nii madalat kui ka ülevat, nii naljakat kui ka tõsist 3)Kangelast ei tule kujutada mitte valmi ja muutumatuna, vaid kujuneva ja muutuvana, keda õpetab elu 4)Romaan peab uusajal saama selleks, mis antiikaja jaoks oli eepos Nende punktidega kritiseeritakse põhimõtteliselt teiste zanride ja varasema romaani (baroki heroiline romaan, Richardsoni sentimentaalne romaan), literatuursust ja ülespuhutud luulelisust. Bahtin eristab romaani teistest zanritest kolme põhilise tunnuse järgi: 1)Romaani stilistiline kolmemõõtmelisus, seotud temas realiseeruvad mitmekeelse teadvusega 2)Kirjandusliku kujundi ajakoordinaatide põhjalik muutumine romaanis 3)Kirjandusliku kujundi ehitamise uus piirkond romaanis, s.o. maksimaalse kokkupuute tsoon kujunemisjärgus olevikuga (kaasajaga) Romaani stilistiline eripära on seotud uue maailma, uue kultuuri ja uue kirjandusliku loometeadvuse aktiivse mitmekeelsusega
tõlkes) Horatiuse "Carmina": Horatiuse ood Eleegia algselt leinalaul (elegos `kaebelaul') Rooma armastuseleegia 16.-18. saj inglise pastoraalne eleegia (Spenser, Sidney, Shakespeare, Fletcher, Ben Jonson, Milton, Pope) prantsuse klassitsismi eleegia 18.-19.saj sentimentalismi ja romantismi eleegia (surma ja kalmistu teema: Thomas Gray) Epigramm Algselt mälestusmärgi või kingi pealdis, hiljem lühike luuletus Väike maht Satiirilisus Puänt Mihhail Bahtin (1895- 1975) "Eepos ja romaan" Romaan Ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis zanr Teisi zanre parodeeriv või jäljendav (V. Woolf: romaani "kannibalism") Enesekriitilisus Peegeldab tegelikkuse muutumist ja arengut Romaani kangelane on kujunev ja muutuv Romaan ja eepos Eepiline minevik, algallikate ja esiisade maailm VS voolav ja mööduv kaasaeg Rahvapärimus, üldkehtivad väärtused VS mitteametlik naerukultuur, väärtuste ümberväärtustamine
vaja et rikkad vähendaksid kontrasti. Sellest oli Dostojevski ka teatud perioodil vaimustuses. ,,Vaesed inimesed" fooniks on sotsiaalne utoopia. Makar Aleksejevitsi üle naerdakse tööl. Tal on pidevalt häbi, et tema palk on nii väike. Kutsutakse kantseleirotiks. Ta ei oska muud kui ainult paberid ümber kirjutada. Ta kannatab pideva alaväärsuskompleksi all, kardab teha oma töös vigu. Selle motiivi kohta on Dostojevkil eriline stiil, mida kirjandusteadlane Bahtin nimetab ,,võõraks sõnaks" (tsitaat teisest tekstist). Analüüsides avastas ta, et Dostojevski stiil on kahehäälne, kirjeldus muutub paradoksaalseks, kuna võib endale vastu väita. ,,Märkmed põranda alt" .../Ma olen haige inimene... ma olen õel inimene/... Ühelt poolt soovib haletsust ja teisalt keelab seda teha. Makar Aleksejevitsi ütleb ühe fraasi, hakkab kohe häbenema ning parandab ennast. (Köök = tuba)
Üksi olles ei ole sind olemas. Inimest poleks ilma jumalata, kuid ka jumalat poleks ilma inimeseta. Jumalal on vaja, et keegi tema poole pöörduks. Jumal on inimeste jumal, mitte puude ja kivide. Se kehtib ka igapäevafilosoofiana. Iga pöördumine on palve. Keel ei eksisteeri enne dialoogi, mina ja sina on primaarsed sõnad. Kõnelemine/dialoog loob keele. deixis - otsene suhte märgi ja referendi vahel, puudub signifikaator (nö abstraktne. sõnaraamatutähendus). M. Bahtin kõne on tähtsam kui keel ja kõne oli enne keelt. "Dostojevski poeetika probleemid". Tõde ei ole kunagi monoloog. Iga monoloog on vale. Tõde tekib ainult tervikuna. Tõde ei ole vastuoluline. Tõde on hetkeline, see pole fikseeritav. Tõe puhul puuduvad garantiid/tagatised. Tegusõna on seotud referendi e. osutusega ja nimisõna on seotud signifikaatori e. tähendusega. Ajalooplaan kirjeldab mingil kindlal ajahetkel toimunut koos ajamäärusega.
Rooma armastuseleegia 16.-18. saj inglise pastoraalne eleegia (Spenser, Sidney, Shakespeare, Fletcher, Ben Jonson, Milton, Pope) prantsuse klassitsismi eleegia 18.-19.saj sentimentalismi ja romantismi eleegia (surma ja kalmistu teema: Thomas Gray) EpigrammAlgselt mälestusmärgi või kingi pealdis, hiljem lühike luuletus Väike maht;Satiirilisus-sageli vägivaldne;Puänt-üllatuslik terav mõte Mihhail Bahtin (1895-1975) romaaniteooria, kirjeldas varast ja renessansi romaani "Eepos ja romaan" Romaan Ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis zanr Teisi zanre parodeeriv või jäljendav (V. Woolf: romaani "kannibalism") Enesekriitilisus Peegeldab tegelikkuse muutumist ja arengut Romaani kangelane on kujunev ja muutuv Eepose ja romaani võrdlus: Eepiline minevik, algallikate ja esiisade maailm VS voolav ja mööduv kaasaeg
LUULE PROOSA DRAAMA Olulisemad liigitusalused - teksti graafiline paigutus (teksti liigendamine värssideks või repliikideks või süstemaatilise liigenduse puudumine) - kirjaniku (kirjastaja, kriitiku vmt) määratlus - täiendavad välisvormi tunnused (riim, rütm vms) - täiendavad sisevormi tunnused (narratiivsus / mittenarratiivsus, lüürilisus, eepilisus, dramaatilisus vms) Zanriteooria (Mihhail Bahtin jt) - kõnezanrid ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon - zanride etteantus (zanr kui kultuurimälu säilitaja) - zanride hierarhilisus Mis alusel kujunevad ilukirjanduslikud zanrid · vorm · kompositsioon · maht · narratiivsus / mittenarratiivsus · modaalsus · temaatiline sisu etc
dialoogile ja vastastikustele laenudele; kahepooluselise mudeli asemel räägiti mitmepooluselisest mudelist. • Kui esialgu kiputi rahvakultuuri käsitama passiivsena, mis pelgalt laenab oma arusaamu eliidikultuurist, siis hiljem hakati toonitama rahvakultuuri aktiivset ja dünaamilist iseloomu, kahe pooluse interaktsiooni. Ühe enam hakati toonitama kultuuritarbimist kui originaalset ja loovat tegevust. Mihhail Bahtin (1895–1975) • Üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri. • Rabelais’ looming on mõistetav pelgalt keskaja rahvakultuuri taustal, millest see on välja kasvanud. • Keskaja rahvakultuur on oma olemuselt naeru- ja karnevalikultuur, mida iseloomustab ambivalentsus, grotesksus ja kehalisus. • Mihhail Bahtin: rahvalik naerukultuur ei ole uurijate tähelepanu leidnud
mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. See, et inimesed saavad üksteisest valesti aru, võimaldab kultuuril areneda. Tekst on suhe lugeja ja teose (?) vahel. · Tekst toimib autori kavatsustest sõltumatult. · Suletud ja avatud tekstid Semiootikud jagatuna oma põhilise uurimisvaldkonna järgi: 1) märgi semiootika Peirce, Sebeok (ameerika) 2) keelesemiootika /semioloogia/ Saussure, Bahtin keel ja ideoloogia Barthes 3) deskriptiivne /Lotman -- metasemiootika/. Peirce tervikuna. Katse luua abstraktseid teaduskeeli. Hjelmslev 5) kultuurisemiootika Eco /märgiloome, koodid/. Lotman Russelli järgi on deskriptsioonid võimelised tähendama (suhtuma objektidesse) tänu oma vormile (keelelisele tähendusele). o pärisnimi nimetab midagi niisugust, millel puudub üksikjuhtude paljusus, ta on puhtalt kokkuleppeline (sümboolne)
211014 „Negro driving a Cadillac“ Great Refusal repressiivne (de-)sublimatsioon W. BENJAMIN (1892-1940) Benjaminil ei ole eriti palju klassikalisi teoseid, kirjutas palju esseesid. Romantismis oli kunstnik vahendaja. Loomise akt. Gutenberg lõi trükitehnika – 15. saj inimese jaoks oli uskumatu näha kaht samasugust raamatut/teost. Nüüd aga massiproduktsioon, lõputu reprodutseerimine. Fotol ei ole enam originaali. Aura: hingus, oreool. 181114 Bahtin Vološinov istina pravda monoloog vs dialoog BAHTIN Sõnad ei sünni meiega koos, sõna ei ole anonüümne üksus, mis midagi tähendab. Sõna hakkab midagi tähendama kõneleja kaudu; sõna tugevalt seotud sõnakasutajatega. Sõnal on mälu, nad „mäletavad“ eelmisi kontekste, milles neid on kasutatud. Sõnad on assotsiatiivsed, nendega kaasnevad tähendused. Kui loeme teksti, siis moodustub dialoogidest sõnade objektiivsest tähendustest + meie oma spetsiifilistest assotsiatsioonidest
mõtleb. Autor on surnud, tekstis räägivad igasugused muud hääled, koodid ja märgisüsteemid. R. Bart ,,S/Z" uurimus. Saussure: ,,keeles ei ole positiivseid elemente, keeles on ainult erinevused". Sõnade tähendused sõltuvad nende suhtestumisest kontekstiga keelesüsteemis. Pole ühte stabiilset märki, vaid tuleb sukelduda keelesüsteemi rägastikku uurimaks kuidas need süsteemid omavahel toimivad. Bahtin vaatab ka keeleelemente suhtelisena ja üksteisest mõjutatuna, kuid tema jaoks ei teki tähendus kui üldises struktuuris vaid sotsiaalsetes kontekstides. ,,Sõna saab tähenduse erinevates kõnemomentidel, stiilides ja allkeeltes, hetkedel ja kohtadel kus inimesed üksteisega suhtlevad või dialoogi peavad, seotud keelekultuuridega" Keelekasutus on alati kommunikatiivne. Inimene suhtestub loetud tekstiga, lugemist seostab oma varajasemate arusaamadega (nt tõeline naine |Balzac|)
lugeja mõte ja meel hakkavad rajalt kalduma, kuid siiski säilitab autor mõõdutunde ja tema mõtisklev laad jääb nauditavaks. Märksõnu. Kirjaniku ja/või tema tegelaste pilguheited, lause ehituse plastilisus, ootuspäratus, ootuspärase ja ootusepäratu pingetloov fluktuatsioon (võnkumine). Algupärandi põhine ja tõlkepõhine. Selline vahendusteski osati säiliv, osati muunduv vahetu stiil on üks tõlgitsemis- ja tõlkekunsti võlusid. 2. Kronotoop. Mihhail Bahtin’i (1895 – 1975) 1930ndate aastate lõpus loodud mõiste, mis kreeka keelest tõlgituna tähendab „aegruum“. Eeskujuks oli Albert Einsteini mõiste „aegruum“ füüsikast (relatiivsusteooriast). Esimest korda tuldi 20. sajandil selle peale, et aeg ja ruum moodustavad neljamõõtmelise ühtsuse. Bahtin rakendas selle idee humanitaarias kirjandusele. Kirjanik loob oma jutustava teosega justkui ühtse maailma aegruumist omaette olemisse sopistunud iseseisva,
adressaadile) kui ka vertikaalne (sõna tekstis orienteeritud sünkroonsele kirjanduslikule korpusele). Horisontaal- ja vertikaaltelg lõikuvad, tuues esile fakti: iga sõna (tekst) on tekstide lõikumine, kus on võimalik lugeda veel vähemalt üht (sõna) teksti. Sõnal minimaalse teksti ühikuna on 2 staatust: mediaator (liites strukturaalseid mudeleid kultuurikeskkonnaga) ja regulaator (kontrollides muutumist diakrooniast sünkrooniaks s.t. kirjanduslikuks struktuuriks). Kui Bahtin räägib “kahest narratiivis sulanduvast teest”, siis mõtleb ta selle all kirjutamist eelneva kirjandusliku korpuse lugemisena ja teksti kui vastust teisele tekstile. Ta vaatab polüfoonilist romaani kui karnevali hõlmamist ning monoloogilist kui menipposliku (s.t. dialoogilise) struktuuri lämmatamist. Iga poeetilise keele üksus on alati vähemalt kahene, mitte mõttes tähistaja/tähistatav, vaid pigem nii see kui ka teine. Poeetiline keel funktsioneerib kui tabulaarne mudel,
tagamine · Sensoorse, emotsionaalse ja intellektuaalse sfääri integreerimine · Ühemõttelisuse ja keskendatuse tagamine Mida kujutab endast eneseteadvus? · Iseendast teadlik olemine ja arusaamine · Mida inimene teab oma füüsilisest, vaimsest ja sotsiaalsest minast nii praegu, minevikus kui kujuteldavas tulevikus (James, 1890). · Eneseteadvuse sotsiaalne aspekt Dialoog (Võgotski, Bahtin) Samastumised (Tart) Tähelepanu liigid ja omadused Tähelepanu liigid · Tahtmatu · Tahteline · Tahtelisjärgne · Suundade järgi: Fokusseeritud Jagatud Omadused · Valivus · Maht · Püsivus · Jaotuvus · Ümberlülitatavus · Esmasus · Tähelepanu ülerahvastusefekt · Tähelepanu silmapilgutus (attentional blink) Mis on uni?
Teema Teema (kr ’väitepüstitus’, ingl topic, sks Thema) – kujutatud elunähtuste valdkond. Teema all tuleb mõista tekstilist invarianti, mis on seotud „idee“ mõistega. Teema on algidee, mis alles hakkab kasvama (justkui embrüo!) Teema on ühtaegu nii generatiivne mõiste kui ka teksti kontseptuaalne kokkuvõte (hüperteema). Teema on vältimatult seotud sõna ja selle tähendusega (M. Bahtin) Sõnast saab rääkida üksnes läbi teema, st teema on rekonstrueeritud või paisutatav sõna kaudu. Tematiseerida võib tekstis ükskõik mida. Tavaliselt võib eristada peateemasid ja allteemasid. Jaan Krossi „Paigallennu“ peateemad: Keskendumine ühe inimese elule ja loole. Ajastu poliitilistes tormides tühja jooksnud eneseteostuse lugu. Rahva ajaloolise käekäigu üldistus, võrdpilt.
öeldakse, et nüüd sa oled põhimõtteliselt üksi. tegeleb ka struktuuri väljaselgitamisega : püüab tuvastada korduvat : karakterite arheteüüpe. positiivse tegelase arhetüüp, kurjategija arhetüüp, narri arhetüüp regulaarsed ja korduvad arhetüübid on kultuuriülesed, üldinimlikud. samalaadse loogikaga teoreetik on ka vene uurija propp : vene muinasjuttude baasil tegi muinasjuttude kataloogi. tal on 31 minasjutu tüüpi. frye ambitsioon oli siiski jõulisem. mihhail bahtin bahtin on kirjeldanud paljusid asju enne barthes'i aga see ei jõudnud kuhugi suur osa bahtini tekstidest ei ilmunud bahtini nime all, vaid volosinovi nime all. oli ka teisi variisikuid kelle kaudu ta avaldas. põhiküsimus : kuidas millestki aru saada. on kahte sorti teadus : loodusteadused aj vaimuteadused. loodusteadused tegelevad faktidega, arusaamisega tegelevad vaimuteadused. bahtinile ei lähe üldse korda abstraktsioonid, ta uuris inimesed istina ja pravda
kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole? 18 19 20 21 Kaanon. Mis on kirjanduskaanon? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud? 22 Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist).
☼ otsiti rahvalike objekte (pilte, tekste, lugusid) – kuid kõige tähtsam on see, kuidas rahvakultuuri esindajad kasutavad neid objekte ☼ eliidikultuuri objektid võivad võtta teise kuju rahvakultuurist kriitika: ☼ keeruline piiritleda (kes kuulub rahvakultuuri?) – hajus ☼ rahva- ja eliitkultuur; kahepooluseline mudel on lihtsustatud ☼ kuidas uurida “vaikivat enamust?” - kas see on võimalik, et see ei ole moonutav ☼ kas ta üldse muutub või on ajatu kategooria Mihhail Bahtin (1895-1975) ☼ alusepanija rahvakultuuri uurimustele ☼ läks NSVL režiimiga vastuollu (ei lubatud töötada suurtes linnades) ☼ 1969. aastal sõitis Moskva ☼ “Dostojevski loomingu probleemid” ☼“Francois Rabelais’ looming..”– tekkis huvi rahvakultuuri vastu, ilmus heal ajal: katse uurida keskaja ja renessansi kultuuri ☼ keskajakultuuri taustal saab mõista FR loomingut ☼ keskaja rahvakultuur - karnevalikultuuri (karneval - enne paastu, suur pidu)
Nimisõnad on seotud ruumiga. Verbikategooriad on tihedamalt seotud deixisega. Ajad ei muutu, ada nende taustal muutub täna. 2 + 2 = 4 gnoomiline olevik vanasõna tunnus, annab üldreegli See on alati neli Aktuaalne süntaks tekib kõnes mitte keeles. Seome ütluse maailma ja iseendaga. Kronoloogiast rääkides ajalugu ei muutu, muutub aeg, mil seda räägitakse. Ajalooline aeg narratiiv, kus on objektiivsed ajad. Metakeel. Dialoogiline koolkond: M. Buber, M. Bahtin. (Nad ei kohtunud omavahel) M. Buber käis Ukraina koolis, oli aga saksa-austria-juudi päritolu. Koolid olid religioossed. Palvetamise ajal pidi ta vaikima, see tekkitas talle trauma. Hiljem lõi dialoogi-teemalise teooria. Tema tähtsaim teos on ,,Mina ja Sina". Ich du. Ich Es (mina vs see/tema) Tõde on alati isikuline me püüame selleni jõuda (J. Hintikka). M. Bahtin ei olnud teadlane, ta oli kirjandusteoreetik. Tema teose
see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses. Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia , klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960-70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale. Algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin) Mihhail Bahtin (18951975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav) 37. Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt). Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned (1) metoodilisus, objektiveerivus (2) sünkroonia (aega arvestav uurimisviis)
Ajad ei muutu, ada nende taustal muutub täna. 2 + 2 = 4 gnoomiline olevik vanasõna tunnus, annab üldreegli 19 See on alati neli Aktuaalne süntaks tekib kõnes mitte keeles. Seome ütluse maailma ja iseendaga. Kronoloogiast rääkides ajalugu ei muutu, muutub aeg, mil seda räägitakse. Ajalooline aeg narratiiv, kus on objektiivsed ajad. Metakeel. Dialoogiline koolkond: M. Buber, M. Bahtin. (Nad ei kohtunud omavahel) M. Buber käis Ukraina koolis, oli aga saksa-austria-juudi päritolu. Koolid olid religioossed. Palvetamise ajal pidi ta vaikima, see tekkitas talle trauma. Hiljem lõi dialoogi-teemalise teooria. Tema tähtsaim teos on ,,Mina ja Sina". Ich du. Ich Es (mina vs see/tema) Tõde on alati isikuline me püüame selleni jõuda (J. Hintikka). M. Bahtin ei olnud teadlane, ta oli kirjandusteoreetik. Tema teose põhitegelased on ideed ja
Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia, klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960- 70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale, algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin) Mihhail Bahtin (18951975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav) 37. Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt). Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned: (1) metoodilisus, objektiveerivus
Maailmakirjanduse kaanon: valge rass, meessugu – rassislik, pariarhaalne. Intertekstuaalsuse mõiste. Intertekstuaalsuse teoreetikuid (piisab kui oskate nimetada mõne). Paroodia ja pastišš. • Intertekstuaalsus – teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. • Teoreetikuid: Julia Kristeva, R. Bartheus, Ferdinand de Saussure, M. Bahtin • Paroodia – eesmärgiks on mänguline jäljendamine. Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. Müüt. Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide). • Müüt - seletavad maailma olemust, sarnane eesmärk tänapäeva teadusele. • Paljud müüdid on kirja pandud ning neist on saanud olulised teosed
Seega teen slaididest väikse ülevaate siiski: · Diskursusanalüüs uurib keelt kasutuses, kõnet kui tegevust verbaalset protsessi, mille kõigus tähendusi omandatakse, muudetakse, kaotatakse ja uusi tähendusi tekitatakse. Keelevahendite piiratud ja väljendatavate tähenduste piiramatus tingib selle, et keel on pidevas muutumises. · Keel peegeldab, kuid samas on ka loov ja viitav vahend ja tingimus, keelest arusaamine eeldab ka teadmist kontekstist. Bahtin rääkinud keele dialoogilisusest ja kõnezanritest. · Analüüsi eesmärk on avastada keeles fikseeritud mustreid ja praktikaid. Diskursus. (Ilmselt kõige rohkemate definitsioonide ja lähenemistega sõna, millega kokku olen puutunud, seega toon nendest kümnetest ära ainult ühe.) M.Foucault (1972) diskursus on sotsiaalne praktika, mille käigus luuakse objekt, millest räägitakse. Diskursuse neli tähendust sõltuvalt rõhuasetusest
oskate nimetada mõne). Paroodia ja pastišš. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure „Cours de linguistique générale“ Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - „Autori surm“ (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J
Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust? Bloom mõjuäng luuletustes selle põhjustajaks on eelkäijate tajumine; Barthes teksti koosnemine paljudest kirjutistest, eri kultuurides. Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua. Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung- arhetüüp). M. Bahtin – dialogism. Paroodia eesmärk on naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni. Pastišš eesmärk mänguline jäljendamine, jäljendadakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“. Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv
2. Teine arusaam tekkis juba Antiik-Kreekas: Tõde tuleb välja vaikusest. Midagi sellist kusagil maailmas enne polnud. Sel ajal suurimad tsivilisatsioonid Kreeka ja Hiina. Hiinas igasugune vaidlus iseenesest vale. Maailmakord: harmoonia, rahu jne. Igasugused lahkarvamused lõhuvad seda korda, sest paratamatult 1 eksib või valetab. Madis kõiv "küüni täitmine" Kõige parem samurai on see, kes võidab ilma lahinguta Dialoogiline filosoofia Martin Buber Mihhail Bahtin Tõde ei ole väljendatav lihtsate lausetega Kommunikatsioon Claude Shannon, 1948 Kooperatiivsuse põhimõte Maksiimid: Kvantiteedi: a) Ütle nii palju, kui on vaja b) Ära ütle rohkem, kui on vaja Kvaliteedi: a) Ära ütle seda, mis on sinu meelest vale b) Ära ütle seda, mida sa ei tea Suhe: ole relevantne (räägi asjast) Viisi: a) Räägi selget juttu b) Väldi mitmemõttelisust c) Ole lakooniline d) Räägi õiges järjekorras Koostöö ja viisakus
kirjutaja rolli, lugeja on see kes viib teksti tähenduse enda jaoks lõpule, lugeja peab olema aktiivne. Essee „Autori surm“- see on põhiline näide sellst mis kirjeldab autori ja lugeja positsiooni. Tekst on lõputute tõlgendamiste jada. Autori surm tähendab lugeja sündimist. Me kõik oleme autorid, kõik kes me teksti loeme. 25.03.2015 Bahtin- tema jaoks oli keskne küsimus see, et kuidas me millestki aru saame, me peame arvestama et on olemas kahte sorti teadusi- Loodus(on seotud teadmisega, füüsika, keemia)- ja vaimuteadus (arusaamine puudutab inimest ja üldine arusaamine). Ta toetud kultuuri dialoogilisusele, kultuur kui dialoog. Tsentipetaaljõud- kesktõmbe jõud, kõik tõmbub tsentri poole, tõmme kindla fikseeritud tähenduse suunas. Tsentrifugaaljõud – saame osutada märkide
Maailmakirjanduse kaanon - valge rass, meessugu - rassistlik, patriarhaalne, imperialistlik. AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Ferdinand de Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega. M. Bahtin - sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. H. Bloom - luuletaja protsessi takistab suhe eelkäijatesse - see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. `The Bounded Text', 1980: 3663, `Word, Dialogue, Novel' (ibid.: 6491). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure "Cours de linguistique générale" (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes "Autori surm" H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne. Kommunikatsioon põhineb valikutel, mis tehakse süsteemi sees, mis eelneb rääkijale
samuti tuleks eliitkultuuride ja rahvakultuuride erinevust mõista pigem määra- kui liigierinevustena. Ma leian, et Roger Chartier'l on õigus, kui ta rõhutab tõsiasja, et kultuurinähtused pole olemuslikult,,rahvalikud" ega ,,elitaarsed", vaid rändavad ühest ühiskonnarühmast teise, nii ,,üles" kui ka ,,alla". Ent sellisest vahetusest kõnelemisel ei saa ikkagi vältida mõisteid nagu eliitkultuur või rahvakultuur!" Mihhail Bahtin (1895-1975) "François Rabelais' looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur" (1940, ilm. 1965) Üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri. *Keskaja rahvakultuur on oma olemuselt naeru ja karnevalikultuur "Rahvalik naer ja selle vormid on rahvaloomingu kõige vähem uuritud valdkond. Rahvalikkuse ja folkloori kitsapiiriline kontseptsioon, mis kujunes eelromantismi ajajärgul ning sai põhilises lõpliku kuju Herderi ja
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. ‘The Bounded Text’, 1980: 36–63, ‘Word, Dialogue, Novel’ (ibid.: 64–91). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure “Cours de linguistique générale” (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes “Autori surm” H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne.
järjepidevus ja kooskõlastatus ajas, ühemõttelisusus ja keskendumine, suhtlemine - Primaarne – praegu olen siin, teen seda - Reflektiivne – võime ette näha (tegu ja tagajärg), ajas mõelda, mõelda abstraktselt, mida ühiskond arvab - Eneseteadvus – iseenda teadmine ja arusaamine, peegeldamine. Mida inimene teab iseendast (füs, sots, vaim) minevikust, olevikus ja tulevikus (James) - Tegijad: Bahtin ja Võgotski – eneseteadvus tekib tänu dialoogile, eeldab kõne ja keele arengut. Tart – samastumine, erinevad rollid. Tähelepanu on psüühilse aktiivsuse seisund, mis väljendub teadvuse keskendumises mingile objektile. - Liigid: tahteline/valikuline: keskendumine, ümberlülitumine, eesmärgipärane käitumine; tahtmatu: reageering ärritajale; tahtelisjärgne - Omadused: valivus (filter), maht (max korraga 6-7 ühikut), jaotuvus (kuulan ja
Ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel Intertekstuaalsuse mõiste- teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? R. Barthes “Autori surm” (1968) “Tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, ... vaid lugeja. H. Bloom, mõjuäng Luuletaja ambivalentne suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse, Luuletaja loob suhtes teise luuletajaga, Eelkäijate tajumine
Bloomil. Intertekstuaalsuse tüübid. Paroodia. Travestia. Pastiss. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure ,,Cours de linguistique générale" Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - ,,Autori surm" (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise,
Romaan on ainus lõpule viimata, kujunemisjärgus zanr. Romaanil puudub kaanon, reeglipärasus. Seega ei kuulu ta kirjanduse hierarhiasse. Romaan parodeerib teisi zanre ja iseennast, seega on ta enesekriitiline. Ta on suunatud tegelikkuse ja parodeerib ka seda. Romaaniteooria kujunes juba 18. sajandil raamatute eessõnades. Romaan pole eepiline zanr ja kangelane pole tegelikult kangelane. Romaani tegelased on pidevalt muutuvad. Romaan peab saama selleks, mis oli vana kirjanduse eepos. Bahtin: eepose aeg on suletud aeg, see on absoluutne minevik, rahva ajaloo algallikate ja esiisade maailm, maailm, mis asub alati lauliku ja kuulaja tasandist kõrgemal (väärtuselis-ajaline ülivõrre). Romaani sündmused toimuvad lugeja-autori maailmaga samal tasandil. Demokraatlik, avatud zanr. Eepos kaob renessansiajaloo pärimuses. Eepose allikaks on rahvapärimus. See on teine põhjus, miks eepose maailm on täiuslik. Eepose maailm on lugejast distantseeritud, kauge ja kättesaamatu
raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt. Kaanoni kriitika kirjanduskaanon on eliidi, valitseva klassi huvidele suunatud. Rassistlik ja patriarhaalne (valge rass, meessugu). On küll ka tänapäeval vaja kirjanduskaanonit, aitab kokku koguda väärtuslikku, üle aegade kestvat. Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? Paroodia ja pastiss. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge'i romaanist ,,Väike maailm" (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastissil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastissist) .
Teos on kaante vahel, algus ja lõpp jne, autori nimi peal. Tekst on avatum ja seda saab lugeja ise lõpetada. Autori roll hakkab muutuma. Autori roll toob esile lugeja sünni. Kõik kes me teksti loeme oleme autorid. "Tekstimõnu" Tekstiga suhtlemine on kehaline kogemus, see on sensuaalne ja isegi erootiline kogemus. Analüüsib kehalist apekti tekstiga suhtlemisel. Jouissance - ekstaatiline seisus. Kirjeldab võimalusi, kuidas tekstist füüsilist naudingut saada. Bahtin - Venemaa autor. Keskne küsimus: kuidas on võimalik millestki aru saada. Loodusteadus - seotud kindla teadmisega, tõestatav- istina Vaimuteadus - seotud inimestest arusaamisega - pravda Me teame asju aga saame aru inimesest. Tähendust ei ole võimalik teksti analüüsides fikseerida, see sõltub ajast ja kohast. Tähenduse loomine on monoloog, aga kultuur on dialoogiline. Kirjandusteos on kommunikatsioon. Inimteadus koosneb märkidest, mis on pörit avaramast kultuurikontekstist
(Fichte jaoks on absoluutne mina). Jumal on igas inimeses välja arvatud minus, see tähendab, et ma pean rääkima igaühega nagu jumalaga. Inglise keeles on kaks mina väljendavat sõna (I ja me), saksa keeles vaid üks (ich). Keel ellimineerib ,,sind", saksa keeles on viisakusvorm sinust ,,nemad". Sellised asjad on paljudes keeltes. See mis Buberile tundus, et mina ja sina on kõige lihtsamad asjad maailmas, sellega on probleeme. Teda peetakse dialoogilise filosoofia rajakaks. Mihhail Bahtin (1895-1975), ta oli filosoof. Ta teeskles elu ajal, et ta on kirjandusteadlane. Kirjandusteadlasena polnud ta ka halb, aga filosoofias parem. Temaga on seotud mitu erinevat konseptsiooni, üks neist on dialoogiline poeetika. Tostojevski romaanid on kummalised, sellele juhtis juba tähelepanu ka Freud. Freudi järgi on meeste põhiline soov seksida oma emaga ja ära tappa oma isa, samas aga ta tahab, et see kogemus oleks originaalne (teistele see pole lubatud). Tostojevski tappis oma isa
sisekommunikatsioonis. Kuid see ei ole veel kõik. Pidev suhtlemine, millega me oleme harjunud imikueast alates annab vilumuse vastu võtta partneri rolli, mälus ladestuvad teiste rollid. Mõelda või rääkida iseendaga võib ka sellisel moel: mina, ühes oma individuaalsetest rollidest, pöördun enese poole, kuid teise rollis. Kõik see nõuab sisekommunikatsioonile häälestatust. Iga monoloog on tegelikult dialoog seda märkas juba kuulus vene filoloog M. M. Bahtin. Et minna üle väliskommunikatsioonile on hädavajalik tähelepanu kõrvale juhtida kõnelt iseendaga st viia ta üle tähelepanu äärealadele ning tähelepanu kese vabastada reaalsele välisele suhtluspartnerile. Sel puhul inimene võtab partneri üldistatud rolli, püüab alateadlikult asuda kellegi teise kohale, ükskõik kes ka ei oleks tema reaalne partner. Kõiges selles realiseerub häälestatus välisele kommunikatsioonile. Võime üle võtta
Pole ka ime, et esimesena märkasid seda inimesed, kes eksisteerisid teatri, filosoofia ja religiooni piirimail vene sümbolistid. Romaan-tragöödiad ütles Dostojevski romaanide kohta Vjatseslav Ivanov. Ütles, et on vaja meelde tuletada antiikmüsteeriumite käsitlus, et Dostojevskit teatris realiseerida. Ivanov otsis uut teatrit, uut võimalikku teatri just Dostojevski kaudu. Ta arvas, et teater peab muutuma selleks, et olla võimeline mängima Dostojevskit. Hiljem tuleb Mihhail Bahtin, kes tegelikult kummutab igasuguse võimaluse Dostojevskit teatris mängida. Ta avastas Dostojevski poeetika iseärasused. Räägib sellest, et Dostojevski romaane pole võimalik adekvaatselt lavale kanda, sest seal on kõik süzeeliinid võrdväärsed mängus ühel ajal mitu etendust. Bahtin räägib, et teater on võimeline endasse mahutama ühte põhiliini. Dostojevskil mitu liini, polüfoonilised romaanid ehk mitmehäälsed
püütakse parandada revolutsiooni tee. ,,Märkmeid" peetakse ,,Kuritööja karistuse" tähtsaimaks eeltekstiks. Dostojevski romaanide poeetikast Engelgardt avaldas ,,Dostojevski ideoloogiline romaan"; määratles väga täpselt D romaanide struktuurse elemendi. D püüab kujutleda ideed. Idee ongi dominant, põhiline 12 element. Tagaplaanile jäävad olustikukirjeldused, loodusekirjeldused (D romaanide tegevus toimub linnas). Bahtin tema konseptsioonist lähtusid väga paljud uurijad. Ta käsitles D romaane poeetikaprobleemidest lähtuvalt, polüfoonilistena (mitmehäälsetena). Bahtin võrdleb Tolstoi homofoonilisi romaane Dostojevski polüfooniliste romaanidega. Homofoonia keskne koht kuulub autorile. Autor annab väga täpsed hinnangud sündmustele, selgitab lugejale, kes on hea, kes halb. Autor domineerib. D romaanides autor ei domineeri. Autoril on samasugune õigus väljendada oma vaateid nagu tegelastelgi
Paistab silma erilise stiili poolest. Ei kuulu mittemingisugustsse romaanizanritesse. Sellest on tehtud eraldi romaanitüüp. Kirjutab väga värvikalt ja tihti loodusest. Põhiline on grotesk. Võimuiha on välja naerdud. Teose piirjooned on rahvaraamatust, mis olid tol ajal mingid rahvajutud, mis ringlesid, autoreid ei tea. Tähtsamad olid pratsusmaalt ja saksamaalt. Hiiglaste lood. Itaalia renessansi rüütliteemaline eepika. Luigi Pulci oli kõige lähedasem rüütlieepostele. Bahtin tegi pingutusi, et näidata Rabelais'i rööd loomulikuna. Seob seda edasi karnevali kujunditega, rõhutab, et karnevali küigus pööratakse ametlik elu peapeale. Rollide vaheldumine elu kõiksuse taustal. Analüüsib üksikasjalikult söömise ja joomise jadasid. Kirjanduse karnevaliseerimine. Ametliku kultuuri lagundamine naeru abil on oluline. Itaallane Balthassore Castiglione "Õukondlane" (1528) esseistlik teos, annab ideaalsete õukondlaste kujundi ja siit kujunevad ka nende ideaalid
MKL maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Lisaks: V.Zirmunski Väliskirjanduse ajalugu. Maailmakirjandus I. Keskajast valgustuseni. Õpik keskkoolile. (või Antiikajast valgustuseni). Kindlasti lugeda. John Donne luuletaja, kelle luule enamik eestikeelsest tõlkest on maailmakirjanduse keskkooli lugemikus, mida on raske kätte saada. Üht kolmest antoloogiast peab olema korralikult lugenud. M. Bahtin ,,Valitud tööd" esseest ,,Aja ja kronotoobi vormid romaanis" peatükid V, VI, VII. Näitab narratiivide põhitüüpe, mis on läbinud erinevaid aegu. Kurtna, A ja Talvet, J. Boccaccio elust ja loomingust. (Dekameroni saatesõnas ka 1993, aga seda on raske kätte saada.). Talvet, J. Hispaania vaim. (selle käsitlused Keskaja ja vararenessansi hisp luule", ,,Tormese Lazarillo", ,,Cervantes", ,,Cervantese romaaniteooria", ,,Baroki liikumatus ja
Biosemiootika /zoo-, füto, müko etc/ ökosemiootika Antroposemiootika e kultuurisemiootika laias mõttes Kultuurisemiootika kitsas (Tartu-Moskva koolkond) Sekundaarne modelleeriv süsteem tegelikult see kitsas ja lai sõltub kultuuri määratlemisest. Esimesel juhul määratletakse kui vastandust loodusele ilma inimese kui erilise loomata Võib ka liigitada märgi semiootika Peirce, Sebeok ameerika keelesemiootika /semioloogia/ Saussure, Bahtin keel ja ideoloogia Barthes deskriptiivne /Lotman -- metasemiootika/. Peirce tervikuna. Katse luua abstraktseid teaduskeeli. Hjelmslev kultuurisemiootika Eco /märgiloome, koodid/. Lotman Michel de Certeau. Igapäevased praktikad. I. Tegemiskunstid Ekspert ja filosoof. Ekspert on see, kelles erialane pädevus muutub ühiskondlikuks autoriteediks, filosoofi vahendusel aga saavad lihtsad, igapäevased küsimused kahtluse printsiibiks mõnel tehnilisel väljal.
kui lokaalses mõttes), teisalt aga prognoosida tulevikumuutusi, neid mõneti kujundades ja juhtides. See eeldab ühtlasi nende kultuurimuutujate väljaselgitamist, mis kultuuri koodi (teatud arhetüüpset vormi, millel iga kultuur põhineb) mõjutavad ja uuendavad (Laanemäe 2003: 238). 20 SLAID: Aare Laanemäe raamatu ,,Kultuurilugu" (2003) ülesehitus. Tartu-Moskva kultuurisemiootika erinevus vene kulturoloogiatraditsioonist. Mihhail Bahtin. Juri Lotman. Mihhail Bahtini (1895-1975) uurimused keskaja kultuurist, eeskätt tema ,,Rabelais ja tema maailm" (v.k. 1941) on avaldanud märkimisväärset mõju nii teistele kultuuriajaloolastele, ent eeskätt mitmetele 20. sajandi kultuuriteooriatele. Huvitav on sealjuures see, et kultuurifilosoofina oli Bahtini allikaks v uurimismaterjaliks kirjandusteos F. Rabelais romaan ,,Gargantua ja Pantragruel", mida ta käsitab kui renessannssikultuuri dokumenti. Ajalooline
annaabi.ee 
