemises kujunenud sümboleid. Pidas inimeste tegevust sotsiaalseks käitumiseks,mis põhineb kommunikatsioonil: inimesed reageerivad mitte ainult vastaspoole käitumisele,vaid ka teiste inimeste kavatsustele. Sotsiaalne tegevus on indiviidi teadlik sotsiaalne valik. Meadi teoorias asetab inimene end teise asemele,võtab üle teise rolli.

• 
  

• Muzafer Sherifi katsed :
  
• Valgustäpikatse: istungi alguses kahtlus, pärast muutusid kindlamateks à isikud võrdlesid oma seisukohta teiste seisukohtadega. Rühmas moodustati ühine referentsraam ( frame of reference ).
  

valgustäpi katse (autokineesia), lasi hulgal inimestel vaadata pimedas toas täppi ja pärast küsis, kuhu see liikus ja kui palju – esialgu küsis kõigi käest eraldi, vastused jaotusid võrdselt (erinevad tulemused). Siis pani ta inimesed kokku ja lasi neil arutada, kuhu punkt liikus. Küsis uuesti, kuhu see liikus ja arvamused olid palju ühetaolisemad. Ühine referentsraam (frame of reference) – kui inimesed on rühmas, tekib ühesugune arusaam, kuidas asjad toimuvad; arvamused ühtlustuvad.

• Röövlite Koobas: poistelaager. Esialgu kaks gruppi, siis võistlused nende vahel -> konflikt. Konflikti lahendamiseks superordinaarsed ülesanded (vaja rohkem inimesi).
  

Röövlite koopa (Robbers cave) eksperiment – kuidas rühmad toimivad. Võttis hulge keskklassi poisse (11-12-aastased), viis nad justkui suvelaagrisse, mille käigus ta manipuleeris nende keskkonda ja ülesandeid, et aru saada, milline on rühmasisene dünaamika. Esialgu jagas poisid kaheks, majutas erinevatesse kohtadesse (nad ei olnud üksteisest teadlikud), esimese nädala jooksul tekkis rühm – jaotusid rollid, ühtne referentsraam – selle suurenemiseks pidid rühmad panema endale nime. Esimese nädala lõpus said nad tuttavaks – hakkasid pidama võistlusi, II etapis tekkis kiiresti in-group/out-group nähtus (meil on oma grupp, in-group, teised on out-group – in-group alati parem kui out-group). Asi läks käest ära, poisid keeldusid isegi söömast ühes toas teise rühmaga. Ta pani nad uuesti kokku ja andis ühised ülesanded, päevadega lagunes in-group/out-group vastandus.

• Organisatsioon on :
  
• rühm, mis on eesmärgipäraselt organiseeritud.
  
• kollektiivse tegevuse struktuur, mis tekkib pideva kollektiivse tegevuse kordamisel ühiste eesmärkide saavutamiseks.
  

Organisatsiooni baasmudel:
Eesmärgid (alguses hägused, aja jooksul kinnistuvad) --> Koostöö korraldus (reeglid, kes missugust tasu koostöö eest saab, mis juhtub, kui eesmärki ei saavutata) --> Kontroll (kas ikka saavutame need eesmärgid?) --> tagasi Eesmärkide juures (kas meil on ikka head eesmärgid?

• Weberi bürokraatia ideaaltüüp’- Weberi ise kasutas bürokraatia mõistet ideaaltüübina – ta ei väitnud, et ta tegelikes org-des alati nii töötab.
  

Bürokraatia elemendid Weberi järgi:
* Spetsialiseerumine , tööjaotus selge ja formaalne
* Hierarhiline struktuur, selged alluvussuhted ja vastutusalad
* Formaalne reeglistik, mis on organisatsiooni tegevuse aluseks
* Kirjalikud dokumendid otsuste aluseks ning nende tulemuseks
* Organisatsiooni liikmete ja klientide suhted on iskutest sõltumatud
* Kaadri täiendamine oskuste ja ametialaste teadmiste alusel
* Ametnikud on täiskohaga tööl ja saavad palka
* Karjääriredeli olemasolu, ametnike madal voolavus, kõrgendused tööstaaži ning teenete alusel, palk ametikohast sõltuv
* Isiklike ja avalike tulude lahus hoidmine, isiklik elu ja tööalane elu eraldatud – füüsiline paiknevus ja tegevused.
* Töövahendid on organisatsiooni ja mitte töötaja omad.
Varjuküljed :

• Uurimus maksuametis
  
• Mitteformaalse suhtluse olulisus
  
• Reeglite eelistamine probleemide lahendamisele
  
• Spetsialiseerumise tagajärjel vastutusala kitsus
  
• Kollegiaalsus ja organisatsiooni huvide eelistamine
  
• Otsuste impersonaalsus või informeeritus
  
• uus avalik haldus (New Public Management , NPM) 1980-90 a:d: Tahetakse avaliku sektori (riik, KOV) juhtimisel matkida turumehhanisme – palk sõltuvusse tulemuslikkusest, tegevuste delegeerimine äriühingutele, konkurentsi tekitamine jne.
  
• Kodanikuühiskond Ernest Gellner (1925-1995) “Conditions of Liberty” (1994)
  

“Kõige lihtsam, vahetult ja intuitiivselt ilmne definitsioon oleks, et kodanikeühiskond on selline valitsusväliste institutsioonide kogu, mis on piisavalt tugev pakkumaks vastukaalu riigile. Kuigi ta ei takista riiki täitmast oma ülesannet kodurahu säilitamisel ja erinevate huvide kokkusobitajana, saab ta siiski takistada riiki ülejäänud ühiskonna atomiseerimast ja selle üle domineerimast”

• 
  
• Robert D. Putnam - ühiskonna ressurss, mis väljendub ühiskonnaliikmete vahelise usalduse ja sotsiaalsete võrgustike kaudu ning mis on vajalik demokraatia ja kodanikeühiskonna arenemiseks ja toimimiseks
  

Sotsiaalset kapitali saab aga käsitleda ka instrumentaal-analüütilisel tasandil, nagu seda teeb näiteks Bourdieu (1986), kus lähtekohaks on indiviid ja tema võimalused, mis sõltuvad konkreetsest võrgustikust, millesse indiviid kuulub ja mille loomiseks ta on ise ühel või teisel moel kaasa aidanud. Kui makrotasandil saavad sotsiaalsest kapitalist osa kõik ühiskonna liikmed, siis indiviidi tasandil keskendub kasu antud indiviidile või kitsamale võrgustikule, millesse ta kuulub. Bourdieu näitab, kuidas indiviidi toimetulek ja edu on paljuski determineeritud just sellise sotsiaalse võrgustiku poolt. Ehk teisisõnu — õige päritolu ja sugulased, s.o sotsiaalne kapital , mis on kaasa saadud sünnimomendil, aga ka õiged sõbrad, tuttavad, ja miks mitte ka õige partei või kokteiliõhtud õiges seltskonnas, võivad olla inimese elutrajektoori kujunemisel üsnagi määravaks teguriks . Vastastikune usaldus, kohustused ja normid kehtivad sel juhul peamiselt antud võrgustikku kuuluvate inimeste keskel ehk nn isiklikus kogukonnas. Veelgi enam, usaldus on sageli sellist võrgustikku ehk kogukonda koos hoidvaks elemendiks. Indiviidi sotsiaalse kapitali tegusus sõltub sellest, kui ulatuslik on võrgustik, millesse antud indiviid kuulub, milliseid ressursse seal leidub ja mil määral konkreetne indiviid nendele ressurssidele ligi pääseb.

• Kolm viisi kultuuri tõlgendamiseks :
  

1) = inimeste poolt loodud vaimsete ja materjaalsete väärtuste koguhulk (antropoloogiline def. . uuritakse nt. “võõraid kultuure”)* nt. ehitised, tööriistad , relvad; koduloomad, rongid, telefonid; laulud, raamatud jne.= “kõik mida inimesed teevad ja mida nad ei tee” (H. M. Enzensberger)
2) = inimühiskonna sümbolitega vahendatav, õpitud külg. Kitsam.
* nt. raamatud, kunstiteosed jne; aga ka religioon , seadused, oskused, väärtused, keel jne.
Siiski mitte veel eriti kitsas def. Sotsioloogias tavaline. Räägitakse ka “subkultuuridest/ allkultuuridest”, mis on iseloomulikud teatud sots. rühmadele ja sots. kontekstidele. NB: mitte halvustav! Suurt tähelepanu on küll pööratud deviantsetele subkultuuridele, ja dev. käitumist on tihti püütud seletada subkultuuri mõjudega, aga samamoodi võib rääkida nt. näitlejate, akad . institutsioonide, arvutispetsialistide subkultuuridest. St. alati, kui rühma kultuur mingil määral erineb enamuse omast)
3) = selline kunstilise eneseväljendamise viis, mis vastab valitsevale normatiivsele arusaamale „väärtuslikust” vaimsest loomingust. ( normatiivne def.)
* Saksa romantil. filosoofia (19-20. saj.) vastandas Kultur Zivilisation. Viimane = tehniline progress, tõsine kultuur on sellest sõltumatu => Nt. Mozart on k, mobiiltelefon pole. Halamine: tsivilisatsioon areneb, kultuur mitte.
=> vastandub ka „massikultuurile”. Th. W. Adorno . massikultuuri, massiühiskonna kriitik; Hanns Eisler: kapitalism on „die wahre Kunst zur Ware Kunst gemacht”
Massikultuur = kultuur, mis on kaup; kultuur, mida toodetakse tööstuslikult; kultuur, mida „massid” tarbivad „massiühiskonnas”; kultuur, mis on esteetiliselt vähemväärtuslik. Kõik need kriteeriumid üldiselt problemaatilised (näiteks ...), terminil tugev halvustav tähendus (parem nt. populaarkultuur

• Chikago subkultuur sai alguse 20. sajandi alguses aga post-subkultuuriteoreetilised lähenemisid hakkasid üles kerkima alles 20. Sajandi lõpust . Post-subkultuurilised lähenemise esindajad paljudes aspektides vastanduvad, nii Chicago kui Birninghami koolkonnale, kuid laenavad neilt ka mitmeid lähenemisi ja ideid.
  

Cicago Ülikoolis avati sotsioloogia osakond 1892 aastal. Selles ülikoolis hakati süsemaatiliselt uurima linnaelu sotsiaalseid dimensioone. Põhiteemadeks olid deviantsus ja kuritegevus . Enne Chicago kk tegevust seletati deviantsust ja kuritegevust üsna algelised ja psühholoogilised seletused. Chicago sotsioloogia osakonnast üleskerkinud sotsioloogilised teooriad valitsesid USA sotsioloogiat järgmised 40 aastat. Nendega koos saabus nii USA kui Euroopa sotsioloogiasse arusaam, et oluline on uurida first-ghand kogemusi ja inimeste igapäevaelu, mitte lihtsalt ‘’tugitoolisotsioloogiat’’teha. Zanr mida Chicago sotsioloogid kasutasid oli naturalisj, st. Keskendumine nii tavap’rasele kui ebatüüpilisele, tehes osalusvaatlusi slummides kui ka ametlikku statistikat uurides.
Post-subkultuuriteooria lähenemised hakkasid üles kerkima 90ndatel. Üks esimesi uue subkultuuriteooria arendajaid on Steve Redhead. Tema rõhutus 90ndate subkultuuride puhul pastissi, mängulisust ja irooniat- st, erinevaid postmod. Võtteid. Redhead aga kasutas subkultuuri asemel eelkõige klubikultuuri mõistet.
Olulinne on näha, et subkuluutid ei ole kunagi reaalsed asjad. Stebe Redhead ütles : Subkultuurid on loodud teoreetikute poolt- see ei tähenda, et subkultuurid autentsed oldnu ei oeks, vaid otsutab pigem sellele, et tänu sellele, et keegi nendega isiklikult rääkima ei läinud ja nende igapäevases keskonnas aega ei veetnud, oli võimalik neid autentsete teoretiseerida.

• 
  
• 
  
• Erinevad juhiteooriaid (Bryman 1996). Need kõik teooriad panevad rõhuasetuse erinevatele asjadele:
  
• Juhi iseloom (The Trait Approach aka isiksuseomaduste teooria) Nii füüsilised omadused: pikkus, välimus, kehaehitus kui mittefüüsilised omadused: intelligentsus , ladus kõne, isiksuseomadused nagu loogiline mõtlemine, enesekontroll. See Idhenemine eeldab, et juhtd pigem sünnivad kui kujunevad.
  
• juhtimisstiil (The Style Approach aka biheivioristlik teooria) Suurem tähel.epanu käitumisel. Eristatud on kaht võimalikku juhtimisstiili: Kaalutlev - oh alluvatega sõbralik, avatud nende ettepankutele. Algatuslik - range, kuid määratleb selgelt ja üheselt, mida ia kuidas alluvad tegema pea
  
• Sattumuslikkus/ Võimalikkus (The Contingency Approach aka situatsiooniteooria) "Kõik-sõltub-kontekstist" lähenemine. Fiedleri (1967) mudel "kõige vähem eelistatud kaastöötaja" (least preferred coworker). On hulk omadussõnapaare (18-25), iga paari otste vahel on kahe)csapunktine skaala. Töötajal palutakse mõelda inimese peale, kellega tal on olnud kõige ebameeldivam olnud koos töötada (hetkel või varem) ja seejärel kirjeldada seda inimest nende omadussõnapaaride abil (a la meeldiv-ebameeldiv, sõbralik- vaenulik , kaasav -tõrjuv). Postiivne pool annab niisiis max 8 punkti ja negatiivne 1 punkt. Mida kõrgemad punktid, seda paremad liidrid nad on (sest saavad inimestega hästi läbi ja on nende suhtes mõistvad). Need, kes saavad madalaid punkte, sobivad pigem konkreetsete ülesannete täitmiseks, tahavad omaette nokitseda
  

Sotsioloogias on üldiselt üksmeel: olullsed on nii isiksuseomadused kui kaltumismudelid neid tuleb käsitleda koos. vad.

• Kurt Lewin (1890 – 1947) kirjeldas rühmade erinevaid faase, kus inimestest moodustub koos töötav grupp. Kolm mõõdet: produktiivsus, rahulolu, juhitavus.
  

Neli faasi:
1. sõltuvusfaas - inimesed tulevad kokku – produktiivsus madal, rahulolu kõrge, juhitavus suhteliselt kõrge (kõik ootavad , et inimene, kes nad kokku kutsus, juhiks protsessi).
2. konfliktifaas – arutatakse, mida tehakse, kes on juht – produktiivsus madal, rahulolu madal, juhitavus enam-vähem (annab võimaluse juhi üles kerkimiseks grupist – grupp vajab tugevat juhti).
3. tööfaas – ollakse jõutud mingi lahenduseni – produktiivsus kõrge, rahulolu kõrge, juhitavus kõrge.
4. koostööfaas – grupis on tekkinud solidaarsus , kõik saavad aru, mis nad teevad ja miks, teavad, kellega suhtlema peavad. Produktiivsus ja rahulolu eriti kõrge (jagavad norme ja väärtusi), juhitavus läheb suhteliselt kehvaks – kui asjad töötavad, pole vaja juhti, kes sinna „oma nina topiks“.

• Max Weberi autoriteeditüübid: (küsis: „miks me allume uuele korrale?“, „mille abil valitsevad valitsejad ?“) Autoriteeditüübid moodustavad omaette süsteemid, mis pole juhuslik. Peame vastame küsimustele: mis on selle autoriteedi allikas; millist kuuletumist see autoriteet toodab; milline on administratsioon ; mille abil valitsetakse (vahendid).
  

• Seaduslik-ratsionaalne (legal-rational): Aluseks on seadused. Ainuke juhtimistüüp, kus autoriteet ise allub seadustele. Toodab usku seaduste õigsusesse, legitiimsusesse. Valitseb bürokraatiku administratsiooni abil – inimesed valitud kompetentsi järgi. Vahenditeks on seadused (annab välja määrusi, seadusi). Et seadused kehtiksid, peab olema põhiseadus . Esimene grupp millegi loomisel: asutav kogu, põhiseaduse kogu. Probleem: inertsus on sisse kirjutatud, jäik.
  
• Traditsiooniline: Allikaks traditsioonid – ametikoha püsivus (me usume, et see süsteem toimib). Toodab lojaalsust positsioonile. Küsimus staatuses, prestiižis, mitte kompetentsuses. Isiku ja positsiooni vahel pole vahet. Administratsiooniks on tavaliselt perekond või kasusaajad (vasallid). Probleem: seadused kehtivad teatud piirist allapoole.
  
• Karismaatiline : Põhineb karismaatilistel omadustel – see inimene suudab teha midagi, mida teised ei suuda. Järgitakse kahel põhjusel : usk võimetesse , usk kohustustesse. Kuuletumisviisil tavaliselt ebapragmaatiline. Valitseb jüngrite abil, isikliku soosiku alusel. Ainult tema suudab uuendada organisatsiooni. Probleemid: usku ei saa tõestada; rutiniseerumine.
  

Ainult traditsiooni najal ei suuda olla korralik juht. Kompetents võib-olla koosneb osaliselt ka isiklikest omadustest (mitte-formaalsetest). Karismaatiline juht peab ka tegelema konkreetse juhtimisega à kõigi kolme juhitüübi kombinatsioon.

• WEBERIAANLIK SUUND
  

Weber: võim on tõenäosus, et isik suudab sotsiaalses interaktsioonis teostada eesmärke vastupanule vaatamata; võim km inimese suutlikkus sundida peale oma tahet.
Lähedased mõisted: domineerimine (tõenäosus, et grupp inimesi täidab käsku) ja distsipliin (suur hulk inimesi täidab käsku koheselt ja automaatselt kuuletudes)

• Võimu teostajaks on indiviid ning võimu teostamine seostub valikute, tegevuse, kavatsustega.
  
• Võimu teostatakse teiste üle (konflikti ja vastupanu võimalus). Tuleb uurida, kuidas see täpselt käib.
  
• Põhineb eeldusel, et võimu omava ja mitteomava (grupi või indiviich) huvid on erinevad, teineteisega vastuolus '
  
• Võim on negatiivne: teiste tegevuse piiramine, sunduse kasutamine. Meenutame eelmist loengut: kui võimu kasutamine on alluvate poolt heaks kiidetud , räägime juba autoriteedist.
  

MARXISTLIK SUUND
Kui Weberi jaoks on võim seotud eelkõige indiviidide või isikute tahtega, siis Marxi jaoks oli see eelkõige ühiskonnastruktuuri omadus ning individuaalsest tahtest sõltumatu. Võim - klassistruktuuri tagajärg, ühe klassi võimalus oma huvide teostamiseks teiste klasside huvide vastu ja nende arvelt ( Nicolas Poulantzas, 1978). Seega, kui räägime võimust nagu klassikalised marxistid, sits võtame üldjoontes omaks järgnevad eeldused:

• Võim on majanduslikest ja klassisuhetest lahutamatu
  
• Võim sisaldab sundust või võimalust sunduseks (politsei, sõjavagi jne)
  
• Kui on konflikt, siis see on klasside, mitte indiviidide vahel. Marxi kuulus Inimeste teadvus ei nutiära nende olemist vaid vastupidi, nende ülüskondlik olemine määrab nende teadvuse.
  
• Võimu uurimiseks tuleb alustada tdomissuhete analiiiisist (mida see täpsemalt tähendab, räägime järgmistes loengutes, kultuuri ja töö all)
  

Ka poliitiliste institutsioonide iseloom on klassikalise marxismi kohaselt olla valitsev • klassi huvides, kasutada võinm valitseva klassi huvides. Marx ja marxism üks mõjukas marxist •N •

• Foucault võimukäsitlus on üsna omapärane . Faucaulti võimuteoorija põhijooned :
  
• Vöim saab pidevalt ilmsiks konkreetsetes olukordades , selle uurimiseks ei pea uurima nö "võimuinstitutsioone"
  
• Võim on anonüümne, pole subjekti
  
• Inimene ise kontrollib ennast
  
• Võimu aluseks on diskursuse poolt distsiplineeritud teadvus (see on ka üks võimalus saada üle eelpool käsitletud struktuuri ja subjekti vastuolust)
  
• Võim on igal pool
  

Probleeme Foucault teooriaga: keeruline on rakendada. Osalt seetõttu, et võtab kasutusele väga palju uusi mõisteid, teisalt seetõtt-u, et on iisna radikaalne (raske kombineerida nn konservatiivsemate teooriatega).

• Ühiskonna kihistumine Bourdie järgi :
  

Bourdieu räägib põhiliselt kolmest klassist : kõrgklass , kes ise kehtestab reeglid; keskklass , kes püüab neid jäljendada; alamklass, kes on rahul sellega mida talle pakutakse. klass on vaid teoreetiline jaotus
Normaalolukorras

• Kapitalismi tekkimine
  

"Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" käsitles kapitalistliku majandussüsteemi teket. Erinevalt Marxist arvas Weber, et religioon mõjutab olulisel määral majanduse arengut. Kapitalism tekkis suures osas tänu kalvinismile.Kalvinistlik õpetus ütleb, et Jumal on juba enne inimese sündi otsustanud, kas konkreetne inimene läheb peale surma paradiisi või põrgusse ja et inimesel endal pole võimalik Jumala otsust muuta ega isegi seda teada saada. Olles mures oma saatuse pärast, püüab inimene iseendale tõestada, et ta on äravalitud ja elab seetõttu väga korralikku elu, teeb usinalt tööd, on kokkuhoidlik ja kasvatab oma varandust. Selline ellusuhtumine on aluseks kapitalistlikule kasumi saamisele orienteeritud väärtuste süsteemile. Kasumi saamise eesmärk ei olnud seejuures mitte mugav elu, vaid Jumala poolt ette näidatud kohuse täitmine. Seetõttu ei kulutanud protestandid kogutud varandust kohe ära, vaid investeerisid selle, tänu millele arenes majandus.

• Human Relations .koolkond tahtis arvestada töökollektiivi liikmete vaheliste suhetega ja saavutada, et rühma protsessid toetaksid tootmistegevust
  

- sai alguse Elton Mayo jt. nn. Hawthorne uuringutest (1927-32)
* firma Western Electric Co. tellimusel tehti uurimust valgustuse mõjust töötulemustele. Tingimuste parandamine: paused, joogid, kaks pausi, valgustus paranes , töötulemused paranesid. AGA valgustus paranes ka siis, kui valgustust halvendati. Lõpuks töötati üsna hämaras, alles siis kui täiesti kottpime oli, ei paranenud töötulemused enam!
=> paranemise jaoks oluline ei olnudki valgustus vaid hoopis see, et töökollektiiv teadis, et teda jälgitakse ja ta tulemusi võrreldakse teiste gruppidega.
# edasi katsetatigi selliselt , et loodi väikegruppe. Tõstis tõhusust, parandas töössesuhtumist. Aga tekkisid ka mõnes grupis vastupidised, mitteformaalsed normid mis aeglustasid tööd (solidaarsus omavahel, mitte tööandjaga)
=> põhiküsimus: kuidas suunata mitteformaalse rühma tegevus nii, et see soodustab firma eesmärke? => töödejuhatajatele anda koolitust ka rühmaprotsesside suunamisel

• Abstraktne empiritsism ( C.W Mills 1959) andmete kogumine ilma teoreetiliste üldsusteta.
  

• “Grand Theory” (Suur teoorija) On teoorija mis üritab seletada kogu maailma/ühiskonna toimimist.Selle looja oli Talcott Parsons. Parsonsi arvates oleks sotsiaalteadustele vaja ühte üldist teooriat (suurt teooriat), mis ühendaks kõiki sotsiaalteadusi. Parsons üritaski sellist teooriat luua.
  
• Keskastme teooria. (theories of middle range) – Robert K Merton kritiseeris suure teooria ideed, arvas et selle loomiseks pole aeg veel küps. Selle asemel tuleb luua vähem abstraktseid keskastme teooriaid, mis keskenduvad mingile konkreetsele valdkonnale (näiteks religioonile, urbaniseerumisele, poliitikale jne)
  
• “Verstehen”- antipositivismi saksakeelne nimetus (eesti k “mõistma”), mille võttis kasutusele sotsioloog Max Weber.
  
• Väärtused– ühiskonnaliikmete ühised arusaamad hea ja halva kohta mis annavad standardid inimeste tegevusele. Väärtused kujundavad hoiakuid, reguleerivad valikuid ja kujundavad norme. Väärtusi mõjutab eelkõige lapsepõlve keskkond
  
• Normid- Nõudmised, mida ühiskonnnd asetab indiviidile ühised arusaamised õiges ja vales. Normid on ajalooliselt kujunenud, mis alluatavad inimese toimimise ühiskonna kui terviku huvidele. Normid on konkreetsete situatsioonide reguleerimise viisid.
  
• Sekundaarne deviantsus deviantsus: hälbumine ühiskonnas valitsevate normide piirest Sekundaarse deviantsuse tekkimine: Sekundaarne deviantsus tekib, kui inimesel on alguses millegi suhtes vastuolu, mille järel omistatakse talle deviantne identiteet ning lõpuks võtabki inimene selle omaks. See seostub ka mõistega stigmatiseerimine, mis tähendab, et inimesele surutakse peale „rikutud“ identiteet, mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. See näitab, et deviantsus tekib indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise vastuolu tulemusel
  
• Sotsialiseerimine on eluaegne protsess, mille käigus inimene omandab kultuuri, õpib tundama ennast ja oma sotsiaalset mina, areneb välja arusaam sellest, kes ta on ja milline ta on.
  

Sotsialiseerumisel on seega duaalne iseloom. Ühelt poolt me omandame ühiskonna elulaadi ja tavad, teisalt me arendame välja oma identiteedi.

• Üldistatud teised- sotsialiseerumisprotsessi käigus võtab indiviid omaks ühiskonna või grupi kesksed normid ja väärtused.
  
• Peegelpildi -mina- enda nägemine teiste inimeste reaktsiooni ja käitumise tagajärjel.
  

peegelpildi mina („looking- glass self“) -- „kas ma ikka olen nende jaoks selline, nagu ma olla tahan?“ Kolm momenti: 1. kuidas ma teistele paistan? 2. kas see, kuidas teised mind hindavad , on sobiv mu jaoks? 3. peegelpildi mina. --> sekundaarne deviantsus (muudame kellegi ettekujutust temast)

• Rolliootused –ühiskonna ootus rollile vastava käitumise suhtes.
  
• Rollikonflikt tekib siis kui rollikäitumine ei ole rolliootusega kooskõlas. See võib juhtuda, kui 1)rollide kohta on olemas erinevaid ootusi teiste poolt, erinevad normid.2)Indiviidi arusaam oma rollist erineb sellest, kuidas teised selle määratlevad. 3)Ühel indiviidil on üheaegselt mitu rolli
  
• Rollidistants - Subjektiivne eemaldumine rollist. Rollidistants on sotsiaalse vilumuse tähtis osa. Poliitik: „isiklikult (mis see siis on???) olen arvamusel, et” . (kui poliitiku või riigitegelasena on tema arvamus hoopis teine). Küüniline versus aus toimija ( näitleja , tegutseja (actor))
  
• Primaar - ja sekundaarrühmad
  
• Primaarsed rühmad: väiksed grupid, kus toimub otsene suhtlemine kõikide rühma liikmete vahel (perekond, sõpruskond ). Valitsevad „primaarsed suhted” st terve isik on seotud interaktsiooniga.
  
• Sekundaarsed rühmad: otsest suhtlust ei ole, valitsevad „sekundaarsed suhted” st kokkupuude puudutab inimese kindlat rolli ja on suunatud kindlate eesmärkide saavutamisele
  
• Referentrühm- Ühiskondlikus tegevuses inimesed võrdlevad ennast teistega ja idenfitseerivad ennast teiste inimeste või gruppidega. Referentgruppi hoiakud, omadused, käitumine kiidetakse heaks ja seda jälgitakse, sellega võrreldakse ennast.
  
• “Oligarhia raudne seadus” ”- Kes ütleb organisatsioon , ütleb oligarhia, ja mida arenenum on organisatsioon, seda tugevam on oligarhia.
  
• Uus avalik haldus- - (New Public Management, NPM) 1980-90 a:d: Tahetakse avaliku sektori (riik, KOV) juhtimisel matkida turumehhanisme – palk sõltuvusse tulemuslikkusest, tegevuste delegeerimine äriühingutele, konkurentsi tekitamine jne.
  
• Legitiimsus -Tähendab juriidiliselt seda, kui võim on õiguspärane ja valitsetakse kehtivate seaduste põhjal. Legitiimsus tähistas algselt ametlikult abielus olnud vanemate lapsi.
  
• Institutsiooni legitiimsus: kui võimustruktuurid valitakse korrektse menetluse teel.
  
• Seadusloome legitiimsus: legitiimse institutsiooni menetluse teel saadud formaalne seadus, mida järgitakse.
  
• Konformism- enda normide või väärtuste mugandamine nii et need ühtiks grupi omadega
  
• Sotsiaalne mobiilsus Sotsiaalne mobiilsus tähendab inimeste ja gruppide liikumist stratifikatsioonisüsteemi sees.
  
• Gini koefitsen tehk Gini kordaja [džini] on ühiskonna tulude jaotuse ebavõrdsuse näitaja. Mida suurem on Gini koefitsient, seda ebavõrdsem on tulude jaotus. Näitaja võttis kasutusele Itaalia statistik Corrado Gini.
  
• Hegemoonia - võimul oleva või võimule püüdleva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioo
  

# selle tõttu inimesed alluvad vabatahtlikult võimule; nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid
# esitas, et kapitalistliku ühiskonna arenedes kasvab hegemoonia osatähtsus võimu kindlustamisel

• Autoriteet on domineerimine, mis on alluvate poolt kehtestatud, ehk inimesed ise valivad endale autoriteti, mitte inimene ise ei tee end autoriteedik; seda sõna kasutatakse ka isikute puhul, kes tekitavad lugupidamist, aukartust või keda jumaldatakse.
  

Max Weberi autoriteedi tüübid:

• Seaduslik
  
• Traditsiooniline
  
• Karismaatiline
  
• “Demokraatia miinimumdefinitsioon”
  
• Kultuuriline pööre
  

Kultuuriline pööre humanitaar - ja sotsiaalteadustes tähistab laias laastus nelja üksteisega seotud protsessi: 1) plahvatuslikult kasvanud huvi traditsiooniliselt uuritud ühiskondlikke nähtuseid kultuuri ja sellega seotud mõistete abil seletada, 2) uut tüüpi („kultuuriliste”) uurimisobjektide konstitueerimist mitmes teadusharus, 3) metodoloogilist segadust ja epistemoloogilise ümberorienteerumise vajadust uue uurimisobjekti või sellega seotud mõistestiku heuristilise rakendamisega seoses ja 4) kultuuri kui niisuguse teoreetilise kontseptualiseerimise katseid ehk kultuuriteooriate kui niisuguste teket. 

• Habitus – inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide kogum. Habitus on selle sotsiaalse keskkonna produkt , kus inimene üles kasvab. Sarnases sotsiaalses keskkonnas üleskasvavatel inimestel kujuneb seega välja sarnane habitus.
  
• Mehaaniline ja orgaaniline solidaarsus.
  

Mehaaniline solidaarsus on valdav seal, kus isklikud erinevused on minimaalsed ja ühiskonnaliikmed on sarnanevad oma pühendumise poolest ühise heaolu loomisele; orgaaniline solidaarsus põhineb funktsionaalsel erinevusel, mis tuleneb ühiskonnaliikmete erinevast rollijaotusest

• Gemeinschaft ja Gesellschaft
  

Üks teoreetiline kontseptsioon , mis ka Chicagos kasutust leidis, oli saksa sotsioloogi Ferdinand Tönnies'i (1887) eristus Gemeinschaft ja Gesellschaft ( kogukond vs iihiskond) vahel. Esimene neist viitab kogukondlikule elule, kus inimeste elu iseloomustasid hihedased kogukondlikucl sulned suhted ja inimeste maaihnavaade oli sarnane.. Linnaelu iseloomustab pigem pidev interaktsioon võõraste inimestega ning iga iiks peab seisma iseenese eest - ehk nn Gesellschaftlik meeleolu.
Gemeinschaft” (kooskond)-valitseb loomulik tahe , instinktiivsed vajadused, harjumused, veendumused, kalduvused. Isiklikud sidemed on oluliseimad . Harjumused, traditsioonid. Rollide terviklikkus . Nt küla. “Gesellschaft” ( assotsiatsioon )- valitseb ratsionaalne tahe. Mõistus, kalkuleerimine , ratsionaalsed arvestused. Mitteisiklikud, formaalsed suhted inimeste vahel. Lepingud . Rollide spetsiifilisus.Nt linn. Kui kõik läheks kaduma saaks neist kahest paarist kogu teaduse uuesti konstrueerida

• Moraalne paanika
  

"Moraalsed paanikad" on võltskriisid, mida ühiskond produtseerib ning kasutab seejärel, et rakendada sotsiaalset kontrolli ühiskonna määratluse üle.

• Uus- hõimud
  

• Avalikkus - on demokraatliku ühiskonna liikmed, kes omavad poliitilisi ja kodanikuõigusi .
  
• Väärteadvus teiste informatsiooniallikate puudumisel võib inimesel välja areneda väärteadvus maailmast ja iseendast
  
• Serious Leisure süsteemne pingutamine (amatöör, hobi või vabatahtlikus korras) – sellest võib kasvada välja mingil määral inimese karjäär . Töö- ja eraelu piiride muutumine.