lõpetada peaaegu igal hetkel. Näiteks ,,Ilias" kujutab endast juhuslikku väljalõiget Trooja küklosest. Romaani vaatekohast ei saaks selle lõpp (Hektori matused) mingil juhul olla lõpp. Spetsiifiline huvi lõpu vastu on eepilise ainese puhul täiesti välistatud (millega sõda lõpeb? Kes võidab?), sest pärimuse süzeeline külg on ette teada, üldtuntud. Romaani puhul aga mitte, romaanil saab see võimalikuks ainult üksnes kontakti ning läheduse tsoonis.) Kokkuvõte: Bahtin peab Romaan ja eepost vastanditeks.Kvalitatiivne romaanikäsitus näeb romaanis uusaja eepost. Eepos on "inimkonna lapsepõlve", kangelaste ajastu, esiaja kui eepilise mineviku kehastaja. Eepos tekib niisuguses maailma seisundis, kus isiku ja ümbritseva vahel valitseb harmoonia, kus kangelane ei vastanda end kollektiivile. Romaan seevastu on tsivilisatsiooni arengu produkt. Romaan vahetab välja eepose inimkonna kunstikultuuris. Eepos ja romaan ei erine teineteisest kujutamise laadi, vaid
tõlkes) Horatiuse "Carmina": Horatiuse ood Eleegia algselt leinalaul (elegos `kaebelaul') Rooma armastuseleegia 16.-18. saj inglise pastoraalne eleegia (Spenser, Sidney, Shakespeare, Fletcher, Ben Jonson, Milton, Pope) prantsuse klassitsismi eleegia 18.-19.saj sentimentalismi ja romantismi eleegia (surma ja kalmistu teema: Thomas Gray) Epigramm Algselt mälestusmärgi või kingi pealdis, hiljem lühike luuletus Väike maht Satiirilisus Puänt Mihhail Bahtin (1895- 1975) "Eepos ja romaan" Romaan Ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis zanr Teisi zanre parodeeriv või jäljendav (V. Woolf: romaani "kannibalism") Enesekriitilisus Peegeldab tegelikkuse muutumist ja arengut Romaani kangelane on kujunev ja muutuv Romaan ja eepos Eepiline minevik, algallikate ja esiisade maailm VS voolav ja mööduv kaasaeg Rahvapärimus, üldkehtivad väärtused VS mitteametlik naerukultuur, väärtuste ümberväärtustamine
vaja et rikkad vähendaksid kontrasti. Sellest oli Dostojevski ka teatud perioodil vaimustuses. ,,Vaesed inimesed" fooniks on sotsiaalne utoopia. Makar Aleksejevitsi üle naerdakse tööl. Tal on pidevalt häbi, et tema palk on nii väike. Kutsutakse kantseleirotiks. Ta ei oska muud kui ainult paberid ümber kirjutada. Ta kannatab pideva alaväärsuskompleksi all, kardab teha oma töös vigu. Selle motiivi kohta on Dostojevkil eriline stiil, mida kirjandusteadlane Bahtin nimetab ,,võõraks sõnaks" (tsitaat teisest tekstist). Analüüsides avastas ta, et Dostojevski stiil on kahehäälne, kirjeldus muutub paradoksaalseks, kuna võib endale vastu väita. ,,Märkmed põranda alt" .../Ma olen haige inimene... ma olen õel inimene/... Ühelt poolt soovib haletsust ja teisalt keelab seda teha. Makar Aleksejevitsi ütleb ühe fraasi, hakkab kohe häbenema ning parandab ennast. (Köök = tuba)
Üksi olles ei ole sind olemas. Inimest poleks ilma jumalata, kuid ka jumalat poleks ilma inimeseta. Jumalal on vaja, et keegi tema poole pöörduks. Jumal on inimeste jumal, mitte puude ja kivide. Se kehtib ka igapäevafilosoofiana. Iga pöördumine on palve. Keel ei eksisteeri enne dialoogi, mina ja sina on primaarsed sõnad. Kõnelemine/dialoog loob keele. deixis - otsene suhte märgi ja referendi vahel, puudub signifikaator (nö abstraktne. sõnaraamatutähendus). M. Bahtin kõne on tähtsam kui keel ja kõne oli enne keelt. "Dostojevski poeetika probleemid". Tõde ei ole kunagi monoloog. Iga monoloog on vale. Tõde tekib ainult tervikuna. Tõde ei ole vastuoluline. Tõde on hetkeline, see pole fikseeritav. Tõe puhul puuduvad garantiid/tagatised. Tegusõna on seotud referendi e. osutusega ja nimisõna on seotud signifikaatori e. tähendusega. Ajalooplaan kirjeldab mingil kindlal ajahetkel toimunut koos ajamäärusega.
Rooma armastuseleegia 16.-18. saj inglise pastoraalne eleegia (Spenser, Sidney, Shakespeare, Fletcher, Ben Jonson, Milton, Pope) prantsuse klassitsismi eleegia 18.-19.saj sentimentalismi ja romantismi eleegia (surma ja kalmistu teema: Thomas Gray) EpigrammAlgselt mälestusmärgi või kingi pealdis, hiljem lühike luuletus Väike maht;Satiirilisus-sageli vägivaldne;Puänt-üllatuslik terav mõte Mihhail Bahtin (1895-1975) romaaniteooria, kirjeldas varast ja renessansi romaani "Eepos ja romaan" Romaan Ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis zanr Teisi zanre parodeeriv või jäljendav (V. Woolf: romaani "kannibalism") Enesekriitilisus Peegeldab tegelikkuse muutumist ja arengut Romaani kangelane on kujunev ja muutuv Eepose ja romaani võrdlus: Eepiline minevik, algallikate ja esiisade maailm VS voolav ja mööduv kaasaeg
LUULE PROOSA DRAAMA Olulisemad liigitusalused - teksti graafiline paigutus (teksti liigendamine värssideks või repliikideks või süstemaatilise liigenduse puudumine) - kirjaniku (kirjastaja, kriitiku vmt) määratlus - täiendavad välisvormi tunnused (riim, rütm vms) - täiendavad sisevormi tunnused (narratiivsus / mittenarratiivsus, lüürilisus, eepilisus, dramaatilisus vms) Zanriteooria (Mihhail Bahtin jt) - kõnezanrid ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon - zanride etteantus (zanr kui kultuurimälu säilitaja) - zanride hierarhilisus Mis alusel kujunevad ilukirjanduslikud zanrid · vorm · kompositsioon · maht · narratiivsus / mittenarratiivsus · modaalsus · temaatiline sisu etc
dialoogile ja vastastikustele laenudele; kahepooluselise mudeli asemel räägiti mitmepooluselisest mudelist. • Kui esialgu kiputi rahvakultuuri käsitama passiivsena, mis pelgalt laenab oma arusaamu eliidikultuurist, siis hiljem hakati toonitama rahvakultuuri aktiivset ja dünaamilist iseloomu, kahe pooluse interaktsiooni. Ühe enam hakati toonitama kultuuritarbimist kui originaalset ja loovat tegevust. Mihhail Bahtin (1895–1975) • Üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri. • Rabelais’ looming on mõistetav pelgalt keskaja rahvakultuuri taustal, millest see on välja kasvanud. • Keskaja rahvakultuur on oma olemuselt naeru- ja karnevalikultuur, mida iseloomustab ambivalentsus, grotesksus ja kehalisus. • Mihhail Bahtin: rahvalik naerukultuur ei ole uurijate tähelepanu leidnud
mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. See, et inimesed saavad üksteisest valesti aru, võimaldab kultuuril areneda. Tekst on suhe lugeja ja teose (?) vahel. · Tekst toimib autori kavatsustest sõltumatult. · Suletud ja avatud tekstid Semiootikud jagatuna oma põhilise uurimisvaldkonna järgi: 1) märgi semiootika Peirce, Sebeok (ameerika) 2) keelesemiootika /semioloogia/ Saussure, Bahtin keel ja ideoloogia Barthes 3) deskriptiivne /Lotman -- metasemiootika/. Peirce tervikuna. Katse luua abstraktseid teaduskeeli. Hjelmslev 5) kultuurisemiootika Eco /märgiloome, koodid/. Lotman Russelli järgi on deskriptsioonid võimelised tähendama (suhtuma objektidesse) tänu oma vormile (keelelisele tähendusele). o pärisnimi nimetab midagi niisugust, millel puudub üksikjuhtude paljusus, ta on puhtalt kokkuleppeline (sümboolne)
SISSEJUHATUS KULTUURITEOORIASSE 020914 Enda tehtud konspekti saab kasutada eksamil. Väidetavalt MA aine. Walter Benjamin - kirjandusteoreetik, võimalik lugeda ka eesti keeles tema raamatuid. Rein Raud – „Mis on kultuur?“ Strinati – „Sissejuhatus poppkultuuri“ Focault’ Schmidt, Riley „Culture Theory“ 3 põhilist meest: NIETZSCHE, MARX, FREUD. Kultuuri defineerimisel vastandumine kultuuri ja looduse vahel. „Kui me näeme metsas puud kasvamas, siis kas see on kultuur?“ Kultuur on inimtekkeline, inimese poolt loodud, loodus on aga inimesest sõltumata/puutumata. Filosoofiline lähenemine: DESCARTES – 2 eraldi asuvat maailma – res cogitans (atribuudiks mõtlemine) / res extensa (atribuudiks ulatuvus). Tema ideed levisid Valgustusse. Valgustuse üks sisu on just nimelt see, et mõistuse abil me saame looduse seadustest aru. Loodus ei hakka vastu, me saame loovmaailma valitseda. Kellad on looduse vastu suunatud vägivald. Renessanss...
18. okt. 05 Narratiiv Benedict Anderson ,,Mõttelised kogukonnad" Seostab kirjanduskultuuri teket rahvusühiskondade tekkimisega. Tekib ühtne inforuum inimesed hakkavad lugema ühtesi ja samu uudiseid, samas keeles. Kaasaaegne romaan tekkis ajakirjanduse pinnal. Romaanid olid seotud reaalsete sündmustega. Nad on üles ehitatud paljude tegelaste ja (paljude) paralleelsete tegevusliinidega, erinevad sellepoolest luuletustest ja lühijuttudest. Tegevusliinid ja tegelased põimuvad omavahel ainult natukene. Kõik (tähtsad) tegelased ei pea omavahel tuttavaks saama, seega on tegemist nagu osaga ühiskonnast. Virginia Wolf ,,Mrs. Dalloway" näiteks. Kuulevad sama kellalööke ja tunnetavad teineteist. Kui varasemas ühiskonnas olid tähtsad hierarhiad, siis rahvusühiskonnas ei oma see niivõrd suurt tähtsust. Rahvuskollektiividel on kõigil kesksed lood enda kohta. Lugu: Me oleme siin Eestimaal olnud juba viimased 10 000 aastat. Vs Me oleme pidevalt uue...
Algupärandi põhine ja tõlkepõhine. Selline vahendusteski osati säiliv, osati muunduv vahetu stiil on üks tõlgitsemis- ja tõlkekunsti võlusid. 2. Kronotoop. Mihhail Bahtin’i (1895 – 1975) 1930ndate aastate lõpus loodud mõiste, mis kreeka keelest tõlgituna tähendab „aegruum“. Eeskujuks oli Albert Einsteini mõiste „aegruum“ füüsikast (relatiivsusteooriast). Esimest korda tuldi 20. sajandil selle peale, et aeg ja ruum moodustavad neljamõõtmelise ühtsuse. Bahtin rakendas selle idee humanitaarias kirjandusele. Kirjanik loob oma jutustava teosega justkui ühtse maailma aegruumist omaette olemisse sopistunud iseseisva, autonoomse aegruumi (kronotoobi). Eri ajastutel ja erinevates eepilistes žanrides on kronotoobil erinevad avaldumisvormid. Bahtin vaatles neid vorme alates antiik-kreeka romaanist kuni 20. sajandini (näiteks Marcel Proust). 3. James Joyce (1882 – 1941). Iiri kirjanik, kirjutas inglise keeles. Talle eelnes Iirimaal nii-nimetatud
adressaadile) kui ka vertikaalne (sõna tekstis orienteeritud sünkroonsele kirjanduslikule korpusele). Horisontaal- ja vertikaaltelg lõikuvad, tuues esile fakti: iga sõna (tekst) on tekstide lõikumine, kus on võimalik lugeda veel vähemalt üht (sõna) teksti. Sõnal minimaalse teksti ühikuna on 2 staatust: mediaator (liites strukturaalseid mudeleid kultuurikeskkonnaga) ja regulaator (kontrollides muutumist diakrooniast sünkrooniaks s.t. kirjanduslikuks struktuuriks). Kui Bahtin räägib “kahest narratiivis sulanduvast teest”, siis mõtleb ta selle all kirjutamist eelneva kirjandusliku korpuse lugemisena ja teksti kui vastust teisele tekstile. Ta vaatab polüfoonilist romaani kui karnevali hõlmamist ning monoloogilist kui menipposliku (s.t. dialoogilise) struktuuri lämmatamist. Iga poeetilise keele üksus on alati vähemalt kahene, mitte mõttes tähistaja/tähistatav, vaid pigem nii see kui ka teine. Poeetiline keel funktsioneerib kui tabulaarne mudel,
Eksamiks valmistumise abiküsimused «Ülevaade psühholoogiast» PSP6001 Mis on psühholoogia? Psühholoogia - teadus, mis uurib käitumist ja vaimseid protsesse ehk psüühikat. Mis on psüühika? Psüühika organismi sisemuses toimuvate protsesside kogum, mille kohta tehakse järeldusi välist käitumist jälgides. Kuidas jagunevad psüühilised nähtused? Protsessid Seisundid Omadused Psühholoogia harud Psühholoogia harud teoreetilise orientatsiooniga Psühhofüüsika Psühhofüsioloogia Psühhofarmakoloogiaga Isiksuse psühholoogia Sotsiaalpsühholoogia Arengupsühholoogia Neuropsühholoogia Psühholoogia harud rakendusliku orientatsiooniga Kliiniline psühholoogia Õiguspsühholoogia Organisatsioonipsühholoogia Reklaamipsühholoogia Spordipsühholoogia Koolipsühholoogia Militaarpsühholoogia Teaduslik meetod psühholoogia Teaduslik meetod psühholoogias PROBLEEMI DEFINEERIMINE ...
Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehi...
öeldakse, et nüüd sa oled põhimõtteliselt üksi. tegeleb ka struktuuri väljaselgitamisega : püüab tuvastada korduvat : karakterite arheteüüpe. positiivse tegelase arhetüüp, kurjategija arhetüüp, narri arhetüüp regulaarsed ja korduvad arhetüübid on kultuuriülesed, üldinimlikud. samalaadse loogikaga teoreetik on ka vene uurija propp : vene muinasjuttude baasil tegi muinasjuttude kataloogi. tal on 31 minasjutu tüüpi. frye ambitsioon oli siiski jõulisem. mihhail bahtin bahtin on kirjeldanud paljusid asju enne barthes'i aga see ei jõudnud kuhugi suur osa bahtini tekstidest ei ilmunud bahtini nime all, vaid volosinovi nime all. oli ka teisi variisikuid kelle kaudu ta avaldas. põhiküsimus : kuidas millestki aru saada. on kahte sorti teadus : loodusteadused aj vaimuteadused. loodusteadused tegelevad faktidega, arusaamisega tegelevad vaimuteadused. bahtinile ei lähe üldse korda abstraktsioonid, ta uuris inimesed istina ja pravda
kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole? 18 19 20 21 Kaanon. Mis on kirjanduskaanon? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud? 22 Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist).
☼ otsiti rahvalike objekte (pilte, tekste, lugusid) – kuid kõige tähtsam on see, kuidas rahvakultuuri esindajad kasutavad neid objekte ☼ eliidikultuuri objektid võivad võtta teise kuju rahvakultuurist kriitika: ☼ keeruline piiritleda (kes kuulub rahvakultuuri?) – hajus ☼ rahva- ja eliitkultuur; kahepooluseline mudel on lihtsustatud ☼ kuidas uurida “vaikivat enamust?” - kas see on võimalik, et see ei ole moonutav ☼ kas ta üldse muutub või on ajatu kategooria Mihhail Bahtin (1895-1975) ☼ alusepanija rahvakultuuri uurimustele ☼ läks NSVL režiimiga vastuollu (ei lubatud töötada suurtes linnades) ☼ 1969. aastal sõitis Moskva ☼ “Dostojevski loomingu probleemid” ☼“Francois Rabelais’ looming..”– tekkis huvi rahvakultuuri vastu, ilmus heal ajal: katse uurida keskaja ja renessansi kultuuri ☼ keskajakultuuri taustal saab mõista FR loomingut ☼ keskaja rahvakultuur - karnevalikultuuri (karneval - enne paastu, suur pidu)
Nimisõnad on seotud ruumiga. Verbikategooriad on tihedamalt seotud deixisega. Ajad ei muutu, ada nende taustal muutub täna. 2 + 2 = 4 gnoomiline olevik vanasõna tunnus, annab üldreegli See on alati neli Aktuaalne süntaks tekib kõnes mitte keeles. Seome ütluse maailma ja iseendaga. Kronoloogiast rääkides ajalugu ei muutu, muutub aeg, mil seda räägitakse. Ajalooline aeg narratiiv, kus on objektiivsed ajad. Metakeel. Dialoogiline koolkond: M. Buber, M. Bahtin. (Nad ei kohtunud omavahel) M. Buber käis Ukraina koolis, oli aga saksa-austria-juudi päritolu. Koolid olid religioossed. Palvetamise ajal pidi ta vaikima, see tekkitas talle trauma. Hiljem lõi dialoogi-teemalise teooria. Tema tähtsaim teos on ,,Mina ja Sina". Ich du. Ich Es (mina vs see/tema) Tõde on alati isikuline me püüame selleni jõuda (J. Hintikka). M. Bahtin ei olnud teadlane, ta oli kirjandusteoreetik. Tema teose
see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses. Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia , klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960-70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale. Algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin) Mihhail Bahtin (18951975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav) 37. Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt). Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned (1) metoodilisus, objektiveerivus (2) sünkroonia (aega arvestav uurimisviis)
Ajad ei muutu, ada nende taustal muutub täna. 2 + 2 = 4 gnoomiline olevik vanasõna tunnus, annab üldreegli 19 See on alati neli Aktuaalne süntaks tekib kõnes mitte keeles. Seome ütluse maailma ja iseendaga. Kronoloogiast rääkides ajalugu ei muutu, muutub aeg, mil seda räägitakse. Ajalooline aeg narratiiv, kus on objektiivsed ajad. Metakeel. Dialoogiline koolkond: M. Buber, M. Bahtin. (Nad ei kohtunud omavahel) M. Buber käis Ukraina koolis, oli aga saksa-austria-juudi päritolu. Koolid olid religioossed. Palvetamise ajal pidi ta vaikima, see tekkitas talle trauma. Hiljem lõi dialoogi-teemalise teooria. Tema tähtsaim teos on ,,Mina ja Sina". Ich du. Ich Es (mina vs see/tema) Tõde on alati isikuline me püüame selleni jõuda (J. Hintikka). M. Bahtin ei olnud teadlane, ta oli kirjandusteoreetik. Tema teose põhitegelased on ideed ja
Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia, klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960- 70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale, algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin) Mihhail Bahtin (18951975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav) 37. Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt). Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned: (1) metoodilisus, objektiveerivus
Maailmakirjanduse kaanon: valge rass, meessugu – rassislik, pariarhaalne. Intertekstuaalsuse mõiste. Intertekstuaalsuse teoreetikuid (piisab kui oskate nimetada mõne). Paroodia ja pastišš. • Intertekstuaalsus – teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. • Teoreetikuid: Julia Kristeva, R. Bartheus, Ferdinand de Saussure, M. Bahtin • Paroodia – eesmärgiks on mänguline jäljendamine. Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. Müüt. Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide). • Müüt - seletavad maailma olemust, sarnane eesmärk tänapäeva teadusele. • Paljud müüdid on kirja pandud ning neist on saanud olulised teosed
Seega teen slaididest väikse ülevaate siiski: · Diskursusanalüüs uurib keelt kasutuses, kõnet kui tegevust verbaalset protsessi, mille kõigus tähendusi omandatakse, muudetakse, kaotatakse ja uusi tähendusi tekitatakse. Keelevahendite piiratud ja väljendatavate tähenduste piiramatus tingib selle, et keel on pidevas muutumises. · Keel peegeldab, kuid samas on ka loov ja viitav vahend ja tingimus, keelest arusaamine eeldab ka teadmist kontekstist. Bahtin rääkinud keele dialoogilisusest ja kõnezanritest. · Analüüsi eesmärk on avastada keeles fikseeritud mustreid ja praktikaid. Diskursus. (Ilmselt kõige rohkemate definitsioonide ja lähenemistega sõna, millega kokku olen puutunud, seega toon nendest kümnetest ära ainult ühe.) M.Foucault (1972) diskursus on sotsiaalne praktika, mille käigus luuakse objekt, millest räägitakse. Diskursuse neli tähendust sõltuvalt rõhuasetusest
oskate nimetada mõne). Paroodia ja pastišš. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure „Cours de linguistique générale“ Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - „Autori surm“ (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J
Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust? Bloom mõjuäng luuletustes selle põhjustajaks on eelkäijate tajumine; Barthes teksti koosnemine paljudest kirjutistest, eri kultuurides. Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua. Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung- arhetüüp). M. Bahtin – dialogism. Paroodia eesmärk on naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni. Pastišš eesmärk mänguline jäljendamine, jäljendadakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“. Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv
2. Teine arusaam tekkis juba Antiik-Kreekas: Tõde tuleb välja vaikusest. Midagi sellist kusagil maailmas enne polnud. Sel ajal suurimad tsivilisatsioonid Kreeka ja Hiina. Hiinas igasugune vaidlus iseenesest vale. Maailmakord: harmoonia, rahu jne. Igasugused lahkarvamused lõhuvad seda korda, sest paratamatult 1 eksib või valetab. Madis kõiv "küüni täitmine" Kõige parem samurai on see, kes võidab ilma lahinguta Dialoogiline filosoofia Martin Buber Mihhail Bahtin Tõde ei ole väljendatav lihtsate lausetega Kommunikatsioon Claude Shannon, 1948 Kooperatiivsuse põhimõte Maksiimid: Kvantiteedi: a) Ütle nii palju, kui on vaja b) Ära ütle rohkem, kui on vaja Kvaliteedi: a) Ära ütle seda, mis on sinu meelest vale b) Ära ütle seda, mida sa ei tea Suhe: ole relevantne (räägi asjast) Viisi: a) Räägi selget juttu b) Väldi mitmemõttelisust c) Ole lakooniline d) Räägi õiges järjekorras Koostöö ja viisakus
Kultuuriteooria 21.01.2015 Rein Raud „ Mis on kultuur“ 2013 „ 20nda sajandi mõttevoolud“ Mis on kultuur? Williams on öelnud et kultuur on kõige keerulisem sõna Sõna kultuur viitab eestikeeles sõnale põllumajandusele (agriculture) Kultuur viitab millegi kasvatamisele, arendamisele Teine seos, mis kultuuri mõistel on religioon (cultus) Kultuur hakkab märkima inimese arenemise viisi hakatakse defineerima kultuurset inimest. Kultuursust hakati siduma terve rahvaga, rahvad kellele on kultuur ja kellele ei ole Kultuuri vastand on barbaarsus Muutus mis leidis aset 18. Saj, hakati rääkima kultuurist ja tsivilisatsioonist. Jaotus oli selline: kultuur puudutas inimese vaimset osa ja materjalistlik kuulus tsivilisatsiooni alla. ROMANTISM ja VALGUSTUS. Valgustuse idee oli selles, et ta kuulut...
Maailmakirjanduse kaanon - valge rass, meessugu - rassistlik, patriarhaalne, imperialistlik. AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Ferdinand de Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega. M. Bahtin - sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. H. Bloom - luuletaja protsessi takistab suhe eelkäijatesse - see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. `The Bounded Text', 1980: 3663, `Word, Dialogue, Novel' (ibid.: 6491). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure "Cours de linguistique générale" (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes "Autori surm" H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne. Kommunikatsioon põhineb valikutel, mis tehakse süsteemi sees, mis eelneb rääkijale
samuti tuleks eliitkultuuride ja rahvakultuuride erinevust mõista pigem määra- kui liigierinevustena. Ma leian, et Roger Chartier'l on õigus, kui ta rõhutab tõsiasja, et kultuurinähtused pole olemuslikult,,rahvalikud" ega ,,elitaarsed", vaid rändavad ühest ühiskonnarühmast teise, nii ,,üles" kui ka ,,alla". Ent sellisest vahetusest kõnelemisel ei saa ikkagi vältida mõisteid nagu eliitkultuur või rahvakultuur!" Mihhail Bahtin (1895-1975) "François Rabelais' looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur" (1940, ilm. 1965) Üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri. *Keskaja rahvakultuur on oma olemuselt naeru ja karnevalikultuur "Rahvalik naer ja selle vormid on rahvaloomingu kõige vähem uuritud valdkond. Rahvalikkuse ja folkloori kitsapiiriline kontseptsioon, mis kujunes eelromantismi ajajärgul ning sai põhilises lõpliku kuju Herderi ja
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. ‘The Bounded Text’, 1980: 36–63, ‘Word, Dialogue, Novel’ (ibid.: 64–91). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure “Cours de linguistique générale” (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes “Autori surm” H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne.
järjepidevus ja kooskõlastatus ajas, ühemõttelisusus ja keskendumine, suhtlemine - Primaarne – praegu olen siin, teen seda - Reflektiivne – võime ette näha (tegu ja tagajärg), ajas mõelda, mõelda abstraktselt, mida ühiskond arvab - Eneseteadvus – iseenda teadmine ja arusaamine, peegeldamine. Mida inimene teab iseendast (füs, sots, vaim) minevikust, olevikus ja tulevikus (James) - Tegijad: Bahtin ja Võgotski – eneseteadvus tekib tänu dialoogile, eeldab kõne ja keele arengut. Tart – samastumine, erinevad rollid. Tähelepanu on psüühilse aktiivsuse seisund, mis väljendub teadvuse keskendumises mingile objektile. - Liigid: tahteline/valikuline: keskendumine, ümberlülitumine, eesmärgipärane käitumine; tahtmatu: reageering ärritajale; tahtelisjärgne - Omadused: valivus (filter), maht (max korraga 6-7 ühikut), jaotuvus (kuulan ja
Ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel Intertekstuaalsuse mõiste- teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? R. Barthes “Autori surm” (1968) “Tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, ... vaid lugeja. H. Bloom, mõjuäng Luuletaja ambivalentne suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse, Luuletaja loob suhtes teise luuletajaga, Eelkäijate tajumine põhjustab luuletajas mõjuängi
Bloomil. Intertekstuaalsuse tüübid. Paroodia. Travestia. Pastiss. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure ,,Cours de linguistique générale" Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - ,,Autori surm" (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise,
Romaan on ainus lõpule viimata, kujunemisjärgus zanr. Romaanil puudub kaanon, reeglipärasus. Seega ei kuulu ta kirjanduse hierarhiasse. Romaan parodeerib teisi zanre ja iseennast, seega on ta enesekriitiline. Ta on suunatud tegelikkuse ja parodeerib ka seda. Romaaniteooria kujunes juba 18. sajandil raamatute eessõnades. Romaan pole eepiline zanr ja kangelane pole tegelikult kangelane. Romaani tegelased on pidevalt muutuvad. Romaan peab saama selleks, mis oli vana kirjanduse eepos. Bahtin: eepose aeg on suletud aeg, see on absoluutne minevik, rahva ajaloo algallikate ja esiisade maailm, maailm, mis asub alati lauliku ja kuulaja tasandist kõrgemal (väärtuselis-ajaline ülivõrre). Romaani sündmused toimuvad lugeja-autori maailmaga samal tasandil. Demokraatlik, avatud zanr. Eepos kaob renessansiajaloo pärimuses. Eepose allikaks on rahvapärimus. See on teine põhjus, miks eepose maailm on täiuslik. Eepose maailm on lugejast distantseeritud, kauge ja kättesaamatu
raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt. Kaanoni kriitika kirjanduskaanon on eliidi, valitseva klassi huvidele suunatud. Rassistlik ja patriarhaalne (valge rass, meessugu). On küll ka tänapäeval vaja kirjanduskaanonit, aitab kokku koguda väärtuslikku, üle aegade kestvat. Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? Paroodia ja pastiss. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge'i romaanist ,,Väike maailm" (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastissil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastissist) .
Kultuuriteooria 1. Marx: baas ja pealisehitus 2. Nietszche: apalloonilide vs dianüüsiline; võimutahte konseptsioon 3. Freud: mina, ülimina, miski; mitte teadvus ja teadvus 4. Adorno: suhe valgustuse mõistesse; kültuuritööstuse käsitlus 5. Beniamin: aura mõiste; kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul 6. Altusser: ideoloogilised riigiaparaadid, interpellatsioon (?) 7. Gramshi (?): hegemoonia 8. Saussure: keel ja kõne, märk, paradigmaatiline jne 9. Barthes: müüdi teooria 10. Faugot: diskursus, võimumõiste; suveräänne ja distsiplineeriv võim 11. Lyotard: matonarratiivid 12. Bisja,cd: simulaakum; hüperreaalsus ja muud mõisted 13. Jameson "Mis on kultuur" Rein Raud "20. Saj mõttevoolud" Frankfurdi koolkond Mis on kultuur? Williams - kultuur on üks keerulisemaid asju inglisekeeles. Eesti keeles on seortud põllumajandusega (agriculture) Kultuur puudutab millegi arendamist või kasvatamist. Cultus -...
(Fichte jaoks on absoluutne mina). Jumal on igas inimeses välja arvatud minus, see tähendab, et ma pean rääkima igaühega nagu jumalaga. Inglise keeles on kaks mina väljendavat sõna (I ja me), saksa keeles vaid üks (ich). Keel ellimineerib ,,sind", saksa keeles on viisakusvorm sinust ,,nemad". Sellised asjad on paljudes keeltes. See mis Buberile tundus, et mina ja sina on kõige lihtsamad asjad maailmas, sellega on probleeme. Teda peetakse dialoogilise filosoofia rajakaks. Mihhail Bahtin (1895-1975), ta oli filosoof. Ta teeskles elu ajal, et ta on kirjandusteadlane. Kirjandusteadlasena polnud ta ka halb, aga filosoofias parem. Temaga on seotud mitu erinevat konseptsiooni, üks neist on dialoogiline poeetika. Tostojevski romaanid on kummalised, sellele juhtis juba tähelepanu ka Freud. Freudi järgi on meeste põhiline soov seksida oma emaga ja ära tappa oma isa, samas aga ta tahab, et see kogemus oleks originaalne (teistele see pole lubatud). Tostojevski tappis oma isa
sisekommunikatsioonis. Kuid see ei ole veel kõik. Pidev suhtlemine, millega me oleme harjunud imikueast alates annab vilumuse vastu võtta partneri rolli, mälus ladestuvad teiste rollid. Mõelda või rääkida iseendaga võib ka sellisel moel: mina, ühes oma individuaalsetest rollidest, pöördun enese poole, kuid teise rollis. Kõik see nõuab sisekommunikatsioonile häälestatust. Iga monoloog on tegelikult dialoog seda märkas juba kuulus vene filoloog M. M. Bahtin. Et minna üle väliskommunikatsioonile on hädavajalik tähelepanu kõrvale juhtida kõnelt iseendaga st viia ta üle tähelepanu äärealadele ning tähelepanu kese vabastada reaalsele välisele suhtluspartnerile. Sel puhul inimene võtab partneri üldistatud rolli, püüab alateadlikult asuda kellegi teise kohale, ükskõik kes ka ei oleks tema reaalne partner. Kõiges selles realiseerub häälestatus välisele kommunikatsioonile. Võime üle võtta
Pole ka ime, et esimesena märkasid seda inimesed, kes eksisteerisid teatri, filosoofia ja religiooni piirimail vene sümbolistid. Romaan-tragöödiad ütles Dostojevski romaanide kohta Vjatseslav Ivanov. Ütles, et on vaja meelde tuletada antiikmüsteeriumite käsitlus, et Dostojevskit teatris realiseerida. Ivanov otsis uut teatrit, uut võimalikku teatri just Dostojevski kaudu. Ta arvas, et teater peab muutuma selleks, et olla võimeline mängima Dostojevskit. Hiljem tuleb Mihhail Bahtin, kes tegelikult kummutab igasuguse võimaluse Dostojevskit teatris mängida. Ta avastas Dostojevski poeetika iseärasused. Räägib sellest, et Dostojevski romaane pole võimalik adekvaatselt lavale kanda, sest seal on kõik süzeeliinid võrdväärsed mängus ühel ajal mitu etendust. Bahtin räägib, et teater on võimeline endasse mahutama ühte põhiliini. Dostojevskil mitu liini, polüfoonilised romaanid ehk mitmehäälsed
püütakse parandada revolutsiooni tee. ,,Märkmeid" peetakse ,,Kuritööja karistuse" tähtsaimaks eeltekstiks. Dostojevski romaanide poeetikast Engelgardt avaldas ,,Dostojevski ideoloogiline romaan"; määratles väga täpselt D romaanide struktuurse elemendi. D püüab kujutleda ideed. Idee ongi dominant, põhiline 12 element. Tagaplaanile jäävad olustikukirjeldused, loodusekirjeldused (D romaanide tegevus toimub linnas). Bahtin tema konseptsioonist lähtusid väga paljud uurijad. Ta käsitles D romaane poeetikaprobleemidest lähtuvalt, polüfoonilistena (mitmehäälsetena). Bahtin võrdleb Tolstoi homofoonilisi romaane Dostojevski polüfooniliste romaanidega. Homofoonia keskne koht kuulub autorile. Autor annab väga täpsed hinnangud sündmustele, selgitab lugejale, kes on hea, kes halb. Autor domineerib. D romaanides autor ei domineeri. Autoril on samasugune õigus väljendada oma vaateid nagu tegelastelgi
MAAILMAKIRJANDUS 2009/2010 kevad 10. märts Põhja-Itaalias oli levinud uudne lähenemine luulele dolce stil nuevo. On seostatud kahe luuletajaga Guido Guinizelli ja Guido Cavalanti. See oli 13.sajandi lõpul. Uut stiili kandis uus suhtumine. Uus armastuse konseptsioon, mida luuletajad hakkavad väljendama. Alged on "prantsuse trubaduuridel" (12.sajand). Südamedaam oli enamasti kättesaamatu, rüütlid õhkasid tema poole, kuid tihtipeale oli see abielunaine, aadlidaam. Rüütlikultuuri raamides oli armastus üsnagi maine, isegi, kui see oli kättesaamatu. Kuid Itaalias oli teistmoodi. Seda mõjutab antiigist Platoni filosoofia. Platooniline armastus, selle levik kirjanduses, haarab peagi kogu renessansikirjanduse. Platoni puhul jaguneb olemine kaheks maine ja vaimne (jumalik) olemine. Vaimne olemine oli väga tugev, kuni tänapäevani. Platon oli tolle aja kõige olulisem filosoof. Arvati, et seda on võimalik väljendada või...
MKL maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Lisaks: V.Zirmunski Väliskirjanduse ajalugu. Maailmakirjandus I. Keskajast valgustuseni. Õpik keskkoolile. (või Antiikajast valgustuseni). Kindlasti lugeda. John Donne luuletaja, kelle luule enamik eestikeelsest tõlkest on maailmakirjanduse keskkooli lugemikus, mida on raske kätte saada. Üht kolmest antoloogiast peab olema korralikult lugenud. M. Bahtin ,,Valitud tööd" esseest ,,Aja ja kronotoobi vormid romaanis" peatükid V, VI, VII. Näitab narratiivide põhitüüpe, mis on läbinud erinevaid aegu. Kurtna, A ja Talvet, J. Boccaccio elust ja loomingust. (Dekameroni saatesõnas ka 1993, aga seda on raske kätte saada.). Talvet, J. Hispaania vaim. (selle käsitlused Keskaja ja vararenessansi hisp luule", ,,Tormese Lazarillo", ,,Cervantes", ,,Cervantese romaaniteooria", ,,Baroki liikumatus ja
Biosemiootika /zoo-, füto, müko etc/ ökosemiootika Antroposemiootika e kultuurisemiootika laias mõttes Kultuurisemiootika kitsas (Tartu-Moskva koolkond) Sekundaarne modelleeriv süsteem tegelikult see kitsas ja lai sõltub kultuuri määratlemisest. Esimesel juhul määratletakse kui vastandust loodusele ilma inimese kui erilise loomata Võib ka liigitada märgi semiootika Peirce, Sebeok ameerika keelesemiootika /semioloogia/ Saussure, Bahtin keel ja ideoloogia Barthes deskriptiivne /Lotman -- metasemiootika/. Peirce tervikuna. Katse luua abstraktseid teaduskeeli. Hjelmslev kultuurisemiootika Eco /märgiloome, koodid/. Lotman Michel de Certeau. Igapäevased praktikad. I. Tegemiskunstid Ekspert ja filosoof. Ekspert on see, kelles erialane pädevus muutub ühiskondlikuks autoriteediks, filosoofi vahendusel aga saavad lihtsad, igapäevased küsimused kahtluse printsiibiks mõnel tehnilisel väljal.
kui lokaalses mõttes), teisalt aga prognoosida tulevikumuutusi, neid mõneti kujundades ja juhtides. See eeldab ühtlasi nende kultuurimuutujate väljaselgitamist, mis kultuuri koodi (teatud arhetüüpset vormi, millel iga kultuur põhineb) mõjutavad ja uuendavad (Laanemäe 2003: 238). 20 SLAID: Aare Laanemäe raamatu ,,Kultuurilugu" (2003) ülesehitus. Tartu-Moskva kultuurisemiootika erinevus vene kulturoloogiatraditsioonist. Mihhail Bahtin. Juri Lotman. Mihhail Bahtini (1895-1975) uurimused keskaja kultuurist, eeskätt tema ,,Rabelais ja tema maailm" (v.k. 1941) on avaldanud märkimisväärset mõju nii teistele kultuuriajaloolastele, ent eeskätt mitmetele 20. sajandi kultuuriteooriatele. Huvitav on sealjuures see, et kultuurifilosoofina oli Bahtini allikaks v uurimismaterjaliks kirjandusteos F. Rabelais romaan ,,Gargantua ja Pantragruel", mida ta käsitab kui renessannssikultuuri dokumenti. Ajalooline
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
